Mõned filmi(soovituse)d

Nädalase vahega sattusime Mikuga vaatama kahte tõsielulistel asjaloodel põhinevaid filme. Esimene kandis pealkirja “Four Good Days” ning räägib Mollyst ning tema võitlusest saada vabaks heroiinisõltuvusest. Minu arust väga hea film, sest hoidis pinget lõpuni ses mõttes, et kas ta saab ja jääb puhtaks ning samal ajal andis natukene mõista ja näha ka seda poolt, kuidas sõltlane elab ja mõtleb. Kui kavalad ja manipuleerivad nad olla võivad. Teine film kandis nime “The Strainger” rääkides loo Austraalia politsei ühest suurimast operatsioonist tõestamaks ühe mehe süüd mõrva sooritamisel. Jällegi, hoidis pinget korralikult ning ei keskendunud vaid operatsioonile endale, vaid kuidas see mõjutas osalevaid politseinikke. Mõlemaid filme soovitan vaadata.

Ja siis ühel õhtul sattusin naistekate lainele. See pidi olema nädalavahetus ja Miku öövahetuses, sest muidu ei oleks ma elu sees ühe õhtuga kaks filmi vaadanud. Esimesena vaatasin ära “This is 40” sest noh … lähenen ju ise ka samale numbrile. Ma küll ei tea, mis filmi autoritel mõttes oli, aga no nii hull see 40ndatesse astumine ikka ka ei ole. Ma mäletan, et 30 ette lüües oli mul küll kerge paanika peal, nüüd enam mitte 😀 Ning täielik ajaraisk oli “Wild Mountain Thyme“, mis on kahju, sest ma nii ootasin selle filmi väljaandmist. Nägin paar aastat tagasi klippi filmi tegemisest, kus peategelased jagasid oma emotsioone ning tekkis tunne, et kindlasti on tegu hea filmiga. No üldse ei olnud noh.

Vaatasin paar filmi

Eestis oleku ajal juhtus kuidagi nii, et vaatasime vanematega õhtuti Netflixis pakutavat. Ma pole juba ammu nii palju telekat sihilikult vaadanud, just ses mõttes, et ei näppinud samal ajal telefonis. Siit seega mõned vaatamise soovitused … või siis ka mitte.

Esmalt, lühisari “Queen’s Gambit“. See sarja soovitus tuli vennalt ning kui oleks olnud minu teha, oleksin kõik osad ühe ööga ära ahminud. Väga väga meeldis, kuigi male ei ole minu teema ja peategelase erinevaid siiamaani mängitud rollid ei ole ka minu lemmik filmides. Kui keegi kahtleb, kas seda vaadata, siis kindlasti seda teha. Treiler võib muidugi väga petlik olla, vaatasin seda alles nüüd ning ilmselt selle põhjal ei oleks hakanud sarja vaatama.

Siis vaatasime ühel õhtul “The Dream Seller”. See oli minu jaoks vaadatav, kuigi osaliselt tukkusin filmi maha, sest olin päevast meeletult väsinud. Selline mõnus, kergelt psühholoogiline film, mis paneb osasid aspekte elus teistmoodi vaatama. Kui lõpuks välja tuli, miks unistuste müüja käitus nagu ta käitus ja kust tema teadmised tulid, ei üllatanud see mind väga.

Ühel õhtul sai väljavalitus Norra noortefilm “Royalteen“. Vot see on film, mida vaataksin uuesti. Esmalt, kuna tüüpiline naistekas ja ilmselgelt olen mina üks neid naisterahvaid, kes ka kaheksakümneselt vaatab noorte armumise lugusid ja õhkab õnsalt, justkui ise kõike läbi elades. Ja teisalt, tahaks dialoogidest veidike paremini aru saada, sest norra keel ei ole mul väga käpas, nagu ka soome keel (subtiitrid), aga peamine mõte jõudis ikka kohale. Mind liigutas ja soovitaksin. HA-HA, youtube hakkas mulle järgmist treilerit mängima “Love in the villa“, ma vist valisin oma õhtuse filmi välja. Jep, olen lootusetu 😀

Lisaks sattusime vaatama tõsielulistel sündmustel põhinevat “Walk.Ride.Rodeo“, mis räägib Amberley Snyderiga juhtunud õnnetusest ja kuidas ta pärast invaliidiks jäämist sadulasse tagasi ronis. Ses mõttes tore film, et näitas kuidas tahtejõu abil on paljugi võimalik. Samas jäi tüüpilise ameerikaliku häppiendinguga filmi maik juurde. Võid ju vaadata, kui midagi paremat valikus ei ole.

Uuu, ja siis korralik üllataja, “The Invisible Man“. Ma ei ole suur ulmefänn, kuid see film suutis mind köita. Ja algus ongi väga õudne, sest vaataja jaoks toimuvad väga üleloomulikud asjad. Kõigile on lõpuks muidugi seletus olemas. Samas, minule jäi kogu lõpplahendus ka kerge küsimärgiga, just ses mõttes, et kas õige süüdlane ikka oli see õige süüdlane. Soovitan.

Jällegi üks tõsieluainetel tehtud film “Concussion“. Minu jaoks huvitav vaatamine, samas jäi mulje, et väga paljud ohvrid ja nende pered jäid ikkagi igasugusest abist ilma. Ma ei oska midagi rohkemat öeldagi kui et soovitan.

Lõpetuseks “The Gray Man“. Vahelduseks on hea ka märuleid vaadata. Nende juures ootan alati mingit ootamatut pööret a la kes on tegelik pahalane või millised suhted tegelikult mõndade tegelaskujude vahel valitsesid või kuidas põgeneja mingist täiesti lootusetuna näivast olukorrast siiski eluga pääseb. Boonuseks ka see, kui kasvõi mingi osa tegevusest toimub kodu lähedal ehk Euroopas 😀 See film seda kõike mulle pakkus ja seetõttu oli mõnus meelelahutus.

Ahjaa, ja täiesti Eestis käigu väliselt, kes ei oleks kuulnud sarjast “Stranger Things“? Noh, minu jaoks oli ka algul tegu mingi mõttetu sci-fi sarjaga ja õldse ei süvenenud, mida Miku mitu õhtut järjest vaatas. Kuniks ta jõudis esimese hooaja neljandasse või viiendasse ossa, kui ma poole silmaga kiikasin, mis telkust tuleb. Hakkas huvitama, ikka nii, et olin nõus mitu episoodi järjest neid vaatama. Meil on hetkel veel neljas hooaeg vaatamata, kuid esimesed kolm olid täitsa mõnusaks meelelahutuseks.

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Midagi vaatamiseks

Paar nädalat tagasi jäi mulle Netflixis silma minisari “Clickbait“. Tavaliselt ma minisarju ei vaata ja ka pikemaajalised sarjad vaatan nii, et kõik osad oleks juba välja lastud. Ma lihtsalt ei suuda kannatada, et pean hooaega vahel uute osade väljalaskmist ootama. See sari jäi silma tänu sellele, et panin mingi het Netflixi käima, aga siis jäin midagi kohmitsema, mistõttu hakkas Netflix mulle automaatselt uute sarjade treilereid näitama. Ja selle treiler jäi mulle meelde ning isegi kummitama. Ühel õhtul, kui poisid magama läksid, mõtlesin esimese osa ära vaadata. See jäi nii põneva koha peal pooleli, et vaatasin teise ka. Ja siis kolmanda ja neljanda. Ühesõnaga, vaatasin kõik 8 osa ära ning magama läksin kell kolm öösel. Järgmine päev olin paras zombi, aga mulle meeldis see sari. Peab ütlema, et see mulje, mis mulle treilerit vaadates jäi ja mis lõpplahendus tegelikult oli, no need erinevsid korralikult. Oli paar päris mõnusat pööret, mida ei osanud oodata ja minu jaoks olid kõik 8 osa korralikult kaasa haaravad. Seega julgen soovitada.

Eile juhtusime Amazon Prime’i pealt vaatama dokfilmi “Hotel Coolgardie“. Miks see mind kõnetas, oli see et esiteks Austraalia ja teiseks seljakotirändurite seiklus. Ehk sama, mida meie 7-8 aastat tagasi kogesime. Film räägib kahest soome rändurist, kes võtavad vasti baaridaami koha ühes väikeses kaevanduskülas Lääne-Austraalias. Ütleme nii, et ma küll ei tötöanud pubis, kuid isegi mina, kes ma sattusin kohalikku Mingenew pubisse paaril õhtul nädalas, tundsin enda teinekord nagu lihaletis olevat. Praegu oskan ainult tänu tunda, et ma elasin ikkagi linnast väljas ja ei olnud kohalikele “hurmuritele” 24/7 vaatamiseks. Mingenew pubi oli Coolgardie omaga võrreldes küll pisem, kuid ma oletan, et ka sealsed pubidaamid (kes eranditult kõik rändurid olid) said millegi sarnase osaliseks. Mind tohutult häiris näiteks ka pubiomaniku suhtumine ja suhtlemise tüdrukutega, sest paratamatult sellised ülemusi on palju (nt minu maanteekohviku ülemus oli suht sarnaselt üleolev ja mõnitav). Seega kui veel mingi aeg tagasi kasutasid rändurid Austraalias töötamist pigem võimalusena head raha teenida (ja eks see ole vast siiamaani teema), siis nüüdseks on kohalikud “ärimehed” samuti avastanud uues ja värskes veres kullasoone – see ei ole liialdus, kui uute baaridaamide saabumisel ronivad ka kõige eraklikumad farmerid ja töölised vähemalt üheks õhtuks pubisse. Ning sa peadki nendega olema sõbralik ja lobisema olenemata KUI rõvedad nad oma ütlemistes olla võivad. Tüdrukud pidasid isegi kaua vastu 🙂 Ühesõnaga, kes veel tuleb ütlema, et ränduri elu on Ozzymaal üks lust ja lillepidu, siis vaadaku seda dokumentaali 😉

filmid

Kuna ma usun, et suuremal osal inimestest on nüüd pikem (jõulu)puhkus, siis mõtlesin välja tuua, mõned uued ja vanad filmid, mida olen sattunud vaatama ja mis võiks aidata meelt lahutada. Ses suhtes, et kindlasti viibige palju värskes õhus ja olge aktiivsed, kuid miskit halba ei juhtu, kui natukene aega ka telekaekraani ees veeta. Teate mis kino on – mul on see mustand nii kaugest ajast, et ma ei mäleta üldse, mis need kaks esimest filmi allpool nimekirjas endast kujutasid 😀

Olympus has fallen” – avasin Youtube ja panin otsingusse filmi pealkirja ning isegi siis ei löönud mulle ette, millest film rääkis :S Õigus jah, film sellest kuidas Valge Maja kaaperdatakse ja inimeste päästmine jääb lõpuks ühe inimese õlule. Ses suhtes, et mitte midagi uut, aga kui tahta kerget vaatamist, siis miks mitte. Gerard Butler pakub ju silmailu ka.

Spencer Confidential” – teine kerge vaatamine, sedakorda korrumpeerunud politseinikest. Ma sisu enam nii täpselt ei mäle, minuarust vaatasin seda suvel millalgi, kuid nii jama see ka ei olnud, et poole pealt kinni paneksin. Märulikomöödia nagu öeldakse.

Red Sparrow” – põnevik spionaasist. See on film, mida olen kaua tahtnud vaadata, kuid selleni jõudsime alles kuuke tagasi. Kohati jäi sisu natuke segaseks just selle koha pealt, et milleks mingi stseen tehtud oli, kuid samas põnevus säilis lõpuni. Võinoh peaaegu lõpuni, sest ma arvasin ära, et kes need pantvangid on, keda hakati vahetama. Soovitan.

Midsommar” – suhteliselt uus thriller, mulle jäi isegi mulje, et peaks olema õudukas. Aga ses suhtes ei olnud õudukas, kuna mina nende fänn ei ole, kuid selle filmi vaatasin ära. Lühidalt räägib see sõprade suveseiklusest Rootsimaale ühte eralduses elava kogukonna juurde. Kui üldse, siis kohatised stseenid  olid … häirivad, just ses osas et su enda kujutlusvõime hakkab tööle. Ja muidugi oli kohti, kus näidati asju nii nagu oli. Soovitan.

Pearl Harbor” – no kes ei teaks seda filmi. Mina ei olnud seda juba aastaid näinud. seega oli päris mõnus õhtupoolik seda uuesti vaadates. Ainuke, mis häiris veidi, oli sadamarünnaku osa, sest see tundus kuidagi nii meeletult pikaks venitatud olevat.

Sex and city” – jällegi, kes ei teaks neid nelja sõbrantsi ja kui tehti esimene film. Ma reaalselt vaatasin ja tundsin viha kui Carrie altari ette jäeti. Kindlasti võtan plaani ka teine osa ära vaadata, sest mulle on nende seiklused alati meeldinud (kuigi näiteks kõiki seariaaliosasid ei olegi veel ära vaadanud).

Vikings” – ja lõpetuseks kui keegi otsib uut seriaali mida vaadata. Jah, see on vägivaldne, selles on seksi, verd ja pisaraid. Samas ei ole see nii hea kui Troonidemäng, kuid kas me kunagi üldse midagi samaväärset näeme, on omaette küsimus. Minu jaoks esimesed paar episoodi jällegi venisid, kuid siis tärkas huvi ja vaatan seda  mõnuga.

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Vaatasime filme

Kuigi vahepeal tekkis meil paus filmide vaatamisse ja mina olin liigselt hõivatud töö ning kursusega, siis viimase kahe nädala jooksul oleme näinud jällegi päris mitut, meie jaoks uut, filmi.

The Gentlemen” on üks värskemaid märulifilme, mis räägib ebaseaduslikust rahateenimisest. Režisööriks Guy Ritchie ning ka näitlejate nimekiri on päris muljet avaldav – Hugh Grant, Matthew McConaughey, Colin Farell, lisaks uued näod. Midagi uut ja üllatavat see film ei toonud, kõik pöörded olid justkui loogilised ning kui kohe alguses oli kaader, mis andis mõista peategelase surmast ning siis hakkas film rääkima sellele eelnenud ajast, mõtlesin et äkki see film on ka troonidemängulikult üllatusi täis. Noh, ei olnud. Samas mulle meeldis ja ilmselt vaataksin seda uuesti.

Yesterday” treilerit nägin mingi hetk kuskil ja tahtsin seda näha, ikkagi uus naistekas. Unustasin ära ja hoopis Miku oli see, kes selle ühel õhtul käima pani. Iseenesest oli kogu filmi idee uus ja huvitav, ma loodan et ma ei riku nüüd kellegi filmielamust, kuid Biitlid ei olnud ainuke, mis maailm oli selleks hetkeks unustanud 🙂 Minu jaoks film natuke venis, aga ilmselt vaataks uuesti, selline hea ja kerge meelelahutus üheks õhtuks. Ja õnneks, midagi halba ka ei juhtunud 🙂

Eia jõulud Tondikakul” on arvatavasti ainult minu jaoks uus avastus ja terve Eesti on seda juba ammu näinud 😀 Noorhärra sai selle jõuludeks ja alles nüüd panime selle masinassse ühel filmiõhtul. No mis ma oskan öelda, muidugi meeldis. Kõik need äratuntavad kohad, Eesti talv ja traditsioonid, Eesti loodus ja armastatud näitlejad. Lihtsalt nii armas ja lihtne film, koduigatsus tuli peale.

Paar õhtut tagasi vaatasime ka palju kiidetud sõjafilmi I maailmasõjast, “1917” . Olgem ausad, mul tekkid küsimus, et kas tegu on Troonidemängu kokkutulekuga 😀 Aga filmi enda juurde. Algus oli aeglane, samas huvitav ja paljutõotav, nagu pikemate filmide puhul ikka. Minu jaoks aga jäigi film pinget üles kerima ja grande finalet ei tulnud, miski lihtsalt jäi puudu. Võib-olla olen ärahellitatud erinevate II MM käsitlevate filmidega, kus oligi rohkem tegevust ja äktsionit, sest tehnika ise oli juba rohkem arenenud. Samas kaadrid sõjatandri ületamisest olid tõetruud ja õõvastavad, laibad igas asendis ja igal pool. Arutasime Mikuga ka, et ei olnud ju nii hea film kui kriitikud arvustanud olid, äkki oleme ise vanemaks saanud ja ei ole meid enam kerge üllatada või rikutud varasemate filmide poolt (Näiteks “Reamees Ryani päästmine”).

Spirit: Stallion of the Cimarron” on tegelikult filmisoovitus lastele. Meie sattusime algul seeriate peale ning hiljem vaatasime filmi ka. Noorhärrale väga meeldib, mulle ka. A mulle meeldivad Bryan Adamsi laulud ka, mida kuuleb mitmeid kordi selles filmis. Lihtne ja armas lugu metsikust hobusest, kes eraldatakse oma karjast ning kes läbi erinevate takistuste lõpuks nende juurde tagasi jõuab.

 

Midagi vaatamiseks

Mis seal salata, eks kodus olemise üks väljakutseid on aega erinevalt veeta. Minule meeldib lugeda, ristsõnu lahendada, muidugi Noorhärra ja Mikuga koos toimetada, kuid õhtuti teinekord tahaks midagi muud. Ja siis olemegi abi leidnud Netflixist.

Eelmine nädal vaatasime kaheksa osalist dokumentaali “Tiger King“. Räägib see Ameerikas väga populaarseks saanud eraloomaaedadest ja sellest, kui eetiline on pidada suuri kasse, ükskõik mis eesmärgil. Eelkõige keskendutakse Joe “Exotic” Maldonado-Passage tegemistele ning näidatakse eraloomaaedade köögipoolt. Meie vaatasime selle põhimõtteliselt ühe õhtuga ära ning Miku on pistelisest seda uuesti vaadanud, et kõik pisidetailid kinni haarata. Ses mõttes väga huvitav temaatika, sest minul ei olnud aimugi, et tiigrit või leopardi lemmikloomana pidada on USA’s liigagi populaarne teema.

Ühel õhtul oli mul võimalus olla telku ees üksi ja panna peale ükskõik mida. Alguses otsisin pigem midagi sellist, mida juba näinud, kuid siis jäi silm pidama filmil “Five Feet Apart”. Kui keegi otsib tõsist pisarakiskujat, siis siin see on – kaks noort inimest tõsise terviserikkega kohtuvad haiglas, armuvad, kuid nad ei saa koos olla. Ometi nad siiski leiavad selleks võimaluse. See oleks lühikokkuvõte. Kui ma filmi käima panin, tõmbasin kohe paralleele filmiga “The Fault in Our Stars”, sest noh selle filmi lõppedes jalutasin ma ka nutetud silmadega kinost välja. Sel korral sain lihtsalt kodus patja lahistada 😀 Selguse mõttes ütlen ka ära, et kuigi päris elus on raskete haiguste puhul õnnelikud lõpud pigem erand, siis noh filmis ju võiks teinekord seda maailma ilusaks mängida, kasvõi mõneks minutikski …

Muideks, eelmise filmi peategelane mängib kõrvalosa filmis “The Edge of Seventeen“, suhteliselt hea ajaviite film kui midagi tõsist ja sügavat mitte otsida. Aga noh, ma olen ju paadunud romantiliste tiinekate filmide austaja ka 😀

Siis sattusime kord vaatama filmi “The Fighter”. Olen seda kunagi ka näinud (film on ju ikkagi aastast 2010) ning mäletasin selle päris hea olevat, kuna tegu on tõsielulistel sündmustel põhineva filmiga. Mäletasin õigesti. Eks ta natuke vägivaldne ole, kuna räägib poksimisest ja poksimaailmast, kuid mulle meeldis.

Jätkades kaklemise lainel, siis teine tõsieluline film, mida hiljuti vaatasime, oli “Fighting with my Family”. See räägib pigem naiste kaklusmaailmast ja kuidas üks outsider Inglismaalt end sellesse maailmasse sisse murdis. Jälle päris hea film.

Oooo ja tippude tipp. Mina, paadunud õudukate pelgaja ja mittevaataja, istusin nagu kukupai ühel õhtul teleka ees ja vaatasin ära “28 days later” Ei olnduki õudne, lihtsalt pigem selline fantastika valdkonda kuuluv. Aga kõhe oli küll seda vaadata, sest idee on ju selles, et maailmas hakkas levima mega kiirelt viirus, mis muutis inimesed zombideks. Kõik ellujääjad olid pagenduses, tänavad tühjad, elu justkui seisma jäänud. Me vaatasime seda filmi, kui koroona oli just UKõs rohkem pead tõstnud ja elu nö vaikselt seisma jäämas 😀 Muideks, ma lausa vabatahtlikult tahan ära vaadata ka selle järje, “28 weeks later”.

 

Lemmikud televusseris

Viie aasta jooksul on mul olnud piisavalt aega tutvuda kohalikus telekas pakutavaga ning leida omad lemmikud. Õnneks ei ole ma ühegi seebiooperi haardesse sattunud, sest muidu vist ei suudakski muud teha, kui sellest mõelda ja selle rütmis elada 😀 Olen enda jaoks avastanud ka telekanalite järelvaatamise võimaluse, seega istungi maha siis, kui muud asjatoimetused tehtud ja natukene aega lõõgastumiseks jäänud.

Üks esimesi televiktoriine, mida tegelikult nägin üldsegi Austraalias olles esmakordselt, oli “The Chase“, Selles mängib neljaliikmeline võistkond, kus iga mängija peab esialgu mängima individuaalmängu ehk vastama ühe minuti jooksul võimalikult paljudele küsimustele õigesti (üks õige vastus võrdub 1000 naelaga) ning siis peab selle rahasummaga nö koju põgenema. Tagaajajaks on professionaalne mälumängur ning tagaajamise faasis antakse alati ka kolm vastusevarianti. Kui sa jõuad koju enne kui mälumängur su kätte saab, jõuad edasi finaali. Finaalmängus pannakse mängijate võidetud summad ühte patta kokku, millega kogu meeskond hakkab eest ära põgenema. Selline on üldpilt, muidugi on veel eraldi nüansid juures, kuid pikka aega oli see meie suur lemmik Mikuga. Ilmselt sain sellest mingi hetk üledoosi ja praegu enam nii järjepidevalt seda ei vaata. Kui peale satun, siis ikka. Teinekord ongi vaadatavamad hoopis mälumängurid ja nende kõnepruuk kui mäng ise 😀

Umbes samal ajal avastasin enda jaoks “The TippingPoint’i” mis tavaliselt oli eetris just enne The Chase’i. Seal on tegu puhtalt indiviidide võistlusega, kuid ei piisa pelgalt teadmistest, vaid peab olema ka palju õnne ning teinekord hea mängutaktika. Idee on selles, et on vaja võimalikult palju punkte/raha koguda kasutades mündimasinat. Kui mängu alustab neli mängijat, siis peale igat vooru langeb välja see võistleja, kel on kõige vähem punkte ning tema punktid nullitakse. Esimeses voorus on kõigil kolm elu/võimalust küsimustele õigesti vastata; teises voorus on igal mängija 30 sekundit küsimuste vastamiseks; kolmandas voorus on vastakuti kaks järelejäänud mängijat, kellel mõlemal võimalus vaheldumisi kolmele küsimusele vastata ning võitja jõuab edasi viimasesse vooru. Imelihtne mäng tegelikult, kus on vaja teadmisi nii tõsisematel kui ka lihtsamatel teemadel. Muideks, oleks üritanud sinna kaks korda mängima saada, kuid siiani ebaõnnestunult 😀

Kui ma Noorhärraga kodune olin, vaatasin hommikuti “Homes Under the Hammer” ehk saade sellest, kuidas oksjonil ostetud kinnisvara muudeti elamiskõlblikuks ning kui palju on võimalik kasumit teenida, nii müümisel kui väljaüürimisel. Mõned inimesed on ostnud ka endale ja siis kogu elamise ära renoveerinud. Minu jaoks siiani huvitav ja intrigeeriv teema, kuna kinnisvara tundub olevad valdkond, mis meid mõlemaid huvitab ja mille kaudu saaks ehk natukene rohkem endi ja oma perede tulevikku kindlustada. Jällegi hetkel enam järjepidevalt seda ei vaata, kuid kui peale satun, siis ikka. Mõned episoodid on küll juba 6-7 aastat vanad ja hindadest võib-olla nii õiget pilti enam ei anna, kuid kogu protsessist saab aimu ikka.

Hooajaliseks üheks lemmikuks on kindlasti “The Great British Bake-Off” mille puhul on ilmselt nimestki aru saada, et tegu kokandussaatega. Selle esimeses episoodis alustavad 12 amatöörpagarit võistlemist ning igal nädalal langeb üks võistleja välja. Väljahääletajateks on kaks kohtunikku ning edasipääs ei ole kellelegi garanteeritud – nii tihti juhtub, et keegi on alguses või eelnevad episoodis väga tugev, kuid järgmises episoodis lihtsalt asjad ei õnnestu ja koju ta lähebki. Igal nädalal on 3 ülesannet – kodus ettevalmistatud signatuurtöö, tehniline ülesanne ja lõputöö. Teemad vahelduvad igal nädalal ning ootamatusi on palju. Minu jaoks muudavad väga nauditavaks selle saate just saatejuhid, Noel ja Sandi. See tekst, mis nad suust välja ajavad on lihtsalt naermist väärt.

Sügisel on eetris ka “The Apprentice“, kus 20 meest-naist võistlevad, et saada rahastust või hakata äripartneriks ühele tuntumaile ja edukamaile ärimehele UK’s. Mulle väga meeldis see saade esimestel aastatel, kuid näiteks sel hooajal ma ei vaadanudki seda lõpuni, sest mingil määral kadus mul huvi lihtsalt. Sest ei saa ju olla nii, et ühe kahepäevase ülesande vältel saab aru inimeste tegelikest ärilistest ideedest ja võimekusest. Okei aja möödudes küll, kuid linnulennult pigem mitte. Samas võib-olla mul ei olegi sellist (äri)soont suutmaks näidata KUI võimekas ma olen pelgalt paari päevaga. Muidugi saab inimesest aimu rohkem, mida kauem ta saates on. Kui palju näiteks läheb reaalses elus aega, et tuua turule ja edukalt läbi viia üks turunduskampaania. Või kui kaua õpib üks inimene oma firma tooted iga viimse kui nüansina läbi ning lihvib oma müügioskusi, enne kui suurel messil temalt mega tulemusi oodatakse. Ma saan aru, et selle saate puhul on tegemist saate mitte reaalse eluga, kuid sel hooajal kuidagi kihvatas see. Alan Sugari elulooraamatu tahaks siiski läbi lugeda ühel hetkel.

Eile sirvisin ITV järelvaatamist ja leidsin, et “Tenable” on tagasi … jeehuuu … minu jaoks just see lihtne ja meelelahutuslik saade, kus ajusid palju pingutama ei pea (muidugi võid, kui selleks soovi on), kuid aegajalt tekib korralik hasart endal ka. Ma arvan et sellest saab nüüd järgmine asi, mida õhtuti vaatama hakkan, kui Noorhärra juba voodis, kuid ise veel horisontaali minna ei taha 😀

Lõpuks muidugi krimisarjad, need ei ole küll otseselt UK omad, kuid vaatan ka neid aegajalt. Kõige lemmik on NCIS, kuid üldjuhul sobivad igasugused ameerika omad.