TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Vaatasime filme

Kuigi vahepeal tekkis meil paus filmide vaatamisse ja mina olin liigselt hõivatud töö ning kursusega, siis viimase kahe nädala jooksul oleme näinud jällegi päris mitut, meie jaoks uut, filmi.

The Gentlemen” on üks värskemaid märulifilme, mis räägib ebaseaduslikust rahateenimisest. Režisööriks Guy Ritchie ning ka näitlejate nimekiri on päris muljet avaldav – Hugh Grant, Matthew McConaughey, Colin Farell, lisaks uued näod. Midagi uut ja üllatavat see film ei toonud, kõik pöörded olid justkui loogilised ning kui kohe alguses oli kaader, mis andis mõista peategelase surmast ning siis hakkas film rääkima sellele eelnenud ajast, mõtlesin et äkki see film on ka troonidemängulikult üllatusi täis. Noh, ei olnud. Samas mulle meeldis ja ilmselt vaataksin seda uuesti.

Yesterday” treilerit nägin mingi hetk kuskil ja tahtsin seda näha, ikkagi uus naistekas. Unustasin ära ja hoopis Miku oli see, kes selle ühel õhtul käima pani. Iseenesest oli kogu filmi idee uus ja huvitav, ma loodan et ma ei riku nüüd kellegi filmielamust, kuid Biitlid ei olnud ainuke, mis maailm oli selleks hetkeks unustanud 🙂 Minu jaoks film natuke venis, aga ilmselt vaataks uuesti, selline hea ja kerge meelelahutus üheks õhtuks. Ja õnneks, midagi halba ka ei juhtunud 🙂

Eia jõulud Tondikakul” on arvatavasti ainult minu jaoks uus avastus ja terve Eesti on seda juba ammu näinud 😀 Noorhärra sai selle jõuludeks ja alles nüüd panime selle masinassse ühel filmiõhtul. No mis ma oskan öelda, muidugi meeldis. Kõik need äratuntavad kohad, Eesti talv ja traditsioonid, Eesti loodus ja armastatud näitlejad. Lihtsalt nii armas ja lihtne film, koduigatsus tuli peale.

Paar õhtut tagasi vaatasime ka palju kiidetud sõjafilmi I maailmasõjast, “1917” . Olgem ausad, mul tekkid küsimus, et kas tegu on Troonidemängu kokkutulekuga 😀 Aga filmi enda juurde. Algus oli aeglane, samas huvitav ja paljutõotav, nagu pikemate filmide puhul ikka. Minu jaoks aga jäigi film pinget üles kerima ja grande finalet ei tulnud, miski lihtsalt jäi puudu. Võib-olla olen ärahellitatud erinevate II MM käsitlevate filmidega, kus oligi rohkem tegevust ja äktsionit, sest tehnika ise oli juba rohkem arenenud. Samas kaadrid sõjatandri ületamisest olid tõetruud ja õõvastavad, laibad igas asendis ja igal pool. Arutasime Mikuga ka, et ei olnud ju nii hea film kui kriitikud arvustanud olid, äkki oleme ise vanemaks saanud ja ei ole meid enam kerge üllatada või rikutud varasemate filmide poolt (Näiteks “Reamees Ryani päästmine”).

Spirit: Stallion of the Cimarron” on tegelikult filmisoovitus lastele. Meie sattusime algul seeriate peale ning hiljem vaatasime filmi ka. Noorhärrale väga meeldib, mulle ka. A mulle meeldivad Bryan Adamsi laulud ka, mida kuuleb mitmeid kordi selles filmis. Lihtne ja armas lugu metsikust hobusest, kes eraldatakse oma karjast ning kes läbi erinevate takistuste lõpuks nende juurde tagasi jõuab.

 

Midagi vaatamiseks

Mis seal salata, eks kodus olemise üks väljakutseid on aega erinevalt veeta. Minule meeldib lugeda, ristsõnu lahendada, muidugi Noorhärra ja Mikuga koos toimetada, kuid õhtuti teinekord tahaks midagi muud. Ja siis olemegi abi leidnud Netflixist.

Eelmine nädal vaatasime kaheksa osalist dokumentaali “Tiger King“. Räägib see Ameerikas väga populaarseks saanud eraloomaaedadest ja sellest, kui eetiline on pidada suuri kasse, ükskõik mis eesmärgil. Eelkõige keskendutakse Joe “Exotic” Maldonado-Passage tegemistele ning näidatakse eraloomaaedade köögipoolt. Meie vaatasime selle põhimõtteliselt ühe õhtuga ära ning Miku on pistelisest seda uuesti vaadanud, et kõik pisidetailid kinni haarata. Ses mõttes väga huvitav temaatika, sest minul ei olnud aimugi, et tiigrit või leopardi lemmikloomana pidada on USA’s liigagi populaarne teema.

Ühel õhtul oli mul võimalus olla telku ees üksi ja panna peale ükskõik mida. Alguses otsisin pigem midagi sellist, mida juba näinud, kuid siis jäi silm pidama filmil “Five Feet Apart”. Kui keegi otsib tõsist pisarakiskujat, siis siin see on – kaks noort inimest tõsise terviserikkega kohtuvad haiglas, armuvad, kuid nad ei saa koos olla. Ometi nad siiski leiavad selleks võimaluse. See oleks lühikokkuvõte. Kui ma filmi käima panin, tõmbasin kohe paralleele filmiga “The Fault in Our Stars”, sest noh selle filmi lõppedes jalutasin ma ka nutetud silmadega kinost välja. Sel korral sain lihtsalt kodus patja lahistada 😀 Selguse mõttes ütlen ka ära, et kuigi päris elus on raskete haiguste puhul õnnelikud lõpud pigem erand, siis noh filmis ju võiks teinekord seda maailma ilusaks mängida, kasvõi mõneks minutikski …

Muideks, eelmise filmi peategelane mängib kõrvalosa filmis “The Edge of Seventeen“, suhteliselt hea ajaviite film kui midagi tõsist ja sügavat mitte otsida. Aga noh, ma olen ju paadunud romantiliste tiinekate filmide austaja ka 😀

Siis sattusime kord vaatama filmi “The Fighter”. Olen seda kunagi ka näinud (film on ju ikkagi aastast 2010) ning mäletasin selle päris hea olevat, kuna tegu on tõsielulistel sündmustel põhineva filmiga. Mäletasin õigesti. Eks ta natuke vägivaldne ole, kuna räägib poksimisest ja poksimaailmast, kuid mulle meeldis.

Jätkades kaklemise lainel, siis teine tõsieluline film, mida hiljuti vaatasime, oli “Fighting with my Family”. See räägib pigem naiste kaklusmaailmast ja kuidas üks outsider Inglismaalt end sellesse maailmasse sisse murdis. Jälle päris hea film.

Oooo ja tippude tipp. Mina, paadunud õudukate pelgaja ja mittevaataja, istusin nagu kukupai ühel õhtul teleka ees ja vaatasin ära “28 days later” Ei olnduki õudne, lihtsalt pigem selline fantastika valdkonda kuuluv. Aga kõhe oli küll seda vaadata, sest idee on ju selles, et maailmas hakkas levima mega kiirelt viirus, mis muutis inimesed zombideks. Kõik ellujääjad olid pagenduses, tänavad tühjad, elu justkui seisma jäänud. Me vaatasime seda filmi, kui koroona oli just UKõs rohkem pead tõstnud ja elu nö vaikselt seisma jäämas 😀 Muideks, ma lausa vabatahtlikult tahan ära vaadata ka selle järje, “28 weeks later”.

 

Lemmikud televusseris

Viie aasta jooksul on mul olnud piisavalt aega tutvuda kohalikus telekas pakutavaga ning leida omad lemmikud. Õnneks ei ole ma ühegi seebiooperi haardesse sattunud, sest muidu vist ei suudakski muud teha, kui sellest mõelda ja selle rütmis elada 😀 Olen enda jaoks avastanud ka telekanalite järelvaatamise võimaluse, seega istungi maha siis, kui muud asjatoimetused tehtud ja natukene aega lõõgastumiseks jäänud.

Üks esimesi televiktoriine, mida tegelikult nägin üldsegi Austraalias olles esmakordselt, oli “The Chase“, Selles mängib neljaliikmeline võistkond, kus iga mängija peab esialgu mängima individuaalmängu ehk vastama ühe minuti jooksul võimalikult paljudele küsimustele õigesti (üks õige vastus võrdub 1000 naelaga) ning siis peab selle rahasummaga nö koju põgenema. Tagaajajaks on professionaalne mälumängur ning tagaajamise faasis antakse alati ka kolm vastusevarianti. Kui sa jõuad koju enne kui mälumängur su kätte saab, jõuad edasi finaali. Finaalmängus pannakse mängijate võidetud summad ühte patta kokku, millega kogu meeskond hakkab eest ära põgenema. Selline on üldpilt, muidugi on veel eraldi nüansid juures, kuid pikka aega oli see meie suur lemmik Mikuga. Ilmselt sain sellest mingi hetk üledoosi ja praegu enam nii järjepidevalt seda ei vaata. Kui peale satun, siis ikka. Teinekord ongi vaadatavamad hoopis mälumängurid ja nende kõnepruuk kui mäng ise 😀

Umbes samal ajal avastasin enda jaoks “The TippingPoint’i” mis tavaliselt oli eetris just enne The Chase’i. Seal on tegu puhtalt indiviidide võistlusega, kuid ei piisa pelgalt teadmistest, vaid peab olema ka palju õnne ning teinekord hea mängutaktika. Idee on selles, et on vaja võimalikult palju punkte/raha koguda kasutades mündimasinat. Kui mängu alustab neli mängijat, siis peale igat vooru langeb välja see võistleja, kel on kõige vähem punkte ning tema punktid nullitakse. Esimeses voorus on kõigil kolm elu/võimalust küsimustele õigesti vastata; teises voorus on igal mängija 30 sekundit küsimuste vastamiseks; kolmandas voorus on vastakuti kaks järelejäänud mängijat, kellel mõlemal võimalus vaheldumisi kolmele küsimusele vastata ning võitja jõuab edasi viimasesse vooru. Imelihtne mäng tegelikult, kus on vaja teadmisi nii tõsisematel kui ka lihtsamatel teemadel. Muideks, oleks üritanud sinna kaks korda mängima saada, kuid siiani ebaõnnestunult 😀

Kui ma Noorhärraga kodune olin, vaatasin hommikuti “Homes Under the Hammer” ehk saade sellest, kuidas oksjonil ostetud kinnisvara muudeti elamiskõlblikuks ning kui palju on võimalik kasumit teenida, nii müümisel kui väljaüürimisel. Mõned inimesed on ostnud ka endale ja siis kogu elamise ära renoveerinud. Minu jaoks siiani huvitav ja intrigeeriv teema, kuna kinnisvara tundub olevad valdkond, mis meid mõlemaid huvitab ja mille kaudu saaks ehk natukene rohkem endi ja oma perede tulevikku kindlustada. Jällegi hetkel enam järjepidevalt seda ei vaata, kuid kui peale satun, siis ikka. Mõned episoodid on küll juba 6-7 aastat vanad ja hindadest võib-olla nii õiget pilti enam ei anna, kuid kogu protsessist saab aimu ikka.

Hooajaliseks üheks lemmikuks on kindlasti “The Great British Bake-Off” mille puhul on ilmselt nimestki aru saada, et tegu kokandussaatega. Selle esimeses episoodis alustavad 12 amatöörpagarit võistlemist ning igal nädalal langeb üks võistleja välja. Väljahääletajateks on kaks kohtunikku ning edasipääs ei ole kellelegi garanteeritud – nii tihti juhtub, et keegi on alguses või eelnevad episoodis väga tugev, kuid järgmises episoodis lihtsalt asjad ei õnnestu ja koju ta lähebki. Igal nädalal on 3 ülesannet – kodus ettevalmistatud signatuurtöö, tehniline ülesanne ja lõputöö. Teemad vahelduvad igal nädalal ning ootamatusi on palju. Minu jaoks muudavad väga nauditavaks selle saate just saatejuhid, Noel ja Sandi. See tekst, mis nad suust välja ajavad on lihtsalt naermist väärt.

Sügisel on eetris ka “The Apprentice“, kus 20 meest-naist võistlevad, et saada rahastust või hakata äripartneriks ühele tuntumaile ja edukamaile ärimehele UK’s. Mulle väga meeldis see saade esimestel aastatel, kuid näiteks sel hooajal ma ei vaadanudki seda lõpuni, sest mingil määral kadus mul huvi lihtsalt. Sest ei saa ju olla nii, et ühe kahepäevase ülesande vältel saab aru inimeste tegelikest ärilistest ideedest ja võimekusest. Okei aja möödudes küll, kuid linnulennult pigem mitte. Samas võib-olla mul ei olegi sellist (äri)soont suutmaks näidata KUI võimekas ma olen pelgalt paari päevaga. Muidugi saab inimesest aimu rohkem, mida kauem ta saates on. Kui palju näiteks läheb reaalses elus aega, et tuua turule ja edukalt läbi viia üks turunduskampaania. Või kui kaua õpib üks inimene oma firma tooted iga viimse kui nüansina läbi ning lihvib oma müügioskusi, enne kui suurel messil temalt mega tulemusi oodatakse. Ma saan aru, et selle saate puhul on tegemist saate mitte reaalse eluga, kuid sel hooajal kuidagi kihvatas see. Alan Sugari elulooraamatu tahaks siiski läbi lugeda ühel hetkel.

Eile sirvisin ITV järelvaatamist ja leidsin, et “Tenable” on tagasi … jeehuuu … minu jaoks just see lihtne ja meelelahutuslik saade, kus ajusid palju pingutama ei pea (muidugi võid, kui selleks soovi on), kuid aegajalt tekib korralik hasart endal ka. Ma arvan et sellest saab nüüd järgmine asi, mida õhtuti vaatama hakkan, kui Noorhärra juba voodis, kuid ise veel horisontaali minna ei taha 😀

Lõpuks muidugi krimisarjad, need ei ole küll otseselt UK omad, kuid vaatan ka neid aegajalt. Kõige lemmik on NCIS, kuid üldjuhul sobivad igasugused ameerika omad.

 

Vaatasin jälle filme

Nooh, kuu ajaga 4 uut filmi vaadata on minu jaoks ikkagi ülukõva saavutus 😀 Kuid need olid need filmid, mis minus mingitki emotsiooni tekitasid. Kõigepealt sattusin ühel pühapäeva õhtul vaatama tõsielulist filmi Rootsi tenniskuulsusest Björn Borgist ja (tuleb välja et) veelgi kuulsamast Wimbledoni finaalmängust 1980. aastal. Filmi nimi oli “Borg vs McEnroe” mis rääkis mõlema mehe teekonnast sellel turniiril finaalmänguni, kuid samal ajal põikas ka nende minevikku ning näitas tähtsamaid seikasid karjääride alguses. Ma ei ole kindlasti megasuur tennisefänn, tegelikult jälgin ma seda telekast vaid siis, kui tõesti midagi muud ei tule ning kui oleksin näinud telekavas selle filmi algust, poleks ma seda ootama jäänud. Kuid mul jäi telekas  just sellele telekanalile taustaks mängima ning tänu rootsi keele kuulmisele jäin ka seda vaatama. Lihtsalt alati kui rootsi keelt kuulen, tekib selline soe tunne ja pigem jään huviga vaatama, mida näidatakse. Mulle meeldis see film, sest ma ei tea tennisest midagi ega tennisekuulsustest midagi ent see film avas natukenegi telgitaguseid minu jaoks. No okei, Bjorgi nime olin kuulnud, kuid McEnroe oma mitte. Hästi mõnus õhtupoolik oli selle filmi seltsis.

Jõuludel vaatasime teist tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi, seda Anders Breivikust, kes korraldas Norras ühel päeval korraliku tapatalgu. Filmi nimeks oli “22 July” ning algas see 21. juuli õhtuga, kui näitas Breiviku viimaseid ettevalmistusi on järgmise päeva tegevusteks. Mina näiteks ei teadnudki, et lisaks seal saarel korraldatud tulistamistele, õhkis ta eelnevalt ka autopommi. Kuigi mul on raske aru saada, mis peaks ühel inimesel peas juhtuma, et midagi sellist korraldada (eriti just noorte laste vastu) ja alguses oligi filmi vaadates vastikuse tunne sees, siis tegelikult oli film huvitav ja kaasahaarav, sest seda jutustati paljuski läbi ühe pääsenu silmade ning mida tema pidi üle elama lisaks füüsilistele vigastustele. Ma arvan, et ma olingi vist meie seltskonnas ainuke, kes konkreetselt istus ja vaatas kogu filmi suu ammuli 😀 Kes ei ole ennast 22 juuli sündmustega detailsemalt kurssi viinud (nagu mina), siis saab hea ülevaate nii tollest saatuslikust päevast kui ka sellele järgenud sündmustest. Googeldades sattusin ka artiklile, mis võrdleb sündmusi filmis tegelikkusega, päris huvitav lugemine.

Nüüd reede õhtul klõpsisin erinevaid telekanaleid ja sattusin ameerika komöödiale “Snatched“. Minu jaoks raisatud  tund ja 45 minutit, mida ma enam tagasi ei saa. Ma saan aru, et on vaja teha filme natuke teisiti, et nad erineks ja meelde jääks, aga päriselt?? No ei ole ammu juba nii absurdselt halba filmi näinud.

Eile vaatasin lõpuni ka “The Fugitive“. Kuidagi nostalgiline oli vaadata filmi 90ndate algusest. Oleme Mikuga tihti õhanud, et kui saaks ajas tagasi rännata, siis hea meelega elaks läbi 80ndad ja 90ndad, sest tegelikult olime ju sel ajal ikka parajd tited. Film oli ise pigem tüüpiline 90ndate põnevusfilm, kuid hoidis pinevust üleval lõpuni. Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas põnevikes hakatakse mingit mõistatust lahendama, just et mis  niidiots viib järgmise vihjeni ning lõpuks saabub lahendus. Selles filmis oli minu jaoks pigem ette teada, kes oli lõpuks asja taga, kuid võib-olla olengi liiga palju selliseid filme näinud. Mulle jäi natuke segaseks ikkagi see, kas peategelase naise tapmine oligi eesmärk omaette või ta sattus olema valel ajal vales kohas. Peab vist uuesti vaatama.

Aasta 2019

Selle aasta alguses ei teinud ma eraldi postitust uue aasta lubadustest, vaid panin endale kirja aasta eesmärgid paberil. Muidugi unustasin selle paberi UK’sse, muidu oleks ju hea nüüd vaadata tagasi ning teha kokkuvõte, kui hästi eesmärkide täitmine läks. Kuid mul on meeles kolm eesmärki ja nende kohta on paslik siiski paar sõna öelda.

  1. Eesmärk number üks oli saada korda oma finantsid – nii suurendada säästusid kui maksta ära isiklikud pisemad laenud/krediitkaardid. See eesmärk sai pigem täidetud, kuna üks laen sai täielikult makstud ning krediitkaartide limiite oluliselt vähendatud. Pere finantsid said eriti korda, kuna pm oleme ju valmis endile kohe-kohe kodu ostma.
  2. Eesmärk number kaks oli lugeda rohkem ja vähem veeta aega nutiseadetes – siin ma kukkusin väga läbi. Jah, mõned raamatud said loetud, kuid suures plaanis kontrollisid nutiseadmed ja rakendused siiski minu elu :S
  3. Eesmärk number kolm oli kaal korda saada – siin kukkusin ka pigem läbi. Mäletan, et tahtsin oma 35. sünnaks kaaluda 65kg, et siis sealt edasi liikuda kaalulangetusega. Midagi sellist aga ei (ole siiani) juhtunud ..

Seega tegelikult on, millega rohkem tegeleda 2020 aastal ning eks ma panen endale jälle kirja mõned pidepunktid.

Korra mõtlesin teha tagasivaate sarnaselt nagu tegin 2018 aastale, kuid pigem oleks mul raskusi igasse kuusse mingi märksõna leida, sest üleüldiselt kulges 2019 rahulikult omas rütmis. Jaanuaris käisime Eestis, veebruar ja märts on tühi auk, aprill jäi meelde Lihavõtete ja megasooja nädalavahetusega, mais käisid vanemad külas ning juunis sai 35. sünna peetud. Juulis käis venna külas ning külastasime Noorhärraga esimest korda teadlikult teatrit ja motikavõistlust, augustis olime jälle Eestis. Septembrist aasta lõpuni oli jälle selline rahulik aeg. Küll aga vaatas Merje oma blogis aastale tagasi ühte küsimustikku täites ja mõtlesin seda (jälle) ka ise teha 🙂

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Ma ei ole enne jooksud nagu pöörane mööda lennujaama nii, et 15kg pamp on süles lisaks seljakotile ja tema kohvrile, higistanud end läbimärjaks ja siis hingeldades jõudnud arusaamisele, et oih me ikka ei jõudnud oma jätkulennule ning peame veetma öö hotellis, lennufirma kulude ja kirjadega. Too hetk lennujaamas tahtsin ma nutta, kuid tegelikult sujus kogu õhtu ja öö väga hästi. Noorhärra oli lihtsalt sillas, et sai hotellis magada 😀

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Mingil määral pidasin, lubadusi ei anna vaid sean endale oma personaalsed eesmärgid.

Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, sain teist korda tädiks 🙂

Kas keegi su lähedastest suri? Jah, kahjuks lahkus minu viimane elus olnud vanavanem…

Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019? Ilmselt ei tule see üllatusena, aga OMA MAJA.

Mis riike külastasid? No Riias sai jaanuaris käidud ja augustis Helsinkis 😀 Eesti ja UK on minu koduriigid, need väga ei loe.

Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks? 1 juuni, ma sain 35 😀

Mis on selle aasta suurim kordaminek? Kindlasti tööalane areng ja reaalsete sihtide seadmine.

Mis oli su suurim läbikukkumine? Ei tule midagi sellist meelde.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Jep, detsembri alguses andis tunda see, et pingutame ja panustame Mikuga tohutult selle nimel, et oma kodu saada.

Möödunud aasta parim ost. Ma tahaks öelda nutikell, aga praeguseks olen arusaanud, et see ikkagi ei ole minule sobiv eksemplar ja müüd selle maha. Huvilisi äkki?

Kelle käitumine teenib sult aplausi? Ei ole kedagi.

Kelle käitumine ajab südame pahaks? Poliitikud.

Kuhu läks enamik su raha? Säästmisele ja laenude tagasi maksmisele.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ma sain endale jalgratta 😀

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama? Europepu nagu ma olen, siis Šveitis selle aastane eurologu.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? pigem õnnelikum, sest olen mingil määral leidnud rohkem sisemist tasakaalu ja rahu.

ii. kõhnem või paksem? ma ei ole mõõtnud ega kaalunud, kuid pigem tsipa suurem.

iii. vaesem või rikkam? pigem finantsiliselt tasakaalukam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Reaalselt puhanud (maganud) ja raamatuid lugenud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? Netisõltuvuses olnud. aa ja kindlasti mitte  nii palju neid eurolugusid kuulanud, et kui reaalselt võistlus kätte jõudis, oli mul juba neist kopp ees 😀

Kas sa armusid aastal 2019? Tuli tõesti ette neid hetki, kui ma õhkasin kui õnnelikuna end tundsin vaadates inimest enda kõrval.

Kui palju üheöösuhteid? 😀 😀 😀

Mis oli su lemmik sari või telesaade? Vaatasin lõpuks algusest lõpuni “How I Met Your Mother” sest kuigi ma teadsin, kuidas see lõpeb, siis ei olnud viimaseid osi ise näinud. Mulle meeldis väga, kuid minu jaoks muutus vahepeal juba piinlikuks ja ärritas KUI palju Ted Robinis kinni oli. Samas, laste ema oli nii lahedaks tegelaseks kirjutatud. Muideks, kas te teadsite, et Eestit mainitakse ka selles seriaalis ning lausa kaks korda, S5E24 (vaata alates  0.05 ja 2.09).

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ma ei vihka kedagi, on lihtsalt tekkinud inimesi, kelle seltskonda ma pigem väldiks.

Parim raamat, mida lugesid? Nende väheste seast kindlasti Karren Brady autobiograafia, The Truth About Getting to the Top”

Mis oli su suurim muusikaline avastus? Tommy Cashi mõned lood on täitsa kuulatavad, näiteks “X-Ray“.

Mida sa tahtsid ja said? Üldiselt kõik mõtted ja soovid, mis mul tekkisid ka täitusid.

Mis oli selle aasta parim film? Ilmselt ainuke film, millega tekkisid emotsioonid, et ahmisin igat sekundit sisse, vaataksid seda kindlasti uuesti ja tahaks juba järgmist osa näha, oli “After

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Üle mitme aasta reaalselt pidasin seda ning tegime koduaias grillipeo pere ja lähedaste sõprade seltsis. 35 tuli valutult.

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Üks raadiomängu võit oleks olnud mõnna. Terve aasta jooksul tegi üks jaam mängu, kus iga hommik kuulutati välja raha summa, päeva jooksul oli aega saata kas sõnumeid või regada end kodulehel osalemiseks ning kell 3 helistati kellelegi. Kui sa teadsid summat penni täpsusega, said raha endale. Viimane summa enne jõule oli ligi 70 000 naela, oleks abiks olnud maja ostul. Aga mulle kahjuks õnn ei naeratanud, isegi kui olin järjepidev registreeruja neti teel. Kokku osales selles mängus a la 10 raadiojaama oma kuulajatega, seega võib ainult oletada KUI õnnelik pidi juhus olema, et see summa võita.

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Miskit pole muutunud, mugavus enne kõike.

Mis sind mõistuse juures hoidis? Kaine peaga mõtlemine ja rahulikuks jäämine.

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? Ma ei ütleks, et meeldis, aga nägin mõned kuud tagasi, ma ei tea mis põhjusel, unes Uudo Seppa. Ma isegi ei jälgi eestimaiseid saateid nii palju, et teada, miks ta tuntud nimi on. Aga vot tema nimi on meelde jäänud ning kui me Eestis Tommy Cashi kontserdil käisime, siis ta seisis mingi hetk täitsa mu kõrval 😀

Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Eks Brexit ja mõndade inimeste kitsarinnaline arusaam, et KÕIK kes pole inglased on immigrandid, kes tulevad UK’sse tasuta hea elu peale :S Ja kõik immigrandid on kas mussumanid või poolakad 😀

34. Keda igatsesid? Pigem mida, päikest.

35. Kes oli parim uus tutvus? Meile tuli 2018 septembris tööle üks austraallanna meie Sydney kontorist, kellega 2019 oleme väga tihedalt suhtlema hakanud. Mõnusalt vahva inimene on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas. Räägi vähem, paistad targem välja.

Igatahes, meeleolukat aasta vahetust ja jätkame uuel aastal juba uute lugudega.

Jõulude lemmikud

Ma hakkasin eesti blogijaid tihedamalt jälgima 2014 august. Algas see Marimellist, sest tol hetkel avastasin nende Austraalia blogi Õhtulehe veergudelt ja noh, kuna ma ise olin tol hetkel reaalselt Austraalias, siis hakkas see pallike veerema. Aastatega olen leidnud uusi ja põnevaid kirjutajaid, loobunud nii mõndadegi jälgimisest ning vaikselt avastamas youtubereid. Mulle meeldib, et on inimesi, kes oma sotsiaalmeediaprofiili hoiavad lahus Feissarist. Neil on Insta konto (ja ja, see on ju sõber Feissariga, aga siiski eraldi seisev), kus nad postitavad pilte ja teevad storysid (mõned viitsivad need ka erinevad hoida, mõni paneb tuimalt samad pildid ja videod nii storysse kui postitusse :S) ning lisaks teevad ka videosid.

Ma ei ole otseselt otsinud erinevaid youtubereid, vaid pigem vaatan blogijate videosid. Läbi Kaisa Aabneri Insta avastasin Ats Looti ja Karin Larveni (ehk minu jaoks pigem vaid youtuberid) keda olengi jäänud jälgima, sest noh nad on mõlemad omamoodi pullid tegelased. Karini osaleb detsembris ka vlogmassis ning tema kolmas video oli vahva jõuluteemaline Q&A. Mõtlesin, et vastan ka nendele küsimustele, sest seda mäletab vaid ajalooõpik, millal mina mõnele Q&A-le vastasin 😀 😀 😀

Lemmik jõuluteemaline film – lisaks Üksinda Kodus esimesele ja teisele osale, on minu jaoks jõuluajakuulutaja ka “Die Hard” 😀 Aga tegelikult on minu lemmikuks jõuluteemaliseks filmiks “Love Actually” ning “TheHoliday“. Samas, ei saa ütlemata jätta, et juba aastaid on üks lemmikumaid “New Year’s Eve“, haakub ju ikkagi jõulutemaatikaga. Lisaks meeldib mulle tohutult “Helisev Muusika“, sest seda ju näidatakse päris tihti esimesel jaanuaril.

Glam või kodune – juba lapsepõlves oli meie pere jaoks 24 detsembri koossöömine ja kingituste jagamine selline pidulik üritus. Seegapäris ballikleiti ja smokingut keegi ei kandnud, kuid dressides või pidzaamas ka ei istunud. Tavaliselt panimegi natuke ilusamad riided selga ning see kiiks on minusse siiani jäänud. 24 õhtul ma löön end lille ja olen ilus.

Kellele ostaksid kingi kui saad vaid ühe kingi teha? Teinekord ma vaatan, et Noorhärral on liiga palju asju, tõsiselt palju ja otseselt tal millestki puudust ka ei ole, seega temale ma ilmselt ei ostaks. Mikule on tõsiselt raske teha kinki, mis talle meeldiks. Samas, kui mul oleks natukene aega kingi valimiseks (nii mõned kuud), siis ilmselt ma mingile heale ideele tuleks. Kui valimiseks oleks mõni päev, siis pigem ostaksin kingi puudust kannatavale lapsele.

Kingid avatakse kas 24 või 25? Nii 24 kui 25 … vähe ei vea mul olla pärit riigist, kus avatakse 24 ning elada riigis, kus avatakse 25. HO-HO-HO 😀 Sel aastal on eriti vinge, sest saime/saame kolmel korral kinke avada…

Mis on su lemmik jõulutoit? See on miskit, millest tunnen siin elades kõige rohkem reaalselt puudust ja ei ole jõudnud ise veel katsetada järgi teha. Selleks on sült. Kui ma teinekord südasuvel Eestis käin, siis võin konkreetselt panna karbi sülti üksinda pintslisse. Veel tunnen puudust vanaema tehtud kõrvitsa salatist ja marineeritud kukeseentest. Neid tegi ta imetabaselt hästi ning kahjuks ei oska ma neid ise järgi teha. Ema õnneks teeb samahead kõrvitsasalatit 🙂

Halvim jõulusöök? Ma ei arva, et on olemas halbu sööke, lihtsalt on asju, mis ei maitse. Ma olen suht kõigesööja, isegi hapukapsast hakkasin armastama. Aga kui on miskit, mida ma pigem ei vali vaagnalt, on see verivorst (pigem need paksud). Kui laual on pohlamoos, siis läheb ka verivorst alla.

Lemmik jõulujook? Meie peres ei ole traditsiooni, et joome mingit jooki ainult pühade aeg. Okei, glögi ei hakka päris südasuvel jooma, aga see mulle väga ei maitse ka. Kui, siis Bailey’st jääga joon küll jõulude paiku rohkem kui muidu…

Mida sa teed sel aastal jõuludel? Lähen sünnikoju üle mitmete aastate. Nii palju kui oleme plaaninud, siis ilmselt 23 oleme meie kolmekesi reisimisest väsinud ja ei võta midagi suurt ette (vb lähen emaga ja teen toiduostu ära). 24 läheme kogu suure kambaga puud metsast tooma, sest sel aastal on jälle põhjust, muidu on vanemad viimastel aastatel ostnud pisikese puu potis, mille kevadel aeda istutavad. 24 on suur jõuluistumine, kuhu tulevad kõik pereliikmed kokku. Rohkem pühade plaane ei ole, lihtsalt ise tahaksid surnuaedadesse jõuda ja 4 küünalt viia …

Lemmik jõululaul? Kindlasti Mariah Carey “All I want for Christmas”

Kõige imelikum kingitus mis sa jõuludeks saanud oled? Heh, see oli minu esimene jõul UK’s kui sain erinevatelt siinsetelt pereliikmetelt kokku 4 pesuvahendite komplekti. Iseenesest ju vajalik kingitus, kuid kui neid saada pm igalt pereliikmelt, siis tekkis küll küsimus, et kas ma tõesti olen nii must ja haisen??? Nüüd tagasimõeldes ajab see naerma, sest UK’s on see pigem hea ja praktiline kink, eks nad ju ei tundnud ka mind veel nii hästi ja ma ei mäleta, millal ma endale uue duššgeelipudeli pidin ostma tol aastal, igasugustest maskidest ja koorijatest rääkimata 😀

Millal tekib jõuluootus/elevus, millal sa jõuludeks valmistuma hakkad? Kindlasti mitte sügisel, kui hakkavad esimesed jõuluteemalised kaubaartiklid riiulitele ilmuma. Minu jaoks peab enne Halloween möödas olema ja siis võib jõuluperiood alata. Sel aastal oli isegi armas esimesi jõulutulekesi novembris näha.

Päris või feik kuusk? Meil on UK’s olnud koguaeg feik ja isegi eelistan seda praegu. Siin väga ei minda metsa kuuse järgi, vaid pigem ostetakse juba kokkupakitult marketist. Erandiks on nö puukoolid. Eestis olles eelistasin alati päris puud, sest meil on olnud alati võimalus ise metsa minna ja see valida. Praegu mõtlen, et tegelikult on ka feik ilus, teinekord välimuselt ilusamgi (tihedam, “oksad” sümmeetrilised).

Kas mul on jõuluvanaga pilti? Ei, meil ei ole kunagi jõuluvana kodus käinud, vaid ta saatis alati päkapikud 😀 Muudes kohtades ka väga teda ei kohanud …

Milline oleks üks jõulusoov, mis võiks täituda? Ma olen isekas ja soovin, et me varsti-varsti päris enda koju saame kolida. Meie peredega on kõik korras ja ma olen kindel, et nii ka jääb.

Lõpeta lause filmist The Elf – “The best way to spread christmas cheer is …” kuna ma ei ole filmi näinud, siis oletan, et tahetakse improvisatsiooni mitte õiget vastust “… is to smile and be kind”

 

Filmidest

Üldiselt ma ei suuda filme lõpuni vaadata, sest ma jään magama. Seetõttu paneme Mikuga tavaliselt midagi sellist peale, mida juba näinud oleme, et noh kui magama jääme, siis ei jää millestki ilma 😀 Aga näedsa viimase kuu jooksul olen lausa neli uut filmi ära näinud. Kuhu kastikesse ma nüüd selle risti teen. Kes alljärgnevaid filme näinud ei ole, siis hoiatan ette, et räägin mingil määral ka sisudest.

Igatahes, algas minu “filmimaraton” sellise filmiga nagu “Bad Times at the El Royal” Miku pani selle peale ning otsustasime, saagu mis saab, teha kõik, et kumbki magama ei jääks. Ei jäänudki. Näitlejakaader on selline mõnusalt lai – on nii uusi nägusid kui ka juba tuntud nimesid. Algas see minu jaoks segaselt ja veidike venivalt, siis mingi hetk hakkas jube põnev ja minu ootused kruttisid endid päris lakke, kuniks lõpp oli selline mnjah. Ma nii lootsin, et asi kisub põnevaks hetkel, kui detektiiv avastas nö salakäigu, aga hoopis leidis ta ise päris kiiresti lõpu. Mulle jäigi mulje, et see salakäik oli kuidagi liiga põnevaks krutitud, kuid siis kadus lihtsalt filmist ära. Lahe oli vaadata iga motellikülastaja lugu ning põhjust, miks ta tol õhtul motelli sattus. Ning ma tegelikult ei osanud oodata ka, et enamik tegelasi surma saab, veelvähem kuidas see juhtub. Kokkuvõttes, täitsa okei meelelahutus, aga teistkorda ilmselt vaatama ei hakkaks. Heh, vaatasin just huvipärast ka treileri ära ning see annab aimu ikka hoopis teistsugusest filmist. PS! Mulle hakkab Dakota Johnson iga filmiga üha rohkem meeldima 🙂

Paar nädalat tagasi oli meil kohting Mikuga ja lunastasime oma kinovaucherid ära, enne kui need aasta lõpus  läbi oleks saanud. Kinokava uurides sai selgeks, et ilmselt sobilik film meile mõlemale on uus “Jokkeri“. Mina olen ju teada-tuntud naistekate fänn ja Miku vaatab pigem õudukaid ja gängsteri filme. Jokkeri kohta olime enamasti head tagasisidet kuulnud ja nii läksimegi. Kui aus olla, ei ole ma kunagi eriline Batmani (või üldse kangelasfilmide) fänn olnud. Ma teadsin, et Jokker on Batmani vaenlane ning et see film räägib pigem tema minevikust ja miks ta muutuks selleks, kelleks muutus. Otsustasin sellele filmile võimaluse anda. Algus jällegi venis minu jaoks (ei tea, kas see on USA filmitööstuse uus taktika, et filmialgus on aeglane ja seda tuleb venitada kahe tunni peale?!?!), sest no oli ju aru saada, et tegu on mentaalselt ebastabiilse inimesega ning miski tema elus ei sujunud. Kuid mingi hetk hakkasin vaatama, et päris hea stsenaariumiga on tegu, mõttes tõin paralleele ka tänapäeva ühiskonnaga, kus inimestel on päris palju vaimseid probleeme, kuid abi ei ole justkui kuskilt saada. Muidugi oli sest mõttes kahju, et ta inimesi tappis, aga ma sain aru, miks. On tehtud ennegi filme stressis inimestest, kellel korraga käib klõps ja vot siis hoidke alt. Aga lemmik stseen oli mul hoopis see 🙂 Ilmselt vaataks kunagi uuesti ka.

Kuna Miku suutis kinos magama jääda, kuid oli nagu viis kopikat üleval koju jõudes, vaatasime teise filmi otsa. “The Mule” vana hea Clint Eastwoodiga eesotsas. Tema vesterne ei ole ma kunagi vaadanud ega fännanud, kuid uuemaaja filmid meeldivad väga. Kes ei teaks näiteks “Gran Torinot“, ma võiks seda kordi ja kordi uuesti vaadata. Treilerit otsides sattusin klipile Eastwoodi 10 parimat filmi, ma vist hakkan neid järjestikku vaatama 😀 Aga The Mule oli selline hea meelelahutus üheks õhtuks, kohati naiivne ja eluvõõras (näiteks pensionäri naiivsus) ning minu jaoks jäi miskit puudu. Näitlejate pärast siiski vaataks vast uuesti 🙂 Eastwood on nii vanaks jäänud, siiski ju 88 selles filmis.

Viimasena nägin oma kauaoodatud naisteka ka ära, käisime sõbrantsidega “Last Christmas” vaatamas. Ma nii ootasin selle ilmumist ja millal näha saab, treiler oli nii paljutõotav ning teadsin juba ette, et naudin sellest igat sekundit. Nautisingi, kuniks umbes poole peal selgus, et filmi meespeategelane on justkui kadunud. Vot siis kadus minu illusioon ameerikalikust õnnelikust lõpust ja vaatasin filmi teist poolt pigem teadasaamaks, mis siis juhtus. Peategelaste seost ma siiski ära ei tabanud, küll aga arvasin, et mees saab surma. Saigi, mingil määral.  Seega ma pettusin täiega, kuna lõpp oli teistsugune kui ma eeldasin, vähemalt pisardatud sai ikka nagu naistekale kohane 😀 Emma Thompsoni ja Michelle Yeoh tegelaskujud olid muidugi klass omaette 😀

Treilereid otsides sattusid Titanic 2 peale … ei tea kas see on ka nii kokku pandud, et annab filmi sisust hoopis teistsuguse eelduse…

Ja viimaseks, ma ei tea kuidas Eestis on kinodes filmide eel näidatavtae reklaamidega, kuid siin on selle aja pikkuseks 30 minutit (!!!!). Nagu pooltundi istu paigal ja vahi lakke, sest kaua sa ikka 4-5 erinevat reklaami vaadata jõuad. Viimasel külaskäigul jõudsime tüdrukutega julmalt 15 minutit peale algusaega saali ja ma jõudsin veel 10 minutit hiljem vetsuski käia, kuid filmi algust maha ei maganud

Kas surmaotsus on õige?

Natuke morbiidne teema ning õnneks pole minu lähisuguvõsa hiljuti selle teemaga kokku puutunud, kuid minus tekitas täna suure küsimärgi, kas ja kuidas karistada sõjakurjategijaid? Ma ei mõtle neid kõige suuremaid isasid või isegi näiteks natuke alamaid ülemusi, see oleks minu jaoks natuke keerukas arutada, sest loogika ju ütleb, et kui ollakse andnud käsu tappa tuhandeid inimesi, siis peaks selle eest ka karistuse kandma. Aga kuidas karistada näiteks reasõdurid?

Sõjad on käimas ülemaailma kogu aeg. Me lihtsalt ei kuule paljudest nii tihti enam. Aga siiani on jätnud väga suure hingelise trauma II Maailmasõda. Need, kes olid tsiviilisikutest ohvrid ja pidid kõiki neid õudusi üle elama, on elanud kõrge eani kandes sõjakoletuste rasket koormat. Tore on, kui nad on suutnud oma eluga edasi minna ja toime tulla. Teiselt poolt need tuhanded tavakodanikest sõdurid, kes kindlasti kõik ei olnud valmis selleks, mida nad pidid tegema ja läbi elama. Seega on inimesed kannatanud edasi isegi pärast rahuaja saabumist. Kahjuks leidub ka neid, kes ei ole suutnud unustada ning kes siiani otsivad süüdlast ja tahavad karistust/kättemaksu. Minu alljärgneva mõttekäigu käivitas ühe dokumentaali vaatamine, seda küll ühe silma ja kõrvaga ent üldpilt sai mulle selgeks ning andis ainestikku Mikuga koos arutleda.

Vaatasime eile õhtul ja täna hommikul kuueosalist dokumentaali “The Devil Next Door” mis räägib John Demenjuki viimasest 25. eluaastast läbi kohtuprotsesside. Kogu kohtuasja võti tegelikult oli identifitseerida, kas Demenjuk on selle inimese tõeline nimi või on tegu varjatud identiteediga. Nimelt tundsid kannatanud temas ära Kohutava Ivani (Ivan the Terrible), kes oli valvur Treblinka hukkamislaagris ning kes oli vastutav ligi 28000 juudi gaasikambrisse saatmises. Wiki kohaselt oli Kohutav Ivan Ukraina päritolu ning võitles venelaste poolel, kuid langes sakslaste kätte vangi ning talle anti võimalus hüpata üle vastaste leeri ning pärast vastav koolituse läbimist hakata juute gaasikambrisse saatma. Kannatanute kohaselt oli Kohutav Ivan erakordselt ja põhjendamatult julm oma ohvrite osas, millest ka tema hüüdnimi. Demenjuk oli USA-sse tulnud pärast sõja lõppu ning 80ndate keskpaigaks elas ja oli ta saanud USA kodakondsuse ning oli tuttavate ja naabrite sõnade kohaselt kõige vaguram ja abivalmim inimene naabruskonnas. John ise väitis end muidugi olevat süütu ning et tegemist on isikute segi ajamisega. Kuigi kogu dokumentaal venib veidike (nagu ikka Ameerika seriaalide kohaselt, et draamat üles kruttida), siis oli see huvitav vaatamine ning minu jaoks jäi lõpuks ikkagi arusaamatuks, kas ta oli Kohutav Ivan või ei.

Aga meie mõttekäigust. Nagu öeldud oli Ivan Ukraina päritolu, võitles venelaste poolel ning langes siis vastaste kätte vangi. Kõik on ju kuulnud, kui julmad ollakse sõjavangide vastu, oldi siis ja ollakse nüüd. Humaansus kui selline ei eksisteeri(nud). Seega, kui sõjavangile antakse võimalus kas piineldes surra või minna vaenlase poolele üle lootusega, et äkki tal õnnestub sõda üle elada ja ellujääda, siis ma olen kindel, et paljud valiksid just selle viimase tee. Ma ei ütle, et see, mis vangidega tehti oli inimlik, kindlasti mitte ning see mida pidid läbi elama juudid, eestlased, poolakad … no kes iganes rahvad, kes jäid II Maailmasõja sõjakoletuste hammasrataste vahele, see on lihtsalt julmemast julmem. Mitte miski ei õigusta inimvastaseid kuritegusid, eriti süütute tsiviilisikute vastu, ei siis, ei praegu ega ka tulevikus. Kuid tulles tagasi Kohutava Ivani juurde, siis minu jaoks tegutses ta ellujäämise instinkti ajendil, nagu paljud palju tavavalvurid ja madalama astmega sõdurid seda tegema pidid/peavad. Muidugi ei saa väita, et kogu vangilangemise ja inimeste gaasikambrisse saatmise protsess oli tema psüühikale liig mis liig ning ta tõesti muutuski koletuks valvuriks, kes kogu protsessi nautis, kuid seda ei saa me ju enam kunagi teada. Miku küsis õigesti, et kas siis iga sõdur, kes on kellegi tapnud, peaks minema kohtu ette? Kõige alumise astme sõdurid täitsid pigem käske, et ise ellujääda kui et tapsid lõbujanust. Küsimus ongi, et kas Demenjuk oli Kohutav Ivan või ei ja seda ei saa keegi kunagi teada.

Mis selle dokumentaali puhul oli minu jaoks oluline, et algas see käsitledes sündmusi, mis leidsid aste pea 40 aastat tagasi. Kuidas saab olla nii kindel, et see foto noorest mehest, mis tehtud 1940ndatel ongi see sama 60ndates mees, kes kohtupinki istus? Sest justnimelt noore Kohutava Ivani foto kõrvutati Demenjuki tolleaegse fotoga ning analüüsiti mitmeid pidi, et saada kinnitust, kas tegu on sama inimesega. Kuidas saada selles 110% kindel olla, mõista inimene süüdi ning karistuseks määrata hukkamine läbi poomise? Muidugi on olemas hämmastavalt sarnaseid inimesi, meil kõigil pidavat olema siin ilmas teisik, kellede olemasolust meil ei pruugi aimugi olla. Kuid 40ndatel ei olnud näiteks olemas DNA testi, loodeti vaid fotodele, mis ei olnud parima kvaliteediga ning dokumentidele/kirjadele, mille tõepärasuses ei saanud samuti kindel olla. Muidugi väitsid ohvrid endid surmkindlad olema õige inimese tuvastamises, kuid ka nende jaoks oli möödunud vähemalt 40 aastat ning süüdlase leidmine võis vabalt nende jaoks kinnisideeks muutunud olla. Ma saaks aru, kui me räägi paarikümne aasta tagustest koletustest, mis on tõesti jõudnud kohtutesse ja süüdimõistva otsuseni, aga II Maailmasõda toimus niivõrd kaua aega tagasi juba …

Mind valdas dokumentaali lõppedes eelkõige kahjutunne, mul oli siiralt kahju kõigist asjaosalistest, kuid eelkõige ohvritest. Mõelda, et sa jääd vaatamata kõikidele sõjakoletustele siiski ellu, kuid sa ei saa suuda eluga edasi minna. See trauma kummitab sind aastast aastasse ja ei anna rahu. Lõpuks, kui sa oled kindel, et sinuga vägivallatseja on kätte saadud, sa oled teinud endast kõik, et ta karistuse saab ning esialgu ta mõistetaksegi süüdi, jalutab süüdlane ikkagi hiljem uue istugi süütuks tunnistamise otsuse tõttu vaba mehena minema. See lootusetuse ja ebaõigluse tunne võib olla melletu.

Sõdadega ei võida keegi, kõige vähem tavakodanik. See sama dokumentaal näitab, et võitis Demenjuki advokaat (kuuekohalise summa), kuid ta ise suri Saksamaal 91 aastasena oodates järjekordset istungit tõestamaks et ta ei ole süüdi (kuigi 2011 aasta istung sellise otsuse tegi) ehk ta ei saanud olla kindel, et ta siiski süütuks mõistetakse. Ning ohvrid, olles teadlikud, et äkki nüüd saab süüdlane karistuse, ei saa rahu, sest süüdistatav suri enne järgmist istungit ning 2011 aasta karistus ei olnud jõustunud, kuna sellisel juhul jäi Saksa seaduste kohaselt kehtima viimane ametlik kohtuotsus ehk süütu. Seega nende jaoks kõndis süüdlane ikkagi minema. Hingerahu ei saanud pigem siiski keegi.

Puhkus Eestis

Olime just Noorhärraga Eestis puhkusel, sellest ka vaikus siin lehel. Ma lihtsalt võtsin endale vabaduse arvuti taga võimalikult vähe olla ning pigem hetke nautida. Selles olin kindel, et kokkuvõtva postituse teen, kuid alles koju tagasi jõudes. Tegelikult on lisaks niisama kokkuvõtvale postitusele mul mõttes teha lisaks kaks postitust veel just tänu sellele, et ainestikku on – reisimine Finnairiga ja rutiini olulisus Noorhärra elus. Aga kõigepealt meie 10 päeva kodumaal.

Ma olin seekord isekam ja võtsin endale päevasid, kus ei teinud midagi. St. et ma ei jooksnud ringi, et inimestega kohtuda, sest ma olen seda enne teinud ja Inglismaale tagasijõudes veelgi väsinum olnud. Eestis on hea ja veel parem on kohtuda inimestega, kuid ma tahan ikkagi puhata ka 🙂 Nii sattuski terve puhkuse ajal olema kaks täispikka kodus olemise päeva, kaks päeva, kus käisin ainult õhtul kuskil ja kaks päeva, kus olime pärastlõuna kodus. Ja see oli nii hea, istuda verandal ja lugeda ajakirju ning teha koos Noorhärraga lõunauni. Või istuda verandal ning lobiseda emaga elust ja olust. Või käia Noorhärraga metsas jalutamas ning nautimas värskeid mustikaid ning jõhvikaid, sekka kihutada läbi lompide ning sulistada külmas karjäärivees. Sama mõnusad olid õhtused grillid terrassil kuuma sauna ja sooja tünnisaunaga. Või rulluisuring üle mitmete-setmete aastate. Ma tõesti nautisin perega koosveedetud aega, isegi kui see oli  surnuaeda külastamine (nüüdseks ei ole enam ühtegi vanavanemat mul alles ja käisin kõigile küünalt viimas). Ehk ma tõesti tundsin seekord, et puhkasin.

Seekordne külastus oli mõnus segu vanast ning uuest. Näiteks käisime üle mitme suve taaskord kalapüüdmas, sedakorda Viikingite külas. Sattusime sinna küll laupäeva pärastlõunal ekspromt korras ning algul tundus vaba laua saamine võimatu missioonina, kuid meil vedas ning veetsime mõnusad mitu tundi seal. Samuti käisime laupäevasel päeval Loomaaias. Ilm oli mõnusalt soe ja päikeseline ning inimesi päris palju, kuid ometi jätkus ruumi kõigile jalutamiseks ja uudistamiseks. Kahjuks ei jõudnud me tervet ala läbi käia, kuid uuenenud jääkarukoopa nägime ära. Haapsalu oli nagu ikka väike, aga armas. Sedakorda käisime ka rong Peetrikesega sõitmas, mis viis meid mööda tänavaid, kuhu muidu ikka naljalt ei satu ning nägin seda linnakest uue nurga all. Noorhärra nautis oma sugulasega nii rattasõitu kui ka mänguväljakut. Tore oli näha vanemat sugulast Pärnus ning lihtsalt istuda ja lobiseda. Ma ei satu tihti sinna kanti just seetõttu, et võtab see külastus ikkagi päevakese. Eestis olles tundub ju alati, et no ei ole lihtsalt piisavalt palju päevi kohalolemiseks, mistõttu proovingi iga kord külastada kas Pärnut või Tartut. Emaga veetsime mõnusa õhtupooliku “Komeedis” söömas käies ning seejärel Artises mõnusat naistekat “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“, vaatamas – selline lihtne film, kus sai nii naerda kui ka pisardada. Ja muidugi oli tore sõbrannadega veedetud õhtu täis avameelsust ja head eesti snäkki.

Uue asjana sai sel korral külastatud rullmassaaži, mis alguses tundub imelik, siis valulik ja lõpuks hoopis mõnusa treeninguna. Ning tõesti mu lihased valutasid mitu päeva hiljem, aga see ei olnud tüüpiline lihasvalu peale trenni, vaid pigem nagu oleks sind korralikult muditud. Samuti külastasin esmakordselt Kalju lava ning sain korraliku kõhutäie naerda Indrek Taalma nalju kuulates. Kalju lava ise ja selle ümbruskond jättis hästi hubase ja meeldiva mulje. Mulle meeldis eriti kuidas oli lahendatud lava ja publiku asetus ning et saad nautida samaaegselt nii kõhutäit kui kontserti.

Tagasi Inglismaale jõudes tundsin end tõesti puhanuna ning täis energiat uutele (tööalastele) väljakutsetele vastu minna (oh, siit saab veel urrde idee uues postituse tarbeks). Muidugi oli kohti kuhu ma ei jõudnudki ning inimesi keda ei näinud, aga see juba kord on paratamatus. Pileteid bronnides jääb mulle alati algselt mulje, et nii palju aega on olla. Siis hakkan vaikselt planeerima, mida teha ja kuhu minna ning äkitselt on pea kõik päevad plaanidega sisustatud. Mul on vaja minna Eestisse pikemaks ajaks kui 10 päeva …