Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Ma käisin spas

Too sama sõbranna, kelle pulmas Poolas käisime, pidas oma tüdrukuteõhtut aprillis. Siis kui mina kasutasin juhust ja olin koolivaheajal kaks nädalat Eestis. Kuna tegu on minu pikaajalise ja väga hea sõbrannaga, siis päris tähistamata ma ka ei tahtnud jätta ja seetõttu leppisime kokku, et käime kahekesi spas. Esialgu pidime seda tegema aprilli lõpus, ikkagi enne abiellumist onju. Noh, siis selgus, et tal oli päris palju asjatoimetusi ja poeskäimist seoses pulmadega ning spakülastus sinna ei mahuks. Lükkasime siis ürituse juuli algusesse. Juuli alguses me ka ei jõudnud, sest vahepeal selgus ühe meie ühise sõbranna salajane abiellumine ning tema soovis seda tähistada just samal päeval, kui meil oli spakülastus. No ilmselgelt oli meil kergem oma plaane ümber teha. Lõpuks jõudsime spasse paar nädalat tagasi*.

Ühesõnaga, laupäeva hommikul, kell 8:45 (veerand tundi plaanitust hiljem, sest ma lihtsalt unustasin järjest asju majja, mida pidin kaasa võtma), keerasin autonina kiirtee poole. Ilm oli päikeseliselt ilus, sõit tõotas tulla rahulik ning minul käis taustaks Beebipalaviku erinevad podcasti osad. Minu jaoks üks suurimaid plusse üksi pikki sõite tehes ongi podcastide kuulamine, sest perega sõites käib autos muu möll ja noh, muidu nagu ei ole aega kuulamiseks. Veel paar kuud tagasi kuulasin podcaste hommikustel pikkadel jalutustiirudel, kui Piiga tegi oma esimese päevaune, aga ta otsustas taaskord oma unereziimi muuta (ma ei liialda, kui ütlen, et mul on juba sassi läinud, mitmes kord see on) ja meie hommikused jalutuskäigud ei ole nii pikad. Jõudsin Boltonisse isegi plaanitust varem ning kuna sõbrants jäi hiljaks (milles võib 99% kindel olla iga kord, kui meil on kuhugi aja peale minek/kokkusaamine. Heh, ta jäi isegi oma laulatusele hiljaks 😀 ), sain rahulikult lobada ka emaga. Enne spaatamist oli meil plaanis kerge shoping, sest sõbrantsil ees tööreis, kuid garderoob tänu kolimisele ja remondijärgus olevale elamisele totaalselt tühi. Ilmselgelt lähevad ju kolimise käigus kaduma just need kastid, milles kõige vajalikum ära pakitud 😀 Meie paaritunnine shoping oli üllatavalt edukas, kuigi esimeses poes oli mul küll tunne, et ma ei suuda teda üldse kohe riietuse leidmisel aidata, sest maitsed on liiga erinevad. Aga eks need esimesed kaks poodi olidki selleks, et arusaada, mida ta soovib ja mis talle meeldib.

Külastasime sellist kohta nagu NuSpa Boltoni filiaali ja seda just asukoha tõttu, kuna on see sõbranna kodule kõige lähemal. Meie külastus sisaldas mõlemale kahte protseduuri ning hiljem 3 tundi saunade külastust**. Minule on siiamaani mulje jäänud, et Inglismaal tähendab spasse minek pigem protseduuride võtmist ning kuna spad on üldjuhul spordiklubidega samas majas, siis basseinide ja saunade külastus tähendab nende jagamist spordiklubi külastajatega. Eestis on ju pigem nii, et spasse minek ei tähenda ilmtingimata protseduure, sest sul on juba selline suur ja lai valik erinevaid saunasid ja basseinie ning saunade külastus on juba iseenesest piisavalt lõõgastav. Ühesõnaga, olime natuke enne kella kahte kohal ning täitsime kohustusliku terviseankeedi. Edasi tutvustati meile protseduuride valikut ning mulle väga meeldis, et meesterahvas oskas soovitada, et milliseid protseduure omavahel kombineerida saamaks maksimaalse tulemuse ja milliseid pigem vältida, kuna need duubeldaksid üksteist. Valisime mõlemad sõbrannaga kuumakivi seljamassaaži, mina juurde näohoolduse (pigem paar kihti kreeme) ja tema silmaümbrus hoolduse. Mõlemad protseduurid kestsid 25 minutit, seega tunniga olime juba valmis. Mulle meeldis, mulle alati on meeldinud massaažid ja kuna ma neid liiga palju ei ole elus saanud, siis ei oska kunagi nuriseda. Kui siis ainult ehk see, et minu näohoolitsus pidi sisaldama ka kerget peamassaaži, kuid seda ma ei saanud. Ja kurja kui kuumad need kivid on, kui need esmakordselt seljale pannakse 😀 Sõbrants jäi ka rahule oma protseduuridega, mis on peamine. Saunade poolt kasutasime maksimaalselt tunnike ja sellest enamuse istusime lihtsalt mullivannis. Kui ma õigesti mäletan, siis oli olemas nii tava kui aurusaun, kuid ei miskit väga erilist. Seda pean küll ütlema, et nii spaa kui saunade osa nägi ikka väga värske ja korralik välja. Kui ma 2017 detsembris Manchesteris ühes spas käisin, siis see oli küll hästi räsitud välimusega ning vinge kloorihais käis lihtsalt üle pea. Täitsa selline võrdlusmoment tekkis, nagu oleksime sattunud 80ndate ujulasse 😀 😀 😀

Põhjus, miks me tegelikult kauemaks ei jäänud, oli selles, et saime õhtul kokku juba viiekesi ehk kasutasin võimalust ja vaatasin oma Wigani sõbrantsid korraga üle 😀 Õhtusöögiks kohtusime Itaalia restoranis Bella Italia, kus mina nautisin nii bruschettat, pasta carbonarat, kui cookie dough’d espressoga – mul oli ju ees öine kojusõit. Muidugi oleksin võinud orgunnida nii, et tuleme lastega kõik Wigani poole ja jääme ööseks, kuid siis oleks pidanud keegi neid päeval vaatama ja mina ei oleks saanud rahulikult olla. Lapsed olid hoopis vanaemaga päevakese, sest Miku oli tööl .. ja teades, millised rüblikud nad on, siis ei olnud mul südant ekspromt korras paluda vanaemal ka pühapäeval nendega olla (sest Miku oli ka pühapäeval tööl), isegi kui see oleks tähendanud kuni lõunani olekut***.

*Mul oli seda kodust ja lastest eemal päeva väga vaja. Ma olen ju põhimõtteliselt nendega koguaeg koos seda enam, et kooli oli alles alanud ja seljataga intensiivsed kuus nädalat suvevaheaega. Ma nautisin täiega kahe ja poole tunnist sõitu mõlemal suunal, sest sain rahulikult nii oma mõtteid mõlgutada kui ka podcaste kuulata. Tõsiselt, ma tundsin end pühapäeval väljapuhanuna … noh, kuni rüblikud jälle hoo sisse said 😀

**Läksin seekord seda teed, et ostsin meile voucheri 90 naelaga. Iseenesest jah palju ei maksnud arvestades, et hinnas oli kahe inimese külastus, mõlemale kaks protseduuri, hommikumantlid ja sussid ning hilisem saunakülastus. Aga sõbranna tõi mind ka mingi hetk maa peale, et vaevalt meile pakutakse maksimaalse pikkusega protseduure selle hinna eest.

***Kui Miku emalt hiljem uurisin, et kuidas lapsed käitusid ja kuidas ta hakkama sai, siis probleemi ei olnud. Eks ta ise natike pelgas ette, sest see oli esimene kord tal lastega olla nii pikalt. Mina jälle pablasin, et kuidas Noorhärra sõnakuulmisega saab. Tuleb välja, et see härra oskab vägagi hästi käituda … aga miskipärast ema on see, kellele kõige suuremat teatrit korraldatakse. Piiga oli lihtsalt üks suur rõõmurull olnud. Muidugi ta tunnistas ka, et ek nad energiapommid ole ja ta oli korralikult väss õhtuks olnud.

Kuninganna matused

Oma siinmail elatud seitsme ja poole aasta jooksul ei ole ma kunagi tundnud monarhia lähedust. Jah, Suurbritannia on kuningriik ning kuningapere ja selle tähendus inimestele väga oluline, kuid see ei puuduta niiväga igapäevast elu. Muidugi on nad alati olemas ning erinevatel tähtsatel üritustel esindatud, kuid minu kui lihtrahva jaoks oli tegu siiski kaugel asuva mõistega. Seetõttu ei osanud ma eriti reageerida, kui tuli teade kuninganna surmast, sest tegu oli ju väga kõrges eas inimesega ning surmateade võis iga hetk tulla. Niisamuti ei mõistnud ma, miks peaks eilne päev olema üleriigiline vaba päev, et inimesed saaks kuninganna matuseid jälgida*. Oma kitsarinnalisuses imestasin omaette, et kas tõesti suured massid istuvad päise päeva ajal telekate ette naelutatuna. Ise plaanisin seda küll teha, aga ma olen ju hetkel veel kodune ka. Oi, kuidas ma eksisin.

Eile hommikul klõpsasime oma teleka lahti poole üheksast, et jälgida tseremoonia ettevalmistusi. Poole üheteist aeg hakkasid esimesed ametlikud toimetused ning juba siis tundsin, et küsimus ei ole selles, kas ma pisaraid valan. Küsimus on, KUI PALJU ma neid valan. Jälgides ettevalmistusi jõudis minuni ka see lõplikus – et tõesti, üks suur sümbol on lahkunud. Sümbol, kes puudutas paljusid inimesi nii lähedal kui kaugel ning isegi kui muidu on praegune ühiskond pigem katkine ja lõhestunud, siis ometi suutis üks inimene ja tema lahkumine luua ühtsustunde. Ma vaatasin imetlusega neid tuhandeid inimesi, kes olid tulnud Londonisse päevi varem, et näha isiklikult kuninganna kirstu lahkumist pealinnast. Fakt, et ligi 400 000 inimest ei pidanud paljuks oodata tunde järjekorras, et tema sarga ees viimast korda hüvasti jätta, see ütleb juba midagi. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida hetkel, kui tema kirst toodi vankrile, et see Westministeri viia. Ma rahunesin maha ametliku tseremooni ajal, kuid pisardasin jälle, kui tema kirst Westministerist lahkus ning Winsori poole suundus. Teed olid ääristatud tuhandete inimestega, kelledest paljud viskasid lahkuva kirstu saateks roosioksa. See suursugusus, millega kuningannaga hüvasti jäeti, oli lihtsalt kirjeldamatu. Me ei olnud Londonis kohapeal, kuid ma iseloomustaks kogu eilset päeva, kui ilus. Jah, matuste kohta nii öelda on imelik, aga ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Õhtul vaatasime veel dokumentaali Elizabethi valitsusajast ning otsustasin, et pean rohkem süvenema selle riigi lähiajalukku, kus ma elan. Piinlik tunnistada, aga ma isegi ei teadnud seda, et Elizabeth ei olnud sünnijärgne troonipärija…

Täna läheb elu edasi, kuid õhus on siiski rusuvaid noote. Tegelikult oli juba eilne õhtupoolik selline raskema poolne. Mina tundsin, nagu oleksin matnud oma kaua haige olnud vanaema – ehk sa tead, et ta on minemas, kuid ei tea millal. Njah, eks paistab, mis nüüd edasi hakkab saama…

*Eile hommikul oli kõik justkui välja surnud. Kõik ärid, ka suuremad toidupoed, mis väga harva enda uksi sulgevad, ei olnud avatud. Rääkimata väiksematest äridest. Oli teada, et kella viiest õhtul siiski mõned toidupoed oma uksed avavad, kuid igasugused pubid, klubid jne jätsid eile oma uksed suletuks.

Elutoa remont vol. 1

Kuna võtsime käsile elutoa remondi ja see saab olema esimene ruum, mille korralikult lahti kisume ja korda teeme, tundus paslik hakata remondist kirjutama jupiti nii, et oleks rohkem meeles, kui see, et võtsime tapeedi maha, panime uue seina, uue vaiba maha ja voilaaa 😀 Ühesõnaga, plaanis on seintelt tapeet maha ja seinad sirgeks, kolm seina üle värvida ning ühte seina tapeet. Uus lagi, ilmselt kipsplaadi laadne asi lakke. Gaasikamin välja, selle asukoht kinni vooderdada. Põrandale uus vaip. Lõpuks ka uus mööbel ning seda 100% ulatuses. Aknad jätame esialgse plaani kohaselt vanad, lihtsalt tihenduse peab äkki värskendama, kui sellist asja on üldse võimalik teha. Eelarveks suve algul 2000 naela eeldusel, et maksimaalselt paneme ise käed külge ning uut mööblit see ei sisalda. Ajalist tärminit ei seadnud, vast paar kuud võtab aega ent kuna meil remondi ajal seda tuba ei ole vaja kasutada, ei ole ka tuli takkus.

5. september – alustasime remondiga selles mõttes, et vedasime toa mööblist tühjaks. Diivani ning teleka tõime teise elutuppa (tuntud ka kui söögituba/kodukontor/mängutuba), mille plaanime hiljem jätta ruumiks, kus lapsed saavad omi asju vaadata ning telekamänge mängida saavad. Teises elutoas olnud diivani andsime tasuta ära.* Aasta tagasi Miku tädilt saadud telku ärisime kahekümneka eest maha :D** Ainukese riiulitega kapikese tõime ka teise elutuppa ning panime seal käinud asjad tagasi. Muud vidinad ja nipet-näpet sai lihtsalt ära pandud ning seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui vähe “pungil” meie ajutine elutuba oli. Esimesed paar päeva küll häiris, et oleme kõik ühte tuppa sunnitud, kuid tegelikult on mõnus kui lapsed on mu silme all samal ajal kui köögis toimetan. Igatahes, samal päeval lammutas Miku toa nii laiali kui sai ehk seinast tulid nii põranda, lae kui bordeliistud*** ning vana vaip üles. Rohkem me teha ei jõudnudki, sest oli aeg Noorhärrale kooli järgi minna ning me olime terve hommikupooliku möllanud. Rahakulu 0.-

7. september – külla tuli torumees, sest gaasikamina eemaldamiseks oli vaja spetsialist, kes mitte ainult ei tõstaks kamina oma kohapealt ära, vaid plommiks ka gaasijuhtme. Lisaks otsustasime, et võtame lõplikult ära aknaaluse radika (samuti vajas plommimist) ning vahetame välja teises seinas olnud radika uuema vastu. Uus radikas saab olema lisakulu, millega algselt ei arvestanud, kuid otsustasime kohe, et pigem võtame kauem aega ja maksame rohkem, aga remont tuleb teha korralikult. Torumees plommis kogemata ära ka teise elutoa kamina gaasitoru, kuid meile see sobis, sest tulevikus tahame ka sellest lahti saada ning potensiaalselt asendada elavat tuld võimaldava kaminaga. Kokku maksime torumehele 168 naela kahe tunni töö eest ning tõenäoliselt tuleb ta mingi hetk tagasi, et uus radikas paigaldada ja tööle saada. Algsest torutöödeks arvestatud summast on alles 32 naela, ilmselt läheb see kulurida suuremaks.

15. september – olen alates esmaspäevast kõik Piiga lõunauned maadelnud vana tapeediga. Kuna Piiga lõunauni on selline 2 tundi pikk, siis täpselt nii palju mul tegutsemiseks aega on olnud. Õhtuti on mul toss liiga väljas ning hetkel meil väga kiiret kuhugi ei ole. Seetõttu on tapeedi mahavõtmine veninud ka nelja päeva peale. Iseenesest tuli tapeet ilusti maha, maksimaalselt kaks korda oli vaja ühte kohta aurutada (okei täitsa lae all oli mingi väga vinge tapeediriba pandud ja seda pidi ka korralikult meelitama), aga kuna täispikk tööpäev on hetkel unistus, siis nii ta läks. Lisaks sain maadelda aknaaluse radikaga, sest torumees küll plommis gaasitoru ent radika seinastvõtmiserõõm jäi meile. Radikas tuli kergelt, aga põrandaliist puksis vastu. Miku ei saanud seda tol ilusalt esmaspäeval ise ära võtta, kuna radikas oli ees ja nii sain mina abimees raudkangiga oma musklite jõudu demonstreerida. Liist tuli ilusti seinast, aga päris ropult on kunagi ikka remonte tehtud – näiteks kõik põrandaliistud on sellised 1cm paksused ja 15cm kõrgused pikad lauajupid, mis seina paksude ja pikkade naeltega taotud kuni tellisseinani välja. No nii korralikult taotud, et liistu lahtikangutamisel pudenes korralikult ka tsementi (ma oletan, et seda kasutati telliste kinnimätsimisel). Lisaks oli sein pude siit ja sealt ning ühe akna juurest avastasime augu, mis täistopitud kilekotte hoidmaks tuult eemale ning need omakorda kaetud mingi vahulaadse tootega. Üks päev naabrimehega sellest rääkides itsitas too, et eks see eelmise omaniku “remont” oli 😀 Nali naljaks, aga seinu vaadates oli selge, et siin läheb meil abikäsi vaja ning ilmselt suuremal määral kui algselt plaanisime. Laupäeval (17/09) tuleb meile üks oskaja hinnapakkumist koostama selles osas, et seinad sirgeks ja värvivalmis, lagi katta ning kaminaauk kinni panna. Võimalik et nipet-näpte veel juurde olenevalt tema oskustest. Eelarves oli seinte korda tegemiseks ettenähtud 600 naela, nii odavalt me kindlasti ei pääse. Ise mõtleme praegu, et kui saaks tuhandega hakkama, oleks hästi. Tellisime ka prügikonteineri, sest hetkel on meil aed kerge takistusrada, kus on liiga palju roostes naelu välja turritamas. Lootuses, et seinte kordategemine saab kohe pihta hakata, on ka sealt ilmselt palju jama tulemas. Prügikonteinerirent kaheks nädalaks 150 naela, firma ise toob ja viib ära, seda kulu me eelarvesse ei olnud pannud. Naabrimehe kaudu saime kerge vaevaga tasuta lahti kahest vanast radikast ja kaminast.

*Tegu oli Ikea Friheteniga, mis sai ostetud 400 naelaga seitse aastat tagasi. Ta oli meid truult teeninud, kuid siiski oma aja ära elanud. Üks pooltest ebamugavalt pehme, kui sellel magada, lisaks mõned iluparandused ning korralikult määrdunud kangas. Kui aus olla, siis pidime sellest algselt lahti saama juba kaks aastat tagasi, kui ida-kaldale kolisime, aga tol korral jäi ost tegemata. Siis tundus mõistlik oodata maja ostuni ning sinna uus diivan osta. Ja uue diivani me majja ka ostsime, sellise liikuvate seljatugedega, aga tolle Friheteni jätsime ikkagi külalistele mõeldes alles. Nüüd oli muidugi selge, et enam me seda diivanit ei taha ja minema ta peab, eriti kui teeme elutoas remondi, tahaks ju ilusaid ja uusi asju sinna osta. Ausalt, mul ei oleks olnud südant kellegi käest raha küsida vaid pelgasin, et kui me tasuta ära ei anna, peame kolikollidele hoopis peale maksma. See diivan viidi tunni ajaga minema.

**Kui aus olla, siis ma oleks selle ka tasuta andnud ära, sest tasuta saime ju. Aga nii kui selle FB Marketplace’i ülesse panin, hakati mind konkreetselt pommitama sooviavaldustega, ühel hullem vajadus selle telku järele kui teine ja üks kiiremini valmis sellele järgi tulema kui kolmas. Pm oli tegu vana Samsung telekaga, jah ei olnud see paks variant, aga mitte ka nutitelku. Miku tädiga sai räägitud, et proovime selle siiski maha müüa (ja ei ole järjekordsed lollid, kes annavad midagi tasuta ära, et siis too tasuta saaja selle edasi müüb) ning anname raha talle, kuid tema seda ei soovinud ning palus hoopis lastele midagi toredat lubada. Nii kui ma tasuta variandi veebist maha võtsin ja 30 naelaga uue kuulutuse tegin, saabus ka rahu minu postkasti. Huvitaval kombel olid kõik hädalised ka kadunud 😀 Oli paar huvilist, kuid 24 tundi hiljem viis üks naisterahavas selle 20 naela eest koju, lapse tuppa. Noh, olime kõik rahul.

***Ma ei oska muud nimetust anda sellele. Ehk oli ju mingi hetk 90ndatel hästi popp panna seina kaks erinevat tapeeti ja nende ühenduskohale ülejooksma kolmas tapeediriba. Noh, meil on allkorruse mõlemas elutoas too kolmas tapeediriba hoopis puidust liist.

Kooliaasta alguse eelarve

Kui juba kooli minekust kirjutasin, siis oleks ju paslik mainida ka kaasnevaid rahalisi kulutusi. Tean, et Eestis kaasnevad igal aastal peredele pigem märkimisväärsed kulutused seoses kooli algusega kui et ei pea midagi uut ostma.

Meil läks ses mõttes hästi, et kulutused olid põhimõtteliselt samad, mis aasta aega tagasi ning need olid seotud peaasjalikult riietega. Koolitarbeid kui selliseid eraldi ostma ei pea. Ainuke väljaminek oli uus raamatukott (3.50 naela) ja seda puhtalt seetõttu, et eelmine oli erinevaid värvimäkerdusi täis ja no see värv ei tule mitte kuskilt maha 😀 Mis riietesse puutub, siis olin mega hästi organiseeritud sel aastal ja tegin ostud juba juulis enne puhkusele minekut. Mul oli liiga hästi meeles eelmine august, kus poeletid olid tühjad ja mina paanitsesin, et kuidas ma siis lapse nüüd kooli saadan, oma riietes ju ei või. Eelmisest aastast jäi meil alles paar paari pikki pükse ja ühed lühikesed, seega ostsin mõlemaid kaks paari juurde (pikad 10 naela kaks-pakk ja lühikesed 8 naela kaks-pakk). Koolisärke ei jäänud alles, vaid need viskasin ülima hea meelega juulis minema. Poest tõin asemele kuus uut särki (neid müüakse kahestes pakkides, üks kahene pakk maksis 2.50). Ma eelistan, et mul oleks terve nädala riietus kapis ootamas, selmet et pean nädala sees riideid pesema ja mis veel hullem, triikima. Las ma triigin oksendades kord nädalas, pühapäeviti need 15 minutit 😀 Ühe uue kooli logoga pusa tellisin ka, kuna eelmisel olid igast muud plekid peal ja kuidagi topiliseks ka muutunud, maksis too 11.50 ja oli ka kõige kallim ese. Juurde ostsin kaks tavalist pusa (5 naela kahene pakk) ning eelmisest aastast jäi üllataval kombel alles üks kampsun (ei olnud värvikahjustustega). Kuna Noorhärra on kasvanud, ostsin nii uued koolisokid (3.50 seitsmene pakk) kui bokserid (5 paari 8 naela). Ehk igapäevane varustus läks mul maksma 54 naela.

Lisaks peavad lapsed kooli viima kehalise riided. Need pannakse eraldi kotti ning saadetakse koju vaid koolivaheajal, muul ajal ripub kott koolis nagis. Sel aastal ei pidanud uut kehkakotti ostma, küll aga ostsime uue pusa (6 naela), kahekese paki lühkareid (5 naela) ja kahese paki valgeid t-särke (4 naela). Ma tegelikult tahtsin talle uusi pikki pükse ka, aga no kõik poed, mis läbi käisime, olid tema suurusest tühjad. Eks läksid siis käiku need, mis eelmisel aastalgi ning ma olen valmis mingi hetk jälle poodi minema. Kui koolis käimiseks on lastel koolivorm, siis kehalise pikad dressid ja lühkarid peavad olema logodeta, kirjadeta ja mustad ning pluus kirjadeta ja logodeta valge. Lisaks sokid ja tennarid. Või noh, ma ka ei tea, kuidas nende kohta eesti keeles öelda. Tossud ja tennised need ei ole, võimlemissussid äkki? Siinmail kutsutakse neid plimsolideks. Need ostsime ka uued (3 naela), sest kellegi jalg oli suvega kasvanud. Seega, kehkavarustus juurde 18 naela.

Koolijalatsid on ka veel eelmisest aastast käidavad, aga ühel hommikul juba kurdeti, kuidas siit on valus ja sealt valus, ju peame lähipäevil ka selle väljamineku tegema. See saab olema maksimaalselt 20 naela. No ja paar päeva tagasi ostsin talle ka uue sügisjope, et vaeseke halva ilma korral ei peaks märga kassipoega mängima. Aasta emana hoidsin juba ühel hommikul hinge kinni, et kas sajab või ei, sest meil ei olnud ju jopet. Õnneks ei sadanud, aga ma tormasin peale koolitiiru kohe poodi ka. Hea oli, sest pärastlõunal juba ladistas. Muideks, Noorhärra on juba jõudmas sinna ikka, et kõik riideesemed ei olegi lahedad. Aga õnneks Mindgrafti jakk sobis, sest pm on ju tegu legoga ning lego on siin majapidamises väga au sees.

Algas uus kooliaasta

Noorhärra läks esmaspäeval jälle kooli, seekord Year 1. Ütleme nii, et ta ei olnud ülemäära elevil mineku osas, aga läks hea meelega. Ta ei olnud pikalt ühte oma sõbrannat näinud ning juhuse tahtel sattusime koos tema perega kooli jalutama. Lihtsalt nii armas oli vaadata, kuidas nad koheselt üksteise kõrval jalutama hakkasid ning oma suvemuljeid jagasid. Eks nüüd ju ses mõttes on lihtsam kooliaastat alustada, et kuigi õpetaja on uus, siis klassikaaslased juba tuttavad näod. Inglismaal ei ole kommet esimesel koolipäeval õpetajale lilli viia, pigem viiakse kingitus viimasel koolipäeval. Noorhärra on ses mõttes tegutsenud teistmoodi, et viis õpetajale nii eelmine kui see aasta lille. Sel aastal veel sai enda kasvatatud päevalillede seast ekspemplari valida. Miks ma sellest kõigest räägin, on seetõttu, et juulikuus jäi väike kokkuvõte esimesest kooliaastast tegemata. Seega, panen mõned read kirja.

Mina ütleks, et esimene kooliaasta oli edukas, nii hariduslikust kui käitumuslikust vaatevinklist. Räägime siis kõigepealt hariduslikult vinklist. Kui Noorhärra kooli läks, ei osanud ta üldse kirjutada ja lugeda, tähti tundis nii palju kui oma nime esitäht ning seda oskas ka kirjutada. Pidagem meeles, et lapsed lähevad siinmail kooli 4-aastaselt ning saavad õppeaasta jooksul viieseks. Õppeaasta lõpuks oskas ta kirjutada kirjatähtedega. Minu jaoks oli võõras mõte, et kohe õpitaksegi kirjatähed selgeks, ise alustasin ikkagi trükikatest. Aga ega ma ole ju praeguse Eesti haridussüsteemiga ka väga kursis. Ehk Noorhärra oskas kirjutada nii etteantud sõnu kui ka nö hääldamise järgi. Seda viimast julgustati kooli poolt eriti harjutama, et laps hääldaks sõna enda peas tähthaaval ja kirjutaks selle järgi selmet, et koheselt õige kirjapilt tuleks. Näiteks sõna aken-window. Laps hääldaks seda w-i-n-d-o-o ja ka kirjutaks nii. Samuti oskas Noorhärra aasta lõpuks lugeda, nii lühemaid sõnu kui lauseid. Eks me lugemisega nägime aastaringselt ka vaeva, kuid harjutamine tegi ta meistriks. Kolmanda asjana õpiti koolis igasugust matemaatikaga seonduvat – nii otseselt liitmist, lahutamist kui ka numbreid üldiselt, koguseid, võrdlemist jne. Meie viimasel kohtumisel õpetajaga rõhutas ta väga, kui pädev on Noorhärra matemaatikas. Tihtilugu on tal küsimustele vastused juba olemas, kui teised veel mõtlevad. Ma ise tunnen, et hästi palju aitas tema kirjutamis- ja lugemisoskusele kaasa see, et hakkasime mingi vahe tegema harjutusi ka kodus. Ehk kui kooli poolt anti üks kodutöö nädalas, mis tihtilugu oli midagi väiksemat ning lisaks paluti harjutada raamatulugemist kolm korda nädalas (kool andis koju kaasa spets lühikesed raamatud), siis juunis hakkasime minualgatuslikult tegema lisaasju. Või noh, tegelikult alustas minu ema Noorhärraga koolitööde tegemist kui meie Poolas pulmas olime, kuid see kuidagi tegi selle kodus harjutamise otsa lahti ning Noorhärrale tundus ka meeldivat, mistõttu patt oleks olnud juhust mitte kasutamata jätta. Tavaliselt oli meil kavas kolm erinevat tegevust – üks seotud kirjutamisega (kas koolist antud kodutöö või minu poolt tehtud kirjutamislehtedel harjutamised), üks lugemisega seotud (kas too sama raamat või harjutasime kooli poolt antud raskemaid sõnu) ja üks matemaatikaga seotud. Kusjuures viimast aitas harjutada ka minu ema poolt kingitud erinevad tegelusraamatud Eestis. Just sellel viimasel kohtumisel õpetajaga mainis ta eraldi, et Noorhärra arengus on toimunud märgatav hüpe, mina usun, et paljuski tänu kodusele harjutamisele.

Sotsiaalse poolepealt on mul hea meel, et Noorhärra on nüüd laste keskkonnas. Et ta peab õppima sotsialiseeruma, teistega arvestama, läbi elama pettumust ja negatiivseid tundeid ning õppima ka neid tundeid haldama. Ehk ta saaks välja sellest “mina ja maailm” vaatevinklist, kuna oli ta ju pikalt ainuke laps ja ega sunniviisilised koroonaisolatsioonid ka laste sotsiaalsete oskuste arengule kaasa aidanud. See on kusjuures isegi palju laiahaardelisem probleem, mitte ainult teda puudutav. Noorhärra on mõneti väga ise tegutseja, talle on alati meeldinud ise nokitseda – kas siis legodega mängida, rongiteid ehitada, puzlesid kokku panna. Samas ei ole tal püsivust pikalt lauamänge mängida. Jah Memorit ja Reis Ümber Maailma oleme mänginud, kuid seda ka pigem üks-kaks korda korraga ja siis tuleb pikem paus sisse. Seega igal kohtumisel õpetajaga jooksis alati läbi see nüanss, et sotsiaalsed oskused jäävad veidi vajaka. Kui ma alguses kohkusin sellest väga ära, siis pärast viimast kohtumist olin ma kergelt öeldes segaduses. Jällegi, ma ei taha oma last õigustada ja ma näen ju ise ka, et teinekord on vaja rohkem seletada, mida tähendab jagamine ja kordamööda mängimine. Samas, ei ole probleem selles, et tal ei ole üldse sõpru või et ta hoiab omaette. Ta lihtsalt ei ole laps, kes kõigiga koguaeg suhelda tahab. Mina ja Miku oleme ka sellised, seega mida oodatagi meie lapsest? Õpetaja probleem oli selles, et laps näiteks ehitab miskit (ehk tal on visioon ja ta on keskendunud lõpptulemuse saavutamisele) ja kui teine laps tuleb talle midagi soovitama (ja ma usun, et tegu ei ole täiskasvanuliku diskussiooniga, vaid pikem “tee nii sest mina tahan” käskimisega), siis ta ei taha seda aktsepteerida, kui mõni klassikaaslane tuleb oma ideega lagedale. Ma saan aru küll miks, sest ta on oma visioonis nii kinni ja kõik, mitte et tal oleks suhtlemisega probleeme.* Andke andeks, aga miks me õpetame lastele mudilasest peale seda, et oma ideed ei tohi lõpuni teha? Et kui keegi tuleb “vahele segama”, siis peame tema idee vastu võtma, isegi kui see meile ei meeldi või meie visiooniga kokku ei sobi. Meile jäi Mikuga mulje, et liialt pannakse rõhku maksimaalsele sotsialiseerumisele, et sa PEAD kõigiga hästi läbi saama ja kõigiga sõber olema, sul PEAB olema plaadi-plaa oskus lobiseda. Kui need samad lapsed 20 aasta pärast tööintervjuule lähevad, siis on kõik suured sotsiaalsed jutumehed ja kõvad tegijad CV’l, aga tegelikult pole päris elus mingit tegutsemiskogemust.

Seal samas ma tunnistan, et Noorhärral on ülemeelikusega probleeme ja teinekord kui ta oma hoo sisse saab, siis on raske teda pidurdada. Vahelduva eduga oleme käitumise kontrolli alla saanud klepsutabeli pidamisega, kuid tegelikkuses toimib tema puhul otse ja sirgjooneline põhjus-tagajärg karistus. Ehk kui on mingi leebem jama, siis läheb istuma ja maha rahunema, kui suurem jama siis oma tuppa. On kordi kui nendega kaasnevad nii õhtuste multikate kui unejuttude ärajäämised. Mul on nii selgelt meeldes, et kuskil veebruaris oligi periood, kus pea igal päeval talle järgi minnes räägiti, et jälle oli millegagi hakkama saanud (pigem teinud midagi, mis kooli jaoks ei ole sobilik. Ja ma räägin siinkohal asjadest, mis teinegi kord tundusid meie jaoks täiesti märkimisvääritud). Kuniks ühel päeval helistati mulle vahetult enne koolipäeva lõppu, et Noorhärra oli ühe kaaslase mütsi ära võtnud ja üle aia raudteele viisanud (!). Jep, nende kool asub raudtee kõrval, selle ees on selline 2.5m tara ja selle ees veel põõsad, seega on minu jaoks siiamaani müsteerium, kuidas ta selle mütsi jõudis üle aia visata. Igatahes, tol korral juhtus karistuseks see, et esmalt lendas klepsutabel prügikasti (mis juba pisaraid põhjustas, sest soolas oli uus mänguasi ja päris mitu klepsugi juba kogutud), kuid lisaks jäid ära multikad ja õhtu veetis Noorhärra oma toas. Võib-olla tundub karm, mulle tol hetkel kindlasti tundus, sest ma olen pigem see räägime-asjad-selgeks-ja-seletame ema, kuid asi toimis ja rohkem selliseid jamasid korraldatud ei ole. Muidugi, on olnud situatsioone, millest ka meile teada antud, kuid tõele aru andes kinnitati meile mitu korda, et tegu ongi ealiste iseärasustega ning Noorhärra ei ole kindlasti ainus (poiss)laps, kelle vanematega räägitakse.

Kui ma olen siinset koolisüsteemi Eesti sõbrannadega arutanud ja võrrelnud, siis oleme jõudnud arusaamale, et siinne süsteem on mängulisem ja pingevabam, mis tähendab, et programmi läbimiseks läheb rohkem aega (ja suvevaheaeg on ainult kuus nädalat). Eestis ollakse kuidagi rangemad minu arust, kodutöid ju antakse rohkem ja päevad on pikemad, sest aeg taob selga ent programm vajab läbimist. Seetõttu saavadki lapsed suvel kaks kuud+ puhata. Seega Noorhärra esimene aasta koolis oli pigem selline lasteaed-eelkool, kus palju oli mängimist ja mängulisust. Neil oli klassiruumis erinevate temaatikatega sektsioonid, lisaks palju võimalusi meisterdamiseks**, suur ala õues toimetamiseks. Ma olen kindlasti rahul meie kooli valikuga ning ei ole siiani veel midagi kahetsenud. Eks vaatame, mida uus aasta toob.

*see sotsiaalne olemine ja kõigiga suhtlemise peale surumine tundub olevat mingi uus teema. Ühe sugulase laps on ka hästi aval ja sõbralik suhtleja ent sai samamoodi lasteaias tagasiside, et on sotsiaalselt ebaküps. Tema ema muidugi tõmbas korralikult viiuli käima, et mis mõttes ja minu arust asja eest ka, sest ei ole asi selles, et laps ei suhtle ju. Samamoodi olen ma näinud Noorhärrat kodus oma tänava lastega mängimas ja arutlemas ja toimetamas. Seega, ilmselgelt on asi pigem selles, kes ja kuidas talle uusi ideid ette söödab. Lasteaed/kool peaks võib-olla selle osa hindamislehel ka üle vaatama, sest hetkel see minu arust ikkagi ei päde.

**näiteks selline asi nagu junkmodelling ehk erinevat prügi kasutati ehitamiseks. Prügi ses mõttes nagu jogurtitopsid, tühjad vetsupaberirullid, erinevas suuruses karbid jne. Noorhärra tõi meile koju palju ehitisi, teinekord liigagi palju. Kui enamik vanemaid sai rõõmustada, et kodu on prügivabam ja ei pea niipalju sorteerimisega tegelma, siis meie olime kindlad, et kogu jama tuleb koju tagasi. Mõned ehitised olid muidugi väga kiftid ka ning üllatasid meid endidki, millise fantaasiaga see laps on. Ja noh, ma lõpuks kaotasin ka järje, KUI palju ma koolisärke talle ostsin, sest enamus kordi kui ta end meisterdama unustas, olid pluusil värviplekid, mis pesus välja ei tulnud. Ma ei oska arvata ka, mis värve kool kasutas, sest midagi ekstreemselt mürgist see ju olla ei saanud. Aga näed, pesupulber ja plekieemaldaja neid välja ei võtnud.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Kas tõesti ongi nii?

Meie Eestis olemise ajal juhtus ühes kaubanduskeskuses insident, mis ei lasknud mul pikalt rahus olla. Olin veel paar päeva peale selle juhtumist ikka väga häiritud just ses mõttes, et kas selline käitumine ongi okei mõnele inimesele? Aga teemast endast.

Käisime ühel päeval Rocca keskuses söömas. Juhtus see peale loomaaia külastust, kui olime mitu tundi õues päikese käes veetnud ning kuumus oli teinud oma töö. Lastel oli aga energiat ülegi ning nad oleksid hea meelega tahtnud minna Rocca teise korruse mängumaale. Kasvatuslikel põhimõtetel arvasime õega (kuna olime tema perega), et loomaaed on juba piisav meelelahutus üheks päevaks ning meid ootas ju ees ka lõuna. Teel mängumaale on aga üks osa, kus asuvad erinevad müntidega töötavad masinad, millel laste tähelepanu seisma jäi. Leppisime kokku, et kui söönuks saame, siis tuleme masinatele tagasi istuma enne kui kõik oma koju lähevad.

Lõuna söödud ning suundusime masinatele tagasi. Vanematele lastele jäi meelde, kus masinad asuvad ning seadsid oma sammud nende suunas samal ajal kui mina jalutasin õega lastele järgi. Sattus veel nii, et õe noorem laps kukkus veidike enne masinaid, seega peatusime ka tema lohutamiseks. Kui ma lõpuks masinate juurde jõudsin, avanes mulle pilt, kus Noorhärra istus ühes masinas ning seletas midagi naisterahvale masina kõrval, kes aga lõpuks karjus mu lapse peale “… ta kardab ju su ämblikku“. Mina olin suhteliselt hämmingus just ses mõttes, et kas tõesti niimoodi avalikus kohas võõra lapse peale karjumine on okei. Too ema paanitses aga edasi, selmet et tulla minu kui teise lapse vanemaga rääkima, mis juhtunud oli. Ta küll võttis oma hääletuure maha, kui ma lajatasin vastu, et “võõra lapse peale ei peaks ikkagi karjuma”, kuid terve edasine 5-10 minutit, mis me masinate juures olime, ta muudkui pobises ja seletas midagi oma teisele poole. Ma muidugi eeldan, et tegu oli laste isaga. Kui aus olla, mul läks kõva mitu minutit arusaamaks, mis siis ikkagi juhtus, sest mingil põhjusel too ema minuga olukorda klaarima ei tulnud. Nagu ma hiljem killud kokku panin, siis oli tolle ema noorem laps (selline kolmekas äkki) olnud ühe masina peal, mille peale Noorhärra ka läks. Ma oletan, et see isegi ei olnud probleem (või kes teab, äkki too laps tahtis üksinda masinas olla), vaid konflikti tekitas kummist ämblik, mis Noorhärral kaasas oli ja mida too laps kartma hakkas. Eks ta siis läks paanikasse, et masinas on ämblik ning hakkas välja tahtma. Ma ei kujuta ettegi, et miks too ema ei võinud rahulikult lapse välja võtta ja seletada, et tegu on mänguasjaga ning tulla minule ütlema, et tema laps oli masinas enne ning sooviks tagasi minna. Selmet karjus ta minu lapse peale, kes omakorda läks endast välja, sest sellele naisele ei meeldinudki tema ämblik :D.

Ma ei õigusta kindlasti oma last, et ta niimoodi masinale trügis. Endiselt peame talle seletama, mida tähendab jagamine ning kordamööda mänguasja kasutamine ning et ta peab arvestama, et on olukordi kus tema on suurem laps ja peab väiksematega arvestama. Samuti ei tahtnud ta sihilikult seda väiksemat last hirmutada, vaid kuulsin teda seletamas, et ämblik ei ole päris, seda küll inglise keeles. Lihtsalt, kas me täiskasvanud vanematena tõesti ei mõista, et mõned lapsed on impulsiivsemad ning vajavad rohkem seletamist (nagu minu laps, sest ta kindlasti ei ole nöörimööda rahulik jalutaja) ja meie asi vanematena on ikkagi olukordades rahu säilitada, et ka (enda) laps tunneks end turvaliselt (mitte paanika-jaanikat etendada). Too laps läks endast päris välja, kui ema teda masinast välja tiris samal ajal minu lapse peale karjudes. Öelge mulle, et tegu oli pigem erandliku olukorraga. Ma olen harjunud nägema vanemaid endast laste peale avalikes kohtades karjumas 😀 (must huumor).

Nüüd, pea kaks nädalat hiljem, ei tea ma endiselt, mis siis ikkagi juhtus. Tol hetkel ainuke asi mis ma teha sain, oli oma laps masinast välja võtta ja öeldagi, et teine laps oli enne seal. Samuti rändas ämblik minu kotti.

Vaatasin paar filmi

Eestis oleku ajal juhtus kuidagi nii, et vaatasime vanematega õhtuti Netflixis pakutavat. Ma pole juba ammu nii palju telekat sihilikult vaadanud, just ses mõttes, et ei näppinud samal ajal telefonis. Siit seega mõned vaatamise soovitused … või siis ka mitte.

Esmalt, lühisari “Queen’s Gambit“. See sarja soovitus tuli vennalt ning kui oleks olnud minu teha, oleksin kõik osad ühe ööga ära ahminud. Väga väga meeldis, kuigi male ei ole minu teema ja peategelase erinevaid siiamaani mängitud rollid ei ole ka minu lemmik filmides. Kui keegi kahtleb, kas seda vaadata, siis kindlasti seda teha. Treiler võib muidugi väga petlik olla, vaatasin seda alles nüüd ning ilmselt selle põhjal ei oleks hakanud sarja vaatama.

Siis vaatasime ühel õhtul “The Dream Seller”. See oli minu jaoks vaadatav, kuigi osaliselt tukkusin filmi maha, sest olin päevast meeletult väsinud. Selline mõnus, kergelt psühholoogiline film, mis paneb osasid aspekte elus teistmoodi vaatama. Kui lõpuks välja tuli, miks unistuste müüja käitus nagu ta käitus ja kust tema teadmised tulid, ei üllatanud see mind väga.

Ühel õhtul sai väljavalitus Norra noortefilm “Royalteen“. Vot see on film, mida vaataksin uuesti. Esmalt, kuna tüüpiline naistekas ja ilmselgelt olen mina üks neid naisterahvaid, kes ka kaheksakümneselt vaatab noorte armumise lugusid ja õhkab õnsalt, justkui ise kõike läbi elades. Ja teisalt, tahaks dialoogidest veidike paremini aru saada, sest norra keel ei ole mul väga käpas, nagu ka soome keel (subtiitrid), aga peamine mõte jõudis ikka kohale. Mind liigutas ja soovitaksin. HA-HA, youtube hakkas mulle järgmist treilerit mängima “Love in the villa“, ma vist valisin oma õhtuse filmi välja. Jep, olen lootusetu 😀

Lisaks sattusime vaatama tõsielulistel sündmustel põhinevat “Walk.Ride.Rodeo“, mis räägib Amberley Snyderiga juhtunud õnnetusest ja kuidas ta pärast invaliidiks jäämist sadulasse tagasi ronis. Ses mõttes tore film, et näitas kuidas tahtejõu abil on paljugi võimalik. Samas jäi tüüpilise ameerikaliku häppiendinguga filmi maik juurde. Võid ju vaadata, kui midagi paremat valikus ei ole.

Uuu, ja siis korralik üllataja, “The Invisible Man“. Ma ei ole suur ulmefänn, kuid see film suutis mind köita. Ja algus ongi väga õudne, sest vaataja jaoks toimuvad väga üleloomulikud asjad. Kõigile on lõpuks muidugi seletus olemas. Samas, minule jäi kogu lõpplahendus ka kerge küsimärgiga, just ses mõttes, et kas õige süüdlane ikka oli see õige süüdlane. Soovitan.

Jällegi üks tõsieluainetel tehtud film “Concussion“. Minu jaoks huvitav vaatamine, samas jäi mulje, et väga paljud ohvrid ja nende pered jäid ikkagi igasugusest abist ilma. Ma ei oska midagi rohkemat öeldagi kui et soovitan.

Lõpetuseks “The Gray Man“. Vahelduseks on hea ka märuleid vaadata. Nende juures ootan alati mingit ootamatut pööret a la kes on tegelik pahalane või millised suhted tegelikult mõndade tegelaskujude vahel valitsesid või kuidas põgeneja mingist täiesti lootusetuna näivast olukorrast siiski eluga pääseb. Boonuseks ka see, kui kasvõi mingi osa tegevusest toimub kodu lähedal ehk Euroopas 😀 See film seda kõike mulle pakkus ja seetõttu oli mõnus meelelahutus.

Ahjaa, ja täiesti Eestis käigu väliselt, kes ei oleks kuulnud sarjast “Stranger Things“? Noh, minu jaoks oli ka algul tegu mingi mõttetu sci-fi sarjaga ja õldse ei süvenenud, mida Miku mitu õhtut järjest vaatas. Kuniks ta jõudis esimese hooaja neljandasse või viiendasse ossa, kui ma poole silmaga kiikasin, mis telkust tuleb. Hakkas huvitama, ikka nii, et olin nõus mitu episoodi järjest neid vaatama. Meil on hetkel veel neljas hooaeg vaatamata, kuid esimesed kolm olid täitsa mõnusaks meelelahutuseks.

EMOs

Mul ei ole ammu olnud Tallinna või isegi Eesti EMOga kokkupuudet. Viimati käisin seal a la 12 aastat tagasi, kui kukkusin lumelauaga ja väänasin põlve ära. Tookord oli tegu tööpäeva hommikuga ning ajaliselt ei läinud mul väga kaua. Muidugi nüüdseks kuulevad inimesed pigem õuduslugusid järjekorra pikkustest ning olgem ausad, Inglismaal on ka järjekorrad pikad või väga pikad. Seda enam olime Mikuga väga positiivselt üllatunud Mustamäe EMO tegutsemiskiiruses ja ka antava arstiabi kvaliteedis.

Ühesõnaga, mina olen lastega Eestis olnud juba mõnda aega ning ühel hetkel liitus meiega ka Miku. Ma jään siinkohal diskreetseks, et mis mure teda painas, kuid juba siia saabudes ei olnud tema tervis 100%. Meie arvasime, et tegu on lihasevenitusega ning andsime talle nii valuvaigisteid kui määrisime valutavat kohta erinevate geelidega, kuid mingit paranemist ei toimunud. Iga tunniga läks asi vaid hullemaks, kuni siin olemise teise päeva pärastlõunal tuli otsus minna EMOsse. Seda eelkõige seetõttu, et tal tekkis kiirelt palavik, mis tõusis 38.1 kraadini. Hea oli, et ikkagi minna otsustasime, sest tund hiljem mõõdeti EMOs palvikku juba 38.8. Registratuuris oli ka arusaada, et tal on paha, sest ta oli väga uimane, kohati minestamise äärel. Esimesena nägime õde, kes mõõtis tema temperatuuri, vererõhku ning pulssi, need numbrid olid ilmselt väga muret tekitavad, kuna arsti järjekorras tõsteti ta koheselt esimeseks. Arsti juurde jõudsime umbes 45 minutit peale EMOsse jõudmist ning uskuge mind, SEE ON väga kiiresti arvestades meie viimase aja EMO kogemusi Inglismaal. Arsti kuulas mure ära, võttis vereproovid, vaatas muud andmed üle ning edasi suunati meid valvepalatisse, kuna sel hetkel oli Mikule kõige parem asend pikaliolek.

Ootepalatis me ilmselt kõige pikemalt ka olime, nii umbes kaks tundi. Eelkõige vajasime vereproovivastuseid ning samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Need paar tundi olid kõige närvesöövamad ka ses mõttes, et kuna Miku ei ole Eesti kodanik, siis meie teadsime, et Haigekassa tema ravi ei hüvita. Üks õdedest mainis, et kompuuteruuring maksab u 300-500 eurot ning kui ilmneb vajadus operatsiooni jaoks, siis suureneb ka arve, kuid seda kõike oskaks täpsemalt rääkida juba valvekirurg. Kogu asja tegi jamaks see, et meil ei olnud reisikindlustust tehtud, sest lihtsalt Eestisse tulek ju. Nii me arutasime, kes mitu neeru maha peab müüma, et raviarve tasutud saaksime 😀 eeldasime, et heal juhul pääseme paari tuhande euroga, halvemal aga palju rohkemaga. Umbes poole üheksa ajal õhtul oli selge, et operatsioon tuleb, kuna tegemist eluohtliku olukorraga (oli oht veremürgitusele ja sepsisele) ning Miku veedab vähemalt ühe öö haiglas. Kuid selgus, et kuna tegemist on eluohtliku olukorraga, on kogu tema ravi tasuta. Ja vot see oli uudis, mida me tõesti ei osanud oodata. Igatahes, mina saatsin ta veel üles osakonda, täitsime koos mõned paberid ning pidin siis haiglast lahkuma. Tema operatsioon oli umbes poole ühe paiku öösel, sest umbes ühe aeg saatis ta juba mulle sõnumi, et kõik on tehtud. Tegu oli pisikese ja kiire opiga.

Hommikul sai ta ka päris kiiresti välja. Arsti sõnul läks operatsioon väga edukalt ning ta võib haiglast lahkuda. Hea oli, et tegu reedese päevaga, sest nädalavahetuseti ju haiglast patsiente välja ei kirjutata, kuid tema tagasilend on pühapäeval. Meie ainsaks kuluks jäid 20 eurot antibjotside eest ning oleme ostnud ka mitu portsu haavaplaastreid juurde. Ühesõnaga, kui meie kodukandi EMOs läheks 4-5 tundi pelgalt ootamise ja heal juhul arsti nägemise peale, siis siin läks 7 tundi hetkest kui EMOsse sisseastusime kuniks eluvajalik operatsioon tehtud, sinna vahele kõik uuringud ja muud vajalikud protseduurid. Seega kui keegi tuleb mulle nüüd lähiajal selgeks tegema, kui kohutav on Eesti meditsiinisüsteem, siis vähemalt mingis osas oskaks ma isiklikul kogemusel vastu vaielda. Ei pea vist eraldi mainima, et Mikul on vaid häid ja väga häid sõnu kogu kogemuse kohta. Ja reisikindlustus on edaspidi üks kindel MUST.