Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Advertisements

Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Jalka …

Mikul on vähemalt ühes osas minuga vedanud – ma olen (noh mitte nii) jalkahull kui tema ja suuremate turniiride lähenedes satun sama elevile kui tema. Turniiri avapäeval istume koos esimest mängu vaatama mitte ei mossita ma kuskil nurgas, et nüüd peab kuu aega vaatama “mõtetut jalkat kus mõtetud 22 meest ühte mõtetut palli taga ajavad” 😀

Ma olen samamoodi nagu naksti lõunapausi ajal telku ees oma sööki söömas, sest eelnevalt sai paus seatud ajale, et näha päeva esimese mängu esimene poolaeg. Samamoodi klõpsan ma kojujõudes koheselt telku mängima, et vähemalt taustakski kuulda päeva teist mängu – oleme ju Noorhärraga kahekesi kodus ja tema naudib pigem aias palliga mängimist või basseinis sulistamist (sest meil on juba nädal aega siin korralik kuumalaine olnud) kui et istub rahulikult telku ees. Eks ma siis poole silma ja kõrvaga jälgin mängu, hoian temal silma peal ja tavaliselt suudan ka õhtusöögi valmis teha. Ning nagu naksti olen teleka läheduses õhtu viimaseks mänguks, mida saame koos nautida ainult teise poolaja, kui Noorhärra lõpuks ööunne läheb.

Kuigi kui ma nüüd 100% aus olen, siis ma ei ole enam nii tulihingeline fänn kui näiteks 15-20 aastat tagasi – siis ma võisingi reaalselt kõik mängud teleka ees veeta, nüüd hoian pigem asjadel silma peal. Seal samas, nagu iga (korralik) britt, osalen ka mina firmasiseses ennustusvõistluses, kus praeguseks hetkeks olen ikka haledalt kolinaga tabeli alla otsa langenud, sest noh … ei osanud mida nii mõndagi tulemust ette näha. Ja kuigi minu poolehoid on alati olnud Saksamaa poolt, siis hetkel mul on isegi hea meel üllatuste üle. A la Saksa on väljas, Rootsi/Taani edasi, Horvaatia ka. Ehk ei ole ainult need suured ja ettearvatavad vutiriigid edukad.

Nüüd, kus alagrupimängud läbi, on lausa imelik paar päeva olla nii, et ei olegi mänge eetris. Mis ma selle ajaga nüüd peale hakkan???

Saime kolitud

Kuidagi hästi kukkus välja, et vanemad olid seekord külas ajal, mil meie valmistusime kolida. Osalt nagu juba elasime kastide otsas, kuid suur töö ootas veel ees. Uue koha lepingu allkirjastasime reede hommikul ning tolle päeva õhtupoolikul laadisime isaga meie Saabi pagassi ja tagumise istme tavaari (loe KASTE) täis ning tõime uude kohta. Neli laari asju tõime ära ja midagi sai ka lahti pakitud. Laupäeva hommikupoolikul jätkasin mina asjade kasti panemist, isa ja Miku vedasid kaste uude kohta ja ema oli lapsehoidja rollis. Jällegi, korraliku laari saime asju ära viidud. Laupäeva öö magasime ka esimest korda uues kohas, eelkõige et anda Noorhärrale aega uue koha ja magamistoaga harjuda. Pühapäeval jätkasime meie kolimist ning appi sõitis Miku ema, kes võttis sujuvalt üle lapsehoida rolli. Saime nii kaugele kolitud, et jäid vaid suured mööbliesemed rendi veokiga kohale tuua. Mina käisin veel pühapäeva õhtul vanat kohta koristamas ning värvitöid teostamas. Esmaspäevaks olime tegelt enamus asju ära toonud, et treilerit kasutasime maksimaalselt paar tundi, aga see ei takistanud uue koha alumise korruse suuuuureks pardakiks muutmast.

Oleme siin olnud nüüd kaks nädalat, harjunud oleme. Noorhärra juba enam niipalju ei protesti kui õhtuse une aeg on. Tohutult naudib seda, et meie madrats on põrandal (ja ega me väga ei kiirusta ka uue voodiraami ostmisega) ja ta saab sinna ise turnida ja möllata. Veel rohkem naudib ta (või see on tegelikult küsitav, et kes ikka kõige rohkem naudib meist kolmest) meie tagaaeda. Jah, see on pisike, kuid see on aed, lisaruum kus olla. Ja meil on pisike peenar, mida kasta (ühele allameetrimehele meeldib seda väga teha) ja kuhu lillekesi istutada. Mööbli oleme paika saanud, meie magamistuba on paras garderoob, sest ideaalis vajaksime üht suuremat kummutit riidekraami ära mahutamiseks. Täna just tegin viimase korraliku sorteerimise oma riietes – julmalt läks ära viskamisele või andmisele asju, mis on kulunud/väikseks jäänud/mida lihtsalt enam ei kanna. Kooner minus tahtis asju IGAKS JUHUKS alles hoida, et ÄKKI ikka suudan kaalust veidike alla võtta. Realist minus sai seekord võitu, sest kui ma olen ÄKKI kaalu hakanud kaotama juba viimased 3-4 aastat, siis ilmselgelt ei juhtu see .. mmm … homme! Ja kui juhtubki, siis on põhjust kvaliteetsed asjad osta.

Mõnna on, mulle väga meeldib siin. Eriti just alumisel korrusel, kus on avatud eluruum. Ja just see võimalus töölt koju tulles teha tagauks lahti ja ise paljajalu paterdada või Noorhärral lasta õues olla.

Veel ühest kiiksust …

Seoses kolimise ja kokku/lahti pakkimisega, avastasin endas veel ühe kiiksu – ma ei suuda pehmeid karvaloomi ära anda, veel vähem ära visata. Noorhärral on selle põgusa pooleteise aastaga tekkinud märgatav kogus erinevaid loomakesi, enamikega ta siiski ei mängi. Tegelikult, ta pole olnudki sellline übernunnutaja. Enne sündi sai talle suur karumõmm soetatud, kelle kõrval igakuiseid arengu- ja kasvupilte tegime ja kes on nüüd tema Teddy/Mõmmi … noh kuidas parajasti teda kutsume. Selle karuga käib ta küll maadlemas ja teda kallistamas. Aga ülejäänud pisemad loomad on olnud sellised viieminuti tähelepanuköitjad.

Nii ma olengi neid kokku kogunud, et “kunagi tulevikus” ära sorteerida – kas siis järgmisele lapsele alles hoida või anda ära kellelegi, kel pole üldse loomakest. Aga mul on tobe kiiks, et minu jaoks on tegu nagu “päris elusate” loomakestega, kes on pereliikmed ja oma pereliikmeid sa ju ei anna ära. Ma mäletan selgelt, et ise laps olles, panin alati oma nukud/loomad (õnneks need vähesed) ritta magama ja teki peal … et neil külm ei hakkaks 😀 Nüüd hoidsin pikalt Noorhärra loomakesi plastkarbis ja siis panin nad suurde prügikotti (issand … äkki nad oleks seal ära lämbunud :D). Täna sorteerisin Noorhärra mänguasju, et saata Eestisse vanaema juurde mängimiseks. Ja neid pehmeid loomakesi leidus veel. No mida ma nendega peale hakkan …

Nõme sõltuvus

Sain sünnipäevaks uue telefoni. Vana oli juba pea 3 aastat minuga koostööd teinud, aga nagu ikka, väsis ära. Noh aku väsis ja telefon ise muutus aeglaseks. Ja eks pildi ning video kvaliteet oli ka pehmelt öeldes jama. Lisaks anomaalia, et ta ei tuvastanud enam pilte ja videosid, kui tahtsin neid arvutisse tõmmata. Nüüd ongi mul vana telefon kapis koos maikuu piltidega. Peaksin mingi hetk uurima, et ikka need viimased klõpsud ka maha laadida. Igatahes, uus telefon vajas nano-SIM kaarte. Minu eesti number oli õnneks juba see miniversioon, kohalik number mitte. Noh, tegelt, sain küll tolle SIM’i ka “väiksemaks murda”, aga too oli ikka liiga suur uue telefoni jaoks. Ja loomulikult liiga väike vana telo jaoks 😀 Jeee … Nii ma olingi pm telefonita, eesti number töötas, kohalik mitte. Ehk hädavajadusel sai mind kätte, aga keegi siinsetest tuttavatest ju minu eesti numbrit tea – või kui isegi teaks, ei tuleks selle peale, et seda kasutada. No ja internetti ei saanud ka 😀

Teate kui mõnna oli paar päeva telefonita olla. Konkreetselt ühegi telefonita. Paar korda tuli küll see harjumus peale, et tsekan netti, aga kohe meenus, et mul pole ju telefoni. Ja ma olin taas inimene, vaba mingist vidinast. Sain rahulikult keskenduda inimestele enda ümber, ei tundnud seda, et mingi vidin mu elu kontrollib. Või ei olnud seda kohustuse tunnet, et peab telot tsekkama, kas äkki keegi on üritanud mind kätte saada.

Ja siis sain oma kohaliku numbri nano-SIMI’i kätte. Hm … nüüd muud ei ole olegi kui tsekkan pidevalt, kas keegi on helistanud/sõnumi saatnud/messengeri kirjutanud/emaili saatnud jne. Ausalt, see häirib mind ennast juba, KUI automaatselt ma seda teen ja KUI sõltuvuses ma olen, kuigi samal ajal teadvustan endale, et mulle see ei meeldi. Noh, et mingi vidin mind niimoodi kontrollib. Tipp oli eile, kui tundsin, et ma ei saa isegi tööd normaalselt teha, kuna tsekkan pidevalt telefoni.

Otsustasin, et tänasest jääb telefon hääletuna ja internetis olemiseta kotipõhja. See ei ole normaalne enam, et täiskasvanud inimene ei suuda ennast kontrollida. A uus telefon ise on nunnu, selge pildiga, kiire, ilus – kui ma ainult välja nuputaks, kuidas see auto-correct välja lülitada nii, et see ON KA väljalülitatud …

Forever Manchester

Tahtsin selleteemalise postituse tegelikult teha juba teisipäeval kui möödus aasta Manchester Arena terrorirünnakust. Aga nagu ikka, elu tuli vahele. Teen seda siis täna.

Iseenesest on see mõistetav ja tore, et seda aastapäeva meeles peeti ja tähistati (kuidagi ei sobi tegelikult see sõna siia konteksti). Muidugi hakkas juba mõned päevad enne erinevaid uudisnupukesi ilmuma ja üritusi reklaamiti, kuid mitte hetkekski ei tundnud ma ise, et tahaks minna. Tegelikult peaksime meie Mikuga pidama 21/22 maid oma teiseks sünnipäevaks, sest sattusime ise Arenale päev varem seoses ühe teise üritusega. Kui väga dramaatiliselt mõelda, siis meid lahutas võimalikust terrorirünnakus olemisest ja kes teab kui kohutavast tagajärjest vaid 24 tundi. Eelmine aasta oli šokk ilmselt nii suur, et tegime omavahel nalja olemast vanad inimesed, kes popartisti asemel lähevad maailmatasemel füüsiku loengut kuulama. Samas ei jõudnud siis ja eriti tänagi kohale see, KUI lähedal me surmale olime. Kohutav mõelda, et Noorhärra oleks jäänud vanemateta, meie vanemad lasteta, meie õed-vennad, meie sugulased ja tuttavad lähedastest inimestest …

Samas, mind natuke ajas närvi paar uudisnuppu. Ühes kurtsid terrorirünnakus viga saanud, kuidas neid ei ole piisavalt toetatud ja neile pole piisavalt riigipoolset abi pakutud. Justkui riik teeks ohvril ja ohvril vahet. Ma ei usu seda sekundikski teades, KUI dramaatilised ja vingujad britid olla võivad. Võib-olla ei ole nad seda abi nii kiirelt saanud kui ootasid (sest eks kõik tahavad ju abi saada kohe, sest nende mure on alati kõige suurem), aga et täitsa abita jäetud. No ma ei usu seda.

Teine uudisnupp oli emast, kes kaotas terrorünnakus poja. Nagu ma aru sain, siis teda häirib, et hoolimata toimunust, on Arena uksed taas erinevatele üritustele avatud. Sealhulgas on kasutusel ka (pea)sissepääs, mille lähedal plahvatus toimus. Tema arust tuleks uksed üldse sulgeda, sest seal lamas tema poja surnukeha mitmeid tunde, enne kui ta ära viidi. Hm, selle loogika järgi peaks pm sulgema avalikuks kasutamiseks kõik kohad, kus keegi kunagi vägivaldselt surma on saanud. Palju meil on toimunud avalikke peksmisi, pussitamisi, tulistamisi parkides, tänavatel, avalikes söögikohtades. Ka nende sündmuste tagajärjel lebasid surnukehad tunde enne kui nad ära viidi. Kas kõik need kohad peaks ka olema suletud? Tegelikult on ju tema poeg ilmselt kuhugi maetud, mis on tema viimne puhkepaik. Kui selles kohas käiks tants ja trall, siis saaksin tema pahameelest aru.