Koroonaviirus vol 7

Minul sai eelmise nädalaga täis 3 nädalat isolatsiooni, Noorhärra on nädalake vähem kodus olnud ja Miku jällegi kauem (kuid nagu juba eelmine kord mainitud, siis ta oli pigem haigusega kodus). Kolmanda nädala suurim märksõna minu jaoks oli igasugune tööalase motivatsiooni kadumine.

Nädal algas hästi. Mind võeti vastu aprilli teises pooles algavale koolitusele, mis ainult avitab kaasa minu professionaalsele arengule. Töö asjad nagu sujusid, kuid midagi väga kiiret ei olnud. Aga kuskil nädala keskel hakkas igasugu nõmedaid ülesandeid kogunema ning lõpuks tekkis mul iga uue emaili avamisega see tunne, et paneks selle lihtsalt kinni tagasi ja viskaks kogu läpanduse üldse nurka. Reedel tegingi reaalselt kokku vaid mõned tunnid tööd ja kella kahest aitas ka minule. Hoopis lõbusam oli Noorhärraga 80′ muusika saatel jalga keerutada.

Eelmine nädal jõudsin ka poodi, paar korda nipet-näpet ostma ja ühekorra täiendasin meie varusid. Kodu-Asdas suure ostluse tegemine sujus küllaltki hästi – poodi sisenemist pidin ootama vaid umbes5 minutit, riiete pool ei olnudki kinni pandud ja sain Noorhärrale uued dressikad ostetud. Kõik riiulid olid enam-vähem täiedetud, oli jah kaubaartikleid, mida ei olnudki (näiteks köögiviljaõli), kuid leidus alternatiive. Oli nii pastatooteid, kui tomatipüreed, lihamanti ja vetsupaberit. Ainukesed kaks asja mida ma ei ole kuskilt leidnud, on kätedesinfitseerimisvahend ja pärm. Ikka veel :S Muideks, huvitav tähelepanek, aga lahja alkoholi riiulid on pidevalt suht tühjad – mina sain oma siidri nelipaki ikkagi kätte, aga Mikul tekib pea igakord dilemma, et mida osta, sest tema lemmikud õlled on lihtsalt otsas.

Pühapäeval valmistusime vaikselt ka lihavõteteks – käisin poes ning tõin uusi lilli peenrasse panekuks ning mõned dekoratiivmunad ning liblikad. Need viimased kaks panin vaasi korjatud okste ja pajuurbade kaunistamiseks ja sai mõnusalt kirju ning lihavõttelik kimbuke meil. Noorhärra oli ka agar mind aiatöödes aitamas, võib-olla natuke liigagi agar, et pidin paar korda tõsiselt keelt hammustama, et tema kallal mitte tänitada 😀 Ta ju lihtsalt tahab aidata ja mis saaks mul selle vastu olla, kui toimetamisharjumust temas edendada. Aga seda on küll näha, et vaikselt hakkab see isolatsioon ka Noorhärrat mõjutama – tal on ikka väga raske sõnakuulelik olla ning mitte ülemeelikuks muutuda, samas väsinud ei ole ta justkui üldse. Saan siiski ka temast aru, sest ei ole ju tore, kui sa suhtled füüsiliselt ainult oma vanematega, saad korra päevas majast välja ning ülejäänud aja oled justkui vangis. Mul hakkaks ka katus sõitma. Nagu ma Mikule ütlesin, siis meie vähemalt saame korraks vaheldust poeski käies, aga tema on vaid kodus…

Märtsikuu raamat

Minu raamaturiiulis on mitu aastat oma järge oodanud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”.* Nagu ikka, olen paar korda raamatuga alustanud, aga siis sinna paika jätnud. Ostetud sai see just selle mõttega, et suure osa oma täiskasvanud elust (ehk siis umbes 15 aastat), olen tundnud end finantsilises mõttes olevat kui orav rattas – teed ja toimetad, aga midagi justkui ei saavuta. Ikka elad palgapäevast palgapäevani, reisidel eriti ei käi, säästusid suurt ei ole, aga krediitkaart on igakuiselt kasutuses. Isegi kui palka suurendatatakse või sissetulekud lisatasu kaudu kasvavad, ei muuda see suures pildis midagi. Ehk oli vaja muutust ning kui teooria oli mul justkui selge, siis praktilistest näpunäidetest oli justkui puudus.

Kui ma selle raamatu ühe lausega kokku peaksin võtma, siis minu arust peaks see olema kohustuslik kirjandus juba puberteedile. Me oleme Mikugagi seda arutanud, et koolis (vähemalt meie kooliajal) justkui taotakse erinevaid teadmisi sulle pähe, mille vajalikkus tulevikus ei ole võib-olla nii kindel ent finantsilist hakkamasaamist ei õpeta keegi. Pole siis ime, et nii mõnedki kodupesast väljalennanud noored satuvad võlgadesse, sest järsku on justkui raha palju käes ent sellega toimetada ei osata. Seda enam kui näiteks lapsepõlvekodus pigem nähtakse virelemist ja (finantsiliselt) mitte hakkama saamist. Minul ses suhtes vedas, et juba päris noorena sain iganädalast taskuraha tingimusel, et pean ka arveraamatut tulude ja kulude kohta. Ema-isa muidugi kontrollisid minu arvempidamist, mis pigem oli ikkagi ligadi-lodagi, kuid mingil määral see siiski õpetas ennast kontrollima. Saades täiskasvanuks ja eriti veel kui sain endale esimese krediitkaardi lubada, siis tundus maailm minu ees valla – ma mäletan selgelt seda tunnet, et ma olen rikas (!) sest mul on kredikas. Seda enam, et pank ju selle võimaldas mulle, järelikult olen ka panga silmis jõukas, kuna kredikad on ju jõukate inimeste pärusmaa. Oi kui valesti võib asjadest aru saada :S

Igatahes, lugesin seda raamatut ja tõdesin, et mingil määral olen ma siiski ka ise mõned esimesed õiged sammud teinud. Näiteks panen igakuiselt kirja meie eelarve – nii eeldatavad kulud kui tulud ning märgin jooksvalt kulusid üles. See on aidanud kulusid ohjeldada ja saime ju edukalt aastaga minimaalse majasissemakse kokku, aga … Raamatust sain nipi, et raha tuleb sendipealt ära planeerida – ehk kulude ja tulude read peavad olema võrdsed ning kui mingi kulurida läheb üle eelarve, pead mingit teist kulurida selle võrra vähendama.

Teise hea nipi sain selleks, kuidas oma võlgadest lahti saada. Oleme Mikuga mõlemad erinevaid pisivõlgasid endale võtnud ning kuigi maksame neid igakuiselt, siis nulli ei taha need kuidagi minna. Nüüd aga istusime maha ja panime konkreetse plaani paika, millisest laenu tagasimaksmisest pihta hakkame ning kõigi eelduste kohaselt peaksime 12 kuuga olema suht laenuvabad. Seda muidugi eeldusel, et A) Miku saab kiiremas korras tööle tagasi ja B) me päriselt ka järgime kuu eelarvet ja ei lähe sellest üle.

Lisaks sain ma ideid, kuidas hakata natuke pikemaajaliselt investeerima ja tulevikku kindlustama, sest vabandust väga, riiklikule pensionile lootma jääda ei kavatse ma kohe kindlasti mitte. Ma olen rääkinud enda huvist kinnisvara vastu ja see ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sain infot ja natuke ka enesekindlust juurde, et hakata uurima aktsiate maailma. Selgeks sai mõiste ühisrahastus ja kes teab, äkki astun ka selles maailmas esimesed sammud. Ainuke asi, et pean endale selgeks tegema maksude maksmise korra, sest selle valdkonna UK maksusüsteem on minu jaoks täielikult avastamata.

*otsisin Apollost linki raamatule ja avastasin, et Roosaar on kirjutanud ka “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” ning “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku“. Olgu öeldud, et minu/meie eesmärk ei ole megarikkaks saada, vaid finantsiliselt mugav elu ning turvaline tulevik tagada nii endile kui oma perele. Igasugustele riiklikele tuleviku toetustele lootma jääda oleks narr, sest esiteks seadused muutuvad, raha väärtus devalveerub ajas ning arvata on, et ka hinnad/üleüldine elatustase tõusevad. Tahaks ikkagi penskarina elu nautida ning oma lähedasi vajadusel toetada, kui et elada peost suhu.

Minimalitsliku märtsi kokkuvõte

Ühesõnaga, esimese nädalavahetusega olin suutnud leida 135 eset, mis minu jaoks ei olnudki teab mis mega tulemus. Kui eelmist postitust kirjutades tegin nimekirja, et kus veel asju leida, siis unustasin kirja panna ühe väga olulise allika – Noorhärra mänguasjad 😀 Sest tal tõesti on neid natuke liiga palju ning peaks ikkagi sorteerima. Aga alustame järjekorras.

Märtsi teise nädalavahetus oli päris tulemuslik. Kuna pidin alguses minema tüdrukutega üheks ööks Burnley’sse peole, siis viimasel minutil otsustasin mitte minna, just koroona tõttu. Selle asemel võtsin ettegaraaži koristuse, sest teadsin seal olevat lisaks kogunenud pappkastidele ka asju, mida ära anda või visata. Hästi palju oligi pahna ja prahti, neid esemeid ma päris üks haaval ei loendanud, vaid toppisin prügikotid täis ja iga kott oli üks ese. Suured pappkastid harutasin lahti ja lugesin üheks, samas kui oli pappkaste, mis täitsin pisema prahiga, oli see täidetud kast üks ese. Noorhärra kurvastuseks sorteerisime ka tema rattapargi ära, kuid ta reaalselt sõidabki vaid oma jooksurattaga pikemaid ringe, teised on niisama korraks selga istumiseks. Tal oli küll raskusi arusaamisega, et TEMA rattad ja EI ANNA ära, kuid lõpuks jõudsime ikka kompromissile. Garaažisaak oli lõpuks 40 eset.

Lisaks käisin üle Noorhärra riidekapi, tal oli seal nii juba väikseks jäänud esemeid kui hetkel küll parajaid asju, mida ta lihtsalt ei kanna. Eks ole ka meil välja kujunenud oma lemmikud ning seetõttu jäävad osad asjad kasutamata. Lisaks oli tal palju riidepuid, mis seisid niisama. Noorhärra riidekapi revideerimise saaks oli 65 eset ning teise nädalavahetuse lõpetasin numbri 240 juures.

Kolmas nädal oli see, kui mina jäin kodukontorisse ent Noorhärra käis ikka veel Hoidja juures ehk ideaalne võimalus erilise abi ja draamata sorteerida tema mänguasjad ära. Ütleme nii, et ma ei läinud lolliks, võtsin ära need, mis olid natukene katki (a la värvi maha kriimusttaud, mõned rehvid puudu, ei midagi ohtlikku, kuid lasi mul natuke kriitilisem olla) või teadsin, et ta enam ei mängi nendega. Lisaks sorteerisin raamatud ära, sest on neid, millest Noorhärra juba välja kasvanud ning seisavad niisama. Kogusin kõik ühte karpi, et mingi hetk ära anda. Lisaks võtsin ette Noorhärra pliiatsite karbi, sest sinna oli ajaga kogunend palju joonistusvahendeid, milledest mõned juba kuivad ja mõned duubeldasid üksteist (viimased kogusin kokku, et ära anda). Vaatasin ka enda kirjatarbed üle ning leidsin vahendeid mida ära visata ja ära anda. Käisin ka enda garderoobi üle ning leidsin veel mõned esemed, mida ei kasuta enam. Kolmanda nädala lõpuks oli saldo 422 eset ja minu pea täiesti tüji, e kus kohast ma need viimased esemed leian …

Viimane nädal, viimased pingutused. Korrastasin köögis sahtleid ja leidsin hunniku pesulõkse, mis sai kunagi ostetud Noorhärrale mängimiseks ja nüüd seisid niisama. Sorteerisin ühed endale, ülejäänud läksid. Lisaks käisime üle oma juhtmete karbi ehk koha, kuhu oleme kogunud erinevad laadijad, juhtmed ja muud tehnika vidinad juhuks kui vaja. Hea oli see, et palju kasutult seisvat saime ära visata, mina vaatasin üle oma pisikese fotoka ja sain selle töökorda ning nüüd on tõesti vaid vajalik alles. Lõpuks, raske südamega, läksin oma kaardikogu kallale. Ma olen suur kaartide saatmise ja saamise fänn, minu jaoks on need tunduvalt isiklikumad kui sotsiaalmeedias saadetud PÕS. Ja ma olen kõik kaardid alles hoidnud, mis nüüd olid kapinurgas. Sorteerisin need nii välja, et jätsin alles vaid Noorhärra käsitsi tehtud kaardi, pühendusega sünnipäeva kaardid ja kõik, mis on Noorhärrale saadetud (alates katsikust kuni viimase sünnani). Saaks oli märkimisväärne, 165 kaarti läks. Jah, ei oleks tahtnud neid visata, kuid samas oli see kõige ehtsam näide kogujast – need olid kapis, ma polnud neid kordagi välja võtud et vaadata, nad lihtsalt olid. Nüüd sain selle sama kasti kasutada Noorhärra meisterduste säilitamiseks.

Minu märtsikuu lõppsaldo oli 663 eset, ma ei enam mäletagi neid üksikuid asju siin ja seal, mis leitud sai, kuid panin ikkagi numbrid järjepidevalt kirja. Hea puhastav tunne on nüüd, kuigi majas ringi vaadates ilmselt ei saagi aru, et midagi oleks muutunud. Aga mu kapid on korras ning vähemalt köögis tööpinda juures, sest saad vahendeid hoida nüüd kapis. Samas, olgem ausad, kui ma peaks tegema minimalistliku aprilli otsa, siis ma kukuks haledalt läbi. Ma ei suudaks enam niipalju esemeid leida. Võib-olla poole aasta pärast vaatan asju juba uue pilguga, aga praguseks olen tulemusega rahul.

Keegi veel korrastas oma majapidamist märtsis?

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Koroona viirus vol. 5

Hm, ma ei saagi aru, kas UK on nüüd täielikus isolatsioonis või ei. Täna tegi peaminister avalduse, et kõik poed va toidupoed ja apteegid ning söögikohad suletakse, keelatakse kõik kogunemised rohkema kui kahe inimesega (va kui on tegu ühes majapidamises elavate inimestega) ning inimestel on lubatud majast lahkuda vaid toidupoodi minekuks (võimalikult harva), üheks liikumistegevuseks päevas (jooks, jalutame) või kui sa liigud töö ja kodu vahet (jällegi vaid äärmise vajaduse korral). Muideks, keelatakse ära ka abiellumised ja ristimised, lubatakse vaid matuseid korraldada väiksemas pereringis. Igasugune rikkumine toob kaasa trahvi. Ma saan sellest aru, sest inglased lihtsalt ei saa aru, et olge kodus (eks me ise ju patustasime ka, kuigi proovisime ikkagi distantsi inimestega hoida). Mitu nädalavahetust järjest on jagatud pilte ja videosid parkidest, mis on tulvil inimesi. Nagu see sama hommikusaatejuht tabavalt ütles inimesed ei saa aru, et neil palutakse koju minna ja telekat vaadata. Kõik. Nad lihtsalt ei suuda seda teha, sest tegu on generatsiooniga, kes on vaba ja ei lase endale öelda, mida teha. Kangekaelsed lapsed noh.

Vaatasin huvi pärast, kui pikk on järjekord Asdast toidukulleri tellimisel või ise kohale minemisel, järgmised 2 nädalat on täielikult välja müüdud, seega peame ilmselt ikkagi ise poodi minema. Õnneks on palju toidupoed lubanud esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul esimese tunni vaid vanuritele ja riskigrupi inimestele hoida. Kuid mul päriselt tekib hirm, et kas meie saame endile vajaliku poest. Iga päevaga süveneb üha rohkem tühjus riiulitel. Kas me tõesti läheme tagasi ajas, kus pidid toidupoe ukse taga järtsu võtma, et elementaarset saada? Kas inimestel juba varud täis ei saa, et riiulid on koguaeg tühjad. Mul hakkab vetsupaber otsa saama ja ma isegi ei proovinud suurde poodi minna, vaid uurisin kohalikke poode. Üks oli tühi, kuid teises õnneks oli. Ja ma sain selle pisikese paki ainult tänu sellele, et oleme siin juba 5 aastat elanud ja müüja teab, et olen kohalik. Samas rääkis ka tema, inimesed tulevad ja nõuavad, ähvardavad kui ei saa mida soovivad. Jube, inimlikkus kaob täielikult :S Aga ma panin selle vetsupaberipaki pagassi peitu, kuna käisin korraks sõidus. Ja peitsin selle ära ainult tänu sellele, et katrsin kedagi mu autoakna sisse lööma kui jätan selle esiistmele 😀

Ma käisin täna tööl lisaekraani toomas, hea et selle täna tehtud sain, sest homsest ilmselt enam ei lubataks mul sõita. Iseenesest on tööd ikkagi parem teha kui lisaks läpakale ka suur ekraan on. Mis puutub Noorhärrasse, siis minuarust temal juba katus sõidab 😀 Eks ole ju suur muudatus ka tema rutiinis, et ei saa sõpradega kokku ega tuttavaid kohti külastada. Selmet peab olema kodus ja vanematega tõtt vaatama. Me tõesti proovime oma parima teha temaga tegelemisel, kuid pean siiski kuhugi mahutama ka 7.5 tundi tööd (täna näiteks avasin arvuti kell 7:30 ja sulgesin 20:00, sain vast ikka oma tunnid täis). Tema tahaks minna ju jalutama või mängida minuga ning kontseptsioon, et emal on vaja tööd teha ei jõua temani, sest miks ema minuga ei mängi kui ta on siin minu juures 🙂 Kahju tegelikult temast, aga no mis sa teed… Küll elame ka selle aja üle.

Koroonaviirus vol.4

Eks igapäevaselt toimub ju muudatusi. Minul näiteks on viimastel päeval suu ammuli jäänud selle peale, KUI palju inimesi sureb Itaalias. Teades, et Inglismaa reageerib kogu olukorra tõsidusele tunduvalt leebemalt kui võiks, siis ma kahjuks ei imesta, kui mõne nädala pärast kasvab nakatanute ja surnute arv hüppeliselt ka siin maal.

Viimased päevad on meie peres möödunud rahulikult, mina teen tööd ning Miku on mulle seltsiks. Ei, tal ei ole koroonaviirus, kuid mingi viirus kiusas teda juba viimased nädalad (enne kui koroona päris hulluks läks) ning tööandja palus tal igaks juhuks kaheks nädalaks koju jääda. Kolmapäeva õhtul tuli teade, et lõpuks suletakse reedest (20 märts) kõik koolid ning lasteaiad ning erakoolid peaksid sama tegema. Koolide uksed jäävad lahti vaid meditsiini töötajate, kullerite ja õpetajate lastele ning nendele lastele, kellele on määratud sotsiaaltöötaja tugi. Kuid muidugi pigem paluti ka neil lastel koju jääda kui vähegi võimalik. Meil tekkis kohe küsimus, kas erahoidjad ka peavad seda määrust järgima, kuna neil on võrreldes riiklike lasteaedadega mitu korda vähem lapsi korraga koos. Neljapäev oli ootusärev ning reedeks selgus, et ka Noorhärra hoidja peab enda uksed ajutiselt sulgema ning jääb ka tema homsest määramata ajaks koju. Õnneks on minu tööandja juba lubanud, et töötunnid peab tegema täis nii kuidas jõuab, mitte ainult 9-5 istuma laua taga, sest kui sul ikka kolmepoolene kodus on, siis ta vajab ka oma aja ja tähelepanu.

Esimese suurema põntsu ansdis koroona meile sel viisil, et loobusime maja ostust. Eelkõige seetõttu, et enne sissekolimist oleks olnud meil vaja teha korralik sügavpuhastus (mille jaoks oleksime koristusfirma tellinud) ning majas kõik vaipkatted ära vahetada, sest praegusel elanikul on kaks inglise buldogi ning Miku on koerte suhtes väga allergiline. Pakkumise tegemise hetkel me näiteks ei mõelnud, et mis siis kui puhastus ja vaipade vahetus ei aita ning Miku ei saa majas olla. Siis peaksime uurima üürimise varianti, aga jääks pangalaenumakse ehk ikkagi topelt kulutus. Lisaks on ju Miku juba 2 nädalat kodus olnud, palgata. Hetkeseisuga ta saaks küll kolmapäeval tagasi minema, aga kui kauaks? Olime arvestanud, et paljuski saame vajaliku raha koristuseks, kiirrenoveerimiseks, kolimiseks ning viimaste tasude maksmiseks just nüüd kogutud. Aga see plaan läks vastu tuult. Ilmselt oleksime saanudki ikkagi renoveeritud ja kolitud, kuid edasi oleks ju olnud kohustus panga eest maksta. Ilma Miku panuseta oleks see päris keeruline, samas kui praeguses kohas saaksime ilusti minu palgaga hakkama. Seega langetasime selle raske otsuse ost tulevikku lükata, sissemakse osa jääb siiski meil alles.

Mul oli ju salakaval plaan aprilli lõpus minna Noorhärraga pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Oleksime katsetanud rongiga Edinburgi sõitu, öö hotellis veetnud ning lennanud otse Tallinnasse. Miku oleks meile tagatitulles vastu sõitnud, sest see oleks olnud pühapäev. Ma olin muidugi paras blondiin ka, sest broneerisin piletid 1 märts kui koroona juba vaikselt pead tõstis. Praegu ei olnud minu originaallende veel tühistatud, kuid ei hakanud ka riskima ja lükkasin meie piletid juulisse kui pidime niikuinii minema. Piletid sain lisatasuta vahetatud, kuid mineku piletid olid kallimad ning pidin vahe siiski tasuma. Uurisin ka varianti laste neil piletitel minna ja lennata Manchester-Tallinn-Manchester vahemaandumisteta, aga see oleks ikkagi kallim tulnud. Nüüd oleme juulis 3 nädalat Eestis kokku ning eks pean jälle kodukontorit tegema. Ma loodan, et selleks ajaks on ikkagi asjalood normaliseerunud.

Täna oli UK’s emadepäev. Käisime eile looduses jalutamas ja tegime pikniku (vältisime inimesi nagu kuutõbised), täna äratati mind raamatu lugemisega, lisaks tehti mõnus english breakfast hommikusöögiks ning käisime kodulähedust uurimas (mingi hetk sattusime korralikku mudamülkasse ja olime korralikud porikollid). Lõpuks saime ka aeda koristada ning pärastlõuna päikese käes istudes, hästi soe ja mõnus oli. Seega kuigi olime kodused ja kontaktivabad, siis oli erakordselt hea nädalavahetus. Vaatame kuidas homsest see kodukontor kolmesega välja nägema hakkab :S

Keto dieet

See postitus pidi algeselt ilmuma alles kuude pärast, aga kuna koroona mingil määral kogu meie elukorralduse sassi lõi, siis avaldan selle nüüd. Ehk postituse esimene pool on kirjutatud märtsi algul, kui koroona oli vaid paha unenägu ja midagi meie jaoks kauget.

Ma kunagi kirjutasin, et kui Austraalias olime, proovisime Mikuga keto dieeti ehk tõmbasime süskarite päevakoguse väga minimaalseks. Tol hetkel oli seda ses mõttes kerge teha, et elasime suures eraldatuses ja oli vaja ennast kontrollida vaid siis, kui käisime poes, et ei ostaks suure süsivesikute sisaldusega asju koju. No ja tunniks ajaks suutsime endid ikka kokku võtta. Tol korral pidasime vastu ühe kuu nagu postitusest välja tuli, sest pärast lubatud “vaba päeva” ja kõige söömist, mille järgi isu oli, me enam korralikult ketot tegema ei hakanud. Eks me saime aru, et see on ikka päris karm ja nõuab distipliini, mida meis ei leidunud. Vahelduva eduga olen paar korda proovinud seda ka hiljem UK’s tegema hakata, kuid suht pärast teist päeva käega löönud.

Veebruaris sain aru, et pean midagi enda kaaluga ette võtma. Meid ootab ees reis New Yorki* juunis, juulis on suur pulmapidu ning augustis** äkki saame kahekesi sooja minna. Ehk tahaks ju ikkagi välimuselt ka ilusam välja näha ning olen mõttes võtnud eesmärgiks kaaluda juuni reisiks 65kg ning juuli pulmadeks 60kg. Kuna ma ei ole eriline trennilõvi ning minu kannatus on minimaalne suutmaks äraoodata tervisliku toitumise tagajärjel langema hakkavat kaalunumbrit, teadsin et pean midagi ses mõttes drastilist tegema, et mingid tulemused hakkaksid võimalikult kiiresti ennast ilmutama. Ja ma tean, et keto ses suhtes annab kiiresti mingid tulemused, tulemuste pikaajaline on muidugi hoopis teine teema. Veebruari viimase nädalavahetuse veetsin erinevaid foorume ja veebilehti uurides ning pühapäeval tegin korraliku söökide ettevalmistuse. Miku on küll öelnud mulle, et ma ei võtaks kogu seda dieeti kinnisideeks ja pigem keskenduksin üldisele keha muutusele kui kaalunumbrile, aga noh ma ei saa. Nagu ka ei saa ma kellelegi öelda, et seda dieeti teen, sest ajalugu on näidanud, et kui ma midagi teen ja see sujub, siis kohe kui sellest kellelegi räägin, kaob igasugune mott edasi minna. Seega, ma ei ole näiteks kindel selleski, millal praegune postitus avaldatud saab.

Aga tagasi minu teekonna algusesse, 3, märtsi hommikul kaalusin 74kg. Olin hommiksöögiks ette valmistanud munamuffineid juustu ja peekoniga. Tollel esmaspäeval jäin haigeks ning ei söönud eriti midagi, teisipäev isegi juba sõin, aga panin energia lihtsalt terveks saamisele. Teisipäeva õhtul käisin ka nädala ostukorvi toomas ning ütleme nii, et kallim oli see tavapärasest küll, sest ma ju põhimõtteliselt ostan kahte erinevat toitu – üks mulle ja teine poistele. Samas, see on vaid raha. Mis mulle väga meeldis, oli see et snäkiks sain osta erinevaid juuste, salaamit, sealihakrõpse, sealiha, kanaliha you name it. Ehk igasugune lihaline on teemaks, sest kui sa sööd vähe kaloreid, peaksid su rasvad jällegi päris kõrged olema. Kuna ma siiski armastan ka köögivilju, siis vähem süsivesikuid on kurgis, lillkapsas, sparglis, vars brokkolis, lehtkapsas, tavalises kapsas, avokaados (issver kuidas ma avokaadot jumaldan), lehtsalatis. Lisaks võib natukene süüa marju, aga see on ka kõik. Üldine joon ongi, et mida rasvarohkem, seda vähem süsivesikuid, seega tavalist võid saan nüüd südamerahuga süüa kui palju kulub 😀 Üldjoontes sujus esimene nädal ilusti – kolmapäeval tegin esimese testi ning keha oli ilusti ketoosis, mis minu jaoks oli just see tulemus ja edusamm, mida ootasin. Lisaks olin enda üle väga uhke just selletõttu, et elasin ka nädalavahetuse üle nii, et ei andnud alla (midagi uut). Ainuke tagasilöök oli laupäeva õhtul, kui ma meeltesegaduses kaalule astusin. Jep, ÕHTUL. Ma olin lubanud endale, et ei kaalu end enne, kui 2 nädalat ketot on täis, aga noh. Igatahes näitas kaal 76kg, ma olin 6 päevaga 2 kilo juurde võtnud :S Siis tahtsin küll asjad nurka visata, kuid Miku lohutas, et ju siis pean midagi veidike teisiti tegema. Menüü kohapealt nii palju, et pühapäevaks oli mul kopp ees nii munamuffinitest kui mingi hetk tundsin, et ei taha üldse mingit lihalist süüa. Suur abi oli madala süskarisisaldusega wrappidest, sest minu jaoks asendas see leiba ning ma armstan leiba (sõbrants oli just Eestis käinud ja tõi mulle 3 pätsi musta leiba, kõik ootavad mind sügasvkülmas). Magusaisu peletamiseks ostsin ka proteiinimaiust, mis sisaldab 2g süskareid ning tõesti aitab.

Teisel nädal jätkasin hommikusöögiga, milleks oli peekon, munapuder, avokaado, lehtsalat ja kurk või tomat. Kohvi tegin vahukoorega ning meeta, täitsa joodav. Rohkem rõhku panin vee joomisele, kuid kuna mul on raskusi tavalise vee tarbimisega, panin tsipake siirupit sellesse. Lõunateks tegin pikkapoissi roheliste ubadega, kapsa-hakkliha hautist varsbrokkoliga, suitsusinki lillkapsaga. Muideks, maitset annab juurde nii juustu peale raputamine kui majoneesi kasutamine ning need on suht süskarivabad. Kui esimesel nädal võtsin tööle “magustoiduks” kaasa 100g maitsestamata jogurtit ja 50g maasikaid, siis teisel nädalal loobusin sellest. Nimelt avastasin teisipäeval, et mu keha ei ole ketoosis ja ilmselt tarbin siiski liiga palju süskareid päevas – tavaline oli 30 ringis, üle 35 ei läinud ükski päev. Arutasin Mikuga ja otsustasime proovida jääda 20 grammi juurde. Oma südame rahustuseks kaalusin end ka kolmapäeva hommikul ning kaal oli 72.9kg, seega 9 päevaga oli kadunud see plus 2kg ning lisaks 1.1kg. Nädala teises pooles hakkasin tundma seda kurikuulsat täiskõhu tunnet, mis väidetavalt palju toitumiskavade järgimisel saabub ning mille olemasolu ei ole mina siiani uskunud. Aga näed, ongi olemas. Lähenesin ka veidi loomingulisemald toidutegemisele, sest tahtsin uusi maitseid. Seega valmistasin endale ühel päeval kanalaari – kanafilee, maitsestatud soola ja pipraga, sees kas chorizovorst/juust/päikese kuivatatud tomat või pesto ja mozarella. Mõlemad maitsesid ülihead. Kui aus olla, siis rohkem olen hakanud tarbima suhkruvabasid jooke – koka zero, fanta zero, sprite zero, sest need aitavad jällegi magusaisu taltsutada. Naljakas oli see, et käisime ühel päeval pubis söömas ning palusin endale koka zerot. Kui see lauda jõudis ja seda maitsesin, oli selge, et tegu on tavalise kokaga, see oli niii magus 😀 Linnukese sain kirja ka trennimaailmas, sest käisin korra poksimas (plaaniväliselt) ja korra body combatis (plaanitult). Teise nädala lõpuks on mott kõrge ning ei ole raske vastu panna isudele, sest ma saan ju süüa salaamit ja hallitusjuustu nii palju kui tahan 😀

Kolmanda nädala alguses möllas koroona juba sajaga, kuid minu kindlameelne plaani oli endiselt keto juurde jääda nii kaua kui saab. Tahtsin teha kolm nädalat jutti ja siis pühapäeva vabaks võtta, kuna siis on UK’s emadepäev. Kolmapäeval käisin poes, et täita külmikut ketosõbraliku söögiga. Kurja, lihalised olid suht otsakorral. Lisaks hakkas mu enda südametunnistus mängima, sest oleme sel kuul korralikult raha panud söögi alla, nii minu keto kui üleüldine varumine. Miku ilmselt peab nüüd ka koju jääma mõneks ajaks, seega peame olema väga ettevaatlikud rahalises mõttes. Pommina muidugi oli veel see ka, et kolmapäeva hommikul oli kaal 73.4kg ehk nüüd oli juurde tulnud pool kilo. Ma otseselt ei olnud muserdatud, vaid pigem naersin, et nojah kui ma midagi teha tahaks ja nagu olen järjel, siis keha arvab teisiti. Ilmselt oleksin ketoga siiski jätkanud, sest seekord on seda väga kerge teha mingil põhjusel ning ma tõesti naudin ja otseselt mingeid isusid ei ole, kuid arvestades kõike, mis toimub ja mis veel tulemas on, ma lihtsalt tahtsin lõpetada. Aga ei, ma ei õginud ennast magusast ja süskaritest hulluks. Otseselt isu ei olnud ja tegelikult ma tundsin küll kuidas kõhuke eest natuke kadunud oli, seega kahju oli lõpetada. Seda enam et kolmapäeva hommikune test oli ikka nii tume lilla, et ma pole seda enda uriini korral sellises toonis veel täheldanud. Siit märkus endale, et minu keha läheb korralikku ketoosi kahe nädalaga. Vabalt võis lõpetamine olla lihtsalt vabanduste leidmine alla andmiseks, kuid praegu mõtlen, et kui olukord normaliseerub, võtan selle uuesti käsile ja ma tahaks näha, et siis kaal ei lange. Sinnamaale aga kasutan MyFitnesPaly ja panen oma päevased kalorid kirja.

*enam suure tõenäosusega mitte

**no kes teab, äkki saame …