Kuidas leida tööd UK-s

Mõnevõrra ootamatult, samas asjade suhteliselt loogilise jätkuna olen tänaseks ametlikult töötu, sest augusti alguses sai tööandjale lahkumisavaldus antud, mis päris kiiresti ka rahuldati. Pikk jutt lühidalt – tööle naasmiseks tahtsin mõningasi tingimusi muuta, kuid mille muutmisega ei olnud ülemus üldse nõus ja pigem pikas perspektiivis oleks minu olukord halvenenud. Samas olime Mikuga koguaeg arvestanud võimalusega, et minu tingimusi ei rahuldata või isegi ei proovita astuda diskussiooni, siis on võimalik et pean üldsegi lahkuma. Mis ka juhtus. Niipalju ma oma sisetunnet usaldan, et peale lahkumise otsuse tegemist valdas mind mõnus kergendus- ja rahulolutunne. Ju siis oli see õige otsus, kuigi majanduslikult ootab meid ees nüüd pigem tume maa. Ega keegi ju täpselt tea, millal ja mis tingimustel ma tööle saan.

Aga kuidas siis saada UK-s tööle? Kui ma 2.5 aastat tagasi siia tulin, siis mul vedas kohutavalt. Eesootav sõbranna levitas oma tuttavate seas sõna, et olen tulemas, mis valdkonnas tööd otsin ja et võin koheselt alustada. Tema enda üks sõbrants võttis kuulda ja pakkus oma ülemusele mind assistendiks. Pärast kiiret vestlust mulle see koht anti ja sinna ma jäin. Kuigi peaks mainima, et seal töötamine ja just rahulolu kohaga on olnud sama suurte tõusude ja mõõnadega, kui kõige kõrgem ameerikamägi 😀 Mäletan, et enne UK-sse minemist tegin ise palju eeltööd ja otsisin kohti, kandideerisin jne kuid ühendust ei võtnud minuga keegi. Ilmselt mängis siis rolli see, et ma ei olnud veel reaalselt riigis olemas ja no kui tõsiselt sa ikka võtad võõra inimese kandideerimist, kui tal ei ole kohalikku aadressi ega isegi telefoninumbrit.

Seekord olen natuke teadlikum, kuigi tean juba ette, vaeva peab ikkagi kõvasti nägema. Samal päeval kui sa otsus lahkuda tehtud, külastasin kohalikku tööagentuuri. Seal rääkisin ühe tütarlapsega, kellele hiljem saatsin oma CV ja olen paar korda uurinud, kas midagi on pakuda. Siiani ei ole midagi olnud. Siis, uuendasin oma CV-d ühel populaarseimal tööpakkumiste saidil, reed.co.uk, mille pakkumistel olen tegelikult koguaeg silma ka peal hoidnud. Ma arvan, et praeguseks oleks kandideerinud seal enam kui 20. kohale, kuid siiani ei ole kas vastust üldse saanud või on see olnud negatiivne. Oh well 🙂 Samas läks ses suhtes õnneks, et üks teine tööagentuur leidis sealt mu CV, kelle esindajaga käisin kohtumas ja kelle kaudu oli mul esmaspäeval ka intervjuu. Sellest kohast jäin siiski ilma, kuid pole hullu. Lisaks olen ennast registreerinud teisel veebilehel, indeed.co.uk , surfanud ning kandideerinud sealgi, kuid vastukaja veel ei ole olnud. Viimasena, ma ei tea kas ja kui palju keegi on üldse seda võimalust kasutanud, kuid LinkedIn saadab mulle pidevalt meile uute tööpakkumistega ja olen täitsa sealsetele kohtadele ka kandideerinud. Siiani siiski edutult. Muidugi olen teavitanud oma kohalikke tuttavaid, et olen jälle tööturul saadaval. Samuti olen iseseisvalt kamminud lähedal asuvate koolide/ülikoolide veebilehti, uurinud mida kohalik omavalitsus pakub.

Ehk, kuuke on nüüd möödas, kuid hetkel ma veel ei paanitse … natuke on rahavarusid kõrvale pandud, lisaks saame Miku palgaga ilusti hakkama. Praegu on oluline leida koht, mis sobib mulle ja meie elugraafikuga. Miku arvas, et kui ma leian koha enne jõule, on hästi läinud. Minu kahjuks lihtsalt räägib hetkel see, et tööd otsivaid assistente on väga väga palju, mistõttu hetkel on eelis pigem tööandjatel. Võrreldes augusti algusega on minu puhul aga siiski üks oluline muudatus tulnud – ma nimelt ei otsi enam täis tööajaga kohta, vaid osakoormusega. Sest tundus ebaõiglane panna Noorhärra nii pisikesena juba täispikkadeks päevadeks hoidu. Osakoormusega töötades käiks ta seal kahel-kolmel päeval nädalas ja saaks olla ka minuga kodus. Praegu lihtsalt tundus mõistlikum lähtuda tema heaolust eelkõige. Mina lihtsalt üritan leida mingeid lisaotsi, mida kodus teha … näiteks tõlkimist.

Advertisements

Tervislikult edasi

eemm … nojah. Pole paar nädalat progressi ja tulemusi kirja pannud, sest ma pole lihtsalt midagi väga sihilikult teinud. Nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis mõned nädalad tagasi olime pikalt külas ja siis ise võõrustaja rollis. Eks ma ses mõttes jälgisin ikka rohkem, mida sõin ja nendel päevadel, kui olime lihtsalt kodus, käisin kas jooksmas või jalutamas. Miku vanemate juures liiklesime üleüldse rohkem jalgsi ja käisin ka seal pikemal kiirkõnnil. Oleks veel pikema maa käinud, aga vihm kurivaim, segas mu plaane.

Samas, eelmine nädal hakkasin pigem vaikselt tervislikumas suunas liikuma. Jälgisin, mida sõin, kaks korda jõudsin jooksma ja ühekorra pikale jalutuskäigule. Eilegi veetsime mõnusa perekondliku pärastlõuna vahvas pargis. Seega, kui täna hommikul kaalule astusin, siis oluliselt suuri ootusi mul polnud. Too vein ja juustuvaagen oliivide ning küpsistega kui olime Miku vanemate juures, või näksimised siin seal ja pigem kiirtoit kui meil olid külalised. Isegi reedene patusöök (kebab, pittaleib ja friikad) olid naaatuke liiast. Aga vot, kaal näitas hoopis 69.4kg. Seega, JUHHHEI, 70kg maagiline piir on alistatud. Ja JUHHEEII teist korda, sest minu aasta alguses ostetud motivatsiooniteksad läksid eelmine nädal suurema vaevata jalga 😀 Muidugi ilmselt lihaseid kui selliseid mul pole, sest väidetavalt kui sa tegeled ainult rasvapõletusega ja lihaseid peale ei treeni, kaob küll rasv … aga ka lihased kahanevad. Seega muid numbreid ma ei hakkagi enam vaatama.

Mind ennast tegelikult pani mõtlema, et kuidas ma ikkagi olen kaalu kaotanud. Ja ilmselt mängib siin rolli see, kui palju ma söön. Kui öeldakse, et oma kaalu säilitamiseks peaks inimene (mina) sööma u 2000 kalorit päevas, siis minul on ju see number 1500 peal oma rakenduses. Ja isegi kui ma ei ole trenni teinud, siis söögi panen ikka kirja. Eks ma üle ole läinud sellest numbrist, aga ju siis mitte nii oluliselt palju, et vähehaaval kahanen. Ja endal on kuidagi selline hea olemine, et kui midagi patusemat sööngi, siis ei ole süümekaid.

Igatahes lõpetuseks, minu eelmise nädala salvestatud liikumine:

Esmaspäev, 31. juuli
Jooksin 5.03km ajaga 39minutit ja 30 sekundit, põletasin 414 kalorit

Teisipäev, 1. august
Kiirkõnd poodi ja natuke maad ka tagasi 7.4km ajaga 1 tund ja 23 minutit, põletasin 539 kalorit

Kolmapäev, 2. august
Puhkasin

Neljapäev, 3. august
Rakenduse väitel jalutasin 2.1km 25 minutiga ja põletasin 126 kalorit

Reede, 4. august
Jooksin 5.04km ajaga 38 minutit ja 14 sekundit (sama distants, mis esmaspäeval ja juba minut kiiremini), põletasin 431 kalorit

Nädalavahetus oli tsill

Ma ei ole kadunud …

lihtsalt … elu tuli vahele. Kõigepealt olime pika nädalavahetuse Miku vanemate juures. Meie Noorhärraga sõitsime juba neljapäeva hommikul bussiga sinna, sest rongiga tuli hind röögatult kallis. Miku tuli meile laupäeva pärastlõunal järgi. See bussireis sujus oluliselt paremini kui ma arvasin, sest nüüd kus Noorhärra roomab, on ühe koha peal istumine tema jaoks midagi väga nõmedat. Eriti kui ta ei ole näiteks rihmadega (turvatooli) kinnitatud, siis nagu ju võiks lihtsalt ringi uitada. Eks vahepeal see sõit natuke venis, kuid aitas see, et me vahetasime inimest, kes pingil istus – kord oli Noorhärra ja mina kükitasin vahekäigus, ja kord istusin mina nii et Noorhärra mu süles. Ega ju keegi ülejäänud reisilistest tulnud selle peale, et meile näiteks kaks kõrvuti istet loovutada (oleks elu veidike lihtsamaks teinud küll, kuna Noorhärra oleks saanud siis aknast välja uudistada), sest eks pea toetamine akna vastu magamise ajal on ju palju vajalikum 😀 Nädalavahetus oli mõnus ja iga kord kui koju tuleme, mõtleme et tegelikult oleks vahva sealkandis üldse eladagi. Eks näis.

Noh ja siis kräshis mu läpakas korralikult. Ses suhtes, et mäkiomanikuna ma ei teadnud, et see riistapuu iga paari aasta tagant täielikku installi tahab. Mina ju enda omale selle kolme aasta jooksul ei ole midagi teinud. Ja kui ta siis lõpuks nii kooma läks (ehk kõvakettal sai igasugune ruum otsa, kuigi olin ammu juba kõik suured failid välistele kõvaketastele jaganud), et enam ei lasknud uusi faile salvestada ega ka muudatusi vanades teha, pidin ma selle installi ette võtma. Mina … arvuti hingeelu võõras inimene … eriti pretensioonika mäki … a õnneks on meil guugel ja mul on Sõbrants. Mis ma küll ilma temata teeks??? Ilmselt maksaks ogaraks igasuguste proffide juures käies. Igatahes, see täielik install oli palju lihtsam teha kui ma arvata oskasin. Kaotasin muidugi kõik oma Office’i programmid, kuna need olid kunagi ostes juba peale pandud. A ma juba laadisin talle iWorki ja proovin praegu 30 päeva kuidas on. Siis vaatan, kas maksan ka litsentsi eest. Siiani on … väga hea on. Ühesõnaga, läpakas on jälle töökorras ja mul nii suur vaimustus, et tegu peaaegu nagu täitsa uue masinaga juba 😀

No ja lõpuks olid meil eemine nädal külalised Eestist, neljapäev tulid ja esmaspäeval läksid. Sai shopatud, sai ringi vaadatud, sai rongiga sõidetud üle pika aja ja sai ka kodukandis pikemalt jalutatud. Noorhärra pidas end väga hästi üleval kõikide nende shoppamiste ajal, et mul ei olnud üldse kahju teda pühapäeval kahele mänguväljakule kiikuma viia.

Ja siis tööle mineku osas on ikka korralikud uued tuuled puhumas, kuid see on juba eraldi postitus 😉

Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …

Kolmas nädal tervislikumalt

Hm, ei oskagi nagu kuskilt pihta hakata selle postitusega. Midagi ju väga drastilist ei toimunud, enamuse päevadest suutsin olla korralik nii söömise kui veejoomise koha pealt. Nädalavahetusel olin patune, kuid palju vähem kui kahel eelneval 🙂 Et nagu täitsa okeika on olla. Ja vaikselt hakkab harjumus tervislikum olla sisse jääma. Seega numbrite maailmas toimusid järgmised muutused:

kaal – ikka 72.2/71.2kg*
rinnaümbermõõt – 94cm (-2cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (-4cm)
puusad/alakõht – 97cm (-1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (+1cm, muskel hakkab kasvama?)
kintsud – 60cm (sama)

Seega, kui mina ennast vaata, siis nagu oleks vaikselt midagi muutumas, aga ma ei näe suuri muudatusi. Pigem tekitab hea enesetunde teadmine, et ma midagi teen ja rühin oma eesmärgi poole. Ja olen ses suhtes enda üle uhke, et kuigi mul on neid käegalöömise hetki tekkinud ja päris mitu, siis kuidagi suudan neist üle saada ja edasi minna. Just mis puudutab näiteks hommikul ülesärkamist mõttega, et kurja enne kui saan kohvi juua, pean jooma pudeli vett. Või avastus, et parem on oma T25 trenn(id) kohe hommikul ära teha ja siis on asi kaelast ära, aga enne seda ei saa ma süüa, sest siis ma ei jõua midagi teha … Ühesõnaga, kui mul tekibki see käegalöömise hetk, siis ma lihtsalt suunan oma mõtted mujale, sest nii kui ma hakkan ketrama, kuidas ikka mul on mingid piirid ees ja see “rikub” mu elu, siis ma ketran ja ketran kuni lööngi käega. Ja seda ma ju ei taha.

Rääkides liigutamisest, siis oli eelmine nädal täitsa OK:

esmaspäev, 3/7
– T25 x 2**

teisipäev, 4/7
– jalutamine korralikus tempos 14.6km, 2 tundi ja 46 minutit, kulutatud 749 kalorit

kolmapäev, 5/7
– puhkepäev

neljapäev, 6/7
– jalutamine okeis tempos 6.2km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 345 kalorit
– T25 x 2

reede, 7/7
– T25 x 2
– lisaks käisime sõbrannaga pargis lastega jalutamas, kuid seda ma ei salvestanud

Nädalavahetus ka puhkasin

Seega, niimoodi vaikselt omaette toimetada on täitsa tulemuslik. Minu jaoks ongi oluline, et ma naudiks protsessi. Kui ma tõesti tunnen, et ei jõua T25 teha või ei ole selleks tuju, siis lähengi pikemale jalutuskäigule. Või kui mul isutab jäätise järgi, siis ma luban endale seda. Isegi kui mu päevane kalorikogus veidike ületatud saab. Enamus päevadest ma ju jään 1500 piiridesse. Lihtsalt, seekord olen aru saanud, et eelkõige peab ise olema õnnelik ja tundma rõõmu/naudingut protsessist endast. Mis annab mulle enda kehaline piitsutamine ja menüü kärpimine, kui mu eesmärk ei ole megagiga hiigelvormi saada, vaid piisavalt kaalu kaotada ja keha vormida, et ennast oma kehas hästi tunda.

* selle nädala kaaluga on selline naljakas olukord, et ma täpselt ei teagi kas ja kui palju ma kaalu kaotasin. Nimelt kui esmaspäeva hommikul kaalule astusin, näitas see 72.2kg, mis muidugi mul motti maha tõmbas, kuid sain siiski joonele. Mingil põhjusel astusin kaalule ka teisipäeva hommikul, mil siis lõi ette 70.1kg. Astusin ka teist korda, kuid number jäi samaks. Ehk ei ole mingi valemiga võimalik, et ma ühe tavalise päeva kaotasin 2kg. Igaks juhuks kaalusin end ka täna hommikul ning ikka oli number 70.1kg. Seega, ma ei teagi, kas ma eelmine nädal ikkagi võtsin kaalus juurde või ei ning kas mu õige kaal on siis 70.1 ning kui palju sel nädalal kaalu maha läks. Igatahes, võtsin selle nädala mõõdupuuks kuldse kesktee – 71.1kg

** kui mul oli eelmine nädal “geniaalne” plaan teha T25 kolmel päeval ja iga päev 2 sessi ehk kokkuvõttes ikkagi teen oma rutiini ära, siis ilmselt pean minema ikkagi ühe trenni tegemisele päevas. Lihtsalt, mul ei ole piisavalt jõudu ja võhma, et teine trenn 100% kaasa teha. Ja seetõttu tunnen, et ma ei saa ka nii palju trennist, kui võiksin. Seega arvatavasti hakkan sellest nädalast ikkagi iga päev ühe trenni tegema.

Pühapäevane väljasõit meie pere moodi

Eilne päev lubas väga ilusat ilma ja seega tekkis hea võimalus perekondlikuks väljasõiduks. Noorhärra lubas meil magada lausa poole kaheksani, mistõttu olime päris reipad ja elevil eesolevast päevast. Algne plaan oli külastada Miku vanemaid, kuid kuna nad elavad meist päris kaugel (nii 2.5 tundi autosõitu üks ots) ja me niigi läheme neile paari nädala pärast pikemalt külla, otsustasime et jääme kodule lähemale. Teel bensiinijaama nägime kuulutust sel nädalavahetusel toimuvale laadale, kus on igasugu erinevat tegevust ning võtsime suuna sinna. Olime juba peaaegu õigeaegselt (loe suts enne ametlikku avamisaega) kohal, kui meie seiklused hakkasid 😀 Nimelt ei tulnud me selle peale, et võtta samast bensukast, kus autole kütet sai, ka sularaha, sest loomulikult käib ju enamus arveldamist laatadel sulas. Meie pere on aga teada tuntud sularahavaba perekond, mis vähemalt siin mail on pigem kahjulik.

Ühesõnaga, sõitsime TEADLIKULT õigest teeotsast mööda, sest ümbruskond lubas leida kohe kohe kas mõnda poodi või bensiinijaama, kus tavaliselt on ka sularahaautomaadid. WRONG! Seda on liiga tihti juhtunud, et muidu niisama ringi sõites näeme igal pool bensukaid, kuid kui reaalselt ühte vaja on, siis on nad kui maamuna pealt pühitud. Ma arvan et sõitsime kena veerand tundi ringi, sest kohe-kohe pidi ju tulema koht, kus sularaha võtta. Aga ei tulnud. Seega, hakkasin oma telefoni mapsirakendusest otsima bensukaid. A vot esiteks on minu telefon juba nii vana (ikkagi kaks aastat kasutuses olnud) ja aeglane, teiseks peksab segast/jookseb kokku/avab oma suva järgi erinevaid rakendusi, et ma vihastasin korralikult ja koukisin meie gepsi välja. Too on muidugi veel vanem kui telefon ja veel aeglasem käima minemisel ja veel uimasem oma asukoha tuvastamisel. Kui ta lõpuks tööle saime ja panin sihtkohaks lähima bensuka, hakkas ta meid kuhugi Leedsi kanti suunama, sest ülla-ülla, tema mälus olime me veel Halifaxis, kus pulmas käisime 😀 Dsiisas, panin siis talle kodu aadressi peale, et ta end nö uuesti ära lokaliseeriks ning siis otsisin uuesti lähima bensuka välja. Pange tähele, et kogu selle aja, kui mina toimetasin tehnikaga, sõitis Miku edasi ja kui muidu valis ta ristmikel/ringteedel ikka otsesuuna, siis just tol hetkel kui geps hakkas meie bensuka asukohta välja arvutama, keeras tema ringilt vasakule. A muidugi asus bensukas ringilt otse edasi 😀 Seega, sõitsime a la pool kiltsa järgmise ringteeni, seal tegime 360 kraadi ja suunasime autonina õigesse suunda. Sest siinmail ei saa tihtilugu lihtsalt üle pidevate joonte sõita, sest sõidusuunasid eraldavad haljastatud ribad. No see selleks, bensukani jõudsime ja saime ka sularaha võetud. Egas muud kui laada aadress gepsile sisse ja minekut … Oleks see vaid nii lihtne olnud.

Alguses tegelikult oligi, sest geps suunas meid ilusti kiirteele. Mis tal aga märkimata jäi (ilmselt siiski ei ole mina talle hiljuti tarkvara uuendust teinud), oli see, et kiirteel on ehitustööd ja sellega kaasnevad ümbersõidud. Seega oli olukord, kus geps käskis ühes suunas minna, kuid see suund oli kinni ja meie üritasime siis ise orienteeruda. Ühel hetkel käskis geps kiirteelt maha sõita ja ka ümbersõidu sildid näitasid samas suunas. Tegimegi nii ja sattusime pisikesse ummikusse. Ei lasknud me endid sellest heidutada ja sõitsime vastavalt siltidele, kuni ühel hetkel avastame, et olime samal kiirteel tagasi 😀 Sest ümbersõit oli niimoodi korraldatud. Hakkasime vaikselt närviliseks muutuma ja üritasime siis gepsu MITTE kuulata ning orienteeruda laada lähedal asuvasse linnakesse asukoha siltide kaudu, noh et enam-vähem olla õiges kandis ja ise ka aru saada kus me oleme. Muidugi saatis meid igal pool ehitustööd, ümbersõidud ja kergelt ummikus liiklus. Mingi hetk olime juba niimoodi eksinud, et otsustasime gepsil saata meid teisele kiirteele, mille kaudu saaksime ka koju. Et siis saame enam-vähem aru, kus me oleme, et edasi orienteeruda. Vinks-vonks jõudsime soovitud kiirteele ja panin gepsile uuesti laada aadressi sisse. Niipalju kui üritasin gepsist lugeda, tundus et seekord juhatas meid mujalt teed kaudu. Ja ka topelt kontrolliks telefoni mapsirakendusse sisse löödud marsuut näitas nagu teekonda muid teid pidi. Jube tsill hakkas, sest tundus et olime mõnusalt õigel teel, jutustasime omakeskis ja olime veel eriti õnnelikud, et meie kiirteelt mahasõit oli vahetult enne ummiku algust. Magasime küll ühe õige teeotsa maha, kuid geps arvutas kähku meie teekonna ümber ja sõit jätkus.

Ma arvan, et viis minutit hiljem olime Mikuga mõlemad valmis koju tagasi minema, sest me olime UUESTI selle kuramuse suure ehitustööde läheduses, mille ümbersõidud tekitasidki segadust. Ausõna, ma lihtsalt tahtsin nutma puhkeda, sest ma ei suutnud uskuda, et niimoodi ringiratast sõitsime. Ja kusjuures, no ma absull ei orienteeru ikka veel Inglismaal teedel ja uuemal ümbruskonnal ilma gepsuta, sest isegi kui tahta loogika abil orienteeruda, siis ei kehti see siinmail. Noh, loogika ei kehti :S Ma olin jummala kindel, et me satume jällegi sinna ümbersõidule, kus me juba olime ja ringiratast sõitsime, sest ümbruskond seda ähvardas teha, kuid mingil imekombel olime me ikka ehitustööde mingis teises sektsioonis. Ja tegelikult lõpuks me ka jõudsime laada väravasse, kus oli megapikk järts, sest ilus ilm oli ju ja eks paljud tahtsid oma pühapäeva lahedalt veeta. Nagu me Mikuga naljatasime, siis Inglismaal on kolm võimalust meelelahutuslikuks ajaveetmiseks – shoppamine, parkides/terviseradadel jalutamine ja muuseumid. Ehk kui kuskil miskit muud toimub, siis joostakse sellistele üritustele tormi. Ma arvan, et venisime järtsus kokku 20 mintsa ja isegi Noorhärra muutus rahutuks, sest iluuni oli otsa saanud ja eks temalgi tüdimud peal, et kaua võib niimoodi ühe koha peal istuda.

Igatahes, auto saime pargitud, enda kodinad kokku pakitud ja laada külastus võis alata. Iseenesest täitsa vahva üritus, oli nii uue/käsitöökauba kui kasutatud asjade müüjaid ja muidugi ei puudunud tavapärase nipet-näpet pudina müüjad, kes tegelikult kõrgemat hinda oma kauba eest küsisid kui sama asja eest tavalises poes maksta. Lisaks oli paar telki erinevate lindude näitusega, erinevad uunikumsõidukid (motikad, autod, bussid, veokid), rohkelt atraktsioone laste meelte lahutamiseks (meie rahakoti õnneks ei oska Noorhärra nendel hullamist veel tahta), ja muidu söögiputkad. Mille puudumine mulle silma jäi ja mida minu arust Eestis ikkagi laatadel osta saab, on nö värske omatoodangu müümine – a la maasikad, mustikad, murakat jne, värsked soola- ja hapukurgid, kodukootud leib, ise suitsutatud sink jne. Ehk sul on võimalik ehedamat maitseelamust saada ja veidike tervislikumalt toituda. Siin on tavaline, et sul on putka, mis teeb burgereid (valge sai, pihv, praetud sibul, soovi korral juust ja ise paned kastmeid), hotdoge (pm sama sisu mis burgeril) ja grillitud võikusid. Lisaks putkad, kus saab pitsat, fish & chipsi ja siis erinevad kohalikud maiused. Muidugi on veel jäätiseauto ja mina silmasin ka korraliku kohvi tegijat, kuigi isu mul selle järgi ei olnud. Seega kõhu jah saad täis, kuid mul on korralik kiiks juba tekkinud, et MA EI TAHA seda saia endale näost sisse ajada, eriti just valget saia. ja tervislikumat alternatiivi ei ole, kui sa just enda piknikukorvi kaasa võta. Järgmine kord ilmselt peame seda tegema.

Iseenesest oli vahva ringi käia ja uudistada. Nö. keskväljakul toimus erinevate uunikumide paraade, mida Noorhärra meie sülest huviga jälgis, vahepeal viskas ta silma looja ja meie kiikasime, mida huvitavat telkides pakutakse, tegime mõned pildid ja ootasime ka õhtu ühe viimase naela ehk trikitaja esinemise ära. Eks kui mitte arvestada meie hommikust “seiklust”, oli väga vahva päev, sest kojusõidul ei tekkinud meil mingeid probleeme ja ilm püsis piisavalt ilus, et Noorhärra veel õues veeski sulistada sai.