Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).

Aprilli raamat

Kuna otsustasin jätkata kerge lugemise lainel ja ei leidnud enda raamaturiiulist sobivat teost (liiatigi hakkab mulle üha rohkem meeldima mõte raamatuid laenutada, mitte osta ja siis riiulile seisma jätta), uurisin ka Miku emal ja õdedel oleks midagi mõnusat laenutada. Saingi kolm raamatut, millest esimese lugesin aprillis läbi. Ütleme nii, et minu õhtune lugemise ei suju just kõige ladusamalt hetkel, sest tihtilugu olen kella 8ks juba nii väss, et jään Noorhärraga magama või vaatan telkust midagi kerget.

Aprillis jõudsin läbi lugeda Jeanne Ryani raamatu “Nerve“. Raamatu peategelane on teismeline V, kes siiani olnud päris ontlik tütarlaps, kuid kes otsustab hetke emotsiooni ajendil osaleda elulises ja väga populaarseks osutunud väljakutsete mängus Nerve. Tema esimene sooritus osutub ülimenukaks, mistõttu jääb ta mängu korraldajatele (kes pole kunagi oma isikuid avalikustanud) silma ning teda hakatakse üha paremate auhindadega ahvatlema hulljulgemaid väljakutseid sooritama. Mingil hetkel hakkab tütarlaps kahtlema, kas auhinnad ja nende saamiseks sooritatavad väljakutsed on ikkagi mõistlikkus suhtes. Mängust väljumine aga ei olegi nii kerge, kui seda arvata võiks.

Raamat oli minu jaoks selline keskmine. Vahepeal haaras põnevusega kaasa, vahepeal kadus põnevus. Samas meelelahutust see pakkus ning kui keegi tõesti soovib kerget lugemist, siis miks mitte. Küll aga arvan, et selle raamatu lugejaskonnaks on pigem arvatud teismelised ja noored, mitte minuealised 😀

Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Noorhärra ütlemised

Sõidame autoga ühest kiirrestost mööda, mis pakub kala ja friikaid (fish and chips) ning Noorhärra hüüatab, et emme näe, sulle maitseb kala onju. Vastan et jah, sest kala on kasulik ja teeb tugevaks (kuigi ma ei ole kindel, kas fish and chipsi kala just väga tervislik on). Noorhärra tõdeb selle peale, et “emme, sina oled tüdruk ja tüdrukutele maitseb kala. Aga mina ja issi oleme poisid ning meie kala ei söö“.

Noorhärra hüppab meie voodis, kuigi teab et ei tohiks. Mitu korda tuletan meelde, et meie voodis ei hüpata, kuid ta ei tee kuulmagi. Lõpuks küsin, et Noorhärra mis su kuulmisega lahti on, et ikka edasi hüppad. Tema vastab, et “kuulmine on katki“.

Noorhärra ütleb, et armastab mind täna. Küsin siis et kas on neid päevi ka kui ei armasta? Jah, need on need päevad, kui ta käitub natuke halvasti ja ma tõstan häält ehk riidlen temaga.

Vaatame Amazonist niisama erinevaid saadaolevaid lego komplekte, sest hetkel on legod A&O. Muidugi tahaks ta kõik komplekte kohe ja praegu, kuid tuletan talle meelde, et kõike ikka korraga ei saa. Tuleb järjest kaks spordiautot, millest algul tahab ta esimest ja siis teist. Jällegi tuletan meelde meie mõistlikkuse põhimõtet ning Noorhärra otsustab, et tema tahaks endale seda teist masinat. Aga esimese masina ostaksime issile ja siis issi jagab seda temaga 😀 Jagamise harjutamine on väga päevakorras, just mänguasjade, ning õnneks on ta nõus ka enda autot issiga jagama.

Lasteaias on üldjuhul praegu põhimõte, et oma mänguasju kaasa ei võta. Teinekord tehakse erand, aga siis peab ikkagi küsima luba enne kasvatajalt. Jõuame hommikul lasteaeda ning ukse peal kougib Noorhärra taskust välja mudelauto, minul ei olnud aimu ka, et ta selle taskusse oli nihverdanud. Kasvataja ütleb seekord EI, sest viimastel kordadel ei ole Noorhärra just kõige paremini oma kaasavõetud autosid jaganud. Võtan mudelauto enda kätte ning enne kui arugi saan, on taskust ka teine mudelauto välja kougitud 😀 Vähemalt on see laps aus.

Kuidas MITTE küpsetist teha

Nagu eelmises postituses mõtte välja käisin, otsustasin nädalavahetusel kringlit teha ning maksimaalselt lihavõtte šokolaadi sinna sisse ära kasutada. Paraku läks see ettevõtmine ikka nii metsa, et minu vaev lõpetas prügikastis 😀 Alustame siis kõige otsast.

Esiteks, tuleks kindlasti veenduda, et kui hakkad küpsetist tegema, on sinu nelja-aastane piisavalt heas tujus, et endale ise tegevust leida. Või piisavalt heas tujus, et rahulikult oma multikat vaadata ja mitte iga paari minuti tagant kilaval häälel “muuuuummmmmmmyyyyy” hüüda. Minul juhtus just täpselt nii, et Noorhärra jäi meie tagasisõidul rannast autos tukkuma ning üles äratades oli justkui kõik maailmahädad just nimelt temasse end peitnud.

Teiseks, veendu et sinu köögikaal töötab ning näitab õiget kaalunumbrit mitte aiateibaid. Kasuks tuleb ka see, et kui sa otsustad teha vaid pool ettenäidatud taignast, siis jäta ka meelde, et sa teed pool ja pead kõik kogused jagama kaheks 😀 Ühesõnaga, kui retsept näeb ette 100g võid ning sa oled peaaegu kogu 250g paki kaussi pannud, kuid kaal väidab endiselt koguse olema vähem kui 100g, siis on see koht kus hakata kahtlema. VÕI kui sul on vaja vaid 350g jahu, sa oled juba välja kaalunud kodus olnud jahukoguse, lisanud peaaegu pool ostetud 500g pakist, kuid jahu kogus ei küündi ikka 350g, siis äkki on asi kaalus. Mitte selles, et poes on jahupakile pandud vale kaalunumber 😀 Ma parem ei hakka arvamagi kui palju tegelikult 200g suhkrut koguseliselt oli*.

Edasi, kui sa juba niigi oled liiga palju jahu pannud taignasse, siis ei ole ju eriti imestatav, et see tainas ei taha väga kerkida. Okei sa oled omast arust nutikas ja hoiad seda kauem 50 kraadises ahjus ning lõpuks tõesti hakkab see taigen kerkima, aga selle hinnaga, et tekib kuiv koorik peale. Ega sa tegelikult ju õppinud ka ole, ning kuna taigen tundub liiga vesine, paned aga jahu juurde kui taigent rullima hakkad. Muideks, see nägi tegelikult rullituna päris kobe välja. Ainuke asi, mis sel korral õnnestus, oli rosinate ja indiapähklite taignale laotamine, sest see tõesti ei vaja suuremat kokandusoskust.

Lõpetuseks, ole kindel, et sa tead mida sa teed kui proovid šokolaadi sulatada, sest aastate jooksul oled sa sellega ikka kordi ja kordi puuse pannud. Ma ju tean, et mikrokas šokolaadi sulatamine on väga õhkõrnal jääl mängimine just kõrge temperatuuri tõttu ning olen palju kordi sellepärast šokolaadi ära kõrvetanud. Kuna mikrokas oli Mikuga kaasas, siis jäi minu ainukeseks võimaluseks sulatada seda veebaasil, sest idee oli kogu sulanud šoks määrida taignale. Aga mida tegin mina – panin poti veega pliidile TÄISKUUMUSELE, selle peale klaaskausi nii, et kuum aru ei saanud kuskilt välja pääseda (ehk tekkis väga korralik kuumus) ning kuhjasin kausi ohtralt šokolaadi täis. Ei jätnud ma omale mingit ruumi segada šoksi ning ei tulnud ma kohe selle peale, et šoks väikesteks tükkideks purustada. Tulemuseks oli muidugi see, et šoks ei sulanud, vaid kõrbes ära. Ehk vedela ja voolava iluduse asemel oli mul kausis plönn. Oleksin ju võinud jätta asja nii ja teha võist ning kakaost kringlisse šokolaadimääre, aga ei. Olin omast arust nutikas ja üritasin päästa mis päästa annab – hakkasin plönni tükeldama ning panin tükid taignale. Rullisin selle asja kõik kokku ja otsustasin hoopis saiakesed teha. Et aga mitte plönni niisama ära visata (sest seda plönni sai ikka liiga palju), siis otsustasin panna iga saia peale natuke veel plönni, sest küll see ahjukuumuses ära sulab ning saavadki saiakesed eriti magusad ja head.

Umbes 40 minutit hiljem oli selge, et päästa ei ole midagi – saiakesed olid väliselt mega pruunid, kuid seest toored. Ja see šokolaadiplönn oli muidugi kõrvenud saiakeste peale, mitte sulanud kihtide vahele 😀 Ma proovisin ühe saiakese ning sõin selle lõpuni (sest khm … eneseuhkus), aga ülejäänud läksid prügikasti. Mul on mõneks nüüd ajaks küpsetamisetuju läinud …

*Ma arvan, et mu kaal oli tsipake lolliks läinud, kuna hoidsin seda puuviljakausi all, kuid see kaal lülitub jube kergelt sisse ja ilmselt seal mingi error tekkis. Vahetasin tollel patareid välja ja nüüd tundub kaal töötavat jälle.

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Märtsi raamat

Mul on täielik motipuudus kirjutada hetkel 😀 Otseselt ju midagi kiiret käsil ei ole, aga lihtsalt tunnen, et õhtuti enam ei taha arvutit kätte võtta. Ja ma olen ses suhtes mugav, et läpakas kirjutan postituse tunduvalt kiiremini valmis kui telefonis. Kuna aga olen võlgu märtsi raamatute postituse, ja praegu meil juba 5. aprill käsil, siis kribame selle jutu ka kokku.

Ühesõnaga, märtsi väljavalituks osutus Katie Fforde “A Wedding in the Country“. See oli raamat, mille soetasin veebruaris kui tolle kuu raamatut lõpetades padavai poodi jooksin. Nagu eelmine kuu selgus, siis üritasin rohkem kergemat kirjandust endale soetada, sest pole ju mõtet raamatuid järjest öökapile tuua, kui need huvi mulle ei paku. Too raamat rääkis verinoorest Lizzyst, kes oli just saabunud Londonisse, et võtta osa kokanduskursusest. Seal kohtub ta oma kahe uue sõbraga, kellega natukese aja pärast samasse majja kolib. Juhuse tahtel kohtub ta noormehega, kellesse armub kuid kes tundub kättesaamatu tänu sellele, et on kellegi teisega kihlatud.

Mind köitis just tõik, et raamatu tegevus toimub 60ndate alguses ehk elustiil on teine, õhkkond teine, väärtused ja arusaamad teised. Muidugi pakkus mulle huvi kas raamatu armastusromaan võtab vedu, kuidas see kulgeb ning lõpeb ning nagu ikka, oli see just selline kerge ajaviite romaan, mida lugeda. Soovitan ka teistele.

Selle raamatu sain päris kiiresti läbi, äkki ei olnud märts veel poole pealgi, kui mul juba raamat lõpetatud. Nii vaatasin koduses riiulis ringi ning otsustasin anda uue võimaluse Robert Kiyosaki “Rikas isa, Vaene isa” raamatule. Olin seda alustanud paaril korral, kuid lõpuni mitte kunagi jõudnud kuigi see raamat on olnud mul aastaid ja reisinud erinevatesse elukohtadesse kaasa. Ma ei mäletanud, mis aastal selle täpselt sain (õnneks oli raamatus pühendus aastast 2009), kuid tean et see oli tänu sõbrannale, kes kutsus 2009 (aitäh pühendus) sügisel mängima lauamängu “CashFlow“. Tegemist oli iganädalaselt kokkutuleva grupiga, kus käsitleti kindlat finantsteemat – kõigepealt rääkis klubivedaja, siis näidati videoklippi Robertist samal teemal rääkimas ning lõpuks mängiti seda mängu. Ütleme nii, et algajale oli see keerukas, minul läks mitu korda, et mängu olemusest ja nippidest aru saada, kuid see oli huvitav. Ma olin tegelikult juba ära unustanud need pisikesed tõed, mis klubis käies õppisin, kuid kuhugi ajusoppi on midagi ka kinnistunud. Näiteks arusaamgi, et pelgalt palgale ja pensionile loota, et vanduspõlv hästi veedetud saaks, on päris roosa illusioon.

Raamat ise oli huvitav, kuid ma arvan, et mõnes mõttes olin selle lugemisega hiljaks jäänud ehk nagu juba öeldud, midagi on minu mõtlemises muutunud. Samas, sain palju ka uut infot ja arusaamist – näiteks kasvõi seegi, et kui otsustad kinnisvaraga suuremalt tegeleda, siis oleks mõtekas seda ikkagi läbi firma teha mitte eraisikuna. Ma seekord pliiatsit allajoonimiseks ei kasutanud, kuid olen kindel, et ülelugemisele tuleb see raamat mingi hetk kindlasti. Boonuseks ka see, et too sama sõbranna on enda harimisega edasi tegelenud ja temaga on väga huvitav vestelda finantside teemal. Seekordki arutlesin ühe kindla peatüki üle, sest ma lihtsalt ei saanud alguses loogikast aru, mis raamatus kirjeldatud tehingu tegemisel kasutatud oli. Soovitan lugeda ka seda.

PS! Kõigi ootuste kohaselt, peaksid 12st aprillist raamatukogud avatud olema. Arvan, et hakkangi nende teenust nüüdsest rohkem kasutama, sest esiteks saab raamatuid tasuta ja teiseks ei võta need pikaajaliselt ka palju ruumi. Mul praeguseks on kogunenud raamatud, mis läbiloetud ja tahaks nüüd ära müüa sümboolse hinnaga, kuid huvilisi eriti ei ole. Ja nii nad koguvad tolmu, sest üldjuhul ma sama raamatut kaks korda läbi ei loe.

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Uued avastused

Ma rikkusin aasta aega tagasi oma juuksed ikka väga korralikult ära. Sügisene juukselõikus küll aitas ses mõttes, et täispikkuses ei olnud juuksed enam pusas (sest ei olnud ju enam pikki juukseid), kuid juuksed olid mul endiselt kahused. Nad olid siiski raskesti kammitavad ja hoidsid väga peast eemale, kui muidu on mu juuksed pigem pulksirged olnud. Töökaaslase soovitusel proovisin Olaplexi ravivat maski, millest küll efekti ei näinud, kuid ega ma seda ju järjepidevalt kasutanud ka. Märtsi alguses otsustasin, et aitab kül, juuksed on vaja normaalseks saada, kui ma veel üldse kunagi endale ilusaid pikki juukseid tahan ja nii tellisin endale päris mitu Olaplexi toodet. Ilmselgelt on vaja ikkagi mitu toodet samast sarjast tellida ja paremat efekti näeb pärast pikemaajalist kasutamist, kuid tundub, et seekord vastab tõele see, mida räägitakse – et kallimad tooted on tõesti paremad. Kohe esimesel õhtul panin endale umbes 20 minutiks pähe Olaplex Hair Perfector No.3, edasi pesin Olaplex No. 4 Bond Maintenance Shampoo ning lõpuks lisasin veel Olaplex No. 5 Bond Maintenance Conditioner. Järgmisel hommikul nägin selget vahet, juuksed olid sirged ja siledad ning harja otseselt kammimiseks vaja ei olnud, sest näppudega sai mõnusalt juuksed lahti harutada. Maskist jätkus mulle umbes kolmeks nädalaks ning kasutasin seda iga pesu korra ajal nagu soovitati eriti kahjustunud juuste puhul. Hakkasin tegelikult lisama peale pesu juuste otstesse ka õli, sest juuksed on lihtsalt mega kuivad. Peale kuu aega kasutust olen toodetega mega rahul ja nii šampooni kui palsamit kulub ikkagi väga vähe, sest pisike ports šampooni tõesti vahutab korralikult ning ja törts palsamit jaguneb juustele ilusti.

Teiseks, rahaülekanded riikide vahel. Aegajalt kannan raha oma eesti kontole ning olen siiani kasutanud oma kohaliku panga välismakse funktsiooni. Jah, teenustasu on ligi 20 eurot ning raha tuleb üle umbes päevaga, kuid ma ei osanud alternatiivi ka leida. Selletõttu tavaliselt kandsingi natuke suurema summa, et ei peaks teenustasu pidevalt pangale maksma. Siis aga küsis üks sõbranna, et kas keegi meist TransferWise on kasutanud, mida mina ei olnud. Ma ei teagi tegelikult miks, ilmselt ei tulnud õigel ajal selle peale. Tol korral aga hakkasin uurima, sest tegelikult oli mul plaan jälle raha üle kanda. Nende veebilehelt selgus uskumatuna näiv tõsiasi, et teenustasu on mega väike, paarisaja naela kandmisel vaid paar naela, mis on ikkagi kordades väiksem. Lisaks peaks raha jõudma teise poole kontole põhimõtteliselt koheselt. Egas midagi, proovisin järgi – ja ei olnudki midagi rasket selles. Ma ei pidanud mingeid vorme täitsma vaid lihtsalt tegin nö interneti makse oma siinselt kontolt, vaja oli teada vaid teise osapoole SWIFT-koodi. Raha laekuski koheselt ning isegi summa ümberkonverteerimisel ei olnud mingit kadu. Siit tulenevalt olen kindel, et edaspidi kasutangi TransferWise’i teenuseid, sest ma ei näe mingit vajadust panka veel suurema teenustasuga nuumata.

Eksperiment

Ühel esmaspäeva õhtul otsustasin, et teen meile suurema prae, millest jätkuks päris mitmeks õhtuks ja ka minu paariks lõunasöögiks. Tegelikult, kui Noorhärra lasteaias on, siis ega ta õhtuti enam suur söömamees olegi. Neil on kell neli viimane korralik söögikord ning juhtub tihti, et kui mina/meie sööme kodus, siis tema võtab midagi kergemat. Ega ma väga sunni ka, sest ta on ju oma korralikud söögikorrad juba kätte saanud.

Niisiis, esmaspäeva õhtul valmistusin tegema sinki ahjuköögiviljadega. Panin juba ahju sooja, otsisin välja kartulid ja porgandid, kui tõdesin, et porgandit on päris vähe alles jäänud. Teades, et Noorhärra uus lemmik hommikusel autosõidu* lasteaeda on justnimelt porgand, siis ei tahtnud väga neid viimaseid ära ka küpsetada. Ainult ahjukartulid tundus liiga igav ning nii ma selle ahju kinni keerasin. Otsustasin sinki teha millalgi tulevikus, eriti kui “kõlblik kuni kuupäev” seda võimaldas. Tekkis mõte teha hoopis kanasuppi, sest sügavas ootas mind korralik puljongi materjal eelmise nädala kanapraest. Ainult, et kanaliha kui sellist majas ei olnud, muidu mul ikka on külmutatud fileetükid olemas olnud. Okei, no aga ma teen siis hakklihasuppi kasutades ära ikkagi puljongimaterjali, lisaks oli mul külmikus ka peakapsas, mis vaikselt oma elu elama hakkas. Mis selgus, et ka hakkliha ei olnud meie majas, seda on mul ALATI sügavas olemas. Vot siis ma vihastasin, et mis kuramuse perenaine ma olen, kui reedel sai just korralik summa toidupoodi jäetud, kuid asjalikke asju vist toidukorvi ei sattunud. Kirusin ennast ja tegin kokkuleppe, et nüüd tuleb oma loovus proovile panna, sest enne mina oma jalga poodi ei tõsta kui reedel ja söönuks tuleb saada sellest, mis majas on. No okei, kui piim või vetsupaber otsa saab, siis lähen ja toon neid, aga mitte midagi muud.

Sellest tulenevalt, panin selle singi ikkagi ahju ja küpsetasin ära. Minu mõte oli, et singikamakas on alati nii suur, et sellest jagub mitmeks toidukorraks ja seal saan natukene liha muudeks roogadeks, Alljärgnev ongi kokkuvõte sellest, kuidas minu lõuna- õhtusöögikorrad kujunesid antud nädalal. Hommikusöögi pärast ma ei muretsenud, sest mul oli kodus nii võileiva materjali kui saaksime ka pudru teha (selle eest hoolitses minu ema, kelle saadetud pakk Eestist, kus oli seitse pakki riisihelbeid, sest üks neljane lihtsalt arrrrrmastab valget putru, jõudis samal esmaspäeval meieni).

Esmaspäev – kuigi see ei olnud nö plaaneeritud söögikord, sõin lõunaks viimase portsu karjasepirukat, mis Miku nädalavahetusel tegi. Õhtusöögiks oligi too sink, mille juurde keetsin kartuleid ja tegin riivitud kapsa-majoneesi salatit. Mega hea tuli. Salati sõin kõik ära, kartulit ja sinki jäi alles.

Teisipäev – lõunaks praadisin eelmise õhtu keedukartuleid munaga, noh selline panniroog või nii. Salatiks juurde jälle kapsas (sest ma keeldun toitu ära viskamast kui see just ei ole otseselt pahaks läinud), natuke avokaadot ja tomatit. Õhtusöögiks tegin suppi ehk kasutasin ära tolle puljongimaterjali, viimase porgandi, viimased toored kartulid üle-eelmisest nädalast ning tänasin õnne, et mul on oidu koguda sügavasse külmutatud maisi ja herneid. Kõik väga hea materjal supi sisse. Ahjaa, ja toda sinki tükeldasin ka ning tegin üle mitme aja klimpe.

Kolmapäev – lõunaks jällegi kartulid munaga ning kapsas ja avokaado. Võib tunduda üksluine, kuid mulle maitses ja mis peamine, söögiained said tarbitud. Õhtusöögiks soojendasin üles suppi.

Neljapäev – lõunaks supp, mis kukkus päris hää välja. Õhtusöögiks oli plaan meisterdada Noorhärraga makaroni-brokkoli-juustu vormiroog, kuif Noorhärral ei olnud kõht üldse tühi ja mina läksin kergemat vastupanu teed, tegin supi soojaks 😀

Reede – lõunasöögiks oli viimane ports suppi. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle tohutult maitseb supp, aga meie pere poisid selle headusest aru ei saa. Seega kui ma seda teen, naudin mõnuga. Õhtusöögiks ei plaaninud midagi teha, sest meil on ju reedeti filmiõhtu näksidega ning tundub korraliku ülesöömiseda kui teha õhtusöök ja siis veel näksida ka. Muideks näksid proovin ka teha pigem tervislikud – porgandi ja kurkitikud dipikastmega, erinevat puuvilja (seekord oli vaarikad ja pirn), tavaliselt on natuke popcorni ja natuke krõpsu või juustu.

Reedel käisin küll poes ka, kuid see oli juba plaanipärane ja varusin asju uueks nädalaks. Kusjuures, jällegi midagi suurt ei ostnud, kuna mul on kodus sügavas aineid, mida tuleks ära kasutada. Pealegi lootuses, et varsti ikkagi kolime, oleks ju hea külmiku mõlemad osad maksimaalselt tühjaks süüa.

*Noorhärral on aegajalt soov, et tahab hommikusel autosõidul midagi näksida. Kuniks ta pudru ilusti ära sööb, ei ole mul selle vastu midagi, sest lõuna on neil alles 11 paiku. Näks tähendab aga kas erinevat puuvilja (kiivi, pirn, viinamari, mandariin) või siis nagu viimasel nädalal olnud on, porgand. Lihtsalt kooringi ühe ära ning annan talle pihku ja lasteaeda jõudes on see otsas.