Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀

Noorhärra ütlemised

Ostsin Eestis kaasa mõned lastefilmid, mis Noorhärrale meeldivad, aga millele on eesti keeles peale loetud. Just selle mõttega, et ta kuuleks rohkem eesti keelt. Panen siis ühe Jääaja osadest peale, sest see sari on üks ta lemmikuid, kui Noorhärra tuleb umbes kümne minuti pärast väga pettunult minu juurde, sest filmitegelased räägivad väga imelikult 😀

Koolipäeva hommik ning Noorhärra on just saanud omale kooliriided selga. Tuleb siis trepi peale ja küsib: “Emme, kas ma näen kena välja?”. Järgmisel hommikul uurib ta minu käest, kas ta näeb moekas (smart) välja.

Käisime uue beebiga 3D ultrahelis ning võtsime ka Noorhärra kaasa, sest tema mitte kaasamine tundus väga vale. Viskasin ennast pikali, Miku ja Noorhärra istusid diivanile ning seans algas. Tundus aga, et kogu kogemus oli Noorhärrale kerge pettumus, sest nii kui ta beebit 3D vaates nägi, ütles ta, et see beebi näeb imelik välja. Arst küll seletas, et see pilt on võetud läbi mitme nahakihi ja beebi ulbib ka vedelikus, kuid Noorhärra jäi kindlaks oma seisukohale, et tegu on Õudusbeebiga “ScaryBaby”. 😀

Otsisin välja Noorhärra UH pildid, nii kõige esimese kui ka tema 3D pildid ning palusin arvata, kes pildil on. Just selle mõttega, et näidata talle, et ka tema nägi veidike teistsugune mu kõhus välja. Algul arvas Noorhärra, et tegu on beebiga, kuid selgitasin talle siis, et tegu on ikka temaga. Et esimesel pildil on ta väga pisike, siis juba natuke suurem ning kolmandal pildil on ta just sündinud. Noorhärra tõdes selle peale, et ta oli ikka armas beebi.

Noorhärra jääb teinekord meie voodis magama õhtul ja siis Miku viib ta oma voodisse hiljem. Ühel õhtul kuulen, kuidas ta hõikab mind enda juurde. Mõtlen endamisi, et ju siis ühed musid ja kallid on vaja veel teha. Aga ei, tema üks kaisuloomadest oli põrandale kukkunud ja ta lihtsalt ei ulatunud ise voodis olles seda üles korjama :S Ja nii oli vaja ema kutsuda alumiselt korruselt appi 😀

Aegajalt on Noorhärral enesekehtestamise hetked. No ikka sellised, et on vaja korralikult selgitada, miks on vaja miskit teha. Ühel päeval näiteks plaanisime ratastega sõitma minna ning palusin tal pikad püksid jalga panna, et kui peaks kukkuma, et tee ennast katki. Pluss oli juba õhtune aeg ka. Tema vaidleb vastu, et ta peab lühkaritega tulema, sest näeb niimoodi ilus välja. Nüüd hakkab meid vastu hammustama ka enda ütlus, et kui sa midagi ei tee, siis juhtub see. Näiteks kui Noorhärral jälle purakahetk käsil, siis olen ma olnud rumal tüdruk, kes ei luba tal oma tahtmist saada või ähvardab nt autot lõhkuda või mind vette visata 😀 Ükskord ma küsisin vastu, et kui sa emme vette viskad, kes sul siis hommikuputru teeb. See andis päris pikalt mõtlemisainet talle 🙂

Läksime ühel õhtul parki jalutama ja Noorhärra sai ka ronida. Ühel atraktsioonil sattus ta kokku paar aastat vanema poisiga, kelle vanaema manitses olema ettevaatlik selle pisikese poisi lähedal. Noorhärra sai pahaseks ja ütles, et “ta ei ole pisike, ta on juba suur poiss“.

Õhtune aeg ja ootame kõik söögi valmimist. Noorhärra on juba mitu korda moosimas käinud, et tahaks midagi näksida, sest kõht on niiii tühi. Jään endale siiski kindlaks ja ütlen ei. Mõne minuti pärast kuulen, kuidas Noorhärra räägib Mikuga – “Issi, mine sina ja võta kapist snäkki mulle ning kui emme küsib, siis ütle, et see on sulle endale.”

UK Meditsiinisüsteem, natuke teisest vaatevinklist

Meie peret ootab aasta lõpus ees natukesem suurem elumuudatus, sest detsembri alguses peaks meie perega liituma pisike beebi. Siiani on minu teine rasedus sujunud hästi ning mingeid probleeme pole olnud. Kui, siis ainult see, et väsin kergemini, mind kimbutavad kõrvetised tihemini, aegajalt tunnen mingied korralikke lihasvalusid (kõhupiirkonnas, justkui oleksin midagi venitanud) ja viimasel ajal on ka hormoonid kõikuma hakkanud 😀 Kuna viist aastat tagasi valitses minu kribamistuhinas täielik null seis, siis tol korral ma midagi blogisse lapseootusest ja arstil käikudest ei kirjutanud. Seekord tahan ikkagi natukene infot talletada, missest et Eesti süsteemiga mul igasugune võrdlusmoment puudub.

Ühesõnaga, kahe triibuga testi sain märtsi viimastel päevadel. Miku töötas siis veel kodust eemal ja temale teatamisega ootasin paar päeva. Oleks tegelikult võinud talle aprillinalja teha, aga tol korral ma ei jõudnud enam rohkem oodata. Inglismaal tuleb esimese sammuna ennast ämmaemanda juures arvele võtta ning mõlemal korral on minul juhtunud nii, et ÄE töötab perearstiga samas keskuses, mistõttu on neil päris palju andmeid minu kohta juba olemas. Mingil põhjusel on Idakaldal selline süsteem, et enne ÄE kokku saamist, on vaja minna konsultatsioonile kuidas maksimaalselt tervislikke eluviise hoida raseduse aeg. Kuna aga mina ei saanud algul selle seltskonnaga ühendust ning lõpuks selgus, et ainuke koht, kus teatud viiruse tõttu neid kohtumisi tehakse, asub Middlesborough haiglas, siis lobisesin tolle konsultantiga telefoni teel 10 minutit ja tehtud. Päris karm oleks olnud sõita tund edasi-tagasi, et natuke lobiseda 🙂 Ühesõnaga, omaalgatuslikult hakkasin koheselt võtma foolhapet ja raseda vitamiine, hiljem juurde veel D-vitamiini. Jätkasin oma igapäevaste jalutuskäikudega ning proovisin pigem tervislikult toituda. Esimene kohtumine ÄE-ga toimus mai alguses, kui mul oli äkki 9 nädalat täis ning kus võetigi kõige esimesed mõõdud ja info* Umbes samal ajal rääkisime ka oma peredele uudisest, kuigi alguses tahtsime pikalt saladuses hoida, nii ikka esimese trimestri lõpuni. Aga mul lihtsalt hakkas kõht hästi vara välja punnitama, seega kui Miku perele räägitud sai, siis tuli välja, et Miku ema ja õed olid juba mõelnud, et ei tea kas Kersti on kaalus juurde võtnud 😀 Muideks, esimesel ÄE kohtumisel mõõdeti mu kaalu ikka väga valesti, kerged 5 kilo pandi juurde, nii et kui ma koju tagasi läksin, astusin kohe kaalule, sest mitte mingi valemiga ei uskunud ma ennast nii palju kaaluvat 😀

Esimene ametlik UH raseduse tuvastamiseks toimus 2. juuni. Minu jaoks oli kõige olulisem, et süda tuksuks, mida ta tegi, ka kõik teised näitajad oli korras. Lisaks võeti proovid tuvastamaks genetilisi haigusi (see on vabatahtlik, kuid meie soovisime teada ning vastus tuli tagasi, et geneetilise haiguse risk on madal). Muidugi oli ÄE andnud edasi info eelmise korra rasedusdiabeedist ja nii ootas mind ka nõustamine diabeedispetsialistiga. Too naine küll kuulas mind ära, aga kas ta ka kuulis mida ma rääkisin eelmise raseduse kohta, on teine küsimus, sest lahkusin haiglast veresuhkrumõõtmise aparaadiga. Koduseks ülesandeks oli mõõta nädala jooksul neli korda päevas veresuhkrut**, et näha kas diabeeti on. Muidugi olid minu näitajad korras ning paar nädalat hiljem uuel nõustamisel paluti mul uus, nädal aega kestev mõõtmine teha (mille tegin juuli esimeses pooles vahetult enne Eesti puhkust). Juunis käisin ka teist korda ÄE juures, kes mõõtis ja kaalus ning oli minu tulemustega rahul.

Juulis käisime kõigepealt 20. nädala UHs, kus veenduti, et lapsega on kõik korras ning vaadati ka sugu. Kusjuures kuni tolle kohtumiseni olin mina megakindel, et ei soovi sugu veel teada. Miku soovis ja selle vastu ei olnud mul midagi, samuti selle vastu kui lähiperekond teada saab, lihtsalt lugesin neile sõnad peale, et minule ei tohi midagi reeta. Aga vahetult enne UHd otsustasin, et tahan ikkagi soo ka teada ja nii lubasime seda vaadata. Arst oli oma otsuses päris kindel ja andis teada, et suure tõenäosusega sünnib tüdruk 🙂 Pärast teist veresuhkru mõõtmise nädalat pidin minema uuele kohtumisele diabeediarstiga, kuid see kohtumine lükati viimasel minutil edasi. Kuna mul oli ees kolmenädalane puhkus Eestis, soovitati mul on rasedusmapp reisile kaasa võtta. Õnneks ei läinud seda infot kuskil vaja 🙂 Minu uus diabeedikohtumine määrati koheselt peale tagasijõudmist (kuigi mainisin juba esimese tühistamise järel õele, et olen reisil ning suure tõenäosusega pean jääma ka isolatsiooni, kuid seda infot ei oldud arvestatud mingil põhjusel), kuid kuna ma ei ole vaktsineeritud ja mulle kohaldus isolatsiooninõue, muutsin ka arsti aja ära. Teades, kui hullult siin tahetakse, et ma veresuhkrut mõõdan, siis tegin omaalgatuslikult veel ühe mõõtmise augustis, just nädal aega enne uut kohtumist. Seega augusti lõpus nägin oma diabeediarsti kolmandat korda, kes oli kergelt hämmelduses ja häiritud, et keegi ei olnud minuga kaks kuud jutti kohtunud ent rahul, et tegin omaalgatuslikult vahetult enne kohtumist uue mõõtmise. Ometi lahkusin ka tollelt kohtumiselt teadmisega, et nüüd pean tegema kahenädalase mõõtmise, sest kui diabeet välja lööb, siis teeb ta seda nüüd. Ja too arst oli kuidagi hästi agar mulle kohe ravimid välja kirjutama koheselt, kui mingi jama avaldub :S Oh jah, egas midagi. Hakkasin jälle mõõtma ning nagu ikka, olid enamus näidud lubatud piires, paar üle normi (mis jällegi lubatud on) ning minus suurenes üha enam teadmine, et kõik on korras. Muideks, aru ma ei saanud loogikast, et kui muidu oli lubatud kolm üle normi näitu ühe nädala jooksul, siis tolle kahe nädala jooksul võis mul ainult neli numbrit kõrgemad olla. Jällegi, minus tekkinud skeptikus tekitas see küsimust, et kas tehakse kõik endast võimalik, et ma ikka templi otsaette saaks???

Septembris oli mul kõigepealt kolmas kohtumine ÄE, seekord võttis mind vastu uus inimene, ilmselt asendaja ja oi kuidas ta oma liigutustega mulle närvidele käis 😀 kõik käis kuidagi aegluubis, diktsioon oli päris halb, nii et pidin mitu korda paluma tal ennast korrata. Seekord võeti minult vereproov, kaaluti ja mõõdeti kõhu suurust. Lisaks sain ka tõendi tööandjale*** et olen rase. Kõhu mõõtmine oli ka vahva, sest too suurus pandi graafikusse ning kui beebi jätkaks kasvamist samas tempos, siis tundus, et peaksin pressima vähemalt 5 kilose arbuusi välja 😀 No ja teades, et diabeet ju mõjutab lapse suurust, siis tekkis mul juba eos paanika, et ikka surutakse mulle diabeedidiagnoos (ja ravimid) peale olenemata, et veresuhkrunäidud ok olid 🙂 Ja mis mind häirima hakkas, oli see, et iga kord kui ÄE käin, pakutakse koroonavaktsiini. Iga kord rõhutakse, et tegemist on ohutu asjaga ning uuringud on näidanud, et see ei mõjuta rasedust negatiivselt ehk ei teki katkemistohtu. No tore on, aga minu mure on pigem selles, et äkki minu lapsel tekib väärareng, sest üldjuhul ju soovitatakse rasedal end igate pidi hoida ja ravimitest hoiduda. Kui mul sünnibki väärarenguga laps ja ma lasingi endale vaktsiini teha, siis ma ei tea kunagi, kas see oli vaktsiinist põhjustatud või ei. Mina ei taha seda riski endale võtta ja nii olen nõus pigem rohkem isolatsioonis olema ning hoiduma suurematest massidest. Näiteks poodideski käin ikka veel maskiga (kuigi see ei ole UKs juuli keskpaigast enam kohustuslik), et ma midagi üles ei korjaks, sest ma saan aru ju küll, et koroona ise võib teistpidi mulle ja lapsele halvasti mõjuda. Ühesõnaga, jälle hakkati mulle vaktsiini pakkuma, kuid seekord päris nõudlikul toonil. Eks ma siis lihtsalt noogutasin kaasa ja oligi kõik. Tegelikkus on see, et tänu koroonajamale ja vaktsiini pealesurumusele on mul tekkinud igasugune vastumeelsus ükskõik mis vaktsiini osas, isegi kui nende ohutust on juba ammu tõestatud.

ÄE külastusele järgmisel päeval käisime ka 28. nädala UHs, mis kinnitas veelkord, et lapsega on kõik korras, sugu ei ole ta vahepeal muutnud ning ka beebi suurus on just täpselt nii keskmine kui keskmine üldse olla saab. Ilmselt mul on lihtsalt rohkem vedelikku kõhus, mis tingis ka ÄE poolt tehtud suurema mõõtmistulemuse. Peale UH’d läksin oma tavapärasele diabeediarstiga kohtumisele, kuid minuga tuli hoopis vestlema üks arst. Mulle ei olnud keegi öelnud, et ma ka arstiga räägin, seega olin päris kohmetunud alguses, kui ta küsis, et kas ma üldse tean, miks mind haiglasse kutsuti 😀 Vot ma ei teagi, mis tolle arsti peas toimus, kuid tal oli vaja mitu korda üle täpsustada, et ega mul ole mingeid allergiaid ja ega mul peres ole diabeedikuid. Ilmselt oli oma mõtetega ei tea kus. Diabeediarst oli samuti minu näitudega rahul ja mingeid ravimeid ei kirjutanud. Lihtsalt palus, et ma aegajalt teeks mõõtmispäevi, et siiski valmis olla juhuks, kui diabeet ligi hiilib. Lubasin, et teen järgmise nädal kestva mõõtmise enne kui mul uus kohtumise diabeediarstiga toimub.

No jah, siin me siis oleme, septembri lõpus.

Praeguseks on mul kindel arvamus tekkinud, et rasedusaegne diabeet on justkui mingi uus moodne haigus, mida liigagi pingsalt otsitakse ja rdiagnoositakse ning avimitega allutada tahetakse. Kui ma olen normaalses kaalus täiskasvanu, mul ei ole kalduvust ülekaalule, mu peres ei esine diabeeti, mul ei ole mingeid erilisi kaebusi oma tervise kohta (jätame väsimuse siinkohal välja, sest see on ju loomulik raseduse puhul) ja ma saan ilusti oma toitumisega veresuhkrutaset reguleerida, siis mille k****i pärast on vaja hakata peale suruma tablette? Milleks? Ma saan täiesti aru, et on naisterahvaid, kellede puhul on pidev jälgimine ja ravimite manustamine täiesti õigustatud (tean tuttavat, kes alustas toitumise reguleerimisega, siis võttis tablette ning lõpuks süstis suuri doose ravimit, kuid ka see ei aidanud) aga miks on vaja sellist paanikat tekitada ja ei juleta üldse usaldada, et äkki rase ise tunnetab oma keha ja enesetunnet siiski kõige paremini? Tulenevalt sellest, mis juhtus Noorhärra sünnitusel, oleme Mikuga otsustanud, et mitte mingisugusele esilekutsumisele me ei lähe ning on hea teada, et nii minu kui Miku ema toetavad meid selles otsuses 110%. No okei, kui ma tiksun juba 43. nädalat, siis vast ikka läheme 😀 Aga kindlasti mitte seepärast, et arstid arvavad, et võiks. Mul ei ole midagi selle vastu, kui käin kontrollis rohkem ja olen jälgimisel, aga teist korda ma oma lapse elu ei julge ohtu seada. Kui päris aus olla, siis on minu üleüldine usaldus arstide pädevuse kohta natukene kõikuma löönud.

*Kui ma Noorhärrat ootasin, siis diagnoositi mul rasedusaegne diabeet. Tol korral lõi see mind alguses hästi rivist välja, sest üldiselt mul suuri tervisehädasid ei ole ja pole kunagi olnud ka. Esimesest šokist ülesaanud, siis ega ma tegelikult uskunud, et see diagnoos ikka nii õige oli, sest oma rumalusest olin eelmine õhtu söönud paki merekivikomme (khm, suhkru üledoos), mis arvatavasti tulemust ikkagi mõjutas. Ja kui hiljem selgus, et minu tulemustes oli vaid üks number veidike üle normi (muideks, seda normi oli just mõned kuud enne alandatud ehk vanade andmete järgi oli kõik OK), siis no ma ei suutnud seda asja tõsiselt enam võtta. Sellegipoolest pidin tegelema pidevalt veresuhkrumõõtmisega ning külastasin arste tihemini. Õnneks mingite ravimite võtmise ja süstimiseni asi ei jõudnud, sest ma suutsin oma toitumisega kõik numbrid korras hoida. Siiski, plekk oli mul küljes ja nii ma tihemini kontrollides käisin. Nt umbes kuu enne tähtaega saadeti mind ühelt selliselt kontrollilt otse haiglasse, kuhu jäin üle öö vaatluse alla ning kus Noorhärral hakati sündimiseks kopse ette valmistama. Järgmine hommik selgus siiski, et kõik oli OK, kuid minus suudeti korralik paanika tekitada, et mul sünnib enneaegne laps. Mõned nädalad hiljem, ühel viimastest arstil käikudest selgus, et keegi oli kuskil mingites arvutustes vea teinud ja minu/Noorhärra olukord ei ole üldse nii hull kui siiani arvatud oldi. Sellegipoole olin ma kirja pandud ka sünnituse esile kutsumisele (mäletan, et päris lõpus hakkasin kahtlema, et aga mis siis, kui ma ei ole nõus esilekutsumisele minema? Kuna aga olin esmasünnitaja ja arstide poolt suhteliselt ära hirmutatud, kuidas diabeet mulle ja lapsele pigem negaiivselt mõjuda võib, siis ei olnud minus seda julgust vastu vaielda) ja seda enam muutma ei hakatud. Nii olimegi 39+2 päeva hommikul kell 9 haiglas, kus pidime kõigepealt ootama mitu tundi, et mind üldse üle vaadataks. Pärast seda pandi mingid küünlad, et sünnitustegevus algaks, kuid midagi ei juhtunud. Terve esimese päeva me lihtsalt tiksusime ja ootasime. Miku saadeti ööseks koju, kuna oli selge, et tol ööl keegi sündima ei hakka. Mind koju ei lubatud, kuna nad olid juba sekkunud sünnitustegevuse alustamiseks. Nii ma siis tatsasin mööda koridori edasi-tagasi ja treppe pidi üles-alla lootuses, lootuses et see aitab sünnitustegevuse algusele kaasa ent suuri muudatusi ei toimunud. Teise päeva hommikul tuli Miku haiglasse tagasi ja ootamine jätkus. Mind ajas nii närvi juba see, et väidetavalt oli ju minu olukord ohtlik, aga ometi minuga ei tegeletud, sest pidevalt tuli keegi vahele, kel sünnitustegevus juba oli alanud. Mingi hetk tabasime ära, et ju siis peame hakkama ise simuleerima veidike, et minuga lõpuks tegeletaks. Seega läksime õdede juurde nö paratsetamooli küsima (andmaks vihje justkui mul oleks väikesed valud hakanud, mida ei olnud juhtunud), mille sõi hiljem Miku ära kuna tal pea valutas. Selleks hetkeks olime haiglas tiksunud juba pea 30 tundi igasuguste tulemusteta ja ma lihtsalt puhkesin õdede ees nutma. See vist lõpuks aitas, sest tunnike hiljem viidi mind sünnitustuppa, seal sain õhtusöögi ning kuskil poole kuue paiku tehti mul veed lahti. Ja siis algas põrgu 😀 Mäletan, et tuhud olid nii valusad, et ma ei suutnud seista kuna jalad lihtsalt tudisesid valust. Niimoodi valutasin u 12 tundi, sest avatust lisandus u pool sentimeetri tunnis ning kui lõpuks oli piisavalt avatust, ei jõudnud mina enam kedagi välja pressida. Arst küll utsitas, et mul on tunnike aega ise proovida või siis sekkuvad nad ise, mistõttu proovisin ikkagi ise pressida, kuid mingil hetkel muutus olukord ikkagi kriitiliseks ning arstil tuli vaakumiga aidata Noorhärra ilmale. Mina mäletan, et hetkel kui Noorhärra väljas oli, olin ise nii õnnelik, et laps on sündinud. Kuid Miku on rääkinud ja siiamaani meenutab õudusega, et nii libedalt ikkagi kõik ei läinud. Peale arsti oli sünnituse juures kaks õde veel ning nemad olid mingil hetkel omavahel ikka väga murelikke pilke vahetanud. Kui lõpuks Noorhärra väljas oli, ei teinud ta piiksugi häält ning õel tuli tema rinnakut ikka päris pikalt mudida ning natuke hapnikku juurde anda, et ta hingama hakkaks. Lõpuks need vääksud õnneks tulid, kuid kogu selle jama keskel ei saanud Miku näiteks tema nabanööri katki lõigata. Noorhärral õnneks mingeid tervisehädasid ei olnud ning on siiani väga tubli ja terve poisslaps, minu diabeet taastus ka ruttu (kui seda üldse oligi). Ent ometi jääb meelde see, et sünnitus ei läinud kergelt ning minu silmis mängib siin suurt rolli see, et sünnitus kutsuti esile ehk minu keha ei olnud veel valmis sünnitama ja Noorhärra sündima. Ja kogu arstide poolt tekitatud paanika oli lihtsalt üks suur ringkaitse ja oma seljataguse kaitsmine, nii igaks juhuks.

**Minu mõõtmised olid neli korda päevas – esimene kohe hommikul tühja kõhuga (näit ei tohtinud olla üle 5.3) ja järgmised kolm tund peale söömist (näit ei tohtinud ületada 7.8). Terve nädala peale oli lubatud kas kaks kõrgemat hommikust näitu või kolm kõrgemat näitu kokku. Kui üks või teine oleks esienud, pidanuksin kohe diabeediarstile helistama.

***Tööandjaga sai ses mõttes kino, et kõigepealt ei saanud personali osakond minu e-kirja plaanitavast emapuhkusele jäämisest kätte. Ma saatsin selle juuli keskel ja septembri alguseks ei olnud neilt mingit vastukaja ega edasiseid juhiseid saanud. Lõpuks kontakteerusin otse ühe personali inimesega, kellega suhtlen hoopis teistel teemadel ning tema andis juhtnöörid, mida peaksin tegema. Esmalt tuli täita üks vorm, siis oli vaja edastada too tõend ja kolmandaks – pidin tegema riskianalüüsi kodus töötamise kohta 😀 😀 😀 Ma saan aru, et tööohutus on siin riigis A&O ning teinekord tundub, et sellele pannakse rohkem rõhku kui reaalsele töötegemisele, aga see tundus ka ajuvaba, et pean hindama riske, mis tekivad teiselt korrusel esimesele tulemisega. Kui ma veel käiks kontoris tööl, siis küll. Peaksin ju igapäevaselt autoga reisima, treppe ja lifte kasutama, võib-olla tegema puhkepause, aga no kodus on see kõik niigi võimalik. Kui küsisin personali inimese käest, et miks ma seda ikkagi tegema pean, oli vastuseks, et üheks võimalikuks põhjuseks on hinnata, kas äkki peab minu töötunde vähendama. Eem, kas selline asi ei otsustata mitte koos ÄE ja/või arstiga? No see selleks, tehtud see riskianalüüs sai ja nüüd peaks ka tööandja poole pealt paberimajandus joone peal olema.

Midagi vaatamiseks

Paar nädalat tagasi jäi mulle Netflixis silma minisari “Clickbait“. Tavaliselt ma minisarju ei vaata ja ka pikemaajalised sarjad vaatan nii, et kõik osad oleks juba välja lastud. Ma lihtsalt ei suuda kannatada, et pean hooaega vahel uute osade väljalaskmist ootama. See sari jäi silma tänu sellele, et panin mingi het Netflixi käima, aga siis jäin midagi kohmitsema, mistõttu hakkas Netflix mulle automaatselt uute sarjade treilereid näitama. Ja selle treiler jäi mulle meelde ning isegi kummitama. Ühel õhtul, kui poisid magama läksid, mõtlesin esimese osa ära vaadata. See jäi nii põneva koha peal pooleli, et vaatasin teise ka. Ja siis kolmanda ja neljanda. Ühesõnaga, vaatasin kõik 8 osa ära ning magama läksin kell kolm öösel. Järgmine päev olin paras zombi, aga mulle meeldis see sari. Peab ütlema, et see mulje, mis mulle treilerit vaadates jäi ja mis lõpplahendus tegelikult oli, no need erinevsid korralikult. Oli paar päris mõnusat pööret, mida ei osanud oodata ja minu jaoks olid kõik 8 osa korralikult kaasa haaravad. Seega julgen soovitada.

Eile juhtusime Amazon Prime’i pealt vaatama dokfilmi “Hotel Coolgardie“. Miks see mind kõnetas, oli see et esiteks Austraalia ja teiseks seljakotirändurite seiklus. Ehk sama, mida meie 7-8 aastat tagasi kogesime. Film räägib kahest soome rändurist, kes võtavad vasti baaridaami koha ühes väikeses kaevanduskülas Lääne-Austraalias. Ütleme nii, et ma küll ei tötöanud pubis, kuid isegi mina, kes ma sattusin kohalikku Mingenew pubisse paaril õhtul nädalas, tundsin enda teinekord nagu lihaletis olevat. Praegu oskan ainult tänu tunda, et ma elasin ikkagi linnast väljas ja ei olnud kohalikele “hurmuritele” 24/7 vaatamiseks. Mingenew pubi oli Coolgardie omaga võrreldes küll pisem, kuid ma oletan, et ka sealsed pubidaamid (kes eranditult kõik rändurid olid) said millegi sarnase osaliseks. Mind tohutult häiris näiteks ka pubiomaniku suhtumine ja suhtlemise tüdrukutega, sest paratamatult sellised ülemusi on palju (nt minu maanteekohviku ülemus oli suht sarnaselt üleolev ja mõnitav). Seega kui veel mingi aeg tagasi kasutasid rändurid Austraalias töötamist pigem võimalusena head raha teenida (ja eks see ole vast siiamaani teema), siis nüüdseks on kohalikud “ärimehed” samuti avastanud uues ja värskes veres kullasoone – see ei ole liialdus, kui uute baaridaamide saabumisel ronivad ka kõige eraklikumad farmerid ja töölised vähemalt üheks õhtuks pubisse. Ning sa peadki nendega olema sõbralik ja lobisema olenemata KUI rõvedad nad oma ütlemistes olla võivad. Tüdrukud pidasid isegi kaua vastu 🙂 Ühesõnaga, kes veel tuleb ütlema, et ränduri elu on Ozzymaal üks lust ja lillepidu, siis vaadaku seda dokumentaali 😉

Meil on kodus koolilaps :)

Ma olin nii kindel, et panin ühel hetkel kirja selle loo, kuidas me Noorhärra koolikirja kätte saime, aga hetkel ei suutnud seda tuvastada. Ju siis vist ei kribanud ikkagi siia seda lugu. Aga kui nüüd kronoloogiliselt veidike tagasi mõelda, siis jaanuari lõpus oli tähtaeg, mil iga lapsevanem pidi valima kolm kooli, kuhu ta oma lapse sügisest soovib panna ning need koolid pidid olema reastatud eelistuse järgi. Ma mäletan selgelt, kuidas ühe teisipäeva hommikul Noorhärrat lasteada viies küsis üks kasvatajadest nii muuseas, et kas oleme oma valiku juba teinud ja ka ära saatnud, mispeale ma algul ei saanud aru, et kuhu kiiret, sest kuu lõpuni on ju üle nädala aega. Aga selgus, et minu ajaarvamine oli veidike puuse sõitnud ja otsustamiseks olid jäänud vaid mõned päevad. Tol hommikul kihutasin koju ja hakkasin uue kodu (ehk maja, kus praegu elame) lähiümbrusesse jäävaid koole üles otsima ning nende arvustusi lugema. Pidin pma valiku tegemisel lähtumagi kooli veebilehest ja nö. Haridusameti rapotidest, sest teatava viiruse tõttu ei saanud ükski kooli tutvustusõhtuid teha. Kuna siin määratakse lapsed ikkagi elukohajärgselt kooli ning kõigi eelduuste kohaselt uskusime endid uues kodus aprillikuuks (ehk kui vastuvõtukirjad välja saadetakse) juba sisse seadnud olevat, siis tegingi valiku sellest aadressist lähtuvalt. Halenaljakas oli muidugi see, et nii kui see avaldus ära saadetud oli meie valikutega, olid mul ka kõik valikud meelest läinud. Nii oli päris kummaline mitme inimesel pärimisele vastata, et ma lihtsalt ei mäleta, mis kooli ma oma last soovin saata 😀

Aprillikuuks ei olnud me teatavasti veel uude kohta kolinud ja nii olin mina kerges paanikas, et kuidas ma tean kuhu kooli ma lapse sügisel saadan. Ei aidanud ka kõne Haridusametisse, et äkki annavad info telefoni teel, sest kuna ma oma valiku paberkandjal saatsin, siis tuleb ka vastu paberkandjal koduaadressile ehk meie puhul siis uude majja, kus me sees ei elanud ja mille võtmeid meil ka polnud. Saabus too kauaoodatud reede ning mul reaalselt ei jäänudki muud üle kui igaks juhuks tulla oma õnne proovima, et äkki on müüja majas ja saab mulle kirja kätte anda. Maja oli aga tühi, kuid see-eest sain tuttavaks jutuka ning abivalmis naabrimehega (muideks, seda arvan siiani, et tegu on tohutult vahva inimesega). Rääkisin talle oma mure ära ning ta oli juba võtmas minu telefoninumbrit, et see müüjale infoga edasi anda, kui jalutas hoovi postimees, kes oli vägagi arusaaja (ja ilmselt ehmatas minu rõõmutantsu nähes ka ära) ning andis vajaliku kirja mulle üle. Nii sain lõpuks teada, kuhu mu laps sügisest kooli läheb 😀

Juuli algul korraldas lasteaed armsa tseremoonia nendele lastele, keda ootas ees koolitee. Sel puhul korraldati lasteaia hoovis pisike aktus, kõik lapsed kandsid lõpurüüsid ning said pisikese meenepaberi kaasa. Hiljem pakuti nii vanematele kui lastele snäkke ja kooki. Muidugi ma löristasin nutta, veel enne kui oma last lõpetamisrüüs nägin. Mal lihtsalt olen kergelt nutma hakkav inimene 😀 Kuna selle sama teatava viiruse tõttu ei saanud kool korraldada lastevanematele infotundi, tehti seda Teamsi kaudu pluss saadeti koju infovoldik vanematele ja samuti lastele, et mis neid ees ootab. Ma teadsin alati, et UK’s käivad lapsed koolivormis ja seda müüakse tavalistes poodides, lihtsalt olenevalt koolist on värvigamma erinev. Noorhärra peab igapäevaselt kandma must või halle pükse, helesinist polosärki ja sinist pusa. Jalanõud võivad olla ainult musta värvi. Lisaks on sporditunnis vaja kanda valget pluusi, musti lühkareid ja spets musti jalanõusid (siin nimetatakse neid plimsols, maeiteagi, võimlemissussid?). Lisaks peavad lapsel olema mustad, logovabad pikad dressid ja tossud kui ollakse õues. Mina ei hakanud koolivormi enne muretsema kui alles Eestist tagasi tulles ehk augusti keskpaigas. Ütleme nii, et kõik asjad leidsin kerge vaevaga ühest poest v.a. need mustad pikad dressid. Neid lihtsalt ei ole kuskil poes Noorhärra suuruses, kuigi ma olen juba kümneid poode läbi kamminud. Mingi variandi lõpuks leidsin, aga see ei olnud ka komplekt, vaid kaks eraldi eset. Augustis tellisin ka ühe firma kaudu Noorhärrale kooli embleemiga pusa, mis ei ole küll kohustuslik vaid pigem soovituslik. Kuna tolle tellimisega olin nii lootusetult hiljaks jäänud, siis olin leppinud ka sellega, et esimesed nädalad käib ta tavalise pusaga.

Kool algab UK’s tavaliselt täisnädalaga, kuigi on erandeid, nt. Noorhärra nõbu läks kooli 2. september. Seega siin ei oma 1. September kui kuupäev üldsegi eraldi märkimist. Mina olin suutnud päris viimasele hetkel jätta kooliriiete triikimise ja just tema nimesiltide triikimise ja nii ma pühapäevahommikul, poolunisena need sildid tehtud sain. Oi kurja, kuidas ma ei saali triikimist, no kohe üldse mitte. Ma teen seda viimased hädas kui on kuhugi minek ja riided kortsus, aga iganädalaselt ei näe mind kindlasti triikimislaua tagant. Nüüd ilmselt pean hakkama ennast rohkem sundima 😀 Lisaks panin nimesildid Noorhärra jalanõude sisse, koolikoti ja spordiriietekoti sisse ning samuti joogipudeli peale (igal lapsel peab olema kaasas omanimeline joogipudel). Eile ostsin juurde ka väiksemaid plastikkarpe, et talle snäkke kooli kaasa saata. Snäkid võivad olla tervislikud ehk puu-v’i köögivili ning ei tohi olla pähkliline, sest kool nimetab ennast pähklivabaks kooliks. Oh juudas, pühapäeval ju jooksime veel poodi, et Noorhärra jalanõud välja vahetada, sest ühe mehe jalg oli kasvanud vahepeal. Hea oli, et selle pühapäeval, mitte esmaspäevahommikul ei avastanud 😀

Eile hommikul oligi tema esimene koolipäev. Jällegi erinevalt Eestist, hakkavadki lapsed kohe prauhti koolis käima. Ei mingit aktust ega pidulikkust. Ses mõttes oli Noorhärra eile päevalille tassides väike vaatamisväärsus, sest mina arvasin, et võiks ikkagi klassiõpetajale lille viia. Temal ei olnud ka midagi selle vastu, sest lilled talle väga meeldivad, ka neid korjata ja kinkida. Aga muidu ei toonud keegi teine õpetajale lilli. Hommikul tegime kodus ka mõned pildid ning Mikugi oli hommikupooliku vabaks võtnud, et meiega koos kooli tulla. Egas muud midagi erilist toimunudki, kui et viisime ta klassi juurde, kus ta õpetajaga tuttavaks sai ning läinud ta oligi. Ei mingit nuttu ega kramplikult meist kinni hoidmist, ainult naeratus ja ootusärevus. Ses mõttes oli väga hea, et juulis käis ta kokku neljal hommikul maja ja inimestega tutvumas, sest see aitas kindlasti sisseelamisele kaasa. Järgi läksin tall üksinda ning otsustasin, et kooli lähedusse sõidan autoga ainult viimases hädas. Kogu kool lõpetab põhimõtteliselt ühel ajal, parkimiskohti on minimaalselt ja nii peadki end kuhugi majade vahele parkima lootuses, et päris mitu kilomeetrit ikkagi maha ei käi 😀 Esimene päev möödus tal vahvalt ja edukalt. Õhtul käisime küll poodides tuulamas, et leida püksirihma ja koolilühkareid, kuid see oli täiesti ajaraiskamine, sest kumbagi me kuskilt ei leidnud.

Ühesõnaga, Noorhärra kool algab kell pool 9 ning lõpeb kell 3. Sel nädalal lähen talle kolmeks järgi, kuid alates järgmisest nädalast jääb ta nö pikapäevarühma kuni kella viieks. Kogemus lihtsalt näitab, et kui ta on kodus, ei saa mina maksimaalselt tööd teha ja ka temal on igav. Kool asub kodust kilomeeter ehk selline mõnus jalutuskäik mulle. Noorhärra sõitis täna rattaga (ta just sai nädalavahetusel selgeks kuidas abiratasteta sõita ning nüüd soovib ta eriti palju rattaga ringi kihutada), sest kooliterritooriumil on korralik rattaparkla. Avastasime ka, et mõned meie tänava lapsed käivad samas koolis (siin kandis on mitu erinevat algkooli) ning üks poiss lausa Noorhärraga samas klassis. Seega esimesed päevad on täitsa lõbusad olnud.

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀