Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.