Lemmikud televusseris

Viie aasta jooksul on mul olnud piisavalt aega tutvuda kohalikus telekas pakutavaga ning leida omad lemmikud. Õnneks ei ole ma ühegi seebiooperi haardesse sattunud, sest muidu vist ei suudakski muud teha, kui sellest mõelda ja selle rütmis elada 😀 Olen enda jaoks avastanud ka telekanalite järelvaatamise võimaluse, seega istungi maha siis, kui muud asjatoimetused tehtud ja natukene aega lõõgastumiseks jäänud.

Üks esimesi televiktoriine, mida tegelikult nägin üldsegi Austraalias olles esmakordselt, oli “The Chase“, Selles mängib neljaliikmeline võistkond, kus iga mängija peab esialgu mängima individuaalmängu ehk vastama ühe minuti jooksul võimalikult paljudele küsimustele õigesti (üks õige vastus võrdub 1000 naelaga) ning siis peab selle rahasummaga nö koju põgenema. Tagaajajaks on professionaalne mälumängur ning tagaajamise faasis antakse alati ka kolm vastusevarianti. Kui sa jõuad koju enne kui mälumängur su kätte saab, jõuad edasi finaali. Finaalmängus pannakse mängijate võidetud summad ühte patta kokku, millega kogu meeskond hakkab eest ära põgenema. Selline on üldpilt, muidugi on veel eraldi nüansid juures, kuid pikka aega oli see meie suur lemmik Mikuga. Ilmselt sain sellest mingi hetk üledoosi ja praegu enam nii järjepidevalt seda ei vaata. Kui peale satun, siis ikka. Teinekord ongi vaadatavamad hoopis mälumängurid ja nende kõnepruuk kui mäng ise 😀

Umbes samal ajal avastasin enda jaoks “The TippingPoint’i” mis tavaliselt oli eetris just enne The Chase’i. Seal on tegu puhtalt indiviidide võistlusega, kuid ei piisa pelgalt teadmistest, vaid peab olema ka palju õnne ning teinekord hea mängutaktika. Idee on selles, et on vaja võimalikult palju punkte/raha koguda kasutades mündimasinat. Kui mängu alustab neli mängijat, siis peale igat vooru langeb välja see võistleja, kel on kõige vähem punkte ning tema punktid nullitakse. Esimeses voorus on kõigil kolm elu/võimalust küsimustele õigesti vastata; teises voorus on igal mängija 30 sekundit küsimuste vastamiseks; kolmandas voorus on vastakuti kaks järelejäänud mängijat, kellel mõlemal võimalus vaheldumisi kolmele küsimusele vastata ning võitja jõuab edasi viimasesse vooru. Imelihtne mäng tegelikult, kus on vaja teadmisi nii tõsisematel kui ka lihtsamatel teemadel. Muideks, oleks üritanud sinna kaks korda mängima saada, kuid siiani ebaõnnestunult 😀

Kui ma Noorhärraga kodune olin, vaatasin hommikuti “Homes Under the Hammer” ehk saade sellest, kuidas oksjonil ostetud kinnisvara muudeti elamiskõlblikuks ning kui palju on võimalik kasumit teenida, nii müümisel kui väljaüürimisel. Mõned inimesed on ostnud ka endale ja siis kogu elamise ära renoveerinud. Minu jaoks siiani huvitav ja intrigeeriv teema, kuna kinnisvara tundub olevad valdkond, mis meid mõlemaid huvitab ja mille kaudu saaks ehk natukene rohkem endi ja oma perede tulevikku kindlustada. Jällegi hetkel enam järjepidevalt seda ei vaata, kuid kui peale satun, siis ikka. Mõned episoodid on küll juba 6-7 aastat vanad ja hindadest võib-olla nii õiget pilti enam ei anna, kuid kogu protsessist saab aimu ikka.

Hooajaliseks üheks lemmikuks on kindlasti “The Great British Bake-Off” mille puhul on ilmselt nimestki aru saada, et tegu kokandussaatega. Selle esimeses episoodis alustavad 12 amatöörpagarit võistlemist ning igal nädalal langeb üks võistleja välja. Väljahääletajateks on kaks kohtunikku ning edasipääs ei ole kellelegi garanteeritud – nii tihti juhtub, et keegi on alguses või eelnevad episoodis väga tugev, kuid järgmises episoodis lihtsalt asjad ei õnnestu ja koju ta lähebki. Igal nädalal on 3 ülesannet – kodus ettevalmistatud signatuurtöö, tehniline ülesanne ja lõputöö. Teemad vahelduvad igal nädalal ning ootamatusi on palju. Minu jaoks muudavad väga nauditavaks selle saate just saatejuhid, Noel ja Sandi. See tekst, mis nad suust välja ajavad on lihtsalt naermist väärt.

Sügisel on eetris ka “The Apprentice“, kus 20 meest-naist võistlevad, et saada rahastust või hakata äripartneriks ühele tuntumaile ja edukamaile ärimehele UK’s. Mulle väga meeldis see saade esimestel aastatel, kuid näiteks sel hooajal ma ei vaadanudki seda lõpuni, sest mingil määral kadus mul huvi lihtsalt. Sest ei saa ju olla nii, et ühe kahepäevase ülesande vältel saab aru inimeste tegelikest ärilistest ideedest ja võimekusest. Okei aja möödudes küll, kuid linnulennult pigem mitte. Samas võib-olla mul ei olegi sellist (äri)soont suutmaks näidata KUI võimekas ma olen pelgalt paari päevaga. Muidugi saab inimesest aimu rohkem, mida kauem ta saates on. Kui palju näiteks läheb reaalses elus aega, et tuua turule ja edukalt läbi viia üks turunduskampaania. Või kui kaua õpib üks inimene oma firma tooted iga viimse kui nüansina läbi ning lihvib oma müügioskusi, enne kui suurel messil temalt mega tulemusi oodatakse. Ma saan aru, et selle saate puhul on tegemist saate mitte reaalse eluga, kuid sel hooajal kuidagi kihvatas see. Alan Sugari elulooraamatu tahaks siiski läbi lugeda ühel hetkel.

Eile sirvisin ITV järelvaatamist ja leidsin, et “Tenable” on tagasi … jeehuuu … minu jaoks just see lihtne ja meelelahutuslik saade, kus ajusid palju pingutama ei pea (muidugi võid, kui selleks soovi on), kuid aegajalt tekib korralik hasart endal ka. Ma arvan et sellest saab nüüd järgmine asi, mida õhtuti vaatama hakkan, kui Noorhärra juba voodis, kuid ise veel horisontaali minna ei taha 😀

Lõpuks muidugi krimisarjad, need ei ole küll otseselt UK omad, kuid vaatan ka neid aegajalt. Kõige lemmik on NCIS, kuid üldjuhul sobivad igasugused ameerika omad.

 

Meie puhkus Eestis

Ostsime piletid Londonist Tallinna augustis (vist) just selle mõttega, et proovime sedapidi reisimise ka ära a la sõidame pika sõidu UK pool oma autoga ja oleme rohkem oma aja peremehed. Lend väljus Standstenist 6:45 hommikul, meie plaanisime lennujaamas olla 4 ning kodust lahkuda südaööl, et jääks igaks juhuks ka varuaega ootamatustele (puhast sõiduaega oli umbes 3.5 tundi). Tol pühapäeval, 22. detsembril, otsustasin ikkagi ülevõtta eesti blogijate konto Instagrammis, seega kuni lõunani olingi sinna sisu tootmisega ametis. Oli ju mul oma meelest pakkimiseks aega kui palju, eriti kuna riided olid juba pestud. Veerand kolme aeg arutasime Mikuga, et miks me küll hotelli ei võtnud lennujaama lähedale, saaks puhata pärast sõitu ja enne lendu. Tõesti miks? 10 minutit hiljem oli meil hotell bronnitud ning hakkas kiirpakkimine, sest plaan oli poole neljast sõitma hakata. Pikk jutt lühidalt – kõik asjad said pakitud, midagi olulist maha ei jäänud, start lennujaama poole oli nii nagu plaanitud ning hotelli check-ini tegime pool 8 (tegime tee peal kaks kiiret peatust ka). See oli väga õige otsus veeta öö lennujaama lähedal, sest olime mõlemad Mikuga tunduvalt värskemad esmaspäeva hommikul. Ma ainult võdistan õlgu mõtte peale, kui oleksime jäänud oma esialgse plaani juurde, me ilmselt oleks juba lennujaamas konkreetselt tülis olnud 😀

Puhkus Eestis oli mõnus, piisavalt pikk, et jõuda plaanitud tegemised ära teha ning samas ka niisama olla. Siinkohal ongi hea tuua välja selle puhkuse märksõnad:

  • perega koosveedetud aeg – vahet pole, kas me sõime koos, möllasime tünnisaunas või saunatasime, istusime teleka ette filmi vaatama või oligi iga inimene omas nurgas omi asju tegemas. Me olime koos ja see oli nii mõnus tunne. Vend võttis endale samaks ajakd puhkuse ning õe perega saime mitu raksu kokku kuigi ta elab Tallinnast eemal. Noorhärra sai samuti oma nõbuga möllata, onuga mürada ning vanavanemate tsillida (pidavat olema väga hea ja armas laps hoida). Meie saime koos natukene aega veeta ning ei jooksnud ühe kolme-aastase järgi. Väga mõnus
  • sõbrad – seekord saime kokku kõikide perekondadega ning meid oli palju. Jällegi mõnus õhtupoolik inimestega, kellega ei saagi kahjuks enam nii tihti kokku. Veel rohkem kahju oli sellest, et mõned sõbrantsid ei saanud meiega kampa lüüa, eks siis teine kord 🙂
  • vanad tuttavad – ülikoolis töötamise ajast olen jäänud suhtlema ühe tolleaegse kolleegiga, keda on natuke narr nimetada lihtsalt kunagiseks kolleegiks. Ta on minu jaoks ikkagi natuke rohkem tähtis ja mõlgub nii mõnigi kord meeles 🙂 Me ei olnud päris mitu aastat näinud ning tegelikult oleks tahtnud võtta aega istuda ja lobiseda, kuid ei juhtunud nii. Samas olen talle ülimalt tänulik, et ta mu läpaka korda tegi, sest ilmselgelt sellel vusserdusel, mis ma ise ühel hetkel tegin, ei olnud adekvaatset tulemust.
  • SkyPark – pidime küll algselt saama UK’s elavate sõbrantsidega seal kokku, kuid minu vana pea unustas, et palusin emal kokkuleppida jõuluistumine onude peredega ja nii pidimegi sellest kokkusaamisest loobuma. Käisime seal siiski ära õe perega ja no superluks  koht. Hommikul olime üks esimesi külastajaid, kuid mõned tunnid hiljem oli melu juba vägev. Noorhärrale meeldis ka täiega, tema paradiis ju – saab hüpata, turnida, liugu lasta, tulistada … no mida sa veel hing ihkad. Ja pilet oli minuarust ikkagi väga taskukohane (!). Kahju, et tol päeval oli korraliku udusudu Tallinna kohal ja vaaterattale me ei jõudnudki.
  • Eesti saun ja ujulad – ma tunnen UK’s kohutavalt puudust saunast. Mitte isegi oma sauna olemasolust, vaid üldse saunast. UK ujula tähendab pigem suurt basseini täiskasvanutele ja lastebasseini pisematele. Ning pesuruumi. Saunast võib unistada. Samas ma ei jäta jonni ning uurin välja kas tõesti ei ole meil Manchesteri lähedal võimalik minna ujuma ja sauna nagu üks tavaline eesti ujula võimaldab. Käisime ka Haapsalu veekeskuses, kus oli lastebasseinis mõned seljamasserijad purskaevud ning liutoru. Kui algul ajasid massöörid Noorhärra lõkerdama, siis liutoru avastamisel oli väga raske teda sealt ära meelitada 🙂
  • Eesti toit – mmm ma võtan igat kodumaa külastust kui võimalust süüa mida hing ihkab. Tavaliselt tähendab see Rukkipala, heeringas sinepikastmes, võltskalamarja, kuivatatud kala, suituspatsi, sülti, kohukesi, kohupiimakreem mustikakisselliga, need on vaid esimesed asjad, mis kohe pähe turgatavad. Seekord avastasin enda jaoks paar uut maitset. Esiteks Põrandaleib – minu jaoks just see, mida tumedast leivast otsin, nii pehme, nii magus, nii maitsev. Leivasupp Vahukoorega – lapsepõlv tuli meelde, no nii hea oli. Kui tavaliselt olen väga skeptiline poes müüdavate koduste magustoitude osas, siis see topsitäis ei valmistanud karvavõrdki pettumust, just selle õige maitsega. Ja rosinad olid ka sees :D. Lisaks avastasin enda jaoks toorsalaami, see ei ole küll Eesti toode, aga siin ma ta avastasin. Ja muidugi jõin nii ploomimahla kui Tartu Limonaadi. Koju ostsingi lisaks hunnikule ristsõnadele põrandaleiba, heeringat, räimefileesid, sülti, Moskva suitsuvorsti, kaks pakki kohukesi Noorhärrale, eesti riivjuustu. Mõned soksid ja kommipakid ka, kuid need on mõeldud pigem teistele pakkumiseks.
  • Eesti kaubandus – kui toidupoes ma tavaliselt hindasid ei vaata, sest mul ei ole kahju heade ja igatsetud maitsete peale kulutada, siis muude ostude osas olen vägagi skeptiline. Seekord võtsid kaupade hinnad korralikult kulmu kergitama. Võib-olla olen ma nii ära hellitatud UK hindade ja odavamate alternatiivide olemasoluga, aga no tõesti mul ei tõuse käsi maksma 11 eurot märkmiku eest, olgu see nii ilusa disainiga kui tahes. Või raamatud, on raske leida midagi täiskasvanule, mis maksaks vähem kui 20 eurot. Jalutasime ühel pärastlõunal Mikuga Ülemiste keskuses ja ka tema täheldas, et erinevad firmamärkide tooted on siin ikkagi tunduvalt kallimad (a la 50 eurot). Seega ma tõesti imestan, et kuidas kõik need kaubanduskeskused ja poed ikka veel funktsioneerivad.
  • Söögikohad – sattusime kahel korral väljas sööma. Ühel õhtul jalutasime vanalinnas ning vaatasime kuuse ning jõuluturu üle ning tahtsime kuhugi istuma minna. Raekojaplatsis on pisike koht Burger & Ribi, mis meie tähelepanu köitis. Läksime sisse ning meie Mikuga leidsime kohe menüüst sobiliku roa, Noorhärral oli pasta isu ja no ei suutnud me teda veenda näiteks friikaid süüa. Olime juba valmis mujale sööma minema, kui kelner pakkus välja, et toob nende teisest restost pasta. Einoh superluks. Söögid tulid päris kiirelt – Miku ütles, et tema burger oli üks parimaid, mis ta söönud on. Minu suitsujuustusupp oli lihtsalt nii mõnusalt kreemjas ja hea, Noorhärra maiustas enamuse küüslauguleibadega nii et selle pasta võtsime üldse koju kaasa 😀 Väga lahe koht oli. Viimasel õhtul käisime kahekesi tähistamas kuute koosoldud aastat itaalia kohas nimega Amalfi. Muidugi oli ime, et mõni koht üldse 1. jaanuaril lahti oli 🙂 Kohale jõudes saime aru, et tegelikult oleme seal mõned suved varem ka söömas käinud. Minule nii vau efekti see koht ei jätnud. Kana parmesanikastme ja toorsingiga oli hea (kuigi taldrik, millel see serveeriti vast natuke liiga suur),  Miku pitsa oli hea, kuid burger parem. Teinekord tahaks ka mõne muu itaalia koha ära proovida.
  • Eesti muusika – jõululaupäeval sattusin vaatama Ott Leplandi, Maarja ja Noorkuu 2018 aasta jõulukontserti, mis naelutas mind koheselt teleka ette. Oli väga meeliülendav kuulda jõulumuusikat eesti keeles 🙂 Ei saa muidugi unustada ka Tommy Cash’i kontserti, mille pilet oli Mikule jõulukingiks. Ma tean seda nime juba aastaid, kuid kunagi pole tahtnud ise kontserdile minna. Miku avastas ta mõned aastad tagasi ning ikka lasi tema lugusid mulle aegajalt, mõned olid täitsa kuulatavad ning olin nõus, et lähme siis kontserdile. Lõpuks tuli meid päris mitu sinna kohale ja kõigil oli väga lõbus. Valgusshow oli muidugi omaette vaatamisväärsus. No ja siis eesti räpparid – mul on juba sassi läinud palju neid on ning no ei ole nad nagu midagi erilist. Sõitsime ühel päeval kuhugi ja no täiesti sisutühi lugu tuli, et me samaaegselt tahtsime selle jama lihtsalt kinni panna.
  • Bolt – kui lihtne süsteem saada takso ning koju ja ei pea sularaha sul ka olema 😀 Kindlasti kasutan ka tulevikus.

Ma ei ole kindel, kui me peaksimegi kunagi veel Londoni kaudu lendama, et ma õhtuse lennuga tulles sõidaksin otse koju. Vaene Miku oli terve päeva üleval ning siis sõitis öösel veel 3.5 tundi koju. Meil Noorhärraga oli muidugi hea hambad laiali magada, kodutee läks linnulaulul 😀 Kodus oli hea olla, küttesüsteem oli küll erroris ja seetõttu maja pigem hundilaut ja veidike rõske, kuid selle saime juba järgmiseks päevaks korda. Reedel lebotasime peaasjalikult niisama ning laupäeval koristasime kodu, muuhulgas võtsin maha kõik jõulukaunistused. Homme hakkab jälle tava rutiin peale ning kohe üldse ei taha tööle minna …

Ahjaa, avastasin, et Ryanair võtab ära lennud suunal Leeds-Riia. Uurisin lende Edinburg-Tallinn ja London-Tallinn kui tahaksime näiteks tulla pikaks nädalavhetuseks kevadel. Aga need UK poolsed lennud väljuvad kohutavalt vara ning öörongi kui sellist käimas ei ole. Seega ainuke variant on põhimõtteliselt sõita kohale eelmine õhtu ning olla hotellis. Tea kas sel skeemil väärtust on, sest isegi lennukipiletid odavalt saame, siis pagasi eest maksame ikka plus rong edasi-tagasi pluss hotell. Ohkama võtab see kõik.

Selle aasta jõulud UK’s

Oeh, ei väsi ma kordamast, et ma lähen sel aastal pühadeks Eesti 🙂 Ja kuna siiani oleme igal aastal saanud Miku perega kokku 25ndal tema vanemate juures, siis sel aastal oleks läinud liiga kiireks ja tihedaks jõulude pidamine viimane nädalavahetus enne meie minekut, mistõttu sa pikalt paika plaan olla meie juures 14ndal. See omakorda tähendas, et meie teha jäi jõululaud :S

Ma pean ennast päris heaks kokaks ja toimetan hea meelega köögis, kuid inglaste jaoks on jõuluõhutsöök (mis minu jaoks sarnaneb sunday roast’ga) väga suur vastutus kanda ja sa lihtsalt ei taha mööda panna sellega, et valmistad miskit valesti või ei valmista üldsegi. Muidugi Miku lubas abiks olla, aga no kuulge, mina olen ju perenaine, minu kodu ja mina vastutan õnnestunud õhtusöögi eest 😀 (jep järjekordne enda loodud kiiks). Olen sunday roast’i mitu korda teinud, seega kogu jõuluõhtusöögi valmistamine ei oleks olnud suur väljakutse – üigem olin mures, et mis järekorras asju teha, et miskit ei jahtuks maha ja kas mul serveerimiseks piisavalt nõusid on. Miku ema õnneks võttis enda asjugi kaasa ning sa seegi mure lahendatud. Poes käisime juba reede õhtul, et ei oleks mingit viimasel minutil poes ringi närveldamist nagu peata kanad.

Pere esimesed liikmed jõudsid meile juba 12. aeg, mil mina olin just jõudnud hakata kartuleid koorima, õhtusöök ise oli plaanitud 6 peale, seega ajalist survet ei olnud. Pakkusimegi reisisellidele kõigepealt soolaseid küpsiseid (crackers) juustuvaliku, pasteedi ja võiga ning sain samal ajal vaikselt edasi toimetada. Miku emalt õppisin hea nipi, kuidas saada mõnusalt krõbedad ent pehmed ahjukartulid – need tuleb esmalt peaaegu valmis keeta ja siis ahjus rohkes õlis ning seapekkis röstida. Samuti kasutasin erinevaid toidumahlasid kastme põhja tegemiseks. Lisaks jäi tema teha juustune lillkapsas, mis oli palju kergem, kui ise arvasin. Kogu söögiga jõudsime ideaalselt 6ks valmis ning miskit ei olnud maha ka jahtunud. Meie jõululaual oli söögiks järgmised road (kõik pildid on illustraiivsed):

Samal õhtul jagasime ka oma esimesed kingid ning minu loosipakist korrus välja väga oodatud uus hommikumantel, uus müts (mida tegelikult olin salamisi ka otsinud) ning 2020 aasta märkmik. Mina tegin loosipaki Mikule, kes soovis uut spordikotti. Miku õde jäi oma lapsega ka ööseks meile, mistõttu oli Noorhärral väga meeleolukas nädalavahetus pisikese sugulase seltsis.

Eelmine laupäev pidasime omakeskis jõule ehk käisime kohalikus pubis söömas (minu kanasalat oli hea va kibedamaitseline salatileht; Mikule meeldis väga kodukootud friikad, kuid burger oli keskpärane) ning siis suundusime koju kinke avama. Olin teadlikult hoidnud erinevad sõpradelt saadud kingid avamiseks just sellel õhtul seega oli mida lahti pakkida. Noorhärra sai erinevaid mänguasju juurde, riideesemeid ning muidugi täiendust rongitee komplektile. Mina sain oma köögikombaini, mida väga soovisin ning uued sussid. Miku sai uue polosärgi (mille tellisin number väikse :S), raamatu (mida ta väga tahtis) ning kontserdipiletid Eesti.

Tegelikult on siiani väga mõnus jõuluaeg olnud ja natuke kahjugi, et vaikselt hakkab lõpule see jõulusagin jõudma …

Filmidest

Üldiselt ma ei suuda filme lõpuni vaadata, sest ma jään magama. Seetõttu paneme Mikuga tavaliselt midagi sellist peale, mida juba näinud oleme, et noh kui magama jääme, siis ei jää millestki ilma 😀 Aga näedsa viimase kuu jooksul olen lausa neli uut filmi ära näinud. Kuhu kastikesse ma nüüd selle risti teen. Kes alljärgnevaid filme näinud ei ole, siis hoiatan ette, et räägin mingil määral ka sisudest.

Igatahes, algas minu “filmimaraton” sellise filmiga nagu “Bad Times at the El Royal” Miku pani selle peale ning otsustasime, saagu mis saab, teha kõik, et kumbki magama ei jääks. Ei jäänudki. Näitlejakaader on selline mõnusalt lai – on nii uusi nägusid kui ka juba tuntud nimesid. Algas see minu jaoks segaselt ja veidike venivalt, siis mingi hetk hakkas jube põnev ja minu ootused kruttisid endid päris lakke, kuniks lõpp oli selline mnjah. Ma nii lootsin, et asi kisub põnevaks hetkel, kui detektiiv avastas nö salakäigu, aga hoopis leidis ta ise päris kiiresti lõpu. Mulle jäigi mulje, et see salakäik oli kuidagi liiga põnevaks krutitud, kuid siis kadus lihtsalt filmist ära. Lahe oli vaadata iga motellikülastaja lugu ning põhjust, miks ta tol õhtul motelli sattus. Ning ma tegelikult ei osanud oodata ka, et enamik tegelasi surma saab, veelvähem kuidas see juhtub. Kokkuvõttes, täitsa okei meelelahutus, aga teistkorda ilmselt vaatama ei hakkaks. Heh, vaatasin just huvipärast ka treileri ära ning see annab aimu ikka hoopis teistsugusest filmist. PS! Mulle hakkab Dakota Johnson iga filmiga üha rohkem meeldima 🙂

Paar nädalat tagasi oli meil kohting Mikuga ja lunastasime oma kinovaucherid ära, enne kui need aasta lõpus  läbi oleks saanud. Kinokava uurides sai selgeks, et ilmselt sobilik film meile mõlemale on uus “Jokkeri“. Mina olen ju teada-tuntud naistekate fänn ja Miku vaatab pigem õudukaid ja gängsteri filme. Jokkeri kohta olime enamasti head tagasisidet kuulnud ja nii läksimegi. Kui aus olla, ei ole ma kunagi eriline Batmani (või üldse kangelasfilmide) fänn olnud. Ma teadsin, et Jokker on Batmani vaenlane ning et see film räägib pigem tema minevikust ja miks ta muutuks selleks, kelleks muutus. Otsustasin sellele filmile võimaluse anda. Algus jällegi venis minu jaoks (ei tea, kas see on USA filmitööstuse uus taktika, et filmialgus on aeglane ja seda tuleb venitada kahe tunni peale?!?!), sest no oli ju aru saada, et tegu on mentaalselt ebastabiilse inimesega ning miski tema elus ei sujunud. Kuid mingi hetk hakkasin vaatama, et päris hea stsenaariumiga on tegu, mõttes tõin paralleele ka tänapäeva ühiskonnaga, kus inimestel on päris palju vaimseid probleeme, kuid abi ei ole justkui kuskilt saada. Muidugi oli sest mõttes kahju, et ta inimesi tappis, aga ma sain aru, miks. On tehtud ennegi filme stressis inimestest, kellel korraga käib klõps ja vot siis hoidke alt. Aga lemmik stseen oli mul hoopis see 🙂 Ilmselt vaataks kunagi uuesti ka.

Kuna Miku suutis kinos magama jääda, kuid oli nagu viis kopikat üleval koju jõudes, vaatasime teise filmi otsa. “The Mule” vana hea Clint Eastwoodiga eesotsas. Tema vesterne ei ole ma kunagi vaadanud ega fännanud, kuid uuemaaja filmid meeldivad väga. Kes ei teaks näiteks “Gran Torinot“, ma võiks seda kordi ja kordi uuesti vaadata. Treilerit otsides sattusin klipile Eastwoodi 10 parimat filmi, ma vist hakkan neid järjestikku vaatama 😀 Aga The Mule oli selline hea meelelahutus üheks õhtuks, kohati naiivne ja eluvõõras (näiteks pensionäri naiivsus) ning minu jaoks jäi miskit puudu. Näitlejate pärast siiski vaataks vast uuesti 🙂 Eastwood on nii vanaks jäänud, siiski ju 88 selles filmis.

Viimasena nägin oma kauaoodatud naisteka ka ära, käisime sõbrantsidega “Last Christmas” vaatamas. Ma nii ootasin selle ilmumist ja millal näha saab, treiler oli nii paljutõotav ning teadsin juba ette, et naudin sellest igat sekundit. Nautisingi, kuniks umbes poole peal selgus, et filmi meespeategelane on justkui kadunud. Vot siis kadus minu illusioon ameerikalikust õnnelikust lõpust ja vaatasin filmi teist poolt pigem teadasaamaks, mis siis juhtus. Peategelaste seost ma siiski ära ei tabanud, küll aga arvasin, et mees saab surma. Saigi, mingil määral.  Seega ma pettusin täiega, kuna lõpp oli teistsugune kui ma eeldasin, vähemalt pisardatud sai ikka nagu naistekale kohane 😀 Emma Thompsoni ja Michelle Yeoh tegelaskujud olid muidugi klass omaette 😀

Treilereid otsides sattusid Titanic 2 peale … ei tea kas see on ka nii kokku pandud, et annab filmi sisust hoopis teistsuguse eelduse…

Ja viimaseks, ma ei tea kuidas Eestis on kinodes filmide eel näidatavtae reklaamidega, kuid siin on selle aja pikkuseks 30 minutit (!!!!). Nagu pooltundi istu paigal ja vahi lakke, sest kaua sa ikka 4-5 erinevat reklaami vaadata jõuad. Viimasel külaskäigul jõudsime tüdrukutega julmalt 15 minutit peale algusaega saali ja ma jõudsin veel 10 minutit hiljem vetsuski käia, kuid filmi algust maha ei maganud

Kui õudukad ei ole sinu teema

Ma pole kunagi olnud suur õudukate fänn, minu jaoks on nad hirmsad ja .. emm, õudsad 😀 Neid vaadates tekib mul alati nii realistlik tunne, et jube mida hirmsat inimesed peavad läbi elama, kuigi tegelikult on tegu filmi ehk kellegi fantaasiaviljaga. Ma olen paar korda üritanud südame rindu võtta ja (omaarust) sellest lapsikust hirmust üle saada, kuid ei miskit. Kunagi võitsin ühes raadiomängus videokasseti filmiga “Vale pööre” – vaatasime seda õhtusel ajal ja hea oli, et mul oli kelle kaisu öösel kaitseks ronida 😀 Või “Vahamaja” – seda käisime kinos vaatamas ja päris õudne oli pärast filmi läbi õhtuse Tallinna koju jalutada. Miku on tahtnud nii mitu korda minuga õudukaid vaadata, kuid ma lihtsalt olen alati kategooriliselt sellest keeldunud. Ja tema on nüüdseks ka alla andnud minuga üritada midagi sellest žarnist vaadata. No millest me räägime, kui ma julgesin kõige esimest “Teksase Mootorsae Mõrvarit“, mis tehti 70ndatel, vaadata alles aasta tagasi suvel, südapäeval 😀

Samas, nagu arusaada on, siis Miku on õudukaid vaadanud suhteliselt varajasest east peale, nagu ka tema õde ning nad võtavadki seda kõike pigem huumoriga. Seega mind ei üllatanud üldsegi, et sel aastal tahtis Miku õde oma sünna puhul minna kõigepealt Scream Factorisse ning siis edasi välja. Põhimõtteliselt on tegu nö õudustemajaga, mis tuttavad lõbustusparkidest, ainult et tegu ei ole vaid majaga, vaid pigem suure suure aiaga paljude rinevate tubadega, kuhu erinevad õudukate temaatikad kokku on koondatud. Kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustuses minemast, aga kuna tegu oli ju sünnipäeva pidamisega ja 35- aastasena tegelikult võiks mõista, et õudukad ei ole päris, siis otsustasin ka osa võtta. Pealegi oli mul Miku, kelle käe külge vajadusel meeleheitlikult klammerduda 😀 Etteruttavalt võin öelda, et klammerdumist vaja ei läinud, tegelikult ei kartnud ma üldse, kui siis pigem oli vahepeal selline vastikuse tunne sees, sest dekoratsioonid olid kohati päris tõetruud. Eks ma suutsin end korralikult maha rahustada, kuid lisaks mängis rolli ka see, et meid lasti labürinti kümnepealise seltskonnana ning kuna ma jäin alguses teadlikult viimaste sekka ja hirmutatigi pigem seltskonna esimest otsa, siis tagant tulles juba teadsid, et miskit tuleb või on juba ära toimunud. Muidugi kiikasime kõikidesse nurgatagustesse ja eeldasime kedagi kuskilt välja hüppavat, seega minimaliseerisime juba ise ehmumise võimalused. Samuti oli ilmselt näitlejatel keelatud igasugune kehaline kontakt, seega see et nad minust ikkagi 30 cm kaugusele jäid, ei olnud hirmutav. Aga seiklus ise oli vahva.

Alustuseks lasti kõik sisehoovi ootama, kus külastajate seas liikusid ka erinevad maskeeritud tegelased. Üks oli selline hästi värvikirev kloun, kes hiilis inimeste selja taha ning siis törtsutas kõrva ääres mega tugevalt autopasunaga 😀 Teine oli pikk, kõrendlik ja süsimustade silmadega kloun, kes liikus ringi ja jäi siis ühel hetkel kedagi lihtsalt jõllitama. Ja ta jõllitas ning jõllitas ning jõllitas, võis seda minuteid teha. Ühe korra jäi talle Miku ka silma, mille peale tema nalja viskas, et see on tema eks. Mina naersin lihtsalt, et selline näebki välja the look of love 😀 Edasi saadetigi meid labürinti, kus oli palju erinevaid RÕVEDAID ruume – kõigepealt kohe lihunikupood, kes müüs inimorganeid; siis mutantsead, kes endale uusi ohvreid valisid ning mootorsaega hirmutasid; vahepeal sattusime surnuaeda; muidugi ei puudunud Freddy Krueger; palju oli liikumist mööda kottpimedaid kitsaid koridore, kus ei olnudki midagi näha, vaid liikusidki kompamisi edasi; kõige viimase asjana pandi meile kotid pähe ja kästi nöörimööda liikuda, vahepeal sositati sulle asju kõrva või puudutati õrnalt või pritsiti vett käele. Kogu kogemus ei olnudki nii hull, kui pelgasin. Mida ma tähele panin, siis näitlejad kuulasid ja jätsid meelde inimesi nimesid või mingeid hetki ning kasutasid neid hiljem ära.

Kuna enamusele see siiski nii õudne ei olnud, siis arutasimegi hiljem, et tegelikult oleks olnud võimalusi veelgi hirmutavamat elamust pakkuda – näiteks kottpimedates koridorides haarata inimeste jalgadest; mingi hetk ehmatada hoopis seltskonna tagumist poolt; või kui asja lõppedes parkla poole läbi pargi tagasi jalutades hüppaks keegi põõsastest välja. Minu arust oli see just paras meelelahutus täiskasvanutele, ma ei oleks tulnud selle pealegi, et Noorhärra kaasa võtta, kuigi ühel seltskonnas oli selline 4-5 aastane laps kaasas. Ma ei kujuta ette, kuidas see pisike kõik asja üle elas, sest juba puberteetide pealt oli näha, et päris õudne kogemus nende jaoks.

Õhtul läksime välja ning oli väga lõbus ja meeleolukas olemine. Sai tantsitud ja naerdud ning isegi kojutulemisega läks hästi, sest meie takeaway tehti valmis kümne minutiga (ennustatud poole tunni asemel) ning ka takso oli koheselt olemas. Kella kolme ajal öösel kanaparmot friikatega süüa ei ole kindlasti kõige targem ja tervislikum mõte, kuid see oli NII hea. Ja väike soovitus tulevaste põlvede tarbeks – tikk-kontsadel tantsima minna ei ole üldse hea mõte!

Jõuluks koju

Elevus on see, mida olen viimased nädalad tundnud. Jõulud on alles 3.5 kuu pärast, aga mina juba ootan neid väga. Rohkem kui tavaliselt, kuna jõuluaeg juba iseenesest mulle väga meeldib. Isegi kui laual ei ole traditsioonilisi Eesti roogasid, kingid ei kuhju PÄRIS puu alla ning lumest võin ainult und näha. Kuid sel aastal, pärast viit aastat eemalolekut, oleme jõulud Eestis. Ja mitte ainult jõulud, vaid ka uue aasta. Ootamatu 10 päevane puhkus kodumaal. Me oleme juba mitu aastat plaaninud, et jõule tähistame Eestis, ideaalis iga teine aasta, kuid ei ole kuidagi jõudnud. Seekord aga panime kindlalt paika, et sõidame minu sünnikoju, liiatigi kui Miku ju käis viimati Eestis august 2018.

Nagu ikka, hakkasin pileteid vaatama päris varakult, kui ma ei eksi, siis juba enne augustikuist puhkust. Teada ju on, et jõuluks lendavad palju koju või kellelegi lähedasele külla ning mõistlik on osta piletid ära suhteliselt varakult. Kuna ma vandusin käsi südamel, et ei mingit otselendu Riiga ja siis pikka autosõitu Tallinnasse, uurisin vahemaandumisega variante. Minu üllatuseks oli valik väga kasin. Mitte seetõttu, et piletid oleks meeletult kallid, vaid ei olnudki nagu midagi eriti valikus. Kuna ma enam ei tahtnud väga praktiseerida varahommikusi lende või pikka istumist kuskil lennujaamas järgmist lendu oodates, siis ei olnudki nagu midagi. Või noh, valetan – oli küll. Meile kolmele oleks saanud piletid MAN-TLL-MAN vahemaandumisega umbes 750 naelaga+ arvatavasti äraantav pagas, aga olekski olnud kas väga varajane lend või pikk istumine vahelennujaamas. Seega jätsin küll selle variandi meelde, kui tahtsin siiski odavamat ja mugavamat varianti leida.

Järgmiseksmurdsin oma sõna ja uurisin siiski Riia kaudu lendamist, aga sellisel juhul lennujaamast rendiauto võtmist, et oleks meil ka Eestis olekul rohkem vabadust pluss muidugi pikal sõidul Riiast ja tagasi oleksime ka oma aja ja vahepeatuste peremehed. Lennupiletid ise oleksidki olnud odavamad, mitte muidugi märkimisväärselt, umbes 650 naela koos käsipagasite. Aga 10 päeva autorenti oleks lisanud eelarvele pea 1000 eurot+kütus, seega ka see ei olnud mõistlik mõte. Korraks valdas mind ahastus, et kas jälle ei saa ma jõuluks koju, kuigi pileteid vaatame juba 4 kuud ette. Aga no mis sa teed eksole, kuna meil on hetkel aktuaalne teema majaostuks sissemaksu kokku saamine, siis kuskilt jookseb ka meie taluvuse piir.

Ühel õhtul just kurtsin Mikule, kui tobe on kogu olukord, kui talle tuli geniaalne mõte pähe – miks mitte proovida seekord Londoni kaudu minemist. Eelmine aasta ma isegi kaalusin oma jaanuarikuist tulekut Londoni kaudu, kuid kuna reisisime Noorhärraga kahekesi, siis arvasin, et äkki on see veidike liiast. Londonist lendavad otse Tallinnasse nii Ryanair kui Easyjet (konkurents ja mõistlikumad hinnad) ning meie juurest on sinna sõitu umbes 4 tundi, midagi sarnast kui sõita Riia-Tallinn ja tagasi. Vaatasime vabade piletite olemasolu ning minu üllatuseks oli neid rohkelt ning ka mõistliku hinnaga. Arutasime kiirelt läbi ka meie detsembriplaanid enne jõule, kellel on sünnipäev ja kes läheb jalkat vaatama ning sai otsustatud lennata jällekord (!) Ryanairiga. Muidu oleksime võinud isegi kahte lennufirmat kombineerida, kuid nad lendavad erinevatest lennujaamadest, mis on teineteisest päris kaugel, kuid meie sõidame Londonisse autoga. Autoga seetõttu, et väljalend Tallinnasse on 6:45 hommikul, seega lennujaamas peaksime olema umbes 4:30 (ma ei ole kindel kui suur on Stansteadi lennujaam ning seetõttu olen pigem varem kohal. Tagasilend maandub õhtul 21:20.

Ma tean, et ma ütlesin kategoorilise EI varahommikuste lendude kohta, kuid see variant lihtsalt tundub kõige mõistlikum ja tehtav praegu. Kui me südaöösel Standstedi sõitma hakkame, on liiklus maanteel rahulik, saame ise teha peatusi millal soovime ning Noorhärral on uneaeg. Eks ta võib lennul pahur olla, kuna eelnev öö saab olema katkendlik (äkki siiski magab kogu lennu), kuid meil on vaid üks pea kolmetunnine lend ja oleme Tallinnas kohal. Tagasituleku puhul on sama, et liiklus pigem rahulik, Noorhärral uneaeg ning jällegi oleme ise enda peremehed. Kui niimoodi mõelda, siis ma pigem sõidan autoga 4 tundi kui istun kuskil lennujaamas kinni 6 tundi. Pluss see vahemaandumistega reisimine venitab päeva ikkagi päris pikaks, just lapse seisukohalt. Piletite ja äraantavate käsipagasite eest kahele inimesele mõlemal suunal maksime 480 naela, pluss auto parkimine 10ks päevaks 87 naela (Manchesteris oleksime ilmselt samas mastaabis summa maksnud). Arvatavasti ostan juurde ka suure kohvri mingi hetk, kuid see on juba pisem väljaminek. Piletite kogumaksumus osutus just selliseks, et saime Saabi müügist saadud summa eest need ära osta.

Mõnna, ma ei jõua ära oodata jõule … ja muidugi puhkust üldiselt Eestis 😉

Inimesepõlgurist sotsialiseeruja

Kui kerida aega nii 15-20 aastat tagasi ja mõtleme hilispuberteedis-varajases täiskasvanueas olevale Kerstile, siis üks minu tundemärke oli igavene sotsialiseeruja. Ma tahtsin olla inimeste lähedal, käia üritustel ning tunda ennast ümbritsetuna elust. Nädalavahetustel tahtsin alati midagi sõbrannade ja perega teha, suveti seigelda mööda Eestit ning mida suurema kuulajaskonnaga üritus kuskil toimus, seda kindlamalt tahtsin ka mina kohal olla. Eks oli hetki, kui üksi oli ka hea, kuid pigem nautisin siiski melu ja sellega ümbritsetud olla. Mäletan siiani, kui suurt elevust tõi mulle ja sõbrannale ühel suvel KÕIGIL Õllesummeri päevadel osaleda. Kreisi. Milleks??? Aga tookord oli see minu jaoks üritus number 1 kus olla, sest A) palju rahvast ja suminat ja B) erinevad esinejad kellele kaasa elada (ning kelle nägemiseks inimeste vahel trügida). Nagu arvata oskate, eelistan nüüdseks pigem vaiksemat elu 🙂

Ma poleks elus arvanud, et mina olen see, kellest saab nii mõnigi kord inimesepõlgur. Alustame juba sellest, kuidas mulle ei meeldi näiteks shoppamas käia, sest inimesed! Üldjuhul on minul ju aega teha seda nädalavahetuseti, nagu paljudel teistel töölkäivatel inimestel, mistõttu pean selleks “võitluseks” ikkagi vaimselt ette valmistuma. Eelistatult käin riiete ja jalanõude jahil üksi, sest Noorhärra järgi vaatamine ja poes riiete/jalanõude valimine on tegevused, mis omavahel ei sobi 😀 Isegi kui elimineerida see üks pisikest kasvu segav faktor, siis teised shoppajad jäävad. Üldjuhul poes ikka on mitmeid inimesi, kes sulle liikudes ette jäävad, stangedelt samu asju vaatavad, proovikabiini ees järjekorra tekitavad ning samamoodi ootad sa nende seljataga kassasabas. Rääkimata nendest inimestest, kes jalutavad kaubanduskeskuse koridorides, üldjuhul eriti aeglaselt siis, kui sinul nii palju aega ei ole.

Või diskotamised – oli hetki, kus ma käisin neljapäev, reede ja ka laupäev väljas ning võlgujäänud unetunnid ei olnud probleem. Nüüd ilmselgelt satun diskotama harvemini ning isegi siis peab selleks päris hea põhjus olema. Jah, mulle meeldib tantsida, kuid ööklubisse minek ei ahvatle mind siiski mitte. Üleeile sattusime üle pika aja välja, sest üks sõbranna läheb reisima ja tähistasime tema minekut. Ühel hetkel, kui oli vaja veidike hinge tõmmata istusin baariäärde pukile, vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin endamisi, kuidas see atmosfäär ei ole enam minu jaoks – inimestest pungil tantsusaal, baarileti esine trügimine, pikad vetsu järjekorrad, väga vali muusika (kuidas baarmenid klientide tellimusi siiski tuvastada suudavad on minu jaoks igavene müstika). Ma ei ütle, et õhtu oli katastoof, tegelikult oli vahva väljas käia, tantsida jalad villi (ja avastada hommikul voodisse langedes, et päevane 10 000 sammu on juba täis), lobiseda ja omade seltskonda nautida, kuid natukeseks ajaks piisab. Nii mitmeks kuuks kindlasti, sest ma juba tean ühte oktoobris toimuvat olemist, mis ilmselt väljas pubitamisega lõpeb.

No ja väliüritused. Eile käisime kohalikul toidufestivalil, mis oli ühendatud iga-aastase 10km jooksuüritusega. Lühidalt öeldes, tänavad oli eriti kitsad üles pandud välitelkide ja erakordselt tiheda rahvamassi tõttu. Mõneti olime selleks kõigeks valmistunud, kuna läksime teadlikult toidufestivalile ent siiski haaras meid mõlemaid Mikuga jällegi see õud, kui pead trügima, paluma inimestel liikuda et näha mida pakutakse, ootama järjekorras. Äkki see on see kannatamatust jälle, millega pean tööd tegema? Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed, või ütleme liiga suures koguses inimesi (inimeste üledoos?!?) teeb mind koheselt närviliseks ja tahan neist eemale saada.

Ma olen tegelikult mõelnud, et millest selline muutus, et kui 20 aastat tagasi ei seedinud ma füüsilist üksindust, siis nüüd tahakski pigem omaette olla. Vanus võib siin tõesti mingil määral rolli mängida, kuid tean eakaaslasi, kes on ikka väga väga sotsiaalsed ja nautivad rahvamasse. Algul mõtlesin, et olen ju üleskasvanud pigem väiksemas kohas ning meie elasime veel küllaltki eraldi ehk kodu oli vaikne pelgupaik ning nüüd tõstab minus pead soov jällegi vaikuses olla. Või äkki mõjutasid mind Austraalia aastad, sest enamuse ajast ma/me ju elasime pisikestes külakestes või täielikus eraldatuses ja harjusime sellega. Tegelikult ma arvan, et asi ongi selles, KUI ülerahvastatud UK on. Privaatsusest kui sellisest võib siin ainult unistada kui sa just miljonär ei ole, et endale lahmakas maad osta ning selle keskele eramu üles panna. Meie oleme siin koguaeg elanud ümbritsetuna inimestest, meie enda elamine on pigem väike ning naabritega on ka lood nagu on, ikka satub tõrvatilgake või kaks meepotti. Ehk sa ei saa kuhugi põgeneda ega hinge tõmmata, sest alati on kuskil keegi. Isegi jalutamas käies satume pidevalt kellegagi kohakuti. Peaksime vist Noorhärraga rohkem rajaväliseid seiklusi harrastama hakkama.

Mis ma öelda tahan, ongi see, et kuigi inimene ise ei oane tähele, kuidas ta ise, tema soovid ja eelistused muutuvad, siis pikas perspektiivis tagasi vaadates tuleb selline ahaa-efekt küll peale. Võib-olla kunagi, kui Eestisse kolime ja saame oma pelgupaiga kuskil eraldatuses, siis hakkan ka inimesi jälle igatsema ?