Pühapäevane väljasõit meie pere moodi

Eilne päev lubas väga ilusat ilma ja seega tekkis hea võimalus perekondlikuks väljasõiduks. Noorhärra lubas meil magada lausa poole kaheksani, mistõttu olime päris reipad ja elevil eesolevast päevast. Algne plaan oli külastada Miku vanemaid, kuid kuna nad elavad meist päris kaugel (nii 2.5 tundi autosõitu üks ots) ja me niigi läheme neile paari nädala pärast pikemalt külla, otsustasime et jääme kodule lähemale. Teel bensiinijaama nägime kuulutust sel nädalavahetusel toimuvale laadale, kus on igasugu erinevat tegevust ning võtsime suuna sinna. Olime juba peaaegu õigeaegselt (loe suts enne ametlikku avamisaega) kohal, kui meie seiklused hakkasid 😀 Nimelt ei tulnud me selle peale, et võtta samast bensukast, kus autole kütet sai, ka sularaha, sest loomulikult käib ju enamus arveldamist laatadel sulas. Meie pere on aga teada tuntud sularahavaba perekond, mis vähemalt siin mail on pigem kahjulik.

Ühesõnaga, sõitsime TEADLIKULT õigest teeotsast mööda, sest ümbruskond lubas leida kohe kohe kas mõnda poodi või bensiinijaama, kus tavaliselt on ka sularahaautomaadid. WRONG! Seda on liiga tihti juhtunud, et muidu niisama ringi sõites näeme igal pool bensukaid, kuid kui reaalselt ühte vaja on, siis on nad kui maamuna pealt pühitud. Ma arvan et sõitsime kena veerand tundi ringi, sest kohe-kohe pidi ju tulema koht, kus sularaha võtta. Aga ei tulnud. Seega, hakkasin oma telefoni mapsirakendusest otsima bensukaid. A vot esiteks on minu telefon juba nii vana (ikkagi kaks aastat kasutuses olnud) ja aeglane, teiseks peksab segast/jookseb kokku/avab oma suva järgi erinevaid rakendusi, et ma vihastasin korralikult ja koukisin meie gepsi välja. Too on muidugi veel vanem kui telefon ja veel aeglasem käima minemisel ja veel uimasem oma asukoha tuvastamisel. Kui ta lõpuks tööle saime ja panin sihtkohaks lähima bensuka, hakkas ta meid kuhugi Leedsi kanti suunama, sest ülla-ülla, tema mälus olime me veel Halifaxis, kus pulmas käisime 😀 Dsiisas, panin siis talle kodu aadressi peale, et ta end nö uuesti ära lokaliseeriks ning siis otsisin uuesti lähima bensuka välja. Pange tähele, et kogu selle aja, kui mina toimetasin tehnikaga, sõitis Miku edasi ja kui muidu valis ta ristmikel/ringteedel ikka otsesuuna, siis just tol hetkel kui geps hakkas meie bensuka asukohta välja arvutama, keeras tema ringilt vasakule. A muidugi asus bensukas ringilt otse edasi 😀 Seega, sõitsime a la pool kiltsa järgmise ringteeni, seal tegime 360 kraadi ja suunasime autonina õigesse suunda. Sest siinmail ei saa tihtilugu lihtsalt üle pidevate joonte sõita, sest sõidusuunasid eraldavad haljastatud ribad. No see selleks, bensukani jõudsime ja saime ka sularaha võetud. Egas muud kui laada aadress gepsile sisse ja minekut … Oleks see vaid nii lihtne olnud.

Alguses tegelikult oligi, sest geps suunas meid ilusti kiirteele. Mis tal aga märkimata jäi (ilmselt siiski ei ole mina talle hiljuti tarkvara uuendust teinud), oli see, et kiirteel on ehitustööd ja sellega kaasnevad ümbersõidud. Seega oli olukord, kus geps käskis ühes suunas minna, kuid see suund oli kinni ja meie üritasime siis ise orienteeruda. Ühel hetkel käskis geps kiirteelt maha sõita ja ka ümbersõidu sildid näitasid samas suunas. Tegimegi nii ja sattusime pisikesse ummikusse. Ei lasknud me endid sellest heidutada ja sõitsime vastavalt siltidele, kuni ühel hetkel avastame, et olime samal kiirteel tagasi 😀 Sest ümbersõit oli niimoodi korraldatud. Hakkasime vaikselt närviliseks muutuma ja üritasime siis gepsu MITTE kuulata ning orienteeruda laada lähedal asuvasse linnakesse asukoha siltide kaudu, noh et enam-vähem olla õiges kandis ja ise ka aru saada kus me oleme. Muidugi saatis meid igal pool ehitustööd, ümbersõidud ja kergelt ummikus liiklus. Mingi hetk olime juba niimoodi eksinud, et otsustasime gepsil saata meid teisele kiirteele, mille kaudu saaksime ka koju. Et siis saame enam-vähem aru, kus me oleme, et edasi orienteeruda. Vinks-vonks jõudsime soovitud kiirteele ja panin gepsile uuesti laada aadressi sisse. Niipalju kui üritasin gepsist lugeda, tundus et seekord juhatas meid mujalt teed kaudu. Ja ka topelt kontrolliks telefoni mapsirakendusse sisse löödud marsuut näitas nagu teekonda muid teid pidi. Jube tsill hakkas, sest tundus et olime mõnusalt õigel teel, jutustasime omakeskis ja olime veel eriti õnnelikud, et meie kiirteelt mahasõit oli vahetult enne ummiku algust. Magasime küll ühe õige teeotsa maha, kuid geps arvutas kähku meie teekonna ümber ja sõit jätkus.

Ma arvan, et viis minutit hiljem olime Mikuga mõlemad valmis koju tagasi minema, sest me olime UUESTI selle kuramuse suure ehitustööde läheduses, mille ümbersõidud tekitasidki segadust. Ausõna, ma lihtsalt tahtsin nutma puhkeda, sest ma ei suutnud uskuda, et niimoodi ringiratast sõitsime. Ja kusjuures, no ma absull ei orienteeru ikka veel Inglismaal teedel ja uuemal ümbruskonnal ilma gepsuta, sest isegi kui tahta loogika abil orienteeruda, siis ei kehti see siinmail. Noh, loogika ei kehti :S Ma olin jummala kindel, et me satume jällegi sinna ümbersõidule, kus me juba olime ja ringiratast sõitsime, sest ümbruskond seda ähvardas teha, kuid mingil imekombel olime me ikka ehitustööde mingis teises sektsioonis. Ja tegelikult lõpuks me ka jõudsime laada väravasse, kus oli megapikk järts, sest ilus ilm oli ju ja eks paljud tahtsid oma pühapäeva lahedalt veeta. Nagu me Mikuga naljatasime, siis Inglismaal on kolm võimalust meelelahutuslikuks ajaveetmiseks – shoppamine, parkides/terviseradadel jalutamine ja muuseumid. Ehk kui kuskil miskit muud toimub, siis joostakse sellistele üritustele tormi. Ma arvan, et venisime järtsus kokku 20 mintsa ja isegi Noorhärra muutus rahutuks, sest iluuni oli otsa saanud ja eks temalgi tüdimud peal, et kaua võib niimoodi ühe koha peal istuda.

Igatahes, auto saime pargitud, enda kodinad kokku pakitud ja laada külastus võis alata. Iseenesest täitsa vahva üritus, oli nii uue/käsitöökauba kui kasutatud asjade müüjaid ja muidugi ei puudunud tavapärase nipet-näpet pudina müüjad, kes tegelikult kõrgemat hinda oma kauba eest küsisid kui sama asja eest tavalises poes maksta. Lisaks oli paar telki erinevate lindude näitusega, erinevad uunikumsõidukid (motikad, autod, bussid, veokid), rohkelt atraktsioone laste meelte lahutamiseks (meie rahakoti õnneks ei oska Noorhärra nendel hullamist veel tahta), ja muidu söögiputkad. Mille puudumine mulle silma jäi ja mida minu arust Eestis ikkagi laatadel osta saab, on nö värske omatoodangu müümine – a la maasikad, mustikad, murakat jne, värsked soola- ja hapukurgid, kodukootud leib, ise suitsutatud sink jne. Ehk sul on võimalik ehedamat maitseelamust saada ja veidike tervislikumalt toituda. Siin on tavaline, et sul on putka, mis teeb burgereid (valge sai, pihv, praetud sibul, soovi korral juust ja ise paned kastmeid), hotdoge (pm sama sisu mis burgeril) ja grillitud võikusid. Lisaks putkad, kus saab pitsat, fish & chipsi ja siis erinevad kohalikud maiused. Muidugi on veel jäätiseauto ja mina silmasin ka korraliku kohvi tegijat, kuigi isu mul selle järgi ei olnud. Seega kõhu jah saad täis, kuid mul on korralik kiiks juba tekkinud, et MA EI TAHA seda saia endale näost sisse ajada, eriti just valget saia. ja tervislikumat alternatiivi ei ole, kui sa just enda piknikukorvi kaasa võta. Järgmine kord ilmselt peame seda tegema.

Iseenesest oli vahva ringi käia ja uudistada. Nö. keskväljakul toimus erinevate uunikumide paraade, mida Noorhärra meie sülest huviga jälgis, vahepeal viskas ta silma looja ja meie kiikasime, mida huvitavat telkides pakutakse, tegime mõned pildid ja ootasime ka õhtu ühe viimase naela ehk trikitaja esinemise ära. Eks kui mitte arvestada meie hommikust “seiklust”, oli väga vahva päev, sest kojusõidul ei tekkinud meil mingeid probleeme ja ilm püsis piisavalt ilus, et Noorhärra veel õues veeski sulistada sai.

Advertisements

Pulmaskäik

Nädalavahetusel juhtus see, et esimest korda olin mina Noorhärrast terve öö eemal. Mikul on seda paar korda varemgi juhtunud, kuid minul mitte. Läksime kauaoodatud pulma ning Noorhärra jäi koju vanaemaga kvaliteetaega veetma. Kui aus olla, siis põdesin natike, rohkem enda pärast, et kuidas see öö eemal välja näeb. Noorhärra on ise suht tsill laps ja tal üldjuhul ei ole probleemi kellegagi kahekesi meist eemale jääda (ja nii ka seekord). Ma ise lihtsalt pabistasin, et hakkan kohutavalt teda taga igatsema ja ei saa õhtut nautida. Jah, igatsesin küll, aga samal ajal oli mõnus vaheldus ka. Seda enam, et sain näituseks rahulikult nii palju punast veini juua kui vaid tahtsin, sest ei olnud ju kedagi, keda peaks koju sõidutama või kelle eest hoolt kandma või kelle jaoks öösel ülesse ärkama. Eks pühapäeval ju oli vaja lapsevalves olla kui kodus tagasi oleme, kuid minu sisemine alkomeeter hakkas just õigel ajal tööle ning mingit pohmellust ma kannatama ei pidanud.

Aga rääkides ettevalmistustest, siis esiteks otsustasin ma laupäeva hommikul oma kleidi osas ümber, mis tähendas ka seda, et pidin minema kiirkorras linna paari asja ostma. Tüüpiline mina, et mõni asi ikka liialt viimasele minutile jääb. Aega läks sutsuke kauem kui plaanisin, et pm oli meil lapsehoidja juba kohal kui mina tagasi jõudsin, kuid ometi oli aega kaks sõna lobiseda, kiirelt pesus käia ja siis joosta ilusalongi. Õnneks asus viimane tõesti nurga taga, mistõttu hiljaks ma ei jäänud. Sain muidugi jälle kord ärrituda brittide teenindusvaldkonna pohhuismi peale*, kuid minu õnneks lahenes kõik hästi. Nimelt, kui kohale jõudsin, vaatas meikar mind nagu uut ilmaimet. Temal näiteks ei olnud kuskil kirjas, et ma tulema pidin :S Kusjuures ma mäletan väga hästi, et kui endale aega kirja panemas käisin mai lõpus, siis oli tema ka olemas, küll kliendina, ent ta nägi mind ja teadis et peab oma ajagraafikust üle vaatama, kas on vaba aega ning vajadusel mulle helistama ning muudatused sisse viima. Mingit kõnet ma ei saanud nende nädalate jooksul ja kuigi ma igapäevaselt salongist mööda jalutasin ja pea iga kord mõtlesin igaks juhuks sisse põigata ja küsida, kas mul ikka on aeg kirjas, siis ei teinud ma seda. Sel lihtsalt põhjusel, et helistanud ei olnud mulle keegi ja mul oli kodus infovoldik mulle broneeritud ajaga. Seega miski ei viidanud, et minu aeg oleks justkui unustatud. Samas äkki ongi hea, et ma sisse ei põiganud, siis oleksin avastanud varem, et mul ei ole bronni ja siis ei oleks nad ilmselt ka mulle vastu tulnud ja pigem palunud uue aja kuskil mujal leida. Siis oleks puuks käes olnud 🙂

Ootama pidin kuskil 20 minutit ja siis läks veel poolteist tundi, kuniks ilus ma olin. Meigiga jäin väga rahule, juuksed olid sellised OK, aga selleks ajaks kui me umbes 2.5 tundi hiljem oma öömajale jõudsime, pidin ikkagi ise kohendama ja sättima seda. Hea, et ma juukselaki taipasin kaasa võtta. Vahetasime riided, võtsime all pubis paar tervitusklaasi ning sõitsime taksoga peopaika. Pilte mul kahjuks suurt ei ole, sest ma läksin peole ikkagi 🙂 Mõned pildid proovisin endast teha, kuid midagi selget sealt välja ei tulnud.

Pidu ise oli vahva – palju rahvast; live bank; baarinurk, kus koguaeg melu käis; saime osa nii pulmatordi lahtilõikamisest (maitsta kahjuks ei jõudnud) kui nägime pruutpaari esimest tantsu; mingi hetk maiustasime grillburgeriga, kuid üldiselt sotsialiseerusime palju Miku tuttavate ja sõpradega ning tantsisime palju. Poole ühe aeg öösel löödi lambid põlema ja oli aeg end minekule seada. Meil vedas ja saime takso väga kiirelt ning umbes ühest olime juba voodis. Niiiiii mõnus oli magama minna teadmisega, et keegi sind üles ei ärata ja hommikul põõna kaua tahad. Njah, põõnamisest ei tulnud midagi välja, sest kõht läks tühjaks ja nii me kaheksast ennast sööma sättisime. Full English Breakfast – isegi kui sul pohmakat ei ole, on see parim pohmakaravi 😀

Ilm oli hästi nadi ja vihmane, seega võtsimegi suuna kohe kodu poole tagasi. Üks noormees tervitas meid väga laia naeratusega ja roomas kribinal meie juurde, et sülle saada. Tegelikult oli täitsa mõnus kodus varakult tagasi olla, sest nii jäi meil pea terve pühapäev niisama olemise jaoks. Ja see öö eemal andis mulle korraliku energialaksu. Peaks tihemini niimoodi kahekesi ära minema 🙂

*olen tähelepannud, et kuigi palju kiidetakse brittide klienditeenindust, siis vähemalt siin minu ümbruskonnas saan tihtilugu tunda liiga familiaarset suhtumist. Jah, minu probleem, et ma ei taha kassiiridele ja ilutegijatele oma tervet elulugu jutustada, kuid see ei takista mind seda mitte nautima. Samas selline small talk on mul teinekord kerge tulema. Igatahes, viimane kord kui ma end korralikult välja vihastasin, ja mistõttu ma enam sellesse salongi oma jalga ei tõsta, oli jõulude aeg kui oli meil jälle kord pulma minek. Sain suht viimasel minutil endale aja kirja ja läksin kohale nagu peab. Arvestasin, et vast tunnike-poolteist läheb ja selle aja saab Miku Noorhärraga kodus hakkama. Tol hetkel oli ta veidike üle kuu vana ja puhtalt veel rinnapiimal (mida ma ühe söögikorra jagu ka välja pumpasin). Kui ma salongi jõudsin, vabandati, et suts läheb aega enne kui minu juuksed ja meik ette võetakse. Mida mulle aga ei öeldud, oli see et nad oli ajaga juba niigi jännis ja kõik bronnid olid umbes pooleteise tunni võrra edasi lükkunud. Kui ma seda oleks teadnud, siis ilmseks oleksin koju läinud ja proovinud ise midagi leiutada. See suts oli 20 minutit, kui keegi leidis lõpuks aja mulle rullid pähe keerata. Pärast seda ootasin ma tunnike vähemalt ja nihelesin toolil, sest teadsin juba et kodus hakkab olukord veidike kriitiliseks muutuma. Ootasin veel, sest pm oli möödunud pea kaks tundi sellest ajast kui ma uksest sisse astusin. Lisan siinkohal, et teenindajaid oli mitu ja inimesed reaalselt ootasid, kuid ometi neil oli aega lobiseda, nalja visata ja niisama oma pause võtta. Kui ma juba pea poolteist tundi olin oma toolis istunud, siis ei pidanud enam vastu ja küsisin konkreetselt tollelt tidrikult, kes mu juuksed tegema pidi (ja kes on ka koha omanik), et kaua ma veel ootama pean … niigi olen siin pea kaks tundi istunud niisama, samal ajal kui mul on kodus pisike beebi ootamas. Oh sa juudas kus salong hetkega haudvaikseks jäi, sest ega keegi ju Inglismaal julge näkku otse öelda kui midagi ei meeldi, ikka naeratades kiidetakse vaid takka. Pärast seda hakkas juuksur end kiiremini liigutama ja peagi ma toolis istusin. Ta küll üritas mu tuju veidi parandada arendades small talki, aga no välja see tal ei tulnud. Kui juuksed tehtud, oli kui imeväel kohe ka meikari tool vaba ja pm sain ma tunnikesega korda, nägin muideks väga hea välja ja jäin tulemusega rahule. Aga vot see, et niimoodi mind ootama pandi (nii paraku juhtub alati selles salongis, sest eelnevalt olen seal paaril korral lõikusel käinud) viskas kopsu nii üle maksa ja pani mind väga halvasti ja mitte respekteeritult tundma, et ma lihtsalt ei lähe sinna tagasi. Lisaks veel see, et maksin lõpuks rohkem, kui mulle algselt ennustati (ei tea, kas liigselt nende õhu hingamise eest). Seda enam, et ilusalonge on siin nii palju ja tundub, et klientuuri ka jätkub (äkki seetõttu lubavad nad endale sellist suhtumist), seega olengi nüüd jälle ühes teises juuksuriteenuseid kasutanud.

Isadepäev brittide juures

Seda armast päeva tähistavad ka britid, küll mitte novembris vaid hoopis iga juuni kolmandal pühapäeval. Kui eelmine aasta olime Miku vanemate juures ning tegin Mikule siiski pisikese kingi, sest olime ju Noorhärra olemasolust juba teadlikud, siis sel aastal tähistasime Isadepäeva vaid oma perega. Eks tahtis ju meie pere isa ka oma tähelepanu saada ning oleks olnud ebaaus seda rõõmu temalt võtta.

Hommikul äratasime oma isa üles pisikese kingikotiga. Käisin eelmisel õhtul poes, sest ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda midagi vajalikku ja asjalikku, mis Mikule meeldiks, kuid mis hingehinda ei maksa. Välja mõtlesin 😉 Kingikoti andis loomulikult üle Noorhärra, noh see oli pigem lihtsalt ümber tema käe, kuid asja point oli, et laps annab üle. Isale meeldis kingikoti sisu väga ning pisikese lisakingina lasime tal rahulikult hommikul edasi magada … Noorhärra nimelt arvab, et pool 6 hommikuti ärgata ei ole teab mis probleem 😀

Kui me lõpuks ärgatud saime ja hommikuste toimetustega ühel pool, pakkisime oma pere autosse ja läksime väljasõidule. Tegelikult meil sihtkohta ei olnud veel peas, kuid kuna Miku on Yorkshire’st pärit ja ka mulle meeldib sealne olustik ja vaated, otsustasime sinna poole ka suunduda, et käigu pealt otsustada, kuhu läheme ja mida teeme. Pärast paari tunnist autosõitu ja veendumist, et pühapäev tuleb ilusalt päikeseline ja soe (loe: väga kuum Inglismaa mõistes) jõudsime sellisesse kohta nagu Bolton Abbey. Tegemist on ühe kloostri säilinud varemetega, mille ümber on vaikselt kasvanud väike külake ning koos mitmete muude vaatamisväärsustega moodustavad mõnusalt suure pargikese. Eraldi tõmbenumber tollel päeval nagu hiljem selgus, oli kohalik jõeke.

Pakkisime endid vankrisse, koos igasuguse tavaariga, mille vajalikkuses Miku alguses kahtles, kuid hiljem õnne tänas, et asjad kaasa said, ning suundusime parki. Eelnevalt küll tegime pisike hommikusöögi peatuse kohalikus teetoas. Kuigi meie olime kohal poole 12 aeg, siis juba selleks ajaks oli päris palju inimesi tulnud samasse kohta oma päeva veetma. Iseenesest arusaadav ka, sest tegu oli ju Isadepäevaga/pühapäevaga ning lisaks ootamatult ilusa ja suvise päevaga. Jalutasimegi esimese pisikese rannaribani ja laotasime oma piknikuteki maha – meie saime mõnusalt külitada ja Noorhärra niisama ringi patseerida ning aednikku mängida. Nimelt talle pakub kohutavalt palju huvi igasugune muru, ta võib tõsimeeli pikalt uurida ja proovida kätte saada seda. Pärast jalapuhkust suundusime varemeid vaatama ning edasi juba jalutasime piki jõekallast edasi.

Muideks, kui me algselt arvasime, et väga palju rahvast oli selles esimese rannas, siis me alles saime näha, KUI paljud tulid oma puhkepäeva Bolton Abbeysse veetma. Meie rada viis järgmise autoparklani, mis uputas autodest, lisaks olid agaramad parkijad end juba sätinud ka muruplatsileritta (mis on seal lubatud) ning autosid aina vooris ja vooris juurde. Ühe tõrvatilgana meepotis oli seltskond välismaallasi, kes olid end ühte nurka ringis parkinud/telkinud ning nautisid päeva korraliku venekeelse tümaka saatel. Ses suhtes, et arusaadav kui on suurem grupp sõpru ühiselt aega veetmas, kuid kas seda on vaja teha nii valju muusika saatel. Täitsa piinlik oli neist mööduda arvestades, et tegu ei olnud inglastega vaid pigem keskiga Ida-Euroopast. Ma olen ju ka ida-eurooplane ses mõttes ja ka sisserändaja, aga ma ei tuleks iialgi sellise käitumise peale. Õnneks nende omavahelises kõneluses mu kõrv eesti keelt ei haaranud, pigem poola või leedu keel (kuigi ma ei ole keeleekspert).

Jalutasime pikalt mööda kallast ning niikaugele kui silm ulatus, parkisid autod järjestikku – paljudel olid oma (ühekordsed) grillid kaasas, pikniku toolid ja lauad, pikniku korvid vajalike tarbeesemetega, külmakastid söökide ja jookidega, ujumisvarustus ja mänguasjad lastele. Ühesõnaga väga korraliku tavaariga olid inimesed kohale tulnud, sest kui ikka päike paistab ja ilm on soe, siis tuleb ka võimalust koheselt kasutada. Meil jäi seekord söögipoolis kaasa võtmata, piirdusime kosutavate jäätistega ning paari puuviljaampsuga, mis igaks juhuks kaasa sai võetud. Ühel hetkel ristusid meie teed sillaga, kuhu juurde jäime jälle puuviludasse pikutama, kohalike partidega lobisema ning Noorhärraga mängima. Enne autopoole tagasipöördumist tegime pisikese põike ka vette, et Noorhärra saaks tunda, mis on looduslikum vesi, kuid millest minuarust ta kohe üldse vaimustusse ei sattunud. Oli ju vesi ikkagi päris külm ning tema kõhulihased aitasid ilusti jalakesi ülevalpool veepiiri hoida 😀

Tagasi jalutasime teistpoolt kallast, kus oli tehtud ilus matkarada täis lastele mõeldud erinevaid füüsilisi mängukesi ja kohati ka liiga ohtlik st. et teerada oli ilus sile ja piisavalt lai, kuid kõhedust tekitas piirdepuude puudumine, sest üldjuhul oli tee servad päris järsud. Ja tee läks nii teinegi kord üles – alla, mida vankrit lükates läbida oligi veidi … ohtlikum?

Igatahes kokku veetsime pargis mõnusad pea neli tundi, auto oli konkreetne leiliruum kui me tagasi jõudsime ja ega ta maha jahtunudki enne kui juba kiirteel tagasi olime. Kuid selle ajani sõitsimegi lihtsalt aknad lahti, sest algne autouste lahtihoidmine ei mõiganud temperatuuri langusele kohe üldse. See kuumus tegelikult kestis hiliste tundideni, sest õhk lihtsalt ei liikunud. Seepärast tegimegi Noorhärrale kojujõudes hoopis karastava ja jahedama dussi enne magamaminekut ja loputasime endidki minut korda. Kes oleks võinud uskuda, et nii ilusa ilma saame Isadepäevaks ..

Puhkuse teine pool

Tartusse jäin ma plaanitust kauemaks … lausa ühe lisa öö veetsin Triinu juures 😀 Aga igatahes, üritasin ka seekord maksimaalselt pühenduda inimestele ja nii me veetsimegi pühapäeva õhtu Lõunakas pannkookidega maiustades (see oli ärateenitud magustoit pärast imemaitsvat õhtusööki), hommikul lugesin Raxile voodis muinasjutte, päeva peale käisime linna peal kuljaitamas ja õhtu lõpetuseks külastasin keska aegset endist klassiõde ja väga head sõbrantsi. Ma olen ikka üritanud nii Triinu kui Merliga igal viimastel kordadel kokku saada kui Tartus/Eestis olen ja alati tundub, et juttu jätkub kauemaks kui aega antud on 🙂

Igatahes, teisipäeva hommikul kihutasin bussiga Tallinna poole tagasi. Isa tuli mulle bussijaama vastu ja järgmised mõned tunnid pidasin umbrohuga mitmevõitlust, mina võitsin. Isaga sai mõnusalt lobisetud elust ja olust, kuni emale tööle järgi läksime. Edasi suundusime poodi, sest meil oli järgmisel päeval peres sünnipäevalaps, kellele korraldati üllatuspidu. Ehk siis venna teine pool sai aastakese nooremaks ja sel puhul peeti tema vanemate maakodus mõnusalt hubane pidu maha.

Neljapäeval aga oli järg minu grillika käes, sest otsustasin juba varakult, et kutsun sõbrad endale külla selle asemel, et ise oma puhkus ringijooksmisele kulutada. Ja minu arust kukkus pidu väga hästi välja – ilmaga meil vedas, inimesed olid super lahedad ja enamus kutsutustest jõudsid ka kohale. Pidu kestis pm kokku 10 tundi ja olin ikka suht väss kui lõpuks ühtul voodisse kebisin 😀

Viimased päevad olid täieikult pere seltsis. Reedel tegime vanematega väljasõidu Kuusalu kanti, imetlesime sealselt rannajoont ning maiustasime hea kalaroaga Valkla Forellis. Õhtul oli muidugi saun, millele eelnes natsa igav (aga vähemalt Eesti võitis) kossulahing, millele me isaga kaasa elasime. Ja laupäeva hommikuks jäigi viimane poes käik, pakkimine (kusjuures, mul jäi koju maha umbes 13kg kast, millele peaksin nüüd soodsa kulleteenuse leidma) ja viimased hetked kodus. Vanaema koos onuga jõudsid ka veel külla tunnike ennem lahkumist … ja nii ma lennujaama minema pidingi. MUIDUGI rahmeldasin jälle pagasi äraandmise alas, sest kuskil oli liiga palju üle, mis sai mujale ümber pakitud. Viimased kallid, ja muidugi pisarad, ning läinud ma jälle olingi. Selleks korraks 🙂

Lennujaama minek sai mega hästi ajastatud, sest pm jalutasin ma turvakontrollist kohe passikontrolli ja seal edasi väravasse. Lend oli jälle täis ning möödus seegi kord kiirelt. Va. pool tunnikest enne maandumist, kui turbulent lennuki korralikult rappuma pani. Isegi mina, vana lennukala, surusin küüned hirmust esiistme peatoesse ja palusin mitte surra 😀 Lennujaamas oli Miku lilledega vastus ja muidugi, tulid mul jälle pisarad silma …

 

 

Puhkuse esimene pool

Harjumatu oli tegelikult ärgata oma lapsepõlvekodus. Kuidagi mõnus ja samal ajal veidike nukker ka, sest jäi ju Miku maha. Olgu siiski öeldud, et puhkus oli piisavalt aktiivne ja sisutihe, et mingist üksildusest ma rääkida ei saa. Esimene puhkuse päev oli lihtsalt nö harjumiseks – sain hommikul juua päris head kohvi, süüa musta leiba kalaga, ning toimetada koduaias ringi.  Kui millestki tunnen Inglismaal puudust, on see oma aed ja sellega kaasnev vabadus/privaatsus. Kuna meil on pooleli maja katuse vahetus, siis tegelesimegi pool päeva sellega. Meie emaga tõime uusi katuse plaate kohale ja isa venna ning tema sõbraga sätitasid neid paika. Päris jõudsalt sai mitu korralikku rida ära pandud. Õhtul käisime emaga poes (kusjuures üleüldiselt tegelesin ma ikka väga väga shoppamisega seekord) sest oli plaanis teha sauna. MMMM … saun. Üks eestlane ikka teab, milline lõõgastus see on 🙂

Järgmise päeva veetsime peaasjalikult õega. Käisime paari asja poest vaatamas, jalutasime mitu tundi loomaaias ringi ja õhtul käisime veel venna juures “soolaleival” Noh, see on veidike liialdus, sest oma uude kohta kolisid nad juba mitu kuud tagasi, aga ma ei olnud seal lihtsalt käinud enne. Õhtul põikas külla veel kooliaegne pinginaaber oma kaksikutest tidrikutega ning viisime kambaga Sofi jalutama. Vaeseke oli lõpuks nii väss, et oli nõus sõna otsest mõttes tee äärde maha viskuma ja enam mitte sammugi liikuma 😀

Pisike Sofi 🙂

DSCN7469

Hetked loomaaias

DSCN7003

DSCN7006

DSCN7008

DSCN7021

 

Nädalavahetus kujunes täielikult kanuumatka tähe all. Osalesin mina viimati sellel suhteliselt igasuvisel traditsioonil 2012 aastal ja hakkasin juba vaikselt puudust tundma jah. Seega laupäeva varahommikul suunasime autoninad Tartu Lõunakeskuse poole, Mäol tegime traditsiooniline kakao/kohvi ja hotdogi peatuse ning peale söögikraami ostmist ja teiste reisilistega kohtumist olime valmis jätkama teed kohtumispaika. Seekord jäime me päris korralikult hiljaks, kuid mis teha kui ostud võtsid kauem aega ja NAV süsteem veidike pirtsakas oli. Igatahes kohale me jõudsime ja pärast viimase hetke ettevalmistusi ka paati istusime.

Seekord veetsime öö ühes eravalduses tänu ühele tutvusele. Ja koht OLI ILUS. Meie käsutuses oli saunamaja, kus tõesti ei puudunud miski. Lisaks oli piisavalt ruumi telkla üles panemiseks nii, et keegi kellegi potensiaalset norksamist kuuleks 😀 Õhtu sai tegelikult päris varajase lõpu, sest eks palju olid lihtsalt surmväsinud päevasest jõutrennist, kuna veetase oli piisavalt madal, et aegajalt maadlesid kõik kivide/roigaste otsa kinni jäämisega. Hommikul aga ootas soovijaid munapuder singiga, muidugi kohvi ning ka võikud. Mõned seltsilised pidid küll teise päeva hommikul lahkuma, kuid enamus siiski sõudis võiduka lõpuni. Ja kusjuures teine päev ei olnudki füüsiliselt nii hull kui esimene. Hilisel pärastlõunasel tunnil seadsime autoninad Tallinna poole tagasi, kusjuures mina jäin hoopis päris mitmeks päevaks Tartu sõbrantse üle vaatama.

Siin on pisike kokkuvõte meie matkast 🙂

https://www.youtube.com/embed/8Fk7NuxdJkI“>

Ma sain puhkust

Minu töö on pehmelt öeldes kreisi … või äkki on see pigem tavapärane olla rakkes peaaegu 24/7 kui sa oled personaalassistent. Igatahes, tekkis mul tihti tunne, et vajan puhkust, kuid töökohustused seda lihtsalt ei võimalda. Või ei ole ma ise piisavalt tugev, et puhke ajal end reaalselt ka emailindusest ja töömõtetest välja lülitada. Eriti hulluks läks asi juuli keskpaigal, kui ma pm ei jäänud magam, sest pea oli töömõtteid täis … ärkasin üles seetõttu, et nägin tööga seotud õudukaid … ning ei jäänud jälle magama, sest töömõtted olid peas. Ehk kui ma peale tööd suutsin ärkvel olles end välja lülitada, siis alateadvus tegi magamise ajal oma töö. Nii ei imesta vast keegi, et ma tegelikult ka lugesin päevi, mil saan puhkusele.

Ja ma sain puhkusele, sain oma töökohustest 10ks päevaks priiks ja lendasin. Eestisse. Täpselt poolt aastat hiljem, kui astusin Manchesteris lennukist välja, ootas mind avatud ustega Ryanairi lennuk, mis 2 ja poole tunniga mind Tallinnasse viis. Olude sunnil käisin puhkusel üksi kuni Miku kodus oli. Kuid õnneks ootab meid ees nädalavahetus tema perega Sotimaal.

Igatahes, 12. augusti hommikul tarisin oma kohvri hommikul autosse (tegelikult Miku taris) ja sõitsime rongijaama. Mina suundusin oma töökohale, et veel viimased asjad vinks-vonks joonde panna samal ajal kui Miku oma tööpostile suundus. Muidugi venis aeg kontoris totaalselt, eriti kui ma olin suutnud asjad ikka väga korda ajada ja pm kõlgutasin laua taga jalgu. Mingil hetkel tuli meelde oma kompsud üle kaaluda, sest eks Ryanair ju tsekkab igat grammi. Nii ma tegelesin ka ümberpakkimisega umbes pool tundi enne lahkumist. Ülemuse lahkel ettepanekul ei pidanud ma seiklema lennujaama bussi ja rongiga, vaid meie autojuht pakkus küüti. Põikasime küll rongijaamast läbi, et üks minu sugulane koos oma kaaslasega ka autosse võtta ning tänu sellele olime lennujaamas kohal varem kui plaanitud. Lennujaam oli väga busy … sama busy oli ka lennule minek, sest miski pärast läks samast nurgast korraga välja 3 lendu ehk inimesi OLI palju. Ja miskipärast hilines ka meie lend, sest õhku tõusime alles 40 minutit planeeritust hiljem.

Mul ei vedanud seekord istekohaga, sest akna alla ma end ei saanud sättida. Muidugi tundus ka lend olevat mega aeglane, õnneks oli mul üks multikas mida vaadata. Mingi hetk aga hakkasime maanduma ja tehke või tina, ma ei saa siiamaani aru, kus kaudu see lennuk Tallinnale lähenes. Korraks tekkis mul isegi kahtlus, kas meid ikka Eestisse tuuakse. Aga toodi ning pärast ootamist passikontollis ja pagasilindi juures, avanesid uuesti lennujaama uksed. Melu keskle nägin oma vanemaid ja venda koos tüdrukuga … ja ma tundsin kuidas õnnepisarad hakkasid kurku tulema. Aga ma ei pursanud pisaratesse 😀

Vend ja tema teine pool suundusid oma koju, sest ootas neid töö päev. Meie vanematega aga suundusime Kiili. Nägin ära ka Sofi, vanemate 5-kuuse kutsika, kelle kohta kutsikas on jah päris naiivne öelda 😀 Lisaks ootas meid ees magus koogiamps, sampus ja kuivatatud kala. Issand, kuidas ma võin süüa ainult kala … KOGUAEG. Isa läks päris ruttu tuttu, aga meie emaga lobisesime varajaste hommikutundideni. Oli tore olla jälle kodus.