Aasta 2019

Selle aasta alguses ei teinud ma eraldi postitust uue aasta lubadustest, vaid panin endale kirja aasta eesmärgid paberil. Muidugi unustasin selle paberi UK’sse, muidu oleks ju hea nüüd vaadata tagasi ning teha kokkuvõte, kui hästi eesmärkide täitmine läks. Kuid mul on meeles kolm eesmärki ja nende kohta on paslik siiski paar sõna öelda.

  1. Eesmärk number üks oli saada korda oma finantsid – nii suurendada säästusid kui maksta ära isiklikud pisemad laenud/krediitkaardid. See eesmärk sai pigem täidetud, kuna üks laen sai täielikult makstud ning krediitkaartide limiite oluliselt vähendatud. Pere finantsid said eriti korda, kuna pm oleme ju valmis endile kohe-kohe kodu ostma.
  2. Eesmärk number kaks oli lugeda rohkem ja vähem veeta aega nutiseadetes – siin ma kukkusin väga läbi. Jah, mõned raamatud said loetud, kuid suures plaanis kontrollisid nutiseadmed ja rakendused siiski minu elu :S
  3. Eesmärk number kolm oli kaal korda saada – siin kukkusin ka pigem läbi. Mäletan, et tahtsin oma 35. sünnaks kaaluda 65kg, et siis sealt edasi liikuda kaalulangetusega. Midagi sellist aga ei (ole siiani) juhtunud ..

Seega tegelikult on, millega rohkem tegeleda 2020 aastal ning eks ma panen endale jälle kirja mõned pidepunktid.

Korra mõtlesin teha tagasivaate sarnaselt nagu tegin 2018 aastale, kuid pigem oleks mul raskusi igasse kuusse mingi märksõna leida, sest üleüldiselt kulges 2019 rahulikult omas rütmis. Jaanuaris käisime Eestis, veebruar ja märts on tühi auk, aprill jäi meelde Lihavõtete ja megasooja nädalavahetusega, mais käisid vanemad külas ning juunis sai 35. sünna peetud. Juulis käis venna külas ning külastasime Noorhärraga esimest korda teadlikult teatrit ja motikavõistlust, augustis olime jälle Eestis. Septembrist aasta lõpuni oli jälle selline rahulik aeg. Küll aga vaatas Merje oma blogis aastale tagasi ühte küsimustikku täites ja mõtlesin seda (jälle) ka ise teha 🙂

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Ma ei ole enne jooksud nagu pöörane mööda lennujaama nii, et 15kg pamp on süles lisaks seljakotile ja tema kohvrile, higistanud end läbimärjaks ja siis hingeldades jõudnud arusaamisele, et oih me ikka ei jõudnud oma jätkulennule ning peame veetma öö hotellis, lennufirma kulude ja kirjadega. Too hetk lennujaamas tahtsin ma nutta, kuid tegelikult sujus kogu õhtu ja öö väga hästi. Noorhärra oli lihtsalt sillas, et sai hotellis magada 😀

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Mingil määral pidasin, lubadusi ei anna vaid sean endale oma personaalsed eesmärgid.

Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, sain teist korda tädiks 🙂

Kas keegi su lähedastest suri? Jah, kahjuks lahkus minu viimane elus olnud vanavanem…

Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019? Ilmselt ei tule see üllatusena, aga OMA MAJA.

Mis riike külastasid? No Riias sai jaanuaris käidud ja augustis Helsinkis 😀 Eesti ja UK on minu koduriigid, need väga ei loe.

Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks? 1 juuni, ma sain 35 😀

Mis on selle aasta suurim kordaminek? Kindlasti tööalane areng ja reaalsete sihtide seadmine.

Mis oli su suurim läbikukkumine? Ei tule midagi sellist meelde.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Jep, detsembri alguses andis tunda see, et pingutame ja panustame Mikuga tohutult selle nimel, et oma kodu saada.

Möödunud aasta parim ost. Ma tahaks öelda nutikell, aga praeguseks olen arusaanud, et see ikkagi ei ole minule sobiv eksemplar ja müüd selle maha. Huvilisi äkki?

Kelle käitumine teenib sult aplausi? Ei ole kedagi.

Kelle käitumine ajab südame pahaks? Poliitikud.

Kuhu läks enamik su raha? Säästmisele ja laenude tagasi maksmisele.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ma sain endale jalgratta 😀

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama? Europepu nagu ma olen, siis Šveitis selle aastane eurologu.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? pigem õnnelikum, sest olen mingil määral leidnud rohkem sisemist tasakaalu ja rahu.

ii. kõhnem või paksem? ma ei ole mõõtnud ega kaalunud, kuid pigem tsipa suurem.

iii. vaesem või rikkam? pigem finantsiliselt tasakaalukam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Reaalselt puhanud (maganud) ja raamatuid lugenud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? Netisõltuvuses olnud. aa ja kindlasti mitte  nii palju neid eurolugusid kuulanud, et kui reaalselt võistlus kätte jõudis, oli mul juba neist kopp ees 😀

Kas sa armusid aastal 2019? Tuli tõesti ette neid hetki, kui ma õhkasin kui õnnelikuna end tundsin vaadates inimest enda kõrval.

Kui palju üheöösuhteid? 😀 😀 😀

Mis oli su lemmik sari või telesaade? Vaatasin lõpuks algusest lõpuni “How I Met Your Mother” sest kuigi ma teadsin, kuidas see lõpeb, siis ei olnud viimaseid osi ise näinud. Mulle meeldis väga, kuid minu jaoks muutus vahepeal juba piinlikuks ja ärritas KUI palju Ted Robinis kinni oli. Samas, laste ema oli nii lahedaks tegelaseks kirjutatud. Muideks, kas te teadsite, et Eestit mainitakse ka selles seriaalis ning lausa kaks korda, S5E24 (vaata alates  0.05 ja 2.09).

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ma ei vihka kedagi, on lihtsalt tekkinud inimesi, kelle seltskonda ma pigem väldiks.

Parim raamat, mida lugesid? Nende väheste seast kindlasti Karren Brady autobiograafia, The Truth About Getting to the Top”

Mis oli su suurim muusikaline avastus? Tommy Cashi mõned lood on täitsa kuulatavad, näiteks “X-Ray“.

Mida sa tahtsid ja said? Üldiselt kõik mõtted ja soovid, mis mul tekkisid ka täitusid.

Mis oli selle aasta parim film? Ilmselt ainuke film, millega tekkisid emotsioonid, et ahmisin igat sekundit sisse, vaataksid seda kindlasti uuesti ja tahaks juba järgmist osa näha, oli “After

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Üle mitme aasta reaalselt pidasin seda ning tegime koduaias grillipeo pere ja lähedaste sõprade seltsis. 35 tuli valutult.

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Üks raadiomängu võit oleks olnud mõnna. Terve aasta jooksul tegi üks jaam mängu, kus iga hommik kuulutati välja raha summa, päeva jooksul oli aega saata kas sõnumeid või regada end kodulehel osalemiseks ning kell 3 helistati kellelegi. Kui sa teadsid summat penni täpsusega, said raha endale. Viimane summa enne jõule oli ligi 70 000 naela, oleks abiks olnud maja ostul. Aga mulle kahjuks õnn ei naeratanud, isegi kui olin järjepidev registreeruja neti teel. Kokku osales selles mängus a la 10 raadiojaama oma kuulajatega, seega võib ainult oletada KUI õnnelik pidi juhus olema, et see summa võita.

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Miskit pole muutunud, mugavus enne kõike.

Mis sind mõistuse juures hoidis? Kaine peaga mõtlemine ja rahulikuks jäämine.

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? Ma ei ütleks, et meeldis, aga nägin mõned kuud tagasi, ma ei tea mis põhjusel, unes Uudo Seppa. Ma isegi ei jälgi eestimaiseid saateid nii palju, et teada, miks ta tuntud nimi on. Aga vot tema nimi on meelde jäänud ning kui me Eestis Tommy Cashi kontserdil käisime, siis ta seisis mingi hetk täitsa mu kõrval 😀

Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Eks Brexit ja mõndade inimeste kitsarinnaline arusaam, et KÕIK kes pole inglased on immigrandid, kes tulevad UK’sse tasuta hea elu peale :S Ja kõik immigrandid on kas mussumanid või poolakad 😀

34. Keda igatsesid? Pigem mida, päikest.

35. Kes oli parim uus tutvus? Meile tuli 2018 septembris tööle üks austraallanna meie Sydney kontorist, kellega 2019 oleme väga tihedalt suhtlema hakanud. Mõnusalt vahva inimene on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas. Räägi vähem, paistad targem välja.

Igatahes, meeleolukat aasta vahetust ja jätkame uuel aastal juba uute lugudega.

Jõulude lemmikud

Ma hakkasin eesti blogijaid tihedamalt jälgima 2014 august. Algas see Marimellist, sest tol hetkel avastasin nende Austraalia blogi Õhtulehe veergudelt ja noh, kuna ma ise olin tol hetkel reaalselt Austraalias, siis hakkas see pallike veerema. Aastatega olen leidnud uusi ja põnevaid kirjutajaid, loobunud nii mõndadegi jälgimisest ning vaikselt avastamas youtubereid. Mulle meeldib, et on inimesi, kes oma sotsiaalmeediaprofiili hoiavad lahus Feissarist. Neil on Insta konto (ja ja, see on ju sõber Feissariga, aga siiski eraldi seisev), kus nad postitavad pilte ja teevad storysid (mõned viitsivad need ka erinevad hoida, mõni paneb tuimalt samad pildid ja videod nii storysse kui postitusse :S) ning lisaks teevad ka videosid.

Ma ei ole otseselt otsinud erinevaid youtubereid, vaid pigem vaatan blogijate videosid. Läbi Kaisa Aabneri Insta avastasin Ats Looti ja Karin Larveni (ehk minu jaoks pigem vaid youtuberid) keda olengi jäänud jälgima, sest noh nad on mõlemad omamoodi pullid tegelased. Karini osaleb detsembris ka vlogmassis ning tema kolmas video oli vahva jõuluteemaline Q&A. Mõtlesin, et vastan ka nendele küsimustele, sest seda mäletab vaid ajalooõpik, millal mina mõnele Q&A-le vastasin 😀 😀 😀

Lemmik jõuluteemaline film – lisaks Üksinda Kodus esimesele ja teisele osale, on minu jaoks jõuluajakuulutaja ka “Die Hard” 😀 Aga tegelikult on minu lemmikuks jõuluteemaliseks filmiks “Love Actually” ning “TheHoliday“. Samas, ei saa ütlemata jätta, et juba aastaid on üks lemmikumaid “New Year’s Eve“, haakub ju ikkagi jõulutemaatikaga. Lisaks meeldib mulle tohutult “Helisev Muusika“, sest seda ju näidatakse päris tihti esimesel jaanuaril.

Glam või kodune – juba lapsepõlves oli meie pere jaoks 24 detsembri koossöömine ja kingituste jagamine selline pidulik üritus. Seegapäris ballikleiti ja smokingut keegi ei kandnud, kuid dressides või pidzaamas ka ei istunud. Tavaliselt panimegi natuke ilusamad riided selga ning see kiiks on minusse siiani jäänud. 24 õhtul ma löön end lille ja olen ilus.

Kellele ostaksid kingi kui saad vaid ühe kingi teha? Teinekord ma vaatan, et Noorhärral on liiga palju asju, tõsiselt palju ja otseselt tal millestki puudust ka ei ole, seega temale ma ilmselt ei ostaks. Mikule on tõsiselt raske teha kinki, mis talle meeldiks. Samas, kui mul oleks natukene aega kingi valimiseks (nii mõned kuud), siis ilmselt ma mingile heale ideele tuleks. Kui valimiseks oleks mõni päev, siis pigem ostaksin kingi puudust kannatavale lapsele.

Kingid avatakse kas 24 või 25? Nii 24 kui 25 … vähe ei vea mul olla pärit riigist, kus avatakse 24 ning elada riigis, kus avatakse 25. HO-HO-HO 😀 Sel aastal on eriti vinge, sest saime/saame kolmel korral kinke avada…

Mis on su lemmik jõulutoit? See on miskit, millest tunnen siin elades kõige rohkem reaalselt puudust ja ei ole jõudnud ise veel katsetada järgi teha. Selleks on sült. Kui ma teinekord südasuvel Eestis käin, siis võin konkreetselt panna karbi sülti üksinda pintslisse. Veel tunnen puudust vanaema tehtud kõrvitsa salatist ja marineeritud kukeseentest. Neid tegi ta imetabaselt hästi ning kahjuks ei oska ma neid ise järgi teha. Ema õnneks teeb samahead kõrvitsasalatit 🙂

Halvim jõulusöök? Ma ei arva, et on olemas halbu sööke, lihtsalt on asju, mis ei maitse. Ma olen suht kõigesööja, isegi hapukapsast hakkasin armastama. Aga kui on miskit, mida ma pigem ei vali vaagnalt, on see verivorst (pigem need paksud). Kui laual on pohlamoos, siis läheb ka verivorst alla.

Lemmik jõulujook? Meie peres ei ole traditsiooni, et joome mingit jooki ainult pühade aeg. Okei, glögi ei hakka päris südasuvel jooma, aga see mulle väga ei maitse ka. Kui, siis Bailey’st jääga joon küll jõulude paiku rohkem kui muidu…

Mida sa teed sel aastal jõuludel? Lähen sünnikoju üle mitmete aastate. Nii palju kui oleme plaaninud, siis ilmselt 23 oleme meie kolmekesi reisimisest väsinud ja ei võta midagi suurt ette (vb lähen emaga ja teen toiduostu ära). 24 läheme kogu suure kambaga puud metsast tooma, sest sel aastal on jälle põhjust, muidu on vanemad viimastel aastatel ostnud pisikese puu potis, mille kevadel aeda istutavad. 24 on suur jõuluistumine, kuhu tulevad kõik pereliikmed kokku. Rohkem pühade plaane ei ole, lihtsalt ise tahaksid surnuaedadesse jõuda ja 4 küünalt viia …

Lemmik jõululaul? Kindlasti Mariah Carey “All I want for Christmas”

Kõige imelikum kingitus mis sa jõuludeks saanud oled? Heh, see oli minu esimene jõul UK’s kui sain erinevatelt siinsetelt pereliikmetelt kokku 4 pesuvahendite komplekti. Iseenesest ju vajalik kingitus, kuid kui neid saada pm igalt pereliikmelt, siis tekkis küll küsimus, et kas ma tõesti olen nii must ja haisen??? Nüüd tagasimõeldes ajab see naerma, sest UK’s on see pigem hea ja praktiline kink, eks nad ju ei tundnud ka mind veel nii hästi ja ma ei mäleta, millal ma endale uue duššgeelipudeli pidin ostma tol aastal, igasugustest maskidest ja koorijatest rääkimata 😀

Millal tekib jõuluootus/elevus, millal sa jõuludeks valmistuma hakkad? Kindlasti mitte sügisel, kui hakkavad esimesed jõuluteemalised kaubaartiklid riiulitele ilmuma. Minu jaoks peab enne Halloween möödas olema ja siis võib jõuluperiood alata. Sel aastal oli isegi armas esimesi jõulutulekesi novembris näha.

Päris või feik kuusk? Meil on UK’s olnud koguaeg feik ja isegi eelistan seda praegu. Siin väga ei minda metsa kuuse järgi, vaid pigem ostetakse juba kokkupakitult marketist. Erandiks on nö puukoolid. Eestis olles eelistasin alati päris puud, sest meil on olnud alati võimalus ise metsa minna ja see valida. Praegu mõtlen, et tegelikult on ka feik ilus, teinekord välimuselt ilusamgi (tihedam, “oksad” sümmeetrilised).

Kas mul on jõuluvanaga pilti? Ei, meil ei ole kunagi jõuluvana kodus käinud, vaid ta saatis alati päkapikud 😀 Muudes kohtades ka väga teda ei kohanud …

Milline oleks üks jõulusoov, mis võiks täituda? Ma olen isekas ja soovin, et me varsti-varsti päris enda koju saame kolida. Meie peredega on kõik korras ja ma olen kindel, et nii ka jääb.

Lõpeta lause filmist The Elf – “The best way to spread christmas cheer is …” kuna ma ei ole filmi näinud, siis oletan, et tahetakse improvisatsiooni mitte õiget vastust “… is to smile and be kind”

 

Filmidest

Üldiselt ma ei suuda filme lõpuni vaadata, sest ma jään magama. Seetõttu paneme Mikuga tavaliselt midagi sellist peale, mida juba näinud oleme, et noh kui magama jääme, siis ei jää millestki ilma 😀 Aga näedsa viimase kuu jooksul olen lausa neli uut filmi ära näinud. Kuhu kastikesse ma nüüd selle risti teen. Kes alljärgnevaid filme näinud ei ole, siis hoiatan ette, et räägin mingil määral ka sisudest.

Igatahes, algas minu “filmimaraton” sellise filmiga nagu “Bad Times at the El Royal” Miku pani selle peale ning otsustasime, saagu mis saab, teha kõik, et kumbki magama ei jääks. Ei jäänudki. Näitlejakaader on selline mõnusalt lai – on nii uusi nägusid kui ka juba tuntud nimesid. Algas see minu jaoks segaselt ja veidike venivalt, siis mingi hetk hakkas jube põnev ja minu ootused kruttisid endid päris lakke, kuniks lõpp oli selline mnjah. Ma nii lootsin, et asi kisub põnevaks hetkel, kui detektiiv avastas nö salakäigu, aga hoopis leidis ta ise päris kiiresti lõpu. Mulle jäigi mulje, et see salakäik oli kuidagi liiga põnevaks krutitud, kuid siis kadus lihtsalt filmist ära. Lahe oli vaadata iga motellikülastaja lugu ning põhjust, miks ta tol õhtul motelli sattus. Ning ma tegelikult ei osanud oodata ka, et enamik tegelasi surma saab, veelvähem kuidas see juhtub. Kokkuvõttes, täitsa okei meelelahutus, aga teistkorda ilmselt vaatama ei hakkaks. Heh, vaatasin just huvipärast ka treileri ära ning see annab aimu ikka hoopis teistsugusest filmist. PS! Mulle hakkab Dakota Johnson iga filmiga üha rohkem meeldima 🙂

Paar nädalat tagasi oli meil kohting Mikuga ja lunastasime oma kinovaucherid ära, enne kui need aasta lõpus  läbi oleks saanud. Kinokava uurides sai selgeks, et ilmselt sobilik film meile mõlemale on uus “Jokkeri“. Mina olen ju teada-tuntud naistekate fänn ja Miku vaatab pigem õudukaid ja gängsteri filme. Jokkeri kohta olime enamasti head tagasisidet kuulnud ja nii läksimegi. Kui aus olla, ei ole ma kunagi eriline Batmani (või üldse kangelasfilmide) fänn olnud. Ma teadsin, et Jokker on Batmani vaenlane ning et see film räägib pigem tema minevikust ja miks ta muutuks selleks, kelleks muutus. Otsustasin sellele filmile võimaluse anda. Algus jällegi venis minu jaoks (ei tea, kas see on USA filmitööstuse uus taktika, et filmialgus on aeglane ja seda tuleb venitada kahe tunni peale?!?!), sest no oli ju aru saada, et tegu on mentaalselt ebastabiilse inimesega ning miski tema elus ei sujunud. Kuid mingi hetk hakkasin vaatama, et päris hea stsenaariumiga on tegu, mõttes tõin paralleele ka tänapäeva ühiskonnaga, kus inimestel on päris palju vaimseid probleeme, kuid abi ei ole justkui kuskilt saada. Muidugi oli sest mõttes kahju, et ta inimesi tappis, aga ma sain aru, miks. On tehtud ennegi filme stressis inimestest, kellel korraga käib klõps ja vot siis hoidke alt. Aga lemmik stseen oli mul hoopis see 🙂 Ilmselt vaataks kunagi uuesti ka.

Kuna Miku suutis kinos magama jääda, kuid oli nagu viis kopikat üleval koju jõudes, vaatasime teise filmi otsa. “The Mule” vana hea Clint Eastwoodiga eesotsas. Tema vesterne ei ole ma kunagi vaadanud ega fännanud, kuid uuemaaja filmid meeldivad väga. Kes ei teaks näiteks “Gran Torinot“, ma võiks seda kordi ja kordi uuesti vaadata. Treilerit otsides sattusin klipile Eastwoodi 10 parimat filmi, ma vist hakkan neid järjestikku vaatama 😀 Aga The Mule oli selline hea meelelahutus üheks õhtuks, kohati naiivne ja eluvõõras (näiteks pensionäri naiivsus) ning minu jaoks jäi miskit puudu. Näitlejate pärast siiski vaataks vast uuesti 🙂 Eastwood on nii vanaks jäänud, siiski ju 88 selles filmis.

Viimasena nägin oma kauaoodatud naisteka ka ära, käisime sõbrantsidega “Last Christmas” vaatamas. Ma nii ootasin selle ilmumist ja millal näha saab, treiler oli nii paljutõotav ning teadsin juba ette, et naudin sellest igat sekundit. Nautisingi, kuniks umbes poole peal selgus, et filmi meespeategelane on justkui kadunud. Vot siis kadus minu illusioon ameerikalikust õnnelikust lõpust ja vaatasin filmi teist poolt pigem teadasaamaks, mis siis juhtus. Peategelaste seost ma siiski ära ei tabanud, küll aga arvasin, et mees saab surma. Saigi, mingil määral.  Seega ma pettusin täiega, kuna lõpp oli teistsugune kui ma eeldasin, vähemalt pisardatud sai ikka nagu naistekale kohane 😀 Emma Thompsoni ja Michelle Yeoh tegelaskujud olid muidugi klass omaette 😀

Treilereid otsides sattusid Titanic 2 peale … ei tea kas see on ka nii kokku pandud, et annab filmi sisust hoopis teistsuguse eelduse…

Ja viimaseks, ma ei tea kuidas Eestis on kinodes filmide eel näidatavtae reklaamidega, kuid siin on selle aja pikkuseks 30 minutit (!!!!). Nagu pooltundi istu paigal ja vahi lakke, sest kaua sa ikka 4-5 erinevat reklaami vaadata jõuad. Viimasel külaskäigul jõudsime tüdrukutega julmalt 15 minutit peale algusaega saali ja ma jõudsin veel 10 minutit hiljem vetsuski käia, kuid filmi algust maha ei maganud

Kas surmaotsus on õige?

Natuke morbiidne teema ning õnneks pole minu lähisuguvõsa hiljuti selle teemaga kokku puutunud, kuid minus tekitas täna suure küsimärgi, kas ja kuidas karistada sõjakurjategijaid? Ma ei mõtle neid kõige suuremaid isasid või isegi näiteks natuke alamaid ülemusi, see oleks minu jaoks natuke keerukas arutada, sest loogika ju ütleb, et kui ollakse andnud käsu tappa tuhandeid inimesi, siis peaks selle eest ka karistuse kandma. Aga kuidas karistada näiteks reasõdurid?

Sõjad on käimas ülemaailma kogu aeg. Me lihtsalt ei kuule paljudest nii tihti enam. Aga siiani on jätnud väga suure hingelise trauma II Maailmasõda. Need, kes olid tsiviilisikutest ohvrid ja pidid kõiki neid õudusi üle elama, on elanud kõrge eani kandes sõjakoletuste rasket koormat. Tore on, kui nad on suutnud oma eluga edasi minna ja toime tulla. Teiselt poolt need tuhanded tavakodanikest sõdurid, kes kindlasti kõik ei olnud valmis selleks, mida nad pidid tegema ja läbi elama. Seega on inimesed kannatanud edasi isegi pärast rahuaja saabumist. Kahjuks leidub ka neid, kes ei ole suutnud unustada ning kes siiani otsivad süüdlast ja tahavad karistust/kättemaksu. Minu alljärgneva mõttekäigu käivitas ühe dokumentaali vaatamine, seda küll ühe silma ja kõrvaga ent üldpilt sai mulle selgeks ning andis ainestikku Mikuga koos arutleda.

Vaatasime eile õhtul ja täna hommikul kuueosalist dokumentaali “The Devil Next Door” mis räägib John Demenjuki viimasest 25. eluaastast läbi kohtuprotsesside. Kogu kohtuasja võti tegelikult oli identifitseerida, kas Demenjuk on selle inimese tõeline nimi või on tegu varjatud identiteediga. Nimelt tundsid kannatanud temas ära Kohutava Ivani (Ivan the Terrible), kes oli valvur Treblinka hukkamislaagris ning kes oli vastutav ligi 28000 juudi gaasikambrisse saatmises. Wiki kohaselt oli Kohutav Ivan Ukraina päritolu ning võitles venelaste poolel, kuid langes sakslaste kätte vangi ning talle anti võimalus hüpata üle vastaste leeri ning pärast vastav koolituse läbimist hakata juute gaasikambrisse saatma. Kannatanute kohaselt oli Kohutav Ivan erakordselt ja põhjendamatult julm oma ohvrite osas, millest ka tema hüüdnimi. Demenjuk oli USA-sse tulnud pärast sõja lõppu ning 80ndate keskpaigaks elas ja oli ta saanud USA kodakondsuse ning oli tuttavate ja naabrite sõnade kohaselt kõige vaguram ja abivalmim inimene naabruskonnas. John ise väitis end muidugi olevat süütu ning et tegemist on isikute segi ajamisega. Kuigi kogu dokumentaal venib veidike (nagu ikka Ameerika seriaalide kohaselt, et draamat üles kruttida), siis oli see huvitav vaatamine ning minu jaoks jäi lõpuks ikkagi arusaamatuks, kas ta oli Kohutav Ivan või ei.

Aga meie mõttekäigust. Nagu öeldud oli Ivan Ukraina päritolu, võitles venelaste poolel ning langes siis vastaste kätte vangi. Kõik on ju kuulnud, kui julmad ollakse sõjavangide vastu, oldi siis ja ollakse nüüd. Humaansus kui selline ei eksisteeri(nud). Seega, kui sõjavangile antakse võimalus kas piineldes surra või minna vaenlase poolele üle lootusega, et äkki tal õnnestub sõda üle elada ja ellujääda, siis ma olen kindel, et paljud valiksid just selle viimase tee. Ma ei ütle, et see, mis vangidega tehti oli inimlik, kindlasti mitte ning see mida pidid läbi elama juudid, eestlased, poolakad … no kes iganes rahvad, kes jäid II Maailmasõja sõjakoletuste hammasrataste vahele, see on lihtsalt julmemast julmem. Mitte miski ei õigusta inimvastaseid kuritegusid, eriti süütute tsiviilisikute vastu, ei siis, ei praegu ega ka tulevikus. Kuid tulles tagasi Kohutava Ivani juurde, siis minu jaoks tegutses ta ellujäämise instinkti ajendil, nagu paljud palju tavavalvurid ja madalama astmega sõdurid seda tegema pidid/peavad. Muidugi ei saa väita, et kogu vangilangemise ja inimeste gaasikambrisse saatmise protsess oli tema psüühikale liig mis liig ning ta tõesti muutuski koletuks valvuriks, kes kogu protsessi nautis, kuid seda ei saa me ju enam kunagi teada. Miku küsis õigesti, et kas siis iga sõdur, kes on kellegi tapnud, peaks minema kohtu ette? Kõige alumise astme sõdurid täitsid pigem käske, et ise ellujääda kui et tapsid lõbujanust. Küsimus ongi, et kas Demenjuk oli Kohutav Ivan või ei ja seda ei saa keegi kunagi teada.

Mis selle dokumentaali puhul oli minu jaoks oluline, et algas see käsitledes sündmusi, mis leidsid aste pea 40 aastat tagasi. Kuidas saab olla nii kindel, et see foto noorest mehest, mis tehtud 1940ndatel ongi see sama 60ndates mees, kes kohtupinki istus? Sest justnimelt noore Kohutava Ivani foto kõrvutati Demenjuki tolleaegse fotoga ning analüüsiti mitmeid pidi, et saada kinnitust, kas tegu on sama inimesega. Kuidas saada selles 110% kindel olla, mõista inimene süüdi ning karistuseks määrata hukkamine läbi poomise? Muidugi on olemas hämmastavalt sarnaseid inimesi, meil kõigil pidavat olema siin ilmas teisik, kellede olemasolust meil ei pruugi aimugi olla. Kuid 40ndatel ei olnud näiteks olemas DNA testi, loodeti vaid fotodele, mis ei olnud parima kvaliteediga ning dokumentidele/kirjadele, mille tõepärasuses ei saanud samuti kindel olla. Muidugi väitsid ohvrid endid surmkindlad olema õige inimese tuvastamises, kuid ka nende jaoks oli möödunud vähemalt 40 aastat ning süüdlase leidmine võis vabalt nende jaoks kinnisideeks muutunud olla. Ma saaks aru, kui me räägi paarikümne aasta tagustest koletustest, mis on tõesti jõudnud kohtutesse ja süüdimõistva otsuseni, aga II Maailmasõda toimus niivõrd kaua aega tagasi juba …

Mind valdas dokumentaali lõppedes eelkõige kahjutunne, mul oli siiralt kahju kõigist asjaosalistest, kuid eelkõige ohvritest. Mõelda, et sa jääd vaatamata kõikidele sõjakoletustele siiski ellu, kuid sa ei saa suuda eluga edasi minna. See trauma kummitab sind aastast aastasse ja ei anna rahu. Lõpuks, kui sa oled kindel, et sinuga vägivallatseja on kätte saadud, sa oled teinud endast kõik, et ta karistuse saab ning esialgu ta mõistetaksegi süüdi, jalutab süüdlane ikkagi hiljem uue istugi süütuks tunnistamise otsuse tõttu vaba mehena minema. See lootusetuse ja ebaõigluse tunne võib olla melletu.

Sõdadega ei võida keegi, kõige vähem tavakodanik. See sama dokumentaal näitab, et võitis Demenjuki advokaat (kuuekohalise summa), kuid ta ise suri Saksamaal 91 aastasena oodates järjekordset istungit tõestamaks et ta ei ole süüdi (kuigi 2011 aasta istung sellise otsuse tegi) ehk ta ei saanud olla kindel, et ta siiski süütuks mõistetakse. Ning ohvrid, olles teadlikud, et äkki nüüd saab süüdlane karistuse, ei saa rahu, sest süüdistatav suri enne järgmist istungit ning 2011 aasta karistus ei olnud jõustunud, kuna sellisel juhul jäi Saksa seaduste kohaselt kehtima viimane ametlik kohtuotsus ehk süütu. Seega nende jaoks kõndis süüdlane ikkagi minema. Hingerahu ei saanud pigem siiski keegi.

Puhkus Eestis

Olime just Noorhärraga Eestis puhkusel, sellest ka vaikus siin lehel. Ma lihtsalt võtsin endale vabaduse arvuti taga võimalikult vähe olla ning pigem hetke nautida. Selles olin kindel, et kokkuvõtva postituse teen, kuid alles koju tagasi jõudes. Tegelikult on lisaks niisama kokkuvõtvale postitusele mul mõttes teha lisaks kaks postitust veel just tänu sellele, et ainestikku on – reisimine Finnairiga ja rutiini olulisus Noorhärra elus. Aga kõigepealt meie 10 päeva kodumaal.

Ma olin seekord isekam ja võtsin endale päevasid, kus ei teinud midagi. St. et ma ei jooksnud ringi, et inimestega kohtuda, sest ma olen seda enne teinud ja Inglismaale tagasijõudes veelgi väsinum olnud. Eestis on hea ja veel parem on kohtuda inimestega, kuid ma tahan ikkagi puhata ka 🙂 Nii sattuski terve puhkuse ajal olema kaks täispikka kodus olemise päeva, kaks päeva, kus käisin ainult õhtul kuskil ja kaks päeva, kus olime pärastlõuna kodus. Ja see oli nii hea, istuda verandal ja lugeda ajakirju ning teha koos Noorhärraga lõunauni. Või istuda verandal ning lobiseda emaga elust ja olust. Või käia Noorhärraga metsas jalutamas ning nautimas värskeid mustikaid ning jõhvikaid, sekka kihutada läbi lompide ning sulistada külmas karjäärivees. Sama mõnusad olid õhtused grillid terrassil kuuma sauna ja sooja tünnisaunaga. Või rulluisuring üle mitmete-setmete aastate. Ma tõesti nautisin perega koosveedetud aega, isegi kui see oli  surnuaeda külastamine (nüüdseks ei ole enam ühtegi vanavanemat mul alles ja käisin kõigile küünalt viimas). Ehk ma tõesti tundsin seekord, et puhkasin.

Seekordne külastus oli mõnus segu vanast ning uuest. Näiteks käisime üle mitme suve taaskord kalapüüdmas, sedakorda Viikingite külas. Sattusime sinna küll laupäeva pärastlõunal ekspromt korras ning algul tundus vaba laua saamine võimatu missioonina, kuid meil vedas ning veetsime mõnusad mitu tundi seal. Samuti käisime laupäevasel päeval Loomaaias. Ilm oli mõnusalt soe ja päikeseline ning inimesi päris palju, kuid ometi jätkus ruumi kõigile jalutamiseks ja uudistamiseks. Kahjuks ei jõudnud me tervet ala läbi käia, kuid uuenenud jääkarukoopa nägime ära. Haapsalu oli nagu ikka väike, aga armas. Sedakorda käisime ka rong Peetrikesega sõitmas, mis viis meid mööda tänavaid, kuhu muidu ikka naljalt ei satu ning nägin seda linnakest uue nurga all. Noorhärra nautis oma sugulasega nii rattasõitu kui ka mänguväljakut. Tore oli näha vanemat sugulast Pärnus ning lihtsalt istuda ja lobiseda. Ma ei satu tihti sinna kanti just seetõttu, et võtab see külastus ikkagi päevakese. Eestis olles tundub ju alati, et no ei ole lihtsalt piisavalt palju päevi kohalolemiseks, mistõttu proovingi iga kord külastada kas Pärnut või Tartut. Emaga veetsime mõnusa õhtupooliku “Komeedis” söömas käies ning seejärel Artises mõnusat naistekat “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“, vaatamas – selline lihtne film, kus sai nii naerda kui ka pisardada. Ja muidugi oli tore sõbrannadega veedetud õhtu täis avameelsust ja head eesti snäkki.

Uue asjana sai sel korral külastatud rullmassaaži, mis alguses tundub imelik, siis valulik ja lõpuks hoopis mõnusa treeninguna. Ning tõesti mu lihased valutasid mitu päeva hiljem, aga see ei olnud tüüpiline lihasvalu peale trenni, vaid pigem nagu oleks sind korralikult muditud. Samuti külastasin esmakordselt Kalju lava ning sain korraliku kõhutäie naerda Indrek Taalma nalju kuulates. Kalju lava ise ja selle ümbruskond jättis hästi hubase ja meeldiva mulje. Mulle meeldis eriti kuidas oli lahendatud lava ja publiku asetus ning et saad nautida samaaegselt nii kõhutäit kui kontserti.

Tagasi Inglismaale jõudes tundsin end tõesti puhanuna ning täis energiat uutele (tööalastele) väljakutsetele vastu minna (oh, siit saab veel urrde idee uues postituse tarbeks). Muidugi oli kohti kuhu ma ei jõudnudki ning inimesi keda ei näinud, aga see juba kord on paratamatus. Pileteid bronnides jääb mulle alati algselt mulje, et nii palju aega on olla. Siis hakkan vaikselt planeerima, mida teha ja kuhu minna ning äkitselt on pea kõik päevad plaanidega sisustatud. Mul on vaja minna Eestisse pikemaks ajaks kui 10 päeva …

“After”

Reede õhtu, Noorhärra on läinud magama ja minul käes umbes 3 tundi vaba  aega parajaks teha. Nimelt olen reede õhtuti ikka oodanud Miku töölt koju, nädala sees mul seda energiat ei ole. Täna otsustasin “Sõpru” edasi vaadata, sest ma pole siiani kõiki episoode näinud. Kuid Netflixist õiget kohta otsides sattusin filmi “After” treileri peale. Vaatasin selle ära, lugesin kirjelduse juurde ning panin selle mängima. Ma pole ammu näinud filmi, mille vaatamisel tunnen, et ahmin igat sekundit sisse. Ammu pole näinud filmi, mille lõppedes olen kindel, et vaatan seda uuesti. Ammu pole näinud filmi, mis paneb mind sellest kirjutama. Ehk jutt sellest kuidas ma kogemata mõnusa meelelahutuse leidsin.

Miks see film mind köitis? Tegu on teismelistele suunatud filmiga (teen films, teen romance) ning tuleb välja, et ju ma siis ei ole veel päris täiskasvanuks saanud. Võib-olla on asi selles, et ma olengi lootusetu romantik ja armastusfilmide vaataja, sest korralik pisarakiskuja on alati etem ükskõik millisest märulist või õudukast. Midagi sellist võiks ju teen romance’st oodata. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et tegu ei olnud tüüpilise ameerikalikult selge happy endigu filmiga (rõhutan siinkohal sõna “selge”), kus juba esimestel minutitel on teada, kuidas see lõpeb. See film lõppes minu jaoks ootamatult ja liiga vara, ma eeldasin ja lootsin kuidagi selgemat lahendust, seda selget miskit, mis iga korraliku teeni filmiga kaasas käib*. See, et otsad jäävad pigem siiski lahtiseks ja vaataja saad ise edasi mõelda ja ette kujutada, mis sai pärast lõpusubtiitreid, oli minu jaoks midagi uut. Ma mäletan, et minu pubekaaegsed romantilised filmid olid kuidagi … kergemad, lihtsamad, naiivsed. Seda filmi vaadates sai selgeks, et noorus on edasi arenenud ja tänapäeva noored seisavad silmitsi teistsuguse maailmaga kui mina 20 aastat tagasi.

Filmis oli palju nö tänapäevaseid nüanse – kolledzisse läks tüdruk ning teda jäi koju ootama keskooli viimasel aastal õppiv noormees; peategelase toakaaslane jagas voodirõõme samasoolise inimesega; peod ei tähendanud õlut, vaid shotte/pudeliga kangemat alkoholi/kanepi suitsetamist; mitme rassiesindajaga kärgpere. Iseenesest ei ole selles ju miskit uut, kuid näha kõike seda ühes ja samas filmis oli kuidagi reaalsusesse tagasi toov. Muidugi ei puudunud tüüpilised situatsioonid nagu armukadedus, tülid vanematega, peod, privaatsed hetked. Ja kõik see kombo kokku oligi pigem veidike teistsugune. Ja mulle meeldis.

Ma ei varja, et filmi esimene pool viis mind tagasi nendesse õhtutesse, kui tiinekas Kersti ahmis raamat raamatu järel lugeda teismeliste armastuslugusid. Kuidas elasin nendele lugudele nii kaasa, et mõndadel hetkedel jooksid mul kurbusest pisarad. Kuidas unistasin oma suure armastuse leidmisest kõige sinna juurdekuuluva draamaga muidugi 😀 See tagasirännak oli selline mõnusalt soe tunne ja mulle meenusid oma armulood ja nendega kaasnevad tunded. Seega kui keegi soivb midagi kerget, kuid mitte liiga imalalt kerget vaadata, siis see film võiks täitsa sobida.

Hihii, lugesin veidi peategelaste kohta ja tuleb välja, et sellele filmile on järgmisel aastal järge oodata … Oh Yes!

*Mul läks vaja terve öö ning natuke hommikut, et aru saada – selle filmi lugu ei ole lahenenud, kõik see ootamatu lõpp andis vaid alust vändata filmi teine osa. Tegelikult ei ole midagi selge, mis neist kahest edasi saab. Äkki peaksin endale raamatu ostma …

Kõigepealt euroka tulemus. Ei olnud ma üldse üllatunud võitjas, samuti et eesti 20ndaks jäi, pigem veidike pettunud et Sveits ei võitnud. Küll aga olin üllatunud, et tegelikult loodeti Eesti kohta esikümnes ja Victor ise oli pettunud. Mitte, et keegi oleks ülemäärapalju lootust üles kruttinud, kuid niipalju kui ma erinevaid edetabeleid kuulasin ja pingeridu nägin, siis Eesti oli ju pigem tagumises otsas niikuinii. Kahju muidugi, sest minuarust oli hea lugu (no kordi parem kui San Marino või Prantsusmaa), kuid eks ta oligi liiga tavaline ja normaalne. Vahva oli muidugi teada saada, et poolfinaalist juba neljandana edasi sai.

Mul tuli viimase hetke plaan teha grilli ja kambaga eurokat vaadata, kuid mitmel inimesel olid juba plaanid tehtud (noh näiteks ühed sõbrad lendasid samal päeval viimase hetke reisile Jamaikasse, saan aru küll nende valikust, mida teha 😀 ) ja ilm keeras ka nadiks, et lõpuks tegime lihtsalt näksidega istumine. Jõime ühe sõbrannaga gin-toonikuga, sest siider/vein nagu ei isutanud, rumm-koolaga liiga magus ja mulle näiteks lihtsalt ei meeldi viina maitse ja ma tunnen selle pea igas kokteilis ära. Ilmselgelt pingutasin mina oma koksidega üle, sest viimaseid laule kuulasin/vaatasin juba kerge vinega ning hääletamine möödus mega kiirelt (a la minimälukad). Hommikul oli paha, oi kui paha. Ma kirusin ennast maapõhja, et miks ma seda endale teen, et mürgitan keha ja siis halan. Miku oli ka ära, mistõttu Noorhärral oli kõige parem hommik üldse, kui tal lasti vaadata ainult mutlikaid ja teha mis tahtis. Aga ta oli nii armas ka ja sai aru, et emal ei ole kõige parem olla, käis ja ütles “mummy ouch” mis tähendab tema keeles, et valus on 🙂 Hea oli see, et lõunaks olin siiski piisavalt kobe, et käisime Noorhärraga nädalashopingul ning ta pidas end hästi üleval. Aga mina mõnda aega kanget alkot näha ei taha.

Viimaks – Troonidemäng. Kuna ma olin esmaspäeval ja teisipäeval täispikal koolitsel, mis lõpes eksamiga, siis töötasin oma materjale nädalavahetusel (sh pühapäeval) ja esmaspäeva õhtul läbi, seega teisipäevaks ei olnud ma viimast osa näinud. Kuna olin ikkagi üllatunud, kuidas eelviimane osa kujunes ja valdasid mind pigem negatiivsed emotsioonid, siis lõppu tahtsin ikka näha. Niipalju ma ise mõtlesin, et Jon äkki läheb vabatahtlikult tagasi müürile, kuigi milleks enam? Muus osas ei osanud midagi oodata. Naljakas vahejuhtum toimus teisipäeval rongis, kui sõitsin koolituselt tagasi. Nimelt sattusin istuma vastakuti ühe mehe ja naisterahvaga, kes hakkasid arutama viimast osa. Muidugi olid nad seda eelmisel õhtul näinud ja tahtsid emotsioone jagada. Kuna minul oli plaanis see osa alles samal õhtul ära vaadata, siis lihtsalt palusingi, et äkki nad saavad 30 sekki oodata, kuni ma kõrvaklapid panen, et noh ma ei ole veel viimast episoodi näinud ja muidu veel räägivad midagi tähtsat välja. Mees hakkas kõva häälega ja lahkelt naerma, naine oleks võinud mind oma pilkudega tappa 😀 Aga niipalju suutsid nad mulle “ära rikkuda” et Jon tapab Daneryse ja saab uuesti kokku oma huntkoeraga (ehk siis satub tagasi põhja müüri äärde, õnneks põhjust nad ei rääkinud).

Minu jaoks tegelikult venis kogu viimane osa, samuti ajas mind närvi millise hädapätaka mulje Jonist jäeti ehk kuidas ta ikka oli truu oma kuningannale pärast kogu seda laastasmistööd. Eriti teades, et pigem on temal õigus troonile kui Danerysel, aga ikka soiub, et tema seda trooni ei taha. Krt, sa just nägid, millega su kuninganna hakkama sai, aga ikka. Noh õnneks tal lõpuks ikka mõistus tuli pähe. Kusjuures, minu arust kuskil käis ka läbi, et draakon hävitab trooni, aga see oli ilmselt üks nendest võimalikest stsnaariumitest, millest räägiti. Minu kõige suurem küsimärk oli pigem selles, et kuidas unsullied lihtsalt Joni ära ei tapnud, kuna tema nende kuninganna ja vabastaja hukkas, eriti kui natuke varem lõikasid nad järjest vaenlaste kõrisid läbi. Et järsku tekkis neil õiglustunne (kuigi uue kuninga valimisel oli nende juht ikkagi arvamusel, et Jon ei ole saanud õiglast karistust). Imelik. Või panna Bran kuningaks, hea et tema nõukogu oli selline … humoorikas 🙂 See, et Sansa jäi põhja kuningannaks tundus kuidagi loomulik, samas et Arya seiklema läks oli ootamatu, kuid loogiline jällegi. Ja tõesti, et miks Jon läks müürile kui A) surnud ju enam ei ähvardanud ja B) metslased olid niikuinii juba siinpool müüri, kuigi läksid ikkagi tagasi. Seega lõpp oli jah ootamatu, nagu ilmselt taodeldud oligi, sest eks oodati näiteks et  Cersei leiab karmi lõpu ja Jon tõuseb troonile, kuid minu jaoks pettumus, et seitse hooaega pinget ja põnevust selliselt lõppes.