Lemmikud televusseris

Viie aasta jooksul on mul olnud piisavalt aega tutvuda kohalikus telekas pakutavaga ning leida omad lemmikud. Õnneks ei ole ma ühegi seebiooperi haardesse sattunud, sest muidu vist ei suudakski muud teha, kui sellest mõelda ja selle rütmis elada 😀 Olen enda jaoks avastanud ka telekanalite järelvaatamise võimaluse, seega istungi maha siis, kui muud asjatoimetused tehtud ja natukene aega lõõgastumiseks jäänud.

Üks esimesi televiktoriine, mida tegelikult nägin üldsegi Austraalias olles esmakordselt, oli “The Chase“, Selles mängib neljaliikmeline võistkond, kus iga mängija peab esialgu mängima individuaalmängu ehk vastama ühe minuti jooksul võimalikult paljudele küsimustele õigesti (üks õige vastus võrdub 1000 naelaga) ning siis peab selle rahasummaga nö koju põgenema. Tagaajajaks on professionaalne mälumängur ning tagaajamise faasis antakse alati ka kolm vastusevarianti. Kui sa jõuad koju enne kui mälumängur su kätte saab, jõuad edasi finaali. Finaalmängus pannakse mängijate võidetud summad ühte patta kokku, millega kogu meeskond hakkab eest ära põgenema. Selline on üldpilt, muidugi on veel eraldi nüansid juures, kuid pikka aega oli see meie suur lemmik Mikuga. Ilmselt sain sellest mingi hetk üledoosi ja praegu enam nii järjepidevalt seda ei vaata. Kui peale satun, siis ikka. Teinekord ongi vaadatavamad hoopis mälumängurid ja nende kõnepruuk kui mäng ise 😀

Umbes samal ajal avastasin enda jaoks “The TippingPoint’i” mis tavaliselt oli eetris just enne The Chase’i. Seal on tegu puhtalt indiviidide võistlusega, kuid ei piisa pelgalt teadmistest, vaid peab olema ka palju õnne ning teinekord hea mängutaktika. Idee on selles, et on vaja võimalikult palju punkte/raha koguda kasutades mündimasinat. Kui mängu alustab neli mängijat, siis peale igat vooru langeb välja see võistleja, kel on kõige vähem punkte ning tema punktid nullitakse. Esimeses voorus on kõigil kolm elu/võimalust küsimustele õigesti vastata; teises voorus on igal mängija 30 sekundit küsimuste vastamiseks; kolmandas voorus on vastakuti kaks järelejäänud mängijat, kellel mõlemal võimalus vaheldumisi kolmele küsimusele vastata ning võitja jõuab edasi viimasesse vooru. Imelihtne mäng tegelikult, kus on vaja teadmisi nii tõsisematel kui ka lihtsamatel teemadel. Muideks, oleks üritanud sinna kaks korda mängima saada, kuid siiani ebaõnnestunult 😀

Kui ma Noorhärraga kodune olin, vaatasin hommikuti “Homes Under the Hammer” ehk saade sellest, kuidas oksjonil ostetud kinnisvara muudeti elamiskõlblikuks ning kui palju on võimalik kasumit teenida, nii müümisel kui väljaüürimisel. Mõned inimesed on ostnud ka endale ja siis kogu elamise ära renoveerinud. Minu jaoks siiani huvitav ja intrigeeriv teema, kuna kinnisvara tundub olevad valdkond, mis meid mõlemaid huvitab ja mille kaudu saaks ehk natukene rohkem endi ja oma perede tulevikku kindlustada. Jällegi hetkel enam järjepidevalt seda ei vaata, kuid kui peale satun, siis ikka. Mõned episoodid on küll juba 6-7 aastat vanad ja hindadest võib-olla nii õiget pilti enam ei anna, kuid kogu protsessist saab aimu ikka.

Hooajaliseks üheks lemmikuks on kindlasti “The Great British Bake-Off” mille puhul on ilmselt nimestki aru saada, et tegu kokandussaatega. Selle esimeses episoodis alustavad 12 amatöörpagarit võistlemist ning igal nädalal langeb üks võistleja välja. Väljahääletajateks on kaks kohtunikku ning edasipääs ei ole kellelegi garanteeritud – nii tihti juhtub, et keegi on alguses või eelnevad episoodis väga tugev, kuid järgmises episoodis lihtsalt asjad ei õnnestu ja koju ta lähebki. Igal nädalal on 3 ülesannet – kodus ettevalmistatud signatuurtöö, tehniline ülesanne ja lõputöö. Teemad vahelduvad igal nädalal ning ootamatusi on palju. Minu jaoks muudavad väga nauditavaks selle saate just saatejuhid, Noel ja Sandi. See tekst, mis nad suust välja ajavad on lihtsalt naermist väärt.

Sügisel on eetris ka “The Apprentice“, kus 20 meest-naist võistlevad, et saada rahastust või hakata äripartneriks ühele tuntumaile ja edukamaile ärimehele UK’s. Mulle väga meeldis see saade esimestel aastatel, kuid näiteks sel hooajal ma ei vaadanudki seda lõpuni, sest mingil määral kadus mul huvi lihtsalt. Sest ei saa ju olla nii, et ühe kahepäevase ülesande vältel saab aru inimeste tegelikest ärilistest ideedest ja võimekusest. Okei aja möödudes küll, kuid linnulennult pigem mitte. Samas võib-olla mul ei olegi sellist (äri)soont suutmaks näidata KUI võimekas ma olen pelgalt paari päevaga. Muidugi saab inimesest aimu rohkem, mida kauem ta saates on. Kui palju näiteks läheb reaalses elus aega, et tuua turule ja edukalt läbi viia üks turunduskampaania. Või kui kaua õpib üks inimene oma firma tooted iga viimse kui nüansina läbi ning lihvib oma müügioskusi, enne kui suurel messil temalt mega tulemusi oodatakse. Ma saan aru, et selle saate puhul on tegemist saate mitte reaalse eluga, kuid sel hooajal kuidagi kihvatas see. Alan Sugari elulooraamatu tahaks siiski läbi lugeda ühel hetkel.

Eile sirvisin ITV järelvaatamist ja leidsin, et “Tenable” on tagasi … jeehuuu … minu jaoks just see lihtne ja meelelahutuslik saade, kus ajusid palju pingutama ei pea (muidugi võid, kui selleks soovi on), kuid aegajalt tekib korralik hasart endal ka. Ma arvan et sellest saab nüüd järgmine asi, mida õhtuti vaatama hakkan, kui Noorhärra juba voodis, kuid ise veel horisontaali minna ei taha 😀

Lõpuks muidugi krimisarjad, need ei ole küll otseselt UK omad, kuid vaatan ka neid aegajalt. Kõige lemmik on NCIS, kuid üldjuhul sobivad igasugused ameerika omad.