Siis kui võtame Austraalia otsad kokku

Kui nüüd päris aus olla, siis on see blogi mul olemas olnud 3 aastat ja no ütleme 4 kuud, sest täitsa esimese sissekande tegin 18. septembril 2011. Tol korral tunnistasin endale lõpuks, et mul on juhe koos, no päris pikalt olen seda tundnud ja tahan restarti teha. Samas tulid kohe juurde ka “vabandused” miks ikkagi mitte minna. Pigem olid need hirmud, mis vaikselt ligi hiilisid. Kuid see miski mind kriipima jäi, et natuke rohkem kui aasta hiljem olin oma otsuse langetanud ja hakkasid ettevalmistused Kersti seikluseks. Selleks tollel hetkel tundunud utoopiliseks otsuseks. Eks paljud ei saanudki aru, et miks?

Miks ma jätan hea töökoha … aga mis siis veel maha jäi, mis ei oleks olnud asendatav? Auto? No oma pisikese punni pidin maha müüma jah, kuid auto on ju siiski vaid tarbeese ja mina pean ses suhtes natuke suureks kasvama, et mitte emotsionaalselt iga tiku külge klammerduda 😀 Korter? No oli jah piisavalt korras ja hea asukohaga soodne korter. Kuid see ei olnud oma, see oli ju vaid üürikas. Minu asjad? No ausalt olen ma isegi õnnelik, et suutsin mitmete kolimiste käigus omi asju revideerida, sest vastasel juhul oleks mul selle normaalse kastide hunniku asemele kellegi kolikamber. Ja ma olen uhke, et suutsingi alles jätta vaid väga armsaks saanud esemed 🙂 Töökoht? Jah, ma siiamaani meenutan ainult heasmõttes neid kolme hullumeelset aastat ülikoolis. Meenutan kui vahvad olid minu kolleegid ja olen rõõmus, et mõnega neist on jäänud alles (lähedasem) suhtlemine. Kuid samas, see oligi töökoht. Platvorm edasiarenguks, sest praegusel hetkel omale uut töökohta otsides on nii hea teada, et mul on olemas see kolmeaastame tagala, see kogemuste pagas, mis ilmselt mind väga palju ka tulevikus aitab.

Miks ma räägin asjadest, aga mitte mahajäänud inimestest? Sest inimesed jäävad 🙂 Ja jäävad just need, kes on mõeldud sinu ellu jääma. Muidugi on neid, kes tulevad ja lähevad. See on elu paratamatus, et sinu tutvusringkond teeb oma korrektiivid. Kuid nii kurb kui see ka ei olnud oma pere ja lähedasemad sõbrad maha jätta, teadsin, et nemad mõistavad minu otsust minna. Ja nemad on olemas mul kui tekib jõuetuse tunne või kui ma tahan kurta/kaebelda/ kuid pigem siiski jagada rõõmsaid uudiseid.

Kas ma kahetsen oma minemist? Kui nii mustvalgelt küsida, siis EI. Mul oli unistus, sisemine soov ja ma tegin selle teoks. Kui vaadelda sama küsimust veidike perioodilisemalt, siis eks oli ka minul hetki kui ma nuhtlesin ennast küsimusega MIKS? Miks oli vaja enda paikaloksunud elu maha jätta ja minna. Miks ma pidin oma töökohast loobuma, kui tollel hetkel ei olnud sissetulekuid ja kaasavõetud/kogutud raha aina sulas. Aga see kõik oli hetkeline. Ja kui ma nüüd mõtlen tagasi, siis oli see ainuõige otsus ära minna.

Ma ise tunnen, et ma olen muutunud. Ma ei oskagi öelda kuidas. Äkki ma olen hakanud suutma asjadel lasta rohkem minna ja mitte muretseda iga mutuka probleemide pärast siin maailmas. Äkki ma olen aru saanud, et eelkõige elan ma oma elu ja olen vasutav vaid enda heaolu eest. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, siis kõige rohkem tunnen, et ma ei kuulu hetkel kuhugi 🙂 Ma olen eestlane ja Eesti on alati mu kodumaa, kuhu ma tagasi tulen. Seega emotsionaalselt jään sellega alati seotuks. Ja emotsionaalne seos jääb ka minu sõprade ning perega. Kuid see on ka kõik. Ses mõttes on hea näha, et elu on edasi läinud hoolimata minu äraolekust. Ja nii ongi, et ma olin Eestist juba 2 aastat eemale, et siia mitte enam kuuluda ning Austraalias vaid 2 aastat, et veel mitte päris kohalikuks saada 😀 Seega tundubki hetkel, et kolimine Inglismaale on hea mõte ka ses osas, et äkki ma hakkan sinna kuuluma… Kusjuures, seda mittekuulumist tunneme Mikuga mõlemad oma kodumaade ja Austraalia osas. Siinkohal ma ei välista, et tuleme tagasi Eestisse elama … nö leiame taaskord oma koha 🙂

Seega kokku võttes on mul hea meel, et ma lõpuks julgesin oma salaunistuse reisimise näol ellu viia. Boonusena kohtusin inimesega, kellega koos näen ühist tulevikku. Ja kauge eemalolek näitas mulle ilusti kätte, kes on need inimesed, kes mul ellu kuuluvad ja kes olid nö kohatäiteks. Üha enam saan ma aru ka väitest “kvaliteet üle kvantiteedi”. Seega kui keegi tõesti mõtleb samamoodi, et kas minna või mitte, siis kui juba selline mõte on pähe tulnud, siis ilmaasjata ta seda ei teinud. Parem raputa ennast oma mugavuskookonist välja ja vaata, mis ka piiri taga toimub 🙂

Siis kui mõelda natuke tagasi

Kodus tagasi olen olnud nüüd pea kolm nädalat, Austraalias olin kokku 22 kuud (noh korraks olin Eestis ka puhkusel sel ajal). Ehk eks midagi jäi ikka silma ka sealsest elust, nii plussid kui ka mõned tõrvatilgad meepotis. See postitus ongi mõeldud natuke tagasivaatamisele ja arutlemisele, mis MINULE meeldis ja võib-olla nii väga ei meeldinudki.

PLUSSID

Esiteks, alatine päike. Just päikesesära mitte pidev kuumus. Ma mäletan nii selgelt seda, kui ma just olin jõudnud Austraaliasse. Eestis oli totaalne talv ja minu lahkumispäeval selline 0-temperatuuri lähedane ja lörtsiga ilm. Ja siis natuke aega hiljem astusin välja totaalkuumuses (kell 12 öösel oli 30 kraadi sooja). Jah oli harjumatult lämmi, kuid samas nii mõnus. Ja kui ma siis järgmised päevad ringi liikusin, siras päike koguaeg taevas. Esimesed päevad oli kuidagi harjumatu tegutseda omas rütmis ruumides sees (oli ju käsil mul bürokraatilised asjatoimetused ning tööotsimine netis), sest pidevalt kiskus õue seda “päikese natukest” nautima, vähemalt nii olin ma harjunud mõtlema Eesti suvede aeg, et kui natukenegi päikest oli, tuli ruttu selle kätte joosta, sest ilma võis juba poole tunni pärast totaalse kannapöörde teha. Lõpuks muidugi harjusin päikesega ära, et teda koguaeg oli võtta. Ma arvan, et kogu minu Austraalia aja äkki sadas vihma kokku ühe kuu. Seda ei ole üldse palju.

Teiseks, kirju elanikkond ja kirjuks teeb see erinevad rahvused. Muidugi oma vurtsu annavad juurde sejakotirändurid, kes ajutiselt rahvastepaablust täiendavad. Kuid kõik need inimesed on olemas ja nad panustavad kõik natuke ühiskonda. Hostellides oli eriti hästi tunda, kuidas mitmed rahvused kokku olid sattunud. Minul muidugi oli esimestel päevadel veidike raske melusse sisse lennata, kuid harjusin ka mina 🙂

Kolmandaks, lahked kohalikud. Kohaliku all mõtlen ma inimest, kes alaliselt Austraalias elab, olenemata tema päritolumaast. Mäletan hästi, kuidas mind algul isegi lõi tummaks kohalike abivalmidus, sest ükskõik, mis murega kuhu või kelle poole sa pöördusid, alati said abi.

Neljandaks, jätkates lahkuse teemal, klienditeenindus. Jah, oli meil ka paar negatiivset kogemust ja seda pigem väikekohtades (kus tihtilugu jäi mulje, justkui klienditeenindaja teeb sulle sellega teene, et üldse suvatseb sind teenindada. Missest, et see on ju tema töö. Ja ma ei mõtle ega ole ise üldse “klient on kuningas” suhtumisega). Eks muidugi kui ma selge peaga mõtlen, saan aru, et nad pingutavad ju selle nimel, et sa oma raha neile tooksid. Kuid mina näen seda nii, et kui ma midagi ostma lähen, siis järelikult on mul ka seda asja vaja. Ja muidugi ma jätan oma dollarid pigem kohta, kus minu eest hoolitsetaksegi (see võib isegi veidikese pugemisena tunduda). Kuid miks ma peaksin kellelegi peale maksma selle eest, et ta mulle pm näkku sülitab ja arvab, et kuna ma niikuinii pean temalt ostma, sest ta on ümbruskonna ainuke müüja, siis ma olen sundseisus. Ei ole ja Mikuga praktiseerisime nii mõnigi kord lihtsalt minema jalutamist. Kuid need on tõesti vaid üksikud korrad. Üldjuhul sai kõigi klienditeenindajatega viisakalt ja eduliselt suheldud. Paljuski olenes kõik ka sinu enda hoiakust ja (viisakast) käitumisest.

Viiendaks, ringireisides ja ka väikestes kohtades elades jäi silma üks väga huvitav tendents – igal pool olid avalikud gillimise kohad ja tasuta avalik ning väga puhas vets, kusjuures viimased on kohalikule omavalitsusele kohustuslikud teha. Mis minu jaoks oli eriti üllatuslik, mõlemad avalikeks kasutamiseks tehtud rajatised olid alati puhtad ning töökorras. Ehk millegipärast suudavad inimesed kukla poolel enda järel nii koristada kui vandaalitsemisest hoiduda 🙂

Lõpuks, ei ole seal miskit salata, et kui sa kord töö leiad on sul võimalus korralikule  teenistusele ja v6imalusele säästa. Muidugi oleneb kõik, kus sa elad, kui kokkuhoidlik sa suudad/tahad olla, mis on sinu eesmärgid üldse Austraaliasse tulemisel. Mis meie tähele panime, siis kui ongi reaalne soov raha säästa, siis on mõtekam minna suurlinnas ära kuhugi pisikesse kohta. Üldjuhul saad sa siis farmi tööle, elamine on sul tasuta või väga minimaalse tasu eest, söök on samuti kas tasuta või ostad ise. Kuid peamine, miks saab niimoodi kõige rohkem säästa, on see, et sul ei olegi raha raiskamiseks võimalust. Kui ma alguses üksi Mingenews elasin, siis ei olnud mul autot ehk puudus ka võimalus sõita naaberpaikadesse laristama. Jah, paar korda sattusin Geraldtoni ning kulutasin, kuid need summad olid pisikesed. Samuti kui elasime Yerillas (lähim koht Leonora 120km, Kalgoorlie 240km) või Bedford Harboris (Hopetoun 60km, Esperance 140km), siis isegi kui sa tahaks raha raisata ja sul on vaba päev ringisõitmiseks, teinekord sa lihtsalt ei viitsi sõita maha kümneid kilomeetreid väljassöömise või ostlemise nimel. Ja kui sa just ei ole online shopahoolik, siis paratamatult jääb rohkem raha kätte. Kuid eelkõige ja ma rõhutan, eelkõiget, on raha säästmine/kulutamine ikkagi inimese personaalne küsimus. Austraalias lihtsalt tundub palkade ja hindade suhe olevat normaalses parlanksis, mitte nagu Eestis 🙂 Jep, päris valus kukkumine on tulla kukla poolelt tagasi Eestisse – palgad madalamad, kuid hinnad kohati kõrgemad 😀

 

MIINUSED

Kui ma kunagi Mikuga kujutasime ette, et oleme Euroopas tagasi ja inimesed küsivad, et “nooh, mis siis on esimene asi, mis sul seoses Austraaliaga meelde tuleb”, vastaksime meie automaatselt kärbsed 😀 Ja kindlasti mitte positiivses mõttes. Nad on õudsad, päriselt ka. Neid on igal pool, tuhandete kaupa, nad ei jäta sind rahule, MITTE KUNAGI. Nad on tüütused, kes kangekaelselt proovivad igasse sinu näo auku tungida, isegi siis kui sa samal ajal meeleheitlikult kätega vehid ja neid eemale peletada üritad. Ainuke vahend neist natukenegi rahu saada (ja rahu saamine tähendab nende eemale hoidmine oma näost), on kanda kärbsevõrku. Kohalikud naeravad tihtilugu turistide ja bäkkarite üle, kes väga kergekäeliselt need võrgud endale näo ette tõmbavad, kuid sellistel hetkedel oli mul kama kaks, kas ma naerutasin kedagi või ei. Mind need pudulojused häirisid, ajasid närvi, panid mind paranoiliselt mõtlema selle üle, et nad oma musta kuhugi ei jätaks, et nad oma mune kuhugi mu kehale ei sigitaks, et siis hiljem mingid vaglad mu kehast välja roomaks … iuh. Ma ausalt enam ei taha mitte kunagi nendega tegemist teha. Isegi sumedad suveööd Eestis sääseparvede keskel on talutavamad kui Austraalia kärbeste keskel töö tegemine.

Kängurud, need armsad kepslevad karvapallid, kes eemalolijale nii nunnud tunduvad. Ja nad ongi nunnud – piltidel, loomaaias, isegi looduses vabalt elades, kui sa ise pesitsed linnatingimustes ja nendega igapäevaselt kokku ei puutu. Ei saanud ka mina alguses aru, miks kohalikud maakad neid nuhtlusteks (pest) kutsuvad. Aga piisas meil veeta neli kuud Bedford Harboris, kui hakkasime nendesse samamoodi suhtuma. Ma ei ole ausalt nii rumalt looma veel näinud kui on känks. Ma saan aru, et tegemist on loomaga, kelle silmanägemine ei ole just kõige teravam (sai see ise järgi katsetatud) ning seetõttu loodab ta oma kuulmisele, kuid see kuidas nad arulagedalt kahte suunda korraga põgeneda üritavad, on lihtsalt halenaljakas. Näide 1 – sõidame peale tööpäeva Hopetouni, on selline videviku aeg, kus päike loojub vaikselt. Me teame, et känskid on muutunud aktiivsemaks ja oleme ekstra ettevaatlikud. Esimese 10 kilomeetri jooksul loeme kokku 10 isendit tee äärtes ja tee peal kükitamas. See on keskmiselt 1 isend iga kilomeetri takka. Tol sõidul me kedagi alla ei aja. Näide 2 – tuleme ühel õhtul, kui väljas juba täitsa pime, Hopetounist koju. Me juba teame, et viimased 15km enne kodu on kõige kriitilisemad känkside suhtes. Tol korral on nad eriti aktiivsed ja olen oma tavapärase sõidukiiruse selles alas (70km/h) juba langetanud umbes 55km/h peale. Seetõttu näen paremini teeääres olevaid isendeid ja suudan hoo aegsasti maha võtta. Känksid teinekord ei hüppa kohe eest ära või siis hüppavad ühele poole, kuid keeravad siis otsa ringi ja kargavad teisele poole teed, sinu auto nina eest läbi. Näen tee ääres isendit ning aeglustan veelgi, töö hüppab võpsikusse ning hingan juba kergendatult, kui näen silmanurgast kahte poega hoogsalt meie poole sööstmas. Laksti ja kaks pisikest käksi on hüpanud otse meie rataste alla ning läinud kängurutaevasse. Auto pääseb imekombel kriimustusteta. Näide 3 – Sõidame päevavalges Hopetounist koju, sest olime just oma Kia viinud parandusse. Sõiduvahendiks meie töömaastur. Näen tee ääres ühte isendit ja imestan, et känksid üldse päise päeva ajal endid niimoodi näitavad. Aeglustan ja jään teda jälgima, et äkki meeltesegaduses otsustab viimasel hetkel autole ette hüpates hoopis teisele poole teed põgeneda. Ei, tema on oma suunas kindel, kuid tema kaaslane nii kannatamatu talle järele jõudmises, et lihtsalt jookseb meie autole külje pealt sisse. Auto õnneks pääses jällegi kriimudeta. Ma võiks neid näiteid veel tuua, kuid võtan kogu selle teema kokku nii, et ei ole üldse üllatus näha nii suurte teede pervedel, kuid enamgi veel külavaheteedel allaaetud känkse. Tõsiasi on see, et känkside populatsioon on üle käte läinud, neid ei suudeta niipalju  maha lasta, et neid ohjata. Ja niimoodi on juba kohalikud farmerid päris pohuistid nende elude säästmisel kui neid tee ääres näevad. Nende sõiduvahendiks on tavaliselt kaitseraudadega suur maastur, kus kokkupõrkel känksiga kaotab viimane 99% juhtudest, kuid raudhobu sõidab rahulikult edasi.

Kallis ning üliaeglane, kohati olematu internet. Väga nigel mobiililevi. Oeh, ei tasu rääkida, kui frustreeriv on see, et sul nagu oleks kirjade järgi levi, aga näe nett ei tööta. Või see, et sa nagu ei olegi netti saanud, aga sinu krediit muudkui väheneb ja väheneb. Just täpselt need kaks emotsiooni valdasid meid viimases kohas töötades. Yerillas oli hea – ei olnud netti ja nii oligi, vähemalt ei ärritatud sind poolkõva leviga 😀 Me teadsime hästi, et kord nädalas kui saame levipiirkonda, tuleb oma asjatoimetused ära teha. Ja et midagi ei ununeks, oli minul tavaliselt pikk nimekiri asjadest, mida netis teha. Mingenews oli asi kahetine, linnas sees elades ei olnud mul nii neti-kui mobiilileviga mingeid probleeme. Aga näe 20 km linnast väljas kodus minu mobiil ei levinud ja netti sain ka teatud toas olles (ja seda ka tänu sellele, et meil oli netibuuster). Bedfordist ma ei räägigi – see oli ilmselt mu telefoni viga, et ta küll näitas levi olemasolu, kuid helistada ja sõnumeid saata ei lasknud (tuli veateade, et mobiilivõrku ei ole). Imekombel kõned tulid sisse ja sõnumid ka. Ja no see, kuidas viimane kuu nett mu krediiti sõi, oli üle mõistuse. Ega ma saanudki lõpuks aru, miks ta seda tegi, sest Telstra tehnikud ütlesid lihtsalt, et ju sa siis surfad rohkem vms. Mida ma muidugi ei teinud. Et miks ma halan, kui kallis nett oli. No näituseks, laadisin mina krediiti tavaliselt 50 dollari kaupa ning jätkus sellest mulle 2-3 nädalat. Seejuures ma kontrollisin mida tegin ehk tavapärane emailide lugemine, feissar, kodumaiste uudiste lugemine, skype kõned, online pokker, blogisse piltide üleslaadimine. Teadlikult vältisin videote vaatamist. 50 dollarit on 34 eurot … selle raha eest saab Eestis vägagi hea kiirusega ja piiramatu kogusega netti terveks kuuks. Ja mina veel ohkisin paar aastat tagasi et Elisa netipulk, mille kuumakse oli umbes 7 euri, on nii paganama kallis 🙂 Aga vähemalt võõrutas see neti kallidus ja mitteolemasolu mind paljuski seda helendavat ekraani passimast. Win!

Hihii, meie sattusime alati elama kohtadesse, kus telekas oli ja kanaleid näitas ka, kuid võetud paketid olid need tasuta kaasa tulevad kanalid. Ja ausalt, MITTE MIDAGI ei olnud kunagi vaadata. Paaril korral õnnestus head filmi näha, kuid üldjoontes oligi telekas pigem taustamüra tekitamiseks. Kui Yerillas olime, siis hakkasime igavusest vaatama “My Kitchen Rules” sest noh tundus selline natukenegi söödavam kraam, muidu me eriti realityte fännid ei ole. Ja siis kohalikud raadiojaamad, muidu täitsa söödavad, aga nädalavahetusel on vaikus kordades parem. Ozzyd on ju footy usku ja laupäeviti on hooajamängud. Ehk siis raadiotes kommenteeritakse live’s mänge, kuid enne seda hakkab hommikul vara pihtsa footyjutt, mis kestab õhtutundideni. Ja siis pühapäeval sama jama, ainult et siis korratakse ja analüüsitakse eelmise päeva mänge!!! Oleks siis, et üks kanal seda teeb ja teine jätkab muusika mängimisega, aga ei. Footy tuleb igalt poolt – söögi alla ja söögi peale ja vahepaladeks ka!

 

NEUTRAALNE

Ma ei oskagi öelda kas ja kui palju loota tööagentuuride abile töö leidmisel. Minul neist kasu ei olnud. Ses suhtes, et kui ma Aussi jõudsin, siis Aussijobsis ei saanud ma üldse löögilegi kohe, kuna olin uueke. Ehk jäi mulje justkui neil oleks töötajaid nii jalaga segada, et võisid valida keda võtta ja keda jätta. Kui me nüüd augustis nendega uuesti kontakteerusime, siis tundus et võib neist isegi abi saada, kuid njah … ega need töötingimused ja palgamaksmine ei olnud ikkagi see, mis oleks meile kui kauem olijaile juba heana tundunud. Teine agentuur, kellega me kokku puutusime, oli TheJobshop. Minu tuttavatel on nendega häid kogemusi, seega ma usun, et asi on õnnes, kas nad suudavad sulle töö leida. Kui mina Aussi jõudsin, regasin end kohe ära ja käisin tihti külas, kuid tol hetkel mul ei vedanud. Paar korda hiljem, kui meil oli tööotsimine käsil, kontakteerusime nendega ka alati ja saime kahjuks vastuse, et hetkel midagi ei ole. Nüüd augustis tuli isegi paar pakkumist neilt, kellega osadest jõudsime juba telefonikõneni ja omavahelisele infovahetusele. Ent ometi ei võtnud ühtegi pakkumist nende poolt vastu, sest leidsime omaalgatuslikult parema koha. Tundus, et tookord solvus TheJobshop, kuna julgesime nende “mega hea” pakkumised tagasi lükata 🙂 Ehk kui keegi minult küsib, mis on parim moodus töö leidmiseks, ütleksin mina nii- alguses surfa gumtrees koguaeg, hiljem tulevad kasuks ka tutvused.

Tavaliselt peetakse kahepalgelisust halvaks iseloomuks. Pean seda minagi, kui see on sihilik teistega negatiivselt käitumine. Arvasin ka mina alguses, et ozzyd ongi sellised kahepalgelised elanikud, kes sulle näkku naeratavad, kuid nii kui selja pöörad, sind kiruma hakkavad. Kuid asi ei ole päris nii. Ozzy kultuuris lihtsalt ongi nii, et tagaseljarääkimine on OK. Nii nagu meil umbes teretamine. Ja nad ei tee seda paha pärast, nad lihtsalt ongi sellised. Ses suhtes ega sa otseselt usaldada ei saa kedagi, sest kellegi privaatsus ei ole tabu. Samuti meeldib meestele lõugu laksutada, eriti seda pubis istudes. Ehk vahet ei ole, kas ja kui hästi sa saad kohalikega läbi, sest isegi kui sa eeldad, et su sõbrad (inimesed, kellega on klapp ja hea läbisaamine) hoiavad su poole, siis võid suht kindel olla, et lõugu laksutavad ka nemad. Või äkki siis ma ei olnud kellegagi piisavalt sõber 😀

 

Igatahes, need on kohe esimesena pähe karanud asjad, Kui midagi väga head veel pähe tuleb, anna ka siin märku 🙂

Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 5

Ja nii oligi, et kuigi algselt kaalusime mõtet öö lennujaamas veeta, olime juba natuke liiga väsinud mõttest veelkord poodide vaatamisest ning samuti ei ahvatlenud mõte terve öö pinkidel veeta. Ilusti leidsime üles lennujaama all asuva rongijaama ning kohaliku ametniku päris puised seletused andsid märku, et kui sõidame rongiga lõpp-peatusesse ja astume paar sammu ümber nurga, olemegi kesklinnas. Kui rong lõpuks tunnelist välja jõudis, saime aimu, et õues on juba päris kotikas. Ja ilmselt asub lennujaam kesklinnast päris kaugel, sest ainuke mida meie silmad aimata võisid, olid kohalike agulite elumajad. Või noh, sarad oleks õigem öelda. Vähemalt rongi sees oli ilusti rongiliikluse plaan, mida saime jälgida, sest raske oli meelde jätta üldse lõpp-peatuse nime või lugeda kokku peatuseid (mul on mingi teema, et mul teinekord on raskusi loendamisega, kui see mida ma loendan, et tule ilusti järjekorras vaid korralike vahemaadega).

Astusime siis lõpuks rongist välja, jaam oli ilusti valgustatud ja päris turvaline tunne oli. Kuniks me alla tänavale jõudsime ja need lubatud paar sammu ümber nurga olime teinud. Kusjuures selleks hetkeks olime mõlemad unustanud, kumba poole ümber nurga me minema peame. Ma tean, lollid turistid 🙂 Otsustasime siis hakata ise kuhugi poole sammuma, sest kõht hakkas vaikselt tühjaks minema. Pimedas ja päris lärmakas Bangkokis ei olnud meil tegelikult aimu, kus me oleme või kuhu poole liikuma peame. Hullu muidugi ei olnud, sest ilm oli mõnusalt soe (mitte lämbe) ja meil tujud head. Korraks isegi arvasime, et oleme ikkagi õigel teel, sest sattusime teeäärsete kaupmeeste ridade peale. Muidugi kasutasin võimalust ja ostsin kohe koti sees värskeid puuvilju, et nosida. Nii halenaljakas kui see ka ei tundu, siis käisime, mis me käisime, aga kesklinn ei tundunud üldse lähemale jõudvat. Mingi keskpaigani me küll jõudsime, sest ühel hetkel vaatas meile vastu suur suur ringtee, mille peale tiirles kümneid ja kümneid autosid ning selle ümber veel rohkem inimesi. Paar söögikohta silmasime ka lõpuks, kuid midagi erilist nad ei pakkunud. Miku tahtis veel kohalikku õlut ka proovida ja nii me oma otsinguid jätkasime. Ühes olime kindlad, et kesklinnas me EI ole ja otsustasime uurida, kus see suur melutänav Khao San Road siis ikkagi asub või KUI kaugel ta on. Esimene taksojuht ütles, et umbes pooletunni autosõidu kaugusel, kuid teises suunas lennujaamast. Seega tagasiminek oleks tähendanud umbes tunniajast sõitu. Otsustasime mitte riskida nii kaugele minemisega ja leida mõni kohake lähemal. 5 minutit hiljem istusime taksos ning kihutasime Khao San Roadi poole 😀

Taksosõit oli kiirem kui pooltundi, ülehelikiirusel nägime erinevaid kujukesi, mis eranditult kullaga kaetud olid ning mina tundsin, et kunagi isegi tahaks siia kanti tagasi tulla. Niivõrd erinev oli see poolteist aastat tagasi nähtud lõuna Taimaast. Khao San Roadile kohalejõudmisest ei pidanud taksojuht meid isegi teavitama, keev ööelu andis sellest ise märku ning kergendatud südamega astusime masinast välja. Paljuski meenutas Khao San Road Patong Roadi Phuketis, mis oli samuti tituleeritud kohalikuks peotänavaks. Inimesi oli palju; söögivankreid veel rohkem; baare iga kahe sammu tagant, mis eranditult pidutsevaid turiste täis, et algul kahtlesime, kas endile kuskil üldse istekoha saame. Muidugi põrkasime igal sammul kokku tänavakauplejatega, keda tegelikult on nii palju ja kelledest rahu saamisest võid ainult unistada. Ja muidugi Ping-Pong Show pakkujad … juba selle show kirjeldamine tundub nii perversne (pm naisartistid  mängivad erinevate esemete/elusolenditega, mida muuhulgas oma suguelundist välja punnitavad. Vähemalt sellise mulje on mulle suudetud kohapeal sellest jätta), et meil ei olnud küsimust ka, kas me seda vaatama minna tahame. Hoopis istusime ühte baari maha ja tellisime kohaliku õlle ning gin toonikuga.

Khao San Road esimesed hetked 

 Lõõgastav jahutus juba natuke väsinud reisilistele

Ühe baari tualettide piirkonnast leidsin sellised sildid. Tualetid ise olid pehmelt öeldes koristamata :S

Ühes baaris tõmbasid kohalikud kitarrivirtuoosid peo ikka korralikult käima ning neil konkreetselt ei lastud oma etteastet lõpetada, vaid nõuti uusi lisalugusid.

 Sõime ja jõime linnapeal ikka tunde, kuniks väsimus vaikselt hakkas võimust võtma ja kauplesime ühe taksojuhi meid lennujaama tagasi viima. Sõit sinna oli muidugi paras ralli, kuid mina olin nii väss, et lasin silma päris mitu korda looja. Lennujaama jõudsime tagasi kella 4 paiku hommikul, kui meie enda väljalennuni oli jäänud umbes 5 tundi. Väsinud me ju olime, ent rahulolevad, et ka Bangkok oma silmaga ära nähtud. Miku viskas ennast seejärel pingireale pikali, kuid minul oli uni nii läinud mis läinud. Seega toimetasin paari asja kallal arvutis, kuniks oli aeg oma kodinad pakihoiust ära tuua (kusjuures me olime väga skeptilised oma tehnikat kohvritesse jätma, kuid see ei oleks olnud mõeldav, et tassime linnapeal lisakilosid kaasas. Ja tegelikult ei juhtunud midagi meie tehnikaga ja kõik asjad olid alles), passi- ja turvakontrollist läbi minna, mõned meened osta ning lennuki peal me olime. Ees ootas pea 12 tundi lendu Helsinki suunas.

Meile kummalegi ei ole kunagi pikad lennud meeldinud, kellele meeldiks olla känkras ja sundasendid rohkem kui 4-5 tunni. Sel lennul oli võimalik oma kohad nö upgrade’da, sest üllataval kombel ei olnudki lend puupüsti täis ja saime istuma kohtadele, kus vähemalt jalasirutusruumi oli. Lisaks mõned nipet-näpet pisiasjad veel. Seekord venis lend korralikult, sest no tee või tina, aga mina ei suutnud magama jääda rohkemaks kui pool tundi korraga. Lisaks ka fakt, et seekord lendasime kogu tee päevasel ajal ja oli valge – KOGUAEG. Aga noh, üleelatud see sai ja väikese hilinemisega (umbes 20 minutit) me Helsinkis maandusime. Seekord oli meil Helsinki ümberistumiseks aega vaid 45 minutit, kuid stuardessid kinnitasid, et meil aega küll ja veel. Et lennul on inimesi, kes peavad 20-30 minutiga hakkama saama. Nii me siis võtsimegi rahulikult terminalis jalutamist (ei hakanud kuhugi jooksma, kuigi saime esimeste seas lennukist välja), ei rahmeldanud turvakontrollis (kus minul jälle masin piiksuma hakkas ja ma kolmandat korda terve reisi aeg pidin kõrvale astuma, et tädi mind skanneerida ja katsuda saaks 😀 ) ning vaid passikontrollis palusime endid eelisjärjekorras ette võtta. Nii me vaikselt jalutasime oma värvavate poole, ei ostelnud ega midagi (nagu stuardess juba lennukis soovitas 🙂 ), kui vaatasime igaks juhuks ajatabelit, et ega meie väravat ole viimasel hetkel muudetud. Ei olnud, kuid järsku oli meie lennu taha tulnud kiri “Last call” Ja nagu sellest oleks veel vähe, hakati ka valjuhääldist kutsuma viimaseid reisijaid lennule. Meid küll nimepidi ei hüütud, kuid meile piisas kogu sellest trianglist, et jooksma hakata. Minul käsipagas ratastel järgi ukerdamas, sest esiteks tuigerdasid KÕIK inimesed mul ees ja ega selle kohvrirattad kõige paremini ka veere, Miku mind silmapiiril hoides mulle järgi jooksmas … ja see tundus niiiiiiii pikk teekond. Eriti kui kodu oli juba nii lähedal. Aga meil vedas, seekord, sest isegi kui kõik inimesed olid juba väravatest läbi läinud, oodati veel viimaseid reisijaid ja me jõudsime. Miku oli küll kogemata oma pardakaardi kuhugi toppinud, kuid seda ei hakatud isegi taga ajama. Lippasime väravatest läbi ja bussi. Tol hetkel oli tunda, et talv ja lumi on tõesti Põhja-Euroopasse kohale jõudnud. Asi, millest me küll hiljem aru ei saanud, et miks meid nii väga utsitati jooksule, kui hiljem pidime pea pool tundi ootama, et viimased kohvrid peale laetakse. Meil oli päris eredalt veel meeles suvine tulek, kui meie mõlema kohver jäi Amsterdami, kuigi ümberistumiseks oli pea 2 tundi. Kuid kui öeldi, et peab ootama veel viimaseid kohvreid, olime päris kindlad, et need on just meie omad.

Kes Tallinn-Helsinki vahel lennanud on, teab, et see läheb ruttu. Vaevalt olime õhku tõusnud ja umbes 5 minutit lennanud, kui juba hakkasime laskuma. Tallinn oli õhust vaadates nii ilus – kaetud lumevaibaga ja õhtused linnatuled siramas. Ei oleks palju vaja olnud, et mul pisarake silma oleks tulnud. Veel mõned hetked, kui juba olime maandunud, pakilindi juures ei pidanud kaua ootama, kui meie kohvrid juba paistsid (just just KLM ja Estonian Air, teil on veel palju õppida) ja astusime naerusuiselt lennujaama, kus vend ja tema teinepool olid juba ootamas. Ma olin lõpuks koju jõudnud, tagasi Austraaliaseikluselt just õigel ajal. Jõulud ju olid kohe kohe ukse ees!

Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 4

5 ja poole tunnine lend läks suhteliselt ruttu ja enne, kui arugi saime, olime juba Aasias. Kuna Singapuris oli meil ainult 6 tundi vaja oodata ja teadjamad oskasid rääkida, et linna sõit võtab pool tunnikest, otsustasime, et jääme hoopis lennujaama avastama. Pärast esmavajaduste, nagu täis põis ja tühi kõht, rahuldamist võtsime välja lennujaamakaardi ning hakkasime orienteeruma – eelkõige erinevate poodide asukohta vahel. Tegelikult teadsin eelmisest Taireisist, et Singapuri lennujaamas on loodud erinevaid aiakesi, kus ootajad saavad oma aega parajaks teha. Aiad asuvad erinevates terminalides ning neid ühendab omakorda kohalik rongike. Sõit kestab küll heal juhul paar minutit, kuid see eest saab väga lihtsalt ringi liikuda. Seda enam, et oma asjade transportimiseks võetud käruga on lubatud ka rongidesse siseneda. Nii me võtsime eesmärgiks leida esmalt üles Liblikate aed “Butterfly Garden”.

 

Peaks siinkohal mainima, et Liblikateaed oli väga troopiliselt niiske, nii et ega väga kaua seal olla tahtnudki. Ja kuigi ma üritasin, et äkki mõni neist minu käele ka maandub ja saan niimoodi pildi neist, siis seekord seda ei juhtunud. Edasi võtsime uuesti rongi ja suundusime uude terminali – minu tähelepanu köitsid Päevalilleaed ja Orhideeaed. Huvitav oligi see, et kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ühes terminalis ongi üks aed, ühes on kolm ja ühes ei ole ühtegi 😦 Igatahes siin mõned pildid veel.

Esimesena sattumise hoopis Võluaeda ehk “Enchanted Garden”

 

Orhideede Aed

 

 

Päevalillede Aed

 

 

Tegelikult läks see 6 tundi päris kiirelt ja enne kui arugi saime, olime juba lennukil, et Bangkoki poole suunduda. Kiired poolteist tundi hiljem olin uuesti Taimaal. Seekord pidime võtma oma kohvrid ka, sest järgmine lend Helsinki poole oli Finnairiga. Tuleb välja, et nüüd võib Eesti kodanik kuni 30 päeva Tais olla viisavabalt ehk maksma ei pea midagi. Nii oligi, et panime oma kohvrid pakihoidu ja suundusime ise linnapeale. Oli meil ju pea 13 tundi vaja aega veeta ning mis oleks selleks parem, kui kaeda üle Bangkoki ööelu.

Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 3

Ütleme nii, et kuigi reisiärevus oli suur, siis saime küllaltki hästi magatud. Ärkasime isegi paar minutit enne äratuskella, tegime viimased internetitiirud (kus juba oli inimesteni imbunud info, et liigume Euroopasse tagasi ja seetõttu teada, et suur üllatusmoment jääb ära). Takso ootas meid ilusti juba hosteli ees ning umbes pooletunnise sõiduga olime lennujaamas. Teadlikult ei olnud me väga palju sularaha alles jätnud endile, sest teadsime ka umbes palju taksosõit maksma läheb. Lennujaama jõudsime paraja ajavaruga, nii kaks ja pool tundi enne lennu väljumist. Teadsime, et meil on veel mõned asjatoimetused lennujaamas ootamas + igasugused turvatsooni läbimised. Esmalt jooksimegi veidi arutult ringi ning otsisime registreerimislauda nr 88 – infotabloo järgi pidi just selle taga toimuma meie lennule regamine. Koheselt ei leidnudki nimetatud lauda ja uurisime, et kus see olla võiks. Kui vastuseks tuli, et sellist numbrit üldse ei olegi, tekkis tunne, et kas me peamegi nüüd veidike konarlikult oma lahkumist mäletama. Kuid ilmselt oli siiski infotablool veidike vale või halvasti kirjutatud info, sest natukese jalutamise järel leidsime õige koha üles. Ärevad minutid pagasi kaalumisel (kusjuures meil mõlemal oli kohvi raskuseks 19.1 kg lubatud 20st) ja sinna need kohvrid läksid.

Edasi … tänu FB kommuuni jälgimisele sain teada, et Austraaliast lahkudes võid teatud kaupadelt käibemaksu (GST) tagasi taodelda. Eelduseks on, et ost on tehtud 60 päeva jooksul enne riigist lahkumist, ostusumma on üle 300 dollari, et ta on sinuga käsipagasis kaasas ja sa enam selle esemega tagasi ei naase. Teatud juhtudel võib GST-d tagasi taodelda ka suveniiridelt. No egas midagi, eelnevalt olin uurinud, et vastav kontor on kohe lennujaama esimesel korrusel ja sinna ma suundusingi. Seal selgus, et see kontor on siiski rohkem infoallikas ja reaalselt tuleb paberid täita pärast passikontrolli. Kui uurisin, et kas saan ikka ka oma suveniiridelt maksu tagasi, pidi see puhtalt olema sealse ametniku otsustada. Suundusimegi siis järgmiste peatuspaikade poole. Miku oli endale tellinud valuutat, kuna naelade ja eurode vahetuskurss tundus kohalikus valuutapunktis olevat soodsam kui pankades siin- ning sealpool maakera. Lisasime nö tema tellimusele ka minu soovi ja nii vahetasin oma viimase sularaha eurodeks. Kusjuures, et saada täpse paberraha summa jäi mul 30 senti puudu, Miku oli ka juba kohalikust sularahast lage. Aga valuutapunktitidrik oli nii vastutulelik, et see 30 senti jäi nende kahjuks.

Järgmine kadalip – passikontroll. Eelnevalt pidime täitma riigist lahkumise kaardi, silma vaadati meile umbes 10 sekundit ja lahkunud me olimegi. Muideks, millegipärast uuris piirivalvur, et mida ma Eestis tegema hakkan. Ei osanud nagu muud öeldagi, et hakkan oma elu nullist pihta jälle üles ehitama, ei pidanud vajalikuks hakata pikalt ja laialt seletama, mis plaanid tegelikult on. No ja kohe passikontrolli kõrval oligi see pisike letike, kus sai GST-d tagasi taodelda. Jällegi oldi minuga lahked, sest läpakas oli mul küll käsipagasis olemas, kuid suurem osa suveniiridest juba äraantud kohvris. Tütarlaps mõtles ja juurdles pikalt, kuid lõpuks nõustus kogu mu suveniiridetseki ka vastu võtma. Nii me olimegi ootesaalis, jõime hommikukohvi ja sõime ühe muffinikese. Enne lennule astumist vaatasime veel raamatupoes ringi (ostsin endale Neil Patric Harrisoni biograafia) ning algaski lennu peale minek. Järgmine peatus oli Singapur, kus meil aega umbes täpselt 6 tundi vaja laiaks lüüa.

Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 2

Auto müüdud ja südamelt suur kivi langenud, saime ka meie endid veidike vabalt võtta. Lubasin kunagi Mikule, et kui ma auto müüdud saan, siis viin ta deidile. Eks ole ju ka tema Kiaga sõitnud ja rahaliselt nii mõndagi panustanud. Seega pärast auto müüki lebotasime veidike hostelis, lõime endid üles ja suundusime kesklinna melu otsima. Miku oli muidugi selleks hetkeks suutnud endale mingi viiruse külge pookida, seega löristas pidevalt nina, kuristas kurku ja tundis end üldiselt tavapärasest kehvemalt. Ent meie sellest oma plaane heidutada ei lasknud ning tatsasime käsikäes mööda soojasid Perthi tänavaid. Inimesed oli laupäeva õhtul kella seitsme paiku täitsa aktiivselt juba välja tulnud, et kohati oli raske lausa tänavatel jalutada. Meie esimeseks peatuspaigaks sai Belgia õlle koht, kuigi tundus et nad olid üleüldisemalt Euroopa märjukestele keskendunud. Seega kui tagant järgi mõelda, siis olin veidike koba küll, et seal algselt oma tavapärast Strongbow’d (ozzy siider kui ma ei eksi) küsisin. Saime mõlemad endile väga head kraami maitsta, tänavale mõnusa lauakese ja lasime jookidel endid jahutada.

Next stop – kohvik Boheem. Üks populaarsemaid kohti Perthi kesklinnas ja päris tihedalt ka külalisi täis pikitud, meil õnnestus siiski vaba lauanurgake väliterassil leida. Jälle mõned värskendavad klaasikesed lemmikjooki ning otsustasime ilusa õhtu lõpetuseks naasta restorani, kus umbestäpselt aasta tagasi oma esimesel ametlikul deidil käisime ehk Jamie Oliveri resto. Eks jällegi tunnike ootamist ja saime endid laua taha sisse seatud. Kui aus olla, siis pearoog jättis meile mõlemale eelmisel korral parema mulje – Miku oli pettunud, et seekord lasanjet ei olnud ning minu arust oleks võinud kala veidike rohkem olla kui kaks ampsu 😀 Aga noh ikkagi gurmeerestokas ju. Seekord tellisime endile ka magustoidud ja nii Miku brownie kui minu mini pavlova kook olid lihtsalt võrratud. Hosteli sõitsime tagasi taksoga … rikkad seljakotirändurid ikkagi 😀

Pühapäev tõotas tulla kiire ja toimekas. Olime kutsutud minu endise kolleegi õe juurde lõunale. Kolleeg oli tal üle pika aja külas ning ka meie ei olnud kuid näinud. Kuid eks me ju tatsime veidike ostelda ka ja nii me jalutasime juba poole 9 aeg hommikusöögi saagil. Kuna tegu oli pühapäevaga siis niigi hilisemal ajal avatavad kohvikud olid enamuses veel kinni ja nii sõime oma viimased pirukad kohalikust pagariärist. Mikut huvitas rohkem vaadata endale paar riideeset, samal ajal kui mina unustasin end suveniiride poodi. Oh jah … seal lihtsalt on nii suur valik asju, mida tahaks. Ja asju, mida NO WAY EVER tahaks 😀 Üllataval kombel sain sealse ostutiiruga päris kiirelt ühele poole, sest eks ma olin endale pisike nimekirja teinud kellele mida tuua tahaks. Kellaaeg hakkas juba vaikselt peale suruma ja suundusime Harbortowni – pm suur ostukeskus, kus on erinevate brändide outletid. Minu missiooniks oli leida endale teksad ja tennised kojureisimiseks, seda kõike lähema 20 minuti jooksul. Eks ma naljaga selle lause õhku viskasin, kuid tegelikult sain sellega isegi hakkama 🙂 Ülejäänud aja töllerdasime veel mööda mõningasi poode, kuid kuna Miku enesetunne läks üha kehvemaks, siis hüppasime hoopis apteegist läbi ning saatsin ta koos ostudega taksoga koju. Ise läksin aga hoopus rongijaama, et kolleegi õe juurde lõunale minna.

Njaa, viimane rongisõit Perthis, viimased muljete sisseahnimised, meenutused viimasest kahest aastast ja imestus kui kiirelt kogu see aeg läinud on. Ei, nutma ma ei puhkenud kuid naeratus tuli näole küll, sest lahkun ikkagi siit riigist heade mälestustega. Katri tuli koos õega mulle rongijaama vastu ning veetsime väga meeleoluka pärastlõuna tema õe perega. Väga armas ja külalislahke perekond. Tagasi kesklinna jõudes saime kokku Mikuga ja ampsasime kiirelt midagi hamba alla. Tema enesetunne oli veidike paremaks läinud, kuid eks ta oli väga iisilt päeva võtnud ka. Õhtu veetsime asju pakkides – meisterülepakkija Kerstile oli järjekordne väljakutse KÕIK soovitud asjad kohvrisse saada ilma raskuspiirangut ületamata. Õnneks oli hostelis ka kaal ning tänu sellele sain õigel ajal jaole neile viiele lisakilole 🙂 Mõned asjad läksid prügikasti, mõned asjad Miku kohvrisse, lootsin et vähemalt lennujaamas mingeid probleeme ei teki. Väikene reisiärevus sees jäime magama. Oli jäänud vaid loetud tunnid meie tagasisõidu esimese lennuni.

Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 1

Jeps, tegelikult on nii, et ma olen kodus olnud juba mõned päevad. Ja kodus tähendab, et Eestis. Eks meil ju augustis naastes oli plaan jääda siia kanti kuni jaanuari lõpuni – ehk töötada maksimaalselt poole jaanuarini (olenevalt muidugi töö olemasolust) ja sinna otsa veel paar nädalat Aasias puhata. Aga nagu ikka, tegi elu oma korrektiivid ja nii me otsustasime 9. detsembril, et meile aitab. Aitab nii Bedford Harbori tööst, aitab sealsest ülemusest, aitab nendest kärbestest ja muudest elukasputukatest, aitab Austraaliast. Me lihtsalt tundsime, et meie jaoks on kogu siinne seiklus end ammendanud ning on aeg koju tagasi minna. Veeta lähedastega mõnus ning perekeskne pühadeaeg, veeta veidike aega Eesti jahedamas kliimas ning lõpuks endid Inglismaal sisse seada.

Seega 11. detsembril andsime Miguelile oma otsusest t88tada kuni 18. detsembrini teada, kes ei paistnudki nii muserdatud meie lahkumisest olevat. Ju ta teadis, et jõulude aeg oleks töö seisukohast võttes olnudki pigem vaikne ja me oleks niisama passinud. Meie esialgset jaanuari lahkumisplaani teadis ka tema ja ilmselt jagas matsu, et kui juba enne jõule jääb vaiksemaks, siis meil ei ole mõtet veel paar nädalat hambad ristis pingutada, sest no me ju alguses rääkisime hiljem lahkumise juttu. Igatahes, samal päeval hakkasime vaikselt ka trukydele teada andma, et meie lähme, lõplikult ja kui nemad uuel aastal naasevad seda pea 6000 tonni vilja kuivatisse vedama, siis meid enam ei ole. See kurbrõõmus uudis levis pm kui kulutuli ja paaritunniga teadsid juba enamik, et meie ka läheme. Üllataval kombel olid kõik trukyd pigem kurvema poolsed, ent siiski tundsid head meelt, et ka meie saame jõuluks koju. Lisaks muidugi ka see fakt, et Miguel oli selleks hetkeks pm suutnud kõik (all)töövõtjad välja vihastada oma totaalteistsuguse töötaktikaga, et lisaheameel oligi, et pääseme sellest veidike nadikesest olukorrast … kui vägagi professionaalselt endid väljendada.

Rohutirtsud olid kõige tihedamad külalised mul hütis. Pea iga laadungiga tuli paar isendit, kes siis silkasid ruumis ringi 🙂

Üks tihe pärastlõuna kui üks veok end laadis, kaks ootasid laadimist ja üks sõitis uue laadungi järgi

Viljamäed

Tondipüüdja, kes umbrohtu hävitab

Meie jõulumeeleolus koduke … jõulupuu sai päris varakult üles pandud

Siit tuleb mängu nüüd lõpuks lõikusega ühele poole saamine, sest sellega seoses sai meilgi töö lihtsalt niisama otsa või siis ei tahtnud/suutnud Miguel enam meile mingeid ülesandeid anda, et reaalselt viskasime jalad seinale juba 17. detsembri õhtul. 18. sõitsime niisama Hopetouni ja Ravensthorpe’s ringi, alustasime vaikselt pakkimise ja maja koristamisega ning 19. lõunapaiku olime valmis lahkuma. Meie algne plaan oli Perthi poole suunduda 20. detsembri varahommikul, kuid kuna saime oma asjatoimetustega varem ühelepoole ja ka Migueli käitumisest jäi mulje, et ta pigem ootab kannatamatult meie lahkumist, siis reede õhtul kell 6 panime autole hääled sisse ja läinud me olimegi. Võtsime suuna Perthi poole otsusega sõita nii kaugele kui saame ning jäime ööbima Jerramungupi. Sest noh … autol sai bensiin otsa ning kui tankisime, siis nägime päris sobivat motellikest ööbimiseks. Selleks hetkeks oli juba päris pime väljas ja eks me veidike väsinud olime ka. Kerge õhtusöök ja varajane magamaminek oli soodne ka varajaseks ärkamiseks.

Üks viimaseid külalisi meie maja juures

Laupäeval olime juba pool 7 hommikul autos, otsisime kannatlikult mõnda bensiinijaama, mis oleks lahti et vett ja kohvi osta, kuid meie lootused olid liignaiivsed. Pidime sõitma korralikud paar tundi enne kui ühe roadhouse leidsime, mille grillvõileib oli hea, kuid hotdog ja friikad lendasid pärast esimest ampsu prügikasti. Minu pikaajaline soov oli sõita läbi Beaufort Riverist, et näha kas minu esimeseks töökohas osutunud kohvik on ikka veel alles. Tundus olevat, kuigi päris vaikne. Pikalt me seal ei peatunud, vaid suundusime edasi Perthi, sest potensiaalsed autoostjad olid ootamas. Jõudsime Perthi parajasti lõunaajaks, et endi kodinad Beatty Lodge’i jätta, autoga pesulasse minna ja siis esimese huvilisega kokku saada.

Oh sa juudas see auto müük. Tegelikult panin nädalake enne lahkumist FB kommuuni üles teate, et hakkan autot müüma ja kas on huvilisi. Minu üllatuseks oli, no päris mitu oli. Ma usun, et umbes 10 inimest kontakteerus, kellest neljaga vahetasime kontakte, juhuks kui ma Perthis auto esimesele huvilisele müüdud ei saa. Aga näedsa, läks õnneks seekord. Ostja oli küll väga põhjalik kontrollimisel, sest eelmine ost oli tal väga õnnetult lõppenud – 100 km sõitu ja 2000 kohalikku oligi läinud. Ja kuigi kõik sujus ladusalt, tuli välja et autol oli siiski hiljuti üks pisike (mitte eluohtlik) veake tekkinud, mille tõttu tema hinda veidike langetasin, kuid saime ta müüdud. Mis on peamine, sest oli meil ju ajaline surve peal. Ent Kiake sai müüdud järgmisele eestlasele, kes loodetavasti temas pettuma ei pea ja kellega koos veel mitmeid tuhandeid kilomeetreid mõõdetakse.

Siis kui harvest läbi on

Praeguseks hetkeks oleme vilja põldudelt koristatud saanud. Eks ta aega võttis ja plaanitud 6 nädala asemel mässasime kokku 47 vägagi konarlikku päeva. Kusjuures, suurem osa nisust on endiselt farmi vahehoidlates ja ootavad transportimist Esperance kuivatusse, mis tähendab, et uuel aastal jätkub mõningal määral harvest. Jeps, ei saa me vilja otse CBH’i viia, kuna nende poolt aktsepteeritava vilja niiskusaste peab olema päris madal (12.5 mitte et see number midagi erilist ütleks), kuid kuna siinsed vihmad hakkasid juba liigselt vilja kvaliteeti mõjutama, korjati see palju niiskemana üles, et siis vahehoidlasse panna ja uuel aastal kuivatisse viia. Farm küll maksab iga kuivatatud (mõnikord ka lisaks puhastatud) tonni eest, kuid siiski saadakse rohkem raha per tonn kui oleks lasknud kvaliteedil langeda.

Kuidas siis tundub mulle tagasivaadatuna elu suurfamis viljalõikuse ajal? Suur sagimine, kohatine kaos, palju erinevaid inimesi ja karaktereid, samas huvitav just tänu nendele samadele inimestele. Kuna erinevad pisiasjad on mul kahjuks meelest läinud, siis hoopis kirjeldan, mida mina enamus lõikuse ajast tegin. Võib ju tunduda, et ma olin kohalik meediapunkt, kuid nii see päris ei olnud. Olin hoopis viljatestija ning nägi see välja enam-vähem nii …

Esmalt sõidab minu hüti juurde rekka ehk road train, vastavalt kas kahe või kolme treileriga. See hoob, mis katuse kohal on, see on proovivõtmisimur 🙂

 

Hütis sees avaneb minule selline vaade. Ehk et mul on päris oma isiklik ekraan, mille abiga autojuhte juhendan liikuma ja peatuma proovide võtuks.

Ehk selline näeb imuri opereerimine hütis seestpoolt.

See roheline on nö kogumiskast, mis mahutab kokku kaks imemisakti vilja. Ehk pm ühe treileri proov mahub ilusti ära, kuna iga treileri kohta tuleb teha 2 imemist.

Kui igast treilerist on saadud proov, mis muideks tuleb kõik eraldi ämbritesse alguses panna, siis edasine samm on iga ämbri sisu käsitsi segada, siis igast ämbrist võtta 2 kopsikutäit vilja (ehk iga imemise kohta üks kopsik) ning need kõik kolmandasse ämbrisse kokku segada. See annab kokku nö kogu lasti proovi, millega edasi toimetada.

Selle masina nimi on Infratec, millega lihtne opereerida. Ehk võtad aga kopsiku täie vilja, valad ülevalt sisse ning ootad pool minutikest. Masin analüüsib proovi ning annab sulle vajalikud numbrid, mille talletad vormile (natuke edasi tuleb pilt). Muidugi peab peale igat proovi alumise kasti tühjendama, muidu võib juhtuda, et noh … vilja hakkab üle ajama 😀

See on päris vajalik komplekt. Ehk need kandikud on vilja lähemalt uurimiseks, metall jubinad moodustavad asja nimega chondometer, millega mõõdetakse hektorliitri kogus vilja, mida omakorda edasi analüüsitakse.

Pm kui ma teen testi, siis kasutan mõlemat kätt kandiku hoidmiseks chondomeetrisse vilja suunamiseks. Sest on VÄGA oluline, et kogu vili voolaks ühtlase jutina chondomeetrisse, muidu võib ebatäpne tulemus tulla. Vilja tuleb valada niikaua, kuni üle ääre hakkab ajama.

Kui chondomeeter on täis, siis tuleb selle õhukese noaga ta nö pooleks lõigata. See vili, mis ülemisse otsa jääb, on ebavajalik. See mis jääb alumisse ossa (ehk on hetkel igate pidi kaetud) on see jupp, mida edasi kasutan.

Esimese asjana tuleb hektoliitri kogus ära kaaluda. Selle kaaluga oli koguaeg jama, sest too oli nii ülitundlik, et kui õues puhus tugevam tuul või keegi hütis liikus, pani see hüti võbisema ja kaal ei suutnud end nullida. Mitte et ta seda niisamagi oleks olnud võimeline tegema 

Ja see masin on … paramparaaa … ma olen ära unustanud 😀 Igatahes on tema eesmärgiks kehtoliitrikogus nö ära sõeluda. Eelnevalt olen ma muidugi suuremat kandikut kasutades visanud põgusa pilgu peale, kas on väga selgelt eristuvaid tumedaid viljakesi või putukaid proovis. Too sheiker teeb täpselt 40 sheiki ja eraldab selle käigus kõik pisemad ehk allamõõdumehed heast viljast. Kui on mingit jama, siis üldjuhul tuleb see siit välja. Meil oli päris palju jama nt ergotitega (Ergots) ehk mis on mingi haigus ja pidi olema mürgine. Seega seda thib olla vaid minimaalselt.

Kõik see allamõõdujama tuleb veelkord kaaluda ning siis arvutada protsent kui palju seda jama kindlas koguses on. Meil õnneks kordagi üle normi ei läinud. See punane harjake oli jube hea abimees nõude puhastamisel. Too must minikopsik oli viimane abimees. Selle täie vilja seest otsisin kas on mõnda nö veidike kahjustunud viljakesi proovis.

Natuke bürokraatiat ka ikka. Iga laar saab endale proovitulemused, mis meie talletame küll oma tarbeks, kuid hea on võrrelda, et mis tulemused CBH saab. Tavaliselt leidsid nad alati midagi, mille kallal viriseda. Aga seda teadsid kõik, et suuremates kogumispunktides lihtsalt noritaksegi rohkem.

Ja see on minu spikker. Kõik autojuhid olid üles loetud koos autonumbritega. Lisaks veel valduste kaardid, kui oli segadust, et millisest põllulapist vili tuli

Siis kui me kohtume tuttavatega

Meil käisid mõned nädalad tagasi külas Ingvar ja Airi. No meil külas on veidike ülepingutatud, sest saime nendega tegelikult kokku Hopetounis, kus tutvusime kohaliku kohviku menüüga (einoh, mitte miski koht saa Hopetounis vastu pubis pakutavale. See on ainuke normaalne söögikoht siin) ja sõitsime natuke kohalikus rahvuspargis ringi. Ingvar ja Airi on tegelikult pikemal roadtripil, sest nende 6 kuud töötamist sai läbi ja nüüd tahavad näha maksimaalselt WA-d, et oma teine aasta idakaldal veeta. Algul oli meil plaanis, et saame neile ka öömaja pakkuda, kuid meil sattus siis just olema kiirem tööaeg. Seega edasi mõned pildid meie tollepäevasest seiklusest.

Fitzgerald Natural Park

 Miku teeb selfiet Ingvarist kes teeb selfiet 😀

 

PS! Tegin oma unistuse teoks ja ostsin lõpuks maci. Nii igatsesin seda alates hetkest, mil eelmine masin otsad andis, pea poolteist aastat tagasi. Lisaks on need masinad siin märgatavalt odavamad kui Euroopas. Alguses oli küll plaan osta MacBook Pro, kuna see oli mul ka enne, ta on suurema ekraaniga (Asuse pisike ekraan hakkas vaikselt juba silmadele mõjuma) ning minu jaoks oluline – tal oli cd-lugeja olemas. Uued Pro-d maksavad siin 1300-1400 kohaliku ringis ja natuke kahju oli seda summat välja käia. Nii aina ootasin ja ootasin ning lootsin jõuludeaegse allahindluse peale. Jutustasime samast teemast ka Ingvariga ning tema soovitas vaadata Apple kodukalt Certified Refurbished ehk pm on tegu masinatega, mis ei ole küll uued uued, kuid nad on miskipärast toodud Applele tagasi, siis korda tehtud ja odavamalt müüki pandud. Nii jäi mulle silma ühel päeval hoopis MacBook Air, millel oli 13,3 tolline ekraan (ehk sama suur kui Pro), tehnilised näitajad sama head kui Pro-l, esmakordselt välja lastud aprillis ehk 6 kuud vana ning hind 1019 kohalikku. Kiire netituur näitas, et välised cd-mängija/lugeja saan osta u 40 kohaliku eest, seega tellitud ta sai. Nüüdseks on Air mul juba paar nädalakest käes olnud ja mul ei ole lihtsalt sõnu – ma olen nii superrahul, et omale uuesti Maci soetasin. Juba karbist välja võttes nägi ta välja nagu uus, see siiamaani lõhnab nagu uus masin (macil on selline väga spetsiifiline lõhn), ta on nii kerge, ja kuna tegu on kasutatud masinaga, siis oli siia peale pandud korralik kogu erinevaid programme, mida igapäevaseltki vaja on. Ehk minujaoks jäi kohe ära installimine (no ma saan sellega hakkama, kuid eelistan juba kasutusvalmis masinaid) Seega tarkvara peale ma hetkel raha kulutama ei pea. Hiirefunktsioon kahenäpuga – see tuli nii automaatselt, et nagu oleks seda ka Asuse peal kasutanud (maci kasutajad teavad, millest räägin). Isegi Miku hakkas mõtlema endale ka üks soetada, kuigi siiani on ta pigem hoidnud eemale Apple toodetest. Muidugi olete juba näinud, et minu tekstides on täpitähed tagasi. Harjumatu ta ju on numbrite asemel jälle tähti kasutada, aga ma harjun. Nagu ka sellega, et mõndasid sümboleid pean katseeksitus meetodil leidma, sest kuigi klaviatuuriseade on eesti tähestik, siis klaviatuur iseenesest on siiski Ozzydele kohandatud. Ja mis kõige parem, kuna ma ilmselt lahkun siit maalt lähima 60 päeva jooksul, saan taodelda nn arvuti käibemaksu ka tagasi. Win Win! Ja muidugi, hakkasin kohe iMoviet näppima. Esimesed katsetused juba tehtud ka … ja n2oraamatuski kohe üleval.

PPS! Tegeleme vaikselt oma maise vara kokkukorjamisega. Ehk siinne töökoht jääb meile viimaseks ning selle lõppedes pühime ka Austraalia tolmu jalgadelt. Nagu ikka, oleme suutnud siin oldud ajaga endile mammonat koguda. Paar päeva tagasi, kui tegelesime suuremat sorti koristustöödega, sorteerisime ka välja asjad, mille paneme jällekord merepostiga Euroopasse teele. Kasti ei tundunud nii palju asju saavat, kuid kurja kui raske ta jälle on 🙂

Siis kui meid on kirju seltskond

Harvest on käimas juba üle kuu aja. Kui alguses olid esimesed nädalad suhteliselt vaiksed, sest rapsi korjamine ongi selline rohkem aeganõudev, kuid mitte nii saagirikas tegevus, siis viimase nädala oleme peamiselt otra (mis on nüüdseks ka juba ära korjatud) ja nisu lõiganud. Oh juudas kui kaootilised on nüüd meie päevad. Pidev vihm (vihmaoht) tähendab seda, et kui vähegi kannatab, siis töötame maksimaalselt. Üldse ei ole imestada, kui paneme kirja 14 tunniseid tööpäevi lõunapausideta (st et nii tiheda tööpäeva puhul saame heal juhul endile 10 minutit lubada, mille jooksul peame suutma nii vetsus käia kui kiire võiku valmistada), alustame näituseks kell 8 ja lõpetame 11 õhtul. Siiani peame vastu. Muidugi, kui vihma ladistab, siis istume kodus, mõnikord 3-4 päeva järjest. Seega kehtib siin praegu ütlus – All or Nothing!

Meie töötajaskond on samuti kirju, alustades hunniku iirlastega, kes enamasti põldude peal rassivad ning on alltöövõtjad farmile, lõpetades puhastverd ozzydest veokijuhtidega, kes on samuti alltöövõtjad. PM oleme ainult mina, Mike, Miguel ja tema abikaasa otse farmi poolt palgatud. Veokijuhid on omaette sellid – mõned sellised vaiksemad, teised rohkem jutukad; mõned sellised veidike libekeelsed sellid, teised muheda jutuga. Üldjuhul on nende läbivaks sarnaseks iseloomujooneks, et peab ikka tahtmist olema sõita teisele poole riiki (justnimelt sõita, mitte lennata, sest veokid peavad ju ka kuidagi siia jõudma) ja siin jutti olla kuuke-kaks. Eemal perest ja kõigest tuttavast. Ega ilmselt igaüks sobikski sellist tööd tegema. Aga eks raha on vaja ja seetõttu tehakse mööndusi. Mind paneb igapäevaselt imestama ka see, et kui vähese unega on nad võimelised tööd tegema, mitu mitu nädalat jutti. Muidugi suurtel teedel sõites peavad nadd kinni pidama töö- ja puhkeaja normidest, kuid hetkel kui farmi prioriteet on maksimaalselt nisu põldudelt farmi kuuridesse panna, siis nad tiirutavadki valdustes hommikul 7st õhtul 11ni. Päev päeva järel.

Võib ju tunduda, et mis siis see ära ole kuudis tundide kaupa istuda ja aegajalt liigutada. No ei olegi midagi, peale selle, et igavus tuleb kohale väga lihtsalt. Kui me veel ainult rapsi koristasime, sõitis minu juurde keskmiselt üks masin kahe tunni jooksul, seega ülejäänud aeg oli minu enda jaoks. Siis olid mul igapäevaselt kaasas nii tavaline raamat, pokkeriraamat, eelmine arvuti (et kaarte mängida) ja ristsõnad. Aeg sai sisustatud, kuid ainult tänu omapoolsele initsiatiivikusele. Praegu ma niiväga ei kurdagi vaikuse üle, sest keskmiselt tuleb auto iga 15 minuti tagant, mis annab mulle piisavalt aega eelmise proovi jäägid koristada ja hütt korras hoida. Mõnikord veab ja siis tuleb 3-4-5 autot jutti ja tekib väike järjekord 🙂 Praegu on siin kohapeal ka veokite ülemus, kel omakorda kaasas tema 10 aastane poeg. Tema käib tihtilugu nüüd minu juures jutustamas.

Kui üldiselt rääkida, mis olukord on, siis noh pingeid on õhus, kuid eks see on pigem normaalne. Omanikud ju tahavd ikka maksimaalset tulu minimaalsete kuludega ehk et kogu töö (sh maksimaalse kvaliteediga vili põldudelt) tuleks teha minimaalsete (inim)kuludega. Kuid kuna Miguel on suhteliselt täpne oma tegemistest, vägagi nõudlik ning teab mis masinaid tal vaja on, siis on juba sellel tasandil pidevalt “läbirääkimisi”. Ja eks tema kui manager on niigi pideva surve all, mis kandub üle ka kogu töösse – ehk maksimaalsed tunnid, kiirustamine. Inimesed hakkavad vaikselt juba üleväsima, muutuvad pahuraks ja eriti tundlikuks ükskõik mis sõnade suhtes. On muidugi erandeid, kuid kuna praegune prioriteet on saada vili veidike märjemana põllult ära farmi hoidlasse, et potensiaalne vihm (ma ei mäleta viimast päeva, kui meil päike korralikult terve päeva siras. Pigem on vihma ähvardavad pilved koguaeg taevas) rohkem kahju ei teeks, siis on juba ette näha veelgi pikemaid päevi. Ma loodan, et inimesed on piisavalt professionaalid ja suudavad selle pinge ära taluda. Muidugi ennustuste kohaselt peaks kohe lähipäevil sadama vihma, mis annab automaatselt meile üks-kaks vaba päeva.