Noorhärra magamistuba

Mäletate, ma suure suuga kiitlesin, et meie küll ei hakka enne majas midagi renoveerima ja dekoreerima, kui kogu maja juhtmestik uuendatud saab. Ja see töö saab alles järgmine aasta tehtud, sest vajab veidikene rahakogumist. No ja siis tuli septembrikuu ning hakkasin vaikselt mõtlema, et Piiga tuba oleks vaja beebisõbralikumaks muuta, mis tähendaks seinte värvimist, natukese uue mööbli ostu – noh sellist üleüldist nokitsemist. Aga kuidas me siis nokitseme Piiga toa kallal, kel vähemalt esimene aasta ei ole sooja ega külma, mis värvi toas ta magab või millises kapis ta riided ja mänguasjad asuvad ning jätame Noorhärra punaste lillede ja narmendavate seinte vahele magama. Seega tegime otsuse, et laste toad ikkagi värskendame ära, isegi kui see tähendab, et peame korrastama neid peale juhtmestiku vahetust. Tundus loogilisem alustada Noorhärra toast, sest nagu öeldud, beebi on vähemalt alguses leplikum.

Algas plaanimine sellega, et teeme ainult seinad korda ehk kahele seinale paneme uue tapeedi ja kaks värvime üle. Lisaks saavad värvitud põrandaliistud ja sisseehitatud kapp pluss võtame ära ka kapiukse. Mööblist tahtsin juurde ainult suurt riidekappi, sest siiamaani olid Noorhärra riided jagatud kummuti ja sisseehitatud garderoobi vahel, selle viimase tahtsime ainult mänguasjade jaoks jätta. Lisaks ka uus voodi, kuna vana oli paras vineerikäkki ja kolimiste käigus korralikult kannatada saanud. Lõpetuseks, et olla veidike keskonnasäästlikum, tahtsin üles putitada tema ühe riiuli ning sõbrannalt saadud mänguasjakummuti. Seega esialgne eelarvegi ei tundub väga suur tulevat – vaja oli uut tapeeti ja tapeediliimi, ning värve/pintsleid, sest igasuguse töö plaanisime ise teha, ainult Miku emalt palusime abi tapeetimisel. Toa temaatikaks sai superkangelased, sest just sellist tapeeti soovis Noorhärra oma tuppa. Minule sobis, sest siis sai mööbli ikkagi valgeks jätta ning teised kaks seina hallikaks värvida. Esialgse eelarve lõi paraku sassi see, et mina tahtsin tema tuppa narivoodit, just sellist et saaks alumist osa nt kirjutuslauana kasutada. Sellised eksemplarid olid päris kallid, mõõtudelt suured ja paraku magamisosa asus meie arvates veidike liiga kõrgel. Me nimelt ei olnud kindlad, kuidas hakkab öine vetsureis välja nägema, kui tal on vaja päris kõrgelt alla ronida pooluimasena. Leidsime Amazonist küll odavama variandi, kuid kahtlesin päris pikalt, kas kvaliteet on hea. Lõpuks otsustasin riskida (risk tasus end ära) ja tellisime voodi raami, lisaks ka uue madratsi.

Renoveerimisega alustasime oktoobri esimesel nädalavahetusel ning arvasime, et paari õhtuga saab tuba valmis, ei olnud ju nagu eriti nokitsemist vaja kui tapeet vahetada ja natuke värvida. Oh jah, selle toa renoveerimisega saime aru, et siin majas küll ükski töö liiga lihtsalt ei kulge 😀 Ma võtsin seda kuramuse vana tapeeti maha kaks õhtut ning mul oli abiks väga hea töövahend – mina nimetan seda tapeediaurutiks ehk on üks masin suure veepaagiga, mis sisselülitamisel kuumutab vee päris kuumaks ning hakkab seda siis läbi toru auruna välja puhkima. Toru teises otsas on selline laiem “labidas”, mis vastu seina surudes hoiab auru kinni, mis omakorda nö sulatab vana tapeedi lahti. Kui Miku ema ei oleks mulle seda masinat laenanud, ma siiamaani kraabiks seda vana tapeeti maha 😀 Ühesõnaga, oli seinas viis erinevat kihti tapeeti, kusjuures üks kiht oli veel mingil hetkel ülevärvitud, seega kihid tulid reaalselt üks haaval maha ning igat kihti pidi eraldi aurutama. Lisaks oli keerukas saada mõni serv lahti, et siis tapeeti maha kiskuda, ma lõpuks võtsin kööginoa koukimisel appi, kuigi hiljem selgus, et pahtlilabidas oleks ka abiks olnud. Lõpuks saime kaks seina paljaks ja selgus uus töö – pahteldamine. Kaks seina olid ikka nii vinka-vonka pluss aknalaua ümbrus lihtsalt kohutav. Kui meil oleks olnud aega (tahtsime toa Noorhärra sünnaks valmis saada), siis oleksime tellinud uue akna ja lasknud ka akna ümbruse ning aknalaua korda teha, kuid seda aega meil ei olnud ja nii pidime leppima pahtli ja liivapaberi kasutamisega. Pahteldamise tegi Miku, minu tööks jäi lihvimine. Tagant järele võime öelda, et oleks pidanud tellima mõlema seina täispahelduse ja lihvimise, võib-olla isegi kiskuma tapeedi maha ka ülejäänud kahelt seinalt, et ka need pahteldada ja lihvida. Eks see töö ootab meid kunagi ees. Igatahes, mässasime mis me mässasime pahtli ja liivapaberiga, väga palju paremaks me neid seinu ei saanud ja olime kergelt öelda mures, et kuidas tapeet seinas olles paistma hakkab. Kuna tapeet on õnneks mustriga, siis ausalt ei näe mina küll mingeid muhke ja kumerusi, mis tegelikult seinas on. Näiteks oli akna seina üks kinnimätsitud ventilatsiooniava, mille otsustasime samuti tapeediga katta. Kui ei teaks, et tapeedi all on midagi, ei saaks aru miskit, kuna tapeet petab mõnusalt ära. Akna äärtega otsustasime järgida Miku ema soovitust ja tapeetida ka need selmet et lihtsalt üle värvida.

Enne tapeetimist oli vaja ka suuremad värvitööd teha ehk kaks ülejäänud seina ja põrandaliistud. Mul oli kinnisidee, et seinad ja liistud peavad olema ühte värvi (enam ei mäletagi miks) ning valitud värviks sai “manhattan grey” ehk värvipoti peal oli selline mõnusam, veidike heledam hall. Kurja kui pettunud ma olin, kui esimene kiht seina sai – mina nägin pigem sinakat tooni, kuid tol hetkel ei sobinud see minu silmis üldsegi tapeediga, sest seal oli ju hallikat tooni sees 😀 Mõtlesin siis, et okei, värvin põrandaliistud vähemalt valgeks, sest meil aeg natuke hingas kuklas, kuid ka see ei jäänud kõige ilusam, sest ma lootsin, et kui värvin selle sinaka halli valgega üle, jääb tulemus heledam hall. Ma ilmselt ei pea toonitama, KUI Rohelised Renoveerijad me kahekesi oleme eriti siinkirjutaja, kes lisaks rohelisusele ei hiilga teinekord oskusega teiste nõuandeid kuulata ja teab ise paremini 😀 Ühesõnaga, mässasin mis ma mässasin nende põrandaliistudega, lõpuks värvisin ikka teist korda sinakas halliga üle ja liikusin edasi järgmiste ülesannete juurde, sest vahepeal hakkas too toon täitsa meeldima. Hea, et ukse ja kapipiidad valged jätsin, sest mingi hetk tahtsin need ka halliga üle tõmmata.

Enne kui uut vaipa tuldi panema, oli mul vaja lõpetada taaskasutusprojektid ja too sisseehitatud kapp eh tegin ühe juba aastaid kasutusel olnud kapi kasutamissõbralikumaks ehk võtsin sellelt nö ülemise osa maha ning värvisin üle – kõik seinad ja riiulid valgega ning esipaneeli tolle sama halliga. Lisaks värvisin üle mänguasjakummuti esipaneeli (halliks) ja seinad (valgeks). Mõlemad esemed on kunagi ostetud Ikeast, kuid tundub et vähemalt seda kappi neil enam müügis ei ole. Too sai ostetud siis kui Noorhärra sündis ja siiani meid truult teeninud. Viimase nokitsemisena värvisin tolle sisseehitatud kapi valgeks ja kleepisin peale tapeedipanekust ülejäänud juppidelt välja lõigatud tegelased (sama võtet kasutasin ka tema uksel). Algul tahtsin panna ka tagaseina tapeedi, kuid meil ei jäänud seda piisavalt üle ning too tagasein oli omakorda igate pidi viltu, mistõttu oleks tapeedipanek korralik väljakutse olnud. Mis uude vaipa puutub, siis kuigi algul mõtlesime seda mitte teha, siis saime aru et esiteks too vana vaip oli ikka väga vana, teiseks ei sobinud selle värv üldse uue toaga ning kolmandaks, ma ei tea, mis too eelmine omanik selles toas tegi, kuid vaipa oli mitmest kohast lõigatud, kohati lihtsalt ka korralikud lahmakad välja ning too nägi väga räsitud välja. Uus vaip pandi maha oktoobri lõpus (töö oli väga kiire ja korralik) ning samal õhtul tõime Noorhärraga ka renoveeritud riiulid tuppa, et mänguasjad kolitoast (tulevane beebituba) tagasi tuua. Miku pani samal õhtul ka uue voodi kokku, seega reaalselt kolis Noorhärra oma tuppa tagasi juba enne sünnat*.

Mina loen, et tema tuba sain lõplikult valmis novembri keskel, kui riidekapp (otsin sinna veel lisariiuli) ja raamaturiiul üles said ja kõik tema asjad oma kohtadele kolisid. Viimane viivitus tuli sellest, et ma tahtsin kindlasti saada neid esemeid Ikeast, kuid siinmail on korralikud tarneprobleemid ja enamus eksemplare, mis mulle meeldis ja mõõtudelt mahtunud oleks, olid väljamüüdud. Lõpuks ma lihtsalt läksin ja veetsin ühe päeva Ikeas eesmärgiga saada mõlema lapse tuppa kõik suured mööbliesemed. Mul vedas, ma sain kõik asjad ning nokitsesin ise ka kokku panna. Mikul on mind mitu korda maa põhja kirunud kui Ikeast mööblit ostan, sest keegi peab selle ka kokku panema 😀 See ei ole kindlasti raske töö, kuid siiani on kuidagi juhtunud, et kokkupanekuboss on just tema. No seekord ma siis võtsin ise ohjad (ja juhised) enda kätte ning hakkasin esimese asjana Noorhärra riidekappi kokku panema. Jep, see võttis mul kauem aega, sest mul läks aega arusaamaks juhistest ja noh ma suutsin tagapaneeli naelu korralikult viltu sisse lüüa, mistõttu veetsin aega parendustäid tehes ja kapp on ikkagi rikutud (a hea oli, et meil valget värvi leidus ja ma oma vead konkreetselt kinni mätsisin), kuid tehtud see sai.

Mina olen isiklikult lõpptulemusega rahul ja seda on kindlasti ka Noorhärra. kui ma saaks midagi teisiti teha, siis võtaks rohkem aega renoveerimiseks ning vahetaks nii akna kui laseks seintel täispahtelduse teha. Samuti telliks väiksema voodi ja vahetaks voodi ning riidekapi asukohad. Kusjuures, tolle liumäe osa võtsime juba paar nädalat hiljem maha, sest ega see väga kasutust leidnud ja võttis pigem niisama asjatut ruumi. Ma nüüd ootan õiget hetke, et need piraadikaunistused ka maha võtta, sest no ei sobi ju kuidagi sinna tuppa 😀 Kuna Noorhärra tuba oli kangelaste temaatiline, siis sai ta sünnaks suure kangelaste postri ja Ämblimehe öölambi, sobis kui valatult. Hetkel on tema lemmik just too voodialune peidik, sest sättisin tema eelmise madratsi sinna selle mõttega, et oleks pehmem mängida ja vajadusel saab keegi sõpradest seal magada kui ööseks tuleb, aga Noorhärra on ise sujuvalt viimased nädalad seal maganud 🙂

*Kui ma algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole lasta Noorhärral renoveeritavas toas edasi magada, siis pärast vana tapeedi mahavõtmist ei suutnud ma lasta tal nii koledas toas magada. Nii koliski ta oma voodiga meie tuppa ning kokku ööbis meie juures umbes kolm nädalat. Kitsas oli küll toas, aga saime hakkama.

Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Tegemised eesaias

Ma tunnistan, et olen natuke laisaks muutunud. Just ses mõttes, et ma ei ole ikka veel suutnud (khm, pigem viitsinud) leida põhjuse kuidas saada postituste kirjutamine käima läpakas ja noh, telefonis tippida mulle ei meeldi. Aga kuna täna lõpetasin ühe suurema töö, siis mõtlesin ikkagi kribada, mine tea äkki saab keegi innustust ja ideed.

Nimelt, meil on maja ees pisike aed. See on ikka väga pisike, et ega seal otseselt mingit aiamõnu tunda saa, kuid meile sobivalt on eelmine omanik selle kividega katnud (õnneks sirgete mitte sik-sak äärtega), mistõttu mahutame oma kaks autot maja ette tänavalt ära parkima. Ja ma täna jõudsin selle aia koristamise, või õigem on öelda, puhastamisega, lõpule. Kogu asi algas tegelikult samal nädalavahetusel, kui kolisime, sest tegelesin tagaaias pühkimise ja seal olevale kiviplaatide vahel kasvavate rohuliblede tõrjega ning vaatasin ka esiaias ringi. Oli selge, et kivide vahel kasvava umbrohuga tuleb midagi ette võtta, sest noh kole oli. Kuna esiaed oli tegelikult päris jamas olukorras, ostsin ka spets pikavarrega traatharja, et umbrohust kiiresti lahti saada. Heh, kiiresti lahti saada on muidugi unelm, sest mul läks kokku üks sats umbrohutõrjega pritsimist ning neli erinevat satsi harjamist ja pühkimist, et jõuda tänase tulemuseni.

Ühesõnaga, läksin siis esmalt rõõmsal meelel rohuliblesid harjama, kui selgus, et ega nad nii väga kergelt välja tulla taha. Seega lasin korralikult neile tõrjet peale (ostsin seda isegi juurde, sest ühest pudelist ei piisanud) ja ootasin kuniks roheline umbrohi pruuniks oli tõmmanud. Paar nädalat hiljem hakkasin harjama – ikka mööda kivivahesid ühtepidi ja siis ristipidi et kõik vahed korra üle käia. Pärast mingi osa puhastust pühkisin jama kokku, et seda mitte uuesti kinni tallata. Ütleme nii, sattusin alustama nö raskemast nurgast ning viimase jupina kraapisin sammalt vahedest lahti, viimane tuli üllatavalt kergelt ära. Iseenesest mulle see nokitsemine täitsa meeldis, midagi rasket selle juures ei olnud, lihtsalt selg jäi kangeks 😀

Aed näeb ikkagi palju parem välja, kuid siiski tahan selle ka survepesuriga üle käia. Samas, nüüd olen pannud end olukorda, kus ka tagaaed tuleb ülekraapida, sest järsku näen hästi palju sammal sealsete kivide vahel 😀 Ja mina veel naiivselt lootsin, et survepesuriga tagaaia ülekäimisest piisab. Võib-olla piisakski, aga OCD minus ei luba asja nii üle jala teha 😀 😀 😀

Natuke nalja ka. Kui ma esimest korda kraapima ja harjama asusin, siis sattusin õues kokku naabriga. Too uuris, et mida teen ja miks nii palju vaeva näen lisades, et eelmine omanik ei oleks elusees midagi sellist teinud. Ja enne veel, kui jõudsin vastata, täpsustas, et ega eelmine omanik tegelikult teinud midagi maja juures. Ega ma suutnud siis ka suud kinni pidada ja kinnitasin, et oleme sellest aru saanud jah.