Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Kuulutasime sõja niiskusele …

.. ja suure tõenäosusega oma rahakotile ka 😀 Ühesõnaga, kes ei oleks kuulnud lauset, et “Inglismaal sajab koguaeg”. Nojah, päris koguaeg ei saja, aga tavalisemast niiskem on küll. Vähemalt meie kodukandis. Ja see omakorda tähendab, et inimesed võitevad niiskuse ja selle tagajärgedega. Erandid ei ole ka meie.

Olgem ausad, eelmisel talvel saime aru, et meie maja ei ole kõige soojem, kuid panime selle klaasist välisuste süüks. Lisaks saime aru, et köögi juurdeehitusel ilmselt puudub soojustust (näiteks tegin paar nädalat tagasi katse, et söögitoa osas oli temperatuur paar kraadi kõrgem kui juurdeehituse kaugeimas otsas ja tegu on ühe ruumiga. Eelmine talv ei olnud see kontrast nii drastiline). Suvel saime aru ka sellest, et katus vajaks parandust ja kui seda tööd tehakse, siis ilmselt lõikaksime kasu ka pööningupõrandale pantavast lisasoojustustusest. Sügisel selgus ju, et nii elektri-kui gaasihinnad tõusevad veelgi ent kuna meie eelmise talve arved ei olnud nii hullud, siis ei osanud me ka paanitseda (sest juba siis oli hinnatõus alanud). Nii proovisime kasutada gaasi (ehk lülitada kütet sisse) pigem vähem ning ei pidanud oluliseks, et saame talvisel ajal toas lühikeste käiste väel ringi joosta, sest noh nii soe on. Novembri arve oli mõistlik, sest siinne valitsus toetab igat leibkonda 67 naelaga kuus arve tasumisel. Detsembri arve võttis meid sõnatuks, sest see oli topelt võrreldes eelmise aastaga ning ei ole nii, et oleksime hullult kütet sisse pannud. Meie kodune temperatuur oli ja siiani on pigem jahedam ja ausalt ei raatsi ka kütet nii kaua sees hoida, et temperatuur oleks toas 20 ja + kraadi. Pigem jõuab see 17-18 kraadini ning oleme ise pikadesse riietesse mässitud ning kanname villaseid sokke. Ja põhimõtteliselt koheselt kui on küte välja lülitatud, hakkab ka temperatuur langema. Ühesõnaga, oli selge, et ikkagi suurem kala on majas sees, kuna sooja see ei hoia. Aga veel suurem kala seisnes selles, et akendel on tohutu kondensatsioon. Noh ikka nii, et võisin iga päev veeta tunnikese, et kõik aknad ära kuivatada ent isegi siis ei seisnud need aknad kuivad. Tegelikult ei saanud nad kuvakski, vaid ikkagi jäi mingi niiskuse kord klaasidele peale.

Seega, hakkasin uurima, et millest kondensatsioon tekib ning seletus iseenesest lihtne – välise ja sisemise temperatuuri vahe peab olema päris suur, et aknad uduseks läheksid ehk toas on niiske soojem õhk ning väljas külmem kuiv õhk. Kuna detsembris saime tunda ka miinuskraade, siis sellest ka udused aknad. Ma muidugi ei hakka salgamagi, et kurja kui külm oli hommikuti alumisel korrusel, sest no me ei raatsinud lülitada kütet sisse öösel, kui kõik magasid oma soojades voodites ning teisel korrusel on ju niigi pigem soe. Kondensatsiooni esinemine pikemaajaliselt võib aga põhjustada rõskust/niiskust ning isegi hallitust ja no seda saime nüüd detsembris korralikult. Esiteks, maja ostmisel, ei pööranud me tähelepanu lihtsalt asjale, et köögis ja vannitoas puudus ventilatsioon. Okei, köögis on kubu olemas, aga üllatus-üllatus, see ei tööta ning majaga tutvumisel ei katsetanud me iga vidina töökorras olekut (kuigi oleks võinud) Vannitoas olime siiani kasutanud akna lahti hoidmise meetodit ent külmal ajal jällegi pigem mitte. Seega köögis oli tekkinud olukord, kus toidu tegemisel, pesumasin ja kuivati töötamisel või isegi puhtalt soojema veega nõude pesemisel, olid aknad momentaalselt udused. Mis omakorda tekitas kerget niiskust akende tihenditele ja ka siseseintele. Ütleme nii, et ma olin kergelt paranoiline, sest ma ei suudaks elada rõskes ja niiskes majas, eriti veel väikeste lastega ja seetõttu pidime lahenduse leidma. Asja tõsidusest andis märku ka see, et maja välisseina sisemised pooled olid niisked ja pigem ülakorrusel, seega ei saanud olla probleemiks suur niiskus ja hallitus, vaid just pigem kondensatsiooni põhjustatud niiskus. Seinad oleme praeguseks korda saanud tänu sellele, et oleme mööbli seintest eemale nihutanud ning konkreetselt puhuriga kuivatanud hullemaid kohti.

Guugeldamine andis vastuse, et esiteks peaks kütte sisse lülitamise asemel (illusioon, et soe õhk kuivatab akna) avama aknaid, et õhk saaks ringi liikuda. Jah, see aitas aknaid kuivatada, kuid sellega likvideerisime tulemuse mitte ei ennetanud probleemi. Targad onud (valitsuse tasandil) soovitasid hoida majasisese temperatuuri pigem ühtlase ning mitte lasta sel kõikuda. Jällegi loogiline lahendus, aga mind pani sellise soovitus mitmeid kordi muigama, et kas onud ei ole kursis väga kõrgete elektri-ja gaasihindadega ?!?! Hea meelega hoiaks kütet sees, et oleks stabiilne 18-19 kraadi (oleme praeguseks juba harjunud sellise soojusega ja üle 20 on meie jaoks pigem palav), aga ma ei oskaks ettegi kujutada, kui suured meie energiaarved oleksid. Seega, me pidime leidma lahenduses ses mõttes, et saada niiskusest ikkagi maksimaalselt lahti ja sealt edasi proovida ennetada selle teket. Siin tuli meile appi kahte tüüpi õhukuivati – väikesed karbikesed ja üks korralik masin. Jah, iseenesest võib tunduda naljakana, et sa võtad õhust niiskuse ära, et see siis jälle tagasi panna, aga siiamaani kogetu põhjal võin öelda, et meie majas hetkel alaniiskuse probleemi ei ole 😀 Esimese raksuga tellisime 12. komplekti väikseid karbikesi, et igasse tuppa panna üks üles ja probleemsematesse kohtadesse rohkem* Näiteks sinna samasse kööki panin ühe seina äärde ja igasse kappi ka ühe karbi, kokku sai köögi piirkond neli karbikest. Praeguseks on karbid olnud tubades selline kolm nädalat ja ma ütleks, et toiminud nad on, sest need kuulikesed karbi üleval on paisunud (niiskust sisse imanud) ning köögi kappides ei ole enam nii hullu niiskuse ja kopituse lõhna. Teise asjana tellisime korraliku õhukuivati just selle mõttega, et see aitaks köögi osa kuivemana hoida, sest sooja ja kodutehtud sööki ju tahaks ikkagi süüa ja pesu pesta ning kuivatada ka 😀 Me vist ei olnud ainukesed, kellele see masin meeldis, sest praeguseks on see tolles poes läbi müüdud. Ütleme nii, et ilmselt erinevate asjade koostöös oleme saanud niiskuse majas rohkem kontrolli alla. Ma ei ütleks, et õhukuivati üksi suuri imesi tegi, kuigi pärast esimest 24tundi tööd oli päris korralik kogus vett tal sisse imetud, samas halb ost see pigem ei olnud. Praeguseks olen seda kasutanud erinevates tubades, kuid suurema osa siiski köögis ja seda vett ikkagi koguneb igapäevaselt. Muidugi ma veel ei oska arvata, kuidas elektritasu järgmisel kuul on, kuigi masin on kirjade järgi energiasäästlik, aga eks paistab.

Fakt on aga see, et majaga tuleb midagi ette võtta ses mõttes, et talvel ikkagi soojem oleks. See omakorda muutis jälle remonditööde nimekirja. Esimese asjana tuleb teha korda katus ja soojustada pööning. Selle jaoks juba uurime, et leida endale tegija ja saada hinnapakkumisi. Teiseks on vaja maja välisseinad teha korda ja seda just krohviosas ehk vana krohv telliste vahelt välja ja uus asemele. Jällegi, juba otsime tegijat. Nende kahe töö tulemusena peaks olema maja tehtud õhukindlaks ses mõttes, et soojus ei põgeneks minema. Kolmandaks, tuleb ette võtta köögi/söögitoaremont. Ma lohutan ennast sellega, et meil on vaja korda saada seinad (hallitus eemaldada, põrand soojaks), paigaldada korralik kubu, krohvida lagi ja seinad ning osta ja panna paika köögimööbel. Köögitehnika ja isegi söögitoamööbel on meil praegu olemas ja ei pea koheselt väljavahetatud saama. Aga need kolm tööd … noh, rahakotisõbralikud need olema ei saa 😀 😀 😀

*Nali on siin minu kulul, aga kuna ma ei olnud sellistest karbikestest enne kuulnudki, siis tellisin koheselt amazonist esimese hulgipaki, mille ühe karbi hind tuli soodsam. Ehk 12. pakk maksis 29 naelda, see teeb ühe karbi hinnaks selline 2.40 naela. Ise olin veel nii õnnelik, et sain hea diili. Ja siis läksin poodi, kus leidsin sarnaseid karpe duopakina, hinnaks selline 2-3 naela. Kurja kuidas ma end kirusin. Aga noh, ilmselt peame neid karbikesi veel ostma enne kevade saabumist ja nüüd vähemalt tean, kus neid kiirelt ja soodsamalt saab 😀

Elutoaremont, eelarve

okei, luban et see on nüüd viimane postitus, mis pühendub täielikult elutoaremondile … sest no kaua võib ühest remondist jaurata eksole 😀 Puudu on veel rahalise poole ülevaade ning kokkuvõte sellest, mis sai uut ja mis jäi vana.

Kui küsida, kas jäime eelarvesse, siis muidugi mitte. Isegi mitte sellepärast, et ehitusmaterjalide hinnad oleks paari kuuga väga tõusnud, kuid eks muudatusi ikka oli. Kuid miks me eelarves ei püsinud, oli osalt seetõttu, et ega meil väga olnud aimu hindadest kui eelarvest koostasime ja tulistasime suhteliselt puusalt. Ehk arutasime näiteks, et milliseid elektritöid on vaja teha ja siis arvasime, et sellise summa võiks see maksma minna. Uurimata, mis tegelikult elektrikute tunnihinnad on. Noja siis muidugi ka see, et eelarvet tehes unustasime mõne asja üldse ära, nagu prügikonteineri tellimine või uut mööblit ei arvestanud üldse eelarvesse. Lisaks ka see, et paar asja otsustasime alles remondi käigus teha, näiteks radikate vahetus. Kui numbritest rääkida, siis meie esialgne eelarve oli 2050 naela, kokku läks umbes 3300 naela ning see oli puhtalt remont mööblit arvestamata. Suurim ülekulu oligi seotud radikatega ehk uued radikad maksid 423 ning nende paigaldus 600. Selle 600 sisse mahtus boileri hooldus ning ühe vanema mure lahendamine ent kui arvestada siia hulka ka torumehe esimene külastus kui ta vanad radikad gaasisüsteemist lahti ühendas ja paar gaasitoru kinni plommis, siis tuleb kuluks ikkagi 600. Prügikonteineri rent oli 160 naela kaheks nädalaks ning selle oleksime võinud vabalt tellida hiljem ja niikaua ehitusjama tagaaias ladustada. Nüüd juhtus nii, et konteiner viidi sellise 80% täituvuse juures minema ning kuuke hiljem mässasin mina prügikottidega, et viimased ehitusjäägid minema saaks visatud. 200 naela kallimaks läks ka lae korda tegemine ehk selle täies ulatuses kipsplaadiga katmine. Noh ja siis mõned nipet-näpet read, mis natuke üle läksid. Samas kui vaadata asja positiivsest küljest, siis tööraha pealt hoidsime ikka korralikult kokku ju 😀

Rääkides mööblist, siis selles osas tegime täieliku puhastuse ja mitte miskit vana ei jäänud alles. Diivan liikus teise tuppa ja sealne vana diivan-voodi läks minema. Pisikese telekaaluse ja kohvilaua andsime ühtedele sõpradele, kelle majapidamises need laste mängutoas kasutust leiavad. Ainuke allesjäänud asi oli riiul, mis meile sedavõrd meeldis, et tellisime teise samasuguse juurde. Seega sisustuse peale läks umbes 1700 naela. Suurim väljaminek oli uus diivan-voodi ning nagu olen enne maininud, jäime truuks Ikea Frihetenile. Samast kohast ostsime ka telekaaluse ning teise riiuli. Samuti ostsime uue teleka, sest eelmine on juba 7 aastat vana, piisavalt aeglane ja piisavalt väike ning lisaks ilutseb keset ekraani korralik kraaps, mis sai aastaid tagasi tekitatud Noorhärra poolt, kruvikeerajaga. Jep, meil vedas, et telekas siis õhtule ei läinud, sest vaatamist too kraaps ei sega ja telekapilt on endiselt selge. Lihtsalt kui telekas on kinni, siis karjub see kraaps näkku 😀 Uus telekas oli meil unistus juba mitu aastat, aga kunagi ei tundunud see päris õigustatud ostuna. Praegusel hetkel aga ei olnud me enam nõus uude tuppa vana telekat tooma ja nii me uue LG nutiteleri ostsime. Mõnusalt suure ekraaniga ning mis peamine, kiire. Lisaks panime laelambile uue ümbrise, ostsime korralikud kardinad, mis järgmine nädal tehakse need lühemaks ja pidime ka uue kardinapuu panema, sest meil on kaares esiaknad ning sirged kardinapuud siia ei sobi, seega panime selline paindliku variandi (mitte konkreetselt selle). Eile jõudis ka aknakate, mis Mikul tuleb nädalavahetusel üles panna. Ja siis ongi kõik, lõpuks.

Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? No ma valetaks, kui me Mikuga enne mööbli sissetoomist ei teinud võistlust kumb-leiab-rohkem-vigu-mida-oleks-võinud-parandada ent nagu mu vanemad lohutasid, siis tegelikult näeme neid vigu vaid meie, kuna isetegijatena oleme ju eriti kriitilised lõpp-tulemuse osas. Kõik, kes on valmis tuba näinud, on vaid kiitnud kui hästi see välja kukkus ja eks me ise ka oleme nüüd paari nädalaga ära harjunud. Üks viga tegelikult tuli ka välja, nimelt see, et oleksin pidanud ikkagi pistikupesade planeerimisel veidike rohkem ette mõtlema. Esiteks on neid pistikupesasid ikkagi natuke vähe, teiseks oleks võinud telekamajanduse pistikupesad olla rohkem seina keskel, sest hetkel nad ikkagi paistavad kapi ühe seina tagant välja ja ühe pistikupesa oleks võinud natukene teise kohta nihutada mitte kinni lasta panna. Mööbliosas ei ole midagi puudu ega üle, just piisavalt. Ja kuna meil oli ette teada, kui palju ruumi saab riiulitel ja sahtlites olemas, sundis see mind natuke rohkem sorteerima oma pildi- ja raamatumajandust, et nii mõndagi praeguseks ära panna. Seda pean küll ütlema, et kui me järgmise ruumi ette võtame (oh oleks see köök juba järgmisel aastal), siis ilmselt kasutame rohkem töömeeste abi just sellepärast, et asi kiiremini edeneks. Ma ei kujuta ette, kuidas me kahe lapsega elades oleme kuid köögita.

Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀

Ajee see elutoaremont :D

Istun siin põhimõtteliselt täielikult vastvalminud elutoas ja mõtlen, et võiks viimase saagajupi ka kirja panna. Et oleks toredam kunagi lugeda või nii. Kui aus olla, siis mingi hetk tekkis tõesti tunne, et see tuba ei saagi kunagi valmis ja asjad venivad, aga näedsa, siin ma nüüd istun. Ühesõnaga, oktoobri lõpus jäi remont veidikeseks seisma, sest noh, esiteks oli meil kopp ees sellest kui halva töö plaasterdaja tegi ja teiseks oli meil ju perepuhkus ootamas. Tagasitulles võtsin meie ajagraafiku korralikult ette ning hakkasin Mikule näpuga järge ajaga, mis kõik teha on vaja. Graafik sai tehtud oktoobri keskel eelkõige selle mõttega, et millal mingi asi valmis peab olema, et tuba oleks novembri lõpuks minu vanemate külaskäigu ajal täielikult kasutatav. Seega, siit tuleb meie plaan ja tegelikkus.

31/10-6/11 – värvitöödega jätkamine – Tegelikult olime graafikust veidi maas, kuna vabadel päevadel pärast puhkust ei saanud me kuidagi endid remondilainele tagasi tõmmatud. Jah, põranda liistud pani Miku paika ent no kuskilt ei olnud võtta motti alustada värvitöödega, mis paberi peal pidid olema alanud juba enne puhkust. Tundus, et aega ju on kuigi teades elu, siis tavaliselt asjad tahavad tuksi minna ja kuhjuda viimasel hetkel. Pealegi, läksin mina tollest nädalast täiskohaga tööle tagasi, mis tähendas, et mul ei olnud aega enam nii vabalt päeval kodus toimetada. Teisipäeval võtsin siiski pahtlituubi kätte ja hakkasin lõpuks plaasterdaja tööd üle tegema. Miku oli selleks hetkeks teinud lülitite ümbrused korda ja ära lihvinud. Järgmisel päeval lihvisin mina kõik pahtliparandused üle ja otsustasin värvima hakata, kuid avastasin, et plaasterdaja tööst on hästi palju pisikesi pritsmeid seinale kuivanud, mistõttu võtsin lihvimisbloki ja pühkisin igaks juhuks kõik seinad sellega üle. Ja seda pühkimist ikkagi jagus. Kuna olin juba tolmutama hakanud, siis alusvärvi pealekandmise asemele lihvisin hoopis aknalauad korda. Neljapäeval alustasin alusvärvi seina panekuga ehk tegin kõik ääred ja nurgad tavalise pintsliga ning paar seina ka rullikuga. Miku tegi õhtul lae ning lõpetas teised seinad. Reedel plaanisime kanda ka teise kihi alusvärvi, kuid lihtsalt ei viitsinud ja tegime seda alles pühapäeva õhtul. Noorhärra tuli ka appi ja plätserdas ikka korralikult 🙂 Ahjaa, mööbel sai ka ettenägelikult suure varuga tellitud ning nädala sees broneerisime nii torumehe tuleku kui vaibapaigalduse.

7/11-13/11 – värvitööde lõpetamine, tapeetimine – olime kokku leppinud, et Miku ema tuleb aitab pühapäeval panna ühte seina tapeedi, seega selle seina ümbruses pidid kõik värvitööd lõpetatud olema. Meie sihiks oli siiski kõik seinad ja laed enne tapeetimist värvi alla saada ning alustasime jälle otsast – mina tegin nurgad ja ääred, Miku seinad ja lae. Algust tegime jällegi teisipäeval ning olime õhtul lootusrikkad, et äkki pääseme vaid ühe värvikihi kandmisega. Noh, siit hea meeldetuletus endale, et värvitöid ON mõtekam päevasel ajal teha, mitte õhtul pimedas 😀 Selgus, et teist kihti on kohe väga kindlasti vaja, kuid pigem ainult suure rullikuga suured pinnad üle käia, sest ääred ja nurgad olid ilmselgelt natuke paksema värvikihi all. Muidugi päevavalguses pidin tagumikule kukkuma, et helehalli seina asemel vaatab mulle vastu helelilla sein, kuid õhtuvalguses oli värv ikkagi õige ning lootust oli, et nii tapeet kui mööbel ja vaip aitavad ikkagi õige tooni välja tuua. Lisaks tahtsime ära värvida ka aknalaua ning põrandaliistud*. Aknalauale kandsin lõpuks kaks kihti värvi, ka tapeediseina liistud said lõpetatud, kuid elu tuli vahele ja ülejäänud liistude lõpetamine jäi esmaspäeva peale. Hea oli, et selle esimese kihi värvi liistudele kantud sai. Aga tapeetimine sujus hästi, Miku ema arvas, et eks tegu ole paaritunni tööga, kuid lõpuks oli ta meil pea neli tundi ja puhtalt selle pärast, et tapeedimuster ei tahtnud üldse klapituda. Iseenesest ei olnud raske muster, telliskivi(sein), aga kuna me ostsime kolm rulli erinevate seerianumbritega, sest poes väideti vahe olema ainult toonis, kuid ilmselgelt oli vahe ka mustris, siis andis ikka ajada tal kõike joonde. Lõpuks sai ja mina olin megarahul.

14/11-20/11 – radikate paigaldus, vaiba paigaldus, mööbli saabumine – esmaspäeval tegin ainult viimaseid värvimisi ja eelkõige kontrollisin, et alad kuhu radiaatorid** tulevad, oleks valmis. Teisipäeval tuli torumeeste meeskond kohale kolmekesi ja mässasid ikka korralikud 4 tundi, et suur ja väike radikas seina saada (muuhulgas oli selleks vaja neli uut gaasitoru paika ajada) ning boilerile hooldus teha. Lisaks pandi boilerile paar jubinat, et see paugutamise lõpetaks, aga see on juba uus teema (hetkel veel pooleli) ehk kunagi kirjutan pikemalt. Torumees mainis ka seda, et plaasterdaja pani ilmselt liiga paksu kihi krohvi seintele, sest isegi kuu hiljem olid seinad ikkagi veel pehmed, mistõttu pani ta radikate paigaldusel seina ekstra tugevad tüüblid. Radikad paigas, tegin viimaseid värviparandusi ehk seinaliistud (sh nö pealtpoolt, sest need on sellised 0.5cm paksud) otsustasime jätta valgeks, seinad ise helehalliks ent seina ja liistu liitumiskoht oli vaja sirgeks saada. Samuti aknalaua ja seina ühendumiskohad. Seega teades, kuidas minu käsi ei suuda sirgeid jooni tõmmata, mässasin paberteibiga ning katsin nii liistu pealsed kui õrnalt ka värvitud seinad. Lisaks ukseava, kuna ukse otsustasime eest võtta, aga raam vajas värskendust. Neljapäeva hommikul pandi vaip nagu plaanis ning oi kui palju see muutis üldpilti, no nii hubane oli tuba järsku. Kasutasin oma kodukontori hüvesid ning pesin aknad lõplikult ära, panin õhukese kardina üles ning võtsin kõik paberteibi maha. Aga kurja, see paberteip tõmbas päris palju ka värvi seinast maha, mistõttu pidin ikkagi värskelt uue vaibaga kaetud toas värviga toimetama. Olin ettevaatlik ja seekord kuhugi pritsmeid ei tekitanud 😀 Laupäeva varahommikul tuli mööbel, läksime vanahea Ikea teed, sest hetkel kahjuks hammas päris korraliku mööblipoe kaubale peale veel ei hakka. Tellitud sai uus diivan-voodi, teleka aluskapp ja riiul-kapp. Õhtul hakkas Miku suure hurraga asju kokku panema kui selgus, et üks päris arvestatav osa diivan-voodist ei olnud saadetud ent hoopis teine tavaline diivan, mida me isegi ei tellinud 😀 Helistasin järgmine päev Ikeasse ning lubati teisipäeval õige jupp saata ning vale asi tagasi võtta. Küll aga sai kahel õhtul kokku telekaalus ning riiul-kapp, pühapäeva õhtul saime käima ka uue teleka 🙂 Nädalavahetusel tuulasin mööda poode, et kardinaid ja aknakatet leida, aga no mitte midagi ei olnud, sest meil on vaja konksuga kardinaid, mitte neid rõngastega, millest ajad kardinapuu läbi.

21/11-… – toa sättimine ning valmispanek nii, et nädalavahetuseks oleks see külaliste valmis. Kuna mul oli tööl hästi vaikne esmaspäev, kasutasin seda asjade uude tuppa toomiseks ning ajutise elutoa ümbertõstmiseks. Terve päev ikkagi läks selle peale, sest vanas toas tahtsin kõik nurga tagused ja liistupealsed tolmust puhtaks pühkida. Lisaks sättisin teise telekanurga paika, mis pigem jääb laste kasutusse nende filmide ja telekamänguga. Teisipäeval saabus Ikea puuduolev jupp ning vale asi võeti ilusti kaasa. Me juba väga elevil olles hakkasime õhtul diivanit kokku panema kui selgus, et ikkagi vale osa saadeti. Oi ma olin tige ja võtsin ikka korralikult täna hommikul Ikea klienditeenindusega. Pärastlõunal selgus, et kullerfirma oli asjad sassi ajanud ning meie jupp on endiselt nende laos. Ei ole hullu, nad olid väga varmad meile jupi ära tooma, tõid ka, mistõttu saan hetkel diivanil istuda ja kribada. Leidsin ka kardinad ent need pidin tellima vahelaost ja saadetakse otse koju. Õnneks peaksid need saabuma laupäevaks.

Seega, siin ma istun ja olen lõpptulemusega ikkagi rahul. Jah, kardinad ja aknakate pole veel ees (aga nädalavahetusel juba on), lambivari tuleks üles panna, kuid enne peab Miku lambi kinnitama lakke. Lisaks on vaja seintel teha mõned värviparandused, sest kuidagi on päris mitu tumedamat jutti heledal taustal meile vastu passimas. Mis mind häirib on plaasterdaja pigem halb töökvaliteet, sest isegi kui me käisime ka ise lohud ja vaod üle, siis ikkagi jäi ka meile kohti märkamatuks, mis värvimisel selgelt välja tulid ning nüüd riivab kuidagi eriti silma, et laes on vagu või seintes ebatasasused. Aga no mis sa teed eksole, kindlasti ei kasuta me selle inimese teenuseid enam ja proovime leida kvaliteetsema töömehe. Hetkel peame veidike rahaliselt kosuma, sest noh katus vajab parendustöid ja tegelikult tahaks järgmine suvi saada köögi/kontorinurga/söögitoa kombo korda teha, sest see ON hull hetkel.

*See on nüüd koht, kus mina piltlikult kukalt kratsisin, et kuidas Inglismaal remonditöid teostatakse. Ehk, kui sul on põrandaliistud, siis need paned sa seina suhteliselt alguses, enne värvi- ja tapeetimistöid. Ma ei saanud alguses aru, et miks ei võiks kogu seina ära värvida ja tapeetida ning siis alles juba ülevärvitud põrandaliistud seina, sest liistud on ainult kruntvärviga tehtud. Sest värvida seinaliistu kui tapeet on seinas tundus liiga riskantsena ning suure tõenäosusega saaks tapeet rikutud. Samas, oma loogika siin on – nimelt vanades majades ei ole seinad teps mitte sirged ja kui sa paned liistu seina, siis ei sobitu see igalt poolt nagu valatud seinaga. Ja siis sa kasutad sellist asja nagu decorators chaulk, et need nö praod katta. Tegu on suhteliselt pahtlilaadse tootega ning seda on päris kerge pinnale kanda. Noh ja siis sa hakkad nagu kilplane seda seina ja liistu ühenduskohta üle värvima, et mitte midagi rikutud saaks.

**meil oli alguses plaan vaid üks suur radikas tuppa jätta, see, mis oli rohkem toa pool ja aknaalune sein täitsa paljana hoida. Ent ühel hommikul, kui alusvärv ei olnud veel peale kantud, avastasin, et aknaalune sein tundus kuidagi niiske ehk krohv oli muutunud tumedamaks punaseks. Selgus, et vaja on ikkagi radikat akna alla, mis muuhulgas seina ka kuivana hoiaks. Oi kuidas me otsisime seda radikat, sest eestoa aken on kaarega ja kuna meil suur radikas oli olemas, tundus ainult loogiline, et teine radikas on samasugune. Noja siis avastasime, et sellised kaarjad radikad on kerged tonnine laks ning seda summat meil ei oleks enam kuskilt võtta olnud, sest ees ootasid ka muud plaanipärased kulutused. Nii tellisimegi sirge aga väikse radika ning torumees sai selle ilusti seina. Selles leppisime küll kokku, et juhuks kui see pisike radikas ei ole piisav, siis lihtsalt kogume natuke raha ja ostame selle kalli kaarja eksemplari ikkagi ära.

Elutoa remont, vol.3

Nonii, jäin pooleli seal, et krohvija pidi meile tulema tööd tegema. Esialgne kuupäev lükkus lõpuks paari päeva võrra edasi ent 6. oktoobri hommikul oli töömees kohal. Õigeaegselt ka kusjuures. Vaatas ruumi üle, tegi kaubikus kiire hommikutee ja hakkas pihta. Ta oli juba mitu tundi mässanud, kui (õnneks!) hakkasime Mikuga arutama, et ei tea, kas ta ikka lae laseb ka kipsplaadiga üle või paneb ainult krohvisegu* Küsisin veel Mikult, et kuidas kokkulepe jäi, kui Miku mulle meelde tuletas, et mina olin ju see, kes talle tuba näitas ja kellele hinnapakkumine tehti 😀 Läksin siis vaikselt allakorrusele ja koputasin uksele, et mis plaan tal laega on, kui selgus, et ta olekski selle vaid ülekrohvinud. See variant meile paraku ei sobinud, kuna lagi on kunagiselt tehtud selline krobeline (artex ceiling) ning näeme juba ühes teises toas, et kui niiskus selle alla satub (ja Inglismaal sajab päris palju), siis võib see omakorda panna laematerjali mängima ning lakke tekivad praod. Sellega me riskida ei soovinud ning palusin, et ta paneks lakke kipsplaadid ja alles siis krohviks need üle. Ta küll algul punnis veidi, et ta kindlasti suudab ka plaatideta väga hea viimistluse tagada ent lõpuks nõustus. Ainuke asi oli selles, et koguhind ka muutus, sest kipsplaadihind on siin päris korralikult tõusnud. Ühesõnaga, pikk jutt lühidalt – kahest tööpäevast sai kolm tööpäeva, kaminaauk läks kinni ja sein ilusti siledaks, lakke läksid kipsplaadid ja lagi siledaks, ülejäänud kolmes seinas, kus vana põrandaliist oli korralikult krohvi välja tõmmanud, sai eelnevalt uue segutäite, peale krohv ja siis siledaks. Tööhind kokku 880 naela, eelarves summaks 600. Ent kui me oleksime jäänud lihtsalt krohvitud lae juurde, oleks tööhind olnud 580 naela. Meie oleme pigem rahul, et läksime eelarvest üle.

Aga, kui kohe esimesel õhtul tuba üle vaadates olin mina väga õnnelik ja rahul tulemusega, siis Miku näiteks avastas, et töömees oli ühe kattelina aknalauale niimoodi “unustanud”, et varjas ühte osa seinast. Kui selle eemaldasime, saime aru, et sein oli sellest kohast aknalauaäärega tasaseks tehtud kui mujal on aknalauaäär ikkagi seinast eemal. Iseenesest kui vaatasime enne pilte, siis selles kohas oli korralik krohvikahjustus ja ilmselt seetõttu ka rohkem materjali pandi, aga noh aus oleks olnud ju siis ka näidata. Kuna seinad vajasid aega kuivamiseks, siis me paar päeva väga ei siblinud seal ringi. Ühel lõunal läksin uudistama ja olin ses mõttes pettunud, et nii mõneski kohas olid sellised kuivanud pritsmed, mis jah kergelt maha tulid, aga siiski natuke lohaka mulje jätsid. Siis avastasime akna alt veel ühe koha, kus ta ilmselt oli unustanud lõppviimistluse tegemata ning sein oli väga krobeline. Samuti oli siin-seal väikseid täkke seinal, mida ilmselt peame ise pahtliga täitma ja liivapaberiga üle käima. Kõige suurem pettumus tuli umbes nädal pärast tööde lõppu kui Miku hakkas uurima elektripistikuid. Peaaegu kõikide nende ümber oli pigem kiirustatud ja lohakas töö, paar pistikut ka seest krohvijamaga koos. Tol päeval võttis Miku lihvija kätte ja põhimõtteliselt käis kõik seinad uuesti üle. Lisaks peame tegelema natukese pahtledustöödega. Ning mis mind tohutult häiris oli see, et tööde alguses küsisin, kas viin meie remondiasjad eest ja katan ka netiruuteri, siis seda ei olnud vaja kuna ta lubas ise kõik katta. No kurat küll, aga ma pean nüüd ikka korralikku vaeva nägema, et see netiruuter puhtaks saada. Seega seinad on tõesti ilusamad kui enne, siin ei ole kahtlustki ent meile jäi mulje, et kui esimesel päeval tegi mees tööd hoole ja armastusega, siis kolmandaks päevaks oli ta ilmselt graafikust veidi maas (lisandus ajakulu lae tegemisel) ja kiirustas lõpetamisega. Samas, oleks võinud siis pikemalt tööd teha kui 9st 3ni, seal sees ka pausid. Ega me teagi, kas tegelikult ongi krohvijate kvaliteet selline või me saime ikkagi selle odavama otsa töömehe, fakt on see, et me ei peaks ju hakkama valmis töös parandusi tegema. Me ka õpime klientidena ning järgmine kord oskame juba koheselt küsida seda mida soovime ning töö ülevõtmisel kvaliteedikontrolli paremini teha. Pidime ostma juurde ka nipet-näpet värvimiseks vahendeid pluss seinte parendustööde materjale, poes oli kulu 40 naela, mis läks üldisesse kuluritta.

Ühel päeval võtsin mina ette akende pesu ses mõttes, et kõik raamid puhtaks krohvivedelikust ning ka kõik tihendid käisin käsnaga üle. Ma ei tea, kuidas teistes majades on, kuid meie majas tekib hästi kergelt aknendele kondets ehk aknad higistavad (jep, ei ole mega uued aknad) ja seetõttu on tihendid nö. mustad ehk kui tõmmata lapiga üle, siis konkreetne must jutt jääb lapile. Tegelesin nende eemaldamisega, sest töö pole ju lõppenud ja eks ma seda viimast pesu saan veel teha. Siis proovisin ka aknalaudu lihvida, aga no ei tea mina, mida see eelmine omanik seal värviks kasutanud on, sest lihvija ei võtnud mitte muhvigi maha. Ma nüüd mõtlen, mis edasi saab. Siin oli ainuke kulu ostetud lihvija 44 naela, muud puhastusvahendid olid mul olemas.

Tellisime ka uued põrandaliistud ära ning vend aitas need õigete nurkade alla lõigata ning õigesse seina tõsta. Kinnitatud need veel ei ole, aga no kui palju ilusamaks muutus tuba lihtsalt tänu sellele, et uued põrandalauad on seina ääres. Miku peab nüüd natukene mõtlema, et kuidas ta eenduva aknaaluse seinaga teeb, et seal ka põrandaliist ilusti jääks, sest too sein on meil kumer. Põrandaliistud maksid 84 naela, lisaks spets saag 64 naela ning kinnitusvahend hilisemaks 14.50. Eelarves oli põrandaliistudele nähtud 100 naela, seega ülekulu 62.50

Lisaks käisime poes ja ostsime tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke, lae ja ülejäänud seinte värvi, aknalaudade ülevärvimiseks värvi ja sinna juurde kuuluvat nipet-näpet. Kokku kulutasime 240 naela, aga see jagunes ilusti erinevate eelarveridade vahel ja ülekulu kuskil veel ei tekkinud.

*Ma tõesti ei tea, kuidas oleks õige eestikeelne termin. Siinkandis rääkitakse plasterer-krohvija, plastering-seina möksiga kokku tegemine, aga see ei ole krohv klassikalises eesti keeles, skimmed wall-sein viimistletakse nii, et tulemus on siidsile. Hästi mõnus on näppudega tasapinnalt üle lasta.

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂

Elutoa remont vol. 1

Kuna võtsime käsile elutoa remondi ja see saab olema esimene ruum, mille korralikult lahti kisume ja korda teeme, tundus paslik hakata remondist kirjutama jupiti nii, et oleks rohkem meeles, kui see, et võtsime tapeedi maha, panime uue seina, uue vaiba maha ja voilaaa 😀 Ühesõnaga, plaanis on seintelt tapeet maha ja seinad sirgeks, kolm seina üle värvida ning ühte seina tapeet. Uus lagi, ilmselt kipsplaadi laadne asi lakke. Gaasikamin välja, selle asukoht kinni vooderdada. Põrandale uus vaip. Lõpuks ka uus mööbel ning seda 100% ulatuses. Aknad jätame esialgse plaani kohaselt vanad, lihtsalt tihenduse peab äkki värskendama, kui sellist asja on üldse võimalik teha. Eelarveks suve algul 2000 naela eeldusel, et maksimaalselt paneme ise käed külge ning uut mööblit see ei sisalda. Ajalist tärminit ei seadnud, vast paar kuud võtab aega ent kuna meil remondi ajal seda tuba ei ole vaja kasutada, ei ole ka tuli takkus.

5. september – alustasime remondiga selles mõttes, et vedasime toa mööblist tühjaks. Diivani ning teleka tõime teise elutuppa (tuntud ka kui söögituba/kodukontor/mängutuba), mille plaanime hiljem jätta ruumiks, kus lapsed saavad omi asju vaadata ning telekamänge mängida saavad. Teises elutoas olnud diivani andsime tasuta ära.* Aasta tagasi Miku tädilt saadud telku ärisime kahekümneka eest maha :D** Ainukese riiulitega kapikese tõime ka teise elutuppa ning panime seal käinud asjad tagasi. Muud vidinad ja nipet-näpet sai lihtsalt ära pandud ning seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui vähe “pungil” meie ajutine elutuba oli. Esimesed paar päeva küll häiris, et oleme kõik ühte tuppa sunnitud, kuid tegelikult on mõnus kui lapsed on mu silme all samal ajal kui köögis toimetan. Igatahes, samal päeval lammutas Miku toa nii laiali kui sai ehk seinast tulid nii põranda, lae kui bordeliistud*** ning vana vaip üles. Rohkem me teha ei jõudnudki, sest oli aeg Noorhärrale kooli järgi minna ning me olime terve hommikupooliku möllanud. Rahakulu 0.-

7. september – külla tuli torumees, sest gaasikamina eemaldamiseks oli vaja spetsialist, kes mitte ainult ei tõstaks kamina oma kohapealt ära, vaid plommiks ka gaasijuhtme. Lisaks otsustasime, et võtame lõplikult ära aknaaluse radika (samuti vajas plommimist) ning vahetame välja teises seinas olnud radika uuema vastu. Uus radikas saab olema lisakulu, millega algselt ei arvestanud, kuid otsustasime kohe, et pigem võtame kauem aega ja maksame rohkem, aga remont tuleb teha korralikult. Torumees plommis kogemata ära ka teise elutoa kamina gaasitoru, kuid meile see sobis, sest tulevikus tahame ka sellest lahti saada ning potensiaalselt asendada elavat tuld võimaldava kaminaga. Kokku maksime torumehele 168 naela kahe tunni töö eest ning tõenäoliselt tuleb ta mingi hetk tagasi, et uus radikas paigaldada ja tööle saada. Algsest torutöödeks arvestatud summast on alles 32 naela, ilmselt läheb see kulurida suuremaks.

15. september – olen alates esmaspäevast kõik Piiga lõunauned maadelnud vana tapeediga. Kuna Piiga lõunauni on selline 2 tundi pikk, siis täpselt nii palju mul tegutsemiseks aega on olnud. Õhtuti on mul toss liiga väljas ning hetkel meil väga kiiret kuhugi ei ole. Seetõttu on tapeedi mahavõtmine veninud ka nelja päeva peale. Iseenesest tuli tapeet ilusti maha, maksimaalselt kaks korda oli vaja ühte kohta aurutada (okei täitsa lae all oli mingi väga vinge tapeediriba pandud ja seda pidi ka korralikult meelitama), aga kuna täispikk tööpäev on hetkel unistus, siis nii ta läks. Lisaks sain maadelda aknaaluse radikaga, sest torumees küll plommis gaasitoru ent radika seinastvõtmiserõõm jäi meile. Radikas tuli kergelt, aga põrandaliist puksis vastu. Miku ei saanud seda tol ilusalt esmaspäeval ise ära võtta, kuna radikas oli ees ja nii sain mina abimees raudkangiga oma musklite jõudu demonstreerida. Liist tuli ilusti seinast, aga päris ropult on kunagi ikka remonte tehtud – näiteks kõik põrandaliistud on sellised 1cm paksused ja 15cm kõrgused pikad lauajupid, mis seina paksude ja pikkade naeltega taotud kuni tellisseinani välja. No nii korralikult taotud, et liistu lahtikangutamisel pudenes korralikult ka tsementi (ma oletan, et seda kasutati telliste kinnimätsimisel). Lisaks oli sein pude siit ja sealt ning ühe akna juurest avastasime augu, mis täistopitud kilekotte hoidmaks tuult eemale ning need omakorda kaetud mingi vahulaadse tootega. Üks päev naabrimehega sellest rääkides itsitas too, et eks see eelmise omaniku “remont” oli 😀 Nali naljaks, aga seinu vaadates oli selge, et siin läheb meil abikäsi vaja ning ilmselt suuremal määral kui algselt plaanisime. Laupäeval (17/09) tuleb meile üks oskaja hinnapakkumist koostama selles osas, et seinad sirgeks ja värvivalmis, lagi katta ning kaminaauk kinni panna. Võimalik et nipet-näpte veel juurde olenevalt tema oskustest. Eelarves oli seinte korda tegemiseks ettenähtud 600 naela, nii odavalt me kindlasti ei pääse. Ise mõtleme praegu, et kui saaks tuhandega hakkama, oleks hästi. Tellisime ka prügikonteineri, sest hetkel on meil aed kerge takistusrada, kus on liiga palju roostes naelu välja turritamas. Lootuses, et seinte kordategemine saab kohe pihta hakata, on ka sealt ilmselt palju jama tulemas. Prügikonteinerirent kaheks nädalaks 150 naela, firma ise toob ja viib ära, seda kulu me eelarvesse ei olnud pannud. Naabrimehe kaudu saime kerge vaevaga tasuta lahti kahest vanast radikast ja kaminast.

*Tegu oli Ikea Friheteniga, mis sai ostetud 400 naelaga seitse aastat tagasi. Ta oli meid truult teeninud, kuid siiski oma aja ära elanud. Üks pooltest ebamugavalt pehme, kui sellel magada, lisaks mõned iluparandused ning korralikult määrdunud kangas. Kui aus olla, siis pidime sellest algselt lahti saama juba kaks aastat tagasi, kui ida-kaldale kolisime, aga tol korral jäi ost tegemata. Siis tundus mõistlik oodata maja ostuni ning sinna uus diivan osta. Ja uue diivani me majja ka ostsime, sellise liikuvate seljatugedega, aga tolle Friheteni jätsime ikkagi külalistele mõeldes alles. Nüüd oli muidugi selge, et enam me seda diivanit ei taha ja minema ta peab, eriti kui teeme elutoas remondi, tahaks ju ilusaid ja uusi asju sinna osta. Ausalt, mul ei oleks olnud südant kellegi käest raha küsida vaid pelgasin, et kui me tasuta ära ei anna, peame kolikollidele hoopis peale maksma. See diivan viidi tunni ajaga minema.

**Kui aus olla, siis ma oleks selle ka tasuta andnud ära, sest tasuta saime ju. Aga nii kui selle FB Marketplace’i ülesse panin, hakati mind konkreetselt pommitama sooviavaldustega, ühel hullem vajadus selle telku järele kui teine ja üks kiiremini valmis sellele järgi tulema kui kolmas. Pm oli tegu vana Samsung telekaga, jah ei olnud see paks variant, aga mitte ka nutitelku. Miku tädiga sai räägitud, et proovime selle siiski maha müüa (ja ei ole järjekordsed lollid, kes annavad midagi tasuta ära, et siis too tasuta saaja selle edasi müüb) ning anname raha talle, kuid tema seda ei soovinud ning palus hoopis lastele midagi toredat lubada. Nii kui ma tasuta variandi veebist maha võtsin ja 30 naelaga uue kuulutuse tegin, saabus ka rahu minu postkasti. Huvitaval kombel olid kõik hädalised ka kadunud 😀 Oli paar huvilist, kuid 24 tundi hiljem viis üks naisterahavas selle 20 naela eest koju, lapse tuppa. Noh, olime kõik rahul.

***Ma ei oska muud nimetust anda sellele. Ehk oli ju mingi hetk 90ndatel hästi popp panna seina kaks erinevat tapeeti ja nende ühenduskohale ülejooksma kolmas tapeediriba. Noh, meil on allkorruse mõlemas elutoas too kolmas tapeediriba hoopis puidust liist.

Aasta aega omas kodus

Ükspäev potsatas meile postkasti reklaamkiri kinnsvaravahendajalt, kes oli meie maja müüja esindaja. Õnnitleti meid juba aasta aega majas elamise puhul ning muuhulgas toodi välja, palju kinnisvarahinnad aastaga meie kandis muutunud on. Ei olnud üllatus, et need on tõusnud ning samuti ei olnud üllatus kui madalaks pidas see firma meie maja hetketuruväärtust. Aga eks anname andeks, kuna nemad ilmselt lähtusid lihtsalt üldistest numbritest ning ei tea, kas ja mida me aasta jooksul majas parendanud oleme. Ega ma ise ju ka ei ole kokkuvõtet teinud, seega ongi paras aeg vaadata, mis sai aasta jooksul majas tehtud.

Esmalt vaatles väljaspoolt ehk esi-ja tagumine aed. Tagaaias lõhkusime välja eraldi seisnud terrassi ja viskasime minema kuuri. See ei olnud meil küll plaanis, kuid vana kuuri uks oli liiga kitsas, et Miku oma motika sellest sisse saaks ajada. Hea oli, et uue eksemplari ostsime, sest kuigi algselt oli meil plaanid vana kuur tükkidest võtta ja tasuta ära anda, kuid see oli ikka nii pehkinud ja mäda, et ainuke õige koht selle jaoks oli prügimägi. Oleks meil suur oma aed ja maalapp, siis oleks kuuri ära põletanud. Uus kuur sai värvitud helepruuniks, samuti sai aed uue värvikuue selle aasta kevadel. Sel kevadel pesin aia ka survepesuriga üle, mistõttu näeb see päris armas ja puhas välja. Lisaks putitasin üles ühe kapi oma potipõllundusasjade hoidmiseks ning vuntsisin järelturult ostetud suure kapi laste mänguasjade jaoks. Aastaga on kogunenud ka lillekaste ja ampleid, seega tagaaeda värvi jagub. Ainuke asi, mida veel juurde tahaks aeda, on bambussein, et aed naabrite eest privaatsemaks muuta. Kuna meie aed on päris kõrge (2m) ja seda aiapinda jagub (6m), siis ma ei ole raatsinud sellist väljaminekut teha, veel. Mõned kunstmurulapikesed võiks ka juurde tuua ning äkki üks lõkkease. Siis oleks mul mõneks ajaks tagumise aiaga rahu majas. Eesaias sai eelmisel aastal kraabitud kogu tänavakivide vahelise ala rohust puhtaks, kuid ma ütleks, et see oli suht mõtetu töö, kuna umbrohi on jälle tagasi. Sel suvel ma enam nii usin ei ole. Lisaks värvisime naabriga eraldava aia mustaks* ning jällegi panin erinevaid potikesi ja ampleid püsti. Eesaias peab Miku veel väikese lammutustöö ette võtma ehk teeme nö sissepääsu laiemaks, et mõlemad autod mugavalt ära parkida. Seisneb see selles, et tellisaeda tuleb umbes meeter maha lammutada ja lammutatud nurk ilusti viimistleda. Ahjaa, meil oli ju nii ees- kui tagaaias astelpõõsas, mis iseenesest ilus, aga oi kui teravate lehtedega. Mina aga armastan aias paljajalu patseerida ja Noorhärra ka, mistõttu ei tahtnud ma mitte riskida, et astume selle lehtede peale ja saagisime mõlemad maha. Nimelt minu meelehärmiks säilitavad astelpõõsalehed oma tugevuse ja jäikuse, isegi kui nad langevad põõsalt ja peaksid olema närtsinud.

Majaväliselt ei muutunud muud, kui et maikuus saime uued välisuksed ette. Töö, mis ideaalis oleks pidanud aset leidma kohe peale sissekolimist, aga jäi kuidagi soiku. Nüüd kevadel võtsime teema uuesti käsile ning leidsime päris soodsa diili. Jah, rauduksed meil ees ei ole, aga vähemalt ka klaasist mitte 😀 Kui algul mõtlesime, et aknad vajavad vahetust, siis hetkel vaatame, et need peavad veel mõnda aega vastu. Suvel tahaks nüüd jõuda nii palju teha, et maja ees natukene värvitöödega tegeleda, igasugused vanad kaablid maja pealt ära võtta ning tsementi uuendada – ehk meie maja on tellistest ning kohati on tsement nende vahelt väljakukkunud ja vajaks uuendust. Inglise keeles on termin re-pointing. Maja siseselt veel rääkides pidime ju ostma uue boileri, kuna vana osutus kasutuskõlbmatuks, mis selgus gaasisüsteemi ülevaatamisel. Samuti lasime elektisüsteemi korda teha ja sertifitseerida, eelkõige enda hingerahu nimel. Lollid esmakordsed ostjad nagu me olime, ei osanud me küsida ka, et müüja need sertifikaadid teeks või kas need on üldse tehtud. Ilmselt oleks sellega nii mõnedki sajad naelad kokku hoidnud.

Tulles majja sisse, siis esimesel korrusel sai ainukesena värskenduse köök ja seda juba enne sissekolimist. Kõik kööbikapid said värske värvikuue, sest vanad kapid olid määrdunud puidu ja potisinise kooslus, mis oli öäk. Lisaks panime uue linoleumi, sest too vana oli ikka nii jube, et pärast selle väljaviskamist oli ka puhas betoonpõrand tunduvalt ilusam ja asjalikum. Köögimasinatest pidime ostma uue pliidi, külmiku ning lõpuks ka kuivati. Issand kuidas ma jumaldan seda masinat talvel, sest ma ei jõuaks koguaeg riideid radikatel vahetada. Samas suvel eelistan endiselt pesu kuivatamist värskes õhus. Plaanikohaselt läheb veel sel suvel elutuba remonti (ehk meil on kaks nö elutuba. Tänavapoolne on vaid telekavaatamiseks ning köögi kõrval asub multifunktsionaalne söögituba-kontor-mängutuba). Oleme selle jaoks juba ka esialgse eelarve kokkulöönud ning loodetavasti saame peatselt tegutsema hakata. Aga köögi-söögitoaremondiga peame ootama vähemalt aasta, et finants kokku saada, sest need kaks ruumi käivad nö koos ja peaks ka renoveeritud koos saama. Kunagi, ilmselt ühe viimase tööna uuendame ka esiku ja trepihalli.

Teisel korrusel said uuenduskuuri nii Noorhärra kui Piiga tuba ning nendest ma lähemalt enam rääkima ei hakka. Meie magamistoas võõpasin sisseehitatud kapid värviga üle enne kolimist ja see on ka kõik. Tüüpiliste pereinimestena näeme, et meie magamistuba saab renoveeritud ilmselt ühena viimastest 😀 Iseenesest on see tuba okei ja miski otseselt ei häiri, lihtsalt väsinud on. Üleval korrusel on kindlasti eelijärjekorras vetsu-ja vannitoarenoveerimine, mis hetkel jällegi finantse ootab. Ega me väga detailselt veel kokku leppinud olegi, mida teeme. Lihtsalt arutanud ja ideid jaganud, aga eks kõik kukub paika kui aeg selleks õige. No ja kuna me juba üleval korrusel oleme, siis augustis koristasime ja tühjendasime ka pööningu, sest meil oli vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Avastasime, et pööning on päris suur ning sinna mahuks lahendalt asju ära, lihtsalt mina pelgan et veidike niiske ja see teeb mind ettevaatlikuks, et mida sinna hoiule viia. Miku vaatas ka katuse üle ning selle peame ilmselt lähiaastatel ka täielikult vahetama, sest noh katkiseid katusekive on näha ja sügistalviste tormidega nägime ka ise, kuidas mõni kivi või tsemenditükike aeda oli kukkunud. Õnneks mitte autodele peale. Ja kui katusevahetuseks läheb, siis ilmselt teeb ka pööningu nii maksimaalselt korda (soojustab põranda/maja lae, suured plaadid põrandale), et saaks kogu selle pinna ära kasutada.

Aasta aega siin elatud ja me oleme mõistnud, et see piirkond meile meeldib, kohe väga. Meile ei ole oluline, et aknast meri paistab, vaid pigem naudime seda, et pisike jalutuskäik ja oleme rannas. Tulevikus võib muidugi tekkida ses mõttes ruumipuudus, et mõlemale lapsele tahaks siiski tagada oma toa olemasolu, kuid Piiga tuba on hetkel ikka paras kingakarp, mistõttu peaks ilmselt mõtlema juurdeehituse peale. Selle ehitamiseks vajalike lubade saamisel ma probleemi ei näe, sest nii mõnigi maja siinkandis on laienenud kõrvale. Kui teemegi juurdeehituse, siis annaks see ilmselt ruumi juurde ka köök-söögitoale ning vannitoale. Aga see on juba väga kauge tuleviku muusika. Nagu ma olen mitmeid kordi ka öelnud, siis siin majas on nii palju teha, aga kuna eelmine omanik ei panustanud kohe üldse selle korrashoiule, siis vahet pole kui halvasti me miskit renoveerime, parem saab see igaljuhul 😀

*Mustaks seetõttu, et kui vaadata maja ennast, siis too on küll punastest tellistest ja valgete akendega, kuid akende ümber on veel mingid asjandused ja need on mustad. Minul aga jällegi kiuks, et kõik peab värvipoolest kokku sobima ja valge aeg tundus ikka väga väga ebapraktiline 😀