Roadtrip

Roadtrip, 1. p2ev Perth-Bunbury

Nojah, hommikune yles2rkamine ei olnud yldse probleemiks, m6lemal oli pisike reisipalavik sees. No ja muidugi veidi suurem tahtmine suurlinnatuled seljataha j2tta. Kuid enne veel pidime l2bima suurima kadalipu meie jaoks – minema p2ev enne j6ule (sest siin t2histatakse neid pigem 25.ndal) ostukeskusesse. Oli ju meil vaja madratsit autosse, lisaks teist magamiskotti, kylmkasti ja toiduasju. Teinekord ma ikka ise imestan ka kui etten2gelik olen, sest GPS’i soetamine eelmisel p2eval tegi (ja ilmselt teeb kogu reisi v2ltel) meie elu ikka kordi lihtsamaks, ja kiiremaks muidugi ka. T2nu gepsile orienteerusime Carousel (eestlaste seas teada ka kui karuselli) ostukasse, kus vaatamata suurele ning triiki t2is parklale, 6nnestus meil oma suksule koht kiirelt leida. Et mitte alt minna ning autosse liiga v2ike/suur madrats osta, leiutasime minu ID-kaardilugejast m66dulindi ning suundusime K-Marti.

Muidugi oli seal palju viimasehetke ostlejaid, kuid meie leidsime oma kiirelt. Lisaks tuli Mike’l t2nuv22rne m6te ka kaks matkatooli osta, mis etteruttavalt 8eldes on juba mitmeid kordi kasutust leidnud, ka sihtotstarbe p2raselt 😀 Lisaks veel tiir Coles’ et toidmoona osta ning jooksujalul me selle t2ispikitud ostukeskuse maha j2tsime. Tegelikult, ega vahet ei olegi, kas on j6uluhullus Eestis v6i Austraalias – yhtemoodi liigpalju rahvast on igal pool.

Meie s6iduk v6ttis suuna hoopis Fremantle’sse, mis on yks Perthist l6unas asuv kuulus linnake (ma ei olegi arusaanud, kas seda ka yheks Perthi eeslinnaks loetakse). Igatahes, kui ma olen Perthi p2ris palju aega veetnud, ei ole ma kunagi veel aega v6tnud, et Fremantle risti-p6iki l2bi k2ia. No seekord t6otas, et tutvume kohaga pikemalt, sest auto sai tundideks parkima pandud. Ilmselt j6udsime linna peal tunnikese jalutada, mille jooksul sai k2idud nii Turul kui pigem rohkem lihtsalt linnamelu nauditud. N2ituseks toimus kesest linna pisem k2sit88turg (kuhu muidugi oli 2raeksinud lauake Hiinas tehtud odavleludega! Mina arvan, et v2hemalt v2liturgudel tuleks selliste vidinate myyk keelata. Neid leidub liigagi palju tavapoodides). Enne lahkumist tahtsin mina kindlasti veel Fremantle vanglat kylastada, mis suleti alles 1991. sastal. Meie yllatuseks (v6i noh, tegelikult on see ju loomulik) n6uti iga liigutuse sh. ka lihtsalt sissep22su eest raha. Kuna v2hemalt mina tahan kunagi v6tta terve p2eva, et k6ik ekskursioonid, mida pakutakse (nt tunnelites kanuudega s6it) l2bi teha, siis piirdusime seekord vaid p6gusa ylevaatega territooriumist. Just eelk6ige ajafaktorit meeles pidades.

Fremantle linnulennult 

Fremantle turg

Fremantle’i Vangla

Plaan edasi oli j6uda Busseltoni ning seal 88bima j22da. Teepeale j2i veel Mandurah, kus pisikese peatuse tegime, Australind, kus samamodi jalgu sirutasime ja Bunbury, kus 6htuh2marus juba veidi terendama hakkas.

Australind

6htune Bunbury

“No kuule, oleme nyyd ikka s6brad edasi”

Vot enam ei m2letagi, kus kohast see idee tuli, kuid otsustasime paikseks j22da hoopis Bunburys. Esimene karavanipark, kuhu sisse p6ikasime, oli just napilt kinni pandud. Egas midagi, kysisime juhtn88re kohalikust bensukast ning vaevata leidsime yles Bunbury Glade Caravan Parki, kus 88bimine maksis 25 kohalikku auto kohta. Meid juhatati pehmele muruplatsile, kohe v2lik88gi k6rval ning ka pesuruumid ei j22nud kaugele. Missioon number 1 oligi madrats t2is pumbata ning oma ase valmis teha. No igatahes madratsi m66tmisega l2ksime kyll alt, sest see oli ikka liiga kitsas 😀 Yhe inimese oma kyll, aga aru ma ei m6ista, kuidas me nii valesti oma auto laiust m66tsime. Igatahes said meie seljakotid uue kasutuse madratsite n2ol, kuigi olime kindlad, et v2hemalt esimene roadtripi 88 m88dub meil minimaalselt magades.

6htu l6petuseks r22kisin mina kodustega ning soovisin ilusat pyhade aega. J6uluvana j6udis seekord ka siiapoole maakera, sest sain kingituseks v2ga asjakohase raamatu fotograafia kohta. Ei ole midagi 8elda, v2ga k2ep2rane on, kui sinu kaaslaseks 6ppinud fotograaf, kes sellel alal ka leiba teeninud on 🙂

Roadtrip 2. P2ev, Bunbury-Dunsborough

Kui keegi peaks nyyd m6tlema, et ega see 88 seal autos nyyd k6ige m6nusam olnud, siis on teil ikka v2ga 6igus. Ma usun, et me kumbki saime kuskil paar tunnikest korraga magatud ning tiksusime niimoodi terve 88. V2hemalt yks oli selge – me ostame endile telgi. Seega esimese asjana suundusime tagasi kesklinna, et leida m6ni poeke, mis avatud olla v6iks. Vahepeal k2isime ja t6ime ka Mike’i r2tiku 2ra, mis ununes autokatusele, kui karavanaipargist lahkusime ja mille suurem tuulet6mme teele puhus. Muidugi olid k6ik kohad 25. detsembril kinni, me olime isegi yllatunud, et yks kohvik oma uksed oli avanud. V2hemalt j6ulu soojast s88gist me ilma ei j22nud ja isegi mina nautisin seekord traditsioonilist austraalia hommikus88ki (kuigi pigem meenutab see hoopis Inglise oma). Pyhadele kohaselt oli kesklinn vaikne mis vaikne, seega v2ike jalutusk2ik ning otsustasime minna edasi Busseltoni.

Hea on see, et v2hemalt siinkandis asuvad kohad yksteisest kyllaltki l2hedal ja igavast autos6idust ei saa r22kidagi. Tegelikult ju juba maastik ise on piisavalt teistsugune, et seda imetleda. Juhiste j2rgi l2ksime Busselton Jettyle ning see oli ainu6ige otsus. Kui me veebruaris Markide ja Liisuga trippasime, siis sattusime siia samamoodi, kyll aga 6htusel ajal ning nimetatud koha mastaapsus ei j6udnud yldse meeltesse. Seekord oli aga ilus p2ikeseline hommikupoolik ja meil aega palju, et nautida ilma ja seltskonda. Kui lyhidalt r22kida, siis Busselton Jetty on 1.8 km pikkune kai, mis on ka Lonely PLaneti poolt kantud 10 Must-Visit koha nimekirja. V6tsime ka meie need 3.6 kilomeetrit ette ning koha v6imsus tuli iga sammuga aina rohkem v2lja. Muidugi ka hingematvad vaated nii ookeanile kui mandrile.

Et me siiski puhkusel oleme, oli ainuke m6eldav tegevus rannas lebotamine ja p2evitamine. Nagu mul minevikust veel v2he valusaid kogemusi ei oleks, otsustasin ka seekord tugev olla ja p2ikesekreemi vaid n2kku panna. Vale otsus, V@GA vale otsus. Me olime rannas vaevalt tunnike (millele eelnes jalutusk2k kail), lisaks paarikymne minutiline jalutusk2ik m88da rannariba, ning autosse tagasi j6udes olin ma ikka nii korralikult 2ra p6lenud, et olin korralikult 2ra p6lenud. Isegi autos varjus istumine tundus valulik. No aga mis teha, eksole. Reis peab ju ometi j2tkuma ning nii v6tsime suuna Margaret Riveri poole.

Ozzyde seas on populaarne j6ulud rannas veeta ja grillida. Me olime ka siis rannas 🙂

Esmalt j2i aga teele Dunsborough, kus muidugi oli pyhade t6ttu vaikus. Kuid kuna mul siiski uduselt meeles olid erinevad rannad ja kohad, mida veebruaris kylastasime, otsustasin gepsu abiga minna Sugar Loaf Rockile. No ja siis hakkas pihta, k6igepealt n2gin suunaviita Meelup Beachile. Egas midagi, aega meil ju oli kuhjaga ja nii keerasimegi autonina j2rgmise ranna suunas. Oi kui paksul oli see inimesi, kuid meie jaoks veelgi yllatavam oli n2ha seda telkidemerd nii liival kui puude vilus. Eks oli ju perekonniti tuldud grillima ja j6ulupyhasid t2histama. Meelup Beach oli juba midagi kategooriast “L6una Austraalia meeletult ilusad rannad” sest see helesinine vesi ja v2rvidem2ng yldse oli lihtsalt vapustav. Pole siis ime, et ma ainult myhatasin oma p6lenud 6lgade ja reite ja n2o peale ning vedasin end vee22rde jahutama 😀

Liivamemm 🙂

J2rgevalt j2i meile teele veel Bunker’s Bay, samamoodi j2llegi ainult ilusaid vaateid pakkuv kohake.

No ja l6puks ometi j6udsime Sugarloaf Rockile. Kohta, mis mulle nii eredalt meelde j2i just p2ikeseloojangu ajal. No seekord olime veidi liiga vara kohal ja plaanis leida l2hiajal 88bimiskoht, seega p2ikese magama minekut me ootama ei j22nud. Kyll aga matkasime siiski piisavalt ringi veendumaks kui lahe on Austraalia l22nekallas.

L6puks oligi aeg sealmaal, et vajasime j2lle 88maja. Kuna telki meil osta ei 6nnestunud, siis olime varakult leppinud paratamatusega veeta veel yks 88 autos. No kui peab siis peab. Dunsborough l2hedal olid ilusti viiad yleval ja nii me karavaniparki j6udsime. Hind oli t2pselt toplet eelmise 88ga, kuid 88bida on ju vaja. Pealegi Austraalias on telkimise/autos 88bimise kord rangelt kontrollitud ja selle tegemine mitte etten2htud kohas toob kaasa pigem suure trahvi. Mida me muidugi ei oleks tahtnud maksta. Seega kuigi tegu oli suurema pargiga kui Bunburys, asusime v2likoo8gist (millest meil kasu ei olnud) kui pesuruumidest p222ris kaugel. 6nneks oli meil enda elektripost, millega erinevate vidinate akusid laadida. 6htu l6petuseks m6nus salatiamps ja v6ileib ning l2pakast hea kom88diafilm Adam Sandleriga (mille mina muidugi poolenisti maha magasin) ja oligi meie teine seiklusp2ev l2bi.

Roadtrip, 3. p2ev Dunsborough – Margaret River

Kolmanda p2eva hommikul j2tsime suurima hea meelega karavanpargi v2ravad seljataha ja suundusime koopaid avastama. Olen ennegi kuulnud, et Margaret Riveri regioonis on mitmeid p2ris sygavaid ja vingeid koopaid, kuid pole kunagi yhtegi kylastanud. Plaanis oli n2ha Lake Cave’i ning sinna minnes p6igata sisse veel Yallingupi, kui meie huvi 2ratas hoopis suunaviit Ngilgi Cave. See otsus minna just suunaviida j2rgi ja eirata j2llegi esialgseid plaane oli ainu6ige, sest j6udsime piisavalt varakult, et osa saada esimesest giidiga tuurist. Kuigi meie grupp oli p2ris arvestatav (koos siin massiliselt ringiliikuvate asiaatidega kymne inimese ringis), siis ma usun et arvestades nimetatud p2eva olema aasta kiireim, p22sesime isegi pisikese grupiga. Giid r22kis meile lyhidalt koopa ajaloost (legendi oli v6imalik lugeda ka v2ljapanekul) ning saimegi minna koopa sisemusse. Minu jaoks oli tegemist esimese selletaolise koha kylastusega ning ma olin lihtsalt h2mmastuses, kui v6imas on loodus ja mida k6ike ta teha suudab. Need tund aega koopas ringi uurides, kohati p2ris kitsastest pragudest l2bi pressides ning peamiselt silmad kuklas ringi liikudes m88dusid eriti kiirelt. V2lja minnes oli v6imalik veel kylastada pisikest maalin2itust.

Ngilgi Cave (ma ise olen ka yllatunud, kui h2id pilte me fotokaga koost88s tehtud saime)

Edasi j6udsime ikka plaanitud Yallingupi ning muidugi kohe kui kohta n2gin, oli selge, et olin ka seal olnud. Kuid kuidagiviisi on sel korral k6ik kohad eriti ilusad ja v6imsad. Ilmselt aitas kaasa ka kohapealne v2likohvik, kus mulle korralikku kohvit (no tehakse nii nagu meie pagari2ris) pakuti, lisaks hiljem veel v2rskeid pagaritooteid maitsesime. Muidugi oli Yallingupi Reef, kuhu me auto j2tsime, pungil (asiaatidest) turiste, 6nneks oli paik ise lihtsalt piisavalt suur meie k6igi mahutamiseks. Mike’i initsiatiivil jalutasime paarisaja meetri kaugusele randa, kus paljud rannar66me nautisid. Ses suhtes on ju praegune aeg reisimiseks ikka v2ga populaarne, sest kohalike lastel on koolivaheaeg ja ilmselt paljud yldse puhkavad pyhade t6ttu. Samas on Austraalia ja selle rannad ikka piisavalt suured, et siiani ei ole ma veel kyynarnukitunnet tunda saanud. Igatahes, viskas Mike end rannaliivale peesitama, kui mina samal ajal end p6him6tteliselt r2tiku alla peitsin 😀

Vaade, mis enamus aega meile avanes, kui m88da rannikut s6itsime 

Vahetult enne kui p2ike intensiivsemalt paistma hakkas, korjasime meie oma kodinad kokku ja suundusime auto poole. Kuna me olime ikka p2ris tusases kahest poolikult magatud 88st, oli meie eesm2rk telk leida. Yksk6ik kuskohast. Teadsime, et K-Mardis on odavaid tooteid, sest m6eldes tulevikule, ei ole meil m6tet midagi yybervinger ja kallist osta. Internet v2itis l2hima K-Mardi olevat Bunburys (90km kaugusel). Njaa, p2ikesest me ju p6lenud olime, seega otsustasime nahkadele puhkust anda ja Bunburys sutsi 2ra k2ia. Teepeale j2i veel Dunsborough (kus ei olnud yhtegi m6istliku hinnaga eksemplari) ja proovisime oma 6nne ka Busseltonis ning seekord n2kkas. Matkatarvete poest saime nii telgi kui madratsid p2ris hea hinnaga ning olime eriti ylevoolavas tujus eesseisva ning ilmselt h2sti magatava 88 ees.
Margaret River on tuntud ka kui veiniregioon ja paljud siiatulevad turistid tiirutavad yhest veinikohast j2rgmisesse degusteerima. Nii tegime ju ka veebruaris siinolles. Kuid seekord meid ei t6mmanud kohe yldse proovimistele ja s6itsime otse Margaret Riverisse toidumoona tooma, et siis 88maja leida. Oli kyll alles varajane 6htupoolik, kuid magamata 88dest tingitud v2simus hakkas juba m6lemas tusatuju tekitama ning seet6ttu tundus m6istlik sel p2eval varajane 6htu teha. Et veel kindla peale minna, suundusime Gracetowni karavanparki (sama koht, kus ma juba kunagi 88bisin ja lubasin mitte kunagi enam tagasi tulla) ning meie 6nneks oli telgikoht olemas. Kusjuures veel eraldi elektripistikuga, mist6ttu ei pidanudki me kaugele vidinate laadimiseks minema. Telgi saime kiirelt yles, samamoodi oli l2hedal v2lik88k, kus enda 6htus88k grillida. Etteruttavalt v6in 8elda, et sel 88l magasime m6lemad nagu lapsed 😀

Austraalias on selline asulake nagu Cowaramup. Arvake 2ra, kes on koha maskottideks 😀

Ilma vaidlusteta on meil uus kodu soetatud. Lihtne ning ylimalt nunnu 🙂

Mees teab, kui on aeg toole tassida v6i syya teha 😀

Roadtrip 4. p2ev, Margaret River – Augusta

Telgis 88bides tajud eriti h2sti kui v2ljas valgeks l2heb. Nii olin mina juba 7 paiku yleval. Veidike p66namist ja suundusin v2lik88ki teed valmistama ning oma piltide ja blogiga tegelema. Ebameeldivaks yllatuseks osutus 2ral2inud elekter, mis t2hendas ju minule eelk6ige loetuid minuteid niigi halvasti hoidva akuga. Samas, meeldivalt vaikne oli laua taga istuda ja hommikut nautida, kuniks rohkem karavanipargi elanike 2rkas ja ka k88gipoolele tuli. Hea oli see, et ilmselt on 2ral2inud elekter Gracetownis p2ris igap2evane n2htus ja yks 88bijatest teadis t2pselt, kuskohast korgid sisse lylitada 😀

Kella yheksa paiku lahkusime karavanipargist, et esmalt kylastada Coworamup Bayd. Mike ei olnud seda kohta n2inud ja minul ei olnud midagi selle veelkordse kylastamise vastu. Ilmselt ei tule yllatusena, et j2llegi rabas ookean meid oma v6imsuse ja ranna22r oma iludusega. Ma usun, et mitte kellelgi ei oleks probleemi kuskil L22ne-Austraalia rannas end lihtsalt tundideks unustada.

Cowaramup Bay

Kuna Margaret River on siiski piirkonna keskuseks, tundus patt j2tta see koht l2hemalt uurimata. Seet6ttu p88raski autonina selle koha suunas. Juba eelmisel p2eval sisseoste tehes j2i mulle silma asula piiril olev Rotary Park, kuhu esmalt oma jalad maha panime. Mina eeldasin, et tegu on suure pargiga, kud tegu oli pigem terviseradadest pungil oleva maalapiga. Eks olime ka meie tervislikud ning tatsasime oma ringi 2ra. Eks kontrast ta ju oli ookeani22rest parki tulla, kuid elamused ongi need, mis loevad. Kohati muidugi parkides olles tuleb mul teinekord peale tunne, et olen hoopis Eestis tagasi.

Hommikune jalutusk2ik t2hendas ainult seda, et meie k6hud andsin oma tyhjast olekust tunda. Lisaks olen ju mina harjunud hommikuti ka head kohvi saama. Nii suundusime asula sydamesse ja eelk6ige seadsime sammud kohaliku pagari2ris poole. No v6rreldes Mingenew omaga, oli see veidike suurem ent tunduvalt tempokam ja ka rohkemate kylalistega. 6nneks meil vedas ja saime oma tellimuse kohe antud ning ka kypsetised k2tte. Minul oli ruumi kreemi/iirise pontshiku jaoks (ning v6in etteruttavalt 8elda, et amps oli niiv6rd hea, et pidin veel teiesgi ostma) kui Mike end piruka ja vorstirulliga kostitas. Muidugi sain ma korralikku kohvi. Ning mis v6iks olla armsam, kui istuda pisikesel pingikesel ning nautida hommikus88ki. Imeline 🙂

Kuigi oli meil ju kindel plaan Margaret Riveriga l2hemalt tutvuda, tundsime samas, et oleme kuidagi liiga kauaks liiga yhe koha peale toppama j22nud. Ees ju ootavad nii mitmed uued ja p6nevad kohad, aga meie ikka konutame samas kandis. Nii otsustasimegi, et s6idame otse Augustasse v2lja, kus plaanisime j2rgmise 88 veeta. Kuna Gracetownis meid juba hoiatati, et sealkandi karavanpargid on suhteliselt t2is broneeritud, siis otsustasimegi sydamerahu nimel teele j22vad pargid l2bi k2ia, et v2hemalt telk kuskile ylesse panna. Esimene suunaviit juhatas meid Hamelin Baysse (mille kohta ma juba lin kuulnud, et tegu v2ga ilusa kandiga) ning kui karavanipargi v2ravatest sisse s6itsime, siis v6ttis ainult ohetama, kui vinge v6ib olla rannas legaalselt telkida 😀 Meie eba6nneks aga olidki k6ik kohad juba 2ra broneeritud ja nii me veidi 2revil meeltel j2tkasime otsinguid.

M88da Caves road’i, mis on yks turistide atraktsioone, kuna terve tee on p6him6tteliselt tegemist vinge alleega, me l6puks Augustasse v2lja j6udsime. Ja veel enne asulapiiri tervitas j2rgmine karavanipargi, Westbay Retreat, suunaviit. Muidugi keerasime rooli kohe vasakule ja meie 6nneks saime telgile koha. Park ise oli kyll ses m6ttes veidi puudulik, et v2lik88ki ei olnud pakkuda (kuid linnakeses endas avalikud ja tasuta grillikohad), kuid selle eest korralikud pesemisv6imalused. Ei, me isegi ei m6elnud, kas midagi paremat on kuskil veel pakkuda. Meile oli oluline oma telk pysti lyya, et rahulikul meelel piirkonda edasi minna uurima. Nii me oma kuldse kodukese puude alla panime (kusjuures minu jaoks oli tegu p2ris metsiku loodusega, Austraalia m6istes muidugi. Tavaliselt on ju siin k6ik nii ette-taha 2ra pygatud ja v6imalikult mugavaks tehtud) ja l2ksime edasi Cape Leeuwen’i majakat uurima – Augusta yks t6mbenumbreid.

Cape Leeuwen on Austraalia k6rgeim ja siiani toimiv majakas ning asub k6ige l6unapoolsemas tipus. Juba sinna s6ites avanesid meile j2llegi ainult ahetama panevad vaated. Majakasse sisenemiseks pidime lunastama kyll 20 dollarilise pileti, kuid selle eest saime pooletunnise giidituuri ning v6imaluse enda silmaga kaeda Austraalia maastiku ilu k6rgemalt. Enne giidituuri oli meil aga piisavalt aega, et audiotuuriga endale koha ajalugu selgeks teha. Kogu sealoldud aeg ja raha oli vastusaadud elamusi arvestades kuhjaga v22rt.

Cape Leeuwen kaugemalt vaadates

Tulnukad on meie seas siiski olemas 😀

Need kivid ookeanis m2rgivad kohta, kus India ookean ja L6una ookean kohtuvad

K2isime ka Historic Water Wheeli vaatamas, ehk vesiratast, mis ilmselt kunagi on p2ris palju kasutust leidnud.

No ja l6puks oli kellaaeg juba seal maal, et 6htus88giks ostetud grillikraam vajas tegemist. Eelnevalt olime silma peale visanud Flinders Baylee ning kuna sealsed tingimused olid meie jaoks lihtsalt ideaalsed, parkisimegi oma suksu ning vinnasime toidukraami grilli juurde. Minu yllatuseks soojenevad avalikud grillid mega kiirelt ja niimoodi on v6imalik oma n2lg ainult pooletunnise ootamise j2rel kustutada. Ja kuna austraallased on ju tuntud grillirahvas, j6udsime meie oma toidu v2ga 6igeaegselt tehtud, sest vahetult peale koristust8id saabus suur seltskond enda 6htupoolikut veetma ning h6ivasid m6lemad grillid.

Flinders Bay

6htu l6petuseks kasutasime julmalt 2ra tasuta elektri olemasolu ja laadisime oma vidinaid mitu tundi. No mina kasutasin seda aega ka blogi t2iendamiseks. Yritasime ka edasi vaadata “Kiired ja Vihased” viiendat osa (mille vaatamist juba eelmisel 6htul Paul Walkeri m2lestuseks  vaatama hakkasime), kuid enne andis l2paka aku otsad 😀

Roadtrip 5. p2ev, Augusta-Walpole

Hommikuseks virgutuseks kylastasime j2lle kohalikku pagari2ri. Ma vist olen veidike oma professioonis6ltlane, sest p2riselt ka tekib mul erinevates kohtades huvi, mida nende agari2rid pakuvad. No Augusta oma oli juba tunduvalt suurem, sest lisaks tegutses aktiivselt ka kohviku pool. Pagari2ris oli ilmselt oma esimesi t88p2evi tegemas prantslannast b2kkar (no me kinnitust ei kysinud, aga tundus nii), kes oli p2ris aeglane. Kurja, kuidas mul oli soov ise leti taha minna ja kiirelt ootavat saba teenindama hakata 😀 Igatahes, nii kaua kui mina oma hommikukohvi ootasin, j6udis Mike ostetud piruka nahka panna ja suundus juba j2rgmise ostule. ILMSELGELT oli tegu v2ga hea pirukaga. Enne Augustast lahkumist istusime veel yhes pargis ning tegime kiirpikniku – no mina tegin endale hommikus88giks paar v6ikut ja Mike hoidis oma lobaga niisama tuju yleval. Esimest korda tundsin puudust Eesti mustast leivast 😦

Kuna k2es oli juba reisi viies p2ev ja kilometraazilt ei olnud me Perthist yldsegi eriti kauguele j6udnud, tuli vastu v6tta otsus pyhendada v2hemalt see p2ev rohkemale s6itmisele ja j6uda uuesti ranniku 22rde 6htuks. Nii v6tsimegi suuna algselt Manjimupi poole. Tee peale j2i selline koht nagu Glenoran Pool, mis on v2idetavalt ilus ujumiskohake Donnelly j6el. No koht oli jah p2ris armas, kuid vette mina ei julgenud minna. Samas, ma usun, et kalameestel oli seda 6nnekest ikka palju 🙂 Glenoran Pooli l2hedal oli ka “Yhe Puu Sild” ehk Donnelly j6e yletamiseks on vaja silda ning kunagine puidust sild oli mingil hetkel modernse betoonehitisega asendatud. Vana sild oli aga siiski inimestele vaatamiseks j2etud.

Glenoran Pool

Yhe Puu Sild

Rohkemalt m2gised ja looklevad teed juhatasid meid l6puks Manjimupi. Olin eelnevalt sellest kohast kuulnud ja see tundub p2ris populaarne eestlastel r2ndurite seas. Kuid mind yllatas, et linnake oli ikka p222ris vaikne. No mitte midagi ei liikunud kuskil. Hoopis meie liikusime Coles’i ostlema ja siis Manjimupi Puiduparki. Minul tiksus miskip2rast kuskil kuklas, et timber on mingi kindla puuliigi nimi, seet6ttu ootasingi … no ma ei tea mida … Tegemist oli pigem lihtsalt yhe pargiga, kus pered saavad l6busalt aega veeta ning ajaloohuvilised veidike puidut88stuse tagamaadest aru. Nii oli sinna toodud m6ningaid masinaid vaatamiseks ning samuti mitmeid puitehitisi, mis olid veel umbes 100 aastat tagasi kasutusel. Mina tahtsin kohutavalt ka vaatetorni ronida, et ikka k6rgustes piirkonnale paremat ylevaadet saada, aga noh jah, seekord oli redel torni jalamilt 2ra v6etud.

Manjimup Timber Park

P2eva l6petuseks otsustasime 88bima s6ita Walpole’i ning sinnapoole ka s6it lahti l2ks. L2bi mitmete rahvusparkide, kuhu me auto ise2rasuse t6ttu ei julenud eriti sisse p6igata, saime aru ka kui yrgne ning puutumatu v6ib Austraalia loodus olla. Minu jaoks suurimaks kontrastiks oli see, kui yhel pool teed avanes vaade rohetavale ja t2is eluj6us olevale metsale, kui teisel pool avanes pilt p6lenud ja peamiselt tumedates v2rvides puuroigastele. Walpole’i j6udsime parajasti selleks ajaks, kui kohalik infopunkt veel kinni ei oldud pandud. Kuna meid juba hoiatati t2isbroneeritud 88majade ees, tahtsime kohaliku infokeskuse inimeselt uurida, kuhu oleks m6istlikum minna. No ja saime vastseks, et ega meil yhtegi legaalset v6imalust enam ei ole. Tuleb v2lja, et me oleks oma 88maja pidanud broneerima juba mitu kuud tagasi. Njah, siis ma ju veel ei teadnud, et ma yldse kuhugi oadtripile l2hen 😀 Igatahes, oli tegemist v2ga m6istliku ja vastutuleliku inimesega, kes sai meie murest t2itsa aru. Nii juhataski ta meid yhe j6e kaldale, mis asus suurest teest ikka mitme mitme metsatee kilomeetri kaugusel. Seal pidavat olema v2ike liivane kohake, kus meil ei tohiks tekkida probleeme telkimisega. Kyll aga pidime arvestama sellise ebamugavusega, nagu vetsude puudumine. Onu vist ei teadnud, et ma olen Eestist p2rit ja metsavetsud on ju meil igap2evased 😀 L6petuseks luges ta meile veel s6nad peale, et KUI keegi meid sealt avastama peaks, siis Tema ei ole midagi 8elnud 🙂 Samas, ma olen kindel, et polnud see asi midagi nii hull, kui ta meile koha yldse k2tte n2itas.

Igatahes, mina olin Kaardilugeja ja Mike Autojuht, kui hakkasime potensiaalsesse 88bimiskohta orienteeruma. P2rist m6neminutilist segadushetke, positsioneerisin meid ilusti kaardil ja edasi l2ks kohakese leidmine kiirelt. Tegu oli kohalike jaoks populaarse kalastuspaigaga, kus t6esti oli liivane platsike ning isegi pisike l6kkease ja lauad/toolid. Meil aga ju otseselt grillimisvarustust ei ole ja siiani oleme kasutanud neid tasuta variante. Seega s6itsime Walpole’i tagasi, et kohe Infopunkti k6rval oma 6htus88k valmistada.

6htu h2mardudes oli m6nus tagasi olla oma 88bimispaigas, nautida veini/6lut ning planeerida oma j2rgmisi peatuspaiku kaasahaaratud infovoldikute abil. Telgi l6ime pysti alles p2ris h2maras, sest ega me ju kindlad olnud, kas m6ni Ranger tuleb patrullima v6i ei. Meie 6nneks ei tulnud keegi illegaalseid telkijaid taga ajama. Kyll aga olid meie naabriteks 3 kohalikku kalameest, kes ilmselt oma iga aastasel retkel olid. Kui terve p2ev kokku v6tta, siis peaasjalikult me s6itsimegi vaid ringi, ent ometi j6udsin siiski ka m6ned kl6psud teha.

Looduses 88bimise vastu ei ole mul midagi. Seekord oli tegemist t6esti telkimisega, Eesti moodi 🙂

Roadtrip 6. p2ev, Walpole-Albany

Meie p2ev algas varakult. Mitte et meil magamisega probleeme oleks v6i unepuuduse yle kurdaks, aga kohalikud varesed laulsid oma “heledal h22lel” meile serenaade 😀 Egas midagi, kella poole seitsmeks oli meie telk kokku pakitud, v2rskendav sulpsatud j6es tehtud ja suundusime uusi maid avastama. Kui mina julgesin oma jala pista j6evette 88bimispaigas, siis Mike oli seekord veidi traditsioonilisem ja kastis end kohalike seas populaarsel Sandy beachil vette.

Varahommikune ja vaikne avalik rand, Sandy Beach

Nagu traditsiooniks juba oli saanud viimastel p2evadel, otsisime j2llegi pagari2ri. V2hemalt v6in ma kindel olla, et nendest saab korraliku kohvi. Kypsetised mind v2ga ei huvitagi, kuigi midagi magusat ampsamiseks ostan sealt alati kaasa 🙂 J2llegi istusime parkis maha ja s6ime oma hommikus88ki, lisaks ostetud maiustele. Kui yks asi mulle siin olles kylge j22b, siis on see kindlasti reisimisel parkides hommikus88kide s88mine. Isegi kui see t2hendab oma v6ilebade tegemist (kurja, nyyd isutab mustaleiva ja selle peal olevate v2rskete kurgiviilude j2rgi).

P2eva esimeseks atraktsiooniks sai (ka couchsurfingu Michaeli poolt soovitatud) Valley of the Gigants kylastus. Tegemist on looduspargiga, kus kasvavad mitmesaja aasta vanused puud ning millede s2ilimisele kohalik kommuun kaasa aitab. Ega ju muidu me kumbki eriti botaanikahuvilised ole, kuid selle pargi t6mbenumbriks on n8 v6imalus puulatvade seas ringi k6ndida (walk on top trees). Iseenesest on lahendus v2ga lihtne ja kui sa just k6rgust karda, saad v2ga vinge elamuse osaliseks. Yhes6naga, on puude vahele (v6rreldes maapinnaga siis k6rgustesse t6usvas joones suunduv) ehitatud sildade kompleks, kus saad jalutada. Sillad on umbes 30-40 meetrit pikad ning erinevaid suundi haaravad. Ehk sa ei jaluta koguaeg otse vaid ikka sik-sakis 🙂 Sildade vahel on vaateplatvormid, mis yhtlasi ka kogu konstrukstiooni kandetaladeks on pandud. Kui sildade peal v6ib korraga kuni 20 inimest liikuda, siis vaheplatvormidel vaid 10. Meie k2isime pargis suhtelisel varajasel tunnil ja juba siis tekkis aegajalt ummikuid. Ma ei kujuta ette, mis tipptunnil seal veel toimuda v6ib. Ilmselt kergelt k6ikuvad sillad pakuvad lihtsalt veelgi ekstreemsemaid elamusi 😀 Muideks, siinpool on erinevatel turistikohtadel kombeks kysida, kus maalt keegi p2rit on. Eestlased pole enam ammu mingi imerahvas, sest v2hemalt seal pargis on nad igap2evased kylalised.

Valley of the Gigants

Lisaks k6rgustes jalutamisele oli v6imalik ka kindlal maapinnal liikuda. Sellel puhul oli loodud eraldi pargi osa “The Acient Empire”, kus oli v6imalik samat liiki puude all jalutada. V6imsad olid need kyll ning isegi kui mitmed neist olid p6lemisj2lgedega, ei olnud see neilt eluj6udu v6tnud.

Mike yritas parmupilli (v6i kuidas iganes seda eesti keeles nimetatakse) m2ngida 🙂

Edasine teekond viis meid juba ranniku22rde, kus saime j2llegi aimu, kui v6rratu vaatepildi pakuvad ookean ja valge liivarand. Conspicious Reef ja Peaceful Bay olid selle p2eva m2rks6nadeks, kusjuures esimesse kohta oleksin mina iga kell n6us tagasi minema.

Conspicious Beach

Peacful Bay oli lemmik paigaks pigem just kalastajatele, sest tervet randa 22ristasid maasturid yyber suure ja vinge kalastusvarustusega. Muidugi olid sellesse tegevusse kaastatud inimesed ikka perekonniti.

Edasine plaan oli 88seks ikkagi Albanysse v2lja j6uda, et noh natuke j2lle edasi liikuda oma reisil. Ja siis muidugi tuli uus suunaviit meie plaanidesse – Dinosaur World. Ma kyll v2ga nende tegelisnkite f2nn ei ole, aga aegajalt nende kohta lugeda on t2itsa hea. Lisaks lubati veel kahepaikseid ja erinevaid linde n2idata. Tegemist oli pigem yhe perekonna hobiga, kes oma valdustesse on ehitanud v2ikese muuseumi, toonud elutsemiseks erinevaid sisalikulisi ja m6ningaid madusid ning ilmselt suurimaks kireks on osutunud linnud (sh papagoid). No jah keegi ju ei ytle 2ra ka rahvuslooma K2nksi n2itamisest. Minu jaoks oli tore elamus see, et osad papagoid, kes vabalt oma 6rrel elasid ja ei olnud puuri vangistatud, sai paluda t6sta enda 6lale, et siis pilti teha. Tasuta! No see oli armas kirsike tordil selle koha kylastamisel.

Elusad eksponaadid Dinosaur World’s

J2rgmine peatuspaik oli pigem pettumus meile. Denmark Maze ehk labyrint elusuuruses inimestele l2bimiseks. Mina olin n2inud pilte korralikust palkehitisest, kus on aru saada, kuidas teed ja vahek2igud sujuvad. Aga see koht oli lihtsalt yks okster2gastik kui nii v6ib 8elda. Muidugi vabanduseks v6ib tuua selle, et tegu oli j2llegi kellegi perekondliku hobiga ja otsest sissep22suraha meilt ei n6utud. Samas, pettumus oli see koht siiski. Natuke leevendust t6i kohatud kolmeliikmeline ruudepere, kes inimestega eriti harjunud ei olnud ja seet6ttu kalpsasid p2ris kiiresti v6psikusse peitu. Denmarkis endas k2isime vaatamas Wilson Inleti, mille sarnast vaadet olen ennegi n2inud, seda kyll Perthist p6hjapoole seigeldes.

Wilson Inlet, Denmark

Ja niimoodi vaikselt seigeldes (sest Taani me pikemalt peatuma ei tahtnud j22da) me 6htupoolikul l6puks Albanysse j6udsime. Kerged sisseostud, (muidugi kuulsin p2ris ruttu eesti keelt, sest kaasmaalasi on p2ris palju selles linnas). Meie 6nneks oli piisavalt telgiruumi karavanipargis ning koduke sai j2lle pysti aetud. 6htu l6petuseks sai vanematega p2ris pikk skaibik6ne tehtud ning naerdud j2llei pisarateni.

Roadtrip 7. P2ev, Albany

Hommikune 2ratus Albanys oli juba hilisemal kella ajal, nii 8 paiku. Ei saa kurta, et oleks v2rskes 6hus magamine ebamugav, meil tuleb uni ikka v2ga h2sti ning mida 88 edasi, seda sygavamalt magades 88 m88da saadame. Muidugi suundusime koheselt linnapeale, et j2llegi pagari2ri yles leida. No leidsime ka, kuigi minu yllatuseks oli tegemist siiani k6ige nigelama kohaga yldse – nii v2ljan2gemiselt kui valiku poolest. Ometi on tegu ju suurema linna 2riga, kus lisaks kohalikele kindlasti ka palju turiste ringi liigub. Suurimaks pettumuseks osutus kohvi, mis sel korral oli tyypiline automaatmasina lurr :S Tegime ka v2ikese tiiru linna enda peal, kuigi otseselt midagi huvitavat silma ei hakanud. Hoopis kibelesime minema Albanyst veidike v2lja Whale Worldi kylastama.

Tegu on viimasena aktiivselt tegutsenud vaalapyyhi ja k2sitlemispuntkiga, mis suleti 1978 aasta novembris ning on nyydseks muuseumiks ymber tehtud. Nagu giid meile r22kis, siis ei ole nimetatud punktist yhtegi kasutuses olnud yksust 2ra veetud. Minu jaoks oli yllatav ka see, KUI paljudesse kohtadesse inimesi tegelikult ligi lasti. N2iteks eksponaadiks olnud vaalapyygilaev oli kyll iga pisimagi nurgatagusega kylastajatele k2ttesaadav. Lisaks sellele, et oli v6imalik n2ha ja kuulda, mis juhtus vaaladega hetkel kui nad kinni pyyti kuni hetkeni, mil nad olid viimse tilgani 2ra t88deldud, n2idati 3 erinevat lyhifilmi – vaalapyyhi ajaloost, haidest ja kolmas 3D film sellest, et suurelukad on olemas. Muideks see 3D film ja prillid olid uinutava m6juga, et v2hemalt meie Mikega lasime korralikult silma looja 😀 Kui miski mulle veel muljet avaldas, oli see n2itus pyytud vaaladest ja just nende skelettide eksponeerimine. Ega inimene ju enne taju, KUI suured elukad meiega koos eksisteerivad, kui sa just n2puga neid katsuda saa. Meie ei saanud katsuda, aga n2ha kyll.

Viimane aktiivselt kasutuses olnud vaalapyygilaev, Cheynes IV Whale World’s

Kaldale uhtunud Sinivaal, mis kahjuks oli surnud. Kyll aga sai temast muuseumi eksponaat. Muideks, tegemist on yhe pisimaga omasuguste seas 🙂

P2rast mitmetunnist tatsamist Vaalamaailmas, kus ma suutsin oma p2ikeseprillid 2ra kaotada (kusjuures prillikott l2ks Mingenews paar kuud enne jalutama), l2ksime ringi uitama k6rval asuvasse loomaparki. Tegemist oli pisikese ent mitmeid erinevaid kohalikke loomaliike sisaldava pargiga, kuhu minu arust me isegi sutsu liiga hilja j6udsime. Lihtsalt ma oleks hea meelega veel vaadanud kohalikke residente, keda ilmselt vabas looduses nii kergelt ei kohta, aga park hakkas lihtsalt oma uksi sulgema juba.

6htu l6petuseks k2isime K-Mardist l2bi ja ostsime m6lemale veidi laiema ja paksema madratsi (prints ja printsess hernel ju ikkagi r2ndavad ringi 😀 ) ning padjad ning 6htus88giks m6ned grillimaterjalid. Karavanipargis kohtasime ka Mike tuttavat Pauli, kes oli oma perega pyhade ajaks puhkusele tulnud ja kellega meeleolukad jututunnid veetsime. Esialgse plaani asemel olla Albanys kaks 88d ja siis suunduda vana-aasta6htuks Esperance’i m2ngisime ringi nii, et otsustasime veel yheks p2evaks Albanysse j22da ja hoopis 1. Jaanuari hommikul lahkuda.

Roadtrip 8 p2ev, Albany

Kolmanda j2rjestikku samas kohas telkimise hommikuks n2gi meie telk v2lja nagu seapesa 😀 no eks ikka ju k2id riideid vahetamas ja siis tulevad juba uued m6tted, mida teha ning raisata aega koristamisele on kyll patt 🙂 Hoopis l2ksime j2rgmisi looduskohti avastama. Tee peal tegime peatuse kohalikus maasikafarmis, kus soetasime mitu karpi v2rskelt korjatud marju. 2ra sai t6estatud ka, et Kersti jaoks pole kymne minutiga pool kilo maasikaid 2ra syya miski v2ljakutse.

Esimene peatuspaik oli The Gap ehk teisis6nu suur ning massiivne kaljul6he rannikul. Tuul oli muidugi vinge (kus ta tegelikult rannikul ei oleks) ja tekitas k6hedust kyll minna kaljuservale liiga l2hedale, et Gapi suurusest aru saada. Muidugi oli ehitatud spetsiaalne vaateplatvorm turistidele ent samas oli palju ruumi ka ise ronimiseks ja avastamiseks. Muidugi ettevaatlik pidi igas kohas olema.

The Gap, mitme nurga alt vaadatuna

Samas k6rval asus ka The Natural Bridge ehk ajajooksul ilmselt ookeanilainetest uuristatud k2iguke, mille kohal laiub teistest rahnudest sild. Ma parem ei hakka yle kordama kui suure moodustisega j2llegi tegu oli. Kui muidu pilte vaadata, siis ilmselt ei saakski sellest aru, aga ise sillal olles oleks muidugi millegi muuga tegu. Meie siiski sillale ei hakanud ronima.

Samas kandis on veel kolmaski kylastuskoht, The Blowholes. P2rast umbes 800 meetrist, kyllaltki allam2ge jalutamist j6udsime lagedamale kalju22rele, mis soodsate tingimuste korral purskab n8 vett l2bi kivi. Ehk aja jooksul on lained uuristanud kaljuserva avaused, mida kaudu ookeanivesi yles pritsib. Meil kahjuks seda vaatepilti ei 6nnestunud n2ha, kyll aga saime ohtralt kuulda ookeanikohinat kaljurahnude vahel. Ja muidugi imelisi vaateid m88da rannikut edasi-tagasi jalutades.

Tipa-tapa ikka allam2ge, ylesm2ge tulek v6ttis kyll v6hmale 🙂

The Blowholes, mis soodsatel ilmastikutingimustel funktsioneerivad ka 🙂

Kuna tegemist oli siiski vana-aasta6htuga, plaanisime meiegi seda veidi t2histada. Seega p2rast mitmetunniseid jalutamisi v2rskes 6hus, suundusime tagasi karavaniparki veidikeseks puhkama, et 6htul minna s88ma ning ilutulestikku vaatama. Albanys korraldati neid kahel ajal, kell 9 ja syda88sel. Meie tahtsime n2ha esimest, mist6ttu seadsime end juba aegsasti linna. Autole leidsime yllatavalt kergelt parkismikoha ja ka s88gikohas, mille valisime, jagus veel vabu laudu. Tellitud sai minu lemmik Beef&Reef ning Mike’le kyyslauguleivad (olime p2eval p2ris korralikku l6una s88nud ja temal veel seedis tellitud pizza, samal ajal kui minu pyreesupp juba k6hust kadunud oli). K6ik tundus sujuvat ilusti plaanip2raselt, kui mingi hetk avastasime, et inimesed, kes peale meid restorani tulid, olid oma tellimused k2tte saanud, samas kui meie veel ootasime. Selleks hetkeks oli kell juba nii palju, et esimesele tuleshowle me enam j6udnud ei olekski. Nii l2ksin mina uurima, kus minu s88k on (sest noh, n2lg natuke n2pistas ka). Tuli v2lja, et k88k oli veidi vusserdanud ja meie tellimuse 2ra kaotanud. P2rast ohtraid vabandusi ja tasuta jooke, meie s88gid siiski saabusid. Mmm, ma ilmselt ei saa kunagi kyllalt oma lemmikust. P2rast m6nusat k6hut2it tahtsime veel linna peal veidi ringi jalutada ja edasi istuda, kuid selleks hetkeks keeras ilm jahedaks ja vihmale, et isegi baaris istumine ei tundunud nauditav. Seet6ttu otsustasime “koju “tagasi minna, et eelk6ige sooja saada 😀 Syda88l helistasime kodustele, kes h2mmingus uus aasta tervitusi vastu v6tsid 😀 Oli ju Eestis kell alles 6 6htul ning Inglismaal 4 p2rastl6unal.

Roadtrip 9 p2ev, Albany-Esperance

Hommik algas halva yllatusega. Mike oli ilmselt eelmisel p2eval kuskil kylma saanud, ning tundis end kehvasti – valus kurk, nohu ja peavalu ei ole just meeldivad kaaslased reisil olles. Hea, et minul on p2ris korralik apteek kaasas ja v2lja said otsitud nii ninasprei kui taruvaik – jah see k6ige kangem ent ka k6ige t6husam versioon. Imelikul kombel tundsime end m6lemad v2sinult ja ei aidanud siin ka hommikune kohv. Kuigi tundis Mike end kehvasti, tahtis ta ometi ise autot juhtida. Mina kasutasin v6imalust silma looja laskmiseks, sest olin kindel, et tervet 500km s6itu ta vastu ei pea. Ei pidanudki ja nii umbes 40km hiljem vahetasime juhid. Kui aus olla, siis selle p2eva s6it oli yks igavamaid ning venivamaid yldse. Ainukesed peatused, mis tegime, olid erinevad bensukad auto ja ka enda (energiajoogiga) tankimiseks. Paarsada kilomeetrit enne Espikat vahetasime juhid tagasi ja nii sain ka mina veidi puhata.

Kuna Mike end siiski haiglaselt tundis, 88bisime seekord motellis. Mike lihtsalt teadis, et korralik ja sygav uni voodis on see, mida ta vajab. Ja ega minagi voodilinade vastu vaielnud. Kodinad tuppa veetud, tegin yllatusk6ned vanavanematele, kes pehmelt 8eldes liigutatud olid. 6htus88giks lubasime endile kebabid ja kella 9 paiku olime juba sygaval unen2gude maal.

Roadtrip 10. p2ev, Esperance

Kui v2rskendav oli 2rgata pehmes voodis. M6lemad tundsime endid kui uuesti syndinud, t2is energiat ja pealehakkamist. Samal ajal kui mina meie kodinaid pakkisin, asjatas Mike telefoni otsas, sest olime otsustanud uue aasta esimestel p2evadel hakata j2llegi t88d otsima. Puhkamine on m6nus, kuid v2hemalt Austraaliamaal kallis l6bu 😀 Pakkumisi meile tuli, kuid mitte midagi ahvatlevat ja kindlat. Uue aasta alguse puhul premeerisime endid tervisliku hommikus88giga Dome’s.

Meil oli oma eelt88 Espika koha tehtud, kuid minu arust on alati targem minna ka kohalikku infopunkti juhiseid kysima. Kunagi ei tea ju, mida sa oled v6inud kahe silma vahele j2tta. Ja 6igesti tegime ka, sest tytarlaps oli v2ga asjalik ja jagas meile erinevaid kaarte ning sihtkohti kuhu minna. Esimese asjana v6tsimegi ette Great Ocean Drive’i ehk turisti teekond m88da rannikut. Tegime mitmes erinevas kohas peatusi ja lihtsalt hingasime imelist ookeani 6hku sisse ning nautisime vaateid.

Rotary Walk Trail 

Business time 😀

Twilight Beach

Great Ocean Road s6itis ka Pink Lake’i kyljelt alt l2bi. Imestada ei ole siin midagi, sest tegu ongi roosa j2rvega. Parkimisplatsil oli suur tabloo infoga, miks j2rvevesi aegajalt roosa n2ib, kuid see oli juba k6rgem bioloogia, minu jaoks 😀 Seekord ei vedanud meil ka vaatega, sest j2rv oli sinine mis sinine.

Seega s6itsime ja jalutasime Espikas endas veidi ringi, leidsime endale ilusti 88maja j2rgmises karavanipargis ja liikusime edasi Esperance Stonehenge’ga tutvuma. Mina ei teadnud sellest kohast midagi, kuid Mike oli varem kuulnud seda kohta olemas olevat. Tegu on t2ism66dus koopiaga Inglismaal asuvast originaalist, kuid erinevalt Euroopa omast, on Austraalia eksponaat t2iesti ligip22setav ning k2ega katsutav. Nimetatud eksponaadi lasid oma kohale transportida pensionile minev farmeritest abielupaar, kes p22stis nimetatud projekti hukkumast Margaret RIveri kandis t2nu otsal6penud rahadele. Nyydseks on eksponaat kylastamiseks avatud olnud pea 2 aastat ning niipalju kui mulle tundus, on tegu suhteliselt populaarse kohaga turistide seas.

Kuna aeg oli juba p2rastl6unal, kuid teadsime, et sealkandis asuvate randade kylastamiseks on meil v2hemalt yhte tervet p2eva vaja, liikusime tagasi Espika poole. 6htus88giks sai valmistatud lihtsalt v6ileivad ning aega sisustasime t88kuulutuste l2bikammimisega.

Roadtrip 11. p2ev, Esperance – Norseman

Siiani olime enamus reisip2evadest ringi s6itnud, kuigi piirkond on ju t2is ilusaid randasid. Seet6ttu otsustasime ka meie v6tta endale yhe vaba rannap2eva. Ilm aga otsustas sel hommikul olla pilvine ning tundus, et isegi kui meil on aega ja oleme plaaninud midagi, on ilmal omad m6tted. Espika rannad on siiski legendaarsed, et neist ilma j22da, mist6ttu Frenchman Peek’i kylastus enne randasid tundus m6istlik idee. Eriti veel v6ttes arvesse kuidas temperatuur siinmail p2rastl6unal m6nusalt t6useb. Frenchman Peek on aga yks m2gi, mille tippu on v6imalik matkata.

Meie 6nneks olime yks esimesi autosid, kes v2ikesesse parklass j6udis (olgu etteruttavalt 8eldud, et 2raminnes olid juba autod igalpool ning man88verdamine n6udis paremaid oskusi). Tutvustuse kohaselt ootas meid ees v2hemalt 2 tundi rasket matkamist, et tippu ja tagasi j6uda. Pakkisime endile suure veepudeli ja m6ned n2ksid kaasa ning asusime teele. Esimesed paarsada meetrit olid v2rskendav jalutusk2ik kergelt ylesm2ge ning viskasime ka natike nalja, et pole ju hullu midagi. Ja siis j6udsime kohta, kus tegelikult ronimine hakkas. Hea oli, et seekord meil oli m6istust pl2tud tenniste vastu vahetada, sest juba esimene t6sine t6us oli p6him6tteliselt sirgjoones sile sein. Eks matkarada m2rgistades oldi kyll arvestatud erinevate lohkude ja muhkude asukohaga, kuid paljuski pidime ise endile mugava teekonna leidma. No ja niimoodi ylesm2ge tatsates ei arvanud me enam ka, et tegemist on lihtsa jalutusk2iguga 😀 Tippu j6udes ununes muidugi kiirelt igasugune fyysiline v2simus ja avanev vaatepilt v6ttis ampsu lihtsalt lahti. Allatulek oli muidugi samamoodi katsumus omaette, aga hakkama me saime, yhe tunni ja 40 minutiga 🙂

J2rgmine peatuspaik oli kuulus Lucky Bay – kuulus just seet6ttu, et k2ngurud tulevad tihtilugu rannaliivale lebotama ning inimesi ei karda. Sellest tulenevalt olen n2inud mitmeid vahvaid pilte lebotavatest k2ngurudes ja samas poosis turistidest. Meil seekor 6nne ei olnud ja ruudehordid olid ilmselt puude vilus peidus, kuid yks olend siiski ringi tatsas. Eks paljuski on ju sealsed k2nksid harjunud sellega, et inimesed tulevd ja s88davad neid, seega kerge altk2emaks selle ullikese ka v2lja meelitas. Lucky Bay on iseenesest p2ris suur ning nii palju inimesi seal ei olnudki, nadgu ma eeldasin sinna tulevat. Kuid rannikutuul oli vinge ja need 22 lubatud soojakraadi tundusid kyll mitme pygala v6rra madalamad. Plaanisime kyll rannap2eva ja just Lucky Bay pikemalt pikutada, kuid jahe (!) ilm tegi oma t88.

J2rgmisena 2ratas meie t2helepanu suunaviit Lucky Bay vaateplatvormile, kuid sinna viis p2ris raputav kruusatee, et auto elluj22mise nimel keerasime juba p2ris esimesi kilomeetreid tagasi. Hoopis l2ksime uurima, kas suur kivi t2na ka vilistab (Whistle Rock). Ilmselgelt ei ole meid sellel reisil funktsioneerivate loodusimedega 6nnistatud ning see suur kivigi vaikis t2na. L2ksime ja istusime natuke aega hoopis Vilistava Kivirannas, mis oli sama imetlusv22rne kui Lucky Bay, kuid v2iksem ja v2herahvastatum (ilmselt ei ole kuulsus nii levinud). Samamoodi oli ka Hellfire Bays, mis samamoodi pisike lahesopike, kuid oma v2rvidem2ngu poolest ei j22 kindlasti eelpool nimetatud kohtadele alla. Seal oli ka rahvast rohkem ning nii minu kui Mike’i arvamus oli, et kui kunagi Espika kanti tagasi juhtume, siis pigem panustame just Hellfire Bays rannam6nude nautimisele. Sest lisaks rannam6nudele oli rajatud ka t2ielikult (ja tasuta) funktsioneeriv grillinurk ning vetsud. No mida enamat sa tahta soovidki, kui v6tta oma esky kylmade jookide ja s88kidega kaasa ning veeta yks puhkuse p2ev rannas.

Whistle Rock ja selle rand

HellFire Bay

6htuseks sihtm2rgiks oli j6uda Norsemani 88bima ja kellaaeg oli just parasjagu sealmaal, et hakkasime endid minekule s2ttima. Cape Le Grandi Rahvuspargis, kus terve eelneva p2eva veetnud olime, puudus igasugune telefonilevi, seega alles Espikasse tagasi s6ites j6udis meieni r66mus6num, et yhele t88kohale, kuhu kandideerisime, on meid vastuv6etud. Oodatakse meid paari p2eva p2rast, mis andis meile ilusti aega oma roadtripi viimased p2evad plaanip2raselt veeta. Paarsada kilomeetrit, mis meid Norsemanist lahutasid, m88dusid kiirelt. Tegime pisikese peatuse Bromus Damil, mis piltidelt tundus 22rmiselt suure ja huvitava kohana, kuigi tegelikult osutus lihtsalt armaks piknikukohaks. Et siiski n2ha maksimaalselt sealset ymbruskonda, otsustasin mina (ja v6tan syy t2itsa enda peale), et s6idame veidike niisama seal ringi. Mingi hetk osutusid teerajad aga liiga kynklikuks meie ratastele ja pidin yhes kohas tagasi tagurdama. Ja ikka ainult selleks, et suure hooga mudasesse lompi kihutada ja sinna kinni j22da 😀 Nojah, see veel puudus, et kuskil k6rbep2rap6rgus lompi kinni j22me. Aga siinkohal tulid mehelikud teadmised ja oskused m2ngu ning Mike’l ei olnud probleemi auto lombist v2lja vingerdada. Meie 6nneks.

6htu saabudes kummituslinna (selline mulje j2i minul esimesena Norsemanist) j6udes leidsime ilusti karavanipargi, l6ike kiirelt oma telklaagri yles ja l2ksime kohalikku puppi reede6htut veetma. Oi, ma ei oleks iial osanud arvata, et pubis NII vaikne v6ib olla. Kohe amps j2i lahti. Lisaks eelnev pisike ringis6it Norsemanis lubas meile, et j2rgmiseks p2evaks planeeritud tutvumine j22b lyhikeseks. 6htu l6petuseks kirusime telknaabrit, kes noskas!

Roadtrip 12. p2ev, Norseman – Kalgoorlie/Boulder

Ozzymaal telkides on see asi naljakas (minu jaoks v2hemalt), et h2sti vara l2heb valgeks ja kohe eredalt valgeks. See t2hendab, et teised 88bijad on yldjuhul samamoodi varakult yleval ja kolistavad oma asjadega. V2hemalt nii juhtus Norsemanis. Mina ajasin silmad lahti juba 6 aeg ning minu yllatuseks oli n2iteks 2 hilisel tunnil saabunud 88bijate seltskonda selleks hetkeks juba lahkunud. Magama ma enam ei j22nud, vaid l2ksin blogit2iendusi kirjutama. Mike p66nas m6nusad mitu tundi edasi ning mingi hetk kui olin valmis vaikselt enda raali kokkupakkima, et minna ja aidata telkla autosse panna, oli see k6ik juba tehtud 🙂 Seet6ttu saime varakult startida infopunkti. Tolle avamiseni oli j22nud veel pool tundi ning otsustasime veidike asulas ringi vaadata. See vaikus, mis meid ja t2navate vaateid valdas, oli lihtsalt hirmutav. Justkui olekski kogu linn v2lja surnud, kuigi ehitised ja erinevad 2rid andsid aimu, et nii ikka asjalood ei ole.

Norsemani au ja kuulsus, Hobuse kuju keset linna 🙂

Norsemani peat2nav

Park, mis asub keset asulat l2bivat maanteed

Plekist kaamlikujud, j2llegi yks vaatamisv22rsusi

Jalutusk2iguga j6udsime ilusti yhele poole, et avatud infopuntkist juurde uurida, mida veel v6imalik teha on. Tegelikult tuli v2lja, et olime juba selleks hetkeks suurimad atraktsioonid 2ran2inud ja ainuke veel kylastamata koht oli Beacon Hill Lookout ja Trail. Eks  me sinna siis l2ksimegi, 2rritavad k2rbsed igal pool pinisemas ja meid kiusamas. Sinna s6ites m88dusime ka Tailings Dump’st (suur nelinurkne moodustis, mis linnakesse sisenemisel eelmisel p2eval meile juba silma j2i), mis on praeguseni veel t88tav kullakaevandus. Sisse me sinna ei saanud, kuid v2hemalt Beacon Hill Lookoutil ringi jalutades saime selle suurusest aimu. Kullakaevandamine on kusjuures ainuke t88stus, mis Norsemani veel aktiivselt elus hoiab.

Ennel6unaks oli see pisike kohake samuti ylevaadatud ja ei j22nudki mud yle, kui suund Kalgoorlie-Boulderisse v6tta. Linna, kus asub sellekandi suurimaid kullakaevandusi. V2hemalt selles linnakeses on elu s2ilinud ning see armas, madalatest majakestest koosnev t2navate r2gastik lubas meile viimased puhkep2evad sisukad olema. Kohalej6udes jalutasime veidi ringi, k2isime kohvikus keha kinnitamas ning saime turistipunktist linna kaardi. Sealt valisime l2himal asuva karavanipargi ning seadsime endid viimasteks p2evadeks sisse. Vahva oli muidugi see, et saime hinnaalandust ning karavanipargis endas asus v2libassein – v2gagi vajalik arvestades siinset kuumust. Ja see on siiani olnud suurim, mis ma Ozzymaal tundnud olen. Sest n2ituseks tahtsime juba m6ned vaatamisv22rsused l2bi k2ia, kuid valitsev kuumus manitses meid ettevaatlikud olema.

Tegelikult veetsimegi 6htupooliku karavanipargis basseini 22res tsillides, ostuplaane tehes (sest l2heme ju ikkagi t88le kohta, kus l2him linn h2davajalike ostude tegemiseks asub 3 autos6idutunni kaugusel) ja yleyldiselt puhates. Mugavad matkajad nagu me oleme, ostsime l6puks ka endile pikendusjuhtme, et etten2htud elektripuntkidest endale telki s2rts vedada. Ega hing midagi rohkemat soovinduki 😀 Tahtsime 6htul ka filmi vaadata, kuid olime selleks liiga v2sinud. Mike uinus ruttu, samal ajal kui mina ei-tea-kust tugevalt puhuma hakanud tuult trotsisin. Ma t6siselt kartsin, et meie telk ei ole hommikul seal, kus me ta eelnevalt pannud olime. Sest tuul j6udis juba ymber puhuda meie matkatooli, kus olid m6ned riided ja r2tikud peal. Lisaks elasime yle 2revad minutid teemal, kus meie pl2tud on. Seekord 6nneks tuul neid 2ra ei viinud. Yleyldiselt tekkis mul kysimus, kas siinkandis ongi j2rsult ja tugevalt puhuma hakkavad tuuled normaalne n2htus?

 

Roadtrip 13. p2ev, Kalgoorlie

Hommikuks oli tuul peaasjalikult vaibunud, kerge iilike oli siiski j22nud, mis arvestades Kalgoorlie asukohta ja k6rget 6hutemperatuuri, oli ainult tervitatav. Pyhap2eva hommikusele kohaselt muundusime kohalikeks ja prantsatasime Dome’i hommikus88gile. No ei ole midagi teha kui nende valmistatud Big Breaky (r8stsai, oad, peekon, vorstid, muna, tomat, hashbrown) ja l6he baquett munaga on lihtsalt v6rratud. Ainuke tujurikkuja oli k6rvallauas jonniv laps. Ma hoian oma suu kinni lastekasvatamise koha pealt! 😀

Nii nagu Espikas, l2ksime ka Kalgoorlies infopunkti ning palusime meile huvipakkuvad kohad 2ra m2rkida. Pean siinkohal mainima, et kuigi olime Kalgoorlies olnud v2hem kui 24 tundi, olid strateegiliselt oluliste punktide asukohad meile meelde j22nud ning yleyldine linnaskeem selge. Kuna Kalgoorlie on siiski kullalinn ning linna servas asub yks vaateplatvorme ikka veel kasutuses olevale kaevandusele, oli ka see meie esimene peatuspaik. Jaaa, teada on see, et nimetatud kaevandus on nii suur, et see on tegelikult n2htav kosmosest ning Super Pitlook ehk kaevanduse vaateplatvorm andis ainult veidike aimu kaevanduse suurusest. No n2ituseks on see 3.8km pikk, 1.35km lai ja 500m sygav. Seega need hiiglaslikud kallurid, mis maaki v2lja veavad ja mille k6rval me pool tunnikest hiljem ka siesta saime, tundusid kui pisikesed mutukad sygavas augus liikumas. Ma parem ei hakka r22kima prillide vajadusest, et m2rgata s6iduautot 😀

 

Ei, mul ei oleks midagi yhe kopat2ie kulla vastu. Ma ei soovi ju v6imatut, ainult YHTE kopat2it 😀

J2rgmisena l2ksimegi edasi Superpit’i muuseum/poodi. Seal saime enda k2sutusse muuseumi kaardi koos erinevate masinate ja muude kaevandusega seotud atripuutika/ajalooliste vidinate asukohaga. Muuseumis olidki v2ljas m6ned need kallurid, mis enam t88k6lbulikud ei olnud. Meie 6nnetuseks sel p2eval maa-aluseid tuure ei tehtud, samuti olid mitmed eksponaadid suletud (uuenduseks nagu meie oletasime). Kyll aga oli v2ga muljetavaldav Paddy Hannan’i (kes esimesena sealkandis kulla avastas ja kelle auks on nimetatud Kalgoorlie peat2nav) t6etruu kuju ja see, kuidas ta r22kis oma loo kulla avastamisest 19 sajandi viimastel aastatel. Mul oli kohati ikka p2ris k6he seda nukku vaadata. Yks asi oli see, et tema suu liikus t2pselt s6nadega synkroonis, kuid aegajalt pilkusid ka tema silmalaud. Kahju, et mul head pilti ei 6nnestunud temast teha. Muuseumi kylastuse l6petuseks jalutasime ringi Hiina aias, mis ei olnud kohe yldse hiinalik (ilmselt ymbruskonna ja ka veidike unustusse j22mise t6ttu

Kalad Hiinaaia akvaariumis

Pisikesed kaevandusmasinad 🙂

J2ljendus tyypilisest kullakaevajate laagriplatsist umbes 120 aastat tagasi

Tagasiteel linna aitasime yhel saksa perekonnal oma karavaniparki saada, sest nende oma auto oli jub n2dal tagasi katki l2inud ja v2ltimaks t2ielikku hullumist, seiklesid nad omal k2el Superpiti muuseumi. Tolle p2eva viimaseks peatuseks sai Kalgoorlie museum, kus oli v2ljapanek nii II Maailmas6jast (ma ei olnud kunagi syvenenud Austraalia osalusse selles s6jas), kuid rohkem keskendutud, yllatus yllatus, kullakaevanduse ajaloole. Yldseifis oli v6imalik n2ha ka 4 miljoni dollari v22rtuses kullast esemeid.

Zaglossus hacketti

Muuseumi sissek2ik ehk platvorm, kuhu sai ka t6usta ja Kalgoorlile k6rgemalt pilk peale visata

Kuna j2rgmisel p2eval pidime liikuma oma uude t88kohta ja oli vaja teha m6ned h2davajalikud sisseostud, siis kuuma eest pakku me ka l2ksime. Bunnings ehk koht, kus on k6ike, kuid kus midagi yles ei leia, oli isegi pyhap2evasel p2eval avatud, kuid meie ei pidanud selles kohas 10t minutitki vastu, sest stress teemal “siin on k6ike, kuid midagi ei ole v6imalik yles leida” oli liiga kiire tulema. Nii l2ksime hoopis tagasi karavaniparki basseini 22rde m6nulema. 6htupoolikul pidasime viimased pikemad (skipe)k6ned kodustega enne p2rap6rgusse minekut ning puhkuse l6ppemise puhul lubasime 6htus88ki India restoranis. V2ga maitsev 6htus88k on v2him, mida 8elda saab. Ja tuul ei olnud sel 88l enam nii tugev 😀

 

Sellega tegelikult l6ppes ka meie reis, sest j2rgmine p2ev juba olime agaralt t88le minemise meeleolus. Need pea kaks n2dalat v6ib kokkuv6tta yhe s6naga – VAPUSTAV. Lihtsalt v6rratu on see Ozzymaa … ja ma ei kahetse hetkeksi, et siia tulin 🙂