Mu kirjutamise soolikas on umbes … ma muud moodi ei oska seletada seda, et siia pole postitus juba üle kuu aja ilmunud. Ideid nagu on millest kirjutada, aga päeva lõpuks on mul selline väss ja laiskus peal, et läpaka kätte võtmine ei ole üldse atraktiivne. Pigem mängin oma telefonis. Jah, ma olen endale uue sõltuvuse suutnud tekitada 😦 Igatahes, praegu ma täielikult keen vihast ühe teise teema pärast ja tekkis soov siia kirjutada. Äkki imestamine (hädaldamine) teisel teemal, viib kehast minema ka viharakud 😀 Loota ju võib.

Igatahes, veebruari lõpus juhtus nädalase vahega kolm insidenti, mis panid mind tõsiselt kukalt sügavama ja mõtlema, et kuidas loodab Inglismaa kasvatada tugevat ja iseseisvat järelpõlve, kui neid pisikesi nunnukesi nii paksus vatis hoitakse. Ma lihtsalt ei mõista. Esiteks, käisime oma igapühapäevasel pereujumisel lastega, Miku oli tööl, seega olin lastega kolmekesi Umbes poole pealt vaatasin, et Piiga plagistab lõugasid natuke ja tegelikult tundus ujula veidike jahe küll. Mõtlesin, et läheme ja istume siis spa osas (see on ikka väga kõva nimetada aurusauna ja leiliruumi spaks :D) mõned minutid, et lapsed sooja saaks. Kuna olen kogenud, et inglased väga väga kardavad lastele leili pakkuda, siis mõtlesin külastajad liigsest šokist päästa ja istuda ainult aurukas, ainult viis mintsa. Issver, ma ei jõudnud oma tagumikku mahagi panna, kui tuli üks külastaja ja ütles, et lapsed ei ole spasse lubatud. Ma ei viitsinud vaidlema hakata ja laususin pettunud Noorhärrale, et peame tagasi ujuma minema. Nii kui olin spa osast väljas, nägin kuidas üks vetelpäästja minu poole vilistas ja viipas, et tuleksin sealt osast ära. Hakkasin kergelt ärrituma, sest ma ju olin aru saanud, et pean lahkuma, mida nad draamatsevad veel. Ja nagu sellest veel vähe oleks, saadeti teine vetelpäästja minu juurde paluma spa osast lahkuda. Siis mul kihvatas ja küsisin, et miks. Nagu too külastaja juba enne ütles, ei ole lapsed spa osas lubatud. Okei aga vot lihtne “ei ole lubatud” ei olnud minu jaoks enam pädev vastus ja küsisin miks nad ei ole lubatud. Algul ehmatas too vetelpääastja ilmselt ära, et kuidas ma julgen midagi küsida ent siis tuli vastuseks, et reeglid on sellised. Ja üldsegi selles spordikompleksis ei ole lapsed sauna alale lubatud enne, kui nad on 18(!). Teate, ma pidin naerma hakkama, 18 !?!?! Tuleb välja, et see on seotud sellega, kuidas lapse keha areneb ja ilmselgelt arenevad Inglismaal lumehelbekesed, samal ajal kui Eestis ja Skandinaavias on lapsed totaalselt teise füsioloogiaga. Ma saaks veel aru, et pisikesed lapsed ei ole lubatud, a la kuni viiesed, et tõesti nad ei oska oma kehatemperatuuri veel nii hästi reguleerida. Aga kuni 18???

Paar päeva hiljem oli meil koolivaheaeg ja õues külm ning vihmane. Otsustasin, et lähen lastega batuudiparki. Noorhärra saaks seal ringi joosta ja hüpata ning ka Piiga väsitaks end ringitatsamisega ära. Pabistasin veidike, et äkki me ei mahu sisse, kuna me ju ei broneerinud midagi nädalaid ette nagu siinmail tegema peab 😀 Õnneks meil vedas ja park oli selline pooltühi. Sättisin end kassasse maksma kui minult küsitakse Piiga vanust. Tuleb välja, et batuutidele ei lubata alla nelja-aastaseid, ohutuse nimel. Samuti ei ole neid tehtud eraldi ala pisikestele, kus nad võiksid möllata. Ütlesin siis, et pole hullu, hoian tal ise silma peal, kuni Noorhärra möllab, aga ei. Alla neljaseid ei lasta uksest sissegi, health and safety nagu see kurikuulus sõimusõna siin on 😀 Pakkusin välja, et ma allkirjastan mingi vormi, et hoian ise lapsel silma peal ja kui midagi juhtub, siis ei ole nemad süüdi, aga ei. PM näidati meile viisakalt ust. Njah, miks ma siis imestan teinekord mänguväljakutel Piigast suuremaid lapsi vaadates kuidas nad temast füüsiliselt vähem arenenud on, kui neile ei lubatagi elementaarseid tegevusi. Ja ma ei mõtle siinkohal suurte lastega võidu batuudil hüppamist. Läksime hoopis kõrval asuvasse mängumaale, kuhu tihti ei satu ja kus õnneks võisid mõlemad mu lapsed siseneda.

Kolmas hetk, jalutasime Noorhärraga kooli ja tuli välja, et tal ununes püksirihm peale panna. Lohutasin teda, et läheme kooli ja vast seal on neil mõni varurihm, mida laenata (noh kadunud asjade seas). Seletan koolis õpetajale olukorda kui ta vastab mulle, et lastel ei ole lubatud rihma kanda. Kuidas palun??? Mu laps on alates esimesest päevast püksirihma kandnud ja keegi pole siiani midagi öelnud 😀 Küsisin, et mis ta siis tegema peab, kui püksid kukuvad rebadele ja isegi pingutusnööridest pükste kitsamaks tegemine ei aita. Selle peale ei osanud ta midagi vastata. Õnneks on tegu mõistlikku õpetajaga selles osas, et ta saab aru küll kui tobe see keeld on ning ütles, et kui Noorhärra jälle rihmaga tuleb, ei palu ta seda tal ära võtta, keegi pole ju siiamaani rihma olemasolu tähelegi pannud. Hiljem Mikuga arutades oli ka tema hämmingus, just et miks see keelatud on? Kas jälle üliagar õnnetuste ennetamine, health and safety sildi taha pugemine või mis? Minu jaoks ainuke loogiline seletus oleks, et kool kardab, et lapsed võtavad rihma ära ja hakkavad mängima ja üksteist kogemata pooma või vehitakse sellega nii, et keegi pandlaga mööda nägemist saab. Aga no kuulge, kui suur tõenäosus on, et nii juhtub, lastel on tuhat muud asja koolis teha kui rihmaga üksteist taguda.

Ses mõttes, et mul tõesti jääb kohati amps lahti, milliseid saamatuid tittesid siin ühiskonnas vorbitakse. Üritatakse lapsi kaitsta ning kõik valu ning ebamugavus ennetada selmet, et lasta neil õppida ja areneda, teinekord läbi vigade.

Mõned filmi(soovituse)d

Nädalase vahega sattusime Mikuga vaatama kahte tõsielulistel asjaloodel põhinevaid filme. Esimene kandis pealkirja “Four Good Days” ning räägib Mollyst ning tema võitlusest saada vabaks heroiinisõltuvusest. Minu arust väga hea film, sest hoidis pinget lõpuni ses mõttes, et kas ta saab ja jääb puhtaks ning samal ajal andis natukene mõista ja näha ka seda poolt, kuidas sõltlane elab ja mõtleb. Kui kavalad ja manipuleerivad nad olla võivad. Teine film kandis nime “The Strainger” rääkides loo Austraalia politsei ühest suurimast operatsioonist tõestamaks ühe mehe süüd mõrva sooritamisel. Jällegi, hoidis pinget korralikult ning ei keskendunud vaid operatsioonile endale, vaid kuidas see mõjutas osalevaid politseinikke. Mõlemaid filme soovitan vaadata.

Ja siis ühel õhtul sattusin naistekate lainele. See pidi olema nädalavahetus ja Miku öövahetuses, sest muidu ei oleks ma elu sees ühe õhtuga kaks filmi vaadanud. Esimesena vaatasin ära “This is 40” sest noh … lähenen ju ise ka samale numbrile. Ma küll ei tea, mis filmi autoritel mõttes oli, aga no nii hull see 40ndatesse astumine ikka ka ei ole. Ma mäletan, et 30 ette lüües oli mul küll kerge paanika peal, nüüd enam mitte 😀 Ning täielik ajaraisk oli “Wild Mountain Thyme“, mis on kahju, sest ma nii ootasin selle filmi väljaandmist. Nägin paar aastat tagasi klippi filmi tegemisest, kus peategelased jagasid oma emotsioone ning tekkis tunne, et kindlasti on tegu hea filmiga. No üldse ei olnud noh.

Eesti Laul 2023, finaal

Jipikajee, ongi laupäeval juba finaal. Ma arvan, et live’s vaadata ma seda ei saa, sest Miku on tööl ja lapsed minuga ning ajavahe eksole. Aga omad kommentaarid ja ennustused/mõtted panen ikka kirja. Seekord kuulan ja vaatan finalistide poolfinaalide esitusi.

1.Meelik “Tuju” – lugu iseenesest on okei, laval toimuv igav 😀 Otse laulda nad oskavad. Kogu esitlust oleks võinud näidata värvilisena.

2.Inger “Awaiting You” – Üks Inger keerleval laval tugutooliga suudab ka rohkemat teha kui neli pillimeest eelmises loos 😀 Jällegi, lugu on hea ja laulda Inger oskab. Huvitav, kas tal lõpuks sellest tiirlemisest ja pöörlemisest peak ka ringi käis 😀 😀 😀

3.Janek “House of Glass” – hm, siiani tugevaim otselaulmine ma ütleks. Ainult et, mida ta vehib selle käega koguaeg 😀 Janek oli üks esimesest kolmest loost, mille endale Youtube’i playlisti lisasin. Endiselt arvan, et hea lugu.

4.Elysa “Bad Philosophy” – okei, Elysa tundub olevat kergelt närvis hääle järgi. Ja see efekt, kui kitarripoisid ta peakohale tõstavad ning keerutavad, ei tulnud ka nii hästi välja, just et oleks keerlemist näha. Trummar on lahe. Tundub, et jalad harkis tantsimises on eeskuju võetud rootslannadelt, sest nii Shalene kui Sandra tegid täpselt seda sama liigutust 😀 Tahaks küsida ka kaamerameestel, et kas kuskilt kõrgemalt anti käks igas loos vähemalt korra kellegi varbaid/jalalabasid näidata??? Iseenesest kuulatav lugu.

5.M Els “So Good (At What You Do)” – see oli samuti üks esimesi lugusid, mida hakkasin kordama ja kordama. Esitus on hea, laulja minu arust laulab veidike liiga kinnise suuga, et kohati ei saa sõnadest aru. Lavaline liikumine võiks veidike sujuvam olla 🙂 Kas muidu kõik sooloartistid pandi sellele valgele kõrgemale ümmargusele lavale seisma/istuma/esinema?

6.Bedwetters “Monsters” – minu ikkagine lemmik. Ainuke lugu, mille sõnad netist üles otsisin ning esimesena rändas ka playlisti. Muideks, avastasin päris mitu lugu nende repertuaarist, mis väga meeldima hakkasid. Esinemine oli hea, kuni teise salmi alguseni, kui Joosepil mingi hetk õhk otsa sai :S No ja see lõpupoole naerma pahvatamine ka just ilus olnud. Aga muidu meeeegaaaa 😀 Kostüümid meenutavad natuke Lordit (sest koletised eurovisioonil), muusika veidike The Rasmust ning lugu ise Good Charlotte’i. See kuidas alguses suudab Joosep tasakaalus olla selle kaherattalisel asjal ja laulda ning sünkroonis peavehkimisest ma ei räägigi 😀 Saate ikka aru, et ma veits elevil olen jah 😀 😀 😀

7.Andreas “Why Do You Love Me” – hästi mõnus lugu kuulata, ka live’s. Sellele loole nagu ei oskakski lavalem idagi juurde panna. Mõnna.

8.Alika “Bridges” – ei ole midagi parata, lugu on hea ja esitus on tugev. Nüüdseks meeldib ka mulle, mitte nii palju kui Bedwetters, aga meeldib. Lihtsalt, minu arust on vaja seda lugu paar korda kuulata, enne kui see meeldima hakkab ning laul ise ka edeneb ses mõttes aeglasemalt. Teades, kui palju lugusid on Eurovisioonil, ei saa olla kindel, et laulul on piisavalt aega meelde jääda.

9.Anett & Fredi “You Need To Move On” – no ei ole minu tassike teed see lugu. Nõustun, et Anett laulab hästi ja muusika on mõnus meloodiline, aga kui mul on valida, siis muudan taustamuusikat.

10.Ollie “Venom” – mulle meeldib, et kaks sellist raskemat lugu on ka finaalis. Väga hea lugu väga hea esitusega. Usun, et kindlasti jõuab esiviisikusse.

11.Mia “Üks samm korraga” – Mia laulab hästi, aga s´minu jaoks igav lugu.

12.Sissi “Lighthouse” – ilmselgelt oskab Sissi laulda ja väga hästi. Üksinda täidab ka lava ära. Hea lugu kuulata, aga minu playlistis veel pole.

Mulle tundub, et kohati läks kaameramehel/meestel midagi ikka väga sassi. Suvalised kaadrid jalanõudest või laulja vaatab kuhugi mujale üldse ning seal samas fokuseeritakse ühele tegelasele kui võiks efekti jaoks suuremat pilti filmida. Imelik.

Igatahes, kui nüüd ennustada, siis ilmselt suurfavoriit Alika võidab. Miks ka mitte, sest lugu on hea. Mina hoian siiski pöialt Bedwettersile, kuigi

Igatahes, kui nüüd ennustada, siis ilmselt suurfavoriit Alika võidab. Miks ka mitte, sest lugu on hea. Mina hoian siiski pöialt Bedwettersile, kuigi nad on pingereas vist teisesse poole üldsegi asetatud. Ma kardan, mis neile saatuslikuks saab, ongi see õhu otsa saamine ja naerupahvakas, sest välisžüriile saadetakse ju poolfinaalide live esinemisklipid. Aga nagu mulle kuskilt kõrva jäi, siis ega nad tulnudki Eesti Laulu võitma, vaid pigem suure hurraaga teatama, et nad on aktiivsemalt bändi uuesti tegemas. Eks paistab. Viimaseks pakun jääb kas Mia või Meelik. Superfinaali saavad Alika, Ollie ja Andreas. Bedwettersi superfinaali koha võtab ära nigel puntkisaak žüriilt.

Aga kui ma peaksin tegema enda TOP’i siis oleks see selline.

12 Anett & Fredi

11 Mia

10 Meelik

9 Elysa

8 Sissi

7 Inger

6 Andreas

5 Alika

4 Janek

3 Ollie

2 M Els

1 Bedwettes

Kas me olemegi lumehelbekesed?

Ma tegelikult alustasin samateemalise postituse kirjutamisega paar nädalat tagasi. Tegu on teemaga, mis mul meeles päris palju ja päris pikalt mõlkunud. Tookord lihtsalt lasin sõnadel voolata nii nagu nad välja tulid teades, et pean hakkama neid enne avaldamist niikuinii korrigeerima. Need mõtted laagerdusid nädalakese enne kui nad uuesti üle lugesin … ning sain aru, et ma ajan ikka päris korralikult segast kelbast. Ses mõttes, et minu point ei tulnud hästi välja, mistõttu jätsin postituse sinna paika. Täna hommikul sai kuidagi selgeks, et mida ma öelda tahtsin ja mis vaatevinklist, seega proovin uuesti. Aga ma ei garanteeri, et mu mõtted said seekord selgelt väljakirjutatud.

Ehk tänasel päeval palju boleemikat tekitanud depressioon, ATH ja miks mitte ka lapsepõlvetraumad. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole arsti poolset diagnoosi ühelegi neist, kuid saan aru, et probleem eksisteerib ja on inimesi, kes ühe, teise ja/või kolmandaga maaldevad igapäevaselt. Mul on suur respekt nende inimeste osas, et nad on osanud identifitseerida probleemi ja julgenud sellega abi otsida, eriti meesterahvad. Tahame või mitte, siis mingil määral valitseb ikka veel ju suhtumine, et “mehed ei nuta”vms. Mis mulle aga üldse nende probleemide valguses ei meeldi, on teesklejad, probleemi olemasolu enda huvides ärakasutamine. Eks muidugi jääb küsimus, et kes siis ikkagi on õiglaselt diagnoosi saanud ent usun, et nii mõnigi simulant on ühel või teisel viisil silma jäänud meile.

Siin ma tegelikult teeksin kummarduse Eveliisile, kes on julgenud kirjutada nii depressioonist kui ka ATHst, sest tema selleteemalisi postitusi lugedes olen alati ainult kaasa noogutanud. Jah, tegu ei ole ekspert arvamusega ent kohati räägib ta nii isiklikust kogemusest kui ka sellest samast kõrvalseisja vaatevinklist. Just üks tema viimaseid kirjutisi ATHst oligi see, mis pani ka mind lõpuks maha istuma oma mõtteid koguma ja need kirja panema. ATH on viimasel ajal isegi rohkem olnud teema, mis mind turri ajab. Vaadake, ma olen eluaeg väga aktiivne rüblik olnud, siiamaani olen. Ma olen ehtne näide lapsest, kes ei püsinud pudeliski paigal. Ma olin laps, kes sattus nii mõnigi kord jamadesse, sest mul oli igav ja ma otsisin endale tegevust. Ma sattusin teinekord koolis pahandustesse, sest ma ei kuulanud õpetajaid. Ma olin tavaline, keskmisest aktiivsem laps, kes tõmbles kui tuulispask ringi ent vajadusel istus rahulikult (näiteks õppimiseks). Miku oli samasugune rüblik nagu mina ent tema on vist ajaga maha rahunenud, mina mitte. Ma võin teinekord Miku täiesti marru ajada oma aktiivsusega 😀 Ühelt poolt onsee tore, et asjad saavad tehtud, kuid teisalt on hästi raske sundida end lihtsalt istuma ja puhkama, kui nt põrand vajab tolmariga ülekäimist või nõud pesemist. Ma ei oska aega maha võtta, kuigi ma peaks ja neid hetki ikkagi tekib kui toimetamise asemel võiks kümme minutit puhata.

Ja mis te arvate, millised lapsed meil sündisid, kui vanemad olid kaks rüblikut? Muidugi eriti aktiivsed lapsed. Okei, Piiga on veel liisa pisike, et kindlaid järeldusi teha ent juba näen rüblikujooni ka temas. Noorhärra ei ole see laps, kes istuks terve päeva ilusti diivanil ja loeks raamatuid. Ta tahab erinevaid asju teha ning nende tegemisel suudab ta ilusti keskenduda. Noorhärra ei ole laps, kes õue jalutama minnes kõnniks sinuga samas tempos ning ainult vaatleks. Ta tahab puu otsa ronida, lompides ringi tormata, rannas merekarpe ja puuoksi korjata. Nagu üks tavaline poiss ja just täpselt samamoodi kui mina ja Miku omal ajal. Samas on tal piisavalt iseloomu enda soovide ja mitte meeldivuste väljendamiseks, mis on ju ainult tore, et tal on julgust enda eest seista. Muidugi on tal kuue aastasena veel palju õppida, just käitumise kontrollimise poole pealt, kuid ta ongi alles laps mitte täiskasvanu. Seda enam on paar inimest suutnud mind väga turri ajada lausega, et nad näevad temas ATH jooni. Jumala eest, muidugi on tal neid jooni, minul ju oli ka, siiamaani on, sest kas mitte ATH ei täheda AKTIIVSUS ja Tähelepanu Häire? Aga vahe ongi selles, et need on vaid mõned jooned, mitte täispikk ja 100% diagnoosile vastav nimekiri. Mul on üks kaugelt sugulane (Noorhärraga samas vanuses), kel on ATH diagnoos ning kelle käitumist oleme vaadelnud ning minu laps ei ole selline. Olen nõus, et Noorhärral on teinekord keskendumisega raskusi kui temaatika teda ei huvita (nagu ka minul), aga seal samas võib ta midagi muud keskendunult tunde teha. Kas mitte meie ei olnud ka lastena sellised, et oli meeldivamaid ja vähem meeldivaid tegevusi? Mulle lihtsalt tundub, et kui laps ei ole raamidesse surutud ja käitu 110% nii nagu 21. sajandi “normaalsed” lapsed käituvad, on tal kohe midagi viga. Viime aga arsti juurde diagnoosi saamiseks ja tablettide väljakirjutamiseks selmet, et lapsevanemana natukene rohkem vaeva näha lapse suunamisel ja õpetamisel. Pühenduda oma lapsele ja ollagi lapsevanem, mitte istuda nutimaailmas. Jällegi, ma ei räägi siin nendest, kes on õigustatult diagnoosi saanud. Ma räägin laiskadest lapsevanematest, kes ei viitsi oma lapsega tegeleda või süüdimatult ebaviisakalt käituvatest täiskasvanutest. Muidugi on ka minul hetki, kus ma kahtlen enda vanemlikes oskustes ja mõtlen, kas teen midagi valesti või on mu lapsel hoopis midagi viga. Sellistel hetkedel lohutan ennast teadmisega, et kui Noorhärral tegelikult oleks midagi viga, oleks seda meile juba ammu mainitud. Ta on professionaalsete hoidjate/kasvatajate/õpetajate hoole all olnud alates esimesest eluaastast ning ilmselgelt oleks ju nemad meile öelnud, kui miskit reaalselt muret teeb. Nad on ju selliste asjade märkamiseks väljakoolitatud.

Kogu selle tohuvabohu juures on üks hästi kurb fakt – nii minu kui Miku enesekindlus lapsevanematena lööb teinekord korralikult kõikuma. Me võime ju endile kinnitada, et kuniks õpetajad meiega rääkima ei tule, on kõik hästi. Aga see ei muuda fakti, et inimesed kõrvalt mõttes diagnoose panevad. Sest natukene aktiivsem laps (kelle ohjeldamisega oleme teinekord ise puusse pannud ja nüüd teeme vigade parandusi) ei saa ju lihtsalt olla aktiivsem laps, tal peab olema midagi viga. Näiteks üks asi, mida täheldanud oleme, on see, et Noorhärra ei saanud kaua aega nutitelefonides aega veeta. Jah, oli hetki kui see oli vajalik, aga kindlasti mitte regulaarselt. Mis omakorda tähendas, et temal on ajaveetmiseks muid variante vaja, ta vingus rohkem kui tal oli igav ja kui tal oli igav, tundus et mitte ükski tegevus ei olnud huvitav. Aga nii mõnigi kõrvalseistes peavangutaja kasvatas oma lapsed üles nutiseadmetega, sest nii oli kergem ning loogish, et need lapsed olid momentaalselt rahulikud, kuid ekraani nägid. Meie valisime teadlikult “raskema tee”, seega eks nüüd natuke ka maksame selle eest. Praeguseks muidugi võib Noorhärra aega veeta Nintendoga mängides või telekast multasid vaadata, kuid mitte tunde. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et ma tean, et oleme lapsevanematena nii mõnigi kord ämbrit kolistanud ja lapse ohjeldamine ei ole kõige paremini välja tulnud. Aga see on see koht, kus meie õpime oma vigadest ja teeme parendusi, mitte ei peaks kuulama kõrvalseisjate “eksperthinnangut” teemal, et lapsel on ATH. Nagu Eveliis oma postituses kirjutas, siis igat halvasti käitumist ei saa vabandada ATH’ga ning olen sellega 110% nõus. Kui minu laps ei oska käituda, siis ei ole tegu ATH’ga, vaid minu kui lapsevanema tegemata tööga!

Depression. Kui ma ennast väga robustselt väljendaksin, siis väidan, et 21. sajandi inimese elu on läinud nii mugavaks, et kuna baasvajadused (mõtlen siinkohal söök, riided, kodu) on pigem täidetud (ma ei räägi siin kodututest või vaestest inimestest, need on äärmused. Neile on siiski abi olemas, kui nad soovivad seda vastu võtta) ning olmemurede üle ei pea niipalju pead murdma, jääb ajule rohkem aega mõelda. Mõelda ja genereerida. Ma ju tean, milline see aju olla võib. Sul on hea päev, sa oled rõõmus ja kõik on hästi. Ja siis on sul sekka ka halbu päevi, kus aju hakkab genereerima ja enne kui sa arugi saad, on su elu 24 tunni jooksul muutun väga mõnusast kulgemisest elutsemiseks mustas augus. Ja sealt edasi ei olegi ju palju kui panna endale diagnoos depressioon. Seda diagnoosi ei pane sa alati ise, vaid teinekord ka Dr. Google abiga, mis võib sulle ükskõik mis tundemärkide ilmnedes anda väga karmi diagnoosi. Ma tean inimesi, kes halva tuju hetkel liiga kergekäeliselt väidavad, et neil on depressioon, kui aga neile soovitada professionaalset abi otsida, siis öeldakse, et saadakse ise hakkama. No ei saada ju kui sellist lauset iga natukese aja tagant õhku visata või pole siiski tegu depressiooniga! Jällegi, ma tean, et on inimesi, kel on probleeme aastaid, kellel on nende tekkeks reaalsed põhjused olemas ja kes tõesti elavadki päev-tund-minut korraga ning minu tekst ei olegi neile suunatud. Pigem mõtlen neid inimesi, kel on raskem hetk-päev-periood, miks mitte stressirohke aeg käsil, kuid selmet et oma mõtteid suunata positiivsuse poole ja leidagi see killuke head igas päevas, otsustatakse nö alla anda ja endale diagnoos panna. Mulle tundub tegelikult üldse, et praegusel ajal on inimesed (vaimselt) nõrgad, sealhulgas ka ma ise ja seetõttu tundubki lihtsam minna arsti juurde tabletti saama kui näha endaga vaeva ja muuta ennast/ oma mõtlemist. Jällegi, ma tean millest ma räägin ses osas, et arstikabinetiuksi ma küll kulutanud ei ole, aga mainisin põgusalt paar postitust tagasi, et pean sel aastal vaimselt tugevamaks saama. Sügisel oli liiga palju hetki, kui keegi ütles miskit, mis mind haavas, millest mina võtsin isiklikul tasandil kinni ja hakkasin ketrama ja ketrma. See ketramine jätkus päevi, vahepeal rahunesin maha ent siis võttis ketramine uuesti tuurid üles ning lõpuks piisas vaid sellest, kui keegi ütles midagi, isegi mitte midagi halba, vaid piisas et konkreetne inimene tegi suu lahti ja minul lendasid negatiivsed elumerelained pea kohal kokku. See sama vana p**k oli ketranud end minu peas ringi, võimendunud ning võttis jällekord meeled enda võimusesse. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et depressioon on haigus, mis kindlasti olemas on ning kui see on raskekujuline, tulebki otsida professionaalset abi. Kuid kindlasti ei ole iga paha tuju, stressirohkem hetk depressioon, selle nimi on ELU. TÄISKASVANUELU. Ja see eluke veeretab sinu teele täpselt nii raskeid väljakutseid just sellisel kujul, nagu sina suudad neid vastu võtta. Depressioon ei ole vabandus enda laiskusele.

Kurbusega vaatan pealt seda, et kui depressioon oli A&O 3-4 aastat tagasi ning ATHga põhjendati paljusid olukord viimastel aastatel, siis nüüd ilmub välja inimesi, kelle raskes elus on süüdi lapsepõlvetraumad. Jällegi, muidugi on inimesi, kes kahjuks kasvasid üles vägivaldses peres, keda kasutati (seksuaalselt) ära, kelle vanemad jõid ning neil puudus lastele vajalik turvavõrk täiskasvanute näol. Muidugi tekitas see lastes ebakindlust ning tekkisid probleemid, millega suureks kasvades maadelda. Aga siin tuleb aru saada, et see kõik oli minevikus. Minevikus elamine ja selle süüdistamine ei aita sind kuidagi moodi. Jah, mineviku oli suur mõju sinu kujunemisel ent täiskasvanuna on sinu enda kätes oma elu (paremuse poole) muutmine. Vaatasin mõned päevad tagasi Pealtnägija lugu 24 jaanuaril eetris olnud saatest, kus kaks naist julgesid oma näoga rääkida seksuaalsest ära kasutamisest lapsepõlves. Nende lugusid oli nii kurb ja õõvastav kuulata, ma saan täielikult aru, et neil on tõesti lapsepõlvetrauma, millega toime tulla. See deemon saatis neid mitmekümneid aastaid, kuniks nad otsustasid enda elu ja selle muutmise enda kätesse võtta. Neil oles tõesti õigus rääkida lapsepõlvetraumast ja selle pikaajalisest negatiivsest mõjust.

Ma olen kunagi kirjutanud koolikiusamisest ning millise jälje see minu ellu jättis. Ma võiksin vabalt soiuda, et see on minu lapsepõlvetrauma, mis takistab mul elada õnnelikult, püüelda eesmärkide poole, nautida hetke. Aga ma sain aru, et niimoodi ei päde süüdistada minevikku ja joonida lapsemoodi, et elu on ebaaus ja mina ei mängi. Või ma ei saa aru nendest inimestest, kes sarnaselt minuga kasvasid üles 90ndatel ja justkui süüdistavad vanemaid nende kasvatusstiilis. Küll oldi liiga karmid, küll karistati (füüsiliselt) liiga palju, küll ei veedetud piisavalt aega koos, küll ei võimaldatud piisavalt. You name it! Mul on ausalt kahju nendest vanematest, sest teades tausta ja kui keeruline oli 90ndatel (majanduslikult) hakkama saada, seda eriti taasiseseisvunud Eestis, siis no ma küll ei tahaks enda peret sellistesse tingimustesse seada. Kuidagi unustatakse ära, et 30 aastat tagasi eeldati, et laps kuulab ja kuuletub, kui temalt midagi palutakse ja kui ei kuuletu, on sellel tagajärjed. Kellelgi ei olnud aega 20 minutit argumenteerida ja diskuteerida selle üle kas kolmene peaks ise riidesse panema või viiene toa mänguasjadest korda tegema või kümnene kindlaks kellaajaks kodus olemas. Nii olid reeglid ja kõik. Ilmselgelt oli peresid, kus kaseurvaplaaster oli igapäevane kasvatusviis, kuid need olukorrad lähevadki sinna “kasvasin üles vägivaldses peres” kategooriasse. Ma olen ka saanud seda plaastrit tunda, asja eest kusjuures ning olles nüüd ema, saan täielikult aru, kuidas lastel on oskus vanemate kannatust 24/7 proovile panna. Muidugi ma ei poolda füüsilist karistamist ning annan endast parima olla see argumenteeriv ja rahulik lapsevanem, aga pole parata, et ka minul on hetki, kus sütik on megalühike ja heameelega kasutaks mõnda 30 aasta tagust korrale kutsumise meetodit, aga ma ei tee seda. Sest minu asi on ennast kontrollida ning nagu ütlesin, minu taustasüsteem, milles oma lapsed üles kasvatan, on hoopis teine. Muideks, ma ei usu elu sees lapsevanemaid, kes väidavad et nemad kunagi ei tõsta häält või taha teinekord lapsi sakutada. Ma usun, et igal vanemal on neid hetki olnud, lihtsalt mõned ongi enda kontrollimises paremad kui teised. Samas olen kindel ka selles, et olenemata kui head vanemad me Mikuga oleme ja kui palju me laste heaks teeme või pingutame, midagi keerame ikka pekki 😀

Ühesõnaga, ma ei tee maha inimesi ja/või naera nende üle, kel on vaimsetervisega probleemid. Paratamatult tundub, et nüüdisajal maadeldaksegi pigem nende haigustega, mis silmale nähtamatud ja käega katsuda ei saa, sest füüsilistele vaevustele on ju ikkagi arstiabi olemas. Mul tekib teinekord küsimus, et mis siis on 21. sajandil järsku muutunud nii palju, et vaimsetervise probleemide käes kannatavaid inimesi lihtsalt lendab uksest ja aknast sisse. Kas tõesti olid need inimesed vaiba alla peidetud või on äkki tegu moodsa aja haigustega, sest a la 100 aastat tagasi ju ei olnud depressioon ja ATH nii suured probleemid. Äkki on siiski tegu kahe faktori koostöös tekkinud gemüüsega – ühelt poolt on meil info(tarbimise) ajastu, sotsiaalmeedia kasutamine on nii tavapärane, kõik on ainult ühe kliki kaugusel ning seda kõike on inimesele liiga palju. Lisa siia juurde teine tegur on (vaimselt) nõrk inimene ja sa saadki tonnide viisi haigeid. Lihtsalt üks võimalik seletus. Ja paratamatult võtavad isediagnoositajad tegelikelt abivajajatelt tähelepanu ära, mis on kurb, kuna täiskasvanutel on niigi raske tunnistada abivajadust. Lisa siia juurde isediagnoosijate avalik naeruvääristamine, mis tegelikule abivajajale jätab mulje, et naeruvääristatakse haigust, siis pole ime, et abi ei juleta küsida. Äkki on asi üldse selles, et 21. sajandi inimene ei julge või taha võtta vastutust enda elu, enda tegude ja valikute eest, vaid lihtsam on süüdistada teisi/välisfaktoreid? Olgu selleks ATH, depression, lapsepõlvetraumad, paha ilm, kuri ülemus, valitsuse poolt genereeritud hinnatõus. Saate ju aru küll. Kui sul on tõsine (tervise) mure, siis tuleb abi otsida. Kui sa abi ei otsi, siis ei peaks sa oma laiskust erinevate diagnoosidega välja vabandama. Ja veelkord, müts maha nende inimeste eest, kes abi on otsinud 🙂

Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀

Eesti Laul 2023, II poolfinaal

Kuna ma väga ei näe endale reedel ja laupäeval ENNE teist poolfinaali vaba aega olema, teeme selle kokkuvõtte ja ennustuse nüüd. Ma lihtsalt avaldan selle laupäeval 😉

Inger “Awaiting You” – ma ei oska midagi öelda, aga see ei ole halb. Mulle meeldis see lugu.

Linalakk, Bonzo “Aeg” – üldsegi mitte laulusse puutuv, aga ilmselgelt on lugu mitu korda läbilauldud ja erinevate nurkade alt üles filmitud ning siis kokku lõigatud. Aga siis on sisse jäänud apsakad (a la käsi rinnal, järgmises kaadris mitte ja järgmises kaadris jälle rinnal) ja mind nii häirib see 😀 😀 😀 No natuke liiga uimane lugu. Tegelikult oleks ikkagi võinud oma videoga natukenegi vaeva näha …

Meelik “Tuju” – 😀 😀 ha ha, hoopis teine ja lahedam video. Lugu ka mõnusalt hoogne.

Elysa “Bad Philosophy” – uuuu, 80ndad on tagasi. Tempokas lugu küll, aga kuidagi nagu igav. Taustaks hea kuulata, aga see on ka kõik. Ahaa, Stig ja Vallo on autorite seas, seda ei oleks osanud oodata.

Robin Juhkental “Kurbuse matused” – Kui Robin 2010 eurovisioonile sõitis, ei meeldinud mulle üldse tema lugu. See hakkas sümpatiseerima alles aastaid hiljem. Tea kas selle looga samamoodi läheb, sest hetkel ei lähe see üldse mulle peale.

M Els “So Good (At What You Do)” – otseselt midagi erilist ei ole, aga samas mõnus kuulamine. Tegelikult päris hea kuulamine.

Wiiralt “Salalik” – muidugi algab kantriliku käiguga 😀 No kaks sellist rokilikumat lugu juba on finaalis, see võib vabalt varju jääda kui edasi saab.

Sissi “Lighthouse” – kui Sissi selle live’s väga võimsalt esitab, siis on sellel lool väga suur potensiaal.

Carlos Ukareda “Whiskey Won’t Forget” – see on see lugu, et nagu krutib ja sa loodad, et see muutub üha võimsamaks, aga tegelikult see jääbki rahuikuks. Hea taustalugu.

Alika “Bridges” – no jälle kuidagi igav lugu, aga ilmselt see on üks nendest lugudest, mis žüriile meeldib.

Ma ütleks, et see poolfinaal on palju nõrgem, ükski lugu ei tekitanud seda tunnet, et “kuulaks veel” või “kindlasti saab edasi”. Mingeidki positiivseid tundeid tekitasid Inger, Meelik (üllatuslikult), Elysa, M Els ja Wiiralt. Pakun, et edasi saavad Inger, Robin Juhkental, M Els, Sissi ja Alika.

Aga võistluse paneb kinni Bedwetters, ma vähemalt loodan.

Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Eesti Laul 2023, I poolfinaal

Surfasin hommikul uudiseid lugeda, kui kuskilt jäi silma, et Eesti Laulu trall hakkab 12. jaanuaril. Ooot ooot, mul läks päris mitu sekundit arusaamaks, et täna on ju 12 jaanuar ja mismõttes hakkab Eesti laulu valima juba jaanuaris. Vara ei ole või 😀 Igatahes, kuna viimased paar aastat olen ju enda arvamust iga loo kohta avaldanud ja ennustanud, kes finaali saavad, ei saa see aasta kuidagi mitte erineda. Otsisin päeval netist välja nimekirja tänastest võistluslugudest ning hoidun kiivalt meediast, et kogemata enne arvustamist ja ennustamist näeksin, kes tegelikult ka finaali said. Kell on praegu pool 9 siin (Eestis pool 11) seega tulemus ju teada.

Janek “House of Glass” – algus on väga tüüpiline eurolaulu ballad. Ja siis kiskus diskoks 😀 Mulle meeldib laulja hääl. Ausalt, ma pidin lugu teist korda üle kuulama, et aru saada kas ja kuidas see ballad ->tümps sobib. Noh nagu sobib jah, üleminek oleks võinud veidi sujuvam olla, võib-olla loo algus natike tempokam olla. Aga mulle lugu meeldib.

ELLIP “Pretty Girl” – meenutab mingit lugu, sellist no totaalselt teistsugust poplugu a la 20 aasta tagusest ajast. Jah on teistsugune, aga mitte minu maitse. Samas, refrään on mõnusalt kaasahaarav…

kaw “Valik” – ma ei saa muffigi aru, mida laulja esimeses salmis ütleb 😀 Lugu on hoogne, aga eurolavale ei sobi.

MERLYN “Unicorn Vibes” – ei, ei, ei. Miski niiiiiii kohutavalt häirib selle loo juures. Muusika on nagu okei, aga just sõnade poolt jääb väga vajaka. Ma ei kuulanud seda lugu isegi lõpuni.

MIA “Üks samm korraga” – okei, lauljal on häält, lugu töötaks kui temaatika oleks natuke teine. Ma ei oskagi öelda, mis see eneseväärtustamise temaatika eurolauluks ei sboi, minu silmis. Võib-olla on asi halvas tekstivalikus, võib-olla keeles ja nt inglise keeles kõlaks lugu paremini…

Neon Letters & Maiko “Tokimeki” – vot innovatsiooni sulle 😀 Ma olen suht kindel, et eurolaval ei ole veel jaapani keel kõlanud. Ja kuna mul ei ole aimu ka, mida ta esimeses salmis laulab, siis täitsa mõnus kuulamine. Tore, et vahepeal inglise keelele ümber lülitub, et noh natikene aru saaks, millest lauldakse 😀 Isegi kui selleks on tüüpiline klišeesõnum. Mulle meeldis.

OLLIE “Venom” – jällegi, väga mõnus hääl on lauljal. Lugu meenutan Nickelbacki loomingut, alguses natuke ka Linkin Parki. Eks selliseid lugusid on ennegi nähtud ja pigem neile eurolaval edu osaks ei saa. Niisama kuulamiseks sobib väga.

Andreas “Why Do You Love Me” – hm, minu jaoks pigem selline keskpärane lugu, aga ma näeks seda suurel laval isegi toimimas. Ja kui ikakgi seda lugu edasi kuulata, siis hakkab üha rohkem meeldima.

Bedwetters “Monsters” – lugu, mis muusikalises mõttes tundub loogiline ja terviklik. Hakkab kohe rütmikalt ja tempo ei lange. Kostüümid on muidugi … omamoodi 😀 Esimene lugu, mille puhul ma olen kindel, et saab finaali. See lugu muutub aina paremaks, mida rohkem see edeneb 😀 😀 😀

Anett x Fredi “You Need to Move On” – teistsugune lugu ja teades, kuidas sellised lood žüriile meeldivad, siis ilmselt saab ka finaali. Minu jaoks on sellised lood igavad.

Seda pean ma küll ütlema, et kui lugesin täna esinejate ja lauluautorite nimesid, siis olin kergelt paanikas just ses mõttes, et selliseid suuri ja tüüpilisi tegijaid esimeses poolfinaalis ei olegi. Just ses mõttes, et kes pea igal aastal osaleks või on juba eurolaval käinud ning kes selletõttu saab ka favoriidiklepsu. Samas, suur kogemuste pagas ei garanteeri ju head kohta lõppvõistlusel. Pealegi on juba aastaid öeldud, et liiga palju samu tegijaid osaleb, oleks vaja värsket verd. No vähemalt esimeses poolfinaalis seda on.

Nendest kümnest loost meeldisid mulle Janek, Neon Letters & Maiko, OLLIE ja Andreas, lemmik on Bedwetters. Ennustan, et edasi said Janek, ELLIP, Neon Letters, Bedwetters ja Anett & Fredi.

2 minutit hiljem

Ohooo … üllatused. Andreas ja OLLIE said edasi, ELLIP ja Neon mitte. Aga see ei üllata üldse, et finaalis on ka Bedwetters ja Annet & Fredi.

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Kuulutasime sõja niiskusele …

.. ja suure tõenäosusega oma rahakotile ka 😀 Ühesõnaga, kes ei oleks kuulnud lauset, et “Inglismaal sajab koguaeg”. Nojah, päris koguaeg ei saja, aga tavalisemast niiskem on küll. Vähemalt meie kodukandis. Ja see omakorda tähendab, et inimesed võitevad niiskuse ja selle tagajärgedega. Erandid ei ole ka meie.

Olgem ausad, eelmisel talvel saime aru, et meie maja ei ole kõige soojem, kuid panime selle klaasist välisuste süüks. Lisaks saime aru, et köögi juurdeehitusel ilmselt puudub soojustust (näiteks tegin paar nädalat tagasi katse, et söögitoa osas oli temperatuur paar kraadi kõrgem kui juurdeehituse kaugeimas otsas ja tegu on ühe ruumiga. Eelmine talv ei olnud see kontrast nii drastiline). Suvel saime aru ka sellest, et katus vajaks parandust ja kui seda tööd tehakse, siis ilmselt lõikaksime kasu ka pööningupõrandale pantavast lisasoojustustusest. Sügisel selgus ju, et nii elektri-kui gaasihinnad tõusevad veelgi ent kuna meie eelmise talve arved ei olnud nii hullud, siis ei osanud me ka paanitseda (sest juba siis oli hinnatõus alanud). Nii proovisime kasutada gaasi (ehk lülitada kütet sisse) pigem vähem ning ei pidanud oluliseks, et saame talvisel ajal toas lühikeste käiste väel ringi joosta, sest noh nii soe on. Novembri arve oli mõistlik, sest siinne valitsus toetab igat leibkonda 67 naelaga kuus arve tasumisel. Detsembri arve võttis meid sõnatuks, sest see oli topelt võrreldes eelmise aastaga ning ei ole nii, et oleksime hullult kütet sisse pannud. Meie kodune temperatuur oli ja siiani on pigem jahedam ja ausalt ei raatsi ka kütet nii kaua sees hoida, et temperatuur oleks toas 20 ja + kraadi. Pigem jõuab see 17-18 kraadini ning oleme ise pikadesse riietesse mässitud ning kanname villaseid sokke. Ja põhimõtteliselt koheselt kui on küte välja lülitatud, hakkab ka temperatuur langema. Ühesõnaga, oli selge, et ikkagi suurem kala on majas sees, kuna sooja see ei hoia. Aga veel suurem kala seisnes selles, et akendel on tohutu kondensatsioon. Noh ikka nii, et võisin iga päev veeta tunnikese, et kõik aknad ära kuivatada ent isegi siis ei seisnud need aknad kuivad. Tegelikult ei saanud nad kuvakski, vaid ikkagi jäi mingi niiskuse kord klaasidele peale.

Seega, hakkasin uurima, et millest kondensatsioon tekib ning seletus iseenesest lihtne – välise ja sisemise temperatuuri vahe peab olema päris suur, et aknad uduseks läheksid ehk toas on niiske soojem õhk ning väljas külmem kuiv õhk. Kuna detsembris saime tunda ka miinuskraade, siis sellest ka udused aknad. Ma muidugi ei hakka salgamagi, et kurja kui külm oli hommikuti alumisel korrusel, sest no me ei raatsinud lülitada kütet sisse öösel, kui kõik magasid oma soojades voodites ning teisel korrusel on ju niigi pigem soe. Kondensatsiooni esinemine pikemaajaliselt võib aga põhjustada rõskust/niiskust ning isegi hallitust ja no seda saime nüüd detsembris korralikult. Esiteks, maja ostmisel, ei pööranud me tähelepanu lihtsalt asjale, et köögis ja vannitoas puudus ventilatsioon. Okei, köögis on kubu olemas, aga üllatus-üllatus, see ei tööta ning majaga tutvumisel ei katsetanud me iga vidina töökorras olekut (kuigi oleks võinud) Vannitoas olime siiani kasutanud akna lahti hoidmise meetodit ent külmal ajal jällegi pigem mitte. Seega köögis oli tekkinud olukord, kus toidu tegemisel, pesumasin ja kuivati töötamisel või isegi puhtalt soojema veega nõude pesemisel, olid aknad momentaalselt udused. Mis omakorda tekitas kerget niiskust akende tihenditele ja ka siseseintele. Ütleme nii, et ma olin kergelt paranoiline, sest ma ei suudaks elada rõskes ja niiskes majas, eriti veel väikeste lastega ja seetõttu pidime lahenduse leidma. Asja tõsidusest andis märku ka see, et maja välisseina sisemised pooled olid niisked ja pigem ülakorrusel, seega ei saanud olla probleemiks suur niiskus ja hallitus, vaid just pigem kondensatsiooni põhjustatud niiskus. Seinad oleme praeguseks korda saanud tänu sellele, et oleme mööbli seintest eemale nihutanud ning konkreetselt puhuriga kuivatanud hullemaid kohti.

Guugeldamine andis vastuse, et esiteks peaks kütte sisse lülitamise asemel (illusioon, et soe õhk kuivatab akna) avama aknaid, et õhk saaks ringi liikuda. Jah, see aitas aknaid kuivatada, kuid sellega likvideerisime tulemuse mitte ei ennetanud probleemi. Targad onud (valitsuse tasandil) soovitasid hoida majasisese temperatuuri pigem ühtlase ning mitte lasta sel kõikuda. Jällegi loogiline lahendus, aga mind pani sellise soovitus mitmeid kordi muigama, et kas onud ei ole kursis väga kõrgete elektri-ja gaasihindadega ?!?! Hea meelega hoiaks kütet sees, et oleks stabiilne 18-19 kraadi (oleme praeguseks juba harjunud sellise soojusega ja üle 20 on meie jaoks pigem palav), aga ma ei oskaks ettegi kujutada, kui suured meie energiaarved oleksid. Seega, me pidime leidma lahenduses ses mõttes, et saada niiskusest ikkagi maksimaalselt lahti ja sealt edasi proovida ennetada selle teket. Siin tuli meile appi kahte tüüpi õhukuivati – väikesed karbikesed ja üks korralik masin. Jah, iseenesest võib tunduda naljakana, et sa võtad õhust niiskuse ära, et see siis jälle tagasi panna, aga siiamaani kogetu põhjal võin öelda, et meie majas hetkel alaniiskuse probleemi ei ole 😀 Esimese raksuga tellisime 12. komplekti väikseid karbikesi, et igasse tuppa panna üks üles ja probleemsematesse kohtadesse rohkem* Näiteks sinna samasse kööki panin ühe seina äärde ja igasse kappi ka ühe karbi, kokku sai köögi piirkond neli karbikest. Praeguseks on karbid olnud tubades selline kolm nädalat ja ma ütleks, et toiminud nad on, sest need kuulikesed karbi üleval on paisunud (niiskust sisse imanud) ning köögi kappides ei ole enam nii hullu niiskuse ja kopituse lõhna. Teise asjana tellisime korraliku õhukuivati just selle mõttega, et see aitaks köögi osa kuivemana hoida, sest sooja ja kodutehtud sööki ju tahaks ikkagi süüa ja pesu pesta ning kuivatada ka 😀 Me vist ei olnud ainukesed, kellele see masin meeldis, sest praeguseks on see tolles poes läbi müüdud. Ütleme nii, et ilmselt erinevate asjade koostöös oleme saanud niiskuse majas rohkem kontrolli alla. Ma ei ütleks, et õhukuivati üksi suuri imesi tegi, kuigi pärast esimest 24tundi tööd oli päris korralik kogus vett tal sisse imetud, samas halb ost see pigem ei olnud. Praeguseks olen seda kasutanud erinevates tubades, kuid suurema osa siiski köögis ja seda vett ikkagi koguneb igapäevaselt. Muidugi ma veel ei oska arvata, kuidas elektritasu järgmisel kuul on, kuigi masin on kirjade järgi energiasäästlik, aga eks paistab.

Fakt on aga see, et majaga tuleb midagi ette võtta ses mõttes, et talvel ikkagi soojem oleks. See omakorda muutis jälle remonditööde nimekirja. Esimese asjana tuleb teha korda katus ja soojustada pööning. Selle jaoks juba uurime, et leida endale tegija ja saada hinnapakkumisi. Teiseks on vaja maja välisseinad teha korda ja seda just krohviosas ehk vana krohv telliste vahelt välja ja uus asemele. Jällegi, juba otsime tegijat. Nende kahe töö tulemusena peaks olema maja tehtud õhukindlaks ses mõttes, et soojus ei põgeneks minema. Kolmandaks, tuleb ette võtta köögi/söögitoaremont. Ma lohutan ennast sellega, et meil on vaja korda saada seinad (hallitus eemaldada, põrand soojaks), paigaldada korralik kubu, krohvida lagi ja seinad ning osta ja panna paika köögimööbel. Köögitehnika ja isegi söögitoamööbel on meil praegu olemas ja ei pea koheselt väljavahetatud saama. Aga need kolm tööd … noh, rahakotisõbralikud need olema ei saa 😀 😀 😀

*Nali on siin minu kulul, aga kuna ma ei olnud sellistest karbikestest enne kuulnudki, siis tellisin koheselt amazonist esimese hulgipaki, mille ühe karbi hind tuli soodsam. Ehk 12. pakk maksis 29 naelda, see teeb ühe karbi hinnaks selline 2.40 naela. Ise olin veel nii õnnelik, et sain hea diili. Ja siis läksin poodi, kus leidsin sarnaseid karpe duopakina, hinnaks selline 2-3 naela. Kurja kuidas ma end kirusin. Aga noh, ilmselt peame neid karbikesi veel ostma enne kevade saabumist ja nüüd vähemalt tean, kus neid kiirelt ja soodsamalt saab 😀