Midagi vaatamiseks

Paar nädalat tagasi jäi mulle Netflixis silma minisari “Clickbait“. Tavaliselt ma minisarju ei vaata ja ka pikemaajalised sarjad vaatan nii, et kõik osad oleks juba välja lastud. Ma lihtsalt ei suuda kannatada, et pean hooaega vahel uute osade väljalaskmist ootama. See sari jäi silma tänu sellele, et panin mingi het Netflixi käima, aga siis jäin midagi kohmitsema, mistõttu hakkas Netflix mulle automaatselt uute sarjade treilereid näitama. Ja selle treiler jäi mulle meelde ning isegi kummitama. Ühel õhtul, kui poisid magama läksid, mõtlesin esimese osa ära vaadata. See jäi nii põneva koha peal pooleli, et vaatasin teise ka. Ja siis kolmanda ja neljanda. Ühesõnaga, vaatasin kõik 8 osa ära ning magama läksin kell kolm öösel. Järgmine päev olin paras zombi, aga mulle meeldis see sari. Peab ütlema, et see mulje, mis mulle treilerit vaadates jäi ja mis lõpplahendus tegelikult oli, no need erinevsid korralikult. Oli paar päris mõnusat pööret, mida ei osanud oodata ja minu jaoks olid kõik 8 osa korralikult kaasa haaravad. Seega julgen soovitada.

Eile juhtusime Amazon Prime’i pealt vaatama dokfilmi “Hotel Coolgardie“. Miks see mind kõnetas, oli see et esiteks Austraalia ja teiseks seljakotirändurite seiklus. Ehk sama, mida meie 7-8 aastat tagasi kogesime. Film räägib kahest soome rändurist, kes võtavad vasti baaridaami koha ühes väikeses kaevanduskülas Lääne-Austraalias. Ütleme nii, et ma küll ei tötöanud pubis, kuid isegi mina, kes ma sattusin kohalikku Mingenew pubisse paaril õhtul nädalas, tundsin enda teinekord nagu lihaletis olevat. Praegu oskan ainult tänu tunda, et ma elasin ikkagi linnast väljas ja ei olnud kohalikele “hurmuritele” 24/7 vaatamiseks. Mingenew pubi oli Coolgardie omaga võrreldes küll pisem, kuid ma oletan, et ka sealsed pubidaamid (kes eranditult kõik rändurid olid) said millegi sarnase osaliseks. Mind tohutult häiris näiteks ka pubiomaniku suhtumine ja suhtlemise tüdrukutega, sest paratamatult sellised ülemusi on palju (nt minu maanteekohviku ülemus oli suht sarnaselt üleolev ja mõnitav). Seega kui veel mingi aeg tagasi kasutasid rändurid Austraalias töötamist pigem võimalusena head raha teenida (ja eks see ole vast siiamaani teema), siis nüüdseks on kohalikud “ärimehed” samuti avastanud uues ja värskes veres kullasoone – see ei ole liialdus, kui uute baaridaamide saabumisel ronivad ka kõige eraklikumad farmerid ja töölised vähemalt üheks õhtuks pubisse. Ning sa peadki nendega olema sõbralik ja lobisema olenemata KUI rõvedad nad oma ütlemistes olla võivad. Tüdrukud pidasid isegi kaua vastu 🙂 Ühesõnaga, kes veel tuleb ütlema, et ränduri elu on Ozzymaal üks lust ja lillepidu, siis vaadaku seda dokumentaali 😉

Meil on kodus koolilaps :)

Ma olin nii kindel, et panin ühel hetkel kirja selle loo, kuidas me Noorhärra koolikirja kätte saime, aga hetkel ei suutnud seda tuvastada. Ju siis vist ei kribanud ikkagi siia seda lugu. Aga kui nüüd kronoloogiliselt veidike tagasi mõelda, siis jaanuari lõpus oli tähtaeg, mil iga lapsevanem pidi valima kolm kooli, kuhu ta oma lapse sügisest soovib panna ning need koolid pidid olema reastatud eelistuse järgi. Ma mäletan selgelt, kuidas ühe teisipäeva hommikul Noorhärrat lasteada viies küsis üks kasvatajadest nii muuseas, et kas oleme oma valiku juba teinud ja ka ära saatnud, mispeale ma algul ei saanud aru, et kuhu kiiret, sest kuu lõpuni on ju üle nädala aega. Aga selgus, et minu ajaarvamine oli veidike puuse sõitnud ja otsustamiseks olid jäänud vaid mõned päevad. Tol hommikul kihutasin koju ja hakkasin uue kodu (ehk maja, kus praegu elame) lähiümbrusesse jäävaid koole üles otsima ning nende arvustusi lugema. Pidin pma valiku tegemisel lähtumagi kooli veebilehest ja nö. Haridusameti rapotidest, sest teatava viiruse tõttu ei saanud ükski kooli tutvustusõhtuid teha. Kuna siin määratakse lapsed ikkagi elukohajärgselt kooli ning kõigi eelduuste kohaselt uskusime endid uues kodus aprillikuuks (ehk kui vastuvõtukirjad välja saadetakse) juba sisse seadnud olevat, siis tegingi valiku sellest aadressist lähtuvalt. Halenaljakas oli muidugi see, et nii kui see avaldus ära saadetud oli meie valikutega, olid mul ka kõik valikud meelest läinud. Nii oli päris kummaline mitme inimesel pärimisele vastata, et ma lihtsalt ei mäleta, mis kooli ma oma last soovin saata 😀

Aprillikuuks ei olnud me teatavasti veel uude kohta kolinud ja nii olin mina kerges paanikas, et kuidas ma tean kuhu kooli ma lapse sügisel saadan. Ei aidanud ka kõne Haridusametisse, et äkki annavad info telefoni teel, sest kuna ma oma valiku paberkandjal saatsin, siis tuleb ka vastu paberkandjal koduaadressile ehk meie puhul siis uude majja, kus me sees ei elanud ja mille võtmeid meil ka polnud. Saabus too kauaoodatud reede ning mul reaalselt ei jäänudki muud üle kui igaks juhuks tulla oma õnne proovima, et äkki on müüja majas ja saab mulle kirja kätte anda. Maja oli aga tühi, kuid see-eest sain tuttavaks jutuka ning abivalmis naabrimehega (muideks, seda arvan siiani, et tegu on tohutult vahva inimesega). Rääkisin talle oma mure ära ning ta oli juba võtmas minu telefoninumbrit, et see müüjale infoga edasi anda, kui jalutas hoovi postimees, kes oli vägagi arusaaja (ja ilmselt ehmatas minu rõõmutantsu nähes ka ära) ning andis vajaliku kirja mulle üle. Nii sain lõpuks teada, kuhu mu laps sügisest kooli läheb 😀

Juuli algul korraldas lasteaed armsa tseremoonia nendele lastele, keda ootas ees koolitee. Sel puhul korraldati lasteaia hoovis pisike aktus, kõik lapsed kandsid lõpurüüsid ning said pisikese meenepaberi kaasa. Hiljem pakuti nii vanematele kui lastele snäkke ja kooki. Muidugi ma löristasin nutta, veel enne kui oma last lõpetamisrüüs nägin. Mal lihtsalt olen kergelt nutma hakkav inimene 😀 Kuna selle sama teatava viiruse tõttu ei saanud kool korraldada lastevanematele infotundi, tehti seda Teamsi kaudu pluss saadeti koju infovoldik vanematele ja samuti lastele, et mis neid ees ootab. Ma teadsin alati, et UK’s käivad lapsed koolivormis ja seda müüakse tavalistes poodides, lihtsalt olenevalt koolist on värvigamma erinev. Noorhärra peab igapäevaselt kandma must või halle pükse, helesinist polosärki ja sinist pusa. Jalanõud võivad olla ainult musta värvi. Lisaks on sporditunnis vaja kanda valget pluusi, musti lühkareid ja spets musti jalanõusid (siin nimetatakse neid plimsols, maeiteagi, võimlemissussid?). Lisaks peavad lapsel olema mustad, logovabad pikad dressid ja tossud kui ollakse õues. Mina ei hakanud koolivormi enne muretsema kui alles Eestist tagasi tulles ehk augusti keskpaigas. Ütleme nii, et kõik asjad leidsin kerge vaevaga ühest poest v.a. need mustad pikad dressid. Neid lihtsalt ei ole kuskil poes Noorhärra suuruses, kuigi ma olen juba kümneid poode läbi kamminud. Mingi variandi lõpuks leidsin, aga see ei olnud ka komplekt, vaid kaks eraldi eset. Augustis tellisin ka ühe firma kaudu Noorhärrale kooli embleemiga pusa, mis ei ole küll kohustuslik vaid pigem soovituslik. Kuna tolle tellimisega olin nii lootusetult hiljaks jäänud, siis olin leppinud ka sellega, et esimesed nädalad käib ta tavalise pusaga.

Kool algab UK’s tavaliselt täisnädalaga, kuigi on erandeid, nt. Noorhärra nõbu läks kooli 2. september. Seega siin ei oma 1. September kui kuupäev üldsegi eraldi märkimist. Mina olin suutnud päris viimasele hetkel jätta kooliriiete triikimise ja just tema nimesiltide triikimise ja nii ma pühapäevahommikul, poolunisena need sildid tehtud sain. Oi kurja, kuidas ma ei saali triikimist, no kohe üldse mitte. Ma teen seda viimased hädas kui on kuhugi minek ja riided kortsus, aga iganädalaselt ei näe mind kindlasti triikimislaua tagant. Nüüd ilmselt pean hakkama ennast rohkem sundima 😀 Lisaks panin nimesildid Noorhärra jalanõude sisse, koolikoti ja spordiriietekoti sisse ning samuti joogipudeli peale (igal lapsel peab olema kaasas omanimeline joogipudel). Eile ostsin juurde ka väiksemaid plastikkarpe, et talle snäkke kooli kaasa saata. Snäkid võivad olla tervislikud ehk puu-v’i köögivili ning ei tohi olla pähkliline, sest kool nimetab ennast pähklivabaks kooliks. Oh juudas, pühapäeval ju jooksime veel poodi, et Noorhärra jalanõud välja vahetada, sest ühe mehe jalg oli kasvanud vahepeal. Hea oli, et selle pühapäeval, mitte esmaspäevahommikul ei avastanud 😀

Eile hommikul oligi tema esimene koolipäev. Jällegi erinevalt Eestist, hakkavadki lapsed kohe prauhti koolis käima. Ei mingit aktust ega pidulikkust. Ses mõttes oli Noorhärra eile päevalille tassides väike vaatamisväärsus, sest mina arvasin, et võiks ikkagi klassiõpetajale lille viia. Temal ei olnud ka midagi selle vastu, sest lilled talle väga meeldivad, ka neid korjata ja kinkida. Aga muidu ei toonud keegi teine õpetajale lilli. Hommikul tegime kodus ka mõned pildid ning Mikugi oli hommikupooliku vabaks võtnud, et meiega koos kooli tulla. Egas muud midagi erilist toimunudki, kui et viisime ta klassi juurde, kus ta õpetajaga tuttavaks sai ning läinud ta oligi. Ei mingit nuttu ega kramplikult meist kinni hoidmist, ainult naeratus ja ootusärevus. Ses mõttes oli väga hea, et juulis käis ta kokku neljal hommikul maja ja inimestega tutvumas, sest see aitas kindlasti sisseelamisele kaasa. Järgi läksin tall üksinda ning otsustasin, et kooli lähedusse sõidan autoga ainult viimases hädas. Kogu kool lõpetab põhimõtteliselt ühel ajal, parkimiskohti on minimaalselt ja nii peadki end kuhugi majade vahele parkima lootuses, et päris mitu kilomeetrit ikkagi maha ei käi 😀 Esimene päev möödus tal vahvalt ja edukalt. Õhtul käisime küll poodides tuulamas, et leida püksirihma ja koolilühkareid, kuid see oli täiesti ajaraiskamine, sest kumbagi me kuskilt ei leidnud.

Ühesõnaga, Noorhärra kool algab kell pool 9 ning lõpeb kell 3. Sel nädalal lähen talle kolmeks järgi, kuid alates järgmisest nädalast jääb ta nö pikapäevarühma kuni kella viieks. Kogemus lihtsalt näitab, et kui ta on kodus, ei saa mina maksimaalselt tööd teha ja ka temal on igav. Kool asub kodust kilomeeter ehk selline mõnus jalutuskäik mulle. Noorhärra sõitis täna rattaga (ta just sai nädalavahetusel selgeks kuidas abiratasteta sõita ning nüüd soovib ta eriti palju rattaga ringi kihutada), sest kooliterritooriumil on korralik rattaparkla. Avastasime ka, et mõned meie tänava lapsed käivad samas koolis (siin kandis on mitu erinevat algkooli) ning üks poiss lausa Noorhärraga samas klassis. Seega esimesed päevad on täitsa lõbusad olnud.

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Inglismaa jalka EM finaalis

Jep, lisaks eurovisioonile, ei maga ma maha ka suuri jalkavõistlusi. Seda juba aastaid. Õnneks elan koos inimesega, kes samuti jalkat fännab, kohati isegi rohkem kui mina, sest ta elab kaasa ka kohaliku meeskonna hooajamängudele. Kui aus olla, siis minu jaoks on suur üllatus, ikka positiivses mõttes, et Inglismaa finaali sai. Meil on töö juures juba mitu korda korraldatud ennustusvõistlusi enne suurturniire ja nii ka seekord. Mina arvasin, et Inglismaa saab küll alagrupist edasi, kuid takerdub kaheksandikfinaalis, üldvõitjaks saab üldse Saksamaa ( ma olen alati suurturniiridel Saksa või väikeriikide poolt). Noh niimoodi ei läinud eks. Miku ennustas, et Inglismaal läheb paremini, aga ma ei mäletagi, kas ta neid ka finaali pani.

Igatahes, eilne mäng. Ma ausalt ei osanud valida, kummale rohkem pöialt hoida. Inglismaa on minu praegune koduriik (samal põhjusel hoian alati pöialt ka Rootsi meeskonnale) ning nad pole ammu suuremat turniiri võitnud või isegi finaali saanud. Viimati oli 1966 MM, mille nad ka võitsid ehk 55 aastat tagasi. Ja kes ei teaks KUI suur ja populaarne on jalgpall Inglismaal, justkui rahvussport ning uhkuse asi on jalkaturniiril edukas olla. Teiselt poolt oli Taani, pisike riik, kelle nii edukat teekonda turniiril ei osanud keegi ette ennustada, eriti pärast nende konarlikku algust. Ning mis mulle veel meeldis, oli taanlaste tagasihoidlikkus ja kaine mõistus. Kui midagi hästi tehti väljakul, siis lihtsalt kannustati üksteist, mitte ei mindud puhevile. Ausalt, kui taanlased esimese värava lõid, oli mul nende pärast hea meel ja ootasin salamisi inglaste vasturünnakut. Kui tuli viigivärav, olin pettunud 😀 Lisaajal antud penalti oli minu arust sest mõttes ülekohtune, et tegu ju lisaajaga ja taanlastelt justkui võeti võiduvõimalus ära, samas neile jäi ikkagi 15 minutit lüüa uus viigivärav ja nad oskasid rünnata. Nagu ma Mikule ühel hetkel ütlesin, nii kahju et mõlemad edasi ei saa. Finaalis olen kindlasti Inglismaa poolt, sest Itaalia on liiga edukas olnud 😀

Muideks, enne mängu ei olnud ma üldse kindel, et Inglismaa finaali saab ja just seda seetõttu, et neid peeti suursoosikuteks ja inlgased ise olid finaalikoha osas nii kindlad. Näiteks sain päeval sõnumi, et minu piimatellimus tuleb topelt, et piimamehe autojuhid saaksid pühapäevaöö vabaks ja Inglismaale rahulikult kaasa elada. Või et visati nalja ja ülemustel soovitati juba varakult arvestada paljude ootamatult haigeks jäänud töölistega. Ja seda kõike enne mängu avavilet. Sellest ma parem ei räägi kui ebaviisakas oli Inglismaa fännide poolt väljakul Taani hümni ajal buutamine nii kõvasti, et meloodiat oli väga raske kuulda. Ma saan aru, et üritatakse vastases ebakindlust tekitada, kuid kuskilt jookseb ka hea maitse piir.

Tegemised eesaias

Ma tunnistan, et olen natuke laisaks muutunud. Just ses mõttes, et ma ei ole ikka veel suutnud (khm, pigem viitsinud) leida põhjuse kuidas saada postituste kirjutamine käima läpakas ja noh, telefonis tippida mulle ei meeldi. Aga kuna täna lõpetasin ühe suurema töö, siis mõtlesin ikkagi kribada, mine tea äkki saab keegi innustust ja ideed.

Nimelt, meil on maja ees pisike aed. See on ikka väga pisike, et ega seal otseselt mingit aiamõnu tunda saa, kuid meile sobivalt on eelmine omanik selle kividega katnud (õnneks sirgete mitte sik-sak äärtega), mistõttu mahutame oma kaks autot maja ette tänavalt ära parkima. Ja ma täna jõudsin selle aia koristamise, või õigem on öelda, puhastamisega, lõpule. Kogu asi algas tegelikult samal nädalavahetusel, kui kolisime, sest tegelesin tagaaias pühkimise ja seal olevale kiviplaatide vahel kasvavate rohuliblede tõrjega ning vaatasin ka esiaias ringi. Oli selge, et kivide vahel kasvava umbrohuga tuleb midagi ette võtta, sest noh kole oli. Kuna esiaed oli tegelikult päris jamas olukorras, ostsin ka spets pikavarrega traatharja, et umbrohust kiiresti lahti saada. Heh, kiiresti lahti saada on muidugi unelm, sest mul läks kokku üks sats umbrohutõrjega pritsimist ning neli erinevat satsi harjamist ja pühkimist, et jõuda tänase tulemuseni.

Ühesõnaga, läksin siis esmalt rõõmsal meelel rohuliblesid harjama, kui selgus, et ega nad nii väga kergelt välja tulla taha. Seega lasin korralikult neile tõrjet peale (ostsin seda isegi juurde, sest ühest pudelist ei piisanud) ja ootasin kuniks roheline umbrohi pruuniks oli tõmmanud. Paar nädalat hiljem hakkasin harjama – ikka mööda kivivahesid ühtepidi ja siis ristipidi et kõik vahed korra üle käia. Pärast mingi osa puhastust pühkisin jama kokku, et seda mitte uuesti kinni tallata. Ütleme nii, sattusin alustama nö raskemast nurgast ning viimase jupina kraapisin sammalt vahedest lahti, viimane tuli üllatavalt kergelt ära. Iseenesest mulle see nokitsemine täitsa meeldis, midagi rasket selle juures ei olnud, lihtsalt selg jäi kangeks 😀

Aed näeb ikkagi palju parem välja, kuid siiski tahan selle ka survepesuriga üle käia. Samas, nüüd olen pannud end olukorda, kus ka tagaaed tuleb ülekraapida, sest järsku näen hästi palju sammal sealsete kivide vahel 😀 Ja mina veel naiivselt lootsin, et survepesuriga tagaaia ülekäimisest piisab. Võib-olla piisakski, aga OCD minus ei luba asja nii üle jala teha 😀 😀 😀

Natuke nalja ka. Kui ma esimest korda kraapima ja harjama asusin, siis sattusin õues kokku naabriga. Too uuris, et mida teen ja miks nii palju vaeva näen lisades, et eelmine omanik ei oleks elusees midagi sellist teinud. Ja enne veel, kui jõudsin vastata, täpsustas, et ega eelmine omanik tegelikult teinud midagi maja juures. Ega ma suutnud siis ka suud kinni pidada ja kinnitasin, et oleme sellest aru saanud jah.

25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.