25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.

Eurovision 2021 Finaal

Teeme siis viimase postituse sel aasta Eurovisiooni kohta, sest ilmselgelt ei jätnud ma lõpp-kontserti vaatamata. Vaatasin just oma mustanditesse ning olen pannud kirja järgmised mõtted. Esimeses poolfinaalis oli mul kaks üllatust – et Belgia sai edasi, aga Horvaatia mitte. Muus osas oli mul täitsa okei, Venemaa lugu isegi hakkas mingi hetk meeldima, niisamuti Ukraina. Pärast teist poolfinaali kirjutasin, et mulle hakkasid Moldova ja Island üha rohkem meeldima, Sveitsi lugu kasvas kuidagi ka sümpaatsemaks ning samuti Taani. Uku esitus oli ikkagi väga hea minu arust. Vaadates nüüd eesseisvat finaali, siis mind näiteks Itaalia ja Prantsusmaa ülikõrgelt hinnatud lood ei tõmba, UK lugu pole ma kuulnudki, Saksamaa on päris tobe ja Hispaania igav. Selles suhtes loodan, et võitja tuleb ikkagi emmast-kummast poolfinaalist.

Üldjuhul olen tulemusega rahul, sest võitis riik, mis A) ei ole ammu võitnud ja B) ei olnud mingi palaganni lugu, kus loo enda väärtus oli kaheldav ja võit tuli poliitilistel põhjustel. See selleks. Kuna Soomel oli päris sarnane lugu, siis mulle isiklikult sümpatiseeris just põhjanaabrite lugu. Esimest korda tegin ka nii, et panin oma märkmed kirja kohe peale iga loo lõppu, seda pole ma varemalt teinud. Siin nad on.

Küpros – üks lugusid, mis pärast esimest poolfinaali kummitama hakkas ja mulle täitsa meeldib. Eks ta muidugi meenutab Lady Gagat, aga no eurovisioon ei ole nüüd päris see koht ka, kus originaalmuusikat otsida 😀 Minuarust väga hea esitus ja mina hoian pöialt esimesse ossa koha saavutamise osas. Muideks Noorhärra pea käis ka kergelt loo taktis 🙂

Albaania – see lugu ei ole mul üldse meeles enne algust, kuigi mäletan et kuulatav see oli. Ahjaa, pärast kümmet sekundit algust tuleb meelde, oli küll võimas hääl ja hea lugu. See võib samuti kõrgel kohal lõpetada.

Iisrael – see oli samuti lugu, mis jäi mul kuidagi tähelepanuta, poolfinaalis oli kuulatav. Eks see lugu erinebki oma kõrgete toonidega, sest seda ju väga toonitatakse. Muidugi kui algust kuulata, siis ei tundu need kõrged noodid ikkagi kuhugi sobivat 😀 Ja siis need noodid tulevad ning mul tekib küsimus, et kuskohast nii kiitsakas neiu võtab jõu ja lihased sellised nodid välja kilada 😀 Ennustan kohta teises pooles.

Belgia – nagu ütlesin, siis minu jaoks oli selle loo edasipääs väga suur üllatus. Samas hea, et oli ka üllatusi poolfinaalis. Praegu kuulates hakkab isegi üha rohkem meeldima. Teistsugune lugu ja võib minna kas väga hästi või jääb viimaste sekka.

Venemaa – see edasipääs oli kerge üllatus, kuigi mulle see lugu isegi hakkas meeldima. Ja räpp vene keeles on täitsa huvitav. Jääb vast sinna keskpaika.

Malta – vot olen nõus, et suht Netta koopia, mina ei saa aru selle loo populaarsusest. Aga on ennegi igasuguseid tulemusi olnud, seega võimalik, et lõpuks võidab ka Malta. Arvestades kui kõrgelt seda lugu hinnatakse, siis vast esiotsa see ka tuleb. Esitus ju õnnestus.

Portugal – oli, on ja jääb minu jaoks igavaks looks, aga saan aru, et on päris populaarne.

Serbia – dsiisas, plastiknukud laval. No selline ülesüstimine käib, et ei ole ju ilus. Ja ma saan aru, et peaks lugu hindama, aga ise nad endid selliseks teinud on ja kutsub lihtsalt välimust kommenteerima. Lugu on minu jaoks mõnusalt tempokas ja kuulatva. Vast jõuab esimese kolmeteistkümne sisse.

Inglismaa – heh, täitsa esimene kord kui seda lugu kuulen. Noormees tundub veidike närvis, lugu kaasahaarav. Samas ma ei usu, et see väga kõrgele kohale jõuab.

Kreeka – lavashow oli äge, seda mäletan. Lugu kummitas ka vahelduva eduga reedel. Tegelikult mulle täitsa meeldib ja ei ole see laiv nii noodist möödas ka.

Šveits – selle looga on nii, et pärast video kuulamist olin pettunud. Ja siis tuli teine poolfinaal ning mulle nii hakkas see lugu meeldima. Loodan, et see võidab, just et tuleks üks mõnus kiuks sisse hetke ennustustele. Lugu on ju hea ka.

Island – hihii, teine lugu, millele võitu loodan. Just, et teistsugune ja Island pole kunagi veel võitnud.

Hispaania – see oli üks igav ballaad minu jaoks ja ei ennusta kõrget kohta. Aga miks mulle on meelde jäänud, et see on ballaad, päris rütmikaks läheb vahepeal. Siiski usun, et koht jääb teise poolde.

Moldova – jee tantsivad jäätised. See lugu mulle meeldis, kummitas reedel vahelduva eduga ja olin rahul edasipääsu osas. Ma võitu ei ennusta, aga kohta esimeses kolmeteitskümnes küll.

Saksamaa – issver, kuidas mulle see lugu ei meeldinud, just juurde tehtud video osas. Nüüd kuulates on täitsa okeika. Tantsivate sõrmede väärtus laval on muidugi omaette küsimus, a ju siis annab midagi esitusele juurde. Kõrget kohta ei ennusta.

Soome – lugu mulle meeldib ja usun, et pürgib kõrgele. Soomel tundub hästi minevat kui saadavad natuke vihased lood, eks paistab. Rahvale tundub väga meeldivat.

Bulgaaria – ja armas ballaad, aga mulle nagu ei läinud see lugu peale. Võimalik, et teised arvavad vastupidiselt, no ilmselt arvavadki sest lugu sai ju finaali.

Leedu – lahe naljakas lugu, ainuke Baltimaade esindaja sel aastal finaalis. Loodan neile kõrget kohta, ikka esikümnes, aga arvan, et pigem jäävad 20 koha ringi.

Ukraina – mul ei ole meloodia meeles, aga mäletan et mulle meeldis. Laulja kleit on lahe, nagu roheline paabulind oleks laval. Jällegi ilmselt tuleb päris kõrgele kohale ja jällegi publikule tundub meeldivat.

Prantsusmaa – ma saan aru, et kõrgelt hinnatud lugu, minu jaoks kuulatav aga ei ole päris see kõige kõige. Kommentaator just ütles, et Prantsusmaa ei ole võitnud a la 1977 aastast saadik, päris pikalt 😀 Nende võidu vastu ei ole mul ka midagi.

Aserbaidžan – mis teema nende idapoolsete riikide on, et saadavad Power Womanid nappides kostüümides lavale … ja rahvale läheb peale 😀 Mulle iseenesest lugu meeldib, aga nagu oleks seda juba korra või kaks laval näinud.

Norra – see lugu mulle meeldib, aga nagu kuskil lugesin, siis üha rohkem muutub oluliseks iga artisti kurblugu ja mind hakkas see häirima selle artisti puhul. Aga lugu on hea ja ilmselt teenib ta oma taustaga lisapunkte.

Holland – oh veel üks lugu, mida ma ei olegi kuulnud. Njah, lugu ei ole midagi erilist ja ennustan viimaste sekka.

Itaalia – no paratamatult ju hakkad võrdlema Soomet ja Itaaliat, mulle meeldib Soome lugu rohkem. Itaalia keel on lihtsalt nii mõnus kuulata. Arvatavasti tuleb kõrgele kohale, kuna on üks favoriitidest 😀

Rootsi – see lugu on hea, aga ma arvan et sel aastal kaob ta muude lugude sekka ära. Aga oli üks esimesi lugusid, mis mulle meeldima hakkas.

San Marino – kummitas mind samuti reedel, lugu on ju hea rütmikas. Mind pani muigama, kui tulid kommentaarid, et kuulsad artistid ei tohiks eurovisioonilaval esineda. Esiteks, ma polegi kuulnud sellest räpparist. Ja on ennegi ju kuulsaid artiste laval olnud, see ei garanteeri kohest edu, sest need lood on pigem kõik tagumisse otsa jäänud.

Mis ma veel lõppu tahtsin öelda, et on raske leida artisti, kes ei ole enne esinemist närvis, eriti kui on tegu võistlusega ja kaalul on edasipääs finaali. Teame ju isegi, et mõned artistid lintšitakse koduriigi meedia ja inimeste poolt korralikult ära, kui finaali ei pääseta või finaalis kuhugi tagumisse otsa jäädakse. Naljakas on ka see, kui mõni imestunult ja siiralt arvab, et oi stuudios osatakse nii hästi laulda ja siis laivis läheb esinemine pekki … päriselt ??? Vähesed suured staarid suudavad lavakontserdil pakkuda sama puhast kõla kui stuudios, seega olgem armulised eks.

Eurovisioon 2021, II poolfinaal

Jätkame sealt, kus asi loogiliselt pooleli jäi ning kuulan üle kõik 17 lugu, mis teises poolfinaalis üles astuvad. Jällegi, kommenteerin oma esimesi mõtteid ja lisan lõppu nimekirja riikidest, kelle edasipääsuks päidlaid hoian. Üks riik on kindlasti Eesti ning mitte ainult selle pärast, et Uku ja olen eestlane, vaid ma tõesti arvan, et see lugu on piisavalt hea finaalis uuesti esitamiseks.

San Marino – argh, ma ei saa aru, mis osad teevad niiiiii pika sissejuhatuse oma loole :S Iseenesest hea rütmikas lugu ja jala paneb tatsuma.

Eesti – sõnu ei ole rohkem vaja, kindlasti hoian pöialt ja loodan, et esitus sujub viperusteta.

Tsehhi – okeika, algus on paljutõotav ja edasi kuulates ei pea pettuma. Mulle meeldib.

Kreeka – järgmine rütmikas lugu, Mul on hetkel tunne, et 10 loo valimine läheb raskeks, sest esimesed neli saadaks kõik edasi 😀

Austria – järgmine kuulatav lugu, kui see “amen” kordamine hakkab kergelt ajudele.

Poola – okei, ei kriibi väga kõrva lugu ja pigem teistest erinev, justkui natuke 80ndate nooti tuleb läbi.

Moldova – hihii, see lugu jäi mulle meelde, kui esimest popuriid vaatasin ja mitte loo end pärast, vaid et selles olid tantsivad jäätised 😀 Lugu on ka päris hea, kui neil on korralik lavashow taga, siis täitsa kift.

Island – mingil põhjusel hakkab mul kummitama eelmise aasta Islandi eurolugu iga kord, kui Islandi euroloole mõtlen. Ma ei teagi miks, sest oma mäletamist mööda ma ei kuulanud seda ühtegi korda tervenisti läbi ja ei meeldinud otseselt sealt ka midagi. Aga see lugu on teisugune, kuulatav.

Serbia – noh selline diskokas, kuulatav, kuid ma arvan et kaob üldise melu sisse ära.

Gruusia – liiga uimane lugu minu jaoks, või noh isegi ballaadi jaoks 😀

Albaania – jällegi, laul mis taustaks in täitsa hea.

Portugal – no ma ei tea, Portugal on tavaliselt see riik, mille lood mulle lihtsalt ei meeldi. Nii ka seekord.

Bulgaaria – järgmine igav lugu.

Soome – sellele loole ennustatakse kindlat edasipääsu finaali … ja ma saan aru miks. Mulle meenutab Limp Bizkiti loomingut ja mulle see bänd meeldis, nagu ka see lugu.

Läti – mis teema Lätiga on, et nad viimasel ajal nii kiiksuga lugusid saadavad? Ja kusjuures, üllatavalt saadab päris paljusid neist ka edu. Minu kõrvadele on selle aastane lugu kuulatav.

Sveits – algus on uimane, aga mulle on popurriist meelde jäänud, et see areneb edasi jõuliseks looks. Minu kurvastuseks, on seda uimasust tunduvalt tohkem kui mulle meeldiks ehk see meeldiv osa hakkab pigem loo viimases kolmandikus. Siiski, üleüldine pilt pigem pettumus 😦

Taani – nii lahe, et taani on oma keele juurde jäänud. Kogu lugu on kuidagi kerge ja rõõmus. Midagi mõnusalt teistsugust.

Seega loodan, et edasi saavad Eesti, San Marino, Tsehhi, Poola, Moldova, Island, Albaania, Soome, Läti ja Taani.

PS! Ma saan nüüd aru küll, miks öeldakse, et Eestil on raske San Marino ja Tsehhi vahel raske silma jääda, sest mõlemad on mõnusalt rütmikad lood, pluss Eesti ju esineb kohe alguses ehk nendel lugudel ongi üldjuhul raskem meelde jääda, kui ei ole tegu üleüldise lemmikuga.

Eurovisioon 2021, I poolfinaal

Hakkasin seda postitust kirjutama 4. mail ning vaatasin viimane kord üle 17ndal. Ütleme nii, et mida rohkem lugusid kuulasin, seda kuulatavamaks üldpilt muutus. Eks paistab, mis esimeses poolfinallis juhtuma hakkab.

Ma ei oleks kunagi osanud endast seda arvata, et pm kaks nädalat enne esimest poolfinaali, ei olegi mul kõik lood (mitmekordselt) läbi kuulatud 😀 Olen teadlikult vältinud seda, et hakkan neid kuulama ja siis hakkavad osad lood rohkem kummitama, kuna olen neid rohkem kuulnud. Seega otsustasin, et esimest korda kuulan kõik lood üks haaval läbi siis, kui hakkan kirjutama postitust lugude kohta. Mul ei ole lihtsalt vahepeal tulnud peale tuhinat selle postitusega pihta hakata. Niipalju siiski ei suutnud kiusatusele vastu pidada, et olen kuulanud ühekorra kokkuvõtvad poppuriid kõikidest lugudest ja ühekorra nii esimese kui teise poolfinaali osalejaid. Muidugi tundsin ära Eesti, Islandi ka (sest teadsin neil olevat sama artist kui eelmisel aastal ja tundsin artisti kiiksulikkuse ära), lisaks veel Rootsi (sest hoidsin nende loo valimisel mingi määral silma peal) ja Hispaania (puhtalt keele pärast). Kui hetkel nendele neljale loole mõtlen, oskaksin kaasa ümiseda vaid Eesti ja Rootsi lugu.

Seega, kuulan kõik lood esinemisjärjekorras läbi ja kommenteerin nii palju kui emotsioone tekib. Edasipääsejaid ma ennustama ei hakka, sest kui seda nüüd väga tõsiselt ette võtta, peaksin ilmselt uurima ka kihlveokontorite edetabeleid ja muidu üldsuse arvamust … a mul siiski on natuke paremat oma ajaga teha 😀

Leedu – algus on täitsa okei ja kaasahaarav. Selline keskpärane lugu, minu jaoks pigem kuulatav.

Sloveenia – naisballad jah. Meh, minu jaoks igav.

Venemaa – eem .. venekeelne räpp ?? Eks pulli on ka vaja teha 😀

Rootsi – liiga tüüpiline eurolugu, aga mulle meeldib.

Austraalia – algus oli igav ja edasi nagu ka ei meeldi. Tavaliselt on Austraalial pigem head lood.

Põhja-Makedoonia – igaaaaav. Lasin taustaks lõpuni mängida, sest noh kõik lood võiks ühe korra läbi kuulata.

Iirimaa – kuulatav, mitte midagi erilist, aga taustaks võiks ju käia

Küpros – algus meenutab mingit teist poplugu, aga ei oska öelda mis. Refrään meeldib, tegelt kogu lugu meeldib.

Norra – no see on parem ballad 🙂 Mulle meeldib.

Horvaatia – kuulatav ja hoogne, teistsugune eelnevatest.

Belgia – no ma ei tea, tundub jälle selline igav lugu. Mis mul viga on???

Iisrael – tundub lihtne diskokas millele ilmselt tehakse korralik lavashow juurde, muusika vähemalt eeldab seda. Minu jaoks keskpärane.

Rumeenia – jälle aeglane ballaad, aga midagi on nagu teistsugune, seda täitsa kuulaks.

Aserbaidžaan – see lugu tuli tuttav ette nendest kokkuvõtvatest klippidest. Natuke rütmikam ja mulle meeldib.

Ukraina – esimesed taktid arvasin, et tuleb jõuline lugu ja siis hakkas leelotamine 😀 Okei, lõpuks kogub lugu tuure ja on teistsugune. Jääb meelde.

Malta – jõuline naishääl, nende lugudes on alati miskit, just vokaali mõttes. Jällegi, see lugu ei ole mu lemmik, aga see jääb meelde.

Kui ma lugusid kuulama hakkasin, mõtlesin kartusega, et kuidas ma selle esimese poolfinaali vaatamise üle elan, sest otseselt nagu ei ole lugusid mida oodata. Okei, Rootsi oleks. Aga esimesed tundusid üleüldiselt selline meh. Muidugi oleks ju variant varem magama minna ja järgmine päev edasipääsejad netist üle vaadata, aga mis eurofänn ma sellisel juhul olen 😀 Õnneks tuli natuke meeldivamaid lugusid ka peale. Ma ei ennusta edasipääsejaid, vaid panen kirja 10 riiki, kelle edasipääsuks pöidlaid hoian. Valiku tegemine oli iseenesest raske, sest ma ei suutnud leida kümmet lugu, mis mulle piisavalt meeldiks. Seega tegin valiku puhtalt oma märkmete põhjal ning valituks osutusid Rootsi, Norra, Rumeenia, Aserbaidžaan, Leedu, Küpros, Iirimaa, Ukraina, Horvaatia ja Malta.

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.

Noorhärra ütlemised

Läksime ühel õhtul mere äärde jalutama, kui järsku lõi ninna vinge hais. No meri haises ja korralikult. Noorhärra kirtsutas nina, ütles et oi kui paha hais ja siis küsib siiralt, et emme kas sa puuksutasid?

Sõidame lasteaiast koju ning Noorhärra küsib, mis kell on. Vastan et pool kuus. “Kool puus” küsib Noorhärra vastu, parandan et ei ikka pool kuus. Noorhärra toriseb vastu, “ma ju ütlesin kool puus.”

Lõpetame reedeõhtuse filmi vaatamise ning hakkame vaikselt magama sättima. Noorhärra toob radikalt oma teki ning on ülimalt solvunud, et see ei olegi soe. Vahemärkusena selgitan, et talvisel ajal tegime hommikuti nii, et tema riided said soojale radikale pandud, et siis oleks soojad riided selga panna. Teinekord juhtus, et ka õhtusel ajal oli tema tekk radikal ja nii sai ta peale võtta sooja teki. Seletan mis ma seletan, et radikad ju ei tööta, siis jama on ikka majas, lausa krokodillipisarad hakkavad voolama. Siis avastab ta et tema põsepadi ei ole ka soe, ning see toob juba päris pisarad silma 😀 Üritan teda rahustada, et kuivatame pisarad ja vaatame äkki ühe lühikese multika veel, millega ta on nõus. Ainult et siis selgub, et pisarate kuivatamisega kadusid ju pisarad ära ning uus kurvastushoog tuleb peale. Mina ei suutnud ka enam ja turtsatasin naerma, mille peale tema nii pahaseks sai, et lubas enam MITTE kunagi mulle musi teha. Ilmselgelt on tegu väsinud lapsega ja päris tülis ju ka ei taha magama minna. Hakkasin siis seda tusatuju meelitama ning lõpuks jõuame kokkuleppele, et kui ma tema selga silitan, siis saan musi ka.

Kui poes käime, juhtus tihtilugu, et mingiks hetkeks palus Noorhärra käru sisse istuma, mitte sinna istme osasse vaid just kuhu kaup läheb. Mul ei ole selle vastu midagi olnud, sest tavaliselt ta istuski ilusti ja spets istme osasse ta ju enam ei mahuks. Umbes kuu tagasi aga ütles ühe poe turva, et see on ohtlik ja keelatud tegevus ning kui ta nüüd ongi kärusse küsinud, siis olen vastanud, et turvamees ju ei lubanud. Läksime jälle kord poodi ning Noorhärra märkab kärul ühte klepsu ning küsib selle tähenduse kohta. Vastan, et see on märk, mis tuletab meelde, et kärus sees ei tohi istuda ega seista. Oleme juba kassas ja mina hakkan ostude eest maksma, kui näen et Noorhärra on läinud kõrval kassas oma ostude eest tasumist ootava naise juurde ning koputab talle käe pihta. Enne, kui jõuan midagi teha (sest koroona ja distantsihoidmise nõue), näitab ta naisele tema kärul olevat klepsu ja küsib siiralt, et kas ta teab, mida see märk tähendab? See ütleb et kärus seista ei tohi. Nimelt oli naisel laps kärus, kes seisis. Naine kohmetus, naeratas ja vastas et laps on ju pisike. Mina ei osanud muud kosta, kui ütlesin hiljem Noorhärrale, et tubli et ta tähelepanu sellele juhtis, sest tegelikult ju lapse mõttes on see püsti seismine natuke ohtlik. Samas imestasin, et Noorhärral ei ole üldse probleemi võõrastega suhelda või neid “korrale kutsuda”.

Pühapäevahommik ning tegin üle pika aja pannkooke. Noorhärra tegi nende söömisest ikka korraliku teatrietenduse. Kõigepealt valas tapool pudelit mett oma koogile, sest ei keeranud eelnevalt korki korralikult kinni. Siis palus ta koogile jäätist ja sôi ainult jäätise palli pealt. Edasi pani koogile natuke suhkrut (sest issi pani enda omale sidrunimahla ja suhkrut). Siis avastas ta sidrunimahla ning soovis seda ka peale, ainult et kui sidrunimahl peale sai tuli välja, et talle ei maitse sidrun 🥴 Siis oli vaja pannkook katki lõigata, ainult et ma tegin seda valesti – pannkoogi oleks pidanud enne rulli keerama ja siis lôikama, nagu mina sõin. Lõpetuseks unustas Noorhärra kuidas suu lahti tehakse, et sööma hakata. Ühesõnaga meil oli Mikuga oma koogid juba söödud kui tema alles esimese ampsu võttis ja ta asus esimesena oma koogi kallale. Ega ta siis kooki lupsti lõpuni söönud – pärast seda, kui meie olime lõpetanud, läks tal umbes 20 minutit, et süüa ära pool kooki, sest vahepeal oli vaja käia meest kleepuvaid käsi pesemas ning lõpuks läks ta üldse vetsu number kahte tegema 🤪🤪. Kirss tordil on see, et Noorhärra on laps, kellele pannkook ei ole esimene valik, samuti ei meeldi talle keedukartul või kartulipuder. Aga anna talle ette kartulipannkoogid ja ta võib neid vintsutama jäädagi 😀

Ja veel, ta mõtles nii armsa oma sõna välja allveelaeva kohta – underdiver ehk allasukelduja.

Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).

Aprilli raamat

Kuna otsustasin jätkata kerge lugemise lainel ja ei leidnud enda raamaturiiulist sobivat teost (liiatigi hakkab mulle üha rohkem meeldima mõte raamatuid laenutada, mitte osta ja siis riiulile seisma jätta), uurisin ka Miku emal ja õdedel oleks midagi mõnusat laenutada. Saingi kolm raamatut, millest esimese lugesin aprillis läbi. Ütleme nii, et minu õhtune lugemise ei suju just kõige ladusamalt hetkel, sest tihtilugu olen kella 8ks juba nii väss, et jään Noorhärraga magama või vaatan telkust midagi kerget.

Aprillis jõudsin läbi lugeda Jeanne Ryani raamatu “Nerve“. Raamatu peategelane on teismeline V, kes siiani olnud päris ontlik tütarlaps, kuid kes otsustab hetke emotsiooni ajendil osaleda elulises ja väga populaarseks osutunud väljakutsete mängus Nerve. Tema esimene sooritus osutub ülimenukaks, mistõttu jääb ta mängu korraldajatele (kes pole kunagi oma isikuid avalikustanud) silma ning teda hakatakse üha paremate auhindadega ahvatlema hulljulgemaid väljakutseid sooritama. Mingil hetkel hakkab tütarlaps kahtlema, kas auhinnad ja nende saamiseks sooritatavad väljakutsed on ikkagi mõistlikkus suhtes. Mängust väljumine aga ei olegi nii kerge, kui seda arvata võiks.

Raamat oli minu jaoks selline keskmine. Vahepeal haaras põnevusega kaasa, vahepeal kadus põnevus. Samas meelelahutust see pakkus ning kui keegi tõesti soovib kerget lugemist, siis miks mitte. Küll aga arvan, et selle raamatu lugejaskonnaks on pigem arvatud teismelised ja noored, mitte minuealised 😀