Noorhärra killud

Suure legofännina oleme Noorhärrale juba päris mitu aastat erinevaid komplekte soetanud ja kinkinud, neid on ta saanud ka sünnipäevaks ja niisama mängimiseks sugulastelt. Ühesõnaga, neid komplekte on palju ja veel rohkem on legojuppe. Õnneks on meil süsteem, et jupid on värvide järgi sorteeritud karpidesse, nii et kui Noorhärra tahab midagi juhiste järgi ehitada (mida ta viimastel nädalatel jälle usinalt tegema hakanud on), siis on ta elu tunduvalt lihtsam. Seda enam üllatunud olin eelmine nädal, kui tal oli sõber külas ning kaks ajuvabrikut otsustasid legojupid kõik toas laiali loopida?!?! Mõistlikku seletust neil muidugi ei olnud, ainult näpuga näitamine, et teine alustas 😀 No vahet pole, palusin neil jupid kokku koristada, kuid seda tegime õhtul Noorhärraga kahekesi, sest sõbra päästis isa kojukutse 😀 😀 😀 Nii need legod meil paaris karbis sassis olid, kuni tuli nädalavahetus ja seadsin Noorhärra fakti ette, et legod tuleb uuesti ära sorteerida. Alguses tuli välja, et ega Noorhärral enam olegi huvi legosid korrastada ent see huvi naases kohe, kui lubasin legod ise korda teha ja hoopis endale võtta. Vahepeal oli mul vaja toimetada ja Noorhärra tahtis sõbra juurde minna. Ütlesin, et enne teeme legod korda ja siis saab minna. Lõpuks läksime koos tema tuppa ja hakkasime pihta, ainult et tsipa aja pärast oli Noorhärra liiga väsinud, et sorteerida (aga magama ei soovinud ka minna), siis olid käed ja jalad väsinud, siis oli üldse tegu tobeda ettevõtmisega. Vahepeal läks tal kõht tühjaks, siis oli vaja vetsus käia (kaks korda) ja siis ta arvas, et ega ta ei tahagi tegelikult sõbra juurde minna. Eks ma nõustusin, et okei, ole siis kodus, aga legod teeme enne korda ja telekat mängima ei pane. See nagu ka ei sobinud 😀 Õnneks kogu selle triangli aja me ikka tegelesime sorteerimisega ning lõpuks tärkas ka temas koristamistuhin, noh kui enamus oli juba korda tehtud. Aga sorteeritud need klotsid saime ning loodetavasti jäi talle nüüd mõneks ajaks meelde, kui tüütu tegevus tema lolluste likvideerimine on 😀

Jalutame kooli ning Noorhärra koperdab korralikult. No ikka nii, et põlv on muruniitmisest roheliste juttidega. Seal areneb teema, kuidas mina lapsena hästi palju kukkusin ning mõnigi kord käisin arsti juures/EMOs ja pidin ka kipsi kandma. Ühel hetkel jutustan sellest, kuidas täiskasvanuna lumelauaga niimoodi kukkusin, et väänasin põlve välja ning pidin pikalt tuge kasutama. Muuhulgas ei saanud ka korralikult käia. Ning koheselt on ka Noorhärra põlv ikka nii valus, et peab ühe jala peal kooli hüppama. Väidetavalt oli tal korralik luumurd seal.

Koristame ning Noorhärra avastab, et üks hiljuti naabrimehelt saadud mänguautosid on katki. Ses mõttes, et iseenesest mängida saaks, aga üks ratastest on alt murdunud. Noorhärra loogika on muidugi väga lihtne siin – kui enam ei saa mängida, tulen naabrimehele auto tagasi anda. Mida ta ka teha üritab, kuid naabrimees autot millegipärast tagasi ei taha 😀 Samal päeval veidike hiljem uurib naabrimees, et kuidas küll see auto katki läks? Esialgse süüdistuse saab Piiga (oli ka aeg hakata oma õde asjades süüdistama), kuid kui naabrimees seda väga ei usu, tuli välja, et öösel hiilisid meie majja Pahad Mehed (Bad Guys) ning läksid tema tuppa ning lõhkusid auto ära.

Sööme hommikusööki ning viimastel nädalatel on ka Piiga meiega ühinenud. Lastel on muidugi nalja nabani koos laua taga olles, sest saab ju üksteist vaadata ja nägusid teha. Ehk siin ka minu igakordne väljakutse kord majas hoida. Ühel viimastest istumistest hakkab jälle korralik naerulagin pihta, sest Piiga teeb ampsudega krimasse, mis Noorhärra naerma ajab, mis omakorda ärgitab Piigat veel rohkem lollitama. Palun Noorhärral lollitamine koheselt lõpetada, mille peale tuleb klassika “Piiga ju alustas”.

?

Kui ma otsustasin oma blogile Instagrammi konto teha, siis jäi see avalikuks just selle mõttega, et äkki keegi reaalselt on ka huvitatud nägemast mõningaid pilte meie elust. Hakkasin samal platvormil ka erinevaid blogisid ohtramalt jälgima, sest paljude sisu oli armas ja huvitav. Selle läbi leidsin järgmised tegelased, kes ei pruukinud olla blogijad, kuid tootsid erinevat tavaelulist sisu. See kõik juhtus 2020. aasta aprillis ehk veidi rohkem kui kaks aastat tagasi. Viimasel ajal olen aga hakanud paljusid kontosid vaigistama ühel lihtsalt põhjusel – ainult reklaam reklaami otsa. Ma saan aru, et kui sul on rohkem jälgijaid, siis toodete/teenuste reklaamimise läbi lisaraha teenimine on tervitatav. Aga kui esialgne sisu ehk hetked/mõtted/pildid igapäevaelust on peaasjalikult vahetunud koostööpostitusteks, siis vähemalt mina enam ei jõua. Reklaami (surume peale osta-osta ja kui-sul-seda-ei-ole-pole-sa-mittekeegi mentaliteeti) tuleb niigi uksest aknast sisse, see varitseb meid igal sammul, vahet pole kas astud seda füüsiliselt või virtuaalselt, et seda veel niimoodi ka tarbida, on minu jaoks liig. Ja ma olen hästi pettunud, sest algsed huvitavad ja armsad tegijad on muutunud ebahuvitavateks, kohati lausa tülgastavateks.

Ja siis on veel need blogijad, kes kunagi alustades olid hästi avameelsed oma tegemistest ja mõtlemistes ning said seetõttu ka hagu korralikult alla. Kes nüüdseks on aru saanud, et nende jälgijaskond on kasvanud ilmselt hoomamatult suureks ja ehk enam ei taha väga kõigist ja kõigest avalikult kirjutada. Mis on absoluutselt okei. Aga samas ollakse ikkagi piisavalt edevad, et Instas teha küsimuste kastike ning kui hakkabki kindlal teemal küsimusi tulema, hakatakse vastusega puiklema. Ilmselgelt ju küsitakse teema kohta, mille sisulooja ise mingil hetkel püstitanud on. Kui tõesti ei soovita enam teemat arendada, kas on raske öelda, et vot “Teemal A ma ei soovi rääkida“. Selline puiklemine on natuke nagu … lugejale/jälgijale näkku irvitamine, sest blogija ju teab väga hästi, mida soovitakse teada. Näiteks jälgin Instas ühte inimest, kelle storydes on aegajalt läbijooksnud, et ühel tema pereliikmel on tervisega probleemid. Ning alati, ALATI, kui keegi uurib selle teema kohta, seletab ta rahulikult, et ei soovi pikalt teise inimese tevisest avalikult rääkida. Ja see on OK. Ta võiks ju puigelda ja totraid vastuseid panna, aga tema on otsustanud otsekohene olla. Mis mulle sobib.

Mingi vahe oli hästi popp kirjutada, et “ollakse tähelepanust väsinud ja pannakse sotsiaalmeedia kanal(id) üldse kinni“. Kindlasti on tähelepanu väsitav, eriti kui algusaastail ei olnud see üldse nii suur kui nüüd. Aga jällegi, mulle tundub, et sisuloojad unustavad, et neil on jälgijaid ka 5+ aasta tagusest ajast, kes natuke tunnevadki, et teavad sisuloojat rohkem, kui suvaline Maali poes või Kägu Perekoolis. Ma ei läheks nii kaugele, et nimetada neid blogijaid kadunud sugulasteks, aga mingil määral väga heaks tuttavaks küll. Ja vot, kui see sisulooja tuleb ühel hetkel prauhti, et ma nüüd lõpetan kõik … siis tekib tunne, et mida k*****t ma nüüd valesti tegin, et minuga ei sobi enam suhelda 😀 Ma ei tea, kas mu mõte jõuab edasi, sest lihtsalt paremini ma seda edasi anda ei oska.

Mis ma öelda tahan, on see, et selline solksutamine ei ole kena ja ühel hetkel võib see üks, kaks, tuhat jälgijat lihtsalt minema kõndida. Huh, sain ka sele raske koorma õlgadelt.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Veel 50 küsimust

No teeb siis vol. 2 ka ära 🙂

51. Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Maksud 😀

52. Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

 Hm, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis nagu ei olegi. Mingi hetk põdesin väga, et ei läinud otse pärast keskkooli edasi õppima, vaid ajastuse tõttu jäi kaks aastat vahele, enne kui bakaõpingutega alustasin. Siis mingi hetk põdesin oma esimese pikaajalise suhte lõppemist, sest esialgu süüdistasin selle ebaõnnestumises ennast ja siis kirusin, et nii mitu aastat nö. raisku läks. Nüüdseks olen mõlema teemaga rahu teinud. Eriti selle viimasega. Hariduse osas on ju magistrikraad taskus, et mida siin enam põdeda.

53. Mis paneb sind nina kirtsutama?

Kui ninas on tatt nii ära kuivanud, et raske on hingata ja siis nina kirtsutamisega üritad naaaatukenegi seda kuivanud klompi lahti saada. Sest avalikus kohas nina nokkimine ei ole ju viisakas 😀

54. Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Ma ei ole temalt midagi küsinud, seega … vaikib teine.

55. Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Vahelduva eduga pangaröövi 😀

56. Mille poolest su ema on vinge?

Kus tema viitsib moose keeta ja raviteesid kuivatada ja aiamaal kurke ning tomateid kasvatada. Ja milline rohenäpp ta on.

57. Mille poolest su isa on vinge?

Ausõna, see inimene teeks oma pere jaoks ükskõik mida. Nagu reaalselt. Issver, ta ju pakkus juunis end ise mulle seltsi neid kuramuse kingi otsima 😀 Ja vantsiski kõik keskused ja poed minuga läbi, mitte niisama, vaid otsis ka kingi, et äkki jääb talle miskit silma 🙂

58. Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Piiga sünni, sest see tõesti oli ilus kogemus.

59. Mille poolest sa oled suurepärane?

Ma olen suurepärane kaaslane ja ema.

60. Mida sa tahaksid, et inimesed, kes kohtavad sind esimest korda sinust arvaks?

Temaga tahaks veel kohtuda.

61. Millal sa kartsid kõige rohkem?

Viimati siis, kui veebruaris sõda hakkas ja reaalselt pelgasin Eesti heaolu pärast.

62. Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Ilmselt laulmine.

63. Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Oot, mis neid zombisid tappiski … Ilmselt tulirelv, et neile otsaette kuule lasta.

64. Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemine.

65. Mida sa teha armastad?

Nõusid pesta ja tolmuimejaga tuuseldada.

66. Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Inglismaal kindlasti kartulipannkooke. Eestis oli külaliste vaieldamatu lemmik minu tehtud küpsisekook.

67. Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

GPS’i/Google maps. Tõsiselt, ma ei ole suur innovatsioonifänn, aga elektrooniline kaart on minu jaoks ülitähtis.

68. Mida sa sooviksid leiutada?

Ajamasinat, et minna tagasi mingitesse hetkedesse, et neid uuesti läbi elada. Mitte minevikku muuta, vaid uuesti läbielada.

69. Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmisest kõrgemaks.

70. Kus sa tahaksid praegu olla?

Jalgupidi külmas vees, sest palav on.

71. Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Oma elukaaslase, et teda ennast paremini mõista ja aru saada, kuidas tema mind näeb.

72. Mis paneb sind end võimsana tundma?

Rahulikuks jäämine.

73. Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ma ei ole eriline õel ütleja. Pigem nähvan, kui midagi üle viskab.

74. Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

 Olgu ma tänatud võime eest halvasti öeldud laused unustama. Ma ei unusta, et keegi midagi ütles, aga unustan, mida täpselt öeldi.

75. Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Ema, kaaslane, sõber.

76. Mis on ärgates su esimene mõte?

Kohvi.

77. Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

See võib olla ükskõik milline tolle hetke olmemure.

78. Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Ha, annaksin vihje kohalikule instantsile minna ootamatult külla ühele lapsehoiuteenust pakkuvale inimesele.

79. Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Aeg parandab haavad ja hetkel ma kellegi peale nii suurt viha ei pea.

80. Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Puhta pesu sorteerimine ja triikime. Ma ei oska öelda, kumb on hullem.

81. Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Aeglased mölutajad, tänitajad, kõiketeadjad kekatsid.

82. Mis on su suurim tugevus?

Sõbralikkus.

83. Mis on su suurim nõrkus?

Liigne naiivsus.

84. Kuidas sa ilmutad armastust?

Pisikeste žestidega.

85. Miks sa oled siin toas just praegu?

Sest veel ei ole aeg magama minna ja siin ma istun tavaliselt igal õhtul.

86. Millal sa andestasid või sulle andestati?

Eemm .. ammu.

87. Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Teinekord olen usaldanud inimesi või andnud uusi võimalusi neile, kes seda ei vääri.

88. Mida sa varjad?

Hetkel oma öösärki, sest hommikumantel on seljas.

89. Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

No nii sügavat küsimust ei ole ma esitanud, et mis on elu mõte. Aga iga nädal ikka küsin endalt, et kas olen siin majas ema või pesunaine???

90. Mida sa häbened?

Oma käsi, sest mulle ei ole antud tugevaid küüsi, vaid mingid kökatsid, mis lõhenevad isegi siis kui küüned on lühikeseks lõigatud.

91. Mis sind peatab?

Kui ma kiirustan kuhugi, siis kindlasti see, kui varba kuhugi vastu ära löön. Või näiteks punane tuli fooris.

92. Mis saladus sul on?

No kui ma selle välja ütleks, ei oleks enam tegu saladusega.

93. Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Ma ei ole manipuleerija. Ma ütlen otse ning vajadusel argumenteerin sinna juurde.

94. Millal sa viimati vabandust palusid?

Noorhärralt kui talle paar päeva tagasi kogemata haiget tegin.

95. Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Sel nädalal KINDLASTI võidan Bingo Loto jackpoti 😀

96. Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Mingi osa last elab minus siiani edasi. Aga ilmselt siis, kui peale keskat aastaks Rootsi läksin.

97. Mis su elus puudu on?

Kõik elementaarne on olemas.

98. Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Jumalasse mitte. Saatusesse küll.

99. Millest sa oled valmis loobuma?

Oma laste nimel kõigest, muus osas pean mõtlema.

100. Mida sa praegu ei ütle?

Midagi ei ütle. Jumala vait olen, kui siin trükin.

50 küsimust

Katarina vastas küsimustele ja esitas väljakutse, kes veel vastata tahab. No ma vastan … sest mulle meeldivad küsimused 😀

1. Mis oli sinu tänase päeva raskeim otsus?

Otseselt midagi rasket ei olegi olnud täna vaja otsustada … pigem on vaja olnud “otsustada” natuke asjalik olla.

2. Mis on su selle aasta raskeim otsus?

Ma ei ole veel otsust langetanud, kuid kindlasti see, kas minna tööle tagasi paari kuu pärast ja lõpetada emapuhkust plaanitust varem. Emotsionaalselt kindlasti ei tahaks, kuid finantsiliselt mõeldes … võiks ikka lotoga paar miljonit võita, heh isegi paarkümmend tuhat oleks okei.

3. Mis on su elu kõige raskem otsus?

Esimese asjana tuli meelde otsus kunagine pikk suhe lõpetada.

4. Mida sa oled unustanud?

Ha ha, pidevalt unustan pisikesi asju. Igapäevaselt näiteks plaanin miskit teha ja siis unustan. Viimane suurem ämber oli vahatamise aja ülelaskmine, kusjuures veel mõned tunnid enne selle toimumist oli mul kõik meeles.

5. Kui sa saaksid vastuse mingile küsimusele, siis mis see oleks?

Ma olen küll väga uudishimulik ja kannatamatu ent aastatega olen endas rahu teinud ja sisendanud, et kõik, mida ma teadma pean, selle ka teada saan. Siis kui õige aeg on.

6. Mis tunne on olla sina praegu?

See tunne, kui saad jalad korraks seinale tõsta, nautida tassikest kohvi ja ampsata soksi energia saamiseks.

7. Mis muudab sind nostalgiliseks?

Igasugused pildid minevikust. Viimasel ajal tuletab Feissar meelde Noorhärra beebiiga … oli ikka nunnu beebi.

8. Kui sul oleks kaks tundi maailma lõpuni, siis mida sa teeks?

Esimese tunni veedaks perele ja lähematele sõpradele helistades. Teise tunni veedaks oma laste ja elukaaslasega.

9. Mis on maailma ilusaim sõna?

Šokolaad.

10. Kes ajab sind kõige rohkem naerma?

Viimasel ajal Piiga, sest ma ei ole ammu nii naerusuist beebit näinud.

11. Mida su isa sulle õpetas? 

Praktilises mõttes autojuhtimist, emotsionaalses et pere on püha ja selle liikmete heaks olen valmis kõigeks.

12. Mida su ema sulle õpetas?

Oskust kuulata ja (vajadusel) nõu anda.

13. Mis on parim kink, mida sa teinud oled?

Olen teinud mitmeid kinke selliselt, et olen kindlat inimest ja tema soove hakanud kuulama mitmeid kuid enne kingi vajalikkust. Alati suudan välja noppida miskit, mida inimene on pikalt soovinud ja selle siis ka kinkinud.

14. Mis on parim kink, mis sa saanud oled?

Jällegi, midagi, mida olen soovinud kuid mille saamist ei ole oodanud. Samas meenub, kuidas üks aasta ostsin ise endale sünnaks saumikseri, nagu elu parim ost 😀

15. Mitu korda päevas sa peeglisse vaatad?

Peeglisse paar korda, peegeldusse ilmselt rohkem. Aga peegeldusest kontrollin, et mu selg kõndimisel sirge oleks 😀

16. Milline sõber sa oled?

Kui inimesest väga hoolin, siis olen sõbra jaoks valmis kõigeks.

17. Kui suvaliselt 100 inimeselt sinu vanusegrupist valitaks välja, siis kui mitu neist sinu hinnangul oleks õnnelikum elu, kui sul?  

Noo oleneb onju, kui siirad need 100 inimest oma käitumises on. On neid, kes oskavad maske ette panna, kuigi mille taga on tegelikkus hoopis miskit muud. Aga usun, et iga inimene on õnnelik, kas 100% kõikides aspektides oma elus, kuid kindlasti mingis aspektis.

18. Mis on või oli koolis su tugevaim aine?

Ülla-ülla, aga arvan, et inglise keel, sest seda ma tõesti ei pidanud enam keskkoolis õppima, sest kõik tuli hästi loogiliselt. Ka lõpueksamitest oli see parim tulemus.

19. Mis tegevus paneb sind kõige rohkem iseendana tundma?

See oleneb tujust. Ühel hetkel jalutamine, teisel hetkel muusika, kolmandal koristamine.

20. Mis paneb sind tundma toetatuna? 

Julgustavad sõnad, embused suvalisel hetkel.

21. Keda sa salaja imetled?

Ma imetlen kui hästi minu sõbrad ja pereliikmed on elus hakkama saanud.

22. Mis ajal päevast tunned end kõige energilisemana ja mida sa tavaliselt siis teed?

Ilmselt keset päeva, kui on olnud vajadust koristada või toimetada.

23. Milleta sa kunagi kodust ei lahku?

Telefon ja võtmed.

24. Millist und sa korduvalt näed?

Ei ole sellist und. Kunagi ammu nägin pidevalt, et upun ühte tiiki, kuid see tõesti oli aastakümneid tagasi.

25. Mis paneb sind turvaliselt tundma?

Lukus uks.

26. Mis on parim asi, mis sinuga juhtunud on?

Siiani vast Miku kohtamine ja meie edasine kooselu kõige selle juurde kuuluvaga.

27. Mida sa tahad, et inimesed sinu kohta ütleksid, kui sind enam pole?

Ta oskas hoolida ja seda välja näidata.

28. Mis on teaduse juures kõige lahedam asi?

Et see ei pruugi olla lõplik tõde ning tulevikus võidakse väiteid ümber lükata.

29. Mis on su elu parim ost?

Minu praegune läpakas. Ostsin selle kasutatuna pea 10 aastat tagasi ja ikka veel funkab korralikult.

30. Mis on su halb harjumus?

Hilisõhtune ja igavusest näksimine.

31. Mille eest sa tänulik oled?

Et mu elu ei ole praeguse hetkeni kõige hullemini välja kukkunud.

32. Keda sa kadetsed?

Proovin kadedust mitte tunda, sest me kunagi ei tea 100%, mis inimese elus tegelikult toimub.

33. Mis pilti sa kunagi ei unusta?

Eeem .. mõtlesin pikalt, aga ei oska midagi konkreetset välja tuua.

34. Kirjelda surmalähedast kogemust.

See on see hetk, kui tõused hommikul üles ja su elukaaslane ütleb, et kontserdikohas, kus me vähem kui 48 tundi viibisime, toimus massitulistamine. Sinul magab kõrval toas poole aastane laps…

35. Kui sul oleks kloon, siis mida sa paneks ta tegema?

Motiveeritult ja sihikindlalt juba seatud eesmärke täitma.

36. Mis on sinu ettekujutlus Taevast?

Ei ole usklik ja ei usu Taevast kui kohta. Aga kui küsida, mis on taevas, siis helesinine meri valgete tupsudega.

37. Mis on sinu ettekujutlus Põrgust?

Ei ole usklik ja ei usu Põrgut kui kohta. Aga alati seostub sõnaga põrgu kuumus.

38. Millal sa teadsid?

Siis kui mul oli vaja teada saada.

39. Mida sa saaksid paremini teha?

Ilmselt pisiasju, mis viiksid suure asja saavutamiseni.

40. Millal sa oled kõige rohkem sina ise?

Proovin seda olla enamus aega.

41. Millist supervõimu sa tahaksid omada?

Panna inimesi tõtt rääkima hetkel, kui soovin et nad tõtt räägiks. Kas siis küsida mõttes küsimus, millele nad häälega vastavad või küsidagi midagi teades, et nende vastus on tõde.

42. Kui sulle antaks kolm soovi, siis mis oleks teine soov?

Issand, ma ei tea mis esimenegi oleks.

43. Mis on su tegelik supervõime?

Säilitada igapäevaselt kaine mõistus. Enamjaolt see õnnestub. Aga kui aus olla, siis viimasel kuul olen osanud end teadlikult rahulikuks sundida.

44. Kui sa võidaks 100 miljonit dollarit, siis mida sa esmajärjekorras ostaks?

Ühe mõnusa õhtusöögi oma perele.

45. Mis on maailma parim heli?

Magades nohisevad lapsed 😀

46. Mis su elus täiuslik on?

Hetkel, minu aia peal olevad amplid.

47. Mis laulu sa laulad siis kui oled üksi ja millised mälestused sellega meenuvad?

Ilmselt midagi 90ndatest ja meenub aeg, kui olin 20ndate alguses.

48. Kirjelda olukorda, kus sul oli nii piinlik, et sa tahtsid õhku haihtuda.

No õhku ei tahtnud haihtuda, aga täna beebigrupis olles avastasin, et sokkide tallad olid mõlemad megamustad ja ühes oli auk. Olin oma taldasid ikka oma tunnike juba eksponeerinud.

49. Kui mitu korda päevas sa rahale mõtled?

Olenevalt päevast, paar korda ikka.

50. Kes on kõige rohkem mõjutanud sinu suhtumist rahasse?

Vanemad, kes õpetasid kuidas isiklikku arvepidamist teha.

Nad ütlevad “mõelge roheliselt”

Mul on teinekord tunne, et ma olen rohkem rahulolematu kui olla võiks. Et ma vigisen asjade üle, mis ei ole vigisemist väärt. Ma ei tea, millest see tuleb, kuid teinekord viskab ka minul korralikult kopa ette, kuigi ma pigem proovin ikkagi positiivseks jääda. Laupäeval ma seda teha ei suutnud.

Käisime Noorhärraga kõrvalkülas juuksuris ning kuna meil aega oli, siis otsustasime bussiga sõita, sest ega bussiga ju iga päev sõida. Noorhärrale tehti jumala lahe sonks* ning sättisime endid koduteele, kui selgus, et olime just oma bussist maha jäänud ning järgmiseni oli pool tundi aega. Iseenesest oleks saanud teekonna ka jalutada, kuid Noorhärrale tundus see pigem väljakutse ning tõuksi meil ka kaasas ei olnud. Nii jalutasimegi järgmisesse peatusesse ja jäime ootama. Buss jäi tsipake hiljaks ent lõpuks ta tuli. Suur oli minu üllatus, kui bussijuht keeldus mind peale võtmast.** Okei, ta ütles, et ma saan peale vaid siis, kui oma vankri kokku voldin, sest muidu ei mahu see peale. Nimelt on vähemalt meie kandis bussides süsteem, et reisijad peavad ainult istuma või on sõiduvahendid kindlas kohas pargitud, niisama seismist ei tohi olla. Jälle mingi healthandsafety blaadiblaaa. Nägin, kuidas üks naisterahvas ettenähtud kohas ennast ja oma vankrit liigutas ning oleksin nende kõrvale mahtunud küll, kuid bussijuht jäi oma sõnade juurde. Vankri kokkuvoltimine ei tulnud kõne alla, kuna ta käib mul kaheks osaks ja Piiga oli ju sees, kuhu ma ta voltimise ajaks pannud oleks? Ütlesin juhile veel, et mul on vaid üks peatusevahe vaja sõita, kuid too ajas oma joru. Ei vaevunud vaatamagi, kas äkki mõned reisijad oleksid olnud nõus mujale istuma, et ma ka peale mahuks. Vihastasin, ütlesin paar krõbedamat sõna ja tulin peatusesse tagasi.

Ütlesin juba Noorhärrale, et davai hakkame minema jala, sest bussile meid ei lasta, mille peale tema kilkas et, emme veel üks buss tuleb. Ja tuligi, õige number ka. Aga vot too juht ei teinud mulle isegi uksi lahti, samal põhjusel, et ma ei mahu bussi peale vankriga. Ta küll tundus lahkem ja kaastundlikum ent isegi tema ei palunud teistel reisijatel endid liigutada. Ja jällegi nägin, et üks naisterahavs tõusis ning liikus mujale. Nii me lehvitasime teisele bussile ning ma ei osanud kuidagi oma viie-aastasele seletada, et me ei saagi bussiga koju sõita. Hästi paha ja piinlik tunne oli, justkui mina tegin midagi valesti. Aga võib-olla tõesti ei oleks pidanud teise lapse saama …?!?!

Igatahes, kogu see olukord tekitas minus nii mõnegi küsimuse. 1) kas reisijate mahajätmine ongi nii tavapärane praktika ja kas sama lihtsalt lehvitatakse ka invaliididele ja eakatele inimestele? 2) mis siis, kui ühistransport ongi minu jaoks ainuke võimalik liikumisvahend, äkki mul oli hädasti vaja minna kella aja peale kuhugi? 3) miks meil propageeritakse rohelist mõtteviisi ja ärgitatakse autosid minimaalselt kasutama, kui tegelikkuses ei saa ju kindel olla, et sa ühistranspordiga sihtkohta jõuad. 4) kindlasti on bussifirma teinud analüüse reisijate tiheduse kohta ning võiks ju eeldada, et populaarsematel aegadel sõidab buss tihemini kui kaks korda tunnis.

Muidugi laadisin esmalt oma frustratsiooni Miku peale välja, tema läks veel rohkem sellest olukorrast leili, sest kui mina veel üritasin mingitki moodi aru saada, siis tema jaoks oli absurd, et ema kahe väikese lapsega niimoodi bussist maha jäetakse. Õhtupoolikul sattusin Miku vanematele külla ning rääkisin ka neile loo ära. Nemad on pigem väga tolerantsed inimesed, kuid isegi nemad nägid seda lugu pigem negatiivses valguses. Saatsin täna ka bussifirmale pretensiooni ja kirjeldasin olukorda just pigem, et olukord laheneks. Bussiuste nina ees kinnilöömine ei ole lahendus. Eks paistab, kas ma mingi vastuse ka saan. Aga kui proovida ikkagi positiivsel noodil lõpetada, siis pidime küll koju jalutama ent tegime seda mööda rannariba. St, et mina jalutasin, Noorhärra jooksis bokserite väel vettpidi edasi-tagasi ja mingil hetkel sai ühe koeraga sõbraks, kellele palli loopis. Kes teab, kas me sel päeval muidu oleks üldse randa jõudnudki muidu. Seega tema pettumus oli ikka väga lühiajaline.

*käisime samas külas aga ühes teises salongis täpselt kaks korda enne kui juuksurit vahetasime. Nimelt, mul jäi amps lahti kui kliendivaenulikud oldi. Kui me esimene kord läksime, siis jäi üldiselt selline mulje, et meid väga ei oodatud, aga otsustasin sellele kohale uue võimaluse anda. Teisel korral kui läksime, oli juuksuripoiss õues, salongi ukse taga suitsetamas ning ninapidi telefonis midagi uurimas. Ütlesin, et sooviksime juukseid lõigata, mille peale paluti meil sisse astuda (sest tal oli vaja suits ja vaatamine lõpetada). Et Piiga oli tol hetkel vaid paari nädala vanune ja minul vankriga manööverdamine mitte nii selge, jäin veidike kohmitsema. See vist ei meeldinud juuksuripoisile, sest suitsulõpp visati demonstratiinselt tänavale (!), tehti mulle salongiuks lahti ja ukerdasin sisse. Noorhärra istus tooli ja palusin nagu ikka, tagant ja külgedelt lühikeseks ning peapealt lühemaks, ekstra toonitasin legotukka (nelinurkne tukk) mitte lõigta. Kurja, ikka lõikas, sest ma just vaatasin tol hetkel mis Piiga teeb. Kui maksmiseks läks, ei olnud mul täpset raha, aga vahetusraha mulle ka ei antud (oma lollusest oleks võinud ikkagi küsida, et miks ma raha tagasi ei saa). Lõpuks kui hakkasime endid minekule sättima, jäin jälle kohmitsema ning juuksuripoiss ilmselt ei jõudnud enam ära kannatada ja hakkas minu nina ees telefoni uurima. Ma ei tea, kuidas inimestel muidu, aga mulle jäi väga mulje, et kliendid on pigem tüütud mutukad. See kõik juhtus detsembris ja laupäeval nägin, et too salong on oma uksed sulgenud. Ei ole üldse üllatunud.

**tollel samal detsembrikuu päeval oleksime äärepealt jälle pidanud koju jalutama. Tol korral oli probleemiks, et Noorhärral oli jalgratas kaasas, aga bussid ei tohi jalgrattaid transportida :S Ja siis Eestis on probleem, et ratta eest peab rongis lisatasu maksma 😀 Tol korral oli mõistlik juht ja lasi meid ikkagi peale (buss oli suhteliselt tühi ka), kuid sellest korrast alates ei ole ma isegi proovinud bussile astuda, kui Noorhärral on ratas kaasas olnud, aga väsimus kontides juba liiga suur, et koju jõuaks vändata.

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Noorhärra killud

Noorhärra on päris iseseisev laps, teinekord võib-olla liigagi ja eks sellele aitab kaasa ka tõik, et ma olen teda päris pisikesest peale kaasanud endaga tegutsema. Praeguseks ongi tal huvi tegutseda mingis valdkonnas rohkem kui eakaaslastel, mis on ju igati tervitatav. Teinekord lihtsalt tahaks, et tema ohutunne oleks veidike kõrgem. Näiteks tegime ükspäev süüa ja ahjust oli vaja midagi välja võtta. Noorhärra muidugi kohe asjapulk valmis, kui ütlesin talle, et las ikkagi mina võtan, sest ahi on ju kuum. Ja siis tuleb vastu “Emme, lase mul ise teha, ma ju pean õppima”. Seda lauset kuuleb päris palju viimasel ajal ja eks ma siis olengi lasknud tal õppida 🙂

Ühel lennul Liverpoolist Tallinna olime vaikselt juba saabumas sihtkohta, kui Noorhärra hakkas toolil nihelema ja soovis vetsu minna. Olin teadlikult valinud istekohad lennuki tagaosas, viimaste ridade seas just selle mõttega, et ta saab ise vetsu minna kui minul peaks olema vaja Piigaga tegeleda. Läheb ta asjatama, mina tegelen Piigaga kui korraga mõtlen, et kahtlaselt kaua on ta ära olnud. Uksetaga juba järts ka, aga teda ei kuskil. Lähen siis vetsuukse taha ja enne kui jõuan koputada, kuulen, kuidas üks laulab Queeni “We will rock you” poti peal, just seda “we will, we will rock you” osa…

Noorhärra sõnakuulmine on mõni päev päris kehvake ja eks seda noomimist tuleb ette. Ühel päeval, pärast juba ei tea mitmendat insidenti, küsis ta minult, et tahaks mingit mänguasja. Ütlesin Ei, sest tema kuulmine on ju suur ümmargune null. Vastuseks tuleb, et “mu kuulmine ei ole 0, see on 41.”

Jalutame üks päev koolist koju ning jutuks tuleb Piiga ning Noorhärra vanusevahe ehk kui Noorhärra on 10 siis Piiga 5 jne. Ühel hetkel teatab Noorhärra, et “Emme tead, ühel päeval olen ma hästi vana.” Küsin siis, et kui vana sa sel hetkel oled. “Ma olen siis 25.”

Reedeõhtu ning kavas on iganädalane filmivaatamine. Kuna legodest on hetkel saanud Noorhärra obsessioon ja meelelahtud number 1 unustab ta end tihitlugu nendega mängima. Ma naeran omaette, et kui tahad Noorhärrat natukeseks teise tuppa mängima saada, siis palu tal midagi enda toast tuua. Tõenäosus, et ta legodega mängima jääb,on enam kui suur. Igatahes, mängib tema süvenenult legodega ning ei pane tähelegi, et päris mitu korda palun end pesema minna, et saaksime filmiõhtuga alustada. Otsustan siis, et mitte päris ööpeale jääda, panen näksid ise kausidesse ja teen valmis diivanvoodi. Tavaliselt teeme seda koos, aga aja kokkuhoiu mõttes… Ja issand milline draama läheb lahti, kui Noorhärra avastab, et kõik juba tehtud. Põhimõtteliselt ma rikkusin tema päeva ära 😀 Seletamine ja kallistamine muidugi ei aita, sest noh pisaraid veereb ojadena. Lõpuks leiab ta lohutust sellest, et panen diivani kokku tagasi ja tema saab selle lahti tõmmata, üksinda muidugi. Ilmselt, kui oleks olnud võimalik, oleksin ka näksid kõik pakkidesse tagasi pidanud panema 😀

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Käisin jalutamas

Hakkasin just uut postitust kirjutama, kui põikasin sisse “Mustandite” kausta ning leidsin selle kirjutise. Mäletan tõesti, et selle postitusega algust tegin, kuid avaldada ei jõudnud. Kui õigesti mäletan, siis seetõttu, et oleksin pidanud Piiga ootuse avaldama ja ma ei soovinud seda teha. Igatahes, täiendagem aasta tagaust postitust kõige ajakohasema infoga 🙂

21 juuni 2021 – Rääkisin paar kuud tagasi sellest, et plaanin minna ühele heategevuslikule matkale. Ettevalmistused sujusid ilusti, sain omale vajaliku varustuse tellitud, miinimum annetusumma tuli samuti imelihtsalt kokku pluss tegelikult kogusin mõõdukalt rohkem raha ning veel nädal aega tagasi olin elevil ja entusiastlik mineku osas. Eile aga otsustasin lükata oma osaluse aasta võrra edasi. Tegelikult tahtsin lükata paar nädalat ainult ja leidsin ka sobiva väljakutse, lihtsalt selgus et selle korraldaja on teine organisatsioon ning ma ei saaks oma osalustasu ja kogutud summat üle kanda. Muud sel aastal toimuvad matkad on kas juba väljamüüdud, toimuvad ajavahemikus kui plaanin olla Eestis või pean potensiaalselt isolatsioonis olema või toimuvad liiga hilja sel aastal. Nimelt saab meie pere ühe liikme võrra rikkamaks ning tundus natuke liiga riskantne minna neljandat kuud rasedana 38km kõndima. Miks ma varem ei otsustanud osalust edasi lükata oli seetõttu, et ma miskipärast mäletasin, et tollel matkal oli võimalik valida pooliku või täisdistantsi vahel, kuid selgus, et mäletasin valesti ning ainult täismatkal on võimalik osaleda. Poolik tundus isegi tehtav… Siit edasi hakkasin veel miskit kirjutama, aga no ei suuda mina enam aru saada, mis mul aasta aega tagasi mõttes oli 😀

23 juuni 2022 – kui veel korra eelmisesse aastasse põigata, siis mäletan et olin väga pabinas, kuidas minu toetajad võtavad vastu uudise, et lükkan matkamise aasta võrra edasi. Just pigem ses suhtes, et äkki kaheldakse, kas ma ikka matkal osalen. Teades ennast, siis muidugi plaanisin 2022 matka ära teha, aga enamus annetajaid olid ju kas töökaaslased või pigem peretuttavad, kes mind nii hästi ei tunne. Üllatavalt olid kõik annetajad väga mõistvad ning toetavad, mistõttu olin veelgi enam kindel, et 2022 ma rajale lähen.

Ettevalmistusest niipalju, et 2021 võtsin seda ikkagi palju tõsisemalt. Elasime siis ju teises kandis, kus on rohkem künklike jalutusradu, mis omakorda just sobilikud matkaks ettevalmistusel. Nüüd aga panustasin rohkem igapäevasele jalutamistele Piigaga, mil distantsid olid tavaliselt 7-8km kandis ning alles paaril viimasel nädalal enne väljakutset venisid need tsipake pikemaks kui 10km. Kui ma praegu oma mõttemaailmale tagasi vaatan, pean tunnistama, et eks ma veidike mütsiga lööma läksin. Just ses mõttes, et ma ei osanud arvata, kui väsitav on kolmest mäest üles ja alla ronimine ning pigem maastikuradadel kulgemine. Mulle tundus, et mis see 38km siis ära ei ole kõndida, ma ju kõnnin igapäevaselt, seda siiski asfaltkattega teedel. Ja muidugi unustasin täiesti ära, et seljakott tuleb ju ka tavaariga kaasa ehk lisaraskus, mis võib mõjutada matka läbimist.

Paar päeva enne matka toimumist hakkasin mõtlema ka varustuse kokkupanekule. Ma teadsin, et kõik vajalik on mul niikuinii olemas, tuleb vaid juurde osta snäkke, esmaabiga seonduvat ning seljakott valmis panna. Veel neljapäeval oli mul selline tunne, et ma ei viitsi minna. Miks ma endale sellise vastutuse võtsin? Natuke kadus mott ka sellepärast ära, et mulle endale tundus et teen nö. järelaitamistundi, sest esialgne plaan oli ju matkata ikkagi aasta varem. Isegi tunnistasin kellelegi, et kahetsen üritusele regamist, aga kuna annetused olid laekunud ja olin lubanud matkale minna, ei jäänudki muud üle, kui asi lihtsalt ära teha. Mulle väga meeldis ürituse korralduslik pool, nii ettevalmistuse osas kui ka kogu matka vältel. Näiteks, ei olnud mul aimu ka, mida kõike kaasa võtta seljakotiga, kuid selleks oli korraldajate poolt kokku pandud nimekiri vajalikest asjadest. Võib-olla on kellelegi abi järgnevast nimekirjast, kuid mulle endale rändas selga aluspesu, sokid, pikavarukatega pluus ja selle peale ürituse T-särk ning dressipluus. Jalga läksid pikad retuusid ning matkasaapad, igaks juhuks võtsin kaasa ka tavalised jooksutossud* Vahetult enne rajale asumist panin ka põlvekaitsmed ning mõlema jalalabi välisküljele ümber väikese varba plaastri ennetamaks ville. Seljakotti tulid kaasa tuulekindel jope, müts, vahetussokid, vahetuspluus ja püksid; valuvaigistid, plaastrid, niisked salvakad, päikesekreem ja kätedesopudel; jalutuskepid (mida ei kasutanudki ning praegu nüüd need hoopis ära); veepudel ja snäkid (banaanikrõpsud, pistaatsiapähklid, shokolaadi). Noja siis tavapärane päikseprillid, telefon**, dokument, pangakaart ja sularaha. Veelkord ütlen, et olen ülimalt rahul oma seljakotiga, sest juba aastaid tagasi sain aru, KUI vajalik on, et seljakotil oleks lisarihmad, et kott endale paremini selga saada. Minu puhul annavad rihmad just vajaliku lisatoetuse seljale, et see ei väsiks pikast reisist/raskest kandamist ära.

Laupäeva varahommikul oli äratus 4:40, kiirelt tegin kohvi ja grillvõiku autosõidule kaasa (ainult mina suudan selline plähmerdis olla, et polnud jõudnud võikuga lõpetadagi kui juba kastmerida dressika peal oli) ning panin 5:15 stardipunkti poole ajama. Mul oli kodust toimumispaika kaks tundi autosõitu ning pidin kohal olema 7:20. Kohalejõudes olin veidike pettunud ses mõttes, et eeldasin ürituse olema suurem ning osalejaid ning nende autosid rohkem parkimas näha. Samas, kui ma õigesti mäletan, siis esimesed matkalised said rajale minna juba 6st, seega ei saanudki ju rahvaste tunglemist olla. Andsin enda saamumisest infopunktile teada, kus sain vastutasuks enda numbri, pakkisin kaasa korraldajate poolt pakutava lõuna, kuulasin ära viimased nõuanded ja näpunäited ning 7:50 astusin rajale. Muideks, hästi lahe oli see, et kõik numbrid olid varustatud kiibiga ning need tuli kahes ajavõtupunktis läbipiiksutada, eelkõige seetõttu, et korraldajad teaksid, et osalejad on ikkagi läbinud punktid ning ilmselt kui midagi juhtub, on neil ka info osaleja kohta paremini kättesaadav. Lõunapakk oli samuti muljetavaldav – sai valida kolme erineva sisuga võiku vahel, lisaks võtta juurde krõpsud, magus koogike, šokolaad ning kommikott. Olgem ausad, kui palju sa ikkagi nii pika matka peal sööd, pigem panustad ju vee joomisele. Lõpetuseks pakuti soovijatele ka sooja jooki ning hommikusööki, kuid selle jätsin mina vahele. Olin ju sõites oma kõhu täis tankinud ning lisaks eelmisel õhtul veel süskaritega maiustanud (ehk õhtusöögiks oli samuti grillvõiku ning magusat :D).

Korraldajad andsid osalejatele kaks orienteerumisaega, millest üritada kinni pidada ehk esimesed kontrollpunktis võiks olla hiljemalt 10:30 ja teises 15:30, muus osas olid osalejatel suht vabad käed tempo valimisel. Hea oli see, et mõlemas kontrollpunktis pakuti nii tavalist vett (kes soovis, sai ka siirupit lisada), kui magusaid snäkke ning sooje jooke. Kui esimeses puntkis soovisin mina vaid vett ja soksi, siis teise kontrollpunkti jõudes tahtsin juba sooja teed ja maksimaalselt snäkke 😀 Rada ise oli minu jaoks okei, ses mõttes et kui tavaliselt kõnnitakse seda päripäeva, siis meie kõndisime vastupäeva. Ma ütleks, et see meie vastupäeva variant oli tunduvalt pikarajasõbralikum. Nt oli peale esimese ja viimase mäe vallutamist vaja laskuda küllaltki järsust mäeküljest (vahepeal tuli konkreetselt ronida selg ees nagu redelit tuleksid alla), aga kui oleksime teinud matka päripäeva, oleksid need laskumised olnud esimese ja viimase mäe tõusud. Okei, esimese tõusu oleks ilmselt ära teinud, aga see viimane oleks olnud jõhker. Ikka väga jõhker. Kui mina näiteks esimest laskumist tegin, siis ma ei oleks tahtnud seda tõusu võtta isegi siis, kui päevakavas vaid ühe mäe vallutamine. Rada kulges minu jaoks nii ja naa – esimene jupp kuniks esimese tipuni oli okei, sealt edasi jalutamine esimesse kontrollpunkti venis (mul oli vesi otsakorral, kuid janu suur, seega ootasin seda puntki vägagi). Jalutamine teise mäe tippu kulges ka mõnusalt, kuigi tegin selle suure vea, et sõin kontrollpunktis rohkem kui oleks võinud ja siis mingil hetkel konkreetselt kadus jaks ja pidin pidevalt hingetõmbepause tegema. Teisest mäest teise kontrollpuntki minek läks jällegi üsna libedalt, kuid lõpumiil venis veidi. Teises kontrollpunktis tegin ka pikema istumise, sest jalad olid juba tsipake väsinud ja teadsin, et päris pikk kõndimine on veel ees. Kõige rohkem veniski teisest kontrollpunktis kolmandale mäele matk – esiteks oli see disntantsil pikim vahemaa, teiseks olin juba väss ja kolmandaks ma nägin seda mäetippu, aga see kuramus ei tulnud üldse lähemale 😀 Vot sellel kõndimisel vahetasin ka oma jalanõud ära ning panin jope selga, sest mingi nõme tuul oli tõusnud. Siinkohal on mul jällegi ainult kiidusõnu oma jope kohta, sest elusees poleks ma uskunud, et nii õhuke materjal võib nii hästi vee ja tuule vastu kaitsta. Igatahes, natuke end kirudes (et miks ma selle matka üldse ette võtsin) ja veel rohkem kõiki välistegureid sajatades (anname andeks minu väsimuse ja kaine mõistuse puudumise sel hetkel) ma selle kolmanda tipu lõpuks vallutasin. Tund aega hiljem komberdasin ka üle finišijoone, sest minu jalgade liikumine meenutas tolleks hetkeks kõike muud kui kõndimist 😀

Muidugi olin ma juba järgmisel päeval rahul, et matka ära tegin ning mõtlesin, et millise väljakutse järgmiseks vastu võtta. Ununenud oli kogu viimaste kilomeetrite tusatsemine teemal MITTE-KUNAGI-ENAM 😀 Ja olgem ausad, ega mu füüsilised vaevused nüüd nii hullud ka olnud. Kindlasti aitas kaasa see, et matkaõhtul koju jõudes ligunesin lihtsalt vannis ja see lõdvestas palju lihaseid. Siiski siiski, mõlemad väikesed varbad said suured vesivillid, õlad olid tsipake kanged**, vasaku jala suur varvas on saanud kannatada ja küüne alla ilmus sinikas ning vasakusse labajalga lõi paar päeva hiljem mingi imelik valu, justkui oleks sisemine sinikas seal. Määrisin seda kohta Perskindoliga ning kandsin elastikut ning nüüd on kõik jälle korras. Aga ma ise pelgasin hullemat lihasvalu just reistes, kuid ei miskit. Ja muidugi põlved, kui tänulik ma endale olen, et tuli meelde põlvekaitsmed kaasa võtta ja kohe peale panna. Ma olen kindel, et muidu oleksin finišisse roomanud, sest näiteks vasak jalg hakkas kergelt tundma andma päris lõpus just treppidest alla minnes ja põlve kõverdades. Oleks mul kaitsmed maha jäänud või need alles hiljem peale pannud, ma oleks kindlasti paar pisarat poetanud mingil hetkel.

Kui keegi küsiks, kas ma teeksin midagi sellist uuesti, siis kindlasti, kuid nüüd pigem ikkagi kellegi tuttava jaoks või sellise organisatsiooni nimel, kellega on isiklik kokkupuude. Tegin oma matkast ka videoklipi 🙂

*Jooksutossude kaasavõtmine oli väga hea mõte. Mul oli meeles, et kuigi mu matkasaapad on sisse käidud ja jalas mugavad, siis pikemal distantsil muutuvad nad nö raskeks, jalg väsib ära ja hakkab valutama. Olin päris kindel, et see juhtub ka matka ajal ja tahtsin jätta endale võimaluse rasked jalanõud kergemate vastu vahetada. Umbes 10km enne lõppu ma jalanõud ka ära vahetasin. Oleksin end korralikult maapõhja kirjunud, kui oleksin jäänud varahommikuse hulluse juurde jooksutossud autosse jätta 😀

**nõuanne – kui te lähete üritusele, veenduge et kodust lahkudes on telefonil aku 100% täis. Ja kui plaanite autolaadija kaasa võtta, veenduge et see autos ka töötab. Mina lahkusin kodust telefoniga, mille aku oli 72% peal. Ei osanud ka pabistada, sest plaanisin sõidu ajal aku täis laadida. Sõidul selgus, et laadija ei tööta ning jõudsin üritusele akuga, mis oli täpselt pooltäis. Päris karm, sest plaanisin teha nii pilte kui videoklippe, rääkimata sellest, et KUI midagi juhtub, oleks tore abikutsumiseks töötavat telefoni omada. Mu telefon on juba kaks aastat vana ja aku viimastel kuudel eriliselt jampsima hakanud, seega oli selge, et 50% ei ole kindlasti piisav. Seetõttu panin telefoni kohe lennureziimile eelnevalt Mikut hoiatades, et ilmselt minuga päeva jooksul ühendust ei saa. Lisaks palusin kontrollpunktides luba oma telefoni laadida (too sama juhe, mida autos kasutasin laadimiseks, toimis läpakates) ning imekombel see telefon kestis peaaegu lõpuni. Kustus ta vahetult peale kolmanda mäe vallutamist, mistõttu mõned pildid jäid siiski tegemata. Aga finišis oli mul veidike suurem mure, sest ma ei osanud koju tagasi minna ja GPS ju ka ei töötanud. Õnneks lubati mul telefon jälle laadima panna ning koju ma jõudsin.

**mul oli oma vasaku õlaga mingi eriti suur jama. Nimelt kui olime Poolas ja algas pulmapeo teine päev, tundsin et õlg on selline kange. Just sama tunne, kui oled halvasti maganud ja selline lihasvalu on, et näiteks pea keeramiseks pead ka kogu keha keerama mitte vaid kaela. Noh minul hakkas algul vasak õlg ebamugavustunnet tekitama ja mida päev edasi, seda valusamaks ja ebamugavamaks läks. Määrisin küll salve, panin pipraplaastrit ja proovisin masseerida, kuid ei aidanud. Umbes nädal peale ebamugavustunde tekkimist hakkasin sööma valuvaigisteid, et päeva õhtusse saada. See kõik tipnes sellega, et umbes 4-5 päeva sõin valuvaigisteid iga 4-5 tunni tagant sh ka öösel, sest õlg ei kannatanud üldse olla. Mäletan selgelt ühte hommikut, kui tulin kööki kohvi tegema ja lihtsalt nutsin, sest õlg/kael olid nii valusad ja parakas ei olud veel mõjuma hakanud. Kõige imelikum oli, et see valu rändas ringi – kord oli õlas, siis abaluu peal, siis kaelas, siis jälle abaluu peal. Nagu issjas käis ringi. Asi hakkas vaikselt leevenema hetkeks kui ebamugavustunde tekkimisest oli kaks nädalat saanud. Kuna ma ei tahtnud riskida, et matkal ka mingi jama tekib, panin juba hommikul mõlemale kaela poolele pipraplaastri. Ma ei teagi, kas siis seljakotirihmad masseerisid piisavalt või mis juhtus, aga vasak õlg on tunduvalt parem. Praeguseks lööb mõnel hektel vaikse valu, aga ei midagi hullu. Aga ma suutsin oma kaela parema poole ühel õhtul ära tõmmata kui Noorhärrat tema voodisse viisin. Emad ja nende kandamid ma ütlen 😀