Suurem muudatus

Neli aastat tagasi samal ajal olin ma päris rase juba. Mitte padurase, aga märgatavalt rase 🙂 See ei takistanud mul elamast oma tavapärast elu ning seetõttu sattusin seitse kuud rasedana tüdrukutepeole, mille raames käidi Manchesteris ööklubis. Tänagi sellel õhtul tehtud pilti vaadates tõden, et ma olin ikka päris ponks rase 😀 See must liibuv kleit sobis nagu valatult ning isegi ööklubis ei olnud tantsusoovidega meestest puudust, peamiselt ilmselt seetõttu, et minu kõhtu lihtsalt ei pandud tähele. See selleks. Tollel samal pildil on mul hästi lihtne, kuid armas soeng – heledad õlgadeni juuksed, eest tsipake pikemad ning õhtu jaoks sirgendatud.

Viimased neli aastat olen mitu korda õhates vaadanud seda pilti ja igatsenud just seda lõikust ja tooni. Juhtus ju see, et kuu aega hiljem pärast pildi tegemist käisin ühele eesti tüdrukule Manchesteris salongis juuksemodelliks, kelle peal ta om proovitöö tegi ning sünnitama läksin päris lühikese kanapepu soenguga. Pärast seda otsustasin juuksed uuesti pikaks kasvatada. Kui soovisingi vaheldust, siis mängisin peamiselt värviga, nii olen olnud nii süsimustade, lillade, punaste kui pruunide juustega. Just aasta alguses olin veel suhteliselt lillakas kui otsustasin, et tahan suveks heledaks saada ning otsustasin minna värvipessu. Kuigi kogu protsess kestis 4.5 tundi kui ma õigesti mäletan ja maksis rohkem kui mu tavaline soeng, tundus tulemus esialgu päris ok. Juuksur isegi ütles, et kui tahan võin varsti juba heledaid triipe tulla tegema, kuid mina otsustasin lasta juustel olla natuke aega, oli näha et värvipesu oli siiski natuke kahjustanud neid.

Kuid siis tuli koroona, kõik salongid suleti ning mina ei saanud enne juuksurisse kui alles juulis Eestis olles. Siis lasingi endale heledad triibud teha ning lõikasin ka juukse otsi. Korra oli mõte, et lõikaks rohkem, kuid mõtlesin ringi. Nüüd kerime ajas kaks kuud edasi ja mul oli sõna otseses mõttes kopp ees oma juustest. Kui nad olid lahti, olid nad igal pool ees, kui nad olid hobusesabas, olid nad igal pool ees, kui nad oli punutud patsi, oli patsiots ikka igal pool ees 😀 Ehk peamine viis, kuidas ma neid kandsin, oli selline sasipundarkrunn, et nad oleks maksimaalselt kinni ja eest ära. Tavaliselt ju pikkade juuste omanikud kannavad neid päris palju lahtiselt, et oleks nende ilu näha, mind nad lihtsalt ärritasid. Ja hoidku selle eest kui oli vaja end natuke lille lüüa, siis mina tegin ikkagi midagi lihtsalt, sest nagu ma ei ole suur meikija, ei ole ma ka suur lokitaja. Jah mul on atribuutika olemas ja kui keegi tahab mulle lokke keerata palun, aga ise ma ei suuda jännata. Lisaks ei olnud ma rahul värviga, mulle jäi mulje pigem kollakast kui heledast toonist ja noh, mul on kiuks et kui hele siis hele, mitte kollane 😀 Ma arvan, et juhtus lihtsalt see, et oma juus mõjutas neid heledaid triipe nii palju, et kollakas toon muutus läbivaks. Lõpetuseks, tänu värvipesule aasta algul, sain aru, et mu juuksed on ikka korralikult surnud ja kahused. Ei olnud enam jälgegi sellest siidisusest ja mõnusast libedusest, kõik oli üks suur sasipundar, mida oli raske kammida. Proovisin erinevaid maske ja vahendeid, kuid miski ei muutnud olukorda paremaks. Seega oli vaja muutust.

Eile pärastlõunaks oli mul aeg ühes salongis, mida Miku õed soovitasid. Mikule ma isegi ei öelnud, et lähen juuksurisse, vaid eelmine õhtu nii jutu sees kurtsin, et mul on juustest kopp ees ja tahaks midagi uut. Ma tean, et talle väga meeldis too lühike soeng ning aja paningi kirja selle sooviga. Muidugi kodust väljudes ja isegi salongi jõudes ei olnud ma veel 100% kindel, kas ikka lõikan juuksed maha, variant oleks olnud tsipake lühemaks ja eest järku ning kohendada värvi. Kuid juuksuriga nõupidades arvas tema ka, et lühike soeng sobiks hästi ning soovitas just seda. Nii lõigi ta käärid kohe sisse, sest ei olnud ju mõtet värvi raisata juuste otste toonimisele. Ma muidugi magasin selle hetke maha, kui juuksed olid lõigatud ja põrandal, ilmselt oli see päris korralik hunnik 😀

Aeg läks iseenesest kiiresti ning kaks ja pool tundi hiljem jalutasin salongist välja, ise mega rahul. Ma küll pelgasin, et nii kui juuksed lõigatud, hakkan seda kahetsema, kuid midagi sellist ei juhtunud. Mul oli nii mõnus ja kerge tunne ja ma tundsin end jälle ilusana. Saatsin sõbrantsidele ja perele pilte ning nii mitmedki ütlesin, et hele toon sobib mulle palju paremini. Ainuke asi, mis ma nüüd mõtlen, on see, et kuidas ma dušši all käin nii, et juuksed märjaks ei saa … muidu oli hea need krunni panna pealaele. Pseudoprobleemid eksole 😀

PS! Panen Instagrami kontole mõned enne ja pärast pildid ka 🙂

TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Kukkur muutus veelgi kergemaks

Eelmise nädala reede ei olnud just kõige roosilisem. Aga öeldakse, et halvad uudised tulevad ikka kolme kaupa ja noh me saime selle kolmiku ühel päeval kätte, vast nüüd natuke aega asjad jälle laabuvad 😀

Esmalt viisime hommikul Miku tööauto parandusse. Sellel oli mitu nädalat tagasi mingi krigin tekkinud kui käivitada. Siis, kui mootor juba soojaks oli läinud, krigin kadus. Mikul oli ettekujutus, mis see olla võiks ja mida vahetada vaja, kuid ise ta seda teha ei saanud. Seega käis ta siia kolides mitmes kohalikus töökojas, kus lubati auto üle vaadata, kuid asjad tegelikult nagu ei sujunud, lihtsalt tundus et keegi ei olnud huvitatud selle töö tegemisest. Nii broneeris ta lõpus autole aja naaberküla töökotta. Teadsime ette, et parandus läheb umbes 100 naela, mis oli aktepteeritav summa. Arvestades, et auto ise on healjuhul 1500 naela väärt, siis ega väga palju pole ka remondile mõtet kulutada. Paar tundi hiljem saime telefonikõne, et auto on valmis – jupp vahetati ära, krigin ei ole kadunud, vaid isegi natuke valjem ja aitäh et meile 100 naela jätsite :S Kui Miku küsis, et mis siis lahti võib olla, et krigiseb edasi, siis pakuti variante küll, kuid selle korda tegemine maksaks juba umbes 500 naela … No vaatame seda asja veel. Ühesõnaga olime 100 naela võrra vaesemad ning murekoorma võrra rikkamad

Teiseks läks katki meie pereauto, millega mina enamusaega sõidan või siis teeme pikemaid sõite sellega. Miku pidi eelmisel nädalal käima uue töökoha asjus pabereid ajamas, mitte siin kuskil lähedal, vaid ikka Manchesteri kandis 😀 Tagasiteel olles helistas mulle, et auto rool võbiseb imelikult. Ta oli küll peatunud teeääres, et äkki on rehv katki läinud, kuid väline vaatlus ei tuvastanud miskit. Istus rooli tagasi ning vahelduva eduga võbisemine jätkus, eriti kui automootor oli soojaks läinud. Pidurite kasutamisel võbisemine kas kadus või muutus hullemaks. Ta proovis auto küll kuhugi töökotta ülevaatamisele viia, kuid hetkel on kõik töökojad suhteliselt pungil (kuna vahepeal oli ju kõik suletud ning autode remontimine lükkus kaugesse tulevikku) ja mitte keegi ei suutnud pisikest kontrolli vahele võtta. Samas arvas Miku, et midagi hullu ei ole ja vast saame ikka nädalavahetusse planeeritud vana kodukandi külastuse terve perega siiski ette võtta. Reedel viis ta mind rongijaama, mis asub meist pooletunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes ja autost välja astudes tungis meile ninna kohutav hais, oli aru saada, et miskit on korralikult katki. Juhipoolne esiratas oli aga nii kuum, et kohe oli kuum. Reaalselt tekkis meil tunne, et see võib põlema minna, mistõttu valasime autos olnud joogivee jahutuseks rehvi peale. Miku liipas autoga aeglaselt vanemate juurde, et sealses töökojas parandusaeg saada. Me juba värisesime ette, et KUI suure arve me töökojast saame.*

Ja kolmandaks, see Miku uus töökoht. No ta pidi esmaspäeval alustama, kuid suurte objektide puhul on kohustuslik, et uued tulijad läbivad ehitusplatsi ja ohutusnõudeid tutvustava sissejuhatava koolituse (inglise keeles induction). Enne sind lihtsalt ei lubata tööle. Tänu koroonale on aga vastavad grupid limiteeritud 8le osalejale ning kuigi päevas tehakse mitu sessiooni, siis esmaspäevaks olid kõik grupid täis. Nagu ka kolmapäevaks. Ehk tema algus uuel positisoonil lükkus vähemalt nädala edasi. Ma ilmselt ei pea mainima, et vanas kohas ta enam ei tööta!

Seega reedel oli mingi hetk olukord, kus kumbki meie autodest ei olnud sõidukorras ja me juba olime kulutanud või kulutamas oma säästusid. Lisaks ei olnud ka uus sissetulek kinnitatud. Õnneks saime Miku auto piisavalt korda ja sõidud sõidetud, sest mingi hetk oli ta juba minemas meile nädalavahetuseks autot rentima. Muidugi oleks olnud lahendus laenata vanemate autot, mille vastu neil midagi ei olnud … ainult et see auto oli ka laupäevaks töökotta broneeritud 😀

*Otsustasime, et laseme auto korda teha töökojas, mida Miku vanemad kasutavad ja julgevad soovitada. Uute elanikena ei tea ju kunagi, kes on aus ning kes üritab naha üle kõrvade tõmmata, rääkimata töökvaliteedist. Saime aja täna hommikuks ning nagu Miku arvas, siis oli pidurisadul tollel juhipoolsel esirehvil kinni kiilunud. Jep, ma just guugeldasin sõna “caliper”. Üllatuslikult ei lähegi parandus nii palju maksma kui pelgasime. Natukenegi häid uudiseid ka 🙂

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀

Me kolime, jälle vol. 3

Esmaspäeval, 17 augusti hommikul, viisime kõigepealt rendikaubiku tagasi. Pühapäeval Wiganis olles avastasime, et hüdraulikaõli lekib korralikult ning näitasime seda ka rendifirmale, kes tegi meile veidike soodustust. Õige kah, sest kui esialgu auto renditud sai, siis jäi segaseks, mille eest me maksame. Ehk meie saime aru, et meil on rendihind, millele lisandub miilitasu iga rohkem sõidetud miili eest, tasuta miile oli kokku 200. Kuna edasi-tagasi sõit Wiganisse on u 230 miili, siis ei tundunud lisatasu 9 penni per miil üldse hull. Auto kättesaamisel selgus, et peame ka kütuse eest eraldi maksma (mingil põhjusel oli Miku kindel, et see on juba rendihinnas sees), mistõttu läks rendihind päris kõrgeks, tegime ju veel lisareisi Wiganisse. Õnneks oli rendifirma mõistlik ja ei küsinud lisamiilide tasu just tänu õlilekke tekkele, seega säästsime u 50 naela. Rent ise oli 190 naela nädalavahetuse eest plus u 150 naela kahe paagi kütus. Lohutasime endid sellega, et me ei kolinud ju ühe küla või maakonna raames, me kolisime pm läänerannikult idarannikule.

Edasi viisime Noorhärra vanavanemate juurde, kes olid ametis pakkimisega. Ega me pikalt lobisenudki, vaid võtsime suuna Wiganisse, sedakorda oma autoga. Tahtsime Wigani kohaga kõik ära lõpetada, et saaksime siis keskenduda uue kodu korda tegemisele. Jõudsimegi umbes üheks kohale, veetsime paar tundi koristades, natuke putitades ja värvides ning olime poole neljaks valmis koha üle andma. Meil oli vana koha omanikuga väga vedanud, sest tegu oli hästi mõistliku ja abivalmi inimesega. Tegime kiire tiiru maja peal, aias ja garaazis, ta oli väga rahul kuidas maja välja nägi ning lubas kogu tagasiraha tagasi kanda. See oli meie jaoks väga hea uudis, sest me arvasime, et ta natuke ikkagi jätab endale ka, põhjusega muidugi 🙂 Edasi läks Miku ühe paljudest ammu kokkulepitud tatooseansile ning mina veetsin niikaua aega sõbranna juures. Sedakorda tuulasin tema riietes, sest oli tema teinud korraliku garderoobipuhastuse ja mina sain nii mõndagi uut enda garderoobi. Miku seanss venis tsipake pikemaks, seega sõin sõbrantsi juures veel õhtustki ning lõpuks hakkasime tagasi sõitma. Hästi mõnna oli pimedas tagasi sõita, vähe autosid ja meil mõnus muss taustaks. Tegime ka mitmeid bensukapeatusi, nii et lõpuks võttis kojusõit 3 tundi.*

Teisipäeval oli peamine eesmärk minna Ikeasse kuhu minekul Miku õde meiega liitus. Muidugi ei saanud me kohe hommikul minema, sest avastasime kodutänavast pisikese pudi-padi poe, mis müüb erinevaid remondiga seotud asju ja aia- ning tööriistakaupa. Nii läksimegi seda poodi kõigepealt uudistama. Külastus oli edukas, kuna väljusime värvipoti ja pintslitega, lisaks saime tehtud lisavõtmed minule. Lõpuks võtsime suuna Ikea poole, mis asub hea tunniaja kaugusel. Ses suhtes oli Wiganis meie elukoht mugavam, kuna Ikeasse oli selline 20 mintsa sõitu ja kõik muud lemmikpoed samuti ligidal. Nüüd asuvad need pigem kaugemal ja peab natukene plaanima sinna minekut ja kindlasti tegema ostunimekirja. Niipea, kui olime endid ära parkinud, saime aru, et äkki oleks pidanud selle külastuse tulevikku lükkama. Teate ju küll, koroona ja distantsihoidmine tähendab üldjuhul seda, et suuremate ja populaarsete poodide uksetaga lookleb korralik järts sissesaamiseks 😀 Nii ka Ikeasse. Kuna aga seljataga oli üle tunni sõitu, siis ei tahtnud me niisama kohe tagasiteele endid ka pöörata. Läksime järtsu ja saime suhteliselt kiiresti sisse. Ikeas sees oli nagu ikka tavapärane ülerahvastatus ja rahulikust vaatamisest teistest eemale hoides ei tulnud eriti midagi välja. Ja need kuramuse maskid, mida igas poes kandma peab, on niiiii ahistavad. Õnneks oli diivanite osakond suhteliselt alguses ja saime rahulikult seal ringi vaadata. Lausa nii rahulikult, et veetsime enamuse oma paaritunnisest külastusajast just seal. Njaaa, diivani saamine oli selline “vahva” lugu, et väärib eraldi postitust. Lõpuks, kui sealt liikuma saime, oli meie mõlema soov lihtsalt välja pääseda. Saime siiski ka minu kontoritooli, kuid muude asjade vaatamine jäi seekord ära. Koju jõudsime pärastlõunal ja tundsime, et päev oli täitsa raisku läinud, sest päris edukalt Ikea külastus ei lõpenud. Siiski võtsin mina ette veel sahvri värskendusvärvimise ja jõudsin lahtipakkida vannitoa kastid. Kuid see oli kõik. Otsustasime, et kolmapäeval ei liigu me kuhugi, sest 4 päeva autodes istumist oli jätnud paraja istmemaigu suhu ja ei olnud me tegelikult maja sättimisega kuhugi järjele jõudnud.

Kolmapäev oli sättimise suhtes kõige edukam. Ma olin juba kaheksast allkorrusel söögitoa laagrit lahtipakkimas ning paari tunniga sai see tehtud. Võimalik, et oleks juba eelmisel õhtulgi teinud, kuid sahver kuivas ja mul oli palju asju just sinna vaja ära paigutada. Igatahes, peale söögituba tegime korda ka elutoa ning sorteerisime kõik asjad maja peal ära nii, et aeda tekkis hunnik prügimäele viimiseks**. Lisaks on meil sel korral vedanud panipaigaga, mis asub küll teisel korrusel ja kuhu ma alguses mõtlesin pisikese riidekapi ehitada, kuid lõpuks läks see tuugalt täis just neid asju, mida ilmselt meil hetkel vaja ei lähe. Jällegi pisike kokkuhoid, sest alternatiiviks oleks olnud eraldi panipaiga rentimine, mis jällegi oleks selline 50 naela kuus lisakulu. Pärastlõunaks oli meie jaks otsas ning otsustasime endid eduka päeva puhul premeerida pubikülastusega. Muidugi pärast seda, kui prügimäe tretid olid tehtud, sest ega me siis ühe sõiduga piirdunud 😀

Neljapäeva hommikul külastasime kohalikku teiseringipoodi ning saime nii minu kui Noorhärra riiete jaoks kummutid. Esialgu oli mõte, et ostame uued Ikeast, kuid siis otsustasime kulud ikkagi koomale tõmmata ning saime hea lahenduse just sealt poest. No minu arust on hea lahendus saada kaks kummutit ja transpordi 30 naelaga, Ikeas oleks selle raha eest saanud pool kummutit. Meil ju siiski on plaanis järgmine aasta oma koju kolida ja selleks hetkeks on Noorhärra juba nii suur, et võiks talle narivoodi osta, midagi sellist kus voodi on üleval ja selle all on laud või kapp vms. Kas ka kummutit siis vaja läheks, oleks küsimärk. Veel käisime The Range’s sisustusasju toomas. Kunagi rääkisin, et see on üks mu lemmikuid poode, sest sealt tõesti võib leida kõik vajalikku majja. Muidugi mitte parima kvaliteediga, kuid kõik on olemas. Nii tulid meiega kaasa kaks vaipa esikusse ja üks kööki, uued kardinad elutuppa, piprataim söögilauale, uued supikausid ning võitoos ja ilmselt pisikest nipet-näpet veel. Kuna ilm oli mega ilus, siis käisime ka Saltburnis jalutamas, et kogeda seda kõike, mis oli üheks põhjuseks kolimisel – meeletult ilus loodus ja rannajoon. Ja samas laadisime akusid, et veidikegi puhata ka puhkuse nädalal. Õhtul käisin veel kohalikus poes kapivärskendajaid ostmas, sest ühel kummutil oli korralik kopitanud hais juures, kuid praeguseks tundub ka see lahtunud olevat. Hilised õhtutunnid veetsin enda riideid sorteerides ja meie magamistuba möbleerides ning tegin Noorhärra toa korda va tema riided.***

Reede hommikuks jäigi veel korrastada Noorhärra kummut ning üleüldiselt maja korda seada. Lisaks lubasime endile lebotamist, kuna meie laps oli tagasi tulemas ja ega me ju olnudki eriti puhata saanud. Tegelikult me pingutasime korralikult, et maja reedeks korras oleks, seda just Noorhärra jaoks. Õnneks me ei pidanud pettuma, sest too oli sillas juba sellest, et elutoas olid tema mänguasjad korralikult näha. See, et kogu maja oli korras, lisas ainult rõõmu tema olekusse. Õhtul käisid sipsti külas ka Miku vanemad, kel oli hea meel näha, et maja oli läbi teinud korraliku muutuse. Nägid ju nemad seda viimati vahetult pärast asjade ära toomist, kui kõikjal valitses vaid segadus.

Nädalavahetuse võtsime vabamalt ses osas, et laupäeval käis Miku õde oma lapsega meil külas, samuti käisime kohalikus rannas jalutamas. Pühapäeval tegime perekondliku väljasõidu Whitbysse, kus oli muidugi palju rahvast, kuid proovisime siiski teiste seljas mitte elada. Pühapäeva õhtul sättisin ka kontoritoa lõpuks paika, sest esmaspäevast hakkas mul jälle töö. Noorhärra oli muidugi abiks, sest ega siis ema oska ju kontoritooli ise kokku panna 😀 Aga vähemalt pühapäeva õhtuks oli tunne, et oleme nüüd endid sisse seadnud, võttis küll rohkem kui nädal kogu see kolimine, kuid selleks korraks see tehtud sai 🙂 Ja tänan ei, ma lähiajal küll uuesti kolida ei sooviks …

*Kohalejõudes saime mõnusa shoki osaliseks, uue kodu võtmed olid kadunud 😀 Ma olin kindel, et panin need hommikul autosse keskkonsooli, et need oleksid kindlas kohas. Pigem keskendusin, et  vana koha mõlemad võtmed kindlasti kaasas oleksid. Öösel maja ees peatudes ei olnud võtmed keskkonsoolis. Ei olnud ka kindalaekas ega minu seljakotis, mille mitu korda läbiotsisin. Nõme oli see, et me ei olnud jõudnud veel varuvõtmeid teha ning Miku tööauto võtmed olid samuti selles kimbus. Õnneks me kumbki eriti närvi ei läinud, sest no mida sa närvitsed öösel keset tänavat, võtmeid see ju välja ei too. Lõpuks panin telefonil taskulambi tööle ja leidsin võtmed autosalongi salakohast ehk esipaneeli taga (kus peal on raadio ja muud nupud) on selline eraldi kohake, kus asju hoida. Võtmed oli seal hoopis. 

**Seekordsel lahtipakkimisel avastain, et mul oli vetsupaberirulle igale poole topitud 😀 Loogiline ju oleks, et vetsupaber on seotud vetsuga, mis tavaliselt on vannitoaga samas ruumis ehk vetsupaberirullid oleksid vannitoa kastis. Aga ei, ma leidsin neid rulle igasugustest kastidest. Alguses võttis muigama, siis naerma, kuid lõpuks juba tekkis väike trots, et kui palju suudab üks inimene vetsupaberirulle üksikult erinevate kastide vahel ära jagada 😀

***Mingi teema on nende hiliste õhtutundidega. Kui normaalne inimene on selleks hetkeks väss, võib-olla et minagi, ja pigem lebotaks diivanil, siis minul tuleb tegutsemistuhin sisse. Kui oleks saanud, siis ilmselt oleksin poole ööni mööbeldanud, aga eks ma ikka arvestasin kaaselaniku sooviga magada ka 😀

 

Me kolime, jälle vol. 2

No parem oleks vist kui ma panen kirja meie viimase paarinädala tegemised, sest muidu läheb endal ka meelest, milliseks saagaks kogu kolimine kujunes ja noh, siinne vaikus kestaks liiga kaua. Ühesõnaga, jäin oma viimase postitusega sinna pidama, et meid ootas ees nädalavahetus uue kodu kandis ning seal hulgas ka uue kodu külastus. Ma olin veidike ärevil ses osas, et esialgne plaan nägi ette, et sõidame Borokanti reede õhtul, jätame Noorhärra vanavanematega ning ööbime ise uues kodus ehk ma näeksin uut kohta pimedal ajal. Juhtus aga nii, et tsill tagaaias oli liiga mõnus, et kuhugi sõitma hakata ja nii jäime kõik hoopis Miku vanemate juurde ööseks. Hommikul oli meil mõnusalt aega ja valgust (!) uue kohaga tutvuda ning samuti jalutasime uues kodukülas ringi. Minu muljed olid ainult positiivsed ja muutusid aina paremaks. Köögipõrand ei tundunudki nii hull, sest meile oli juba antud luba see ülevärvida ning punase koridoripõrand katmiseks plaanisin juba vaipa osta. Tegelikult oligi kogu majake mõnusalt kodune, et ma ei kahelnud hetkekski, kas mulle hakkab seal elamine meeldima või ja. Boonusena avastasin, et meil on kohe ümber nurga üks hästi armas kodukootud kohvik ning muidugi kõik inimesed, kellega kohtusime, megasõbralikud. Nii lahkusimegi Borost kerge südamega, sest ma enam ei kartnud absull kolimist*.

Seega, eelmise nädala tööpäevad (10-16 august) mööduski minul peaasjalikult taktis Noorhärra hoidu – kodus töötamine – Noorhärra koju, söök ja mäng – Noorhärra magama – pakkimine ning koristamine. Jäi ju kokkupakkimine kõik minu õlule, sest Miku oli Borokandis tööl. Õnneks mul vedas, et üks sõbranna oli just kolinud ning tal oli kaste üle. Lisaks olin ise jõudnud ühe portsu Amazonist tellida ning sama sõbranna sai enda töö juurest tuua nii palju kaste juurde kui vaja oli. Ma ei taha küll kiidelda, kuid reede õhtuks olid mul enamus asju koos ja valmis äraviimiseks, laupäeva hommikuks jäidki vaid minu riided, vannitoa asjad ja viimased nõud köögis kokku panna. Nii jõudsime Noorhärraga isegi veel prügimäele sõita, sest Miku pidi alles 12 paiku kolimisautoga jõudma. Mul oli veel plaanis kõik seinaklepsud Noorhärra toast maha võtta, et viimasel koristusel ja üleandmispäeval vähem asju teha oleks, kui selgus, et meie abilised ja Miku olid tund aega varem kohal.

Kogu kodinate peale laadimine võttis aega umbes kaks tundi ehk peaasjalikult kõik mööbel ning enamus kaste majast läksid kolimisautosse. Lisaks panin asju meie autosse ning abilised panid enda kaubiku ka täis. Poole laadimise peal selgus siiski, et meil on neid asju veidike liiga palju kogunenud viimaste aastatega ning seetõttu ootas mind ja Mikut ees plaaniväline lisareis pühapäeval, et viimased asjad ära tuua. Ilmselt seda ei oleks juhtunud kui A) mul oleks olnud nädala sees rohkem aega sorteerida, mida kaasa võtta ja mida mitte ning B) kui Miku oleks saanud oma lubadega suurema kaubiku rentida. No aga mis sa teed onju, järelejäänud asjad ei oleks meie autosse mahtunud ning paratamatult jäi maha asju, mis äraviskamisele siiski ei kuulunud, nagu söögilaud, aiamööbel, Noorhärra liivakast**

Pärast kahte tundi korralikku tööd, võtsime suuna Borokanti. Ma isegi jõudsin juba hinges hõisata, et juhei … asjad sujuvad, kui sain aru, et kogu see laar tuleb ju maha ka laadida 😀 Tegelikult ei olnud mahalaadimine nii hull, see läkski kiiremini, sest Miku ja ta isa lihtsalt andsid hagu kuniks kaubik tühi oli. Mina tühjendasin niikaua meie auto ja proovisin asju natuke sättida, et oleks rohkem ruumi majas liikuda. Eks ma natuke aitasin kaste ka vedada, aga mingi hetk oli selge, et ma pigem olen ees ja segan kui aitan mehi 😀 Asjad majas, läks Miku isa koju puhkama, Miku ema jäi Noorhärrat lõbustama ja meid ootas ees voodite paika panek. Oli selge, et millekski muuks meil enam jaksu ei ole, kuid magama pidime ometigi. Laupäeva õhtul sõitsime veel Miku vanemate juurde sööma, sest meie majas ei olnud võimalik midagi üles leida ja ega olnud meil aega ka kuskil poes käia.

Pühapäeval viisime Noorhärra päris varakult vanemate juurde ning suundusime ise Wiganisse tagasi. Kõigepealt korjasime sõbranna juurest peale kirjutuslaua, sest mul on ju vaja kodus oma kontorinurk üles seada ning muidu oleksime pidanud hakkama uut lauda ostma, nüüd saime aga kulusid veidike kontrolli all hoida. Edasi sõitsime vanasse kohta ja laadisime viimased asjad tunniga peale. Käisime veel kohalikus poes, et osta õhtuks mõned pitsad ja Noorhärrale natukene uusi riideid, sest teda ootas ees puhkusereis vanavanematega. Põhimõtteliselt läks meil terve päev Wiganis käigu peale, sest uue ja vana kodu vaheline distants on selline korralik 2.5 tundi sõitu, üks ots. Olime just lõpetamas kaubiku tühjendamist, kui natuke tusane Noorhärra koju toodi, kuid eks tema jaoks oli ka natuke arusaamatu kogu kolimise kontseptsioon. Näiteks oli ta Miku emale öelnud, et ta ei taha koju minna, kuna tema kogu on katki (ehk segamini). Pühapäeva õhtul me eriti midagi lahtipakkida ei jõudnud, sest olime suht läbi kahest kolimisreisist ning lisaks pidin ju Noorhärra kohvri kokku panema. Ja muidugi see ahastus ja lootusetuse tunne, KUI palju toimetamist meid ees ootas. Meie söögituba oli transformeerunud tuugalt täis topitud laoruumiks, lisaks olid kastid igas toas, mitte midagi üles ei leidnud ning armas koduke mereläheduses tundus olevat unistus valgusaastate kaugusel.

… JÄTKUB

*Miku tuli meiega Wiganisse tagasi, kuna tema motikas oli veel vanas kohas ning see oli vaja saada uude kohta enne kolimist. Kolimise plaanisime teha niimoodi, et Miku rendib Borokandist kaubiku ning lisaks tulevad appi tema vanemad oma Berlinksiga ning samuti mahutab meie auto natuke asju. Ehk tahtsime asjad ühe reisiga uude kohta saada ning motika oleks lihtsalt vajalikku ruumi ära võtnud.

**Oh see Noorhärra. Kui liivakast tellitud sai, siis ostsin kohe juurde ka alus- ning pealiskatte, et vältida liiva ärauhtumist kastist ning naabrikassi roojamist puhtas liivas. Mille peale ma EI TULNUD, oli see, et Noorhärrale hakkab meeldima just märja liivaga mängimine ning et ta võtab kas oma ämbrikesse ja tassib sulistamiseks pandud kausist vee liivakasti või konkreetselt laseb voolikust liivakasti vett. Kuna mina aga olin ju aluskatte pannud, siis ei imbunud see vesi mitte kuhugi, vaid jäi liivakasti pidama. Igatahes, mitu nädalat enne kolimist oli meie liiv totaalselt märg ja mingi trikk seda kuivatada ei suutnud, sest iga jumala kord kui liivakast lahti oli, suutis Noorhärra vett juurde lisada :S Nii saigi Miku ema Noorhärraga kolimispäeval korraliku trenni liivakühveldamise näol, sest elusees ei oleks me jõudnud liivakasti autosse vedida, kui seal on a la 75kg liiva, mis on märg a ka veelgi raskem. Etteruttavalt ütlen, et see liiv jõudis lõpuks Borokandis prügimäele, sest meil ei oleks olnud võimalust seda kuivatada, sest Noorhärra liivakasti jaoks hetkel meil ruumi ei ole, ja no ma ei tea … hallitanud liiva nagu ka ei anna lapsele mängimiseks.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Hästi hoitud saladus, peaaegu*

Alustasin selle postituse kirjutamisega 16. juunil, kuid avaldan alles nüüd. Eks saate arugi miks 🙂 

Ma olen lihtsalt sillas sellest, KUI palju võimalusi annab internet distantsilt asjade korraldamiseks. Ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ei anna üldse võrreldagi aastaga 2002/2003, kui olin aasta Rootsis ning ainuke suhtlemisvõimalus vanematega oli igapühapäevane tunniajane tavatelefonikõne või harvad e-kirjad. Igatahes, üks põhjus, miks ma juulis kindlasti Eestisse tahtsin jõuda, oli väga hea sõbranna pulm. Ta oli seda planeerinud kaua ja korralikult ning teades, kui põhjalik ta on, siis olid meie ootused pulmadeks kõrged. Pettuma me ei pidanud. Aga teatavasti korraldatakse pruudile sõbrannade poolt tüdrukuteõhtu ning seda tegime ka meie.

Panen siinkohal kirja enda mõtted ja tähelepanekut, sest minu jaoks oli see esimene kord  midagi nii suurelt korraldada. Ma küll ei tahtnud üheks eestvedajaks saada, sest seoses koroona levikuga ei olnud ma kindel kas ise üldse osaledagi saan, mistõttu ei tundunud paslik oma mõtete pealesurumine õige. Ometi läksid asjad kuidagi seda rada, et üheks põhikorraldajaks ma sain …

  1. Varu piisavalt aega – meie planeerimine algas juba jaanuaris ehk umbes pool aastat varem kui üritus toimus. Enne kutse kättesaamist tegelikult nagu ei tulnudki selle peale, et võiks midagi planeerima hakata. Jaanuaris uurisime peiult välja külaliste nimekirja ning kaasasime arutellu enamus naiskülalisi, kes pruudiga ühel või teisel viisil seotud olid. Kokku sai meid ligi 20 inimest, seega julgen siinkohal tunnistada, et tol hetkel olin mina pigem skeptiline, et kuidas me nii suure pundiga suudame konsensusele jõuda ja oma ideed ellu viia. Eriti kui on ideid palju ja erinevaid.
  2. Suhtlus kanal  – esimesena tuleks ilmselt teha kuhugi grupivestlus või luua eraldi grupp feissaris, kus iganes saab maksimaalne arv inimesi koonduda. Meil oli kõigil olemas feissari konto, vaid ühe inimesega suheldi eraldi ning see ei valmistanud üldse mingeid probleeme. Kui on väiksem grupp korraldajaid, siis ilmselt oleks efektiivne teha eraldi kokkusaamine. Meie pundis oli inimesi neljast erinevast riigist, seega veebis suhtlemine oli ainuke variant. Ühe hea lükkena tegime kohe google doci pulmafaili ning sinna erinevad lehed vastavalt temaatikale. Näiteks oli meil üks leht vaid finantsidele, teine ajakavale, kolmas tegevustele jne. Meie jaoks ülimalt vajalik baasdokument, mis tegi elu megalihtsaks.
  3. Kuupäev – selle osas tuleks mõelda, et KUI suure üllatusena pruudile pidu korraldada tahate. Meie tahtsime, et üllatus oleks maksimaalne, mistõttu arutasime ka võimalust teha pidu paar kuud enne pulmi. Kuid lõpuks jäime ikkagi selle juurde, et korraldada pidu nädal enne pulmi. Lihtsalt sel kuupäeval sai maksimaalselt inimesi osaleda. Kuna pruut oli ikkagi kindel, et midagi toimub ja peo toimumise võimalused aina vähenesid, siis eks ta oskas meid tegelikult ka oodata. Samas tegevused ise olid kõik üllatus talle. Mingi hetk küll arutasime teha nii pruudile kui peiule pidu samal päeval ja nii, et mõlemad arvavad, et teisel on pidu, kuid see idee jäi lõpuks soiku.
  4. Osalustasu ja osalejad – koos pruudiga oli lõpuks osalejaid 15 ning osalustasuks leppisime kokku 50 eurot per nägu. Mainin siinkohal, et mitmedki inimesed panustasid suurema summaga, kas siis andsidki raha juurde või võtsin mõned kulutused enda kanda või mõlemat, sest meil tekkis erinevaid ideid ja ei tahtnud nagu millestki loobuda ka. Kuna nii meie, kuid eriti pruudi jaoks oli oluline, et osalejaid oleks maksimaalselt ning osalustasu ei tohiks saada takistuseks, olime siin osas ka paindlikud.
  5. Staap – kuna meie pidu toimus Tallinnas ja ei olnud meil plaaniski pruuti öösel koju lasta, siis vajasime kesklinnas kohta, kus koguneda, tšillida ning ka ööbida. Lisaks nägi meie ajakava ette tegevusi pigem siseruumides, seega staap oli vajalik leida. Hotellid oleks olnud mega kallid ning kellelgi osalejatest ei olnud vaba korterit pakkuda. Nii võtsin abiks AirBnB. Meie põhikriteerium oli, et asukoht oleks pigem kesklinnas, samuti ei tohiks koht olla megakallis ja et mahutaks mõned inimesed ööbima. Leidsime ülivahva korteri Viru Keskuse lähedal, mis sobis meile ideaalselt.** Mida ma kindlasti soovitaks, on AirBnB kaudu suhelda omanikuga, kuna enamikel korteritel on kohe kirjas tingimus, et peod on keelatud. Minu esialgses valikus oli 8 korterit ning täpselt pooled ütlesid siiski EI ka tüdrukutepeole. Teised pool olid nõus kuniks me naabreid ei häiri. Üks soovis lisatasu kuna nelja ööbija asemel oli meil 15 inimest tulemas, missest et ööbima oleks vaid neli inimest jäänud. Ehk minu soovitus on olla kohe algusest peale aus ning mitte jokitada.
  6. Söögid ja joogid – esimese ajakava kohaselt pidi pruut otse staapi tulema, kust oleksime liikunud paariks tunniks linna peale, et jälle tagasi staapi tulla, mistõttu plaanisime teha alustuseks kerge snäkilaua ning õhtul tellida midagi Woltist. Siis aga muutus ajakava ning kuna meil oli mitu toidutalumatusega inimest, said suurem osa söökidest tellitud Usin OÜ’st, mis asub Keilas, kuid tõid meile asjad Tallinnasse ära. Mina tõin juurde juustuvaliku, üks pruudi sõbranna tegi ise tordi ning teine tuli kohale makroonidega. Jookidega juhtus nii, mingi osa tõi üks osaleja, kel oli jäänud varusid keldrisse seisma. Juurde ostsime Martini Astit, kuna mäletasime, et see on pruudi viimase aja eelistus. Tegelikult otsustas ta hoopis rummkoola kasuks terve õhtu jooksul 😀 Ja lõpuks tõi igaüks veel midagi, mida soovis. Mittealkohoolsena tegime erinevaid maitseveesid.
  7. Dekoratsioonid – meie plaan oli staap ikkagi korralikult ära kaunistada ning kõige mõtekam nii rahaliselt kui ajaliselt oli minul tellida UK Amazonist asjad, sest kuna mul on Prime konto, siis tulid asjad päris kiirelt. Kaunistamiseks sai tellitud õhupalli-ja tähtede kombo ning lisaks eraldi vaid tähed juhuks, kui miskit katki läheb. Naljapiltide tegemiseks sai tellitud propsid (kuidasiganes neid eesti keeles nimetatakse) ning tean, et need rändasid juba edasi järgmisele tüdrukute peole 😀 Ja et ei puuduks natuke vimkat, sai tellitud ka see kiri ning vallatud kõrred.
  8. Pruudi atribuutika – kuna pruuti oli plaanis sõidutada motika seljas, oli esimesi suurimaid väljakutseid üldse leida õiges suuruses turvavarustus. Üleootuste laabus see kergelt, sest ühel pruudi sõbrannal oli kõik olemas. Muidugi ei puudunud loor, mille algul kinnitasime kiivri külge ning hiljem käis see pruudil kaasa, ja ka rinnalint. Väikeseks mälestuseks tellisime pruudile personaliseeritud T-särgi. Pärast pruudi röövi ja tema kodust ärasaatmist, revideerisime peiuga koostöös pruudi riidekappi, et tal oleks vajalikud riided nii edasisteks tegevusteks kui õhtuks ning järgmiseks päevaks.
  9. Esmaabikott – kunagi Marimelli blogist tüdrukuteõhtu korraldamist lugedes jäi meelde esmaabikott pruudile, mis minu arust on super lahe ja asjalik idee. Viiakse ju pruut kodust pm minema nii, et ei tea ta mis saab, kus saab ja kaua saab. Meie esmaabikott sisaldas korralikus koguses asju – kui ma hetkel mõtlen tagasi, oli seal kamm, patsikumm, silmaklapid, oli vist kreem, hambahari ja pasta, valuvaigistid, vesi, hapukurgid (:D) pohmupulber ja kindlasti veel asju. Kuna mina seda kokku ei pannud, siis ei jäänud ka kõik asjad meelde 🙂 Lisakingiks oli kotike, mis samuti pruudile jäi.
  10. Mängud – no muidugi olime traditsioonilised ja tegime Peiu tundmise mängu, saatsime vanad peikad ära, lasime kirja panna põhjused, miks pruut peiut armastab. Vahepeal kirjutas iga osaleja ka nõuanded tulevasele abielunaisele. Ekspromtina tutvustas pruut ise kronoloogilises järjekorras osaleijaid, sest uigi me olime omavahel suhelnud kuid, siis ega kõik kõiki siiski teadnud. Õhtu lõpuks kuulutasime pruudi abielukõlbulikuks, lugesime ette pruudivande, mille lasime tal allkirjastada ja andsime üle abielukõlbuliku tunnistuse. Võib tunduda, et meil oli vähe mänge, kuid kõik laabus kuidagi niimoodi, et ei olnud hullult rapsimist ja ringi jooksmist, just parajalt erinevaid tegevusi. Varusime igaks juhuks lauamänge ka, et kui tulebki vaiksem hetk või me mingil põhjusel staabist ei lahku, siis oleks ikkagi midagi teha, kuid need jäidki kotist välja võtmata. Mille jaoks rohkem aega võtsin, oli erinevate mängude põhjade kujundamine, sest lihtsalt tavaliselele valgele paberile trükkimine tundus liiga … tavaline. Seega kasutasin iga põhja kujundamisel valget kallat, sest see oli ka pulma lill. Seda enam, et pruudivande kinkisime hiljem pulmas peiule, et tal oleks asitõendeid pruudi ohjeldamiseks, kui too liiga üle kate peaks minema 😀
  11. Paindlikkus – see on kogu planeerimise ja arutamise juures üks tähtsamaid elemente, eriti kui on palju osalisi. Kõik on ju kokku tulnud selleks, et pruudile meeldejääv õhtu korraldada ning kui inimesed aktiivselt kaasa arutavad, siis ei saagi loota, et kõik enda ideed läbi lähevad. Seda enam, et enda ideed ei pruugigi kõige parem olla. Kuigi minust sai mingi hetk see, kes pidevalt uuris kas see ja teine asi tehtud ning torkisin inimesi tagumikust, siis pigem võtsin seda kui projetijuhi rolli kontrollimaks, et asjad laabuvad. Olin kohe alguses seisukohal, et mina ei ole ainuke, kes pruuti tunneb ja talle parimat tahab ning seetõttu kui sai mingi asi otsustatud, siis andsin ülesande teha sellele, kes esialgse idee välja käis. Nii ei stressanud ka ise, et pean ainult üksi asjatama ning samas said kõik soovijad protsessis kaasa lüüa. Avastasime väga laheda viisi asjade otsustamiseks messengeris – näiteks (täiesti suvaline näide) panin kirja, et kes soovib õhtul alkot paneb minu tekstile näpp püsti ja kes mitte, paneb südame. See variant mis rohkem poolehoidu sai, osutus valituks. Ja ei olnud ka nii, et alati ootasin kõigi osalejate vastused ära, pigem kui oli pooled või tsipa üle poolte hääletanud või juba selge eelistus kujunenud, panime valiku lukku ja liikusime järgmise teema juurde. Säästis päris palju aega ning asjad said lups ja lups tehtud. Lisaks tuleb kindlasti kas vahetult enne ürituse toimumist või ka ürituse päeval ette ootamatusi ja need tuleb lihtsalt rahulikult lahendada ehk PAINDLIKUS.

Ühesõnaga, aasta alguses oli muidugi jutustamist ja arutamist palju, käisime ideid välja, mida teha ja mida varakult broneerida, sest juulikuu ju teatavasti tähistamist täis kuu. Lisaks panime paika kuupäeva. Veebruaris broneerisime koolituse Ulakas Kaunitaris ja hea oli, et seda tegime, sest näiteks üks idee oli ka minna Epp Kärsini juurde, kuid meie kuupäev oli juba ära broneeritu.  Siis vajus planeerimine ära, sest ülla-ülla koroona tuli. Vahepeal oli küsimuse all isegi see, kas pulm toimub või lükatakse edasi, kuid meie otsus oli kuniks edasilükkamise teadet ei tule, tegeleme meie planeerimisega. Maikuus oli selge, et pulm ikkagi toimub, kuid pigem nii raju ja kontaktset tähistamist me ei saa teha, kui tahaks 😀 Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult planeerisime kogu ürituse paarinädalaga juunikuus, kui lõpliku valiku väljakäidud ideede seat tegime ning kokkulepped ja broneeringud lõpliku kinnituse said. Mõne asjaga võib-olla olime tsipake hiljaks jäänud (näiteks fotograafi leidmine võttis natuke aega), kuid ei midagi ületamatut.

Peo päeval tekkis meil kohe ootamatus sellega, et ilm keeras ära. Vihma sadas ja oli kõva tuul, mistõttu viimase hetkeni oli küsimärgi all, kas saame ikkagi motikaga pruuti sõidutatud. Lõpuks otsustas sohver, et viib pruudi meiki vanakooli Volvoga just turvalisuse kaalutlustel, kuid kuna meil oli ikkagi looriga kiiver ettevalmistatud ja turvavarustus kaasas, lasime pruudil kõik selle endale selga panna. Lihtsalt viimasel hetkel ütlesime, et motikaga siiski sõitma ei lähe 🙂 Sel ajal kui pruut meigis oli, kus teda järgmine sõbrants ootas ja seltsis oli, kogunesid ülejäänud osalejad staapi, et see ära kaunistada ning ka toidud valmis panna. Edasi liikusime Ulakasse Kaunitari, mille ees kõik osalejad pruuti juba ootasid. Ulakas tervitati meid pokaaliga ning korraldati koolitus erinevatest toodetest ning lõpuks said kõik endale midagi kaasa osta. Ütleme nii, et kogu seltskond oli ikka väga elevil ja õhinas, nagu noored tütarlapsed, kes ei tea mis on seks ja milliseid lisavahendeid saaks seksuaalelu vürtsitamiseks kasutada. Ma olin üks neist, kes oli õhinas, itsitas ning lõpuks nii mõnegi toote endaga kaasa ostis. Lisaks käisin seal veel ühe asja järgi vahetult enne UK’sse tagasilendu 😉

Ulakast suundusime edasi staapi, kus kinnitasime keha, tegime pruudile ilusad lokid pähe (sest kena meik oli tal juba olemas) ning mängisime mõned mängud. Siis oli aeg fotograafi käes, kelle koos pruudiga tunniks ajaks magamistuppa buduaarikaid tegema saatsime. Fotograaf Annika Erik on keegi, keda kindlasti soovitaksin, sest nii minuga enne pidu suhtlemisel kui pruudi juhendamisel oli ta väga sõbralik ning koostööaldis. Isegi pruut ise ütles, et ta pani tundma teda lõõgastunult ning tegi nii ilusaid pilte, et lihtsalt lust oli koos toimetada.

Pärast fotograafi tuli strippar, kes pidi olema õhtu nael. Strippari leidmine oli muidugi omaette ooper, sest juunis tundus, et ei olegi kedagi kuskilt võtta. Stripiklubid olid endiselt kinni ja ei tahtnud keegi otseselt kontakte ka anda, et kellegagi ühendust võtta. Lõpuks selgus, et ühe osaleja naabrimehel on tutvusi ja leidsime inimese. Hind oli päris krõbe ning mingi hetk mõtlesime lausa, et peamegi temast loobuma, kuid lõpuks olid mõned nõus rohkem raha panema just strippari tasule ning tellitud ta sai. See osa oli puhtalt pruudile mõeldes korraldatud, sest me teadsime seda ammu, et stripparishow on midagi, millest ta on rääkinud, mida teistele planeerinud, kuid siiski tegemata jäänud ja noh, tal oli lihtsalt uudishimu 😀 Ja millal siis veel kui mitte tüdrukute õhtul selline asi ära korraldada. Kutt oli muidugi ilusa näolapi ja treenitud kehaga, tantsida nagu oskas ka ning hoidis vajadusel distantsi, kui keegi osalejatest tema tantsuga liituda ei tahtnud. Ainult need hallid sokid oleks siiski võinud jalast ära võtta, ei läinud need mitte kokku tema nahksete, eriti lühikeste püksidega 😀 Vähemalt pruut jäi kogemusega rahule.

Õhtul tegime ka pisikese karaokepeo korteris, muidugi enne ametlikku öörahu algust ja siis suundusime linna peale. Ei puudunud pruudile ostetud burks ega mõned joogid ning tants ka linna peal. Kuid 12 tundi tegevusi tegi siiski oma töö ning umbes kolmeks olid viimased pidulised juba staabis tagasi. Minul oli väga raskusi silmade lahti hoidmisega, sest sai see suur asi korraldatud ja pingelangus oli mega. Tundub, et pruut jäi ka rahule, sest ta on mitu korda maininud, et tema pidu oli ikka eriti vinge ja tal on nüüd natuke peamurdmist kuidas minule kunagi samaväärne pidu korraldada 😀 😀 😀

*ma meelega ei too siin väja suuremate asjade maksumust, sest esiteks satub ilmselt pruut seda postitust ka lugema ning teiseks on asi ikkagi üldeelarves ja kokkulepetes kinni. Kui kellelgi on mingi kindel küsimus, siis sellele vastan hea meelega.

**meie pidu oli ikka nii raju, et järgmisel päeval saime staabi omanikult kahjunõude 😀 Olime rikkunud ära köögilaua, mille peal olid sinakad plekid, mis väidetavalt ei tulnud koristamise käigus välja. Lisaks oli ühel seinal plekid. Kuna me ei olnud nõus maksma 100 eurot mingi näkase laua eest, mille tasapind oli juba korralikult rikutud ning täkse täis, leppisime kokku, et läheme ja proovime oma kahju ise ära koristada. Oleksin ise ka koristama läinud, kuid mul oli kodukontoripäevad ja ei saanud mitte ootamatut puhkusepäeva võtta. Igatahes sein saadi korda, kuid laud jäi siiski plekiliseks ja selle eest nõuti endiselt 100 raha. Ega me ka kadedad olnud ning hakkasime otsima umbes samas suuruses kasutatud lauda. Ühel osalisel tuli idee ka Ikea kodukat vaadata ning sealt leidsimegi 30 euroga asenduslaua. See sai staapi viidud ja teema on nüüdseks lukus. Vana laua viisime ka ära, rikutud aga kurja omanikule ka ei jätnud 😀 Keegi viis selle lõpuks endale maamajja. Siit ka soovitus, et kui te kuskil niimoodi üürite, tehke kindlasti enda kaitseks pildid. Meil jäid need tegemata tänu ajanappusele, sest meil oli täpselt tund aega, et staap valmis seada (hunnik õhupalle puhuda ning riputada, erinevad bänneris seina panna, söögid külmikusse ja laud valmis seada) mõned osalejal oli vaja ennast ka sättida ja lõpuks Ulaka ette jõuda (kusjuures me jõudsimegi nibin-nabin mõned minutid enne pruuti kohale) ja pildid ununesid teha. Muidu võibki juhtuda, et üritatakse käru keerata, kuna teatakse, et pidu oli sees (meile jäi küll selline mulje).

 

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.