Käisin jalutamas

Hakkasin just uut postitust kirjutama, kui põikasin sisse “Mustandite” kausta ning leidsin selle kirjutise. Mäletan tõesti, et selle postitusega algust tegin, kuid avaldada ei jõudnud. Kui õigesti mäletan, siis seetõttu, et oleksin pidanud Piiga ootuse avaldama ja ma ei soovinud seda teha. Igatahes, täiendagem aasta tagaust postitust kõige ajakohasema infoga 🙂

21 juuni 2021 – Rääkisin paar kuud tagasi sellest, et plaanin minna ühele heategevuslikule matkale. Ettevalmistused sujusid ilusti, sain omale vajaliku varustuse tellitud, miinimum annetusumma tuli samuti imelihtsalt kokku pluss tegelikult kogusin mõõdukalt rohkem raha ning veel nädal aega tagasi olin elevil ja entusiastlik mineku osas. Eile aga otsustasin lükata oma osaluse aasta võrra edasi. Tegelikult tahtsin lükata paar nädalat ainult ja leidsin ka sobiva väljakutse, lihtsalt selgus et selle korraldaja on teine organisatsioon ning ma ei saaks oma osalustasu ja kogutud summat üle kanda. Muud sel aastal toimuvad matkad on kas juba väljamüüdud, toimuvad ajavahemikus kui plaanin olla Eestis või pean potensiaalselt isolatsioonis olema või toimuvad liiga hilja sel aastal. Nimelt saab meie pere ühe liikme võrra rikkamaks ning tundus natuke liiga riskantne minna neljandat kuud rasedana 38km kõndima. Miks ma varem ei otsustanud osalust edasi lükata oli seetõttu, et ma miskipärast mäletasin, et tollel matkal oli võimalik valida pooliku või täisdistantsi vahel, kuid selgus, et mäletasin valesti ning ainult täismatkal on võimalik osaleda. Poolik tundus isegi tehtav… Siit edasi hakkasin veel miskit kirjutama, aga no ei suuda mina enam aru saada, mis mul aasta aega tagasi mõttes oli 😀

23 juuni 2022 – kui veel korra eelmisesse aastasse põigata, siis mäletan et olin väga pabinas, kuidas minu toetajad võtavad vastu uudise, et lükkan matkamise aasta võrra edasi. Just pigem ses suhtes, et äkki kaheldakse, kas ma ikka matkal osalen. Teades ennast, siis muidugi plaanisin 2022 matka ära teha, aga enamus annetajaid olid ju kas töökaaslased või pigem peretuttavad, kes mind nii hästi ei tunne. Üllatavalt olid kõik annetajad väga mõistvad ning toetavad, mistõttu olin veelgi enam kindel, et 2022 ma rajale lähen.

Ettevalmistusest niipalju, et 2021 võtsin seda ikkagi palju tõsisemalt. Elasime siis ju teises kandis, kus on rohkem künklike jalutusradu, mis omakorda just sobilikud matkaks ettevalmistusel. Nüüd aga panustasin rohkem igapäevasele jalutamistele Piigaga, mil distantsid olid tavaliselt 7-8km kandis ning alles paaril viimasel nädalal enne väljakutset venisid need tsipake pikemaks kui 10km. Kui ma praegu oma mõttemaailmale tagasi vaatan, pean tunnistama, et eks ma veidike mütsiga lööma läksin. Just ses mõttes, et ma ei osanud arvata, kui väsitav on kolmest mäest üles ja alla ronimine ning pigem maastikuradadel kulgemine. Mulle tundus, et mis see 38km siis ära ei ole kõndida, ma ju kõnnin igapäevaselt, seda siiski asfaltkattega teedel. Ja muidugi unustasin täiesti ära, et seljakott tuleb ju ka tavaariga kaasa ehk lisaraskus, mis võib mõjutada matka läbimist.

Paar päeva enne matka toimumist hakkasin mõtlema ka varustuse kokkupanekule. Ma teadsin, et kõik vajalik on mul niikuinii olemas, tuleb vaid juurde osta snäkke, esmaabiga seonduvat ning seljakott valmis panna. Veel neljapäeval oli mul selline tunne, et ma ei viitsi minna. Miks ma endale sellise vastutuse võtsin? Natuke kadus mott ka sellepärast ära, et mulle endale tundus et teen nö. järelaitamistundi, sest esialgne plaan oli ju matkata ikkagi aasta varem. Isegi tunnistasin kellelegi, et kahetsen üritusele regamist, aga kuna annetused olid laekunud ja olin lubanud matkale minna, ei jäänudki muud üle, kui asi lihtsalt ära teha. Mulle väga meeldis ürituse korralduslik pool, nii ettevalmistuse osas kui ka kogu matka vältel. Näiteks, ei olnud mul aimu ka, mida kõike kaasa võtta seljakotiga, kuid selleks oli korraldajate poolt kokku pandud nimekiri vajalikest asjadest. Võib-olla on kellelegi abi järgnevast nimekirjast, kuid mulle endale rändas selga aluspesu, sokid, pikavarukatega pluus ja selle peale ürituse T-särk ning dressipluus. Jalga läksid pikad retuusid ning matkasaapad, igaks juhuks võtsin kaasa ka tavalised jooksutossud* Vahetult enne rajale asumist panin ka põlvekaitsmed ning mõlema jalalabi välisküljele ümber väikese varba plaastri ennetamaks ville. Seljakotti tulid kaasa tuulekindel jope, müts, vahetussokid, vahetuspluus ja püksid; valuvaigistid, plaastrid, niisked salvakad, päikesekreem ja kätedesopudel; jalutuskepid (mida ei kasutanudki ning praegu nüüd need hoopis ära); veepudel ja snäkid (banaanikrõpsud, pistaatsiapähklid, shokolaadi). Noja siis tavapärane päikseprillid, telefon**, dokument, pangakaart ja sularaha. Veelkord ütlen, et olen ülimalt rahul oma seljakotiga, sest juba aastaid tagasi sain aru, KUI vajalik on, et seljakotil oleks lisarihmad, et kott endale paremini selga saada. Minu puhul annavad rihmad just vajaliku lisatoetuse seljale, et see ei väsiks pikast reisist/raskest kandamist ära.

Laupäeva varahommikul oli äratus 4:40, kiirelt tegin kohvi ja grillvõiku autosõidule kaasa (ainult mina suudan selline plähmerdis olla, et polnud jõudnud võikuga lõpetadagi kui juba kastmerida dressika peal oli) ning panin 5:15 stardipunkti poole ajama. Mul oli kodust toimumispaika kaks tundi autosõitu ning pidin kohal olema 7:20. Kohalejõudes olin veidike pettunud ses mõttes, et eeldasin ürituse olema suurem ning osalejaid ning nende autosid rohkem parkimas näha. Samas, kui ma õigesti mäletan, siis esimesed matkalised said rajale minna juba 6st, seega ei saanudki ju rahvaste tunglemist olla. Andsin enda saamumisest infopunktile teada, kus sain vastutasuks enda numbri, pakkisin kaasa korraldajate poolt pakutava lõuna, kuulasin ära viimased nõuanded ja näpunäited ning 7:50 astusin rajale. Muideks, hästi lahe oli see, et kõik numbrid olid varustatud kiibiga ning need tuli kahes ajavõtupunktis läbipiiksutada, eelkõige seetõttu, et korraldajad teaksid, et osalejad on ikkagi läbinud punktid ning ilmselt kui midagi juhtub, on neil ka info osaleja kohta paremini kättesaadav. Lõunapakk oli samuti muljetavaldav – sai valida kolme erineva sisuga võiku vahel, lisaks võtta juurde krõpsud, magus koogike, šokolaad ning kommikott. Olgem ausad, kui palju sa ikkagi nii pika matka peal sööd, pigem panustad ju vee joomisele. Lõpetuseks pakuti soovijatele ka sooja jooki ning hommikusööki, kuid selle jätsin mina vahele. Olin ju sõites oma kõhu täis tankinud ning lisaks eelmisel õhtul veel süskaritega maiustanud (ehk õhtusöögiks oli samuti grillvõiku ning magusat :D).

Korraldajad andsid osalejatele kaks orienteerumisaega, millest üritada kinni pidada ehk esimesed kontrollpunktis võiks olla hiljemalt 10:30 ja teises 15:30, muus osas olid osalejatel suht vabad käed tempo valimisel. Hea oli see, et mõlemas kontrollpunktis pakuti nii tavalist vett (kes soovis, sai ka siirupit lisada), kui magusaid snäkke ning sooje jooke. Kui esimeses puntkis soovisin mina vaid vett ja soksi, siis teise kontrollpunkti jõudes tahtsin juba sooja teed ja maksimaalselt snäkke 😀 Rada ise oli minu jaoks okei, ses mõttes et kui tavaliselt kõnnitakse seda päripäeva, siis meie kõndisime vastupäeva. Ma ütleks, et see meie vastupäeva variant oli tunduvalt pikarajasõbralikum. Nt oli peale esimese ja viimase mäe vallutamist vaja laskuda küllaltki järsust mäeküljest (vahepeal tuli konkreetselt ronida selg ees nagu redelit tuleksid alla), aga kui oleksime teinud matka päripäeva, oleksid need laskumised olnud esimese ja viimase mäe tõusud. Okei, esimese tõusu oleks ilmselt ära teinud, aga see viimane oleks olnud jõhker. Ikka väga jõhker. Kui mina näiteks esimest laskumist tegin, siis ma ei oleks tahtnud seda tõusu võtta isegi siis, kui päevakavas vaid ühe mäe vallutamine. Rada kulges minu jaoks nii ja naa – esimene jupp kuniks esimese tipuni oli okei, sealt edasi jalutamine esimesse kontrollpunkti venis (mul oli vesi otsakorral, kuid janu suur, seega ootasin seda puntki vägagi). Jalutamine teise mäe tippu kulges ka mõnusalt, kuigi tegin selle suure vea, et sõin kontrollpunktis rohkem kui oleks võinud ja siis mingil hetkel konkreetselt kadus jaks ja pidin pidevalt hingetõmbepause tegema. Teisest mäest teise kontrollpuntki minek läks jällegi üsna libedalt, kuid lõpumiil venis veidi. Teises kontrollpunktis tegin ka pikema istumise, sest jalad olid juba tsipake väsinud ja teadsin, et päris pikk kõndimine on veel ees. Kõige rohkem veniski teisest kontrollpunktis kolmandale mäele matk – esiteks oli see disntantsil pikim vahemaa, teiseks olin juba väss ja kolmandaks ma nägin seda mäetippu, aga see kuramus ei tulnud üldse lähemale 😀 Vot sellel kõndimisel vahetasin ka oma jalanõud ära ning panin jope selga, sest mingi nõme tuul oli tõusnud. Siinkohal on mul jällegi ainult kiidusõnu oma jope kohta, sest elusees poleks ma uskunud, et nii õhuke materjal võib nii hästi vee ja tuule vastu kaitsta. Igatahes, natuke end kirudes (et miks ma selle matka üldse ette võtsin) ja veel rohkem kõiki välistegureid sajatades (anname andeks minu väsimuse ja kaine mõistuse puudumise sel hetkel) ma selle kolmanda tipu lõpuks vallutasin. Tund aega hiljem komberdasin ka üle finišijoone, sest minu jalgade liikumine meenutas tolleks hetkeks kõike muud kui kõndimist 😀

Muidugi olin ma juba järgmisel päeval rahul, et matka ära tegin ning mõtlesin, et millise väljakutse järgmiseks vastu võtta. Ununenud oli kogu viimaste kilomeetrite tusatsemine teemal MITTE-KUNAGI-ENAM 😀 Ja olgem ausad, ega mu füüsilised vaevused nüüd nii hullud ka olnud. Kindlasti aitas kaasa see, et matkaõhtul koju jõudes ligunesin lihtsalt vannis ja see lõdvestas palju lihaseid. Siiski siiski, mõlemad väikesed varbad said suured vesivillid, õlad olid tsipake kanged**, vasaku jala suur varvas on saanud kannatada ja küüne alla ilmus sinikas ning vasakusse labajalga lõi paar päeva hiljem mingi imelik valu, justkui oleks sisemine sinikas seal. Määrisin seda kohta Perskindoliga ning kandsin elastikut ning nüüd on kõik jälle korras. Aga ma ise pelgasin hullemat lihasvalu just reistes, kuid ei miskit. Ja muidugi põlved, kui tänulik ma endale olen, et tuli meelde põlvekaitsmed kaasa võtta ja kohe peale panna. Ma olen kindel, et muidu oleksin finišisse roomanud, sest näiteks vasak jalg hakkas kergelt tundma andma päris lõpus just treppidest alla minnes ja põlve kõverdades. Oleks mul kaitsmed maha jäänud või need alles hiljem peale pannud, ma oleks kindlasti paar pisarat poetanud mingil hetkel.

Kui keegi küsiks, kas ma teeksin midagi sellist uuesti, siis kindlasti, kuid nüüd pigem ikkagi kellegi tuttava jaoks või sellise organisatsiooni nimel, kellega on isiklik kokkupuude. Tegin oma matkast ka videoklipi 🙂

*Jooksutossude kaasavõtmine oli väga hea mõte. Mul oli meeles, et kuigi mu matkasaapad on sisse käidud ja jalas mugavad, siis pikemal distantsil muutuvad nad nö raskeks, jalg väsib ära ja hakkab valutama. Olin päris kindel, et see juhtub ka matka ajal ja tahtsin jätta endale võimaluse rasked jalanõud kergemate vastu vahetada. Umbes 10km enne lõppu ma jalanõud ka ära vahetasin. Oleksin end korralikult maapõhja kirjunud, kui oleksin jäänud varahommikuse hulluse juurde jooksutossud autosse jätta 😀

**nõuanne – kui te lähete üritusele, veenduge et kodust lahkudes on telefonil aku 100% täis. Ja kui plaanite autolaadija kaasa võtta, veenduge et see autos ka töötab. Mina lahkusin kodust telefoniga, mille aku oli 72% peal. Ei osanud ka pabistada, sest plaanisin sõidu ajal aku täis laadida. Sõidul selgus, et laadija ei tööta ning jõudsin üritusele akuga, mis oli täpselt pooltäis. Päris karm, sest plaanisin teha nii pilte kui videoklippe, rääkimata sellest, et KUI midagi juhtub, oleks tore abikutsumiseks töötavat telefoni omada. Mu telefon on juba kaks aastat vana ja aku viimastel kuudel eriliselt jampsima hakanud, seega oli selge, et 50% ei ole kindlasti piisav. Seetõttu panin telefoni kohe lennureziimile eelnevalt Mikut hoiatades, et ilmselt minuga päeva jooksul ühendust ei saa. Lisaks palusin kontrollpunktides luba oma telefoni laadida (too sama juhe, mida autos kasutasin laadimiseks, toimis läpakates) ning imekombel see telefon kestis peaaegu lõpuni. Kustus ta vahetult peale kolmanda mäe vallutamist, mistõttu mõned pildid jäid siiski tegemata. Aga finišis oli mul veidike suurem mure, sest ma ei osanud koju tagasi minna ja GPS ju ka ei töötanud. Õnneks lubati mul telefon jälle laadima panna ning koju ma jõudsin.

**mul oli oma vasaku õlaga mingi eriti suur jama. Nimelt kui olime Poolas ja algas pulmapeo teine päev, tundsin et õlg on selline kange. Just sama tunne, kui oled halvasti maganud ja selline lihasvalu on, et näiteks pea keeramiseks pead ka kogu keha keerama mitte vaid kaela. Noh minul hakkas algul vasak õlg ebamugavustunnet tekitama ja mida päev edasi, seda valusamaks ja ebamugavamaks läks. Määrisin küll salve, panin pipraplaastrit ja proovisin masseerida, kuid ei aidanud. Umbes nädal peale ebamugavustunde tekkimist hakkasin sööma valuvaigisteid, et päeva õhtusse saada. See kõik tipnes sellega, et umbes 4-5 päeva sõin valuvaigisteid iga 4-5 tunni tagant sh ka öösel, sest õlg ei kannatanud üldse olla. Mäletan selgelt ühte hommikut, kui tulin kööki kohvi tegema ja lihtsalt nutsin, sest õlg/kael olid nii valusad ja parakas ei olud veel mõjuma hakanud. Kõige imelikum oli, et see valu rändas ringi – kord oli õlas, siis abaluu peal, siis kaelas, siis jälle abaluu peal. Nagu issjas käis ringi. Asi hakkas vaikselt leevenema hetkeks kui ebamugavustunde tekkimisest oli kaks nädalat saanud. Kuna ma ei tahtnud riskida, et matkal ka mingi jama tekib, panin juba hommikul mõlemale kaela poolele pipraplaastri. Ma ei teagi, kas siis seljakotirihmad masseerisid piisavalt või mis juhtus, aga vasak õlg on tunduvalt parem. Praeguseks lööb mõnel hektel vaikse valu, aga ei midagi hullu. Aga ma suutsin oma kaela parema poole ühel õhtul ära tõmmata kui Noorhärrat tema voodisse viisin. Emad ja nende kandamid ma ütlen 😀

Aasta aega omas kodus

Ükspäev potsatas meile postkasti reklaamkiri kinnsvaravahendajalt, kes oli meie maja müüja esindaja. Õnnitleti meid juba aasta aega majas elamise puhul ning muuhulgas toodi välja, palju kinnisvarahinnad aastaga meie kandis muutunud on. Ei olnud üllatus, et need on tõusnud ning samuti ei olnud üllatus kui madalaks pidas see firma meie maja hetketuruväärtust. Aga eks anname andeks, kuna nemad ilmselt lähtusid lihtsalt üldistest numbritest ning ei tea, kas ja mida me aasta jooksul majas parendanud oleme. Ega ma ise ju ka ei ole kokkuvõtet teinud, seega ongi paras aeg vaadata, mis sai aasta jooksul majas tehtud.

Esmalt vaatles väljaspoolt ehk esi-ja tagumine aed. Tagaaias lõhkusime välja eraldi seisnud terrassi ja viskasime minema kuuri. See ei olnud meil küll plaanis, kuid vana kuuri uks oli liiga kitsas, et Miku oma motika sellest sisse saaks ajada. Hea oli, et uue eksemplari ostsime, sest kuigi algselt oli meil plaanid vana kuur tükkidest võtta ja tasuta ära anda, kuid see oli ikka nii pehkinud ja mäda, et ainuke õige koht selle jaoks oli prügimägi. Oleks meil suur oma aed ja maalapp, siis oleks kuuri ära põletanud. Uus kuur sai värvitud helepruuniks, samuti sai aed uue värvikuue selle aasta kevadel. Sel kevadel pesin aia ka survepesuriga üle, mistõttu näeb see päris armas ja puhas välja. Lisaks putitasin üles ühe kapi oma potipõllundusasjade hoidmiseks ning vuntsisin järelturult ostetud suure kapi laste mänguasjade jaoks. Aastaga on kogunenud ka lillekaste ja ampleid, seega tagaaeda värvi jagub. Ainuke asi, mida veel juurde tahaks aeda, on bambussein, et aed naabrite eest privaatsemaks muuta. Kuna meie aed on päris kõrge (2m) ja seda aiapinda jagub (6m), siis ma ei ole raatsinud sellist väljaminekut teha, veel. Mõned kunstmurulapikesed võiks ka juurde tuua ning äkki üks lõkkease. Siis oleks mul mõneks ajaks tagumise aiaga rahu majas. Eesaias sai eelmisel aastal kraabitud kogu tänavakivide vahelise ala rohust puhtaks, kuid ma ütleks, et see oli suht mõtetu töö, kuna umbrohi on jälle tagasi. Sel suvel ma enam nii usin ei ole. Lisaks värvisime naabriga eraldava aia mustaks* ning jällegi panin erinevaid potikesi ja ampleid püsti. Eesaias peab Miku veel väikese lammutustöö ette võtma ehk teeme nö sissepääsu laiemaks, et mõlemad autod mugavalt ära parkida. Seisneb see selles, et tellisaeda tuleb umbes meeter maha lammutada ja lammutatud nurk ilusti viimistleda. Ahjaa, meil oli ju nii ees- kui tagaaias astelpõõsas, mis iseenesest ilus, aga oi kui teravate lehtedega. Mina aga armastan aias paljajalu patseerida ja Noorhärra ka, mistõttu ei tahtnud ma mitte riskida, et astume selle lehtede peale ja saagisime mõlemad maha. Nimelt minu meelehärmiks säilitavad astelpõõsalehed oma tugevuse ja jäikuse, isegi kui nad langevad põõsalt ja peaksid olema närtsinud.

Majaväliselt ei muutunud muud, kui et maikuus saime uued välisuksed ette. Töö, mis ideaalis oleks pidanud aset leidma kohe peale sissekolimist, aga jäi kuidagi soiku. Nüüd kevadel võtsime teema uuesti käsile ning leidsime päris soodsa diili. Jah, rauduksed meil ees ei ole, aga vähemalt ka klaasist mitte 😀 Kui algul mõtlesime, et aknad vajavad vahetust, siis hetkel vaatame, et need peavad veel mõnda aega vastu. Suvel tahaks nüüd jõuda nii palju teha, et maja ees natukene värvitöödega tegeleda, igasugused vanad kaablid maja pealt ära võtta ning tsementi uuendada – ehk meie maja on tellistest ning kohati on tsement nende vahelt väljakukkunud ja vajaks uuendust. Inglise keeles on termin re-pointing. Maja siseselt veel rääkides pidime ju ostma uue boileri, kuna vana osutus kasutuskõlbmatuks, mis selgus gaasisüsteemi ülevaatamisel. Samuti lasime elektisüsteemi korda teha ja sertifitseerida, eelkõige enda hingerahu nimel. Lollid esmakordsed ostjad nagu me olime, ei osanud me küsida ka, et müüja need sertifikaadid teeks või kas need on üldse tehtud. Ilmselt oleks sellega nii mõnedki sajad naelad kokku hoidnud.

Tulles majja sisse, siis esimesel korrusel sai ainukesena värskenduse köök ja seda juba enne sissekolimist. Kõik kööbikapid said värske värvikuue, sest vanad kapid olid määrdunud puidu ja potisinise kooslus, mis oli öäk. Lisaks panime uue linoleumi, sest too vana oli ikka nii jube, et pärast selle väljaviskamist oli ka puhas betoonpõrand tunduvalt ilusam ja asjalikum. Köögimasinatest pidime ostma uue pliidi, külmiku ning lõpuks ka kuivati. Issand kuidas ma jumaldan seda masinat talvel, sest ma ei jõuaks koguaeg riideid radikatel vahetada. Samas suvel eelistan endiselt pesu kuivatamist värskes õhus. Plaanikohaselt läheb veel sel suvel elutuba remonti (ehk meil on kaks nö elutuba. Tänavapoolne on vaid telekavaatamiseks ning köögi kõrval asub multifunktsionaalne söögituba-kontor-mängutuba). Oleme selle jaoks juba ka esialgse eelarve kokkulöönud ning loodetavasti saame peatselt tegutsema hakata. Aga köögi-söögitoaremondiga peame ootama vähemalt aasta, et finants kokku saada, sest need kaks ruumi käivad nö koos ja peaks ka renoveeritud koos saama. Kunagi, ilmselt ühe viimase tööna uuendame ka esiku ja trepihalli.

Teisel korrusel said uuenduskuuri nii Noorhärra kui Piiga tuba ning nendest ma lähemalt enam rääkima ei hakka. Meie magamistoas võõpasin sisseehitatud kapid värviga üle enne kolimist ja see on ka kõik. Tüüpiliste pereinimestena näeme, et meie magamistuba saab renoveeritud ilmselt ühena viimastest 😀 Iseenesest on see tuba okei ja miski otseselt ei häiri, lihtsalt väsinud on. Üleval korrusel on kindlasti eelijärjekorras vetsu-ja vannitoarenoveerimine, mis hetkel jällegi finantse ootab. Ega me väga detailselt veel kokku leppinud olegi, mida teeme. Lihtsalt arutanud ja ideid jaganud, aga eks kõik kukub paika kui aeg selleks õige. No ja kuna me juba üleval korrusel oleme, siis augustis koristasime ja tühjendasime ka pööningu, sest meil oli vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Avastasime, et pööning on päris suur ning sinna mahuks lahendalt asju ära, lihtsalt mina pelgan et veidike niiske ja see teeb mind ettevaatlikuks, et mida sinna hoiule viia. Miku vaatas ka katuse üle ning selle peame ilmselt lähiaastatel ka täielikult vahetama, sest noh katkiseid katusekive on näha ja sügistalviste tormidega nägime ka ise, kuidas mõni kivi või tsemenditükike aeda oli kukkunud. Õnneks mitte autodele peale. Ja kui katusevahetuseks läheb, siis ilmselt teeb ka pööningu nii maksimaalselt korda (soojustab põranda/maja lae, suured plaadid põrandale), et saaks kogu selle pinna ära kasutada.

Aasta aega siin elatud ja me oleme mõistnud, et see piirkond meile meeldib, kohe väga. Meile ei ole oluline, et aknast meri paistab, vaid pigem naudime seda, et pisike jalutuskäik ja oleme rannas. Tulevikus võib muidugi tekkida ses mõttes ruumipuudus, et mõlemale lapsele tahaks siiski tagada oma toa olemasolu, kuid Piiga tuba on hetkel ikka paras kingakarp, mistõttu peaks ilmselt mõtlema juurdeehituse peale. Selle ehitamiseks vajalike lubade saamisel ma probleemi ei näe, sest nii mõnigi maja siinkandis on laienenud kõrvale. Kui teemegi juurdeehituse, siis annaks see ilmselt ruumi juurde ka köök-söögitoale ning vannitoale. Aga see on juba väga kauge tuleviku muusika. Nagu ma olen mitmeid kordi ka öelnud, siis siin majas on nii palju teha, aga kuna eelmine omanik ei panustanud kohe üldse selle korrashoiule, siis vahet pole kui halvasti me miskit renoveerime, parem saab see igaljuhul 😀

*Mustaks seetõttu, et kui vaadata maja ennast, siis too on küll punastest tellistest ja valgete akendega, kuid akende ümber on veel mingid asjandused ja need on mustad. Minul aga jällegi kiuks, et kõik peab värvipoolest kokku sobima ja valge aeg tundus ikka väga väga ebapraktiline 😀

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Piiga tuba

Piiga tuba sai tegelikult valmis juba pool aastat tagasi, seega oleks vast paras aeg nüüd see saaga ka kirja panna 😀

Nii nagu hakkas Noorhärra toa värskendus, hakkasin mõtlema ka Piiga toa peale. Mul oli enam-vähem paigas, mis mööblit tahan ja mis vaja juurde osta, kuid mis valmistas natuke peavalu, oli värvilahenduse otsustamine. Mul oli alguses kiiks, et ei mingit roosat, sünnib küll tüdruk, aga mina ei taha mingi roosamanna elu meie majja. Etteruttavalt ütlen ära, et elu on täiega roosamanna hetkel. Seega, esialgne värvilahendus oli hall, valge ja helekollane, helekollane just seetõttu, et mu ema heegeldas beebile valge-kollase teki ja tahtsin just selle värviga klappima saada. Kuna lihtsalt värvitud seinad tundus liiga igav, hakkasin otsima mingit tapeeti, et ühe seinaga anda vurtsu juurde. Imelikul kombel ma ei leidnud tapeete, mis sobiks valitud värvikomboga, küll aga leidsin hästi armsa elevandiga seinaklepsu ning pärast mitmepäevast vaagimist otsustasin kollase seinavärvi heleroosa vastu vahetada. Ja kuna meil ei olnud mingeid kogemusi tapeedi panekuga, otsustasime et paneme Piiga toa seina värvitava tapeedi (olime kindlad, et kuna aeg pressis ka veel selga, ei suudaks me ilusat tulemust saada).

Oktoobri keskel hakkas renoveerimine pihta ja esimese asjana tassisime toa tavaarist tühjaks ehk meie magamistuba digimuutus taaskord laoks. Miku õde tuli mulle ühel laupäeval külla vana tapeeti maha kakkuma ning meile üllatusena saime Piiga toa tehtud umbes nelja tunniga. Okei, tuba on muidugi väiksem, kuid tapeet tuli ka tunduvalt paremini maha. Piiga toas otsustasime kõik neli seina puhtaks teha. Ütleme nii, et seinte olukord oli ikka halb mis halb, tunduvalt halvem kui Noorhärra omas. Ideaalis oleks vaja olnud jällegi täispahteldus ja lihvimine teha, kuid tol hetkel olin mina raudpolt kindel, et toa peab valmis saama enne Piiga sündi ja maksimaalselt oma jõududega, seega hakkasime mässama. Jällegi oli olukord akna ümber nutune ja eelmisele kogemusele toetuses plaanisime ka sel korral akna seinad tapeediga katta. Tapeediks sai valitud maksimaalselt paks paber, et seinamuhud ja kühmud ei paistaks välja. Kuna Noorhärra toas ju see lahendus toimis ehk seina me sirgeks ei teinud ja tapeet kattis ilusti kühmud ja muhud, olime kindlad, et Piiga toas saame samamoodi ilusa tulemuse.

Seega ühel neljapäevasel päeval, kui Noorhärra koolis oli, hakkasime tapeetima. Naersime veel omaette, et valisime ikka parima tapeedi üldse oma esimeseks harjutustööks, sest noh midagi ju untsu minna ei saa, kui sul on vaja panna helehalle paane seina ja mingit mustriklapitamist ei ole vaja teha. Meil tegelikult sujus tööjaotus väga hästi, mina mõõtsin vajalikud paanid välja ning mökerdasin tapeediliimiga kokku, Miku pani paanid seina. Olin ju suht padurase juba siis ja ega väga usaldanud kuskil kõrgustes (noh nii 20-30cm põrandast) turnida. Jõudsime ühe päevaga seinad tehtud, vahepeal küll tegime pausi, et Noorhärra koolist tuua, kuid üldjoontes sujus kõik hästi. Piiga toas oli samuti üks õhutusava jäetud, selle ümber oli veidike nokitsemist, kuid muidu jäime tulemusega rahule. Mina olin veel eriti rõõmus, et laseb tapeedil paar päeva kuivada lasta ja siis saab juba värviga peale lennata. Ausõna, mul oli tunne, et pm on tuba ju valmis kohe kui värv seinas. Paari päeva pärast panime seintesse esimese värvikihi (muidugi pidin tegema nii, et kaks seina hallid ja kaks roosad eksole, mitte et üks toon ainult), lasime kuivada paar tundi ja vaatama minnes pidime kreepsu saama. Seinad olid jumala pekkis. Ses mõttes, et mingil põhjusel hakkas tapeet kohutavalt kobrutama ning mullitama, et meil lihtsalt ei olnud sõnu. Tundsime, kuidas olime lihtsalt senise toimetamisega aega raisanud ning kaotnud väärtuslikud mitu päeva. Otsustasime, et jätame selle toa tolleks päevaks ja järgmisel päeval kakume kõik seinad paljaks ning paneme ikkagi tapeedi, samal õhtul juba surfasin netis, et millise tapeedi kasuks otsustada.

Kui järgmine päev Piiga tuppa astusime, oli meie üllatus suur – kobrutus ja mullid olid kadunud … ja ma ei teagi, mis juhtus, et esialgse tulemus nii halb sai. Hea oli, et kohe seda tapeeti kakkuma ei hakanud, sest tollel hetkel otsustasime, et jätame seinad ikkagi nagu nad on ehk värvime veel teise kihi peale ja nii jääb. Aeg ju ikkagi tagus tagumikku ja ma endiselt tahtsin, et tuba saaks enne Piiga tulekut valmis. Miku võõpas ka lae valge värviga üle ning tegelikult oli tulemus OK. Mitte suurepärane, vaid OK, sest kuna tegu oli ju pm ühevärvilise tapeediga, siis kõik need tapeedialused muhud ja lohud jäid ikkagi paistma. See häiris mingil määral, kuid kuna me ei oleks iialgi hakanud seinu pahteldama, siis nii jäi. Samas me teame, et kui laste toad järgmisel korral renoveerimisse lähevad, siis ootab mõlemat tuba ees täispahteldus. Lõpuks, kuna värvitööd olid tehtud, sain lõpuks ka vaiba ära valida ning paigalduse tellida.

Piiga tuba oli pm valmis detsembri alguseks ning vaja oli vaid mööbel sisse viia* ning asjad sorteerida. Ma siiamaani mäletan, kuidas ma haiglakotti panin kkokku nii, et meie voodi oli beebiriideid täis, sest olin unustanud pooled asjad, mis meile kingiti ja kastides olid. Samuti mäletan ühte õhtut, kui ma enam ei jõudnud oodata ja hakkasin beebiriiete kummutit ise kokku panema, ise ikka megapadurase olin. Miku sai korralikult pahaseks kui nägi, mida ma korraldasin ja põhimõtteliselt võttis akutrelli mu käest, et viimased paar juppi kokku lasta 😀 😀 😀 Piiga toa jaoks oli meil voodi juba olemas, selle jätsime Noorhärrast alles. Juurde tulid kummut, mähkimisalus riiulitega (mulle meeldis, et kui mähkimisalust enam vaja ei lähe, siis saan kasutada alumist osa riiulina) ning riidekapp. Riidekapi valisin sellise, et vajadusel saab sinna lisariiuli juurde osta, kindlasti mingil hetkel vajalik. Juurde tuli ka ruloo (enam ei mäletagi, kus selle ostsin), kardinad sain sõbrantsilt, kuid praeguse seisuga jäävad need talve ootama, sest pidime panema tema tuppa lisaks pimendavale ruloole ka pimendava kardina, sest õhtupäike, mis mõlema lapse tuppa sirab, on lihtsalt liiga ere. Renoveerimine läks maksma umbes 500 naela, kusjuures vaatasin, et Ikeaasjad on kõik praeguseks kallimad. Ja oi milline teema oli saada asjad, mis meeldivad ja ei maksa palju, sest hästi paljud asjad olid lihtsalt otsas kuna olid suurd tarneprobleemid.

Ma olen praegu Piiga toaga rahul, tuli armas halli-roosa segune tuba valge mööbliga. Ilmselgelt võtame toa renoveerimise põhjalikumalt ette tulevikus, kuid sinnamaani looda, et talle see ka meeldib 🙂 Panen Instasse ka mõned enne ning pärast pildid.

*vajamineva mööbli valisin välja Ikeast. Sinna läksin omapäi kui olin just emapuhkusele läinud ehk umbes paar nädalat enne tähtaega. Ma tohutult nautisin üksi Ikeasse sõitu, kulgemist omas tempos ja pidamas maha korralikke monolooge oma peas, et mida võtta ja mida jätta. Mul oli ju pikk nimekiri asjadest, mida vaja nii Piiga kui Noorhärra tuppa. Ja lõuna lihapallide ning daimikogiga on alati MUST kui Ikeasse satun. Ostlesin ka nii korralikult, et lõpuks tellisin transpordi koju, minu puhul VÄGA erand, aga noh kaine mõistus sai aru, et ise ma ilmselt neid asju autosse ei vedi ja noh koguse eest küsitud summa ei olnud ka üüratu. Miku ema oli muidugi pahane, et ma üksi käisin, ise tähtajale nii lähedal. Lubasin siis pühalikult, et enam üksi seiklema ei lähe. Ei läinud ka 😀

Eurovisioon 2022 II poolfinaal

Einoh, ma pole elus veel nii hästi Eurovisiooni edasipääsejaid ennustanud kui teisipäeval. Kümnest kaheksa on ikka päris hea tulemus 😀 Mind üllatas, et Šveits edasi sai ja Albaania mitte, Leedut oleksin võinud isegi edasi ennustada. Aga pigem olen tulemusega rahul, sest Norra sai ju edasi 😀

Soome – nii armas kollane õhupall 😉 tegelikult on värskendav kollast näha kogu lava ulatuses. Aga miks pidi see jakk nüüd niimoodi seljast lendama?!?! Lugu on iseenesest väga hea ja mõnus algus tänasele show’le.

Iisrael – üks minu esimesi lemmikuid. Oi oi kui mööda ta laulab :S Rahvas muidugi möllab täiega ja iseenesest mõnusalt tempokas, aga …

Serbia – huvitav kas koroonast inspireerituna on lavaline show tingitud? Mul on mingi teema serbia keelega, ma ei saa muffigi aru, aga selle kõla meeldib mulle kohutavalt.

Aserbaidžaan – mõnus ballaad ja laulja ka hea tugeva häälega, kõrv puhkab.

Gruusia – kuidagi näkku karjuv lavaline olemine, päris jama ja imelik lugu.

Malta – jällegi natuge nagu liiga kõrgelt võtab neid noote, videos nagu nii ei olnud. Muidu on hea lugu taustaks mängimas.

San Marino – järgmine rokilik lugu, minu arust oli Soome oma parem. Laval oli The Rasmus nagu ka … talutavam ja mõnusam.

Austraalia – huvitav, kas too trepp ongi betoonist või on ikkagi tegu rekvisiidiga? Ja ma ei saa aru, mis teema on tänapäeval esinemiskostüümidega, et peab olema pikad küüned ja meik ja sädelust, just meest puhul??

Küpros – mulle meeldivad kreekalikud rütmid, aga tütarlaps on närvis. Mulle see lugu meeldib.

Iirimaa – hea tümpsukas, natuke lihtsalt korduv ja seetõttu veidike igav lugu. Laval nagu ka ei toimu k6ik 100%.

Põhja-Makedoonia – jällegi tugev ballaad, neid on kuidagi hästi palju sel aastal 😀 lõpustekib dilemma, et kuidas teistest eristuda.

Eesti – einoh, nagu niiii niii hea. Tugev hääl, enesekindel esitlus, rahvas tundus ka kaasa minevat. Nii hea meel, et tema esitus õnnestus 🙂 Tore, et kauboid ikka koju jäid 😀

Rumeenia – neil on tihtilugu lahedad lood, mis mulle meeldivad. Issand küll, järgmised nabapluusidega mehed :S isegi naistantsijad on rohkemalt riides 😀 Mulle meeldib see lugu, aga laval jääb nõrgaks.

Poola – see lugu on just viimastel nädalatel esile tõusnud. Minu jaoks selline pigem keskmine lugu.

Montenegro – jällegi hea ballaadike. Issand, mul läheb raskeks valida, kes edasi saavad.

Belgia – ja jätkame ballaadidega 😀 Jällegi tugev esitus. Vähemalt on kõik esinejad sündsalt riides 😀

Rootsi – selle looga oli nii, et ta hakkas mul päris varakult kummitama, aga ma ei saanud pikalt aru, mis looga tegu on. Meeldib ja ilmselt ka kvalifitseerub finaali. Kas muidu on üldse olnud Eurovisiooni finaali, kuhu Rootsi EI saanud edasi 😀

Tsehhi – mõnusalt tempokas lugu poolfinaale lõpetamaks. Ja laulab väga hästi live’s.

Ennustan/soovin, et edasi saavad Soome, Iisrael, Azerbaidžaan, San Marino, Austraalia, Eesti, Poola, Belgia, Rootsi ja Tsehhi

Eurovisioon 2022 I poolfinaal

Mul on tekkinud täielik kirjutamisblokk. Ideid on, millest kirjutada, aga no käsi ei tõuse lihtsalt läpaka järele haarama ning telefonis tippimist ma ka väga ei salli. Samas, europepu nagu ma olen ning pole seda kunagi ka varjanud, oleks päris nõme selle aasta võistluse kohta mitte midagi kirjutada. Oma mõtetes valmis muidugi see postitus juba aprilli algul, kui kõik võistluslood valitud, aga noh, kirja saab nüüd, nii umbes veerand tundi enne esimese poolfinaali algust.

Ühesõnaga, aprilli alguses hakkasin kuulama erinevate inimeste pingeridasid arusaamaks, kuidas Eesti lugu meeldib. Sellest tulenevalt jäid silma/kõrva ka mõned muud lood ning seetõttu lisasin esimesena oma Youtube’i eurolugude playlisti Rumeenia, Iisraeli, Norra ja Eesti lood. Jep, kõik kiired ja pigem diskokad lood. Muideks, ma pean eraldi lihtsalt mainima, et kuigi Norra lugu paljudele ei meeldi, siis minu arust peab ikka kuradima leidlik ja loominguline olema suutmaks Punamütsikese ainetel luua eurolugu sellest, kuidas proovitakse hunt veganismi pöörata ning selle looga võita kohalik euroloo valimine ja sõitagi lõppvõistlusele. Järgmise satsina jäid mulle kõrva Leedu (esmakordselt üldse), Küprose, Austria, Ukraina ja Albaania lood. Viimasena Serbia, Prantsusmaa, Kreeka, Montenegro, Bulgaaria, Austraalia, Soome ja Tsehhi lood. Tegelikult on sel aastal enamus lood kuulatavad ja olen päris mitu korda jalutades kuulanudki kogu kogumiku läbi. Ainukesed lood, millest fenomenist ma aru ei saa, on Itaalia ja Inglismaa, no ei ole kumbki minu maitse.

Sel aastal teen ka jälle nii, et kuulan lood live’s poolfinaalides ja kommenteerin, kuidas kogu mulje on ning kas võiks saada edasi. Ma ei ole kindel, et finaaliga sama teen, sest meil on külalised tulemas ja ilmselt oleks pääääääris nõme nina arvutis passida. Aga seda ma ütlen küll, et kui Ukraina peaks võitma, oleksin päris pettunud. Mitte et lugu on halb, vaid ilmselgelt oleks tegu halastusvõiduga tänu sõjale ja no igasugune pinge on ju ammu juba maha võetud, et kes siis ikkagi võidab. Aprillis ma isegi mõtlesin, et paneks kihlveokontoris panuse Ukraina võidule, sest tolle loo võiduprotsent oli pigem madal. Praegu ei ole üldse mõtet panustada.

Albaania – ma ei teadnudki, et korraldajate tantsijad esinejaid ka toetavad 😀 taustatantsijate kostüümidest võiks ju seda eeldada. Ma saan aru, et elame vabas maailmas ja kehapositiivsus jne … aga no laulja kostüüm ei ole ju kõige parem valik või mis? Muidu mulle see lugu meeldib ja laval ka tegevus toimub ehk et ei ole igav.

Läti – näed, saksofon on laval tavasi 🙂 See on ju läbi aegade kõige popim euroinstrument. Mulle meeldivad värvilised kostüümid … nagu puuviljasalat 😀 Tempokas lugu, eks paistab kas läheb üldsusele ka peale.

Leedu – oi kui palju sädelust on laval, nii kleidis kui tuledes. Mulle meeldib see lugu, aga kardan et üldsuse jaoks jääb liiga igavaks.

Šveits – lähivõte lauljast ja mulle jääb silma see hiiglaslik ristikujuline kõrvarõngas 😀 See on armas ballaad, mulle meenutab sellist lounge’likku olemist viiekümnendatest.

Sloveenia – oh see oli ka lahe lugu. Laulja tundub närvis olevat ja hääl väriseb väheke.

Ukraina – hihii, kui lahe roosa müts 😀 Mulle meeldib kui on nö traditsiooniline ja moderne muusika kokku pandud nagu selles loos. Ainuke asi, tahaks teada millest nad laulavad, sest mu ukrainakeel on veitsa roostes 😀 ja Inglismaa televisioon tõlget ei paku nagu Eestis on tavaks. Mulle meeldib see lugu, aga no publiku hullus on üllatav.

Bulgaaria – minu arust väga hea rokilik lugu, ma ei saa aru miks see pigem pingerea tagumises otsas on. Laval ja live’s see kahjuks ei mõju nii võimsana.

Holland – jälle üks natukene närveeriv laulja, aga mõnus lugu.

Moldova – need kutid ju laulsid Bukarestist 😀 Ja panid kohe saali tantsima.

Portugal – muusikaga tundub midagi lahti olevat … Portugal on üks riike, mille lood mulle tavaliselt ei meeldi, sel aastal meeldib. Lugu võiks edasi saada, aga no taustamuusikaga on midagi väga lahti.

Horvaatia – noh selline armas lugu ja laval nagu toimub ka midagi, samas ei midagi erilist.

Taani – hääl on veidike paigast, just selle tugevus? Iseenesest on ju naisrokkarid natuke teistsugune vaatepilt, aga mingid seaded on paigast ju, sest laulja hääl tuleb kohati nii vaikselt läbi, kuid muusika on taustaks kõvasti.

Austria – jälle on häälega midagi lahti, kas tõesti on laulja nii närvis? Natuke igav, et esinejad põhimõtteliselt ühe koha peal on terve loo aja. Lauljal tundub mega hea tunne olevat, et lugu lõpuks läbi sai 😀

Island – natike kantrivaibi selles loos, konkurent Stefanile 🙂 Ja minule samasse auku lugu nagu Holland ja Portugal.

Kreeka – see lugu mulle algul ei meeldinud ja algus on igav, kuid tegelikult on lugu tugev ja väga hea. Huvitav kas lava kujundus on mõeldud meenutama surnuaeda?

Norra – yeessh, kindlasti saab edasi 😀 Järgmine lugu, kus muusika/hääle vahekord on sassis. AInuke lugu, mis muige suule toob ja publike tundub meeldivat. Ainuke asi, mis häirib, on see teksti ilmumine ekraanile.

Armeenia – see oli ka armas looke, täitsa võimsa häälega on too laulja. Äkki saabki edasi.

Tahaks, et edasi saavad Albaania, Ukraina, Holland, Moldova, Portugal, Austria, Island, Kreeka, Norra, Armeenia.

PS! Keset võistlust tuli mulle just meelde, et nägin eile öösel unes, et olin Eurovisiooni lõppvõistlusel ja esindasin Eestit ning ma ei tahtnud üldse lavale minna, kuna olin mega närvis. Aga Stig Rästa ikka utsitas ja kannustas ja ütles et ma ei saa enam alt ära hüpata, sest ma pean laulma “Goodbye to Yesterdayd”. Endalegi üllatuseks oli mul väga hea laulu hääl 😀

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

5 aastat emadust, kuues emadepäeva

Pühapäeval oli UKs emadepäev ning ei ole midagi salata, muutun ka mina selle päeva eel ärevamaks. Heas mõttes. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, kui sa oled ema. Et mis on teisiti. Ma ei tunne, et ma oleks kuidagi muutunud või tunnetaksin ennast teisti, kuid arvata on, et muudatused tekkisid juba kuus aastat tagasi, kui meie esmalapse ootele jäin. Pean ausalt tunnistama, et lapsevanemaks olemine on keerulisem, kui kunagi arvasin. Eks olin ka mina see üks kõiketeadja, kes teisi õpetas lapsi kasvatama kuigi endal ei olnud veel püsipartneritki. Keerulisem just ses mõttes, et iga lapsevanem ju tegutseb oma parima äranägemise järgi, annab endast parima järeltulija(te) kasvatamisel ning usub, et teeb ja toimetab õigesti. Ometi saab alles tulevikus näha, kas praegu tehtud otsused olid õiged. Hästi nõme tegelikult, sest oletame kui oledki midagi valesti teinud, siis sa ei saa aega tagasi keerata (või rännata nüüd tulevikku, et näha tulemusi ja vajadusel praegusel hetkel korrektuure teha) , et parandusi teha. Ma ainult loodan, et me suudame oma lapsed enamvähem normaalseteks ja iseseisvalt funktsioneerivateks inimeseloomadeks kasvatada 😀

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et kuigi räägitakse, et lapsi ei ole ilus võrrelda, siis lapsevanemana sa ikka paned erinevusi tähele ja kasvõi teise vanemagagi arutad, et “tema tegi nii kui too“. Nii oleme ka meie avastanud nende pea nelja kuuga, et ainult Noorhärraga oli elu kergem. Mitte sellepärast, et ise olime nooremad või et ta oli ainuke laps, vaid just pigem seetõttu, et ta oli väga rahulik ja tsill laps. Muidugi mõjutab praegust olukorda see, et meil on kaks last ning paratamatult peame mõlemale tähelepanu jagama ning koos toimetama, kuid ma ei mäleta, et Noorhärra oleks tahtnud pidevalt süles olles ringi jalutada, sest maailm vajas avastamist. Või et ta tahtis üleüldse palju tähelepanu. Samamoodi oli ta tunduvalt parem päeval magaja ehk tegi pikki unesid, mis andis mulle rohkem võimalust toimetamiseks. Piigaga on nii, esimese kuu magas ta lihtsalt maha. Teise kuu magas enamasti vankris maha. Kolmanda kuu magas vankris maha kui see liikus. Ja nüüd neljandal kuul ei ole suht vahet kas ta jääb magama (liikuvas) vankris või beebitoolis või diivanil või voodis – üle 45 minuti ta naljalt ei maga. Ei oskagi öelda, miks nii on. Algul arvasin, et tegu on kolmanda elukuu kasvuspurdiga, kuid selliselt mõjutatud muutused ju kestavad heal juhul nädalakese. See omakorda mõjutab mind ja minu rahulikkust, sest teinekord tahakski niisama olla või magada või on pakilised kodutööd ootamas, aga lihtsalt ei saa, sest preili ärkas :D* Vähemalt on meil ööd ikkagi korras ja oleme suutnud Piiga graafiku panna klappima Noorhärra omaga, mistõttu ööunne lähevad nad samal ajal (Eesti mõistes pigem varem, sest rihime mõlemad oma voodisse saada poole kaheksaks). Viimastel päevadel olen täheldanud ka seda, et öösiti sööb Piiga isukamalt, ju siis päevasel ajal on vaja jällegi maailma uudistada. SeosesPiiga rahutusega tõin juba välja ka jalutuskäru osa, et proovida kas see sobib preilile paremini a la et kui ei pikuta, vaid on poolpikali asendis, siis on eluga rahul. Noh kisa ta ei teinud ja ringi vaatas mõnuga, seega võib-olla tõesti läheb tema rohkem istuvamasse asendisse varem kui Noorhärra.

Samas ma ei mäleta, et Noorhärra oleks üks suur naerupall olnud. Ta ei nutnud ega tramburaitanud, aga pigem oligi tõsine mees ja uuris ümbrust. Piigale piisab, et ilmub vaatevälja keegi teine inimene ja suu juba kõrvuni. No ikka korralikult kõrvuni. Kui natukenegi pingutada nägude tegemisega, siis võib ka lõkerdava naeru kätte saada. Ja oi kuidas mulle meeldib talle kleidikesi selga panna, täitsa ennast paneb ka imestama, sest ma pole kunagi selline plikalik tüdruk olnud. Ma ei mäleta täpselt kui vanalt Noorhärra keerama hakkas, kuid ma olen päris kindel, et Piiga hakkas seda varem tegema. Ta saab varsti nelja kuuseks, kuid pööramine seljalt kõhule on selge. Viimased kuu aega kindlalt on ta kohutavalt ilastanud, topib oma rusikaid suhu ja naudib kui närimisleluga igemeid sügada. Hambaid veel näha ei ole, kuid jällegi, Noorhärraga me neljandal elukuul selliste asjadega ei mässanud. Piigal on sünnist saati ka väga tugevad jalad olnud, mis meid pidevalt imestama pani. Ehk juba paari nädalaselt oli tunda jõudu. Praeguseks ei ole tal probleemi süles olles end jalgadega nö kõrgemale tõugata. Üks tema lemmik harjutusi on juba algusest peale olnud pikali olles nö istuma tulla ning hiljem seisma. Iga kord kui ta jalgadele saab, on näos selline rahulolu nagu oleks Mount Everesti tipu vallutanud 🙂

Üks asi, mis on kindlamast kindlam, on see, et need kaks last on korralikud veeloomad. Noorhärrale väga meeldis vannis käia, mingis vanuses piisas juba sellest, et vanni hakata veega täitma, kui ta kohale tatsas. Siiamaani naudib ta vanni ja ujumist ja merd. Piiga on samasugune, tõsta ainult vette kui käed ja jalad hakkavad väga kiirelt liigutama. Kahjuks oleme basseini tutvustamisega natuke jokutanud, sest Noorhärra oli sellises vanuses jubua iganädalalen basseinikülastaja. Plaanime selle vea ka peagi heastada.

Jah, ma olen väsinum ja tegelen oma kannatlikkusega, aga need kaks inimhinge on lihtsalt nii armsad ja minu. Nad võivad vahelduva eduga mind sügavalt sisse ja välja hingama panna tänu oma käitumisele (noh seda teeb pigem see viie-aastane), kuid neid kahekesi koos vaadata on lihtsalt lust ja lillepidu. Eriti kui Noorhärra ronib Piigale tema tooli kaissu (missest et tänu sellele pugemisele on tool juba ühele poole viltu väändunud) ja siis hüüab mulle, et “emme vaata kui armsad me oleme”. On küll armsad, kohe väga-väga.

*Mul on kannatlikkusega alati probleeme olnud ja olen kindel, et minu laste üks siia maailma tulemise eesmärke on just mulle seda kannatlikkust õpetada. Eks Noorhärra sai natuke seda nuusutatud, kuid Piigaga on ikka teie tera. Näiteks, ma olen inimene, kes mingi asja alustamisel tahab selle kindlasti lõpetada ehk ma ei saa miskit lihtsalt niisama pooleli jätta. Aga vot need tegevused võtavad tavaliselt aega rohkem kui 45 minutit ja siis ma alati siunan omaette, et tahaks näiteks aia värvimise lõpetada, aga üks otsustas üles ärgata. Ja ega ta siis niisama ringi vaata vankris eks, ikka välja ja uudistama tahab 🙂

Sõda

Piiga otsustas täna hommikul, et kell 5 üles ärgata on piisavalt õige aeg. Tulime alla korrusele ning harjumuspäraselt võtsin oma telefoni, et uudiseid lugeda. Juba nädal aega on uudiseid avades ootus lugeda, et sõda on kas läbi või Ukrainat saadab korralik edu või Putin on kutupiilu, kuid see asendub kartusega, et Ukraina on langenud. Täna hommikul Õhtulehe veebi lahti tehes ei leidnud ma palju uut infot ning otsustasin esimest korda kohalikku hommikust äratussaadet telkust mitte vaadata. Tunnistan ausalt, et olen ses mõttes vaimselt nõrk ja ei jõua enam lugeda negatiivset. Muidugi on küsimus kas ja kui palju negatiivset on reaalne uudis ja palju spekulatsioon, kuid fakt on see, et uudiseid tarbides muutub minu enesetunne pigem halvaks.

Ma kardan enda turvalisuse, oma laste, oma pere ja sõprade turvalisuse pärast. Ma pelgan, et kuigi Eesti on NATO ja EL’i liikmesriik, siis kui üks Hullumeelne otsustab, et tema tahab nüüd Baltiriigid endale, siis ta oma ristiretkele ka suundub olenemata, kes on Eesti selja taga, sest tal on piisavalt trumpe seljataguste manipuleerimiseks. Ja olgem ausad, kui ikkagi seljatagusel on valida oma rahva heaolu ja lepingulise rahva heaolu vahel, siis ilmselt valitakse esimene variant. Ma muutun kurvaks ja ärevaks nähes seda ebaõiglust, mis sunnib tuhanded inimesed jätma oma kodu ja pagema oma ellujäämise nimel. On valus vaadata, kui paljud pagejad on pisikesed lapsed, kes ilmselt ei adugi kui kole asi on sõda, kes peavad pisarsilmis maha jätma oma isa teadmata, kas nad kunagi enam kohtuvad.

Ma tunnen, et seda kõike on nii palju nii pisikese ajavahemiku kohta. Infoküllus on lihtsalt röögatu. Ja kõige nõmedam on see, et kui sa otsustad ennast veidike sellest kõigest distanseeruda, et olla tugev enda lähedaste jaoks, siis sa oled justkui külm ja ükskõikne inimene, sest sa ei räägigi ja jaga infot 24/7 selle kohta, kuidas põgenejaid aidata. Ma pole eales nii paljude suunamudijate postitusi ja eriti storysid vahele jätnud kui praegu, sest ma ei jõua enam lugeda infot selle kohta kus ja kuidas abivajajaid aidata. Ma olen andnud oma panuse, meie pere on andnud oma panuse, kuid ikkagi tundub, et see ei ole piisav. Sest ma ei anneta midagi iga päev, ei jaga infot iga tund. See on väsitav, mistõttu saan nüüd aru, kui räägitakse, et peame jääma tugevaks eelkõige enda vaimse tervise huvides. Et on vaja piirata uudiste hulka mida tarbime, et peame üritama säilitada maksimaalselt oma igapäevast elurutiini. Ma tegin ühel õhtul selle vea, et lugesin uudiseid enne magama jäämist, ma ei ole ammu nii halvasti maganud.

Ma olen pisaraid valanud viimasel nädalal liigagi palju. Ma olen kärkinud oma vanema lapsega liiga palju, sest tunnen ebakindlust tuleviku ees, mis muudab mind rahutuks ja kannatamatuks. Ma olen tundnud viha, sest ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik, et 21. sajandil otsustab üks mees, et ma nüüd tahan ühte riiki allutada ja lihtsalt lähen ning pommitan linnu, mille käigus hukkub sadu tsiviilelanikke. Ma olen kindel, et kulisside taga toimub palju rohkemat ntud olukorra kiireks lõpetamiseks, kui lubatakse välja paista, kuid ikkagi on abituse tunne sees. Mind on väga positiivselt üllatanud, kui kiiresti ja operatiivselt hakati põgenikele koguma nii annetusi kui ka hädavajalikke esmaabitarbeid, see on ainuke hea uudis viimase nädala jooksul – näha tuhandeid tegutsemas ühise ja ülla eesmärgi nimel.

Kuid üleüldiselt tunnen, et on raske jääda positiivseks, on raske mitte mõelda ja muutuda ärevaks. Kurb.