Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀

Ajee see elutoaremont :D

Istun siin põhimõtteliselt täielikult vastvalminud elutoas ja mõtlen, et võiks viimase saagajupi ka kirja panna. Et oleks toredam kunagi lugeda või nii. Kui aus olla, siis mingi hetk tekkis tõesti tunne, et see tuba ei saagi kunagi valmis ja asjad venivad, aga näedsa, siin ma nüüd istun. Ühesõnaga, oktoobri lõpus jäi remont veidikeseks seisma, sest noh, esiteks oli meil kopp ees sellest kui halva töö plaasterdaja tegi ja teiseks oli meil ju perepuhkus ootamas. Tagasitulles võtsin meie ajagraafiku korralikult ette ning hakkasin Mikule näpuga järge ajaga, mis kõik teha on vaja. Graafik sai tehtud oktoobri keskel eelkõige selle mõttega, et millal mingi asi valmis peab olema, et tuba oleks novembri lõpuks minu vanemate külaskäigu ajal täielikult kasutatav. Seega, siit tuleb meie plaan ja tegelikkus.

31/10-6/11 – värvitöödega jätkamine – Tegelikult olime graafikust veidi maas, kuna vabadel päevadel pärast puhkust ei saanud me kuidagi endid remondilainele tagasi tõmmatud. Jah, põranda liistud pani Miku paika ent no kuskilt ei olnud võtta motti alustada värvitöödega, mis paberi peal pidid olema alanud juba enne puhkust. Tundus, et aega ju on kuigi teades elu, siis tavaliselt asjad tahavad tuksi minna ja kuhjuda viimasel hetkel. Pealegi, läksin mina tollest nädalast täiskohaga tööle tagasi, mis tähendas, et mul ei olnud aega enam nii vabalt päeval kodus toimetada. Teisipäeval võtsin siiski pahtlituubi kätte ja hakkasin lõpuks plaasterdaja tööd üle tegema. Miku oli selleks hetkeks teinud lülitite ümbrused korda ja ära lihvinud. Järgmisel päeval lihvisin mina kõik pahtliparandused üle ja otsustasin värvima hakata, kuid avastasin, et plaasterdaja tööst on hästi palju pisikesi pritsmeid seinale kuivanud, mistõttu võtsin lihvimisbloki ja pühkisin igaks juhuks kõik seinad sellega üle. Ja seda pühkimist ikkagi jagus. Kuna olin juba tolmutama hakanud, siis alusvärvi pealekandmise asemele lihvisin hoopis aknalauad korda. Neljapäeval alustasin alusvärvi seina panekuga ehk tegin kõik ääred ja nurgad tavalise pintsliga ning paar seina ka rullikuga. Miku tegi õhtul lae ning lõpetas teised seinad. Reedel plaanisime kanda ka teise kihi alusvärvi, kuid lihtsalt ei viitsinud ja tegime seda alles pühapäeva õhtul. Noorhärra tuli ka appi ja plätserdas ikka korralikult 🙂 Ahjaa, mööbel sai ka ettenägelikult suure varuga tellitud ning nädala sees broneerisime nii torumehe tuleku kui vaibapaigalduse.

7/11-13/11 – värvitööde lõpetamine, tapeetimine – olime kokku leppinud, et Miku ema tuleb aitab pühapäeval panna ühte seina tapeedi, seega selle seina ümbruses pidid kõik värvitööd lõpetatud olema. Meie sihiks oli siiski kõik seinad ja laed enne tapeetimist värvi alla saada ning alustasime jälle otsast – mina tegin nurgad ja ääred, Miku seinad ja lae. Algust tegime jällegi teisipäeval ning olime õhtul lootusrikkad, et äkki pääseme vaid ühe värvikihi kandmisega. Noh, siit hea meeldetuletus endale, et värvitöid ON mõtekam päevasel ajal teha, mitte õhtul pimedas 😀 Selgus, et teist kihti on kohe väga kindlasti vaja, kuid pigem ainult suure rullikuga suured pinnad üle käia, sest ääred ja nurgad olid ilmselgelt natuke paksema värvikihi all. Muidugi päevavalguses pidin tagumikule kukkuma, et helehalli seina asemel vaatab mulle vastu helelilla sein, kuid õhtuvalguses oli värv ikkagi õige ning lootust oli, et nii tapeet kui mööbel ja vaip aitavad ikkagi õige tooni välja tuua. Lisaks tahtsime ära värvida ka aknalaua ning põrandaliistud*. Aknalauale kandsin lõpuks kaks kihti värvi, ka tapeediseina liistud said lõpetatud, kuid elu tuli vahele ja ülejäänud liistude lõpetamine jäi esmaspäeva peale. Hea oli, et selle esimese kihi värvi liistudele kantud sai. Aga tapeetimine sujus hästi, Miku ema arvas, et eks tegu ole paaritunni tööga, kuid lõpuks oli ta meil pea neli tundi ja puhtalt selle pärast, et tapeedimuster ei tahtnud üldse klapituda. Iseenesest ei olnud raske muster, telliskivi(sein), aga kuna me ostsime kolm rulli erinevate seerianumbritega, sest poes väideti vahe olema ainult toonis, kuid ilmselgelt oli vahe ka mustris, siis andis ikka ajada tal kõike joonde. Lõpuks sai ja mina olin megarahul.

14/11-20/11 – radikate paigaldus, vaiba paigaldus, mööbli saabumine – esmaspäeval tegin ainult viimaseid värvimisi ja eelkõige kontrollisin, et alad kuhu radiaatorid** tulevad, oleks valmis. Teisipäeval tuli torumeeste meeskond kohale kolmekesi ja mässasid ikka korralikud 4 tundi, et suur ja väike radikas seina saada (muuhulgas oli selleks vaja neli uut gaasitoru paika ajada) ning boilerile hooldus teha. Lisaks pandi boilerile paar jubinat, et see paugutamise lõpetaks, aga see on juba uus teema (hetkel veel pooleli) ehk kunagi kirjutan pikemalt. Torumees mainis ka seda, et plaasterdaja pani ilmselt liiga paksu kihi krohvi seintele, sest isegi kuu hiljem olid seinad ikkagi veel pehmed, mistõttu pani ta radikate paigaldusel seina ekstra tugevad tüüblid. Radikad paigas, tegin viimaseid värviparandusi ehk seinaliistud (sh nö pealtpoolt, sest need on sellised 0.5cm paksud) otsustasime jätta valgeks, seinad ise helehalliks ent seina ja liistu liitumiskoht oli vaja sirgeks saada. Samuti aknalaua ja seina ühendumiskohad. Seega teades, kuidas minu käsi ei suuda sirgeid jooni tõmmata, mässasin paberteibiga ning katsin nii liistu pealsed kui õrnalt ka värvitud seinad. Lisaks ukseava, kuna ukse otsustasime eest võtta, aga raam vajas värskendust. Neljapäeva hommikul pandi vaip nagu plaanis ning oi kui palju see muutis üldpilti, no nii hubane oli tuba järsku. Kasutasin oma kodukontori hüvesid ning pesin aknad lõplikult ära, panin õhukese kardina üles ning võtsin kõik paberteibi maha. Aga kurja, see paberteip tõmbas päris palju ka värvi seinast maha, mistõttu pidin ikkagi värskelt uue vaibaga kaetud toas värviga toimetama. Olin ettevaatlik ja seekord kuhugi pritsmeid ei tekitanud 😀 Laupäeva varahommikul tuli mööbel, läksime vanahea Ikea teed, sest hetkel kahjuks hammas päris korraliku mööblipoe kaubale peale veel ei hakka. Tellitud sai uus diivan-voodi, teleka aluskapp ja riiul-kapp. Õhtul hakkas Miku suure hurraga asju kokku panema kui selgus, et üks päris arvestatav osa diivan-voodist ei olnud saadetud ent hoopis teine tavaline diivan, mida me isegi ei tellinud 😀 Helistasin järgmine päev Ikeasse ning lubati teisipäeval õige jupp saata ning vale asi tagasi võtta. Küll aga sai kahel õhtul kokku telekaalus ning riiul-kapp, pühapäeva õhtul saime käima ka uue teleka 🙂 Nädalavahetusel tuulasin mööda poode, et kardinaid ja aknakatet leida, aga no mitte midagi ei olnud, sest meil on vaja konksuga kardinaid, mitte neid rõngastega, millest ajad kardinapuu läbi.

21/11-… – toa sättimine ning valmispanek nii, et nädalavahetuseks oleks see külaliste valmis. Kuna mul oli tööl hästi vaikne esmaspäev, kasutasin seda asjade uude tuppa toomiseks ning ajutise elutoa ümbertõstmiseks. Terve päev ikkagi läks selle peale, sest vanas toas tahtsin kõik nurga tagused ja liistupealsed tolmust puhtaks pühkida. Lisaks sättisin teise telekanurga paika, mis pigem jääb laste kasutusse nende filmide ja telekamänguga. Teisipäeval saabus Ikea puuduolev jupp ning vale asi võeti ilusti kaasa. Me juba väga elevil olles hakkasime õhtul diivanit kokku panema kui selgus, et ikkagi vale osa saadeti. Oi ma olin tige ja võtsin ikka korralikult täna hommikul Ikea klienditeenindusega. Pärastlõunal selgus, et kullerfirma oli asjad sassi ajanud ning meie jupp on endiselt nende laos. Ei ole hullu, nad olid väga varmad meile jupi ära tooma, tõid ka, mistõttu saan hetkel diivanil istuda ja kribada. Leidsin ka kardinad ent need pidin tellima vahelaost ja saadetakse otse koju. Õnneks peaksid need saabuma laupäevaks.

Seega, siin ma istun ja olen lõpptulemusega ikkagi rahul. Jah, kardinad ja aknakate pole veel ees (aga nädalavahetusel juba on), lambivari tuleks üles panna, kuid enne peab Miku lambi kinnitama lakke. Lisaks on vaja seintel teha mõned värviparandused, sest kuidagi on päris mitu tumedamat jutti heledal taustal meile vastu passimas. Mis mind häirib on plaasterdaja pigem halb töökvaliteet, sest isegi kui me käisime ka ise lohud ja vaod üle, siis ikkagi jäi ka meile kohti märkamatuks, mis värvimisel selgelt välja tulid ning nüüd riivab kuidagi eriti silma, et laes on vagu või seintes ebatasasused. Aga no mis sa teed eksole, kindlasti ei kasuta me selle inimese teenuseid enam ja proovime leida kvaliteetsema töömehe. Hetkel peame veidike rahaliselt kosuma, sest noh katus vajab parendustöid ja tegelikult tahaks järgmine suvi saada köögi/kontorinurga/söögitoa kombo korda teha, sest see ON hull hetkel.

*See on nüüd koht, kus mina piltlikult kukalt kratsisin, et kuidas Inglismaal remonditöid teostatakse. Ehk, kui sul on põrandaliistud, siis need paned sa seina suhteliselt alguses, enne värvi- ja tapeetimistöid. Ma ei saanud alguses aru, et miks ei võiks kogu seina ära värvida ja tapeetida ning siis alles juba ülevärvitud põrandaliistud seina, sest liistud on ainult kruntvärviga tehtud. Sest värvida seinaliistu kui tapeet on seinas tundus liiga riskantsena ning suure tõenäosusega saaks tapeet rikutud. Samas, oma loogika siin on – nimelt vanades majades ei ole seinad teps mitte sirged ja kui sa paned liistu seina, siis ei sobitu see igalt poolt nagu valatud seinaga. Ja siis sa kasutad sellist asja nagu decorators chaulk, et need nö praod katta. Tegu on suhteliselt pahtlilaadse tootega ning seda on päris kerge pinnale kanda. Noh ja siis sa hakkad nagu kilplane seda seina ja liistu ühenduskohta üle värvima, et mitte midagi rikutud saaks.

**meil oli alguses plaan vaid üks suur radikas tuppa jätta, see, mis oli rohkem toa pool ja aknaalune sein täitsa paljana hoida. Ent ühel hommikul, kui alusvärv ei olnud veel peale kantud, avastasin, et aknaalune sein tundus kuidagi niiske ehk krohv oli muutunud tumedamaks punaseks. Selgus, et vaja on ikkagi radikat akna alla, mis muuhulgas seina ka kuivana hoiaks. Oi kuidas me otsisime seda radikat, sest eestoa aken on kaarega ja kuna meil suur radikas oli olemas, tundus ainult loogiline, et teine radikas on samasugune. Noja siis avastasime, et sellised kaarjad radikad on kerged tonnine laks ning seda summat meil ei oleks enam kuskilt võtta olnud, sest ees ootasid ka muud plaanipärased kulutused. Nii tellisimegi sirge aga väikse radika ning torumees sai selle ilusti seina. Selles leppisime küll kokku, et juhuks kui see pisike radikas ei ole piisav, siis lihtsalt kogume natuke raha ja ostame selle kalli kaarja eksemplari ikkagi ära.

Noorhärra on kuuekas

Mhm, aeg on sealmaal aastas, et pidasime eelmine nädalavahetus sünnipäeva. Minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi, juba kuuekas lõi ette. Kuna Noorhärra õige sünna oli nädala sees, pidasime sõpradega pidu nädalavahetusel. Seekord ei mässanud ma koduse peo ettevalmistustega nagu eelmisel aastal*, vaid broneerisin kümnele lapsele minigolfimängu, mis sisaldas endas nii raja läbimist kui sööki. Oleksin saanud tellida ka täispaketi ses mõttes, et peokoht oleks hoolitsenud igale lapsele antava kingikoti eest** ja lisaks oleksid nad medali saanud, kuid mulle tundus see kuidagi liigne luksus maksta 6 naela lisade eest. Ses mõttes mul veab, et üks sõbranna töötab mänguasju importivas firmas ja no tal oli ikka korralikult igasugu näidiseid üle. Saime nendest ilusti kotikese kokku nii poistele kui tüdrukutele, mina ostsin lihtsalt juurde suure shokolaadist medali. Lisaks tellis Miku emale ühe tuttava tordimeistri käest tordi, see on selline traditsioon juba, et vanaema kingib lapsele tordi ja no seekord oli tort ikka mega. Kuna Noorhärra jaoks on legod hetkel AjaO, siis sai ka tort vastava temaatikaga. Pidu ise läks hästi – mul oli alguses küll stressitase laes ning kannatlikkus viimase piirini viidud, sest noh Noorhärral oli oma arusaam, kuidas mängida tuleks ja see ei olnud selline traditsiooniline mängime korda-mööda ja ootame teisi ka järgi. Meil õnneks vedas, et golfirajal oligi ainult meie seltskond , seega kui need kevadised vasikad esimest korda aasale lahti lasti, siis ei seganud nad tegelikult mitte kedagi 😀 Ja tuli välja, et lastele väga meeldis ka. Söögiga läks nii, et kõik said kõhud täis ning neil jäi isegi aega veidike mängida. Või noh, nad tormasid mööda ruumi ringi, mis õnneks piisavalt suur oli. Vähemalt tordi lahtilõikamise ja sünnalaulu laulmise ajaks suutsid kõik maha rahuneda 😀 Õhtuks tulime meie juurde, kuna sõbrad Wiganist olid võtnud pika tee ette ja tundus nõme, kui nad kohe koju tagasi lähevad. Kuna Inglismaal tähistatakse ka bonfire nighti, käisime õhtul veel ilutulestikkugi vaatamas. Kingituste kohapealt juhtus kuidagi nii, et enamus kinke olid legode komplektid ja kusjuures veel sellised, mida tal veel ei ole, mistõttu terve eelmine nädalavahetus möödus Noorhärral legosid kokku pannes. Meie kinkisime talle suure rongikomplekti, mis jäi talle silma juba augustis Eestis olles ning kuna ta ka kolm kuud hiljem sellest rääkis, tundus nagu õige kingitus. Kõige parem on see, et meil ei ole veel kõik komplektid lahti tehtud, kuna mingil hetkel suutis ta mitu komplekti korraga avada ning otsustasime, et paneme poolikud komplektid ikkagi kokku enne kui uued avame.

Noorhärra õige sünna päev möödus suhteliselt tavaliselt. Kuna Miku oli tööl, siis hommikul ta Noorhärrat ei näinud. Seetõttu andsime ka oma kingi talle eelmisel õhtul üle ja mille kokkupanekut ta hommikul jätkas. Muideks, oli ta nii õhinas, et oleksime peaaegu kooli hiljaks jäänud. Koolis jagas ta klassikaaslastele kommi, õhtul kodus pani legosid edasi kokku ning täitsa õhtul tulid Miku vanemad koogile. Ses mõttes vaikne päev, aga kuna pidu oli ära olnud, siis ei osanud ka Noorhärra rohkemat oodata. Muideks, see oli nii armas, kui hakkasime talle omapoolset kinki üle andma ning ta lihtsalt tuli ja kallistas meid rõõmust teadmata, mis ta kingiks saab. Oskab teinekord ikkagi tänulik ka olla.

Nüüd saab paar nädalat hinge tõmmata, enne kui Piigale pisikese peo teeme.

*Eelmine aasta tegime Noorhärrale koduse piraadipeo. Ma ei mäletagi, kus see idee tuli, kuid igatahes piraadipidu ta tahtis. Korraldamine keeruline polnud, sest nüüd on ju meil internet, kus saab kõiki dekoratsioone tellida, muuhulgas ka ühekordseid nõusid ja õhupalle. Lisaks tellisin talle aardekirstu, mille sees kõigi laste peokotid ja hunnik väikseid shokolaadimünte. Kirstu ise pidid nad aardekaardi ja vihjete järgi üles leidma. See mäng oli peo hitt ka. Tol korral sai Noorhärra vahva piraaditordi ning paljud külalisedki riietasid end piraatideks. Kuna eelmine aasta oli palju sebimist, siis selle aastane pidu oli ju pm kõik minu eest tehtud ja kuidagi eriti kerge oli. Mul tekkis mitu korda enne pidu tunne, et olen midagi väga tähtsat unustanud 😀

**Kingikott ehk party bag on selline pisike kotike, kus on mõned asjad sees. Tavaliselt väike pliiatsite/kriitide komplekt, märkmik või värviraamat7värvimislehed, klepsud, mõnikord ka kommipakike. Ja neid antakse suhteliselt pisikesest peale juba kui aitäh külalistele, et nad peole tulid.

Käisime esimesel perebasseinikal, kohapeal

Jätkates muljetamist kohapealse eluga, siis räägin esmalt hotellist. Meil oli broneeritud superior tuba mere/basseini vaatega Santa Susannas hotellis nimega Tahiti Playa Hotel and Suites. Mingil põhjusel arvasin koguaeg, et meil ol sviit, aga ei olnud, lihtsalt neljane tuba. Tagasimõeldes asusid sviidid kõik hotelli teises diivas, eemal ja eraldi.

-Meie tuba oli kolmandal korrusel, kahe suure voodiga, mis omavahel kokku lükatud. Eeldasin, et Piigale antakse eraldi võrekas, aga seda ei juhtunud. Sellest oleks tegelikult palju abi olnud, sest Piiga armastab voodis ringi trallitamist enne magama jäämist, kuid ilmselgelt kui ta on suures voodis, siis on magama jäämine teisejärguline. Nii juhtus ikka mitu ööd jutti, et panin ta kärusse magama, nii mõnigi öö jalutasin ka mööda koridori, sest toas oli natuke liiga palav. Meil oli küll kondikas, mis päevasel ajal toa ilusti jahedana hoidis ent öösel oli ikkagi palav. Päris mitmel varahommikul avasin näiteks rõduukse, et jahe tuppa saaks. Toas oli veel dušširuum ja korralik rõdu. Kui me kohale jõudsime ja ma rõdule astusin, olin super rahul – vaade oli ikka mega ilus hotelli sisealale, kus olid basseinid, kuid eemal terendas Vahemeri. Linnulennult olime merepiirist umbes 100m kaugusel. Seda saime alles magama minnes teada, et õhtune meelelahutus ehk live bänd esineb ka sisehoovis, pm kohe meie toa all ning rõduuks ei ole just kõige helikindlam* 😀 Algselt lootsime, et saame ikka paaril õhtul ka vaiksemas atmosfääris magama jääda, sest ajakava esinejat ette ei näinud, kuid meil “vedas” ja saime show’d täie raha eest, kõik seitse õhtut 😀 😀 :D** Toas oli kõik elementaarne olemas ent mis puudus, olid triikraud ja veekeetja. Või noh, ei puudunud, vaid need pidi tagatisraha vastu vahetama. Veekeetjat oli meil piimasegu tegemiseks vaja, seega mis meil muud üle jäi, kui 40 eurot natukeseks ajaks panti panna (saime ikka kõik tagasi ka). Miks ma need eraldi välja toon, on seetõttu, et hotelli kohta lugedes, oli kirjas, et kõik toad neid sisaldavad, seega oli natukene imelik tunne, et nii vähe külalisi usaldataksegi. Aga ju siis neil on omad halvad kogemused olnud, millele tugineti. Toas oli telekas, aga mina ei tea, mis nende hotellidega on, et päris paljudes näidatatkse vaid kanaleid, kus saated on kohalikus keeles dubleeritud. Päris närvi ajas, kui oleks tahtnud õhtul mõnda krimkat vaadata, aga no muffigi ei saanud aru, millest juttu 😀 Kuna mina olin ikkagi puhkusel, et plaaninud ma mitte üks raas rohkem koristada, kui hädavajalik ja nii lasime toateenindusel iga päev meie tuba sättida. Oli küll mõnus igal päeval peale ringitatsamist korras ja puhtasse tuppa tulla 🙂 Ainult viimasel päeval ei koristatud meie tuba, sest tol hetkel, kui nad tulla tahtsid, oli Miku Piigaga toas, kes lõunaund magas ning Miku palus neil mitte segada. Hiljem nad tagasi ei tulnudki.

-Nagu öeldud, sisaldas meie majutus hommikusööki ning lõuna-või õhtusööki. Valiku üle ma nuriseda ei saa, sest kõik kolm söögi korda ikkagi mingil määral erinesid üksteisest. Ja alati oli lai valik erinevaid roogasid. Mis mulle terve nädala jooksul pinda käis, oli väikeste kohviportsude olemasolu, ma olen ikka harjunud kopsikuga kanget kohvi jooma, seal pidin ainult luristama nukutassist 😀 Kohvi pakuti ainult hommikusöögi ajal ja nelja masina taga oli ALATI järts. Lisaks suutsid kaks masinat järjepidevalt cappucino asemel kakaod anda. Noh ütleme nii, et kohvi on minu energiallikas hommikul ning kindlasti ei ole ma rõõmus magusat kakaod lürpides 😀 Mereandide valik õhtusöögil oli alati nii lai, et kalaisu sai mõneks ajaks rahuldatud. Ja kohalikke kooke/tarretisi/kreeme, nominaeitea kuidas neid nimetada, sai ka proovitud. Enamus olid ikka täitsa head. Kusjuures kahest söögikorrast päevas täitsa piisas, sest meie sõime tavaliselt tugeva hommikusöögi, päeva peale haarasime mõne snäki kui sedagi ning siis oli õhtuks ilusti piisavalt tühi. See oli kerge üllatus, et lõuna- ja õhtusöögi kõrvale jooke ei pakutud, need pidi alati juurde ostma. Seda pean siiski tunnistama, et kui sa ikkagi nädalake oled ühes ja samas hotellis, siis paratamatult väsid ka lõpuks söögist ära, isegi kui alati on valikut 🙂

Basseiniala oli iseenesest piisavalt suur ja kuna aeg oli juba hooaja lõpus, siis külalisi ka mõistlikus koguses ehk lamamistoole jätkus kõigile piisavalt. Veemöllu jaoks oli suur bassein, lastebassein ja mullikas. Aga, kurja kui külm vesi oli. Ses mõttes olime Mikuga mõlemad pettunud, et ei osanud vaadata, kas basseinide vett ka köetakse. Noorhärrat muidugi see ei morjendanud, sest tema hüppab iga ilma ja temperatuuriga vette, kuid Piiga hoidis end ka pigem tagasi. Sisehoovis oli ka pisike mängunurk kahe liuväljaga lastele ning kaks korda päevas avati mängutuba. Seal oli lastel võimalik meisterdada, mängida erinevaid lauamänge, ehitada erinevatest klotsides või vaadata multikaid. Ühesõnaga tegevust oli mõlemale meie lapsele ning kui oma aega piisavalt planeerida, siis sai tihtilugu terve päev tegevustega sisustatud nii, et ise väga laste meelt lahutama ei pidanud. Näiteks oli hotelli allkorrisel nii piljardi- kui õhuhokilaud, mille taga poisid mõnuga aega veetsid. Mina sain jällegi kohalikku kossu nautida paaril õhtul.

-Ma pean eraldi välja tooma ka selle, et meie hotell uputas prantslastest. Ja mitte niisama, vaid eranditult oli tegu vanema generatsiooni esindajatega. Eks kindlasti mõjutas fakt, et asusime ju päris lähedal Prantsusmaa piirile ja ju siis korraldati neile turistikaid. Esimesed päevad ei pannud ma neid väga tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem neid igal pool oli ja issand kui ebaviisakad nad olid. Neil ei olnud üldse probleemi trügida igalpool järtsudes ette, tormata liftidest esimesena välja, kuigi mina olin näiteks käruga neil ees. Tippude tipp oli üks õhtu, kui läksin üksinda lastega õhtusöögile ning restorani ukse ette oli tekkinud järts. Võtan mina end sappa, kui ilmuvad minu seljataha neli prantslast, lobisevad omavahel, siis lobiseda teiste prantslastega minu ees ning enne kui arugi saan, on kaks minust ettepoole silganud. Okei, lasin sel minna, kui paari mintsa pärast olid järgmised kaks minu ees. Ja kui ma neile pahase pilgu viskasin, vaatas üks prantslanna mind veel pahasema ilmega vastu, et ilmselt oleksin pilkude tappes teise ilma jõudnud ka 😀 Ma ei mäletagi, mis õhtu see oli, kui tsillisime neljakesi väljas ja mõtlesime, et ei hakka kohe esimeste seas restosse õhtusöögile tormama, oleme ikka viisakad ja jääme 15 minutit hiljaks. Aga siis hakkas neid prantslasi aina imbuma ja imbuma ning järts aina kasvama ning lühemaks ka ei jäänud, seega läksin lõpuks üksinda seisma, kuni Miku lastega oli. Tol õhtul selgus, et hotelli vallutasid umbes 200 prantslast, kel oli kõike kohe ja praegu vaja. Aga kõige parem nali oli järgmisel hommikul, kui pool tundi enne resto uste avamist (ehk 7 hommikul) lookles juba prantslaste saba valmis sööma minemiseks 😀 Eks nad ilmselt siis ikkagi õppimisvõimelised ole.

-Piiga sai hästi, hästi palju tähelepanu ning ma ei liialda siin üldse. Eks üks heledanahaline punapea ümmarguste siniste silmadega ei ole tõesti igapäeva nähtus ja ta torkab silma. Aga oi kuidas mind hakkas lõpuks häirima see, et need samad prantslannad nunnutasid teda restos samal ajal kui meie süüa üritasime. Ses mõttes, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed teda nunnutavad, isegi restomeeskonnaliikmed suhtlesid temaga erinevatel hetkedel. Aga need prantslannad võisid teda lihtsalt passida ja passida. Ausalt, ma tundsin ühel õhtusöögil olles, et ma lihtsalt võtan oma lapse ja lähen, sest ma enam ei jõua kannatada seda, et minu suutäisid kõrvalt lauast loetakse 😀

Santa Susanna ise on selline pisem kohake, meie saime põhimõtteliselt poole päevaga ta läbi käidud ja midagi erilist seal vaadata ei olnud. Eks tänu hooajalõpule ja turistide väiksemale hulgale hakkas silma ka see, et kohake ise on natike … trööstitu, väsinud, must. Kuidagi ebamugav oli näiteks minna toidupoodi, kus riiulitel vaatas vastu pigem tühjus (nagu koroona algushetkedel). Nii mõnedki meelelahutus- ja toidukohad olid oma uksed juba sulgenud, mis lisas üldpildile veelgi nukrust juurde. Muideks, meie viimasel õhtul selgus, et enamus kohti sulgebki oma uksed, sest hooaeg on läbi. Ses mõttes ongi kahe otsaga see asi, kui minna Costa Bravasse oktoobri lõpus – jah, turiste on tunduvalt vähema ja lahedam liikuda, aga kogu melu on ka pigem juba läinud. Kuhugi veeparki me ei jõudnudki, sest lihtsalt olid kõik kohad oma uksed sulgenud, seda küll juba septembris. Samas, lastega aega veeta ei olnud üldse keeruline, sest tänavapildis ikkagi märkas erinevaid mänguväljakuid, küll mitte suuri, aga piisavalt, et neil oleks lõbus. Nii mõnigi neist oli korralikult linnusitaga kaetud, aga see vist on paratamatus. Ja asub ju Santa Susanna Vahemere kaldal, seega vesi on koguaeg käe ulatuses, kui on soovi.

Kuna me algul plaanisime pigem lebotada vaid basseini ääres, kuid pidime siiski pettuma selle hubasuses ja otsima muud tegevust, külastasime ka muid linnasid. Ühel pärastlõunal sõitsime rongiga Calellasse lõunatama, tundus mõnus linnake. Ühe päeva veetsime Barcelonas, kuhu jällegi rongiga saime. Ma pole kunagi väga Barcelonasse kippunud ja seegi kord oli see pigem Miku idee minna, kui juba nii lähedal olime. Plaan oli rongijaama kõrval hüpata turistibussile ja külastada sellega nii Sagrada Familiat, edasi Park Güelli ja lõpuks veel Akvaariumit ent lõpuks pidime vaid katedraali külastusega piirduma. Seda puhtalt seetõttu, et järjekord bussidele oli meeletu ja nii me tatsasimegi Sagrada Familia juurde jala. Pool tundi hiljem veendusime selle suursuguses ja tõesti jättis see meile väga sügava mulje. Noorhärra jäi Mikuga mänguväljakule kuniks minaks uurisin veidi ringi ning selgus, et ta oli pargipingil magama jäänud. No ilmselgelt ei olnud temast meile selli tatsama teist pool tundi Park Güelli, et seal veel ringi käia ja siis külastada Akvaariumi. Otsustasime hoopis taksoga rongijaama minna, et rongiga hotelli tagasi sõita. Kuna päev oli hästi palav ning Noorhärra suutis oma mütsi kuhugi unustada, siis kahtlustasime tal kerget kuumarabandust, sest ta lihtsalt oli nii uimane ja näost punane ning väga soe. Õiget rongi pidime ka ikka korralikult ootama ent lõpuks ta tuli ning õnneks hotelli tagasi jõudes oli ka Noorhärra enesetunne parem. Pikk jutt lühidalt – mul on vaja minna Barcelonasse tagasi, soovitavalt pikaks nädalavahetuseks ja LASTETA. Ja ühel päeval tegime meresõidu Tossa De Mari ja tagasi. Laev läks hommikul eriti mugavalt meie hotelli rannast välja, sõitis umbes kaks tundi ja tegi mitmeid peatusi teistes linnakestes. Lõunaks olime Tossa de Mar’is, kus aega ringi vaadata neli tundi. Jällegi, linnake, kus oleks tahtnud rohkem aega veeta ja ringi vaadata, kuid lapsed ja käru seadsid oma piirangud. Pärastlõunal korjas laev meid peale ja viis ilusti hotelli tagasi. Jäime kõik selle reisiga väga rahule.

Viimasel päeval ei plaaninud me midagi teha, kui vaid puhata. Magasime nii kaua kui torust tuli, aga mitte liiga kaua, et hommikusööki maha magada 😀 Tegime viimase jalutuskäigu mööda rannariba, poisid käisid nelikrattaga sõitmas, hiljem käisime Vahemeres ujumas ning pärastlõuna veetsime mängutoas. Viimase päeva puhul lõime endid õhtul lille ja jalutasime ühte India restosse sööma peatudes tee peal erinevates baarides mõneks kokteiliks. Isegi Noorhärra sai jaheda mangokoksiga maiustada. Tagasireisimine oli megavara, sest transfeer oli hotellis juba 3 öösel. Iseenesest sujus kõik hästi, kui väljaarvata, et lend hilines väljumisega pool tunnikest. Lapsed magasid korda mööda lennujaamas ent lennukil oli Piiga terve tee üleval, magama jäi alles vahetult enne maandumist. Nagu ikka. Kodune päev oli meil hästi tsill ning midagi plaani me ei võtnud.

Seega, kas me jäime reisiga rahule? Jah, kindlasti. Kas me õppisime midagi? Muidugi. Esmalt, kui sa lähed lastega puhkusele, siis sa tegelikult lähed oma tavapärast elu elama teise keskonda ehk sa ei puhka, vaid ikkagi hoolitsed oma laste eest. Mida kiiremini sa unustad lootuse puhata (minu jaoks on puhkamine nii kaua hommikul magamine, kui soovi on, söögi nautimine, basseini ääres lebotamine ja raamatu lugemine/ristsõna lahendamine, õhtul tsillimine kas baarides või rõdul), seda kiiremini hakkad oma lastega olemist nautima. Teiseks, tuleb teha paremat eeltööd piirkonna kohta, kus sa peatud ning hotelli, kus sa ööbid. Lastega reisides on siiski mingid asjad, mis võiksid olla. Kolmandaks, valida ka aega, millal puhkusele lähed. Meile küll sobib seekordne inimeste vähesus ent järgmine kord võib-olla läheme ikkagi augusti lõpus vahetult enne kooli. Meie näiteks ei teinud väga eeltööd kuhu minna ja mida teha ning õigesti tegime ka. Jooksvalt vaatasime, mida pakutakse ja mis tundub huvitav. Kui mina näiteks eeltööd teen, siis tekib alateadlik kihk, et KÕIK peab ka ära tegema ning see lisab pinget.

*See oli tegelikult täitsa halenaljakas hetk esimese päeva õhtul. Käisime jalutamas ja õhtustamas ning olime kõik suhteliselt turris, kui hotelli tagasi jõudsime. Väsimus oli teinud oma töö, mistõttu Noorhärra (sõna)kuulmine oli miinuses ning meie kannatlikus tema käitumisega samamoodi väga väga napp. Otsustasime, et parim on minna lihtsalt magama, lasta kõigil end välja puhata ning alustada uut päeva rõõmsa meelega. Noorhärra oli just visanud end pikali, mina pannud Piiga kärusse pärast 10 minutlisti trallitamist mööda voodit, kui kuulsime õues tümakat. Sel hetkel vaatasime lihtsalt Mikuga teineteisele otsa ja mina vähemalt purskasin naerma, sest tõesti enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma arvan, et Miku ei olnud kaugel frustratsioonipisarate valamisest 😀

*Hihii, sain omal nahal kogeda ka seda, et rõduuks käib lahti ainult seest poolt. Nimelt teisel õhtul, kui lapsed ja Miku hambad laiali magasid, otsustasin mina rõdule esinejat kuulama minna. Kuna muss oli ikka rajukõva, pidin rõduukse enda järgi sulgema. Natukese aja pärast oli vaja mul vetsu saada ent rõduust enam lahti ei saanud. Ma koputasin ikka päris meeleheitlikult klaasile lootuses, et Noorhärra või Miku ärkavad, aga nad magasid ikka väga õndsat und hoolimata sellest, kui kõvasti ma kobistasin. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistasin hotelli registratuuri, rääkisin oma kurva loo ära ja mulle saadeti turvamees appi. Ma lihtsalt ei osanud muud teha, kui naerda oma kohmakuse üle. Jumal tänatud, et ma telefoni igale poole kaasa võtan, muidu ei teagi, mis saanud oleks 🙂

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Elutoa remont, vol.3

Nonii, jäin pooleli seal, et krohvija pidi meile tulema tööd tegema. Esialgne kuupäev lükkus lõpuks paari päeva võrra edasi ent 6. oktoobri hommikul oli töömees kohal. Õigeaegselt ka kusjuures. Vaatas ruumi üle, tegi kaubikus kiire hommikutee ja hakkas pihta. Ta oli juba mitu tundi mässanud, kui (õnneks!) hakkasime Mikuga arutama, et ei tea, kas ta ikka lae laseb ka kipsplaadiga üle või paneb ainult krohvisegu* Küsisin veel Mikult, et kuidas kokkulepe jäi, kui Miku mulle meelde tuletas, et mina olin ju see, kes talle tuba näitas ja kellele hinnapakkumine tehti 😀 Läksin siis vaikselt allakorrusele ja koputasin uksele, et mis plaan tal laega on, kui selgus, et ta olekski selle vaid ülekrohvinud. See variant meile paraku ei sobinud, kuna lagi on kunagiselt tehtud selline krobeline (artex ceiling) ning näeme juba ühes teises toas, et kui niiskus selle alla satub (ja Inglismaal sajab päris palju), siis võib see omakorda panna laematerjali mängima ning lakke tekivad praod. Sellega me riskida ei soovinud ning palusin, et ta paneks lakke kipsplaadid ja alles siis krohviks need üle. Ta küll algul punnis veidi, et ta kindlasti suudab ka plaatideta väga hea viimistluse tagada ent lõpuks nõustus. Ainuke asi oli selles, et koguhind ka muutus, sest kipsplaadihind on siin päris korralikult tõusnud. Ühesõnaga, pikk jutt lühidalt – kahest tööpäevast sai kolm tööpäeva, kaminaauk läks kinni ja sein ilusti siledaks, lakke läksid kipsplaadid ja lagi siledaks, ülejäänud kolmes seinas, kus vana põrandaliist oli korralikult krohvi välja tõmmanud, sai eelnevalt uue segutäite, peale krohv ja siis siledaks. Tööhind kokku 880 naela, eelarves summaks 600. Ent kui me oleksime jäänud lihtsalt krohvitud lae juurde, oleks tööhind olnud 580 naela. Meie oleme pigem rahul, et läksime eelarvest üle.

Aga, kui kohe esimesel õhtul tuba üle vaadates olin mina väga õnnelik ja rahul tulemusega, siis Miku näiteks avastas, et töömees oli ühe kattelina aknalauale niimoodi “unustanud”, et varjas ühte osa seinast. Kui selle eemaldasime, saime aru, et sein oli sellest kohast aknalauaäärega tasaseks tehtud kui mujal on aknalauaäär ikkagi seinast eemal. Iseenesest kui vaatasime enne pilte, siis selles kohas oli korralik krohvikahjustus ja ilmselt seetõttu ka rohkem materjali pandi, aga noh aus oleks olnud ju siis ka näidata. Kuna seinad vajasid aega kuivamiseks, siis me paar päeva väga ei siblinud seal ringi. Ühel lõunal läksin uudistama ja olin ses mõttes pettunud, et nii mõneski kohas olid sellised kuivanud pritsmed, mis jah kergelt maha tulid, aga siiski natuke lohaka mulje jätsid. Siis avastasime akna alt veel ühe koha, kus ta ilmselt oli unustanud lõppviimistluse tegemata ning sein oli väga krobeline. Samuti oli siin-seal väikseid täkke seinal, mida ilmselt peame ise pahtliga täitma ja liivapaberiga üle käima. Kõige suurem pettumus tuli umbes nädal pärast tööde lõppu kui Miku hakkas uurima elektripistikuid. Peaaegu kõikide nende ümber oli pigem kiirustatud ja lohakas töö, paar pistikut ka seest krohvijamaga koos. Tol päeval võttis Miku lihvija kätte ja põhimõtteliselt käis kõik seinad uuesti üle. Lisaks peame tegelema natukese pahtledustöödega. Ning mis mind tohutult häiris oli see, et tööde alguses küsisin, kas viin meie remondiasjad eest ja katan ka netiruuteri, siis seda ei olnud vaja kuna ta lubas ise kõik katta. No kurat küll, aga ma pean nüüd ikka korralikku vaeva nägema, et see netiruuter puhtaks saada. Seega seinad on tõesti ilusamad kui enne, siin ei ole kahtlustki ent meile jäi mulje, et kui esimesel päeval tegi mees tööd hoole ja armastusega, siis kolmandaks päevaks oli ta ilmselt graafikust veidi maas (lisandus ajakulu lae tegemisel) ja kiirustas lõpetamisega. Samas, oleks võinud siis pikemalt tööd teha kui 9st 3ni, seal sees ka pausid. Ega me teagi, kas tegelikult ongi krohvijate kvaliteet selline või me saime ikkagi selle odavama otsa töömehe, fakt on see, et me ei peaks ju hakkama valmis töös parandusi tegema. Me ka õpime klientidena ning järgmine kord oskame juba koheselt küsida seda mida soovime ning töö ülevõtmisel kvaliteedikontrolli paremini teha. Pidime ostma juurde ka nipet-näpet värvimiseks vahendeid pluss seinte parendustööde materjale, poes oli kulu 40 naela, mis läks üldisesse kuluritta.

Ühel päeval võtsin mina ette akende pesu ses mõttes, et kõik raamid puhtaks krohvivedelikust ning ka kõik tihendid käisin käsnaga üle. Ma ei tea, kuidas teistes majades on, kuid meie majas tekib hästi kergelt aknendele kondets ehk aknad higistavad (jep, ei ole mega uued aknad) ja seetõttu on tihendid nö. mustad ehk kui tõmmata lapiga üle, siis konkreetne must jutt jääb lapile. Tegelesin nende eemaldamisega, sest töö pole ju lõppenud ja eks ma seda viimast pesu saan veel teha. Siis proovisin ka aknalaudu lihvida, aga no ei tea mina, mida see eelmine omanik seal värviks kasutanud on, sest lihvija ei võtnud mitte muhvigi maha. Ma nüüd mõtlen, mis edasi saab. Siin oli ainuke kulu ostetud lihvija 44 naela, muud puhastusvahendid olid mul olemas.

Tellisime ka uued põrandaliistud ära ning vend aitas need õigete nurkade alla lõigata ning õigesse seina tõsta. Kinnitatud need veel ei ole, aga no kui palju ilusamaks muutus tuba lihtsalt tänu sellele, et uued põrandalauad on seina ääres. Miku peab nüüd natukene mõtlema, et kuidas ta eenduva aknaaluse seinaga teeb, et seal ka põrandaliist ilusti jääks, sest too sein on meil kumer. Põrandaliistud maksid 84 naela, lisaks spets saag 64 naela ning kinnitusvahend hilisemaks 14.50. Eelarves oli põrandaliistudele nähtud 100 naela, seega ülekulu 62.50

Lisaks käisime poes ja ostsime tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke, lae ja ülejäänud seinte värvi, aknalaudade ülevärvimiseks värvi ja sinna juurde kuuluvat nipet-näpet. Kokku kulutasime 240 naela, aga see jagunes ilusti erinevate eelarveridade vahel ja ülekulu kuskil veel ei tekkinud.

*Ma tõesti ei tea, kuidas oleks õige eestikeelne termin. Siinkandis rääkitakse plasterer-krohvija, plastering-seina möksiga kokku tegemine, aga see ei ole krohv klassikalises eesti keeles, skimmed wall-sein viimistletakse nii, et tulemus on siidsile. Hästi mõnus on näppudega tasapinnalt üle lasta.

Põldmurakate uputus

Või noh, sel aastal väga ei olnud, sest kaks aastat tagasi sain oma põldmuraka vaimustuse korralikult rahuldatud, millest põgusalt ka juttu tegin. Tol sügisel korjasin meeletustes kogustes marju eesmärgiga need kindlasti ära süüa. Või siis sügavkülmutada ja ära süüa. Või siis kooki teha. Paar korda isegi tegin õuna-muraka kooki, aga kui nüüd päris aus olla, siis need samused kaks aastat tagasi korjatud marjad, on mul endiselt sügavkülmas 😀 Kuna eelmisel kevadel kolisime murakaparadiisist minema, siis ei sattunudki sügisel sinna kanti jalutama, et varusid täiendada. Sel aastal mõtlesin siiski vana kodukandi üle kaeda … aga marju ei plaaninud siiski korjata teades, mis meie sügavkülmikus toimub.

Seega ühel pühapäeval võtsin lapsed ja Miku ema kaasa ning läksime. Plaan oli üks mõnus jalutustiir teha ning mõned marjad korjata. Miku ema oli ettenägelikult ka nõu korjamiseks kaasa võtnud ja nii me pea kolm tundi kulgesime. Leidsime nii põldmurakaid kui marju, mida siinkandis kutsutakse sloe ning millele mina alguses tõlget ei leidnud. Alles praegu turgatas pähe lihtsalt guugeldada sloe ning imekombel ilmus ka nimi blackthorn ehk laukapuu. Noh nüüd ma siis tean, et korjasime nii põldmurakaid kui laukapuumarju. Jalutuskäigu lõppedes andis Miku ema marjad meile, kuigi ma sellele algselt vastu punnisin, et mida ma nendega teen. Põldmarjad veel sööks ära, aga laukapuumarjad on minu jaoks väga võõrad. Miku ema mainis lahkelt, et neid võib kasutada alkohoolse joogi meisterdamisel ja siis mu kõrvad juba liigutasid 😀 Ühesõnaga, on olemas selline asi nagu sloe gin,* mille valmistamine on iseenesest lihtne ning vaeva pead nägema vaid niipalju, et marjadele kahvliga augud sisse torkida ent muidu segad komponendid kokku ja istub see purk sul kaks kuud pimedas villimas. Mul praegu see purk podiseb, eks jõulude aeg näeb, mis tast sai.

Ja kuna ma ei olnud enam üldse huvitatud põldmurakate ükshaaval külmutamisest, et nad ülessulatades blöginaks ei muutuks, otsustasin marjad moosiks teha. Aga ma ei olnud kunagi enne teinud põldmuraka-õuna moosi, seega otsustasin need samad vanad marjad esimesena ära moosistada. Minu jaoks oli täielik üllatus, et külmutatud marju võib kasutada moosi tegemiseks. Lapsena kasutasime ikkagi värskeid marju moosikeetmisel ja need ei tohtinud märjad olla (vihmaga korjatud), sest muidu läks moos käärima. Kuna Miku ema aga julgustas, et pigem marjad ülssulatada ja siis moosiks keeta, kes olen mina vastu vaidlema. Ütleme nii, et mul oli tsipake rohkem marju kui retseptis, õunu sama hulk ning suhkrut natuke vähem. Siiski maitselt on tegu väga mõnusalt magusa moosiga. Keeta oleksin võinud ikkagi niipalju kui ette nähtud, mitte umbes 15 minutit rohkem sest tundus, et põldmurakad ei olnud piisavalt pehmed, sest hetkel moosi süües tunduvad marjad veidike nagu krõbedad. Mitte kõrbenud vaid krõmpsud. Ja noh, moos on selle konsistentsi kohta ka palju öeldud, ma pigem ütleks marmelaad. Igatahes julgust sain juurde, et sügavkülmikusse ruumi teha ja marjad moosiks keeta.

*oh juudas, sorteerisin mina siis esimese karbitäie saadusi kui selgus, et laukapuumarju on vaid 200g, vähem kui pool. Ma isegi ei mõelnud nii väikese koguse marjadega mässama hakata, vaid panin need külmikusse ootele ja sättisin end nädal hiljem Piigaga uuesti jalutama. Tegime sama tiiru nagu nädal tagasi, aga leidsin vaid paar marja ja see ajas marru, sest mäletasin selgelt, et me kindlasti ei korjanud kõiki marju põõsastelt ära. Jõudsin oma retke alguspunkti ning hakkasin uuesti sama ringi tegema, seekord keskendudes vaid ühele teepervele. Johaidii, aga ilmselgelt esimesel korral kiirustasin ja jäidki paljud marjad kahesilma vahele. Teades punkti, kust edasi kindlasti neid marju enam ei ole, pöörasin otsa ringi ning jalutasin teist teeservapidi auto juurde tagasi. Ja siis leidsin ka põhipuu üles. Ainult et mul oli suur probleem selles, et enamus marju olid natuke liiga kõrgel, aga mina ju käbikasvu. Muidugi ei olnud mul mingit redelit kaasas ja nii otsustasin pugeda põõsa sisse, et sedapidi viimased marjad kätte saada. Nojah, põõsasse ma ju pugesin, aga püstitõusmiseks seal ruumi ei olnud, vaid üks okkaliste okste rägastik. Tagurdasin end tuldud teed tagasi ja põhimõtteliselt lõin käega. Mingid marjad ju sain ja vast ikka õnnestub villimine. Õnneks leidsin veel ühe pisema põõsa, mille täielikult tühjaks tegin. Kodus kaaludes selgus ka tõsiasi, et mul oli marju ligi 600g ehk natukene mänguruumi koledamad eksemplarid ära visata. Vot see on pühendumus!

Noorhärra kullavaramu

Paar kuud tagasi tuli jutuks abiellumine ja nagu väikesed poisid tihtilugu ütlevad, lubas Noorhärra suureks saades minuga abielluda. Natuke aega hiljem tuli teema uuesti jutuks ning Noorhärra oli oma meelt muutnud – ta abiellub hoopis Piigaga, sest ta armastab teda niiiiii palju. Kui ma siis “pettunult” küsisin, et miks ta minuga ei abiellu, oli vastus vägagi loogiline. Kui tal on aeg abielluda, on ta juba väga suur. Aga mina olen lihtsalt siis juba liiga vana, et abielluda.

Tulime ujumast ja ootasime lifti, kui Noorhärra näitab oma näpul iiiiimepisikest kriipsukest, mille väidetavalt mina olin talle tekitanud (ehk tegin haiget). Ei osanud nagu süüd enda peale võtta ja sinna see asi jäi. Mõned minutid hiljem olime auto juures ning üritasin Piiga turvatooli, kus ta ise sees istus, autosse vedida, kui kuidagi suutsin tema käele haiget teha. No ikka niimoodi, et pisarad korralikult väljas. Noorhärra kohe pragama, et emme, sa pead ettevaatlik olema. Ma siis pobisesin vastu, et kas ta tõesti arvab et ma oma lastele meelega haiget teen. Vastuseks oli “Ei, sa oled maailma parim emme” … esimene kord kui ta seda niimoodi ilma utsitamata ütles 🙂

Noorhärral on käsil periood, kui hommikuti mingil põhjusel kooli ei taha jääda. Kodus on kõik okei ning ettevalmistus kooliminekuks sujub. Samuti ta jalutab/sõidab rattaga kooli hea meelega. Lihtsalt, kui me klassi juurde jõuame ning on vaja kaaslaste seljataha ritta võtta, hakkab tema puksima ja jaurama, et ei taha kooli minna. Asi lõpeb tavaliselt sellega, et jalutan temaga koos klassiukseni ja siis õpetaja võtab suunamise üle. Ma tean, et see on mingi hetkeasi ja ta pigem kopeerib teisi, kes ka hommikuti jauravad. Tal ei ole koolis suuri probleeme ja õppimine ka sujub. Pigem talle meeldib koolitöid teha. Igatahes, pärast mitmendaid selliseid hommikuid jalutame pärastlõunal koolist koju tagasi ning Noorhärra rõkkab ühel hetkel, et talle nii meeldib koolis käia. Mina küsin hämmeldusega, et miks ta siis hommikuti jaurab ja ei taha klassi minna. Vastuseks tuleb “sest mu tunded muutuvad nii raskeks hommikuti sest mulle nii meeldib sinu ja Piigaga kodus olla ja ma ei taha kooli jääda.”

Sõidame bussiga linna keskusesse. Buss peatub ning ootab, et kaks inimest oma suitsukimamine lõpetaks ning bussi astuks. Kuna Noorhärra istub minust tsipake eemal, et omada parimat vaatevälja, mina pean aga vankriga ettenähtud osas olema, hüüatab ta bussi liikuma hakates mulle väga tõsiselt. Isegi pahaselt – “emme, need kaks inimest viskasid oma suitsud maha ja mitte prügikasti. See on väga tobe”. Ütleme nii, et mu süda õhkas uhkusest, et minu peagi kuuesel lapsel on pärast pidevat korrutamist ja arutamist selge, kuhu prügi käib. See on tal nii selge, et teinekord korjab ta niisamagi tänavalt prügi üles, et see siis prügikasti panna või nende puudumisel vankrikorvi, et hiljem kodus ära visata. Ja mul on kahju, et tol hetkel bussimüra liiga vali oli, nendele kahele oleks väga ära kulunud teadmine, mida ilmselgelt neile kodus aastakümneid tagasi ei õpetatud.

Miku vanematel täitus hiljuti 40. pulma-aastapäev. Kuidagi suurelt seda ei tähistatud, küll aga läksime neile külla. Päev enne minekut rääkisin ka Noorhärrale meie järgmise päeva plaanidest ning mainisin muuhulgas, et vanavanemad sellise verstapostini jõudsid. Noorhärra reaktsioon oli hindamatu. “40 aastat. Mis sa teed nalja?!?” (You gotta be kidding me).

Ujula riietusruum ning valmistume trenniks, kui avastan, et Noorhärra kõhul naba ümber on selline kulunud joonistus. Kui selle kohta küsin, siis esmane teooria on, et tema joonistas sõbrale paberile, a vat sõber joonistas talle kõhu peale. Kui ma siiski kahtlesin selles teoorias, selgus ka tegelik lugu joonistuse tekke kohta. Noorhärra joonistas ise kõhule, sest teab et see on tobe tegu (naughty). Aga ta arvas, et kui ta käitub tobedalt, siis õpetaja saadab ta varem koju 😀 Njah, õpetaja saatis ta siiski vaid oma kõhtu pesema.

Teeme peale kooli pikema jalutuskäigu ja ühtlasi põikame sisse ka kodukoha raamatukokku. Mingil imelisel kombel meeldib Noorhärrale seal käia, küll pigem mänguasjadega mängimas, aga no ma olen alati lootnud, et kui ta raamatute keskel aega veedab, hakkab nende vastu ka huvi tundma. Saabub aeg kojuminekuks kui Noorhärra avastab, et tahaks ikkagi raamatu ka koju võtta. Valituks osutub raamat leiutistest. See on kohe selline hitt raamat, et terve kodutee (nii 300m) loeb ta mulle ette, kuidas aastal 1925 leitutati suur koletistega võitlev masin. Ma ei teadnudki, et mu pea kuuene oskab nii ladusalt natuke teaduslikumaid lasteraamatuid ette vuristada 😀 😀 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis täitsa õnnestunud laenutus oli, sest nüüd loeb Miku talle õhtuti sealt unejutte ning tunnistas, et täitsa huvitav raamat on.

Otsisime hoiukohta

Kuna pean varsti tööle tagasi minema, oli Piigale vaja leida hoidjakoht, millega hakkasin suve alguses aktiivsemalt tegelema. Üks variant oli hakata teda viima samasse lasteaeda, kus Noorhärra aastakese käis ja see variant jäi meile päris pikaks ajaks ka lauale. Suureks plussiks meie jaoks oli, et teadsime nii seda kohta kui töötajaid ja Noorhärra seal käimise ajal olime nendega igati rahul. Miinuseks oli asukoht, maksumus ning mitte nii väga paindlik kellaajaline graafik ses mõttes, et laps saab käia seal kas täispäeva või hommikupooliku/õhtupooliku, kuid poolikud päevad on kindlal kellaajal ja neid kellaaegasid muuta ei saa. Etterutavalt ütlen, et tegelikult on igal hoidjal ja lasteaial paigas poolikute päevade kellaajad ja neid muuta ei saa. Samas ei eeldata, et laps käib kogu aeg samad päevad, mis jällegi sobis meile. Mina ju hakkan enamus aega töötama kodust ning tööandjaga oli räägitud, et minu töötunnid on paindlikud* ning kuna Miku töötab graafiku alusel, satub kindlasti sekka päevasid, kui temal on vaba ning saaks Piigaga koos olla.

Nii hakkasingi otsima erahoidu ning esmalt leidsin koheselt ühe veebilehe, kus lapsehoidjad saavad ennast tutvustada. Leidsin päris mitu nime, kuid ainult ühel neist oleks olnud vaba kohta sügisest, mistõttu leppisin kokku, et läheme talle Piigaga ühel hommikul külla. Nii palju kui temaga kirja teel suhtlesin, oli tegu tore inimesega, kes oli väga paindlik nii kohalkäimise kui tasumise osas, mis sobis meile. Samuti näitas ta kohe alguses, kuidas ta peab iga lapse arengu kohta eraldi paberkandjal kaustikut (samas süsteem oli ka Noorhärral) ning seletas ilusti, mis nad tavalisel päeval teevad ja kus käivad. Ometi tundsin, et tema saab olema meie valik juhul kui tõesti midagi muud üle ei jää. Põhjus selleks väga lihtne – tema kodu, eriti köök, oli paras segadus ja mis seal salata, must. Esiteks, oli tal kolm kassi ja koer, kes väidetavalt kõik lastega hästi läbi saavad (samas, kui sa töötad kodus ja hoiad võõraste inimeste lapsi, kas nii palju lemmikloomi omada on mõistlik?), kuid lemmiklooma järgi puhtust hoida on juba omaette kunst ju. Teiseks oli peamine mängutuba pigem sassis ehk mänguasjad pilla-palla, sest hommikul olid mõned lapsed seal enne lasteaeda viimist**, seega ühe suurema mänguasjakasti soetamine ei teeks üldse paha ja poole minutiga oleks ka kõik mänguasjad saanud sellesse ära panna. Seega, juba kohe alguses tekkis mul tõrge, milline kaos majas valitses, kuigi nagu hiljem jutust selgus, siis hommik ei olnud üldse tegelikult kiire ja koristamiseks oleks olnud aega. Mis mulle väga vastumeelt oli, oli segadus köögis. Kuna kotikesi ja asjakesi oli nii palju ja tundub, et panipaiku üldse mitte, moodustus söögilaua ümber suur kuhi kottidest ja kuhjunud asjadest. Kõik tööpinnad olid asjadest lookas sh mustad lemmiklooma söögikausid, ometi seal samas kõrval valmistatakse lastele süüa. Oleks ta selgitanud, et ei ole veel jõudnud tööpindasid puhastada (sest käisime tema juures 9 hommikul), siis oleks see natukene rohkem arusaadavam olnud. Kuid midagi sellist ei toimunud ja mulle jäi mulje, et see ongi normaalsus. Majal oli aed, kuid jällegi, segadus. Ma saan aru, et lapsed ja mänguasjad, kuid neid saab ka ilusti ära panna, mitte suvaliselt jätta. Ehk, mina läksin sinna kui potensiaalne uus klient ning ma tõesti oleks oodanud, et hea esmamulje jätmise nimel tehakse natuke pingutatakse ja tehakse ka koristustööd. Mina oleks seda teinud. Ma pigem koristaks igapäevaselt, sest kodus hoidu pidavatele inimestele on ranged nõuded (nagu ka nt kodust toitlustusteenust pakkuvatele inimestele), kuid mulle ei jäänud üldse sellist muljet, et selles majas koristamisega tegeldakse.*** Võib-olla olen ära hellitatud Noorhärra hoidjate poolt, kelle majad tõesti olid puhtad kui prillikivid, kuid kui sa oled võtnud endale vastutuse teiste inimeste pisikest eest hoolitseda ja saad selle eest ka tasutud … siis elementaarne puhtus võiks olla tagatud.

Kuna tolle esimese inimese jätsime oma eelistuste nimekirjas pigem viimaseks, uurisin omavalitsusest, kas äkki on keegi veel vaba uusi lapsi vastu võtma. Mulle saadeti mitmeid erinevaid nimesid, kuid kontakteerusin vaid nendega, kes olid meie kodule ja Noorhärra koolile kõige lähemal, et rohkem jala liigelda kui autos istuda. Minu suureks üllatuseks vastas mulle vaid üks naisterahvas ja seda alles augusti alguses nii et vahepeal olin juba leppinud mõttega, et eks ma siis autojuht olen ja igapäevaselt kooliümbruses parkimiskohta otsides oma närvirakke kulutama hakkan 😀 Kuna meil oli ees puhkus Eestis, siis leppisime kokku neile külla minna kui oleme kodus tagasi.

Mulle väga meeldis tema kodu ja kuidas asjad on korraldatud. Nad peavad elukaaslasega kahekesi hoidu, lisaks käib neil veel üks naisterahvas abiks. Kõik kolm on läbinud vastavad taustakontrollid ja koolitused. Majasisene mängutuba on küll pisike ent see-eest on neil suur aed ning seal palju ruumi toimetamiseks. Maja oli puhas, missest et tegu vanema ehitisega ning vajaks renoveerimist, kuid nad tegutsevad jõudsalt selle nimel. Kõik lapse hoiupäevaga seonduv on online’s ja kiiresti kättesaadav. Et oleks natukene arusaada ka, milliste summade tasumisest me räägime, siis täispäev (8-17:30) maksab 45 naela ja poolik (8-12:30 või 13-17:30) 30 naela, hinna sees on söögikorrad vastavalt sellele kui pikalt laps kohal on. Piiga puhul peaksin ise varustama hoidjat mähkmete ja niiskete salvakate ning piimaga. Iseenesest on hoidjateenuse kasutamine kallis, miks palju mitme väikse lapsega peredes jäb ema mingiks ajaks koduseks ent õnneks maksab valitsus 20% meie hoiutasust kinni. Abiks ikka. Lisaks tuli jutu sees välja, et hoidja tütar käib Noorhärraga samas klassis pluss ka nemad osutavad koolist toomise teenust, seega teinekord kui mul on vaja pikka ja produktiivset tööpäeva teha, saavad lapsed koos olla hoidja juures. Ühesõnaga, leping on sõlmitud ning alates novembrist saab Piigast hoiulaps, küll mitte täiskohaga, aga siiski. Mulle ei meeldi üldse see mõte, et pean tööle tagasi minema…

*Mul oli mai lõpus ülemusega kõne, kus muuhulgas selgus, et firma poliitika on endiselt lubada inimestel kodukontoris töötada kui selleks soovi on. Lisaks, kuna ilmselt hakkan tööle projektis, mille projektijuht on minu ülemus ning oleme eelnevalt samuti samades projektides töötanud, teab ta minu tööeetikat. Samuti selgus, et firma on vägagi paindlik töötundide osas ehk ei oleks probleemi, kui alustan tööpäevaga kella 6st, siis vahepeal viin lapsed kooli/hoidu, pärast seda teen täiega tööd kuni lapsed koju tulevad ning vajadusel teen õhtul veel tunde juurde. Seega jääb ära see, et lapsi meelelahutab telekas, kuna minul oleks pärastlõunane aeg kuni magamaminekuni vabam.

**Inglismaal on selline võimalus, et lapsehoidja viib ise lapsi lasteaeda ja kooli ning toob nad sealt ka ära. Ehk kui lasteaial ja koolil on kindlad kellaajad, siis kui vanematel on vaja varem tööle minna ja hiljem koju tulla, veedavad lapsed mingi osa lapsehoidja juures. Seda muidugi lisaraha eest.

***Mind häiris selle maja seisukord väga, eriti teades, et inimesed usaldavad oma pisikesed sinna hoidu. Arutasin mitme inimesega, et äkki peaks teavitama mingit instantsi, et nad teeksid kontrollkülastuse, kuid olin selle efektiivsuses skeptiline. Nimelt ei saa kontrollinstants lihtsalt niisama kohale lennata, vaid peavad ikkagi ette teatama tulekust. See aga annaks hoidjale võimaluse maja läikima lüüa ning instantsil jääks probleemi olemasolu nägemata. Samaks saaksin mina pleki enda nimele, sest ilmselgelt saaks too naine aru, et mina temast teavitasin. Ja kes kurja teab, kellega too hoidja suhtleb ja kuidas minu praegu käitumine mind või minu lapsi hiljem tagumikust hammustaks. Sest valesti käitusin ju mina, et kaebama läksin mitte hoidja, kes ei korista. Nali naljaks, aga olen seda naisterahvast nüüd näinud Noorhärra koolis lastele järgi käimas. Vist oli hea, et ma ei kaevanud kuhugi…

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂