Üheksas nädal isolatsioonis

Ullalalaaa …. on pühapäeva öö, ma just lõpetasin oma proovieksami kursuse jaoks ja selline mõnus kergenduse tunne tuli peale. Mõtlesin, et kriban viimase nädala kokkuvõtte nüüd, kui et jään paremat homset ootama. Siis olen oma kribamistega taas enamvähem õigeaegselt järjepeal.

Suur uudis on see, et Miku läks tööle (ja ja, JÄLLE :D) aga tundub, et seekord mõistliku tööanda juurde. Esimene nädal on nüüdseks seljataga ning emotsioonid positiivsed. Eks natuke selline ärevus on sees, et kas palka ikka õigeaegselt makstakse, aga no mis sa teed. Ei saa ju elulõpuni ka kahtlustama jääda. Täna käisime näiteks ühte autot vaatamas, mis Mikule tööautoks saaks, homme toome koju ära. Muidu on ta ikka tööandja kaudu transpordi saanud, kuid praegu ma arvan, et see lõbu võetakse paljudelt töötajatelt ära. Mina ju jätkan edasi kodukontoris ja ta võiks pereautot edasi kasutada, aga Noorhärra läheb järgmisest nädalast hoidu tagasi. Ma muidugi võiksin teda iga hommik (ülesmäge) ja õhtul rattaga transportida ning trenni teha … aga no nii fanatt ma ka ei ole 😀

Seoses Noorhärra hoidu naasmisega sain ka pika kirja Hoidjalt, kus on üksipulgi kirjas uued reeglid. Esiteks, peame nüüd lapse üleandmisel hoidma distantsi ehk kui ma teda viin või toon, siis koputan uksele ja astun 2 meetrit tagasi, tema avab uske ja kas siis võtab lapse vastu või annab mulle üle. Kui mõni teine vanem on ees toimetamas, tuleb oodata oma autos. Tavapärast lõunasöögipakki ma kaasa anda ei tohi, õnneks õhtupoolikul saab ta ikkagi kergema eine ja eks teeme siis kodus suurema söömise. Vahetusriided võib kaasa anda kilekotis (mitte seljakotis nagu tavaliselt) ja see jääb tema juurde ootele. Ainult siis saan need koju kaasa, kui midagi kasutati. Samuti tuleb laps igal päeval uute, puhaste riietega hoidu saata, isegi kui eelmise päeva riided puhtaks jäid. Muidugi oli kirjas, et ta peseb ja desinfitseerib elamist igapäevaselt, lastega mängivad kas õues või toas ning päevas korra käivad jalutamas. No ja muidugi, ei tohi last viia kohale haigusnähtudega, ei tohi palavikku peita hommikul rohuandmisega, kui peaks palavik tekkima, siis kohe talle järgi minna ja kui mingid nähud tekivad, siis oleme 14 päeva kodus. Üldiselt ma ei pelga, et miskit juhtub, sest no ta ON mega põhjalik oma asjades. Ainult, mul on nüüd väie kurbus hinge tulemas – ma nagu ei taha Noorhärrat ära lasta. Nii armsaks on see temaga toimetamine saanud, täitsa harjusin ära oma assistendiga 🙂

Töö juures tuli koormuse vähendamine suurelt luubi all, sest ma ei olnud ühel hetkel jõudnud toimetada selle uue projekti kallal ja lihtsalt tunnistasin ülemusele, et mul ei ole aega, sest kõik muud projektid nõuavad oma. Ta palus mul seejärel saata oma töötundide kokkuvõtte, et kuidas need viimastel nädalatel jagunenud on, mida ka tegin. Ning lisaks ütlesin otse välja, et tegelikult on ühe projekti ära andmine olnud jutuks juba pikalt, aga lihtsalt midagi ei tehta. Nüüd vist hakkavad asjad vaikselt liikuma. Ma loodan. Muidugi saan natuke lisaaega juurde ka kursuse lõppedes, sest esiteks ei ole mul enam loengut ja teiseks ei pea ma õhtul õppimisega tegelema, eriti ehk saan vajadusel tööasju teha. Ja muidugi see, et Noorhärra päeval ära on muudab mind produktiivsemaks.

Mis puudutab kursust, siis nädala alguses oli mu mott oli korralikult miinuses. No üldse ei kiskunud midagi tegema. Otsustasin, et annan endale paar täitsa vaba päeva ehk ei lugenud midagi ja ei lubanud ka süümekatel tekkida. Neljapäeva õhtul siiski kuulasin viimase loengu üle ja lahendasin paar ülesannet (sain isegi aru, mis ma tegin). Reede õhtul sundsisin lõpuks kordamisega pihta hakkama ning mul jäi amps lahti – ma lugesin ja lugesin ja reaalselt sain aru, mida ma lugesin 😀 Tekkisid seosed ning enam ei tundunduki kõik nii igav hiina keel. Kordama hakkasin sellepärast, et teisipäeva hommikuks on vaja esitada proovieksam. Ehk eksami tingimustes (suletus õpiku ja muude abivahenditeta) tuli vastata 5-le küsimusele 1.5 tunni jooksul Päris eksam on 10 küsimust ja 3 tundi. Enne kui keegi hakkab ütlema, et see pole ju midagi, siis las ma selgitan: üks küsimus tähendab üldjuhul seda, et list and describe five … ehk sa pead kirja panema 5 asja ning iga ühe kohta kirjutama 4 lauset. 3 lauset peavad nö üksteisel najal kasvama ning mõtet korrata ei tohi. Viimane lause peaks olema näide. Seega, kui on küsimus et loetle ja kirjelda 5 konflikti lahendamise meetodit … siis voila, sa pead suutma nagu robot need 5 meetodit loetleda ja kribama 4 lauset juurde ka. Ma ei ole robot, ma ei tea, kuidas ma lõpueksami tehtud saan. Aga proovieksami tegin ära. Läks küll tsipa kauem, aga ma tean, kus ma aega kokku hoida saan. Pean nüüd järgmised kaks nädalat tegelema usinalt lugemisega, et kõik detailid meelde jääks. Selle nädala annan endale vabaks. Loodetavasti ma muidugi saan oma proovieksamiga ikka läbi ka muidu ei ole üldse enam kordamisega vaja tegeleda 😀

No ja lõpetuseks tegin täna oma esimesed beseepesad 🙂 Besee tuli ise just selline mõnusalt krõmps väljast ja tsipake nätske seest. Peale tegin jällegi vahukoort mustikate ning maasikatega. Peaks mingi uue kombo leidma, soovitusi? … Ahjaa, ja tellisin endale uue komplekti tordipritse. Mul mingid jamad olid vahepeal, aga need üldse ei funganud korralikult. Kuna meisterdada ju mulle meeldib, siis tunduski mõistlik üks veidike korralikum komplekt vaadata.

Vaatasime filme

Kuigi vahepeal tekkis meil paus filmide vaatamisse ja mina olin liigselt hõivatud töö ning kursusega, siis viimase kahe nädala jooksul oleme näinud jällegi päris mitut, meie jaoks uut, filmi.

The Gentlemen” on üks värskemaid märulifilme, mis räägib ebaseaduslikust rahateenimisest. Režisööriks Guy Ritchie ning ka näitlejate nimekiri on päris muljet avaldav – Hugh Grant, Matthew McConaughey, Colin Farell, lisaks uued näod. Midagi uut ja üllatavat see film ei toonud, kõik pöörded olid justkui loogilised ning kui kohe alguses oli kaader, mis andis mõista peategelase surmast ning siis hakkas film rääkima sellele eelnenud ajast, mõtlesin et äkki see film on ka troonidemängulikult üllatusi täis. Noh, ei olnud. Samas mulle meeldis ja ilmselt vaataksin seda uuesti.

Yesterday” treilerit nägin mingi hetk kuskil ja tahtsin seda näha, ikkagi uus naistekas. Unustasin ära ja hoopis Miku oli see, kes selle ühel õhtul käima pani. Iseenesest oli kogu filmi idee uus ja huvitav, ma loodan et ma ei riku nüüd kellegi filmielamust, kuid Biitlid ei olnud ainuke, mis maailm oli selleks hetkeks unustanud 🙂 Minu jaoks film natuke venis, aga ilmselt vaataks uuesti, selline hea ja kerge meelelahutus üheks õhtuks. Ja õnneks, midagi halba ka ei juhtunud 🙂

Eia jõulud Tondikakul” on arvatavasti ainult minu jaoks uus avastus ja terve Eesti on seda juba ammu näinud 😀 Noorhärra sai selle jõuludeks ja alles nüüd panime selle masinassse ühel filmiõhtul. No mis ma oskan öelda, muidugi meeldis. Kõik need äratuntavad kohad, Eesti talv ja traditsioonid, Eesti loodus ja armastatud näitlejad. Lihtsalt nii armas ja lihtne film, koduigatsus tuli peale.

Paar õhtut tagasi vaatasime ka palju kiidetud sõjafilmi I maailmasõjast, “1917” . Olgem ausad, mul tekkid küsimus, et kas tegu on Troonidemängu kokkutulekuga 😀 Aga filmi enda juurde. Algus oli aeglane, samas huvitav ja paljutõotav, nagu pikemate filmide puhul ikka. Minu jaoks aga jäigi film pinget üles kerima ja grande finalet ei tulnud, miski lihtsalt jäi puudu. Võib-olla olen ärahellitatud erinevate II MM käsitlevate filmidega, kus oligi rohkem tegevust ja äktsionit, sest tehnika ise oli juba rohkem arenenud. Samas kaadrid sõjatandri ületamisest olid tõetruud ja õõvastavad, laibad igas asendis ja igal pool. Arutasime Mikuga ka, et ei olnud ju nii hea film kui kriitikud arvustanud olid, äkki oleme ise vanemaks saanud ja ei ole meid enam kerge üllatada või rikutud varasemate filmide poolt (Näiteks “Reamees Ryani päästmine”).

Spirit: Stallion of the Cimarron” on tegelikult filmisoovitus lastele. Meie sattusime algul seeriate peale ning hiljem vaatasime filmi ka. Noorhärrale väga meeldib, mulle ka. A mulle meeldivad Bryan Adamsi laulud ka, mida kuuleb mitmeid kordi selles filmis. Lihtne ja armas lugu metsikust hobusest, kes eraldatakse oma karjast ning kes läbi erinevate takistuste lõpuks nende juurde tagasi jõuab.

 

Kaheksas nädal isolatsioonis

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et juba neljapäev aga mina pole eelmise nädala kohta ikka veel midagi kirjutanud. Parandame siis selle vea.

Miku pidi minema eelmine nädal lühikesele töösutsakale ehk sõitis esmaspäeva õhtul vanemate juurde ning ees ootas 4 päeva lihtsat tööd objektil. Teadsime, et see ongi lühike sutsakas, aga kuna miskit muud ka silmaspiiril terendamas ei olnud ning iga teenistus oluline, võttis ta selle pakkumise vastu. Ta lahkus kodust esmaspäeva lõunal ning esmaspäeva õhtul tuli sõnum, et asi kas lükkub edasi või jääb üldse ära. Teisipäeva hommikul selgus, et tegelikult tema töökäsi ikka ei ole vaja :S Jep, selliseid firmasid on ka UK’s. Noh vähemalt nägi ta korraks ema ja õdesid distantsilt ning sai maiustada kanaparmoga 🙂 Firma, kelle kaudu ta selle pakkumise sai, lubas kütuse raha kompenseerida, eks näis. Too teine nädalapalk on ikka veel saamata. Eelmine nädal said nad asjad nii kaugele, et firma, kelle jaoks nad tööd tegid, lubas neile rahad otse maksta, aga alles kuu lõpus…

Boris Johnsoni viimase suure esinemisega 10. mail lubati 1. juunist lapsi osaliselt kooli tagasi naasm. Kuna too pöördumine lasteaedasid ega erahoidusid ei maininud, ei hellitanud ma lootust ka, et Noorhärra võiks hoidu naasta. Pealegi on meil Hoidjaga kokkulepe, et kui miskit muutub, siis annab ta kohe teada. Mõned päevad hiljem saatis üks sõbrants mulle lingi valitsuse lehele, kus justkui lugesin välja, et hoiud ikkagi võivad ka uuesti tegutsema hakata. Uurisin Hoidjalt ning selgus, et 1. juunist võivad tagasi minna need lapse, kelle mõlemad vanemad peavad tööl käima, kui üks vanem on kodune, siis peaks laps ka koduseks edasi jääma. Tol hetkel kustus mu lootuskiir, sest me ju ei teadnud, millal Miku tööle saab ja kas minu kodukontor tähendab, et ema on kodus või ikkagi käib tööl. Õnneks saabus selgus juba sama päeva õhtul, kus lubati tagasi kõik lapsed, kuid soovitati neid siiski kodus hoida kui võimalik. Meie Hoidja saatis sõnumi, et tema avab 1. juunist ukse ja ikkagi kasseerib täiskoha hinna olenemata kui mina tahaks valitsuse soovitusi jälgida ja näiteks Noorhärra nt 4 päeva hoidu saata. Üleüldse on mul tekkinud Hoidjaga pigem ebamugav emotsioon, mis puudutab igasuguseid tasusid … Igatahes, pikk jutt lühidalt – 1. juunist läheb Noorhärra hoidu tagasi ja mina saan veidike rohkem hinge tõmmata.

Iseenesest tuleb Noorhärra hoidu naasmine päris mugaval ajal, kuna tööjuures pakuti mulle võimalust liituda uue projektida ning reaalselt hakata rohkem tegutsema projektijuhtimise valdkonnas. Sel korral ma usun, et nii saab ka toimuma, kuna minu otsene juht osaleb samuti selles projektis ning ta on väga hea õpetaja ning suunaja. Just selline projektijuht, kes delegeerib mitte ei tee kõike ise 😀 Minule andis see hea egolaksu, sest ilmselgelt olen ma oma oskustega ikkagi pildis ning hea on teada, et tegelikult ka professionaalset arengut toetatakse. Ehk mul saabki olema võimalus keskenduda paremini ka päevasel ajal.

Siit edasi – ma ei jõua ära oodata, millal see kursus läbi saab. Mul on sajaga kopp ees sellest ja ma ei saa aru miks. Miks ma ei suuda end sundida õppima??? Tegelikult ei ole ju midagi keerulist, aga ma ei taha, lihtsalt ei taha. Alles viimasel aktiivsel õppenädal avastasin, et kui kuulan loenguid järgi, siis võiks ju märkmeid teha õpikusse (mis jääb niikuinii mulle) selmet kirjutada kõik üles kaustikusse. Kui palju ma tegelikult mõtetult duubeldanud olen nende nädalate jooksul, sest juhendaja räägib peaasjalikult samade märksõnade kaudu, mis juba kirjas. Viimase kodutöö tegin ka suht hambad ristis ära ja nüüd ongi jäänud vaheeksam, mille edukas läbimine on lõpueksamile saamise eelduseks.

Ma olen kergelt närvihaige, mis puudutab potsensiaalset Eestisse minekut juulis. Mitu korda nädalas uurin, kas meie lennud on endiselt aktiivsed Ryanairi lehel, lisaks arutasime ühel päeval sõbrantsiga, et kui Ryanair isegi lennud tühistab, siis mul oleks ju muuhulgas õigus kompensatsioonile, mida ma seekord ilmselt kasutaks ja lendaks Manchesterist vahemaandumisega Tallinna. Hinnad on muideks päris soodsad hetkel. Mul on tekkinud kerge dilemma, et kui meie lend 1 juuli toimubki, siis hetkel tundub, et kõik hotellid Edinburgi lennujaama lähedal on kinni ja lennujaama parkla ka suletud … et kui miskit ei muutu, siis pean ilmselt sõitma kodukandist viimase rongiga otse lennujaama ja öö pingil veetma. Tehtav ja eks võtan siis Noorhärra tekikese kaasa. Lend väljub pool 8 hommikul ning ilmselt peaksin lennujaamas kohal olema poole viiest (lisaaeg seoses koroonaga). Iseenesest on Ryanair andnud välja video, kus selgitab kuidas lennujaamas käituda ning et erinevad kaitsevahendid (kindad ja mask) peaksid koguaeg kasutuses olema. Õnneks on meil kodus kõike varutud.

Lõpetuseks, 10. mai teadaanne, et nüüdsest võib sõita autodega ka natuke kaugemale loodusesse, on mõjunud meie perele värskendavalt. Nädala sees käisime kahes pargis, mis on suht kodulähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et lihtsalt jalutada sinna. Ühest oleme tegelikult ennegi mööda kõndinud, kuid see eeldab juba korraliku teekonna läbimist. Laupäeval uurisime Miku lapsepõlveradasid Leedsi lähedal – kui too park oli suhteliselt vaikne, siis kanaliääres oli rahvast liiga palju. Hea mõte oli võtta kaasa natuke puuvilja ning näksimist ja teha väike piknik kanali ääres, Noorhärra jumaldab selliseid asju. Pühapäeval avastasime tänu autosõidu lubamisele veel ühe laheda jalutusraja.

Noorhärra ütlemised

Noh, kolme ja poolesena jõudis kätte aeg, kui Noorhärra mind pikalt saatis. Oli magamaminekuaeg, Noorhärra vannis käinud, raamat loetud ja kõik vajalikud protesduurid lõpetatud. Umbes kümme minutit on ülakorrusel vaikus ja siis hakkavad mingid matsud. Ma algul mõtlesin, et ju siis toimetab oma toas midagi ja ei hakka kohe jooksma korda looma. Mul oli hoopis vaja vetsu minna ning suur oli minu üllatus, kui leidsin sealt eest Noorhärra, kes mängis vannis vannivahujääkidega. Jah, ta oli juba pidžaamas, kuid see teda ei takistanud. Tõrelesin temaga ja viisin tagasi tema tuppa voodisse, kui ta väga kindlal toonil ütleb mulle “mine minu toast minema, ma olen väga pahane sinu peale” 😀 Jah, mul oli raske tõsiseks jääda. Sellega veel triangel ei lõppenud, sest ta üritas mitu korda oma toast välja tulla. Kuna see tal ei õnnestunud, sest ma jäin üleskorrusele toimetama, siis järgmise korralekutsumise ajal seisis ta oma voodis püsti, käed puusas ja kinnitas endiselt kui väga pahane ta minu peale on. Lõpuks jäi ikka magama ka…

Ühel hommikul tuleb unine Noorhärra alla korrusele, et multikaid vaadata. Kuniks ootame, et telekas mängima hakkaks, palun tal näidata oma küüsi ning tõden, et need on natuke pikad ning neid tuleb lõigata. Noorhärra vastab, meeleheite noot hääles “No don’t break them. They are fine.” Ei, ära tee neid katki, nad on okei. See “they are fine” on nii inglaslik väljend, et tema suust on seda eriti armas kuulda.

Istume hommikul teleka ees kui Noorhärra palun mul oma hambaid näidata. Me teinekord ikka teeme nii, et kinnitada kui korras ja terved hambad meil on. Tol hommikul ei olnud ma jõudnud veel hambaid pesta peale hommikusööki, seega kui enda hambaid näitasin, krimpsutas Noorhärra oma nina ja ütles, et pean kohe oma hambaid pesema minema, muidu need kukuvad välja (ilmselt oli midagi hommikusöögist hammastele jäänud). Jällegi see hetk, kui Noorhärra mind mu oma sõnadega paika paneb 😀

Sööme ühe lõunal jäätist magustoiduks, mis sai just vahetult enne poest ostetud. Noorhärra valis endale ise ning kuigi keelitasin teda ostma valget magnumit (sest talle maitseb see väga ning alati pean enda oma temaga jagama), siis jäi ta oma soovile kindlaks. Okei, jõuame koju, sööme lõunat ning Noorhärra soovib kohe ka oma jäätist. Sööb seda veidike ja teeb siis ettepaneku, et ta sööks ikkagi minu jäätist, sest tema oma on liiga külm 😀

Seitsmes nädal isolatsioonis

Hm … mulle tundub, et postitused siin on kuidagi jube üheülbaliseks muutunud 😀 Aga noh, hetkel mul tõesti ei ole millestki rabavast kirjutada ja nii pigem räägingi sellest, kuidas meie isolatsiooni üle elame.

Pärast nädalast töölkäiku jäi Miku uuesti koduseks, põhjuseks tellija liigne rahaahnus. Nimelt tööd alustades oli selge kokkulepe, mis on tunnitasu ja mitu tundi tehakse tööd. Paar päeva edasi ja ootamatult selgus, et tööandja võtab pooltundi lõunapausiks maha, kuigi reaalselt ei olnud Miku ja ta paariline pause teinud. Olgu, see lahendati sellega, et Miku ja paariline jäid pooleks tunniks kauem tööle. Nädala lõpu poole uurisid Miku ja paariline, et tunnitasu asemel võiksid nad kokkuleppida päevatasus, kuna nad tegid kahekesi ikkagi päris palju tööd ära suhteliselt madala tasu eest. Tellija lubas mõelda ning saatis laupäeval sõnumi, et hoopis vähendab tundide arvu. Miku lihtsalt ütles (mitte nii viisakalt), et sellisel juhul otsigu endale uued lollid, kes võileiva raha eest tööd teeb. Ruttan veidike sündmustest ette ning tänaseks pole Miku oma nädalapalka siiani kätte saanud kuigi lubati juba eelmisel reedel. Self-employed rõõmud, mis ma oskan öelda. Tänaseks ootust on, et äkki mingi summa saab kätte, kuid eks paistab.

Ehk Miku oli eelmine nädal kodus ja mul tsipake kergem oma aega jagada. Õhtuti ei pidanud enam tööasju järgi tegema ning sain rohkem keskenduda kursuse materjalile. Kodutöö tegemine oli täielik piin, sest mõttelõng lihtsalt ei jooksnud. Endal oli täpselt selline tunne, et igat sõna tuli tangidega ajurkurdude vahelt välja tirida, isegi ülemus ütles, et ma ei ole piisavalt spetsiifilist sõnavara kasutanud. Nojah, selline tagasiside ei olnud üldse üllatus mulle, seetõttu veetsin neljapäeva õhtul rohkem aega parendamisele.  Jällegi etteruttavalt olgu öeldud, et see kodutöö oli punktide poolest minu siiani parim.

Reede oli UK’s vaba päev, tähistati II MM lõppu. Meil on alati mais kaks esmaspäeva vabad, seekord oli üks neist hoopis reede. Pikk nädalavahetus oli mulle vajalik, sest ma tunnen, et mul hakkab jõud natukene raugema ning motivatsioon midagi teha langeb. Eks oli ka aeg, et isolatsioon ennast tunda annab. Võtsin oma kursusematerjalid suuremalt ette ning veetsin reede pärastlõuna õues päikese käes lugedes. Tundub, et sain natike jumet juurde ka. Nädalavahetusel grillisime kaks korda, marineerisin ise sealiha ja tundub, et kukkus täitsa hästi välja. Lisaks tegin esimese pavlova koogi. Sellega oli ka hea nali, et ma ootasin pavlovat olevat täielikult krõmpsuv (ehk nagu bezee) ning teinekord see tuleb ka niimoodi välja. Aga kui munavalgele maisijahu lisada, siis ei saa ju krõmpsuv jääda. Kui seda kunagi veel teen, siis siiki küpsetan veelgi madalamal temperatuuril ja tsipake kauem, sest mulle tundub koogi keskkosa tsipake toorena. Peale tegin klassikalise vahukoore mustikate ja maasikatega. mmm

Rääkides mtovatsiooni langusest, siis kindlasti mõjutas seda uudis, et Ryanair on kõik lennud kuni juuni lõpuni tühistanud. Meie lend 1. juulil on küll veel graafikus, kuid kas see ka nii jääb? Muidugi on ju võimalus, et kui lennud tühistatakse, siis küsin mingi hüvitist ning lendan vahemaandumisega Tallinna, selliseid lende tegelikult on. Keegi ju tegelikult ei tea, mis paari kuu pärast toimub :S Pühapäeval oli eetris kauaoodatud peaministri kõne, mis tekitas koheselt palju segadust. Näiteks ütles Johnson, et alates kolmapäevast (13/5) võib õues rohkem aega veeta ja ka autoga kaugemale loodusesse sõita. Mida tegid inglased? Juba järgmisel päeval olid rahvuspargid inimesi tuugalt täis :S Samuti ütles peaminister, et kes nad toetavad inimeste naasmist tööpostile, kui ei saa kodust töötada eeldusel, et kas jalutatakse, sõidetakse ratta või oma autoga tööle. Esmaspäeval oli ühistransport inimestest pungil. Siit tekibki küsimus, et kuidas siin viirusest lahti saadakse, kui kaine mõistust puudub??? lles nüüd räägitakse UK’sse saabuvatele inimeste puhul 14 päevase karantiinis olemise rakendamist, alles nüüd!!! Muuhulgas tutvustati plaani, et 1. juunist võivad osad õpilased kooli tagasi minna ning 1. juulist hakatakse avama restorane, pubisit jne EELDUSEL, et nakatanute ja surmajuhtumite koguarv igapäevaselt siiski langustrendi näitama hakkab. A Loodame parimat.

 

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…

Viies nädal isolatsioonis

Ma kohe ütlen ette ära, et nädala kokkuvõtted hakkavad ilmselt veidikene nihkes olema, ilmuma järgmise nädala keskpaigal, sest mul hakkas nüüd kursus ja Miku läks tööle tagasi, seega ma olen kas ajahädas või lihtsalt väss pidevalt 😀

Igatahes, eelmine esmaspäev tuli lõpuks Estolink minu suure pakiga. Ma olen nende kullerteenust kasutanud juba aastaid ja siiani ei ole pettuma pidanud. Ainuke asi on see, et ilmselt Londoni ümbruses ja lõunapool on niipalju rohkem teenusekasutajaid, et nad igal reisil põhja poole ei jõuagi. Algul pidingi teenuse kohe jaanuaris tellima, kuid siis oligi see periood, et nad siia ei tulnud (ja kohaliku kulleriteenuse kasutamine oleks ilmselt megakallis olnud), siis pidime ju ise minema Eesti, kuid saabus koroona. Kahtlesin, kas nad üldse sõidavad tänu piirangutele, kuid nende teenus toimib. Seega esmaspäeva õhtul oli meil kaubik ukse taga ning Noorhärrale jõudis kätte selle aasta esimesed jõulud 😀 No nii elevil oli ta oma asjade üle, mis järgi saadeti, või pudrupakkide üle, mis ema teele pani, või raamatute ja villasokkide üle. Noh tõelised jõulud. Miku sai A Le Coq’i ja küüslauguleibasid, mina lõhekrõpsu ja magusat (tegelikult me ikka jagame kõike kolmekesi).

Esmaspäeval ja teisipäeval ma lihtsalt ei jõudnud enam jalutama poistega, sest töökoormus kasvas järsult pluss kursus tuli peale. Kaks ööd järjest sain magama alles peale ühte, kuna õhtul lõpetasin tööasjad ja siis ööhakul õppisin. Mulle tohutult meeldib, et meie esmapäevased kahetunnised loengud salvestatakse ning neid saab üle kuulata. Nii istusingi ühel õhtul ja tegin märkmeid. Kursusega kaasa tulev raamat ei jõudnudki minuni, mis ilmselt raskendab järgmiste kodutööde tegemist. Ülemusega leppisime kokku, et tellin enda raha eest ühe teise raamatu ja hiljem küsin tööjuurest kuludehüvitust. Rääkides kodutööst, siis minu jaoks on tempo tsipake hull, kuna loeng on esmaspäeval ning kodutöö peab ära andam reede lõunaks. Ideaalis peaks selle tegemiseks kuluma max 45 mintsa (3 küsimust ja iga vastamiseks 15 minutit), kuid mina nii ei saa, mul läheb tunde. Ja tavaliselt on mul õhtuks juba juhe koos kodustöötamisest kolmeaastase kollegiga 😀 Neljapäevaks oleme otsese ülemusega kokkuleppinud ka mentorluse tunni, kus vaatame üle tekkinud küsimused ja arutame uut kodutööd. Ilmselt järgmisest nädalast analüüsime ka eelmise nädala kodutööd, kuna tulemused saadetakse välja vahetult enne uut loengut.

Rääkides veel tööst, siis tegelikult ei ole ma üldse uhke kui saadan töökirju 11 õhtul. Minu jaoks näitab see, et inimene ei saa oma tööülesannetega õigeaegselt hakkama. Hetkel muidugi on eriolukord ja meile on lubatud paindlik tööaeg, kuid siiski. Üks projektijuht helistas mulle ka mingi hetk ja uuris ka kõik on korras, just töökoormuse kohapealt. Kinnitasin talle, et kõik on OK ning lihtsalt mitu suurt ja aeganõudvat ülesannet sattusid teineteise järgi tegemisse, muud miskit.

Kolmapäevast alates ikkagi sundisin end õue minema, sest no mida ma kopitan toas kui õues päike sirab ning on mega soe. Pealegi paus teeb ju ainult ajukesele head. Neljapäeval saime ses osas hea uudise, et Mikule pakuti tööd ning ta alustas esmaspäeval. Valdkond jäi küll samaks, kuid pigem lihtsamat laadi ehitustööd ning ka palganumber väiksem kui tavaliselt. Aga no tal oli valida, kas edasi kodus olla või natukenegi raha teenida ning viimane variant tundus mõistlikum. Pealegi, kuus nädalat kodus olla ja pennigi palka saada … no eks võtaks isegi madalama palgaga tööpakkumise vastu.

Reedeks olin mina kutupiilu .. tegin oma miinimumplaani tööl ära ja julmalt lõpetasin kell 2 töö. Läksin aeda päikese kätte lebotama hoopis. Mul oli nii vaja seda, et saan lihtsalt olla, sest nädal oli viinud nii energia kui motivatsiooni. Nädalavahetusel jätkasime Noorhärraga seiklemist, ikka korralikud mitu tundi ja 6-7 kilomeetrit käisime/sõitsime maha. Lõpuks ei pidanud Noorhärra enam vastu ja pühapäeval suikus lõunaunne, et ta seda ei mõista teha tööpäeval :S Pühapäeval tuli suur küpsetamistuhin peale ja tegin nii juustu- kui magusaid saiakesi, mega head tulid. Uut esmaspäeva mõnevõrra ka kartsin, sest olin nüüdsest Noorhärraga terve päev üksi kodukontoris …