Me kolime, loodetavasti järgmine aasta :D

Pärast eelmise postituse kirjutamist, olime endiselt 110% kindlad, et uude kohta me kolime, võimalikult kiiresti. Lisaks pikale miinuste nimekirjale saatis omanik kõigile üürnikele päris nõmeda kirja, kus süüdistas üürnikke viimati sissekolinud inimeste väljasöömises 😀 No ilmselgelt oli ta kuulnud vaid ühe poole arvamust ehk tolle uue üürniku oma, kuid mingil põhjusel ei vaevunud ühegi vanema elanikuga kontakteeruma ja uurima, mis siis ikkagi lahti on. Igatahes, sama päeva õhtul kui kirja saime, ütlesime ka omanikule, et me otsime uut kohta. Laupäevaks oli meil kirjas 6 koha vaatamised + reedel leppisin kokku veel kolm vaatamist järgmiseks nädalaks.

Siis saabus laupäev … ja mul on väga hea meel, et me selle majade külastuse maratoni ette võtsime. Sest me saime aru, mis tegelikult üüriturul toimub ja meil ei ole mingit mõtet kolida uude üürikasse. Nähtud kuuest objektist oli ainult üks selline potensiaalne kohake meile, aga ei pannud ka see meid kumbaki vaimustusest hüppama. Igal kohal olid omad vead – ühe maja ees näiteks toimus ehitus; teine maja oli suht suure tee ääres, selle taga olu tühermaa prügiga, maja ise oli koristamata; ühe puhul tungis koheselt sisse astudes ninna vinge niiskushais; üks asus sotsiaalmajade kõrval ja sealne elanikkond ei ole kohe kindlasti need, kelle kõrval elada tahaks; ühe maja aias olid nii madalad, et ei pakkunud mingit privaatsust naabrite eest. Lisaks ei olnud pea ühelgi majal suuri väravaid ees, aga Noorhärra on meil suht nobedate jalgadega praegu.

Rääkides numbrite keeles, siis praeguses kohas maksame üüri 440 naela kuus + kommunaalid ja muud maksud. Kui me kuhugi koliks, siis kindlasti suureneks nii üürisumma kui muud kulud. Kuna meie eesmärk oli leida suurem koht aiaga, suurendasime ka oma eelarvet 600 naelani kuus. Ja sellesse eelarvesse tegelikult need 6 objekti ka mahtusid – oli nii kahe- kui kolme magamistoaga, oli nii garaaziga kui ilma, kuid kõigil oli aed (HA HA HA). Seega, isegi 600 naela eest ei saa midagi korralikku, sest me oleme liiga nõudlikud. Selle summa eest saaks kas midagi jama heas piirkonnas või midagi head halvas piirkonnas. Kui tahta midagi head heas piirkonnas, peaks eelarvet suurendama, minimaalselt ilmselt 650-ni kui mitte juba 700 naelani kuus. AGA, see on juba summa, mis ei laseks meil piisavalt panna raha kõrvale, et kunagi tagasi Eestisse kolida. Meie eesmärk on säästa kuus vähemalt tuhat naela, et saada vajalik summa tagasitulekuks kokku 5-6 aastaga. Kui meil veab, saame ka kiiremini, kuid elu on näidanud, et pigem juhtub ootamatuseid. Siit edasi, maksta kellelegi minimaalselt 650 naela kuus, minimaalselt 5 aastat (kiire arvutus ütleb, et see on 39000 naela), siis me oleme ikka korraliku summa lihtsalt magama pannud!

Eile pärastlõunal olime mõnes mõttes puuga pähe saanud. Just, et mida pakutakse ja mis hinnaga. Vähemalt fotograafid on head tööd teinud, sest piltide pealt tundus iga objekt ideaalsena. Üks lisakulu tuli ka ilmsiks, millega me otseset ei olnud arvestanud. See on nö “referencing fee” ehk summa, mille tulevane üürnik maksab kinnisvaraagentuurile. Meie puhul sisalduks hinnas meie mõlema krediidi ajaloo kontroll (et meil ei ole kummalgi pikaajalisi võlgasid olnud), mõlema tööandjaga kontakteerumine veendumaks, et meil on olemas leping (ja tagatud sissetulek) ning eelmise üürileandjaga kontakteerumine (et oleme korralikult maksnud ja mitte lõhkunud ning laamendanud). Mitte midagi keerulist, ilmselt 20 minutit tööd maksimaalselt, mida iga idioot saaks ise teha, aga agentuur küsib selle eest tasu, ülemäära suurt tasu. Üks firma küsis 250 naela, teine 180 naela per täiskasvanu. Ja see summa ei ole tagastatav. Ehk kui sa mingil põhjusel ei läbi seda protsessi, siis ütled aidaa ka summale. See üks objekt, mis meile meelde jäi, oleks maksnud 2*180 ehk 360 naela ja me ei oleks seda läbinud, sest minul ei ole oma tööandjaga veel lepingut sõlmitud. Ei lugenud, et see kohe-kohe on leping saabumas, ei loe, et Miku teenib üksi piisavalt, et kõik tasud kanda. Maakler ütles, et meil oleks tagavaravariandina võimalus käendaja võtta, aga temale tehakse ka referencing ehk veel üks 180 naela. Tegelikult saab iga inimene aru, et see on puhtalt maaklerfirmatasu. Mille eest nad seda võtavad, ei saa mina aru, sest meie kogemuse põhjal ei tea nad objektist mitte muffigi vaid ütlevad, et omanikuga peab rääkima. PM nad tulevad, et uks lahti teha (kui nad sellegagi hakkama saavad) ja uks kinni panna. Ja siis natuke hilisemat paberimäärimist. Arvata on, et omanikule on kasulik maakleri teenust kasutada, aga miks üürnik selle töö eest maksma peab, jäi meile arusaamatuks.

Igatahes, kui eile vahetult peale viimaselt objektilt lahkumist otsustasime usinalt hakata otsima privaatselt üüritavaid pindasid, sis tänaseks olime arutanud ja otsustanud, et jääme siia. AGA hakkame korralikult raha säästma, et saada järgmiseks aastaks kokku omafinantseering enda kodu ostmiseks. Isegi kui me Eestisse kolime, saame maja kas ära müüa või välja üürida, aga vähemalt ei ole me midagi tühja maksnud. Suure tõenäosusega saame suurema pinna ja maksame vähem, kui samalaadset üürides, sest laenumaksed tavaliselt on üürimaksetest pisemad. Lihtsalt inimestel on raskusi laenu saamisega.

 

Advertisements

Me kolime

Nüüd on see otsus lõplikult tehtud. Mitte, et vaatame kuidas asjalood kujunevad või vaatame, kuidas rahaline olukord on või vaatame, mis tulevik toob. Ei, me kolime ja jutul lõpp. Me lihtsalt ei tea veel, kuhu/millisesse kohta 🙂 Loodetavasti toob juba laupäev selgust, kui meil on päeva esimeseks pooleks kokku lepitud 6 maja vaatamine. Ei, erutuda pole mõtet, et vau … maja. Inglismaa mõistes on maja midagi sarnast nagu Eestis pisem ridaelamuboks või majake. Tore, kui sul on piisavalt suur aed, kuhu mahub nii muruplats kui grillinurk ja lillepeenrad. Teinekord veab, kui saad ka garaaziboksi.

Miks me siis kolime? Oleme ju siin olnud juba üle kolme aasta ja kõik on nagu selge ja tuttav. Aga asi ongi selles, et me oleme siia juba kolmeks aastaks jäänud. Esialgu kolisime mõttega, et oleme aasta. Kuni saame omale jalad alla ja siis vaatame midagi kobedat. Ja tegelikult juba hakkasimegi vaatama, kui selgus, et meie pere suureneb. Aga siis kuidagi asjad jäid soiku ja ei olnud meil hullu midagi siin olla. Nüüdseks on aga olukord muutunud ja peale odava üürihinna ning lähedal asuva Hoidja ei leia me paraku enam ühtegi põhjust siin edasi olla. Seega, meid häirib

  • esiteks, koht on meile kolmele väike. Muidugi on meil liiga palju asju, kuid samas ei ole näiteks panipaika, kuhu osad asjad mahutada. Sest võib-olla tõesti on asju palju, kuid kindlasti ei ole kõik äraviskamiseks. Meil on plaanis maksimaalselt oma asju ära müüa ja anda, aga selleni läheb kindlasti veel aega. Lisaks on meil pm üks korralik magamistuba ja minituba, kus Noorhärra tudub/on tema mängutuba/on meie riidekapp. Kui keegi tuleb meile külla, peab ta paraku magama allkorrusel diivanil. Diivan on aga elutoas, kuhu astud kohe õuest tulles, kuna esikut kui sellist meil ei ole. Seega ei ole meil tegelikult võimalik külalistele mugavat olemist pakkuda. Ja elu on näidanud, et ka enda harjumuslik pereelu saab häiritud, kui keegi võõram sul diivanil pikemalt ööbib.
  • teiseks, meil ei ole aeda. Sellist mõnusat tagaaeda muruga, kuhu võib lasta Noorhärra südamerahuga jooksma ja mängima. Meil on mingi kökats esiaed, kuid sellele ei ole muru, sellele ei paista päike ja kinnine ei ole ka, sest Noorhärra õppis juba ammu ära, kuidas jalgvärav lahti teha ja siis siseõuele paterdama minna.
  • kolmandaks, meil ei ole privaatsust kui sellist üldse. Jah, meil on mõnevõrra turvalisem, kuna on eraldi lukustatav siseõu, kuid jagame seda 8 teise korteri/hütikese elanikega. Ja meie hütikese asukoht on paratamatult nii, et inimesed käivad pidevalt mööda, et oma kodudesse/õue saada.
  • neljandaks on tekkinud mingi imelik negatiivne sisepinge. Meile endile tundub, et selle põhjuseks on üks kindel naaber, kellele meeldib intriige punuda ja igal pool olemas olla ning kuulujutte levitada. Me üritame küll eemale hoida ja intriigidesse mitte sattuda, kuid eks see ole ju ikka tajuda.
  • viiendaks on mitmel naabril lemmikloomad, nii kassid kui koerad, ja millegi pärast ei suuda kindlad loomaomanikud aru saada, et oma loomi võiks ikkagi taltsutada. Ehk junnid ühisalalt üles korjata; mitte lasta neil pissida teiste inimeste varale; kasside puhul taltsutada neid piisavalt, et nad ei kasutaks naabrite lillekaste oma vetsuda, seda järjepidevalt.
  • kuuendaks tekkis viimati sissekolinud inimestega arusaamatus autode parkimise üle. Ehk kui muidu oli meil nagu paigas, kes kus pargib ja kõik olid rahul, siis too inimene arvas, et kuna paberil ei ole parkimiskohad jagatud ja omanikul on oma arusaam (ehk suht eluvõõras ja suvaline arusaam), siis oli tal vaja hakata ketrama ja virisema/kaeblema omanikule ning selle läbi pingeid tekitama.
  • seitsmendaks on üleüldse siinne piirkond järsult alla käinud. Inimesed viskavad/jätavad igale poole oma sodi ja prügi ja keegi ei suvatse isegi natuke koristada, sest noh oma tuba on ju korras. Meie kinnistule saab autoga sõita nö tagakaudu ehk kitsast teed pidi, mida kasutavad vaid elanikud. See on umbes 100 meetrit pikk ja seda ääristavad prügimäed on koledad. Lisaks suuremale teele jõudes muutuvad prügilademed ainult suuremaks.
  • kaheksandaks turvalisus. Kui sa ikka lapsega jalutades satud peale narkotsi ostu-müügile, ei ole see tore avastus. Isegi kui jah selline tegevus on igalpool laialdaselt leviv. Lisaks oleme täheldanud, et mitte kõik elanikud ei suuda enda järgi väravaid lukustada, meil aga oli näiteks pikalt päris kallis motikas oma hoovis. Nüüdseks on see müüdud, sest kolimiseks oli raha vaja.
  • üheksandaks omanik ise on laisk. Meil ei olnud mitu aastat mingeid muresid ja kui oli, siis said need kiire lahenduse. Aga viimasel ajal on meil kas liiga palju asju juhtunud või on temal kopp ees meie muredest või tal on lihtsalt suva. Aga näiteks, läks meie suurel väraval lukk katki ja tal läks kõvasti üle kuu, et see korda teha. Ja mitte vabatahtlikult, vaid kõik elanikud saatsid talle teateid, et lukk on katki ning lõpuks pommitas Miku teda juba üle päeva suht otsekoheste sõnumitega. Nojah, korda saime, aga kas tõesti aetakse niimoodi asju? Või meie boiler on hakanud end viimasel ajal iganädalaselt välja lülitama ja tema rõhku peab uuesti seadistama. See ei saa olla normaalne ja nii ma andsingi teada omanikule, et äkki saadab eksperdi siia asja uurima. Sest kohe kindlasti ei taha ma ühel hetkel avastada, et boiler ei tööta ja seetõttu ei ole meil ka sooja vett ega kütet. Esimese sõnumi saatsin talle veebruari algul, teise mõned nädalad hiljem. Käes on aprilli keskpaik ja kas asi on korda tehtud? Ei.
  • kümnendaks lisaks koha väikseks olemisele on siin ka muid vigu – sooja ei pea, kuna pole korralikku soojustust, niiskuskahjustus seintel, veesurve alla igasugust arvestust; ma ei tea millest, aga seintesse on tekkinud praod, just uksepiitade juurde. Võib-olla on kõik tingitud mitte piisavalt kütmisest, aga meil ei ole kellelgi rahakott pungil, et õhku kütta ja nii me olemegi talvisemal ajal katsetanud rohkem pikkade riiete ja villaste sokkidega olemist.

Aitab vist kah sellest nimekirjast. Ehk me ei ole enam viin rahul ega õnnelikud ja on aeg edasi liikuda. Eks laupäeval ole pilt juba selgem, kas hakkame varsti kolima. Hetkel nagu tundub, et võimalikke sobilike kohti oleks. Aga see on vaid ju piltide ja kirjelduse põhjal tekkinud arvamus. Oma silm on ikka kuningas.

 

 

Hinnamääramine UK moodi :)

Kui on miskit, mis minu arust on vägagi tarbijasõbralik (see, et siiski soodustatakse pigem ületarbimist on tegelikult see negatiivsem pool), on need hinnad UK-s. Just selles mõttes, et jah toiduhinnad on üldjuhul sarnased, kuigi on nii lihtsamaid/oma brände müüvaid kaupluseid kui ka neid eriti peeneid kohti. Ja nii on peaasjalikult kõikide valdkondadega – sul on erinevad hinnakategoorias nii riide- kodutarbe ja pudi-padi poode. Eestis tundub see olukord veidike monopolistlikum olema. Ah ma parem ei hakka ennast jälle üles kruttima teemal “hinnad Eestis”. Lõpetan vaid näitega elust enesest – sõbranna soovis oma lapsele potitreeningupükse (ehk aluspüksid, mis seest saavad märjaks, kuid on kaetud väljast materjaliga, mis ei lase vedelikul edasi imbuda). Eestis oli üks püksipaar müügil hinnaga üle 20 euro, mina tõin talle kaks paari 15 euroga (!) jah, see minimaalne kursivahe on juba sisse arvestatud.

Aga just lastega seoses olen kogenud kaks korda, kus hinnapoliitika ehk selle määramine vanuse järgi on pannud mind muigama. Esimest korda juhtus see siis, kui Noorhärra sai aastaseks. Kuna tegemist oli nädalasisese päevaga ja mina veel kodune, otsustasin, et lähme mängumaale ja siis kuhugi kohvikusse istuma. See viimane muideks oli minu kingitus … minule tähtsa päeva puhul 🙂 Läksime ühte suuremasse kohta, kus ennegi käinud olime ja kus olin kogenud, et talle meeldib. Ma teadsin, et sissepääsu eest peab hakkama mingist vanusest maksma, kuid ei olnud selle hetkeni veel detailidele tähelepanu pööranud. Sisenemisel küsiti minult 4 naela ehk täishinda. Natuke seletamist ja minu poolset imestamist, et lapsel sünna, ta saab aastaseks, kui oleksime eile tulnud, siis oleksime veel tasuta saanud, et kas peame ikka maksma, saime lõpuks ikkagi maksmata sisse. Aga näedsa, jäime ilma hinnas sisalduvast ubadest ja röstsaiast (HA HA HA, Noorhärra ei teadnud sel hetkel, et on olemas selline asi nagu sepik/sai ja seda saab röstida. Lisaks olime kodus just kõhud täis söönud). See selleks. Mis mind imestama pani, oli et kui laps on nt 11 kuune ja ütleme, et käib, roomab ning mässab megalt ringi, siis sa ei pea maksma. Aga kui ta on nt just saanud aastaseks, siis maksad täiega. Kuigi tol hetkel nt Noorhärra veel ei käinud. Praegu just vaatasin nende kodukat, et täpsustada, mis hinnad on ja selgus et 1-4 aastased maksavad sama hinda, aga nad ei suuda ju samal tasemel mängutoas olevaid asju tarbida. Kas poleks mõistlikum, ma ei teagi, vastavalt vanusele astmeliselt hinda määrata – a la kuni aasta tasuta, 1-2 aastased nt 2 naela, 2-4 aastased 4 naela ja suuremad siis veel rohkem. Muidugi ei tapa mind ega mu rahakotti, kui aastane ja neljane sama hinda sissepääsu eest tasuma peavad, lihtsalt kentsakas veidike minu arust.

Ja teine teema, juuksuriteenud. Noorhärra sai just 11-kuuseks, kui läksime  esimest korda juukseid lõikama. Miku uuris ja leidis salongi, mis spetsialiseerub ainult pisikestele lastele ja on vastavalt ka dekoreeritud – a la mängunurk, väike telekas multikatega, kaks autokujulist juuksuritooli. Väga vahva koht. Ja mina jäin väga rahule kuidas temaga käituti ja kui kannatlik ja lapsesõbralik too juuksur oli, kuigi Noorhärra pea liikus ikka palju igatepidi. Igatahes, hakkan siis maksma ja küsitakse lapse vanust. Jällegi on neil hinnakiri vastavalt lapse vanusele, mitte näiteks juukse pikkusele/tihedusele, kui palju tegutsema pidi, kui kannatlik laps oli jne. Laste juuksekasv ja tihedus on ju nii erinev, lisaks see kas nad lasevad lõigata ja kui hästi end üleval peavad. Jällegi, hind ei tapa mind, aga hinnapoliitika pani muigama küll.

Naastes tagasi töömaailma

Homsega saab läbi minu täisnädal uuel ametipostil. Tegelikult alustasin juba eelmisel kolmapäeval, aga noh esimene päev oli selline formaalsuste täitmine ja siis oligi ainult kaks korralikku tööpäeva. Et mingit muljet kui sellist veel tekkida ei saanud. Selle nädala lõpuks on juba pilt veidike selgem.

Kuigi Noorhärra on vaid 16 kuud vana, siis oli üpris kindel, et võrreldes Eestiga pean ma tööle tagasi minema ikkagi tunduvalt varem. Kirjutasin mingi hetk UK süsteemist siin ning ega nüüd mingeid muudatusi küll vahepeal tekkinud ole. Kui, siis valmistas meile Mikuga vahepeal tuska see, et oleme kogu UK-s elatud aja korralikud maksumaksjad olnud (mina 3 aastat, tema a la 20) ja nüüd, kui oleksime tahtnud vb natukest toetust, kuna mina töötu olin, siis meile seda ei võimaldatud, sest leibkond teenib niigi hästi :S Samas on neid, kes on ennast nii toetustemaailma sisse söönud ja ei kavatsegi ise teenima hakata. Ebavõrdsus?!? Ah mis ma ikka siin pläman sellest, pigem on meil ju kõik hästi 🙂

Igatahes, muljed, muljed. Need on ainult positiivsed. Esiteks, enda normaalse mõistuse ja terve närvikava huvides oli eelkõige mulle endale vajalik kodust välja saamine. Ei, mulle meeldib oma lapsega koos olla, mulle meeldib ka koduperenaine olla, aga 24/7 seda teha ei ole minu jaoks. Mul on vaja olla keskkonnas, kus ma saan ise olla, omi asju teha, mitte kellegi järgi joosta või koristada või süüa teha, saate aru küll. Ma niigi mõtlen aegajalt, et vist ikka tabas ka mind mingil (leebel) määral sünnitusjärgne depressioon, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Seega, ma saan hommikul üles tõusta, ennast korda panna, ja sõita tööle, kus ma olen kolleeg ja täiskasvanud inimene, kus ma saan ennast tööalasest tõestada. Ja olen selle läbi ise rahulik ja suudan ennast 110% pühenduda perele, kui olen õhtuti kodus. Ma ei ole närviline, pahas tujus, nähva kellelgi, kaota kiirelt kannatust. Ma tunnen ennast jälle … inimesena.

Mis töösse endasse puutub, siis tegu on hetkel tähtajalise lepinguga kuueks nädalaks, kuid suure tõenäosusega (kui ennast tõestan) muutub see tähtajaliseks. Miku ütles, et nüüd tööandjad pigem praktiseerivadki seda, et võtavad kellegi agentuuri kaudu tööle nö. katseajaks, sest kui miskit ei sobi, saab kohe ja kiirelt lepingu üles öelda. Igatahes, mina tunnen end väga optimistlikult, sest siiani ollakse minuga rahul ja juba on mainitud võimalikku permanentset lepingut. Lisaks meeldib mulle firma ise, sellised pisikesed asjad, mis kohe silma jäid võrreldes eelmise kohaga. A la kolmapäeviti on tasuta puuvili kõigile; köögis ON piisavalt tasse/klaase/nõusid, et ei pea oma isiklikke varusid kaasas kandma; kohvi ja tee valik on lai; kontoris käib päevasel ajal koristaja, kes hoolitseb kööginurga ja vetsude puhtuse eest; täna jagati nt kõigile töötajatele munadepüha šokolaadi (ja mitte mingit kirbukakat, vaid korralikud pakid) jne. Ehk ma tunnen seal firmas, kuidas oma töötajaid väärtustatakse ja nendest hoolitakse. Eks see ole ka suure firma võlu, et omanik ei ole nii ninapidi asjade juures ja hoia igal kulureal piinlikult silma peal.

Täna koju sõites jäin mõtlema sellele, et kas tõesti on pooleteise aastaga liiklustihendus väga palju halvemaks muutunud või loebki see, mis kell sa sõidad, lausa minuti täpsusega. Ennevanasti lahkusin kodust umbes 6:45 ja sõitsin koju tagasi 4 aeg. Liiklust oli, aga ei mdiagi hullu. Nüüd hakkan tööle sõitma poole kaheksa aeg ja tagasi koju tulen viie paiku. Ning on üks kindel suurem tee, mille ümbruses tekivad pudelikaelad. Ennevanasti oli see suur tee minu sõitmise ajal ka liiklusega kaetud, kuid mitte nii hullult. Ma kaldun arvama, et on tekkinud juurde nii autosid kui ma ise sõidan ka rohkem tipptunni ajal nüüd …

Emadepäev

Inglased tähistavad emadepäeva märtsis ning ka siis ei ole see kindlaks kujunenud pühapäev (vastupidiselt Eestile, kus on see alati mai teine pühapäev). Sel aastal sattus see olema 11 märts ehk eile. Kui eelmisel aastal tegime perekondliku väljasõidu ning päikeseliselt soe päev soosis väga meie ettevõtmist, siis seekord olime olude sunnil kodused.

Nimelt käisime laupäeval külas ja ma loodan, et mitte, aga suure tõenäosusega me midagi sellist seal sõime, mis minu ja Miku sisikonna keerama pani. Mina tundsin end veidike imelikult juba tagasiteel, aga ei pööranud sellele siiski tähelepanu. Õhtul läksin magama nagu ikka, ainult öösel ärkasin üles kõhuvalu peale. Ja see ei olnud selline traditsiooniline kõhuvalu, vaid pigem kõht-on-gaase-täis-aga-välja-need-gaasid-tulla-ei-taha ebamugavus tunne. Eks vähkresin natsa voodis kuniks end känkrasse tõmbasin ja magama jäin.

Hommikune äratus oli ka varajane (emadepäeva kink?), sest Noorhärra arvas veerand 7 olevat jummala normaalne aeg üles tõusmiseks (mitte et ta muidu ikka 7 või isegi poole kaheksani teinekord maga). Egas midagi, kobisime alla korrusele, sest kokkuleppe kohaselt tõusin mina temaga tol hommikul varem ja lasin Mikul kauem magada (ta on meil hetkel öövahetustes tööl ja pühapäeva õhtul oli minek). Nii kui alla jõudsime, tundsin nõrkust, kohutavat nõrkust. Ja iiveldust. Sellist, et ei taha juua ega süüa, sest kõik tuleks üles. Noorhärra sain tema söögitooli pandud ning tegin talle röstsaia – pelgas mõte pudrukeetmisest viis mu viimsegi jõuraasu. Nii ma vegeteerisin tunnikese, vahepeal tegin kummeliteed ja viilu röstikat, mis isegi aitas kaasa enesetunde paranemisele. Mingi hetk tegin meile ka riisiputru ja käisime hommikusel õuetiirul, seega ei tundunud see olemine enam midagi nii kehvake. Mõtlesin juba vaikselt, et äkki ikka sõidame kuhugi, sest ilm oli soe ja päikegi sutsuke piilus.

Kuniks Noorhärra varajasse unne läks. Mina veel pesin kepsakalt külmiku puhtaks, et hilisem toidulaar ilusti ära mahutada ja visaksin siis ennast diivanile pikali. Natsa nagu oli ikka nõrk olla ka. Ja jäin magama, mitmeks tunniks. Lõpuks, kui kell nii kaugel oli, et Noorhärra oleks võinud üles ärgata, ei tahtnud mina sellest mitte mõeldagi. Mul oli külm, kuigi olin kahe teki all. Mul oli räige peavalu, aga mitte selline, et jookseks valuvaigistit võtma, vaid selline rõvedalt häiriv peavalu. Ja ma olin väsinud ning nõrk, et kohe üldse ei tahtnud end liigutada. Kell oli peaaegu pärastlõuna, aga mu kõht ei olnud üldsegi tühi (kuigi tavaliselt olen selleks ajaks ikka päris mitu ampsu juba söönud). Ja kõige hullem oli veel ees – POESKÄIK! Meie külmik ja kapid olid suht tühjad ning (uuesti) töötava emana ei jõua ma enam nädala sees suurt ostutiiru teha.

Ega’s midagi, kraapisin oma jõuriismed kokku ja läksime Noorhärraga poodi. Miku jäi koju surema ja puhkama töö-ööks 😀 Poeskäik sujus tegelikult päris hästi, ka ostude lahtipakkimine oli mõnus tegevus, sest Noorhärra oli abiks (ma ei ironiseeri tegelikult üldse, ta päriselt võib ka asjalik olla) ja õhtu sujus täitsa hästi. Ainult hetk enne Noorhärra vannitamist ja magamaminekut tahtsin jälle otsad anda – kohe üldse ei jõudnud mõelda sellest köögi koristamisest ja järgmise päeva lõunate ettevalmistamisest. Minu ainuke motivatsioon oli kuum vann! Tegelikult see lõpuks aitas ka, ja palju vett joogiks. Magama läksin päris vara. Öösel korra ärkasin ja ikkagi võtsin lõpuks selle valuvaigisti ära, poolenisti kartuses, et äkki hommikul on VEEL hullem a mul vaja ju tööle minna. Ja kuigi öö oli meil seekord veidike katkendlik (Noorhärra oleks hea meelega poole neljast üles tõusnud ja mängima läinud, aga mind see mõte ei ahvatlenud) ning hommikul ärkasin mõningase peavaluga, oli olemine tunduvalt kergem ja energilisem. Päeva peale ei tulnud ka peavalu tagasi. Ainult see gaasidest punnitav kõht noh …

Aa … emadepäev. Reedel sain armsa lillekimbu ja kaardi ning suure karbi šokolaadi Noorhärra ja Miku koostöös. Aga öeldakse ju, et emadele läheb ikka rohkem hinge see, mis laps on oma käte (Hoidja abiga) teinud. Täna hommikul Noorhärrat Hoidja juurde viies sain kätte oma emadepäevakaardi. Hoidja oli kohe ähmi täis, et oli selle reedel unustanud mulle anda. No pole hullu, armas oli ikka saada. Ja mind ajas nii südamest naerma, et Noorhärra oli oma “tavapärase” allkirja kaardile pannud. Just samamoodi nagu ta tavaliselt minu abiga teiste kaartidele alla kirjutab 🙂

Töö otsimine Inglismaa moodi :S

Täna on ametlikult minu emapuhkuse viimane päev. Homsest alustan täisajaga tööd, küll mitte tähtajatu lepinguga, kuid suure tõenäsusega see mingi hetk niimoodi ikka läheb. Tegelikult tahtsin juba mõned nädalad tagasi kirjutada oma töö leidmise saagast, aga kuidagi ei saanud kirjutamise soonele ja muud (paremad) teemad tulid vahele. Aga nüüd pisikese ülevaate teen siiski.

Ametlikult olen töötu olnud pm 6 kuud (eelmine leping lõppes 4 september), kuigi tööd olen otsinud vahelduva eduka 7 kuud. August ja september olin usin otsija ja CV-de laiali saatja, kuid septembri lõpus sain ühe eesti firma kaudu tõlketööd ja otsustasin aktiivse tööotsimine jätta uude aastasse ning nautida veel Noorhärraga kodusolemise aega. Et ma tõesti ja aktiivselt tööd uuesti otsima hakkaks jaanuarist, hoolitses see sama eesti firma, kel uuest aastast mulle pm enam tööd pakkuda ei olnud. Noh tegelikult läks nendega koostöö viimane kuu üleüldse hapuks ja imelikuks, et mõnes mõttes mul on isegi hea meel, et asi nii lõppes. Kuigi telesarju mulle subtideerida meeldis ja hakkasin mingi vahe sportliku huviga mõnda lausa jälgima.

Jaanuarist hakkasin uue hooga tööd otsima – no ikka nii, et saatsin päevas 10-15 CV-d laiali, iga kandideeritud töökuulutuse printisin välja ja arhiveerisin vastavalt kandideerimise kuupäevale, et oleks selge pilt endale. Tihti juhtub, et firmad panevad oma kuulutused mitmesse portaali üles või suunavad üldse oma kodukale kandideerima ja kui ise mingit süsteemi järjepidamiseks ei leiuta, võib topelt kandideerimisi palju ette tulla. Või kui nt kutsutakse intervjuule, et kandideerisid X kohale, on ju hea kui sul on töö kirjeldus olemas, et oma mälu värskendada. Peaasjalikult kandideerisin 3 päeval nädalas ja muud päevad aina otsisin ja otsisin ja kogusin kuulutusi.

Reaalselt tööintervjuule kutsuti mind juba jaanuari alguses, kui pääsesin ka lõppvooru, kuid paraku valituks ei osutunud. Samas jätsin firmale nii hea mulje, et nad rääkisid võimalikust kontakteerumisest paari kuu pärast, et arutada ühte PA (personal assistant) kohta. Etteruttavalt öeldud, et nemad minuga ei kontakteerunud, vaid uurisin ise veebruari lõpus maad, siis selgus, et nad ikka ei taha PA-d.

Palju, kohe väga palju, said ära ütlevaid e-maile. Veelgi rohkem ei saanud mingit tagasisidet üldse. Tihtilugu ei saanud ma arugi, et MIKS ma ei sobi. Loen töökirjeldust, vajalikku kogemused/oskused on mul olemas ja seega tundub ideaalne koht minu jaoks. A vot valituks (isegi, et intervjuule minna, ma ei osutunud). Üks parimaid näiteid on pärit eelmisest nädalast, kui kandideerisin 100% minu jaoks sobilikule kohale, kõik eeldused täidetud, tööülesanded kögesh-mögesh. Tuleb siis minu emailile kinnitus, et minu CV on saadetud ja minut (!) hiljem kiri, et ma ei sobinud !?!?!? Siis oli küll et WTF? Helistasin veel firmassegi, et kas neil on äkki itikala sees, et selline asi juhtus, kuid näedsa, tegu oli nii võimeka firmaga, kes suutiski ÜHE MINUTI jooksul hinnata, et ma ei sobinud sellele kohale 😀 😀 😀

Mis mind närvi ajas, olid enamus tööagentuure. Neid on siin mustmiljon, ma ei liialda. Kui Eestis on meil Töötukassa, kus saab infot vabade töökohta olemasolust, CV Online ja CV Keskus ja ilmselt mõni portaal veel, siis siin on palju portaale ja veel rohkem agentuure. Oleks siis, et agentuurid otsivad ise töötajaid, aga ei – nad panevad kuulutused veebi, et tööotsija kandideerida saaks. Ja nad kõik tahavad, et sa tuleksid nende kontorisse kohale, registreeriksid ennast nende töötajate nimekirja, tooksid oma passi ja muud vajalikud dokumendid ja lihtsalt nendega vestleksid. Paljud neist agentuuridest asuvad Manchesteri südalinnas, kuhu A) on ühistranspordiga (aja)kulukas minna ja/või B) on oma autoga (aja)kulukas minna. Kõik nad rõhuvad enamuses sellele, et neil on oma klientidega usaldussuhe ja enne kellegi pakkumist peavad nad inimesega ise kohtuma. Iseenesest ju loogiline. AGA, kuidas siis on neid agentuure, kelle jaoks on piisav telefoni teel vestelda ja sind niimoodi intervjuule saata? Ilma kuhugi minemise ja registreerumiseta? Vahepeal ma juba mõtlesin, et kui järjekordne agentuur palub mul kontorisse tulla, siis ma ütlengi, et vestelda saame ilusti telefoni teel ja vajalikud dokumendid saadan neile skanneeritult. A vot siis vaadatakse, et ma ei ole pühendunud tööotsija ja loogish, et minu CV-d nad ka ei edasta! Selline nokk kinni ja saba lahti olukord.

Ma vahepeal sain juba päris pahaseks, sest nii mõnigi ahvatles sind kohale tulema/aega raiskama ja siis unustas su sootuks. Jällegi näide omast taskust. Saadan oma CV ja helistab tööagentuur et nad  A) edastasid mu CV ja ma ei olnud edukas, aga on üks teine positsioon, mis mulle sobiks, tulgu ma vaid enne nende kontorist läbi või B) edastasid mu CV ja pole veel kuulnud tagasisidet, aga tulgu ma ikka nende kontorist läbi. Või siis agentuuritöötaja, kes helistab mulle kolm (!) korda kahe nädala jooksul, lepime kokku et okei ma tulen ta juurde registreeruma, ja ta unustab mulle saata kohtumise kinnistus emaili. Aga järgmise kõne ajal on jube agar, et ma kohale läheks 😀

Kui ma nüüd päris aus olen, siis suutsin ka ise nende kahe viimase kuu jooksul arvata endast kui töötegijast kõige hullemat äput. Sest kui sinuga ei kontakteeruta ja tundub, et isegi kõige lihtsama assistendi/administraatori koha jaoks ei ole sa piisav, siis muidugi teeb meele mõrudaks. Ühel hetkel murdusin ikka korralikult, kui lasin pisaratel voolata ja haletsesin, et kes siis ikka minusugust mõtetut Ida-Euroopa bitshi palgata tahab, sest ma olen ju mingi suvaline venelane, kes niikuinii midagi ei oska 😀 Praegu ajab naerma, kuid siiski jään oma arvamuse juurde, et kindlasti oli neid agentuure, kes minu CV-d ei vaadanud puhtalt minu nime pärast (ei ole see ju piisavalt britilik).

Ja vahepeal suutsin juba kahetseda ka seda, et ikkagi tulin vanast kohast ära. Oleksin võinud ju tagasi minna oma tööpostile ja siis samal ajal uut kohta otsida, aga teades mind ja eelkõige seda firmat/ülemust, ei oleks ma seda teinud, sest ma oleks kartnud (!) ära minna. Emaduspuhkusel olles äraminek oli lihtsam, siis ma ju ei olnud kellegagi pikalt kokku puutunud (jänespüks). Või oleksin võinud minna novembris tagasi, kui mulle ühte teist kohta pakuti, millest keeldusin. Aga no kurja, kui teatakse, et palganumber oli minu üks peamisi lahkumise põhjuseid JA kui teatakse, mis numbrit ma ootan ja siis teha ikka väiksem pakkumine + panna mind 6 kuuks katseajale!? NO WAY JOSE!

Kultuurne pühapäeva pärastlõuna

Eile sain ootamatult pakkumise minna perega teatrisse ehk pakuti osta piletid laste etendusele. Igati tervitatav minu jaoks, sest no ei suuda mina leida infot erinevate kultuursete ürituste kohta siin Manchesteris. Ilmselt kui jubedalt kaevuks netimaailmasse, siis ikka leiaks, aga ma olen natuke laisk ka ja (vinguv) eestlane minus tahab samuti teinekord tähelepanu 🙂 Niisiis, sõitsin eile õhtul piletitele järgi, nautisin täiega pimedat ja autosõitu (ja Laura viimast plaati) ning kätte nad sain.

Halvaks üllatuseks jäi Miku ööga ikka päris tõbiseks ning kuna hetkel ainukese rahateenijana majas peab ta homme tööle minema, tundub mõtekam tema koju ennast ravima jätta. Oh juudas kui põnevil ma olin, no ikka kordades rohkem kui Noorhärra, kes vast ei saanud üldse arugi, mis toimub. Temale on juba piisav elamus see, kui saab aru, et õue/linna riided pannakse selga, sest siis saab ju majast välja 😀 Igatahes, otsisin tema piduriided välja, ikka tumedad püksid (mitte küll viigikad), korralikum body, mis jättis suht triiksärgi mulje ja vest peale. Lipsu üritasin ka ette panna, aga see oleks juba liiga pikka kohapeal püsimist tema jaoks tähendanud ja loobusin sellest. No selline ponk poiss nägi välja, et mu süda tahtis lihtsalt uhkusest rinnus lõhkeda.

Muidugi autosse minek ja sõitma hakkamine ei olnud probleemiks, ta jäi lihtsalt magama ja magas terve tee maha. Mida ma ka ajastasin nii, sest muidu ei oleks me lihtsalt õigeks ajaks kohale jõudnud. Etendus ise oli selline lihtne, rääkis loo lehekese elust – kuidas ta tekkis, värvi muutis, kuidas tuul ja vihm tema elu mõjutasid. Selline kerge 25 minutit tegevust, mida suudab 1-2 aastane jälgida. Noorhärra muidugi uuris aegajalt üldse prožektoreid, samas minu sülest ta ära ei läinud ja häält ka ei tõstnud. Etenduse lõpuks toodi palju “lehti” lavale, millega siis lapsed mängida said. Kõik lapsed läksidki mängima, väljaarvatud Noorhärra, kes läks treppidele ronima. Sest noh ronimine on hetkel teema.

Igatahes meie (mina) jäime etendusega rahule ja saime ka ideid, kus kohast ise teinekord tegevust otsida. Koht, kus etendus toimus, oli ka selline, kuhu enne sattunud ei olnud, mistõttu tahaks kindlasti sinna niisamagi jalutama minna, kui kevad ja soojad ilmad saabuvad.