Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Hästi hoitud saladus, peaaegu*

Alustasin selle postituse kirjutamisega 16. juunil, kuid avaldan alles nüüd. Eks saate arugi miks 🙂 

Ma olen lihtsalt sillas sellest, KUI palju võimalusi annab internet distantsilt asjade korraldamiseks. Ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ei anna üldse võrreldagi aastaga 2002/2003, kui olin aasta Rootsis ning ainuke suhtlemisvõimalus vanematega oli igapühapäevane tunniajane tavatelefonikõne või harvad e-kirjad. Igatahes, üks põhjus, miks ma juulis kindlasti Eestisse tahtsin jõuda, oli väga hea sõbranna pulm. Ta oli seda planeerinud kaua ja korralikult ning teades, kui põhjalik ta on, siis olid meie ootused pulmadeks kõrged. Pettuma me ei pidanud. Aga teatavasti korraldatakse pruudile sõbrannade poolt tüdrukuteõhtu ning seda tegime ka meie.

Panen siinkohal kirja enda mõtted ja tähelepanekut, sest minu jaoks oli see esimene kord  midagi nii suurelt korraldada. Ma küll ei tahtnud üheks eestvedajaks saada, sest seoses koroona levikuga ei olnud ma kindel kas ise üldse osaledagi saan, mistõttu ei tundunud paslik oma mõtete pealesurumine õige. Ometi läksid asjad kuidagi seda rada, et üheks põhikorraldajaks ma sain …

  1. Varu piisavalt aega – meie planeerimine algas juba jaanuaris ehk umbes pool aastat varem kui üritus toimus. Enne kutse kättesaamist tegelikult nagu ei tulnudki selle peale, et võiks midagi planeerima hakata. Jaanuaris uurisime peiult välja külaliste nimekirja ning kaasasime arutellu enamus naiskülalisi, kes pruudiga ühel või teisel viisil seotud olid. Kokku sai meid ligi 20 inimest, seega julgen siinkohal tunnistada, et tol hetkel olin mina pigem skeptiline, et kuidas me nii suure pundiga suudame konsensusele jõuda ja oma ideed ellu viia. Eriti kui on ideid palju ja erinevaid.
  2. Suhtlus kanal  – esimesena tuleks ilmselt teha kuhugi grupivestlus või luua eraldi grupp feissaris, kus iganes saab maksimaalne arv inimesi koonduda. Meil oli kõigil olemas feissari konto, vaid ühe inimesega suheldi eraldi ning see ei valmistanud üldse mingeid probleeme. Kui on väiksem grupp korraldajaid, siis ilmselt oleks efektiivne teha eraldi kokkusaamine. Meie pundis oli inimesi neljast erinevast riigist, seega veebis suhtlemine oli ainuke variant. Ühe hea lükkena tegime kohe google doci pulmafaili ning sinna erinevad lehed vastavalt temaatikale. Näiteks oli meil üks leht vaid finantsidele, teine ajakavale, kolmas tegevustele jne. Meie jaoks ülimalt vajalik baasdokument, mis tegi elu megalihtsaks.
  3. Kuupäev – selle osas tuleks mõelda, et KUI suure üllatusena pruudile pidu korraldada tahate. Meie tahtsime, et üllatus oleks maksimaalne, mistõttu arutasime ka võimalust teha pidu paar kuud enne pulmi. Kuid lõpuks jäime ikkagi selle juurde, et korraldada pidu nädal enne pulmi. Lihtsalt sel kuupäeval sai maksimaalselt inimesi osaleda. Kuna pruut oli ikkagi kindel, et midagi toimub ja peo toimumise võimalused aina vähenesid, siis eks ta oskas meid tegelikult ka oodata. Samas tegevused ise olid kõik üllatus talle. Mingi hetk küll arutasime teha nii pruudile kui peiule pidu samal päeval ja nii, et mõlemad arvavad, et teisel on pidu, kuid see idee jäi lõpuks soiku.
  4. Osalustasu ja osalejad – koos pruudiga oli lõpuks osalejaid 15 ning osalustasuks leppisime kokku 50 eurot per nägu. Mainin siinkohal, et mitmedki inimesed panustasid suurema summaga, kas siis andsidki raha juurde või võtsin mõned kulutused enda kanda või mõlemat, sest meil tekkis erinevaid ideid ja ei tahtnud nagu millestki loobuda ka. Kuna nii meie, kuid eriti pruudi jaoks oli oluline, et osalejaid oleks maksimaalselt ning osalustasu ei tohiks saada takistuseks, olime siin osas ka paindlikud.
  5. Staap – kuna meie pidu toimus Tallinnas ja ei olnud meil plaaniski pruuti öösel koju lasta, siis vajasime kesklinnas kohta, kus koguneda, tšillida ning ka ööbida. Lisaks nägi meie ajakava ette tegevusi pigem siseruumides, seega staap oli vajalik leida. Hotellid oleks olnud mega kallid ning kellelgi osalejatest ei olnud vaba korterit pakkuda. Nii võtsin abiks AirBnB. Meie põhikriteerium oli, et asukoht oleks pigem kesklinnas, samuti ei tohiks koht olla megakallis ja et mahutaks mõned inimesed ööbima. Leidsime ülivahva korteri Viru Keskuse lähedal, mis sobis meile ideaalselt.** Mida ma kindlasti soovitaks, on AirBnB kaudu suhelda omanikuga, kuna enamikel korteritel on kohe kirjas tingimus, et peod on keelatud. Minu esialgses valikus oli 8 korterit ning täpselt pooled ütlesid siiski EI ka tüdrukutepeole. Teised pool olid nõus kuniks me naabreid ei häiri. Üks soovis lisatasu kuna nelja ööbija asemel oli meil 15 inimest tulemas, missest et ööbima oleks vaid neli inimest jäänud. Ehk minu soovitus on olla kohe algusest peale aus ning mitte jokitada.
  6. Söögid ja joogid – esimese ajakava kohaselt pidi pruut otse staapi tulema, kust oleksime liikunud paariks tunniks linna peale, et jälle tagasi staapi tulla, mistõttu plaanisime teha alustuseks kerge snäkilaua ning õhtul tellida midagi Woltist. Siis aga muutus ajakava ning kuna meil oli mitu toidutalumatusega inimest, said suurem osa söökidest tellitud Usin OÜ’st, mis asub Keilas, kuid tõid meile asjad Tallinnasse ära. Mina tõin juurde juustuvaliku, üks pruudi sõbranna tegi ise tordi ning teine tuli kohale makroonidega. Jookidega juhtus nii, mingi osa tõi üks osaleja, kel oli jäänud varusid keldrisse seisma. Juurde ostsime Martini Astit, kuna mäletasime, et see on pruudi viimase aja eelistus. Tegelikult otsustas ta hoopis rummkoola kasuks terve õhtu jooksul 😀 Ja lõpuks tõi igaüks veel midagi, mida soovis. Mittealkohoolsena tegime erinevaid maitseveesid.
  7. Dekoratsioonid – meie plaan oli staap ikkagi korralikult ära kaunistada ning kõige mõtekam nii rahaliselt kui ajaliselt oli minul tellida UK Amazonist asjad, sest kuna mul on Prime konto, siis tulid asjad päris kiirelt. Kaunistamiseks sai tellitud õhupalli-ja tähtede kombo ning lisaks eraldi vaid tähed juhuks, kui miskit katki läheb. Naljapiltide tegemiseks sai tellitud propsid (kuidasiganes neid eesti keeles nimetatakse) ning tean, et need rändasid juba edasi järgmisele tüdrukute peole 😀 Ja et ei puuduks natuke vimkat, sai tellitud ka see kiri ning vallatud kõrred.
  8. Pruudi atribuutika – kuna pruuti oli plaanis sõidutada motika seljas, oli esimesi suurimaid väljakutseid üldse leida õiges suuruses turvavarustus. Üleootuste laabus see kergelt, sest ühel pruudi sõbrannal oli kõik olemas. Muidugi ei puudunud loor, mille algul kinnitasime kiivri külge ning hiljem käis see pruudil kaasa, ja ka rinnalint. Väikeseks mälestuseks tellisime pruudile personaliseeritud T-särgi. Pärast pruudi röövi ja tema kodust ärasaatmist, revideerisime peiuga koostöös pruudi riidekappi, et tal oleks vajalikud riided nii edasisteks tegevusteks kui õhtuks ning järgmiseks päevaks.
  9. Esmaabikott – kunagi Marimelli blogist tüdrukuteõhtu korraldamist lugedes jäi meelde esmaabikott pruudile, mis minu arust on super lahe ja asjalik idee. Viiakse ju pruut kodust pm minema nii, et ei tea ta mis saab, kus saab ja kaua saab. Meie esmaabikott sisaldas korralikus koguses asju – kui ma hetkel mõtlen tagasi, oli seal kamm, patsikumm, silmaklapid, oli vist kreem, hambahari ja pasta, valuvaigistid, vesi, hapukurgid (:D) pohmupulber ja kindlasti veel asju. Kuna mina seda kokku ei pannud, siis ei jäänud ka kõik asjad meelde 🙂 Lisakingiks oli kotike, mis samuti pruudile jäi.
  10. Mängud – no muidugi olime traditsioonilised ja tegime Peiu tundmise mängu, saatsime vanad peikad ära, lasime kirja panna põhjused, miks pruut peiut armastab. Vahepeal kirjutas iga osaleja ka nõuanded tulevasele abielunaisele. Ekspromtina tutvustas pruut ise kronoloogilises järjekorras osaleijaid, sest uigi me olime omavahel suhelnud kuid, siis ega kõik kõiki siiski teadnud. Õhtu lõpuks kuulutasime pruudi abielukõlbulikuks, lugesime ette pruudivande, mille lasime tal allkirjastada ja andsime üle abielukõlbuliku tunnistuse. Võib tunduda, et meil oli vähe mänge, kuid kõik laabus kuidagi niimoodi, et ei olnud hullult rapsimist ja ringi jooksmist, just parajalt erinevaid tegevusi. Varusime igaks juhuks lauamänge ka, et kui tulebki vaiksem hetk või me mingil põhjusel staabist ei lahku, siis oleks ikkagi midagi teha, kuid need jäidki kotist välja võtmata. Mille jaoks rohkem aega võtsin, oli erinevate mängude põhjade kujundamine, sest lihtsalt tavaliselele valgele paberile trükkimine tundus liiga … tavaline. Seega kasutasin iga põhja kujundamisel valget kallat, sest see oli ka pulma lill. Seda enam, et pruudivande kinkisime hiljem pulmas peiule, et tal oleks asitõendeid pruudi ohjeldamiseks, kui too liiga üle kate peaks minema 😀
  11. Paindlikkus – see on kogu planeerimise ja arutamise juures üks tähtsamaid elemente, eriti kui on palju osalisi. Kõik on ju kokku tulnud selleks, et pruudile meeldejääv õhtu korraldada ning kui inimesed aktiivselt kaasa arutavad, siis ei saagi loota, et kõik enda ideed läbi lähevad. Seda enam, et enda ideed ei pruugigi kõige parem olla. Kuigi minust sai mingi hetk see, kes pidevalt uuris kas see ja teine asi tehtud ning torkisin inimesi tagumikust, siis pigem võtsin seda kui projetijuhi rolli kontrollimaks, et asjad laabuvad. Olin kohe alguses seisukohal, et mina ei ole ainuke, kes pruuti tunneb ja talle parimat tahab ning seetõttu kui sai mingi asi otsustatud, siis andsin ülesande teha sellele, kes esialgse idee välja käis. Nii ei stressanud ka ise, et pean ainult üksi asjatama ning samas said kõik soovijad protsessis kaasa lüüa. Avastasime väga laheda viisi asjade otsustamiseks messengeris – näiteks (täiesti suvaline näide) panin kirja, et kes soovib õhtul alkot paneb minu tekstile näpp püsti ja kes mitte, paneb südame. See variant mis rohkem poolehoidu sai, osutus valituks. Ja ei olnud ka nii, et alati ootasin kõigi osalejate vastused ära, pigem kui oli pooled või tsipa üle poolte hääletanud või juba selge eelistus kujunenud, panime valiku lukku ja liikusime järgmise teema juurde. Säästis päris palju aega ning asjad said lups ja lups tehtud. Lisaks tuleb kindlasti kas vahetult enne ürituse toimumist või ka ürituse päeval ette ootamatusi ja need tuleb lihtsalt rahulikult lahendada ehk PAINDLIKUS.

Ühesõnaga, aasta alguses oli muidugi jutustamist ja arutamist palju, käisime ideid välja, mida teha ja mida varakult broneerida, sest juulikuu ju teatavasti tähistamist täis kuu. Lisaks panime paika kuupäeva. Veebruaris broneerisime koolituse Ulakas Kaunitaris ja hea oli, et seda tegime, sest näiteks üks idee oli ka minna Epp Kärsini juurde, kuid meie kuupäev oli juba ära broneeritu.  Siis vajus planeerimine ära, sest ülla-ülla koroona tuli. Vahepeal oli küsimuse all isegi see, kas pulm toimub või lükatakse edasi, kuid meie otsus oli kuniks edasilükkamise teadet ei tule, tegeleme meie planeerimisega. Maikuus oli selge, et pulm ikkagi toimub, kuid pigem nii raju ja kontaktset tähistamist me ei saa teha, kui tahaks 😀 Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult planeerisime kogu ürituse paarinädalaga juunikuus, kui lõpliku valiku väljakäidud ideede seat tegime ning kokkulepped ja broneeringud lõpliku kinnituse said. Mõne asjaga võib-olla olime tsipake hiljaks jäänud (näiteks fotograafi leidmine võttis natuke aega), kuid ei midagi ületamatut.

Peo päeval tekkis meil kohe ootamatus sellega, et ilm keeras ära. Vihma sadas ja oli kõva tuul, mistõttu viimase hetkeni oli küsimärgi all, kas saame ikkagi motikaga pruuti sõidutatud. Lõpuks otsustas sohver, et viib pruudi meiki vanakooli Volvoga just turvalisuse kaalutlustel, kuid kuna meil oli ikkagi looriga kiiver ettevalmistatud ja turvavarustus kaasas, lasime pruudil kõik selle endale selga panna. Lihtsalt viimasel hetkel ütlesime, et motikaga siiski sõitma ei lähe 🙂 Sel ajal kui pruut meigis oli, kus teda järgmine sõbrants ootas ja seltsis oli, kogunesid ülejäänud osalejad staapi, et see ära kaunistada ning ka toidud valmis panna. Edasi liikusime Ulakasse Kaunitari, mille ees kõik osalejad pruuti juba ootasid. Ulakas tervitati meid pokaaliga ning korraldati koolitus erinevatest toodetest ning lõpuks said kõik endale midagi kaasa osta. Ütleme nii, et kogu seltskond oli ikka väga elevil ja õhinas, nagu noored tütarlapsed, kes ei tea mis on seks ja milliseid lisavahendeid saaks seksuaalelu vürtsitamiseks kasutada. Ma olin üks neist, kes oli õhinas, itsitas ning lõpuks nii mõnegi toote endaga kaasa ostis. Lisaks käisin seal veel ühe asja järgi vahetult enne UK’sse tagasilendu 😉

Ulakast suundusime edasi staapi, kus kinnitasime keha, tegime pruudile ilusad lokid pähe (sest kena meik oli tal juba olemas) ning mängisime mõned mängud. Siis oli aeg fotograafi käes, kelle koos pruudiga tunniks ajaks magamistuppa buduaarikaid tegema saatsime. Fotograaf Annika Erik on keegi, keda kindlasti soovitaksin, sest nii minuga enne pidu suhtlemisel kui pruudi juhendamisel oli ta väga sõbralik ning koostööaldis. Isegi pruut ise ütles, et ta pani tundma teda lõõgastunult ning tegi nii ilusaid pilte, et lihtsalt lust oli koos toimetada.

Pärast fotograafi tuli strippar, kes pidi olema õhtu nael. Strippari leidmine oli muidugi omaette ooper, sest juunis tundus, et ei olegi kedagi kuskilt võtta. Stripiklubid olid endiselt kinni ja ei tahtnud keegi otseselt kontakte ka anda, et kellegagi ühendust võtta. Lõpuks selgus, et ühe osaleja naabrimehel on tutvusi ja leidsime inimese. Hind oli päris krõbe ning mingi hetk mõtlesime lausa, et peamegi temast loobuma, kuid lõpuks olid mõned nõus rohkem raha panema just strippari tasule ning tellitud ta sai. See osa oli puhtalt pruudile mõeldes korraldatud, sest me teadsime seda ammu, et stripparishow on midagi, millest ta on rääkinud, mida teistele planeerinud, kuid siiski tegemata jäänud ja noh, tal oli lihtsalt uudishimu 😀 Ja millal siis veel kui mitte tüdrukute õhtul selline asi ära korraldada. Kutt oli muidugi ilusa näolapi ja treenitud kehaga, tantsida nagu oskas ka ning hoidis vajadusel distantsi, kui keegi osalejatest tema tantsuga liituda ei tahtnud. Ainult need hallid sokid oleks siiski võinud jalast ära võtta, ei läinud need mitte kokku tema nahksete, eriti lühikeste püksidega 😀 Vähemalt pruut jäi kogemusega rahule.

Õhtul tegime ka pisikese karaokepeo korteris, muidugi enne ametlikku öörahu algust ja siis suundusime linna peale. Ei puudunud pruudile ostetud burks ega mõned joogid ning tants ka linna peal. Kuid 12 tundi tegevusi tegi siiski oma töö ning umbes kolmeks olid viimased pidulised juba staabis tagasi. Minul oli väga raskusi silmade lahti hoidmisega, sest sai see suur asi korraldatud ja pingelangus oli mega. Tundub, et pruut jäi ka rahule, sest ta on mitu korda maininud, et tema pidu oli ikka eriti vinge ja tal on nüüd natuke peamurdmist kuidas minule kunagi samaväärne pidu korraldada 😀 😀 😀

*ma meelega ei too siin väja suuremate asjade maksumust, sest esiteks satub ilmselt pruut seda postitust ka lugema ning teiseks on asi ikkagi üldeelarves ja kokkulepetes kinni. Kui kellelgi on mingi kindel küsimus, siis sellele vastan hea meelega.

**meie pidu oli ikka nii raju, et järgmisel päeval saime staabi omanikult kahjunõude 😀 Olime rikkunud ära köögilaua, mille peal olid sinakad plekid, mis väidetavalt ei tulnud koristamise käigus välja. Lisaks oli ühel seinal plekid. Kuna me ei olnud nõus maksma 100 eurot mingi näkase laua eest, mille tasapind oli juba korralikult rikutud ning täkse täis, leppisime kokku, et läheme ja proovime oma kahju ise ära koristada. Oleksin ise ka koristama läinud, kuid mul oli kodukontoripäevad ja ei saanud mitte ootamatut puhkusepäeva võtta. Igatahes sein saadi korda, kuid laud jäi siiski plekiliseks ja selle eest nõuti endiselt 100 raha. Ega me ka kadedad olnud ning hakkasime otsima umbes samas suuruses kasutatud lauda. Ühel osalisel tuli idee ka Ikea kodukat vaadata ning sealt leidsimegi 30 euroga asenduslaua. See sai staapi viidud ja teema on nüüdseks lukus. Vana laua viisime ka ära, rikutud aga kurja omanikule ka ei jätnud 😀 Keegi viis selle lõpuks endale maamajja. Siit ka soovitus, et kui te kuskil niimoodi üürite, tehke kindlasti enda kaitseks pildid. Meil jäid need tegemata tänu ajanappusele, sest meil oli täpselt tund aega, et staap valmis seada (hunnik õhupalle puhuda ning riputada, erinevad bänneris seina panna, söögid külmikusse ja laud valmis seada) mõned osalejal oli vaja ennast ka sättida ja lõpuks Ulaka ette jõuda (kusjuures me jõudsimegi nibin-nabin mõned minutid enne pruuti kohale) ja pildid ununesid teha. Muidu võibki juhtuda, et üritatakse käru keerata, kuna teatakse, et pidu oli sees (meile jäi küll selline mulje).

 

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.

Teinekord pildistan

Kes mind rohkem ja kauem tunnevad, siis teavad nad ka seda, et aegajalt ilmun ma seltskonda fotokaamera kaelas. Ma olen alati pildistamise vastu huvi tundnud ning mäletan selgelt, kuidas ma sain aparaati esimest korda käes hoida. Olin ilmselt selline 11-12 ja emale tuli üks kunagine töökaaslane külla, kel oli fotokas kaasas. Muidugi oli tol ajal tegu tavalise aparaadiga, mis talletas pildid filmilindile ja mis tuli hiljem ilmutada lasta. Tegu oli sügisese ajaga ja käisime ainult metsas jalutamas ja seeni otsimas, kuid ometi klõpsisin terve filmi täis. Hiljem, kui meile neid pilte saadeti vaadata, siis enamus oli tehtud vaid sügisestest puudest ja noh eks mul veidi piinlik oli ka, et filmi niimoodi raisaksin.

Kuid sealt edasi on mulle alati meeldinud pilte teha. Oma esimese päris digikaamera ostsin ilmselt umbes 15 aastat tagasi ja tegu oli Nikoniga, täpse mudeli jään siinkohal võlgu, sest ma lihtsalt ei mäleta. Selle kaamera võtsin isegi veel Austraaliasse kaasa, kuid eks see oli suur ja kobakas ja selleks hetkeks oma võimetelt ja võimalustelt ka ajahambale jalgu jäänud. Nii  soetasin juulis 2013 enne Taisse minekut väikse kaamera. See oli minu suur unistus, et mul oleks mõõtmetelt väike ent hea kaamera, millel on korralik zoom. Esimesel Nikonil seda ei olnud ja ma tihtilugu kirusin seda. Lisaks tahtsin ma tunda, et saan kaamera niisama kaasa võtta, mitte et tarin teist seljakotti koguaeg kaasa. Taisse võtsin kaasa Nikon Coolpix S9500 ning tänu sellele sai palju pildi ja videomaterjali talletatud. See aparaat oli minu truu kaaslane päris pikalt, kuniks aprill 2014 viisin oma salaunistuse ellu ja ostsin tol hetkel päris kaasaegse Canon EOS 1100D, sest mul oli ikkagi plaan hakata fotograafiaga mingi hetk raha teenima. See kaamera on nüüd olnud minu truu kaaslane kui kuhugi läheme, sest nüüd on mul paar erinevat objektiivi ning tänu sellele saan natuke rohkem ja paremaid pilte teha. Viimased kuus aastat ongi olnud nii, et mul käib pildistamise soov hooti. Kaamera võib olla kotis kuid ilma, et selle välja võtaksin. Ja siis juhtub järjestikku hetki, kus ta on mul koguaeg kaasas. Näiteks nüüd viimasel kahel nädalavahetusel olen kolmes kohas pilte teinud, samas enne seda võtsin ta viimati välja augustis Eestis olles :S

Aga miks ma ei hakanud professionaaliks? Vanemad on mulle alati kinnitanud, et oskan pildistada. Ja mitte ainult nupule vajutada, vaid ma vaatan ka, mis pildile jääb ehk kompositsiooni. Vahelduva eduga olen teinud pildiseeriaid muusika taustal, mille kallal väga nokitseda meeldis ja mis alati õnnestusid. Samuti olin mina kaameranaine meie iga-aastastel ratta- ja kanuumatkadel. Üks viimaseid suuremaid töid oli ühe tuttava pulma registreerimise pildistamine UK-s. Kuid, inimestel on teatud ootused kvaliteedile kui nad tellivad professionaali teenuse ning mina ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, sest mul puuduvad teadmised ja kogemused. Nende saamine nõuab palju pühendumist, katsetamist, enda harimist nii teoorias kui ka õppida oma kaamerat ja selle võimalusi reaalselt tundma ehk kõik see vajab aega ja kannatust, aga paraku seda viimast mul ei ole. Mulle meeldibki aegajalt võtta kaamera ja minna, mitte et mul kuklas oleks vastutustunne, et ma mingi ürituse pilte vussi ei ajaks. Ja nii ma olengi rahuldunud sellega, et teen pilte siis, kui endal soov ning jagan perega. Aga teha pilte tööna kaotaks minu jaoks ära miski ning seda ma ei soovi.

Oleme Mikuga ka arutanud, et teenida leiba fotograafitiimina, sest tema on seda lausa koolis õppinud, kuid jõudnud järeldusele, et kui sa just ei ole tippude tipp, siis on raske kasumit teenida. Hobina lisakopikat saada oleks isegi lihtsam. Tänapäeva aparaat teeb sinu eest kõik ära, pane aga automaatreziim kaameral peale ja vajuta nupule. Hiljem töötled pildid arvutis ära ja voila – milline imeline anne on sinus avastatud 😀 😀 😀 Ehk mulle tundub tõelise aja ja resursi raiskamisena õppida professionaaliks, kui tavaline Maali teeb sama töö ära vähema tasu eest, sest ta oskab nupule vajutada. Sellepärast näiteks mina ei kasuta kunagi automaatsetreziimi, vaid mängin ise sätetega. Samuti ei järeltöötle ma pilte, sest minu jaoks võtab see pildi loomulikkuse ära. Olen näinud nii palju pilte näiteks voolvast veest (kosk), mis on lõpuks nii ära sätitud ja töödeldud, et originaalselt hetkest looduses ei ole midagi alles. Jah, valmistoode on ilus ja silm puhkam, kuid samas ei ole see enam tõetruu.

Ma ei taha jätta nüüd muljet, et piltide tegemine on imelihtne ja kõik saavd sellega hakkama, muidu ma ju teeks seda isegi. Ma tean, et tippfotograafidel on teadmised ja kogemused, kindlasti on ja eks nende mõlemaga on nad teinud endale nime, mistõttu neid ka usaldataks. Ja nad saavadki sellepärast küsida kõrgemat hinda. Minu jaoks on see mõru pill meepurgis poolprofessionaalid, kes küsivad ka päris korralikku hinda, kuid palju selle taga reaalselt oskust ja teadmisi on, see on küsimärk. Ja see turu solkimine on see, mis mind marru ajab.

Täiendus – kohe pärast selle postituse avaldamist tekkisid mul süümekad, et justkui olen valmis treianud ühe vingu ja hala postituse, kritiseerin teisi, kuigi ise ei suuda/viitsi asju paremini teha. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, oli see, et mul on tõsiselt kahju professionaalidest, kes veedavad aega ennast täiendades, oma oskusi lihvides ja küsivad vastavalt sellele õiglast hinda. Ning siis on meil isehakanud turusolkijad, kes pakuvad odavamat teenust selle eest, et paljuski teeb töö ära automatiseeritud kaamera ja vinge tarkvara. Mistõttu ei näinud mina ning Miku mõtet, et hakkame endid fotograafidena üles töötama, kuid me ei saa isegi ree peale korralikult, sest keegi kuskil pakub ikkagi odavamt hinda… Oeh, ma tean mida ma öelda tahan, kuid ma ei oska seda, esimest korda vist, sõnadesse panna :S

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.