Noorhärra lasteaias

Aasta tagasi ei olnud ma üldse kindel, kas panna Noorhärra enne ametliku koolialgust lasteaeda. Kuna ta on sündinud 2016 november, läheb tema kooli (eesti mõistes eelkooli) 2021 september. Oleks ta sündinud näiteks august 2016, oleks ta kooli läinud juba sel sügisel. Ta on koguaeg olnud elav ja aktiivne laps ning ma ei mäleta kordagi, et ta oleks võõrastanud kellegagi ehk suhtlemine ei ole probleem. Hoidjate juures hakkas käima 10 kuuselt ning täiskohaga (esmasp-reede 9-5) on ta seda teinud alates aasta ja nelja kuuselt, seega on ju kogemust võõrastega koos olemisel. Ainuke nüanss oligi see, et Hoidjate grupid on tavaliselt 4-5 last maksimaalselt, käiakse küll aegajalt erinevates mängutubades ja saadakse teiste lastega kokku, kuid see “oma mull” on siiski võrdlemisi väike olnud. Ja nii muretsesin, et kooli minnes oleks ju koheselt suur seltskond täiesti totaalselt teises keskkonnas, et kuidas kohanemise siis kulgeb. Seetõttu sündiski otsus, et sellest sügisest läheb Noorhärra lasteaeda, et saada suurema seltskonna kogemus.

Mõnes mõttes ei saanud meie kolimine enam paremal ajal tulla, sest Hoidjaga pidime niikuinii lepingu lõpetama ja lasteaed oleks niikuinii septembris alanud. Nüüd lihtsalt nihkus kõik mõned nädalad varasemaks. Ma mäletan nii hästi tema esimest lasteaiapäeva, sest ta oli ise nii õhinas, eriti just seetõttu, et panime ta samasse aeda, kus Sugulane käib. Eks see õhin tuligi sellest, et lõpuks ometi näeb ta Sugulast kauem kui mõned tunnid iga paari kuu tagant. Igatahes ei olnud tal probleemi majja minekuga, ei tulnud nuttu ega midagi ja kõik oli okei. Miku õde küll saatis hiljem meile sõnumi, et kui tema Sugulast aeda viis, siis Noorhärra istus tol hetkel omaette laua taga ja oli sellise veidi kurva olekuga. Oi kuidas minu ema süda pitsitas tol hetkel. Sama päeva õhtul talle järgi minnes olid tema muljed täitsa positiivsed, kuigi ta oli veidi üllatunud, et peab veel tagasi minema 😀

Esimesed paar-kolm nädalat sujusid täitsa hästi, Noorhärra elas ilusti sisse, sai nii uute kaaslaste kui kasvatajatega läbi ning meie nägemuse kohaselt nautis elu lasteaias sajaga. Näiteks ma pole kunagi enne veel kogenud seda, et sa viid hommikul puhta lapse puhaste riietega hoidu ja tagasi saad mudakolli 😀 Ning mis peamine, see kuramuse muda ei tule pesus välja ka. Kui ma esimesed nädalad olid veidike frustreerunud ja ostsin talle posu uusi riideid, et oleks igal hommikul puhas komplekt võtta, siis pärast paari nädalat ütlesid ka kasvatajad, et kõik lapsed möllavad õues ja pole mõtet uusi riideid osta, pigem las tulevad plekilistega, sest puhtana nad niikuinii ei lahku. Samuti meeldib mulle tohutult, et lasteaed kasutab rakendust, mille kaudu jagavad nii päevaseid tegemisi, saavutusi kui päevast menüüd, mistõttu olime ja siiani oleme päris hästi kursis tema tegemistega ja seda nii teksti, pildi kui videomaterjali kaudu.

Umbes kolmandal nädalal hakkasin igal õhtul Noorhärrale järgi minnes saama teateid, et Noorhärra ei käitunud kõige paremini – lollitas, ei kuulanud sõna, talle pidi asju pidevalt ülekordama. Ühesõnaga, käitumisest oli saanud väike murekoht. Osalt see mind ei üllatanud, sest alates hetkest, kui idakaldale kolisime ning Noorhärra ja Sugulane kokku saavad, on nad pehmelt öeldes ülemeelikud ja nende ohjeldamiseks on vaja tähelepanu ja energiat.* Seega kui nad neljal päeval nädalas lasteaias kohtuvad, siis loogiline, et kasvatajad ka kogu selle möllu enda kaela saavad. Kuid tol nädalal rääkisime igal õhtul Noorhärraga, et tema käitumine ei olnud kõige parem, selgitasime mida võib ja mida mitte teha, karistasime teda paari hüve ära võtmisega,** kuid muutust otseselt ei tulnud. Hoopis nädalake hiljem saime aru, et kasvatajad lihtsalt hindavad laste käitumist natuke erinevalt. Ma kindlasti ei õigusta siinkohal oma lapse käitumist, ta on paras energiapomm ja kuulmine/sõnakuulamine ei ole tema suurimaks vooruseks, kuid samamoodi sain aru, et osad kasvatajad saavad laste kontrollimisega paremini hakkama kui teised. Mind rahustas lõplikult maha see, kui peakasvataja kinnitas, et Noorhärra käitub nagu üks tavaline nelja-aastane poiss seda teeb. Ta ongi energiline, ta ongi elav ja tema käitumine lihtsalt peegeldab seda, mis on viimasel ajal juhtunud. Vot siis hakkasin ka mina mõtlema, et meie laps oli harjunud esmaspäevast reedeni olema pikad päevad Hoidjaga, kes hoidis teda nii füüsiliselt kui vaimselt aktiivsena. Ja siis kabuum – märtsist alates oli ta sunnitud olema ema-isaga koos 24/7, ei mingeid sõpru, Hoidjat, vanavanemaid. Lihtsalt ema ja isa, kusjuures emal ei ole aega mängida, sest ta peab tööd tegema. Juunis sai ta oma tavarütmi tagasi, ainult selleks, et kõigepealt olla eemal 3 nädalat Eestis teiste sugulaste juures ja sinna otsa kaks nädalat isolatsiooni UK’s tagasi olles. Tolleks hetkeks oli juba august käes ning Noorhärra sai viimased 10 päeva olla koos Hoidja ja tavapäraste sõpradega ning siis kolisime ära. Samal ajal kui meie maja korda seadsime, oli tema vanavanematega puhkusel. Ehk tema 2020 on olnud täis liiga palju erinevaid sündmusi, keskonnavahetust, uusi nägusid ja seega pole ime, et ta ei suutnud seda kõike endale sisse võtta ja kuskilt pidi see frustratioon välja tulema.

Üks tegur, mida ise arvasin tema käitumise taga olevat, et tal oli raske aru saada, kelle sõna ta peab kuulama. Siiani oli ta harjunud, et oli üks täiskasvanu, kes laste eest vastutas, kuid lasteaias on kasvatajaid kokku 5 ning minuteada nad ka vahetuvad päeva jooksul. Lisa siia juurde veel fakt, et kasvatajad on pigem kõik nooremad naised, kuid Hoidja oli viiekümnendate keskpaigas, siis ilmselt oligi tal autoriteediga probleeme 😀 Noja muidugi see, et uus koht ja uued reeglid.Igatahes, pärast toda hetke, ei ole muid suuri ja väljapaistvaid episoode enam olnud. Jah on olnud päevi, kui ma kuulen, et Noorhärra ja Sugulane on jälle natuke liiga ülemeelikud olnud (sel nädalal on tulnud kasutusse fraas “Noorhärra on olnud Noorhärra“), kuid samas on päevi, kui nad käituvad nagu illikukupaid. Mida oleme täheldanud kasvatajatega, on see, et kui Noorhärra ja Sugulane on lasteaias eraldi (näiteks läheb Noorhärra hommikuti hiljem kohale ja Sugulane ei käi reedeti üldse kohalgi), siis nad on superlapsed. Sama kehtib ka siis, kui ainult üks poistest on vanavanematega. Nad on rahulikud, kuulavad, arvestavad, ei ole metsikud ehk nad ongi meeletud vaid omavahel – kaklevad mänguasjade pärast ühel hetkel ja järgmisel on parimad sõbrad. Arutasime ka Miku emaga paar päeva tagasi, et ilmselt nad teevad kaotatud nelja aastat tasa 😀 kuna ajani, mil me siia kolisime, siis nad nägidki üksteist pigem harva. Pluss nad on mõlemad ainukesed lapsed, seega polegi olnud vajadust olla rahulik ja mõistlik, vaid nüüd on pigem vaja kakelda tähelepanu pärast.

Kokkuvõtvalt on minu arust tema lasteaeda minek läinud üleootuste sujuvalt. Muidugi oli abiks see, et ees ootas juba tuttav nägu, kuigi praegusel hetkel mõtlen, et kas panna Noorhärra samasse lasteaeda Sugulasega oli kõige parem mõte. Teinekord kui talle järgi lähen ja näen kasvatajate silmadest, et nad on väsinud, siis mul on tegelikult neist kahju. Noorhärra pole kordagi kommikuti nutnud, on heas tujus ning alati ootust täis. Nüüd on meil tekkinud uus igapäevane dialoog, kus Noorhärra küsib põhimõtteliselt kohe kui õhtul autosse istub, et kas ta peab homme ka lasteaeda minema ning on jaatava vastuse korral niii pettunud, sest talle ei meeldi lasteaias. Hommikul ajab ka vastu, et tema ei taha lasteaeda minna ent riidesse paneb ilusti ja autosse jalutab ka hea meelega. Lasteaeda jõudes on juba nii elevil, et unustab tinekord tsau öelda ja musi teha, sest noh sõbrad ja mängud ootavad. Ja siis õhtul hakkab trall piht jälle 😀

*Asi läks ühel korral nii hulluks, et kui Sugulane meie juures ühe öö veetis, siis Noorhärra käitumine oli nii halb ja nii sõnakuulmatu, et ma esimest korda tundsin tugevat vastumeelsust oma lapse suhtes. Ta ei olnud kunagi niimoodi kontrolli alt väljas olnud ja mitte sõna kuulanud, et ulme. Me olime Mikuga nii puuga pähe löödud, et ega osanud tol hetkel ööd ega mütsi öelda. Kui ma veel järgmisel päeval olin pehmelt öeldes pahane Noorhärra peale, siis muidugi on nüüdseks minu halb tunne lahtunud ja tema kodune käitumine pigem kontrolli all, sest võtsime ka meie ette uutmoodi lähenemise.

**Näiteks kuulus tol hetkel meie päevakavva igaõhtune jalutuskäik rannal, sest ilmad olid soojad ja õues veel valge. Päris paar korda juhtus, et õhtusel jutuajamisel lubas Noorhärra järgmisel päeval ilusti käituda, kinnitas seda veel hommikul kui kasvatajatele teda üle andes lubaduse üle kordasin ning õhtul kuulsin ikka sama juttu, et käitumine ei olnud kõige parem. Seega jäi jalutuskäik ära. Järgmisel hommikul oli lubadus meeles ja isegi päeva jooksul täidetud, kuid seda vaid paariks järgnevaks päevaks.

(petu)Skeemid ja Pakkumised

Oli tavapärane tööpäeva õhtu ja tegelesin oma asjadega, kui mobiilile tuli sõnum. Kuna me Mikuga suhtleme muuhulgas ka tavasõnumite teel, sest mul ei pruugi nett telefonis alati sees olla, siis ei lugenud ma sõnumit koheselt läbi. Umbes pool tundi hiljem tegin sõnumi lahti, kus põhimõtteliselt on kirjas, et see ja see telefon on edukalt registreerunud netipanga kliendiks ja kui see ei olnud sina, siis klikka siia lingile oma telefoni deaktiveerimiseks. Õnneks on mul nüüdseks nii palju nutti, et üldjuhul ma sellistele linkidele ei klikka ning kuna sõnum tuli panga poolt, kelle klient ma ei ole, siis otsustasin helistada nende klienditeenindusse. Jätame nüüd vahele paariminutilise kirumise teemal ma-tahan-suhelda-reaalselt-ka-inimese-mitte-automaatse-robotklienditeenindajaga ning selgus, et tegu on skämmiga, millega proovitakse saada eksisteerivate klientide andmeid. Seega blokeerisin selle numbri ja kustutasin sõnumi. Siis aga jäin mõtlema üleüldiselt erinevatele kõnedele, mida UK’s elades saanud olen ja mis on kahtlase väärtusega olnud.

Üks värvikamaid kõnesid oli umbes aasta tagasi, kui helistab mulle tugeva aktsendiga naisterahvas ja ütleb, et minu palgalt ei ole maksusid õigesti makstud ning olen nüüd riigi ees maksuvõlglane. Selleks, et asi kaugemale ei areneks, on mul vaja maksta mingi summa. Ilmselgelt on tegu skämmiga, kuid mingil põhjusel oli mul tol päeval suhteliselt halb tuju ja ma ei jaganud koheselt matsu ära ka. Läksin hoopis puhevile, et mis asja ta ajab – ma olen palgatööline suures firmas, millel on eraldi personaliosakond, kes tegeleb maksude maksmisega, kuidas ma saan võlglane olla. Too naisterahvas raius paar korda vastu, et tema ei näe muud infot, kui et pean maksma ja siis saame edasi rääkida. Muidugi ma ei maksnud, vaid pidasin maha pika monoloogi teemal, et asi on ikka väga jama. Alles siis, kui telefonist vaikus vastu kajas, sain aru, et toru visati teisel pool hargile. Ju siis said aru, et too hull ei anna sentigi 😀

Siis sain ma mingivahe kõnesid, et firmale X on teadolevalt minu autoga juhtunud avarii ja nemad on siin selleks, et aidata mul kahjunõue kokku panna. Ilmselgelt mingi skeem saamaks uusi kliente juhuks kui tõesti õnnetus juhtub. Alati on/oli kõnes sees lause, et rääkige täpsemalt mis juhtus. Ma olen vastanud, et kui te nii täpselt teate, et õnnetus oli, siis peaksite ka detaile teadma. Selle peale pannakse tavaliselt toru hargile. Miku on paar korda oma lõbuks mänguga ka kaasa läinud ja päris korralikud teooriad neile kokku rääkinud.

Siis on firmad, kes pakuvad elukindlustust. Ja nad raiuvad oma juttu ning üritavad sind veenda, KUI vajalik selline investeering on ning loomulikult suudab vaid nende firma parima pakkumise teha. Ma tean, et elukindlustus jms on vajalik ja ilmselt me selle ka teeme mingi hetk, kuid kindlasti mitte sellepärast et keegi helistas või veel vähem helistava firmaga.

Ahjaa, ja siis minu uued “lemmikud” turu-uuringud. Helistab inimene ja küsib kas mul oleks minutike aega paarile küsimusele vastata. Kahjuks nad ei tea, et esimesel korral kui sellise kõne sain, olin heas tujus ja mõtlesin, et no miks mitte aidata. Asi lõppes sellega, et viis minutit hiljem olin ma ikka veel ainult paari viimase küsimuse kaugusel kõne lõpust. Olen paar korda ka nähvanud vastu, et see väidetav lühike kõne ei ole midagi nii väga lühike ja pannud jällegi toru hargile.

Iseenest ma saan aru, et see on kellegi töö ja ilmselt tunnen mina end palju halvemini nende kõne ärapanemisel kui nemad, aga no ajavad harja punaseks küll. Need kõned tunduvad käima lainetena. Pikalt on vaikus ja siis järsku saan mitu sarnast kõne paari nädala jooksul. Tavaliselt ma ütlen, et ei ole huvitatud ja panen numbrile bloki peale. Trikk ongi selles, et öelda “EI” kohe ja konkreetselt, sest nii kui sa pooleks sekundikski mõtlema jääd, näeb helistaja võimalust ning hakkab tavapärane reklaamijutuvurin peale. Aga vot siis on juba raskem nende kõnet takistada ja “Ei, aitäh” öelda. Tavaliselt olen kõned lihtsalt ära pannud. Ma olen palju mõelnud, et miks just mind pommitatakse, sest no ma ei liialda kui erinevaid mittevajalikke kõnesid on olnud sadu. Ainuke loogiline seletus tundub olevat see, et Noorhärraga emapuhkusel olles mõtlesin lisaraha teenida erinevatel uuringutel ja küsimustikes osalemiseks ja ilmselt sealt see telefoninumber levima hakkas.

Nagu tellitult tuli paar päeva tagasi kaks kõnet ka eesti numbrile – üks pakkumine ja üks turu-uuring. Kuulasin mõlemad inimesed ära ja tegin nii tellimuse kui vastasin paarile küsimusele, ja tõesti neid küsimusi oligi vaid paar. Teise kõne lõpus tabasin end mõttelt, et Eesti vs UK telefonimüük on ikka nagu öö ja päev. Eestlane helistab, on viisakas, rahulik, kuulab ka sinu ilusti ära, UK’s ollakse agressiivsed, pealetükkivad, kohati ülbed ja üleolevad. Kui ma saaks, siis saadaks UK teelfonimüüjad Eestisse suhtlemiskoolitusele, päris tõsiselt.

Oma kodu ostmine – alustame uuesti

Ma mõtlesin, et ei kirjuta üldse midagi koduostmise teemal enne, kui leping alla kirjutatud ja võtmed käes … noh see ebausk ikka. Siis aga mõtlesin, et ilmselgelt juhtuvad asjad siis kui nad juhtuma peavad ja minu ebausul ei ole siin millegagi pistmist. Ja tore ju ka endal lugeda näiteks 10 aasta pärast, mis vimkad meie teele sattusid.

Oma kodu saamine on olnud meie unistus pikalt ning pärast aasta alguses toimunud põntse muutunud mõnevõrra hellaks teemaks. Kui koroona pead hakkas tõstma, siis oli üks meie esimesi tegusid loobuda tol hetkel väljavalitud maja ostust ning praegu tagasi mõeldes oli see ainuõige otsus. Ilmselt sattusime kergelt paanikasse, et esimesel majal korralik niiskuskahjustus avastati ja maja ost muutus kinnisideeks. Seetõttu ei mõelnud me päris selgelt läbi, kas see teine maja on ikka see. Nagu nüüdseks teame, oli Miku kevadel põhimõtteliselt kaks kuud tööta ning juunist alates pendeldanud erinevate objektide vahel. Mingil hetkel kirjutasin ka sellest, kuidas ühes kohas jäi töötasu täielikult saamata ja teises kohas ühepoolset tasu vähendati. Valitsus küll tuli välja skeemiga toetada FIE’sid ning see summa aitas meid tõesti, kuid täpselt nii palju, et maksud said makstud ja kõhud olid täis. Õnneks minul säilis töö kogu aeg, kuid võtta pangalaen oleks olnud tõesti viimane totrus. Arvestades kõike seda peame ilmselgelt olema tänulikud, et kuigi meie säästud kahanesid ja kasutasime mingi hetk ka krediitkaarti, siis ometi ei jäänud me kuskil võlglasteks ning saime igakuiselt koguda raha ka ISA kontodele.

Kerime nüüd aja edasi oktoobri keskpaika, kui hakkasime uuesti mõlgutama ostumõtteid. Miku oli saanud palgatöö (mis on laenajate silmis parem garantii kui näiteks FIE iganädalane kõrgem sissetulek) ning tahtsime lihtsalt oma finantsnõustajaga suhted üles soojendada. Meil ei olnud ju viimase kuue kuu jooksul põhjust temaga kontakti võtta, sest mitte mingi valemiga ei oleks me olnud ostuvõimelised. Veel oktoobriski mõtlesime, et ostmine saab ilmselt toimuma kevadel, sest meie hammas ei hakka hetkel sümpatiseerivatele objektidele peale. Pikk jutt veelgi pikemalt – kogu idakaldale kolimise mõtte taga oli soov elada Miku vanematele võimalikult lähedal. Hetkel oleme lähedal, kuid siiski 20 minuti kaugusel, maja tahtsime osta aga samasse külla, kus nemad on, et saaksime jalutada neile külla. Nats jama on see, et sealsete majade hinnad on tsipake kõrgemad, kui meie hetkel lubada saaks. Kui ma räägin maja kriteeriumitest, siis peamised soovid olid 3 magamistuba, aed, garaaž, pigem vaiksem tänav ja soovitavalt sisekujundust aastast 2000 mitte 80ndatest 😀

Seega kirjutasin finantsnõustajale ja selgitasin, et elame nüüd idakaldal, Miku on palgatööl, mina olen kevadest saadik 100% töötanud ning plaanime pigem siia kanti midagi osta. Meie suurim küsimus oli, et kas ja kui palju on muutunud laenusaamise tingimused. Vastus meid ei üllatanud – laenuandjad on eriti ettevaatlikud FIE’de või koroona tõttu sundpuhkusele saadetud (furloughed) laenusaajta osas ning omaosalus peab olema vähemalt 10% või veelgi parem, 15%. Arvestades, et need ilusamad majad Miku vanemate külas olid niigi väga korraliku hinnaga, siis ei ole meil 15% küll kuskilt võtta, isegi 10% kokkusaamiseks peaksime korralikult pingutama veel mitu-mitu kuud. Me pigem lootsime, et kehtib ikkagi 5% sissemaksunõue nagu aasta alguses, siis saaksime vabalt endale ühe sellise maja lubada. Naiivitarid eks 😀 Samas pakkus finantsnõustaja, et saadaksin talle meie hetke finantsid, nii palganumbrid, säästud kui kohustused ja ta vaatab, kas oleksime üldse kõlbulikud laenu saama. Saatsingi andmed ning meie rõõmuks selgus, et isegi praeguste kohustuste juures antakse meile laenu.

Seega hakkasime edasi (kalleid) maju vaatama, kuid samal ajal arutlesime, et isegi kui oleme praegu laenukõlbulikud, siis kas me tahame megasuurt kohustust endale juurde võtta teades, et järgnevad paar aastat oleme niigi mingil määral kohustustega seotud. Isegi kui leiaksime meeldiva maja, siis sissemaksu meil ei ole ja mis me ikka endid piiname. Kuniks Miku ema saatis mulle lingi ühele müüdavale objektile meie praeguses külas. Avasin selle, klikkasin pildid läbi, mulle meeldis see maja ning mängisin seetõttu natuke laenukalkulaatoriga, et näha kui suur oleks kuu makse … ja panin kuulutuse sama targalt kinni. Osta maja praegusesse külla ei olnud lihtsalt variant, sest see asub suurest kiirteest liiga kaugel ja see ei olnud ju esialgne plaan 😀 Samal õhtul uurisin ka ise kinnisvaraportaali ja oma külas pakutavat (sest kuigi kiirteest kaugel ja mitte esialgne plaan, mulle siiski väga meeldib siin ja noh, kui leiangi midagi ilusat, eks siis tuleb Mikut tugevamini veenda) ning sattusin meie praegu üürimaja müügikuulutusele. Tegu oli küll müüdud objektiga, kuid andis aimu, mis hinnaga see juunis müüdi. Mu amps pidi lahti jääma – teades, mis selle objekti kuumakse umbes on, siis teenib omanik hetkel vägagi korralikud paarsada naela kasumit, kuus. Ja vot siis hakkas minu mõte jooksma.

Avasin uuesti lingi, mille Miku ema saatis, mängisin numbritega nii, et maksame sissemaksuks 20% (jep, selline hinnavahe on majadel, mis asuvad 15km kaugusel teineteisest) ja edastasin lingi Mikule. Minu mõte oli osta too objekt praegu ära endale, jätkata muude kohustuste tasumisega ning endiselt koguda raha ning mõne aasta pärast anda see objekt üürile ning siis juba osta suurem maja loodetavasti Miku vanemate külla. Minu jaoks oli tugevaim argument see, et praegune üürimakse on meie jaoks surnud raha (ja seda surnud raha oleme maksnud niigi aastaid), kuid kodu ostmisel väheneks märgatavalt meie igakuine makse pluss maksame ju enda pangalaenu tagasi. Teades, et piirkonda plaanitakse investeeringuid, siis ilmselt tõusevad ka kinnisvarade hinnad. Ehk kui me oleme mõenud, et algul ostame maja ja siis järgmise objekti investeeringuna kõrval, siis nüüd teeksime seda kõike vastupidi. Mikule see mõte meeldis ning helistasin maaklerile, et leppida aeg vaatamiseks. Selgus, et majas on hetkel veel üürnik ning nad ei ole saanud kätte võtmeid, et vaatamisi korraldada. Küll aga võeti minu andmed, et hiljem kontakteeruda (see kõik oli umbes kolm nädalat tagasi ja ma ikka ootan, et minuga ühendust võetakse). Selle kõne käigus selgus üks meie jaoks ebamugav tõik, et kuna tegu on äärmise ridaelamuboksiga, siis on naabritel õigus läbi selle objekti aia käia, et oma prügikastid tühjendamiseks tänavale tuua. Kui algul ei näinud me selles suurt probleemi, siis hiljem loobusime sellest objektist just seetõttu, et me ju ei tea, mis tegelikult toimub. Kas tõesti kasutatakse aeda korra nädalas läbikäiguks või hoopis igapäevaselt oma aeda saamiseks, sest seadusega on see paika pandud.

Küll aga ei loobunud me mõttest osta praegusesse külla odav maja, et see hiljem üürile anda või kasumiga maha müüa. Nadi oli ainult see, et tegelikult midagi sobivat siin müüa ei ole. On kas kahe magamistoaga või juba suuremad majad või ridakad, mis on pigem jamamas piirkonnas. Vähe maksta maja eest on jah tore ja kui me ostakski selle koheselt investeerimise eesmärgil, siis ma piirkonnale nii palju tähelepanu ei pööraks. Kuna aga plaan on siiski ise ka sees elada, on asjalood natuke teised. Seega ühel õhtul pärast kuulutustes surfamist pakkusin Mikule, et ta kontakteeruks omanikuga, et kas too oleks nõus üürikat meile müüma. Miku arvas, et vaevalt, sest see sai alles ostetud (aga no ega omanik tea, et meie teame seda), kuid saatis siiski sõnumi. Olime suhteliselt kindlat, et vastus on EI, kuid vastus oli hoopis, et sobivatel tingimustel on asi mõeldav. Jipikajee onju, mina juba mõttes lammutasin seinu ja tegin korralikku renoveerimist 😀 (kaks nädalat hiljem ootame endiselt hinnapakkumist ja objekti pole keegi veel hindamaski käinud). Kuna aga ka see variant ei olnud 100% kindel, arutasime Mikuga, et mis edasi. Üürilepingu pikendamine veebruaris tundus nii raharaiskamisena, et meie jaoks oli jäänud lauale kaks varianti:

A) leida odavam objekt praeguses külas, et see ära osta, mõned aastad sees elada ja siis edasi väljaüürida/mahamüüa, et endale suurem maja vanemate lähedale osta

B) alandada oma eelarvet ning vaadata, kas leiame midagi mõistlikumat vanematele lähemale, kuid ilmselt mitte samasse külla, elada selles majas kauem kui paar aastat ning siis uuesti üle vaadata, kas saame selle objekti välja üürida ja suurema maja endale osta või müüme selle maja maha, et suurem osta ja kunagi tulevikus investeerimise nimel midagi juurde vaadata.

Oktoobri lõpuks olime seega targemad ses osas, et kus me finantsiliselt asume ent siiski segaduses, et milline samm see kõige õigem oleks.

Koroonast

Ma tahtsin endale rohkem aega anda selle postituse tegemiseks, kuid arvestades, et olen juba lugenud nii Jane kui Marimelli selleteemalisi arvamusi, siis kui ma tahan nüüd enda nägemuse lauale panna ilma, et mind ahvipärdikuks ristitaks, siis oleks mõteks see postitus täna valmis teha. Jah, oma mõetete rahulikuks seedimiseks ja selgelt kirjapanekuks vajaksin rohkem aega ent ei ole ju mõtet kirjutada eilsest uudisest ülehomme 🙂 Pealegi, nägin täna hommikul, et erinevaid postitusi ja arvamusi sel teemal on veelgi juurde tulnud seega oleks mõistlik oma nädala tagused mõtted avaldada.

Ma ei plaaninud koroonale enda aega, närve ja energiat siin blogis enam kulutada, sest seda teemat saab niigi pere ja sõpradega arutatud, kuid kuna juhtumite arv riigiti tõuseb ja inimeste arvamused netiavarustesse teravalt tungivad, siis tahan ikkagi sõna sekka öelda. Ma ei julge väita, et ROHKEM ma sel teemal sõna ei võta, sest kunagi ju ei tea, mis tulevikus juhtub, kuid hetkel teen pigem pikema postituse ja panen selle teema mõeks ajaks lukku.

Esiteks, mind häirib, kuidas täiskasvanud inimesed teisi, tihtilugu enda jaoks võõraid, lollideks ja rumalateks tembeldavad. On rumalad need, kes ei järgi piiranguid, ei kanna maski, ei usu et koroona on üldse olemas ning samamoodi on lollid need, kes koroona olemasolu usuvad, näevad olukorras ohtu ja on hirmul. Kamoon, selle loogika järgi ongi meil maailmas peaasjalikult ainult rumalad ja lollid inimesed 😀 Ma olen üks neist, kes arvab, et kogu olukord on kergelt ülepaisutatud ning üldsusele ei räägita täit tõtt. Miski kogu viiruse tulekus ja levikus ei ole loogiline* ja olen kindel, et hetkel numbritega manipuleeritakse nii kuidas parajasti on vaja asju näidata** Kellelegi on väga kasulik, et miljonid inimesed on kabuhirmus ja alluvad seetõttu dressurile palju paremini, majandus on upakile minemas ja kehtib ülemaailme (kerge?!?) kaos. Ma tegelikult väga imestan, et inimesed ei ole veel tänavatele meelt avaldama ja mässama tulnud. Päris tõsiselt. Me oleme ju põhimõtteliselt vangid oma kodudes, oleme seda olnud peaaegu aasta ning alandlikult lepime sellega.

Ma ei saa öelda, et ma ei ole koroonajuhtumitega kokku puutunud. Minu sõbranna oli oma perega augustis selle küüsis, teine sõbranna lapsega septembris (kusjuures sõbrannal ei olnud mingeid sümptomeid ja neid ei tekkinud ka), üks meie sugulastest sai selle, kuid keegi ei ole õnneks surnud. Seega ei saa väita, et ma ei tea, millest ma räägib, kuna ma ei tea inimesi, kes sellesse nakatunud on. Muidugi võib nüüd juhtuda, et karma laksatab oma karmi käega ning kas jääb keegi väga lähedane sellesse ning sureb või pean ise sellega rinda pistma ja hinge vaakuma, aga eks see ole siis see hind, mida uskmatu maksma peab. Ma ei taha olla üks nendest, kes ei julge oma arvamust välja öelda, sest see arvamus on tabu või et ma kardan saada risti löödud, sest see ei ühti üldsusega. Kas 21. sajand ei ole mitte aeg, kus meil kehtib sõnavabadus ning inimestel on õigus oma arvamusele olenemata, kas see ühtib üldsusega või mitte? Jah, fakt on see, et terve maailm pistab rinda viirusega, see ei ole enam küsitav ja tundub, et see niidab pigem nõrgemaid, vanemaid, korpulentsemaid ning sekka erandeid tervete inimeste näol. Minu jaoks tekitab küsimus, et kus see viirus alguse said? Sellel teemal on ju tegelikult vähe (arvamus)artikleid või on need artiklinupukesed nii pisikesed, et ei äratagi tähelepanu. Kuid hoopis tähtsam küsimus on, et kuidas edasi? Kas tõesti saab uueks normaalsuseks ringiliikuda maskid peas, sest me kardame kõiki ja kõike? Päriselt, nii lihtsalt lepimegi sellega, et meie liikumisvabadus on meilt võetud ning?

Pehmelt öeldes olen ma pettunud, kuidas riigid tegutsenud on. Muidugi kulisside taha me ei näe, kuid praegu jääb küll mulje, et ainus viis viirusega võitlemiseks ja selle leviku piiramiseks, on inimeste isoleerimine. Me oleme piirangute all olnud märtsist alates ning see ei ole ju loodetud tulemusi andnud, seega äkki oleks aega mõelda, mis muu moodus abimeheks olla võiks? Me ei tea mida poliitikud tegelikult arvavad, kuid praegu tekib minul küsimus, et kas mängitakse lolli või ollaksegi nii pimedad? Reeglid, mida teha, kuidas ja kellega, muutuvad pidevalt ning ausalt öeldes andsin mina juba mitu kuud tagasi alla olemaks kursis, mida ma teha tohin ja mida mitte, mul tõesti on oma ajaga paremat teha, kui näpuga järge vedada pidevalt muutuvas reeglistikus ja siis pettuda, paanitseda, vihastada. Ma ei soovinud ja siiani soovi seda pealepressitud ängistust, et mis mul on ja ei ole lubatud. Ma lihtsalt hoiangi kõigist ja kõigest eemale, et keegi ei saaks mulle tulla näpuga vibutama, et ma ei järgi reegleid. Ma ei tee seda vabatahtlikult, ma teen seda, sest nii peab ja paratamatult on riigil hetkel suurema võim käes ning ta kasutab seda võimu. See ei tähenda, et ma aktsepteerin ümbertoimuvat hirmu ning paanikat ja kuidas sellega tegeletakse. Mis ma öelda tahan on see, et kui koroona on tõesti nii hull ja nii nakkav ja nii kole, siis kurja, kui me paneme riigi lukku, siis panemegi korralikud reeglid ja liikumispiirangud paika mitte et, eranditel on erandid on erandid. Seda on ju ka Britt välja öelnud, et Prantsumaa reeglid on nii kaheti mõistetavad, et inimesi liikumast need küll ei takista, sest põhjuse leiab alati. Vaatame kasvõi praeguseid reegleid UK‘s, kui mul on vaja näiteks kokku saada Miku emaga ja Mikul on vaja oma isaga kokku saada, siis see on lubatud eeldusel, et kohtuvad kaks inimesest, sest korraga on lubatud kohtuda ühel inimesel ühest leibkonnast ja teisel teisest. Hiljem aga läheme meie Mikuga oma koju ning tema vanemad oma koju ning kui kellelgi miskit on, siis saame selle kõik. Sama on sellega, et võime Noorhärra viia nende juurde hoiule kui vaja. Mina näiteks lähen temaga maja juurde viimisel ja Miku toomisel, aga koos me maja juurde või sisse minna ei või. Aga kui nüüd Noorhärral on midagi, siis ta ju annab selle vanavanematele edasi või kui neil on midagi, toob ta selle meile. Kas ainult minu jaoks on siin korralik loogikaviga? Kuna reeglid on tehtud nii paindlikud, siis ma tahaks näha, et inimeste liikumispõhjused pannakse küsimärgi alla ja keegi saadetakse koju, kui tal on “väidetavalt” vaja minna apteeki, ja nii me olemegi alguspunktis tagasi, et otseselt siiski liikumine ei ole keelatud. Kui keegi suudab mulle ära seletada lihtsalt ja loogiliselt (ja mitte et reeglid lihtsalt on nüüd sellised), kuidas see aitab viiruse leviku takistamisele kaasa, siis palun, ma olen üks suur kõrv/silm***.

Riigi lukku keeramisel on ju omakorda kaks väga suurt ja pikaajalist tagajärge, mida me koheselt ei näe – inimeste mentaalne tervis ja üleüldine finantsiline olukord. Kui koroona kevadel algas, olime kõik teadmatuses, paljusid haaras hirm (sealhulgas ka mind) ning nad olid nõus ennast teistest eemale hoidma, mitte saama kokku sõpradega, mitte kohtuma pereliikmetega ja seda kõike heas usus, et riigid suudavad olukorrale lahenduse leida. Nagu me praeguseks teame, siis üleüldine isolatsioon ei anna ju pikaajalist tulemust … seega kas on vaja riike uuesti ja uuesti lukku keerata? Kui esimese isolatsiooni elasime veel üle, siis nüüdne teise isolatsioon on juba absurd – inimene on sotsiaalne olend, tal on vaja teistega suhelda, saada füüsilist kontakti, aga meid sunnitakse ikka veel eemal olema teineteisest. Kas inimesi peetaks laborirottideks kellegi hullumeelses teadustöös? Kus on loogika, et poes võime käia, tööl võime käia, aga vot perega ei tohi kokku saada??? Paljusid on haaranud segadus, et mida ma siis võin teha ja mida mitte. Olen isegi tihtilugu arutlenud erinevates olukordades, et oot – kas see on lubatud või ei. Ja kui esimene isolatsioon UK’s kevadel, mis kestis kauem ja oli rangem, ei andud pikaaalist tulemust, siis kuidas on võimalik, et nüüdne neljanädalane ja leebem isolatsioon seda teeb? Või me nüüd elamegi selle teadmisega, et ei tohi enam teiste inimestega kokku saada, kuna haiglad ei suuda sellisel juhul abivajajate arvuga hakkama saada. Äkki peaks investeerima haiglate võimekuse suurendamisse???

Või finantsiline tulevik. Tore on, et UK valitsus maksis FIE’dele toetusi, nüüd on plaanis juba kolmas rahasüst. Samuti pikendati firmadele toetusskeemi sundpuhkusele saadetavate inimeste toetuseks, kuuldavasti märtsini (seega mina küsiks, et kas praegune teine isolatsioon ikka lõpetatakse detsembri alguses). Seal samas panevad väiksemad ärid järjest uksi kinni, sest nad ei tohi olla avatud ja kas nad enam suudavadki avatud olla. See omakorda toodab juurde töötuid, kel on abirahasid vaja. Aga kes selle kõik lõpuks kinni maksab, kas tõesti arvatakse, et riigi rahakott on põhjatu? Pigem näen mina siin korralikku maksutõusu ja hakatakse võtma sealt, kus veel võtta annab ehk nende inimeste käest, kel mingigi sissetulek säilinud on. Mind pani imestama lause et “raha rahaks, aga inimeste elud on tähtsamad” – khm, on jah tähtsad, aga sellises tempos jätkates ei ole meil varsti ressurssi, et nende säilinud elude eest rahaliselt hoolt kanda. Või et “inimesed peaksid tunnusmärkide ilmnemisel olema eneseisolatsioonis kuni testi tegemise ja tulemuste saamiseni”. Kuulge, koroona tunnused sarnanevad ju tavalise gripi või külmetusega ja meil on õues sügis, seega tatine nina, kriipiv kurk, köha, väike palavik – need on ju suhteliselt tavapärane sügiseti. Mõnel puhul on inimesel pea igal nädalal üks või mitu tundemärki ja kui ta peaks iga kord ennast isoleerima, no ma ei tea, kus siis see aeg tööl käimiseks võetakse???

Ma olen seda julgelt oma tuttavatele välja öelnud, et selmet elu veelgi rohkem seisma panna, tuleks pigem julgustada tavapärase elurütmi taastamist. Mul ei oleks midagi selle vastu kui poodides, söögikohtades jne maskikandmise nõue säilib (kui see tõestab efektiivne olevat), endiselt peaks käsi desinfitseerima ning haiged pigem kodus olemas ent samal ajal julgustama neid, kes soovivad, tavaellu tagasi pöörduma ning austama nende inimeste soovi, kes pelgavad ja soovivad kodus olla. Meedia võiks muidu oma tsirkuse ja hirmu külvamise lõpetada ja keskenduda faktidele ning seda pigem protsentide keeles. Inimesed võiksid tõesti rohkem küsima hakata, et mis, miks, kus, kes mitte kõike sinisilmselt ja suuammuli uskuda. Ma usun, et selliseid inimesi on ja tekib üha rohkem juurde arvestades, KUI kaua see jama kestnud on. Kuid need inimesed võiks natuke ka häälekamad olla, julgeda kogu toimunu kahtluse alla seada ja küsida, küsida küsida.

Lõppu natukene võllanalja ka – Boris kuulutas teise isolatsiooni välja 31. oktoobril ning kehtima hakkas see 5. novembrist. 3. novembril tuli välja hoiatav uudisnupuke, et UK’s on suurenenud terrorioht ning valitsus palub inimestel pigem vähem avalikes kohtades liikuda. Muidugi võtsid paljud inimesed seda uudist tõsiselt, sest vahetult enne seda olid olnud insidendid Prantsusmaal. Mida arvasime asjast mina ja Miku? Et tegemist on valitsuse kavala plaaniga mõjutada (hirmutada?!?) inimesi isolatsioonis olema 😀

*Ma olen kuulnud arvamusi, et tegemist on ideaalse biloogilise relvaga. Olen kuulnud arvamusi, et viirus lekitati meelega külvamaks paanikat ja hirmu, et varjata seda, mis tegelikult toimub. Tegelikult ei ole ju loogiline, et üks viirus lihtsalt upsti, kogemata pääses ühest laborist Hiinas valla ja levis nagu kulutuli. Küsimus on kes ja miks seda tegi. Oleme seda Mikuga arutanud ja näiteks tundub vägagi loogiline, et põhjuseks on võim või on äkki põhjuseks raha…Ma siinkohal jätan oma mõttelõnga katki, igaks juhuks.

**Lihtne näide – riigid toovad igapäevasel välja eelmisel päeval tehtud positiivsete testitulemuste koguarvu. Tihtilugu on need numbrid samad, kui kevadel, mil koroona alles pead, tõstis või isegi kõrgemad. Ometi ei räägita, kui palju teste samal päeval kokku tehti, vähemalt samas artiklis mitte. On ju selgelt välja öeldud, et teste tehakse rohkem, seega loogiline on, et positiivseid tulemusi saadakse ka rohkem. Miks ei võiks me rääkida protsentide keeles? A la tehti 10000 testi, 60 olid positiivsed ehk 0.06% kogu testitegijatest. Võrdluseks, et kevadel suudeti päevas testida ütleme 3000 inimest, kellest 60 olid positiivsed ehk 2%. On ju vahe, sest minu arust on palju paremini aru saada, kas juhtumite arv päevas on kevadiselt kõrge või ei. Samamoodi võiks välja tuua protsentuaalselt, kui suur osa elanikkonnast on testitud ja kelle test on olnud positiivne.

***kirjutasin loogikavastasusest juba juulis, kui käsitlesin reisimisel seatud isolatsiooni jäämise nõuetest. Kus on loogika, et meil on riik, mille nakkuskordaja on ühel nädalal suurem kui lubatud number, see langeb järgmiseks nädalaks alla lubatud numbri ja inimestel on lubatud reisida isolatsiooni jäämiseta. Et järsku imeläbi on inimesed vähem nakkusohtlikud? Kas ei oleks olnud loogilisem, et riigi nakkusnäidataja peab olema alla piir kaks nädalat järjest, sest väidetavalt oli ju tol hetkel koroona kaks nädalat nakkusohtlik (või miks muidu pidid inimesed olema 2 nädalat isolatsioonis).

Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Noorhärra ütlemised

Kui Noorhärra alles lasteaiaga alustas, siis eks esimesed nädalad vajasid ikka natuke aega ja sisseelamist. Ent ometi oli tore see, kui talle õhtul järgi läksin ja tema päevast muljetasime (mis tavaliselt oli vahva ja positiivne) ning kui ütlesin, et homme lähed jälle, tuli selline suure ohkega vastus “jälle?!?” Nagu kunagi Juku ühes anektoodis imestas, et koolis peab lausa 12 aastat käima.

On sõnu, mida Noorhärra on harjunud valesti hääldama. Teeme küll tööd õigesti hääldamise nimel ja harjutame, aga eks see kõik võtab aega. Üks selline sõnapaar on muddy puddles ehk mudased loigud ehk poriloigud. Sõna puddles asemel ütleb ta miskipärast cuddles ehk kallid ehk mudased kallid. Ja asi ei ole selles, et ta P-tähte ei oskaks hääldada. Ehk kui ta jälle ütleb muddy cuddles, areneb meil järgmine dialoog: Noorhärra “Look mummy, muddy cuddles” ; Mina “Ei, need on muddy puddles. Ütle p-p-puddles” Noorhärra “p-p-uddles“. Mina “Tubli, nüüd ütle muddy puddles” Noorhärra “Water

Olen hiljuti mitu korda lahanud teemat sotsiaalmeedia üledoos ja kui palju ma tegelikult veedan aega telefonis, teinekord seda enesele teadvustamata. Nii juhtus päris mitu korda, et oleme õhtul kodus ja mängime Noorhärraga, mina aga kiikan poole silmaga ikkagi telefoni ka. Ja siis see neljane kurjustab minuga “put your phone away” ehk “pane oma telefon ära”.

Öelge veel, et lapsed ei ole tähelepnaelikud ja ei mõika maailmaasjadest. Sõidame hommikul lasteaeda ja ühes kohas on vaja fooriga ristmikust päris kiirelt üle saada, muidu jääd ootama mõneks ajaks.  Seega läheneme ristmikule ja mul on päris okei kiirus sees, kuna ristmik asub ka ülesmäge. Siis hakkab fooris roheline vilkuma ja juba paistab kollane ent järsk pidurdamine tundub veelgi ohtlikuma manöövrina ning otsustan ristmikult üle lipsata. Selleks hetkeks on fooris juba punane tuli ning tagumiselt istmelt kostub manitsus “dont drive under red light” ehk “ära sõida punase tulega üle ristmiku”.

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju ning Noorhärra teatab, et tema tahaks vaadata autode videosid. Üldjuhul mõtleb ta selle all erinevaid YouTube’i videosid, kus erinevad superkangelased sõidavad autodega ulmelisi radu pidi ning lõpetavad kuhugi kraavi sõitmisega. Kuna nendel videotel on olnud pigem negatiivne mõju Noorhärra mängimismeetoditele, siis oleme limiteerinud need videod miinimumini. Igatahes avaldas ta soovi neid videosid vaadata, mille peale mina ütlen, et “need on ju tobedad videod, neid me pigem ei vaata, sest emmele need ei meeldi.” Vastus on geniaalne – “aga emme, sa mine siis kööki ja tee süüa”.

Me oleme reedeti õhtuti teinud endale mõnusa olemise allkorrusel ehk ostame poest niksi-näksi, popkorni, teeme diivani lahti voodiks, vaatame multikaid ja veedame öö allkorrusel. Muidugi on see ühele nelja-aastasele eriti vinge ning ta tahaks igal õhtul all korrusel magada. Sõidame jälle ühel õhtul peale lasteaeda koju ning Noorhärra alustab jutuga, et tema tahab diivanil magada. Minu seisukoht on ses osas resoluutne, et see on ainult reedeõhtu meelelahutus, muidu magab igaüks ikka oma voodis (või nüüd, kus Miku on ära tööl, siis hiilib Noorhärra meie voodisse). Üritab mind mitu korda moosida, kuni lõpuks kurdab nukralt “emme, ma ei saa enda ega sinu voodis magada, mul on nii paha köha. Ma saan magada ainult allkorrusel diivanil.”

Ja siin on ka mõned sõnad, mis mulle pähe tulevad, kuidas ta hääldab

  • vitamin – titmit
  • popkorn – potnok
  • loomad (animals) – amimals (see on nii armas sõna, et kohe kahju on teda parandada
  • lõpp, lõpenud (finished) – fišin
  • eesti nanna – kutsume mõlemaid vanaemasid nannadeks, lihtsalt Miku ema puhul lisame ka tema perenime a la nanna Kivi. Samas räägime ikka tihti, et üks nanna elab kaugel Eestis, kuhu saab lennukiga minna. Ja nüüd ongi meil lihtsalt nanna asemel Eesti nanna 🙂

Nutisõltlase võõrutusravi vol. 1

Ma ei ole kindlasti sotsiaalmeedia vastane. Minu viimane selleteemaline postitus sai puhtalt kirja pandud tavakasutaja vaateviklist, kellel mingis osas silmad avanesid … või noh reaalselt avanesid. Ma saan ju aru, et sotsiaalmeedia on meiega igapäevaselt kaasas ja ta on tänapäeval osake elust, lihtsalt pärast SotsiaalDilemma vaatamist tundsin, et pean need emotsioonid endast välja saama. Ma isegi ei lootnud, et võõrdun täielikult sotsiaalmeediast ja kas ma seda tahakski. Küll aga oli minu jaoks vaja asi kontrolli alla saada, sest ei ole normaalne, et üks pisike vidin minu elu nii palju kontrollib. Ja pisikese vidina all mõtlen nutitelefoni. Olgem ausad, ma deaktiiverisin oma FB konto, kuid sellega lõikasin ennast ka mingi määral vajalikust infost. Ei, mind ei huvita, kes millises loosimises osaleb või millised on uusimad pildid kellegi kontol, küll aga tahaksin näiteks kursis olla koduvallas toimuvaga. Või uudistada MarketPlace’i, et äkki sealt paar vajalikku asja leida (lootuses, et need ei haise 😀 ). Oli paar gruppi veel, mille liikmeks olemine mulle meeldis, kuid kahjuks eeldab info saamine aktiivse FB konto omamist ja ma ei ole veel valmis seda deaktiveerima.

Küll aga tahtsin kirja panna oma kogemuse, mida muudatused sotsiaalmeedia kasutamisel mulle andsid. Seega, pärast dokumentaali vaatamist hakkasin jätma oma telefoni ööseks alla korrusele ning äratuseks sai ostetud tavaline kell. Kuu aega hiljem ja minu telefon jääb endiselt ööseks alla korrusele, mina aga tunnen natikene rohkem vabadust. Kui ma lähengi magamistuppa natuke varem ja ei tunne ennast väsinud olevat, siis loen raamatut. Samuti otsustasin telefonis neti kella kaheksast välja lülitada, sest muidu on see loll komme ikka tsekata. Samas kui netti pole, siis ei saa ju midagi uut ka telefoni tulla. Kui mul oligi midagi vaja netis teha, on mul veel ka läpakas ja see aitab vajadusel ilusti. Nüüd kuu aega hiljem, jätan neti pigem sisse, kuid telefon jääb ka allkorrusel olles minust eemale. Selmet, et telefonis passida, olen vaadanud telekast midagi mõnusat. Ja muideks, telefoni/arvuti ärapanemine ja varem magamistuppa minek raamatu lugemise eesmärgil võib teinekord hoopis muudki meeldivat põhjustada 😀

Nii nagu ei võta ma enam ööseks telefoni magamistuppa, jätan selle allakorrusele ka päeval, kui tööd teen. Ja ma tunnen, kuidas olen tunduvalt produktiivsem, ma keskendun paremini ja ei ole tobedat ängistustunnet. Paar korda on sattunud, et vanast harjumusest tuleb telefon kontorituppa ja babah – ikka haarab see käsi selle kurjajuure järgi 😀 Kuna mul on teinekord olnud reaalne vajadus asju ajada ja telefon endaga kontorisse kaasa võtta, siis panen ta hääletuks (et ei kuuleks neid üksikuidki teavitusi) ja lükkan selle mõnuga põrandale endast eemale. Aitab kusjuures. Ja kuna ma olen tööalaselt tunduvalt produktiivsem, siis saan rahuliku meelega käia igapäevastel jalutuskäikudel. Muideks, just arvestasin kokku, et oktoobris jalutasin maha 100km ja natuke peale, päris vinge mutt olen 😀

Seega, mis ma tahan öelda, on see, et kui keegi tunneb ka ängistus, lausa viha oma telefoni vastu, siis päris tõsiselt aitab selle füüsiline eemaldamine oma elust. Minu arust on inimestel vaja aru saada, et mitte telefon ei kontrolli sinu tegemisi ja millal kui pikalt sa nutimaailmas aega veeda, vaid inimene ikka ise kontrollib oma elu ja tegevusi. Mul on muidugi pikk maa veel minna, kuid oma silmis olen edusamme kuu ajaga teinud. Näiteks käib mulle endale teinekord närvidele, et kui käime perega jalutamas, siis tihtilugu klõpsin telefoniga pilte (mitte ei naudi hetke) ja kuna välja tulevad megalahedad pildid, on neid vaja kohe perekonnaga jagada. Mitte miskit tegelikult ei juhtu, kui ma saadan need pildid hiljem. Muidugi oleks veelgi parem pildistada oma pisikese Nikoniga, aga siis on vaja pildid läpakasse tõmmata ja jagada ma ju ikkagi ei saa, sest feissar on deaktiveeritud ja WhatsApp on ainult telefoni põhine rakendus või mis?

Ja veel, olen hakanud viimasel ajal rohkem inimestele helistama. Olgem ausad, olen ju nüüdseks kaugel ka oma siinsetest sõpradest, rääkimata perest ja sõpradest Eestis. Lihtne on saata messengeris sõnum, et kuidas läheb, justkui oleks linnuke kirjas. Kuid minuarust selline jutuajamine ei võta kunagi hoogu sisse. Tihtilugu ei ole inimesed samaaegselt telefoni tagagi ja kui isegi kui on, siis kui suur on tõenäosus, et keegi istub telefon käes ja ootab, et tema jutule vastatakse? Ikka ju teed midagi muud samal ajal. Aga kui sa helistad, siis sa võtadki selle aja pühendumaks sellele ühele inimesele. Sa kuulad teda, sa mõtled kaasa, te mõlemad naudite seda hetke. Seda enam, et koroona tõttu ju on kokkusaamised niigi piiratud.

Halenaljakas lugu elust endast. Saan igapäevaselt ühe rakenduse kaudu infot, mida Noorhärra lasteaias sööb, mida ta saavutab, teinekord saadetakse pilte ja videosid tegevustest. Ühel hommikul oli ta ühe kasvatajaga jutustanud, et “tema emme ostis uue telefoni (mida ma tegelikult teinud ei olnud). Ma rääkivad väga palju telefonis Nannaga (ma arvan, et ta mõtles siinkohal minu ema)”. Kui temalt küsiti, kas tal on telefon, siis ta ütles “EI, sest ta on veel liiga väike, aga ta mängib selles (ehk teinekord vaatavad Mikuga autode videosid või minu telefonist pilte ja videosid temast endast).” Ja siis tuleb pirn – Noorhärra arvas, et mu telefon vajab ilmselt uut akut, sest ma olen telefoni terve päev. Iseenesest armas ja naljakas, kuid tõsiasi on see, et lapsele on ka mällu sööbinud pilt sellest, et ema on koguaeg telefonis 😦

Minu kiuks ärakolimisel

Vaatasin huvipärast, et mis mustandeid ma teinud olen. Ette kargas postitus “Minu kiuks ärakolimisel” ja mul oli täielik must auk, et mida ma küll öelda tahtsin. UK’s oleme ju kolinud nüüdseks kaks korda ja nagu ei mäleta midagi erilist. Aga siis laadis minu tigunett üles ka mõned märksõnad ja ma sain väga hästi aru, millest kirjutada tahtsin. Ehk tõesti mul on kaks kiuksu ärakolimisel.

Esiteks, ma koristan meeletult. Ja ma ei räägi tavapärasest tolmupühkimisest ning akendepesust (oh, just sain aru, et viimasest kohast kolimisel ma ei pesnudki aknad ära), vaid konkreetselt ma koristan kohtasid, mis ei ole silmale nähtavad. No see, et kappide tühjendamisel need puhastusainega üle käisin tundub elementaarne, kuigi oleme kolinud ka nii, et eelmine elanik on vist ainult asjad võtnud ja minule on jäänud ka sissekolimise sügavpuhastuse rõõm. Viimases kohas ma näiteks küürisin nagu segane pliidi kohal asuvat õhupuhastit, sest seal asuv kleepuv rasv ei tahtnud väga ära tulla, samas kas seda oleks keegi üldse tähele pannud? Ahju küürisin seest ka mitu korda nagu segane, kuigi läikima seda ei saanudki, mitte et kasutasime ahju suhteliselt igapäevaselt ja seda sai pidevalt puhastatud. Tipp oli see, et ronisin lae alla köögikappe kleepuvast rasvast pesema. Me elasime seal kohas tsipa üle kahe aasta, sisse kolimisel ma neid ei pesnud, seega kes teab, KUI kaua need mustad olid. A vot väljakolimisel oli vaja need läikima lüüa. Ma siiralt kahtlen, et omanikku üldse huvitas, et tema üürikorteri köögikappide pealsed rasvavabad on 😀 

Ja teisek, ma värviks kogu maja seest üle. Reaalselt ostaks värvi ja muu atribuutika ning käiks kõik seinad üle, et oleks värskem ent kõige rohkem siiski puhtam mulje. Ma tunnen süümekaid iga seinapealse pleki pärast, justkui oleksin olnud lohakas üüriline ja seetõttu olen nõus seinad kõik üle värvima. No selles kohas tegelesin korralikult köögilae parandustega, sest meil oli sissekolimisel väike veeõnnetus ja nagu ma kevadel ka kirjutasin, uputas Noorhärra samuti ühe korra vannitoa põrandat. Seega need plekid oli vaja paremaks saada ja see turnimine oli õigustatud. Aga muus osas … kui Miku poleks värviparendused enda peale võtnud, siis ma vist olekski korralikku maalrit mänginud.

Ehk üürikodust väljakolimisel ei saa ma aru, et elamisega asjad kuluvad ja määrduvad. Üks asi on sihilik ja pahatahtlik lõhkumine ning määrimine, kuid lihtsalt elu elamisel tekib ka plekke. Aga mina va jänespüks kardan, et omanik näeb iga plekki ja võtab tagatisraha väiksemaks. Ja nii ma küüriks ning värviks nagu segane. Ses suhtes olen ilmselt ideaalne üüriline, et anna mulle puukuur elamiseks ja väljakolimisel annan sulle lossi tagasi 😀

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Oktoobri raamat

Oktoobri lugemisvaraks sai valitud Susan Mallery “The Girls of Mischief Bay“. Sain selle raamatu kingitusena õelt, kes on sama autori teisigi teoseid lugenud ning julges soovitada. Arvestades seda, et ma kunagi tema soovitusel lugesin läbi Hallide varjundite triloogia, siis miskipärast arvasin, et see raamat on samasse kanti oma sisu poolest – palju seksuaalse alatooniga stseenide kirjeldamist ja sosistamist 😀 Õnneks minu eelarvamus ei pidanud paika.

Raamat räägib kolme naise elukäigust teatudajaperioodil ja nende omavahelisest sõprusest. Tegelasteks on kolmekümnendate alguses Nicole, kes veab oma pilatesestuudiot, tal on viie-aastane poeg ning abikaasa, kes ootamatult oma karjääris suure kannapöörde tegi, mis nüüd abikaasade vahel pingeid tekitab. Siis on hiljuti oma viiekümnendat juubelit pidanud Pam, kes on abielus olnud üle kolmekümne aasta, kelle kõik kolm last on suureks kasvanud ning kes nüüd võiks rahulikult nautida aega abikaasaga, kuid kellel tekib ebakindlusi just oma vanusega seoses. Ning lõpuks neljakümnele lähenev Shannon, kes on siiani keskendunud karjäärile, mis muideks on tal väga edukaks osutunud, kuid kes nüüd tunneb, et tahaks enda kõrvale püsivat partnerit ja miks mitte ka lapsi.

Ma alustasin selle raamatu lugemist ka suvel, isegi Eestis olles oli see mul kaasas, aga kuidagi ei saanud tol hetkel lugemislainele. Septembris aga võtsin vastu otsuse õhtuti rohkem lugeda ja nii need leheküljed lendasid. Olen avastanud vannis lugemise rõõmu, mistõttu satub iga raamat minuga vähemalt korra ka vannituppa. See raamat oli mõõtmetelt just hea väike ning ei olnud ohtu, et see vette kukuks 😀 Raamat oli mõnusalt kirjutatud, oli väikesi ootamatusi, kuid ka ettearvatavamaid hetki. Ma igaks juhuks detailidesse ei lasku, kuid ütleme nii, et kui umbes raamatu keskel hakkasin mõtlema, et kuidas nende kolme elulised situatsioonid laheneda võiks, siis ega väga mööda ma pannud ka. Lugemisel on minu jaoks oluline, et raamat suudab minus emotsiooni tekitada ning näiteks kuigi muidu olen väga kergesti nutma hakkav inimene, siis üldiselt raamatuid lugedes mul pisarad jooksma ei hakka. Selle raamatuga aga löristasin korra ka nutta, millest võin järeldada, et autor oskas väga hästi sõnu ritta seada. Võib-olla oli põhjus ka selles, et mingi määral ja erinevatel hetkedel oskasin samastuda kõigi kolme tegelase, nende mõtete ja tunnetega.

Kui keegi soovib ajaviiteks kerget lugemist, siis mina soovitan seda raamatut küll.