Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …

Kolmas nädal tervislikumalt

Hm, ei oskagi nagu kuskilt pihta hakata selle postitusega. Midagi ju väga drastilist ei toimunud, enamuse päevadest suutsin olla korralik nii söömise kui veejoomise koha pealt. Nädalavahetusel olin patune, kuid palju vähem kui kahel eelneval 🙂 Et nagu täitsa okeika on olla. Ja vaikselt hakkab harjumus tervislikum olla sisse jääma. Seega numbrite maailmas toimusid järgmised muutused:

kaal – ikka 72.2/71.2kg*
rinnaümbermõõt – 94cm (-2cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (-4cm)
puusad/alakõht – 97cm (-1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (+1cm, muskel hakkab kasvama?)
kintsud – 60cm (sama)

Seega, kui mina ennast vaata, siis nagu oleks vaikselt midagi muutumas, aga ma ei näe suuri muudatusi. Pigem tekitab hea enesetunde teadmine, et ma midagi teen ja rühin oma eesmärgi poole. Ja olen ses suhtes enda üle uhke, et kuigi mul on neid käegalöömise hetki tekkinud ja päris mitu, siis kuidagi suudan neist üle saada ja edasi minna. Just mis puudutab näiteks hommikul ülesärkamist mõttega, et kurja enne kui saan kohvi juua, pean jooma pudeli vett. Või avastus, et parem on oma T25 trenn(id) kohe hommikul ära teha ja siis on asi kaelast ära, aga enne seda ei saa ma süüa, sest siis ma ei jõua midagi teha … Ühesõnaga, kui mul tekibki see käegalöömise hetk, siis ma lihtsalt suunan oma mõtted mujale, sest nii kui ma hakkan ketrama, kuidas ikka mul on mingid piirid ees ja see “rikub” mu elu, siis ma ketran ja ketran kuni lööngi käega. Ja seda ma ju ei taha.

Rääkides liigutamisest, siis oli eelmine nädal täitsa OK:

esmaspäev, 3/7
– T25 x 2**

teisipäev, 4/7
– jalutamine korralikus tempos 14.6km, 2 tundi ja 46 minutit, kulutatud 749 kalorit

kolmapäev, 5/7
– puhkepäev

neljapäev, 6/7
– jalutamine okeis tempos 6.2km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 345 kalorit
– T25 x 2

reede, 7/7
– T25 x 2
– lisaks käisime sõbrannaga pargis lastega jalutamas, kuid seda ma ei salvestanud

Nädalavahetus ka puhkasin

Seega, niimoodi vaikselt omaette toimetada on täitsa tulemuslik. Minu jaoks ongi oluline, et ma naudiks protsessi. Kui ma tõesti tunnen, et ei jõua T25 teha või ei ole selleks tuju, siis lähengi pikemale jalutuskäigule. Või kui mul isutab jäätise järgi, siis ma luban endale seda. Isegi kui mu päevane kalorikogus veidike ületatud saab. Enamus päevadest ma ju jään 1500 piiridesse. Lihtsalt, seekord olen aru saanud, et eelkõige peab ise olema õnnelik ja tundma rõõmu/naudingut protsessist endast. Mis annab mulle enda kehaline piitsutamine ja menüü kärpimine, kui mu eesmärk ei ole megagiga hiigelvormi saada, vaid piisavalt kaalu kaotada ja keha vormida, et ennast oma kehas hästi tunda.

* selle nädala kaaluga on selline naljakas olukord, et ma täpselt ei teagi kas ja kui palju ma kaalu kaotasin. Nimelt kui esmaspäeva hommikul kaalule astusin, näitas see 72.2kg, mis muidugi mul motti maha tõmbas, kuid sain siiski joonele. Mingil põhjusel astusin kaalule ka teisipäeva hommikul, mil siis lõi ette 70.1kg. Astusin ka teist korda, kuid number jäi samaks. Ehk ei ole mingi valemiga võimalik, et ma ühe tavalise päeva kaotasin 2kg. Igaks juhuks kaalusin end ka täna hommikul ning ikka oli number 70.1kg. Seega, ma ei teagi, kas ma eelmine nädal ikkagi võtsin kaalus juurde või ei ning kas mu õige kaal on siis 70.1 ning kui palju sel nädalal kaalu maha läks. Igatahes, võtsin selle nädala mõõdupuuks kuldse kesktee – 71.1kg

** kui mul oli eelmine nädal “geniaalne” plaan teha T25 kolmel päeval ja iga päev 2 sessi ehk kokkuvõttes ikkagi teen oma rutiini ära, siis ilmselt pean minema ikkagi ühe trenni tegemisele päevas. Lihtsalt, mul ei ole piisavalt jõudu ja võhma, et teine trenn 100% kaasa teha. Ja seetõttu tunnen, et ma ei saa ka nii palju trennist, kui võiksin. Seega arvatavasti hakkan sellest nädalast ikkagi iga päev ühe trenni tegema.

Pühapäevane väljasõit meie pere moodi

Eilne päev lubas väga ilusat ilma ja seega tekkis hea võimalus perekondlikuks väljasõiduks. Noorhärra lubas meil magada lausa poole kaheksani, mistõttu olime päris reipad ja elevil eesolevast päevast. Algne plaan oli külastada Miku vanemaid, kuid kuna nad elavad meist päris kaugel (nii 2.5 tundi autosõitu üks ots) ja me niigi läheme neile paari nädala pärast pikemalt külla, otsustasime et jääme kodule lähemale. Teel bensiinijaama nägime kuulutust sel nädalavahetusel toimuvale laadale, kus on igasugu erinevat tegevust ning võtsime suuna sinna. Olime juba peaaegu õigeaegselt (loe suts enne ametlikku avamisaega) kohal, kui meie seiklused hakkasid 😀 Nimelt ei tulnud me selle peale, et võtta samast bensukast, kus autole kütet sai, ka sularaha, sest loomulikult käib ju enamus arveldamist laatadel sulas. Meie pere on aga teada tuntud sularahavaba perekond, mis vähemalt siin mail on pigem kahjulik.

Ühesõnaga, sõitsime TEADLIKULT õigest teeotsast mööda, sest ümbruskond lubas leida kohe kohe kas mõnda poodi või bensiinijaama, kus tavaliselt on ka sularahaautomaadid. WRONG! Seda on liiga tihti juhtunud, et muidu niisama ringi sõites näeme igal pool bensukaid, kuid kui reaalselt ühte vaja on, siis on nad kui maamuna pealt pühitud. Ma arvan et sõitsime kena veerand tundi ringi, sest kohe-kohe pidi ju tulema koht, kus sularaha võtta. Aga ei tulnud. Seega, hakkasin oma telefoni mapsirakendusest otsima bensukaid. A vot esiteks on minu telefon juba nii vana (ikkagi kaks aastat kasutuses olnud) ja aeglane, teiseks peksab segast/jookseb kokku/avab oma suva järgi erinevaid rakendusi, et ma vihastasin korralikult ja koukisin meie gepsi välja. Too on muidugi veel vanem kui telefon ja veel aeglasem käima minemisel ja veel uimasem oma asukoha tuvastamisel. Kui ta lõpuks tööle saime ja panin sihtkohaks lähima bensuka, hakkas ta meid kuhugi Leedsi kanti suunama, sest ülla-ülla, tema mälus olime me veel Halifaxis, kus pulmas käisime 😀 Dsiisas, panin siis talle kodu aadressi peale, et ta end nö uuesti ära lokaliseeriks ning siis otsisin uuesti lähima bensuka välja. Pange tähele, et kogu selle aja, kui mina toimetasin tehnikaga, sõitis Miku edasi ja kui muidu valis ta ristmikel/ringteedel ikka otsesuuna, siis just tol hetkel kui geps hakkas meie bensuka asukohta välja arvutama, keeras tema ringilt vasakule. A muidugi asus bensukas ringilt otse edasi 😀 Seega, sõitsime a la pool kiltsa järgmise ringteeni, seal tegime 360 kraadi ja suunasime autonina õigesse suunda. Sest siinmail ei saa tihtilugu lihtsalt üle pidevate joonte sõita, sest sõidusuunasid eraldavad haljastatud ribad. No see selleks, bensukani jõudsime ja saime ka sularaha võetud. Egas muud kui laada aadress gepsile sisse ja minekut … Oleks see vaid nii lihtne olnud.

Alguses tegelikult oligi, sest geps suunas meid ilusti kiirteele. Mis tal aga märkimata jäi (ilmselt siiski ei ole mina talle hiljuti tarkvara uuendust teinud), oli see, et kiirteel on ehitustööd ja sellega kaasnevad ümbersõidud. Seega oli olukord, kus geps käskis ühes suunas minna, kuid see suund oli kinni ja meie üritasime siis ise orienteeruda. Ühel hetkel käskis geps kiirteelt maha sõita ja ka ümbersõidu sildid näitasid samas suunas. Tegimegi nii ja sattusime pisikesse ummikusse. Ei lasknud me endid sellest heidutada ja sõitsime vastavalt siltidele, kuni ühel hetkel avastame, et olime samal kiirteel tagasi 😀 Sest ümbersõit oli niimoodi korraldatud. Hakkasime vaikselt närviliseks muutuma ja üritasime siis gepsu MITTE kuulata ning orienteeruda laada lähedal asuvasse linnakesse asukoha siltide kaudu, noh et enam-vähem olla õiges kandis ja ise ka aru saada kus me oleme. Muidugi saatis meid igal pool ehitustööd, ümbersõidud ja kergelt ummikus liiklus. Mingi hetk olime juba niimoodi eksinud, et otsustasime gepsil saata meid teisele kiirteele, mille kaudu saaksime ka koju. Et siis saame enam-vähem aru, kus me oleme, et edasi orienteeruda. Vinks-vonks jõudsime soovitud kiirteele ja panin gepsile uuesti laada aadressi sisse. Niipalju kui üritasin gepsist lugeda, tundus et seekord juhatas meid mujalt teed kaudu. Ja ka topelt kontrolliks telefoni mapsirakendusse sisse löödud marsuut näitas nagu teekonda muid teid pidi. Jube tsill hakkas, sest tundus et olime mõnusalt õigel teel, jutustasime omakeskis ja olime veel eriti õnnelikud, et meie kiirteelt mahasõit oli vahetult enne ummiku algust. Magasime küll ühe õige teeotsa maha, kuid geps arvutas kähku meie teekonna ümber ja sõit jätkus.

Ma arvan, et viis minutit hiljem olime Mikuga mõlemad valmis koju tagasi minema, sest me olime UUESTI selle kuramuse suure ehitustööde läheduses, mille ümbersõidud tekitasidki segadust. Ausõna, ma lihtsalt tahtsin nutma puhkeda, sest ma ei suutnud uskuda, et niimoodi ringiratast sõitsime. Ja kusjuures, no ma absull ei orienteeru ikka veel Inglismaal teedel ja uuemal ümbruskonnal ilma gepsuta, sest isegi kui tahta loogika abil orienteeruda, siis ei kehti see siinmail. Noh, loogika ei kehti :S Ma olin jummala kindel, et me satume jällegi sinna ümbersõidule, kus me juba olime ja ringiratast sõitsime, sest ümbruskond seda ähvardas teha, kuid mingil imekombel olime me ikka ehitustööde mingis teises sektsioonis. Ja tegelikult lõpuks me ka jõudsime laada väravasse, kus oli megapikk järts, sest ilus ilm oli ju ja eks paljud tahtsid oma pühapäeva lahedalt veeta. Nagu me Mikuga naljatasime, siis Inglismaal on kolm võimalust meelelahutuslikuks ajaveetmiseks – shoppamine, parkides/terviseradadel jalutamine ja muuseumid. Ehk kui kuskil miskit muud toimub, siis joostakse sellistele üritustele tormi. Ma arvan, et venisime järtsus kokku 20 mintsa ja isegi Noorhärra muutus rahutuks, sest iluuni oli otsa saanud ja eks temalgi tüdimud peal, et kaua võib niimoodi ühe koha peal istuda.

Igatahes, auto saime pargitud, enda kodinad kokku pakitud ja laada külastus võis alata. Iseenesest täitsa vahva üritus, oli nii uue/käsitöökauba kui kasutatud asjade müüjaid ja muidugi ei puudunud tavapärase nipet-näpet pudina müüjad, kes tegelikult kõrgemat hinda oma kauba eest küsisid kui sama asja eest tavalises poes maksta. Lisaks oli paar telki erinevate lindude näitusega, erinevad uunikumsõidukid (motikad, autod, bussid, veokid), rohkelt atraktsioone laste meelte lahutamiseks (meie rahakoti õnneks ei oska Noorhärra nendel hullamist veel tahta), ja muidu söögiputkad. Mille puudumine mulle silma jäi ja mida minu arust Eestis ikkagi laatadel osta saab, on nö värske omatoodangu müümine – a la maasikad, mustikad, murakat jne, värsked soola- ja hapukurgid, kodukootud leib, ise suitsutatud sink jne. Ehk sul on võimalik ehedamat maitseelamust saada ja veidike tervislikumalt toituda. Siin on tavaline, et sul on putka, mis teeb burgereid (valge sai, pihv, praetud sibul, soovi korral juust ja ise paned kastmeid), hotdoge (pm sama sisu mis burgeril) ja grillitud võikusid. Lisaks putkad, kus saab pitsat, fish & chipsi ja siis erinevad kohalikud maiused. Muidugi on veel jäätiseauto ja mina silmasin ka korraliku kohvi tegijat, kuigi isu mul selle järgi ei olnud. Seega kõhu jah saad täis, kuid mul on korralik kiiks juba tekkinud, et MA EI TAHA seda saia endale näost sisse ajada, eriti just valget saia. ja tervislikumat alternatiivi ei ole, kui sa just enda piknikukorvi kaasa võta. Järgmine kord ilmselt peame seda tegema.

Iseenesest oli vahva ringi käia ja uudistada. Nö. keskväljakul toimus erinevate uunikumide paraade, mida Noorhärra meie sülest huviga jälgis, vahepeal viskas ta silma looja ja meie kiikasime, mida huvitavat telkides pakutakse, tegime mõned pildid ja ootasime ka õhtu ühe viimase naela ehk trikitaja esinemise ära. Eks kui mitte arvestada meie hommikust “seiklust”, oli väga vahva päev, sest kojusõidul ei tekkinud meil mingeid probleeme ja ilm püsis piisavalt ilus, et Noorhärra veel õues veeski sulistada sai.

Emapalgast ja emapuhkusest Inglismaal

Kui nii mõnigi kord olen tuttavate/sõpradega vesteldes pidanud tunnistama, et jah elu Inglismaal on hetkel parem elust kodumaal (arvestades eelkõige palkade ja igapäeva tarbeesemete hindade suhet), siis on üks valdkond, kus Eesti pika puuga ära teeb. Ja see on nimelt lapse sünniga seonduv riiklik (pikaajaline)toetus. Kirjutangi sellest süsteemist nii, nagu ise olen siiani aru saanud ja oma personalijuhiga rääkinud.

Alustame sellest, et Eestis on meil dekreet ehk ema võib rahulikult viimased kuud jõudsalt kasvava beebikõhuga kodus olla. Lisaks võimaldatakse kodust olemist suurema finantsilise muretsemiseta kuni lapse 1.5 aastaseks saamiseni. Sealt edasi võid olla kodus kuni lapse kolmeseks saamiseni teades, et tööandja peab sulle naastes positsiooni tagama. Ja kui ei taga, saad koondamise ja sellega seotud hüvitised. Kui Eestis maksab emapalka riik ning see on sõltuvuses sinu eelmise aasta palganumbriga, siis Inglismaal maksab emapalka tööandja ning on erinevaid võimalusi, kuidas, kui palju ja kui kaua seda sulle makstakse. Paljuski oleneb see konkreetsest tööandjast ja kuidas tema hüvitiste pakett välja näeb. Ehk loogish, et ükski tööandja ülemäära helde siin ole. Riiklikul tasandil on siiski paika pandud miinimum, mida tulevasele emale võimaldama peab. Samas ma saan aru, et siin ei ole iibega mingeid probleeme ja kui siin oleks sarnane süsteem Eestile, siis oleks kindlasti palju rohkem neid inimesi, kes seda kuritarvitama hakkaks.

Siit tuleb ka esimene suur erinevus kahe riigi vahel – nimelt saab Inglismaal ema kodus olla maksimaalselt üks aasta, mis ajani peab tööandja talle positsiooni tagama. Seda aastat loetakse hetkest, mil sa koju jääd mitte hetkest kui laps sünnib. Seega pole siis ime, et naised suurte kõhtudega veel paar nädalat enne sünnitustähtaega tööl käivad (nagu minuga juhtus). Kusjuures, kui sa naased tagasi 6  või oli see 9 kuu pärast, peavad nad sulle su vana positsiooni tagama. Edasi võivad nad pakkuda ükskõik millist samaväärilist kohta firmasiseselt. Kui sa otsustad pärast aastast eemalolekut tööle mitte naaseda, oled pm töötu. Kusjuures ei ole sa koondatud, vaid loetakse seda kui vabatahtlikku töölt lahkumist. Teiseks on suur suur erinevus rahasummas. Miinimum programm näeb ette, et esimesed 6 nädalat saad sa 90% oma tavapärasest palgast; järgmised 33 nädalat ehk kuni 9. kuuni kodus olemist laekub sulle £140.98 või 90% sinu palgast ühe nädala kohta, kumb iganes on madalam summa; ning viimased kolm kuud elad õhust ja armastusest 🙂 Räägin siinkohal summadest enne maksude maha arvestamist. Pole siis ime, et kui lapseootele jäädakse, pannakse kohe rõhku ka säästude kogumisele, et ema maksimaalselt kaua kodus olla saaks. Nagu tegime meiegi.

Lapsetoetuse kohapealt on ka siin kindel summa fikseeritud ehk £20.70 nädalas seega ühes kuus £82.80. Eestis on minuteada need summad suuremad, eriti just nüüd kehtima hakanud lisatoetust arvestades kui on peres 3 või enam last. Minuteada ei olene siinmail toetuse summa laste arvust. Ja ausalt, raha pärast ei ole ma kunagi lapsi tahtnud. Samas on üleüldine sotsiaalne tugivõrgustik siinmaal rohkem ja paremini reguleeritud. Just mis puudutab erinevaid (töötu) toetusi ja üksikvanema toetamist. Ausalt, ei ole ma sellesse teemasse väga süvenenud, sest endal ei ole vaja olnud mingeid toetusi küsida. Niipalju kui natuke uurisin, et kas seoses lapse sünniga me mingit maksukergendust või lisatoetust saame, siis on meie leibkond liiga kõrgepalgaline, et luksust lubada 🙂

Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on väga lihtne – mind on umbes kuu aega tööandja poolt pommitatud küsimustega, millal ma naasen ja kas ma naasen täiskohaga. Eks teatakse ju, et varsti lõpeb ka minu emapalk ning nagu ma aru olen saanud, siis üldjuhul ei jää briti emad aastaks koju ehk ma olen niigi kohalike mõistes juba kaua kodus istunud (üle kaheksa kuu). Samas on ka argielu oma reaalsusega sisse lennanud ja suure tõenäosusega ma päris aastat kodus olla ei saa, puht finantsilistel kaalutlustel. Kuigi tahaks. Tegelikult, tahaks veelgi kauem kodus olla, sest ma ei kujuta ette, et ma pean Noorhärra nüüd kellegi hoolde jätma ja ise tööle minema. Õnneks, niipalju on meil hetkel asjad aetud, et hoidjakoht on talle olemas ja vajadusel saab ta seal käia viis päeva nädalas. Nüüd oleneb tegelikult kõik sellest, millise koormusega mina otsustan tööle naasta. Ehk ühelt poolt tahaks osakoormusega töötada, et laps ikkagi õnnelikku lapsepõlve saaks nautida ja rohkem koduses keskkonnas olla. Kuid teisalt on meil oma tulevikuplaanid ja eesmärgid, mis vajad suurema summa koguma hakkamist. Seega tekibki küsimus lapse heaolu praegu vs pere heaolu tulevikus :S

Mis puutub lapsehoidjasse, siis siin on hästi levinud nö. erahoidjad, kes hoiavad lapsi oma kodus. Vist on võimalik nad panna ka riiklikku lasteaeda nii noorelt, kuid minu jaoks tundub selline variant EI – just seetõttu, et nii pisike peaks saama ikkagi võimalikult palju individuaalset tähelepanu. Üldjuhul elavad nad eramajas, kus on pisike aed (ehk lapsed saavad natuke õues ringi paterdada kui tahavad) ning kas terve esimene korrus või mingi osa sellest tehtud lastele sobilikuks. Sellised hoidjad on nö. ametlikud hoidjad, ehk sa saad vajadusel nende tausta kontrollida ning samuti on neil kohustus ernevaid norme täita. Ja neid norme on päris palju. Meie hoidja elab meist 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ehk väga lähedal. Päev tema juures hakkab maksma £35 (avatud on ta 7:30-18:30) ning kuigi on ta kehtestanud ka tunni hinna (£3.50), siis tegelikult erilist hinnavahet ei ole, kui laps käib terve pika päeva. Sest kuigi ta on avatud 11 tundi, siis ikkagi tahab ta, et sa määraksid ära kindla ajavahemiku, mil laps on kohal, sest kui sa nt jääd hiljaks tema järeletulemisel, on tal õigus iga hilinenud 15 minuti eest sinult lisatasu küsida. Teades, milline on minu töö ja tööandja iseloom, on mul edal mõistlikum jätta vabadus, millal Noorhärrale järgi lähen. Plaan on ikkagi ta poole 5st hiljemalt koju tuua. Päevaraha sisaldab hommiku – ja õhtusööki ning kahte näksi, lõunasöögi peab ise kaasa andma (üldjuhul midagi lihtsat ja kergesti antavat). Lisaks on tal olemas spets söögitoolid, nõud lastele jne. Ise tuleb meil kohapeale osta veel mähkmed, niisked salvakad ja piim kui ta midagi spetsiifilist tarbib. Ning muidugi tavapärane riiete tagavara. Mis mulle meeldib, ja mida ka esimesel külastusel uurisin, on see et hoidja ikkagi käib lastega ka väljas jalutamas. Kindlasti ei juhtu seda igapäev, olenevalt ilmast ja laste arvust, kuid mulle sobib, et ta ikkagi käib kas erinevatel kohalikel mänguväljakutel või kanali ääres jalutamas või teeb pisikese poeretke. Ehk kuigi mulle ei meeldi see mõte, et ma pean tööle naasema ja veel rohkem ei meeldi see mõte, et Noorhärra saab palju rohkem aega veetma kellegi võõraga, siis ometi on mul natuke kergendus hinges, et saime talle hoidjakoha. Loodetavasti hakkab meil ka koostöö ilusti sujuma.

Teine nädal tervislikumalt

Hm, teine nädal ei olnud nii edukas kui esimene. Eks osalt ma ka ootasin seda, et numbrid ei kahane kiirusega, mis esimesel nädalal, sest noh keha ju harjub mingil määral uue rutiiniga. Nädala esimese poole suutsin ilusti tubli olla – tegin trenni, jõin vett ja sõin ilusti nagu peab. Neljapäeval aga oli meil siin ärevevad hetked majas ja seetõttu ei jõudnud ma oma plaanitud pikale jalutuskäigule, ununes lõunat üldse süüa (haarasin tee peal kaasa snickersi), õhtusöögi siiski sõin ning päev jäi tegelikult kalorite piiresse. Reedel oli ka tubli kuni õhtusöögini, kui asendasin oma tavapärased köögiviljad kana kõrval friikatega ning kastsin üle majoneesi ja ketsupiga. Noh, patusöök või nii 😀 See oli isegi ok ja oleksin oma kaloraazi piiridesse jäänud, aga siis sõin veel 2(!!!) magussööki ka – üks oli selline purgis serveeritav juustukook ja teine shokolaadivaht. Ahnusel ei ole piire eks … Samas, eks mu omad vitsad mind peksid korralikult, sest ma usun, et just see suur kogus magusat mulle korraliku kõhuvalu tekitas. Nädalavahetusel olime sõbrantsidega Leedsis ja no looogish, et ma siis ei dieedita (nt korralik restoraniburger friikatega lõunasöögiks, kohvi ja kook kell 8 õhtul, mäkiburger 4 hommikul, pasta pühapäeval hommiku/lõunasöögiks, alkohol). Aga mis siis ikka, numbrid järgmised:

kaal – 72.2kg (+0.4kg) kahe nädala kokkuvõttes siiski kaalukaotust 2.1kg
rinnaümbermõõt – 96cm (sama)
ülakõht – 84cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (-1cm)
pepu – 100cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean endiselt ootama Miku assisteerivat kätt)
kintsud – 60cm (sama)

Ehk numbrid ei ole nagu kõige ilusamad, kuigi ennast tunnen vägagi hästi. Nt kui riietepoes mõnda asja proovisin, mis ei mahtunud selga, aga peaks olema minu tavapärane suurus, siis ei langenud ma masendusse ja ei tekkinud käega löömise tunnet. Lihtsalt nentisin fakti, et peab endaga veel vaeva nägema. Kuigi täna hommikul kaalult (mitu korda) maha astudes oli küll tunne, et enam ma ei viitsi 😀 Aga võib-olla oli tegu ka nädalavahetuse väsimusega, mis hommikul välja lõi, kuna Noorhärra otsustas kella kuuest luugid lahti teha 😀

Liigutasin ennast nii palju:

Esmaspäev, 26/6
– jalutamine koos põikega poodi 5km, 1 tund ja 5 minutit, kaotatud 281 kalorit
– T25 – 2 x 25 minutit

Teisipäev 27/6
– jalutamine kiiremas tempos poodi 8.8km, 1 tund ja 45 minutit, kaotatud 493 kalorit
– harjutused kintsudele (30 igat harjutust), kõhule (selili lamades jalad koos üles 20 korda; ülakõhu tõsted käed kukla taga ja jalad 90 kraadi üleval 20 korda; plankhoid 30 sekki) ja kätele (10 õiget kätekõverdust, kaks ringi

Kolmapäev, 28/6
– T25 – 2 x 25 minutit

Neljapäev, 29/6
midagi ei teinud

Reede, 23/6
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat JÄLLE :D)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni. Käisime küll väljas ja tantsisime, samuti jalutasin pühapäeva õhtul Noorhärraga mänguväljakule kiikuma ja tagasi, seekord oli ta vankris.

Olen aru saanud, et esmaspäeviti on mul kõige raskem nö. ree peale tagasi saada. Peamiselt seetõttu, et nädalavahetus on selja taga ja siiani olen võtnud neid kahte päeva veidi iisimalt – rohkem väljendub see oma toitumise mitte jälgimises, sest iseenesest keha ju vajaks veidike ka puhkust. Seega mõtlesin täna ise, et maksku mis maksab, aga nädalavahetuseti tuleb ka korraliku(ma)ks hakata, Mikugi ütles, et pigem lubada endale 1 patune söögikord nädalas, kui et võtta terve nädalavahetus vabalt. Vaadates eelmise nädala numbreid, peaks ma tegema kolme asja:

A) leidma tõhusaid harjutusi pepu pringiks tegemiseks, selja tiivakeste kaotamiseks (noh need voldikesed, mis tekivad kui sirge seljaga seista) ja võrdselt kaks harjutust üla- ning alakõhule;
B) praktiseerima tervislikku toitumist terve nädala lubades endale ühe patuse söögikorra
C) proovima juua päeva jooksul u 4 liitrit vett. Täitsa teostatav kui seda teadlikult teha ja pidevalt lonksata pudelist. Selle tulemusena tegelikult joon ma kohvi vähem, kuna noh ei mahu lihtsalt 🙂 Samas, ma ei tea, kas vesi viib mul mineraale organismist välja või mis, aga aegajalt lisan ma pudelile veel veidike soola, selline soola isu on 😀

Vaatasin täna ka kalendrisse, et järgmine perepuhkus on meil ees augusti keskpaigas, noh nii seitsme nädala pärast. Kui ma jätkan tubli olemist ja kaotan keskmiselt ühe kilo nädalas, siis puhkuse ajaks peaksin pm oma normaalkaalu ülemise piiri kätte saama. Motivatsioonimaterjali on 😉

Pulmaskäik

Nädalavahetusel juhtus see, et esimest korda olin mina Noorhärrast terve öö eemal. Mikul on seda paar korda varemgi juhtunud, kuid minul mitte. Läksime kauaoodatud pulma ning Noorhärra jäi koju vanaemaga kvaliteetaega veetma. Kui aus olla, siis põdesin natike, rohkem enda pärast, et kuidas see öö eemal välja näeb. Noorhärra on ise suht tsill laps ja tal üldjuhul ei ole probleemi kellegagi kahekesi meist eemale jääda (ja nii ka seekord). Ma ise lihtsalt pabistasin, et hakkan kohutavalt teda taga igatsema ja ei saa õhtut nautida. Jah, igatsesin küll, aga samal ajal oli mõnus vaheldus ka. Seda enam, et sain näituseks rahulikult nii palju punast veini juua kui vaid tahtsin, sest ei olnud ju kedagi, keda peaks koju sõidutama või kelle eest hoolt kandma või kelle jaoks öösel ülesse ärkama. Eks pühapäeval ju oli vaja lapsevalves olla kui kodus tagasi oleme, kuid minu sisemine alkomeeter hakkas just õigel ajal tööle ning mingit pohmellust ma kannatama ei pidanud.

Aga rääkides ettevalmistustest, siis esiteks otsustasin ma laupäeva hommikul oma kleidi osas ümber, mis tähendas ka seda, et pidin minema kiirkorras linna paari asja ostma. Tüüpiline mina, et mõni asi ikka liialt viimasele minutile jääb. Aega läks sutsuke kauem kui plaanisin, et pm oli meil lapsehoidja juba kohal kui mina tagasi jõudsin, kuid ometi oli aega kaks sõna lobiseda, kiirelt pesus käia ja siis joosta ilusalongi. Õnneks asus viimane tõesti nurga taga, mistõttu hiljaks ma ei jäänud. Sain muidugi jälle kord ärrituda brittide teenindusvaldkonna pohhuismi peale*, kuid minu õnneks lahenes kõik hästi. Nimelt, kui kohale jõudsin, vaatas meikar mind nagu uut ilmaimet. Temal näiteks ei olnud kuskil kirjas, et ma tulema pidin :S Kusjuures ma mäletan väga hästi, et kui endale aega kirja panemas käisin mai lõpus, siis oli tema ka olemas, küll kliendina, ent ta nägi mind ja teadis et peab oma ajagraafikust üle vaatama, kas on vaba aega ning vajadusel mulle helistama ning muudatused sisse viima. Mingit kõnet ma ei saanud nende nädalate jooksul ja kuigi ma igapäevaselt salongist mööda jalutasin ja pea iga kord mõtlesin igaks juhuks sisse põigata ja küsida, kas mul ikka on aeg kirjas, siis ei teinud ma seda. Sel lihtsalt põhjusel, et helistanud ei olnud mulle keegi ja mul oli kodus infovoldik mulle broneeritud ajaga. Seega miski ei viidanud, et minu aeg oleks justkui unustatud. Samas äkki ongi hea, et ma sisse ei põiganud, siis oleksin avastanud varem, et mul ei ole bronni ja siis ei oleks nad ilmselt ka mulle vastu tulnud ja pigem palunud uue aja kuskil mujal leida. Siis oleks puuks käes olnud 🙂

Ootama pidin kuskil 20 minutit ja siis läks veel poolteist tundi, kuniks ilus ma olin. Meigiga jäin väga rahule, juuksed olid sellised OK, aga selleks ajaks kui me umbes 2.5 tundi hiljem oma öömajale jõudsime, pidin ikkagi ise kohendama ja sättima seda. Hea, et ma juukselaki taipasin kaasa võtta. Vahetasime riided, võtsime all pubis paar tervitusklaasi ning sõitsime taksoga peopaika. Pilte mul kahjuks suurt ei ole, sest ma läksin peole ikkagi 🙂 Mõned pildid proovisin endast teha, kuid midagi selget sealt välja ei tulnud.

Pidu ise oli vahva – palju rahvast; live bank; baarinurk, kus koguaeg melu käis; saime osa nii pulmatordi lahtilõikamisest (maitsta kahjuks ei jõudnud) kui nägime pruutpaari esimest tantsu; mingi hetk maiustasime grillburgeriga, kuid üldiselt sotsialiseerusime palju Miku tuttavate ja sõpradega ning tantsisime palju. Poole ühe aeg öösel löödi lambid põlema ja oli aeg end minekule seada. Meil vedas ja saime takso väga kiirelt ning umbes ühest olime juba voodis. Niiiiii mõnus oli magama minna teadmisega, et keegi sind üles ei ärata ja hommikul põõna kaua tahad. Njah, põõnamisest ei tulnud midagi välja, sest kõht läks tühjaks ja nii me kaheksast ennast sööma sättisime. Full English Breakfast – isegi kui sul pohmakat ei ole, on see parim pohmakaravi 😀

Ilm oli hästi nadi ja vihmane, seega võtsimegi suuna kohe kodu poole tagasi. Üks noormees tervitas meid väga laia naeratusega ja roomas kribinal meie juurde, et sülle saada. Tegelikult oli täitsa mõnus kodus varakult tagasi olla, sest nii jäi meil pea terve pühapäev niisama olemise jaoks. Ja see öö eemal andis mulle korraliku energialaksu. Peaks tihemini niimoodi kahekesi ära minema 🙂

*olen tähelepannud, et kuigi palju kiidetakse brittide klienditeenindust, siis vähemalt siin minu ümbruskonnas saan tihtilugu tunda liiga familiaarset suhtumist. Jah, minu probleem, et ma ei taha kassiiridele ja ilutegijatele oma tervet elulugu jutustada, kuid see ei takista mind seda mitte nautima. Samas selline small talk on mul teinekord kerge tulema. Igatahes, viimane kord kui ma end korralikult välja vihastasin, ja mistõttu ma enam sellesse salongi oma jalga ei tõsta, oli jõulude aeg kui oli meil jälle kord pulma minek. Sain suht viimasel minutil endale aja kirja ja läksin kohale nagu peab. Arvestasin, et vast tunnike-poolteist läheb ja selle aja saab Miku Noorhärraga kodus hakkama. Tol hetkel oli ta veidike üle kuu vana ja puhtalt veel rinnapiimal (mida ma ühe söögikorra jagu ka välja pumpasin). Kui ma salongi jõudsin, vabandati, et suts läheb aega enne kui minu juuksed ja meik ette võetakse. Mida mulle aga ei öeldud, oli see et nad oli ajaga juba niigi jännis ja kõik bronnid olid umbes pooleteise tunni võrra edasi lükkunud. Kui ma seda oleks teadnud, siis ilmseks oleksin koju läinud ja proovinud ise midagi leiutada. See suts oli 20 minutit, kui keegi leidis lõpuks aja mulle rullid pähe keerata. Pärast seda ootasin ma tunnike vähemalt ja nihelesin toolil, sest teadsin juba et kodus hakkab olukord veidike kriitiliseks muutuma. Ootasin veel, sest pm oli möödunud pea kaks tundi sellest ajast kui ma uksest sisse astusin. Lisan siinkohal, et teenindajaid oli mitu ja inimesed reaalselt ootasid, kuid ometi neil oli aega lobiseda, nalja visata ja niisama oma pause võtta. Kui ma juba pea poolteist tundi olin oma toolis istunud, siis ei pidanud enam vastu ja küsisin konkreetselt tollelt tidrikult, kes mu juuksed tegema pidi (ja kes on ka koha omanik), et kaua ma veel ootama pean … niigi olen siin pea kaks tundi istunud niisama, samal ajal kui mul on kodus pisike beebi ootamas. Oh sa juudas kus salong hetkega haudvaikseks jäi, sest ega keegi ju Inglismaal julge näkku otse öelda kui midagi ei meeldi, ikka naeratades kiidetakse vaid takka. Pärast seda hakkas juuksur end kiiremini liigutama ja peagi ma toolis istusin. Ta küll üritas mu tuju veidi parandada arendades small talki, aga no välja see tal ei tulnud. Kui juuksed tehtud, oli kui imeväel kohe ka meikari tool vaba ja pm sain ma tunnikesega korda, nägin muideks väga hea välja ja jäin tulemusega rahule. Aga vot see, et niimoodi mind ootama pandi (nii paraku juhtub alati selles salongis, sest eelnevalt olen seal paaril korral lõikusel käinud) viskas kopsu nii üle maksa ja pani mind väga halvasti ja mitte respekteeritult tundma, et ma lihtsalt ei lähe sinna tagasi. Lisaks veel see, et maksin lõpuks rohkem, kui mulle algselt ennustati (ei tea, kas liigselt nende õhu hingamise eest). Seda enam, et ilusalonge on siin nii palju ja tundub, et klientuuri ka jätkub (äkki seetõttu lubavad nad endale sellist suhtumist), seega olengi nüüd jälle ühes teises juuksuriteenuseid kasutanud.