Kirves sinu pea kohal

Eks ikka piltlikult öeldes! Aga eelmine nädal tundsin esimest korda, kuidas kirves mu pea kohal hõljub ja nöör kaela ümber aina rohkem ja rohkem koomale tõmbab, piltlikult öeldes jällegi. Nimelt just täna kaks nädalat tagasi sain koos 12 kolleegiga kutse osaleda esmaspäevasel päeval KOHUSTUSLIKUL koosolekul, kus arutatakse meie osakonna tulevikku. Ega ma nagu otseselt osanudki pabistada, et kui koosolek siis koosolek. Kui arutame tuleviku, no on seda ennegi ette tulnud. Kuni üks samuti kutse saanud kolleeg juhtis tähelepanu sellele, et osalejate seas on ka personali inimene. Ega’s midagi, pilt oli ju suht selge mis saama hakkab – ridade hõrendamine.

Kuigi rääkisin koheselt nii oma otsese ülemuse kui tema assistendiga ning mõlemad olid päris kindlad, et mina ei ole ohus, siis nädalavahetus oli ikkagi selline ärev. Esmaspäevasel koosoleku saime teada, et selle aasta prognoositud tulud ei ole täies mahus laekunud ning 29st inimest tuleb koondada 18, seda siis neljas kontoris kokku. Minu meeskonnast oli plaanis vabaks lasta 2 inimest 6st ehk kolmandik. Ja ma nagu tundsin koheselt veidikest rahu, et ei olegi NII hull see olukord, neli inimest ju jäävad. Teades seda, millised minu viimased paar kuud on olnud töökoormuse osas ja see ei taha eriti väiksemaks jääda pluss olin oktoobri lõpus just edukalt oma katseaja läbinud, siis tundus ka mulle endale jäämise võimalus päris kõrgena. Nii palju valgustati veel, et järgnevate päevade jooksul räägitakse iga inimese otsese ülemuse ning kolleegidega eraldi, et saada täit pilti nii inimesest endast, tema võimekusest ja tööülesannetest kui ka tuleviku perspektiivist ning selle alusel hinnatakse igat inimest viies kategoorias viie palli süsteemis. Eesmärgiks oli reedeks saada selgeks, kes läheb ja kes jääb.

Saabus reede hommik, meid hakati üks haaval koosolekuruumi kutsuma, et otsus teatavaks teha. Inimesed sisenesid tähestiku järjekorras ja mina olin viimane. Muidugi paluti olla diskreetsed ja mitte avaldada personaalset otsust enne kui kõik oma saatust teavad. Ja pean andma oma kolleegidele au, et kuigi terve nädal käis iga päev korralik pläkulaat kontoris (kuigi ka selles osas paluti olla diskreetsed ja pigem asjasse mittepuutuvatele inimestele üksiasju mitte jagada), siis reedel olid kõik oma pokkerinäod ette mananud. Saabus minu kord. Sammusin rahulikult ruumi poole, sest olin suutnud end nädalaga maha rahustada, et mina olen andnud endast niikuinii maksimumi siin firmas ja kui seda ei nähta, siis ootab mind kuskil hoopis midagi paremat. Istusin laua taha ja sain kuulda, et mina olen väljaspool ohtu. Enamgi veel – hindamisskaalas sain 25st võimalikust punktist 23 ehk kõrgeima tulemuse. Vot see tegi mul ampsu lahti, et kuidas kõige kõrgem kui ma pm töötan valdkonnas, millega enne pole kokku puutunud ja eelnev kogemus puudub täielikult. Kui ma pidin “võistlema” ellujäämise nimel inimestega, kel on vähemalt paari aastane kogemus, ühel lausa rohkem kui 5 aastat spetsiifilist töökogemust (muideks, see inimene koondati), siis kuidas?

Too härrasmees seletas lihtsalt lahti, et iga inimest vaadati kui eraldi keissi ning nende puhul hinnati palju nüanse. Minust rääkides kuulsid nad vaid positiivset tagasisidet. Kuigi olen oma praegust spetsiifilist tööd teinud umbes 6 kuud ja sattusin seda tegema üldsegi pigem pool kogemata, siis selle poole aastaga olen end väga hästi viinud kursi valdkonnaga, ennast täiendanud ja tõestanud ning õppinud nii palju juurde, et see on kõik muljet avaldanud. Ja tore on, et seda ka tähele pandi. Lisaks avaldas härrasmees lootust, et oma järgmisel arenguvestlusel sean veelgi kõrgemad ja ambitsioonikamad sihid endale, et edasi pürgida, sest minu olemus ja suhtumine on just see, mida firma oma töötajatest otsib. Täna sain lõpuks ka ametliku kirja personalist, et olen oma katseaja edukalt läbinud (siiani oli kõik pigem suusõnaline kokkulepe).

huuuh … kirves langes … aga õnneks ei raidunud pead otsast, vaid hoopis tegi selle nööri katki!

 

Advertisements

Hambaarst

Ma arvan, et see probleem on tekkinud minu lapsepõlves, kui hambaarsti teenus oli pehmelt öeldes ebameeldiv ning selle tarbimine võrdus minu jaoks suure valutundega, mistõttu ilmselt jättis minusse ka psüholoogilise trauma. Ma nimelt kardan kohutavalt hambaarste. Ma saan reaalselt ju aru, et tänapäeval kasutatav atribuutika ei ole võrreldavgi sellega mis oli saadaval 20-25 aastat tagasi, aga ikkagi. Ma lähen sinna viimases hädas, kui ma TÕESTI minema pean (nt kui on korralik hambavalu, hambas auk või pole kaua kontrollis käinud), aga never ever vabatahtlikult, nt valgendama või hambaid puhastama. On keegi üldse küsinud kaariese eemaldamist, RÕVE. Eriti kui sul on tundlikud hambad ja igemed.

Igatahes, ma ei mäleta millal mul viimati reaalselt hambaauk tekkis. Muidugi on olnud kordi, kus ma lähen kontrolli ja seal avastatakse midagi. Aga et ma ise näen peeglist vaadates või keelega katsudes, et mul hambaauk on, see juhtus ikka aastaid tagasi. Ja siis nüüd, umbes kuuke tagasi. Kurja kuidas ma lükkasin seda parandamist edasi, ikka lootsin, et noh ei lähe asi hulluks ja ega ei hakka valutama, äkki noh lihtsalt hambal ununeb et tal on auk ja elu läheb edasi nagu lill. Mis aga juhtus oli see, et asi läks hulluks ja hakkas ebameeldivalt valutama. Ja ma olin sunnitud endale esimese vaba aja bronnima. Õnneks oli see nädala pärast, kahjuks ma siiski kannatasin natuke valu sel ajal.

Ma olen nagu pisike laps kui kabinetti astun. Pabistan, hääl väriseb, nutt on kurgus, üritan lollakaid nalju teha. Tipp on see, et ma olen paaril viimasel korral oma arsti õpetama hakanud, mida teha. St et ma reaalselt ei luba nt puurida hammast ilma süstita. Olgu kui tahes surnud või piimakas see hammas – EI. Ma olen nõus maksma vajadusel tuimestuse eest, aga ma ei lase puuri endale niisama suhu. Seekord sai arst tuimestuse vajalikkusest ise aru, küll pigem seetõttu, et ma olin suutnud oma iget kahjustada sellega, et söök oli sattunud auku ja see omakorda ei olnud igemele hea. Aga ma ikka pidin talle enne ütlema, et ma K-O-H-U-T-A-V-A-L-T kardan puurimist ja palun tee ikka süst ka 😀 Ma kujutan ette, et ta juba mõttes alati ohkab “et jälle see imelik” kui mind uksel näeb, aga no miskit pole teha. Vähemalt mu hammas on nüüd korras ja loodetavasti ei leia ta midagi ka sellelt röntgenipildilt, mis ta suust tegi ….

Lapsevanemaks olemise varjatud pool

Mulle on lapsed alati meeldinud, ALATI. Juba keskkooli aeg teenisin suviti taskuraha lapsehoidjana, pärast keskat elasi aasta Rootsis au pairina ning iga tutvusringkonnas sündiva lapse puhul tundsin, et tahaks endale ka väikest vääksu. Lõpuks, pea kaks aastat tagasi minu kauaaegne unistus täitus – ma sain endale oma pisikese vääksu. Ma nautisin kogu rasedust, nautisin meie vääksu ja üheskasvamist (muidugi oli ka meil keerulisemaid hetki, kuid kellel poleks) ning tunnen täna temast igal hetkel rõõmu. Me imetleme tihti kui armas ja ilus meie laps on. Kui asjalikult ta oma autodega mängib, kui õrnalt ta oma dinosauruse (kes ei ole just väga lapsesõbraliku väljanägemisega) magama paneb, kuidas ta tuleb ja musitab ning kallistab. Ühesõnaga, see õnn ja rõõm lihtsalt kasvab koos temaga.

Ja siis ma loen uudiseid pisikestest lastel, keda on tabanud raske haigus. Või näen netis abipalvega videosid kodusõja tõttu kannatavatest lastest Süürias või nälja/ alatoitumise käes piinlevatest lastest Aafrikas. Issver, me ei pea Euroopast või Eestist lahkuma, et lugeda abivajajatest lastest – kes on liiklusõnnetuse tagajärjel halvatud, kes on sündinud raske füüsilise/vaimse puudega. Ma parem ei taha mõeldagi neist lastest, kes kannatavad koduse vaimse/füüsilise/seksuaalse vägivalla all. Issver, neid näiteid võiski jääda tooma. Ja ma lihtsalt ei suuda seda ebaõiglust uskuda ega taluda, milles on need pisikesed inimesed süüdi?

Kui ma lugesin paar nädalat tagasi uudist 4 ja 7 aastasest lapsest, kelle surnukehad leiti nende kodust ja kahtlustati gaasimürgitust, mul hakkas sõna otseses mõttes paha. Ja kui selgus hiljem, et ka nende pisivend läks manala teed … ma ausõna lihtsalt nutsin. Miks? MIKS??? Ma ei tundnud seda peret ega neid lapsi, kuid ma olen ise lapsevanem. Ja ma ei suuda ette kujutada seda valu, mida vanemad praegu läbi elavad. Seda enesesüüdistamist, mõistmatust, leina…

Ja vot tänu sellele, et ma olen lapsevanem ja saan aru, mida tähendab tingimsusteta armastus lapse ja tema vanema vahel, on igasugune ebaõiglus laste suhtes minu jaoks väga valus taluda kui mitte täiesti vastuvõetamatu. Ma ei taha enam ammu vaadata kampaaniavideosid abivajavatest lastest. Ma suudan VÄGA VÄGA harva lugeda lõpuni artikleid haigetest lastest, tihti tuleb mul pisar silma ja ma ei taha enam. Sest ma ei saa aru, miks peab üks pisike ilmaime kannatama. Kas me ei ela mitte arenenud ühiskonnas, kus abi saamine on alati võimalik? Kas meie suured isad ja riigijuhid ei suuda (äkki ikka ei taha) midagi reaalselt ära teha, et aidata kõige väetimaid, kel ei ole olnud võimalust end ise aidata…

Minu väike patskaak :)

Noorhärral oli siin üks veidike traumade rohkem nädal. Ühel reedel tuli koju, otsa ees korralik muhk. Kui tavaliselt teeb Hoidja igast pisemastki kõksust kohe raporti oma rakendusse, siis tol päeval ei olnud mingit sissekannet. Nii ma talle mureliku sõnumi saatsingi, et kas juhtus midagi. Tuli välja, et Noorhärra oli jooksnud (või traalis ta verandal sisse ja välja edasi-tagasi) ja komistas ning sai muhu otsa ette. Hoidja oli hakanud sissekannet tegema, aga siis tulid juba uued asjad peale.

Tollelel reedele järgnenud esmaspäeval arvas Noorhärra Sõber, et jube vahva oleks hammustada Noorhärrat käest. Oli olnud selline mänguline situatsioon, kus nad oma asju kappi tagasi hakkasid panema. Noorhärra pidi nö risti üle sõbra kapini ubima ja nii tema käsivars ette jäigi. Õnneks verd välja ei hammustatud (nahk jäi terveks), aga päris korralik sinikas jäi küll alles. Samal õhtul oli ta nagu ikka tema ise, lihtsalt vahetult peale insidenti olid kallistused ja hellused vajalikud olnud. Muideks, tolle sõbra isa tuli mõned päevad hiljem vabandama, mis minu arust oli armas. Eks see mänguline hetk oli, aga ikkagi tore, et ta vabandas. Ise oleksin ilmselt sama teinud.

Noh ja siis sama nädala reedel käisin Noorhärral järgi ja kõik oli jummala ok. Läksime kohe pärast seda jalutama, et poest paar asja tuua kui vaikselt tagasi tulema hakates märkasin, et Noorhärral oli jube suur esihammaste vahe. Et kas tal on miskit musta jäänud hamba peale? Aga oh ei, tal oli märkimisväärne killuke hambast läinud :S Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ma seda Hoidja juures tähele ei pannud, sest ta jooksis mulle vastu nagu alati, nägu naerul, ja mina veel kükitasin ka, et ta mulle sülle jookseks. Saatsin koheselt Hoidjale sõnumi, et ta mulle helistaks kui aeg saab. Mida ta tegigi pool tunnikest hiljem. Kuna ma ei olnud ühtegi insidendi teadet saanud, siis küsisin, kas päeval juhtus Noorhärraga midagi.  Tuli välja, et ta oli aias jooksnud ja koperdades kukkunud. Kuna tal oli mõlemas käes auto, siis kukkumisel ei saanud ta käsi ette panna ning oli näoga veidike maad kündnud. Hoidja oli tal näo liivast puhtaks teinud ja kuna mingeid väliseid vigastusi ei tuvastanud (ning ka ülejäänud päeva käitus ta tavapäraselt), ei pidanud ta vajalikuks ka raportit teha. Iseenesest mõistetav. Kui ma talle kadunud hambakillust rääkisin, siis oli ta väga kohkunud ning tunnistas, et suhu ta ei osanud vaadatagi, kuna ei olnud ju miskit katki. Nii ma mõtlengi, et äkki selle kukkumise tagajärjel Noorhärra lihtsalt põrutas hammast, kuid kui ta juustu vankris sõi (ja mina oma avastuse tegin) siis äkki see võttis killu lahti… Õnneks on tegu ju piimahambaga ja veel rohkem õnneks ei näe suu nüüd kole välja, lihtsalt tal on suurem vahe esihammaste vahel.

Igatahes, kolm insidenti nädala jooksul, pluss ühel õhtul talle järele minnes avastasin, et Hoidja oli toas arvutis samal ajal kui Noorhärra õues mängis ja mängusente suhu toppis (!), siis hakkasime Mikuga mõtlema, kas ikka julgeme Noorhärrast enam jätta tema juurde. On arusaadav, et õnnetusi juhtub ikka, aga et just nii tihedalt. Lisaks veel on ta viimasel ajal päris mitu korda palun Noorhärrale varem järgi tulla või hiljem kohale viia, kuna tal on mingid kohtumised. Hakkasime Mikuga kahtlustama, et kõik ei saa korras olla ning rõhutasime ka temale, et oleme mures, mis hetkel toimub.

Selguse hetk saabus mõned nädalad tagasi esmaspäeval. Tuleb välja, et Hoidja abielu purunes, sellega seoses tuleb tal maha müüa ka oma maja, sest ei jõua seda üksi üleval pidada (või tahab mees oma osa sellest, mida tal ei ole võimalik maksta) ning see omakorda tähendab hoiu sulgemist. Meie õnneks oli tal edasi anda ühe teise hoidja kontakt, kellega juba kohtunud oleme ja kelle juures Noorhärra augustist käima hakkab. Aga nõme siiski … mingil määral tundub, et justkui oleks meie soovile (hoidjat suurema probleemita vahetada) vastatud.

Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Jalka …

Mikul on vähemalt ühes osas minuga vedanud – ma olen (noh mitte nii) jalkahull kui tema ja suuremate turniiride lähenedes satun sama elevile kui tema. Turniiri avapäeval istume koos esimest mängu vaatama mitte ei mossita ma kuskil nurgas, et nüüd peab kuu aega vaatama “mõtetut jalkat kus mõtetud 22 meest ühte mõtetut palli taga ajavad” 😀

Ma olen samamoodi nagu naksti lõunapausi ajal telku ees oma sööki söömas, sest eelnevalt sai paus seatud ajale, et näha päeva esimese mängu esimene poolaeg. Samamoodi klõpsan ma kojujõudes koheselt telku mängima, et vähemalt taustakski kuulda päeva teist mängu – oleme ju Noorhärraga kahekesi kodus ja tema naudib pigem aias palliga mängimist või basseinis sulistamist (sest meil on juba nädal aega siin korralik kuumalaine olnud) kui et istub rahulikult telku ees. Eks ma siis poole silma ja kõrvaga jälgin mängu, hoian temal silma peal ja tavaliselt suudan ka õhtusöögi valmis teha. Ning nagu naksti olen teleka läheduses õhtu viimaseks mänguks, mida saame koos nautida ainult teise poolaja, kui Noorhärra lõpuks ööunne läheb.

Kuigi kui ma nüüd 100% aus olen, siis ma ei ole enam nii tulihingeline fänn kui näiteks 15-20 aastat tagasi – siis ma võisingi reaalselt kõik mängud teleka ees veeta, nüüd hoian pigem asjadel silma peal. Seal samas, nagu iga (korralik) britt, osalen ka mina firmasiseses ennustusvõistluses, kus praeguseks hetkeks olen ikka haledalt kolinaga tabeli alla otsa langenud, sest noh … ei osanud mida nii mõndagi tulemust ette näha. Ja kuigi minu poolehoid on alati olnud Saksamaa poolt, siis hetkel mul on isegi hea meel üllatuste üle. A la Saksa on väljas, Rootsi/Taani edasi, Horvaatia ka. Ehk ei ole ainult need suured ja ettearvatavad vutiriigid edukad.

Nüüd, kus alagrupimängud läbi, on lausa imelik paar päeva olla nii, et ei olegi mänge eetris. Mis ma selle ajaga nüüd peale hakkan???