Reisimine Finnairiga

Enne Inglismaale kolimist olin juba omajagu lendamisega tegelenud ning siin elades jätkus erinevate lennufirmade teenuse kasutamine. Kõige rohkem olengi vist lennanud Lufthansaga, kuid paar korda sattunud ka KLM’i ja SAS’i peale. Ryanairiga lendamise kogemusest kirjutasin SIIN ja ega nüüd midagi väga palju muutunud selles valdkonnas ole. Huvitaval kombel ei olnud ma veel Finnairi teenuseid kasutanud ning kuna mais pileteid ostes pakkus just Finnair mõistliku väljumisaegade ja vahemaandumistega pileteid, otsustasin nende teenuse ära proovida. Etteruttavalt öeldes ma nüüd ei teagi, kas riskiksin nedega veel lennata või ei.

Meie lend Manchesterist oli 17:50 õhtul ning lennuvahetuseks Helsinkis aega tund ja 15 minutit. Ma olin kindel, et meil ei teki mingeid probleeme lendude vahetamisega, kuid … Väljumine hilines tund aega, kuna lennujaama kohal oli äikese pilv, mis peatas mõneks ajaks kogu lennuliikluse ja siis tekkis järjekord väljuvatele lendudele. Seega tund plaanitust hiljem olime õhus ning kuigi teadsin, et meil on vaid 15 minutit jätkulennule jõuda, siis esiteks ei saanud ma ju enam midagi teha ning teiseks, kuna mõlemad lennud olid Finnairiga, siis olin kindel, et meid oodatakse uuele lennule ära. Poole lennu peal tuligi teade, et kõik jätkulennud ootavad hilinevad reisijad ära ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lennujaamas veel suunati kiirustajaid õigesse väravasse ning nii ma jõudsingi päris kiirest Tallinna lennukile. Eks see paras trenn oli joosta Noorhärra süles päris pikk maa maha, kuid me jõudsime. Ning ka meie pagas jõudis, kuigi ootasime seda veel omakorda umbes pooltundi. Seega otseselt etteheiteid mul sellel reisil Finnairile ei olnud.

Meie tagasilend oli hoopis teisest puust, seda halvas mõttes. Kuigi seekord oli lennuvahetuseks vaid 40 minutit, siis jällegi, kuna tegu oli Finnairi lendudega ja ise nad selle lennuplaani pakkusid, ei olnud mul mingit kahtlust, kas Manchesteri lennule jõuame. Siiski Tallinnas pagasit ära andes küsisin üle, et kas ikka 40 minutit on piisav ja mulle kinnitati, et pidevalt lennatakse nii ja probleeme pole tekkinud. Olime esimeses lennukis õigeaegselt ja valmis Helsinki poole startima samuti ajakohaselt, kuid Helsinki ei andnud väljalennuks luba, kuna ilm oli (jällegi) väga halb ja oleks tekkinud maandumisel raskused. 10 minutit hiljem siiski saime loa ning lend või alata. Kuid Helsinki kohal tiirutasime veelgi, sest ilm oli endiselt nõme ja noh seda oli tegelikult maandumisel ka näha. Kuid meie jaoks tähendas see, et 40 minutist ümberistumiseks oli alles vaid 25, aga ma siiski veel ei muretsenud, kuna teistpidi lennule jõudmine sujus ju nädal varem libedalt. Oi kuidas ma eksisin.

Tuli välja, et meie saabumisvärav oli number 2, kuid väljalennu oma 50. Kes Helsinkis käinud ei ole, siis see on suur, väga suur lennujaam. Noorhärra ei jõudnud ka väga ise joosta, nii et ta oli mul süles (koos enda kohvri ja minu seljakotiga) ning mina olin konkreetne sörkiv kaamel. Õnneks avastasin mingi hetk käru, kuhu ta istuma panin ning sain veidike kergemalt edasi liikuda. Ma jooksin nagu segane, kuid nagu Murphikas ikka, oli tol hetkel lennujaamas inimesi hästi palju ja enamus uimerdas neist mu teel 😀 Ma ikka pidevalt hüüdsin “sorry” ja “excuse me” sest noh neil oli vaja jalutada pikas reas või lihtsalt seista ja uudistada 😀 Mingil hetkel nägin ka infotabloost, et meie lennule on “final call” aga noh endiselt ma ei muretsenud, sest ikkagi Finnairi lennud ju. Passikontrollist saime läbi ning siis juba oli infotablool kirjas, et värav on suletud. Mina sellest ei hoolinud, vaid jooksin edasi. Aga näedsa, värav oligi suletud ning ma ei olnud ainus reisija kes kirus ja küsis miks ei oodatud? Hiljem mõeldes jäime tegelikult vaid 5 minutit hiljaks, et see ei tohiks ju nii suur jama olla ja ületamatut viivitust tekitada. Mida aga teha, kuid oleks oma jätkulennust maha jäänud?

Ma olin ausalt väga vihane, et kaks lendu omavahel ei suhelnud ja et need väravad nii üksteisest eemal asusid. Kurja, isegi 40 minutilise ümberistumisajaga peaks ikka korralikus tempos “jalutama” et õigeaegselt uude väravasse jõuda. Igatahes, suundusime Finnairi teeninduslauda, kus tuli välja, et öö veedame Helsinkis ning uus lend on hommikul. Kahjuks ei lenda Finnair Leedsi ega Liverpooli, muidu võib-olla oleksime isegi hilinenud kojujõudmisega vaid mõned tunnid. Kompensatsioonipakett oli siiski normaalne – tasuta buss lennujaamast hotelli ja hommikul tagasi, tasuta hotellituba ning õhtu-ja hommikusöök. Uue pileti eest ei pidanud me muidugi ka maksma. Seega, nuriseda ei olekski millegi üle, lihtsalt ootamatu ebamugavus 🙂 Ja noh see fakt ka, et ma pidin tegelikult olema järgmise päeva hommikul töö juures oma kursust lõpetamas 😀

Kokkuvõttes, tagasilend järgmise päeva hommikul sujus viperusteta – isegi Noorhärra magas kogu lennu ja ei olnud tavapäraselt aktiivne. Hommikusöök oli vinge, õhtusöök oli selline noh … söödav. Noorhärraga oli tegelikult vahva ootamatult pikenenud puhkust veeta, eriti kuna oli tegu tema esmakordse hotelli külastusega. Õhtul tegime näiteks aga parajaks poodi jalutamisega, et mõned hädavajalikud hügieeniesemed osta, sõime jäätist, rallitasime autokujulise ostukäruga ja siis möllasime niisama oma toas. Ta oli üllatavalt vahva ja vastupidav reisisell. Kuid Finnari kodukale jätsin päris kurja tagasiside ning lisaks taotlen kulude hüvitamist, eks paistab kas ma ka midagi tagasi saan. Kas ma Finnairiga veel lendaks? Kindlasti, kui vahemaandumiseks on rohkem kui poolteist tundi ning isegi siis hoiaksin pöialt, et Ilmataat meie vastu helde oleks 😀

Advertisements

Puhkus Eestis

Olime just Noorhärraga Eestis puhkusel, sellest ka vaikus siin lehel. Ma lihtsalt võtsin endale vabaduse arvuti taga võimalikult vähe olla ning pigem hetke nautida. Selles olin kindel, et kokkuvõtva postituse teen, kuid alles koju tagasi jõudes. Tegelikult on lisaks niisama kokkuvõtvale postitusele mul mõttes teha lisaks kaks postitust veel just tänu sellele, et ainestikku on – reisimine Finnairiga ja rutiini olulisus Noorhärra elus. Aga kõigepealt meie 10 päeva kodumaal.

Ma olin seekord isekam ja võtsin endale päevasid, kus ei teinud midagi. St. et ma ei jooksnud ringi, et inimestega kohtuda, sest ma olen seda enne teinud ja Inglismaale tagasijõudes veelgi väsinum olnud. Eestis on hea ja veel parem on kohtuda inimestega, kuid ma tahan ikkagi puhata ka 🙂 Nii sattuski terve puhkuse ajal olema kaks täispikka kodus olemise päeva, kaks päeva, kus käisin ainult õhtul kuskil ja kaks päeva, kus olime pärastlõuna kodus. Ja see oli nii hea, istuda verandal ja lugeda ajakirju ning teha koos Noorhärraga lõunauni. Või istuda verandal ning lobiseda emaga elust ja olust. Või käia Noorhärraga metsas jalutamas ning nautimas värskeid mustikaid ning jõhvikaid, sekka kihutada läbi lompide ning sulistada külmas karjäärivees. Sama mõnusad olid õhtused grillid terrassil kuuma sauna ja sooja tünnisaunaga. Või rulluisuring üle mitmete-setmete aastate. Ma tõesti nautisin perega koosveedetud aega, isegi kui see oli  surnuaeda külastamine (nüüdseks ei ole enam ühtegi vanavanemat mul alles ja käisin kõigile küünalt viimas). Ehk ma tõesti tundsin seekord, et puhkasin.

Seekordne külastus oli mõnus segu vanast ning uuest. Näiteks käisime üle mitme suve taaskord kalapüüdmas, sedakorda Viikingite külas. Sattusime sinna küll laupäeva pärastlõunal ekspromt korras ning algul tundus vaba laua saamine võimatu missioonina, kuid meil vedas ning veetsime mõnusad mitu tundi seal. Samuti käisime laupäevasel päeval Loomaaias. Ilm oli mõnusalt soe ja päikeseline ning inimesi päris palju, kuid ometi jätkus ruumi kõigile jalutamiseks ja uudistamiseks. Kahjuks ei jõudnud me tervet ala läbi käia, kuid uuenenud jääkarukoopa nägime ära. Haapsalu oli nagu ikka väike, aga armas. Sedakorda käisime ka rong Peetrikesega sõitmas, mis viis meid mööda tänavaid, kuhu muidu ikka naljalt ei satu ning nägin seda linnakest uue nurga all. Noorhärra nautis oma sugulasega nii rattasõitu kui ka mänguväljakut. Tore oli näha vanemat sugulast Pärnus ning lihtsalt istuda ja lobiseda. Ma ei satu tihti sinna kanti just seetõttu, et võtab see külastus ikkagi päevakese. Eestis olles tundub ju alati, et no ei ole lihtsalt piisavalt palju päevi kohalolemiseks, mistõttu proovingi iga kord külastada kas Pärnut või Tartut. Emaga veetsime mõnusa õhtupooliku “Komeedis” söömas käies ning seejärel Artises mõnusat naistekat “Guernsey Kirjandus- ja Kartulikoorepiruka Selts“, vaatamas – selline lihtne film, kus sai nii naerda kui ka pisardada. Ja muidugi oli tore sõbrannadega veedetud õhtu täis avameelsust ja head eesti snäkki.

Uue asjana sai sel korral külastatud rullmassaaži, mis alguses tundub imelik, siis valulik ja lõpuks hoopis mõnusa treeninguna. Ning tõesti mu lihased valutasid mitu päeva hiljem, aga see ei olnud tüüpiline lihasvalu peale trenni, vaid pigem nagu oleks sind korralikult muditud. Samuti külastasin esmakordselt Kalju lava ning sain korraliku kõhutäie naerda Indrek Taalma nalju kuulates. Kalju lava ise ja selle ümbruskond jättis hästi hubase ja meeldiva mulje. Mulle meeldis eriti kuidas oli lahendatud lava ja publiku asetus ning et saad nautida samaaegselt nii kõhutäit kui kontserti.

Tagasi Inglismaale jõudes tundsin end tõesti puhanuna ning täis energiat uutele (tööalastele) väljakutsetele vastu minna (oh, siit saab veel urrde idee uues postituse tarbeks). Muidugi oli kohti kuhu ma ei jõudnudki ning inimesi keda ei näinud, aga see juba kord on paratamatus. Pileteid bronnides jääb mulle alati algselt mulje, et nii palju aega on olla. Siis hakkan vaikselt planeerima, mida teha ja kuhu minna ning äkitselt on pea kõik päevad plaanidega sisustatud. Mul on vaja minna Eestisse pikemaks ajaks kui 10 päeva …

Minu eluõis

Noorhärral on mingi faas peal, kus on vaja süüa soolast ja ma mõtlen pm puhast soola, mitte soolaseid roogasid. Üks tema lemmik on hetkel kastmegraanulid (gravy granules), mida ta ilmselt sööks hommiku-, lõuna – ja õhtusöögiks kui ma ainult laseks. Meil on väljakujunenud juba hommikune rutiin, et sel ajal kui mina lähen vannituppa ennast töö jaoks valmis seadma teadmisega, et Noorhärra multikaid vaatab, siis võin 99% kindel olla, et üks hetk ta maitseainekappi jõuab. Tavaliselt juhtub see nii, et teen endale meiki kui alguses kuulen astmiku nihutamise häält, siis avatakse ja suletakse sahtel, kus söögiriistad on (sest ega graanuleid suhu valata, ikka lusikaga süüakse) ning siis jääb kõik vaikseks. Kui ma alla tulen olukord kontrollima, istub tema üldjuhul õndsalt tööpinnal, graanulite purk jalgevahel ning rahulolev naeratus näol. Ja nii iga hommik. Eile mõtlesin olla kaval ja purgi uude kohta panna. Täna hommikul ta graanuleid ei söönud, kuid see-eest leidis üles aroomisoola ja lihaüldmaitseaine ning need purgid olid lahti tehtud ning pealt ära limpsitud 😀

Õnneks on ta üle saanud puljongikuubikute hullusest, sest mingi aeg tagasi võis ta neid närida nagu kommi. Vahet ei olnud, kas ma peitsin need külmkappi asjade taha või jällegi maitseainetekappi, tema nina suutis need alati üles leida. Nüüdseks panin need kõrvalkappi ja tundub, et see huvi on kadunud. Või vaimustus kestab tal endiselt, ta võib konkreetselt lusikate viisi võid näost sisse ajada ja kuigi ta teab, et tegelikult ei tohiks niimoodi teha ja ma ikka üritan iga jumala kord olla tõsine ja rääkida, et ei ole hea võid moosi pähe näost sisse ajada, siis tema üliõnnelik nägu pärast ampsu saamist (pingutus kandis jällegi vilju) muudab päris raskeks jääda tõsiseks. Kuidas ma tean, et ta on/oli võid või puljongit söömas? Allkorrusel jääb kõik korraga vaikseks …

Mingi vahe meeldis talle ka suhkrut topsist süüa, see komme küll ununes kuid on jälle tagasi. Ma ses mõttes teen endale pai, et vähemalt on meil majas vaid pruunsuhkrut, et isegi kui ta selle amspu kätte saab, siis ei ole see nii hull kui tavasuhkur. On eluõis, nüüd kus ta oskab lisaks ronimisele ka oma astmikku kasutada (ning tal on jõudu seda liigutada) võin ma ainult unistada, et kapis jäävad korda ja mitte nii tervislikud ampsud seljataga söömata.

Aga millest me räägime, kui ma ise samasugune olin lapsena 😀 Võisin samamoodi suhkrutoosist lusikaga magusat sisse ajada, soola paljalt süüa või puljongit tasside viisi tee eest juua. Ma puljongikuubikuid paljalt küll ei söönud, aga ega selle suuremas koguses suhteliselt kangelt joomine ka hea saanud olla. Muideks, siiamaani kui mul teinekord mega soolase isu on, panen paar meresoola tükikest suhu :S

Aktiivne nädalavahetus

Üldjuhul oleme me pere, kes ei suuda tervet nädalavahetust toas lebotades mööda saata. Ilmselt meie Mikuga isegi lebotaks ja ei teeks midagi, aga meil on Noorhärra, kes konkreetselt läheks lolliks nelja seina vahel ja käiks meile nii kaua ajudele, kuni kuhugi me läheks, kasvõi õue jalutama 😀 Tegelikult ei ole tema lõbustamiseks palju vaja, piisab vaid kodukülas jalutada ning neid erinevaid trajektoore on meil päris mitu.

Sel korral oli meil plaanis Scarborough’sse sõit. Kuna ma elan koos ühe motikahulluga, kes lapsest peale oma isaga erinevaid võistlusi vaatamas käinud on, siis satub vähemalt tema igal aastal siiani mõnda vaatama. Scarborough’s käisime viimati koos 2015, sest noh kuigi motikaid on iseenesest lahe vaadata, siis ma ei suudaks terve päev iga-aastaselt nende kihutamisele kaasa elada. Isle Man TT 2015 oli ses suhtes erand, kuna võistlused olid üle päeviti ja nii saime ka turiste mängida (minu teema). Scarborough rada pandi mõni aasta tagasi ohutuse kaalutlusel kinni ning korraldajatel läks päris mitu aastat, et endale uued sponsorid leida. Kevadel tuli lõpuks uudis, et juulikuu on rada jälle avatud ja nii me laupäeva hommikul 7:45 Barry Sheeni võistlusele startisime.

Terve tee olime suhteliselt kahtleval seisukohal, kas võistlus üldse toimub ja kui toimubki, kas me ikka kaasa elama läheme, sest hullu padukat sadas. Ilmaennustus küll lubas, et 10st sadu lõpeb ja läheb selgemaks, kuid taevas ei tõotanud seda mitte. Umbes pool 11 parkisime endid ära ning läksime uudistama, tolleks hetkeks oli sadu ka lakanud ning esimesed kvalifikatsioonisõidud alanud. Seekord olime riiete osas vastavalt ettevalmistunud, tavaliselt seda ei juhtu – minul korralik vihmajope ja matkasaapad (ma pole siiani endale kummikuid ostnud), Noorhärral kummarid ja vihma ning tuulekindel talvejope (!), Mikul vihmajope. Õnneks ei sadanud, kuid oli küllaltki lämbe ja selline vihmametsalikult niiske. Noorhärra esimeseid emotsioone on raske sõnadesse panna – ta oli nii lummatud ja lihtsalt vaatas suu ammuli igat mööduvat motikat. Ja see kõrvuni veniv naeratus, hindamatu lihtsalt. Veelgi hindamatum oli tema kinnisidee ühe pisikese motika peal istuda ja istuda ja istuda … Ta oleks ilmselt terve oma päeva selle seljas veetnud (mitte, et me kordi ja kordi tagasi läksime seda uudistama ja katsetama), kui nõmedad vanemad poleks mujale vedanud. Miku vanemad liitusid meiega ka ja nii seiklesime  raja äärde uudistama.

Selles suhtes mulle Oliver Mounti üritused meeldivad, et kuigi alati on kohal üks või mitu vägagi tuntud nime, siis kõik on kuidagi hästi lihtne ja sõbralik. Näiteks on soovijatel võimalus osta pilet võistlejate tsooni ehk kus hooldatakse rattaid ja kus käib vilgas rajatagune elu. Ning nii külastajate kui võistlejate vahel on vastastikkune respekt. Miku jooksis näiteks kokku John McGuinness’ga ning võiks ju arvata, et tema kaliibriga (endine) võistleja lihtsalt ütleks tere, teeks pilti ja kõik. Kuid ei, nad lobisesid pikalt erinevatel teemadel. Ilm oli ka helde ning lõpuks ei sadanud terve võistluse ajal piiskagi, selle eest avanesid taevaluugi siis kui hakkasime ära sõitma Miku vanemate poole. Siinkohal oleks paslik kiita Noorhärrat, kes pidas ennast ikkagi väga hästi üleval. Muidugi oli tal raskusi ühe koha peal olemisega, kuid millegi üle ei ole nuriseda. Kui sa ikka 5 tundi järjepidevalt müttad, siis ei ole ju aega nuriseda. Muidugi lõpuks kustus ta nii ära, et magas autos tunnike kuniks sõitma hakkasime ja sinna otsa veel kaks tundi, kuniks öömajale jõudsime. Ja ta magas korraliku une veel ööselgi.

Pühapäeval oli minul ja Mikul plaan minna vaatama Middlesborough jalkaklubi viimast testmängu enne hooaja algust, sõpruskohtumist ühe Prantsuse esiliiga klubiga. See oli alles pärastlõunane teema ning nii võtsime ekspromt korras vastu otsuse minna Saltburni tänavatoidufestivalile. VÄGA VALE OTSUS. Esiteks langes meie minekuaeg suht Noorhärra tavapärasele lõunauneajale, aga kuna minejaid oli ja soov seda näha suur, läksime kõik koos. Noorhärra ärkas tavapäraselt kell 6 ning oli juba hommikul vanaemaga teinud pika tunniajase jalutuskäigu seega oli ikkagi väsinud ning see lõi välja hetkel, kui hakkasime festivalile jalutama. Kuna uudistajaid oli palju, pidime parkima päris kaugele ning jalutamist oli. Kõigepealt ei sobinud talle Sugulase käest kinni hoida, siis ei sobinud ei minu ega Miku käest kinni hoida, kuid jalutasime ju sõidutee ääres. Seega oli meil mitu pisaraterohket diskussiooni teemal “kas läheme autosse ja sõidame koju tagasi või hoiame käest kinni”. Olgu siinkohal öeldud, et Noorhärra tahtis ikkagi festivalile minna 😀 Lõpuks kohale jõudes oli juba mega mass ringi uudistamas ning inimesi ainult vooris juurde. Mulle meeldivad festivalid ja väliüritused KUI mul ei ole last kaasas 🙂 Vastasle juhul on tegmeist pigem stressirohke üritusega, kuna tema jaoks ei ole ju midagi huvitavat ja nii ta lihtsalt uitakski ringi mitte ei seisaks ja uudistaks. Seega tekitas tema järele jooksmine ainult lisastressi, sest endiselt ei olnud ta nõus käest kinni hoidma ja tänu pisikesele kasvule liikles ju tema kiiremini inimeste vahel edasi. Lõpuks saime kokkuleppele, et oleme koos kui ostame maasikaid. Krt, nende maasikate leidmine oli ikka paras tegu, sest müüdi kõike muud toidukraami kui värskeid puuvilju. Kui siis ühe leti leidsime, tegid nemad puuviljatopse koos sulashokolaadiga. Noorhärra keeldus soksist ja polegi hullu, kuid see-eest mina vajasin seda juba topelt koguse. Maasikatops käes avastas ta pehme iirise varred ja muidugi oli neid vaja … Arhgh, ma just olin oma rahakoti seljakotti pannud, kuid ausalt ei tahtnud riskida sellega, et üks mul keset suur suminat pikali viskab. Ja tegelikult jagasime selle varretäie iirist omavahel ära 🙂 Lõpuks leidsime ka heinapakikese, kus peal jalga puhata ning sel hetkel sai ka otsustatud, et mina tulen Noorhärraga koju, liiatigi kui ta juba ise ka ütles, et tahab koju magama. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta tegi 3.5 tunnise une !!! Siinkohal näpuvibutus iseendale juba ma ei tea mitmendat korda – mõtle ikka mitu mitu korda läbi, kas sinu plaan kuhugi minna ikka on tehtav ning võimalikult stressivaba või ei 😀

Mina olin tegelikult sama läbi kui Noorhärra ning jäin ka diivanile magama. Jalkamatsile jõudsime korraliku varuga ning saime mõnusalt koos sumiseda. Mäng algas kell 3 ning vaevalt 15 pärast algust hakkasin mina haigutama ja konkreetselt nokkima. Ei, mäng ei olnud igav, mul oli kohutav väsimus ja uni peal. Kuna meil oli Mikuga eelnevalt kokkulepe, et mina sõidan koju (kodutee on selline 2.5 tundi sõitu), siis ütlesingi, et teise poolaja lähen lihtsalt autosse magama, sest vastasel juhul ei sõida ma seda koduteed ära. Miku ei uskunud mind algul, kuid vaadates mulle näkku sai aru, et mul on tõsi taga. Tegelikult tegime aga nii, et läksime poolajal koju, poest varustasime endid Red Bulliga ning Miku istus ise autorooli. Julge poiss ma ütleks, sest ta haigutas vahepeal minuga võidu, Red Bull lihtsalt andis ajutise sutsaka. Samas, umbes poole tee peal hakkas jälle korralikult vihma sadama ja seekord ikka nii, et kiirteel tõmmati kiirus alla ning päris palju oli vesiliugusid. Lisaks hakkas ka Red Bulli mõju kaduma ja nii istusin ise viimaseks pooleks tunniks rooli. Muidugi sellele eelnes korralik uinak autos 😀 Me olime kõik suht laibad kui lõpuks koju jõudsime, Noorhärra oli tegelikult väga tubli, et ei jäänud magama (vahetult enne ööund) ning ei jorisenud ka. Aga sellele aitasid kaasa nii raamatud, snäkid kui ka vihm ning selles toimunu jälgimine.

Ühesõnaga, oli vahva ja teguderohke nädalavahetus, aga mul oleks reaalselt olnud vaja vabat päeva, et end välja puhata, sest täna tööl ülla-ülla nokkisin jälle vahepeal teri. Niikaua kui mina mäletan, mul on alati olnud raskusi pärast lõunat silmade lahtihoidmisega.

 

Kiusamine koolis

Hoiatan ette, et see on pikk postitus.

Viimastel nädalatel on meedias kajastatud rohkem koolikiusamist. Minu meelest ka õigustatult, sest juba ammu oleks olnud aeg probleemi tõsidusest rääkida, sest kui ikkagi koolikiusamine viib lapse enesetapuni, siis on miskit korralikult mäda. Ma siinkohal jätaks välja õpetajate käitumise/käitumata jätmise, sest pigem on hetkel fookuses õpilaste vahelised suhted. Miks ma sel teemal kirjutan on tegelikult lihtne – olin ka mina kiusatav kaasõpilaste poolt, seega räägin hetkel enda kogemusest. Kuigi põhikiusajad olid kolm poissi, ei teinud teised klassikaaslased midagi minu kaitsmiseks või olukorra muutmiseks. Teinekord pigem tehti alavääristavaid vihjeid nende poolt kui tuldi lohutama, et kõik saab korda. Ma ju tean, et kõik klassikaaslased nägid toimunut, lihtsalt pigem eelistati vaikides kõrvalt vaadata ja ma saan neist isegi aru – kui valida, kas elada samas põrgus kus mina või pöörata pead, oleksin ilmselt ka ise teinud viimast. Võib tunduda julm, kuid minu jaoks võrdub selline käitumine passiivse kiusamisega. Isegi kui olukord hakkas paremaks muutuma juba 20 aastat tagasi ehk kui sai lõpetatud põhikool ning kiusajad läksid mujale õppima, siis kahju kui selline oli tehtud. Kuigi keskkooli klass oli hoopis kokkuhoidvam ning omavaheline läbisaamine palju parem, tundsid mina siiski ennast mingit nähatamatut märki kandvat, mis ei lasknud ikkagi 100% seltskonda sulanduda. Kui ma analüüsiksin hetkel ennast ja oma käitumismustreid, siis võin kindlalt väita, et verbaalsel kiusamisel ja mentaalsel terroril, mis toimus põhimõtteliselt veerand sajandit tagasi, on väga kaugeleulatuvad kui mitte jäädavad mõjud kogu minu ülejäänud eluks.

Ma hakkasin sellele teemale tegelikult rohkem mõtlema ja oma kogemust meenutama tänu Marge postitusele*, mis küll kirjutatud detsembris, kuid mina lugesin seda aprillis. Tänu Eesti Blogijate IG konto jälgimisele nägin Marise* lugu tema kooliajast ja kiusatu rollis olemist ning mõtlesin oma loo kirja panna, et inimesed saaksid aimu, mida üks kiusatu läbi elab. Ei ole normaalne, et täiskasvanud inimene räägib pisaraid neelates millestki, mis toimus aastaid tagasi, mille toimumiseks ei ole ta ise põhjust andnud ning mille lahendamisel oli ta jäetud täielikult üksi. Ma võin kindlalt väita, et mitte ükski postitus ega ka video suuda adekvaatselt edasi anda seda, mida üks kiusatav tegelikult läbi elab.** Eriti kui inimene ei ole ise kunagi kiusatav olnud. Kõrvalseisjal on lihtne öelda, et hakka vastu või seisa enda eest, kuid ega kiusaja loll ole – ta suudabki eraldada terad sõkaldest ning leida selle nõrgima lüli, kes ei julge vastu hakata, kes jääbki uskuma neid sõnu ja solvanguid, mis tema poole lendab ning keda lõpuks valdab igapäevaselt häbitunne. Mitte sellepärast, et teda kiusatakse, vaid kelleks teda sõimatakse, sest ta hakkabki uskuma seda, mida talle järjepidevalt näkku karjutakse. See muutub tema jaoks ühel hetkel ülimaks tõde. Kiusatav tunneb ennast süüdi ning murrab pidevalt pead, et mis tal viga on, miks ta on selline. Kiusatav ei mõtle, et teised käituvad valesti, eriti kui keegi tema eest ei seisa ka.

Mind kiusati põhikoolis umbes viis aastat sõnaga “siga” ning tehti sellega seoses erinevaid alandavaid märkusi. Algas see pigem vaikselt, et algul oli Notsu, Põrsas/Põssa, siis Röh-Röh/Rui-Rui (ega ma täpset järjekorda mäletagi) kuni lõpuks jäeti pidama sõnal siga. Ma ei teagi, miks või millest see alguse sai, ainukese variandina olen mõelnud, et kuna minu lapsepõlvekodu on suur talumaja ning tol hetkel oli meil ka erinevaid loomi (sigasid küll enam mitte), siis ilmselt kiusajatele tundus selle sõna kasutamine paslik. Samuti ei mäleta ma seda, kes esimesena neid sõnu kasutama hakkas, kuid ometi on mul selgelt meeles kolm poissi – kaks minu enda ja üks aasta vanemast klassist- kes olid eestvedajateks. Lisaks oli veel kaks poissi, kes sattusid meie klassi, kuna olid istumajääjad, kuid nemad on minu mälus pigem tagaplaanil juba seetõttu, et me ei alustanud ju kooliteed koos ja mingi vahe kadusid ka nemad meie klassist. Irooniline on muidugi kogu asja juures see, et ühega klassivendadest olime algkoolis päris head sõbrad, käisime teineteisel isegi külas mängimas ja sünnipäevadel, mistõttu jäi tema motiiv teinekord arusaamatuks.

Milles seisnes kius? Teinekord ei pidanudki palju toimuma, et mind halvasti tundma panna.
– Jalutasin näiteks vahetunni ajal koridoris või suundusin järgmise tunni jaoks uude klassiruumi, kui üks neist mulle vastu tuli ning näkku itsitas “näe rui-rui” ning röhitses sea moodi.
– Klassikaaslased istusid vahetunni ajal pinkidel, mis olid ritta seatud. Kui mina vabale pingile istusin, siis võpatasid klassikaaslased järjest püsti, sest näe “rui tuli istuma” ja no ega siis keegi tema kõrval istuda taha, isegi kui vaba istekoht vahele jäi., määrib teine veel su riided ära (!) Teinekord võis niimoodi terve pingirida üles hüpata. Ükskord otsustas üks tüdruk mitte püsti hüpata. Tuli kiusaja uurima, et kuidas sa sea kõrval istuda suudad, siga ju haiseb. Tüdruk ütles, et ta hoiab nina kinni. Ja mõnitav irvitamine läks lahti.
– Ühe kooliaasta alguses jagati meile õpikuid, ning terve klassipeale oli 4 uhiuut raamatut. Muidugi tahtsid kõik neid saada, kuid õpetajal oli vahva lahendus – ta nimetas 4 kuupäeva ning kelle sünnipäevad oli kõige lähemal, said raamatu endale. Üheks kuupäevaks oli 30 mai, minul on sünna 1 juuni, ühel klassivennal 28 mai. Muidugi tõstsime mõlemad käed ning te oleks pidanud nägema kuidas üks kiusaja sisistas “mida sa siga veel kätt tõstad”. Olgu öeldud, et raamatu sain siiski lõpuks mina.
– Eredalt on meeles ka üks venekeele tund, kus õpetaja kasutas sõnademängu, et arendada meie sõnavara. Ideeks oli, et tema alustas ühe sõnaga, viskas palli õpilasele ning tema pidi ütlema uue sõna eelmise sõna lõpu-tähega ning palli edasi viskama. Keegi ütles sõna, mis lõppes S-ga. Kiusaja nõudis, et pall talle visataks, mida ka tehti ning kiusaja sõnaks oli svinja (siga vene keeles) ning pall lendas minu suunas. Mida tegi õpetaja? Mök-mök ja oli vait. Mida tegi klass? Pahvatas laginal naerma. Hea, et mina nuttes klassist välja ei tormanud.
Eks neid näiteid oleks veel ja veel, viie aastaga kogunes ikka nii mõndagi. Ülal toodud hetked olid sellised eredamalt meelde jäänud seigad. Kuid mida ma tahan öelda, et pigem mõjuski laastavalt see tõrges olek ja eemale hoidmine, minu tõrjumine ning pigev alaväärsustunde tekitamine. Ning minus süütunde tekitamine, et ma ise ole selle kõige pühjustaja, justkui kiusajatel ei ole muud varianti, kui nad peavad mind mõnitama. Muidugi ei pea ma juurde mainima, et mind ei kutsutud sünnipäevadele või klassipidudele (sest klassiõhtuid nii suured enam ei pidanud). Õnneks mul üks klassiõde ja hea sõbranna oli, kelle toel selle aja üle elasin. Ning kuna mängisin ka korvpalli, siis mingil määral tundsin ühtekuuluvustunnet oma tiimikaaslastega, Kuid eks sealgi oli ülevalt alla vaatamist ja teravalt nõelamist, kui miskit ei meeldinud.

Nüüd täiskasvanuna tagasi mõeldes leian ma koheselt võimaliku põhjuse, miks nad mind kiusasid ehk elasid oma frutratsiooni koolis välja – nad kõik olid pärit pigem katkisest/poolikust perest ja juba üsna pisikesest peale (päris detailselt ma nende lapsepõlvega kursis ei ole). Kuid oli teada-tuntud fakt, et ühte poissi kasvatas ema, mis isaga juhtus ma ei tea. Ema aga käis linnas tööl ja nii oli poiss pigem vanavanemate õlul ja kasvatada. Kui poisi käitumine väga hulluks läks, kutsuti ema kooli tundidesse kaasa elama ja siis suutis ta küll käituda ja oma suud kinni hoida. Teise poisi isa sai (õnnetuse läbi) surma ning tolleks hetkeks oli emal juba uus elukaaslane, kes tema ja ta õe adopteeris, perre sündis veel kaks last. Ma võin ainult oletada, et sellel poisil ei olnud kodus vanematega head läbisaamist, võib-olla jäi puudu vanemlikust tähelepanust, võib-olla ei saanud ta kasuisaga esimesest päevast läbi. Fakt on see, et tema pereelu muutus võrreldes algkooliga ning see mõjutas ka teda. Kolmandat poissi kasvatas ema üksi, tal oli ka noorem vend, mistõttu võin ma ainult ette kujutada, milline koorem lasus ema õlule kahe poisi kasvatamisel. Minu teada sai ka selle pere isa surma, põhjust ma ei tea. Lisada siia juurde ka kaks istumajääjat, siis ega nemadki tulnud ideaalsest perest. Pigem oli kas üks või mõlemad vanemad ära läinud/surnud, vanavanemad kasvatasid, poisid kasvasid üle käte, sattusid valesse seltskonda, mida iganes. Fakt on see, et nende endi hingeelu oli sassis ja raskeid läbielamisi selle ea kohta palju. Võib-olla tänu sellele mõistmisele olen suutnud minevikuga rahu teha (ma pole kindel, et siiski andestanud), oma eluga edasi minna ja suudan ka enda kogemusest rääkida. Kuid minusse jääb alati küsimus miks – miks mina? Mida ma tegin neile halba, et sellise jama pidin läbi tegema? Miks osutusin mina väljavalituks? Ja miks nad ise ei saanud aru, et see mis nad teevad, ei ole normaalne. Tegu ei olnud ju enam viie-aastaste jõmpsikatega, vaid pigem (eel)puberteetidega, kel peaks mõistust ja adekvaatsest mõtlemist juba natukenegi jaguma.

Ma tean, et täna olen enesekindel ja õnnelik pereinimene, kelle elu liigub ülesmäge ning kellel on palju unistusi, mida teostada.  Ma olen hinantud oma pere, sõprade ning töökaaslaste poolt ning üldjoontes jõudnud palju kaugemale kui oleksin iial osanud oodata. Kuid kui ma peaksin nendega näiteks homme näost-näkku kohtuma ja kui tuleb veel mingi sapine märkus, ma ei ole kindel, et suudan enda selja sirge hoida ja nad pika puuga saata, sest kahju on tehtud ja ma võin vabalt muutuda tagasi selleks põhikooli tüdrukuks. Mingil määral olen oma hingerahu leidnud ka läbi selle, et ma tean enam-vähem, kuidas nende elutee pärast põhikoolist lahkumist läks. Ei ole ilus parastada teiste ebaedu üle (samas, kättemaks on magus, isegi kui ma ise seda teinud ei ole), kuid elu ON karm, aga õiglane. Ma ei ole kindel, et nad kõik keskkooli lõpetasid, ülikooli ei ole neist keegi minuteada jõudnud. Üks neist sattus väga karmilt pahuksisse narkootiliste ainetega ning see muutis teda ja tema olekut kapitaalselt. Teine sattus ja jäi korgi peale – viimati nägin teda ühes toidupoes, kus ta nagu väike laps lonkis oma elukaaslase järgi, ning lunis, et too talle pudel õlut ostaks. Kolmas vist isegi sai joone peale.

Olen oma mõttes arutlenud ka selle üle, et mida ma oleks saanud mina teisiti teha? Kindlasti oleksin võinud esimeste kiusamise episoodide ajal enda eest järjepidevalt  seista, kasvõi mõnele korraliku tou kirja panna, isegi kui vanemad oleks kooli kutsutud. Äkki oleks see aidanud? Ma tean, et kiusu prooviti nii teiste klassikaaslaste peal kui ka näiteks minu noorema õe puhul, kuid neil oli oidu ja julgust vastu hakata. Kuna mina seda ei teinud, oleksin võinud oma vanematele probleemist rääkida. Ma olin siis (ja olen mõnel määral ka praegu) pigem endasse tõmbuv, mis puudutab probleeme. Selle asemel, et rääkida ja olla aus, ma kogun kõik emotsioonid enda sisse ja siis plahvatan. Kooli ajal seda ei juhtunud, kuid oleks võinud. Vähemalt oleks olukorra tõsidus välja tulnud. Ma olen vanematele sellest olukorrast hiljem rääkinud, kuid pigem väga lahjalt , sest enam ei muuda see ju miskit kui nad teavad. Äkki tollel hetkel oleks midagi ette võetud. Ma mäletan, et salamisi ootasin abi ja sekkumist õpetajate poolt, mida siiamaani ootan. Nemad otsustasid pilgu eemale keerata, ignoreerida ning see oli eriti valus. Nad ju nägid, mis toimus ja et ma ei suuda/julge ise midagi teha. Kui mitte minu kaitseks midagi öelda, äkki rääkida kiusajatega eraldi, äkki kaasata ka vanemad. Igatahes nende aastate jooksul ette midagi ei võetud ja pigem parandaski aeg kõik haavad. Kuid selliste haavade parandamist ei sooviks ma kellelegi. Naljakas on see, isegi nüüd, 20 aastat hiljem, kui mõtlen kogu toimunule veidi pikemalt, siis hakkan justkui ennast süüdistama, et äkki tegin ise midagi valesti, äkki oli asi minus. Ja see on koht, kus ma pean enesesüüdistamise lõpetame – ma ei teinud mitte miskit sellist, mis oleks olnud väärt viite aastat mentaalset kiusu. Ükski 10-aastane laps, kes kiusu ohvriks langeb, ei suuda ise midagi sellise koletuse põhjuseks anda. Kui isegi oli midagi pisikest, oleks saanud asja lahendada ja korras. Paraku läks teisiti.

See, mis toimus põhikoolis, tampis korralikult mutta minu enesekindluse, mille ülesehitamisega tegelen mõningal määral siiani. Ma ei saa öelda, et kiusamine toimus süstemaatiliselt iga päev. Ei, oli päevi, kus ei öeldud midagi ja ma tundsin ennast hästi. Iga sellise päeva lõpus mõtlesin, et “ohoo, täna ei tulnudki solvanguid, äkki nad unustasid/lõpetasid ja aktepteerivad mind. Äkki ma nüüd olen ka võrdne” Minus tekkis lootusekiir, mis iga kiusuvaba päevaga kasvas aina suuremaks, kuniks tuli löök allapoole vööd. Tavaliselt hetkel, kui seda kõige vähem ootasin ning see lootusekiir kustus. Kuni järgmise korrani. Ainult selle vahega, et need kukkumised olid alati järjest valusamad ja kõrgemad ning ülestõusmine üha raskem. Seega ma õppisin olema vait, et mind ei pandaks tähele. Õppisin hammustama keelde, ja mitte argumenteerima või õigeid vastuseid andma, sest ma ei tahtnud seljataguseid sosinaid kuulda. Kui ma pidingi tunnis õpetajale vastama, siis võisin kindel olla, et kommenteeritakse kindlasti või saadetakse pilke. Mis on kogu selle terrori tulemus? Näiteks oli mul aastaid raske tööalaselt vastuvõtta kiitust hea töö eest, saada tunnustust mida ma väärin, küsida endale paremaid palgatingimusi, sest ma ei uskunud, et ma olen seda kõike väärt. Siiamaani ei meeldi mulle vastandumised/rasked vestlused/ ootamatud liistule võtmised, sest kui keegi hakkab mulle vastu rääkima mind lõpuni kuulamata, läheb minu aju errorisse, ma unustan selle, mida öelda tahan ning mu suu keerab end lukku. Ma olen reaalselt olnud olukorras, kus tahaks midagi öelda, aga no ei saa. Vahelesegamise/ooatamatusega on minus tekitatud tunne, et ma eksin, kuigi see ei pruugi üldse nii olla. Raskete näost-näkku vestluste eel pean ma konkreetselt kõik punktid, mida öelda tahan endale välja kirjutama , et midagi ei ununeks. Seetõttu eelistangi pigem kirja panna selle, mis keelel ja meelel. Ma olen tundlik igasuguse kriitika vastu, ma võtan kõike väga väga isiklikult (kuigi olen juba nii palju edusamme teinud, et ei võta hinge nende sõnu, kes ei kuulu perekonda ega lähitutvusringkonda). Ma kaldun kergelt asju nägema pigem negatiivselt ning pean pidevalt endale meelde tuletama näha kõiges positiivset. Ma oleks nii tahtnud kinnitada 12-aastasele Kerstile, et see kõik möödus, elu läheb paremaks ning kiusajad saavad oma õppetunni (äkki saavad sellest aru ka ja teevad omad järeldused).

Ehk mida me saaksime teha? Esiteks kool ja õpetajad – nemad on lastega rohkem igapäevaselt koos, nad näevad mis toimub klassides ja vahetunni ajal ning samuti on koolipere teadlik laste perekondlikust taustast ning sellest lähtuvalt võiksid nad ära tunda potensiaalseid kiusajaid ning kiusatavaid, kes ilmselgelt mingi hetk ka välja joonituvad Ma nii tahaks panna õpetajatele  südamele, et nad vaataks ja vajadusel sekkuks. Õpetajavad näevad ja saavad aru palju rohkem, kui välja näitavad, kuid mingil põhjusel otsustavad ignoreerida. Võib-olla pealekasvav värskete pedagoogide generatsioon sekkuks rohkem, kuid see peaks olema kooli lähenemine üleüldiselt ning kool peaks siinkohal toetama pedagooge mitte laskma õpilastel endile pähe istuda. Miks mitte korraldada klassides arutelusid koolikiusu ja kooli vägivalla teemal. Äkki selliste arutelude läbi avanevad kiusajate silmad ja nad tunnevad häbi, mitte ei pane teisi häbi tundma. Ning äkki leiavad kiusatavad julguse tulla ja rääkida oma mure ära.

Lapsevanemad – seda räägitakse igal sammul, et oma lastega on vaja tegeleda, nendega rääkida ja neile aega pühendada. Kuidas sa muidu saad aru, et tal on mure. Seda eriti tänapäeval, kui elu on täis vidinaid ja helendavaid ekraane. Ma olen ise üks nendest modernsetest lapsevanematest, kelle jaoks nutitelefon on käe-aju-milleiganes pikendus ning see ajab mind ennast juba närvi. Ma tajun, et mul on nutisõltuvus ning selle asemel, et oma kahe-ja poolesega õhtuti koos aega veeta, kiikan ikka ühe silmaga telefoni. Ei, see kurjajuur tuleb ära panna, see ei ole prioriteet ei minu ega kellegi teise elus. Minu pere ja minu laps on prioriteet. Ma ei taha, et Noorhärrast saaks kiusatav või veel hullem -kiusaja. Ma tahan talle õnnelikku lapsepõlve pisikeste laste muredega, mitte seda et ta otsib oma vanemate tähelepanu ekstreemsel viisil või peab salaplaani oma elu võtmiseks. Ei, ma ei taha temast ilma jääda!

Maris ütles oma videos nii ilusti, et probleemist ja isiklikest kogemustest on vaja rohkem rääkida, minna koolidesse arutama ja paljastama probleemi tõsidusest. Aga miks mitte tehagi seda? Minnagi erinevatesse koolidesse ja hakata tegema teavitustööd, rääkima oma kogemustest, julgustama lapsi ennast avama. Ükski kiusaja ei ole sündinud kiusajaks, selleni on viinud kas mingi juhtum või (pikemaajaline) olukord, kuid aidates lahendada tema muret, laheneb ka paljude teiste mure. Lapsed on julmad, kuid see julmus on kas kuskilt nähtud või õpitud, selle tekkimisel on põhjus. Meie, täiskasvanute ülesanne, on õpetada ja teha selgeks, mis on õige ja mis vale ning mitte jätta ohvrid üksinda oma mures. Mitte keegi meist ei taha leida oma alaealise lapse või sugulase surnukeha, sest ta oli (koolivägivalla) ohver. Selle asemele, et silmad peita ja pead pöörata, vaadakem karmile tõele ning reaalsusele näkku!

*Ma loodan, et Marge ja Maris ei pahanda, et nende blogid siia linkisin. Ma tahaks loota, et pigem paneme aluse millelgi suuremale võideldes koolikiusamise vastu läbi selle, et toomegi neid juhtumeid avalikuks. Äkki näeb lõpuks ka ühiskond kui tavaline on koolikius, kuidas hetkel ei tehta midagi selle peatamiseks.

**Pean tunnistama, et isegi minul, endisel kiusatul, tekkis Marise videot vaadates korra küsimus, et miks sa midagi ette ei võtnud. Samas, kas ma ise võtsin midagi ette?

Mis oleks kui …

Ma olen umbes viimased kuu aega mänginud mõttega, et mis oleks, kui võtaks Eesti Blogijate Instagram konto üle üheks päevaks ja tutvustaks enda tegemisi. Ühelt poolt saaks ju blogi tuntust juurde ja ilmselt kasvaks ka lugejate arv, eriti kuna ma väga ei tea inimesi, kes elust UK-s blogiks. On tütarlaps Lake Districus ja Anett, kes on ka tuntum ja elab/elas Manchesteri kandis (ma ei ole tema viimase aja tegemistega enam kursis). Kuid rohkem nagu ei tule meelde, võib-olla pole nad  lihtsalt end suurelt reklaaminud. Teisalt saaks minu (kohati haiglaslik) tähelepanu vajadus natukene rahuldatud. Pealegi, kui ma selle konto üle võtaks, tutvustaksin vaid enda blogi. See ei tähenda, et hakkaksin lisama võõraid inimesi enda sõbraks nii Feissaris kui Instagramis, kuid blogi läheks rohkem massidesse. Samas otsest vajadust suurelt teadatuntud olla mul ei ole – ma ei plaani nii suureks kasvada või nii järjepidevalt kirjutada, et saaksin (massiliselt) koostöö pakkumisi. Blogis kirjutamine on eelkõige mulle hobi ja võimalus mälestusi talletada, see oli ka ju põhjuks, miks see kunagi loodud sai. Aga …

… minu tuhinale on viimasel ajal kõvasti pidurid peale tõmmanud just see tuntuse osa. Kindlasti ei saa ma end võrrelda Eesti mastaabis suurte esiblogijate ja nende tuntusega, samas kui ma juba blogi reklaamin, siis kaasneb sellega paratamatult huvi minu isiku vastu. Selle olen juba ammu otsustanud, et blogis ei maini ma kellegi pärisnime ning samuti ei ole pannud pilte üles inimestest. Noh pilte ei ole ma seetõttu üldse pannud, et see eeldaks tasulise konto tegemist ja jällegi, nii suur kribamise fänn ma siiski ei ole. Seega, hetkel saan kaitsta oma peret ja lähedasi ning nende privaatsust. Kes meid teavad, need teavad niikuinii ja kui kellelgi väga suur vajadus teada saada on, milline Miku või Noorhärra välja näeb, eks suudetakse see info ka välja uurida. Lihtsalt, kas mul on vaja õrritada ja kutsuda kurja kaela sellega, et kellelgi tekibki (haiglane) vajadus uurima hakata.

Lisaks olen sihilikult käinud uurimas Perekooli ja sealseid teemasid. Olen ikka aegajalt kuulnud, et blogijaid seal kommenteeritakse ning kuna olen isegi agaralt nii mõnelegi kaasaelaja, siis tekkis sportlik huvi, et mida siis kirjutatakse. Kui aus olla, mul jäi lihtsalt amps lahti. Mis inimesed seal küll käivad ja mis viha nende sees on niimoodi kirjutada neist, keda nad arvatavasti isiklikult ei tunne, vaid teevad järeldusi selle sama inimese kirjutatu põhjal. Kas tõesti ollakse nii kibestunud ja kadedad, et lihtsalt tuleb sõimu ja laimu. Samas, eks sai end haritud ka, sest ma ei teadnudki enne mõiste sarisigija olemasolust 😀 Ehk siis, oletame et ma võtan selle konto üle ja saan (oma blogile) tuntust ja tähelepanu juurde. Mitte keegi ei garanteeri, et ühel päeval arutatakse ja laimatakse mind. Okei, selle elan ma veel üle, aga miks peaksin riskima, et hakatakse arutlema süütu lapse eluolu üle? Või minu elukaaslase, kes niigi hoiab sotsiaalmeediast pigem eemale … Ma vist ikka ei võta seda kontot üle!

Mida sööb üks Eesti-Inglise segapere

Ideaalses maailmas oleks vastus – see, mida lauale pandakse 🙂 Meie aga ideaalses maailmas ei ela ja seetõttu on nüüdseks väljakujunenud ka see, mis eelistused kellelgi on. Etteruttavalt võin öelda, et meie maitsemeeled ja roogade eelistused on Mikuga nii kaardinaalselt erinevad ei oi oi oi. Mistõttu on meil tulnud ette vaidlusi teemal, mida me sööme, sest mina ju tahan hea elukaaslasena kõigile süüa teha, kuid paraku pigem midagi sellist mis ei ole väga mokka mööda Mikule 😀

Meie tutvuse alguses oli minul kinnisidee, et pere peab õhtuti sööma koos ja sama toitu. Nüüdseks on see mugavdunud nii, et pere sööb siis kui koju jõuab, sest Noorhärra sööb oma õhtusöögi nelja aeg Hoidja juures ning kui me viiest koju jõuame, ei ole ta kõht eriti tühi, pigem näksib ta puuvilja või jogurtit 7 aeg. Miku on nüüdseks õhtuvahetuses ja tema sööb üldse päevasel ajal või kui koju jõuab öösel kell 12. Mina tahan oma õhtusöögi u 5-6 aeg, oleneb kui näljane olen. Nädalavahetuseti üritame koos süüa, aga meie kehad on ju nädalasisese rütmiga harjunud ja keeruline on see. Kuid tõsi ta on, et proovisin mitu aastat juurutada seda, et sööme koos, kuid paraku see ei õnnestunud. Mitmeid aastaid proovisin Mikut ka rohkem Eesti kööki meeldima panna, kuid ka see ei õnnestunud, ma ei teagi miks. Võib-olla see, et mina kasvasin üles peres, kus tehti süüa ikkagi nullist ehk toorainetest, tema lapsepõlves olid aga kasutusel pigem (pool) fabrikaadid segamini toorainega (ehk köögiviljad olid enamasti värsked). Seega oleme juba varajasest east harjunud kindlat tüüpi roogadega ning Miku on inimene, kes muutust ja eksperimenteerimist väga ei talu. Miku ütleb ka, et lapsepõlves oli palju hetki, kus ta pidi istuma laua taga ja söögi ära lõpetama, kui talle see ei maitsenud (ta võis teinekord istuda niimoodi tunde) ja nii on tal tekkinud üldine (mentaalne) tõrge paljude toitude suhtes. Praeguseks olen igatahes käega löönud, et me PEAME koos ja sama sööki sööma, sest ega mulle ju ka meeldiks kui pean täiskasvanuna sööma seda, mis mulle ei meeldi. Üldjuhul kokkan siin peres ju mina. Ehk siis, meie söögilaud.

Üldjuhul proovin teha suppi korra nädalas – pidevalt oli meil menüüs kanasupp, kreemjas kalasupp ja hakklihasupp. Hiljuti sattusin kreemja kapsasupi retsepti otsa ning lisaks tegin okroshkat. Meile Noorhärraga supid meeldivad ja sööme neid tihti mitu päeva järjest lõunaks. Olen proovinud ka kohalikke purgisuppe ning lemmik on vaieldamatult seenesupp.

Pastaroogasid on meil samuti erinevaid ja siinkohal saab söönuks kogu pere – nii pasta bolognese kastmega kui kodune lasanje on kõigi lemmikumad, kusjuures viimase tegemise olen vabatahtlikult Mikule jätnud, sest minul lihtsalt ei tule selle tegemine välja. Lisaks meeldib mulle teinekord teha näiteks kreemjat kana pastat, kuhu panen nii porgandiviile kui brokkolitükke.

Ahjupraadidest teeme peamiselt kas tervet kana või sinki (gammon) köögiviljadega (kartul, magus kartul,  porgand, brokkoli, lillkapsas, kaalikas alati mitte kõike korraga). Uue avastusena olen pannud lõpus ahjupannile kas kirsstomateid, paprikat või punast sibulat, et värvi juurde saada. Alati lisan ka küüslauku. Ahjupraadide juurest ei puudu meil kuna yorkshire’i puddingid ehk nagu mina ütlen pannkoogid muffinite vormis. Ja muidugi kaste (gravy). Seda viimast jumaldab Noorhärra nii, et käib tihtilugu paljaid graanuleid kapist noolimas 😀 Tublid perenaised teevad kastme nullist, aga mina veel nii tubli ei ole. Pealegi ma tean, et minu meespere eelistab graanulite varianti ja see tegelikult teeb ju enda elu ka kergemaks neid kasutada.

Kala üritan ka ikkagi korra nädalas teha, kas siis supi näol või teinekord teen tuunikala-pasta salatit, kuhu panen pasta, tuunikala, keedumuna, natuke köögiviljasegu (nt hernes, mais porgand) ja majonees. Eelmine nädal avastasin poolkogemata, et riis ning kala valgeskastmes on ka väga hea koosolus ning olen seda teinud. Üldjuhul on värske kala ja selle tooted pigem kallimad, mistõttu näiteks lõhefileed ei ole ahjus teinud juba ammu.

Hakklihast teeme teinekord hakklihapalle/pikkapoissi ahjukartulite või kartulipudruga või täidetud pannkooke. Kui kartuliputru on palju ülejäänud, olen paarkorda ka kartulipannkooke teinud, mis kõigile meeldivad. Hakkliha kulub ka encheladade ja curry tegemisele, aga see on tõesti juba pigem Miku pärusmaa ja eelistus, sest ta teeb need road päris vürtsikad ja mulle niikuinii väga need ei meeldi. Samas mulle meeldib teha chilli con carnet, mitte just väga vürtsikat ja seda sööme Noorhärraga hea meelega. Uus avastus oli ka värskekapsa-hakkliha hautis, mida olen mõelnud pikalt teha, kuid tegudeni jõudsin alles hiljuti. Teagi, kas põhjus koduigatsuses, kuid olen viimasel ajal hakanudki rohkem eestipäraseid uusi roogasid tegema – näiteks tegin hernesuppi vastlate jaoks, pikemat aega mõtlen teha nii mannavahtu kui leivasuppi…

Noorhärrale meelivad väga pudrud – nii tatrapudrusalat (tatar, kodujuust, sink, kurk, tomat) kui lihtsalt tatar, hommikusöögiks kiirtatrapudru (või ja juustuga) ning  kiir-riisipudru ning kaerahelbepudru (või ja nannamoosiga*). Teinekord sööb ta putru ka öhtu ootena. Kui meile keegi külla tuleb, ise Eestis oleme või tagasi UK-sse tuleme, siis sööme ja toome kohukesi ning kohupiima maiusi, ka need meeldivad talle.

Mina olen elupõline võileibade sööja olnud ning nüüd Eestist üle kuue aasta eemal olnuna olen eriti hakanud hindama tumedat leiba. Esimestel aastatel UK-s olin tihe külaline kohalikus leedupoes, et tumedamat leiba osta, siinsed poed müüvad ainult saia ja sepikut. Iga kord kui ise Eestis käin või liigub keegi siia, on soovide nimekirja tipus rukkipala. Hiljuti just avastasin, et Asda müüb Saksa tumedat leiba, mis on päris hea. Üldse müüb Asda erinevaid Poola tooteid, mis tegelikult aitavad kodumaiste maitsete isusid taltsutada.

Puuviljad on samuti meie peres minev kaup ja seda söövad kõik. Mina võtan tööle vahepalaks kaasa, Noorhärral moodustab see osa lõunapaketist, mis talle kaasa panen ning Mikule meeldivad smootid. Seega vitamiine saavad meie peres kõik.

Ja nüüd need patud – proovime teha nii, et korra nädalas patustame aga noh reaalsuses ikak rohkem. Mikule meeldivad pitsad ja neid tellib ta teinekord take awayna või ostame poest värskelt/külmutatult. Lisaks saab curryt tellida takeawayna, samuti kebabi ja hiinakat. Teinekord oleme britid ja sööme fish and chipsi. Kui aus olla, siis minul on ilmselt nendest roogadest siiber saanud ja pigem tahaks reedeõhtul valgehallitusjuustu, krõpsu, mingeid koogikesi. Aga vähemalt nädala sees sööme pigem korralikult.

Ma ei talu söögi äraviskamist ja seetõttu püüangi alati kõiki juppe ja jäänuseid ära kasutada – a la keeduriisi sai palju, panen selle kalasupi sisse; pastat jäi üle, see läheb kanasupi sisse või teeme tuunikala-pasta salatit; keedukartulid praen pannil mõne lihatooteda panniroaks. Mis ma samuti tähele olen pannud, siis Noorhärra on tunduvalt tublim sööja Hoidja juures kui kodus. Kodus ikka proovib ainult head ja paremat saada, see- eest Hoidja juures mangumist ja kauplemist ei ole. Teinekord tõesti juhtub, et söök, mis ühel nädalal läks ludinaga kurgust alla, jääb järgmine nädal alles (khm, hea näide see sama riis ja kala valges kastmes).

*nanna moos on minu ema tehtud vaarika-ja mustsõstramoos. Eelmine suvi võtsime paar purki endaga kaasa ja ma seletasin Noorhärrale, et nanna tegi selle moosi. Nii kutsubki ta kodukootud moosi nannamoosiks 🙂