Jätkame renoveerimisega

Oujeee, oleme endid nüüd finantsiliselt veidike kogunud (ja veelgi rohkem võlaorjusesse usaldanud), et saame jätkata remontikaga. Ehk 2023 on plaanis kaks suurt tööd – katuse vahetus ning köögi – söögi/kontori/mängutoa renoveerimine. Lisaks olen nokitsenud aia kallal ning loodetavasti saavad Miku ja ta isa välisfasaadiga midagi ette võtta. Kuna katusetööd on plaanis juunis, siis teen selle kohta eraldi hiljem ühe pikema postituse. Praegu hakkan pihta järjejutuga köögi laiendatud reno 😀

Kui me siia kolisime kaks aastat tagasi, tegime köögis kiire värskenduse, mis kujutas endast köögikappide uste ja seina värvimist tumedast potisinisest heledaks ning linoleumi vahetust põrandal. Kõik muu jäi ootama paremaid aegu. Tegelikult oli meie mõte üldsegi köök viimasena korda teha, sest ei olnud nagu hullu midagi ent aasta hiljem oli selge, et see remont tuleb ettepoole tõmmata. Nimelt puudub köögis töötav kubu ja igasugune söögitegemine tähendas uduseid aknaid (niiskust). Lisa siia juurde veel pesumasin ja kuivati, siis ei olnud ime, et mingil hetkel hakkas köögis levima kergelt kopitanud/niiskuse lõhn. Ma muidugi ei saa pead anda, et meie selle tekitasime, sest juba maja vaatamisel panin tähele kobrutavat värvi siin ja seal, seega kes teab millal ja kas eelmine omanik üldsegi remonti tegi selles osas. Lisa siia juurde ka erinevat värvi kodumasinad, mis ei ole mõõdus „aukudega“ kuhu nad sobituma peaks ning ligadi-logadi olevad kapi- ja sahtliuksed, mida on juba niipalju parandatud ja tagasi pandud, et paha hakkab, siis oli selge, et see ruum vajab korda tegemist. Alustasime sellest, et uuendasime oma laenulepingut (see oli niikuinii vaja teha enne mai lõppu) ning võtsime juurde laenu remondi tegemiseks. Ses mõttes, et nii katuse vahetus kui köögiremont lähevad ikkagi mõlemad viiekohalise summa maksma ja no meil ei ole seda raha niimoodi tagataskust võtta, niiskusest aga tuleb lahti saada ja kodu korda teha.

Ma nüüd natuke valetan, me alustasime ikkagi köögiremondi eelarve tegemisest ja siis läksime panga jutule lisasumma saamiseks. Eelarve oli meil paigas umbes märtsis, eesmärgiks hakkama saada 10000 naelaga, mis sisaldaks endast nelja akna vahetust (üks neist mega suur), uut köögimööblit, seinte ja lagede korda tegemist mõlemas osas, põranda katte vahetust, elektri- ja gaasitöid ning mõningasi uusi kodumasinaid – vahetame välja pesumasina, sest see oli üks esimesi asju, mille 8 aastat UKsse kolides ostsime ja see on oma elu ära elanud ning lisaks pliitahju. Esiteks on see gaasikas ja meie gaasiarved on lihtsalt KOHUTAVAD, teiseks ahju osa on niii niru, ei küpseta kiirelt, aegajalt kustub gaas üldse ära, seega EI. Lisame juurde veel nõudepesumasina. Plaanisime ka õhksoojuspumba panna, et talvel saaksin ainult seda tuba soojas hoida, kui tööd teen selmet, et kogu maja küte sisse lükata (ahastada suurte gaasiarvete üle) ja samas suvel oleks jahutus, aga niipalju kui uurisime, siis pigem seda ei soovitatud. Samas, eks ostame siis kas suurema puhuri või elektriradika mulle talviseks perioodiks.

Praeguseks oleme nii kaugel, et aknad sai kuu alguses vahetatud, mis ei olnudki väga pikk protsess. Märtsi lõpus käidi aknaid mõõtmas ja saime hinnapakkumise, uurisime ka paari muud firmat ent jäime esialgse pakkumise juurde ning mai algul juba vahetati kõik ära. Vahetus võttis ühe pika päeva ja voila. Mida me enda rõõmuks avastasime, et akendel on nüüd sundventilatsioon raamil ehk me saame koguaeg aknad õhutusel hoida, isegi kui nad lahti ei ole (arvestades, et hetkel ei ole ju endiselt meil kubu ja kuivati saatsin alles paar päeva tagasi suvepuhkusele). Ilusam näeb ka kogu tuba välja. Meie meelehärmiks (ma ei kasuta teadlikult sõna kurvastus, sest meil on ju eestoa remondiga juba kogemus olemas) peame ilmselt tegema rohkem pahteldamistöid, sest keset söögitoa seinu jookseb puidust iluliist ja selle seinast tõmbamisega tuli ka päris palju krohvi ära. Liistud jooksid aknaurvadesse (on see õige sõna) sisse ja tuli sealt eemdalda. Oh jah, ehk pahtlitööde rida läheb ka ilmselt eelarvest üle. Aprillis käis meil ka inimene kööki mõõtmas, et teha disain, mis nüüdseks (peale mitmeid kordi ümber mõtlemist*) on lõpuks kinnitatud. Paar päeva tagasi käis paigaldaja olukorraga tutvumas ja andis hinna oma tööle ehk me teame juba praegu, et esialgsesse eelarvesse me kindlasti ei mahu 😀 Muidugi ma olen korralikku kärpimistööd ka teinud köögidisainil, sest praeguseks hetkeks läheb see maksma pool sellest, mida meile esialgu pakuti. Kild oli selles, et näiteks puhtalt värvi muutmisega säästsime umbes tuhat naela. Algul oli mõte teha selline purpurpunane söögituba ja kööki panna samas toonis mööbel, et kõik omavahel klapiks. Aga selle värvi hind oli mega, nii muutsime selle heleroheliseks ja voila. Nüüd muidugi jääme hoopis tume sinise juurde, sest ma leidsin ühe ilusa tapeedi söögitoa seina, mis oleks helerohelisega sobinud, aga tumerohelisega sobib veel paremini 😀 Lisaks sai kärbitud kodumasinate arvelt, sest need ostame ise ja ei maksa nii palju (saan ka töökoha kaudu lisasoodustust). Ise ostame kraanikausi ja segisti ning kappidele lingid (no tõesti ei tõuse käsi maksma 12+ naela ühe lingi eest, eriti kui need nii tavalised välja nägid). Nüüd ootame juuni algust, et saada ühele poole minu sünna tähistamise ja sõbrantsi külaskäiguga, et siis asjad ära pakkida, vana köök välja saada ning kõik seinad/põrandad jamast puhtaks nii palju kui saab. Ma muidugi pelgan veidike, et kuidas see remont välja näeb, kui sul on kaks last ja puudub sooja söögi tegemise võimalus ent Miku vanemad elavad kohe kõrval külas ja eks siis kasutame mikrokat rohkem.

*Kui disainer esimest korda käis, siis seletasin lühidalt, mis mõtted meil köögiplaaniga on. Panime kirja ka konsultatsiooni aja mai alguseks, et temaga kontoris kohtuda ja plaan kinnitada. Mõned päevad enne kohtumist saime esialgse plaani ja no ma ei olnud üldse rahul. Ta oli tõstnud kraanikausi teise akna alla (mida ma ei soovinud), samas nõudepesumasin jäi teise seina ehk justkui mulle selja taha. Miskit nipet-näpet oli veel ehk meil oli ikka tund aega lobisemist. Arutasime erinevaid variante kohapeal ja koju tulime paari erineva uue lahendusega. Läks paar nädalat mööda ja saime uuesti kokku, sest kuigi kraanikausi tõstsime vana akna alla tagasi, sai plaanile pandud pesumasin/kuivati, et muuta väike köök kompaktsemaks. Samas, kogemusest tean, et mul on vaja kahte masinat eraldi, kuna tihtilugu töötavad mul pesumasin ja kuivati koos. Lisaks olen niipalju kuulnud, et 2in1 masinate puhul see kuivati ei tee ikkagi riideid 100% kuivaks. Seega, pärast esimest külastust võtsin meie eelistatud plaani välja, kirjutasin konkreetselt kappide peale, mis ma sinna nö vanast köögist paneks ja voila, meil jäi piisavalt ruumi, et pesumasin ja kuivati ikkagi mõlemad jätta. Miku küll oli alguses selle mõtte vastu ent sai suht kiiresti aru ikkagi praktilisest poolest. Teisel kohtumisel vaatasime kuidas mahutada kahte erinevat masinat ning oli selge ka see, et sellisel juhul ei mahuks meile nii ahjutorn kui külmik veel samasse seina. Tol hetkel mõtlesin, et pole hullu, liigutame külmiku eraldi seina nö. uksega söögitoa poole ja jätame kodumasinate rivvi ainult ahjutorni. Disainer tegi plaani ümber ja kinnitasime selle. Ainult et pärast kinnitamist ei saanud mina mitu ööd und … sest mind hakkas jubedalt häirima mõte, et külmik eraldi seisab, et ta ei ole osa köögist vaid elutoast (sest too osa ruumist on meil ju multifunktsionaalne). Ja nii ma helistasin talle kolmandat korda, et kuule jälle on jama 😀 Minu uus mõte oli liigutada külmik ahjutorni kohale (ehk tagasi kohale, kus see hetkel on) ning ahjutorn liigutada pliidi kõrvale vastas seinas. Ahjutorni mõte tuli eelkõige ohutuse seisukohast, sest meil on ju aastane peakokk 😀 Noja, siis selgus tõsiasi, et kui me liigutame torni pliidi kõrvale, siis kuna tegu on pigem lühikese seinaga, kus on uks tagaaeda ja ahjutorni ning pliidi vahele peab jääma minimaalselt 20cm, oleks meil selles seinas kolm 20cm laiust kappi, mis on vääääääääga ebapraktiline. Alternatiiv oli panna ahi pliidi alla (mitte nö ühe kodumasinana, vaid ikkagi eraldi), mis omakorda lubab sellesse seina laiemaid kappe ja tundub praktilisem. Ahjutornis oleva mikroga paneks külmiku kõrval seina (selle jaoks tehakse eraldi kapp). Sellisel juhul jah ei oleks seda ohutumat varianti ahjuga ent praktilisuse ja ilu poole pealt ikkagi parem. Selle disainiga läheme ka lõpuks edasi. Seega kui alguses tundus, et uue köögi plaan muutub ikkagi päris palju, siis tegelikult mitte väga, mis tegelikult mulle isegi mugavam, sest ei pea väga palju ümber harjuma.

Euroka järelvõnked

Rootsi võit ei tulnud ilmselt kellelegi üllatusena, kuigi olgem ausalt, ma päris kõvasti lootsin, et juhtub see, mis mitmeid kordi juba juhtunud on – Rootsi on suursoosik ja endale juba medaligi kaela riputanud ent siis kaotab oma esikoha ning on päris pettunud. See lootus püsis täpselt nii kaua, kui hakkasid tulema rahvusvaheliste žüriide punktid ja neid kaheteistkümneid lendas nende poole niiiiii palju. Tundub ilmselt pahatahtlik, aga kas Rootsi mitte ei võitnud alles?? Ja ja, kui näpuga järge ajada, siis viimane võit on aastast 2015 ja enne seda 2012, aga kuna ta alati seal tipus figureerib, siis jääbki mulje, justkui muid riike ei eksisteeri. Ühesõnaga, igav oli lõpptulemus. Mina näiteks elasin sellele rohkem kaasa, et kas Soome lipp kuskilt üles kargab ja tegelikult olin pigem pettunud, et nii vähe maksimumi neile läks. Pettunud, aga mitte üllatunud. Ses mõttes, et jah Loreeni lugu oli hea, nii tüüpiline eurokas ja tal ON võimas hääl, aga no ei meeldinud ses mõttes. Või noh, ma ei saagi öelda, et ei meeldinud, kuulatav ta ju on, aga kuidagi tõrge tekkis selle loo peale. Iseenesest väga kahetsen, et Soome lugu enne ei avastanud, sest no jumala vahvalt tempokas ja lõbus lugu. Mul oli pikka aega eelrvamus, et Soome lugu on tüüpilisel soomelik ehk mingi kamarajura, aga näedsa ei olnudki. Kuna oli tegemist sellise pullitegemise looga, siis võib-olla peaks Soome isegi rahul olema, et nii palju punkte žüriilt sai.

Eesti tulemus üllatas, kuna ma tõesti ei lootnud kõrget kohta. Ma isegi ei oleks imestanud, kui ta viimaste sekka jäänud oleks. Alika looga tekkis mul sama emotsioon nagu Loreeni omagagi, et jah tore lugu, häält on, esitas võimsalt aga selline meh emotsioon. Kõige suurem üllatus oligi kontrast žürii ja televaatajate punktide vahel, sest kui žürii juba nii kõrgelt hindas lugu, siis arvasin, et ma olen kuskil miskit maha maganud ja tavavaatajale ikka ka lugu meeldib ent nii ikka päris ei olnud.

Kui ma iga-aastaselt salvestan endale lemmikumad lood juutuubi playlisti mitu kuud enne finaali toimumist, et hiljem kuulata ja ennast oksendamiseni neist ära tüütada, siis seekord salvestasin lemmikumad peale lõpp-kontserti. Listi said seekord Soome, Belgia, Moldova, Sloveenia, UK (üllatuslikult), Prantsusmaa, Austraalia, Saksa ja Poola. Rohkem ei plaani lugusid lisada ka.

Kui show’d meenutada, siis vaatasin seda sel aastal üksi. Mingi hetk oli mõte sõbrantsidega Wiganis kokku saada, aga kuna Mikul tekkis plaan sõbraga kohtuda, siis ma mõtlesin et ega kodune eurokas ka midagi hullu pole. Paar päeva enne rääkisime veel Miku ema ja õega, et äkki vaatame koos, aga asjalood kuidagi kujunesid nii, et jäin koju. Miku tegi isegi ettepaneku koos vaadata (esimest korda meie koosoldud aja jooksul, sest tema seda üldjuhul ei vaata), aga lõpuks olin ikkagi üksi diivanil ja nautisin täiega. Minu arust olid lugude vaheklipid väga hästi lahendatud ja igasugused lisanumbrid samuti. Need sunniviisilised intervjuud (esikohal olevate) artistidega on selline paratamatus ja ega sellest ebamugavusest pääse. Mida aga tõeliselt nautisin, olid kaks saatejuhti punktide jagamise ajal. Nii mõnusalt vabad ja vahetud, natukene tögamist ja siin ei olnud kindlasti tegu sellega, et nad rääkisid oma ema keeles. Tegu on väga heade saatejuhtidega.

Eks vaatab siis, millega Rootsi järgmine aasta üllatab. UK ei pidanud sel aastal megastaari kohale vedama nagu Rotosi 2016 tegi, vaid sai kenasti korraldusega hakkama…

Kokkuvõte

Ahoi, mina siin (ja puhun nurgast ämblikuvõrke) 😀

Täpselt nii palju panin 29. aprillil kirja, sest plaanisin endast elumärki anda. Sinna paika see jäi, sest arvatavasti miskit tuli vahele, kuid suurema tõenäosusega valdas mind “ma ei viiiiiiiitsi” tuju. Nagu kahjuks selle blogiga viimased paar kuud juhtunud on. Ma tõsiselt fännan inimesi, kes suudavad teha asju, sest peab või noh võiks. Tavaelu ja tegemised suudan ma ikka ära teha, aga lihtsalt muud asjad on teinekord selline eneseületus, et noh jubeeee.

Igatahe, aprillis käisime pea kaks nädalat Eestis. Mina olin lastega 12 täis päeva kohapeal, Miku seal vahepeal nädalakese. Palju me seekord ringi ei käinud ja plaaninud kokkusaamisi, sest oma toimetusi oli mõnusalt. Sinna minek oli seekord seiklus, sest lendasime Manchesteri kaudu vahemaandumisega Frankfurdis, sest Lufthansa pilet tuli mõistlikuma hinnaga kui Ryanair. Jep, nii imelik kui see ka ei tundu. Aga, meie väljalend oli kell kuus hommikul ehk pidime olema lennujaamas kell neli hommikul ehk plaanisin sõitma hakata ühe paiku, sest puhast sõidu aega on selline 2.5 tundi ja teades Piigat, siis pidin arvestama igaks juhuks ka peatusega, missest et oli öine sõit. Lapsed läksid tavapärasel ajal magama ning Piiga ärkas ise keskköö paiku nagu ta tavaliselt teeb. Andsin talle sooja piima ja panin riidesse, sest polnud mõtet teda uuesti magama lasta. Noorhärra ärkas ka hästi ning sõit võis alata. Kui Noorhärra jäi kohe magama, siis Piiga hakkas jaurama … kuniks umbes peale tunnikest sõitu lihtsalt oksendas enda ja oma istme täis. Ma ei tea, miks, sest tal pole kunagi enne niimoodi juhtunud ent hea oli, et meil seda varuaega peatuseks oli 😀 Õnneks juhtus see kõik ühe puhkeala läheduses, seega sain end kohe sinna keerata ning last kasima hakata. 20 mintsa hiljem olime uuesti teel ent seekord panin Piiga kõrvalistuja istmele, et tal natukenegi kindlam oleks olla. Olen aru saanud, et pimedas sõit talle mingil põhjusel ei meeldi. Edasine sõit sujus ilusti ning nii lennujaamas olemine kui lennud läksid suht okeilt. Ma eeldasin, et lapsed (eriti Piiga) ikkagi magavad, aga ei. Tegid kiire iluuinaku esimese lennu lõpus 10 mintsa ja kõik. Igatahes kui me lõpuks lõunapaiku Eestis maandusime, oli Piiga ikka nii sooda ja üleväsinud, et jäi autos kohe magama ning magas kodus mitu tudi edasi. Igasugune transportimine voodisse teda ei morjendanud (tavaliselt sellist asja teha ei saa). Minul oli okei olla kuniks pärastlõunani, siis lõi väsimus (olin selleks hetkeks üleval olnud u 30 tundi, sest kodus tukkusin võib-olla paar tundi) ja paar klaasi veini korralikult. Saabumise päev oligi selline munemine ja tsill. Tagasitulek läks isegi hästi ja kiirelt, kuigi pelgasin seda väga. Lihtsalt üks puberteet rikkus tuju korralikult ära, aga sellest allpool.

Eestis olles tähistasime perekondlikult kahte ümmargust sünnipäeva, kolmandast peost pidime kahjuks loobuma. Üks pidu oli aktiivsem ning sisaldas nii kanuutamist kui sauna ja ujumist, kuid meie Mikuga ei saanud kahjuks 100% selles osaleda, sest elu mängis vingerpussi ning minu vanemad, kes pidid lastega koju sõitma, et me saaks Mikuga kauemaks jääda, jäid haigeks. Teine tähistamine oli mõnus grill pere seltsis.

Lunastasime Mikuga ka oma jõulukingi ja saime kahekesi natukeseks eemale vanemate rollist ja olime Viiking Spas Pärnus. Mega vajalik ja täiega nautisime. Seda enam, et Miku ei ole kunagi suur spa fänn olnud, kuid isegi temale meeldis see väga. Nimelt, kui meie eestlastena oleme harjunud, et spaa on valik saunasid ja basseine, tihtilugu ka ööbimine hotellis ja korralik hommikusöök, siis inglastele seostub see päevaga täis protseduure ning kui veab, siis ujulat tava- ja aurusaunaga ning suur bassein (teinekord ka mullikas). Ehk hoopis midagi muud ja ausalt, mina ka ei vaimustuks sellest. Inglastel pole ka ju saunatamise tava, kui eestlane on paljuski selle keskel kasvanud. Viikingis oli mõnna, kasutasime ohtralt võimalust spa-baarist jooke tellida ja vees tšillida. Õhtul käisime veel väljas söömas, sest kuigi meil oli hotelli õhtusöök hinna sees, siis valik oli ikka väga kesine, selline korralik 80. söökla toodang. Seda ütlen mina, kes toiduga ikka üldse pirts ei ole. Hommikusöök oli ok, aga ootasin siiski midagi vingemat. Eelmisest külastusest 5 aastat tagasi oli just söögi osas väga head mälestused.

Siis saime ühe sõprade grupiga kokku, et grillida ja munadepüha pidada (korraldasime lastele ka munajahi) just seetõttu, et eelmisel suvel jäi samalaadne üritus meie pere jaoks väga lühikeseks tänu Miku haiglaseiklusele. Üks sõbrannadest on aastatega kogunud erinevaid üllatusmunade plastikümbriseid erinevas suuruses ja nii me klapitasimegi 12 munakest kokku. Lisaks pisikesed sokolaadimunad niisama leidmiseks. Kui ma õigesti mäletan, sai iga laps ühe nimelise muna, kus oli kleepse, tatokaid, õhupalle, tüdrukutele juukseklambreid ja poistele pisikesed mudelautod ning lisaks igale lapsele nimetu muna, kus sarnast nänni veel. Lastele väga meeldis.

Seekord külastasime oma perena Lennusadamat, mis on lihtsalt ideaalne vähemalt meie perele. Miku ja Noorhärra uurisid eksponaate ja erinevaid tegevusi, sest noh tehnika ja masinad. Meie uitasime Piigaga niisama ringi, sest ruumi ju oli. Tegelikult nägi see uitamine nii välja, et tema lihtsalt jooksis meeletult ringi ja mina jalutasin talle järgi. Lisaks käisime vanalinnas ja sealsetel kolmel vaateplatvormil. Viisime lapsed ühel õhtupoolikul ka Lohesaba mängumaale möllama. Mega lahe koht ja no see, mida piletiraha eest saab, vabsee korralik diil ikka 🙂 Alguses, kassas olles, tundus piletihind natike krõbe, aga meie ei suutnud sealse paari tunni jooksul kõike läbigi uurida, seega kindlasti läheme sinna tagasi.

Siis tundsime ühel hetkel, et me oleme ikka korralikud rikkurid, sest pidin ostma lastele riideid. Kui ma tavaliselt olen tuntud ülepakkijana, siis seekord valisin asju nii, et Noorhärral oleks kaasas pigem linnariided, sest vanemate juures on korralik varu trööpamiseks. Piigale võtsin kaasa viis erinevat komplekti mõttega, et pesumasin on olemas ja kui väga häda käes, siis poed ka. No kuskil poole peal olles oli selge, et vaja on juurde asju, sest kuigi pesumasin huugas põhimõtteliselt iga päev, siis asjad ei kuivanud nii kergelt ära ja ikka oli jama. Ma ei käinud küll hullkallis poes (kodu lähedal on Magaziin) aga ikkagi panime 70 eurot magama nagu naksti :S

Lõpetuseks, ma olen muutunud välismaal elades. Ma ei tahaks öelda, et minust on saanud pehmo, aga eestlaslik otsekohesus mõjub küll teinekord ebaviisakusena. Näiteks olime linnas ja ootasime trammi peale minekut, kui järsku haarab vanem naine minu käest kinni ja ütleb vinguval häälel, et “aidake mind trammi, ma ise ei saa“. Iseenesest ei ole mul aitamise vastu midagi ja näha oli, et ta maadles tasakaaluga astmeid mööda liikudes ning trammis oles ta muidugi tänas, aga tollel hetkel kui ta mind käest haaras, oli mul Piiga puusal ja see haaramine tuli nii ootamatult. Miks ta ei oleks võinud ette küsida, et kas saaksite aidata? Või olime poes kassas ja ootasime oma järjekorda. Noorhärra tahtis käru viia tagasi hoidu ent kuna meie ees olev naisterahvas asjatas pikemalt, siis palusin tal oodata, kuni ta on lõpetanud. Jätkasin meie ostude lindile panekut, kui kuulen seda naist käratavat, et “no tõesti ma ei saa ennast peenemaks teha“. Mis oli juhtunud, oli see, et Noorhärra ikkagi hakkas käruga temast mööda trügima ja muidugi ma pahandasin temaga, eriti veel kui just sai öeldud, et palun oota. Hiljem tundsin end pahasti, sest tegelikult oleks võinud see naine liikuda kassa otsa ja seal oma ostud kotti panna (nagu enamus inimesi teevad), eriti kui ta nägi, et tegu on ju lapsega, selmet otsustas tema olla kangekaelne. Ausalt, ma tegelikult oleks pidanud temaga hakkama pragama ja oma last kaitsma! No ja siis see pubekas. Esimene lend Tallinn-Frankfurt. Kuna Piigale ei ole veel eraldi istekohta ettenähtud, siis ta lendab minu süles ent lastega pered lastakse ju lennukile esmajärjekorras ning nii ma olen tavaliselt “laiutanud” ja vabadust nautinud kuni pinginaaber saabub, (minu lapsed ei ole lihtsalt sellised, kes kaks tundi liikumatuna lennukiistmel istuvad) ja siis lapsed vangistanud. Saabub pubekas ja ütleb suhteliselt üleolevalt, et tema koht on siin ääres. Naeratasin ja ütlesin, et muidugi, ma kohe kolin enda istmele. Võtsin Piiga sülle, kes parajasti laste krõpse sõi ja istusime. Paar minutit hiljem pahandab pubekas, et ma ohjeldaks oma last, sest ta on juba kolm krõpsuplekki tema valgetele pükstele teinud. Einojah, mul on ilmselt mustkuntsnik peres kasvamas, sest kolme plekki ta kohe kindlasti ei teinud. Ühe tegi, mida pubekas terve lennu meeleheidlikult hõõrus ja puhtaks üritas saada. Tegelikult tegi asja veel hullemaks. Muidugi ma vabandasin ja emana oli mul paha tunne, sest “näe, ei suuda oma lapsi ohjata ja need rikuvad nüüd kaasreisija riided ära”, aga teha nagu ka midagi ei olnud. Oleks see pubekas normaalse suhtumisega olnud, ma oleks andnud talle niiskeid salvakaid. Igatahes, tippude tipp oli see, kui pubeka sõbrad möödusid, kõigepealt mind pika pilguga mõõtsid ja siis pubekale “edu” lennureisiks soovisid .Nagu päriselt?!?! Niimoodi avalikult teedki? Ma ainult loodan, et nemad lapsevanematena kunagi tulevikus oskavad palju paremini ennast ja oma lapsi kantseldada.

Eurovisioon, II poolfinaal

okeika, teine poolfinaal. Ausalt öeldes ei ole mul mingeid ootusi ühelegi loole ega riigile. Kas Eesti edasi saab on minu jaoks esmakordselt samuti meh. Tore kui saab, aga ei ole hullu kui ei saa. Vaatame siis, mida pakutakse.

Taani – oih, poisil on kas häälemurre või korralik närv sees, hääl väriseb nii mis kole. Lugu tuleb popuriist tuttav ette, aga no midagi erilist ei ole.

Armeenia – no tüdrukul tundub rohkem närvipidavust olevat 😀 Aga iiiiiiigav. Aaaa, nüüd läks elama või noh tuli põlema, minu jaoks natuke liiga hilja. Lugu ei ole saanud käimagi minna ja juba teeb soolotantsu, mis tõmbab käimaminemata tempot alla. Ei.

Rumeenia – ma alguses vaatasin, et tühja lava täiteks on ta põrandale enda kujud pannud 😀 Mis teema selles poolfinaalis siiani on, et mehed roosat kannavad? Noh, siiani parim lugu, aga kindlasti mitte minu tassike teed.

Eesti – noooojah, pean oma sõnu sööma. Lavashow hea, Alika esines väga hästi ja no kõige normaalsel lugu siiamaani. Nüüd ikkagi loodan, et ta saab edasi. Bedwettersil oleks võib-olla isegi natuke raskem olnud roosa rumeenia järgi meelde jääda.

Belgia – õigus, see lugu meeldis mulle ka, kuigi pigem oli ta erinevates pingeridades tagapool. Ja jälle roosa 😀 😀 😀 Miks see naine valge-roosas lõpus lavale roomama pandi???

Küpros – häält lauljal on ja täitsa kuulatav lugu.

Island – uu, natuke trummi ja bassi, mulle meeldib. Muidu pole lugu nagu midagi erilist, või ikkagi on.

Kreeka – laulja riietus meenutab koolipoisivormi a la 40ndad. Ja ma ei ole kindel, millised koolivormid tol ajal täpselt olid. Hääl ikka väriseb kohutavalt.

Poola – ahjaa, see lugu meeldis mulle ka. Aga mis teema muidu nende soolotantsudega sel aastal on?

Sloveenia – ses mõttes ei teki tahtmist midagi öelda, aga see lugu mulle meeldib.

Gruusia – lavashow on liiga vilkuv ja lugu pole midagi erilist.

San Marino – no loo rütm on hea, aga minu jaoks ei sobi laulja hääl sinna.

Austria – no jällegi, rütm on hea, aga päriselt tehakse lugu Edgar Allan Poe’st???

Albaania – ahjaa, tuleb tuttav ette. Ja täitsa meeldib.

Leedu – no vähemalt on lavaline riietus ebatraditsioonilisemat värvi. Lugu on teistsugune ja mulle täitsa meeldib.

Austraalia – uuh, natuke 80ndate kõla, mulle meeldib. Täitsa meeldib ka.

Kui aus olla, siis selles poolfinaalis ei olnud ühtegi sellist lugu, mis jala tatsuma pani ja päris megalt meeldis. Kui tagasi mõelda, sisi ehk Belgia ainukesena. Eelmise poolfinaali lõppedes olin ma Soome loost vaimustuses, sel korral sellist tunnet ei tekkinud. Aga enim positiivseid emotsioone tekitas Eesti, Belgia, Küpros, Island, Poola, Sloveenia, Albaania, Leedu ja Austraalia.

Eurovisioon, I poolfinaal

Ma ei ole sel aastal end üldse Euroka lainele saanud, kuigi olen ju end keskmisest suuremaks euroka fänniks pidanud. Esimese põntsu andis Eesti Laulu tulemuses pettumine, lisaks veel fakt, et nüüdseks on igasugune põnevus ja ootusärevus tänu info ja interneti levikule täielikult ära võetud. Ma liitusin mingi hetk feissaris ühe euroka fännilehega, just et saaks näha, mida muu maailm Eesti lugudest arvab. See oli juba mitu aastat tagasi ning alguses oli täitsa mõnus selle liige olla. Aga viimastel kuudel muutus sealne elu ikka korralikuks perekoolilikuks ärapanemiseks, et ma lihtsalt lahkusin. Tunduvalt mõnusam on olla nüüd, sest pidevalt ei viska mingeid pseudoprobleeme mulle feissaris ette 😀 Aga mis selle aasta lugudesse puutub, siis mingi hetk kuulasin paari popurriid, et millised lood on võitlemas ja kuhu oli Eesti paigutatud ent see oli ka a la märtsis. Sealt jäi meelde, et Rootsi oli ok (sellele on juba trofee ju kaela riputatud ka) … ja kõik. Lisaks on kõrvu jäänud, et Soomele ja Norrale ennustatakse edu, Eesti on seal kuskil keskel. Ja oli vist Horvaatia (või Serbia), kes sai korralikult puid alla, kuna tegu sõjateemalise loo. Igatahes olen ma suhteliselt puhas leht tänast võistlust vaatama hakates ja nagu ikka kommenteerin samal ajal kui esinemised käivad ja lõpuks panen kokku oma 10 lemmikumat.

Norra – hea lugu ning show, täitsa aru saadav, miks loole edu ennustatakse.

Malta – nooo saksofon läheb mulle alati peale. Laulja oleks võinud mõne parema ülemise poole riietumiseks valida 😀 Nagu öeldakse – küsi ja sa saad 😀 😀 😀 Iseenesest lahe, et tuba on erinevateks tubadeks jagatud, midagi uut.

Serbia – no kohe ikka väga väga igav lugu… Kahju, et edasi ei saa kerida.

Läti – algus on mõnus, lätilikult natuke omamoodi ja teistsugune lugu. Parem igatahes kui Serbia.

Portugal – tavaliselt on Portugalil ikka väga igavad lood. Eelmine aasta siiski mitte ja seekord on ka pigem kuulatav lugu.

Iirimaa – okei, kostüüm püüab muidugi pilke 🙂 Lugu on iseenesest mõnus.

Horvaatia – oh mu vaesed silmad ja kõrvad … :S :S :S Kas see oli tõesti kõige parem valik, mis neil oli ??? Ma mõtlesin esimese minuti juures, et ega enam hullemaks minna saa. Aga noh, sai küll 😀 😀 😀

Šveits – igav. Lauljal on muidugi hea hääl, aga see on ka kõik.

Iisrael – lugu hakkab elama natuke liiga aeglaselt, aga iseenesest okei. Ei, soolotants ikkagi keeras asja pekki 😀

Moldova – mikker ei ole vist korralikult sisse lülitatud, et algul ei tulnud sõnad üldse läbi. Jala paneb ikkagi tatsuma.

Rootsi – on jah hea lugu ning hääl on Loreenil muidugi vägev. Sõnadest on lihtsalt raske aru saada.

Azerbaidžaan – üllatuslikult mulle meeldib.

Tšehhi – nagu öeldakse, ei ole minuteetassike. Käisin vahepeal vetsus hoopis.

Holland – noup, jälle üks igav lugu.

Soome – mida pekki, minuarust parim lugu esimesest poolfinaalist. Ja ma ei ole kunagi arvanud Soome lugudest nii hästi.

Panin mina siin riike kirja ja no ma ei saa isegi kümmet kokku. Seega meeldejäävad lood sellest poolfinaalist olid Norra, Portugal, Iirimaa, Moldova, Rootsi, Azerbai∂zaan ja Soome.

Mu kirjutamise soolikas on umbes … ma muud moodi ei oska seletada seda, et siia pole postitus juba üle kuu aja ilmunud. Ideid nagu on millest kirjutada, aga päeva lõpuks on mul selline väss ja laiskus peal, et läpaka kätte võtmine ei ole üldse atraktiivne. Pigem mängin oma telefonis. Jah, ma olen endale uue sõltuvuse suutnud tekitada 😦 Igatahes, praegu ma täielikult keen vihast ühe teise teema pärast ja tekkis soov siia kirjutada. Äkki imestamine (hädaldamine) teisel teemal, viib kehast minema ka viharakud 😀 Loota ju võib.

Igatahes, veebruari lõpus juhtus nädalase vahega kolm insidenti, mis panid mind tõsiselt kukalt sügavama ja mõtlema, et kuidas loodab Inglismaa kasvatada tugevat ja iseseisvat järelpõlve, kui neid pisikesi nunnukesi nii paksus vatis hoitakse. Ma lihtsalt ei mõista. Esiteks, käisime oma igapühapäevasel pereujumisel lastega, Miku oli tööl, seega olin lastega kolmekesi Umbes poole pealt vaatasin, et Piiga plagistab lõugasid natuke ja tegelikult tundus ujula veidike jahe küll. Mõtlesin, et läheme ja istume siis spa osas (see on ikka väga kõva nimetada aurusauna ja leiliruumi spaks :D) mõned minutid, et lapsed sooja saaks. Kuna olen kogenud, et inglased väga väga kardavad lastele leili pakkuda, siis mõtlesin külastajad liigsest šokist päästa ja istuda ainult aurukas, ainult viis mintsa. Issver, ma ei jõudnud oma tagumikku mahagi panna, kui tuli üks külastaja ja ütles, et lapsed ei ole spasse lubatud. Ma ei viitsinud vaidlema hakata ja laususin pettunud Noorhärrale, et peame tagasi ujuma minema. Nii kui olin spa osast väljas, nägin kuidas üks vetelpäästja minu poole vilistas ja viipas, et tuleksin sealt osast ära. Hakkasin kergelt ärrituma, sest ma ju olin aru saanud, et pean lahkuma, mida nad draamatsevad veel. Ja nagu sellest veel vähe oleks, saadeti teine vetelpäästja minu juurde paluma spa osast lahkuda. Siis mul kihvatas ja küsisin, et miks. Nagu too külastaja juba enne ütles, ei ole lapsed spa osas lubatud. Okei aga vot lihtne “ei ole lubatud” ei olnud minu jaoks enam pädev vastus ja küsisin miks nad ei ole lubatud. Algul ehmatas too vetelpääastja ilmselt ära, et kuidas ma julgen midagi küsida ent siis tuli vastuseks, et reeglid on sellised. Ja üldsegi selles spordikompleksis ei ole lapsed sauna alale lubatud enne, kui nad on 18(!). Teate, ma pidin naerma hakkama, 18 !?!?! Tuleb välja, et see on seotud sellega, kuidas lapse keha areneb ja ilmselgelt arenevad Inglismaal lumehelbekesed, samal ajal kui Eestis ja Skandinaavias on lapsed totaalselt teise füsioloogiaga. Ma saaks veel aru, et pisikesed lapsed ei ole lubatud, a la kuni viiesed, et tõesti nad ei oska oma kehatemperatuuri veel nii hästi reguleerida. Aga kuni 18???

Paar päeva hiljem oli meil koolivaheaeg ja õues külm ning vihmane. Otsustasin, et lähen lastega batuudiparki. Noorhärra saaks seal ringi joosta ja hüpata ning ka Piiga väsitaks end ringitatsamisega ära. Pabistasin veidike, et äkki me ei mahu sisse, kuna me ju ei broneerinud midagi nädalaid ette nagu siinmail tegema peab 😀 Õnneks meil vedas ja park oli selline pooltühi. Sättisin end kassasse maksma kui minult küsitakse Piiga vanust. Tuleb välja, et batuutidele ei lubata alla nelja-aastaseid, ohutuse nimel. Samuti ei ole neid tehtud eraldi ala pisikestele, kus nad võiksid möllata. Ütlesin siis, et pole hullu, hoian tal ise silma peal, kuni Noorhärra möllab, aga ei. Alla neljaseid ei lasta uksest sissegi, health and safety nagu see kurikuulus sõimusõna siin on 😀 Pakkusin välja, et ma allkirjastan mingi vormi, et hoian ise lapsel silma peal ja kui midagi juhtub, siis ei ole nemad süüdi, aga ei. PM näidati meile viisakalt ust. Njah, miks ma siis imestan teinekord mänguväljakutel Piigast suuremaid lapsi vaadates kuidas nad temast füüsiliselt vähem arenenud on, kui neile ei lubatagi elementaarseid tegevusi. Ja ma ei mõtle siinkohal suurte lastega võidu batuudil hüppamist. Läksime hoopis kõrval asuvasse mängumaale, kuhu tihti ei satu ja kus õnneks võisid mõlemad mu lapsed siseneda.

Kolmas hetk, jalutasime Noorhärraga kooli ja tuli välja, et tal ununes püksirihm peale panna. Lohutasin teda, et läheme kooli ja vast seal on neil mõni varurihm, mida laenata (noh kadunud asjade seas). Seletan koolis õpetajale olukorda kui ta vastab mulle, et lastel ei ole lubatud rihma kanda. Kuidas palun??? Mu laps on alates esimesest päevast püksirihma kandnud ja keegi pole siiani midagi öelnud 😀 Küsisin, et mis ta siis tegema peab, kui püksid kukuvad rebadele ja isegi pingutusnööridest pükste kitsamaks tegemine ei aita. Selle peale ei osanud ta midagi vastata. Õnneks on tegu mõistlikku õpetajaga selles osas, et ta saab aru küll kui tobe see keeld on ning ütles, et kui Noorhärra jälle rihmaga tuleb, ei palu ta seda tal ära võtta, keegi pole ju siiamaani rihma olemasolu tähelegi pannud. Hiljem Mikuga arutades oli ka tema hämmingus, just et miks see keelatud on? Kas jälle üliagar õnnetuste ennetamine, health and safety sildi taha pugemine või mis? Minu jaoks ainuke loogiline seletus oleks, et kool kardab, et lapsed võtavad rihma ära ja hakkavad mängima ja üksteist kogemata pooma või vehitakse sellega nii, et keegi pandlaga mööda nägemist saab. Aga no kuulge, kui suur tõenäosus on, et nii juhtub, lastel on tuhat muud asja koolis teha kui rihmaga üksteist taguda.

Ses mõttes, et mul tõesti jääb kohati amps lahti, milliseid saamatuid tittesid siin ühiskonnas vorbitakse. Üritatakse lapsi kaitsta ning kõik valu ning ebamugavus ennetada selmet, et lasta neil õppida ja areneda, teinekord läbi vigade.

Mõned filmi(soovituse)d

Nädalase vahega sattusime Mikuga vaatama kahte tõsielulistel asjaloodel põhinevaid filme. Esimene kandis pealkirja “Four Good Days” ning räägib Mollyst ning tema võitlusest saada vabaks heroiinisõltuvusest. Minu arust väga hea film, sest hoidis pinget lõpuni ses mõttes, et kas ta saab ja jääb puhtaks ning samal ajal andis natukene mõista ja näha ka seda poolt, kuidas sõltlane elab ja mõtleb. Kui kavalad ja manipuleerivad nad olla võivad. Teine film kandis nime “The Strainger” rääkides loo Austraalia politsei ühest suurimast operatsioonist tõestamaks ühe mehe süüd mõrva sooritamisel. Jällegi, hoidis pinget korralikult ning ei keskendunud vaid operatsioonile endale, vaid kuidas see mõjutas osalevaid politseinikke. Mõlemaid filme soovitan vaadata.

Ja siis ühel õhtul sattusin naistekate lainele. See pidi olema nädalavahetus ja Miku öövahetuses, sest muidu ei oleks ma elu sees ühe õhtuga kaks filmi vaadanud. Esimesena vaatasin ära “This is 40” sest noh … lähenen ju ise ka samale numbrile. Ma küll ei tea, mis filmi autoritel mõttes oli, aga no nii hull see 40ndatesse astumine ikka ka ei ole. Ma mäletan, et 30 ette lüües oli mul küll kerge paanika peal, nüüd enam mitte 😀 Ning täielik ajaraisk oli “Wild Mountain Thyme“, mis on kahju, sest ma nii ootasin selle filmi väljaandmist. Nägin paar aastat tagasi klippi filmi tegemisest, kus peategelased jagasid oma emotsioone ning tekkis tunne, et kindlasti on tegu hea filmiga. No üldse ei olnud noh.

Eesti Laul 2023, finaal

Jipikajee, ongi laupäeval juba finaal. Ma arvan, et live’s vaadata ma seda ei saa, sest Miku on tööl ja lapsed minuga ning ajavahe eksole. Aga omad kommentaarid ja ennustused/mõtted panen ikka kirja. Seekord kuulan ja vaatan finalistide poolfinaalide esitusi.

1.Meelik “Tuju” – lugu iseenesest on okei, laval toimuv igav 😀 Otse laulda nad oskavad. Kogu esitlust oleks võinud näidata värvilisena.

2.Inger “Awaiting You” – Üks Inger keerleval laval tugutooliga suudab ka rohkemat teha kui neli pillimeest eelmises loos 😀 Jällegi, lugu on hea ja laulda Inger oskab. Huvitav, kas tal lõpuks sellest tiirlemisest ja pöörlemisest peak ka ringi käis 😀 😀 😀

3.Janek “House of Glass” – hm, siiani tugevaim otselaulmine ma ütleks. Ainult et, mida ta vehib selle käega koguaeg 😀 Janek oli üks esimesest kolmest loost, mille endale Youtube’i playlisti lisasin. Endiselt arvan, et hea lugu.

4.Elysa “Bad Philosophy” – okei, Elysa tundub olevat kergelt närvis hääle järgi. Ja see efekt, kui kitarripoisid ta peakohale tõstavad ning keerutavad, ei tulnud ka nii hästi välja, just et oleks keerlemist näha. Trummar on lahe. Tundub, et jalad harkis tantsimises on eeskuju võetud rootslannadelt, sest nii Shalene kui Sandra tegid täpselt seda sama liigutust 😀 Tahaks küsida ka kaamerameestel, et kas kuskilt kõrgemalt anti käks igas loos vähemalt korra kellegi varbaid/jalalabasid näidata??? Iseenesest kuulatav lugu.

5.M Els “So Good (At What You Do)” – see oli samuti üks esimesi lugusid, mida hakkasin kordama ja kordama. Esitus on hea, laulja minu arust laulab veidike liiga kinnise suuga, et kohati ei saa sõnadest aru. Lavaline liikumine võiks veidike sujuvam olla 🙂 Kas muidu kõik sooloartistid pandi sellele valgele kõrgemale ümmargusele lavale seisma/istuma/esinema?

6.Bedwetters “Monsters” – minu ikkagine lemmik. Ainuke lugu, mille sõnad netist üles otsisin ning esimesena rändas ka playlisti. Muideks, avastasin päris mitu lugu nende repertuaarist, mis väga meeldima hakkasid. Esinemine oli hea, kuni teise salmi alguseni, kui Joosepil mingi hetk õhk otsa sai :S No ja see lõpupoole naerma pahvatamine ka just ilus olnud. Aga muidu meeeegaaaa 😀 Kostüümid meenutavad natuke Lordit (sest koletised eurovisioonil), muusika veidike The Rasmust ning lugu ise Good Charlotte’i. See kuidas alguses suudab Joosep tasakaalus olla selle kaherattalisel asjal ja laulda ning sünkroonis peavehkimisest ma ei räägigi 😀 Saate ikka aru, et ma veits elevil olen jah 😀 😀 😀

7.Andreas “Why Do You Love Me” – hästi mõnus lugu kuulata, ka live’s. Sellele loole nagu ei oskakski lavalem idagi juurde panna. Mõnna.

8.Alika “Bridges” – ei ole midagi parata, lugu on hea ja esitus on tugev. Nüüdseks meeldib ka mulle, mitte nii palju kui Bedwetters, aga meeldib. Lihtsalt, minu arust on vaja seda lugu paar korda kuulata, enne kui see meeldima hakkab ning laul ise ka edeneb ses mõttes aeglasemalt. Teades, kui palju lugusid on Eurovisioonil, ei saa olla kindel, et laulul on piisavalt aega meelde jääda.

9.Anett & Fredi “You Need To Move On” – no ei ole minu tassike teed see lugu. Nõustun, et Anett laulab hästi ja muusika on mõnus meloodiline, aga kui mul on valida, siis muudan taustamuusikat.

10.Ollie “Venom” – mulle meeldib, et kaks sellist raskemat lugu on ka finaalis. Väga hea lugu väga hea esitusega. Usun, et kindlasti jõuab esiviisikusse.

11.Mia “Üks samm korraga” – Mia laulab hästi, aga s´minu jaoks igav lugu.

12.Sissi “Lighthouse” – ilmselgelt oskab Sissi laulda ja väga hästi. Üksinda täidab ka lava ära. Hea lugu kuulata, aga minu playlistis veel pole.

Mulle tundub, et kohati läks kaameramehel/meestel midagi ikka väga sassi. Suvalised kaadrid jalanõudest või laulja vaatab kuhugi mujale üldse ning seal samas fokuseeritakse ühele tegelasele kui võiks efekti jaoks suuremat pilti filmida. Imelik.

Igatahes, kui nüüd ennustada, siis ilmselt suurfavoriit Alika võidab. Miks ka mitte, sest lugu on hea. Mina hoian siiski pöialt Bedwettersile, kuigi

Igatahes, kui nüüd ennustada, siis ilmselt suurfavoriit Alika võidab. Miks ka mitte, sest lugu on hea. Mina hoian siiski pöialt Bedwettersile, kuigi nad on pingereas vist teisesse poole üldsegi asetatud. Ma kardan, mis neile saatuslikuks saab, ongi see õhu otsa saamine ja naerupahvakas, sest välisžüriile saadetakse ju poolfinaalide live esinemisklipid. Aga nagu mulle kuskilt kõrva jäi, siis ega nad tulnudki Eesti Laulu võitma, vaid pigem suure hurraaga teatama, et nad on aktiivsemalt bändi uuesti tegemas. Eks paistab. Viimaseks pakun jääb kas Mia või Meelik. Superfinaali saavad Alika, Ollie ja Andreas. Bedwettersi superfinaali koha võtab ära nigel puntkisaak žüriilt.

Aga kui ma peaksin tegema enda TOP’i siis oleks see selline.

12 Anett & Fredi

11 Mia

10 Meelik

9 Elysa

8 Sissi

7 Inger

6 Andreas

5 Alika

4 Janek

3 Ollie

2 M Els

1 Bedwettes

Kas me olemegi lumehelbekesed?

Ma tegelikult alustasin samateemalise postituse kirjutamisega paar nädalat tagasi. Tegu on teemaga, mis mul meeles päris palju ja päris pikalt mõlkunud. Tookord lihtsalt lasin sõnadel voolata nii nagu nad välja tulid teades, et pean hakkama neid enne avaldamist niikuinii korrigeerima. Need mõtted laagerdusid nädalakese enne kui nad uuesti üle lugesin … ning sain aru, et ma ajan ikka päris korralikult segast kelbast. Ses mõttes, et minu point ei tulnud hästi välja, mistõttu jätsin postituse sinna paika. Täna hommikul sai kuidagi selgeks, et mida ma öelda tahtsin ja mis vaatevinklist, seega proovin uuesti. Aga ma ei garanteeri, et mu mõtted said seekord selgelt väljakirjutatud.

Ehk tänasel päeval palju boleemikat tekitanud depressioon, ATH ja miks mitte ka lapsepõlvetraumad. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole arsti poolset diagnoosi ühelegi neist, kuid saan aru, et probleem eksisteerib ja on inimesi, kes ühe, teise ja/või kolmandaga maaldevad igapäevaselt. Mul on suur respekt nende inimeste osas, et nad on osanud identifitseerida probleemi ja julgenud sellega abi otsida, eriti meesterahvad. Tahame või mitte, siis mingil määral valitseb ikka veel ju suhtumine, et “mehed ei nuta”vms. Mis mulle aga üldse nende probleemide valguses ei meeldi, on teesklejad, probleemi olemasolu enda huvides ärakasutamine. Eks muidugi jääb küsimus, et kes siis ikkagi on õiglaselt diagnoosi saanud ent usun, et nii mõnigi simulant on ühel või teisel viisil silma jäänud meile.

Siin ma tegelikult teeksin kummarduse Eveliisile, kes on julgenud kirjutada nii depressioonist kui ka ATHst, sest tema selleteemalisi postitusi lugedes olen alati ainult kaasa noogutanud. Jah, tegu ei ole ekspert arvamusega ent kohati räägib ta nii isiklikust kogemusest kui ka sellest samast kõrvalseisja vaatevinklist. Just üks tema viimaseid kirjutisi ATHst oligi see, mis pani ka mind lõpuks maha istuma oma mõtteid koguma ja need kirja panema. ATH on viimasel ajal isegi rohkem olnud teema, mis mind turri ajab. Vaadake, ma olen eluaeg väga aktiivne rüblik olnud, siiamaani olen. Ma olen ehtne näide lapsest, kes ei püsinud pudeliski paigal. Ma olin laps, kes sattus nii mõnigi kord jamadesse, sest mul oli igav ja ma otsisin endale tegevust. Ma sattusin teinekord koolis pahandustesse, sest ma ei kuulanud õpetajaid. Ma olin tavaline, keskmisest aktiivsem laps, kes tõmbles kui tuulispask ringi ent vajadusel istus rahulikult (näiteks õppimiseks). Miku oli samasugune rüblik nagu mina ent tema on vist ajaga maha rahunenud, mina mitte. Ma võin teinekord Miku täiesti marru ajada oma aktiivsusega 😀 Ühelt poolt onsee tore, et asjad saavad tehtud, kuid teisalt on hästi raske sundida end lihtsalt istuma ja puhkama, kui nt põrand vajab tolmariga ülekäimist või nõud pesemist. Ma ei oska aega maha võtta, kuigi ma peaks ja neid hetki ikkagi tekib kui toimetamise asemel võiks kümme minutit puhata.

Ja mis te arvate, millised lapsed meil sündisid, kui vanemad olid kaks rüblikut? Muidugi eriti aktiivsed lapsed. Okei, Piiga on veel liisa pisike, et kindlaid järeldusi teha ent juba näen rüblikujooni ka temas. Noorhärra ei ole see laps, kes istuks terve päeva ilusti diivanil ja loeks raamatuid. Ta tahab erinevaid asju teha ning nende tegemisel suudab ta ilusti keskenduda. Noorhärra ei ole laps, kes õue jalutama minnes kõnniks sinuga samas tempos ning ainult vaatleks. Ta tahab puu otsa ronida, lompides ringi tormata, rannas merekarpe ja puuoksi korjata. Nagu üks tavaline poiss ja just täpselt samamoodi kui mina ja Miku omal ajal. Samas on tal piisavalt iseloomu enda soovide ja mitte meeldivuste väljendamiseks, mis on ju ainult tore, et tal on julgust enda eest seista. Muidugi on tal kuue aastasena veel palju õppida, just käitumise kontrollimise poole pealt, kuid ta ongi alles laps mitte täiskasvanu. Seda enam on paar inimest suutnud mind väga turri ajada lausega, et nad näevad temas ATH jooni. Jumala eest, muidugi on tal neid jooni, minul ju oli ka, siiamaani on, sest kas mitte ATH ei täheda AKTIIVSUS ja Tähelepanu Häire? Aga vahe ongi selles, et need on vaid mõned jooned, mitte täispikk ja 100% diagnoosile vastav nimekiri. Mul on üks kaugelt sugulane (Noorhärraga samas vanuses), kel on ATH diagnoos ning kelle käitumist oleme vaadelnud ning minu laps ei ole selline. Olen nõus, et Noorhärral on teinekord keskendumisega raskusi kui temaatika teda ei huvita (nagu ka minul), aga seal samas võib ta midagi muud keskendunult tunde teha. Kas mitte meie ei olnud ka lastena sellised, et oli meeldivamaid ja vähem meeldivaid tegevusi? Mulle lihtsalt tundub, et kui laps ei ole raamidesse surutud ja käitu 110% nii nagu 21. sajandi “normaalsed” lapsed käituvad, on tal kohe midagi viga. Viime aga arsti juurde diagnoosi saamiseks ja tablettide väljakirjutamiseks selmet, et lapsevanemana natukene rohkem vaeva näha lapse suunamisel ja õpetamisel. Pühenduda oma lapsele ja ollagi lapsevanem, mitte istuda nutimaailmas. Jällegi, ma ei räägi siin nendest, kes on õigustatult diagnoosi saanud. Ma räägin laiskadest lapsevanematest, kes ei viitsi oma lapsega tegeleda või süüdimatult ebaviisakalt käituvatest täiskasvanutest. Muidugi on ka minul hetki, kus ma kahtlen enda vanemlikes oskustes ja mõtlen, kas teen midagi valesti või on mu lapsel hoopis midagi viga. Sellistel hetkedel lohutan ennast teadmisega, et kui Noorhärral tegelikult oleks midagi viga, oleks seda meile juba ammu mainitud. Ta on professionaalsete hoidjate/kasvatajate/õpetajate hoole all olnud alates esimesest eluaastast ning ilmselgelt oleks ju nemad meile öelnud, kui miskit reaalselt muret teeb. Nad on ju selliste asjade märkamiseks väljakoolitatud.

Kogu selle tohuvabohu juures on üks hästi kurb fakt – nii minu kui Miku enesekindlus lapsevanematena lööb teinekord korralikult kõikuma. Me võime ju endile kinnitada, et kuniks õpetajad meiega rääkima ei tule, on kõik hästi. Aga see ei muuda fakti, et inimesed kõrvalt mõttes diagnoose panevad. Sest natukene aktiivsem laps (kelle ohjeldamisega oleme teinekord ise puusse pannud ja nüüd teeme vigade parandusi) ei saa ju lihtsalt olla aktiivsem laps, tal peab olema midagi viga. Näiteks üks asi, mida täheldanud oleme, on see, et Noorhärra ei saanud kaua aega nutitelefonides aega veeta. Jah, oli hetki kui see oli vajalik, aga kindlasti mitte regulaarselt. Mis omakorda tähendas, et temal on ajaveetmiseks muid variante vaja, ta vingus rohkem kui tal oli igav ja kui tal oli igav, tundus et mitte ükski tegevus ei olnud huvitav. Aga nii mõnigi kõrvalseistes peavangutaja kasvatas oma lapsed üles nutiseadmetega, sest nii oli kergem ning loogish, et need lapsed olid momentaalselt rahulikud, kuid ekraani nägid. Meie valisime teadlikult “raskema tee”, seega eks nüüd natuke ka maksame selle eest. Praeguseks muidugi võib Noorhärra aega veeta Nintendoga mängides või telekast multasid vaadata, kuid mitte tunde. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et ma tean, et oleme lapsevanematena nii mõnigi kord ämbrit kolistanud ja lapse ohjeldamine ei ole kõige paremini välja tulnud. Aga see on see koht, kus meie õpime oma vigadest ja teeme parendusi, mitte ei peaks kuulama kõrvalseisjate “eksperthinnangut” teemal, et lapsel on ATH. Nagu Eveliis oma postituses kirjutas, siis igat halvasti käitumist ei saa vabandada ATH’ga ning olen sellega 110% nõus. Kui minu laps ei oska käituda, siis ei ole tegu ATH’ga, vaid minu kui lapsevanema tegemata tööga!

Depression. Kui ma ennast väga robustselt väljendaksin, siis väidan, et 21. sajandi inimese elu on läinud nii mugavaks, et kuna baasvajadused (mõtlen siinkohal söök, riided, kodu) on pigem täidetud (ma ei räägi siin kodututest või vaestest inimestest, need on äärmused. Neile on siiski abi olemas, kui nad soovivad seda vastu võtta) ning olmemurede üle ei pea niipalju pead murdma, jääb ajule rohkem aega mõelda. Mõelda ja genereerida. Ma ju tean, milline see aju olla võib. Sul on hea päev, sa oled rõõmus ja kõik on hästi. Ja siis on sul sekka ka halbu päevi, kus aju hakkab genereerima ja enne kui sa arugi saad, on su elu 24 tunni jooksul muutun väga mõnusast kulgemisest elutsemiseks mustas augus. Ja sealt edasi ei olegi ju palju kui panna endale diagnoos depressioon. Seda diagnoosi ei pane sa alati ise, vaid teinekord ka Dr. Google abiga, mis võib sulle ükskõik mis tundemärkide ilmnedes anda väga karmi diagnoosi. Ma tean inimesi, kes halva tuju hetkel liiga kergekäeliselt väidavad, et neil on depressioon, kui aga neile soovitada professionaalset abi otsida, siis öeldakse, et saadakse ise hakkama. No ei saada ju kui sellist lauset iga natukese aja tagant õhku visata või pole siiski tegu depressiooniga! Jällegi, ma tean, et on inimesi, kel on probleeme aastaid, kellel on nende tekkeks reaalsed põhjused olemas ja kes tõesti elavadki päev-tund-minut korraga ning minu tekst ei olegi neile suunatud. Pigem mõtlen neid inimesi, kel on raskem hetk-päev-periood, miks mitte stressirohke aeg käsil, kuid selmet et oma mõtteid suunata positiivsuse poole ja leidagi see killuke head igas päevas, otsustatakse nö alla anda ja endale diagnoos panna. Mulle tundub tegelikult üldse, et praegusel ajal on inimesed (vaimselt) nõrgad, sealhulgas ka ma ise ja seetõttu tundubki lihtsam minna arsti juurde tabletti saama kui näha endaga vaeva ja muuta ennast/ oma mõtlemist. Jällegi, ma tean millest ma räägin ses osas, et arstikabinetiuksi ma küll kulutanud ei ole, aga mainisin põgusalt paar postitust tagasi, et pean sel aastal vaimselt tugevamaks saama. Sügisel oli liiga palju hetki, kui keegi ütles miskit, mis mind haavas, millest mina võtsin isiklikul tasandil kinni ja hakkasin ketrama ja ketrma. See ketramine jätkus päevi, vahepeal rahunesin maha ent siis võttis ketramine uuesti tuurid üles ning lõpuks piisas vaid sellest, kui keegi ütles midagi, isegi mitte midagi halba, vaid piisas et konkreetne inimene tegi suu lahti ja minul lendasid negatiivsed elumerelained pea kohal kokku. See sama vana p**k oli ketranud end minu peas ringi, võimendunud ning võttis jällekord meeled enda võimusesse. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et depressioon on haigus, mis kindlasti olemas on ning kui see on raskekujuline, tulebki otsida professionaalset abi. Kuid kindlasti ei ole iga paha tuju, stressirohkem hetk depressioon, selle nimi on ELU. TÄISKASVANUELU. Ja see eluke veeretab sinu teele täpselt nii raskeid väljakutseid just sellisel kujul, nagu sina suudad neid vastu võtta. Depressioon ei ole vabandus enda laiskusele.

Kurbusega vaatan pealt seda, et kui depressioon oli A&O 3-4 aastat tagasi ning ATHga põhjendati paljusid olukord viimastel aastatel, siis nüüd ilmub välja inimesi, kelle raskes elus on süüdi lapsepõlvetraumad. Jällegi, muidugi on inimesi, kes kahjuks kasvasid üles vägivaldses peres, keda kasutati (seksuaalselt) ära, kelle vanemad jõid ning neil puudus lastele vajalik turvavõrk täiskasvanute näol. Muidugi tekitas see lastes ebakindlust ning tekkisid probleemid, millega suureks kasvades maadelda. Aga siin tuleb aru saada, et see kõik oli minevikus. Minevikus elamine ja selle süüdistamine ei aita sind kuidagi moodi. Jah, mineviku oli suur mõju sinu kujunemisel ent täiskasvanuna on sinu enda kätes oma elu (paremuse poole) muutmine. Vaatasin mõned päevad tagasi Pealtnägija lugu 24 jaanuaril eetris olnud saatest, kus kaks naist julgesid oma näoga rääkida seksuaalsest ära kasutamisest lapsepõlves. Nende lugusid oli nii kurb ja õõvastav kuulata, ma saan täielikult aru, et neil on tõesti lapsepõlvetrauma, millega toime tulla. See deemon saatis neid mitmekümneid aastaid, kuniks nad otsustasid enda elu ja selle muutmise enda kätesse võtta. Neil oles tõesti õigus rääkida lapsepõlvetraumast ja selle pikaajalisest negatiivsest mõjust.

Ma olen kunagi kirjutanud koolikiusamisest ning millise jälje see minu ellu jättis. Ma võiksin vabalt soiuda, et see on minu lapsepõlvetrauma, mis takistab mul elada õnnelikult, püüelda eesmärkide poole, nautida hetke. Aga ma sain aru, et niimoodi ei päde süüdistada minevikku ja joonida lapsemoodi, et elu on ebaaus ja mina ei mängi. Või ma ei saa aru nendest inimestest, kes sarnaselt minuga kasvasid üles 90ndatel ja justkui süüdistavad vanemaid nende kasvatusstiilis. Küll oldi liiga karmid, küll karistati (füüsiliselt) liiga palju, küll ei veedetud piisavalt aega koos, küll ei võimaldatud piisavalt. You name it! Mul on ausalt kahju nendest vanematest, sest teades tausta ja kui keeruline oli 90ndatel (majanduslikult) hakkama saada, seda eriti taasiseseisvunud Eestis, siis no ma küll ei tahaks enda peret sellistesse tingimustesse seada. Kuidagi unustatakse ära, et 30 aastat tagasi eeldati, et laps kuulab ja kuuletub, kui temalt midagi palutakse ja kui ei kuuletu, on sellel tagajärjed. Kellelgi ei olnud aega 20 minutit argumenteerida ja diskuteerida selle üle kas kolmene peaks ise riidesse panema või viiene toa mänguasjadest korda tegema või kümnene kindlaks kellaajaks kodus olemas. Nii olid reeglid ja kõik. Ilmselgelt oli peresid, kus kaseurvaplaaster oli igapäevane kasvatusviis, kuid need olukorrad lähevadki sinna “kasvasin üles vägivaldses peres” kategooriasse. Ma olen ka saanud seda plaastrit tunda, asja eest kusjuures ning olles nüüd ema, saan täielikult aru, kuidas lastel on oskus vanemate kannatust 24/7 proovile panna. Muidugi ma ei poolda füüsilist karistamist ning annan endast parima olla see argumenteeriv ja rahulik lapsevanem, aga pole parata, et ka minul on hetki, kus sütik on megalühike ja heameelega kasutaks mõnda 30 aasta tagust korrale kutsumise meetodit, aga ma ei tee seda. Sest minu asi on ennast kontrollida ning nagu ütlesin, minu taustasüsteem, milles oma lapsed üles kasvatan, on hoopis teine. Muideks, ma ei usu elu sees lapsevanemaid, kes väidavad et nemad kunagi ei tõsta häält või taha teinekord lapsi sakutada. Ma usun, et igal vanemal on neid hetki olnud, lihtsalt mõned ongi enda kontrollimises paremad kui teised. Samas olen kindel ka selles, et olenemata kui head vanemad me Mikuga oleme ja kui palju me laste heaks teeme või pingutame, midagi keerame ikka pekki 😀

Ühesõnaga, ma ei tee maha inimesi ja/või naera nende üle, kel on vaimsetervisega probleemid. Paratamatult tundub, et nüüdisajal maadeldaksegi pigem nende haigustega, mis silmale nähtamatud ja käega katsuda ei saa, sest füüsilistele vaevustele on ju ikkagi arstiabi olemas. Mul tekib teinekord küsimus, et mis siis on 21. sajandil järsku muutunud nii palju, et vaimsetervise probleemide käes kannatavaid inimesi lihtsalt lendab uksest ja aknast sisse. Kas tõesti olid need inimesed vaiba alla peidetud või on äkki tegu moodsa aja haigustega, sest a la 100 aastat tagasi ju ei olnud depressioon ja ATH nii suured probleemid. Äkki on siiski tegu kahe faktori koostöös tekkinud gemüüsega – ühelt poolt on meil info(tarbimise) ajastu, sotsiaalmeedia kasutamine on nii tavapärane, kõik on ainult ühe kliki kaugusel ning seda kõike on inimesele liiga palju. Lisa siia juurde teine tegur on (vaimselt) nõrk inimene ja sa saadki tonnide viisi haigeid. Lihtsalt üks võimalik seletus. Ja paratamatult võtavad isediagnoositajad tegelikelt abivajajatelt tähelepanu ära, mis on kurb, kuna täiskasvanutel on niigi raske tunnistada abivajadust. Lisa siia juurde isediagnoosijate avalik naeruvääristamine, mis tegelikule abivajajale jätab mulje, et naeruvääristatakse haigust, siis pole ime, et abi ei juleta küsida. Äkki on asi üldse selles, et 21. sajandi inimene ei julge või taha võtta vastutust enda elu, enda tegude ja valikute eest, vaid lihtsam on süüdistada teisi/välisfaktoreid? Olgu selleks ATH, depression, lapsepõlvetraumad, paha ilm, kuri ülemus, valitsuse poolt genereeritud hinnatõus. Saate ju aru küll. Kui sul on tõsine (tervise) mure, siis tuleb abi otsida. Kui sa abi ei otsi, siis ei peaks sa oma laiskust erinevate diagnoosidega välja vabandama. Ja veelkord, müts maha nende inimeste eest, kes abi on otsinud 🙂

Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀