Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Eesti Laul 2021 II poolfinaal

Jätkates sarnasel lainel, vaatasin uuesti üle ka teises poolfinaalis võistlevad lood. Muideks, kui ma vaatasin videosid ja otsisin infot eelmise postituse tegemiseks, siis sattusin lõpuks vaatama erinevaid Eurolaulu ja Eesti Laulu edetabeleid läbi aegade ning loomulikult ei suutnud ma vastu panna otsida erinevaid originaalvideosid. Nii näiteks oli päris lahe vaadata, milline oli “Kaelakee hääle” kõige esimene esitus Eesti poolfinaalis (ja see, kuidas Maarja liikus või Ivol ei olnud sõnad peas :D), Norras ju kõlas laul juba teistmoodi (jätame siinkohal välja fakti, et Maarja oli VÄGA närvis 🙂 ). See selleks, kuulab ja ennustab siis ka teise poolfinaali osalejad ning edasipääsejad.

1. Sissi: “Time” – ma mletan, et lugu oli nagu tätsa okei, aga konkreetne viis meeles ei olnud. Seda ei saa muidugi ignoreerida, et tüdrukul ON hea lauluhääl. Iseenesest mõnus lugu.
2. Gram-Of-Fun: “Lost In A Dance” – see lugu ei jäänud mulle meelde, kuigi mäletasin, et tal oli 80ndate mõjutused. Ja siis mingi hetk hakkas refrään mind kummitama, ma isegi ei tea, kus ma siis seda kuulsin, et see kummitama oskaks hakata 😀 Endiselt see lugu meeldib, isegi rohkem kui esimesel kuulmisel. Muidugi kuulasin lõpuni.
3. Kadri Voorand: “Energy” – no ei meeldi see lugu mulle, tee või tina. Ma ei pannud seda isegi mängima, vaid lihtsalt otsisin video lingi kopeerimiseks välja. Kuid olen suhteliselt kindel, et finaali see saab, sest žüriile see ilmselt meeldib.
4. Helen: “Nii kõrgele” – järgmine lugu, mille refrään mul lambist kummitama hakkas. Samas lugu mulle jällegi ei meeldi ja ei hakanud ka kuulama.
5. Redel: “Tartu” – ma tean, et mu eelmine reageering oli et “oimaigaad ei ei”. Tegelikult on lugu päris naljakas ja kes teab mis vimkasid hääletus sisse toob. Ma sihilikult seda lugu välja ei otsi, et kuulata, aga praegu oli küll lahe taustaks mängima panna. Muideks kas mitte see tüüp kollase dressikaga ole Winny Puhhi laulja?
6. Rahel: “Sunday Night” – täielik auk on enne lugu, et millega tegu oli. Esimesed taktid ka ei aita meenutada. Ahjaa, refrääni osa on tuttav, aga minu jaoks ei ütle midagi. Ei kuulanud lõpuni.
7. Uku Haasma: “Kaos” – no minu jaoks nii … depresiivne … lugu, ma ei oskagi seletada, aga selline imelik tunne tuleb loo alguses sisse. Otseselt ei meeldi, samas kinni nagu ka ei taha panna videot.
8. Heleza: “6” – esimene mõte on, et ka see oli see eesti ja prantsuse keelne lugu. See oli selline meeldib ja siis üldse ei meeldi juppidega lugu. Prantsuse keelne osa väga meeldis, aga minu jaoks eesti keel sinna vahele ei sobinud. Ei kuulanud lõpuni.
9. Uku Suviste: “The Lucky One” – no ilmselgelt ei ole kahtlust, kas see lugu edasi saab. Kuigi olgem ausad, minu jaoks on Koidust saanud päris korralik konkurent sellele loole. Muidugi kuulasin loo ära, ei tea juba mitmekümnendat korda 😀
10. Alabama Watchdog: “Alabama Watchdog” – mõtlesin, et ei hakka seda lugu kuulama, kuna ei ole minu tassiek teed. Aga selle aja peale, kui video lingi siia panin, jõudis lugu juba nii palju mängida, et kuulasin ikkagi lõpuni. Hea lugu.
11. Jüri Pootsmann: “Magus melanhoolia” – mul on selle looga kahetised emotsioonid. Muidu meeldib, aga refrääni kõrged nootid on kõrva surm 😀 Ja ma tean, et inimestele just refrääni osa sümpatiseerib 😀 😀 😀 No ma ei saa seda kuulata.
12. Suured Tüdrukud: “Heaven’s Not That Far Tonight” – selline lihtne ja kaasahaarav diskokas, ma lihtsalt ei usu, et see päris lõpulavale jõuab, aga Eesti finaali kindlasti. Vokaalselt on Kaire ja Dagmar tugevad ning neil on ju tohutult lavakogemust, seega närv ei tohiks ka alt vedada. Muidugi kuulasin lõpuni.

Ma arvan et edasi saavad Gram-of-Fun, Uku Suviste, Suured Tüdrukud, Jüri Pootsmann, Kadri Voorand, Uku Haasma ja Alabama Watchdog.

Päris lahe oleks nüüd näha, kuidas artistid live’ esinemisega hakkama saavad, sest eks see otsustab ju palju.

Eesti Laul 2021 I poolfinaal

Vaatan mina pühapäeval rahulikult järelvaatamisest “Hommik Anuga”, kui jutu sees jõuab minuni lause, et järgmine nädal toimuvad Eesti Laulu poolfinaalid. Päriselt?!?! Ei ole võimalik. Vaatasin kalendrit ja nii ongi. Olgem ausad, eks ole ju pea kaks kuud ka mööda läinud sellest postitusest, kus oma esmamuljeid lugudest jagasin. Olgu siinkohal ära öeldud, et ma ei ole väga neid lugusid uuesti kuulanud. Kui siis ainult Kairet ja Dagmarit paar korda ja Ukut, natuke rohkem kui paar korda 😀 Mingil põhjusel hakaks mulle Kristel Aasladi lugu kummitama ja meeldima (ikkagi 80ndate mõju on sees) ja aegajalt ka Helen Randmetsa, kuigi no ma oleks väga üllatunud, kui see lugu edasi finaali saab. Pean siiski tunnistama, et seda tegin küll, et vaatasin erinevaid välismaallaste tehtud reageerimisvideosid Uku loole pluss mõned suuremad fännid olid ka oma pingerea 24st loost teinud. Fakt on aga see, et kui ma praegu esinemisjärjekorrale peale vaatan, siis enamus lugude meloodia mulle meelde ei tule. Seega, kuulan lood uuesti läbi ja ennustan, kes võiks finaali saada. Ja ma ei luba, et ma viitsin kõiki uuesti algusest lõpuni läbi kuulata.

1. Tanja: “Best Night Ever” – nojah, algus on endiselt hea, samuti refrään. Kui nad selle “paramparaa” osa ära võtaks, oleks jumala hea lugu. Igatahes meeldib see mulle rohkem kui esmasel kuulmisel, isegi puusa võtab nõksuma 🙂 Ja loo kuulasin lõpuni.
2. Hans Nayna: “One By One” – algus meenutab Egert Milderit üleüldiselt, aga no kurja see refrääni osa kisub alguses tõotatud tempo maha ja see mulle ei meeldi. Laulu edenedes ma tempomuudatust enam nii ei märka, lugu muutub isegi paremaks ja kuulan selle lõpuni.
3. Wiiralt: “Tuuled” – see on see kantrilugu eks. Taustaks võiks see isegi mängida, sihilikult ma seda kuulamiseks ei otsiks üles ja lõpuni ka ei kuula.
4. Kea: “Hypnotized” – tundub house’lik lugu ja siis tuleb refrään. Mulle meeldib refrään ikka tunduvalt palju rohkem. Jällegi lugu, mis võib ju tastaks kõlada ja kuulan lõpuni, sest otsin infot netist.
5. Andrei Zevakin & Pluuto: “Wingman” – nii see on nüüd see lugu, mille refrään hakkas kummitama ja praeguseks on tegu minu jaoks laheda ning naljaka looga. Kui noored agaralt hääletavad ja žüriilt ka punkte saadakse, siis võib täitsa finaali saada. Muidugi kuulasin loo lõpuni 😀
6. Karl Killing: “Kiss Me” – see lugu jäi mulle meelde kui üks nutulugu, esimeste taktide ajal tuleb meelde mingil põhjusel Inger, kuigi tema lood olid väga lahedad. Jällegi lugu, mis võib taustaks täitsa mängida.
7. Nika Marula: “Calm Down” – algus on igav, kuid refräänis alates kerib end üles ja täitsa lahe lugu. Kuulasin lõpuni
8. Egert Milder: “Free Again” – Egerti lugu mulle alguses ei meeldinud, aga nüüd on üha rohkem hakanud meeldima. Seda enam, et minu arust on tegu parema looga kui eelmisel aastal. Jällegi kuulasin lõpuni.
9. Tuuli Rand: “Üks öö” – üldse ei mäleta seda lugu. Samas kui mängima hakkas, tuli meelde ja täitsa meeldis. Käis taustaks lõpuni.
10. Koit Toome: “We Could Have Been Beautiful” – seda lugu ei pea ma üle kuulama, see meeldib mulle ja olen kindel, et saab ka finaali. Aga ma ikkagi kuulasin 🙂 Ja üha rohkem hakkan mõtlema, et see võiks kogu võistluse kinni panna.
11. Kristin Kalnapenk: “Find A Way” – ei meeldi mulle selles stiilis lood, ei kuulanud lõpuni.
12. Ivo Linna, Robert Linna, Supernova: “Ma olen siin” – tegelikult ei meeldinud mulle see lugu ka ja ei hakanud uuesti kuulama.

Selles suhtes on raske otsustada/valida, kes võiks edasi saada, sest pahatihti panen kirja lood, mis mulle meeldivad, mitte millised võiks üldsusele meeldida. Ja kuna ma olen Eestis ära olnud juba 8* aastat, siis ma ei tea väga ka seda, kes kui populaarne millises vanusegrupis on ja keda mängitakse raadiotes rohkem. Pealegi, kui Eestit on kunagi lõpp võistlusel esindanud Kreisiraadio, siis võiduvõimalus on ju kõigil 😀 :D: D Seega pakun, et edasi saavad Nika, Egert Milder, Koit Toome, Ivo Linna, Kristin Kalnapenk ja Tanja. Nüüd pean ainult süsteemi välja mõtlema, et kuidas ma saaksin kogu esimest poolfinaali nii järele vaadata, et ei tea, kes edasi said …

*dsiisas juba 8 aastat :S Aga nii ta ju oli, et pidasime veel ema sünna veebruaris ära ja paar päeva hiljem läksin Austraaliasse ning isegi kui 2014 jõuluks olin kodus tagasi, siis veebruar 2015 kolisin UK’sse. Nii hästi mäletan, kuidas Sõbrapäeva olin juba UK’s, aga helistasin emale ja juhatasin ühte kummutisahtlisse peidetud Sõbrapäeva šokolaadikarpi leidma, mille olin sinna perele ära peitnud.

Talverõõmud UK’s

Mulle suureks üllatuseks oli eelmine nädal päääris talvine, UK mõistes onju. Temperatuur oli pidevalt 0 ringis ja rohkem isegi miinus poolel, sadas rahet (jep, mitte lund) ja oli mõnus krõbedane ilm. Noorhärra muidugi nautis täiega ja veetis nädala sees lasteaias nii palju aega kui võimalik, õues. Nädalavahetuselgi ikkagi vedasime endid välja, et värsket õhku saada. Miks ma seda kõike aga kirjutan, on see, et autojuhina paneksin sõna talverõõmud pigem jutumärkidesse. Isegi mitte sellepärast, et enamik juhte venisid teedel nagu teod (isegi kui teed olid kuivad, aga temperatuud lihtsalt madal), vaid ikka enda lollus ja hajameelsus oli see, mis ebamugavust tekitas 😀

Kuna meie pereauto on nüüd jälle töökorras, siis vahetasime Mikuga autod (taaskord) ära ja minule jäi tema väärikat vanaduspõlve veetev tagaveoline Vanahärra. Kui me kunagi esimest korda autod vahetasime, siis kirusin korralikult, sest see auto lihtsalt sõidab teisiti. Teisel vahetuskorral juba harjusin ära ja isegi nautisin sõitmist sellega. Seetõttu ei olnudki minu jaoks probleem sellega uuesti kohalikke sõite tegema hakata. Pean lihtsalt meeles pidama, et kässar väga ei tööta ning kallakul parkimisel tuleb ka käik sisse jätta ning kiirendus ei ole sellel autol just kõige parem. Aga muidu on tiben-tobens. Esmaspäeval oligi kõik väga okei ning ka ilm selline kergelt talve meenutav, öösel sadas aga juba ramit (rahe+lumi=rami ehk selline rahe vaheldub lume vaheldub rahega), mistõttu teisipäeva hommikul saime natuke kauem aega veeta autot puhastades ja soojendades. Muideks, Noorhärra uus lemmik tegevus on oma kalluriga aidata autot puhastada. Suured teed olid puhtad ja ei osanud ma üldse üleliia muretseda sellepärast, et miski võiks seda idüllilist talveilma rikkuda. Pigem nautisin seda, et tagasiteel lasteaiast hakkas imepäraselt laia lund sadama, mis päikese paistel eriti ilus välja nägi. Kuniks keerasin suurelt teel meie tänavale. Nimelt on kogu meie tänav üks üles-alla tee ning selle algus, kus ka meie elame, just pigem üles. Mulle sattus veel õnnetul kombel üks ebakindel juht ette komberdama, mis tähendas, et pidin oma auto hoo miniaalseks laskma. Aga too sama lumesadu oli jõudnud meie tänava tee teha libedaks. Iseenesest mitte midagi hullu, KUI sul on korralikud rehvid all. Vanahärral on aga need pigem pastlad mis vajaksid vahetust. Vajadus, mida siiani olime ignoreerinud, sest muidu sõitmisel probleeme ei ole ning me ei ole ka kindlal kauaks seda autot veel meie peres vaja läheb. Ühesõnaga, vedas see Vanahärra ennast umbes poolele teele mäkke üles ja mitte grammigi rohkem, pastlad lihtsalt lasid liugu. Okeika, lasin siis autol “mäest” alla tagasi veereda, et natuke hoogu võtta. Ilmselt ei võtnud piisavalt hoogu, sest sellel korral ei jõudnud Vanahärra enam poolele mäelegi. Kolmas kord lasin eriti pikalt tagasi vajuda, aga selleks hetkeks oli vsit kogu tee libe, sest no Vanahärra lihtsalt ei suutnud end ülesmäge vedada. Lõin käega ja võtsin suuna tänava alguses olevasse parklasse, mul lihtsalt ei olnud aega hakata jebima, sest töö ootas. Õhtuks oli tibens-tobens lumi tee pealt sulanud ning sain ilusti majast edasi “mäetippu” end ära parkida.

Saabus kolmapäeva hommik ning öö ei olnud meid enam nii paljuse lumega õnnistanud. Meie tänaval küll oli lund, kuid allamäge minekul see mingisuguseks takistuseks ei saanud. Suured teed olid samuti kuivad ning päike jälle väljas. Olin enam kui kindel, et saan seekord kohe maja lähedale parkida, sest vabu parkimiskohti oli jalaga segada. Ses suhtes oli mul õigus, et Vanahärral ei olnud tõesti probleemi mäest ülesse maja ette sõitmisega, küll aga pidin hoogu maha võtma nägemaks, kas kohe maja ees on parkimiskohta. Ei olnud ja pidin siis suuna jälle “mäe tippu” võtma. Mingil põhjusel aga oli seal üks auto lihtsalt ees seismas ning mul ei jäänud muud üle kui proovida oodata. Aga vot Vanahärrale see ootamine ei sobinud, sest noh natuke libe vs pastlad ja ma jälle ei saanud mäest üles 😀 Seekord ma isegi ei hakanud üritama, vaid juba eos tagurdasin alla tagasi ning parkisin tänava alguses olevasse parklasse. Jällegi, õhtuks oli tee puhas ning sain rahulikult “mäe otsa” parkida.

Neljapäev oli ses suhtes mõnus, et päike siras juba hommikul ning oli näha kuidas see väikene lumigi sulama on hakanud. Seda enam olin rahulolev, kui lasteaia ringil tagasi jõudes avastasin, et mõned naabrid, kes olid juba päevi parkinud ja mitte kuhugi liikunud, olid nüüd oma masinaid liigutanud ning oli mitu parkismiskohta kõrvuti vabad ning nendel kohtadel ei olnud mingit lund. Jipikajeee, ma sain pm parkida maja ette. Kui ma muidu harrastan külgboksi ikkagi õiget viisi, et tagurdad ennast paika, siis sel hommikul otsustasin olla laiska ja nina ees end parkida, ikkagi kaks järjestikkust kohta olid vabad ja ei oleks olnud ju manööverdamisel ja mahtumisel mingeid probleeme. Olin juba peaaegu paigas, kui vaatasin, et olen liiga keskel ja ilmselt teine auto enam minu taha ei mahuks, seega nõksutasin oma autot edasi, et siis proovida ka veidike paremini teeäärde parkida, kui algas jama – Vanahärra oli sattunud libedale kohale ja no mitte ei liikunud tagasi. Pekki küll, auto oli tegelikult paigas ja mu oma ousidiinne (OCD) vajadus veelgi paremini parkida vedas alt. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud autot liikuma. Olgu, otsustasin auto sinna paika jätta, kässar peale, käik sisse ja eks siis õhtul sätin end Noorhärrale veidike varem järgi, et auto välja ukerdada. Mu plaan oli loopida tagarataste alla graniitliiva* ja loota, et see aitab Vanahärra liikuma. Mingil põhjusel aga ei andnud hing rahu ning otsustasin lõunapaiku minna asja uurima. Teades, et nii teinegi kord ei lähe minu plaanid nii kui vaja (eriti kui on ajaga veidike kiire), tahtsin olla veendunud, et mu auto on ilusti pargitud ja sõidu valmis juba enne Noorhärrale järgi minemist. Võtsin aiast mingisuguse Miku tööriista kaasa (ei olnud labidas, kuid selle sarnane, lihtsalt “labida” osa oli tunduvalt kitsam), et jääd lõhkuda, köögist ka kühvli ning läksin. Ma pidin peaaegu südari saama kui auto juurde jõudsin – nimelt ei olnud kässar ja käik oma tööd teinud ning auto oli ikkagi allapoole vajunud. Ma võin ainult oletada, et süüdi on selle auto raske tagumik. Ning kui muidu ma keeran harjumusest ikkagi rattad nö tee ääre poole juhuks kui auto vajuma hakkab, siis seekord ei olnud seda teinud ning auto vajus otse, järgmisena pargitud auto poole. ÕNNEKS ei olnud ta teisele autole otsa vajunud, nii mbes 10cm jäi puudu, aga junn oli mul ikkagi jahe.

Egas midagi, võtsin aga oma metallist labida ja hakkasin tagumiste rataste taga olevat jääd ära toksima ja eemale pühkima. Ikka korralikult toksisin, sest seda jääd oli. Ning kui ma juba toksisin, siis puhastasin ka esirataste taha jääva ala, nii igaks juhuks. Lõpetuseks vedasin mitu kühvlitäit graniitliiva ka tee peale, sest no mitte ei tahtnud riskida selleda, et ma ei liigu tagasi ülesmäge, vaid vajun edasi allamäge. Ettevalmistused tehtud, astus parajasti üks naabritest toast välja. Mõttes lootsin, et tegu on ees parkiva auto omanikuga ning oleksin tal palunud oma autot veidike edasi parkida, kuid seda õnne mul ei olnud. Küll aga oli too meesterahvas lahkesti nõus mulle moraalseks toeks olema kui proovin enda masinat liigutada, sest ta oli jumala kindel, et ma saan ilusti tagurdatud 😀 Istusin siis rooli taha, vajutasin piduripedaali kõigest jõust, võtsin käigu välja ja käivitasin auto. Õnneks see kuhugi ei liikunud, kuid kui panin tagurpidikäigu sisse ning hakkasin siduriga mängima, tunnetamaks, millal käik nö võtab, suretasin auto välja. Piinlik, ikka väga piinlik. Teisel korral õnneks tunnetasin haakumise ära ning kuigi algul hakkasid pastlad jälle ringi käima, siis sain auto ikkagi liikuma, too lahke naabrimees aitas ka natsa kapotist lükata 🙂 Kergendus oli suur, sest ega tõesti oleks tahtnud hakati kellegi auto ilutöid kinni maksma. Olin auto juba paremini ära parkinud, kui avastasin, et üks kullerauto oli just lahkunud ning meie kodule kõige lähim parkimiskoht vaba. Muidugi ma panin autole hääled sisse, et seda 20 meetrit liigutada, sest tundus veidike kindlam olla esimene auto allamäge parkivate autode reas, nii igaks juhuks. Õppetund – ei tasu itsitada oma naabrite üle, kes jooksevad tormi tekkinud vabale parkimiskohale, sest ühel hetkel võib sul endal tekkida vajadus üks nendest imelikest naabritest olla 😀

Kui välja arvata tugev tuul, siis ma loodan, et nüüdsest muutuvad ilmad natikene pastlasõbralikumaks. Samas arutasime Mikuga, et ilmselt peaks uued tagarehvid autole ikkagi panema, sest ka viimasel tehnoülevaatusel sai kirja, et rehvid on kulunud. Isegi kui müüme Vanahärra varsti maha, siis sealt kohast annab kindlasti kellelegi hinda alla krudida. Ja eks ta ju ohutum oleks korralike rehvidega sõita …

*Meie kandis on nii, et kitsamatel tänavatel ja just tõusukohtadel on teede ääres kollased kastikesed graniitliivaga, et siis autojuhid saaksid vajadusel endile seal tee peale loopida. Osades kohtades on pigem lihtsalt väikesed hunnikukesed tee ääres, aga minu arust väga tänuväärt mõte eriti arvestades, et talverehve kui selliseid siin ei nõuta.

Saime ikka kolmanda ka

Heh, ma vahepeal mõtlesin, et ei hakka üldsegi kirjutama sellest kolmandast laksust (või pigem siiski ootamatusest) sest A) olime ise liiga vihased ja pettunud ning B) ei tahtnud seda blogi väga halajärjejutuks ka lasta. Samas nüüd, põhimõtteliselt poolteist nädalat hiljem tundub see teema pigem halenaljakas ning humoorikas, seega miks mitte kirja panna, milline on mõne UK firma klienditeeninduse tase (või siis selle puudumine).

Tegelikult peame ajas tagasi minema novembri algusesse, kus tegelik saaga alguse sai. Nimelt viisime oma Väärika pereauto tehnoülevaatusele ning muuhulgas palusime ära vahetada ka puksid. Kuna olime teadlikud nende vahetuse vajalikkusest juba kuid, siis autole aega broneerides mainisin koheselt, et need tuleb ära vahetada, et töökojal oleks piisavalt aega varuosade tellimiseks. Saabus hommik, mil viisin auto kohale, kõik laabus ilusti ning läksin autole tööpäeva lõpus järgi. Arve oli selline nagu oodatud, saime isegi allahindlust, kuna pukse siiski ei vahetatud, kuna neid ei saadud õigeaegselt kätte (eemm, küsimus number üks – kes teie varustajad on, et nädalaga ei suudeta varuosasid kohale toimetada) ning seetõttu vahetati vaid mingi jupp sellest. Koheselt auto kätte saades oli sõitmisel aru saada, et auto käitub teisiti, rool keeras kergemini ja auto oli nagu sujuvam. Mainisin seda ka Mikule, kes samuti tunnetas ära vahe, kuid kuna puksiosad olid vahetatud, arvasime, et ju siis enne oli midagi totaalselt viga, et varuosa vahetusega ikkagi tehti haldamine paremaks ja me ise olime vigase rooliga harjunud.

Mõned päevad hiljem märkas Miku, et parem esirehv on kahtlased töss ning käis seda pumpamas. Kuna nädala sees oli auto minu käes ja no mul lihtsalt ununes rehve kontrollida, sain nädalavahetusel Miku käest pragada, et miks ma rehvirõhku ei jälgi, on ju rehv selgelt jälle töss. Iseenesest muidugi imelik, sest alles sai ju pumbatud, kuid okeika, käisime uuesti pumpamas. Niimoodi jaurasime umbes poolteist nädalat, kuni otsustasime auto teise töökotta viia* et nad seal rehvid üle vaataks. Selgus, et esirehvid olin nii kulunud, et vaja uued osta. Korraks isegi imestasime, et ülevaatusel ei mainitud midagi kulunud rehvide kohta, et kuidas siis nüüd niimoodi. Aga kuna olime pigem rõõmsad, et saame oma mõnusa sõiduvahendi tagasi, see väike tõik ununes. Seega uued rehvid alla ning Miku ütles, et koheselt oli tunda ka seda, et auto haldamine läks paremaks. Mitte selliseks nagu enne ülevaatust, aga tunduvalt paremaks. Jälle saime paar nädalat sõita, kui hakkasin mina tundma uuesti, et autoga ei ole kõik korras. Rool käis küll endiselt kergelt, kuid lisandus nö tee peal ujumine. Ehk kui muidu sõitis auto korralikult, siis näiteks pisikest augukestest või kanalisatsiooniluukidest ülesõitmisel oli see muutunud eriti tundlikuks ning selle asemel, et otse sõita ta justkui põrkas läbi/üle küljelt küljele. Esirehvid tundusid ikkagi tössid, kuigi rõhumõõtmine näitas, et kõik on normis.

Selleks hetkeks olime jõudnud jõuludesse ja tegelikult ununes lasta esimesel töökojal auto uuesti üle vaadata. Olgesm ausad, novembris, kui sellele järgi läksin, öeldi kohe, et kui miskit on, siis tulla tagasi. Eks see meie oma lollus see oli, et kohe ei läinud, sest no see oli muutunud ebameeldivaks kohaks meie jaoks. Jaanuaris sõitsin pereautoga jälle enamuses mina, kuni kuu lõpus satus Miku sõitma ja oli pehmelt öeldes ahastuses – auto käitus kõike muudmoodi kui korras auto käituma peaks ja nii otsustasime selle töökotta tagasi viia. Autole sai aeg broneeritud laupäevaks, kohale jõudis see töökotta kella 9ks ning kui ma kella kolme ajal helistasin, ei oldud seda veel vaatamagi hakatud (!!!). Muideks, töökoda pannakse laupäeviti kinni pool 4 ning mina ei olnud üldse mitte nii ligidal, et nipsust sellele koheselt järgi tulla. Miku oli ka laupäevases vahetuses ja alles koduteel. Huvitav, kui ma poleks helistanud, kas nad polekski seda tööd ette võtnud? Igatahes, 10 minutit hiljem sain kõne, et auto esirehvid on täielikult läbi, iga hetk lõhkemas ehk väga ohtlikus olukorras ning auto vajab uusi rehve. Ma tegelikult pikemalt ei lasknud neil rääkida, vaid palusin kontakteeruda Mikuga, kes tegelikult teadis ka rohkem, mis tehtud oli.

Kui Miku mulle omakorda veerand tundi hiljem helistas, oli ta pehmelt öeldes marus. Kui talle öeldi, et on vaja nii esisilla reguleerimist kui uusi rehve, siis vastas ta et see ei saa olla võimalik, kuna autol said esirehvid just kaks kuud tagasi vahetatud. Ja siis hakati usutlema, et aga kus te vahetasite ja kas saite ikka uued rehvid ja kui palju te ikka kahe kuuga sõitnud olete. Täielik sõnaporr. Kuna Miku oli niigi väss töönädalast, siis ega tema kannatus ka kõige pikem olnud ning ütleski neile, et rehvides ei saa viga olla, me jätame auto sinna, et see esmaspäeval korda tehtaks ja me ei kavatse mitte miskit juurde maksta. Kui nemad ei suuda viga tuvastada, siis viime auto esindusse remonti ja arve saadame neile. Meie argument oli, et auto on käitunud imelikult novembrist alates, mil nende juures tehnoülevaatusel käis ning nemad kas tegid või jätsid midagi tegemata ning nüüd on asi korda vaja saada. Hea oli, et tööle pidi Miku alles esmaspäeva pärastlõunal sõitma, mistõttu oli elu ja transport väheke lihtsam.

Muidugi ei andnud meile aga rahu see, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Mina näiteks hakkasin kahtlema, et kas me ikka lasime esirehvid ära vahetada, sest tegelikult näitas ülevaatuse protokoll, et tagumised rehvid on kulunud. Võib-olla ikkagi vahetasime tagumised. Siis aga tuletas Miku meelde, et rehvivahetus sai tehtud just seetõttu, et esriehvid olid tössid pidevalt. Arutasin seda teemat ka isa ning vennaga, sest isa on autoremondiga tegelenud ja vend töötas aastaid sama margi esindustöökojas ning tunneb selle margi hingeelu vägagi täpselt. Seda enam, et juhuse tahtel sõidame nii meie kui vanemad ning vend ise ja ka õe pere kõik sama marki autodega ning hooldust teeb neile just vend. Ühesõnaga, nende arvamus oli, et ilmselt novembris ei reguleeritud esisilda pärast juppide vahetust ning rehvid ei jooksud õigesti, mis omakorda tingis selle, et rehvid kulusid ebaühtlaselt. Mind lihtsalt ajas marru see, et ma viin auto töökotta ning kas mul ei ole õigust eeldada, et saan töökorras masina vastu. Seda ma ilmselgelt ei saanud ja nüüd võime olla olukorras, kus lisaks kõigele võib midagi veel rohkem kulunud olla.

Saabus esmaspäev ning muidugi helistas Mikule tagasi vastuvõtu inimene. Miku tegelikult ütleski talle, et soovib rääkida kas mehaaniku või omanikuga, sest too naisterahvas oli (ja on) kõike muud kui koostööaldis. Lõpuks sai Miku asju arutada koha omanikuga ning selgus, et autol oli esisild täielikult reguleerimata. Kuid mis kõige parem kild – me oleksime ISE pidanud küsima seda teenust kui auto novembris hoolduses käis. NAGU PÄRISELT!!! Te eeldate, et täielik autovõhik tuleb selle peale, et kui esisillas vahetada mingi osa, siis ta teab, et esisilda tuleb reguleerida ning oskab auto kättesaamisel küsida, kas seda ikka tehti ?!?!. Huvitav, kas see ei ole osa kogu tööst, isegi kui peame selle eest juurde maksma. Muideks, kui me teises töökojas uued esirehvid lasime panna, siis Mikult küsiti, et kas soovime silla reguleerimist ka ning ta ütles ei, sest ta eeldas, et seda oli kuu alguses juba tehtud. Hea uudis oli see, et midagi muud katki ega kulunud ei olnud, seega vaja oligi vaid silla reguleerimist ning kaks uut rehvi. Kuna meie silmis oli see ikkagi puhtalt töökoja prohmakas, siis ei olnud me nõus ka kogu teenuse eest maksma, seetõttu leppisid Miku ja omanik kokku, et sillareguleerimine on tasuta ning rehvid maksame ise, kusjuures omanik teeb meile parima diili (HA HA, parim diil, me maksime teises töökojas rehvide eest sama hinna, koos paigaldusega). Kui aus olla, siis kui me elaksime Eestis, ma ei oleks seda asja nii jätnud ning teinud kaebuse ning kahjunõude Tarbijakaitsesse, kuid tol hetkel oli meil oluline, et mul on töötav auto ning nagu ma olen aru saanud, siis siinmail on Tarbijakaitse kui sellisega natukene rohkem sebimist.

Seega meie kolmas ootamatu kulu oli 106 naela uute rehvide eest. Tegelikult korrutame selle summa kahega, sest kui töökoda oleks oma töö koheselt õigesti teinud, ei oleks ka see esimene rehvipaar niimoodi ära kulunud, et seda vahetama oleksime pidanud. Sinna töökotta me enam kunagi oma nina ei pista ning ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Meie jaoks lõppes tõesti see vahejuhtum hästi ja kahju oli vaid rahaline. Aga mis siis, kui rehvid oleksidki sõidu pealt lõhkenud, noh näiteks kui ma sõidan hommikul maanteel 80ga, et Noorhärra lasteaeda viia …

*Me olime omavahel tegelikult juba otsustanud, et meile ei sobi too töökoda. Tööd olid nad küll siiani hästi teinud, aga nende vastuvõtus töötav inimene on lihtsalt nii vastu karva meile. Alati kui helistad oma murega, teab tema paremini. Ta ei kuula, mida sa räägid ega märgi seda ülesse, pigem segab sinu jutule vahele, on tavapärasest üleolevama olemisega ehk ühesõnaga väga ebameeldiv. See võis vabalt olla ka põhjuseks, miks novembris jäid puksid õigeaegselt üldsegi tellimata. Põhjus, miks auto tehnoülevaatusele just sinna viisime oli see, et töökoda asub kohe lasteaia kõrval ning Miku vanematest 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ehk ma ei kaotanud kuidagi töö ajas, kuna sain jalutada Miku vanemate juurde ja ei olnud ka probleemi töökojast ära saamisel / tagasi tulemisel. Kui ma oleks otsustanud koju tagasi tulla, siis tähendanuks see tunnike seiklemist ühistranspordiga, taksoga sõit tundus vägagi mõtetu raharaiskamisena.

Tööelust

Ma ei mäletagi, millal puudutasin pikemalt oma tööeluga seonduvat … noh, natukene ajas tagasi kerimist ja tuleb välja, et see oli oktoobri lõpus, suhteliselt hiljuti, kuigi ma ei puudutanud teemat “professionaalse elu areng” 🙂 Teeme siis selle täienduse ka ära.

Meie firma kasutab inimeste motiveerimiseks ja mõnes mõttes ka reel hoidmiseks aastavestluste süsteemi. Ehk aasta alguses istud sa oma ülemusega maha, paned paika eesmärgiks eelseisvaks aastaks, korra kvartalis vaatad need üle ning vajadusel korrgeerid neid ja aastalõpus/uue aasta alguses teed kokkuvõtte. Uue asjana lisandus sel aastal kolleegidelt tagasiside küsimine, et tekiks parem pilt, kuidas sa oled aasta jooksul toimetanud, kus on midagi vajaka jäänud ja millises valdkonnas edasi areneda. Mina küsisin oma tagasisidet novembri algudes ning panin tärminiks kuu lõpu. Ma olin kindel, et pean inimesi taga ajama ja meelde tuletama oma palvet, kuid tegelikult sain tagasisideankeedid päris kiirelt kätte. Vaid paar inimest vajas meeldetuletust, kuid nagu öeldud olin sellega arvestanud. Võib tunduda veidike üleolevana, kuid see, et tagasisided posiiivsed ja väga positiivsed olid, mind ei üllatanud. Olen praegust kvaliteedikontrolli ja assisteerimist teinud pea kolm aastat, mul on kõik programmid selged, ma olen ise ehitanud erinevaid protsesse algusest üles, lisaks olen hästi pedant oma töös (teinekord liigagi) ning ma tõesti ei olnud kuulnud ühtegi halba sõna oma töö kohta. Ses suhtes olin hästi rõõmus ja jõulupuhkusele läksingi väga heas tujus. Ainuke tilgake tõrva meepotis oli minu enda ülemuse reageering tagasiside ankeetidele, et liiga head olid 😀 Mul jäi amps lahti, et mismõttes. Minu arust on ju hea, kui kolleegid on sinu tööga rahul, et miks ei võiks tagasiside positiivne olla. Tema selgitus oli samas ka mõistetav, sest kui oleks keegi mõne puudujäägi välja toonud, saaks ilusti uue aasta eesmärgid sellega seostada, kasvõi osaliselt ja selle läbi tõestada minu tööalast arengut 2021 aasta lõpuks. Nüüd peame ise rohkem mõtlema. Ahjaa, 2020 aasta eesmärgid said ka täidetud – kokku oli neid mul kolm, millest suurim kevadel lõpetatud kursuse läbimine.

Seega iseenesest lõppes aasta hästi ning küsimus oli, et kuhu edasi. Kuna nii 2019 kui 2020 läbisin projetijuhtimisega seotud kursused, tundus loogiline, et võiks ju selles valdkonnas ka tööle hakata ehk vahetada firma siseselt oma ametiposti. See oli tegelikult meie plaan juba 2019 lõpp, kuid jama oli selles, et terve 2020 aasta jooksul ei alustanud firmas ükski uus projekt, kuhu mul oleks avanenud võimalus õppima ja praktiseerima minna. Üks tegelikult mais oli, kuid see oli suur ja riiklik projekt, kus tuli välja, et osapooled pole ikka päris täpselt rahastamise läbi rääkinud ning meie firma pani lõpuks veto igasugusele tegevusele, kuniks rahaasjad on selged. Muideks, see projekt ei ole siiani taasalustanud. Vahetult enne jõule ütles ülemus, et pani mu nime ühele uue projekti taotlusele kui projektijuht. Tegu oleks pigem asjade kontrolli all hoidmise projektida, aegajalt tuleks kliendiga kohtuda, kuid tema sõnul mitte midagi keerulist. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud see mõte üldse. Ühelt poolt sain aru, et ma PEAN hakkama edasi liikuma, kaua ma ikka oma mugavustsoonis soojal toolil istun, kuid teisalt mul lõi hästi suur ebakindlustunne sisse, sest ma ei ole kunagi projekte juhtinud. Kui tegu oleks minu jaoks tuttava valdkonnaga (ma ei tea, Austraaliasse minek, Inglismaal kohanemine) siis veel, kuid inseneerindus kui selline on minu jaoks siiski tume maa. Oma praeguse töö jaoks ei ole oluline, et ma dokumentide sisust aru saan, mina vaatan vormindust ja üleüldist nõuetele vastamist. Ühesõnaga, ülemuse sõnade kohaselt oleks juba jaanuaris selgunud, kas me selle projekti võidame (tõenäosus oli VÄGA suur) ja nii ma terve jõulupuhkuse marineerisin kodus ja ei tahtnud üldse tagasi tööle minna, sest noh reaalsuses oleksin pidanud valmistuma tegema tööd, mida üldse teha ei tahtnud. Jaanuari esimesel töönädala otsustasin ka ära, et lihtsalt ütlen ülemusele, et ma ei tunne end piisavalt kindlat ja pigem jätkaksin oma praegusel positsioonil edasi, meil oli isegi esimene selle aasta arenguvestluse aeg kalendris kirjas, ideaalne võimalus eksole.

Ja siis saabus selle aasta esimese töönädala reede pärastlõuna, kui ülemus helistab, et mis ma teen. Ma siiralt mõtlesin, et ta tahab teada, milliste ülesannetega ma hetkel tegelen, kuid teda huvitas hoopis, et milliste projektidega üleüldiselt seotud olen. Nimelt tuli välja, et üks väga suur projekt* otsib endale projektijuhi abi (assistant project manager) ja meie Warringtoni kontori kõige bossim boss oli just minu nime välja hõiganud. Ma olin väga meelitatud, et ta minu nime ütles, sest noh ikkagi kõige bossim boss 😀 Pealegi, selline ametipost oligi see, mida ma olin üle aasta juba oodanud ja millel töötamine oleks järgmine loogiline samm edasi. Muidugi ütlesin oma jah-sõna ning läksin nädalavahetusele vastu väga rõõmsas meeleolus. Esmaspäeval selgus, et inimest on vaja juba eile ning täiskohaga ja peaksin hakkama kiiremas korras organiseerima enda üleminekut vanalt ametipostilt uuele. Veel samal päeval helistasin vastavatele inimestele praegusel projektil ning leppisime kokku, et annan oma vana töö üle järk-järgult samal ajali uude projekti sisse elades ning uuel ametipostil olek täiskohaga alates veebruarist – sümboolselt nii uus kuu kui uus ametipost. Selline kokkulepe sobis kõikidele osapooltele, sest ka uue ametipostiga ei ole nii, et lihtsalt hakkad toimetama, vaid on vaja vaadata tutvustavaid videosid, taodelda ligipääse süsteemidele, tutvuda dokumentidega ehk toimetamist on.

Ma nii tahaks öelda, et üleminek kahe ametiposti vahel oli sujuv ja mõnus, kuid ei. Esiteks ei suudetud kolme nädalaga leida mulle asendaja, keda välja õpetada. Alguses öeldi, et firmasiseselt ei ole ressurssi ning kedagi väljast otsima ei hakata. Siis ikkagi leiti keegi Glasgowst, kuid noh mina pole siiani kedagi välja õpetanud. Nüüd esmaspäevast võttis ajutiselt minu töö üle inimene, kellega oleme midagi sarnast teinud mõned aastad tagasi, kuid praegune töö on siiski midagi muud. Lubasin talle, et olen vaid telefonikõne kaugusel (ja olen ka, sest tema on ka mingis mõttes nüüd tanki pandud), kuid tean ka seda, et pean konkreetselt ütlema EI igasugustele abipalvetele, sest muidu ma jäängi tilbendama. Kusjuures seda rõhutas üks kolleeg ka, et mine ja ära tagasi vaata, isegi kui palutakse. Mind lihtsalt nii ajab närvi, et mul oli kolm nädalat aega seletada ja selgitada, tegeleda ligipääsude organiseerimisega ning vastata kõikidele küsimustele, kuid nüüd ilmselt pean tegema seda mingi hetk kiirkorras. A vot see pedant minus ei suuda leppida, et keegi võtab rohmakalt mu töö üle ja keerab kogu minu nähtud vaeva potensiaalselt vussi 😀 Samas, uue ametiposti sisseelamine ei olnud ka nii sujuv, kui oleks eeldanud (sest oli ju vaja kedagi juba eile). Mul oli tegelikult palju rohkem aega panustada uude projekti ning olin päris usin endast märku andma ja ülesandeid küsima, kuid kolme nädala jooksul sain ainult ühe koosoleku aja muutmisega tegeleda ning osalesin ühel koosoleku. Kõik. Nii ma ise leiutasin endale asju teha, et lisaks tõestada oma soovi kiiresti tööle hakata. Mulle jäi pigem mulje, et kellelgi teisel ei ole soovi mind projekti peale saada 😀 Näiteks saatsin eelmise nädala esmaspäeval kirjakese küsimusega, et mis plaanid minu jaoks uuel projektil on ning sellele tuli vastus, et kaks inimest peavad maha istuma ja arutama. Reedeks oli saanud sellest vastus oih, nii kiire nädal oli, et ei jõutud midagi arutada ning alles esmaspäeval arutatakse. Einojah, väike frustratsioon tekkis ja just ses osas, et minule jäi mulje justkui ei vana ega uue ametikoha vastutavad ülemused väärtusta minu aega, minu potensiaali ja minu soovi toimetada, vaid asi käib kuidagi üle põlve, mina aga ei kannata sellist ebaprofessionaalsust.

29 jaanuar ehk reede oli ametlikult minu viimane päev vanal ametipostil. Saatsin kirju nii väliskoostööpartneritele kui firmasiseselt kolleegidele teatega, et liigun edasi uuele ametipostile ning tänasid vahva aja eest. See oli armas, et paljud inimesed saatsid mulle tänukirju ja parimaid soove tagasi. Oli aru saada, et inimesed tõesti hindavad mind ja minu oskusi ning hakkasin pelgama, et uuel kohal ei pruugi nii hästi minna. Samas, lohutasin ennast sellega, et mina olen andnud endast kõik sujuvaks üleminekuks ning nüüd ei jää muud üle kui veebruarist end tõestama hakata. Tegin endaga kokkuleppe, et vaatan kuidas esimene nädal uuel ametipostil sujub ning kui ikka on jama ja enamus aega pean veetma dokumente lugedes, pean ühe tõsise telefonikõne oma ülemusega, sest päris nurgapotililleks ma ka jääda ei taha.

PS! Liitusin eelmisel nädalal ametlikult Prillikandjate klubiga. Minu prillid kirjutati tegelikult välja pea kolm aastat tagasi ning on need kõige nõrgemad üldse. Kontrollis olid silmad enam-vähem, aga arst kirjutaski selle mõttega, et kui teinekord on väsinud ja pilk udune, et siis kasutada. Mida siiani ka teinud olen ehk pigem harvem. Eelmine nädal panin samuti prillid ette mõttega, et silmas väsinud ja ei suuda fokuseerida, kuid juhtus see, et ekraan muutuski reaalselt selgemaks ja tähed tekstis suuremaks 😀 Pole siis ime, et kui teinekord õhtul veel telksi tahan vaadata, on silmad täpselt sellised, et tahaks ainult mõtlema jääda (see seisund, et mõtled ja pilk on paigale tardunud).

*Projekt on High Speed 2 ehk HS2 nagu kõik seda teavad. Tegu on rongiliikluse ühenduse parendamisega kõige pealt suunal London – Birmingham (esimene faas) ning edasi Birmingham – Leeds ning Birmingham – Manchester (teine faas). Kui panna selle projekti suurus ja tähtsus Eesti konteksti, siis oleks pm tegu Rail Balticuga. Hetkel on projekt esimeses faasis ning tegeletakse disainitöödega. Minu firma vastutada on teatud sektorid ning ühes sektoris on vaja projektijuhile abi. Seega ma ei tee üldse nalja, kui ütlen et võimalus on suur ning kunagi tulevikus oma CV’l näidata, et olen olnud HS2-ga seotud, on päris prestiižne.

Peretraditsioonid

Ma loodan, et igal inimesel on mingeid traditsioone peres, mida on alati hea meenutada. Vahet pole, millega see seotud oleks. Lapsevanemana tahaksin ka ise Noorhärrale mingid traditsioonid külge jätta, eks tulevik näitab kuidas see mul õnnestub.

Kui ma laps olin, siis nii kaugele kui minu mälu ulatub, on reede meie peres saunapäev olnud. Me kolisime minu lapsepõlvekoju siis kui sain just neljaseks ning ma olen kindel, et päris koheselt järjepidev saunatamine ei alanud, kuid ma tean, et mingist hetkest olid reeded pühad. See oli päev, kui ametlikult lõpetati töö – ja koolinädal, lapsed aitasid sauna kütta* ning käisid esimestena saunas. Ema-isa läksid pärast meid ja võisid sauna tundideks jääda, sest neil oli (ja siiani on) alati midagi millest rääkida. Teinekord juhtus nii, et kell oli juba peale keskööd ja lapsed telku ees magama jäänud kui nemad tuppa tulid 😀 Ma mäletan ka seda, et kui muidu meie majas gaseeritud jooke ei joodud, siis reede oli eriline päev ning jagasime kolme peale kaks suurt jooki, alguses oli valik kas koka, sprite või fanta, mingil hetkel loobusime kokast ja aastaid hiljem eelistasime kas Tartu Limonaadi või minul oli täielik ploomimahla sõltuvus. Muideks, me juba teadsime kõik, et reede on nii nädalakavva sisseraiutud saunapäev, et kui teismelisena ma kuhugi peole tahtsin minna, siis pidin ise vaatama, kuidas koju saan. Teinekord pidin kasutama viimast bussi, teinekord sain sõbrannade juurde jääda. Aga kui juhtuski, et mingil põhjusel nihkus saun laupäevale, siis tundis terve pere, et miskit on nagu väga valesti 😀

Samamoodi oli meie sünnadega, alati lauldi sünnipäevalaps üles tordi ja küünlaga, köögis oli kaetud pidulaud ning kingitusi pidi otsima hakkama. Jep, ma enam ei mäleta, kuidas see hakkas, aga kui olime kõik juba suuremad ja oskasime lugeda, oli laual vaid sünnipäevakaart vihjega, kink tuli ise üles otsida ehk toimus aaretejaht. Päris esimestel kordadel oligi nii, et oli üks suur kink, kuid kui saime vanemaks, siis lisandusid vihjete juurde ka pisemad kingid, nii et sa ei teadnunud kunagi täpselt, mida sa saad. Ema ja isa me muidugi ei säästnud ja jahtisid ka nemad oma kinke mööda maja. Aastaid naljatasime ka seda, et milleks piirduda vaid majaga, võiks vihjeid ikkagi ka aeda peita, sest ema-isa kodus on ikkagi väga väga suur aed ja veel rohkem maad selle ümber. Minu mäletamist mööda me seda triki siiski ära ei ole teinud.

Ja meie suvised perereisid. Me kasvasime üles kodus, kus raha ei olnud jalaga segada, kuid meil oli soe kodu, täis kõht, puhtad riided ja eredad mälestused. Meil ei olnud võimalik sõita Kanaaridele puhkama või Taisse palmi alla, kuid suvine Eesti oli ju samuti ilus ja avastamist väärt. Nii võtsime igal suvel ette perereisi erinevatesse kohtadesse. Päris esimene kord tegime minuarust ühepäevase reisi Suurele Munamäele. Teel sinna pidasime kuskil Tartu maantee ääres pikniku ning hiljem ostsid vanemad meile jäätist. Alles aastaid hiljem selgus, et piknikku peeti finantsilistel kaalutlustel (eks viieliikmelise pere väljassöömine oleks tõesti kalliks läinud), meie jaoks oli see lihtsalt midagi teistugust ja ägedat. Mitu suve järjest käisime Peipsi ääres telkimas, siis tulid Saaremaa ja Hiiumaa ringreisid, ühel aastal käisime ka Vormsil. Ja muidugi erinevad sõidud Lõuna-Eestisse. Me siiamaani meenutame neid reise ja kui lõbus meil oli, kasvõi telgis/autos/kämpas ööbimine. Või see fakt, et sa oledki kodust ära mujal.

Praeguseks on Noorhärra veel pisike ja suuri traditisoone meil ei ole. Sügisel hakkasime mingist hetkest tegema reedeti filmiõhtut ehk ostame mõned head snäkid ja vaatame pika multika. Õhtu lõpetuseks teeme voodi hoopis diivanile ja magame allkorrusele. Täiskasvanu jaoks ilmselt mitte midagi erilist (ja kui aus olla, eelistaksin iga kell oma voodis magada), aga Noorhärra läheb iga reede hommikul näost särama kui saab aru, et täna on filmiõhtu. Ja selle idee ajendiks oligi meie reedesed saunaõhtud – sauna meil ei ole siin, aga midagi teistmoodi teeme ikka. Vaikselt oleme hakanud tegema rohkem ka seda, et kui me läheme pikale jalutuskäigule, siis võtame snäkke kaasa ja teeme piknikku. Aga ainult siis kui teeme pika matka. Ja ka see on Noorhärra lemmik, eriti see pikniku osa 😀

*mingi hetk oli saunakütmine täitsa minu õlul, sest tegu oli vana saunaga ja läks aega kuni see soojaks sai, eriti talvel. Ema ja isa olid aga tööl ja kui nad oleks alles õhtul kütma hakanud, siis healjuhul magamineku ajaks oleks saun soojaks saanud 😀 Nii hakkasin tavaliselt koolist koju jõudes tegelema kõigepealt vee vedamisega, sest saunas ei olnud veesüsteemi ja nii pidi toast ämbritega kandma vett nii paja alla kui külmaveetünni. Siis vedasin küüni alt puud nii paja kui leili jaoks, teinekord toksisin ka pilpaid ning panin tule nii paja alla kui leiliahju. Kui oli eriti krõbe talveilm, siis panin kõigepealt tuled hakkama ja alles siis algas vee vedu. Kui saun oli kontrolli all, siis läksin tuppa õhtusööki tegema, tavaliselt olid selleks riis ja kana või praekartulid. mmm nostalgia 🙂

Aju läheb lühisesse :D

Kindlasti on kõigil vabu hetki, kus otseselt midagi tegema ega millelegi keskenduma ei pea ja siis hakkavad mõtted oma elu elama. Mul juhtub päris tihti, et näiteks autoga sõites elavad mõtted oma elu või eriti näiteks õhtul voodis, kui oleks vaja hoopis magama jääda. Millega ma siis oma ajukäärukesi vaevan.

No näiteks see, et kui meil on kaks inimest, kes saavad lapse, siis on see laps oma nägu ja tegu. Täiesti loogiline, sest kahe (inimese) liitmisel sünnibki kolmas midagi uut. Vot, aga miks siis on nii, et kui neil kahel samal inimesel sünnib järgmine laps, siis too on jälle oma nägu 😀 Jah, ma saan ju aru, et munarakud ja spermatosoidid ja DNA, teaduslikult saabki tõestatud. AGA kui me lähtume puhtast loogikast, et 1+1=2 (kusjuures need mõlemad ühed ei muutu) ja mitte 1.5 või 2.5, siis siin see ei kehti. Pigem on asi selles, et kui panna kokku kollane ja punane värv, saame oranži värvi a vot me ei doseeri iga kord sama koguse kollast ja punast, mistõttu varieerub ka oranži toon 😀 😀 😀

Või jätkates sugulussidemetega, siis kuidas olla kindel, et kui sa tahad kellelegi oma õest või vennast rääkida, kuidas neid peaks nimetama, et kuulaja aru saaks kellest jutt. Minu puhul on see lihtne, mul on nooremad õde ja vend ning kui ma emmast-kummast räägin, siis piisabki kui ütlen kas “õde” või “vend” ning täpsustuse “noorem” lisamine ei anna mingit lisaväärtust. Aga, siis on meil Miku, kellel on kaks õde ning mõlemad nooremad. Ja ütleme kui ta tahab kellelegi rääkida oma nooremastvanemast õest, siis kui ta ütleks “vanem õde” mõeldakse kohe, et tegu on Mikust vanema inimesega. Keskmine õde on nagu ka nadi öelda, kuigi tegu on ju pere keskmise lapsega, sest see pigem eeldaks kolme õe olemasolu ja siis nendest keskmist. Või kui ta ütleb noorem õde, siis pigem mõeldakse automaatselt seda kõige nooremat last 😀 Ehk et ma ei ole kuulnud inimesi kasutamas terminit nooremvanem õde, kas on üldse sellele mingit vastet? Pigem vist aitabki, kui kasutada ühendit “minu noorem õde X“.

No ja siis bioloogia. Inimene on püsisoojane eks ehk tal on pidevalt sama kehatemperatuur. No ja siis olen mina, kellel pidevalt töötades on üks käsi soe ja teine külm 😀 Ehk parem käsi, millega hiirt haldan on külm, ja vasak millega klaviatuuril klõbistan on soe. Ja see on päris häiriv 😀 Või mu nina on pidevalt külm ometi on ju ninas ka veresoones (st siis kõhreluu peal naha all), sest proovi sa oma ninaga maad niid künda, et verd ei purskaks 😀

Nii ma lebangi voodis ning mõtlen. Guugeldada ei taha ja ei saa ka, kuna telefon on all korrusel. Järgmisel päeval on juba meelest läinud asja uurida ja isegi kui on meeles, ei teagi kohe, mis otsast ja mis võtmesõnadega seda uurimist alustada 😀 Ma siinkohal ei hakka isegi soiuma teemal kui väss ma hommikuti üles ärgates olen ning tahaks rahus veel tunde magada. Aga vot kui õhtul on võimalus varem magama minna olen rohkem ärkvel kui varakevadine vasikas karjamaal …

PS! lõpetuseks eelmisele postitusele, siis tundub et kolmas jäi seekord tulemata. Aga selle eest sain korralikku kino auto kättesaamisel. Seega teisipäeva lõunaks oli auto töökojas, õhtupoolikuks selge, mis teha vaja ning terve kolmapäev oli töömeestel aega toimetada. Minu plaan nägi välja, et kolmapäeval lõpetan töö poole neljast, jalutan ilusti töökotta (et päevase liikumisdoosi kätte saada) ning jõuan parajalt viieks kohale, et sealt edasi Noorhärrale lasteaeda järgi sõita. IGAKS JUHUKS helistasin töökotta, et ikkagi kindel olla auto valmiduses. A vot sealt tuli vastus, et ei ole midagi auto valmis, nad alles ootavad piduriklotse, sest tellimusega oli mingi segadus. Minu küsimusele, et kas auto ikka kuueks valmis saab (sest siis pannakse töökoda kinni), öeldi et annavad endast parima. Ma ei suutnud ka vaiki olla ning vastasin suhteliselt nõudlikult, et parem oleks kui valmis saavad, sest mul on masinat vaja 😀 Egas midagi, jalutusplaan jäi katki ja selle asemel kõndisid bussipeatusesse. Plaan B oli sõita bussiga Noorhärrale järgi ning bussiga tagasi töökotta. Ja siin oli järgmine jama – ma oleks Noorhärrale ilusti bussiga järgi jõudnud, kuid töökotta enam mitte, sest ühtki bussi enam õigeaegselt ei tulnud. Kuigi vastumeelselt, aga helistasin Miku emale, et mul ikkagi on veel abi vaja ning kas ta saaks meid töökotta tagasi sõidutada. Miku emal oli küll tööasju vaja teha, kuid Miku isa saaks abiks olla. Kuna meil olid mingid mega tormised päevad ja vihma ladistas, siis pakkus Miku ema välja plaani, et Miku isa sõidab keskmise (HA HA HA) õe juurde ning korjab ta peale, siis sõidavad nad lasteaeda poistele järgi, siis viiakse õde ja õepoeg koju, Miku isa toob Noorhärra koju ja siis kõik koos sõidame töökotta. No see plaan ju ka ei oleks sobinud, sest ma istusin tol hetkel juba bussis 😀 Uus plaan nägi ette, et mina lähen vanemate juurde, kuhu tuleb ka Miku isa päras õe ja õepoja kojuviimist, korjab mu peale ja sõidame töökotta lootuses, et auto on valmis. Kui on, saame ise koju, kui ei, viib Miku isa ja mina jalutan sellele järgi järgmine päev. Miku ema oli juba lahkelt nõus, et saab vajadusel Noorhärra ka neljapäeva hommikul lasteaeda viia. Lootust oli, et saame ikkagi töökojast ise koju, sest peale kõne lõpetamist sõitis buss töökojast mööda ning auto oli pukil, ju siis vahetati neid klotse. Lõpuks sujus kõik kenasti, mina sain Miku emaga paar sõna lobiseda kuni autot ootasime, töökotta jõudsime õigeaegselt ning auto oli valmis ja minul suur mure kaelast. Siiani (sülitan kolm korda üle õla) on auto ilusti töötanud, kuid ilmselt peame selle ikkagi mingi hetk maha müüma ja Mikule korraliku tööauto soetama. Eks näis.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Jaanuari raamat

Jep, aastavahetusel sattusin sellisele lugemissoonele, et põhimõtteliselt lugesin kahe nädalaga neli raamatut. Minu puhul seda väga tihti ei juhtu, seekord lihtsalt sattusid järjestikku raamatud, mis olid minu jaoks huvitavad.

Jaanuari lugemiseks osutus Delia Owensi “Kus laulavad langustid”, mis ilmselt eraldi tutvustamist ei vaja. On see ju nii populaarseks viimase paari kuu jooksul osutunud, et räägitakse selle muljetes ikka paljudes kanalites veel paljumate inimeste poolt. Minuni jõudis raamat tänu emale, kes pistis selle jõuluvana kasti, lihtsalt et mul oleks midagi lugeda. Pärast detsembri triloogia lõpetamist olin päris agar uue raamatuga alustama, kuigi päris esimesed leheküljed tulid raskelt – jällegi minu kiuks, aga mul tekkis tõrge selle ees, et mis asi on “padura” ja “langustid“. Ometi olid ju need kaks suhteliselt võtmesõnad kogu raamatu kontekstis. Õnneks “padura” selgitus tuli üpris kiirelt ja “langustid” tsipake hiljem (kui ma juba olin raamatusse haaratud).

Pikk jutt lühidalt räägib raamat ühe naisterahva elust – algab see hetkest, kui tema ema ära läheb (minu jaoks täielik müstika, kuidas saab üks naine oma lapse või praegusel juhul lapsed lihtsalt maha jätta, kuigi põhjus selgub raamatu teises pooles) ning peategelane on sunnitud jääma täbarasse hurtsikusse kahekesi oma paadunud alkohoolikust isaga. Elatakse vaeselt ja väga kasinates tingimustes, kuid saadakse hakkama. Kogu raamatu vältel vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel ehk kirjeldatakse peategelase ellujäämist ja juhtumisi looduse keskel ning samal ajal uuritakse kohaliku naistemehe surma asjaolusid. Raamat oli minu jaoks hästi kerge lugeda, jällegi leheküljed lihtsalt lendasid ning kolme-nelja õhtuga oli see mul läbi loetud. Mis seal salata, eks paar korda näpistasin veidike uneaega ning lõpuks sundisin end magama minema, sest uus päev ootas ees.

Kas ma soovitaks seda lugeda, ja ikka. Kas ma arvan, et teos oli nii ülevoolavalt mega hea bestseller nagu on mulje jäetud – pigem mitte. Raamat oli tõesti hea, aga ma ei ütleks, et midagi ülivõrdelist. Näiteks jäi mulle meelde koht, kus minu arust aeti kaks tegelast sassi olukorra kirjeldamisel. Unustasin selle koha ka märkida, et näiteks uurida, mida inglise keelne versioon näitab. Või saata kiri kirjastusele/tõlkijale, et kas mina saan valesti aru. Samas olin meeldivalt üllatunud, et tolle naistemehe surma asjaolud lõpuks ikkagi selguvad, sest mingi hetk tundus, et need jäävadki pigem saladuseks, kuna see seik on mõeldud olema teisejärguline kogu raamatu kontekstis.

Igatahes, kuna oleme alles jaanuari keskpaigas, siis võtsin ette järgmise raamatu ja see juba venib :S Ma mõtlen, et äkki on asi minus ja ma ei suudagi hetkel inglise keelseid raamatuid väga lugeda ja eelistan alateadlikult eestikeelseid …