Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀

Eesti Laul 2023, II poolfinaal

Kuna ma väga ei näe endale reedel ja laupäeval ENNE teist poolfinaali vaba aega olema, teeme selle kokkuvõtte ja ennustuse nüüd. Ma lihtsalt avaldan selle laupäeval 😉

Inger “Awaiting You” – ma ei oska midagi öelda, aga see ei ole halb. Mulle meeldis see lugu.

Linalakk, Bonzo “Aeg” – üldsegi mitte laulusse puutuv, aga ilmselgelt on lugu mitu korda läbilauldud ja erinevate nurkade alt üles filmitud ning siis kokku lõigatud. Aga siis on sisse jäänud apsakad (a la käsi rinnal, järgmises kaadris mitte ja järgmises kaadris jälle rinnal) ja mind nii häirib see 😀 😀 😀 No natuke liiga uimane lugu. Tegelikult oleks ikkagi võinud oma videoga natukenegi vaeva näha …

Meelik “Tuju” – 😀 😀 ha ha, hoopis teine ja lahedam video. Lugu ka mõnusalt hoogne.

Elysa “Bad Philosophy” – uuuu, 80ndad on tagasi. Tempokas lugu küll, aga kuidagi nagu igav. Taustaks hea kuulata, aga see on ka kõik. Ahaa, Stig ja Vallo on autorite seas, seda ei oleks osanud oodata.

Robin Juhkental “Kurbuse matused” – Kui Robin 2010 eurovisioonile sõitis, ei meeldinud mulle üldse tema lugu. See hakkas sümpatiseerima alles aastaid hiljem. Tea kas selle looga samamoodi läheb, sest hetkel ei lähe see üldse mulle peale.

M Els “So Good (At What You Do)” – otseselt midagi erilist ei ole, aga samas mõnus kuulamine. Tegelikult päris hea kuulamine.

Wiiralt “Salalik” – muidugi algab kantriliku käiguga 😀 No kaks sellist rokilikumat lugu juba on finaalis, see võib vabalt varju jääda kui edasi saab.

Sissi “Lighthouse” – kui Sissi selle live’s väga võimsalt esitab, siis on sellel lool väga suur potensiaal.

Carlos Ukareda “Whiskey Won’t Forget” – see on see lugu, et nagu krutib ja sa loodad, et see muutub üha võimsamaks, aga tegelikult see jääbki rahuikuks. Hea taustalugu.

Alika “Bridges” – no jälle kuidagi igav lugu, aga ilmselt see on üks nendest lugudest, mis žüriile meeldib.

Ma ütleks, et see poolfinaal on palju nõrgem, ükski lugu ei tekitanud seda tunnet, et “kuulaks veel” või “kindlasti saab edasi”. Mingeidki positiivseid tundeid tekitasid Inger, Meelik (üllatuslikult), Elysa, M Els ja Wiiralt. Pakun, et edasi saavad Inger, Robin Juhkental, M Els, Sissi ja Alika.

Aga võistluse paneb kinni Bedwetters, ma vähemalt loodan.

Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Eesti Laul 2023, I poolfinaal

Surfasin hommikul uudiseid lugeda, kui kuskilt jäi silma, et Eesti Laulu trall hakkab 12. jaanuaril. Ooot ooot, mul läks päris mitu sekundit arusaamaks, et täna on ju 12 jaanuar ja mismõttes hakkab Eesti laulu valima juba jaanuaris. Vara ei ole või 😀 Igatahes, kuna viimased paar aastat olen ju enda arvamust iga loo kohta avaldanud ja ennustanud, kes finaali saavad, ei saa see aasta kuidagi mitte erineda. Otsisin päeval netist välja nimekirja tänastest võistluslugudest ning hoidun kiivalt meediast, et kogemata enne arvustamist ja ennustamist näeksin, kes tegelikult ka finaali said. Kell on praegu pool 9 siin (Eestis pool 11) seega tulemus ju teada.

Janek “House of Glass” – algus on väga tüüpiline eurolaulu ballad. Ja siis kiskus diskoks 😀 Mulle meeldib laulja hääl. Ausalt, ma pidin lugu teist korda üle kuulama, et aru saada kas ja kuidas see ballad ->tümps sobib. Noh nagu sobib jah, üleminek oleks võinud veidi sujuvam olla, võib-olla loo algus natike tempokam olla. Aga mulle lugu meeldib.

ELLIP “Pretty Girl” – meenutab mingit lugu, sellist no totaalselt teistsugust poplugu a la 20 aasta tagusest ajast. Jah on teistsugune, aga mitte minu maitse. Samas, refrään on mõnusalt kaasahaarav…

kaw “Valik” – ma ei saa muffigi aru, mida laulja esimeses salmis ütleb 😀 Lugu on hoogne, aga eurolavale ei sobi.

MERLYN “Unicorn Vibes” – ei, ei, ei. Miski niiiiiii kohutavalt häirib selle loo juures. Muusika on nagu okei, aga just sõnade poolt jääb väga vajaka. Ma ei kuulanud seda lugu isegi lõpuni.

MIA “Üks samm korraga” – okei, lauljal on häält, lugu töötaks kui temaatika oleks natuke teine. Ma ei oskagi öelda, mis see eneseväärtustamise temaatika eurolauluks ei sboi, minu silmis. Võib-olla on asi halvas tekstivalikus, võib-olla keeles ja nt inglise keeles kõlaks lugu paremini…

Neon Letters & Maiko “Tokimeki” – vot innovatsiooni sulle 😀 Ma olen suht kindel, et eurolaval ei ole veel jaapani keel kõlanud. Ja kuna mul ei ole aimu ka, mida ta esimeses salmis laulab, siis täitsa mõnus kuulamine. Tore, et vahepeal inglise keelele ümber lülitub, et noh natikene aru saaks, millest lauldakse 😀 Isegi kui selleks on tüüpiline klišeesõnum. Mulle meeldis.

OLLIE “Venom” – jällegi, väga mõnus hääl on lauljal. Lugu meenutan Nickelbacki loomingut, alguses natuke ka Linkin Parki. Eks selliseid lugusid on ennegi nähtud ja pigem neile eurolaval edu osaks ei saa. Niisama kuulamiseks sobib väga.

Andreas “Why Do You Love Me” – hm, minu jaoks pigem selline keskpärane lugu, aga ma näeks seda suurel laval isegi toimimas. Ja kui ikakgi seda lugu edasi kuulata, siis hakkab üha rohkem meeldima.

Bedwetters “Monsters” – lugu, mis muusikalises mõttes tundub loogiline ja terviklik. Hakkab kohe rütmikalt ja tempo ei lange. Kostüümid on muidugi … omamoodi 😀 Esimene lugu, mille puhul ma olen kindel, et saab finaali. See lugu muutub aina paremaks, mida rohkem see edeneb 😀 😀 😀

Anett x Fredi “You Need to Move On” – teistsugune lugu ja teades, kuidas sellised lood žüriile meeldivad, siis ilmselt saab ka finaali. Minu jaoks on sellised lood igavad.

Seda pean ma küll ütlema, et kui lugesin täna esinejate ja lauluautorite nimesid, siis olin kergelt paanikas just ses mõttes, et selliseid suuri ja tüüpilisi tegijaid esimeses poolfinaalis ei olegi. Just ses mõttes, et kes pea igal aastal osaleks või on juba eurolaval käinud ning kes selletõttu saab ka favoriidiklepsu. Samas, suur kogemuste pagas ei garanteeri ju head kohta lõppvõistlusel. Pealegi on juba aastaid öeldud, et liiga palju samu tegijaid osaleb, oleks vaja värsket verd. No vähemalt esimeses poolfinaalis seda on.

Nendest kümnest loost meeldisid mulle Janek, Neon Letters & Maiko, OLLIE ja Andreas, lemmik on Bedwetters. Ennustan, et edasi said Janek, ELLIP, Neon Letters, Bedwetters ja Anett & Fredi.

2 minutit hiljem

Ohooo … üllatused. Andreas ja OLLIE said edasi, ELLIP ja Neon mitte. Aga see ei üllata üldse, et finaalis on ka Bedwetters ja Annet & Fredi.

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Kuulutasime sõja niiskusele …

.. ja suure tõenäosusega oma rahakotile ka 😀 Ühesõnaga, kes ei oleks kuulnud lauset, et “Inglismaal sajab koguaeg”. Nojah, päris koguaeg ei saja, aga tavalisemast niiskem on küll. Vähemalt meie kodukandis. Ja see omakorda tähendab, et inimesed võitevad niiskuse ja selle tagajärgedega. Erandid ei ole ka meie.

Olgem ausad, eelmisel talvel saime aru, et meie maja ei ole kõige soojem, kuid panime selle klaasist välisuste süüks. Lisaks saime aru, et köögi juurdeehitusel ilmselt puudub soojustust (näiteks tegin paar nädalat tagasi katse, et söögitoa osas oli temperatuur paar kraadi kõrgem kui juurdeehituse kaugeimas otsas ja tegu on ühe ruumiga. Eelmine talv ei olnud see kontrast nii drastiline). Suvel saime aru ka sellest, et katus vajaks parandust ja kui seda tööd tehakse, siis ilmselt lõikaksime kasu ka pööningupõrandale pantavast lisasoojustustusest. Sügisel selgus ju, et nii elektri-kui gaasihinnad tõusevad veelgi ent kuna meie eelmise talve arved ei olnud nii hullud, siis ei osanud me ka paanitseda (sest juba siis oli hinnatõus alanud). Nii proovisime kasutada gaasi (ehk lülitada kütet sisse) pigem vähem ning ei pidanud oluliseks, et saame talvisel ajal toas lühikeste käiste väel ringi joosta, sest noh nii soe on. Novembri arve oli mõistlik, sest siinne valitsus toetab igat leibkonda 67 naelaga kuus arve tasumisel. Detsembri arve võttis meid sõnatuks, sest see oli topelt võrreldes eelmise aastaga ning ei ole nii, et oleksime hullult kütet sisse pannud. Meie kodune temperatuur oli ja siiani on pigem jahedam ja ausalt ei raatsi ka kütet nii kaua sees hoida, et temperatuur oleks toas 20 ja + kraadi. Pigem jõuab see 17-18 kraadini ning oleme ise pikadesse riietesse mässitud ning kanname villaseid sokke. Ja põhimõtteliselt koheselt kui on küte välja lülitatud, hakkab ka temperatuur langema. Ühesõnaga, oli selge, et ikkagi suurem kala on majas sees, kuna sooja see ei hoia. Aga veel suurem kala seisnes selles, et akendel on tohutu kondensatsioon. Noh ikka nii, et võisin iga päev veeta tunnikese, et kõik aknad ära kuivatada ent isegi siis ei seisnud need aknad kuivad. Tegelikult ei saanud nad kuvakski, vaid ikkagi jäi mingi niiskuse kord klaasidele peale.

Seega, hakkasin uurima, et millest kondensatsioon tekib ning seletus iseenesest lihtne – välise ja sisemise temperatuuri vahe peab olema päris suur, et aknad uduseks läheksid ehk toas on niiske soojem õhk ning väljas külmem kuiv õhk. Kuna detsembris saime tunda ka miinuskraade, siis sellest ka udused aknad. Ma muidugi ei hakka salgamagi, et kurja kui külm oli hommikuti alumisel korrusel, sest no me ei raatsinud lülitada kütet sisse öösel, kui kõik magasid oma soojades voodites ning teisel korrusel on ju niigi pigem soe. Kondensatsiooni esinemine pikemaajaliselt võib aga põhjustada rõskust/niiskust ning isegi hallitust ja no seda saime nüüd detsembris korralikult. Esiteks, maja ostmisel, ei pööranud me tähelepanu lihtsalt asjale, et köögis ja vannitoas puudus ventilatsioon. Okei, köögis on kubu olemas, aga üllatus-üllatus, see ei tööta ning majaga tutvumisel ei katsetanud me iga vidina töökorras olekut (kuigi oleks võinud) Vannitoas olime siiani kasutanud akna lahti hoidmise meetodit ent külmal ajal jällegi pigem mitte. Seega köögis oli tekkinud olukord, kus toidu tegemisel, pesumasin ja kuivati töötamisel või isegi puhtalt soojema veega nõude pesemisel, olid aknad momentaalselt udused. Mis omakorda tekitas kerget niiskust akende tihenditele ja ka siseseintele. Ütleme nii, et ma olin kergelt paranoiline, sest ma ei suudaks elada rõskes ja niiskes majas, eriti veel väikeste lastega ja seetõttu pidime lahenduse leidma. Asja tõsidusest andis märku ka see, et maja välisseina sisemised pooled olid niisked ja pigem ülakorrusel, seega ei saanud olla probleemiks suur niiskus ja hallitus, vaid just pigem kondensatsiooni põhjustatud niiskus. Seinad oleme praeguseks korda saanud tänu sellele, et oleme mööbli seintest eemale nihutanud ning konkreetselt puhuriga kuivatanud hullemaid kohti.

Guugeldamine andis vastuse, et esiteks peaks kütte sisse lülitamise asemel (illusioon, et soe õhk kuivatab akna) avama aknaid, et õhk saaks ringi liikuda. Jah, see aitas aknaid kuivatada, kuid sellega likvideerisime tulemuse mitte ei ennetanud probleemi. Targad onud (valitsuse tasandil) soovitasid hoida majasisese temperatuuri pigem ühtlase ning mitte lasta sel kõikuda. Jällegi loogiline lahendus, aga mind pani sellise soovitus mitmeid kordi muigama, et kas onud ei ole kursis väga kõrgete elektri-ja gaasihindadega ?!?! Hea meelega hoiaks kütet sees, et oleks stabiilne 18-19 kraadi (oleme praeguseks juba harjunud sellise soojusega ja üle 20 on meie jaoks pigem palav), aga ma ei oskaks ettegi kujutada, kui suured meie energiaarved oleksid. Seega, me pidime leidma lahenduses ses mõttes, et saada niiskusest ikkagi maksimaalselt lahti ja sealt edasi proovida ennetada selle teket. Siin tuli meile appi kahte tüüpi õhukuivati – väikesed karbikesed ja üks korralik masin. Jah, iseenesest võib tunduda naljakana, et sa võtad õhust niiskuse ära, et see siis jälle tagasi panna, aga siiamaani kogetu põhjal võin öelda, et meie majas hetkel alaniiskuse probleemi ei ole 😀 Esimese raksuga tellisime 12. komplekti väikseid karbikesi, et igasse tuppa panna üks üles ja probleemsematesse kohtadesse rohkem* Näiteks sinna samasse kööki panin ühe seina äärde ja igasse kappi ka ühe karbi, kokku sai köögi piirkond neli karbikest. Praeguseks on karbid olnud tubades selline kolm nädalat ja ma ütleks, et toiminud nad on, sest need kuulikesed karbi üleval on paisunud (niiskust sisse imanud) ning köögi kappides ei ole enam nii hullu niiskuse ja kopituse lõhna. Teise asjana tellisime korraliku õhukuivati just selle mõttega, et see aitaks köögi osa kuivemana hoida, sest sooja ja kodutehtud sööki ju tahaks ikkagi süüa ja pesu pesta ning kuivatada ka 😀 Me vist ei olnud ainukesed, kellele see masin meeldis, sest praeguseks on see tolles poes läbi müüdud. Ütleme nii, et ilmselt erinevate asjade koostöös oleme saanud niiskuse majas rohkem kontrolli alla. Ma ei ütleks, et õhukuivati üksi suuri imesi tegi, kuigi pärast esimest 24tundi tööd oli päris korralik kogus vett tal sisse imetud, samas halb ost see pigem ei olnud. Praeguseks olen seda kasutanud erinevates tubades, kuid suurema osa siiski köögis ja seda vett ikkagi koguneb igapäevaselt. Muidugi ma veel ei oska arvata, kuidas elektritasu järgmisel kuul on, kuigi masin on kirjade järgi energiasäästlik, aga eks paistab.

Fakt on aga see, et majaga tuleb midagi ette võtta ses mõttes, et talvel ikkagi soojem oleks. See omakorda muutis jälle remonditööde nimekirja. Esimese asjana tuleb teha korda katus ja soojustada pööning. Selle jaoks juba uurime, et leida endale tegija ja saada hinnapakkumisi. Teiseks on vaja maja välisseinad teha korda ja seda just krohviosas ehk vana krohv telliste vahelt välja ja uus asemele. Jällegi, juba otsime tegijat. Nende kahe töö tulemusena peaks olema maja tehtud õhukindlaks ses mõttes, et soojus ei põgeneks minema. Kolmandaks, tuleb ette võtta köögi/söögitoaremont. Ma lohutan ennast sellega, et meil on vaja korda saada seinad (hallitus eemaldada, põrand soojaks), paigaldada korralik kubu, krohvida lagi ja seinad ning osta ja panna paika köögimööbel. Köögitehnika ja isegi söögitoamööbel on meil praegu olemas ja ei pea koheselt väljavahetatud saama. Aga need kolm tööd … noh, rahakotisõbralikud need olema ei saa 😀 😀 😀

*Nali on siin minu kulul, aga kuna ma ei olnud sellistest karbikestest enne kuulnudki, siis tellisin koheselt amazonist esimese hulgipaki, mille ühe karbi hind tuli soodsam. Ehk 12. pakk maksis 29 naelda, see teeb ühe karbi hinnaks selline 2.40 naela. Ise olin veel nii õnnelik, et sain hea diili. Ja siis läksin poodi, kus leidsin sarnaseid karpe duopakina, hinnaks selline 2-3 naela. Kurja kuidas ma end kirusin. Aga noh, ilmselt peame neid karbikesi veel ostma enne kevade saabumist ja nüüd vähemalt tean, kus neid kiirelt ja soodsamalt saab 😀

Võiksin vabalt püsikliendiks hakata :D

Ühesõnaga, ma pean oma lapsi ikkagi pigem tugeva tervisega lasteks. Vähemalt Noorhärraga on olnud vähe probleeme. Jah tüüpilised haigused nagu šarlakid või tuulerõuged on ka temal külas käinud ent õnneks ei ole olnud nii, et ta on nädalaid kodus. Siin pean muidugi tänama Inglismaa süsteemi, et iga köha ja nohu ei ole pühjuseks koju jääda. Tahaks loota, et Piiga saab samuti vastupidava tervise. Lihtsalt siin viimasel paaril kuul on juhtunud, et olen käinud perearsti juures kokku viis(!) korda, mitte küll ühe lapsega, vaid mõlemaga kokku. Algas see oktoobri lõpus, kui neli päeva enne perebasseinikat tabas Piigat mega köha ja kõrge palavik. Õnneks arst midagi tõsist ei leidnud ja andis meile rohelise tule reisile minna. Tol korral uurisin ka, et mida Noorhärraga teha, kes on köhinud nädalakese ent kuna siin on praktika, et köha on pigem tavaline asi ja arsti juurde tuleks pöörduda kui köha pole kolme nädalaga üle läinud, siis jäi Noorhärral arst seekord nägemata. Reisile tassisin siiski korraliku koduapteegi kaasa 😀 Noorhärraga läksime arsti juurde umbes paar nädalat hiljem, sest köha ei olnud ära läinud. Kuna Noorhärra köha tundub alati tagasi tulevat kui ilmad jahedaks lähevad ja perekonnas on ka astmaatikuid, siis palusin arstil kontrollida, et äkki on Noorhärral sama mure. Õnneks astma välistati, kuid kopsud polnud päris puhtad (ragisesid kergelt) ja nii sai ta antibjotsikuuri, mis vaevused eemaldas. Läks paar nädalat kui Piiga hakkas megalt köhima ning läksime jälle arstile. Pisikestega tundub natuke teine suhtumine olevat, et nemad võetakse ikkagi pigem kohe jutule ning seekord selgus, et oli ka tema rinnakus kergelt kuulda krabinat ning sai ka tema antibjotsid peale (esimest korda).

Jällegi läheb nädalake mööda, eelmine neljapäev, kui hoidja saadab mulle sõnumi, et Piigal on kehal korralik lööve. Hetkel möllab Inglismaal šarlakid ja noh neid juhtumeid on nii lasteaedades, erahoidudes kui koolides ning ainuke ravi – antibjotsid. Kui laps selle diagnoosi kord saab, siis ei tohi ta enne kollektiivi naasta, kui antibjotsikuuri algusest on möödas 24h. Seega, kuna šarlakite üheks tunnuseks on lööve ning tegu väga nakkava viirusega, jäi Piiga reedel koju ning läksime perearstile 😀 Seal kusjuures selgus, et ilmselt on Piiga šarlakid juba läbipõdenud ehk too nädalatagune külastus kui kuuldi krabinat rinnus, oli ilmselt šarlakite algus (sest ka köha on üheks tunnuseks) ja meil vedas, et sellele nii varakult jälile saime. Lööve Piiga kehal oli pigem lihtsalt viiruslik lööve. Aga, reedel hakkas Noorhärra kurtma, et kõht valutab (mina arvasin, et on liiga palju jama söönud), tal on külm olla (no meil langes kraadiklaas alla 0) ja oli üldse kuidagi loid (arvasin, et hakkab nii koolinädalast kui üldse veerandist väsima), kuid saatsin ta siiski kooli. Ka sealt helistati, et ta on vaiksem ja ei taha õue minna, mis ei ole üldse temalik, kuna kurdab külmust ning lubasin anda paratsetamooli. Õhtuks oli ta jälle okeika ning laupäeval ka midagi hullu ei toimunud, noh lisandunud oli köha, jälle. Käisime isegi ühel etendusel õhtul koos. No ja pühapäeva lõunal avastasin, et kurja, kehal on lööve, mida hommikul seal veel ei olnud. Eile pidin ta ka koju jätma, sest lööve levis näole ja noh nagu ma ütlesin, šarlakid möllavad ja ta oleks ilmselt niikuinii koju saadetud koolist. Seega, teavitasin kooli tema puudumisest ja hakkasin perearstile helistama, et aega saada.

Vot see, mis edasi eile toimus, oli paras komöödia 😀 Meil läks 2 tundi aktiivset valimist aega, et üldse perearsti kätte saada. Number oli koguaeg kinni ja no mitte kuidagi ei saanud löögile. Kui lõpuks õega räägitud sain, kes arstile andmed edasi andis, tuli kiire vastus Noorhärra arstile tuua. Aga kindlat aega me ei saanud, vaid läksime elavasse järjekorda. Ma võin ainult oletada, et lihtsalt niipalju arstile soovijaid oli, et nad pidid elava järtsu avama. Arsti juures läks ruttu – šarlakeid ei diagnoositud, vaid võeti selle kinnitamiseks proov. Küll aga öeldi, et Noorhärral on mandlipõletik, mis minu jaoks täielik üllatus, kuna ta ei kurtnud üldse kurguvalu. Ravimiks määrati antibjotsid (okei, jälle, aga vähemalt need aitavad teda hetkel), mille kättesaamiseks apteeki läksime. Tuli välja, et apteegil ei ole antibjotse, päris mitmes apteegis ei olnud, kuna väidetavalt on riiklik puudujääk nendest, just sellest, mida manustatakse vedeliku kujul. Lõpuks õnnestus leida vajalik antibjots tableti kujul ent selleks oli vaja retsepti muudatust, mida sai teha vaid telefoni teel. Ehk tuli hakata uuesti helistama perearstikeskusesse, mille kättesaamiseks hommikul kulus kaks tundi. No õnneks oli olukord lõunaks veidi maharahunenud ja ainult kümme mintsa läks, et anda oma mure edasi. Praksises lubati retseptimuudatusega tegeleda võimalikult ruttu, sest me ju ootasime apteegis teiselpool letti. Pärast pooletunnist ootamist tulime koju, kuid apteeker oli piisavalt mõistlik, et pani meile tabletid kõrvale, et ravimi kindlasti saaksime. Umbes nelja aeg tuli lõpuks kõne, et retsept on valmis. Küsisin veel, et kas võime kohe minna apteeki, kus tablette meile hoitakse ning seda ka lubati. Noh, retsept ei olnud ikkagi sinna saadetud, vaid praksise kõrval olevasse apteeki. Teades, et telefoniteel asju ajades kaotame aega, sõitsime tagasi praksise kõrval apteeki, kus õnneks oli retsept, ent tablette ei olnud saadaval 😀 Egas midagi, prinditi see retsept meile välja, läksime teise apteegi ja saime lõpuks need kuramuse tabletid kätte 😀 😀 😀

Noorhärra oli ses mõttes tubli, et ta pole siiani tabletikujul pidanud ravimeid võtma, kuid sai nüüd sellega ilusti hakkama. Täna läks ta kooli, kuigi näos on näha löövet ja ka kehal ent siiani pole arst meile tagasi helistanud, et tegu šarlakitega. Isegi kui see kinnitus tuleb, on Noorhärra selleks ajaks juba 24h ravimit saanud. Seega jah, olgu tänatud geeniused, kes võitlesid koroona vastu totaalisolatsiooniga, mis on muutnud tänaseks inimesed (nii vanad kui noored) väga väga vastuvõtlikuks igasugustele haigustele ja viirustele.

Elutoaremont, eelarve

okei, luban et see on nüüd viimane postitus, mis pühendub täielikult elutoaremondile … sest no kaua võib ühest remondist jaurata eksole 😀 Puudu on veel rahalise poole ülevaade ning kokkuvõte sellest, mis sai uut ja mis jäi vana.

Kui küsida, kas jäime eelarvesse, siis muidugi mitte. Isegi mitte sellepärast, et ehitusmaterjalide hinnad oleks paari kuuga väga tõusnud, kuid eks muudatusi ikka oli. Kuid miks me eelarves ei püsinud, oli osalt seetõttu, et ega meil väga olnud aimu hindadest kui eelarvest koostasime ja tulistasime suhteliselt puusalt. Ehk arutasime näiteks, et milliseid elektritöid on vaja teha ja siis arvasime, et sellise summa võiks see maksma minna. Uurimata, mis tegelikult elektrikute tunnihinnad on. Noja siis muidugi ka see, et eelarvet tehes unustasime mõne asja üldse ära, nagu prügikonteineri tellimine või uut mööblit ei arvestanud üldse eelarvesse. Lisaks ka see, et paar asja otsustasime alles remondi käigus teha, näiteks radikate vahetus. Kui numbritest rääkida, siis meie esialgne eelarve oli 2050 naela, kokku läks umbes 3300 naela ning see oli puhtalt remont mööblit arvestamata. Suurim ülekulu oligi seotud radikatega ehk uued radikad maksid 423 ning nende paigaldus 600. Selle 600 sisse mahtus boileri hooldus ning ühe vanema mure lahendamine ent kui arvestada siia hulka ka torumehe esimene külastus kui ta vanad radikad gaasisüsteemist lahti ühendas ja paar gaasitoru kinni plommis, siis tuleb kuluks ikkagi 600. Prügikonteineri rent oli 160 naela kaheks nädalaks ning selle oleksime võinud vabalt tellida hiljem ja niikaua ehitusjama tagaaias ladustada. Nüüd juhtus nii, et konteiner viidi sellise 80% täituvuse juures minema ning kuuke hiljem mässasin mina prügikottidega, et viimased ehitusjäägid minema saaks visatud. 200 naela kallimaks läks ka lae korda tegemine ehk selle täies ulatuses kipsplaadiga katmine. Noh ja siis mõned nipet-näpet read, mis natuke üle läksid. Samas kui vaadata asja positiivsest küljest, siis tööraha pealt hoidsime ikka korralikult kokku ju 😀

Rääkides mööblist, siis selles osas tegime täieliku puhastuse ja mitte miskit vana ei jäänud alles. Diivan liikus teise tuppa ja sealne vana diivan-voodi läks minema. Pisikese telekaaluse ja kohvilaua andsime ühtedele sõpradele, kelle majapidamises need laste mängutoas kasutust leiavad. Ainuke allesjäänud asi oli riiul, mis meile sedavõrd meeldis, et tellisime teise samasuguse juurde. Seega sisustuse peale läks umbes 1700 naela. Suurim väljaminek oli uus diivan-voodi ning nagu olen enne maininud, jäime truuks Ikea Frihetenile. Samast kohast ostsime ka telekaaluse ning teise riiuli. Samuti ostsime uue teleka, sest eelmine on juba 7 aastat vana, piisavalt aeglane ja piisavalt väike ning lisaks ilutseb keset ekraani korralik kraaps, mis sai aastaid tagasi tekitatud Noorhärra poolt, kruvikeerajaga. Jep, meil vedas, et telekas siis õhtule ei läinud, sest vaatamist too kraaps ei sega ja telekapilt on endiselt selge. Lihtsalt kui telekas on kinni, siis karjub see kraaps näkku 😀 Uus telekas oli meil unistus juba mitu aastat, aga kunagi ei tundunud see päris õigustatud ostuna. Praegusel hetkel aga ei olnud me enam nõus uude tuppa vana telekat tooma ja nii me uue LG nutiteleri ostsime. Mõnusalt suure ekraaniga ning mis peamine, kiire. Lisaks panime laelambile uue ümbrise, ostsime korralikud kardinad, mis järgmine nädal tehakse need lühemaks ja pidime ka uue kardinapuu panema, sest meil on kaares esiaknad ning sirged kardinapuud siia ei sobi, seega panime selline paindliku variandi (mitte konkreetselt selle). Eile jõudis ka aknakate, mis Mikul tuleb nädalavahetusel üles panna. Ja siis ongi kõik, lõpuks.

Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? No ma valetaks, kui me Mikuga enne mööbli sissetoomist ei teinud võistlust kumb-leiab-rohkem-vigu-mida-oleks-võinud-parandada ent nagu mu vanemad lohutasid, siis tegelikult näeme neid vigu vaid meie, kuna isetegijatena oleme ju eriti kriitilised lõpp-tulemuse osas. Kõik, kes on valmis tuba näinud, on vaid kiitnud kui hästi see välja kukkus ja eks me ise ka oleme nüüd paari nädalaga ära harjunud. Üks viga tegelikult tuli ka välja, nimelt see, et oleksin pidanud ikkagi pistikupesade planeerimisel veidike rohkem ette mõtlema. Esiteks on neid pistikupesasid ikkagi natuke vähe, teiseks oleks võinud telekamajanduse pistikupesad olla rohkem seina keskel, sest hetkel nad ikkagi paistavad kapi ühe seina tagant välja ja ühe pistikupesa oleks võinud natukene teise kohta nihutada mitte kinni lasta panna. Mööbliosas ei ole midagi puudu ega üle, just piisavalt. Ja kuna meil oli ette teada, kui palju ruumi saab riiulitel ja sahtlites olemas, sundis see mind natuke rohkem sorteerima oma pildi- ja raamatumajandust, et nii mõndagi praeguseks ära panna. Seda pean küll ütlema, et kui me järgmise ruumi ette võtame (oh oleks see köök juba järgmisel aastal), siis ilmselt kasutame rohkem töömeeste abi just sellepärast, et asi kiiremini edeneks. Ma ei kujuta ette, kuidas me kahe lapsega elades oleme kuid köögita.

Tagasi tööl

Olen rääkinud sellest, et suvel otsisin Piigale hoiukohta ning õnneks ka päris normaalse koha leidsin. Oktoobri keskpaigas, vahetult enne perebasseinikale minekut, alustasime vaikselt harjutamisega. Ma ütleks nii, et need harjutamise korrad läksid ikka väga hästi. Esimene kord jäi Piiga tunnikeseks, sealt edasi juba pooleks päevaks ja ma isegi ei mäleta, kas ta käis ka kolmandat korda, sest … ei olnud nagu põhjust lisa harjutada. Vähemalt tööle naasmise algus tõotas tulla sujuv. ‘

Minu esimene ametlik päev tagasi oli 1. november. Kuigi harjutamine hoidjatega sujus Piigal hästi, olin siiski veidi skeptiline (või natuke ka kanaema, sest viimane laps ja viimane beebi selles majapidamises), mistõttu teda täiskohaga ikkagi hoidu ei pannud, esialgu. Iseenesest hea oligi, sest juba teisel nädalal algas minu jaoks natuke imelik streik, et Piiga ei tahtnud kohe üldse hoidu jääda, justkui teine laps oli. Ikka korralikult pisardas ja päeval oli nõus vaid hoidja süles olema. Alles hiljem selgus, et ka tema põdes läbi inimese hand-foot-mouth tõve, küll leebemalt kui Noorhärra, aga ju sellel nädalal oli viiruse peiteaeg. Nüüdseks on ta ikkagi väga ära harjunud ja pigem leppinud, et mõned päevad seal veedab. Hommikuti nuttu enam ei ole, aga õhtul on ikka väga hea meelega nõus koju tulema 😀 Ja kuigi pean seda vastumeelselt ja okas hinges tunnistama, siis mõned päevad nädalas endale saada, isegi kui see tähendab kuute tundi kodukontorit, on ikka niiiiiiii mõnus.

Kui ma alguses olin 110% kindel, et Piiga läheb täiskohaga hoidu, siis vaadates minu hetke töökoormust ja tööandja pooldavat suhtumist paindlikku töögraafikusse, ma selles enam nii kindel ei ole. Ja kui oktoobris olin veel mõttel, et äkki lähen ise hoopis osalisele tööajaline, kuna hoidjad töötavad vaid neli päeva nädalas, teisipäevast reedeni, siis ka see ei tundu hetkel vajalik olema, kuna saan kõik vajaliku tehtud ning jääb lisaaegagi üle (näiteks õhtuti kui lapsed magavad) juhuks, kui töökoormus tõuseb. Mul on hea meel, et hoidjatega sai sõlmitud leping, mille kohaselt käib Piiga minimaalselt kaks täispäeva nädalas kohal, sest see annab mulle piisavalt mänguruumi, kui mitmeks päevaks ta nädalas hoidu jätta. Pealegi töötab ju Miku vahetustega ja saab seetõttu mõnikord ka ise temaga olla ehk lõpp-kokkuvõttes saame natukenegi raha kokku hoida. Ühesõnaga, nii novembris kui detsembris panin ta nädalas kolmeks pikaks päevaks hoidu, 8-17. Jah, pikk päev, aga siis sain/saan vähemalt korralikult tööle keskenduda. Muidugi väikene väljakutse saab olemas jõuludele eelnev nädal ehk 19-23 detsember, kuna Noorhärra kool lõpeb 16ndal ning Hoidjad lähevad puhkusele 15st, Mikul on aga töönädal. Õnneks saab Miku ema ühel päeval lastega olla ja kahel päeval võtsin mina ka poolikud päevad vabaks . Samas arvestades seda, et enne jõule on tavaliselt kontoris pigem rahulik, siis vast saan hakkama.

Ja tööst. Läksin tagasi projektile, mille juures enne emapuhkust töötasin. Juba 2021 aasta algul sellel alustades ei olnud minu muljed 100% positiivsed. Just seetõttu, et ma olen harjunud tegutsema ja et mind on vaja. Sellel projektil ma paraku nii ei tundnud alustades ega ka nüüd naastes. Või kuidas tunneks end inimene, kes peab vähemalt korra nädalas tuletama meelde, et “hei, ma olen ka olemas” ja “hei, tahaks ka midagi teha”. Jumal tänatud, et kodukontorist hetkel töötan, mitte ei mune kontoris, sest näiteks eestoa remont sai paljuski viimistletud minu poolt just ajal, kui oleksin pidanud tööd tegema. Eks nii mõnigi ütleks, et ole kuss ja õnnelik, et raha makstakse mitte millegi tegemise eest ja ses mõttes on hetkel tõesti väga hea, et mul ei ole korralikku tampi taga, kuna kõik laste hoiu/kooli ja koduga seonduv on suuresti minu õlgadel. Ainult paha asi on selles, et me peame iganädalaselt ajatabeleid täitma ja kui ma ikkagi midagi teinud ei ole, siis “istusin ja veeratsin pöidlaid” või “värvisin eestoa seinu” või “pesin eestoa aknad puhtaks” ei ole ju kliendi jaoks aktsepteeritavad kuluread 😀 Õnneks suutsin midagi sellist üldisemat laadset tegevuse välja mõelda ja julmalt panengi seda kirja hetkel. Tänu sellele, et aasta lõpus vahetatakse meil personaliga seonduv (mh puhkuste ja ajatabelitega) programm välja, tuli juba eelmine kuu enda ajatabelid aasta lõpuni esitada ehk paljuski tegevusi ennustada. Otsustasin, et jätan siis asja hetkel nii, küsin ikkagi korra nädalas, kas saab kuidagi aidata ent uuest aastast tahaks siiski natukene konkreetsust ellu. Iseenesest olen vaadanud natuke tööturul ringi, et liikuda rohkem kvaliteedikontrolli kui projektijuhtimise suunas (kuigi hetkeline positisoon laseb mul siiski kvaliteedikontrolli ka teha), kuid ilmselt midagi drastilist ei võtta enne enne, kui Piiga saab kolmeseks ja lapsehoiuteenuse peale ei läheks enam nii suur summa 😀

Ahjaa, nii mõndagi on muutunud lapsehoiuteenuse tasus. Esmalt muidugi on hinnad tõusnud võrreldes viie aasta taguse ajaga, keskmiselt nii 15 naela. Ehk nüüd maksab poolik päev 30 ja täispäev 45 naela. Piigale ei pea ma ühte söögikorda kaasa pakkima. Teagi, kas tegu oli Wigani kandi iseärasusega, või ongi enamik hoidjaid läinud selles suunas, et kasseerivad rohkem raha ja pakuvad kõik söögikorrad ise. Endiselt kehtib ka see, et kui Hoidjad on puhkusel, pean mina ikkagi 50% tasu neile maksma, mistõttu sain just kuu alguses aru, KUI VÄGA tark oli teha miinimum kaks täispäeva nädalas leping Piigale. Ja muidugi see, et kui laps ei saa mingil põhjusel kohale minna, siis tolle päeva eest sa tasu tagasi ei saa. Seda osa ma isegi mõistan. Mis aitab leevendada hoidjakulusid, on valitsuse 20% toetus ehk kuutasust maksame ise 80%. Näide – detsembris bronnisin Piiga seitsmeks täispäevaks, lisaks 50% tasu kahe nädala eest kui Hoidjad on puhkusel ning detsembritasu oli 450 naela (360+90). Meie kanda sellest reaalselt on 360. Kui Piiga saab kolm, siis lisandub veel valitsuse poolne 30 tasuta tundi hoidu. Jei, ainult kaks aastat veel kuniks veidike kergem hakkab rahaliselt 😀 Vähemalt ei maksa me seekord poolt minu palka kuus lapsehoiu peale 😀

Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀