Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Absurd

Saatsin oma isale isadepäevas kaardi. Eile helistas ema, et isale on tulnud Omnivast deklareerimisteade. Teinekord ma panen tõesti kaardiga ka pisikese soksi kaasa, et oleks väike üllatus, mis seletaks deklareerimisnõude (kaal raskem ja katsudes on tunda, et midagi peale kaardi veel ümbrikus sees), kuid mitte seekord. Ma ei saanud üldse arugi, et mis deklaratsiooninõue ja et peab veel tulumaksu ka maksma, eriti kui olin kaarti postidades juba mingi ankeedi Inglismaal täitnud, mis kleebiti ümbriku peale. Ema saatis mulle kirja edasi ja tõesti oli seal nõue see deklareerida. Helistasin Omnivasse uurimaks, milles point. Ja point on väga lihtne – Brexit. Ehk siis järgmine kerge idiootsus, millega tavainimene tänu poliitmängudele peab silmitsi seisma. Deklareerimisnõue tuli sellest, et kaart saabus väljaspool Euroopa Liitu. Mitte et võiks näiteks kaartidele sätestada mingid mõõdu-ja kaalunõuded alla mille ei ole deklaratsiooni vaja esitada, sest too kaart kaalus ainult 40 grammi 😀 Mulle jääb muidugi arusaamatuks, miks just see kaart vahele võeti, sest ma olen viimase paari kuu jooksul saatnud Eestisse päris mitu kaarti, suuremad kusjuures nii mõõdult ja kaalult, kuid siis ei tulnud mingeid deklareerimisnõudeid. Ju siis seekord sattus minu kaarti sorteerima eriti usin töötaja. Aga parim kild on alles selles, et uurisin ka jõulude kohta, kuna saadan ikkagi igal aastal vähemalt kümme kaarti kodumaale. Et kui need kaardid ka tulevad väljaspool EL’i, siis kas peavadki saajad hakkama deklareerima postikaarte. Vastus oli, et hetke kogemuste järgi jah. Ma nüüd ei teagi, kas jätan siis sel aastal kaardid saatmata, kuniks keegi vaatab üle mõõdud, alates millest EI PEA deklaratsiooni esitama või hoiatama sõpru ja peret, et tuleb väga väärtuslik salakaup jõulukaardi näol ja ilmselt on vaja e-deklaratsioon esitada 😀 😀 😀

Viimase vindi raseda huumorinurk :)

Kuidas sa tead et oled viimase vindi rase ilma et sa vaataksid peeglisse/kalendisse…

– kummardamine on sinu jaoks ületamatult ebamugav tegevus, sest su kõht jääb ette. Seega võtad sa mingi eriti imeliku poosi, et siis sobilike helide (mida sa muideks ise oma suuga tekitad) taustal midagi madalalt üles korjata.

– kuna kummardamine on ebamugav poos, siis igasugused tegevused, mis nõuavad põrandalähedast olemist (nt musta pesu masinasse panek või madalate riiulite korrastamine) saab eranditult tehtud põrandal kükitades või põlvitades.

– kui madalad tegevused tehtud, siis ülestõusmist saadavad jälle igasugused enda poolt tekitatud helid.

– kui sul on vaja natukene kitsamast kohast läbi minna või midagi tuua, siis võid kindel olla, et puksid oma kõhu või pepuga kuhugi vastu. Üldjuhul teed sa seda mõlemaga. Ja ärme üldse autosse istumisest (rooli taha näiteks), eriti kahe-ukselisse isendisse, rääkima hakka.

– magamine on nõrkadele, missest et sa oled päris väss. Aga sa ei suuda mitte ühtegi mugavat poosi leida voodis ning igasugune liigutamine parema poosi leidmiseks on justkui megasuure kaubalaeva ümberkeeramine Suessi kanalis. Kui sa siiski magama jääd (ja seda juhtub tihemini elutoa diivanil kui sa tahaks), siis võid kindel olla, et poole öö ajal on vaja vetsu minna, sest põies on tilk uriini tekkinud. Veab, kui sa pead vetsu minema vaid korra, aga üldjuhul sul ei vea.

– lisaks hommikusöögile tekib sul järjest rohkem vajadus ööootele, nii umbes kell 3 öösel. Mis mõnevõrra võib probleeme tekitada, sest sa peaksid oma veresuhrkut kontrollima, mis tähendab et öised reisid külmkappi ei ole kõige mõistlikumad reisid.

– kuna sa ikkagi oled otsustanud suht viimase piirini tööd teha, et siis maksimaalselt kaua beebiga kodus olla, on igasugune pesapunumine natuke unarusse jäänud. Mitte et sul ei oleks soovi värvida ja dekoreerida, aga sul ei ole lihtsalt aega. Kui aega tekib, ei ole sul energiat. Aga kui juhtubki, et sul on veel energiat ka, siis tuletatakse sulle meelde, et sa peaksid puhkama. Aga sa ei saa puhata, sest keegi teine ei oska dekoreerida tuba/maja just nii nagu see on õige (khmm, nagu sina seda vaimusilmis ette näed).

– majast väljumine on omaette katsumus, sest on sügis ja sul on eranditult jalanõud, mis eeldavad paelte sidumist. Õnneks, on sul tsipake rasedaajust veel funktsioneerivas korras ning taipad, et trepid ei ole ainult teisele korrusele saamiseks, vaid need pidi kunagi välja mõtlema üks rase naine, et hõlbustada jalatiste jalga panekut (aka saad tõsta jala kõrgemale nii, et kõht jääb jalge vahele ja paeltesidumine ei ole enam probleem).

– sa oled MEGA aeglane oma tegemistes, sest sa ei jõua midagi eriti kiiremini teha VÕI tuletatakse sulle meelde, et oled viimasevindi rase ja peaksid rahulikumalt võtma.

– diivanilt tõusmine, eriti kui sul on mõnus poos sisse võetud, on väljakutse omaette, sest megasuure kaubalaeva liigutamine ei ole mingi kahe sekundi tegevus.

– kui jalutama minna, siis mingi hetk tunned ikka kuidas kuskil miskit torgib, venitab, tekitab ebamugavustunnet.Üldjuhul aitab tempo mahavõtmine, aga teinekord on seda raske maha võtta kui sa juba teokiirusel liigud.

– sinu viimase aja lemmik magusaks ampsuks ei ole mõni puuvili, jäätis, komm, šokolaad või kook, vaid seda on renny, sest mingil põhjusel on kõrvetised lausa mitmekordsed külalised päevas. Ja tulevad nad pm peale igat söögikorda olenemata, mida söönud olen.

– kahjuks pead sa pidevalt oma vanemale lapsele meelde tuletama, et emme ei jõua/tohi teda kuhugi tõsta või emme ei saa temaga kuhugi kiiremini liikuda/joosta või emme ei peaks rattaga sõitma minema. Ja see on nii kahju, sest sa oled alati olnud see aktiivne emme, kes lapsega erinevaid asju teeb. Õnneks saab emme kaissu võtta, kui diivanil koos istutakse ja kallid ning musid on ikka omal kohal, lihtsalt emme peab enne oma suure kaubalasti kuhugi ohutult parkima 🙂

– ja see sinu kõht tahab koguaeg end eksponeerida, paljalt. Ehk sul on tegu, et leida selga piisavalt pikad riided, mis kõhtu varjaks. Iseenest ei ole ju tegu esteetiliselt koleda pildiga, aga no vähemalt õues olles hakkab sul küll külm. Olgu õnnistatud see inimene, kes mõtles välja raseda püksid, sest õnneks paar paari on veel sellised, mille ülemne osa suudab kõhu ära katta, peaaegu. Aga tavaliste pükste kandmisest võid ainult unistada, kui sa just ei taha maani öösärki selga tõmmata ja tõsimeeli väita, et tegu on pluusiga.

Ühesõnaga, mul on jäänud umbes kuuke kõhuga ringi tatsuda ning erinevalt esimesest rasedusest, on sel korral tõesti lõpp kuidagi raskem ja ma saan kogeda maksimaalselt erinevaid raseda rõõme. Kui erinevate tunnuste tekkimisel olin alguses kergelt häiritud, siis nüüd ajavad need mind pigem naerma, sest no midagi erilist ju teha ka ei ole. Ma pigem olen üks häälitsev kaubalaev veel mõned nädalad kui et see pisike beebi liiga vara meie juurde tuleb 🙂

Ha Ha Halloween

Noh, pea nädal on juba kommipühast möödas, aga kuna meil miskit ikka natuke toimus, siis oleks paslik paar rida kirja panna.

Halloweeni tähistamisega alustasin mõnes mõttes juba kuu alguses, kui ostsin koju paar kaunistust – ühe kõrvitsakujulise küünlahoidja õue ja kummitustemaja, millel sai punased tuled sees põlema panna. Ja muidugi sildike uksele ka. Tegelikult tol korral olin poes üldse midagi muud vaatamas, aga need kaunistused jäid silma ja koju nad tulid. Ma oleks äärepealt juba jõuluvidinaid ka ostnud, aga siis sai kaine mõistus ikkagi emotsioonidest võitu 🙂 Noorhärrale ostsime ka kostüümi juba kuu alguses, sest Halloween ON suur asi siin ja oli teada, et tuleb nii kommipommitamist kui pidusid. Mina otsustasin sel aastal vana rasva peal sõita ja riietasin end rasedaks nõiaks, kel luukere kõhus. Just nii nagu viis aastat tagasi. Tahtsin väga seda kostüümi veelkord kanda ja ilmselt Piiga meie viimaseks lapseks ka jääb, seega miks mitte. Minu mõte sel aastal oli välja näha rohkem väsinud nõiake võrreldes viie aasta taguse ajaga ning avastasin paar päris head trikki selleks. Esiteks, tuleks kindlasti panna endale jumestuskreemi ja värvida silmad, AGA jätta ripsmed värvimata. Lisaks aitab natuke tumedamat lauvärvi silma alla ning eriti mõnusa kahvatu viimistluse annab see, kui huuled teha heledaks (minul sattus jumestuskreemi huultele, seega hõõrusin selle laiali). Mina jäin väga rahule, sest kahvatum (väsinum) nägin ma kindlasti välja kui viis aastat tagasi 😀 😀 😀

Terve kuu möödus tegelikult kiirelt ja enne kui arugi saime, siis oli Halloween juba nädala kaugusel. Hea oli, et mu rasedaajul tuli sel hetkel meelde broneerida meile kõrvitsakorjamine (sest tänu ühele viirusele ei saa enam niisama minna kuhugi farmi ja korjata, kõik peab olema sotsiaalselt distantne). Muideks, Mikuga lobisedes selgus, et kõrvitsa korjamine ja uuristamine on pigem uus traditsioon Inglismaalt (ilmselgelt saabunud siia üle ookeani) ja kui nemad olid pisikesed, siis mässati naeristega. Miku ema siiamaani kirub, KUI hull oli naereid uuristada, sest need on ju pisikesed ja tunduvalt tihkema sisuga kui kõrvitsaid. Käisime sel aastal teist korda sellises kohas nagu Pontac Farm, suhteliselt lähedal meie kodule, seega hea ligidal minna. Samas, jäi see käik suhteliselt viimasele minutile ja ega ilusaid kõrvitsaid enam eriti leidunud, sest põld oli päris ohtralt kaetud (pool)mädaste isenditega. Mulle meeldib selle koha süsteem ka ses mõttes, et kui sa endale aja broneerid, maksad bronnitasu (10 naela per auto) ja kui lõpuks kõrvitsate eest maksma lähed, arvestatakse see summa kõrvitsate maksumusest maha. Kuna meie ostsime kokku neli kõrvitsat (sest noh ikkagi KÕIK pereliikmed vajasid oma kõrvitsat), siis maksime juurde mõned naelad.

Ja siis … me unustasime need kõrvitsad õue 🙂 ehk ei hakanud kohe uuristama ja kaunistama. Kõrvitsad tulid alles meelde Halloweeni tegelikult päeval (kuigi meie tänavas oli mitu maja, mille ees ilutsesid kõrvitsad juba nädalakese) ja seda ka pärastlõunal. Kuna meil tundus olevat tunnike vaba aega enne kui Miku õe juurde pisikesele Halloweeni peole sättima hakkama pidime, siis võtsime aga markerid, lusika ja noad välja ning hakkasime pihta. Olime just jõudnu oma esimese kõrvitsaga lõpule, kui Miku õde uuris, mis kellast jõuame. Olime suutnud peo alguse ajas väikesed möödarääkimised teha ja nad ootasid meid juba veerandtunni pärast. Ütleme nii, et segadus ei olnud päris meie poolne mittemõistmine, seega ütlesingi et lõpetame oma kõrvitsate uuristamise, paneme endid valmis ja tuleme. Sest ei olnud ju mõtet jätta kõrvitsate tegu järgmisele päeval kui Halloween juba läbi. Tegelikult saime nad kiirelt valmis ja hakkasimegi sättima, peole jõudsime aga ikkagi tunnikese hilinemisega, sest noh kõrvitsad oli vaja välja viia ja küünlad põlema panna (ning loota, et need põlema jäävad, sest õues oli mega tuul). Lisaks selgus, et meie naabrimees on eriline Halloweenifänn ja oli oma aia korralikult ära kaunistanud, seega ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja tema aeda külastada 😀 Ütleme nii, et ikka korralik dekoratsioonidemarss toimus, kusjuures kõik kujud liikusid ja tegid hääli. Mega.

Halloweenipidu ise oli rohkem lastele suunatud, seega mina olin ainuke maskeerunud täiskasvanu, aga mul oli päris kama kaks kuna mulle täiega meeldib see raseda nõia kostüüm. Lapsed said mõnusalt möllata, kuniks täiskasvanud sõid ja lobisesid. Kõik hoidsid hinge kinni, et vihma ei hakkaks uuesti ladistama, nagu see terve päeva vahelduva eduga teinud oli, sest plaan oli ju minna komme pommima lastega. Mulle väga meeldib süsteem, mis siin saab aina populaarsemaks, kus need majad, kes soovivad komme jagada, annavad endast märku ja siis tehakse vastav piirkonnakaart, et inimesed teaks, kuhu minna. Ei tahaks ju üldse, et lapsed peavad pettuma, kui nad uksele koputavad ja keegi seda neile ei ava või avavad ja midagi krõbedat koputajale ütlevad. Paljud majad olid seegi kord teinud nii, et jätnud kommikausi ukse taha, kus siis iga laps ise ühe kommi võttis, eks ikka seel viiruse pärast. Muidugi leidus ka varateismelistest ajugeeniuseid, kes käisid ringi ja kui avastasid täis kommikausi, valasid kogu selle sisu kotti. Päris nõme tegelikult*.

Kuna Halloween oli sel korral pühapäeval ja järgmine päev esimene koolipäev pärast vaheaega, siis ega me väga pikalt külas olnudki. Noorhärral oli muidugi väga raske aru saada, et miks ta ei võiks oma põsed ikka ja jälle kommidest pungile toppida (tal oli juba raskusi aru saada terve päeva jooksul mitte kommi saamisega), eriti kui kommikott nina all oli, aga saime lõpuks kokkuleppele, et kui ta järgmine päev koolist tuleb ja on ilusti käitunud, siis saab kommi. See kommikott on meil ikka veel külmiku otsas ja ootab tühjendamist, sest õnneks on Noorhärra selle sisu mõnel päeval täitsa ära unustanud 😀 Seega kuidagi kiirelt läks sel aastal jälle ja ma nii tundsin kuidas ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha ega korraldada ning need asjad, mis tehtud said, olid kuidagi ülepõlve ja viimasel minutil kiiruga kokku klopsitud tegevused. Aga eks see saabki nüüd meie reaalsus olema mõnda aega 🙂

*Veel nõmedamad olid sellised umbes 18-aastased kutid, kes arvasid, et nad on piisavalt tugevad suutmaks kõrvitsatest jagu saada. Nimelt panime oma kõrvitsad eesaeda sissesõidu kõrvale ehk nad ei olnud tänaval, vaid meie maja ees. Ma ei hakanud aiaäärele neid panema, sest esiteks võib mingi hetk ikkagi mega tuul tulla ja need kõnniteele puruks puhuda ja teiseks, meil juba on kogemus eelmisest aastast, kus liiga kõnnitee lähedale jäetud kõrvitsad noorte abiga kõrvitsapudruks muunduvad :S Seega jätsime seekord kõrvitsad oma aia alale, MAHA, sest tegu oli ju suhteliselt värskelt puuritud isenditega ja iseenesest oli neid vahva vaadata. Aga ühel õhtul, kui mina olin poes, tatsusid kas noorsanti meie majast mööda ning lihtsalt viskasid kõik kõrvitsad keset autoteed puruks. Miku küll kuulis seda ja läks neile õue paar krõbedamat sõna ütlema, aga kuna oli õhtune aeg ja Noorhärra magas, siis päris järgi neile minna ei saanud. Nagu, kui idioot sa pead olema, et niimoodi teha???? Kas tõesti on püksis nii väike isend, et sa tunned ennast tõelise mehena, kui viskad uuristatud kõrvitsa vastu maad puruks. Kõrvitsa, mille laps on suure huvi ja innuga ära kaunistanud ning mida ta iga päev imetleb. Mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas mõni inimeseloom mõtleb :S

Koolivaheaeg

Märkamatult on Noorhärra esimene veerand koolis läbi saanud ja oleks paslik teha pisike kokkuvõte nendest kahest kuust.

Ma ütleks, et ta on kooliellu üllatavalt hästi sulandunud, tunduvalt paremini kui ma arvasin või pelgasin. Kogu nende kahe kuu jooksul oli vist üks reede hommik kui ta ütles, et ei taha minna, kuid see mõte kadus sama kiirelt kui tuli. Pigem läheb ta kooli hea meelega, jääb sinna pisaratevabalt (kuigi lehvitab mulle viimase hetkeni ja tahab teha viimased musid ka kallis läbi aia) ning koju tuleb samuti hea meelega. Kahel korral olen ta ise koju jätnud, kuna teda vaevas poolteist kuud kerge köha, mis aegajalt hullemaks läks. Ehk need kaks päeva järgnesid öödele, mil ta magada väga ei saanud ja ma ei näinud mõtet viia väsinud laps kooli. Pigem oli ta kodus, tegin talle jalavanni, panin sinepiplaastreid ja andsin körarohtu ning see leevendas tunduvalt olemist. On olnud insidente, kus tema käitumine ei ole kõige lapsesõbralikum ja eks on ta ka pahndada saanud õpetajadelt, kuid see kõik käib sisseelamise juurde ja midagi katastroofilist juhtunud pole. Kuna Noorhärra sai vahetult enne kooli algust selgeks rattasõidu abiratasteta, siis olemegi igal hommikul jalutanud/vändanud selmet et võtta auto. Kusjuures mulle tundub, et Noorhärra esimene valik olekski minna rattaga 😉 Jällegi, eks ole meil olnud hetki, kus ühel mehehakatisel on meelest läinud, et võiks oma kaheksandat kuud rasedat ema järgi oodata ja mitte eest ära kihutada (millest tulenevalt on paar korda juhtunud, et ratas jääb koju kuniks liiklemisreeglid ja kokkulepped üle kordame), kuid ei midagi ületamatut. Eks ma saan ju aru ka, et kui muidu peab rattaga pigem venima, siis teisi lapsi ratastel nähes tekib paratamatult võistlusmoment ja reeglid ununevad. Mulle väga meeldib, et koolil on eraldi rattaparkla, mis on tihtilugu pungil ratastest ja tõuksidest.

Koolitöödest niipalju, et pikalt oli kõik pigem mänguline ja mingeid kodutöid ei antud. Need tulid mängu alles paar nädalat tagasi, aga tegu oli ka väga väikeste ülesannetega, pigem rõhutakse just laste loovusele läbi kujutlusvõime. Ehk neile antakse koju lugemisesk raamat, mida lapsevanemaga koos “lugeda” ainult et raamatus ei ole sõnu, vaid ainult pildid ja siis peabki laps proovima mõelda et mis võis juhtuda ja arendada diskussiooni vanemaga. Kogu lugemissessioon tuleb kirjeldada lugemispäevikus, mida teeb nii lapsevanem kodus kui õpetaja koolis ehk too raamat rändab kooli ja kodu vahet. Saime nüüd ka koolivaheajaks pisikese ülesande, mida teha. Ma loodan, et mul on meeles seda teha, sest no nii raske on harjuda mõttega, et meil on vaja kodutöid teha. Septembris oli lastevanemate koosolek, kus saime õpetajaga rahulikult rääkida teemal, et Noorhärra on pärit kakskeelsest perest ning kuidas see võiks mõjutada tema hakkama saamist koolis, just selles mõttes, et tema inglise keele oskus ei saaks kuidagi negatiivselt mõjutatud. Õpetaja oli alguses üllatunud, et laps kakskeelsest perest on pärit, sest temaga vesteldes sellest aru ei oldud saadud (ehk siis positiivne märk), kuid lubati tal silma peal hoida ning rääkida, kui miskit muret tekitab.

Mis ma tahtsin veel eraldi välja tuua, et kui ma muidu olin alati (ei teagi mis põhjusel) koolivormide vastane, siis hetkel mulle väga sobib, et Noorhärra vormi kandma peab. Jah, minu jaoks tähendab see iganädalast triikimist, kuid see veerand tundi mind ära ka ei tapa. Hea on veel see, et vormi osasid on võimalik osta aastarigselt tavalisest poest ja neid ei pea eraldi tellima. Mis peamine, need ei ole kallid. Ma olen talle ostnud kokku neli paari pikki pükse, kaks kampsunit ja okei, päris mitu polosärki. Aga seda puhtalt seetõttu, et mina ei tea, mida nad koolis teevad, kuid esimestel nädalatel tuli Noorhärra koju värviplekiliste pluusidega ja no need plekid ei tulnud heleda pluusi pealt pesus välja. Samas, mina ei ole nõus oma last plekilistes riietes kooli saatma vältimaks seda, et teda kiusama hakataks. Ahjaa, nagu tuletikuga otsisin septembri alguses poest trakse või rihma, sest esimesed püksipaarid ei tahtnud tal üldse üleval püsida. Lõpuks tellisin netist viiese komplekti rihmasid, mille opereerimisega ta ise edukalt hakkama saab. Ja siis avastasin, et lapsele võiks osta pigem peenikese poisi püksid, mitte tavasuuruses, sest tuleb välja, et meie poiss on saleda kehaga 🙂 Ahjaa, mainin ära ka riietehinnad ehk nii pükse, kampsuneid kui polosärke saab osta kahestes pakkides ja maksavad need 4-6 naela pakk, seega minu arust pigem odav. Ainuke kallim riideese oli koolilogoga pusa, mis tuli tellida spets poest, aga see ka hingematvalt kallis ei olnud. Ja kõik riided on meil ära sildistatud, sest muidu ilmselt rändaks nii mõnigi ese mööda ilma ringi 😀

Üks armas asi veel – nimelt paluti juba alguses igal lapsel võtta kaasa oma nimega joogipudel, mina aga teen iga päev pisikese snäkikarbikese ka kaasa. Noorhärra sööb ilusti koolilõunat, aga arvestades, et ta on koolim 8:30-3 ja ta on meil pigem isukas, siis saadangi talle tervislikke snäkke kaasa. Üldjuhul kas kurgi- või porgandipulgad ja mingid marjad/puuviljad. Teinekord saadan ka mõned soolased küpsised ja juustukese. Krõpsud ja küpsised on pigem suur EI ja selle üle on mul ainult hea meel. Viimasel koolinädalal oli minu jaoks natuke halenajlakas vahejuhtum, mille peale ma ei osanud muud teha kui õlgu kehitada ja pead raputada – nimelt panin Noorhärrale kahel järjestikkusel päeval kaasa muuhulgas ka viinamarju, kui unustasin need pikuti katki lõigata. Esimesel päeval ei öeldud mulle midagi, aga teisel tuletati meelde, et viinamarjad olid lõikamata. Okei, seda vist teavad paljud lapsevanemad, et kui laps hakkab iseseisvamalt sööma, siis tuleb viinamrjad pikuti katki lõigata vältimaks nende kurkutõmbamist ja lämbumise ohtu. Mis mind aga muigama pani, oli see, et kui enne lõikas kool ise viinamarjad pikuti pooleks (juhul kui lapsevanem unustas teha), siis nüüd ei tohi nad enam seda teha. Ja miks? Sest kui peaks midagi juhtuma, on kool süüdi selles, et viinamari oli valesti lõigatud ja peab vastutust kandma. Nagu halleluuja, kui hulluks see Health and Safety siinmaal aetud on??? Absurditipp oli see, et ega siis ju ei võetud neid viinamarju karbist välja, et laps saaks teised asjad ära süüa. Ei ei, ta ei saanudki oma snäkikarpi nendel päevadel 😀 😀 😀

Olen tähelepannud ka mõned tuska tekitavad seigad. Näiteks see, KUI organiseerimatud me alguses olime. Ses mõttes, et riided olid muidugi toolileenil ootamas, aga see riiete selga panek kuidagi venis, eriti veel samal ajal telekat vaadates, et ma tihtilugu muutusin hommikul kärsituks ja kärkisin Noorhärraga, sest hakkasime kooli hiljaks jääma. Seega tekitasin uue rutiini, et mingiks kellaajaks peab olema hommikusöök söödud, siis tuleb hammastepesu, siis riided selga ning kui jääb aega, saab veel multasid vaadata. See süsteem toimis … kuni viimasel nädalal vaikselt vanasse rutiini langesime. Eks uuel veerandil uue hooga. Lisaks on mul endal paha tunne, et kui laps umbes pool neli kodus on, siis tihtilugu lasen tal multikaid vaadata kuniks mina viiest töö lõpetan. Üheltpoolt võiks see ju ollagi lapse tsilliaeg, sest tal on pikk koolipäev selja taga, teisalt saaks ta ju puhata ka mängides või raamatuid vaadates. Ausalt, mul tekib teinekord korralik frustratsioon selle utimutimajanduse üle. Ahjaa, ja siis mind ajavad kohutavalt närvi need vankrimammid, kes jalutavad kõnniteel aegluubis. Healjuhul on neil laps kõrval, halvemal juhul on neid mammisid kaks, kes kõnnivad kõrvuti kogu kõnnitee laiuses. Ning nad alati lobisevad niii ennastnustavalt, et ei kuule ega näe, mis ümberringi toimub ehk et nende taha tekib tropp inimesi, kes mööda sooviks. See on kõige jubedam, et kui näiteks Noorhärra tahaks mööda, siis ta ilusti hüüab “excuse me” ja laseb ratta kella, ja need mammid vaatavad üle õla, näevad seda last, kes soovib mööda ning ignoreerivad täielikult :S :S :S Ma väga ei taha ärplema ka hakata juhuks kui mõne mammi laps minu lapsega samas klassis käib ja siis hakatakse minu last või mind teiste silmis maha tegema. Aga no eks paistab, kas minust saab paari kuu pärast samasugune vankrimammi 😀 Positiivse kohapealt olen hakanud rohkem jalutama ehk nii hommikul kui õhtul teen pikema jautuskäigu et päeva lõpuks ikkagi 5.5-6km jalutamist täis saada. Olgem ausad, teinekord on juba tsipake ebamugav ka natuke kiiremini kui Pardimamma liikuda 😀

Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀

Noorhärra ütlemised

Ostsin Eestis kaasa mõned lastefilmid, mis Noorhärrale meeldivad, aga millele on eesti keeles peale loetud. Just selle mõttega, et ta kuuleks rohkem eesti keelt. Panen siis ühe Jääaja osadest peale, sest see sari on üks ta lemmikuid, kui Noorhärra tuleb umbes kümne minuti pärast väga pettunult minu juurde, sest filmitegelased räägivad väga imelikult 😀

Koolipäeva hommik ning Noorhärra on just saanud omale kooliriided selga. Tuleb siis trepi peale ja küsib: “Emme, kas ma näen kena välja?”. Järgmisel hommikul uurib ta minu käest, kas ta näeb moekas (smart) välja.

Käisime uue beebiga 3D ultrahelis ning võtsime ka Noorhärra kaasa, sest tema mitte kaasamine tundus väga vale. Viskasin ennast pikali, Miku ja Noorhärra istusid diivanile ning seans algas. Tundus aga, et kogu kogemus oli Noorhärrale kerge pettumus, sest nii kui ta beebit 3D vaates nägi, ütles ta, et see beebi näeb imelik välja. Arst küll seletas, et see pilt on võetud läbi mitme nahakihi ja beebi ulbib ka vedelikus, kuid Noorhärra jäi kindlaks oma seisukohale, et tegu on Õudusbeebiga “ScaryBaby”. 😀

Otsisin välja Noorhärra UH pildid, nii kõige esimese kui ka tema 3D pildid ning palusin arvata, kes pildil on. Just selle mõttega, et näidata talle, et ka tema nägi veidike teistsugune mu kõhus välja. Algul arvas Noorhärra, et tegu on beebiga, kuid selgitasin talle siis, et tegu on ikka temaga. Et esimesel pildil on ta väga pisike, siis juba natuke suurem ning kolmandal pildil on ta just sündinud. Noorhärra tõdes selle peale, et ta oli ikka armas beebi.

Noorhärra jääb teinekord meie voodis magama õhtul ja siis Miku viib ta oma voodisse hiljem. Ühel õhtul kuulen, kuidas ta hõikab mind enda juurde. Mõtlen endamisi, et ju siis ühed musid ja kallid on vaja veel teha. Aga ei, tema üks kaisuloomadest oli põrandale kukkunud ja ta lihtsalt ei ulatunud ise voodis olles seda üles korjama :S Ja nii oli vaja ema kutsuda alumiselt korruselt appi 😀

Aegajalt on Noorhärral enesekehtestamise hetked. No ikka sellised, et on vaja korralikult selgitada, miks on vaja miskit teha. Ühel päeval näiteks plaanisime ratastega sõitma minna ning palusin tal pikad püksid jalga panna, et kui peaks kukkuma, et tee ennast katki. Pluss oli juba õhtune aeg ka. Tema vaidleb vastu, et ta peab lühkaritega tulema, sest näeb niimoodi ilus välja. Nüüd hakkab meid vastu hammustama ka enda ütlus, et kui sa midagi ei tee, siis juhtub see. Näiteks kui Noorhärral jälle purakahetk käsil, siis olen ma olnud rumal tüdruk, kes ei luba tal oma tahtmist saada või ähvardab nt autot lõhkuda või mind vette visata 😀 Ükskord ma küsisin vastu, et kui sa emme vette viskad, kes sul siis hommikuputru teeb. See andis päris pikalt mõtlemisainet talle 🙂

Läksime ühel õhtul parki jalutama ja Noorhärra sai ka ronida. Ühel atraktsioonil sattus ta kokku paar aastat vanema poisiga, kelle vanaema manitses olema ettevaatlik selle pisikese poisi lähedal. Noorhärra sai pahaseks ja ütles, et “ta ei ole pisike, ta on juba suur poiss“.

Õhtune aeg ja ootame kõik söögi valmimist. Noorhärra on juba mitu korda moosimas käinud, et tahaks midagi näksida, sest kõht on niiii tühi. Jään endale siiski kindlaks ja ütlen ei. Mõne minuti pärast kuulen, kuidas Noorhärra räägib Mikuga – “Issi, mine sina ja võta kapist snäkki mulle ning kui emme küsib, siis ütle, et see on sulle endale.”