Eurovisioon 2022 II poolfinaal

Einoh, ma pole elus veel nii hästi Eurovisiooni edasipääsejaid ennustanud kui teisipäeval. Kümnest kaheksa on ikka päris hea tulemus 😀 Mind üllatas, et Šveits edasi sai ja Albaania mitte, Leedut oleksin võinud isegi edasi ennustada. Aga pigem olen tulemusega rahul, sest Norra sai ju edasi 😀

Soome – nii armas kollane õhupall 😉 tegelikult on värskendav kollast näha kogu lava ulatuses. Aga miks pidi see jakk nüüd niimoodi seljast lendama?!?! Lugu on iseenesest väga hea ja mõnus algus tänasele show’le.

Iisrael – üks minu esimesi lemmikuid. Oi oi kui mööda ta laulab :S Rahvas muidugi möllab täiega ja iseenesest mõnusalt tempokas, aga …

Serbia – huvitav kas koroonast inspireerituna on lavaline show tingitud? Mul on mingi teema serbia keelega, ma ei saa muffigi aru, aga selle kõla meeldib mulle kohutavalt.

Aserbaidžaan – mõnus ballaad ja laulja ka hea tugeva häälega, kõrv puhkab.

Gruusia – kuidagi näkku karjuv lavaline olemine, päris jama ja imelik lugu.

Malta – jällegi natuge nagu liiga kõrgelt võtab neid noote, videos nagu nii ei olnud. Muidu on hea lugu taustaks mängimas.

San Marino – järgmine rokilik lugu, minu arust oli Soome oma parem. Laval oli The Rasmus nagu ka … talutavam ja mõnusam.

Austraalia – huvitav, kas too trepp ongi betoonist või on ikkagi tegu rekvisiidiga? Ja ma ei saa aru, mis teema on tänapäeval esinemiskostüümidega, et peab olema pikad küüned ja meik ja sädelust, just meest puhul??

Küpros – mulle meeldivad kreekalikud rütmid, aga tütarlaps on närvis. Mulle see lugu meeldib.

Iirimaa – hea tümpsukas, natuke lihtsalt korduv ja seetõttu veidike igav lugu. Laval nagu ka ei toimu k6ik 100%.

Põhja-Makedoonia – jällegi tugev ballaad, neid on kuidagi hästi palju sel aastal 😀 lõpustekib dilemma, et kuidas teistest eristuda.

Eesti – einoh, nagu niiii niii hea. Tugev hääl, enesekindel esitlus, rahvas tundus ka kaasa minevat. Nii hea meel, et tema esitus õnnestus 🙂 Tore, et kauboid ikka koju jäid 😀

Rumeenia – neil on tihtilugu lahedad lood, mis mulle meeldivad. Issand küll, järgmised nabapluusidega mehed :S isegi naistantsijad on rohkemalt riides 😀 Mulle meeldib see lugu, aga laval jääb nõrgaks.

Poola – see lugu on just viimastel nädalatel esile tõusnud. Minu jaoks selline pigem keskmine lugu.

Montenegro – jällegi hea ballaadike. Issand, mul läheb raskeks valida, kes edasi saavad.

Belgia – ja jätkame ballaadidega 😀 Jällegi tugev esitus. Vähemalt on kõik esinejad sündsalt riides 😀

Rootsi – selle looga oli nii, et ta hakkas mul päris varakult kummitama, aga ma ei saanud pikalt aru, mis looga tegu on. Meeldib ja ilmselt ka kvalifitseerub finaali. Kas muidu on üldse olnud Eurovisiooni finaali, kuhu Rootsi EI saanud edasi 😀

Tsehhi – mõnusalt tempokas lugu poolfinaale lõpetamaks. Ja laulab väga hästi live’s.

Ennustan/soovin, et edasi saavad Soome, Iisrael, Azerbaidžaan, San Marino, Austraalia, Eesti, Poola, Belgia, Rootsi ja Tsehhi

Eurovisioon 2022 I poolfinaal

Mul on tekkinud täielik kirjutamisblokk. Ideid on, millest kirjutada, aga no käsi ei tõuse lihtsalt läpaka järele haarama ning telefonis tippimist ma ka väga ei salli. Samas, europepu nagu ma olen ning pole seda kunagi ka varjanud, oleks päris nõme selle aasta võistluse kohta mitte midagi kirjutada. Oma mõtetes valmis muidugi see postitus juba aprilli algul, kui kõik võistluslood valitud, aga noh, kirja saab nüüd, nii umbes veerand tundi enne esimese poolfinaali algust.

Ühesõnaga, aprilli alguses hakkasin kuulama erinevate inimeste pingeridasid arusaamaks, kuidas Eesti lugu meeldib. Sellest tulenevalt jäid silma/kõrva ka mõned muud lood ning seetõttu lisasin esimesena oma Youtube’i eurolugude playlisti Rumeenia, Iisraeli, Norra ja Eesti lood. Jep, kõik kiired ja pigem diskokad lood. Muideks, ma pean eraldi lihtsalt mainima, et kuigi Norra lugu paljudele ei meeldi, siis minu arust peab ikka kuradima leidlik ja loominguline olema suutmaks Punamütsikese ainetel luua eurolugu sellest, kuidas proovitakse hunt veganismi pöörata ning selle looga võita kohalik euroloo valimine ja sõitagi lõppvõistlusele. Järgmise satsina jäid mulle kõrva Leedu (esmakordselt üldse), Küprose, Austria, Ukraina ja Albaania lood. Viimasena Serbia, Prantsusmaa, Kreeka, Montenegro, Bulgaaria, Austraalia, Soome ja Tsehhi lood. Tegelikult on sel aastal enamus lood kuulatavad ja olen päris mitu korda jalutades kuulanudki kogu kogumiku läbi. Ainukesed lood, millest fenomenist ma aru ei saa, on Itaalia ja Inglismaa, no ei ole kumbki minu maitse.

Sel aastal teen ka jälle nii, et kuulan lood live’s poolfinaalides ja kommenteerin, kuidas kogu mulje on ning kas võiks saada edasi. Ma ei ole kindel, et finaaliga sama teen, sest meil on külalised tulemas ja ilmselt oleks pääääääris nõme nina arvutis passida. Aga seda ma ütlen küll, et kui Ukraina peaks võitma, oleksin päris pettunud. Mitte et lugu on halb, vaid ilmselgelt oleks tegu halastusvõiduga tänu sõjale ja no igasugune pinge on ju ammu juba maha võetud, et kes siis ikkagi võidab. Aprillis ma isegi mõtlesin, et paneks kihlveokontoris panuse Ukraina võidule, sest tolle loo võiduprotsent oli pigem madal. Praegu ei ole üldse mõtet panustada.

Albaania – ma ei teadnudki, et korraldajate tantsijad esinejaid ka toetavad 😀 taustatantsijate kostüümidest võiks ju seda eeldada. Ma saan aru, et elame vabas maailmas ja kehapositiivsus jne … aga no laulja kostüüm ei ole ju kõige parem valik või mis? Muidu mulle see lugu meeldib ja laval ka tegevus toimub ehk et ei ole igav.

Läti – näed, saksofon on laval tavasi 🙂 See on ju läbi aegade kõige popim euroinstrument. Mulle meeldivad värvilised kostüümid … nagu puuviljasalat 😀 Tempokas lugu, eks paistab kas läheb üldsusele ka peale.

Leedu – oi kui palju sädelust on laval, nii kleidis kui tuledes. Mulle meeldib see lugu, aga kardan et üldsuse jaoks jääb liiga igavaks.

Šveits – lähivõte lauljast ja mulle jääb silma see hiiglaslik ristikujuline kõrvarõngas 😀 See on armas ballaad, mulle meenutab sellist lounge’likku olemist viiekümnendatest.

Sloveenia – oh see oli ka lahe lugu. Laulja tundub närvis olevat ja hääl väriseb väheke.

Ukraina – hihii, kui lahe roosa müts 😀 Mulle meeldib kui on nö traditsiooniline ja moderne muusika kokku pandud nagu selles loos. Ainuke asi, tahaks teada millest nad laulavad, sest mu ukrainakeel on veitsa roostes 😀 ja Inglismaa televisioon tõlget ei paku nagu Eestis on tavaks. Mulle meeldib see lugu, aga no publiku hullus on üllatav.

Bulgaaria – minu arust väga hea rokilik lugu, ma ei saa aru miks see pigem pingerea tagumises otsas on. Laval ja live’s see kahjuks ei mõju nii võimsana.

Holland – jälle üks natukene närveeriv laulja, aga mõnus lugu.

Moldova – need kutid ju laulsid Bukarestist 😀 Ja panid kohe saali tantsima.

Portugal – muusikaga tundub midagi lahti olevat … Portugal on üks riike, mille lood mulle tavaliselt ei meeldi, sel aastal meeldib. Lugu võiks edasi saada, aga no taustamuusikaga on midagi väga lahti.

Horvaatia – noh selline armas lugu ja laval nagu toimub ka midagi, samas ei midagi erilist.

Taani – hääl on veidike paigast, just selle tugevus? Iseenesest on ju naisrokkarid natuke teistsugune vaatepilt, aga mingid seaded on paigast ju, sest laulja hääl tuleb kohati nii vaikselt läbi, kuid muusika on taustaks kõvasti.

Austria – jälle on häälega midagi lahti, kas tõesti on laulja nii närvis? Natuke igav, et esinejad põhimõtteliselt ühe koha peal on terve loo aja. Lauljal tundub mega hea tunne olevat, et lugu lõpuks läbi sai 😀

Island – natike kantrivaibi selles loos, konkurent Stefanile 🙂 Ja minule samasse auku lugu nagu Holland ja Portugal.

Kreeka – see lugu mulle algul ei meeldinud ja algus on igav, kuid tegelikult on lugu tugev ja väga hea. Huvitav kas lava kujundus on mõeldud meenutama surnuaeda?

Norra – yeessh, kindlasti saab edasi 😀 Järgmine lugu, kus muusika/hääle vahekord on sassis. AInuke lugu, mis muige suule toob ja publike tundub meeldivat. Ainuke asi, mis häirib, on see teksti ilmumine ekraanile.

Armeenia – see oli ka armas looke, täitsa võimsa häälega on too laulja. Äkki saabki edasi.

Tahaks, et edasi saavad Albaania, Ukraina, Holland, Moldova, Portugal, Austria, Island, Kreeka, Norra, Armeenia.

PS! Keset võistlust tuli mulle just meelde, et nägin eile öösel unes, et olin Eurovisiooni lõppvõistlusel ja esindasin Eestit ning ma ei tahtnud üldse lavale minna, kuna olin mega närvis. Aga Stig Rästa ikka utsitas ja kannustas ja ütles et ma ei saa enam alt ära hüpata, sest ma pean laulma “Goodbye to Yesterdayd”. Endalegi üllatuseks oli mul väga hea laulu hääl 😀

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

5 aastat emadust, kuues emadepäeva

Pühapäeval oli UKs emadepäev ning ei ole midagi salata, muutun ka mina selle päeva eel ärevamaks. Heas mõttes. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, kui sa oled ema. Et mis on teisiti. Ma ei tunne, et ma oleks kuidagi muutunud või tunnetaksin ennast teisti, kuid arvata on, et muudatused tekkisid juba kuus aastat tagasi, kui meie esmalapse ootele jäin. Pean ausalt tunnistama, et lapsevanemaks olemine on keerulisem, kui kunagi arvasin. Eks olin ka mina see üks kõiketeadja, kes teisi õpetas lapsi kasvatama kuigi endal ei olnud veel püsipartneritki. Keerulisem just ses mõttes, et iga lapsevanem ju tegutseb oma parima äranägemise järgi, annab endast parima järeltulija(te) kasvatamisel ning usub, et teeb ja toimetab õigesti. Ometi saab alles tulevikus näha, kas praegu tehtud otsused olid õiged. Hästi nõme tegelikult, sest oletame kui oledki midagi valesti teinud, siis sa ei saa aega tagasi keerata (või rännata nüüd tulevikku, et näha tulemusi ja vajadusel praegusel hetkel korrektuure teha) , et parandusi teha. Ma ainult loodan, et me suudame oma lapsed enamvähem normaalseteks ja iseseisvalt funktsioneerivateks inimeseloomadeks kasvatada 😀

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et kuigi räägitakse, et lapsi ei ole ilus võrrelda, siis lapsevanemana sa ikka paned erinevusi tähele ja kasvõi teise vanemagagi arutad, et “tema tegi nii kui too“. Nii oleme ka meie avastanud nende pea nelja kuuga, et ainult Noorhärraga oli elu kergem. Mitte sellepärast, et ise olime nooremad või et ta oli ainuke laps, vaid just pigem seetõttu, et ta oli väga rahulik ja tsill laps. Muidugi mõjutab praegust olukorda see, et meil on kaks last ning paratamatult peame mõlemale tähelepanu jagama ning koos toimetama, kuid ma ei mäleta, et Noorhärra oleks tahtnud pidevalt süles olles ringi jalutada, sest maailm vajas avastamist. Või et ta tahtis üleüldse palju tähelepanu. Samamoodi oli ta tunduvalt parem päeval magaja ehk tegi pikki unesid, mis andis mulle rohkem võimalust toimetamiseks. Piigaga on nii, esimese kuu magas ta lihtsalt maha. Teise kuu magas enamasti vankris maha. Kolmanda kuu magas vankris maha kui see liikus. Ja nüüd neljandal kuul ei ole suht vahet kas ta jääb magama (liikuvas) vankris või beebitoolis või diivanil või voodis – üle 45 minuti ta naljalt ei maga. Ei oskagi öelda, miks nii on. Algul arvasin, et tegu on kolmanda elukuu kasvuspurdiga, kuid selliselt mõjutatud muutused ju kestavad heal juhul nädalakese. See omakorda mõjutab mind ja minu rahulikkust, sest teinekord tahakski niisama olla või magada või on pakilised kodutööd ootamas, aga lihtsalt ei saa, sest preili ärkas :D* Vähemalt on meil ööd ikkagi korras ja oleme suutnud Piiga graafiku panna klappima Noorhärra omaga, mistõttu ööunne lähevad nad samal ajal (Eesti mõistes pigem varem, sest rihime mõlemad oma voodisse saada poole kaheksaks). Viimastel päevadel olen täheldanud ka seda, et öösiti sööb Piiga isukamalt, ju siis päevasel ajal on vaja jällegi maailma uudistada. SeosesPiiga rahutusega tõin juba välja ka jalutuskäru osa, et proovida kas see sobib preilile paremini a la et kui ei pikuta, vaid on poolpikali asendis, siis on eluga rahul. Noh kisa ta ei teinud ja ringi vaatas mõnuga, seega võib-olla tõesti läheb tema rohkem istuvamasse asendisse varem kui Noorhärra.

Samas ma ei mäleta, et Noorhärra oleks üks suur naerupall olnud. Ta ei nutnud ega tramburaitanud, aga pigem oligi tõsine mees ja uuris ümbrust. Piigale piisab, et ilmub vaatevälja keegi teine inimene ja suu juba kõrvuni. No ikka korralikult kõrvuni. Kui natukenegi pingutada nägude tegemisega, siis võib ka lõkerdava naeru kätte saada. Ja oi kuidas mulle meeldib talle kleidikesi selga panna, täitsa ennast paneb ka imestama, sest ma pole kunagi selline plikalik tüdruk olnud. Ma ei mäleta täpselt kui vanalt Noorhärra keerama hakkas, kuid ma olen päris kindel, et Piiga hakkas seda varem tegema. Ta saab varsti nelja kuuseks, kuid pööramine seljalt kõhule on selge. Viimased kuu aega kindlalt on ta kohutavalt ilastanud, topib oma rusikaid suhu ja naudib kui närimisleluga igemeid sügada. Hambaid veel näha ei ole, kuid jällegi, Noorhärraga me neljandal elukuul selliste asjadega ei mässanud. Piigal on sünnist saati ka väga tugevad jalad olnud, mis meid pidevalt imestama pani. Ehk juba paari nädalaselt oli tunda jõudu. Praeguseks ei ole tal probleemi süles olles end jalgadega nö kõrgemale tõugata. Üks tema lemmik harjutusi on juba algusest peale olnud pikali olles nö istuma tulla ning hiljem seisma. Iga kord kui ta jalgadele saab, on näos selline rahulolu nagu oleks Mount Everesti tipu vallutanud 🙂

Üks asi, mis on kindlamast kindlam, on see, et need kaks last on korralikud veeloomad. Noorhärrale väga meeldis vannis käia, mingis vanuses piisas juba sellest, et vanni hakata veega täitma, kui ta kohale tatsas. Siiamaani naudib ta vanni ja ujumist ja merd. Piiga on samasugune, tõsta ainult vette kui käed ja jalad hakkavad väga kiirelt liigutama. Kahjuks oleme basseini tutvustamisega natuke jokutanud, sest Noorhärra oli sellises vanuses jubua iganädalalen basseinikülastaja. Plaanime selle vea ka peagi heastada.

Jah, ma olen väsinum ja tegelen oma kannatlikkusega, aga need kaks inimhinge on lihtsalt nii armsad ja minu. Nad võivad vahelduva eduga mind sügavalt sisse ja välja hingama panna tänu oma käitumisele (noh seda teeb pigem see viie-aastane), kuid neid kahekesi koos vaadata on lihtsalt lust ja lillepidu. Eriti kui Noorhärra ronib Piigale tema tooli kaissu (missest et tänu sellele pugemisele on tool juba ühele poole viltu väändunud) ja siis hüüab mulle, et “emme vaata kui armsad me oleme”. On küll armsad, kohe väga-väga.

*Mul on kannatlikkusega alati probleeme olnud ja olen kindel, et minu laste üks siia maailma tulemise eesmärke on just mulle seda kannatlikkust õpetada. Eks Noorhärra sai natuke seda nuusutatud, kuid Piigaga on ikka teie tera. Näiteks, ma olen inimene, kes mingi asja alustamisel tahab selle kindlasti lõpetada ehk ma ei saa miskit lihtsalt niisama pooleli jätta. Aga vot need tegevused võtavad tavaliselt aega rohkem kui 45 minutit ja siis ma alati siunan omaette, et tahaks näiteks aia värvimise lõpetada, aga üks otsustas üles ärgata. Ja ega ta siis niisama ringi vaata vankris eks, ikka välja ja uudistama tahab 🙂

Sõda

Piiga otsustas täna hommikul, et kell 5 üles ärgata on piisavalt õige aeg. Tulime alla korrusele ning harjumuspäraselt võtsin oma telefoni, et uudiseid lugeda. Juba nädal aega on uudiseid avades ootus lugeda, et sõda on kas läbi või Ukrainat saadab korralik edu või Putin on kutupiilu, kuid see asendub kartusega, et Ukraina on langenud. Täna hommikul Õhtulehe veebi lahti tehes ei leidnud ma palju uut infot ning otsustasin esimest korda kohalikku hommikust äratussaadet telkust mitte vaadata. Tunnistan ausalt, et olen ses mõttes vaimselt nõrk ja ei jõua enam lugeda negatiivset. Muidugi on küsimus kas ja kui palju negatiivset on reaalne uudis ja palju spekulatsioon, kuid fakt on see, et uudiseid tarbides muutub minu enesetunne pigem halvaks.

Ma kardan enda turvalisuse, oma laste, oma pere ja sõprade turvalisuse pärast. Ma pelgan, et kuigi Eesti on NATO ja EL’i liikmesriik, siis kui üks Hullumeelne otsustab, et tema tahab nüüd Baltiriigid endale, siis ta oma ristiretkele ka suundub olenemata, kes on Eesti selja taga, sest tal on piisavalt trumpe seljataguste manipuleerimiseks. Ja olgem ausad, kui ikkagi seljatagusel on valida oma rahva heaolu ja lepingulise rahva heaolu vahel, siis ilmselt valitakse esimene variant. Ma muutun kurvaks ja ärevaks nähes seda ebaõiglust, mis sunnib tuhanded inimesed jätma oma kodu ja pagema oma ellujäämise nimel. On valus vaadata, kui paljud pagejad on pisikesed lapsed, kes ilmselt ei adugi kui kole asi on sõda, kes peavad pisarsilmis maha jätma oma isa teadmata, kas nad kunagi enam kohtuvad.

Ma tunnen, et seda kõike on nii palju nii pisikese ajavahemiku kohta. Infoküllus on lihtsalt röögatu. Ja kõige nõmedam on see, et kui sa otsustad ennast veidike sellest kõigest distanseeruda, et olla tugev enda lähedaste jaoks, siis sa oled justkui külm ja ükskõikne inimene, sest sa ei räägigi ja jaga infot 24/7 selle kohta, kuidas põgenejaid aidata. Ma pole eales nii paljude suunamudijate postitusi ja eriti storysid vahele jätnud kui praegu, sest ma ei jõua enam lugeda infot selle kohta kus ja kuidas abivajajaid aidata. Ma olen andnud oma panuse, meie pere on andnud oma panuse, kuid ikkagi tundub, et see ei ole piisav. Sest ma ei anneta midagi iga päev, ei jaga infot iga tund. See on väsitav, mistõttu saan nüüd aru, kui räägitakse, et peame jääma tugevaks eelkõige enda vaimse tervise huvides. Et on vaja piirata uudiste hulka mida tarbime, et peame üritama säilitada maksimaalselt oma igapäevast elurutiini. Ma tegin ühel õhtul selle vea, et lugesin uudiseid enne magama jäämist, ma ei ole ammu nii halvasti maganud.

Ma olen pisaraid valanud viimasel nädalal liigagi palju. Ma olen kärkinud oma vanema lapsega liiga palju, sest tunnen ebakindlust tuleviku ees, mis muudab mind rahutuks ja kannatamatuks. Ma olen tundnud viha, sest ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik, et 21. sajandil otsustab üks mees, et ma nüüd tahan ühte riiki allutada ja lihtsalt lähen ning pommitan linnu, mille käigus hukkub sadu tsiviilelanikke. Ma olen kindel, et kulisside taga toimub palju rohkemat ntud olukorra kiireks lõpetamiseks, kui lubatakse välja paista, kuid ikkagi on abituse tunne sees. Mind on väga positiivselt üllatanud, kui kiiresti ja operatiivselt hakati põgenikele koguma nii annetusi kui ka hädavajalikke esmaabitarbeid, see on ainuke hea uudis viimase nädala jooksul – näha tuhandeid tegutsemas ühise ja ülla eesmärgi nimel.

Kuid üleüldiselt tunnen, et on raske jääda positiivseks, on raske mitte mõelda ja muutuda ärevaks. Kurb.

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Veel natuke siit ja sealt

Ei peaks tulema üllatusena, et kui sa elad merele päris lähedal (meie puhul umbes 200m linnulennult), siis on tuulised ilmad pigem tavapärane. Eriti praegusel “külmal” ja talvisel ajal. Aga ikka suudab too tuul mind üllatada, seda pigem negatiivselt. Paar nädalat tagasi käisin jalutamas ning panin oma kindad vankri peale, sest kätel hakkas palav. Koju jõudes oli vaid üks kinnas alles. Kuna mul oli suhteliselt plaanivaba päev, läksin tuldud teed tagasi jalutama, et kinnas leida. Umbes pool teed jõudsin ära jalutada, siis oli vaja koju minna, kinnast ei leidnud. Järgmine päev käisin teise poole ka läbi, ikka ei leidnud kinnast. Nüüd mul on kodus üks õnnetu sinine kinnas, sest ma lootsin seda ikkagi leida. Ma kahtlustan, et kas oli see tolle päevane tuul või jalutavad koerad, mis selle minu trajektoorilt ära viisid. No ja siis paar päeva tagasi läksin jälle jalutama, oli tuuline ning seekord olin nutikam – panin päikeseprillide ja kõrvaklappide koti vankri alla korvi, tuule eest peitu. Koju jõudes avastasin, et mõlemad olid ikkagi vehkat pannud, aga mul ei olnud üldse tuju minna neid otsima. Nüüd ma siin mõtlen, et kuhu sisse oma kõrvaklapid kaitsta kui neid ei kasuta, sest mul on ikka suured, ülepea käivad klapid mitte kõrvatropid.

Ja siis, kas keegi seletaks mulle, millisel hetkel kodeeritakse beebidele sisse see programm, millega nad tabavad kõige ebasobilikumad hetked ärkamiseks? Näide 1 – tulen jalutamast, ikka päris pikalt ringilt ja vaja vetsu minna, pargin vankri aeda, veendun et Piiga magab ning liigun teisele korrusele. Nii kui istutan end potile, kuulen uuääääää. Näide 2 – asjatan potil ära, torman alla, et Piigale lutt suhu saada lootuses, et magab tsipake edasi. Õnnestub. Ootan igaks juhuks viis minutit, täielik vaikus. Hingan kergendunult ja panen veekeetja tööle. Saan just mõnusa tassitäie kohvi valmis ning sätin end toolile istuma, kui uuääääää. Näide 3 – Piiga on mängitatud, söödetud, mähku kuiv ning magab oma järgmist und. Jesss, paras aeg soojendada endale lõunasöök ning istuda teleka ette pooleks tunniks. Seega telku tööle, diivanil positisoon sisse, tekk endale peale, diivani jalaosa üles ja uuääääää. Eriline anne on tal tabada, millal ma kiiret dušši tahan teha või vannis pikemalt vedeleda., sest üldiselt on sellesse plaani juba koheselt ebaõnnestumine sisse kodeeritud Ma ütlen, me oleme selgeltnägija võimetega beebi valmis vorpinud 😀

Ja siis ikka need õndsad koeraomanikud, kes ei suuda oma lemmikute järgi koristada. Asi on läinud kusjuures palju hullemaks. Nimelt liigume Noorhärraga kodu ja kooli vahet ühte kindlat teed pidi, seega vähemalt kaks korda päevas tallun ühte ja sama rada. Siiani on olnud see päris ok, aga viimased nädalad tundub, et keegi justkui tahtlikult laseb oma koertel just sellele rajale s****a ja et miinipõiklemine oleks ikkagi 100% väljakutsuv (seda eriti vankriga), siis tuuakse lisatakistused ka veel juurde. Ma suutsin ühel päeval kaks korda samast hunnikust vankriga läbi sõita. Vähe ei ajanud närvi, sest ma koguaeg kaagutan Noorhärra kallal, et “vaata ette, ära astu koerakaka sisse” ja siis ise põrutasin niimoodi läbi. Kusjuures, me ju hoiame vankrit esikus, seega igasugune minimaalne aroom levib koheselt. Mul muidu ei ole väljaheidetest puhastamise vastu midagi (mul on beebi ju kodus), aga koerakaka koukimine vankriratastelt võtab ikka öökima küll :S

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.

Eesti laul 2022 finaal

Ilmselgelt pean tegema postituse ka finaali kohta ja no midagigi ennustama. Ja et natukene aimu saada, siis kuulan ja vaatan seekord poolfinaalide live esitusi. Kuulasin paar korda ka mixi, kus kõik poolfinalistid sees olid, mistõttu on nii mõnigi laul rohkem meeldima hakanud. Kõik need siiski finaali ei jõudnud.

1.    Elina Nechayeva “Remedy – okei, laulu poole pealt on ta rohkem sisse toonud nö ooperalikku kõrget nooti, seega tundub see lõpukiljumine nüüd loogilisemana. Osad temapoolsed liigutused mõjusid pigem kohmetuna. Näiteks miks on vaja liikuda vasakule (1:42) või liigutused 1:44 ja 1:54. Mõned liigutused teeb ta sünkroonid tantsijatega, kuid kuna kaamera võtab teda esiplaanil, siis ei tule efekt välja nii hästi. Mulle tundus ka, et kui ta nö lavale tagasi kukkus, siis maandus tsipake pahasti ja sealt edasi laulda oli veidi keeruline. Mustad saapad võiks vahetada heledamat vastu, näiteks beež sobiks minu arust paremini. Minu jaoks on see lugu aina paremaks muutunud ja meeldib kuulata, võib-olla isegi rohkem kui La Forza.
2.    Andrei Zevakin feat. Grete Paia “Mis nüüd saab – ha ha, esituse algus on nii Rootsi 2017 😀 😀 võib-olla oleks mõte kas teha lavatagune stseen esteetilisemalt paremas kohas või katta tolle koha sein millegi kenamaga, et ei peaks vaatama ohutusalaseid klepse. Esitus on muidu hea, jällegi laul, mis mulle rohkem kuulatavamaks on muutunud. Lihtsalt, natuke nagu sisutühi või mis? Wingman oli ikkagi parem lugu.
3.    Jaagup Tuisk “Kui vaidsorri, aga enne kui ma video käima panen … mulle lihtsalt ei meeldi selle artisit lood ja ka Kui Vaid, kuulan, sest ausam ju oleks. Pean tunnistama, et ta oskab laulda … tegelikult on see päris hea lugu, tunduvalt parem kui tema paari aasta tagune võistluslugu, see ei hakanudki mulle meeldima. Ma lähen ja söön nüüd oma sõnu …
4.    Elysa “Fire – kas tema oli üks, kes ei teinud live esinemist? Raske ju ennustada, kuidas ta suurel laval hakkama saaks. Lugu on iseenesest ok, aga rohkem ma ei oska öelda.
5.    Ott Lepland “Aovalgusesolen lugenud kommentaare, et ta justkui oli loo liiga palju ära muutnud (liiga palju häälega mängimist ja seetõttu kannatas diktsiooni selgus), mistõttu ma pelgan videot vaadata. Kuula rikuti nt minu jaoks ses mõttes ära, et too versioon, mis lõppvõitlusel lavale läks, oli liialt ära muudetud just häälega mängimises mõttes. Ott oli minu lemmik poolfinaalist, ma ei oska lihtsalt seletada, aga see oli ainuke laul, mida tahtsin kuulata veel ja veel ja veel. Okei, ma saan aru, mis on mõeldud häälega mängimise all ja nojah, ta teeb kogu esituse enda jaoks keerulisemaks. Artistina ta ilmselt tahab näidata oma hääle võimekust, kuid kas see alati annab laulule väärtust juurde? See lugu meeldib mulle endiselt, kuid pigem kuulan stuudiovarianti, sest live on kahjuks noh mitte nii hea 🙂
6.    Stig Rästa “Interstellar – kõige põletavam küsimus, kuidas Stig seda tahakallutamise trikki teeb??? Köisi ei paista, mingit alust kuhu toetuda ka mitte … kuskilt lugesin, et ta tegi triki sooritamiseks palju pilatest 😀 Igatahes, laulda ta oskab ja see lugu on ok, samas üleüldine lavaline pool pigem selline meh, sellega poolega peaks vaeva nägema.
7.    Minimal Wind ft. Elisabeth Tiffany “What To Make Of This – aa see teine, kes ei esinenud lives. Jällegi ei oska muud äelda, kui et minu jaoks igav lugu.
8.    Stefan “Hope – vesternistiilis lugu oleks midagi uut ja Stefanil on ju piisavalt lavakogemust juba. Kauboid laval 😀 Huvitav, kas toimiks näiteks duelli asemel panna mõned tantsupoisid kauboikostüümidesse tantsima?
9.    Anna Sahlene “Champion – saate aru, ma käisin Raekoja platsis Sahlene’le kaasa elamas, kui ta Eestit 2002 eurovisioonil esindas, see on 20 aastat tagasi ?!?! Ma hakkan vanaks jääma… Too punane kostüüm ja suitsust tekitatud (punased) tiivad panevad lavale hoopis Kuradikese laulma, tea kas see oli taotuslik? Lugu on hea ja esitus tugev ning teades, kes taustajõud on, siis ilmselt suurel laval ka hätta ei jäädaks. Lavaline pool oli vaikne, kuid mida suurt sa sinna tegelikult kompunnikski.
10.  Black Velvet “Sandra– aaw, Lauril on nii äratuntav hääl, heas mõttes. Esimesi takte kuuldes joonistub mingil põhjusel Dua Lipa “Physical” mulle kõrvu, seda ma eelmine kord tähele ei pannud. Lauril on väga vahvad liigutused peaks mainima 😀 Hea lugu viimasena lavale tulla.

Ma olin kindel, et minu suur lemmik Ott on ka võimalik võitja, aga ma kardan, et seda ei juhtu. Ja ega sellist live tegelikult taha kuulata ka. Ma arvan, et suurel laval mõjuks teistsugusena Jaagup või Stefan, samas ka Sahlene’i lugu on piisavalt tugev. Seega arvan, et üks neist kolmest võidab. Ja kui peaksin valima nende kolme seast, kellele pöialt hoida, siis ilmselt Stefanile.

Mul on kombeks kuulata teiste inimeste TOP liste pärast seda kui olen oma arvamuse kirja pannud. Nii tegin ka seekord ning minu silma ja kõrva haaras üks tendents – Elysa lugu meeldib paljudele välismaallastele ning on pigem nende top kolmes esindatud. Iseenesest tore, aga … Me ei ole ju tegelikult kuulnud selle loo esitust live’s ning usaldame videot. Nagu teame, siis stuudios on võimalik naabrikass ka ooperiaariat puhtalt laulma panna, seega minu silmis on tegu pettusega. Seda enam, et finaallugusid hindavad ka välisžürii, kellele saadetakse minuteada poolfinaali esinemisvideo. Elysa puhul siis ilmselt tema video. Mõelge nüüd, kui Elysa saabki kõrged punktid ning lõpuks võidab ja tuleb välja, et live ikka ei ole see – võib-olla ei pea närv vastu ja hääl väriseb, võib-olla ei ole lavaline liikumine see ja isegi kui oleks korralik show laval, võib-olla ei ole Elysal endal piisavalt võhma laul ja show korralikult esitada. Milline piinlikkus. Ja ärgem unustagem, et seda lugu kindlasti hakatakse Fuegoga võrdlema, seda tehakse juba praegu, mistõttu oleks Elysal lisakoorem ja vastutus lugu mega hästi esitada. Ei, mina mõtlen, et poolfinaalis peab lugu esitatama live’s ja ma kuna tema seda teha ei saanud, siis tema ebaõnn ja oleks pidanud andma võimaluse pingereas järgmisele loole.

Täitsa muu küsimus … aga kes on too meesterahvas, kes teadvustab esinejaid Eesti Laulul? Ta on seda teinud juba aastaid ja mind totaalselt piinab, et ma ei tea, kes see on 😀 😀 😀