Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Inglismaa jalka EM finaalis

Jep, lisaks eurovisioonile, ei maga ma maha ka suuri jalkavõistlusi. Seda juba aastaid. Õnneks elan koos inimesega, kes samuti jalkat fännab, kohati isegi rohkem kui mina, sest ta elab kaasa ka kohaliku meeskonna hooajamängudele. Kui aus olla, siis minu jaoks on suur üllatus, ikka positiivses mõttes, et Inglismaa finaali sai. Meil on töö juures juba mitu korda korraldatud ennustusvõistlusi enne suurturniire ja nii ka seekord. Mina arvasin, et Inglismaa saab küll alagrupist edasi, kuid takerdub kaheksandikfinaalis, üldvõitjaks saab üldse Saksamaa ( ma olen alati suurturniiridel Saksa või väikeriikide poolt). Noh niimoodi ei läinud eks. Miku ennustas, et Inglismaal läheb paremini, aga ma ei mäletagi, kas ta neid ka finaali pani.

Igatahes, eilne mäng. Ma ausalt ei osanud valida, kummale rohkem pöialt hoida. Inglismaa on minu praegune koduriik (samal põhjusel hoian alati pöialt ka Rootsi meeskonnale) ning nad pole ammu suuremat turniiri võitnud või isegi finaali saanud. Viimati oli 1966 MM, mille nad ka võitsid ehk 55 aastat tagasi. Ja kes ei teaks KUI suur ja populaarne on jalgpall Inglismaal, justkui rahvussport ning uhkuse asi on jalkaturniiril edukas olla. Teiselt poolt oli Taani, pisike riik, kelle nii edukat teekonda turniiril ei osanud keegi ette ennustada, eriti pärast nende konarlikku algust. Ning mis mulle veel meeldis, oli taanlaste tagasihoidlikkus ja kaine mõistus. Kui midagi hästi tehti väljakul, siis lihtsalt kannustati üksteist, mitte ei mindud puhevile. Ausalt, kui taanlased esimese värava lõid, oli mul nende pärast hea meel ja ootasin salamisi inglaste vasturünnakut. Kui tuli viigivärav, olin pettunud 😀 Lisaajal antud penalti oli minu arust sest mõttes ülekohtune, et tegu ju lisaajaga ja taanlastelt justkui võeti võiduvõimalus ära, samas neile jäi ikkagi 15 minutit lüüa uus viigivärav ja nad oskasid rünnata. Nagu ma Mikule ühel hetkel ütlesin, nii kahju et mõlemad edasi ei saa. Finaalis olen kindlasti Inglismaa poolt, sest Itaalia on liiga edukas olnud 😀

Muideks, enne mängu ei olnud ma üldse kindel, et Inglismaa finaali saab ja just seda seetõttu, et neid peeti suursoosikuteks ja inlgased ise olid finaalikoha osas nii kindlad. Näiteks sain päeval sõnumi, et minu piimatellimus tuleb topelt, et piimamehe autojuhid saaksid pühapäevaöö vabaks ja Inglismaale rahulikult kaasa elada. Või et visati nalja ja ülemustel soovitati juba varakult arvestada paljude ootamatult haigeks jäänud töölistega. Ja seda kõike enne mängu avavilet. Sellest ma parem ei räägi kui ebaviisakas oli Inglismaa fännide poolt väljakul Taani hümni ajal buutamine nii kõvasti, et meloodiat oli väga raske kuulda. Ma saan aru, et üritatakse vastases ebakindlust tekitada, kuid kuskilt jookseb ka hea maitse piir.

Tegemised eesaias

Ma tunnistan, et olen natuke laisaks muutunud. Just ses mõttes, et ma ei ole ikka veel suutnud (khm, pigem viitsinud) leida põhjuse kuidas saada postituste kirjutamine käima läpakas ja noh, telefonis tippida mulle ei meeldi. Aga kuna täna lõpetasin ühe suurema töö, siis mõtlesin ikkagi kribada, mine tea äkki saab keegi innustust ja ideed.

Nimelt, meil on maja ees pisike aed. See on ikka väga pisike, et ega seal otseselt mingit aiamõnu tunda saa, kuid meile sobivalt on eelmine omanik selle kividega katnud (õnneks sirgete mitte sik-sak äärtega), mistõttu mahutame oma kaks autot maja ette tänavalt ära parkima. Ja ma täna jõudsin selle aia koristamise, või õigem on öelda, puhastamisega, lõpule. Kogu asi algas tegelikult samal nädalavahetusel, kui kolisime, sest tegelesin tagaaias pühkimise ja seal olevale kiviplaatide vahel kasvavate rohuliblede tõrjega ning vaatasin ka esiaias ringi. Oli selge, et kivide vahel kasvava umbrohuga tuleb midagi ette võtta, sest noh kole oli. Kuna esiaed oli tegelikult päris jamas olukorras, ostsin ka spets pikavarrega traatharja, et umbrohust kiiresti lahti saada. Heh, kiiresti lahti saada on muidugi unelm, sest mul läks kokku üks sats umbrohutõrjega pritsimist ning neli erinevat satsi harjamist ja pühkimist, et jõuda tänase tulemuseni.

Ühesõnaga, läksin siis esmalt rõõmsal meelel rohuliblesid harjama, kui selgus, et ega nad nii väga kergelt välja tulla taha. Seega lasin korralikult neile tõrjet peale (ostsin seda isegi juurde, sest ühest pudelist ei piisanud) ja ootasin kuniks roheline umbrohi pruuniks oli tõmmanud. Paar nädalat hiljem hakkasin harjama – ikka mööda kivivahesid ühtepidi ja siis ristipidi et kõik vahed korra üle käia. Pärast mingi osa puhastust pühkisin jama kokku, et seda mitte uuesti kinni tallata. Ütleme nii, sattusin alustama nö raskemast nurgast ning viimase jupina kraapisin sammalt vahedest lahti, viimane tuli üllatavalt kergelt ära. Iseenesest mulle see nokitsemine täitsa meeldis, midagi rasket selle juures ei olnud, lihtsalt selg jäi kangeks 😀

Aed näeb ikkagi palju parem välja, kuid siiski tahan selle ka survepesuriga üle käia. Samas, nüüd olen pannud end olukorda, kus ka tagaaed tuleb ülekraapida, sest järsku näen hästi palju sammal sealsete kivide vahel 😀 Ja mina veel naiivselt lootsin, et survepesuriga tagaaia ülekäimisest piisab. Võib-olla piisakski, aga OCD minus ei luba asja nii üle jala teha 😀 😀 😀

Natuke nalja ka. Kui ma esimest korda kraapima ja harjama asusin, siis sattusin õues kokku naabriga. Too uuris, et mida teen ja miks nii palju vaeva näen lisades, et eelmine omanik ei oleks elusees midagi sellist teinud. Ja enne veel, kui jõudsin vastata, täpsustas, et ega eelmine omanik tegelikult teinud midagi maja juures. Ega ma suutnud siis ka suud kinni pidada ja kinnitasin, et oleme sellest aru saanud jah.

25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.

Eurovision 2021 Finaal

Teeme siis viimase postituse sel aasta Eurovisiooni kohta, sest ilmselgelt ei jätnud ma lõpp-kontserti vaatamata. Vaatasin just oma mustanditesse ning olen pannud kirja järgmised mõtted. Esimeses poolfinaalis oli mul kaks üllatust – et Belgia sai edasi, aga Horvaatia mitte. Muus osas oli mul täitsa okei, Venemaa lugu isegi hakkas mingi hetk meeldima, niisamuti Ukraina. Pärast teist poolfinaali kirjutasin, et mulle hakkasid Moldova ja Island üha rohkem meeldima, Sveitsi lugu kasvas kuidagi ka sümpaatsemaks ning samuti Taani. Uku esitus oli ikkagi väga hea minu arust. Vaadates nüüd eesseisvat finaali, siis mind näiteks Itaalia ja Prantsusmaa ülikõrgelt hinnatud lood ei tõmba, UK lugu pole ma kuulnudki, Saksamaa on päris tobe ja Hispaania igav. Selles suhtes loodan, et võitja tuleb ikkagi emmast-kummast poolfinaalist.

Üldjuhul olen tulemusega rahul, sest võitis riik, mis A) ei ole ammu võitnud ja B) ei olnud mingi palaganni lugu, kus loo enda väärtus oli kaheldav ja võit tuli poliitilistel põhjustel. See selleks. Kuna Soomel oli päris sarnane lugu, siis mulle isiklikult sümpatiseeris just põhjanaabrite lugu. Esimest korda tegin ka nii, et panin oma märkmed kirja kohe peale iga loo lõppu, seda pole ma varemalt teinud. Siin nad on.

Küpros – üks lugusid, mis pärast esimest poolfinaali kummitama hakkas ja mulle täitsa meeldib. Eks ta muidugi meenutab Lady Gagat, aga no eurovisioon ei ole nüüd päris see koht ka, kus originaalmuusikat otsida 😀 Minuarust väga hea esitus ja mina hoian pöialt esimesse ossa koha saavutamise osas. Muideks Noorhärra pea käis ka kergelt loo taktis 🙂

Albaania – see lugu ei ole mul üldse meeles enne algust, kuigi mäletan et kuulatav see oli. Ahjaa, pärast kümmet sekundit algust tuleb meelde, oli küll võimas hääl ja hea lugu. See võib samuti kõrgel kohal lõpetada.

Iisrael – see oli samuti lugu, mis jäi mul kuidagi tähelepanuta, poolfinaalis oli kuulatav. Eks see lugu erinebki oma kõrgete toonidega, sest seda ju väga toonitatakse. Muidugi kui algust kuulata, siis ei tundu need kõrged noodid ikkagi kuhugi sobivat 😀 Ja siis need noodid tulevad ning mul tekib küsimus, et kuskohast nii kiitsakas neiu võtab jõu ja lihased sellised nodid välja kilada 😀 Ennustan kohta teises pooles.

Belgia – nagu ütlesin, siis minu jaoks oli selle loo edasipääs väga suur üllatus. Samas hea, et oli ka üllatusi poolfinaalis. Praegu kuulates hakkab isegi üha rohkem meeldima. Teistsugune lugu ja võib minna kas väga hästi või jääb viimaste sekka.

Venemaa – see edasipääs oli kerge üllatus, kuigi mulle see lugu isegi hakkas meeldima. Ja räpp vene keeles on täitsa huvitav. Jääb vast sinna keskpaika.

Malta – vot olen nõus, et suht Netta koopia, mina ei saa aru selle loo populaarsusest. Aga on ennegi igasuguseid tulemusi olnud, seega võimalik, et lõpuks võidab ka Malta. Arvestades kui kõrgelt seda lugu hinnatakse, siis vast esiotsa see ka tuleb. Esitus ju õnnestus.

Portugal – oli, on ja jääb minu jaoks igavaks looks, aga saan aru, et on päris populaarne.

Serbia – dsiisas, plastiknukud laval. No selline ülesüstimine käib, et ei ole ju ilus. Ja ma saan aru, et peaks lugu hindama, aga ise nad endid selliseks teinud on ja kutsub lihtsalt välimust kommenteerima. Lugu on minu jaoks mõnusalt tempokas ja kuulatva. Vast jõuab esimese kolmeteistkümne sisse.

Inglismaa – heh, täitsa esimene kord kui seda lugu kuulen. Noormees tundub veidike närvis, lugu kaasahaarav. Samas ma ei usu, et see väga kõrgele kohale jõuab.

Kreeka – lavashow oli äge, seda mäletan. Lugu kummitas ka vahelduva eduga reedel. Tegelikult mulle täitsa meeldib ja ei ole see laiv nii noodist möödas ka.

Šveits – selle looga on nii, et pärast video kuulamist olin pettunud. Ja siis tuli teine poolfinaal ning mulle nii hakkas see lugu meeldima. Loodan, et see võidab, just et tuleks üks mõnus kiuks sisse hetke ennustustele. Lugu on ju hea ka.

Island – hihii, teine lugu, millele võitu loodan. Just, et teistsugune ja Island pole kunagi veel võitnud.

Hispaania – see oli üks igav ballaad minu jaoks ja ei ennusta kõrget kohta. Aga miks mulle on meelde jäänud, et see on ballaad, päris rütmikaks läheb vahepeal. Siiski usun, et koht jääb teise poolde.

Moldova – jee tantsivad jäätised. See lugu mulle meeldis, kummitas reedel vahelduva eduga ja olin rahul edasipääsu osas. Ma võitu ei ennusta, aga kohta esimeses kolmeteitskümnes küll.

Saksamaa – issver, kuidas mulle see lugu ei meeldinud, just juurde tehtud video osas. Nüüd kuulates on täitsa okeika. Tantsivate sõrmede väärtus laval on muidugi omaette küsimus, a ju siis annab midagi esitusele juurde. Kõrget kohta ei ennusta.

Soome – lugu mulle meeldib ja usun, et pürgib kõrgele. Soomel tundub hästi minevat kui saadavad natuke vihased lood, eks paistab. Rahvale tundub väga meeldivat.

Bulgaaria – ja armas ballaad, aga mulle nagu ei läinud see lugu peale. Võimalik, et teised arvavad vastupidiselt, no ilmselt arvavadki sest lugu sai ju finaali.

Leedu – lahe naljakas lugu, ainuke Baltimaade esindaja sel aastal finaalis. Loodan neile kõrget kohta, ikka esikümnes, aga arvan, et pigem jäävad 20 koha ringi.

Ukraina – mul ei ole meloodia meeles, aga mäletan et mulle meeldis. Laulja kleit on lahe, nagu roheline paabulind oleks laval. Jällegi ilmselt tuleb päris kõrgele kohale ja jällegi publikule tundub meeldivat.

Prantsusmaa – ma saan aru, et kõrgelt hinnatud lugu, minu jaoks kuulatav aga ei ole päris see kõige kõige. Kommentaator just ütles, et Prantsusmaa ei ole võitnud a la 1977 aastast saadik, päris pikalt 😀 Nende võidu vastu ei ole mul ka midagi.

Aserbaidžan – mis teema nende idapoolsete riikide on, et saadavad Power Womanid nappides kostüümides lavale … ja rahvale läheb peale 😀 Mulle iseenesest lugu meeldib, aga nagu oleks seda juba korra või kaks laval näinud.

Norra – see lugu mulle meeldib, aga nagu kuskil lugesin, siis üha rohkem muutub oluliseks iga artisti kurblugu ja mind hakkas see häirima selle artisti puhul. Aga lugu on hea ja ilmselt teenib ta oma taustaga lisapunkte.

Holland – oh veel üks lugu, mida ma ei olegi kuulnud. Njah, lugu ei ole midagi erilist ja ennustan viimaste sekka.

Itaalia – no paratamatult ju hakkad võrdlema Soomet ja Itaaliat, mulle meeldib Soome lugu rohkem. Itaalia keel on lihtsalt nii mõnus kuulata. Arvatavasti tuleb kõrgele kohale, kuna on üks favoriitidest 😀

Rootsi – see lugu on hea, aga ma arvan et sel aastal kaob ta muude lugude sekka ära. Aga oli üks esimesi lugusid, mis mulle meeldima hakkas.

San Marino – kummitas mind samuti reedel, lugu on ju hea rütmikas. Mind pani muigama, kui tulid kommentaarid, et kuulsad artistid ei tohiks eurovisioonilaval esineda. Esiteks, ma polegi kuulnud sellest räpparist. Ja on ennegi ju kuulsaid artiste laval olnud, see ei garanteeri kohest edu, sest need lood on pigem kõik tagumisse otsa jäänud.

Mis ma veel lõppu tahtsin öelda, et on raske leida artisti, kes ei ole enne esinemist närvis, eriti kui on tegu võistlusega ja kaalul on edasipääs finaali. Teame ju isegi, et mõned artistid lintšitakse koduriigi meedia ja inimeste poolt korralikult ära, kui finaali ei pääseta või finaalis kuhugi tagumisse otsa jäädakse. Naljakas on ka see, kui mõni imestunult ja siiralt arvab, et oi stuudios osatakse nii hästi laulda ja siis laivis läheb esinemine pekki … päriselt ??? Vähesed suured staarid suudavad lavakontserdil pakkuda sama puhast kõla kui stuudios, seega olgem armulised eks.

Eurovisioon 2021, II poolfinaal

Jätkame sealt, kus asi loogiliselt pooleli jäi ning kuulan üle kõik 17 lugu, mis teises poolfinaalis üles astuvad. Jällegi, kommenteerin oma esimesi mõtteid ja lisan lõppu nimekirja riikidest, kelle edasipääsuks päidlaid hoian. Üks riik on kindlasti Eesti ning mitte ainult selle pärast, et Uku ja olen eestlane, vaid ma tõesti arvan, et see lugu on piisavalt hea finaalis uuesti esitamiseks.

San Marino – argh, ma ei saa aru, mis osad teevad niiiiii pika sissejuhatuse oma loole :S Iseenesest hea rütmikas lugu ja jala paneb tatsuma.

Eesti – sõnu ei ole rohkem vaja, kindlasti hoian pöialt ja loodan, et esitus sujub viperusteta.

Tsehhi – okeika, algus on paljutõotav ja edasi kuulates ei pea pettuma. Mulle meeldib.

Kreeka – järgmine rütmikas lugu, Mul on hetkel tunne, et 10 loo valimine läheb raskeks, sest esimesed neli saadaks kõik edasi 😀

Austria – järgmine kuulatav lugu, kui see “amen” kordamine hakkab kergelt ajudele.

Poola – okei, ei kriibi väga kõrva lugu ja pigem teistest erinev, justkui natuke 80ndate nooti tuleb läbi.

Moldova – hihii, see lugu jäi mulle meelde, kui esimest popuriid vaatasin ja mitte loo end pärast, vaid et selles olid tantsivad jäätised 😀 Lugu on ka päris hea, kui neil on korralik lavashow taga, siis täitsa kift.

Island – mingil põhjusel hakkab mul kummitama eelmise aasta Islandi eurolugu iga kord, kui Islandi euroloole mõtlen. Ma ei teagi miks, sest oma mäletamist mööda ma ei kuulanud seda ühtegi korda tervenisti läbi ja ei meeldinud otseselt sealt ka midagi. Aga see lugu on teisugune, kuulatav.

Serbia – noh selline diskokas, kuulatav, kuid ma arvan et kaob üldise melu sisse ära.

Gruusia – liiga uimane lugu minu jaoks, või noh isegi ballaadi jaoks 😀

Albaania – jällegi, laul mis taustaks in täitsa hea.

Portugal – no ma ei tea, Portugal on tavaliselt see riik, mille lood mulle lihtsalt ei meeldi. Nii ka seekord.

Bulgaaria – järgmine igav lugu.

Soome – sellele loole ennustatakse kindlat edasipääsu finaali … ja ma saan aru miks. Mulle meenutab Limp Bizkiti loomingut ja mulle see bänd meeldis, nagu ka see lugu.

Läti – mis teema Lätiga on, et nad viimasel ajal nii kiiksuga lugusid saadavad? Ja kusjuures, üllatavalt saadab päris paljusid neist ka edu. Minu kõrvadele on selle aastane lugu kuulatav.

Sveits – algus on uimane, aga mulle on popurriist meelde jäänud, et see areneb edasi jõuliseks looks. Minu kurvastuseks, on seda uimasust tunduvalt tohkem kui mulle meeldiks ehk see meeldiv osa hakkab pigem loo viimases kolmandikus. Siiski, üleüldine pilt pigem pettumus 😦

Taani – nii lahe, et taani on oma keele juurde jäänud. Kogu lugu on kuidagi kerge ja rõõmus. Midagi mõnusalt teistsugust.

Seega loodan, et edasi saavad Eesti, San Marino, Tsehhi, Poola, Moldova, Island, Albaania, Soome, Läti ja Taani.

PS! Ma saan nüüd aru küll, miks öeldakse, et Eestil on raske San Marino ja Tsehhi vahel raske silma jääda, sest mõlemad on mõnusalt rütmikad lood, pluss Eesti ju esineb kohe alguses ehk nendel lugudel ongi üldjuhul raskem meelde jääda, kui ei ole tegu üleüldise lemmikuga.

Eurovisioon 2021, I poolfinaal

Hakkasin seda postitust kirjutama 4. mail ning vaatasin viimane kord üle 17ndal. Ütleme nii, et mida rohkem lugusid kuulasin, seda kuulatavamaks üldpilt muutus. Eks paistab, mis esimeses poolfinallis juhtuma hakkab.

Ma ei oleks kunagi osanud endast seda arvata, et pm kaks nädalat enne esimest poolfinaali, ei olegi mul kõik lood (mitmekordselt) läbi kuulatud 😀 Olen teadlikult vältinud seda, et hakkan neid kuulama ja siis hakkavad osad lood rohkem kummitama, kuna olen neid rohkem kuulnud. Seega otsustasin, et esimest korda kuulan kõik lood üks haaval läbi siis, kui hakkan kirjutama postitust lugude kohta. Mul ei ole lihtsalt vahepeal tulnud peale tuhinat selle postitusega pihta hakata. Niipalju siiski ei suutnud kiusatusele vastu pidada, et olen kuulanud ühekorra kokkuvõtvad poppuriid kõikidest lugudest ja ühekorra nii esimese kui teise poolfinaali osalejaid. Muidugi tundsin ära Eesti, Islandi ka (sest teadsin neil olevat sama artist kui eelmisel aastal ja tundsin artisti kiiksulikkuse ära), lisaks veel Rootsi (sest hoidsin nende loo valimisel mingi määral silma peal) ja Hispaania (puhtalt keele pärast). Kui hetkel nendele neljale loole mõtlen, oskaksin kaasa ümiseda vaid Eesti ja Rootsi lugu.

Seega, kuulan kõik lood esinemisjärjekorras läbi ja kommenteerin nii palju kui emotsioone tekib. Edasipääsejaid ma ennustama ei hakka, sest kui seda nüüd väga tõsiselt ette võtta, peaksin ilmselt uurima ka kihlveokontorite edetabeleid ja muidu üldsuse arvamust … a mul siiski on natuke paremat oma ajaga teha 😀

Leedu – algus on täitsa okei ja kaasahaarav. Selline keskpärane lugu, minu jaoks pigem kuulatav.

Sloveenia – naisballad jah. Meh, minu jaoks igav.

Venemaa – eem .. venekeelne räpp ?? Eks pulli on ka vaja teha 😀

Rootsi – liiga tüüpiline eurolugu, aga mulle meeldib.

Austraalia – algus oli igav ja edasi nagu ka ei meeldi. Tavaliselt on Austraalial pigem head lood.

Põhja-Makedoonia – igaaaaav. Lasin taustaks lõpuni mängida, sest noh kõik lood võiks ühe korra läbi kuulata.

Iirimaa – kuulatav, mitte midagi erilist, aga taustaks võiks ju käia

Küpros – algus meenutab mingit teist poplugu, aga ei oska öelda mis. Refrään meeldib, tegelt kogu lugu meeldib.

Norra – no see on parem ballad 🙂 Mulle meeldib.

Horvaatia – kuulatav ja hoogne, teistsugune eelnevatest.

Belgia – no ma ei tea, tundub jälle selline igav lugu. Mis mul viga on???

Iisrael – tundub lihtne diskokas millele ilmselt tehakse korralik lavashow juurde, muusika vähemalt eeldab seda. Minu jaoks keskpärane.

Rumeenia – jälle aeglane ballaad, aga midagi on nagu teistsugune, seda täitsa kuulaks.

Aserbaidžaan – see lugu tuli tuttav ette nendest kokkuvõtvatest klippidest. Natuke rütmikam ja mulle meeldib.

Ukraina – esimesed taktid arvasin, et tuleb jõuline lugu ja siis hakkas leelotamine 😀 Okei, lõpuks kogub lugu tuure ja on teistsugune. Jääb meelde.

Malta – jõuline naishääl, nende lugudes on alati miskit, just vokaali mõttes. Jällegi, see lugu ei ole mu lemmik, aga see jääb meelde.

Kui ma lugusid kuulama hakkasin, mõtlesin kartusega, et kuidas ma selle esimese poolfinaali vaatamise üle elan, sest otseselt nagu ei ole lugusid mida oodata. Okei, Rootsi oleks. Aga esimesed tundusid üleüldiselt selline meh. Muidugi oleks ju variant varem magama minna ja järgmine päev edasipääsejad netist üle vaadata, aga mis eurofänn ma sellisel juhul olen 😀 Õnneks tuli natuke meeldivamaid lugusid ka peale. Ma ei ennusta edasipääsejaid, vaid panen kirja 10 riiki, kelle edasipääsuks pöidlaid hoian. Valiku tegemine oli iseenesest raske, sest ma ei suutnud leida kümmet lugu, mis mulle piisavalt meeldiks. Seega tegin valiku puhtalt oma märkmete põhjal ning valituks osutusid Rootsi, Norra, Rumeenia, Aserbaidžaan, Leedu, Küpros, Iirimaa, Ukraina, Horvaatia ja Malta.

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.