Sõltuvusest

Ma olen tunnistanud seda mitu korda, et olen vahelduva eduga võidelnud nutisõltuvusega. Asi läks mingi hetk hullemaks selle aasta alguses, siis sain ennast kuidagi kontrolli alla, kuid nüüd tunnen jälle, et asi kipub käest. Samas, on mul selliseid perioode ennegi olnud pea juba kümme aastat. Ma olin pikalt-pikalt nutitelefonide vastane, ma arvan et suurim põhjus selleks oli nende maksumus aastal 2009-2010, mis võrreldes lihtsa telefoniga oli ikka mega. Pealegi suutis arvuti tollel hetkel täita minu jaoks kõik tehnilised ja internetipõhised vajadused. 2010 kevadel asusin tööle Ülikooli ning just osakonda, mis kaasas erinevaid nutiseadmeid nii oma igapäevasesse teadustöösse kui kasutas neid ka õppevahendina. Tollel hetkel oli just välja tulnud Iphone’i uusim versioon ning ka meie osakond oli tellinud endale 4 eksemplari. Osakonnas kehtis vaikiv kokkulepe, et kui kellelgi parajasti mingit seadet teadus- või õppetööks vaja ei läinud, võis seda kasutada isiklikel eksperimentaalseltel eesmärkidel. Ja nii laenutasin ka ise oma esimese nutiseadme.

Ma olin lummatud – ma sain internetti igal hetkel ja kohas, kus eksisteeris wifi. Seetõttu ei olnud harvad hetked, mil sõitsin kuskil liftiga paar korrust üles või alla ning olin ninapidi ekraanis. Vahet polnud kas lugesin emaile, uudiseid või sirvisin feissaris, asja tuum oli selles, et ma olin ninapidi telefonis. Kogu neti sõltuvus muutus sujuvalt nii sügavaks, et mäleta konkreetselt hetki, mil uuendasid feissari lehte iga viie minuti tagant, et ometi millestki ilma jääks. Pidage meeles, et tegu oli 8 aasta taguse ajaga ning feissaris ei toimunud kindlasti midagi nii tihti kui nüüd. Seega see pidev sisemine frustratsioon, kui uudiseid ei olnud, oli nõme. Tollesse aega jääb ka see periood, mil olin lõpetanud oma pikaajalise suhte ning pühendunud töösse. Seega ma ei olnud arvuti/telefoni taga mitte ainult kontoris, vaid ka kodus õhtuti. Teinekord ka nädalavahetusel, kui vanematel külas käisin. Mul ei ole enam meeleski, kui mitu korda minu ema manitses olema sotsiaalsem ja mitte ekraani passima. Kas ma kuulasin teda? Pigem mitte. Sest isegi kui ma füüsiliselt netis ei olnud, siis oma mõtetega kindlasti ning pabistasin, et issver küll, millest kõigest ma ilma jään ja näpud sügelesin, KOGUAEG!

Siis läksin ära Austraaliasse ning kuidagi loomulikult kaugenes minust ka kogu internetlus. Muidugi mängis suurt rolli see, et maakohtades oli wifi levimine pea olematu ning ühenduse saamiseks pidi ostam megakallist netiaega, mistõttu ei olnudki rahakoti sõbralik lihtsalt online’s olla. Oma blogipostitusedki tegin nii, et kirjutasin teksti wordis valmis, järjestasin ka pildi samasse kausta, et netis olles võimalikult vähe aega kulutada. Sellest tulenevalt leidsingi alternatiivseid ajaveetmise võimalusi. Minu mobiilgi oli ju kõige tavalisem nupukas, mille leviala mega nõrk. Seega kodused saidki mind kätte siis, kui ma läpaka vahendusel netti tulin. Austraalia teisel aastal sain küll Miku vana nutika endale, kuid siis nagu enam ei huvitanud netindus ja erinevad rakendused. Isegi UK’sse kolides hoidsin pigem eemale kõigest. Kuniks läksin tööle ja sain oma töötelefoni.

Algul tundus mulle jube lahe, et mul on töötelefon, ma olin ikkagi tähtis tegelane enda arust. Kuid sellega kaasnes ülemuse eeldus, et olen 24/7 saadaval ning minus süvenes harjumus oma töötelefonist emaile kontrollida nii õhtuti kui nädalavahetus. Miku ei saanud sellest üldse aru ja üritas mulle pidevalt selgeks teha, et selline eeldamine ülemuse poolt ei ole normaalne (ega olnudki ju). Erinevate konfliktide vältimiseks kontrollisin oma emaile näiteks siis, kui teda läheduses ei olnud. Telefoni hoidsin hääletu peal, et ta ei kuuleks et see mul kuskil kaasas on. Ehk süvenes teadmine, et ma PEAN olema netis ja ma PEAN olema ühenduses, sest muidug ma jään millestki ilma. Too ülemus oli väga varmas tegema koheselt ja valjuhäälselt selgeks, kui halb töötaja ma olen, kui ei reageeri tema kõnedele või emailidele sekundi pealt. Ja kui ma juba olin ühenduses, siis lugesin ka uudiseid. Feissarit kontrollisin isiklikust mobiilist ning jällegi väikeste sammude haaval vajusin lõksu, sest kui ma juba netis olin, ei olnud ju suur asi telefone vahetada ja ka isiklikud kontod üle vaadata.

Noorhärra saabudes ei osanud ma ennast juba seetõttu välja lülitada, et ma olin ahvivaimustuses oma lapsest (seda ikka heas mõttes) ning saatsin nii enda kui Miku perele pidevalt pilte ja videosid temast, et nad millestki ilma ei jääks. Ja muidugi laadisin pilte ka feissarisse, küll mitte igapäevaselt, vaid iga uue kuu täitumisel. Ning siis värskendasin feissarit, et näha mitu laiki ja kommentaari see pilt saanud oli. Õnneks hakkas feissar mingi hetk väga julma reklaamipoliitikat ajama ja nüüdseks olen sellest väga eemaldunud. Aga, saabus Instagram. Oma konto tegin sinna vahetult enne Austraaliast lahkumist, kuid tavaliselt võtab mul uute asjadega harjumine aega ning tihtilugu ei satu sellest kohe ka vaimustusse. Aktiivsemalt hakkasingi Instat kasutama pärast Noorhärra saabumist ning kui feissari reklaamipoliitika vastikuks muutus. Naiivitarina ei teadnud ma siis, et need kaks on samade omanike poolt loodud. Feissari võimu alt väljas, vajusin Instagrammi lummusesse ning algas periood, kus enne magamajäämist surfasin selles voodis lebades, et jällegi millestki mitte ilma jääda. Kuidas nägi minu tavapärane päev välja tollel hetkel?

Tööpäevade hommikutel oli ja siiani on piisavalt kiire, et mul ei ole kodus väga aega surfata, pigem sõin kõhu täis, panin end töö ning Noorhärra hoiuvalmis ning sõitsime minema. Teinekord juhtus, et ärkasin enne kella ning Noorhärrat, siis lükkus küll wifi sisse voodis lebades. Või sain oma toimetused eriti kiirelt valmis, et oli aega 10 minutit Instagrammis olla. Nii palju seda kainet mõistust ikka oli, et ööseks enda kättesaadavus minimaalseks teha. Pikalt võttis aega, et ma autoga sõites ja foori taga seisma jäädes telefoni välja ei võta. Ikka väga kaua võttis aega nautida lihtsalt hommikust melu, raadiomöla või mõelda omi mõtteid. Samuti juhtus, et jalutasin parklast kontorisse, nina telefonis :S Ka sellest kombest olen lahti saanud. Aga tööle jõudes panen oma läpaka tööle ning sean laua töövalmis ning … lükkan telefoni wifi sisse, et surfata. Selle aja peale on jõudnud keegi Eestist sõnumi saata, esimesed meilid tulevad telefoni, kuid mis kõige tähtsam, IG on ju täiesti ülevaatamata. Istun oma töölauataga ja scrollin, kõige nõmedam on minu arust see, et ma ei jää näiteks kõiki videosidki vaatama, sest ei ole seda kannatlikkust. Ometi olen ju ise valinud lehed, mida jälgida ning seetõttu peaksin nende sisust siiski huvitatud olema ( olen ka, kui ma suudan olla kannatlik ja poole minutilise video lõpuni vaadata). Teinekord võin veeta niimoodi pea pooltundi oma tööajast enne kui reaalselt midagi tegema hakkan. Kui nüüd päris aus olla, siis oma hullematel hetkedel veedangi nii enamuse oma tööpäevast, pidevalt kontrollides, kas mingi teavitus on tulnud, kas keegi ajab mind taga. See alateadlikult telefoni järgi haaramine on juba nuhtlus – tekib näiteks 10 sekundit vaba aega, sest miskit laadib end üles kui mina juba tsekkan. Või pean tegema miskit mitte nii väga huvitavat ja hoopis lahedam on ju Instas ketrata. Lõunapausidel ei lasknud ka enda silmadel puhata vaid tsekkisin – siis juba erinevaid blogisid*. Erandiks olid väga kiired ja tihedad tööpäevad, siis tõesti ei olnud aega telefoni järgi haarata. Muideks ka lõunapauside veetmisel olen teinud edusaamud ja jätan telefoni laua taha, kaasa haaran hoopis ristsõna. Meil nimelt on tööl no eating behind the desk policy, et sundida inimesi natukenegi liigutama.

Mis juhtus kojujõudes? Muidugi jätkasin “eemalolemist”. Suvel oli hea, sest siis läksime tihtilugu Noorhärraga jalutam ning pidin kellelgi pingsalt silma peal hoidma ja telefon oli teisejärguline (kui ma just pilte/videosid teinud, et sugulastega jagada). Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma tõotasin olla üks neist emadest, kes alati oma lapsele tähelepanu pöörab ja ei istu ninapidi oma telefonis. Reaalsus – ma olin just üheks selliseks emaks muutunud. Ja tobe ongi, et ma istusin telefonis, sest seda oli ja siiani on palju lihtsam viieks sekundiks kätte võtta, kui arvutit. Siis tuli Noorhärra uneaeg ning mina olin õhtul edasi netis, seda läpaka kaudu … et siis veel voodis helendavat ekraani kedrata. Ning nõiaring algas uuesti.

Mingi hetk sain, et minu käitumine ei ole normaalne. Ma sain pigem negatiivseid emotsioone, sest iga infokildu võrdlesin enda olemise, käitumise ja saavutustega. Samas oli mul endal eesmärke, kuhu poole pürgida, kuid mille saabutamiseks ei teinud ma midagi. Näiteks mulle meeldib kohutavalt lugeda, kuid olen kaotanud püsivuse seda teha. Lihtsalt on ju näpuga kerida :S Kuid suvel hakaksin teadlikumalt telefonist eemal olema ja asi toimis. Kuid viimased poolteist kuud on jälle kõik allamäge läinud – eelkõige seetõttu, et tööl oli väga vaikne ning mul oli enamasti väga igav. Nii süvenes samm haaval see telefoni järgi haaramine, isegi kui tegelikult juba oli asju mida teha. Ning taas jõudsin punkti, kus alateadlikult haaran pidevalt telefoni järgi, see katkestab igasuguse keskendumisvõime ja ma olen enda peale nii pahane, et hea meelega taoksin pead vastu seina 😀 Õnneks kodus olen teinud edusamme ja ikkagi toimetame Noorhärraga koos, kui tema oma õhtust multikat vaatab, ainult siis kiikan telefoni. Kuid veel ei ole ma harjumuseks muutnud õhtul varasema voodisse mineku, et raamatut lugeda. Seega milline näeb edaspidi välja minu käitumine (ma ju pean sellised asjad välja kirjutama, et ma neist kinni peaks):

1- telefonil ei lähe wifi sisse enne kui tööle jõuan.
2- hommikul vaatan kiirelt neti üle ja siis läheb telefon kotti tagasi
3- telefoni kontrollin vaid korra tunnis, maksimaalselt
4- jätkan lõunapausidel ristsõnade lahendamisega
5- koju jõudes vaatan kiirelt kas on uusi teateid
6- telefon läheb unereziimi kell 8, kui Noorhärra magama läheb
7- kuni poole 10ni on mul võimalus kas vaadata telekat või teha oma toimetusi läpakas
8- õhtul ja nädalavahetuseti hakkan rohkem raamatuid lugema

Vaatame, kuidas asjad kujunema hakkavad. Kindel on see, et muudatus on vaja elus teha, sest ma raiskan liiga palju aega mõtetusele. Ma ei taha olla järjekordne moderne robot!

*oo blogid, mulle tegeikult meeldib neid lugeda ja hea meelega hoopis subscribiks neid kõiki kui kontrolliks igapäevaselt, kas uusi postitusi on. Ma lihtsalt ei ole suutnud veel aru saada, kuidas osasid blogisid niimoodi teavitama panna. Selle asemel raiskan aega 😦