Aprilli raamat

Kuna otsustasin jätkata kerge lugemise lainel ja ei leidnud enda raamaturiiulist sobivat teost (liiatigi hakkab mulle üha rohkem meeldima mõte raamatuid laenutada, mitte osta ja siis riiulile seisma jätta), uurisin ka Miku emal ja õdedel oleks midagi mõnusat laenutada. Saingi kolm raamatut, millest esimese lugesin aprillis läbi. Ütleme nii, et minu õhtune lugemise ei suju just kõige ladusamalt hetkel, sest tihtilugu olen kella 8ks juba nii väss, et jään Noorhärraga magama või vaatan telkust midagi kerget.

Aprillis jõudsin läbi lugeda Jeanne Ryani raamatu “Nerve“. Raamatu peategelane on teismeline V, kes siiani olnud päris ontlik tütarlaps, kuid kes otsustab hetke emotsiooni ajendil osaleda elulises ja väga populaarseks osutunud väljakutsete mängus Nerve. Tema esimene sooritus osutub ülimenukaks, mistõttu jääb ta mängu korraldajatele (kes pole kunagi oma isikuid avalikustanud) silma ning teda hakatakse üha paremate auhindadega ahvatlema hulljulgemaid väljakutseid sooritama. Mingil hetkel hakkab tütarlaps kahtlema, kas auhinnad ja nende saamiseks sooritatavad väljakutsed on ikkagi mõistlikkus suhtes. Mängust väljumine aga ei olegi nii kerge, kui seda arvata võiks.

Raamat oli minu jaoks selline keskmine. Vahepeal haaras põnevusega kaasa, vahepeal kadus põnevus. Samas meelelahutust see pakkus ning kui keegi tõesti soovib kerget lugemist, siis miks mitte. Küll aga arvan, et selle raamatu lugejaskonnaks on pigem arvatud teismelised ja noored, mitte minuealised 😀

Märtsi raamat

Mul on täielik motipuudus kirjutada hetkel 😀 Otseselt ju midagi kiiret käsil ei ole, aga lihtsalt tunnen, et õhtuti enam ei taha arvutit kätte võtta. Ja ma olen ses suhtes mugav, et läpakas kirjutan postituse tunduvalt kiiremini valmis kui telefonis. Kuna aga olen võlgu märtsi raamatute postituse, ja praegu meil juba 5. aprill käsil, siis kribame selle jutu ka kokku.

Ühesõnaga, märtsi väljavalituks osutus Katie Fforde “A Wedding in the Country“. See oli raamat, mille soetasin veebruaris kui tolle kuu raamatut lõpetades padavai poodi jooksin. Nagu eelmine kuu selgus, siis üritasin rohkem kergemat kirjandust endale soetada, sest pole ju mõtet raamatuid järjest öökapile tuua, kui need huvi mulle ei paku. Too raamat rääkis verinoorest Lizzyst, kes oli just saabunud Londonisse, et võtta osa kokanduskursusest. Seal kohtub ta oma kahe uue sõbraga, kellega natukese aja pärast samasse majja kolib. Juhuse tahtel kohtub ta noormehega, kellesse armub kuid kes tundub kättesaamatu tänu sellele, et on kellegi teisega kihlatud.

Mind köitis just tõik, et raamatu tegevus toimub 60ndate alguses ehk elustiil on teine, õhkkond teine, väärtused ja arusaamad teised. Muidugi pakkus mulle huvi kas raamatu armastusromaan võtab vedu, kuidas see kulgeb ning lõpeb ning nagu ikka, oli see just selline kerge ajaviite romaan, mida lugeda. Soovitan ka teistele.

Selle raamatu sain päris kiiresti läbi, äkki ei olnud märts veel poole pealgi, kui mul juba raamat lõpetatud. Nii vaatasin koduses riiulis ringi ning otsustasin anda uue võimaluse Robert Kiyosaki “Rikas isa, Vaene isa” raamatule. Olin seda alustanud paaril korral, kuid lõpuni mitte kunagi jõudnud kuigi see raamat on olnud mul aastaid ja reisinud erinevatesse elukohtadesse kaasa. Ma ei mäletanud, mis aastal selle täpselt sain (õnneks oli raamatus pühendus aastast 2009), kuid tean et see oli tänu sõbrannale, kes kutsus 2009 (aitäh pühendus) sügisel mängima lauamängu “CashFlow“. Tegemist oli iganädalaselt kokkutuleva grupiga, kus käsitleti kindlat finantsteemat – kõigepealt rääkis klubivedaja, siis näidati videoklippi Robertist samal teemal rääkimas ning lõpuks mängiti seda mängu. Ütleme nii, et algajale oli see keerukas, minul läks mitu korda, et mängu olemusest ja nippidest aru saada, kuid see oli huvitav. Ma olin tegelikult juba ära unustanud need pisikesed tõed, mis klubis käies õppisin, kuid kuhugi ajusoppi on midagi ka kinnistunud. Näiteks arusaamgi, et pelgalt palgale ja pensionile loota, et vanduspõlv hästi veedetud saaks, on päris roosa illusioon.

Raamat ise oli huvitav, kuid ma arvan, et mõnes mõttes olin selle lugemisega hiljaks jäänud ehk nagu juba öeldud, midagi on minu mõtlemises muutunud. Samas, sain palju ka uut infot ja arusaamist – näiteks kasvõi seegi, et kui otsustad kinnisvaraga suuremalt tegeleda, siis oleks mõtekas seda ikkagi läbi firma teha mitte eraisikuna. Ma seekord pliiatsit allajoonimiseks ei kasutanud, kuid olen kindel, et ülelugemisele tuleb see raamat mingi hetk kindlasti. Boonuseks ka see, et too sama sõbranna on enda harimisega edasi tegelenud ja temaga on väga huvitav vestelda finantside teemal. Seekordki arutlesin ühe kindla peatüki üle, sest ma lihtsalt ei saanud alguses loogikast aru, mis raamatus kirjeldatud tehingu tegemisel kasutatud oli. Soovitan lugeda ka seda.

PS! Kõigi ootuste kohaselt, peaksid 12st aprillist raamatukogud avatud olema. Arvan, et hakkangi nende teenust nüüdsest rohkem kasutama, sest esiteks saab raamatuid tasuta ja teiseks ei võta need pikaajaliselt ka palju ruumi. Mul praeguseks on kogunenud raamatud, mis läbiloetud ja tahaks nüüd ära müüa sümboolse hinnaga, kuid huvilisi eriti ei ole. Ja nii nad koguvad tolmu, sest üldjuhul ma sama raamatut kaks korda läbi ei loe.

Veebruari raamat

Ei, asi ei olnud minus, vaid raamatus. Too esialgne raamat, mida lugema hakkasin, oli tõsieluline lugu sellest, kuidas üks naisterahvas murdis välja ühes ususektist. Tegu oli minu jaoks pigem keerulise kõneviisiga (sest olgem ausad, kui ma õhtul pärast väsitavat päeva voodis raamatut lugeda tahan, siis on üüüsna raske sammu pidada ja arusaad, kui niigi pisikeses kirjas teksti vahele on põimitud tekste piiblist) ja nii kadus mu huvi päris kiirelt. Pealegi, veebruaris võttis oluliselt mu tähelepanu ka piltide sorteerimine, kuid sellest juba teine kord. Igatahes saabus Sõbrapäev ning Miku kinkis mulle Monica McInerney raamatu “The Godmothers” ehk “Ristiemad”. Tegu ei olnud üldse religioosse teosega, vaid ostuus kõige lihtsamaks romantiliseks romaaniks, mida oli niiiii kerge lugeda, et lehed lendasid mu käes ning raamat oli 4-5 õhtuga läbi (ma täpselt enam ei mäleta, aga sain selle pühapäeval, kohe lugema ei hakanud, kuid laupäeval läksin juba poodi uue raamatu järgi).

Raamat räägin 30ndate alguses olevast Eliza Millerist, kes elab Melbourne’is, on alates ülikooli lõpetamisest pühendanud ennast 24/7 karjäärile (kuigi ülemus teda ei hinda ning palka maksab minimaalselt), kuniks ühel päeval saab ta ootamatult koondamisteate, kuna firma omanik müüb oma äri maha. Kuna Eliza pole oma ema surmast (kui tüdruk oli 17. aastane) saadik reisinud ega enda jaoks aega võtnud, otsustab ta vastu võtta oma ristiema Olivia kutse lennata Šotimaale puhkusele ning osaleda üllatuskülalisena tema teise ristiema, Maxie, pulmas. Kuna Eliza ei tea palju oma lapsepõlvest, päritolust ega ka seda, kes tegelikult tema isa on, hakkab ta juhuse tahtel vastuseid nendele küsimustele otsima (ja ka leidma) justnimelt oma reisil Euroopasse.

Mulle meeldis see raamat, väga. See oli lihtne, aga samas huvitav. Romantiline ent samas põimitud intriigidega. Ning mis peamine, minu jaoks säilis põnevus päris viimaste lehtedeni, sest erinevaid minilugusid hakkas nagu võluväel hargnema ning õnneks lõpuks leiab neist iga üks ka vastuse. Kui keegi soovib kerget lugemist, siis soovitan kindlasti. Ma ilmselt peangi hakkama rohkem kergemale kirjandusele keskenduma, vahet pole kas eesti või inglise keeles, kuid mingil põhjusel tekib mul väga kiirelt sisemine blokk kui üritan lugeda kellegi autobiograafiat, enesearenguraamatuid või lihtsalt midagi õppetlikku.

Jaanuari raamat

Jep, aastavahetusel sattusin sellisele lugemissoonele, et põhimõtteliselt lugesin kahe nädalaga neli raamatut. Minu puhul seda väga tihti ei juhtu, seekord lihtsalt sattusid järjestikku raamatud, mis olid minu jaoks huvitavad.

Jaanuari lugemiseks osutus Delia Owensi “Kus laulavad langustid”, mis ilmselt eraldi tutvustamist ei vaja. On see ju nii populaarseks viimase paari kuu jooksul osutunud, et räägitakse selle muljetes ikka paljudes kanalites veel paljumate inimeste poolt. Minuni jõudis raamat tänu emale, kes pistis selle jõuluvana kasti, lihtsalt et mul oleks midagi lugeda. Pärast detsembri triloogia lõpetamist olin päris agar uue raamatuga alustama, kuigi päris esimesed leheküljed tulid raskelt – jällegi minu kiuks, aga mul tekkis tõrge selle ees, et mis asi on “padura” ja “langustid“. Ometi olid ju need kaks suhteliselt võtmesõnad kogu raamatu kontekstis. Õnneks “padura” selgitus tuli üpris kiirelt ja “langustid” tsipake hiljem (kui ma juba olin raamatusse haaratud).

Pikk jutt lühidalt räägib raamat ühe naisterahva elust – algab see hetkest, kui tema ema ära läheb (minu jaoks täielik müstika, kuidas saab üks naine oma lapse või praegusel juhul lapsed lihtsalt maha jätta, kuigi põhjus selgub raamatu teises pooles) ning peategelane on sunnitud jääma täbarasse hurtsikusse kahekesi oma paadunud alkohoolikust isaga. Elatakse vaeselt ja väga kasinates tingimustes, kuid saadakse hakkama. Kogu raamatu vältel vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel ehk kirjeldatakse peategelase ellujäämist ja juhtumisi looduse keskel ning samal ajal uuritakse kohaliku naistemehe surma asjaolusid. Raamat oli minu jaoks hästi kerge lugeda, jällegi leheküljed lihtsalt lendasid ning kolme-nelja õhtuga oli see mul läbi loetud. Mis seal salata, eks paar korda näpistasin veidike uneaega ning lõpuks sundisin end magama minema, sest uus päev ootas ees.

Kas ma soovitaks seda lugeda, ja ikka. Kas ma arvan, et teos oli nii ülevoolavalt mega hea bestseller nagu on mulje jäetud – pigem mitte. Raamat oli tõesti hea, aga ma ei ütleks, et midagi ülivõrdelist. Näiteks jäi mulle meelde koht, kus minu arust aeti kaks tegelast sassi olukorra kirjeldamisel. Unustasin selle koha ka märkida, et näiteks uurida, mida inglise keelne versioon näitab. Või saata kiri kirjastusele/tõlkijale, et kas mina saan valesti aru. Samas olin meeldivalt üllatunud, et tolle naistemehe surma asjaolud lõpuks ikkagi selguvad, sest mingi hetk tundus, et need jäävadki pigem saladuseks, kuna see seik on mõeldud olema teisejärguline kogu raamatu kontekstis.

Igatahes, kuna oleme alles jaanuari keskpaigas, siis võtsin ette järgmise raamatu ja see juba venib :S Ma mõtlen, et äkki on asi minus ja ma ei suudagi hetkel inglise keelseid raamatuid väga lugeda ja eelistan alateadlikult eestikeelseid …

Detsembri raamat

Nonäete, olen ju veel võlgu oma detsembrikuu lugemisvara kokkuvõtte. Kui aus olla, siis veel nädal aega tagasi olin kindel, et aasta lõpetan ikka väga lühikese postitusega teemal “detsembri raamat” – ma ei olnud lihtsalt jõuludeks midagi märkimisväärset läbi jõudnud lugeda. Pärast eelmise kuu krimka lõpetamist, olin väga elevil alustamaks KJ Dell’Antonia “Kuidas olla õnnelikum lapsevanem” lugemist. Olin selle paar kuud tagasi Eesti e-poest ostnud ja detsembriks jõudis see ka minuni. Ma arvan, et tegu oli tol hetkel pigem emotsiooniostuga, sest raamatu kätte võttes köitis see mind umbes-täpselt esimesed kümmekond lehekülge. Muidugi on ka minul hetki, kus lapsevanemana katus lihtsalt sõidab, kuid samas ei tundnud ma lugemise hetkel, et meie eluolu ja rutiin nüüd nii kaoses oleks. Seega panin selle raamatu kaaned kinni ja võtsin ette järgmise lugemisvara.

Olin näinud Miku öökapil Louise Theroux’i autobiograafiat “Gotta Get Theroux This – My life and strange times in television.” Ajakirjanikuna mulle Theroux väga meeldib, eriti tema dokumentaalide sarjad, sest on ta suutnud käsitleda teemasid, mis muidu on üldsuse jaoks pigem tabud. Ja tema oleks sarjade tegemise hetkel, selline ülisinisilmne naiivitar, mida ta kindlasti kohe ei ole. Seega, hakkasin järgmiseks seda sirvima ja jälle, huvi kadus pärast paarikümmet lehekülge. Ma ei teagi, mis detsembris juhtus, aga ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt kokku võtta, et õhtuti varem voodisse minna ja lugeda. Nii olingi juba leppinud, et detsembris kokkuvõtet ei tule, kui saabusid jõulud.

Minu Eestist saadetus loosipakis oli Helene Mossi triloogia “Cougar“. Kõigepealt olin meeldivalt üllatunud, et tegu on eestlanna kirjutatud raamatutega, muidu ju vürtsitavad pigem välismaised kirjanikud oma raamatuid detailsete seksitseenide kirjeldamisega. Ma arvan, et see mind kõigepealt köitiski, lugeda eesti nimedega tegelaste toimetusi Tallinnas ja selle ümbruses, no nii kodune tunne tekkis. Esimese raamatu lugemisel tekkis mul kohe alguses pisike tõrge kirjutamisstiili osas ja olin juba valmis ka selle raamatu ära panema, kuid siis sain enda pahaseks, et miks ma raamatutele võimalust ei anna ning lugesin edasi. Ja siis haaras raamat end minusse, sest esimese osa lõpetasin juba järgmisel õhtul. Lugesin kogu raamatu kaanest kaaneni läbi, sealhulgas kõik vürtsikad stseenid ning tahtsin koheselt järgmise osa juurde asuda. Kindlasti mitte ei olnud minu jaoks prioteetne lugeda intiimseid hetki, pigem hakkas (jällegi) mind huvitama, et mis saab peategelasest edasi (sarnaselt 50 Halli Varjundi triloogiale). Teise osa lugemisega läks tsipake kauem, sest oli meil päevasel ajal ka muid tegemisi, kuigi jätsin sihilikult kaks pikka erootikasteeni lugemata, no ei huvitanud need enam sel hetkel. Kolmanda osa lõpetasin eile õhtul, sest mul oli vaja teada saada, kas peategelane lõpetab oma elu või sõidab väikelinna pere juurde tagasi.

Ma ei ütleks, et tegu oli triloogiaga, mida ei suutnud käest panna. Samas oli see piisavalt huvitav, et lugesin kõik kolm osa ühe nädalaga läbi. Kindlasti on tegu mõnusa meelelahutusega, mis hästi kirja pandud. Miks muidu ei tundnud ma mitmetel hetkel viha ja frustratsiooni peategelase vastu, kes lihtsalt ei suutnud ringilitutamist, joomist ja muude mõnuainete tarbimist lõpetada, kuigi endale ootas kodus erinevatel hetkel nii mees kui ka laps. Või oli tal austajaid, kes kuu ja tähed tema jaoks maapeale tooks, tema aga ei suutnud truu olla. Eriti ajas marru mentaliteet ja mõtteviis “kui mina tahan, siis pean mina saama”. Üldjuhul käis see meestevõrgutamise kohta ning ei olnud peategelase jaoks oluline, kas meestel kodus ka keegi oli. Ja üleüldse imestasin, et päriselt ka on selliseid elupõletajaid olemas ka õrnema soo esindajate seas, eriti kui pigem ollakse juba 40ndates 😀 😀 😀

Ühesõnaga, mulle meeldis, sest miks muidu mul need emotsioonid ja mõtted tekkisid.

Novembri raamat

Oumaigaaden … marmelaaden … ma pole ammu ühe raamatu läbisaamisega sellist sunnitööd teinud nagu novembris. Kusjuures raamat ei olnud jube halb, vaid ma kuidagi ei saanud ennast üldse lugemissoonile, et minna õhtul kell 9 voodisse ja lugeda. Ikka leidus midagi muud teha ja nii avastasin mõned päevad enne 30. novembrit, et mul ikka veel posu lehti vaja läbi saada. Praktiseerisin küll turbolugemist, aga raamatu sain läbi siiski 2 detsembri õhtuks.

Seekordseks väljavalituks osutus Campbell Armstrongi krimka “The Bad Fire“. See oli mul ostetud juba aastaid tagasi, kui käisin rongiga oma esimeses töökohas ja tahtis natuke teistmoodi hommiku ja õhtupooliku tunde veeta kui nina telefonis istudes. Raamat räägib Eddiest, kes on NY politsei ning kes saab teada, et tema isa on mõrvatud. Isa elas koos Eddie õega Glasgows, kust Eddie oli lapsena emaga ära kolinud. Eddie läheb esimest korda pärast sunniviisiliselt äraviimist Šotimaale tagasi, et osaleda isa matustel, kuid satub hoopis välja uurima tõde, mis isaga juhtus.

Kui aus olla, siis sisu natuke nagu venis ja ei olnud nii põnev kui oleks võinud olla. Ma ootasin pinget viimase hetkeni ja rohkem ootamatuid pöördepunkte, kuid neid ei tulnud. Võib-olla seetõttu ka ei tekkinud õhtuti soovi edasi lugeda. Okei, see, et mida isa oma legaalse äri kõrval ajas, oli jah üllatav, kuid näiteks ei saanud ma lõpuni aru, kes päästikule vajutas. Või mis sai ühest pahalasest, kes jäi healaste kaubikusse lõksu. Näiteks oktoobriraamatut ei saanud ma mitmel õhtul eriti käestki. Kas ma seda raamatut soovitaks? Noh, kui midagi lugeda tahad, siis miks mitte, kuid midagi erilist see ka ei olnud. Ilmselt annan selle tasuta ära kas raamatupoodi või heategevuseks.

Oktoobri raamat

Oktoobri lugemisvaraks sai valitud Susan Mallery “The Girls of Mischief Bay“. Sain selle raamatu kingitusena õelt, kes on sama autori teisigi teoseid lugenud ning julges soovitada. Arvestades seda, et ma kunagi tema soovitusel lugesin läbi Hallide varjundite triloogia, siis miskipärast arvasin, et see raamat on samasse kanti oma sisu poolest – palju seksuaalse alatooniga stseenide kirjeldamist ja sosistamist 😀 Õnneks minu eelarvamus ei pidanud paika.

Raamat räägib kolme naise elukäigust teatudajaperioodil ja nende omavahelisest sõprusest. Tegelasteks on kolmekümnendate alguses Nicole, kes veab oma pilatesestuudiot, tal on viie-aastane poeg ning abikaasa, kes ootamatult oma karjääris suure kannapöörde tegi, mis nüüd abikaasade vahel pingeid tekitab. Siis on hiljuti oma viiekümnendat juubelit pidanud Pam, kes on abielus olnud üle kolmekümne aasta, kelle kõik kolm last on suureks kasvanud ning kes nüüd võiks rahulikult nautida aega abikaasaga, kuid kellel tekib ebakindlusi just oma vanusega seoses. Ning lõpuks neljakümnele lähenev Shannon, kes on siiani keskendunud karjäärile, mis muideks on tal väga edukaks osutunud, kuid kes nüüd tunneb, et tahaks enda kõrvale püsivat partnerit ja miks mitte ka lapsi.

Ma alustasin selle raamatu lugemist ka suvel, isegi Eestis olles oli see mul kaasas, aga kuidagi ei saanud tol hetkel lugemislainele. Septembris aga võtsin vastu otsuse õhtuti rohkem lugeda ja nii need leheküljed lendasid. Olen avastanud vannis lugemise rõõmu, mistõttu satub iga raamat minuga vähemalt korra ka vannituppa. See raamat oli mõõtmetelt just hea väike ning ei olnud ohtu, et see vette kukuks 😀 Raamat oli mõnusalt kirjutatud, oli väikesi ootamatusi, kuid ka ettearvatavamaid hetki. Ma igaks juhuks detailidesse ei lasku, kuid ütleme nii, et kui umbes raamatu keskel hakkasin mõtlema, et kuidas nende kolme elulised situatsioonid laheneda võiks, siis ega väga mööda ma pannud ka. Lugemisel on minu jaoks oluline, et raamat suudab minus emotsiooni tekitada ning näiteks kuigi muidu olen väga kergesti nutma hakkav inimene, siis üldiselt raamatuid lugedes mul pisarad jooksma ei hakka. Selle raamatuga aga löristasin korra ka nutta, millest võin järeldada, et autor oskas väga hästi sõnu ritta seada. Võib-olla oli põhjus ka selles, et mingi määral ja erinevatel hetkedel oskasin samastuda kõigi kolme tegelase, nende mõtete ja tunnetega.

Kui keegi soovib ajaviiteks kerget lugemist, siis mina soovitan seda raamatut küll.

Septembri raamat

Hihii, vaatasin just ajaloost, et viimati “lugesin” maikuus 😀 Ma isegi ei hakka vabandama, sest ise olin tobe ja selle asemel, et õhtuti lugeda, istusin jälle telefonis. Õnneks septembris käis mingi kõlks ja lõpuks võtsin raamatu kätte. Septembris lugesin läbi “The Girl in the Spider’s Web” ja kui ma ütlen lõpuks, siis ma ka mõtlen lõpuks, kuna ma olen selle raamatu lugemist alustanud vähemalt kolm korda. Neljandal korral õnnestus lõpuks läbi ka lugeda 🙂

Ma olin ja siiani olen suur Stieg Larsoni Milleeniumi triloogia fänn. Esimese raamatu põhimõtteliselt neelasin endasse, teine ja kolmas raamat võtsid veidike rohkem aega, kuid jäin nendest loetuga väga rahule. Samuti olen näinud ära Rootsi triloogia filmid ja ka USA variandi. Kuskil olen kindlasti maininud ka seda, et mulle meeldis Rootsi versioon tunduvalt rohkem, sest see reaalselt järgis raamatut. Seega, kui ilmus neljas raamat, seda küll juba David Lagercrantz’i sulest, siis soovisin seda ka jõuluvanalt saada. Muidugi sain, viis aastat tagasi juba. Ma ei teagi miks, kuid mul ei sujunud see lugemine kohe mitte mitmel korral, kuniks nüüd septembris. Kui ühe lausega kokku võtta, siis mulle meeldis. Ma ei jõua ära oodata seda, kui film jõuab Netflixi – nägin kogemata reklaami nädal tagasi, et 30ndast septembrist on see olemas, mis sundis mind seda enam raamatu enne läbi saama.

Kui natuke rohkem sisust rääkida, siis minu jaoks jäi mingis osas actionist kui sellisest puudu. Hästi palju keskendus autor erinevatele tegelastele ja taustaloo kirjeldamisele, mistõttu krimkale sarnaseid hetki oligi minu jaoks kaks – siis kui Lisbet Augusti esimesest atendaadist päästis ning kui nad põgenesid varjupaigast jälitajate eest. Kusjuures seda viimast seika ei kirjeldatud ka just eriti mahlakalt. Kui aus olla, siis minule jäi mulje, et miskit põnevat toimub veel, kui äkki lugesin, et krimka osas ongi kõik st. August on päästetud, tema isa tapja paljastatud ja jälitajad kinni peetud. Okei, nende ninanaine sai põgenema, kuid siiski, kuidagi ootamatult sai loo huvitav osa läbi. Samas, ma ei oleks üllatunud, kui tuleb raamatule ka järgmine osa, sest Camilla ju pääses ja eks õdede vahel on nii paljutki veel lahendada, millest annab raamatu kirjutada.

Muideks, lugemise käigus avastasin mingi hetk end mõttelt, et ega Lisbeti kaksikõe saatust olegi üheski raamatus väga lahti harutatud, mistõttu arvasin, et õde peab kuidagi mängu tagasi tulema. Mis ka juhtus. Minu jaoks oli üllatus pigem see, KUI erinevad olid õed ja KUI suur vihavaen nende vahel elas. Seega, nagu öeldud, ainestikku järgmiseks raamatuks oleks.

Mai raamat

Pikk jutt lühidalt – minu maikuu lugemisvara oli kas Eestis saadud Pere ja Kodu ajakirjad (kusjuures täitsa huvitavaid artikleid leidsin) või kursuse raamat . See kursuse raamat näeb mul hetkel välja nagu töövihik, hästi palju kriitseldusi harilikuga ning samapalju kustutatud teksti. Ma loodan juunist tagasi lugemisreele saada, sest 12 on eksam ja siis ma ei soovi ühtegi kursust pikalt teha. Õde saatis eile sünna puhul ühe raamatu kingiks, äkki alustangi sellest. Pidi olema vürtsikas naistekas ehk pisarakiskuja, kuhu mahlakaid seksistseene sisse pikitud 😀

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…