Jaanuari raamat

Jep, aastavahetusel sattusin sellisele lugemissoonele, et põhimõtteliselt lugesin kahe nädalaga neli raamatut. Minu puhul seda väga tihti ei juhtu, seekord lihtsalt sattusid järjestikku raamatud, mis olid minu jaoks huvitavad.

Jaanuari lugemiseks osutus Delia Owensi “Kus laulavad langustid”, mis ilmselt eraldi tutvustamist ei vaja. On see ju nii populaarseks viimase paari kuu jooksul osutunud, et räägitakse selle muljetes ikka paljudes kanalites veel paljumate inimeste poolt. Minuni jõudis raamat tänu emale, kes pistis selle jõuluvana kasti, lihtsalt et mul oleks midagi lugeda. Pärast detsembri triloogia lõpetamist olin päris agar uue raamatuga alustama, kuigi päris esimesed leheküljed tulid raskelt – jällegi minu kiuks, aga mul tekkis tõrge selle ees, et mis asi on “padura” ja “langustid“. Ometi olid ju need kaks suhteliselt võtmesõnad kogu raamatu kontekstis. Õnneks “padura” selgitus tuli üpris kiirelt ja “langustid” tsipake hiljem (kui ma juba olin raamatusse haaratud).

Pikk jutt lühidalt räägib raamat ühe naisterahva elust – algab see hetkest, kui tema ema ära läheb (minu jaoks täielik müstika, kuidas saab üks naine oma lapse või praegusel juhul lapsed lihtsalt maha jätta, kuigi põhjus selgub raamatu teises pooles) ning peategelane on sunnitud jääma täbarasse hurtsikusse kahekesi oma paadunud alkohoolikust isaga. Elatakse vaeselt ja väga kasinates tingimustes, kuid saadakse hakkama. Kogu raamatu vältel vahelduvad peatükid mineviku ja oleviku vahel ehk kirjeldatakse peategelase ellujäämist ja juhtumisi looduse keskel ning samal ajal uuritakse kohaliku naistemehe surma asjaolusid. Raamat oli minu jaoks hästi kerge lugeda, jällegi leheküljed lihtsalt lendasid ning kolme-nelja õhtuga oli see mul läbi loetud. Mis seal salata, eks paar korda näpistasin veidike uneaega ning lõpuks sundisin end magama minema, sest uus päev ootas ees.

Kas ma soovitaks seda lugeda, ja ikka. Kas ma arvan, et teos oli nii ülevoolavalt mega hea bestseller nagu on mulje jäetud – pigem mitte. Raamat oli tõesti hea, aga ma ei ütleks, et midagi ülivõrdelist. Näiteks jäi mulle meelde koht, kus minu arust aeti kaks tegelast sassi olukorra kirjeldamisel. Unustasin selle koha ka märkida, et näiteks uurida, mida inglise keelne versioon näitab. Või saata kiri kirjastusele/tõlkijale, et kas mina saan valesti aru. Samas olin meeldivalt üllatunud, et tolle naistemehe surma asjaolud lõpuks ikkagi selguvad, sest mingi hetk tundus, et need jäävadki pigem saladuseks, kuna see seik on mõeldud olema teisejärguline kogu raamatu kontekstis.

Igatahes, kuna oleme alles jaanuari keskpaigas, siis võtsin ette järgmise raamatu ja see juba venib :S Ma mõtlen, et äkki on asi minus ja ma ei suudagi hetkel inglise keelseid raamatuid väga lugeda ja eelistan alateadlikult eestikeelseid …

Detsembri raamat

Nonäete, olen ju veel võlgu oma detsembrikuu lugemisvara kokkuvõtte. Kui aus olla, siis veel nädal aega tagasi olin kindel, et aasta lõpetan ikka väga lühikese postitusega teemal “detsembri raamat” – ma ei olnud lihtsalt jõuludeks midagi märkimisväärset läbi jõudnud lugeda. Pärast eelmise kuu krimka lõpetamist, olin väga elevil alustamaks KJ Dell’Antonia “Kuidas olla õnnelikum lapsevanem” lugemist. Olin selle paar kuud tagasi Eesti e-poest ostnud ja detsembriks jõudis see ka minuni. Ma arvan, et tegu oli tol hetkel pigem emotsiooniostuga, sest raamatu kätte võttes köitis see mind umbes-täpselt esimesed kümmekond lehekülge. Muidugi on ka minul hetki, kus lapsevanemana katus lihtsalt sõidab, kuid samas ei tundnud ma lugemise hetkel, et meie eluolu ja rutiin nüüd nii kaoses oleks. Seega panin selle raamatu kaaned kinni ja võtsin ette järgmise lugemisvara.

Olin näinud Miku öökapil Louise Theroux’i autobiograafiat “Gotta Get Theroux This – My life and strange times in television.” Ajakirjanikuna mulle Theroux väga meeldib, eriti tema dokumentaalide sarjad, sest on ta suutnud käsitleda teemasid, mis muidu on üldsuse jaoks pigem tabud. Ja tema oleks sarjade tegemise hetkel, selline ülisinisilmne naiivitar, mida ta kindlasti kohe ei ole. Seega, hakkasin järgmiseks seda sirvima ja jälle, huvi kadus pärast paarikümmet lehekülge. Ma ei teagi, mis detsembris juhtus, aga ma lihtsalt ei suutnud end piisavalt kokku võtta, et õhtuti varem voodisse minna ja lugeda. Nii olingi juba leppinud, et detsembris kokkuvõtet ei tule, kui saabusid jõulud.

Minu Eestist saadetus loosipakis oli Helene Mossi triloogia “Cougar“. Kõigepealt olin meeldivalt üllatunud, et tegu on eestlanna kirjutatud raamatutega, muidu ju vürtsitavad pigem välismaised kirjanikud oma raamatuid detailsete seksitseenide kirjeldamisega. Ma arvan, et see mind kõigepealt köitiski, lugeda eesti nimedega tegelaste toimetusi Tallinnas ja selle ümbruses, no nii kodune tunne tekkis. Esimese raamatu lugemisel tekkis mul kohe alguses pisike tõrge kirjutamisstiili osas ja olin juba valmis ka selle raamatu ära panema, kuid siis sain enda pahaseks, et miks ma raamatutele võimalust ei anna ning lugesin edasi. Ja siis haaras raamat end minusse, sest esimese osa lõpetasin juba järgmisel õhtul. Lugesin kogu raamatu kaanest kaaneni läbi, sealhulgas kõik vürtsikad stseenid ning tahtsin koheselt järgmise osa juurde asuda. Kindlasti mitte ei olnud minu jaoks prioteetne lugeda intiimseid hetki, pigem hakkas (jällegi) mind huvitama, et mis saab peategelasest edasi (sarnaselt 50 Halli Varjundi triloogiale). Teise osa lugemisega läks tsipake kauem, sest oli meil päevasel ajal ka muid tegemisi, kuigi jätsin sihilikult kaks pikka erootikasteeni lugemata, no ei huvitanud need enam sel hetkel. Kolmanda osa lõpetasin eile õhtul, sest mul oli vaja teada saada, kas peategelane lõpetab oma elu või sõidab väikelinna pere juurde tagasi.

Ma ei ütleks, et tegu oli triloogiaga, mida ei suutnud käest panna. Samas oli see piisavalt huvitav, et lugesin kõik kolm osa ühe nädalaga läbi. Kindlasti on tegu mõnusa meelelahutusega, mis hästi kirja pandud. Miks muidu ei tundnud ma mitmetel hetkel viha ja frustratsiooni peategelase vastu, kes lihtsalt ei suutnud ringilitutamist, joomist ja muude mõnuainete tarbimist lõpetada, kuigi endale ootas kodus erinevatel hetkel nii mees kui ka laps. Või oli tal austajaid, kes kuu ja tähed tema jaoks maapeale tooks, tema aga ei suutnud truu olla. Eriti ajas marru mentaliteet ja mõtteviis “kui mina tahan, siis pean mina saama”. Üldjuhul käis see meestevõrgutamise kohta ning ei olnud peategelase jaoks oluline, kas meestel kodus ka keegi oli. Ja üleüldse imestasin, et päriselt ka on selliseid elupõletajaid olemas ka õrnema soo esindajate seas, eriti kui pigem ollakse juba 40ndates 😀 😀 😀

Ühesõnaga, mulle meeldis, sest miks muidu mul need emotsioonid ja mõtted tekkisid.

Novembri raamat

Oumaigaaden … marmelaaden … ma pole ammu ühe raamatu läbisaamisega sellist sunnitööd teinud nagu novembris. Kusjuures raamat ei olnud jube halb, vaid ma kuidagi ei saanud ennast üldse lugemissoonile, et minna õhtul kell 9 voodisse ja lugeda. Ikka leidus midagi muud teha ja nii avastasin mõned päevad enne 30. novembrit, et mul ikka veel posu lehti vaja läbi saada. Praktiseerisin küll turbolugemist, aga raamatu sain läbi siiski 2 detsembri õhtuks.

Seekordseks väljavalituks osutus Campbell Armstrongi krimka “The Bad Fire“. See oli mul ostetud juba aastaid tagasi, kui käisin rongiga oma esimeses töökohas ja tahtis natuke teistmoodi hommiku ja õhtupooliku tunde veeta kui nina telefonis istudes. Raamat räägib Eddiest, kes on NY politsei ning kes saab teada, et tema isa on mõrvatud. Isa elas koos Eddie õega Glasgows, kust Eddie oli lapsena emaga ära kolinud. Eddie läheb esimest korda pärast sunniviisiliselt äraviimist Šotimaale tagasi, et osaleda isa matustel, kuid satub hoopis välja uurima tõde, mis isaga juhtus.

Kui aus olla, siis sisu natuke nagu venis ja ei olnud nii põnev kui oleks võinud olla. Ma ootasin pinget viimase hetkeni ja rohkem ootamatuid pöördepunkte, kuid neid ei tulnud. Võib-olla seetõttu ka ei tekkinud õhtuti soovi edasi lugeda. Okei, see, et mida isa oma legaalse äri kõrval ajas, oli jah üllatav, kuid näiteks ei saanud ma lõpuni aru, kes päästikule vajutas. Või mis sai ühest pahalasest, kes jäi healaste kaubikusse lõksu. Näiteks oktoobriraamatut ei saanud ma mitmel õhtul eriti käestki. Kas ma seda raamatut soovitaks? Noh, kui midagi lugeda tahad, siis miks mitte, kuid midagi erilist see ka ei olnud. Ilmselt annan selle tasuta ära kas raamatupoodi või heategevuseks.

Oktoobri raamat

Oktoobri lugemisvaraks sai valitud Susan Mallery “The Girls of Mischief Bay“. Sain selle raamatu kingitusena õelt, kes on sama autori teisigi teoseid lugenud ning julges soovitada. Arvestades seda, et ma kunagi tema soovitusel lugesin läbi Hallide varjundite triloogia, siis miskipärast arvasin, et see raamat on samasse kanti oma sisu poolest – palju seksuaalse alatooniga stseenide kirjeldamist ja sosistamist 😀 Õnneks minu eelarvamus ei pidanud paika.

Raamat räägib kolme naise elukäigust teatudajaperioodil ja nende omavahelisest sõprusest. Tegelasteks on kolmekümnendate alguses Nicole, kes veab oma pilatesestuudiot, tal on viie-aastane poeg ning abikaasa, kes ootamatult oma karjääris suure kannapöörde tegi, mis nüüd abikaasade vahel pingeid tekitab. Siis on hiljuti oma viiekümnendat juubelit pidanud Pam, kes on abielus olnud üle kolmekümne aasta, kelle kõik kolm last on suureks kasvanud ning kes nüüd võiks rahulikult nautida aega abikaasaga, kuid kellel tekib ebakindlusi just oma vanusega seoses. Ning lõpuks neljakümnele lähenev Shannon, kes on siiani keskendunud karjäärile, mis muideks on tal väga edukaks osutunud, kuid kes nüüd tunneb, et tahaks enda kõrvale püsivat partnerit ja miks mitte ka lapsi.

Ma alustasin selle raamatu lugemist ka suvel, isegi Eestis olles oli see mul kaasas, aga kuidagi ei saanud tol hetkel lugemislainele. Septembris aga võtsin vastu otsuse õhtuti rohkem lugeda ja nii need leheküljed lendasid. Olen avastanud vannis lugemise rõõmu, mistõttu satub iga raamat minuga vähemalt korra ka vannituppa. See raamat oli mõõtmetelt just hea väike ning ei olnud ohtu, et see vette kukuks 😀 Raamat oli mõnusalt kirjutatud, oli väikesi ootamatusi, kuid ka ettearvatavamaid hetki. Ma igaks juhuks detailidesse ei lasku, kuid ütleme nii, et kui umbes raamatu keskel hakkasin mõtlema, et kuidas nende kolme elulised situatsioonid laheneda võiks, siis ega väga mööda ma pannud ka. Lugemisel on minu jaoks oluline, et raamat suudab minus emotsiooni tekitada ning näiteks kuigi muidu olen väga kergesti nutma hakkav inimene, siis üldiselt raamatuid lugedes mul pisarad jooksma ei hakka. Selle raamatuga aga löristasin korra ka nutta, millest võin järeldada, et autor oskas väga hästi sõnu ritta seada. Võib-olla oli põhjus ka selles, et mingi määral ja erinevatel hetkedel oskasin samastuda kõigi kolme tegelase, nende mõtete ja tunnetega.

Kui keegi soovib ajaviiteks kerget lugemist, siis mina soovitan seda raamatut küll.

Septembri raamat

Hihii, vaatasin just ajaloost, et viimati “lugesin” maikuus 😀 Ma isegi ei hakka vabandama, sest ise olin tobe ja selle asemel, et õhtuti lugeda, istusin jälle telefonis. Õnneks septembris käis mingi kõlks ja lõpuks võtsin raamatu kätte. Septembris lugesin läbi “The Girl in the Spider’s Web” ja kui ma ütlen lõpuks, siis ma ka mõtlen lõpuks, kuna ma olen selle raamatu lugemist alustanud vähemalt kolm korda. Neljandal korral õnnestus lõpuks läbi ka lugeda 🙂

Ma olin ja siiani olen suur Stieg Larsoni Milleeniumi triloogia fänn. Esimese raamatu põhimõtteliselt neelasin endasse, teine ja kolmas raamat võtsid veidike rohkem aega, kuid jäin nendest loetuga väga rahule. Samuti olen näinud ära Rootsi triloogia filmid ja ka USA variandi. Kuskil olen kindlasti maininud ka seda, et mulle meeldis Rootsi versioon tunduvalt rohkem, sest see reaalselt järgis raamatut. Seega, kui ilmus neljas raamat, seda küll juba David Lagercrantz’i sulest, siis soovisin seda ka jõuluvanalt saada. Muidugi sain, viis aastat tagasi juba. Ma ei teagi miks, kuid mul ei sujunud see lugemine kohe mitte mitmel korral, kuniks nüüd septembris. Kui ühe lausega kokku võtta, siis mulle meeldis. Ma ei jõua ära oodata seda, kui film jõuab Netflixi – nägin kogemata reklaami nädal tagasi, et 30ndast septembrist on see olemas, mis sundis mind seda enam raamatu enne läbi saama.

Kui natuke rohkem sisust rääkida, siis minu jaoks jäi mingis osas actionist kui sellisest puudu. Hästi palju keskendus autor erinevatele tegelastele ja taustaloo kirjeldamisele, mistõttu krimkale sarnaseid hetki oligi minu jaoks kaks – siis kui Lisbet Augusti esimesest atendaadist päästis ning kui nad põgenesid varjupaigast jälitajate eest. Kusjuures seda viimast seika ei kirjeldatud ka just eriti mahlakalt. Kui aus olla, siis minule jäi mulje, et miskit põnevat toimub veel, kui äkki lugesin, et krimka osas ongi kõik st. August on päästetud, tema isa tapja paljastatud ja jälitajad kinni peetud. Okei, nende ninanaine sai põgenema, kuid siiski, kuidagi ootamatult sai loo huvitav osa läbi. Samas, ma ei oleks üllatunud, kui tuleb raamatule ka järgmine osa, sest Camilla ju pääses ja eks õdede vahel on nii paljutki veel lahendada, millest annab raamatu kirjutada.

Muideks, lugemise käigus avastasin mingi hetk end mõttelt, et ega Lisbeti kaksikõe saatust olegi üheski raamatus väga lahti harutatud, mistõttu arvasin, et õde peab kuidagi mängu tagasi tulema. Mis ka juhtus. Minu jaoks oli üllatus pigem see, KUI erinevad olid õed ja KUI suur vihavaen nende vahel elas. Seega, nagu öeldud, ainestikku järgmiseks raamatuks oleks.

Mai raamat

Pikk jutt lühidalt – minu maikuu lugemisvara oli kas Eestis saadud Pere ja Kodu ajakirjad (kusjuures täitsa huvitavaid artikleid leidsin) või kursuse raamat . See kursuse raamat näeb mul hetkel välja nagu töövihik, hästi palju kriitseldusi harilikuga ning samapalju kustutatud teksti. Ma loodan juunist tagasi lugemisreele saada, sest 12 on eksam ja siis ma ei soovi ühtegi kursust pikalt teha. Õde saatis eile sünna puhul ühe raamatu kingiks, äkki alustangi sellest. Pidi olema vürtsikas naistekas ehk pisarakiskuja, kuhu mahlakaid seksistseene sisse pikitud 😀

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…

Märtsikuu raamat

Minu raamaturiiulis on mitu aastat oma järge oodanud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”.* Nagu ikka, olen paar korda raamatuga alustanud, aga siis sinna paika jätnud. Ostetud sai see just selle mõttega, et suure osa oma täiskasvanud elust (ehk siis umbes 15 aastat), olen tundnud end finantsilises mõttes olevat kui orav rattas – teed ja toimetad, aga midagi justkui ei saavuta. Ikka elad palgapäevast palgapäevani, reisidel eriti ei käi, säästusid suurt ei ole, aga krediitkaart on igakuiselt kasutuses. Isegi kui palka suurendatatakse või sissetulekud lisatasu kaudu kasvavad, ei muuda see suures pildis midagi. Ehk oli vaja muutust ning kui teooria oli mul justkui selge, siis praktilistest näpunäidetest oli justkui puudus.

Kui ma selle raamatu ühe lausega kokku peaksin võtma, siis minu arust peaks see olema kohustuslik kirjandus juba puberteedile. Me oleme Mikugagi seda arutanud, et koolis (vähemalt meie kooliajal) justkui taotakse erinevaid teadmisi sulle pähe, mille vajalikkus tulevikus ei ole võib-olla nii kindel ent finantsilist hakkamasaamist ei õpeta keegi. Pole siis ime, et nii mõnedki kodupesast väljalennanud noored satuvad võlgadesse, sest järsku on justkui raha palju käes ent sellega toimetada ei osata. Seda enam kui näiteks lapsepõlvekodus pigem nähtakse virelemist ja (finantsiliselt) mitte hakkama saamist. Minul ses suhtes vedas, et juba päris noorena sain iganädalast taskuraha tingimusel, et pean ka arveraamatut tulude ja kulude kohta. Ema-isa muidugi kontrollisid minu arvempidamist, mis pigem oli ikkagi ligadi-lodagi, kuid mingil määral see siiski õpetas ennast kontrollima. Saades täiskasvanuks ja eriti veel kui sain endale esimese krediitkaardi lubada, siis tundus maailm minu ees valla – ma mäletan selgelt seda tunnet, et ma olen rikas (!) sest mul on kredikas. Seda enam, et pank ju selle võimaldas mulle, järelikult olen ka panga silmis jõukas, kuna kredikad on ju jõukate inimeste pärusmaa. Oi kui valesti võib asjadest aru saada :S

Igatahes, lugesin seda raamatut ja tõdesin, et mingil määral olen ma siiski ka ise mõned esimesed õiged sammud teinud. Näiteks panen igakuiselt kirja meie eelarve – nii eeldatavad kulud kui tulud ning märgin jooksvalt kulusid üles. See on aidanud kulusid ohjeldada ja saime ju edukalt aastaga minimaalse majasissemakse kokku, aga … Raamatust sain nipi, et raha tuleb sendipealt ära planeerida – ehk kulude ja tulude read peavad olema võrdsed ning kui mingi kulurida läheb üle eelarve, pead mingit teist kulurida selle võrra vähendama.

Teise hea nipi sain selleks, kuidas oma võlgadest lahti saada. Oleme Mikuga mõlemad erinevaid pisivõlgasid endale võtnud ning kuigi maksame neid igakuiselt, siis nulli ei taha need kuidagi minna. Nüüd aga istusime maha ja panime konkreetse plaani paika, millisest laenu tagasimaksmisest pihta hakkame ning kõigi eelduste kohaselt peaksime 12 kuuga olema suht laenuvabad. Seda muidugi eeldusel, et A) Miku saab kiiremas korras tööle tagasi ja B) me päriselt ka järgime kuu eelarvet ja ei lähe sellest üle.

Lisaks sain ma ideid, kuidas hakata natuke pikemaajaliselt investeerima ja tulevikku kindlustama, sest vabandust väga, riiklikule pensionile lootma jääda ei kavatse ma kohe kindlasti mitte. Ma olen rääkinud enda huvist kinnisvara vastu ja see ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sain infot ja natuke ka enesekindlust juurde, et hakata uurima aktsiate maailma. Selgeks sai mõiste ühisrahastus ja kes teab, äkki astun ka selles maailmas esimesed sammud. Ainuke asi, et pean endale selgeks tegema maksude maksmise korra, sest selle valdkonna UK maksusüsteem on minu jaoks täielikult avastamata.

*otsisin Apollost linki raamatule ja avastasin, et Roosaar on kirjutanud ka “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” ning “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku“. Olgu öeldud, et minu/meie eesmärk ei ole megarikkaks saada, vaid finantsiliselt mugav elu ning turvaline tulevik tagada nii endile kui oma perele. Igasugustele riiklikele tuleviku toetustele lootma jääda oleks narr, sest esiteks seadused muutuvad, raha väärtus devalveerub ajas ning arvata on, et ka hinnad/üleüldine elatustase tõusevad. Tahaks ikkagi penskarina elu nautida ning oma lähedasi vajadusel toetada, kui et elada peost suhu.

Veebruarikuu raamat

Lähtudes oma valiku tegemisel kriteeriumist “ostsin allahindlusega raamatu, mis tundis huvitav võtsin veebruarikuus ette elulooraamatu “Ma olen Malala“. Juhuste kokkulangemise tõttu, kuulsin esmakordselt Malalast eelmise aasta juulis ühe koolituse käigus ning augustis Eestis käies ostsin selle raamatu. Mind köitis tõik tutvustuses, et tegu oli tütarlapsega, kes sai Talibanilt kuuli pähe ning et ta jäi elama. Samuti olin koolituse käigus saanud juba teada, et ta oli üks nobeli rahupreemia laureaate. Mind lihtsalt intrigeerivad sellised ellujäämislood. Ja no mis seal parata, eks oli veidike piinlik ka, et mul ei olnud koolitusel aimugi kellega tegu :S

Kui aus olla, siis selle raamatu läbi lugemine venis nagu tatt – alustasin sellega juba jaanuari lõpus, kuid läbi sain alles märtsi esimestel päevadel. Raamatuga alustades olid minu ootused hästi suured, miski pärast ma eeldasin, et raamat käsitlebki peaasjalikult just seda tulistamisjuhtumit, kuid tegelikult oli sellest juttu alles raamatu lõpus. Pigem keskendus autor eluolu kirjeldustele Pakistanis enne Talibani ning mis hakkas toimuma pärast nende võimule tulekut, seda kõike läbi noore tütarlapse silmade. Hästi palju keskenduti sellele, et Malala propageeris tänu koolidirektorist isa toetusele palju tüdrukute õigust haridusele ja koolis käimisele, mistõttu rändasid nad Pakistani raames päris palju ringi. Lisaks tuli välja, et Talibani võimu kõrghetkel oli just Malala see, kes varjunime all kirjutas päevikut, mis igapäevaselt meedias avaldati. Mina näiteks ei olnud ühtegi lugu lugenud ega kuulnud :S Muidugi aitas raamat avada ka minu silmi, sest olin siiani näiteks arvanud, et naised ongi seal kandis pigem põlu all, kuid tegelikult tehakse pidevat tööd, et ka tüdrukud saaksid koolihariduse ning selle läbi saavutada parem ning võrdne elu meestega.

Mis minu lugemishoogu maha tõmbas oli erinevate terminite ja kohtade nimetamine – see tundub hästi tobe, kuid kui ma ei suuda endale ette kujutada, millises maailmakandis raamatu tegevus toimub, on mul kergelt peata kana tunne 😀 Samuti kui kasutatakse palju originaalkeeles termineid ning need tõlgitakse küll esmakordsel mainimisel, kuid edaspidi peab ketrama raamatu lõppu tähendust vaatama (kui sul just hea mälu ole ja kõik kohe meelde jääb. Mul ei ole). Seda eeldusel, et sa ikka raamatu lugemise ajal selle seletava nimekirja leiad 😀 Samuti tundus mulle, et kohati olid tegevused/kirjeldused hästi sarnased, justkui korrati mingeid lõike raamatus. Minu arust oleks võinud see raamat isegi tsipake lühem olla.

Aga ma lugesin ta läbi ning kes tahab teada saada rohkem Pakistani eluolust läbi tava inimese silmade, siis see lugemine annab mingi pildi. Tegu on kõige tavalisemate inimestega, kes armastavad enda kodu, peret, ligimesi ning tahavad lihtsalt rahus elada ning lasta oma unistustel täituda. Kahjuks pidi Malala koos perega lõpuks Pakistanist lahkuma ja seda täiesti ootamatult, mistõttu saan väga hästi aru, et kogu peret valdab koduigatsus ning Inglismaa eluga harjumine võtab neil (arvatavasti) siiamaani aega.

Üks lugemissoovitus

Kui panin oma selle aastaseid isiklikke eesmärke kirja, sai üheks selleks lugeda vähemalt üks raamat igas kuus. Muidugi võib alati rohkem, kuid üks oleks miinimum. Endalegi üllatuseks olen vähemalt jaanuarikuu raamatu läbi lugenud ning teen väikese kokkuvõtte.

Esimeseks väljavalituks osutus Leena Lehtolaineni krimka “Minu esimene mõrv“. Tegevus toimub (minu arusaamist mööda) 90ndate esimeses pooles Helsinki ümruses ning peategelaseks on noor naispolitseinik Maria, kes mingil määral vaevleb (ametialases) identideedikriisis ning ei oska ise ka täpselt aru saada, mida ta elult soovib või kuhu poole edasi võiks pürgida. Kuna tema ülemusel ja jaoskonna komissaril on kerge viinaviga küljes ning kes on ilmselt järjekordsel joomatuuril, siis saabki Maria ühel pühapäeva varahommikul kõne minna uurima mõrvajuhtumit. Raamat käsitlebki selle juhtumi uurimist ja lahenduseni jõudmist.

Minu jaoks oli Leena Lehtolainen tundmatu nimi, see raamat sai ostetud augustikuisel Eesti reisil, kui Apollos olid aled ja see maksis 5 euro ringis. Tagakaane tutvustus lubas kerget lugemist ning kuna ma olin/olen kaotanud meeldiva sõbrasuhte raamatute lugemisel (loe püsivus on kadundu), siis tundus igati mõistlik selle suhte elavdamisel alustada just lihtsamast teosest. Mul on hea meel, et valisin just eesti keelse lugemise, sest kuigi inglise keelne kirjandus on minu jaoks samuti huvitav ja arusaadav, siis eesti keeles lugeda on mingil määral siiski lihtsam. Raamat oligi mõnusalt kerge lugemine õhtuti enne magamajäämist. Mul täitsa tekkis huvi sisu  ja edasiste sündmuste osas. Aega läks 250 lehekülje lugemiseks tsipa üle nädalal, suuresti tänu sellele, et täna oli mul harukordne võimalus 2.5 tundi jutti lugeda (käisin rongiga sõitmas). Lahendus oli minu jaoks üllatav, kuid selleni jõudmine jä natuke segaseks. Samas üldiselt nautisin seda ning kui keegi tahab lihtsat lugemisvara, siis see raamat sobib hästi.