Märtsikuu raamat

Minu raamaturiiulis on mitu aastat oma järge oodanud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”.* Nagu ikka, olen paar korda raamatuga alustanud, aga siis sinna paika jätnud. Ostetud sai see just selle mõttega, et suure osa oma täiskasvanud elust (ehk siis umbes 15 aastat), olen tundnud end finantsilises mõttes olevat kui orav rattas – teed ja toimetad, aga midagi justkui ei saavuta. Ikka elad palgapäevast palgapäevani, reisidel eriti ei käi, säästusid suurt ei ole, aga krediitkaart on igakuiselt kasutuses. Isegi kui palka suurendatatakse või sissetulekud lisatasu kaudu kasvavad, ei muuda see suures pildis midagi. Ehk oli vaja muutust ning kui teooria oli mul justkui selge, siis praktilistest näpunäidetest oli justkui puudus.

Kui ma selle raamatu ühe lausega kokku peaksin võtma, siis minu arust peaks see olema kohustuslik kirjandus juba puberteedile. Me oleme Mikugagi seda arutanud, et koolis (vähemalt meie kooliajal) justkui taotakse erinevaid teadmisi sulle pähe, mille vajalikkus tulevikus ei ole võib-olla nii kindel ent finantsilist hakkamasaamist ei õpeta keegi. Pole siis ime, et nii mõnedki kodupesast väljalennanud noored satuvad võlgadesse, sest järsku on justkui raha palju käes ent sellega toimetada ei osata. Seda enam kui näiteks lapsepõlvekodus pigem nähtakse virelemist ja (finantsiliselt) mitte hakkama saamist. Minul ses suhtes vedas, et juba päris noorena sain iganädalast taskuraha tingimusel, et pean ka arveraamatut tulude ja kulude kohta. Ema-isa muidugi kontrollisid minu arvempidamist, mis pigem oli ikkagi ligadi-lodagi, kuid mingil määral see siiski õpetas ennast kontrollima. Saades täiskasvanuks ja eriti veel kui sain endale esimese krediitkaardi lubada, siis tundus maailm minu ees valla – ma mäletan selgelt seda tunnet, et ma olen rikas (!) sest mul on kredikas. Seda enam, et pank ju selle võimaldas mulle, järelikult olen ka panga silmis jõukas, kuna kredikad on ju jõukate inimeste pärusmaa. Oi kui valesti võib asjadest aru saada :S

Igatahes, lugesin seda raamatut ja tõdesin, et mingil määral olen ma siiski ka ise mõned esimesed õiged sammud teinud. Näiteks panen igakuiselt kirja meie eelarve – nii eeldatavad kulud kui tulud ning märgin jooksvalt kulusid üles. See on aidanud kulusid ohjeldada ja saime ju edukalt aastaga minimaalse majasissemakse kokku, aga … Raamatust sain nipi, et raha tuleb sendipealt ära planeerida – ehk kulude ja tulude read peavad olema võrdsed ning kui mingi kulurida läheb üle eelarve, pead mingit teist kulurida selle võrra vähendama.

Teise hea nipi sain selleks, kuidas oma võlgadest lahti saada. Oleme Mikuga mõlemad erinevaid pisivõlgasid endale võtnud ning kuigi maksame neid igakuiselt, siis nulli ei taha need kuidagi minna. Nüüd aga istusime maha ja panime konkreetse plaani paika, millisest laenu tagasimaksmisest pihta hakkame ning kõigi eelduste kohaselt peaksime 12 kuuga olema suht laenuvabad. Seda muidugi eeldusel, et A) Miku saab kiiremas korras tööle tagasi ja B) me päriselt ka järgime kuu eelarvet ja ei lähe sellest üle.

Lisaks sain ma ideid, kuidas hakata natuke pikemaajaliselt investeerima ja tulevikku kindlustama, sest vabandust väga, riiklikule pensionile lootma jääda ei kavatse ma kohe kindlasti mitte. Ma olen rääkinud enda huvist kinnisvara vastu ja see ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sain infot ja natuke ka enesekindlust juurde, et hakata uurima aktsiate maailma. Selgeks sai mõiste ühisrahastus ja kes teab, äkki astun ka selles maailmas esimesed sammud. Ainuke asi, et pean endale selgeks tegema maksude maksmise korra, sest selle valdkonna UK maksusüsteem on minu jaoks täielikult avastamata.

*otsisin Apollost linki raamatule ja avastasin, et Roosaar on kirjutanud ka “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” ning “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku“. Olgu öeldud, et minu/meie eesmärk ei ole megarikkaks saada, vaid finantsiliselt mugav elu ning turvaline tulevik tagada nii endile kui oma perele. Igasugustele riiklikele tuleviku toetustele lootma jääda oleks narr, sest esiteks seadused muutuvad, raha väärtus devalveerub ajas ning arvata on, et ka hinnad/üleüldine elatustase tõusevad. Tahaks ikkagi penskarina elu nautida ning oma lähedasi vajadusel toetada, kui et elada peost suhu.

Veebruarikuu raamat

Lähtudes oma valiku tegemisel kriteeriumist “ostsin allahindlusega raamatu, mis tundis huvitav võtsin veebruarikuus ette elulooraamatu “Ma olen Malala“. Juhuste kokkulangemise tõttu, kuulsin esmakordselt Malalast eelmise aasta juulis ühe koolituse käigus ning augustis Eestis käies ostsin selle raamatu. Mind köitis tõik tutvustuses, et tegu oli tütarlapsega, kes sai Talibanilt kuuli pähe ning et ta jäi elama. Samuti olin koolituse käigus saanud juba teada, et ta oli üks nobeli rahupreemia laureaate. Mind lihtsalt intrigeerivad sellised ellujäämislood. Ja no mis seal parata, eks oli veidike piinlik ka, et mul ei olnud koolitusel aimugi kellega tegu :S

Kui aus olla, siis selle raamatu läbi lugemine venis nagu tatt – alustasin sellega juba jaanuari lõpus, kuid läbi sain alles märtsi esimestel päevadel. Raamatuga alustades olid minu ootused hästi suured, miski pärast ma eeldasin, et raamat käsitlebki peaasjalikult just seda tulistamisjuhtumit, kuid tegelikult oli sellest juttu alles raamatu lõpus. Pigem keskendus autor eluolu kirjeldustele Pakistanis enne Talibani ning mis hakkas toimuma pärast nende võimule tulekut, seda kõike läbi noore tütarlapse silmade. Hästi palju keskenduti sellele, et Malala propageeris tänu koolidirektorist isa toetusele palju tüdrukute õigust haridusele ja koolis käimisele, mistõttu rändasid nad Pakistani raames päris palju ringi. Lisaks tuli välja, et Talibani võimu kõrghetkel oli just Malala see, kes varjunime all kirjutas päevikut, mis igapäevaselt meedias avaldati. Mina näiteks ei olnud ühtegi lugu lugenud ega kuulnud :S Muidugi aitas raamat avada ka minu silmi, sest olin siiani näiteks arvanud, et naised ongi seal kandis pigem põlu all, kuid tegelikult tehakse pidevat tööd, et ka tüdrukud saaksid koolihariduse ning selle läbi saavutada parem ning võrdne elu meestega.

Mis minu lugemishoogu maha tõmbas oli erinevate terminite ja kohtade nimetamine – see tundub hästi tobe, kuid kui ma ei suuda endale ette kujutada, millises maailmakandis raamatu tegevus toimub, on mul kergelt peata kana tunne 😀 Samuti kui kasutatakse palju originaalkeeles termineid ning need tõlgitakse küll esmakordsel mainimisel, kuid edaspidi peab ketrama raamatu lõppu tähendust vaatama (kui sul just hea mälu ole ja kõik kohe meelde jääb. Mul ei ole). Seda eeldusel, et sa ikka raamatu lugemise ajal selle seletava nimekirja leiad 😀 Samuti tundus mulle, et kohati olid tegevused/kirjeldused hästi sarnased, justkui korrati mingeid lõike raamatus. Minu arust oleks võinud see raamat isegi tsipake lühem olla.

Aga ma lugesin ta läbi ning kes tahab teada saada rohkem Pakistani eluolust läbi tava inimese silmade, siis see lugemine annab mingi pildi. Tegu on kõige tavalisemate inimestega, kes armastavad enda kodu, peret, ligimesi ning tahavad lihtsalt rahus elada ning lasta oma unistustel täituda. Kahjuks pidi Malala koos perega lõpuks Pakistanist lahkuma ja seda täiesti ootamatult, mistõttu saan väga hästi aru, et kogu peret valdab koduigatsus ning Inglismaa eluga harjumine võtab neil (arvatavasti) siiamaani aega.

Üks lugemissoovitus

Kui panin oma selle aastaseid isiklikke eesmärke kirja, sai üheks selleks lugeda vähemalt üks raamat igas kuus. Muidugi võib alati rohkem, kuid üks oleks miinimum. Endalegi üllatuseks olen vähemalt jaanuarikuu raamatu läbi lugenud ning teen väikese kokkuvõtte.

Esimeseks väljavalituks osutus Leena Lehtolaineni krimka “Minu esimene mõrv“. Tegevus toimub (minu arusaamist mööda) 90ndate esimeses pooles Helsinki ümruses ning peategelaseks on noor naispolitseinik Maria, kes mingil määral vaevleb (ametialases) identideedikriisis ning ei oska ise ka täpselt aru saada, mida ta elult soovib või kuhu poole edasi võiks pürgida. Kuna tema ülemusel ja jaoskonna komissaril on kerge viinaviga küljes ning kes on ilmselt järjekordsel joomatuuril, siis saabki Maria ühel pühapäeva varahommikul kõne minna uurima mõrvajuhtumit. Raamat käsitlebki selle juhtumi uurimist ja lahenduseni jõudmist.

Minu jaoks oli Leena Lehtolainen tundmatu nimi, see raamat sai ostetud augustikuisel Eesti reisil, kui Apollos olid aled ja see maksis 5 euro ringis. Tagakaane tutvustus lubas kerget lugemist ning kuna ma olin/olen kaotanud meeldiva sõbrasuhte raamatute lugemisel (loe püsivus on kadundu), siis tundus igati mõistlik selle suhte elavdamisel alustada just lihtsamast teosest. Mul on hea meel, et valisin just eesti keelse lugemise, sest kuigi inglise keelne kirjandus on minu jaoks samuti huvitav ja arusaadav, siis eesti keeles lugeda on mingil määral siiski lihtsam. Raamat oligi mõnusalt kerge lugemine õhtuti enne magamajäämist. Mul täitsa tekkis huvi sisu  ja edasiste sündmuste osas. Aega läks 250 lehekülje lugemiseks tsipa üle nädalal, suuresti tänu sellele, et täna oli mul harukordne võimalus 2.5 tundi jutti lugeda (käisin rongiga sõitmas). Lahendus oli minu jaoks üllatav, kuid selleni jõudmine jä natuke segaseks. Samas üldiselt nautisin seda ning kui keegi tahab lihtsat lugemisvara, siis see raamat sobib hästi.

Aasta 2019

Selle aasta alguses ei teinud ma eraldi postitust uue aasta lubadustest, vaid panin endale kirja aasta eesmärgid paberil. Muidugi unustasin selle paberi UK’sse, muidu oleks ju hea nüüd vaadata tagasi ning teha kokkuvõte, kui hästi eesmärkide täitmine läks. Kuid mul on meeles kolm eesmärki ja nende kohta on paslik siiski paar sõna öelda.

  1. Eesmärk number üks oli saada korda oma finantsid – nii suurendada säästusid kui maksta ära isiklikud pisemad laenud/krediitkaardid. See eesmärk sai pigem täidetud, kuna üks laen sai täielikult makstud ning krediitkaartide limiite oluliselt vähendatud. Pere finantsid said eriti korda, kuna pm oleme ju valmis endile kohe-kohe kodu ostma.
  2. Eesmärk number kaks oli lugeda rohkem ja vähem veeta aega nutiseadetes – siin ma kukkusin väga läbi. Jah, mõned raamatud said loetud, kuid suures plaanis kontrollisid nutiseadmed ja rakendused siiski minu elu :S
  3. Eesmärk number kolm oli kaal korda saada – siin kukkusin ka pigem läbi. Mäletan, et tahtsin oma 35. sünnaks kaaluda 65kg, et siis sealt edasi liikuda kaalulangetusega. Midagi sellist aga ei (ole siiani) juhtunud ..

Seega tegelikult on, millega rohkem tegeleda 2020 aastal ning eks ma panen endale jälle kirja mõned pidepunktid.

Korra mõtlesin teha tagasivaate sarnaselt nagu tegin 2018 aastale, kuid pigem oleks mul raskusi igasse kuusse mingi märksõna leida, sest üleüldiselt kulges 2019 rahulikult omas rütmis. Jaanuaris käisime Eestis, veebruar ja märts on tühi auk, aprill jäi meelde Lihavõtete ja megasooja nädalavahetusega, mais käisid vanemad külas ning juunis sai 35. sünna peetud. Juulis käis venna külas ning külastasime Noorhärraga esimest korda teadlikult teatrit ja motikavõistlust, augustis olime jälle Eestis. Septembrist aasta lõpuni oli jälle selline rahulik aeg. Küll aga vaatas Merje oma blogis aastale tagasi ühte küsimustikku täites ja mõtlesin seda (jälle) ka ise teha 🙂

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Ma ei ole enne jooksud nagu pöörane mööda lennujaama nii, et 15kg pamp on süles lisaks seljakotile ja tema kohvrile, higistanud end läbimärjaks ja siis hingeldades jõudnud arusaamisele, et oih me ikka ei jõudnud oma jätkulennule ning peame veetma öö hotellis, lennufirma kulude ja kirjadega. Too hetk lennujaamas tahtsin ma nutta, kuid tegelikult sujus kogu õhtu ja öö väga hästi. Noorhärra oli lihtsalt sillas, et sai hotellis magada 😀

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Mingil määral pidasin, lubadusi ei anna vaid sean endale oma personaalsed eesmärgid.

Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, sain teist korda tädiks 🙂

Kas keegi su lähedastest suri? Jah, kahjuks lahkus minu viimane elus olnud vanavanem…

Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019? Ilmselt ei tule see üllatusena, aga OMA MAJA.

Mis riike külastasid? No Riias sai jaanuaris käidud ja augustis Helsinkis 😀 Eesti ja UK on minu koduriigid, need väga ei loe.

Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks? 1 juuni, ma sain 35 😀

Mis on selle aasta suurim kordaminek? Kindlasti tööalane areng ja reaalsete sihtide seadmine.

Mis oli su suurim läbikukkumine? Ei tule midagi sellist meelde.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Jep, detsembri alguses andis tunda see, et pingutame ja panustame Mikuga tohutult selle nimel, et oma kodu saada.

Möödunud aasta parim ost. Ma tahaks öelda nutikell, aga praeguseks olen arusaanud, et see ikkagi ei ole minule sobiv eksemplar ja müüd selle maha. Huvilisi äkki?

Kelle käitumine teenib sult aplausi? Ei ole kedagi.

Kelle käitumine ajab südame pahaks? Poliitikud.

Kuhu läks enamik su raha? Säästmisele ja laenude tagasi maksmisele.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ma sain endale jalgratta 😀

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama? Europepu nagu ma olen, siis Šveitis selle aastane eurologu.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? pigem õnnelikum, sest olen mingil määral leidnud rohkem sisemist tasakaalu ja rahu.

ii. kõhnem või paksem? ma ei ole mõõtnud ega kaalunud, kuid pigem tsipa suurem.

iii. vaesem või rikkam? pigem finantsiliselt tasakaalukam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Reaalselt puhanud (maganud) ja raamatuid lugenud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? Netisõltuvuses olnud. aa ja kindlasti mitte  nii palju neid eurolugusid kuulanud, et kui reaalselt võistlus kätte jõudis, oli mul juba neist kopp ees 😀

Kas sa armusid aastal 2019? Tuli tõesti ette neid hetki, kui ma õhkasin kui õnnelikuna end tundsin vaadates inimest enda kõrval.

Kui palju üheöösuhteid? 😀 😀 😀

Mis oli su lemmik sari või telesaade? Vaatasin lõpuks algusest lõpuni “How I Met Your Mother” sest kuigi ma teadsin, kuidas see lõpeb, siis ei olnud viimaseid osi ise näinud. Mulle meeldis väga, kuid minu jaoks muutus vahepeal juba piinlikuks ja ärritas KUI palju Ted Robinis kinni oli. Samas, laste ema oli nii lahedaks tegelaseks kirjutatud. Muideks, kas te teadsite, et Eestit mainitakse ka selles seriaalis ning lausa kaks korda, S5E24 (vaata alates  0.05 ja 2.09).

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ma ei vihka kedagi, on lihtsalt tekkinud inimesi, kelle seltskonda ma pigem väldiks.

Parim raamat, mida lugesid? Nende väheste seast kindlasti Karren Brady autobiograafia, The Truth About Getting to the Top”

Mis oli su suurim muusikaline avastus? Tommy Cashi mõned lood on täitsa kuulatavad, näiteks “X-Ray“.

Mida sa tahtsid ja said? Üldiselt kõik mõtted ja soovid, mis mul tekkisid ka täitusid.

Mis oli selle aasta parim film? Ilmselt ainuke film, millega tekkisid emotsioonid, et ahmisin igat sekundit sisse, vaataksid seda kindlasti uuesti ja tahaks juba järgmist osa näha, oli “After

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Üle mitme aasta reaalselt pidasin seda ning tegime koduaias grillipeo pere ja lähedaste sõprade seltsis. 35 tuli valutult.

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Üks raadiomängu võit oleks olnud mõnna. Terve aasta jooksul tegi üks jaam mängu, kus iga hommik kuulutati välja raha summa, päeva jooksul oli aega saata kas sõnumeid või regada end kodulehel osalemiseks ning kell 3 helistati kellelegi. Kui sa teadsid summat penni täpsusega, said raha endale. Viimane summa enne jõule oli ligi 70 000 naela, oleks abiks olnud maja ostul. Aga mulle kahjuks õnn ei naeratanud, isegi kui olin järjepidev registreeruja neti teel. Kokku osales selles mängus a la 10 raadiojaama oma kuulajatega, seega võib ainult oletada KUI õnnelik pidi juhus olema, et see summa võita.

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Miskit pole muutunud, mugavus enne kõike.

Mis sind mõistuse juures hoidis? Kaine peaga mõtlemine ja rahulikuks jäämine.

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? Ma ei ütleks, et meeldis, aga nägin mõned kuud tagasi, ma ei tea mis põhjusel, unes Uudo Seppa. Ma isegi ei jälgi eestimaiseid saateid nii palju, et teada, miks ta tuntud nimi on. Aga vot tema nimi on meelde jäänud ning kui me Eestis Tommy Cashi kontserdil käisime, siis ta seisis mingi hetk täitsa mu kõrval 😀

Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Eks Brexit ja mõndade inimeste kitsarinnaline arusaam, et KÕIK kes pole inglased on immigrandid, kes tulevad UK’sse tasuta hea elu peale :S Ja kõik immigrandid on kas mussumanid või poolakad 😀

34. Keda igatsesid? Pigem mida, päikest.

35. Kes oli parim uus tutvus? Meile tuli 2018 septembris tööle üks austraallanna meie Sydney kontorist, kellega 2019 oleme väga tihedalt suhtlema hakanud. Mõnusalt vahva inimene on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas. Räägi vähem, paistad targem välja.

Igatahes, meeleolukat aasta vahetust ja jätkame uuel aastal juba uute lugudega.

Kuidas hoida eesti keelt?

Me elame Inglismaal ning Noorhärra on 50% eestlane ja inglane. Muidugi oli meie jaoks loogiline esimesest päevast peale, et mõlemad vanemad hakkavad temaga rääkima oma emakeeles. Ma ei oleks kujutanud ettegi, mis vägi oleks mind sundinud temaga ainult inglise keeles rääkima. Kuna Noorhärra kuulis esimesed 15 kuud oma elust peamiselt eesti keelt, siis olid ka tema esimesed sõnad “itäh”, “mme” Kui ta hoidu läks, siis hakkas ta üha rohkem olema ümbritsetud inglise keelse jutuvadaga ning eks kahe keele kuulmine tal natuke errori ka tekitas, sest kogu tema kõne hilines ikkagi korralikult. Ma ise mõtlen, et äkki alles selle aasta kevadel, olles 2.5, hakkas ta lõpuks märgatavalt rohkem rääkima. Samas ma väga ei paanitsenud ka, sest ma olin arvestanud kõne hilinemisega ning keegi spetsialistidest ka mingeid murettekitavaid jutuajamisi minuga ei pidanud.

Ma olen tohutult tänulik mõlemale hoidjale, et nad ei surunud mulle peale, isegi mitte maininud seda mõtet, jätmaks ühe keele taha plaanile ning esmalt lapsele selgeks õpetada teine keel. Loogiline, et tahaplaanile oleks sellisel juhul jäänud eesti keel. Pigem olid nad väga varmad ise igapäevaseid eestikeelseid fraase kasutusele võtma ja proovima neid talle õpetada. Praegune Hoidja minuteada isegi tegi endale väikese spikri, kuidas erinevaid sõnu hääldada. Mina omalt poolt jällegi tegin mõlemale A4 nimekirja kõige tavapärasematest väljenditest. Seega, isegi kui mitte intensiivselt, siis eesti keele õpet toetab ka tema praegune Hoidja.

Plära-lära-leenu on ta küll. Koguaeg seletab midagi ja tahab suhelda, mis mulle väga sobib. Tema igapäevane sõnavara on siiski pigem inglise keelne, kuid sekka satub ka eesti keelseid sõnu. Olen tähele pannud, et ta kasutab parajasti seda sõna, mida kergem hääldada, mistõttu nii teinegi kord vorbib ta kokku hoopis kakskeelseid lauseid. Näiteks tegime täna õhtul koos riisiputru õhtuooteks ning lisasime parajasti potti piima, kui ta ütlen “me want piima in my tassi”  ehk ta tahtis piima juua oma tassist. Armas on teda kuulata. Muidugi mulle meeldiks, kui ta kasutaks rohkem eesti keelseid sõnu, kuid ma pean arvestama siiski faktiga, et enamus oma päevast on ta ju Hoidja, oma sealsete sõprade ja erinevate mängugrupikaaslastega ning nad kõik suhtlevad, laulavad, tegutsevad inglise keeles. Muidugi jätkan mina temaga eesti keeles suhtlemist ning ma olen rahul sellega, et ta saab suurepäraselt mõlemast keelest aru, on alati saanud. Kuid mida ma siiski saan teha selleks, et eesti keel ei ununeks ning suuremana tekiks tal endal ka huvi keel korralikult suhu saada?

Esiteks, pean ise temaga jätkama eesti keeles rääkimist ja ma mõtlen siinkohal aega võtta ja temaga rääkida. Igal hommikul ja õhtul kui sõidame Hoidja juurde või koju, me räägime. Hommikuti pigem sellest, mida õues näeme, õhtuti aga sellest, mis päeva jooksul toimus. Kui me käime jalutamas, me räägime ja uurime. Mul on kaks eesti sõbrannat siin läheduses elamas, kel samuti lapsed ning kellega tihti kokku saame. Me kõik räägime omavahel eesti keeles, ka lastega. Seega Noorhärra kuuleb keelt. Lisaks Skipe ja Messengeri videokõned sugulastega Eestis. Nii naljakas on praegu mõelda, et enne Noorhärra sündi ma pabistasin ja justkui tundsin valehäbit, et kuidas ma temaga eesti keeles räägin kui oleme näiteks Miku vanematel külas. Nemad ju ei saaks aru, mis ma oma lapsele ütlen. Aga halloo – nemad ei peagi aru saama. Samamoodi ju räägib Miku temaga inglise keeles kui oleme Eestis.

Teiseks, kordan sõnu ja lauseid nii eesti kui inglise keeles. Ma ei tea, kas ja kui palju ta aru saab, et näiteks “suur” ja “big” tähendavad sama, kuid ma loodan, et tal mingi hetk saabub ka arusaamine. Näiteks meie tee Hoidja juurde ja koju viib ühest aiast mööda, kus on suured reisibussid. Alati ta loeb mitu bussi seal on ja mis värvi need on. Kui ma jõuan ise ära fikseerida, mis tollel hetkel aias parkisid, siis ka parandan teda teinekord. Ehk kui mina küsin, mitu bussi oli ja tema loeb mulle one-two-three ja tõstab kolm näppu püsti, siis mina loengi järgi üks-kaks-kolm. Või kui näeme rongi sõitmas, siis tema hüüatab elevusest “train coming” ning mina kordan “rong tuleb“. Või mängime kodus ja ma näitan talle kollast autot, kui tema ütleb “yellow car” siis mina kordan “kollane auto“. Ma alati püüan ka teda kiita kui ta sõnad õigesti ütleb, vahet pole siis, kummas keeles.  Praegu juhtub juba nii, et ma kõigepealt parandan tema inglise keelseid sõnu ja siis kordan eesti keelse järgi.

Kolmandaks, Eesti keelsed (unejutu) raamatud. Ma olen juba ennegi öelnud, et raamatud on meie peres au sees. Olid juba minu lapsepõlvekodus ja ka nüüd. Kui Noorhärra sündis, sai ta oma eesti tädilt kingiks raamatu Minu argipäev. Alguses vaatasime seda, siis see jäi mingi hetk riiulile ning nüüdseks on uuesti leidnud tee igapäevasesse lugemisvarasse. Hea on ka see, et Noorhärra saab seda koos Mikuga “lugeda”. Minu ema on samuti ostnud erinevaid raamatuid just selle mõttega, et keelt mitte ära unustada. Kui me suvel hakkasime igaõhtuselt unejuttu lugema, siis oli pikaaegne lemmik see Elevandipoiss, siis lugesime vahepeal traditsioonilisi muinasjutte ning praegune hitt on Unejutud Poistele“. Mulle nii meeldib see meie õhtune 10 minutit meie voodis ning juttude lugemine, see on nii armas aeg üks-ühele. Lisaks oleks ka seda meelt, et inglise keelsed raamatud peaksid pigem jääma Mikule lugeda ja mulle eesti keelsed, et äkki ta siis adub paremini, et ema räägib teist keelt ka. Lisaks on meil mitmeid erinevaid eesti keelseid pildi- ja muinasjutu raamatuid, et lihtsalt ei unustaks ise ka lugeda talle ette.

Muidugi aitaks ka eesti keelsete multikate ning lastefilmide vaatamine, kuid hetkel ma ei näe, et nendel meie majas lööki oleks. Käpapatrull on lihtsalt püha ning Noorhärra ei ole nõus eriti midagi muud vaatama. Kuid mul on lademetes ka eesti keelseid DVD’s – Lotte ja Muumid, Pipi ka. Kunagi tahaks  tegelikult endale kõik Astrid Lindgreni filmid saada, aga see on juba pigem siis minu pisikese unistuse täitumine 🙂

Seega, teises keelekeskonnas elamisel on kindlasti keerulisem lapsel oma emakeel säilitada või selgeks õppida. Seda enam, kui neid emakeeli on tegelikult kaks ning oleks väga kohatu hakata ühte teisele eelistama. Kui see on vanemate vastastikkune kokkulepe, siis muidugi. Mõelda, et on peresid, kus ema räägib ühte keelt, isa teist ning elatakse kolmandat keelt rääkivas riigis :S

 

Jesper Parve “Mees” 1 osa

Ma mõtlesin, kas üldse panna oma mõtted kirja, sest otseselt palju nagu öelda ei ole raamatu enda kohta. Aga siis mõtlesin, et tegelikult ju on üks osa raamatu lugemise kogemusest ka tee selle raamatuni jõudmine, seega panen ikkagi oma loo kirja.

Ma mäletan Jesperit ajast kui ta veel korvpalli mängis 2000-ndate alguses. Muidugi oli ta minu meelest nunnu (nagu pea iga teine vastassoo esindaja tollel hetkel) ning kuna mängisin koolis ka ise kossu, siis jälgisin Eesti Meistriliigat ja Eesti meeskonna mänge rohkem. Sealt ta ilmselt mulle ka meelde jäi. Lisaks osalesime ühel aastal oma kooliga mingil koolidevahelisel võistlusel, kus tema oli üks saatejuhtidest ehk nägin teda ühe korra päris lähedalt ka, kuigi fännipilti ei julgenud tegema minna 😀 Siis kadus ta vahepeal täiesti pildilt ning nii mõnigi kord mõtlesin, et huvitav, mis temast ja kossumängust saanud on. Nagu raamatust hiljem selgus, siis oli ka temal vaja mingi hetk restart teha enda elus. Suur oli minu üllatus, kui ühel hetkel avastasin, et Jesper on kirjutanud “Minu Bali”, mille muidugi soetasin, kuid mis siiani veel lõpuni lugemata. Kui “Mees” ilmus, siis kiideti seda raamatut väga, mistõttu tahtsin isegi selle fenomenist osa saada. Pealegi, kes ei tahaks lugeda raamatut meestele, mille on kirjutanud mees. Äkki suudab autor need müstilised olevused ja nende mõttemaailma paremini lahti seletada.

Viimasel reisil Eestisse võtsingi raamatu endaga kaasa, ikkagi Jesper ju. Lugemine iseenesest oli lihtne ja ladus, kohe alguses tekkis palju selliseid “ahaa” ja äratundmise momente, sest minu jaoks kordas raamat paljuski seda, mida ma nagu teadsin ja millised veendumused mul endal elus on. Mulle meeldis väga, et Jesper tõi pidevalt elulisi ja isiklikke näiteid ja kirjeldas olukordi, millega silmitsi seisis. Ses suhtes oli hea lugeda, mis siis temaga vahepeal ikkagi juhtus 🙂 Samas, kuna olin enne selle raamatu lugemist alustanud “Minu Bali lugemist”, seda küll umbes aasta tagasi, siis mulle tundub, et ootasin alateadlikult “Minu …” sarjalikku raamatu ülesehitust, mida ju siiski ei tulnud. Ma justkui tahtsin lugeda kronoloogilises järjestuses, mis viis korvpalliga lõpetamiseni ning mis sai edasi. See raamat aga ei olnudki sellist laadi lugemisena mõeldud. Ja mis seal salata, mull ei meeldinud ka kohati liiga ropp (?!?) sõnakasutus, kuigi kasutati ikkagi leebemaid väljendeid, lihtsalt jättis natuke labase mulje, sest asjadest saab ka viisakalt ropendades rääkida 🙂

See lihtne ja ladus lugemine aga väsitas lõpuks ära, ma nagu ootasin miskit, mida ei tulnud ega tulnud. Nii et tegelikult mul jäigi lõpust mõnikümmend lehekülge lugemata, lihtsalt tundsin et nende mitte lugemisega ka miskit ka ei kaota.  Samas “Minu Bali” tahaksin ikkagi läbi lugeda, sest “Minu … ” sarja raamatud mulle üldjuhul meeldivad, kui sihtkoht ja/või autor mllegagi paeluvad. Kas ma ka “Mees 2” kätte võtan, selles kahtlen.

“Armastuse 40 reeglit”

Aastaid tagasi olin suhteliselt aktiivne raamatute lugeja, isegi Austraalias olles ostsin neid kirbukatelt ja sisustasin nendega oma vabasid hetki. Piinlik tunnistada, kuid viimaste aastate jooksul on mu lugemisvara kohutavalt kahanenud. Ma ei mäletagi, mis oli viimati korralikult läbi loetud raamat, ometi on mul kapike lugemist ootavaid raamatuid täis. Mulle nimelt meeldib raamatuid kokku osta hea eesmärgiga need läbi lugeda, kuid … Kuna olen mõnda aega maadelnud nutisõltuvusega (sellest on praegu valmimisel eraldi postitus), siis üheks võõrutusraviks minu puhul on teadlikult oma vaba aega sisustada raamatutega ja unustada sotsiaalmeedia.

Elif Shafaki teos “Armastuse 40 reeglit. Romaan Rumist” tuli ilmselt minuga Inglismaale tagasi ühel külaskäigul vanemate juurde. Mu emal on selline korralik kodune raamatukogu ja sealt leiab alati midagi lugeda. See raamat seisis mul kapis ma pakun et aastakese kindlasti, kuni võtsin ta esimest korda kätte märtsikuus. Tollel korral jõudsin läbi lugeda umbes 100 lehekülge ning siis ununes raamat. Mäletan emotsiooni, et mul on palju kergem lugeda tänapäeva koduperenaise osa kui kõiki neid peatükke, mis puudutasid 13. sajandit. Ilmselt seetõttu ka raamat seisma jäi, et mul oli väga raske lugeda ja aru saada sellest osast, mis puudutas. 13 sajandit ning paratamatult on seda osa just rohkem.

Uuesti võtsin raamatu kätte juunis, vahetult peale sünnipäeva, kuna ema kinkis mulle järgmise kirjateose ja siis meenus, et too jäi ju lõpetamata. Egas midagi, võtsin ühel reedeõhtul Mikut koju oodates raamatu uuesti kätte ja hakkasin lugema. Endiselt oli kergem lugeda tänapäevaeluga seotut, kuid olin kindlameelne ning tahtsin selle raamatu läbi saada. Huvitaval kombel sujus teistkordne lugemine palju sujuvamalt. Mida rohkem raamatu lugu edasi arenes, seda selgemaks see muutus ja kergem oli lugeda. Vahepeal ajas mind segadusse, kes milline tegelane nüüd oli; vahepeal ärritas, et kasutati palju tolle aegset sõnavara (aga blondiin nagu ma olen, avastasin kõikide väljendite seletused/tõlked raamatu lõpetades ja isegi ei mõelnud vahepeal, et äkki on midagi sellist tõlkija poolt kokku pandud). Kuid kokkuvõttes sain ilusti raamatu loetud ja mida rohkem lõpu poole, seda huvitavamaks see muutus.

Kui päris aus olla, siis ma oleksin tahtnud lugeda rohkem erinevaid vaatenurki tänapäevase loo tegelaste poolt, sest ainuke jutuvestja oli Ella. Aga David või Aziz, isegi Jeanette? Selles osas oli ju 13. sajandi tegelaskond palju värvikirevam ning peategelaste mõtete kirjeldamisele lisaks pühendati aega ka nendele, kes olid Rumi ja Samsi ümber.

Ma tunnen, et ma ei saanud sellest raamatust kõike 100. protsendiliselt kätte, ma pühendasin alguses liiga palju aega mõistmaks kes on kes, et loo sisu kui selline läks minust mööda. Samuti huvitas mind rohkem, kuidas mõlemad armastuslood lõpevad, seega ilmselt rohkem “lendasin” läbi peatükkide kui lugesin süvenenult. Nüüd, kus ma juba tean tegelasi paremini nimepidi ja ka kuidas mõlemad lood lõpevad, saaksin rohkem pühenduda reaalsele sisule – kasvõi lugeda kõiki 40 reeglit, mis on väga osavalt ja vahvalt pikitud teksti sisse, ja miks mitte kirjutada endale tähtsamad mõtted väljagi. Ehk teisisõnu, minule ühest lugemiskorrast ei piisanud ning seetõttu ei anna ka emale veel raamatut tagasi 🙂

Kas ma soovitaksin seda lugeda ka teistele? Kindlasti. Kuid inimene ei tohiks eeldada või seada ootusi sellele raamatule. Minu silmis ei olnud tegu traditsioonilise (armastuse)romaaniga vaid pigem kaldus see esoteerika valdkonda – õpik enda (vaimse tervise) harimiseks ja saamaks aru võib-olla veidike paremini, mis asja see armastus endast ikka kujutab.