Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.

Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.

Esimene kuu uuel ametipostil

Veebruar sai kiirelt läbi ja sellega ka minu esimene kuu uuel ametipostil. Üldiselt on muljed positiivsed, sest projekt ise on suur ja huvitav kuigi selle bürokraatiast läbinärimine võtab oma aja. Samas võin julgelt väita, et algus ei sujunud ikkagi nii libedalt, nagu ma eeldasin või lootsin ja minu esimene nädal oli kõike muud kui meeldiv. Ühelausega, saabus 1. veebruar ja mina logisin entusiastlikult end arvutisse. Esmaspäev oli tegelikult täitsa ok, sest mingil määral tegelesin veel vanade asjade üleandmisega ning kontrollisin end korralikult, et ma EI hakkaks vanu asju tegema. Teisipäev oli ka ok, kuid juba vaiksem, sest uuelt projektilt eriti uusi ülesandeid tegemiseks ei saadetud (frustratsioon), kuid mulle on jäänud vastutada üks teine pisike töölõik ja sellel elavnes märgatavalt tegevus. Kolmapäevaks olin suhteliselt tüdinenud juba uuest projektist ning neljapäeval haaras mind ahastus – mul ei olnud ülesandeid tulnud ning ise ei osanud ka tegevust otsida (peale protseduuride lugemise ja videote vaatamise). Olin osalenud erinevatel koosolekutel kuulajana, kuid see oli ka kõik. Ei, valetan, ühe koosoleku aega proovisin ka muuta, kuid tulutult – osalejate kalendrid olid lihtsalt liiga hõivatud ja mitte sünkroonis. Nejapäeval otsustasin kirjutada päris konkreetse kirja nendele kahele inimesele, kellega seni suhelnud olin, kuid mida ära veel ei saatnud. Midagi olen ikkagi aastatega õppinud ka, et A) emotsiooni pealt kirjutatud kirjad ei ole hea koheselt saata ning B) kuna inglise keel on minu jaoks ikkagi võõrkeel, kuigi valdan seda suhteliselt hästi, siis ametliku (kirja)keeleoskus jääb siiski vajaka. Nii kribasin kirja valmis, helistasin ühele heale kolleegile oma murega ning tema lubas mu kirja ära “toimetada”. Tagasi tuli suhteliselt punane (;D ;D ;D ) kiri, kuid tunduvalt asjalikum. See pani muideks asjad liikuma, sest pärast seda hakkas rohkem tööülesandeid mulle tulema.

Teine ja kolmas nädal möödusid ses mõttes õppimise tähe all, et uus projekt kasutab programme, milledest olen kuulnud, kuid mitte kasutanud. Mind tutvustati erinevatele inimestele, kes kõik tundusid hästi abivalmid (tänaseks olen õppinud, et esmamulje võib olla vägagi petlik) ning nautisin sajaga asjatamist. Saabus neljas nädal ja ausalt mul oli tunne, et ma jooksen peaga vastu puud (sein on natike liiga valus). Inimene, kes siiani oli väga abivalmis olnud, muutus üleöö parajaks nõiaks. Iseenesest ma natuke nagu eeldasin seda arvestades, kuidas ta meie kõige esimesel jutuajamisel mulle ühte teist kolleegi kiruma hakkas ning nende sama kahe kolleegi vahelist pinget oli tunda ka paaril kõnel, milles osalesin. Ühesõnaga, kuna ma olen inimene, kes eelkõige õpib läbi küsimise (ja ma võin küsida ja küsida kuniks ma aru saan, teinekord aga võtab arusaamine aega), siis kui ma lõpuks olin paarile asjale pihta saanud, tegin ettepaneku ühe pisikese protsessi muutmiseks. Too aga ei meeldinud abivalmis kolleegile, sest kirjade vastused olid suhteliseld külmad ja kõrgid (kuniks isegi natuke solvavad, mis jõudsid ainult minuni) ning mind haaras ahastus, et kuidas ma asjad selgeks saan, kui mulle ei seletata. Päris katse-eksitus meetodit ka ei tahtnud rakendada, sest selline lähenemine oli juba küllalt segadust tekitanud (mida mina parandada üritasin). Seega otsustasin seda inimest ses mõttes ignoreerida, et küsin nõu ja abi teistelt, äärmisel juhul temalt ja sinna see asi mõneks ajaks jäi. Ma olin kindel, et oli ise oma pärimistega üle piiri läinud ja niigi stressis inimesele lisatööd tekitanud.

Saabus neljapäev ning mina olin juba hommikul enne tööle asumist valmis oma nädalavahetusega alustama. Olin kuu ajaga aru saanud, et kõik inimesed, kes uuel projektil töötavad, on ülekoormatud ning paratamatult on vastuseid vaja juba eile. Samas, kui sa vastust ei tea ja proovid mõne kolleegi käest abi/nõu saada, on nad kas pidevalt koosolekutel (Microsoft Teams) ja ei vasta su teadetele või neil võtab (healjuhul) mitu päeva aega su e-kirjale vastata. Ehk KÕIK venib, mis on minu jaoks harjumatu. Neljapäevaks olin lõpuks saanud koosoleku aja ühe kõrgema projektijuhiga, kellega olin kunagi esimestel kuudel firmasse tööle asudes kokku puutunud ja lootsin paljudele oma küsimustele vastuse saada. Suur oli minu üllatus, kui enne tööasjade arutamist uuris ta minu käest, kas abivalmis kolleegiga on kõik korras. Et miks ta kahtles igas minu kirjutatud kirjas ja seadis kahtluse alla minu küsimused. Lisaks olevat abivalmis kolleeg ka temaga imelikult käitunud. Teate, mul langes kivi südamelt. Ma sain aru ja tõestust, et mina ei ole midagi valesti teinud ja tegu ongi inimesega, kel on suhtlemisel probleemid. Kui aus olla, siis mina sain sellest ainult enesekindlsut juurde ning otsustasin edaspidigi jääda temaga vaid professionaalsel tasemel suhtlema. Boonusena muideks, võeti minuga samal päeval ühendust ja pakuti sarnast ametiposti teises projektis, kusjuures selle projekti juht oli just mind küsinud, kuna oleme kunagi varemgi koos samal projektil toimetanud. Ma siiski keeldusin, sest ei lubanud endal uuele projetile pärast ühte kuud niisama lihtsalt alla vanduda. Hiljem helistas ka otsene ülemus heade uudistega, mis ainult muutsid nädala teise poole paremaks ja paremaks. Kirsiks tordil oli reede, kui sain paar päris suur ja aeganõudvat ülesannet lõpetatud (mis muideks olid ootel olnud juba nii kuuke).

Mul on mega palju õppida ning nagu olen vanematelt olijatelt aru saanud, siis kas keegi üldse kunagi päris lõpuni kogu projekti hoomab ja sellest aru saab, on ise asi. Mina pean keskenduma oma lõigule ja tegema seda hästi, sest nagu eelmises postituses öeldud, CV’l näeb selles projektis osalemine väga prestiižne 🙂

Tööelust

Ma ei mäletagi, millal puudutasin pikemalt oma tööeluga seonduvat … noh, natukene ajas tagasi kerimist ja tuleb välja, et see oli oktoobri lõpus, suhteliselt hiljuti, kuigi ma ei puudutanud teemat “professionaalse elu areng” 🙂 Teeme siis selle täienduse ka ära.

Meie firma kasutab inimeste motiveerimiseks ja mõnes mõttes ka reel hoidmiseks aastavestluste süsteemi. Ehk aasta alguses istud sa oma ülemusega maha, paned paika eesmärgiks eelseisvaks aastaks, korra kvartalis vaatad need üle ning vajadusel korrgeerid neid ja aastalõpus/uue aasta alguses teed kokkuvõtte. Uue asjana lisandus sel aastal kolleegidelt tagasiside küsimine, et tekiks parem pilt, kuidas sa oled aasta jooksul toimetanud, kus on midagi vajaka jäänud ja millises valdkonnas edasi areneda. Mina küsisin oma tagasisidet novembri algudes ning panin tärminiks kuu lõpu. Ma olin kindel, et pean inimesi taga ajama ja meelde tuletama oma palvet, kuid tegelikult sain tagasisideankeedid päris kiirelt kätte. Vaid paar inimest vajas meeldetuletust, kuid nagu öeldud olin sellega arvestanud. Võib tunduda veidike üleolevana, kuid see, et tagasisided posiiivsed ja väga positiivsed olid, mind ei üllatanud. Olen praegust kvaliteedikontrolli ja assisteerimist teinud pea kolm aastat, mul on kõik programmid selged, ma olen ise ehitanud erinevaid protsesse algusest üles, lisaks olen hästi pedant oma töös (teinekord liigagi) ning ma tõesti ei olnud kuulnud ühtegi halba sõna oma töö kohta. Ses suhtes olin hästi rõõmus ja jõulupuhkusele läksingi väga heas tujus. Ainuke tilgake tõrva meepotis oli minu enda ülemuse reageering tagasiside ankeetidele, et liiga head olid 😀 Mul jäi amps lahti, et mismõttes. Minu arust on ju hea, kui kolleegid on sinu tööga rahul, et miks ei võiks tagasiside positiivne olla. Tema selgitus oli samas ka mõistetav, sest kui oleks keegi mõne puudujäägi välja toonud, saaks ilusti uue aasta eesmärgid sellega seostada, kasvõi osaliselt ja selle läbi tõestada minu tööalast arengut 2021 aasta lõpuks. Nüüd peame ise rohkem mõtlema. Ahjaa, 2020 aasta eesmärgid said ka täidetud – kokku oli neid mul kolm, millest suurim kevadel lõpetatud kursuse läbimine.

Seega iseenesest lõppes aasta hästi ning küsimus oli, et kuhu edasi. Kuna nii 2019 kui 2020 läbisin projetijuhtimisega seotud kursused, tundus loogiline, et võiks ju selles valdkonnas ka tööle hakata ehk vahetada firma siseselt oma ametiposti. See oli tegelikult meie plaan juba 2019 lõpp, kuid jama oli selles, et terve 2020 aasta jooksul ei alustanud firmas ükski uus projekt, kuhu mul oleks avanenud võimalus õppima ja praktiseerima minna. Üks tegelikult mais oli, kuid see oli suur ja riiklik projekt, kus tuli välja, et osapooled pole ikka päris täpselt rahastamise läbi rääkinud ning meie firma pani lõpuks veto igasugusele tegevusele, kuniks rahaasjad on selged. Muideks, see projekt ei ole siiani taasalustanud. Vahetult enne jõule ütles ülemus, et pani mu nime ühele uue projekti taotlusele kui projektijuht. Tegu oleks pigem asjade kontrolli all hoidmise projektida, aegajalt tuleks kliendiga kohtuda, kuid tema sõnul mitte midagi keerulist. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud see mõte üldse. Ühelt poolt sain aru, et ma PEAN hakkama edasi liikuma, kaua ma ikka oma mugavustsoonis soojal toolil istun, kuid teisalt mul lõi hästi suur ebakindlustunne sisse, sest ma ei ole kunagi projekte juhtinud. Kui tegu oleks minu jaoks tuttava valdkonnaga (ma ei tea, Austraaliasse minek, Inglismaal kohanemine) siis veel, kuid inseneerindus kui selline on minu jaoks siiski tume maa. Oma praeguse töö jaoks ei ole oluline, et ma dokumentide sisust aru saan, mina vaatan vormindust ja üleüldist nõuetele vastamist. Ühesõnaga, ülemuse sõnade kohaselt oleks juba jaanuaris selgunud, kas me selle projekti võidame (tõenäosus oli VÄGA suur) ja nii ma terve jõulupuhkuse marineerisin kodus ja ei tahtnud üldse tagasi tööle minna, sest noh reaalsuses oleksin pidanud valmistuma tegema tööd, mida üldse teha ei tahtnud. Jaanuari esimesel töönädala otsustasin ka ära, et lihtsalt ütlen ülemusele, et ma ei tunne end piisavalt kindlat ja pigem jätkaksin oma praegusel positsioonil edasi, meil oli isegi esimene selle aasta arenguvestluse aeg kalendris kirjas, ideaalne võimalus eksole.

Ja siis saabus selle aasta esimese töönädala reede pärastlõuna, kui ülemus helistab, et mis ma teen. Ma siiralt mõtlesin, et ta tahab teada, milliste ülesannetega ma hetkel tegelen, kuid teda huvitas hoopis, et milliste projektidega üleüldiselt seotud olen. Nimelt tuli välja, et üks väga suur projekt* otsib endale projektijuhi abi (assistant project manager) ja meie Warringtoni kontori kõige bossim boss oli just minu nime välja hõiganud. Ma olin väga meelitatud, et ta minu nime ütles, sest noh ikkagi kõige bossim boss 😀 Pealegi, selline ametipost oligi see, mida ma olin üle aasta juba oodanud ja millel töötamine oleks järgmine loogiline samm edasi. Muidugi ütlesin oma jah-sõna ning läksin nädalavahetusele vastu väga rõõmsas meeleolus. Esmaspäeval selgus, et inimest on vaja juba eile ning täiskohaga ja peaksin hakkama kiiremas korras organiseerima enda üleminekut vanalt ametipostilt uuele. Veel samal päeval helistasin vastavatele inimestele praegusel projektil ning leppisime kokku, et annan oma vana töö üle järk-järgult samal ajali uude projekti sisse elades ning uuel ametipostil olek täiskohaga alates veebruarist – sümboolselt nii uus kuu kui uus ametipost. Selline kokkulepe sobis kõikidele osapooltele, sest ka uue ametipostiga ei ole nii, et lihtsalt hakkad toimetama, vaid on vaja vaadata tutvustavaid videosid, taodelda ligipääse süsteemidele, tutvuda dokumentidega ehk toimetamist on.

Ma nii tahaks öelda, et üleminek kahe ametiposti vahel oli sujuv ja mõnus, kuid ei. Esiteks ei suudetud kolme nädalaga leida mulle asendaja, keda välja õpetada. Alguses öeldi, et firmasiseselt ei ole ressurssi ning kedagi väljast otsima ei hakata. Siis ikkagi leiti keegi Glasgowst, kuid noh mina pole siiani kedagi välja õpetanud. Nüüd esmaspäevast võttis ajutiselt minu töö üle inimene, kellega oleme midagi sarnast teinud mõned aastad tagasi, kuid praegune töö on siiski midagi muud. Lubasin talle, et olen vaid telefonikõne kaugusel (ja olen ka, sest tema on ka mingis mõttes nüüd tanki pandud), kuid tean ka seda, et pean konkreetselt ütlema EI igasugustele abipalvetele, sest muidu ma jäängi tilbendama. Kusjuures seda rõhutas üks kolleeg ka, et mine ja ära tagasi vaata, isegi kui palutakse. Mind lihtsalt nii ajab närvi, et mul oli kolm nädalat aega seletada ja selgitada, tegeleda ligipääsude organiseerimisega ning vastata kõikidele küsimustele, kuid nüüd ilmselt pean tegema seda mingi hetk kiirkorras. A vot see pedant minus ei suuda leppida, et keegi võtab rohmakalt mu töö üle ja keerab kogu minu nähtud vaeva potensiaalselt vussi 😀 Samas, uue ametiposti sisseelamine ei olnud ka nii sujuv, kui oleks eeldanud (sest oli ju vaja kedagi juba eile). Mul oli tegelikult palju rohkem aega panustada uude projekti ning olin päris usin endast märku andma ja ülesandeid küsima, kuid kolme nädala jooksul sain ainult ühe koosoleku aja muutmisega tegeleda ning osalesin ühel koosoleku. Kõik. Nii ma ise leiutasin endale asju teha, et lisaks tõestada oma soovi kiiresti tööle hakata. Mulle jäi pigem mulje, et kellelgi teisel ei ole soovi mind projekti peale saada 😀 Näiteks saatsin eelmise nädala esmaspäeval kirjakese küsimusega, et mis plaanid minu jaoks uuel projektil on ning sellele tuli vastus, et kaks inimest peavad maha istuma ja arutama. Reedeks oli saanud sellest vastus oih, nii kiire nädal oli, et ei jõutud midagi arutada ning alles esmaspäeval arutatakse. Einojah, väike frustratsioon tekkis ja just ses osas, et minule jäi mulje justkui ei vana ega uue ametikoha vastutavad ülemused väärtusta minu aega, minu potensiaali ja minu soovi toimetada, vaid asi käib kuidagi üle põlve, mina aga ei kannata sellist ebaprofessionaalsust.

29 jaanuar ehk reede oli ametlikult minu viimane päev vanal ametipostil. Saatsin kirju nii väliskoostööpartneritele kui firmasiseselt kolleegidele teatega, et liigun edasi uuele ametipostile ning tänasid vahva aja eest. See oli armas, et paljud inimesed saatsid mulle tänukirju ja parimaid soove tagasi. Oli aru saada, et inimesed tõesti hindavad mind ja minu oskusi ning hakkasin pelgama, et uuel kohal ei pruugi nii hästi minna. Samas, lohutasin ennast sellega, et mina olen andnud endast kõik sujuvaks üleminekuks ning nüüd ei jää muud üle kui veebruarist end tõestama hakata. Tegin endaga kokkuleppe, et vaatan kuidas esimene nädal uuel ametipostil sujub ning kui ikka on jama ja enamus aega pean veetma dokumente lugedes, pean ühe tõsise telefonikõne oma ülemusega, sest päris nurgapotililleks ma ka jääda ei taha.

PS! Liitusin eelmisel nädalal ametlikult Prillikandjate klubiga. Minu prillid kirjutati tegelikult välja pea kolm aastat tagasi ning on need kõige nõrgemad üldse. Kontrollis olid silmad enam-vähem, aga arst kirjutaski selle mõttega, et kui teinekord on väsinud ja pilk udune, et siis kasutada. Mida siiani ka teinud olen ehk pigem harvem. Eelmine nädal panin samuti prillid ette mõttega, et silmas väsinud ja ei suuda fokuseerida, kuid juhtus see, et ekraan muutuski reaalselt selgemaks ja tähed tekstis suuremaks 😀 Pole siis ime, et kui teinekord õhtul veel telksi tahan vaadata, on silmad täpselt sellised, et tahaks ainult mõtlema jääda (see seisund, et mõtled ja pilk on paigale tardunud).

*Projekt on High Speed 2 ehk HS2 nagu kõik seda teavad. Tegu on rongiliikluse ühenduse parendamisega kõige pealt suunal London – Birmingham (esimene faas) ning edasi Birmingham – Leeds ning Birmingham – Manchester (teine faas). Kui panna selle projekti suurus ja tähtsus Eesti konteksti, siis oleks pm tegu Rail Balticuga. Hetkel on projekt esimeses faasis ning tegeletakse disainitöödega. Minu firma vastutada on teatud sektorid ning ühes sektoris on vaja projektijuhile abi. Seega ma ei tee üldse nalja, kui ütlen et võimalus on suur ning kunagi tulevikus oma CV’l näidata, et olen olnud HS2-ga seotud, on päris prestiižne.

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.