Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Tagasi tööl

Olen rääkinud sellest, et suvel otsisin Piigale hoiukohta ning õnneks ka päris normaalse koha leidsin. Oktoobri keskpaigas, vahetult enne perebasseinikale minekut, alustasime vaikselt harjutamisega. Ma ütleks nii, et need harjutamise korrad läksid ikka väga hästi. Esimene kord jäi Piiga tunnikeseks, sealt edasi juba pooleks päevaks ja ma isegi ei mäleta, kas ta käis ka kolmandat korda, sest … ei olnud nagu põhjust lisa harjutada. Vähemalt tööle naasmise algus tõotas tulla sujuv. ‘

Minu esimene ametlik päev tagasi oli 1. november. Kuigi harjutamine hoidjatega sujus Piigal hästi, olin siiski veidi skeptiline (või natuke ka kanaema, sest viimane laps ja viimane beebi selles majapidamises), mistõttu teda täiskohaga ikkagi hoidu ei pannud, esialgu. Iseenesest hea oligi, sest juba teisel nädalal algas minu jaoks natuke imelik streik, et Piiga ei tahtnud kohe üldse hoidu jääda, justkui teine laps oli. Ikka korralikult pisardas ja päeval oli nõus vaid hoidja süles olema. Alles hiljem selgus, et ka tema põdes läbi inimese hand-foot-mouth tõve, küll leebemalt kui Noorhärra, aga ju sellel nädalal oli viiruse peiteaeg. Nüüdseks on ta ikkagi väga ära harjunud ja pigem leppinud, et mõned päevad seal veedab. Hommikuti nuttu enam ei ole, aga õhtul on ikka väga hea meelega nõus koju tulema 😀 Ja kuigi pean seda vastumeelselt ja okas hinges tunnistama, siis mõned päevad nädalas endale saada, isegi kui see tähendab kuute tundi kodukontorit, on ikka niiiiiiii mõnus.

Kui ma alguses olin 110% kindel, et Piiga läheb täiskohaga hoidu, siis vaadates minu hetke töökoormust ja tööandja pooldavat suhtumist paindlikku töögraafikusse, ma selles enam nii kindel ei ole. Ja kui oktoobris olin veel mõttel, et äkki lähen ise hoopis osalisele tööajaline, kuna hoidjad töötavad vaid neli päeva nädalas, teisipäevast reedeni, siis ka see ei tundu hetkel vajalik olema, kuna saan kõik vajaliku tehtud ning jääb lisaaegagi üle (näiteks õhtuti kui lapsed magavad) juhuks, kui töökoormus tõuseb. Mul on hea meel, et hoidjatega sai sõlmitud leping, mille kohaselt käib Piiga minimaalselt kaks täispäeva nädalas kohal, sest see annab mulle piisavalt mänguruumi, kui mitmeks päevaks ta nädalas hoidu jätta. Pealegi töötab ju Miku vahetustega ja saab seetõttu mõnikord ka ise temaga olla ehk lõpp-kokkuvõttes saame natukenegi raha kokku hoida. Ühesõnaga, nii novembris kui detsembris panin ta nädalas kolmeks pikaks päevaks hoidu, 8-17. Jah, pikk päev, aga siis sain/saan vähemalt korralikult tööle keskenduda. Muidugi väikene väljakutse saab olemas jõuludele eelnev nädal ehk 19-23 detsember, kuna Noorhärra kool lõpeb 16ndal ning Hoidjad lähevad puhkusele 15st, Mikul on aga töönädal. Õnneks saab Miku ema ühel päeval lastega olla ja kahel päeval võtsin mina ka poolikud päevad vabaks . Samas arvestades seda, et enne jõule on tavaliselt kontoris pigem rahulik, siis vast saan hakkama.

Ja tööst. Läksin tagasi projektile, mille juures enne emapuhkust töötasin. Juba 2021 aasta algul sellel alustades ei olnud minu muljed 100% positiivsed. Just seetõttu, et ma olen harjunud tegutsema ja et mind on vaja. Sellel projektil ma paraku nii ei tundnud alustades ega ka nüüd naastes. Või kuidas tunneks end inimene, kes peab vähemalt korra nädalas tuletama meelde, et “hei, ma olen ka olemas” ja “hei, tahaks ka midagi teha”. Jumal tänatud, et kodukontorist hetkel töötan, mitte ei mune kontoris, sest näiteks eestoa remont sai paljuski viimistletud minu poolt just ajal, kui oleksin pidanud tööd tegema. Eks nii mõnigi ütleks, et ole kuss ja õnnelik, et raha makstakse mitte millegi tegemise eest ja ses mõttes on hetkel tõesti väga hea, et mul ei ole korralikku tampi taga, kuna kõik laste hoiu/kooli ja koduga seonduv on suuresti minu õlgadel. Ainult paha asi on selles, et me peame iganädalaselt ajatabeleid täitma ja kui ma ikkagi midagi teinud ei ole, siis “istusin ja veeratsin pöidlaid” või “värvisin eestoa seinu” või “pesin eestoa aknad puhtaks” ei ole ju kliendi jaoks aktsepteeritavad kuluread 😀 Õnneks suutsin midagi sellist üldisemat laadset tegevuse välja mõelda ja julmalt panengi seda kirja hetkel. Tänu sellele, et aasta lõpus vahetatakse meil personaliga seonduv (mh puhkuste ja ajatabelitega) programm välja, tuli juba eelmine kuu enda ajatabelid aasta lõpuni esitada ehk paljuski tegevusi ennustada. Otsustasin, et jätan siis asja hetkel nii, küsin ikkagi korra nädalas, kas saab kuidagi aidata ent uuest aastast tahaks siiski natukene konkreetsust ellu. Iseenesest olen vaadanud natuke tööturul ringi, et liikuda rohkem kvaliteedikontrolli kui projektijuhtimise suunas (kuigi hetkeline positisoon laseb mul siiski kvaliteedikontrolli ka teha), kuid ilmselt midagi drastilist ei võtta enne enne, kui Piiga saab kolmeseks ja lapsehoiuteenuse peale ei läheks enam nii suur summa 😀

Ahjaa, nii mõndagi on muutunud lapsehoiuteenuse tasus. Esmalt muidugi on hinnad tõusnud võrreldes viie aasta taguse ajaga, keskmiselt nii 15 naela. Ehk nüüd maksab poolik päev 30 ja täispäev 45 naela. Piigale ei pea ma ühte söögikorda kaasa pakkima. Teagi, kas tegu oli Wigani kandi iseärasusega, või ongi enamik hoidjaid läinud selles suunas, et kasseerivad rohkem raha ja pakuvad kõik söögikorrad ise. Endiselt kehtib ka see, et kui Hoidjad on puhkusel, pean mina ikkagi 50% tasu neile maksma, mistõttu sain just kuu alguses aru, KUI VÄGA tark oli teha miinimum kaks täispäeva nädalas leping Piigale. Ja muidugi see, et kui laps ei saa mingil põhjusel kohale minna, siis tolle päeva eest sa tasu tagasi ei saa. Seda osa ma isegi mõistan. Mis aitab leevendada hoidjakulusid, on valitsuse 20% toetus ehk kuutasust maksame ise 80%. Näide – detsembris bronnisin Piiga seitsmeks täispäevaks, lisaks 50% tasu kahe nädala eest kui Hoidjad on puhkusel ning detsembritasu oli 450 naela (360+90). Meie kanda sellest reaalselt on 360. Kui Piiga saab kolm, siis lisandub veel valitsuse poolne 30 tasuta tundi hoidu. Jei, ainult kaks aastat veel kuniks veidike kergem hakkab rahaliselt 😀 Vähemalt ei maksa me seekord poolt minu palka kuus lapsehoiu peale 😀

Otsisime hoiukohta

Kuna pean varsti tööle tagasi minema, oli Piigale vaja leida hoidjakoht, millega hakkasin suve alguses aktiivsemalt tegelema. Üks variant oli hakata teda viima samasse lasteaeda, kus Noorhärra aastakese käis ja see variant jäi meile päris pikaks ajaks ka lauale. Suureks plussiks meie jaoks oli, et teadsime nii seda kohta kui töötajaid ja Noorhärra seal käimise ajal olime nendega igati rahul. Miinuseks oli asukoht, maksumus ning mitte nii väga paindlik kellaajaline graafik ses mõttes, et laps saab käia seal kas täispäeva või hommikupooliku/õhtupooliku, kuid poolikud päevad on kindlal kellaajal ja neid kellaaegasid muuta ei saa. Etterutavalt ütlen, et tegelikult on igal hoidjal ja lasteaial paigas poolikute päevade kellaajad ja neid muuta ei saa. Samas ei eeldata, et laps käib kogu aeg samad päevad, mis jällegi sobis meile. Mina ju hakkan enamus aega töötama kodust ning tööandjaga oli räägitud, et minu töötunnid on paindlikud* ning kuna Miku töötab graafiku alusel, satub kindlasti sekka päevasid, kui temal on vaba ning saaks Piigaga koos olla.

Nii hakkasingi otsima erahoidu ning esmalt leidsin koheselt ühe veebilehe, kus lapsehoidjad saavad ennast tutvustada. Leidsin päris mitu nime, kuid ainult ühel neist oleks olnud vaba kohta sügisest, mistõttu leppisin kokku, et läheme talle Piigaga ühel hommikul külla. Nii palju kui temaga kirja teel suhtlesin, oli tegu tore inimesega, kes oli väga paindlik nii kohalkäimise kui tasumise osas, mis sobis meile. Samuti näitas ta kohe alguses, kuidas ta peab iga lapse arengu kohta eraldi paberkandjal kaustikut (samas süsteem oli ka Noorhärral) ning seletas ilusti, mis nad tavalisel päeval teevad ja kus käivad. Ometi tundsin, et tema saab olema meie valik juhul kui tõesti midagi muud üle ei jää. Põhjus selleks väga lihtne – tema kodu, eriti köök, oli paras segadus ja mis seal salata, must. Esiteks, oli tal kolm kassi ja koer, kes väidetavalt kõik lastega hästi läbi saavad (samas, kui sa töötad kodus ja hoiad võõraste inimeste lapsi, kas nii palju lemmikloomi omada on mõistlik?), kuid lemmiklooma järgi puhtust hoida on juba omaette kunst ju. Teiseks oli peamine mängutuba pigem sassis ehk mänguasjad pilla-palla, sest hommikul olid mõned lapsed seal enne lasteaeda viimist**, seega ühe suurema mänguasjakasti soetamine ei teeks üldse paha ja poole minutiga oleks ka kõik mänguasjad saanud sellesse ära panna. Seega, juba kohe alguses tekkis mul tõrge, milline kaos majas valitses, kuigi nagu hiljem jutust selgus, siis hommik ei olnud üldse tegelikult kiire ja koristamiseks oleks olnud aega. Mis mulle väga vastumeelt oli, oli segadus köögis. Kuna kotikesi ja asjakesi oli nii palju ja tundub, et panipaiku üldse mitte, moodustus söögilaua ümber suur kuhi kottidest ja kuhjunud asjadest. Kõik tööpinnad olid asjadest lookas sh mustad lemmiklooma söögikausid, ometi seal samas kõrval valmistatakse lastele süüa. Oleks ta selgitanud, et ei ole veel jõudnud tööpindasid puhastada (sest käisime tema juures 9 hommikul), siis oleks see natukene rohkem arusaadavam olnud. Kuid midagi sellist ei toimunud ja mulle jäi mulje, et see ongi normaalsus. Majal oli aed, kuid jällegi, segadus. Ma saan aru, et lapsed ja mänguasjad, kuid neid saab ka ilusti ära panna, mitte suvaliselt jätta. Ehk, mina läksin sinna kui potensiaalne uus klient ning ma tõesti oleks oodanud, et hea esmamulje jätmise nimel tehakse natuke pingutatakse ja tehakse ka koristustööd. Mina oleks seda teinud. Ma pigem koristaks igapäevaselt, sest kodus hoidu pidavatele inimestele on ranged nõuded (nagu ka nt kodust toitlustusteenust pakkuvatele inimestele), kuid mulle ei jäänud üldse sellist muljet, et selles majas koristamisega tegeldakse.*** Võib-olla olen ära hellitatud Noorhärra hoidjate poolt, kelle majad tõesti olid puhtad kui prillikivid, kuid kui sa oled võtnud endale vastutuse teiste inimeste pisikest eest hoolitseda ja saad selle eest ka tasutud … siis elementaarne puhtus võiks olla tagatud.

Kuna tolle esimese inimese jätsime oma eelistuste nimekirjas pigem viimaseks, uurisin omavalitsusest, kas äkki on keegi veel vaba uusi lapsi vastu võtma. Mulle saadeti mitmeid erinevaid nimesid, kuid kontakteerusin vaid nendega, kes olid meie kodule ja Noorhärra koolile kõige lähemal, et rohkem jala liigelda kui autos istuda. Minu suureks üllatuseks vastas mulle vaid üks naisterahvas ja seda alles augusti alguses nii et vahepeal olin juba leppinud mõttega, et eks ma siis autojuht olen ja igapäevaselt kooliümbruses parkimiskohta otsides oma närvirakke kulutama hakkan 😀 Kuna meil oli ees puhkus Eestis, siis leppisime kokku neile külla minna kui oleme kodus tagasi.

Mulle väga meeldis tema kodu ja kuidas asjad on korraldatud. Nad peavad elukaaslasega kahekesi hoidu, lisaks käib neil veel üks naisterahvas abiks. Kõik kolm on läbinud vastavad taustakontrollid ja koolitused. Majasisene mängutuba on küll pisike ent see-eest on neil suur aed ning seal palju ruumi toimetamiseks. Maja oli puhas, missest et tegu vanema ehitisega ning vajaks renoveerimist, kuid nad tegutsevad jõudsalt selle nimel. Kõik lapse hoiupäevaga seonduv on online’s ja kiiresti kättesaadav. Et oleks natukene arusaada ka, milliste summade tasumisest me räägime, siis täispäev (8-17:30) maksab 45 naela ja poolik (8-12:30 või 13-17:30) 30 naela, hinna sees on söögikorrad vastavalt sellele kui pikalt laps kohal on. Piiga puhul peaksin ise varustama hoidjat mähkmete ja niiskete salvakate ning piimaga. Iseenesest on hoidjateenuse kasutamine kallis, miks palju mitme väikse lapsega peredes jäb ema mingiks ajaks koduseks ent õnneks maksab valitsus 20% meie hoiutasust kinni. Abiks ikka. Lisaks tuli jutu sees välja, et hoidja tütar käib Noorhärraga samas klassis pluss ka nemad osutavad koolist toomise teenust, seega teinekord kui mul on vaja pikka ja produktiivset tööpäeva teha, saavad lapsed koos olla hoidja juures. Ühesõnaga, leping on sõlmitud ning alates novembrist saab Piigast hoiulaps, küll mitte täiskohaga, aga siiski. Mulle ei meeldi üldse see mõte, et pean tööle tagasi minema…

*Mul oli mai lõpus ülemusega kõne, kus muuhulgas selgus, et firma poliitika on endiselt lubada inimestel kodukontoris töötada kui selleks soovi on. Lisaks, kuna ilmselt hakkan tööle projektis, mille projektijuht on minu ülemus ning oleme eelnevalt samuti samades projektides töötanud, teab ta minu tööeetikat. Samuti selgus, et firma on vägagi paindlik töötundide osas ehk ei oleks probleemi, kui alustan tööpäevaga kella 6st, siis vahepeal viin lapsed kooli/hoidu, pärast seda teen täiega tööd kuni lapsed koju tulevad ning vajadusel teen õhtul veel tunde juurde. Seega jääb ära see, et lapsi meelelahutab telekas, kuna minul oleks pärastlõunane aeg kuni magamaminekuni vabam.

**Inglismaal on selline võimalus, et lapsehoidja viib ise lapsi lasteaeda ja kooli ning toob nad sealt ka ära. Ehk kui lasteaial ja koolil on kindlad kellaajad, siis kui vanematel on vaja varem tööle minna ja hiljem koju tulla, veedavad lapsed mingi osa lapsehoidja juures. Seda muidugi lisaraha eest.

***Mind häiris selle maja seisukord väga, eriti teades, et inimesed usaldavad oma pisikesed sinna hoidu. Arutasin mitme inimesega, et äkki peaks teavitama mingit instantsi, et nad teeksid kontrollkülastuse, kuid olin selle efektiivsuses skeptiline. Nimelt ei saa kontrollinstants lihtsalt niisama kohale lennata, vaid peavad ikkagi ette teatama tulekust. See aga annaks hoidjale võimaluse maja läikima lüüa ning instantsil jääks probleemi olemasolu nägemata. Samaks saaksin mina pleki enda nimele, sest ilmselgelt saaks too naine aru, et mina temast teavitasin. Ja kes kurja teab, kellega too hoidja suhtleb ja kuidas minu praegu käitumine mind või minu lapsi hiljem tagumikust hammustaks. Sest valesti käitusin ju mina, et kaebama läksin mitte hoidja, kes ei korista. Nali naljaks, aga olen seda naisterahvast nüüd näinud Noorhärra koolis lastele järgi käimas. Vist oli hea, et ma ei kaevanud kuhugi…

Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.

Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.

Esimene kuu uuel ametipostil

Veebruar sai kiirelt läbi ja sellega ka minu esimene kuu uuel ametipostil. Üldiselt on muljed positiivsed, sest projekt ise on suur ja huvitav kuigi selle bürokraatiast läbinärimine võtab oma aja. Samas võin julgelt väita, et algus ei sujunud ikkagi nii libedalt, nagu ma eeldasin või lootsin ja minu esimene nädal oli kõike muud kui meeldiv. Ühelausega, saabus 1. veebruar ja mina logisin entusiastlikult end arvutisse. Esmaspäev oli tegelikult täitsa ok, sest mingil määral tegelesin veel vanade asjade üleandmisega ning kontrollisin end korralikult, et ma EI hakkaks vanu asju tegema. Teisipäev oli ka ok, kuid juba vaiksem, sest uuelt projektilt eriti uusi ülesandeid tegemiseks ei saadetud (frustratsioon), kuid mulle on jäänud vastutada üks teine pisike töölõik ja sellel elavnes märgatavalt tegevus. Kolmapäevaks olin suhteliselt tüdinenud juba uuest projektist ning neljapäeval haaras mind ahastus – mul ei olnud ülesandeid tulnud ning ise ei osanud ka tegevust otsida (peale protseduuride lugemise ja videote vaatamise). Olin osalenud erinevatel koosolekutel kuulajana, kuid see oli ka kõik. Ei, valetan, ühe koosoleku aega proovisin ka muuta, kuid tulutult – osalejate kalendrid olid lihtsalt liiga hõivatud ja mitte sünkroonis. Nejapäeval otsustasin kirjutada päris konkreetse kirja nendele kahele inimesele, kellega seni suhelnud olin, kuid mida ära veel ei saatnud. Midagi olen ikkagi aastatega õppinud ka, et A) emotsiooni pealt kirjutatud kirjad ei ole hea koheselt saata ning B) kuna inglise keel on minu jaoks ikkagi võõrkeel, kuigi valdan seda suhteliselt hästi, siis ametliku (kirja)keeleoskus jääb siiski vajaka. Nii kribasin kirja valmis, helistasin ühele heale kolleegile oma murega ning tema lubas mu kirja ära “toimetada”. Tagasi tuli suhteliselt punane (;D ;D ;D ) kiri, kuid tunduvalt asjalikum. See pani muideks asjad liikuma, sest pärast seda hakkas rohkem tööülesandeid mulle tulema.

Teine ja kolmas nädal möödusid ses mõttes õppimise tähe all, et uus projekt kasutab programme, milledest olen kuulnud, kuid mitte kasutanud. Mind tutvustati erinevatele inimestele, kes kõik tundusid hästi abivalmid (tänaseks olen õppinud, et esmamulje võib olla vägagi petlik) ning nautisin sajaga asjatamist. Saabus neljas nädal ja ausalt mul oli tunne, et ma jooksen peaga vastu puud (sein on natike liiga valus). Inimene, kes siiani oli väga abivalmis olnud, muutus üleöö parajaks nõiaks. Iseenesest ma natuke nagu eeldasin seda arvestades, kuidas ta meie kõige esimesel jutuajamisel mulle ühte teist kolleegi kiruma hakkas ning nende sama kahe kolleegi vahelist pinget oli tunda ka paaril kõnel, milles osalesin. Ühesõnaga, kuna ma olen inimene, kes eelkõige õpib läbi küsimise (ja ma võin küsida ja küsida kuniks ma aru saan, teinekord aga võtab arusaamine aega), siis kui ma lõpuks olin paarile asjale pihta saanud, tegin ettepaneku ühe pisikese protsessi muutmiseks. Too aga ei meeldinud abivalmis kolleegile, sest kirjade vastused olid suhteliseld külmad ja kõrgid (kuniks isegi natuke solvavad, mis jõudsid ainult minuni) ning mind haaras ahastus, et kuidas ma asjad selgeks saan, kui mulle ei seletata. Päris katse-eksitus meetodit ka ei tahtnud rakendada, sest selline lähenemine oli juba küllalt segadust tekitanud (mida mina parandada üritasin). Seega otsustasin seda inimest ses mõttes ignoreerida, et küsin nõu ja abi teistelt, äärmisel juhul temalt ja sinna see asi mõneks ajaks jäi. Ma olin kindel, et oli ise oma pärimistega üle piiri läinud ja niigi stressis inimesele lisatööd tekitanud.

Saabus neljapäev ning mina olin juba hommikul enne tööle asumist valmis oma nädalavahetusega alustama. Olin kuu ajaga aru saanud, et kõik inimesed, kes uuel projektil töötavad, on ülekoormatud ning paratamatult on vastuseid vaja juba eile. Samas, kui sa vastust ei tea ja proovid mõne kolleegi käest abi/nõu saada, on nad kas pidevalt koosolekutel (Microsoft Teams) ja ei vasta su teadetele või neil võtab (healjuhul) mitu päeva aega su e-kirjale vastata. Ehk KÕIK venib, mis on minu jaoks harjumatu. Neljapäevaks olin lõpuks saanud koosoleku aja ühe kõrgema projektijuhiga, kellega olin kunagi esimestel kuudel firmasse tööle asudes kokku puutunud ja lootsin paljudele oma küsimustele vastuse saada. Suur oli minu üllatus, kui enne tööasjade arutamist uuris ta minu käest, kas abivalmis kolleegiga on kõik korras. Et miks ta kahtles igas minu kirjutatud kirjas ja seadis kahtluse alla minu küsimused. Lisaks olevat abivalmis kolleeg ka temaga imelikult käitunud. Teate, mul langes kivi südamelt. Ma sain aru ja tõestust, et mina ei ole midagi valesti teinud ja tegu ongi inimesega, kel on suhtlemisel probleemid. Kui aus olla, siis mina sain sellest ainult enesekindlsut juurde ning otsustasin edaspidigi jääda temaga vaid professionaalsel tasemel suhtlema. Boonusena muideks, võeti minuga samal päeval ühendust ja pakuti sarnast ametiposti teises projektis, kusjuures selle projekti juht oli just mind küsinud, kuna oleme kunagi varemgi koos samal projektil toimetanud. Ma siiski keeldusin, sest ei lubanud endal uuele projetile pärast ühte kuud niisama lihtsalt alla vanduda. Hiljem helistas ka otsene ülemus heade uudistega, mis ainult muutsid nädala teise poole paremaks ja paremaks. Kirsiks tordil oli reede, kui sain paar päris suur ja aeganõudvat ülesannet lõpetatud (mis muideks olid ootel olnud juba nii kuuke).

Mul on mega palju õppida ning nagu olen vanematelt olijatelt aru saanud, siis kas keegi üldse kunagi päris lõpuni kogu projekti hoomab ja sellest aru saab, on ise asi. Mina pean keskenduma oma lõigule ja tegema seda hästi, sest nagu eelmises postituses öeldud, CV’l näeb selles projektis osalemine väga prestiižne 🙂

Tööelust

Ma ei mäletagi, millal puudutasin pikemalt oma tööeluga seonduvat … noh, natukene ajas tagasi kerimist ja tuleb välja, et see oli oktoobri lõpus, suhteliselt hiljuti, kuigi ma ei puudutanud teemat “professionaalse elu areng” 🙂 Teeme siis selle täienduse ka ära.

Meie firma kasutab inimeste motiveerimiseks ja mõnes mõttes ka reel hoidmiseks aastavestluste süsteemi. Ehk aasta alguses istud sa oma ülemusega maha, paned paika eesmärgiks eelseisvaks aastaks, korra kvartalis vaatad need üle ning vajadusel korrgeerid neid ja aastalõpus/uue aasta alguses teed kokkuvõtte. Uue asjana lisandus sel aastal kolleegidelt tagasiside küsimine, et tekiks parem pilt, kuidas sa oled aasta jooksul toimetanud, kus on midagi vajaka jäänud ja millises valdkonnas edasi areneda. Mina küsisin oma tagasisidet novembri algudes ning panin tärminiks kuu lõpu. Ma olin kindel, et pean inimesi taga ajama ja meelde tuletama oma palvet, kuid tegelikult sain tagasisideankeedid päris kiirelt kätte. Vaid paar inimest vajas meeldetuletust, kuid nagu öeldud olin sellega arvestanud. Võib tunduda veidike üleolevana, kuid see, et tagasisided posiiivsed ja väga positiivsed olid, mind ei üllatanud. Olen praegust kvaliteedikontrolli ja assisteerimist teinud pea kolm aastat, mul on kõik programmid selged, ma olen ise ehitanud erinevaid protsesse algusest üles, lisaks olen hästi pedant oma töös (teinekord liigagi) ning ma tõesti ei olnud kuulnud ühtegi halba sõna oma töö kohta. Ses suhtes olin hästi rõõmus ja jõulupuhkusele läksingi väga heas tujus. Ainuke tilgake tõrva meepotis oli minu enda ülemuse reageering tagasiside ankeetidele, et liiga head olid 😀 Mul jäi amps lahti, et mismõttes. Minu arust on ju hea, kui kolleegid on sinu tööga rahul, et miks ei võiks tagasiside positiivne olla. Tema selgitus oli samas ka mõistetav, sest kui oleks keegi mõne puudujäägi välja toonud, saaks ilusti uue aasta eesmärgid sellega seostada, kasvõi osaliselt ja selle läbi tõestada minu tööalast arengut 2021 aasta lõpuks. Nüüd peame ise rohkem mõtlema. Ahjaa, 2020 aasta eesmärgid said ka täidetud – kokku oli neid mul kolm, millest suurim kevadel lõpetatud kursuse läbimine.

Seega iseenesest lõppes aasta hästi ning küsimus oli, et kuhu edasi. Kuna nii 2019 kui 2020 läbisin projetijuhtimisega seotud kursused, tundus loogiline, et võiks ju selles valdkonnas ka tööle hakata ehk vahetada firma siseselt oma ametiposti. See oli tegelikult meie plaan juba 2019 lõpp, kuid jama oli selles, et terve 2020 aasta jooksul ei alustanud firmas ükski uus projekt, kuhu mul oleks avanenud võimalus õppima ja praktiseerima minna. Üks tegelikult mais oli, kuid see oli suur ja riiklik projekt, kus tuli välja, et osapooled pole ikka päris täpselt rahastamise läbi rääkinud ning meie firma pani lõpuks veto igasugusele tegevusele, kuniks rahaasjad on selged. Muideks, see projekt ei ole siiani taasalustanud. Vahetult enne jõule ütles ülemus, et pani mu nime ühele uue projekti taotlusele kui projektijuht. Tegu oleks pigem asjade kontrolli all hoidmise projektida, aegajalt tuleks kliendiga kohtuda, kuid tema sõnul mitte midagi keerulist. Kui aus olla, siis mulle ei meeldinud see mõte üldse. Ühelt poolt sain aru, et ma PEAN hakkama edasi liikuma, kaua ma ikka oma mugavustsoonis soojal toolil istun, kuid teisalt mul lõi hästi suur ebakindlustunne sisse, sest ma ei ole kunagi projekte juhtinud. Kui tegu oleks minu jaoks tuttava valdkonnaga (ma ei tea, Austraaliasse minek, Inglismaal kohanemine) siis veel, kuid inseneerindus kui selline on minu jaoks siiski tume maa. Oma praeguse töö jaoks ei ole oluline, et ma dokumentide sisust aru saan, mina vaatan vormindust ja üleüldist nõuetele vastamist. Ühesõnaga, ülemuse sõnade kohaselt oleks juba jaanuaris selgunud, kas me selle projekti võidame (tõenäosus oli VÄGA suur) ja nii ma terve jõulupuhkuse marineerisin kodus ja ei tahtnud üldse tagasi tööle minna, sest noh reaalsuses oleksin pidanud valmistuma tegema tööd, mida üldse teha ei tahtnud. Jaanuari esimesel töönädala otsustasin ka ära, et lihtsalt ütlen ülemusele, et ma ei tunne end piisavalt kindlat ja pigem jätkaksin oma praegusel positsioonil edasi, meil oli isegi esimene selle aasta arenguvestluse aeg kalendris kirjas, ideaalne võimalus eksole.

Ja siis saabus selle aasta esimese töönädala reede pärastlõuna, kui ülemus helistab, et mis ma teen. Ma siiralt mõtlesin, et ta tahab teada, milliste ülesannetega ma hetkel tegelen, kuid teda huvitas hoopis, et milliste projektidega üleüldiselt seotud olen. Nimelt tuli välja, et üks väga suur projekt* otsib endale projektijuhi abi (assistant project manager) ja meie Warringtoni kontori kõige bossim boss oli just minu nime välja hõiganud. Ma olin väga meelitatud, et ta minu nime ütles, sest noh ikkagi kõige bossim boss 😀 Pealegi, selline ametipost oligi see, mida ma olin üle aasta juba oodanud ja millel töötamine oleks järgmine loogiline samm edasi. Muidugi ütlesin oma jah-sõna ning läksin nädalavahetusele vastu väga rõõmsas meeleolus. Esmaspäeval selgus, et inimest on vaja juba eile ning täiskohaga ja peaksin hakkama kiiremas korras organiseerima enda üleminekut vanalt ametipostilt uuele. Veel samal päeval helistasin vastavatele inimestele praegusel projektil ning leppisime kokku, et annan oma vana töö üle järk-järgult samal ajali uude projekti sisse elades ning uuel ametipostil olek täiskohaga alates veebruarist – sümboolselt nii uus kuu kui uus ametipost. Selline kokkulepe sobis kõikidele osapooltele, sest ka uue ametipostiga ei ole nii, et lihtsalt hakkad toimetama, vaid on vaja vaadata tutvustavaid videosid, taodelda ligipääse süsteemidele, tutvuda dokumentidega ehk toimetamist on.

Ma nii tahaks öelda, et üleminek kahe ametiposti vahel oli sujuv ja mõnus, kuid ei. Esiteks ei suudetud kolme nädalaga leida mulle asendaja, keda välja õpetada. Alguses öeldi, et firmasiseselt ei ole ressurssi ning kedagi väljast otsima ei hakata. Siis ikkagi leiti keegi Glasgowst, kuid noh mina pole siiani kedagi välja õpetanud. Nüüd esmaspäevast võttis ajutiselt minu töö üle inimene, kellega oleme midagi sarnast teinud mõned aastad tagasi, kuid praegune töö on siiski midagi muud. Lubasin talle, et olen vaid telefonikõne kaugusel (ja olen ka, sest tema on ka mingis mõttes nüüd tanki pandud), kuid tean ka seda, et pean konkreetselt ütlema EI igasugustele abipalvetele, sest muidu ma jäängi tilbendama. Kusjuures seda rõhutas üks kolleeg ka, et mine ja ära tagasi vaata, isegi kui palutakse. Mind lihtsalt nii ajab närvi, et mul oli kolm nädalat aega seletada ja selgitada, tegeleda ligipääsude organiseerimisega ning vastata kõikidele küsimustele, kuid nüüd ilmselt pean tegema seda mingi hetk kiirkorras. A vot see pedant minus ei suuda leppida, et keegi võtab rohmakalt mu töö üle ja keerab kogu minu nähtud vaeva potensiaalselt vussi 😀 Samas, uue ametiposti sisseelamine ei olnud ka nii sujuv, kui oleks eeldanud (sest oli ju vaja kedagi juba eile). Mul oli tegelikult palju rohkem aega panustada uude projekti ning olin päris usin endast märku andma ja ülesandeid küsima, kuid kolme nädala jooksul sain ainult ühe koosoleku aja muutmisega tegeleda ning osalesin ühel koosoleku. Kõik. Nii ma ise leiutasin endale asju teha, et lisaks tõestada oma soovi kiiresti tööle hakata. Mulle jäi pigem mulje, et kellelgi teisel ei ole soovi mind projekti peale saada 😀 Näiteks saatsin eelmise nädala esmaspäeval kirjakese küsimusega, et mis plaanid minu jaoks uuel projektil on ning sellele tuli vastus, et kaks inimest peavad maha istuma ja arutama. Reedeks oli saanud sellest vastus oih, nii kiire nädal oli, et ei jõutud midagi arutada ning alles esmaspäeval arutatakse. Einojah, väike frustratsioon tekkis ja just ses osas, et minule jäi mulje justkui ei vana ega uue ametikoha vastutavad ülemused väärtusta minu aega, minu potensiaali ja minu soovi toimetada, vaid asi käib kuidagi üle põlve, mina aga ei kannata sellist ebaprofessionaalsust.

29 jaanuar ehk reede oli ametlikult minu viimane päev vanal ametipostil. Saatsin kirju nii väliskoostööpartneritele kui firmasiseselt kolleegidele teatega, et liigun edasi uuele ametipostile ning tänasid vahva aja eest. See oli armas, et paljud inimesed saatsid mulle tänukirju ja parimaid soove tagasi. Oli aru saada, et inimesed tõesti hindavad mind ja minu oskusi ning hakkasin pelgama, et uuel kohal ei pruugi nii hästi minna. Samas, lohutasin ennast sellega, et mina olen andnud endast kõik sujuvaks üleminekuks ning nüüd ei jää muud üle kui veebruarist end tõestama hakata. Tegin endaga kokkuleppe, et vaatan kuidas esimene nädal uuel ametipostil sujub ning kui ikka on jama ja enamus aega pean veetma dokumente lugedes, pean ühe tõsise telefonikõne oma ülemusega, sest päris nurgapotililleks ma ka jääda ei taha.

PS! Liitusin eelmisel nädalal ametlikult Prillikandjate klubiga. Minu prillid kirjutati tegelikult välja pea kolm aastat tagasi ning on need kõige nõrgemad üldse. Kontrollis olid silmad enam-vähem, aga arst kirjutaski selle mõttega, et kui teinekord on väsinud ja pilk udune, et siis kasutada. Mida siiani ka teinud olen ehk pigem harvem. Eelmine nädal panin samuti prillid ette mõttega, et silmas väsinud ja ei suuda fokuseerida, kuid juhtus see, et ekraan muutuski reaalselt selgemaks ja tähed tekstis suuremaks 😀 Pole siis ime, et kui teinekord õhtul veel telksi tahan vaadata, on silmad täpselt sellised, et tahaks ainult mõtlema jääda (see seisund, et mõtled ja pilk on paigale tardunud).

*Projekt on High Speed 2 ehk HS2 nagu kõik seda teavad. Tegu on rongiliikluse ühenduse parendamisega kõige pealt suunal London – Birmingham (esimene faas) ning edasi Birmingham – Leeds ning Birmingham – Manchester (teine faas). Kui panna selle projekti suurus ja tähtsus Eesti konteksti, siis oleks pm tegu Rail Balticuga. Hetkel on projekt esimeses faasis ning tegeletakse disainitöödega. Minu firma vastutada on teatud sektorid ning ühes sektoris on vaja projektijuhile abi. Seega ma ei tee üldse nalja, kui ütlen et võimalus on suur ning kunagi tulevikus oma CV’l näidata, et olen olnud HS2-ga seotud, on päris prestiižne.

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.