Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.

 

Kümnes nädal isolatsioonis

Esmaspäeval oli (jälle) meil vaba päev ning kuna olin eelmine öö veetnud oma prooviekamit lõpetades ja uut postitust kirjutades, sain magama alles pool 4. Õnneks oli küll minu kord hommikul kauem põõnata, kuid siiski ärkasin pool 9 ning olin mega energiat täis. Täiesti tavaline värk kui olen vähe magada saanud. Tegin nädala sisseostud ära ning läksime pärastlõunal Noorhärraga uut parki avastama. Pidamise ka pisikese pikniku pähklite ning mandariinide ja ploomidega. Noorhärra ei suutnud lõpetada ära kiitmist, KUI head see pikniku söök ikka oli 😀 Preemiaks ostsime veel jäätist ning koduteel jäi ta mul autos magama. Päris mõnusalt tegus päev oli.

Tööpäevad olid jällegi stressirohked seetõttu, et Noorhärra tahtis üha rohkem minu tähelepanu ja mängida, minul aga ees kuhi ülesandeid, milelst paljud keskendusmist vajasid. Ehk tegingi nii, et hommikul töötasin megalt ja lasin tal tundide viisi (jep, aastaema 2020) telkut vaadata, lõuna ajal läksime jalutama ning pärastlõunal/õhtul tegin asju järgi kui vaja oli. Tahtsin siiski temaga veeta aega nii palju kui võimalik. Reedel muidugi tuli jälle hullumaja peale ning olin päris närvis ja pahane oma töökaaslaste peale, lõpuks me ei jõudnudki Noorhärraga jalutama ja mul oli nii halb tunne.

See-eest olime aktiivsed laupäeval ning käisime jällegi jalutamas. Ostsin lõpuks kõige tavalisema basseini meile aeda ja oi kui palju nalja see eile põhjustas. Meil on ikka megad ilmad olnud siin ning nii palav on. Seega saimegi kõik veemõnusid nautida. Lõpuks koristasin ka meie aia ära ehk pühkisin lehed kokku, tegin peenra korda, lõikasin naabri aiast üle turritanud oksad ära. Minu väike assistent oli muidugi igal sammul abiks 😀

Proovieksami sain läbi, 55% oli vajalik saada, mina sain 72%. Ma tean ka kus kaotasin päris palju punkte, hästi lihtne asi midagi lõpueksamiks parandada. Tuli välja, et üks mu töökaaslane tegi sama kursuse just eelmises grupis ning sai eelmine nädal oma tulemuse teada. Andis väga hea soovituse õppida selgeks kõik prooviküsimused töövihikus ning 50 potensiaalset küsimust ettevalmistuseks. Ma arvan, et nüüd järgmised 10 päeva võtan igal õhtul aega, et vastata nendele küsimustele ja nädalavahetuse õpin ka täiega. Siiani andsin ju endale vaba nädala, et lihtsalt ei puudutanud midagi kursusematerjalidest. Kuigi sain proovieksami läbi, siis ma ei ole ikkagi kindel oma teadmistes. Ma võtsin näiteks lisaaega 30 minutit ja piinlikkusega tunnistan, et piilusin ka õpikut. Midagi sellist lõpueksamil teha ei saa.

Üheksas nädal isolatsioonis

Ullalalaaa …. on pühapäeva öö, ma just lõpetasin oma proovieksami kursuse jaoks ja selline mõnus kergenduse tunne tuli peale. Mõtlesin, et kriban viimase nädala kokkuvõtte nüüd, kui et jään paremat homset ootama. Siis olen oma kribamistega taas enamvähem õigeaegselt järjepeal.

Suur uudis on see, et Miku läks tööle (ja ja, JÄLLE :D) aga tundub, et seekord mõistliku tööanda juurde. Esimene nädal on nüüdseks seljataga ning emotsioonid positiivsed. Eks natuke selline ärevus on sees, et kas palka ikka õigeaegselt makstakse, aga no mis sa teed. Ei saa ju elulõpuni ka kahtlustama jääda. Täna käisime näiteks ühte autot vaatamas, mis Mikule tööautoks saaks, homme toome koju ära. Muidu on ta ikka tööandja kaudu transpordi saanud, kuid praegu ma arvan, et see lõbu võetakse paljudelt töötajatelt ära. Mina ju jätkan edasi kodukontoris ja ta võiks pereautot edasi kasutada, aga Noorhärra läheb järgmisest nädalast hoidu tagasi. Ma muidugi võiksin teda iga hommik (ülesmäge) ja õhtul rattaga transportida ning trenni teha … aga no nii fanatt ma ka ei ole 😀

Seoses Noorhärra hoidu naasmisega sain ka pika kirja Hoidjalt, kus on üksipulgi kirjas uued reeglid. Esiteks, peame nüüd lapse üleandmisel hoidma distantsi ehk kui ma teda viin või toon, siis koputan uksele ja astun 2 meetrit tagasi, tema avab uske ja kas siis võtab lapse vastu või annab mulle üle. Kui mõni teine vanem on ees toimetamas, tuleb oodata oma autos. Tavapärast lõunasöögipakki ma kaasa anda ei tohi, õnneks õhtupoolikul saab ta ikkagi kergema eine ja eks teeme siis kodus suurema söömise. Vahetusriided võib kaasa anda kilekotis (mitte seljakotis nagu tavaliselt) ja see jääb tema juurde ootele. Ainult siis saan need koju kaasa, kui midagi kasutati. Samuti tuleb laps igal päeval uute, puhaste riietega hoidu saata, isegi kui eelmise päeva riided puhtaks jäid. Muidugi oli kirjas, et ta peseb ja desinfitseerib elamist igapäevaselt, lastega mängivad kas õues või toas ning päevas korra käivad jalutamas. No ja muidugi, ei tohi last viia kohale haigusnähtudega, ei tohi palavikku peita hommikul rohuandmisega, kui peaks palavik tekkima, siis kohe talle järgi minna ja kui mingid nähud tekivad, siis oleme 14 päeva kodus. Üldiselt ma ei pelga, et miskit juhtub, sest no ta ON mega põhjalik oma asjades. Ainult, mul on nüüd väie kurbus hinge tulemas – ma nagu ei taha Noorhärrat ära lasta. Nii armsaks on see temaga toimetamine saanud, täitsa harjusin ära oma assistendiga 🙂

Töö juures tuli koormuse vähendamine suurelt luubi all, sest ma ei olnud ühel hetkel jõudnud toimetada selle uue projekti kallal ja lihtsalt tunnistasin ülemusele, et mul ei ole aega, sest kõik muud projektid nõuavad oma. Ta palus mul seejärel saata oma töötundide kokkuvõtte, et kuidas need viimastel nädalatel jagunenud on, mida ka tegin. Ning lisaks ütlesin otse välja, et tegelikult on ühe projekti ära andmine olnud jutuks juba pikalt, aga lihtsalt midagi ei tehta. Nüüd vist hakkavad asjad vaikselt liikuma. Ma loodan. Muidugi saan natuke lisaaega juurde ka kursuse lõppedes, sest esiteks ei ole mul enam loengut ja teiseks ei pea ma õhtul õppimisega tegelema, eriti ehk saan vajadusel tööasju teha. Ja muidugi see, et Noorhärra päeval ära on muudab mind produktiivsemaks.

Mis puudutab kursust, siis nädala alguses oli mu mott oli korralikult miinuses. No üldse ei kiskunud midagi tegema. Otsustasin, et annan endale paar täitsa vaba päeva ehk ei lugenud midagi ja ei lubanud ka süümekatel tekkida. Neljapäeva õhtul siiski kuulasin viimase loengu üle ja lahendasin paar ülesannet (sain isegi aru, mis ma tegin). Reede õhtul sundsisin lõpuks kordamisega pihta hakkama ning mul jäi amps lahti – ma lugesin ja lugesin ja reaalselt sain aru, mida ma lugesin 😀 Tekkisid seosed ning enam ei tundunduki kõik nii igav hiina keel. Kordama hakkasin sellepärast, et teisipäeva hommikuks on vaja esitada proovieksam. Ehk eksami tingimustes (suletus õpiku ja muude abivahenditeta) tuli vastata 5-le küsimusele 1.5 tunni jooksul Päris eksam on 10 küsimust ja 3 tundi. Enne kui keegi hakkab ütlema, et see pole ju midagi, siis las ma selgitan: üks küsimus tähendab üldjuhul seda, et list and describe five … ehk sa pead kirja panema 5 asja ning iga ühe kohta kirjutama 4 lauset. 3 lauset peavad nö üksteisel najal kasvama ning mõtet korrata ei tohi. Viimane lause peaks olema näide. Seega, kui on küsimus et loetle ja kirjelda 5 konflikti lahendamise meetodit … siis voila, sa pead suutma nagu robot need 5 meetodit loetleda ja kribama 4 lauset juurde ka. Ma ei ole robot, ma ei tea, kuidas ma lõpueksami tehtud saan. Aga proovieksami tegin ära. Läks küll tsipa kauem, aga ma tean, kus ma aega kokku hoida saan. Pean nüüd järgmised kaks nädalat tegelema usinalt lugemisega, et kõik detailid meelde jääks. Selle nädala annan endale vabaks. Loodetavasti ma muidugi saan oma proovieksamiga ikka läbi ka muidu ei ole üldse enam kordamisega vaja tegeleda 😀

No ja lõpetuseks tegin täna oma esimesed beseepesad 🙂 Besee tuli ise just selline mõnusalt krõmps väljast ja tsipake nätske seest. Peale tegin jällegi vahukoort mustikate ning maasikatega. Peaks mingi uue kombo leidma, soovitusi? … Ahjaa, ja tellisin endale uue komplekti tordipritse. Mul mingid jamad olid vahepeal, aga need üldse ei funganud korralikult. Kuna meisterdada ju mulle meeldib, siis tunduski mõistlik üks veidike korralikum komplekt vaadata.

Kaheksas nädal isolatsioonis

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et juba neljapäev aga mina pole eelmise nädala kohta ikka veel midagi kirjutanud. Parandame siis selle vea.

Miku pidi minema eelmine nädal lühikesele töösutsakale ehk sõitis esmaspäeva õhtul vanemate juurde ning ees ootas 4 päeva lihtsat tööd objektil. Teadsime, et see ongi lühike sutsakas, aga kuna miskit muud ka silmaspiiril terendamas ei olnud ning iga teenistus oluline, võttis ta selle pakkumise vastu. Ta lahkus kodust esmaspäeva lõunal ning esmaspäeva õhtul tuli sõnum, et asi kas lükkub edasi või jääb üldse ära. Teisipäeva hommikul selgus, et tegelikult tema töökäsi ikka ei ole vaja :S Jep, selliseid firmasid on ka UK’s. Noh vähemalt nägi ta korraks ema ja õdesid distantsilt ning sai maiustada kanaparmoga 🙂 Firma, kelle kaudu ta selle pakkumise sai, lubas kütuse raha kompenseerida, eks näis. Too teine nädalapalk on ikka veel saamata. Eelmine nädal said nad asjad nii kaugele, et firma, kelle jaoks nad tööd tegid, lubas neile rahad otse maksta, aga alles kuu lõpus…

Boris Johnsoni viimase suure esinemisega 10. mail lubati 1. juunist lapsi osaliselt kooli tagasi naasm. Kuna too pöördumine lasteaedasid ega erahoidusid ei maininud, ei hellitanud ma lootust ka, et Noorhärra võiks hoidu naasta. Pealegi on meil Hoidjaga kokkulepe, et kui miskit muutub, siis annab ta kohe teada. Mõned päevad hiljem saatis üks sõbrants mulle lingi valitsuse lehele, kus justkui lugesin välja, et hoiud ikkagi võivad ka uuesti tegutsema hakata. Uurisin Hoidjalt ning selgus, et 1. juunist võivad tagasi minna need lapse, kelle mõlemad vanemad peavad tööl käima, kui üks vanem on kodune, siis peaks laps ka koduseks edasi jääma. Tol hetkel kustus mu lootuskiir, sest me ju ei teadnud, millal Miku tööle saab ja kas minu kodukontor tähendab, et ema on kodus või ikkagi käib tööl. Õnneks saabus selgus juba sama päeva õhtul, kus lubati tagasi kõik lapsed, kuid soovitati neid siiski kodus hoida kui võimalik. Meie Hoidja saatis sõnumi, et tema avab 1. juunist ukse ja ikkagi kasseerib täiskoha hinna olenemata kui mina tahaks valitsuse soovitusi jälgida ja näiteks Noorhärra nt 4 päeva hoidu saata. Üleüldse on mul tekkinud Hoidjaga pigem ebamugav emotsioon, mis puudutab igasuguseid tasusid … Igatahes, pikk jutt lühidalt – 1. juunist läheb Noorhärra hoidu tagasi ja mina saan veidike rohkem hinge tõmmata.

Iseenesest tuleb Noorhärra hoidu naasmine päris mugaval ajal, kuna tööjuures pakuti mulle võimalust liituda uue projektida ning reaalselt hakata rohkem tegutsema projektijuhtimise valdkonnas. Sel korral ma usun, et nii saab ka toimuma, kuna minu otsene juht osaleb samuti selles projektis ning ta on väga hea õpetaja ning suunaja. Just selline projektijuht, kes delegeerib mitte ei tee kõike ise 😀 Minule andis see hea egolaksu, sest ilmselgelt olen ma oma oskustega ikkagi pildis ning hea on teada, et tegelikult ka professionaalset arengut toetatakse. Ehk mul saabki olema võimalus keskenduda paremini ka päevasel ajal.

Siit edasi – ma ei jõua ära oodata, millal see kursus läbi saab. Mul on sajaga kopp ees sellest ja ma ei saa aru miks. Miks ma ei suuda end sundida õppima??? Tegelikult ei ole ju midagi keerulist, aga ma ei taha, lihtsalt ei taha. Alles viimasel aktiivsel õppenädal avastasin, et kui kuulan loenguid järgi, siis võiks ju märkmeid teha õpikusse (mis jääb niikuinii mulle) selmet kirjutada kõik üles kaustikusse. Kui palju ma tegelikult mõtetult duubeldanud olen nende nädalate jooksul, sest juhendaja räägib peaasjalikult samade märksõnade kaudu, mis juba kirjas. Viimase kodutöö tegin ka suht hambad ristis ära ja nüüd ongi jäänud vaheeksam, mille edukas läbimine on lõpueksamile saamise eelduseks.

Ma olen kergelt närvihaige, mis puudutab potsensiaalset Eestisse minekut juulis. Mitu korda nädalas uurin, kas meie lennud on endiselt aktiivsed Ryanairi lehel, lisaks arutasime ühel päeval sõbrantsiga, et kui Ryanair isegi lennud tühistab, siis mul oleks ju muuhulgas õigus kompensatsioonile, mida ma seekord ilmselt kasutaks ja lendaks Manchesterist vahemaandumisega Tallinna. Hinnad on muideks päris soodsad hetkel. Mul on tekkinud kerge dilemma, et kui meie lend 1 juuli toimubki, siis hetkel tundub, et kõik hotellid Edinburgi lennujaama lähedal on kinni ja lennujaama parkla ka suletud … et kui miskit ei muutu, siis pean ilmselt sõitma kodukandist viimase rongiga otse lennujaama ja öö pingil veetma. Tehtav ja eks võtan siis Noorhärra tekikese kaasa. Lend väljub pool 8 hommikul ning ilmselt peaksin lennujaamas kohal olema poole viiest (lisaaeg seoses koroonaga). Iseenesest on Ryanair andnud välja video, kus selgitab kuidas lennujaamas käituda ning et erinevad kaitsevahendid (kindad ja mask) peaksid koguaeg kasutuses olema. Õnneks on meil kodus kõike varutud.

Lõpetuseks, 10. mai teadaanne, et nüüdsest võib sõita autodega ka natuke kaugemale loodusesse, on mõjunud meie perele värskendavalt. Nädala sees käisime kahes pargis, mis on suht kodulähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et lihtsalt jalutada sinna. Ühest oleme tegelikult ennegi mööda kõndinud, kuid see eeldab juba korraliku teekonna läbimist. Laupäeval uurisime Miku lapsepõlveradasid Leedsi lähedal – kui too park oli suhteliselt vaikne, siis kanaliääres oli rahvast liiga palju. Hea mõte oli võtta kaasa natuke puuvilja ning näksimist ja teha väike piknik kanali ääres, Noorhärra jumaldab selliseid asju. Pühapäeval avastasime tänu autosõidu lubamisele veel ühe laheda jalutusraja.

Seitsmes nädal isolatsioonis

Hm … mulle tundub, et postitused siin on kuidagi jube üheülbaliseks muutunud 😀 Aga noh, hetkel mul tõesti ei ole millestki rabavast kirjutada ja nii pigem räägingi sellest, kuidas meie isolatsiooni üle elame.

Pärast nädalast töölkäiku jäi Miku uuesti koduseks, põhjuseks tellija liigne rahaahnus. Nimelt tööd alustades oli selge kokkulepe, mis on tunnitasu ja mitu tundi tehakse tööd. Paar päeva edasi ja ootamatult selgus, et tööandja võtab pooltundi lõunapausiks maha, kuigi reaalselt ei olnud Miku ja ta paariline pause teinud. Olgu, see lahendati sellega, et Miku ja paariline jäid pooleks tunniks kauem tööle. Nädala lõpu poole uurisid Miku ja paariline, et tunnitasu asemel võiksid nad kokkuleppida päevatasus, kuna nad tegid kahekesi ikkagi päris palju tööd ära suhteliselt madala tasu eest. Tellija lubas mõelda ning saatis laupäeval sõnumi, et hoopis vähendab tundide arvu. Miku lihtsalt ütles (mitte nii viisakalt), et sellisel juhul otsigu endale uued lollid, kes võileiva raha eest tööd teeb. Ruttan veidike sündmustest ette ning tänaseks pole Miku oma nädalapalka siiani kätte saanud kuigi lubati juba eelmisel reedel. Self-employed rõõmud, mis ma oskan öelda. Tänaseks ootust on, et äkki mingi summa saab kätte, kuid eks paistab.

Ehk Miku oli eelmine nädal kodus ja mul tsipake kergem oma aega jagada. Õhtuti ei pidanud enam tööasju järgi tegema ning sain rohkem keskenduda kursuse materjalile. Kodutöö tegemine oli täielik piin, sest mõttelõng lihtsalt ei jooksnud. Endal oli täpselt selline tunne, et igat sõna tuli tangidega ajurkurdude vahelt välja tirida, isegi ülemus ütles, et ma ei ole piisavalt spetsiifilist sõnavara kasutanud. Nojah, selline tagasiside ei olnud üldse üllatus mulle, seetõttu veetsin neljapäeva õhtul rohkem aega parendamisele.  Jällegi etteruttavalt olgu öeldud, et see kodutöö oli punktide poolest minu siiani parim.

Reede oli UK’s vaba päev, tähistati II MM lõppu. Meil on alati mais kaks esmaspäeva vabad, seekord oli üks neist hoopis reede. Pikk nädalavahetus oli mulle vajalik, sest ma tunnen, et mul hakkab jõud natukene raugema ning motivatsioon midagi teha langeb. Eks oli ka aeg, et isolatsioon ennast tunda annab. Võtsin oma kursusematerjalid suuremalt ette ning veetsin reede pärastlõuna õues päikese käes lugedes. Tundub, et sain natike jumet juurde ka. Nädalavahetusel grillisime kaks korda, marineerisin ise sealiha ja tundub, et kukkus täitsa hästi välja. Lisaks tegin esimese pavlova koogi. Sellega oli ka hea nali, et ma ootasin pavlovat olevat täielikult krõmpsuv (ehk nagu bezee) ning teinekord see tuleb ka niimoodi välja. Aga kui munavalgele maisijahu lisada, siis ei saa ju krõmpsuv jääda. Kui seda kunagi veel teen, siis siiki küpsetan veelgi madalamal temperatuuril ja tsipake kauem, sest mulle tundub koogi keskkosa tsipake toorena. Peale tegin klassikalise vahukoore mustikate ja maasikatega. mmm

Rääkides mtovatsiooni langusest, siis kindlasti mõjutas seda uudis, et Ryanair on kõik lennud kuni juuni lõpuni tühistanud. Meie lend 1. juulil on küll veel graafikus, kuid kas see ka nii jääb? Muidugi on ju võimalus, et kui lennud tühistatakse, siis küsin mingi hüvitist ning lendan vahemaandumisega Tallinna, selliseid lende tegelikult on. Keegi ju tegelikult ei tea, mis paari kuu pärast toimub :S Pühapäeval oli eetris kauaoodatud peaministri kõne, mis tekitas koheselt palju segadust. Näiteks ütles Johnson, et alates kolmapäevast (13/5) võib õues rohkem aega veeta ja ka autoga kaugemale loodusesse sõita. Mida tegid inglased? Juba järgmisel päeval olid rahvuspargid inimesi tuugalt täis :S Samuti ütles peaminister, et kes nad toetavad inimeste naasmist tööpostile, kui ei saa kodust töötada eeldusel, et kas jalutatakse, sõidetakse ratta või oma autoga tööle. Esmaspäeval oli ühistransport inimestest pungil. Siit tekibki küsimus, et kuidas siin viirusest lahti saadakse, kui kaine mõistust puudub??? lles nüüd räägitakse UK’sse saabuvatele inimeste puhul 14 päevase karantiinis olemise rakendamist, alles nüüd!!! Muuhulgas tutvustati plaani, et 1. juunist võivad osad õpilased kooli tagasi minna ning 1. juulist hakatakse avama restorane, pubisit jne EELDUSEL, et nakatanute ja surmajuhtumite koguarv igapäevaselt siiski langustrendi näitama hakkab. A Loodame parimat.

 

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…

Neljas nädal isolatsioonis

Munadepüha pikk nädalavahetus oli mega, lihtsalt mega. Seda enam oli teisipäeval tööle hakates hästi nõme olemine, ma kohe üldse ei tahtnud näiteks tööle hakata, juba pühapäeval mõtlesin, et ei taha töötada, kuigi vaba esmaspäev ootas ees. Teate ju küll seda tunnet, kui oled olnud pikemalt puhkusel (a la jõulud või tegelikult ka puhanud) ja siis need esimesed päevad tagasi tööl on täpselt sellised, et tahaks eemale. Miku küll soovitas, et võtaksin siis vabu päevi juurde, aga põgeneda pole ju ka mõtet. Nii ma hakkasin vaikselt nokitsema kui mulle sadas kaela üks suur ja vastutav ülesanne – ühe projekti dokumentatsiooni üleandmine kliendile. Ülesanne, mida minult juba mitu korda oli palutud teha aasta algusest saati, kuid mille kohta ma ütlesin, et mul ei oleks aega seda korralikult teha. Ülesanne, mis anti minu vastutada kuna olin aasta tagasi teinud sarnast asja. Ülesanne, mis oli seotud projektiga, mida mina vaid teinekord asendasin, kuid kunagi põhikohaga sellest projektist osa ei võtnud. Ning tegelikult ongi ülesanne lihtne, lihtsalt tohutult aeganõudev. Ja ma olin NII MARUS, et pm see pandi minu kaela, sest juba oldi hiljaks jäädud asjadega! Olen hakanud vaikselt mõistma, et mul on kodus hästi raske keskenduda, kuna meil eraldi kontorinurka/ruumi ei ole ja hetkel ei oska lahendust ka välja mõelda, et see kuhugi tekitada. Nii ma hõivangi igapäevaselt meie söögilaua köögis, kuid meie alumine korrus on avatud planeeringuga. Ma ei saa ju Mikule ja Noorhärrale ka pahaks panna, et nad telkut vaatavad, räägivad, kõva häälega mängivad/müravad või et Noorhärra tuleb mulle asju näitama. Tööl näiteks juhtub tihtilugu nii, et ma istungi kõrvaklapid peas (hea house mix taustaks kõlamas), sest meil on avatud planeeringuga kontor ja oi milline melu ja mula tihtilugu minu ümebr käib. Ehk ma olin juba ette ära kergelt närviline, sest keskendumine oli null, aga uusi e-kirju aina lendas juurde. Lisada siia otsa frustratsioon pärast puhkust ning pealesurutud tööülesanne ja oligi käes – ma murdusin korralikult.

Ma sain aru, et ma kohe üldse ei talu stressirohket olukorda, aga tõsi on see, et seda stressi tekitan ma eelkõige ise endale. Mul on nõme iseloomujoon, et pean alati tegema kõike 100% korralikult ja kohe. Mul tiksub pidevalt kuklas see tunne, et ma ei tee piisavalt kiiresti ning kardan, et kaotan oma töö. HÄSTI nõme, sest kui, siis pigem mind kiidetakse hea töö eest ning halbu sõnu pole ma juba ammu kuulnud. Aga mina ikka põen. Nii ma võtsin kõigepealt Miku kallal korralikult, siis nutsin korraliku peatäie ning olin valmis oma töö pikalt saatma. Hea oli, et see juhtus kõik vahetult enne meie igapäevast jalutuskäiku ja sain puhata ekraanist ning rahulikult olukorra üle järgi mõelda. Esimest korda elus tegin otsuse, et mina ei pea mitte kõike ise tegema ja kangelast mängima ning “tagandasin” end üleandmise koordineerijaks, kuid reaalset failide täitmist ma ei plaaninudki teha, mul tegelikult ka ei oleks olnud aega. Saatsin tolle projekti juhile kirja, et kuigi teen üleandmise ära, siis ei ole mul võimalik seda ülesannet prioritiseerida. Esimest korda elus lükkasin eemale tegija rolli ja võtsin vastu koordineerija rolli (noh veidike boss või nii :D)

Ühesõnaga teisipäev oli hästi hästi paha päev ning otsustasin, et minu laps ja pere heaolu PEAB saama esikohale tõstetud, tegelikult ka. Nii olengi Noorhärra jaoks rohkem olemas kui ta tahab lobiseda või mängida. Ja sisendan endale, et ma annangi endast ju parima praegu. Tegelikult ma teen kahe inimese tööd ja kuigi vahepeal oli jutuks, et osa oma koormusest ära anda, tuli koroona peale ja sinna see asi jäi. Meiel on ju lubatud paindlik tööaeg, miks siis mina stressan et kõik peab kohe tehtud saama? Ülejäänud nädal oli töö mõistes kontrolli all, et tegin nii palju kui jõudsin ja proovisin tulekahjusid kustutada, sujus küll.

Nädala tippsündmus (!) oli Noorhärraga vaktsineerimaskäimine, sest see oli esimene kord kuu aja jooksul kui käisime temaga mujal kui jalutamas, ta sai autoga sõita. Praksisesse minek oli ka nii organiseeritud, et kui kohale jõudsime, helistasin registratuuri ning meil paluti autos oodata, kuni õde on valmis meid vastu võtma. Mul oli tegelikult Noorhärrast kahju, sest ta oli nii elevil, et läheb arstionu juurde, lobises õdedega ja puha. Ning siis istus minu sülle, mina hoidsin ta käsi kinni ning sai korraga mõlemasse õlga süsti. Milline pettumus. Ega ta väga häält teinudki, lõpuks võib-olla piiksatas tsipa, ilmselt sellest, et vaktsiin oli kibe. Ja oi kui pettunud ta oli, et talle haiget tehti 😀 Õnneks kausitäis jäätist tegi meele kohe mõnusaks tagasi.

No ja kirsiks tordil oli Noorhärra poolt korraldatud uputus vannitoas. Istusime Mikuga söögilaua taga ja just lõpetasime hommikuseid pannkooke kui Noorhärra vetsu läks. See asub ülemisel korrusel, täpselt söögilaua kohal. Räägime juttu kui korraga kuuleme ilget solinat, justkui jookses äraveetorust palju vett alla. Miku läks igaksjuhuks kontrollima, mida Noorhärra teeb, kui mulle hakkas laua peale vett tilkuma läbi ühe laelambi. Issver kuidas ma karjatasin ja üles korrusele jooksin – tüüp oli võtnud tassi, selle veega täitnud ja siis kraanikausi äärele tühjendanud. Nii kordi ja kordi järjest. Ainuke viga plaanis oli see, et kogu vesi jooksis mööda kraanikausi äärt põrandale ja immitses läbi põranda lambi kaudu alla korrusele. Siin kohal küsimus – kes plaadib KÕIK vannitoa seinad, aga põrandale jätab mingi suvaka materjali?!?! Õnneks sel korral oli tegu vaid ehmatusega, sest põranda saime kuivaks, lamp ka katki ei läinud. Lihtsalt, mul on sellest majast juba nii kahju, sest see näeb ikka vatti. Köögi lagi vajab ülevärvimist, sest kohe sissekolimisel tekkis meil niiskuskahjustus vannitoast ja meielikult ei ole me seda siiani üle värvinud , kaks aastat juba. Siis on meil tagumine uks seest poolt auguga, sest umbes aastake tagasi tuli Noorhärra nii tuppa, et lõi ukse mõnusa hooga lahti (uks avaneb sissepoole), kuid tööpind ukse taga on ehitatud terava nurgaga (jällegi, miks?!?!) ja nii see auk sinna sai. Rääkimata sellest, et seinad vajavad üleüldist värskendust. Meil oli suur plaan, et teeme selle värskenduse isolatsiooni ajal ära (kõik vajalik on ära ostetud), kuid hetkel tundub võimatu missioonina seda teha, isegi kui üks meist Noorhärraga pikale jalutuskäigule läheb.

Pühapäeval lõpetasime nädala pika jalutuskäiguga, sest ilm oli lihtsalt fantast ning grillisime. Mõnna mõnna 🙂