Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Advertisements

Olen ametlikult tagasi tööl

Viimati kui kirjutasin pikemalt oma tööelust siin, mainisin ka, et olen vaid tähtajalisel lepingul kuueks nädalaks. Leping tööagentuuriga pidi lõpema 18 aprill. Tegelikkus oli see, et esimesed kolm nädalat käisin rahulikult tööl, pingutasin ja tõestasin ennast, lubasin endale puhkust töökuulutustest ning nautisid mõningast kindlustunnet tuleviku ees. Aprilli alguses hakkasin vaikselt uurima, et mis toimub, kuna vajasin ju endale veidike kindlust (kas on vaja uut tööd otsima hakata või saan edasi rahulikumalt hingata) ning aeg hakkas ses osas natuke nagu otsa saama.

Esimene vestlus ülemusega oli hea, sest ta kinnitas mulle, et nad tahavad mind edasi palgal hoida, kuid detailid tuleb tal enda ülemusega läbi rääkida. Palganumbri osas oli ka hea uudis, et minu küsitud miinimum täidetakse suure tõenäosusega. Järgmise päeva lõunaks tuli vastus, et palganumber on tsipake suurem, palkavad nad mind otse, kuid saavad pakkuda lepingut septembri lõpuni, mil käimasoleva projekti praegune faas läbi saab. Uue faasi taotlus on juba sisse antud ja selle edukus selguks juunis. Ehk kui meie firma võidab selle pakkumise, saan ka mina pikema lepingu. Kui ei võida, kaotab lisaks minule päris mitu inimest töö. Yay! Mina olin rahul. No 6 kuud on ikka tunduvalt pikem aeg ju kui 6 nädalat. Ja oodatust suurem palganumber ka veel.

Sama nädala reedel ütles ülemus, et tal on mulle häid uudiseid – et tegelikult nad ikka tahavad mulle teha hoopis tähtajatu lepingu, kuid 6 kuulise katseajaga. Yay-Yay! Sobib 🙂 Pidin ülemusele vaid saatma oma passi koopia ja täiustatud CV (ehk kirjutasin väga detailselt üles, mida olin firmas siiani teinud). No ja siis hakkasin vaikselt pushima ja pea iga päev uurima, et kaugel siis leping/paberid on. Minu lepingu tähtaeg agentuuriga hakkas lähenema, kuid kirjalikult ei olnud mulle veel midagi saadetud.

Paar päeva enne 18. aprilli tuli viimane kolmas pomm-uudis, minu palganumbrit suurendati veelgi !?!?! Vot seda ei osanud ma küll üldse oodata, sest tolle hetkeni olin ma juba suht rahul oma diiliga. Ja kuigi ma ei olnud ikka veel pabereid/ametlikku pakkumist saanud, siis enam nagu ei pabistanud ka. 19. aprillil läksin tööle nagu ikka ning 20.ndal jõudis lõpuks minu postkasti ka ametlik pakkumine ning leping. Minu poolselt sai see allkirjastatud uue nädala alguses ning nüüdseks on ka personaliosakond kinnitanud paberite kätte saamist. Ehk tasus riski küll võtta vastu kuue nädalane tööpakkumine, kuid kindlasti mängis rolli võlusõnad “pikenemise võimalus” 🙂

Naastes tagasi töömaailma

Homsega saab läbi minu täisnädal uuel ametipostil. Tegelikult alustasin juba eelmisel kolmapäeval, aga noh esimene päev oli selline formaalsuste täitmine ja siis oligi ainult kaks korralikku tööpäeva. Et mingit muljet kui sellist veel tekkida ei saanud. Selle nädala lõpuks on juba pilt veidike selgem.

Kuigi Noorhärra on vaid 16 kuud vana, siis oli üpris kindel, et võrreldes Eestiga pean ma tööle tagasi minema ikkagi tunduvalt varem. Kirjutasin mingi hetk UK süsteemist siin ning ega nüüd mingeid muudatusi küll vahepeal tekkinud ole. Kui, siis valmistas meile Mikuga vahepeal tuska see, et oleme kogu UK-s elatud aja korralikud maksumaksjad olnud (mina 3 aastat, tema a la 20) ja nüüd, kui oleksime tahtnud vb natukest toetust, kuna mina töötu olin, siis meile seda ei võimaldatud, sest leibkond teenib niigi hästi :S Samas on neid, kes on ennast nii toetustemaailma sisse söönud ja ei kavatsegi ise teenima hakata. Ebavõrdsus?!? Ah mis ma ikka siin pläman sellest, pigem on meil ju kõik hästi 🙂

Igatahes, muljed, muljed. Need on ainult positiivsed. Esiteks, enda normaalse mõistuse ja terve närvikava huvides oli eelkõige mulle endale vajalik kodust välja saamine. Ei, mulle meeldib oma lapsega koos olla, mulle meeldib ka koduperenaine olla, aga 24/7 seda teha ei ole minu jaoks. Mul on vaja olla keskkonnas, kus ma saan ise olla, omi asju teha, mitte kellegi järgi joosta või koristada või süüa teha, saate aru küll. Ma niigi mõtlen aegajalt, et vist ikka tabas ka mind mingil (leebel) määral sünnitusjärgne depressioon, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Seega, ma saan hommikul üles tõusta, ennast korda panna, ja sõita tööle, kus ma olen kolleeg ja täiskasvanud inimene, kus ma saan ennast tööalasest tõestada. Ja olen selle läbi ise rahulik ja suudan ennast 110% pühenduda perele, kui olen õhtuti kodus. Ma ei ole närviline, pahas tujus, nähva kellelgi, kaota kiirelt kannatust. Ma tunnen ennast jälle … inimesena.

Mis töösse endasse puutub, siis tegu on hetkel tähtajalise lepinguga kuueks nädalaks, kuid suure tõenäosusega (kui ennast tõestan) muutub see tähtajaliseks. Miku ütles, et nüüd tööandjad pigem praktiseerivadki seda, et võtavad kellegi agentuuri kaudu tööle nö. katseajaks, sest kui miskit ei sobi, saab kohe ja kiirelt lepingu üles öelda. Igatahes, mina tunnen end väga optimistlikult, sest siiani ollakse minuga rahul ja juba on mainitud võimalikku permanentset lepingut. Lisaks meeldib mulle firma ise, sellised pisikesed asjad, mis kohe silma jäid võrreldes eelmise kohaga. A la kolmapäeviti on tasuta puuvili kõigile; köögis ON piisavalt tasse/klaase/nõusid, et ei pea oma isiklikke varusid kaasas kandma; kohvi ja tee valik on lai; kontoris käib päevasel ajal koristaja, kes hoolitseb kööginurga ja vetsude puhtuse eest; täna jagati nt kõigile töötajatele munadepüha šokolaadi (ja mitte mingit kirbukakat, vaid korralikud pakid) jne. Ehk ma tunnen seal firmas, kuidas oma töötajaid väärtustatakse ja nendest hoolitakse. Eks see ole ka suure firma võlu, et omanik ei ole nii ninapidi asjade juures ja hoia igal kulureal piinlikult silma peal.

Täna koju sõites jäin mõtlema sellele, et kas tõesti on pooleteise aastaga liiklustihendus väga palju halvemaks muutunud või loebki see, mis kell sa sõidad, lausa minuti täpsusega. Ennevanasti lahkusin kodust umbes 6:45 ja sõitsin koju tagasi 4 aeg. Liiklust oli, aga ei mdiagi hullu. Nüüd hakkan tööle sõitma poole kaheksa aeg ja tagasi koju tulen viie paiku. Ning on üks kindel suurem tee, mille ümbruses tekivad pudelikaelad. Ennevanasti oli see suur tee minu sõitmise ajal ka liiklusega kaetud, kuid mitte nii hullult. Ma kaldun arvama, et on tekkinud juurde nii autosid kui ma ise sõidan ka rohkem tipptunni ajal nüüd …

Töö otsimine Inglismaa moodi :S

Täna on ametlikult minu emapuhkuse viimane päev. Homsest alustan täisajaga tööd, küll mitte tähtajatu lepinguga, kuid suure tõenäsusega see mingi hetk niimoodi ikka läheb. Tegelikult tahtsin juba mõned nädalad tagasi kirjutada oma töö leidmise saagast, aga kuidagi ei saanud kirjutamise soonele ja muud (paremad) teemad tulid vahele. Aga nüüd pisikese ülevaate teen siiski.

Ametlikult olen töötu olnud pm 6 kuud (eelmine leping lõppes 4 september), kuigi tööd olen otsinud vahelduva eduka 7 kuud. August ja september olin usin otsija ja CV-de laiali saatja, kuid septembri lõpus sain ühe eesti firma kaudu tõlketööd ja otsustasin aktiivse tööotsimine jätta uude aastasse ning nautida veel Noorhärraga kodusolemise aega. Et ma tõesti ja aktiivselt tööd uuesti otsima hakkaks jaanuarist, hoolitses see sama eesti firma, kel uuest aastast mulle pm enam tööd pakkuda ei olnud. Noh tegelikult läks nendega koostöö viimane kuu üleüldse hapuks ja imelikuks, et mõnes mõttes mul on isegi hea meel, et asi nii lõppes. Kuigi telesarju mulle subtideerida meeldis ja hakkasin mingi vahe sportliku huviga mõnda lausa jälgima.

Jaanuarist hakkasin uue hooga tööd otsima – no ikka nii, et saatsin päevas 10-15 CV-d laiali, iga kandideeritud töökuulutuse printisin välja ja arhiveerisin vastavalt kandideerimise kuupäevale, et oleks selge pilt endale. Tihti juhtub, et firmad panevad oma kuulutused mitmesse portaali üles või suunavad üldse oma kodukale kandideerima ja kui ise mingit süsteemi järjepidamiseks ei leiuta, võib topelt kandideerimisi palju ette tulla. Või kui nt kutsutakse intervjuule, et kandideerisid X kohale, on ju hea kui sul on töö kirjeldus olemas, et oma mälu värskendada. Peaasjalikult kandideerisin 3 päeval nädalas ja muud päevad aina otsisin ja otsisin ja kogusin kuulutusi.

Reaalselt tööintervjuule kutsuti mind juba jaanuari alguses, kui pääsesin ka lõppvooru, kuid paraku valituks ei osutunud. Samas jätsin firmale nii hea mulje, et nad rääkisid võimalikust kontakteerumisest paari kuu pärast, et arutada ühte PA (personal assistant) kohta. Etteruttavalt öeldud, et nemad minuga ei kontakteerunud, vaid uurisin ise veebruari lõpus maad, siis selgus, et nad ikka ei taha PA-d.

Palju, kohe väga palju, said ära ütlevaid e-maile. Veelgi rohkem ei saanud mingit tagasisidet üldse. Tihtilugu ei saanud ma arugi, et MIKS ma ei sobi. Loen töökirjeldust, vajalikku kogemused/oskused on mul olemas ja seega tundub ideaalne koht minu jaoks. A vot valituks (isegi, et intervjuule minna, ma ei osutunud). Üks parimaid näiteid on pärit eelmisest nädalast, kui kandideerisin 100% minu jaoks sobilikule kohale, kõik eeldused täidetud, tööülesanded kögesh-mögesh. Tuleb siis minu emailile kinnitus, et minu CV on saadetud ja minut (!) hiljem kiri, et ma ei sobinud !?!?!? Siis oli küll et WTF? Helistasin veel firmassegi, et kas neil on äkki itikala sees, et selline asi juhtus, kuid näedsa, tegu oli nii võimeka firmaga, kes suutiski ÜHE MINUTI jooksul hinnata, et ma ei sobinud sellele kohale 😀 😀 😀

Mis mind närvi ajas, olid enamus tööagentuure. Neid on siin mustmiljon, ma ei liialda. Kui Eestis on meil Töötukassa, kus saab infot vabade töökohta olemasolust, CV Online ja CV Keskus ja ilmselt mõni portaal veel, siis siin on palju portaale ja veel rohkem agentuure. Oleks siis, et agentuurid otsivad ise töötajaid, aga ei – nad panevad kuulutused veebi, et tööotsija kandideerida saaks. Ja nad kõik tahavad, et sa tuleksid nende kontorisse kohale, registreeriksid ennast nende töötajate nimekirja, tooksid oma passi ja muud vajalikud dokumendid ja lihtsalt nendega vestleksid. Paljud neist agentuuridest asuvad Manchesteri südalinnas, kuhu A) on ühistranspordiga (aja)kulukas minna ja/või B) on oma autoga (aja)kulukas minna. Kõik nad rõhuvad enamuses sellele, et neil on oma klientidega usaldussuhe ja enne kellegi pakkumist peavad nad inimesega ise kohtuma. Iseenesest ju loogiline. AGA, kuidas siis on neid agentuure, kelle jaoks on piisav telefoni teel vestelda ja sind niimoodi intervjuule saata? Ilma kuhugi minemise ja registreerumiseta? Vahepeal ma juba mõtlesin, et kui järjekordne agentuur palub mul kontorisse tulla, siis ma ütlengi, et vestelda saame ilusti telefoni teel ja vajalikud dokumendid saadan neile skanneeritult. A vot siis vaadatakse, et ma ei ole pühendunud tööotsija ja loogish, et minu CV-d nad ka ei edasta! Selline nokk kinni ja saba lahti olukord.

Ma vahepeal sain juba päris pahaseks, sest nii mõnigi ahvatles sind kohale tulema/aega raiskama ja siis unustas su sootuks. Jällegi näide omast taskust. Saadan oma CV ja helistab tööagentuur et nad  A) edastasid mu CV ja ma ei olnud edukas, aga on üks teine positsioon, mis mulle sobiks, tulgu ma vaid enne nende kontorist läbi või B) edastasid mu CV ja pole veel kuulnud tagasisidet, aga tulgu ma ikka nende kontorist läbi. Või siis agentuuritöötaja, kes helistab mulle kolm (!) korda kahe nädala jooksul, lepime kokku et okei ma tulen ta juurde registreeruma, ja ta unustab mulle saata kohtumise kinnistus emaili. Aga järgmise kõne ajal on jube agar, et ma kohale läheks 😀

Kui ma nüüd päris aus olen, siis suutsin ka ise nende kahe viimase kuu jooksul arvata endast kui töötegijast kõige hullemat äput. Sest kui sinuga ei kontakteeruta ja tundub, et isegi kõige lihtsama assistendi/administraatori koha jaoks ei ole sa piisav, siis muidugi teeb meele mõrudaks. Ühel hetkel murdusin ikka korralikult, kui lasin pisaratel voolata ja haletsesin, et kes siis ikka minusugust mõtetut Ida-Euroopa bitshi palgata tahab, sest ma olen ju mingi suvaline venelane, kes niikuinii midagi ei oska 😀 Praegu ajab naerma, kuid siiski jään oma arvamuse juurde, et kindlasti oli neid agentuure, kes minu CV-d ei vaadanud puhtalt minu nime pärast (ei ole see ju piisavalt britilik).

Ja vahepeal suutsin juba kahetseda ka seda, et ikkagi tulin vanast kohast ära. Oleksin võinud ju tagasi minna oma tööpostile ja siis samal ajal uut kohta otsida, aga teades mind ja eelkõige seda firmat/ülemust, ei oleks ma seda teinud, sest ma oleks kartnud (!) ära minna. Emaduspuhkusel olles äraminek oli lihtsam, siis ma ju ei olnud kellegagi pikalt kokku puutunud (jänespüks). Või oleksin võinud minna novembris tagasi, kui mulle ühte teist kohta pakuti, millest keeldusin. Aga no kurja, kui teatakse, et palganumber oli minu üks peamisi lahkumise põhjuseid JA kui teatakse, mis numbrit ma ootan ja siis teha ikka väiksem pakkumine + panna mind 6 kuuks katseajale!? NO WAY JOSE!

Kuidas leida tööd UK-s

Mõnevõrra ootamatult, samas asjade suhteliselt loogilise jätkuna olen tänaseks ametlikult töötu, sest augusti alguses sai tööandjale lahkumisavaldus antud, mis päris kiiresti ka rahuldati. Pikk jutt lühidalt – tööle naasmiseks tahtsin mõningasi tingimusi muuta, kuid mille muutmisega ei olnud ülemus üldse nõus ja pigem pikas perspektiivis oleks minu olukord halvenenud. Samas olime Mikuga koguaeg arvestanud võimalusega, et minu tingimusi ei rahuldata või isegi ei proovita astuda diskussiooni, siis on võimalik et pean üldsegi lahkuma. Mis ka juhtus. Niipalju ma oma sisetunnet usaldan, et peale lahkumise otsuse tegemist valdas mind mõnus kergendus- ja rahulolutunne. Ju siis oli see õige otsus, kuigi majanduslikult ootab meid ees nüüd pigem tume maa. Ega keegi ju täpselt tea, millal ja mis tingimustel ma tööle saan.

Aga kuidas siis saada UK-s tööle? Kui ma 2.5 aastat tagasi siia tulin, siis mul vedas kohutavalt. Eesootav sõbranna levitas oma tuttavate seas sõna, et olen tulemas, mis valdkonnas tööd otsin ja et võin koheselt alustada. Tema enda üks sõbrants võttis kuulda ja pakkus oma ülemusele mind assistendiks. Pärast kiiret vestlust mulle see koht anti ja sinna ma jäin. Kuigi peaks mainima, et seal töötamine ja just rahulolu kohaga on olnud sama suurte tõusude ja mõõnadega, kui kõige kõrgem ameerikamägi 😀 Mäletan, et enne UK-sse minemist tegin ise palju eeltööd ja otsisin kohti, kandideerisin jne kuid ühendust ei võtnud minuga keegi. Ilmselt mängis siis rolli see, et ma ei olnud veel reaalselt riigis olemas ja no kui tõsiselt sa ikka võtad võõra inimese kandideerimist, kui tal ei ole kohalikku aadressi ega isegi telefoninumbrit.

Seekord olen natuke teadlikum, kuigi tean juba ette, vaeva peab ikkagi kõvasti nägema. Samal päeval kui sa otsus lahkuda tehtud, külastasin kohalikku tööagentuuri. Seal rääkisin ühe tütarlapsega, kellele hiljem saatsin oma CV ja olen paar korda uurinud, kas midagi on pakuda. Siiani ei ole midagi olnud. Siis, uuendasin oma CV-d ühel populaarseimal tööpakkumiste saidil, reed.co.uk, mille pakkumistel olen tegelikult koguaeg silma ka peal hoidnud. Ma arvan, et praeguseks oleks kandideerinud seal enam kui 20. kohale, kuid siiani ei ole kas vastust üldse saanud või on see olnud negatiivne. Oh well 🙂 Samas läks ses suhtes õnneks, et üks teine tööagentuur leidis sealt mu CV, kelle esindajaga käisin kohtumas ja kelle kaudu oli mul esmaspäeval ka intervjuu. Sellest kohast jäin siiski ilma, kuid pole hullu. Lisaks olen ennast registreerinud teisel veebilehel, indeed.co.uk , surfanud ning kandideerinud sealgi, kuid vastukaja veel ei ole olnud. Viimasena, ma ei tea kas ja kui palju keegi on üldse seda võimalust kasutanud, kuid LinkedIn saadab mulle pidevalt meile uute tööpakkumistega ja olen täitsa sealsetele kohtadele ka kandideerinud. Siiani siiski edutult. Muidugi olen teavitanud oma kohalikke tuttavaid, et olen jälle tööturul saadaval. Samuti olen iseseisvalt kamminud lähedal asuvate koolide/ülikoolide veebilehti, uurinud mida kohalik omavalitsus pakub.

Ehk, kuuke on nüüd möödas, kuid hetkel ma veel ei paanitse … natuke on rahavarusid kõrvale pandud, lisaks saame Miku palgaga ilusti hakkama. Praegu on oluline leida koht, mis sobib mulle ja meie elugraafikuga. Miku arvas, et kui ma leian koha enne jõule, on hästi läinud. Minu kahjuks lihtsalt räägib hetkel see, et tööd otsivaid assistente on väga väga palju, mistõttu hetkel on eelis pigem tööandjatel. Võrreldes augusti algusega on minu puhul aga siiski üks oluline muudatus tulnud – ma nimelt ei otsi enam täis tööajaga kohta, vaid osakoormusega. Sest tundus ebaõiglane panna Noorhärra nii pisikesena juba täispikkadeks päevadeks hoidu. Osakoormusega töötades käiks ta seal kahel-kolmel päeval nädalas ja saaks olla ka minuga kodus. Praegu lihtsalt tundus mõistlikum lähtuda tema heaolust eelkõige. Mina lihtsalt üritan leida mingeid lisaotsi, mida kodus teha … näiteks tõlkimist.