Eurovision 2021 Finaal

Teeme siis viimase postituse sel aasta Eurovisiooni kohta, sest ilmselgelt ei jätnud ma lõpp-kontserti vaatamata. Vaatasin just oma mustanditesse ning olen pannud kirja järgmised mõtted. Esimeses poolfinaalis oli mul kaks üllatust – et Belgia sai edasi, aga Horvaatia mitte. Muus osas oli mul täitsa okei, Venemaa lugu isegi hakkas mingi hetk meeldima, niisamuti Ukraina. Pärast teist poolfinaali kirjutasin, et mulle hakkasid Moldova ja Island üha rohkem meeldima, Sveitsi lugu kasvas kuidagi ka sümpaatsemaks ning samuti Taani. Uku esitus oli ikkagi väga hea minu arust. Vaadates nüüd eesseisvat finaali, siis mind näiteks Itaalia ja Prantsusmaa ülikõrgelt hinnatud lood ei tõmba, UK lugu pole ma kuulnudki, Saksamaa on päris tobe ja Hispaania igav. Selles suhtes loodan, et võitja tuleb ikkagi emmast-kummast poolfinaalist.

Üldjuhul olen tulemusega rahul, sest võitis riik, mis A) ei ole ammu võitnud ja B) ei olnud mingi palaganni lugu, kus loo enda väärtus oli kaheldav ja võit tuli poliitilistel põhjustel. See selleks. Kuna Soomel oli päris sarnane lugu, siis mulle isiklikult sümpatiseeris just põhjanaabrite lugu. Esimest korda tegin ka nii, et panin oma märkmed kirja kohe peale iga loo lõppu, seda pole ma varemalt teinud. Siin nad on.

Küpros – üks lugusid, mis pärast esimest poolfinaali kummitama hakkas ja mulle täitsa meeldib. Eks ta muidugi meenutab Lady Gagat, aga no eurovisioon ei ole nüüd päris see koht ka, kus originaalmuusikat otsida 😀 Minuarust väga hea esitus ja mina hoian pöialt esimesse ossa koha saavutamise osas. Muideks Noorhärra pea käis ka kergelt loo taktis 🙂

Albaania – see lugu ei ole mul üldse meeles enne algust, kuigi mäletan et kuulatav see oli. Ahjaa, pärast kümmet sekundit algust tuleb meelde, oli küll võimas hääl ja hea lugu. See võib samuti kõrgel kohal lõpetada.

Iisrael – see oli samuti lugu, mis jäi mul kuidagi tähelepanuta, poolfinaalis oli kuulatav. Eks see lugu erinebki oma kõrgete toonidega, sest seda ju väga toonitatakse. Muidugi kui algust kuulata, siis ei tundu need kõrged noodid ikkagi kuhugi sobivat 😀 Ja siis need noodid tulevad ning mul tekib küsimus, et kuskohast nii kiitsakas neiu võtab jõu ja lihased sellised nodid välja kilada 😀 Ennustan kohta teises pooles.

Belgia – nagu ütlesin, siis minu jaoks oli selle loo edasipääs väga suur üllatus. Samas hea, et oli ka üllatusi poolfinaalis. Praegu kuulates hakkab isegi üha rohkem meeldima. Teistsugune lugu ja võib minna kas väga hästi või jääb viimaste sekka.

Venemaa – see edasipääs oli kerge üllatus, kuigi mulle see lugu isegi hakkas meeldima. Ja räpp vene keeles on täitsa huvitav. Jääb vast sinna keskpaika.

Malta – vot olen nõus, et suht Netta koopia, mina ei saa aru selle loo populaarsusest. Aga on ennegi igasuguseid tulemusi olnud, seega võimalik, et lõpuks võidab ka Malta. Arvestades kui kõrgelt seda lugu hinnatakse, siis vast esiotsa see ka tuleb. Esitus ju õnnestus.

Portugal – oli, on ja jääb minu jaoks igavaks looks, aga saan aru, et on päris populaarne.

Serbia – dsiisas, plastiknukud laval. No selline ülesüstimine käib, et ei ole ju ilus. Ja ma saan aru, et peaks lugu hindama, aga ise nad endid selliseks teinud on ja kutsub lihtsalt välimust kommenteerima. Lugu on minu jaoks mõnusalt tempokas ja kuulatva. Vast jõuab esimese kolmeteistkümne sisse.

Inglismaa – heh, täitsa esimene kord kui seda lugu kuulen. Noormees tundub veidike närvis, lugu kaasahaarav. Samas ma ei usu, et see väga kõrgele kohale jõuab.

Kreeka – lavashow oli äge, seda mäletan. Lugu kummitas ka vahelduva eduga reedel. Tegelikult mulle täitsa meeldib ja ei ole see laiv nii noodist möödas ka.

Šveits – selle looga on nii, et pärast video kuulamist olin pettunud. Ja siis tuli teine poolfinaal ning mulle nii hakkas see lugu meeldima. Loodan, et see võidab, just et tuleks üks mõnus kiuks sisse hetke ennustustele. Lugu on ju hea ka.

Island – hihii, teine lugu, millele võitu loodan. Just, et teistsugune ja Island pole kunagi veel võitnud.

Hispaania – see oli üks igav ballaad minu jaoks ja ei ennusta kõrget kohta. Aga miks mulle on meelde jäänud, et see on ballaad, päris rütmikaks läheb vahepeal. Siiski usun, et koht jääb teise poolde.

Moldova – jee tantsivad jäätised. See lugu mulle meeldis, kummitas reedel vahelduva eduga ja olin rahul edasipääsu osas. Ma võitu ei ennusta, aga kohta esimeses kolmeteitskümnes küll.

Saksamaa – issver, kuidas mulle see lugu ei meeldinud, just juurde tehtud video osas. Nüüd kuulates on täitsa okeika. Tantsivate sõrmede väärtus laval on muidugi omaette küsimus, a ju siis annab midagi esitusele juurde. Kõrget kohta ei ennusta.

Soome – lugu mulle meeldib ja usun, et pürgib kõrgele. Soomel tundub hästi minevat kui saadavad natuke vihased lood, eks paistab. Rahvale tundub väga meeldivat.

Bulgaaria – ja armas ballaad, aga mulle nagu ei läinud see lugu peale. Võimalik, et teised arvavad vastupidiselt, no ilmselt arvavadki sest lugu sai ju finaali.

Leedu – lahe naljakas lugu, ainuke Baltimaade esindaja sel aastal finaalis. Loodan neile kõrget kohta, ikka esikümnes, aga arvan, et pigem jäävad 20 koha ringi.

Ukraina – mul ei ole meloodia meeles, aga mäletan et mulle meeldis. Laulja kleit on lahe, nagu roheline paabulind oleks laval. Jällegi ilmselt tuleb päris kõrgele kohale ja jällegi publikule tundub meeldivat.

Prantsusmaa – ma saan aru, et kõrgelt hinnatud lugu, minu jaoks kuulatav aga ei ole päris see kõige kõige. Kommentaator just ütles, et Prantsusmaa ei ole võitnud a la 1977 aastast saadik, päris pikalt 😀 Nende võidu vastu ei ole mul ka midagi.

Aserbaidžan – mis teema nende idapoolsete riikide on, et saadavad Power Womanid nappides kostüümides lavale … ja rahvale läheb peale 😀 Mulle iseenesest lugu meeldib, aga nagu oleks seda juba korra või kaks laval näinud.

Norra – see lugu mulle meeldib, aga nagu kuskil lugesin, siis üha rohkem muutub oluliseks iga artisti kurblugu ja mind hakkas see häirima selle artisti puhul. Aga lugu on hea ja ilmselt teenib ta oma taustaga lisapunkte.

Holland – oh veel üks lugu, mida ma ei olegi kuulnud. Njah, lugu ei ole midagi erilist ja ennustan viimaste sekka.

Itaalia – no paratamatult ju hakkad võrdlema Soomet ja Itaaliat, mulle meeldib Soome lugu rohkem. Itaalia keel on lihtsalt nii mõnus kuulata. Arvatavasti tuleb kõrgele kohale, kuna on üks favoriitidest 😀

Rootsi – see lugu on hea, aga ma arvan et sel aastal kaob ta muude lugude sekka ära. Aga oli üks esimesi lugusid, mis mulle meeldima hakkas.

San Marino – kummitas mind samuti reedel, lugu on ju hea rütmikas. Mind pani muigama, kui tulid kommentaarid, et kuulsad artistid ei tohiks eurovisioonilaval esineda. Esiteks, ma polegi kuulnud sellest räpparist. Ja on ennegi ju kuulsaid artiste laval olnud, see ei garanteeri kohest edu, sest need lood on pigem kõik tagumisse otsa jäänud.

Mis ma veel lõppu tahtsin öelda, et on raske leida artisti, kes ei ole enne esinemist närvis, eriti kui on tegu võistlusega ja kaalul on edasipääs finaali. Teame ju isegi, et mõned artistid lintšitakse koduriigi meedia ja inimeste poolt korralikult ära, kui finaali ei pääseta või finaalis kuhugi tagumisse otsa jäädakse. Naljakas on ka see, kui mõni imestunult ja siiralt arvab, et oi stuudios osatakse nii hästi laulda ja siis laivis läheb esinemine pekki … päriselt ??? Vähesed suured staarid suudavad lavakontserdil pakkuda sama puhast kõla kui stuudios, seega olgem armulised eks.

Eurovisioon 2021, II poolfinaal

Jätkame sealt, kus asi loogiliselt pooleli jäi ning kuulan üle kõik 17 lugu, mis teises poolfinaalis üles astuvad. Jällegi, kommenteerin oma esimesi mõtteid ja lisan lõppu nimekirja riikidest, kelle edasipääsuks päidlaid hoian. Üks riik on kindlasti Eesti ning mitte ainult selle pärast, et Uku ja olen eestlane, vaid ma tõesti arvan, et see lugu on piisavalt hea finaalis uuesti esitamiseks.

San Marino – argh, ma ei saa aru, mis osad teevad niiiiii pika sissejuhatuse oma loole :S Iseenesest hea rütmikas lugu ja jala paneb tatsuma.

Eesti – sõnu ei ole rohkem vaja, kindlasti hoian pöialt ja loodan, et esitus sujub viperusteta.

Tsehhi – okeika, algus on paljutõotav ja edasi kuulates ei pea pettuma. Mulle meeldib.

Kreeka – järgmine rütmikas lugu, Mul on hetkel tunne, et 10 loo valimine läheb raskeks, sest esimesed neli saadaks kõik edasi 😀

Austria – järgmine kuulatav lugu, kui see “amen” kordamine hakkab kergelt ajudele.

Poola – okei, ei kriibi väga kõrva lugu ja pigem teistest erinev, justkui natuke 80ndate nooti tuleb läbi.

Moldova – hihii, see lugu jäi mulle meelde, kui esimest popuriid vaatasin ja mitte loo end pärast, vaid et selles olid tantsivad jäätised 😀 Lugu on ka päris hea, kui neil on korralik lavashow taga, siis täitsa kift.

Island – mingil põhjusel hakkab mul kummitama eelmise aasta Islandi eurolugu iga kord, kui Islandi euroloole mõtlen. Ma ei teagi miks, sest oma mäletamist mööda ma ei kuulanud seda ühtegi korda tervenisti läbi ja ei meeldinud otseselt sealt ka midagi. Aga see lugu on teisugune, kuulatav.

Serbia – noh selline diskokas, kuulatav, kuid ma arvan et kaob üldise melu sisse ära.

Gruusia – liiga uimane lugu minu jaoks, või noh isegi ballaadi jaoks 😀

Albaania – jällegi, laul mis taustaks in täitsa hea.

Portugal – no ma ei tea, Portugal on tavaliselt see riik, mille lood mulle lihtsalt ei meeldi. Nii ka seekord.

Bulgaaria – järgmine igav lugu.

Soome – sellele loole ennustatakse kindlat edasipääsu finaali … ja ma saan aru miks. Mulle meenutab Limp Bizkiti loomingut ja mulle see bänd meeldis, nagu ka see lugu.

Läti – mis teema Lätiga on, et nad viimasel ajal nii kiiksuga lugusid saadavad? Ja kusjuures, üllatavalt saadab päris paljusid neist ka edu. Minu kõrvadele on selle aastane lugu kuulatav.

Sveits – algus on uimane, aga mulle on popurriist meelde jäänud, et see areneb edasi jõuliseks looks. Minu kurvastuseks, on seda uimasust tunduvalt tohkem kui mulle meeldiks ehk see meeldiv osa hakkab pigem loo viimases kolmandikus. Siiski, üleüldine pilt pigem pettumus 😦

Taani – nii lahe, et taani on oma keele juurde jäänud. Kogu lugu on kuidagi kerge ja rõõmus. Midagi mõnusalt teistsugust.

Seega loodan, et edasi saavad Eesti, San Marino, Tsehhi, Poola, Moldova, Island, Albaania, Soome, Läti ja Taani.

PS! Ma saan nüüd aru küll, miks öeldakse, et Eestil on raske San Marino ja Tsehhi vahel raske silma jääda, sest mõlemad on mõnusalt rütmikad lood, pluss Eesti ju esineb kohe alguses ehk nendel lugudel ongi üldjuhul raskem meelde jääda, kui ei ole tegu üleüldise lemmikuga.

Eurovisioon 2021, I poolfinaal

Hakkasin seda postitust kirjutama 4. mail ning vaatasin viimane kord üle 17ndal. Ütleme nii, et mida rohkem lugusid kuulasin, seda kuulatavamaks üldpilt muutus. Eks paistab, mis esimeses poolfinallis juhtuma hakkab.

Ma ei oleks kunagi osanud endast seda arvata, et pm kaks nädalat enne esimest poolfinaali, ei olegi mul kõik lood (mitmekordselt) läbi kuulatud 😀 Olen teadlikult vältinud seda, et hakkan neid kuulama ja siis hakkavad osad lood rohkem kummitama, kuna olen neid rohkem kuulnud. Seega otsustasin, et esimest korda kuulan kõik lood üks haaval läbi siis, kui hakkan kirjutama postitust lugude kohta. Mul ei ole lihtsalt vahepeal tulnud peale tuhinat selle postitusega pihta hakata. Niipalju siiski ei suutnud kiusatusele vastu pidada, et olen kuulanud ühekorra kokkuvõtvad poppuriid kõikidest lugudest ja ühekorra nii esimese kui teise poolfinaali osalejaid. Muidugi tundsin ära Eesti, Islandi ka (sest teadsin neil olevat sama artist kui eelmisel aastal ja tundsin artisti kiiksulikkuse ära), lisaks veel Rootsi (sest hoidsin nende loo valimisel mingi määral silma peal) ja Hispaania (puhtalt keele pärast). Kui hetkel nendele neljale loole mõtlen, oskaksin kaasa ümiseda vaid Eesti ja Rootsi lugu.

Seega, kuulan kõik lood esinemisjärjekorras läbi ja kommenteerin nii palju kui emotsioone tekib. Edasipääsejaid ma ennustama ei hakka, sest kui seda nüüd väga tõsiselt ette võtta, peaksin ilmselt uurima ka kihlveokontorite edetabeleid ja muidu üldsuse arvamust … a mul siiski on natuke paremat oma ajaga teha 😀

Leedu – algus on täitsa okei ja kaasahaarav. Selline keskpärane lugu, minu jaoks pigem kuulatav.

Sloveenia – naisballad jah. Meh, minu jaoks igav.

Venemaa – eem .. venekeelne räpp ?? Eks pulli on ka vaja teha 😀

Rootsi – liiga tüüpiline eurolugu, aga mulle meeldib.

Austraalia – algus oli igav ja edasi nagu ka ei meeldi. Tavaliselt on Austraalial pigem head lood.

Põhja-Makedoonia – igaaaaav. Lasin taustaks lõpuni mängida, sest noh kõik lood võiks ühe korra läbi kuulata.

Iirimaa – kuulatav, mitte midagi erilist, aga taustaks võiks ju käia

Küpros – algus meenutab mingit teist poplugu, aga ei oska öelda mis. Refrään meeldib, tegelt kogu lugu meeldib.

Norra – no see on parem ballad 🙂 Mulle meeldib.

Horvaatia – kuulatav ja hoogne, teistsugune eelnevatest.

Belgia – no ma ei tea, tundub jälle selline igav lugu. Mis mul viga on???

Iisrael – tundub lihtne diskokas millele ilmselt tehakse korralik lavashow juurde, muusika vähemalt eeldab seda. Minu jaoks keskpärane.

Rumeenia – jälle aeglane ballaad, aga midagi on nagu teistsugune, seda täitsa kuulaks.

Aserbaidžaan – see lugu tuli tuttav ette nendest kokkuvõtvatest klippidest. Natuke rütmikam ja mulle meeldib.

Ukraina – esimesed taktid arvasin, et tuleb jõuline lugu ja siis hakkas leelotamine 😀 Okei, lõpuks kogub lugu tuure ja on teistsugune. Jääb meelde.

Malta – jõuline naishääl, nende lugudes on alati miskit, just vokaali mõttes. Jällegi, see lugu ei ole mu lemmik, aga see jääb meelde.

Kui ma lugusid kuulama hakkasin, mõtlesin kartusega, et kuidas ma selle esimese poolfinaali vaatamise üle elan, sest otseselt nagu ei ole lugusid mida oodata. Okei, Rootsi oleks. Aga esimesed tundusid üleüldiselt selline meh. Muidugi oleks ju variant varem magama minna ja järgmine päev edasipääsejad netist üle vaadata, aga mis eurofänn ma sellisel juhul olen 😀 Õnneks tuli natuke meeldivamaid lugusid ka peale. Ma ei ennusta edasipääsejaid, vaid panen kirja 10 riiki, kelle edasipääsuks pöidlaid hoian. Valiku tegemine oli iseenesest raske, sest ma ei suutnud leida kümmet lugu, mis mulle piisavalt meeldiks. Seega tegin valiku puhtalt oma märkmete põhjal ning valituks osutusid Rootsi, Norra, Rumeenia, Aserbaidžaan, Leedu, Küpros, Iirimaa, Ukraina, Horvaatia ja Malta.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 2

Mulle tundub, et kui sa helistad kinnivara müüjale sooviga tulla objekti vaatama teist korda, siis ollakse veidike rohkem paindlikud ja vastutulelikud kellaaja suhtes. Seega, kui ma helistasin reede pärastlõunal, et saada vaatamine järgmiseks päevaks, siis olid päris ruttu need vaatamised ka kokku lepitud, kusjuures järjestikku. Aga enne veel, kui läksime Maja number 2 ja Maja number 3 teist korda vaatama, oli meile nädala sees jäänud silma ka Maja number 4. Selle vaatamine oli meil samuti tolleks laupäeva hommikuks kokku lepitud, mistõttu tõotas tulla kibekiire hommikupoolik.

Maja number 4 asus samas piirkonnas, kus Maja number 1, lihtsalt natuke rohkem piirkonnas sees, pigem tagumises ja vaiksemas otsas. Tegu oli jällegi kolme magamistoaga ridaelamu boksiga (neid oli sel korral kolm tükki reas), allkorrusel elutuba, köök, majapidamistuba ning majast sissepääs ka garaazi. Omaniku jutu järgi olid nad köögi neli aastat tagasi sissekolides renoveerinud ja seda oli ka aru saada. Aed oli tsipake väike, aga minu jaoks see enam probleem ei olnudki. Ainuke asi, mis mind natuke häiris, oli see, et aed on suhteliselt varjamatu ehk naabrid nägid igalt poolt sisse. Ülemise korruse magamistoad oli suhteliselt okeika suurusega ning kardinaalselt ei oleks pidanud midagi renoveerima hakkama. Kui me kohale jõudes olime pigem sellised kahtleval seisukohal, siis ära minnes arutasime, et täitsa okei maja on. Midagi me siiski lubama ei hakanud, sest meie lootused olid kõrged Maja number 2 ja 3 osas.

Esmalt läksimegi Maja number 2 vaatama. Ma nii seletasin ja selgitasin Mikule erinevaid vaatevinkleid, näiteks vaatasime kõigepealt aeda väljaspoolt ning söötsin talle ette, et saaksime näiteks ukse suurema vastu välja vahetada, et ta oma rattaga ilusti liikuma mahuks. Kuna ma olin majas eelmine päev käinud, siis lubas omanik meil rahulikult ise ringi vaadata. Miku käis ringi ja oli vait, lihtsalt vaatas. Mina arvasin, et ju siis peab objekti talle veelgi müüma hakkama ja seletasin igas ruumis, mis kus mida ja kuidas mina seda ette kujutan 😀 Lõpuks ta lihtsalt ütleski, et ole palun tasa ja lase mul vaadata. Olime majas päris pikalt ja rääkisime ka omanikega ning väljudes oli selge, et Mikule maja meeldib, aga … piirkond mitte ja piirkond kohe mitte üldse nii palju, et saaks selle koha pealt silma kinni pigistada. Ta ütleski, et kui saaksime tõsta näiteks Maja number 2 sinna piirkonda, kus asuvad maja 1 ja 4, siis paneks ta kohe pakkumise lauale.

Et mitte veel täielikult otsust teha, leppisime kokku käia ära ka Majas number 3. Sinna jõudes selgus, et oli toimunud väike kommunikatsioonihäire ning omanik ootas meid sinna juba pool tundi varem. Noh õnneks oli tal mitu vaatajat järjestikku ning probeelmi ei tekkinud. Jällegi käisime Mikuga kahekesi ringi, sest olin ju eelmisel päeval ka kohal käinud. Mikule maja meeldis, aed veelgi rohkem, kuid pidi siiski tunnistama, et elamisruumi on vähe. Küsitava hinna eest ilmselt liigagi vähe. Tolle päeva lõpuks oligi meil nii palju pilt selge, et Majast number 2 ja 3 loobusime. Me olime kohe alguses kokku leppinud, et tulevane kodu peab mõlemale meeldima, muidu me lihtsalt ei tee pakkumist. Me ei osta ju midagi pisikest, vaid seame ennast suure kohustusega vähemalt 30ks aastaks.

Seal samas ei andnud Maja number 4 rahu ning otsustasime ka seda minna teist korda vaatama. Kuna aga Miku töötas nädala sees eemal, leppisime teise vaatamise kokku järgmiseks nädalavahetuseks ja põhimõtteliselt närisime nädal aega küüsi, et keegi jumala eest ei läheks maja vahepeal vaatama, ei teeks pakkumist ning napsaks maja nina alt ära. Seda ei juhtunud ja nii olime järgmine laupäev jällegi pererahva ukse taga. Seekord näitas meile maja peremees ja see külastus oli tunduvalt informatiivsem, sest ta lihtsalt oskas meile rääkida. Näiteks selgus, et kuigi majal on pööning praegu kolikambrina kasutusel, on tal tegelikult olemas joonised, et see välja ehitada selliselt, et panna sinna kaks magamistuba ehk muuta maja nelja magamistoaga majaks. Meie jaoks väga perspektiivikas võimalus. Mida rohkem selles majas aega veetsime, seda enam see meile meeldima hakkas ning omavahel olime tegelikult juba otsustanud, et teeme sellele pakkumise. Kuna meil ei olnud veel DIP’i kinnitust (ehk paberit finantsasutusest, et meile laenu antakse), kuid see pidi iga hetk jõudma, siis seletasime ka omanikule, et kuigi meil on suusõnaline kinnitus olemas, ootame ikkagi ka paberi ära ja teeme siis pakkumise ehk tõenäoliselt nädala alguses. Majast lahkusime rahuga, et lõpuks oleme leidnud omale kodu.

Aga … 😀 😀 😀 pühapäeval avastasime, et Maja number 1 hinda oli langetatud ja selliselt, et nüüd oleks olnud meie jaoks mõeldav see soetada teadmisega, et see vajab värskendust. Nii saatis Miku Maja number 1 ja number 4 kuulutuste lingid oma isale, et natuke nõu küsida. Nad arutlesid pikalt, et mis on plussid ja miinused ning põhimõtteliselt soovitas isa osta just Maja number 1. Kuigi hind oli neil selleks hetkeks sama ja Maja number 4 isegi paremas olukorras seest poolt, rääkis selle kahjuks tõsiasi, et tegu oli endise sotsiaalmajaga (ex-council house), mis mingil hetkel erakätesse antud/müüdud. Ja kuigi sellel on potensiaali pööningu välja ehitamiseks, siis Miku isa oli väga kahtleval seisukohal, kas kunagi tulevikus see investeering ennast ära tasub ehk kas see tõstab maja väärtust nii palju. Sealsamas oli Maja number 1, mis oli ridaelamu boks, küll natuke kehvemas seisus, kuid nagu Miku vanemad mõlemad ütlesid, siis kui sa maja ostad ja sisse kolid, siis niikuinii hakkad seda oma maitse ja nägemise järgi dekoreerima ehk pigem hinda maja struktuurilist olukord ja potensiaali. Me küll ostame endale kodu plaaniga, seal pikemalt sees elada, kuid kunagi ei saa ju täitsa välja jätta võimalust, et see maja tuleb kunagi maha müüa ja kahjumiga ei tahaks seda keegi pigem mitte teha.

Arutlesime Mikuga päris pikalt mida teha ning otsustasime siiski Majast number 4 loobuda, leppida kokku teine vaatamise majale number 1 ja seekord võtta kaasa ka Miku isa, kes oskaks rohkem vaadata just struktuurilist poolt. Ning kui tema arvab ehitusliku seisukorra hea olevat, teeme pakkumise hoopis majale number 1. Esmaspäeval helistasingi ja ütlesin, et loobume siiski Majast number 4, ning samuti leppisin teise vaatamise majale number 1. Teisipäeval jõudis kohale ametlik DIP’i kinnitus ( ilmselt kui meil oleks see ennem juba käes olnud, siis oleksime teinud võib-olla mitte kõige parema otsuse), mis andis meile turvatunde, et võime nüüd kiiremalt edasi liikuda, kui leiame sobiliku maja. Nüüd jäi üle oodata (veel peaaegu üks nädal) ja loota, et keegi ei tee vahepeal pakkumist Majale number 1 😀

Hästi hoitud saladus, peaaegu*

Alustasin selle postituse kirjutamisega 16. juunil, kuid avaldan alles nüüd. Eks saate arugi miks 🙂 

Ma olen lihtsalt sillas sellest, KUI palju võimalusi annab internet distantsilt asjade korraldamiseks. Ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ei anna üldse võrreldagi aastaga 2002/2003, kui olin aasta Rootsis ning ainuke suhtlemisvõimalus vanematega oli igapühapäevane tunniajane tavatelefonikõne või harvad e-kirjad. Igatahes, üks põhjus, miks ma juulis kindlasti Eestisse tahtsin jõuda, oli väga hea sõbranna pulm. Ta oli seda planeerinud kaua ja korralikult ning teades, kui põhjalik ta on, siis olid meie ootused pulmadeks kõrged. Pettuma me ei pidanud. Aga teatavasti korraldatakse pruudile sõbrannade poolt tüdrukuteõhtu ning seda tegime ka meie.

Panen siinkohal kirja enda mõtted ja tähelepanekut, sest minu jaoks oli see esimene kord  midagi nii suurelt korraldada. Ma küll ei tahtnud üheks eestvedajaks saada, sest seoses koroona levikuga ei olnud ma kindel kas ise üldse osaledagi saan, mistõttu ei tundunud paslik oma mõtete pealesurumine õige. Ometi läksid asjad kuidagi seda rada, et üheks põhikorraldajaks ma sain …

1. Varu piisavalt aega – meie planeerimine algas juba jaanuaris ehk umbes pool aastat varem kui üritus toimus. Enne kutse kättesaamist tegelikult nagu ei tulnudki selle peale, et võiks midagi planeerima hakata. Jaanuaris uurisime peiult välja külaliste nimekirja ning kaasasime arutellu enamus naiskülalisi, kes pruudiga ühel või teisel viisil seotud olid. Kokku sai meid ligi 20 inimest, seega julgen siinkohal tunnistada, et tol hetkel olin mina pigem skeptiline, et kuidas me nii suure pundiga suudame konsensusele jõuda ja oma ideed ellu viia. Eriti kui on ideid palju ja erinevaid.
2. Suhtlus kanal  – esimesena tuleks ilmselt teha kuhugi grupivestlus või luua eraldi grupp feissaris, kus iganes saab maksimaalne arv inimesi koonduda. Meil oli kõigil olemas feissari konto, vaid ühe inimesega suheldi eraldi ning see ei valmistanud üldse mingeid probleeme. Kui on väiksem grupp korraldajaid, siis ilmselt oleks efektiivne teha eraldi kokkusaamine. Meie pundis oli inimesi neljast erinevast riigist, seega veebis suhtlemine oli ainuke variant. Ühe hea lükkena tegime kohe google doci pulmafaili ning sinna erinevad lehed vastavalt temaatikale. Näiteks oli meil üks leht vaid finantsidele, teine ajakavale, kolmas tegevustele jne. Meie jaoks ülimalt vajalik baasdokument, mis tegi elu megalihtsaks.
3. Kuupäev – selle osas tuleks mõelda, et KUI suure üllatusena pruudile pidu korraldada tahate. Meie tahtsime, et üllatus oleks maksimaalne, mistõttu arutasime ka võimalust teha pidu paar kuud enne pulmi. Kuid lõpuks jäime ikkagi selle juurde, et korraldada pidu nädal enne pulmi. Lihtsalt sel kuupäeval sai maksimaalselt inimesi osaleda. Kuna pruut oli ikkagi kindel, et midagi toimub ja peo toimumise võimalused aina vähenesid, siis eks ta oskas meid tegelikult ka oodata. Samas tegevused ise olid kõik üllatus talle. Mingi hetk küll arutasime teha nii pruudile kui peiule pidu samal päeval ja nii, et mõlemad arvavad, et teisel on pidu, kuid see idee jäi lõpuks soiku.
4. Osalustasu ja osalejad – koos pruudiga oli lõpuks osalejaid 15 ning osalustasuks leppisime kokku 50 eurot per nägu. Mainin siinkohal, et mitmedki inimesed panustasid suurema summaga, kas siis andsidki raha juurde või võtsin mõned kulutused enda kanda või mõlemat, sest meil tekkis erinevaid ideid ja ei tahtnud nagu millestki loobuda ka. Kuna nii meie, kuid eriti pruudi jaoks oli oluline, et osalejaid oleks maksimaalselt ning osalustasu ei tohiks saada takistuseks, olime siin osas ka paindlikud.
5. Staap – kuna meie pidu toimus Tallinnas ja ei olnud meil plaaniski pruuti öösel koju lasta, siis vajasime kesklinnas kohta, kus koguneda, tšillida ning ka ööbida. Lisaks nägi meie ajakava ette tegevusi pigem siseruumides, seega staap oli vajalik leida. Hotellid oleks olnud mega kallid ning kellelgi osalejatest ei olnud vaba korterit pakkuda. Nii võtsin abiks AirBnB. Meie põhikriteerium oli, et asukoht oleks pigem kesklinnas, samuti ei tohiks koht olla megakallis ja et mahutaks mõned inimesed ööbima. Leidsime ülivahva korteri Viru Keskuse lähedal, mis sobis meile ideaalselt.** Mida ma kindlasti soovitaks, on AirBnB kaudu suhelda omanikuga, kuna enamikel korteritel on kohe kirjas tingimus, et peod on keelatud. Minu esialgses valikus oli 8 korterit ning täpselt pooled ütlesid siiski EI ka tüdrukutepeole. Teised pool olid nõus kuniks me naabreid ei häiri. Üks soovis lisatasu kuna nelja ööbija asemel oli meil 15 inimest tulemas, missest et ööbima oleks vaid neli inimest jäänud. Ehk minu soovitus on olla kohe algusest peale aus ning mitte jokitada.
6. Söögid ja joogid – esimese ajakava kohaselt pidi pruut otse staapi tulema, kust oleksime liikunud paariks tunniks linna peale, et jälle tagasi staapi tulla, mistõttu plaanisime teha alustuseks kerge snäkilaua ning õhtul tellida midagi Woltist. Siis aga muutus ajakava ning kuna meil oli mitu toidutalumatusega inimest, said suurem osa söökidest tellitud Usin OÜ’st, mis asub Keilas, kuid tõid meile asjad Tallinnasse ära. Mina tõin juurde juustuvaliku, üks pruudi sõbranna tegi ise tordi ning teine tuli kohale makroonidega. Jookidega juhtus nii, mingi osa tõi üks osaleja, kel oli jäänud varusid keldrisse seisma. Juurde ostsime Martini Astit, kuna mäletasime, et see on pruudi viimase aja eelistus. Tegelikult otsustas ta hoopis rummkoola kasuks terve õhtu jooksul 😀 Ja lõpuks tõi igaüks veel midagi, mida soovis. Mittealkohoolsena tegime erinevaid maitseveesid.
7. Dekoratsioonid – meie plaan oli staap ikkagi korralikult ära kaunistada ning kõige mõtekam nii rahaliselt kui ajaliselt oli minul tellida UK Amazonist asjad, sest kuna mul on Prime konto, siis tulid asjad päris kiirelt. Kaunistamiseks sai tellitud õhupalli-ja tähtede kombo ning lisaks eraldi vaid tähed juhuks, kui miskit katki läheb. Naljapiltide tegemiseks sai tellitud propsid (kuidasiganes neid eesti keeles nimetatakse) ning tean, et need rändasid juba edasi järgmisele tüdrukute peole 😀 Ja et ei puuduks natuke vimkat, sai tellitud ka see kiri ning vallatud kõrred.
8. Pruudi atribuutika – kuna pruuti oli plaanis sõidutada motika seljas, oli esimesi suurimaid väljakutseid üldse leida õiges suuruses turvavarustus. Üleootuste laabus see kergelt, sest ühel pruudi sõbrannal oli kõik olemas. Muidugi ei puudunud loor, mille algul kinnitasime kiivri külge ning hiljem käis see pruudil kaasa, ja ka rinnalint. Väikeseks mälestuseks tellisime pruudile personaliseeritud T-särgi. Pärast pruudi röövi ja tema kodust ärasaatmist, revideerisime peiuga koostöös pruudi riidekappi, et tal oleks vajalikud riided nii edasisteks tegevusteks kui õhtuks ning järgmiseks päevaks.
9. Esmaabikott – kunagi Marimelli blogist tüdrukuteõhtu korraldamist lugedes jäi meelde esmaabikott pruudile, mis minu arust on super lahe ja asjalik idee. Viiakse ju pruut kodust pm minema nii, et ei tea ta mis saab, kus saab ja kaua saab. Meie esmaabikott sisaldas korralikus koguses asju – kui ma hetkel mõtlen tagasi, oli seal kamm, patsikumm, silmaklapid, oli vist kreem, hambahari ja pasta, valuvaigistid, vesi, hapukurgid (:D) pohmupulber ja kindlasti veel asju. Kuna mina seda kokku ei pannud, siis ei jäänud ka kõik asjad meelde 🙂 Lisakingiks oli kotike, mis samuti pruudile jäi.
10. Mängud – no muidugi olime traditsioonilised ja tegime Peiu tundmise mängu, saatsime vanad peikad ära, lasime kirja panna põhjused, miks pruut peiut armastab. Vahepeal kirjutas iga osaleja ka nõuanded tulevasele abielunaisele. Ekspromtina tutvustas pruut ise kronoloogilises järjekorras osaleijaid, sest uigi me olime omavahel suhelnud kuid, siis ega kõik kõiki siiski teadnud. Õhtu lõpuks kuulutasime pruudi abielukõlbulikuks, lugesime ette pruudivande, mille lasime tal allkirjastada ja andsime üle abielukõlbuliku tunnistuse. Võib tunduda, et meil oli vähe mänge, kuid kõik laabus kuidagi niimoodi, et ei olnud hullult rapsimist ja ringi jooksmist, just parajalt erinevaid tegevusi. Varusime igaks juhuks lauamänge ka, et kui tulebki vaiksem hetk või me mingil põhjusel staabist ei lahku, siis oleks ikkagi midagi teha, kuid need jäidki kotist välja võtmata. Mille jaoks rohkem aega võtsin, oli erinevate mängude põhjade kujundamine, sest lihtsalt tavaliselele valgele paberile trükkimine tundus liiga … tavaline. Seega kasutasin iga põhja kujundamisel valget kallat, sest see oli ka pulma lill. Seda enam, et pruudivande kinkisime hiljem pulmas peiule, et tal oleks asitõendeid pruudi ohjeldamiseks, kui too liiga üle kate peaks minema 😀
11. Paindlikkus – see on kogu planeerimise ja arutamise juures üks tähtsamaid elemente, eriti kui on palju osalisi. Kõik on ju kokku tulnud selleks, et pruudile meeldejääv õhtu korraldada ning kui inimesed aktiivselt kaasa arutavad, siis ei saagi loota, et kõik enda ideed läbi lähevad. Seda enam, et enda ideed ei pruugigi kõige parem olla. Kuigi minust sai mingi hetk see, kes pidevalt uuris kas see ja teine asi tehtud ning torkisin inimesi tagumikust, siis pigem võtsin seda kui projetijuhi rolli kontrollimaks, et asjad laabuvad. Olin kohe alguses seisukohal, et mina ei ole ainuke, kes pruuti tunneb ja talle parimat tahab ning seetõttu kui sai mingi asi otsustatud, siis andsin ülesande teha sellele, kes esialgse idee välja käis. Nii ei stressanud ka ise, et pean ainult üksi asjatama ning samas said kõik soovijad protsessis kaasa lüüa. Avastasime väga laheda viisi asjade otsustamiseks messengeris – näiteks (täiesti suvaline näide) panin kirja, et kes soovib õhtul alkot paneb minu tekstile näpp püsti ja kes mitte, paneb südame. See variant mis rohkem poolehoidu sai, osutus valituks. Ja ei olnud ka nii, et alati ootasin kõigi osalejate vastused ära, pigem kui oli pooled või tsipa üle poolte hääletanud või juba selge eelistus kujunenud, panime valiku lukku ja liikusime järgmise teema juurde. Säästis päris palju aega ning asjad said lups ja lups tehtud. Lisaks tuleb kindlasti kas vahetult enne ürituse toimumist või ka ürituse päeval ette ootamatusi ja need tuleb lihtsalt rahulikult lahendada ehk PAINDLIKUS.

Ühesõnaga, aasta alguses oli muidugi jutustamist ja arutamist palju, käisime ideid välja, mida teha ja mida varakult broneerida, sest juulikuu ju teatavasti tähistamist täis kuu. Lisaks panime paika kuupäeva. Veebruaris broneerisime koolituse Ulakas Kaunitaris ja hea oli, et seda tegime, sest näiteks üks idee oli ka minna Epp Kärsini juurde, kuid meie kuupäev oli juba ära broneeritu.  Siis vajus planeerimine ära, sest ülla-ülla koroona tuli. Vahepeal oli küsimuse all isegi see, kas pulm toimub või lükatakse edasi, kuid meie otsus oli kuniks edasilükkamise teadet ei tule, tegeleme meie planeerimisega. Maikuus oli selge, et pulm ikkagi toimub, kuid pigem nii raju ja kontaktset tähistamist me ei saa teha, kui tahaks 😀 Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult planeerisime kogu ürituse paarinädalaga juunikuus, kui lõpliku valiku väljakäidud ideede seat tegime ning kokkulepped ja broneeringud lõpliku kinnituse said. Mõne asjaga võib-olla olime tsipake hiljaks jäänud (näiteks fotograafi leidmine võttis natuke aega), kuid ei midagi ületamatut.

Peo päeval tekkis meil kohe ootamatus sellega, et ilm keeras ära. Vihma sadas ja oli kõva tuul, mistõttu viimase hetkeni oli küsimärgi all, kas saame ikkagi motikaga pruuti sõidutatud. Lõpuks otsustas sohver, et viib pruudi meiki vanakooli Volvoga just turvalisuse kaalutlustel, kuid kuna meil oli ikkagi looriga kiiver ettevalmistatud ja turvavarustus kaasas, lasime pruudil kõik selle endale selga panna. Lihtsalt viimasel hetkel ütlesime, et motikaga siiski sõitma ei lähe 🙂 Sel ajal kui pruut meigis oli, kus teda järgmine sõbrants ootas ja seltsis oli, kogunesid ülejäänud osalejad staapi, et see ära kaunistada ning ka toidud valmis panna. Edasi liikusime Ulakasse Kaunitari, mille ees kõik osalejad pruuti juba ootasid. Ulakas tervitati meid pokaaliga ning korraldati koolitus erinevatest toodetest ning lõpuks said kõik endale midagi kaasa osta. Ütleme nii, et kogu seltskond oli ikka väga elevil ja õhinas, nagu noored tütarlapsed, kes ei tea mis on seks ja milliseid lisavahendeid saaks seksuaalelu vürtsitamiseks kasutada. Ma olin üks neist, kes oli õhinas, itsitas ning lõpuks nii mõnegi toote endaga kaasa ostis. Lisaks käisin seal veel ühe asja järgi vahetult enne UK’sse tagasilendu 😉

Ulakast suundusime edasi staapi, kus kinnitasime keha, tegime pruudile ilusad lokid pähe (sest kena meik oli tal juba olemas) ning mängisime mõned mängud. Siis oli aeg fotograafi käes, kelle koos pruudiga tunniks ajaks magamistuppa buduaarikaid tegema saatsime. Fotograaf Annika Erik on keegi, keda kindlasti soovitaksin, sest nii minuga enne pidu suhtlemisel kui pruudi juhendamisel oli ta väga sõbralik ning koostööaldis. Isegi pruut ise ütles, et ta pani tundma teda lõõgastunult ning tegi nii ilusaid pilte, et lihtsalt lust oli koos toimetada.

Pärast fotograafi tuli strippar, kes pidi olema õhtu nael. Strippari leidmine oli muidugi omaette ooper, sest juunis tundus, et ei olegi kedagi kuskilt võtta. Stripiklubid olid endiselt kinni ja ei tahtnud keegi otseselt kontakte ka anda, et kellegagi ühendust võtta. Lõpuks selgus, et ühe osaleja naabrimehel on tutvusi ja leidsime inimese. Hind oli päris krõbe ning mingi hetk mõtlesime lausa, et peamegi temast loobuma, kuid lõpuks olid mõned nõus rohkem raha panema just strippari tasule ning tellitud ta sai. See osa oli puhtalt pruudile mõeldes korraldatud, sest me teadsime seda ammu, et stripparishow on midagi, millest ta on rääkinud, mida teistele planeerinud, kuid siiski tegemata jäänud ja noh, tal oli lihtsalt uudishimu 😀 Ja millal siis veel kui mitte tüdrukute õhtul selline asi ära korraldada. Kutt oli muidugi ilusa näolapi ja treenitud kehaga, tantsida nagu oskas ka ning hoidis vajadusel distantsi, kui keegi osalejatest tema tantsuga liituda ei tahtnud. Ainult need hallid sokid oleks siiski võinud jalast ära võtta, ei läinud need mitte kokku tema nahksete, eriti lühikeste püksidega 😀 Vähemalt pruut jäi kogemusega rahule.

Õhtul tegime ka pisikese karaokepeo korteris, muidugi enne ametlikku öörahu algust ja siis suundusime linna peale. Ei puudunud pruudile ostetud burks ega mõned joogid ning tants ka linna peal. Kuid 12 tundi tegevusi tegi siiski oma töö ning umbes kolmeks olid viimased pidulised juba staabis tagasi. Minul oli väga raskusi silmade lahti hoidmisega, sest sai see suur asi korraldatud ja pingelangus oli mega. Tundub, et pruut jäi ka rahule, sest ta on mitu korda maininud, et tema pidu oli ikka eriti vinge ja tal on nüüd natuke peamurdmist kuidas minule kunagi samaväärne pidu korraldada 😀 😀 😀

*ma meelega ei too siin väja suuremate asjade maksumust, sest esiteks satub ilmselt pruut seda postitust ka lugema ning teiseks on asi ikkagi üldeelarves ja kokkulepetes kinni. Kui kellelgi on mingi kindel küsimus, siis sellele vastan hea meelega.

**meie pidu oli ikka nii raju, et järgmisel päeval saime staabi omanikult kahjunõude 😀 Olime rikkunud ära köögilaua, mille peal olid sinakad plekid, mis väidetavalt ei tulnud koristamise käigus välja. Lisaks oli ühel seinal plekid. Kuna me ei olnud nõus maksma 100 eurot mingi näkase laua eest, mille tasapind oli juba korralikult rikutud ning täkse täis, leppisime kokku, et läheme ja proovime oma kahju ise ära koristada. Oleksin ise ka koristama läinud, kuid mul oli kodukontoripäevad ja ei saanud mitte ootamatut puhkusepäeva võtta. Igatahes sein saadi korda, kuid laud jäi siiski plekiliseks ja selle eest nõuti endiselt 100 raha. Ega me ka kadedad olnud ning hakkasime otsima umbes samas suuruses kasutatud lauda. Ühel osalisel tuli idee ka Ikea kodukat vaadata ning sealt leidsimegi 30 euroga asenduslaua. See sai staapi viidud ja teema on nüüdseks lukus. Vana laua viisime ka ära, rikutud aga kurja omanikule ka ei jätnud 😀 Keegi viis selle lõpuks endale maamajja. Siit ka soovitus, et kui te kuskil niimoodi üürite, tehke kindlasti enda kaitseks pildid. Meil jäid need tegemata tänu ajanappusele, sest meil oli täpselt tund aega, et staap valmis seada (hunnik õhupalle puhuda ning riputada, erinevad bänneris seina panna, söögid külmikusse ja laud valmis seada) mõned osalejal oli vaja ennast ka sättida ja lõpuks Ulaka ette jõuda (kusjuures me jõudsimegi nibin-nabin mõned minutid enne pruuti kohale) ja pildid ununesid teha. Muidu võibki juhtuda, et üritatakse käru keerata, kuna teatakse, et pidu oli sees (meile jäi küll selline mulje).

 

Teinekord pildistan

Kes mind rohkem ja kauem tunnevad, siis teavad nad ka seda, et aegajalt ilmun ma seltskonda fotokaamera kaelas. Ma olen alati pildistamise vastu huvi tundnud ning mäletan selgelt, kuidas ma sain aparaati esimest korda käes hoida. Olin ilmselt selline 11-12 ja emale tuli üks kunagine töökaaslane külla, kel oli fotokas kaasas. Muidugi oli tol ajal tegu tavalise aparaadiga, mis talletas pildid filmilindile ja mis tuli hiljem ilmutada lasta. Tegu oli sügisese ajaga ja käisime ainult metsas jalutamas ja seeni otsimas, kuid ometi klõpsisin terve filmi täis. Hiljem, kui meile neid pilte saadeti vaadata, siis enamus oli tehtud vaid sügisestest puudest ja noh eks mul veidi piinlik oli ka, et filmi niimoodi raisaksin.

Kuid sealt edasi on mulle alati meeldinud pilte teha. Oma esimese päris digikaamera ostsin ilmselt umbes 15 aastat tagasi ja tegu oli Nikoniga, täpse mudeli jään siinkohal võlgu, sest ma lihtsalt ei mäleta. Selle kaamera võtsin isegi veel Austraaliasse kaasa, kuid eks see oli suur ja kobakas ja selleks hetkeks oma võimetelt ja võimalustelt ka ajahambale jalgu jäänud. Nii  soetasin juulis 2013 enne Taisse minekut väikse kaamera. See oli minu suur unistus, et mul oleks mõõtmetelt väike ent hea kaamera, millel on korralik zoom. Esimesel Nikonil seda ei olnud ja ma tihtilugu kirusin seda. Lisaks tahtsin ma tunda, et saan kaamera niisama kaasa võtta, mitte et tarin teist seljakotti koguaeg kaasa. Taisse võtsin kaasa Nikon Coolpix S9500 ning tänu sellele sai palju pildi ja videomaterjali talletatud. See aparaat oli minu truu kaaslane päris pikalt, kuniks aprill 2014 viisin oma salaunistuse ellu ja ostsin tol hetkel päris kaasaegse Canon EOS 1100D, sest mul oli ikkagi plaan hakata fotograafiaga mingi hetk raha teenima. See kaamera on nüüd olnud minu truu kaaslane kui kuhugi läheme, sest nüüd on mul paar erinevat objektiivi ning tänu sellele saan natuke rohkem ja paremaid pilte teha. Viimased kuus aastat ongi olnud nii, et mul käib pildistamise soov hooti. Kaamera võib olla kotis kuid ilma, et selle välja võtaksin. Ja siis juhtub järjestikku hetki, kus ta on mul koguaeg kaasas. Näiteks nüüd viimasel kahel nädalavahetusel olen kolmes kohas pilte teinud, samas enne seda võtsin ta viimati välja augustis Eestis olles :S

Aga miks ma ei hakanud professionaaliks? Vanemad on mulle alati kinnitanud, et oskan pildistada. Ja mitte ainult nupule vajutada, vaid ma vaatan ka, mis pildile jääb ehk kompositsiooni. Vahelduva eduga olen teinud pildiseeriaid muusika taustal, mille kallal väga nokitseda meeldis ja mis alati õnnestusid. Samuti olin mina kaameranaine meie iga-aastastel ratta- ja kanuumatkadel. Üks viimaseid suuremaid töid oli ühe tuttava pulma registreerimise pildistamine UK-s. Kuid, inimestel on teatud ootused kvaliteedile kui nad tellivad professionaali teenuse ning mina ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, sest mul puuduvad teadmised ja kogemused. Nende saamine nõuab palju pühendumist, katsetamist, enda harimist nii teoorias kui ka õppida oma kaamerat ja selle võimalusi reaalselt tundma ehk kõik see vajab aega ja kannatust, aga paraku seda viimast mul ei ole. Mulle meeldibki aegajalt võtta kaamera ja minna, mitte et mul kuklas oleks vastutustunne, et ma mingi ürituse pilte vussi ei ajaks. Ja nii ma olengi rahuldunud sellega, et teen pilte siis, kui endal soov ning jagan perega. Aga teha pilte tööna kaotaks minu jaoks ära miski ning seda ma ei soovi.

Oleme Mikuga ka arutanud, et teenida leiba fotograafitiimina, sest tema on seda lausa koolis õppinud, kuid jõudnud järeldusele, et kui sa just ei ole tippude tipp, siis on raske kasumit teenida. Hobina lisakopikat saada oleks isegi lihtsam. Tänapäeva aparaat teeb sinu eest kõik ära, pane aga automaatreziim kaameral peale ja vajuta nupule. Hiljem töötled pildid arvutis ära ja voila – milline imeline anne on sinus avastatud 😀 😀 😀 Ehk mulle tundub tõelise aja ja resursi raiskamisena õppida professionaaliks, kui tavaline Maali teeb sama töö ära vähema tasu eest, sest ta oskab nupule vajutada. Sellepärast näiteks mina ei kasuta kunagi automaatsetreziimi, vaid mängin ise sätetega. Samuti ei järeltöötle ma pilte, sest minu jaoks võtab see pildi loomulikkuse ära. Olen näinud nii palju pilte näiteks voolvast veest (kosk), mis on lõpuks nii ära sätitud ja töödeldud, et originaalselt hetkest looduses ei ole midagi alles. Jah, valmistoode on ilus ja silm puhkam, kuid samas ei ole see enam tõetruu.

Ma ei taha jätta nüüd muljet, et piltide tegemine on imelihtne ja kõik saavd sellega hakkama, muidu ma ju teeks seda isegi. Ma tean, et tippfotograafidel on teadmised ja kogemused, kindlasti on ja eks nende mõlemaga on nad teinud endale nime, mistõttu neid ka usaldataks. Ja nad saavadki sellepärast küsida kõrgemat hinda. Minu jaoks on see mõru pill meepurgis poolprofessionaalid, kes küsivad ka päris korralikku hinda, kuid palju selle taga reaalselt oskust ja teadmisi on, see on küsimärk. Ja see turu solkimine on see, mis mind marru ajab.

Täiendus – kohe pärast selle postituse avaldamist tekkisid mul süümekad, et justkui olen valmis treianud ühe vingu ja hala postituse, kritiseerin teisi, kuigi ise ei suuda/viitsi asju paremini teha. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, oli see, et mul on tõsiselt kahju professionaalidest, kes veedavad aega ennast täiendades, oma oskusi lihvides ja küsivad vastavalt sellele õiglast hinda. Ning siis on meil isehakanud turusolkijad, kes pakuvad odavamat teenust selle eest, et paljuski teeb töö ära automatiseeritud kaamera ja vinge tarkvara. Mistõttu ei näinud mina ning Miku mõtet, et hakkame endid fotograafidena üles töötama, kuid me ei saa isegi ree peale korralikult, sest keegi kuskil pakub ikkagi odavamt hinda… Oeh, ma tean mida ma öelda tahan, kuid ma ei oska seda, esimest korda vist, sõnadesse panna :S

…

Hüvasti Virgot! Ma loodan, et seal kus sa nüüd oled, osatakse sinu heasüdamlikkust ning õiglustunnet paremini hinnata …

Mai raamat

Pikk jutt lühidalt – minu maikuu lugemisvara oli kas Eestis saadud Pere ja Kodu ajakirjad (kusjuures täitsa huvitavaid artikleid leidsin) või kursuse raamat . See kursuse raamat näeb mul hetkel välja nagu töövihik, hästi palju kriitseldusi harilikuga ning samapalju kustutatud teksti. Ma loodan juunist tagasi lugemisreele saada, sest 12 on eksam ja siis ma ei soovi ühtegi kursust pikalt teha. Õde saatis eile sünna puhul ühe raamatu kingiks, äkki alustangi sellest. Pidi olema vürtsikas naistekas ehk pisarakiskuja, kuhu mahlakaid seksistseene sisse pikitud 😀

:D :D :D

Tänase Eesti Laulu valguses ütlen vaid nii palju … mul on TOHUTULT hea meel, et Uku võitis. Päriselt ka. Tal jäi napilt puudu võidust eelmine aasta ja ta oli jällegi sel aastal üks minu lemmikuid. Ja laulu autor ning esitaja on uus nägu lõppvõistlusel* Aga no ilmselgelt on ennustamine tänamatu töö ja ma vist ei peaks sellega enam tegelema 😀 Ma ei pannud ju ÜHTEGI finalisti pihta ja ei arvanud eriti midagi kahest finalistist …. Kahju oli, et Stefan esikolmikusse ei jõudnud, sest selle aasta lugu meeldis mulle tunduvalt rohkem.

Lõppkontserdi vaatasin järele pärast võitja selgumist. Minu grande plaan oli hoiduda võitja teada saamisest ning näha seda järelvaatamises, aga no uudishimu ei andnud asu. Muidu oleks isegi vist suutnud vastu panna, aga ma kogemata nägin instas superkolmiku ära ja no kuna ma panin sellega niii puusse, siis ei suutnud enam oodata. Aga lugudest nii palju, et Sünne meeldis, Stefan ka. Uku oli oma lugu muutnud veidike ja mulle see meeldis. Traffic oli ikka mõnus (ja ma olen siiani hämmeldunud, et nad finaali ei jõudnud) ning Egert hakkas üha rohkem meeldima.

Seekordsed vaheklipid olid ka lahedad, võib-olla see enesetapu koolipoiss oli veidike julge. Viimane skets meeldiski vast kõige rohkem, just kuidas oli tabatud Kiivikase olek, turtsatasin isegi paar korda naerma 🙂 Ainuke asi, mis silma riivas (ja no see on ju paratamatus), oli nutitelefonides olemine greenroomi inimeste poolt :S

*ma ei tea, mis teema mul on sellega, et kuidagi eriti riivab silma, kui liiga järjestikku võidab Eesti Laulu sama autorite/esitajate tiim. Kuidagi meeleheitliku mulje jätab :S Ses suhtes, et muidugi ei saa oodata, et igal aastal võistlevad Eesti Laulul värsked ja uued näod, aga noh … saate aru küll.

Vaatasin jälle filme

Nooh, kuu ajaga 4 uut filmi vaadata on minu jaoks ikkagi ülukõva saavutus 😀 Kuid need olid need filmid, mis minus mingitki emotsiooni tekitasid. Kõigepealt sattusin ühel pühapäeva õhtul vaatama tõsielulist filmi Rootsi tenniskuulsusest Björn Borgist ja (tuleb välja et) veelgi kuulsamast Wimbledoni finaalmängust 1980. aastal. Filmi nimi oli “Borg vs McEnroe” mis rääkis mõlema mehe teekonnast sellel turniiril finaalmänguni, kuid samal ajal põikas ka nende minevikku ning näitas tähtsamaid seikasid karjääride alguses. Ma ei ole kindlasti megasuur tennisefänn, tegelikult jälgin ma seda telekast vaid siis, kui tõesti midagi muud ei tule ning kui oleksin näinud telekavas selle filmi algust, poleks ma seda ootama jäänud. Kuid mul jäi telekas  just sellele telekanalile taustaks mängima ning tänu rootsi keele kuulmisele jäin ka seda vaatama. Lihtsalt alati kui rootsi keelt kuulen, tekib selline soe tunne ja pigem jään huviga vaatama, mida näidatakse. Mulle meeldis see film, sest ma ei tea tennisest midagi ega tennisekuulsustest midagi ent see film avas natukenegi telgitaguseid minu jaoks. No okei, Bjorgi nime olin kuulnud, kuid McEnroe oma mitte. Hästi mõnus õhtupoolik oli selle filmi seltsis.

Jõuludel vaatasime teist tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi, seda Anders Breivikust, kes korraldas Norras ühel päeval korraliku tapatalgu. Filmi nimeks oli “22 July” ning algas see 21. juuli õhtuga, kui näitas Breiviku viimaseid ettevalmistusi on järgmise päeva tegevusteks. Mina näiteks ei teadnudki, et lisaks seal saarel korraldatud tulistamistele, õhkis ta eelnevalt ka autopommi. Kuigi mul on raske aru saada, mis peaks ühel inimesel peas juhtuma, et midagi sellist korraldada (eriti just noorte laste vastu) ja alguses oligi filmi vaadates vastikuse tunne sees, siis tegelikult oli film huvitav ja kaasahaarav, sest seda jutustati paljuski läbi ühe pääsenu silmade ning mida tema pidi üle elama lisaks füüsilistele vigastustele. Ma arvan, et ma olingi vist meie seltskonnas ainuke, kes konkreetselt istus ja vaatas kogu filmi suu ammuli 😀 Kes ei ole ennast 22 juuli sündmustega detailsemalt kurssi viinud (nagu mina), siis saab hea ülevaate nii tollest saatuslikust päevast kui ka sellele järgenud sündmustest. Googeldades sattusin ka artiklile, mis võrdleb sündmusi filmis tegelikkusega, päris huvitav lugemine.

Nüüd reede õhtul klõpsisin erinevaid telekanaleid ja sattusin ameerika komöödiale “Snatched“. Minu jaoks raisatud  tund ja 45 minutit, mida ma enam tagasi ei saa. Ma saan aru, et on vaja teha filme natuke teisiti, et nad erineks ja meelde jääks, aga päriselt?? No ei ole ammu juba nii absurdselt halba filmi näinud.

Eile vaatasin lõpuni ka “The Fugitive“. Kuidagi nostalgiline oli vaadata filmi 90ndate algusest. Oleme Mikuga tihti õhanud, et kui saaks ajas tagasi rännata, siis hea meelega elaks läbi 80ndad ja 90ndad, sest tegelikult olime ju sel ajal ikka parajd tited. Film oli ise pigem tüüpiline 90ndate põnevusfilm, kuid hoidis pinevust üleval lõpuni. Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas põnevikes hakatakse mingit mõistatust lahendama, just et mis  niidiots viib järgmise vihjeni ning lõpuks saabub lahendus. Selles filmis oli minu jaoks pigem ette teada, kes oli lõpuks asja taga, kuid võib-olla olengi liiga palju selliseid filme näinud. Mulle jäi natuke segaseks ikkagi see, kas peategelase naise tapmine oligi eesmärk omaette või ta sattus olema valel ajal vales kohas. Peab vist uuesti vaatama.