:D :D :D

Tänase Eesti Laulu valguses ütlen vaid nii palju … mul on TOHUTULT hea meel, et Uku võitis. Päriselt ka. Tal jäi napilt puudu võidust eelmine aasta ja ta oli jällegi sel aastal üks minu lemmikuid. Ja laulu autor ning esitaja on uus nägu lõppvõistlusel* Aga no ilmselgelt on ennustamine tänamatu töö ja ma vist ei peaks sellega enam tegelema 😀 Ma ei pannud ju ÜHTEGI finalisti pihta ja ei arvanud eriti midagi kahest finalistist …. Kahju oli, et Stefan esikolmikusse ei jõudnud, sest selle aasta lugu meeldis mulle tunduvalt rohkem.

Lõppkontserdi vaatasin järele pärast võitja selgumist. Minu grande plaan oli hoiduda võitja teada saamisest ning näha seda järelvaatamises, aga no uudishimu ei andnud asu. Muidu oleks isegi vist suutnud vastu panna, aga ma kogemata nägin instas superkolmiku ära ja no kuna ma panin sellega niii puusse, siis ei suutnud enam oodata. Aga lugudest nii palju, et Sünne meeldis, Stefan ka. Uku oli oma lugu muutnud veidike ja mulle see meeldis. Traffic oli ikka mõnus (ja ma olen siiani hämmeldunud, et nad finaali ei jõudnud) ning Egert hakkas üha rohkem meeldima.

Seekordsed vaheklipid olid ka lahedad, võib-olla see enesetapu koolipoiss oli veidike julge. Viimane skets meeldiski vast kõige rohkem, just kuidas oli tabatud Kiivikase olek, turtsatasin isegi paar korda naerma 🙂 Ainuke asi, mis silma riivas (ja no see on ju paratamatus), oli nutitelefonides olemine greenroomi inimeste poolt :S

*ma ei tea, mis teema mul on sellega, et kuidagi eriti riivab silma, kui liiga järjestikku võidab Eesti Laulu sama autorite/esitajate tiim. Kuidagi meeleheitliku mulje jätab :S Ses suhtes, et muidugi ei saa oodata, et igal aastal võistlevad Eesti Laulul värsked ja uued näod, aga noh … saate aru küll.

Vaatasin jälle filme

Nooh, kuu ajaga 4 uut filmi vaadata on minu jaoks ikkagi ülukõva saavutus 😀 Kuid need olid need filmid, mis minus mingitki emotsiooni tekitasid. Kõigepealt sattusin ühel pühapäeva õhtul vaatama tõsielulist filmi Rootsi tenniskuulsusest Björn Borgist ja (tuleb välja et) veelgi kuulsamast Wimbledoni finaalmängust 1980. aastal. Filmi nimi oli “Borg vs McEnroe” mis rääkis mõlema mehe teekonnast sellel turniiril finaalmänguni, kuid samal ajal põikas ka nende minevikku ning näitas tähtsamaid seikasid karjääride alguses. Ma ei ole kindlasti megasuur tennisefänn, tegelikult jälgin ma seda telekast vaid siis, kui tõesti midagi muud ei tule ning kui oleksin näinud telekavas selle filmi algust, poleks ma seda ootama jäänud. Kuid mul jäi telekas  just sellele telekanalile taustaks mängima ning tänu rootsi keele kuulmisele jäin ka seda vaatama. Lihtsalt alati kui rootsi keelt kuulen, tekib selline soe tunne ja pigem jään huviga vaatama, mida näidatakse. Mulle meeldis see film, sest ma ei tea tennisest midagi ega tennisekuulsustest midagi ent see film avas natukenegi telgitaguseid minu jaoks. No okei, Bjorgi nime olin kuulnud, kuid McEnroe oma mitte. Hästi mõnus õhtupoolik oli selle filmi seltsis.

Jõuludel vaatasime teist tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi, seda Anders Breivikust, kes korraldas Norras ühel päeval korraliku tapatalgu. Filmi nimeks oli “22 July” ning algas see 21. juuli õhtuga, kui näitas Breiviku viimaseid ettevalmistusi on järgmise päeva tegevusteks. Mina näiteks ei teadnudki, et lisaks seal saarel korraldatud tulistamistele, õhkis ta eelnevalt ka autopommi. Kuigi mul on raske aru saada, mis peaks ühel inimesel peas juhtuma, et midagi sellist korraldada (eriti just noorte laste vastu) ja alguses oligi filmi vaadates vastikuse tunne sees, siis tegelikult oli film huvitav ja kaasahaarav, sest seda jutustati paljuski läbi ühe pääsenu silmade ning mida tema pidi üle elama lisaks füüsilistele vigastustele. Ma arvan, et ma olingi vist meie seltskonnas ainuke, kes konkreetselt istus ja vaatas kogu filmi suu ammuli 😀 Kes ei ole ennast 22 juuli sündmustega detailsemalt kurssi viinud (nagu mina), siis saab hea ülevaate nii tollest saatuslikust päevast kui ka sellele järgenud sündmustest. Googeldades sattusin ka artiklile, mis võrdleb sündmusi filmis tegelikkusega, päris huvitav lugemine.

Nüüd reede õhtul klõpsisin erinevaid telekanaleid ja sattusin ameerika komöödiale “Snatched“. Minu jaoks raisatud  tund ja 45 minutit, mida ma enam tagasi ei saa. Ma saan aru, et on vaja teha filme natuke teisiti, et nad erineks ja meelde jääks, aga päriselt?? No ei ole ammu juba nii absurdselt halba filmi näinud.

Eile vaatasin lõpuni ka “The Fugitive“. Kuidagi nostalgiline oli vaadata filmi 90ndate algusest. Oleme Mikuga tihti õhanud, et kui saaks ajas tagasi rännata, siis hea meelega elaks läbi 80ndad ja 90ndad, sest tegelikult olime ju sel ajal ikka parajd tited. Film oli ise pigem tüüpiline 90ndate põnevusfilm, kuid hoidis pinevust üleval lõpuni. Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas põnevikes hakatakse mingit mõistatust lahendama, just et mis  niidiots viib järgmise vihjeni ning lõpuks saabub lahendus. Selles filmis oli minu jaoks pigem ette teada, kes oli lõpuks asja taga, kuid võib-olla olengi liiga palju selliseid filme näinud. Mulle jäi natuke segaseks ikkagi see, kas peategelase naise tapmine oligi eesmärk omaette või ta sattus olema valel ajal vales kohas. Peab vist uuesti vaatama.

Isadepäevast

Ma olen päris kindel, et seda on ennegi mainitud, kuidas Inglismaal tähistatakse nii emade-kui isadepäeva Eestist erineval ajal. Seekordne isadepäev langes just sellele nädalavahetusele, kui mina tüdrukutepidu pidasin ning seetõttu oli meie plaan, et  tulen laupäeva õhtul koju, et siis pühapäeva koos veeta. Aga nagu kirjutasin mõned postitused tagaso, siis pookis Noorhärra endale kuskilt korraliku mandlipõletiku külge ja niimoodi me tollel pühapäeval kodusteks jäime. See-eest tegime välja sõidu eelmisel nädalavahetusel ühte vahvasse kohta nimega Farmer Ted’s. 

Sinna mineku mõte on meil olnud pikemat aega, kuid alati oleme miskit muud otsustanud teha. Kui ma tüdrukutepeole sõitsin, möödusin ka kohasildist Farmer Tedi juurde ja otsustasin, et peame sinna minema. Laupäeva hommikul meil konkreetseid plaane ei olnud, peaasi et kolmekesi aega saaksime veeta, seega sai otsustatud just Farmer Tedi juurde mineku kasuks. Kuna ma ju olin ka kohasildist mööda sõitnud, siis mõtlesin seekord ise roolis olla ja gepsu abi mitte kasutada. Ega me kuhugi ära eksinudki, kuid sõitsime päris pikalt (palju pikemalt kui ise algselt arvestasime), nii et paaril korral tekkis kahtlus küll, et kurja, kas jälle sai puusse pandud 😀 Praegu huvipärast vaatasin guuglemapsi ja vist tegimegi sinna minnes veidikese ringi sisse…

Me ise kahtlustasime, et rahvast on kindlasti murdu, sest laupäev, päikeseline ja soe ilm ning see on just koht, kuhu minna lastega tundideks aega veetma. Liiatigi on siin maal saanud pigem seaduseks, et kui on ilus ilm, siis kasutavad KÕIK inimesed seda ära ja suured massid on igal pool. Ehk valmistasime endid vaimselt ette pikkadeks järjekordadeks ja “hullumajalaadaks”. Meil aga läks õnneks, sest kuigi parklas autosid oli, siis mitte midagi hullu. Kui ma millegi kallal üldse noriks, siis on see piletite hinnastamise poliitika. Ses suhtes, et täiskasvanu maksis rohkem (£11.75) kui alla kolmene laps (£8.25), kuigi enamus atraktsioone ja tegevusi olid mõeldud pigem lastele, samuti ei näinud mina perepileti võimalust. Aga see selleks, sellise teinekord loogika vastase paratamatu väljaminekuga lihtsalt peab arvestama. Kavala lükkena oli kohe sisepääsu juures esimene atraktsioon, need münditraktorid ( sarnased masinad on igalpool keskustes ka, mis sõidavad müntidega) ning muidugi oli Noorhärra nagu naksti ühe seljas. Eks ta oma sõidu sai ka ja see minu mäletamist mööda oligi see ainuke atraktsioon, mille eest lisa pidime maksma.

Kui Noorhärra lõpuks nendest mündimasinatest eemale saime meelitatud, haaras tema tähelepanu kohe õues asuv kondimootoriga liikuvate traktorite ringrada ning hopsti oli ta naelutatud sellesse. Noorhärra eale kohaselt käis meil muidugi mingi hetk väga tugev diskussioon teemal, kas selle sama traktoriga võiks ringrajast väljaspool sõita (sest väravatest ju läbi mahtus), aga õnneks jäi seekord ema sõna peale 😀 Lõpuks saime ta huvituma ka nendest elanikest, kes tol päeval tallis olid – hobused, kitsed, eeslid, merisead, põhjapõdrad, tibud, põrsad ja üks eriti suur emis. Seal edasi liikusime õue seiklema, sest avastasime hüppeala (mis oli printsi eelistustele liigselt soe), kondomootoriga töötava kardiraja (kus seekord pidi Noorhärra leppima ema ja isa süles sõiduga), kiiged, turnikad ning lõpuks ka üks suur suur sild, mis oli avatud ja andis mõista millegi vahva olemasolust teisel pool. Ma sain omaette naeru kihistada kui ületasime silda – nimelt toodi parajasti üks lehm oma vasikaga karjamaalt tagasi ning nende tee viis just silla alt läbi. Maalapsena sattusin mina nii vaimustuse, et näe lehm ja vasikas ning üritasin Noorhärra tähelepanu ka nendele juhtida,  aga tema, tüüpilise poisina, oli avastanud mäest alla laskmise atrkatsiooni, kus lõpuks veetsimegi järgmised pool tundi ning loomad jätsid teda tollel hetkel nii külmaks kui külmaks jätta sai.

Edasi jalutades avastasime Lammas Shauni mängumaa. Jesver, ma olin juba täitsa äraunustanud, kuidas seda multikat sai kunagi igal hommikul vaadatud. Seal viibimine ja multikast tuttavate atraktsioonide keskel jalutamine oli kuidagi nii armas ja soe ja viis ennastki ajas umbes 15 aastat tagasi. Noorhärra leidis koheselt üles kaevurid ning veetis järgmised pool tundi ekskavaatorijuhti mängides. Muideks, seal sain mina ikka väga suure imestuse osaliseks kui asjalik ta meil juba on. Nimelt toimetas ta ekskavaatoriga juba päris mitukümment minutit, kui tuli sellelt mingi hetk maha ja hakkas käruga mängima. No mis siis ikka, eks tüdines ära nagu ma ise arvasin. Aga ei, tema idee oli liigutada käru ekskavaatori ette, et see liivaga täita. Kus ta küll sellisele mõttele tuli?? Kaevetööd tehtud, jätkasime oma seklust turnimismäel, uurisime näituseks pandud traktorit ja Noorhärra jooksis mööda tunnelit edasi-tagasi.

Mis mulle väga meeldis, oli see, et kogu territooriumi ulatuses oli hästi palju erinevaid piknike laudasid üles pandud ning veelgi rohkem rohelist ala, kuhu oma tekike maha visata ja kaasatoodud söögi kallal nosida. Muidugi oli võimalus ka kohapeal osta, kuid nii palju kui Miku ringi vaatas, siis midagi erilist seal ei pakutud. Ja hinnad olid ikka nagu sellistes kohtades, pigem kõrgema poolsed. Meil oli mõte üldsegi minna pubisse sööma hiljem*, seega kohalikule menüüle niikuinii ei panustanud. Mul korraks tuli küll mõte ka jäätist osta, kuid tol hetkel liikusime kuhugi ja hiljem juba ununes see mõte.

Üks viimaseid atraktsioone oli roomajate maja, millede külastamisse mina tavaliselt skeptiliselt suhtun – ikkagi roomajad (maod). Noorhärrale pakkusid erinevad roomajad ja putukad väga huvi, ent kõige suurema tähelepanu osaliseks sai siiski pisikese lennuki vrakk, mis oli osa eksponaadist. Eriti tore oli, et sattusime sinna ajal, mil geko ja pisike maoke toodi klaasi tagant välja vaatamiseks ja paitamiseks. Ega ma nüüd ei olnud väga innukas seda madu paitama, aga noh eeskuju pidi ju Noorhärrale ikka näitama ja kinnitama, et ei ole hullu midagi.

Lõpuks tahtsin mina veel pilti ühe suure tooli peal (nagu neid ikka on igal pool, millel istudes tunned end kääbikuna) ning sinna minnes leidsime elektrilised killustikukopad, millega loomulikult oli ka Noorhärral vaja toimetada. Sedakorda küll siiski veel isa abiga. Kui me juba tagasi teel olime, siis avastasin, et koos piletitega anti ka päevakava kaasa, kus oli ilusti kirjas kus miskit mis kell toimub. Hästi palju oli erinevaid esitlusi loomadega, samuti sai traktorikastis sõita. Aga noh, mina tunnen, et ilma me siiski millestki ei jäänud.

Ehk kui keegi kunagi satub Manchesteri kanti ja ka lapsed on seltskonnas, siis mina soovitan soojalt Farmer Tedi juurde minna 🙂

*See pubi, kuhu me minna tahtsime – NEVER EVER ei tõsta me oma jalga sinna uuesti. Läksime soovituse peale, et neil on suur mänguala lastele, mis hoiaks Noorhärra tegevuses, mis oli ka tõsi. Kuid kui ikkagi laupäevasel päeval (kui on oodata tavapärasest rohkem külastajaid ning sööjaid) ei suudeta pakkuda kolme sööki, siis minu jaoks on koht kaotanud oma usaldusväärsuse. Nimelt tahtsin proovida hallumi grillvõileiba, mida neil ei olnud. Siis küsisin kanaga grillvõileiba, mida neil ka ei olnud. Sellel hetkel tuli välja, et neil ei ole üldse võileibu :S Tellisin siis lõhe ja läksin lauda tagasi, kui mulle järgnes higist leemendav naisterahvast (vist oli tegu kokaga) et neil lõhet ka ei ole. No tema nägemine võttis juba isu ära, aga sellel hetkel ei leidnud ka meie enam põhjust jäämiseks ja otsustasime kodupubisse minna. Seal oli samuti väga kiire, nii et kui ma 10 pärast saabumist läksin süüa tellima, öeldi et köök on nii hõivatud, et uusi tellimusi enam ei võeta. No egas midagi, läksime siis koju ja tegin meile hoopis pasta bologneset. Aga kihvatas ikka küll kui liikuma hakates nägime kogu köögiseltskonda õues istumas ja suitsu tegemas !!!

Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Jalka …

Mikul on vähemalt ühes osas minuga vedanud – ma olen (noh mitte nii) jalkahull kui tema ja suuremate turniiride lähenedes satun sama elevile kui tema. Turniiri avapäeval istume koos esimest mängu vaatama mitte ei mossita ma kuskil nurgas, et nüüd peab kuu aega vaatama “mõtetut jalkat kus mõtetud 22 meest ühte mõtetut palli taga ajavad” 😀

Ma olen samamoodi nagu naksti lõunapausi ajal telku ees oma sööki söömas, sest eelnevalt sai paus seatud ajale, et näha päeva esimese mängu esimene poolaeg. Samamoodi klõpsan ma kojujõudes koheselt telku mängima, et vähemalt taustakski kuulda päeva teist mängu – oleme ju Noorhärraga kahekesi kodus ja tema naudib pigem aias palliga mängimist või basseinis sulistamist (sest meil on juba nädal aega siin korralik kuumalaine olnud) kui et istub rahulikult telku ees. Eks ma siis poole silma ja kõrvaga jälgin mängu, hoian temal silma peal ja tavaliselt suudan ka õhtusöögi valmis teha. Ning nagu naksti olen teleka läheduses õhtu viimaseks mänguks, mida saame koos nautida ainult teise poolaja, kui Noorhärra lõpuks ööunne läheb.

Kuigi kui ma nüüd 100% aus olen, siis ma ei ole enam nii tulihingeline fänn kui näiteks 15-20 aastat tagasi – siis ma võisingi reaalselt kõik mängud teleka ees veeta, nüüd hoian pigem asjadel silma peal. Seal samas, nagu iga (korralik) britt, osalen ka mina firmasiseses ennustusvõistluses, kus praeguseks hetkeks olen ikka haledalt kolinaga tabeli alla otsa langenud, sest noh … ei osanud mida nii mõndagi tulemust ette näha. Ja kuigi minu poolehoid on alati olnud Saksamaa poolt, siis hetkel mul on isegi hea meel üllatuste üle. A la Saksa on väljas, Rootsi/Taani edasi, Horvaatia ka. Ehk ei ole ainult need suured ja ettearvatavad vutiriigid edukad.

Nüüd, kus alagrupimängud läbi, on lausa imelik paar päeva olla nii, et ei olegi mänge eetris. Mis ma selle ajaga nüüd peale hakkan???

Milleks nii palju asju?!?!

Ma olen terve oma eluaja olnud kohutav ülepakkija ja veel suurem asjade koguja. Mäletan selgelt ühte laupäevaõhtut, kui olin ilmselt kuskil kümnene ja valmistusin minema üheks(!) ööks vanaema juurde. Pange tähele – tegu oli ÕHTUSE ajaga; ma läksin ÜHEKS (poolikuks) päevaks, sest esmaspäeval oli ju jälle kool; tegu oli talvise ajaga, seega ilmselgelt veetsin enamuse aja toas. Ja ma pakkisin endale kaks(!!!) kilekotitäit riideid kaasa 😀 Või kui ma läksin Austraaliasse, siis ausalt kirusin ennast maapõhja, et nii pisikese koti ostsin endale. Tegu oli vist 75 liitrise matkakotiga. Autraalias olles ja tagasitulles vedasin ka kaasa vidinaid, mälestuseks või nii. Kui ma olen läinud kuhugi, siis ikka olen ülepakkinud riideid kaasa, sest äkki läheb vaja!

Ma ei ole kunagi raatsinud ära öelda, kui mulle midagi antud on. Osalt, et siis hoian ju raha kokku ja ei pea ise ostma, teisalt ei tahtnud andjat solvata ja asjast keelduda. Kuid kõige enam, äkki mul läheb seda vaja. Ja selle “äkki läheb vaja” pärast on mul alati kogunenud virnade viisi asju, mida ma ei kasuta, aga ära anda/visata ka ei raatsi. Kui lisada siia juurde emotsioonide pealt tehtud ostud, mida ilmselt ei ole olnud vaja teha, siis muidugi koguneb pahna, mida vaja ei lähe. Mis koormab riiuleid, panipaiku, kapi pealseid ja voodialuseid. Ja sa tunned, kuidas asjade ülekoormus sind rusub. Kuidas sa ei saa hingata. Kuidas sind ajab närvi, et maja on justkui koguaeg sassis, sest igal pool on asju. Selles suhtes oleme Mikuga vastandid, et temale ei meeldi palju asju, see ajab ta hulluks. Ning kui meie tutvuse algul oli meil ikka tihti debatte teemal “kas veel üks küünlaalus või pildiraam” on vajalik, siis nüüd oleme pigem ühel nõul – kui seda ei kasuta ei ole ka vaja.

Miks ma kirjutama hakkasin, on see, et kahe nädala pärast me ikkagi kolime siit minema. Plaanimata, aga hädaabiline kolimine. Kunagi kui tahtmist on, kirjutan ka pikemalt. Ei koli me kaugele, kuid pigem natuke pisemasse kohta. Mina alustan tänasest sorteerimist ja pakkimist ning ma juba ahastan ette, et milleks, MILLEKS oli vaja neid mõttetuid asju igaks juhuks hoida :S

Me kolime, loodetavasti järgmine aasta :D

Pärast eelmise postituse kirjutamist, olime endiselt 110% kindlad, et uude kohta me kolime, võimalikult kiiresti. Lisaks pikale miinuste nimekirjale saatis omanik kõigile üürnikele päris nõmeda kirja, kus süüdistas üürnikke viimati sissekolinud inimeste väljasöömises 😀 No ilmselgelt oli ta kuulnud vaid ühe poole arvamust ehk tolle uue üürniku oma, kuid mingil põhjusel ei vaevunud ühegi vanema elanikuga kontakteeruma ja uurima, mis siis ikkagi lahti on. Igatahes, sama päeva õhtul kui kirja saime, ütlesime ka omanikule, et me otsime uut kohta. Laupäevaks oli meil kirjas 6 koha vaatamised + reedel leppisin kokku veel kolm vaatamist järgmiseks nädalaks.

Siis saabus laupäev … ja mul on väga hea meel, et me selle majade külastuse maratoni ette võtsime. Sest me saime aru, mis tegelikult üüriturul toimub ja meil ei ole mingit mõtet kolida uude üürikasse. Nähtud kuuest objektist oli ainult üks selline potensiaalne kohake meile, aga ei pannud ka see meid kumbaki vaimustusest hüppama. Igal kohal olid omad vead – ühe maja ees näiteks toimus ehitus; teine maja oli suht suure tee ääres, selle taga olu tühermaa prügiga, maja ise oli koristamata; ühe puhul tungis koheselt sisse astudes ninna vinge niiskushais; üks asus sotsiaalmajade kõrval ja sealne elanikkond ei ole kohe kindlasti need, kelle kõrval elada tahaks; ühe maja aias olid nii madalad, et ei pakkunud mingit privaatsust naabrite eest. Lisaks ei olnud pea ühelgi majal suuri väravaid ees, aga Noorhärra on meil suht nobedate jalgadega praegu.

Rääkides numbrite keeles, siis praeguses kohas maksame üüri 440 naela kuus + kommunaalid ja muud maksud. Kui me kuhugi koliks, siis kindlasti suureneks nii üürisumma kui muud kulud. Kuna meie eesmärk oli leida suurem koht aiaga, suurendasime ka oma eelarvet 600 naelani kuus. Ja sellesse eelarvesse tegelikult need 6 objekti ka mahtusid – oli nii kahe- kui kolme magamistoaga, oli nii garaaziga kui ilma, kuid kõigil oli aed (HA HA HA). Seega, isegi 600 naela eest ei saa midagi korralikku, sest me oleme liiga nõudlikud. Selle summa eest saaks kas midagi jama heas piirkonnas või midagi head halvas piirkonnas. Kui tahta midagi head heas piirkonnas, peaks eelarvet suurendama, minimaalselt ilmselt 650-ni kui mitte juba 700 naelani kuus. AGA, see on juba summa, mis ei laseks meil piisavalt panna raha kõrvale, et kunagi tagasi Eestisse kolida. Meie eesmärk on säästa kuus vähemalt tuhat naela, et saada vajalik summa tagasitulekuks kokku 5-6 aastaga. Kui meil veab, saame ka kiiremini, kuid elu on näidanud, et pigem juhtub ootamatuseid. Siit edasi, maksta kellelegi minimaalselt 650 naela kuus, minimaalselt 5 aastat (kiire arvutus ütleb, et see on 39000 naela), siis me oleme ikka korraliku summa lihtsalt magama pannud!

Eile pärastlõunal olime mõnes mõttes puuga pähe saanud. Just, et mida pakutakse ja mis hinnaga. Vähemalt fotograafid on head tööd teinud, sest piltide pealt tundus iga objekt ideaalsena. Üks lisakulu tuli ka ilmsiks, millega me otseset ei olnud arvestanud. See on nö “referencing fee” ehk summa, mille tulevane üürnik maksab kinnisvaraagentuurile. Meie puhul sisalduks hinnas meie mõlema krediidi ajaloo kontroll (et meil ei ole kummalgi pikaajalisi võlgasid olnud), mõlema tööandjaga kontakteerumine veendumaks, et meil on olemas leping (ja tagatud sissetulek) ning eelmise üürileandjaga kontakteerumine (et oleme korralikult maksnud ja mitte lõhkunud ning laamendanud). Mitte midagi keerulist, ilmselt 20 minutit tööd maksimaalselt, mida iga idioot saaks ise teha, aga agentuur küsib selle eest tasu, ülemäära suurt tasu. Üks firma küsis 250 naela, teine 180 naela per täiskasvanu. Ja see summa ei ole tagastatav. Ehk kui sa mingil põhjusel ei läbi seda protsessi, siis ütled aidaa ka summale. See üks objekt, mis meile meelde jäi, oleks maksnud 2*180 ehk 360 naela ja me ei oleks seda läbinud, sest minul ei ole oma tööandjaga veel lepingut sõlmitud. Ei lugenud, et see kohe-kohe on leping saabumas, ei loe, et Miku teenib üksi piisavalt, et kõik tasud kanda. Maakler ütles, et meil oleks tagavaravariandina võimalus käendaja võtta, aga temale tehakse ka referencing ehk veel üks 180 naela. Tegelikult saab iga inimene aru, et see on puhtalt maaklerfirmatasu. Mille eest nad seda võtavad, ei saa mina aru, sest meie kogemuse põhjal ei tea nad objektist mitte muffigi vaid ütlevad, et omanikuga peab rääkima. PM nad tulevad, et uks lahti teha (kui nad sellegagi hakkama saavad) ja uks kinni panna. Ja siis natuke hilisemat paberimäärimist. Arvata on, et omanikule on kasulik maakleri teenust kasutada, aga miks üürnik selle töö eest maksma peab, jäi meile arusaamatuks.

Igatahes, kui eile vahetult peale viimaselt objektilt lahkumist otsustasime usinalt hakata otsima privaatselt üüritavaid pindasid, sis tänaseks olime arutanud ja otsustanud, et jääme siia. AGA hakkame korralikult raha säästma, et saada järgmiseks aastaks kokku omafinantseering enda kodu ostmiseks. Isegi kui me Eestisse kolime, saame maja kas ära müüa või välja üürida, aga vähemalt ei ole me midagi tühja maksnud. Suure tõenäosusega saame suurema pinna ja maksame vähem, kui samalaadset üürides, sest laenumaksed tavaliselt on üürimaksetest pisemad. Lihtsalt inimestel on raskusi laenu saamisega.