Hästi hoitud saladus, peaaegu*

Alustasin selle postituse kirjutamisega 16. juunil, kuid avaldan alles nüüd. Eks saate arugi miks 🙂 

Ma olen lihtsalt sillas sellest, KUI palju võimalusi annab internet distantsilt asjade korraldamiseks. Ja üldse inimestega suhtlemiseks. Ei anna üldse võrreldagi aastaga 2002/2003, kui olin aasta Rootsis ning ainuke suhtlemisvõimalus vanematega oli igapühapäevane tunniajane tavatelefonikõne või harvad e-kirjad. Igatahes, üks põhjus, miks ma juulis kindlasti Eestisse tahtsin jõuda, oli väga hea sõbranna pulm. Ta oli seda planeerinud kaua ja korralikult ning teades, kui põhjalik ta on, siis olid meie ootused pulmadeks kõrged. Pettuma me ei pidanud. Aga teatavasti korraldatakse pruudile sõbrannade poolt tüdrukuteõhtu ning seda tegime ka meie.

Panen siinkohal kirja enda mõtted ja tähelepanekut, sest minu jaoks oli see esimene kord  midagi nii suurelt korraldada. Ma küll ei tahtnud üheks eestvedajaks saada, sest seoses koroona levikuga ei olnud ma kindel kas ise üldse osaledagi saan, mistõttu ei tundunud paslik oma mõtete pealesurumine õige. Ometi läksid asjad kuidagi seda rada, et üheks põhikorraldajaks ma sain …

  1. Varu piisavalt aega – meie planeerimine algas juba jaanuaris ehk umbes pool aastat varem kui üritus toimus. Enne kutse kättesaamist tegelikult nagu ei tulnudki selle peale, et võiks midagi planeerima hakata. Jaanuaris uurisime peiult välja külaliste nimekirja ning kaasasime arutellu enamus naiskülalisi, kes pruudiga ühel või teisel viisil seotud olid. Kokku sai meid ligi 20 inimest, seega julgen siinkohal tunnistada, et tol hetkel olin mina pigem skeptiline, et kuidas me nii suure pundiga suudame konsensusele jõuda ja oma ideed ellu viia. Eriti kui on ideid palju ja erinevaid.
  2. Suhtlus kanal  – esimesena tuleks ilmselt teha kuhugi grupivestlus või luua eraldi grupp feissaris, kus iganes saab maksimaalne arv inimesi koonduda. Meil oli kõigil olemas feissari konto, vaid ühe inimesega suheldi eraldi ning see ei valmistanud üldse mingeid probleeme. Kui on väiksem grupp korraldajaid, siis ilmselt oleks efektiivne teha eraldi kokkusaamine. Meie pundis oli inimesi neljast erinevast riigist, seega veebis suhtlemine oli ainuke variant. Ühe hea lükkena tegime kohe google doci pulmafaili ning sinna erinevad lehed vastavalt temaatikale. Näiteks oli meil üks leht vaid finantsidele, teine ajakavale, kolmas tegevustele jne. Meie jaoks ülimalt vajalik baasdokument, mis tegi elu megalihtsaks.
  3. Kuupäev – selle osas tuleks mõelda, et KUI suure üllatusena pruudile pidu korraldada tahate. Meie tahtsime, et üllatus oleks maksimaalne, mistõttu arutasime ka võimalust teha pidu paar kuud enne pulmi. Kuid lõpuks jäime ikkagi selle juurde, et korraldada pidu nädal enne pulmi. Lihtsalt sel kuupäeval sai maksimaalselt inimesi osaleda. Kuna pruut oli ikkagi kindel, et midagi toimub ja peo toimumise võimalused aina vähenesid, siis eks ta oskas meid tegelikult ka oodata. Samas tegevused ise olid kõik üllatus talle. Mingi hetk küll arutasime teha nii pruudile kui peiule pidu samal päeval ja nii, et mõlemad arvavad, et teisel on pidu, kuid see idee jäi lõpuks soiku.
  4. Osalustasu ja osalejad – koos pruudiga oli lõpuks osalejaid 15 ning osalustasuks leppisime kokku 50 eurot per nägu. Mainin siinkohal, et mitmedki inimesed panustasid suurema summaga, kas siis andsidki raha juurde või võtsin mõned kulutused enda kanda või mõlemat, sest meil tekkis erinevaid ideid ja ei tahtnud nagu millestki loobuda ka. Kuna nii meie, kuid eriti pruudi jaoks oli oluline, et osalejaid oleks maksimaalselt ning osalustasu ei tohiks saada takistuseks, olime siin osas ka paindlikud.
  5. Staap – kuna meie pidu toimus Tallinnas ja ei olnud meil plaaniski pruuti öösel koju lasta, siis vajasime kesklinnas kohta, kus koguneda, tšillida ning ka ööbida. Lisaks nägi meie ajakava ette tegevusi pigem siseruumides, seega staap oli vajalik leida. Hotellid oleks olnud mega kallid ning kellelgi osalejatest ei olnud vaba korterit pakkuda. Nii võtsin abiks AirBnB. Meie põhikriteerium oli, et asukoht oleks pigem kesklinnas, samuti ei tohiks koht olla megakallis ja et mahutaks mõned inimesed ööbima. Leidsime ülivahva korteri Viru Keskuse lähedal, mis sobis meile ideaalselt.** Mida ma kindlasti soovitaks, on AirBnB kaudu suhelda omanikuga, kuna enamikel korteritel on kohe kirjas tingimus, et peod on keelatud. Minu esialgses valikus oli 8 korterit ning täpselt pooled ütlesid siiski EI ka tüdrukutepeole. Teised pool olid nõus kuniks me naabreid ei häiri. Üks soovis lisatasu kuna nelja ööbija asemel oli meil 15 inimest tulemas, missest et ööbima oleks vaid neli inimest jäänud. Ehk minu soovitus on olla kohe algusest peale aus ning mitte jokitada.
  6. Söögid ja joogid – esimese ajakava kohaselt pidi pruut otse staapi tulema, kust oleksime liikunud paariks tunniks linna peale, et jälle tagasi staapi tulla, mistõttu plaanisime teha alustuseks kerge snäkilaua ning õhtul tellida midagi Woltist. Siis aga muutus ajakava ning kuna meil oli mitu toidutalumatusega inimest, said suurem osa söökidest tellitud Usin OÜ’st, mis asub Keilas, kuid tõid meile asjad Tallinnasse ära. Mina tõin juurde juustuvaliku, üks pruudi sõbranna tegi ise tordi ning teine tuli kohale makroonidega. Jookidega juhtus nii, mingi osa tõi üks osaleja, kel oli jäänud varusid keldrisse seisma. Juurde ostsime Martini Astit, kuna mäletasime, et see on pruudi viimase aja eelistus. Tegelikult otsustas ta hoopis rummkoola kasuks terve õhtu jooksul 😀 Ja lõpuks tõi igaüks veel midagi, mida soovis. Mittealkohoolsena tegime erinevaid maitseveesid.
  7. Dekoratsioonid – meie plaan oli staap ikkagi korralikult ära kaunistada ning kõige mõtekam nii rahaliselt kui ajaliselt oli minul tellida UK Amazonist asjad, sest kuna mul on Prime konto, siis tulid asjad päris kiirelt. Kaunistamiseks sai tellitud õhupalli-ja tähtede kombo ning lisaks eraldi vaid tähed juhuks, kui miskit katki läheb. Naljapiltide tegemiseks sai tellitud propsid (kuidasiganes neid eesti keeles nimetatakse) ning tean, et need rändasid juba edasi järgmisele tüdrukute peole 😀 Ja et ei puuduks natuke vimkat, sai tellitud ka see kiri ning vallatud kõrred.
  8. Pruudi atribuutika – kuna pruuti oli plaanis sõidutada motika seljas, oli esimesi suurimaid väljakutseid üldse leida õiges suuruses turvavarustus. Üleootuste laabus see kergelt, sest ühel pruudi sõbrannal oli kõik olemas. Muidugi ei puudunud loor, mille algul kinnitasime kiivri külge ning hiljem käis see pruudil kaasa, ja ka rinnalint. Väikeseks mälestuseks tellisime pruudile personaliseeritud T-särgi. Pärast pruudi röövi ja tema kodust ärasaatmist, revideerisime peiuga koostöös pruudi riidekappi, et tal oleks vajalikud riided nii edasisteks tegevusteks kui õhtuks ning järgmiseks päevaks.
  9. Esmaabikott – kunagi Marimelli blogist tüdrukuteõhtu korraldamist lugedes jäi meelde esmaabikott pruudile, mis minu arust on super lahe ja asjalik idee. Viiakse ju pruut kodust pm minema nii, et ei tea ta mis saab, kus saab ja kaua saab. Meie esmaabikott sisaldas korralikus koguses asju – kui ma hetkel mõtlen tagasi, oli seal kamm, patsikumm, silmaklapid, oli vist kreem, hambahari ja pasta, valuvaigistid, vesi, hapukurgid (:D) pohmupulber ja kindlasti veel asju. Kuna mina seda kokku ei pannud, siis ei jäänud ka kõik asjad meelde 🙂 Lisakingiks oli kotike, mis samuti pruudile jäi.
  10. Mängud – no muidugi olime traditsioonilised ja tegime Peiu tundmise mängu, saatsime vanad peikad ära, lasime kirja panna põhjused, miks pruut peiut armastab. Vahepeal kirjutas iga osaleja ka nõuanded tulevasele abielunaisele. Ekspromtina tutvustas pruut ise kronoloogilises järjekorras osaleijaid, sest uigi me olime omavahel suhelnud kuid, siis ega kõik kõiki siiski teadnud. Õhtu lõpuks kuulutasime pruudi abielukõlbulikuks, lugesime ette pruudivande, mille lasime tal allkirjastada ja andsime üle abielukõlbuliku tunnistuse. Võib tunduda, et meil oli vähe mänge, kuid kõik laabus kuidagi niimoodi, et ei olnud hullult rapsimist ja ringi jooksmist, just parajalt erinevaid tegevusi. Varusime igaks juhuks lauamänge ka, et kui tulebki vaiksem hetk või me mingil põhjusel staabist ei lahku, siis oleks ikkagi midagi teha, kuid need jäidki kotist välja võtmata. Mille jaoks rohkem aega võtsin, oli erinevate mängude põhjade kujundamine, sest lihtsalt tavaliselele valgele paberile trükkimine tundus liiga … tavaline. Seega kasutasin iga põhja kujundamisel valget kallat, sest see oli ka pulma lill. Seda enam, et pruudivande kinkisime hiljem pulmas peiule, et tal oleks asitõendeid pruudi ohjeldamiseks, kui too liiga üle kate peaks minema 😀
  11. Paindlikkus – see on kogu planeerimise ja arutamise juures üks tähtsamaid elemente, eriti kui on palju osalisi. Kõik on ju kokku tulnud selleks, et pruudile meeldejääv õhtu korraldada ning kui inimesed aktiivselt kaasa arutavad, siis ei saagi loota, et kõik enda ideed läbi lähevad. Seda enam, et enda ideed ei pruugigi kõige parem olla. Kuigi minust sai mingi hetk see, kes pidevalt uuris kas see ja teine asi tehtud ning torkisin inimesi tagumikust, siis pigem võtsin seda kui projetijuhi rolli kontrollimaks, et asjad laabuvad. Olin kohe alguses seisukohal, et mina ei ole ainuke, kes pruuti tunneb ja talle parimat tahab ning seetõttu kui sai mingi asi otsustatud, siis andsin ülesande teha sellele, kes esialgse idee välja käis. Nii ei stressanud ka ise, et pean ainult üksi asjatama ning samas said kõik soovijad protsessis kaasa lüüa. Avastasime väga laheda viisi asjade otsustamiseks messengeris – näiteks (täiesti suvaline näide) panin kirja, et kes soovib õhtul alkot paneb minu tekstile näpp püsti ja kes mitte, paneb südame. See variant mis rohkem poolehoidu sai, osutus valituks. Ja ei olnud ka nii, et alati ootasin kõigi osalejate vastused ära, pigem kui oli pooled või tsipa üle poolte hääletanud või juba selge eelistus kujunenud, panime valiku lukku ja liikusime järgmise teema juurde. Säästis päris palju aega ning asjad said lups ja lups tehtud. Lisaks tuleb kindlasti kas vahetult enne ürituse toimumist või ka ürituse päeval ette ootamatusi ja need tuleb lihtsalt rahulikult lahendada ehk PAINDLIKUS.

Ühesõnaga, aasta alguses oli muidugi jutustamist ja arutamist palju, käisime ideid välja, mida teha ja mida varakult broneerida, sest juulikuu ju teatavasti tähistamist täis kuu. Lisaks panime paika kuupäeva. Veebruaris broneerisime koolituse Ulakas Kaunitaris ja hea oli, et seda tegime, sest näiteks üks idee oli ka minna Epp Kärsini juurde, kuid meie kuupäev oli juba ära broneeritu.  Siis vajus planeerimine ära, sest ülla-ülla koroona tuli. Vahepeal oli küsimuse all isegi see, kas pulm toimub või lükatakse edasi, kuid meie otsus oli kuniks edasilükkamise teadet ei tule, tegeleme meie planeerimisega. Maikuus oli selge, et pulm ikkagi toimub, kuid pigem nii raju ja kontaktset tähistamist me ei saa teha, kui tahaks 😀 Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult planeerisime kogu ürituse paarinädalaga juunikuus, kui lõpliku valiku väljakäidud ideede seat tegime ning kokkulepped ja broneeringud lõpliku kinnituse said. Mõne asjaga võib-olla olime tsipake hiljaks jäänud (näiteks fotograafi leidmine võttis natuke aega), kuid ei midagi ületamatut.

Peo päeval tekkis meil kohe ootamatus sellega, et ilm keeras ära. Vihma sadas ja oli kõva tuul, mistõttu viimase hetkeni oli küsimärgi all, kas saame ikkagi motikaga pruuti sõidutatud. Lõpuks otsustas sohver, et viib pruudi meiki vanakooli Volvoga just turvalisuse kaalutlustel, kuid kuna meil oli ikkagi looriga kiiver ettevalmistatud ja turvavarustus kaasas, lasime pruudil kõik selle endale selga panna. Lihtsalt viimasel hetkel ütlesime, et motikaga siiski sõitma ei lähe 🙂 Sel ajal kui pruut meigis oli, kus teda järgmine sõbrants ootas ja seltsis oli, kogunesid ülejäänud osalejad staapi, et see ära kaunistada ning ka toidud valmis panna. Edasi liikusime Ulakasse Kaunitari, mille ees kõik osalejad pruuti juba ootasid. Ulakas tervitati meid pokaaliga ning korraldati koolitus erinevatest toodetest ning lõpuks said kõik endale midagi kaasa osta. Ütleme nii, et kogu seltskond oli ikka väga elevil ja õhinas, nagu noored tütarlapsed, kes ei tea mis on seks ja milliseid lisavahendeid saaks seksuaalelu vürtsitamiseks kasutada. Ma olin üks neist, kes oli õhinas, itsitas ning lõpuks nii mõnegi toote endaga kaasa ostis. Lisaks käisin seal veel ühe asja järgi vahetult enne UK’sse tagasilendu 😉

Ulakast suundusime edasi staapi, kus kinnitasime keha, tegime pruudile ilusad lokid pähe (sest kena meik oli tal juba olemas) ning mängisime mõned mängud. Siis oli aeg fotograafi käes, kelle koos pruudiga tunniks ajaks magamistuppa buduaarikaid tegema saatsime. Fotograaf Annika Erik on keegi, keda kindlasti soovitaksin, sest nii minuga enne pidu suhtlemisel kui pruudi juhendamisel oli ta väga sõbralik ning koostööaldis. Isegi pruut ise ütles, et ta pani tundma teda lõõgastunult ning tegi nii ilusaid pilte, et lihtsalt lust oli koos toimetada.

Pärast fotograafi tuli strippar, kes pidi olema õhtu nael. Strippari leidmine oli muidugi omaette ooper, sest juunis tundus, et ei olegi kedagi kuskilt võtta. Stripiklubid olid endiselt kinni ja ei tahtnud keegi otseselt kontakte ka anda, et kellegagi ühendust võtta. Lõpuks selgus, et ühe osaleja naabrimehel on tutvusi ja leidsime inimese. Hind oli päris krõbe ning mingi hetk mõtlesime lausa, et peamegi temast loobuma, kuid lõpuks olid mõned nõus rohkem raha panema just strippari tasule ning tellitud ta sai. See osa oli puhtalt pruudile mõeldes korraldatud, sest me teadsime seda ammu, et stripparishow on midagi, millest ta on rääkinud, mida teistele planeerinud, kuid siiski tegemata jäänud ja noh, tal oli lihtsalt uudishimu 😀 Ja millal siis veel kui mitte tüdrukute õhtul selline asi ära korraldada. Kutt oli muidugi ilusa näolapi ja treenitud kehaga, tantsida nagu oskas ka ning hoidis vajadusel distantsi, kui keegi osalejatest tema tantsuga liituda ei tahtnud. Ainult need hallid sokid oleks siiski võinud jalast ära võtta, ei läinud need mitte kokku tema nahksete, eriti lühikeste püksidega 😀 Vähemalt pruut jäi kogemusega rahule.

Õhtul tegime ka pisikese karaokepeo korteris, muidugi enne ametlikku öörahu algust ja siis suundusime linna peale. Ei puudunud pruudile ostetud burks ega mõned joogid ning tants ka linna peal. Kuid 12 tundi tegevusi tegi siiski oma töö ning umbes kolmeks olid viimased pidulised juba staabis tagasi. Minul oli väga raskusi silmade lahti hoidmisega, sest sai see suur asi korraldatud ja pingelangus oli mega. Tundub, et pruut jäi ka rahule, sest ta on mitu korda maininud, et tema pidu oli ikka eriti vinge ja tal on nüüd natuke peamurdmist kuidas minule kunagi samaväärne pidu korraldada 😀 😀 😀

*ma meelega ei too siin väja suuremate asjade maksumust, sest esiteks satub ilmselt pruut seda postitust ka lugema ning teiseks on asi ikkagi üldeelarves ja kokkulepetes kinni. Kui kellelgi on mingi kindel küsimus, siis sellele vastan hea meelega.

**meie pidu oli ikka nii raju, et järgmisel päeval saime staabi omanikult kahjunõude 😀 Olime rikkunud ära köögilaua, mille peal olid sinakad plekid, mis väidetavalt ei tulnud koristamise käigus välja. Lisaks oli ühel seinal plekid. Kuna me ei olnud nõus maksma 100 eurot mingi näkase laua eest, mille tasapind oli juba korralikult rikutud ning täkse täis, leppisime kokku, et läheme ja proovime oma kahju ise ära koristada. Oleksin ise ka koristama läinud, kuid mul oli kodukontoripäevad ja ei saanud mitte ootamatut puhkusepäeva võtta. Igatahes sein saadi korda, kuid laud jäi siiski plekiliseks ja selle eest nõuti endiselt 100 raha. Ega me ka kadedad olnud ning hakkasime otsima umbes samas suuruses kasutatud lauda. Ühel osalisel tuli idee ka Ikea kodukat vaadata ning sealt leidsimegi 30 euroga asenduslaua. See sai staapi viidud ja teema on nüüdseks lukus. Vana laua viisime ka ära, rikutud aga kurja omanikule ka ei jätnud 😀 Keegi viis selle lõpuks endale maamajja. Siit ka soovitus, et kui te kuskil niimoodi üürite, tehke kindlasti enda kaitseks pildid. Meil jäid need tegemata tänu ajanappusele, sest meil oli täpselt tund aega, et staap valmis seada (hunnik õhupalle puhuda ning riputada, erinevad bänneris seina panna, söögid külmikusse ja laud valmis seada) mõned osalejal oli vaja ennast ka sättida ja lõpuks Ulaka ette jõuda (kusjuures me jõudsimegi nibin-nabin mõned minutid enne pruuti kohale) ja pildid ununesid teha. Muidu võibki juhtuda, et üritatakse käru keerata, kuna teatakse, et pidu oli sees (meile jäi küll selline mulje).

 

Teinekord pildistan

Kes mind rohkem ja kauem tunnevad, siis teavad nad ka seda, et aegajalt ilmun ma seltskonda fotokaamera kaelas. Ma olen alati pildistamise vastu huvi tundnud ning mäletan selgelt, kuidas ma sain aparaati esimest korda käes hoida. Olin ilmselt selline 11-12 ja emale tuli üks kunagine töökaaslane külla, kel oli fotokas kaasas. Muidugi oli tol ajal tegu tavalise aparaadiga, mis talletas pildid filmilindile ja mis tuli hiljem ilmutada lasta. Tegu oli sügisese ajaga ja käisime ainult metsas jalutamas ja seeni otsimas, kuid ometi klõpsisin terve filmi täis. Hiljem, kui meile neid pilte saadeti vaadata, siis enamus oli tehtud vaid sügisestest puudest ja noh eks mul veidi piinlik oli ka, et filmi niimoodi raisaksin.

Kuid sealt edasi on mulle alati meeldinud pilte teha. Oma esimese päris digikaamera ostsin ilmselt umbes 15 aastat tagasi ja tegu oli Nikoniga, täpse mudeli jään siinkohal võlgu, sest ma lihtsalt ei mäleta. Selle kaamera võtsin isegi veel Austraaliasse kaasa, kuid eks see oli suur ja kobakas ja selleks hetkeks oma võimetelt ja võimalustelt ka ajahambale jalgu jäänud. Nii  soetasin juulis 2013 enne Taisse minekut väikse kaamera. See oli minu suur unistus, et mul oleks mõõtmetelt väike ent hea kaamera, millel on korralik zoom. Esimesel Nikonil seda ei olnud ja ma tihtilugu kirusin seda. Lisaks tahtsin ma tunda, et saan kaamera niisama kaasa võtta, mitte et tarin teist seljakotti koguaeg kaasa. Taisse võtsin kaasa Nikon Coolpix S9500 ning tänu sellele sai palju pildi ja videomaterjali talletatud. See aparaat oli minu truu kaaslane päris pikalt, kuniks aprill 2014 viisin oma salaunistuse ellu ja ostsin tol hetkel päris kaasaegse Canon EOS 1100D, sest mul oli ikkagi plaan hakata fotograafiaga mingi hetk raha teenima. See kaamera on nüüd olnud minu truu kaaslane kui kuhugi läheme, sest nüüd on mul paar erinevat objektiivi ning tänu sellele saan natuke rohkem ja paremaid pilte teha. Viimased kuus aastat ongi olnud nii, et mul käib pildistamise soov hooti. Kaamera võib olla kotis kuid ilma, et selle välja võtaksin. Ja siis juhtub järjestikku hetki, kus ta on mul koguaeg kaasas. Näiteks nüüd viimasel kahel nädalavahetusel olen kolmes kohas pilte teinud, samas enne seda võtsin ta viimati välja augustis Eestis olles :S

Aga miks ma ei hakanud professionaaliks? Vanemad on mulle alati kinnitanud, et oskan pildistada. Ja mitte ainult nupule vajutada, vaid ma vaatan ka, mis pildile jääb ehk kompositsiooni. Vahelduva eduga olen teinud pildiseeriaid muusika taustal, mille kallal väga nokitseda meeldis ja mis alati õnnestusid. Samuti olin mina kaameranaine meie iga-aastastel ratta- ja kanuumatkadel. Üks viimaseid suuremaid töid oli ühe tuttava pulma registreerimise pildistamine UK-s. Kuid, inimestel on teatud ootused kvaliteedile kui nad tellivad professionaali teenuse ning mina ei suuda seda kvaliteeti pakkuda, sest mul puuduvad teadmised ja kogemused. Nende saamine nõuab palju pühendumist, katsetamist, enda harimist nii teoorias kui ka õppida oma kaamerat ja selle võimalusi reaalselt tundma ehk kõik see vajab aega ja kannatust, aga paraku seda viimast mul ei ole. Mulle meeldibki aegajalt võtta kaamera ja minna, mitte et mul kuklas oleks vastutustunne, et ma mingi ürituse pilte vussi ei ajaks. Ja nii ma olengi rahuldunud sellega, et teen pilte siis, kui endal soov ning jagan perega. Aga teha pilte tööna kaotaks minu jaoks ära miski ning seda ma ei soovi.

Oleme Mikuga ka arutanud, et teenida leiba fotograafitiimina, sest tema on seda lausa koolis õppinud, kuid jõudnud järeldusele, et kui sa just ei ole tippude tipp, siis on raske kasumit teenida. Hobina lisakopikat saada oleks isegi lihtsam. Tänapäeva aparaat teeb sinu eest kõik ära, pane aga automaatreziim kaameral peale ja vajuta nupule. Hiljem töötled pildid arvutis ära ja voila – milline imeline anne on sinus avastatud 😀 😀 😀 Ehk mulle tundub tõelise aja ja resursi raiskamisena õppida professionaaliks, kui tavaline Maali teeb sama töö ära vähema tasu eest, sest ta oskab nupule vajutada. Sellepärast näiteks mina ei kasuta kunagi automaatsetreziimi, vaid mängin ise sätetega. Samuti ei järeltöötle ma pilte, sest minu jaoks võtab see pildi loomulikkuse ära. Olen näinud nii palju pilte näiteks voolvast veest (kosk), mis on lõpuks nii ära sätitud ja töödeldud, et originaalselt hetkest looduses ei ole midagi alles. Jah, valmistoode on ilus ja silm puhkam, kuid samas ei ole see enam tõetruu.

Ma ei taha jätta nüüd muljet, et piltide tegemine on imelihtne ja kõik saavd sellega hakkama, muidu ma ju teeks seda isegi. Ma tean, et tippfotograafidel on teadmised ja kogemused, kindlasti on ja eks nende mõlemaga on nad teinud endale nime, mistõttu neid ka usaldataks. Ja nad saavadki sellepärast küsida kõrgemat hinda. Minu jaoks on see mõru pill meepurgis poolprofessionaalid, kes küsivad ka päris korralikku hinda, kuid palju selle taga reaalselt oskust ja teadmisi on, see on küsimärk. Ja see turu solkimine on see, mis mind marru ajab.

Täiendus – kohe pärast selle postituse avaldamist tekkisid mul süümekad, et justkui olen valmis treianud ühe vingu ja hala postituse, kritiseerin teisi, kuigi ise ei suuda/viitsi asju paremini teha. Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, oli see, et mul on tõsiselt kahju professionaalidest, kes veedavad aega ennast täiendades, oma oskusi lihvides ja küsivad vastavalt sellele õiglast hinda. Ning siis on meil isehakanud turusolkijad, kes pakuvad odavamat teenust selle eest, et paljuski teeb töö ära automatiseeritud kaamera ja vinge tarkvara. Mistõttu ei näinud mina ning Miku mõtet, et hakkame endid fotograafidena üles töötama, kuid me ei saa isegi ree peale korralikult, sest keegi kuskil pakub ikkagi odavamt hinda… Oeh, ma tean mida ma öelda tahan, kuid ma ei oska seda, esimest korda vist, sõnadesse panna :S

Mai raamat

Pikk jutt lühidalt – minu maikuu lugemisvara oli kas Eestis saadud Pere ja Kodu ajakirjad (kusjuures täitsa huvitavaid artikleid leidsin) või kursuse raamat . See kursuse raamat näeb mul hetkel välja nagu töövihik, hästi palju kriitseldusi harilikuga ning samapalju kustutatud teksti. Ma loodan juunist tagasi lugemisreele saada, sest 12 on eksam ja siis ma ei soovi ühtegi kursust pikalt teha. Õde saatis eile sünna puhul ühe raamatu kingiks, äkki alustangi sellest. Pidi olema vürtsikas naistekas ehk pisarakiskuja, kuhu mahlakaid seksistseene sisse pikitud 😀

:D :D :D

Tänase Eesti Laulu valguses ütlen vaid nii palju … mul on TOHUTULT hea meel, et Uku võitis. Päriselt ka. Tal jäi napilt puudu võidust eelmine aasta ja ta oli jällegi sel aastal üks minu lemmikuid. Ja laulu autor ning esitaja on uus nägu lõppvõistlusel* Aga no ilmselgelt on ennustamine tänamatu töö ja ma vist ei peaks sellega enam tegelema 😀 Ma ei pannud ju ÜHTEGI finalisti pihta ja ei arvanud eriti midagi kahest finalistist …. Kahju oli, et Stefan esikolmikusse ei jõudnud, sest selle aasta lugu meeldis mulle tunduvalt rohkem.

Lõppkontserdi vaatasin järele pärast võitja selgumist. Minu grande plaan oli hoiduda võitja teada saamisest ning näha seda järelvaatamises, aga no uudishimu ei andnud asu. Muidu oleks isegi vist suutnud vastu panna, aga ma kogemata nägin instas superkolmiku ära ja no kuna ma panin sellega niii puusse, siis ei suutnud enam oodata. Aga lugudest nii palju, et Sünne meeldis, Stefan ka. Uku oli oma lugu muutnud veidike ja mulle see meeldis. Traffic oli ikka mõnus (ja ma olen siiani hämmeldunud, et nad finaali ei jõudnud) ning Egert hakkas üha rohkem meeldima.

Seekordsed vaheklipid olid ka lahedad, võib-olla see enesetapu koolipoiss oli veidike julge. Viimane skets meeldiski vast kõige rohkem, just kuidas oli tabatud Kiivikase olek, turtsatasin isegi paar korda naerma 🙂 Ainuke asi, mis silma riivas (ja no see on ju paratamatus), oli nutitelefonides olemine greenroomi inimeste poolt :S

*ma ei tea, mis teema mul on sellega, et kuidagi eriti riivab silma, kui liiga järjestikku võidab Eesti Laulu sama autorite/esitajate tiim. Kuidagi meeleheitliku mulje jätab :S Ses suhtes, et muidugi ei saa oodata, et igal aastal võistlevad Eesti Laulul värsked ja uued näod, aga noh … saate aru küll.

Vaatasin jälle filme

Nooh, kuu ajaga 4 uut filmi vaadata on minu jaoks ikkagi ülukõva saavutus 😀 Kuid need olid need filmid, mis minus mingitki emotsiooni tekitasid. Kõigepealt sattusin ühel pühapäeva õhtul vaatama tõsielulist filmi Rootsi tenniskuulsusest Björn Borgist ja (tuleb välja et) veelgi kuulsamast Wimbledoni finaalmängust 1980. aastal. Filmi nimi oli “Borg vs McEnroe” mis rääkis mõlema mehe teekonnast sellel turniiril finaalmänguni, kuid samal ajal põikas ka nende minevikku ning näitas tähtsamaid seikasid karjääride alguses. Ma ei ole kindlasti megasuur tennisefänn, tegelikult jälgin ma seda telekast vaid siis, kui tõesti midagi muud ei tule ning kui oleksin näinud telekavas selle filmi algust, poleks ma seda ootama jäänud. Kuid mul jäi telekas  just sellele telekanalile taustaks mängima ning tänu rootsi keele kuulmisele jäin ka seda vaatama. Lihtsalt alati kui rootsi keelt kuulen, tekib selline soe tunne ja pigem jään huviga vaatama, mida näidatakse. Mulle meeldis see film, sest ma ei tea tennisest midagi ega tennisekuulsustest midagi ent see film avas natukenegi telgitaguseid minu jaoks. No okei, Bjorgi nime olin kuulnud, kuid McEnroe oma mitte. Hästi mõnus õhtupoolik oli selle filmi seltsis.

Jõuludel vaatasime teist tõsielulistel sündmustel põhinevat filmi, seda Anders Breivikust, kes korraldas Norras ühel päeval korraliku tapatalgu. Filmi nimeks oli “22 July” ning algas see 21. juuli õhtuga, kui näitas Breiviku viimaseid ettevalmistusi on järgmise päeva tegevusteks. Mina näiteks ei teadnudki, et lisaks seal saarel korraldatud tulistamistele, õhkis ta eelnevalt ka autopommi. Kuigi mul on raske aru saada, mis peaks ühel inimesel peas juhtuma, et midagi sellist korraldada (eriti just noorte laste vastu) ja alguses oligi filmi vaadates vastikuse tunne sees, siis tegelikult oli film huvitav ja kaasahaarav, sest seda jutustati paljuski läbi ühe pääsenu silmade ning mida tema pidi üle elama lisaks füüsilistele vigastustele. Ma arvan, et ma olingi vist meie seltskonnas ainuke, kes konkreetselt istus ja vaatas kogu filmi suu ammuli 😀 Kes ei ole ennast 22 juuli sündmustega detailsemalt kurssi viinud (nagu mina), siis saab hea ülevaate nii tollest saatuslikust päevast kui ka sellele järgenud sündmustest. Googeldades sattusin ka artiklile, mis võrdleb sündmusi filmis tegelikkusega, päris huvitav lugemine.

Nüüd reede õhtul klõpsisin erinevaid telekanaleid ja sattusin ameerika komöödiale “Snatched“. Minu jaoks raisatud  tund ja 45 minutit, mida ma enam tagasi ei saa. Ma saan aru, et on vaja teha filme natuke teisiti, et nad erineks ja meelde jääks, aga päriselt?? No ei ole ammu juba nii absurdselt halba filmi näinud.

Eile vaatasin lõpuni ka “The Fugitive“. Kuidagi nostalgiline oli vaadata filmi 90ndate algusest. Oleme Mikuga tihti õhanud, et kui saaks ajas tagasi rännata, siis hea meelega elaks läbi 80ndad ja 90ndad, sest tegelikult olime ju sel ajal ikka parajd tited. Film oli ise pigem tüüpiline 90ndate põnevusfilm, kuid hoidis pinevust üleval lõpuni. Mulle on alati pakkunud huvi, kuidas põnevikes hakatakse mingit mõistatust lahendama, just et mis  niidiots viib järgmise vihjeni ning lõpuks saabub lahendus. Selles filmis oli minu jaoks pigem ette teada, kes oli lõpuks asja taga, kuid võib-olla olengi liiga palju selliseid filme näinud. Mulle jäi natuke segaseks ikkagi see, kas peategelase naise tapmine oligi eesmärk omaette või ta sattus olema valel ajal vales kohas. Peab vist uuesti vaatama.

Isadepäevast

Ma olen päris kindel, et seda on ennegi mainitud, kuidas Inglismaal tähistatakse nii emade-kui isadepäeva Eestist erineval ajal. Seekordne isadepäev langes just sellele nädalavahetusele, kui mina tüdrukutepidu pidasin ning seetõttu oli meie plaan, et  tulen laupäeva õhtul koju, et siis pühapäeva koos veeta. Aga nagu kirjutasin mõned postitused tagaso, siis pookis Noorhärra endale kuskilt korraliku mandlipõletiku külge ja niimoodi me tollel pühapäeval kodusteks jäime. See-eest tegime välja sõidu eelmisel nädalavahetusel ühte vahvasse kohta nimega Farmer Ted’s. 

Sinna mineku mõte on meil olnud pikemat aega, kuid alati oleme miskit muud otsustanud teha. Kui ma tüdrukutepeole sõitsin, möödusin ka kohasildist Farmer Tedi juurde ja otsustasin, et peame sinna minema. Laupäeva hommikul meil konkreetseid plaane ei olnud, peaasi et kolmekesi aega saaksime veeta, seega sai otsustatud just Farmer Tedi juurde mineku kasuks. Kuna ma ju olin ka kohasildist mööda sõitnud, siis mõtlesin seekord ise roolis olla ja gepsu abi mitte kasutada. Ega me kuhugi ära eksinudki, kuid sõitsime päris pikalt (palju pikemalt kui ise algselt arvestasime), nii et paaril korral tekkis kahtlus küll, et kurja, kas jälle sai puusse pandud 😀 Praegu huvipärast vaatasin guuglemapsi ja vist tegimegi sinna minnes veidikese ringi sisse…

Me ise kahtlustasime, et rahvast on kindlasti murdu, sest laupäev, päikeseline ja soe ilm ning see on just koht, kuhu minna lastega tundideks aega veetma. Liiatigi on siin maal saanud pigem seaduseks, et kui on ilus ilm, siis kasutavad KÕIK inimesed seda ära ja suured massid on igal pool. Ehk valmistasime endid vaimselt ette pikkadeks järjekordadeks ja “hullumajalaadaks”. Meil aga läks õnneks, sest kuigi parklas autosid oli, siis mitte midagi hullu. Kui ma millegi kallal üldse noriks, siis on see piletite hinnastamise poliitika. Ses suhtes, et täiskasvanu maksis rohkem (£11.75) kui alla kolmene laps (£8.25), kuigi enamus atraktsioone ja tegevusi olid mõeldud pigem lastele, samuti ei näinud mina perepileti võimalust. Aga see selleks, sellise teinekord loogika vastase paratamatu väljaminekuga lihtsalt peab arvestama. Kavala lükkena oli kohe sisepääsu juures esimene atraktsioon, need münditraktorid ( sarnased masinad on igalpool keskustes ka, mis sõidavad müntidega) ning muidugi oli Noorhärra nagu naksti ühe seljas. Eks ta oma sõidu sai ka ja see minu mäletamist mööda oligi see ainuke atraktsioon, mille eest lisa pidime maksma.

Kui Noorhärra lõpuks nendest mündimasinatest eemale saime meelitatud, haaras tema tähelepanu kohe õues asuv kondimootoriga liikuvate traktorite ringrada ning hopsti oli ta naelutatud sellesse. Noorhärra eale kohaselt käis meil muidugi mingi hetk väga tugev diskussioon teemal, kas selle sama traktoriga võiks ringrajast väljaspool sõita (sest väravatest ju läbi mahtus), aga õnneks jäi seekord ema sõna peale 😀 Lõpuks saime ta huvituma ka nendest elanikest, kes tol päeval tallis olid – hobused, kitsed, eeslid, merisead, põhjapõdrad, tibud, põrsad ja üks eriti suur emis. Seal edasi liikusime õue seiklema, sest avastasime hüppeala (mis oli printsi eelistustele liigselt soe), kondomootoriga töötava kardiraja (kus seekord pidi Noorhärra leppima ema ja isa süles sõiduga), kiiged, turnikad ning lõpuks ka üks suur suur sild, mis oli avatud ja andis mõista millegi vahva olemasolust teisel pool. Ma sain omaette naeru kihistada kui ületasime silda – nimelt toodi parajasti üks lehm oma vasikaga karjamaalt tagasi ning nende tee viis just silla alt läbi. Maalapsena sattusin mina nii vaimustuse, et näe lehm ja vasikas ning üritasin Noorhärra tähelepanu ka nendele juhtida,  aga tema, tüüpilise poisina, oli avastanud mäest alla laskmise atrkatsiooni, kus lõpuks veetsimegi järgmised pool tundi ning loomad jätsid teda tollel hetkel nii külmaks kui külmaks jätta sai.

Edasi jalutades avastasime Lammas Shauni mängumaa. Jesver, ma olin juba täitsa äraunustanud, kuidas seda multikat sai kunagi igal hommikul vaadatud. Seal viibimine ja multikast tuttavate atraktsioonide keskel jalutamine oli kuidagi nii armas ja soe ja viis ennastki ajas umbes 15 aastat tagasi. Noorhärra leidis koheselt üles kaevurid ning veetis järgmised pool tundi ekskavaatorijuhti mängides. Muideks, seal sain mina ikka väga suure imestuse osaliseks kui asjalik ta meil juba on. Nimelt toimetas ta ekskavaatoriga juba päris mitukümment minutit, kui tuli sellelt mingi hetk maha ja hakkas käruga mängima. No mis siis ikka, eks tüdines ära nagu ma ise arvasin. Aga ei, tema idee oli liigutada käru ekskavaatori ette, et see liivaga täita. Kus ta küll sellisele mõttele tuli?? Kaevetööd tehtud, jätkasime oma seklust turnimismäel, uurisime näituseks pandud traktorit ja Noorhärra jooksis mööda tunnelit edasi-tagasi.

Mis mulle väga meeldis, oli see, et kogu territooriumi ulatuses oli hästi palju erinevaid piknike laudasid üles pandud ning veelgi rohkem rohelist ala, kuhu oma tekike maha visata ja kaasatoodud söögi kallal nosida. Muidugi oli võimalus ka kohapeal osta, kuid nii palju kui Miku ringi vaatas, siis midagi erilist seal ei pakutud. Ja hinnad olid ikka nagu sellistes kohtades, pigem kõrgema poolsed. Meil oli mõte üldsegi minna pubisse sööma hiljem*, seega kohalikule menüüle niikuinii ei panustanud. Mul korraks tuli küll mõte ka jäätist osta, kuid tol hetkel liikusime kuhugi ja hiljem juba ununes see mõte.

Üks viimaseid atraktsioone oli roomajate maja, millede külastamisse mina tavaliselt skeptiliselt suhtun – ikkagi roomajad (maod). Noorhärrale pakkusid erinevad roomajad ja putukad väga huvi, ent kõige suurema tähelepanu osaliseks sai siiski pisikese lennuki vrakk, mis oli osa eksponaadist. Eriti tore oli, et sattusime sinna ajal, mil geko ja pisike maoke toodi klaasi tagant välja vaatamiseks ja paitamiseks. Ega ma nüüd ei olnud väga innukas seda madu paitama, aga noh eeskuju pidi ju Noorhärrale ikka näitama ja kinnitama, et ei ole hullu midagi.

Lõpuks tahtsin mina veel pilti ühe suure tooli peal (nagu neid ikka on igal pool, millel istudes tunned end kääbikuna) ning sinna minnes leidsime elektrilised killustikukopad, millega loomulikult oli ka Noorhärral vaja toimetada. Sedakorda küll siiski veel isa abiga. Kui me juba tagasi teel olime, siis avastasin, et koos piletitega anti ka päevakava kaasa, kus oli ilusti kirjas kus miskit mis kell toimub. Hästi palju oli erinevaid esitlusi loomadega, samuti sai traktorikastis sõita. Aga noh, mina tunnen, et ilma me siiski millestki ei jäänud.

Ehk kui keegi kunagi satub Manchesteri kanti ja ka lapsed on seltskonnas, siis mina soovitan soojalt Farmer Tedi juurde minna 🙂

*See pubi, kuhu me minna tahtsime – NEVER EVER ei tõsta me oma jalga sinna uuesti. Läksime soovituse peale, et neil on suur mänguala lastele, mis hoiaks Noorhärra tegevuses, mis oli ka tõsi. Kuid kui ikkagi laupäevasel päeval (kui on oodata tavapärasest rohkem külastajaid ning sööjaid) ei suudeta pakkuda kolme sööki, siis minu jaoks on koht kaotanud oma usaldusväärsuse. Nimelt tahtsin proovida hallumi grillvõileiba, mida neil ei olnud. Siis küsisin kanaga grillvõileiba, mida neil ka ei olnud. Sellel hetkel tuli välja, et neil ei ole üldse võileibu :S Tellisin siis lõhe ja läksin lauda tagasi, kui mulle järgnes higist leemendav naisterahvast (vist oli tegu kokaga) et neil lõhet ka ei ole. No tema nägemine võttis juba isu ära, aga sellel hetkel ei leidnud ka meie enam põhjust jäämiseks ja otsustasime kodupubisse minna. Seal oli samuti väga kiire, nii et kui ma 10 pärast saabumist läksin süüa tellima, öeldi et köök on nii hõivatud, et uusi tellimusi enam ei võeta. No egas midagi, läksime siis koju ja tegin meile hoopis pasta bologneset. Aga kihvatas ikka küll kui liikuma hakates nägime kogu köögiseltskonda õues istumas ja suitsu tegemas !!!

Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Jalka …

Mikul on vähemalt ühes osas minuga vedanud – ma olen (noh mitte nii) jalkahull kui tema ja suuremate turniiride lähenedes satun sama elevile kui tema. Turniiri avapäeval istume koos esimest mängu vaatama mitte ei mossita ma kuskil nurgas, et nüüd peab kuu aega vaatama “mõtetut jalkat kus mõtetud 22 meest ühte mõtetut palli taga ajavad” 😀

Ma olen samamoodi nagu naksti lõunapausi ajal telku ees oma sööki söömas, sest eelnevalt sai paus seatud ajale, et näha päeva esimese mängu esimene poolaeg. Samamoodi klõpsan ma kojujõudes koheselt telku mängima, et vähemalt taustakski kuulda päeva teist mängu – oleme ju Noorhärraga kahekesi kodus ja tema naudib pigem aias palliga mängimist või basseinis sulistamist (sest meil on juba nädal aega siin korralik kuumalaine olnud) kui et istub rahulikult telku ees. Eks ma siis poole silma ja kõrvaga jälgin mängu, hoian temal silma peal ja tavaliselt suudan ka õhtusöögi valmis teha. Ning nagu naksti olen teleka läheduses õhtu viimaseks mänguks, mida saame koos nautida ainult teise poolaja, kui Noorhärra lõpuks ööunne läheb.

Kuigi kui ma nüüd 100% aus olen, siis ma ei ole enam nii tulihingeline fänn kui näiteks 15-20 aastat tagasi – siis ma võisingi reaalselt kõik mängud teleka ees veeta, nüüd hoian pigem asjadel silma peal. Seal samas, nagu iga (korralik) britt, osalen ka mina firmasiseses ennustusvõistluses, kus praeguseks hetkeks olen ikka haledalt kolinaga tabeli alla otsa langenud, sest noh … ei osanud mida nii mõndagi tulemust ette näha. Ja kuigi minu poolehoid on alati olnud Saksamaa poolt, siis hetkel mul on isegi hea meel üllatuste üle. A la Saksa on väljas, Rootsi/Taani edasi, Horvaatia ka. Ehk ei ole ainult need suured ja ettearvatavad vutiriigid edukad.

Nüüd, kus alagrupimängud läbi, on lausa imelik paar päeva olla nii, et ei olegi mänge eetris. Mis ma selle ajaga nüüd peale hakkan???

Milleks nii palju asju?!?!

Ma olen terve oma eluaja olnud kohutav ülepakkija ja veel suurem asjade koguja. Mäletan selgelt ühte laupäevaõhtut, kui olin ilmselt kuskil kümnene ja valmistusin minema üheks(!) ööks vanaema juurde. Pange tähele – tegu oli ÕHTUSE ajaga; ma läksin ÜHEKS (poolikuks) päevaks, sest esmaspäeval oli ju jälle kool; tegu oli talvise ajaga, seega ilmselgelt veetsin enamuse aja toas. Ja ma pakkisin endale kaks(!!!) kilekotitäit riideid kaasa 😀 Või kui ma läksin Austraaliasse, siis ausalt kirusin ennast maapõhja, et nii pisikese koti ostsin endale. Tegu oli vist 75 liitrise matkakotiga. Autraalias olles ja tagasitulles vedasin ka kaasa vidinaid, mälestuseks või nii. Kui ma olen läinud kuhugi, siis ikka olen ülepakkinud riideid kaasa, sest äkki läheb vaja!

Ma ei ole kunagi raatsinud ära öelda, kui mulle midagi antud on. Osalt, et siis hoian ju raha kokku ja ei pea ise ostma, teisalt ei tahtnud andjat solvata ja asjast keelduda. Kuid kõige enam, äkki mul läheb seda vaja. Ja selle “äkki läheb vaja” pärast on mul alati kogunenud virnade viisi asju, mida ma ei kasuta, aga ära anda/visata ka ei raatsi. Kui lisada siia juurde emotsioonide pealt tehtud ostud, mida ilmselt ei ole olnud vaja teha, siis muidugi koguneb pahna, mida vaja ei lähe. Mis koormab riiuleid, panipaiku, kapi pealseid ja voodialuseid. Ja sa tunned, kuidas asjade ülekoormus sind rusub. Kuidas sa ei saa hingata. Kuidas sind ajab närvi, et maja on justkui koguaeg sassis, sest igal pool on asju. Selles suhtes oleme Mikuga vastandid, et temale ei meeldi palju asju, see ajab ta hulluks. Ning kui meie tutvuse algul oli meil ikka tihti debatte teemal “kas veel üks küünlaalus või pildiraam” on vajalik, siis nüüd oleme pigem ühel nõul – kui seda ei kasuta ei ole ka vaja.

Miks ma kirjutama hakkasin, on see, et kahe nädala pärast me ikkagi kolime siit minema. Plaanimata, aga hädaabiline kolimine. Kunagi kui tahtmist on, kirjutan ka pikemalt. Ei koli me kaugele, kuid pigem natuke pisemasse kohta. Mina alustan tänasest sorteerimist ja pakkimist ning ma juba ahastan ette, et milleks, MILLEKS oli vaja neid mõttetuid asju igaks juhuks hoida :S