Garmin Vivomove HR Smart Watch

Nonii, see nutikellake on minu käel olnud nüüdseks paar nädalat ja paslik oleks anda edasi oma esmane arvamus ja muljed sellest. Alustaks välimusest, sest no see oli ju niiiiii tähtis mulle, praegu mõtlen, et see oligi üks peamisi valiku kriteeriume. Eks ma olengi naine, kes muu 😀 Kella karbist välja võttes ei pidanud ma pettuma – piisavalt kerge, et see ei jääks “segama”, ilus värvide kombinatsioon (olen ise nii rahul et ikkagi musta-punase kulla kominatsioonile truuks jäin) ning kuigi kellarihm oli pigem small, siis sain kella ikkagi käele ja rihmas jäi aukke ülegi. Muidugi kätel ei ole väga palju ruumi paksemaks minna, aga ma ju ostsingi selle sõbra, et ise aktiivsemaks ja väiksemaks muutuda 🙂 Seega kõige kõige esmam mulje oli ainult positiivne ja tegelikult siiani on.

Järgmine samm oli kella tööle saamine, mis sujus viperusteta kuniks oli vaja see ühildada telefoniga. Ses suhtes on nii, et kell muidugi mõõdab igasugu suurusi, kuid kokkuvõtet saad ikkagi vaadata telefonist läbi rakenduse (või äkki läbi läpaka ka, pean uurima). Igatahes sain mina teate, et ühildumine ebaõnnestus ning soovitati alla laadida lisarakendus läpakasse. Läpakas aga ei laadinud alla toda rakendust, sest ei olnud piisavalt uuenenud tarkvaraga. See viimane on muidugi puhtalt minu enda teadlikult tekitatud olukord, sest mis puudutab tarkavara uuendusi, siis mingil põhjusel olen hästi hästi skeptiline neid alla laadima. Liiga palju on juhtunud, et pärast uuendusi miski enam ei tööta nii nagu peab või on väljanägemine muutunud. Ja mina ei salli igasugu IT alaseid uuendusi ja muudatusi, sest ma olen liiga oma harjumuste ohver. Proovisin küll leida uuendusteate ning isegi tuulasin iTunes’s, kuid tookord uuendust üles ei leidnud. Otsustasin, et heakene küll, ootan järgmist uuendusteadet.

Uus teade tuligi varsti, kuid sellega nõustudes, tuli veateade, et ma pole iTunes’i sisse logitud. Iseenesest imelik, sest tavaliselt ma ikkagi jätan end automaatselt registreetuks, pealegi iga jumala kord kui ma tahan midagi läbi iTunes’i osta, siis pean salasõna uuendama. Ma ei teagi, kas siin on mingi kala või mu hallollus ei pea enam paroolide meelespidamist tähtsaks. Igatahes, muutsin selle salasõna ära, kui iTunes ütles, et tarkvara uuendus siiski ei õnnestunud, põhjust enam ei mäletagi. Mis tähendab, et ma ei saanud seda rakendust alla laadida, mis tähendab et ma ei saanud oma mobla ja kella omavahel ühendada. Praegu seda kirja pannes tundub, et olen ise vist millegagi puusse pannud ning peaks seda ühildamist uuesti uurima/proovima.

See selleks, mind otseselt ei häiri, et ma pikemas perspektiivis oma eelmisi tulemusi ei näe. Oma igapäevasel eesmärgil, minimaalselt 10000 sammu täis käia, aitab ta edukalt silma peal hoida. Samuti näitab kui palju treppe mööda käinud olen. Stressimõõdik on konstantselt nullis (!), ju siis ma olen suhteliselt rahulik ikkagi. Ainuke näidik, millest ma ei saa aru, on kalorite kogus, nii igapäevane kui pikem prognoos. See näitab minuarust küll aiateibaid, sest numbrid ulatuvad ikkagi tuhandetesse (isegi päevadel, kui ma olengi vaid jalutanud).

Üks päev võtsin manuaali uuesti välja, kuna mind tohutult häirib, et kui nutiosa tööle panna, siis mehhaanilise kella seierid kerivad endale mingi X-aja ette. Kui kell on nö tavaasendis, siis näitab õiget aega. Mulle tundus see protseduur hästi lihtne ja kerge ja tegelikult olekski pidanud olema, kuid need kuramuse seierid ei läinud paika, hoopis nihkus valeks ka puhkeasendi kellaaeg. Frustratsioon, mis mind valdas oli piisav, et mõelda kella tagasiviimisele. Kuid mina ei tea mis või kuidas, kuid need seierid läksid siis paika kui panin kella arvuti taha laadima. Laadimine on hästi lihtne ja kiire – käib see läbi arvuti ja kestab mõned tunnid vaid, piisav aeg õhtul kui näiteks Noorhärra on magama pandud ja mina tsillin allkorrusel. Nutiosa ise on selline nii ja naa, vahepeal ei taha see puutetundlikus üldse töötada või siis ei vali neid valikuid, mis mina soovin. Samuti ei ärka nutiosa mõnikord üles randmeliigutuse peale.

Minu suur murekoht, et kellarihm tekitab nahale löövet, on siiski olemas. Kusjuures, avastasin, et vasakule randmele ei teki lööve ainult rihmast (ja sinna alla jäänud niiskusest), vaid ka see anduri osa, mida nutiosa vajab numbrite mõõtmiseks, jätab mõnusa ümmarguse lätaka käele. Seetõttu olengi kandnud kella pigem paremal käel ning aegajalt võtan kella üldsegi ära, näiteks töö juures pikemalt istudes, et lasta nahal hingata. Samas avastasin, et rihmad käivad väga kergelt ära, seega jääb võimalus, et saab uued osta ning asendada praegustega.

Ma ei ole veel nii tubliks harrastussportlaseks hakanud, et erinevaid spordifunktsioone proovida (näiteks saab valida eraldi jooksmise reziimi), kuid need on olemas. Kindlasti on veel eeliseid, mida avastanud ei ole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis kõik minu jaoks tähtsad funktsioonid töötavad ja ma ei tunne millestki rohkem puudust, et kella hingeelu veelgi rohkem uurida. Asjaolu, et mul ongi käekell, tähendab, et ma ei pea koguaeg haarama mobiili järgi kella vaatamiseks, et siis avastada, et keegi on mingi sõnumi saatnud või uus email postkasti potsatanud ehk ma saan natuke paremini ohjeldada ka oma nutisõltuvust. Näiteks olen tööl lõunapausi ajal jätnud telefoni üldse kotti ja lahendanud ristsõnu. Väga mõnus vaheldus pidevale scrollimisele.

Kokkuvõtteks olen oma ostuga megasuper rahul. Olen ju uut nutikella pikalt tahtnud ning nüüd ka sain selle lõpuks. Ei saa salata, et õhtuti koju jõudes vaatan oma sooritatud sammud üle ja nii mõnigi kord oleme Noorhärraga jalutama läinud. Põhimõtteliselt ongi nii, et kui teen päeva jooksul ühe jalutuskäigu, kasvõi pooletunnise, tulevad need 10 000 sammu ilusti täis. Veel meeldib mulle, et kell ise arvutab eelmiste päevade tulemusi arvestades sinu uue igapäevase sammude eesmärgi, mis tekitabki veelgi rohkem hasarti. Teinekord jääb see eesmärk mul täitmata, kuid oma 10 000 saan siiski täis. Vahva on ka see, et kell konkreetselt tuletabki sulle meelde, et on aeg liikuda, kuid see funktsioon on minu arust lihtsalt sisse ehitatud, ehk kell ei arvesta, millal sa viimati liikusid, vaid tuimalt ütlebki tunnis korra “MOVE”. Veelkord, mina olen rahul!

Hallo Kosmos :D

Einoh, mis siin ikka … seekord võttis “ainult” pea kaks aastat aega, et ma tahaks jälle kirjutama hakata. Muidugi, eks mul mingis mõttes oli vahepeal kopp ees oma elu ette ladumisest ja pidevalt kuklas vasardavast süütundest, et ma ainult korra nädalas, kui sedagi, kirjutasin. Aga noh, ma ei tahtnud, ei olnud seda tunnet, et nüüd ma kirjutan. Ju siis kodus istumine teeb ikkagi oma töö ja nüüd on see hetk, et tegelikult ju võiks jälle kirjutada. Nagu paljud kodused emad on ilmselt tundnud, siis teinekord lihtsalt sõidabki katus ära ja on vaja oma aega ja väljundit (hobi), et mõistus selge hoida. Ma siis hakkan nüüd kirjutama, sest kahe aastaga on meie elu ju nii palju muutunud, et tagantjärgi meenutamist ja uute seikade kirjutamist peaks jätkuma.

Kõige mõistlikum vast olekski lihtsalt igapäevaselt midagi kirja panna ja ju siis sellega kaasnevad ka muude sündmuste meenutamine. Esimesse postistusse oleks aga minu arust täitsa paslik kirjutada oma saaga sellest, kuidas ma oleks peaaegu oma blogist ilma jäänud …

Ehk, mingil hetkel, äkki suht peale seda kui ma viimati kirjutamise lõpetasin, otsustasin et nüüd ei ole vaja ka blogi enam avalikuna hoida. Panin selle täiesti privaatseks ja ei hoolinud mingite salasõnade ja kasutajanimede üles kirjutamisest, sest noh ma olin ju koguaeg adminnina niigi automaatselt sisse logitud. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et kui ma mingi hetk tahtsin oma Austraalia seiklusi meenutama hakata ja uuesti postitusi lugeda kronoloogiliselt, et saanud ma enam blogisse sisse logitud. Avalikult ju ei saanud enam lugeda ja eks mingi hetk mingil põhjusel logisid robotid ka minu kontost välja. Hea nali oli muidugi sellega, et tegelikult ma ei tahtnudki blogist meenutusi lugema hakata, vaid algselt hakkasin ühte wordi dokumenti otsima, kuhu ma mingi hetk olin kopeerimise ja pasteerimisega oma seikluse Austraalias, IGAKS JUHUKS, topelt salvestanud. Noh, et kui blogiga juhtub midagi või nii 😀 Ja kuigi ma olin 99% kindel, et ma ei ole nii udupea, et seda faili kustutada lihtsalt niisama lampi, siis ülesse ma seda enam ei leidnud. Ei arvutist, ei oma mälupulkadelt ega ka välistelt kõvaketastelt. Neid viimaseid on mul kolm, kus igal pool on varude varude varude topelt kopeeritud, sest EI, ma ei ole ikka veel jõudnud oma kaustades puhastustööd teha. Ja kui nüüd arvata, et ju ma siis ei otsinud piisavalt, siis otsisin küll. Kõigi kolme pealt, kõikidest kaustadest, mitmeid kordi! Sest ma ei uskunud, et ma NII udupea olen .. aga näete, ju siis olen, sest kadunuks see fail jäi, siiamaani on kadunud. Samas oli jube palju muud avastamisrõõmu vanade failide näol 😀 See vanades failides sobramine on justkui jõulud ja sünnipäev koos – (taas)avastamisrõõmu on kuhjaga ja veel.

Igatahes, kui oli selge, et seda faili, mida ma kopeerisin ja pasteerisin ikka päevi, ei ole enam, tuli taastada ligipääs oma kontole. Iseenesest lihtne eksole – vajutad aga nuppu “restore password” ja juhindud juba meilboksi tuleva kirja järgi. Vot siin on nüüd koht, mida minu loogika ikka veel siiani ei mõista, et kuidas see juhtus, aga mingil hetkel loodi mulle wordpressi poolt uus kasutajakonto 🙂 Kui natuke mõelda, siis ilmselt tänu sellele, et ma üritasin oma salasõna taastada nn uue emailiaadressiga (sest hiljem selgus, et minu kontoga seotud aadress oli hoopis teine), milles olin raudpolt kindel, et see on õige aadress. Midagi muud ma ju ei kasuta ja pole juba aastaid kasutanud. Et miks peaks mingi muu aadress olema, kui praegune meilikas töötab veel varajasemast ajast kui selle blogi avasin. Igatahes, oma uue kasutajakonto otsas ma nüüd istusin, aga vot blogile ikka ligi ei saanud.

Loogiline samm edasi oli guugeldada, et kuidas oma kontot taastada. Kuna ma olin takerdunud nö automaatse ja toimiva meetodi mittetoimimisse, leidsin tee foorumitesse, kus enam-vähem olid kõik juhendid suht samasse auku – ehk taasta oma salasõna 😀 Õnneks aitaks üks hea ja arvuti/netimaailmaga väga sinasõber olev tuttav ning suunas mind ühele lehele, kus sain oma murest avalikult kirjutada ja loota, et mõni wordpressi admin isiklikult aitab. Ses suhtes olin ma kindel, et automaatsed meetodid mind enam ei aita, sest kala on kuskil sees ja mina enam välja ei mõelnud, kus. Ja ma vabandan juba ette, kuid erinevad lingid, kus ma lõpuks abi sain, on mul kahjuks meelest läinud, sest ma ju ei teadnud paar kuud tagasi veel, et ma sellest saagast kirjutan.

Seega, mingil hetkel potsatas mu meilboksi kiri WordPressilt, et pean neile tõestama kes ma olen ja kas ikka selle konto omanik. Meetoteid oli selleks kaks – kas saata neile pangatehingu tõend või spetsiifiline eelnevalt nende poolt saadetud kinnitusemaili (mida mul ju ei olnud). Õnneks ma mäletasin, et mingi hetk ostsin blogile mälu juurde, kuna olin tol hetkel veel Austraalias ja piltide üleslaadimisele tuli mingi mahumäär ette. Mäletasin ka veel millal tehing toimus ajaliselt. Ja ega olnud midagi – kontakteerusin oma Eesti pangaga ja palusin mulle selle tehingu koopia meilile saata. Kredikas oli juba ammu suletud ja seetõttu ei arvanud ma, et saan ka tehingutele ligi. Aga ohsanäe, tuleb välja, et isegi kui su kredikas on suletud, siis limiidikonto (seotud kredikaga) on ikka avatud ja sellel saab ilusti niipalju surfata kui vaja. No ja leidsingi selle tehingukoopia ja saatsingi WordPressile. A vot neile ei sobinud mingil põhjusel. Neil oli hoopis vaja tehingu arhiveerimistunnust, mida kviitungil ei olnud ja mille saamiseks tuli mul edasi suhelda PayPaliga. Õnneks oli WordPressi tydruk piisavalt lahke ja ütles, et selle info saamiseks on mul vaja teada nii kredika numbrit kui kehtivusaega.

Nooo ja siis ma kirjutasin jälle oma pangale, et vaja oleks nüüd teada, mis oli selle kredika number ja kehtivus aeg, mida ma pea  kolm aastat tagasi kasutasin 😀 Õnneks oldi minuga väga toredad ning selle info ma sain. A la kolm nädalat hiljem, sest emadus on minus tekitanud aegajalt esineva mälukaotuse … või see võis tegelikult juba tekkida raseduse aeg. Igatahes, ma ise ei suutnud kolm (!!!!) nädalat oma netipanka sisse logida ja sealt infot saada. Lõpuks ikka oli meeles see liigutus teha.

Ja siis läks veel paar nädalat, et PayPalile helistada. Seekord ei olnud mälukaotuses asi, vaid ma ise ei tahtnud :S Teate seda tunnet, et teinekord on vaja midagi teha, mis on jube lihtne ja ilmselt mitte ka aeganõudev, aga lihtsalt EI VIIIITSI ja EI TAAAAHA. Mina pidin end lihtsalt kokku võtma seetõttu, et mul oli puhkusereis tulemas ja ma ei julgenud rohkem enam püksikummi venitada, sest ma reaalselt arvasin, et kui ma nüüd oma toimetusi lõpule ei vii, siis Murphy seaduse kohaselt kustutatakse minu konto vahetult enne seda kui ma lõpuks WordPressile vajaliku info edastan.

Helistasin Paypali ning sattusin nende USA kõnekeskusesse. Sinna pidin ka mitu korda proovima helistada, ajavahe noh. Seal ei räägitud minuga pikalt, sest kui selgus et ma helistan Euroopast (ise olen nüüd UK-s, kaart on Eesti oma ja tehingu hetkel olin hoopis maakera kuklal), siis pidavat selle probleemi lahendamine olema Euroopa kõnekeskuse ehk UK/Iirimaa pädevuses. Eks helistasin siis neile, kus peale pikka seletamist ja andmete andmist tuli välja, et ohoo … nemad näevad ainult kuni kaks aastat vanasid tehinguid ja ma peaks ikkagi USA-ga kontakteeruma, kellel on maksimaalne ülevaade tehingute ajaloost 😀 Tüüpiline eksole. Üldjuhul olen ma viimaste aastatega (loe UK-s elatud aja jooksul) muutunud hästi kannatamatuks ja ei kannata lolli juttu, eriti kui seda ajavad kõnekeskuste töötajad, kes ei suuda/taha/viitsi sind kuulata, sinu probleemi süveneda/sind aidata. Aga seekord olin ma OK, kuna mure suur ja see vajas lahendamist. Seega helistasin USA-sse tagasi ja seekord sattusin väga pädeva tidriku otsa. Lugesin oma kredika numbri ette, andsin andmed tehingu suuruse ja aja kohta ning voila – ma sain selle kuramuse arhiveerimistunnuse. Ma olin nii õnnelik (ja imestunud ka), et tegelikult nii kiirelt abi sain, et ma kinnitasin tidrikule mitu korda, et ta on mu ingel.

Ja egas muud ei olnudki, saatsin arhiveerimistunnuse WordPressile, kes aktsepteeris mind kohe kui kontoomanikku. Andis info, et tõesti mul on kaks kontot ning kas soovin oma õigel kontol meilika äramuuta ja uue konto kinni panna (mida ma muidugi soovisin) ning siis saan juba ise edasi toimetada. Nii läkski ja nüüd olen ma enda õhtuid sisustanud meenutuste lugemisega.

Ehk pikk jutt lühidalt – ALATI HOIDE OMA KASUTAJANIMED JA SALASÕNAD KINDLAS KOHAS JA ÄRGE ROBOTITELE LIIALT LOOTKE 😉

Kurja see WP on siin mõne aastaga ikkagi muutunud, et võtab aega uuesti tundma õppimine ja kus miskit kuidas käib 😀