Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Talverõõmud UK’s

Mulle suureks üllatuseks oli eelmine nädal päääris talvine, UK mõistes onju. Temperatuur oli pidevalt 0 ringis ja rohkem isegi miinus poolel, sadas rahet (jep, mitte lund) ja oli mõnus krõbedane ilm. Noorhärra muidugi nautis täiega ja veetis nädala sees lasteaias nii palju aega kui võimalik, õues. Nädalavahetuselgi ikkagi vedasime endid välja, et värsket õhku saada. Miks ma seda kõike aga kirjutan, on see, et autojuhina paneksin sõna talverõõmud pigem jutumärkidesse. Isegi mitte sellepärast, et enamik juhte venisid teedel nagu teod (isegi kui teed olid kuivad, aga temperatuud lihtsalt madal), vaid ikka enda lollus ja hajameelsus oli see, mis ebamugavust tekitas 😀

Kuna meie pereauto on nüüd jälle töökorras, siis vahetasime Mikuga autod (taaskord) ära ja minule jäi tema väärikat vanaduspõlve veetev tagaveoline Vanahärra. Kui me kunagi esimest korda autod vahetasime, siis kirusin korralikult, sest see auto lihtsalt sõidab teisiti. Teisel vahetuskorral juba harjusin ära ja isegi nautisin sõitmist sellega. Seetõttu ei olnudki minu jaoks probleem sellega uuesti kohalikke sõite tegema hakata. Pean lihtsalt meeles pidama, et kässar väga ei tööta ning kallakul parkimisel tuleb ka käik sisse jätta ning kiirendus ei ole sellel autol just kõige parem. Aga muidu on tiben-tobens. Esmaspäeval oligi kõik väga okei ning ka ilm selline kergelt talve meenutav, öösel sadas aga juba ramit (rahe+lumi=rami ehk selline rahe vaheldub lume vaheldub rahega), mistõttu teisipäeva hommikul saime natuke kauem aega veeta autot puhastades ja soojendades. Muideks, Noorhärra uus lemmik tegevus on oma kalluriga aidata autot puhastada. Suured teed olid puhtad ja ei osanud ma üldse üleliia muretseda sellepärast, et miski võiks seda idüllilist talveilma rikkuda. Pigem nautisin seda, et tagasiteel lasteaiast hakkas imepäraselt laia lund sadama, mis päikese paistel eriti ilus välja nägi. Kuniks keerasin suurelt teel meie tänavale. Nimelt on kogu meie tänav üks üles-alla tee ning selle algus, kus ka meie elame, just pigem üles. Mulle sattus veel õnnetul kombel üks ebakindel juht ette komberdama, mis tähendas, et pidin oma auto hoo miniaalseks laskma. Aga too sama lumesadu oli jõudnud meie tänava tee teha libedaks. Iseenesest mitte midagi hullu, KUI sul on korralikud rehvid all. Vanahärral on aga need pigem pastlad mis vajaksid vahetust. Vajadus, mida siiani olime ignoreerinud, sest muidu sõitmisel probleeme ei ole ning me ei ole ka kindlal kauaks seda autot veel meie peres vaja läheb. Ühesõnaga, vedas see Vanahärra ennast umbes poolele teele mäkke üles ja mitte grammigi rohkem, pastlad lihtsalt lasid liugu. Okeika, lasin siis autol “mäest” alla tagasi veereda, et natuke hoogu võtta. Ilmselt ei võtnud piisavalt hoogu, sest sellel korral ei jõudnud Vanahärra enam poolele mäelegi. Kolmas kord lasin eriti pikalt tagasi vajuda, aga selleks hetkeks oli vsit kogu tee libe, sest no Vanahärra lihtsalt ei suutnud end ülesmäge vedada. Lõin käega ja võtsin suuna tänava alguses olevasse parklasse, mul lihtsalt ei olnud aega hakata jebima, sest töö ootas. Õhtuks oli tibens-tobens lumi tee pealt sulanud ning sain ilusti majast edasi “mäetippu” end ära parkida.

Saabus kolmapäeva hommik ning öö ei olnud meid enam nii paljuse lumega õnnistanud. Meie tänaval küll oli lund, kuid allamäge minekul see mingisuguseks takistuseks ei saanud. Suured teed olid samuti kuivad ning päike jälle väljas. Olin enam kui kindel, et saan seekord kohe maja lähedale parkida, sest vabu parkimiskohti oli jalaga segada. Ses suhtes oli mul õigus, et Vanahärral ei olnud tõesti probleemi mäest ülesse maja ette sõitmisega, küll aga pidin hoogu maha võtma nägemaks, kas kohe maja ees on parkimiskohta. Ei olnud ja pidin siis suuna jälle “mäe tippu” võtma. Mingil põhjusel aga oli seal üks auto lihtsalt ees seismas ning mul ei jäänud muud üle kui proovida oodata. Aga vot Vanahärrale see ootamine ei sobinud, sest noh natuke libe vs pastlad ja ma jälle ei saanud mäest üles 😀 Seekord ma isegi ei hakanud üritama, vaid juba eos tagurdasin alla tagasi ning parkisin tänava alguses olevasse parklasse. Jällegi, õhtuks oli tee puhas ning sain rahulikult “mäe otsa” parkida.

Neljapäev oli ses suhtes mõnus, et päike siras juba hommikul ning oli näha kuidas see väikene lumigi sulama on hakanud. Seda enam olin rahulolev, kui lasteaia ringil tagasi jõudes avastasin, et mõned naabrid, kes olid juba päevi parkinud ja mitte kuhugi liikunud, olid nüüd oma masinaid liigutanud ning oli mitu parkismiskohta kõrvuti vabad ning nendel kohtadel ei olnud mingit lund. Jipikajeee, ma sain pm parkida maja ette. Kui ma muidu harrastan külgboksi ikkagi õiget viisi, et tagurdad ennast paika, siis sel hommikul otsustasin olla laiska ja nina ees end parkida, ikkagi kaks järjestikkust kohta olid vabad ja ei oleks olnud ju manööverdamisel ja mahtumisel mingeid probleeme. Olin juba peaaegu paigas, kui vaatasin, et olen liiga keskel ja ilmselt teine auto enam minu taha ei mahuks, seega nõksutasin oma autot edasi, et siis proovida ka veidike paremini teeäärde parkida, kui algas jama – Vanahärra oli sattunud libedale kohale ja no mitte ei liikunud tagasi. Pekki küll, auto oli tegelikult paigas ja mu oma ousidiinne (OCD) vajadus veelgi paremini parkida vedas alt. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud autot liikuma. Olgu, otsustasin auto sinna paika jätta, kässar peale, käik sisse ja eks siis õhtul sätin end Noorhärrale veidike varem järgi, et auto välja ukerdada. Mu plaan oli loopida tagarataste alla graniitliiva* ja loota, et see aitab Vanahärra liikuma. Mingil põhjusel aga ei andnud hing rahu ning otsustasin lõunapaiku minna asja uurima. Teades, et nii teinegi kord ei lähe minu plaanid nii kui vaja (eriti kui on ajaga veidike kiire), tahtsin olla veendunud, et mu auto on ilusti pargitud ja sõidu valmis juba enne Noorhärrale järgi minemist. Võtsin aiast mingisuguse Miku tööriista kaasa (ei olnud labidas, kuid selle sarnane, lihtsalt “labida” osa oli tunduvalt kitsam), et jääd lõhkuda, köögist ka kühvli ning läksin. Ma pidin peaaegu südari saama kui auto juurde jõudsin – nimelt ei olnud kässar ja käik oma tööd teinud ning auto oli ikkagi allapoole vajunud. Ma võin ainult oletada, et süüdi on selle auto raske tagumik. Ning kui muidu ma keeran harjumusest ikkagi rattad nö tee ääre poole juhuks kui auto vajuma hakkab, siis seekord ei olnud seda teinud ning auto vajus otse, järgmisena pargitud auto poole. ÕNNEKS ei olnud ta teisele autole otsa vajunud, nii mbes 10cm jäi puudu, aga junn oli mul ikkagi jahe.

Egas midagi, võtsin aga oma metallist labida ja hakkasin tagumiste rataste taga olevat jääd ära toksima ja eemale pühkima. Ikka korralikult toksisin, sest seda jääd oli. Ning kui ma juba toksisin, siis puhastasin ka esirataste taha jääva ala, nii igaks juhuks. Lõpetuseks vedasin mitu kühvlitäit graniitliiva ka tee peale, sest no mitte ei tahtnud riskida selleda, et ma ei liigu tagasi ülesmäge, vaid vajun edasi allamäge. Ettevalmistused tehtud, astus parajasti üks naabritest toast välja. Mõttes lootsin, et tegu on ees parkiva auto omanikuga ning oleksin tal palunud oma autot veidike edasi parkida, kuid seda õnne mul ei olnud. Küll aga oli too meesterahvas lahkesti nõus mulle moraalseks toeks olema kui proovin enda masinat liigutada, sest ta oli jumala kindel, et ma saan ilusti tagurdatud 😀 Istusin siis rooli taha, vajutasin piduripedaali kõigest jõust, võtsin käigu välja ja käivitasin auto. Õnneks see kuhugi ei liikunud, kuid kui panin tagurpidikäigu sisse ning hakkasin siduriga mängima, tunnetamaks, millal käik nö võtab, suretasin auto välja. Piinlik, ikka väga piinlik. Teisel korral õnneks tunnetasin haakumise ära ning kuigi algul hakkasid pastlad jälle ringi käima, siis sain auto ikkagi liikuma, too lahke naabrimees aitas ka natsa kapotist lükata 🙂 Kergendus oli suur, sest ega tõesti oleks tahtnud hakati kellegi auto ilutöid kinni maksma. Olin auto juba paremini ära parkinud, kui avastasin, et üks kullerauto oli just lahkunud ning meie kodule kõige lähim parkimiskoht vaba. Muidugi ma panin autole hääled sisse, et seda 20 meetrit liigutada, sest tundus veidike kindlam olla esimene auto allamäge parkivate autode reas, nii igaks juhuks. Õppetund – ei tasu itsitada oma naabrite üle, kes jooksevad tormi tekkinud vabale parkimiskohale, sest ühel hetkel võib sul endal tekkida vajadus üks nendest imelikest naabritest olla 😀

Kui välja arvata tugev tuul, siis ma loodan, et nüüdsest muutuvad ilmad natikene pastlasõbralikumaks. Samas arutasime Mikuga, et ilmselt peaks uued tagarehvid autole ikkagi panema, sest ka viimasel tehnoülevaatusel sai kirja, et rehvid on kulunud. Isegi kui müüme Vanahärra varsti maha, siis sealt kohast annab kindlasti kellelegi hinda alla krudida. Ja eks ta ju ohutum oleks korralike rehvidega sõita …

*Meie kandis on nii, et kitsamatel tänavatel ja just tõusukohtadel on teede ääres kollased kastikesed graniitliivaga, et siis autojuhid saaksid vajadusel endile seal tee peale loopida. Osades kohtades on pigem lihtsalt väikesed hunnikukesed tee ääres, aga minu arust väga tänuväärt mõte eriti arvestades, et talverehve kui selliseid siin ei nõuta.

Saime ikka kolmanda ka

Heh, ma vahepeal mõtlesin, et ei hakka üldsegi kirjutama sellest kolmandast laksust (või pigem siiski ootamatusest) sest A) olime ise liiga vihased ja pettunud ning B) ei tahtnud seda blogi väga halajärjejutuks ka lasta. Samas nüüd, põhimõtteliselt poolteist nädalat hiljem tundub see teema pigem halenaljakas ning humoorikas, seega miks mitte kirja panna, milline on mõne UK firma klienditeeninduse tase (või siis selle puudumine).

Tegelikult peame ajas tagasi minema novembri algusesse, kus tegelik saaga alguse sai. Nimelt viisime oma Väärika pereauto tehnoülevaatusele ning muuhulgas palusime ära vahetada ka puksid. Kuna olime teadlikud nende vahetuse vajalikkusest juba kuid, siis autole aega broneerides mainisin koheselt, et need tuleb ära vahetada, et töökojal oleks piisavalt aega varuosade tellimiseks. Saabus hommik, mil viisin auto kohale, kõik laabus ilusti ning läksin autole tööpäeva lõpus järgi. Arve oli selline nagu oodatud, saime isegi allahindlust, kuna pukse siiski ei vahetatud, kuna neid ei saadud õigeaegselt kätte (eemm, küsimus number üks – kes teie varustajad on, et nädalaga ei suudeta varuosasid kohale toimetada) ning seetõttu vahetati vaid mingi jupp sellest. Koheselt auto kätte saades oli sõitmisel aru saada, et auto käitub teisiti, rool keeras kergemini ja auto oli nagu sujuvam. Mainisin seda ka Mikule, kes samuti tunnetas ära vahe, kuid kuna puksiosad olid vahetatud, arvasime, et ju siis enne oli midagi totaalselt viga, et varuosa vahetusega ikkagi tehti haldamine paremaks ja me ise olime vigase rooliga harjunud.

Mõned päevad hiljem märkas Miku, et parem esirehv on kahtlased töss ning käis seda pumpamas. Kuna nädala sees oli auto minu käes ja no mul lihtsalt ununes rehve kontrollida, sain nädalavahetusel Miku käest pragada, et miks ma rehvirõhku ei jälgi, on ju rehv selgelt jälle töss. Iseenesest muidugi imelik, sest alles sai ju pumbatud, kuid okeika, käisime uuesti pumpamas. Niimoodi jaurasime umbes poolteist nädalat, kuni otsustasime auto teise töökotta viia* et nad seal rehvid üle vaataks. Selgus, et esirehvid olin nii kulunud, et vaja uued osta. Korraks isegi imestasime, et ülevaatusel ei mainitud midagi kulunud rehvide kohta, et kuidas siis nüüd niimoodi. Aga kuna olime pigem rõõmsad, et saame oma mõnusa sõiduvahendi tagasi, see väike tõik ununes. Seega uued rehvid alla ning Miku ütles, et koheselt oli tunda ka seda, et auto haldamine läks paremaks. Mitte selliseks nagu enne ülevaatust, aga tunduvalt paremaks. Jälle saime paar nädalat sõita, kui hakkasin mina tundma uuesti, et autoga ei ole kõik korras. Rool käis küll endiselt kergelt, kuid lisandus nö tee peal ujumine. Ehk kui muidu sõitis auto korralikult, siis näiteks pisikest augukestest või kanalisatsiooniluukidest ülesõitmisel oli see muutunud eriti tundlikuks ning selle asemel, et otse sõita ta justkui põrkas läbi/üle küljelt küljele. Esirehvid tundusid ikkagi tössid, kuigi rõhumõõtmine näitas, et kõik on normis.

Selleks hetkeks olime jõudnud jõuludesse ja tegelikult ununes lasta esimesel töökojal auto uuesti üle vaadata. Olgesm ausad, novembris, kui sellele järgi läksin, öeldi kohe, et kui miskit on, siis tulla tagasi. Eks see meie oma lollus see oli, et kohe ei läinud, sest no see oli muutunud ebameeldivaks kohaks meie jaoks. Jaanuaris sõitsin pereautoga jälle enamuses mina, kuni kuu lõpus satus Miku sõitma ja oli pehmelt öeldes ahastuses – auto käitus kõike muudmoodi kui korras auto käituma peaks ja nii otsustasime selle töökotta tagasi viia. Autole sai aeg broneeritud laupäevaks, kohale jõudis see töökotta kella 9ks ning kui ma kella kolme ajal helistasin, ei oldud seda veel vaatamagi hakatud (!!!). Muideks, töökoda pannakse laupäeviti kinni pool 4 ning mina ei olnud üldse mitte nii ligidal, et nipsust sellele koheselt järgi tulla. Miku oli ka laupäevases vahetuses ja alles koduteel. Huvitav, kui ma poleks helistanud, kas nad polekski seda tööd ette võtnud? Igatahes, 10 minutit hiljem sain kõne, et auto esirehvid on täielikult läbi, iga hetk lõhkemas ehk väga ohtlikus olukorras ning auto vajab uusi rehve. Ma tegelikult pikemalt ei lasknud neil rääkida, vaid palusin kontakteeruda Mikuga, kes tegelikult teadis ka rohkem, mis tehtud oli.

Kui Miku mulle omakorda veerand tundi hiljem helistas, oli ta pehmelt öeldes marus. Kui talle öeldi, et on vaja nii esisilla reguleerimist kui uusi rehve, siis vastas ta et see ei saa olla võimalik, kuna autol said esirehvid just kaks kuud tagasi vahetatud. Ja siis hakati usutlema, et aga kus te vahetasite ja kas saite ikka uued rehvid ja kui palju te ikka kahe kuuga sõitnud olete. Täielik sõnaporr. Kuna Miku oli niigi väss töönädalast, siis ega tema kannatus ka kõige pikem olnud ning ütleski neile, et rehvides ei saa viga olla, me jätame auto sinna, et see esmaspäeval korda tehtaks ja me ei kavatse mitte miskit juurde maksta. Kui nemad ei suuda viga tuvastada, siis viime auto esindusse remonti ja arve saadame neile. Meie argument oli, et auto on käitunud imelikult novembrist alates, mil nende juures tehnoülevaatusel käis ning nemad kas tegid või jätsid midagi tegemata ning nüüd on asi korda vaja saada. Hea oli, et tööle pidi Miku alles esmaspäeva pärastlõunal sõitma, mistõttu oli elu ja transport väheke lihtsam.

Muidugi ei andnud meile aga rahu see, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Mina näiteks hakkasin kahtlema, et kas me ikka lasime esirehvid ära vahetada, sest tegelikult näitas ülevaatuse protokoll, et tagumised rehvid on kulunud. Võib-olla ikkagi vahetasime tagumised. Siis aga tuletas Miku meelde, et rehvivahetus sai tehtud just seetõttu, et esriehvid olid tössid pidevalt. Arutasin seda teemat ka isa ning vennaga, sest isa on autoremondiga tegelenud ja vend töötas aastaid sama margi esindustöökojas ning tunneb selle margi hingeelu vägagi täpselt. Seda enam, et juhuse tahtel sõidame nii meie kui vanemad ning vend ise ja ka õe pere kõik sama marki autodega ning hooldust teeb neile just vend. Ühesõnaga, nende arvamus oli, et ilmselt novembris ei reguleeritud esisilda pärast juppide vahetust ning rehvid ei jooksud õigesti, mis omakorda tingis selle, et rehvid kulusid ebaühtlaselt. Mind lihtsalt ajas marru see, et ma viin auto töökotta ning kas mul ei ole õigust eeldada, et saan töökorras masina vastu. Seda ma ilmselgelt ei saanud ja nüüd võime olla olukorras, kus lisaks kõigele võib midagi veel rohkem kulunud olla.

Saabus esmaspäev ning muidugi helistas Mikule tagasi vastuvõtu inimene. Miku tegelikult ütleski talle, et soovib rääkida kas mehaaniku või omanikuga, sest too naisterahvas oli (ja on) kõike muud kui koostööaldis. Lõpuks sai Miku asju arutada koha omanikuga ning selgus, et autol oli esisild täielikult reguleerimata. Kuid mis kõige parem kild – me oleksime ISE pidanud küsima seda teenust kui auto novembris hoolduses käis. NAGU PÄRISELT!!! Te eeldate, et täielik autovõhik tuleb selle peale, et kui esisillas vahetada mingi osa, siis ta teab, et esisilda tuleb reguleerida ning oskab auto kättesaamisel küsida, kas seda ikka tehti ?!?!. Huvitav, kas see ei ole osa kogu tööst, isegi kui peame selle eest juurde maksma. Muideks, kui me teises töökojas uued esirehvid lasime panna, siis Mikult küsiti, et kas soovime silla reguleerimist ka ning ta ütles ei, sest ta eeldas, et seda oli kuu alguses juba tehtud. Hea uudis oli see, et midagi muud katki ega kulunud ei olnud, seega vaja oligi vaid silla reguleerimist ning kaks uut rehvi. Kuna meie silmis oli see ikkagi puhtalt töökoja prohmakas, siis ei olnud me nõus ka kogu teenuse eest maksma, seetõttu leppisid Miku ja omanik kokku, et sillareguleerimine on tasuta ning rehvid maksame ise, kusjuures omanik teeb meile parima diili (HA HA, parim diil, me maksime teises töökojas rehvide eest sama hinna, koos paigaldusega). Kui aus olla, siis kui me elaksime Eestis, ma ei oleks seda asja nii jätnud ning teinud kaebuse ning kahjunõude Tarbijakaitsesse, kuid tol hetkel oli meil oluline, et mul on töötav auto ning nagu ma olen aru saanud, siis siinmail on Tarbijakaitse kui sellisega natukene rohkem sebimist.

Seega meie kolmas ootamatu kulu oli 106 naela uute rehvide eest. Tegelikult korrutame selle summa kahega, sest kui töökoda oleks oma töö koheselt õigesti teinud, ei oleks ka see esimene rehvipaar niimoodi ära kulunud, et seda vahetama oleksime pidanud. Sinna töökotta me enam kunagi oma nina ei pista ning ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Meie jaoks lõppes tõesti see vahejuhtum hästi ja kahju oli vaid rahaline. Aga mis siis, kui rehvid oleksidki sõidu pealt lõhkenud, noh näiteks kui ma sõidan hommikul maanteel 80ga, et Noorhärra lasteaeda viia …

*Me olime omavahel tegelikult juba otsustanud, et meile ei sobi too töökoda. Tööd olid nad küll siiani hästi teinud, aga nende vastuvõtus töötav inimene on lihtsalt nii vastu karva meile. Alati kui helistad oma murega, teab tema paremini. Ta ei kuula, mida sa räägid ega märgi seda ülesse, pigem segab sinu jutule vahele, on tavapärasest üleolevama olemisega ehk ühesõnaga väga ebameeldiv. See võis vabalt olla ka põhjuseks, miks novembris jäid puksid õigeaegselt üldsegi tellimata. Põhjus, miks auto tehnoülevaatusele just sinna viisime oli see, et töökoda asub kohe lasteaia kõrval ning Miku vanematest 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ehk ma ei kaotanud kuidagi töö ajas, kuna sain jalutada Miku vanemate juurde ja ei olnud ka probleemi töökojast ära saamisel / tagasi tulemisel. Kui ma oleks otsustanud koju tagasi tulla, siis tähendanuks see tunnike seiklemist ühistranspordiga, taksoga sõit tundus vägagi mõtetu raharaiskamisena.

Aju läheb lühisesse :D

Kindlasti on kõigil vabu hetki, kus otseselt midagi tegema ega millelegi keskenduma ei pea ja siis hakkavad mõtted oma elu elama. Mul juhtub päris tihti, et näiteks autoga sõites elavad mõtted oma elu või eriti näiteks õhtul voodis, kui oleks vaja hoopis magama jääda. Millega ma siis oma ajukäärukesi vaevan.

No näiteks see, et kui meil on kaks inimest, kes saavad lapse, siis on see laps oma nägu ja tegu. Täiesti loogiline, sest kahe (inimese) liitmisel sünnibki kolmas midagi uut. Vot, aga miks siis on nii, et kui neil kahel samal inimesel sünnib järgmine laps, siis too on jälle oma nägu 😀 Jah, ma saan ju aru, et munarakud ja spermatosoidid ja DNA, teaduslikult saabki tõestatud. AGA kui me lähtume puhtast loogikast, et 1+1=2 (kusjuures need mõlemad ühed ei muutu) ja mitte 1.5 või 2.5, siis siin see ei kehti. Pigem on asi selles, et kui panna kokku kollane ja punane värv, saame oranži värvi a vot me ei doseeri iga kord sama koguse kollast ja punast, mistõttu varieerub ka oranži toon 😀 😀 😀

Või jätkates sugulussidemetega, siis kuidas olla kindel, et kui sa tahad kellelegi oma õest või vennast rääkida, kuidas neid peaks nimetama, et kuulaja aru saaks kellest jutt. Minu puhul on see lihtne, mul on nooremad õde ja vend ning kui ma emmast-kummast räägin, siis piisabki kui ütlen kas “õde” või “vend” ning täpsustuse “noorem” lisamine ei anna mingit lisaväärtust. Aga, siis on meil Miku, kellel on kaks õde ning mõlemad nooremad. Ja ütleme kui ta tahab kellelegi rääkida oma nooremastvanemast õest, siis kui ta ütleks “vanem õde” mõeldakse kohe, et tegu on Mikust vanema inimesega. Keskmine õde on nagu ka nadi öelda, kuigi tegu on ju pere keskmise lapsega, sest see pigem eeldaks kolme õe olemasolu ja siis nendest keskmist. Või kui ta ütleb noorem õde, siis pigem mõeldakse automaatselt seda kõige nooremat last 😀 Ehk et ma ei ole kuulnud inimesi kasutamas terminit nooremvanem õde, kas on üldse sellele mingit vastet? Pigem vist aitabki, kui kasutada ühendit “minu noorem õde X“.

No ja siis bioloogia. Inimene on püsisoojane eks ehk tal on pidevalt sama kehatemperatuur. No ja siis olen mina, kellel pidevalt töötades on üks käsi soe ja teine külm 😀 Ehk parem käsi, millega hiirt haldan on külm, ja vasak millega klaviatuuril klõbistan on soe. Ja see on päris häiriv 😀 Või mu nina on pidevalt külm ometi on ju ninas ka veresoones (st siis kõhreluu peal naha all), sest proovi sa oma ninaga maad niid künda, et verd ei purskaks 😀

Nii ma lebangi voodis ning mõtlen. Guugeldada ei taha ja ei saa ka, kuna telefon on all korrusel. Järgmisel päeval on juba meelest läinud asja uurida ja isegi kui on meeles, ei teagi kohe, mis otsast ja mis võtmesõnadega seda uurimist alustada 😀 Ma siinkohal ei hakka isegi soiuma teemal kui väss ma hommikuti üles ärgates olen ning tahaks rahus veel tunde magada. Aga vot kui õhtul on võimalus varem magama minna olen rohkem ärkvel kui varakevadine vasikas karjamaal …

PS! lõpetuseks eelmisele postitusele, siis tundub et kolmas jäi seekord tulemata. Aga selle eest sain korralikku kino auto kättesaamisel. Seega teisipäeva lõunaks oli auto töökojas, õhtupoolikuks selge, mis teha vaja ning terve kolmapäev oli töömeestel aega toimetada. Minu plaan nägi välja, et kolmapäeval lõpetan töö poole neljast, jalutan ilusti töökotta (et päevase liikumisdoosi kätte saada) ning jõuan parajalt viieks kohale, et sealt edasi Noorhärrale lasteaeda järgi sõita. IGAKS JUHUKS helistasin töökotta, et ikkagi kindel olla auto valmiduses. A vot sealt tuli vastus, et ei ole midagi auto valmis, nad alles ootavad piduriklotse, sest tellimusega oli mingi segadus. Minu küsimusele, et kas auto ikka kuueks valmis saab (sest siis pannakse töökoda kinni), öeldi et annavad endast parima. Ma ei suutnud ka vaiki olla ning vastasin suhteliselt nõudlikult, et parem oleks kui valmis saavad, sest mul on masinat vaja 😀 Egas midagi, jalutusplaan jäi katki ja selle asemel kõndisid bussipeatusesse. Plaan B oli sõita bussiga Noorhärrale järgi ning bussiga tagasi töökotta. Ja siin oli järgmine jama – ma oleks Noorhärrale ilusti bussiga järgi jõudnud, kuid töökotta enam mitte, sest ühtki bussi enam õigeaegselt ei tulnud. Kuigi vastumeelselt, aga helistasin Miku emale, et mul ikkagi on veel abi vaja ning kas ta saaks meid töökotta tagasi sõidutada. Miku emal oli küll tööasju vaja teha, kuid Miku isa saaks abiks olla. Kuna meil olid mingid mega tormised päevad ja vihma ladistas, siis pakkus Miku ema välja plaani, et Miku isa sõidab keskmise (HA HA HA) õe juurde ning korjab ta peale, siis sõidavad nad lasteaeda poistele järgi, siis viiakse õde ja õepoeg koju, Miku isa toob Noorhärra koju ja siis kõik koos sõidame töökotta. No see plaan ju ka ei oleks sobinud, sest ma istusin tol hetkel juba bussis 😀 Uus plaan nägi ette, et mina lähen vanemate juurde, kuhu tuleb ka Miku isa päras õe ja õepoja kojuviimist, korjab mu peale ja sõidame töökotta lootuses, et auto on valmis. Kui on, saame ise koju, kui ei, viib Miku isa ja mina jalutan sellele järgi järgmine päev. Miku ema oli juba lahkelt nõus, et saab vajadusel Noorhärra ka neljapäeva hommikul lasteaeda viia. Lootust oli, et saame ikkagi töökojast ise koju, sest peale kõne lõpetamist sõitis buss töökojast mööda ning auto oli pukil, ju siis vahetati neid klotse. Lõpuks sujus kõik kenasti, mina sain Miku emaga paar sõna lobiseda kuni autot ootasime, töökotta jõudsime õigeaegselt ning auto oli valmis ja minul suur mure kaelast. Siiani (sülitan kolm korda üle õla) on auto ilusti töötanud, kuid ilmselt peame selle ikkagi mingi hetk maha müüma ja Mikule korraliku tööauto soetama. Eks näis.

Ma ei saa aru inimestest kes …

Sättisin ennast ühele oma päevasele jalutuskäigule. Ilm oli mõnus, klappidest tuli uus ja huvitav taskuhäälingu osa Täitsa Pekkis tegijatelt ning mina olin üldse mõnuga indu täis. Kuniks pidin hakkama maamiinide eest kõrvale põiklema, taskuhäälingu külalise jutu kohta tekkis paar muiet* ja sinna otsa tuli ribu-radapidi erinevaid mõtteid, mis minus hämmingut tekitavad.

Esiteks, ma ei saa aru inimestest, kes ei korista oma lemmiku väljaheiteid tänavalt/jalutusrajalt ära. Ma ei tea, kas see on ainult probleem UK’s, sest meie satume pigem valedesse piirkondadesse, kuid see on kohutav kui palju s**ajunne kõnniteedel on. See sama maamiinidest üleastumine oli ehtne näide sellest ning ma ei räägi mingitest väikestest pabulatest, ikka arvestatavad s**ahunnikud on keset teed. Eriti mõnus, kui veel keegi neile sisse on astunud. Sama teema on meie kodurannas, kus me alati peame sooritama korralikke viimasehetke haakhüppeid, et jälle mitte hunnikusse astuda. Nii kurb on, et peame jagama seda ilma totaalsete pohhuistide ja idiootidega! Kui raske on panna endale kilekotike taskusse kui koeraga jalutama lähed. Sina ta oma lemmikloomaks võtsid, on sinu vastutada ka tema järele koristada. Või oleks see ok kui ma näiteks lasen Noorhärral (keda ise ma tahtsin ja kelle eest ma vastutan) kellegi ukse ette hunniku teha, sest mul on jumala savi, et s**ahunnik kellegi ukse ees ilutseb … mõned inimesed ju kohtlevad oma lemmikuid kui oma lapsukesi :S

Teiseks, ma ei saa aru (pigem) blogijatest/jutuuberitest/mõjuisikutest, kes riputavad avalikku sotsiaalmeediaruumi pilte/videosid sellest, kuidas nad nutavad. Ma inimesena saan aru, et meil kõigil on väga kurbi ja lootusetuid hetki, kus pisarad tulevad kurku ning need oleks vaja valla päästa ning seejuures aitabki kellegagi rääkimine. Aga milleks on neid vaja eksponeerida sadadele või isegi tuhandetele kontvõõrastele? Lootuses lohutust saada? Kõige “vahvamad” on need, kes postitavad ja panevad kommentaari juurde, et on nii kurvad ja ei tea mis veel, ning kui keegi tõsimeeli soovib aidata/lohutada ning uurib, mis juhtus, tuleb vastuseks ma ei soovi sellest rääkida. VÕI panevad nutuvideo ülesse ja kohe panevad paika, et nemad ei soovi rääkida teemal, miks nende silmad paistes on. No aga mida sa siis eksponeerid ja õrritad 😀 😀 😀

Kolmandaks ei saa ma aru neid inimestest, kes postitavad samad pildi ja videod nii Insta uudisvoogu ja siis Insta storysse ja siis Feissarisse (ilmselt ka nii uudisvoogu kui storydesse). Kas tähelepanuvajadus on niiiiiiii suur, et kartuses kellegi tähelepanust ilma jääda postitatakse topelt või isegi kolme-neljakordselt. Natuke samasse auku läheb ka see, et paljud arvestavamad (minu jaoks huvitavad) blogijad on hakanud nii palju reklaame tegema, et see on kohati hullem kui reklaamipaus kommertskanalilt filmi vaadates. Ma olen kõiki inimesi jälgima hakanud seetõttu, et nad on olnud nii vahetud ja näitavad oma tõelist eluolu, paraku nähakse natukesegi populaarsuse saavutamisel võimalust raha teenida ja nii need huvitavad ning audentsed postitused ära kaovadki ning jäävad ainult piltide/videote viisi juttu, kuidas see šampoon on hea või too kehakreem parim… Kahju. Ma olen päris mitme inimese jälgimise sel samal põhjusel ka lõpetanud.

Ja siis ma ei saa aru inimestest, kes kasutavad liiga palju inglise keelseid fraase oma kõnes. On selle nimi anglitsism vist. Jah, on väga häid ja tabavaid sõnu ning väljendeid, millel puudub hea eestikeelne vaste ning on täitsa normaalne siis kasutadagi näitena seda inglise keelset sõna. Aga kui inimese kõnepruuk koosnebki eesti keelsetest sõnadest segamini inglise keelsete tuletistega, siis tobe on seda juttu kuulata/lugeda. Ma saan aru, et inglise keel on pop ja noortepärane, kuid mul on nii kahju, et eesti keele puhtus selle all kannatab. Ma arvan, et minu tõrge ongi tingitud sellest, et ma saan seda inglise keelet 24/7 söögi alla ja söögi peale, lisaks olen tundma hakanud, et pea 8 aastat inglise keelse keskkonnaga ümbritsetuna olnuna tunnen ma ennast mugavamalt just inglise keeles rääkides :S Seetõttu hindangi eriti eestikeelseid blogisid, storysid, videosid ja eelistan kuulata eesti keelseid taskuhäälinguid. Aga kui sul on saates inimene, kes influensib mitte ei mõjuta, ja händlib mitte ei käsitle või on humbel mitte alalhoidlik, siis pisikeses koguses kannatab seda juttu isegi ära, kuid teinekord tahaks lihtsalt oksele hakata.

Ja lõpetuseks (sellele halale) ma ei saa aru inimestest, kes ei tunne liikluseeskirju. Kui teeäärde on tõmmatud üks kollane joon, tähendab et sa võid autot AINULT peatada kellegi pealevõtmiseks/mahalaskmiseks. Kui teeääres on topelt kollane joon, siis ei tohi sa isegi mitte peatuda, rääkimata parkimisest. Ilmselgelt on need jooned joonistatud maha põhjusega, mitte kellegi kiusamiseks. Ometi on inimesi, kes on (värvipimedad) pohhuisitid ja oma käitumisega põhjustavad kaasliikejatele põhjendamatut ebamugavust. Suurematel teedel liigeldes elab selle veel üle, kui keegi on oma auto parkinud elava liiklusega teele, sa lihtsalt peatudki selle sõiduki taga ja lased vastu tuleva masina mööda (kuigi teinekord tekib tolle parkiva masina taha põhjendamatu järjekord)**. Aga, mida sa siis teed kui oled näiteks kaubiku- traktorijuht pisemal teel ning reaalselt ei saagi parkivast masinat mööda? Ma näen igapäevaselt meie maja ees, kuidas parkinaatorid (tänud siinkohal Minnile minu sõnavarasse ühe väga vahva sõna lisamise eest) julmalt topelt kollasel joonel tunde pargivad nagu miškad (üks parkis näiteks reede laupäevast esmaspäeva hommikuni) ja siis kohalikud traktorijuhd või kaubakullerid lihtsalt üritavad manööverdada. Eile ma konkreetselt nägin, kuidas mitte üks vaid kaks parkinaatorid üksteise taga topelt kollasel joonel olid ja reaalselt takistasid nii 6 parkival masinal kui kaugemal parkival sõidukil liikvele saada.

*Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid saatekülaline rääkis päris saate alguses pikalt ja laialt, kuidas tema on olnud iseseisev juba 13. eluaastast, mil läks tööle. Kuidas ta rabas tööd teha, et saaks kokku õppemaksu, sest ta põhimõtteliselt ei võta laenu, kuna on otsustanud elada oma elu laenuvabalt. Iseenesest väga tervitatav vaade elule, mis välistaks ülelaenamise ja liignoorelt pankade haardesse jäämise. Ehk saatekülaline jättis mulje, et tema põhimõte on KINDEL EI kõikidele laenudele. Ja siis paar minutit hiljem tuleb jutu sees välja, et ta elab oma korteris (mitte üürikas) ning kui saatejuht uurib, et oot, aga sa oled ju laenuvastane, siis ütleb külaline, et see ei ole saade, kus finantse arutada 😀 😀 😀 Ilmselgelt on tal see korter mingis osas laenuga ostetud, mis ongi jumala okei. Ma arvan, et mida külaline üritas öelda, oli see, et ta on põhimõtteline mõtetute laenude vastane ( a la kasutan krediitkaarti, et uued kingad osta või võtan kiirlaenu, et reisile minna), kukkus aga HOOPIS teistmoodi välja. Või see väide, et ta kasutab sotsiaalmeediat AINULT oma mõtete ja väärtuste jagamiseks, kuna selle kaudu jõuab tema sõnum maksimaalselt paljude inimesteni. Muidu ta (Instagramis) kedagi ei jälgi. Olgu, jällegi jumala normaalne lähenemine. Aga natukese aja pärast läheb jutt sellele, et elu toob tema teele vajadusel just neid õigeid raamatuid, inimesi, mis tal vaja on. Et näiteks tal on mingi mure ja juhuslikult storysi jälgides näeb, et mitu inimest loevad just seda raamatut, mis tal aitaks mure lahendada. Aga sa ju väitsid, et sa ei tarbi sotsiaalmeediat 😀 Mis ma öelda tahan, et meil kõigil on vastakaid hetki elus, kuid teinekord jäävad silma/kõrva just need inimesed, kes raiuvad nagu rauda oma kindlaid põhimõtteid, kuid samas eksivad nende vastu ikka päris tihti.

**Ma olen alati mõelnud, et kes jääb süüdi, kui sellisel olukorras toimub liiklusõnnetus. Ehk oletame, et ma arvestan vahemaad ja vastutuleva auto kiirust valesti ning ei jõua tollest vales kohas parkivast autost mööda ja ma põrkan teise autoga kokku. Vahet polegi kas siis tolle parkiva või vastutuleva autoga. Kas süüdi olen mina, kuna ei suutnud arvestada vahemaad või too parkiva auto juht, kes oma sõiduki teadlikult valesti parkis…

Meie (lumine) aastavahetus

Jõulud peetud, mis on meie pere jaoks kujunenud tähtsamaks tähistamiseks, ootas meid ees terve nädal puhkust. Mõnus eksole, ainult et ega väga kuhugi minna ju saanud, sest kohad olid kas kinni või inimeste juurde minek keelatud. Nii me veetsimegi oma nädalakest puhkust konkreetselt laiseldes. Magama läksime kui tahtsime (erandina Noorhärra, kelle päevakava ikkagi sama hoidsime), hommikul põõnasime kaua tahtsime (või kuniks Noorhärra lasi), sõime mis tahtsime ja tegime mis tahtsime, peaaegu. Võtsin eesmärgiks, et iga päev peaksime vähemalt tunnikese õues veetma, mis ka õnnestus ja nii külastasime kõiki lähedamal asuvaid rannakesi ja avastasime paar uut kohta.

Meie suureks õnneks saime nautida ka lund ning lausa kaks korda. Esimese korra jaoks sõitsime natukese eemale kodust ning sattusime ühte parki. Lund oli muidugi täpselt nii palju, et rohututid ikkagi turritasid välja ja temperatuur täpselt selline, et lumele astudes vaatas samas kohas hiljem porijälg vastu, kuid meid see ei heidutanud. Noh mind ja Noorhärrat, meie vedasime endid ikka kordi ja kordi mäest üles, et siis kelguga alla lasta. Temperatuur oli siiski piisavalt külm, et lumi nõlval oli pigem jää. Miku proovis ka naudelda, kuid kuna tema töö eeldab ju õues olemist iga (absoluutselt iga) ilmaga, siis tema meie vaimustust eriti ei jaganud. Ta läks hoopis piknikumaterjali jahile ja naases mõnusalt soojade saiakestega. Muideks selle päeva müttamisest väsis Noorhärra nii ära, et hiljem kodus tegime koos mõnusa lõunauinaku, seda ei juhtu kahjuks enam piisavalt tihti.

Ja siis mõned päevad hiljem hakkas sadama meil akna taga. Ja sadas sellist tihedat, paksu lund (etteruttavalt olgu öeldud, et 24 tundi hiljem ei olnud lumest enam haisugi), et me isegi ei mõelnud kaks korda, kas kelk tuleb meiega jalutama kaasa. Jällegi leidsime künka, millest alla lasta ning seekord pidasime nii lumesõda kui ehitasime lumememme. Selle memmega sai ka muidugi nalja, et algul ehitasime ta lihtsalt tee äärde, aga siis tassisime oma maja ette valvekoeraks. Toast tõime ikka õige porgandi ninaks, Noorhärra ämbri mütsiks ning isegi käteks pidid saama puuoksad, mitte lumest voolitud tombid. Meie olime oma kätetööga rahul. Paar tundi hiljem oli lumemees kahjuks juba pikali, sest noh … lume asemel hakkas vihma sadama 😀

31. detsember möödus rahulikult ja vaikselt. Tegime hiliseks lõunaks ahjuprae ning täitsa õhtuks valmistasime snäkilaua. Mina avastasin, et 7UP on täitsa hea ka roosa veiniga* ning kumbki meist ei tundnud puudust šampusest südaööl. Ma küll mõtlesin, et äkki Noorhärra suudab ka 12ni üleval olla, kuid tema vajus siiski 10 aeg ära. Hea oli, et jõudsime enne seda õues säraküünlaid põletada ja imetleda rakette, mis kuskil kaugustes õhku lasti. Teleprogrammid olid suhteliselt igavad ja seetõttu vaatasime kolmekesi ühe Transformeri filmi, mina jäin pärast südaööd vaatama veel Kiirabi tõsielusarjasid ja magama sundisin ennast alles kell 3 minema. Nagu Miku ütles, tänu valitsevale olukorrale ei tundunud aasta viimane päev üldse pidulik või teistsugune. Isegi eelmisel päeval poes käies ja asju ostes läks tal pikalt aega mõistmaks mida ma jahun “homsetest söökidest” ja “homse eilisusest” 😀

*Avastasin jõululõunal uue joogi enda jaoks – Lumepall ehk Snowball. Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt klaasi panna sellist likööri nagu Advocaat ja peale valada 7UP’i. Ootad tsipake ja siis jood kõrrega. MEGA HEA, lausa nii hea, et tahtsin sama asja ka vana-aastaõhtul juua. Jama oli vaid selles, et Advocaat oli igal pool ära müüdud, ma käisin lähimates suuremates ja kohalikes väikepoodides ja no ei olnud. Lõpuks viimases poes võtsin siis endale ühe EcoFalls’i pudeli, sest see vein on ka täitsa okei.

Lühijutud

Esiteks, minu haiglane soov uusi kuusekuule soetada, sai detsembris jälle uue hoo sisse. Ma juba rääkisin sellest, et ostsime uue puu sel aastal, suurema eksole, et mahuks kuulikesed ilusti peale. Mahtusidki, aga siis sattusin mina mitmesse poodi, kus igakord haaras mind ma-pean-kõik-ilusad-kuusekuulid-ära-ostma-muidu-suren atakk 😀 Ma ei ole kokku lugenud, kuid julgelt on meie puu 15 uue kuuli võrra rikkam. Nüüd ei jõua ma jaanuari allahindluseid ära oodata, et kuule järgmiseks aastaks ette osta.

Siis, ma ei olegi rääkinud, aga umbes kuuke tagasi olime sunnitud minema Noorhärraga koroonatestile. Nimelt tekkis tal nädalavahetusega köha, mis esmaspäeva hommikuks väga taandunud ei olnud. Kuna tegu oli uue köhaga, siis helistasin ka lasteaeda, et kas ma võin ta üldse tuua. Ei oleks ju olnud mõtet ta sinna viia, et siis poole tunni pärast saada kõne, et tulge lapsele järgi. Ja kuna tegu oli uue köhaga, ei olnud lasteaed nõus teda ennem tagasi võtma, kui on tehtud test ja see on negatiivne või kui oleme eneseisolatsioonis 2 nädalat. No see viimane ei olnud üldse mõeldav, seega saime õnneks juba esmaspäeva lõunaks testiaja ja teisipäeva varahommikul oli ka negatiivne tulemus olemas. Noorhärra oli testivõtmisel tubli, lasi oma nina urkida kuigi mina pelgasin, et ei saanud piisavalt proovi kätte.

Oma päevastel jalutuskäikudel olen muusika asemel hakanud kuulama Podcaste. Praegu valin episoode nii Täitsa Pekkis kui PodcastMull valikust ja vaadates, KUI palju episoode need kaks saadet kokku teinud on, siis paar kuud on mul kindlasti mureta. Ma ei tea kus ma küll enne elasin, et oma Spotify kontot ei avanud, et siis selle kaudu muusikat kuulata. Mul on ju kiuks, et ei taha lisafaile telefoni laadida, et selleläbi telefoni üldiselt aeglasemaks muuta. Nüüd muidugi on mul raskusi aru saada, kuidas listeteha ja lugusid sinna lisada. Või noh, ma saan aru küll, aga asi ei tööta loogiliselt 😀

Umbes kolm nädalat tagasi tulin jalutamast ja suutsin oma küünarnuki vastu ukselinki ära lüüa. Otseselt hullu valu ei olnud ja jätkasin oma toimetusi. Alles järgmisel päeval sain aru, KUI hullult selle ära lõin. Näiteks ei saanud ma küünasnukki lauale toetada, megavalus. Samuti ei saanud näiteks pikali olles ennast küünarnukkidele lükata, sest noh valus. See kestis päris mitu nädalat nii, et ei läinud paremaks. Eriti hulludel päevadel tundsin valu näiteks nii, kui olin õues ja jope liiga tihedalt ümber käsivarre oli 😀 Praeguseks on juba enam-vähem, kuid mingi hetk mõtlesin küll, et see pagana küünarnukk jääbki haiget tegema.

Lõpetuseks, Little Mix’l on uus lugu väljas. Ei, kohe kindlasti mitte ei ole ma nende fänn. Aga esimesed paar korda kui seda lugu kuulsin, olin parajasti autoga sõitmas. Kohe selle loo algus (kuni seitsmenda sekundini) on mingi efekt peale pandud, et ma hakkasin mitmel korral paaniliselt kuulama, et mis mu autol viga on, hakkab katki minema või mis. Alles siis, kui raadio kinni panin, et seda häält paremini kuulda, sain aru, et tegu on loo efektiga 😀

Me läksime ainult uut jõulukuuske ostma

Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed jõulutuled ja kaunistused ilmusid inimeste akendele vahetult peale Halloweeni. Siis hakkasid ka poed maksimaalselt jõulukaupa müüma. Novembri alguses panna välja dekoratsioonid ja puu on minu jaoks natukene liiga vara, samas hakkas Noorhärra nagu uni peale käima, et tema tahab jõulutulesid. Algul oli meil plaan panna need üles alles detsembri keskpaigal, kuid kompromissi tulemusena otsustasime esimese advendi kasuks. Ainuke asi oli selles, et meie vana puu rändas jaanuaris prügikasti ning uut ei olnud me veel ostnud ja nii seadsimegi Noorhärraga laupäeva hommikul sammud kõige lähemasse B&M.

Leppisime Noorhärraga kokku, et ei mingit kauplemist poes, ta käitub ilusti ning ei lähe uitama nagu teinekord juhtub ja astusime uksest sisse. Poes rahvast oli, kuid meil oli tuju hea ja ei sügelenud kuhugi, sest aega nagu ka jagus. Noorhärra sai ise valida, millise uue tähekese puu tippu paneme ning jalutas ilusti minuga mitu vahet läbi. Samuti vaatasime mitmeid mänguasju, mida saaks siis jõuluvanale soovidena saata. Kõik sujus suurepäraselt kuigi sellist puud, nagu meie tahtsime ei olnud kuskil näha. Meie sooviks oli tavaline roheline puu, selline 180m, ilma tiluliluta ning mis ei maksaks hingehinda. Valikus oli kas 120 roheline puu või 1.80 valge puu, mille küljes juba tuled ja käbid (maksis see muideks 100 naela, mis meie jaoks oli ulme). Tahtsime küll panustada natuke rohkem raha korralikku puusse, kuid 100 oli ikka liiga palju. Hakkasin just kotist telefoni otsima, et Mikuga nõu pidada, kui Noorhärra silmapiirilt läinud oli. Olime küll leppinud kokku, et ta võib minna mänguasju vaatama, sest ta küsis luba, oli ilusti käitunud ja mänguasjad asusid järgmises vahes ent kui mina sinna jõudsin, ei näinud teda kuskil. Okei, olin kergelt pahane, et kuhu ta nüüd jälle läks, keerasin käruotsa ringi ning hakkasin teda nimepidi hüüdes vahekäike üle käima (noh nii, et oled ühes otsas ja näed teise otsa välja). Kerge see ülesanne ei olnud, sest oli ju poes inimesi veel ja vaateväli piiratud. Käisin ühe otsa läbi, ei miskit. Liikusin vahekäikude keskele ja tulin samat teed tagasi, kuid ikka ei miskit. Kiirustasin igaks juhuks kassade juurde, et äkki uitas sinna välja, kuid keda ei olnud oli Noorhärra. Vot siis parkisin käru seina äärde ja tekkis kerge paanika – nimelt minu suurim hirm on see, et keegi viib mu lapse minu silmade alt minema ja ma ei näe teda enam kunagi. Ma isegi ei taha mõelda, mida temaga võidakse ette võtta. Ehk siis, tõmbasin maski suu eest ära ja hakkasin kerges paanikas poes uuesti ringi käima ja teda nimepidi hüüdma. Tolleks hetkeks ei suutnud ka enam oma pisaraid tagasi hoida ja olin nagu totaalne peata kana. Sel hetkel tuli üks poe töötaja uurima kas kõik on hästi ning temaga liitus teine, kes uuris kas minu laps on uitama läinud. Suutsin vaid pead noogutada ning minu rahustuseks sain teada, et Noorhärra on poe teises otsas ühe töötajaga ja kohe tuleb minu juurde. Mu kergendus oli suur, kui teda nägin. Ma isegi ei suutnud temaga riielda ega pahandada, vaid olin lihtsalt rõõmus, et kõik on temaga korras. Poest lahkusime siiski kuuseta, kuid veel autos lugesin mitu korda sõnad peale, et ei tohi niimoodi ära uitada, et ema muretses väga.

Autos sain lõpuks ka Mikule helistatud, kes soovitas minna kohe seal samas asuvasse Asdasse või Aldisse. Noh ütleme nii, et Asda sissesaamise järts oli nii pikk, et sinna ma isegi ei hakanud katsetama minna, kuid Aldi oli järgmine valik. Seekord püsis Noorhärra minu juures ja ei hakanud kuhugi üksi uitama minema. Aga, ilmselt oli tal veidike kopp ees poes olemisest, et hakkas ostukäru otsas ronima. Teinekord me teeme nii, et ta seisab ostukäru eesotsas raamil ja mina sõidutan teda, eks tahtis seda seegi kord teha, kuid valis natuke halva hetke. Olin just peatunud ühe töötaja juures uurimaks, kas nad puid müüvad, kui korraga käis käru peaaegu külje peale. Sain sellest küll viimane hetk kinni, kuid Noorhärra oli ikkagi suutnud endale veidike haiget teha. Oh jah, hingasin sisse ja välja ning seletasin, et ei ole ju päris hea mõte kärusse ronida, kuna see on väiksem käru ning käib kergemini küljeli. Kuna puid neil ei olnud, otsustasin veidike jõulumaiuseid ja küpsiseid osta, et need perele Eestisse saata. Käisime mitu vahet läbi, sain endale vajaliku ning just suundusime kassasse, kui mulle jäid silma veel ühed maiusepakid. Hakkasin neid uurima, kui korraga käis kerge kõmakas ja sellele järgnes nutt – Noorhärra oli seekord hakanud ronima kärule selle otsast ning tõmbas kogu kupatuse endale kaela. Tema oli põrandal pikali, käru tema otsas ja minul piinlik, sest mis kuramuse ema ei hoia oma lapsel silma peal ning laseb tal haiget saada. Minu ainuke lohutus oli see, et see laps teinekord ei õpigi enne, kui läbi valu. Igatahes oli valu päris korralik, sest mulle tundub, et käru langes natuke ka kubeme piirkonda. Jälle nutt ja pisarad, lohutamine, räägitud jutu ülekordamine, noh teate küll see katkise grammofoni teema.

Lõpuks saime pisarad pidama ja läksime maksma. Valisin meile muuhulgas koju ka ühe jõulutähe kuldses potis, sest minu jaoks on jõulutäht A&O jõulude aeg. Ja nii kui hakkasin seda lille oma kotti panema, libises see mul käes ja pott kukkus põrandale kildudeks. Ausalt, ma enam ei jõudnud 😀 sest ilmselgelt ei olnud tegu minu päevaga. Õnneks oli kassiir mõistlik ja lasi mul uue taime valida, teist kinni maksmata. Ja just siis kui olin meie ostude eest maksnud ning sättisin meid minekule, uuris minust järgmine klient, kas Noorhärra oli rõõmus mind nähes. Algul ei saanud ma aru, et millest jutt, sest oli ju Noorhärra kogu poe külastuse minu juures olnud. Aga siis selgus, et too naine oli olnud eelmises poes ja näinud minu paanika insidenti peale. Yeee, great success nagu Boratil tavaks öelda on. Ma ei osanud midagi muud öelda, kui naeratada ja lihtsalt autosse põgeneda.

Tegelikult oli näha, et Noorhärra oli väss ja kuigi ta raudpolt raiub nädalavahetuseti kodus olles, et tema lõunat magada ei taha (sest ta pole väsinud), siis piisab vaid temaga autoga sõitma minna, kui üks okasroosikese und nägema hakkab. Seega, lohutuseks koorisime mandariine ja mugisime neid, mina tellisin netikaudu B&Qst sobiliku puu (idee, mille Miku mulle vahepeal saatis) ja keerasin autonina linna poole, et puu peale korjata. Oleks pidanud kohe vaatama nende kodukale ja nende Click&Collect teenust kasutama. 5 minutit autosõitu ning Noorhärra magas, poolteist tundi magas kokkuvõttes, sest ma lihtsalt sõitsin ringi, et ennast toimunust maha rahustada. Kokkuvõttes – minu ettekujutlus idüllilisest laupäevast kujunes kõike muud kui idülliliseks 😀 😀 😀

Hea oli muidugi see, et meie ajastus tundus väga hästi sujuvat, sest ühtegi poodi sisse saamiseks ei pidanud me järtsus seisma, küll aga olid iga poe ukse taga järtsud, kui meie lahkusime. Ja muidugi lõpuks ju saime puu, panime selle üles ning ehtisime koos ja nüüd on ka meie majas mõnusat jõulutunnet.

Noorhärra ütlemised

Kui Noorhärra alles lasteaiaga alustas, siis eks esimesed nädalad vajasid ikka natuke aega ja sisseelamist. Ent ometi oli tore see, kui talle õhtul järgi läksin ja tema päevast muljetasime (mis tavaliselt oli vahva ja positiivne) ning kui ütlesin, et homme lähed jälle, tuli selline suure ohkega vastus “jälle?!?” Nagu kunagi Juku ühes anektoodis imestas, et koolis peab lausa 12 aastat käima.

On sõnu, mida Noorhärra on harjunud valesti hääldama. Teeme küll tööd õigesti hääldamise nimel ja harjutame, aga eks see kõik võtab aega. Üks selline sõnapaar on muddy puddles ehk mudased loigud ehk poriloigud. Sõna puddles asemel ütleb ta miskipärast cuddles ehk kallid ehk mudased kallid. Ja asi ei ole selles, et ta P-tähte ei oskaks hääldada. Ehk kui ta jälle ütleb muddy cuddles, areneb meil järgmine dialoog: Noorhärra “Look mummy, muddy cuddles” ; Mina “Ei, need on muddy puddles. Ütle p-p-puddles” Noorhärra “p-p-uddles“. Mina “Tubli, nüüd ütle muddy puddles” Noorhärra “Water

Olen hiljuti mitu korda lahanud teemat sotsiaalmeedia üledoos ja kui palju ma tegelikult veedan aega telefonis, teinekord seda enesele teadvustamata. Nii juhtus päris mitu korda, et oleme õhtul kodus ja mängime Noorhärraga, mina aga kiikan poole silmaga ikkagi telefoni ka. Ja siis see neljane kurjustab minuga “put your phone away” ehk “pane oma telefon ära”.

Öelge veel, et lapsed ei ole tähelepnaelikud ja ei mõika maailmaasjadest. Sõidame hommikul lasteaeda ja ühes kohas on vaja fooriga ristmikust päris kiirelt üle saada, muidu jääd ootama mõneks ajaks.  Seega läheneme ristmikule ja mul on päris okei kiirus sees, kuna ristmik asub ka ülesmäge. Siis hakkab fooris roheline vilkuma ja juba paistab kollane ent järsk pidurdamine tundub veelgi ohtlikuma manöövrina ning otsustan ristmikult üle lipsata. Selleks hetkeks on fooris juba punane tuli ning tagumiselt istmelt kostub manitsus “dont drive under red light” ehk “ära sõida punase tulega üle ristmiku”.

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju ning Noorhärra teatab, et tema tahaks vaadata autode videosid. Üldjuhul mõtleb ta selle all erinevaid YouTube’i videosid, kus erinevad superkangelased sõidavad autodega ulmelisi radu pidi ning lõpetavad kuhugi kraavi sõitmisega. Kuna nendel videotel on olnud pigem negatiivne mõju Noorhärra mängimismeetoditele, siis oleme limiteerinud need videod miinimumini. Igatahes avaldas ta soovi neid videosid vaadata, mille peale mina ütlen, et “need on ju tobedad videod, neid me pigem ei vaata, sest emmele need ei meeldi.” Vastus on geniaalne – “aga emme, sa mine siis kööki ja tee süüa”.

Me oleme reedeti õhtuti teinud endale mõnusa olemise allkorrusel ehk ostame poest niksi-näksi, popkorni, teeme diivani lahti voodiks, vaatame multikaid ja veedame öö allkorrusel. Muidugi on see ühele nelja-aastasele eriti vinge ning ta tahaks igal õhtul all korrusel magada. Sõidame jälle ühel õhtul peale lasteaeda koju ning Noorhärra alustab jutuga, et tema tahab diivanil magada. Minu seisukoht on ses osas resoluutne, et see on ainult reedeõhtu meelelahutus, muidu magab igaüks ikka oma voodis (või nüüd, kus Miku on ära tööl, siis hiilib Noorhärra meie voodisse). Üritab mind mitu korda moosida, kuni lõpuks kurdab nukralt “emme, ma ei saa enda ega sinu voodis magada, mul on nii paha köha. Ma saan magada ainult allkorrusel diivanil.”

Ja siin on ka mõned sõnad, mis mulle pähe tulevad, kuidas ta hääldab

  • vitamin – titmit
  • popkorn – potnok
  • loomad (animals) – amimals (see on nii armas sõna, et kohe kahju on teda parandada
  • lõpp, lõpenud (finished) – fišin
  • eesti nanna – kutsume mõlemaid vanaemasid nannadeks, lihtsalt Miku ema puhul lisame ka tema perenime a la nanna Kivi. Samas räägime ikka tihti, et üks nanna elab kaugel Eestis, kuhu saab lennukiga minna. Ja nüüd ongi meil lihtsalt nanna asemel Eesti nanna 🙂