No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Noorhärra magamistuba

Mäletate, ma suure suuga kiitlesin, et meie küll ei hakka enne majas midagi renoveerima ja dekoreerima, kui kogu maja juhtmestik uuendatud saab. Ja see töö saab alles järgmine aasta tehtud, sest vajab veidikene rahakogumist. No ja siis tuli septembrikuu ning hakkasin vaikselt mõtlema, et Piiga tuba oleks vaja beebisõbralikumaks muuta, mis tähendaks seinte värvimist, natukese uue mööbli ostu – noh sellist üleüldist nokitsemist. Aga kuidas me siis nokitseme Piiga toa kallal, kel vähemalt esimene aasta ei ole sooja ega külma, mis värvi toas ta magab või millises kapis ta riided ja mänguasjad asuvad ning jätame Noorhärra punaste lillede ja narmendavate seinte vahele magama. Seega tegime otsuse, et laste toad ikkagi värskendame ära, isegi kui see tähendab, et peame korrastama neid peale juhtmestiku vahetust. Tundus loogilisem alustada Noorhärra toast, sest nagu öeldud, beebi on vähemalt alguses leplikum.

Algas plaanimine sellega, et teeme ainult seinad korda ehk kahele seinale paneme uue tapeedi ja kaks värvime üle. Lisaks saavad värvitud põrandaliistud ja sisseehitatud kapp pluss võtame ära ka kapiukse. Mööblist tahtsin juurde ainult suurt riidekappi, sest siiamaani olid Noorhärra riided jagatud kummuti ja sisseehitatud garderoobi vahel, selle viimase tahtsime ainult mänguasjade jaoks jätta. Lisaks ka uus voodi, kuna vana oli paras vineerikäkki ja kolimiste käigus korralikult kannatada saanud. Lõpetuseks, et olla veidike keskonnasäästlikum, tahtsin üles putitada tema ühe riiuli ning sõbrannalt saadud mänguasjakummuti. Seega esialgne eelarvegi ei tundub väga suur tulevat – vaja oli uut tapeeti ja tapeediliimi, ning värve/pintsleid, sest igasuguse töö plaanisime ise teha, ainult Miku emalt palusime abi tapeetimisel. Toa temaatikaks sai superkangelased, sest just sellist tapeeti soovis Noorhärra oma tuppa. Minule sobis, sest siis sai mööbli ikkagi valgeks jätta ning teised kaks seina hallikaks värvida. Esialgse eelarve lõi paraku sassi see, et mina tahtsin tema tuppa narivoodit, just sellist et saaks alumist osa nt kirjutuslauana kasutada. Sellised eksemplarid olid päris kallid, mõõtudelt suured ja paraku magamisosa asus meie arvates veidike liiga kõrgel. Me nimelt ei olnud kindlad, kuidas hakkab öine vetsureis välja nägema, kui tal on vaja päris kõrgelt alla ronida pooluimasena. Leidsime Amazonist küll odavama variandi, kuid kahtlesin päris pikalt, kas kvaliteet on hea. Lõpuks otsustasin riskida (risk tasus end ära) ja tellisime voodi raami, lisaks ka uue madratsi.

Renoveerimisega alustasime oktoobri esimesel nädalavahetusel ning arvasime, et paari õhtuga saab tuba valmis, ei olnud ju nagu eriti nokitsemist vaja kui tapeet vahetada ja natuke värvida. Oh jah, selle toa renoveerimisega saime aru, et siin majas küll ükski töö liiga lihtsalt ei kulge 😀 Ma võtsin seda kuramuse vana tapeeti maha kaks õhtut ning mul oli abiks väga hea töövahend – mina nimetan seda tapeediaurutiks ehk on üks masin suure veepaagiga, mis sisselülitamisel kuumutab vee päris kuumaks ning hakkab seda siis läbi toru auruna välja puhkima. Toru teises otsas on selline laiem “labidas”, mis vastu seina surudes hoiab auru kinni, mis omakorda nö sulatab vana tapeedi lahti. Kui Miku ema ei oleks mulle seda masinat laenanud, ma siiamaani kraabiks seda vana tapeeti maha 😀 Ühesõnaga, oli seinas viis erinevat kihti tapeeti, kusjuures üks kiht oli veel mingil hetkel ülevärvitud, seega kihid tulid reaalselt üks haaval maha ning igat kihti pidi eraldi aurutama. Lisaks oli keerukas saada mõni serv lahti, et siis tapeeti maha kiskuda, ma lõpuks võtsin kööginoa koukimisel appi, kuigi hiljem selgus, et pahtlilabidas oleks ka abiks olnud. Lõpuks saime kaks seina paljaks ja selgus uus töö – pahteldamine. Kaks seina olid ikka nii vinka-vonka pluss aknalaua ümbrus lihtsalt kohutav. Kui meil oleks olnud aega (tahtsime toa Noorhärra sünnaks valmis saada), siis oleksime tellinud uue akna ja lasknud ka akna ümbruse ning aknalaua korda teha, kuid seda aega meil ei olnud ja nii pidime leppima pahtli ja liivapaberi kasutamisega. Pahteldamise tegi Miku, minu tööks jäi lihvimine. Tagant järele võime öelda, et oleks pidanud tellima mõlema seina täispahelduse ja lihvimise, võib-olla isegi kiskuma tapeedi maha ka ülejäänud kahelt seinalt, et ka need pahteldada ja lihvida. Eks see töö ootab meid kunagi ees. Igatahes, mässasime mis me mässasime pahtli ja liivapaberiga, väga palju paremaks me neid seinu ei saanud ja olime kergelt öelda mures, et kuidas tapeet seinas olles paistma hakkab. Kuna tapeet on õnneks mustriga, siis ausalt ei näe mina küll mingeid muhke ja kumerusi, mis tegelikult seinas on. Näiteks oli akna seina üks kinnimätsitud ventilatsiooniava, mille otsustasime samuti tapeediga katta. Kui ei teaks, et tapeedi all on midagi, ei saaks aru miskit, kuna tapeet petab mõnusalt ära. Akna äärtega otsustasime järgida Miku ema soovitust ja tapeetida ka need selmet et lihtsalt üle värvida.

Enne tapeetimist oli vaja ka suuremad värvitööd teha ehk kaks ülejäänud seina ja põrandaliistud. Mul oli kinnisidee, et seinad ja liistud peavad olema ühte värvi (enam ei mäletagi miks) ning valitud värviks sai “manhattan grey” ehk värvipoti peal oli selline mõnusam, veidike heledam hall. Kurja kui pettunud ma olin, kui esimene kiht seina sai – mina nägin pigem sinakat tooni, kuid tol hetkel ei sobinud see minu silmis üldsegi tapeediga, sest seal oli ju hallikat tooni sees 😀 Mõtlesin siis, et okei, värvin põrandaliistud vähemalt valgeks, sest meil aeg natuke hingas kuklas, kuid ka see ei jäänud kõige ilusam, sest ma lootsin, et kui värvin selle sinaka halli valgega üle, jääb tulemus heledam hall. Ma ilmselt ei pea toonitama, KUI Rohelised Renoveerijad me kahekesi oleme eriti siinkirjutaja, kes lisaks rohelisusele ei hiilga teinekord oskusega teiste nõuandeid kuulata ja teab ise paremini 😀 Ühesõnaga, mässasin mis ma mässasin nende põrandaliistudega, lõpuks värvisin ikka teist korda sinakas halliga üle ja liikusin edasi järgmiste ülesannete juurde, sest vahepeal hakkas too toon täitsa meeldima. Hea, et ukse ja kapipiidad valged jätsin, sest mingi hetk tahtsin need ka halliga üle tõmmata.

Enne kui uut vaipa tuldi panema, oli mul vaja lõpetada taaskasutusprojektid ja too sisseehitatud kapp eh tegin ühe juba aastaid kasutusel olnud kapi kasutamissõbralikumaks ehk võtsin sellelt nö ülemise osa maha ning värvisin üle – kõik seinad ja riiulid valgega ning esipaneeli tolle sama halliga. Lisaks värvisin üle mänguasjakummuti esipaneeli (halliks) ja seinad (valgeks). Mõlemad esemed on kunagi ostetud Ikeast, kuid tundub et vähemalt seda kappi neil enam müügis ei ole. Too sai ostetud siis kui Noorhärra sündis ja siiani meid truult teeninud. Viimase nokitsemisena värvisin tolle sisseehitatud kapi valgeks ja kleepisin peale tapeedipanekust ülejäänud juppidelt välja lõigatud tegelased (sama võtet kasutasin ka tema uksel). Algul tahtsin panna ka tagaseina tapeedi, kuid meil ei jäänud seda piisavalt üle ning too tagasein oli omakorda igate pidi viltu, mistõttu oleks tapeedipanek korralik väljakutse olnud. Mis uude vaipa puutub, siis kuigi algul mõtlesime seda mitte teha, siis saime aru et esiteks too vana vaip oli ikka väga vana, teiseks ei sobinud selle värv üldse uue toaga ning kolmandaks, ma ei tea, mis too eelmine omanik selles toas tegi, kuid vaipa oli mitmest kohast lõigatud, kohati lihtsalt ka korralikud lahmakad välja ning too nägi väga räsitud välja. Uus vaip pandi maha oktoobri lõpus (töö oli väga kiire ja korralik) ning samal õhtul tõime Noorhärraga ka renoveeritud riiulid tuppa, et mänguasjad kolitoast (tulevane beebituba) tagasi tuua. Miku pani samal õhtul ka uue voodi kokku, seega reaalselt kolis Noorhärra oma tuppa tagasi juba enne sünnat*.

Mina loen, et tema tuba sain lõplikult valmis novembri keskel, kui riidekapp (otsin sinna veel lisariiuli) ja raamaturiiul üles said ja kõik tema asjad oma kohtadele kolisid. Viimane viivitus tuli sellest, et ma tahtsin kindlasti saada neid esemeid Ikeast, kuid siinmail on korralikud tarneprobleemid ja enamus eksemplare, mis mulle meeldis ja mõõtudelt mahtunud oleks, olid väljamüüdud. Lõpuks ma lihtsalt läksin ja veetsin ühe päeva Ikeas eesmärgiga saada mõlema lapse tuppa kõik suured mööbliesemed. Mul vedas, ma sain kõik asjad ning nokitsesin ise ka kokku panna. Mikul on mind mitu korda maa põhja kirunud kui Ikeast mööblit ostan, sest keegi peab selle ka kokku panema 😀 See ei ole kindlasti raske töö, kuid siiani on kuidagi juhtunud, et kokkupanekuboss on just tema. No seekord ma siis võtsin ise ohjad (ja juhised) enda kätte ning hakkasin esimese asjana Noorhärra riidekappi kokku panema. Jep, see võttis mul kauem aega, sest mul läks aega arusaamaks juhistest ja noh ma suutsin tagapaneeli naelu korralikult viltu sisse lüüa, mistõttu veetsin aega parendustäid tehes ja kapp on ikkagi rikutud (a hea oli, et meil valget värvi leidus ja ma oma vead konkreetselt kinni mätsisin), kuid tehtud see sai.

Mina olen isiklikult lõpptulemusega rahul ja seda on kindlasti ka Noorhärra. kui ma saaks midagi teisiti teha, siis võtaks rohkem aega renoveerimiseks ning vahetaks nii akna kui laseks seintel täispahtelduse teha. Samuti telliks väiksema voodi ja vahetaks voodi ning riidekapi asukohad. Kusjuures, tolle liumäe osa võtsime juba paar nädalat hiljem maha, sest ega see väga kasutust leidnud ja võttis pigem niisama asjatut ruumi. Ma nüüd ootan õiget hetke, et need piraadikaunistused ka maha võtta, sest no ei sobi ju kuidagi sinna tuppa 😀 Kuna Noorhärra tuba oli kangelaste temaatiline, siis sai ta sünnaks suure kangelaste postri ja Ämblimehe öölambi, sobis kui valatult. Hetkel on tema lemmik just too voodialune peidik, sest sättisin tema eelmise madratsi sinna selle mõttega, et oleks pehmem mängida ja vajadusel saab keegi sõpradest seal magada kui ööseks tuleb, aga Noorhärra on ise sujuvalt viimased nädalad seal maganud 🙂

*Kui ma algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole lasta Noorhärral renoveeritavas toas edasi magada, siis pärast vana tapeedi mahavõtmist ei suutnud ma lasta tal nii koledas toas magada. Nii koliski ta oma voodiga meie tuppa ning kokku ööbis meie juures umbes kolm nädalat. Kitsas oli küll toas, aga saime hakkama.

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Absurd

Saatsin oma isale isadepäevas kaardi. Eile helistas ema, et isale on tulnud Omnivast deklareerimisteade. Teinekord ma panen tõesti kaardiga ka pisikese soksi kaasa, et oleks väike üllatus, mis seletaks deklareerimisnõude (kaal raskem ja katsudes on tunda, et midagi peale kaardi veel ümbrikus sees), kuid mitte seekord. Ma ei saanud üldse arugi, et mis deklaratsiooninõue ja et peab veel tulumaksu ka maksma, eriti kui olin kaarti postidades juba mingi ankeedi Inglismaal täitnud, mis kleebiti ümbriku peale. Ema saatis mulle kirja edasi ja tõesti oli seal nõue see deklareerida. Helistasin Omnivasse uurimaks, milles point. Ja point on väga lihtne – Brexit. Ehk siis järgmine kerge idiootsus, millega tavainimene tänu poliitmängudele peab silmitsi seisma. Deklareerimisnõue tuli sellest, et kaart saabus väljaspool Euroopa Liitu. Mitte et võiks näiteks kaartidele sätestada mingid mõõdu-ja kaalunõuded alla mille ei ole deklaratsiooni vaja esitada, sest too kaart kaalus ainult 40 grammi 😀 Mulle jääb muidugi arusaamatuks, miks just see kaart vahele võeti, sest ma olen viimase paari kuu jooksul saatnud Eestisse päris mitu kaarti, suuremad kusjuures nii mõõdult ja kaalult, kuid siis ei tulnud mingeid deklareerimisnõudeid. Ju siis seekord sattus minu kaarti sorteerima eriti usin töötaja. Aga parim kild on alles selles, et uurisin ka jõulude kohta, kuna saadan ikkagi igal aastal vähemalt kümme kaarti kodumaale. Et kui need kaardid ka tulevad väljaspool EL’i, siis kas peavadki saajad hakkama deklareerima postikaarte. Vastus oli, et hetke kogemuste järgi jah. Ma nüüd ei teagi, kas jätan siis sel aastal kaardid saatmata, kuniks keegi vaatab üle mõõdud, alates millest EI PEA deklaratsiooni esitama või hoiatama sõpru ja peret, et tuleb väga väärtuslik salakaup jõulukaardi näol ja ilmselt on vaja e-deklaratsioon esitada 😀 😀 😀

Viimase vindi raseda huumorinurk :)

Kuidas sa tead et oled viimase vindi rase ilma et sa vaataksid peeglisse/kalendisse…

– kummardamine on sinu jaoks ületamatult ebamugav tegevus, sest su kõht jääb ette. Seega võtad sa mingi eriti imeliku poosi, et siis sobilike helide (mida sa muideks ise oma suuga tekitad) taustal midagi madalalt üles korjata.

– kuna kummardamine on ebamugav poos, siis igasugused tegevused, mis nõuavad põrandalähedast olemist (nt musta pesu masinasse panek või madalate riiulite korrastamine) saab eranditult tehtud põrandal kükitades või põlvitades.

– kui madalad tegevused tehtud, siis ülestõusmist saadavad jälle igasugused enda poolt tekitatud helid.

– kui sul on vaja natukene kitsamast kohast läbi minna või midagi tuua, siis võid kindel olla, et puksid oma kõhu või pepuga kuhugi vastu. Üldjuhul teed sa seda mõlemaga. Ja ärme üldse autosse istumisest (rooli taha näiteks), eriti kahe-ukselisse isendisse, rääkima hakka.

– magamine on nõrkadele, missest et sa oled päris väss. Aga sa ei suuda mitte ühtegi mugavat poosi leida voodis ning igasugune liigutamine parema poosi leidmiseks on justkui megasuure kaubalaeva ümberkeeramine Suessi kanalis. Kui sa siiski magama jääd (ja seda juhtub tihemini elutoa diivanil kui sa tahaks), siis võid kindel olla, et poole öö ajal on vaja vetsu minna, sest põies on tilk uriini tekkinud. Veab, kui sa pead vetsu minema vaid korra, aga üldjuhul sul ei vea.

– lisaks hommikusöögile tekib sul järjest rohkem vajadus ööootele, nii umbes kell 3 öösel. Mis mõnevõrra võib probleeme tekitada, sest sa peaksid oma veresuhrkut kontrollima, mis tähendab et öised reisid külmkappi ei ole kõige mõistlikumad reisid.

– kuna sa ikkagi oled otsustanud suht viimase piirini tööd teha, et siis maksimaalselt kaua beebiga kodus olla, on igasugune pesapunumine natuke unarusse jäänud. Mitte et sul ei oleks soovi värvida ja dekoreerida, aga sul ei ole lihtsalt aega. Kui aega tekib, ei ole sul energiat. Aga kui juhtubki, et sul on veel energiat ka, siis tuletatakse sulle meelde, et sa peaksid puhkama. Aga sa ei saa puhata, sest keegi teine ei oska dekoreerida tuba/maja just nii nagu see on õige (khmm, nagu sina seda vaimusilmis ette näed).

– majast väljumine on omaette katsumus, sest on sügis ja sul on eranditult jalanõud, mis eeldavad paelte sidumist. Õnneks, on sul tsipake rasedaajust veel funktsioneerivas korras ning taipad, et trepid ei ole ainult teisele korrusele saamiseks, vaid need pidi kunagi välja mõtlema üks rase naine, et hõlbustada jalatiste jalga panekut (aka saad tõsta jala kõrgemale nii, et kõht jääb jalge vahele ja paeltesidumine ei ole enam probleem).

– sa oled MEGA aeglane oma tegemistes, sest sa ei jõua midagi eriti kiiremini teha VÕI tuletatakse sulle meelde, et oled viimasevindi rase ja peaksid rahulikumalt võtma.

– diivanilt tõusmine, eriti kui sul on mõnus poos sisse võetud, on väljakutse omaette, sest megasuure kaubalaeva liigutamine ei ole mingi kahe sekundi tegevus.

– kui jalutama minna, siis mingi hetk tunned ikka kuidas kuskil miskit torgib, venitab, tekitab ebamugavustunnet.Üldjuhul aitab tempo mahavõtmine, aga teinekord on seda raske maha võtta kui sa juba teokiirusel liigud.

– sinu viimase aja lemmik magusaks ampsuks ei ole mõni puuvili, jäätis, komm, šokolaad või kook, vaid seda on renny, sest mingil põhjusel on kõrvetised lausa mitmekordsed külalised päevas. Ja tulevad nad pm peale igat söögikorda olenemata, mida söönud olen.

– kahjuks pead sa pidevalt oma vanemale lapsele meelde tuletama, et emme ei jõua/tohi teda kuhugi tõsta või emme ei saa temaga kuhugi kiiremini liikuda/joosta või emme ei peaks rattaga sõitma minema. Ja see on nii kahju, sest sa oled alati olnud see aktiivne emme, kes lapsega erinevaid asju teeb. Õnneks saab emme kaissu võtta, kui diivanil koos istutakse ja kallid ning musid on ikka omal kohal, lihtsalt emme peab enne oma suure kaubalasti kuhugi ohutult parkima 🙂

– ja see sinu kõht tahab koguaeg end eksponeerida, paljalt. Ehk sul on tegu, et leida selga piisavalt pikad riided, mis kõhtu varjaks. Iseenest ei ole ju tegu esteetiliselt koleda pildiga, aga no vähemalt õues olles hakkab sul küll külm. Olgu õnnistatud see inimene, kes mõtles välja raseda püksid, sest õnneks paar paari on veel sellised, mille ülemne osa suudab kõhu ära katta, peaaegu. Aga tavaliste pükste kandmisest võid ainult unistada, kui sa just ei taha maani öösärki selga tõmmata ja tõsimeeli väita, et tegu on pluusiga.

Ühesõnaga, mul on jäänud umbes kuuke kõhuga ringi tatsuda ning erinevalt esimesest rasedusest, on sel korral tõesti lõpp kuidagi raskem ja ma saan kogeda maksimaalselt erinevaid raseda rõõme. Kui erinevate tunnuste tekkimisel olin alguses kergelt häiritud, siis nüüd ajavad need mind pigem naerma, sest no midagi erilist ju teha ka ei ole. Ma pigem olen üks häälitsev kaubalaev veel mõned nädalad kui et see pisike beebi liiga vara meie juurde tuleb 🙂

Ha Ha Halloween

Noh, pea nädal on juba kommipühast möödas, aga kuna meil miskit ikka natuke toimus, siis oleks paslik paar rida kirja panna.

Halloweeni tähistamisega alustasin mõnes mõttes juba kuu alguses, kui ostsin koju paar kaunistust – ühe kõrvitsakujulise küünlahoidja õue ja kummitustemaja, millel sai punased tuled sees põlema panna. Ja muidugi sildike uksele ka. Tegelikult tol korral olin poes üldse midagi muud vaatamas, aga need kaunistused jäid silma ja koju nad tulid. Ma oleks äärepealt juba jõuluvidinaid ka ostnud, aga siis sai kaine mõistus ikkagi emotsioonidest võitu 🙂 Noorhärrale ostsime ka kostüümi juba kuu alguses, sest Halloween ON suur asi siin ja oli teada, et tuleb nii kommipommitamist kui pidusid. Mina otsustasin sel aastal vana rasva peal sõita ja riietasin end rasedaks nõiaks, kel luukere kõhus. Just nii nagu viis aastat tagasi. Tahtsin väga seda kostüümi veelkord kanda ja ilmselt Piiga meie viimaseks lapseks ka jääb, seega miks mitte. Minu mõte sel aastal oli välja näha rohkem väsinud nõiake võrreldes viie aasta taguse ajaga ning avastasin paar päris head trikki selleks. Esiteks, tuleks kindlasti panna endale jumestuskreemi ja värvida silmad, AGA jätta ripsmed värvimata. Lisaks aitab natuke tumedamat lauvärvi silma alla ning eriti mõnusa kahvatu viimistluse annab see, kui huuled teha heledaks (minul sattus jumestuskreemi huultele, seega hõõrusin selle laiali). Mina jäin väga rahule, sest kahvatum (väsinum) nägin ma kindlasti välja kui viis aastat tagasi 😀 😀 😀

Terve kuu möödus tegelikult kiirelt ja enne kui arugi saime, siis oli Halloween juba nädala kaugusel. Hea oli, et mu rasedaajul tuli sel hetkel meelde broneerida meile kõrvitsakorjamine (sest tänu ühele viirusele ei saa enam niisama minna kuhugi farmi ja korjata, kõik peab olema sotsiaalselt distantne). Muideks, Mikuga lobisedes selgus, et kõrvitsa korjamine ja uuristamine on pigem uus traditsioon Inglismaalt (ilmselgelt saabunud siia üle ookeani) ja kui nemad olid pisikesed, siis mässati naeristega. Miku ema siiamaani kirub, KUI hull oli naereid uuristada, sest need on ju pisikesed ja tunduvalt tihkema sisuga kui kõrvitsaid. Käisime sel aastal teist korda sellises kohas nagu Pontac Farm, suhteliselt lähedal meie kodule, seega hea ligidal minna. Samas, jäi see käik suhteliselt viimasele minutile ja ega ilusaid kõrvitsaid enam eriti leidunud, sest põld oli päris ohtralt kaetud (pool)mädaste isenditega. Mulle meeldib selle koha süsteem ka ses mõttes, et kui sa endale aja broneerid, maksad bronnitasu (10 naela per auto) ja kui lõpuks kõrvitsate eest maksma lähed, arvestatakse see summa kõrvitsate maksumusest maha. Kuna meie ostsime kokku neli kõrvitsat (sest noh ikkagi KÕIK pereliikmed vajasid oma kõrvitsat), siis maksime juurde mõned naelad.

Ja siis … me unustasime need kõrvitsad õue 🙂 ehk ei hakanud kohe uuristama ja kaunistama. Kõrvitsad tulid alles meelde Halloweeni tegelikult päeval (kuigi meie tänavas oli mitu maja, mille ees ilutsesid kõrvitsad juba nädalakese) ja seda ka pärastlõunal. Kuna meil tundus olevat tunnike vaba aega enne kui Miku õe juurde pisikesele Halloweeni peole sättima hakkama pidime, siis võtsime aga markerid, lusika ja noad välja ning hakkasime pihta. Olime just jõudnu oma esimese kõrvitsaga lõpule, kui Miku õde uuris, mis kellast jõuame. Olime suutnud peo alguse ajas väikesed möödarääkimised teha ja nad ootasid meid juba veerandtunni pärast. Ütleme nii, et segadus ei olnud päris meie poolne mittemõistmine, seega ütlesingi et lõpetame oma kõrvitsate uuristamise, paneme endid valmis ja tuleme. Sest ei olnud ju mõtet jätta kõrvitsate tegu järgmisele päeval kui Halloween juba läbi. Tegelikult saime nad kiirelt valmis ja hakkasimegi sättima, peole jõudsime aga ikkagi tunnikese hilinemisega, sest noh kõrvitsad oli vaja välja viia ja küünlad põlema panna (ning loota, et need põlema jäävad, sest õues oli mega tuul). Lisaks selgus, et meie naabrimees on eriline Halloweenifänn ja oli oma aia korralikult ära kaunistanud, seega ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja tema aeda külastada 😀 Ütleme nii, et ikka korralik dekoratsioonidemarss toimus, kusjuures kõik kujud liikusid ja tegid hääli. Mega.

Halloweenipidu ise oli rohkem lastele suunatud, seega mina olin ainuke maskeerunud täiskasvanu, aga mul oli päris kama kaks kuna mulle täiega meeldib see raseda nõia kostüüm. Lapsed said mõnusalt möllata, kuniks täiskasvanud sõid ja lobisesid. Kõik hoidsid hinge kinni, et vihma ei hakkaks uuesti ladistama, nagu see terve päeva vahelduva eduga teinud oli, sest plaan oli ju minna komme pommima lastega. Mulle väga meeldib süsteem, mis siin saab aina populaarsemaks, kus need majad, kes soovivad komme jagada, annavad endast märku ja siis tehakse vastav piirkonnakaart, et inimesed teaks, kuhu minna. Ei tahaks ju üldse, et lapsed peavad pettuma, kui nad uksele koputavad ja keegi seda neile ei ava või avavad ja midagi krõbedat koputajale ütlevad. Paljud majad olid seegi kord teinud nii, et jätnud kommikausi ukse taha, kus siis iga laps ise ühe kommi võttis, eks ikka seel viiruse pärast. Muidugi leidus ka varateismelistest ajugeeniuseid, kes käisid ringi ja kui avastasid täis kommikausi, valasid kogu selle sisu kotti. Päris nõme tegelikult*.

Kuna Halloween oli sel korral pühapäeval ja järgmine päev esimene koolipäev pärast vaheaega, siis ega me väga pikalt külas olnudki. Noorhärral oli muidugi väga raske aru saada, et miks ta ei võiks oma põsed ikka ja jälle kommidest pungile toppida (tal oli juba raskusi aru saada terve päeva jooksul mitte kommi saamisega), eriti kui kommikott nina all oli, aga saime lõpuks kokkuleppele, et kui ta järgmine päev koolist tuleb ja on ilusti käitunud, siis saab kommi. See kommikott on meil ikka veel külmiku otsas ja ootab tühjendamist, sest õnneks on Noorhärra selle sisu mõnel päeval täitsa ära unustanud 😀 Seega kuidagi kiirelt läks sel aastal jälle ja ma nii tundsin kuidas ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha ega korraldada ning need asjad, mis tehtud said, olid kuidagi ülepõlve ja viimasel minutil kiiruga kokku klopsitud tegevused. Aga eks see saabki nüüd meie reaalsus olema mõnda aega 🙂

*Veel nõmedamad olid sellised umbes 18-aastased kutid, kes arvasid, et nad on piisavalt tugevad suutmaks kõrvitsatest jagu saada. Nimelt panime oma kõrvitsad eesaeda sissesõidu kõrvale ehk nad ei olnud tänaval, vaid meie maja ees. Ma ei hakanud aiaäärele neid panema, sest esiteks võib mingi hetk ikkagi mega tuul tulla ja need kõnniteele puruks puhuda ja teiseks, meil juba on kogemus eelmisest aastast, kus liiga kõnnitee lähedale jäetud kõrvitsad noorte abiga kõrvitsapudruks muunduvad :S Seega jätsime seekord kõrvitsad oma aia alale, MAHA, sest tegu oli ju suhteliselt värskelt puuritud isenditega ja iseenesest oli neid vahva vaadata. Aga ühel õhtul, kui mina olin poes, tatsusid kas noorsanti meie majast mööda ning lihtsalt viskasid kõik kõrvitsad keset autoteed puruks. Miku küll kuulis seda ja läks neile õue paar krõbedamat sõna ütlema, aga kuna oli õhtune aeg ja Noorhärra magas, siis päris järgi neile minna ei saanud. Nagu, kui idioot sa pead olema, et niimoodi teha???? Kas tõesti on püksis nii väike isend, et sa tunned ennast tõelise mehena, kui viskad uuristatud kõrvitsa vastu maad puruks. Kõrvitsa, mille laps on suure huvi ja innuga ära kaunistanud ning mida ta iga päev imetleb. Mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas mõni inimeseloom mõtleb :S

Noorhärra ütlemised

Ostsin Eestis kaasa mõned lastefilmid, mis Noorhärrale meeldivad, aga millele on eesti keeles peale loetud. Just selle mõttega, et ta kuuleks rohkem eesti keelt. Panen siis ühe Jääaja osadest peale, sest see sari on üks ta lemmikuid, kui Noorhärra tuleb umbes kümne minuti pärast väga pettunult minu juurde, sest filmitegelased räägivad väga imelikult 😀

Koolipäeva hommik ning Noorhärra on just saanud omale kooliriided selga. Tuleb siis trepi peale ja küsib: “Emme, kas ma näen kena välja?”. Järgmisel hommikul uurib ta minu käest, kas ta näeb moekas (smart) välja.

Käisime uue beebiga 3D ultrahelis ning võtsime ka Noorhärra kaasa, sest tema mitte kaasamine tundus väga vale. Viskasin ennast pikali, Miku ja Noorhärra istusid diivanile ning seans algas. Tundus aga, et kogu kogemus oli Noorhärrale kerge pettumus, sest nii kui ta beebit 3D vaates nägi, ütles ta, et see beebi näeb imelik välja. Arst küll seletas, et see pilt on võetud läbi mitme nahakihi ja beebi ulbib ka vedelikus, kuid Noorhärra jäi kindlaks oma seisukohale, et tegu on Õudusbeebiga “ScaryBaby”. 😀

Otsisin välja Noorhärra UH pildid, nii kõige esimese kui ka tema 3D pildid ning palusin arvata, kes pildil on. Just selle mõttega, et näidata talle, et ka tema nägi veidike teistsugune mu kõhus välja. Algul arvas Noorhärra, et tegu on beebiga, kuid selgitasin talle siis, et tegu on ikka temaga. Et esimesel pildil on ta väga pisike, siis juba natuke suurem ning kolmandal pildil on ta just sündinud. Noorhärra tõdes selle peale, et ta oli ikka armas beebi.

Noorhärra jääb teinekord meie voodis magama õhtul ja siis Miku viib ta oma voodisse hiljem. Ühel õhtul kuulen, kuidas ta hõikab mind enda juurde. Mõtlen endamisi, et ju siis ühed musid ja kallid on vaja veel teha. Aga ei, tema üks kaisuloomadest oli põrandale kukkunud ja ta lihtsalt ei ulatunud ise voodis olles seda üles korjama :S Ja nii oli vaja ema kutsuda alumiselt korruselt appi 😀

Aegajalt on Noorhärral enesekehtestamise hetked. No ikka sellised, et on vaja korralikult selgitada, miks on vaja miskit teha. Ühel päeval näiteks plaanisime ratastega sõitma minna ning palusin tal pikad püksid jalga panna, et kui peaks kukkuma, et tee ennast katki. Pluss oli juba õhtune aeg ka. Tema vaidleb vastu, et ta peab lühkaritega tulema, sest näeb niimoodi ilus välja. Nüüd hakkab meid vastu hammustama ka enda ütlus, et kui sa midagi ei tee, siis juhtub see. Näiteks kui Noorhärral jälle purakahetk käsil, siis olen ma olnud rumal tüdruk, kes ei luba tal oma tahtmist saada või ähvardab nt autot lõhkuda või mind vette visata 😀 Ükskord ma küsisin vastu, et kui sa emme vette viskad, kes sul siis hommikuputru teeb. See andis päris pikalt mõtlemisainet talle 🙂

Läksime ühel õhtul parki jalutama ja Noorhärra sai ka ronida. Ühel atraktsioonil sattus ta kokku paar aastat vanema poisiga, kelle vanaema manitses olema ettevaatlik selle pisikese poisi lähedal. Noorhärra sai pahaseks ja ütles, et “ta ei ole pisike, ta on juba suur poiss“.

Õhtune aeg ja ootame kõik söögi valmimist. Noorhärra on juba mitu korda moosimas käinud, et tahaks midagi näksida, sest kõht on niiii tühi. Jään endale siiski kindlaks ja ütlen ei. Mõne minuti pärast kuulen, kuidas Noorhärra räägib Mikuga – “Issi, mine sina ja võta kapist snäkki mulle ning kui emme küsib, siis ütle, et see on sulle endale.”

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …