Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀

Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Võiksin vabalt püsikliendiks hakata :D

Ühesõnaga, ma pean oma lapsi ikkagi pigem tugeva tervisega lasteks. Vähemalt Noorhärraga on olnud vähe probleeme. Jah tüüpilised haigused nagu šarlakid või tuulerõuged on ka temal külas käinud ent õnneks ei ole olnud nii, et ta on nädalaid kodus. Siin pean muidugi tänama Inglismaa süsteemi, et iga köha ja nohu ei ole pühjuseks koju jääda. Tahaks loota, et Piiga saab samuti vastupidava tervise. Lihtsalt siin viimasel paaril kuul on juhtunud, et olen käinud perearsti juures kokku viis(!) korda, mitte küll ühe lapsega, vaid mõlemaga kokku. Algas see oktoobri lõpus, kui neli päeva enne perebasseinikat tabas Piigat mega köha ja kõrge palavik. Õnneks arst midagi tõsist ei leidnud ja andis meile rohelise tule reisile minna. Tol korral uurisin ka, et mida Noorhärraga teha, kes on köhinud nädalakese ent kuna siin on praktika, et köha on pigem tavaline asi ja arsti juurde tuleks pöörduda kui köha pole kolme nädalaga üle läinud, siis jäi Noorhärral arst seekord nägemata. Reisile tassisin siiski korraliku koduapteegi kaasa 😀 Noorhärraga läksime arsti juurde umbes paar nädalat hiljem, sest köha ei olnud ära läinud. Kuna Noorhärra köha tundub alati tagasi tulevat kui ilmad jahedaks lähevad ja perekonnas on ka astmaatikuid, siis palusin arstil kontrollida, et äkki on Noorhärral sama mure. Õnneks astma välistati, kuid kopsud polnud päris puhtad (ragisesid kergelt) ja nii sai ta antibjotsikuuri, mis vaevused eemaldas. Läks paar nädalat kui Piiga hakkas megalt köhima ning läksime jälle arstile. Pisikestega tundub natuke teine suhtumine olevat, et nemad võetakse ikkagi pigem kohe jutule ning seekord selgus, et oli ka tema rinnakus kergelt kuulda krabinat ning sai ka tema antibjotsid peale (esimest korda).

Jällegi läheb nädalake mööda, eelmine neljapäev, kui hoidja saadab mulle sõnumi, et Piigal on kehal korralik lööve. Hetkel möllab Inglismaal šarlakid ja noh neid juhtumeid on nii lasteaedades, erahoidudes kui koolides ning ainuke ravi – antibjotsid. Kui laps selle diagnoosi kord saab, siis ei tohi ta enne kollektiivi naasta, kui antibjotsikuuri algusest on möödas 24h. Seega, kuna šarlakite üheks tunnuseks on lööve ning tegu väga nakkava viirusega, jäi Piiga reedel koju ning läksime perearstile 😀 Seal kusjuures selgus, et ilmselt on Piiga šarlakid juba läbipõdenud ehk too nädalatagune külastus kui kuuldi krabinat rinnus, oli ilmselt šarlakite algus (sest ka köha on üheks tunnuseks) ja meil vedas, et sellele nii varakult jälile saime. Lööve Piiga kehal oli pigem lihtsalt viiruslik lööve. Aga, reedel hakkas Noorhärra kurtma, et kõht valutab (mina arvasin, et on liiga palju jama söönud), tal on külm olla (no meil langes kraadiklaas alla 0) ja oli üldse kuidagi loid (arvasin, et hakkab nii koolinädalast kui üldse veerandist väsima), kuid saatsin ta siiski kooli. Ka sealt helistati, et ta on vaiksem ja ei taha õue minna, mis ei ole üldse temalik, kuna kurdab külmust ning lubasin anda paratsetamooli. Õhtuks oli ta jälle okeika ning laupäeval ka midagi hullu ei toimunud, noh lisandunud oli köha, jälle. Käisime isegi ühel etendusel õhtul koos. No ja pühapäeva lõunal avastasin, et kurja, kehal on lööve, mida hommikul seal veel ei olnud. Eile pidin ta ka koju jätma, sest lööve levis näole ja noh nagu ma ütlesin, šarlakid möllavad ja ta oleks ilmselt niikuinii koju saadetud koolist. Seega, teavitasin kooli tema puudumisest ja hakkasin perearstile helistama, et aega saada.

Vot see, mis edasi eile toimus, oli paras komöödia 😀 Meil läks 2 tundi aktiivset valimist aega, et üldse perearsti kätte saada. Number oli koguaeg kinni ja no mitte kuidagi ei saanud löögile. Kui lõpuks õega räägitud sain, kes arstile andmed edasi andis, tuli kiire vastus Noorhärra arstile tuua. Aga kindlat aega me ei saanud, vaid läksime elavasse järjekorda. Ma võin ainult oletada, et lihtsalt niipalju arstile soovijaid oli, et nad pidid elava järtsu avama. Arsti juures läks ruttu – šarlakeid ei diagnoositud, vaid võeti selle kinnitamiseks proov. Küll aga öeldi, et Noorhärral on mandlipõletik, mis minu jaoks täielik üllatus, kuna ta ei kurtnud üldse kurguvalu. Ravimiks määrati antibjotsid (okei, jälle, aga vähemalt need aitavad teda hetkel), mille kättesaamiseks apteeki läksime. Tuli välja, et apteegil ei ole antibjotse, päris mitmes apteegis ei olnud, kuna väidetavalt on riiklik puudujääk nendest, just sellest, mida manustatakse vedeliku kujul. Lõpuks õnnestus leida vajalik antibjots tableti kujul ent selleks oli vaja retsepti muudatust, mida sai teha vaid telefoni teel. Ehk tuli hakata uuesti helistama perearstikeskusesse, mille kättesaamiseks hommikul kulus kaks tundi. No õnneks oli olukord lõunaks veidi maharahunenud ja ainult kümme mintsa läks, et anda oma mure edasi. Praksises lubati retseptimuudatusega tegeleda võimalikult ruttu, sest me ju ootasime apteegis teiselpool letti. Pärast pooletunnist ootamist tulime koju, kuid apteeker oli piisavalt mõistlik, et pani meile tabletid kõrvale, et ravimi kindlasti saaksime. Umbes nelja aeg tuli lõpuks kõne, et retsept on valmis. Küsisin veel, et kas võime kohe minna apteeki, kus tablette meile hoitakse ning seda ka lubati. Noh, retsept ei olnud ikkagi sinna saadetud, vaid praksise kõrval olevasse apteeki. Teades, et telefoniteel asju ajades kaotame aega, sõitsime tagasi praksise kõrval apteeki, kus õnneks oli retsept, ent tablette ei olnud saadaval 😀 Egas midagi, prinditi see retsept meile välja, läksime teise apteegi ja saime lõpuks need kuramuse tabletid kätte 😀 😀 😀

Noorhärra oli ses mõttes tubli, et ta pole siiani tabletikujul pidanud ravimeid võtma, kuid sai nüüd sellega ilusti hakkama. Täna läks ta kooli, kuigi näos on näha löövet ja ka kehal ent siiani pole arst meile tagasi helistanud, et tegu šarlakitega. Isegi kui see kinnitus tuleb, on Noorhärra selleks ajaks juba 24h ravimit saanud. Seega jah, olgu tänatud geeniused, kes võitlesid koroona vastu totaalisolatsiooniga, mis on muutnud tänaseks inimesed (nii vanad kui noored) väga väga vastuvõtlikuks igasugustele haigustele ja viirustele.

Elutoaremont, eelarve

okei, luban et see on nüüd viimane postitus, mis pühendub täielikult elutoaremondile … sest no kaua võib ühest remondist jaurata eksole 😀 Puudu on veel rahalise poole ülevaade ning kokkuvõte sellest, mis sai uut ja mis jäi vana.

Kui küsida, kas jäime eelarvesse, siis muidugi mitte. Isegi mitte sellepärast, et ehitusmaterjalide hinnad oleks paari kuuga väga tõusnud, kuid eks muudatusi ikka oli. Kuid miks me eelarves ei püsinud, oli osalt seetõttu, et ega meil väga olnud aimu hindadest kui eelarvest koostasime ja tulistasime suhteliselt puusalt. Ehk arutasime näiteks, et milliseid elektritöid on vaja teha ja siis arvasime, et sellise summa võiks see maksma minna. Uurimata, mis tegelikult elektrikute tunnihinnad on. Noja siis muidugi ka see, et eelarvet tehes unustasime mõne asja üldse ära, nagu prügikonteineri tellimine või uut mööblit ei arvestanud üldse eelarvesse. Lisaks ka see, et paar asja otsustasime alles remondi käigus teha, näiteks radikate vahetus. Kui numbritest rääkida, siis meie esialgne eelarve oli 2050 naela, kokku läks umbes 3300 naela ning see oli puhtalt remont mööblit arvestamata. Suurim ülekulu oligi seotud radikatega ehk uued radikad maksid 423 ning nende paigaldus 600. Selle 600 sisse mahtus boileri hooldus ning ühe vanema mure lahendamine ent kui arvestada siia hulka ka torumehe esimene külastus kui ta vanad radikad gaasisüsteemist lahti ühendas ja paar gaasitoru kinni plommis, siis tuleb kuluks ikkagi 600. Prügikonteineri rent oli 160 naela kaheks nädalaks ning selle oleksime võinud vabalt tellida hiljem ja niikaua ehitusjama tagaaias ladustada. Nüüd juhtus nii, et konteiner viidi sellise 80% täituvuse juures minema ning kuuke hiljem mässasin mina prügikottidega, et viimased ehitusjäägid minema saaks visatud. 200 naela kallimaks läks ka lae korda tegemine ehk selle täies ulatuses kipsplaadiga katmine. Noh ja siis mõned nipet-näpet read, mis natuke üle läksid. Samas kui vaadata asja positiivsest küljest, siis tööraha pealt hoidsime ikka korralikult kokku ju 😀

Rääkides mööblist, siis selles osas tegime täieliku puhastuse ja mitte miskit vana ei jäänud alles. Diivan liikus teise tuppa ja sealne vana diivan-voodi läks minema. Pisikese telekaaluse ja kohvilaua andsime ühtedele sõpradele, kelle majapidamises need laste mängutoas kasutust leiavad. Ainuke allesjäänud asi oli riiul, mis meile sedavõrd meeldis, et tellisime teise samasuguse juurde. Seega sisustuse peale läks umbes 1700 naela. Suurim väljaminek oli uus diivan-voodi ning nagu olen enne maininud, jäime truuks Ikea Frihetenile. Samast kohast ostsime ka telekaaluse ning teise riiuli. Samuti ostsime uue teleka, sest eelmine on juba 7 aastat vana, piisavalt aeglane ja piisavalt väike ning lisaks ilutseb keset ekraani korralik kraaps, mis sai aastaid tagasi tekitatud Noorhärra poolt, kruvikeerajaga. Jep, meil vedas, et telekas siis õhtule ei läinud, sest vaatamist too kraaps ei sega ja telekapilt on endiselt selge. Lihtsalt kui telekas on kinni, siis karjub see kraaps näkku 😀 Uus telekas oli meil unistus juba mitu aastat, aga kunagi ei tundunud see päris õigustatud ostuna. Praegusel hetkel aga ei olnud me enam nõus uude tuppa vana telekat tooma ja nii me uue LG nutiteleri ostsime. Mõnusalt suure ekraaniga ning mis peamine, kiire. Lisaks panime laelambile uue ümbrise, ostsime korralikud kardinad, mis järgmine nädal tehakse need lühemaks ja pidime ka uue kardinapuu panema, sest meil on kaares esiaknad ning sirged kardinapuud siia ei sobi, seega panime selline paindliku variandi (mitte konkreetselt selle). Eile jõudis ka aknakate, mis Mikul tuleb nädalavahetusel üles panna. Ja siis ongi kõik, lõpuks.

Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? No ma valetaks, kui me Mikuga enne mööbli sissetoomist ei teinud võistlust kumb-leiab-rohkem-vigu-mida-oleks-võinud-parandada ent nagu mu vanemad lohutasid, siis tegelikult näeme neid vigu vaid meie, kuna isetegijatena oleme ju eriti kriitilised lõpp-tulemuse osas. Kõik, kes on valmis tuba näinud, on vaid kiitnud kui hästi see välja kukkus ja eks me ise ka oleme nüüd paari nädalaga ära harjunud. Üks viga tegelikult tuli ka välja, nimelt see, et oleksin pidanud ikkagi pistikupesade planeerimisel veidike rohkem ette mõtlema. Esiteks on neid pistikupesasid ikkagi natuke vähe, teiseks oleks võinud telekamajanduse pistikupesad olla rohkem seina keskel, sest hetkel nad ikkagi paistavad kapi ühe seina tagant välja ja ühe pistikupesa oleks võinud natukene teise kohta nihutada mitte kinni lasta panna. Mööbliosas ei ole midagi puudu ega üle, just piisavalt. Ja kuna meil oli ette teada, kui palju ruumi saab riiulitel ja sahtlites olemas, sundis see mind natuke rohkem sorteerima oma pildi- ja raamatumajandust, et nii mõndagi praeguseks ära panna. Seda pean küll ütlema, et kui me järgmise ruumi ette võtame (oh oleks see köök juba järgmisel aastal), siis ilmselt kasutame rohkem töömeeste abi just sellepärast, et asi kiiremini edeneks. Ma ei kujuta ette, kuidas me kahe lapsega elades oleme kuid köögita.

Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀

Ajee see elutoaremont :D

Istun siin põhimõtteliselt täielikult vastvalminud elutoas ja mõtlen, et võiks viimase saagajupi ka kirja panna. Et oleks toredam kunagi lugeda või nii. Kui aus olla, siis mingi hetk tekkis tõesti tunne, et see tuba ei saagi kunagi valmis ja asjad venivad, aga näedsa, siin ma nüüd istun. Ühesõnaga, oktoobri lõpus jäi remont veidikeseks seisma, sest noh, esiteks oli meil kopp ees sellest kui halva töö plaasterdaja tegi ja teiseks oli meil ju perepuhkus ootamas. Tagasitulles võtsin meie ajagraafiku korralikult ette ning hakkasin Mikule näpuga järge ajaga, mis kõik teha on vaja. Graafik sai tehtud oktoobri keskel eelkõige selle mõttega, et millal mingi asi valmis peab olema, et tuba oleks novembri lõpuks minu vanemate külaskäigu ajal täielikult kasutatav. Seega, siit tuleb meie plaan ja tegelikkus.

31/10-6/11 – värvitöödega jätkamine – Tegelikult olime graafikust veidi maas, kuna vabadel päevadel pärast puhkust ei saanud me kuidagi endid remondilainele tagasi tõmmatud. Jah, põranda liistud pani Miku paika ent no kuskilt ei olnud võtta motti alustada värvitöödega, mis paberi peal pidid olema alanud juba enne puhkust. Tundus, et aega ju on kuigi teades elu, siis tavaliselt asjad tahavad tuksi minna ja kuhjuda viimasel hetkel. Pealegi, läksin mina tollest nädalast täiskohaga tööle tagasi, mis tähendas, et mul ei olnud aega enam nii vabalt päeval kodus toimetada. Teisipäeval võtsin siiski pahtlituubi kätte ja hakkasin lõpuks plaasterdaja tööd üle tegema. Miku oli selleks hetkeks teinud lülitite ümbrused korda ja ära lihvinud. Järgmisel päeval lihvisin mina kõik pahtliparandused üle ja otsustasin värvima hakata, kuid avastasin, et plaasterdaja tööst on hästi palju pisikesi pritsmeid seinale kuivanud, mistõttu võtsin lihvimisbloki ja pühkisin igaks juhuks kõik seinad sellega üle. Ja seda pühkimist ikkagi jagus. Kuna olin juba tolmutama hakanud, siis alusvärvi pealekandmise asemele lihvisin hoopis aknalauad korda. Neljapäeval alustasin alusvärvi seina panekuga ehk tegin kõik ääred ja nurgad tavalise pintsliga ning paar seina ka rullikuga. Miku tegi õhtul lae ning lõpetas teised seinad. Reedel plaanisime kanda ka teise kihi alusvärvi, kuid lihtsalt ei viitsinud ja tegime seda alles pühapäeva õhtul. Noorhärra tuli ka appi ja plätserdas ikka korralikult 🙂 Ahjaa, mööbel sai ka ettenägelikult suure varuga tellitud ning nädala sees broneerisime nii torumehe tuleku kui vaibapaigalduse.

7/11-13/11 – värvitööde lõpetamine, tapeetimine – olime kokku leppinud, et Miku ema tuleb aitab pühapäeval panna ühte seina tapeedi, seega selle seina ümbruses pidid kõik värvitööd lõpetatud olema. Meie sihiks oli siiski kõik seinad ja laed enne tapeetimist värvi alla saada ning alustasime jälle otsast – mina tegin nurgad ja ääred, Miku seinad ja lae. Algust tegime jällegi teisipäeval ning olime õhtul lootusrikkad, et äkki pääseme vaid ühe värvikihi kandmisega. Noh, siit hea meeldetuletus endale, et värvitöid ON mõtekam päevasel ajal teha, mitte õhtul pimedas 😀 Selgus, et teist kihti on kohe väga kindlasti vaja, kuid pigem ainult suure rullikuga suured pinnad üle käia, sest ääred ja nurgad olid ilmselgelt natuke paksema värvikihi all. Muidugi päevavalguses pidin tagumikule kukkuma, et helehalli seina asemel vaatab mulle vastu helelilla sein, kuid õhtuvalguses oli värv ikkagi õige ning lootust oli, et nii tapeet kui mööbel ja vaip aitavad ikkagi õige tooni välja tuua. Lisaks tahtsime ära värvida ka aknalaua ning põrandaliistud*. Aknalauale kandsin lõpuks kaks kihti värvi, ka tapeediseina liistud said lõpetatud, kuid elu tuli vahele ja ülejäänud liistude lõpetamine jäi esmaspäeva peale. Hea oli, et selle esimese kihi värvi liistudele kantud sai. Aga tapeetimine sujus hästi, Miku ema arvas, et eks tegu ole paaritunni tööga, kuid lõpuks oli ta meil pea neli tundi ja puhtalt selle pärast, et tapeedimuster ei tahtnud üldse klapituda. Iseenesest ei olnud raske muster, telliskivi(sein), aga kuna me ostsime kolm rulli erinevate seerianumbritega, sest poes väideti vahe olema ainult toonis, kuid ilmselgelt oli vahe ka mustris, siis andis ikka ajada tal kõike joonde. Lõpuks sai ja mina olin megarahul.

14/11-20/11 – radikate paigaldus, vaiba paigaldus, mööbli saabumine – esmaspäeval tegin ainult viimaseid värvimisi ja eelkõige kontrollisin, et alad kuhu radiaatorid** tulevad, oleks valmis. Teisipäeval tuli torumeeste meeskond kohale kolmekesi ja mässasid ikka korralikud 4 tundi, et suur ja väike radikas seina saada (muuhulgas oli selleks vaja neli uut gaasitoru paika ajada) ning boilerile hooldus teha. Lisaks pandi boilerile paar jubinat, et see paugutamise lõpetaks, aga see on juba uus teema (hetkel veel pooleli) ehk kunagi kirjutan pikemalt. Torumees mainis ka seda, et plaasterdaja pani ilmselt liiga paksu kihi krohvi seintele, sest isegi kuu hiljem olid seinad ikkagi veel pehmed, mistõttu pani ta radikate paigaldusel seina ekstra tugevad tüüblid. Radikad paigas, tegin viimaseid värviparandusi ehk seinaliistud (sh nö pealtpoolt, sest need on sellised 0.5cm paksud) otsustasime jätta valgeks, seinad ise helehalliks ent seina ja liistu liitumiskoht oli vaja sirgeks saada. Samuti aknalaua ja seina ühendumiskohad. Seega teades, kuidas minu käsi ei suuda sirgeid jooni tõmmata, mässasin paberteibiga ning katsin nii liistu pealsed kui õrnalt ka värvitud seinad. Lisaks ukseava, kuna ukse otsustasime eest võtta, aga raam vajas värskendust. Neljapäeva hommikul pandi vaip nagu plaanis ning oi kui palju see muutis üldpilti, no nii hubane oli tuba järsku. Kasutasin oma kodukontori hüvesid ning pesin aknad lõplikult ära, panin õhukese kardina üles ning võtsin kõik paberteibi maha. Aga kurja, see paberteip tõmbas päris palju ka värvi seinast maha, mistõttu pidin ikkagi värskelt uue vaibaga kaetud toas värviga toimetama. Olin ettevaatlik ja seekord kuhugi pritsmeid ei tekitanud 😀 Laupäeva varahommikul tuli mööbel, läksime vanahea Ikea teed, sest hetkel kahjuks hammas päris korraliku mööblipoe kaubale peale veel ei hakka. Tellitud sai uus diivan-voodi, teleka aluskapp ja riiul-kapp. Õhtul hakkas Miku suure hurraga asju kokku panema kui selgus, et üks päris arvestatav osa diivan-voodist ei olnud saadetud ent hoopis teine tavaline diivan, mida me isegi ei tellinud 😀 Helistasin järgmine päev Ikeasse ning lubati teisipäeval õige jupp saata ning vale asi tagasi võtta. Küll aga sai kahel õhtul kokku telekaalus ning riiul-kapp, pühapäeva õhtul saime käima ka uue teleka 🙂 Nädalavahetusel tuulasin mööda poode, et kardinaid ja aknakatet leida, aga no mitte midagi ei olnud, sest meil on vaja konksuga kardinaid, mitte neid rõngastega, millest ajad kardinapuu läbi.

21/11-… – toa sättimine ning valmispanek nii, et nädalavahetuseks oleks see külaliste valmis. Kuna mul oli tööl hästi vaikne esmaspäev, kasutasin seda asjade uude tuppa toomiseks ning ajutise elutoa ümbertõstmiseks. Terve päev ikkagi läks selle peale, sest vanas toas tahtsin kõik nurga tagused ja liistupealsed tolmust puhtaks pühkida. Lisaks sättisin teise telekanurga paika, mis pigem jääb laste kasutusse nende filmide ja telekamänguga. Teisipäeval saabus Ikea puuduolev jupp ning vale asi võeti ilusti kaasa. Me juba väga elevil olles hakkasime õhtul diivanit kokku panema kui selgus, et ikkagi vale osa saadeti. Oi ma olin tige ja võtsin ikka korralikult täna hommikul Ikea klienditeenindusega. Pärastlõunal selgus, et kullerfirma oli asjad sassi ajanud ning meie jupp on endiselt nende laos. Ei ole hullu, nad olid väga varmad meile jupi ära tooma, tõid ka, mistõttu saan hetkel diivanil istuda ja kribada. Leidsin ka kardinad ent need pidin tellima vahelaost ja saadetakse otse koju. Õnneks peaksid need saabuma laupäevaks.

Seega, siin ma istun ja olen lõpptulemusega ikkagi rahul. Jah, kardinad ja aknakate pole veel ees (aga nädalavahetusel juba on), lambivari tuleks üles panna, kuid enne peab Miku lambi kinnitama lakke. Lisaks on vaja seintel teha mõned värviparandused, sest kuidagi on päris mitu tumedamat jutti heledal taustal meile vastu passimas. Mis mind häirib on plaasterdaja pigem halb töökvaliteet, sest isegi kui me käisime ka ise lohud ja vaod üle, siis ikkagi jäi ka meile kohti märkamatuks, mis värvimisel selgelt välja tulid ning nüüd riivab kuidagi eriti silma, et laes on vagu või seintes ebatasasused. Aga no mis sa teed eksole, kindlasti ei kasuta me selle inimese teenuseid enam ja proovime leida kvaliteetsema töömehe. Hetkel peame veidike rahaliselt kosuma, sest noh katus vajab parendustöid ja tegelikult tahaks järgmine suvi saada köögi/kontorinurga/söögitoa kombo korda teha, sest see ON hull hetkel.

*See on nüüd koht, kus mina piltlikult kukalt kratsisin, et kuidas Inglismaal remonditöid teostatakse. Ehk, kui sul on põrandaliistud, siis need paned sa seina suhteliselt alguses, enne värvi- ja tapeetimistöid. Ma ei saanud alguses aru, et miks ei võiks kogu seina ära värvida ja tapeetida ning siis alles juba ülevärvitud põrandaliistud seina, sest liistud on ainult kruntvärviga tehtud. Sest värvida seinaliistu kui tapeet on seinas tundus liiga riskantsena ning suure tõenäosusega saaks tapeet rikutud. Samas, oma loogika siin on – nimelt vanades majades ei ole seinad teps mitte sirged ja kui sa paned liistu seina, siis ei sobitu see igalt poolt nagu valatud seinaga. Ja siis sa kasutad sellist asja nagu decorators chaulk, et need nö praod katta. Tegu on suhteliselt pahtlilaadse tootega ning seda on päris kerge pinnale kanda. Noh ja siis sa hakkad nagu kilplane seda seina ja liistu ühenduskohta üle värvima, et mitte midagi rikutud saaks.

**meil oli alguses plaan vaid üks suur radikas tuppa jätta, see, mis oli rohkem toa pool ja aknaalune sein täitsa paljana hoida. Ent ühel hommikul, kui alusvärv ei olnud veel peale kantud, avastasin, et aknaalune sein tundus kuidagi niiske ehk krohv oli muutunud tumedamaks punaseks. Selgus, et vaja on ikkagi radikat akna alla, mis muuhulgas seina ka kuivana hoiaks. Oi kuidas me otsisime seda radikat, sest eestoa aken on kaarega ja kuna meil suur radikas oli olemas, tundus ainult loogiline, et teine radikas on samasugune. Noja siis avastasime, et sellised kaarjad radikad on kerged tonnine laks ning seda summat meil ei oleks enam kuskilt võtta olnud, sest ees ootasid ka muud plaanipärased kulutused. Nii tellisimegi sirge aga väikse radika ning torumees sai selle ilusti seina. Selles leppisime küll kokku, et juhuks kui see pisike radikas ei ole piisav, siis lihtsalt kogume natuke raha ja ostame selle kalli kaarja eksemplari ikkagi ära.

Käisime esimesel perebasseinikal, kohapeal

Jätkates muljetamist kohapealse eluga, siis räägin esmalt hotellist. Meil oli broneeritud superior tuba mere/basseini vaatega Santa Susannas hotellis nimega Tahiti Playa Hotel and Suites. Mingil põhjusel arvasin koguaeg, et meil ol sviit, aga ei olnud, lihtsalt neljane tuba. Tagasimõeldes asusid sviidid kõik hotelli teises diivas, eemal ja eraldi.

-Meie tuba oli kolmandal korrusel, kahe suure voodiga, mis omavahel kokku lükatud. Eeldasin, et Piigale antakse eraldi võrekas, aga seda ei juhtunud. Sellest oleks tegelikult palju abi olnud, sest Piiga armastab voodis ringi trallitamist enne magama jäämist, kuid ilmselgelt kui ta on suures voodis, siis on magama jäämine teisejärguline. Nii juhtus ikka mitu ööd jutti, et panin ta kärusse magama, nii mõnigi öö jalutasin ka mööda koridori, sest toas oli natuke liiga palav. Meil oli küll kondikas, mis päevasel ajal toa ilusti jahedana hoidis ent öösel oli ikkagi palav. Päris mitmel varahommikul avasin näiteks rõduukse, et jahe tuppa saaks. Toas oli veel dušširuum ja korralik rõdu. Kui me kohale jõudsime ja ma rõdule astusin, olin super rahul – vaade oli ikka mega ilus hotelli sisealale, kus olid basseinid, kuid eemal terendas Vahemeri. Linnulennult olime merepiirist umbes 100m kaugusel. Seda saime alles magama minnes teada, et õhtune meelelahutus ehk live bänd esineb ka sisehoovis, pm kohe meie toa all ning rõduuks ei ole just kõige helikindlam* 😀 Algselt lootsime, et saame ikka paaril õhtul ka vaiksemas atmosfääris magama jääda, sest ajakava esinejat ette ei näinud, kuid meil “vedas” ja saime show’d täie raha eest, kõik seitse õhtut 😀 😀 :D** Toas oli kõik elementaarne olemas ent mis puudus, olid triikraud ja veekeetja. Või noh, ei puudunud, vaid need pidi tagatisraha vastu vahetama. Veekeetjat oli meil piimasegu tegemiseks vaja, seega mis meil muud üle jäi, kui 40 eurot natukeseks ajaks panti panna (saime ikka kõik tagasi ka). Miks ma need eraldi välja toon, on seetõttu, et hotelli kohta lugedes, oli kirjas, et kõik toad neid sisaldavad, seega oli natukene imelik tunne, et nii vähe külalisi usaldataksegi. Aga ju siis neil on omad halvad kogemused olnud, millele tugineti. Toas oli telekas, aga mina ei tea, mis nende hotellidega on, et päris paljudes näidatatkse vaid kanaleid, kus saated on kohalikus keeles dubleeritud. Päris närvi ajas, kui oleks tahtnud õhtul mõnda krimkat vaadata, aga no muffigi ei saanud aru, millest juttu 😀 Kuna mina olin ikkagi puhkusel, et plaaninud ma mitte üks raas rohkem koristada, kui hädavajalik ja nii lasime toateenindusel iga päev meie tuba sättida. Oli küll mõnus igal päeval peale ringitatsamist korras ja puhtasse tuppa tulla 🙂 Ainult viimasel päeval ei koristatud meie tuba, sest tol hetkel, kui nad tulla tahtsid, oli Miku Piigaga toas, kes lõunaund magas ning Miku palus neil mitte segada. Hiljem nad tagasi ei tulnudki.

-Nagu öeldud, sisaldas meie majutus hommikusööki ning lõuna-või õhtusööki. Valiku üle ma nuriseda ei saa, sest kõik kolm söögi korda ikkagi mingil määral erinesid üksteisest. Ja alati oli lai valik erinevaid roogasid. Mis mulle terve nädala jooksul pinda käis, oli väikeste kohviportsude olemasolu, ma olen ikka harjunud kopsikuga kanget kohvi jooma, seal pidin ainult luristama nukutassist 😀 Kohvi pakuti ainult hommikusöögi ajal ja nelja masina taga oli ALATI järts. Lisaks suutsid kaks masinat järjepidevalt cappucino asemel kakaod anda. Noh ütleme nii, et kohvi on minu energiallikas hommikul ning kindlasti ei ole ma rõõmus magusat kakaod lürpides 😀 Mereandide valik õhtusöögil oli alati nii lai, et kalaisu sai mõneks ajaks rahuldatud. Ja kohalikke kooke/tarretisi/kreeme, nominaeitea kuidas neid nimetada, sai ka proovitud. Enamus olid ikka täitsa head. Kusjuures kahest söögikorrast päevas täitsa piisas, sest meie sõime tavaliselt tugeva hommikusöögi, päeva peale haarasime mõne snäki kui sedagi ning siis oli õhtuks ilusti piisavalt tühi. See oli kerge üllatus, et lõuna- ja õhtusöögi kõrvale jooke ei pakutud, need pidi alati juurde ostma. Seda pean siiski tunnistama, et kui sa ikkagi nädalake oled ühes ja samas hotellis, siis paratamatult väsid ka lõpuks söögist ära, isegi kui alati on valikut 🙂

Basseiniala oli iseenesest piisavalt suur ja kuna aeg oli juba hooaja lõpus, siis külalisi ka mõistlikus koguses ehk lamamistoole jätkus kõigile piisavalt. Veemöllu jaoks oli suur bassein, lastebassein ja mullikas. Aga, kurja kui külm vesi oli. Ses mõttes olime Mikuga mõlemad pettunud, et ei osanud vaadata, kas basseinide vett ka köetakse. Noorhärrat muidugi see ei morjendanud, sest tema hüppab iga ilma ja temperatuuriga vette, kuid Piiga hoidis end ka pigem tagasi. Sisehoovis oli ka pisike mängunurk kahe liuväljaga lastele ning kaks korda päevas avati mängutuba. Seal oli lastel võimalik meisterdada, mängida erinevaid lauamänge, ehitada erinevatest klotsides või vaadata multikaid. Ühesõnaga tegevust oli mõlemale meie lapsele ning kui oma aega piisavalt planeerida, siis sai tihtilugu terve päev tegevustega sisustatud nii, et ise väga laste meelt lahutama ei pidanud. Näiteks oli hotelli allkorrisel nii piljardi- kui õhuhokilaud, mille taga poisid mõnuga aega veetsid. Mina sain jällegi kohalikku kossu nautida paaril õhtul.

-Ma pean eraldi välja tooma ka selle, et meie hotell uputas prantslastest. Ja mitte niisama, vaid eranditult oli tegu vanema generatsiooni esindajatega. Eks kindlasti mõjutas fakt, et asusime ju päris lähedal Prantsusmaa piirile ja ju siis korraldati neile turistikaid. Esimesed päevad ei pannud ma neid väga tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem neid igal pool oli ja issand kui ebaviisakad nad olid. Neil ei olnud üldse probleemi trügida igalpool järtsudes ette, tormata liftidest esimesena välja, kuigi mina olin näiteks käruga neil ees. Tippude tipp oli üks õhtu, kui läksin üksinda lastega õhtusöögile ning restorani ukse ette oli tekkinud järts. Võtan mina end sappa, kui ilmuvad minu seljataha neli prantslast, lobisevad omavahel, siis lobiseda teiste prantslastega minu ees ning enne kui arugi saan, on kaks minust ettepoole silganud. Okei, lasin sel minna, kui paari mintsa pärast olid järgmised kaks minu ees. Ja kui ma neile pahase pilgu viskasin, vaatas üks prantslanna mind veel pahasema ilmega vastu, et ilmselt oleksin pilkude tappes teise ilma jõudnud ka 😀 Ma ei mäletagi, mis õhtu see oli, kui tsillisime neljakesi väljas ja mõtlesime, et ei hakka kohe esimeste seas restosse õhtusöögile tormama, oleme ikka viisakad ja jääme 15 minutit hiljaks. Aga siis hakkas neid prantslasi aina imbuma ja imbuma ning järts aina kasvama ning lühemaks ka ei jäänud, seega läksin lõpuks üksinda seisma, kuni Miku lastega oli. Tol õhtul selgus, et hotelli vallutasid umbes 200 prantslast, kel oli kõike kohe ja praegu vaja. Aga kõige parem nali oli järgmisel hommikul, kui pool tundi enne resto uste avamist (ehk 7 hommikul) lookles juba prantslaste saba valmis sööma minemiseks 😀 Eks nad ilmselt siis ikkagi õppimisvõimelised ole.

-Piiga sai hästi, hästi palju tähelepanu ning ma ei liialda siin üldse. Eks üks heledanahaline punapea ümmarguste siniste silmadega ei ole tõesti igapäeva nähtus ja ta torkab silma. Aga oi kuidas mind hakkas lõpuks häirima see, et need samad prantslannad nunnutasid teda restos samal ajal kui meie süüa üritasime. Ses mõttes, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed teda nunnutavad, isegi restomeeskonnaliikmed suhtlesid temaga erinevatel hetkedel. Aga need prantslannad võisid teda lihtsalt passida ja passida. Ausalt, ma tundsin ühel õhtusöögil olles, et ma lihtsalt võtan oma lapse ja lähen, sest ma enam ei jõua kannatada seda, et minu suutäisid kõrvalt lauast loetakse 😀

Santa Susanna ise on selline pisem kohake, meie saime põhimõtteliselt poole päevaga ta läbi käidud ja midagi erilist seal vaadata ei olnud. Eks tänu hooajalõpule ja turistide väiksemale hulgale hakkas silma ka see, et kohake ise on natike … trööstitu, väsinud, must. Kuidagi ebamugav oli näiteks minna toidupoodi, kus riiulitel vaatas vastu pigem tühjus (nagu koroona algushetkedel). Nii mõnedki meelelahutus- ja toidukohad olid oma uksed juba sulgenud, mis lisas üldpildile veelgi nukrust juurde. Muideks, meie viimasel õhtul selgus, et enamus kohti sulgebki oma uksed, sest hooaeg on läbi. Ses mõttes ongi kahe otsaga see asi, kui minna Costa Bravasse oktoobri lõpus – jah, turiste on tunduvalt vähema ja lahedam liikuda, aga kogu melu on ka pigem juba läinud. Kuhugi veeparki me ei jõudnudki, sest lihtsalt olid kõik kohad oma uksed sulgenud, seda küll juba septembris. Samas, lastega aega veeta ei olnud üldse keeruline, sest tänavapildis ikkagi märkas erinevaid mänguväljakuid, küll mitte suuri, aga piisavalt, et neil oleks lõbus. Nii mõnigi neist oli korralikult linnusitaga kaetud, aga see vist on paratamatus. Ja asub ju Santa Susanna Vahemere kaldal, seega vesi on koguaeg käe ulatuses, kui on soovi.

Kuna me algul plaanisime pigem lebotada vaid basseini ääres, kuid pidime siiski pettuma selle hubasuses ja otsima muud tegevust, külastasime ka muid linnasid. Ühel pärastlõunal sõitsime rongiga Calellasse lõunatama, tundus mõnus linnake. Ühe päeva veetsime Barcelonas, kuhu jällegi rongiga saime. Ma pole kunagi väga Barcelonasse kippunud ja seegi kord oli see pigem Miku idee minna, kui juba nii lähedal olime. Plaan oli rongijaama kõrval hüpata turistibussile ja külastada sellega nii Sagrada Familiat, edasi Park Güelli ja lõpuks veel Akvaariumit ent lõpuks pidime vaid katedraali külastusega piirduma. Seda puhtalt seetõttu, et järjekord bussidele oli meeletu ja nii me tatsasimegi Sagrada Familia juurde jala. Pool tundi hiljem veendusime selle suursuguses ja tõesti jättis see meile väga sügava mulje. Noorhärra jäi Mikuga mänguväljakule kuniks minaks uurisin veidi ringi ning selgus, et ta oli pargipingil magama jäänud. No ilmselgelt ei olnud temast meile selli tatsama teist pool tundi Park Güelli, et seal veel ringi käia ja siis külastada Akvaariumi. Otsustasime hoopis taksoga rongijaama minna, et rongiga hotelli tagasi sõita. Kuna päev oli hästi palav ning Noorhärra suutis oma mütsi kuhugi unustada, siis kahtlustasime tal kerget kuumarabandust, sest ta lihtsalt oli nii uimane ja näost punane ning väga soe. Õiget rongi pidime ka ikka korralikult ootama ent lõpuks ta tuli ning õnneks hotelli tagasi jõudes oli ka Noorhärra enesetunne parem. Pikk jutt lühidalt – mul on vaja minna Barcelonasse tagasi, soovitavalt pikaks nädalavahetuseks ja LASTETA. Ja ühel päeval tegime meresõidu Tossa De Mari ja tagasi. Laev läks hommikul eriti mugavalt meie hotelli rannast välja, sõitis umbes kaks tundi ja tegi mitmeid peatusi teistes linnakestes. Lõunaks olime Tossa de Mar’is, kus aega ringi vaadata neli tundi. Jällegi, linnake, kus oleks tahtnud rohkem aega veeta ja ringi vaadata, kuid lapsed ja käru seadsid oma piirangud. Pärastlõunal korjas laev meid peale ja viis ilusti hotelli tagasi. Jäime kõik selle reisiga väga rahule.

Viimasel päeval ei plaaninud me midagi teha, kui vaid puhata. Magasime nii kaua kui torust tuli, aga mitte liiga kaua, et hommikusööki maha magada 😀 Tegime viimase jalutuskäigu mööda rannariba, poisid käisid nelikrattaga sõitmas, hiljem käisime Vahemeres ujumas ning pärastlõuna veetsime mängutoas. Viimase päeva puhul lõime endid õhtul lille ja jalutasime ühte India restosse sööma peatudes tee peal erinevates baarides mõneks kokteiliks. Isegi Noorhärra sai jaheda mangokoksiga maiustada. Tagasireisimine oli megavara, sest transfeer oli hotellis juba 3 öösel. Iseenesest sujus kõik hästi, kui väljaarvata, et lend hilines väljumisega pool tunnikest. Lapsed magasid korda mööda lennujaamas ent lennukil oli Piiga terve tee üleval, magama jäi alles vahetult enne maandumist. Nagu ikka. Kodune päev oli meil hästi tsill ning midagi plaani me ei võtnud.

Seega, kas me jäime reisiga rahule? Jah, kindlasti. Kas me õppisime midagi? Muidugi. Esmalt, kui sa lähed lastega puhkusele, siis sa tegelikult lähed oma tavapärast elu elama teise keskonda ehk sa ei puhka, vaid ikkagi hoolitsed oma laste eest. Mida kiiremini sa unustad lootuse puhata (minu jaoks on puhkamine nii kaua hommikul magamine, kui soovi on, söögi nautimine, basseini ääres lebotamine ja raamatu lugemine/ristsõna lahendamine, õhtul tsillimine kas baarides või rõdul), seda kiiremini hakkad oma lastega olemist nautima. Teiseks, tuleb teha paremat eeltööd piirkonna kohta, kus sa peatud ning hotelli, kus sa ööbid. Lastega reisides on siiski mingid asjad, mis võiksid olla. Kolmandaks, valida ka aega, millal puhkusele lähed. Meile küll sobib seekordne inimeste vähesus ent järgmine kord võib-olla läheme ikkagi augusti lõpus vahetult enne kooli. Meie näiteks ei teinud väga eeltööd kuhu minna ja mida teha ning õigesti tegime ka. Jooksvalt vaatasime, mida pakutakse ja mis tundub huvitav. Kui mina näiteks eeltööd teen, siis tekib alateadlik kihk, et KÕIK peab ka ära tegema ning see lisab pinget.

*See oli tegelikult täitsa halenaljakas hetk esimese päeva õhtul. Käisime jalutamas ja õhtustamas ning olime kõik suhteliselt turris, kui hotelli tagasi jõudsime. Väsimus oli teinud oma töö, mistõttu Noorhärra (sõna)kuulmine oli miinuses ning meie kannatlikus tema käitumisega samamoodi väga väga napp. Otsustasime, et parim on minna lihtsalt magama, lasta kõigil end välja puhata ning alustada uut päeva rõõmsa meelega. Noorhärra oli just visanud end pikali, mina pannud Piiga kärusse pärast 10 minutlisti trallitamist mööda voodit, kui kuulsime õues tümakat. Sel hetkel vaatasime lihtsalt Mikuga teineteisele otsa ja mina vähemalt purskasin naerma, sest tõesti enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma arvan, et Miku ei olnud kaugel frustratsioonipisarate valamisest 😀

*Hihii, sain omal nahal kogeda ka seda, et rõduuks käib lahti ainult seest poolt. Nimelt teisel õhtul, kui lapsed ja Miku hambad laiali magasid, otsustasin mina rõdule esinejat kuulama minna. Kuna muss oli ikka rajukõva, pidin rõduukse enda järgi sulgema. Natukese aja pärast oli vaja mul vetsu saada ent rõduust enam lahti ei saanud. Ma koputasin ikka päris meeleheitlikult klaasile lootuses, et Noorhärra või Miku ärkavad, aga nad magasid ikka väga õndsat und hoolimata sellest, kui kõvasti ma kobistasin. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistasin hotelli registratuuri, rääkisin oma kurva loo ära ja mulle saadeti turvamees appi. Ma lihtsalt ei osanud muud teha, kui naerda oma kohmakuse üle. Jumal tänatud, et ma telefoni igale poole kaasa võtan, muidu ei teagi, mis saanud oleks 🙂

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Põldmurakate uputus

Või noh, sel aastal väga ei olnud, sest kaks aastat tagasi sain oma põldmuraka vaimustuse korralikult rahuldatud, millest põgusalt ka juttu tegin. Tol sügisel korjasin meeletustes kogustes marju eesmärgiga need kindlasti ära süüa. Või siis sügavkülmutada ja ära süüa. Või siis kooki teha. Paar korda isegi tegin õuna-muraka kooki, aga kui nüüd päris aus olla, siis need samused kaks aastat tagasi korjatud marjad, on mul endiselt sügavkülmas 😀 Kuna eelmisel kevadel kolisime murakaparadiisist minema, siis ei sattunudki sügisel sinna kanti jalutama, et varusid täiendada. Sel aastal mõtlesin siiski vana kodukandi üle kaeda … aga marju ei plaaninud siiski korjata teades, mis meie sügavkülmikus toimub.

Seega ühel pühapäeval võtsin lapsed ja Miku ema kaasa ning läksime. Plaan oli üks mõnus jalutustiir teha ning mõned marjad korjata. Miku ema oli ettenägelikult ka nõu korjamiseks kaasa võtnud ja nii me pea kolm tundi kulgesime. Leidsime nii põldmurakaid kui marju, mida siinkandis kutsutakse sloe ning millele mina alguses tõlget ei leidnud. Alles praegu turgatas pähe lihtsalt guugeldada sloe ning imekombel ilmus ka nimi blackthorn ehk laukapuu. Noh nüüd ma siis tean, et korjasime nii põldmurakaid kui laukapuumarju. Jalutuskäigu lõppedes andis Miku ema marjad meile, kuigi ma sellele algselt vastu punnisin, et mida ma nendega teen. Põldmarjad veel sööks ära, aga laukapuumarjad on minu jaoks väga võõrad. Miku ema mainis lahkelt, et neid võib kasutada alkohoolse joogi meisterdamisel ja siis mu kõrvad juba liigutasid 😀 Ühesõnaga, on olemas selline asi nagu sloe gin,* mille valmistamine on iseenesest lihtne ning vaeva pead nägema vaid niipalju, et marjadele kahvliga augud sisse torkida ent muidu segad komponendid kokku ja istub see purk sul kaks kuud pimedas villimas. Mul praegu see purk podiseb, eks jõulude aeg näeb, mis tast sai.

Ja kuna ma ei olnud enam üldse huvitatud põldmurakate ükshaaval külmutamisest, et nad ülessulatades blöginaks ei muutuks, otsustasin marjad moosiks teha. Aga ma ei olnud kunagi enne teinud põldmuraka-õuna moosi, seega otsustasin need samad vanad marjad esimesena ära moosistada. Minu jaoks oli täielik üllatus, et külmutatud marju võib kasutada moosi tegemiseks. Lapsena kasutasime ikkagi värskeid marju moosikeetmisel ja need ei tohtinud märjad olla (vihmaga korjatud), sest muidu läks moos käärima. Kuna Miku ema aga julgustas, et pigem marjad ülssulatada ja siis moosiks keeta, kes olen mina vastu vaidlema. Ütleme nii, et mul oli tsipake rohkem marju kui retseptis, õunu sama hulk ning suhkrut natuke vähem. Siiski maitselt on tegu väga mõnusalt magusa moosiga. Keeta oleksin võinud ikkagi niipalju kui ette nähtud, mitte umbes 15 minutit rohkem sest tundus, et põldmurakad ei olnud piisavalt pehmed, sest hetkel moosi süües tunduvad marjad veidike nagu krõbedad. Mitte kõrbenud vaid krõmpsud. Ja noh, moos on selle konsistentsi kohta ka palju öeldud, ma pigem ütleks marmelaad. Igatahes julgust sain juurde, et sügavkülmikusse ruumi teha ja marjad moosiks keeta.

*oh juudas, sorteerisin mina siis esimese karbitäie saadusi kui selgus, et laukapuumarju on vaid 200g, vähem kui pool. Ma isegi ei mõelnud nii väikese koguse marjadega mässama hakata, vaid panin need külmikusse ootele ja sättisin end nädal hiljem Piigaga uuesti jalutama. Tegime sama tiiru nagu nädal tagasi, aga leidsin vaid paar marja ja see ajas marru, sest mäletasin selgelt, et me kindlasti ei korjanud kõiki marju põõsastelt ära. Jõudsin oma retke alguspunkti ning hakkasin uuesti sama ringi tegema, seekord keskendudes vaid ühele teepervele. Johaidii, aga ilmselgelt esimesel korral kiirustasin ja jäidki paljud marjad kahesilma vahele. Teades punkti, kust edasi kindlasti neid marju enam ei ole, pöörasin otsa ringi ning jalutasin teist teeservapidi auto juurde tagasi. Ja siis leidsin ka põhipuu üles. Ainult et mul oli suur probleem selles, et enamus marju olid natuke liiga kõrgel, aga mina ju käbikasvu. Muidugi ei olnud mul mingit redelit kaasas ja nii otsustasin pugeda põõsa sisse, et sedapidi viimased marjad kätte saada. Nojah, põõsasse ma ju pugesin, aga püstitõusmiseks seal ruumi ei olnud, vaid üks okkaliste okste rägastik. Tagurdasin end tuldud teed tagasi ja põhimõtteliselt lõin käega. Mingid marjad ju sain ja vast ikka õnnestub villimine. Õnneks leidsin veel ühe pisema põõsa, mille täielikult tühjaks tegin. Kodus kaaludes selgus ka tõsiasi, et mul oli marju ligi 600g ehk natukene mänguruumi koledamad eksemplarid ära visata. Vot see on pühendumus!