Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Koroona viirus vol. 5

Hm, ma ei saagi aru, kas UK on nüüd täielikus isolatsioonis või ei. Täna tegi peaminister avalduse, et kõik poed va toidupoed ja apteegid ning söögikohad suletakse, keelatakse kõik kogunemised rohkema kui kahe inimesega (va kui on tegu ühes majapidamises elavate inimestega) ning inimestel on lubatud majast lahkuda vaid toidupoodi minekuks (võimalikult harva), üheks liikumistegevuseks päevas (jooks, jalutame) või kui sa liigud töö ja kodu vahet (jällegi vaid äärmise vajaduse korral). Muideks, keelatakse ära ka abiellumised ja ristimised, lubatakse vaid matuseid korraldada väiksemas pereringis. Igasugune rikkumine toob kaasa trahvi. Ma saan sellest aru, sest inglased lihtsalt ei saa aru, et olge kodus (eks me ise ju patustasime ka, kuigi proovisime ikkagi distantsi inimestega hoida). Mitu nädalavahetust järjest on jagatud pilte ja videosid parkidest, mis on tulvil inimesi. Nagu see sama hommikusaatejuht tabavalt ütles inimesed ei saa aru, et neil palutakse koju minna ja telekat vaadata. Kõik. Nad lihtsalt ei suuda seda teha, sest tegu on generatsiooniga, kes on vaba ja ei lase endale öelda, mida teha. Kangekaelsed lapsed noh.

Vaatasin huvi pärast, kui pikk on järjekord Asdast toidukulleri tellimisel või ise kohale minemisel, järgmised 2 nädalat on täielikult välja müüdud, seega peame ilmselt ikkagi ise poodi minema. Õnneks on palju toidupoed lubanud esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul esimese tunni vaid vanuritele ja riskigrupi inimestele hoida. Kuid mul päriselt tekib hirm, et kas meie saame endile vajaliku poest. Iga päevaga süveneb üha rohkem tühjus riiulitel. Kas me tõesti läheme tagasi ajas, kus pidid toidupoe ukse taga järtsu võtma, et elementaarset saada? Kas inimestel juba varud täis ei saa, et riiulid on koguaeg tühjad. Mul hakkab vetsupaber otsa saama ja ma isegi ei proovinud suurde poodi minna, vaid uurisin kohalikke poode. Üks oli tühi, kuid teises õnneks oli. Ja ma sain selle pisikese paki ainult tänu sellele, et oleme siin juba 5 aastat elanud ja müüja teab, et olen kohalik. Samas rääkis ka tema, inimesed tulevad ja nõuavad, ähvardavad kui ei saa mida soovivad. Jube, inimlikkus kaob täielikult :S Aga ma panin selle vetsupaberipaki pagassi peitu, kuna käisin korraks sõidus. Ja peitsin selle ära ainult tänu sellele, et katrsin kedagi mu autoakna sisse lööma kui jätan selle esiistmele 😀

Ma käisin täna tööl lisaekraani toomas, hea et selle täna tehtud sain, sest homsest ilmselt enam ei lubataks mul sõita. Iseenesest on tööd ikkagi parem teha kui lisaks läpakale ka suur ekraan on. Mis puutub Noorhärrasse, siis minuarust temal juba katus sõidab 😀 Eks ole ju suur muudatus ka tema rutiinis, et ei saa sõpradega kokku ega tuttavaid kohti külastada. Selmet peab olema kodus ja vanematega tõtt vaatama. Me tõesti proovime oma parima teha temaga tegelemisel, kuid pean siiski kuhugi mahutama ka 7.5 tundi tööd (täna näiteks avasin arvuti kell 7:30 ja sulgesin 20:00, sain vast ikka oma tunnid täis). Tema tahaks minna ju jalutama või mängida minuga ning kontseptsioon, et emal on vaja tööd teha ei jõua temani, sest miks ema minuga ei mängi kui ta on siin minu juures 🙂 Kahju tegelikult temast, aga no mis sa teed… Küll elame ka selle aja üle.

Keto dieet

See postitus pidi algeselt ilmuma alles kuude pärast, aga kuna koroona mingil määral kogu meie elukorralduse sassi lõi, siis avaldan selle nüüd. Ehk postituse esimene pool on kirjutatud märtsi algul, kui koroona oli vaid paha unenägu ja midagi meie jaoks kauget.

Ma kunagi kirjutasin, et kui Austraalias olime, proovisime Mikuga keto dieeti ehk tõmbasime süskarite päevakoguse väga minimaalseks. Tol hetkel oli seda ses mõttes kerge teha, et elasime suures eraldatuses ja oli vaja ennast kontrollida vaid siis, kui käisime poes, et ei ostaks suure süsivesikute sisaldusega asju koju. No ja tunniks ajaks suutsime endid ikka kokku võtta. Tol korral pidasime vastu ühe kuu nagu postitusest välja tuli, sest pärast lubatud “vaba päeva” ja kõige söömist, mille järgi isu oli, me enam korralikult ketot tegema ei hakanud. Eks me saime aru, et see on ikka päris karm ja nõuab distipliini, mida meis ei leidunud. Vahelduva eduga olen paar korda proovinud seda ka hiljem UK’s tegema hakata, kuid suht pärast teist päeva käega löönud.

Veebruaris sain aru, et pean midagi enda kaaluga ette võtma. Meid ootab ees reis New Yorki* juunis, juulis on suur pulmapidu ning augustis** äkki saame kahekesi sooja minna. Ehk tahaks ju ikkagi välimuselt ka ilusam välja näha ning olen mõttes võtnud eesmärgiks kaaluda juuni reisiks 65kg ning juuli pulmadeks 60kg. Kuna ma ei ole eriline trennilõvi ning minu kannatus on minimaalne suutmaks äraoodata tervisliku toitumise tagajärjel langema hakkavat kaalunumbrit, teadsin et pean midagi ses mõttes drastilist tegema, et mingid tulemused hakkaksid võimalikult kiiresti ennast ilmutama. Ja ma tean, et keto ses suhtes annab kiiresti mingid tulemused, tulemuste pikaajaline on muidugi hoopis teine teema. Veebruari viimase nädalavahetuse veetsin erinevaid foorume ja veebilehti uurides ning pühapäeval tegin korraliku söökide ettevalmistuse. Miku on küll öelnud mulle, et ma ei võtaks kogu seda dieeti kinnisideeks ja pigem keskenduksin üldisele keha muutusele kui kaalunumbrile, aga noh ma ei saa. Nagu ka ei saa ma kellelegi öelda, et seda dieeti teen, sest ajalugu on näidanud, et kui ma midagi teen ja see sujub, siis kohe kui sellest kellelegi räägin, kaob igasugune mott edasi minna. Seega, ma ei ole näiteks kindel selleski, millal praegune postitus avaldatud saab.

Aga tagasi minu teekonna algusesse, 3, märtsi hommikul kaalusin 74kg. Olin hommiksöögiks ette valmistanud munamuffineid juustu ja peekoniga. Tollel esmaspäeval jäin haigeks ning ei söönud eriti midagi, teisipäev isegi juba sõin, aga panin energia lihtsalt terveks saamisele. Teisipäeva õhtul käisin ka nädala ostukorvi toomas ning ütleme nii, et kallim oli see tavapärasest küll, sest ma ju põhimõtteliselt ostan kahte erinevat toitu – üks mulle ja teine poistele. Samas, see on vaid raha. Mis mulle väga meeldis, oli see et snäkiks sain osta erinevaid juuste, salaamit, sealihakrõpse, sealiha, kanaliha you name it. Ehk igasugune lihaline on teemaks, sest kui sa sööd vähe kaloreid, peaksid su rasvad jällegi päris kõrged olema. Kuna ma siiski armastan ka köögivilju, siis vähem süsivesikuid on kurgis, lillkapsas, sparglis, vars brokkolis, lehtkapsas, tavalises kapsas, avokaados (issver kuidas ma avokaadot jumaldan), lehtsalatis. Lisaks võib natukene süüa marju, aga see on ka kõik. Üldine joon ongi, et mida rasvarohkem, seda vähem süsivesikuid, seega tavalist võid saan nüüd südamerahuga süüa kui palju kulub 😀 Üldjoontes sujus esimene nädal ilusti – kolmapäeval tegin esimese testi ning keha oli ilusti ketoosis, mis minu jaoks oli just see tulemus ja edusamm, mida ootasin. Lisaks olin enda üle väga uhke just selletõttu, et elasin ka nädalavahetuse üle nii, et ei andnud alla (midagi uut). Ainuke tagasilöök oli laupäeva õhtul, kui ma meeltesegaduses kaalule astusin. Jep, ÕHTUL. Ma olin lubanud endale, et ei kaalu end enne, kui 2 nädalat ketot on täis, aga noh. Igatahes näitas kaal 76kg, ma olin 6 päevaga 2 kilo juurde võtnud :S Siis tahtsin küll asjad nurka visata, kuid Miku lohutas, et ju siis pean midagi veidike teisiti tegema. Menüü kohapealt nii palju, et pühapäevaks oli mul kopp ees nii munamuffinitest kui mingi hetk tundsin, et ei taha üldse mingit lihalist süüa. Suur abi oli madala süskarisisaldusega wrappidest, sest minu jaoks asendas see leiba ning ma armstan leiba (sõbrants oli just Eestis käinud ja tõi mulle 3 pätsi musta leiba, kõik ootavad mind sügasvkülmas). Magusaisu peletamiseks ostsin ka proteiinimaiust, mis sisaldab 2g süskareid ning tõesti aitab.

Teisel nädal jätkasin hommikusöögiga, milleks oli peekon, munapuder, avokaado, lehtsalat ja kurk või tomat. Kohvi tegin vahukoorega ning meeta, täitsa joodav. Rohkem rõhku panin vee joomisele, kuid kuna mul on raskusi tavalise vee tarbimisega, panin tsipake siirupit sellesse. Lõunateks tegin pikkapoissi roheliste ubadega, kapsa-hakkliha hautist varsbrokkoliga, suitsusinki lillkapsaga. Muideks, maitset annab juurde nii juustu peale raputamine kui majoneesi kasutamine ning need on suht süskarivabad. Kui esimesel nädal võtsin tööle “magustoiduks” kaasa 100g maitsestamata jogurtit ja 50g maasikaid, siis teisel nädalal loobusin sellest. Nimelt avastasin teisipäeval, et mu keha ei ole ketoosis ja ilmselt tarbin siiski liiga palju süskareid päevas – tavaline oli 30 ringis, üle 35 ei läinud ükski päev. Arutasin Mikuga ja otsustasime proovida jääda 20 grammi juurde. Oma südame rahustuseks kaalusin end ka kolmapäeva hommikul ning kaal oli 72.9kg, seega 9 päevaga oli kadunud see plus 2kg ning lisaks 1.1kg. Nädala teises pooles hakkasin tundma seda kurikuulsat täiskõhu tunnet, mis väidetavalt palju toitumiskavade järgimisel saabub ning mille olemasolu ei ole mina siiani uskunud. Aga näed, ongi olemas. Lähenesin ka veidi loomingulisemald toidutegemisele, sest tahtsin uusi maitseid. Seega valmistasin endale ühel päeval kanalaari – kanafilee, maitsestatud soola ja pipraga, sees kas chorizovorst/juust/päikese kuivatatud tomat või pesto ja mozarella. Mõlemad maitsesid ülihead. Kui aus olla, siis rohkem olen hakanud tarbima suhkruvabasid jooke – koka zero, fanta zero, sprite zero, sest need aitavad jällegi magusaisu taltsutada. Naljakas oli see, et käisime ühel päeval pubis söömas ning palusin endale koka zerot. Kui see lauda jõudis ja seda maitsesin, oli selge, et tegu on tavalise kokaga, see oli niii magus 😀 Linnukese sain kirja ka trennimaailmas, sest käisin korra poksimas (plaaniväliselt) ja korra body combatis (plaanitult). Teise nädala lõpuks on mott kõrge ning ei ole raske vastu panna isudele, sest ma saan ju süüa salaamit ja hallitusjuustu nii palju kui tahan 😀

Kolmanda nädala alguses möllas koroona juba sajaga, kuid minu kindlameelne plaani oli endiselt keto juurde jääda nii kaua kui saab. Tahtsin teha kolm nädalat jutti ja siis pühapäeva vabaks võtta, kuna siis on UK’s emadepäev. Kolmapäeval käisin poes, et täita külmikut ketosõbraliku söögiga. Kurja, lihalised olid suht otsakorral. Lisaks hakkas mu enda südametunnistus mängima, sest oleme sel kuul korralikult raha panud söögi alla, nii minu keto kui üleüldine varumine. Miku ilmselt peab nüüd ka koju jääma mõneks ajaks, seega peame olema väga ettevaatlikud rahalises mõttes. Pommina muidugi oli veel see ka, et kolmapäeva hommikul oli kaal 73.4kg ehk nüüd oli juurde tulnud pool kilo. Ma otseselt ei olnud muserdatud, vaid pigem naersin, et nojah kui ma midagi teha tahaks ja nagu olen järjel, siis keha arvab teisiti. Ilmselt oleksin ketoga siiski jätkanud, sest seekord on seda väga kerge teha mingil põhjusel ning ma tõesti naudin ja otseselt mingeid isusid ei ole, kuid arvestades kõike, mis toimub ja mis veel tulemas on, ma lihtsalt tahtsin lõpetada. Aga ei, ma ei õginud ennast magusast ja süskaritest hulluks. Otseselt isu ei olnud ja tegelikult ma tundsin küll kuidas kõhuke eest natuke kadunud oli, seega kahju oli lõpetada. Seda enam et kolmapäeva hommikune test oli ikka nii tume lilla, et ma pole seda enda uriini korral sellises toonis veel täheldanud. Siit märkus endale, et minu keha läheb korralikku ketoosi kahe nädalaga. Vabalt võis lõpetamine olla lihtsalt vabanduste leidmine alla andmiseks, kuid praegu mõtlen, et kui olukord normaliseerub, võtan selle uuesti käsile ja ma tahaks näha, et siis kaal ei lange. Sinnamaale aga kasutan MyFitnesPaly ja panen oma päevased kalorid kirja.

*enam suure tõenäosusega mitte

**no kes teab, äkki saame …

Koroona UK’s – 16 ja 17 märts

Eile (teisipä2ev) suurim mind puudutav uudis ja muudatus oli see, et meie firma otsustas kogu UK kollektiivi viia kodukontorile. Ma ise olin ju otsustanud kodusele tööle jääda esmaspäeva õhtul, seega ei sõitnud ma teisipäeval kuhugi, et imestusega eest avastada tühja kontorit 🙂 Samas, kontorid vist ikkagi jäetakse lahti juhul kui keegi tõesti distantsilt töötada ei saa. Samuti on lubatud erinevat tehnikat koju laenutada (ekraanid, laadijad jne) aga tuleb siiski nimi kirja panna, mida vaja. Noh, ideaalis ma tõesti laenutaks kaks suurt ekraani, kuid mul ei ole neid kuhugi panna, sest ma niigi hõivan meie söögilaua päevasel ajal. Seega, pean nikerdama edasi oma läpaka taga. Eile lõunal oli ka kogu meie kontori Skype koosolek, kus rõhutati, et selline olukord jääb pigem kestma kuu kui paar nädalat. Eks me näe.

Noorhärra käib endiselt Hoidja juures, kuid nüüdseks on kõik mängugrupid katkestatud. Nii plaanivad nad käia pigem õues mängimas ja vaheldumisi üksteisel külas. Ehk maksimaalselt puutub kokku kümmekond last, parem ikka kui mitukümmend mööda mängutuba ringi lasevad. Eile lobisesin ka vanematega pikalt, hea oli näha, et neil tuju hea ning väga ei paanitse. Ema peab ikkagi kontoris tööl käima, kuid sõidab sinna tunduvalt kiiremini kui muidu. Isa ja vend töötavad niikuinii koduses töökojas ehk ei puutu nii paljude inimestega kokku. Miku vanemad käivad samuti tööl ning Miku noorem õde teeb koolis eksameid, loodetavasti jõuab ta lõpule enne kui siin koolid suletakse.

Täna käisin ja tankisin igaks juhuks autopaagi täis. Tuli ka uudis, et valitsus võimaldab vajadusel kodulaenudest võtta kolm kuud maksepuhkust. Äkki see aitab kuidagi meie laenumaksmise alustamisel, sest paberite järgi saab esimene makse olema topelt suur. Lisaks ilmselt räägime Omanikuga, kas saame kuidagi kokkuleppele üürisumma maksmises kui Miku jääbki mitmeteks nädalateks tööta. Meie teada on Omanik kasutanud pangalaenu selle koha ostmisel, kuid kas see kvalifitseerub maksepuhkuse saamiseks, on teine küsimus.

Õhtul tuli lõpuks ka kauaoodatud uudis, et koolid pannakse reedest kinni. Avatuks jäävad need vaid nende vanemate lastele, kelle tööl käimine on väga vajalik – arstid, politseinikud, toidukullerid. Samuti need nendele lastele, kel on määratud sotsiaaltugi. Erahoidjate kohta ei öeldud midagi, vaid öeldi et lasteaiad ja erakoolid peaksid järgima üldkoolide eeskuju. Uurisin ka Hoidjalt, mis tema edasine plaan on ning ta ütles, et kohe kui kinnitatakse kas see määrus käib ka erahoidjate kohta, annab ta teada.  Lisaks annavad poed järjest teada piirangute seadmisest teatud toodetele, et kõikidele jätkuks toidu ja hügieenitarbeid. Täna näiteks käisin kaarte ostmas ja mõtlesin, et ostan siis vedelseepi ja kätedesinfitseerijat juurde. Nope, riiulid tühjad. Nagu ikka ei ole paratsetamooli ega vetsupaberit – ma ei saagi aru, kas neid ei toodagi üldse või tõesti ostetakse kohe kõik ära :S

Koroona UK’s – 14 märts

Mõtlesin, et hakkan kirjutama kuupäevaliselt üles rohkem tähelepanuväärsemaid seikasid UK’s, mis seotud koroonaga. Tänase seisuga on UK’s nakatunuid 1543 ja surnuid 55. Seega siit mõne mõned mõtted ja tähelepanekud.

Eile käisin toidupoes, kuna mõned asjad olid otsas. Oleme Noorhärraga suured tatrapudrufännid, lisaks on tema avastanud kohukeste maailma. Nii käisin esmalt poola poes, kus lisaks tatrale ja kohukestele varusin paar purki borsi ja suitsuvorsti sinna sisse panemiseks. Olin valmis selleks, et riiulid on suht tühjad, kuid olin meeldivalt üllatunud, isegi makarone oli erinevad kujus. Samas, kohalikud poes oli pigem ikkagi tühjad – Lidl’s oli hakklihariiul tühi, mune alles mäned karbid, sügavkülmiku osas friikaid/pizzad läinud, pasta-ja vetsupabeririiulite tühjus ei ole enam mainimistväärt, sest see on juba tavapäraseks muutunud. Paratsetamool on endiselt otsas, kuigi õnneks nädalavahetusel kappe koristades leidsin mitmeid poolikuid lehti, seega meie olukord ei ole nii hull.

Esimest korda üle pika aja vaatasin hommikust uudiste saadet, muidu meil mängivad ikka multikad. Noorhärra oli täna lihtsalt raske unega, mistõttu otsustasin saada värskeimat infot live’s. UK on endiselt üks väheseid riike, kel piirid avatud, koolid lahti jne. Nädalavahetusest näidati klippe suure kontserdi ja heategevusliku maratoni toimumisest, näha oli, et mõlemas osales tuhandeid inimesi. Isegi saatejuht oli marus, et mis inimestel viga on, kuidas ei saada aru, et tuleb võimalikult isoleeritud olla. Üks kohalik Iceland tegi avalduse, et avab oma uksed hommikul 8-9 ja lubab poodi vaid eakamad elanikud, minu arust vägagi õige otsus ning liitun siinkohal saatejuhi üleskutsega julgustamaks rohkemaid poekette sama tegema. Idiootlikuma koha pealt on inimesed hakanud haiglatest varastama desinfitseerimisvahendeid. Ja mitte pumppudeleid, vaid neid suuri pudeleid, mis seinale pannakse. Ega mõistus pole tõesti oma teha :S

Liiklus oli hommikul väga hõre, lahkusin kodust 20 minutit hiljem kui tavaliselt ent ikka olin õigeaegselt kontoris. Kontoris on keskmine arv inimesi, mitte liiga vähe ega palju, esmaspäeva kohta oli imelikult vaikne. Kuid õhtune kiirtee oli see eest umbes, ma pole niimoodi veninud juba nädalaid, seega soovitusest pigem kodus töötada ei ole siiani kuulda võetud.

Õhtul kuulasime samuti uudiseid ning nüüd kommunikeeriti valitsuse tasandil, et kel on uus palavik või köha, jääda koju 14-päevaks, sama kehtib ka selle inimese kaaselanike kohta. Samuti paluti võimalusel kodus töötada, mida mina olen ka otsustanud teha alates homsest. Lisaks hoida igasugune kontakt teiste inimestega minimaalne või vältida üldse ning samuti hoida eemale pubidest, klubidest, teatritest, kinodest, restoranidest. Need, kel on juba tõsisemad kroonilised haigused, peaksid olema valmis 12-nädalaseks isolatsiooniks. Sain ka enda perearsti praksisest sõnumi, et arstid nõustavad vaid telefoni teel ning kui arst pole ise kohale kutsunud, ei tohi keegi praksisesse kohale minna.

Olen tähelepannud, et nii UK kui Eesti, ja ka ülemaailma tuntud inimesed tunnistavad avalikult, kui neil on viirus avastatud ning soovitavad kõigil end isoleerida. Minu arsut ainult tervitatav.

 

 

Minimalistlik märts

Eelmisel nädalavahetusel ütles üks sõbrants meie grupivestluses, et märts on minimalismi kuu ning selle raames on esitatud huvitatutele väljakutse saada iga päev lahti nii mitmest asjast, kui on kuupäev. Ehk märtsikuu jooksul peaks ära viskama/annetama/taaskasutusse viima 496 esest. Rääkisime veidike minimalismi ja asjadest lahti saamise teemal üldiselt, kui otsustasime kõik neljakesi sellest väljakutsest osa võtta. Muidugi algatajal sõbrantsil oli juba tänaseks rohkem kui 496 eset koos, kuigi ma ei saa aru, kus ta need asjad kõik kokku kraapis, sest tema kodu on niigi minimalistlik 😀 Aga leidlik ta oli ja andis meile ka ideid, milliseid kappe/riiuleid korrastada.

Seega pühapäeval tegin esimese puhastustiiru – alustasin köögikappidest, kus leidsin niisama seisvaid plastikust joogipudeleid, termospudeleid, Noorhärra erinevaid joogipudeleid (mida ta ei kasuta), liiga palju söögitegemise riistu sahtlis, korgitserikomplekti (mis oli ikka veel avamata, kuigi juba mitu aastat meil olnud), punnivinni (! :D), kolmeliitrisee klaaspurgi ja ilmselt midagi veel. Need läksid kõik taaskasutuskotti. Edasi liikusin vannituppa ja konkreetselt sorteerisin oma koduspaa vahendeid – mul on kogunenud palju testereid aastatega, mida ma küll plaanin proovida, kuid kunagi seda ei tee. Need lendasid kõik prügikasti. Leidsin ka meigitarbeid, mis olid kindlalt juba üle aasta vanad, mida ma enam ei kasuta ning mingil põhjusel oli mul ikka liiga palju erinevas suuruses meigitarvete kotte kapis, sorteerisin ka sealt mitu äraandmiseks. Siis oli kord riidekapil, kus leidsin samuti esemeid nii ära viskamiseks kui annetamiseks. Lisaks on mul kohver, kus hoian erinevaid (käe)kotte, ka sealt sain mitu eksemplari, mis on lihtsalt seisnud juba liiga pikalt. Lõpuks võtsin ette oma megasuure ehete kogu ning sorteerisin välja mitukümend paari kõrvarõngaid, mis seisavad ja mis eriti emotsiooni minus enam ei tekita. Sain kokku 110 eset, sest ma lugesin kõrvarõnga paari üheks esemeks, vanad sokid samuti. Et kui ikka suur puhastus siis suur puhastus.

Kuna ma tollel hetkel ei osanud ülevalt korruselt rohkem midagi leida, läksin tagasi alumise korruse kappide kallale. Leidsin veel erinevad vanu ja katkiseid pildiraame, vanu kaarte, mis sai ära visatud (lugesin üheks esemeks ehk kaardid), mõned mängukaardipakid panin taaskasutusse, sest need olid kuskilt tasuta saadud ja me ei ole neid kordagi mänginud. Oma lillevaasi ja küünlakogu ma veel ei raatsinud puutuda. Samuti jäi avamata küünte tarvikute kohver (ohoo, idee, kust esemeid juurde saaks). Lõpuks vaatasin ka oma raamatu ja ajakirja riiuli üle ning leidsin oma üllatuseks üle kümne puutumata ristsõna. Siit meeldetuletus endale, et järgmised korrad EI OLE VAJA Eestist ristsõnu kaasa tarida. Selle õhtu saagiks sai 135 eset, sest ma hakkasin juba vaikselt koonerdama ja ei raatsinud asjadest lahti saada. Just paras aeg oli tolleks õhtuks asi sinna paika jätta.

Mis mind üllatas, oli see, et kui raske minu jaoks oli neid äraantavaid esemeid leida. Ma olen ikka paras koguja siis :S Aga mõnus tunne on küll asjadest lahti saada ja ma kindlasti suudan need järelejäänud 360 eset veel leida (tundub muidugi korraliku väljakutsena hetkel). Mul iseenesest ideid on, kus neid esemeid leida:

  • vaadata üle veel riidekapp
  • vaadata põhjalikult üle Noorhärra riidekapp
  • teha tiir garaazis
  • vaadata üle juhtmete ja vidinate kast
  • vaadata üle oma küünelakivaru
  • raske südamega vaadata üle vaaside ja küünalde kogu

No ja kui ma siis ka ei saa 360 asja kokku … oh kurja ma olen ikka hoarder … Kes veel selles väljakutses kaasa lööb?

24 tunni viirus

Eile (esmaspäev) hommikul ärkasin ülesse veidi imeliku enesetundega. Väga sellele tähelepanu ei pööranud, sest on ennegi selliseid hommikuid olnud, kuid alati on hommikusöök ja kohv aidanud enesetundel paremaks minna. Natuke selline väss olek oli ka, aga ega ma mäletagi millal ma viimati ärkasin 101% väljapuhanuna. Teel tööle tundsin kuidas alaselg, justkui neerud, valutasid kuid noh on ennegi seda juhtunud. Tööle jõudes ei olnud peavalu ikka veel järgi andnud ning pärasy tunnikest lootmist võtsin lõpuks valuvaigisit. Teagi, kas asi oli selles ibukas, mis töökaaslasel pakkuda oli, kuid mul hakkas päris halb ja iiveldama. Lisaks oli nii jahe, et panin endale jope kontoris peale, ma ei tee seda muidu mitte kunagi isegi kui teinekord on veidike jahedam kontoris. Ülemus uuris kas kõik ok ja kui tunnistasin, et kehvake olemine, soovitas ta mul koju minna. Nii otsustasingi teha, sest töölooma minust eriti ei oleks olnud. Kontorist välja astudes naljatlesin veel, et mul ei ole koroona viirust, sest ma ei ole ise kuskil käinud ja ole ka kokku puutunud kellegagi, kes oleks. Eile kusjurues tuli esimese koroonajuhtumi teade Manchesteri kandist (oli see Bury või Skelmsdale).

Koju jõudes oli enesetune isegi veidike parem, oli natukene isu midagi näksida. Siis jäin aga teleka ette magama ja tegin pika, kolmetunnise uinaku. Ärgates oli mega kehv olla, nii kehv et ma ei olnud üldse kindel, kuidas Noorhärra koju saab. Lugesin aga minuteid, mis mul teki all jäänud on ja palusin kõrgemaid jõude, et ma ikka suudaks end kokku võtta ja ta koju tuua. Suutsin. Aga siis kerisin diivanile teki alla tagasi ka. Noorhärra oli nii armas ja asjalik – võttis ise endale kapist hommikuse vitamiini ja külmikust jogurtit, mina samal ajal surin. Kraadisin end ka ning oligi palavik, 37.7. Minu puhul on see korralik näit, sest palavikku ei tõuse mul tihti. Pm vegeteerisingi diinavil umbes poole seitsmeni, kui Miku mu magamistuppa talutas. Vahelduva eduga magasin kuni hommikuni. Või noh, isegi hommikul ei tahtnud ma tõusta, sest ikka oli väga nõrk ja paha olla. Mingeid valuvaigisteid ma ei tahtnud ka võtta, sest kui ikkagi on palavik, siis ju keha küpsetab haigust välja ja pole mõtet teda segada. Öösel oligi vahepeal ka 38 juba kraadiklaasil.

Igatahes, hommikul viisin Noorhärra hoidu ja saatsin ülemusele sõnumi, et täna minust töölooma ei saa. Keerasin end uuesti diivanile kerra ja magasin järgmised kolm tunnikest. Umbes 11 aeg tundin, et eluvaim tuleb vaikselt tagasi – peavalu oli läinud, nõrkustunne ka. Isegi süüa ja juua tahtsin. Muideks, minu puhul on söögiisu taastumine selge märk sellest, et minu enesetunne paraneb. Praegu on kell 2 ja ma olen jumala kõbus poiss jälle. Ja ei, mul ei olnud koroonaviirus (kuigi suures hirmus guugledasin ka selle sümptomeid). Lihtsalt mingi 24-tunnine viirus. Ju siis keha andis märku, et on vaja lihtsalt olla ja puhata.

Miku öövahetustega töö sai otsa ning juba teist nädalat käib ta tööl päevasel ajal nagu enamik inimesi. Loodetavasti taastub ka meie normaalne pereelurütm ning näeme teineteist rohkem kui pool tunnikest hommikul, tunnike õhtul ja mõned tunnid nädalavahetusel 😀 Kuna Miku jõuab nüüd päris varakult koju, teinekord isegi enne meid (ja meie oleme kodus 5 ning veerand kuue vahel), siis otsustasin ikkagi vaadata, mis rühmatrennides head toimub. Ühe sõbrannaga võtsimegi eile nõuks, et läheme õhtul trenni, lihtsalt olenevalt millal laste isad koju jõuavad, jõuame kas body combatisse või body pumpi.

Meie olime Noorhärraga kodus veerand kuue aeg ning nälja peletamiseks tegin endale tassikese kohvi ning kaks riisigaletti juustuga. Sõbrants jõudis koju tsipake peale meid, kuid tema teine pool oli veel sõidus. Nii leppisimegi kokku, et läheme hilisemasse trenni ja mina söön ka oma õhtusöögi enne trenni. Nii soojendasin näksile lisaks eelmisest nädalast alles jäänud köögiviljad – brokkoli, porgand, kartul ja pastinaaki. Olin just jõudnud söögiga lõpule kui sõbrants helistas, et kaasa jõudis koju ja pm peksab majast välja trenni 😀 Nojah, 20 minutiga saada riidesse, minna sõbrantsile järgi ja trenni jõuda vist oleks isegi teostatav … aga täis kõhuga trennis olla :S :S :S

Olin vähem kui 5 minutiga riides ning majast väljas, autoga liikuma saamine oli kergelt raskendatud, sest olin tagumikuga suure tee suunas, kuid minu (ja ühe ettevõtte väravate) ette oli üks ajuhiiglane end parkinud, mistõttu oli raskendatud minu jaoks autoga ümberkeeramine. Lõpuks pidin ikkagi ukerdama nii, sest liiklus peateel ei vaibunud piisavalt. Sõbrants oli juba ootevalmis ning olime mõned minutid enne trenni algust maja ees. Aga kurja, parkida ei olnud kusagil, MITTE KUSAGIL. Mõlemad parklad täis ja olime juba valmis tänavale ukerdama minema, kuid meil vedas. Muidugi oli vaja, et kassas uurib keegi mega aeglaselt liikmelisuse kohta, kuid lõpuks olime poole soojendusloo pealt saalis. Ma ei olnud enne selles keskuses body combatis käinud ning jumala äge oli. Treenes selline vormis energiline tsikk, liikumised piisavalt keerukad, kuid selgeks õpitavad. Tund möödus piisavalt kiiresti ning ma ei hakaknudki öökima 😀 Ju siis oli eine ikkagi piisavalt kerge. Koju jõudes olin jumala pettunud, et lihased ei valutanudki. Täna õhtuks teeb iga liigutus haiget, isegi käiguvahetus annab tunda, et sai eile üle pika aja end liigutatud 😀 😀 😀

Update – ai, teise päeva hommikul on nii valus. Öösel ei saanud voodis isegi liigutada, sest lihasvalu ajas üles 😀

Silmasaaga

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel vaatasin, et Noorhärra hõõrub oma vasakut silma kuidagi palju. Otseselt mingit ohumärki selles ei näinud, pigem arvasin, et tal on midagi silmas. Ise ta ka ei kurtnud nagu oleks midagi pahasti. Pühapäevaõhtul aga vaatasin, et ta pea on kuidagi viltu natuke kui ta multikaid vaatab. Istusin tema ette ning avastasin õudusega, et üks silm, see sama vasak, vaatab natukene kõõrdi. Ehk kui ta vaatas telekat, siis parema silma iirise osa oli ilusti keskel, kuid vasaku oma natukene rohkem nina poole silmanurgas. Ausalt ehmatasin korralikult ära, sest tal pole siiani olnud mingeid probleeme silmadega. Samas, teinekord paanitsen ma liialt üle ning seetõttu rääkisin oma murest järgmisel päeval ka Hoidjale ning palusin tal Noorhärrat jälgida. Tollel esmaspäeva õhtul ta midagi erilist ei märganud.

Teisipäeval sõitsin mina Glasgowsse ja tulin tagasi kolmapäeva hilisõhtul. Neljapäeval Noorhärrale järgi minnes ütles ka Hoidja, et nüüd pani tema tähelegi, et Noorhärra silmadega ei ole kõik korras. Lisaks keeras ta pead tugevalt vasakule kui vaatas otse. Ma ei saanudki aru, et kas ta keeras pead seetõttu vasakule, et selle silmaga paremini fokuseerida (sest muidu tundus see silmamuna ju natukene “rändavat) või äkki ta ei näinud parema silmaga nii hästi ja seetõttu vaataski pigem vasakuga. Mul endal näiteks on sünnist saati vasaku silma iirisel tähnike, mis otseselt vaatamist ei sega kuna parem pool kompenseerib vajakajäämise. Kui ma parema silma kinni panen, siis vasak silm näeb tõesti halvemini, kuid muidu ei häiri see mind üldse. Kunagi lapsena oli päevakorral teha vasakule silmale operatsioon, kuid see oleks olnud päris riskantne ning kasutegur mitte kõige suurem, mistõttu arst arvas et ei ole mõtet riskeerida, kui iseenesest mu kogunägemisel on kõik ok.

Aga tagasi Noorhärra juurde. Reedel käisime perearstil, et saada saatekiri silmaarstile. Too perearst nägi ka kohe, et Noorhärra silm ei ole korras, see ikka korralikult vaatas kõõrdi. Kirjutati meile kohe saatekiri saamaks aeg silmaarstile esimesel võimalusel. Vastuvõtus prooviti mulle kohe ka aeg kirja panna ning esimene vaba aeg oli … 8 aprill :S ehk põhimõtteliselt peaksime ootama 2.5kuud teadmatuses. Ütlesin ka kohe, et see ei ole piisavalt kiiresti ning vastuvõtuinimene lubas arstiga rääkida ning esmaspäeval tagasi helistada. Jäi lootus, et saame ikkagi kiiremini arstile aja ja asjas selgusele. Esmaspäeval helistati ning pakuti aega 3. aprill 😀 😀 😀 Naljatilgad ma ütlen. Võtsin selle aja vastu mõttega, et lähen siis nö järelkontrolli Noorhärraga.

Hakkasin hoopis otsima võimalus tasuliseks vastuvõtuks. Õnneks oskas too retseptsionist soovitada, millises haiglas on tasuline vastuvõtt ning sain aja juba nädal aega hiljem. Visiiditasu oli muidugi 150-200 naela, kuid ma olin nõus seda maksma kui ma sain vähemalt tema silmad kontrollitud. Pealegi on mul töökoha kaudu erakindlustus, mis peaks mingi osa sellest tasust mulle hüvitama. Saabus visiidipäev ning sättisime Noorhärraga juba varakult end minekule. Teades UK liiklust, eriti hommikusel tipptunnil, siis võib pooeltunnine autosõit vabalt minimaalselt tunni peale venida. Hea oli, et varem liikuma hakkasime, me seiklesimegi a la 1.5 tundi arstile :S

Kõigepealt võttis meid vastu (minu arust) assistent, kellele rääkisin oma mure ning kes hakkas erinevaid mänguasju Noorhärra silmade ees liikudades tema silmade tööd kontrollima. Mulle meeldis, et mänguasja kõrvale liigutates hoidis ta tema pead paigal, sest paratamatult liikus Noorhärra pea samas suunas kaasa 🙂 Siis pandi tal “päikeseprillid” ette, kus üks silm oli avatud ja teine musta klaasiga kinni ning kontrolliti tema nägemist (nagu täiskasvanutel tähtedega tehakse). Selle ülesandega sai ta suurepäraselt hakkama, nägi kõiki suurusi ja nii hästi, et luges assistendile ette järjest kõik pildid 😀 Assistendi kokkuvõte oli, et nägemine on tal hea, vasak silm natuke nagu liigub, aga ei midagi hullu. Küll aga tuleb kontrollida ka silma taguseid ja prillide vajalikkust, mis jäi arsti teha. Noorhärra sai esimest korda tilkasid silma ning ta oli ikka maru vapper ja püsis ilusti paigal. Assistent oli põhjalik ning väga lapsesõbralik ning küsis oma teenuse eest 87 naela 🙂

Arstile saime umbes 10 minutit hiljem. Ka temale rääkisin oma mure ning seekord kontrolliti Noorhärra silmi just erineva spetsiifilise aparatuurida. Noorhärra oli väga koostööaldis ning seisis ilusti paigal ning lasi kõik protseduurid ära teha. Noh ma lubasin tal keerdtooliga natsa keerutada ka, et ta väga pöördesse ei läheks. Arsti järeldus oli samuti, et nägemine on tal korras, samuti silma tagused. Vasak silm natsa nagu rändab aga üldiselt liikusid silmad kogu kontrollimise aja ikkagi koos. Silmad näevad veidike rohkem vaeva fokuseerimisel, kuid prille siiski vaja ei ole (tema näidud jäid just piirjoone alla). Seega otsus oli, et hetkel midagi teha vaja ei ole, kuid kolme kuu pärast võiksime tagasi kontrolli minna. Kogu protseduuri eest võttis tema 200 naela.

Ma olen super rahul, et läksime, vähemalt saime kinnitust, et midagi hullu lahti ei ole. Mulle väga meeldis teenindus nii vastuvõtus kui ka mõlema spetsialisti poolt kuigi too esimene oli “boonus” keda me ei küsinud ja kelle teenuse eest maksmisega osanud arvestada. See on nii kahju, et tänapäeva tasuta meditsiiniteenus on läinud selleni, et järjekorrad nii pikad on. Tundub veidike lootusetu, et me käime tööl ja maksame makse korralikult ja peaksime tasuta arstiabi saama, kuid kui seda reaalselt vaja on, siis pigem ootad end lolliks. Äkki peaks tasuta arstiabi püüdlema selle poole, et ta on ka õigeaegne, muidu ju väga kasu temast ei ole. Mina vähemalt küll ei oskaks end bronnida spetsialisti vstuvõttule 3 kuu pärast, et äkki läheb vaja 🙂 Aga no mida ma nurisen, kes kvaliteeti tahab, see maksabki. Vähemalt Noorhärra silmad on korras ja ma mõtlen, et järelkontrolli läheme äkki sinna tasuta kiirkorras (!!!) antud vastuvõtule 3. aprilli …