Aasta ema tiitel läheb …

Noorhärra sai oktoobri keskel endale kuskilt köha. Eks ma tegin talle jalavanni sinepiga, panin sinepiplaastreid ning hõõrusin hanerasvaga nii rinnakut kui päkkasid. Lisaks oli mul looduslikumat köharohtu, kuid miski ei tundunud aitavad. Nii seadsime oktoobri lõpus sammud perearsti juurde. Ma juba eos teadsin, et mulle ei meeldi see käik, sest paratamatult on india/hiina arstide suhtumine kõike muud kui kaastundliku ja mõistmist üritav. Tavaliselt nähvatakse esmalt läbi lillede, et sa tulid nende aega raiskama ja siis peetakse loeng teemal kui mõtetu murega ma tulin a la kiiranatoomiatund. Ei olnud ka too kord erand ning lisaks “tarkusele” ja “piinlikustundele” lahkusin suure pudeli köharohu ning paratsetamooliga. Köharohtu ei hakanud ma andma kuna mul oli endal üks teine pudel pooleli (äkki siiski oleks pidanud) ja viimati aitas see hästi. Mõne päeva pärast Hakkaski Noorhärra end üha paremini tundma ja tundus et hullem on möödas.

Umbes novembri teises pooles tuli köha tagasi. Oli jälle selline natsa kinnine ja röga ülesajav. Aga kuna Noorhärra ju ei oska seda röga välja sülitada, vaid pigem neelas tagasi, siis tihtilugu tekkis tal ka selline lämbumise hetk. Egas midagi, kuna minul oli just tööl kiire ja pingeline aeg, jäi Miku temaga ühel päeval koju, et uuesti arsti juurde minna. No tegelikult ma keeldusin selle hiinaka juurde minemast, sest miks ma pean minema vabatahtlikult ennast lolliks tegema, isegi kui ma olen mures lapsevanem. Miku on ses suhtes konkreetsem ja ikka ütleb ka kui keegi liiga ülbeks läheb. Mind on aga juba mitu korda õpetatud, et köha kestab kolm nädalat ja enne pole mõtet paanitseda. No selleks hetkeks oli see köha olnud juba üle kuu, nii et põhjust tagasiminekuks arsti juurde jätkus. Sel korral oli olnud tavaline inglane arstiks, kes kirjutas uue suure pudeli rohtu välja. Ausalt, kojutulles ei pööranud ma sellele pudelile erilist tähelepanu, pigem olin kindel et eks see üks järjekordne pudel paratsetamooli ole (seda miskipärast pakutakse siin söögi alla ja peale ja kõrvale ka).

Noorhärra köha ei tahtnud eriti järele anda. Järgmiste nädalate jooksul oli ta vähemalt päeva kodus, sest Hoidja juures läks asi päris hulluks. Otseselt ta kellelegi nakkusohtlik ei olnud, aga eelkõige oli endal ebamugav, kui tahaks nagu mängida ja toimetada, aga hoopis tegeled köhimisega. Mina jätkasin oma sinepijalavannide ja plaastrite panemisega, kuid miski ei paistnud aitavat. Kuni ühel õhtul hakkasime rääkima, et miks küll miskit ei aita ja Miku uuris, et kas ma ikka annan seda köharohtu, mis viimati kirjutati. Ma tegin suured silmad, et mis köharohi, see oli ju paratsetamool. Aga kurja, ei olnud paratsetamool vaid korralik retsepti köharohi. NO halloooo, muidugi ei hakanud Noorhärral parem, kui talle õiget rohtu ei andnud. Igatahes, sai ta seda rohtu nüüd täpselt nädal aega ja köha on läinud. Aasta ema ma ütlen!

Advertisements

Hambaarst

Ma arvan, et see probleem on tekkinud minu lapsepõlves, kui hambaarsti teenus oli pehmelt öeldes ebameeldiv ning selle tarbimine võrdus minu jaoks suure valutundega, mistõttu ilmselt jättis minusse ka psüholoogilise trauma. Ma nimelt kardan kohutavalt hambaarste. Ma saan reaalselt ju aru, et tänapäeval kasutatav atribuutika ei ole võrreldavgi sellega mis oli saadaval 20-25 aastat tagasi, aga ikkagi. Ma lähen sinna viimases hädas, kui ma TÕESTI minema pean (nt kui on korralik hambavalu, hambas auk või pole kaua kontrollis käinud), aga never ever vabatahtlikult, nt valgendama või hambaid puhastama. On keegi üldse küsinud kaariese eemaldamist, RÕVE. Eriti kui sul on tundlikud hambad ja igemed.

Igatahes, ma ei mäleta millal mul viimati reaalselt hambaauk tekkis. Muidugi on olnud kordi, kus ma lähen kontrolli ja seal avastatakse midagi. Aga et ma ise näen peeglist vaadates või keelega katsudes, et mul hambaauk on, see juhtus ikka aastaid tagasi. Ja siis nüüd, umbes kuuke tagasi. Kurja kuidas ma lükkasin seda parandamist edasi, ikka lootsin, et noh ei lähe asi hulluks ja ega ei hakka valutama, äkki noh lihtsalt hambal ununeb et tal on auk ja elu läheb edasi nagu lill. Mis aga juhtus oli see, et asi läks hulluks ja hakkas ebameeldivalt valutama. Ja ma olin sunnitud endale esimese vaba aja bronnima. Õnneks oli see nädala pärast, kahjuks ma siiski kannatasin natuke valu sel ajal.

Ma olen nagu pisike laps kui kabinetti astun. Pabistan, hääl väriseb, nutt on kurgus, üritan lollakaid nalju teha. Tipp on see, et ma olen paaril viimasel korral oma arsti õpetama hakanud, mida teha. St et ma reaalselt ei luba nt puurida hammast ilma süstita. Olgu kui tahes surnud või piimakas see hammas – EI. Ma olen nõus maksma vajadusel tuimestuse eest, aga ma ei lase puuri endale niisama suhu. Seekord sai arst tuimestuse vajalikkusest ise aru, küll pigem seetõttu, et ma olin suutnud oma iget kahjustada sellega, et söök oli sattunud auku ja see omakorda ei olnud igemele hea. Aga ma ikka pidin talle enne ütlema, et ma K-O-H-U-T-A-V-A-L-T kardan puurimist ja palun tee ikka süst ka 😀 Ma kujutan ette, et ta juba mõttes alati ohkab “et jälle see imelik” kui mind uksel näeb, aga no miskit pole teha. Vähemalt mu hammas on nüüd korras ja loodetavasti ei leia ta midagi ka sellelt röntgenipildilt, mis ta suust tegi ….

Kodune ema

Kirjutasin ju, et tööle tagasi minna oli nii hea … et muutusin justkui inimeseks tagasi, sest sain aega endale ja endaga olla. Nüüd olles tööl käinud pea kaks kuud, on tekkinud minus uus tunne – ma igatsen Noorhärrat. Just temaga koos olemist. Nädalavahetusel on ju alati mingid asjatoimetused, et meil ei ole seda aega lihtsalt olla koos, mürada ja toimetada. Pigem üritame koos olemise aja kuhugi “ära mahutada”. Ja nii ma tunnengi teistpidi, et mina olen see paha ema, kes ta hommikul Hoidja juurde “maha jätab”. Õhtuti järele minnes on tal muidugi hea meel, isegi natuke saame mängida, kui ma kokkamise veidike edasi lükkas. Ja siis tuleb Miku koju ning neil on oma poisteasjad ajada. Ehk tundub tobedana, aga kuidagi nagu distants oleks tekkinud. Ma tean, ma olen super ülemõtleja.

Igatahes, neljapäeval jäi Noorhärra ootamatult haigeks. Hommikul oli kõik ok, kuid poole 11 aeg tõusis korralik palavik, mis väga ei taandunud. Tulin töölt varem ära ning läksin talle järgi. Koju jõudes ta veel oksendas ning oli päris loid terve õhtupooliku. Öö oli muidugi rahutu. Reede ja laupäev ei muutnud olukorda paremaks – eriti söögiisu tal ei olnud, kui siis jõi piima või kummeliteed, palavik tuli ja läks ning leevendust tõi vaid ibukas. Selle mõju ajal oli ta täitsa tema ise juba. Laupäeva õhtul käisime kiirabis, kus sai diagnoosiks sarlakid ja kohe ka antibjotsikuuri peale. Esimese doosi sai ta samal õhtul/öösel, pühapäeval magas hommikul pikalt ja tegi ka päeval 3-tunnise une ning õhtuks oli täitsa kobe juba. Esmaspäeva olime igaks juhuks veel kodus, et antibjots korralikult mõjuma hakkaks ja tema ka kosuda saaks. Ja see esmaspäeva oli no nii vajalik ja mõnna meile mõlemale.

Nüüd mõeldes oli meie päevaplaan just selline, kui ma veel kodus olin. Hommikul äratus ilma kellata, hommikusöök ja tsill allkorrusel, jalutuskäin enne lõunaund, söök ja magamine, pärastlõunane jalatuskäik, õhtune mäng ja toidutegemine. Ja no nii lahe oli temaga olla. Hoidja juures täiskohaga käimine on kindlasti tema arengule ainult positiivselt mõjunud, no lihtsalt nii asjalik poiss on meil kodus. Talle meeldib mürada, talle meeldib tulla sind kõditama, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib raamatuid vaadata ja autodega mängida, ta kisub oma sokke jalast, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib lauale ronida kui tool on püsti, talle meeldib astmik kraanikausi juurde lükata ja “nõusid pesta”  talle meeldib eest ära joosta ja samal ajal laginal naerda … kas ma juba seda ütlesin, et talle telefonist videosid meeldib vaadata? Kuidagi eriti hea klapp oli meil ja ma tõesti nautisin seda päeva koos. See oli meiel mõlemale vajalik, tundub et minule isegi rohkem.

 

Emadepäev

Inglased tähistavad emadepäeva märtsis ning ka siis ei ole see kindlaks kujunenud pühapäev (vastupidiselt Eestile, kus on see alati mai teine pühapäev). Sel aastal sattus see olema 11 märts ehk eile. Kui eelmisel aastal tegime perekondliku väljasõidu ning päikeseliselt soe päev soosis väga meie ettevõtmist, siis seekord olime olude sunnil kodused.

Nimelt käisime laupäeval külas ja ma loodan, et mitte, aga suure tõenäosusega me midagi sellist seal sõime, mis minu ja Miku sisikonna keerama pani. Mina tundsin end veidike imelikult juba tagasiteel, aga ei pööranud sellele siiski tähelepanu. Õhtul läksin magama nagu ikka, ainult öösel ärkasin üles kõhuvalu peale. Ja see ei olnud selline traditsiooniline kõhuvalu, vaid pigem kõht-on-gaase-täis-aga-välja-need-gaasid-tulla-ei-taha ebamugavus tunne. Eks vähkresin natsa voodis kuniks end känkrasse tõmbasin ja magama jäin.

Hommikune äratus oli ka varajane (emadepäeva kink?), sest Noorhärra arvas veerand 7 olevat jummala normaalne aeg üles tõusmiseks (mitte et ta muidu ikka 7 või isegi poole kaheksani teinekord maga). Egas midagi, kobisime alla korrusele, sest kokkuleppe kohaselt tõusin mina temaga tol hommikul varem ja lasin Mikul kauem magada (ta on meil hetkel öövahetustes tööl ja pühapäeva õhtul oli minek). Nii kui alla jõudsime, tundsin nõrkust, kohutavat nõrkust. Ja iiveldust. Sellist, et ei taha juua ega süüa, sest kõik tuleks üles. Noorhärra sain tema söögitooli pandud ning tegin talle röstsaia – pelgas mõte pudrukeetmisest viis mu viimsegi jõuraasu. Nii ma vegeteerisin tunnikese, vahepeal tegin kummeliteed ja viilu röstikat, mis isegi aitas kaasa enesetunde paranemisele. Mingi hetk tegin meile ka riisiputru ja käisime hommikusel õuetiirul, seega ei tundunud see olemine enam midagi nii kehvake. Mõtlesin juba vaikselt, et äkki ikka sõidame kuhugi, sest ilm oli soe ja päikegi sutsuke piilus.

Kuniks Noorhärra varajasse unne läks. Mina veel pesin kepsakalt külmiku puhtaks, et hilisem toidulaar ilusti ära mahutada ja visaksin siis ennast diivanile pikali. Natsa nagu oli ikka nõrk olla ka. Ja jäin magama, mitmeks tunniks. Lõpuks, kui kell nii kaugel oli, et Noorhärra oleks võinud üles ärgata, ei tahtnud mina sellest mitte mõeldagi. Mul oli külm, kuigi olin kahe teki all. Mul oli räige peavalu, aga mitte selline, et jookseks valuvaigistit võtma, vaid selline rõvedalt häiriv peavalu. Ja ma olin väsinud ning nõrk, et kohe üldse ei tahtnud end liigutada. Kell oli peaaegu pärastlõuna, aga mu kõht ei olnud üldsegi tühi (kuigi tavaliselt olen selleks ajaks ikka päris mitu ampsu juba söönud). Ja kõige hullem oli veel ees – POESKÄIK! Meie külmik ja kapid olid suht tühjad ning (uuesti) töötava emana ei jõua ma enam nädala sees suurt ostutiiru teha.

Ega’s midagi, kraapisin oma jõuriismed kokku ja läksime Noorhärraga poodi. Miku jäi koju surema ja puhkama töö-ööks 😀 Poeskäik sujus tegelikult päris hästi, ka ostude lahtipakkimine oli mõnus tegevus, sest Noorhärra oli abiks (ma ei ironiseeri tegelikult üldse, ta päriselt võib ka asjalik olla) ja õhtu sujus täitsa hästi. Ainult hetk enne Noorhärra vannitamist ja magamaminekut tahtsin jälle otsad anda – kohe üldse ei jõudnud mõelda sellest köögi koristamisest ja järgmise päeva lõunate ettevalmistamisest. Minu ainuke motivatsioon oli kuum vann! Tegelikult see lõpuks aitas ka, ja palju vett joogiks. Magama läksin päris vara. Öösel korra ärkasin ja ikkagi võtsin lõpuks selle valuvaigisti ära, poolenisti kartuses, et äkki hommikul on VEEL hullem a mul vaja ju tööle minna. Ja kuigi öö oli meil seekord veidike katkendlik (Noorhärra oleks hea meelega poole neljast üles tõusnud ja mängima läinud, aga mind see mõte ei ahvatlenud) ning hommikul ärkasin mõningase peavaluga, oli olemine tunduvalt kergem ja energilisem. Päeva peale ei tulnud ka peavalu tagasi. Ainult see gaasidest punnitav kõht noh …

Aa … emadepäev. Reedel sain armsa lillekimbu ja kaardi ning suure karbi šokolaadi Noorhärra ja Miku koostöös. Aga öeldakse ju, et emadele läheb ikka rohkem hinge see, mis laps on oma käte (Hoidja abiga) teinud. Täna hommikul Noorhärrat Hoidja juurde viies sain kätte oma emadepäevakaardi. Hoidja oli kohe ähmi täis, et oli selle reedel unustanud mulle anda. No pole hullu, armas oli ikka saada. Ja mind ajas nii südamest naerma, et Noorhärra oli oma “tavapärase” allkirja kaardile pannud. Just samamoodi nagu ta tavaliselt minu abiga teiste kaartidele alla kirjutab 🙂

Tervislikult edasi

eemm … nojah. Pole paar nädalat progressi ja tulemusi kirja pannud, sest ma pole lihtsalt midagi väga sihilikult teinud. Nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis mõned nädalad tagasi olime pikalt külas ja siis ise võõrustaja rollis. Eks ma ses mõttes jälgisin ikka rohkem, mida sõin ja nendel päevadel, kui olime lihtsalt kodus, käisin kas jooksmas või jalutamas. Miku vanemate juures liiklesime üleüldse rohkem jalgsi ja käisin ka seal pikemal kiirkõnnil. Oleks veel pikema maa käinud, aga vihm kurivaim, segas mu plaane.

Samas, eelmine nädal hakkasin pigem vaikselt tervislikumas suunas liikuma. Jälgisin, mida sõin, kaks korda jõudsin jooksma ja ühekorra pikale jalutuskäigule. Eilegi veetsime mõnusa perekondliku pärastlõuna vahvas pargis. Seega, kui täna hommikul kaalule astusin, siis oluliselt suuri ootusi mul polnud. Too vein ja juustuvaagen oliivide ning küpsistega kui olime Miku vanemate juures, või näksimised siin seal ja pigem kiirtoit kui meil olid külalised. Isegi reedene patusöök (kebab, pittaleib ja friikad) olid naaatuke liiast. Aga vot, kaal näitas hoopis 69.4kg. Seega, JUHHHEI, 70kg maagiline piir on alistatud. Ja JUHHEEII teist korda, sest minu aasta alguses ostetud motivatsiooniteksad läksid eelmine nädal suurema vaevata jalga 😀 Muidugi ilmselt lihaseid kui selliseid mul pole, sest väidetavalt kui sa tegeled ainult rasvapõletusega ja lihaseid peale ei treeni, kaob küll rasv … aga ka lihased kahanevad. Seega muid numbreid ma ei hakkagi enam vaatama.

Mind ennast tegelikult pani mõtlema, et kuidas ma ikkagi olen kaalu kaotanud. Ja ilmselt mängib siin rolli see, kui palju ma söön. Kui öeldakse, et oma kaalu säilitamiseks peaks inimene (mina) sööma u 2000 kalorit päevas, siis minul on ju see number 1500 peal oma rakenduses. Ja isegi kui ma ei ole trenni teinud, siis söögi panen ikka kirja. Eks ma üle ole läinud sellest numbrist, aga ju siis mitte nii oluliselt palju, et vähehaaval kahanen. Ja endal on kuidagi selline hea olemine, et kui midagi patusemat sööngi, siis ei ole süümekaid.

Igatahes lõpetuseks, minu eelmise nädala salvestatud liikumine:

Esmaspäev, 31. juuli
Jooksin 5.03km ajaga 39minutit ja 30 sekundit, põletasin 414 kalorit

Teisipäev, 1. august
Kiirkõnd poodi ja natuke maad ka tagasi 7.4km ajaga 1 tund ja 23 minutit, põletasin 539 kalorit

Kolmapäev, 2. august
Puhkasin

Neljapäev, 3. august
Rakenduse väitel jalutasin 2.1km 25 minutiga ja põletasin 126 kalorit

Reede, 4. august
Jooksin 5.04km ajaga 38 minutit ja 14 sekundit (sama distants, mis esmaspäeval ja juba minut kiiremini), põletasin 431 kalorit

Nädalavahetus oli tsill

Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Kolmas nädal tervislikumalt

Hm, ei oskagi nagu kuskilt pihta hakata selle postitusega. Midagi ju väga drastilist ei toimunud, enamuse päevadest suutsin olla korralik nii söömise kui veejoomise koha pealt. Nädalavahetusel olin patune, kuid palju vähem kui kahel eelneval 🙂 Et nagu täitsa okeika on olla. Ja vaikselt hakkab harjumus tervislikum olla sisse jääma. Seega numbrite maailmas toimusid järgmised muutused:

kaal – ikka 72.2/71.2kg*
rinnaümbermõõt – 94cm (-2cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (-4cm)
puusad/alakõht – 97cm (-1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (+1cm, muskel hakkab kasvama?)
kintsud – 60cm (sama)

Seega, kui mina ennast vaata, siis nagu oleks vaikselt midagi muutumas, aga ma ei näe suuri muudatusi. Pigem tekitab hea enesetunde teadmine, et ma midagi teen ja rühin oma eesmärgi poole. Ja olen ses suhtes enda üle uhke, et kuigi mul on neid käegalöömise hetki tekkinud ja päris mitu, siis kuidagi suudan neist üle saada ja edasi minna. Just mis puudutab näiteks hommikul ülesärkamist mõttega, et kurja enne kui saan kohvi juua, pean jooma pudeli vett. Või avastus, et parem on oma T25 trenn(id) kohe hommikul ära teha ja siis on asi kaelast ära, aga enne seda ei saa ma süüa, sest siis ma ei jõua midagi teha … Ühesõnaga, kui mul tekibki see käegalöömise hetk, siis ma lihtsalt suunan oma mõtted mujale, sest nii kui ma hakkan ketrama, kuidas ikka mul on mingid piirid ees ja see “rikub” mu elu, siis ma ketran ja ketran kuni lööngi käega. Ja seda ma ju ei taha.

Rääkides liigutamisest, siis oli eelmine nädal täitsa OK:

esmaspäev, 3/7
– T25 x 2**

teisipäev, 4/7
– jalutamine korralikus tempos 14.6km, 2 tundi ja 46 minutit, kulutatud 749 kalorit

kolmapäev, 5/7
– puhkepäev

neljapäev, 6/7
– jalutamine okeis tempos 6.2km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 345 kalorit
– T25 x 2

reede, 7/7
– T25 x 2
– lisaks käisime sõbrannaga pargis lastega jalutamas, kuid seda ma ei salvestanud

Nädalavahetus ka puhkasin

Seega, niimoodi vaikselt omaette toimetada on täitsa tulemuslik. Minu jaoks ongi oluline, et ma naudiks protsessi. Kui ma tõesti tunnen, et ei jõua T25 teha või ei ole selleks tuju, siis lähengi pikemale jalutuskäigule. Või kui mul isutab jäätise järgi, siis ma luban endale seda. Isegi kui mu päevane kalorikogus veidike ületatud saab. Enamus päevadest ma ju jään 1500 piiridesse. Lihtsalt, seekord olen aru saanud, et eelkõige peab ise olema õnnelik ja tundma rõõmu/naudingut protsessist endast. Mis annab mulle enda kehaline piitsutamine ja menüü kärpimine, kui mu eesmärk ei ole megagiga hiigelvormi saada, vaid piisavalt kaalu kaotada ja keha vormida, et ennast oma kehas hästi tunda.

* selle nädala kaaluga on selline naljakas olukord, et ma täpselt ei teagi kas ja kui palju ma kaalu kaotasin. Nimelt kui esmaspäeva hommikul kaalule astusin, näitas see 72.2kg, mis muidugi mul motti maha tõmbas, kuid sain siiski joonele. Mingil põhjusel astusin kaalule ka teisipäeva hommikul, mil siis lõi ette 70.1kg. Astusin ka teist korda, kuid number jäi samaks. Ehk ei ole mingi valemiga võimalik, et ma ühe tavalise päeva kaotasin 2kg. Igaks juhuks kaalusin end ka täna hommikul ning ikka oli number 70.1kg. Seega, ma ei teagi, kas ma eelmine nädal ikkagi võtsin kaalus juurde või ei ning kas mu õige kaal on siis 70.1 ning kui palju sel nädalal kaalu maha läks. Igatahes, võtsin selle nädala mõõdupuuks kuldse kesktee – 71.1kg

** kui mul oli eelmine nädal “geniaalne” plaan teha T25 kolmel päeval ja iga päev 2 sessi ehk kokkuvõttes ikkagi teen oma rutiini ära, siis ilmselt pean minema ikkagi ühe trenni tegemisele päevas. Lihtsalt, mul ei ole piisavalt jõudu ja võhma, et teine trenn 100% kaasa teha. Ja seetõttu tunnen, et ma ei saa ka nii palju trennist, kui võiksin. Seega arvatavasti hakkan sellest nädalast ikkagi iga päev ühe trenni tegema.