Kas me olemegi lumehelbekesed?

Ma tegelikult alustasin samateemalise postituse kirjutamisega paar nädalat tagasi. Tegu on teemaga, mis mul meeles päris palju ja päris pikalt mõlkunud. Tookord lihtsalt lasin sõnadel voolata nii nagu nad välja tulid teades, et pean hakkama neid enne avaldamist niikuinii korrigeerima. Need mõtted laagerdusid nädalakese enne kui nad uuesti üle lugesin … ning sain aru, et ma ajan ikka päris korralikult segast kelbast. Ses mõttes, et minu point ei tulnud hästi välja, mistõttu jätsin postituse sinna paika. Täna hommikul sai kuidagi selgeks, et mida ma öelda tahtsin ja mis vaatevinklist, seega proovin uuesti. Aga ma ei garanteeri, et mu mõtted said seekord selgelt väljakirjutatud.

Ehk tänasel päeval palju boleemikat tekitanud depressioon, ATH ja miks mitte ka lapsepõlvetraumad. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole arsti poolset diagnoosi ühelegi neist, kuid saan aru, et probleem eksisteerib ja on inimesi, kes ühe, teise ja/või kolmandaga maaldevad igapäevaselt. Mul on suur respekt nende inimeste osas, et nad on osanud identifitseerida probleemi ja julgenud sellega abi otsida, eriti meesterahvad. Tahame või mitte, siis mingil määral valitseb ikka veel ju suhtumine, et “mehed ei nuta”vms. Mis mulle aga üldse nende probleemide valguses ei meeldi, on teesklejad, probleemi olemasolu enda huvides ärakasutamine. Eks muidugi jääb küsimus, et kes siis ikkagi on õiglaselt diagnoosi saanud ent usun, et nii mõnigi simulant on ühel või teisel viisil silma jäänud meile.

Siin ma tegelikult teeksin kummarduse Eveliisile, kes on julgenud kirjutada nii depressioonist kui ka ATHst, sest tema selleteemalisi postitusi lugedes olen alati ainult kaasa noogutanud. Jah, tegu ei ole ekspert arvamusega ent kohati räägib ta nii isiklikust kogemusest kui ka sellest samast kõrvalseisja vaatevinklist. Just üks tema viimaseid kirjutisi ATHst oligi see, mis pani ka mind lõpuks maha istuma oma mõtteid koguma ja need kirja panema. ATH on viimasel ajal isegi rohkem olnud teema, mis mind turri ajab. Vaadake, ma olen eluaeg väga aktiivne rüblik olnud, siiamaani olen. Ma olen ehtne näide lapsest, kes ei püsinud pudeliski paigal. Ma olin laps, kes sattus nii mõnigi kord jamadesse, sest mul oli igav ja ma otsisin endale tegevust. Ma sattusin teinekord koolis pahandustesse, sest ma ei kuulanud õpetajaid. Ma olin tavaline, keskmisest aktiivsem laps, kes tõmbles kui tuulispask ringi ent vajadusel istus rahulikult (näiteks õppimiseks). Miku oli samasugune rüblik nagu mina ent tema on vist ajaga maha rahunenud, mina mitte. Ma võin teinekord Miku täiesti marru ajada oma aktiivsusega 😀 Ühelt poolt onsee tore, et asjad saavad tehtud, kuid teisalt on hästi raske sundida end lihtsalt istuma ja puhkama, kui nt põrand vajab tolmariga ülekäimist või nõud pesemist. Ma ei oska aega maha võtta, kuigi ma peaks ja neid hetki ikkagi tekib kui toimetamise asemel võiks kümme minutit puhata.

Ja mis te arvate, millised lapsed meil sündisid, kui vanemad olid kaks rüblikut? Muidugi eriti aktiivsed lapsed. Okei, Piiga on veel liisa pisike, et kindlaid järeldusi teha ent juba näen rüblikujooni ka temas. Noorhärra ei ole see laps, kes istuks terve päeva ilusti diivanil ja loeks raamatuid. Ta tahab erinevaid asju teha ning nende tegemisel suudab ta ilusti keskenduda. Noorhärra ei ole laps, kes õue jalutama minnes kõnniks sinuga samas tempos ning ainult vaatleks. Ta tahab puu otsa ronida, lompides ringi tormata, rannas merekarpe ja puuoksi korjata. Nagu üks tavaline poiss ja just täpselt samamoodi kui mina ja Miku omal ajal. Samas on tal piisavalt iseloomu enda soovide ja mitte meeldivuste väljendamiseks, mis on ju ainult tore, et tal on julgust enda eest seista. Muidugi on tal kuue aastasena veel palju õppida, just käitumise kontrollimise poole pealt, kuid ta ongi alles laps mitte täiskasvanu. Seda enam on paar inimest suutnud mind väga turri ajada lausega, et nad näevad temas ATH jooni. Jumala eest, muidugi on tal neid jooni, minul ju oli ka, siiamaani on, sest kas mitte ATH ei täheda AKTIIVSUS ja Tähelepanu Häire? Aga vahe ongi selles, et need on vaid mõned jooned, mitte täispikk ja 100% diagnoosile vastav nimekiri. Mul on üks kaugelt sugulane (Noorhärraga samas vanuses), kel on ATH diagnoos ning kelle käitumist oleme vaadelnud ning minu laps ei ole selline. Olen nõus, et Noorhärral on teinekord keskendumisega raskusi kui temaatika teda ei huvita (nagu ka minul), aga seal samas võib ta midagi muud keskendunult tunde teha. Kas mitte meie ei olnud ka lastena sellised, et oli meeldivamaid ja vähem meeldivaid tegevusi? Mulle lihtsalt tundub, et kui laps ei ole raamidesse surutud ja käitu 110% nii nagu 21. sajandi “normaalsed” lapsed käituvad, on tal kohe midagi viga. Viime aga arsti juurde diagnoosi saamiseks ja tablettide väljakirjutamiseks selmet, et lapsevanemana natukene rohkem vaeva näha lapse suunamisel ja õpetamisel. Pühenduda oma lapsele ja ollagi lapsevanem, mitte istuda nutimaailmas. Jällegi, ma ei räägi siin nendest, kes on õigustatult diagnoosi saanud. Ma räägin laiskadest lapsevanematest, kes ei viitsi oma lapsega tegeleda või süüdimatult ebaviisakalt käituvatest täiskasvanutest. Muidugi on ka minul hetki, kus ma kahtlen enda vanemlikes oskustes ja mõtlen, kas teen midagi valesti või on mu lapsel hoopis midagi viga. Sellistel hetkedel lohutan ennast teadmisega, et kui Noorhärral tegelikult oleks midagi viga, oleks seda meile juba ammu mainitud. Ta on professionaalsete hoidjate/kasvatajate/õpetajate hoole all olnud alates esimesest eluaastast ning ilmselgelt oleks ju nemad meile öelnud, kui miskit reaalselt muret teeb. Nad on ju selliste asjade märkamiseks väljakoolitatud.

Kogu selle tohuvabohu juures on üks hästi kurb fakt – nii minu kui Miku enesekindlus lapsevanematena lööb teinekord korralikult kõikuma. Me võime ju endile kinnitada, et kuniks õpetajad meiega rääkima ei tule, on kõik hästi. Aga see ei muuda fakti, et inimesed kõrvalt mõttes diagnoose panevad. Sest natukene aktiivsem laps (kelle ohjeldamisega oleme teinekord ise puusse pannud ja nüüd teeme vigade parandusi) ei saa ju lihtsalt olla aktiivsem laps, tal peab olema midagi viga. Näiteks üks asi, mida täheldanud oleme, on see, et Noorhärra ei saanud kaua aega nutitelefonides aega veeta. Jah, oli hetki kui see oli vajalik, aga kindlasti mitte regulaarselt. Mis omakorda tähendas, et temal on ajaveetmiseks muid variante vaja, ta vingus rohkem kui tal oli igav ja kui tal oli igav, tundus et mitte ükski tegevus ei olnud huvitav. Aga nii mõnigi kõrvalseistes peavangutaja kasvatas oma lapsed üles nutiseadmetega, sest nii oli kergem ning loogish, et need lapsed olid momentaalselt rahulikud, kuid ekraani nägid. Meie valisime teadlikult “raskema tee”, seega eks nüüd natuke ka maksame selle eest. Praeguseks muidugi võib Noorhärra aega veeta Nintendoga mängides või telekast multasid vaadata, kuid mitte tunde. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et ma tean, et oleme lapsevanematena nii mõnigi kord ämbrit kolistanud ja lapse ohjeldamine ei ole kõige paremini välja tulnud. Aga see on see koht, kus meie õpime oma vigadest ja teeme parendusi, mitte ei peaks kuulama kõrvalseisjate “eksperthinnangut” teemal, et lapsel on ATH. Nagu Eveliis oma postituses kirjutas, siis igat halvasti käitumist ei saa vabandada ATH’ga ning olen sellega 110% nõus. Kui minu laps ei oska käituda, siis ei ole tegu ATH’ga, vaid minu kui lapsevanema tegemata tööga!

Depression. Kui ma ennast väga robustselt väljendaksin, siis väidan, et 21. sajandi inimese elu on läinud nii mugavaks, et kuna baasvajadused (mõtlen siinkohal söök, riided, kodu) on pigem täidetud (ma ei räägi siin kodututest või vaestest inimestest, need on äärmused. Neile on siiski abi olemas, kui nad soovivad seda vastu võtta) ning olmemurede üle ei pea niipalju pead murdma, jääb ajule rohkem aega mõelda. Mõelda ja genereerida. Ma ju tean, milline see aju olla võib. Sul on hea päev, sa oled rõõmus ja kõik on hästi. Ja siis on sul sekka ka halbu päevi, kus aju hakkab genereerima ja enne kui sa arugi saad, on su elu 24 tunni jooksul muutun väga mõnusast kulgemisest elutsemiseks mustas augus. Ja sealt edasi ei olegi ju palju kui panna endale diagnoos depressioon. Seda diagnoosi ei pane sa alati ise, vaid teinekord ka Dr. Google abiga, mis võib sulle ükskõik mis tundemärkide ilmnedes anda väga karmi diagnoosi. Ma tean inimesi, kes halva tuju hetkel liiga kergekäeliselt väidavad, et neil on depressioon, kui aga neile soovitada professionaalset abi otsida, siis öeldakse, et saadakse ise hakkama. No ei saada ju kui sellist lauset iga natukese aja tagant õhku visata või pole siiski tegu depressiooniga! Jällegi, ma tean, et on inimesi, kel on probleeme aastaid, kellel on nende tekkeks reaalsed põhjused olemas ja kes tõesti elavadki päev-tund-minut korraga ning minu tekst ei olegi neile suunatud. Pigem mõtlen neid inimesi, kel on raskem hetk-päev-periood, miks mitte stressirohke aeg käsil, kuid selmet et oma mõtteid suunata positiivsuse poole ja leidagi see killuke head igas päevas, otsustatakse nö alla anda ja endale diagnoos panna. Mulle tundub tegelikult üldse, et praegusel ajal on inimesed (vaimselt) nõrgad, sealhulgas ka ma ise ja seetõttu tundubki lihtsam minna arsti juurde tabletti saama kui näha endaga vaeva ja muuta ennast/ oma mõtlemist. Jällegi, ma tean millest ma räägin ses osas, et arstikabinetiuksi ma küll kulutanud ei ole, aga mainisin põgusalt paar postitust tagasi, et pean sel aastal vaimselt tugevamaks saama. Sügisel oli liiga palju hetki, kui keegi ütles miskit, mis mind haavas, millest mina võtsin isiklikul tasandil kinni ja hakkasin ketrama ja ketrma. See ketramine jätkus päevi, vahepeal rahunesin maha ent siis võttis ketramine uuesti tuurid üles ning lõpuks piisas vaid sellest, kui keegi ütles midagi, isegi mitte midagi halba, vaid piisas et konkreetne inimene tegi suu lahti ja minul lendasid negatiivsed elumerelained pea kohal kokku. See sama vana p**k oli ketranud end minu peas ringi, võimendunud ning võttis jällekord meeled enda võimusesse. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et depressioon on haigus, mis kindlasti olemas on ning kui see on raskekujuline, tulebki otsida professionaalset abi. Kuid kindlasti ei ole iga paha tuju, stressirohkem hetk depressioon, selle nimi on ELU. TÄISKASVANUELU. Ja see eluke veeretab sinu teele täpselt nii raskeid väljakutseid just sellisel kujul, nagu sina suudad neid vastu võtta. Depressioon ei ole vabandus enda laiskusele.

Kurbusega vaatan pealt seda, et kui depressioon oli A&O 3-4 aastat tagasi ning ATHga põhjendati paljusid olukord viimastel aastatel, siis nüüd ilmub välja inimesi, kelle raskes elus on süüdi lapsepõlvetraumad. Jällegi, muidugi on inimesi, kes kahjuks kasvasid üles vägivaldses peres, keda kasutati (seksuaalselt) ära, kelle vanemad jõid ning neil puudus lastele vajalik turvavõrk täiskasvanute näol. Muidugi tekitas see lastes ebakindlust ning tekkisid probleemid, millega suureks kasvades maadelda. Aga siin tuleb aru saada, et see kõik oli minevikus. Minevikus elamine ja selle süüdistamine ei aita sind kuidagi moodi. Jah, mineviku oli suur mõju sinu kujunemisel ent täiskasvanuna on sinu enda kätes oma elu (paremuse poole) muutmine. Vaatasin mõned päevad tagasi Pealtnägija lugu 24 jaanuaril eetris olnud saatest, kus kaks naist julgesid oma näoga rääkida seksuaalsest ära kasutamisest lapsepõlves. Nende lugusid oli nii kurb ja õõvastav kuulata, ma saan täielikult aru, et neil on tõesti lapsepõlvetrauma, millega toime tulla. See deemon saatis neid mitmekümneid aastaid, kuniks nad otsustasid enda elu ja selle muutmise enda kätesse võtta. Neil oles tõesti õigus rääkida lapsepõlvetraumast ja selle pikaajalisest negatiivsest mõjust.

Ma olen kunagi kirjutanud koolikiusamisest ning millise jälje see minu ellu jättis. Ma võiksin vabalt soiuda, et see on minu lapsepõlvetrauma, mis takistab mul elada õnnelikult, püüelda eesmärkide poole, nautida hetke. Aga ma sain aru, et niimoodi ei päde süüdistada minevikku ja joonida lapsemoodi, et elu on ebaaus ja mina ei mängi. Või ma ei saa aru nendest inimestest, kes sarnaselt minuga kasvasid üles 90ndatel ja justkui süüdistavad vanemaid nende kasvatusstiilis. Küll oldi liiga karmid, küll karistati (füüsiliselt) liiga palju, küll ei veedetud piisavalt aega koos, küll ei võimaldatud piisavalt. You name it! Mul on ausalt kahju nendest vanematest, sest teades tausta ja kui keeruline oli 90ndatel (majanduslikult) hakkama saada, seda eriti taasiseseisvunud Eestis, siis no ma küll ei tahaks enda peret sellistesse tingimustesse seada. Kuidagi unustatakse ära, et 30 aastat tagasi eeldati, et laps kuulab ja kuuletub, kui temalt midagi palutakse ja kui ei kuuletu, on sellel tagajärjed. Kellelgi ei olnud aega 20 minutit argumenteerida ja diskuteerida selle üle kas kolmene peaks ise riidesse panema või viiene toa mänguasjadest korda tegema või kümnene kindlaks kellaajaks kodus olemas. Nii olid reeglid ja kõik. Ilmselgelt oli peresid, kus kaseurvaplaaster oli igapäevane kasvatusviis, kuid need olukorrad lähevadki sinna “kasvasin üles vägivaldses peres” kategooriasse. Ma olen ka saanud seda plaastrit tunda, asja eest kusjuures ning olles nüüd ema, saan täielikult aru, kuidas lastel on oskus vanemate kannatust 24/7 proovile panna. Muidugi ma ei poolda füüsilist karistamist ning annan endast parima olla see argumenteeriv ja rahulik lapsevanem, aga pole parata, et ka minul on hetki, kus sütik on megalühike ja heameelega kasutaks mõnda 30 aasta tagust korrale kutsumise meetodit, aga ma ei tee seda. Sest minu asi on ennast kontrollida ning nagu ütlesin, minu taustasüsteem, milles oma lapsed üles kasvatan, on hoopis teine. Muideks, ma ei usu elu sees lapsevanemaid, kes väidavad et nemad kunagi ei tõsta häält või taha teinekord lapsi sakutada. Ma usun, et igal vanemal on neid hetki olnud, lihtsalt mõned ongi enda kontrollimises paremad kui teised. Samas olen kindel ka selles, et olenemata kui head vanemad me Mikuga oleme ja kui palju me laste heaks teeme või pingutame, midagi keerame ikka pekki 😀

Ühesõnaga, ma ei tee maha inimesi ja/või naera nende üle, kel on vaimsetervisega probleemid. Paratamatult tundub, et nüüdisajal maadeldaksegi pigem nende haigustega, mis silmale nähtamatud ja käega katsuda ei saa, sest füüsilistele vaevustele on ju ikkagi arstiabi olemas. Mul tekib teinekord küsimus, et mis siis on 21. sajandil järsku muutunud nii palju, et vaimsetervise probleemide käes kannatavaid inimesi lihtsalt lendab uksest ja aknast sisse. Kas tõesti olid need inimesed vaiba alla peidetud või on äkki tegu moodsa aja haigustega, sest a la 100 aastat tagasi ju ei olnud depressioon ja ATH nii suured probleemid. Äkki on siiski tegu kahe faktori koostöös tekkinud gemüüsega – ühelt poolt on meil info(tarbimise) ajastu, sotsiaalmeedia kasutamine on nii tavapärane, kõik on ainult ühe kliki kaugusel ning seda kõike on inimesele liiga palju. Lisa siia juurde teine tegur on (vaimselt) nõrk inimene ja sa saadki tonnide viisi haigeid. Lihtsalt üks võimalik seletus. Ja paratamatult võtavad isediagnoositajad tegelikelt abivajajatelt tähelepanu ära, mis on kurb, kuna täiskasvanutel on niigi raske tunnistada abivajadust. Lisa siia juurde isediagnoosijate avalik naeruvääristamine, mis tegelikule abivajajale jätab mulje, et naeruvääristatakse haigust, siis pole ime, et abi ei juleta küsida. Äkki on asi üldse selles, et 21. sajandi inimene ei julge või taha võtta vastutust enda elu, enda tegude ja valikute eest, vaid lihtsam on süüdistada teisi/välisfaktoreid? Olgu selleks ATH, depression, lapsepõlvetraumad, paha ilm, kuri ülemus, valitsuse poolt genereeritud hinnatõus. Saate ju aru küll. Kui sul on tõsine (tervise) mure, siis tuleb abi otsida. Kui sa abi ei otsi, siis ei peaks sa oma laiskust erinevate diagnoosidega välja vabandama. Ja veelkord, müts maha nende inimeste eest, kes abi on otsinud 🙂

Võiksin vabalt püsikliendiks hakata :D

Ühesõnaga, ma pean oma lapsi ikkagi pigem tugeva tervisega lasteks. Vähemalt Noorhärraga on olnud vähe probleeme. Jah tüüpilised haigused nagu šarlakid või tuulerõuged on ka temal külas käinud ent õnneks ei ole olnud nii, et ta on nädalaid kodus. Siin pean muidugi tänama Inglismaa süsteemi, et iga köha ja nohu ei ole pühjuseks koju jääda. Tahaks loota, et Piiga saab samuti vastupidava tervise. Lihtsalt siin viimasel paaril kuul on juhtunud, et olen käinud perearsti juures kokku viis(!) korda, mitte küll ühe lapsega, vaid mõlemaga kokku. Algas see oktoobri lõpus, kui neli päeva enne perebasseinikat tabas Piigat mega köha ja kõrge palavik. Õnneks arst midagi tõsist ei leidnud ja andis meile rohelise tule reisile minna. Tol korral uurisin ka, et mida Noorhärraga teha, kes on köhinud nädalakese ent kuna siin on praktika, et köha on pigem tavaline asi ja arsti juurde tuleks pöörduda kui köha pole kolme nädalaga üle läinud, siis jäi Noorhärral arst seekord nägemata. Reisile tassisin siiski korraliku koduapteegi kaasa 😀 Noorhärraga läksime arsti juurde umbes paar nädalat hiljem, sest köha ei olnud ära läinud. Kuna Noorhärra köha tundub alati tagasi tulevat kui ilmad jahedaks lähevad ja perekonnas on ka astmaatikuid, siis palusin arstil kontrollida, et äkki on Noorhärral sama mure. Õnneks astma välistati, kuid kopsud polnud päris puhtad (ragisesid kergelt) ja nii sai ta antibjotsikuuri, mis vaevused eemaldas. Läks paar nädalat kui Piiga hakkas megalt köhima ning läksime jälle arstile. Pisikestega tundub natuke teine suhtumine olevat, et nemad võetakse ikkagi pigem kohe jutule ning seekord selgus, et oli ka tema rinnakus kergelt kuulda krabinat ning sai ka tema antibjotsid peale (esimest korda).

Jällegi läheb nädalake mööda, eelmine neljapäev, kui hoidja saadab mulle sõnumi, et Piigal on kehal korralik lööve. Hetkel möllab Inglismaal šarlakid ja noh neid juhtumeid on nii lasteaedades, erahoidudes kui koolides ning ainuke ravi – antibjotsid. Kui laps selle diagnoosi kord saab, siis ei tohi ta enne kollektiivi naasta, kui antibjotsikuuri algusest on möödas 24h. Seega, kuna šarlakite üheks tunnuseks on lööve ning tegu väga nakkava viirusega, jäi Piiga reedel koju ning läksime perearstile 😀 Seal kusjuures selgus, et ilmselt on Piiga šarlakid juba läbipõdenud ehk too nädalatagune külastus kui kuuldi krabinat rinnus, oli ilmselt šarlakite algus (sest ka köha on üheks tunnuseks) ja meil vedas, et sellele nii varakult jälile saime. Lööve Piiga kehal oli pigem lihtsalt viiruslik lööve. Aga, reedel hakkas Noorhärra kurtma, et kõht valutab (mina arvasin, et on liiga palju jama söönud), tal on külm olla (no meil langes kraadiklaas alla 0) ja oli üldse kuidagi loid (arvasin, et hakkab nii koolinädalast kui üldse veerandist väsima), kuid saatsin ta siiski kooli. Ka sealt helistati, et ta on vaiksem ja ei taha õue minna, mis ei ole üldse temalik, kuna kurdab külmust ning lubasin anda paratsetamooli. Õhtuks oli ta jälle okeika ning laupäeval ka midagi hullu ei toimunud, noh lisandunud oli köha, jälle. Käisime isegi ühel etendusel õhtul koos. No ja pühapäeva lõunal avastasin, et kurja, kehal on lööve, mida hommikul seal veel ei olnud. Eile pidin ta ka koju jätma, sest lööve levis näole ja noh nagu ma ütlesin, šarlakid möllavad ja ta oleks ilmselt niikuinii koju saadetud koolist. Seega, teavitasin kooli tema puudumisest ja hakkasin perearstile helistama, et aega saada.

Vot see, mis edasi eile toimus, oli paras komöödia 😀 Meil läks 2 tundi aktiivset valimist aega, et üldse perearsti kätte saada. Number oli koguaeg kinni ja no mitte kuidagi ei saanud löögile. Kui lõpuks õega räägitud sain, kes arstile andmed edasi andis, tuli kiire vastus Noorhärra arstile tuua. Aga kindlat aega me ei saanud, vaid läksime elavasse järjekorda. Ma võin ainult oletada, et lihtsalt niipalju arstile soovijaid oli, et nad pidid elava järtsu avama. Arsti juures läks ruttu – šarlakeid ei diagnoositud, vaid võeti selle kinnitamiseks proov. Küll aga öeldi, et Noorhärral on mandlipõletik, mis minu jaoks täielik üllatus, kuna ta ei kurtnud üldse kurguvalu. Ravimiks määrati antibjotsid (okei, jälle, aga vähemalt need aitavad teda hetkel), mille kättesaamiseks apteeki läksime. Tuli välja, et apteegil ei ole antibjotse, päris mitmes apteegis ei olnud, kuna väidetavalt on riiklik puudujääk nendest, just sellest, mida manustatakse vedeliku kujul. Lõpuks õnnestus leida vajalik antibjots tableti kujul ent selleks oli vaja retsepti muudatust, mida sai teha vaid telefoni teel. Ehk tuli hakata uuesti helistama perearstikeskusesse, mille kättesaamiseks hommikul kulus kaks tundi. No õnneks oli olukord lõunaks veidi maharahunenud ja ainult kümme mintsa läks, et anda oma mure edasi. Praksises lubati retseptimuudatusega tegeleda võimalikult ruttu, sest me ju ootasime apteegis teiselpool letti. Pärast pooletunnist ootamist tulime koju, kuid apteeker oli piisavalt mõistlik, et pani meile tabletid kõrvale, et ravimi kindlasti saaksime. Umbes nelja aeg tuli lõpuks kõne, et retsept on valmis. Küsisin veel, et kas võime kohe minna apteeki, kus tablette meile hoitakse ning seda ka lubati. Noh, retsept ei olnud ikkagi sinna saadetud, vaid praksise kõrval olevasse apteeki. Teades, et telefoniteel asju ajades kaotame aega, sõitsime tagasi praksise kõrval apteeki, kus õnneks oli retsept, ent tablette ei olnud saadaval 😀 Egas midagi, prinditi see retsept meile välja, läksime teise apteegi ja saime lõpuks need kuramuse tabletid kätte 😀 😀 😀

Noorhärra oli ses mõttes tubli, et ta pole siiani tabletikujul pidanud ravimeid võtma, kuid sai nüüd sellega ilusti hakkama. Täna läks ta kooli, kuigi näos on näha löövet ja ka kehal ent siiani pole arst meile tagasi helistanud, et tegu šarlakitega. Isegi kui see kinnitus tuleb, on Noorhärra selleks ajaks juba 24h ravimit saanud. Seega jah, olgu tänatud geeniused, kes võitlesid koroona vastu totaalisolatsiooniga, mis on muutnud tänaseks inimesed (nii vanad kui noored) väga väga vastuvõtlikuks igasugustele haigustele ja viirustele.

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

EMOs

Mul ei ole ammu olnud Tallinna või isegi Eesti EMOga kokkupuudet. Viimati käisin seal a la 12 aastat tagasi, kui kukkusin lumelauaga ja väänasin põlve ära. Tookord oli tegu tööpäeva hommikuga ning ajaliselt ei läinud mul väga kaua. Muidugi nüüdseks kuulevad inimesed pigem õuduslugusid järjekorra pikkustest ning olgem ausad, Inglismaal on ka järjekorrad pikad või väga pikad. Seda enam olime Mikuga väga positiivselt üllatunud Mustamäe EMO tegutsemiskiiruses ja ka antava arstiabi kvaliteedis.

Ühesõnaga, mina olen lastega Eestis olnud juba mõnda aega ning ühel hetkel liitus meiega ka Miku. Ma jään siinkohal diskreetseks, et mis mure teda painas, kuid juba siia saabudes ei olnud tema tervis 100%. Meie arvasime, et tegu on lihasevenitusega ning andsime talle nii valuvaigisteid kui määrisime valutavat kohta erinevate geelidega, kuid mingit paranemist ei toimunud. Iga tunniga läks asi vaid hullemaks, kuni siin olemise teise päeva pärastlõunal tuli otsus minna EMOsse. Seda eelkõige seetõttu, et tal tekkis kiirelt palavik, mis tõusis 38.1 kraadini. Hea oli, et ikkagi minna otsustasime, sest tund hiljem mõõdeti EMOs palvikku juba 38.8. Registratuuris oli ka arusaada, et tal on paha, sest ta oli väga uimane, kohati minestamise äärel. Esimesena nägime õde, kes mõõtis tema temperatuuri, vererõhku ning pulssi, need numbrid olid ilmselt väga muret tekitavad, kuna arsti järjekorras tõsteti ta koheselt esimeseks. Arsti juurde jõudsime umbes 45 minutit peale EMOsse jõudmist ning uskuge mind, SEE ON väga kiiresti arvestades meie viimase aja EMO kogemusi Inglismaal. Arsti kuulas mure ära, võttis vereproovid, vaatas muud andmed üle ning edasi suunati meid valvepalatisse, kuna sel hetkel oli Mikule kõige parem asend pikaliolek.

Ootepalatis me ilmselt kõige pikemalt ka olime, nii umbes kaks tundi. Eelkõige vajasime vereproovivastuseid ning samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Need paar tundi olid kõige närvesöövamad ka ses mõttes, et kuna Miku ei ole Eesti kodanik, siis meie teadsime, et Haigekassa tema ravi ei hüvita. Üks õdedest mainis, et kompuuteruuring maksab u 300-500 eurot ning kui ilmneb vajadus operatsiooni jaoks, siis suureneb ka arve, kuid seda kõike oskaks täpsemalt rääkida juba valvekirurg. Kogu asja tegi jamaks see, et meil ei olnud reisikindlustust tehtud, sest lihtsalt Eestisse tulek ju. Nii me arutasime, kes mitu neeru maha peab müüma, et raviarve tasutud saaksime 😀 eeldasime, et heal juhul pääseme paari tuhande euroga, halvemal aga palju rohkemaga. Umbes poole üheksa ajal õhtul oli selge, et operatsioon tuleb, kuna tegemist eluohtliku olukorraga (oli oht veremürgitusele ja sepsisele) ning Miku veedab vähemalt ühe öö haiglas. Kuid selgus, et kuna tegemist on eluohtliku olukorraga, on kogu tema ravi tasuta. Ja vot see oli uudis, mida me tõesti ei osanud oodata. Igatahes, mina saatsin ta veel üles osakonda, täitsime koos mõned paberid ning pidin siis haiglast lahkuma. Tema operatsioon oli umbes poole ühe paiku öösel, sest umbes ühe aeg saatis ta juba mulle sõnumi, et kõik on tehtud. Tegu oli pisikese ja kiire opiga.

Hommikul sai ta ka päris kiiresti välja. Arsti sõnul läks operatsioon väga edukalt ning ta võib haiglast lahkuda. Hea oli, et tegu reedese päevaga, sest nädalavahetuseti ju haiglast patsiente välja ei kirjutata, kuid tema tagasilend on pühapäeval. Meie ainsaks kuluks jäid 20 eurot antibjotside eest ning oleme ostnud ka mitu portsu haavaplaastreid juurde. Ühesõnaga, kui meie kodukandi EMOs läheks 4-5 tundi pelgalt ootamise ja heal juhul arsti nägemise peale, siis siin läks 7 tundi hetkest kui EMOsse sisseastusime kuniks eluvajalik operatsioon tehtud, sinna vahele kõik uuringud ja muud vajalikud protseduurid. Seega kui keegi tuleb mulle nüüd lähiajal selgeks tegema, kui kohutav on Eesti meditsiinisüsteem, siis vähemalt mingis osas oskaks ma isiklikul kogemusel vastu vaielda. Ei pea vist eraldi mainima, et Mikul on vaid häid ja väga häid sõnu kogu kogemuse kohta. Ja reisikindlustus on edaspidi üks kindel MUST.

Käisin jalutamas

Hakkasin just uut postitust kirjutama, kui põikasin sisse “Mustandite” kausta ning leidsin selle kirjutise. Mäletan tõesti, et selle postitusega algust tegin, kuid avaldada ei jõudnud. Kui õigesti mäletan, siis seetõttu, et oleksin pidanud Piiga ootuse avaldama ja ma ei soovinud seda teha. Igatahes, täiendagem aasta tagaust postitust kõige ajakohasema infoga 🙂

21 juuni 2021 – Rääkisin paar kuud tagasi sellest, et plaanin minna ühele heategevuslikule matkale. Ettevalmistused sujusid ilusti, sain omale vajaliku varustuse tellitud, miinimum annetusumma tuli samuti imelihtsalt kokku pluss tegelikult kogusin mõõdukalt rohkem raha ning veel nädal aega tagasi olin elevil ja entusiastlik mineku osas. Eile aga otsustasin lükata oma osaluse aasta võrra edasi. Tegelikult tahtsin lükata paar nädalat ainult ja leidsin ka sobiva väljakutse, lihtsalt selgus et selle korraldaja on teine organisatsioon ning ma ei saaks oma osalustasu ja kogutud summat üle kanda. Muud sel aastal toimuvad matkad on kas juba väljamüüdud, toimuvad ajavahemikus kui plaanin olla Eestis või pean potensiaalselt isolatsioonis olema või toimuvad liiga hilja sel aastal. Nimelt saab meie pere ühe liikme võrra rikkamaks ning tundus natuke liiga riskantne minna neljandat kuud rasedana 38km kõndima. Miks ma varem ei otsustanud osalust edasi lükata oli seetõttu, et ma miskipärast mäletasin, et tollel matkal oli võimalik valida pooliku või täisdistantsi vahel, kuid selgus, et mäletasin valesti ning ainult täismatkal on võimalik osaleda. Poolik tundus isegi tehtav… Siit edasi hakkasin veel miskit kirjutama, aga no ei suuda mina enam aru saada, mis mul aasta aega tagasi mõttes oli 😀

23 juuni 2022 – kui veel korra eelmisesse aastasse põigata, siis mäletan et olin väga pabinas, kuidas minu toetajad võtavad vastu uudise, et lükkan matkamise aasta võrra edasi. Just pigem ses suhtes, et äkki kaheldakse, kas ma ikka matkal osalen. Teades ennast, siis muidugi plaanisin 2022 matka ära teha, aga enamus annetajaid olid ju kas töökaaslased või pigem peretuttavad, kes mind nii hästi ei tunne. Üllatavalt olid kõik annetajad väga mõistvad ning toetavad, mistõttu olin veelgi enam kindel, et 2022 ma rajale lähen.

Ettevalmistusest niipalju, et 2021 võtsin seda ikkagi palju tõsisemalt. Elasime siis ju teises kandis, kus on rohkem künklike jalutusradu, mis omakorda just sobilikud matkaks ettevalmistusel. Nüüd aga panustasin rohkem igapäevasele jalutamistele Piigaga, mil distantsid olid tavaliselt 7-8km kandis ning alles paaril viimasel nädalal enne väljakutset venisid need tsipake pikemaks kui 10km. Kui ma praegu oma mõttemaailmale tagasi vaatan, pean tunnistama, et eks ma veidike mütsiga lööma läksin. Just ses mõttes, et ma ei osanud arvata, kui väsitav on kolmest mäest üles ja alla ronimine ning pigem maastikuradadel kulgemine. Mulle tundus, et mis see 38km siis ära ei ole kõndida, ma ju kõnnin igapäevaselt, seda siiski asfaltkattega teedel. Ja muidugi unustasin täiesti ära, et seljakott tuleb ju ka tavaariga kaasa ehk lisaraskus, mis võib mõjutada matka läbimist.

Paar päeva enne matka toimumist hakkasin mõtlema ka varustuse kokkupanekule. Ma teadsin, et kõik vajalik on mul niikuinii olemas, tuleb vaid juurde osta snäkke, esmaabiga seonduvat ning seljakott valmis panna. Veel neljapäeval oli mul selline tunne, et ma ei viitsi minna. Miks ma endale sellise vastutuse võtsin? Natuke kadus mott ka sellepärast ära, et mulle endale tundus et teen nö. järelaitamistundi, sest esialgne plaan oli ju matkata ikkagi aasta varem. Isegi tunnistasin kellelegi, et kahetsen üritusele regamist, aga kuna annetused olid laekunud ja olin lubanud matkale minna, ei jäänudki muud üle, kui asi lihtsalt ära teha. Mulle väga meeldis ürituse korralduslik pool, nii ettevalmistuse osas kui ka kogu matka vältel. Näiteks, ei olnud mul aimu ka, mida kõike kaasa võtta seljakotiga, kuid selleks oli korraldajate poolt kokku pandud nimekiri vajalikest asjadest. Võib-olla on kellelegi abi järgnevast nimekirjast, kuid mulle endale rändas selga aluspesu, sokid, pikavarukatega pluus ja selle peale ürituse T-särk ning dressipluus. Jalga läksid pikad retuusid ning matkasaapad, igaks juhuks võtsin kaasa ka tavalised jooksutossud* Vahetult enne rajale asumist panin ka põlvekaitsmed ning mõlema jalalabi välisküljele ümber väikese varba plaastri ennetamaks ville. Seljakotti tulid kaasa tuulekindel jope, müts, vahetussokid, vahetuspluus ja püksid; valuvaigistid, plaastrid, niisked salvakad, päikesekreem ja kätedesopudel; jalutuskepid (mida ei kasutanudki ning praegu nüüd need hoopis ära); veepudel ja snäkid (banaanikrõpsud, pistaatsiapähklid, shokolaadi). Noja siis tavapärane päikseprillid, telefon**, dokument, pangakaart ja sularaha. Veelkord ütlen, et olen ülimalt rahul oma seljakotiga, sest juba aastaid tagasi sain aru, KUI vajalik on, et seljakotil oleks lisarihmad, et kott endale paremini selga saada. Minu puhul annavad rihmad just vajaliku lisatoetuse seljale, et see ei väsiks pikast reisist/raskest kandamist ära.

Laupäeva varahommikul oli äratus 4:40, kiirelt tegin kohvi ja grillvõiku autosõidule kaasa (ainult mina suudan selline plähmerdis olla, et polnud jõudnud võikuga lõpetadagi kui juba kastmerida dressika peal oli) ning panin 5:15 stardipunkti poole ajama. Mul oli kodust toimumispaika kaks tundi autosõitu ning pidin kohal olema 7:20. Kohalejõudes olin veidike pettunud ses mõttes, et eeldasin ürituse olema suurem ning osalejaid ning nende autosid rohkem parkimas näha. Samas, kui ma õigesti mäletan, siis esimesed matkalised said rajale minna juba 6st, seega ei saanudki ju rahvaste tunglemist olla. Andsin enda saamumisest infopunktile teada, kus sain vastutasuks enda numbri, pakkisin kaasa korraldajate poolt pakutava lõuna, kuulasin ära viimased nõuanded ja näpunäited ning 7:50 astusin rajale. Muideks, hästi lahe oli see, et kõik numbrid olid varustatud kiibiga ning need tuli kahes ajavõtupunktis läbipiiksutada, eelkõige seetõttu, et korraldajad teaksid, et osalejad on ikkagi läbinud punktid ning ilmselt kui midagi juhtub, on neil ka info osaleja kohta paremini kättesaadav. Lõunapakk oli samuti muljetavaldav – sai valida kolme erineva sisuga võiku vahel, lisaks võtta juurde krõpsud, magus koogike, šokolaad ning kommikott. Olgem ausad, kui palju sa ikkagi nii pika matka peal sööd, pigem panustad ju vee joomisele. Lõpetuseks pakuti soovijatele ka sooja jooki ning hommikusööki, kuid selle jätsin mina vahele. Olin ju sõites oma kõhu täis tankinud ning lisaks eelmisel õhtul veel süskaritega maiustanud (ehk õhtusöögiks oli samuti grillvõiku ning magusat :D).

Korraldajad andsid osalejatele kaks orienteerumisaega, millest üritada kinni pidada ehk esimesed kontrollpunktis võiks olla hiljemalt 10:30 ja teises 15:30, muus osas olid osalejatel suht vabad käed tempo valimisel. Hea oli see, et mõlemas kontrollpunktis pakuti nii tavalist vett (kes soovis, sai ka siirupit lisada), kui magusaid snäkke ning sooje jooke. Kui esimeses puntkis soovisin mina vaid vett ja soksi, siis teise kontrollpunkti jõudes tahtsin juba sooja teed ja maksimaalselt snäkke 😀 Rada ise oli minu jaoks okei, ses mõttes et kui tavaliselt kõnnitakse seda päripäeva, siis meie kõndisime vastupäeva. Ma ütleks, et see meie vastupäeva variant oli tunduvalt pikarajasõbralikum. Nt oli peale esimese ja viimase mäe vallutamist vaja laskuda küllaltki järsust mäeküljest (vahepeal tuli konkreetselt ronida selg ees nagu redelit tuleksid alla), aga kui oleksime teinud matka päripäeva, oleksid need laskumised olnud esimese ja viimase mäe tõusud. Okei, esimese tõusu oleks ilmselt ära teinud, aga see viimane oleks olnud jõhker. Ikka väga jõhker. Kui mina näiteks esimest laskumist tegin, siis ma ei oleks tahtnud seda tõusu võtta isegi siis, kui päevakavas vaid ühe mäe vallutamine. Rada kulges minu jaoks nii ja naa – esimene jupp kuniks esimese tipuni oli okei, sealt edasi jalutamine esimesse kontrollpunkti venis (mul oli vesi otsakorral, kuid janu suur, seega ootasin seda puntki vägagi). Jalutamine teise mäe tippu kulges ka mõnusalt, kuigi tegin selle suure vea, et sõin kontrollpunktis rohkem kui oleks võinud ja siis mingil hetkel konkreetselt kadus jaks ja pidin pidevalt hingetõmbepause tegema. Teisest mäest teise kontrollpuntki minek läks jällegi üsna libedalt, kuid lõpumiil venis veidi. Teises kontrollpunktis tegin ka pikema istumise, sest jalad olid juba tsipake väsinud ja teadsin, et päris pikk kõndimine on veel ees. Kõige rohkem veniski teisest kontrollpunktis kolmandale mäele matk – esiteks oli see disntantsil pikim vahemaa, teiseks olin juba väss ja kolmandaks ma nägin seda mäetippu, aga see kuramus ei tulnud üldse lähemale 😀 Vot sellel kõndimisel vahetasin ka oma jalanõud ära ning panin jope selga, sest mingi nõme tuul oli tõusnud. Siinkohal on mul jällegi ainult kiidusõnu oma jope kohta, sest elusees poleks ma uskunud, et nii õhuke materjal võib nii hästi vee ja tuule vastu kaitsta. Igatahes, natuke end kirudes (et miks ma selle matka üldse ette võtsin) ja veel rohkem kõiki välistegureid sajatades (anname andeks minu väsimuse ja kaine mõistuse puudumise sel hetkel) ma selle kolmanda tipu lõpuks vallutasin. Tund aega hiljem komberdasin ka üle finišijoone, sest minu jalgade liikumine meenutas tolleks hetkeks kõike muud kui kõndimist 😀

Muidugi olin ma juba järgmisel päeval rahul, et matka ära tegin ning mõtlesin, et millise väljakutse järgmiseks vastu võtta. Ununenud oli kogu viimaste kilomeetrite tusatsemine teemal MITTE-KUNAGI-ENAM 😀 Ja olgem ausad, ega mu füüsilised vaevused nüüd nii hullud ka olnud. Kindlasti aitas kaasa see, et matkaõhtul koju jõudes ligunesin lihtsalt vannis ja see lõdvestas palju lihaseid. Siiski siiski, mõlemad väikesed varbad said suured vesivillid, õlad olid tsipake kanged**, vasaku jala suur varvas on saanud kannatada ja küüne alla ilmus sinikas ning vasakusse labajalga lõi paar päeva hiljem mingi imelik valu, justkui oleks sisemine sinikas seal. Määrisin seda kohta Perskindoliga ning kandsin elastikut ning nüüd on kõik jälle korras. Aga ma ise pelgasin hullemat lihasvalu just reistes, kuid ei miskit. Ja muidugi põlved, kui tänulik ma endale olen, et tuli meelde põlvekaitsmed kaasa võtta ja kohe peale panna. Ma olen kindel, et muidu oleksin finišisse roomanud, sest näiteks vasak jalg hakkas kergelt tundma andma päris lõpus just treppidest alla minnes ja põlve kõverdades. Oleks mul kaitsmed maha jäänud või need alles hiljem peale pannud, ma oleks kindlasti paar pisarat poetanud mingil hetkel.

Kui keegi küsiks, kas ma teeksin midagi sellist uuesti, siis kindlasti, kuid nüüd pigem ikkagi kellegi tuttava jaoks või sellise organisatsiooni nimel, kellega on isiklik kokkupuude. Tegin oma matkast ka videoklipi 🙂

*Jooksutossude kaasavõtmine oli väga hea mõte. Mul oli meeles, et kuigi mu matkasaapad on sisse käidud ja jalas mugavad, siis pikemal distantsil muutuvad nad nö raskeks, jalg väsib ära ja hakkab valutama. Olin päris kindel, et see juhtub ka matka ajal ja tahtsin jätta endale võimaluse rasked jalanõud kergemate vastu vahetada. Umbes 10km enne lõppu ma jalanõud ka ära vahetasin. Oleksin end korralikult maapõhja kirjunud, kui oleksin jäänud varahommikuse hulluse juurde jooksutossud autosse jätta 😀

**nõuanne – kui te lähete üritusele, veenduge et kodust lahkudes on telefonil aku 100% täis. Ja kui plaanite autolaadija kaasa võtta, veenduge et see autos ka töötab. Mina lahkusin kodust telefoniga, mille aku oli 72% peal. Ei osanud ka pabistada, sest plaanisin sõidu ajal aku täis laadida. Sõidul selgus, et laadija ei tööta ning jõudsin üritusele akuga, mis oli täpselt pooltäis. Päris karm, sest plaanisin teha nii pilte kui videoklippe, rääkimata sellest, et KUI midagi juhtub, oleks tore abikutsumiseks töötavat telefoni omada. Mu telefon on juba kaks aastat vana ja aku viimastel kuudel eriliselt jampsima hakanud, seega oli selge, et 50% ei ole kindlasti piisav. Seetõttu panin telefoni kohe lennureziimile eelnevalt Mikut hoiatades, et ilmselt minuga päeva jooksul ühendust ei saa. Lisaks palusin kontrollpunktides luba oma telefoni laadida (too sama juhe, mida autos kasutasin laadimiseks, toimis läpakates) ning imekombel see telefon kestis peaaegu lõpuni. Kustus ta vahetult peale kolmanda mäe vallutamist, mistõttu mõned pildid jäid siiski tegemata. Aga finišis oli mul veidike suurem mure, sest ma ei osanud koju tagasi minna ja GPS ju ka ei töötanud. Õnneks lubati mul telefon jälle laadima panna ning koju ma jõudsin.

**mul oli oma vasaku õlaga mingi eriti suur jama. Nimelt kui olime Poolas ja algas pulmapeo teine päev, tundsin et õlg on selline kange. Just sama tunne, kui oled halvasti maganud ja selline lihasvalu on, et näiteks pea keeramiseks pead ka kogu keha keerama mitte vaid kaela. Noh minul hakkas algul vasak õlg ebamugavustunnet tekitama ja mida päev edasi, seda valusamaks ja ebamugavamaks läks. Määrisin küll salve, panin pipraplaastrit ja proovisin masseerida, kuid ei aidanud. Umbes nädal peale ebamugavustunde tekkimist hakkasin sööma valuvaigisteid, et päeva õhtusse saada. See kõik tipnes sellega, et umbes 4-5 päeva sõin valuvaigisteid iga 4-5 tunni tagant sh ka öösel, sest õlg ei kannatanud üldse olla. Mäletan selgelt ühte hommikut, kui tulin kööki kohvi tegema ja lihtsalt nutsin, sest õlg/kael olid nii valusad ja parakas ei olud veel mõjuma hakanud. Kõige imelikum oli, et see valu rändas ringi – kord oli õlas, siis abaluu peal, siis kaelas, siis jälle abaluu peal. Nagu issjas käis ringi. Asi hakkas vaikselt leevenema hetkeks kui ebamugavustunde tekkimisest oli kaks nädalat saanud. Kuna ma ei tahtnud riskida, et matkal ka mingi jama tekib, panin juba hommikul mõlemale kaela poolele pipraplaastri. Ma ei teagi, kas siis seljakotirihmad masseerisid piisavalt või mis juhtus, aga vasak õlg on tunduvalt parem. Praeguseks lööb mõnel hektel vaikse valu, aga ei midagi hullu. Aga ma suutsin oma kaela parema poole ühel õhtul ära tõmmata kui Noorhärrat tema voodisse viisin. Emad ja nende kandamid ma ütlen 😀

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Sinine esmaspäeva hommik värvus roosaks

Ma ei teagi, millisest otsast seda postitust alustada, kuid nii hea rõõm on tõdeda, et oleme nüüd päris mitu mitu päeva olnud neljaliikmeline perekond. Sõnakuulelik Piiga ootas ilusti ära, milla isal lõpeb kohustulsik eneseisolatsioon tänu koroona põdemisele ning otsustas, et sünnitähtaeg on just see kõige parem päev üldse meie perega liitumiseks 🙂 Oh ma tean, ma kriban mõned märkmed kuidas meid pärast viimati kirjutatud arstivisiite jälgimisel hoiti ja kuidas kõik Piiga sünniga päädis.

Ehk, viimati kirjutasin oma arstiseiklusest siin kui olin seal 30. nädala kandis rase. Pärast viimast arstide külastust septembri lõpus oli umbes kuu aega vaikus, kuniks läksin ÄE juurde kontrolli oktoobri lõpus. Selle ajani mõõtsin veresuhkrut päris kaootiliselt, sest mulle jäi mulje, et midagi hullu lahti pole (tõlge endale – ei ole mingit diabeeti) ning numbrid olid üldjuhul korras. ÄE külastus oli ka rahulik ning kõik näidud OK, kuid temas tekitas veidike segadust, et mind ei oldud nö diabeedikute nimekirjast maha võetud ja talle vastavasisulist kirja saadetud ent samas minule oli jäänud mulje, et ma ei ole enam diabeedik. Lisaks, ei olnud ma saanud mingeid kirju uute arstiaegade kohta, seega mina olin jumala rahulik ja ei osanud paanikat tekitada. Tollel kohtumisel ÄEga mõõdeti jälle mu kõhtu ning saadi palju realistlikum mõõde, kuid kuna too asendaja oli oma mõõduga korralikult puuse pannud ja nüüdse mõõduga oli vahe ikkagi korralik, siis üllatus üllatus, oli vaja mind UHsse saata. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest kuigi ma olin suht vana rahu ise diabeedi mõttes, siis muidu ikkagi pabistasin, et kas beebiga on kõik ok ning lisa UHd olid justkui viis mulle kinnitamaks, et beebiga on kõik korras. Üllatuslikult sai ÄE UH aja juba paari päeva pärast, kuid sinna ma tegelikult ei jõudnudki. Nimelt oli Inglismaal just koolivaheaeg ja Noorhärra minuga kodus. Lisaks kuna see kohtumine organiseeriti nii viimasel minutil, ei olnud minul võimalus Noorhärrat kellegi juurde hoidmiseks viia ja pidin ta endaga kaasa võtma. Haiglas olid küll sildid üleval, et lapsed ei tohi UHsse kaasa tulla tänu ühe viiruse levikule, kuid ma lootsin arstide mõistlikkusele, mida sel korral ei tulnud. Nii orgunnisingi UH järgmisesse nädalasse ja samale päevale kui ÄE oli mulle diabeedikohtumise pannud.

Niimoodi jõuame novembri algusesse ning tollel kohtumisel oli minu jaoks natuke väga imeliku alatooniga kokkuvõtted arstide poolt. Nimelt UH näitas, et beebi on keskmise suurusega ning liigub 3.5kg sünnikaalu graafikus. Ometi selgus diabeediarstiga rääkides, et mulle oldi ikkagi septembris diagnoos pandud, mis tuli kergelt halva üllatusena. Kuna mul ei olnud oma näitude raamatut kaasas (sest näidud, mida aegajalt võtnud olin, olid korras ja minu arusaamist mööda diagnoosi ei pandud), anti mulle uus raamat ning loeti sõnad peale, et pean raseduse lõpuni igapäevaselt veresuhkrut mõõtma ja kui ongi midagi näitudes valesti, pannakse kohe rohud peale. Argh, ma olin suhteliselt pahane, et MILLEKS mulle seda diagnoosi peale surutakse nagu MILLEKS?!?!? Oli ju näha, et beebi kasv on normis, mina suudan oma veresuhkrut toitumisega jälgida, aga nemad ikka tahavad mulle keemiat peale suruda :S Olin nii pahane ja vihane arstide peale, et läksin ja ostsin endale lohutuseks shokolaadi 😀 😀 😀 Novembri keskel oli uus ÄE kohtumine, mille esimene kord ära unustasin ja teine kord ilusti kohale läksin. Jällegi, kõik näidud korras, praktikant kuulas seekord ka südamelööke ning ÄE katsus beebi asetust (ta oli juba pikalt olnud õiges asendis, mis oli ainult hea). Leppisime kokku ka uue kohtumise 29ndaks novembriks, millest pidin osa võtma juhul kui vahepeal ei ole sünnitama läinud 😀

24 november oli uus UH ja diabeediarsti kohtumine ning sel korral selgus, et beebi oli läbi teinud kasvuspurdi ja liikus nüüd 4kg sünnikaalu graafikus. Iseenesest beebid ju läbivadki kasvuspurdi viimasel kuul ent ometi, mida nägi diabeediarst – et see on kõik diabeedist tingitud ning tahtis mulle esilekutsumise aja kirja panna. Üleüldse, ei saa ma aru, mis maagiline number see 4kg siinmail on, millest suuremaks ei taheta väga beebil lasta kasvada. Ja ega ju keegi teagi täpselt KUI suur beebi on, sest ka UH võib valetada suurusega nii ühele kui teisele poole. Igatahes, ütlesin kohe diabeediarstile, et ma heameelega ei jookseks kohe esilekutsumisele just tänu eelmise korra halvale sünnituskogemusele. Minu õnneks võttis mind tol korral vastu arst, kellega olin mitu korda enne ka kohtunud ja kes oli suhteliselt mõistlik ning arusaaja. Arutasime minu erinevaid võimalusi ning ta oli täitsa nõus ootama vähemalt tähtajani ära enne kui hakkame uuesti esilekutsumist arutama. Ütleme nii, et kui ma ei oleks tähtajal sünnitanud, siis ilmselt oleks lõpuks ka esilekutsumisega nõustunud, kuid eelkõige just selle mõttega, et see oleks beebile parim (mitte arstide seljataguse kaitsmiseks). Kuigi sinnamaani oli suhteliselt kindel, et mul ei ole mingit diabeeti, siis kui sulle ikka koguaeg seda raiutakse, hakad lõpuks endast pisut kahtlema ka. Et aga natukenegi kiirendada sünnitustegevuse algust, kuna olin selleks hetkeks juba natuke valusid ebaregulaarselt kogenud, otsustasime, et kui lähen 29. ÄE vastuvõtule, lasen teha sweepi, kui see ei aita, siis teeme teise sweepo uuel kohtumisel UHs ning kui see ka ei aita, siis ilmselt on esilekutsumine. Uus UH määrati täpselt tähtajale.

No ja siis tuli too koroona meie majapidamisse, mis tähendas, et isolatsiooninõude tõttu ei läinud ma ÄE kohtumisele 29ndal ja ei saanud sweepi. Samuti võtsin igasugustes tegemistes mitu sammu rahulikult, et jumala eest mitte sünnitustegevust alustada 😀 Isegi Noorhärraga liikusime kooli ja kodu vahet ainult autoga. Aga nagu juba ütlesin, siis Piiga oli sõnakuulelik ja too isolatsiooniperiood oli täielik vaikus. Esimene ametlik päev isolatsioonist väljas oli 5 detsember. Mina käisin tegelikult juba 4ndal Noorhärraga jalutamas (sest tegin igapäevaselt koduteste ja need olid kõik negatiivsed ja no ei suutnud enam nelja seina vahel istuda) ning sama päeva õhtul käisin üksi pikal tiirul. Kuna vabadus terendas, siis tahtsin ikkagi ise maksimaalselt teha, et sünnitus algaks naturaalselt. Jõudsime isegi Mikuga käia jalutamas ja treppipidi ronimas ning einestasime pubis, kus ma sõin vabatahtlikult päris vürtsikat rooga. Samuti sõin mitu päeva jutti ananassi ning tegin harjutusi võimlemispallil. Mitte miski siiski ei paistnud mõjuvat ning mina olin juba valmis, et kui läheme 40.nädala UHsse, tehakse mulle seal sweep ja paneme esilekutsumise kirja. Praegu mõtlen, et tegelikult oli koroonaisolatsioon justkui hingeõnnistus, sest meditsiin ei saanud sekkuda asjade loomulikku käiku ja ilmselt seda just Piigal vaja oligi. Ja kes teab kui sweep oleks toiminud ja sünnitustegevus alanud, äkki oleks seda ikkagi mingil määral esilekutsumisena võetud ja mind sünnitusel rangemalt koheldud?!?!

Ja siis tähtpäeva hommikul hakkas trall pihta 🙂 Tegelikult olin öösel läbi une juba tundnud paari valusööstu, kuid ei arvanud neist miskit. Esimene valu, mis üles äratas, oli 5:40, järgmine 6:10 ja siis 6:20. Pärast seda ärkasin üles, sest äratuskell oleks niikuinii varsti tirisema hakanud, ning alustasin hommikuste toimetustega. Kui aus olla, siis ma ei arvanud, et lähen sünnitama või et asjalood eskaleeruvad nii kiirelt nagu nad eskaleerusid, sest eelmine sünnitus oli kõike muud kui kiire. Igatahes, valusid üle hingates, saatsin Noorhärra kooli ning umbes 8 aeg hakkasin tuhusid mõõtma, need olid keskmiselt 40 sekki pikad ja kordusid 3 minuti tagant. Ise oleksin ilmselt kodus pikemalt olnud, aga kuna viimaseid valusid hingasin juba häälega üle, ütles Miku et äkki läheks haiglasse. Igaks juhuks helistasin neile ka ette ning sealt tuli kohene korraldus sõitma hakata 😀 Ma ei tahtnud üldse autosse istuda, sest noh valus oli, eriti istudes. Kodus ju olin ainult püsti ning valude aeg nõjatusin mööbli najale. Samas autosõit oli täitsa ok, sest lasin enda istme pool lamavasse asendisse. Kohale jõudsime umbes 9:40 ning parklast kõndisin haiglasse veel ise, vahepeal peatusi tehes ning olin üllatunud kui vaikne seal kõik oli. Ülevaatusruumis pandi mulle monitor külge, et beebi südametegevust jälgida ning mulle öeldi, et saan haiglasse jääda vaid juhul kui avatust on vähemalt 4cm. Ei teagi, kas Piiga kuulis seda juttu aga vot siis hakkasid valud vaikselt ägenema ning selgus, et mul on 5-6cm avatust ning läheb sünnitustuppa sõiduks. Sinna viidi mind juba ratastoolis, kuna valud tulid peale üha kiiremini ja tugevamalt. Mulle tohutult meeldis, et sünnitust vastuvõtnud ämmakad olid hästi mõistlikud ja toetavad ning austasid minu kui sünnitaja soove. Näiteks ei tahtnud ma mingil juhul minna voodile istukile vaid tahtsin seista põrandal ja voodile nõjatuda. Niimoodi suutsin neile u 10:40 veed põrandale pressida 😀 Edasi lubati mul põlvitada voodil (kusjuures, jumala mugav asend) ning alles päris viimases lõpus soovitati seljale keerata, sest beebi ei tahtnud mingil põhjusel tulla. Nüüd ma tean, et asi oli minu kogenematuses, sest esiteks ma kartsin täie rauaga pressida (sest mul oli hirm ennast alt katki pressida) ja teiseks ma ei saanud algul aru, et mitte kõikide valudega ei pea pressima, vaid nende kõige tugevamatega. Pole mõtet pressida, kui valu on ülehingatav, sest siis ainult väsitasin ennast. Ahjaa, ja kõige suurem abi oli ikkagi see, kui ämmakas konkreetselt vajutas näpuga kohta, kuhu ma pressima pean, sest siis ma sain kohe aru, mida teha vaja 😀 Igatahes, lõpus selili olles hakkasid asjad edenema ning pärast korralikke valusid (kõige hullem valu üldse on see, kui pool beebi pead on väljas ja sa ootad järgmist tuhu, et pea lõplikult välja pressida) sündis Piiga. Sünniajaks 12:34, APGR 9-9-10, kaal 3.8kg ja pikkus 49cm. Sündides pandi ta kohe minu rinnale ja Miku sai hiljem nabanööri läbi lõigata. Haiglas veetsime kokku ühe öö praeguseks hakkab vaikselt normaalne elurütm paika loksuma.

Piiga sünnituskogemus oli hoopis midagi muud kui Noorhärraga, ikka kõik läks hoopis teistpidi, ainult heas mõttes ning mina tunnen, et see miski, mis eelmine kord poole jäi, sai seekord lõpetatud. Ma sünnitasin ise beebi, ma ei kasutanud valuvaigisteid (paar korda hingasin naerugaasi), sain vaid paar ilupistet ning ei olnud meil vaja ka arstide abi. Kogu sünnitus oli kiire ja valus ent minul sellega seoses vaid positiivsed emotsioonid. Ma taastusin füüsiliselt kindlasti palju paremini kui eelmine kord ning nagu Mikuga arutasime, siis oleme mõlemad palju rahulikumad ja enesekindlamad lapsevanemad kui viis aastat tagasi. Eks see rahulikkus väljendub ka Piigas, kes üldiselt kas magab või on vaikne ja uurib ilma. Ainukesed korrad kui ta häält teeb on mähkmete või riiete vahetusel. No ja Noorhärrast ma ei hakka rääkima, tema on ikka väga uhke suur vend, tahab pidevalt beebit sülle ja õues vankrit lükata.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Viimase vindi raseda huumorinurk :)

Kuidas sa tead et oled viimase vindi rase ilma et sa vaataksid peeglisse/kalendisse…

– kummardamine on sinu jaoks ületamatult ebamugav tegevus, sest su kõht jääb ette. Seega võtad sa mingi eriti imeliku poosi, et siis sobilike helide (mida sa muideks ise oma suuga tekitad) taustal midagi madalalt üles korjata.

– kuna kummardamine on ebamugav poos, siis igasugused tegevused, mis nõuavad põrandalähedast olemist (nt musta pesu masinasse panek või madalate riiulite korrastamine) saab eranditult tehtud põrandal kükitades või põlvitades.

– kui madalad tegevused tehtud, siis ülestõusmist saadavad jälle igasugused enda poolt tekitatud helid.

– kui sul on vaja natukene kitsamast kohast läbi minna või midagi tuua, siis võid kindel olla, et puksid oma kõhu või pepuga kuhugi vastu. Üldjuhul teed sa seda mõlemaga. Ja ärme üldse autosse istumisest (rooli taha näiteks), eriti kahe-ukselisse isendisse, rääkima hakka.

– magamine on nõrkadele, missest et sa oled päris väss. Aga sa ei suuda mitte ühtegi mugavat poosi leida voodis ning igasugune liigutamine parema poosi leidmiseks on justkui megasuure kaubalaeva ümberkeeramine Suessi kanalis. Kui sa siiski magama jääd (ja seda juhtub tihemini elutoa diivanil kui sa tahaks), siis võid kindel olla, et poole öö ajal on vaja vetsu minna, sest põies on tilk uriini tekkinud. Veab, kui sa pead vetsu minema vaid korra, aga üldjuhul sul ei vea.

– lisaks hommikusöögile tekib sul järjest rohkem vajadus ööootele, nii umbes kell 3 öösel. Mis mõnevõrra võib probleeme tekitada, sest sa peaksid oma veresuhrkut kontrollima, mis tähendab et öised reisid külmkappi ei ole kõige mõistlikumad reisid.

– kuna sa ikkagi oled otsustanud suht viimase piirini tööd teha, et siis maksimaalselt kaua beebiga kodus olla, on igasugune pesapunumine natuke unarusse jäänud. Mitte et sul ei oleks soovi värvida ja dekoreerida, aga sul ei ole lihtsalt aega. Kui aega tekib, ei ole sul energiat. Aga kui juhtubki, et sul on veel energiat ka, siis tuletatakse sulle meelde, et sa peaksid puhkama. Aga sa ei saa puhata, sest keegi teine ei oska dekoreerida tuba/maja just nii nagu see on õige (khmm, nagu sina seda vaimusilmis ette näed).

– majast väljumine on omaette katsumus, sest on sügis ja sul on eranditult jalanõud, mis eeldavad paelte sidumist. Õnneks, on sul tsipake rasedaajust veel funktsioneerivas korras ning taipad, et trepid ei ole ainult teisele korrusele saamiseks, vaid need pidi kunagi välja mõtlema üks rase naine, et hõlbustada jalatiste jalga panekut (aka saad tõsta jala kõrgemale nii, et kõht jääb jalge vahele ja paeltesidumine ei ole enam probleem).

– sa oled MEGA aeglane oma tegemistes, sest sa ei jõua midagi eriti kiiremini teha VÕI tuletatakse sulle meelde, et oled viimasevindi rase ja peaksid rahulikumalt võtma.

– diivanilt tõusmine, eriti kui sul on mõnus poos sisse võetud, on väljakutse omaette, sest megasuure kaubalaeva liigutamine ei ole mingi kahe sekundi tegevus.

– kui jalutama minna, siis mingi hetk tunned ikka kuidas kuskil miskit torgib, venitab, tekitab ebamugavustunnet.Üldjuhul aitab tempo mahavõtmine, aga teinekord on seda raske maha võtta kui sa juba teokiirusel liigud.

– sinu viimase aja lemmik magusaks ampsuks ei ole mõni puuvili, jäätis, komm, šokolaad või kook, vaid seda on renny, sest mingil põhjusel on kõrvetised lausa mitmekordsed külalised päevas. Ja tulevad nad pm peale igat söögikorda olenemata, mida söönud olen.

– kahjuks pead sa pidevalt oma vanemale lapsele meelde tuletama, et emme ei jõua/tohi teda kuhugi tõsta või emme ei saa temaga kuhugi kiiremini liikuda/joosta või emme ei peaks rattaga sõitma minema. Ja see on nii kahju, sest sa oled alati olnud see aktiivne emme, kes lapsega erinevaid asju teeb. Õnneks saab emme kaissu võtta, kui diivanil koos istutakse ja kallid ning musid on ikka omal kohal, lihtsalt emme peab enne oma suure kaubalasti kuhugi ohutult parkima 🙂

– ja see sinu kõht tahab koguaeg end eksponeerida, paljalt. Ehk sul on tegu, et leida selga piisavalt pikad riided, mis kõhtu varjaks. Iseenest ei ole ju tegu esteetiliselt koleda pildiga, aga no vähemalt õues olles hakkab sul küll külm. Olgu õnnistatud see inimene, kes mõtles välja raseda püksid, sest õnneks paar paari on veel sellised, mille ülemne osa suudab kõhu ära katta, peaaegu. Aga tavaliste pükste kandmisest võid ainult unistada, kui sa just ei taha maani öösärki selga tõmmata ja tõsimeeli väita, et tegu on pluusiga.

Ühesõnaga, mul on jäänud umbes kuuke kõhuga ringi tatsuda ning erinevalt esimesest rasedusest, on sel korral tõesti lõpp kuidagi raskem ja ma saan kogeda maksimaalselt erinevaid raseda rõõme. Kui erinevate tunnuste tekkimisel olin alguses kergelt häiritud, siis nüüd ajavad need mind pigem naerma, sest no midagi erilist ju teha ka ei ole. Ma pigem olen üks häälitsev kaubalaev veel mõned nädalad kui et see pisike beebi liiga vara meie juurde tuleb 🙂