UK Meditsiinisüsteem, natuke teisest vaatevinklist

Meie peret ootab aasta lõpus ees natukesem suurem elumuudatus, sest detsembri alguses peaks meie perega liituma pisike beebi. Siiani on minu teine rasedus sujunud hästi ning mingeid probleeme pole olnud. Kui, siis ainult see, et väsin kergemini, mind kimbutavad kõrvetised tihemini, aegajalt tunnen mingied korralikke lihasvalusid (kõhupiirkonnas, justkui oleksin midagi venitanud) ja viimasel ajal on ka hormoonid kõikuma hakkanud 😀 Kuna viist aastat tagasi valitses minu kribamistuhinas täielik null seis, siis tol korral ma midagi blogisse lapseootusest ja arstil käikudest ei kirjutanud. Seekord tahan ikkagi natukene infot talletada, missest et Eesti süsteemiga mul igasugune võrdlusmoment puudub.

Ühesõnaga, kahe triibuga testi sain märtsi viimastel päevadel. Miku töötas siis veel kodust eemal ja temale teatamisega ootasin paar päeva. Oleks tegelikult võinud talle aprillinalja teha, aga tol korral ma ei jõudnud enam rohkem oodata. Inglismaal tuleb esimese sammuna ennast ämmaemanda juures arvele võtta ning mõlemal korral on minul juhtunud nii, et ÄE töötab perearstiga samas keskuses, mistõttu on neil päris palju andmeid minu kohta juba olemas. Mingil põhjusel on Idakaldal selline süsteem, et enne ÄE kokku saamist, on vaja minna konsultatsioonile kuidas maksimaalselt tervislikke eluviise hoida raseduse aeg. Kuna aga mina ei saanud algul selle seltskonnaga ühendust ning lõpuks selgus, et ainuke koht, kus teatud viiruse tõttu neid kohtumisi tehakse, asub Middlesborough haiglas, siis lobisesin tolle konsultantiga telefoni teel 10 minutit ja tehtud. Päris karm oleks olnud sõita tund edasi-tagasi, et natuke lobiseda 🙂 Ühesõnaga, omaalgatuslikult hakkasin koheselt võtma foolhapet ja raseda vitamiine, hiljem juurde veel D-vitamiini. Jätkasin oma igapäevaste jalutuskäikudega ning proovisin pigem tervislikult toituda. Esimene kohtumine ÄE-ga toimus mai alguses, kui mul oli äkki 9 nädalat täis ning kus võetigi kõige esimesed mõõdud ja info* Umbes samal ajal rääkisime ka oma peredele uudisest, kuigi alguses tahtsime pikalt saladuses hoida, nii ikka esimese trimestri lõpuni. Aga mul lihtsalt hakkas kõht hästi vara välja punnitama, seega kui Miku perele räägitud sai, siis tuli välja, et Miku ema ja õed olid juba mõelnud, et ei tea kas Kersti on kaalus juurde võtnud 😀 Muideks, esimesel ÄE kohtumisel mõõdeti mu kaalu ikka väga valesti, kerged 5 kilo pandi juurde, nii et kui ma koju tagasi läksin, astusin kohe kaalule, sest mitte mingi valemiga ei uskunud ma ennast nii palju kaaluvat 😀

Esimene ametlik UH raseduse tuvastamiseks toimus 2. juuni. Minu jaoks oli kõige olulisem, et süda tuksuks, mida ta tegi, ka kõik teised näitajad oli korras. Lisaks võeti proovid tuvastamaks genetilisi haigusi (see on vabatahtlik, kuid meie soovisime teada ning vastus tuli tagasi, et geneetilise haiguse risk on madal). Muidugi oli ÄE andnud edasi info eelmise korra rasedusdiabeedist ja nii ootas mind ka nõustamine diabeedispetsialistiga. Too naine küll kuulas mind ära, aga kas ta ka kuulis mida ma rääkisin eelmise raseduse kohta, on teine küsimus, sest lahkusin haiglast veresuhkrumõõtmise aparaadiga. Koduseks ülesandeks oli mõõta nädala jooksul neli korda päevas veresuhkrut**, et näha kas diabeeti on. Muidugi olid minu näitajad korras ning paar nädalat hiljem uuel nõustamisel paluti mul uus, nädal aega kestev mõõtmine teha (mille tegin juuli esimeses pooles vahetult enne Eesti puhkust). Juunis käisin ka teist korda ÄE juures, kes mõõtis ja kaalus ning oli minu tulemustega rahul.

Juulis käisime kõigepealt 20. nädala UHs, kus veenduti, et lapsega on kõik korras ning vaadati ka sugu. Kusjuures kuni tolle kohtumiseni olin mina megakindel, et ei soovi sugu veel teada. Miku soovis ja selle vastu ei olnud mul midagi, samuti selle vastu kui lähiperekond teada saab, lihtsalt lugesin neile sõnad peale, et minule ei tohi midagi reeta. Aga vahetult enne UHd otsustasin, et tahan ikkagi soo ka teada ja nii lubasime seda vaadata. Arst oli oma otsuses päris kindel ja andis teada, et suure tõenäosusega sünnib tüdruk 🙂 Pärast teist veresuhkru mõõtmise nädalat pidin minema uuele kohtumisele diabeediarstiga, kuid see kohtumine lükati viimasel minutil edasi. Kuna mul oli ees kolmenädalane puhkus Eestis, soovitati mul on rasedusmapp reisile kaasa võtta. Õnneks ei läinud seda infot kuskil vaja 🙂 Minu uus diabeedikohtumine määrati koheselt peale tagasijõudmist (kuigi mainisin juba esimese tühistamise järel õele, et olen reisil ning suure tõenäosusega pean jääma ka isolatsiooni, kuid seda infot ei oldud arvestatud mingil põhjusel), kuid kuna ma ei ole vaktsineeritud ja mulle kohaldus isolatsiooninõue, muutsin ka arsti aja ära. Teades, kui hullult siin tahetakse, et ma veresuhkrut mõõdan, siis tegin omaalgatuslikult veel ühe mõõtmise augustis, just nädal aega enne uut kohtumist. Seega augusti lõpus nägin oma diabeediarsti kolmandat korda, kes oli kergelt hämmelduses ja häiritud, et keegi ei olnud minuga kaks kuud jutti kohtunud ent rahul, et tegin omaalgatuslikult vahetult enne kohtumist uue mõõtmise. Ometi lahkusin ka tollelt kohtumiselt teadmisega, et nüüd pean tegema kahenädalase mõõtmise, sest kui diabeet välja lööb, siis teeb ta seda nüüd. Ja too arst oli kuidagi hästi agar mulle kohe ravimid välja kirjutama koheselt, kui mingi jama avaldub :S Oh jah, egas midagi. Hakkasin jälle mõõtma ning nagu ikka, olid enamus näidud lubatud piires, paar üle normi (mis jällegi lubatud on) ning minus suurenes üha enam teadmine, et kõik on korras. Muideks, aru ma ei saanud loogikast, et kui muidu oli lubatud kolm üle normi näitu ühe nädala jooksul, siis tolle kahe nädala jooksul võis mul ainult neli numbrit kõrgemad olla. Jällegi, minus tekkinud skeptikus tekitas see küsimust, et kas tehakse kõik endast võimalik, et ma ikka templi otsaette saaks???

Septembris oli mul kõigepealt kolmas kohtumine ÄE, seekord võttis mind vastu uus inimene, ilmselt asendaja ja oi kuidas ta oma liigutustega mulle närvidele käis 😀 kõik käis kuidagi aegluubis, diktsioon oli päris halb, nii et pidin mitu korda paluma tal ennast korrata. Seekord võeti minult vereproov, kaaluti ja mõõdeti kõhu suurust. Lisaks sain ka tõendi tööandjale*** et olen rase. Kõhu mõõtmine oli ka vahva, sest too suurus pandi graafikusse ning kui beebi jätkaks kasvamist samas tempos, siis tundus, et peaksin pressima vähemalt 5 kilose arbuusi välja 😀 No ja teades, et diabeet ju mõjutab lapse suurust, siis tekkis mul juba eos paanika, et ikka surutakse mulle diabeedidiagnoos (ja ravimid) peale olenemata, et veresuhkrunäidud ok olid 🙂 Ja mis mind häirima hakkas, oli see, et iga kord kui ÄE käin, pakutakse koroonavaktsiini. Iga kord rõhutakse, et tegemist on ohutu asjaga ning uuringud on näidanud, et see ei mõjuta rasedust negatiivselt ehk ei teki katkemistohtu. No tore on, aga minu mure on pigem selles, et äkki minu lapsel tekib väärareng, sest üldjuhul ju soovitatakse rasedal end igate pidi hoida ja ravimitest hoiduda. Kui mul sünnibki väärarenguga laps ja ma lasingi endale vaktsiini teha, siis ma ei tea kunagi, kas see oli vaktsiinist põhjustatud või ei. Mina ei taha seda riski endale võtta ja nii olen nõus pigem rohkem isolatsioonis olema ning hoiduma suurematest massidest. Näiteks poodideski käin ikka veel maskiga (kuigi see ei ole UKs juuli keskpaigast enam kohustuslik), et ma midagi üles ei korjaks, sest ma saan aru ju küll, et koroona ise võib teistpidi mulle ja lapsele halvasti mõjuda. Ühesõnaga, jälle hakkati mulle vaktsiini pakkuma, kuid seekord päris nõudlikul toonil. Eks ma siis lihtsalt noogutasin kaasa ja oligi kõik. Tegelikkus on see, et tänu koroonajamale ja vaktsiini pealesurumusele on mul tekkinud igasugune vastumeelsus ükskõik mis vaktsiini osas, isegi kui nende ohutust on juba ammu tõestatud.

ÄE külastusele järgmisel päeval käisime ka 28. nädala UHs, mis kinnitas veelkord, et lapsega on kõik korras, sugu ei ole ta vahepeal muutnud ning ka beebi suurus on just täpselt nii keskmine kui keskmine üldse olla saab. Ilmselt mul on lihtsalt rohkem vedelikku kõhus, mis tingis ka ÄE poolt tehtud suurema mõõtmistulemuse. Peale UH’d läksin oma tavapärasele diabeediarstiga kohtumisele, kuid minuga tuli hoopis vestlema üks arst. Mulle ei olnud keegi öelnud, et ma ka arstiga räägin, seega olin päris kohmetunud alguses, kui ta küsis, et kas ma üldse tean, miks mind haiglasse kutsuti 😀 Vot ma ei teagi, mis tolle arsti peas toimus, kuid tal oli vaja mitu korda üle täpsustada, et ega mul ole mingeid allergiaid ja ega mul peres ole diabeedikuid. Ilmselt oli oma mõtetega ei tea kus. Diabeediarst oli samuti minu näitudega rahul ja mingeid ravimeid ei kirjutanud. Lihtsalt palus, et ma aegajalt teeks mõõtmispäevi, et siiski valmis olla juhuks, kui diabeet ligi hiilib. Lubasin, et teen järgmise nädal kestva mõõtmise enne kui mul uus kohtumise diabeediarstiga toimub.

No jah, siin me siis oleme, septembri lõpus.

Praeguseks on mul kindel arvamus tekkinud, et rasedusaegne diabeet on justkui mingi uus moodne haigus, mida liigagi pingsalt otsitakse ja rdiagnoositakse ning avimitega allutada tahetakse. Kui ma olen normaalses kaalus täiskasvanu, mul ei ole kalduvust ülekaalule, mu peres ei esine diabeeti, mul ei ole mingeid erilisi kaebusi oma tervise kohta (jätame väsimuse siinkohal välja, sest see on ju loomulik raseduse puhul) ja ma saan ilusti oma toitumisega veresuhkrutaset reguleerida, siis mille k****i pärast on vaja hakata peale suruma tablette? Milleks? Ma saan täiesti aru, et on naisterahvaid, kellede puhul on pidev jälgimine ja ravimite manustamine täiesti õigustatud (tean tuttavat, kes alustas toitumise reguleerimisega, siis võttis tablette ning lõpuks süstis suuri doose ravimit, kuid ka see ei aidanud) aga miks on vaja sellist paanikat tekitada ja ei juleta üldse usaldada, et äkki rase ise tunnetab oma keha ja enesetunnet siiski kõige paremini? Tulenevalt sellest, mis juhtus Noorhärra sünnitusel, oleme Mikuga otsustanud, et mitte mingisugusele esilekutsumisele me ei lähe ning on hea teada, et nii minu kui Miku ema toetavad meid selles otsuses 110%. No okei, kui ma tiksun juba 43. nädalat, siis vast ikka läheme 😀 Aga kindlasti mitte seepärast, et arstid arvavad, et võiks. Mul ei ole midagi selle vastu, kui käin kontrollis rohkem ja olen jälgimisel, aga teist korda ma oma lapse elu ei julge ohtu seada. Kui päris aus olla, siis on minu üleüldine usaldus arstide pädevuse kohta natukene kõikuma löönud.

*Kui ma Noorhärrat ootasin, siis diagnoositi mul rasedusaegne diabeet. Tol korral lõi see mind alguses hästi rivist välja, sest üldiselt mul suuri tervisehädasid ei ole ja pole kunagi olnud ka. Esimesest šokist ülesaanud, siis ega ma tegelikult uskunud, et see diagnoos ikka nii õige oli, sest oma rumalusest olin eelmine õhtu söönud paki merekivikomme (khm, suhkru üledoos), mis arvatavasti tulemust ikkagi mõjutas. Ja kui hiljem selgus, et minu tulemustes oli vaid üks number veidike üle normi (muideks, seda normi oli just mõned kuud enne alandatud ehk vanade andmete järgi oli kõik OK), siis no ma ei suutnud seda asja tõsiselt enam võtta. Sellegipoolest pidin tegelema pidevalt veresuhkrumõõtmisega ning külastasin arste tihemini. Õnneks mingite ravimite võtmise ja süstimiseni asi ei jõudnud, sest ma suutsin oma toitumisega kõik numbrid korras hoida. Siiski, plekk oli mul küljes ja nii ma tihemini kontrollides käisin. Nt umbes kuu enne tähtaega saadeti mind ühelt selliselt kontrollilt otse haiglasse, kuhu jäin üle öö vaatluse alla ning kus Noorhärral hakati sündimiseks kopse ette valmistama. Järgmine hommik selgus siiski, et kõik oli OK, kuid minus suudeti korralik paanika tekitada, et mul sünnib enneaegne laps. Mõned nädalad hiljem, ühel viimastest arstil käikudest selgus, et keegi oli kuskil mingites arvutustes vea teinud ja minu/Noorhärra olukord ei ole üldse nii hull kui siiani arvatud oldi. Sellegipoole olin ma kirja pandud ka sünnituse esile kutsumisele (mäletan, et päris lõpus hakkasin kahtlema, et aga mis siis, kui ma ei ole nõus esilekutsumisele minema? Kuna aga olin esmasünnitaja ja arstide poolt suhteliselt ära hirmutatud, kuidas diabeet mulle ja lapsele pigem negaiivselt mõjuda võib, siis ei olnud minus seda julgust vastu vaielda) ja seda enam muutma ei hakatud. Nii olimegi 39+2 päeva hommikul kell 9 haiglas, kus pidime kõigepealt ootama mitu tundi, et mind üldse üle vaadataks. Pärast seda pandi mingid küünlad, et sünnitustegevus algaks, kuid midagi ei juhtunud. Terve esimese päeva me lihtsalt tiksusime ja ootasime. Miku saadeti ööseks koju, kuna oli selge, et tol ööl keegi sündima ei hakka. Mind koju ei lubatud, kuna nad olid juba sekkunud sünnitustegevuse alustamiseks. Nii ma siis tatsasin mööda koridori edasi-tagasi ja treppe pidi üles-alla lootuses, lootuses et see aitab sünnitustegevuse algusele kaasa ent suuri muudatusi ei toimunud. Teise päeva hommikul tuli Miku haiglasse tagasi ja ootamine jätkus. Mind ajas nii närvi juba see, et väidetavalt oli ju minu olukord ohtlik, aga ometi minuga ei tegeletud, sest pidevalt tuli keegi vahele, kel sünnitustegevus juba oli alanud. Mingi hetk tabasime ära, et ju siis peame hakkama ise simuleerima veidike, et minuga lõpuks tegeletaks. Seega läksime õdede juurde nö paratsetamooli küsima (andmaks vihje justkui mul oleks väikesed valud hakanud, mida ei olnud juhtunud), mille sõi hiljem Miku ära kuna tal pea valutas. Selleks hetkeks olime haiglas tiksunud juba pea 30 tundi igasuguste tulemusteta ja ma lihtsalt puhkesin õdede ees nutma. See vist lõpuks aitas, sest tunnike hiljem viidi mind sünnitustuppa, seal sain õhtusöögi ning kuskil poole kuue paiku tehti mul veed lahti. Ja siis algas põrgu 😀 Mäletan, et tuhud olid nii valusad, et ma ei suutnud seista kuna jalad lihtsalt tudisesid valust. Niimoodi valutasin u 12 tundi, sest avatust lisandus u pool sentimeetri tunnis ning kui lõpuks oli piisavalt avatust, ei jõudnud mina enam kedagi välja pressida. Arst küll utsitas, et mul on tunnike aega ise proovida või siis sekkuvad nad ise, mistõttu proovisin ikkagi ise pressida, kuid mingil hetkel muutus olukord ikkagi kriitiliseks ning arstil tuli vaakumiga aidata Noorhärra ilmale. Mina mäletan, et hetkel kui Noorhärra väljas oli, olin ise nii õnnelik, et laps on sündinud. Kuid Miku on rääkinud ja siiamaani meenutab õudusega, et nii libedalt ikkagi kõik ei läinud. Peale arsti oli sünnituse juures kaks õde veel ning nemad olid mingil hetkel omavahel ikka väga murelikke pilke vahetanud. Kui lõpuks Noorhärra väljas oli, ei teinud ta piiksugi häält ning õel tuli tema rinnakut ikka päris pikalt mudida ning natuke hapnikku juurde anda, et ta hingama hakkaks. Lõpuks need vääksud õnneks tulid, kuid kogu selle jama keskel ei saanud Miku näiteks tema nabanööri katki lõigata. Noorhärral õnneks mingeid tervisehädasid ei olnud ning on siiani väga tubli ja terve poisslaps, minu diabeet taastus ka ruttu (kui seda üldse oligi). Ent ometi jääb meelde see, et sünnitus ei läinud kergelt ning minu silmis mängib siin suurt rolli see, et sünnitus kutsuti esile ehk minu keha ei olnud veel valmis sünnitama ja Noorhärra sündima. Ja kogu arstide poolt tekitatud paanika oli lihtsalt üks suur ringkaitse ja oma seljataguse kaitsmine, nii igaks juhuks.

**Minu mõõtmised olid neli korda päevas – esimene kohe hommikul tühja kõhuga (näit ei tohtinud olla üle 5.3) ja järgmised kolm tund peale söömist (näit ei tohtinud ületada 7.8). Terve nädala peale oli lubatud kas kaks kõrgemat hommikust näitu või kolm kõrgemat näitu kokku. Kui üks või teine oleks esienud, pidanuksin kohe diabeediarstile helistama.

***Tööandjaga sai ses mõttes kino, et kõigepealt ei saanud personali osakond minu e-kirja plaanitavast emapuhkusele jäämisest kätte. Ma saatsin selle juuli keskel ja septembri alguseks ei olnud neilt mingit vastukaja ega edasiseid juhiseid saanud. Lõpuks kontakteerusin otse ühe personali inimesega, kellega suhtlen hoopis teistel teemadel ning tema andis juhtnöörid, mida peaksin tegema. Esmalt tuli täita üks vorm, siis oli vaja edastada too tõend ja kolmandaks – pidin tegema riskianalüüsi kodus töötamise kohta 😀 😀 😀 Ma saan aru, et tööohutus on siin riigis A&O ning teinekord tundub, et sellele pannakse rohkem rõhku kui reaalsele töötegemisele, aga see tundus ka ajuvaba, et pean hindama riske, mis tekivad teiselt korrusel esimesele tulemisega. Kui ma veel käiks kontoris tööl, siis küll. Peaksin ju igapäevaselt autoga reisima, treppe ja lifte kasutama, võib-olla tegema puhkepause, aga no kodus on see kõik niigi võimalik. Kui küsisin personali inimese käest, et miks ma seda ikkagi tegema pean, oli vastuseks, et üheks võimalikuks põhjuseks on hinnata, kas äkki peab minu töötunde vähendama. Eem, kas selline asi ei otsustata mitte koos ÄE ja/või arstiga? No see selleks, tehtud see riskianalüüs sai ja nüüd peaks ka tööandja poole pealt paberimajandus joone peal olema.

Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Uued avastused

Ma rikkusin aasta aega tagasi oma juuksed ikka väga korralikult ära. Sügisene juukselõikus küll aitas ses mõttes, et täispikkuses ei olnud juuksed enam pusas (sest ei olnud ju enam pikki juukseid), kuid juuksed olid mul endiselt kahused. Nad olid siiski raskesti kammitavad ja hoidsid väga peast eemale, kui muidu on mu juuksed pigem pulksirged olnud. Töökaaslase soovitusel proovisin Olaplexi ravivat maski, millest küll efekti ei näinud, kuid ega ma seda ju järjepidevalt kasutanud ka. Märtsi alguses otsustasin, et aitab kül, juuksed on vaja normaalseks saada, kui ma veel üldse kunagi endale ilusaid pikki juukseid tahan ja nii tellisin endale päris mitu Olaplexi toodet. Ilmselgelt on vaja ikkagi mitu toodet samast sarjast tellida ja paremat efekti näeb pärast pikemaajalist kasutamist, kuid tundub, et seekord vastab tõele see, mida räägitakse – et kallimad tooted on tõesti paremad. Kohe esimesel õhtul panin endale umbes 20 minutiks pähe Olaplex Hair Perfector No.3, edasi pesin Olaplex No. 4 Bond Maintenance Shampoo ning lõpuks lisasin veel Olaplex No. 5 Bond Maintenance Conditioner. Järgmisel hommikul nägin selget vahet, juuksed olid sirged ja siledad ning harja otseselt kammimiseks vaja ei olnud, sest näppudega sai mõnusalt juuksed lahti harutada. Maskist jätkus mulle umbes kolmeks nädalaks ning kasutasin seda iga pesu korra ajal nagu soovitati eriti kahjustunud juuste puhul. Hakkasin tegelikult lisama peale pesu juuste otstesse ka õli, sest juuksed on lihtsalt mega kuivad. Peale kuu aega kasutust olen toodetega mega rahul ja nii šampooni kui palsamit kulub ikkagi väga vähe, sest pisike ports šampooni tõesti vahutab korralikult ning ja törts palsamit jaguneb juustele ilusti.

Teiseks, rahaülekanded riikide vahel. Aegajalt kannan raha oma eesti kontole ning olen siiani kasutanud oma kohaliku panga välismakse funktsiooni. Jah, teenustasu on ligi 20 eurot ning raha tuleb üle umbes päevaga, kuid ma ei osanud alternatiivi ka leida. Selletõttu tavaliselt kandsingi natuke suurema summa, et ei peaks teenustasu pidevalt pangale maksma. Siis aga küsis üks sõbranna, et kas keegi meist TransferWise on kasutanud, mida mina ei olnud. Ma ei teagi tegelikult miks, ilmselt ei tulnud õigel ajal selle peale. Tol korral aga hakkasin uurima, sest tegelikult oli mul plaan jälle raha üle kanda. Nende veebilehelt selgus uskumatuna näiv tõsiasi, et teenustasu on mega väike, paarisaja naela kandmisel vaid paar naela, mis on ikkagi kordades väiksem. Lisaks peaks raha jõudma teise poole kontole põhimõtteliselt koheselt. Egas midagi, proovisin järgi – ja ei olnudki midagi rasket selles. Ma ei pidanud mingeid vorme täitsma vaid lihtsalt tegin nö interneti makse oma siinselt kontolt, vaja oli teada vaid teise osapoole SWIFT-koodi. Raha laekuski koheselt ning isegi summa ümberkonverteerimisel ei olnud mingit kadu. Siit tulenevalt olen kindel, et edaspidi kasutangi TransferWise’i teenuseid, sest ma ei näe mingit vajadust panka veel suurema teenustasuga nuumata.

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.

Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Koroonast

Ma tahtsin endale rohkem aega anda selle postituse tegemiseks, kuid arvestades, et olen juba lugenud nii Jane kui Marimelli selleteemalisi arvamusi, siis kui ma tahan nüüd enda nägemuse lauale panna ilma, et mind ahvipärdikuks ristitaks, siis oleks mõteks see postitus täna valmis teha. Jah, oma mõetete rahulikuks seedimiseks ja selgelt kirjapanekuks vajaksin rohkem aega ent ei ole ju mõtet kirjutada eilsest uudisest ülehomme 🙂 Pealegi, nägin täna hommikul, et erinevaid postitusi ja arvamusi sel teemal on veelgi juurde tulnud seega oleks mõistlik oma nädala tagused mõtted avaldada.

Ma ei plaaninud koroonale enda aega, närve ja energiat siin blogis enam kulutada, sest seda teemat saab niigi pere ja sõpradega arutatud, kuid kuna juhtumite arv riigiti tõuseb ja inimeste arvamused netiavarustesse teravalt tungivad, siis tahan ikkagi sõna sekka öelda. Ma ei julge väita, et ROHKEM ma sel teemal sõna ei võta, sest kunagi ju ei tea, mis tulevikus juhtub, kuid hetkel teen pigem pikema postituse ja panen selle teema mõeks ajaks lukku.

Esiteks, mind häirib, kuidas täiskasvanud inimesed teisi, tihtilugu enda jaoks võõraid, lollideks ja rumalateks tembeldavad. On rumalad need, kes ei järgi piiranguid, ei kanna maski, ei usu et koroona on üldse olemas ning samamoodi on lollid need, kes koroona olemasolu usuvad, näevad olukorras ohtu ja on hirmul. Kamoon, selle loogika järgi ongi meil maailmas peaasjalikult ainult rumalad ja lollid inimesed 😀 Ma olen üks neist, kes arvab, et kogu olukord on kergelt ülepaisutatud ning üldsusele ei räägita täit tõtt. Miski kogu viiruse tulekus ja levikus ei ole loogiline* ja olen kindel, et hetkel numbritega manipuleeritakse nii kuidas parajasti on vaja asju näidata** Kellelegi on väga kasulik, et miljonid inimesed on kabuhirmus ja alluvad seetõttu dressurile palju paremini, majandus on upakile minemas ja kehtib ülemaailme (kerge?!?) kaos. Ma tegelikult väga imestan, et inimesed ei ole veel tänavatele meelt avaldama ja mässama tulnud. Päris tõsiselt. Me oleme ju põhimõtteliselt vangid oma kodudes, oleme seda olnud peaaegu aasta ning alandlikult lepime sellega.

Ma ei saa öelda, et ma ei ole koroonajuhtumitega kokku puutunud. Minu sõbranna oli oma perega augustis selle küüsis, teine sõbranna lapsega septembris (kusjuures sõbrannal ei olnud mingeid sümptomeid ja neid ei tekkinud ka), üks meie sugulastest sai selle, kuid keegi ei ole õnneks surnud. Seega ei saa väita, et ma ei tea, millest ma räägib, kuna ma ei tea inimesi, kes sellesse nakatunud on. Muidugi võib nüüd juhtuda, et karma laksatab oma karmi käega ning kas jääb keegi väga lähedane sellesse ning sureb või pean ise sellega rinda pistma ja hinge vaakuma, aga eks see ole siis see hind, mida uskmatu maksma peab. Ma ei taha olla üks nendest, kes ei julge oma arvamust välja öelda, sest see arvamus on tabu või et ma kardan saada risti löödud, sest see ei ühti üldsusega. Kas 21. sajand ei ole mitte aeg, kus meil kehtib sõnavabadus ning inimestel on õigus oma arvamusele olenemata, kas see ühtib üldsusega või mitte? Jah, fakt on see, et terve maailm pistab rinda viirusega, see ei ole enam küsitav ja tundub, et see niidab pigem nõrgemaid, vanemaid, korpulentsemaid ning sekka erandeid tervete inimeste näol. Minu jaoks tekitab küsimus, et kus see viirus alguse said? Sellel teemal on ju tegelikult vähe (arvamus)artikleid või on need artiklinupukesed nii pisikesed, et ei äratagi tähelepanu. Kuid hoopis tähtsam küsimus on, et kuidas edasi? Kas tõesti saab uueks normaalsuseks ringiliikuda maskid peas, sest me kardame kõiki ja kõike? Päriselt, nii lihtsalt lepimegi sellega, et meie liikumisvabadus on meilt võetud ning?

Pehmelt öeldes olen ma pettunud, kuidas riigid tegutsenud on. Muidugi kulisside taha me ei näe, kuid praegu jääb küll mulje, et ainus viis viirusega võitlemiseks ja selle leviku piiramiseks, on inimeste isoleerimine. Me oleme piirangute all olnud märtsist alates ning see ei ole ju loodetud tulemusi andnud, seega äkki oleks aega mõelda, mis muu moodus abimeheks olla võiks? Me ei tea mida poliitikud tegelikult arvavad, kuid praegu tekib minul küsimus, et kas mängitakse lolli või ollaksegi nii pimedad? Reeglid, mida teha, kuidas ja kellega, muutuvad pidevalt ning ausalt öeldes andsin mina juba mitu kuud tagasi alla olemaks kursis, mida ma teha tohin ja mida mitte, mul tõesti on oma ajaga paremat teha, kui näpuga järge vedada pidevalt muutuvas reeglistikus ja siis pettuda, paanitseda, vihastada. Ma ei soovinud ja siiani soovi seda pealepressitud ängistust, et mis mul on ja ei ole lubatud. Ma lihtsalt hoiangi kõigist ja kõigest eemale, et keegi ei saaks mulle tulla näpuga vibutama, et ma ei järgi reegleid. Ma ei tee seda vabatahtlikult, ma teen seda, sest nii peab ja paratamatult on riigil hetkel suurema võim käes ning ta kasutab seda võimu. See ei tähenda, et ma aktsepteerin ümbertoimuvat hirmu ning paanikat ja kuidas sellega tegeletakse. Mis ma öelda tahan on see, et kui koroona on tõesti nii hull ja nii nakkav ja nii kole, siis kurja, kui me paneme riigi lukku, siis panemegi korralikud reeglid ja liikumispiirangud paika mitte et, eranditel on erandid on erandid. Seda on ju ka Britt välja öelnud, et Prantsumaa reeglid on nii kaheti mõistetavad, et inimesi liikumast need küll ei takista, sest põhjuse leiab alati. Vaatame kasvõi praeguseid reegleid UK‘s, kui mul on vaja näiteks kokku saada Miku emaga ja Mikul on vaja oma isaga kokku saada, siis see on lubatud eeldusel, et kohtuvad kaks inimesest, sest korraga on lubatud kohtuda ühel inimesel ühest leibkonnast ja teisel teisest. Hiljem aga läheme meie Mikuga oma koju ning tema vanemad oma koju ning kui kellelgi miskit on, siis saame selle kõik. Sama on sellega, et võime Noorhärra viia nende juurde hoiule kui vaja. Mina näiteks lähen temaga maja juurde viimisel ja Miku toomisel, aga koos me maja juurde või sisse minna ei või. Aga kui nüüd Noorhärral on midagi, siis ta ju annab selle vanavanematele edasi või kui neil on midagi, toob ta selle meile. Kas ainult minu jaoks on siin korralik loogikaviga? Kuna reeglid on tehtud nii paindlikud, siis ma tahaks näha, et inimeste liikumispõhjused pannakse küsimärgi alla ja keegi saadetakse koju, kui tal on “väidetavalt” vaja minna apteeki, ja nii me olemegi alguspunktis tagasi, et otseselt siiski liikumine ei ole keelatud. Kui keegi suudab mulle ära seletada lihtsalt ja loogiliselt (ja mitte et reeglid lihtsalt on nüüd sellised), kuidas see aitab viiruse leviku takistamisele kaasa, siis palun, ma olen üks suur kõrv/silm***.

Riigi lukku keeramisel on ju omakorda kaks väga suurt ja pikaajalist tagajärge, mida me koheselt ei näe – inimeste mentaalne tervis ja üleüldine finantsiline olukord. Kui koroona kevadel algas, olime kõik teadmatuses, paljusid haaras hirm (sealhulgas ka mind) ning nad olid nõus ennast teistest eemale hoidma, mitte saama kokku sõpradega, mitte kohtuma pereliikmetega ja seda kõike heas usus, et riigid suudavad olukorrale lahenduse leida. Nagu me praeguseks teame, siis üleüldine isolatsioon ei anna ju pikaajalist tulemust … seega kas on vaja riike uuesti ja uuesti lukku keerata? Kui esimese isolatsiooni elasime veel üle, siis nüüdne teise isolatsioon on juba absurd – inimene on sotsiaalne olend, tal on vaja teistega suhelda, saada füüsilist kontakti, aga meid sunnitakse ikka veel eemal olema teineteisest. Kas inimesi peetaks laborirottideks kellegi hullumeelses teadustöös? Kus on loogika, et poes võime käia, tööl võime käia, aga vot perega ei tohi kokku saada??? Paljusid on haaranud segadus, et mida ma siis võin teha ja mida mitte. Olen isegi tihtilugu arutlenud erinevates olukordades, et oot – kas see on lubatud või ei. Ja kui esimene isolatsioon UK’s kevadel, mis kestis kauem ja oli rangem, ei andud pikaaalist tulemust, siis kuidas on võimalik, et nüüdne neljanädalane ja leebem isolatsioon seda teeb? Või me nüüd elamegi selle teadmisega, et ei tohi enam teiste inimestega kokku saada, kuna haiglad ei suuda sellisel juhul abivajajate arvuga hakkama saada. Äkki peaks investeerima haiglate võimekuse suurendamisse???

Või finantsiline tulevik. Tore on, et UK valitsus maksis FIE’dele toetusi, nüüd on plaanis juba kolmas rahasüst. Samuti pikendati firmadele toetusskeemi sundpuhkusele saadetavate inimeste toetuseks, kuuldavasti märtsini (seega mina küsiks, et kas praegune teine isolatsioon ikka lõpetatakse detsembri alguses). Seal samas panevad väiksemad ärid järjest uksi kinni, sest nad ei tohi olla avatud ja kas nad enam suudavadki avatud olla. See omakorda toodab juurde töötuid, kel on abirahasid vaja. Aga kes selle kõik lõpuks kinni maksab, kas tõesti arvatakse, et riigi rahakott on põhjatu? Pigem näen mina siin korralikku maksutõusu ja hakatakse võtma sealt, kus veel võtta annab ehk nende inimeste käest, kel mingigi sissetulek säilinud on. Mind pani imestama lause et “raha rahaks, aga inimeste elud on tähtsamad” – khm, on jah tähtsad, aga sellises tempos jätkates ei ole meil varsti ressurssi, et nende säilinud elude eest rahaliselt hoolt kanda. Või et “inimesed peaksid tunnusmärkide ilmnemisel olema eneseisolatsioonis kuni testi tegemise ja tulemuste saamiseni”. Kuulge, koroona tunnused sarnanevad ju tavalise gripi või külmetusega ja meil on õues sügis, seega tatine nina, kriipiv kurk, köha, väike palavik – need on ju suhteliselt tavapärane sügiseti. Mõnel puhul on inimesel pea igal nädalal üks või mitu tundemärki ja kui ta peaks iga kord ennast isoleerima, no ma ei tea, kus siis see aeg tööl käimiseks võetakse???

Ma olen seda julgelt oma tuttavatele välja öelnud, et selmet elu veelgi rohkem seisma panna, tuleks pigem julgustada tavapärase elurütmi taastamist. Mul ei oleks midagi selle vastu kui poodides, söögikohtades jne maskikandmise nõue säilib (kui see tõestab efektiivne olevat), endiselt peaks käsi desinfitseerima ning haiged pigem kodus olemas ent samal ajal julgustama neid, kes soovivad, tavaellu tagasi pöörduma ning austama nende inimeste soovi, kes pelgavad ja soovivad kodus olla. Meedia võiks muidu oma tsirkuse ja hirmu külvamise lõpetada ja keskenduda faktidele ning seda pigem protsentide keeles. Inimesed võiksid tõesti rohkem küsima hakata, et mis, miks, kus, kes mitte kõike sinisilmselt ja suuammuli uskuda. Ma usun, et selliseid inimesi on ja tekib üha rohkem juurde arvestades, KUI kaua see jama kestnud on. Kuid need inimesed võiks natuke ka häälekamad olla, julgeda kogu toimunu kahtluse alla seada ja küsida, küsida küsida.

Lõppu natukene võllanalja ka – Boris kuulutas teise isolatsiooni välja 31. oktoobril ning kehtima hakkas see 5. novembrist. 3. novembril tuli välja hoiatav uudisnupuke, et UK’s on suurenenud terrorioht ning valitsus palub inimestel pigem vähem avalikes kohtades liikuda. Muidugi võtsid paljud inimesed seda uudist tõsiselt, sest vahetult enne seda olid olnud insidendid Prantsusmaal. Mida arvasime asjast mina ja Miku? Et tegemist on valitsuse kavala plaaniga mõjutada (hirmutada?!?) inimesi isolatsioonis olema 😀

*Ma olen kuulnud arvamusi, et tegemist on ideaalse biloogilise relvaga. Olen kuulnud arvamusi, et viirus lekitati meelega külvamaks paanikat ja hirmu, et varjata seda, mis tegelikult toimub. Tegelikult ei ole ju loogiline, et üks viirus lihtsalt upsti, kogemata pääses ühest laborist Hiinas valla ja levis nagu kulutuli. Küsimus on kes ja miks seda tegi. Oleme seda Mikuga arutanud ja näiteks tundub vägagi loogiline, et põhjuseks on võim või on äkki põhjuseks raha…Ma siinkohal jätan oma mõttelõnga katki, igaks juhuks.

**Lihtne näide – riigid toovad igapäevasel välja eelmisel päeval tehtud positiivsete testitulemuste koguarvu. Tihtilugu on need numbrid samad, kui kevadel, mil koroona alles pead, tõstis või isegi kõrgemad. Ometi ei räägita, kui palju teste samal päeval kokku tehti, vähemalt samas artiklis mitte. On ju selgelt välja öeldud, et teste tehakse rohkem, seega loogiline on, et positiivseid tulemusi saadakse ka rohkem. Miks ei võiks me rääkida protsentide keeles? A la tehti 10000 testi, 60 olid positiivsed ehk 0.06% kogu testitegijatest. Võrdluseks, et kevadel suudeti päevas testida ütleme 3000 inimest, kellest 60 olid positiivsed ehk 2%. On ju vahe, sest minu arust on palju paremini aru saada, kas juhtumite arv päevas on kevadiselt kõrge või ei. Samamoodi võiks välja tuua protsentuaalselt, kui suur osa elanikkonnast on testitud ja kelle test on olnud positiivne.

***kirjutasin loogikavastasusest juba juulis, kui käsitlesin reisimisel seatud isolatsiooni jäämise nõuetest. Kus on loogika, et meil on riik, mille nakkuskordaja on ühel nädalal suurem kui lubatud number, see langeb järgmiseks nädalaks alla lubatud numbri ja inimestel on lubatud reisida isolatsiooni jäämiseta. Et järsku imeläbi on inimesed vähem nakkusohtlikud? Kas ei oleks olnud loogilisem, et riigi nakkusnäidataja peab olema alla piir kaks nädalat järjest, sest väidetavalt oli ju tol hetkel koroona kaks nädalat nakkusohtlik (või miks muidu pidid inimesed olema 2 nädalat isolatsioonis).

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.

oo koroona, tõmba uttu sa :D

Ma ei olegi ju rääkinud ühest värvikast seigast umbes kuu aega tagasi, kui käisime vanas kodukandis külas ja muuhulgas tahtsime minna lõunat sööma. Ehk, kui muidu oleme suhteliselt spontaansed ja läheme pubisse etteplaanimata, siis nii palju olime õppinud, et igaks juhuks võiks endale laua broneerida. Oli laupäevane päev ning lõuna aeg, seega arvasime, et meie valitud pubis on kindlasti palju rahvast. Kohale jõudes selgus, et mega vaikne oli – nägime vaid ühte meesterahvast istumas ja see oli kõik. Hoidsime ilusti sotsiaalset distantsi ning teenindaja juhatas meid lauda. Jagas ka menüüd laiali ja rääkis midagi äppist, kuid ega me otseselt tähelepanu pööranud ning istusime lauda.

Valisime oma söögid suhteliselt kiiresti ära, sest meil oli vaid tunnike lõunapausiks. Kutsusime siis teenindaja lauda tellimust võtta, kuid ta seletas uuesti, et menüü peal on QR kood, mille kaudu tellimus esitada. No ma siis skaneerisin selle sisse, kui mind juhatati rakendustepoodi äppi alla laadima. Allalaadimine käis ruttu, kuid muidugi pidin end ära registreerima ning valima millises pubis olen. See ka tehtud, juhatas rakendus mind menüüsse, kus pidin hakkama meie sööke otsima. Kui sinnamaani suutsime Mikuga suhteliselt rahulikuks jääda, siis tolleks hetkeks hakkas meie kannatus ja kannatlikus oma piiri saavutama. Meil oli natuke kiire ja Noorhärra ka mitte kõige sõnakuulelikum, seega läksin teenindaja juurde küsimusega, et kas me kuidagi muud moodi ei saa tellida. Vastuseks sain suhteliselt nipsaka kuna on koroona ja sotsiaalne distantseerumine, siis nad eelistavad, et kliendid esitavad oma tellimuse läbi äppi. Noh, mul viskas üle ja ütlesin suhteliselt kõva häälega, et sellisel juhul me läheme kuhugi mujale sööma. Kuigi tol hetkel tuli teenindajal juba mokaotsast, et kui on soovi, võib ta meie tellimuse ikka ise võtta, oli minul igasugune isu sinna jääda kadunud. TIpuks oli see, kui väidetavalt ei ole too pubi ainuke, mis niimoodi opereerib. Noh ma ei saanud vait ka olla ning põrutasin vastu, et meie pole siiani sellist asja veel kuskil näinud. Minu jaoks ei olnud loogikat selles, et peaaegu tühjas pubis, kus niigi saab hoida distantsi, on teenindajal raske võtta vastu tellimus (ilmselgelt oleks minul aega rohkem kulunud seal äppis surfamiseks kui temal ja kindlasti oleksin midagi loogilist unustanud, näiteks joogid), missest et me oleks teda hästi ka kahe meetri kauguselt kuulnud. Samas oli okei meid lauda juhatada ja menüüd lauale panna ehk seista meie kõrval. Miku muidugi hiljem võttis mu kallal, et ma nii ebaviisakas olin, aga kurja noh, kogu olukord oli nõme. Ka ketrasin seda sama teemat veel õhtulgi kui koju tagasi sõitsime 😀 Aga minul tekkis hoopis küsimus, et kas uueks normaalsuseks saabki nüüd see, et igasugune inimkontakt minimaliseeritakse ja suunataksegi kõike läbi äppide tegema ?!?!

14. septembrist hakkas UK’s kehtima uus sotsiaalse distanseerumise nõue, et korraga võib koos olla maksimaalselt 6 inimest, seda ka õuetingimustes. Tegelikult need nõuded ja nõuanded muutuvad pidevalt, et mina olen loobunud arusaamast, milline nõue hetkel kehtib. Lisa siia veel kohalikud nõuded olenevalt linnast/maakonnast ja segapudru on valmis. Meie lähtume siiani kainest mõistusest, seega kanname kinnises ruumis (poes) maski või hoidume neist üldse*, pigem hoiame võõraste inimestega distantsi ja kanname alati desinfitseerimisvahendit kaasas, mida ka ohtralt kasutame. Aga too 6 inimese nõue. Meie lähiperekond siin moodustub pm 6st täiskasvanust ja kahest lapsest, kellega väga tihedalt läbi käime ent uue reegli tõttu ei tohiks me enam kõik koos kokku saada. Aga võtame siis olukorra kui meie pere saab kokku Miku vanematega (koos on 6 inimest) ja tunnike hiljem saavad Miku vanemad ning tema õde ja õelaps kokku (koos on 5 inimest). Kuigi erinevatel hetkedel me järgime kuue inimese reeglit, siis potentsiaalselt levitame omavahel siiski baktereid, kui kellelgi miskit juhtub olema. Lisaks käivad Noorhärra ja õelaps samas lasteaias, seega ei saa ma vabsee aru, kuidas see nõue aitab. Jah, kindlasti aitab kui noorukid kuskil tänavanurgal koguneda tahavad (kõik erinevatest peredest pärit näiteks), aga miks see kehtib perekondadele??? 

Ja siis paar päeva tagasi saime jälle kino. Tuleb välja, et mingil hetkel hakkas kehtima nõue, et maski peab igalpool siseruumides kandma, muidu kehtis see pigem vaid poodides, meie olime seekord miskit maha maganud. Kõrvalkülas on üks kohvik, mis juttude järgi väga hea ja otsustasime sinna minna. Kohale jõudes selgus, et kõik lauad on bronnitud ja mingil juhul ei ole meie jaoks ruumi. Muidugi meie viga, et ette ei helistanud või lauda kinni pannud. Aga suht raske on midagi broneerida ette, kui sul ei ole aimugi oma spontaansest ideest 😀 Läksime siis teise külla ühte pubisse, seekord helistasime ette ja selgus, et neil on piisavalt vabu laudu. Jõudsime kohale, kuid peaaegu oleks tagasi koju läinud, sest nüüd tuleb ka pubides maski kanda, va kui sa lauas oled. Ehk sa sisened maskis, sind juhatatakse lauda, seal oled maskita, aga kui vahepeal vetsu tahad, paned maski viieks minutiks ette. Njah, ühekordsete maskide efektiivsust teades on ilmselt mõttekas osta ka Mikule taaskasutatav riidest mask nagu endale ostsin. Aa, aga kino oligi selles, et meil ei olnud autos ühtegi maski Mikule, kuid pubi oli piisavalt ettevalmistunud ja müüsid klientidele neid. Seekord saime kõhu täis 😀

Aga üldiselt hakkab meil ka lõpuks kopp ette tulema. Minul on tekkinud tunne, et ega kuue kuuga väga palju riigi tasandil teha suudetud ole. Ainuke kaitsevahend riigi poolt ongi igasuguste piirangute peale surumine, aga kui elujõuline see pikas perspektiivis on?** See mõjub ju äridele laastavalt kui nad ei tohi avatud olla, see mõjub teenuseosutajatele laastavalt, kui korralikud piirangud on peal. Näiteks peavad meil pubid oma uksed nüüd kella 10st sulgema ehk jääb saamata potensiaalne tulu Aga see ei tähenda, et inimene läheb koju magama, ta pigem ostab endale koju ette alkot, et siis edasi tarbida või toob kodust alkot, et kuuekesi pargis edasi jaurata. Ja kui need kuus inimest on erinevatest kodudest, ühel on viirus, siis varsti on kuuel majapidamisel viirus. Ma parem ei hakka rääkima nendest, kes vilistavad igasugustele reeglitele. Mulle meeldiks ka mässata, sest kogu koroona tulek ja levik on kergelt öeldse absurd, paraku on hetkel olukord selline, et suurema ja tugevama käes on võim ja selleks suureks on riik, kes võib julmalt veelgi rohkem käsi väänama hakata. Ma ei julge mõeldagi, mis siis saab kui ehitusplatsid jälle kinni pannakse. See mõjutaks otseselt Miku sissetulekut, kuid pikas perspektiivis hakkaks ka minu palka mõjutama.

*taasavastin toidu e-poed. Veel aasta alguses tellisime nädalatoidu kulleriga koju, kuid siis tuli koroona ja toidupaanika läks nii suureks, et ei olnud võimalik tellida toidukullerit ega ka ise kohale minekut. Nüüd aga mõtlesime seda uuesti tegema hakata. Minu jaoks on palju lihtsam kui toit tuuakse koju või isegi lähen sipsti sellele järgi, sest esiteks sääsatn aega, teiseks saan rahulikult ostukorvi kokkupannes mõelda mida ja kas ikka on vaja ning saan ka eemale hoida teistest inimestest.

**koolides on elu täielik absurdikas. Lapsed saadetakse väga kergekäeliselt koju viirusekahtlusega, kuigi on tehtud ametlikud ettekirjutused, milliste UUTE sümptomite puhul tuleb laps koju saata. Siis on kaks varianti – kas ollakse eneseisolatsioonis 14 päeva või tehakse koroonatest. Kooli võib lasp naasta alles pärast 14 päeva või kui on ette näidata negatiivne testitulemus. Ilmselt ma ei pea täpsustama, et kui laps on koroonakahtlusega kodus, siis on kogu pere isolatsioonis. Paljud tahavad teha testi, et elu saaks edasi minna, kuid neid ei ole võimalik teha, kuna kõik testimise ajad on broneeritud. Sa kas ootadki päevi lootes endale aja saada või värskendad netilehte ja loodad heale õnnele. Isegi kui laps saab kooli tagasi, ei välista see seda, et keegi teine tema klassis jääb viiruse kahtlusega koju. Ja siis on ka terve klass uuesti eneseisolatsioonis 😀 Lihtsalt hallooo – sügis on, tatiste ninade ja köhade hooaeg on käes. Kas me oleme järsku ära unustanud, et on ka teisi haiguseid peale koroona, näiteks tavaline nohu mis võib tekitada köha. Palavik ei tähenda, et sul on koroona. Inimesed on ausalt juba ebareaalselt ära hirmutatud!