Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Kolmas nädal tervislikumalt

Hm, ei oskagi nagu kuskilt pihta hakata selle postitusega. Midagi ju väga drastilist ei toimunud, enamuse päevadest suutsin olla korralik nii söömise kui veejoomise koha pealt. Nädalavahetusel olin patune, kuid palju vähem kui kahel eelneval 🙂 Et nagu täitsa okeika on olla. Ja vaikselt hakkab harjumus tervislikum olla sisse jääma. Seega numbrite maailmas toimusid järgmised muutused:

kaal – ikka 72.2/71.2kg*
rinnaümbermõõt – 94cm (-2cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (-4cm)
puusad/alakõht – 97cm (-1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (+1cm, muskel hakkab kasvama?)
kintsud – 60cm (sama)

Seega, kui mina ennast vaata, siis nagu oleks vaikselt midagi muutumas, aga ma ei näe suuri muudatusi. Pigem tekitab hea enesetunde teadmine, et ma midagi teen ja rühin oma eesmärgi poole. Ja olen ses suhtes enda üle uhke, et kuigi mul on neid käegalöömise hetki tekkinud ja päris mitu, siis kuidagi suudan neist üle saada ja edasi minna. Just mis puudutab näiteks hommikul ülesärkamist mõttega, et kurja enne kui saan kohvi juua, pean jooma pudeli vett. Või avastus, et parem on oma T25 trenn(id) kohe hommikul ära teha ja siis on asi kaelast ära, aga enne seda ei saa ma süüa, sest siis ma ei jõua midagi teha … Ühesõnaga, kui mul tekibki see käegalöömise hetk, siis ma lihtsalt suunan oma mõtted mujale, sest nii kui ma hakkan ketrama, kuidas ikka mul on mingid piirid ees ja see “rikub” mu elu, siis ma ketran ja ketran kuni lööngi käega. Ja seda ma ju ei taha.

Rääkides liigutamisest, siis oli eelmine nädal täitsa OK:

esmaspäev, 3/7
– T25 x 2**

teisipäev, 4/7
– jalutamine korralikus tempos 14.6km, 2 tundi ja 46 minutit, kulutatud 749 kalorit

kolmapäev, 5/7
– puhkepäev

neljapäev, 6/7
– jalutamine okeis tempos 6.2km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 345 kalorit
– T25 x 2

reede, 7/7
– T25 x 2
– lisaks käisime sõbrannaga pargis lastega jalutamas, kuid seda ma ei salvestanud

Nädalavahetus ka puhkasin

Seega, niimoodi vaikselt omaette toimetada on täitsa tulemuslik. Minu jaoks ongi oluline, et ma naudiks protsessi. Kui ma tõesti tunnen, et ei jõua T25 teha või ei ole selleks tuju, siis lähengi pikemale jalutuskäigule. Või kui mul isutab jäätise järgi, siis ma luban endale seda. Isegi kui mu päevane kalorikogus veidike ületatud saab. Enamus päevadest ma ju jään 1500 piiridesse. Lihtsalt, seekord olen aru saanud, et eelkõige peab ise olema õnnelik ja tundma rõõmu/naudingut protsessist endast. Mis annab mulle enda kehaline piitsutamine ja menüü kärpimine, kui mu eesmärk ei ole megagiga hiigelvormi saada, vaid piisavalt kaalu kaotada ja keha vormida, et ennast oma kehas hästi tunda.

* selle nädala kaaluga on selline naljakas olukord, et ma täpselt ei teagi kas ja kui palju ma kaalu kaotasin. Nimelt kui esmaspäeva hommikul kaalule astusin, näitas see 72.2kg, mis muidugi mul motti maha tõmbas, kuid sain siiski joonele. Mingil põhjusel astusin kaalule ka teisipäeva hommikul, mil siis lõi ette 70.1kg. Astusin ka teist korda, kuid number jäi samaks. Ehk ei ole mingi valemiga võimalik, et ma ühe tavalise päeva kaotasin 2kg. Igaks juhuks kaalusin end ka täna hommikul ning ikka oli number 70.1kg. Seega, ma ei teagi, kas ma eelmine nädal ikkagi võtsin kaalus juurde või ei ning kas mu õige kaal on siis 70.1 ning kui palju sel nädalal kaalu maha läks. Igatahes, võtsin selle nädala mõõdupuuks kuldse kesktee – 71.1kg

** kui mul oli eelmine nädal “geniaalne” plaan teha T25 kolmel päeval ja iga päev 2 sessi ehk kokkuvõttes ikkagi teen oma rutiini ära, siis ilmselt pean minema ikkagi ühe trenni tegemisele päevas. Lihtsalt, mul ei ole piisavalt jõudu ja võhma, et teine trenn 100% kaasa teha. Ja seetõttu tunnen, et ma ei saa ka nii palju trennist, kui võiksin. Seega arvatavasti hakkan sellest nädalast ikkagi iga päev ühe trenni tegema.

Teine nädal tervislikumalt

Hm, teine nädal ei olnud nii edukas kui esimene. Eks osalt ma ka ootasin seda, et numbrid ei kahane kiirusega, mis esimesel nädalal, sest noh keha ju harjub mingil määral uue rutiiniga. Nädala esimese poole suutsin ilusti tubli olla – tegin trenni, jõin vett ja sõin ilusti nagu peab. Neljapäeval aga oli meil siin ärevevad hetked majas ja seetõttu ei jõudnud ma oma plaanitud pikale jalutuskäigule, ununes lõunat üldse süüa (haarasin tee peal kaasa snickersi), õhtusöögi siiski sõin ning päev jäi tegelikult kalorite piiresse. Reedel oli ka tubli kuni õhtusöögini, kui asendasin oma tavapärased köögiviljad kana kõrval friikatega ning kastsin üle majoneesi ja ketsupiga. Noh, patusöök või nii 😀 See oli isegi ok ja oleksin oma kaloraazi piiridesse jäänud, aga siis sõin veel 2(!!!) magussööki ka – üks oli selline purgis serveeritav juustukook ja teine shokolaadivaht. Ahnusel ei ole piire eks … Samas, eks mu omad vitsad mind peksid korralikult, sest ma usun, et just see suur kogus magusat mulle korraliku kõhuvalu tekitas. Nädalavahetusel olime sõbrantsidega Leedsis ja no looogish, et ma siis ei dieedita (nt korralik restoraniburger friikatega lõunasöögiks, kohvi ja kook kell 8 õhtul, mäkiburger 4 hommikul, pasta pühapäeval hommiku/lõunasöögiks, alkohol). Aga mis siis ikka, numbrid järgmised:

kaal – 72.2kg (+0.4kg) kahe nädala kokkuvõttes siiski kaalukaotust 2.1kg
rinnaümbermõõt – 96cm (sama)
ülakõht – 84cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (-1cm)
pepu – 100cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean endiselt ootama Miku assisteerivat kätt)
kintsud – 60cm (sama)

Ehk numbrid ei ole nagu kõige ilusamad, kuigi ennast tunnen vägagi hästi. Nt kui riietepoes mõnda asja proovisin, mis ei mahtunud selga, aga peaks olema minu tavapärane suurus, siis ei langenud ma masendusse ja ei tekkinud käega löömise tunnet. Lihtsalt nentisin fakti, et peab endaga veel vaeva nägema. Kuigi täna hommikul kaalult (mitu korda) maha astudes oli küll tunne, et enam ma ei viitsi 😀 Aga võib-olla oli tegu ka nädalavahetuse väsimusega, mis hommikul välja lõi, kuna Noorhärra otsustas kella kuuest luugid lahti teha 😀

Liigutasin ennast nii palju:

Esmaspäev, 26/6
– jalutamine koos põikega poodi 5km, 1 tund ja 5 minutit, kaotatud 281 kalorit
– T25 – 2 x 25 minutit

Teisipäev 27/6
– jalutamine kiiremas tempos poodi 8.8km, 1 tund ja 45 minutit, kaotatud 493 kalorit
– harjutused kintsudele (30 igat harjutust), kõhule (selili lamades jalad koos üles 20 korda; ülakõhu tõsted käed kukla taga ja jalad 90 kraadi üleval 20 korda; plankhoid 30 sekki) ja kätele (10 õiget kätekõverdust, kaks ringi

Kolmapäev, 28/6
– T25 – 2 x 25 minutit

Neljapäev, 29/6
midagi ei teinud

Reede, 23/6
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat JÄLLE :D)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni. Käisime küll väljas ja tantsisime, samuti jalutasin pühapäeva õhtul Noorhärraga mänguväljakule kiikuma ja tagasi, seekord oli ta vankris.

Olen aru saanud, et esmaspäeviti on mul kõige raskem nö. ree peale tagasi saada. Peamiselt seetõttu, et nädalavahetus on selja taga ja siiani olen võtnud neid kahte päeva veidi iisimalt – rohkem väljendub see oma toitumise mitte jälgimises, sest iseenesest keha ju vajaks veidike ka puhkust. Seega mõtlesin täna ise, et maksku mis maksab, aga nädalavahetuseti tuleb ka korraliku(ma)ks hakata, Mikugi ütles, et pigem lubada endale 1 patune söögikord nädalas, kui et võtta terve nädalavahetus vabalt. Vaadates eelmise nädala numbreid, peaks ma tegema kolme asja:

A) leidma tõhusaid harjutusi pepu pringiks tegemiseks, selja tiivakeste kaotamiseks (noh need voldikesed, mis tekivad kui sirge seljaga seista) ja võrdselt kaks harjutust üla- ning alakõhule;
B) praktiseerima tervislikku toitumist terve nädala lubades endale ühe patuse söögikorra
C) proovima juua päeva jooksul u 4 liitrit vett. Täitsa teostatav kui seda teadlikult teha ja pidevalt lonksata pudelist. Selle tulemusena tegelikult joon ma kohvi vähem, kuna noh ei mahu lihtsalt 🙂 Samas, ma ei tea, kas vesi viib mul mineraale organismist välja või mis, aga aegajalt lisan ma pudelile veel veidike soola, selline soola isu on 😀

Vaatasin täna ka kalendrisse, et järgmine perepuhkus on meil ees augusti keskpaigas, noh nii seitsme nädala pärast. Kui ma jätkan tubli olemist ja kaotan keskmiselt ühe kilo nädalas, siis puhkuse ajaks peaksin pm oma normaalkaalu ülemise piiri kätte saama. Motivatsioonimaterjali on 😉

Esimene nädal seljataga

Kui aus olla, siis ma ootasin täna hommikust kaalumist ja mõõtmist väga. Endalegi positiivseks üllatuseks olen suutnud oma päevakalorite hulgast kinni pidada*, vett olen ilusti joonud** ja ka füüsiliselt olen end igapäevaselt liigutanud. Seega oli vägagi tõenäoline, et kaalu ma kaotanud olen. No OK, nädalavahetus oli lõdva, sest käisime pulmas*** ja pühapäevane päev läks lihtsalt korralikult lappama (no ei ole ju vaja pm karbitäis küpsiseid õhtul üksi nahka pista). Aga ma üldse ei tunne süümekaid, et nädalavahetusel vabalt võtsin. Tavaliselt tunneks ma end praegu mega halvasti ja tahaks kõigele käega lüüa 😀

Enda jaoks kirjutasin üles ka, mida ma aktiivset tegin:

Esmaspäev, 19/6
– jalutamine koos põikega poodi 8km, 1 tund ja 40 minutit, kaotatud 484 kalorit
– T25 – 25 minutit

Teisipäev 20/6
– jalutamine kiires tempos poodi ja tagasi küllaltki lämbes olukorras 10.1km, 2     tundi, kaotatud 603 kalorit
– harjutused kintsudele, kätekõverdused, need õiged mitte põlvedel (2×10), kõhulihased (2×10)

Kolmapäev, 21/6 (siiani kõige produktiivsem ja edukaim päev)
– jalutamine rahulikus tempos mängugruppi ja hiljem ringiga koju tagasi 6.4km, 1
tund ja 25 minutit, kaotatud 367 kalorit
– T25 – 25 minutit x 2

Neljapäev, 22/6
– jalutamine hoogsas tempos ringiga poodi ja siis sama teed tagasi pangakaarti otsides 9.4km, 2 tundi, kaotatud 528 kalorit
– harjutused kintsudele, kõhule, kätele

Reede, 23/6
– jalutamine kokku u 40 minutit nii, et Noorhärra oli traksidega mul kõhu peal, võttis ikka võhmale küll, sest ta ei ole ju enam 4 kilone beebi. Kalorikaotust ei tea, sest ei pannud SportsTrackerit peale
– T25 – 25 minutit (kuigi algul plaanisin 2 satsi teha, siis elu emana lihtsalt ei lubanud rohkemat)

Nädalavahetus nagu juba ütlesin ei olnud mingit trenni, kui välja arvata pulmas tantsimine 🙂

Hakkasin ka aktiivsemalt vaatama omale pulsikella, sest olen päris pikka aega ühte tahtnud ja eks ta annaks mulle parema ülevaate, kui palju ma kaloreid kaotan. Praegu nt ju ainult arvan, mis võiks olla põletatud kalorite hulk T25 tehes ning kui tavalisi harjutusi teen, siis ei ole absull mul numbritest aimu. Lisaks mängin aegajalt mõttega, et äkki võtan end kunagi kokku ja hakkan ka jooksmas käima … siis oleks ka uut pleierit vaja.

Ah mis ma siin ikka lobisen, panen siis uued numbrid tänase seisuga kirja:
kaal – 71.5kg (-2.8kg)
rinnaümbermõõt – 96cm (-4cm)
ülakõht – 86cm (-2cm)
keskkoht – 91cm (-6cm)
puusad/alakõht – 99cm (-3cm)
pepu – 101cm (-1cm)
käsi – 29cm (pean ootama Miku assisteerivat kätt siin)
kintsud – 60cm (-1cm)

Kommenteeriks nii palju, et ilmselgelt on 2.8kilo kaotamine nädalaga just mitte kõige tervislikum. Samas, ma usun et paljuski on siin tegemist sellega, et tarbin rohkem vett ja keha ei pea ise enam liigset vedelikku kinni hoidma (inglise keeles water retention) ehk sealt ka suurem kaalukaotus. Sentimeetrite vähendamise koha pealt peaksin sel nädala veidike tõsisemalt toimetama ülakõhu, pepu ja kintsudega. Ilmselt peaks mingid head harjutused leidma sarnaselt kintsude treenimisele.

Aga üldiselt tunnen endiselt motiveeritult ja väike hasart on koguaeg sees. Pulmas näiteks tehti mulle kompliment, et näen väga hea välja, kuigi sünnitasin hiljuti. Ja ka Miku kinnitus, et ta näeb, et reaalselt väiksemaks muutun, aina innustab. Eks siis sellel nädalal uue hooga. Hea, et me vankriratta korda saime, muidu oleks mul korralik puuks liikumise koha pealt 😀

* isegi kui ma liigutan end, siis üritan päevakalorite hulga hoida 1500 piires
**avastasin, et minu puhul toimib see, kui kohe hommikul enne sööki joon ühe pudeli vett ära. Paneb kuidagi süsteemi tööle ja ei ole joomine nii vastumeelne. Lisaks kindla suurusega veepudeli kasutamine on aidanudki igapäevaselt vähemalt 3 liitrit vett ära juua. Ja kui plaanin mitu tundi õues olla, joon kodus rohkem vett, et maksimaalselt saaks see juba väljutatud.
*** laupäeva hommikul ma ikkagi jõin vett ja sõin korraliku söögi, aga noh siis tuli pulm ja punane vein ja pulmasöök … oot, aga ma ju tatsasin mänguplatsile Noorhärraga kiikuma eile õhtul, eks natsa ikka kaotasin siin ka kaloreid 🙂

PS! Tegin endast eelmisel esmaspäeval fotod, noh seisin pesu väel ja kaadrid on nii eest-, tagant-, kui küljevaatest. Kole, KOLE on see vaatepilt. Ma ausõna ei uskunud, et nii vormist väljas olen, sest ma lihtsalt ei näinud seda riiete all … ja pesuväel peegli ees olemist ma lihtsalt vältisin 🙂 Aga nüüd on reaalsus salvestatud ja kui mul kunagi peaks tekkima isu oma elumuutusele käega lüüa, siis on hea vaadata tagasi aega, kus ma enam olla ei taha. Ja EI, siia ma neid pilte üles ei pane, vähemalt veel mitte. Võib-olla kunagi hiljem, kui olen vormis ja sale, siis on hea näidata, sest enam ma ju selline ei ole.

Olen veidike uhke enda üle

Teades, KUI mitu korda ma olen oma kaalulangetust/sportlikku eluviisi ja tervislikku toitumist alustanud, on mul nüüdseks juba kerge paanika tekkinud, et ma ei suuda enda seatud tingimustest kinni pidada. Nii lihtne on libastuda ja siis ennast halvasti tunda (loe: süümekaid põdeda). Samas tean et sihikindlus on paljuski minu peas kinni ja kui teinekord juhtubki libastumisi, no eks lihtsalt järgmine päev oled tublim. Lihtsalt teinekord mulle tundub, et ma olen lausa paaniliselt kinni idees näha füüsiliselt saledam välja ja seda pigem teiste mitte enda  jaoks, et see on kohutav. Ja teades, et minu kannatus ja kannatlikkus on sama pikk nagu kõige lühem jupp nööri siin ilmas, siis pole ime, et tahan näha tulemusi KOHE a la täna olin tubli, palun nüüd kaalu 10kg kergemat numbrit näitavat. Ei, see ei ole tervislik selline suhtumine ja mõtteviis, kuid vähemalt ma teadvustan endale seda “probleemi” ja proovin inimlikuks jääda.

Mis mind aga rõõmustas oli kolmapäevane ja mõnes mõttes ka eilne päev. Nimelt teisipäeval jäi mul T25 vahele, kuna käisin eriti pikal jalutuskäigul mega palavusega, seega mul ei olnud õhtuks enam energiat järele jäänud. Seega otsustasin, et kolmapäeval ei tee pikka jalutust ja keskendus kahele T25 satsi tegemisele. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis ja tagasitulles sai tehtud pisikese põige poodi + natike pikem jalutusring, sest kutt jäi vankris magama. Ja siis pm terve lõunase aja käis mul sees peas võitus, kas teha oma harjutused ära või ei … sest neid oli ju nüüdseks vaja lausa kaks satsi teha :S Igavene võitlus käis mul peas, nagu Ingel ühel õlal ja Deemon teisel. Aga siis käis mingi klikk ja pärast Noorhärra iluunne panemist ma lihtsalt panin trenni riided selga ja vehkisin oma harjutused ära teha. Deem, ma olin enda üle uhke, et ikkagi ei  andnud nii kergelt alla.

Eile oli plaanis pisike jalutusring ja õhtupoolikul T25. Juhtus aga nii, et läksin poodi suurema ringiga (jällegi, et üks magada saaks) ja alles poes maksma asudes avastasin, et olin oma kaardi tee peal ära kaotanud. Kodu oli selleks hetkeks umbes kilomeetri kaugusel, kuid mina keerasin otsa ringi ja kõndisin tuldud teed tagasi … lootuses oma kaart üles leida. Seda küll kahjuks ei juhtunud, kuid u 6km ringi asemel, jalutasin hoogsalt pea 10km. T25 jäi küll tegemata, kuid see eest tegin lihtsalt lihaste harjutusi peale veidike 🙂

Loo moraal: Kui pea ei võta, siis jalad peavad võtma 😀

 

Hakkan korralikuks

Mõned postitused tagasi kirjutasin sellest, et ei ole veel oma beebikolidest lahti saanud. No kui aus olla, siis ei ole ma neist aastatega kogunenud mõningatest ülekilodestki lahti saanud, rääkimata sellest, mis rasedusega juurde tuli. Kuigi tegelikult oli rasedus minu vastu eriti helde, sest juurde tuli 14 kilo. Kuid ära ei ole need kõik veel tahtnud minna. Kui lühidalt numbritest rääkida, siis oma pikkuse (161cm) juures oleks minu ideaalkaal minu enda jaoks seal 60 kandis, kehamassiindeksi kalkulaator loeb normaalseks vahemikku 50-64kg. Noh nii vähe ma arvan ei ole ka hea kaaluda kui 50, liiatigi tundub selleni jõuda minu hetke kaalu arvestades utoopia. Mäletan, et kui ma keska lõpus 55kg kaalusin, siis olin omast arust täitsa vinks-vonks. Praegu mõtlen, et veidike kurvikam olla oleks isegi ilusam, siis on Mikul ka mida katsuda ja vaadata 🙂 Seega 60kg oleks minu jaoks selline mõnus number, miks mitte isegi 59kg, ikkagi viiega algav number ju.

Minu kaal hakkas sujuvalt tõusma umbes 10 aastat tagasi ja tõusma ses mõttes, et ega ma naljalt enam alla 60 kaalunud. Muidugi ei olnud ma usin trennitaja, söömist nautisin ja eks ka alkoholitarbimist. Ehk aegajalt tundsin end ebamugavalt, kuid siis nagu jälle möödus see faas. Austraalias olles tundsin ilmselt viimati end oma kilode juures hästi. Siis aga kolisime britimaale ja ma ei saanudki tegelikult enam ree peale nii toitumise kui trenni osas, ükskõik kui mitu korda ma proovisin. Ma ise arvan, et mingil määral olin veidike stressis siia kolimise suhtes, sest tegelikult ma ju plaanisin ainult kaks aastat maksimaalselt ära olla ja siis ikka Eestisse naaseda. Ehk motivatsioon nagu kadus ja asendus jonni ning trotsiga 🙂 Rasedaks jäädes oli minu kaal 68kg ning sünnitusmajja minnes 82kg. Mäletan, et kogu raseduse aeg sain siiski komplimente, et näen väga hea välja, sest ega mul tõesti erilist pekimägesid kogunenud ja tihtilugu oli rasedusest aru saada kui olin kellegi poole näo või küljega, selja tagant nagu miskit pühaolekut ei reetnud. Kui ma õigesti mäletan, siis haiglasse jätsin umbes 5kg ja kodus kadus umbes 5kg veel, seega mingi hetk kaalusin vaid 72kg suhteliselt ruttu peale sünnitust, et endiselt jagati mulle komplimente.

Siis aga … veebruari keskpaigas käisime Eestis külas ning ma lihtsalt sõin kõike head ja paremat, ohjeldamatult. Kuidagi tekkis mingi kiiks, et ma pean kõike saama ja maksimaalsetes kogustes. Ma olin ju ennegi kodustel külas käinud, kuid sellist “ära keeramist” ma ei mäleta. Lisaks suhteliselt peale seda lõpetasin ka rinnaga toitmise olude sunnil, mis tähendas, et palju räägitud “imetamisega kaovad kilod iseenesest” enam minu puhul ei kehtinud. Ma küll vahelduva eduga üritasin nii oma isusid/näksimist kontrolli alla saada ja rohkem liigutada, sest käruga jalutamine meile mõlemale Noorhärraga meeldib, siis midagi ei ole üldplaanis siiani muutunud. Siiani, sest tegelikult on ju mul aeg oma ma-ei-viitsi suhtumine kukele saata ja konkreetselt midagi teha. Kasvõi üks päev korraga elada, üks isu korraga vastu panna ja iga pisikese saavutuse eest end kiita.

Seega, minu numbrid eilse (sest hakkan end mõõtma esmaspäeviti) seisuga on:
kaal – 74.3kg
rinnaümbermõõt – 100cm
ülakõht – 88cm
keskkoht – 97cm
puusad/alakõht – 102cm
pepu – 102cm
käsi – 29cm
kintsud – 61cm

Selleks, et endast vormi saada ja pikas perspektiivis jäädagi tervislikumalt elama, olen enda jaoks paika pannud kolm valdkonda, millele tähelepanu pöörama hakkan. Ja mis minu puhul veel natuke hasarti tekitab, on võimalikult odavalt ja koduste/tasuta kättesaadavate vahenditega ennast ree peale tõmmata.

Esiteks toitumine. Ma pean saama kontrolli alla oma isud ja (igavusest) näksimised. Mul ei ole vaja haarata ebatervisliku järgi, kui kõik tervislik mulle ju maitseb. Kui on magusa isu, on meil alati kodus puuvilju, kui on vastupandamatu soov näksida, on meil selleks pähkleid, pähklite segusid, mandleid. Mulle tohutult meeldib ütlus “out of sight, out of mind” ehk kui ma suudan vastu panna igasugu jama ostmisele koju, siis on hulga kergem ka kodus isusid taltsutada. Mulle meeldib süüa hommikuti putru marjade või banaaniga; ma fännan kala/kana/kalkunit ehk neid mitte nii rasvaseid lihasid; mul ei ole midagi erinevate köögiviljade vastu; ja naturaalsed jogurtid, kodujuustud, ideaalsed ju magusama ampsu valmistamiseks. Seega tundub teostatav, eriti kui võtta kõike mõistusega ning veeta aega ettevalmistamisele. Minu plaan on süüa päevas kolm põhitoidukorda ning kui vaja, siis ka paar vahepala. Et natukenegi aimu saada oma kogustest ja vältida seda, et omast arust söön väga tervislikult, kuid ometi liiga kalorikast toitu, on mul telefonis olemas rakendus nimega “MyFitnessPal” mis eelkõige aitabki silma peal hoida päevasel kaloritarbimisel. See on tasuta allalaetav (muidugi võid ka maksta kui soovid rohkem erinevaid võimalusi) ning aitab just lihtsamat kontrolli oma söögi üle omada. Kindlasti on toitumisel veelgi rohkem nüansse, kuid las ma kõigepealt saan sellise lihtsama jälgimisega hakkama ja siis vaatame edasi. Rakenduse seadistamisel tuli panna kohe enda andmed ja eesmärgi, mille järgi arvutati päevane soovituslik kalorihulk. Minul on see hetkel 1500kcal. Kuna ma olen vahelduva eduga oma kaloreid üles kirjutanud, siis olen suht pädevaks ka selle kasutamisel muutunud.

Teiseks vee joomine. Ma olen kohutav vee jooja. Ma tean, et seda peab tarbima liitrite kaupa, kuid ma ei ole kunagi suutnud end sundida. Minu jaoks oli/on vesi maitsetu ja tõesti viimases hädas olen seda tarbinud janu kustutamiseks. Ja kui tõesti oli vaja juua vett, siis pigem mulliga, tavaline kraanivesi ajas pigem öökima (ei teagi miks). Kunagi ei ole tekkinud seda harjumust, et juua lonksu haaval terve päeva jooksul. Kevadest saadik olen vahelduva eduga end üritanud harjutada vett rohkem jooma, kuid sellega on alati kaasnenud üks häiriv fakt – mu põis on niiiiii tilluke ja ei suuda palju vedelikku korraga kinni hoida. Seega, kui midagi joon rohkem, siis ma ka vetsu vahet jooksen. Ja see on nii häiriv, sest ma pm ei saa planeerida kuskil pikalt ära olemist, sest noh põis vajab pidevalt tühjendamist. Ausalt, hullem kui raseduse aeg 😀 Nüüd viimased nädal aega olen teinud nii, et mul on üks 750ml pudel mõõdupuuks ja eesmärk ära juua vähemalt 3 liitrit vett päevas. Kui meil on kuhugi minek, eriti jalutama, siis proovin oma joomist niimoodi planeerida, et enamus põietäitest saab ära tühjendatud enne minekut ning valida trajektoor, kus oleks võimalik häda korral abi leida. Siiani on nagu töötanud.

Ja kolmandaks, füüsiline aktiivsus. Sellega on nüüd nii, et jalutada mulle meeldib. See on minu viis päeval majast välja saada ja enda kaine mõistus alles hoida. Lisaks on mul kiiks, et mulle meeldib Sports Tracker alati tööle panna ning salvestada oma trajektoor. Just et näha, kus ja kuidas ma käisin. Lisaboonusena ta lihtsalt annab ka teada, kui kaua ma käisin ning palju kaloreid põletasin 🙂 Muidugi ei saa seda iga päev teha, sest on ju ka muid asjatoimetusi. Ning olgem ausad, kui ma IGA JUMMALA PÄEV jalutaks, mul oleks juba nädalaga sellest siiber. Minu eesmärk on ju oma elustiili muuta ja selle läbi füüsiliselt ilusamaks saada. Seega oluline on ju enda liigutamine nädala lõikes ja ma usun, et  kui tegu ei ole just väga (harrastus) sportlasega, siis kindlasti ei treenitagi iga päev. Seega siinkohal ma ei oska öelda oma eesmärki, kui mitu kilomeetrit maha jalutada või kui mitu tundi ringi kõndida. Nii palju olen mõelnud, et kui ma jalutan, siis kodus võiks natuke lihaseid peale ka treenida.

Samas, natukene järjekindlust nõuab selline kodune treeningkava nagu T25. Ma tean, et see on kallis osta ja sellel on (vist) päris mitu erinevat raskusastet, kuid meie kodus on kuidagi nii juhtunud, et sai selle treeningprogrammi esimene ja teine level ostetud kunagi ja nüüd on ta lõpuks kasutusse läinud. Pean tunnistama, et olen selle järgimisega algust teinud nooooh päris mitu korda viimaste kuude jooksul, seega ma tean millega tegu. Mis mind võlub, on see et pean leidma ainult 25 minutit päevas trenni tegemiseks, niipalju ju ikka suudab iga inimene end kokku võtta! Koduse ema jaoks ideaalne, sest vast laps ikka korra päevas magab kauem kui 25 minutit. Ja isegi kui ei maga, saab ju oma harjutused teha õhtul, kui laps vajadusel isaga olla saab.

Seega, füüsiliseks liigutamiseks on minul hetkel kaks võimalust – jalutamine/harjutused ja T25. Olen endale eesmärgiks seadnud iga päev vähemalt ühte teha, ja no kui juhtub et tõesti on ajagraafik nii kiire, et ei jõua midagi teha, no pole ka hullu. T25 harjutusi saab nt teha ju järgmisel päeval siis kaks satsi järjest – ma ei tea küll, kas nii võib teha mitmel päeval, sest reedeti on niikuinii kaks programmi järjest läbi vaja teha, kuid ega see ometi halba tee.

Me oleme tegelikult Mikuga palju arutlenud teemal, kui raske on end käsile võtta ja peale tööd veel trenni teha (ükskõik siis millisel kujul). Kuid samas oleme me ka ühel nõul, et me tahame kunagi, et ka meie laps(ed) oleks aktiivne ning naudiks liigutamist. Et ta tahaks minna trenni, mis ei ole ju ainult füüsilisele vormile hea, ning meil ei teki arusaamatusi kui tahame veeta mõnusa perepäeva väljaspool majaseina, kuid keegi on liialt naelutatud nutiseadmetesse. Samamoodi ei taha me näha meie majas britimaal niigi vohavat rämpstoidu kultuuri, vaid pigem maksame rohkem värskete ning tervislike näksite ja toitumaterja eest, et siis ise midagi maitsvat valmistada. Muidugi aegajalt tuleb ikka patustada ja maiustada, ega me keegi üliinimesed ole ja seda teistelt oota. Kuid MÕISTLIKKUS on kõige alus 🙂

Midagi on uus Septembrikuus

Ma tahaks näha ühte inimest (just inimest, mitte naisterahvast), kes mingil perioodil oma elus ei ole rahul enda kaalunumbriga. Ma usun, et ei valeta või liialda, kui väidan et see teema on minu tutvusringkonnas aastaid aegajalt pead tõstnud. Muidugi mitte ainult ühtede ja samade inimestega vesteldes, vaid pigem just üleüldises mõttes. Olen ka mina osa oma tutvusringkonnast ja muidugi ei ole ka mina “patust prii”. Kui ma väga tugevasti järgi mõtlen, siis viimane kord vist kui ma olin rahul oma kaalu NUMBRIGA, oli see keskkooli lõpus, kui minu kaal 54kg oli. Vahelduva eduga on see number suurenenud ja vähenenud ning vastavalt sellele olen suutnud olla sportlikum ja rohkem oma toidulauda jälginud. Samas jään siiski oma arvamuse juurde, et on liiga karm võrrelda enda praegust välimust sellega, mis 13 aastat tagasi oli.

Seega, ma arvan, et oma keha kui sellisega olin viimati rahul enne Austraaliasse minekut. Ja vast äkki ka esimesed 6 kuud. Aga eks selle ajaga olin nii puhkereziimi suutnud minna, et mingil hetkel enam ei meeldinud oma peegel pilt. Samuti oli üks ekstreemsemaid äratushetki minu jaoks eelmise aasta suvi ja ühe pulma külastus, kus hilisematelt piltidelt ei vaadanud just (minu jaoks) väga vormis naine 🙂 Eks muidugi oleme Mikuga ikka üritanud olla nii sportlikud kui ka toidulauda jälginud … kuid inimese loomus (minu oma küll) on vägagi nõrk ja ma ei valeta, kui mingi hetk mul oli totaalne äädikamaitseliste kartulikrõpsude sõltuvus!!! Ja kuigi teinekord riidepoes käies ei mahtunud tavapärases suuruses asjad selga, või siis mahtusid kuid olid ebamugavalt ahistavad, ei olnud see minu jaoks piisav alarm, et midagi tuleks ette võtta.Liiatigi kui Miku on mulle korduvalt kinnitanud, et tema armastab mind välimusele vaatamata 🙂 (see ei ole etteheide)

Aga eks mõõt saab igal asjal täis ja sai ka minul. Seega 1. Septembri hommikul ütlesin “EI” süsivesikutele ja suhkrule. Töö juures sai väljaprinditud inimkeha joonistus ning õhtul mõõtsin erinevad keha ümbermõõdud. Lisaks lasin Mikul pildid teha endast pesu väel nii eest, külje pealt kui ka tagant vaates (eriti motiveeriv pilt kaalu langetamiseks) ja ostsime majapidamisse kaalu. Pilte ma siia ülesse ei pane ja mitte, et mu pesu ei oleks ilus (LOL) vaid ma ei ole rahul enda välimusega. VB kunagi hiljem, kui on hea näidata “enne” ja “pärast” pilte. Aga kaalunumbri ütlen küll välja – õhtul oli see 68.1 ja hommikul 66.8 seega võtame keskmiseks stardikaaluks 67.5kg. Minu pikkuse juures (161cm) oleks ilmselt normaalne ka kaaluda 60kg kandis, mitte läheneda 70le. Ja ka kehamassiindeksi kalkulaatori järgi on, mille poole püüelda. Seega, eesmärk on saada nii kaugele, et kaalunumber hakkab 5-ga … ja jääb ka sinna pidama 🙂

Pisike sõjaplaan on ka valmis, kuidas see saavutada. Nagu juba enne ütlesin, lülitasin menüüst välja suhkru ja süsivesikud (carbs) ehk alustasin uuesti Keto dieediga (kirjutasin sellest kunagi ka siin). Lühidalt, võin päeva jooksul ära süüa 25 grammi süsivesikuid. Ise valin, mida söön, kuid seda numbrit ületada ei tohi. Seega, ei ole ju miski keelatud või mis 🙂 Kui natuke toiduainete silte lugeda, siis a la kolme ampsu krõpsudega on see norm täis ja siis on kõõga 😀 Seega, et siiski söönuks saada, võin ma pm endale näost sisse ajada köögivilju (va. tärklist sisaldavad ja natsa magusamad, millega peab piiri pidama). Kahjuks ei saa seda plaani järgides ka puuvilju süüa (ainult mingil määral on marjad lubatud), kuna need sisaldavad küll looduslikke suhkruid, kuid siiski. Ja see mulle ei meeldi. Samuti on nii kahju vaadata poes värskeid TÄISTERA kukleid, sest täistera, aga ikkagi jahutoode. Peaksin ohtralt vett tarbima, milles ma ei ole endiselt nii käpp kui peaks.

Kuidas siis esimene nädal möödus? MUIDUGI tuli mul libastumisi ette ja nt laupäeval, kui sõbrantsil külas käisime, ei suutnud ma lõpuks “EI” öelda pisikesele koogitükile (samas, päeval jalutasin päris rahulikult mööda söögilaadal letist, mis oli täis värskeid ja isuäratavaid pagaritooteid). Ja siis pühapäeval oli (nõrkuse)hetk kui ma otsustasin, et olen niisama tervislik ja luban endale ikka neid häid süsiveskuid ka (a la täistera tooted) ja ampsasin ühe küpsise ning chapati (a la nagu gruusia lapik leib vms) 😀 😀 😀 Smas, ma ju tunnistan, et on ka mul neid hetki, kui tahaks käega lüüa, kuid hetkel on mul motivatsioon tagasi, mis puudutab kaalulangetamist. Ma olen kahevahel veel selles osas, et jätan küll magusa ja jahutooted välja menüüst va. aegajalt puuviljad ja täistera sepikuviil või kukkel ja korralik kaerahelbepuder hommikusöögiks…

Lisaks, ega’s ainult söömine mõjuta kaalunumbrit (kuid on siiski päris tugev tegur) seega olen tõsiselt võtnud käsile nö enda füüsilise liigutamise, mis minu töörutiini arvestades eriti oluline on. Nii käingi igal esmaspäeval bodypumpis, ja kolmapäeval ning reedel mööda kohalikku kanalit jooksmas. Lisaks lõppu veel lihaseharjutusi. Üldine eesmärk ongi teha minimaalselt plaanipärast trenni 3 korda nädalas ja noh teinekord siis äkki midagi veel, nt jalutan rongijaamast koju (4.6km) või seikleme kuskil nädalavahetusel. Enda huvi pärast kirjutan igapäevaselt üles, mida söönud olen, kui palju vett joonud ja kas ennast ka liigutanud. Aega olen endale andnud 4 kuud ehk jõuludeni, pärast seda vaatame kui hästi on see kõik mulle mõjunud. Aga ilmselt siia kirjutan aegajalt ülesse, kuidas edusammud sujuvad.