Koroonast

Ma tahtsin endale rohkem aega anda selle postituse tegemiseks, kuid arvestades, et olen juba lugenud nii Jane kui Marimelli selleteemalisi arvamusi, siis kui ma tahan nüüd enda nägemuse lauale panna ilma, et mind ahvipärdikuks ristitaks, siis oleks mõteks see postitus täna valmis teha. Jah, oma mõetete rahulikuks seedimiseks ja selgelt kirjapanekuks vajaksin rohkem aega ent ei ole ju mõtet kirjutada eilsest uudisest ülehomme 🙂 Pealegi, nägin täna hommikul, et erinevaid postitusi ja arvamusi sel teemal on veelgi juurde tulnud seega oleks mõistlik oma nädala tagused mõtted avaldada.

Ma ei plaaninud koroonale enda aega, närve ja energiat siin blogis enam kulutada, sest seda teemat saab niigi pere ja sõpradega arutatud, kuid kuna juhtumite arv riigiti tõuseb ja inimeste arvamused netiavarustesse teravalt tungivad, siis tahan ikkagi sõna sekka öelda. Ma ei julge väita, et ROHKEM ma sel teemal sõna ei võta, sest kunagi ju ei tea, mis tulevikus juhtub, kuid hetkel teen pigem pikema postituse ja panen selle teema mõeks ajaks lukku.

Esiteks, mind häirib, kuidas täiskasvanud inimesed teisi, tihtilugu enda jaoks võõraid, lollideks ja rumalateks tembeldavad. On rumalad need, kes ei järgi piiranguid, ei kanna maski, ei usu et koroona on üldse olemas ning samamoodi on lollid need, kes koroona olemasolu usuvad, näevad olukorras ohtu ja on hirmul. Kamoon, selle loogika järgi ongi meil maailmas peaasjalikult ainult rumalad ja lollid inimesed 😀 Ma olen üks neist, kes arvab, et kogu olukord on kergelt ülepaisutatud ning üldsusele ei räägita täit tõtt. Miski kogu viiruse tulekus ja levikus ei ole loogiline* ja olen kindel, et hetkel numbritega manipuleeritakse nii kuidas parajasti on vaja asju näidata** Kellelegi on väga kasulik, et miljonid inimesed on kabuhirmus ja alluvad seetõttu dressurile palju paremini, majandus on upakile minemas ja kehtib ülemaailme (kerge?!?) kaos. Ma tegelikult väga imestan, et inimesed ei ole veel tänavatele meelt avaldama ja mässama tulnud. Päris tõsiselt. Me oleme ju põhimõtteliselt vangid oma kodudes, oleme seda olnud peaaegu aasta ning alandlikult lepime sellega.

Ma ei saa öelda, et ma ei ole koroonajuhtumitega kokku puutunud. Minu sõbranna oli oma perega augustis selle küüsis, teine sõbranna lapsega septembris (kusjuures sõbrannal ei olnud mingeid sümptomeid ja neid ei tekkinud ka), üks meie sugulastest sai selle, kuid keegi ei ole õnneks surnud. Seega ei saa väita, et ma ei tea, millest ma räägib, kuna ma ei tea inimesi, kes sellesse nakatunud on. Muidugi võib nüüd juhtuda, et karma laksatab oma karmi käega ning kas jääb keegi väga lähedane sellesse ning sureb või pean ise sellega rinda pistma ja hinge vaakuma, aga eks see ole siis see hind, mida uskmatu maksma peab. Ma ei taha olla üks nendest, kes ei julge oma arvamust välja öelda, sest see arvamus on tabu või et ma kardan saada risti löödud, sest see ei ühti üldsusega. Kas 21. sajand ei ole mitte aeg, kus meil kehtib sõnavabadus ning inimestel on õigus oma arvamusele olenemata, kas see ühtib üldsusega või mitte? Jah, fakt on see, et terve maailm pistab rinda viirusega, see ei ole enam küsitav ja tundub, et see niidab pigem nõrgemaid, vanemaid, korpulentsemaid ning sekka erandeid tervete inimeste näol. Minu jaoks tekitab küsimus, et kus see viirus alguse said? Sellel teemal on ju tegelikult vähe (arvamus)artikleid või on need artiklinupukesed nii pisikesed, et ei äratagi tähelepanu. Kuid hoopis tähtsam küsimus on, et kuidas edasi? Kas tõesti saab uueks normaalsuseks ringiliikuda maskid peas, sest me kardame kõiki ja kõike? Päriselt, nii lihtsalt lepimegi sellega, et meie liikumisvabadus on meilt võetud ning?

Pehmelt öeldes olen ma pettunud, kuidas riigid tegutsenud on. Muidugi kulisside taha me ei näe, kuid praegu jääb küll mulje, et ainus viis viirusega võitlemiseks ja selle leviku piiramiseks, on inimeste isoleerimine. Me oleme piirangute all olnud märtsist alates ning see ei ole ju loodetud tulemusi andnud, seega äkki oleks aega mõelda, mis muu moodus abimeheks olla võiks? Me ei tea mida poliitikud tegelikult arvavad, kuid praegu tekib minul küsimus, et kas mängitakse lolli või ollaksegi nii pimedad? Reeglid, mida teha, kuidas ja kellega, muutuvad pidevalt ning ausalt öeldes andsin mina juba mitu kuud tagasi alla olemaks kursis, mida ma teha tohin ja mida mitte, mul tõesti on oma ajaga paremat teha, kui näpuga järge vedada pidevalt muutuvas reeglistikus ja siis pettuda, paanitseda, vihastada. Ma ei soovinud ja siiani soovi seda pealepressitud ängistust, et mis mul on ja ei ole lubatud. Ma lihtsalt hoiangi kõigist ja kõigest eemale, et keegi ei saaks mulle tulla näpuga vibutama, et ma ei järgi reegleid. Ma ei tee seda vabatahtlikult, ma teen seda, sest nii peab ja paratamatult on riigil hetkel suurema võim käes ning ta kasutab seda võimu. See ei tähenda, et ma aktsepteerin ümbertoimuvat hirmu ning paanikat ja kuidas sellega tegeletakse. Mis ma öelda tahan on see, et kui koroona on tõesti nii hull ja nii nakkav ja nii kole, siis kurja, kui me paneme riigi lukku, siis panemegi korralikud reeglid ja liikumispiirangud paika mitte et, eranditel on erandid on erandid. Seda on ju ka Britt välja öelnud, et Prantsumaa reeglid on nii kaheti mõistetavad, et inimesi liikumast need küll ei takista, sest põhjuse leiab alati. Vaatame kasvõi praeguseid reegleid UK‘s, kui mul on vaja näiteks kokku saada Miku emaga ja Mikul on vaja oma isaga kokku saada, siis see on lubatud eeldusel, et kohtuvad kaks inimesest, sest korraga on lubatud kohtuda ühel inimesel ühest leibkonnast ja teisel teisest. Hiljem aga läheme meie Mikuga oma koju ning tema vanemad oma koju ning kui kellelgi miskit on, siis saame selle kõik. Sama on sellega, et võime Noorhärra viia nende juurde hoiule kui vaja. Mina näiteks lähen temaga maja juurde viimisel ja Miku toomisel, aga koos me maja juurde või sisse minna ei või. Aga kui nüüd Noorhärral on midagi, siis ta ju annab selle vanavanematele edasi või kui neil on midagi, toob ta selle meile. Kas ainult minu jaoks on siin korralik loogikaviga? Kuna reeglid on tehtud nii paindlikud, siis ma tahaks näha, et inimeste liikumispõhjused pannakse küsimärgi alla ja keegi saadetakse koju, kui tal on “väidetavalt” vaja minna apteeki, ja nii me olemegi alguspunktis tagasi, et otseselt siiski liikumine ei ole keelatud. Kui keegi suudab mulle ära seletada lihtsalt ja loogiliselt (ja mitte et reeglid lihtsalt on nüüd sellised), kuidas see aitab viiruse leviku takistamisele kaasa, siis palun, ma olen üks suur kõrv/silm***.

Riigi lukku keeramisel on ju omakorda kaks väga suurt ja pikaajalist tagajärge, mida me koheselt ei näe – inimeste mentaalne tervis ja üleüldine finantsiline olukord. Kui koroona kevadel algas, olime kõik teadmatuses, paljusid haaras hirm (sealhulgas ka mind) ning nad olid nõus ennast teistest eemale hoidma, mitte saama kokku sõpradega, mitte kohtuma pereliikmetega ja seda kõike heas usus, et riigid suudavad olukorrale lahenduse leida. Nagu me praeguseks teame, siis üleüldine isolatsioon ei anna ju pikaajalist tulemust … seega kas on vaja riike uuesti ja uuesti lukku keerata? Kui esimese isolatsiooni elasime veel üle, siis nüüdne teise isolatsioon on juba absurd – inimene on sotsiaalne olend, tal on vaja teistega suhelda, saada füüsilist kontakti, aga meid sunnitakse ikka veel eemal olema teineteisest. Kas inimesi peetaks laborirottideks kellegi hullumeelses teadustöös? Kus on loogika, et poes võime käia, tööl võime käia, aga vot perega ei tohi kokku saada??? Paljusid on haaranud segadus, et mida ma siis võin teha ja mida mitte. Olen isegi tihtilugu arutlenud erinevates olukordades, et oot – kas see on lubatud või ei. Ja kui esimene isolatsioon UK’s kevadel, mis kestis kauem ja oli rangem, ei andud pikaaalist tulemust, siis kuidas on võimalik, et nüüdne neljanädalane ja leebem isolatsioon seda teeb? Või me nüüd elamegi selle teadmisega, et ei tohi enam teiste inimestega kokku saada, kuna haiglad ei suuda sellisel juhul abivajajate arvuga hakkama saada. Äkki peaks investeerima haiglate võimekuse suurendamisse???

Või finantsiline tulevik. Tore on, et UK valitsus maksis FIE’dele toetusi, nüüd on plaanis juba kolmas rahasüst. Samuti pikendati firmadele toetusskeemi sundpuhkusele saadetavate inimeste toetuseks, kuuldavasti märtsini (seega mina küsiks, et kas praegune teine isolatsioon ikka lõpetatakse detsembri alguses). Seal samas panevad väiksemad ärid järjest uksi kinni, sest nad ei tohi olla avatud ja kas nad enam suudavadki avatud olla. See omakorda toodab juurde töötuid, kel on abirahasid vaja. Aga kes selle kõik lõpuks kinni maksab, kas tõesti arvatakse, et riigi rahakott on põhjatu? Pigem näen mina siin korralikku maksutõusu ja hakatakse võtma sealt, kus veel võtta annab ehk nende inimeste käest, kel mingigi sissetulek säilinud on. Mind pani imestama lause et “raha rahaks, aga inimeste elud on tähtsamad” – khm, on jah tähtsad, aga sellises tempos jätkates ei ole meil varsti ressurssi, et nende säilinud elude eest rahaliselt hoolt kanda. Või et “inimesed peaksid tunnusmärkide ilmnemisel olema eneseisolatsioonis kuni testi tegemise ja tulemuste saamiseni”. Kuulge, koroona tunnused sarnanevad ju tavalise gripi või külmetusega ja meil on õues sügis, seega tatine nina, kriipiv kurk, köha, väike palavik – need on ju suhteliselt tavapärane sügiseti. Mõnel puhul on inimesel pea igal nädalal üks või mitu tundemärki ja kui ta peaks iga kord ennast isoleerima, no ma ei tea, kus siis see aeg tööl käimiseks võetakse???

Ma olen seda julgelt oma tuttavatele välja öelnud, et selmet elu veelgi rohkem seisma panna, tuleks pigem julgustada tavapärase elurütmi taastamist. Mul ei oleks midagi selle vastu kui poodides, söögikohtades jne maskikandmise nõue säilib (kui see tõestab efektiivne olevat), endiselt peaks käsi desinfitseerima ning haiged pigem kodus olemas ent samal ajal julgustama neid, kes soovivad, tavaellu tagasi pöörduma ning austama nende inimeste soovi, kes pelgavad ja soovivad kodus olla. Meedia võiks muidu oma tsirkuse ja hirmu külvamise lõpetada ja keskenduda faktidele ning seda pigem protsentide keeles. Inimesed võiksid tõesti rohkem küsima hakata, et mis, miks, kus, kes mitte kõike sinisilmselt ja suuammuli uskuda. Ma usun, et selliseid inimesi on ja tekib üha rohkem juurde arvestades, KUI kaua see jama kestnud on. Kuid need inimesed võiks natuke ka häälekamad olla, julgeda kogu toimunu kahtluse alla seada ja küsida, küsida küsida.

Lõppu natukene võllanalja ka – Boris kuulutas teise isolatsiooni välja 31. oktoobril ning kehtima hakkas see 5. novembrist. 3. novembril tuli välja hoiatav uudisnupuke, et UK’s on suurenenud terrorioht ning valitsus palub inimestel pigem vähem avalikes kohtades liikuda. Muidugi võtsid paljud inimesed seda uudist tõsiselt, sest vahetult enne seda olid olnud insidendid Prantsusmaal. Mida arvasime asjast mina ja Miku? Et tegemist on valitsuse kavala plaaniga mõjutada (hirmutada?!?) inimesi isolatsioonis olema 😀

*Ma olen kuulnud arvamusi, et tegemist on ideaalse biloogilise relvaga. Olen kuulnud arvamusi, et viirus lekitati meelega külvamaks paanikat ja hirmu, et varjata seda, mis tegelikult toimub. Tegelikult ei ole ju loogiline, et üks viirus lihtsalt upsti, kogemata pääses ühest laborist Hiinas valla ja levis nagu kulutuli. Küsimus on kes ja miks seda tegi. Oleme seda Mikuga arutanud ja näiteks tundub vägagi loogiline, et põhjuseks on võim või on äkki põhjuseks raha…Ma siinkohal jätan oma mõttelõnga katki, igaks juhuks.

**Lihtne näide – riigid toovad igapäevasel välja eelmisel päeval tehtud positiivsete testitulemuste koguarvu. Tihtilugu on need numbrid samad, kui kevadel, mil koroona alles pead, tõstis või isegi kõrgemad. Ometi ei räägita, kui palju teste samal päeval kokku tehti, vähemalt samas artiklis mitte. On ju selgelt välja öeldud, et teste tehakse rohkem, seega loogiline on, et positiivseid tulemusi saadakse ka rohkem. Miks ei võiks me rääkida protsentide keeles? A la tehti 10000 testi, 60 olid positiivsed ehk 0.06% kogu testitegijatest. Võrdluseks, et kevadel suudeti päevas testida ütleme 3000 inimest, kellest 60 olid positiivsed ehk 2%. On ju vahe, sest minu arust on palju paremini aru saada, kas juhtumite arv päevas on kevadiselt kõrge või ei. Samamoodi võiks välja tuua protsentuaalselt, kui suur osa elanikkonnast on testitud ja kelle test on olnud positiivne.

***kirjutasin loogikavastasusest juba juulis, kui käsitlesin reisimisel seatud isolatsiooni jäämise nõuetest. Kus on loogika, et meil on riik, mille nakkuskordaja on ühel nädalal suurem kui lubatud number, see langeb järgmiseks nädalaks alla lubatud numbri ja inimestel on lubatud reisida isolatsiooni jäämiseta. Et järsku imeläbi on inimesed vähem nakkusohtlikud? Kas ei oleks olnud loogilisem, et riigi nakkusnäidataja peab olema alla piir kaks nädalat järjest, sest väidetavalt oli ju tol hetkel koroona kaks nädalat nakkusohtlik (või miks muidu pidid inimesed olema 2 nädalat isolatsioonis).

Nutisõltlase võõrutusravi vol. 1

Ma ei ole kindlasti sotsiaalmeedia vastane. Minu viimane selleteemaline postitus sai puhtalt kirja pandud tavakasutaja vaateviklist, kellel mingis osas silmad avanesid … või noh reaalselt avanesid. Ma saan ju aru, et sotsiaalmeedia on meiega igapäevaselt kaasas ja ta on tänapäeval osake elust, lihtsalt pärast SotsiaalDilemma vaatamist tundsin, et pean need emotsioonid endast välja saama. Ma isegi ei lootnud, et võõrdun täielikult sotsiaalmeediast ja kas ma seda tahakski. Küll aga oli minu jaoks vaja asi kontrolli alla saada, sest ei ole normaalne, et üks pisike vidin minu elu nii palju kontrollib. Ja pisikese vidina all mõtlen nutitelefoni. Olgem ausad, ma deaktiiverisin oma FB konto, kuid sellega lõikasin ennast ka mingi määral vajalikust infost. Ei, mind ei huvita, kes millises loosimises osaleb või millised on uusimad pildid kellegi kontol, küll aga tahaksin näiteks kursis olla koduvallas toimuvaga. Või uudistada MarketPlace’i, et äkki sealt paar vajalikku asja leida (lootuses, et need ei haise 😀 ). Oli paar gruppi veel, mille liikmeks olemine mulle meeldis, kuid kahjuks eeldab info saamine aktiivse FB konto omamist ja ma ei ole veel valmis seda deaktiveerima.

Küll aga tahtsin kirja panna oma kogemuse, mida muudatused sotsiaalmeedia kasutamisel mulle andsid. Seega, pärast dokumentaali vaatamist hakkasin jätma oma telefoni ööseks alla korrusele ning äratuseks sai ostetud tavaline kell. Kuu aega hiljem ja minu telefon jääb endiselt ööseks alla korrusele, mina aga tunnen natikene rohkem vabadust. Kui ma lähengi magamistuppa natuke varem ja ei tunne ennast väsinud olevat, siis loen raamatut. Samuti otsustasin telefonis neti kella kaheksast välja lülitada, sest muidu on see loll komme ikka tsekata. Samas kui netti pole, siis ei saa ju midagi uut ka telefoni tulla. Kui mul oligi midagi vaja netis teha, on mul veel ka läpakas ja see aitab vajadusel ilusti. Nüüd kuu aega hiljem, jätan neti pigem sisse, kuid telefon jääb ka allkorrusel olles minust eemale. Selmet, et telefonis passida, olen vaadanud telekast midagi mõnusat. Ja muideks, telefoni/arvuti ärapanemine ja varem magamistuppa minek raamatu lugemise eesmärgil võib teinekord hoopis muudki meeldivat põhjustada 😀

Nii nagu ei võta ma enam ööseks telefoni magamistuppa, jätan selle allakorrusele ka päeval, kui tööd teen. Ja ma tunnen, kuidas olen tunduvalt produktiivsem, ma keskendun paremini ja ei ole tobedat ängistustunnet. Paar korda on sattunud, et vanast harjumusest tuleb telefon kontorituppa ja babah – ikka haarab see käsi selle kurjajuure järgi 😀 Kuna mul on teinekord olnud reaalne vajadus asju ajada ja telefon endaga kontorisse kaasa võtta, siis panen ta hääletuks (et ei kuuleks neid üksikuidki teavitusi) ja lükkan selle mõnuga põrandale endast eemale. Aitab kusjuures. Ja kuna ma olen tööalaselt tunduvalt produktiivsem, siis saan rahuliku meelega käia igapäevastel jalutuskäikudel. Muideks, just arvestasin kokku, et oktoobris jalutasin maha 100km ja natuke peale, päris vinge mutt olen 😀

Seega, mis ma tahan öelda, on see, et kui keegi tunneb ka ängistus, lausa viha oma telefoni vastu, siis päris tõsiselt aitab selle füüsiline eemaldamine oma elust. Minu arust on inimestel vaja aru saada, et mitte telefon ei kontrolli sinu tegemisi ja millal kui pikalt sa nutimaailmas aega veeda, vaid inimene ikka ise kontrollib oma elu ja tegevusi. Mul on muidugi pikk maa veel minna, kuid oma silmis olen edusamme kuu ajaga teinud. Näiteks käib mulle endale teinekord närvidele, et kui käime perega jalutamas, siis tihtilugu klõpsin telefoniga pilte (mitte ei naudi hetke) ja kuna välja tulevad megalahedad pildid, on neid vaja kohe perekonnaga jagada. Mitte miskit tegelikult ei juhtu, kui ma saadan need pildid hiljem. Muidugi oleks veelgi parem pildistada oma pisikese Nikoniga, aga siis on vaja pildid läpakasse tõmmata ja jagada ma ju ikkagi ei saa, sest feissar on deaktiveeritud ja WhatsApp on ainult telefoni põhine rakendus või mis?

Ja veel, olen hakanud viimasel ajal rohkem inimestele helistama. Olgem ausad, olen ju nüüdseks kaugel ka oma siinsetest sõpradest, rääkimata perest ja sõpradest Eestis. Lihtne on saata messengeris sõnum, et kuidas läheb, justkui oleks linnuke kirjas. Kuid minuarust selline jutuajamine ei võta kunagi hoogu sisse. Tihtilugu ei ole inimesed samaaegselt telefoni tagagi ja kui isegi kui on, siis kui suur on tõenäosus, et keegi istub telefon käes ja ootab, et tema jutule vastatakse? Ikka ju teed midagi muud samal ajal. Aga kui sa helistad, siis sa võtadki selle aja pühendumaks sellele ühele inimesele. Sa kuulad teda, sa mõtled kaasa, te mõlemad naudite seda hetke. Seda enam, et koroona tõttu ju on kokkusaamised niigi piiratud.

Halenaljakas lugu elust endast. Saan igapäevaselt ühe rakenduse kaudu infot, mida Noorhärra lasteaias sööb, mida ta saavutab, teinekord saadetakse pilte ja videosid tegevustest. Ühel hommikul oli ta ühe kasvatajaga jutustanud, et “tema emme ostis uue telefoni (mida ma tegelikult teinud ei olnud). Ma rääkivad väga palju telefonis Nannaga (ma arvan, et ta mõtles siinkohal minu ema)”. Kui temalt küsiti, kas tal on telefon, siis ta ütles “EI, sest ta on veel liiga väike, aga ta mängib selles (ehk teinekord vaatavad Mikuga autode videosid või minu telefonist pilte ja videosid temast endast).” Ja siis tuleb pirn – Noorhärra arvas, et mu telefon vajab ilmselt uut akut, sest ma olen telefoni terve päev. Iseenesest armas ja naljakas, kuid tõsiasi on see, et lapsele on ka mällu sööbinud pilt sellest, et ema on koguaeg telefonis 😦

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

oo koroona, tõmba uttu sa :D

Ma ei olegi ju rääkinud ühest värvikast seigast umbes kuu aega tagasi, kui käisime vanas kodukandis külas ja muuhulgas tahtsime minna lõunat sööma. Ehk, kui muidu oleme suhteliselt spontaansed ja läheme pubisse etteplaanimata, siis nii palju olime õppinud, et igaks juhuks võiks endale laua broneerida. Oli laupäevane päev ning lõuna aeg, seega arvasime, et meie valitud pubis on kindlasti palju rahvast. Kohale jõudes selgus, et mega vaikne oli – nägime vaid ühte meesterahvast istumas ja see oli kõik. Hoidsime ilusti sotsiaalset distantsi ning teenindaja juhatas meid lauda. Jagas ka menüüd laiali ja rääkis midagi äppist, kuid ega me otseselt tähelepanu pööranud ning istusime lauda.

Valisime oma söögid suhteliselt kiiresti ära, sest meil oli vaid tunnike lõunapausiks. Kutsusime siis teenindaja lauda tellimust võtta, kuid ta seletas uuesti, et menüü peal on QR kood, mille kaudu tellimus esitada. No ma siis skaneerisin selle sisse, kui mind juhatati rakendustepoodi äppi alla laadima. Allalaadimine käis ruttu, kuid muidugi pidin end ära registreerima ning valima millises pubis olen. See ka tehtud, juhatas rakendus mind menüüsse, kus pidin hakkama meie sööke otsima. Kui sinnamaani suutsime Mikuga suhteliselt rahulikuks jääda, siis tolleks hetkeks hakkas meie kannatus ja kannatlikus oma piiri saavutama. Meil oli natuke kiire ja Noorhärra ka mitte kõige sõnakuulelikum, seega läksin teenindaja juurde küsimusega, et kas me kuidagi muud moodi ei saa tellida. Vastuseks sain suhteliselt nipsaka kuna on koroona ja sotsiaalne distantseerumine, siis nad eelistavad, et kliendid esitavad oma tellimuse läbi äppi. Noh, mul viskas üle ja ütlesin suhteliselt kõva häälega, et sellisel juhul me läheme kuhugi mujale sööma. Kuigi tol hetkel tuli teenindajal juba mokaotsast, et kui on soovi, võib ta meie tellimuse ikka ise võtta, oli minul igasugune isu sinna jääda kadunud. TIpuks oli see, kui väidetavalt ei ole too pubi ainuke, mis niimoodi opereerib. Noh ma ei saanud vait ka olla ning põrutasin vastu, et meie pole siiani sellist asja veel kuskil näinud. Minu jaoks ei olnud loogikat selles, et peaaegu tühjas pubis, kus niigi saab hoida distantsi, on teenindajal raske võtta vastu tellimus (ilmselgelt oleks minul aega rohkem kulunud seal äppis surfamiseks kui temal ja kindlasti oleksin midagi loogilist unustanud, näiteks joogid), missest et me oleks teda hästi ka kahe meetri kauguselt kuulnud. Samas oli okei meid lauda juhatada ja menüüd lauale panna ehk seista meie kõrval. Miku muidugi hiljem võttis mu kallal, et ma nii ebaviisakas olin, aga kurja noh, kogu olukord oli nõme. Ka ketrasin seda sama teemat veel õhtulgi kui koju tagasi sõitsime 😀 Aga minul tekkis hoopis küsimus, et kas uueks normaalsuseks saabki nüüd see, et igasugune inimkontakt minimaliseeritakse ja suunataksegi kõike läbi äppide tegema ?!?!

14. septembrist hakkas UK’s kehtima uus sotsiaalse distanseerumise nõue, et korraga võib koos olla maksimaalselt 6 inimest, seda ka õuetingimustes. Tegelikult need nõuded ja nõuanded muutuvad pidevalt, et mina olen loobunud arusaamast, milline nõue hetkel kehtib. Lisa siia veel kohalikud nõuded olenevalt linnast/maakonnast ja segapudru on valmis. Meie lähtume siiani kainest mõistusest, seega kanname kinnises ruumis (poes) maski või hoidume neist üldse*, pigem hoiame võõraste inimestega distantsi ja kanname alati desinfitseerimisvahendit kaasas, mida ka ohtralt kasutame. Aga too 6 inimese nõue. Meie lähiperekond siin moodustub pm 6st täiskasvanust ja kahest lapsest, kellega väga tihedalt läbi käime ent uue reegli tõttu ei tohiks me enam kõik koos kokku saada. Aga võtame siis olukorra kui meie pere saab kokku Miku vanematega (koos on 6 inimest) ja tunnike hiljem saavad Miku vanemad ning tema õde ja õelaps kokku (koos on 5 inimest). Kuigi erinevatel hetkedel me järgime kuue inimese reeglit, siis potentsiaalselt levitame omavahel siiski baktereid, kui kellelgi miskit juhtub olema. Lisaks käivad Noorhärra ja õelaps samas lasteaias, seega ei saa ma vabsee aru, kuidas see nõue aitab. Jah, kindlasti aitab kui noorukid kuskil tänavanurgal koguneda tahavad (kõik erinevatest peredest pärit näiteks), aga miks see kehtib perekondadele??? 

Ja siis paar päeva tagasi saime jälle kino. Tuleb välja, et mingil hetkel hakkas kehtima nõue, et maski peab igalpool siseruumides kandma, muidu kehtis see pigem vaid poodides, meie olime seekord miskit maha maganud. Kõrvalkülas on üks kohvik, mis juttude järgi väga hea ja otsustasime sinna minna. Kohale jõudes selgus, et kõik lauad on bronnitud ja mingil juhul ei ole meie jaoks ruumi. Muidugi meie viga, et ette ei helistanud või lauda kinni pannud. Aga suht raske on midagi broneerida ette, kui sul ei ole aimugi oma spontaansest ideest 😀 Läksime siis teise külla ühte pubisse, seekord helistasime ette ja selgus, et neil on piisavalt vabu laudu. Jõudsime kohale, kuid peaaegu oleks tagasi koju läinud, sest nüüd tuleb ka pubides maski kanda, va kui sa lauas oled. Ehk sa sisened maskis, sind juhatatakse lauda, seal oled maskita, aga kui vahepeal vetsu tahad, paned maski viieks minutiks ette. Njah, ühekordsete maskide efektiivsust teades on ilmselt mõttekas osta ka Mikule taaskasutatav riidest mask nagu endale ostsin. Aa, aga kino oligi selles, et meil ei olnud autos ühtegi maski Mikule, kuid pubi oli piisavalt ettevalmistunud ja müüsid klientidele neid. Seekord saime kõhu täis 😀

Aga üldiselt hakkab meil ka lõpuks kopp ette tulema. Minul on tekkinud tunne, et ega kuue kuuga väga palju riigi tasandil teha suudetud ole. Ainuke kaitsevahend riigi poolt ongi igasuguste piirangute peale surumine, aga kui elujõuline see pikas perspektiivis on?** See mõjub ju äridele laastavalt kui nad ei tohi avatud olla, see mõjub teenuseosutajatele laastavalt, kui korralikud piirangud on peal. Näiteks peavad meil pubid oma uksed nüüd kella 10st sulgema ehk jääb saamata potensiaalne tulu Aga see ei tähenda, et inimene läheb koju magama, ta pigem ostab endale koju ette alkot, et siis edasi tarbida või toob kodust alkot, et kuuekesi pargis edasi jaurata. Ja kui need kuus inimest on erinevatest kodudest, ühel on viirus, siis varsti on kuuel majapidamisel viirus. Ma parem ei hakka rääkima nendest, kes vilistavad igasugustele reeglitele. Mulle meeldiks ka mässata, sest kogu koroona tulek ja levik on kergelt öeldse absurd, paraku on hetkel olukord selline, et suurema ja tugevama käes on võim ja selleks suureks on riik, kes võib julmalt veelgi rohkem käsi väänama hakata. Ma ei julge mõeldagi, mis siis saab kui ehitusplatsid jälle kinni pannakse. See mõjutaks otseselt Miku sissetulekut, kuid pikas perspektiivis hakkaks ka minu palka mõjutama.

*taasavastin toidu e-poed. Veel aasta alguses tellisime nädalatoidu kulleriga koju, kuid siis tuli koroona ja toidupaanika läks nii suureks, et ei olnud võimalik tellida toidukullerit ega ka ise kohale minekut. Nüüd aga mõtlesime seda uuesti tegema hakata. Minu jaoks on palju lihtsam kui toit tuuakse koju või isegi lähen sipsti sellele järgi, sest esiteks sääsatn aega, teiseks saan rahulikult ostukorvi kokkupannes mõelda mida ja kas ikka on vaja ning saan ka eemale hoida teistest inimestest.

**koolides on elu täielik absurdikas. Lapsed saadetakse väga kergekäeliselt koju viirusekahtlusega, kuigi on tehtud ametlikud ettekirjutused, milliste UUTE sümptomite puhul tuleb laps koju saata. Siis on kaks varianti – kas ollakse eneseisolatsioonis 14 päeva või tehakse koroonatest. Kooli võib lasp naasta alles pärast 14 päeva või kui on ette näidata negatiivne testitulemus. Ilmselt ma ei pea täpsustama, et kui laps on koroonakahtlusega kodus, siis on kogu pere isolatsioonis. Paljud tahavad teha testi, et elu saaks edasi minna, kuid neid ei ole võimalik teha, kuna kõik testimise ajad on broneeritud. Sa kas ootadki päevi lootes endale aja saada või värskendad netilehte ja loodad heale õnnele. Isegi kui laps saab kooli tagasi, ei välista see seda, et keegi teine tema klassis jääb viiruse kahtlusega koju. Ja siis on ka terve klass uuesti eneseisolatsioonis 😀 Lihtsalt hallooo – sügis on, tatiste ninade ja köhade hooaeg on käes. Kas me oleme järsku ära unustanud, et on ka teisi haiguseid peale koroona, näiteks tavaline nohu mis võib tekitada köha. Palavik ei tähenda, et sul on koroona. Inimesed on ausalt juba ebareaalselt ära hirmutatud!

Üheksas nädal isolatsioonis

Ullalalaaa …. on pühapäeva öö, ma just lõpetasin oma proovieksami kursuse jaoks ja selline mõnus kergenduse tunne tuli peale. Mõtlesin, et kriban viimase nädala kokkuvõtte nüüd, kui et jään paremat homset ootama. Siis olen oma kribamistega taas enamvähem õigeaegselt järjepeal.

Suur uudis on see, et Miku läks tööle (ja ja, JÄLLE :D) aga tundub, et seekord mõistliku tööanda juurde. Esimene nädal on nüüdseks seljataga ning emotsioonid positiivsed. Eks natuke selline ärevus on sees, et kas palka ikka õigeaegselt makstakse, aga no mis sa teed. Ei saa ju elulõpuni ka kahtlustama jääda. Täna käisime näiteks ühte autot vaatamas, mis Mikule tööautoks saaks, homme toome koju ära. Muidu on ta ikka tööandja kaudu transpordi saanud, kuid praegu ma arvan, et see lõbu võetakse paljudelt töötajatelt ära. Mina ju jätkan edasi kodukontoris ja ta võiks pereautot edasi kasutada, aga Noorhärra läheb järgmisest nädalast hoidu tagasi. Ma muidugi võiksin teda iga hommik (ülesmäge) ja õhtul rattaga transportida ning trenni teha … aga no nii fanatt ma ka ei ole 😀

Seoses Noorhärra hoidu naasmisega sain ka pika kirja Hoidjalt, kus on üksipulgi kirjas uued reeglid. Esiteks, peame nüüd lapse üleandmisel hoidma distantsi ehk kui ma teda viin või toon, siis koputan uksele ja astun 2 meetrit tagasi, tema avab uske ja kas siis võtab lapse vastu või annab mulle üle. Kui mõni teine vanem on ees toimetamas, tuleb oodata oma autos. Tavapärast lõunasöögipakki ma kaasa anda ei tohi, õnneks õhtupoolikul saab ta ikkagi kergema eine ja eks teeme siis kodus suurema söömise. Vahetusriided võib kaasa anda kilekotis (mitte seljakotis nagu tavaliselt) ja see jääb tema juurde ootele. Ainult siis saan need koju kaasa, kui midagi kasutati. Samuti tuleb laps igal päeval uute, puhaste riietega hoidu saata, isegi kui eelmise päeva riided puhtaks jäid. Muidugi oli kirjas, et ta peseb ja desinfitseerib elamist igapäevaselt, lastega mängivad kas õues või toas ning päevas korra käivad jalutamas. No ja muidugi, ei tohi last viia kohale haigusnähtudega, ei tohi palavikku peita hommikul rohuandmisega, kui peaks palavik tekkima, siis kohe talle järgi minna ja kui mingid nähud tekivad, siis oleme 14 päeva kodus. Üldiselt ma ei pelga, et miskit juhtub, sest no ta ON mega põhjalik oma asjades. Ainult, mul on nüüd väie kurbus hinge tulemas – ma nagu ei taha Noorhärrat ära lasta. Nii armsaks on see temaga toimetamine saanud, täitsa harjusin ära oma assistendiga 🙂

Töö juures tuli koormuse vähendamine suurelt luubi all, sest ma ei olnud ühel hetkel jõudnud toimetada selle uue projekti kallal ja lihtsalt tunnistasin ülemusele, et mul ei ole aega, sest kõik muud projektid nõuavad oma. Ta palus mul seejärel saata oma töötundide kokkuvõtte, et kuidas need viimastel nädalatel jagunenud on, mida ka tegin. Ning lisaks ütlesin otse välja, et tegelikult on ühe projekti ära andmine olnud jutuks juba pikalt, aga lihtsalt midagi ei tehta. Nüüd vist hakkavad asjad vaikselt liikuma. Ma loodan. Muidugi saan natuke lisaaega juurde ka kursuse lõppedes, sest esiteks ei ole mul enam loengut ja teiseks ei pea ma õhtul õppimisega tegelema, eriti ehk saan vajadusel tööasju teha. Ja muidugi see, et Noorhärra päeval ära on muudab mind produktiivsemaks.

Mis puudutab kursust, siis nädala alguses oli mu mott oli korralikult miinuses. No üldse ei kiskunud midagi tegema. Otsustasin, et annan endale paar täitsa vaba päeva ehk ei lugenud midagi ja ei lubanud ka süümekatel tekkida. Neljapäeva õhtul siiski kuulasin viimase loengu üle ja lahendasin paar ülesannet (sain isegi aru, mis ma tegin). Reede õhtul sundsisin lõpuks kordamisega pihta hakkama ning mul jäi amps lahti – ma lugesin ja lugesin ja reaalselt sain aru, mida ma lugesin 😀 Tekkisid seosed ning enam ei tundunduki kõik nii igav hiina keel. Kordama hakkasin sellepärast, et teisipäeva hommikuks on vaja esitada proovieksam. Ehk eksami tingimustes (suletus õpiku ja muude abivahenditeta) tuli vastata 5-le küsimusele 1.5 tunni jooksul Päris eksam on 10 küsimust ja 3 tundi. Enne kui keegi hakkab ütlema, et see pole ju midagi, siis las ma selgitan: üks küsimus tähendab üldjuhul seda, et list and describe five … ehk sa pead kirja panema 5 asja ning iga ühe kohta kirjutama 4 lauset. 3 lauset peavad nö üksteisel najal kasvama ning mõtet korrata ei tohi. Viimane lause peaks olema näide. Seega, kui on küsimus et loetle ja kirjelda 5 konflikti lahendamise meetodit … siis voila, sa pead suutma nagu robot need 5 meetodit loetleda ja kribama 4 lauset juurde ka. Ma ei ole robot, ma ei tea, kuidas ma lõpueksami tehtud saan. Aga proovieksami tegin ära. Läks küll tsipa kauem, aga ma tean, kus ma aega kokku hoida saan. Pean nüüd järgmised kaks nädalat tegelema usinalt lugemisega, et kõik detailid meelde jääks. Selle nädala annan endale vabaks. Loodetavasti ma muidugi saan oma proovieksamiga ikka läbi ka muidu ei ole üldse enam kordamisega vaja tegeleda 😀

No ja lõpetuseks tegin täna oma esimesed beseepesad 🙂 Besee tuli ise just selline mõnusalt krõmps väljast ja tsipake nätske seest. Peale tegin jällegi vahukoort mustikate ning maasikatega. Peaks mingi uue kombo leidma, soovitusi? … Ahjaa, ja tellisin endale uue komplekti tordipritse. Mul mingid jamad olid vahepeal, aga need üldse ei funganud korralikult. Kuna meisterdada ju mulle meeldib, siis tunduski mõistlik üks veidike korralikum komplekt vaadata.

Neljas nädal isolatsioonis

Munadepüha pikk nädalavahetus oli mega, lihtsalt mega. Seda enam oli teisipäeval tööle hakates hästi nõme olemine, ma kohe üldse ei tahtnud näiteks tööle hakata, juba pühapäeval mõtlesin, et ei taha töötada, kuigi vaba esmaspäev ootas ees. Teate ju küll seda tunnet, kui oled olnud pikemalt puhkusel (a la jõulud või tegelikult ka puhanud) ja siis need esimesed päevad tagasi tööl on täpselt sellised, et tahaks eemale. Miku küll soovitas, et võtaksin siis vabu päevi juurde, aga põgeneda pole ju ka mõtet. Nii ma hakkasin vaikselt nokitsema kui mulle sadas kaela üks suur ja vastutav ülesanne – ühe projekti dokumentatsiooni üleandmine kliendile. Ülesanne, mida minult juba mitu korda oli palutud teha aasta algusest saati, kuid mille kohta ma ütlesin, et mul ei oleks aega seda korralikult teha. Ülesanne, mis anti minu vastutada kuna olin aasta tagasi teinud sarnast asja. Ülesanne, mis oli seotud projektiga, mida mina vaid teinekord asendasin, kuid kunagi põhikohaga sellest projektist osa ei võtnud. Ning tegelikult ongi ülesanne lihtne, lihtsalt tohutult aeganõudev. Ja ma olin NII MARUS, et pm see pandi minu kaela, sest juba oldi hiljaks jäädud asjadega! Olen hakanud vaikselt mõistma, et mul on kodus hästi raske keskenduda, kuna meil eraldi kontorinurka/ruumi ei ole ja hetkel ei oska lahendust ka välja mõelda, et see kuhugi tekitada. Nii ma hõivangi igapäevaselt meie söögilaua köögis, kuid meie alumine korrus on avatud planeeringuga. Ma ei saa ju Mikule ja Noorhärrale ka pahaks panna, et nad telkut vaatavad, räägivad, kõva häälega mängivad/müravad või et Noorhärra tuleb mulle asju näitama. Tööl näiteks juhtub tihtilugu nii, et ma istungi kõrvaklapid peas (hea house mix taustaks kõlamas), sest meil on avatud planeeringuga kontor ja oi milline melu ja mula tihtilugu minu ümebr käib. Ehk ma olin juba ette ära kergelt närviline, sest keskendumine oli null, aga uusi e-kirju aina lendas juurde. Lisada siia otsa frustratsioon pärast puhkust ning pealesurutud tööülesanne ja oligi käes – ma murdusin korralikult.

Ma sain aru, et ma kohe üldse ei talu stressirohket olukorda, aga tõsi on see, et seda stressi tekitan ma eelkõige ise endale. Mul on nõme iseloomujoon, et pean alati tegema kõike 100% korralikult ja kohe. Mul tiksub pidevalt kuklas see tunne, et ma ei tee piisavalt kiiresti ning kardan, et kaotan oma töö. HÄSTI nõme, sest kui, siis pigem mind kiidetakse hea töö eest ning halbu sõnu pole ma juba ammu kuulnud. Aga mina ikka põen. Nii ma võtsin kõigepealt Miku kallal korralikult, siis nutsin korraliku peatäie ning olin valmis oma töö pikalt saatma. Hea oli, et see juhtus kõik vahetult enne meie igapäevast jalutuskäiku ja sain puhata ekraanist ning rahulikult olukorra üle järgi mõelda. Esimest korda elus tegin otsuse, et mina ei pea mitte kõike ise tegema ja kangelast mängima ning “tagandasin” end üleandmise koordineerijaks, kuid reaalset failide täitmist ma ei plaaninudki teha, mul tegelikult ka ei oleks olnud aega. Saatsin tolle projekti juhile kirja, et kuigi teen üleandmise ära, siis ei ole mul võimalik seda ülesannet prioritiseerida. Esimest korda elus lükkasin eemale tegija rolli ja võtsin vastu koordineerija rolli (noh veidike boss või nii :D)

Ühesõnaga teisipäev oli hästi hästi paha päev ning otsustasin, et minu laps ja pere heaolu PEAB saama esikohale tõstetud, tegelikult ka. Nii olengi Noorhärra jaoks rohkem olemas kui ta tahab lobiseda või mängida. Ja sisendan endale, et ma annangi endast ju parima praegu. Tegelikult ma teen kahe inimese tööd ja kuigi vahepeal oli jutuks, et osa oma koormusest ära anda, tuli koroona peale ja sinna see asi jäi. Meiel on ju lubatud paindlik tööaeg, miks siis mina stressan et kõik peab kohe tehtud saama? Ülejäänud nädal oli töö mõistes kontrolli all, et tegin nii palju kui jõudsin ja proovisin tulekahjusid kustutada, sujus küll.

Nädala tippsündmus (!) oli Noorhärraga vaktsineerimaskäimine, sest see oli esimene kord kuu aja jooksul kui käisime temaga mujal kui jalutamas, ta sai autoga sõita. Praksisesse minek oli ka nii organiseeritud, et kui kohale jõudsime, helistasin registratuuri ning meil paluti autos oodata, kuni õde on valmis meid vastu võtma. Mul oli tegelikult Noorhärrast kahju, sest ta oli nii elevil, et läheb arstionu juurde, lobises õdedega ja puha. Ning siis istus minu sülle, mina hoidsin ta käsi kinni ning sai korraga mõlemasse õlga süsti. Milline pettumus. Ega ta väga häält teinudki, lõpuks võib-olla piiksatas tsipa, ilmselt sellest, et vaktsiin oli kibe. Ja oi kui pettunud ta oli, et talle haiget tehti 😀 Õnneks kausitäis jäätist tegi meele kohe mõnusaks tagasi.

No ja kirsiks tordil oli Noorhärra poolt korraldatud uputus vannitoas. Istusime Mikuga söögilaua taga ja just lõpetasime hommikuseid pannkooke kui Noorhärra vetsu läks. See asub ülemisel korrusel, täpselt söögilaua kohal. Räägime juttu kui korraga kuuleme ilget solinat, justkui jookses äraveetorust palju vett alla. Miku läks igaksjuhuks kontrollima, mida Noorhärra teeb, kui mulle hakkas laua peale vett tilkuma läbi ühe laelambi. Issver kuidas ma karjatasin ja üles korrusele jooksin – tüüp oli võtnud tassi, selle veega täitnud ja siis kraanikausi äärele tühjendanud. Nii kordi ja kordi järjest. Ainuke viga plaanis oli see, et kogu vesi jooksis mööda kraanikausi äärt põrandale ja immitses läbi põranda lambi kaudu alla korrusele. Siin kohal küsimus – kes plaadib KÕIK vannitoa seinad, aga põrandale jätab mingi suvaka materjali?!?! Õnneks sel korral oli tegu vaid ehmatusega, sest põranda saime kuivaks, lamp ka katki ei läinud. Lihtsalt, mul on sellest majast juba nii kahju, sest see näeb ikka vatti. Köögi lagi vajab ülevärvimist, sest kohe sissekolimisel tekkis meil niiskuskahjustus vannitoast ja meielikult ei ole me seda siiani üle värvinud , kaks aastat juba. Siis on meil tagumine uks seest poolt auguga, sest umbes aastake tagasi tuli Noorhärra nii tuppa, et lõi ukse mõnusa hooga lahti (uks avaneb sissepoole), kuid tööpind ukse taga on ehitatud terava nurgaga (jällegi, miks?!?!) ja nii see auk sinna sai. Rääkimata sellest, et seinad vajavad üleüldist värskendust. Meil oli suur plaan, et teeme selle värskenduse isolatsiooni ajal ära (kõik vajalik on ära ostetud), kuid hetkel tundub võimatu missioonina seda teha, isegi kui üks meist Noorhärraga pikale jalutuskäigule läheb.

Pühapäeval lõpetasime nädala pika jalutuskäiguga, sest ilm oli lihtsalt fantast ning grillisime. Mõnna mõnna 🙂

Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.

argh..!!!

Teate ju küll kuidas fantaasiafilmides leiutatakse ajamasin, et rännata erinevate aastate ja ajastute vahel. No täna võtaksin ma päriselt ühe sellise masina ja keriks päeva homsesse. Mul pole ammu niii nõmedat päeva olnud.

Hommik oli kõik ilus ja tore, tööle jõudes oli plaan teha üks paari tunnine asi ning siis keskenduda suurele ja täpsust nõudvale eelarve faili täitmisele.  Ma ilmselt ei pea mainima, et tähtajad istuvad mul pikemat aega kuklas. Tegelikkus oli see, et selle paari tunnise asjaga sain valmis keskpäevaks, sest minult küsiti pidevalt kiirete asjade tegemist. Päeva teises poole hakkasin selle suure eelarvefailiga tegelema, kuid endiselt mind pommitati nii emailide kui skipega. Iseenesest oleks olnud võimalik end kõigest eraldada ehk keerasingi skipe busy peale ja ei süvenenud sisse tulevatesse kirjadesse, kuid teadmine, et need on seal ja iga saatja arvab, et tema asi on vaja kohe lahendada … see ajas närvi mustaks. Ning kui päeva lõpuks avastasin, et tabelit, mille alusel eelarvet täitsin, oli vahepeal muudetud, siis sai ka minu jaks otsa. F**k, kas minu aeg ja vaev ei olegi siis midagi väärt? Olen tööl päris mitu korda maininud, et  kahe põhi projekti mahud, mille mõlemaga töötan, suurenevad ja ma ei jõua enam kvaliteetselt ja õigeaegselt neid toetada, kuid ilmselt peab selle teema arenguvestlusel kindlalt päevakorda võtma. Mainimata ei saa ka jätta, et ega ma väga tunne tööalast arengut, sest mugavalt on mind sätitud vanasse rolli :S

No lahkusin töölt umbes 10 mintsa varem, sest mõte kodus kohvi joomisest ja Noorhärraga soolaste pannkookide tegemisest tundus täitsa lohutav. Plaan oli sõita väikseid teid pidi, ikkagi koolivaheaeg ja liiklus ka vaiksem. Kus sa sellega, ma istusin 45 mintsa ummikus, lihtsalt niisama istusin :S Tavapärane 25 minutine sõit venis tunniseks ja jäin Noorhärrale järgi hiljaks. Too otsustas täna draamat teha, kuna unustasime auto Hoidja juurde. Tal on kodus lademetes autosid, aga ei – temal oli vaja just nimme SELLE autoga täna õhtul mängida. Pidin veel autot tankima ning kui tavaliselt istub ta ilusti oma toolis, siis täna oli vaja välja ronida. Siis oli vaja uks lukku pann, kui teda õigele toolile hakkasin sättima. Ma tõega üritasin rahulikuks jääda. Ja tüüp muidugi nuttis suuri krokodillipisaraid terve tee koju, sest AUTO JÄI HOIDJA JUURDE.

Kodus lollitamine jätkus, kuid selle panen üleväsimuse süüks. Täna oli esimene päev, kus ta Hoidja juures ei maganud lõunaund, sest siiani ergutas 45 minutit uinakut nii palju, et õhtul oli probleeme magama jäämisega ning hommikul jällegi ülesärkamisega. Muidu ju võiks traalida, aga me oleme Mikuga õhtuks mõlemad vässud, et hakata veel kolmesega vägikaigast vedama tundub liigne lollus. Tahtsin vanematega skipetada, kuid Noorhärra tegi kõik muud kui istus ja rääkis. Siis tahtsime õhtust süüa, kuid tema tegi kõike muud, kui sõi. Asi lõppes sellega, et apelsinimahla külmikust võttes kukkus see põrandale laiali. Ja jälle oli nutt majas :S Noorhärra arvas, et tal ei ole ikka kõht tühi ja nii ta laua äärest lahkus.

Vahepeal oli mul vaja tööarvutis failid kopeerima panna, kuid muidugi ei töötanud kõik ladusalt. Päeval olin saanud seoses maja ostu ja laenu saamisega pabereid, mis vajasid reageerimist, milleks päeval ei olnud mul aega ja õhtuks tundus juba iga üleliigne liigutus olevat liiga palju palutud. Aga hambad ristis ma lugesin ja saatsin vastuseid, et osad paberid juba said allkirjastatud :S Kui Noorhärra lõpuks dušši alla sai ja siis pidžaama selga, tundus et õhtu võiks isegi veel hea lõpu saada. Multikaid saime isegi vaatama, aga siis arvas Noorhärra, et tal on ikka kõht tühi. Vingus ja vingus, aga kurja meie ka järgi ei andnud ning (väidetavalt) tühja kõhuga ta voodisse läks. Hambad said pestud, unejutu ka loetud, kuid ma ikka kuulen kuidas tal on vaja pissile minna või niisama oma toast välja hiilida. ARGH … kas see laps üldse ei väsi????

Mina olen nüüdseks nii kutupiilu, et nõud sai pestud, aga ma isegi ei taha mõelda, et homsed lõunad peab ka valmis panema. Ma tahaks olla, niisama, ja mitte midagi teha…

Lihtsalt, täna oli täpselt see päev, kus miski ei sujunud ja iga pisimgi vääratus tõi esile sisemise ärrituse. Ja kui see ärritus kestab minut minuti järel, siis oligi ühel hetkel tunne, et tahaks tänavale minna, jalgu trampida ja täiest kõrist karjuda. Õnneks aitab siin enda tühjaks kirjutamine ka…

Saaremaal juhtus

Ma ei hakka pikalt kirjutama, see mis toimus laupäeval Saaremaal on pehmelt öeldes rõve ja tülgastav. Minu emotsioonid võtab vägagi hästi kokku Printsess on postituses! Purjuspeaga/jääknähtudega roolitaha istumine EI OLE aktsepteeritav, muidu oleks see seadusega lubatud. Lisaks sellele, et kolme inimese eluküünal on jäädavalt kustutatud, peavad nende inimeste lähedased elama elu lõpuni küsimusega “Miks?” Ma ei imesta, kui too roolijoodik veel tuleb sellest õnnetusest eluga välja, jumal pidavat ju lolle ja joodikuid kaitsma. Ju siis tollel inimesel on topelt kaitse peal :S :S :S