No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Alustades uut aastat põletava küsimusega

Ma ei ela silmaklappidega ja jälgin päris paljusid (pool)kuulsaid avalikuelu ja sotsiaalmeedia tegelasi ja eks on paljud meist tähele pannud, et mitte ainult sel aastal, vaid pigem üldse viimastel aastatel, on mitmed tegelased oma kaaslasest lahku läinud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma kahtlustan, et selliseid paare on veel, kes pole jõudnud kapist välja tulla 🙂 Ikka juhtub, et inimesed ei sobi ühel või teisel põhjusel, kuid mulle on silma jäänud üks päris ühine joon – nimelt inimesed hakkavad ennast järsku leidma, seavad enda esimeseks, pühenduvad endale. Muidugi tore ja eks enda mina võibki suhtesse ja pereellu ära kaotada, kuid ma ei saa aru, kuidas see mina ise nüüd järsku nii tähtsaks muutub, et ta konkreetselt lõhub pere? Kas ennast ei saa uuesti leida niimoodi, et pereelu ei kannata? Milles on lapsed süüdi, et neilt võetakse terviklikuna toimiv pere? Ma usun, et asi on pigem minus, ei kindlasti on minus, et ma ei saa sellest aru, aga kas ei ole pigem see enese leidmine ja enesele elamine natuke liiga egoistlik? Ma olen nõus, et ennast võibki mingil hetkel ära kaotada ning sellisel juhul ei ole üldse imelik pühendudagi mõneks ajaks enda uuesti leidmisele, et siis edasi elada tasakaalus enda ja pereeluga. Kuid miks peab aastaid üles ehitatud pereelu nii lõplikult pikalt saatma?

Ma austan inimesi, kes julgevad tunnistada, et pereelu/lapsed ei ole nende jaoks. Peab olema ikka väga julge, et sellist asja tunnistada, eriti naisterahvaste poolt. Ja kui need inimesed seavad ennast ja oma vajadusi kõige esimeseks, siis pole siin ju miskit öelda, sest nad nö ei tee endast sõltuvatele ja/või neile lootvatele inimesele liiga. Aga kuidas saab olla, et sa kohtad kedagi, te loote pere ja siis sa avastad, et oih … see elu sellisel kujul ei ole ikka mulle. Kas siis sellist asja enne ei mõeldud, et suhte alguse idüll ei jää igavesti kestma ja aastate möödudes tulebki ka enda suhte püsima jäämise nimel tegutseda, mitte lasta tal minna. Samamoodi, kas ei suudeta olla paindlikumad, teineteisega rääkida, üksteist täiendada ja rong nö rööbastele tagasi tõmmata? Meie oleme Mikuga koos olnud kaheksa aastat ja meil mõlemal on olnud hetki, kus mõttes pakime kohvreid ja läheme. Ja oi kui palju kordi oleme tunnistanud teineteisele, et oleme enda mina kaotanud. Siiani on aidanud see, et võimaldamegi teineteisele üksinda akude laadimist ja see päriselt aitab. Või olemegi palunud abi lapsehoidmisel ja koos midagi teinud. Suhe ei saagi olla ju aastaid üks suur idüll 24/7. Paratamatult jääb mulje, et enda vaimse poolega tegelemine tähendab tegelikult sisemise ego nuumamist olenemata, kui väikesed hinged sellest negatiivselt mõjutatud saavad. Kahju 😦

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Absurd

Saatsin oma isale isadepäevas kaardi. Eile helistas ema, et isale on tulnud Omnivast deklareerimisteade. Teinekord ma panen tõesti kaardiga ka pisikese soksi kaasa, et oleks väike üllatus, mis seletaks deklareerimisnõude (kaal raskem ja katsudes on tunda, et midagi peale kaardi veel ümbrikus sees), kuid mitte seekord. Ma ei saanud üldse arugi, et mis deklaratsiooninõue ja et peab veel tulumaksu ka maksma, eriti kui olin kaarti postidades juba mingi ankeedi Inglismaal täitnud, mis kleebiti ümbriku peale. Ema saatis mulle kirja edasi ja tõesti oli seal nõue see deklareerida. Helistasin Omnivasse uurimaks, milles point. Ja point on väga lihtne – Brexit. Ehk siis järgmine kerge idiootsus, millega tavainimene tänu poliitmängudele peab silmitsi seisma. Deklareerimisnõue tuli sellest, et kaart saabus väljaspool Euroopa Liitu. Mitte et võiks näiteks kaartidele sätestada mingid mõõdu-ja kaalunõuded alla mille ei ole deklaratsiooni vaja esitada, sest too kaart kaalus ainult 40 grammi 😀 Mulle jääb muidugi arusaamatuks, miks just see kaart vahele võeti, sest ma olen viimase paari kuu jooksul saatnud Eestisse päris mitu kaarti, suuremad kusjuures nii mõõdult ja kaalult, kuid siis ei tulnud mingeid deklareerimisnõudeid. Ju siis seekord sattus minu kaarti sorteerima eriti usin töötaja. Aga parim kild on alles selles, et uurisin ka jõulude kohta, kuna saadan ikkagi igal aastal vähemalt kümme kaarti kodumaale. Et kui need kaardid ka tulevad väljaspool EL’i, siis kas peavadki saajad hakkama deklareerima postikaarte. Vastus oli, et hetke kogemuste järgi jah. Ma nüüd ei teagi, kas jätan siis sel aastal kaardid saatmata, kuniks keegi vaatab üle mõõdud, alates millest EI PEA deklaratsiooni esitama või hoiatama sõpru ja peret, et tuleb väga väärtuslik salakaup jõulukaardi näol ja ilmselt on vaja e-deklaratsioon esitada 😀 😀 😀

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.

Aju läheb lühisesse :D

Kindlasti on kõigil vabu hetki, kus otseselt midagi tegema ega millelegi keskenduma ei pea ja siis hakkavad mõtted oma elu elama. Mul juhtub päris tihti, et näiteks autoga sõites elavad mõtted oma elu või eriti näiteks õhtul voodis, kui oleks vaja hoopis magama jääda. Millega ma siis oma ajukäärukesi vaevan.

No näiteks see, et kui meil on kaks inimest, kes saavad lapse, siis on see laps oma nägu ja tegu. Täiesti loogiline, sest kahe (inimese) liitmisel sünnibki kolmas midagi uut. Vot, aga miks siis on nii, et kui neil kahel samal inimesel sünnib järgmine laps, siis too on jälle oma nägu 😀 Jah, ma saan ju aru, et munarakud ja spermatosoidid ja DNA, teaduslikult saabki tõestatud. AGA kui me lähtume puhtast loogikast, et 1+1=2 (kusjuures need mõlemad ühed ei muutu) ja mitte 1.5 või 2.5, siis siin see ei kehti. Pigem on asi selles, et kui panna kokku kollane ja punane värv, saame oranži värvi a vot me ei doseeri iga kord sama koguse kollast ja punast, mistõttu varieerub ka oranži toon 😀 😀 😀

Või jätkates sugulussidemetega, siis kuidas olla kindel, et kui sa tahad kellelegi oma õest või vennast rääkida, kuidas neid peaks nimetama, et kuulaja aru saaks kellest jutt. Minu puhul on see lihtne, mul on nooremad õde ja vend ning kui ma emmast-kummast räägin, siis piisabki kui ütlen kas “õde” või “vend” ning täpsustuse “noorem” lisamine ei anna mingit lisaväärtust. Aga, siis on meil Miku, kellel on kaks õde ning mõlemad nooremad. Ja ütleme kui ta tahab kellelegi rääkida oma nooremastvanemast õest, siis kui ta ütleks “vanem õde” mõeldakse kohe, et tegu on Mikust vanema inimesega. Keskmine õde on nagu ka nadi öelda, kuigi tegu on ju pere keskmise lapsega, sest see pigem eeldaks kolme õe olemasolu ja siis nendest keskmist. Või kui ta ütleb noorem õde, siis pigem mõeldakse automaatselt seda kõige nooremat last 😀 Ehk et ma ei ole kuulnud inimesi kasutamas terminit nooremvanem õde, kas on üldse sellele mingit vastet? Pigem vist aitabki, kui kasutada ühendit “minu noorem õde X“.

No ja siis bioloogia. Inimene on püsisoojane eks ehk tal on pidevalt sama kehatemperatuur. No ja siis olen mina, kellel pidevalt töötades on üks käsi soe ja teine külm 😀 Ehk parem käsi, millega hiirt haldan on külm, ja vasak millega klaviatuuril klõbistan on soe. Ja see on päris häiriv 😀 Või mu nina on pidevalt külm ometi on ju ninas ka veresoones (st siis kõhreluu peal naha all), sest proovi sa oma ninaga maad niid künda, et verd ei purskaks 😀

Nii ma lebangi voodis ning mõtlen. Guugeldada ei taha ja ei saa ka, kuna telefon on all korrusel. Järgmisel päeval on juba meelest läinud asja uurida ja isegi kui on meeles, ei teagi kohe, mis otsast ja mis võtmesõnadega seda uurimist alustada 😀 Ma siinkohal ei hakka isegi soiuma teemal kui väss ma hommikuti üles ärgates olen ning tahaks rahus veel tunde magada. Aga vot kui õhtul on võimalus varem magama minna olen rohkem ärkvel kui varakevadine vasikas karjamaal …

PS! lõpetuseks eelmisele postitusele, siis tundub et kolmas jäi seekord tulemata. Aga selle eest sain korralikku kino auto kättesaamisel. Seega teisipäeva lõunaks oli auto töökojas, õhtupoolikuks selge, mis teha vaja ning terve kolmapäev oli töömeestel aega toimetada. Minu plaan nägi välja, et kolmapäeval lõpetan töö poole neljast, jalutan ilusti töökotta (et päevase liikumisdoosi kätte saada) ning jõuan parajalt viieks kohale, et sealt edasi Noorhärrale lasteaeda järgi sõita. IGAKS JUHUKS helistasin töökotta, et ikkagi kindel olla auto valmiduses. A vot sealt tuli vastus, et ei ole midagi auto valmis, nad alles ootavad piduriklotse, sest tellimusega oli mingi segadus. Minu küsimusele, et kas auto ikka kuueks valmis saab (sest siis pannakse töökoda kinni), öeldi et annavad endast parima. Ma ei suutnud ka vaiki olla ning vastasin suhteliselt nõudlikult, et parem oleks kui valmis saavad, sest mul on masinat vaja 😀 Egas midagi, jalutusplaan jäi katki ja selle asemel kõndisid bussipeatusesse. Plaan B oli sõita bussiga Noorhärrale järgi ning bussiga tagasi töökotta. Ja siin oli järgmine jama – ma oleks Noorhärrale ilusti bussiga järgi jõudnud, kuid töökotta enam mitte, sest ühtki bussi enam õigeaegselt ei tulnud. Kuigi vastumeelselt, aga helistasin Miku emale, et mul ikkagi on veel abi vaja ning kas ta saaks meid töökotta tagasi sõidutada. Miku emal oli küll tööasju vaja teha, kuid Miku isa saaks abiks olla. Kuna meil olid mingid mega tormised päevad ja vihma ladistas, siis pakkus Miku ema välja plaani, et Miku isa sõidab keskmise (HA HA HA) õe juurde ning korjab ta peale, siis sõidavad nad lasteaeda poistele järgi, siis viiakse õde ja õepoeg koju, Miku isa toob Noorhärra koju ja siis kõik koos sõidame töökotta. No see plaan ju ka ei oleks sobinud, sest ma istusin tol hetkel juba bussis 😀 Uus plaan nägi ette, et mina lähen vanemate juurde, kuhu tuleb ka Miku isa päras õe ja õepoja kojuviimist, korjab mu peale ja sõidame töökotta lootuses, et auto on valmis. Kui on, saame ise koju, kui ei, viib Miku isa ja mina jalutan sellele järgi järgmine päev. Miku ema oli juba lahkelt nõus, et saab vajadusel Noorhärra ka neljapäeva hommikul lasteaeda viia. Lootust oli, et saame ikkagi töökojast ise koju, sest peale kõne lõpetamist sõitis buss töökojast mööda ning auto oli pukil, ju siis vahetati neid klotse. Lõpuks sujus kõik kenasti, mina sain Miku emaga paar sõna lobiseda kuni autot ootasime, töökotta jõudsime õigeaegselt ning auto oli valmis ja minul suur mure kaelast. Siiani (sülitan kolm korda üle õla) on auto ilusti töötanud, kuid ilmselt peame selle ikkagi mingi hetk maha müüma ja Mikule korraliku tööauto soetama. Eks näis.