Mu kirjutamise soolikas on umbes … ma muud moodi ei oska seletada seda, et siia pole postitus juba üle kuu aja ilmunud. Ideid nagu on millest kirjutada, aga päeva lõpuks on mul selline väss ja laiskus peal, et läpaka kätte võtmine ei ole üldse atraktiivne. Pigem mängin oma telefonis. Jah, ma olen endale uue sõltuvuse suutnud tekitada 😦 Igatahes, praegu ma täielikult keen vihast ühe teise teema pärast ja tekkis soov siia kirjutada. Äkki imestamine (hädaldamine) teisel teemal, viib kehast minema ka viharakud 😀 Loota ju võib.

Igatahes, veebruari lõpus juhtus nädalase vahega kolm insidenti, mis panid mind tõsiselt kukalt sügavama ja mõtlema, et kuidas loodab Inglismaa kasvatada tugevat ja iseseisvat järelpõlve, kui neid pisikesi nunnukesi nii paksus vatis hoitakse. Ma lihtsalt ei mõista. Esiteks, käisime oma igapühapäevasel pereujumisel lastega, Miku oli tööl, seega olin lastega kolmekesi Umbes poole pealt vaatasin, et Piiga plagistab lõugasid natuke ja tegelikult tundus ujula veidike jahe küll. Mõtlesin, et läheme ja istume siis spa osas (see on ikka väga kõva nimetada aurusauna ja leiliruumi spaks :D) mõned minutid, et lapsed sooja saaks. Kuna olen kogenud, et inglased väga väga kardavad lastele leili pakkuda, siis mõtlesin külastajad liigsest šokist päästa ja istuda ainult aurukas, ainult viis mintsa. Issver, ma ei jõudnud oma tagumikku mahagi panna, kui tuli üks külastaja ja ütles, et lapsed ei ole spasse lubatud. Ma ei viitsinud vaidlema hakata ja laususin pettunud Noorhärrale, et peame tagasi ujuma minema. Nii kui olin spa osast väljas, nägin kuidas üks vetelpäästja minu poole vilistas ja viipas, et tuleksin sealt osast ära. Hakkasin kergelt ärrituma, sest ma ju olin aru saanud, et pean lahkuma, mida nad draamatsevad veel. Ja nagu sellest veel vähe oleks, saadeti teine vetelpäästja minu juurde paluma spa osast lahkuda. Siis mul kihvatas ja küsisin, et miks. Nagu too külastaja juba enne ütles, ei ole lapsed spa osas lubatud. Okei aga vot lihtne “ei ole lubatud” ei olnud minu jaoks enam pädev vastus ja küsisin miks nad ei ole lubatud. Algul ehmatas too vetelpääastja ilmselt ära, et kuidas ma julgen midagi küsida ent siis tuli vastuseks, et reeglid on sellised. Ja üldsegi selles spordikompleksis ei ole lapsed sauna alale lubatud enne, kui nad on 18(!). Teate, ma pidin naerma hakkama, 18 !?!?! Tuleb välja, et see on seotud sellega, kuidas lapse keha areneb ja ilmselgelt arenevad Inglismaal lumehelbekesed, samal ajal kui Eestis ja Skandinaavias on lapsed totaalselt teise füsioloogiaga. Ma saaks veel aru, et pisikesed lapsed ei ole lubatud, a la kuni viiesed, et tõesti nad ei oska oma kehatemperatuuri veel nii hästi reguleerida. Aga kuni 18???

Paar päeva hiljem oli meil koolivaheaeg ja õues külm ning vihmane. Otsustasin, et lähen lastega batuudiparki. Noorhärra saaks seal ringi joosta ja hüpata ning ka Piiga väsitaks end ringitatsamisega ära. Pabistasin veidike, et äkki me ei mahu sisse, kuna me ju ei broneerinud midagi nädalaid ette nagu siinmail tegema peab 😀 Õnneks meil vedas ja park oli selline pooltühi. Sättisin end kassasse maksma kui minult küsitakse Piiga vanust. Tuleb välja, et batuutidele ei lubata alla nelja-aastaseid, ohutuse nimel. Samuti ei ole neid tehtud eraldi ala pisikestele, kus nad võiksid möllata. Ütlesin siis, et pole hullu, hoian tal ise silma peal, kuni Noorhärra möllab, aga ei. Alla neljaseid ei lasta uksest sissegi, health and safety nagu see kurikuulus sõimusõna siin on 😀 Pakkusin välja, et ma allkirjastan mingi vormi, et hoian ise lapsel silma peal ja kui midagi juhtub, siis ei ole nemad süüdi, aga ei. PM näidati meile viisakalt ust. Njah, miks ma siis imestan teinekord mänguväljakutel Piigast suuremaid lapsi vaadates kuidas nad temast füüsiliselt vähem arenenud on, kui neile ei lubatagi elementaarseid tegevusi. Ja ma ei mõtle siinkohal suurte lastega võidu batuudil hüppamist. Läksime hoopis kõrval asuvasse mängumaale, kuhu tihti ei satu ja kus õnneks võisid mõlemad mu lapsed siseneda.

Kolmas hetk, jalutasime Noorhärraga kooli ja tuli välja, et tal ununes püksirihm peale panna. Lohutasin teda, et läheme kooli ja vast seal on neil mõni varurihm, mida laenata (noh kadunud asjade seas). Seletan koolis õpetajale olukorda kui ta vastab mulle, et lastel ei ole lubatud rihma kanda. Kuidas palun??? Mu laps on alates esimesest päevast püksirihma kandnud ja keegi pole siiani midagi öelnud 😀 Küsisin, et mis ta siis tegema peab, kui püksid kukuvad rebadele ja isegi pingutusnööridest pükste kitsamaks tegemine ei aita. Selle peale ei osanud ta midagi vastata. Õnneks on tegu mõistlikku õpetajaga selles osas, et ta saab aru küll kui tobe see keeld on ning ütles, et kui Noorhärra jälle rihmaga tuleb, ei palu ta seda tal ära võtta, keegi pole ju siiamaani rihma olemasolu tähelegi pannud. Hiljem Mikuga arutades oli ka tema hämmingus, just et miks see keelatud on? Kas jälle üliagar õnnetuste ennetamine, health and safety sildi taha pugemine või mis? Minu jaoks ainuke loogiline seletus oleks, et kool kardab, et lapsed võtavad rihma ära ja hakkavad mängima ja üksteist kogemata pooma või vehitakse sellega nii, et keegi pandlaga mööda nägemist saab. Aga no kuulge, kui suur tõenäosus on, et nii juhtub, lastel on tuhat muud asja koolis teha kui rihmaga üksteist taguda.

Ses mõttes, et mul tõesti jääb kohati amps lahti, milliseid saamatuid tittesid siin ühiskonnas vorbitakse. Üritatakse lapsi kaitsta ning kõik valu ning ebamugavus ennetada selmet, et lasta neil õppida ja areneda, teinekord läbi vigade.

Kas me olemegi lumehelbekesed?

Ma tegelikult alustasin samateemalise postituse kirjutamisega paar nädalat tagasi. Tegu on teemaga, mis mul meeles päris palju ja päris pikalt mõlkunud. Tookord lihtsalt lasin sõnadel voolata nii nagu nad välja tulid teades, et pean hakkama neid enne avaldamist niikuinii korrigeerima. Need mõtted laagerdusid nädalakese enne kui nad uuesti üle lugesin … ning sain aru, et ma ajan ikka päris korralikult segast kelbast. Ses mõttes, et minu point ei tulnud hästi välja, mistõttu jätsin postituse sinna paika. Täna hommikul sai kuidagi selgeks, et mida ma öelda tahtsin ja mis vaatevinklist, seega proovin uuesti. Aga ma ei garanteeri, et mu mõtted said seekord selgelt väljakirjutatud.

Ehk tänasel päeval palju boleemikat tekitanud depressioon, ATH ja miks mitte ka lapsepõlvetraumad. Ma tunnistan ausalt, et mul ei ole arsti poolset diagnoosi ühelegi neist, kuid saan aru, et probleem eksisteerib ja on inimesi, kes ühe, teise ja/või kolmandaga maaldevad igapäevaselt. Mul on suur respekt nende inimeste osas, et nad on osanud identifitseerida probleemi ja julgenud sellega abi otsida, eriti meesterahvad. Tahame või mitte, siis mingil määral valitseb ikka veel ju suhtumine, et “mehed ei nuta”vms. Mis mulle aga üldse nende probleemide valguses ei meeldi, on teesklejad, probleemi olemasolu enda huvides ärakasutamine. Eks muidugi jääb küsimus, et kes siis ikkagi on õiglaselt diagnoosi saanud ent usun, et nii mõnigi simulant on ühel või teisel viisil silma jäänud meile.

Siin ma tegelikult teeksin kummarduse Eveliisile, kes on julgenud kirjutada nii depressioonist kui ka ATHst, sest tema selleteemalisi postitusi lugedes olen alati ainult kaasa noogutanud. Jah, tegu ei ole ekspert arvamusega ent kohati räägib ta nii isiklikust kogemusest kui ka sellest samast kõrvalseisja vaatevinklist. Just üks tema viimaseid kirjutisi ATHst oligi see, mis pani ka mind lõpuks maha istuma oma mõtteid koguma ja need kirja panema. ATH on viimasel ajal isegi rohkem olnud teema, mis mind turri ajab. Vaadake, ma olen eluaeg väga aktiivne rüblik olnud, siiamaani olen. Ma olen ehtne näide lapsest, kes ei püsinud pudeliski paigal. Ma olin laps, kes sattus nii mõnigi kord jamadesse, sest mul oli igav ja ma otsisin endale tegevust. Ma sattusin teinekord koolis pahandustesse, sest ma ei kuulanud õpetajaid. Ma olin tavaline, keskmisest aktiivsem laps, kes tõmbles kui tuulispask ringi ent vajadusel istus rahulikult (näiteks õppimiseks). Miku oli samasugune rüblik nagu mina ent tema on vist ajaga maha rahunenud, mina mitte. Ma võin teinekord Miku täiesti marru ajada oma aktiivsusega 😀 Ühelt poolt onsee tore, et asjad saavad tehtud, kuid teisalt on hästi raske sundida end lihtsalt istuma ja puhkama, kui nt põrand vajab tolmariga ülekäimist või nõud pesemist. Ma ei oska aega maha võtta, kuigi ma peaks ja neid hetki ikkagi tekib kui toimetamise asemel võiks kümme minutit puhata.

Ja mis te arvate, millised lapsed meil sündisid, kui vanemad olid kaks rüblikut? Muidugi eriti aktiivsed lapsed. Okei, Piiga on veel liisa pisike, et kindlaid järeldusi teha ent juba näen rüblikujooni ka temas. Noorhärra ei ole see laps, kes istuks terve päeva ilusti diivanil ja loeks raamatuid. Ta tahab erinevaid asju teha ning nende tegemisel suudab ta ilusti keskenduda. Noorhärra ei ole laps, kes õue jalutama minnes kõnniks sinuga samas tempos ning ainult vaatleks. Ta tahab puu otsa ronida, lompides ringi tormata, rannas merekarpe ja puuoksi korjata. Nagu üks tavaline poiss ja just täpselt samamoodi kui mina ja Miku omal ajal. Samas on tal piisavalt iseloomu enda soovide ja mitte meeldivuste väljendamiseks, mis on ju ainult tore, et tal on julgust enda eest seista. Muidugi on tal kuue aastasena veel palju õppida, just käitumise kontrollimise poole pealt, kuid ta ongi alles laps mitte täiskasvanu. Seda enam on paar inimest suutnud mind väga turri ajada lausega, et nad näevad temas ATH jooni. Jumala eest, muidugi on tal neid jooni, minul ju oli ka, siiamaani on, sest kas mitte ATH ei täheda AKTIIVSUS ja Tähelepanu Häire? Aga vahe ongi selles, et need on vaid mõned jooned, mitte täispikk ja 100% diagnoosile vastav nimekiri. Mul on üks kaugelt sugulane (Noorhärraga samas vanuses), kel on ATH diagnoos ning kelle käitumist oleme vaadelnud ning minu laps ei ole selline. Olen nõus, et Noorhärral on teinekord keskendumisega raskusi kui temaatika teda ei huvita (nagu ka minul), aga seal samas võib ta midagi muud keskendunult tunde teha. Kas mitte meie ei olnud ka lastena sellised, et oli meeldivamaid ja vähem meeldivaid tegevusi? Mulle lihtsalt tundub, et kui laps ei ole raamidesse surutud ja käitu 110% nii nagu 21. sajandi “normaalsed” lapsed käituvad, on tal kohe midagi viga. Viime aga arsti juurde diagnoosi saamiseks ja tablettide väljakirjutamiseks selmet, et lapsevanemana natukene rohkem vaeva näha lapse suunamisel ja õpetamisel. Pühenduda oma lapsele ja ollagi lapsevanem, mitte istuda nutimaailmas. Jällegi, ma ei räägi siin nendest, kes on õigustatult diagnoosi saanud. Ma räägin laiskadest lapsevanematest, kes ei viitsi oma lapsega tegeleda või süüdimatult ebaviisakalt käituvatest täiskasvanutest. Muidugi on ka minul hetki, kus ma kahtlen enda vanemlikes oskustes ja mõtlen, kas teen midagi valesti või on mu lapsel hoopis midagi viga. Sellistel hetkedel lohutan ennast teadmisega, et kui Noorhärral tegelikult oleks midagi viga, oleks seda meile juba ammu mainitud. Ta on professionaalsete hoidjate/kasvatajate/õpetajate hoole all olnud alates esimesest eluaastast ning ilmselgelt oleks ju nemad meile öelnud, kui miskit reaalselt muret teeb. Nad on ju selliste asjade märkamiseks väljakoolitatud.

Kogu selle tohuvabohu juures on üks hästi kurb fakt – nii minu kui Miku enesekindlus lapsevanematena lööb teinekord korralikult kõikuma. Me võime ju endile kinnitada, et kuniks õpetajad meiega rääkima ei tule, on kõik hästi. Aga see ei muuda fakti, et inimesed kõrvalt mõttes diagnoose panevad. Sest natukene aktiivsem laps (kelle ohjeldamisega oleme teinekord ise puusse pannud ja nüüd teeme vigade parandusi) ei saa ju lihtsalt olla aktiivsem laps, tal peab olema midagi viga. Näiteks üks asi, mida täheldanud oleme, on see, et Noorhärra ei saanud kaua aega nutitelefonides aega veeta. Jah, oli hetki kui see oli vajalik, aga kindlasti mitte regulaarselt. Mis omakorda tähendas, et temal on ajaveetmiseks muid variante vaja, ta vingus rohkem kui tal oli igav ja kui tal oli igav, tundus et mitte ükski tegevus ei olnud huvitav. Aga nii mõnigi kõrvalseistes peavangutaja kasvatas oma lapsed üles nutiseadmetega, sest nii oli kergem ning loogish, et need lapsed olid momentaalselt rahulikud, kuid ekraani nägid. Meie valisime teadlikult “raskema tee”, seega eks nüüd natuke ka maksame selle eest. Praeguseks muidugi võib Noorhärra aega veeta Nintendoga mängides või telekast multasid vaadata, kuid mitte tunde. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et ma tean, et oleme lapsevanematena nii mõnigi kord ämbrit kolistanud ja lapse ohjeldamine ei ole kõige paremini välja tulnud. Aga see on see koht, kus meie õpime oma vigadest ja teeme parendusi, mitte ei peaks kuulama kõrvalseisjate “eksperthinnangut” teemal, et lapsel on ATH. Nagu Eveliis oma postituses kirjutas, siis igat halvasti käitumist ei saa vabandada ATH’ga ning olen sellega 110% nõus. Kui minu laps ei oska käituda, siis ei ole tegu ATH’ga, vaid minu kui lapsevanema tegemata tööga!

Depression. Kui ma ennast väga robustselt väljendaksin, siis väidan, et 21. sajandi inimese elu on läinud nii mugavaks, et kuna baasvajadused (mõtlen siinkohal söök, riided, kodu) on pigem täidetud (ma ei räägi siin kodututest või vaestest inimestest, need on äärmused. Neile on siiski abi olemas, kui nad soovivad seda vastu võtta) ning olmemurede üle ei pea niipalju pead murdma, jääb ajule rohkem aega mõelda. Mõelda ja genereerida. Ma ju tean, milline see aju olla võib. Sul on hea päev, sa oled rõõmus ja kõik on hästi. Ja siis on sul sekka ka halbu päevi, kus aju hakkab genereerima ja enne kui sa arugi saad, on su elu 24 tunni jooksul muutun väga mõnusast kulgemisest elutsemiseks mustas augus. Ja sealt edasi ei olegi ju palju kui panna endale diagnoos depressioon. Seda diagnoosi ei pane sa alati ise, vaid teinekord ka Dr. Google abiga, mis võib sulle ükskõik mis tundemärkide ilmnedes anda väga karmi diagnoosi. Ma tean inimesi, kes halva tuju hetkel liiga kergekäeliselt väidavad, et neil on depressioon, kui aga neile soovitada professionaalset abi otsida, siis öeldakse, et saadakse ise hakkama. No ei saada ju kui sellist lauset iga natukese aja tagant õhku visata või pole siiski tegu depressiooniga! Jällegi, ma tean, et on inimesi, kel on probleeme aastaid, kellel on nende tekkeks reaalsed põhjused olemas ja kes tõesti elavadki päev-tund-minut korraga ning minu tekst ei olegi neile suunatud. Pigem mõtlen neid inimesi, kel on raskem hetk-päev-periood, miks mitte stressirohke aeg käsil, kuid selmet et oma mõtteid suunata positiivsuse poole ja leidagi see killuke head igas päevas, otsustatakse nö alla anda ja endale diagnoos panna. Mulle tundub tegelikult üldse, et praegusel ajal on inimesed (vaimselt) nõrgad, sealhulgas ka ma ise ja seetõttu tundubki lihtsam minna arsti juurde tabletti saama kui näha endaga vaeva ja muuta ennast/ oma mõtlemist. Jällegi, ma tean millest ma räägin ses osas, et arstikabinetiuksi ma küll kulutanud ei ole, aga mainisin põgusalt paar postitust tagasi, et pean sel aastal vaimselt tugevamaks saama. Sügisel oli liiga palju hetki, kui keegi ütles miskit, mis mind haavas, millest mina võtsin isiklikul tasandil kinni ja hakkasin ketrama ja ketrma. See ketramine jätkus päevi, vahepeal rahunesin maha ent siis võttis ketramine uuesti tuurid üles ning lõpuks piisas vaid sellest, kui keegi ütles midagi, isegi mitte midagi halba, vaid piisas et konkreetne inimene tegi suu lahti ja minul lendasid negatiivsed elumerelained pea kohal kokku. See sama vana p**k oli ketranud end minu peas ringi, võimendunud ning võttis jällekord meeled enda võimusesse. Ehk mis ma tahan öelda, on see, et depressioon on haigus, mis kindlasti olemas on ning kui see on raskekujuline, tulebki otsida professionaalset abi. Kuid kindlasti ei ole iga paha tuju, stressirohkem hetk depressioon, selle nimi on ELU. TÄISKASVANUELU. Ja see eluke veeretab sinu teele täpselt nii raskeid väljakutseid just sellisel kujul, nagu sina suudad neid vastu võtta. Depressioon ei ole vabandus enda laiskusele.

Kurbusega vaatan pealt seda, et kui depressioon oli A&O 3-4 aastat tagasi ning ATHga põhjendati paljusid olukord viimastel aastatel, siis nüüd ilmub välja inimesi, kelle raskes elus on süüdi lapsepõlvetraumad. Jällegi, muidugi on inimesi, kes kahjuks kasvasid üles vägivaldses peres, keda kasutati (seksuaalselt) ära, kelle vanemad jõid ning neil puudus lastele vajalik turvavõrk täiskasvanute näol. Muidugi tekitas see lastes ebakindlust ning tekkisid probleemid, millega suureks kasvades maadelda. Aga siin tuleb aru saada, et see kõik oli minevikus. Minevikus elamine ja selle süüdistamine ei aita sind kuidagi moodi. Jah, mineviku oli suur mõju sinu kujunemisel ent täiskasvanuna on sinu enda kätes oma elu (paremuse poole) muutmine. Vaatasin mõned päevad tagasi Pealtnägija lugu 24 jaanuaril eetris olnud saatest, kus kaks naist julgesid oma näoga rääkida seksuaalsest ära kasutamisest lapsepõlves. Nende lugusid oli nii kurb ja õõvastav kuulata, ma saan täielikult aru, et neil on tõesti lapsepõlvetrauma, millega toime tulla. See deemon saatis neid mitmekümneid aastaid, kuniks nad otsustasid enda elu ja selle muutmise enda kätesse võtta. Neil oles tõesti õigus rääkida lapsepõlvetraumast ja selle pikaajalisest negatiivsest mõjust.

Ma olen kunagi kirjutanud koolikiusamisest ning millise jälje see minu ellu jättis. Ma võiksin vabalt soiuda, et see on minu lapsepõlvetrauma, mis takistab mul elada õnnelikult, püüelda eesmärkide poole, nautida hetke. Aga ma sain aru, et niimoodi ei päde süüdistada minevikku ja joonida lapsemoodi, et elu on ebaaus ja mina ei mängi. Või ma ei saa aru nendest inimestest, kes sarnaselt minuga kasvasid üles 90ndatel ja justkui süüdistavad vanemaid nende kasvatusstiilis. Küll oldi liiga karmid, küll karistati (füüsiliselt) liiga palju, küll ei veedetud piisavalt aega koos, küll ei võimaldatud piisavalt. You name it! Mul on ausalt kahju nendest vanematest, sest teades tausta ja kui keeruline oli 90ndatel (majanduslikult) hakkama saada, seda eriti taasiseseisvunud Eestis, siis no ma küll ei tahaks enda peret sellistesse tingimustesse seada. Kuidagi unustatakse ära, et 30 aastat tagasi eeldati, et laps kuulab ja kuuletub, kui temalt midagi palutakse ja kui ei kuuletu, on sellel tagajärjed. Kellelgi ei olnud aega 20 minutit argumenteerida ja diskuteerida selle üle kas kolmene peaks ise riidesse panema või viiene toa mänguasjadest korda tegema või kümnene kindlaks kellaajaks kodus olemas. Nii olid reeglid ja kõik. Ilmselgelt oli peresid, kus kaseurvaplaaster oli igapäevane kasvatusviis, kuid need olukorrad lähevadki sinna “kasvasin üles vägivaldses peres” kategooriasse. Ma olen ka saanud seda plaastrit tunda, asja eest kusjuures ning olles nüüd ema, saan täielikult aru, kuidas lastel on oskus vanemate kannatust 24/7 proovile panna. Muidugi ma ei poolda füüsilist karistamist ning annan endast parima olla see argumenteeriv ja rahulik lapsevanem, aga pole parata, et ka minul on hetki, kus sütik on megalühike ja heameelega kasutaks mõnda 30 aasta tagust korrale kutsumise meetodit, aga ma ei tee seda. Sest minu asi on ennast kontrollida ning nagu ütlesin, minu taustasüsteem, milles oma lapsed üles kasvatan, on hoopis teine. Muideks, ma ei usu elu sees lapsevanemaid, kes väidavad et nemad kunagi ei tõsta häält või taha teinekord lapsi sakutada. Ma usun, et igal vanemal on neid hetki olnud, lihtsalt mõned ongi enda kontrollimises paremad kui teised. Samas olen kindel ka selles, et olenemata kui head vanemad me Mikuga oleme ja kui palju me laste heaks teeme või pingutame, midagi keerame ikka pekki 😀

Ühesõnaga, ma ei tee maha inimesi ja/või naera nende üle, kel on vaimsetervisega probleemid. Paratamatult tundub, et nüüdisajal maadeldaksegi pigem nende haigustega, mis silmale nähtamatud ja käega katsuda ei saa, sest füüsilistele vaevustele on ju ikkagi arstiabi olemas. Mul tekib teinekord küsimus, et mis siis on 21. sajandil järsku muutunud nii palju, et vaimsetervise probleemide käes kannatavaid inimesi lihtsalt lendab uksest ja aknast sisse. Kas tõesti olid need inimesed vaiba alla peidetud või on äkki tegu moodsa aja haigustega, sest a la 100 aastat tagasi ju ei olnud depressioon ja ATH nii suured probleemid. Äkki on siiski tegu kahe faktori koostöös tekkinud gemüüsega – ühelt poolt on meil info(tarbimise) ajastu, sotsiaalmeedia kasutamine on nii tavapärane, kõik on ainult ühe kliki kaugusel ning seda kõike on inimesele liiga palju. Lisa siia juurde teine tegur on (vaimselt) nõrk inimene ja sa saadki tonnide viisi haigeid. Lihtsalt üks võimalik seletus. Ja paratamatult võtavad isediagnoositajad tegelikelt abivajajatelt tähelepanu ära, mis on kurb, kuna täiskasvanutel on niigi raske tunnistada abivajadust. Lisa siia juurde isediagnoosijate avalik naeruvääristamine, mis tegelikule abivajajale jätab mulje, et naeruvääristatakse haigust, siis pole ime, et abi ei juleta küsida. Äkki on asi üldse selles, et 21. sajandi inimene ei julge või taha võtta vastutust enda elu, enda tegude ja valikute eest, vaid lihtsam on süüdistada teisi/välisfaktoreid? Olgu selleks ATH, depression, lapsepõlvetraumad, paha ilm, kuri ülemus, valitsuse poolt genereeritud hinnatõus. Saate ju aru küll. Kui sul on tõsine (tervise) mure, siis tuleb abi otsida. Kui sa abi ei otsi, siis ei peaks sa oma laiskust erinevate diagnoosidega välja vabandama. Ja veelkord, müts maha nende inimeste eest, kes abi on otsinud 🙂

Ajee see elutoaremont :D

Istun siin põhimõtteliselt täielikult vastvalminud elutoas ja mõtlen, et võiks viimase saagajupi ka kirja panna. Et oleks toredam kunagi lugeda või nii. Kui aus olla, siis mingi hetk tekkis tõesti tunne, et see tuba ei saagi kunagi valmis ja asjad venivad, aga näedsa, siin ma nüüd istun. Ühesõnaga, oktoobri lõpus jäi remont veidikeseks seisma, sest noh, esiteks oli meil kopp ees sellest kui halva töö plaasterdaja tegi ja teiseks oli meil ju perepuhkus ootamas. Tagasitulles võtsin meie ajagraafiku korralikult ette ning hakkasin Mikule näpuga järge ajaga, mis kõik teha on vaja. Graafik sai tehtud oktoobri keskel eelkõige selle mõttega, et millal mingi asi valmis peab olema, et tuba oleks novembri lõpuks minu vanemate külaskäigu ajal täielikult kasutatav. Seega, siit tuleb meie plaan ja tegelikkus.

31/10-6/11 – värvitöödega jätkamine – Tegelikult olime graafikust veidi maas, kuna vabadel päevadel pärast puhkust ei saanud me kuidagi endid remondilainele tagasi tõmmatud. Jah, põranda liistud pani Miku paika ent no kuskilt ei olnud võtta motti alustada värvitöödega, mis paberi peal pidid olema alanud juba enne puhkust. Tundus, et aega ju on kuigi teades elu, siis tavaliselt asjad tahavad tuksi minna ja kuhjuda viimasel hetkel. Pealegi, läksin mina tollest nädalast täiskohaga tööle tagasi, mis tähendas, et mul ei olnud aega enam nii vabalt päeval kodus toimetada. Teisipäeval võtsin siiski pahtlituubi kätte ja hakkasin lõpuks plaasterdaja tööd üle tegema. Miku oli selleks hetkeks teinud lülitite ümbrused korda ja ära lihvinud. Järgmisel päeval lihvisin mina kõik pahtliparandused üle ja otsustasin värvima hakata, kuid avastasin, et plaasterdaja tööst on hästi palju pisikesi pritsmeid seinale kuivanud, mistõttu võtsin lihvimisbloki ja pühkisin igaks juhuks kõik seinad sellega üle. Ja seda pühkimist ikkagi jagus. Kuna olin juba tolmutama hakanud, siis alusvärvi pealekandmise asemele lihvisin hoopis aknalauad korda. Neljapäeval alustasin alusvärvi seina panekuga ehk tegin kõik ääred ja nurgad tavalise pintsliga ning paar seina ka rullikuga. Miku tegi õhtul lae ning lõpetas teised seinad. Reedel plaanisime kanda ka teise kihi alusvärvi, kuid lihtsalt ei viitsinud ja tegime seda alles pühapäeva õhtul. Noorhärra tuli ka appi ja plätserdas ikka korralikult 🙂 Ahjaa, mööbel sai ka ettenägelikult suure varuga tellitud ning nädala sees broneerisime nii torumehe tuleku kui vaibapaigalduse.

7/11-13/11 – värvitööde lõpetamine, tapeetimine – olime kokku leppinud, et Miku ema tuleb aitab pühapäeval panna ühte seina tapeedi, seega selle seina ümbruses pidid kõik värvitööd lõpetatud olema. Meie sihiks oli siiski kõik seinad ja laed enne tapeetimist värvi alla saada ning alustasime jälle otsast – mina tegin nurgad ja ääred, Miku seinad ja lae. Algust tegime jällegi teisipäeval ning olime õhtul lootusrikkad, et äkki pääseme vaid ühe värvikihi kandmisega. Noh, siit hea meeldetuletus endale, et värvitöid ON mõtekam päevasel ajal teha, mitte õhtul pimedas 😀 Selgus, et teist kihti on kohe väga kindlasti vaja, kuid pigem ainult suure rullikuga suured pinnad üle käia, sest ääred ja nurgad olid ilmselgelt natuke paksema värvikihi all. Muidugi päevavalguses pidin tagumikule kukkuma, et helehalli seina asemel vaatab mulle vastu helelilla sein, kuid õhtuvalguses oli värv ikkagi õige ning lootust oli, et nii tapeet kui mööbel ja vaip aitavad ikkagi õige tooni välja tuua. Lisaks tahtsime ära värvida ka aknalaua ning põrandaliistud*. Aknalauale kandsin lõpuks kaks kihti värvi, ka tapeediseina liistud said lõpetatud, kuid elu tuli vahele ja ülejäänud liistude lõpetamine jäi esmaspäeva peale. Hea oli, et selle esimese kihi värvi liistudele kantud sai. Aga tapeetimine sujus hästi, Miku ema arvas, et eks tegu ole paaritunni tööga, kuid lõpuks oli ta meil pea neli tundi ja puhtalt selle pärast, et tapeedimuster ei tahtnud üldse klapituda. Iseenesest ei olnud raske muster, telliskivi(sein), aga kuna me ostsime kolm rulli erinevate seerianumbritega, sest poes väideti vahe olema ainult toonis, kuid ilmselgelt oli vahe ka mustris, siis andis ikka ajada tal kõike joonde. Lõpuks sai ja mina olin megarahul.

14/11-20/11 – radikate paigaldus, vaiba paigaldus, mööbli saabumine – esmaspäeval tegin ainult viimaseid värvimisi ja eelkõige kontrollisin, et alad kuhu radiaatorid** tulevad, oleks valmis. Teisipäeval tuli torumeeste meeskond kohale kolmekesi ja mässasid ikka korralikud 4 tundi, et suur ja väike radikas seina saada (muuhulgas oli selleks vaja neli uut gaasitoru paika ajada) ning boilerile hooldus teha. Lisaks pandi boilerile paar jubinat, et see paugutamise lõpetaks, aga see on juba uus teema (hetkel veel pooleli) ehk kunagi kirjutan pikemalt. Torumees mainis ka seda, et plaasterdaja pani ilmselt liiga paksu kihi krohvi seintele, sest isegi kuu hiljem olid seinad ikkagi veel pehmed, mistõttu pani ta radikate paigaldusel seina ekstra tugevad tüüblid. Radikad paigas, tegin viimaseid värviparandusi ehk seinaliistud (sh nö pealtpoolt, sest need on sellised 0.5cm paksud) otsustasime jätta valgeks, seinad ise helehalliks ent seina ja liistu liitumiskoht oli vaja sirgeks saada. Samuti aknalaua ja seina ühendumiskohad. Seega teades, kuidas minu käsi ei suuda sirgeid jooni tõmmata, mässasin paberteibiga ning katsin nii liistu pealsed kui õrnalt ka värvitud seinad. Lisaks ukseava, kuna ukse otsustasime eest võtta, aga raam vajas värskendust. Neljapäeva hommikul pandi vaip nagu plaanis ning oi kui palju see muutis üldpilti, no nii hubane oli tuba järsku. Kasutasin oma kodukontori hüvesid ning pesin aknad lõplikult ära, panin õhukese kardina üles ning võtsin kõik paberteibi maha. Aga kurja, see paberteip tõmbas päris palju ka värvi seinast maha, mistõttu pidin ikkagi värskelt uue vaibaga kaetud toas värviga toimetama. Olin ettevaatlik ja seekord kuhugi pritsmeid ei tekitanud 😀 Laupäeva varahommikul tuli mööbel, läksime vanahea Ikea teed, sest hetkel kahjuks hammas päris korraliku mööblipoe kaubale peale veel ei hakka. Tellitud sai uus diivan-voodi, teleka aluskapp ja riiul-kapp. Õhtul hakkas Miku suure hurraga asju kokku panema kui selgus, et üks päris arvestatav osa diivan-voodist ei olnud saadetud ent hoopis teine tavaline diivan, mida me isegi ei tellinud 😀 Helistasin järgmine päev Ikeasse ning lubati teisipäeval õige jupp saata ning vale asi tagasi võtta. Küll aga sai kahel õhtul kokku telekaalus ning riiul-kapp, pühapäeva õhtul saime käima ka uue teleka 🙂 Nädalavahetusel tuulasin mööda poode, et kardinaid ja aknakatet leida, aga no mitte midagi ei olnud, sest meil on vaja konksuga kardinaid, mitte neid rõngastega, millest ajad kardinapuu läbi.

21/11-… – toa sättimine ning valmispanek nii, et nädalavahetuseks oleks see külaliste valmis. Kuna mul oli tööl hästi vaikne esmaspäev, kasutasin seda asjade uude tuppa toomiseks ning ajutise elutoa ümbertõstmiseks. Terve päev ikkagi läks selle peale, sest vanas toas tahtsin kõik nurga tagused ja liistupealsed tolmust puhtaks pühkida. Lisaks sättisin teise telekanurga paika, mis pigem jääb laste kasutusse nende filmide ja telekamänguga. Teisipäeval saabus Ikea puuduolev jupp ning vale asi võeti ilusti kaasa. Me juba väga elevil olles hakkasime õhtul diivanit kokku panema kui selgus, et ikkagi vale osa saadeti. Oi ma olin tige ja võtsin ikka korralikult täna hommikul Ikea klienditeenindusega. Pärastlõunal selgus, et kullerfirma oli asjad sassi ajanud ning meie jupp on endiselt nende laos. Ei ole hullu, nad olid väga varmad meile jupi ära tooma, tõid ka, mistõttu saan hetkel diivanil istuda ja kribada. Leidsin ka kardinad ent need pidin tellima vahelaost ja saadetakse otse koju. Õnneks peaksid need saabuma laupäevaks.

Seega, siin ma istun ja olen lõpptulemusega ikkagi rahul. Jah, kardinad ja aknakate pole veel ees (aga nädalavahetusel juba on), lambivari tuleks üles panna, kuid enne peab Miku lambi kinnitama lakke. Lisaks on vaja seintel teha mõned värviparandused, sest kuidagi on päris mitu tumedamat jutti heledal taustal meile vastu passimas. Mis mind häirib on plaasterdaja pigem halb töökvaliteet, sest isegi kui me käisime ka ise lohud ja vaod üle, siis ikkagi jäi ka meile kohti märkamatuks, mis värvimisel selgelt välja tulid ning nüüd riivab kuidagi eriti silma, et laes on vagu või seintes ebatasasused. Aga no mis sa teed eksole, kindlasti ei kasuta me selle inimese teenuseid enam ja proovime leida kvaliteetsema töömehe. Hetkel peame veidike rahaliselt kosuma, sest noh katus vajab parendustöid ja tegelikult tahaks järgmine suvi saada köögi/kontorinurga/söögitoa kombo korda teha, sest see ON hull hetkel.

*See on nüüd koht, kus mina piltlikult kukalt kratsisin, et kuidas Inglismaal remonditöid teostatakse. Ehk, kui sul on põrandaliistud, siis need paned sa seina suhteliselt alguses, enne värvi- ja tapeetimistöid. Ma ei saanud alguses aru, et miks ei võiks kogu seina ära värvida ja tapeetida ning siis alles juba ülevärvitud põrandaliistud seina, sest liistud on ainult kruntvärviga tehtud. Sest värvida seinaliistu kui tapeet on seinas tundus liiga riskantsena ning suure tõenäosusega saaks tapeet rikutud. Samas, oma loogika siin on – nimelt vanades majades ei ole seinad teps mitte sirged ja kui sa paned liistu seina, siis ei sobitu see igalt poolt nagu valatud seinaga. Ja siis sa kasutad sellist asja nagu decorators chaulk, et need nö praod katta. Tegu on suhteliselt pahtlilaadse tootega ning seda on päris kerge pinnale kanda. Noh ja siis sa hakkad nagu kilplane seda seina ja liistu ühenduskohta üle värvima, et mitte midagi rikutud saaks.

**meil oli alguses plaan vaid üks suur radikas tuppa jätta, see, mis oli rohkem toa pool ja aknaalune sein täitsa paljana hoida. Ent ühel hommikul, kui alusvärv ei olnud veel peale kantud, avastasin, et aknaalune sein tundus kuidagi niiske ehk krohv oli muutunud tumedamaks punaseks. Selgus, et vaja on ikkagi radikat akna alla, mis muuhulgas seina ka kuivana hoiaks. Oi kuidas me otsisime seda radikat, sest eestoa aken on kaarega ja kuna meil suur radikas oli olemas, tundus ainult loogiline, et teine radikas on samasugune. Noja siis avastasime, et sellised kaarjad radikad on kerged tonnine laks ning seda summat meil ei oleks enam kuskilt võtta olnud, sest ees ootasid ka muud plaanipärased kulutused. Nii tellisimegi sirge aga väikse radika ning torumees sai selle ilusti seina. Selles leppisime küll kokku, et juhuks kui see pisike radikas ei ole piisav, siis lihtsalt kogume natuke raha ja ostame selle kalli kaarja eksemplari ikkagi ära.

Nad ütlevad “mõelge roheliselt”

Mul on teinekord tunne, et ma olen rohkem rahulolematu kui olla võiks. Et ma vigisen asjade üle, mis ei ole vigisemist väärt. Ma ei tea, millest see tuleb, kuid teinekord viskab ka minul korralikult kopa ette, kuigi ma pigem proovin ikkagi positiivseks jääda. Laupäeval ma seda teha ei suutnud.

Käisime Noorhärraga kõrvalkülas juuksuris ning kuna meil aega oli, siis otsustasime bussiga sõita, sest ega bussiga ju iga päev sõida. Noorhärrale tehti jumala lahe sonks* ning sättisime endid koduteele, kui selgus, et olime just oma bussist maha jäänud ning järgmiseni oli pool tundi aega. Iseenesest oleks saanud teekonna ka jalutada, kuid Noorhärrale tundus see pigem väljakutse ning tõuksi meil ka kaasas ei olnud. Nii jalutasimegi järgmisesse peatusesse ja jäime ootama. Buss jäi tsipake hiljaks ent lõpuks ta tuli. Suur oli minu üllatus, kui bussijuht keeldus mind peale võtmast.** Okei, ta ütles, et ma saan peale vaid siis, kui oma vankri kokku voldin, sest muidu ei mahu see peale. Nimelt on vähemalt meie kandis bussides süsteem, et reisijad peavad ainult istuma või on sõiduvahendid kindlas kohas pargitud, niisama seismist ei tohi olla. Jälle mingi healthandsafety blaadiblaaa. Nägin, kuidas üks naisterahvas ettenähtud kohas ennast ja oma vankrit liigutas ning oleksin nende kõrvale mahtunud küll, kuid bussijuht jäi oma sõnade juurde. Vankri kokkuvoltimine ei tulnud kõne alla, kuna ta käib mul kaheks osaks ja Piiga oli ju sees, kuhu ma ta voltimise ajaks pannud oleks? Ütlesin juhile veel, et mul on vaid üks peatusevahe vaja sõita, kuid too ajas oma joru. Ei vaevunud vaatamagi, kas äkki mõned reisijad oleksid olnud nõus mujale istuma, et ma ka peale mahuks. Vihastasin, ütlesin paar krõbedamat sõna ja tulin peatusesse tagasi.

Ütlesin juba Noorhärrale, et davai hakkame minema jala, sest bussile meid ei lasta, mille peale tema kilkas et, emme veel üks buss tuleb. Ja tuligi, õige number ka. Aga vot too juht ei teinud mulle isegi uksi lahti, samal põhjusel, et ma ei mahu bussi peale vankriga. Ta küll tundus lahkem ja kaastundlikum ent isegi tema ei palunud teistel reisijatel endid liigutada. Ja jällegi nägin, et üks naisterahavs tõusis ning liikus mujale. Nii me lehvitasime teisele bussile ning ma ei osanud kuidagi oma viie-aastasele seletada, et me ei saagi bussiga koju sõita. Hästi paha ja piinlik tunne oli, justkui mina tegin midagi valesti. Aga võib-olla tõesti ei oleks pidanud teise lapse saama …?!?!

Igatahes, kogu see olukord tekitas minus nii mõnegi küsimuse. 1) kas reisijate mahajätmine ongi nii tavapärane praktika ja kas sama lihtsalt lehvitatakse ka invaliididele ja eakatele inimestele? 2) mis siis, kui ühistransport ongi minu jaoks ainuke võimalik liikumisvahend, äkki mul oli hädasti vaja minna kella aja peale kuhugi? 3) miks meil propageeritakse rohelist mõtteviisi ja ärgitatakse autosid minimaalselt kasutama, kui tegelikkuses ei saa ju kindel olla, et sa ühistranspordiga sihtkohta jõuad. 4) kindlasti on bussifirma teinud analüüse reisijate tiheduse kohta ning võiks ju eeldada, et populaarsematel aegadel sõidab buss tihemini kui kaks korda tunnis.

Muidugi laadisin esmalt oma frustratsiooni Miku peale välja, tema läks veel rohkem sellest olukorrast leili, sest kui mina veel üritasin mingitki moodi aru saada, siis tema jaoks oli absurd, et ema kahe väikese lapsega niimoodi bussist maha jäetakse. Õhtupoolikul sattusin Miku vanematele külla ning rääkisin ka neile loo ära. Nemad on pigem väga tolerantsed inimesed, kuid isegi nemad nägid seda lugu pigem negatiivses valguses. Saatsin täna ka bussifirmale pretensiooni ja kirjeldasin olukorda just pigem, et olukord laheneks. Bussiuste nina ees kinnilöömine ei ole lahendus. Eks paistab, kas ma mingi vastuse ka saan. Aga kui proovida ikkagi positiivsel noodil lõpetada, siis pidime küll koju jalutama ent tegime seda mööda rannariba. St, et mina jalutasin, Noorhärra jooksis bokserite väel vettpidi edasi-tagasi ja mingil hetkel sai ühe koeraga sõbraks, kellele palli loopis. Kes teab, kas me sel päeval muidu oleks üldse randa jõudnudki muidu. Seega tema pettumus oli ikka väga lühiajaline.

*käisime samas külas aga ühes teises salongis täpselt kaks korda enne kui juuksurit vahetasime. Nimelt, mul jäi amps lahti kui kliendivaenulikud oldi. Kui me esimene kord läksime, siis jäi üldiselt selline mulje, et meid väga ei oodatud, aga otsustasin sellele kohale uue võimaluse anda. Teisel korral kui läksime, oli juuksuripoiss õues, salongi ukse taga suitsetamas ning ninapidi telefonis midagi uurimas. Ütlesin, et sooviksime juukseid lõigata, mille peale paluti meil sisse astuda (sest tal oli vaja suits ja vaatamine lõpetada). Et Piiga oli tol hetkel vaid paari nädala vanune ja minul vankriga manööverdamine mitte nii selge, jäin veidike kohmitsema. See vist ei meeldinud juuksuripoisile, sest suitsulõpp visati demonstratiinselt tänavale (!), tehti mulle salongiuks lahti ja ukerdasin sisse. Noorhärra istus tooli ja palusin nagu ikka, tagant ja külgedelt lühikeseks ning peapealt lühemaks, ekstra toonitasin legotukka (nelinurkne tukk) mitte lõigta. Kurja, ikka lõikas, sest ma just vaatasin tol hetkel mis Piiga teeb. Kui maksmiseks läks, ei olnud mul täpset raha, aga vahetusraha mulle ka ei antud (oma lollusest oleks võinud ikkagi küsida, et miks ma raha tagasi ei saa). Lõpuks kui hakkasime endid minekule sättima, jäin jälle kohmitsema ning juuksuripoiss ilmselt ei jõudnud enam ära kannatada ja hakkas minu nina ees telefoni uurima. Ma ei tea, kuidas inimestel muidu, aga mulle jäi väga mulje, et kliendid on pigem tüütud mutukad. See kõik juhtus detsembris ja laupäeval nägin, et too salong on oma uksed sulgenud. Ei ole üldse üllatunud.

**tollel samal detsembrikuu päeval oleksime äärepealt jälle pidanud koju jalutama. Tol korral oli probleemiks, et Noorhärral oli jalgratas kaasas, aga bussid ei tohi jalgrattaid transportida :S Ja siis Eestis on probleem, et ratta eest peab rongis lisatasu maksma 😀 Tol korral oli mõistlik juht ja lasi meid ikkagi peale (buss oli suhteliselt tühi ka), kuid sellest korrast alates ei ole ma isegi proovinud bussile astuda, kui Noorhärral on ratas kaasas olnud, aga väsimus kontides juba liiga suur, et koju jõuaks vändata.

No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Alustades uut aastat põletava küsimusega

Ma ei ela silmaklappidega ja jälgin päris paljusid (pool)kuulsaid avalikuelu ja sotsiaalmeedia tegelasi ja eks on paljud meist tähele pannud, et mitte ainult sel aastal, vaid pigem üldse viimastel aastatel, on mitmed tegelased oma kaaslasest lahku läinud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma kahtlustan, et selliseid paare on veel, kes pole jõudnud kapist välja tulla 🙂 Ikka juhtub, et inimesed ei sobi ühel või teisel põhjusel, kuid mulle on silma jäänud üks päris ühine joon – nimelt inimesed hakkavad ennast järsku leidma, seavad enda esimeseks, pühenduvad endale. Muidugi tore ja eks enda mina võibki suhtesse ja pereellu ära kaotada, kuid ma ei saa aru, kuidas see mina ise nüüd järsku nii tähtsaks muutub, et ta konkreetselt lõhub pere? Kas ennast ei saa uuesti leida niimoodi, et pereelu ei kannata? Milles on lapsed süüdi, et neilt võetakse terviklikuna toimiv pere? Ma usun, et asi on pigem minus, ei kindlasti on minus, et ma ei saa sellest aru, aga kas ei ole pigem see enese leidmine ja enesele elamine natuke liiga egoistlik? Ma olen nõus, et ennast võibki mingil hetkel ära kaotada ning sellisel juhul ei ole üldse imelik pühendudagi mõneks ajaks enda uuesti leidmisele, et siis edasi elada tasakaalus enda ja pereeluga. Kuid miks peab aastaid üles ehitatud pereelu nii lõplikult pikalt saatma?

Ma austan inimesi, kes julgevad tunnistada, et pereelu/lapsed ei ole nende jaoks. Peab olema ikka väga julge, et sellist asja tunnistada, eriti naisterahvaste poolt. Ja kui need inimesed seavad ennast ja oma vajadusi kõige esimeseks, siis pole siin ju miskit öelda, sest nad nö ei tee endast sõltuvatele ja/või neile lootvatele inimesele liiga. Aga kuidas saab olla, et sa kohtad kedagi, te loote pere ja siis sa avastad, et oih … see elu sellisel kujul ei ole ikka mulle. Kas siis sellist asja enne ei mõeldud, et suhte alguse idüll ei jää igavesti kestma ja aastate möödudes tulebki ka enda suhte püsima jäämise nimel tegutseda, mitte lasta tal minna. Samamoodi, kas ei suudeta olla paindlikumad, teineteisega rääkida, üksteist täiendada ja rong nö rööbastele tagasi tõmmata? Meie oleme Mikuga koos olnud kaheksa aastat ja meil mõlemal on olnud hetki, kus mõttes pakime kohvreid ja läheme. Ja oi kui palju kordi oleme tunnistanud teineteisele, et oleme enda mina kaotanud. Siiani on aidanud see, et võimaldamegi teineteisele üksinda akude laadimist ja see päriselt aitab. Või olemegi palunud abi lapsehoidmisel ja koos midagi teinud. Suhe ei saagi olla ju aastaid üks suur idüll 24/7. Paratamatult jääb mulje, et enda vaimse poolega tegelemine tähendab tegelikult sisemise ego nuumamist olenemata, kui väikesed hinged sellest negatiivselt mõjutatud saavad. Kahju 😦

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Absurd

Saatsin oma isale isadepäevas kaardi. Eile helistas ema, et isale on tulnud Omnivast deklareerimisteade. Teinekord ma panen tõesti kaardiga ka pisikese soksi kaasa, et oleks väike üllatus, mis seletaks deklareerimisnõude (kaal raskem ja katsudes on tunda, et midagi peale kaardi veel ümbrikus sees), kuid mitte seekord. Ma ei saanud üldse arugi, et mis deklaratsiooninõue ja et peab veel tulumaksu ka maksma, eriti kui olin kaarti postidades juba mingi ankeedi Inglismaal täitnud, mis kleebiti ümbriku peale. Ema saatis mulle kirja edasi ja tõesti oli seal nõue see deklareerida. Helistasin Omnivasse uurimaks, milles point. Ja point on väga lihtne – Brexit. Ehk siis järgmine kerge idiootsus, millega tavainimene tänu poliitmängudele peab silmitsi seisma. Deklareerimisnõue tuli sellest, et kaart saabus väljaspool Euroopa Liitu. Mitte et võiks näiteks kaartidele sätestada mingid mõõdu-ja kaalunõuded alla mille ei ole deklaratsiooni vaja esitada, sest too kaart kaalus ainult 40 grammi 😀 Mulle jääb muidugi arusaamatuks, miks just see kaart vahele võeti, sest ma olen viimase paari kuu jooksul saatnud Eestisse päris mitu kaarti, suuremad kusjuures nii mõõdult ja kaalult, kuid siis ei tulnud mingeid deklareerimisnõudeid. Ju siis seekord sattus minu kaarti sorteerima eriti usin töötaja. Aga parim kild on alles selles, et uurisin ka jõulude kohta, kuna saadan ikkagi igal aastal vähemalt kümme kaarti kodumaale. Et kui need kaardid ka tulevad väljaspool EL’i, siis kas peavadki saajad hakkama deklareerima postikaarte. Vastus oli, et hetke kogemuste järgi jah. Ma nüüd ei teagi, kas jätan siis sel aastal kaardid saatmata, kuniks keegi vaatab üle mõõdud, alates millest EI PEA deklaratsiooni esitama või hoiatama sõpru ja peret, et tuleb väga väärtuslik salakaup jõulukaardi näol ja ilmselt on vaja e-deklaratsioon esitada 😀 😀 😀

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …