Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.

argh..!!!

Teate ju küll kuidas fantaasiafilmides leiutatakse ajamasin, et rännata erinevate aastate ja ajastute vahel. No täna võtaksin ma päriselt ühe sellise masina ja keriks päeva homsesse. Mul pole ammu niii nõmedat päeva olnud.

Hommik oli kõik ilus ja tore, tööle jõudes oli plaan teha üks paari tunnine asi ning siis keskenduda suurele ja täpsust nõudvale eelarve faili täitmisele.  Ma ilmselt ei pea mainima, et tähtajad istuvad mul pikemat aega kuklas. Tegelikkus oli see, et selle paari tunnise asjaga sain valmis keskpäevaks, sest minult küsiti pidevalt kiirete asjade tegemist. Päeva teises poole hakkasin selle suure eelarvefailiga tegelema, kuid endiselt mind pommitati nii emailide kui skipega. Iseenesest oleks olnud võimalik end kõigest eraldada ehk keerasingi skipe busy peale ja ei süvenenud sisse tulevatesse kirjadesse, kuid teadmine, et need on seal ja iga saatja arvab, et tema asi on vaja kohe lahendada … see ajas närvi mustaks. Ning kui päeva lõpuks avastasin, et tabelit, mille alusel eelarvet täitsin, oli vahepeal muudetud, siis sai ka minu jaks otsa. F**k, kas minu aeg ja vaev ei olegi siis midagi väärt? Olen tööl päris mitu korda maininud, et  kahe põhi projekti mahud, mille mõlemaga töötan, suurenevad ja ma ei jõua enam kvaliteetselt ja õigeaegselt neid toetada, kuid ilmselt peab selle teema arenguvestlusel kindlalt päevakorda võtma. Mainimata ei saa ka jätta, et ega ma väga tunne tööalast arengut, sest mugavalt on mind sätitud vanasse rolli :S

No lahkusin töölt umbes 10 mintsa varem, sest mõte kodus kohvi joomisest ja Noorhärraga soolaste pannkookide tegemisest tundus täitsa lohutav. Plaan oli sõita väikseid teid pidi, ikkagi koolivaheaeg ja liiklus ka vaiksem. Kus sa sellega, ma istusin 45 mintsa ummikus, lihtsalt niisama istusin :S Tavapärane 25 minutine sõit venis tunniseks ja jäin Noorhärrale järgi hiljaks. Too otsustas täna draamat teha, kuna unustasime auto Hoidja juurde. Tal on kodus lademetes autosid, aga ei – temal oli vaja just nimme SELLE autoga täna õhtul mängida. Pidin veel autot tankima ning kui tavaliselt istub ta ilusti oma toolis, siis täna oli vaja välja ronida. Siis oli vaja uks lukku pann, kui teda õigele toolile hakkasin sättima. Ma tõega üritasin rahulikuks jääda. Ja tüüp muidugi nuttis suuri krokodillipisaraid terve tee koju, sest AUTO JÄI HOIDJA JUURDE.

Kodus lollitamine jätkus, kuid selle panen üleväsimuse süüks. Täna oli esimene päev, kus ta Hoidja juures ei maganud lõunaund, sest siiani ergutas 45 minutit uinakut nii palju, et õhtul oli probleeme magama jäämisega ning hommikul jällegi ülesärkamisega. Muidu ju võiks traalida, aga me oleme Mikuga õhtuks mõlemad vässud, et hakata veel kolmesega vägikaigast vedama tundub liigne lollus. Tahtsin vanematega skipetada, kuid Noorhärra tegi kõik muud kui istus ja rääkis. Siis tahtsime õhtust süüa, kuid tema tegi kõike muud, kui sõi. Asi lõppes sellega, et apelsinimahla külmikust võttes kukkus see põrandale laiali. Ja jälle oli nutt majas :S Noorhärra arvas, et tal ei ole ikka kõht tühi ja nii ta laua äärest lahkus.

Vahepeal oli mul vaja tööarvutis failid kopeerima panna, kuid muidugi ei töötanud kõik ladusalt. Päeval olin saanud seoses maja ostu ja laenu saamisega pabereid, mis vajasid reageerimist, milleks päeval ei olnud mul aega ja õhtuks tundus juba iga üleliigne liigutus olevat liiga palju palutud. Aga hambad ristis ma lugesin ja saatsin vastuseid, et osad paberid juba said allkirjastatud :S Kui Noorhärra lõpuks dušši alla sai ja siis pidžaama selga, tundus et õhtu võiks isegi veel hea lõpu saada. Multikaid saime isegi vaatama, aga siis arvas Noorhärra, et tal on ikka kõht tühi. Vingus ja vingus, aga kurja meie ka järgi ei andnud ning (väidetavalt) tühja kõhuga ta voodisse läks. Hambad said pestud, unejutu ka loetud, kuid ma ikka kuulen kuidas tal on vaja pissile minna või niisama oma toast välja hiilida. ARGH … kas see laps üldse ei väsi????

Mina olen nüüdseks nii kutupiilu, et nõud sai pestud, aga ma isegi ei taha mõelda, et homsed lõunad peab ka valmis panema. Ma tahaks olla, niisama, ja mitte midagi teha…

Lihtsalt, täna oli täpselt see päev, kus miski ei sujunud ja iga pisimgi vääratus tõi esile sisemise ärrituse. Ja kui see ärritus kestab minut minuti järel, siis oligi ühel hetkel tunne, et tahaks tänavale minna, jalgu trampida ja täiest kõrist karjuda. Õnneks aitab siin enda tühjaks kirjutamine ka…

Saaremaal juhtus

Ma ei hakka pikalt kirjutama, see mis toimus laupäeval Saaremaal on pehmelt öeldes rõve ja tülgastav. Minu emotsioonid võtab vägagi hästi kokku Printsess on postituses! Purjuspeaga/jääknähtudega roolitaha istumine EI OLE aktsepteeritav, muidu oleks see seadusega lubatud. Lisaks sellele, et kolme inimese eluküünal on jäädavalt kustutatud, peavad nende inimeste lähedased elama elu lõpuni küsimusega “Miks?” Ma ei imesta, kui too roolijoodik veel tuleb sellest õnnetusest eluga välja, jumal pidavat ju lolle ja joodikuid kaitsma. Ju siis tollel inimesel on topelt kaitse peal :S :S :S

Sõltuvusest

Ma olen tunnistanud seda mitu korda, et olen vahelduva eduga võidelnud nutisõltuvusega. Asi läks mingi hetk hullemaks selle aasta alguses, siis sain ennast kuidagi kontrolli alla, kuid nüüd tunnen jälle, et asi kipub käest. Samas, on mul selliseid perioode ennegi olnud pea juba kümme aastat. Ma olin pikalt-pikalt nutitelefonide vastane, ma arvan et suurim põhjus selleks oli nende maksumus aastal 2009-2010, mis võrreldes lihtsa telefoniga oli ikka mega. Pealegi suutis arvuti tollel hetkel täita minu jaoks kõik tehnilised ja internetipõhised vajadused. 2010 kevadel asusin tööle Ülikooli ning just osakonda, mis kaasas erinevaid nutiseadmeid nii oma igapäevasesse teadustöösse kui kasutas neid ka õppevahendina. Tollel hetkel oli just välja tulnud Iphone’i uusim versioon ning ka meie osakond oli tellinud endale 4 eksemplari. Osakonnas kehtis vaikiv kokkulepe, et kui kellelgi parajasti mingit seadet teadus- või õppetööks vaja ei läinud, võis seda kasutada isiklikel eksperimentaalseltel eesmärkidel. Ja nii laenutasin ka ise oma esimese nutiseadme.

Ma olin lummatud – ma sain internetti igal hetkel ja kohas, kus eksisteeris wifi. Seetõttu ei olnud harvad hetked, mil sõitsin kuskil liftiga paar korrust üles või alla ning olin ninapidi ekraanis. Vahet polnud kas lugesin emaile, uudiseid või sirvisin feissaris, asja tuum oli selles, et ma olin ninapidi telefonis. Kogu neti sõltuvus muutus sujuvalt nii sügavaks, et mäleta konkreetselt hetki, mil uuendasid feissari lehte iga viie minuti tagant, et ometi millestki ilma jääks. Pidage meeles, et tegu oli 8 aasta taguse ajaga ning feissaris ei toimunud kindlasti midagi nii tihti kui nüüd. Seega see pidev sisemine frustratsioon, kui uudiseid ei olnud, oli nõme. Tollesse aega jääb ka see periood, mil olin lõpetanud oma pikaajalise suhte ning pühendunud töösse. Seega ma ei olnud arvuti/telefoni taga mitte ainult kontoris, vaid ka kodus õhtuti. Teinekord ka nädalavahetusel, kui vanematel külas käisin. Mul ei ole enam meeleski, kui mitu korda minu ema manitses olema sotsiaalsem ja mitte ekraani passima. Kas ma kuulasin teda? Pigem mitte. Sest isegi kui ma füüsiliselt netis ei olnud, siis oma mõtetega kindlasti ning pabistasin, et issver küll, millest kõigest ma ilma jään ja näpud sügelesin, KOGUAEG!

Siis läksin ära Austraaliasse ning kuidagi loomulikult kaugenes minust ka kogu internetlus. Muidugi mängis suurt rolli see, et maakohtades oli wifi levimine pea olematu ning ühenduse saamiseks pidi ostam megakallist netiaega, mistõttu ei olnudki rahakoti sõbralik lihtsalt online’s olla. Oma blogipostitusedki tegin nii, et kirjutasin teksti wordis valmis, järjestasin ka pildi samasse kausta, et netis olles võimalikult vähe aega kulutada. Sellest tulenevalt leidsingi alternatiivseid ajaveetmise võimalusi. Minu mobiilgi oli ju kõige tavalisem nupukas, mille leviala mega nõrk. Seega kodused saidki mind kätte siis, kui ma läpaka vahendusel netti tulin. Austraalia teisel aastal sain küll Miku vana nutika endale, kuid siis nagu enam ei huvitanud netindus ja erinevad rakendused. Isegi UK’sse kolides hoidsin pigem eemale kõigest. Kuniks läksin tööle ja sain oma töötelefoni.

Algul tundus mulle jube lahe, et mul on töötelefon, ma olin ikkagi tähtis tegelane enda arust. Kuid sellega kaasnes ülemuse eeldus, et olen 24/7 saadaval ning minus süvenes harjumus oma töötelefonist emaile kontrollida nii õhtuti kui nädalavahetus. Miku ei saanud sellest üldse aru ja üritas mulle pidevalt selgeks teha, et selline eeldamine ülemuse poolt ei ole normaalne (ega olnudki ju). Erinevate konfliktide vältimiseks kontrollisin oma emaile näiteks siis, kui teda läheduses ei olnud. Telefoni hoidsin hääletu peal, et ta ei kuuleks et see mul kuskil kaasas on. Ehk süvenes teadmine, et ma PEAN olema netis ja ma PEAN olema ühenduses, sest muidug ma jään millestki ilma. Too ülemus oli väga varmas tegema koheselt ja valjuhäälselt selgeks, kui halb töötaja ma olen, kui ei reageeri tema kõnedele või emailidele sekundi pealt. Ja kui ma juba olin ühenduses, siis lugesin ka uudiseid. Feissarit kontrollisin isiklikust mobiilist ning jällegi väikeste sammude haaval vajusin lõksu, sest kui ma juba netis olin, ei olnud ju suur asi telefone vahetada ja ka isiklikud kontod üle vaadata.

Noorhärra saabudes ei osanud ma ennast juba seetõttu välja lülitada, et ma olin ahvivaimustuses oma lapsest (seda ikka heas mõttes) ning saatsin nii enda kui Miku perele pidevalt pilte ja videosid temast, et nad millestki ilma ei jääks. Ja muidugi laadisin pilte ka feissarisse, küll mitte igapäevaselt, vaid iga uue kuu täitumisel. Ning siis värskendasin feissarit, et näha mitu laiki ja kommentaari see pilt saanud oli. Õnneks hakkas feissar mingi hetk väga julma reklaamipoliitikat ajama ja nüüdseks olen sellest väga eemaldunud. Aga, saabus Instagram. Oma konto tegin sinna vahetult enne Austraaliast lahkumist, kuid tavaliselt võtab mul uute asjadega harjumine aega ning tihtilugu ei satu sellest kohe ka vaimustusse. Aktiivsemalt hakkasingi Instat kasutama pärast Noorhärra saabumist ning kui feissari reklaamipoliitika vastikuks muutus. Naiivitarina ei teadnud ma siis, et need kaks on samade omanike poolt loodud. Feissari võimu alt väljas, vajusin Instagrammi lummusesse ning algas periood, kus enne magamajäämist surfasin selles voodis lebades, et jällegi millestki mitte ilma jääda. Kuidas nägi minu tavapärane päev välja tollel hetkel?

Tööpäevade hommikutel oli ja siiani on piisavalt kiire, et mul ei ole kodus väga aega surfata, pigem sõin kõhu täis, panin end töö ning Noorhärra hoiuvalmis ning sõitsime minema. Teinekord juhtus, et ärkasin enne kella ning Noorhärrat, siis lükkus küll wifi sisse voodis lebades. Või sain oma toimetused eriti kiirelt valmis, et oli aega 10 minutit Instagrammis olla. Nii palju seda kainet mõistust ikka oli, et ööseks enda kättesaadavus minimaalseks teha. Pikalt võttis aega, et ma autoga sõites ja foori taga seisma jäädes telefoni välja ei võta. Ikka väga kaua võttis aega nautida lihtsalt hommikust melu, raadiomöla või mõelda omi mõtteid. Samuti juhtus, et jalutasin parklast kontorisse, nina telefonis :S Ka sellest kombest olen lahti saanud. Aga tööle jõudes panen oma läpaka tööle ning sean laua töövalmis ning … lükkan telefoni wifi sisse, et surfata. Selle aja peale on jõudnud keegi Eestist sõnumi saata, esimesed meilid tulevad telefoni, kuid mis kõige tähtsam, IG on ju täiesti ülevaatamata. Istun oma töölauataga ja scrollin, kõige nõmedam on minu arust see, et ma ei jää näiteks kõiki videosidki vaatama, sest ei ole seda kannatlikkust. Ometi olen ju ise valinud lehed, mida jälgida ning seetõttu peaksin nende sisust siiski huvitatud olema ( olen ka, kui ma suudan olla kannatlik ja poole minutilise video lõpuni vaadata). Teinekord võin veeta niimoodi pea pooltundi oma tööajast enne kui reaalselt midagi tegema hakkan. Kui nüüd päris aus olla, siis oma hullematel hetkedel veedangi nii enamuse oma tööpäevast, pidevalt kontrollides, kas mingi teavitus on tulnud, kas keegi ajab mind taga. See alateadlikult telefoni järgi haaramine on juba nuhtlus – tekib näiteks 10 sekundit vaba aega, sest miskit laadib end üles kui mina juba tsekkan. Või pean tegema miskit mitte nii väga huvitavat ja hoopis lahedam on ju Instas ketrata. Lõunapausidel ei lasknud ka enda silmadel puhata vaid tsekkisin – siis juba erinevaid blogisid*. Erandiks olid väga kiired ja tihedad tööpäevad, siis tõesti ei olnud aega telefoni järgi haarata. Muideks ka lõunapauside veetmisel olen teinud edusaamud ja jätan telefoni laua taha, kaasa haaran hoopis ristsõna. Meil nimelt on tööl no eating behind the desk policy, et sundida inimesi natukenegi liigutama.

Mis juhtus kojujõudes? Muidugi jätkasin “eemalolemist”. Suvel oli hea, sest siis läksime tihtilugu Noorhärraga jalutam ning pidin kellelgi pingsalt silma peal hoidma ja telefon oli teisejärguline (kui ma just pilte/videosid teinud, et sugulastega jagada). Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma tõotasin olla üks neist emadest, kes alati oma lapsele tähelepanu pöörab ja ei istu ninapidi oma telefonis. Reaalsus – ma olin just üheks selliseks emaks muutunud. Ja tobe ongi, et ma istusin telefonis, sest seda oli ja siiani on palju lihtsam viieks sekundiks kätte võtta, kui arvutit. Siis tuli Noorhärra uneaeg ning mina olin õhtul edasi netis, seda läpaka kaudu … et siis veel voodis helendavat ekraani kedrata. Ning nõiaring algas uuesti.

Mingi hetk sain, et minu käitumine ei ole normaalne. Ma sain pigem negatiivseid emotsioone, sest iga infokildu võrdlesin enda olemise, käitumise ja saavutustega. Samas oli mul endal eesmärke, kuhu poole pürgida, kuid mille saabutamiseks ei teinud ma midagi. Näiteks mulle meeldib kohutavalt lugeda, kuid olen kaotanud püsivuse seda teha. Lihtsalt on ju näpuga kerida :S Kuid suvel hakaksin teadlikumalt telefonist eemal olema ja asi toimis. Kuid viimased poolteist kuud on jälle kõik allamäge läinud – eelkõige seetõttu, et tööl oli väga vaikne ning mul oli enamasti väga igav. Nii süvenes samm haaval see telefoni järgi haaramine, isegi kui tegelikult juba oli asju mida teha. Ning taas jõudsin punkti, kus alateadlikult haaran pidevalt telefoni järgi, see katkestab igasuguse keskendumisvõime ja ma olen enda peale nii pahane, et hea meelega taoksin pead vastu seina 😀 Õnneks kodus olen teinud edusamme ja ikkagi toimetame Noorhärraga koos, kui tema oma õhtust multikat vaatab, ainult siis kiikan telefoni. Kuid veel ei ole ma harjumuseks muutnud õhtul varasema voodisse mineku, et raamatut lugeda. Seega milline näeb edaspidi välja minu käitumine (ma ju pean sellised asjad välja kirjutama, et ma neist kinni peaks):

1- telefonil ei lähe wifi sisse enne kui tööle jõuan.
2- hommikul vaatan kiirelt neti üle ja siis läheb telefon kotti tagasi
3- telefoni kontrollin vaid korra tunnis, maksimaalselt
4- jätkan lõunapausidel ristsõnade lahendamisega
5- koju jõudes vaatan kiirelt kas on uusi teateid
6- telefon läheb unereziimi kell 8, kui Noorhärra magama läheb
7- kuni poole 10ni on mul võimalus kas vaadata telekat või teha oma toimetusi läpakas
8- õhtul ja nädalavahetuseti hakkan rohkem raamatuid lugema

Vaatame, kuidas asjad kujunema hakkavad. Kindel on see, et muudatus on vaja elus teha, sest ma raiskan liiga palju aega mõtetusele. Ma ei taha olla järjekordne moderne robot!

*oo blogid, mulle tegeikult meeldib neid lugeda ja hea meelega hoopis subscribiks neid kõiki kui kontrolliks igapäevaselt, kas uusi postitusi on. Ma lihtsalt ei ole suutnud veel aru saada, kuidas osasid blogisid niimoodi teavitama panna. Selle asemel raiskan aega 😦

Vormist väljas tippsortlane

Neljapäeva õhtu, Noorhärra on magama pandud (ma loodan, et ta ka jääb magama varsti), Miku on tööl ning minul vaba voli telkust ükskõik mida vaadata. Muidugi osutub valituks Doha MM. Ma olen alati päris suur kergejõustikule kaasaelaja olnud, eriti diivani pealt. No kuulge, kes ei oleks Noolele kaasa elanud?? Praeguseks olen natsa kaotanud järje, kes Eestis tegijad on. Kanter ju lõpetas karjääri ja edasi on minu jaoks tume maa. Rasmus Mägi on nagu tuttav nimi, aga see on ka kõik. Igatahes, täna lugesin, et kümnevõistlejatel on võimalus medal võtta, seega otsustasin siis kaasa elada.

UK telku näitab mulle hoopis naiste kuulitõuke finaali, on neil endil üks võistleja väljakul, seega aru saadav. Aga, millele ma järjekordselt mõtlema jäin, oli see, et miks on kuulitõukajad nii … suured? Nii mehed kui naised samamoodi. “Suured” all ma ei mõtle, et pikad või musklimäed, aga pigem rasvased?!? Ma ei ole kindlasti õige inimene kritiseerima kellegi väljanägemist ja tavaelus kuulitõukajast möödaj alutades ma ilmselt ei teeks teist nägugi, aga nüüd telekast vaadates tekib jälle küsimärk. Tegu on ju sportlastega, kuidas siis saab olla nii, et sul on korralik rasvavolt üle püksivärvli rippumas, noh ikka väga korralik. Kas asi on selles, et mida rohkem massi, seda suurema hoo saab sisse ja seda kaugemale tõugatakse kuul? Aga kas kiirus ja jõud ei mängi siin rolli? Kiirus = lihaseline keha ja Jõud = musklis käed. Kas ma olen tõesti blond? Näiteks see sama UK võistleja, no ei ole üldse ÜLDSE spotliku välimusega, korralik kõhuke ees, käsivartel pole musklihaisugi näha. Noh ta ei ole väga kaugele ka tõuganud, kuid ta ei ole ainuke võistleja. On teisi, kes on ka suured ja mitte nii sportlasliku välimusega ja nemad tõukavad.

Teinekord tõesti tekib error, sest sport tähendab ju  ilusat lihases keha. Tipptasemel sport seda eriti. Kergejõustiku võistlustel on sul staadionite viisi vormis võistlejaid … ja siis tulevad kuulitõukajad. Vasaraheitjad on minu jaoks samas kategoorias. Kettaheitjad tunduvad siiski oma suure massi all lihaseid peitvat, sest ma ei ütleks, et Kanter oli võisteldes rasvamägi. Äkki keegi seletaks mulle seda fenomeni?

PS! Aasta spordifänni tiitlit “väärin” kohe kindlsati. Lõppes too kuuliheite finaal ära ning telkust tuli erinevaid jooksu (pool) finaale. Oodati naiste 7-võistluse viimast ala, kuna UK esindaja oli esikohal ja šans minna koju kuldmeldaliga. Aga tulemas oli ju veel ka naiste 400m finaal ja meeste kümnevõistluse viimane ala ehk mõlemad Uibod olid ju võistlemas veel. Ja mida tegin mina? Selle asemel, et jätkata ülekande vaatamist, panin peam HIMYM, et vaadata üks episood ära. Muidugi ma unustasin ennast vaatama järgmised kaks episoodi samuti ja magasin kõik põnevad hetked maha. Alles nüüd hommikul lugesin veebist, et mõlemad said hõbemedali… KUI tihti juhtub, et MM’l võistleb samal õhtul abielupaar ja mõlemad võidavad medali, seda enam et üks neist on eestlane?!?! Ma lähen ja taon oma pead vastu seina!