Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

• Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
• Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
• Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
• Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
• Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
• Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Aju läheb lühisesse :D

Kindlasti on kõigil vabu hetki, kus otseselt midagi tegema ega millelegi keskenduma ei pea ja siis hakkavad mõtted oma elu elama. Mul juhtub päris tihti, et näiteks autoga sõites elavad mõtted oma elu või eriti näiteks õhtul voodis, kui oleks vaja hoopis magama jääda. Millega ma siis oma ajukäärukesi vaevan.

No näiteks see, et kui meil on kaks inimest, kes saavad lapse, siis on see laps oma nägu ja tegu. Täiesti loogiline, sest kahe (inimese) liitmisel sünnibki kolmas midagi uut. Vot, aga miks siis on nii, et kui neil kahel samal inimesel sünnib järgmine laps, siis too on jälle oma nägu 😀 Jah, ma saan ju aru, et munarakud ja spermatosoidid ja DNA, teaduslikult saabki tõestatud. AGA kui me lähtume puhtast loogikast, et 1+1=2 (kusjuures need mõlemad ühed ei muutu) ja mitte 1.5 või 2.5, siis siin see ei kehti. Pigem on asi selles, et kui panna kokku kollane ja punane värv, saame oranži värvi a vot me ei doseeri iga kord sama koguse kollast ja punast, mistõttu varieerub ka oranži toon 😀 😀 😀

Või jätkates sugulussidemetega, siis kuidas olla kindel, et kui sa tahad kellelegi oma õest või vennast rääkida, kuidas neid peaks nimetama, et kuulaja aru saaks kellest jutt. Minu puhul on see lihtne, mul on nooremad õde ja vend ning kui ma emmast-kummast räägin, siis piisabki kui ütlen kas “õde” või “vend” ning täpsustuse “noorem” lisamine ei anna mingit lisaväärtust. Aga, siis on meil Miku, kellel on kaks õde ning mõlemad nooremad. Ja ütleme kui ta tahab kellelegi rääkida oma nooremastvanemast õest, siis kui ta ütleks “vanem õde” mõeldakse kohe, et tegu on Mikust vanema inimesega. Keskmine õde on nagu ka nadi öelda, kuigi tegu on ju pere keskmise lapsega, sest see pigem eeldaks kolme õe olemasolu ja siis nendest keskmist. Või kui ta ütleb noorem õde, siis pigem mõeldakse automaatselt seda kõige nooremat last 😀 Ehk et ma ei ole kuulnud inimesi kasutamas terminit nooremvanem õde, kas on üldse sellele mingit vastet? Pigem vist aitabki, kui kasutada ühendit “minu noorem õde X“.

No ja siis bioloogia. Inimene on püsisoojane eks ehk tal on pidevalt sama kehatemperatuur. No ja siis olen mina, kellel pidevalt töötades on üks käsi soe ja teine külm 😀 Ehk parem käsi, millega hiirt haldan on külm, ja vasak millega klaviatuuril klõbistan on soe. Ja see on päris häiriv 😀 Või mu nina on pidevalt külm ometi on ju ninas ka veresoones (st siis kõhreluu peal naha all), sest proovi sa oma ninaga maad niid künda, et verd ei purskaks 😀

Nii ma lebangi voodis ning mõtlen. Guugeldada ei taha ja ei saa ka, kuna telefon on all korrusel. Järgmisel päeval on juba meelest läinud asja uurida ja isegi kui on meeles, ei teagi kohe, mis otsast ja mis võtmesõnadega seda uurimist alustada 😀 Ma siinkohal ei hakka isegi soiuma teemal kui väss ma hommikuti üles ärgates olen ning tahaks rahus veel tunde magada. Aga vot kui õhtul on võimalus varem magama minna olen rohkem ärkvel kui varakevadine vasikas karjamaal …

PS! lõpetuseks eelmisele postitusele, siis tundub et kolmas jäi seekord tulemata. Aga selle eest sain korralikku kino auto kättesaamisel. Seega teisipäeva lõunaks oli auto töökojas, õhtupoolikuks selge, mis teha vaja ning terve kolmapäev oli töömeestel aega toimetada. Minu plaan nägi välja, et kolmapäeval lõpetan töö poole neljast, jalutan ilusti töökotta (et päevase liikumisdoosi kätte saada) ning jõuan parajalt viieks kohale, et sealt edasi Noorhärrale lasteaeda järgi sõita. IGAKS JUHUKS helistasin töökotta, et ikkagi kindel olla auto valmiduses. A vot sealt tuli vastus, et ei ole midagi auto valmis, nad alles ootavad piduriklotse, sest tellimusega oli mingi segadus. Minu küsimusele, et kas auto ikka kuueks valmis saab (sest siis pannakse töökoda kinni), öeldi et annavad endast parima. Ma ei suutnud ka vaiki olla ning vastasin suhteliselt nõudlikult, et parem oleks kui valmis saavad, sest mul on masinat vaja 😀 Egas midagi, jalutusplaan jäi katki ja selle asemel kõndisid bussipeatusesse. Plaan B oli sõita bussiga Noorhärrale järgi ning bussiga tagasi töökotta. Ja siin oli järgmine jama – ma oleks Noorhärrale ilusti bussiga järgi jõudnud, kuid töökotta enam mitte, sest ühtki bussi enam õigeaegselt ei tulnud. Kuigi vastumeelselt, aga helistasin Miku emale, et mul ikkagi on veel abi vaja ning kas ta saaks meid töökotta tagasi sõidutada. Miku emal oli küll tööasju vaja teha, kuid Miku isa saaks abiks olla. Kuna meil olid mingid mega tormised päevad ja vihma ladistas, siis pakkus Miku ema välja plaani, et Miku isa sõidab keskmise (HA HA HA) õe juurde ning korjab ta peale, siis sõidavad nad lasteaeda poistele järgi, siis viiakse õde ja õepoeg koju, Miku isa toob Noorhärra koju ja siis kõik koos sõidame töökotta. No see plaan ju ka ei oleks sobinud, sest ma istusin tol hetkel juba bussis 😀 Uus plaan nägi ette, et mina lähen vanemate juurde, kuhu tuleb ka Miku isa päras õe ja õepoja kojuviimist, korjab mu peale ja sõidame töökotta lootuses, et auto on valmis. Kui on, saame ise koju, kui ei, viib Miku isa ja mina jalutan sellele järgi järgmine päev. Miku ema oli juba lahkelt nõus, et saab vajadusel Noorhärra ka neljapäeva hommikul lasteaeda viia. Lootust oli, et saame ikkagi töökojast ise koju, sest peale kõne lõpetamist sõitis buss töökojast mööda ning auto oli pukil, ju siis vahetati neid klotse. Lõpuks sujus kõik kenasti, mina sain Miku emaga paar sõna lobiseda kuni autot ootasime, töökotta jõudsime õigeaegselt ning auto oli valmis ja minul suur mure kaelast. Siiani (sülitan kolm korda üle õla) on auto ilusti töötanud, kuid ilmselt peame selle ikkagi mingi hetk maha müüma ja Mikule korraliku tööauto soetama. Eks näis.

Kasutatud asjade müümisest

Ma olen maininud paaril korral, kuidas kasutatud asjade müük siin maail eriti ära ei tasu, sest pigem saadakse uusi asju poest pea sama või isegi odama hinnaga. Erandiks oli küll Miku müügireis ühele kirbukale, kus ta sai ikkagi märkimisväärselt paljudest asjadest lahti ning ka müügist saadud summa oli päris korralik. See on aga olnudki ainuke selline korralik raha, mis meie kasutatud asjadest saanud oleme. Räägin oma kogemusest veidike lähemalt.

Pärast kirbukareisi oli meil ikkagi alles kaks korralikku kastitäit asju. Miku arvas, et viime need asjad lihtsalt prügimäele ja on meie mure murtud. Mina aga (ihnuskoina) ei saanud lubada korralikke asju lihtsalt ära visata ja nii võtsin südame asjaks proovida nendest näoraamatus erinevate kohalike müügigruppide kaudu lahti saada. Veetsin aega sorteerides sarnased asjad gruppidesse, et niimoodi “komplektis” müüa selmet et üks haaval neist lahti saada. Meil oli ikka väga palju erinevat kaupa – kasutatud riided, erinevas suuruses ja kujus vaasid, ühekorra kasutatud võileivagrill, laste puzlematid, raamatud, DVD’d, tehnikavidinaid, erkkollased tööriided, laste pehmed mänguasjad, uus beebimonitori komplekt, beebi piimapudelite desinfitreerimise komplekt kusjuures viimased 2 olid uued ja veel pakendis. Mul kulus ikka mõned tunnid sorteerimiseks, pildistamiseks ja kuulutuste ülespanekuks. Lisaks uuendasin nende staatust iga paari nädala tagant, et kuulutus ikka grupis esimeste seas ilmus. Kui palju sellest kasu oli? 0, suur ümmargne 0. Mitte keegi ei tundnud asjade vastu huvi, sest neil kõigil oli hinnasilt juures. Ainukese asjana läks kaubaks monitorikomplekt ja seda ka pärast hinnalangetust. Mina ikkagi nii kergelt alla ei andund ja vahelduva eduga kustutasin ning panin kuulutused uuesti üles, kuid tulutult. Lõpuks mitmeid kuid hiljem viskas mul kastide otsas elamine üle (kuna need asjad olid meil kastides toas) ja viisin kõik ühte heategevuspoodi. Issver, kui hea tunne oli need asjad lihtsalt ära anda ja koju tühja ruumi juurde saada. Kasutatud riided viisin spetsiaalsetesse konteineritesse, mis koguvad raha vähiga võitlemise vastu. Kusjuures siiamaani viin enda ja Miku vanu riideid konteineritesse.

Laste asjadega on nii ja naa. Mingid esemed tunduvad kiirelt müügiks minevat, mõndasid ei taheta tasuta ka. Kui Noorhärra kasvas oma söögitoolist välja, panime selle müüki. Too läks koheselt kaubaks. Ühel hetkel leidsin kappe koristades erinevaid lutte, pudeleid, plastikkonteinerid püreede hoidustamiseks, küüntekääride komplekti ja erinevas vanuses lapsele joogipudeleid, mille panin ühe komplektina üles, et annan tasuta ära. Ma tahtsin lihtsalt tränist lahti saada ja olin kindel, et raha mulle nende eest ei anta. Issver, milline jooks läks nende peale lahti, ikkagi tasuta. Ei pea vist täpsustama, et sain nendest poole tunniga lahti, kuigi lubasin ise kohale viia. Edasi panin kuulutuse, et annan tasuta ära hunniku beebiriiete riidepuid, mis läks ka koheselt minema, sest jällegi tasuta ja ütlesin, et viin ise ära (tookord tegin trenni ja sõitsin rattaga kohale). Noorhärrast väikseks jäänud riideid olen üritanud müüa erinevatel hetkedel ning siiani tulutult – ei aita hinna madalaks laskmine, üksikute piltide lisamine toodetest ja isegi lubadus asjad kohale viia. Inimesi ei huvita. Kui ma mõned nädalad tagasi kirjutasin, et mul jäi Noorhärrast kaks kotitäit riideid üle, mille müüki panin, siis oli huvi jällegi 0. Nendele kahele kotile lisandus kolmas kott pluss jalanõud. Ma isegi ei hakanud viimaseid kahte müügiks kuhugi lisama, vaid seekord annan kogu kupatuse heategevuseks ära. Mulle meeldb mõte sellest, et annan asjad reaalsetele abivajajatele kui viin taaskasutuspoodi (tasuta kusjuures), et siis keegi nende müügi eest raha saaks.

Oleme üritanud ka mõndasid mööbliesemeid müüa või ära anda. Vanast madratsist lahti saamise saaga panin kirja SIIN, 8 kuud hiljem seisab see madrats endiselt garaažis 😀 Eelmine aasta saime kingituseks grill-suitsuahju, mis suitses natuke liiga korralikult (või me ei kasutanud seda õigesti). Igatahes tahtsin mina saada nö traditsioonilist grilli ja nii jäi suitsutaja seisma. Selle müümine oli samuti minutite küsimus, sest me olimegi reaalselt seda korra kasutanud. Siis jäi meil üle üks Ikea raamaturiiul, mida algul müüsin kokkupanduna, siis pakkusin tasuta kokkupanduna kuni lõpuks võtsime selle juppideks ja viisime prügimäele.

Mis ma äelda tahan, ja mida tõdesin ka kevadises postituses, siis taaskasutus kui selline ei tundu kahjuks siin maal nii populaarne olevat. Tekib küsimus, kas inimesed on tõesti finantsiliselt nii palju paremal järjel …

 

Doonorlus

Veel Eestis elades olin vägagi aktiivne veredoonor. Ma tean, et minu veregrupp on pigem üks levinumaid ja tihtilugu, kui saadetakse doonoritele kutseid loovutamisele tulla, kuna verevarud on otsakorral, siis minu veregrupp on pigem seal “mitte otsas” poole peal. Aga ikkagi on mind alati hea meelega vastuvõetud. Viimati käisin Ädala tänaval jaanuar 2015, suhteliselt vahetult enne Inglismaale kolimist ning isegi kui olen ikka veel doonorite nimekirjas, siis igal külastusel Eesti on meelest ära läinud, et võiks ju Ädalast läbi hüpata. UK’s saaks ilmselt ka veredoonoriks hakata, kuid ausalt öeldes, ei ole ma üldse uurinud siin seda teemat.

Kui doonorlusest üldiselt rääkida, siis mina näiteks loovutaksin hea meelega enda ükskõik millise terve ning funktioneeriva organi kellelegi, kes seda vajab kui minul endal seda enam vaja ei lähe. Just, olen 100% nõus sellega, et kui minuga peaks mingi õnnetus juhtuma või kui minu enda mõni organ ütleb ootamatult üles ja minust enam elulooma ei ole, siis miks peaks olema kade ning terved ja korralikud organid endaga kaasa võtma? Hauataguses elus ju niikuinii mul nendega midagi teha ole, aga võiksin potensiaalset päästa ühe kui mitte rohkem elusid. Ma ei mäleta, et oleksin enda nõusoleku elundidoonoriks hakkamiseks andnud, kuid tegelikult peaksin seda tegema. Ning kindlasti ka lähedastele rääkima juhuks kui ma seda nõusolekut ei ole jõudnud teha.

Kunagi rääkisime ühe sõbrannaga ka munarakudoonorlusest, kuid minul tekkis endal tõrge olla abiks kellelegi lapse saamisel. Üks asi oli tol hetkel see, et kui ma ei olnud veel 30, siis ei olnud mul ka lapsi ning oleksin kindlasti tahtnud vähemalt ühe mudilase ema olla, sest ÄKKI (!) juhtub protseduuri käigus midagi ja jään viljatuks. Ma tean, et arvestades tänapäeva meditsiini võimalusi, on sellise asja juhtumine väga väikese tõenäosusega kui mitte olematu, aga siiski. Eelmisel aastal lasti ühes kohalikus raadiojaamas igal hommikul reklaami leidmaks uusi munarakudoonoreid. Ma isegi uurisin nende kodulehte ja oleksin sobinud ka. Pluss maksti sellise protseduuri eest päris head raha. Kuid mul tekkis endal teispidi kiuks – olles tollel hetkel juba ema, ei oleks ma ilmselt vaimselt üle saanud sellest, et mul on potensiaalselt maailmas veel laps(i). Jah, mina ei oleks neid kandnud, sünnitanud ja üleskasvatanud, aga ikkagi. Seega tol hetkel oli mul sisemiselt vastus kindel “EI”. Praegusel hetkel mõtlen, et äkki ikkagi aitaks kedagi …

Miks ma selle teema üldse tõstatasin, oli üks kiri, mis nädalavahetusel postkasti tuli. Olin juba ära unustanud, et registreerusin vererakudoonoriks ning palusin endale koju saata süljenäärme näidise võtmise komplekti. Laupäeval see saabuski ning kui esmalt oli mul pea kohal suur küsimärk, siis suhtelisellt kohe tuli meelde, mida olin paar nädalat tagasi teinud. Ma ei tea miks, aga selline imelik, natuke õudne tunne tuli peale, heas mõttes. Et äkki ma saangi kellelegi abiks olla, äkki minu vererakud aitavad kellelgi kauem elada. See oleks ju lahe, kui saangi ühel päeval kõne, et minu abi vajatakse. Ma ei tea, miks ma selline olen, aga mis puudutab kellegi abistamist, ükskõik mis viisil, siis ma olen alati nõus suht ennastohverdavalt kellelegi appi ruttama. Kas see just alati õige on, on muidugi teine küsimus. Aga kui keegi tahab ka olla rohkem abistaja, siis mina leidsin vajaliku info SIIT veebilt, mis on rahvusvaheline ning tundub tegutsevat paljudes riikides.