TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

Koroonaviirus vol.4

Eks igapäevaselt toimub ju muudatusi. Minul näiteks on viimastel päeval suu ammuli jäänud selle peale, KUI palju inimesi sureb Itaalias. Teades, et Inglismaa reageerib kogu olukorra tõsidusele tunduvalt leebemalt kui võiks, siis ma kahjuks ei imesta, kui mõne nädala pärast kasvab nakatanute ja surnute arv hüppeliselt ka siin maal.

Viimased päevad on meie peres möödunud rahulikult, mina teen tööd ning Miku on mulle seltsiks. Ei, tal ei ole koroonaviirus, kuid mingi viirus kiusas teda juba viimased nädalad (enne kui koroona päris hulluks läks) ning tööandja palus tal igaks juhuks kaheks nädalaks koju jääda. Kolmapäeva õhtul tuli teade, et lõpuks suletakse reedest (20 märts) kõik koolid ning lasteaiad ning erakoolid peaksid sama tegema. Koolide uksed jäävad lahti vaid meditsiini töötajate, kullerite ja õpetajate lastele ning nendele lastele, kellele on määratud sotsiaaltöötaja tugi. Kuid muidugi pigem paluti ka neil lastel koju jääda kui vähegi võimalik. Meil tekkis kohe küsimus, kas erahoidjad ka peavad seda määrust järgima, kuna neil on võrreldes riiklike lasteaedadega mitu korda vähem lapsi korraga koos. Neljapäev oli ootusärev ning reedeks selgus, et ka Noorhärra hoidja peab enda uksed ajutiselt sulgema ning jääb ka tema homsest määramata ajaks koju. Õnneks on minu tööandja juba lubanud, et töötunnid peab tegema täis nii kuidas jõuab, mitte ainult 9-5 istuma laua taga, sest kui sul ikka kolmepoolene kodus on, siis ta vajab ka oma aja ja tähelepanu.

Esimese suurema põntsu ansdis koroona meile sel viisil, et loobusime maja ostust. Eelkõige seetõttu, et enne sissekolimist oleks olnud meil vaja teha korralik sügavpuhastus (mille jaoks oleksime koristusfirma tellinud) ning majas kõik vaipkatted ära vahetada, sest praegusel elanikul on kaks inglise buldogi ning Miku on koerte suhtes väga allergiline. Pakkumise tegemise hetkel me näiteks ei mõelnud, et mis siis kui puhastus ja vaipade vahetus ei aita ning Miku ei saa majas olla. Siis peaksime uurima üürimise varianti, aga jääks pangalaenumakse ehk ikkagi topelt kulutus. Lisaks on ju Miku juba 2 nädalat kodus olnud, palgata. Hetkeseisuga ta saaks küll kolmapäeval tagasi minema, aga kui kauaks? Olime arvestanud, et paljuski saame vajaliku raha koristuseks, kiirrenoveerimiseks, kolimiseks ning viimaste tasude maksmiseks just nüüd kogutud. Aga see plaan läks vastu tuult. Ilmselt oleksime saanudki ikkagi renoveeritud ja kolitud, kuid edasi oleks ju olnud kohustus panga eest maksta. Ilma Miku panuseta oleks see päris keeruline, samas kui praeguses kohas saaksime ilusti minu palgaga hakkama. Seega langetasime selle raske otsuse ost tulevikku lükata, sissemakse osa jääb siiski meil alles.

Mul oli ju salakaval plaan aprilli lõpus minna Noorhärraga pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Oleksime katsetanud rongiga Edinburgi sõitu, öö hotellis veetnud ning lennanud otse Tallinnasse. Miku oleks meile tagatitulles vastu sõitnud, sest see oleks olnud pühapäev. Ma olin muidugi paras blondiin ka, sest broneerisin piletid 1 märts kui koroona juba vaikselt pead tõstis. Praegu ei olnud minu originaallende veel tühistatud, kuid ei hakanud ka riskima ja lükkasin meie piletid juulisse kui pidime niikuinii minema. Piletid sain lisatasuta vahetatud, kuid mineku piletid olid kallimad ning pidin vahe siiski tasuma. Uurisin ka varianti laste neil piletitel minna ja lennata Manchester-Tallinn-Manchester vahemaandumisteta, aga see oleks ikkagi kallim tulnud. Nüüd oleme juulis 3 nädalat Eestis kokku ning eks pean jälle kodukontorit tegema. Ma loodan, et selleks ajaks on ikkagi asjalood normaliseerunud.

Täna oli UK’s emadepäev. Käisime eile looduses jalutamas ja tegime pikniku (vältisime inimesi nagu kuutõbised), täna äratati mind raamatu lugemisega, lisaks tehti mõnus english breakfast hommikusöögiks ning käisime kodulähedust uurimas (mingi hetk sattusime korralikku mudamülkasse ja olime korralikud porikollid). Lõpuks saime ka aeda koristada ning pärastlõuna päikese käes istudes, hästi soe ja mõnus oli. Seega kuigi olime kodused ja kontaktivabad, siis oli erakordselt hea nädalavahetus. Vaatame kuidas homsest see kodukontor kolmesega välja nägema hakkab :S

:D :D :D

Tänase Eesti Laulu valguses ütlen vaid nii palju … mul on TOHUTULT hea meel, et Uku võitis. Päriselt ka. Tal jäi napilt puudu võidust eelmine aasta ja ta oli jällegi sel aastal üks minu lemmikuid. Ja laulu autor ning esitaja on uus nägu lõppvõistlusel* Aga no ilmselgelt on ennustamine tänamatu töö ja ma vist ei peaks sellega enam tegelema 😀 Ma ei pannud ju ÜHTEGI finalisti pihta ja ei arvanud eriti midagi kahest finalistist …. Kahju oli, et Stefan esikolmikusse ei jõudnud, sest selle aasta lugu meeldis mulle tunduvalt rohkem.

Lõppkontserdi vaatasin järele pärast võitja selgumist. Minu grande plaan oli hoiduda võitja teada saamisest ning näha seda järelvaatamises, aga no uudishimu ei andnud asu. Muidu oleks isegi vist suutnud vastu panna, aga ma kogemata nägin instas superkolmiku ära ja no kuna ma panin sellega niii puusse, siis ei suutnud enam oodata. Aga lugudest nii palju, et Sünne meeldis, Stefan ka. Uku oli oma lugu muutnud veidike ja mulle see meeldis. Traffic oli ikka mõnus (ja ma olen siiani hämmeldunud, et nad finaali ei jõudnud) ning Egert hakkas üha rohkem meeldima.

Seekordsed vaheklipid olid ka lahedad, võib-olla see enesetapu koolipoiss oli veidike julge. Viimane skets meeldiski vast kõige rohkem, just kuidas oli tabatud Kiivikase olek, turtsatasin isegi paar korda naerma 🙂 Ainuke asi, mis silma riivas (ja no see on ju paratamatus), oli nutitelefonides olemine greenroomi inimeste poolt :S

*ma ei tea, mis teema mul on sellega, et kuidagi eriti riivab silma, kui liiga järjestikku võidab Eesti Laulu sama autorite/esitajate tiim. Kuidagi meeleheitliku mulje jätab :S Ses suhtes, et muidugi ei saa oodata, et igal aastal võistlevad Eesti Laulul värsked ja uued näod, aga noh … saate aru küll.

Valentinipäev

Kooliajal nimetati meil 14. veebruarit pigem Sõbrapäevaks ja ma nagu mäletan, et oluline oli sõpru, mitte armastatut meeles pidada. Ma isegi ei mäleta enam, kas ma midagi tegin, ilmselt mõne pisikese kingi paarile parimale sõbrannale ja see oli ka kõik. Kui olin esimeses pikemas ja tõsisemas suhtes, ma ei mäleta et oleksime väga seda päeva tähistanud, kuigi vaikselt hakati pushima selle päeva “olulisust”. Võib tunduda klišeena, kuid ma tõesti ootan ja eeldan, et mulle kingitakse lilli nii Valentinipäeval, naistepäeval kui ka minu sünnal, miks mitte ka emadepäeval (lapse ja lapse isa koostöös). Ma olen alati olnud see naine, kellele lilled meeldivad ja kes tõesti siiralt on rõõmus, kui neid kingitakse niisamagi ning alati ka oma teisele poolele seda tunnistanud. Iseasi, kas ja kes seda fakti minu puhul meelde on jätnud ja arvesse võtnud 🙂

Mikuga oleme teineteist ikka meeles pidanud, sest UK’s tähistatakse just nimelt Valentini päeva ja armastust. Tavaliselt tähendab see, et teeme teineteisele pisikese kingi ja kaardi ning mõnname söögiga. Aga sel aastal ületas Miku end ikka mitmekordselt. Nimelt saatis ta mulle tööle suure lillekimbu. Muidugi olin liigutatud ja meelitatud, lausa nii palju, et neile vastuminnes ja enda lauale tuues olid mul pisarad silmas 🙂 Mulle pole kunagi enne tööle mingi tähtpäeva puhul lilli saadetud, kuid olen seda salamisi ikka oodanud ja lootnud. Olin ainuke naine tol päeval kontoris, kellele lilli saadeti niimoodi, seega käidi seda kimpu ikka mitmeid kordi imetlemas. Meeskolleegid muidugi ei saanud asu, et kuidas üks mees niimoodi oma tundeid julgeb näidata ja viskasid mitu korda nalja, et nüüd peavad nemad endi kaaslastele midagi suurt korraldama 😀

Aga see ei olnud veel kõik, sest eile käisime itaalia restos söömas, natuke kahekesi olemise aega, sest Noorhärra jäi koju meie tuttavatega. Olime ära pea kolm tundi ning sellest täiesti piisas, et saime arutada näiteks oma tulevikuplaane ilma, et keegi pidevalt vahele hõiguks ja tähelepanu nõuaks 😀 Üleüldse oleme viimasel ajal aru saanud, et meil on vaja kahekesi ära olla, sest kuidagi liiga lihtne on endid argirutiini ära kaotada. Õnneks on Noorhärra nüüd juba niivõrd palju suurem ja arukam, et siiani ei ole keegi veel kurtnud, et tema järgi vaatamine oleks midagi ülatamatut rasket.

Eurotrall algab

Sain vist eelmine aasta ikka totaalse eurolaulude üledoosi, et ma pole siiani isegi otsima hakanud, et kuulata juba valitud võistluslaule või tutvuda Eesti kandidaatidega. Ootamatult avastasin üleeile (11/2), et meie laulu valimine hakkab juba selle nädala neljapäeval esimese poolfinaaliga Tartus. Aga kus ja millal on teine poolfinaal? Kas finaal on 22 veebruar Tallinnas? Näe, internet on ikka üks tore ja informatiivne asi 😀 Instas hakkasin eelmisel aastal jälgima Eurovisiooni kontot ja seal on ikka hõigatud erinevaid esindajaid välja, kuid nagu endale lubasin, siis ei kuula enne ühtegi lugu, kui kõik võistlejad välja valitud ja siiani olen ka oma sõna pidanud. Siis vist on natuke paslikum teha postitus esimestest meeldijatest. Selle postituse kirjutasin valmis kahes osas ehk kuulasin ühel õhtul esimese poolfinaali osalejad ja järgmisel päeval teise. Puhtalt esmamulje järgi ennustasin ka, kes edasi saada võiks. Kuigi jah, ma kipun alati valima enda lemmikuid, mis ei pruugi ju üldsusele meeldidagi …

Esimene Poolfinaal (lood kuulasin kolmapäeva õhtul)

  1. Rasmus Rändvee ” Young” – no algus on vägagi paljutõotav, selline mõnus rütmikas. Meenutab kedagi või midagi, aga ei oska öelda, mis lugu. Ma arvan, et oma hoogsusega saab see lugu edasi.
  2. Kruuv “Leelo” – hm, pildi pealt tundub lahe punt olevat, kui video käima panin oli esimene mõte “ei ole, et lastekooriga üritatakse midagi jälle teha”. Eestis võib see isegi päris populaarseks saada, aga ma ei kujuta ette, et nad eurolaval kuidagi silma või meelde jääks. Minu jaoks midagi Curly Stringi laadset, selline hea Eesti asi. Pigem ei saa edasi.
  3. Stefan “By My Side” – arvestades, et eelmine aasta oli ta tundmatu ning saavutas korraliku kolmanda koha, siis enne video käima panemist on mu ootused pigem kõrged. Viideo käima minnes on minu jaoks kohe esimestest taktidest selge, et see lugu finaali läheb ja miks mitte ka eurolavale. Mõnus ballaad, hea meelega kuulaks niisamagi.
  4. INGA “Right Time” – midagi sarnast, mis eelmine aasta võitles, kuid mitte nii hoogne. Minu jätab pigem ükskõikseks ja tahaks tegelikult järgmise loo juba peale panna. Samas, teades kuidas minu maitse on teinekord hoopis erinev üldsuse arvamusest, siis võib see laul isegi edasi saada.
  5. Anett x Fredi “Write About Me” – minu jaoks täiesti tundmatud nimed. Esimene reaktsioon on pigem ei, samas sarnaseid lugusid nagu oleks aegajal suurel lõppvõistlusel ka olnud ja potensiaali erineda on. See on siiski suhteliselt spetsiifiline žarn (natuke Sofia Rubina masti, et pigem Eesti Laulu vaatajaskonnale ei meeldi), et ma kahtlen selle edasipääsus. Minu jätab ka pigem neutraalseks.
  6. Revals “Kirjutan Romaani” – oo noor Ivo Linna kantri sugemetega 😀 lõbus looke, täitsa kuulaks suvisel autoreisil läbi lõuna eesti näiteks või kuskil küla jaanitulel. Juba oma teistsugususe pärast loodan, et pääseb edasi. Kas nüüd see oleks see, millega suurel eurolaval meelde jääda, ma kahtlen.
  7. Renate “Videomäng” – minu arust on igal aastal üks naislaulja, kes on selline õrnake ja malbe mõnusalt meeldejääva looga, üldjuhul räägib see lugu millestki isiklikust. Sel aastal tundub see olevat Renate. Ma ei teagi, võib täitsa üllatada ja edasi saada.
  8. Laura “Break Me” – kas ma olen liiga stampides kinni, kui ütlen enne laulu kuulmist, et see saab edasi. Puhtalt sellepärast, et tegu on Lauraga ja Laura ju teab, mida ta Eesti Laulul teeb. Seekord muidugi ei ole ta Sven Lõhmusega tiimi teinud. Ma isegi kardan (pettuda) video tööle panna. Iseenest oleks sutsu igav, kui tema jälle kogu võistluse võidaks, sest ta ju alles käis lõppvõistlusel. See lugu on muidugi hoopis teisest puust kui Lõhmuse looming, võimalik, et edasi finaali ei pääsegi. Loo esimene pool jättis külmaks, kuid lõpu poole isegi hakaks meeldima.
  9. Little Mess “Without a Reason” – uh, vanemad tegijad uute häältega, ootused on jällegi kõrged. Refrään … ja mulle tuleb Spice Girls silme ette 😀 Et noh kui siis ikka korralik tüdrukutebänd. Ennustan, et saab edasi, sest noh kellele ilusad tüdrukud ei meeldiks 🙂 Lugu on ka enam-vähem, lõpu poole isegi hakkas üha rohkem meeldima.
  10. Egert Milder “Georgia (On My Mind)” – ma oleks nagu mingeid pisikesi juppe siin-seal (instagrammi storides) kuulnud ja siis erilist muljet ei jätnud. Tsipake liiga aktsent kumab sellest inglise keelest välja. Lugu on iseenesest mõnusalt rahulik no ja siis tuleb see “Georgia” nõme venitamine ja kordamine :S Natuke nagu rikub loo ära, aga ei midagi hullu. Võib isegi edasi saada.
  11. Jennifer Cohen “Ping Pong” – Sorry, aga pealkirja nähes tuli mulle kohe meelde ping-pong show’d Tais 😀 Õhtul autoga sõites täitsa kuulaks seda. Võimalik, et finaali saba, kuid suurele lavale pigem mitte.
  12. Synne feat. Väliharf “Majakad” – Oh juudas, kui video algas, siis ma arvasin, et mul on jälle youtube’i reklaam käima läinud 😀 Lugu iseenesest ei üllata, tundub nii Sünnelik kuid ma vist olengi vaid ühte tema lugu kuulnud 😀 (just seda aasta lugu) Kusjuures, usun, et rahvale see meeldib ja saab finaali. Oh ja refrääni ajal tuleb meelde nii Marju Länik kui Anne Veski. Ilmselt saab suvel sellest hea jaanitule hitt.

Mis ma ütlen on see, et lood tuleb lõpuni kuulata. Mitu lugu oli alguses minu jaoks mitte midagi ütlevad, kuid lõpuks täitsa kuulatavad. Edasi saavad kindlasti Rasmus Rändvee, Stefan, Little Mess ja Synne feat Väliharf. Lisaks loodan et Revals ja Jennifer Cohen.

Teine poolfinaal (lood kuulasin neljapäeva õhtul, kuid enne esimese poolfinaali tulemustega tutvumist)

  1. Viinerid “Kapa Kohi-LA” – njah, pelgalt esitaja ning laulu nime nähes, ei ole mu ootused üldse kõrged. Et siis selle aasta võistluse kloun? Kuulasin lõpuni puhtsalt sellepärast, et lubasin nii teha ning nagu esimese poolfinaali puhul nähtus, siis arvamus loost võib muutuda, aga selle loo puhul … EI EI EI … Aga noh, arvestades seda, et Winny Puhh oli üks aasta ikka mega hitt, siis ma ei imesta kui see edasi saab.
  2. Janet “Hingelind” – algus venib natuke minu jaoks, samas refrään on armas. Muusika on selline, nagu ketraks ja ketraks midagi hoogsamat üles, aga see jääbki tulema. Ma arvan, et edasi ei pääse, aga iseenesest hea lugu.
  3. Uku Suviste “What Love Is” – minu eelmise aasta lemmik ning seetõttu ootan tema selle aastasest losot palju. Kahju oli tegelikult, et ta eelmine aasta teiseks jäi. Selles mõttes traditsiooniline ülesehitus ja mingeid üllatusi ei olnud, kuid esimene lugu, mis külmavärinad toob. Jep, minu selle aasta üks lemmik ning kindlasti saab edasi. Huvitav, kas finaalis hakkab jälle Stefaniga vägikaigast vedama 😀
  4. INGER “Only Dream” – veel üks tuttav nägu eelmisest aastast. Hea rütmiga lugu, aga seda ooeootamist on nagu veidike liiga palju 😀 Video on armas. Kuna ta eelmine aasta oli hästi pop, siis usun, et sel aastal saab ka finaali.
  5. Merilin Mälk “Miljon Sammu” – hm, laulja hääl kuidagi liiga lapselikult ninnunännu … Veel üks ugu, mis meenutab kohati mingit muud lugu. Edasipääsu ei ennusta.
  6. German & Violina “Heart Winder” – oh, ka tulemas on duett? Autoreid nähes äkki midagi Swingersite laadset? aa, Violina oli see viiulite ansambel 😀 Lahe rütmikas lugu, ilusad tüdrukud, kes viiulit mängivad. Äkki saabki edasi. Aga isegi kui suurele lavale jõuab, siis mingit kõrget kohta sealt ei tule.
  7. Jaagup Tuiks “Beautiful Lie”– ma juba eeldan, et tuleb järgmine meeshäälega ballaad. Hm, jällegi meenutab miskit muud lugu. Refrääniga tekkis juba lootus, et nüüd läheb paremaks edasi, aga salmi osa on kuidagi liiga uimane. Ehk kontrast salmi ja refrääni vahel on nagu liiga suur. Kes teab, äkki meeldib siiski üldsusele.
  8. Ziggy Wild “Lean On Me” – pilti nähes ootaks miskit rokilikku rütmikat lugu. Jep, tavaliselt ma sellist muusikat ei kuula, kuid see lugu mulle meeldib 🙂 Mulle meeldib, et on nö oma bänd laval, kui et muusika tuleb lindilt. Peaks rahva käima tõmbama küll. Ennustan et saab edasi.
  9. Uudo Sepp “I’m Sorry. I messed Up” – ooo Uudo 😀 Laulja, kelle ühtegi lugu ma ei tea, aga nimi ja nägu tuttavad. Selline tavaline lugu, algus oli paljutõotav, aga siis kuidagi vajus ära. Midagi jäi nagu puudu. Ei usu, et edasi saab.
  10. Traffic “Üks kord veel” – Traffic on selline bänd, kelle lood mulle hakkavad alati siis meeldima, kuid nad on pigem juba ära leierdatud. Nad on nii mitu korda osalenud, et võiksid ju ükskord lõppvõistlusele ka saada. Aga loo autorid on jälle need samad näod … Nad on andekas tiim, aga kurja, alles eelmine aasta ju käisite 😀 Hm, kuidas ma seda lugu olen suutnud kuulda enne poolfinaali? Nii mõnus ja rütmikas. Kindlasti saab edasi ja miks mitte ka võita. Olekski lahe kuulda eesti keelt lõppvõistlusel. Tiim Rästa/Krieger/Kikas teavad, mis nad teevad. Nagu Lõhmuski.
  11. SHIRA “Out In Space” – hea vaheldus meesballaadidele on kuulda naisballaadi. Natike meenutab hääle poolest Amy Winehouse’i. Mida rohkem loo lõpu poole seda rohkem hakkab meeldima. Ütlen, et saab edasi finaali.
  12. Mariliis Jõgeva “Unistustes” – selline lihtne ja rõõmus lugu, sobib hästi viimaseks looks teises poolfinaalis, et lõpetada kogu poolfinaalide jada. Selline 50/50 kas saab edasi või ei. Kas zürii ka annab poolfinaalis punkte? Kui jah, siis ilsmelt oleneb palju see lugu züriile meeldib. Refrään paneb mind toolil tantsisklema 😀

Seega, kindlat saavad edasi Uku Suviste, INGER, Ziggy Wild ja Traffic. Ja äkki siis SHIRA ja Mariliis Jõgeva juurde.

Muideks, ma olen ikka mega uhke enda üle, et ei otsinud esimese poolfinaali tulemusi üles enne kui see postitus koos. Muidu tead lasen end kuidagimoodi kõigutada. Aga kui vaadata kõik 24 lugu, siis  kuigi peast ümiseda oskaksin vaid Trafficu lugu, jäi posiitvselt meelde veel Egert Milder, Uku Suviste ja Stefan. Eks vaatab, kes lõpuks finaalis on.

Aasta 2019

Selle aasta alguses ei teinud ma eraldi postitust uue aasta lubadustest, vaid panin endale kirja aasta eesmärgid paberil. Muidugi unustasin selle paberi UK’sse, muidu oleks ju hea nüüd vaadata tagasi ning teha kokkuvõte, kui hästi eesmärkide täitmine läks. Kuid mul on meeles kolm eesmärki ja nende kohta on paslik siiski paar sõna öelda.

  1. Eesmärk number üks oli saada korda oma finantsid – nii suurendada säästusid kui maksta ära isiklikud pisemad laenud/krediitkaardid. See eesmärk sai pigem täidetud, kuna üks laen sai täielikult makstud ning krediitkaartide limiite oluliselt vähendatud. Pere finantsid said eriti korda, kuna pm oleme ju valmis endile kohe-kohe kodu ostma.
  2. Eesmärk number kaks oli lugeda rohkem ja vähem veeta aega nutiseadetes – siin ma kukkusin väga läbi. Jah, mõned raamatud said loetud, kuid suures plaanis kontrollisid nutiseadmed ja rakendused siiski minu elu :S
  3. Eesmärk number kolm oli kaal korda saada – siin kukkusin ka pigem läbi. Mäletan, et tahtsin oma 35. sünnaks kaaluda 65kg, et siis sealt edasi liikuda kaalulangetusega. Midagi sellist aga ei (ole siiani) juhtunud ..

Seega tegelikult on, millega rohkem tegeleda 2020 aastal ning eks ma panen endale jälle kirja mõned pidepunktid.

Korra mõtlesin teha tagasivaate sarnaselt nagu tegin 2018 aastale, kuid pigem oleks mul raskusi igasse kuusse mingi märksõna leida, sest üleüldiselt kulges 2019 rahulikult omas rütmis. Jaanuaris käisime Eestis, veebruar ja märts on tühi auk, aprill jäi meelde Lihavõtete ja megasooja nädalavahetusega, mais käisid vanemad külas ning juunis sai 35. sünna peetud. Juulis käis venna külas ning külastasime Noorhärraga esimest korda teadlikult teatrit ja motikavõistlust, augustis olime jälle Eestis. Septembrist aasta lõpuni oli jälle selline rahulik aeg. Küll aga vaatas Merje oma blogis aastale tagasi ühte küsimustikku täites ja mõtlesin seda (jälle) ka ise teha 🙂

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Ma ei ole enne jooksud nagu pöörane mööda lennujaama nii, et 15kg pamp on süles lisaks seljakotile ja tema kohvrile, higistanud end läbimärjaks ja siis hingeldades jõudnud arusaamisele, et oih me ikka ei jõudnud oma jätkulennule ning peame veetma öö hotellis, lennufirma kulude ja kirjadega. Too hetk lennujaamas tahtsin ma nutta, kuid tegelikult sujus kogu õhtu ja öö väga hästi. Noorhärra oli lihtsalt sillas, et sai hotellis magada 😀

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Mingil määral pidasin, lubadusi ei anna vaid sean endale oma personaalsed eesmärgid.

Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, sain teist korda tädiks 🙂

Kas keegi su lähedastest suri? Jah, kahjuks lahkus minu viimane elus olnud vanavanem…

Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019? Ilmselt ei tule see üllatusena, aga OMA MAJA.

Mis riike külastasid? No Riias sai jaanuaris käidud ja augustis Helsinkis 😀 Eesti ja UK on minu koduriigid, need väga ei loe.

Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks? 1 juuni, ma sain 35 😀

Mis on selle aasta suurim kordaminek? Kindlasti tööalane areng ja reaalsete sihtide seadmine.

Mis oli su suurim läbikukkumine? Ei tule midagi sellist meelde.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Jep, detsembri alguses andis tunda see, et pingutame ja panustame Mikuga tohutult selle nimel, et oma kodu saada.

Möödunud aasta parim ost. Ma tahaks öelda nutikell, aga praeguseks olen arusaanud, et see ikkagi ei ole minule sobiv eksemplar ja müüd selle maha. Huvilisi äkki?

Kelle käitumine teenib sult aplausi? Ei ole kedagi.

Kelle käitumine ajab südame pahaks? Poliitikud.

Kuhu läks enamik su raha? Säästmisele ja laenude tagasi maksmisele.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ma sain endale jalgratta 😀

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama? Europepu nagu ma olen, siis Šveitis selle aastane eurologu.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? pigem õnnelikum, sest olen mingil määral leidnud rohkem sisemist tasakaalu ja rahu.

ii. kõhnem või paksem? ma ei ole mõõtnud ega kaalunud, kuid pigem tsipa suurem.

iii. vaesem või rikkam? pigem finantsiliselt tasakaalukam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Reaalselt puhanud (maganud) ja raamatuid lugenud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? Netisõltuvuses olnud. aa ja kindlasti mitte  nii palju neid eurolugusid kuulanud, et kui reaalselt võistlus kätte jõudis, oli mul juba neist kopp ees 😀

Kas sa armusid aastal 2019? Tuli tõesti ette neid hetki, kui ma õhkasin kui õnnelikuna end tundsin vaadates inimest enda kõrval.

Kui palju üheöösuhteid? 😀 😀 😀

Mis oli su lemmik sari või telesaade? Vaatasin lõpuks algusest lõpuni “How I Met Your Mother” sest kuigi ma teadsin, kuidas see lõpeb, siis ei olnud viimaseid osi ise näinud. Mulle meeldis väga, kuid minu jaoks muutus vahepeal juba piinlikuks ja ärritas KUI palju Ted Robinis kinni oli. Samas, laste ema oli nii lahedaks tegelaseks kirjutatud. Muideks, kas te teadsite, et Eestit mainitakse ka selles seriaalis ning lausa kaks korda, S5E24 (vaata alates  0.05 ja 2.09).

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ma ei vihka kedagi, on lihtsalt tekkinud inimesi, kelle seltskonda ma pigem väldiks.

Parim raamat, mida lugesid? Nende väheste seast kindlasti Karren Brady autobiograafia, The Truth About Getting to the Top”

Mis oli su suurim muusikaline avastus? Tommy Cashi mõned lood on täitsa kuulatavad, näiteks “X-Ray“.

Mida sa tahtsid ja said? Üldiselt kõik mõtted ja soovid, mis mul tekkisid ka täitusid.

Mis oli selle aasta parim film? Ilmselt ainuke film, millega tekkisid emotsioonid, et ahmisin igat sekundit sisse, vaataksid seda kindlasti uuesti ja tahaks juba järgmist osa näha, oli “After

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Üle mitme aasta reaalselt pidasin seda ning tegime koduaias grillipeo pere ja lähedaste sõprade seltsis. 35 tuli valutult.

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Üks raadiomängu võit oleks olnud mõnna. Terve aasta jooksul tegi üks jaam mängu, kus iga hommik kuulutati välja raha summa, päeva jooksul oli aega saata kas sõnumeid või regada end kodulehel osalemiseks ning kell 3 helistati kellelegi. Kui sa teadsid summat penni täpsusega, said raha endale. Viimane summa enne jõule oli ligi 70 000 naela, oleks abiks olnud maja ostul. Aga mulle kahjuks õnn ei naeratanud, isegi kui olin järjepidev registreeruja neti teel. Kokku osales selles mängus a la 10 raadiojaama oma kuulajatega, seega võib ainult oletada KUI õnnelik pidi juhus olema, et see summa võita.

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Miskit pole muutunud, mugavus enne kõike.

Mis sind mõistuse juures hoidis? Kaine peaga mõtlemine ja rahulikuks jäämine.

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? Ma ei ütleks, et meeldis, aga nägin mõned kuud tagasi, ma ei tea mis põhjusel, unes Uudo Seppa. Ma isegi ei jälgi eestimaiseid saateid nii palju, et teada, miks ta tuntud nimi on. Aga vot tema nimi on meelde jäänud ning kui me Eestis Tommy Cashi kontserdil käisime, siis ta seisis mingi hetk täitsa mu kõrval 😀

Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Eks Brexit ja mõndade inimeste kitsarinnaline arusaam, et KÕIK kes pole inglased on immigrandid, kes tulevad UK’sse tasuta hea elu peale :S Ja kõik immigrandid on kas mussumanid või poolakad 😀

34. Keda igatsesid? Pigem mida, päikest.

35. Kes oli parim uus tutvus? Meile tuli 2018 septembris tööle üks austraallanna meie Sydney kontorist, kellega 2019 oleme väga tihedalt suhtlema hakanud. Mõnusalt vahva inimene on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas. Räägi vähem, paistad targem välja.

Igatahes, meeleolukat aasta vahetust ja jätkame uuel aastal juba uute lugudega.

Filmidest

Üldiselt ma ei suuda filme lõpuni vaadata, sest ma jään magama. Seetõttu paneme Mikuga tavaliselt midagi sellist peale, mida juba näinud oleme, et noh kui magama jääme, siis ei jää millestki ilma 😀 Aga näedsa viimase kuu jooksul olen lausa neli uut filmi ära näinud. Kuhu kastikesse ma nüüd selle risti teen. Kes alljärgnevaid filme näinud ei ole, siis hoiatan ette, et räägin mingil määral ka sisudest.

Igatahes, algas minu “filmimaraton” sellise filmiga nagu “Bad Times at the El Royal” Miku pani selle peale ning otsustasime, saagu mis saab, teha kõik, et kumbki magama ei jääks. Ei jäänudki. Näitlejakaader on selline mõnusalt lai – on nii uusi nägusid kui ka juba tuntud nimesid. Algas see minu jaoks segaselt ja veidike venivalt, siis mingi hetk hakkas jube põnev ja minu ootused kruttisid endid päris lakke, kuniks lõpp oli selline mnjah. Ma nii lootsin, et asi kisub põnevaks hetkel, kui detektiiv avastas nö salakäigu, aga hoopis leidis ta ise päris kiiresti lõpu. Mulle jäigi mulje, et see salakäik oli kuidagi liiga põnevaks krutitud, kuid siis kadus lihtsalt filmist ära. Lahe oli vaadata iga motellikülastaja lugu ning põhjust, miks ta tol õhtul motelli sattus. Ning ma tegelikult ei osanud oodata ka, et enamik tegelasi surma saab, veelvähem kuidas see juhtub. Kokkuvõttes, täitsa okei meelelahutus, aga teistkorda ilmselt vaatama ei hakkaks. Heh, vaatasin just huvipärast ka treileri ära ning see annab aimu ikka hoopis teistsugusest filmist. PS! Mulle hakkab Dakota Johnson iga filmiga üha rohkem meeldima 🙂

Paar nädalat tagasi oli meil kohting Mikuga ja lunastasime oma kinovaucherid ära, enne kui need aasta lõpus  läbi oleks saanud. Kinokava uurides sai selgeks, et ilmselt sobilik film meile mõlemale on uus “Jokkeri“. Mina olen ju teada-tuntud naistekate fänn ja Miku vaatab pigem õudukaid ja gängsteri filme. Jokkeri kohta olime enamasti head tagasisidet kuulnud ja nii läksimegi. Kui aus olla, ei ole ma kunagi eriline Batmani (või üldse kangelasfilmide) fänn olnud. Ma teadsin, et Jokker on Batmani vaenlane ning et see film räägib pigem tema minevikust ja miks ta muutuks selleks, kelleks muutus. Otsustasin sellele filmile võimaluse anda. Algus jällegi venis minu jaoks (ei tea, kas see on USA filmitööstuse uus taktika, et filmialgus on aeglane ja seda tuleb venitada kahe tunni peale?!?!), sest no oli ju aru saada, et tegu on mentaalselt ebastabiilse inimesega ning miski tema elus ei sujunud. Kuid mingi hetk hakkasin vaatama, et päris hea stsenaariumiga on tegu, mõttes tõin paralleele ka tänapäeva ühiskonnaga, kus inimestel on päris palju vaimseid probleeme, kuid abi ei ole justkui kuskilt saada. Muidugi oli sest mõttes kahju, et ta inimesi tappis, aga ma sain aru, miks. On tehtud ennegi filme stressis inimestest, kellel korraga käib klõps ja vot siis hoidke alt. Aga lemmik stseen oli mul hoopis see 🙂 Ilmselt vaataks kunagi uuesti ka.

Kuna Miku suutis kinos magama jääda, kuid oli nagu viis kopikat üleval koju jõudes, vaatasime teise filmi otsa. “The Mule” vana hea Clint Eastwoodiga eesotsas. Tema vesterne ei ole ma kunagi vaadanud ega fännanud, kuid uuemaaja filmid meeldivad väga. Kes ei teaks näiteks “Gran Torinot“, ma võiks seda kordi ja kordi uuesti vaadata. Treilerit otsides sattusin klipile Eastwoodi 10 parimat filmi, ma vist hakkan neid järjestikku vaatama 😀 Aga The Mule oli selline hea meelelahutus üheks õhtuks, kohati naiivne ja eluvõõras (näiteks pensionäri naiivsus) ning minu jaoks jäi miskit puudu. Näitlejate pärast siiski vaataks vast uuesti 🙂 Eastwood on nii vanaks jäänud, siiski ju 88 selles filmis.

Viimasena nägin oma kauaoodatud naisteka ka ära, käisime sõbrantsidega “Last Christmas” vaatamas. Ma nii ootasin selle ilmumist ja millal näha saab, treiler oli nii paljutõotav ning teadsin juba ette, et naudin sellest igat sekundit. Nautisingi, kuniks umbes poole peal selgus, et filmi meespeategelane on justkui kadunud. Vot siis kadus minu illusioon ameerikalikust õnnelikust lõpust ja vaatasin filmi teist poolt pigem teadasaamaks, mis siis juhtus. Peategelaste seost ma siiski ära ei tabanud, küll aga arvasin, et mees saab surma. Saigi, mingil määral.  Seega ma pettusin täiega, kuna lõpp oli teistsugune kui ma eeldasin, vähemalt pisardatud sai ikka nagu naistekale kohane 😀 Emma Thompsoni ja Michelle Yeoh tegelaskujud olid muidugi klass omaette 😀

Treilereid otsides sattusid Titanic 2 peale … ei tea kas see on ka nii kokku pandud, et annab filmi sisust hoopis teistsuguse eelduse…

Ja viimaseks, ma ei tea kuidas Eestis on kinodes filmide eel näidatavtae reklaamidega, kuid siin on selle aja pikkuseks 30 minutit (!!!!). Nagu pooltundi istu paigal ja vahi lakke, sest kaua sa ikka 4-5 erinevat reklaami vaadata jõuad. Viimasel külaskäigul jõudsime tüdrukutega julmalt 15 minutit peale algusaega saali ja ma jõudsin veel 10 minutit hiljem vetsuski käia, kuid filmi algust maha ei maganud

Kui õudukad ei ole sinu teema

Ma pole kunagi olnud suur õudukate fänn, minu jaoks on nad hirmsad ja .. emm, õudsad 😀 Neid vaadates tekib mul alati nii realistlik tunne, et jube mida hirmsat inimesed peavad läbi elama, kuigi tegelikult on tegu filmi ehk kellegi fantaasiaviljaga. Ma olen paar korda üritanud südame rindu võtta ja (omaarust) sellest lapsikust hirmust üle saada, kuid ei miskit. Kunagi võitsin ühes raadiomängus videokasseti filmiga “Vale pööre” – vaatasime seda õhtusel ajal ja hea oli, et mul oli kelle kaisu öösel kaitseks ronida 😀 Või “Vahamaja” – seda käisime kinos vaatamas ja päris õudne oli pärast filmi läbi õhtuse Tallinna koju jalutada. Miku on tahtnud nii mitu korda minuga õudukaid vaadata, kuid ma lihtsalt olen alati kategooriliselt sellest keeldunud. Ja tema on nüüdseks ka alla andnud minuga üritada midagi sellest žarnist vaadata. No millest me räägime, kui ma julgesin kõige esimest “Teksase Mootorsae Mõrvarit“, mis tehti 70ndatel, vaadata alles aasta tagasi suvel, südapäeval 😀

Samas, nagu arusaada on, siis Miku on õudukaid vaadanud suhteliselt varajasest east peale, nagu ka tema õde ning nad võtavadki seda kõike pigem huumoriga. Seega mind ei üllatanud üldsegi, et sel aastal tahtis Miku õde oma sünna puhul minna kõigepealt Scream Factorisse ning siis edasi välja. Põhimõtteliselt on tegu nö õudustemajaga, mis tuttavad lõbustusparkidest, ainult et tegu ei ole vaid majaga, vaid pigem suure suure aiaga paljude rinevate tubadega, kuhu erinevad õudukate temaatikad kokku on koondatud. Kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustuses minemast, aga kuna tegu oli ju sünnipäeva pidamisega ja 35- aastasena tegelikult võiks mõista, et õudukad ei ole päris, siis otsustasin ka osa võtta. Pealegi oli mul Miku, kelle käe külge vajadusel meeleheitlikult klammerduda 😀 Etteruttavalt võin öelda, et klammerdumist vaja ei läinud, tegelikult ei kartnud ma üldse, kui siis pigem oli vahepeal selline vastikuse tunne sees, sest dekoratsioonid olid kohati päris tõetruud. Eks ma suutsin end korralikult maha rahustada, kuid lisaks mängis rolli ka see, et meid lasti labürinti kümnepealise seltskonnana ning kuna ma jäin alguses teadlikult viimaste sekka ja hirmutatigi pigem seltskonna esimest otsa, siis tagant tulles juba teadsid, et miskit tuleb või on juba ära toimunud. Muidugi kiikasime kõikidesse nurgatagustesse ja eeldasime kedagi kuskilt välja hüppavat, seega minimaliseerisime juba ise ehmumise võimalused. Samuti oli ilmselt näitlejatel keelatud igasugune kehaline kontakt, seega see et nad minust ikkagi 30 cm kaugusele jäid, ei olnud hirmutav. Aga seiklus ise oli vahva.

Alustuseks lasti kõik sisehoovi ootama, kus külastajate seas liikusid ka erinevad maskeeritud tegelased. Üks oli selline hästi värvikirev kloun, kes hiilis inimeste selja taha ning siis törtsutas kõrva ääres mega tugevalt autopasunaga 😀 Teine oli pikk, kõrendlik ja süsimustade silmadega kloun, kes liikus ringi ja jäi siis ühel hetkel kedagi lihtsalt jõllitama. Ja ta jõllitas ning jõllitas ning jõllitas, võis seda minuteid teha. Ühe korra jäi talle Miku ka silma, mille peale tema nalja viskas, et see on tema eks. Mina naersin lihtsalt, et selline näebki välja the look of love 😀 Edasi saadetigi meid labürinti, kus oli palju erinevaid RÕVEDAID ruume – kõigepealt kohe lihunikupood, kes müüs inimorganeid; siis mutantsead, kes endale uusi ohvreid valisid ning mootorsaega hirmutasid; vahepeal sattusime surnuaeda; muidugi ei puudunud Freddy Krueger; palju oli liikumist mööda kottpimedaid kitsaid koridore, kus ei olnudki midagi näha, vaid liikusidki kompamisi edasi; kõige viimase asjana pandi meile kotid pähe ja kästi nöörimööda liikuda, vahepeal sositati sulle asju kõrva või puudutati õrnalt või pritsiti vett käele. Kogu kogemus ei olnudki nii hull, kui pelgasin. Mida ma tähele panin, siis näitlejad kuulasid ja jätsid meelde inimesi nimesid või mingeid hetki ning kasutasid neid hiljem ära.

Kuna enamusele see siiski nii õudne ei olnud, siis arutasimegi hiljem, et tegelikult oleks olnud võimalusi veelgi hirmutavamat elamust pakkuda – näiteks kottpimedates koridorides haarata inimeste jalgadest; mingi hetk ehmatada hoopis seltskonna tagumist poolt; või kui asja lõppedes parkla poole läbi pargi tagasi jalutades hüppaks keegi põõsastest välja. Minu arust oli see just paras meelelahutus täiskasvanutele, ma ei oleks tulnud selle pealegi, et Noorhärra kaasa võtta, kuigi ühel seltskonnas oli selline 4-5 aastane laps kaasas. Ma ei kujuta ette, kuidas see pisike kõik asja üle elas, sest juba puberteetide pealt oli näha, et päris õudne kogemus nende jaoks.

Õhtul läksime välja ning oli väga lõbus ja meeleolukas olemine. Sai tantsitud ja naerdud ning isegi kojutulemisega läks hästi, sest meie takeaway tehti valmis kümne minutiga (ennustatud poole tunni asemel) ning ka takso oli koheselt olemas. Kella kolme ajal öösel kanaparmot friikatega süüa ei ole kindlasti kõige targem ja tervislikum mõte, kuid see oli NII hea. Ja väike soovitus tulevaste põlvede tarbeks – tikk-kontsadel tantsima minna ei ole üldse hea mõte!

Jesper Parve “Mees” 1 osa

Ma mõtlesin, kas üldse panna oma mõtted kirja, sest otseselt palju nagu öelda ei ole raamatu enda kohta. Aga siis mõtlesin, et tegelikult ju on üks osa raamatu lugemise kogemusest ka tee selle raamatuni jõudmine, seega panen ikkagi oma loo kirja.

Ma mäletan Jesperit ajast kui ta veel korvpalli mängis 2000-ndate alguses. Muidugi oli ta minu meelest nunnu (nagu pea iga teine vastassoo esindaja tollel hetkel) ning kuna mängisin koolis ka ise kossu, siis jälgisin Eesti Meistriliigat ja Eesti meeskonna mänge rohkem. Sealt ta ilmselt mulle ka meelde jäi. Lisaks osalesime ühel aastal oma kooliga mingil koolidevahelisel võistlusel, kus tema oli üks saatejuhtidest ehk nägin teda ühe korra päris lähedalt ka, kuigi fännipilti ei julgenud tegema minna 😀 Siis kadus ta vahepeal täiesti pildilt ning nii mõnigi kord mõtlesin, et huvitav, mis temast ja kossumängust saanud on. Nagu raamatust hiljem selgus, siis oli ka temal vaja mingi hetk restart teha enda elus. Suur oli minu üllatus, kui ühel hetkel avastasin, et Jesper on kirjutanud “Minu Bali”, mille muidugi soetasin, kuid mis siiani veel lõpuni lugemata. Kui “Mees” ilmus, siis kiideti seda raamatut väga, mistõttu tahtsin isegi selle fenomenist osa saada. Pealegi, kes ei tahaks lugeda raamatut meestele, mille on kirjutanud mees. Äkki suudab autor need müstilised olevused ja nende mõttemaailma paremini lahti seletada.

Viimasel reisil Eestisse võtsingi raamatu endaga kaasa, ikkagi Jesper ju. Lugemine iseenesest oli lihtne ja ladus, kohe alguses tekkis palju selliseid “ahaa” ja äratundmise momente, sest minu jaoks kordas raamat paljuski seda, mida ma nagu teadsin ja millised veendumused mul endal elus on. Mulle meeldis väga, et Jesper tõi pidevalt elulisi ja isiklikke näiteid ja kirjeldas olukordi, millega silmitsi seisis. Ses suhtes oli hea lugeda, mis siis temaga vahepeal ikkagi juhtus 🙂 Samas, kuna olin enne selle raamatu lugemist alustanud “Minu Bali lugemist”, seda küll umbes aasta tagasi, siis mulle tundub, et ootasin alateadlikult “Minu …” sarjalikku raamatu ülesehitust, mida ju siiski ei tulnud. Ma justkui tahtsin lugeda kronoloogilises järjestuses, mis viis korvpalliga lõpetamiseni ning mis sai edasi. See raamat aga ei olnudki sellist laadi lugemisena mõeldud. Ja mis seal salata, mull ei meeldinud ka kohati liiga ropp (?!?) sõnakasutus, kuigi kasutati ikkagi leebemaid väljendeid, lihtsalt jättis natuke labase mulje, sest asjadest saab ka viisakalt ropendades rääkida 🙂

See lihtne ja ladus lugemine aga väsitas lõpuks ära, ma nagu ootasin miskit, mida ei tulnud ega tulnud. Nii et tegelikult mul jäigi lõpust mõnikümmend lehekülge lugemata, lihtsalt tundsin et nende mitte lugemisega ka miskit ka ei kaota.  Samas “Minu Bali” tahaksin ikkagi läbi lugeda, sest “Minu … ” sarja raamatud mulle üldjuhul meeldivad, kui sihtkoht ja/või autor mllegagi paeluvad. Kas ma ka “Mees 2” kätte võtan, selles kahtlen.