Eesti Laul 2023, II poolfinaal

Kuna ma väga ei näe endale reedel ja laupäeval ENNE teist poolfinaali vaba aega olema, teeme selle kokkuvõtte ja ennustuse nüüd. Ma lihtsalt avaldan selle laupäeval 😉

Inger “Awaiting You” – ma ei oska midagi öelda, aga see ei ole halb. Mulle meeldis see lugu.

Linalakk, Bonzo “Aeg” – üldsegi mitte laulusse puutuv, aga ilmselgelt on lugu mitu korda läbilauldud ja erinevate nurkade alt üles filmitud ning siis kokku lõigatud. Aga siis on sisse jäänud apsakad (a la käsi rinnal, järgmises kaadris mitte ja järgmises kaadris jälle rinnal) ja mind nii häirib see 😀 😀 😀 No natuke liiga uimane lugu. Tegelikult oleks ikkagi võinud oma videoga natukenegi vaeva näha …

Meelik “Tuju” – 😀 😀 ha ha, hoopis teine ja lahedam video. Lugu ka mõnusalt hoogne.

Elysa “Bad Philosophy” – uuuu, 80ndad on tagasi. Tempokas lugu küll, aga kuidagi nagu igav. Taustaks hea kuulata, aga see on ka kõik. Ahaa, Stig ja Vallo on autorite seas, seda ei oleks osanud oodata.

Robin Juhkental “Kurbuse matused” – Kui Robin 2010 eurovisioonile sõitis, ei meeldinud mulle üldse tema lugu. See hakkas sümpatiseerima alles aastaid hiljem. Tea kas selle looga samamoodi läheb, sest hetkel ei lähe see üldse mulle peale.

M Els “So Good (At What You Do)” – otseselt midagi erilist ei ole, aga samas mõnus kuulamine. Tegelikult päris hea kuulamine.

Wiiralt “Salalik” – muidugi algab kantriliku käiguga 😀 No kaks sellist rokilikumat lugu juba on finaalis, see võib vabalt varju jääda kui edasi saab.

Sissi “Lighthouse” – kui Sissi selle live’s väga võimsalt esitab, siis on sellel lool väga suur potensiaal.

Carlos Ukareda “Whiskey Won’t Forget” – see on see lugu, et nagu krutib ja sa loodad, et see muutub üha võimsamaks, aga tegelikult see jääbki rahuikuks. Hea taustalugu.

Alika “Bridges” – no jälle kuidagi igav lugu, aga ilmselt see on üks nendest lugudest, mis žüriile meeldib.

Ma ütleks, et see poolfinaal on palju nõrgem, ükski lugu ei tekitanud seda tunnet, et “kuulaks veel” või “kindlasti saab edasi”. Mingeidki positiivseid tundeid tekitasid Inger, Meelik (üllatuslikult), Elysa, M Els ja Wiiralt. Pakun, et edasi saavad Inger, Robin Juhkental, M Els, Sissi ja Alika.

Aga võistluse paneb kinni Bedwetters, ma vähemalt loodan.

Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Eesti Laul 2023, I poolfinaal

Surfasin hommikul uudiseid lugeda, kui kuskilt jäi silma, et Eesti Laulu trall hakkab 12. jaanuaril. Ooot ooot, mul läks päris mitu sekundit arusaamaks, et täna on ju 12 jaanuar ja mismõttes hakkab Eesti laulu valima juba jaanuaris. Vara ei ole või 😀 Igatahes, kuna viimased paar aastat olen ju enda arvamust iga loo kohta avaldanud ja ennustanud, kes finaali saavad, ei saa see aasta kuidagi mitte erineda. Otsisin päeval netist välja nimekirja tänastest võistluslugudest ning hoidun kiivalt meediast, et kogemata enne arvustamist ja ennustamist näeksin, kes tegelikult ka finaali said. Kell on praegu pool 9 siin (Eestis pool 11) seega tulemus ju teada.

Janek “House of Glass” – algus on väga tüüpiline eurolaulu ballad. Ja siis kiskus diskoks 😀 Mulle meeldib laulja hääl. Ausalt, ma pidin lugu teist korda üle kuulama, et aru saada kas ja kuidas see ballad ->tümps sobib. Noh nagu sobib jah, üleminek oleks võinud veidi sujuvam olla, võib-olla loo algus natike tempokam olla. Aga mulle lugu meeldib.

ELLIP “Pretty Girl” – meenutab mingit lugu, sellist no totaalselt teistsugust poplugu a la 20 aasta tagusest ajast. Jah on teistsugune, aga mitte minu maitse. Samas, refrään on mõnusalt kaasahaarav…

kaw “Valik” – ma ei saa muffigi aru, mida laulja esimeses salmis ütleb 😀 Lugu on hoogne, aga eurolavale ei sobi.

MERLYN “Unicorn Vibes” – ei, ei, ei. Miski niiiiiii kohutavalt häirib selle loo juures. Muusika on nagu okei, aga just sõnade poolt jääb väga vajaka. Ma ei kuulanud seda lugu isegi lõpuni.

MIA “Üks samm korraga” – okei, lauljal on häält, lugu töötaks kui temaatika oleks natuke teine. Ma ei oskagi öelda, mis see eneseväärtustamise temaatika eurolauluks ei sboi, minu silmis. Võib-olla on asi halvas tekstivalikus, võib-olla keeles ja nt inglise keeles kõlaks lugu paremini…

Neon Letters & Maiko “Tokimeki” – vot innovatsiooni sulle 😀 Ma olen suht kindel, et eurolaval ei ole veel jaapani keel kõlanud. Ja kuna mul ei ole aimu ka, mida ta esimeses salmis laulab, siis täitsa mõnus kuulamine. Tore, et vahepeal inglise keelele ümber lülitub, et noh natikene aru saaks, millest lauldakse 😀 Isegi kui selleks on tüüpiline klišeesõnum. Mulle meeldis.

OLLIE “Venom” – jällegi, väga mõnus hääl on lauljal. Lugu meenutan Nickelbacki loomingut, alguses natuke ka Linkin Parki. Eks selliseid lugusid on ennegi nähtud ja pigem neile eurolaval edu osaks ei saa. Niisama kuulamiseks sobib väga.

Andreas “Why Do You Love Me” – hm, minu jaoks pigem selline keskpärane lugu, aga ma näeks seda suurel laval isegi toimimas. Ja kui ikakgi seda lugu edasi kuulata, siis hakkab üha rohkem meeldima.

Bedwetters “Monsters” – lugu, mis muusikalises mõttes tundub loogiline ja terviklik. Hakkab kohe rütmikalt ja tempo ei lange. Kostüümid on muidugi … omamoodi 😀 Esimene lugu, mille puhul ma olen kindel, et saab finaali. See lugu muutub aina paremaks, mida rohkem see edeneb 😀 😀 😀

Anett x Fredi “You Need to Move On” – teistsugune lugu ja teades, kuidas sellised lood žüriile meeldivad, siis ilmselt saab ka finaali. Minu jaoks on sellised lood igavad.

Seda pean ma küll ütlema, et kui lugesin täna esinejate ja lauluautorite nimesid, siis olin kergelt paanikas just ses mõttes, et selliseid suuri ja tüüpilisi tegijaid esimeses poolfinaalis ei olegi. Just ses mõttes, et kes pea igal aastal osaleks või on juba eurolaval käinud ning kes selletõttu saab ka favoriidiklepsu. Samas, suur kogemuste pagas ei garanteeri ju head kohta lõppvõistlusel. Pealegi on juba aastaid öeldud, et liiga palju samu tegijaid osaleb, oleks vaja värsket verd. No vähemalt esimeses poolfinaalis seda on.

Nendest kümnest loost meeldisid mulle Janek, Neon Letters & Maiko, OLLIE ja Andreas, lemmik on Bedwetters. Ennustan, et edasi said Janek, ELLIP, Neon Letters, Bedwetters ja Anett & Fredi.

2 minutit hiljem

Ohooo … üllatused. Andreas ja OLLIE said edasi, ELLIP ja Neon mitte. Aga see ei üllata üldse, et finaalis on ka Bedwetters ja Annet & Fredi.

Käisime esimesel perebasseinikal, kohapeal

Jätkates muljetamist kohapealse eluga, siis räägin esmalt hotellist. Meil oli broneeritud superior tuba mere/basseini vaatega Santa Susannas hotellis nimega Tahiti Playa Hotel and Suites. Mingil põhjusel arvasin koguaeg, et meil ol sviit, aga ei olnud, lihtsalt neljane tuba. Tagasimõeldes asusid sviidid kõik hotelli teises diivas, eemal ja eraldi.

-Meie tuba oli kolmandal korrusel, kahe suure voodiga, mis omavahel kokku lükatud. Eeldasin, et Piigale antakse eraldi võrekas, aga seda ei juhtunud. Sellest oleks tegelikult palju abi olnud, sest Piiga armastab voodis ringi trallitamist enne magama jäämist, kuid ilmselgelt kui ta on suures voodis, siis on magama jäämine teisejärguline. Nii juhtus ikka mitu ööd jutti, et panin ta kärusse magama, nii mõnigi öö jalutasin ka mööda koridori, sest toas oli natuke liiga palav. Meil oli küll kondikas, mis päevasel ajal toa ilusti jahedana hoidis ent öösel oli ikkagi palav. Päris mitmel varahommikul avasin näiteks rõduukse, et jahe tuppa saaks. Toas oli veel dušširuum ja korralik rõdu. Kui me kohale jõudsime ja ma rõdule astusin, olin super rahul – vaade oli ikka mega ilus hotelli sisealale, kus olid basseinid, kuid eemal terendas Vahemeri. Linnulennult olime merepiirist umbes 100m kaugusel. Seda saime alles magama minnes teada, et õhtune meelelahutus ehk live bänd esineb ka sisehoovis, pm kohe meie toa all ning rõduuks ei ole just kõige helikindlam* 😀 Algselt lootsime, et saame ikka paaril õhtul ka vaiksemas atmosfääris magama jääda, sest ajakava esinejat ette ei näinud, kuid meil “vedas” ja saime show’d täie raha eest, kõik seitse õhtut 😀 😀 :D** Toas oli kõik elementaarne olemas ent mis puudus, olid triikraud ja veekeetja. Või noh, ei puudunud, vaid need pidi tagatisraha vastu vahetama. Veekeetjat oli meil piimasegu tegemiseks vaja, seega mis meil muud üle jäi, kui 40 eurot natukeseks ajaks panti panna (saime ikka kõik tagasi ka). Miks ma need eraldi välja toon, on seetõttu, et hotelli kohta lugedes, oli kirjas, et kõik toad neid sisaldavad, seega oli natukene imelik tunne, et nii vähe külalisi usaldataksegi. Aga ju siis neil on omad halvad kogemused olnud, millele tugineti. Toas oli telekas, aga mina ei tea, mis nende hotellidega on, et päris paljudes näidatatkse vaid kanaleid, kus saated on kohalikus keeles dubleeritud. Päris närvi ajas, kui oleks tahtnud õhtul mõnda krimkat vaadata, aga no muffigi ei saanud aru, millest juttu 😀 Kuna mina olin ikkagi puhkusel, et plaaninud ma mitte üks raas rohkem koristada, kui hädavajalik ja nii lasime toateenindusel iga päev meie tuba sättida. Oli küll mõnus igal päeval peale ringitatsamist korras ja puhtasse tuppa tulla 🙂 Ainult viimasel päeval ei koristatud meie tuba, sest tol hetkel, kui nad tulla tahtsid, oli Miku Piigaga toas, kes lõunaund magas ning Miku palus neil mitte segada. Hiljem nad tagasi ei tulnudki.

-Nagu öeldud, sisaldas meie majutus hommikusööki ning lõuna-või õhtusööki. Valiku üle ma nuriseda ei saa, sest kõik kolm söögi korda ikkagi mingil määral erinesid üksteisest. Ja alati oli lai valik erinevaid roogasid. Mis mulle terve nädala jooksul pinda käis, oli väikeste kohviportsude olemasolu, ma olen ikka harjunud kopsikuga kanget kohvi jooma, seal pidin ainult luristama nukutassist 😀 Kohvi pakuti ainult hommikusöögi ajal ja nelja masina taga oli ALATI järts. Lisaks suutsid kaks masinat järjepidevalt cappucino asemel kakaod anda. Noh ütleme nii, et kohvi on minu energiallikas hommikul ning kindlasti ei ole ma rõõmus magusat kakaod lürpides 😀 Mereandide valik õhtusöögil oli alati nii lai, et kalaisu sai mõneks ajaks rahuldatud. Ja kohalikke kooke/tarretisi/kreeme, nominaeitea kuidas neid nimetada, sai ka proovitud. Enamus olid ikka täitsa head. Kusjuures kahest söögikorrast päevas täitsa piisas, sest meie sõime tavaliselt tugeva hommikusöögi, päeva peale haarasime mõne snäki kui sedagi ning siis oli õhtuks ilusti piisavalt tühi. See oli kerge üllatus, et lõuna- ja õhtusöögi kõrvale jooke ei pakutud, need pidi alati juurde ostma. Seda pean siiski tunnistama, et kui sa ikkagi nädalake oled ühes ja samas hotellis, siis paratamatult väsid ka lõpuks söögist ära, isegi kui alati on valikut 🙂

Basseiniala oli iseenesest piisavalt suur ja kuna aeg oli juba hooaja lõpus, siis külalisi ka mõistlikus koguses ehk lamamistoole jätkus kõigile piisavalt. Veemöllu jaoks oli suur bassein, lastebassein ja mullikas. Aga, kurja kui külm vesi oli. Ses mõttes olime Mikuga mõlemad pettunud, et ei osanud vaadata, kas basseinide vett ka köetakse. Noorhärrat muidugi see ei morjendanud, sest tema hüppab iga ilma ja temperatuuriga vette, kuid Piiga hoidis end ka pigem tagasi. Sisehoovis oli ka pisike mängunurk kahe liuväljaga lastele ning kaks korda päevas avati mängutuba. Seal oli lastel võimalik meisterdada, mängida erinevaid lauamänge, ehitada erinevatest klotsides või vaadata multikaid. Ühesõnaga tegevust oli mõlemale meie lapsele ning kui oma aega piisavalt planeerida, siis sai tihtilugu terve päev tegevustega sisustatud nii, et ise väga laste meelt lahutama ei pidanud. Näiteks oli hotelli allkorrisel nii piljardi- kui õhuhokilaud, mille taga poisid mõnuga aega veetsid. Mina sain jällegi kohalikku kossu nautida paaril õhtul.

-Ma pean eraldi välja tooma ka selle, et meie hotell uputas prantslastest. Ja mitte niisama, vaid eranditult oli tegu vanema generatsiooni esindajatega. Eks kindlasti mõjutas fakt, et asusime ju päris lähedal Prantsusmaa piirile ja ju siis korraldati neile turistikaid. Esimesed päevad ei pannud ma neid väga tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem neid igal pool oli ja issand kui ebaviisakad nad olid. Neil ei olnud üldse probleemi trügida igalpool järtsudes ette, tormata liftidest esimesena välja, kuigi mina olin näiteks käruga neil ees. Tippude tipp oli üks õhtu, kui läksin üksinda lastega õhtusöögile ning restorani ukse ette oli tekkinud järts. Võtan mina end sappa, kui ilmuvad minu seljataha neli prantslast, lobisevad omavahel, siis lobiseda teiste prantslastega minu ees ning enne kui arugi saan, on kaks minust ettepoole silganud. Okei, lasin sel minna, kui paari mintsa pärast olid järgmised kaks minu ees. Ja kui ma neile pahase pilgu viskasin, vaatas üks prantslanna mind veel pahasema ilmega vastu, et ilmselt oleksin pilkude tappes teise ilma jõudnud ka 😀 Ma ei mäletagi, mis õhtu see oli, kui tsillisime neljakesi väljas ja mõtlesime, et ei hakka kohe esimeste seas restosse õhtusöögile tormama, oleme ikka viisakad ja jääme 15 minutit hiljaks. Aga siis hakkas neid prantslasi aina imbuma ja imbuma ning järts aina kasvama ning lühemaks ka ei jäänud, seega läksin lõpuks üksinda seisma, kuni Miku lastega oli. Tol õhtul selgus, et hotelli vallutasid umbes 200 prantslast, kel oli kõike kohe ja praegu vaja. Aga kõige parem nali oli järgmisel hommikul, kui pool tundi enne resto uste avamist (ehk 7 hommikul) lookles juba prantslaste saba valmis sööma minemiseks 😀 Eks nad ilmselt siis ikkagi õppimisvõimelised ole.

-Piiga sai hästi, hästi palju tähelepanu ning ma ei liialda siin üldse. Eks üks heledanahaline punapea ümmarguste siniste silmadega ei ole tõesti igapäeva nähtus ja ta torkab silma. Aga oi kuidas mind hakkas lõpuks häirima see, et need samad prantslannad nunnutasid teda restos samal ajal kui meie süüa üritasime. Ses mõttes, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed teda nunnutavad, isegi restomeeskonnaliikmed suhtlesid temaga erinevatel hetkedel. Aga need prantslannad võisid teda lihtsalt passida ja passida. Ausalt, ma tundsin ühel õhtusöögil olles, et ma lihtsalt võtan oma lapse ja lähen, sest ma enam ei jõua kannatada seda, et minu suutäisid kõrvalt lauast loetakse 😀

Santa Susanna ise on selline pisem kohake, meie saime põhimõtteliselt poole päevaga ta läbi käidud ja midagi erilist seal vaadata ei olnud. Eks tänu hooajalõpule ja turistide väiksemale hulgale hakkas silma ka see, et kohake ise on natike … trööstitu, väsinud, must. Kuidagi ebamugav oli näiteks minna toidupoodi, kus riiulitel vaatas vastu pigem tühjus (nagu koroona algushetkedel). Nii mõnedki meelelahutus- ja toidukohad olid oma uksed juba sulgenud, mis lisas üldpildile veelgi nukrust juurde. Muideks, meie viimasel õhtul selgus, et enamus kohti sulgebki oma uksed, sest hooaeg on läbi. Ses mõttes ongi kahe otsaga see asi, kui minna Costa Bravasse oktoobri lõpus – jah, turiste on tunduvalt vähema ja lahedam liikuda, aga kogu melu on ka pigem juba läinud. Kuhugi veeparki me ei jõudnudki, sest lihtsalt olid kõik kohad oma uksed sulgenud, seda küll juba septembris. Samas, lastega aega veeta ei olnud üldse keeruline, sest tänavapildis ikkagi märkas erinevaid mänguväljakuid, küll mitte suuri, aga piisavalt, et neil oleks lõbus. Nii mõnigi neist oli korralikult linnusitaga kaetud, aga see vist on paratamatus. Ja asub ju Santa Susanna Vahemere kaldal, seega vesi on koguaeg käe ulatuses, kui on soovi.

Kuna me algul plaanisime pigem lebotada vaid basseini ääres, kuid pidime siiski pettuma selle hubasuses ja otsima muud tegevust, külastasime ka muid linnasid. Ühel pärastlõunal sõitsime rongiga Calellasse lõunatama, tundus mõnus linnake. Ühe päeva veetsime Barcelonas, kuhu jällegi rongiga saime. Ma pole kunagi väga Barcelonasse kippunud ja seegi kord oli see pigem Miku idee minna, kui juba nii lähedal olime. Plaan oli rongijaama kõrval hüpata turistibussile ja külastada sellega nii Sagrada Familiat, edasi Park Güelli ja lõpuks veel Akvaariumit ent lõpuks pidime vaid katedraali külastusega piirduma. Seda puhtalt seetõttu, et järjekord bussidele oli meeletu ja nii me tatsasimegi Sagrada Familia juurde jala. Pool tundi hiljem veendusime selle suursuguses ja tõesti jättis see meile väga sügava mulje. Noorhärra jäi Mikuga mänguväljakule kuniks minaks uurisin veidi ringi ning selgus, et ta oli pargipingil magama jäänud. No ilmselgelt ei olnud temast meile selli tatsama teist pool tundi Park Güelli, et seal veel ringi käia ja siis külastada Akvaariumi. Otsustasime hoopis taksoga rongijaama minna, et rongiga hotelli tagasi sõita. Kuna päev oli hästi palav ning Noorhärra suutis oma mütsi kuhugi unustada, siis kahtlustasime tal kerget kuumarabandust, sest ta lihtsalt oli nii uimane ja näost punane ning väga soe. Õiget rongi pidime ka ikka korralikult ootama ent lõpuks ta tuli ning õnneks hotelli tagasi jõudes oli ka Noorhärra enesetunne parem. Pikk jutt lühidalt – mul on vaja minna Barcelonasse tagasi, soovitavalt pikaks nädalavahetuseks ja LASTETA. Ja ühel päeval tegime meresõidu Tossa De Mari ja tagasi. Laev läks hommikul eriti mugavalt meie hotelli rannast välja, sõitis umbes kaks tundi ja tegi mitmeid peatusi teistes linnakestes. Lõunaks olime Tossa de Mar’is, kus aega ringi vaadata neli tundi. Jällegi, linnake, kus oleks tahtnud rohkem aega veeta ja ringi vaadata, kuid lapsed ja käru seadsid oma piirangud. Pärastlõunal korjas laev meid peale ja viis ilusti hotelli tagasi. Jäime kõik selle reisiga väga rahule.

Viimasel päeval ei plaaninud me midagi teha, kui vaid puhata. Magasime nii kaua kui torust tuli, aga mitte liiga kaua, et hommikusööki maha magada 😀 Tegime viimase jalutuskäigu mööda rannariba, poisid käisid nelikrattaga sõitmas, hiljem käisime Vahemeres ujumas ning pärastlõuna veetsime mängutoas. Viimase päeva puhul lõime endid õhtul lille ja jalutasime ühte India restosse sööma peatudes tee peal erinevates baarides mõneks kokteiliks. Isegi Noorhärra sai jaheda mangokoksiga maiustada. Tagasireisimine oli megavara, sest transfeer oli hotellis juba 3 öösel. Iseenesest sujus kõik hästi, kui väljaarvata, et lend hilines väljumisega pool tunnikest. Lapsed magasid korda mööda lennujaamas ent lennukil oli Piiga terve tee üleval, magama jäi alles vahetult enne maandumist. Nagu ikka. Kodune päev oli meil hästi tsill ning midagi plaani me ei võtnud.

Seega, kas me jäime reisiga rahule? Jah, kindlasti. Kas me õppisime midagi? Muidugi. Esmalt, kui sa lähed lastega puhkusele, siis sa tegelikult lähed oma tavapärast elu elama teise keskonda ehk sa ei puhka, vaid ikkagi hoolitsed oma laste eest. Mida kiiremini sa unustad lootuse puhata (minu jaoks on puhkamine nii kaua hommikul magamine, kui soovi on, söögi nautimine, basseini ääres lebotamine ja raamatu lugemine/ristsõna lahendamine, õhtul tsillimine kas baarides või rõdul), seda kiiremini hakkad oma lastega olemist nautima. Teiseks, tuleb teha paremat eeltööd piirkonna kohta, kus sa peatud ning hotelli, kus sa ööbid. Lastega reisides on siiski mingid asjad, mis võiksid olla. Kolmandaks, valida ka aega, millal puhkusele lähed. Meile küll sobib seekordne inimeste vähesus ent järgmine kord võib-olla läheme ikkagi augusti lõpus vahetult enne kooli. Meie näiteks ei teinud väga eeltööd kuhu minna ja mida teha ning õigesti tegime ka. Jooksvalt vaatasime, mida pakutakse ja mis tundub huvitav. Kui mina näiteks eeltööd teen, siis tekib alateadlik kihk, et KÕIK peab ka ära tegema ning see lisab pinget.

*See oli tegelikult täitsa halenaljakas hetk esimese päeva õhtul. Käisime jalutamas ja õhtustamas ning olime kõik suhteliselt turris, kui hotelli tagasi jõudsime. Väsimus oli teinud oma töö, mistõttu Noorhärra (sõna)kuulmine oli miinuses ning meie kannatlikus tema käitumisega samamoodi väga väga napp. Otsustasime, et parim on minna lihtsalt magama, lasta kõigil end välja puhata ning alustada uut päeva rõõmsa meelega. Noorhärra oli just visanud end pikali, mina pannud Piiga kärusse pärast 10 minutlisti trallitamist mööda voodit, kui kuulsime õues tümakat. Sel hetkel vaatasime lihtsalt Mikuga teineteisele otsa ja mina vähemalt purskasin naerma, sest tõesti enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma arvan, et Miku ei olnud kaugel frustratsioonipisarate valamisest 😀

*Hihii, sain omal nahal kogeda ka seda, et rõduuks käib lahti ainult seest poolt. Nimelt teisel õhtul, kui lapsed ja Miku hambad laiali magasid, otsustasin mina rõdule esinejat kuulama minna. Kuna muss oli ikka rajukõva, pidin rõduukse enda järgi sulgema. Natukese aja pärast oli vaja mul vetsu saada ent rõduust enam lahti ei saanud. Ma koputasin ikka päris meeleheitlikult klaasile lootuses, et Noorhärra või Miku ärkavad, aga nad magasid ikka väga õndsat und hoolimata sellest, kui kõvasti ma kobistasin. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistasin hotelli registratuuri, rääkisin oma kurva loo ära ja mulle saadeti turvamees appi. Ma lihtsalt ei osanud muud teha, kui naerda oma kohmakuse üle. Jumal tänatud, et ma telefoni igale poole kaasa võtan, muidu ei teagi, mis saanud oleks 🙂

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Noorhärra kullavaramu

Paar kuud tagasi tuli jutuks abiellumine ja nagu väikesed poisid tihtilugu ütlevad, lubas Noorhärra suureks saades minuga abielluda. Natuke aega hiljem tuli teema uuesti jutuks ning Noorhärra oli oma meelt muutnud – ta abiellub hoopis Piigaga, sest ta armastab teda niiiiii palju. Kui ma siis “pettunult” küsisin, et miks ta minuga ei abiellu, oli vastus vägagi loogiline. Kui tal on aeg abielluda, on ta juba väga suur. Aga mina olen lihtsalt siis juba liiga vana, et abielluda.

Tulime ujumast ja ootasime lifti, kui Noorhärra näitab oma näpul iiiiimepisikest kriipsukest, mille väidetavalt mina olin talle tekitanud (ehk tegin haiget). Ei osanud nagu süüd enda peale võtta ja sinna see asi jäi. Mõned minutid hiljem olime auto juures ning üritasin Piiga turvatooli, kus ta ise sees istus, autosse vedida, kui kuidagi suutsin tema käele haiget teha. No ikka niimoodi, et pisarad korralikult väljas. Noorhärra kohe pragama, et emme, sa pead ettevaatlik olema. Ma siis pobisesin vastu, et kas ta tõesti arvab et ma oma lastele meelega haiget teen. Vastuseks oli “Ei, sa oled maailma parim emme” … esimene kord kui ta seda niimoodi ilma utsitamata ütles 🙂

Noorhärral on käsil periood, kui hommikuti mingil põhjusel kooli ei taha jääda. Kodus on kõik okei ning ettevalmistus kooliminekuks sujub. Samuti ta jalutab/sõidab rattaga kooli hea meelega. Lihtsalt, kui me klassi juurde jõuame ning on vaja kaaslaste seljataha ritta võtta, hakkab tema puksima ja jaurama, et ei taha kooli minna. Asi lõpeb tavaliselt sellega, et jalutan temaga koos klassiukseni ja siis õpetaja võtab suunamise üle. Ma tean, et see on mingi hetkeasi ja ta pigem kopeerib teisi, kes ka hommikuti jauravad. Tal ei ole koolis suuri probleeme ja õppimine ka sujub. Pigem talle meeldib koolitöid teha. Igatahes, pärast mitmendaid selliseid hommikuid jalutame pärastlõunal koolist koju tagasi ning Noorhärra rõkkab ühel hetkel, et talle nii meeldib koolis käia. Mina küsin hämmeldusega, et miks ta siis hommikuti jaurab ja ei taha klassi minna. Vastuseks tuleb “sest mu tunded muutuvad nii raskeks hommikuti sest mulle nii meeldib sinu ja Piigaga kodus olla ja ma ei taha kooli jääda.”

Sõidame bussiga linna keskusesse. Buss peatub ning ootab, et kaks inimest oma suitsukimamine lõpetaks ning bussi astuks. Kuna Noorhärra istub minust tsipake eemal, et omada parimat vaatevälja, mina pean aga vankriga ettenähtud osas olema, hüüatab ta bussi liikuma hakates mulle väga tõsiselt. Isegi pahaselt – “emme, need kaks inimest viskasid oma suitsud maha ja mitte prügikasti. See on väga tobe”. Ütleme nii, et mu süda õhkas uhkusest, et minu peagi kuuesel lapsel on pärast pidevat korrutamist ja arutamist selge, kuhu prügi käib. See on tal nii selge, et teinekord korjab ta niisamagi tänavalt prügi üles, et see siis prügikasti panna või nende puudumisel vankrikorvi, et hiljem kodus ära visata. Ja mul on kahju, et tol hetkel bussimüra liiga vali oli, nendele kahele oleks väga ära kulunud teadmine, mida ilmselgelt neile kodus aastakümneid tagasi ei õpetatud.

Miku vanematel täitus hiljuti 40. pulma-aastapäev. Kuidagi suurelt seda ei tähistatud, küll aga läksime neile külla. Päev enne minekut rääkisin ka Noorhärrale meie järgmise päeva plaanidest ning mainisin muuhulgas, et vanavanemad sellise verstapostini jõudsid. Noorhärra reaktsioon oli hindamatu. “40 aastat. Mis sa teed nalja?!?” (You gotta be kidding me).

Ujula riietusruum ning valmistume trenniks, kui avastan, et Noorhärra kõhul naba ümber on selline kulunud joonistus. Kui selle kohta küsin, siis esmane teooria on, et tema joonistas sõbrale paberile, a vat sõber joonistas talle kõhu peale. Kui ma siiski kahtlesin selles teoorias, selgus ka tegelik lugu joonistuse tekke kohta. Noorhärra joonistas ise kõhule, sest teab et see on tobe tegu (naughty). Aga ta arvas, et kui ta käitub tobedalt, siis õpetaja saadab ta varem koju 😀 Njah, õpetaja saatis ta siiski vaid oma kõhtu pesema.

Teeme peale kooli pikema jalutuskäigu ja ühtlasi põikame sisse ka kodukoha raamatukokku. Mingil imelisel kombel meeldib Noorhärrale seal käia, küll pigem mänguasjadega mängimas, aga no ma olen alati lootnud, et kui ta raamatute keskel aega veedab, hakkab nende vastu ka huvi tundma. Saabub aeg kojuminekuks kui Noorhärra avastab, et tahaks ikkagi raamatu ka koju võtta. Valituks osutub raamat leiutistest. See on kohe selline hitt raamat, et terve kodutee (nii 300m) loeb ta mulle ette, kuidas aastal 1925 leitutati suur koletistega võitlev masin. Ma ei teadnudki, et mu pea kuuene oskab nii ladusalt natuke teaduslikumaid lasteraamatuid ette vuristada 😀 😀 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis täitsa õnnestunud laenutus oli, sest nüüd loeb Miku talle õhtuti sealt unejutte ning tunnistas, et täitsa huvitav raamat on.

Ma käisin spas

Too sama sõbranna, kelle pulmas Poolas käisime, pidas oma tüdrukuteõhtut aprillis. Siis kui mina kasutasin juhust ja olin koolivaheajal kaks nädalat Eestis. Kuna tegu on minu pikaajalise ja väga hea sõbrannaga, siis päris tähistamata ma ka ei tahtnud jätta ja seetõttu leppisime kokku, et käime kahekesi spas. Esialgu pidime seda tegema aprilli lõpus, ikkagi enne abiellumist onju. Noh, siis selgus, et tal oli päris palju asjatoimetusi ja poeskäimist seoses pulmadega ning spakülastus sinna ei mahuks. Lükkasime siis ürituse juuli algusesse. Juuli alguses me ka ei jõudnud, sest vahepeal selgus ühe meie ühise sõbranna salajane abiellumine ning tema soovis seda tähistada just samal päeval, kui meil oli spakülastus. No ilmselgelt oli meil kergem oma plaane ümber teha. Lõpuks jõudsime spasse paar nädalat tagasi*.

Ühesõnaga, laupäeva hommikul, kell 8:45 (veerand tundi plaanitust hiljem, sest ma lihtsalt unustasin järjest asju majja, mida pidin kaasa võtma), keerasin autonina kiirtee poole. Ilm oli päikeseliselt ilus, sõit tõotas tulla rahulik ning minul käis taustaks Beebipalaviku erinevad podcasti osad. Minu jaoks üks suurimaid plusse üksi pikki sõite tehes ongi podcastide kuulamine, sest perega sõites käib autos muu möll ja noh, muidu nagu ei ole aega kuulamiseks. Veel paar kuud tagasi kuulasin podcaste hommikustel pikkadel jalutustiirudel, kui Piiga tegi oma esimese päevaune, aga ta otsustas taaskord oma unereziimi muuta (ma ei liialda, kui ütlen, et mul on juba sassi läinud, mitmes kord see on) ja meie hommikused jalutuskäigud ei ole nii pikad. Jõudsin Boltonisse isegi plaanitust varem ning kuna sõbrants jäi hiljaks (milles võib 99% kindel olla iga kord, kui meil on kuhugi aja peale minek/kokkusaamine. Heh, ta jäi isegi oma laulatusele hiljaks 😀 ), sain rahulikult lobada ka emaga. Enne spaatamist oli meil plaanis kerge shoping, sest sõbrantsil ees tööreis, kuid garderoob tänu kolimisele ja remondijärgus olevale elamisele totaalselt tühi. Ilmselgelt lähevad ju kolimise käigus kaduma just need kastid, milles kõige vajalikum ära pakitud 😀 Meie paaritunnine shoping oli üllatavalt edukas, kuigi esimeses poes oli mul küll tunne, et ma ei suuda teda üldse kohe riietuse leidmisel aidata, sest maitsed on liiga erinevad. Aga eks need esimesed kaks poodi olidki selleks, et arusaada, mida ta soovib ja mis talle meeldib.

Külastasime sellist kohta nagu NuSpa Boltoni filiaali ja seda just asukoha tõttu, kuna on see sõbranna kodule kõige lähemal. Meie külastus sisaldas mõlemale kahte protseduuri ning hiljem 3 tundi saunade külastust**. Minule on siiamaani mulje jäänud, et Inglismaal tähendab spasse minek pigem protseduuride võtmist ning kuna spad on üldjuhul spordiklubidega samas majas, siis basseinide ja saunade külastus tähendab nende jagamist spordiklubi külastajatega. Eestis on ju pigem nii, et spasse minek ei tähenda ilmtingimata protseduure, sest sul on juba selline suur ja lai valik erinevaid saunasid ja basseinie ning saunade külastus on juba iseenesest piisavalt lõõgastav. Ühesõnaga, olime natuke enne kella kahte kohal ning täitsime kohustusliku terviseankeedi. Edasi tutvustati meile protseduuride valikut ning mulle väga meeldis, et meesterahvas oskas soovitada, et milliseid protseduure omavahel kombineerida saamaks maksimaalse tulemuse ja milliseid pigem vältida, kuna need duubeldaksid üksteist. Valisime mõlemad sõbrannaga kuumakivi seljamassaaži, mina juurde näohoolduse (pigem paar kihti kreeme) ja tema silmaümbrus hoolduse. Mõlemad protseduurid kestsid 25 minutit, seega tunniga olime juba valmis. Mulle meeldis, mulle alati on meeldinud massaažid ja kuna ma neid liiga palju ei ole elus saanud, siis ei oska kunagi nuriseda. Kui siis ainult ehk see, et minu näohoolitsus pidi sisaldama ka kerget peamassaaži, kuid seda ma ei saanud. Ja kurja kui kuumad need kivid on, kui need esmakordselt seljale pannakse 😀 Sõbrants jäi ka rahule oma protseduuridega, mis on peamine. Saunade poolt kasutasime maksimaalselt tunnike ja sellest enamuse istusime lihtsalt mullivannis. Kui ma õigesti mäletan, siis oli olemas nii tava kui aurusaun, kuid ei miskit väga erilist. Seda pean küll ütlema, et nii spaa kui saunade osa nägi ikka väga värske ja korralik välja. Kui ma 2017 detsembris Manchesteris ühes spas käisin, siis see oli küll hästi räsitud välimusega ning vinge kloorihais käis lihtsalt üle pea. Täitsa selline võrdlusmoment tekkis, nagu oleksime sattunud 80ndate ujulasse 😀 😀 😀

Põhjus, miks me tegelikult kauemaks ei jäänud, oli selles, et saime õhtul kokku juba viiekesi ehk kasutasin võimalust ja vaatasin oma Wigani sõbrantsid korraga üle 😀 Õhtusöögiks kohtusime Itaalia restoranis Bella Italia, kus mina nautisin nii bruschettat, pasta carbonarat, kui cookie dough’d espressoga – mul oli ju ees öine kojusõit. Muidugi oleksin võinud orgunnida nii, et tuleme lastega kõik Wigani poole ja jääme ööseks, kuid siis oleks pidanud keegi neid päeval vaatama ja mina ei oleks saanud rahulikult olla. Lapsed olid hoopis vanaemaga päevakese, sest Miku oli tööl .. ja teades, millised rüblikud nad on, siis ei olnud mul südant ekspromt korras paluda vanaemal ka pühapäeval nendega olla (sest Miku oli ka pühapäeval tööl), isegi kui see oleks tähendanud kuni lõunani olekut***.

*Mul oli seda kodust ja lastest eemal päeva väga vaja. Ma olen ju põhimõtteliselt nendega koguaeg koos seda enam, et kooli oli alles alanud ja seljataga intensiivsed kuus nädalat suvevaheaega. Ma nautisin täiega kahe ja poole tunnist sõitu mõlemal suunal, sest sain rahulikult nii oma mõtteid mõlgutada kui ka podcaste kuulata. Tõsiselt, ma tundsin end pühapäeval väljapuhanuna … noh, kuni rüblikud jälle hoo sisse said 😀

**Läksin seekord seda teed, et ostsin meile voucheri 90 naelaga. Iseenesest jah palju ei maksnud arvestades, et hinnas oli kahe inimese külastus, mõlemale kaks protseduuri, hommikumantlid ja sussid ning hilisem saunakülastus. Aga sõbranna tõi mind ka mingi hetk maa peale, et vaevalt meile pakutakse maksimaalse pikkusega protseduure selle hinna eest.

***Kui Miku emalt hiljem uurisin, et kuidas lapsed käitusid ja kuidas ta hakkama sai, siis probleemi ei olnud. Eks ta ise natike pelgas ette, sest see oli esimene kord tal lastega olla nii pikalt. Mina jälle pablasin, et kuidas Noorhärra sõnakuulmisega saab. Tuleb välja, et see härra oskab vägagi hästi käituda … aga miskipärast ema on see, kellele kõige suuremat teatrit korraldatakse. Piiga oli lihtsalt üks suur rõõmurull olnud. Muidugi ta tunnistas ka, et ek nad energiapommid ole ja ta oli korralikult väss õhtuks olnud.

Kuninganna matused

Oma siinmail elatud seitsme ja poole aasta jooksul ei ole ma kunagi tundnud monarhia lähedust. Jah, Suurbritannia on kuningriik ning kuningapere ja selle tähendus inimestele väga oluline, kuid see ei puuduta niiväga igapäevast elu. Muidugi on nad alati olemas ning erinevatel tähtsatel üritustel esindatud, kuid minu kui lihtrahva jaoks oli tegu siiski kaugel asuva mõistega. Seetõttu ei osanud ma eriti reageerida, kui tuli teade kuninganna surmast, sest tegu oli ju väga kõrges eas inimesega ning surmateade võis iga hetk tulla. Niisamuti ei mõistnud ma, miks peaks eilne päev olema üleriigiline vaba päev, et inimesed saaks kuninganna matuseid jälgida*. Oma kitsarinnalisuses imestasin omaette, et kas tõesti suured massid istuvad päise päeva ajal telekate ette naelutatuna. Ise plaanisin seda küll teha, aga ma olen ju hetkel veel kodune ka. Oi, kuidas ma eksisin.

Eile hommikul klõpsasime oma teleka lahti poole üheksast, et jälgida tseremoonia ettevalmistusi. Poole üheteist aeg hakkasid esimesed ametlikud toimetused ning juba siis tundsin, et küsimus ei ole selles, kas ma pisaraid valan. Küsimus on, KUI PALJU ma neid valan. Jälgides ettevalmistusi jõudis minuni ka see lõplikus – et tõesti, üks suur sümbol on lahkunud. Sümbol, kes puudutas paljusid inimesi nii lähedal kui kaugel ning isegi kui muidu on praegune ühiskond pigem katkine ja lõhestunud, siis ometi suutis üks inimene ja tema lahkumine luua ühtsustunde. Ma vaatasin imetlusega neid tuhandeid inimesi, kes olid tulnud Londonisse päevi varem, et näha isiklikult kuninganna kirstu lahkumist pealinnast. Fakt, et ligi 400 000 inimest ei pidanud paljuks oodata tunde järjekorras, et tema sarga ees viimast korda hüvasti jätta, see ütleb juba midagi. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida hetkel, kui tema kirst toodi vankrile, et see Westministeri viia. Ma rahunesin maha ametliku tseremooni ajal, kuid pisardasin jälle, kui tema kirst Westministerist lahkus ning Winsori poole suundus. Teed olid ääristatud tuhandete inimestega, kelledest paljud viskasid lahkuva kirstu saateks roosioksa. See suursugusus, millega kuningannaga hüvasti jäeti, oli lihtsalt kirjeldamatu. Me ei olnud Londonis kohapeal, kuid ma iseloomustaks kogu eilset päeva, kui ilus. Jah, matuste kohta nii öelda on imelik, aga ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Õhtul vaatasime veel dokumentaali Elizabethi valitsusajast ning otsustasin, et pean rohkem süvenema selle riigi lähiajalukku, kus ma elan. Piinlik tunnistada, aga ma isegi ei teadnud seda, et Elizabeth ei olnud sünnijärgne troonipärija…

Täna läheb elu edasi, kuid õhus on siiski rusuvaid noote. Tegelikult oli juba eilne õhtupoolik selline raskema poolne. Mina tundsin, nagu oleksin matnud oma kaua haige olnud vanaema – ehk sa tead, et ta on minemas, kuid ei tea millal. Njah, eks paistab, mis nüüd edasi hakkab saama…

*Eile hommikul oli kõik justkui välja surnud. Kõik ärid, ka suuremad toidupoed, mis väga harva enda uksi sulgevad, ei olnud avatud. Rääkimata väiksematest äridest. Oli teada, et kella viiest õhtul siiski mõned toidupoed oma uksed avavad, kuid igasugused pubid, klubid jne jätsid eile oma uksed suletuks.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Eurovisioon 2022 II poolfinaal

Einoh, ma pole elus veel nii hästi Eurovisiooni edasipääsejaid ennustanud kui teisipäeval. Kümnest kaheksa on ikka päris hea tulemus 😀 Mind üllatas, et Šveits edasi sai ja Albaania mitte, Leedut oleksin võinud isegi edasi ennustada. Aga pigem olen tulemusega rahul, sest Norra sai ju edasi 😀

Soome – nii armas kollane õhupall 😉 tegelikult on värskendav kollast näha kogu lava ulatuses. Aga miks pidi see jakk nüüd niimoodi seljast lendama?!?! Lugu on iseenesest väga hea ja mõnus algus tänasele show’le.

Iisrael – üks minu esimesi lemmikuid. Oi oi kui mööda ta laulab :S Rahvas muidugi möllab täiega ja iseenesest mõnusalt tempokas, aga …

Serbia – huvitav kas koroonast inspireerituna on lavaline show tingitud? Mul on mingi teema serbia keelega, ma ei saa muffigi aru, aga selle kõla meeldib mulle kohutavalt.

Aserbaidžaan – mõnus ballaad ja laulja ka hea tugeva häälega, kõrv puhkab.

Gruusia – kuidagi näkku karjuv lavaline olemine, päris jama ja imelik lugu.

Malta – jällegi natuge nagu liiga kõrgelt võtab neid noote, videos nagu nii ei olnud. Muidu on hea lugu taustaks mängimas.

San Marino – järgmine rokilik lugu, minu arust oli Soome oma parem. Laval oli The Rasmus nagu ka … talutavam ja mõnusam.

Austraalia – huvitav, kas too trepp ongi betoonist või on ikkagi tegu rekvisiidiga? Ja ma ei saa aru, mis teema on tänapäeval esinemiskostüümidega, et peab olema pikad küüned ja meik ja sädelust, just meest puhul??

Küpros – mulle meeldivad kreekalikud rütmid, aga tütarlaps on närvis. Mulle see lugu meeldib.

Iirimaa – hea tümpsukas, natuke lihtsalt korduv ja seetõttu veidike igav lugu. Laval nagu ka ei toimu k6ik 100%.

Põhja-Makedoonia – jällegi tugev ballaad, neid on kuidagi hästi palju sel aastal 😀 lõpustekib dilemma, et kuidas teistest eristuda.

Eesti – einoh, nagu niiii niii hea. Tugev hääl, enesekindel esitlus, rahvas tundus ka kaasa minevat. Nii hea meel, et tema esitus õnnestus 🙂 Tore, et kauboid ikka koju jäid 😀

Rumeenia – neil on tihtilugu lahedad lood, mis mulle meeldivad. Issand küll, järgmised nabapluusidega mehed :S isegi naistantsijad on rohkemalt riides 😀 Mulle meeldib see lugu, aga laval jääb nõrgaks.

Poola – see lugu on just viimastel nädalatel esile tõusnud. Minu jaoks selline pigem keskmine lugu.

Montenegro – jällegi hea ballaadike. Issand, mul läheb raskeks valida, kes edasi saavad.

Belgia – ja jätkame ballaadidega 😀 Jällegi tugev esitus. Vähemalt on kõik esinejad sündsalt riides 😀

Rootsi – selle looga oli nii, et ta hakkas mul päris varakult kummitama, aga ma ei saanud pikalt aru, mis looga tegu on. Meeldib ja ilmselt ka kvalifitseerub finaali. Kas muidu on üldse olnud Eurovisiooni finaali, kuhu Rootsi EI saanud edasi 😀

Tsehhi – mõnusalt tempokas lugu poolfinaale lõpetamaks. Ja laulab väga hästi live’s.

Ennustan/soovin, et edasi saavad Soome, Iisrael, Azerbaidžaan, San Marino, Austraalia, Eesti, Poola, Belgia, Rootsi ja Tsehhi