Aprilli raamat

Kuna otsustasin jätkata kerge lugemise lainel ja ei leidnud enda raamaturiiulist sobivat teost (liiatigi hakkab mulle üha rohkem meeldima mõte raamatuid laenutada, mitte osta ja siis riiulile seisma jätta), uurisin ka Miku emal ja õdedel oleks midagi mõnusat laenutada. Saingi kolm raamatut, millest esimese lugesin aprillis läbi. Ütleme nii, et minu õhtune lugemise ei suju just kõige ladusamalt hetkel, sest tihtilugu olen kella 8ks juba nii väss, et jään Noorhärraga magama või vaatan telkust midagi kerget.

Aprillis jõudsin läbi lugeda Jeanne Ryani raamatu “Nerve“. Raamatu peategelane on teismeline V, kes siiani olnud päris ontlik tütarlaps, kuid kes otsustab hetke emotsiooni ajendil osaleda elulises ja väga populaarseks osutunud väljakutsete mängus Nerve. Tema esimene sooritus osutub ülimenukaks, mistõttu jääb ta mängu korraldajatele (kes pole kunagi oma isikuid avalikustanud) silma ning teda hakatakse üha paremate auhindadega ahvatlema hulljulgemaid väljakutseid sooritama. Mingil hetkel hakkab tütarlaps kahtlema, kas auhinnad ja nende saamiseks sooritatavad väljakutsed on ikkagi mõistlikkus suhtes. Mängust väljumine aga ei olegi nii kerge, kui seda arvata võiks.

Raamat oli minu jaoks selline keskmine. Vahepeal haaras põnevusega kaasa, vahepeal kadus põnevus. Samas meelelahutust see pakkus ning kui keegi tõesti soovib kerget lugemist, siis miks mitte. Küll aga arvan, et selle raamatu lugejaskonnaks on pigem arvatud teismelised ja noored, mitte minuealised 😀

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Uku Uku Uku :)

Kuigi ma ei vaadanud finaali otse, hoidsin toimuval silma peal – ausalt, ma olin üllatunud, ainult postiivselt, et Uku ikkagi võitis. ETV järelvaatamisse navigeerisin suhteliselt kohe peale võistluse lõppu, et kogu saade rahulikult läbi elada. Vastupidiselt nii mõnegi arvamusele, ma ei usu et see nüüd 100% halastusvõit oli, sest lugu oli ju hea, ma isegi oleksin nõus nüüd autos kuulama ka finaalesitust 😀 Kui võrrelda sellega, milline poolfinaali esitus oli, siis no ikka kordades parem. Ju siis langes nõuandjate arvamus kokku minu omaga, sest äikesetorm oli peaasjalikult kadunud ja need muudetud kohad olid ka pigem tagasi muudetud 🙂 See oli lahe, et too voodisse/vette langemise efekt oli ka lavale toodud, loodetavasti on see lõppesitlusele samuti kaasatud. Muidugi, kui ma olin kuulanud esimese nelja züriiliikme punktid ära, siis sügasin kukalt et kuidas Uku nüüd sellises olukorras veel võitis, sest minu arust oli ta ju kas viimane või eelviimane. Samas ma usun, et züriipunktid olid ilmselt eellindistatud (ning nemad andsid hindeid poolfinaali esituse alusel ehk ilmselt seal kaotas Uku ka punkte) ja pinge kruvimiseks lihtsalt järjestati need nagu ette loeti. Mis ma lõpliku pingerea* kohta ütlen – Sissi kõrge koht oli meeldiv üllatus (siin aitas kindlasti superfinaali saamisel kaasa kõrged puntkid žüriilt); Koidu neljas ja Suured Tüdrukud seitsmes koht samuti üllatus, pigem ohoo üllatus; see et REDEL ei olnud viimane ja Andrei Zevakin/Pluuto said züriilt korraliku punktilaadungi samuti lahe. Kahju oli, et Ivo ja Robert nii tagalõppu jäid. Tegelikult olid žüriipunktid üldse paras üllatus 😀

Kui nõõd aus olla, siis olen mitu aastat mõelnud, et võiks hääletussüsteemi muuta, et züriipunktid ka mingil määral loeks ja oleks nende häälte andmisel natuke rohkem mõtet. Praegu ju loetakse žüriipunktid kokku ning teisendatakse siis 1-12 puntkideni millele lisatakse rahvahääletuste teisendatud punktid. Kui ma kunagi Rootsis elasin, siis nende võistlusel oli süsteem, et rahvahääled jaotati maakonniti ja siis anti edasi skaalal 1-12. Seega miks ei võiks olla nii, et žõriipunktid jäävad nagu jäävad ja sinna otsa lisatakse Harjumaa rahvahääled, Hiiumaa rahvahääled jne. Praegusel itiajastul peaks ju lihtne olema identifitseerida, millisesse maakonda kuuluva telefonimasti kaudu laulue poolt helistati/SMS saadeti.

A muidu oli väga hea show – Pealtkuulaja klipid naljakad; ma ei teadnud näiteks, et Tallinnas/Eestis nii huvitavaid muuseume on, mida külastada; tume riietus ja valged papud tundusid populaarne kooslus olevat; mul läks päriselt ka sassi lugemine, mitme looga Dagmar ja Kaire seotud olid ja üldse mitte paha pärast, nad ongi väga head lauljad, mida tõestasid enda soolonumbri esitamisel. Muidugi ei olnud üleüldine melu see, mis tavaliselt, kuid arvestades kõike toimuvat, siis kamoon olgem õnnelikud, et üldse finaal ära peeti. Tobe oli minu arust see, et otse-eetris olles istuvad artistid ninapidi oma nutitelefonides … päriselt? Võiks ju kaasartistide suhtes ikkagi viisakas olla ja oma telefon ära panna kuniks saade läbi. Lõppu Tõnis Niinemetsalt ka väike prohmakas, sest Maarja on tegelikult kaks aastat järjest Eestit Eurovisioonil esindanud, küll esimene kord koos Ivo Linnaga.

*Järgmine aasta teen ilmselt nii, et panen on lõpliku paremusjärjestuse paika pärast finaalsaates toimunud esitlusi, sest kui oleksin sedasi sel aastal toimetanud, siis oleksin Uku võitu natuke rohkem uskunud.

Eesti Laul 2021

Nonii, vaadates tagasi enda postitustele poolfinaalide kohta, siis mida me järeldame – ennustamine on üks tänamatu töö 😀 Mina pakkusin, et esimesest poolfinaalist saavad edasi Nika, Egert Milder, Koit Toome, Ivo Linna, Kristin Kalnapenk ja Tanja. Nendest said edasi Egert, Koit ja Ivo ehk pooltega panin täppi. Ma olin üllatunud, et Tanja ei saanud edasi, kuid oleksin pidanud paremini ennustama, et rahvale läheb peale Andrei Zevakin & Pluuto, Hansu ja Karli edasisaamine oli minugi jaoks üllatus. Teise poolfinaali ennustasin veidike paremini ehk mina pakkusin edasisaajateks Gram-of-Fun, Uku Suviste, Suured Tüdrukud, Jüri Pootsmann, Kadri Voorand, Uku Haasma ja Alabama Watchdog (ups, ma ennustasin seitse laulu edasi :D). Nendest omakorda said edasi Uku, Suured Tüdrukud, Jüri ja Kadri (kuna ma esimese poolfinaali nii pekki ennustasin, siis võtan heaga seekord nelja õigesti ennustamise tiitli). Pettunud olin, et Kristel edasi ei saanud, samas Redeli oleksin jällegi pidanud täppi panema. WinnyPuhh oli ju nii populaarne kui nad 2013 osalesid.

Igatahes, et kuidas siis ennustada, kes võita võiks. Otsustasin, et enam ei piisa lindistuse kuulamisest, vaid nüüd peaks ära vaatama ka live esitused. Minu hetke ennustus oleks, et kolm superfinaali pääsejat on Uku, Koit ja Jüri, Suured Tüdrukud jäävad napilt välja neljandaks. Esikoha võtab Uku, sest temal on suurim publikutoetus (vaadates kuidas poolfinaalis ei olnud ta ju žürii lemmikute seas, kuid edasipääs tuli pärast telefonihääletust).

  1. Egert Milder “Free Agin” – no mulle hakkab see lugu üha rohkem meeldima ning arvestades, et tegu on live esitusega, siis minuarust tuleb ka päris hästi välja, eriti refrääni osa. Tihtilugu ju ei suuda ees- ja taustalauljad nii hästi sünkroonis laulda ja veel nii, et keegi ei laula kellegist üle. See lugu võib veel päris kõrgele tõusta.
  2. Suured Tüdrukud “Heaven’s not that Far Tonight” – no jällegi lugu, mis on live’s väga tugeva esitusega, samas need on ju Kaire ja Dagmar. Taustalauljatega sujus ka laulmine hästi ja ei teinud kõrvale liiga. Mulle meeldis, et laulu lõpus tulid taustalauljad ikkagi lava ette, tundus kuidagi rohkem täidetud see suur lava. Ainult Kaire võiks endale mustad kingad jalga panna, mind nii tohutult häirisid need hallid, isegi kui need olid mõeldud hõbedast efekti andma 😀
  3. Hand Nayna “One by One” – no ma ei tea, järgmine lugu, mis okei kõlaga live’s. Huvitav, kas närvid hakkavad pigem alt vedama siis päris finaalesitluse ajal, või äkki üldse mitte. Tantsijad olid toredad taustaks, kuigi ma keskendusin hoopis kuulamisele. Ja paljajalu laval olemine on kuidagi “eilane” teema.
  4. Ivo Linna, Robert Linna, Supernova “Ma olen siin” – algus jumala mõnna, refrääni ajal tundub et Roberti hääl tuleb kuidagi tugevamini läbi ja Ivo kaob täitsa ära. Samas, Robert on nii lahe, teatrlaane kuju laval, kindlasti keegi, kes erineks suurest massist. Ja lauluhääl on tal hea. Veel üks hea lugu, mida live’s ära ei rikuta.
  5. Karl Killing “Kiss Me” – algus on mõnus kuulata, oskab oma häält kontrollida. Mulle tundub, et muusikaga on veidike mängitud ja efekte juurde lisatud, ei midagi häirivat. Esinemiskostüüm võiks tsipake … soliidsem olla. Minu jaoks väga mõnus kuulata.
  6. Uku Suviste “The Lucky One” – esiteks, kas neid pikselööke peab nii palju olema, eriti kui neid ei suudeta muusikaga sünkrooni panna nagu ilmselt mõeldud on. Teiseks, Uku alustas nii mõnusalt oma laulu ja siis refrääni osas kuidagi pingutab üle ning hääl muutub teiseks. Lindistuselt nii välja ei tule, kuid live’s küll. Ja mind häirib see. Ja siis langevad “taevast” ketid 😀 päris hästi on välja arvutatud kus ta seisma peab, et ketiga vastu nägu või kätt ei saa. On need üldse metallist ketid või plastikust? Lisaks, mulle tundub et taustalaujad on refrääni ajal tsipake maas, jällegi häirib. Krt, ta on seda lugu nii palju ümber teinud, et ma olen täiega pettunud 😦 Minu jaoks oli lindistus nii tugev ja mõnus, et ma veetsin päevi autoga sõites just tema lugu kuulates, live’i niimoodi ei tahaks “nautida”. Kui ta nüüd tsipake tuure maha võtaks nii oma muudetud osalt (2:17-2:30) ja oluliselt vähendaks äikesetormi, oleks täitsa okeika. Kettidest ma saan aru on mõeldud aheldatuna olemist, mis algul võib-olla üllatav on, kuid lõpuks pigem ei häiri.
  7. Sissi “Time” – tüdrukule on antud häält, ei ole midagi öelda ning koos väga hea taustalauljate tiimiga suudavad nad väga mõnusalt laulda. Live esitus andis mulle mõnusa tunde ja energiasööstu. Väga lahe.
  8. Jüri Pootsman “Magus Melanhoolia” – Jüri hääletämber on hästi mõnus, mulle täiega meeldib. Samuti meeldis mulle tema eelmine võidulugu “Play”, lihtsalt nii kahju oli, et ta Rootsis poolfinaalis närvi läks ja esitus ei olnud kõige parem. See lugu on selline, et mulle kohe üldse ei meeldinud alguses, kuid pean tunnistama, et see on teistugune. Ja see, kuidas ta oma häälega mängib, ise eelistan siiski seda tämbrit kui ta salmi laulab 😀 Lihtsalt natuke lühikeseks jääb.
  9. REDEL “Tartu” – 😀 😀 😀 keegi peab ju kino tegema, ja mulle muusika täitsa meeldib. Esimest korda kuulasin ka sõnu (noh niipalju kui neid seal oli :D) ja tekkis küsimus, kas laulu nimi ei peaks olema hoopis “Viljandi”. Jällegi lühike lugu, aga noh palju polegi ju öelda. Kuna see lugu iseenesest on nii absurdne, siis see mis laval toimus sobis nagu valatult. Ei, nalja mulle meeldib teha ja saada.
  10. Koit Toome “We Could Have Been Beautiful” – Ma üldiselt ei ole Koidu loomingu austaja, need lood, millega ta Eurovisioonile on pürginud, on ka pigem mitte lemmikud olnud, sealhulgas “Merelapsed”. Sama reaktsioon oli selle looga esmasel kuulamisel, kuid vastupidiselt hakkas see lugu mulle üha rohkem meeldima. Nii kahju, et üldpildis see siiski viimast võidulaulu nii palju meenutab (mees klaveri taga inglise keelset ballaadi laulmas). Dsiisas, mul tulid külmavärinad lugu kuulates, seda ei juhtu tihti. NB! Dagmar, Kaire ja Koit on kavalad, laulavad üksteistele taustasid, et siis on lõppvõistlusele saamise võimalus suurem, boonusena saavad Miku ja Rolfi ka kaasa 😀
  11. Andrew Zevakin & Pluuto “Wingman” – hihii, järgmine üllataja, kes mulle meeldima hakkas. ja no live minu arust õnnestub, okei laval toimuv on veidike küsimärgiga, aga lugu ise on selline, et paneb ikkagi toolil ennast õõtsutama 😀 Need naishääled taustaks kohe üldse ei sobi, poisid teevad kahekesi väga head koostööd.
  12. Kadri Voorand “Energy” – viimane kord kui ma seda lugu vabatahtlikult kuulan, mulle ÜLDSE ei meeldi see. Muidugi ma ei vaidle, et tal on häält ja oskusi, live esitus on mega võimas. Lihtsalt muusika, mis ei ole minu maitsele. Ma tean, see on igav minu jaoks.

Lood kuulatud ja mis on minu jaoks suurim muutus, et ma ei üllatuks kui Uku superfinaali ei jõua, millest on kahju, sest minu jaoks on tema selle aastane lugu viimase kolme aasta võistluslugudest parim. Uku puhul oleneb väga palju sellest, kui palju punkte ta žüriilt saab ja mitmendale kohale platseerub enne publikuhääletust, rahvalt saab ta ilmselt kas 10 või 12 punkti. Küsimus ongi, kas žürii on oma punktid juba paika pannud või ikkagi otsustavad finaalesituse järgi. Kui finaalesituse järgi, siis äkki on võimalus superfinaali jõuda ja siis on üldvõidu võimalus juba suurem. Kui aus olla, siis Uku live oli minu jaoks kõige nõrgem nendest 12st, mis on üllatav, sest tegu ei ole ju noore ja lavakogenematu artistiga. Kahju kahju kahju. Lugu kuulan kindlasti edasi autos.

Üldise märkusena – minu jaoks on kahte tüüpu lauljad, need kes suudavad oma häälega mängida ja seda kontrollida (nt Sissi, Koit, Jüri) ja need, kes seda ei suuda nii hästi. Muidugi suurel lõppvõistlusel on nii palju erinevaid tegureid, et laul meelde jääks ja võidaks, kuid siinkohal olen pigem vanamoeline ja arvan, et laulda võiks ka siiski päris hästi. Ja kui ongi noote, mida ei suudeta võtta, siis peaks laulu enda häälele ja selle võimekusele vastavaks muutma.

Aga nüüd lõpptulemus – kuna ma Ukut enam esikohale ei ennusta, siis usun et võidu pärast hakkavad võistlema Jüri ja Koit. Minule meeldiks Koidu võit rohkem, sest Jüri lugu on kuidagi natuke liiga niššilik ning küsimärgi all on kas see köidaks nii paljude tähelepanu. Koidu live oli minu jaoks sama tugev kui lindistus ehk ma ei teinud suurt vahet kas lugu tuli otse või ei. Jüri hääl ikkagi selles kontekstis mängis rohkem. Kuidas jagunevad ülejäänud 10 kohta on on päris hea küsimus. REDEL vast jääb viimaseks, Uku neljas-viies. Ok proovin mingi pingerea paika panna:

1 Koit Toome

2 Jüri Pootsman

3 Suured Tüdrukud

4 Uku Suviste

5 Egert Milder

6 Ivo Linna, Robert Linna, Supernova

7 Kadri Voorand

8 Sissi

9 Hans Nayna

10 Karl Killing

11 Andrew Zevakin

12 REDEL

Eesti Laul 2021

Ma just arutlesin üks päev omaette, et mis teemadel võiks kirjutada, et postitused liiga üheülbaliseks ei läheks. Ja siis sain aru, et Eesti Laul 2021 poolfinalistid on ju välja valitud ja laulud tutvumiseks avaldatud. Egas midagi muud, kui hakkan ka neid üle kuulama, oma arvamust avaldama ja esimesi lemmikuid välja valima.

 “6” Heleza – algus prantsuse keelne ning minu jaoks palju tõotav, natuke pettumus, et salmi osa läheb eesti keelseks, aga see on minu kiuks, et mulle meeldivad lood, mis on ühes keeles. See on ka mõnus, et refrääni osa läheb rütmikamaks, kuid siis kahjuks hoog raugeb. Ühesõnaga, mind häirib, et lugu on kahes keeles ning tempo vaheldub rütmika ja aeglase vahel. Edasipääsu pigem ei ennusta.

“Alabama Watchdog” Alabama Watchdog – kuigi ma pole kunagi nende fänn olnud, tuli esimeste nootidega silme ette Kolumbus Kris 😀 Issver, ma olin ju paras tatt, kui nemad aktiivsed olid. Hm, natuke meenutab kedagi, ei oskagi öelda keda. Mitte, et lugu oleks sarnane, pigem stiil ja laulja hääl. Iseenesest jääb täitsa kõrva ja kuidagi sujuvam on kogu lugu. Ma ei imestaks kui edasi saab finaali, mulle täitsa meeldib.

“Best Night Ever” Tanja – loo algus on nii theswingersilik ja mulle täitsa meeldib. Tanja peaks piisavalt artist olema, et suurel laval närv alt ei veaks. Ja selle loo juurde annaks ilmselt ka korraliku lavashow juurde lavastada. Ja siis tuleb see parampapaaa koht … nagu ei sobi üldse sellesse loosse. Ilmselt saab finaali edasi ja minu kõrvale täitsa kuulatav.

 “Calm down” Nika Marula – algus tundus, et tuleb esimene korralik ballaad, aga siis nagu taustaks tiksus rütm, et mingi hetk läheb tempo kiireks ära, aga tundub et ikkagi pigem aeglasem lugu. Lühikeseks jäi nagu ka. Selline jällegi kuulatav, suurel laval oleks võib-olla raskem silma jääda, kuid raadiojaama ma ära ei keeraks. Edasipääs finaali sõltub ilmselt paljuski sellest, kas ja kui palju suudetakse poolfinaaliga pöidlahoidjaid koguda. 

“Energy” Kadri Voorand – ma ei ole enne Kadri loomingut väga kuulnud, seega tema hääl oli meeldiv üllatus. Ma kuulasin põhimõtteliselt kogu loo ära ja ei osanud midagi kirjutada. Sarnaseid lugusid on olnud lõppvõistlusel ennegi ja need on kas jäänud kõrvu või ei. Ma arvan, et edasi ta saab ja finaalis ronib päris kõrgele, kuna meeldib žüriile.

 “Find A Way” Kristin Kalnapenk – järgmine lugu, mis ilmselt žüriile meeldib, mõnus loungelik lugu, võttis varbad liikuma (jalad ei saa liikuda, sest olen rätsepaistes). Mulle meeldib ja võib isegi edasi saada.

“Free Again” Egert Milder – Egert oli üks neist, kelle eelmise aasta lugu mulle alguses üldse ei meeldinud, kuid lõpuks mõnusaks palaks kõrvus muutus. See lugu on tsipake sarnane eelmise aasta loole, kuid samas teistsugune. Vabalt võiks suurele lavale sõita, refrääni osa on selline eriti jõuline.

“Heaven’s Not That Far Tonight” Suured Tüdrukud – ma ootasin sellest loost palju juba enne, kui lugu pihta hakkas … ja mulle meeldis. Muidugi selline tüüpiline diskokas ja võiks ju eeldada suurt edu suurel laval. Samas see meenutab Rootsi eurolugusid 20 aastat tagasi, aga kunagi ei tea. Ma usun, et finaali saavad nad edasi. Muideks, esimene lugu, mis lõppedes mul peas kummitama jääb.

“Hypnotized” Kea – minu jaoks mitte midagi ütlev lugu, kuskil taustaks võib ju mängida. Ma arvan, et see ei suuda nii palju tähelepanu äratada, et finaali jõuda. Muideks, esimene lugu, mille lõppu ei jõua ma ära oodata.

“Kaos” Uku Haasma – meenutab ühte artisti paar aastat tagasi, kes sai väga popiks just zürii seas … Mick Pedaja? Või hoopis miskit muud? Teistsugune ja mõnus, mulle meeldib. Aga ma ei usu, et finaali saab.

“Kiss Me” Karl Killing – selline neutraalne ja keskmine lugu, ma ei usu et edasi saab. Tegelikult, lõpu poole hakkas lugu isegi meeldima, aga siiski ei usu, et edasi saab.

“Lost In A Dance” Gram-Of-Fun – esimesd taktid ja silme ette tulevad 80ndad 😀 Rütmi nagu on, aga see on ka kõik ja noh mulje 80ndatest jääb 😀 😀 Ei usu, et edasi saab.

“Ma olen siin” Ivo Linna, Robert Linna, Supernova – Meie Iff, kuigi ma olen üllatunud, positiivselt, et Ivo Linna ikka veel eurovisiooni lõpplavale pürgib. Lugu ise on supernovalik, mitte just kõige lemmikum (sama juhtus ka Ivo eelmise eurolooga mitu aastat tagasi, et see hakkas alles hiljem mulle meeldima). Ma arvan, et esitajate tõttu ta finaali edasi saab.

“Magus melanhoolia” Jüri Pootsmann – njah, mulle ei meeldi, just refrääni osa, muidu isegi võiks kuulata. Ilmselt saab finaali ja võitleb esikoha pärast just tänu sellele, et paljudele meeldib.

“Nii kõrgele” Helen – ei tea, kas asi selles, et juba päris mitu lugu kuulatud, kuid ma ei leia selles loos midagi nii uut, et seal oleks see miski. Arvan, et edasi ei saa.

“One By One” Hans Nayna – oo, hääl on mõnus käredane, muusika tõotab, et midagi krutib üles. Ja siis tuleb refrääni osa ning lugu jääb aeglaseks balladiks. Olen pettunud. Samas, võib täitsa edasi saada, sest meesbalaadid ju pigem meeldivad rahvale.

“Sunday Night” Rahel – eeldan, et lugu on Sofia Rubinilik ja vähemalt algtakte kuuldes selles pettuma ei pea. Oleks oodanud võib-olla veelgi rütmikamat lugu, aga okeika. Mulle meeldis viimatine Sofia enda lugu tunduvalt rohkem. Ei teagi, pigem ei saa see lugu edasi, sest eestlastele väga ei meeldi see stiil eurolavale saata.

  “Tartu” Redel – 😀 hehee, järgmine Winny Puhh. EI EI EI.

 “The Lucky One” Uku Suviste – noooh Uku, ära vea mind alt 😀 Ma ei valeta, kui ütlen, et tal on paremaid lugusid (näiteks Pretty Little Liar), samas siiani kuulatutest minu jaoks selgelt parim ja sobilikum eurolavale. Ja noh, ponks poiss ju ka, et välimuse eest hääli juurde saada. Esimene lugu, mida teist korda üle kuulan.

“Time” Sissi – kas mitte Sissi ei osalenu eelmine (või oli see üle-eelmine aasta) ka, too lugu oli kuidagi mõnusam ja kaasahaaravam. See lugu on ka täitsa okeika, vabalt võib finaali välja jõuda.

 “Tuuled” Wiiralt – ühelt eesti laulu konkursilt ei saa puududa kantrilugu 😀 vähemalt alguses tundus nii. Njah, ei ole see muusika minu maitse, ei usu ka et finaali saab.

“We Could Have Been Beautiful” Koit Toome – heh, esialgu kuulates ei tundu üldse Koidu hääl olevat, tavaliselt tunnen selle koheselt ära. Uku vist sai endale just konkurendi, just ses osas, et esikoha pärast võistelda. Ma oleks ikka väga üllatunud, kui see lugu finaali ja seal kõrgele kohale ei platseeru. Täitsa kuulatav ka minu jaoks.

“Wingman” Andrei Zevakin & Pluuto – eeem, eesti räpp on ka esindatud? Kuigi muidu ju võiks kuulata, siis EI EI EI.

 “Üks öö” Tuuli Rand – jalg hakkab tatsuma, jällegi selline münus taustakas. Täitsa võimalik, et saab ka edasi.

Ma olen ses mõttes üllatunud, et sel aastal on palju häid lugusid, mitte et mega mega häid, vaid häid, mis kõik võivad kõrgele ronida. Kuigi kui teistpidi mõelda, siis palju on ka sarnaseid lugusid. Mõnel aastal kuulad valitud lugusid ja ei saa üldse aru, et kes küll sellised valikud tegi. Kindlasti saab pilt palju selgemaks poolfinaalides, kui artisit live’s esinevad.* Minu lemmikuks on ikkagi Uku, meeldis ka Koit ja Suured Tüdrukud.

*Hoidsin end kohutavalt tagasi, et mitte kuulata Jüri ja Uku lugu enne, kui ERR’i kodukal nad nimekirjas tulevad. Nimelt, iga kord kui sinutorust videosid otsisin, siis lõi automaatselt ette erinevate välismaiste inimeste arvustused ja edetabeli meie 24 loo kohta ning pidevalt olid Jüri ja/või Uku pildid videote tutvustustes … et siis need on välismaallaste kaks suurt lemmikut?

Novembri raamat

Oumaigaaden … marmelaaden … ma pole ammu ühe raamatu läbisaamisega sellist sunnitööd teinud nagu novembris. Kusjuures raamat ei olnud jube halb, vaid ma kuidagi ei saanud ennast üldse lugemissoonile, et minna õhtul kell 9 voodisse ja lugeda. Ikka leidus midagi muud teha ja nii avastasin mõned päevad enne 30. novembrit, et mul ikka veel posu lehti vaja läbi saada. Praktiseerisin küll turbolugemist, aga raamatu sain läbi siiski 2 detsembri õhtuks.

Seekordseks väljavalituks osutus Campbell Armstrongi krimka “The Bad Fire“. See oli mul ostetud juba aastaid tagasi, kui käisin rongiga oma esimeses töökohas ja tahtis natuke teistmoodi hommiku ja õhtupooliku tunde veeta kui nina telefonis istudes. Raamat räägib Eddiest, kes on NY politsei ning kes saab teada, et tema isa on mõrvatud. Isa elas koos Eddie õega Glasgows, kust Eddie oli lapsena emaga ära kolinud. Eddie läheb esimest korda pärast sunniviisiliselt äraviimist Šotimaale tagasi, et osaleda isa matustel, kuid satub hoopis välja uurima tõde, mis isaga juhtus.

Kui aus olla, siis sisu natuke nagu venis ja ei olnud nii põnev kui oleks võinud olla. Ma ootasin pinget viimase hetkeni ja rohkem ootamatuid pöördepunkte, kuid neid ei tulnud. Võib-olla seetõttu ka ei tekkinud õhtuti soovi edasi lugeda. Okei, see, et mida isa oma legaalse äri kõrval ajas, oli jah üllatav, kuid näiteks ei saanud ma lõpuni aru, kes päästikule vajutas. Või mis sai ühest pahalasest, kes jäi healaste kaubikusse lõksu. Näiteks oktoobriraamatut ei saanud ma mitmel õhtul eriti käestki. Kas ma seda raamatut soovitaks? Noh, kui midagi lugeda tahad, siis miks mitte, kuid midagi erilist see ka ei olnud. Ilmselt annan selle tasuta ära kas raamatupoodi või heategevuseks.

TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

Koroonaviirus vol.4

Eks igapäevaselt toimub ju muudatusi. Minul näiteks on viimastel päeval suu ammuli jäänud selle peale, KUI palju inimesi sureb Itaalias. Teades, et Inglismaa reageerib kogu olukorra tõsidusele tunduvalt leebemalt kui võiks, siis ma kahjuks ei imesta, kui mõne nädala pärast kasvab nakatanute ja surnute arv hüppeliselt ka siin maal.

Viimased päevad on meie peres möödunud rahulikult, mina teen tööd ning Miku on mulle seltsiks. Ei, tal ei ole koroonaviirus, kuid mingi viirus kiusas teda juba viimased nädalad (enne kui koroona päris hulluks läks) ning tööandja palus tal igaks juhuks kaheks nädalaks koju jääda. Kolmapäeva õhtul tuli teade, et lõpuks suletakse reedest (20 märts) kõik koolid ning lasteaiad ning erakoolid peaksid sama tegema. Koolide uksed jäävad lahti vaid meditsiini töötajate, kullerite ja õpetajate lastele ning nendele lastele, kellele on määratud sotsiaaltöötaja tugi. Kuid muidugi pigem paluti ka neil lastel koju jääda kui vähegi võimalik. Meil tekkis kohe küsimus, kas erahoidjad ka peavad seda määrust järgima, kuna neil on võrreldes riiklike lasteaedadega mitu korda vähem lapsi korraga koos. Neljapäev oli ootusärev ning reedeks selgus, et ka Noorhärra hoidja peab enda uksed ajutiselt sulgema ning jääb ka tema homsest määramata ajaks koju. Õnneks on minu tööandja juba lubanud, et töötunnid peab tegema täis nii kuidas jõuab, mitte ainult 9-5 istuma laua taga, sest kui sul ikka kolmepoolene kodus on, siis ta vajab ka oma aja ja tähelepanu.

Esimese suurema põntsu ansdis koroona meile sel viisil, et loobusime maja ostust. Eelkõige seetõttu, et enne sissekolimist oleks olnud meil vaja teha korralik sügavpuhastus (mille jaoks oleksime koristusfirma tellinud) ning majas kõik vaipkatted ära vahetada, sest praegusel elanikul on kaks inglise buldogi ning Miku on koerte suhtes väga allergiline. Pakkumise tegemise hetkel me näiteks ei mõelnud, et mis siis kui puhastus ja vaipade vahetus ei aita ning Miku ei saa majas olla. Siis peaksime uurima üürimise varianti, aga jääks pangalaenumakse ehk ikkagi topelt kulutus. Lisaks on ju Miku juba 2 nädalat kodus olnud, palgata. Hetkeseisuga ta saaks küll kolmapäeval tagasi minema, aga kui kauaks? Olime arvestanud, et paljuski saame vajaliku raha koristuseks, kiirrenoveerimiseks, kolimiseks ning viimaste tasude maksmiseks just nüüd kogutud. Aga see plaan läks vastu tuult. Ilmselt oleksime saanudki ikkagi renoveeritud ja kolitud, kuid edasi oleks ju olnud kohustus panga eest maksta. Ilma Miku panuseta oleks see päris keeruline, samas kui praeguses kohas saaksime ilusti minu palgaga hakkama. Seega langetasime selle raske otsuse ost tulevikku lükata, sissemakse osa jääb siiski meil alles.

Mul oli ju salakaval plaan aprilli lõpus minna Noorhärraga pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Oleksime katsetanud rongiga Edinburgi sõitu, öö hotellis veetnud ning lennanud otse Tallinnasse. Miku oleks meile tagatitulles vastu sõitnud, sest see oleks olnud pühapäev. Ma olin muidugi paras blondiin ka, sest broneerisin piletid 1 märts kui koroona juba vaikselt pead tõstis. Praegu ei olnud minu originaallende veel tühistatud, kuid ei hakanud ka riskima ja lükkasin meie piletid juulisse kui pidime niikuinii minema. Piletid sain lisatasuta vahetatud, kuid mineku piletid olid kallimad ning pidin vahe siiski tasuma. Uurisin ka varianti laste neil piletitel minna ja lennata Manchester-Tallinn-Manchester vahemaandumisteta, aga see oleks ikkagi kallim tulnud. Nüüd oleme juulis 3 nädalat Eestis kokku ning eks pean jälle kodukontorit tegema. Ma loodan, et selleks ajaks on ikkagi asjalood normaliseerunud.

Täna oli UK’s emadepäev. Käisime eile looduses jalutamas ja tegime pikniku (vältisime inimesi nagu kuutõbised), täna äratati mind raamatu lugemisega, lisaks tehti mõnus english breakfast hommikusöögiks ning käisime kodulähedust uurimas (mingi hetk sattusime korralikku mudamülkasse ja olime korralikud porikollid). Lõpuks saime ka aeda koristada ning pärastlõuna päikese käes istudes, hästi soe ja mõnus oli. Seega kuigi olime kodused ja kontaktivabad, siis oli erakordselt hea nädalavahetus. Vaatame kuidas homsest see kodukontor kolmesega välja nägema hakkab :S

:D :D :D

Tänase Eesti Laulu valguses ütlen vaid nii palju … mul on TOHUTULT hea meel, et Uku võitis. Päriselt ka. Tal jäi napilt puudu võidust eelmine aasta ja ta oli jällegi sel aastal üks minu lemmikuid. Ja laulu autor ning esitaja on uus nägu lõppvõistlusel* Aga no ilmselgelt on ennustamine tänamatu töö ja ma vist ei peaks sellega enam tegelema 😀 Ma ei pannud ju ÜHTEGI finalisti pihta ja ei arvanud eriti midagi kahest finalistist …. Kahju oli, et Stefan esikolmikusse ei jõudnud, sest selle aasta lugu meeldis mulle tunduvalt rohkem.

Lõppkontserdi vaatasin järele pärast võitja selgumist. Minu grande plaan oli hoiduda võitja teada saamisest ning näha seda järelvaatamises, aga no uudishimu ei andnud asu. Muidu oleks isegi vist suutnud vastu panna, aga ma kogemata nägin instas superkolmiku ära ja no kuna ma panin sellega niii puusse, siis ei suutnud enam oodata. Aga lugudest nii palju, et Sünne meeldis, Stefan ka. Uku oli oma lugu muutnud veidike ja mulle see meeldis. Traffic oli ikka mõnus (ja ma olen siiani hämmeldunud, et nad finaali ei jõudnud) ning Egert hakkas üha rohkem meeldima.

Seekordsed vaheklipid olid ka lahedad, võib-olla see enesetapu koolipoiss oli veidike julge. Viimane skets meeldiski vast kõige rohkem, just kuidas oli tabatud Kiivikase olek, turtsatasin isegi paar korda naerma 🙂 Ainuke asi, mis silma riivas (ja no see on ju paratamatus), oli nutitelefonides olemine greenroomi inimeste poolt :S

*ma ei tea, mis teema mul on sellega, et kuidagi eriti riivab silma, kui liiga järjestikku võidab Eesti Laulu sama autorite/esitajate tiim. Kuidagi meeleheitliku mulje jätab :S Ses suhtes, et muidugi ei saa oodata, et igal aastal võistlevad Eesti Laulul värsked ja uued näod, aga noh … saate aru küll.