Uuele ringile

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati oma sünnipäeva oodanud. Vahet pole olin ma 10, 20 või 30 saamas, elevus ja ärevus täitis alati hinge. Ka selleaastane maikuu teine pool polnud erand, sest ma tõsiselt ootasin 1.juunit. Kuid seekord ei olnud põhjuseks pelgalt sünnipäev, vaid sellele lisandus A) planeeritud vaba päev, mida olin nii oodanud; B) teadmine, et enamus kursusest on selleks ajaks tehtud ja C) Noorhärra naaseb hoidu. Nende kolme faktori kombo tõotas mulle eriti pingevaba päeva endaga, mida olin kaua igatsenud.

Kogu nädalavahetus oli tegelikult mõnus. Kuna esmaspäevast hakkas UK’s kehtima uus reegel sotsialiseerumise osas (millest anti teada eelmise nädala keskpaigas), et õuetingimustes võib kokku saada kuni 6 inimest eeldusel, et hoitakse 2 meetrit distanti, siis plaanisime sõbrannadega väikese kokkusaamise. Nii suur meie aed ikka on, et mahutame 4 inimest olema. Seega käisingi pühapäeval poes mõttega valmistada kartulisalatit ja sefiirkorvikesi (esimest korda täielikult nullist, sest mitte üheski külastatud poes ei olnud valmis tehtud korvikesi). Ikkagi ida-eurooplaste kokkusaamine, kus selliseid asju osatakse hinnata 😀 Lisaks leidsin poolapoest ka kalja, mega hea oli. Korvikesed küpsetasin eelneval õhtul valmis ning seekord tulid need ka välja. Sefiiri tegin peale järgmisel päeval, aga noh oli vaja kolme katsetust. Esimesel korral suutsin suhkru ära kõrvetada ning sefiir sai mega kibe, see ports lendas kohe prügikasti. Teist portsjonit hakkasin tegema pruuni suhkruga, sest valge oli otsa saanud kodus. Pruun suhkur aga ei tahtnud üldse korralikult sulada ning enne andis minu kannatus alla. Muideks, see portsjon rikkus ka poti ära, mistõttu lendas prügikasti ebaõnnestunud siirup ehk suhkrumass potis. Tol hetkel mõtlesin, et okei ju ei ole neid korvikesi vaja teha ja jätsin asja sinna paika. Siis oli aga vaja kohalikust poest piima kohvi jaoks tuua ja ostsin ka paki valget suhkrut, sest ma ei taha nii kergelt alla anda. Uurisin igaks juhuks ka mõnda alternatiivset sefiiriretsepti ja tuligi välja, et ma ei olnud piisavalt vedelikku suhkrule lisanud. Kolmas kord tuli sefiir lõpuks välja, sai mega hea maitsega, ainult kogus oli liiga palju – sai täidetud nii 12 korvikest, kui sõin seda niisama õhtul, kuniks süda paha oli. Sefiirifänni paradiis noh 😀

Aga sünna päev ise oli lahe. Mulle helistas onu läbi messengeri video, mis oli vahva üllatus. Kõik lahedasemad soovisid õnne, sõbrantsidega saime lõpuks füüsiliselt üksteist näha ja suhelda, päevitada sai, poes käidud ja uued potid ostetud (!) ning õhtul oli mõnus istumine kolmekesi, sõime curryt ja shokolaadikooki. Sain Mikult kingiks oma esimese firmakleidi, aga kurja need itaallannad nii pisikesed peavad olema. Kleidi suurus oli küll märgitud 12 (suurim saadaolev suurus), aga ikkagi ei läinud see selga. Siit langetasin ka otsuse võtta kehakaal tõsisemalt käsile. Too kleit on veeeeidikene liiga kallis niisama kappi seisma jätmiseks 😀

Keto dieet

See postitus pidi algeselt ilmuma alles kuude pärast, aga kuna koroona mingil määral kogu meie elukorralduse sassi lõi, siis avaldan selle nüüd. Ehk postituse esimene pool on kirjutatud märtsi algul, kui koroona oli vaid paha unenägu ja midagi meie jaoks kauget.

Ma kunagi kirjutasin, et kui Austraalias olime, proovisime Mikuga keto dieeti ehk tõmbasime süskarite päevakoguse väga minimaalseks. Tol hetkel oli seda ses mõttes kerge teha, et elasime suures eraldatuses ja oli vaja ennast kontrollida vaid siis, kui käisime poes, et ei ostaks suure süsivesikute sisaldusega asju koju. No ja tunniks ajaks suutsime endid ikka kokku võtta. Tol korral pidasime vastu ühe kuu nagu postitusest välja tuli, sest pärast lubatud “vaba päeva” ja kõige söömist, mille järgi isu oli, me enam korralikult ketot tegema ei hakanud. Eks me saime aru, et see on ikka päris karm ja nõuab distipliini, mida meis ei leidunud. Vahelduva eduga olen paar korda proovinud seda ka hiljem UK’s tegema hakata, kuid suht pärast teist päeva käega löönud.

Veebruaris sain aru, et pean midagi enda kaaluga ette võtma. Meid ootab ees reis New Yorki* juunis, juulis on suur pulmapidu ning augustis** äkki saame kahekesi sooja minna. Ehk tahaks ju ikkagi välimuselt ka ilusam välja näha ning olen mõttes võtnud eesmärgiks kaaluda juuni reisiks 65kg ning juuli pulmadeks 60kg. Kuna ma ei ole eriline trennilõvi ning minu kannatus on minimaalne suutmaks äraoodata tervisliku toitumise tagajärjel langema hakkavat kaalunumbrit, teadsin et pean midagi ses mõttes drastilist tegema, et mingid tulemused hakkaksid võimalikult kiiresti ennast ilmutama. Ja ma tean, et keto ses suhtes annab kiiresti mingid tulemused, tulemuste pikaajaline on muidugi hoopis teine teema. Veebruari viimase nädalavahetuse veetsin erinevaid foorume ja veebilehti uurides ning pühapäeval tegin korraliku söökide ettevalmistuse. Miku on küll öelnud mulle, et ma ei võtaks kogu seda dieeti kinnisideeks ja pigem keskenduksin üldisele keha muutusele kui kaalunumbrile, aga noh ma ei saa. Nagu ka ei saa ma kellelegi öelda, et seda dieeti teen, sest ajalugu on näidanud, et kui ma midagi teen ja see sujub, siis kohe kui sellest kellelegi räägin, kaob igasugune mott edasi minna. Seega, ma ei ole näiteks kindel selleski, millal praegune postitus avaldatud saab.

Aga tagasi minu teekonna algusesse, 3, märtsi hommikul kaalusin 74kg. Olin hommiksöögiks ette valmistanud munamuffineid juustu ja peekoniga. Tollel esmaspäeval jäin haigeks ning ei söönud eriti midagi, teisipäev isegi juba sõin, aga panin energia lihtsalt terveks saamisele. Teisipäeva õhtul käisin ka nädala ostukorvi toomas ning ütleme nii, et kallim oli see tavapärasest küll, sest ma ju põhimõtteliselt ostan kahte erinevat toitu – üks mulle ja teine poistele. Samas, see on vaid raha. Mis mulle väga meeldis, oli see et snäkiks sain osta erinevaid juuste, salaamit, sealihakrõpse, sealiha, kanaliha you name it. Ehk igasugune lihaline on teemaks, sest kui sa sööd vähe kaloreid, peaksid su rasvad jällegi päris kõrged olema. Kuna ma siiski armastan ka köögivilju, siis vähem süsivesikuid on kurgis, lillkapsas, sparglis, vars brokkolis, lehtkapsas, tavalises kapsas, avokaados (issver kuidas ma avokaadot jumaldan), lehtsalatis. Lisaks võib natukene süüa marju, aga see on ka kõik. Üldine joon ongi, et mida rasvarohkem, seda vähem süsivesikuid, seega tavalist võid saan nüüd südamerahuga süüa kui palju kulub 😀 Üldjoontes sujus esimene nädal ilusti – kolmapäeval tegin esimese testi ning keha oli ilusti ketoosis, mis minu jaoks oli just see tulemus ja edusamm, mida ootasin. Lisaks olin enda üle väga uhke just selletõttu, et elasin ka nädalavahetuse üle nii, et ei andnud alla (midagi uut). Ainuke tagasilöök oli laupäeva õhtul, kui ma meeltesegaduses kaalule astusin. Jep, ÕHTUL. Ma olin lubanud endale, et ei kaalu end enne, kui 2 nädalat ketot on täis, aga noh. Igatahes näitas kaal 76kg, ma olin 6 päevaga 2 kilo juurde võtnud :S Siis tahtsin küll asjad nurka visata, kuid Miku lohutas, et ju siis pean midagi veidike teisiti tegema. Menüü kohapealt nii palju, et pühapäevaks oli mul kopp ees nii munamuffinitest kui mingi hetk tundsin, et ei taha üldse mingit lihalist süüa. Suur abi oli madala süskarisisaldusega wrappidest, sest minu jaoks asendas see leiba ning ma armstan leiba (sõbrants oli just Eestis käinud ja tõi mulle 3 pätsi musta leiba, kõik ootavad mind sügasvkülmas). Magusaisu peletamiseks ostsin ka proteiinimaiust, mis sisaldab 2g süskareid ning tõesti aitab.

Teisel nädal jätkasin hommikusöögiga, milleks oli peekon, munapuder, avokaado, lehtsalat ja kurk või tomat. Kohvi tegin vahukoorega ning meeta, täitsa joodav. Rohkem rõhku panin vee joomisele, kuid kuna mul on raskusi tavalise vee tarbimisega, panin tsipake siirupit sellesse. Lõunateks tegin pikkapoissi roheliste ubadega, kapsa-hakkliha hautist varsbrokkoliga, suitsusinki lillkapsaga. Muideks, maitset annab juurde nii juustu peale raputamine kui majoneesi kasutamine ning need on suht süskarivabad. Kui esimesel nädal võtsin tööle “magustoiduks” kaasa 100g maitsestamata jogurtit ja 50g maasikaid, siis teisel nädalal loobusin sellest. Nimelt avastasin teisipäeval, et mu keha ei ole ketoosis ja ilmselt tarbin siiski liiga palju süskareid päevas – tavaline oli 30 ringis, üle 35 ei läinud ükski päev. Arutasin Mikuga ja otsustasime proovida jääda 20 grammi juurde. Oma südame rahustuseks kaalusin end ka kolmapäeva hommikul ning kaal oli 72.9kg, seega 9 päevaga oli kadunud see plus 2kg ning lisaks 1.1kg. Nädala teises pooles hakkasin tundma seda kurikuulsat täiskõhu tunnet, mis väidetavalt palju toitumiskavade järgimisel saabub ning mille olemasolu ei ole mina siiani uskunud. Aga näed, ongi olemas. Lähenesin ka veidi loomingulisemald toidutegemisele, sest tahtsin uusi maitseid. Seega valmistasin endale ühel päeval kanalaari – kanafilee, maitsestatud soola ja pipraga, sees kas chorizovorst/juust/päikese kuivatatud tomat või pesto ja mozarella. Mõlemad maitsesid ülihead. Kui aus olla, siis rohkem olen hakanud tarbima suhkruvabasid jooke – koka zero, fanta zero, sprite zero, sest need aitavad jällegi magusaisu taltsutada. Naljakas oli see, et käisime ühel päeval pubis söömas ning palusin endale koka zerot. Kui see lauda jõudis ja seda maitsesin, oli selge, et tegu on tavalise kokaga, see oli niii magus 😀 Linnukese sain kirja ka trennimaailmas, sest käisin korra poksimas (plaaniväliselt) ja korra body combatis (plaanitult). Teise nädala lõpuks on mott kõrge ning ei ole raske vastu panna isudele, sest ma saan ju süüa salaamit ja hallitusjuustu nii palju kui tahan 😀

Kolmanda nädala alguses möllas koroona juba sajaga, kuid minu kindlameelne plaani oli endiselt keto juurde jääda nii kaua kui saab. Tahtsin teha kolm nädalat jutti ja siis pühapäeva vabaks võtta, kuna siis on UK’s emadepäev. Kolmapäeval käisin poes, et täita külmikut ketosõbraliku söögiga. Kurja, lihalised olid suht otsakorral. Lisaks hakkas mu enda südametunnistus mängima, sest oleme sel kuul korralikult raha panud söögi alla, nii minu keto kui üleüldine varumine. Miku ilmselt peab nüüd ka koju jääma mõneks ajaks, seega peame olema väga ettevaatlikud rahalises mõttes. Pommina muidugi oli veel see ka, et kolmapäeva hommikul oli kaal 73.4kg ehk nüüd oli juurde tulnud pool kilo. Ma otseselt ei olnud muserdatud, vaid pigem naersin, et nojah kui ma midagi teha tahaks ja nagu olen järjel, siis keha arvab teisiti. Ilmselt oleksin ketoga siiski jätkanud, sest seekord on seda väga kerge teha mingil põhjusel ning ma tõesti naudin ja otseselt mingeid isusid ei ole, kuid arvestades kõike, mis toimub ja mis veel tulemas on, ma lihtsalt tahtsin lõpetada. Aga ei, ma ei õginud ennast magusast ja süskaritest hulluks. Otseselt isu ei olnud ja tegelikult ma tundsin küll kuidas kõhuke eest natuke kadunud oli, seega kahju oli lõpetada. Seda enam et kolmapäeva hommikune test oli ikka nii tume lilla, et ma pole seda enda uriini korral sellises toonis veel täheldanud. Siit märkus endale, et minu keha läheb korralikku ketoosi kahe nädalaga. Vabalt võis lõpetamine olla lihtsalt vabanduste leidmine alla andmiseks, kuid praegu mõtlen, et kui olukord normaliseerub, võtan selle uuesti käsile ja ma tahaks näha, et siis kaal ei lange. Sinnamaale aga kasutan MyFitnesPaly ja panen oma päevased kalorid kirja.

*enam suure tõenäosusega mitte

**no kes teab, äkki saame …

Miku öövahetustega töö sai otsa ning juba teist nädalat käib ta tööl päevasel ajal nagu enamik inimesi. Loodetavasti taastub ka meie normaalne pereelurütm ning näeme teineteist rohkem kui pool tunnikest hommikul, tunnike õhtul ja mõned tunnid nädalavahetusel 😀 Kuna Miku jõuab nüüd päris varakult koju, teinekord isegi enne meid (ja meie oleme kodus 5 ning veerand kuue vahel), siis otsustasin ikkagi vaadata, mis rühmatrennides head toimub. Ühe sõbrannaga võtsimegi eile nõuks, et läheme õhtul trenni, lihtsalt olenevalt millal laste isad koju jõuavad, jõuame kas body combatisse või body pumpi.

Meie olime Noorhärraga kodus veerand kuue aeg ning nälja peletamiseks tegin endale tassikese kohvi ning kaks riisigaletti juustuga. Sõbrants jõudis koju tsipake peale meid, kuid tema teine pool oli veel sõidus. Nii leppisimegi kokku, et läheme hilisemasse trenni ja mina söön ka oma õhtusöögi enne trenni. Nii soojendasin näksile lisaks eelmisest nädalast alles jäänud köögiviljad – brokkoli, porgand, kartul ja pastinaaki. Olin just jõudnud söögiga lõpule kui sõbrants helistas, et kaasa jõudis koju ja pm peksab majast välja trenni 😀 Nojah, 20 minutiga saada riidesse, minna sõbrantsile järgi ja trenni jõuda vist oleks isegi teostatav … aga täis kõhuga trennis olla :S :S :S

Olin vähem kui 5 minutiga riides ning majast väljas, autoga liikuma saamine oli kergelt raskendatud, sest olin tagumikuga suure tee suunas, kuid minu (ja ühe ettevõtte väravate) ette oli üks ajuhiiglane end parkinud, mistõttu oli raskendatud minu jaoks autoga ümberkeeramine. Lõpuks pidin ikkagi ukerdama nii, sest liiklus peateel ei vaibunud piisavalt. Sõbrants oli juba ootevalmis ning olime mõned minutid enne trenni algust maja ees. Aga kurja, parkida ei olnud kusagil, MITTE KUSAGIL. Mõlemad parklad täis ja olime juba valmis tänavale ukerdama minema, kuid meil vedas. Muidugi oli vaja, et kassas uurib keegi mega aeglaselt liikmelisuse kohta, kuid lõpuks olime poole soojendusloo pealt saalis. Ma ei olnud enne selles keskuses body combatis käinud ning jumala äge oli. Treenes selline vormis energiline tsikk, liikumised piisavalt keerukad, kuid selgeks õpitavad. Tund möödus piisavalt kiiresti ning ma ei hakaknudki öökima 😀 Ju siis oli eine ikkagi piisavalt kerge. Koju jõudes olin jumala pettunud, et lihased ei valutanudki. Täna õhtuks teeb iga liigutus haiget, isegi käiguvahetus annab tunda, et sai eile üle pika aja end liigutatud 😀 😀 😀

Update – ai, teise päeva hommikul on nii valus. Öösel ei saanud voodis isegi liigutada, sest lihasvalu ajas üles 😀

Aasta 2019

Selle aasta alguses ei teinud ma eraldi postitust uue aasta lubadustest, vaid panin endale kirja aasta eesmärgid paberil. Muidugi unustasin selle paberi UK’sse, muidu oleks ju hea nüüd vaadata tagasi ning teha kokkuvõte, kui hästi eesmärkide täitmine läks. Kuid mul on meeles kolm eesmärki ja nende kohta on paslik siiski paar sõna öelda.

  1. Eesmärk number üks oli saada korda oma finantsid – nii suurendada säästusid kui maksta ära isiklikud pisemad laenud/krediitkaardid. See eesmärk sai pigem täidetud, kuna üks laen sai täielikult makstud ning krediitkaartide limiite oluliselt vähendatud. Pere finantsid said eriti korda, kuna pm oleme ju valmis endile kohe-kohe kodu ostma.
  2. Eesmärk number kaks oli lugeda rohkem ja vähem veeta aega nutiseadetes – siin ma kukkusin väga läbi. Jah, mõned raamatud said loetud, kuid suures plaanis kontrollisid nutiseadmed ja rakendused siiski minu elu :S
  3. Eesmärk number kolm oli kaal korda saada – siin kukkusin ka pigem läbi. Mäletan, et tahtsin oma 35. sünnaks kaaluda 65kg, et siis sealt edasi liikuda kaalulangetusega. Midagi sellist aga ei (ole siiani) juhtunud ..

Seega tegelikult on, millega rohkem tegeleda 2020 aastal ning eks ma panen endale jälle kirja mõned pidepunktid.

Korra mõtlesin teha tagasivaate sarnaselt nagu tegin 2018 aastale, kuid pigem oleks mul raskusi igasse kuusse mingi märksõna leida, sest üleüldiselt kulges 2019 rahulikult omas rütmis. Jaanuaris käisime Eestis, veebruar ja märts on tühi auk, aprill jäi meelde Lihavõtete ja megasooja nädalavahetusega, mais käisid vanemad külas ning juunis sai 35. sünna peetud. Juulis käis venna külas ning külastasime Noorhärraga esimest korda teadlikult teatrit ja motikavõistlust, augustis olime jälle Eestis. Septembrist aasta lõpuni oli jälle selline rahulik aeg. Küll aga vaatas Merje oma blogis aastale tagasi ühte küsimustikku täites ja mõtlesin seda (jälle) ka ise teha 🙂

Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Ma ei ole enne jooksud nagu pöörane mööda lennujaama nii, et 15kg pamp on süles lisaks seljakotile ja tema kohvrile, higistanud end läbimärjaks ja siis hingeldades jõudnud arusaamisele, et oih me ikka ei jõudnud oma jätkulennule ning peame veetma öö hotellis, lennufirma kulude ja kirjadega. Too hetk lennujaamas tahtsin ma nutta, kuid tegelikult sujus kogu õhtu ja öö väga hästi. Noorhärra oli lihtsalt sillas, et sai hotellis magada 😀

Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Mingil määral pidasin, lubadusi ei anna vaid sean endale oma personaalsed eesmärgid.

Kas keegi su lähedastest sünnitas? Jep, sain teist korda tädiks 🙂

Kas keegi su lähedastest suri? Jah, kahjuks lahkus minu viimane elus olnud vanavanem…

Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019? Ilmselt ei tule see üllatusena, aga OMA MAJA.

Mis riike külastasid? No Riias sai jaanuaris käidud ja augustis Helsinkis 😀 Eesti ja UK on minu koduriigid, need väga ei loe.

Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks? 1 juuni, ma sain 35 😀

Mis on selle aasta suurim kordaminek? Kindlasti tööalane areng ja reaalsete sihtide seadmine.

Mis oli su suurim läbikukkumine? Ei tule midagi sellist meelde.

Kas sa olid haige või said mõne vigastuse? Jep, detsembri alguses andis tunda see, et pingutame ja panustame Mikuga tohutult selle nimel, et oma kodu saada.

Möödunud aasta parim ost. Ma tahaks öelda nutikell, aga praeguseks olen arusaanud, et see ikkagi ei ole minule sobiv eksemplar ja müüd selle maha. Huvilisi äkki?

Kelle käitumine teenib sult aplausi? Ei ole kedagi.

Kelle käitumine ajab südame pahaks? Poliitikud.

Kuhu läks enamik su raha? Säästmisele ja laenude tagasi maksmisele.

Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas? Ma sain endale jalgratta 😀

Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama? Europepu nagu ma olen, siis Šveitis selle aastane eurologu.

Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? pigem õnnelikum, sest olen mingil määral leidnud rohkem sisemist tasakaalu ja rahu.

ii. kõhnem või paksem? ma ei ole mõõtnud ega kaalunud, kuid pigem tsipa suurem.

iii. vaesem või rikkam? pigem finantsiliselt tasakaalukam.

Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? Reaalselt puhanud (maganud) ja raamatuid lugenud.

Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud? Netisõltuvuses olnud. aa ja kindlasti mitte  nii palju neid eurolugusid kuulanud, et kui reaalselt võistlus kätte jõudis, oli mul juba neist kopp ees 😀

Kas sa armusid aastal 2019? Tuli tõesti ette neid hetki, kui ma õhkasin kui õnnelikuna end tundsin vaadates inimest enda kõrval.

Kui palju üheöösuhteid? 😀 😀 😀

Mis oli su lemmik sari või telesaade? Vaatasin lõpuks algusest lõpuni “How I Met Your Mother” sest kuigi ma teadsin, kuidas see lõpeb, siis ei olnud viimaseid osi ise näinud. Mulle meeldis väga, kuid minu jaoks muutus vahepeal juba piinlikuks ja ärritas KUI palju Ted Robinis kinni oli. Samas, laste ema oli nii lahedaks tegelaseks kirjutatud. Muideks, kas te teadsite, et Eestit mainitakse ka selles seriaalis ning lausa kaks korda, S5E24 (vaata alates  0.05 ja 2.09).

Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud? Ma ei vihka kedagi, on lihtsalt tekkinud inimesi, kelle seltskonda ma pigem väldiks.

Parim raamat, mida lugesid? Nende väheste seast kindlasti Karren Brady autobiograafia, The Truth About Getting to the Top”

Mis oli su suurim muusikaline avastus? Tommy Cashi mõned lood on täitsa kuulatavad, näiteks “X-Ray“.

Mida sa tahtsid ja said? Üldiselt kõik mõtted ja soovid, mis mul tekkisid ka täitusid.

Mis oli selle aasta parim film? Ilmselt ainuke film, millega tekkisid emotsioonid, et ahmisin igat sekundit sisse, vaataksid seda kindlasti uuesti ja tahaks juba järgmist osa näha, oli “After

Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said? Üle mitme aasta reaalselt pidasin seda ning tegime koduaias grillipeo pere ja lähedaste sõprade seltsis. 35 tuli valutult.

Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks? Üks raadiomängu võit oleks olnud mõnna. Terve aasta jooksul tegi üks jaam mängu, kus iga hommik kuulutati välja raha summa, päeva jooksul oli aega saata kas sõnumeid või regada end kodulehel osalemiseks ning kell 3 helistati kellelegi. Kui sa teadsid summat penni täpsusega, said raha endale. Viimane summa enne jõule oli ligi 70 000 naela, oleks abiks olnud maja ostul. Aga mulle kahjuks õnn ei naeratanud, isegi kui olin järjepidev registreeruja neti teel. Kokku osales selles mängus a la 10 raadiojaama oma kuulajatega, seega võib ainult oletada KUI õnnelik pidi juhus olema, et see summa võita.

Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili? Miskit pole muutunud, mugavus enne kõike.

Mis sind mõistuse juures hoidis? Kaine peaga mõtlemine ja rahulikuks jäämine.

Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis? Ma ei ütleks, et meeldis, aga nägin mõned kuud tagasi, ma ei tea mis põhjusel, unes Uudo Seppa. Ma isegi ei jälgi eestimaiseid saateid nii palju, et teada, miks ta tuntud nimi on. Aga vot tema nimi on meelde jäänud ning kui me Eestis Tommy Cashi kontserdil käisime, siis ta seisis mingi hetk täitsa mu kõrval 😀

Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas? Eks Brexit ja mõndade inimeste kitsarinnaline arusaam, et KÕIK kes pole inglased on immigrandid, kes tulevad UK’sse tasuta hea elu peale :S Ja kõik immigrandid on kas mussumanid või poolakad 😀

34. Keda igatsesid? Pigem mida, päikest.

35. Kes oli parim uus tutvus? Meile tuli 2018 septembris tööle üks austraallanna meie Sydney kontorist, kellega 2019 oleme väga tihedalt suhtlema hakanud. Mõnusalt vahva inimene on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas. Räägi vähem, paistad targem välja.

Igatahes, meeleolukat aasta vahetust ja jätkame uuel aastal juba uute lugudega.

Vahelduvpaast ehk Intermitten Fasting

Kui ma muidu olen suhteliselt enesekindel täiskasvanu, siis minu kaal ja üldine kehakuju on teema, mis aegajalt ebakindlust tekitab. On hetki, kus mõtlen et ja kuigi mul ei ole ideaalset keha, ei ole need mõned ülekilod ka midagi hullu. Ja siis on hetki kui ma ei taha end peeglist vaadata, rääkimata riiete selga proovimisest. Ma olen üritanud kaalu langetada ikka hea 15 aastat, muidugi mitte pidevalt ja koguaeg, aga see mõte et pean dieetimata ja sporti tegema on mul kuklas küll nii palju aastaid tagunud. See on väsitav, sest mul endal on tunne nagu oleksin kogu täiskasvanud eluaja dieedil olnud ja see ei ole üldse töötanud.

Olen enda jaoks tuvastanud kaks põhilist mustrit, mis mind koheselt kummitama hakkavad kui hakkan kaalulangetamisega tegelema. Esiteks, ei ole mul üldse kannatlikkust. Kui ma olen võtnud vastu otsuse tervislikumalt toituda ja rohkem liigutada, tahan ma tulemusi näha kohe. Mitte nädala või kahe või kuu pärast, aga kohe! Isegi kui ma suudan mõned päevad kannatada ja endale aru anda, et veel ju midagi näha ei ole, tüdinengi kogu tervislikust jamast ära, vihastan ja lõpetan 😀 Teiseks nii kui hakkan jälgima oma söömist, tekib tunne, et ma olen koguaeg näljas ja koguaeg on vaja süüa. Reaalselt ka, ma tunnen et mul on koguaeg nälg, isegi kui ma söön kindlatel kordadel ja ei näljuta ennast. Justkui mõistus läheb errorisse, et süüa – süüa – süüa. Seega, inimesele, kellele ei meeldi trennis või jõusaalis käia, kuid kellele meeldib süüa on olukord ilmselt lootusetu 😀 Kui aus olla, siis söömist suudan ma kontrollida kuniks olen tööl, isegi õhtusöögi söön normaalselt. Ja siis läheb näksimiseks. Ma olen nüüd niikaugele enda ohjeldamise viinud, et meie majas ei ole midagi ebatervislikku näksida – kommid, shokolaadid, krõpsud, sest muidu ma sööks. Ning see on UK majapidamises ikka väga harv nähtus.

Räägitakse, et vee joomine on oluline ja peaks vähemalt 2L päevas seda jooma. Teate, minu põis on mega pisike ja ma VIHKAN täispõie tunnet. Olen korduvalt teinud nii, et hommikul ärgates joon suure klaasi vett, hommikusöögiks võiku kõrvale joon tassi kohvi. Ma käin vetsus vahetult peale ärkamist ja enne majast lahkumist. Aga ikka juhtub, et sõidul Hoidja juurest kontorisse (u 30 minutit) tahaks teinekord püksi teha. Sellistel hommikutel on eriti õnnistatud ummikud :S Seega on mul endal juba blokk ette tulnud, et miks ma seda endale teen. Samuti olen lugenud kaloreid ja kirjutanud oma söögid üles MyFitnessPal’i ning kui alguses tekibki hasart, et palju miski kaloreid juurde annab, siis mingi hetk tüdinen sellest ära. Issver, ma olen tõesti püsimatu inimene!

Aga mida siis teha, sest selgelt ei ole ma ju enda väljanägemisega rahul ja tahaks ikkagi 10 kilo kergemaks saada, soovitavalt suhtelise lihtsa vaevaga 😀 Miku on jälginud intermitten fastin loogikat, kus 16 tundi ei sööda ja siis 8 tunni jooksul sööd oma kalorid täis. Ta on mulle korduvalt soovitanud, et prooviksin ka, kuid minule tundus julmana jätta üks söögikord, kas hommikul või õhtul ära ning ma ei ole siiani seda proovinud. Samas, Mari-Liis kirjutas et ta on seda proovinud ning kaal langeb ning hommikuti näljatunnet ei ole. Njah, ma ei oleks kindel selle näljatunde mitte tundmise koha pealt, aga okei, otsustasin et proovin ka. Jõulupuhkusele sõitmiseni on jäänud täpselt 8 nädalat ja Eestis olles ju niikuinii sööme, vahet pole kas olen korralik olnud või mitte. Kui ma järgiks 16:8 loogikat kaks kuud, siis äkki mõjub? Sellisel juhul ju ma ei peaks otseselt endale keelama asju ning äkki natuke rohkem süües vähema aja jooksul ei tule ka näljatunne nii kergelt kallale?

Seega, siin on lihtsad punktid mida proovin jälgida:
* söön 12 ja 8 vahel
* joon vähemalt 2L vett. Iseenesest teostatav, kuni hommikul joon suure klaasi (400ml) ja päeva peale 3 korda 750ml
* söön 1500 kalorit, see on MyFitnessPali poolt antud hulk kui soovin kaotada pool kilo nädalas. Normaalne oleks minu puhul 2000kcal, aga kes ei ole defitsiidis, see ei kaota ka
* märgin oma söögid üles MyFitnessPali.

Ise mõtlen, et sedapidi peaks ju asi toimima. Kuigi meil on tähistamisi tulemas, et alga ükski neist hommikul, seega söömise aega see ei sega. Ja kaloreid saab ka säästa päeva peale. Ma ei luba midagi, sest nagu ma alguses ütlesin, olen pm 15 aastat erinevaid asju proovinud (ilmselgelt mitte midagi liiga tõsiselt) ja selle kõrval 8 nädalat reaalselt järjekindel olla oleks midagi uut 😀 😀 😀 Ilmselt teen ka mingi kokkuvõtte esimesest kahest nädalast, et kuidas läks.

Jalgrattasõit

Niipalju kui ma mäletan, on meil alati olnud jalgratas majas ning mida vanemaks sain ise, seda rohkem kasutasin seda reaalselt transpordivahendina. Küll suvel sõbrannadele külla minemiseks, ujumas käimiseks, niisama ringi uhamiseks. Ühel suvel väntasin mitu nädalat tööle ja tagasi, see oli umbes 10km ots ühte pidi, just paras treening. Muidugi käisime mingi aeg mitu aastat järjest ka Roheliste Rattaretkel, mis oli juba lihtsalt elamus omaette, eriti laupäeva hommikune sadulasse saamine 😀 Kes käinud, see tead kindlasti, millest ma räägin. Siiski on mul eredalt meeles üks varahommik, kui meie olime just oma kämpa kokku pannud, asjad pakiautole viinud ning sättisime endid selle päevasele rajale, kui keegi julgem oli juba tee peal ning sadulasse istumas. See karjatav “AI” mis konkreetselt kõlas igasse laagrinurka ning kubises nendest valunootidest … ma arvan, et kõik kuuljad turtsatasid naerma ning teadsid täpselt, miks selline karjatus tolle mehe suust välja tuli.

Igatahes, pärast Austraaliasse minekut juhtus mingi hetk kahetsusväärselt see, et minu ratas jalutas ühe poe parklast minema, mitte vabatahtlikult ja võõra inimese käe kõrval. See inimene saadi minuarust isegi kätte, aga tüüpiliselt ei olnud tal sentigi et tekitatud kahju korvata, sest eks ta ju pikanäpumees oligi, et elamiseks raha saada. Ja niiviisi olengi olnud nüüd aastaid ratata, kuigi mõelnud päris tihti endale ikkagi midagi siia osta. Muidu kes teab, oleksingi äkki oma ratta Eestist siia toonud, ikkagi korralik Trekikas oli. Kui Noorhärra sündis, siis sattus mul tihti silme ette pilte emadest, kes lapsed pakikal toolis sõitmas käisid. Oi kuidas ma tahtsin midagi sellist ka teha Noorhärraga, aga ei olnud kindel kui kalliks selline lõbu osutuda võib. Kuniks hakkas sünna lähenema.

Me oleme Mikuga ses suhtes päris ratsionaalne paar, et tähtpäevade puhul pigem eelistame, et teine pool konkreetselt ütleb (või saadab pildi), mida ta sünnaks tahab ja siis teise asi on see ära orgunnida, muidugi siiski mõistliku hinna piires. Nii hakkasin mina umbes aprillikuus uurima erinevate poodide veebilehtesid ja kaubavalikut, sest vaja oli ju ratast, mulle kiivrit ja lastetooli. Noorhärrale oli niikuinii plaanis kiiver osta siis, kui ta saab endale korraliku jooksuratta. Minule üllatuseks sai need kolm asja täitsa 200 naela ringis. Muidugi ei vaadanud ma mingit megagiga hüpervinget ratast, sest noh teades mind, siis on ennegi juhtunud, et vaimustun millestki ja investeerin varustusse raha, et see siis niisama seisma jääks. Olin kindel, et kui ma rattaga jälle sõbraks saan, siis on aega ka see vingem ratas kunagi osta. Seega tellitud sai Apollo Twilight, täitsa tavaline kiiver, mis värvidelt veidi rattaga kokku sobiks ja selle istme. Lisaks veel aastase hooldusplaani, mis tundus täitsa mõistlik ost arvestades, et odavama klassi ratas ilmselt hakkab mingeid jamasid korraldama ja siis on hea hooldusesse viia. Lukku ma seekord ei ostnud, sest ma ei näe end väga minemas rattaga kuhugi nii, et seda ei saaks turvaliselt ära panna.

Nüüdseks on Apollo mul olnud kolm kuud ja kuigi ma ei ole seda nii aktiivselt kasutanud, kui vaimusilmas ettekujutasin, siis oleme ikka omajagu kilomeetreid sellega mõõtnud. Esimene sõit oligi kohe poest koju Noorhärra tagaistmel, sest Miku töötas juba õhtuvahetuses tol hetkel ja ega ma siis suutnud oodata nädalavahetust. Kift oli see, et pood pani ratta kõik kokku, nii et mul oli ainult järeleminemise vaev. Ja nii kui Noorhärra ratast ja istet nägi, hakkas ta kohe selle selga ronima. Ilmselt ta teadis, milleks see tool on, sest ühel tema hoiukaaslasel käiakse aegajalt rattaga järgi. Laps taga sõita ei olnudki nii hull, kui ma pelgasin. Alguses oli natike jah ebakindel, aga pigem seetõttu, et ma ise ei olnud harjunud ratta seljas olema või veelvähem last sõidutama. Koju jõudsime viperusteta ja oleme nii mõnegi sõidu koos ette võtnud, ühel reedel käisin isegi Noorhärral rattaga hoius järgi.

Esimese plaanilise ja soovitusliku hoolduse tegin ka augustis ära. Praegu mõtlen, et väga hea, et selle hooldusplaani ostsin, sest kohe kui ratta kätte sain, tegid mõlemad pidurid ikka väga tugevat ja rõvedat häält – noh see krigin (mitte selles traditisoonilises tähenduses) kui ratast peatad, aga pidurid ei tööta korralikult ja ilmselt vajavad õli. Igajuhul, selle timmisid nad korda ja nüüd ongi vaja, et ise oleksin aktiivsem. Noorhärral läheb ikkagi nägu väga särama kui küsin, et kas ta emme rattaga sõitma minna tahab. Siiski pean meie teekonda pigem hoolikalt valima, kuna traditsioonilisi kergliiklusega teid on siin kandis pigem vähem, auto teel ei ole mina nõus sõitma ja siis me tavaliselt sõidamegi mööda kanalit kuhugi poole. Õnneks ühendab see kanal Liverpooli Leedsiga, nii et päris pika maa on võimalik maha vändata. Seega väga praktiline sünnipäevakink sel aastal 🙂

Garmin Vivomove HR Smart Watch

Nonii, see nutikellake on minu käel olnud nüüdseks paar nädalat ja paslik oleks anda edasi oma esmane arvamus ja muljed sellest. Alustaks välimusest, sest no see oli ju niiiiii tähtis mulle, praegu mõtlen, et see oligi üks peamisi valiku kriteeriume. Eks ma olengi naine, kes muu 😀 Kella karbist välja võttes ei pidanud ma pettuma – piisavalt kerge, et see ei jääks “segama”, ilus värvide kombinatsioon (olen ise nii rahul et ikkagi musta-punase kulla kominatsioonile truuks jäin) ning kuigi kellarihm oli pigem small, siis sain kella ikkagi käele ja rihmas jäi aukke ülegi. Muidugi kätel ei ole väga palju ruumi paksemaks minna, aga ma ju ostsingi selle sõbra, et ise aktiivsemaks ja väiksemaks muutuda 🙂 Seega kõige kõige esmam mulje oli ainult positiivne ja tegelikult siiani on.

Järgmine samm oli kella tööle saamine, mis sujus viperusteta kuniks oli vaja see ühildada telefoniga. Ses suhtes on nii, et kell muidugi mõõdab igasugu suurusi, kuid kokkuvõtet saad ikkagi vaadata telefonist läbi rakenduse (või äkki läbi läpaka ka, pean uurima). Igatahes sain mina teate, et ühildumine ebaõnnestus ning soovitati alla laadida lisarakendus läpakasse. Läpakas aga ei laadinud alla toda rakendust, sest ei olnud piisavalt uuenenud tarkvaraga. See viimane on muidugi puhtalt minu enda teadlikult tekitatud olukord, sest mis puudutab tarkavara uuendusi, siis mingil põhjusel olen hästi hästi skeptiline neid alla laadima. Liiga palju on juhtunud, et pärast uuendusi miski enam ei tööta nii nagu peab või on väljanägemine muutunud. Ja mina ei salli igasugu IT alaseid uuendusi ja muudatusi, sest ma olen liiga oma harjumuste ohver. Proovisin küll leida uuendusteate ning isegi tuulasin iTunes’s, kuid tookord uuendust üles ei leidnud. Otsustasin, et heakene küll, ootan järgmist uuendusteadet.

Uus teade tuligi varsti, kuid sellega nõustudes, tuli veateade, et ma pole iTunes’i sisse logitud. Iseenesest imelik, sest tavaliselt ma ikkagi jätan end automaatselt registreetuks, pealegi iga jumala kord kui ma tahan midagi läbi iTunes’i osta, siis pean salasõna uuendama. Ma ei teagi, kas siin on mingi kala või mu hallollus ei pea enam paroolide meelespidamist tähtsaks. Igatahes, muutsin selle salasõna ära, kui iTunes ütles, et tarkvara uuendus siiski ei õnnestunud, põhjust enam ei mäletagi. Mis tähendab, et ma ei saanud seda rakendust alla laadida, mis tähendab et ma ei saanud oma mobla ja kella omavahel ühendada. Praegu seda kirja pannes tundub, et olen ise vist millegagi puusse pannud ning peaks seda ühildamist uuesti uurima/proovima.

See selleks, mind otseselt ei häiri, et ma pikemas perspektiivis oma eelmisi tulemusi ei näe. Oma igapäevasel eesmärgil, minimaalselt 10000 sammu täis käia, aitab ta edukalt silma peal hoida. Samuti näitab kui palju treppe mööda käinud olen. Stressimõõdik on konstantselt nullis (!), ju siis ma olen suhteliselt rahulik ikkagi. Ainuke näidik, millest ma ei saa aru, on kalorite kogus, nii igapäevane kui pikem prognoos. See näitab minuarust küll aiateibaid, sest numbrid ulatuvad ikkagi tuhandetesse (isegi päevadel, kui ma olengi vaid jalutanud).

Üks päev võtsin manuaali uuesti välja, kuna mind tohutult häirib, et kui nutiosa tööle panna, siis mehhaanilise kella seierid kerivad endale mingi X-aja ette. Kui kell on nö tavaasendis, siis näitab õiget aega. Mulle tundus see protseduur hästi lihtne ja kerge ja tegelikult olekski pidanud olema, kuid need kuramuse seierid ei läinud paika, hoopis nihkus valeks ka puhkeasendi kellaaeg. Frustratsioon, mis mind valdas oli piisav, et mõelda kella tagasiviimisele. Kuid mina ei tea mis või kuidas, kuid need seierid läksid siis paika kui panin kella arvuti taha laadima. Laadimine on hästi lihtne ja kiire – käib see läbi arvuti ja kestab mõned tunnid vaid, piisav aeg õhtul kui näiteks Noorhärra on magama pandud ja mina tsillin allkorrusel. Nutiosa ise on selline nii ja naa, vahepeal ei taha see puutetundlikus üldse töötada või siis ei vali neid valikuid, mis mina soovin. Samuti ei ärka nutiosa mõnikord üles randmeliigutuse peale.

Minu suur murekoht, et kellarihm tekitab nahale löövet, on siiski olemas. Kusjuures, avastasin, et vasakule randmele ei teki lööve ainult rihmast (ja sinna alla jäänud niiskusest), vaid ka see anduri osa, mida nutiosa vajab numbrite mõõtmiseks, jätab mõnusa ümmarguse lätaka käele. Seetõttu olengi kandnud kella pigem paremal käel ning aegajalt võtan kella üldsegi ära, näiteks töö juures pikemalt istudes, et lasta nahal hingata. Samas avastasin, et rihmad käivad väga kergelt ära, seega jääb võimalus, et saab uued osta ning asendada praegustega.

Ma ei ole veel nii tubliks harrastussportlaseks hakanud, et erinevaid spordifunktsioone proovida (näiteks saab valida eraldi jooksmise reziimi), kuid need on olemas. Kindlasti on veel eeliseid, mida avastanud ei ole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis kõik minu jaoks tähtsad funktsioonid töötavad ja ma ei tunne millestki rohkem puudust, et kella hingeelu veelgi rohkem uurida. Asjaolu, et mul ongi käekell, tähendab, et ma ei pea koguaeg haarama mobiili järgi kella vaatamiseks, et siis avastada, et keegi on mingi sõnumi saatnud või uus email postkasti potsatanud ehk ma saan natuke paremini ohjeldada ka oma nutisõltuvust. Näiteks olen tööl lõunapausi ajal jätnud telefoni üldse kotti ja lahendanud ristsõnu. Väga mõnus vaheldus pidevale scrollimisele.

Kokkuvõtteks olen oma ostuga megasuper rahul. Olen ju uut nutikella pikalt tahtnud ning nüüd ka sain selle lõpuks. Ei saa salata, et õhtuti koju jõudes vaatan oma sooritatud sammud üle ja nii mõnigi kord oleme Noorhärraga jalutama läinud. Põhimõtteliselt ongi nii, et kui teen päeva jooksul ühe jalutuskäigu, kasvõi pooletunnise, tulevad need 10 000 sammu ilusti täis. Veel meeldib mulle, et kell ise arvutab eelmiste päevade tulemusi arvestades sinu uue igapäevase sammude eesmärgi, mis tekitabki veelgi rohkem hasarti. Teinekord jääb see eesmärk mul täitmata, kuid oma 10 000 saan siiski täis. Vahva on ka see, et kell konkreetselt tuletabki sulle meelde, et on aeg liikuda, kuid see funktsioon on minu arust lihtsalt sisse ehitatud, ehk kell ei arvesta, millal sa viimati liikusid, vaid tuimalt ütlebki tunnis korra “MOVE”. Veelkord, mina olen rahul!

Mida siis ikkagi valida

Mul on viimased paar kuud mõttes olnud endale uus aktiivsusmonitor/nutikell osta. Miku kinkis ühe eksemplari mõned aastad tagasi jõuludeks ning tollel hetkel oli see just see, mida vajasin – väga lihtne, ei mingeid lisatulesid ja vilesid. Luges ilusti samme, jälgis und, näitas aega ning ilmselt oli seal veel funktsioone, mis kahjuks nüüdseks meelest läinud. Kasutasin seda hoolega üle poole aasta, siis ta mingi hetk ununes ning leidsin ta umbes aasta tagasi uuesti üles. Kuid seekord oli imelik, et rihm hakkas minu nahka ärritama, eriti kui käsi märjaks sai ning rihma alune nahk niiskeks jäi. Seetõttu ma selle monitori ka hülgasin. Samas kevade saabumisega tundsin, et tahaks ikkagi silma peal hoida KUI aktiivne päeva jooksul olen ja kas ikka 10000 sammu täis saab. Mu telefonil on küll mingi tervise rakendus, mis samme loeb, kuid seda ainult siis kui ma telefoni 24/7 endaga kaasas kannaksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Pikemaid jalutuskäike tehes oli telefon ikkagi hea abiline, kuid üldpilt jäi siiski pigem segaseks. Nii küpses mõte, et pean ikkagi uue monitori/kella ära ostma. Aga millise? Ma ei ole ju aktiivne  (harrastus)sportlane, et oleks vaja über vinget viimase vindi vidinat, kuid samas tahaks lihtsalt ning töökindlat eksemplari, mis ka kellaaega näitaks.

Viimased päevad olengi veetnud erinevaid kellasid ning monitore võrreldes ning päris seda OMA oli päris raske leida, igal erineval mudelil oleks justkui miskit puudu. Lõpuks kirjutasin siiski üles, mis on minu jaoks olulised omadused uue kella/monitori juures:
* välimus – jajah, see võib tobe tunduda, kuid minu jaoks on see vaat et kõige olulisem. Esiteks, mulle peab ju see monitor välimuselt sümpatiseerima, muidu ma lihtsalt ei kannaks teda. Pluss, see peab olema midagi sellist, mis oleks sobilik kanda ka kontoris olles, mistõttu 100% sportkell ei oleks minu valik. Võiksin ju osta odavama aktiivsusmonitori ja siis käekella eraldi, kuid see tundub ka justkui mõtetult topelt raharaiskamisena ning vaevalt ma kahte kella koos kandma hakkan. Siin oleks ilmselt paslik mainida ka, et vaatan rihma materjali ning eelistan nahka. Kahjuks ei suuda ma infot leida, mis materjalist eelmise kella rihm oli, et teaks seda kindlalt vältida.
* hind – ma olen enda peal pannud paika, et peaksin sobiliku eksemplari leidma 100-200 naelaga, pigem jääkski hind sinna keskele. Jällegi, on väga ilusaid ning naiselikke kellasid, mis väga sobiks kontoris kandmiseks, kuid need maksavad juba pigem ulmelisemaid summasid. Või olen ma ise lihtsalt kitsipung.
* funktionaalsus – erinevaid kirjeldusi lugedes oli selge, et minu kell peab lugema samme, vahemaad ning põletatud kaloreid. Mul on mingi teema numbritega ja pole midagi teha, kui hasart tekib just erinevaid suurusi/kaugusi taga ajades. Lisa võimalused nagu nutiteavituste saamine, sisse kodeeritud erinevad treeningud, telefoni muusika juhtimine või maksete (!) tegemine ei ole minu jaoks üldse olulised. Ma eelistan seadmeid ja nende funktsioone mõistlikkuse piires lahus hoida.
* patarei kestvus – ma ei oota ulmelist akukestvust, aga päris iga päev või paari päeva tagant oleks ka nadi akut laadida. Seega aku peaks ikkagi kestma veidike, noh nädalake oleks juba päris hästi.
puutetundlik ekraan – kuigi ma üritan end nutist eemale saada, siis kasutajasõbralikkuse koha pealt pigem eelistaksin puutetundlikku ekraani kui nuppudega jebimist. Või veel hullem – mobiili kaudu nuti(!?!?!?)kella juhtimist.
* alarm – kuna ma ikkagi liigun selles suunas, et jätta oma telefon ööseks elutuppa, siis oleks ju tore, kui kell mind ka ärataks. See pole muidugi nii tähtis, sest alati saab eraldi äratuskella juurde muretseda (ning loota, et Mikut see üles ajama ei hakka), aga võiks ju.
* nuti väljalülitamine – pea kõik nutikellad ja aktiivsusmonitorid reklaamivad end võimalusega ühilduda mobiili ja selle rakendustega. EI EI EI, ma ei taha seda, mistõttu ma loodan, et see ei ole miskit automaatset, mida ei saa vältida.
* firma – paratamatult annab tuntum nimi ka kindlsutunde kvaliteedi osas, olen seda liiga valusalt enda nahal tundnud. Enne uurima asumist olin kuulnud Garminist ja Fitbitist, kuid tuleb välja et erinevaid firmasid on veel. Minule on siiski silma jäänud pigem nende tooted.

Kuna minu tööandjal on suur hüvitiste pakett ja üks osa sellest hõlmab cashback’i saamist, siis uurisingi peamiselt ühe poe kodukalt nende kaubavalikut. Valikusse jätsin vaid need variandid, kus funktsionaalsus oli 100% esindatud. Lisaks mõõtsin kodus oma randme ümbermõõdu ka, mis võib-olla aitab valimisele/välistamisele kaasa.

WITHINGS Steel HR 36 – Vot välimuselt oleks see just see õige, tume ent samas mitte ainult musta värvi. Punane kuld lisab mõnusat naiselikkust juurde. Lisaks veel nahast rihm ja külalltki vastupidav aku ning ei ole piisavalt nuti. Aga hind on seal pigem maksimumi juures, puutetundlik ekraan puudub ja alarmi ka ei ole. Samuti on kirjas, et suurus on small, aga ei ole täpsustatud, mis mõõt sellele vastab. Minu ranne on vist pigem large.

Fitbit Charge 3 – minu jaoks ei ole välimus nii atraktiivne, kuigi värvid on mõnusad. Rihm on polüestrist, aku kestab kuni nädala, alarm puudub. Samas ekraan on puutetundlik. Rihma saab ka valdia kahes suuruses, seega iseenesest ju sobiks.

Garmin Forerunner 35 – no see on täielik spordikell ja kohe üldse ei sobiks kontoris käimiseks, või noh minule ei sobiks. Rihma materjali ei ole täpsustatud ning just vaatasin, et distantsi ei mõõda see ka. Ainult nuppudest saab toimetada, samas aku peaks üle nädala kestma. Hind on muidugi eriti mõnus, see vist oligi odavaim variant, mis ma leidsin, et võiks. Suurus ka universaalne. Aga ma hetkel kaldun arvama, et pigem ei. Miks ma selle üldse siia nimekirja jätsin?

Garmin Vivomove HR Sport – minu kõige lemmikum, kuigi välimuselt sümpatiseerib rohkem SEE kombinatsioon, aga too on selles poes otsas. Minu jaoks täidab kõik kriteeriumid, isegi rihma suurus oleks ok … aga no valge ei ole minu teema, ma juba kujutan ette, kuidas see värvus määrdub kergelt. Lisaks on musta-roosa versioonil alarm ning funktsionaalsust rohkem, kuigi see ei ole määrav. Heh, ma olen ka üleni musta endale ära märkinud. Ühe teise poe lehel on SELLINE* versioon, kuid ma kahjuks ei loe välja, kas see on ikka sama kell. Imelik selles suhtes, et kui ongi sama kell, siis ühes poes on otsas aga teises mitte, mõlemad ju suht tuntud ketid.

Fitbit Versa Lite – jällegi kell, mis iseenesest ju täitab tähtsamad kriteeriumid ning mulle meeldib, et ekraan on ruudu kujuline. Aga samas kas ta sobiks kontori keskkonda. Lisaks aku peab päris vähe aega vastu

FITBIT Versa Special Edition Smartwatch – hm, pm ju sama mis eelmine, aga hinnavahe on korralik.

Igaks juhuks vaatasin ringi ka ühe teise poe kodukal ja näiteks, mis mulle üldse ei meeldi, on eriliselt väljaulatuvad nupud nagu SELLEL kellal, milleks? Muidu ju täitsa armas ning soliidne kell. Samuti tundub see punane kuld olevat väga pop värv, sest need kellad maksavad koheselt ka rohkem või on laost otsas.

Kino on muidugi selles, et kui seda postitust paar päeva tagasi kirjutama hakkasin, vaatasin kõik eksemplarid uuesti üle ja ei tundunud nii hullud enam ükski neist, et täitsa nagu valikut on 😀 Siiski suutsin eile oma otsuse lõpuks ära teha ning ostsingi ära Garmin Vivomove HR Smart Watch’i, just selle siin. Tegin tellimuse piisavalt hommikul, et juba pärastlõunal tuli teade, et saan poodi sellele järgi minna. Ning tüüpilise minana hakkasin kahtlema, kas sai ikka õige valik tehtud 😀 Mitte et ostuhetkel oli nii tulikindel, et see on just see õige. Esmalt mõtlesin, et oleks võinud Vivomove HR Sporti musta-roosakullaga variandi ikkagi amazonist ära tellida, sest see oli ju mu esimene valik ning funktsioone oli rohkem. Ning issand, äkki Smartil ei saagi rihmasid vahetada nagu Sportil saaks – tõeline maailma lõpp, onju 😀

Igatahes, esmamulje on kellast ainult positiivne ning eks ma mingi hetk ka kirjutan kuidas meie ühtesulandumine Smartiga edenes.

 

Tervislikult edasi

eemm … nojah. Pole paar nädalat progressi ja tulemusi kirja pannud, sest ma pole lihtsalt midagi väga sihilikult teinud. Nagu ma eelmises postituses ütlesin, siis mõned nädalad tagasi olime pikalt külas ja siis ise võõrustaja rollis. Eks ma ses mõttes jälgisin ikka rohkem, mida sõin ja nendel päevadel, kui olime lihtsalt kodus, käisin kas jooksmas või jalutamas. Miku vanemate juures liiklesime üleüldse rohkem jalgsi ja käisin ka seal pikemal kiirkõnnil. Oleks veel pikema maa käinud, aga vihm kurivaim, segas mu plaane.

Samas, eelmine nädal hakkasin pigem vaikselt tervislikumas suunas liikuma. Jälgisin, mida sõin, kaks korda jõudsin jooksma ja ühekorra pikale jalutuskäigule. Eilegi veetsime mõnusa perekondliku pärastlõuna vahvas pargis. Seega, kui täna hommikul kaalule astusin, siis oluliselt suuri ootusi mul polnud. Too vein ja juustuvaagen oliivide ning küpsistega kui olime Miku vanemate juures, või näksimised siin seal ja pigem kiirtoit kui meil olid külalised. Isegi reedene patusöök (kebab, pittaleib ja friikad) olid naaatuke liiast. Aga vot, kaal näitas hoopis 69.4kg. Seega, JUHHHEI, 70kg maagiline piir on alistatud. Ja JUHHEEII teist korda, sest minu aasta alguses ostetud motivatsiooniteksad läksid eelmine nädal suurema vaevata jalga 😀 Muidugi ilmselt lihaseid kui selliseid mul pole, sest väidetavalt kui sa tegeled ainult rasvapõletusega ja lihaseid peale ei treeni, kaob küll rasv … aga ka lihased kahanevad. Seega muid numbreid ma ei hakkagi enam vaatama.

Mind ennast tegelikult pani mõtlema, et kuidas ma ikkagi olen kaalu kaotanud. Ja ilmselt mängib siin rolli see, kui palju ma söön. Kui öeldakse, et oma kaalu säilitamiseks peaks inimene (mina) sööma u 2000 kalorit päevas, siis minul on ju see number 1500 peal oma rakenduses. Ja isegi kui ma ei ole trenni teinud, siis söögi panen ikka kirja. Eks ma üle ole läinud sellest numbrist, aga ju siis mitte nii oluliselt palju, et vähehaaval kahanen. Ja endal on kuidagi selline hea olemine, et kui midagi patusemat sööngi, siis ei ole süümekaid.

Igatahes lõpetuseks, minu eelmise nädala salvestatud liikumine:

Esmaspäev, 31. juuli
Jooksin 5.03km ajaga 39minutit ja 30 sekundit, põletasin 414 kalorit

Teisipäev, 1. august
Kiirkõnd poodi ja natuke maad ka tagasi 7.4km ajaga 1 tund ja 23 minutit, põletasin 539 kalorit

Kolmapäev, 2. august
Puhkasin

Neljapäev, 3. august
Rakenduse väitel jalutasin 2.1km 25 minutiga ja põletasin 126 kalorit

Reede, 4. august
Jooksin 5.04km ajaga 38 minutit ja 14 sekundit (sama distants, mis esmaspäeval ja juba minut kiiremini), põletasin 431 kalorit

Nädalavahetus oli tsill

Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉