Võiksin vabalt püsikliendiks hakata :D

Ühesõnaga, ma pean oma lapsi ikkagi pigem tugeva tervisega lasteks. Vähemalt Noorhärraga on olnud vähe probleeme. Jah tüüpilised haigused nagu šarlakid või tuulerõuged on ka temal külas käinud ent õnneks ei ole olnud nii, et ta on nädalaid kodus. Siin pean muidugi tänama Inglismaa süsteemi, et iga köha ja nohu ei ole pühjuseks koju jääda. Tahaks loota, et Piiga saab samuti vastupidava tervise. Lihtsalt siin viimasel paaril kuul on juhtunud, et olen käinud perearsti juures kokku viis(!) korda, mitte küll ühe lapsega, vaid mõlemaga kokku. Algas see oktoobri lõpus, kui neli päeva enne perebasseinikat tabas Piigat mega köha ja kõrge palavik. Õnneks arst midagi tõsist ei leidnud ja andis meile rohelise tule reisile minna. Tol korral uurisin ka, et mida Noorhärraga teha, kes on köhinud nädalakese ent kuna siin on praktika, et köha on pigem tavaline asi ja arsti juurde tuleks pöörduda kui köha pole kolme nädalaga üle läinud, siis jäi Noorhärral arst seekord nägemata. Reisile tassisin siiski korraliku koduapteegi kaasa 😀 Noorhärraga läksime arsti juurde umbes paar nädalat hiljem, sest köha ei olnud ära läinud. Kuna Noorhärra köha tundub alati tagasi tulevat kui ilmad jahedaks lähevad ja perekonnas on ka astmaatikuid, siis palusin arstil kontrollida, et äkki on Noorhärral sama mure. Õnneks astma välistati, kuid kopsud polnud päris puhtad (ragisesid kergelt) ja nii sai ta antibjotsikuuri, mis vaevused eemaldas. Läks paar nädalat kui Piiga hakkas megalt köhima ning läksime jälle arstile. Pisikestega tundub natuke teine suhtumine olevat, et nemad võetakse ikkagi pigem kohe jutule ning seekord selgus, et oli ka tema rinnakus kergelt kuulda krabinat ning sai ka tema antibjotsid peale (esimest korda).

Jällegi läheb nädalake mööda, eelmine neljapäev, kui hoidja saadab mulle sõnumi, et Piigal on kehal korralik lööve. Hetkel möllab Inglismaal šarlakid ja noh neid juhtumeid on nii lasteaedades, erahoidudes kui koolides ning ainuke ravi – antibjotsid. Kui laps selle diagnoosi kord saab, siis ei tohi ta enne kollektiivi naasta, kui antibjotsikuuri algusest on möödas 24h. Seega, kuna šarlakite üheks tunnuseks on lööve ning tegu väga nakkava viirusega, jäi Piiga reedel koju ning läksime perearstile 😀 Seal kusjuures selgus, et ilmselt on Piiga šarlakid juba läbipõdenud ehk too nädalatagune külastus kui kuuldi krabinat rinnus, oli ilmselt šarlakite algus (sest ka köha on üheks tunnuseks) ja meil vedas, et sellele nii varakult jälile saime. Lööve Piiga kehal oli pigem lihtsalt viiruslik lööve. Aga, reedel hakkas Noorhärra kurtma, et kõht valutab (mina arvasin, et on liiga palju jama söönud), tal on külm olla (no meil langes kraadiklaas alla 0) ja oli üldse kuidagi loid (arvasin, et hakkab nii koolinädalast kui üldse veerandist väsima), kuid saatsin ta siiski kooli. Ka sealt helistati, et ta on vaiksem ja ei taha õue minna, mis ei ole üldse temalik, kuna kurdab külmust ning lubasin anda paratsetamooli. Õhtuks oli ta jälle okeika ning laupäeval ka midagi hullu ei toimunud, noh lisandunud oli köha, jälle. Käisime isegi ühel etendusel õhtul koos. No ja pühapäeva lõunal avastasin, et kurja, kehal on lööve, mida hommikul seal veel ei olnud. Eile pidin ta ka koju jätma, sest lööve levis näole ja noh nagu ma ütlesin, šarlakid möllavad ja ta oleks ilmselt niikuinii koju saadetud koolist. Seega, teavitasin kooli tema puudumisest ja hakkasin perearstile helistama, et aega saada.

Vot see, mis edasi eile toimus, oli paras komöödia 😀 Meil läks 2 tundi aktiivset valimist aega, et üldse perearsti kätte saada. Number oli koguaeg kinni ja no mitte kuidagi ei saanud löögile. Kui lõpuks õega räägitud sain, kes arstile andmed edasi andis, tuli kiire vastus Noorhärra arstile tuua. Aga kindlat aega me ei saanud, vaid läksime elavasse järjekorda. Ma võin ainult oletada, et lihtsalt niipalju arstile soovijaid oli, et nad pidid elava järtsu avama. Arsti juures läks ruttu – šarlakeid ei diagnoositud, vaid võeti selle kinnitamiseks proov. Küll aga öeldi, et Noorhärral on mandlipõletik, mis minu jaoks täielik üllatus, kuna ta ei kurtnud üldse kurguvalu. Ravimiks määrati antibjotsid (okei, jälle, aga vähemalt need aitavad teda hetkel), mille kättesaamiseks apteeki läksime. Tuli välja, et apteegil ei ole antibjotse, päris mitmes apteegis ei olnud, kuna väidetavalt on riiklik puudujääk nendest, just sellest, mida manustatakse vedeliku kujul. Lõpuks õnnestus leida vajalik antibjots tableti kujul ent selleks oli vaja retsepti muudatust, mida sai teha vaid telefoni teel. Ehk tuli hakata uuesti helistama perearstikeskusesse, mille kättesaamiseks hommikul kulus kaks tundi. No õnneks oli olukord lõunaks veidi maharahunenud ja ainult kümme mintsa läks, et anda oma mure edasi. Praksises lubati retseptimuudatusega tegeleda võimalikult ruttu, sest me ju ootasime apteegis teiselpool letti. Pärast pooletunnist ootamist tulime koju, kuid apteeker oli piisavalt mõistlik, et pani meile tabletid kõrvale, et ravimi kindlasti saaksime. Umbes nelja aeg tuli lõpuks kõne, et retsept on valmis. Küsisin veel, et kas võime kohe minna apteeki, kus tablette meile hoitakse ning seda ka lubati. Noh, retsept ei olnud ikkagi sinna saadetud, vaid praksise kõrval olevasse apteeki. Teades, et telefoniteel asju ajades kaotame aega, sõitsime tagasi praksise kõrval apteeki, kus õnneks oli retsept, ent tablette ei olnud saadaval 😀 Egas midagi, prinditi see retsept meile välja, läksime teise apteegi ja saime lõpuks need kuramuse tabletid kätte 😀 😀 😀

Noorhärra oli ses mõttes tubli, et ta pole siiani tabletikujul pidanud ravimeid võtma, kuid sai nüüd sellega ilusti hakkama. Täna läks ta kooli, kuigi näos on näha löövet ja ka kehal ent siiani pole arst meile tagasi helistanud, et tegu šarlakitega. Isegi kui see kinnitus tuleb, on Noorhärra selleks ajaks juba 24h ravimit saanud. Seega jah, olgu tänatud geeniused, kes võitlesid koroona vastu totaalisolatsiooniga, mis on muutnud tänaseks inimesed (nii vanad kui noored) väga väga vastuvõtlikuks igasugustele haigustele ja viirustele.

Põldmurakate uputus

Või noh, sel aastal väga ei olnud, sest kaks aastat tagasi sain oma põldmuraka vaimustuse korralikult rahuldatud, millest põgusalt ka juttu tegin. Tol sügisel korjasin meeletustes kogustes marju eesmärgiga need kindlasti ära süüa. Või siis sügavkülmutada ja ära süüa. Või siis kooki teha. Paar korda isegi tegin õuna-muraka kooki, aga kui nüüd päris aus olla, siis need samused kaks aastat tagasi korjatud marjad, on mul endiselt sügavkülmas 😀 Kuna eelmisel kevadel kolisime murakaparadiisist minema, siis ei sattunudki sügisel sinna kanti jalutama, et varusid täiendada. Sel aastal mõtlesin siiski vana kodukandi üle kaeda … aga marju ei plaaninud siiski korjata teades, mis meie sügavkülmikus toimub.

Seega ühel pühapäeval võtsin lapsed ja Miku ema kaasa ning läksime. Plaan oli üks mõnus jalutustiir teha ning mõned marjad korjata. Miku ema oli ettenägelikult ka nõu korjamiseks kaasa võtnud ja nii me pea kolm tundi kulgesime. Leidsime nii põldmurakaid kui marju, mida siinkandis kutsutakse sloe ning millele mina alguses tõlget ei leidnud. Alles praegu turgatas pähe lihtsalt guugeldada sloe ning imekombel ilmus ka nimi blackthorn ehk laukapuu. Noh nüüd ma siis tean, et korjasime nii põldmurakaid kui laukapuumarju. Jalutuskäigu lõppedes andis Miku ema marjad meile, kuigi ma sellele algselt vastu punnisin, et mida ma nendega teen. Põldmarjad veel sööks ära, aga laukapuumarjad on minu jaoks väga võõrad. Miku ema mainis lahkelt, et neid võib kasutada alkohoolse joogi meisterdamisel ja siis mu kõrvad juba liigutasid 😀 Ühesõnaga, on olemas selline asi nagu sloe gin,* mille valmistamine on iseenesest lihtne ning vaeva pead nägema vaid niipalju, et marjadele kahvliga augud sisse torkida ent muidu segad komponendid kokku ja istub see purk sul kaks kuud pimedas villimas. Mul praegu see purk podiseb, eks jõulude aeg näeb, mis tast sai.

Ja kuna ma ei olnud enam üldse huvitatud põldmurakate ükshaaval külmutamisest, et nad ülessulatades blöginaks ei muutuks, otsustasin marjad moosiks teha. Aga ma ei olnud kunagi enne teinud põldmuraka-õuna moosi, seega otsustasin need samad vanad marjad esimesena ära moosistada. Minu jaoks oli täielik üllatus, et külmutatud marju võib kasutada moosi tegemiseks. Lapsena kasutasime ikkagi värskeid marju moosikeetmisel ja need ei tohtinud märjad olla (vihmaga korjatud), sest muidu läks moos käärima. Kuna Miku ema aga julgustas, et pigem marjad ülssulatada ja siis moosiks keeta, kes olen mina vastu vaidlema. Ütleme nii, et mul oli tsipake rohkem marju kui retseptis, õunu sama hulk ning suhkrut natuke vähem. Siiski maitselt on tegu väga mõnusalt magusa moosiga. Keeta oleksin võinud ikkagi niipalju kui ette nähtud, mitte umbes 15 minutit rohkem sest tundus, et põldmurakad ei olnud piisavalt pehmed, sest hetkel moosi süües tunduvad marjad veidike nagu krõbedad. Mitte kõrbenud vaid krõmpsud. Ja noh, moos on selle konsistentsi kohta ka palju öeldud, ma pigem ütleks marmelaad. Igatahes julgust sain juurde, et sügavkülmikusse ruumi teha ja marjad moosiks keeta.

*oh juudas, sorteerisin mina siis esimese karbitäie saadusi kui selgus, et laukapuumarju on vaid 200g, vähem kui pool. Ma isegi ei mõelnud nii väikese koguse marjadega mässama hakata, vaid panin need külmikusse ootele ja sättisin end nädal hiljem Piigaga uuesti jalutama. Tegime sama tiiru nagu nädal tagasi, aga leidsin vaid paar marja ja see ajas marru, sest mäletasin selgelt, et me kindlasti ei korjanud kõiki marju põõsastelt ära. Jõudsin oma retke alguspunkti ning hakkasin uuesti sama ringi tegema, seekord keskendudes vaid ühele teepervele. Johaidii, aga ilmselgelt esimesel korral kiirustasin ja jäidki paljud marjad kahesilma vahele. Teades punkti, kust edasi kindlasti neid marju enam ei ole, pöörasin otsa ringi ning jalutasin teist teeservapidi auto juurde tagasi. Ja siis leidsin ka põhipuu üles. Ainult et mul oli suur probleem selles, et enamus marju olid natuke liiga kõrgel, aga mina ju käbikasvu. Muidugi ei olnud mul mingit redelit kaasas ja nii otsustasin pugeda põõsa sisse, et sedapidi viimased marjad kätte saada. Nojah, põõsasse ma ju pugesin, aga püstitõusmiseks seal ruumi ei olnud, vaid üks okkaliste okste rägastik. Tagurdasin end tuldud teed tagasi ja põhimõtteliselt lõin käega. Mingid marjad ju sain ja vast ikka õnnestub villimine. Õnneks leidsin veel ühe pisema põõsa, mille täielikult tühjaks tegin. Kodus kaaludes selgus ka tõsiasi, et mul oli marju ligi 600g ehk natukene mänguruumi koledamad eksemplarid ära visata. Vot see on pühendumus!

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂

Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Veel 50 küsimust

No teeb siis vol. 2 ka ära 🙂

51. Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Maksud 😀

52. Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

 Hm, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis nagu ei olegi. Mingi hetk põdesin väga, et ei läinud otse pärast keskkooli edasi õppima, vaid ajastuse tõttu jäi kaks aastat vahele, enne kui bakaõpingutega alustasin. Siis mingi hetk põdesin oma esimese pikaajalise suhte lõppemist, sest esialgu süüdistasin selle ebaõnnestumises ennast ja siis kirusin, et nii mitu aastat nö. raisku läks. Nüüdseks olen mõlema teemaga rahu teinud. Eriti selle viimasega. Hariduse osas on ju magistrikraad taskus, et mida siin enam põdeda.

53. Mis paneb sind nina kirtsutama?

Kui ninas on tatt nii ära kuivanud, et raske on hingata ja siis nina kirtsutamisega üritad naaaatukenegi seda kuivanud klompi lahti saada. Sest avalikus kohas nina nokkimine ei ole ju viisakas 😀

54. Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Ma ei ole temalt midagi küsinud, seega … vaikib teine.

55. Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Vahelduva eduga pangaröövi 😀

56. Mille poolest su ema on vinge?

Kus tema viitsib moose keeta ja raviteesid kuivatada ja aiamaal kurke ning tomateid kasvatada. Ja milline rohenäpp ta on.

57. Mille poolest su isa on vinge?

Ausõna, see inimene teeks oma pere jaoks ükskõik mida. Nagu reaalselt. Issver, ta ju pakkus juunis end ise mulle seltsi neid kuramuse kingi otsima 😀 Ja vantsiski kõik keskused ja poed minuga läbi, mitte niisama, vaid otsis ka kingi, et äkki jääb talle miskit silma 🙂

58. Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Piiga sünni, sest see tõesti oli ilus kogemus.

59. Mille poolest sa oled suurepärane?

Ma olen suurepärane kaaslane ja ema.

60. Mida sa tahaksid, et inimesed, kes kohtavad sind esimest korda sinust arvaks?

Temaga tahaks veel kohtuda.

61. Millal sa kartsid kõige rohkem?

Viimati siis, kui veebruaris sõda hakkas ja reaalselt pelgasin Eesti heaolu pärast.

62. Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Ilmselt laulmine.

63. Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Oot, mis neid zombisid tappiski … Ilmselt tulirelv, et neile otsaette kuule lasta.

64. Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemine.

65. Mida sa teha armastad?

Nõusid pesta ja tolmuimejaga tuuseldada.

66. Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Inglismaal kindlasti kartulipannkooke. Eestis oli külaliste vaieldamatu lemmik minu tehtud küpsisekook.

67. Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

GPS’i/Google maps. Tõsiselt, ma ei ole suur innovatsioonifänn, aga elektrooniline kaart on minu jaoks ülitähtis.

68. Mida sa sooviksid leiutada?

Ajamasinat, et minna tagasi mingitesse hetkedesse, et neid uuesti läbi elada. Mitte minevikku muuta, vaid uuesti läbielada.

69. Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmisest kõrgemaks.

70. Kus sa tahaksid praegu olla?

Jalgupidi külmas vees, sest palav on.

71. Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Oma elukaaslase, et teda ennast paremini mõista ja aru saada, kuidas tema mind näeb.

72. Mis paneb sind end võimsana tundma?

Rahulikuks jäämine.

73. Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ma ei ole eriline õel ütleja. Pigem nähvan, kui midagi üle viskab.

74. Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

 Olgu ma tänatud võime eest halvasti öeldud laused unustama. Ma ei unusta, et keegi midagi ütles, aga unustan, mida täpselt öeldi.

75. Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Ema, kaaslane, sõber.

76. Mis on ärgates su esimene mõte?

Kohvi.

77. Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

See võib olla ükskõik milline tolle hetke olmemure.

78. Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Ha, annaksin vihje kohalikule instantsile minna ootamatult külla ühele lapsehoiuteenust pakkuvale inimesele.

79. Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Aeg parandab haavad ja hetkel ma kellegi peale nii suurt viha ei pea.

80. Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Puhta pesu sorteerimine ja triikime. Ma ei oska öelda, kumb on hullem.

81. Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Aeglased mölutajad, tänitajad, kõiketeadjad kekatsid.

82. Mis on su suurim tugevus?

Sõbralikkus.

83. Mis on su suurim nõrkus?

Liigne naiivsus.

84. Kuidas sa ilmutad armastust?

Pisikeste žestidega.

85. Miks sa oled siin toas just praegu?

Sest veel ei ole aeg magama minna ja siin ma istun tavaliselt igal õhtul.

86. Millal sa andestasid või sulle andestati?

Eemm .. ammu.

87. Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Teinekord olen usaldanud inimesi või andnud uusi võimalusi neile, kes seda ei vääri.

88. Mida sa varjad?

Hetkel oma öösärki, sest hommikumantel on seljas.

89. Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

No nii sügavat küsimust ei ole ma esitanud, et mis on elu mõte. Aga iga nädal ikka küsin endalt, et kas olen siin majas ema või pesunaine???

90. Mida sa häbened?

Oma käsi, sest mulle ei ole antud tugevaid küüsi, vaid mingid kökatsid, mis lõhenevad isegi siis kui küüned on lühikeseks lõigatud.

91. Mis sind peatab?

Kui ma kiirustan kuhugi, siis kindlasti see, kui varba kuhugi vastu ära löön. Või näiteks punane tuli fooris.

92. Mis saladus sul on?

No kui ma selle välja ütleks, ei oleks enam tegu saladusega.

93. Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Ma ei ole manipuleerija. Ma ütlen otse ning vajadusel argumenteerin sinna juurde.

94. Millal sa viimati vabandust palusid?

Noorhärralt kui talle paar päeva tagasi kogemata haiget tegin.

95. Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Sel nädalal KINDLASTI võidan Bingo Loto jackpoti 😀

96. Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Mingi osa last elab minus siiani edasi. Aga ilmselt siis, kui peale keskat aastaks Rootsi läksin.

97. Mis su elus puudu on?

Kõik elementaarne on olemas.

98. Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Jumalasse mitte. Saatusesse küll.

99. Millest sa oled valmis loobuma?

Oma laste nimel kõigest, muus osas pean mõtlema.

100. Mida sa praegu ei ütle?

Midagi ei ütle. Jumala vait olen, kui siin trükin.

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.