Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Advertisements

Pühapäevane väljasõit meie pere moodi

Eilne päev lubas väga ilusat ilma ja seega tekkis hea võimalus perekondlikuks väljasõiduks. Noorhärra lubas meil magada lausa poole kaheksani, mistõttu olime päris reipad ja elevil eesolevast päevast. Algne plaan oli külastada Miku vanemaid, kuid kuna nad elavad meist päris kaugel (nii 2.5 tundi autosõitu üks ots) ja me niigi läheme neile paari nädala pärast pikemalt külla, otsustasime et jääme kodule lähemale. Teel bensiinijaama nägime kuulutust sel nädalavahetusel toimuvale laadale, kus on igasugu erinevat tegevust ning võtsime suuna sinna. Olime juba peaaegu õigeaegselt (loe suts enne ametlikku avamisaega) kohal, kui meie seiklused hakkasid 😀 Nimelt ei tulnud me selle peale, et võtta samast bensukast, kus autole kütet sai, ka sularaha, sest loomulikult käib ju enamus arveldamist laatadel sulas. Meie pere on aga teada tuntud sularahavaba perekond, mis vähemalt siin mail on pigem kahjulik.

Ühesõnaga, sõitsime TEADLIKULT õigest teeotsast mööda, sest ümbruskond lubas leida kohe kohe kas mõnda poodi või bensiinijaama, kus tavaliselt on ka sularahaautomaadid. WRONG! Seda on liiga tihti juhtunud, et muidu niisama ringi sõites näeme igal pool bensukaid, kuid kui reaalselt ühte vaja on, siis on nad kui maamuna pealt pühitud. Ma arvan et sõitsime kena veerand tundi ringi, sest kohe-kohe pidi ju tulema koht, kus sularaha võtta. Aga ei tulnud. Seega, hakkasin oma telefoni mapsirakendusest otsima bensukaid. A vot esiteks on minu telefon juba nii vana (ikkagi kaks aastat kasutuses olnud) ja aeglane, teiseks peksab segast/jookseb kokku/avab oma suva järgi erinevaid rakendusi, et ma vihastasin korralikult ja koukisin meie gepsi välja. Too on muidugi veel vanem kui telefon ja veel aeglasem käima minemisel ja veel uimasem oma asukoha tuvastamisel. Kui ta lõpuks tööle saime ja panin sihtkohaks lähima bensuka, hakkas ta meid kuhugi Leedsi kanti suunama, sest ülla-ülla, tema mälus olime me veel Halifaxis, kus pulmas käisime 😀 Dsiisas, panin siis talle kodu aadressi peale, et ta end nö uuesti ära lokaliseeriks ning siis otsisin uuesti lähima bensuka välja. Pange tähele, et kogu selle aja, kui mina toimetasin tehnikaga, sõitis Miku edasi ja kui muidu valis ta ristmikel/ringteedel ikka otsesuuna, siis just tol hetkel kui geps hakkas meie bensuka asukohta välja arvutama, keeras tema ringilt vasakule. A muidugi asus bensukas ringilt otse edasi 😀 Seega, sõitsime a la pool kiltsa järgmise ringteeni, seal tegime 360 kraadi ja suunasime autonina õigesse suunda. Sest siinmail ei saa tihtilugu lihtsalt üle pidevate joonte sõita, sest sõidusuunasid eraldavad haljastatud ribad. No see selleks, bensukani jõudsime ja saime ka sularaha võetud. Egas muud kui laada aadress gepsile sisse ja minekut … Oleks see vaid nii lihtne olnud.

Alguses tegelikult oligi, sest geps suunas meid ilusti kiirteele. Mis tal aga märkimata jäi (ilmselt siiski ei ole mina talle hiljuti tarkvara uuendust teinud), oli see, et kiirteel on ehitustööd ja sellega kaasnevad ümbersõidud. Seega oli olukord, kus geps käskis ühes suunas minna, kuid see suund oli kinni ja meie üritasime siis ise orienteeruda. Ühel hetkel käskis geps kiirteelt maha sõita ja ka ümbersõidu sildid näitasid samas suunas. Tegimegi nii ja sattusime pisikesse ummikusse. Ei lasknud me endid sellest heidutada ja sõitsime vastavalt siltidele, kuni ühel hetkel avastame, et olime samal kiirteel tagasi 😀 Sest ümbersõit oli niimoodi korraldatud. Hakkasime vaikselt närviliseks muutuma ja üritasime siis gepsu MITTE kuulata ning orienteeruda laada lähedal asuvasse linnakesse asukoha siltide kaudu, noh et enam-vähem olla õiges kandis ja ise ka aru saada kus me oleme. Muidugi saatis meid igal pool ehitustööd, ümbersõidud ja kergelt ummikus liiklus. Mingi hetk olime juba niimoodi eksinud, et otsustasime gepsil saata meid teisele kiirteele, mille kaudu saaksime ka koju. Et siis saame enam-vähem aru, kus me oleme, et edasi orienteeruda. Vinks-vonks jõudsime soovitud kiirteele ja panin gepsile uuesti laada aadressi sisse. Niipalju kui üritasin gepsist lugeda, tundus et seekord juhatas meid mujalt teed kaudu. Ja ka topelt kontrolliks telefoni mapsirakendusse sisse löödud marsuut näitas nagu teekonda muid teid pidi. Jube tsill hakkas, sest tundus et olime mõnusalt õigel teel, jutustasime omakeskis ja olime veel eriti õnnelikud, et meie kiirteelt mahasõit oli vahetult enne ummiku algust. Magasime küll ühe õige teeotsa maha, kuid geps arvutas kähku meie teekonna ümber ja sõit jätkus.

Ma arvan, et viis minutit hiljem olime Mikuga mõlemad valmis koju tagasi minema, sest me olime UUESTI selle kuramuse suure ehitustööde läheduses, mille ümbersõidud tekitasidki segadust. Ausõna, ma lihtsalt tahtsin nutma puhkeda, sest ma ei suutnud uskuda, et niimoodi ringiratast sõitsime. Ja kusjuures, no ma absull ei orienteeru ikka veel Inglismaal teedel ja uuemal ümbruskonnal ilma gepsuta, sest isegi kui tahta loogika abil orienteeruda, siis ei kehti see siinmail. Noh, loogika ei kehti :S Ma olin jummala kindel, et me satume jällegi sinna ümbersõidule, kus me juba olime ja ringiratast sõitsime, sest ümbruskond seda ähvardas teha, kuid mingil imekombel olime me ikka ehitustööde mingis teises sektsioonis. Ja tegelikult lõpuks me ka jõudsime laada väravasse, kus oli megapikk järts, sest ilus ilm oli ju ja eks paljud tahtsid oma pühapäeva lahedalt veeta. Nagu me Mikuga naljatasime, siis Inglismaal on kolm võimalust meelelahutuslikuks ajaveetmiseks – shoppamine, parkides/terviseradadel jalutamine ja muuseumid. Ehk kui kuskil miskit muud toimub, siis joostakse sellistele üritustele tormi. Ma arvan, et venisime järtsus kokku 20 mintsa ja isegi Noorhärra muutus rahutuks, sest iluuni oli otsa saanud ja eks temalgi tüdimud peal, et kaua võib niimoodi ühe koha peal istuda.

Igatahes, auto saime pargitud, enda kodinad kokku pakitud ja laada külastus võis alata. Iseenesest täitsa vahva üritus, oli nii uue/käsitöökauba kui kasutatud asjade müüjaid ja muidugi ei puudunud tavapärase nipet-näpet pudina müüjad, kes tegelikult kõrgemat hinda oma kauba eest küsisid kui sama asja eest tavalises poes maksta. Lisaks oli paar telki erinevate lindude näitusega, erinevad uunikumsõidukid (motikad, autod, bussid, veokid), rohkelt atraktsioone laste meelte lahutamiseks (meie rahakoti õnneks ei oska Noorhärra nendel hullamist veel tahta), ja muidu söögiputkad. Mille puudumine mulle silma jäi ja mida minu arust Eestis ikkagi laatadel osta saab, on nö värske omatoodangu müümine – a la maasikad, mustikad, murakat jne, värsked soola- ja hapukurgid, kodukootud leib, ise suitsutatud sink jne. Ehk sul on võimalik ehedamat maitseelamust saada ja veidike tervislikumalt toituda. Siin on tavaline, et sul on putka, mis teeb burgereid (valge sai, pihv, praetud sibul, soovi korral juust ja ise paned kastmeid), hotdoge (pm sama sisu mis burgeril) ja grillitud võikusid. Lisaks putkad, kus saab pitsat, fish & chipsi ja siis erinevad kohalikud maiused. Muidugi on veel jäätiseauto ja mina silmasin ka korraliku kohvi tegijat, kuigi isu mul selle järgi ei olnud. Seega kõhu jah saad täis, kuid mul on korralik kiiks juba tekkinud, et MA EI TAHA seda saia endale näost sisse ajada, eriti just valget saia. ja tervislikumat alternatiivi ei ole, kui sa just enda piknikukorvi kaasa võta. Järgmine kord ilmselt peame seda tegema.

Iseenesest oli vahva ringi käia ja uudistada. Nö. keskväljakul toimus erinevate uunikumide paraade, mida Noorhärra meie sülest huviga jälgis, vahepeal viskas ta silma looja ja meie kiikasime, mida huvitavat telkides pakutakse, tegime mõned pildid ja ootasime ka õhtu ühe viimase naela ehk trikitaja esinemise ära. Eks kui mitte arvestada meie hommikust “seiklust”, oli väga vahva päev, sest kojusõidul ei tekkinud meil mingeid probleeme ja ilm püsis piisavalt ilus, et Noorhärra veel õues veeski sulistada sai.

Olen veidike uhke enda üle

Teades, KUI mitu korda ma olen oma kaalulangetust/sportlikku eluviisi ja tervislikku toitumist alustanud, on mul nüüdseks juba kerge paanika tekkinud, et ma ei suuda enda seatud tingimustest kinni pidada. Nii lihtne on libastuda ja siis ennast halvasti tunda (loe: süümekaid põdeda). Samas tean et sihikindlus on paljuski minu peas kinni ja kui teinekord juhtubki libastumisi, no eks lihtsalt järgmine päev oled tublim. Lihtsalt teinekord mulle tundub, et ma olen lausa paaniliselt kinni idees näha füüsiliselt saledam välja ja seda pigem teiste mitte enda  jaoks, et see on kohutav. Ja teades, et minu kannatus ja kannatlikkus on sama pikk nagu kõige lühem jupp nööri siin ilmas, siis pole ime, et tahan näha tulemusi KOHE a la täna olin tubli, palun nüüd kaalu 10kg kergemat numbrit näitavat. Ei, see ei ole tervislik selline suhtumine ja mõtteviis, kuid vähemalt ma teadvustan endale seda “probleemi” ja proovin inimlikuks jääda.

Mis mind aga rõõmustas oli kolmapäevane ja mõnes mõttes ka eilne päev. Nimelt teisipäeval jäi mul T25 vahele, kuna käisin eriti pikal jalutuskäigul mega palavusega, seega mul ei olnud õhtuks enam energiat järele jäänud. Seega otsustasin, et kolmapäeval ei tee pikka jalutust ja keskendus kahele T25 satsi tegemisele. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis ja tagasitulles sai tehtud pisikese põige poodi + natike pikem jalutusring, sest kutt jäi vankris magama. Ja siis pm terve lõunase aja käis mul sees peas võitus, kas teha oma harjutused ära või ei … sest neid oli ju nüüdseks vaja lausa kaks satsi teha :S Igavene võitlus käis mul peas, nagu Ingel ühel õlal ja Deemon teisel. Aga siis käis mingi klikk ja pärast Noorhärra iluunne panemist ma lihtsalt panin trenni riided selga ja vehkisin oma harjutused ära teha. Deem, ma olin enda üle uhke, et ikkagi ei  andnud nii kergelt alla.

Eile oli plaanis pisike jalutusring ja õhtupoolikul T25. Juhtus aga nii, et läksin poodi suurema ringiga (jällegi, et üks magada saaks) ja alles poes maksma asudes avastasin, et olin oma kaardi tee peal ära kaotanud. Kodu oli selleks hetkeks umbes kilomeetri kaugusel, kuid mina keerasin otsa ringi ja kõndisin tuldud teed tagasi … lootuses oma kaart üles leida. Seda küll kahjuks ei juhtunud, kuid u 6km ringi asemel, jalutasin hoogsalt pea 10km. T25 jäi küll tegemata, kuid see eest tegin lihtsalt lihaste harjutusi peale veidike 🙂

Loo moraal: Kui pea ei võta, siis jalad peavad võtma 😀

 

Pulma minek inglaste moodi

Meid ootab järgmine nädalavahetus ees pulma minek, abiellub Miku hea sõber. Minu jaoks on see teine pulmaskäik terve Saarel olemise aja ning kuna eelmine toimus jõulude paiku, on suht hästi veel meeles, kuidas käivad ettevalmistused just külaliste leeris. Ettevalmistuste all mõtlen enda sättimist pidulikuks ürituseks. Olgu siinkohal mainitud, et brittide pulmapäev jaguneb justkui kaheks – kõigepealt on intiimsem ja pidulikum laulatustseremoonia, kuhu kutsutakse ainult lähedasemad sugulased ja tuttavad. Pärast seda on veidike hingetõmbepausi ja õhtul läheb peoks, kuhu kutsutakse lisaks väga lähedastele kõik ülejäänud sõbrad/tuttavad/sugulased. Ehk kui tseremoonial osaleda, siis ollakse hästi pidulikult riides, peol osaledes veidike vabamalt. Kui sa oled naine, siis vahet pole kas osaled mõlemal või ainult peol – üleslöödud pead sa ikkagi olema 🙂 Meie oleme oodatud sellele õhtusele peole.

Tahangi kirjutada sellest, kuidas minu jaoks on siiani harjumatu KUI palju tegelikult väljanägemisele siin rõhku pannake – seda nii igapäevaselt kui ka tähtsamate sündmuste puhul. No tegelikult tähtsamate sündmuste puhul on ju arusaadav, et üles ennast lüüakse, kuid isegi selle detailsus ja “vajalike” protseduuride nimekiri on minu jaoks pikk. Ses suhtes et … kui ma väike olin ja pisikestele tüdrukutele jagati seda naiselikkuse geeni ja ilu meel, siis mina ilmselt turnisin puude otsas ja mängisin luurekat. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska seletada enda vastumeelsust igasugusele shoppamisele, vidinate otsimisele ja kombineerimisele ning üleüldiselt detailide tähelepanemisele ja sobitamisele, mis puudutab väljanägemist. Ma lihtsalt ei oska mõelda, et mida teised küll mu riietumisest arvavad, aga vot üha rohkem tehakse mulle selgeks, et mul ei tohiks tegelikult suva olla, üldse. Ei, ma ei käi paljalt ringi või jäta ennast/pead päevadeks pesemata, ma suudan isegi igapäevase meigi endale näkku joonistada, kuid et kohalike pidulike standarditeni küündida, pean kasutama profesionaalide abi 😀

Igatahes, mai alguses sai kinni pandud endale aeg ilusalongi, et keegi minu juuksed ja näo ilusaks teeks. Iseenesest seda protsessi ma ilmselt naudin vägagi. Siis, et mitte viimasel hetkel paanikas mööda maja ringi joosta ja nutta (reaalsete pisaratega), et mul ei ole midagi selga ja jalga panna, seisin oma riidekapi ees juba selle nädala esimeses pooles ning koos Mikuga sai kleit välja valitud.  Ahjaaa … kui ma Eestis pulma läheks (ja ma olen seal ikka mitmeid kordi käinud, viimati eelmisel suvel), siis ma ilmselt leiaks eelmise päeva õhtul endale kapist midagi selga, hommikul käiks pesus ja teeks näo pähe ning olekski nagu vinks- vonks. A ma ei tea, äkki kodumaa standardid on ka muutunud ja nüüd veedavad Eesti neiud ja daamid ka tunde ilusalongis enda sättimiseks … Muideks, üldjuhul on siin kombeks suurte tähtpäevade jaoks uus kombo riietus-jalanõud osta, küll mul vedas, et too kleit mis üle aasta tagasi ostetud sai veel hinnasiltigi kandis. Õnneks olid mul isegi kingad kodus olemas, küll juba mitmeid kordi kasutatud, mis nagu sobisid kleidi juurde. Jakki Miku arvates mul vaja ei ole, sest noh suvi (!!!!) ja puha. Eks me näe. Et ennast kindlamalt tunda, palusin oma sõbranna arvamust, et kuidas ma ikka välja näen, sest tema on siin minust oluliselt kauem elanud ja teab, MIS standarditele vastata tuleb.

Seega, eile hommikul ajasin kleidi selga ja kindad jalga ning seisin tema ette. Too kooslus sobis, seega põhiline on mul olemas. Ja siis hakkas pihta – kas sa jaki paned peale, millise jaki? Kleit on mul musta-punase kirju, natike valget ka, kuid pigem selline tume (jep, pulmas tume kleit on OK), seega valikus on kas valge või must, ise pooldan valget, et mitte liiga matuselik välja näha. Selleks aga et näha, kumb kleidiga paremini sobib, arvas sõbrants, et peaksin proovima neid KOOS kleidiga, a ma olin tolle juba seljast võtnud. Seega see kombineerimine jääb hilisemale ajale. Edasi, aga millist kotti ma kasutan, millised ehted panen, kas ma olen mõelnud ka juukseehte kasutamisele 😀 😀 😀  Dsiisas, liiga palju detaile, millele ma ei oleks iial tulnud. Õnneks, on minu ehete kogu märkimisväärne ja sealt leidsin endale ka komplekti mis sobib. Kui ma praegu mõtlen, siis paanitsemiseks nagu ei olegi põhjust. Aga, eile käisime veel linnas niisama poodlemas ja paari muud asja otsimas … Ja jätsin endale meelde vaadata nii ehtekomplekti kui midagi juustesse, noh nii igaks juhuks …

Kuna kleidil on peenikesed õlapaelad, on alla vaja õlepaelteta rinnakaid. Jube hea vabandus endale uus pesu osta. Sõbrants andis aga hea soovituse vaadata push-up kleidi alla, sest eks efekti annaks see ilusti juurde ja minu partii on veidikene vormi muutnud pärast ühe Noormehe söögialauaks olemist 😀 Ja sealt edasi tuli mõte, et kuna ma ei ole ka oma beebikilodest täitsa lahti saanud, võiks vaadata korrigeerivad püksid kleidi alla, kuna too ise on suht liibukas. Oleks ma teadnud mida tähendab endale väga sobiliku ja korrigeeriva/ülestõstva pesu vaatamine, ma oleks juba heaga jätnud selle nädalavahetuseks ja läinud lapseta. Mainiks siinkohal, et neid kahte eset hakkasime otsima alles pärast paaritunnist linnas olekut, mitte kohe.

Kõige esimeses poes ainult vaatasin, et mida saadavalt on, proovimiseni isegi ei jõudnud. Teises poes leidsin paar õlapaelteta rinnakat ja mõned paarid korrigeerivaid pükse, nii palju nutti mul oli, et ka kleit endaga poodi kaasa võtta. Õnneks oli Noorhärra sel hetkel magama jäänud, seega ma võisin proovikabiinis mässata. Kõigepealt püksid – S oli mulle ilmselgelt väike, kuigi jalga ma nad tõmbasin, ilus siiski ei paistnud välja. M suurust neil ei olnud ja L ei andnud enam vajalikku efekti.  Kolmest valitud rinnakast üks isegi oleks loosi läinud, KUID tal ei olenud push-up efekti ja osta lihtsalt ostmise pärast ei ole hetkel minu rahakotil võimalik. Lootusest korralikku efekti saada proovisin siiski neid S pükse ja rinnakat, aga noh seljale jäi ikka nii nii tobe volt, et see oleks lausa kole olnud ja silma riivanud. Jalutasime seega edasi.

Läksime Debenhamsi, kus sõbrants tahtis mulle näidata, millised rinnakad ta kunagi endale pulmakleidi alla ostis ning millega ta väga väga rahul oli. A me tegime selle vea, et jalutasime kingaosakonnast mööda … ja seal olid aled 😀 Kas ma mitte ei öelnud, et mul kingad olid olemas. Aga noh, seal olid ju aled ja nii ma proovima hakkasin. Ühed nahatooni oleks peaaegu isegi ära ostnud, kuid jällegi osta ainult ostmise pärast ei ole hetkel minu jaoks. Oleks ma leidnud nt mingid punased või veidike roosakat tooni, mis oleks täpselt kleidi mustriga kokku läinud, siis oleksin ilmselt uued kingad endale leidnud. Sest vot mul on see teema, et kuigi mu jala number on 38, siis on ta suht laia liistuga, et kui ma midagi endale sobivat leian, on mõistlik ära osta. Ja ühel naisel ei saa ju kunagi olla liiga palju kingi kodus 😀 Veetsime kingades korraliku aja, et Noorhärra jõudis vahepeal juba üles ärgata ja ilmselgelt pettunud olla, et me IKKA VEEL poodides olime.

No selge, pesuosakonda siis. Korrigeerivaid pükse oli rohkem ja erinevas toonis, nii et võttis aega enda suurus leida. Ja seal samas kõrval olid nö kogu keha trimmivad bodyd, millel sai õlapaelu ära võtta, minu jaoks väga oluline tingimus. Võtsin mõned suurused ka neid kaasa. Lõpuks, need imelised push-up rinnakad ning proovikabiinide poole me suundusime. Otsustasin esmalt neid kogu keha trimmivaid bodysid proovida, sest rinnaka-püksikute kombo oli mul ju mingil määral proovitud. Vot ja nüüd oli päeva nali – inimese jaoks, kes EI OLE enne trimmivaid riideesemeid vajanud ega proovinud, on nende selga saamine omaette trenn. Ausalt, ma ajasin seda ühte bodyt selga vähemalt viis minutit ja siis ka ei olnud ta ilusti seljas. Mõtlesin juba alla anda, kui avastasin, et jalgevahel on vist trukid põhjusega 😀 Sest jah, ma vedisin seda body alt üles endale selga ja imestasin, et no väga väga tõrgub vastu. Kui ma siis ülevalt alla hakkasin seda ajama, olin suht võhmal ning keha veidike niiske tõmblemisest (poes oli suht soe), et see body tegi kõike muud kui ILUSTI selga sobitus. Ma olin mõttes sõimelnud juba pea kogu proovimise aja, aga no siis lendas üks F-tähega sõna ka mu huulilt. Lõpuks ma selle body selga sain, vist isegi oli OK ja andis efekti, aga kleiti ma enam selle peale panna ei viitsinud. Mul oli kopp ees shoppamisest, riietest, proovimisest, enda peeglist nägemisest. Liiatigi tegi Noorhärra aegajalt häält ning mul oli seljataga järjekordne erakordselt varajane äratus. Seega nende imeliste push-upide ja püksikute kombo proovimiseni ma ei jõudnud. Ma tahtsin minema ning otsustasin, et tulen laupäeval (täna) üksi tagasi, et rahulikult ja äkki mõne proffessionaaliga koos mulle midagi sobilikku välja vaadata.

Täna on laupäev, mis te arvate kas ma läksin poodi. EI EI EI, sest ma EI VIIIIIITSINUD, sest tegu on ju shoppamisega. Õues on täna erakordselt soe ja päikeseline, seega ma eelistasin minna Noorhärraga jalutama ja mänguväljakule, et ise päikese käes olles oma päevitusrante veidike ühtlustada. Eks selle pesu ma endale vaatama pean, õnneks on meil veel nädal aega ja ma olen ju kodune ema. Ehete kohapealt ma nii väga isegi ei tõmble …