Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Viimase vindi raseda huumorinurk :)

Kuidas sa tead et oled viimase vindi rase ilma et sa vaataksid peeglisse/kalendisse…

– kummardamine on sinu jaoks ületamatult ebamugav tegevus, sest su kõht jääb ette. Seega võtad sa mingi eriti imeliku poosi, et siis sobilike helide (mida sa muideks ise oma suuga tekitad) taustal midagi madalalt üles korjata.

– kuna kummardamine on ebamugav poos, siis igasugused tegevused, mis nõuavad põrandalähedast olemist (nt musta pesu masinasse panek või madalate riiulite korrastamine) saab eranditult tehtud põrandal kükitades või põlvitades.

– kui madalad tegevused tehtud, siis ülestõusmist saadavad jälle igasugused enda poolt tekitatud helid.

– kui sul on vaja natukene kitsamast kohast läbi minna või midagi tuua, siis võid kindel olla, et puksid oma kõhu või pepuga kuhugi vastu. Üldjuhul teed sa seda mõlemaga. Ja ärme üldse autosse istumisest (rooli taha näiteks), eriti kahe-ukselisse isendisse, rääkima hakka.

– magamine on nõrkadele, missest et sa oled päris väss. Aga sa ei suuda mitte ühtegi mugavat poosi leida voodis ning igasugune liigutamine parema poosi leidmiseks on justkui megasuure kaubalaeva ümberkeeramine Suessi kanalis. Kui sa siiski magama jääd (ja seda juhtub tihemini elutoa diivanil kui sa tahaks), siis võid kindel olla, et poole öö ajal on vaja vetsu minna, sest põies on tilk uriini tekkinud. Veab, kui sa pead vetsu minema vaid korra, aga üldjuhul sul ei vea.

– lisaks hommikusöögile tekib sul järjest rohkem vajadus ööootele, nii umbes kell 3 öösel. Mis mõnevõrra võib probleeme tekitada, sest sa peaksid oma veresuhrkut kontrollima, mis tähendab et öised reisid külmkappi ei ole kõige mõistlikumad reisid.

– kuna sa ikkagi oled otsustanud suht viimase piirini tööd teha, et siis maksimaalselt kaua beebiga kodus olla, on igasugune pesapunumine natuke unarusse jäänud. Mitte et sul ei oleks soovi värvida ja dekoreerida, aga sul ei ole lihtsalt aega. Kui aega tekib, ei ole sul energiat. Aga kui juhtubki, et sul on veel energiat ka, siis tuletatakse sulle meelde, et sa peaksid puhkama. Aga sa ei saa puhata, sest keegi teine ei oska dekoreerida tuba/maja just nii nagu see on õige (khmm, nagu sina seda vaimusilmis ette näed).

– majast väljumine on omaette katsumus, sest on sügis ja sul on eranditult jalanõud, mis eeldavad paelte sidumist. Õnneks, on sul tsipake rasedaajust veel funktsioneerivas korras ning taipad, et trepid ei ole ainult teisele korrusele saamiseks, vaid need pidi kunagi välja mõtlema üks rase naine, et hõlbustada jalatiste jalga panekut (aka saad tõsta jala kõrgemale nii, et kõht jääb jalge vahele ja paeltesidumine ei ole enam probleem).

– sa oled MEGA aeglane oma tegemistes, sest sa ei jõua midagi eriti kiiremini teha VÕI tuletatakse sulle meelde, et oled viimasevindi rase ja peaksid rahulikumalt võtma.

– diivanilt tõusmine, eriti kui sul on mõnus poos sisse võetud, on väljakutse omaette, sest megasuure kaubalaeva liigutamine ei ole mingi kahe sekundi tegevus.

– kui jalutama minna, siis mingi hetk tunned ikka kuidas kuskil miskit torgib, venitab, tekitab ebamugavustunnet.Üldjuhul aitab tempo mahavõtmine, aga teinekord on seda raske maha võtta kui sa juba teokiirusel liigud.

– sinu viimase aja lemmik magusaks ampsuks ei ole mõni puuvili, jäätis, komm, šokolaad või kook, vaid seda on renny, sest mingil põhjusel on kõrvetised lausa mitmekordsed külalised päevas. Ja tulevad nad pm peale igat söögikorda olenemata, mida söönud olen.

– kahjuks pead sa pidevalt oma vanemale lapsele meelde tuletama, et emme ei jõua/tohi teda kuhugi tõsta või emme ei saa temaga kuhugi kiiremini liikuda/joosta või emme ei peaks rattaga sõitma minema. Ja see on nii kahju, sest sa oled alati olnud see aktiivne emme, kes lapsega erinevaid asju teeb. Õnneks saab emme kaissu võtta, kui diivanil koos istutakse ja kallid ning musid on ikka omal kohal, lihtsalt emme peab enne oma suure kaubalasti kuhugi ohutult parkima 🙂

– ja see sinu kõht tahab koguaeg end eksponeerida, paljalt. Ehk sul on tegu, et leida selga piisavalt pikad riided, mis kõhtu varjaks. Iseenest ei ole ju tegu esteetiliselt koleda pildiga, aga no vähemalt õues olles hakkab sul küll külm. Olgu õnnistatud see inimene, kes mõtles välja raseda püksid, sest õnneks paar paari on veel sellised, mille ülemne osa suudab kõhu ära katta, peaaegu. Aga tavaliste pükste kandmisest võid ainult unistada, kui sa just ei taha maani öösärki selga tõmmata ja tõsimeeli väita, et tegu on pluusiga.

Ühesõnaga, mul on jäänud umbes kuuke kõhuga ringi tatsuda ning erinevalt esimesest rasedusest, on sel korral tõesti lõpp kuidagi raskem ja ma saan kogeda maksimaalselt erinevaid raseda rõõme. Kui erinevate tunnuste tekkimisel olin alguses kergelt häiritud, siis nüüd ajavad need mind pigem naerma, sest no midagi erilist ju teha ka ei ole. Ma pigem olen üks häälitsev kaubalaev veel mõned nädalad kui et see pisike beebi liiga vara meie juurde tuleb 🙂

Kuidas MITTE küpsetist teha

Nagu eelmises postituses mõtte välja käisin, otsustasin nädalavahetusel kringlit teha ning maksimaalselt lihavõtte šokolaadi sinna sisse ära kasutada. Paraku läks see ettevõtmine ikka nii metsa, et minu vaev lõpetas prügikastis 😀 Alustame siis kõige otsast.

Esiteks, tuleks kindlasti veenduda, et kui hakkad küpsetist tegema, on sinu nelja-aastane piisavalt heas tujus, et endale ise tegevust leida. Või piisavalt heas tujus, et rahulikult oma multikat vaadata ja mitte iga paari minuti tagant kilaval häälel “muuuuummmmmmmyyyyy” hüüda. Minul juhtus just täpselt nii, et Noorhärra jäi meie tagasisõidul rannast autos tukkuma ning üles äratades oli justkui kõik maailmahädad just nimelt temasse end peitnud.

Teiseks, veendu et sinu köögikaal töötab ning näitab õiget kaalunumbrit mitte aiateibaid. Kasuks tuleb ka see, et kui sa otsustad teha vaid pool ettenäidatud taignast, siis jäta ka meelde, et sa teed pool ja pead kõik kogused jagama kaheks 😀 Ühesõnaga, kui retsept näeb ette 100g võid ning sa oled peaaegu kogu 250g paki kaussi pannud, kuid kaal väidab endiselt koguse olema vähem kui 100g, siis on see koht kus hakata kahtlema. VÕI kui sul on vaja vaid 350g jahu, sa oled juba välja kaalunud kodus olnud jahukoguse, lisanud peaaegu pool ostetud 500g pakist, kuid jahu kogus ei küündi ikka 350g, siis äkki on asi kaalus. Mitte selles, et poes on jahupakile pandud vale kaalunumber 😀 Ma parem ei hakka arvamagi kui palju tegelikult 200g suhkrut koguseliselt oli*.

Edasi, kui sa juba niigi oled liiga palju jahu pannud taignasse, siis ei ole ju eriti imestatav, et see tainas ei taha väga kerkida. Okei sa oled omast arust nutikas ja hoiad seda kauem 50 kraadises ahjus ning lõpuks tõesti hakkab see taigen kerkima, aga selle hinnaga, et tekib kuiv koorik peale. Ega sa tegelikult ju õppinud ka ole, ning kuna taigen tundub liiga vesine, paned aga jahu juurde kui taigent rullima hakkad. Muideks, see nägi tegelikult rullituna päris kobe välja. Ainuke asi, mis sel korral õnnestus, oli rosinate ja indiapähklite taignale laotamine, sest see tõesti ei vaja suuremat kokandusoskust.

Lõpetuseks, ole kindel, et sa tead mida sa teed kui proovid šokolaadi sulatada, sest aastate jooksul oled sa sellega ikka kordi ja kordi puuse pannud. Ma ju tean, et mikrokas šokolaadi sulatamine on väga õhkõrnal jääl mängimine just kõrge temperatuuri tõttu ning olen palju kordi sellepärast šokolaadi ära kõrvetanud. Kuna mikrokas oli Mikuga kaasas, siis jäi minu ainukeseks võimaluseks sulatada seda veebaasil, sest idee oli kogu sulanud šoks määrida taignale. Aga mida tegin mina – panin poti veega pliidile TÄISKUUMUSELE, selle peale klaaskausi nii, et kuum aru ei saanud kuskilt välja pääseda (ehk tekkis väga korralik kuumus) ning kuhjasin kausi ohtralt šokolaadi täis. Ei jätnud ma omale mingit ruumi segada šoksi ning ei tulnud ma kohe selle peale, et šoks väikesteks tükkideks purustada. Tulemuseks oli muidugi see, et šoks ei sulanud, vaid kõrbes ära. Ehk vedela ja voolava iluduse asemel oli mul kausis plönn. Oleksin ju võinud jätta asja nii ja teha võist ning kakaost kringlisse šokolaadimääre, aga ei. Olin omast arust nutikas ja üritasin päästa mis päästa annab – hakkasin plönni tükeldama ning panin tükid taignale. Rullisin selle asja kõik kokku ja otsustasin hoopis saiakesed teha. Et aga mitte plönni niisama ära visata (sest seda plönni sai ikka liiga palju), siis otsustasin panna iga saia peale natuke veel plönni, sest küll see ahjukuumuses ära sulab ning saavadki saiakesed eriti magusad ja head.

Umbes 40 minutit hiljem oli selge, et päästa ei ole midagi – saiakesed olid väliselt mega pruunid, kuid seest toored. Ja see šokolaadiplönn oli muidugi kõrvenud saiakeste peale, mitte sulanud kihtide vahele 😀 Ma proovisin ühe saiakese ning sõin selle lõpuni (sest khm … eneseuhkus), aga ülejäänud läksid prügikasti. Mul on mõneks nüüd ajaks küpsetamisetuju läinud …

*Ma arvan, et mu kaal oli tsipake lolliks läinud, kuna hoidsin seda puuviljakausi all, kuid see kaal lülitub jube kergelt sisse ja ilmselt seal mingi error tekkis. Vahetasin tollel patareid välja ja nüüd tundub kaal töötavat jälle.

Talverõõmud UK’s

Mulle suureks üllatuseks oli eelmine nädal päääris talvine, UK mõistes onju. Temperatuur oli pidevalt 0 ringis ja rohkem isegi miinus poolel, sadas rahet (jep, mitte lund) ja oli mõnus krõbedane ilm. Noorhärra muidugi nautis täiega ja veetis nädala sees lasteaias nii palju aega kui võimalik, õues. Nädalavahetuselgi ikkagi vedasime endid välja, et värsket õhku saada. Miks ma seda kõike aga kirjutan, on see, et autojuhina paneksin sõna talverõõmud pigem jutumärkidesse. Isegi mitte sellepärast, et enamik juhte venisid teedel nagu teod (isegi kui teed olid kuivad, aga temperatuud lihtsalt madal), vaid ikka enda lollus ja hajameelsus oli see, mis ebamugavust tekitas 😀

Kuna meie pereauto on nüüd jälle töökorras, siis vahetasime Mikuga autod (taaskord) ära ja minule jäi tema väärikat vanaduspõlve veetev tagaveoline Vanahärra. Kui me kunagi esimest korda autod vahetasime, siis kirusin korralikult, sest see auto lihtsalt sõidab teisiti. Teisel vahetuskorral juba harjusin ära ja isegi nautisin sõitmist sellega. Seetõttu ei olnudki minu jaoks probleem sellega uuesti kohalikke sõite tegema hakata. Pean lihtsalt meeles pidama, et kässar väga ei tööta ning kallakul parkimisel tuleb ka käik sisse jätta ning kiirendus ei ole sellel autol just kõige parem. Aga muidu on tiben-tobens. Esmaspäeval oligi kõik väga okei ning ka ilm selline kergelt talve meenutav, öösel sadas aga juba ramit (rahe+lumi=rami ehk selline rahe vaheldub lume vaheldub rahega), mistõttu teisipäeva hommikul saime natuke kauem aega veeta autot puhastades ja soojendades. Muideks, Noorhärra uus lemmik tegevus on oma kalluriga aidata autot puhastada. Suured teed olid puhtad ja ei osanud ma üldse üleliia muretseda sellepärast, et miski võiks seda idüllilist talveilma rikkuda. Pigem nautisin seda, et tagasiteel lasteaiast hakkas imepäraselt laia lund sadama, mis päikese paistel eriti ilus välja nägi. Kuniks keerasin suurelt teel meie tänavale. Nimelt on kogu meie tänav üks üles-alla tee ning selle algus, kus ka meie elame, just pigem üles. Mulle sattus veel õnnetul kombel üks ebakindel juht ette komberdama, mis tähendas, et pidin oma auto hoo miniaalseks laskma. Aga too sama lumesadu oli jõudnud meie tänava tee teha libedaks. Iseenesest mitte midagi hullu, KUI sul on korralikud rehvid all. Vanahärral on aga need pigem pastlad mis vajaksid vahetust. Vajadus, mida siiani olime ignoreerinud, sest muidu sõitmisel probleeme ei ole ning me ei ole ka kindlal kauaks seda autot veel meie peres vaja läheb. Ühesõnaga, vedas see Vanahärra ennast umbes poolele teele mäkke üles ja mitte grammigi rohkem, pastlad lihtsalt lasid liugu. Okeika, lasin siis autol “mäest” alla tagasi veereda, et natuke hoogu võtta. Ilmselt ei võtnud piisavalt hoogu, sest sellel korral ei jõudnud Vanahärra enam poolele mäelegi. Kolmas kord lasin eriti pikalt tagasi vajuda, aga selleks hetkeks oli vsit kogu tee libe, sest no Vanahärra lihtsalt ei suutnud end ülesmäge vedada. Lõin käega ja võtsin suuna tänava alguses olevasse parklasse, mul lihtsalt ei olnud aega hakata jebima, sest töö ootas. Õhtuks oli tibens-tobens lumi tee pealt sulanud ning sain ilusti majast edasi “mäetippu” end ära parkida.

Saabus kolmapäeva hommik ning öö ei olnud meid enam nii paljuse lumega õnnistanud. Meie tänaval küll oli lund, kuid allamäge minekul see mingisuguseks takistuseks ei saanud. Suured teed olid samuti kuivad ning päike jälle väljas. Olin enam kui kindel, et saan seekord kohe maja lähedale parkida, sest vabu parkimiskohti oli jalaga segada. Ses suhtes oli mul õigus, et Vanahärral ei olnud tõesti probleemi mäest ülesse maja ette sõitmisega, küll aga pidin hoogu maha võtma nägemaks, kas kohe maja ees on parkimiskohta. Ei olnud ja pidin siis suuna jälle “mäe tippu” võtma. Mingil põhjusel aga oli seal üks auto lihtsalt ees seismas ning mul ei jäänud muud üle kui proovida oodata. Aga vot Vanahärrale see ootamine ei sobinud, sest noh natuke libe vs pastlad ja ma jälle ei saanud mäest üles 😀 Seekord ma isegi ei hakanud üritama, vaid juba eos tagurdasin alla tagasi ning parkisin tänava alguses olevasse parklasse. Jällegi, õhtuks oli tee puhas ning sain rahulikult “mäe otsa” parkida.

Neljapäev oli ses suhtes mõnus, et päike siras juba hommikul ning oli näha kuidas see väikene lumigi sulama on hakanud. Seda enam olin rahulolev, kui lasteaia ringil tagasi jõudes avastasin, et mõned naabrid, kes olid juba päevi parkinud ja mitte kuhugi liikunud, olid nüüd oma masinaid liigutanud ning oli mitu parkismiskohta kõrvuti vabad ning nendel kohtadel ei olnud mingit lund. Jipikajeee, ma sain pm parkida maja ette. Kui ma muidu harrastan külgboksi ikkagi õiget viisi, et tagurdad ennast paika, siis sel hommikul otsustasin olla laiska ja nina ees end parkida, ikkagi kaks järjestikkust kohta olid vabad ja ei oleks olnud ju manööverdamisel ja mahtumisel mingeid probleeme. Olin juba peaaegu paigas, kui vaatasin, et olen liiga keskel ja ilmselt teine auto enam minu taha ei mahuks, seega nõksutasin oma autot edasi, et siis proovida ka veidike paremini teeäärde parkida, kui algas jama – Vanahärra oli sattunud libedale kohale ja no mitte ei liikunud tagasi. Pekki küll, auto oli tegelikult paigas ja mu oma ousidiinne (OCD) vajadus veelgi paremini parkida vedas alt. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud autot liikuma. Olgu, otsustasin auto sinna paika jätta, kässar peale, käik sisse ja eks siis õhtul sätin end Noorhärrale veidike varem järgi, et auto välja ukerdada. Mu plaan oli loopida tagarataste alla graniitliiva* ja loota, et see aitab Vanahärra liikuma. Mingil põhjusel aga ei andnud hing rahu ning otsustasin lõunapaiku minna asja uurima. Teades, et nii teinegi kord ei lähe minu plaanid nii kui vaja (eriti kui on ajaga veidike kiire), tahtsin olla veendunud, et mu auto on ilusti pargitud ja sõidu valmis juba enne Noorhärrale järgi minemist. Võtsin aiast mingisuguse Miku tööriista kaasa (ei olnud labidas, kuid selle sarnane, lihtsalt “labida” osa oli tunduvalt kitsam), et jääd lõhkuda, köögist ka kühvli ning läksin. Ma pidin peaaegu südari saama kui auto juurde jõudsin – nimelt ei olnud kässar ja käik oma tööd teinud ning auto oli ikkagi allapoole vajunud. Ma võin ainult oletada, et süüdi on selle auto raske tagumik. Ning kui muidu ma keeran harjumusest ikkagi rattad nö tee ääre poole juhuks kui auto vajuma hakkab, siis seekord ei olnud seda teinud ning auto vajus otse, järgmisena pargitud auto poole. ÕNNEKS ei olnud ta teisele autole otsa vajunud, nii mbes 10cm jäi puudu, aga junn oli mul ikkagi jahe.

Egas midagi, võtsin aga oma metallist labida ja hakkasin tagumiste rataste taga olevat jääd ära toksima ja eemale pühkima. Ikka korralikult toksisin, sest seda jääd oli. Ning kui ma juba toksisin, siis puhastasin ka esirataste taha jääva ala, nii igaks juhuks. Lõpetuseks vedasin mitu kühvlitäit graniitliiva ka tee peale, sest no mitte ei tahtnud riskida selleda, et ma ei liigu tagasi ülesmäge, vaid vajun edasi allamäge. Ettevalmistused tehtud, astus parajasti üks naabritest toast välja. Mõttes lootsin, et tegu on ees parkiva auto omanikuga ning oleksin tal palunud oma autot veidike edasi parkida, kuid seda õnne mul ei olnud. Küll aga oli too meesterahvas lahkesti nõus mulle moraalseks toeks olema kui proovin enda masinat liigutada, sest ta oli jumala kindel, et ma saan ilusti tagurdatud 😀 Istusin siis rooli taha, vajutasin piduripedaali kõigest jõust, võtsin käigu välja ja käivitasin auto. Õnneks see kuhugi ei liikunud, kuid kui panin tagurpidikäigu sisse ning hakkasin siduriga mängima, tunnetamaks, millal käik nö võtab, suretasin auto välja. Piinlik, ikka väga piinlik. Teisel korral õnneks tunnetasin haakumise ära ning kuigi algul hakkasid pastlad jälle ringi käima, siis sain auto ikkagi liikuma, too lahke naabrimees aitas ka natsa kapotist lükata 🙂 Kergendus oli suur, sest ega tõesti oleks tahtnud hakati kellegi auto ilutöid kinni maksma. Olin auto juba paremini ära parkinud, kui avastasin, et üks kullerauto oli just lahkunud ning meie kodule kõige lähim parkimiskoht vaba. Muidugi ma panin autole hääled sisse, et seda 20 meetrit liigutada, sest tundus veidike kindlam olla esimene auto allamäge parkivate autode reas, nii igaks juhuks. Õppetund – ei tasu itsitada oma naabrite üle, kes jooksevad tormi tekkinud vabale parkimiskohale, sest ühel hetkel võib sul endal tekkida vajadus üks nendest imelikest naabritest olla 😀

Kui välja arvata tugev tuul, siis ma loodan, et nüüdsest muutuvad ilmad natikene pastlasõbralikumaks. Samas arutasime Mikuga, et ilmselt peaks uued tagarehvid autole ikkagi panema, sest ka viimasel tehnoülevaatusel sai kirja, et rehvid on kulunud. Isegi kui müüme Vanahärra varsti maha, siis sealt kohast annab kindlasti kellelegi hinda alla krudida. Ja eks ta ju ohutum oleks korralike rehvidega sõita …

*Meie kandis on nii, et kitsamatel tänavatel ja just tõusukohtadel on teede ääres kollased kastikesed graniitliivaga, et siis autojuhid saaksid vajadusel endile seal tee peale loopida. Osades kohtades on pigem lihtsalt väikesed hunnikukesed tee ääres, aga minu arust väga tänuväärt mõte eriti arvestades, et talverehve kui selliseid siin ei nõuta.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Minu kiuks ärakolimisel

Vaatasin huvipärast, et mis mustandeid ma teinud olen. Ette kargas postitus “Minu kiuks ärakolimisel” ja mul oli täielik must auk, et mida ma küll öelda tahtsin. UK’s oleme ju kolinud nüüdseks kaks korda ja nagu ei mäleta midagi erilist. Aga siis laadis minu tigunett üles ka mõned märksõnad ja ma sain väga hästi aru, millest kirjutada tahtsin. Ehk tõesti mul on kaks kiuksu ärakolimisel.

Esiteks, ma koristan meeletult. Ja ma ei räägi tavapärasest tolmupühkimisest ning akendepesust (oh, just sain aru, et viimasest kohast kolimisel ma ei pesnudki aknad ära), vaid konkreetselt ma koristan kohtasid, mis ei ole silmale nähtavad. No see, et kappide tühjendamisel need puhastusainega üle käisin tundub elementaarne, kuigi oleme kolinud ka nii, et eelmine elanik on vist ainult asjad võtnud ja minule on jäänud ka sissekolimise sügavpuhastuse rõõm. Viimases kohas ma näiteks küürisin nagu segane pliidi kohal asuvat õhupuhastit, sest seal asuv kleepuv rasv ei tahtnud väga ära tulla, samas kas seda oleks keegi üldse tähele pannud? Ahju küürisin seest ka mitu korda nagu segane, kuigi läikima seda ei saanudki, mitte et kasutasime ahju suhteliselt igapäevaselt ja seda sai pidevalt puhastatud. Tipp oli see, et ronisin lae alla köögikappe kleepuvast rasvast pesema. Me elasime seal kohas tsipa üle kahe aasta, sisse kolimisel ma neid ei pesnud, seega kes teab, KUI kaua need mustad olid. A vot väljakolimisel oli vaja need läikima lüüa. Ma siiralt kahtlen, et omanikku üldse huvitas, et tema üürikorteri köögikappide pealsed rasvavabad on 😀 

Ja teisek, ma värviks kogu maja seest üle. Reaalselt ostaks värvi ja muu atribuutika ning käiks kõik seinad üle, et oleks värskem ent kõige rohkem siiski puhtam mulje. Ma tunnen süümekaid iga seinapealse pleki pärast, justkui oleksin olnud lohakas üüriline ja seetõttu olen nõus seinad kõik üle värvima. No selles kohas tegelesin korralikult köögilae parandustega, sest meil oli sissekolimisel väike veeõnnetus ja nagu ma kevadel ka kirjutasin, uputas Noorhärra samuti ühe korra vannitoa põrandat. Seega need plekid oli vaja paremaks saada ja see turnimine oli õigustatud. Aga muus osas … kui Miku poleks värviparendused enda peale võtnud, siis ma vist olekski korralikku maalrit mänginud.

Ehk üürikodust väljakolimisel ei saa ma aru, et elamisega asjad kuluvad ja määrduvad. Üks asi on sihilik ja pahatahtlik lõhkumine ning määrimine, kuid lihtsalt elu elamisel tekib ka plekke. Aga mina va jänespüks kardan, et omanik näeb iga plekki ja võtab tagatisraha väiksemaks. Ja nii ma küüriks ning värviks nagu segane. Ses suhtes olen ilmselt ideaalne üüriline, et anna mulle puukuur elamiseks ja väljakolimisel annan sulle lossi tagasi 😀

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.