Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Advertisements

Tundsin end vanana

Vanus on number eks. Ja kui minu puhul miskit paika peab, siis ei tunne ma üldse, et aastatega vananeksin. Pigem nagu jäi see vanus sinna kahekümnendate algusesse pidama. Eks peeglisse vaadates ikka panen tähele, et silmanurkades on kanavarbad või silmaalused tumedad või hallid juuksekarvad säravad (khm, kui ei ole ammu juukseid värvinud), aga kui see kõik välja jätta, siis noh ma ei tunne, et oleksin (juba) 34. Heh, rääkides peeglistest, siis kolimise käigus suutsime ära lõhkuda oma täispika peegli, mõned päevad hiljem kukkus puhuva tuule ja ruloo edukal koostööl kraanikaussi ka väike peegel. Õnneks läks katki ainult üks nurk ja nii oli mitu nädalat meie ainukeseks peegliks majapidamises katkine peegel. Poed on ju meil NIII kaugel 😀 Nüüd üks sõbrants võttis sõnasabast kinni ja kinkis meile soolaleivaks täispika peegli, ise ostsin nädalavahetusel uue väikse peegli. Loodame, et meid ikka ei taba 14 aastat õnnetut  armastust nüüd 😀

Igatahes, tööl olles olen ma aru saanud, et päris palju on minust nooremaid inimesi ja see ei ole tegelikult üldse hull. Ei saa ju lõputult aastaid ja aastaid kesta see, et olen üks nooremaid kollektiivis. Ja neid pisemaid hetki on olnud palju, kus mulle tuleb selgushetk, et “oih, ma ei olegi kõige noorem, sest ma ei olegi enam kahekümnendate alguses”. Tegelikult on see isegi motiveeriv töötada nooremas kollektiivis, sest no nooremad on ikka nii itigurud ja hästi motiveeritud, et paratamatult panevad ka minu toimetama ja süstivad energiat sisse. Juudas, ma kõlan nagu kohe-kohe pensionile jääv vanamoor, kel mullamaitse suus 😀

Aga siin viimati neljapäeval oli meil peale tööd selline seltskondlik kokkusaamine. Neid õhtukesi üritatakse iga paari kuu tagant teha ja esimesele ma erinevatel põhjustel ei jõudnud. Seekord tahtsin kindlasti minna. Veidike olin imestunud, et ei olnud niipalju inimesi kohal, kui ma arvasin, aga noh põhituumik oli olemas – projektijuht, tema parem käsi, erinevate osakondade juhid. Selline mõnus suhtlus ja lobisemine oli ja suhteliselt ametlikus vormis ka kuniks mõned kliendiesindajad meiega olid. Pärast seda läks kuidagi vabamaks olek ja tuli jutuks inimeste vanused. Üks noormees ütles, et ta on 31, mis mind tegelikult ei üllatanudki. Aga mis pahviks lõi oli projektijuhi väide, et too noormees on temast noorem :S Ma tõsimeeli, esimest korda elus, arvasin, et inimene ajab konkreetset pada oma vanuse kohta. Too noor mees (!) näeb välja pigem 40 ringis, pea on mõnusalt hall, töötab vastutusrikkal positsioonil, mis eeldab pikaajalist kogemust (ja mis tal on olemas), ta teab kuradima palju detailselt asju (jällegi tulenevalt kogemusest) ja tema jutt on 90% ajast väga mõistlik ning täiskasvanulik. Selle 10% kvalifitseerin ma nö meeste lobajutuks, nagu naistele meeldib lobajuttu ajada. Ehk nii mõnigi kord olin ma mõelnud, et huvitav kas ta on juba 40 täis ja mõnes mõttes tundsin kaasa, et näe juba seal 40 lähedal, aga jälle jäänud vallaliseks (seljataga ka juba lahutus) … ehk no mitte miski et oleks suutnud mind veeda, et ta on alles 30 (!!!!). Jep, juhiloal oli ilusti kirjas sünniaastaks 1987. Ma olin pahviks löödud, nagu pääääääriselt. Ja seal samas tundsin, et kurja, ma olen vana, nii vana juba 😀

Täna ma end nii vanana ei tunne, aga noh ema tunne tuleb peale küll kui kontorisse sisse astun 😀

Milleks nii palju asju?!?!

Ma olen terve oma eluaja olnud kohutav ülepakkija ja veel suurem asjade koguja. Mäletan selgelt ühte laupäevaõhtut, kui olin ilmselt kuskil kümnene ja valmistusin minema üheks(!) ööks vanaema juurde. Pange tähele – tegu oli ÕHTUSE ajaga; ma läksin ÜHEKS (poolikuks) päevaks, sest esmaspäeval oli ju jälle kool; tegu oli talvise ajaga, seega ilmselgelt veetsin enamuse aja toas. Ja ma pakkisin endale kaks(!!!) kilekotitäit riideid kaasa 😀 Või kui ma läksin Austraaliasse, siis ausalt kirusin ennast maapõhja, et nii pisikese koti ostsin endale. Tegu oli vist 75 liitrise matkakotiga. Autraalias olles ja tagasitulles vedasin ka kaasa vidinaid, mälestuseks või nii. Kui ma olen läinud kuhugi, siis ikka olen ülepakkinud riideid kaasa, sest äkki läheb vaja!

Ma ei ole kunagi raatsinud ära öelda, kui mulle midagi antud on. Osalt, et siis hoian ju raha kokku ja ei pea ise ostma, teisalt ei tahtnud andjat solvata ja asjast keelduda. Kuid kõige enam, äkki mul läheb seda vaja. Ja selle “äkki läheb vaja” pärast on mul alati kogunenud virnade viisi asju, mida ma ei kasuta, aga ära anda/visata ka ei raatsi. Kui lisada siia juurde emotsioonide pealt tehtud ostud, mida ilmselt ei ole olnud vaja teha, siis muidugi koguneb pahna, mida vaja ei lähe. Mis koormab riiuleid, panipaiku, kapi pealseid ja voodialuseid. Ja sa tunned, kuidas asjade ülekoormus sind rusub. Kuidas sa ei saa hingata. Kuidas sind ajab närvi, et maja on justkui koguaeg sassis, sest igal pool on asju. Selles suhtes oleme Mikuga vastandid, et temale ei meeldi palju asju, see ajab ta hulluks. Ning kui meie tutvuse algul oli meil ikka tihti debatte teemal “kas veel üks küünlaalus või pildiraam” on vajalik, siis nüüd oleme pigem ühel nõul – kui seda ei kasuta ei ole ka vaja.

Miks ma kirjutama hakkasin, on see, et kahe nädala pärast me ikkagi kolime siit minema. Plaanimata, aga hädaabiline kolimine. Kunagi kui tahtmist on, kirjutan ka pikemalt. Ei koli me kaugele, kuid pigem natuke pisemasse kohta. Mina alustan tänasest sorteerimist ja pakkimist ning ma juba ahastan ette, et milleks, MILLEKS oli vaja neid mõttetuid asju igaks juhuks hoida :S

Natukene imelik inimeseloom

Seoses uue töökohaga on tekkinud ka uued tutvused. Eks igal ühel ju tekib neid nö veidi lähedasemaid kolleege, kellega suhtled tihemini ja oled rohkem samal lainel. Minu puhul on alati nii läinud ja seegi kord ei ole erand. Paraku ei ole ma suutnud siiani ühte asja meelde jätta ja selle järgi tegutseda – endast mitte liiga palju rääkida. Isegi kui alguses suudan on reserveeritud ja tagasihoidlik, siis mingil hetkel ikka “sulab ka minu sees see jää” ja muutun tüüpiliseks lobamokaks. No ja eks selle läbi siis ka suhtled rohkem ja avad end. Seekord on viimastel nädalatel riivanud mind ühe kolleegi pidev kommentaar “You are weird”. Jah, ta ütleb seda naljatades ja no see on ju nii inglaslik naeratades lopa-lopa teha, aga siiski. Ja imelik olen ma eelkõige seetõttu, et minu söögilaud ei ole tüüpiliselt britilik ehk aegajalt lööb eestlane minus välja. Olen lõunasöögiks kaasa võtnud nii kartulit ja hakklihakastet, seemneleiba (jaaa, müüakse küll German Rye Bread nime all, aga siiski), isetehtud kalasuppi jne. Lisaks panen kohvi sisse mett, söön paljast mett, julgesin tunnistada, et rootsi ajast jäi mulle külge megahea kooslus röstsai-mesi-juustuviil jne. Ehk kõik mis on teistmoodi ja võõras, on imelik. Tsipake lühinägelik, sest see sama inimene nt sööb asju, mida mina ei suudaks ja ma ei arva, et ta on imelik. Lihtne näide seller pähklivõiga. VÄK!!!! Esiteks, ma ei söö sellerit, ma isegi ei kannata selle lõhna, sest see meenutab naati. Teiseks, ma ei söö pähklivõid. Ja see kooslus on minu jaoks topeltväkk. Ometi, hakkasin mõtlema, et mis siis need minu imelikud kiiksud on …

  • Ma vihkan triikimist ja puhta pesu sortimist. Mul ei ole midagi mustapesu sortimise ja pesema panemise vastu, samuti on üldjuhul ok asjad kuivama panna (muidugi kindlat süsteemi järgides), kõige lihtsam on nad pesurestilt ära korjata ja pesukorvi panna … aga see sorteerimine ja triikimine. No triigin ma siis, kui mul on konkreetselt midagi vaja, muidu ei. Täna just panin puhta voodipesu ja oi kui kortsus see oli 😀 Aga mind ei häiri. Samuti võin seda puhast pesu kuhjata ja kuhjata kuni kellelegi ei ole puhtaid alukaid ja sokke, aga no ei viitsi.
  • Ma armastan nõude pesemist ja tolmariga ringi tuuseldamist. Need tööd võin iga kell ise ära teha, eeldusel et keegi korjab asjad põrandalt ära (üldjuhul teen seda ise) ja mustad nõud on kõik kraanikausi juures. Jällegi on mul mõlema tegevuse jaoks kindel süsteem välja kujunenud.
  • Ma ei saa õhtuti enne magama minna kui nõud on pestud ja köök korras ehk siis töölaud puhas ja põrand ka. On harvad erandid kui ma seda teinud ei ole, nt viimati kui haigena ei suutnud püstigi seista. Sama on nt mõneks päevaks kodust ära minekuga, ma pean nõud enne puhtaks pesema. Samuti on mul kiiks, et kui me nt varahommikul kuhugi reisime, hakkan mina meeleheitlikud pisividinaid korda seadma .. noh nt vetsu koristama ja vetsupaberit juurde otsima.
  • Mulle meeldivad igasugused nimekirjad ja exeli tabelid. Vaja poodi minna, teeme nimekirja; vaja nädalavahetusel asju ajada, teeme nimekirja; käisime üürikaid vaatamas, mul oli konkreetselt ajakava kirjas kus aadressil mis kell olema peame, terve A4 oli täis. Lisaks sorteerisin kuulutused piirkonna järgi ära, mitte suvalises leidmise järjekorras; läheme kuhugi reisile, teen nimekirja vajaminevatest asjadest; vaja pidada arvet tehtud tõlketöödest, exel; vaja tööl projektiinimeste puhkused kirja panna, exel. Ehk kõik selline vajalik peab minu jaoks olema kirjas kuskil. Pole ilmselt imestada, et märkmik on mul alati kaasas, koos pastakaga.
  • Füüsilised koosolekud, mis tähendavad lauataga istumist, ei ole minu jaoks. Isegi tunniajase koosoleku puhul suudan ma mingi hetk tukastada. See on piinlik, kohutavalt piinlik, et ma ei suuda silmi lahti hoida. No kohe üldse mitte. Minu esimene koosolek uues firmas oli suur tiimi koosolek, kus ülemuse-ülemuse-ülemus tuli spets kontorisse kohale, et ettekanne teha. Ma istusin täpselt oma ülemuse vastas üle laua. Ja kas ma nokkisin teri nagu kana ning “ehmatasin end unest üles” või ma tegin seda?!?!?
  • Tegelikult ei ole ma üldse hommiku inimene, no ma ei saa krapsti voodist välja nii, et eluenergia kohe laes. Ideaalis vajan ma poolt tunnikest enne Noorhärra ärkamist (mida on juhtunud ka), et loivata kööki kohvi tegema (mis juba enam ammu ei mõju mulle ergutina, aga maitseb hommikul hea) ja siis laua taga muneda ning kohvitada. Ja mul on vaja seda poolt tundi autosõitu tööle, et vaikselt käima saada, kuigi ka tööle jõudes istun heameelega tunnikese omaette.
  • Ma olen üldiselt suht flegma juht, ma naudin autoroolis olemist. Sellest tulenevalt olen ma ilmselt mõne inimese (khm khm Miku) jaoks liiga uimane. Ja ummikutes olles liiga viisakas, kui lasen rohkem kui ühe auto enda ette. No aga kurja, vahet ju ei ole, ega me sellest midagi ei võida, kui ma hambad ristis kedagi vahele ei lase.
  • Väidetavalt ma riietun … imelikult 😀 Noh mul on häid hetki, kuid teinekord mitte. Samas ma arvan, et ma riietun tunduvalt paremini kui 5 aastat tagasi, siis olin küll suht tihti tööle minnes nagu juudi jõulupuu 😀
  • Mul on kiiks kontoritarvete osas … alati kui näen kuskil pastakaid ja muud säärast, tekib minus vastupandamatu soov kõike osta. Mul on kodus lademetes igast asju, aga ikka on vel ja veel vaja. Nüüd ma juba teadlikutl suudan seda “ürgset kutset” taltsutada, aga see mõnus ostuihatunne tekkin ikka 🙂 Või nt tööl olles kontoritarvete kappi/ruumi minnes on see tunne, et OU MAI GAADEN MUL ON SEDA KÕIK NÜÜD JA KOHEPRAEGU VAJA!
  • Nojah, kohvi joon meega, punast veini Dr. Pepperiga, võin süüa paljast soola kui isutab, musta leiva peale võin määrida mett ja süüa … ühesõnaga olen imelik 😀

Jah ja lisaks olen ise endale kergemat sorti OCD diagnoosi pannud 🙂

Emadepäev

Inglased tähistavad emadepäeva märtsis ning ka siis ei ole see kindlaks kujunenud pühapäev (vastupidiselt Eestile, kus on see alati mai teine pühapäev). Sel aastal sattus see olema 11 märts ehk eile. Kui eelmisel aastal tegime perekondliku väljasõidu ning päikeseliselt soe päev soosis väga meie ettevõtmist, siis seekord olime olude sunnil kodused.

Nimelt käisime laupäeval külas ja ma loodan, et mitte, aga suure tõenäosusega me midagi sellist seal sõime, mis minu ja Miku sisikonna keerama pani. Mina tundsin end veidike imelikult juba tagasiteel, aga ei pööranud sellele siiski tähelepanu. Õhtul läksin magama nagu ikka, ainult öösel ärkasin üles kõhuvalu peale. Ja see ei olnud selline traditsiooniline kõhuvalu, vaid pigem kõht-on-gaase-täis-aga-välja-need-gaasid-tulla-ei-taha ebamugavus tunne. Eks vähkresin natsa voodis kuniks end känkrasse tõmbasin ja magama jäin.

Hommikune äratus oli ka varajane (emadepäeva kink?), sest Noorhärra arvas veerand 7 olevat jummala normaalne aeg üles tõusmiseks (mitte et ta muidu ikka 7 või isegi poole kaheksani teinekord maga). Egas midagi, kobisime alla korrusele, sest kokkuleppe kohaselt tõusin mina temaga tol hommikul varem ja lasin Mikul kauem magada (ta on meil hetkel öövahetustes tööl ja pühapäeva õhtul oli minek). Nii kui alla jõudsime, tundsin nõrkust, kohutavat nõrkust. Ja iiveldust. Sellist, et ei taha juua ega süüa, sest kõik tuleks üles. Noorhärra sain tema söögitooli pandud ning tegin talle röstsaia – pelgas mõte pudrukeetmisest viis mu viimsegi jõuraasu. Nii ma vegeteerisin tunnikese, vahepeal tegin kummeliteed ja viilu röstikat, mis isegi aitas kaasa enesetunde paranemisele. Mingi hetk tegin meile ka riisiputru ja käisime hommikusel õuetiirul, seega ei tundunud see olemine enam midagi nii kehvake. Mõtlesin juba vaikselt, et äkki ikka sõidame kuhugi, sest ilm oli soe ja päikegi sutsuke piilus.

Kuniks Noorhärra varajasse unne läks. Mina veel pesin kepsakalt külmiku puhtaks, et hilisem toidulaar ilusti ära mahutada ja visaksin siis ennast diivanile pikali. Natsa nagu oli ikka nõrk olla ka. Ja jäin magama, mitmeks tunniks. Lõpuks, kui kell nii kaugel oli, et Noorhärra oleks võinud üles ärgata, ei tahtnud mina sellest mitte mõeldagi. Mul oli külm, kuigi olin kahe teki all. Mul oli räige peavalu, aga mitte selline, et jookseks valuvaigistit võtma, vaid selline rõvedalt häiriv peavalu. Ja ma olin väsinud ning nõrk, et kohe üldse ei tahtnud end liigutada. Kell oli peaaegu pärastlõuna, aga mu kõht ei olnud üldsegi tühi (kuigi tavaliselt olen selleks ajaks ikka päris mitu ampsu juba söönud). Ja kõige hullem oli veel ees – POESKÄIK! Meie külmik ja kapid olid suht tühjad ning (uuesti) töötava emana ei jõua ma enam nädala sees suurt ostutiiru teha.

Ega’s midagi, kraapisin oma jõuriismed kokku ja läksime Noorhärraga poodi. Miku jäi koju surema ja puhkama töö-ööks 😀 Poeskäik sujus tegelikult päris hästi, ka ostude lahtipakkimine oli mõnus tegevus, sest Noorhärra oli abiks (ma ei ironiseeri tegelikult üldse, ta päriselt võib ka asjalik olla) ja õhtu sujus täitsa hästi. Ainult hetk enne Noorhärra vannitamist ja magamaminekut tahtsin jälle otsad anda – kohe üldse ei jõudnud mõelda sellest köögi koristamisest ja järgmise päeva lõunate ettevalmistamisest. Minu ainuke motivatsioon oli kuum vann! Tegelikult see lõpuks aitas ka, ja palju vett joogiks. Magama läksin päris vara. Öösel korra ärkasin ja ikkagi võtsin lõpuks selle valuvaigisti ära, poolenisti kartuses, et äkki hommikul on VEEL hullem a mul vaja ju tööle minna. Ja kuigi öö oli meil seekord veidike katkendlik (Noorhärra oleks hea meelega poole neljast üles tõusnud ja mängima läinud, aga mind see mõte ei ahvatlenud) ning hommikul ärkasin mõningase peavaluga, oli olemine tunduvalt kergem ja energilisem. Päeva peale ei tulnud ka peavalu tagasi. Ainult see gaasidest punnitav kõht noh …

Aa … emadepäev. Reedel sain armsa lillekimbu ja kaardi ning suure karbi šokolaadi Noorhärra ja Miku koostöös. Aga öeldakse ju, et emadele läheb ikka rohkem hinge see, mis laps on oma käte (Hoidja abiga) teinud. Täna hommikul Noorhärrat Hoidja juurde viies sain kätte oma emadepäevakaardi. Hoidja oli kohe ähmi täis, et oli selle reedel unustanud mulle anda. No pole hullu, armas oli ikka saada. Ja mind ajas nii südamest naerma, et Noorhärra oli oma “tavapärase” allkirja kaardile pannud. Just samamoodi nagu ta tavaliselt minu abiga teiste kaartidele alla kirjutab 🙂

Vastuoluline neljas nädal tervislikult

Kas ma hõikasin eelmise kokkuvõtva postituse ajal, et jeee motivatsiooni on; jee kuidas mitte end demotiveerida; jee, kuidas tervislik eluviis vaikselt külge jääb. Yeah right. Nagu on ennegi juhtunud, siis saabub ALATI mingi hetk madalseis, pärast mida mul on käega löömise tunne. Noh selline korralik ma-ei-viitsi-midagi-teha-ja-parem-õgin-end-lolliks tunne 😀 Seega, nädala esimesed kolm päeva oli jumala vinks-vonks. Esmaspäev ja teisipäev tegin T25, ainult ühe satsi, aga see eest korralikult. Kolmapäeval käisime Noorhärraga mängugrupis, kuhu jalutasime suuremat sorti ringiga ning seetõttu jäi neljapäeva kanda 2 x T25. Aga kuna Noorhärral on hetkel kas hambad korralikult tulemas, toimub tal mingi unetsükli muutus, mõlemad korraga või hoopis midagi muud, siis öine unekvaliteet ei olnud (ja siiamaani ei ole) kõige parem. Seega neljapäeva hommikul lõi mul korralik väsimus ja motivatsioonikadu sisse. Ma ei tahtnud vett juua, korralikult söömisest rääkimatagi. Teha kaks sessi T25 järgi, nagu mingi nali või??? Ainuke, millest ma unistasin, oli shokolaad ja lebotamine. Shokolaadi ma endale orgunnisin ning kui Noorhärra läks oma lõunaunne, tegin südamepiinadeta endale kaks heeringa võikut, tassi kohvi ning istusin diivanile lebosse seda kõike sööma ja “Nothing Hilli” vaatama. Õhtu jätkuks läksime kohalikku pubisse siidrile ja söögile. Eks ma ju mõtlesin, et homme hakkan jälle korralikuks …

Reede, sama seis, ainult selle vahega, et öösel sain magada 😀 Sõbrantsiga leppisime kokku hakata ise Napoleoni kooki tegema, sest mul tekkis nädala sees isu. Reede jooksul saimegi nii palju tehtud, et taigna miksisime kokku ja panime külmikusse. Kreemi valmistasime ja koogi panime kokku alles laupäeval 🙂 Ennast liigutada ma EI TAHTNUD, isegi mitte jalutama minna. Kui aus olla, siis ma isegi ei mäleta enam, mida ma tegin reedel või mida sõin. Laupäeval siiski vehkisin ühe T25 sessi teha ja pühapäeval läksin, ülla-ülla, jooksma üle pika aja. Et ses suhtes veidike positiivsem lõpp nädalale. Kuigi noh toitumine oli ikka pekkis, sest see Napoleni kook …

Numbrid olid esmaspäeval sellised:

kaal – 70.0 (-1.1kg)
rinnaümbermõõt – 95cm (+1cm)
ülakõht – 84cm (sama)
keskkoht – 87cm (sama)
puusad/alakõht – 98cm (+1cm)
pepu – 100cm (sama)
käsi – 30cm (sama)
kintsud – 59cm (sama)

Liigutasin end vähe 😀

esmaspäev, 10/7
– T25 x 1

teisipäev, 11/7
– T25 x 1

kolmapäev, 12/7
– jalutamine tempokalt 7.55km, 1 tund ja 20 minutit, kulutatud 438 kalorit

neljapäev, 13/7
– puhkasin ja sõin 😀

reede, 14/7
– puhkasin veel  ja sõin veel rohkem 😀

laupäev, 15/7
– T25 x 1

pühapäev, 16/7
– jooks 4.3km suht aeglases tempos*, 36minutit, kulutatud 288 kalorit

Praegu näiteks tunnen, et mott on tagasi. Äkki seetõttu, et teine sõbrants tegi nädalavahetusel komplimendi. Või äkki seetõttu, et oleme mõlemad Mikuga nüüd korralikud (!) kuni puhkuseni … ja isegi mitte ei proovi, vaid päriselt oleme ka. Kuid pigem ma arvan, et ma nii tahaks kaalule astudes jälle näha 6-ga algavat numbrit. Ja siis ma tahaks iseendale natuke tõestada, et ma ei pea mingi vuss ja allaandja olema. Eks näeb, mis see nädal toob. Alanud on suht hästi, aga me läheme Noorhärraga nüüd pikemaks nädalavahetuseks ära …

* jooksu tempo valimisel lähtusin sellest, et ei tahtnud end kohe kinni joosta ja et suudan terve maa ikkagi sörkida. Pole ma ju üle aasta jooksnud (viimati vist veebruar 2016). Lisaks tahtsin jooksmist nautida, kuna tavaliselt valin liiga kiire tempo ja mingi hetk on kõik kohad jube väsinud või pistab ja ei suudagi edasi joosta, vaid hakkan käima. Lisaks veel fakt, et noh … jooksmine paneb muu seedimise tööle väga ebasobilikul hetkel. Ühelausega, terve tee ma joosta jõudsin, ei hakanud kuskilt pistma ega miski väsinud nii ära, et oleks otsast kukkunud, terve teekond oli nauditav ja koju jõudsin ka õigeaegselt 😉

Pühapäevane väljasõit meie pere moodi

Eilne päev lubas väga ilusat ilma ja seega tekkis hea võimalus perekondlikuks väljasõiduks. Noorhärra lubas meil magada lausa poole kaheksani, mistõttu olime päris reipad ja elevil eesolevast päevast. Algne plaan oli külastada Miku vanemaid, kuid kuna nad elavad meist päris kaugel (nii 2.5 tundi autosõitu üks ots) ja me niigi läheme neile paari nädala pärast pikemalt külla, otsustasime et jääme kodule lähemale. Teel bensiinijaama nägime kuulutust sel nädalavahetusel toimuvale laadale, kus on igasugu erinevat tegevust ning võtsime suuna sinna. Olime juba peaaegu õigeaegselt (loe suts enne ametlikku avamisaega) kohal, kui meie seiklused hakkasid 😀 Nimelt ei tulnud me selle peale, et võtta samast bensukast, kus autole kütet sai, ka sularaha, sest loomulikult käib ju enamus arveldamist laatadel sulas. Meie pere on aga teada tuntud sularahavaba perekond, mis vähemalt siin mail on pigem kahjulik.

Ühesõnaga, sõitsime TEADLIKULT õigest teeotsast mööda, sest ümbruskond lubas leida kohe kohe kas mõnda poodi või bensiinijaama, kus tavaliselt on ka sularahaautomaadid. WRONG! Seda on liiga tihti juhtunud, et muidu niisama ringi sõites näeme igal pool bensukaid, kuid kui reaalselt ühte vaja on, siis on nad kui maamuna pealt pühitud. Ma arvan et sõitsime kena veerand tundi ringi, sest kohe-kohe pidi ju tulema koht, kus sularaha võtta. Aga ei tulnud. Seega, hakkasin oma telefoni mapsirakendusest otsima bensukaid. A vot esiteks on minu telefon juba nii vana (ikkagi kaks aastat kasutuses olnud) ja aeglane, teiseks peksab segast/jookseb kokku/avab oma suva järgi erinevaid rakendusi, et ma vihastasin korralikult ja koukisin meie gepsi välja. Too on muidugi veel vanem kui telefon ja veel aeglasem käima minemisel ja veel uimasem oma asukoha tuvastamisel. Kui ta lõpuks tööle saime ja panin sihtkohaks lähima bensuka, hakkas ta meid kuhugi Leedsi kanti suunama, sest ülla-ülla, tema mälus olime me veel Halifaxis, kus pulmas käisime 😀 Dsiisas, panin siis talle kodu aadressi peale, et ta end nö uuesti ära lokaliseeriks ning siis otsisin uuesti lähima bensuka välja. Pange tähele, et kogu selle aja, kui mina toimetasin tehnikaga, sõitis Miku edasi ja kui muidu valis ta ristmikel/ringteedel ikka otsesuuna, siis just tol hetkel kui geps hakkas meie bensuka asukohta välja arvutama, keeras tema ringilt vasakule. A muidugi asus bensukas ringilt otse edasi 😀 Seega, sõitsime a la pool kiltsa järgmise ringteeni, seal tegime 360 kraadi ja suunasime autonina õigesse suunda. Sest siinmail ei saa tihtilugu lihtsalt üle pidevate joonte sõita, sest sõidusuunasid eraldavad haljastatud ribad. No see selleks, bensukani jõudsime ja saime ka sularaha võetud. Egas muud kui laada aadress gepsile sisse ja minekut … Oleks see vaid nii lihtne olnud.

Alguses tegelikult oligi, sest geps suunas meid ilusti kiirteele. Mis tal aga märkimata jäi (ilmselt siiski ei ole mina talle hiljuti tarkvara uuendust teinud), oli see, et kiirteel on ehitustööd ja sellega kaasnevad ümbersõidud. Seega oli olukord, kus geps käskis ühes suunas minna, kuid see suund oli kinni ja meie üritasime siis ise orienteeruda. Ühel hetkel käskis geps kiirteelt maha sõita ja ka ümbersõidu sildid näitasid samas suunas. Tegimegi nii ja sattusime pisikesse ummikusse. Ei lasknud me endid sellest heidutada ja sõitsime vastavalt siltidele, kuni ühel hetkel avastame, et olime samal kiirteel tagasi 😀 Sest ümbersõit oli niimoodi korraldatud. Hakkasime vaikselt närviliseks muutuma ja üritasime siis gepsu MITTE kuulata ning orienteeruda laada lähedal asuvasse linnakesse asukoha siltide kaudu, noh et enam-vähem olla õiges kandis ja ise ka aru saada kus me oleme. Muidugi saatis meid igal pool ehitustööd, ümbersõidud ja kergelt ummikus liiklus. Mingi hetk olime juba niimoodi eksinud, et otsustasime gepsil saata meid teisele kiirteele, mille kaudu saaksime ka koju. Et siis saame enam-vähem aru, kus me oleme, et edasi orienteeruda. Vinks-vonks jõudsime soovitud kiirteele ja panin gepsile uuesti laada aadressi sisse. Niipalju kui üritasin gepsist lugeda, tundus et seekord juhatas meid mujalt teed kaudu. Ja ka topelt kontrolliks telefoni mapsirakendusse sisse löödud marsuut näitas nagu teekonda muid teid pidi. Jube tsill hakkas, sest tundus et olime mõnusalt õigel teel, jutustasime omakeskis ja olime veel eriti õnnelikud, et meie kiirteelt mahasõit oli vahetult enne ummiku algust. Magasime küll ühe õige teeotsa maha, kuid geps arvutas kähku meie teekonna ümber ja sõit jätkus.

Ma arvan, et viis minutit hiljem olime Mikuga mõlemad valmis koju tagasi minema, sest me olime UUESTI selle kuramuse suure ehitustööde läheduses, mille ümbersõidud tekitasidki segadust. Ausõna, ma lihtsalt tahtsin nutma puhkeda, sest ma ei suutnud uskuda, et niimoodi ringiratast sõitsime. Ja kusjuures, no ma absull ei orienteeru ikka veel Inglismaal teedel ja uuemal ümbruskonnal ilma gepsuta, sest isegi kui tahta loogika abil orienteeruda, siis ei kehti see siinmail. Noh, loogika ei kehti :S Ma olin jummala kindel, et me satume jällegi sinna ümbersõidule, kus me juba olime ja ringiratast sõitsime, sest ümbruskond seda ähvardas teha, kuid mingil imekombel olime me ikka ehitustööde mingis teises sektsioonis. Ja tegelikult lõpuks me ka jõudsime laada väravasse, kus oli megapikk järts, sest ilus ilm oli ju ja eks paljud tahtsid oma pühapäeva lahedalt veeta. Nagu me Mikuga naljatasime, siis Inglismaal on kolm võimalust meelelahutuslikuks ajaveetmiseks – shoppamine, parkides/terviseradadel jalutamine ja muuseumid. Ehk kui kuskil miskit muud toimub, siis joostakse sellistele üritustele tormi. Ma arvan, et venisime järtsus kokku 20 mintsa ja isegi Noorhärra muutus rahutuks, sest iluuni oli otsa saanud ja eks temalgi tüdimud peal, et kaua võib niimoodi ühe koha peal istuda.

Igatahes, auto saime pargitud, enda kodinad kokku pakitud ja laada külastus võis alata. Iseenesest täitsa vahva üritus, oli nii uue/käsitöökauba kui kasutatud asjade müüjaid ja muidugi ei puudunud tavapärase nipet-näpet pudina müüjad, kes tegelikult kõrgemat hinda oma kauba eest küsisid kui sama asja eest tavalises poes maksta. Lisaks oli paar telki erinevate lindude näitusega, erinevad uunikumsõidukid (motikad, autod, bussid, veokid), rohkelt atraktsioone laste meelte lahutamiseks (meie rahakoti õnneks ei oska Noorhärra nendel hullamist veel tahta), ja muidu söögiputkad. Mille puudumine mulle silma jäi ja mida minu arust Eestis ikkagi laatadel osta saab, on nö värske omatoodangu müümine – a la maasikad, mustikad, murakat jne, värsked soola- ja hapukurgid, kodukootud leib, ise suitsutatud sink jne. Ehk sul on võimalik ehedamat maitseelamust saada ja veidike tervislikumalt toituda. Siin on tavaline, et sul on putka, mis teeb burgereid (valge sai, pihv, praetud sibul, soovi korral juust ja ise paned kastmeid), hotdoge (pm sama sisu mis burgeril) ja grillitud võikusid. Lisaks putkad, kus saab pitsat, fish & chipsi ja siis erinevad kohalikud maiused. Muidugi on veel jäätiseauto ja mina silmasin ka korraliku kohvi tegijat, kuigi isu mul selle järgi ei olnud. Seega kõhu jah saad täis, kuid mul on korralik kiiks juba tekkinud, et MA EI TAHA seda saia endale näost sisse ajada, eriti just valget saia. ja tervislikumat alternatiivi ei ole, kui sa just enda piknikukorvi kaasa võta. Järgmine kord ilmselt peame seda tegema.

Iseenesest oli vahva ringi käia ja uudistada. Nö. keskväljakul toimus erinevate uunikumide paraade, mida Noorhärra meie sülest huviga jälgis, vahepeal viskas ta silma looja ja meie kiikasime, mida huvitavat telkides pakutakse, tegime mõned pildid ja ootasime ka õhtu ühe viimase naela ehk trikitaja esinemise ära. Eks kui mitte arvestada meie hommikust “seiklust”, oli väga vahva päev, sest kojusõidul ei tekkinud meil mingeid probleeme ja ilm püsis piisavalt ilus, et Noorhärra veel õues veeski sulistada sai.