Minu kiiksud

Hummus oli minu jaoks pikalt mingi mõtetu blöga. Ma ei olnud seda maitsenud ja ei kavatsenud seda teha ka. Siiski tuli hetk, kus ma seda proovisin ning avastasin et see on või asendajaks päris hea. Nüüdseks on asjalood nii, et ma võin süüa topsiku või kaks hummust niisama 🙂 Või puhul eelistan alati puhast võid mitte võimääret. Ja seda võid võin ma näites määrida korraliku kihi digestive’i või kalevi küpsise peale… mmm …

Kohvi sisse panen mett ning kui seda ei ole, siis ennem joon kohvi magustajata. Kunagi jõin seda vaid suhkruga, kuid vanaisa eeskujul lisasin ühe korra mett ja nii ta jäi. Suhkur muudab minu jaoks kohvi läilaks, kuid tee sisse ei ole probleemi seda panna, ometi eelistan siiski mett. Meie majapidamisest ei leia ammu enam valget suhkrut (või noh, küpsetusmaterjali riiulil seda on) ning jookide magustamiseks pakun külalistele pruuni või demerera suhkrut. Teed joon oleneb kuidas – piparmündi ja rohelist lahtist teed meega, tumedat teed piima ja suhkruga ning tänu rasedusele avastasin rohelise mangotee, mee ja piima kombo. Tööl ollen äratan selle joogi tegemisega iga kord soovimatut tähelepanu.

Vein üksi on minu jaoks kange ja lahjendan seda dr pepperi mitte kokaga. Samas pole probleemi juua gin toonikuga. Viina suudan juua vaid jääkülmalt pitsina, nii kui see soojemaks mutuub, tuleb sellele rõve ja kibe viinamaitse juurde 😀 Kunagi maitses tohutult rumm koolaga, nüüd ei seedi ma seda üldse, sest see on liiga magus (aga näe vein dr. pepperiga ei ole 😀 ).

Ma ei oska tekita magada. Ehe näide oli ühest suvest aastaid tagasi kui maadlesime kuumalainega ja konkreetselt oli igal pool palav, sealjuures ka öösel magamistoas. Õhk lihtsalt ei liikunud ja temperatuur ei langenud. Mina kasutasin voodilina tekina, sest mul peab alati midagi olema kehale peale tõmmatud kui magan. Samuti on mul kiiks selili või kõhuli magades kõverdada põlvest ühte jalga. Nõme on see, kui Miku ka voodis on, sest ilmselgelt võtab minu kõverdatud jalg rohkem ruumi kui sobilik oleks ning kummalgi ei ole meil mugav 😀

Kui ma sain 11, kinkisid vanemad mulle telekamängu, see oli nii vinge lihtsalt. Ma võisin tundide kaupa mängida Super Mariot, Tanki või Galaktikat. Kuigi mingi hetk osteti teine mängude kassett ka juurde, siis need kolm mängu jäid minule südamesse. Kui vaid saaks kuskilt osta aparatuuri ja jälle neid vanakooli mänge mängida. Samuti olen alati olnud lummatud tetrisest ning paju kordi mõelnud käekonsooli osta. Õnneks avastasin, et Delfil on mängude leht nin seal saab klõbistada nii tetrist kui minu uut lemmikut, värvipalle. Ilmselgelt ei pea ma lisama, et uue aja mängud mind ei huvita.

Ma olen külmavares. Lapsepõlvekodus meeldis mul alati talveõhtuti ronida tekiga ahjusuu ette vahetult pärast seda, kui isa oli tule alla teinud. Kui mei vannitoa remont valmis sai, käisin tihti seal õppimas, sest selles ruumis oli pandud põrandaküte. Lisaks panin endale puhuri näkku puhuma, ikka kõige tugevama kuumusega. Muideks, siiamaani meeldib mul töötava puhuri ees istuda, isegi kui see natuke liiga kõrvetav on. Talvel katan end magades kõigepealt pleediga ja siis tekiga, sest pleed on pehme ja soe ja mõnus. Ja jällegi, pleedid on mul tihtilugu peal/ümber ka niisama. Kui vaatasin Game of Thrones’i siis tihtilugu hakaks mul külm pelgalt vaadates kui vähe riideid tegelastel seljas oli ja kui külm tundus ilm olevat 😀

 

Pesumasin tegi pesu mustaks

Oh meie pesumasin ja saaga sellega. Ühesõnaga, umbes aasta tagasi avastasime, et meie pesu tuleb teinekord masinast rikutuna välja. Mitte kõik esimesed, vaid oli asju, milledele tekkisid hallikad laigud. Ma ei saanud kunagi täpselt aru, et mille tagajärjel need laigud tekkisid – kas oli pesuprogramm vale, andis mõni kangas värvi (kuigi kasutasin alati värvi-ja mustusekogumislappe), oli mõni kangas eriti tundlik ja vastuvõtlik värvidele, äkki oli pesumasin seest must, jne.

Ühesõnaga mingi hetk ma juba kartsin heledat pesu pesta, sest olin kindel, et midagi laigulisena välja tuleb. Kusjuures, ega siis laigud riiet uuesti pestes kangast välja tulnud, pigem määrdus ese veelgi rohkem. Tihtilugu leotasin rikutud asju plekieemaldusvedelikus, kuid ka sellest ei olnud kasu. Mingi hetk tundus, et üks kindel programm on ainuke, millega laike ei teki ning hakkasin ainult seda kasutama. Mõni pesutäis hiljem olid laigud tagasi. Me kulutasime ikka kümneid naelasid erinevate pesumasina puhastusvahenditele pluss pesin ise nii pulbrisahtlit kui trumlitihendeid, ikka ei aidanud. Mitu korda võtsime filtri lahti, et seda puhastada, mille käigus ohtralt vett ka põranda üle ujutas, kuid filter oli tavaliselt suht puhas.

Detsembri alguses võtsime masina puhastuse ja kontrolli eriti suurelt ette. Kuna masin on nö kapi sees, siis vedisime selle kõigepealt keset köögipõrandat (ja lõhkusime natuke kapi ka ära :S ). Siis avasime filtri osa ja puhastasime selle vähesegi mustuse ära. Mina pesin päris puhta pulbrisahtli veelgi puhtamaks; pesin nõudepesuvahendiga trumlitihendid puhtaks (ikka nii et koukisin niipalju tihendit lahti kui sain); pesime puhtaks musta vee äravoolutorud, nii selle, mis masina küljes kui too toru, kuhu see mustus läks. Jah too viimane toru oli päris must seest, kuid ei midagi hullu. Lõpuks läksin poodi ning tõin erinevaid vingemaid puhastusvahendeid ja torude puhastajaid, mis tühjendasime erinevatesse voolikutesse ja torudesse. Tõin ka paki nõudepesumasina kapsleid, et sellega masin seest puhtaks teha ning lõpetasime oma suurpuhastuse kahe kõige pikema ja kõrgeima temperatuuriga pesutsükliga. Rohkemat ei osanud me enam midagi teha.

Tuli uus päev, uus pesulaar ja ei mingit muudatust – need kuramuse laigud olid ikka olemas. Tol hetkel tahtsin mina küll selle masina kuu peale saata ja lihtsalt minna uus osta. See masin oli juba ära rikkunud mitu päris kallist Miku polosärki, hunniku Noorhärra T-särke, mul on koledalaigulist voodipesu ja saunarätikuid ning lõpuks rikkusin ka mitu enda kampsuni ning pusa. Ja mitte miski ei aidanud. Pigem oli selle viimase pesu mustuselapp muutunud valgest tume halliks (kuigi mina pesin heledat pesu). Ma olin tõesti ahastuses.

Siis soovitas Miku, et peseksin ühe masinatäie pesupehmendajata. Mismõttes pesupehmendajata? Kuidas saab vahend, mis on mõeldud puhastamiseks hoopiski pesu rikkuda? Miku oli guugeldanud ja otsinud variante, et mida veel proovida kui kuskil kirjutas, et pesupehmendajat tohib panna vaid samasse sahtlisse pulbriga ning ainult kuni “max” piirini, muidu võib see pigem kahju teha. Nojah, sest suhtes oleks see lähenemine olnud midagi uut, sest siiani ma tõesti panin küll pulbri sahtlisse, kuid pehmendaja otse trumlisse. Osasid pehmendajaid ju võib niimoodi panna ja eks ma harjumusest seda tegin edasi, kuigi olin vahepeal pehmendajat muutnud. Lisaks, ei doseerinud ma sellist kogust, mida pudelil soovitati (sest ega ma siis juhiseid lugenud), vaid valasin ikka kapsli triiki täis seda vedelikku. Skeptilisena paningi järgmisel pesukorral masinasse ainult pesupulbri ning mustusekoguja. Pesu tuli välja laiguvabalt.

Ma ei ole pehmendajat kasutanud nüüd juba kuuke ning ükski ese ei ole rikutud saanud. Pigem saan lõpuks lahti nendest vanadest laikudest, sest leotan rikutud esimeid plekieemaldusvedelikus. Aga mul endal on nii kohutavalt piinlik, et sellise rumaluse nahka läks nii mitu ilusat riideeset … Ehk õppetund kogu eluks – LOE JUHISEID!

Jõulude ootuses

Viimased paar aastat olen jällegi oma jõulutunde üle leidnud. Tea, kas tegu sellega, et peres on laps, kes vaimustub kõigest ja kõigist, või olen ise enda suhtumist ja mõttemaailma muutnud, kuid alateas UK-sse kolimisest mulle nii meeldib kõik jõuludega seonduv. Eks muidugi ole neid, kes pingutavad näiteks kaunistustega üle (panevad need üles liiga vara ja hoiavad üleval liiga kaua või ongi liiga palju asju), kuid tegemist on ju rõõmu ajaga ja eks erinevatele inimestele meeldivadki erinevad asjad. Mäletan, et kui Noorhärra oli just sündinud, siis me läksime jõuluõhtul koduküla peale jalutama, et lihtsalt nautida seda tuledesära ja ehitud külakest, väga vahva ning ilus oli.

Nagu mainisin, siis sel aastal läheme üle pika aja jõuluks ja aastavahetuseks Eesti. Muidu tegime ikka nii, et 24 õhtul tähistasime Eesti jõule oma kodus kahekesi ja 25 hommikul sõitsime mõneks ööks Miku vanemate juurde. Inglased hakkavad pigem tähistama 25-l, kui avavad hommikul oma pakid ja siis õhtul on kogu pere suur söömine. Meie jaoks tundus tobe omavahelised kingid kaasa vedada ja nii kuidagi sündiski see Eesti ja UK jõulutraditsioon. Pluss ma ei olnud ühelgi aastal nõus loobuma Eesti jõulusöökidest, eelmisel aastal oli jõuluõhtusöök konkreetne kemüüse – Inglise jõulisink ja Eesti sealihapraad, ahjukartulid, yorkshire’i puddingud, hapukapsas, verivorst. Kui muidu oleme jõule tähistanud Miku vanemate juures ning tema ema on konkreetselt mitu päeva vaaritanud ja ette valmistusi teinud, siis sel aastal tulevad nad hoopis meile kõik külla. Seega 14 on meil suur pereistumine ja kinkide vahetamine, Miku õde ja oma lapsega meile ööseks, et poisid saaksid sleepoverit teha, sest viimane nädalavahetus enne meie lendu oleks kõik liiga tihedaks kiskunud.

Ma nii maadlesin sel aastal kihu vastu panna jõulupuu ja kaunistused üles juba novembris. Meil ei ole küll palju asju, kuid mõned ikka. Aga suutsin oma kaine mõistuse säilitada ning puu sai üles täpselt esimesel advendil. Avastasin, et olin suures osas oma kuuseehted ära visanud, sest tegu oli nõmedate plastikjulladega, mis juba päris koledad välja nägid ja seetõttu nägi meie puu esimesed päevad suhteliselt tühi välja – vaid tuled ja mõned üksikud kaunistused. Ühel õhtul peale tööd tegime selle saatusliku vea ning läksime kodu-Asdasse ehteid juurde hankima. Valik oli üldiselt suhteliselt niru, aga mina mõtlesin sellegipoolest hoida raha ka kokku ja osta jälle need kuramuse plastikjullad, samasugused, mille aasta alguses ära viskasin. Odavad olid ju, kolm erinevat suurust kolmes erinevas stiilis, kokku äkki 18 kuulikest ja vaid 2 naela. Juba samal õhtul kirusin end maa põhja, milleks ma JÄLLE jama kvaliteediga asju kokku ostsin (sest ega ma piirdunud ühe pakiga, ikka kolmega, nii kuldsed, hõbedased kui punased). Osad kuulid olid juba mõlkis, osade niidiaugud olid kinni, osadel liiga hästi näha see rant, et kaks poolkuuli kokku liimitud. Kole, kole. Aga lapse jaoks olin nõus nad puule riputama. Meil nimelt käis meeskonnatöö, et Noorhärra lõikas niidijupid, mina sidusin need kuulikeste taha, tema lõikas niidisabad ära ja panid kuulid puule. Kui suurem osa oli puul, avastasin et pakis olid ka spets niidikesed, hõbedased ja kuldsed ning tunduvalt peenemad kui minu paks niit. Nõustusin Mikuga, et see minu pandud paks niit ikka ei sobi ja otsustasin ühel päeval korrektuurid teha.

See päev jõudis kätte täna. Hommikul läksime poodi, et osta tulukesed aknale. Nimelt iga hommik ja õhtu kui autoga sõidame, imetlema Noorhärraga kui ilusad on kõik majad tuledesäras ja otsustasin meile ka midagi osta (pärast Noorhärra kurba nentimist, et meil ei olegi tulekesi aknal vilumas). Miku palus ka kuulikesi juurde osta, sest need, mis meil olid, kaunistasid tihedalt puu alumist osa (ühel mehel on veel kasvuruumi) ning ülemine ots oli eriti nukker ja tühi. Assamait ma ei oleks pidanud The Range’i minema, seal oli riiulite viisi ILUSAID, klaasist ja kergemast plastikust (aga siiski korraliku kvaliteediga) kuuseehteid. MITTE ÜHTEGI karpi neid tobedaid plastmasspläuste, mida muidu iga nurga peal müüakse. Muidugi tüki hind oli naela ringis, aga selle eest sai ka midagi ilusat. Otsustasin koheselt, et mina neid pläuste enam juurde ei osta, vaid hakkan iga-aastaselt täiendama oma kogu kvaliteetsemate eheteda. Ostan nende hoiustamiseks korraliku kaanega plastmass karbi, sest nii mõnigi ilus klaaskuul, mis meil olnud on, purunes tavalises pappkarbis. Noorhärrale saime ilusa sädeleva rongiehte, lisaks valis ta sinise ja punase sädeleva hirvekese, võtsin kolm klambriga oksa külge käivat linnukest ning 4 sädelevat tähekest. Aknale panemiseks ostsin värvilise jõulutulede komplekti, kus on kokku 240 tähekujulist lambikest.

Praegu naudingi vaikust (enne tormi), sest Miku puhkab oma öövahetusest, Noorhärra kustus diivanile ning pesumasin just lõpetas oma pesu. Vahepeal jõudsin sorteerida ära ka plastpläustid ja panna allesjäetavatele kuulikestele õiged hõbeniidid taha ning nüüd ootangi, millal mehed ärkavad. Lasen neid kogu selle dekoreerimise teha, sest nad niigi saavad vähe nädala sees koos toimetada. Aknale loodan kindlasti tuled panna, ongi hea võimalus Noorhärra sünnast sinna pandud “Palju Õnne” sildikesed maha võtta 😀 … lõpuks ometi.

Ma olen puhkuseks valmis

Mitte et ma päevi loeks, kuid 19 päeva pärast oleme Eestis. Ja me oleme mõlemad Mikuga nii valmis oma jõulupuhkusteks. Põhimõtteliselt on ju tema selleks hetkeks töötanud öövahetustes 3 kuud ja mina olnud sama kaua üksikema 😀 Nali naljaks, kuid me tõesti näemegi vaid õhtuti paar tundi, kui meie Noorhärraga koju jõuame ja Miku veel tööle pole läinud. Samuti kohtume hommikuti tunnikeseks, kui tema on koju tulnud ja meie sätime endid tööle/hoidu. Nädalavahetusel proovib Miku ka hoida oma nädalarutiini (ehk magab päevasel ajal ja öösel üleval), sest nüüdseks on tema keha teistpidise rutiiniga harjunud ja kui ta üritabki meiega koos päeval (eriti hommikupoolikul) toimetada, siis võime kindlad olla, et ta on mega väss, läheb õhtul vara magama, kuid ärkab öösel üles ja enam magama ei jää ehk ta ei puhka ennast üldse välja. Seega isegi kui on nädalavahetus, siis näeme ikkagi pigem vähem. Viimased laupäevahommikud oleme teinud nii, et kui tema töölt tuleb, siis on ta ise Noorhärraga üleval ja laseb mul mõned tunnid kauem magada, abiks ikka.

Aga selline eluviis on tõesti meid mõlemaid ära väsitanud. Eesmärk on muidugi õilis ja nagu olen ennegi maininud, siis oma kodu saamine tundub reaalsem kui kunagi varem. Lihtsalt, kurnatus on tugev. Minu puhul lööb see tavaliselt välja nii, et jään haigeks. Ma jään väga väga harva haigeks, aastas paar korda ja siis ka pigem nii, et olen päevakese siruli ja korras. Aga nüüd sügisperioodil on olnud nii mitmeid päevi, kus on halb enesetunne ja tahaks lihtsalt magada, kuid kohustused ei luba. Kuu tagasi võtsin ühe haiguspäeva (sest puhkusepäevad on kõik ära kasutatud Noorhärraga kodus olemisel) ja lihtsalt konkreetselt magasin terve päeva, olemine läks paremaks küll. Aga seda ma ette ei näinud, et jään veelgi hullemini haigeks.

Algas see pühapäeva öösel, kui kinnise nina tõttu hingasin suu kaudu ning kui kuivanud suud niisutama hakkasin ja neelatasin, käis tugev valu kurgust läbi, mis mind omakorda üles äratas. Selge, kurgupõletik. Iseenesest oleksin esmaspäeva kodukontori teinud, kuid just neljapäev ja reede olin kodukontoris, sest Noorhärra oli kurgupõletikus ja oksendas. Vedasin oma tõbise keha tööle, jõin palju teed ja sõin paratsetamooli, et kurguvalu natukenegi leevendada. Päeva peale läks olemine aina kehvemaks ning terve päev valdasid mind kerged külmavärinad. Olin lubanud õhtul sõbranna lapsi vaadata, et nemad saaks ühe kooliga tutvuma minna ning oli liiga hilja sellest ka taganeda. Võtsin oma viimased jõuriismed kokku ja läksin, õnneks lapsed olid väga mõistlikud. Õhtul ostsin poest veel Lempsipi (sama mis Eestis Coldrex), jõin korraliku tassitäie seda sisse ja olin kell 9 juba voodis. Muideks, tõestus sellele, et mul oli kõrge palavik (38+ on minu puhul kõrge), siis käisin terve õhtu kodus ringi ja vappusin vahelduva eduga külmavärinates. Magama läksin pika pidzaama, villasokkide ja hommikumantliga ning mässisin end fliispleedi enne kui teki alla pugesin. Öösel higistasin korralikult ja olemine oli täitsa ok.

Teisipäev oligi tööl juba palju parem, aga kurja õhtuks hakkas kurk uuesti valutama ning lõi tuikava valu ka kõrva. Kuigi tahtsin jällegi Lempsipi juua, olin meeltesegaduses suutnud paki ei tea kuhu panna. Nii leppisin kuuma piparmünditeega ja varajase magamaminekuga. Tegin endale veel kuuma jalavanni ka, et äkki see leevendab kurguvalu. Öö oli kohutav – ärkasin pidevalt kas kinnise nina, valutava kurgu või Noorhärra hõigete peale. Lisaks avastasin keset ööd jälle kõrge palaviku ja higistasin meeletult. Hommikul oli kehvake olemine ja otsustasin koju jääda. Kuna mul on homme tähtis kohtumine tööl, siis oli oluline, et ka Noorhärra on hoiuvalmis (ka temal tekkis eile õhtul palavik mingil põhjusel, lisaks on kuskilt ilmunud nõme köha). Seega võtsin vastumeelselt haiguspäeva ja hakkasin ravima – kell on praegu 4 ning olen teinud endale kaks satsi jalavanni, kaks tassi Lempsipi (leidsin selle kadumaläinud paki oma töökotist), maganud ja higistanud, lisaks teinud sooja meresoola kotikesi mandlile ja kõrvale. Olemine on küll parem, kuid kurguvalu on alles. Mitte nii hullult, aga siiski. Ilmselgelt ootab mind õhtul ees veel mõned protseduurid ja loodetavasti olen homseks jälle piisavalt kobe.

Aga see puhkus võiks küll kiiremini tulla…

Oma kodu ostmine vol.2

Tegin otsa lahti ning rääkisin esmastest sammudest oma kodu ostmisel SIIN. Oluliselt midagi uut juhtunud ei ole, rahulikult kogume sissemaksu ning hoiame objektidel silma peal. Miks ma teen järgmise postituse sel teemal, on üks halenaljakas olukord, millega mina hetkel kokku puutun.

Kui ma Eestis elasin, siis oli laenusaamisel vajalik eelkõige stabiilne sissetulek ning vaadati igakuiste kohustustuste suuruse suhet sinu sissetulekusse ehk kas sa olen maksujõuline. Inglismaal on veel eraldi lisaks kasutusel selline termin nagu credit score (krediidivõimekus äkki?). Ehk sinu krediidivõimekusele antakse üks number ja mida kõrgem see on seda parem. Olenevalt veebist, mis seda teenust pakub (ning neid on palju), võib maksimaalne number olla 999. Otseselt minuteada see number ei mõjuta kas laenu saadakse, kuid ilmselt mingil määral võib mõjutada laenutingimusi (pikkus, intressimäär, sissemakse suurus). Ühesõnaga, mulle oli jäänud mulje, et see number on ülitähtis saada võimalikult kõrgeks, kuigi Miku on maha rahustanud mind, et ega see nüüd nii suurt rolli ka mängi.

Kevadel tegin endale lõpuks ühele veebile konto ära, et hakata jälgima, mis on minu skoor ja kuidas see paraneb. Olin ju selleks ajaks siin elanud juba 4 aastat ja mingisugune finantskäitumine ning ajalugu väljakujunenud. Kasutasin selleks ClearScore lehte, mis annab maksimaalseks summaks 700. Kuna selle nelja aasta jooksul on minu sissetulekud ainult tõusvas joones liikunud, olen võtnud endale krediitkaardi, et näidata maksevõimekust ning mingeid võlgenvusi ka ei ole esinenud, siis olin ülikindel, et minu skoor saab olema maksimumi lähedal. Heheee, naiivitar nagu ma olen, siis eksisin rängalt – aprilli skoor oli 402 :S Iseenesest ju peaaegu UK keskmine (see näitaja on 414), kuid minu jaoks siiski liiga madal. Selle raporti saamise juures on muidugi see hea, et see toob välja nii need näitajad, mis on positiivsed, kui ka need, mida saaksid ise parandada. Aprillis oli ainukeseks soovituseks registreerida end kohalikel valimistel hääletajaks. Mai ja juuni raportid olid muutusteta ja nii ma ennast juuni lõpus hääletajaks registreerisin.

Tuli juuli ja ma pidin tagumikule kukkuma – minu skoor oli langenud 382 peale. WTF??? Mismoodi? Mitte ükski positiivne tegur ei olnud ära langenud ja ma olin ju registreerinud end hääletajaks ehk ma ei saanudki midagi rohkemat enam teha. Seda sama ütleks ka raport. Muideks, et asi oleks selge, siis siin on faktorid, mis näitavad minu finantskäitumist heast küljest:
* mul ei ole kehtivat kohtuotsust ega ole ma ka pankrotis
* minu arvelduskonto ei ole miinuses või blokeeritud
* ma ei ole viimase aasta jooksul andnud sisse palju laenutaotlusi
* ma olen kasutanud ühte ja sama arvelduskontot igapäevaselt juba aastaid
* mul ei ole ühtegi võlgnevust
* minu suurim krediitkaardilimiit on arvestatavlt kõrge
* ma ei ole oma krediitkaardilimiiti ületanud viimase aasta jooksul
* mul on kasutusel vähem kui 50% oma võimalikust krediitkaardilimiidist

Minu jaoks oli sel hetkel tegu pigem isikliku solvanguga (:D), et mismoodi mind nii madalalt hinnatakse ning olin tõsiselt frustreerunud ning häiritud. August, september ja oktoober ei toonud mingeid muutusi – skoor oli sama, positiivsed punktid samad ning mitte midagi negatiivset. Täna tuli novembri raport ning skoor on tõusnud 397 peale, jei 😀 Samas ma ju tean, et ma olen ikka tunduvalt finantsteadlikum kui 5 aastat tagasi näiteks ja no saan ikka hästi oma rahadega hakkama. Lihtsalt sportlikust huvist tahaks kellegi käest küsida, et miks see number nii madal on??? Kas piirkonna tõttu, kus me elame (ei ole just kõige uhkem ja pigem elab siin inimesi, kel on raskusi) või et ma ei ole end rohkemate minilaenude/järelmaksudega sidunud, et oma maksevõimet tõestada? C’mon, mis loogika on mõtteviisi taga, et selleks, et oma maksujõulisust tõestada, pead sa võtma laenu? Kas see ei tähenda midagi, et ma saan oma elu elatud järelmaksudeta?

Kokkuvõtteks, minu jaoks juba tragikoomiline see situatsioon. Ilmselt oleksin rohkem endast väljas, kui see number mängiks väga suurt ja olulist rolli laenu saamisel. Siis ma ilmselt kalluks võtta 6-kuuline järelmaks enda nimele, et “tõestada” maksujõulisust. Kuid nagu eelmises postituses kirjutasin, siis tegelikult on meie ühine maksujõulisus juba ära tõestatud, nii et pigem võiksin pihku itsitada 😀 😀 😀

Vahelduvpaast ehk Intermitten Fasting

Kui ma muidu olen suhteliselt enesekindel täiskasvanu, siis minu kaal ja üldine kehakuju on teema, mis aegajalt ebakindlust tekitab. On hetki, kus mõtlen et ja kuigi mul ei ole ideaalset keha, ei ole need mõned ülekilod ka midagi hullu. Ja siis on hetki kui ma ei taha end peeglist vaadata, rääkimata riiete selga proovimisest. Ma olen üritanud kaalu langetada ikka hea 15 aastat, muidugi mitte pidevalt ja koguaeg, aga see mõte et pean dieetimata ja sporti tegema on mul kuklas küll nii palju aastaid tagunud. See on väsitav, sest mul endal on tunne nagu oleksin kogu täiskasvanud eluaja dieedil olnud ja see ei ole üldse töötanud.

Olen enda jaoks tuvastanud kaks põhilist mustrit, mis mind koheselt kummitama hakkavad kui hakkan kaalulangetamisega tegelema. Esiteks, ei ole mul üldse kannatlikkust. Kui ma olen võtnud vastu otsuse tervislikumalt toituda ja rohkem liigutada, tahan ma tulemusi näha kohe. Mitte nädala või kahe või kuu pärast, aga kohe! Isegi kui ma suudan mõned päevad kannatada ja endale aru anda, et veel ju midagi näha ei ole, tüdinengi kogu tervislikust jamast ära, vihastan ja lõpetan 😀 Teiseks nii kui hakkan jälgima oma söömist, tekib tunne, et ma olen koguaeg näljas ja koguaeg on vaja süüa. Reaalselt ka, ma tunnen et mul on koguaeg nälg, isegi kui ma söön kindlatel kordadel ja ei näljuta ennast. Justkui mõistus läheb errorisse, et süüa – süüa – süüa. Seega, inimesele, kellele ei meeldi trennis või jõusaalis käia, kuid kellele meeldib süüa on olukord ilmselt lootusetu 😀 Kui aus olla, siis söömist suudan ma kontrollida kuniks olen tööl, isegi õhtusöögi söön normaalselt. Ja siis läheb näksimiseks. Ma olen nüüd niikaugele enda ohjeldamise viinud, et meie majas ei ole midagi ebatervislikku näksida – kommid, shokolaadid, krõpsud, sest muidu ma sööks. Ning see on UK majapidamises ikka väga harv nähtus.

Räägitakse, et vee joomine on oluline ja peaks vähemalt 2L päevas seda jooma. Teate, minu põis on mega pisike ja ma VIHKAN täispõie tunnet. Olen korduvalt teinud nii, et hommikul ärgates joon suure klaasi vett, hommikusöögiks võiku kõrvale joon tassi kohvi. Ma käin vetsus vahetult peale ärkamist ja enne majast lahkumist. Aga ikka juhtub, et sõidul Hoidja juurest kontorisse (u 30 minutit) tahaks teinekord püksi teha. Sellistel hommikutel on eriti õnnistatud ummikud :S Seega on mul endal juba blokk ette tulnud, et miks ma seda endale teen. Samuti olen lugenud kaloreid ja kirjutanud oma söögid üles MyFitnessPal’i ning kui alguses tekibki hasart, et palju miski kaloreid juurde annab, siis mingi hetk tüdinen sellest ära. Issver, ma olen tõesti püsimatu inimene!

Aga mida siis teha, sest selgelt ei ole ma ju enda väljanägemisega rahul ja tahaks ikkagi 10 kilo kergemaks saada, soovitavalt suhtelise lihtsa vaevaga 😀 Miku on jälginud intermitten fastin loogikat, kus 16 tundi ei sööda ja siis 8 tunni jooksul sööd oma kalorid täis. Ta on mulle korduvalt soovitanud, et prooviksin ka, kuid minule tundus julmana jätta üks söögikord, kas hommikul või õhtul ära ning ma ei ole siiani seda proovinud. Samas, Mari-Liis kirjutas et ta on seda proovinud ning kaal langeb ning hommikuti näljatunnet ei ole. Njah, ma ei oleks kindel selle näljatunde mitte tundmise koha pealt, aga okei, otsustasin et proovin ka. Jõulupuhkusele sõitmiseni on jäänud täpselt 8 nädalat ja Eestis olles ju niikuinii sööme, vahet pole kas olen korralik olnud või mitte. Kui ma järgiks 16:8 loogikat kaks kuud, siis äkki mõjub? Sellisel juhul ju ma ei peaks otseselt endale keelama asju ning äkki natuke rohkem süües vähema aja jooksul ei tule ka näljatunne nii kergelt kallale?

Seega, siin on lihtsad punktid mida proovin jälgida:
* söön 12 ja 8 vahel
* joon vähemalt 2L vett. Iseenesest teostatav, kuni hommikul joon suure klaasi (400ml) ja päeva peale 3 korda 750ml
* söön 1500 kalorit, see on MyFitnessPali poolt antud hulk kui soovin kaotada pool kilo nädalas. Normaalne oleks minu puhul 2000kcal, aga kes ei ole defitsiidis, see ei kaota ka
* märgin oma söögid üles MyFitnessPali.

Ise mõtlen, et sedapidi peaks ju asi toimima. Kuigi meil on tähistamisi tulemas, et alga ükski neist hommikul, seega söömise aega see ei sega. Ja kaloreid saab ka säästa päeva peale. Ma ei luba midagi, sest nagu ma alguses ütlesin, olen pm 15 aastat erinevaid asju proovinud (ilmselgelt mitte midagi liiga tõsiselt) ja selle kõrval 8 nädalat reaalselt järjekindel olla oleks midagi uut 😀 😀 😀 Ilmselt teen ka mingi kokkuvõtte esimesest kahest nädalast, et kuidas läks.

Sõltuvusest

Ma olen tunnistanud seda mitu korda, et olen vahelduva eduga võidelnud nutisõltuvusega. Asi läks mingi hetk hullemaks selle aasta alguses, siis sain ennast kuidagi kontrolli alla, kuid nüüd tunnen jälle, et asi kipub käest. Samas, on mul selliseid perioode ennegi olnud pea juba kümme aastat. Ma olin pikalt-pikalt nutitelefonide vastane, ma arvan et suurim põhjus selleks oli nende maksumus aastal 2009-2010, mis võrreldes lihtsa telefoniga oli ikka mega. Pealegi suutis arvuti tollel hetkel täita minu jaoks kõik tehnilised ja internetipõhised vajadused. 2010 kevadel asusin tööle Ülikooli ning just osakonda, mis kaasas erinevaid nutiseadmeid nii oma igapäevasesse teadustöösse kui kasutas neid ka õppevahendina. Tollel hetkel oli just välja tulnud Iphone’i uusim versioon ning ka meie osakond oli tellinud endale 4 eksemplari. Osakonnas kehtis vaikiv kokkulepe, et kui kellelgi parajasti mingit seadet teadus- või õppetööks vaja ei läinud, võis seda kasutada isiklikel eksperimentaalseltel eesmärkidel. Ja nii laenutasin ka ise oma esimese nutiseadme.

Ma olin lummatud – ma sain internetti igal hetkel ja kohas, kus eksisteeris wifi. Seetõttu ei olnud harvad hetked, mil sõitsin kuskil liftiga paar korrust üles või alla ning olin ninapidi ekraanis. Vahet polnud kas lugesin emaile, uudiseid või sirvisin feissaris, asja tuum oli selles, et ma olin ninapidi telefonis. Kogu neti sõltuvus muutus sujuvalt nii sügavaks, et mäleta konkreetselt hetki, mil uuendasid feissari lehte iga viie minuti tagant, et ometi millestki ilma jääks. Pidage meeles, et tegu oli 8 aasta taguse ajaga ning feissaris ei toimunud kindlasti midagi nii tihti kui nüüd. Seega see pidev sisemine frustratsioon, kui uudiseid ei olnud, oli nõme. Tollesse aega jääb ka see periood, mil olin lõpetanud oma pikaajalise suhte ning pühendunud töösse. Seega ma ei olnud arvuti/telefoni taga mitte ainult kontoris, vaid ka kodus õhtuti. Teinekord ka nädalavahetusel, kui vanematel külas käisin. Mul ei ole enam meeleski, kui mitu korda minu ema manitses olema sotsiaalsem ja mitte ekraani passima. Kas ma kuulasin teda? Pigem mitte. Sest isegi kui ma füüsiliselt netis ei olnud, siis oma mõtetega kindlasti ning pabistasin, et issver küll, millest kõigest ma ilma jään ja näpud sügelesin, KOGUAEG!

Siis läksin ära Austraaliasse ning kuidagi loomulikult kaugenes minust ka kogu internetlus. Muidugi mängis suurt rolli see, et maakohtades oli wifi levimine pea olematu ning ühenduse saamiseks pidi ostam megakallist netiaega, mistõttu ei olnudki rahakoti sõbralik lihtsalt online’s olla. Oma blogipostitusedki tegin nii, et kirjutasin teksti wordis valmis, järjestasin ka pildi samasse kausta, et netis olles võimalikult vähe aega kulutada. Sellest tulenevalt leidsingi alternatiivseid ajaveetmise võimalusi. Minu mobiilgi oli ju kõige tavalisem nupukas, mille leviala mega nõrk. Seega kodused saidki mind kätte siis, kui ma läpaka vahendusel netti tulin. Austraalia teisel aastal sain küll Miku vana nutika endale, kuid siis nagu enam ei huvitanud netindus ja erinevad rakendused. Isegi UK’sse kolides hoidsin pigem eemale kõigest. Kuniks läksin tööle ja sain oma töötelefoni.

Algul tundus mulle jube lahe, et mul on töötelefon, ma olin ikkagi tähtis tegelane enda arust. Kuid sellega kaasnes ülemuse eeldus, et olen 24/7 saadaval ning minus süvenes harjumus oma töötelefonist emaile kontrollida nii õhtuti kui nädalavahetus. Miku ei saanud sellest üldse aru ja üritas mulle pidevalt selgeks teha, et selline eeldamine ülemuse poolt ei ole normaalne (ega olnudki ju). Erinevate konfliktide vältimiseks kontrollisin oma emaile näiteks siis, kui teda läheduses ei olnud. Telefoni hoidsin hääletu peal, et ta ei kuuleks et see mul kuskil kaasas on. Ehk süvenes teadmine, et ma PEAN olema netis ja ma PEAN olema ühenduses, sest muidug ma jään millestki ilma. Too ülemus oli väga varmas tegema koheselt ja valjuhäälselt selgeks, kui halb töötaja ma olen, kui ei reageeri tema kõnedele või emailidele sekundi pealt. Ja kui ma juba olin ühenduses, siis lugesin ka uudiseid. Feissarit kontrollisin isiklikust mobiilist ning jällegi väikeste sammude haaval vajusin lõksu, sest kui ma juba netis olin, ei olnud ju suur asi telefone vahetada ja ka isiklikud kontod üle vaadata.

Noorhärra saabudes ei osanud ma ennast juba seetõttu välja lülitada, et ma olin ahvivaimustuses oma lapsest (seda ikka heas mõttes) ning saatsin nii enda kui Miku perele pidevalt pilte ja videosid temast, et nad millestki ilma ei jääks. Ja muidugi laadisin pilte ka feissarisse, küll mitte igapäevaselt, vaid iga uue kuu täitumisel. Ning siis värskendasin feissarit, et näha mitu laiki ja kommentaari see pilt saanud oli. Õnneks hakkas feissar mingi hetk väga julma reklaamipoliitikat ajama ja nüüdseks olen sellest väga eemaldunud. Aga, saabus Instagram. Oma konto tegin sinna vahetult enne Austraaliast lahkumist, kuid tavaliselt võtab mul uute asjadega harjumine aega ning tihtilugu ei satu sellest kohe ka vaimustusse. Aktiivsemalt hakkasingi Instat kasutama pärast Noorhärra saabumist ning kui feissari reklaamipoliitika vastikuks muutus. Naiivitarina ei teadnud ma siis, et need kaks on samade omanike poolt loodud. Feissari võimu alt väljas, vajusin Instagrammi lummusesse ning algas periood, kus enne magamajäämist surfasin selles voodis lebades, et jällegi millestki mitte ilma jääda. Kuidas nägi minu tavapärane päev välja tollel hetkel?

Tööpäevade hommikutel oli ja siiani on piisavalt kiire, et mul ei ole kodus väga aega surfata, pigem sõin kõhu täis, panin end töö ning Noorhärra hoiuvalmis ning sõitsime minema. Teinekord juhtus, et ärkasin enne kella ning Noorhärrat, siis lükkus küll wifi sisse voodis lebades. Või sain oma toimetused eriti kiirelt valmis, et oli aega 10 minutit Instagrammis olla. Nii palju seda kainet mõistust ikka oli, et ööseks enda kättesaadavus minimaalseks teha. Pikalt võttis aega, et ma autoga sõites ja foori taga seisma jäädes telefoni välja ei võta. Ikka väga kaua võttis aega nautida lihtsalt hommikust melu, raadiomöla või mõelda omi mõtteid. Samuti juhtus, et jalutasin parklast kontorisse, nina telefonis :S Ka sellest kombest olen lahti saanud. Aga tööle jõudes panen oma läpaka tööle ning sean laua töövalmis ning … lükkan telefoni wifi sisse, et surfata. Selle aja peale on jõudnud keegi Eestist sõnumi saata, esimesed meilid tulevad telefoni, kuid mis kõige tähtsam, IG on ju täiesti ülevaatamata. Istun oma töölauataga ja scrollin, kõige nõmedam on minu arust see, et ma ei jää näiteks kõiki videosidki vaatama, sest ei ole seda kannatlikkust. Ometi olen ju ise valinud lehed, mida jälgida ning seetõttu peaksin nende sisust siiski huvitatud olema ( olen ka, kui ma suudan olla kannatlik ja poole minutilise video lõpuni vaadata). Teinekord võin veeta niimoodi pea pooltundi oma tööajast enne kui reaalselt midagi tegema hakkan. Kui nüüd päris aus olla, siis oma hullematel hetkedel veedangi nii enamuse oma tööpäevast, pidevalt kontrollides, kas mingi teavitus on tulnud, kas keegi ajab mind taga. See alateadlikult telefoni järgi haaramine on juba nuhtlus – tekib näiteks 10 sekundit vaba aega, sest miskit laadib end üles kui mina juba tsekkan. Või pean tegema miskit mitte nii väga huvitavat ja hoopis lahedam on ju Instas ketrata. Lõunapausidel ei lasknud ka enda silmadel puhata vaid tsekkisin – siis juba erinevaid blogisid*. Erandiks olid väga kiired ja tihedad tööpäevad, siis tõesti ei olnud aega telefoni järgi haarata. Muideks ka lõunapauside veetmisel olen teinud edusaamud ja jätan telefoni laua taha, kaasa haaran hoopis ristsõna. Meil nimelt on tööl no eating behind the desk policy, et sundida inimesi natukenegi liigutama.

Mis juhtus kojujõudes? Muidugi jätkasin “eemalolemist”. Suvel oli hea, sest siis läksime tihtilugu Noorhärraga jalutam ning pidin kellelgi pingsalt silma peal hoidma ja telefon oli teisejärguline (kui ma just pilte/videosid teinud, et sugulastega jagada). Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma tõotasin olla üks neist emadest, kes alati oma lapsele tähelepanu pöörab ja ei istu ninapidi oma telefonis. Reaalsus – ma olin just üheks selliseks emaks muutunud. Ja tobe ongi, et ma istusin telefonis, sest seda oli ja siiani on palju lihtsam viieks sekundiks kätte võtta, kui arvutit. Siis tuli Noorhärra uneaeg ning mina olin õhtul edasi netis, seda läpaka kaudu … et siis veel voodis helendavat ekraani kedrata. Ning nõiaring algas uuesti.

Mingi hetk sain, et minu käitumine ei ole normaalne. Ma sain pigem negatiivseid emotsioone, sest iga infokildu võrdlesin enda olemise, käitumise ja saavutustega. Samas oli mul endal eesmärke, kuhu poole pürgida, kuid mille saabutamiseks ei teinud ma midagi. Näiteks mulle meeldib kohutavalt lugeda, kuid olen kaotanud püsivuse seda teha. Lihtsalt on ju näpuga kerida :S Kuid suvel hakaksin teadlikumalt telefonist eemal olema ja asi toimis. Kuid viimased poolteist kuud on jälle kõik allamäge läinud – eelkõige seetõttu, et tööl oli väga vaikne ning mul oli enamasti väga igav. Nii süvenes samm haaval see telefoni järgi haaramine, isegi kui tegelikult juba oli asju mida teha. Ning taas jõudsin punkti, kus alateadlikult haaran pidevalt telefoni järgi, see katkestab igasuguse keskendumisvõime ja ma olen enda peale nii pahane, et hea meelega taoksin pead vastu seina 😀 Õnneks kodus olen teinud edusamme ja ikkagi toimetame Noorhärraga koos, kui tema oma õhtust multikat vaatab, ainult siis kiikan telefoni. Kuid veel ei ole ma harjumuseks muutnud õhtul varasema voodisse mineku, et raamatut lugeda. Seega milline näeb edaspidi välja minu käitumine (ma ju pean sellised asjad välja kirjutama, et ma neist kinni peaks):

1- telefonil ei lähe wifi sisse enne kui tööle jõuan.
2- hommikul vaatan kiirelt neti üle ja siis läheb telefon kotti tagasi
3- telefoni kontrollin vaid korra tunnis, maksimaalselt
4- jätkan lõunapausidel ristsõnade lahendamisega
5- koju jõudes vaatan kiirelt kas on uusi teateid
6- telefon läheb unereziimi kell 8, kui Noorhärra magama läheb
7- kuni poole 10ni on mul võimalus kas vaadata telekat või teha oma toimetusi läpakas
8- õhtul ja nädalavahetuseti hakkan rohkem raamatuid lugema

Vaatame, kuidas asjad kujunema hakkavad. Kindel on see, et muudatus on vaja elus teha, sest ma raiskan liiga palju aega mõtetusele. Ma ei taha olla järjekordne moderne robot!

*oo blogid, mulle tegeikult meeldib neid lugeda ja hea meelega hoopis subscribiks neid kõiki kui kontrolliks igapäevaselt, kas uusi postitusi on. Ma lihtsalt ei ole suutnud veel aru saada, kuidas osasid blogisid niimoodi teavitama panna. Selle asemel raiskan aega 😦