Kuidas MITTE küpsetist teha

Nagu eelmises postituses mõtte välja käisin, otsustasin nädalavahetusel kringlit teha ning maksimaalselt lihavõtte šokolaadi sinna sisse ära kasutada. Paraku läks see ettevõtmine ikka nii metsa, et minu vaev lõpetas prügikastis 😀 Alustame siis kõige otsast.

Esiteks, tuleks kindlasti veenduda, et kui hakkad küpsetist tegema, on sinu nelja-aastane piisavalt heas tujus, et endale ise tegevust leida. Või piisavalt heas tujus, et rahulikult oma multikat vaadata ja mitte iga paari minuti tagant kilaval häälel “muuuuummmmmmmyyyyy” hüüda. Minul juhtus just täpselt nii, et Noorhärra jäi meie tagasisõidul rannast autos tukkuma ning üles äratades oli justkui kõik maailmahädad just nimelt temasse end peitnud.

Teiseks, veendu et sinu köögikaal töötab ning näitab õiget kaalunumbrit mitte aiateibaid. Kasuks tuleb ka see, et kui sa otsustad teha vaid pool ettenäidatud taignast, siis jäta ka meelde, et sa teed pool ja pead kõik kogused jagama kaheks 😀 Ühesõnaga, kui retsept näeb ette 100g võid ning sa oled peaaegu kogu 250g paki kaussi pannud, kuid kaal väidab endiselt koguse olema vähem kui 100g, siis on see koht kus hakata kahtlema. VÕI kui sul on vaja vaid 350g jahu, sa oled juba välja kaalunud kodus olnud jahukoguse, lisanud peaaegu pool ostetud 500g pakist, kuid jahu kogus ei küündi ikka 350g, siis äkki on asi kaalus. Mitte selles, et poes on jahupakile pandud vale kaalunumber 😀 Ma parem ei hakka arvamagi kui palju tegelikult 200g suhkrut koguseliselt oli*.

Edasi, kui sa juba niigi oled liiga palju jahu pannud taignasse, siis ei ole ju eriti imestatav, et see tainas ei taha väga kerkida. Okei sa oled omast arust nutikas ja hoiad seda kauem 50 kraadises ahjus ning lõpuks tõesti hakkab see taigen kerkima, aga selle hinnaga, et tekib kuiv koorik peale. Ega sa tegelikult ju õppinud ka ole, ning kuna taigen tundub liiga vesine, paned aga jahu juurde kui taigent rullima hakkad. Muideks, see nägi tegelikult rullituna päris kobe välja. Ainuke asi, mis sel korral õnnestus, oli rosinate ja indiapähklite taignale laotamine, sest see tõesti ei vaja suuremat kokandusoskust.

Lõpetuseks, ole kindel, et sa tead mida sa teed kui proovid šokolaadi sulatada, sest aastate jooksul oled sa sellega ikka kordi ja kordi puuse pannud. Ma ju tean, et mikrokas šokolaadi sulatamine on väga õhkõrnal jääl mängimine just kõrge temperatuuri tõttu ning olen palju kordi sellepärast šokolaadi ära kõrvetanud. Kuna mikrokas oli Mikuga kaasas, siis jäi minu ainukeseks võimaluseks sulatada seda veebaasil, sest idee oli kogu sulanud šoks määrida taignale. Aga mida tegin mina – panin poti veega pliidile TÄISKUUMUSELE, selle peale klaaskausi nii, et kuum aru ei saanud kuskilt välja pääseda (ehk tekkis väga korralik kuumus) ning kuhjasin kausi ohtralt šokolaadi täis. Ei jätnud ma omale mingit ruumi segada šoksi ning ei tulnud ma kohe selle peale, et šoks väikesteks tükkideks purustada. Tulemuseks oli muidugi see, et šoks ei sulanud, vaid kõrbes ära. Ehk vedela ja voolava iluduse asemel oli mul kausis plönn. Oleksin ju võinud jätta asja nii ja teha võist ning kakaost kringlisse šokolaadimääre, aga ei. Olin omast arust nutikas ja üritasin päästa mis päästa annab – hakkasin plönni tükeldama ning panin tükid taignale. Rullisin selle asja kõik kokku ja otsustasin hoopis saiakesed teha. Et aga mitte plönni niisama ära visata (sest seda plönni sai ikka liiga palju), siis otsustasin panna iga saia peale natuke veel plönni, sest küll see ahjukuumuses ära sulab ning saavadki saiakesed eriti magusad ja head.

Umbes 40 minutit hiljem oli selge, et päästa ei ole midagi – saiakesed olid väliselt mega pruunid, kuid seest toored. Ja see šokolaadiplönn oli muidugi kõrvenud saiakeste peale, mitte sulanud kihtide vahele 😀 Ma proovisin ühe saiakese ning sõin selle lõpuni (sest khm … eneseuhkus), aga ülejäänud läksid prügikasti. Mul on mõneks nüüd ajaks küpsetamisetuju läinud …

*Ma arvan, et mu kaal oli tsipake lolliks läinud, kuna hoidsin seda puuviljakausi all, kuid see kaal lülitub jube kergelt sisse ja ilmselt seal mingi error tekkis. Vahetasin tollel patareid välja ja nüüd tundub kaal töötavat jälle.

Talverõõmud UK’s

Mulle suureks üllatuseks oli eelmine nädal päääris talvine, UK mõistes onju. Temperatuur oli pidevalt 0 ringis ja rohkem isegi miinus poolel, sadas rahet (jep, mitte lund) ja oli mõnus krõbedane ilm. Noorhärra muidugi nautis täiega ja veetis nädala sees lasteaias nii palju aega kui võimalik, õues. Nädalavahetuselgi ikkagi vedasime endid välja, et värsket õhku saada. Miks ma seda kõike aga kirjutan, on see, et autojuhina paneksin sõna talverõõmud pigem jutumärkidesse. Isegi mitte sellepärast, et enamik juhte venisid teedel nagu teod (isegi kui teed olid kuivad, aga temperatuud lihtsalt madal), vaid ikka enda lollus ja hajameelsus oli see, mis ebamugavust tekitas 😀

Kuna meie pereauto on nüüd jälle töökorras, siis vahetasime Mikuga autod (taaskord) ära ja minule jäi tema väärikat vanaduspõlve veetev tagaveoline Vanahärra. Kui me kunagi esimest korda autod vahetasime, siis kirusin korralikult, sest see auto lihtsalt sõidab teisiti. Teisel vahetuskorral juba harjusin ära ja isegi nautisin sõitmist sellega. Seetõttu ei olnudki minu jaoks probleem sellega uuesti kohalikke sõite tegema hakata. Pean lihtsalt meeles pidama, et kässar väga ei tööta ning kallakul parkimisel tuleb ka käik sisse jätta ning kiirendus ei ole sellel autol just kõige parem. Aga muidu on tiben-tobens. Esmaspäeval oligi kõik väga okei ning ka ilm selline kergelt talve meenutav, öösel sadas aga juba ramit (rahe+lumi=rami ehk selline rahe vaheldub lume vaheldub rahega), mistõttu teisipäeva hommikul saime natuke kauem aega veeta autot puhastades ja soojendades. Muideks, Noorhärra uus lemmik tegevus on oma kalluriga aidata autot puhastada. Suured teed olid puhtad ja ei osanud ma üldse üleliia muretseda sellepärast, et miski võiks seda idüllilist talveilma rikkuda. Pigem nautisin seda, et tagasiteel lasteaiast hakkas imepäraselt laia lund sadama, mis päikese paistel eriti ilus välja nägi. Kuniks keerasin suurelt teel meie tänavale. Nimelt on kogu meie tänav üks üles-alla tee ning selle algus, kus ka meie elame, just pigem üles. Mulle sattus veel õnnetul kombel üks ebakindel juht ette komberdama, mis tähendas, et pidin oma auto hoo miniaalseks laskma. Aga too sama lumesadu oli jõudnud meie tänava tee teha libedaks. Iseenesest mitte midagi hullu, KUI sul on korralikud rehvid all. Vanahärral on aga need pigem pastlad mis vajaksid vahetust. Vajadus, mida siiani olime ignoreerinud, sest muidu sõitmisel probleeme ei ole ning me ei ole ka kindlal kauaks seda autot veel meie peres vaja läheb. Ühesõnaga, vedas see Vanahärra ennast umbes poolele teele mäkke üles ja mitte grammigi rohkem, pastlad lihtsalt lasid liugu. Okeika, lasin siis autol “mäest” alla tagasi veereda, et natuke hoogu võtta. Ilmselt ei võtnud piisavalt hoogu, sest sellel korral ei jõudnud Vanahärra enam poolele mäelegi. Kolmas kord lasin eriti pikalt tagasi vajuda, aga selleks hetkeks oli vsit kogu tee libe, sest no Vanahärra lihtsalt ei suutnud end ülesmäge vedada. Lõin käega ja võtsin suuna tänava alguses olevasse parklasse, mul lihtsalt ei olnud aega hakata jebima, sest töö ootas. Õhtuks oli tibens-tobens lumi tee pealt sulanud ning sain ilusti majast edasi “mäetippu” end ära parkida.

Saabus kolmapäeva hommik ning öö ei olnud meid enam nii paljuse lumega õnnistanud. Meie tänaval küll oli lund, kuid allamäge minekul see mingisuguseks takistuseks ei saanud. Suured teed olid samuti kuivad ning päike jälle väljas. Olin enam kui kindel, et saan seekord kohe maja lähedale parkida, sest vabu parkimiskohti oli jalaga segada. Ses suhtes oli mul õigus, et Vanahärral ei olnud tõesti probleemi mäest ülesse maja ette sõitmisega, küll aga pidin hoogu maha võtma nägemaks, kas kohe maja ees on parkimiskohta. Ei olnud ja pidin siis suuna jälle “mäe tippu” võtma. Mingil põhjusel aga oli seal üks auto lihtsalt ees seismas ning mul ei jäänud muud üle kui proovida oodata. Aga vot Vanahärrale see ootamine ei sobinud, sest noh natuke libe vs pastlad ja ma jälle ei saanud mäest üles 😀 Seekord ma isegi ei hakanud üritama, vaid juba eos tagurdasin alla tagasi ning parkisin tänava alguses olevasse parklasse. Jällegi, õhtuks oli tee puhas ning sain rahulikult “mäe otsa” parkida.

Neljapäev oli ses suhtes mõnus, et päike siras juba hommikul ning oli näha kuidas see väikene lumigi sulama on hakanud. Seda enam olin rahulolev, kui lasteaia ringil tagasi jõudes avastasin, et mõned naabrid, kes olid juba päevi parkinud ja mitte kuhugi liikunud, olid nüüd oma masinaid liigutanud ning oli mitu parkismiskohta kõrvuti vabad ning nendel kohtadel ei olnud mingit lund. Jipikajeee, ma sain pm parkida maja ette. Kui ma muidu harrastan külgboksi ikkagi õiget viisi, et tagurdad ennast paika, siis sel hommikul otsustasin olla laiska ja nina ees end parkida, ikkagi kaks järjestikkust kohta olid vabad ja ei oleks olnud ju manööverdamisel ja mahtumisel mingeid probleeme. Olin juba peaaegu paigas, kui vaatasin, et olen liiga keskel ja ilmselt teine auto enam minu taha ei mahuks, seega nõksutasin oma autot edasi, et siis proovida ka veidike paremini teeäärde parkida, kui algas jama – Vanahärra oli sattunud libedale kohale ja no mitte ei liikunud tagasi. Pekki küll, auto oli tegelikult paigas ja mu oma ousidiinne (OCD) vajadus veelgi paremini parkida vedas alt. Proovisin mis ma proovisin, aga ei saanud autot liikuma. Olgu, otsustasin auto sinna paika jätta, kässar peale, käik sisse ja eks siis õhtul sätin end Noorhärrale veidike varem järgi, et auto välja ukerdada. Mu plaan oli loopida tagarataste alla graniitliiva* ja loota, et see aitab Vanahärra liikuma. Mingil põhjusel aga ei andnud hing rahu ning otsustasin lõunapaiku minna asja uurima. Teades, et nii teinegi kord ei lähe minu plaanid nii kui vaja (eriti kui on ajaga veidike kiire), tahtsin olla veendunud, et mu auto on ilusti pargitud ja sõidu valmis juba enne Noorhärrale järgi minemist. Võtsin aiast mingisuguse Miku tööriista kaasa (ei olnud labidas, kuid selle sarnane, lihtsalt “labida” osa oli tunduvalt kitsam), et jääd lõhkuda, köögist ka kühvli ning läksin. Ma pidin peaaegu südari saama kui auto juurde jõudsin – nimelt ei olnud kässar ja käik oma tööd teinud ning auto oli ikkagi allapoole vajunud. Ma võin ainult oletada, et süüdi on selle auto raske tagumik. Ning kui muidu ma keeran harjumusest ikkagi rattad nö tee ääre poole juhuks kui auto vajuma hakkab, siis seekord ei olnud seda teinud ning auto vajus otse, järgmisena pargitud auto poole. ÕNNEKS ei olnud ta teisele autole otsa vajunud, nii mbes 10cm jäi puudu, aga junn oli mul ikkagi jahe.

Egas midagi, võtsin aga oma metallist labida ja hakkasin tagumiste rataste taga olevat jääd ära toksima ja eemale pühkima. Ikka korralikult toksisin, sest seda jääd oli. Ning kui ma juba toksisin, siis puhastasin ka esirataste taha jääva ala, nii igaks juhuks. Lõpetuseks vedasin mitu kühvlitäit graniitliiva ka tee peale, sest no mitte ei tahtnud riskida selleda, et ma ei liigu tagasi ülesmäge, vaid vajun edasi allamäge. Ettevalmistused tehtud, astus parajasti üks naabritest toast välja. Mõttes lootsin, et tegu on ees parkiva auto omanikuga ning oleksin tal palunud oma autot veidike edasi parkida, kuid seda õnne mul ei olnud. Küll aga oli too meesterahvas lahkesti nõus mulle moraalseks toeks olema kui proovin enda masinat liigutada, sest ta oli jumala kindel, et ma saan ilusti tagurdatud 😀 Istusin siis rooli taha, vajutasin piduripedaali kõigest jõust, võtsin käigu välja ja käivitasin auto. Õnneks see kuhugi ei liikunud, kuid kui panin tagurpidikäigu sisse ning hakkasin siduriga mängima, tunnetamaks, millal käik nö võtab, suretasin auto välja. Piinlik, ikka väga piinlik. Teisel korral õnneks tunnetasin haakumise ära ning kuigi algul hakkasid pastlad jälle ringi käima, siis sain auto ikkagi liikuma, too lahke naabrimees aitas ka natsa kapotist lükata 🙂 Kergendus oli suur, sest ega tõesti oleks tahtnud hakati kellegi auto ilutöid kinni maksma. Olin auto juba paremini ära parkinud, kui avastasin, et üks kullerauto oli just lahkunud ning meie kodule kõige lähim parkimiskoht vaba. Muidugi ma panin autole hääled sisse, et seda 20 meetrit liigutada, sest tundus veidike kindlam olla esimene auto allamäge parkivate autode reas, nii igaks juhuks. Õppetund – ei tasu itsitada oma naabrite üle, kes jooksevad tormi tekkinud vabale parkimiskohale, sest ühel hetkel võib sul endal tekkida vajadus üks nendest imelikest naabritest olla 😀

Kui välja arvata tugev tuul, siis ma loodan, et nüüdsest muutuvad ilmad natikene pastlasõbralikumaks. Samas arutasime Mikuga, et ilmselt peaks uued tagarehvid autole ikkagi panema, sest ka viimasel tehnoülevaatusel sai kirja, et rehvid on kulunud. Isegi kui müüme Vanahärra varsti maha, siis sealt kohast annab kindlasti kellelegi hinda alla krudida. Ja eks ta ju ohutum oleks korralike rehvidega sõita …

*Meie kandis on nii, et kitsamatel tänavatel ja just tõusukohtadel on teede ääres kollased kastikesed graniitliivaga, et siis autojuhid saaksid vajadusel endile seal tee peale loopida. Osades kohtades on pigem lihtsalt väikesed hunnikukesed tee ääres, aga minu arust väga tänuväärt mõte eriti arvestades, et talverehve kui selliseid siin ei nõuta.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Minu kiuks ärakolimisel

Vaatasin huvipärast, et mis mustandeid ma teinud olen. Ette kargas postitus “Minu kiuks ärakolimisel” ja mul oli täielik must auk, et mida ma küll öelda tahtsin. UK’s oleme ju kolinud nüüdseks kaks korda ja nagu ei mäleta midagi erilist. Aga siis laadis minu tigunett üles ka mõned märksõnad ja ma sain väga hästi aru, millest kirjutada tahtsin. Ehk tõesti mul on kaks kiuksu ärakolimisel.

Esiteks, ma koristan meeletult. Ja ma ei räägi tavapärasest tolmupühkimisest ning akendepesust (oh, just sain aru, et viimasest kohast kolimisel ma ei pesnudki aknad ära), vaid konkreetselt ma koristan kohtasid, mis ei ole silmale nähtavad. No see, et kappide tühjendamisel need puhastusainega üle käisin tundub elementaarne, kuigi oleme kolinud ka nii, et eelmine elanik on vist ainult asjad võtnud ja minule on jäänud ka sissekolimise sügavpuhastuse rõõm. Viimases kohas ma näiteks küürisin nagu segane pliidi kohal asuvat õhupuhastit, sest seal asuv kleepuv rasv ei tahtnud väga ära tulla, samas kas seda oleks keegi üldse tähele pannud? Ahju küürisin seest ka mitu korda nagu segane, kuigi läikima seda ei saanudki, mitte et kasutasime ahju suhteliselt igapäevaselt ja seda sai pidevalt puhastatud. Tipp oli see, et ronisin lae alla köögikappe kleepuvast rasvast pesema. Me elasime seal kohas tsipa üle kahe aasta, sisse kolimisel ma neid ei pesnud, seega kes teab, KUI kaua need mustad olid. A vot väljakolimisel oli vaja need läikima lüüa. Ma siiralt kahtlen, et omanikku üldse huvitas, et tema üürikorteri köögikappide pealsed rasvavabad on 😀 

Ja teisek, ma värviks kogu maja seest üle. Reaalselt ostaks värvi ja muu atribuutika ning käiks kõik seinad üle, et oleks värskem ent kõige rohkem siiski puhtam mulje. Ma tunnen süümekaid iga seinapealse pleki pärast, justkui oleksin olnud lohakas üüriline ja seetõttu olen nõus seinad kõik üle värvima. No selles kohas tegelesin korralikult köögilae parandustega, sest meil oli sissekolimisel väike veeõnnetus ja nagu ma kevadel ka kirjutasin, uputas Noorhärra samuti ühe korra vannitoa põrandat. Seega need plekid oli vaja paremaks saada ja see turnimine oli õigustatud. Aga muus osas … kui Miku poleks värviparendused enda peale võtnud, siis ma vist olekski korralikku maalrit mänginud.

Ehk üürikodust väljakolimisel ei saa ma aru, et elamisega asjad kuluvad ja määrduvad. Üks asi on sihilik ja pahatahtlik lõhkumine ning määrimine, kuid lihtsalt elu elamisel tekib ka plekke. Aga mina va jänespüks kardan, et omanik näeb iga plekki ja võtab tagatisraha väiksemaks. Ja nii ma küüriks ning värviks nagu segane. Ses suhtes olen ilmselt ideaalne üüriline, et anna mulle puukuur elamiseks ja väljakolimisel annan sulle lossi tagasi 😀

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.