Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Minu kiiksud

Hummus oli minu jaoks pikalt mingi mõtetu blöga. Ma ei olnud seda maitsenud ja ei kavatsenud seda teha ka. Siiski tuli hetk, kus ma seda proovisin ning avastasin et see on või asendajaks päris hea. Nüüdseks on asjalood nii, et ma võin süüa topsiku või kaks hummust niisama 🙂 Või puhul eelistan alati puhast võid mitte võimääret. Ja seda võid võin ma näites määrida korraliku kihi digestive’i või kalevi küpsise peale… mmm …

Kohvi sisse panen mett ning kui seda ei ole, siis ennem joon kohvi magustajata. Kunagi jõin seda vaid suhkruga, kuid vanaisa eeskujul lisasin ühe korra mett ja nii ta jäi. Suhkur muudab minu jaoks kohvi läilaks, kuid tee sisse ei ole probleemi seda panna, ometi eelistan siiski mett. Meie majapidamisest ei leia ammu enam valget suhkrut (või noh, küpsetusmaterjali riiulil seda on) ning jookide magustamiseks pakun külalistele pruuni või demerera suhkrut. Teed joon oleneb kuidas – piparmündi ja rohelist lahtist teed meega, tumedat teed piima ja suhkruga ning tänu rasedusele avastasin rohelise mangotee, mee ja piima kombo. Tööl ollen äratan selle joogi tegemisega iga kord soovimatut tähelepanu.

Vein üksi on minu jaoks kange ja lahjendan seda dr pepperi mitte kokaga. Samas pole probleemi juua gin toonikuga. Viina suudan juua vaid jääkülmalt pitsina, nii kui see soojemaks mutuub, tuleb sellele rõve ja kibe viinamaitse juurde 😀 Kunagi maitses tohutult rumm koolaga, nüüd ei seedi ma seda üldse, sest see on liiga magus (aga näe vein dr. pepperiga ei ole 😀 ).

Ma ei oska tekita magada. Ehe näide oli ühest suvest aastaid tagasi kui maadlesime kuumalainega ja konkreetselt oli igal pool palav, sealjuures ka öösel magamistoas. Õhk lihtsalt ei liikunud ja temperatuur ei langenud. Mina kasutasin voodilina tekina, sest mul peab alati midagi olema kehale peale tõmmatud kui magan. Samuti on mul kiiks selili või kõhuli magades kõverdada põlvest ühte jalga. Nõme on see, kui Miku ka voodis on, sest ilmselgelt võtab minu kõverdatud jalg rohkem ruumi kui sobilik oleks ning kummalgi ei ole meil mugav 😀

Kui ma sain 11, kinkisid vanemad mulle telekamängu, see oli nii vinge lihtsalt. Ma võisin tundide kaupa mängida Super Mariot, Tanki või Galaktikat. Kuigi mingi hetk osteti teine mängude kassett ka juurde, siis need kolm mängu jäid minule südamesse. Kui vaid saaks kuskilt osta aparatuuri ja jälle neid vanakooli mänge mängida. Samuti olen alati olnud lummatud tetrisest ning paju kordi mõelnud käekonsooli osta. Õnneks avastasin, et Delfil on mängude leht nin seal saab klõbistada nii tetrist kui minu uut lemmikut, värvipalle. Ilmselgelt ei pea ma lisama, et uue aja mängud mind ei huvita.

Ma olen külmavares. Lapsepõlvekodus meeldis mul alati talveõhtuti ronida tekiga ahjusuu ette vahetult pärast seda, kui isa oli tule alla teinud. Kui mei vannitoa remont valmis sai, käisin tihti seal õppimas, sest selles ruumis oli pandud põrandaküte. Lisaks panin endale puhuri näkku puhuma, ikka kõige tugevama kuumusega. Muideks, siiamaani meeldib mul töötava puhuri ees istuda, isegi kui see natuke liiga kõrvetav on. Talvel katan end magades kõigepealt pleediga ja siis tekiga, sest pleed on pehme ja soe ja mõnus. Ja jällegi, pleedid on mul tihtilugu peal/ümber ka niisama. Kui vaatasin Game of Thrones’i siis tihtilugu hakaks mul külm pelgalt vaadates kui vähe riideid tegelastel seljas oli ja kui külm tundus ilm olevat 😀

 

Pesumasin tegi pesu mustaks

Oh meie pesumasin ja saaga sellega. Ühesõnaga, umbes aasta tagasi avastasime, et meie pesu tuleb teinekord masinast rikutuna välja. Mitte kõik esimesed, vaid oli asju, milledele tekkisid hallikad laigud. Ma ei saanud kunagi täpselt aru, et mille tagajärjel need laigud tekkisid – kas oli pesuprogramm vale, andis mõni kangas värvi (kuigi kasutasin alati värvi-ja mustusekogumislappe), oli mõni kangas eriti tundlik ja vastuvõtlik värvidele, äkki oli pesumasin seest must, jne.

Ühesõnaga mingi hetk ma juba kartsin heledat pesu pesta, sest olin kindel, et midagi laigulisena välja tuleb. Kusjuures, ega siis laigud riiet uuesti pestes kangast välja tulnud, pigem määrdus ese veelgi rohkem. Tihtilugu leotasin rikutud asju plekieemaldusvedelikus, kuid ka sellest ei olnud kasu. Mingi hetk tundus, et üks kindel programm on ainuke, millega laike ei teki ning hakkasin ainult seda kasutama. Mõni pesutäis hiljem olid laigud tagasi. Me kulutasime ikka kümneid naelasid erinevate pesumasina puhastusvahenditele pluss pesin ise nii pulbrisahtlit kui trumlitihendeid, ikka ei aidanud. Mitu korda võtsime filtri lahti, et seda puhastada, mille käigus ohtralt vett ka põranda üle ujutas, kuid filter oli tavaliselt suht puhas.

Detsembri alguses võtsime masina puhastuse ja kontrolli eriti suurelt ette. Kuna masin on nö kapi sees, siis vedisime selle kõigepealt keset köögipõrandat (ja lõhkusime natuke kapi ka ära :S ). Siis avasime filtri osa ja puhastasime selle vähesegi mustuse ära. Mina pesin päris puhta pulbrisahtli veelgi puhtamaks; pesin nõudepesuvahendiga trumlitihendid puhtaks (ikka nii et koukisin niipalju tihendit lahti kui sain); pesime puhtaks musta vee äravoolutorud, nii selle, mis masina küljes kui too toru, kuhu see mustus läks. Jah too viimane toru oli päris must seest, kuid ei midagi hullu. Lõpuks läksin poodi ning tõin erinevaid vingemaid puhastusvahendeid ja torude puhastajaid, mis tühjendasime erinevatesse voolikutesse ja torudesse. Tõin ka paki nõudepesumasina kapsleid, et sellega masin seest puhtaks teha ning lõpetasime oma suurpuhastuse kahe kõige pikema ja kõrgeima temperatuuriga pesutsükliga. Rohkemat ei osanud me enam midagi teha.

Tuli uus päev, uus pesulaar ja ei mingit muudatust – need kuramuse laigud olid ikka olemas. Tol hetkel tahtsin mina küll selle masina kuu peale saata ja lihtsalt minna uus osta. See masin oli juba ära rikkunud mitu päris kallist Miku polosärki, hunniku Noorhärra T-särke, mul on koledalaigulist voodipesu ja saunarätikuid ning lõpuks rikkusin ka mitu enda kampsuni ning pusa. Ja mitte miski ei aidanud. Pigem oli selle viimase pesu mustuselapp muutunud valgest tume halliks (kuigi mina pesin heledat pesu). Ma olin tõesti ahastuses.

Siis soovitas Miku, et peseksin ühe masinatäie pesupehmendajata. Mismõttes pesupehmendajata? Kuidas saab vahend, mis on mõeldud puhastamiseks hoopiski pesu rikkuda? Miku oli guugeldanud ja otsinud variante, et mida veel proovida kui kuskil kirjutas, et pesupehmendajat tohib panna vaid samasse sahtlisse pulbriga ning ainult kuni “max” piirini, muidu võib see pigem kahju teha. Nojah, sest suhtes oleks see lähenemine olnud midagi uut, sest siiani ma tõesti panin küll pulbri sahtlisse, kuid pehmendaja otse trumlisse. Osasid pehmendajaid ju võib niimoodi panna ja eks ma harjumusest seda tegin edasi, kuigi olin vahepeal pehmendajat muutnud. Lisaks, ei doseerinud ma sellist kogust, mida pudelil soovitati (sest ega ma siis juhiseid lugenud), vaid valasin ikka kapsli triiki täis seda vedelikku. Skeptilisena paningi järgmisel pesukorral masinasse ainult pesupulbri ning mustusekoguja. Pesu tuli välja laiguvabalt.

Ma ei ole pehmendajat kasutanud nüüd juba kuuke ning ükski ese ei ole rikutud saanud. Pigem saan lõpuks lahti nendest vanadest laikudest, sest leotan rikutud esimeid plekieemaldusvedelikus. Aga mul endal on nii kohutavalt piinlik, et sellise rumaluse nahka läks nii mitu ilusat riideeset … Ehk õppetund kogu eluks – LOE JUHISEID!

Jõulude ootuses

Viimased paar aastat olen jällegi oma jõulutunde üle leidnud. Tea, kas tegu sellega, et peres on laps, kes vaimustub kõigest ja kõigist, või olen ise enda suhtumist ja mõttemaailma muutnud, kuid alateas UK-sse kolimisest mulle nii meeldib kõik jõuludega seonduv. Eks muidugi ole neid, kes pingutavad näiteks kaunistustega üle (panevad need üles liiga vara ja hoiavad üleval liiga kaua või ongi liiga palju asju), kuid tegemist on ju rõõmu ajaga ja eks erinevatele inimestele meeldivadki erinevad asjad. Mäletan, et kui Noorhärra oli just sündinud, siis me läksime jõuluõhtul koduküla peale jalutama, et lihtsalt nautida seda tuledesära ja ehitud külakest, väga vahva ning ilus oli.

Nagu mainisin, siis sel aastal läheme üle pika aja jõuluks ja aastavahetuseks Eesti. Muidu tegime ikka nii, et 24 õhtul tähistasime Eesti jõule oma kodus kahekesi ja 25 hommikul sõitsime mõneks ööks Miku vanemate juurde. Inglased hakkavad pigem tähistama 25-l, kui avavad hommikul oma pakid ja siis õhtul on kogu pere suur söömine. Meie jaoks tundus tobe omavahelised kingid kaasa vedada ja nii kuidagi sündiski see Eesti ja UK jõulutraditsioon. Pluss ma ei olnud ühelgi aastal nõus loobuma Eesti jõulusöökidest, eelmisel aastal oli jõuluõhtusöök konkreetne kemüüse – Inglise jõulisink ja Eesti sealihapraad, ahjukartulid, yorkshire’i puddingud, hapukapsas, verivorst. Kui muidu oleme jõule tähistanud Miku vanemate juures ning tema ema on konkreetselt mitu päeva vaaritanud ja ette valmistusi teinud, siis sel aastal tulevad nad hoopis meile kõik külla. Seega 14 on meil suur pereistumine ja kinkide vahetamine, Miku õde ja oma lapsega meile ööseks, et poisid saaksid sleepoverit teha, sest viimane nädalavahetus enne meie lendu oleks kõik liiga tihedaks kiskunud.

Ma nii maadlesin sel aastal kihu vastu panna jõulupuu ja kaunistused üles juba novembris. Meil ei ole küll palju asju, kuid mõned ikka. Aga suutsin oma kaine mõistuse säilitada ning puu sai üles täpselt esimesel advendil. Avastasin, et olin suures osas oma kuuseehted ära visanud, sest tegu oli nõmedate plastikjulladega, mis juba päris koledad välja nägid ja seetõttu nägi meie puu esimesed päevad suhteliselt tühi välja – vaid tuled ja mõned üksikud kaunistused. Ühel õhtul peale tööd tegime selle saatusliku vea ning läksime kodu-Asdasse ehteid juurde hankima. Valik oli üldiselt suhteliselt niru, aga mina mõtlesin sellegipoolest hoida raha ka kokku ja osta jälle need kuramuse plastikjullad, samasugused, mille aasta alguses ära viskasin. Odavad olid ju, kolm erinevat suurust kolmes erinevas stiilis, kokku äkki 18 kuulikest ja vaid 2 naela. Juba samal õhtul kirusin end maa põhja, milleks ma JÄLLE jama kvaliteediga asju kokku ostsin (sest ega ma piirdunud ühe pakiga, ikka kolmega, nii kuldsed, hõbedased kui punased). Osad kuulid olid juba mõlkis, osade niidiaugud olid kinni, osadel liiga hästi näha see rant, et kaks poolkuuli kokku liimitud. Kole, kole. Aga lapse jaoks olin nõus nad puule riputama. Meil nimelt käis meeskonnatöö, et Noorhärra lõikas niidijupid, mina sidusin need kuulikeste taha, tema lõikas niidisabad ära ja panid kuulid puule. Kui suurem osa oli puul, avastasin et pakis olid ka spets niidikesed, hõbedased ja kuldsed ning tunduvalt peenemad kui minu paks niit. Nõustusin Mikuga, et see minu pandud paks niit ikka ei sobi ja otsustasin ühel päeval korrektuurid teha.

See päev jõudis kätte täna. Hommikul läksime poodi, et osta tulukesed aknale. Nimelt iga hommik ja õhtu kui autoga sõidame, imetlema Noorhärraga kui ilusad on kõik majad tuledesäras ja otsustasin meile ka midagi osta (pärast Noorhärra kurba nentimist, et meil ei olegi tulekesi aknal vilumas). Miku palus ka kuulikesi juurde osta, sest need, mis meil olid, kaunistasid tihedalt puu alumist osa (ühel mehel on veel kasvuruumi) ning ülemine ots oli eriti nukker ja tühi. Assamait ma ei oleks pidanud The Range’i minema, seal oli riiulite viisi ILUSAID, klaasist ja kergemast plastikust (aga siiski korraliku kvaliteediga) kuuseehteid. MITTE ÜHTEGI karpi neid tobedaid plastmasspläuste, mida muidu iga nurga peal müüakse. Muidugi tüki hind oli naela ringis, aga selle eest sai ka midagi ilusat. Otsustasin koheselt, et mina neid pläuste enam juurde ei osta, vaid hakkan iga-aastaselt täiendama oma kogu kvaliteetsemate eheteda. Ostan nende hoiustamiseks korraliku kaanega plastmass karbi, sest nii mõnigi ilus klaaskuul, mis meil olnud on, purunes tavalises pappkarbis. Noorhärrale saime ilusa sädeleva rongiehte, lisaks valis ta sinise ja punase sädeleva hirvekese, võtsin kolm klambriga oksa külge käivat linnukest ning 4 sädelevat tähekest. Aknale panemiseks ostsin värvilise jõulutulede komplekti, kus on kokku 240 tähekujulist lambikest.

Praegu naudingi vaikust (enne tormi), sest Miku puhkab oma öövahetusest, Noorhärra kustus diivanile ning pesumasin just lõpetas oma pesu. Vahepeal jõudsin sorteerida ära ka plastpläustid ja panna allesjäetavatele kuulikestele õiged hõbeniidid taha ning nüüd ootangi, millal mehed ärkavad. Lasen neid kogu selle dekoreerimise teha, sest nad niigi saavad vähe nädala sees koos toimetada. Aknale loodan kindlasti tuled panna, ongi hea võimalus Noorhärra sünnast sinna pandud “Palju Õnne” sildikesed maha võtta 😀 … lõpuks ometi.

Ma olen puhkuseks valmis

Mitte et ma päevi loeks, kuid 19 päeva pärast oleme Eestis. Ja me oleme mõlemad Mikuga nii valmis oma jõulupuhkusteks. Põhimõtteliselt on ju tema selleks hetkeks töötanud öövahetustes 3 kuud ja mina olnud sama kaua üksikema 😀 Nali naljaks, kuid me tõesti näemegi vaid õhtuti paar tundi, kui meie Noorhärraga koju jõuame ja Miku veel tööle pole läinud. Samuti kohtume hommikuti tunnikeseks, kui tema on koju tulnud ja meie sätime endid tööle/hoidu. Nädalavahetusel proovib Miku ka hoida oma nädalarutiini (ehk magab päevasel ajal ja öösel üleval), sest nüüdseks on tema keha teistpidise rutiiniga harjunud ja kui ta üritabki meiega koos päeval (eriti hommikupoolikul) toimetada, siis võime kindlad olla, et ta on mega väss, läheb õhtul vara magama, kuid ärkab öösel üles ja enam magama ei jää ehk ta ei puhka ennast üldse välja. Seega isegi kui on nädalavahetus, siis näeme ikkagi pigem vähem. Viimased laupäevahommikud oleme teinud nii, et kui tema töölt tuleb, siis on ta ise Noorhärraga üleval ja laseb mul mõned tunnid kauem magada, abiks ikka.

Aga selline eluviis on tõesti meid mõlemaid ära väsitanud. Eesmärk on muidugi õilis ja nagu olen ennegi maininud, siis oma kodu saamine tundub reaalsem kui kunagi varem. Lihtsalt, kurnatus on tugev. Minu puhul lööb see tavaliselt välja nii, et jään haigeks. Ma jään väga väga harva haigeks, aastas paar korda ja siis ka pigem nii, et olen päevakese siruli ja korras. Aga nüüd sügisperioodil on olnud nii mitmeid päevi, kus on halb enesetunne ja tahaks lihtsalt magada, kuid kohustused ei luba. Kuu tagasi võtsin ühe haiguspäeva (sest puhkusepäevad on kõik ära kasutatud Noorhärraga kodus olemisel) ja lihtsalt konkreetselt magasin terve päeva, olemine läks paremaks küll. Aga seda ma ette ei näinud, et jään veelgi hullemini haigeks.

Algas see pühapäeva öösel, kui kinnise nina tõttu hingasin suu kaudu ning kui kuivanud suud niisutama hakkasin ja neelatasin, käis tugev valu kurgust läbi, mis mind omakorda üles äratas. Selge, kurgupõletik. Iseenesest oleksin esmaspäeva kodukontori teinud, kuid just neljapäev ja reede olin kodukontoris, sest Noorhärra oli kurgupõletikus ja oksendas. Vedasin oma tõbise keha tööle, jõin palju teed ja sõin paratsetamooli, et kurguvalu natukenegi leevendada. Päeva peale läks olemine aina kehvemaks ning terve päev valdasid mind kerged külmavärinad. Olin lubanud õhtul sõbranna lapsi vaadata, et nemad saaks ühe kooliga tutvuma minna ning oli liiga hilja sellest ka taganeda. Võtsin oma viimased jõuriismed kokku ja läksin, õnneks lapsed olid väga mõistlikud. Õhtul ostsin poest veel Lempsipi (sama mis Eestis Coldrex), jõin korraliku tassitäie seda sisse ja olin kell 9 juba voodis. Muideks, tõestus sellele, et mul oli kõrge palavik (38+ on minu puhul kõrge), siis käisin terve õhtu kodus ringi ja vappusin vahelduva eduga külmavärinates. Magama läksin pika pidzaama, villasokkide ja hommikumantliga ning mässisin end fliispleedi enne kui teki alla pugesin. Öösel higistasin korralikult ja olemine oli täitsa ok.

Teisipäev oligi tööl juba palju parem, aga kurja õhtuks hakkas kurk uuesti valutama ning lõi tuikava valu ka kõrva. Kuigi tahtsin jällegi Lempsipi juua, olin meeltesegaduses suutnud paki ei tea kuhu panna. Nii leppisin kuuma piparmünditeega ja varajase magamaminekuga. Tegin endale veel kuuma jalavanni ka, et äkki see leevendab kurguvalu. Öö oli kohutav – ärkasin pidevalt kas kinnise nina, valutava kurgu või Noorhärra hõigete peale. Lisaks avastasin keset ööd jälle kõrge palaviku ja higistasin meeletult. Hommikul oli kehvake olemine ja otsustasin koju jääda. Kuna mul on homme tähtis kohtumine tööl, siis oli oluline, et ka Noorhärra on hoiuvalmis (ka temal tekkis eile õhtul palavik mingil põhjusel, lisaks on kuskilt ilmunud nõme köha). Seega võtsin vastumeelselt haiguspäeva ja hakkasin ravima – kell on praegu 4 ning olen teinud endale kaks satsi jalavanni, kaks tassi Lempsipi (leidsin selle kadumaläinud paki oma töökotist), maganud ja higistanud, lisaks teinud sooja meresoola kotikesi mandlile ja kõrvale. Olemine on küll parem, kuid kurguvalu on alles. Mitte nii hullult, aga siiski. Ilmselgelt ootab mind õhtul ees veel mõned protseduurid ja loodetavasti olen homseks jälle piisavalt kobe.

Aga see puhkus võiks küll kiiremini tulla…

Oma kodu ostmine vol.2

Tegin otsa lahti ning rääkisin esmastest sammudest oma kodu ostmisel SIIN. Oluliselt midagi uut juhtunud ei ole, rahulikult kogume sissemaksu ning hoiame objektidel silma peal. Miks ma teen järgmise postituse sel teemal, on üks halenaljakas olukord, millega mina hetkel kokku puutun.

Kui ma Eestis elasin, siis oli laenusaamisel vajalik eelkõige stabiilne sissetulek ning vaadati igakuiste kohustustuste suuruse suhet sinu sissetulekusse ehk kas sa olen maksujõuline. Inglismaal on veel eraldi lisaks kasutusel selline termin nagu credit score (krediidivõimekus äkki?). Ehk sinu krediidivõimekusele antakse üks number ja mida kõrgem see on seda parem. Olenevalt veebist, mis seda teenust pakub (ning neid on palju), võib maksimaalne number olla 999. Otseselt minuteada see number ei mõjuta kas laenu saadakse, kuid ilmselt mingil määral võib mõjutada laenutingimusi (pikkus, intressimäär, sissemakse suurus). Ühesõnaga, mulle oli jäänud mulje, et see number on ülitähtis saada võimalikult kõrgeks, kuigi Miku on maha rahustanud mind, et ega see nüüd nii suurt rolli ka mängi.

Kevadel tegin endale lõpuks ühele veebile konto ära, et hakata jälgima, mis on minu skoor ja kuidas see paraneb. Olin ju selleks ajaks siin elanud juba 4 aastat ja mingisugune finantskäitumine ning ajalugu väljakujunenud. Kasutasin selleks ClearScore lehte, mis annab maksimaalseks summaks 700. Kuna selle nelja aasta jooksul on minu sissetulekud ainult tõusvas joones liikunud, olen võtnud endale krediitkaardi, et näidata maksevõimekust ning mingeid võlgenvusi ka ei ole esinenud, siis olin ülikindel, et minu skoor saab olema maksimumi lähedal. Heheee, naiivitar nagu ma olen, siis eksisin rängalt – aprilli skoor oli 402 :S Iseenesest ju peaaegu UK keskmine (see näitaja on 414), kuid minu jaoks siiski liiga madal. Selle raporti saamise juures on muidugi see hea, et see toob välja nii need näitajad, mis on positiivsed, kui ka need, mida saaksid ise parandada. Aprillis oli ainukeseks soovituseks registreerida end kohalikel valimistel hääletajaks. Mai ja juuni raportid olid muutusteta ja nii ma ennast juuni lõpus hääletajaks registreerisin.

Tuli juuli ja ma pidin tagumikule kukkuma – minu skoor oli langenud 382 peale. WTF??? Mismoodi? Mitte ükski positiivne tegur ei olnud ära langenud ja ma olin ju registreerinud end hääletajaks ehk ma ei saanudki midagi rohkemat enam teha. Seda sama ütleks ka raport. Muideks, et asi oleks selge, siis siin on faktorid, mis näitavad minu finantskäitumist heast küljest:
* mul ei ole kehtivat kohtuotsust ega ole ma ka pankrotis
* minu arvelduskonto ei ole miinuses või blokeeritud
* ma ei ole viimase aasta jooksul andnud sisse palju laenutaotlusi
* ma olen kasutanud ühte ja sama arvelduskontot igapäevaselt juba aastaid
* mul ei ole ühtegi võlgnevust
* minu suurim krediitkaardilimiit on arvestatavlt kõrge
* ma ei ole oma krediitkaardilimiiti ületanud viimase aasta jooksul
* mul on kasutusel vähem kui 50% oma võimalikust krediitkaardilimiidist

Minu jaoks oli sel hetkel tegu pigem isikliku solvanguga (:D), et mismoodi mind nii madalalt hinnatakse ning olin tõsiselt frustreerunud ning häiritud. August, september ja oktoober ei toonud mingeid muutusi – skoor oli sama, positiivsed punktid samad ning mitte midagi negatiivset. Täna tuli novembri raport ning skoor on tõusnud 397 peale, jei 😀 Samas ma ju tean, et ma olen ikka tunduvalt finantsteadlikum kui 5 aastat tagasi näiteks ja no saan ikka hästi oma rahadega hakkama. Lihtsalt sportlikust huvist tahaks kellegi käest küsida, et miks see number nii madal on??? Kas piirkonna tõttu, kus me elame (ei ole just kõige uhkem ja pigem elab siin inimesi, kel on raskusi) või et ma ei ole end rohkemate minilaenude/järelmaksudega sidunud, et oma maksevõimet tõestada? C’mon, mis loogika on mõtteviisi taga, et selleks, et oma maksujõulisust tõestada, pead sa võtma laenu? Kas see ei tähenda midagi, et ma saan oma elu elatud järelmaksudeta?

Kokkuvõtteks, minu jaoks juba tragikoomiline see situatsioon. Ilmselt oleksin rohkem endast väljas, kui see number mängiks väga suurt ja olulist rolli laenu saamisel. Siis ma ilmselt kalluks võtta 6-kuuline järelmaks enda nimele, et “tõestada” maksujõulisust. Kuid nagu eelmises postituses kirjutasin, siis tegelikult on meie ühine maksujõulisus juba ära tõestatud, nii et pigem võiksin pihku itsitada 😀 😀 😀

Vahelduvpaast ehk Intermitten Fasting

Kui ma muidu olen suhteliselt enesekindel täiskasvanu, siis minu kaal ja üldine kehakuju on teema, mis aegajalt ebakindlust tekitab. On hetki, kus mõtlen et ja kuigi mul ei ole ideaalset keha, ei ole need mõned ülekilod ka midagi hullu. Ja siis on hetki kui ma ei taha end peeglist vaadata, rääkimata riiete selga proovimisest. Ma olen üritanud kaalu langetada ikka hea 15 aastat, muidugi mitte pidevalt ja koguaeg, aga see mõte et pean dieetimata ja sporti tegema on mul kuklas küll nii palju aastaid tagunud. See on väsitav, sest mul endal on tunne nagu oleksin kogu täiskasvanud eluaja dieedil olnud ja see ei ole üldse töötanud.

Olen enda jaoks tuvastanud kaks põhilist mustrit, mis mind koheselt kummitama hakkavad kui hakkan kaalulangetamisega tegelema. Esiteks, ei ole mul üldse kannatlikkust. Kui ma olen võtnud vastu otsuse tervislikumalt toituda ja rohkem liigutada, tahan ma tulemusi näha kohe. Mitte nädala või kahe või kuu pärast, aga kohe! Isegi kui ma suudan mõned päevad kannatada ja endale aru anda, et veel ju midagi näha ei ole, tüdinengi kogu tervislikust jamast ära, vihastan ja lõpetan 😀 Teiseks nii kui hakkan jälgima oma söömist, tekib tunne, et ma olen koguaeg näljas ja koguaeg on vaja süüa. Reaalselt ka, ma tunnen et mul on koguaeg nälg, isegi kui ma söön kindlatel kordadel ja ei näljuta ennast. Justkui mõistus läheb errorisse, et süüa – süüa – süüa. Seega, inimesele, kellele ei meeldi trennis või jõusaalis käia, kuid kellele meeldib süüa on olukord ilmselt lootusetu 😀 Kui aus olla, siis söömist suudan ma kontrollida kuniks olen tööl, isegi õhtusöögi söön normaalselt. Ja siis läheb näksimiseks. Ma olen nüüd niikaugele enda ohjeldamise viinud, et meie majas ei ole midagi ebatervislikku näksida – kommid, shokolaadid, krõpsud, sest muidu ma sööks. Ning see on UK majapidamises ikka väga harv nähtus.

Räägitakse, et vee joomine on oluline ja peaks vähemalt 2L päevas seda jooma. Teate, minu põis on mega pisike ja ma VIHKAN täispõie tunnet. Olen korduvalt teinud nii, et hommikul ärgates joon suure klaasi vett, hommikusöögiks võiku kõrvale joon tassi kohvi. Ma käin vetsus vahetult peale ärkamist ja enne majast lahkumist. Aga ikka juhtub, et sõidul Hoidja juurest kontorisse (u 30 minutit) tahaks teinekord püksi teha. Sellistel hommikutel on eriti õnnistatud ummikud :S Seega on mul endal juba blokk ette tulnud, et miks ma seda endale teen. Samuti olen lugenud kaloreid ja kirjutanud oma söögid üles MyFitnessPal’i ning kui alguses tekibki hasart, et palju miski kaloreid juurde annab, siis mingi hetk tüdinen sellest ära. Issver, ma olen tõesti püsimatu inimene!

Aga mida siis teha, sest selgelt ei ole ma ju enda väljanägemisega rahul ja tahaks ikkagi 10 kilo kergemaks saada, soovitavalt suhtelise lihtsa vaevaga 😀 Miku on jälginud intermitten fastin loogikat, kus 16 tundi ei sööda ja siis 8 tunni jooksul sööd oma kalorid täis. Ta on mulle korduvalt soovitanud, et prooviksin ka, kuid minule tundus julmana jätta üks söögikord, kas hommikul või õhtul ära ning ma ei ole siiani seda proovinud. Samas, Mari-Liis kirjutas et ta on seda proovinud ning kaal langeb ning hommikuti näljatunnet ei ole. Njah, ma ei oleks kindel selle näljatunde mitte tundmise koha pealt, aga okei, otsustasin et proovin ka. Jõulupuhkusele sõitmiseni on jäänud täpselt 8 nädalat ja Eestis olles ju niikuinii sööme, vahet pole kas olen korralik olnud või mitte. Kui ma järgiks 16:8 loogikat kaks kuud, siis äkki mõjub? Sellisel juhul ju ma ei peaks otseselt endale keelama asju ning äkki natuke rohkem süües vähema aja jooksul ei tule ka näljatunne nii kergelt kallale?

Seega, siin on lihtsad punktid mida proovin jälgida:
* söön 12 ja 8 vahel
* joon vähemalt 2L vett. Iseenesest teostatav, kuni hommikul joon suure klaasi (400ml) ja päeva peale 3 korda 750ml
* söön 1500 kalorit, see on MyFitnessPali poolt antud hulk kui soovin kaotada pool kilo nädalas. Normaalne oleks minu puhul 2000kcal, aga kes ei ole defitsiidis, see ei kaota ka
* märgin oma söögid üles MyFitnessPali.

Ise mõtlen, et sedapidi peaks ju asi toimima. Kuigi meil on tähistamisi tulemas, et alga ükski neist hommikul, seega söömise aega see ei sega. Ja kaloreid saab ka säästa päeva peale. Ma ei luba midagi, sest nagu ma alguses ütlesin, olen pm 15 aastat erinevaid asju proovinud (ilmselgelt mitte midagi liiga tõsiselt) ja selle kõrval 8 nädalat reaalselt järjekindel olla oleks midagi uut 😀 😀 😀 Ilmselt teen ka mingi kokkuvõtte esimesest kahest nädalast, et kuidas läks.

Sõltuvusest

Ma olen tunnistanud seda mitu korda, et olen vahelduva eduga võidelnud nutisõltuvusega. Asi läks mingi hetk hullemaks selle aasta alguses, siis sain ennast kuidagi kontrolli alla, kuid nüüd tunnen jälle, et asi kipub käest. Samas, on mul selliseid perioode ennegi olnud pea juba kümme aastat. Ma olin pikalt-pikalt nutitelefonide vastane, ma arvan et suurim põhjus selleks oli nende maksumus aastal 2009-2010, mis võrreldes lihtsa telefoniga oli ikka mega. Pealegi suutis arvuti tollel hetkel täita minu jaoks kõik tehnilised ja internetipõhised vajadused. 2010 kevadel asusin tööle Ülikooli ning just osakonda, mis kaasas erinevaid nutiseadmeid nii oma igapäevasesse teadustöösse kui kasutas neid ka õppevahendina. Tollel hetkel oli just välja tulnud Iphone’i uusim versioon ning ka meie osakond oli tellinud endale 4 eksemplari. Osakonnas kehtis vaikiv kokkulepe, et kui kellelgi parajasti mingit seadet teadus- või õppetööks vaja ei läinud, võis seda kasutada isiklikel eksperimentaalseltel eesmärkidel. Ja nii laenutasin ka ise oma esimese nutiseadme.

Ma olin lummatud – ma sain internetti igal hetkel ja kohas, kus eksisteeris wifi. Seetõttu ei olnud harvad hetked, mil sõitsin kuskil liftiga paar korrust üles või alla ning olin ninapidi ekraanis. Vahet polnud kas lugesin emaile, uudiseid või sirvisin feissaris, asja tuum oli selles, et ma olin ninapidi telefonis. Kogu neti sõltuvus muutus sujuvalt nii sügavaks, et mäleta konkreetselt hetki, mil uuendasid feissari lehte iga viie minuti tagant, et ometi millestki ilma jääks. Pidage meeles, et tegu oli 8 aasta taguse ajaga ning feissaris ei toimunud kindlasti midagi nii tihti kui nüüd. Seega see pidev sisemine frustratsioon, kui uudiseid ei olnud, oli nõme. Tollesse aega jääb ka see periood, mil olin lõpetanud oma pikaajalise suhte ning pühendunud töösse. Seega ma ei olnud arvuti/telefoni taga mitte ainult kontoris, vaid ka kodus õhtuti. Teinekord ka nädalavahetusel, kui vanematel külas käisin. Mul ei ole enam meeleski, kui mitu korda minu ema manitses olema sotsiaalsem ja mitte ekraani passima. Kas ma kuulasin teda? Pigem mitte. Sest isegi kui ma füüsiliselt netis ei olnud, siis oma mõtetega kindlasti ning pabistasin, et issver küll, millest kõigest ma ilma jään ja näpud sügelesin, KOGUAEG!

Siis läksin ära Austraaliasse ning kuidagi loomulikult kaugenes minust ka kogu internetlus. Muidugi mängis suurt rolli see, et maakohtades oli wifi levimine pea olematu ning ühenduse saamiseks pidi ostam megakallist netiaega, mistõttu ei olnudki rahakoti sõbralik lihtsalt online’s olla. Oma blogipostitusedki tegin nii, et kirjutasin teksti wordis valmis, järjestasin ka pildi samasse kausta, et netis olles võimalikult vähe aega kulutada. Sellest tulenevalt leidsingi alternatiivseid ajaveetmise võimalusi. Minu mobiilgi oli ju kõige tavalisem nupukas, mille leviala mega nõrk. Seega kodused saidki mind kätte siis, kui ma läpaka vahendusel netti tulin. Austraalia teisel aastal sain küll Miku vana nutika endale, kuid siis nagu enam ei huvitanud netindus ja erinevad rakendused. Isegi UK’sse kolides hoidsin pigem eemale kõigest. Kuniks läksin tööle ja sain oma töötelefoni.

Algul tundus mulle jube lahe, et mul on töötelefon, ma olin ikkagi tähtis tegelane enda arust. Kuid sellega kaasnes ülemuse eeldus, et olen 24/7 saadaval ning minus süvenes harjumus oma töötelefonist emaile kontrollida nii õhtuti kui nädalavahetus. Miku ei saanud sellest üldse aru ja üritas mulle pidevalt selgeks teha, et selline eeldamine ülemuse poolt ei ole normaalne (ega olnudki ju). Erinevate konfliktide vältimiseks kontrollisin oma emaile näiteks siis, kui teda läheduses ei olnud. Telefoni hoidsin hääletu peal, et ta ei kuuleks et see mul kuskil kaasas on. Ehk süvenes teadmine, et ma PEAN olema netis ja ma PEAN olema ühenduses, sest muidug ma jään millestki ilma. Too ülemus oli väga varmas tegema koheselt ja valjuhäälselt selgeks, kui halb töötaja ma olen, kui ei reageeri tema kõnedele või emailidele sekundi pealt. Ja kui ma juba olin ühenduses, siis lugesin ka uudiseid. Feissarit kontrollisin isiklikust mobiilist ning jällegi väikeste sammude haaval vajusin lõksu, sest kui ma juba netis olin, ei olnud ju suur asi telefone vahetada ja ka isiklikud kontod üle vaadata.

Noorhärra saabudes ei osanud ma ennast juba seetõttu välja lülitada, et ma olin ahvivaimustuses oma lapsest (seda ikka heas mõttes) ning saatsin nii enda kui Miku perele pidevalt pilte ja videosid temast, et nad millestki ilma ei jääks. Ja muidugi laadisin pilte ka feissarisse, küll mitte igapäevaselt, vaid iga uue kuu täitumisel. Ning siis värskendasin feissarit, et näha mitu laiki ja kommentaari see pilt saanud oli. Õnneks hakkas feissar mingi hetk väga julma reklaamipoliitikat ajama ja nüüdseks olen sellest väga eemaldunud. Aga, saabus Instagram. Oma konto tegin sinna vahetult enne Austraaliast lahkumist, kuid tavaliselt võtab mul uute asjadega harjumine aega ning tihtilugu ei satu sellest kohe ka vaimustusse. Aktiivsemalt hakkasingi Instat kasutama pärast Noorhärra saabumist ning kui feissari reklaamipoliitika vastikuks muutus. Naiivitarina ei teadnud ma siis, et need kaks on samade omanike poolt loodud. Feissari võimu alt väljas, vajusin Instagrammi lummusesse ning algas periood, kus enne magamajäämist surfasin selles voodis lebades, et jällegi millestki mitte ilma jääda. Kuidas nägi minu tavapärane päev välja tollel hetkel?

Tööpäevade hommikutel oli ja siiani on piisavalt kiire, et mul ei ole kodus väga aega surfata, pigem sõin kõhu täis, panin end töö ning Noorhärra hoiuvalmis ning sõitsime minema. Teinekord juhtus, et ärkasin enne kella ning Noorhärrat, siis lükkus küll wifi sisse voodis lebades. Või sain oma toimetused eriti kiirelt valmis, et oli aega 10 minutit Instagrammis olla. Nii palju seda kainet mõistust ikka oli, et ööseks enda kättesaadavus minimaalseks teha. Pikalt võttis aega, et ma autoga sõites ja foori taga seisma jäädes telefoni välja ei võta. Ikka väga kaua võttis aega nautida lihtsalt hommikust melu, raadiomöla või mõelda omi mõtteid. Samuti juhtus, et jalutasin parklast kontorisse, nina telefonis :S Ka sellest kombest olen lahti saanud. Aga tööle jõudes panen oma läpaka tööle ning sean laua töövalmis ning … lükkan telefoni wifi sisse, et surfata. Selle aja peale on jõudnud keegi Eestist sõnumi saata, esimesed meilid tulevad telefoni, kuid mis kõige tähtsam, IG on ju täiesti ülevaatamata. Istun oma töölauataga ja scrollin, kõige nõmedam on minu arust see, et ma ei jää näiteks kõiki videosidki vaatama, sest ei ole seda kannatlikkust. Ometi olen ju ise valinud lehed, mida jälgida ning seetõttu peaksin nende sisust siiski huvitatud olema ( olen ka, kui ma suudan olla kannatlik ja poole minutilise video lõpuni vaadata). Teinekord võin veeta niimoodi pea pooltundi oma tööajast enne kui reaalselt midagi tegema hakkan. Kui nüüd päris aus olla, siis oma hullematel hetkedel veedangi nii enamuse oma tööpäevast, pidevalt kontrollides, kas mingi teavitus on tulnud, kas keegi ajab mind taga. See alateadlikult telefoni järgi haaramine on juba nuhtlus – tekib näiteks 10 sekundit vaba aega, sest miskit laadib end üles kui mina juba tsekkan. Või pean tegema miskit mitte nii väga huvitavat ja hoopis lahedam on ju Instas ketrata. Lõunapausidel ei lasknud ka enda silmadel puhata vaid tsekkisin – siis juba erinevaid blogisid*. Erandiks olid väga kiired ja tihedad tööpäevad, siis tõesti ei olnud aega telefoni järgi haarata. Muideks ka lõunapauside veetmisel olen teinud edusaamud ja jätan telefoni laua taha, kaasa haaran hoopis ristsõna. Meil nimelt on tööl no eating behind the desk policy, et sundida inimesi natukenegi liigutama.

Mis juhtus kojujõudes? Muidugi jätkasin “eemalolemist”. Suvel oli hea, sest siis läksime tihtilugu Noorhärraga jalutam ning pidin kellelgi pingsalt silma peal hoidma ja telefon oli teisejärguline (kui ma just pilte/videosid teinud, et sugulastega jagada). Ma mäletan väga selgelt, kuidas ma tõotasin olla üks neist emadest, kes alati oma lapsele tähelepanu pöörab ja ei istu ninapidi oma telefonis. Reaalsus – ma olin just üheks selliseks emaks muutunud. Ja tobe ongi, et ma istusin telefonis, sest seda oli ja siiani on palju lihtsam viieks sekundiks kätte võtta, kui arvutit. Siis tuli Noorhärra uneaeg ning mina olin õhtul edasi netis, seda läpaka kaudu … et siis veel voodis helendavat ekraani kedrata. Ning nõiaring algas uuesti.

Mingi hetk sain, et minu käitumine ei ole normaalne. Ma sain pigem negatiivseid emotsioone, sest iga infokildu võrdlesin enda olemise, käitumise ja saavutustega. Samas oli mul endal eesmärke, kuhu poole pürgida, kuid mille saabutamiseks ei teinud ma midagi. Näiteks mulle meeldib kohutavalt lugeda, kuid olen kaotanud püsivuse seda teha. Lihtsalt on ju näpuga kerida :S Kuid suvel hakaksin teadlikumalt telefonist eemal olema ja asi toimis. Kuid viimased poolteist kuud on jälle kõik allamäge läinud – eelkõige seetõttu, et tööl oli väga vaikne ning mul oli enamasti väga igav. Nii süvenes samm haaval see telefoni järgi haaramine, isegi kui tegelikult juba oli asju mida teha. Ning taas jõudsin punkti, kus alateadlikult haaran pidevalt telefoni järgi, see katkestab igasuguse keskendumisvõime ja ma olen enda peale nii pahane, et hea meelega taoksin pead vastu seina 😀 Õnneks kodus olen teinud edusamme ja ikkagi toimetame Noorhärraga koos, kui tema oma õhtust multikat vaatab, ainult siis kiikan telefoni. Kuid veel ei ole ma harjumuseks muutnud õhtul varasema voodisse mineku, et raamatut lugeda. Seega milline näeb edaspidi välja minu käitumine (ma ju pean sellised asjad välja kirjutama, et ma neist kinni peaks):

1- telefonil ei lähe wifi sisse enne kui tööle jõuan.
2- hommikul vaatan kiirelt neti üle ja siis läheb telefon kotti tagasi
3- telefoni kontrollin vaid korra tunnis, maksimaalselt
4- jätkan lõunapausidel ristsõnade lahendamisega
5- koju jõudes vaatan kiirelt kas on uusi teateid
6- telefon läheb unereziimi kell 8, kui Noorhärra magama läheb
7- kuni poole 10ni on mul võimalus kas vaadata telekat või teha oma toimetusi läpakas
8- õhtul ja nädalavahetuseti hakkan rohkem raamatuid lugema

Vaatame, kuidas asjad kujunema hakkavad. Kindel on see, et muudatus on vaja elus teha, sest ma raiskan liiga palju aega mõtetusele. Ma ei taha olla järjekordne moderne robot!

*oo blogid, mulle tegeikult meeldib neid lugeda ja hea meelega hoopis subscribiks neid kõiki kui kontrolliks igapäevaselt, kas uusi postitusi on. Ma lihtsalt ei ole suutnud veel aru saada, kuidas osasid blogisid niimoodi teavitama panna. Selle asemel raiskan aega 😦