Minu kiuks ärakolimisel

Vaatasin huvipärast, et mis mustandeid ma teinud olen. Ette kargas postitus “Minu kiuks ärakolimisel” ja mul oli täielik must auk, et mida ma küll öelda tahtsin. UK’s oleme ju kolinud nüüdseks kaks korda ja nagu ei mäleta midagi erilist. Aga siis laadis minu tigunett üles ka mõned märksõnad ja ma sain väga hästi aru, millest kirjutada tahtsin. Ehk tõesti mul on kaks kiuksu ärakolimisel.

Esiteks, ma koristan meeletult. Ja ma ei räägi tavapärasest tolmupühkimisest ning akendepesust (oh, just sain aru, et viimasest kohast kolimisel ma ei pesnudki aknad ära), vaid konkreetselt ma koristan kohtasid, mis ei ole silmale nähtavad. No see, et kappide tühjendamisel need puhastusainega üle käisin tundub elementaarne, kuigi oleme kolinud ka nii, et eelmine elanik on vist ainult asjad võtnud ja minule on jäänud ka sissekolimise sügavpuhastuse rõõm. Viimases kohas ma näiteks küürisin nagu segane pliidi kohal asuvat õhupuhastit, sest seal asuv kleepuv rasv ei tahtnud väga ära tulla, samas kas seda oleks keegi üldse tähele pannud? Ahju küürisin seest ka mitu korda nagu segane, kuigi läikima seda ei saanudki, mitte et kasutasime ahju suhteliselt igapäevaselt ja seda sai pidevalt puhastatud. Tipp oli see, et ronisin lae alla köögikappe kleepuvast rasvast pesema. Me elasime seal kohas tsipa üle kahe aasta, sisse kolimisel ma neid ei pesnud, seega kes teab, KUI kaua need mustad olid. A vot väljakolimisel oli vaja need läikima lüüa. Ma siiralt kahtlen, et omanikku üldse huvitas, et tema üürikorteri köögikappide pealsed rasvavabad on 😀 

Ja teisek, ma värviks kogu maja seest üle. Reaalselt ostaks värvi ja muu atribuutika ning käiks kõik seinad üle, et oleks värskem ent kõige rohkem siiski puhtam mulje. Ma tunnen süümekaid iga seinapealse pleki pärast, justkui oleksin olnud lohakas üüriline ja seetõttu olen nõus seinad kõik üle värvima. No selles kohas tegelesin korralikult köögilae parandustega, sest meil oli sissekolimisel väike veeõnnetus ja nagu ma kevadel ka kirjutasin, uputas Noorhärra samuti ühe korra vannitoa põrandat. Seega need plekid oli vaja paremaks saada ja see turnimine oli õigustatud. Aga muus osas … kui Miku poleks värviparendused enda peale võtnud, siis ma vist olekski korralikku maalrit mänginud.

Ehk üürikodust väljakolimisel ei saa ma aru, et elamisega asjad kuluvad ja määrduvad. Üks asi on sihilik ja pahatahtlik lõhkumine ning määrimine, kuid lihtsalt elu elamisel tekib ka plekke. Aga mina va jänespüks kardan, et omanik näeb iga plekki ja võtab tagatisraha väiksemaks. Ja nii ma küüriks ning värviks nagu segane. Ses suhtes olen ilmselt ideaalne üüriline, et anna mulle puukuur elamiseks ja väljakolimisel annan sulle lossi tagasi 😀

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Suviiiii

No ütleme nii, et see tunne, mis mind reedel kell 2 valdas oli ootamist väärt. Ma sain oma eksami tehtud ja sisetunne ütleb, et läbi ma ei kuku. Ehk need kaks kuud hiinakeelt, väsimust, hilisööni kursuse/tööasju teha tasus end ikkagi ära. Ja mul on tohutult hea meel, et otsustasin selle kursuse nüüd ette võtta (sest noh, nüüdseks on see ju läbi), kui et hakata millalgi sügisel asju vaatama. Eks oli hetki kui tahtsin raamatu ja kogu kursuse pikalt nurka saata, aga nüüdseks on see kõik selja taha. Ja mis peamine, ma päriselt tunnen ka, et olen saanud uusi teadmisi juurde 🙂

Aga millised olid siis minu viimased 2 nädalat enne eksamit. No kergelt öeldes nii, et 1 juuni oli viimane konsultatsioon, mida ma jälgisin vaid poole kõrvaga. Selle sessiooni kuulasin üle paar päeva hiljem ja tegin märkmeid erinevate eksamiküsimuste kohta. Neid küsimusi oli kokku 46, mida ette valmistada, kuid hea oli see, et osad olid juba esinenud kodutööna ning mõned olid ka proovieksamis. Seega tolle nädala teise poole õhtud möödusid peaasjalikult küsimustele vastuseid otsides ja kopeerides eelnevatest töödest. Laupäeval ning pühapäeval tegin korralikud 7 tunnised õppepäevad ja sain enamus küsimusi vastatud.

Eksaminädala esimesed õhtud veetsin viimaseid raskemaid vastuseid otsides. Õnneks tegi meil üks aktivist Teamsi eraldi grupi, kus jagasime nii oma proovieksami töid kui, kes kui palju oli muud materjali jõudnud läbi töötada. Näiteks üks kursakaaslane tegi ära kõik õpiku küsimused, mis mul olid ka plaanis, kuid hea oli et tema vastused õigel ajal avastasin – need oleks korralikult raisatud õhtud ja tunnid olnud neid küsimusi vastata. Neljapäeva ja reede võtsin varakult vabaks, et õppida ja samas pärast eksamit saada natuke niisama lõõgastuda. Neljapäeva hommikul printisin välja vastused eksami ning õpiku küsimustele ning ees ootas korralikud 50 A4 täis materjali üle korrata 😀 Noh ses suhtes olid ikkagi edusammud märgatavad, kuna õpik ise oli kokku 250 lk-d. Neljapäeva hommikul sain muidugi enda üle naerda – olin eelmise õhtu veidike pikemalt materjalidega tegelenud ja heitsin alles ühe paiku magama. Hommikul andis see niimoodi tunda, et no ei saanud loetud tekstist aru ning silmad vajusid vägisi kinni. Mõtlesin, et ookei, puhkan 5 minutit ja siis jätkan. Ärkasin tund hiljem õuduka peale, et kell oli juba 5, mina pidin Noorhärrale järgi minema aga õppida ei olnud midagi jõudnud 😀 Seega kasutasin kordamiseks skeemi, et päeval lugesin kõik materjali läbi ja märkisin tähtsad sõnad värviliselt. Õhtul kordasin eksamiküsimusi nii, et lugesin küsimuse ja siis proovisin mõttes vastata. Keerukamad küsimused märkisin eraldi ning need vaatasin veelkord üle reede hommikul. Kino on muidugi see, et viimased õhtud enne eksamit ei saanud ma korralikult uinuda, sest noh … kordasin mõttes eksamiks 😀

Aaa, seda kino ma ei olegi ju rääkinud, kuidas distantsilt eksamit korraldatakse 😀 No ühesõnaga tundus see meile kõigile utoopia, kuid praegu mõeldes, täitsa hästi korraldati see ära. Ehk a la 3 päeva enne eksamit saadeti link eksamikeskonda, et testida läpaka mikrofoni, kõlareid ja kaamerat ning kõik ära seadistada. Lisaks oli vaja Google Chrome kõige uuemat versiooni ning sinna tuli ka mingid vidinad installida. Lõpuks pidin eraldi ka oma teelfoni ühe rakenduse panema. Reede hommikul arvasin, et pean eeltööna kõik sammud uuest läbi tegema, et kõik jälgimine oleks tehtav. Logisin juba pool 10 keskkonda mõttega, et kui eksam hakkab 10, siis vast 9:45 ikka saan juba toimetada. Aga ei, kell 10 hakkas asi seadistamisega pihta. Ehk testisin kõigepealt oma kõlareid, mikrit ja kaamerat. Siis skanneerisin telefonirakendusega QR koodi, mis saatis no minu telefonikaamerapildi kuhugi vajalikku kohta. Ja siis hakkasin filmima enda läpaka ümbrust, laua ümbrust, laua alust ja lage pea kohal, näitasin ka oma kõrvad ette, et mul mikrit ei ole. Lõpuks tegin 360 kraadise tiiru ümber enda näitamaks, et kedagi ei ole. Siin panin telefoni u 3 meetri kaugusele ning jätsin salvestama, kus siis minu tegutsemist lindistati. Ja viimase asjana lukustasin oma ekraani. Alles siis sain hakata eksamit reaalselt tegema, u 15 minutit hiljem. Õnneks hakati 3 tundi arvestama hetkest, kui sa reaalselt esimest küsimust lugesid.

Mina võtsin küsimustiku avamisel taktika, et loen kõik küsimused läbi ning märgin eraldi paberile, milliseid oskan kindlasti, millised on nii ja naa ja milliseid kindlasti ei vali. See osutus edukaks taktikaks, sest nii mõnigi ütles hiljem, et kaotas aega küsimuste vahel pendeldades. Aga ses suhtes läks mul edukalt, et 9 küsimust sain kohe, mida oskasin vastata ja vaid üks oli vaja juurde leida. Kokku oli 16 küsimust valikus. Ajaliselt läks nibin-nabin, oleks hea meelega u 10 minutit veel kulutanud, sest viimane küsimus jäi korralikult vastamata. Samas need 9 küsimust sain vastatud ja ka ülekontrollitud. Ja kui päris aus olla, siis küsimuste läbilugemisel olin suht kindel, et läbi ma saan. Nüüd on muidugi see “ahnus” et tahaks ikka korralikku tulemust ka.

Eks paistab, sest tulemus peaks saabuma paari nädalaga. Tegu ei ole ju linnutamise harjutusega, vaid keegi peab reaalselt küsimused läbi lugema ja aru saama, kas mina saan asjast aru 😀 Aga vahepeal on küll tunne, et äkki ma ikka ei saa läbi, et äkki ma krutin lootused liiga kõrgeks. Samas, seda teen ma alati … päris nõme on see kohatine ebakindlus :S Nüüd aga pühendun täielikult suvelainele ja oma perele. Poisid olid ikka väga unarusse jäänud viimased nädalad.

Minu kiiksud

Hummus oli minu jaoks pikalt mingi mõtetu blöga. Ma ei olnud seda maitsenud ja ei kavatsenud seda teha ka. Siiski tuli hetk, kus ma seda proovisin ning avastasin et see on või asendajaks päris hea. Nüüdseks on asjalood nii, et ma võin süüa topsiku või kaks hummust niisama 🙂 Või puhul eelistan alati puhast võid mitte võimääret. Ja seda võid võin ma näites määrida korraliku kihi digestive’i või kalevi küpsise peale… mmm …

Kohvi sisse panen mett ning kui seda ei ole, siis ennem joon kohvi magustajata. Kunagi jõin seda vaid suhkruga, kuid vanaisa eeskujul lisasin ühe korra mett ja nii ta jäi. Suhkur muudab minu jaoks kohvi läilaks, kuid tee sisse ei ole probleemi seda panna, ometi eelistan siiski mett. Meie majapidamisest ei leia ammu enam valget suhkrut (või noh, küpsetusmaterjali riiulil seda on) ning jookide magustamiseks pakun külalistele pruuni või demerera suhkrut. Teed joon oleneb kuidas – piparmündi ja rohelist lahtist teed meega, tumedat teed piima ja suhkruga ning tänu rasedusele avastasin rohelise mangotee, mee ja piima kombo. Tööl ollen äratan selle joogi tegemisega iga kord soovimatut tähelepanu.

Vein üksi on minu jaoks kange ja lahjendan seda dr pepperi mitte kokaga. Samas pole probleemi juua gin toonikuga. Viina suudan juua vaid jääkülmalt pitsina, nii kui see soojemaks mutuub, tuleb sellele rõve ja kibe viinamaitse juurde 😀 Kunagi maitses tohutult rumm koolaga, nüüd ei seedi ma seda üldse, sest see on liiga magus (aga näe vein dr. pepperiga ei ole 😀 ).

Ma ei oska tekita magada. Ehe näide oli ühest suvest aastaid tagasi kui maadlesime kuumalainega ja konkreetselt oli igal pool palav, sealjuures ka öösel magamistoas. Õhk lihtsalt ei liikunud ja temperatuur ei langenud. Mina kasutasin voodilina tekina, sest mul peab alati midagi olema kehale peale tõmmatud kui magan. Samuti on mul kiiks selili või kõhuli magades kõverdada põlvest ühte jalga. Nõme on see, kui Miku ka voodis on, sest ilmselgelt võtab minu kõverdatud jalg rohkem ruumi kui sobilik oleks ning kummalgi ei ole meil mugav 😀

Kui ma sain 11, kinkisid vanemad mulle telekamängu, see oli nii vinge lihtsalt. Ma võisin tundide kaupa mängida Super Mariot, Tanki või Galaktikat. Kuigi mingi hetk osteti teine mängude kassett ka juurde, siis need kolm mängu jäid minule südamesse. Kui vaid saaks kuskilt osta aparatuuri ja jälle neid vanakooli mänge mängida. Samuti olen alati olnud lummatud tetrisest ning paju kordi mõelnud käekonsooli osta. Õnneks avastasin, et Delfil on mängude leht nin seal saab klõbistada nii tetrist kui minu uut lemmikut, värvipalle. Ilmselgelt ei pea ma lisama, et uue aja mängud mind ei huvita.

Ma olen külmavares. Lapsepõlvekodus meeldis mul alati talveõhtuti ronida tekiga ahjusuu ette vahetult pärast seda, kui isa oli tule alla teinud. Kui mei vannitoa remont valmis sai, käisin tihti seal õppimas, sest selles ruumis oli pandud põrandaküte. Lisaks panin endale puhuri näkku puhuma, ikka kõige tugevama kuumusega. Muideks, siiamaani meeldib mul töötava puhuri ees istuda, isegi kui see natuke liiga kõrvetav on. Talvel katan end magades kõigepealt pleediga ja siis tekiga, sest pleed on pehme ja soe ja mõnus. Ja jällegi, pleedid on mul tihtilugu peal/ümber ka niisama. Kui vaatasin Game of Thrones’i siis tihtilugu hakaks mul külm pelgalt vaadates kui vähe riideid tegelastel seljas oli ja kui külm tundus ilm olevat 😀

 

Pesumasin tegi pesu mustaks

Oh meie pesumasin ja saaga sellega. Ühesõnaga, umbes aasta tagasi avastasime, et meie pesu tuleb teinekord masinast rikutuna välja. Mitte kõik esimesed, vaid oli asju, milledele tekkisid hallikad laigud. Ma ei saanud kunagi täpselt aru, et mille tagajärjel need laigud tekkisid – kas oli pesuprogramm vale, andis mõni kangas värvi (kuigi kasutasin alati värvi-ja mustusekogumislappe), oli mõni kangas eriti tundlik ja vastuvõtlik värvidele, äkki oli pesumasin seest must, jne.

Ühesõnaga mingi hetk ma juba kartsin heledat pesu pesta, sest olin kindel, et midagi laigulisena välja tuleb. Kusjuures, ega siis laigud riiet uuesti pestes kangast välja tulnud, pigem määrdus ese veelgi rohkem. Tihtilugu leotasin rikutud asju plekieemaldusvedelikus, kuid ka sellest ei olnud kasu. Mingi hetk tundus, et üks kindel programm on ainuke, millega laike ei teki ning hakkasin ainult seda kasutama. Mõni pesutäis hiljem olid laigud tagasi. Me kulutasime ikka kümneid naelasid erinevate pesumasina puhastusvahenditele pluss pesin ise nii pulbrisahtlit kui trumlitihendeid, ikka ei aidanud. Mitu korda võtsime filtri lahti, et seda puhastada, mille käigus ohtralt vett ka põranda üle ujutas, kuid filter oli tavaliselt suht puhas.

Detsembri alguses võtsime masina puhastuse ja kontrolli eriti suurelt ette. Kuna masin on nö kapi sees, siis vedisime selle kõigepealt keset köögipõrandat (ja lõhkusime natuke kapi ka ära :S ). Siis avasime filtri osa ja puhastasime selle vähesegi mustuse ära. Mina pesin päris puhta pulbrisahtli veelgi puhtamaks; pesin nõudepesuvahendiga trumlitihendid puhtaks (ikka nii et koukisin niipalju tihendit lahti kui sain); pesime puhtaks musta vee äravoolutorud, nii selle, mis masina küljes kui too toru, kuhu see mustus läks. Jah too viimane toru oli päris must seest, kuid ei midagi hullu. Lõpuks läksin poodi ning tõin erinevaid vingemaid puhastusvahendeid ja torude puhastajaid, mis tühjendasime erinevatesse voolikutesse ja torudesse. Tõin ka paki nõudepesumasina kapsleid, et sellega masin seest puhtaks teha ning lõpetasime oma suurpuhastuse kahe kõige pikema ja kõrgeima temperatuuriga pesutsükliga. Rohkemat ei osanud me enam midagi teha.

Tuli uus päev, uus pesulaar ja ei mingit muudatust – need kuramuse laigud olid ikka olemas. Tol hetkel tahtsin mina küll selle masina kuu peale saata ja lihtsalt minna uus osta. See masin oli juba ära rikkunud mitu päris kallist Miku polosärki, hunniku Noorhärra T-särke, mul on koledalaigulist voodipesu ja saunarätikuid ning lõpuks rikkusin ka mitu enda kampsuni ning pusa. Ja mitte miski ei aidanud. Pigem oli selle viimase pesu mustuselapp muutunud valgest tume halliks (kuigi mina pesin heledat pesu). Ma olin tõesti ahastuses.

Siis soovitas Miku, et peseksin ühe masinatäie pesupehmendajata. Mismõttes pesupehmendajata? Kuidas saab vahend, mis on mõeldud puhastamiseks hoopiski pesu rikkuda? Miku oli guugeldanud ja otsinud variante, et mida veel proovida kui kuskil kirjutas, et pesupehmendajat tohib panna vaid samasse sahtlisse pulbriga ning ainult kuni “max” piirini, muidu võib see pigem kahju teha. Nojah, sest suhtes oleks see lähenemine olnud midagi uut, sest siiani ma tõesti panin küll pulbri sahtlisse, kuid pehmendaja otse trumlisse. Osasid pehmendajaid ju võib niimoodi panna ja eks ma harjumusest seda tegin edasi, kuigi olin vahepeal pehmendajat muutnud. Lisaks, ei doseerinud ma sellist kogust, mida pudelil soovitati (sest ega ma siis juhiseid lugenud), vaid valasin ikka kapsli triiki täis seda vedelikku. Skeptilisena paningi järgmisel pesukorral masinasse ainult pesupulbri ning mustusekoguja. Pesu tuli välja laiguvabalt.

Ma ei ole pehmendajat kasutanud nüüd juba kuuke ning ükski ese ei ole rikutud saanud. Pigem saan lõpuks lahti nendest vanadest laikudest, sest leotan rikutud esimeid plekieemaldusvedelikus. Aga mul endal on nii kohutavalt piinlik, et sellise rumaluse nahka läks nii mitu ilusat riideeset … Ehk õppetund kogu eluks – LOE JUHISEID!

Jõulude ootuses

Viimased paar aastat olen jällegi oma jõulutunde üle leidnud. Tea, kas tegu sellega, et peres on laps, kes vaimustub kõigest ja kõigist, või olen ise enda suhtumist ja mõttemaailma muutnud, kuid alateas UK-sse kolimisest mulle nii meeldib kõik jõuludega seonduv. Eks muidugi ole neid, kes pingutavad näiteks kaunistustega üle (panevad need üles liiga vara ja hoiavad üleval liiga kaua või ongi liiga palju asju), kuid tegemist on ju rõõmu ajaga ja eks erinevatele inimestele meeldivadki erinevad asjad. Mäletan, et kui Noorhärra oli just sündinud, siis me läksime jõuluõhtul koduküla peale jalutama, et lihtsalt nautida seda tuledesära ja ehitud külakest, väga vahva ning ilus oli.

Nagu mainisin, siis sel aastal läheme üle pika aja jõuluks ja aastavahetuseks Eesti. Muidu tegime ikka nii, et 24 õhtul tähistasime Eesti jõule oma kodus kahekesi ja 25 hommikul sõitsime mõneks ööks Miku vanemate juurde. Inglased hakkavad pigem tähistama 25-l, kui avavad hommikul oma pakid ja siis õhtul on kogu pere suur söömine. Meie jaoks tundus tobe omavahelised kingid kaasa vedada ja nii kuidagi sündiski see Eesti ja UK jõulutraditsioon. Pluss ma ei olnud ühelgi aastal nõus loobuma Eesti jõulusöökidest, eelmisel aastal oli jõuluõhtusöök konkreetne kemüüse – Inglise jõulisink ja Eesti sealihapraad, ahjukartulid, yorkshire’i puddingud, hapukapsas, verivorst. Kui muidu oleme jõule tähistanud Miku vanemate juures ning tema ema on konkreetselt mitu päeva vaaritanud ja ette valmistusi teinud, siis sel aastal tulevad nad hoopis meile kõik külla. Seega 14 on meil suur pereistumine ja kinkide vahetamine, Miku õde ja oma lapsega meile ööseks, et poisid saaksid sleepoverit teha, sest viimane nädalavahetus enne meie lendu oleks kõik liiga tihedaks kiskunud.

Ma nii maadlesin sel aastal kihu vastu panna jõulupuu ja kaunistused üles juba novembris. Meil ei ole küll palju asju, kuid mõned ikka. Aga suutsin oma kaine mõistuse säilitada ning puu sai üles täpselt esimesel advendil. Avastasin, et olin suures osas oma kuuseehted ära visanud, sest tegu oli nõmedate plastikjulladega, mis juba päris koledad välja nägid ja seetõttu nägi meie puu esimesed päevad suhteliselt tühi välja – vaid tuled ja mõned üksikud kaunistused. Ühel õhtul peale tööd tegime selle saatusliku vea ning läksime kodu-Asdasse ehteid juurde hankima. Valik oli üldiselt suhteliselt niru, aga mina mõtlesin sellegipoolest hoida raha ka kokku ja osta jälle need kuramuse plastikjullad, samasugused, mille aasta alguses ära viskasin. Odavad olid ju, kolm erinevat suurust kolmes erinevas stiilis, kokku äkki 18 kuulikest ja vaid 2 naela. Juba samal õhtul kirusin end maa põhja, milleks ma JÄLLE jama kvaliteediga asju kokku ostsin (sest ega ma piirdunud ühe pakiga, ikka kolmega, nii kuldsed, hõbedased kui punased). Osad kuulid olid juba mõlkis, osade niidiaugud olid kinni, osadel liiga hästi näha see rant, et kaks poolkuuli kokku liimitud. Kole, kole. Aga lapse jaoks olin nõus nad puule riputama. Meil nimelt käis meeskonnatöö, et Noorhärra lõikas niidijupid, mina sidusin need kuulikeste taha, tema lõikas niidisabad ära ja panid kuulid puule. Kui suurem osa oli puul, avastasin et pakis olid ka spets niidikesed, hõbedased ja kuldsed ning tunduvalt peenemad kui minu paks niit. Nõustusin Mikuga, et see minu pandud paks niit ikka ei sobi ja otsustasin ühel päeval korrektuurid teha.

See päev jõudis kätte täna. Hommikul läksime poodi, et osta tulukesed aknale. Nimelt iga hommik ja õhtu kui autoga sõidame, imetlema Noorhärraga kui ilusad on kõik majad tuledesäras ja otsustasin meile ka midagi osta (pärast Noorhärra kurba nentimist, et meil ei olegi tulekesi aknal vilumas). Miku palus ka kuulikesi juurde osta, sest need, mis meil olid, kaunistasid tihedalt puu alumist osa (ühel mehel on veel kasvuruumi) ning ülemine ots oli eriti nukker ja tühi. Assamait ma ei oleks pidanud The Range’i minema, seal oli riiulite viisi ILUSAID, klaasist ja kergemast plastikust (aga siiski korraliku kvaliteediga) kuuseehteid. MITTE ÜHTEGI karpi neid tobedaid plastmasspläuste, mida muidu iga nurga peal müüakse. Muidugi tüki hind oli naela ringis, aga selle eest sai ka midagi ilusat. Otsustasin koheselt, et mina neid pläuste enam juurde ei osta, vaid hakkan iga-aastaselt täiendama oma kogu kvaliteetsemate eheteda. Ostan nende hoiustamiseks korraliku kaanega plastmass karbi, sest nii mõnigi ilus klaaskuul, mis meil olnud on, purunes tavalises pappkarbis. Noorhärrale saime ilusa sädeleva rongiehte, lisaks valis ta sinise ja punase sädeleva hirvekese, võtsin kolm klambriga oksa külge käivat linnukest ning 4 sädelevat tähekest. Aknale panemiseks ostsin värvilise jõulutulede komplekti, kus on kokku 240 tähekujulist lambikest.

Praegu naudingi vaikust (enne tormi), sest Miku puhkab oma öövahetusest, Noorhärra kustus diivanile ning pesumasin just lõpetas oma pesu. Vahepeal jõudsin sorteerida ära ka plastpläustid ja panna allesjäetavatele kuulikestele õiged hõbeniidid taha ning nüüd ootangi, millal mehed ärkavad. Lasen neid kogu selle dekoreerimise teha, sest nad niigi saavad vähe nädala sees koos toimetada. Aknale loodan kindlasti tuled panna, ongi hea võimalus Noorhärra sünnast sinna pandud “Palju Õnne” sildikesed maha võtta 😀 … lõpuks ometi.