Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …

Advertisements

Hallo Kosmos :D

Einoh, mis siin ikka … seekord võttis “ainult” pea kaks aastat aega, et ma tahaks jälle kirjutama hakata. Muidugi, eks mul mingis mõttes oli vahepeal kopp ees oma elu ette ladumisest ja pidevalt kuklas vasardavast süütundest, et ma ainult korra nädalas, kui sedagi, kirjutasin. Aga noh, ma ei tahtnud, ei olnud seda tunnet, et nüüd ma kirjutan. Ju siis kodus istumine teeb ikkagi oma töö ja nüüd on see hetk, et tegelikult ju võiks jälle kirjutada. Nagu paljud kodused emad on ilmselt tundnud, siis teinekord lihtsalt sõidabki katus ära ja on vaja oma aega ja väljundit (hobi), et mõistus selge hoida. Ma siis hakkan nüüd kirjutama, sest kahe aastaga on meie elu ju nii palju muutunud, et tagantjärgi meenutamist ja uute seikade kirjutamist peaks jätkuma.

Kõige mõistlikum vast olekski lihtsalt igapäevaselt midagi kirja panna ja ju siis sellega kaasnevad ka muude sündmuste meenutamine. Esimesse postistusse oleks aga minu arust täitsa paslik kirjutada oma saaga sellest, kuidas ma oleks peaaegu oma blogist ilma jäänud …

Ehk, mingil hetkel, äkki suht peale seda kui ma viimati kirjutamise lõpetasin, otsustasin et nüüd ei ole vaja ka blogi enam avalikuna hoida. Panin selle täiesti privaatseks ja ei hoolinud mingite salasõnade ja kasutajanimede üles kirjutamisest, sest noh ma olin ju koguaeg adminnina niigi automaatselt sisse logitud. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et kui ma mingi hetk tahtsin oma Austraalia seiklusi meenutama hakata ja uuesti postitusi lugeda kronoloogiliselt, et saanud ma enam blogisse sisse logitud. Avalikult ju ei saanud enam lugeda ja eks mingi hetk mingil põhjusel logisid robotid ka minu kontost välja. Hea nali oli muidugi sellega, et tegelikult ma ei tahtnudki blogist meenutusi lugema hakata, vaid algselt hakkasin ühte wordi dokumenti otsima, kuhu ma mingi hetk olin kopeerimise ja pasteerimisega oma seikluse Austraalias, IGAKS JUHUKS, topelt salvestanud. Noh, et kui blogiga juhtub midagi või nii 😀 Ja kuigi ma olin 99% kindel, et ma ei ole nii udupea, et seda faili kustutada lihtsalt niisama lampi, siis ülesse ma seda enam ei leidnud. Ei arvutist, ei oma mälupulkadelt ega ka välistelt kõvaketastelt. Neid viimaseid on mul kolm, kus igal pool on varude varude varude topelt kopeeritud, sest EI, ma ei ole ikka veel jõudnud oma kaustades puhastustööd teha. Ja kui nüüd arvata, et ju ma siis ei otsinud piisavalt, siis otsisin küll. Kõigi kolme pealt, kõikidest kaustadest, mitmeid kordi! Sest ma ei uskunud, et ma NII udupea olen .. aga näete, ju siis olen, sest kadunuks see fail jäi, siiamaani on kadunud. Samas oli jube palju muud avastamisrõõmu vanade failide näol 😀 See vanades failides sobramine on justkui jõulud ja sünnipäev koos – (taas)avastamisrõõmu on kuhjaga ja veel.

Igatahes, kui oli selge, et seda faili, mida ma kopeerisin ja pasteerisin ikka päevi, ei ole enam, tuli taastada ligipääs oma kontole. Iseenesest lihtne eksole – vajutad aga nuppu “restore password” ja juhindud juba meilboksi tuleva kirja järgi. Vot siin on nüüd koht, mida minu loogika ikka veel siiani ei mõista, et kuidas see juhtus, aga mingil hetkel loodi mulle wordpressi poolt uus kasutajakonto 🙂 Kui natuke mõelda, siis ilmselt tänu sellele, et ma üritasin oma salasõna taastada nn uue emailiaadressiga (sest hiljem selgus, et minu kontoga seotud aadress oli hoopis teine), milles olin raudpolt kindel, et see on õige aadress. Midagi muud ma ju ei kasuta ja pole juba aastaid kasutanud. Et miks peaks mingi muu aadress olema, kui praegune meilikas töötab veel varajasemast ajast kui selle blogi avasin. Igatahes, oma uue kasutajakonto otsas ma nüüd istusin, aga vot blogile ikka ligi ei saanud.

Loogiline samm edasi oli guugeldada, et kuidas oma kontot taastada. Kuna ma olin takerdunud nö automaatse ja toimiva meetodi mittetoimimisse, leidsin tee foorumitesse, kus enam-vähem olid kõik juhendid suht samasse auku – ehk taasta oma salasõna 😀 Õnneks aitaks üks hea ja arvuti/netimaailmaga väga sinasõber olev tuttav ning suunas mind ühele lehele, kus sain oma murest avalikult kirjutada ja loota, et mõni wordpressi admin isiklikult aitab. Ses suhtes olin ma kindel, et automaatsed meetodid mind enam ei aita, sest kala on kuskil sees ja mina enam välja ei mõelnud, kus. Ja ma vabandan juba ette, kuid erinevad lingid, kus ma lõpuks abi sain, on mul kahjuks meelest läinud, sest ma ju ei teadnud paar kuud tagasi veel, et ma sellest saagast kirjutan.

Seega, mingil hetkel potsatas mu meilboksi kiri WordPressilt, et pean neile tõestama kes ma olen ja kas ikka selle konto omanik. Meetoteid oli selleks kaks – kas saata neile pangatehingu tõend või spetsiifiline eelnevalt nende poolt saadetud kinnitusemaili (mida mul ju ei olnud). Õnneks ma mäletasin, et mingi hetk ostsin blogile mälu juurde, kuna olin tol hetkel veel Austraalias ja piltide üleslaadimisele tuli mingi mahumäär ette. Mäletasin ka veel millal tehing toimus ajaliselt. Ja ega olnud midagi – kontakteerusin oma Eesti pangaga ja palusin mulle selle tehingu koopia meilile saata. Kredikas oli juba ammu suletud ja seetõttu ei arvanud ma, et saan ka tehingutele ligi. Aga ohsanäe, tuleb välja, et isegi kui su kredikas on suletud, siis limiidikonto (seotud kredikaga) on ikka avatud ja sellel saab ilusti niipalju surfata kui vaja. No ja leidsingi selle tehingukoopia ja saatsingi WordPressile. A vot neile ei sobinud mingil põhjusel. Neil oli hoopis vaja tehingu arhiveerimistunnust, mida kviitungil ei olnud ja mille saamiseks tuli mul edasi suhelda PayPaliga. Õnneks oli WordPressi tydruk piisavalt lahke ja ütles, et selle info saamiseks on mul vaja teada nii kredika numbrit kui kehtivusaega.

Nooo ja siis ma kirjutasin jälle oma pangale, et vaja oleks nüüd teada, mis oli selle kredika number ja kehtivus aeg, mida ma pea  kolm aastat tagasi kasutasin 😀 Õnneks oldi minuga väga toredad ning selle info ma sain. A la kolm nädalat hiljem, sest emadus on minus tekitanud aegajalt esineva mälukaotuse … või see võis tegelikult juba tekkida raseduse aeg. Igatahes, ma ise ei suutnud kolm (!!!!) nädalat oma netipanka sisse logida ja sealt infot saada. Lõpuks ikka oli meeles see liigutus teha.

Ja siis läks veel paar nädalat, et PayPalile helistada. Seekord ei olnud mälukaotuses asi, vaid ma ise ei tahtnud :S Teate seda tunnet, et teinekord on vaja midagi teha, mis on jube lihtne ja ilmselt mitte ka aeganõudev, aga lihtsalt EI VIIIITSI ja EI TAAAAHA. Mina pidin end lihtsalt kokku võtma seetõttu, et mul oli puhkusereis tulemas ja ma ei julgenud rohkem enam püksikummi venitada, sest ma reaalselt arvasin, et kui ma nüüd oma toimetusi lõpule ei vii, siis Murphy seaduse kohaselt kustutatakse minu konto vahetult enne seda kui ma lõpuks WordPressile vajaliku info edastan.

Helistasin Paypali ning sattusin nende USA kõnekeskusesse. Sinna pidin ka mitu korda proovima helistada, ajavahe noh. Seal ei räägitud minuga pikalt, sest kui selgus et ma helistan Euroopast (ise olen nüüd UK-s, kaart on Eesti oma ja tehingu hetkel olin hoopis maakera kuklal), siis pidavat selle probleemi lahendamine olema Euroopa kõnekeskuse ehk UK/Iirimaa pädevuses. Eks helistasin siis neile, kus peale pikka seletamist ja andmete andmist tuli välja, et ohoo … nemad näevad ainult kuni kaks aastat vanasid tehinguid ja ma peaks ikkagi USA-ga kontakteeruma, kellel on maksimaalne ülevaade tehingute ajaloost 😀 Tüüpiline eksole. Üldjuhul olen ma viimaste aastatega (loe UK-s elatud aja jooksul) muutunud hästi kannatamatuks ja ei kannata lolli juttu, eriti kui seda ajavad kõnekeskuste töötajad, kes ei suuda/taha/viitsi sind kuulata, sinu probleemi süveneda/sind aidata. Aga seekord olin ma OK, kuna mure suur ja see vajas lahendamist. Seega helistasin USA-sse tagasi ja seekord sattusin väga pädeva tidriku otsa. Lugesin oma kredika numbri ette, andsin andmed tehingu suuruse ja aja kohta ning voila – ma sain selle kuramuse arhiveerimistunnuse. Ma olin nii õnnelik (ja imestunud ka), et tegelikult nii kiirelt abi sain, et ma kinnitasin tidrikule mitu korda, et ta on mu ingel.

Ja egas muud ei olnudki, saatsin arhiveerimistunnuse WordPressile, kes aktsepteeris mind kohe kui kontoomanikku. Andis info, et tõesti mul on kaks kontot ning kas soovin oma õigel kontol meilika äramuuta ja uue konto kinni panna (mida ma muidugi soovisin) ning siis saan juba ise edasi toimetada. Nii läkski ja nüüd olen ma enda õhtuid sisustanud meenutuste lugemisega.

Ehk pikk jutt lühidalt – ALATI HOIDE OMA KASUTAJANIMED JA SALASÕNAD KINDLAS KOHAS JA ÄRGE ROBOTITELE LIIALT LOOTKE 😉

Kurja see WP on siin mõne aastaga ikkagi muutunud, et võtab aega uuesti tundma õppimine ja kus miskit kuidas käib 😀