Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Neljas nädal isolatsioonis

Munadepüha pikk nädalavahetus oli mega, lihtsalt mega. Seda enam oli teisipäeval tööle hakates hästi nõme olemine, ma kohe üldse ei tahtnud näiteks tööle hakata, juba pühapäeval mõtlesin, et ei taha töötada, kuigi vaba esmaspäev ootas ees. Teate ju küll seda tunnet, kui oled olnud pikemalt puhkusel (a la jõulud või tegelikult ka puhanud) ja siis need esimesed päevad tagasi tööl on täpselt sellised, et tahaks eemale. Miku küll soovitas, et võtaksin siis vabu päevi juurde, aga põgeneda pole ju ka mõtet. Nii ma hakkasin vaikselt nokitsema kui mulle sadas kaela üks suur ja vastutav ülesanne – ühe projekti dokumentatsiooni üleandmine kliendile. Ülesanne, mida minult juba mitu korda oli palutud teha aasta algusest saati, kuid mille kohta ma ütlesin, et mul ei oleks aega seda korralikult teha. Ülesanne, mis anti minu vastutada kuna olin aasta tagasi teinud sarnast asja. Ülesanne, mis oli seotud projektiga, mida mina vaid teinekord asendasin, kuid kunagi põhikohaga sellest projektist osa ei võtnud. Ning tegelikult ongi ülesanne lihtne, lihtsalt tohutult aeganõudev. Ja ma olin NII MARUS, et pm see pandi minu kaela, sest juba oldi hiljaks jäädud asjadega! Olen hakanud vaikselt mõistma, et mul on kodus hästi raske keskenduda, kuna meil eraldi kontorinurka/ruumi ei ole ja hetkel ei oska lahendust ka välja mõelda, et see kuhugi tekitada. Nii ma hõivangi igapäevaselt meie söögilaua köögis, kuid meie alumine korrus on avatud planeeringuga. Ma ei saa ju Mikule ja Noorhärrale ka pahaks panna, et nad telkut vaatavad, räägivad, kõva häälega mängivad/müravad või et Noorhärra tuleb mulle asju näitama. Tööl näiteks juhtub tihtilugu nii, et ma istungi kõrvaklapid peas (hea house mix taustaks kõlamas), sest meil on avatud planeeringuga kontor ja oi milline melu ja mula tihtilugu minu ümebr käib. Ehk ma olin juba ette ära kergelt närviline, sest keskendumine oli null, aga uusi e-kirju aina lendas juurde. Lisada siia otsa frustratsioon pärast puhkust ning pealesurutud tööülesanne ja oligi käes – ma murdusin korralikult.

Ma sain aru, et ma kohe üldse ei talu stressirohket olukorda, aga tõsi on see, et seda stressi tekitan ma eelkõige ise endale. Mul on nõme iseloomujoon, et pean alati tegema kõike 100% korralikult ja kohe. Mul tiksub pidevalt kuklas see tunne, et ma ei tee piisavalt kiiresti ning kardan, et kaotan oma töö. HÄSTI nõme, sest kui, siis pigem mind kiidetakse hea töö eest ning halbu sõnu pole ma juba ammu kuulnud. Aga mina ikka põen. Nii ma võtsin kõigepealt Miku kallal korralikult, siis nutsin korraliku peatäie ning olin valmis oma töö pikalt saatma. Hea oli, et see juhtus kõik vahetult enne meie igapäevast jalutuskäiku ja sain puhata ekraanist ning rahulikult olukorra üle järgi mõelda. Esimest korda elus tegin otsuse, et mina ei pea mitte kõike ise tegema ja kangelast mängima ning “tagandasin” end üleandmise koordineerijaks, kuid reaalset failide täitmist ma ei plaaninudki teha, mul tegelikult ka ei oleks olnud aega. Saatsin tolle projekti juhile kirja, et kuigi teen üleandmise ära, siis ei ole mul võimalik seda ülesannet prioritiseerida. Esimest korda elus lükkasin eemale tegija rolli ja võtsin vastu koordineerija rolli (noh veidike boss või nii :D)

Ühesõnaga teisipäev oli hästi hästi paha päev ning otsustasin, et minu laps ja pere heaolu PEAB saama esikohale tõstetud, tegelikult ka. Nii olengi Noorhärra jaoks rohkem olemas kui ta tahab lobiseda või mängida. Ja sisendan endale, et ma annangi endast ju parima praegu. Tegelikult ma teen kahe inimese tööd ja kuigi vahepeal oli jutuks, et osa oma koormusest ära anda, tuli koroona peale ja sinna see asi jäi. Meiel on ju lubatud paindlik tööaeg, miks siis mina stressan et kõik peab kohe tehtud saama? Ülejäänud nädal oli töö mõistes kontrolli all, et tegin nii palju kui jõudsin ja proovisin tulekahjusid kustutada, sujus küll.

Nädala tippsündmus (!) oli Noorhärraga vaktsineerimaskäimine, sest see oli esimene kord kuu aja jooksul kui käisime temaga mujal kui jalutamas, ta sai autoga sõita. Praksisesse minek oli ka nii organiseeritud, et kui kohale jõudsime, helistasin registratuuri ning meil paluti autos oodata, kuni õde on valmis meid vastu võtma. Mul oli tegelikult Noorhärrast kahju, sest ta oli nii elevil, et läheb arstionu juurde, lobises õdedega ja puha. Ning siis istus minu sülle, mina hoidsin ta käsi kinni ning sai korraga mõlemasse õlga süsti. Milline pettumus. Ega ta väga häält teinudki, lõpuks võib-olla piiksatas tsipa, ilmselt sellest, et vaktsiin oli kibe. Ja oi kui pettunud ta oli, et talle haiget tehti 😀 Õnneks kausitäis jäätist tegi meele kohe mõnusaks tagasi.

No ja kirsiks tordil oli Noorhärra poolt korraldatud uputus vannitoas. Istusime Mikuga söögilaua taga ja just lõpetasime hommikuseid pannkooke kui Noorhärra vetsu läks. See asub ülemisel korrusel, täpselt söögilaua kohal. Räägime juttu kui korraga kuuleme ilget solinat, justkui jookses äraveetorust palju vett alla. Miku läks igaksjuhuks kontrollima, mida Noorhärra teeb, kui mulle hakkas laua peale vett tilkuma läbi ühe laelambi. Issver kuidas ma karjatasin ja üles korrusele jooksin – tüüp oli võtnud tassi, selle veega täitnud ja siis kraanikausi äärele tühjendanud. Nii kordi ja kordi järjest. Ainuke viga plaanis oli see, et kogu vesi jooksis mööda kraanikausi äärt põrandale ja immitses läbi põranda lambi kaudu alla korrusele. Siin kohal küsimus – kes plaadib KÕIK vannitoa seinad, aga põrandale jätab mingi suvaka materjali?!?! Õnneks sel korral oli tegu vaid ehmatusega, sest põranda saime kuivaks, lamp ka katki ei läinud. Lihtsalt, mul on sellest majast juba nii kahju, sest see näeb ikka vatti. Köögi lagi vajab ülevärvimist, sest kohe sissekolimisel tekkis meil niiskuskahjustus vannitoast ja meielikult ei ole me seda siiani üle värvinud , kaks aastat juba. Siis on meil tagumine uks seest poolt auguga, sest umbes aastake tagasi tuli Noorhärra nii tuppa, et lõi ukse mõnusa hooga lahti (uks avaneb sissepoole), kuid tööpind ukse taga on ehitatud terava nurgaga (jällegi, miks?!?!) ja nii see auk sinna sai. Rääkimata sellest, et seinad vajavad üleüldist värskendust. Meil oli suur plaan, et teeme selle värskenduse isolatsiooni ajal ära (kõik vajalik on ära ostetud), kuid hetkel tundub võimatu missioonina seda teha, isegi kui üks meist Noorhärraga pikale jalutuskäigule läheb.

Pühapäeval lõpetasime nädala pika jalutuskäiguga, sest ilm oli lihtsalt fantast ning grillisime. Mõnna mõnna 🙂

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.