Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Neljas nädal isolatsioonis

Munadepüha pikk nädalavahetus oli mega, lihtsalt mega. Seda enam oli teisipäeval tööle hakates hästi nõme olemine, ma kohe üldse ei tahtnud näiteks tööle hakata, juba pühapäeval mõtlesin, et ei taha töötada, kuigi vaba esmaspäev ootas ees. Teate ju küll seda tunnet, kui oled olnud pikemalt puhkusel (a la jõulud või tegelikult ka puhanud) ja siis need esimesed päevad tagasi tööl on täpselt sellised, et tahaks eemale. Miku küll soovitas, et võtaksin siis vabu päevi juurde, aga põgeneda pole ju ka mõtet. Nii ma hakkasin vaikselt nokitsema kui mulle sadas kaela üks suur ja vastutav ülesanne – ühe projekti dokumentatsiooni üleandmine kliendile. Ülesanne, mida minult juba mitu korda oli palutud teha aasta algusest saati, kuid mille kohta ma ütlesin, et mul ei oleks aega seda korralikult teha. Ülesanne, mis anti minu vastutada kuna olin aasta tagasi teinud sarnast asja. Ülesanne, mis oli seotud projektiga, mida mina vaid teinekord asendasin, kuid kunagi põhikohaga sellest projektist osa ei võtnud. Ning tegelikult ongi ülesanne lihtne, lihtsalt tohutult aeganõudev. Ja ma olin NII MARUS, et pm see pandi minu kaela, sest juba oldi hiljaks jäädud asjadega! Olen hakanud vaikselt mõistma, et mul on kodus hästi raske keskenduda, kuna meil eraldi kontorinurka/ruumi ei ole ja hetkel ei oska lahendust ka välja mõelda, et see kuhugi tekitada. Nii ma hõivangi igapäevaselt meie söögilaua köögis, kuid meie alumine korrus on avatud planeeringuga. Ma ei saa ju Mikule ja Noorhärrale ka pahaks panna, et nad telkut vaatavad, räägivad, kõva häälega mängivad/müravad või et Noorhärra tuleb mulle asju näitama. Tööl näiteks juhtub tihtilugu nii, et ma istungi kõrvaklapid peas (hea house mix taustaks kõlamas), sest meil on avatud planeeringuga kontor ja oi milline melu ja mula tihtilugu minu ümebr käib. Ehk ma olin juba ette ära kergelt närviline, sest keskendumine oli null, aga uusi e-kirju aina lendas juurde. Lisada siia otsa frustratsioon pärast puhkust ning pealesurutud tööülesanne ja oligi käes – ma murdusin korralikult.

Ma sain aru, et ma kohe üldse ei talu stressirohket olukorda, aga tõsi on see, et seda stressi tekitan ma eelkõige ise endale. Mul on nõme iseloomujoon, et pean alati tegema kõike 100% korralikult ja kohe. Mul tiksub pidevalt kuklas see tunne, et ma ei tee piisavalt kiiresti ning kardan, et kaotan oma töö. HÄSTI nõme, sest kui, siis pigem mind kiidetakse hea töö eest ning halbu sõnu pole ma juba ammu kuulnud. Aga mina ikka põen. Nii ma võtsin kõigepealt Miku kallal korralikult, siis nutsin korraliku peatäie ning olin valmis oma töö pikalt saatma. Hea oli, et see juhtus kõik vahetult enne meie igapäevast jalutuskäiku ja sain puhata ekraanist ning rahulikult olukorra üle järgi mõelda. Esimest korda elus tegin otsuse, et mina ei pea mitte kõike ise tegema ja kangelast mängima ning “tagandasin” end üleandmise koordineerijaks, kuid reaalset failide täitmist ma ei plaaninudki teha, mul tegelikult ka ei oleks olnud aega. Saatsin tolle projekti juhile kirja, et kuigi teen üleandmise ära, siis ei ole mul võimalik seda ülesannet prioritiseerida. Esimest korda elus lükkasin eemale tegija rolli ja võtsin vastu koordineerija rolli (noh veidike boss või nii :D)

Ühesõnaga teisipäev oli hästi hästi paha päev ning otsustasin, et minu laps ja pere heaolu PEAB saama esikohale tõstetud, tegelikult ka. Nii olengi Noorhärra jaoks rohkem olemas kui ta tahab lobiseda või mängida. Ja sisendan endale, et ma annangi endast ju parima praegu. Tegelikult ma teen kahe inimese tööd ja kuigi vahepeal oli jutuks, et osa oma koormusest ära anda, tuli koroona peale ja sinna see asi jäi. Meiel on ju lubatud paindlik tööaeg, miks siis mina stressan et kõik peab kohe tehtud saama? Ülejäänud nädal oli töö mõistes kontrolli all, et tegin nii palju kui jõudsin ja proovisin tulekahjusid kustutada, sujus küll.

Nädala tippsündmus (!) oli Noorhärraga vaktsineerimaskäimine, sest see oli esimene kord kuu aja jooksul kui käisime temaga mujal kui jalutamas, ta sai autoga sõita. Praksisesse minek oli ka nii organiseeritud, et kui kohale jõudsime, helistasin registratuuri ning meil paluti autos oodata, kuni õde on valmis meid vastu võtma. Mul oli tegelikult Noorhärrast kahju, sest ta oli nii elevil, et läheb arstionu juurde, lobises õdedega ja puha. Ning siis istus minu sülle, mina hoidsin ta käsi kinni ning sai korraga mõlemasse õlga süsti. Milline pettumus. Ega ta väga häält teinudki, lõpuks võib-olla piiksatas tsipa, ilmselt sellest, et vaktsiin oli kibe. Ja oi kui pettunud ta oli, et talle haiget tehti 😀 Õnneks kausitäis jäätist tegi meele kohe mõnusaks tagasi.

No ja kirsiks tordil oli Noorhärra poolt korraldatud uputus vannitoas. Istusime Mikuga söögilaua taga ja just lõpetasime hommikuseid pannkooke kui Noorhärra vetsu läks. See asub ülemisel korrusel, täpselt söögilaua kohal. Räägime juttu kui korraga kuuleme ilget solinat, justkui jookses äraveetorust palju vett alla. Miku läks igaksjuhuks kontrollima, mida Noorhärra teeb, kui mulle hakkas laua peale vett tilkuma läbi ühe laelambi. Issver kuidas ma karjatasin ja üles korrusele jooksin – tüüp oli võtnud tassi, selle veega täitnud ja siis kraanikausi äärele tühjendanud. Nii kordi ja kordi järjest. Ainuke viga plaanis oli see, et kogu vesi jooksis mööda kraanikausi äärt põrandale ja immitses läbi põranda lambi kaudu alla korrusele. Siin kohal küsimus – kes plaadib KÕIK vannitoa seinad, aga põrandale jätab mingi suvaka materjali?!?! Õnneks sel korral oli tegu vaid ehmatusega, sest põranda saime kuivaks, lamp ka katki ei läinud. Lihtsalt, mul on sellest majast juba nii kahju, sest see näeb ikka vatti. Köögi lagi vajab ülevärvimist, sest kohe sissekolimisel tekkis meil niiskuskahjustus vannitoast ja meielikult ei ole me seda siiani üle värvinud , kaks aastat juba. Siis on meil tagumine uks seest poolt auguga, sest umbes aastake tagasi tuli Noorhärra nii tuppa, et lõi ukse mõnusa hooga lahti (uks avaneb sissepoole), kuid tööpind ukse taga on ehitatud terava nurgaga (jällegi, miks?!?!) ja nii see auk sinna sai. Rääkimata sellest, et seinad vajavad üleüldist värskendust. Meil oli suur plaan, et teeme selle värskenduse isolatsiooni ajal ära (kõik vajalik on ära ostetud), kuid hetkel tundub võimatu missioonina seda teha, isegi kui üks meist Noorhärraga pikale jalutuskäigule läheb.

Pühapäeval lõpetasime nädala pika jalutuskäiguga, sest ilm oli lihtsalt fantast ning grillisime. Mõnna mõnna 🙂

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Oma kodu ostmine – jätkame otsinguid

Jäin oma järjejutuga pidama 10 jaanuari peale, kui olime müüjaga jõudnud hinnas kokkuleppele ning hakkas pihta bürokraatiline pool. Kõigepealt saatis meie advokaatitiim meile esmased paberid ja vormid täitmiseks, samuti ka nende teenuse hinnapakkumise. Lisaks hakkas finantsnõustaja kokku panema meie faili leidmaks sobivaim laenupakkuja. Saime ka postiteel kinnituskirja müüja kinnisvarafirmalt, et müügiprotses on algatatud.

15 jaanuar käisime kiirelt müüja agentuurist läbi, et viia enda originaaldokumendid millest tehti kohapeal koopia ning lisaks kinnitasime oma aadressi.* Edasi sõitsime kokkusaamisele finantsnõustajaga, sest siiani olime asju ajanud ainult kas kirja või telefoni teel. Kohtumine oli hästi informatiivne ja mõnus – näha oli, et inimene teab, mis ta teeb ja ta reaalselt üritabki sulle parima pakkumise/lahenduse leida. Avaldasime ka oma muret majas nähtud niiskuse osas ja otsustasime koos nõustajaga, et ilmselt on mõtekam tellida natuke kallim, kuid põhjalikum ekspertiis. Läksime sellelt kokkusaamiselt minema teadmisega, et ilmselt saame laenu ühest suurimast pangast mitte mingist väiksest finantsasutusest, mille üle olime meeldivalt üllatunud.

Kuna ekspertiisi nõuab laenu andev asutus, siis jäi selle korraldamine finantsnõustaja teha. Saime kinnituse, et maja minnakse hindama 23. jaanuaril ning vastus peaks tulema päris ruttu. Samal ajal allkirjastasin mina meiepoolse lepingu ekspertiisi teostajaga ning üldse täitsin ning skännisin ja saatsin erinevaid pabereid advokaatidele. Reede õhtul tulid head uudised, et maja on hinnatud summale, milles me müüjaga kokku leppisime ehk laenuandja ei tee meile takistusi vajaliku summa saamisel.   Tundsime Mikuga suurt kergendust, et kui maja müügihind on see, milles meie kokku leppisime, siis ei saa niiskusprobleem olla tõsine. Oi, kuidas me eksisime.

Esmaspäeval anti advokaatidele roheline tuli, et võib hakata bürokraatiaga tegelema. Siiani olime palunud meie juhtum nö ootele panna, kuniks selgub ekspertiisi tulemus. Me ei soovinud maksta teenuse eest, mida meil võib-olla isegi vaja ei lähe, juhuks kui loobume ostust just niiskuskahjustuse pärast. Teisipäev oli meie jaoks ikka paras hullumaja. Kõigepealt kirjutas meile advokaadibüroo ja küsis kas meie sissemakse raha on minu või Noorhärra kontol**. Ma ei saanud algul arugi, et millest selline küsimus, sest sissemaksuraha tuleb ju ISA kontotelt. Küsimus oli sõnastatud ka nii, et uuriti kus asub lastetoetuse raha, seega lihtsalt selgitasingi, et see summa tuleb minu kontole, mille ma kannan Noorhärra kontole ja mille lõpuks kandsime oma säästukontole. Sellest tuli välja omakorda jaburdus – nimelt kui raha on juba kord Noorhärra kontole kantud, siis loetakse seda tema rahaks ja kui me tahaks seda sissemaksuks kasutada, peaksime tema nõusoleku selleks saama. Aga tegu on ju alaealisega 😀 See muidugi ka ei loeks, et meie oleme tema vanemad ja seaduslikud eestkostjad. Ma ausalt läksin päris närvi, et milles probleem on, sest mina sain aru, et me ei tohi seda summat üldse kasutada. Õnneks finantsnõustaja suhtles nendega ja tuli välja, et omafinniks ei tohi seda kasutada. Tegin kohe omad arvutused ja kirjutasin finantsnõustajale vastu, et ma ei saa aru, mida advokaadid jahuvad, kuna meie 2 ISA’t + boonusraha katavad ilusti meie omafinni ära, isegi rohkem, kui 5%, et mis lisadeposiiti nad taga ajavad. Õnneks tuli välja, et advokaadibüroo kolistas ämbrit.

Aga suurem pettumus saabus ekspertiisi tulemusega. Nimelt nõustus raport, et kuigi kokkulepitud hind on okei, siis maja tegelik väärtus 6 tuhat vähem, sest … paramparaa .. majal on KORRALIK niiskuskahjustus, pluss puiduosadel (uksepiidad ja põrandaliistud) ka mädanikku , mida me ise tähele ei pannudki. Raportis hinnati erinevaid maja osasis 3-palli süsteemis, kus 3 tähendas seda, et asi on väga tõsine ning vajab kohest reageerimist. Niiskuskahjustus ja mädanik oli hinnatud kolmele. Me mõlemad tundsime Mikuga end petetult – kurja, me juhtisime vaatamisel tähelepanu niiskusjälgedele ja küsisime kui hull see on. Mul läks lõpuks sassi, kui mitu korda omanik korrutas, et selles majas ei ole niiskusprobleemi, et niiskuskahjustus tuleb vaid välisseintele (no magamistoas see oligi ju välisseinal) ja tegu on tipp-topp majaga. Et ainuke rõskus maja siseseintel tulenes sellest, et viimased üürnikud ei kütnud maja korralikult ning ei õhutanud pärast dušši all käimist. Ma ei teagi kas nad mängisid lolli ja lootsid, et me langeme nende hea jutu õnge või nad päriselt ei teadnudki, kui tõsise probleemiga tegu on, kuid fakt oli koheselt selge, et meie seda maja vähemalt kokkulepitud hinnas ei osta, kui üldse sedagi.

Õhtul kodus arutasime, et mis edasi saab. Üks variant oleks hakata korralikult hinnas alla kauplema. Mina olin nõus, et otsimegi eksperdi, kellega kohale minna ning kes hindaks remondifondi suurust ning küsime selle summa alla. Samas ega enne ju teagi kui suureks ja kalliks remont kujuneb, kui seda tegema ei hakata. Nüüd tagantjärele mõeldes olid põrandad näiteks kaetud suhteliselt uue vaipkattega ning tekkis koheselt kahtlus, kas äkki millegi varjamiseks? Lisaks ütles Miku, et isegi kui saame hinnas alla, siis meil peab olema remondiraha reaalselt olemas, sest sellega peaks kohe tegelema hakkama. Hetkel meil ei oleks neid tuhandeid kuskilt võtta, kuna plaan on osta maja, mis konstruktiivselt on heas korras ning mida saame seest värskendada jupikaupa. Miku küsis nõu ka paari tuttava käest ning kõik ütlesid kui ühest suust, et kui tegu on niiskuskahjustusega, siis hoia heaga eemale. Muideks, tänaseks ehk 10 päeva hiljem, ei ole maja tagasi müüki pandud, äkki siis ikkagi saadi probleemi tõsidusest aru ning nüüd tegeletakse sellega.

Nii kirjutasingi järgmise päeva hommikul müüja agentuurile, et ekspertiis tõi välja tõsise niiskuskahjustuse ning me loobume oma pakkumisest. Kuna mulle tol päeval vastust ei tulnud, helistasin neile järgmine päev, et saada kinnitus meie loobumisteate saamise kohta. Tuli välja, et minu kiri oli spämmi läinud (!). Eks agent üritas ikka veenda, et äkki saab kuidagi hinnas uuesti kaubale, kuid ma olin suht resoluutne ning ütlesin otse välja, et me tunneme endid petetuna müüjate poolt ning loobume täielikult. Eks muidugi oli kahju, sest nagu eelmises postituses kirjutasin, siis potensiaali oli korralikult sel majal ning me oleks saanud jääda oma praegusesse külakesse edasi, lisaks ma juba lammutasin seinu ja dekoreerisin mõttes seda maja 🙂 Aga ju siis pidi nii minema.

Muidugi hakkasime juba samal õhtul uuesti kuulutusi vaatama, kuid miskit erilist ei hakanud silma. Nüüd me pigem võtamegi asja rahulikult, sest nii palju saime targemaks, et laenu saamisega meil probleeme ei teki, isegi kui Miku töökohta vahetab (mida ta ka tegi). Lisaks on meil reaalne ettekujutus kuumakse suurusest. Saame ka ISA kontodele rohkem raha juurde koguda ning omafinni summat suurendada. Lõpuks ju saame ise sedapidi võitu. Advokaadid saatsid meile ka makstud deposiidi tagasi. Ainult finantsnõustajale peame pisike summa juurde maksma kui ta järgmise objekti asju ajama hakkab, sest kõik hinnastamine toimub objektipõhiselt. Ja kuigi algselt oli tunne, et kaotasime raha, kuna maksime põhjalikuma ekspertiisi eest, mille tõttu ostust loobusime, siis tegelikult säästis see natuke rohkem makstud summa praegu meile tulevikus tuhandeid.

*UK’s on mingil põhjusel hästi oluline erinevate toimingute puhul kinnitada, et sa elad sellel aadressil, kus sa väidad end elavat. Sinu sõnast ei piisa, vaid sul peab olema ette näidata kas kiri pangast, kommunaalide arve vms ning see ei tohi olla vanem kui 3 kuud. Meie puhul on näiteks “vahva” see, et kõik kommunaalid maksame otsekorraldusega ja isegi kui midagi postiteel saadetakse, on need kõik Miku nimel. Seetõttu olen ma hakanud alles hoidma mulle saadetud pangapakkumisi, mis muidu suht kohe prügikasti lendaks 😀

**Tegime Noorhärrale kohe peale sündi konto, kuhu olime kandnud igakuise lapsetoetuse just selle mõttega, et kogume niimoodi eraldi raha kui kunagi maja ostma hakkame.  Selle raha kandsimegi oma ühisele kogumiskontole mõned kuud tagasi, et kasutada erinevate teenustasude maksmiseks. Maja sissemaksuks plaanisime kohe algusest peale kasutada ainult kahte ISA säästukontot.

Mul viskas segadus üle

Alates hetkest, mil Noorhärra sündis, olin kindel et tahan kindlasti kahte last. Kui alguses oli mõte, et saame kaks last väikese vanuse vahega, siis elolu tegi omad korrektuurid ning otsustasime oodata vähemalt, kuni ta kolmeseks saab. Praegu mõtlen, et jätta suurem vanusevahe lastele oli ainuõige otsus, sest ma oleks ilmselt oma mõistuse mingi hetk kaotanud 😀 Kuna teine laps oli plaanis, siis muidugi (kokkuhoidliku eestlasena) hakkasin Noorhärrast väikseks jäänud asju uuele beebile hoidma. Kuna oleme ühe sõbrannaga saanud paari aastaste vahedega kahe peale kolm poissi, siis oli loogiline, et väikseks jäänud lasteriided hakkavad omanikku vahetama, lisaks muule beebivarustusele.

Põhimõtteliselt olen alles hoidnud KÕIK viimased 3 aastat kasutuses olnud riideid, mis ei ole lõplikult plekilised või topiliseks muutunud, pm enamus Noorhärra riideid. Omaarust olin siiani väga organiseeritud, sest sorteerisin riided vastavalt vanusele erinevatesse kilekottidesse. Jama oli ainult selles, et meil väga ei ole kodus ruumi asjade ladustamiseks, nii et ei tekiks muljet üleüldisest segadusest. Siiani olin pannud riiete kotid kastidesse ja kastid kapi otsa :S Garaazis ei julge ma midagi ses mõttes õrna ladustada, et niiskus ja spetsiifiline lõhn võivad oma laastustöö teha. Seega olin juba kergelt ülekuhjatud asjadega, kui sõbrants tõi viimase portsu tema poisist väikseks jäänud riideid tagasi. Tema mõte oli küll, et ma sorteeriks vaid enda asjad välja, kuid jutt läks kuidagi nii, et võtsin kogu kotitäie vastu (koonerdaja alert!). See oli mõned nädalad tagasi ning muidugi ei olnud ma midagi jõudnud teha. Reede õhtul aga viskas segadus sellise kopa ette, et võtsin sorteerimistöö eriti suurelt ette.

Seega, esimese asjana koukisin välja KÕIK kotid riietega ning sorteerisin kahte kuhja – asjad, mis jätan endale ja asjad, mis proovin maha müüa. Endale jäetavate asjade suhtes olin eriti kriitiline vältimaks uut hordi kilekotte ja kaste, seetõttu jäid alles ainult väga kallid ja kvaliteetsed firmakad (mis Miku ostis) ning väga neutraalsed ja korralikud riided, mis sobiks nii poisile kui tüdrukule. Kõik muu, mis oli vähegi rohkem kulunud, topiline või tugevasti sinine/tehnika piltidega, läksid äraantavasse hunnikusse. Ei, ma ei ole nii sookindel, et tüdruk peab ainult roosat ja õrna kandma, jätsin ikka mõned poisilikumad esemed ka alles, lihtsalt tahtsin endale jätta võimaluse, et saan ka uuele beebile uusi riideid osta ja teha tulevikuvaliku juba rohkem soo kohasemalt.

Kui kaks hunnikut valmis, sorteerisin kõigepealt endale jäetavad asjad nelja hunnikusse (0-3 kuud, 3-6 kuud, 6-9 kuud ning 9+ kuud) ning sain õnneks neli mõistliku suurusega kilekotti, mis mahtusid ühe voodi sahtlisse. Teise olin juba ettenägelikult jätnud rasedapadja ja kõige lahedamad beebi mänguasjad. Äraantava hunniku sorteerisin kaheks (0-6 kuud ning 6-12 kuud), tegin kõikidest asjadest pilti ning panin need suuremasse kandekotti ootama, et keegi need ära ostaks/viiks. Eraldi pildid tegin just selle lootusega, et kes on huvitatud, see näebki kogu sisu pluss ei pea ma kordi eraldi kirjutama inimestele, mida kotid sisaldavad. Panin küll asjad müüki lootuses, et saame sõbrantsiga raha pooleks teha, kuid olen suhteliselt kahtleval seisukohal, et keegi need ära ostab (missest et mul on seal uhiuued asjad hinnasiltidega ja mõned väga korralikud esemed, mida vaid paar korda kantud), sest siinmail on lasteriided nii odavad, et paljud eelistavdki osta uued või saada asjad tasuta. Eks paistab. Mina sain igatahes oma magamistoa tunduvalt lagedamaks ning see oligi eesmärk.

Aga, kuna oli laupäev ja mul plaanis maja üldpuhastus, siis jätkasin oma sorteerimist ka voodipesu valdkonnas. Nimelt reedel meie voodipesu vahetades avastsin, et meie padjad on ikka väga närtsuks muutunud. Pole ka ime, kui need sai ostetud a la 4 aastat tagasi juba. Tavaliselt olen ma väga rahul Ikea asjadega, kuid need padjad olid küll imelikud – kui muidu on padi kohe ümbrises eks, kuhu peale pannakse padjapüüd, siis nendel patjadel käis see ümbris veel eraldi ära (iseenesest väga mugav nende pesemiseks), kuid see viimane kiht ümbrist oli nii õrn, et sisu hakkas juba välja pudenema. Seega, panin need asjad äraantavasse hunnikusse, sest kui see lukuga ümbris ära pesta, siis saab neid patju kasutada küll, meie lihtsalt otsustasime endile uued osta. Lisaks oli muutunud väga topiliseks meie tekk ja läheb ka see väljavahetamisele. Viimaseks sorteerisin diivanikasti asjad ära, sest kuigi meil oleks koht, kus külaliste magamistarbeid hoiustada, on need jällegi – üllaülla – meie magamistoas kapi otsas 😀 Enamus sealseid asju läksid ka minema, sest need olid kunagi kelleltki saadud kasutatuna ning mõõtudes, mis niikuinii meie tekile/patjadele/madratsile ei sobiks. Ning nagu valatult, mahuvad mõlemad külaliste komplektid diivanikasti ideaalselt!

Pärast 4 tundi tuuseldamist, oli ka maja korras. No nii mõnus on kui tööpinnad lagedad, diivan korras, lapse mänguasjad organiseeritud oma nurgas. Lust ja lillepidu … mis kestis täpselt eile õhtuni, kui mina läksin sõbrantsidega kinno ja poisid jäid liiklusummikuid mängima. Terve alumine korrus on jälle autosid täis 😀

Oma kodu ostmine vol.2

Tegin otsa lahti ning rääkisin esmastest sammudest oma kodu ostmisel SIIN. Oluliselt midagi uut juhtunud ei ole, rahulikult kogume sissemaksu ning hoiame objektidel silma peal. Miks ma teen järgmise postituse sel teemal, on üks halenaljakas olukord, millega mina hetkel kokku puutun.

Kui ma Eestis elasin, siis oli laenusaamisel vajalik eelkõige stabiilne sissetulek ning vaadati igakuiste kohustustuste suuruse suhet sinu sissetulekusse ehk kas sa olen maksujõuline. Inglismaal on veel eraldi lisaks kasutusel selline termin nagu credit score (krediidivõimekus äkki?). Ehk sinu krediidivõimekusele antakse üks number ja mida kõrgem see on seda parem. Olenevalt veebist, mis seda teenust pakub (ning neid on palju), võib maksimaalne number olla 999. Otseselt minuteada see number ei mõjuta kas laenu saadakse, kuid ilmselt mingil määral võib mõjutada laenutingimusi (pikkus, intressimäär, sissemakse suurus). Ühesõnaga, mulle oli jäänud mulje, et see number on ülitähtis saada võimalikult kõrgeks, kuigi Miku on maha rahustanud mind, et ega see nüüd nii suurt rolli ka mängi.

Kevadel tegin endale lõpuks ühele veebile konto ära, et hakata jälgima, mis on minu skoor ja kuidas see paraneb. Olin ju selleks ajaks siin elanud juba 4 aastat ja mingisugune finantskäitumine ning ajalugu väljakujunenud. Kasutasin selleks ClearScore lehte, mis annab maksimaalseks summaks 700. Kuna selle nelja aasta jooksul on minu sissetulekud ainult tõusvas joones liikunud, olen võtnud endale krediitkaardi, et näidata maksevõimekust ning mingeid võlgenvusi ka ei ole esinenud, siis olin ülikindel, et minu skoor saab olema maksimumi lähedal. Heheee, naiivitar nagu ma olen, siis eksisin rängalt – aprilli skoor oli 402 :S Iseenesest ju peaaegu UK keskmine (see näitaja on 414), kuid minu jaoks siiski liiga madal. Selle raporti saamise juures on muidugi see hea, et see toob välja nii need näitajad, mis on positiivsed, kui ka need, mida saaksid ise parandada. Aprillis oli ainukeseks soovituseks registreerida end kohalikel valimistel hääletajaks. Mai ja juuni raportid olid muutusteta ja nii ma ennast juuni lõpus hääletajaks registreerisin.

Tuli juuli ja ma pidin tagumikule kukkuma – minu skoor oli langenud 382 peale. WTF??? Mismoodi? Mitte ükski positiivne tegur ei olnud ära langenud ja ma olin ju registreerinud end hääletajaks ehk ma ei saanudki midagi rohkemat enam teha. Seda sama ütleks ka raport. Muideks, et asi oleks selge, siis siin on faktorid, mis näitavad minu finantskäitumist heast küljest:
* mul ei ole kehtivat kohtuotsust ega ole ma ka pankrotis
* minu arvelduskonto ei ole miinuses või blokeeritud
* ma ei ole viimase aasta jooksul andnud sisse palju laenutaotlusi
* ma olen kasutanud ühte ja sama arvelduskontot igapäevaselt juba aastaid
* mul ei ole ühtegi võlgnevust
* minu suurim krediitkaardilimiit on arvestatavlt kõrge
* ma ei ole oma krediitkaardilimiiti ületanud viimase aasta jooksul
* mul on kasutusel vähem kui 50% oma võimalikust krediitkaardilimiidist

Minu jaoks oli sel hetkel tegu pigem isikliku solvanguga (:D), et mismoodi mind nii madalalt hinnatakse ning olin tõsiselt frustreerunud ning häiritud. August, september ja oktoober ei toonud mingeid muutusi – skoor oli sama, positiivsed punktid samad ning mitte midagi negatiivset. Täna tuli novembri raport ning skoor on tõusnud 397 peale, jei 😀 Samas ma ju tean, et ma olen ikka tunduvalt finantsteadlikum kui 5 aastat tagasi näiteks ja no saan ikka hästi oma rahadega hakkama. Lihtsalt sportlikust huvist tahaks kellegi käest küsida, et miks see number nii madal on??? Kas piirkonna tõttu, kus me elame (ei ole just kõige uhkem ja pigem elab siin inimesi, kel on raskusi) või et ma ei ole end rohkemate minilaenude/järelmaksudega sidunud, et oma maksevõimet tõestada? C’mon, mis loogika on mõtteviisi taga, et selleks, et oma maksujõulisust tõestada, pead sa võtma laenu? Kas see ei tähenda midagi, et ma saan oma elu elatud järelmaksudeta?

Kokkuvõtteks, minu jaoks juba tragikoomiline see situatsioon. Ilmselt oleksin rohkem endast väljas, kui see number mängiks väga suurt ja olulist rolli laenu saamisel. Siis ma ilmselt kalluks võtta 6-kuuline järelmaks enda nimele, et “tõestada” maksujõulisust. Kuid nagu eelmises postituses kirjutasin, siis tegelikult on meie ühine maksujõulisus juba ära tõestatud, nii et pigem võiksin pihku itsitada 😀 😀 😀

Kiirvisiit Londonisse…

… ehk kuidas ma ei jäta enam midagi juhuse hooleks, sest ma olen mõtlev inimene ja õpin oma vigadest. Käisin eelmisel nädalal ühepäevasel kiirvisiidil Londonisse, et osaleda ühel tööalasel konverentsil. Pikk ja tegus päev oli, kõik sujus enamuses viperusteta ning kuigi õhtu lõpuks olin surmväsinud, valdas mind siiski üleüldine rahulolu. Päeva enda ja sellele eelnenud ettevalmistustega tõestasin veelkord, et viperuste ärahoidmiseks on isiklikult päris palju võimalik ära teha…

Esiteks, juba esimese infokillu saamisel konverentsi toimumine kohta mõned kuud tagasi võtsin ette googlemapsi ning vaatasin, kus asub toimumispaik rongijaama suhtes, on vahemaa jalutatav või peab ühistransporti kasutama. Üldjuhul eelistan ma iga kell tallataksot. Samuti uurisin rongi ajakavast, et kui reaalne on üldse, et ma jõuan kodust minema piisavalt varasele rongile (eeldusel muidugi, et Miku on öövahetusest kodus), et Londonis jalutades konverentsipaika jõuda. Ning kas ma üldse saan olla lõpuni ja jõuda koju ajaks, mil Miku tööle läheb (ei oleks jõudnud, aga kasutasime ühe tütarlapse abi, kes lapsehoidmisega taskuraha teenib).

Teiseks, kui suur logistika paigas oli, algas detailide paika panek, mis minu puhul tähendab tavaliselt googlemapsi väljatrükkimist ning oma teekonna pisidetailideni selgeks tegemist. Seekord joonistasin markeriga kogu teekonna Eustoni rongijaamast Houndsditchi, kusjuures, mida lähemale asukohale jõudsin, seda rohkem zuumisin kaarti detailsemaks, et iga nurgatagune oma tänavanimetusega näha oleks. Jah, mul on nutitelefon ka, aga liiga tihti on juhtunud, et ma ei saa vabse aru, kuhu ja mis suunas see mind juhatab, seda eriti UK linnades. Ükskord juhtus, et see põhimõtteliselt juhatas mind kõrval hoonesse pooletunnise ringkäiguga :S Seega, ma ei usalda eriti oma telefoni ja no topelt ei kärise ju ka.

Kolmandaks, tellisin korraliku ajavaruga endale hommikuks takso, et ikka 30 minutit enne rongiväljumist see ukse ees oleks ja mulle jääks piisavalt varu 10 minutilise autosõidu teekonna läbimiseks. Lisaks, käisin eelmisel päeval läbi rongijaamast, et piletid välja trükkida ning hilisõhtul lippasin ka pangaautomaati sularaha tooma. Iseenesest oleksin saanud piletid ka varahommikul rongijaamas printida ning sularaha teepeale jäävast automaadist välja võtta, kuid mõtlesin, et noh igaks juhuks olen täielikult valmis juba eelmisel õhtul. Lõpuks, et hommikul tõesti ei oleks viimasel minutil ringijooksmist, pakkisin ka oma seljakoti valmis.

Saabus hommik ning olgu öeldud, et see oli nii õige otsus, et piletite ja sula võtmist hommiku peale ei jätnud. Nimelt olin mina juba enne kella 6’t valmis, jõudsin veel Mikuga lobiseda, kes saabus öövahetusest ja isegi Noorhärra ärkas veidike varem ning sain temalegi kalli teha. Kuid kell 6 ei olnud mingit taksot, kas 6:05 mitte, kuigi tavaliselt on nad pigem tsipake varem kohal. Otsustasin taksofirmasse helistada ning mis tuli välja – minu takso oli bronnitud 6:15ks. Noh, ma oleks tegelikult võinud eelmisel õhtul veel üle helistada oma bronni, sest too tütarlaps, kes minu kõnele vastas, ei saanud vist ööd ega mütsi aru, mis toimus. Kõigepealt ei kuulnud ta aadressi kuhu tulla, siis seda kuhu minek ning lõpuks kuulis et taksot kell 8 vaja :S Dispetšer küll kinnitas, et auto on tegelikult juba teel, kuid minu jaoks tiksus aeg halastamatult ning ma PIDIN sellele rongile jõudma, kuna pilet kehtis vaid sellele konkreetsele väljumisele. Mu närvid olid nii pingul, et jõudsin juba meie auto maja ette ajada ja hakkasin Noorhärrast autotooli kinni panema, et Miku mind jaama viiks, kui takso saabus. Teel jaama selgus ka, et tollel õhtusel dispetšeril ongi kombeks klientide tellimusi ebakorrektselt võtta :S Noh mul oli kama kaks, kuniks ma rongile jõuan, õnneks jõudsin ka. Kuid ilmselt ei oleks jõudnud kui oleksid olnud lisapeatused raha ja piletite jaoks.

Hommikune rong ei sõitnud otse Londonisse, vaid pidin Crewe’s ümber istuma. No problemo, sest aega selleks 20 mintsa ning tavaliselt ei ole rongijaamad nii suured, et oleks võimalik rongist maha jääda. Aga see olen ju mina … 😀 Vaatasin tabloost, et minu rong väljub rajalt 7 ehk trepist üles ning üle raja teisele poole. Rong oli ilusti ees ka ning otsustasin peale minna. Kummalisel kombel ei leidnud aga vagunit E ning otsustasin sellest konduktoriga siis rääkida, kui ta pileteid kontrollima tuleb. Ennegi juhtunud viimase hetke muudatusi ning vaguneid vähemaks võetud. Istun siis rahulikult ja valmistun raamatut lugema, kui kuulen, et teavitatakse infot väljuva liini kohta ning orienteeruv saabumisaeg 20 hiljem, kui ma peaksin. Siis tekkis küsimärk pea kohale, kas ma ikka õigel rongil olen? Tuli välja, et ei olnudki ning paanikas jooksin perroonile tagasi. Hea oli, et õige rong pidi mõned minutid hiljem väljuma, eks paremal vaatamisel suutsin tähele panna ka, et kaks Eustoni rongi suht samal ajal väljuvad, kuigi firmad erinevad. Tagasi õigel platvormil olles (kusjuures samal, kus algselt väljusin esimesest rongist) tegin aega parajaks ühe chai latte (siiani parim, mida saanud olen) ja crossaintiga kui tuli teade, et õige rong saabub teisele platvormile. Mul jälle paanika-jaanika kohal, kuigi tegelikult pidin vaid teisele poole platvormi minema 😀 Lõpuks olin õigel rongil ja õiges suunas teel, vahepeal lugesin raamatut, kuid jäin sügavalt umbes tunnikeseks ka magama. Õnneks lõpp-peatust ei oleks saanud maha magada, sest Euston oligi lõpp-peatus.

Edasi sujus päev viperusteta. Telefoni kinnitusel leidsin oma teekonna alguspunkti üles ning tund aega hiljem olin kohal. Oleks olnud 50 minutit hiljem, aga ma ei leidnud koheselt õiget maja üles, tuli välja et ma ei olnud ka ainus. Iseenesest oleksin ilmselt ainult telefoni gepsuga ka kohale jõudnud, kuid mulle meeldis vaadata teekonda paberkaardilt ja saada telefonis pidevalt uuendatud saabumisaega. Kusjuures, ma ei oleks pidanud üldse kiirkõndi tegema, kuna konverentsi algus venis umbes 20 minutit, osalejaid oli lihtsalt nii palju (u 600), et kõik ei suutnud oma materjale õigeks ajaks välja võtta. Konverents oli äge, mulle täiega meeldis. Kandis pealkirja “Women in Project Management” ning korraldatud APM (Association for Project Management) poolt. Sain hästi palju infot juurde just enda personaalset arengut silmas pidades, eriti huvitas mind see, kuidas saada akredeteeritud projektijuhiks. Muidugi tähendab see palju õppimist, aga peaksin ka korralikult nüüd kogemust juurde saama.

Pidin veidike enne lõppu lahkuma, et taaskord rongile jalutada, kuid mulle sobis see kerge jalutuskäik. Pealegi sain turisti mängida ning suveniiripoest Noorhärrale pisikese, ülehinnatud musta taksomudeli osta ning Mikule Londonist kaardi saata. Kui ma praegu järele mõtlen, siis see ei ole veel 5 päevaga kohale jõudnud :S

Inimesepõlgurist sotsialiseeruja

Kui kerida aega nii 15-20 aastat tagasi ja mõtleme hilispuberteedis-varajases täiskasvanueas olevale Kerstile, siis üks minu tundemärke oli igavene sotsialiseeruja. Ma tahtsin olla inimeste lähedal, käia üritustel ning tunda ennast ümbritsetuna elust. Nädalavahetustel tahtsin alati midagi sõbrannade ja perega teha, suveti seigelda mööda Eestit ning mida suurema kuulajaskonnaga üritus kuskil toimus, seda kindlamalt tahtsin ka mina kohal olla. Eks oli hetki, kui üksi oli ka hea, kuid pigem nautisin siiski melu ja sellega ümbritsetud olla. Mäletan siiani, kui suurt elevust tõi mulle ja sõbrannale ühel suvel KÕIGIL Õllesummeri päevadel osaleda. Kreisi. Milleks??? Aga tookord oli see minu jaoks üritus number 1 kus olla, sest A) palju rahvast ja suminat ja B) erinevad esinejad kellele kaasa elada (ning kelle nägemiseks inimeste vahel trügida). Nagu arvata oskate, eelistan nüüdseks pigem vaiksemat elu 🙂

Ma poleks elus arvanud, et mina olen see, kellest saab nii mõnigi kord inimesepõlgur. Alustame juba sellest, kuidas mulle ei meeldi näiteks shoppamas käia, sest inimesed! Üldjuhul on minul ju aega teha seda nädalavahetuseti, nagu paljudel teistel töölkäivatel inimestel, mistõttu pean selleks “võitluseks” ikkagi vaimselt ette valmistuma. Eelistatult käin riiete ja jalanõude jahil üksi, sest Noorhärra järgi vaatamine ja poes riiete/jalanõude valimine on tegevused, mis omavahel ei sobi 😀 Isegi kui elimineerida see üks pisikest kasvu segav faktor, siis teised shoppajad jäävad. Üldjuhul poes ikka on mitmeid inimesi, kes sulle liikudes ette jäävad, stangedelt samu asju vaatavad, proovikabiini ees järjekorra tekitavad ning samamoodi ootad sa nende seljataga kassasabas. Rääkimata nendest inimestest, kes jalutavad kaubanduskeskuse koridorides, üldjuhul eriti aeglaselt siis, kui sinul nii palju aega ei ole.

Või diskotamised – oli hetki, kus ma käisin neljapäev, reede ja ka laupäev väljas ning võlgujäänud unetunnid ei olnud probleem. Nüüd ilmselgelt satun diskotama harvemini ning isegi siis peab selleks päris hea põhjus olema. Jah, mulle meeldib tantsida, kuid ööklubisse minek ei ahvatle mind siiski mitte. Üleeile sattusime üle pika aja välja, sest üks sõbranna läheb reisima ja tähistasime tema minekut. Ühel hetkel, kui oli vaja veidike hinge tõmmata istusin baariäärde pukile, vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin endamisi, kuidas see atmosfäär ei ole enam minu jaoks – inimestest pungil tantsusaal, baarileti esine trügimine, pikad vetsu järjekorrad, väga vali muusika (kuidas baarmenid klientide tellimusi siiski tuvastada suudavad on minu jaoks igavene müstika). Ma ei ütle, et õhtu oli katastoof, tegelikult oli vahva väljas käia, tantsida jalad villi (ja avastada hommikul voodisse langedes, et päevane 10 000 sammu on juba täis), lobiseda ja omade seltskonda nautida, kuid natukeseks ajaks piisab. Nii mitmeks kuuks kindlasti, sest ma juba tean ühte oktoobris toimuvat olemist, mis ilmselt väljas pubitamisega lõpeb.

No ja väliüritused. Eile käisime kohalikul toidufestivalil, mis oli ühendatud iga-aastase 10km jooksuüritusega. Lühidalt öeldes, tänavad oli eriti kitsad üles pandud välitelkide ja erakordselt tiheda rahvamassi tõttu. Mõneti olime selleks kõigeks valmistunud, kuna läksime teadlikult toidufestivalile ent siiski haaras meid mõlemaid Mikuga jällegi see õud, kui pead trügima, paluma inimestel liikuda et näha mida pakutakse, ootama järjekorras. Äkki see on see kannatamatust jälle, millega pean tööd tegema? Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed, või ütleme liiga suures koguses inimesi (inimeste üledoos?!?) teeb mind koheselt närviliseks ja tahan neist eemale saada.

Ma olen tegelikult mõelnud, et millest selline muutus, et kui 20 aastat tagasi ei seedinud ma füüsilist üksindust, siis nüüd tahakski pigem omaette olla. Vanus võib siin tõesti mingil määral rolli mängida, kuid tean eakaaslasi, kes on ikka väga väga sotsiaalsed ja nautivad rahvamasse. Algul mõtlesin, et olen ju üleskasvanud pigem väiksemas kohas ning meie elasime veel küllaltki eraldi ehk kodu oli vaikne pelgupaik ning nüüd tõstab minus pead soov jällegi vaikuses olla. Või äkki mõjutasid mind Austraalia aastad, sest enamuse ajast ma/me ju elasime pisikestes külakestes või täielikus eraldatuses ja harjusime sellega. Tegelikult ma arvan, et asi ongi selles, KUI ülerahvastatud UK on. Privaatsusest kui sellisest võib siin ainult unistada kui sa just miljonär ei ole, et endale lahmakas maad osta ning selle keskele eramu üles panna. Meie oleme siin koguaeg elanud ümbritsetuna inimestest, meie enda elamine on pigem väike ning naabritega on ka lood nagu on, ikka satub tõrvatilgake või kaks meepotti. Ehk sa ei saa kuhugi põgeneda ega hinge tõmmata, sest alati on kuskil keegi. Isegi jalutamas käies satume pidevalt kellegagi kohakuti. Peaksime vist Noorhärraga rohkem rajaväliseid seiklusi harrastama hakkama.

Mis ma öelda tahan, ongi see, et kuigi inimene ise ei oane tähele, kuidas ta ise, tema soovid ja eelistused muutuvad, siis pikas perspektiivis tagasi vaadates tuleb selline ahaa-efekt küll peale. Võib-olla kunagi, kui Eestisse kolime ja saame oma pelgupaiga kuskil eraldatuses, siis hakkan ka inimesi jälle igatsema ?