Minu väike patskaak :)

Noorhärral oli siin üks veidike traumade rohkem nädal. Ühel reedel tuli koju, otsa ees korralik muhk. Kui tavaliselt teeb Hoidja igast pisemastki kõksust kohe raporti oma rakendusse, siis tol päeval ei olnud mingit sissekannet. Nii ma talle mureliku sõnumi saatsingi, et kas juhtus midagi. Tuli välja, et Noorhärra oli jooksnud (või traalis ta verandal sisse ja välja edasi-tagasi) ja komistas ning sai muhu otsa ette. Hoidja oli hakanud sissekannet tegema, aga siis tulid juba uued asjad peale.

Tollelel reedele järgnenud esmaspäeval arvas Noorhärra Sõber, et jube vahva oleks hammustada Noorhärrat käest. Oli olnud selline mänguline situatsioon, kus nad oma asju kappi tagasi hakkasid panema. Noorhärra pidi nö risti üle sõbra kapini ubima ja nii tema käsivars ette jäigi. Õnneks verd välja ei hammustatud (nahk jäi terveks), aga päris korralik sinikas jäi küll alles. Samal õhtul oli ta nagu ikka tema ise, lihtsalt vahetult peale insidenti olid kallistused ja hellused vajalikud olnud. Muideks, tolle sõbra isa tuli mõned päevad hiljem vabandama, mis minu arust oli armas. Eks see mänguline hetk oli, aga ikkagi tore, et ta vabandas. Ise oleksin ilmselt sama teinud.

Noh ja siis sama nädala reedel käisin Noorhärral järgi ja kõik oli jummala ok. Läksime kohe pärast seda jalutama, et poest paar asja tuua kui vaikselt tagasi tulema hakates märkasin, et Noorhärral oli jube suur esihammaste vahe. Et kas tal on miskit musta jäänud hamba peale? Aga oh ei, tal oli märkimisväärne killuke hambast läinud :S Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ma seda Hoidja juures tähele ei pannud, sest ta jooksis mulle vastu nagu alati, nägu naerul, ja mina veel kükitasin ka, et ta mulle sülle jookseks. Saatsin koheselt Hoidjale sõnumi, et ta mulle helistaks kui aeg saab. Mida ta tegigi pool tunnikest hiljem. Kuna ma ei olnud ühtegi insidendi teadet saanud, siis küsisin, kas päeval juhtus Noorhärraga midagi.  Tuli välja, et ta oli aias jooksnud ja koperdades kukkunud. Kuna tal oli mõlemas käes auto, siis kukkumisel ei saanud ta käsi ette panna ning oli näoga veidike maad kündnud. Hoidja oli tal näo liivast puhtaks teinud ja kuna mingeid väliseid vigastusi ei tuvastanud (ning ka ülejäänud päeva käitus ta tavapäraselt), ei pidanud ta vajalikuks ka raportit teha. Iseenesest mõistetav. Kui ma talle kadunud hambakillust rääkisin, siis oli ta väga kohkunud ning tunnistas, et suhu ta ei osanud vaadatagi, kuna ei olnud ju miskit katki. Nii ma mõtlengi, et äkki selle kukkumise tagajärjel Noorhärra lihtsalt põrutas hammast, kuid kui ta juustu vankris sõi (ja mina oma avastuse tegin) siis äkki see võttis killu lahti… Õnneks on tegu ju piimahambaga ja veel rohkem õnneks ei näe suu nüüd kole välja, lihtsalt tal on suurem vahe esihammaste vahel.

Igatahes, kolm insidenti nädala jooksul, pluss ühel õhtul talle järele minnes avastasin, et Hoidja oli toas arvutis samal ajal kui Noorhärra õues mängis ja mängusente suhu toppis (!), siis hakkasime Mikuga mõtlema, kas ikka julgeme Noorhärrast enam jätta tema juurde. On arusaadav, et õnnetusi juhtub ikka, aga et just nii tihedalt. Lisaks veel on ta viimasel ajal päris mitu korda palun Noorhärrale varem järgi tulla või hiljem kohale viia, kuna tal on mingid kohtumised. Hakkasime Mikuga kahtlustama, et kõik ei saa korras olla ning rõhutasime ka temale, et oleme mures, mis hetkel toimub.

Selguse hetk saabus mõned nädalad tagasi esmaspäeval. Tuleb välja, et Hoidja abielu purunes, sellega seoses tuleb tal maha müüa ka oma maja, sest ei jõua seda üksi üleval pidada (või tahab mees oma osa sellest, mida tal ei ole võimalik maksta) ning see omakorda tähendab hoiu sulgemist. Meie õnneks oli tal edasi anda ühe teise hoidja kontakt, kellega juba kohtunud oleme ja kelle juures Noorhärra augustist käima hakkab. Aga nõme siiski … mingil määral tundub, et justkui oleks meie soovile (hoidjat suurema probleemita vahetada) vastatud.

Advertisements

Inimene oravarattas

Mul läks täna varahommikul uni ära, kell 5 tegin klõps silmad lahti ja kõik. Vahet pole, et üritasin uuesti magama jääda, kuna äratuskellani oli poolteist tundi veel aega. Ma lihtsalt ei jäänud magama. Ja noh, Noorhärra vääksud ka ei lasknud enam uuesti uinuda. Minul. Tema vääksus, sai oma luti tagasi suhu ja keeras teise külje 😀

Mina aga tulin alla korrusele .. tundus ahvatlev istuda rahulikult oma kohvitassiga, ÜKSI. Ma küll aeda istuma minna ei saa, sest meil täna veidike tibutab, aga see ei takista istumast köögis avatud ukse juures, värske õhk ja hommikused hääled jõuavad ikka minuni.

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kui lihtne on tegelikult ennast emadusse ära kaotada. Lugesin ja noogutasin kaasa – ma olin nõus tema kirjutatuga kuid veelgi rohkem tundsin ennast ära. Mitte ses osas, et elu oleks raske ja ootan seda hetke kui kergemaks läheb. Vaid just ses osas, et ma ei osanud/siiamaani oska asju lõdvalt võtta. Ma mäletan nii selgelt, kui olime Noorhärraga alles koju jõudnud ja meie sinnamaani toiminud elukorraldus lendas vastu taevast, mis minu jaoks võrdus peakaotusega. Lihtne näide, et olime vaevalt jõudnud haiglast koju, kui mina hakkasin meie haiglakotte lahti pakkima(!), ma ei osanud lihtsalt olla. Ma mäletan, kuidas olin väsinud (no tegelikult siiamaani olen), aga selle asemel, et Noorhärraga koos magada, pidin mina koristama/ süüa tegema/ netis olema ja tuttavatega lobisema. Sest ma tundsin (ja tegelikult siiamaani tunnen), et magamine on liigne luksus, sest ma ju raiskan seda potensiaalselt aega, mis võiks kuuluda vaid mulle tehes omi asju ja olla tsill.

Nadi ongi see, et ma ei oska olla … niisama … keegi ei ole mulle kunagi ette hetinud, et ma ei toimeta kodus piisavalt või olen liiga laisk. Ei. Pigem “ajan närvi” inimesi sellega, et ma ei suuda olla. Mul oli just vend külas pika nädalavahetuse ja ühel õhtul istusime õues ning rääkisime maailma asjadest. Ja krt, ma ei suutnud lihtsalt istuda ja olla. Ikka oli vaja õues tühjad õllepurgid ära panna, ikka oli vaja mustad nõud tuppa tuua, ikka oli vaja nõusid pesta!!! Isegi vend naeris, et kammoon, istu ja ole niisama.

Kogu see enesepiitsutamine on viinud mind sisemiselt sinna maale, et ma plaanin igal nädalavahetusel mõnusat paaritunnist olekut raamatu seltsis või ristsõnu lahendades, lõunauinakut tehes või noh, mida iganes, kui lasta nagu orav rattas ringi. Mis on tulemus? Noorhärra läheb magama ja mina teen kõike muud, kui lasen endal olla. Ehk ma ju tegelikult toimetan endale vastu – ma tahan enda aega ja olla niisama, aga kui mul on see võimalus, siis tundub niisama olemine ajaraiskamisena.

See on nii nõme, et ma ei oska lihtsalt olla. Aga samas … kas mitte ei öelda, et esimene samm probleemi lahendamisel on selle tunnistamine? Mu ajule oleks vaja restarti!

Milleks nii palju asju?!?!

Ma olen terve oma eluaja olnud kohutav ülepakkija ja veel suurem asjade koguja. Mäletan selgelt ühte laupäevaõhtut, kui olin ilmselt kuskil kümnene ja valmistusin minema üheks(!) ööks vanaema juurde. Pange tähele – tegu oli ÕHTUSE ajaga; ma läksin ÜHEKS (poolikuks) päevaks, sest esmaspäeval oli ju jälle kool; tegu oli talvise ajaga, seega ilmselgelt veetsin enamuse aja toas. Ja ma pakkisin endale kaks(!!!) kilekotitäit riideid kaasa 😀 Või kui ma läksin Austraaliasse, siis ausalt kirusin ennast maapõhja, et nii pisikese koti ostsin endale. Tegu oli vist 75 liitrise matkakotiga. Autraalias olles ja tagasitulles vedasin ka kaasa vidinaid, mälestuseks või nii. Kui ma olen läinud kuhugi, siis ikka olen ülepakkinud riideid kaasa, sest äkki läheb vaja!

Ma ei ole kunagi raatsinud ära öelda, kui mulle midagi antud on. Osalt, et siis hoian ju raha kokku ja ei pea ise ostma, teisalt ei tahtnud andjat solvata ja asjast keelduda. Kuid kõige enam, äkki mul läheb seda vaja. Ja selle “äkki läheb vaja” pärast on mul alati kogunenud virnade viisi asju, mida ma ei kasuta, aga ära anda/visata ka ei raatsi. Kui lisada siia juurde emotsioonide pealt tehtud ostud, mida ilmselt ei ole olnud vaja teha, siis muidugi koguneb pahna, mida vaja ei lähe. Mis koormab riiuleid, panipaiku, kapi pealseid ja voodialuseid. Ja sa tunned, kuidas asjade ülekoormus sind rusub. Kuidas sa ei saa hingata. Kuidas sind ajab närvi, et maja on justkui koguaeg sassis, sest igal pool on asju. Selles suhtes oleme Mikuga vastandid, et temale ei meeldi palju asju, see ajab ta hulluks. Ning kui meie tutvuse algul oli meil ikka tihti debatte teemal “kas veel üks küünlaalus või pildiraam” on vajalik, siis nüüd oleme pigem ühel nõul – kui seda ei kasuta ei ole ka vaja.

Miks ma kirjutama hakkasin, on see, et kahe nädala pärast me ikkagi kolime siit minema. Plaanimata, aga hädaabiline kolimine. Kunagi kui tahtmist on, kirjutan ka pikemalt. Ei koli me kaugele, kuid pigem natuke pisemasse kohta. Mina alustan tänasest sorteerimist ja pakkimist ning ma juba ahastan ette, et milleks, MILLEKS oli vaja neid mõttetuid asju igaks juhuks hoida :S

Hoolimatus!

Kui Noorhärra poole aastaseks sai, siis panin kirja sellised humoorikad märksõnad, mida emaduse esimeste 6 kuu jooksul tähele olen pannud. Feissari sõbrad said päris palju muiata. Üks tähelepanekutest oli, et sireeniga sõidukid ja jäätisemasinad on vaenlased number 1 kui sa õues jalutad magava lapsega. Täpsemalt oli sõnastus mõned kuud tagasi selline – Your biggest enemies are any big trucks, alarm vehicles, noisy neighbours, anything that interrupts your little angle’s sleep … but most of all ICE CREAM vans as they tend to follow you around during your walks playing that annoying tune no matter how eagerly you are trying to run away. Escaping to the wood does not help!!!

Kui paljuski on asjalood muutunud ses osas, et nüüd magab Noorhärra pigem oma uned toas või oleme kuskil pikal jalutuskäigul looduslikumal rajal, siis paar korda on ikka juhtunud, et satume jalutama õue nädalavahetusel pärastlõunasel ajal. Näide 1 – õues on ilus soe ja päikeseline ilm ning kuna Noorhärra on pigem viril ja ei ole päeva jooksul nii hästi maganud, otsustan, et jalutan niisama siin meie külakese vahel ringi. Isegi pooletunnine iluuni aitaks tal mõned tunnid veel üleval olla, enne kui ööunne vajub. Noorhärra jääb muidugi ilusti tuttu ja mina san rahulikult tiirutada. Kaugelt juba kuulen tuttavat tilulilu meloodiat ehk kuskil läheduses vurab jäätisemasin ringi. Muidugi vurab, sest on laupäev, on soe ilm ja pärastlõuna, seega potensiaalseid kliente palju. Kuidagi satuvad meie trajektoorid olema nii, et aegajalt kuulen tilulilut kaugemal ja siis jälle lähemal ehk ma ei saa väga oma suunda ka muuta selliselt, et ma väldiks temaga kohtumist. Kuni lõpuks, ühe nurga tagant ta välja ilmubki. Vaikselt, tilulilu ei mängigi ja ma juba loodan, et äkki ta on oma tiiru lõpetamas ja möödub meist vaikselt. Yeah right – nii kui me kohakuti jõuame kahe tänava ristumisnurgal, paneb juht oma tilulilu mängima, KOHE VANKRI KÕRVAL! Ei, ta ei suutnud oodata näiteks veel 5 sekundit, et meie vaheline maa tunduvalt suureneks. Ei, ta paneb sele tilulilu mängima just siis, kui oleme kohakuti … ja siis veel vaatab mind umbuskselt ja suurte silmadega, kui üritan talle kätekeeles selgeks teha et ta idikas on ja miks ta nii tegi.

Näide 2, veel parem, sest juhtus just eile. Jällegi laupäev, jällegi pärastlõunane aeg, mitte küll nii soe ja päikeseline, kuid vähemalt vihma ei sadanud 🙂 Noorhärra on taaskord selline viril, sest esimene päevauni oli juba tunde tagasi ja jäi natsa lühikeseks. Oleme sõbranna juures kooki tegemas ja leian vabad 10 mintsa, et teha kiire tiir ümber tema lähedal asuvate majade (tegelikult elame samas külas, lihtsalt tema elab uuemas osas ja peaaegu tupiktänava lõpus). Astun vapralt tänavale ja saan natsake jalutada, kui kuulen, et tilulilu jälle läheneb. No ses suhtes polnud midagi hullu, sest Noorhärra veel ei maganud ja jäätiseauto jäi tupik tänava otsa oma kliente ootama, samas kui meie saime ilusti tupikust läbi lipsata, kuna sinna on jäetud siiski jalgrada. Jalutame kuni jalgraja lõpuni, mis viib teise tupiktänavasse ja keeran vankri ringi, et sõbranna juurde tagasi jalutada, Noorhärra juba magas ja noh … kook ju ootas lõpetamist. Jõudsin just kahe tänava ristumiskohale ja plaanisin keerata vasemale, et jõuda otsemat teed pidi kohale, selle asemel et tuldud teed tagasi minna ja väike ring teha. Nii kui ma ristumiskohale jõudsin, nägin … jäätiseauto liikus minu poole. Ma konkreetselt jäin seisma, et vaadata kas ta sõidab edasi minu suunas või keerab enne ära, et hakata küla sellest osast välja sõitma. Minu “õnneks” oli tal veel see osa külakesest läbi tilistamata ja nii ta liikus minu suunas. Ma ei tea, kas too juht oli pime, et ta mind ei näinud seismas või mis, aga KURAT, ta pani selle tilulilu jälle tööle. Ma konkreetselt jooksin, esimest korda oma vankriga ma jooksin, mis võis olla vägagi koomiline vaatepilt. Aga no ma ei olnud nõus sellega, et mu laps mingi ajukääbiku pärast üles ärkab, et siis olla viril, sest ta on väsinud ja unine. Õnneks olin mina kas piisavalt kiire või Noorhärra piisavalt sügavas unes, et ta ei ärganud.

Seega, ausõna, kui ma järgmine kord jälle mõne jäätiseauto pärast pean imetrikke tegema hakkama või kui nad ebanormaalsed on, siis ma lähengi ja konkreetselt küsin, et mis ta probleem on. Kusjuures, ma ei taha olla rassist, kuid ma näen jäätiseautode rooli taga VAID tumeda nahalisi mees juhte. Näiteks, kui ma nädala keskel kanali ääres jalutamas käisin ja kaks meeskodanikku trimmerdasid ja muru niitsid, siis mõlemad vaigistasid oma tööriistad koheselt, kui mina nende lähedale jõudsin. Muidu ju suudavad mõlemad masinad päris korralikku lärmi teha. Ja need mehed olid valgenahalised …

Hallo Kosmos :D

Einoh, mis siin ikka … seekord võttis “ainult” pea kaks aastat aega, et ma tahaks jälle kirjutama hakata. Muidugi, eks mul mingis mõttes oli vahepeal kopp ees oma elu ette ladumisest ja pidevalt kuklas vasardavast süütundest, et ma ainult korra nädalas, kui sedagi, kirjutasin. Aga noh, ma ei tahtnud, ei olnud seda tunnet, et nüüd ma kirjutan. Ju siis kodus istumine teeb ikkagi oma töö ja nüüd on see hetk, et tegelikult ju võiks jälle kirjutada. Nagu paljud kodused emad on ilmselt tundnud, siis teinekord lihtsalt sõidabki katus ära ja on vaja oma aega ja väljundit (hobi), et mõistus selge hoida. Ma siis hakkan nüüd kirjutama, sest kahe aastaga on meie elu ju nii palju muutunud, et tagantjärgi meenutamist ja uute seikade kirjutamist peaks jätkuma.

Kõige mõistlikum vast olekski lihtsalt igapäevaselt midagi kirja panna ja ju siis sellega kaasnevad ka muude sündmuste meenutamine. Esimesse postistusse oleks aga minu arust täitsa paslik kirjutada oma saaga sellest, kuidas ma oleks peaaegu oma blogist ilma jäänud …

Ehk, mingil hetkel, äkki suht peale seda kui ma viimati kirjutamise lõpetasin, otsustasin et nüüd ei ole vaja ka blogi enam avalikuna hoida. Panin selle täiesti privaatseks ja ei hoolinud mingite salasõnade ja kasutajanimede üles kirjutamisest, sest noh ma olin ju koguaeg adminnina niigi automaatselt sisse logitud. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et kui ma mingi hetk tahtsin oma Austraalia seiklusi meenutama hakata ja uuesti postitusi lugeda kronoloogiliselt, et saanud ma enam blogisse sisse logitud. Avalikult ju ei saanud enam lugeda ja eks mingi hetk mingil põhjusel logisid robotid ka minu kontost välja. Hea nali oli muidugi sellega, et tegelikult ma ei tahtnudki blogist meenutusi lugema hakata, vaid algselt hakkasin ühte wordi dokumenti otsima, kuhu ma mingi hetk olin kopeerimise ja pasteerimisega oma seikluse Austraalias, IGAKS JUHUKS, topelt salvestanud. Noh, et kui blogiga juhtub midagi või nii 😀 Ja kuigi ma olin 99% kindel, et ma ei ole nii udupea, et seda faili kustutada lihtsalt niisama lampi, siis ülesse ma seda enam ei leidnud. Ei arvutist, ei oma mälupulkadelt ega ka välistelt kõvaketastelt. Neid viimaseid on mul kolm, kus igal pool on varude varude varude topelt kopeeritud, sest EI, ma ei ole ikka veel jõudnud oma kaustades puhastustööd teha. Ja kui nüüd arvata, et ju ma siis ei otsinud piisavalt, siis otsisin küll. Kõigi kolme pealt, kõikidest kaustadest, mitmeid kordi! Sest ma ei uskunud, et ma NII udupea olen .. aga näete, ju siis olen, sest kadunuks see fail jäi, siiamaani on kadunud. Samas oli jube palju muud avastamisrõõmu vanade failide näol 😀 See vanades failides sobramine on justkui jõulud ja sünnipäev koos – (taas)avastamisrõõmu on kuhjaga ja veel.

Igatahes, kui oli selge, et seda faili, mida ma kopeerisin ja pasteerisin ikka päevi, ei ole enam, tuli taastada ligipääs oma kontole. Iseenesest lihtne eksole – vajutad aga nuppu “restore password” ja juhindud juba meilboksi tuleva kirja järgi. Vot siin on nüüd koht, mida minu loogika ikka veel siiani ei mõista, et kuidas see juhtus, aga mingil hetkel loodi mulle wordpressi poolt uus kasutajakonto 🙂 Kui natuke mõelda, siis ilmselt tänu sellele, et ma üritasin oma salasõna taastada nn uue emailiaadressiga (sest hiljem selgus, et minu kontoga seotud aadress oli hoopis teine), milles olin raudpolt kindel, et see on õige aadress. Midagi muud ma ju ei kasuta ja pole juba aastaid kasutanud. Et miks peaks mingi muu aadress olema, kui praegune meilikas töötab veel varajasemast ajast kui selle blogi avasin. Igatahes, oma uue kasutajakonto otsas ma nüüd istusin, aga vot blogile ikka ligi ei saanud.

Loogiline samm edasi oli guugeldada, et kuidas oma kontot taastada. Kuna ma olin takerdunud nö automaatse ja toimiva meetodi mittetoimimisse, leidsin tee foorumitesse, kus enam-vähem olid kõik juhendid suht samasse auku – ehk taasta oma salasõna 😀 Õnneks aitaks üks hea ja arvuti/netimaailmaga väga sinasõber olev tuttav ning suunas mind ühele lehele, kus sain oma murest avalikult kirjutada ja loota, et mõni wordpressi admin isiklikult aitab. Ses suhtes olin ma kindel, et automaatsed meetodid mind enam ei aita, sest kala on kuskil sees ja mina enam välja ei mõelnud, kus. Ja ma vabandan juba ette, kuid erinevad lingid, kus ma lõpuks abi sain, on mul kahjuks meelest läinud, sest ma ju ei teadnud paar kuud tagasi veel, et ma sellest saagast kirjutan.

Seega, mingil hetkel potsatas mu meilboksi kiri WordPressilt, et pean neile tõestama kes ma olen ja kas ikka selle konto omanik. Meetoteid oli selleks kaks – kas saata neile pangatehingu tõend või spetsiifiline eelnevalt nende poolt saadetud kinnitusemaili (mida mul ju ei olnud). Õnneks ma mäletasin, et mingi hetk ostsin blogile mälu juurde, kuna olin tol hetkel veel Austraalias ja piltide üleslaadimisele tuli mingi mahumäär ette. Mäletasin ka veel millal tehing toimus ajaliselt. Ja ega olnud midagi – kontakteerusin oma Eesti pangaga ja palusin mulle selle tehingu koopia meilile saata. Kredikas oli juba ammu suletud ja seetõttu ei arvanud ma, et saan ka tehingutele ligi. Aga ohsanäe, tuleb välja, et isegi kui su kredikas on suletud, siis limiidikonto (seotud kredikaga) on ikka avatud ja sellel saab ilusti niipalju surfata kui vaja. No ja leidsingi selle tehingukoopia ja saatsingi WordPressile. A vot neile ei sobinud mingil põhjusel. Neil oli hoopis vaja tehingu arhiveerimistunnust, mida kviitungil ei olnud ja mille saamiseks tuli mul edasi suhelda PayPaliga. Õnneks oli WordPressi tydruk piisavalt lahke ja ütles, et selle info saamiseks on mul vaja teada nii kredika numbrit kui kehtivusaega.

Nooo ja siis ma kirjutasin jälle oma pangale, et vaja oleks nüüd teada, mis oli selle kredika number ja kehtivus aeg, mida ma pea  kolm aastat tagasi kasutasin 😀 Õnneks oldi minuga väga toredad ning selle info ma sain. A la kolm nädalat hiljem, sest emadus on minus tekitanud aegajalt esineva mälukaotuse … või see võis tegelikult juba tekkida raseduse aeg. Igatahes, ma ise ei suutnud kolm (!!!!) nädalat oma netipanka sisse logida ja sealt infot saada. Lõpuks ikka oli meeles see liigutus teha.

Ja siis läks veel paar nädalat, et PayPalile helistada. Seekord ei olnud mälukaotuses asi, vaid ma ise ei tahtnud :S Teate seda tunnet, et teinekord on vaja midagi teha, mis on jube lihtne ja ilmselt mitte ka aeganõudev, aga lihtsalt EI VIIIITSI ja EI TAAAAHA. Mina pidin end lihtsalt kokku võtma seetõttu, et mul oli puhkusereis tulemas ja ma ei julgenud rohkem enam püksikummi venitada, sest ma reaalselt arvasin, et kui ma nüüd oma toimetusi lõpule ei vii, siis Murphy seaduse kohaselt kustutatakse minu konto vahetult enne seda kui ma lõpuks WordPressile vajaliku info edastan.

Helistasin Paypali ning sattusin nende USA kõnekeskusesse. Sinna pidin ka mitu korda proovima helistada, ajavahe noh. Seal ei räägitud minuga pikalt, sest kui selgus et ma helistan Euroopast (ise olen nüüd UK-s, kaart on Eesti oma ja tehingu hetkel olin hoopis maakera kuklal), siis pidavat selle probleemi lahendamine olema Euroopa kõnekeskuse ehk UK/Iirimaa pädevuses. Eks helistasin siis neile, kus peale pikka seletamist ja andmete andmist tuli välja, et ohoo … nemad näevad ainult kuni kaks aastat vanasid tehinguid ja ma peaks ikkagi USA-ga kontakteeruma, kellel on maksimaalne ülevaade tehingute ajaloost 😀 Tüüpiline eksole. Üldjuhul olen ma viimaste aastatega (loe UK-s elatud aja jooksul) muutunud hästi kannatamatuks ja ei kannata lolli juttu, eriti kui seda ajavad kõnekeskuste töötajad, kes ei suuda/taha/viitsi sind kuulata, sinu probleemi süveneda/sind aidata. Aga seekord olin ma OK, kuna mure suur ja see vajas lahendamist. Seega helistasin USA-sse tagasi ja seekord sattusin väga pädeva tidriku otsa. Lugesin oma kredika numbri ette, andsin andmed tehingu suuruse ja aja kohta ning voila – ma sain selle kuramuse arhiveerimistunnuse. Ma olin nii õnnelik (ja imestunud ka), et tegelikult nii kiirelt abi sain, et ma kinnitasin tidrikule mitu korda, et ta on mu ingel.

Ja egas muud ei olnudki, saatsin arhiveerimistunnuse WordPressile, kes aktsepteeris mind kohe kui kontoomanikku. Andis info, et tõesti mul on kaks kontot ning kas soovin oma õigel kontol meilika äramuuta ja uue konto kinni panna (mida ma muidugi soovisin) ning siis saan juba ise edasi toimetada. Nii läkski ja nüüd olen ma enda õhtuid sisustanud meenutuste lugemisega.

Ehk pikk jutt lühidalt – ALATI HOIDE OMA KASUTAJANIMED JA SALASÕNAD KINDLAS KOHAS JA ÄRGE ROBOTITELE LIIALT LOOTKE 😉

Kurja see WP on siin mõne aastaga ikkagi muutunud, et võtab aega uuesti tundma õppimine ja kus miskit kuidas käib 😀