Kuidas MITTE küpsetist teha

Nagu eelmises postituses mõtte välja käisin, otsustasin nädalavahetusel kringlit teha ning maksimaalselt lihavõtte šokolaadi sinna sisse ära kasutada. Paraku läks see ettevõtmine ikka nii metsa, et minu vaev lõpetas prügikastis 😀 Alustame siis kõige otsast.

Esiteks, tuleks kindlasti veenduda, et kui hakkad küpsetist tegema, on sinu nelja-aastane piisavalt heas tujus, et endale ise tegevust leida. Või piisavalt heas tujus, et rahulikult oma multikat vaadata ja mitte iga paari minuti tagant kilaval häälel “muuuuummmmmmmyyyyy” hüüda. Minul juhtus just täpselt nii, et Noorhärra jäi meie tagasisõidul rannast autos tukkuma ning üles äratades oli justkui kõik maailmahädad just nimelt temasse end peitnud.

Teiseks, veendu et sinu köögikaal töötab ning näitab õiget kaalunumbrit mitte aiateibaid. Kasuks tuleb ka see, et kui sa otsustad teha vaid pool ettenäidatud taignast, siis jäta ka meelde, et sa teed pool ja pead kõik kogused jagama kaheks 😀 Ühesõnaga, kui retsept näeb ette 100g võid ning sa oled peaaegu kogu 250g paki kaussi pannud, kuid kaal väidab endiselt koguse olema vähem kui 100g, siis on see koht kus hakata kahtlema. VÕI kui sul on vaja vaid 350g jahu, sa oled juba välja kaalunud kodus olnud jahukoguse, lisanud peaaegu pool ostetud 500g pakist, kuid jahu kogus ei küündi ikka 350g, siis äkki on asi kaalus. Mitte selles, et poes on jahupakile pandud vale kaalunumber 😀 Ma parem ei hakka arvamagi kui palju tegelikult 200g suhkrut koguseliselt oli*.

Edasi, kui sa juba niigi oled liiga palju jahu pannud taignasse, siis ei ole ju eriti imestatav, et see tainas ei taha väga kerkida. Okei sa oled omast arust nutikas ja hoiad seda kauem 50 kraadises ahjus ning lõpuks tõesti hakkab see taigen kerkima, aga selle hinnaga, et tekib kuiv koorik peale. Ega sa tegelikult ju õppinud ka ole, ning kuna taigen tundub liiga vesine, paned aga jahu juurde kui taigent rullima hakkad. Muideks, see nägi tegelikult rullituna päris kobe välja. Ainuke asi, mis sel korral õnnestus, oli rosinate ja indiapähklite taignale laotamine, sest see tõesti ei vaja suuremat kokandusoskust.

Lõpetuseks, ole kindel, et sa tead mida sa teed kui proovid šokolaadi sulatada, sest aastate jooksul oled sa sellega ikka kordi ja kordi puuse pannud. Ma ju tean, et mikrokas šokolaadi sulatamine on väga õhkõrnal jääl mängimine just kõrge temperatuuri tõttu ning olen palju kordi sellepärast šokolaadi ära kõrvetanud. Kuna mikrokas oli Mikuga kaasas, siis jäi minu ainukeseks võimaluseks sulatada seda veebaasil, sest idee oli kogu sulanud šoks määrida taignale. Aga mida tegin mina – panin poti veega pliidile TÄISKUUMUSELE, selle peale klaaskausi nii, et kuum aru ei saanud kuskilt välja pääseda (ehk tekkis väga korralik kuumus) ning kuhjasin kausi ohtralt šokolaadi täis. Ei jätnud ma omale mingit ruumi segada šoksi ning ei tulnud ma kohe selle peale, et šoks väikesteks tükkideks purustada. Tulemuseks oli muidugi see, et šoks ei sulanud, vaid kõrbes ära. Ehk vedela ja voolava iluduse asemel oli mul kausis plönn. Oleksin ju võinud jätta asja nii ja teha võist ning kakaost kringlisse šokolaadimääre, aga ei. Olin omast arust nutikas ja üritasin päästa mis päästa annab – hakkasin plönni tükeldama ning panin tükid taignale. Rullisin selle asja kõik kokku ja otsustasin hoopis saiakesed teha. Et aga mitte plönni niisama ära visata (sest seda plönni sai ikka liiga palju), siis otsustasin panna iga saia peale natuke veel plönni, sest küll see ahjukuumuses ära sulab ning saavadki saiakesed eriti magusad ja head.

Umbes 40 minutit hiljem oli selge, et päästa ei ole midagi – saiakesed olid väliselt mega pruunid, kuid seest toored. Ja see šokolaadiplönn oli muidugi kõrvenud saiakeste peale, mitte sulanud kihtide vahele 😀 Ma proovisin ühe saiakese ning sõin selle lõpuni (sest khm … eneseuhkus), aga ülejäänud läksid prügikasti. Mul on mõneks nüüd ajaks küpsetamisetuju läinud …

*Ma arvan, et mu kaal oli tsipake lolliks läinud, kuna hoidsin seda puuviljakausi all, kuid see kaal lülitub jube kergelt sisse ja ilmselt seal mingi error tekkis. Vahetasin tollel patareid välja ja nüüd tundub kaal töötavat jälle.

Eksperiment

Ühel esmaspäeva õhtul otsustasin, et teen meile suurema prae, millest jätkuks päris mitmeks õhtuks ja ka minu paariks lõunasöögiks. Tegelikult, kui Noorhärra lasteaias on, siis ega ta õhtuti enam suur söömamees olegi. Neil on kell neli viimane korralik söögikord ning juhtub tihti, et kui mina/meie sööme kodus, siis tema võtab midagi kergemat. Ega ma väga sunni ka, sest ta on ju oma korralikud söögikorrad juba kätte saanud.

Niisiis, esmaspäeva õhtul valmistusin tegema sinki ahjuköögiviljadega. Panin juba ahju sooja, otsisin välja kartulid ja porgandid, kui tõdesin, et porgandit on päris vähe alles jäänud. Teades, et Noorhärra uus lemmik hommikusel autosõidu* lasteaeda on justnimelt porgand, siis ei tahtnud väga neid viimaseid ära ka küpsetada. Ainult ahjukartulid tundus liiga igav ning nii ma selle ahju kinni keerasin. Otsustasin sinki teha millalgi tulevikus, eriti kui “kõlblik kuni kuupäev” seda võimaldas. Tekkis mõte teha hoopis kanasuppi, sest sügavas ootas mind korralik puljongi materjal eelmise nädala kanapraest. Ainult, et kanaliha kui sellist majas ei olnud, muidu mul ikka on külmutatud fileetükid olemas olnud. Okei, no aga ma teen siis hakklihasuppi kasutades ära ikkagi puljongimaterjali, lisaks oli mul külmikus ka peakapsas, mis vaikselt oma elu elama hakkas. Mis selgus, et ka hakkliha ei olnud meie majas, seda on mul ALATI sügavas olemas. Vot siis ma vihastasin, et mis kuramuse perenaine ma olen, kui reedel sai just korralik summa toidupoodi jäetud, kuid asjalikke asju vist toidukorvi ei sattunud. Kirusin ennast ja tegin kokkuleppe, et nüüd tuleb oma loovus proovile panna, sest enne mina oma jalga poodi ei tõsta kui reedel ja söönuks tuleb saada sellest, mis majas on. No okei, kui piim või vetsupaber otsa saab, siis lähen ja toon neid, aga mitte midagi muud.

Sellest tulenevalt, panin selle singi ikkagi ahju ja küpsetasin ära. Minu mõte oli, et singikamakas on alati nii suur, et sellest jagub mitmeks toidukorraks ja seal saan natukene liha muudeks roogadeks, Alljärgnev ongi kokkuvõte sellest, kuidas minu lõuna- õhtusöögikorrad kujunesid antud nädalal. Hommikusöögi pärast ma ei muretsenud, sest mul oli kodus nii võileiva materjali kui saaksime ka pudru teha (selle eest hoolitses minu ema, kelle saadetud pakk Eestist, kus oli seitse pakki riisihelbeid, sest üks neljane lihtsalt arrrrrmastab valget putru, jõudis samal esmaspäeval meieni).

Esmaspäev – kuigi see ei olnud nö plaaneeritud söögikord, sõin lõunaks viimase portsu karjasepirukat, mis Miku nädalavahetusel tegi. Õhtusöögiks oligi too sink, mille juurde keetsin kartuleid ja tegin riivitud kapsa-majoneesi salatit. Mega hea tuli. Salati sõin kõik ära, kartulit ja sinki jäi alles.

Teisipäev – lõunaks praadisin eelmise õhtu keedukartuleid munaga, noh selline panniroog või nii. Salatiks juurde jälle kapsas (sest ma keeldun toitu ära viskamast kui see just ei ole otseselt pahaks läinud), natuke avokaadot ja tomatit. Õhtusöögiks tegin suppi ehk kasutasin ära tolle puljongimaterjali, viimase porgandi, viimased toored kartulid üle-eelmisest nädalast ning tänasin õnne, et mul on oidu koguda sügavasse külmutatud maisi ja herneid. Kõik väga hea materjal supi sisse. Ahjaa, ja toda sinki tükeldasin ka ning tegin üle mitme aja klimpe.

Kolmapäev – lõunaks jällegi kartulid munaga ning kapsas ja avokaado. Võib tunduda üksluine, kuid mulle maitses ja mis peamine, söögiained said tarbitud. Õhtusöögiks soojendasin üles suppi.

Neljapäev – lõunaks supp, mis kukkus päris hää välja. Õhtusöögiks oli plaan meisterdada Noorhärraga makaroni-brokkoli-juustu vormiroog, kuif Noorhärral ei olnud kõht üldse tühi ja mina läksin kergemat vastupanu teed, tegin supi soojaks 😀

Reede – lõunasöögiks oli viimane ports suppi. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle tohutult maitseb supp, aga meie pere poisid selle headusest aru ei saa. Seega kui ma seda teen, naudin mõnuga. Õhtusöögiks ei plaaninud midagi teha, sest meil on ju reedeti filmiõhtu näksidega ning tundub korraliku ülesöömiseda kui teha õhtusöök ja siis veel näksida ka. Muideks näksid proovin ka teha pigem tervislikud – porgandi ja kurkitikud dipikastmega, erinevat puuvilja (seekord oli vaarikad ja pirn), tavaliselt on natuke popcorni ja natuke krõpsu või juustu.

Reedel käisin küll poes ka, kuid see oli juba plaanipärane ja varusin asju uueks nädalaks. Kusjuures, jällegi midagi suurt ei ostnud, kuna mul on kodus sügavas aineid, mida tuleks ära kasutada. Pealegi lootuses, et varsti ikkagi kolime, oleks ju hea külmiku mõlemad osad maksimaalselt tühjaks süüa.

*Noorhärral on aegajalt soov, et tahab hommikusel autosõidul midagi näksida. Kuniks ta pudru ilusti ära sööb, ei ole mul selle vastu midagi, sest lõuna on neil alles 11 paiku. Näks tähendab aga kas erinevat puuvilja (kiivi, pirn, viinamari, mandariin) või siis nagu viimasel nädalal olnud on, porgand. Lihtsalt kooringi ühe ära ning annan talle pihku ja lasteaeda jõudes on see otsas.

Meie jõulud

Ma olen nii nii rahul meie selleaastase jõulutralliga. Pelgasin pigem suurt pettumust, sest kui kogu november oli UK lukus ja igasugune perega kokkusaamine miinimumini viidud, siis paljudele oli suureks lohutuseks valitsuse lubadus, et jõulude ajal leevendatakse piiranguid viieks päevals (23-27 detsember) ja inimesed saavad peredega kokku saada. Meil oli juba plaanitud, et 25 oleme Miku vanematega koos, 26 tahtsime sõita sõpradele Wiganisse külla ning 27 tähistada peresisest sünnat. Esimesena langes ära 26. sõprade juurde minek, sest selgus, et mina olin reeglistest päris valesti aru saanud, sest leevendus puudatas vaid perega kokku saamist, mitte üleriigilist reismist. Lisaks oli politsei väljas kontrollimas, et inimesed maakondade piire ei ületaks. Okei, pettumus oli suur, aga mida sa teed, vähemalt olid meil need viis päeva jõulude aeg ning ma juba vaikselt mõtlesin, et äkki prooviks Noorhärrale ja Sugulasele ka ühise ööbimise korraldada. Ja siis, 19 detsember tuli Boris välja oma uue geniaalse plaaniga katkestada ka lubatud viis päeva ning lasta inimestel perega jõuluks kokku saada vaid ühel päeval ehk 25 detsember (UK’s nimelt on 25 see püha päev kus jõule tähistatakse)*. Ma ei oleks iial uskunud, et seda päriselt ka tehakse, aga tehti.

Meie oleme siiani teinud ikka nii, et 24 tähistame kolmekesi jõule ja jagame oma kingid ning 25 sõidame Miku vanemate juurde. Kuna nüüd elame nii lähestikku, arvas Miku ema, et lapsed võiksid oma kingid avada oma kodudes ja nende juures saavad vaid täiskasvanud oma pakid. Väga mõistlik, sest üleüldine melu ja sagin jäid sellevõrra rahulikumaks. Meie olime ka otsustanud, et sel aastal teeme küll vaikse Eestipärase jõuluõhtusöögi 24ndal, kuid kingid avame 25. hommikul, nagu siin kombeks. Miku on aastaid rääkinud, et ta tahaks pakkuda Noorhärrale seda sama emotsiooni, mis temal lapsena oli, kui jõuluhommikul treppist alla tuli ning kuuse all kinke nägi ning minul ei olnud midagi selle vastu. Õnneks jõudis ka Eesti jõuluvana pakk meieni õigeaegselt** ja seega oligi kuuse alune korralikult lookas. Seega, 24 õhtul sõime sealihapraadi (tegin esimest korda pork-bellyt ja tuli superhea, mahlasusega pean järgmine kord mängima) krõbedate ahjukartulitega, lisaks kõrval praekapsas ja kõrvitsad. Noorhärra nosis ainult liha, sest tal on mingi totaalne temale-ei-maitse-miski-ja-uusi-maitseid-ei-ole-nõus-proovima periood ja minul on ka juba siiber tema tujutsemisest. Jääbki mulle rohkem eesti kraami. Magusaks tegin purukooki, kuid seda ei jõudnud enam keegi süüa 😀 Noorhärraga tegime ka pisikese rituaali ehk panime kamina äärde ühe porgandi Rudolfile ning kooki ja piima jõuluvanale. Noorhärra muidugi kahtles veidi, et kas jõuluvana ikka kaminast sisse mahub, aga väga kaua selle kallal ei juurelnud. 24. õhtul pakkisime veel viimased kingid ja sättisime kuuse valmis.

Mul on tunne, et Noorhärral oli täielikult meelest läinud, et jõuluvana tuleb (kuigi alates puu ülespanemisest rääkis ta peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles, et loodab, et jõuluvana on käinud), sest kui ta ärkas, siis tuli hoopis hea meelega meie voodisse kaisutama ning ei kibelenudki allakorrusele. Alles siis, kui hakkasime ääri-veeri rääkima, et jõulud on ja äkki jõuluvana käis, läks ta elevile ja oli valmis alla tulema. Jep, ta oli väga rõõmus kui kinke nägi, pettunud kui aru sai, et kõik ei olegi talle ning leppis faktiga, et ju see jõuluvana kuidagi ennast ikka majja pressis, sest kamina uks oli lahti, koogis suur amps võetud ning piim ära joodud. Ega meil tegelikult palju aega olnudki, et kodust melu nautida, kuna Miku vanemate juurde oodati meid juba hiljemalt kella 12ks, sest jõululõuna oli plaanitud kella üheks. Meie pidime oma panusena viima vorstikesi (pigs in blanket), aga keegi natuke vanem mees suutis need korralikult ära kõrvetada 😀 Muideks, 25 on selline püha päev, et ma juba teadsin eos, et enamus poode on kinni. Samas, pigs-in-blanket on väga hitt Miku peres ja see ei oleks olnud mõeldavgi, et need jõululaualt puuduvad. Nii säätisin ennast võimatule missioonile, sest esiteks tuli leida pood, mis on lahti ja teiseks tuli loota, et neid vajalikku kraami veel alles on. Minu õnneks oli avatud üks pood meie oma külas samuti oli neil vajalik kraam olemas. Ostsin kõik neli pakki ära, nii igaks juhuks, tänasin poemüüjat et ta meie elu päästis ja tundsin kaasa nendele inimestele, kes lootsid ka neid vorstikesi saada. Tagasi koju jõudes selgus, et Miku emal oli igaks juhuks vorstikesi varutud ja võime need hoopis nende juures ikkagi ära küpsetada. Vähemalt ei alanud jõulupäev katastroofiga 😀 Veetsime tegelikult terve päeva vanemate juures – enne jõululõunat jagasime oma pakid (muideks mina jäin oma kõikide kinkidega väga rahule), siis nautlesime head sööki pärast mida käisime mereääres jalutamas. Tagasitulles oli magustoidu kord, lastele pandi telekast Grinch käima (mille mina enamuses tugitoolis kerra kerituna maha magasin) ning lõpuks lobisesime lihtsalt tunde. Ilmselt oleksime kauemakski jäänud, kuid mingiks hetkeks väsis Noorhärra ära ja tahtis koju tulla. Eks ta lootis, et hakkame tema kingitusi edasi kokku panema ja ta saab veel mõnuga mängida. Tegelikkuses jõudsime ühe Lego komplekti valmis teha, kui oli aeg kiire dušši ja unenägudemaa käes. Kutt jäi põhimõtteliselt koheselt magama, meie aga vaatasime ühe oma lemmik jõulufilmi ära ning nautisime kahekesi olemist.

26 detsember on tavaliselt hästi aeglane ja uimane päev, sest enamus inimesi on kas söögikoomas või vaevlevad pohmelluse käes 😀 Noorhärral oli hiline ärkamine, mis võimaldas ka meil veidike kauem magada. Siis panime tema Playmobili komplekti kokku (kusjuures just rääkisime täna, et kuigi Playmobile on Legole idee poolest sarnane, siis on see ikkagi tunduvalt lapsesõbralikum just natuke nooremale põnnile) ja lõpuks läksime jalutama. Meie plaan oli minna jala kohalikku randa ja sealt ringiga koju tagasi, kuid jäime hoopis randa möllama ja kutsusime hoopis Miku meile järgi. Pärast jalutuskäiku oli küll minul selline ramestus peal, et jäingi mingi hetk diivanile magama. Nüüd kriban seda postitust samal ajal kui poisid magavad ja õues möllab korralik torm, ranniku läheduses elamise rõõmud.

*Minu jaoks oli täielik arusaamatus, mis toimus 19ndal. Kuidas oli nii, et nüüd järsku, vahetult enne jõule, ja mis veelgi enam, enne Brexitit, on see väidetavalt uus koroonatüvi nii ohtlik, et on vaja London ja selle ümbrus lukku panna ning katkestada jõulud. Päriselt?!?! Minu arust liikusid esimesed jutud koroona erinevatest tüvedest juba sügisel ning tavaliselt ju ongi viirustel mitu tüve… Ja siis see jutt, et viirus on 70 korda nakkavam, et nakatab rohkem inimesi, nakatab kiiremini, mida sellega öelda tahetakse ja kuidas sellise tulemuseni jõuti?? Kusjuures, enne kui ma kellegagi sellest üldse rohkem rääkisin, ütlesin Mikule, et pane tähele jõulude katkestamine ei ole mingit moodi koroonaga seotud, vaid puhas manipulatsioon aja võitmiseks. Oli ju Brexit kohe ukse taga, kuid pärast aastaid kestnud läbirääkimisi, tundus lepinguta EU’st lahkumine ikkagi väga reaalne ning ilmselt mõeldi, et survestatakse niimoodi EU’d. Ja mida tegi EU Prantsusmaaga eesotsas – pani Doveri kinni. Lisaks veel riigiti ootamatult lennuliikluse katkestamine UK’ga. Kui see ei ole poliitiline survestamine, siis mis see on? Kannatavad muidugi kõige tavalisemad inimesed. See oli ka halenaljakas, kuidas Boris 24. võidukat teatas, et lõpuks ometi jõuti EU’ga kokkuleppele pärast aastaid kestnud läbirääkimisi. B**L S**T.

**Mina saatsin meiepoolsed kingid Eestise ära novembri lõpus, olen juba aastaid kasutanud sellise firma nagu Estolink kullerteenust ja no superluks on alati kõik sujunud. Eestist hakkas jõulukast meieni liikuma 15. detsembril ning lootust oli, et saame selle kätte enne jõule. Jälgisin pidevalt live’s, et kaugel kaubik on ning 21 hommikuks tundus see olevat UK’s. Pidin selle siiski üle kontrollima, kuna 20 õhtu oli ju see, kui ootamatult kõik kaubavedu mandriga suleti ja ma ei olnud kindel, kas kaubik ikkagi sai veel läbi või ei. Õnneks sai, kuid kuller ütles, et ta minuni ikkagi ei jõua, kuna olen päris kaugel Londoni suhtes. No mis siis ikka, eks pettunud olin, aga kui ei jõua siis ei jõua. Paar tundi hiljem sain uue kõne, et kaubik plaanib sõita õhtuks Leedsi ning kui olen nõus pakile ise sinna järgi sõitma, saame oma nodi enne jõule kätte. Mis küsimus, et kas olen nõus, muidugi olen 😀 Otsustasime siiski, et sõidab Miku, kuna liikumispiirnagud ju ikkagi kehtivad, kuid tal on kirjalik luba liikuda seoses tööga, noh juhuks kui keegi peatabki ta auto. Pealegi, ta tunneb Leedsi kanti väga hästi ja turvalisuse huvides tahtis ise minna. Minu arust sai ta paki kätte südaöö paiku alles 😀 Ema saatis meile ikka korralikult nänni – mett, omatehtud kõrvitsaid, praekapsast, moosi, erinevaid magusaid asju, muidugi jõulukingid. Lihtsalt super. Ma oleks võinud kogu selle kasti hoopis kuuse alla panna ning 25. hommikul avada ning oleksin ka megarõõmus olnud.

Lühikesed jutud

Hehee, adusin täna, et juba on peaaegu oktoobri lõpp, mis tähendab, et jälle kord on aasta möödas sellest, kui autojuhiload sain. Tegemist ei ole mingi ümmarguse numbriga minu autojuhistaažis, pigem nendin fakti, et olen pool oma elust autosid juhtinud. Sest alates hetkest kui load sain, on mind suhteliselt võimatu olnud rooli tagant ära saada. Hakkasin lube tegema mõned nädalad enne 18. saamist ning kokku võttis see aega 5 kuud. Tegelikult sain sõidu päris kiirelt selgeks, aga maadlesin teooriaga. Esmalt ei saanud enamikes teooriatundides aru, mida õpetaja rääkis, siis reaalselt tuupisin selle vahtralehe (teooriaküsimused olid tol ajal 😀 😀 😀 ainult A4 formaadis poes müügil) endale pähe ja kukkusin kooli eksami kolm korda läbi enne kui alles neljadal korral läbi sain. Koolisõidu* ning ARK’i teooria sain ka kohe läbi. ARK’i platsisõidu tegin siiski kaks korda, sest esimesel korral ei suutnud teha seda pikalt tagurdamise ülesannet kahe korraga ära ning lõpuks ARK’i linnasõidu sain samuti koheselt läbi. Mäletan siiani, et mul oli enda sõiduõpetaja ARK’i eksamil kaasas ning selle lõppedes ütlesid mõlemad, nii eksamineerija kui õpetaja, et sõidan väga hästi, aga ühel hetkel tegin enda elu väga keeruliseks. Nimelt olin jõudmas TTÜ ringile ja paluti sõita otse edasi. Mina sõitsin esimeses reas ja oleksin vabalt võinud lihtsalt oma reas sõitu jätkata. Mina aga reastusin teise ritta, sõitsin ringteelt otse ning pärast reastusin esimesse ritta tagasi. Ma tegin kõik õigesti, kuid ei oleks pidanud seda tegema 😀 ja nüüd, 18 aastat hiljem, on minu suurim nuhtlus see külgboki parkimine, kuigi õppimise ajal tuli see kergelt välja. Samas tagurdamine on üks mu lemmikuid 😀

Mingi imelik värk on, mind pidevalt isutab jalopenode järgi. Ma ei ole kunagi vürtsikat toitu armastanud ja isegi natuke liiga palju pipart toidus pani mu nina kirtsutama**. Aga nüüd sööks seda kasvõi paljalt. Tegime ükspäev Noorhärraga soojasid grillvõikusid lõunaks, mina panin enda laarile dijoni sinepit, korralikult jalopenosid ja juustu. Iga ampsuga suu tulitas, aga nii hea oli. Või uus lemmik mul – kanafilee kaetud jalopenode ja juustuga. mmm. Samas, ma naudin täiega ka Põltsamaa sinepit, kuigi isutanud selle järgi ei ole kunagi. Kujutage ette – grillvorst või sealihatükk kaetud Põltsamaa sinepiga. Amps on nii võrtsikas, et ninast tulitab, suu purskab tuld ja silmad on pisarais. Aga nii hea on.

Rääkides veel söögist, siis tänu Noorhärrale on mulle mais meeldima hakanud. See on siiani minu jaoks neutraalne komponent olnud, otseselt nina kirtsutama ei pane ja sööki söömata ei jäta, aga lusikate viisi seda purgist ka sisse ei aja. Ja siis on Noorhära, kes võiks keedetud maisitõlvikuid süüa koguaeg. Aga ta sööb neid nii, et noh pool maisiteradest jääb tõlviku peale ja siis mina aitan tõlvku tühjaks teha. Nagu mega head on need tõlvikud. Aga võib-olla ongi nii, et see mais seal tõlviku peal on hoopis midagi muud kui purki marineeritult.

Ja lõpetuseks, pean tunnistama et olen ka mina mingil määral laisk ja mugav. Kui üldse on mingi kodutöö, mis mulle meeldib, on see nõudepesu. Ma ei tea miks, aga mulle on see viimastel aastatel väga meeldinud. Mikule on see jällegi vastumeelne ning mitmeid, mitmeid kordi on ta öelnud, et ostab nõudepesumasina. Noh jututasandile on see siiani jäänudki, kuniks kolisime uude kodusse ja avastasime, et siin on täitsa töökorras nõudepesumasin. Mitu korda ütles Miku, et peaks ostma pesutabletid ja masina ära proovima, aga kuna minul väga huvi selle vastu ei olnud, siis “ununes” tablettide ostmine samuti. Vot ja siis viimasel nädalavahetusel käis Miku nädalasisseostet egemas ning tuli tabletikotiga tagasi. Katsetasime kohe masina ära ka ning kui välja arvata too imelik hääl, mida ta vett sisse võttes teeb, siis on asjalik masin – nõud teeb puhtaks ja kuivatab ära ka. Ja sisi eile õhtul, kui oli minu aeg koristada … ma panin lihtsalt kõik mustad nõud masinasse, lisasin hommikuse laari ka ning lõunaks oli mul hunnik puhtaid nõusid 😀 Olin rahul ja samas tundsin süümekaid, seega õhtused nõud pesi vanaviisi käsitsi 😀

*Sõidueksam koosnes siis veel kahest osast ehk hommikul saadi kokku platsil (meie saime kokku Kadaka Selveri kõrval asuval harjutusplatsil), siis tegid õpilased ükshaaval oma platsisõidu ning kes selle edukalt ära tegid, lasti linnasõidule. Minul sujus see osa hästi ning linnasõit ka, aga viimasel hetkel suutsin tobeda vea teha. Ehk sõitsime Õismäe poolt kesklinna poole ning eksamineerija palus keerata Rocca parklasse. Ootasin ilusti oma järge ja mul oli juba mõnus hoog sees, kui kollane vilkuma hakkas. Selle asemel, et (järsult= pidurdada ja seisma jääda, ma andsin gaasi ning sõitsin kollase tulega läbi. Eksamineerija ohkis ja puhkus, et miks ma küll selle lolluse veel tegin, sõit sujus ju nii hästi. Kuna meid oli autos 4 eksami tegijat, siis lasi ta mul lõpuni oodata, et näha teiste tulemusi. Õnneks kahel olid veel suuremad apsakad ja nii sain mina linnasõidu läbi. Usun, et siin mängis rolli ka see, et eksami võttis vastu oma õpetaja (kuigi ma ei tea miks, sest minuarust ei tohtinud oma sõiduõpetaja eksamit vastu võtta) ja eks ta teadis kuidas ma muidu sõidan.

**Mul ei lähe elusees meelest üks külaskäik onu juurde. Tegime seal makarone hakklihaga ning mina tahtsin enda portsu eriti mõnusalt soolaseks teha. Noh, ma siiamaani armastan soola ja soolabaasil maitseaineid, meresoola söömine niisama ei valmista probleeme. Igatahes, haarasin onu maitseaineriiulilt pakikese punase pulbriga ja panin seda mõnuga oma toidu sisse. Omaarust maitsestasin broilerimaitseainega, kuid tegelikult oli tegu punase pipraga 😀 Ma sõin täpselt ühe amspu ja siis öökisin, sest noh liiga vürtsikas 😀 :D: D

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀

Üheksas nädal isolatsioonis

Ullalalaaa …. on pühapäeva öö, ma just lõpetasin oma proovieksami kursuse jaoks ja selline mõnus kergenduse tunne tuli peale. Mõtlesin, et kriban viimase nädala kokkuvõtte nüüd, kui et jään paremat homset ootama. Siis olen oma kribamistega taas enamvähem õigeaegselt järjepeal.

Suur uudis on see, et Miku läks tööle (ja ja, JÄLLE :D) aga tundub, et seekord mõistliku tööanda juurde. Esimene nädal on nüüdseks seljataga ning emotsioonid positiivsed. Eks natuke selline ärevus on sees, et kas palka ikka õigeaegselt makstakse, aga no mis sa teed. Ei saa ju elulõpuni ka kahtlustama jääda. Täna käisime näiteks ühte autot vaatamas, mis Mikule tööautoks saaks, homme toome koju ära. Muidu on ta ikka tööandja kaudu transpordi saanud, kuid praegu ma arvan, et see lõbu võetakse paljudelt töötajatelt ära. Mina ju jätkan edasi kodukontoris ja ta võiks pereautot edasi kasutada, aga Noorhärra läheb järgmisest nädalast hoidu tagasi. Ma muidugi võiksin teda iga hommik (ülesmäge) ja õhtul rattaga transportida ning trenni teha … aga no nii fanatt ma ka ei ole 😀

Seoses Noorhärra hoidu naasmisega sain ka pika kirja Hoidjalt, kus on üksipulgi kirjas uued reeglid. Esiteks, peame nüüd lapse üleandmisel hoidma distantsi ehk kui ma teda viin või toon, siis koputan uksele ja astun 2 meetrit tagasi, tema avab uske ja kas siis võtab lapse vastu või annab mulle üle. Kui mõni teine vanem on ees toimetamas, tuleb oodata oma autos. Tavapärast lõunasöögipakki ma kaasa anda ei tohi, õnneks õhtupoolikul saab ta ikkagi kergema eine ja eks teeme siis kodus suurema söömise. Vahetusriided võib kaasa anda kilekotis (mitte seljakotis nagu tavaliselt) ja see jääb tema juurde ootele. Ainult siis saan need koju kaasa, kui midagi kasutati. Samuti tuleb laps igal päeval uute, puhaste riietega hoidu saata, isegi kui eelmise päeva riided puhtaks jäid. Muidugi oli kirjas, et ta peseb ja desinfitseerib elamist igapäevaselt, lastega mängivad kas õues või toas ning päevas korra käivad jalutamas. No ja muidugi, ei tohi last viia kohale haigusnähtudega, ei tohi palavikku peita hommikul rohuandmisega, kui peaks palavik tekkima, siis kohe talle järgi minna ja kui mingid nähud tekivad, siis oleme 14 päeva kodus. Üldiselt ma ei pelga, et miskit juhtub, sest no ta ON mega põhjalik oma asjades. Ainult, mul on nüüd väie kurbus hinge tulemas – ma nagu ei taha Noorhärrat ära lasta. Nii armsaks on see temaga toimetamine saanud, täitsa harjusin ära oma assistendiga 🙂

Töö juures tuli koormuse vähendamine suurelt luubi all, sest ma ei olnud ühel hetkel jõudnud toimetada selle uue projekti kallal ja lihtsalt tunnistasin ülemusele, et mul ei ole aega, sest kõik muud projektid nõuavad oma. Ta palus mul seejärel saata oma töötundide kokkuvõtte, et kuidas need viimastel nädalatel jagunenud on, mida ka tegin. Ning lisaks ütlesin otse välja, et tegelikult on ühe projekti ära andmine olnud jutuks juba pikalt, aga lihtsalt midagi ei tehta. Nüüd vist hakkavad asjad vaikselt liikuma. Ma loodan. Muidugi saan natuke lisaaega juurde ka kursuse lõppedes, sest esiteks ei ole mul enam loengut ja teiseks ei pea ma õhtul õppimisega tegelema, eriti ehk saan vajadusel tööasju teha. Ja muidugi see, et Noorhärra päeval ära on muudab mind produktiivsemaks.

Mis puudutab kursust, siis nädala alguses oli mu mott oli korralikult miinuses. No üldse ei kiskunud midagi tegema. Otsustasin, et annan endale paar täitsa vaba päeva ehk ei lugenud midagi ja ei lubanud ka süümekatel tekkida. Neljapäeva õhtul siiski kuulasin viimase loengu üle ja lahendasin paar ülesannet (sain isegi aru, mis ma tegin). Reede õhtul sundsisin lõpuks kordamisega pihta hakkama ning mul jäi amps lahti – ma lugesin ja lugesin ja reaalselt sain aru, mida ma lugesin 😀 Tekkisid seosed ning enam ei tundunduki kõik nii igav hiina keel. Kordama hakkasin sellepärast, et teisipäeva hommikuks on vaja esitada proovieksam. Ehk eksami tingimustes (suletus õpiku ja muude abivahenditeta) tuli vastata 5-le küsimusele 1.5 tunni jooksul Päris eksam on 10 küsimust ja 3 tundi. Enne kui keegi hakkab ütlema, et see pole ju midagi, siis las ma selgitan: üks küsimus tähendab üldjuhul seda, et list and describe five … ehk sa pead kirja panema 5 asja ning iga ühe kohta kirjutama 4 lauset. 3 lauset peavad nö üksteisel najal kasvama ning mõtet korrata ei tohi. Viimane lause peaks olema näide. Seega, kui on küsimus et loetle ja kirjelda 5 konflikti lahendamise meetodit … siis voila, sa pead suutma nagu robot need 5 meetodit loetleda ja kribama 4 lauset juurde ka. Ma ei ole robot, ma ei tea, kuidas ma lõpueksami tehtud saan. Aga proovieksami tegin ära. Läks küll tsipa kauem, aga ma tean, kus ma aega kokku hoida saan. Pean nüüd järgmised kaks nädalat tegelema usinalt lugemisega, et kõik detailid meelde jääks. Selle nädala annan endale vabaks. Loodetavasti ma muidugi saan oma proovieksamiga ikka läbi ka muidu ei ole üldse enam kordamisega vaja tegeleda 😀

No ja lõpetuseks tegin täna oma esimesed beseepesad 🙂 Besee tuli ise just selline mõnusalt krõmps väljast ja tsipake nätske seest. Peale tegin jällegi vahukoort mustikate ning maasikatega. Peaks mingi uue kombo leidma, soovitusi? … Ahjaa, ja tellisin endale uue komplekti tordipritse. Mul mingid jamad olid vahepeal, aga need üldse ei funganud korralikult. Kuna meisterdada ju mulle meeldib, siis tunduski mõistlik üks veidike korralikum komplekt vaadata.

Seitsmes nädal isolatsioonis

Hm … mulle tundub, et postitused siin on kuidagi jube üheülbaliseks muutunud 😀 Aga noh, hetkel mul tõesti ei ole millestki rabavast kirjutada ja nii pigem räägingi sellest, kuidas meie isolatsiooni üle elame.

Pärast nädalast töölkäiku jäi Miku uuesti koduseks, põhjuseks tellija liigne rahaahnus. Nimelt tööd alustades oli selge kokkulepe, mis on tunnitasu ja mitu tundi tehakse tööd. Paar päeva edasi ja ootamatult selgus, et tööandja võtab pooltundi lõunapausiks maha, kuigi reaalselt ei olnud Miku ja ta paariline pause teinud. Olgu, see lahendati sellega, et Miku ja paariline jäid pooleks tunniks kauem tööle. Nädala lõpu poole uurisid Miku ja paariline, et tunnitasu asemel võiksid nad kokkuleppida päevatasus, kuna nad tegid kahekesi ikkagi päris palju tööd ära suhteliselt madala tasu eest. Tellija lubas mõelda ning saatis laupäeval sõnumi, et hoopis vähendab tundide arvu. Miku lihtsalt ütles (mitte nii viisakalt), et sellisel juhul otsigu endale uued lollid, kes võileiva raha eest tööd teeb. Ruttan veidike sündmustest ette ning tänaseks pole Miku oma nädalapalka siiani kätte saanud kuigi lubati juba eelmisel reedel. Self-employed rõõmud, mis ma oskan öelda. Tänaseks ootust on, et äkki mingi summa saab kätte, kuid eks paistab.

Ehk Miku oli eelmine nädal kodus ja mul tsipake kergem oma aega jagada. Õhtuti ei pidanud enam tööasju järgi tegema ning sain rohkem keskenduda kursuse materjalile. Kodutöö tegemine oli täielik piin, sest mõttelõng lihtsalt ei jooksnud. Endal oli täpselt selline tunne, et igat sõna tuli tangidega ajurkurdude vahelt välja tirida, isegi ülemus ütles, et ma ei ole piisavalt spetsiifilist sõnavara kasutanud. Nojah, selline tagasiside ei olnud üldse üllatus mulle, seetõttu veetsin neljapäeva õhtul rohkem aega parendamisele.  Jällegi etteruttavalt olgu öeldud, et see kodutöö oli punktide poolest minu siiani parim.

Reede oli UK’s vaba päev, tähistati II MM lõppu. Meil on alati mais kaks esmaspäeva vabad, seekord oli üks neist hoopis reede. Pikk nädalavahetus oli mulle vajalik, sest ma tunnen, et mul hakkab jõud natukene raugema ning motivatsioon midagi teha langeb. Eks oli ka aeg, et isolatsioon ennast tunda annab. Võtsin oma kursusematerjalid suuremalt ette ning veetsin reede pärastlõuna õues päikese käes lugedes. Tundub, et sain natike jumet juurde ka. Nädalavahetusel grillisime kaks korda, marineerisin ise sealiha ja tundub, et kukkus täitsa hästi välja. Lisaks tegin esimese pavlova koogi. Sellega oli ka hea nali, et ma ootasin pavlovat olevat täielikult krõmpsuv (ehk nagu bezee) ning teinekord see tuleb ka niimoodi välja. Aga kui munavalgele maisijahu lisada, siis ei saa ju krõmpsuv jääda. Kui seda kunagi veel teen, siis siiki küpsetan veelgi madalamal temperatuuril ja tsipake kauem, sest mulle tundub koogi keskkosa tsipake toorena. Peale tegin klassikalise vahukoore mustikate ja maasikatega. mmm

Rääkides mtovatsiooni langusest, siis kindlasti mõjutas seda uudis, et Ryanair on kõik lennud kuni juuni lõpuni tühistanud. Meie lend 1. juulil on küll veel graafikus, kuid kas see ka nii jääb? Muidugi on ju võimalus, et kui lennud tühistatakse, siis küsin mingi hüvitist ning lendan vahemaandumisega Tallinna, selliseid lende tegelikult on. Keegi ju tegelikult ei tea, mis paari kuu pärast toimub :S Pühapäeval oli eetris kauaoodatud peaministri kõne, mis tekitas koheselt palju segadust. Näiteks ütles Johnson, et alates kolmapäevast (13/5) võib õues rohkem aega veeta ja ka autoga kaugemale loodusesse sõita. Mida tegid inglased? Juba järgmisel päeval olid rahvuspargid inimesi tuugalt täis :S Samuti ütles peaminister, et kes nad toetavad inimeste naasmist tööpostile, kui ei saa kodust töötada eeldusel, et kas jalutatakse, sõidetakse ratta või oma autoga tööle. Esmaspäeval oli ühistransport inimestest pungil. Siit tekibki küsimus, et kuidas siin viirusest lahti saadakse, kui kaine mõistust puudub??? lles nüüd räägitakse UK’sse saabuvatele inimeste puhul 14 päevase karantiinis olemise rakendamist, alles nüüd!!! Muuhulgas tutvustati plaani, et 1. juunist võivad osad õpilased kooli tagasi minna ning 1. juulist hakatakse avama restorane, pubisit jne EELDUSEL, et nakatanute ja surmajuhtumite koguarv igapäevaselt siiski langustrendi näitama hakkab. A Loodame parimat.

 

Kuues nädal isolatsioonis

Nonih, eelmine nädal läks Miku tagasi tööle (etteruttavalt olgu öeldud, et see kestis siiski vaid nädala) ning kui aus olla, siis pelgasin seda veidike. Mitte et ma ei saaks Noorhärraga hakkama, aga teades kui kannatamatu ma olen ning päeval oleks vaja ka tööasju teha, siis hirm oli. Esmaspäeval olid mul veel suuremad asjad vaja ära lõpetada, seega ma ei olnud just kõige positiivsemalt meelestatud. Ilmselt tahtis Noorhärra siiski eriti hea laps olla ning jäi mul diivanil hoopiski lõunaunne, mis oli SUPERLUKS. Esmaspäev oli ainuke päev ka kui ta magas, seega järgmiste päevadega ikkagi kuhjus ja kuhjus asju, et lõpuks tegin arvuti laupäevaõhtul lahti ning tegin asjad joonele tagasi. Töö osas otsustasin siiski hakata ajama seda, et annan mingi osa oma projektide haldamisest ära. Ma lihtsalt ei jõua kõike teha ning kannatan mina ja ka töökvaliteet. Pluss ei suuda ma reageerida igasugustele viimasehetke palvetele. Reedel näiteks algas päev rahulikult, kuid lõpuks rahmeldasin ikka poole kuueni, oleks edasi pannudki kui aju poleks errorisse läinud 😀

Kursuse osas nii palju, et kui loengu ülekuulamine läks sujuvalt, siis seekordse kodutööga olin alguses ikka päris jännis. Hea oli, et kauaoodatud kursuseraamat lõpuks kohale jõudis, noh tegelikult jõudis ka teine raamat, mille ülemus lubas tellida. Nii oligi mul materjali, millele toetuda tunduvalt rohkem, aga lihtsalt alustamine võttis oma aja ja ma lihtsalt ei suutnud kodutööst päris pikalt aru saada. Kui ma õigesti mäletan, siis viskasin raamatud nurka päris mitu korda ja needsin päeva kui otsustasin sellest kursusest ikkagi osa võtta 😀 Lohutusena mõjus see, kui ülemusega kodutööd üle vaatasime enne esitamist, siis isegi tema kommenteeris, et küsimused olid päris rõvedad 😀 Nädalavahetusel veetsin head mitu tundi uue nädala materjali ette lugedes ja teste lahendades, kuniks poisid igapäevasel jalutusretkel käisid.

Neljapäeval tabas mind täielik frustratsioon ja pettumus, kuna igaõhtused koroonaviiruse numbrid näitasid UK’s teist päeva järjest kasvutrendi. Pärast pidevat langust oli nii nakatanute kui surnute arv jälle tõusuteel. Ma olin nii vihane, et ilmselt oli see pika munadepüha nädalavahetuse järellainetus, kui hoolimata manitsustest inimestele koju jääda, ikka ringi töllerdati. Ma reaalselt tundsin, et meie puhkus juulis on korraliku kahtluse all. Lisada siia juurde veel uudis Ryanairi poolt, et ilmselt mais ja juunis veel ei lennata ning kui distantsihoidmine lennukis, kolmese isterea keskmine koht tuleb tühjaks jätta, kohustuslikuks muutub, siis nemad ei lenda ka juulis, tekkis täiesti see tunne, et möh … Ma saan ju aru, et kõik piirangud on seotud eelkõige turvalisuse ja viiruse kontrolli alla saamisega, aga ikkagi. Vihaseks ajab r***k. Oleme Mikuga korduvalt arutanud, et mis inimestel viga on, et ei saada aru, et jääge koju … ja oleme mõlemad arvamisel, et inglane pigem lihtsalt ei kuula kui talle midagi öeldakse. Ses mõttes, et ta kuuleb aga ta ei aktsepteeri seda, sest ta on inglane ja temale seadused ei kehti. Näiteks meie kandis ei ole kordagi olnud vaikset päeva, nagu mitte kordagi. Autod ikka sõidavad ringi, noorte kambad hängivad ja mitte miskit ei tehta seadusesilmade poolt. Ma arvan, et UK on ikka väga väga kaugel asjade paranemisest :S

Reedel oli meil siinsete sõbrannatega bingoõhtu ehk kõik valisime endile 15 numbrit 1-90 ning panime nad kolme ritta. Üks hakkas bingogeneraatori abiga numbreid välja hõikama ning saimegi ristikesi teha. Väike vein ja jutud ning oligi õhtu mõnusalt sisustatud. Lisaks tegime grupikõne ka Miku perega, seega lobiseda saab, lihtsalt füüsiline kokkusaamine on nii raskendatud. Laupäeval tegime Noorhärraga mõnusa rattaretke ning avastasime uusi teid. Kui see isolatsioon ja liikumispiirang ükskord läbi saab, siis tean täpselt, KUHU ma temaga pikaks päevaks seiklema lähen 😀 Nädalale panin punkti esimese banaanileiva tegemisega, tuli väga hea välja. Kasutasin seda retsepti ning lisasin juurde miniajusid (kreekapähkel), tegid ampsu nii mõnusalt krõmpsuvaks 🙂

Lõpetuseks, aprilli raamat. Pärast Roosaare raamatut tundus ainuõige ja loogiline jätk lugeda läbi ka Taavi Pertmani “Alustava investori käsiraamat”. Selle sain sõbrannalt kingituseks kui viimati Eestis käisime. Kui Roosaaare raamat oli esimene samm kuidas hakata oma rahaasju korda seadma, siis Pertmani oma ongi pigem jätkuraamat, kui sul on võlad juba makstud ning igakuiselt jääb raha üle investeerimiseks. Mina hetkel seal maal veel ei ole ja seetõttu ei sujunud ka lugemine kõige ladusamalt. Lisaks häiris mind see, et tegu on pigem õpikuga ehk autor eeldab, et inimene loeb raamatut ja istub samal ajal arvuti taga harjutuste sooritamiseks. Mina tahaks õhtul voodis lihtsalt lugeda, ma ei ole huvitatud samal ajal läpakas või telefonis ka olema. Ma kindlasti loen selle raamatu läbi mingi hetk, praegu aga ma tunnen ise, et ma ei olnud selleks valmis. Liiatigi sain ju paar nädalat tagasi Eestist paki koos hunniku ajakirjadega ning 20 aprill algas ka koolitus, mis eeldab palju materjalide lugemist…

Keto dieet

See postitus pidi algeselt ilmuma alles kuude pärast, aga kuna koroona mingil määral kogu meie elukorralduse sassi lõi, siis avaldan selle nüüd. Ehk postituse esimene pool on kirjutatud märtsi algul, kui koroona oli vaid paha unenägu ja midagi meie jaoks kauget.

Ma kunagi kirjutasin, et kui Austraalias olime, proovisime Mikuga keto dieeti ehk tõmbasime süskarite päevakoguse väga minimaalseks. Tol hetkel oli seda ses mõttes kerge teha, et elasime suures eraldatuses ja oli vaja ennast kontrollida vaid siis, kui käisime poes, et ei ostaks suure süsivesikute sisaldusega asju koju. No ja tunniks ajaks suutsime endid ikka kokku võtta. Tol korral pidasime vastu ühe kuu nagu postitusest välja tuli, sest pärast lubatud “vaba päeva” ja kõige söömist, mille järgi isu oli, me enam korralikult ketot tegema ei hakanud. Eks me saime aru, et see on ikka päris karm ja nõuab distipliini, mida meis ei leidunud. Vahelduva eduga olen paar korda proovinud seda ka hiljem UK’s tegema hakata, kuid suht pärast teist päeva käega löönud.

Veebruaris sain aru, et pean midagi enda kaaluga ette võtma. Meid ootab ees reis New Yorki* juunis, juulis on suur pulmapidu ning augustis** äkki saame kahekesi sooja minna. Ehk tahaks ju ikkagi välimuselt ka ilusam välja näha ning olen mõttes võtnud eesmärgiks kaaluda juuni reisiks 65kg ning juuli pulmadeks 60kg. Kuna ma ei ole eriline trennilõvi ning minu kannatus on minimaalne suutmaks äraoodata tervisliku toitumise tagajärjel langema hakkavat kaalunumbrit, teadsin et pean midagi ses mõttes drastilist tegema, et mingid tulemused hakkaksid võimalikult kiiresti ennast ilmutama. Ja ma tean, et keto ses suhtes annab kiiresti mingid tulemused, tulemuste pikaajaline on muidugi hoopis teine teema. Veebruari viimase nädalavahetuse veetsin erinevaid foorume ja veebilehti uurides ning pühapäeval tegin korraliku söökide ettevalmistuse. Miku on küll öelnud mulle, et ma ei võtaks kogu seda dieeti kinnisideeks ja pigem keskenduksin üldisele keha muutusele kui kaalunumbrile, aga noh ma ei saa. Nagu ka ei saa ma kellelegi öelda, et seda dieeti teen, sest ajalugu on näidanud, et kui ma midagi teen ja see sujub, siis kohe kui sellest kellelegi räägin, kaob igasugune mott edasi minna. Seega, ma ei ole näiteks kindel selleski, millal praegune postitus avaldatud saab.

Aga tagasi minu teekonna algusesse, 3, märtsi hommikul kaalusin 74kg. Olin hommiksöögiks ette valmistanud munamuffineid juustu ja peekoniga. Tollel esmaspäeval jäin haigeks ning ei söönud eriti midagi, teisipäev isegi juba sõin, aga panin energia lihtsalt terveks saamisele. Teisipäeva õhtul käisin ka nädala ostukorvi toomas ning ütleme nii, et kallim oli see tavapärasest küll, sest ma ju põhimõtteliselt ostan kahte erinevat toitu – üks mulle ja teine poistele. Samas, see on vaid raha. Mis mulle väga meeldis, oli see et snäkiks sain osta erinevaid juuste, salaamit, sealihakrõpse, sealiha, kanaliha you name it. Ehk igasugune lihaline on teemaks, sest kui sa sööd vähe kaloreid, peaksid su rasvad jällegi päris kõrged olema. Kuna ma siiski armastan ka köögivilju, siis vähem süsivesikuid on kurgis, lillkapsas, sparglis, vars brokkolis, lehtkapsas, tavalises kapsas, avokaados (issver kuidas ma avokaadot jumaldan), lehtsalatis. Lisaks võib natukene süüa marju, aga see on ka kõik. Üldine joon ongi, et mida rasvarohkem, seda vähem süsivesikuid, seega tavalist võid saan nüüd südamerahuga süüa kui palju kulub 😀 Üldjoontes sujus esimene nädal ilusti – kolmapäeval tegin esimese testi ning keha oli ilusti ketoosis, mis minu jaoks oli just see tulemus ja edusamm, mida ootasin. Lisaks olin enda üle väga uhke just selletõttu, et elasin ka nädalavahetuse üle nii, et ei andnud alla (midagi uut). Ainuke tagasilöök oli laupäeva õhtul, kui ma meeltesegaduses kaalule astusin. Jep, ÕHTUL. Ma olin lubanud endale, et ei kaalu end enne, kui 2 nädalat ketot on täis, aga noh. Igatahes näitas kaal 76kg, ma olin 6 päevaga 2 kilo juurde võtnud :S Siis tahtsin küll asjad nurka visata, kuid Miku lohutas, et ju siis pean midagi veidike teisiti tegema. Menüü kohapealt nii palju, et pühapäevaks oli mul kopp ees nii munamuffinitest kui mingi hetk tundsin, et ei taha üldse mingit lihalist süüa. Suur abi oli madala süskarisisaldusega wrappidest, sest minu jaoks asendas see leiba ning ma armstan leiba (sõbrants oli just Eestis käinud ja tõi mulle 3 pätsi musta leiba, kõik ootavad mind sügasvkülmas). Magusaisu peletamiseks ostsin ka proteiinimaiust, mis sisaldab 2g süskareid ning tõesti aitab.

Teisel nädal jätkasin hommikusöögiga, milleks oli peekon, munapuder, avokaado, lehtsalat ja kurk või tomat. Kohvi tegin vahukoorega ning meeta, täitsa joodav. Rohkem rõhku panin vee joomisele, kuid kuna mul on raskusi tavalise vee tarbimisega, panin tsipake siirupit sellesse. Lõunateks tegin pikkapoissi roheliste ubadega, kapsa-hakkliha hautist varsbrokkoliga, suitsusinki lillkapsaga. Muideks, maitset annab juurde nii juustu peale raputamine kui majoneesi kasutamine ning need on suht süskarivabad. Kui esimesel nädal võtsin tööle “magustoiduks” kaasa 100g maitsestamata jogurtit ja 50g maasikaid, siis teisel nädalal loobusin sellest. Nimelt avastasin teisipäeval, et mu keha ei ole ketoosis ja ilmselt tarbin siiski liiga palju süskareid päevas – tavaline oli 30 ringis, üle 35 ei läinud ükski päev. Arutasin Mikuga ja otsustasime proovida jääda 20 grammi juurde. Oma südame rahustuseks kaalusin end ka kolmapäeva hommikul ning kaal oli 72.9kg, seega 9 päevaga oli kadunud see plus 2kg ning lisaks 1.1kg. Nädala teises pooles hakkasin tundma seda kurikuulsat täiskõhu tunnet, mis väidetavalt palju toitumiskavade järgimisel saabub ning mille olemasolu ei ole mina siiani uskunud. Aga näed, ongi olemas. Lähenesin ka veidi loomingulisemald toidutegemisele, sest tahtsin uusi maitseid. Seega valmistasin endale ühel päeval kanalaari – kanafilee, maitsestatud soola ja pipraga, sees kas chorizovorst/juust/päikese kuivatatud tomat või pesto ja mozarella. Mõlemad maitsesid ülihead. Kui aus olla, siis rohkem olen hakanud tarbima suhkruvabasid jooke – koka zero, fanta zero, sprite zero, sest need aitavad jällegi magusaisu taltsutada. Naljakas oli see, et käisime ühel päeval pubis söömas ning palusin endale koka zerot. Kui see lauda jõudis ja seda maitsesin, oli selge, et tegu on tavalise kokaga, see oli niii magus 😀 Linnukese sain kirja ka trennimaailmas, sest käisin korra poksimas (plaaniväliselt) ja korra body combatis (plaanitult). Teise nädala lõpuks on mott kõrge ning ei ole raske vastu panna isudele, sest ma saan ju süüa salaamit ja hallitusjuustu nii palju kui tahan 😀

Kolmanda nädala alguses möllas koroona juba sajaga, kuid minu kindlameelne plaani oli endiselt keto juurde jääda nii kaua kui saab. Tahtsin teha kolm nädalat jutti ja siis pühapäeva vabaks võtta, kuna siis on UK’s emadepäev. Kolmapäeval käisin poes, et täita külmikut ketosõbraliku söögiga. Kurja, lihalised olid suht otsakorral. Lisaks hakkas mu enda südametunnistus mängima, sest oleme sel kuul korralikult raha panud söögi alla, nii minu keto kui üleüldine varumine. Miku ilmselt peab nüüd ka koju jääma mõneks ajaks, seega peame olema väga ettevaatlikud rahalises mõttes. Pommina muidugi oli veel see ka, et kolmapäeva hommikul oli kaal 73.4kg ehk nüüd oli juurde tulnud pool kilo. Ma otseselt ei olnud muserdatud, vaid pigem naersin, et nojah kui ma midagi teha tahaks ja nagu olen järjel, siis keha arvab teisiti. Ilmselt oleksin ketoga siiski jätkanud, sest seekord on seda väga kerge teha mingil põhjusel ning ma tõesti naudin ja otseselt mingeid isusid ei ole, kuid arvestades kõike, mis toimub ja mis veel tulemas on, ma lihtsalt tahtsin lõpetada. Aga ei, ma ei õginud ennast magusast ja süskaritest hulluks. Otseselt isu ei olnud ja tegelikult ma tundsin küll kuidas kõhuke eest natuke kadunud oli, seega kahju oli lõpetada. Seda enam et kolmapäeva hommikune test oli ikka nii tume lilla, et ma pole seda enda uriini korral sellises toonis veel täheldanud. Siit märkus endale, et minu keha läheb korralikku ketoosi kahe nädalaga. Vabalt võis lõpetamine olla lihtsalt vabanduste leidmine alla andmiseks, kuid praegu mõtlen, et kui olukord normaliseerub, võtan selle uuesti käsile ja ma tahaks näha, et siis kaal ei lange. Sinnamaale aga kasutan MyFitnesPaly ja panen oma päevased kalorid kirja.

*enam suure tõenäosusega mitte

**no kes teab, äkki saame …

Minu esimene kringel

Minu jaoks on tundunud kringli ja kuklite tegemine midagi hästi lihtsat, millega saab iga inimene hakkama olenemata kas ja kui tihti ta köögis toimetab. Ometi ei ole ma ise neid kunagi teinud, kuid mõte ja tahtmine on olnud aastaid. Mul on olnud päris suur aukartus kergitamise kui protsessi ees, sest nii palju kui olengi seda üritanud teha, ei ole MITTE KUNAGI see ünnestunud. Samas tahtmine küpsetada on alati suurenenud, kui olen kaasa elanud erinevatele kokandussaadetele või kasvõi jälginud erinevaid insta kontosid. Muideks, toiduteemaliste instakontode vaatamine on olnud minu salajane hobi päris pikalt 😀 Köögikombaini saamine oli samuti minu salajane unistus, kuid mille saamine tundus minu jaoks utoopia. Ma lihtsalt ei näinud õigustust osta a la 600 eurot maksev Kitchen Aid komplekt kui ma seda just igapäevaselt ei kasuta. Paraku Kitchen Aid oli ainuke, millest teadlik olin. Kuniks detsembris nägin ühte palju rahakotisõbalikumat eksemplari ning palusin seda jõuludeks. Sain ka.

Eestist tagasi tulemisest saadik olen plaaninud igal nädalavahetusel oma uut sõbrakest rakendada ja kringlitegemine ära proovida 😀 Paar nädalavahetust tagasi jõudsin isegi nii kaugele, et otsisin oma retseptikogus pärmitaignaretsepti ja uurisin ka ThymeOut blogi, kuid jällegi jäi asi sinna paika. Elu tuli vahele noh. Eelmine nädalavhetus oli meil istumine sõpradega, sest üks paar tuli mitmekuiselt reisimiselt tagasi ning lõpuks otsustasin ka kringli tegemist proovida. Isegi kui asi untsu läheks, siis oma sõpradele ikka julged proovida anda, kasvõi maitse vastukaja saamiseks 😀 Nii avasingi ThyemeOut’i kringliretsepti, uurisin välja mis vahekord on press- ja kuivpärmil ning ostsin vajalikud komponendid ära. OCD nagu ma olen, siis pidin ikka vajaminema jahukoguse ka ära kaaluma 😀

Seega, inspireerituna Getterist, siin on vajalikud kompnendid ja juhised, kuidas mina pärmitaigent magusa jaoks teen:

  • 25-28g kuivpärmi olenevalt, mis pakendis see ostetud on (sest presspärmi on siinmail raske leida)
  • 5dl piima, soojendatud kehatemperatuurini (a la 37 kraadi)
  • soola, silma ja maitse järgi
  • 200g suhkrut
  • 200g võid, sulatatuna
  • 700 g jahu*
  • 1 muna määrimiseks

Alustan sellest, et kõik vajaminevad kogused mõõdan erinevatesse nõudesse ära, noh hiljem hea mugav toimetada. Siis soojendan piima madalal tulel nii soojaks, et näpu sellesse pistes ei ole midagi tunda ehk piim ei ole liiga soe või külm. Panen selle köögikombaini kaussi, lisan pärmi ja panen kombaini tööle. Samal ajal sulatan või. Piimal ja pärmil lasen seguneda umbes minutikese ning siis hakkan supilusika haaval lisama jahu. Mul on kartus, et kui panna jahu kohe suuremates kogustes, siis jääb see tükki 😀 Kui umbes pool jahust on segule lisatud, valan juurde või. Selle proovin tsipake maha ka jahutada, samas soojem või äkki aitab paremini hilisemale kerkimisele kaasa. Lisan ka suhkru ning soola ja jätkan segamist. Nüüd panen ahju sooja – Getterilt sain hea nipi, kuidas tainast kergitada (ehk kasuta ahju, mille kuumus on 50/60 kraadi). Lisan ülejäänud jahu ning segu peakski jääma näpu all niiske. Selleks ajaks kui kõik jahu lisatud, on ka ahi soe, seega pole muud kui kauss ahju kerkima.

Minu ahju madalaim kuumus on 60 kraadi ning selle juures läheb kergitamiseks tund ja veerand.** Võta kerkinud tainas ahjust ja lülita ahi välja (et see jõuaks jahtuda enne küpsema panemist. Võid ka ahjuukse lahti teha). Edasi on vaja taigen saada töölauale ning lahti rullida. Esimese kringi puhul panin sisuks 400g shokolaadivõiet, rosinaid silma järgi ja 200g metsapäkleid. Rulli tainast kokku ning lõika kaheks, mulle tundus niimoodi punumine lihtsam. Aseta pärg ahjuplaadile, klopi lahti üks muna ning pintselda pärg üle.  Nüüd läheb pärg ahju ning pane ahi tööle. Siin on nüüd see koht, et igaüks peab ise oma ahju tundma ning mina paneks isegi pigem veidike madalama temperatuuriga küpsema, et kringel väljast liiga tumedaks ei läheks ning seest tsipa tooreks jääks. Mina küpsetan 175 kraadi juures 30-40 minutit, ise pidevalt tikuga katsudes, kas tundub seest küpse või ei. Kui kringel valmis, tõsta see välja ning lase jahtuda. Soovi korral sulata peale katet. Esimene kringel tuli nii suur, et viisin poole sellest tööle ning pakkusin lõunapausi ajal magusaks. Söödi ja öeldi, et täitsa hea.

Pärast esimest küpsetuskorda vähendasin jahukoguse 740 grammilt 700le kuna muidu tundus tainas tsipake kuiv. Ning samuti vähendasin ahjukuumust 200lt kraadilt 175le ja pikendasin veidi küpsemisaega, sest muidu läks kringel väljast liiga kiirelt liiga pruuniks, kuid jäi seest tsipa tooreks.

Meil oli täna tööl jälle heategevuslik küpsetuspäev ja mõtlesin seekord midagi teistsugust viia. Ma ei tahtnud lihtsalt midagi teha tegemise pärast, vaid kuna esimene kringlitegu suures plaanis ikkagi õnnestus, tegin hoopis jusutusaiakesi ja kaneelirulle. Kuna plaanisin antud taigna koguse kaheks teha, siis vähendasin selle suhkrusisalduse 100le grammile. Juusturullide sisuks sai sulavõi,  nelja juustu segu ja jahvatatud suitsune paprika, kaneelirullide sisu vast lahtikirjutamist ei vaja. Sain päris palju saiakesi ning jätsin natukene koju ka maiustamiseks. Need, mis tööle viidud sai, söödi samuti ära.

*Kui ma esimest korda taigent tegin, siis panin pärmi vaid 14g (kaks 7g pakikest). Ma isegi ei registreerinud tegemise hetkel ära, et panin pärmi liiga vähe. Ju siis oli meeles number 25g (mis oleks õige kuivpärmi kogus) ja et kuivpärmi tuleb panna poole vähem. Aga ma kompenseerisin selle niimoodi, et panin 500g tavalist jahu ja 200g isekerkivat jahu (self-raising flour), sest mul ei olnud piisavalt tavalist jahu kodus 😀 Kogemata kogustega katsetades tuli ikkagi välja. Seega pärmi/jahu kogused oleks kas 25g kuivpärmi ja 700g tavalist jahu VÕI 14g kuivpärmi, 500g tavalist jahu ja 200g isekerkivat jahu.

** Olenevalt kumba kuivpärmi/jahu kombot kasutada on kerkimisaeg erinev – 25g kuivpärmi ja 700g tavalise jahu puhul on see u 50 minutit ; 14g kuivpärmi, 500g tavalise jahu ja 200g isekerkiva jahu puhul u tund ja veerand.