Keto dieet

See postitus pidi algeselt ilmuma alles kuude pärast, aga kuna koroona mingil määral kogu meie elukorralduse sassi lõi, siis avaldan selle nüüd. Ehk postituse esimene pool on kirjutatud märtsi algul, kui koroona oli vaid paha unenägu ja midagi meie jaoks kauget.

Ma kunagi kirjutasin, et kui Austraalias olime, proovisime Mikuga keto dieeti ehk tõmbasime süskarite päevakoguse väga minimaalseks. Tol hetkel oli seda ses mõttes kerge teha, et elasime suures eraldatuses ja oli vaja ennast kontrollida vaid siis, kui käisime poes, et ei ostaks suure süsivesikute sisaldusega asju koju. No ja tunniks ajaks suutsime endid ikka kokku võtta. Tol korral pidasime vastu ühe kuu nagu postitusest välja tuli, sest pärast lubatud “vaba päeva” ja kõige söömist, mille järgi isu oli, me enam korralikult ketot tegema ei hakanud. Eks me saime aru, et see on ikka päris karm ja nõuab distipliini, mida meis ei leidunud. Vahelduva eduga olen paar korda proovinud seda ka hiljem UK’s tegema hakata, kuid suht pärast teist päeva käega löönud.

Veebruaris sain aru, et pean midagi enda kaaluga ette võtma. Meid ootab ees reis New Yorki* juunis, juulis on suur pulmapidu ning augustis** äkki saame kahekesi sooja minna. Ehk tahaks ju ikkagi välimuselt ka ilusam välja näha ning olen mõttes võtnud eesmärgiks kaaluda juuni reisiks 65kg ning juuli pulmadeks 60kg. Kuna ma ei ole eriline trennilõvi ning minu kannatus on minimaalne suutmaks äraoodata tervisliku toitumise tagajärjel langema hakkavat kaalunumbrit, teadsin et pean midagi ses mõttes drastilist tegema, et mingid tulemused hakkaksid võimalikult kiiresti ennast ilmutama. Ja ma tean, et keto ses suhtes annab kiiresti mingid tulemused, tulemuste pikaajaline on muidugi hoopis teine teema. Veebruari viimase nädalavahetuse veetsin erinevaid foorume ja veebilehti uurides ning pühapäeval tegin korraliku söökide ettevalmistuse. Miku on küll öelnud mulle, et ma ei võtaks kogu seda dieeti kinnisideeks ja pigem keskenduksin üldisele keha muutusele kui kaalunumbrile, aga noh ma ei saa. Nagu ka ei saa ma kellelegi öelda, et seda dieeti teen, sest ajalugu on näidanud, et kui ma midagi teen ja see sujub, siis kohe kui sellest kellelegi räägin, kaob igasugune mott edasi minna. Seega, ma ei ole näiteks kindel selleski, millal praegune postitus avaldatud saab.

Aga tagasi minu teekonna algusesse, 3, märtsi hommikul kaalusin 74kg. Olin hommiksöögiks ette valmistanud munamuffineid juustu ja peekoniga. Tollel esmaspäeval jäin haigeks ning ei söönud eriti midagi, teisipäev isegi juba sõin, aga panin energia lihtsalt terveks saamisele. Teisipäeva õhtul käisin ka nädala ostukorvi toomas ning ütleme nii, et kallim oli see tavapärasest küll, sest ma ju põhimõtteliselt ostan kahte erinevat toitu – üks mulle ja teine poistele. Samas, see on vaid raha. Mis mulle väga meeldis, oli see et snäkiks sain osta erinevaid juuste, salaamit, sealihakrõpse, sealiha, kanaliha you name it. Ehk igasugune lihaline on teemaks, sest kui sa sööd vähe kaloreid, peaksid su rasvad jällegi päris kõrged olema. Kuna ma siiski armastan ka köögivilju, siis vähem süsivesikuid on kurgis, lillkapsas, sparglis, vars brokkolis, lehtkapsas, tavalises kapsas, avokaados (issver kuidas ma avokaadot jumaldan), lehtsalatis. Lisaks võib natukene süüa marju, aga see on ka kõik. Üldine joon ongi, et mida rasvarohkem, seda vähem süsivesikuid, seega tavalist võid saan nüüd südamerahuga süüa kui palju kulub 😀 Üldjoontes sujus esimene nädal ilusti – kolmapäeval tegin esimese testi ning keha oli ilusti ketoosis, mis minu jaoks oli just see tulemus ja edusamm, mida ootasin. Lisaks olin enda üle väga uhke just selletõttu, et elasin ka nädalavahetuse üle nii, et ei andnud alla (midagi uut). Ainuke tagasilöök oli laupäeva õhtul, kui ma meeltesegaduses kaalule astusin. Jep, ÕHTUL. Ma olin lubanud endale, et ei kaalu end enne, kui 2 nädalat ketot on täis, aga noh. Igatahes näitas kaal 76kg, ma olin 6 päevaga 2 kilo juurde võtnud :S Siis tahtsin küll asjad nurka visata, kuid Miku lohutas, et ju siis pean midagi veidike teisiti tegema. Menüü kohapealt nii palju, et pühapäevaks oli mul kopp ees nii munamuffinitest kui mingi hetk tundsin, et ei taha üldse mingit lihalist süüa. Suur abi oli madala süskarisisaldusega wrappidest, sest minu jaoks asendas see leiba ning ma armstan leiba (sõbrants oli just Eestis käinud ja tõi mulle 3 pätsi musta leiba, kõik ootavad mind sügasvkülmas). Magusaisu peletamiseks ostsin ka proteiinimaiust, mis sisaldab 2g süskareid ning tõesti aitab.

Teisel nädal jätkasin hommikusöögiga, milleks oli peekon, munapuder, avokaado, lehtsalat ja kurk või tomat. Kohvi tegin vahukoorega ning meeta, täitsa joodav. Rohkem rõhku panin vee joomisele, kuid kuna mul on raskusi tavalise vee tarbimisega, panin tsipake siirupit sellesse. Lõunateks tegin pikkapoissi roheliste ubadega, kapsa-hakkliha hautist varsbrokkoliga, suitsusinki lillkapsaga. Muideks, maitset annab juurde nii juustu peale raputamine kui majoneesi kasutamine ning need on suht süskarivabad. Kui esimesel nädal võtsin tööle “magustoiduks” kaasa 100g maitsestamata jogurtit ja 50g maasikaid, siis teisel nädalal loobusin sellest. Nimelt avastasin teisipäeval, et mu keha ei ole ketoosis ja ilmselt tarbin siiski liiga palju süskareid päevas – tavaline oli 30 ringis, üle 35 ei läinud ükski päev. Arutasin Mikuga ja otsustasime proovida jääda 20 grammi juurde. Oma südame rahustuseks kaalusin end ka kolmapäeva hommikul ning kaal oli 72.9kg, seega 9 päevaga oli kadunud see plus 2kg ning lisaks 1.1kg. Nädala teises pooles hakkasin tundma seda kurikuulsat täiskõhu tunnet, mis väidetavalt palju toitumiskavade järgimisel saabub ning mille olemasolu ei ole mina siiani uskunud. Aga näed, ongi olemas. Lähenesin ka veidi loomingulisemald toidutegemisele, sest tahtsin uusi maitseid. Seega valmistasin endale ühel päeval kanalaari – kanafilee, maitsestatud soola ja pipraga, sees kas chorizovorst/juust/päikese kuivatatud tomat või pesto ja mozarella. Mõlemad maitsesid ülihead. Kui aus olla, siis rohkem olen hakanud tarbima suhkruvabasid jooke – koka zero, fanta zero, sprite zero, sest need aitavad jällegi magusaisu taltsutada. Naljakas oli see, et käisime ühel päeval pubis söömas ning palusin endale koka zerot. Kui see lauda jõudis ja seda maitsesin, oli selge, et tegu on tavalise kokaga, see oli niii magus 😀 Linnukese sain kirja ka trennimaailmas, sest käisin korra poksimas (plaaniväliselt) ja korra body combatis (plaanitult). Teise nädala lõpuks on mott kõrge ning ei ole raske vastu panna isudele, sest ma saan ju süüa salaamit ja hallitusjuustu nii palju kui tahan 😀

Kolmanda nädala alguses möllas koroona juba sajaga, kuid minu kindlameelne plaani oli endiselt keto juurde jääda nii kaua kui saab. Tahtsin teha kolm nädalat jutti ja siis pühapäeva vabaks võtta, kuna siis on UK’s emadepäev. Kolmapäeval käisin poes, et täita külmikut ketosõbraliku söögiga. Kurja, lihalised olid suht otsakorral. Lisaks hakkas mu enda südametunnistus mängima, sest oleme sel kuul korralikult raha panud söögi alla, nii minu keto kui üleüldine varumine. Miku ilmselt peab nüüd ka koju jääma mõneks ajaks, seega peame olema väga ettevaatlikud rahalises mõttes. Pommina muidugi oli veel see ka, et kolmapäeva hommikul oli kaal 73.4kg ehk nüüd oli juurde tulnud pool kilo. Ma otseselt ei olnud muserdatud, vaid pigem naersin, et nojah kui ma midagi teha tahaks ja nagu olen järjel, siis keha arvab teisiti. Ilmselt oleksin ketoga siiski jätkanud, sest seekord on seda väga kerge teha mingil põhjusel ning ma tõesti naudin ja otseselt mingeid isusid ei ole, kuid arvestades kõike, mis toimub ja mis veel tulemas on, ma lihtsalt tahtsin lõpetada. Aga ei, ma ei õginud ennast magusast ja süskaritest hulluks. Otseselt isu ei olnud ja tegelikult ma tundsin küll kuidas kõhuke eest natuke kadunud oli, seega kahju oli lõpetada. Seda enam et kolmapäeva hommikune test oli ikka nii tume lilla, et ma pole seda enda uriini korral sellises toonis veel täheldanud. Siit märkus endale, et minu keha läheb korralikku ketoosi kahe nädalaga. Vabalt võis lõpetamine olla lihtsalt vabanduste leidmine alla andmiseks, kuid praegu mõtlen, et kui olukord normaliseerub, võtan selle uuesti käsile ja ma tahaks näha, et siis kaal ei lange. Sinnamaale aga kasutan MyFitnesPaly ja panen oma päevased kalorid kirja.

*enam suure tõenäosusega mitte

**no kes teab, äkki saame …

Minu esimene kringel

Minu jaoks on tundunud kringli ja kuklite tegemine midagi hästi lihtsat, millega saab iga inimene hakkama olenemata kas ja kui tihti ta köögis toimetab. Ometi ei ole ma ise neid kunagi teinud, kuid mõte ja tahtmine on olnud aastaid. Mul on olnud päris suur aukartus kergitamise kui protsessi ees, sest nii palju kui olengi seda üritanud teha, ei ole MITTE KUNAGI see ünnestunud. Samas tahtmine küpsetada on alati suurenenud, kui olen kaasa elanud erinevatele kokandussaadetele või kasvõi jälginud erinevaid insta kontosid. Muideks, toiduteemaliste instakontode vaatamine on olnud minu salajane hobi päris pikalt 😀 Köögikombaini saamine oli samuti minu salajane unistus, kuid mille saamine tundus minu jaoks utoopia. Ma lihtsalt ei näinud õigustust osta a la 600 eurot maksev Kitchen Aid komplekt kui ma seda just igapäevaselt ei kasuta. Paraku Kitchen Aid oli ainuke, millest teadlik olin. Kuniks detsembris nägin ühte palju rahakotisõbalikumat eksemplari ning palusin seda jõuludeks. Sain ka.

Eestist tagasi tulemisest saadik olen plaaninud igal nädalavahetusel oma uut sõbrakest rakendada ja kringlitegemine ära proovida 😀 Paar nädalavahetust tagasi jõudsin isegi nii kaugele, et otsisin oma retseptikogus pärmitaignaretsepti ja uurisin ka ThymeOut blogi, kuid jällegi jäi asi sinna paika. Elu tuli vahele noh. Eelmine nädalavhetus oli meil istumine sõpradega, sest üks paar tuli mitmekuiselt reisimiselt tagasi ning lõpuks otsustasin ka kringli tegemist proovida. Isegi kui asi untsu läheks, siis oma sõpradele ikka julged proovida anda, kasvõi maitse vastukaja saamiseks 😀 Nii avasingi ThyemeOut’i kringliretsepti, uurisin välja mis vahekord on press- ja kuivpärmil ning ostsin vajalikud komponendid ära. OCD nagu ma olen, siis pidin ikka vajaminema jahukoguse ka ära kaaluma 😀

Seega, inspireerituna Getterist, siin on vajalikud kompnendid ja juhised, kuidas mina pärmitaigent magusa jaoks teen:

  • 25-28g kuivpärmi olenevalt, mis pakendis see ostetud on (sest presspärmi on siinmail raske leida)
  • 5dl piima, soojendatud kehatemperatuurini (a la 37 kraadi)
  • soola, silma ja maitse järgi
  • 200g suhkrut
  • 200g võid, sulatatuna
  • 700 g jahu*
  • 1 muna määrimiseks

Alustan sellest, et kõik vajaminevad kogused mõõdan erinevatesse nõudesse ära, noh hiljem hea mugav toimetada. Siis soojendan piima madalal tulel nii soojaks, et näpu sellesse pistes ei ole midagi tunda ehk piim ei ole liiga soe või külm. Panen selle köögikombaini kaussi, lisan pärmi ja panen kombaini tööle. Samal ajal sulatan või. Piimal ja pärmil lasen seguneda umbes minutikese ning siis hakkan supilusika haaval lisama jahu. Mul on kartus, et kui panna jahu kohe suuremates kogustes, siis jääb see tükki 😀 Kui umbes pool jahust on segule lisatud, valan juurde või. Selle proovin tsipake maha ka jahutada, samas soojem või äkki aitab paremini hilisemale kerkimisele kaasa. Lisan ka suhkru ning soola ja jätkan segamist. Nüüd panen ahju sooja – Getterilt sain hea nipi, kuidas tainast kergitada (ehk kasuta ahju, mille kuumus on 50/60 kraadi). Lisan ülejäänud jahu ning segu peakski jääma näpu all niiske. Selleks ajaks kui kõik jahu lisatud, on ka ahi soe, seega pole muud kui kauss ahju kerkima.

Minu ahju madalaim kuumus on 60 kraadi ning selle juures läheb kergitamiseks tund ja veerand.** Võta kerkinud tainas ahjust ja lülita ahi välja (et see jõuaks jahtuda enne küpsema panemist. Võid ka ahjuukse lahti teha). Edasi on vaja taigen saada töölauale ning lahti rullida. Esimese kringi puhul panin sisuks 400g shokolaadivõiet, rosinaid silma järgi ja 200g metsapäkleid. Rulli tainast kokku ning lõika kaheks, mulle tundus niimoodi punumine lihtsam. Aseta pärg ahjuplaadile, klopi lahti üks muna ning pintselda pärg üle.  Nüüd läheb pärg ahju ning pane ahi tööle. Siin on nüüd see koht, et igaüks peab ise oma ahju tundma ning mina paneks isegi pigem veidike madalama temperatuuriga küpsema, et kringel väljast liiga tumedaks ei läheks ning seest tsipa tooreks jääks. Mina küpsetan 175 kraadi juures 30-40 minutit, ise pidevalt tikuga katsudes, kas tundub seest küpse või ei. Kui kringel valmis, tõsta see välja ning lase jahtuda. Soovi korral sulata peale katet. Esimene kringel tuli nii suur, et viisin poole sellest tööle ning pakkusin lõunapausi ajal magusaks. Söödi ja öeldi, et täitsa hea.

Pärast esimest küpsetuskorda vähendasin jahukoguse 740 grammilt 700le kuna muidu tundus tainas tsipake kuiv. Ning samuti vähendasin ahjukuumust 200lt kraadilt 175le ja pikendasin veidi küpsemisaega, sest muidu läks kringel väljast liiga kiirelt liiga pruuniks, kuid jäi seest tsipa tooreks.

Meil oli täna tööl jälle heategevuslik küpsetuspäev ja mõtlesin seekord midagi teistsugust viia. Ma ei tahtnud lihtsalt midagi teha tegemise pärast, vaid kuna esimene kringlitegu suures plaanis ikkagi õnnestus, tegin hoopis jusutusaiakesi ja kaneelirulle. Kuna plaanisin antud taigna koguse kaheks teha, siis vähendasin selle suhkrusisalduse 100le grammile. Juusturullide sisuks sai sulavõi,  nelja juustu segu ja jahvatatud suitsune paprika, kaneelirullide sisu vast lahtikirjutamist ei vaja. Sain päris palju saiakesi ning jätsin natukene koju ka maiustamiseks. Need, mis tööle viidud sai, söödi samuti ära.

*Kui ma esimest korda taigent tegin, siis panin pärmi vaid 14g (kaks 7g pakikest). Ma isegi ei registreerinud tegemise hetkel ära, et panin pärmi liiga vähe. Ju siis oli meeles number 25g (mis oleks õige kuivpärmi kogus) ja et kuivpärmi tuleb panna poole vähem. Aga ma kompenseerisin selle niimoodi, et panin 500g tavalist jahu ja 200g isekerkivat jahu (self-raising flour), sest mul ei olnud piisavalt tavalist jahu kodus 😀 Kogemata kogustega katsetades tuli ikkagi välja. Seega pärmi/jahu kogused oleks kas 25g kuivpärmi ja 700g tavalist jahu VÕI 14g kuivpärmi, 500g tavalist jahu ja 200g isekerkivat jahu.

** Olenevalt kumba kuivpärmi/jahu kombot kasutada on kerkimisaeg erinev – 25g kuivpärmi ja 700g tavalise jahu puhul on see u 50 minutit ; 14g kuivpärmi, 500g tavalise jahu ja 200g isekerkiva jahu puhul u tund ja veerand.

 

Selle aasta jõulud UK’s

Oeh, ei väsi ma kordamast, et ma lähen sel aastal pühadeks Eesti 🙂 Ja kuna siiani oleme igal aastal saanud Miku perega kokku 25ndal tema vanemate juures, siis sel aastal oleks läinud liiga kiireks ja tihedaks jõulude pidamine viimane nädalavahetus enne meie minekut, mistõttu sa pikalt paika plaan olla meie juures 14ndal. See omakorda tähendas, et meie teha jäi jõululaud :S

Ma pean ennast päris heaks kokaks ja toimetan hea meelega köögis, kuid inglaste jaoks on jõuluõhutsöök (mis minu jaoks sarnaneb sunday roast’ga) väga suur vastutus kanda ja sa lihtsalt ei taha mööda panna sellega, et valmistad miskit valesti või ei valmista üldsegi. Muidugi Miku lubas abiks olla, aga no kuulge, mina olen ju perenaine, minu kodu ja mina vastutan õnnestunud õhtusöögi eest 😀 (jep järjekordne enda loodud kiiks). Olen sunday roast’i mitu korda teinud, seega kogu jõuluõhtusöögi valmistamine ei oleks olnud suur väljakutse – üigem olin mures, et mis järekorras asju teha, et miskit ei jahtuks maha ja kas mul serveerimiseks piisavalt nõusid on. Miku ema õnneks võttis enda asjugi kaasa ning sa seegi mure lahendatud. Poes käisime juba reede õhtul, et ei oleks mingit viimasel minutil poes ringi närveldamist nagu peata kanad.

Pere esimesed liikmed jõudsid meile juba 12. aeg, mil mina olin just jõudnud hakata kartuleid koorima, õhtusöök ise oli plaanitud 6 peale, seega ajalist survet ei olnud. Pakkusimegi reisisellidele kõigepealt soolaseid küpsiseid (crackers) juustuvaliku, pasteedi ja võiga ning sain samal ajal vaikselt edasi toimetada. Miku emalt õppisin hea nipi, kuidas saada mõnusalt krõbedad ent pehmed ahjukartulid – need tuleb esmalt peaaegu valmis keeta ja siis ahjus rohkes õlis ning seapekkis röstida. Samuti kasutasin erinevaid toidumahlasid kastme põhja tegemiseks. Lisaks jäi tema teha juustune lillkapsas, mis oli palju kergem, kui ise arvasin. Kogu söögiga jõudsime ideaalselt 6ks valmis ning miskit ei olnud maha ka jahtunud. Meie jõululaual oli söögiks järgmised road (kõik pildid on illustraiivsed):

Samal õhtul jagasime ka oma esimesed kingid ning minu loosipakist korrus välja väga oodatud uus hommikumantel, uus müts (mida tegelikult olin salamisi ka otsinud) ning 2020 aasta märkmik. Mina tegin loosipaki Mikule, kes soovis uut spordikotti. Miku õde jäi oma lapsega ka ööseks meile, mistõttu oli Noorhärral väga meeleolukas nädalavahetus pisikese sugulase seltsis.

Eelmine laupäev pidasime omakeskis jõule ehk käisime kohalikus pubis söömas (minu kanasalat oli hea va kibedamaitseline salatileht; Mikule meeldis väga kodukootud friikad, kuid burger oli keskpärane) ning siis suundusime koju kinke avama. Olin teadlikult hoidnud erinevad sõpradelt saadud kingid avamiseks just sellel õhtul seega oli mida lahti pakkida. Noorhärra sai erinevaid mänguasju juurde, riideesemeid ning muidugi täiendust rongitee komplektile. Mina sain oma köögikombaini, mida väga soovisin ning uued sussid. Miku sai uue polosärgi (mille tellisin number väikse :S), raamatu (mida ta väga tahtis) ning kontserdipiletid Eesti.

Tegelikult on siiani väga mõnus jõuluaeg olnud ja natuke kahjugi, et vaikselt hakkab lõpule see jõulusagin jõudma …

Jõulude lemmikud

Ma hakkasin eesti blogijaid tihedamalt jälgima 2014 august. Algas see Marimellist, sest tol hetkel avastasin nende Austraalia blogi Õhtulehe veergudelt ja noh, kuna ma ise olin tol hetkel reaalselt Austraalias, siis hakkas see pallike veerema. Aastatega olen leidnud uusi ja põnevaid kirjutajaid, loobunud nii mõndadegi jälgimisest ning vaikselt avastamas youtubereid. Mulle meeldib, et on inimesi, kes oma sotsiaalmeediaprofiili hoiavad lahus Feissarist. Neil on Insta konto (ja ja, see on ju sõber Feissariga, aga siiski eraldi seisev), kus nad postitavad pilte ja teevad storysid (mõned viitsivad need ka erinevad hoida, mõni paneb tuimalt samad pildid ja videod nii storysse kui postitusse :S) ning lisaks teevad ka videosid.

Ma ei ole otseselt otsinud erinevaid youtubereid, vaid pigem vaatan blogijate videosid. Läbi Kaisa Aabneri Insta avastasin Ats Looti ja Karin Larveni (ehk minu jaoks pigem vaid youtuberid) keda olengi jäänud jälgima, sest noh nad on mõlemad omamoodi pullid tegelased. Karini osaleb detsembris ka vlogmassis ning tema kolmas video oli vahva jõuluteemaline Q&A. Mõtlesin, et vastan ka nendele küsimustele, sest seda mäletab vaid ajalooõpik, millal mina mõnele Q&A-le vastasin 😀 😀 😀

Lemmik jõuluteemaline film – lisaks Üksinda Kodus esimesele ja teisele osale, on minu jaoks jõuluajakuulutaja ka “Die Hard” 😀 Aga tegelikult on minu lemmikuks jõuluteemaliseks filmiks “Love Actually” ning “TheHoliday“. Samas, ei saa ütlemata jätta, et juba aastaid on üks lemmikumaid “New Year’s Eve“, haakub ju ikkagi jõulutemaatikaga. Lisaks meeldib mulle tohutult “Helisev Muusika“, sest seda ju näidatakse päris tihti esimesel jaanuaril.

Glam või kodune – juba lapsepõlves oli meie pere jaoks 24 detsembri koossöömine ja kingituste jagamine selline pidulik üritus. Seegapäris ballikleiti ja smokingut keegi ei kandnud, kuid dressides või pidzaamas ka ei istunud. Tavaliselt panimegi natuke ilusamad riided selga ning see kiiks on minusse siiani jäänud. 24 õhtul ma löön end lille ja olen ilus.

Kellele ostaksid kingi kui saad vaid ühe kingi teha? Teinekord ma vaatan, et Noorhärral on liiga palju asju, tõsiselt palju ja otseselt tal millestki puudust ka ei ole, seega temale ma ilmselt ei ostaks. Mikule on tõsiselt raske teha kinki, mis talle meeldiks. Samas, kui mul oleks natukene aega kingi valimiseks (nii mõned kuud), siis ilmselt ma mingile heale ideele tuleks. Kui valimiseks oleks mõni päev, siis pigem ostaksin kingi puudust kannatavale lapsele.

Kingid avatakse kas 24 või 25? Nii 24 kui 25 … vähe ei vea mul olla pärit riigist, kus avatakse 24 ning elada riigis, kus avatakse 25. HO-HO-HO 😀 Sel aastal on eriti vinge, sest saime/saame kolmel korral kinke avada…

Mis on su lemmik jõulutoit? See on miskit, millest tunnen siin elades kõige rohkem reaalselt puudust ja ei ole jõudnud ise veel katsetada järgi teha. Selleks on sült. Kui ma teinekord südasuvel Eestis käin, siis võin konkreetselt panna karbi sülti üksinda pintslisse. Veel tunnen puudust vanaema tehtud kõrvitsa salatist ja marineeritud kukeseentest. Neid tegi ta imetabaselt hästi ning kahjuks ei oska ma neid ise järgi teha. Ema õnneks teeb samahead kõrvitsasalatit 🙂

Halvim jõulusöök? Ma ei arva, et on olemas halbu sööke, lihtsalt on asju, mis ei maitse. Ma olen suht kõigesööja, isegi hapukapsast hakkasin armastama. Aga kui on miskit, mida ma pigem ei vali vaagnalt, on see verivorst (pigem need paksud). Kui laual on pohlamoos, siis läheb ka verivorst alla.

Lemmik jõulujook? Meie peres ei ole traditsiooni, et joome mingit jooki ainult pühade aeg. Okei, glögi ei hakka päris südasuvel jooma, aga see mulle väga ei maitse ka. Kui, siis Bailey’st jääga joon küll jõulude paiku rohkem kui muidu…

Mida sa teed sel aastal jõuludel? Lähen sünnikoju üle mitmete aastate. Nii palju kui oleme plaaninud, siis ilmselt 23 oleme meie kolmekesi reisimisest väsinud ja ei võta midagi suurt ette (vb lähen emaga ja teen toiduostu ära). 24 läheme kogu suure kambaga puud metsast tooma, sest sel aastal on jälle põhjust, muidu on vanemad viimastel aastatel ostnud pisikese puu potis, mille kevadel aeda istutavad. 24 on suur jõuluistumine, kuhu tulevad kõik pereliikmed kokku. Rohkem pühade plaane ei ole, lihtsalt ise tahaksid surnuaedadesse jõuda ja 4 küünalt viia …

Lemmik jõululaul? Kindlasti Mariah Carey “All I want for Christmas”

Kõige imelikum kingitus mis sa jõuludeks saanud oled? Heh, see oli minu esimene jõul UK’s kui sain erinevatelt siinsetelt pereliikmetelt kokku 4 pesuvahendite komplekti. Iseenesest ju vajalik kingitus, kuid kui neid saada pm igalt pereliikmelt, siis tekkis küll küsimus, et kas ma tõesti olen nii must ja haisen??? Nüüd tagasimõeldes ajab see naerma, sest UK’s on see pigem hea ja praktiline kink, eks nad ju ei tundnud ka mind veel nii hästi ja ma ei mäleta, millal ma endale uue duššgeelipudeli pidin ostma tol aastal, igasugustest maskidest ja koorijatest rääkimata 😀

Millal tekib jõuluootus/elevus, millal sa jõuludeks valmistuma hakkad? Kindlasti mitte sügisel, kui hakkavad esimesed jõuluteemalised kaubaartiklid riiulitele ilmuma. Minu jaoks peab enne Halloween möödas olema ja siis võib jõuluperiood alata. Sel aastal oli isegi armas esimesi jõulutulekesi novembris näha.

Päris või feik kuusk? Meil on UK’s olnud koguaeg feik ja isegi eelistan seda praegu. Siin väga ei minda metsa kuuse järgi, vaid pigem ostetakse juba kokkupakitult marketist. Erandiks on nö puukoolid. Eestis olles eelistasin alati päris puud, sest meil on olnud alati võimalus ise metsa minna ja see valida. Praegu mõtlen, et tegelikult on ka feik ilus, teinekord välimuselt ilusamgi (tihedam, “oksad” sümmeetrilised).

Kas mul on jõuluvanaga pilti? Ei, meil ei ole kunagi jõuluvana kodus käinud, vaid ta saatis alati päkapikud 😀 Muudes kohtades ka väga teda ei kohanud …

Milline oleks üks jõulusoov, mis võiks täituda? Ma olen isekas ja soovin, et me varsti-varsti päris enda koju saame kolida. Meie peredega on kõik korras ja ma olen kindel, et nii ka jääb.

Lõpeta lause filmist The Elf – “The best way to spread christmas cheer is …” kuna ma ei ole filmi näinud, siis oletan, et tahetakse improvisatsiooni mitte õiget vastust “… is to smile and be kind”

 

Piparkoogid

Inglismaal on küll piparkooke müügil (gingerbread cookies), kuid need ei ole päris need maitselt, mida mina olen harjunud saama. Aga jõulud ja piparkoogid on minu jaoks asjad, mis käivad käsikäes. Nii otsustasingi neli aastat tagasi katsetada esimest korda elus teha ise piparkooke, nullist. Kui ma õigesti mäletan, siis retsepti taigna jaoks sain Marimelli blogist, kuid hetkel ei suutnud seda üles leida, et korralikult siia linkida. Ühesõnaga, kes tahab katsetada, siis mina teen oma taigna sedasi:

Kõigepealt valmistan siirupi. Selleks läheb vaja u 312g suhkrut ja 250 ml keevat vett.

Siirupi valmistamiseks kuumutan kõrges paksupõhjaga potis suhkru, mina  panen tavaliselt oma poti kõige väiksema pliidiraua peale kõige madala kuumuse peale. Aegajalt puulusikaga segades oota kuni suhkur sulab ja vaikselt pruunistuma hakkab. Pane aegsasti tööle ka kubu, sest suhkur hakkab ühel hetkel korralikult suitsema. Kui suhkur on enam-vähem sulanud, algab kõrvetamine ehk sa näed silmaga kuidas potist suitsu hakkab tõusma. Mina panen hiljemalt sel ajal veekeetja tööle. Kui suitsu juba korralikult tõuseb, panen käima taimeri ning pidevalt segades lasen suhkrul kõrbeda 2.5 – 3 minutit. Siis hakkan sutsu haaval lisama keevat vett. OLE VÄGA ETTEVAATLIK, sest iga veesurtsuga tõuseb palju kuuma auru. Mina näiteks panen endale pajalapid selleks protseduuriks kätte. Kui kõik vesi on lisatud, kuumuta segu seni kuni see enam-vähem on poti külgedelt lahti sulanud.

Kuumale siirupile lisa kõigepealt 500g suhkrut ja 300g võid. Mina olen kasutanud kõige tavalisemat poodide omatoodangut ning alati soolata võid. Viimasena lisan vürtsisegu. Vot selle segan ma ise kokku, kuigi ilmselt võid ka valmis segu kasutada, kuid siis pead kogusega ise katsetama. Originaal retsept ütleb, et 15g piparkoogimaitseainet on vaja. Seega eraldi kausis segan eelnevalt kokku 3tl kaneeli, 1.5tl kardemoni, 1.5tl nelki, 1.5tl ingverit, 1.5tl koriandit, 1tl muskaati, 1tl vürtsisegu, 0.75tl soola ja 0.75tl pipart. Kogu kupatuse lisan segule ning segan kuniks siirupisegu on jahtunud.

Jahtunud siirupisegule lisan kõigepealt 2 kergelt lahtiklopitud muna. Seejärel mõõdan eraldi kaussi 1kg jahu, millele lisan 1tl küpsetuspulbrit ja 1.5tl söögisoodat. Selle segan ka veel ära ning hakkan lisama siirupisegule. Tavaliselt vispeldan segu nii kaua kui saab ning kui asi liiga paksuks muutub, jätkan puulusikaga. Kui kõik on kokku segatud, jagan selle portsu kaheks kangiks, mässin toidukilesse ning panen külmikusse mõneks nädalaks ootele. Kui kedagi huvitab, siis selle retsepti järgi saab umbes 2.2kg tainast.

Eelmine aasta oli Noorhärra mingil määral huvitatud kookide tegemisest, kuid otseloomulikult tahtis ta sel aastal olla kogu taigna tegemise juures. Niipalju ikkagi suutsin teda veenda, et kuniks mina kuuma siirupi valmis tegin, oli tema ohutus kauguses. Kuid suhkru ja või lisamisel oli ta juba abiks. Olgu öeldud, et mulle meeldib kõik vajalikud ained ja kogused ette ära kaaluda, et siis hiljem jääks ainult kokku segamise vaev. Jahu lisamisel oli nii vahva, kuidas Noorhärra loendas numbreid nii eesti kui inglise keeles (natuke oli abi vaja ka õigete numbrite nimetamisel) kuid kõige armsam oli ikkagi see, kuidas ta aitas pärast mul segadust “ära koristada”. Segadus tekkiski pigem seetõttu, et talle meeldis oma jahuseid käsi igale poole raputada ning mingil põhjusel arvas ta, et kui jahu tööpinnal laiali hõõruda, siis see on koristamine 😀

Eelmine nädal jõudsime lõpuks ka küpsetamiseni ning jällegi oli Ise tahtmist täis nii tainast rullida, jahu süüa, kooke vormida kui neid ahjuplaadile panna. Hiljem matsutas isuga ka küpsiseid. Huvipärast viisin järgmisel päeval küpsiseid ka kolleegidele prooviks ning neile täitsa meeldis. Kodus oleme samuti krõbistanud, kuid kogu valmistatud tainast me siis ära ei tee. Võtan hoopis oma teise kangi Eesti kaasa, et sealsele perele samuti maitseelamust pakkuda.

Hääd küpsetamist!

 

Kui õudukad ei ole sinu teema

Ma pole kunagi olnud suur õudukate fänn, minu jaoks on nad hirmsad ja .. emm, õudsad 😀 Neid vaadates tekib mul alati nii realistlik tunne, et jube mida hirmsat inimesed peavad läbi elama, kuigi tegelikult on tegu filmi ehk kellegi fantaasiaviljaga. Ma olen paar korda üritanud südame rindu võtta ja (omaarust) sellest lapsikust hirmust üle saada, kuid ei miskit. Kunagi võitsin ühes raadiomängus videokasseti filmiga “Vale pööre” – vaatasime seda õhtusel ajal ja hea oli, et mul oli kelle kaisu öösel kaitseks ronida 😀 Või “Vahamaja” – seda käisime kinos vaatamas ja päris õudne oli pärast filmi läbi õhtuse Tallinna koju jalutada. Miku on tahtnud nii mitu korda minuga õudukaid vaadata, kuid ma lihtsalt olen alati kategooriliselt sellest keeldunud. Ja tema on nüüdseks ka alla andnud minuga üritada midagi sellest žarnist vaadata. No millest me räägime, kui ma julgesin kõige esimest “Teksase Mootorsae Mõrvarit“, mis tehti 70ndatel, vaadata alles aasta tagasi suvel, südapäeval 😀

Samas, nagu arusaada on, siis Miku on õudukaid vaadanud suhteliselt varajasest east peale, nagu ka tema õde ning nad võtavadki seda kõike pigem huumoriga. Seega mind ei üllatanud üldsegi, et sel aastal tahtis Miku õde oma sünna puhul minna kõigepealt Scream Factorisse ning siis edasi välja. Põhimõtteliselt on tegu nö õudustemajaga, mis tuttavad lõbustusparkidest, ainult et tegu ei ole vaid majaga, vaid pigem suure suure aiaga paljude rinevate tubadega, kuhu erinevad õudukate temaatikad kokku on koondatud. Kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustuses minemast, aga kuna tegu oli ju sünnipäeva pidamisega ja 35- aastasena tegelikult võiks mõista, et õudukad ei ole päris, siis otsustasin ka osa võtta. Pealegi oli mul Miku, kelle käe külge vajadusel meeleheitlikult klammerduda 😀 Etteruttavalt võin öelda, et klammerdumist vaja ei läinud, tegelikult ei kartnud ma üldse, kui siis pigem oli vahepeal selline vastikuse tunne sees, sest dekoratsioonid olid kohati päris tõetruud. Eks ma suutsin end korralikult maha rahustada, kuid lisaks mängis rolli ka see, et meid lasti labürinti kümnepealise seltskonnana ning kuna ma jäin alguses teadlikult viimaste sekka ja hirmutatigi pigem seltskonna esimest otsa, siis tagant tulles juba teadsid, et miskit tuleb või on juba ära toimunud. Muidugi kiikasime kõikidesse nurgatagustesse ja eeldasime kedagi kuskilt välja hüppavat, seega minimaliseerisime juba ise ehmumise võimalused. Samuti oli ilmselt näitlejatel keelatud igasugune kehaline kontakt, seega see et nad minust ikkagi 30 cm kaugusele jäid, ei olnud hirmutav. Aga seiklus ise oli vahva.

Alustuseks lasti kõik sisehoovi ootama, kus külastajate seas liikusid ka erinevad maskeeritud tegelased. Üks oli selline hästi värvikirev kloun, kes hiilis inimeste selja taha ning siis törtsutas kõrva ääres mega tugevalt autopasunaga 😀 Teine oli pikk, kõrendlik ja süsimustade silmadega kloun, kes liikus ringi ja jäi siis ühel hetkel kedagi lihtsalt jõllitama. Ja ta jõllitas ning jõllitas ning jõllitas, võis seda minuteid teha. Ühe korra jäi talle Miku ka silma, mille peale tema nalja viskas, et see on tema eks. Mina naersin lihtsalt, et selline näebki välja the look of love 😀 Edasi saadetigi meid labürinti, kus oli palju erinevaid RÕVEDAID ruume – kõigepealt kohe lihunikupood, kes müüs inimorganeid; siis mutantsead, kes endale uusi ohvreid valisid ning mootorsaega hirmutasid; vahepeal sattusime surnuaeda; muidugi ei puudunud Freddy Krueger; palju oli liikumist mööda kottpimedaid kitsaid koridore, kus ei olnudki midagi näha, vaid liikusidki kompamisi edasi; kõige viimase asjana pandi meile kotid pähe ja kästi nöörimööda liikuda, vahepeal sositati sulle asju kõrva või puudutati õrnalt või pritsiti vett käele. Kogu kogemus ei olnudki nii hull, kui pelgasin. Mida ma tähele panin, siis näitlejad kuulasid ja jätsid meelde inimesi nimesid või mingeid hetki ning kasutasid neid hiljem ära.

Kuna enamusele see siiski nii õudne ei olnud, siis arutasimegi hiljem, et tegelikult oleks olnud võimalusi veelgi hirmutavamat elamust pakkuda – näiteks kottpimedates koridorides haarata inimeste jalgadest; mingi hetk ehmatada hoopis seltskonna tagumist poolt; või kui asja lõppedes parkla poole läbi pargi tagasi jalutades hüppaks keegi põõsastest välja. Minu arust oli see just paras meelelahutus täiskasvanutele, ma ei oleks tulnud selle pealegi, et Noorhärra kaasa võtta, kuigi ühel seltskonnas oli selline 4-5 aastane laps kaasas. Ma ei kujuta ette, kuidas see pisike kõik asja üle elas, sest juba puberteetide pealt oli näha, et päris õudne kogemus nende jaoks.

Õhtul läksime välja ning oli väga lõbus ja meeleolukas olemine. Sai tantsitud ja naerdud ning isegi kojutulemisega läks hästi, sest meie takeaway tehti valmis kümne minutiga (ennustatud poole tunni asemel) ning ka takso oli koheselt olemas. Kella kolme ajal öösel kanaparmot friikatega süüa ei ole kindlasti kõige targem ja tervislikum mõte, kuid see oli NII hea. Ja väike soovitus tulevaste põlvede tarbeks – tikk-kontsadel tantsima minna ei ole üldse hea mõte!

Põldmarjad külma

Meil on siin konkreetselt sel aastal põldmarjade uputus. Ma ei ole kunagi näinud Eestis põldmarjataimi vohamas, pigem on mulje jäänud, et need on sellised delikatessmarjad, kuna metsikult looduses leidub neid vähe. Seda enam oli mul hea meel leida kodu ümbruses neid põõsaid hunnikute viisi, kõik kevadel ilusti õitsemas ja sügisel marju kandmas. Ses osas on metsik eestlane Noorhärras säilinud, et igal jalutuskäigul pole tal probleemi põõsaste ees seisma jääda ja marju suhu noppida. Näiteks ei ole ma veel näinud, et keegi kohalikest (inglastest) korjaks marju nagu meie eestlased seda teeme. Seda enam, et marjade hulk ei tundu kohe üldse kahanevat.

Kuna Noorhärrale põldmarjad hullult maitsevad, siis mõtlesin, et korjan talle neid natuke talveks sügavkülma. Ikkagi puhas vitamiin ju. Ainuke asi, et kuidas sa neid külmutad ja kas neid üldse külmutada võib. Väike guugledus kinnitas, et põldmarjad on täiesti külmutatavad ja leidsin ka ühe uue IDEE, kuidas garanteerida, et külmunud marjade ülessulatamisel ei muutu nad konkreetseks plögaks, mis muidu tundub juhtuvat. Nimelt, tuleb marjad külmutada eraldi ehk mitte panna säilituskarpi ja külma, vaid panna näiteks ahjuplaadile ükshaaval ritta, siis sügavkülma ning hiljem külmunud marjad karpi. Kindlasti on inimesi, kes seda viisi ammu teadsid, kuid mina mitte. Kas ma olin kohe nõus seda meetodit katsetama? Muidugi.

Seega ühel neljapäevaõhtul võtsime Noorhärra liivaämbri ja läksime marjule. Ega meil palju tulnudki aega veeta, sest amber täitus kiiresti ja nii me koju tulime. Noorhärra vaatas oma õhtuseid multasid ja mina hakkasin külmutamisega tegelema. Kaks asja mis ma tähele panin – esiteks, need hiigelsuured marjad, mis ämbrisse jõudsid, ei olnud teps mitte enam hiigelsuured, kui neid üks haavalt ritta seadma hakkasin 😀 Ja see väike kogus, mis tundus ämbris olevat, ei olnud enam nii väike kui oli aeg marjad ritta laduda. Muideks, külmutamisel aitab kaasa, kui plaat on enne kaetud küpsetuspaberiga ning mõtekam ongi kohe hakata marju ükshaaval ritta laduma, mitte et valad koguse plaadile ja siis hakkad korrastama, marjadel on oht plögistuma hakata :D*

Ühesõnaga, veetsin tunduvalt rohkem aega marjade ettevalmistamiseks, kui algselt plaanisin ning muidugi suutsin valida mõned suuremad ahjuplaadid, mis sügavkülmikusse ei mahtunud ehk teretulemast marjade ümberladumine 😀 Aga lõpuks nad külma läksid ja mõned päevad hiljem ka karpi. Ning ausalt, palju mõnusam on neid marju tarbida, sest ma saangi karbist välja võtta just selle pisikese koguse, mis vaja on ilma kogu suurt kogust ülessulatamata. Ja kuna marjad on eraldi külmutatud, siis nad näevad ka ilusad ja isuäratavad välja ning ka Noorhärral on huvitavam jääkülmasid marju järada. Huvitav, kui näiteks osta/korjata muid marju ja sama meetodit külmutamisel kasutada, kas tulemus on sama? Muidugi palju õnne neile, kes metsmaasikaid ja mustikaid niimoodi külmutama tahab hakata 😀 😀 😀

*mul on tõesti tunne, nagu ma oleksin alles algaja perenaine ja toimetan esimest korda köögis :S