Põldmurakate uputus

Või noh, sel aastal väga ei olnud, sest kaks aastat tagasi sain oma põldmuraka vaimustuse korralikult rahuldatud, millest põgusalt ka juttu tegin. Tol sügisel korjasin meeletustes kogustes marju eesmärgiga need kindlasti ära süüa. Või siis sügavkülmutada ja ära süüa. Või siis kooki teha. Paar korda isegi tegin õuna-muraka kooki, aga kui nüüd päris aus olla, siis need samused kaks aastat tagasi korjatud marjad, on mul endiselt sügavkülmas 😀 Kuna eelmisel kevadel kolisime murakaparadiisist minema, siis ei sattunudki sügisel sinna kanti jalutama, et varusid täiendada. Sel aastal mõtlesin siiski vana kodukandi üle kaeda … aga marju ei plaaninud siiski korjata teades, mis meie sügavkülmikus toimub.

Seega ühel pühapäeval võtsin lapsed ja Miku ema kaasa ning läksime. Plaan oli üks mõnus jalutustiir teha ning mõned marjad korjata. Miku ema oli ettenägelikult ka nõu korjamiseks kaasa võtnud ja nii me pea kolm tundi kulgesime. Leidsime nii põldmurakaid kui marju, mida siinkandis kutsutakse sloe ning millele mina alguses tõlget ei leidnud. Alles praegu turgatas pähe lihtsalt guugeldada sloe ning imekombel ilmus ka nimi blackthorn ehk laukapuu. Noh nüüd ma siis tean, et korjasime nii põldmurakaid kui laukapuumarju. Jalutuskäigu lõppedes andis Miku ema marjad meile, kuigi ma sellele algselt vastu punnisin, et mida ma nendega teen. Põldmarjad veel sööks ära, aga laukapuumarjad on minu jaoks väga võõrad. Miku ema mainis lahkelt, et neid võib kasutada alkohoolse joogi meisterdamisel ja siis mu kõrvad juba liigutasid 😀 Ühesõnaga, on olemas selline asi nagu sloe gin,* mille valmistamine on iseenesest lihtne ning vaeva pead nägema vaid niipalju, et marjadele kahvliga augud sisse torkida ent muidu segad komponendid kokku ja istub see purk sul kaks kuud pimedas villimas. Mul praegu see purk podiseb, eks jõulude aeg näeb, mis tast sai.

Ja kuna ma ei olnud enam üldse huvitatud põldmurakate ükshaaval külmutamisest, et nad ülessulatades blöginaks ei muutuks, otsustasin marjad moosiks teha. Aga ma ei olnud kunagi enne teinud põldmuraka-õuna moosi, seega otsustasin need samad vanad marjad esimesena ära moosistada. Minu jaoks oli täielik üllatus, et külmutatud marju võib kasutada moosi tegemiseks. Lapsena kasutasime ikkagi värskeid marju moosikeetmisel ja need ei tohtinud märjad olla (vihmaga korjatud), sest muidu läks moos käärima. Kuna Miku ema aga julgustas, et pigem marjad ülssulatada ja siis moosiks keeta, kes olen mina vastu vaidlema. Ütleme nii, et mul oli tsipake rohkem marju kui retseptis, õunu sama hulk ning suhkrut natuke vähem. Siiski maitselt on tegu väga mõnusalt magusa moosiga. Keeta oleksin võinud ikkagi niipalju kui ette nähtud, mitte umbes 15 minutit rohkem sest tundus, et põldmurakad ei olnud piisavalt pehmed, sest hetkel moosi süües tunduvad marjad veidike nagu krõbedad. Mitte kõrbenud vaid krõmpsud. Ja noh, moos on selle konsistentsi kohta ka palju öeldud, ma pigem ütleks marmelaad. Igatahes julgust sain juurde, et sügavkülmikusse ruumi teha ja marjad moosiks keeta.

*oh juudas, sorteerisin mina siis esimese karbitäie saadusi kui selgus, et laukapuumarju on vaid 200g, vähem kui pool. Ma isegi ei mõelnud nii väikese koguse marjadega mässama hakata, vaid panin need külmikusse ootele ja sättisin end nädal hiljem Piigaga uuesti jalutama. Tegime sama tiiru nagu nädal tagasi, aga leidsin vaid paar marja ja see ajas marru, sest mäletasin selgelt, et me kindlasti ei korjanud kõiki marju põõsastelt ära. Jõudsin oma retke alguspunkti ning hakkasin uuesti sama ringi tegema, seekord keskendudes vaid ühele teepervele. Johaidii, aga ilmselgelt esimesel korral kiirustasin ja jäidki paljud marjad kahesilma vahele. Teades punkti, kust edasi kindlasti neid marju enam ei ole, pöörasin otsa ringi ning jalutasin teist teeservapidi auto juurde tagasi. Ja siis leidsin ka põhipuu üles. Ainult et mul oli suur probleem selles, et enamus marju olid natuke liiga kõrgel, aga mina ju käbikasvu. Muidugi ei olnud mul mingit redelit kaasas ja nii otsustasin pugeda põõsa sisse, et sedapidi viimased marjad kätte saada. Nojah, põõsasse ma ju pugesin, aga püstitõusmiseks seal ruumi ei olnud, vaid üks okkaliste okste rägastik. Tagurdasin end tuldud teed tagasi ja põhimõtteliselt lõin käega. Mingid marjad ju sain ja vast ikka õnnestub villimine. Õnneks leidsin veel ühe pisema põõsa, mille täielikult tühjaks tegin. Kodus kaaludes selgus ka tõsiasi, et mul oli marju ligi 600g ehk natukene mänguruumi koledamad eksemplarid ära visata. Vot see on pühendumus!

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

Kuidas MITTE küpsetist teha

Nagu eelmises postituses mõtte välja käisin, otsustasin nädalavahetusel kringlit teha ning maksimaalselt lihavõtte šokolaadi sinna sisse ära kasutada. Paraku läks see ettevõtmine ikka nii metsa, et minu vaev lõpetas prügikastis 😀 Alustame siis kõige otsast.

Esiteks, tuleks kindlasti veenduda, et kui hakkad küpsetist tegema, on sinu nelja-aastane piisavalt heas tujus, et endale ise tegevust leida. Või piisavalt heas tujus, et rahulikult oma multikat vaadata ja mitte iga paari minuti tagant kilaval häälel “muuuuummmmmmmyyyyy” hüüda. Minul juhtus just täpselt nii, et Noorhärra jäi meie tagasisõidul rannast autos tukkuma ning üles äratades oli justkui kõik maailmahädad just nimelt temasse end peitnud.

Teiseks, veendu et sinu köögikaal töötab ning näitab õiget kaalunumbrit mitte aiateibaid. Kasuks tuleb ka see, et kui sa otsustad teha vaid pool ettenäidatud taignast, siis jäta ka meelde, et sa teed pool ja pead kõik kogused jagama kaheks 😀 Ühesõnaga, kui retsept näeb ette 100g võid ning sa oled peaaegu kogu 250g paki kaussi pannud, kuid kaal väidab endiselt koguse olema vähem kui 100g, siis on see koht kus hakata kahtlema. VÕI kui sul on vaja vaid 350g jahu, sa oled juba välja kaalunud kodus olnud jahukoguse, lisanud peaaegu pool ostetud 500g pakist, kuid jahu kogus ei küündi ikka 350g, siis äkki on asi kaalus. Mitte selles, et poes on jahupakile pandud vale kaalunumber 😀 Ma parem ei hakka arvamagi kui palju tegelikult 200g suhkrut koguseliselt oli*.

Edasi, kui sa juba niigi oled liiga palju jahu pannud taignasse, siis ei ole ju eriti imestatav, et see tainas ei taha väga kerkida. Okei sa oled omast arust nutikas ja hoiad seda kauem 50 kraadises ahjus ning lõpuks tõesti hakkab see taigen kerkima, aga selle hinnaga, et tekib kuiv koorik peale. Ega sa tegelikult ju õppinud ka ole, ning kuna taigen tundub liiga vesine, paned aga jahu juurde kui taigent rullima hakkad. Muideks, see nägi tegelikult rullituna päris kobe välja. Ainuke asi, mis sel korral õnnestus, oli rosinate ja indiapähklite taignale laotamine, sest see tõesti ei vaja suuremat kokandusoskust.

Lõpetuseks, ole kindel, et sa tead mida sa teed kui proovid šokolaadi sulatada, sest aastate jooksul oled sa sellega ikka kordi ja kordi puuse pannud. Ma ju tean, et mikrokas šokolaadi sulatamine on väga õhkõrnal jääl mängimine just kõrge temperatuuri tõttu ning olen palju kordi sellepärast šokolaadi ära kõrvetanud. Kuna mikrokas oli Mikuga kaasas, siis jäi minu ainukeseks võimaluseks sulatada seda veebaasil, sest idee oli kogu sulanud šoks määrida taignale. Aga mida tegin mina – panin poti veega pliidile TÄISKUUMUSELE, selle peale klaaskausi nii, et kuum aru ei saanud kuskilt välja pääseda (ehk tekkis väga korralik kuumus) ning kuhjasin kausi ohtralt šokolaadi täis. Ei jätnud ma omale mingit ruumi segada šoksi ning ei tulnud ma kohe selle peale, et šoks väikesteks tükkideks purustada. Tulemuseks oli muidugi see, et šoks ei sulanud, vaid kõrbes ära. Ehk vedela ja voolava iluduse asemel oli mul kausis plönn. Oleksin ju võinud jätta asja nii ja teha võist ning kakaost kringlisse šokolaadimääre, aga ei. Olin omast arust nutikas ja üritasin päästa mis päästa annab – hakkasin plönni tükeldama ning panin tükid taignale. Rullisin selle asja kõik kokku ja otsustasin hoopis saiakesed teha. Et aga mitte plönni niisama ära visata (sest seda plönni sai ikka liiga palju), siis otsustasin panna iga saia peale natuke veel plönni, sest küll see ahjukuumuses ära sulab ning saavadki saiakesed eriti magusad ja head.

Umbes 40 minutit hiljem oli selge, et päästa ei ole midagi – saiakesed olid väliselt mega pruunid, kuid seest toored. Ja see šokolaadiplönn oli muidugi kõrvenud saiakeste peale, mitte sulanud kihtide vahele 😀 Ma proovisin ühe saiakese ning sõin selle lõpuni (sest khm … eneseuhkus), aga ülejäänud läksid prügikasti. Mul on mõneks nüüd ajaks küpsetamisetuju läinud …

*Ma arvan, et mu kaal oli tsipake lolliks läinud, kuna hoidsin seda puuviljakausi all, kuid see kaal lülitub jube kergelt sisse ja ilmselt seal mingi error tekkis. Vahetasin tollel patareid välja ja nüüd tundub kaal töötavat jälle.

Eksperiment

Ühel esmaspäeva õhtul otsustasin, et teen meile suurema prae, millest jätkuks päris mitmeks õhtuks ja ka minu paariks lõunasöögiks. Tegelikult, kui Noorhärra lasteaias on, siis ega ta õhtuti enam suur söömamees olegi. Neil on kell neli viimane korralik söögikord ning juhtub tihti, et kui mina/meie sööme kodus, siis tema võtab midagi kergemat. Ega ma väga sunni ka, sest ta on ju oma korralikud söögikorrad juba kätte saanud.

Niisiis, esmaspäeva õhtul valmistusin tegema sinki ahjuköögiviljadega. Panin juba ahju sooja, otsisin välja kartulid ja porgandid, kui tõdesin, et porgandit on päris vähe alles jäänud. Teades, et Noorhärra uus lemmik hommikusel autosõidu* lasteaeda on justnimelt porgand, siis ei tahtnud väga neid viimaseid ära ka küpsetada. Ainult ahjukartulid tundus liiga igav ning nii ma selle ahju kinni keerasin. Otsustasin sinki teha millalgi tulevikus, eriti kui “kõlblik kuni kuupäev” seda võimaldas. Tekkis mõte teha hoopis kanasuppi, sest sügavas ootas mind korralik puljongi materjal eelmise nädala kanapraest. Ainult, et kanaliha kui sellist majas ei olnud, muidu mul ikka on külmutatud fileetükid olemas olnud. Okei, no aga ma teen siis hakklihasuppi kasutades ära ikkagi puljongimaterjali, lisaks oli mul külmikus ka peakapsas, mis vaikselt oma elu elama hakkas. Mis selgus, et ka hakkliha ei olnud meie majas, seda on mul ALATI sügavas olemas. Vot siis ma vihastasin, et mis kuramuse perenaine ma olen, kui reedel sai just korralik summa toidupoodi jäetud, kuid asjalikke asju vist toidukorvi ei sattunud. Kirusin ennast ja tegin kokkuleppe, et nüüd tuleb oma loovus proovile panna, sest enne mina oma jalga poodi ei tõsta kui reedel ja söönuks tuleb saada sellest, mis majas on. No okei, kui piim või vetsupaber otsa saab, siis lähen ja toon neid, aga mitte midagi muud.

Sellest tulenevalt, panin selle singi ikkagi ahju ja küpsetasin ära. Minu mõte oli, et singikamakas on alati nii suur, et sellest jagub mitmeks toidukorraks ja seal saan natukene liha muudeks roogadeks, Alljärgnev ongi kokkuvõte sellest, kuidas minu lõuna- õhtusöögikorrad kujunesid antud nädalal. Hommikusöögi pärast ma ei muretsenud, sest mul oli kodus nii võileiva materjali kui saaksime ka pudru teha (selle eest hoolitses minu ema, kelle saadetud pakk Eestist, kus oli seitse pakki riisihelbeid, sest üks neljane lihtsalt arrrrrmastab valget putru, jõudis samal esmaspäeval meieni).

Esmaspäev – kuigi see ei olnud nö plaaneeritud söögikord, sõin lõunaks viimase portsu karjasepirukat, mis Miku nädalavahetusel tegi. Õhtusöögiks oligi too sink, mille juurde keetsin kartuleid ja tegin riivitud kapsa-majoneesi salatit. Mega hea tuli. Salati sõin kõik ära, kartulit ja sinki jäi alles.

Teisipäev – lõunaks praadisin eelmise õhtu keedukartuleid munaga, noh selline panniroog või nii. Salatiks juurde jälle kapsas (sest ma keeldun toitu ära viskamast kui see just ei ole otseselt pahaks läinud), natuke avokaadot ja tomatit. Õhtusöögiks tegin suppi ehk kasutasin ära tolle puljongimaterjali, viimase porgandi, viimased toored kartulid üle-eelmisest nädalast ning tänasin õnne, et mul on oidu koguda sügavasse külmutatud maisi ja herneid. Kõik väga hea materjal supi sisse. Ahjaa, ja toda sinki tükeldasin ka ning tegin üle mitme aja klimpe.

Kolmapäev – lõunaks jällegi kartulid munaga ning kapsas ja avokaado. Võib tunduda üksluine, kuid mulle maitses ja mis peamine, söögiained said tarbitud. Õhtusöögiks soojendasin üles suppi.

Neljapäev – lõunaks supp, mis kukkus päris hää välja. Õhtusöögiks oli plaan meisterdada Noorhärraga makaroni-brokkoli-juustu vormiroog, kuif Noorhärral ei olnud kõht üldse tühi ja mina läksin kergemat vastupanu teed, tegin supi soojaks 😀

Reede – lõunasöögiks oli viimane ports suppi. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle tohutult maitseb supp, aga meie pere poisid selle headusest aru ei saa. Seega kui ma seda teen, naudin mõnuga. Õhtusöögiks ei plaaninud midagi teha, sest meil on ju reedeti filmiõhtu näksidega ning tundub korraliku ülesöömiseda kui teha õhtusöök ja siis veel näksida ka. Muideks näksid proovin ka teha pigem tervislikud – porgandi ja kurkitikud dipikastmega, erinevat puuvilja (seekord oli vaarikad ja pirn), tavaliselt on natuke popcorni ja natuke krõpsu või juustu.

Reedel käisin küll poes ka, kuid see oli juba plaanipärane ja varusin asju uueks nädalaks. Kusjuures, jällegi midagi suurt ei ostnud, kuna mul on kodus sügavas aineid, mida tuleks ära kasutada. Pealegi lootuses, et varsti ikkagi kolime, oleks ju hea külmiku mõlemad osad maksimaalselt tühjaks süüa.

*Noorhärral on aegajalt soov, et tahab hommikusel autosõidul midagi näksida. Kuniks ta pudru ilusti ära sööb, ei ole mul selle vastu midagi, sest lõuna on neil alles 11 paiku. Näks tähendab aga kas erinevat puuvilja (kiivi, pirn, viinamari, mandariin) või siis nagu viimasel nädalal olnud on, porgand. Lihtsalt kooringi ühe ära ning annan talle pihku ja lasteaeda jõudes on see otsas.

Meie jõulud

Ma olen nii nii rahul meie selleaastase jõulutralliga. Pelgasin pigem suurt pettumust, sest kui kogu november oli UK lukus ja igasugune perega kokkusaamine miinimumini viidud, siis paljudele oli suureks lohutuseks valitsuse lubadus, et jõulude ajal leevendatakse piiranguid viieks päevals (23-27 detsember) ja inimesed saavad peredega kokku saada. Meil oli juba plaanitud, et 25 oleme Miku vanematega koos, 26 tahtsime sõita sõpradele Wiganisse külla ning 27 tähistada peresisest sünnat. Esimesena langes ära 26. sõprade juurde minek, sest selgus, et mina olin reeglistest päris valesti aru saanud, sest leevendus puudatas vaid perega kokku saamist, mitte üleriigilist reismist. Lisaks oli politsei väljas kontrollimas, et inimesed maakondade piire ei ületaks. Okei, pettumus oli suur, aga mida sa teed, vähemalt olid meil need viis päeva jõulude aeg ning ma juba vaikselt mõtlesin, et äkki prooviks Noorhärrale ja Sugulasele ka ühise ööbimise korraldada. Ja siis, 19 detsember tuli Boris välja oma uue geniaalse plaaniga katkestada ka lubatud viis päeva ning lasta inimestel perega jõuluks kokku saada vaid ühel päeval ehk 25 detsember (UK’s nimelt on 25 see püha päev kus jõule tähistatakse)*. Ma ei oleks iial uskunud, et seda päriselt ka tehakse, aga tehti.

Meie oleme siiani teinud ikka nii, et 24 tähistame kolmekesi jõule ja jagame oma kingid ning 25 sõidame Miku vanemate juurde. Kuna nüüd elame nii lähestikku, arvas Miku ema, et lapsed võiksid oma kingid avada oma kodudes ja nende juures saavad vaid täiskasvanud oma pakid. Väga mõistlik, sest üleüldine melu ja sagin jäid sellevõrra rahulikumaks. Meie olime ka otsustanud, et sel aastal teeme küll vaikse Eestipärase jõuluõhtusöögi 24ndal, kuid kingid avame 25. hommikul, nagu siin kombeks. Miku on aastaid rääkinud, et ta tahaks pakkuda Noorhärrale seda sama emotsiooni, mis temal lapsena oli, kui jõuluhommikul treppist alla tuli ning kuuse all kinke nägi ning minul ei olnud midagi selle vastu. Õnneks jõudis ka Eesti jõuluvana pakk meieni õigeaegselt** ja seega oligi kuuse alune korralikult lookas. Seega, 24 õhtul sõime sealihapraadi (tegin esimest korda pork-bellyt ja tuli superhea, mahlasusega pean järgmine kord mängima) krõbedate ahjukartulitega, lisaks kõrval praekapsas ja kõrvitsad. Noorhärra nosis ainult liha, sest tal on mingi totaalne temale-ei-maitse-miski-ja-uusi-maitseid-ei-ole-nõus-proovima periood ja minul on ka juba siiber tema tujutsemisest. Jääbki mulle rohkem eesti kraami. Magusaks tegin purukooki, kuid seda ei jõudnud enam keegi süüa 😀 Noorhärraga tegime ka pisikese rituaali ehk panime kamina äärde ühe porgandi Rudolfile ning kooki ja piima jõuluvanale. Noorhärra muidugi kahtles veidi, et kas jõuluvana ikka kaminast sisse mahub, aga väga kaua selle kallal ei juurelnud. 24. õhtul pakkisime veel viimased kingid ja sättisime kuuse valmis.

Mul on tunne, et Noorhärral oli täielikult meelest läinud, et jõuluvana tuleb (kuigi alates puu ülespanemisest rääkis ta peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles, et loodab, et jõuluvana on käinud), sest kui ta ärkas, siis tuli hoopis hea meelega meie voodisse kaisutama ning ei kibelenudki allakorrusele. Alles siis, kui hakkasime ääri-veeri rääkima, et jõulud on ja äkki jõuluvana käis, läks ta elevile ja oli valmis alla tulema. Jep, ta oli väga rõõmus kui kinke nägi, pettunud kui aru sai, et kõik ei olegi talle ning leppis faktiga, et ju see jõuluvana kuidagi ennast ikka majja pressis, sest kamina uks oli lahti, koogis suur amps võetud ning piim ära joodud. Ega meil tegelikult palju aega olnudki, et kodust melu nautida, kuna Miku vanemate juurde oodati meid juba hiljemalt kella 12ks, sest jõululõuna oli plaanitud kella üheks. Meie pidime oma panusena viima vorstikesi (pigs in blanket), aga keegi natuke vanem mees suutis need korralikult ära kõrvetada 😀 Muideks, 25 on selline püha päev, et ma juba teadsin eos, et enamus poode on kinni. Samas, pigs-in-blanket on väga hitt Miku peres ja see ei oleks olnud mõeldavgi, et need jõululaualt puuduvad. Nii säätisin ennast võimatule missioonile, sest esiteks tuli leida pood, mis on lahti ja teiseks tuli loota, et neid vajalikku kraami veel alles on. Minu õnneks oli avatud üks pood meie oma külas samuti oli neil vajalik kraam olemas. Ostsin kõik neli pakki ära, nii igaks juhuks, tänasin poemüüjat et ta meie elu päästis ja tundsin kaasa nendele inimestele, kes lootsid ka neid vorstikesi saada. Tagasi koju jõudes selgus, et Miku emal oli igaks juhuks vorstikesi varutud ja võime need hoopis nende juures ikkagi ära küpsetada. Vähemalt ei alanud jõulupäev katastroofiga 😀 Veetsime tegelikult terve päeva vanemate juures – enne jõululõunat jagasime oma pakid (muideks mina jäin oma kõikide kinkidega väga rahule), siis nautlesime head sööki pärast mida käisime mereääres jalutamas. Tagasitulles oli magustoidu kord, lastele pandi telekast Grinch käima (mille mina enamuses tugitoolis kerra kerituna maha magasin) ning lõpuks lobisesime lihtsalt tunde. Ilmselt oleksime kauemakski jäänud, kuid mingiks hetkeks väsis Noorhärra ära ja tahtis koju tulla. Eks ta lootis, et hakkame tema kingitusi edasi kokku panema ja ta saab veel mõnuga mängida. Tegelikkuses jõudsime ühe Lego komplekti valmis teha, kui oli aeg kiire dušši ja unenägudemaa käes. Kutt jäi põhimõtteliselt koheselt magama, meie aga vaatasime ühe oma lemmik jõulufilmi ära ning nautisime kahekesi olemist.

26 detsember on tavaliselt hästi aeglane ja uimane päev, sest enamus inimesi on kas söögikoomas või vaevlevad pohmelluse käes 😀 Noorhärral oli hiline ärkamine, mis võimaldas ka meil veidike kauem magada. Siis panime tema Playmobili komplekti kokku (kusjuures just rääkisime täna, et kuigi Playmobile on Legole idee poolest sarnane, siis on see ikkagi tunduvalt lapsesõbralikum just natuke nooremale põnnile) ja lõpuks läksime jalutama. Meie plaan oli minna jala kohalikku randa ja sealt ringiga koju tagasi, kuid jäime hoopis randa möllama ja kutsusime hoopis Miku meile järgi. Pärast jalutuskäiku oli küll minul selline ramestus peal, et jäingi mingi hetk diivanile magama. Nüüd kriban seda postitust samal ajal kui poisid magavad ja õues möllab korralik torm, ranniku läheduses elamise rõõmud.

*Minu jaoks oli täielik arusaamatus, mis toimus 19ndal. Kuidas oli nii, et nüüd järsku, vahetult enne jõule, ja mis veelgi enam, enne Brexitit, on see väidetavalt uus koroonatüvi nii ohtlik, et on vaja London ja selle ümbrus lukku panna ning katkestada jõulud. Päriselt?!?! Minu arust liikusid esimesed jutud koroona erinevatest tüvedest juba sügisel ning tavaliselt ju ongi viirustel mitu tüve… Ja siis see jutt, et viirus on 70 korda nakkavam, et nakatab rohkem inimesi, nakatab kiiremini, mida sellega öelda tahetakse ja kuidas sellise tulemuseni jõuti?? Kusjuures, enne kui ma kellegagi sellest üldse rohkem rääkisin, ütlesin Mikule, et pane tähele jõulude katkestamine ei ole mingit moodi koroonaga seotud, vaid puhas manipulatsioon aja võitmiseks. Oli ju Brexit kohe ukse taga, kuid pärast aastaid kestnud läbirääkimisi, tundus lepinguta EU’st lahkumine ikkagi väga reaalne ning ilmselt mõeldi, et survestatakse niimoodi EU’d. Ja mida tegi EU Prantsusmaaga eesotsas – pani Doveri kinni. Lisaks veel riigiti ootamatult lennuliikluse katkestamine UK’ga. Kui see ei ole poliitiline survestamine, siis mis see on? Kannatavad muidugi kõige tavalisemad inimesed. See oli ka halenaljakas, kuidas Boris 24. võidukat teatas, et lõpuks ometi jõuti EU’ga kokkuleppele pärast aastaid kestnud läbirääkimisi. B**L S**T.

**Mina saatsin meiepoolsed kingid Eestise ära novembri lõpus, olen juba aastaid kasutanud sellise firma nagu Estolink kullerteenust ja no superluks on alati kõik sujunud. Eestist hakkas jõulukast meieni liikuma 15. detsembril ning lootust oli, et saame selle kätte enne jõule. Jälgisin pidevalt live’s, et kaugel kaubik on ning 21 hommikuks tundus see olevat UK’s. Pidin selle siiski üle kontrollima, kuna 20 õhtu oli ju see, kui ootamatult kõik kaubavedu mandriga suleti ja ma ei olnud kindel, kas kaubik ikkagi sai veel läbi või ei. Õnneks sai, kuid kuller ütles, et ta minuni ikkagi ei jõua, kuna olen päris kaugel Londoni suhtes. No mis siis ikka, eks pettunud olin, aga kui ei jõua siis ei jõua. Paar tundi hiljem sain uue kõne, et kaubik plaanib sõita õhtuks Leedsi ning kui olen nõus pakile ise sinna järgi sõitma, saame oma nodi enne jõule kätte. Mis küsimus, et kas olen nõus, muidugi olen 😀 Otsustasime siiski, et sõidab Miku, kuna liikumispiirnagud ju ikkagi kehtivad, kuid tal on kirjalik luba liikuda seoses tööga, noh juhuks kui keegi peatabki ta auto. Pealegi, ta tunneb Leedsi kanti väga hästi ja turvalisuse huvides tahtis ise minna. Minu arust sai ta paki kätte südaöö paiku alles 😀 Ema saatis meile ikka korralikult nänni – mett, omatehtud kõrvitsaid, praekapsast, moosi, erinevaid magusaid asju, muidugi jõulukingid. Lihtsalt super. Ma oleks võinud kogu selle kasti hoopis kuuse alla panna ning 25. hommikul avada ning oleksin ka megarõõmus olnud.

Lühikesed jutud

Hehee, adusin täna, et juba on peaaegu oktoobri lõpp, mis tähendab, et jälle kord on aasta möödas sellest, kui autojuhiload sain. Tegemist ei ole mingi ümmarguse numbriga minu autojuhistaažis, pigem nendin fakti, et olen pool oma elust autosid juhtinud. Sest alates hetkest kui load sain, on mind suhteliselt võimatu olnud rooli tagant ära saada. Hakkasin lube tegema mõned nädalad enne 18. saamist ning kokku võttis see aega 5 kuud. Tegelikult sain sõidu päris kiirelt selgeks, aga maadlesin teooriaga. Esmalt ei saanud enamikes teooriatundides aru, mida õpetaja rääkis, siis reaalselt tuupisin selle vahtralehe (teooriaküsimused olid tol ajal 😀 😀 😀 ainult A4 formaadis poes müügil) endale pähe ja kukkusin kooli eksami kolm korda läbi enne kui alles neljadal korral läbi sain. Koolisõidu* ning ARK’i teooria sain ka kohe läbi. ARK’i platsisõidu tegin siiski kaks korda, sest esimesel korral ei suutnud teha seda pikalt tagurdamise ülesannet kahe korraga ära ning lõpuks ARK’i linnasõidu sain samuti koheselt läbi. Mäletan siiani, et mul oli enda sõiduõpetaja ARK’i eksamil kaasas ning selle lõppedes ütlesid mõlemad, nii eksamineerija kui õpetaja, et sõidan väga hästi, aga ühel hetkel tegin enda elu väga keeruliseks. Nimelt olin jõudmas TTÜ ringile ja paluti sõita otse edasi. Mina sõitsin esimeses reas ja oleksin vabalt võinud lihtsalt oma reas sõitu jätkata. Mina aga reastusin teise ritta, sõitsin ringteelt otse ning pärast reastusin esimesse ritta tagasi. Ma tegin kõik õigesti, kuid ei oleks pidanud seda tegema 😀 ja nüüd, 18 aastat hiljem, on minu suurim nuhtlus see külgboki parkimine, kuigi õppimise ajal tuli see kergelt välja. Samas tagurdamine on üks mu lemmikuid 😀

Mingi imelik värk on, mind pidevalt isutab jalopenode järgi. Ma ei ole kunagi vürtsikat toitu armastanud ja isegi natuke liiga palju pipart toidus pani mu nina kirtsutama**. Aga nüüd sööks seda kasvõi paljalt. Tegime ükspäev Noorhärraga soojasid grillvõikusid lõunaks, mina panin enda laarile dijoni sinepit, korralikult jalopenosid ja juustu. Iga ampsuga suu tulitas, aga nii hea oli. Või uus lemmik mul – kanafilee kaetud jalopenode ja juustuga. mmm. Samas, ma naudin täiega ka Põltsamaa sinepit, kuigi isutanud selle järgi ei ole kunagi. Kujutage ette – grillvorst või sealihatükk kaetud Põltsamaa sinepiga. Amps on nii võrtsikas, et ninast tulitab, suu purskab tuld ja silmad on pisarais. Aga nii hea on.

Rääkides veel söögist, siis tänu Noorhärrale on mulle mais meeldima hakanud. See on siiani minu jaoks neutraalne komponent olnud, otseselt nina kirtsutama ei pane ja sööki söömata ei jäta, aga lusikate viisi seda purgist ka sisse ei aja. Ja siis on Noorhära, kes võiks keedetud maisitõlvikuid süüa koguaeg. Aga ta sööb neid nii, et noh pool maisiteradest jääb tõlviku peale ja siis mina aitan tõlvku tühjaks teha. Nagu mega head on need tõlvikud. Aga võib-olla ongi nii, et see mais seal tõlviku peal on hoopis midagi muud kui purki marineeritult.

Ja lõpetuseks, pean tunnistama et olen ka mina mingil määral laisk ja mugav. Kui üldse on mingi kodutöö, mis mulle meeldib, on see nõudepesu. Ma ei tea miks, aga mulle on see viimastel aastatel väga meeldinud. Mikule on see jällegi vastumeelne ning mitmeid, mitmeid kordi on ta öelnud, et ostab nõudepesumasina. Noh jututasandile on see siiani jäänudki, kuniks kolisime uude kodusse ja avastasime, et siin on täitsa töökorras nõudepesumasin. Mitu korda ütles Miku, et peaks ostma pesutabletid ja masina ära proovima, aga kuna minul väga huvi selle vastu ei olnud, siis “ununes” tablettide ostmine samuti. Vot ja siis viimasel nädalavahetusel käis Miku nädalasisseostet egemas ning tuli tabletikotiga tagasi. Katsetasime kohe masina ära ka ning kui välja arvata too imelik hääl, mida ta vett sisse võttes teeb, siis on asjalik masin – nõud teeb puhtaks ja kuivatab ära ka. Ja sisi eile õhtul, kui oli minu aeg koristada … ma panin lihtsalt kõik mustad nõud masinasse, lisasin hommikuse laari ka ning lõunaks oli mul hunnik puhtaid nõusid 😀 Olin rahul ja samas tundsin süümekaid, seega õhtused nõud pesi vanaviisi käsitsi 😀

*Sõidueksam koosnes siis veel kahest osast ehk hommikul saadi kokku platsil (meie saime kokku Kadaka Selveri kõrval asuval harjutusplatsil), siis tegid õpilased ükshaaval oma platsisõidu ning kes selle edukalt ära tegid, lasti linnasõidule. Minul sujus see osa hästi ning linnasõit ka, aga viimasel hetkel suutsin tobeda vea teha. Ehk sõitsime Õismäe poolt kesklinna poole ning eksamineerija palus keerata Rocca parklasse. Ootasin ilusti oma järge ja mul oli juba mõnus hoog sees, kui kollane vilkuma hakkas. Selle asemel, et (järsult= pidurdada ja seisma jääda, ma andsin gaasi ning sõitsin kollase tulega läbi. Eksamineerija ohkis ja puhkus, et miks ma küll selle lolluse veel tegin, sõit sujus ju nii hästi. Kuna meid oli autos 4 eksami tegijat, siis lasi ta mul lõpuni oodata, et näha teiste tulemusi. Õnneks kahel olid veel suuremad apsakad ja nii sain mina linnasõidu läbi. Usun, et siin mängis rolli ka see, et eksami võttis vastu oma õpetaja (kuigi ma ei tea miks, sest minuarust ei tohtinud oma sõiduõpetaja eksamit vastu võtta) ja eks ta teadis kuidas ma muidu sõidan.

**Mul ei lähe elusees meelest üks külaskäik onu juurde. Tegime seal makarone hakklihaga ning mina tahtsin enda portsu eriti mõnusalt soolaseks teha. Noh, ma siiamaani armastan soola ja soolabaasil maitseaineid, meresoola söömine niisama ei valmista probleeme. Igatahes, haarasin onu maitseaineriiulilt pakikese punase pulbriga ja panin seda mõnuga oma toidu sisse. Omaarust maitsestasin broilerimaitseainega, kuid tegelikult oli tegu punase pipraga 😀 Ma sõin täpselt ühe amspu ja siis öökisin, sest noh liiga vürtsikas 😀 :D: D

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀