Saime ikka kolmanda ka

Heh, ma vahepeal mõtlesin, et ei hakka üldsegi kirjutama sellest kolmandast laksust (või pigem siiski ootamatusest) sest A) olime ise liiga vihased ja pettunud ning B) ei tahtnud seda blogi väga halajärjejutuks ka lasta. Samas nüüd, põhimõtteliselt poolteist nädalat hiljem tundub see teema pigem halenaljakas ning humoorikas, seega miks mitte kirja panna, milline on mõne UK firma klienditeeninduse tase (või siis selle puudumine).

Tegelikult peame ajas tagasi minema novembri algusesse, kus tegelik saaga alguse sai. Nimelt viisime oma Väärika pereauto tehnoülevaatusele ning muuhulgas palusime ära vahetada ka puksid. Kuna olime teadlikud nende vahetuse vajalikkusest juba kuid, siis autole aega broneerides mainisin koheselt, et need tuleb ära vahetada, et töökojal oleks piisavalt aega varuosade tellimiseks. Saabus hommik, mil viisin auto kohale, kõik laabus ilusti ning läksin autole tööpäeva lõpus järgi. Arve oli selline nagu oodatud, saime isegi allahindlust, kuna pukse siiski ei vahetatud, kuna neid ei saadud õigeaegselt kätte (eemm, küsimus number üks – kes teie varustajad on, et nädalaga ei suudeta varuosasid kohale toimetada) ning seetõttu vahetati vaid mingi jupp sellest. Koheselt auto kätte saades oli sõitmisel aru saada, et auto käitub teisiti, rool keeras kergemini ja auto oli nagu sujuvam. Mainisin seda ka Mikule, kes samuti tunnetas ära vahe, kuid kuna puksiosad olid vahetatud, arvasime, et ju siis enne oli midagi totaalselt viga, et varuosa vahetusega ikkagi tehti haldamine paremaks ja me ise olime vigase rooliga harjunud.

Mõned päevad hiljem märkas Miku, et parem esirehv on kahtlased töss ning käis seda pumpamas. Kuna nädala sees oli auto minu käes ja no mul lihtsalt ununes rehve kontrollida, sain nädalavahetusel Miku käest pragada, et miks ma rehvirõhku ei jälgi, on ju rehv selgelt jälle töss. Iseenesest muidugi imelik, sest alles sai ju pumbatud, kuid okeika, käisime uuesti pumpamas. Niimoodi jaurasime umbes poolteist nädalat, kuni otsustasime auto teise töökotta viia* et nad seal rehvid üle vaataks. Selgus, et esirehvid olin nii kulunud, et vaja uued osta. Korraks isegi imestasime, et ülevaatusel ei mainitud midagi kulunud rehvide kohta, et kuidas siis nüüd niimoodi. Aga kuna olime pigem rõõmsad, et saame oma mõnusa sõiduvahendi tagasi, see väike tõik ununes. Seega uued rehvid alla ning Miku ütles, et koheselt oli tunda ka seda, et auto haldamine läks paremaks. Mitte selliseks nagu enne ülevaatust, aga tunduvalt paremaks. Jälle saime paar nädalat sõita, kui hakkasin mina tundma uuesti, et autoga ei ole kõik korras. Rool käis küll endiselt kergelt, kuid lisandus nö tee peal ujumine. Ehk kui muidu sõitis auto korralikult, siis näiteks pisikest augukestest või kanalisatsiooniluukidest ülesõitmisel oli see muutunud eriti tundlikuks ning selle asemel, et otse sõita ta justkui põrkas läbi/üle küljelt küljele. Esirehvid tundusid ikkagi tössid, kuigi rõhumõõtmine näitas, et kõik on normis.

Selleks hetkeks olime jõudnud jõuludesse ja tegelikult ununes lasta esimesel töökojal auto uuesti üle vaadata. Olgesm ausad, novembris, kui sellele järgi läksin, öeldi kohe, et kui miskit on, siis tulla tagasi. Eks see meie oma lollus see oli, et kohe ei läinud, sest no see oli muutunud ebameeldivaks kohaks meie jaoks. Jaanuaris sõitsin pereautoga jälle enamuses mina, kuni kuu lõpus satus Miku sõitma ja oli pehmelt öeldes ahastuses – auto käitus kõike muudmoodi kui korras auto käituma peaks ja nii otsustasime selle töökotta tagasi viia. Autole sai aeg broneeritud laupäevaks, kohale jõudis see töökotta kella 9ks ning kui ma kella kolme ajal helistasin, ei oldud seda veel vaatamagi hakatud (!!!). Muideks, töökoda pannakse laupäeviti kinni pool 4 ning mina ei olnud üldse mitte nii ligidal, et nipsust sellele koheselt järgi tulla. Miku oli ka laupäevases vahetuses ja alles koduteel. Huvitav, kui ma poleks helistanud, kas nad polekski seda tööd ette võtnud? Igatahes, 10 minutit hiljem sain kõne, et auto esirehvid on täielikult läbi, iga hetk lõhkemas ehk väga ohtlikus olukorras ning auto vajab uusi rehve. Ma tegelikult pikemalt ei lasknud neil rääkida, vaid palusin kontakteeruda Mikuga, kes tegelikult teadis ka rohkem, mis tehtud oli.

Kui Miku mulle omakorda veerand tundi hiljem helistas, oli ta pehmelt öeldes marus. Kui talle öeldi, et on vaja nii esisilla reguleerimist kui uusi rehve, siis vastas ta et see ei saa olla võimalik, kuna autol said esirehvid just kaks kuud tagasi vahetatud. Ja siis hakati usutlema, et aga kus te vahetasite ja kas saite ikka uued rehvid ja kui palju te ikka kahe kuuga sõitnud olete. Täielik sõnaporr. Kuna Miku oli niigi väss töönädalast, siis ega tema kannatus ka kõige pikem olnud ning ütleski neile, et rehvides ei saa viga olla, me jätame auto sinna, et see esmaspäeval korda tehtaks ja me ei kavatse mitte miskit juurde maksta. Kui nemad ei suuda viga tuvastada, siis viime auto esindusse remonti ja arve saadame neile. Meie argument oli, et auto on käitunud imelikult novembrist alates, mil nende juures tehnoülevaatusel käis ning nemad kas tegid või jätsid midagi tegemata ning nüüd on asi korda vaja saada. Hea oli, et tööle pidi Miku alles esmaspäeva pärastlõunal sõitma, mistõttu oli elu ja transport väheke lihtsam.

Muidugi ei andnud meile aga rahu see, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Mina näiteks hakkasin kahtlema, et kas me ikka lasime esirehvid ära vahetada, sest tegelikult näitas ülevaatuse protokoll, et tagumised rehvid on kulunud. Võib-olla ikkagi vahetasime tagumised. Siis aga tuletas Miku meelde, et rehvivahetus sai tehtud just seetõttu, et esriehvid olid tössid pidevalt. Arutasin seda teemat ka isa ning vennaga, sest isa on autoremondiga tegelenud ja vend töötas aastaid sama margi esindustöökojas ning tunneb selle margi hingeelu vägagi täpselt. Seda enam, et juhuse tahtel sõidame nii meie kui vanemad ning vend ise ja ka õe pere kõik sama marki autodega ning hooldust teeb neile just vend. Ühesõnaga, nende arvamus oli, et ilmselt novembris ei reguleeritud esisilda pärast juppide vahetust ning rehvid ei jooksud õigesti, mis omakorda tingis selle, et rehvid kulusid ebaühtlaselt. Mind lihtsalt ajas marru see, et ma viin auto töökotta ning kas mul ei ole õigust eeldada, et saan töökorras masina vastu. Seda ma ilmselgelt ei saanud ja nüüd võime olla olukorras, kus lisaks kõigele võib midagi veel rohkem kulunud olla.

Saabus esmaspäev ning muidugi helistas Mikule tagasi vastuvõtu inimene. Miku tegelikult ütleski talle, et soovib rääkida kas mehaaniku või omanikuga, sest too naisterahvas oli (ja on) kõike muud kui koostööaldis. Lõpuks sai Miku asju arutada koha omanikuga ning selgus, et autol oli esisild täielikult reguleerimata. Kuid mis kõige parem kild – me oleksime ISE pidanud küsima seda teenust kui auto novembris hoolduses käis. NAGU PÄRISELT!!! Te eeldate, et täielik autovõhik tuleb selle peale, et kui esisillas vahetada mingi osa, siis ta teab, et esisilda tuleb reguleerida ning oskab auto kättesaamisel küsida, kas seda ikka tehti ?!?!. Huvitav, kas see ei ole osa kogu tööst, isegi kui peame selle eest juurde maksma. Muideks, kui me teises töökojas uued esirehvid lasime panna, siis Mikult küsiti, et kas soovime silla reguleerimist ka ning ta ütles ei, sest ta eeldas, et seda oli kuu alguses juba tehtud. Hea uudis oli see, et midagi muud katki ega kulunud ei olnud, seega vaja oligi vaid silla reguleerimist ning kaks uut rehvi. Kuna meie silmis oli see ikkagi puhtalt töökoja prohmakas, siis ei olnud me nõus ka kogu teenuse eest maksma, seetõttu leppisid Miku ja omanik kokku, et sillareguleerimine on tasuta ning rehvid maksame ise, kusjuures omanik teeb meile parima diili (HA HA, parim diil, me maksime teises töökojas rehvide eest sama hinna, koos paigaldusega). Kui aus olla, siis kui me elaksime Eestis, ma ei oleks seda asja nii jätnud ning teinud kaebuse ning kahjunõude Tarbijakaitsesse, kuid tol hetkel oli meil oluline, et mul on töötav auto ning nagu ma olen aru saanud, siis siinmail on Tarbijakaitse kui sellisega natukene rohkem sebimist.

Seega meie kolmas ootamatu kulu oli 106 naela uute rehvide eest. Tegelikult korrutame selle summa kahega, sest kui töökoda oleks oma töö koheselt õigesti teinud, ei oleks ka see esimene rehvipaar niimoodi ära kulunud, et seda vahetama oleksime pidanud. Sinna töökotta me enam kunagi oma nina ei pista ning ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Meie jaoks lõppes tõesti see vahejuhtum hästi ja kahju oli vaid rahaline. Aga mis siis, kui rehvid oleksidki sõidu pealt lõhkenud, noh näiteks kui ma sõidan hommikul maanteel 80ga, et Noorhärra lasteaeda viia …

*Me olime omavahel tegelikult juba otsustanud, et meile ei sobi too töökoda. Tööd olid nad küll siiani hästi teinud, aga nende vastuvõtus töötav inimene on lihtsalt nii vastu karva meile. Alati kui helistad oma murega, teab tema paremini. Ta ei kuula, mida sa räägid ega märgi seda ülesse, pigem segab sinu jutule vahele, on tavapärasest üleolevama olemisega ehk ühesõnaga väga ebameeldiv. See võis vabalt olla ka põhjuseks, miks novembris jäid puksid õigeaegselt üldsegi tellimata. Põhjus, miks auto tehnoülevaatusele just sinna viisime oli see, et töökoda asub kohe lasteaia kõrval ning Miku vanematest 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ehk ma ei kaotanud kuidagi töö ajas, kuna sain jalutada Miku vanemate juurde ja ei olnud ka probleemi töökojast ära saamisel / tagasi tulemisel. Kui ma oleks otsustanud koju tagasi tulla, siis tähendanuks see tunnike seiklemist ühistranspordiga, taksoga sõit tundus vägagi mõtetu raharaiskamisena.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas ja hinnapakkumine

Oleks vist paslik teha kokkuvõte, kuhu ja kui kaugele jõudsime oma majaostuga 2020. aasta lõpuks...

Jätkates sealt, kus pooleli jäin, siis ajaliselt olime jõudnud novembri keskpaika ning ees ootas Maja number 1 teine külastus. Selle teise külastuse kokkuleppimisega sai ka kino. Nimelt kuulutas maja müüki kaks erinevat firmat ning esimese vaatamise leppisin kokku firmaga X. Mul ei olnud mingeid eelistusi nende osas, vaid pigem lihtsalt jäi nende ülespandud kuulutus mulle esimesena ette, kui telefoninumbrit otsisin. Nüüd, kui oli vaja teine kohtumine kokku leppida, sattusin helistama firmale Y. Algul ma aru ei saanudki, et tegu oli teise vahendajaga ja väitsin neile kindlameelselt, et tahame teist (mitte esimest) korda vaatama minna, kuigi nemad minu andmeid ei leidnud. Lubati hoopis minu soov edastada ja siis keegi võtab juba minuga enne lõunat ühendust. See kõik toimus esmaspäeva hommikul 9 paiku. 12ks ei olnud mulle keegi helistanud ja nii kontakteerusin nendega uuesti. Lubati, et kohe-kohe keegi helistab. Kella kolmeks ei olnud ikka mingit kõnet saabunud ja olin isegi lõpuks aru saanud (jep, teinekord on mu juhtmed liiga pikad), et eelmisel korral asju firmaga X ajasin ja helistasin hoopis neile. Ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et keegi saab meist enne vaatamise aja ja seetõttu lõpuks esimesena meeepärase pakkumise teeb, meie aga jääme käppa imema, sest ma tahan liiga viisaks olla. Firma X korraldas meie teise vaatamise kümne minutiga ja just sellisel kellaajal nagu soovisime. Firma Y esindaja helistas mulle lõpuks kell 5 õhtul ning kuigi vabandas hilinenud kõnet sellega, et töötab üksi ja kodust, siis noh kahju küll, sedakorda läks lihtsalt nii.

Nii läksime Maja number 1 teist korda vaatama 14 novembri hommikul. Kusjuures, kui me vaatamise kokku leppisime, siis ei tulnud ma selle pealegi, et peaks mainima kolme inimese tulekut ning kas see on üldse lubatud, sest eem … koroona ja piirangud ja pidevalt muutuvad reeglid. Igaks juhuks mainisime ka müüjale, et meid on kolm ja kas tal on ikka okei, et kõik majas ringi liigume. Õnneks oli tegu mõistliku inimesega ja nii me, maskid nina ees, majja astusime. Mina hoidsin teadlikult tahaplaanile ning lasin Mikul ja tema isal ringi vaadata. Pigem lobisesin hoopis müüja elukaaslasega, kes samuti oli majas. Jutu käigus selgus, et me ei ole tolle päeva ainukesed vaatajad ent samas on müüjal ka veidikene kiire hakanud müügiga, kuna plaanivad osta endale suuremat maja ja tundus, et selle maja müük pidi päris kiirelt toimuma ja müügihind olid suhteliselt juba paika pandud, mis maja eest saama peaks. Veetsime majas ikka korralikud 30 minutit ning too hakkas mulle üha rohkem meeldima. Ma olen see ostja, kes vaatab, millised tapeedid ja vaibad on majas ning kas mulle need meeldivad, kuigi kõike on ju võimalik välja vahetada. Seekord oli näiteks majas küte käima pandud, lisaks mõned sisustuselemendid juures, et kõik hubasem tunduks (ja tundus ka). Me ju siiski teadsime, et om septembrist ei elanud keegi enam alaliselt majas sees.

Majast väljudes arutasime kohe ka Miku isaga, mis tema asjast arvab. Ta ütles, et struktuurilisel on seisukord hea. Jah, aknad tuleks mingi hetk välja vahetada ning seda me teadsime isegi, et vannituba ootab ees kõige suuremad renoveerimistööd. Samuti vajavad kõik magamistoad värskendust, kuid midagi hullu ei ole. Ta soovitas teha pakkumise 5000 vähem kui küsitud ostuhind ja ootama jääda. Tahtsimegi kohe ka müüjaagentuurile helistada, kuid nemad olid juba oma tööpäeva lõpetanud (ikkagi laupäev) ning seetõttu jätsime neile teate oma soovist hinnapakkumine teha. Meie üllatuseks aga helistati juba poole tunni pärast tagasi meile. Tegime oma hinnapakkumise ja siis kiskus asi veidike komöödiaks – müüja esindajal tekkisid tehnilised tõrked meie hinnapakkumise ja põhjenduse, miks natuke alla tahame saada, süsteemi panemisel ja nii ta proovis ja proovis, ise samal ajal kommenteerides, et müüja on juba samasuguse pakkumise saanud ja ei ole seda veel aktsepteerinud. Ehk ta põhimõtteliselt andis meile mõista, et meie pakkumine ei ole piisav ning ilmselt me seda maja ei saa. Kui lõpuks süsteem tööle hakkas, siis tippis ta lihtsalt meie pakkumise sellesse. Isegi Miku andis mõista, et oota nüüd hetke, kui sa tead, et meie pakkumist niikuinii ei aktsepteerita, siis miks sa seda üldse üles märgid 😀 Kuna olime tegelikult arutanud võimalust, et meie esialgne pakkumine tagasi lükatakse, siis leppisime elnevalt kokku, et küsitud müügihind oleks meie maksimaalne pakkumine üldse ja selle ka lõpuks edastasime. Meie hinnapakkumine salvestati ning lubati esmaspäeval teada anda, kas see aktsepteeriti.

Esmaspäeval helistas mulle kõigepealt müüja soovitatud advokaadifirma* et hakata juba paberimajandusega pihta. Ma olin hetkeks segaduses, et kas meie pakkumine on siis vastuvõetud. Seda ei osatud kinnitada, küll aga taheti juba hakata lepinguid ette valmistama 😀 Jep, ka meile tundus see loogika vastane. Ütlesime neile siiski viisakalt EI, sest mida me ette valmistame, kui me ei tea, kas midagi on vaja ette valmistama hakata. Kuna kasutame laenu saamiseks eraldi finantsnõustajat ning tema on meile siiani ka advokaadid soovitanud, siis ilmselt ajame niikuinii teise firmaga asju. Esmaspäeva pärastlõunal tuli ka e-kiri, et meie pakkumine on ametlikult vastuvõetud, mille koheselt oma finantsnõustajale edastasime. Tema tähelepanu köitis lause, et kuigi meie pakkumine on vastu võetud, siis soovitakse müüki ikkagi edasi reklaamida juhuks kui tehing lõpetatud ei saa. Selline asi ei pidavat üldse tavaline olema. Ma lugesin ka seda lauset, kuid arvasin, et see tähendab, et müüja võib oma maja ees hoida seda müügiplakatit, kuhu kleebitakse peale “SOLD stc” ja selliseid silte näeb pidevalt ja koguaeg majade aedades. Ühesõnaga, soovitas finantsnõustaja müüjavahendajaga rääkida, mida ka tegime- Selgus et kuna müüjaid oli kaks firmat, siis mingi sahker-mahker neil seal käis ja sellel teisel firmal oli raskusi arusaamisega, et võiks nüüd objekti müügikuulutuse maha võtta 😀

Ja nüüd ongi põhimõtteliselt novembri teisest poolest olnud üks paberitega mässamine. Esimene suurem asi meie poolt oli hunnik vorme täita, allkirjastada, skännida ja üleslaadida advokaatidele (selleks kasutati turvalist veebilehte). Samamoodi ootasid täitmist, allkirjastamist, skännimist ja üleslaadimist mõned vormid finantsnõustajale. Detsembri alguses käidi maja hindamas laenuandja poolt, et ettevalmistada ametlik laenupakkumine. Korraks olid ärevad hetked just sellega seoses, kuna Miku vahetas tööd ja kuigi meile oli saadetud DIP pea kuuaega tagasi, ei olnud ametliku laenupakkumist veel tehtud. Finantsnõustaja oli kõik paberimajanduse juba laenuandjale ära saatnud ning oli kindel, et lisaküsimusi ei tule. Aga kunagi ei tea ja me pigem aasta algusest mäletasime, et küsiti iganädalaselt Miku palgatõendit, mida tal ei oleks olnud paari nädala kohta lihtsalt anda (FIE-rõõmud, et pead nädala ette töötama pluss tal jäi nädalane auk ka sisse). Õnneks see kõik lahenes ning ainuke lisaküsimus oli seoses lasteaiatasuga. Kõige krooniks saabus 29. detsembril rõõmusõnum, et meie ametlik laenupakkumine on valmis ning tavapostiga meie poole teel.

*UK’s ei ole nii, et lähed notarisse ostu-müügi lepingut vormistama, vaid siin ajavad selliseid asju advokaadid (solicitor).

Firmamärk

Ma olen mõnes mõttes kooner, et ma ei näe vajadust maksta riiete eest ulmehinda, kuna neil on mingi firmamärk küljes. Jah, kohati õigustab see end ja tasub ära, kui riideese peabki aastaid vastu, kuid mul on olnud läbi aastate mõtlemine, et käärid ja näiteks tuleleek hävitavad samaväärslet nii 10 eurot kui 100 eurot maksva pluusi. Noh selline näide. Muidugi võiksin praeguses vanuses ju rohkem kvaliteetsetele riietele raha kulutada, aga ma ei raatsi, lihtsalt ei näe mõtet selles (kuigi ma arvan, et lõpuks ma ühed kallimad teksad endale ostan, et lihtsalt näha kas need tõesti peavad aastaid vastu ja vormist/värvist välja ei lähe). See selleks. Ometi on mul mõned firmamärgid, millele olen kas truuks jäänud või mille headuses isikliku kogemuse läbi veendunud.

Esiteks Salomon, mis tuli minu ellu nii, et keskas oli ühel klassiõel ja sõbrannal igapäevaselt kasutusel Salomoni seljakott. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et see võiks olla midagi väga kvaliteetset, pubekana imetlesin seda kotti just välja nägemise pärast. Minu seljakotid olid pigem sellised tavalised. Mäletan, et üksvahe käisin koolis tibukollase seljakotiga, mille sain ema töö kaudu. Kuid hing ihkas ikkagi midagi kallimat ja firmakat, sest noh enamikel ju oli. Nii käisin suvel tööl ja järgmiseks kooliaastaks ostsin päris oma Salomoni. Ma arvan, et see oli ilmselt mingi sooduka ajal ostetud kõige odavam variant, sest too oli siiski pigem väike ja täitsa tavalist musta värvi, aga mina olin mega rahul. Käisin sellega kuni keska lõpuni ja ilmselt aastakeses veel, kuni hing hakkas kripeldama uuema variandi järgi.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 2004 kevad (kui ma õigesti mälupilte näen), kui ostsin endale uuema koti. Ma ei teagi miks, sest ma nagu mäletan, et too must ei läinud katki ega midagi, ilmselt andsin kellelegi edasi kasutamiseks, kuid edeva plikana oli mul vaja värvilisemat ja suuremat seljakotti :D. Ja nii sain uhke suurema seljakoti omanikus – sellise helesinise ja halli kombo, kahe sahtliga ja muidugi ka mahukam, lisaks eessahtlid ning minu jaoks vajalik reguleeritavad puusarihmad, sest mul mingil põhjusel on selg alati pigem nõrk olnud, puusarihmad aga aitavad koormust seljale vähendada. See kott pidas ilusti vastu, kui välja arvata, et ühe seljarihma nurk hargnes ülivähe kohe alguses, kuid jäi siis pidama. Koti funktsiooni see ei mõjutanud, kuid mind häiris see siiski. Nii hullusti, et umbes 5 aastat hiljem ostsin uue koti – jällegi Salomon, kuid sedakorda halli ja musta kombo, ühe sahtliga, ent sees oli eraldi sahtel läpaka jaoks, samuti väljaspool kaks lisatasut, mõlemal küljel pudelitasku ning lisaks puusarihmadele ka rinnakurihm (?!?). Ja vot see kott tegelikult tõestas mulle, et Salomoni kotid on tegijad. Ta käis minuga mitmetel tööreisidel kui ülikoolis töötasin, ta oli minuga Austraaliamaal kaasas ning samuti on suur abiline nüüd Inglismaal. See kott on asendamatu, kui tahame matkama minna ja mõned snäkid ning mänguasjad kaasa võtta. Ning mis peamine – see kott ei ole mitte kuskilt rebenenud ega õmblustest lahti tulnud. Ainukese asjana on väljaveninud pudelitaskute kummist osad, kuid muidu on kõik tibens-tobens. Ma ilmselt käiks sellega veel aastaid, kui ta ei oleks nii kulunud välimusega. Just, enne kulub see kott aukilikuks kui läheb katki. Ja nii olengi mõtlema hakanud, et võiks uue koti vaadata, sest 10 aastat ühele seljakotile vastupidada on ikka päris kaua aega.

Umbes 15 aastat tagasi sain tuttavaks ka Salomoni jalanõudega, mitte tossude vaid pigem matka/kõndimisjalatsitega. Mul on olnud neid kaks paari, teine paar on ikka veel vanemate juures, et oleks, mida jalaotsa susata. Jalatsid olid samamoodi nagu seljakotidki, hästi vastupidavad, sest ma käisin nendega igal võimalikul hetkel. Kui ma UK’sse kolisin, siis tahtsin uued matkajaltsid osta ja just Salomonid, kuid need olid tsipake liiga kallid ja nii leppisin Karrimori omadega. Muideks, need samad samad, mis paar kuud tagasi lõpuks ära viskasin, sest olin nad korralikult ära kandnud. Nüüd mõtlengi, et kas panustada uutele Salomonidele või osta Karrimorid, sest teades, millistesse mudamülgastesse ma võin sattuda, oleks päris kahju kalleid jalatseid retsida. Kui jätkata jalatsite teemal, siis läbi aegade olen kandnud erinevaid trennitosse (Nike, New Balance) kui vabaajajalatseid (Adidas, Karrimor, Puma) ning pean tõdema, et eks nad peavadki aastaid vastu, kuigi viimased Adidase vabaajatossud läksid mul aastaga katki. Kunagi mulle tohutult meeldisid Puma tossud, kuid Puma teeb jalatseid pigem kitsale jalalabale, minul on aga parajad lestad all, seega pean olema päris valiv siinkohal.

Ja veel on üks firma, mis mulle meeldinud on, ja see on Five Seasons. Hakkas see pihta, kui ostsin endale korralikud suusariided, mis muidugi pidasid jälle aastaid vastu. Kuid umbes 10 aastat tagasi ostsin (jällegi soodukalt) ühe õhukese vihmajope. Too oli musta värvi ja ma imestan, et see üldse ostetud sai, kuid riidekappi ta maandus. Jällegi üks jope, mis käis minuga Austraalimaal kaasas ning on nüüdseks asendamatu kaaslane siinsetel jalutuskäikudel. Ma ei saanudki sellest enne aru, kui sel sügisel, et too jope on väga vihma- ja tuulekindel, mis on eriti suur pluss siin rannikul jalutamas käies. Ma mingi hetk mõtlesin, et ostan endale uue vihmaka, noh sellise ilusa kollase (ja kollased kummarid ka) ja hakkasin siis otsima varianti ning ei leidnud sobivat. Käisin mitmes poes pluss vaatasin netis ringi ning tõdesin lõpuks, et milleks osta kollane vihmakas, kui see niikuinii puhtana ei püsi ning mul on korralik ja toimiv jope juba olemas. Nii jäi see ost tegemata. Ja kummarite alternatiivina ostsin 10 naelased kummisaapad Aldist, väga hästi aitavad kui Noorhärraga mereääres vaja käia või lompidest läbi hüpata.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.

Me läksime ainult uut jõulukuuske ostma

Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed jõulutuled ja kaunistused ilmusid inimeste akendele vahetult peale Halloweeni. Siis hakkasid ka poed maksimaalselt jõulukaupa müüma. Novembri alguses panna välja dekoratsioonid ja puu on minu jaoks natukene liiga vara, samas hakkas Noorhärra nagu uni peale käima, et tema tahab jõulutulesid. Algul oli meil plaan panna need üles alles detsembri keskpaigal, kuid kompromissi tulemusena otsustasime esimese advendi kasuks. Ainuke asi oli selles, et meie vana puu rändas jaanuaris prügikasti ning uut ei olnud me veel ostnud ja nii seadsimegi Noorhärraga laupäeva hommikul sammud kõige lähemasse B&M.

Leppisime Noorhärraga kokku, et ei mingit kauplemist poes, ta käitub ilusti ning ei lähe uitama nagu teinekord juhtub ja astusime uksest sisse. Poes rahvast oli, kuid meil oli tuju hea ja ei sügelenud kuhugi, sest aega nagu ka jagus. Noorhärra sai ise valida, millise uue tähekese puu tippu paneme ning jalutas ilusti minuga mitu vahet läbi. Samuti vaatasime mitmeid mänguasju, mida saaks siis jõuluvanale soovidena saata. Kõik sujus suurepäraselt kuigi sellist puud, nagu meie tahtsime ei olnud kuskil näha. Meie sooviks oli tavaline roheline puu, selline 180m, ilma tiluliluta ning mis ei maksaks hingehinda. Valikus oli kas 120 roheline puu või 1.80 valge puu, mille küljes juba tuled ja käbid (maksis see muideks 100 naela, mis meie jaoks oli ulme). Tahtsime küll panustada natuke rohkem raha korralikku puusse, kuid 100 oli ikka liiga palju. Hakkasin just kotist telefoni otsima, et Mikuga nõu pidada, kui Noorhärra silmapiirilt läinud oli. Olime küll leppinud kokku, et ta võib minna mänguasju vaatama, sest ta küsis luba, oli ilusti käitunud ja mänguasjad asusid järgmises vahes ent kui mina sinna jõudsin, ei näinud teda kuskil. Okei, olin kergelt pahane, et kuhu ta nüüd jälle läks, keerasin käruotsa ringi ning hakkasin teda nimepidi hüüdes vahekäike üle käima (noh nii, et oled ühes otsas ja näed teise otsa välja). Kerge see ülesanne ei olnud, sest oli ju poes inimesi veel ja vaateväli piiratud. Käisin ühe otsa läbi, ei miskit. Liikusin vahekäikude keskele ja tulin samat teed tagasi, kuid ikka ei miskit. Kiirustasin igaks juhuks kassade juurde, et äkki uitas sinna välja, kuid keda ei olnud oli Noorhärra. Vot siis parkisin käru seina äärde ja tekkis kerge paanika – nimelt minu suurim hirm on see, et keegi viib mu lapse minu silmade alt minema ja ma ei näe teda enam kunagi. Ma isegi ei taha mõelda, mida temaga võidakse ette võtta. Ehk siis, tõmbasin maski suu eest ära ja hakkasin kerges paanikas poes uuesti ringi käima ja teda nimepidi hüüdma. Tolleks hetkeks ei suutnud ka enam oma pisaraid tagasi hoida ja olin nagu totaalne peata kana. Sel hetkel tuli üks poe töötaja uurima kas kõik on hästi ning temaga liitus teine, kes uuris kas minu laps on uitama läinud. Suutsin vaid pead noogutada ning minu rahustuseks sain teada, et Noorhärra on poe teises otsas ühe töötajaga ja kohe tuleb minu juurde. Mu kergendus oli suur, kui teda nägin. Ma isegi ei suutnud temaga riielda ega pahandada, vaid olin lihtsalt rõõmus, et kõik on temaga korras. Poest lahkusime siiski kuuseta, kuid veel autos lugesin mitu korda sõnad peale, et ei tohi niimoodi ära uitada, et ema muretses väga.

Autos sain lõpuks ka Mikule helistatud, kes soovitas minna kohe seal samas asuvasse Asdasse või Aldisse. Noh ütleme nii, et Asda sissesaamise järts oli nii pikk, et sinna ma isegi ei hakanud katsetama minna, kuid Aldi oli järgmine valik. Seekord püsis Noorhärra minu juures ja ei hakanud kuhugi üksi uitama minema. Aga, ilmselt oli tal veidike kopp ees poes olemisest, et hakkas ostukäru otsas ronima. Teinekord me teeme nii, et ta seisab ostukäru eesotsas raamil ja mina sõidutan teda, eks tahtis seda seegi kord teha, kuid valis natuke halva hetke. Olin just peatunud ühe töötaja juures uurimaks, kas nad puid müüvad, kui korraga käis käru peaaegu külje peale. Sain sellest küll viimane hetk kinni, kuid Noorhärra oli ikkagi suutnud endale veidike haiget teha. Oh jah, hingasin sisse ja välja ning seletasin, et ei ole ju päris hea mõte kärusse ronida, kuna see on väiksem käru ning käib kergemini küljeli. Kuna puid neil ei olnud, otsustasin veidike jõulumaiuseid ja küpsiseid osta, et need perele Eestisse saata. Käisime mitu vahet läbi, sain endale vajaliku ning just suundusime kassasse, kui mulle jäid silma veel ühed maiusepakid. Hakkasin neid uurima, kui korraga käis kerge kõmakas ja sellele järgnes nutt – Noorhärra oli seekord hakanud ronima kärule selle otsast ning tõmbas kogu kupatuse endale kaela. Tema oli põrandal pikali, käru tema otsas ja minul piinlik, sest mis kuramuse ema ei hoia oma lapsel silma peal ning laseb tal haiget saada. Minu ainuke lohutus oli see, et see laps teinekord ei õpigi enne, kui läbi valu. Igatahes oli valu päris korralik, sest mulle tundub, et käru langes natuke ka kubeme piirkonda. Jälle nutt ja pisarad, lohutamine, räägitud jutu ülekordamine, noh teate küll see katkise grammofoni teema.

Lõpuks saime pisarad pidama ja läksime maksma. Valisin meile muuhulgas koju ka ühe jõulutähe kuldses potis, sest minu jaoks on jõulutäht A&O jõulude aeg. Ja nii kui hakkasin seda lille oma kotti panema, libises see mul käes ja pott kukkus põrandale kildudeks. Ausalt, ma enam ei jõudnud 😀 sest ilmselgelt ei olnud tegu minu päevaga. Õnneks oli kassiir mõistlik ja lasi mul uue taime valida, teist kinni maksmata. Ja just siis kui olin meie ostude eest maksnud ning sättisin meid minekule, uuris minust järgmine klient, kas Noorhärra oli rõõmus mind nähes. Algul ei saanud ma aru, et millest jutt, sest oli ju Noorhärra kogu poe külastuse minu juures olnud. Aga siis selgus, et too naine oli olnud eelmises poes ja näinud minu paanika insidenti peale. Yeee, great success nagu Boratil tavaks öelda on. Ma ei osanud midagi muud öelda, kui naeratada ja lihtsalt autosse põgeneda.

Tegelikult oli näha, et Noorhärra oli väss ja kuigi ta raudpolt raiub nädalavahetuseti kodus olles, et tema lõunat magada ei taha (sest ta pole väsinud), siis piisab vaid temaga autoga sõitma minna, kui üks okasroosikese und nägema hakkab. Seega, lohutuseks koorisime mandariine ja mugisime neid, mina tellisin netikaudu B&Qst sobiliku puu (idee, mille Miku mulle vahepeal saatis) ja keerasin autonina linna poole, et puu peale korjata. Oleks pidanud kohe vaatama nende kodukale ja nende Click&Collect teenust kasutama. 5 minutit autosõitu ning Noorhärra magas, poolteist tundi magas kokkuvõttes, sest ma lihtsalt sõitsin ringi, et ennast toimunust maha rahustada. Kokkuvõttes – minu ettekujutlus idüllilisest laupäevast kujunes kõike muud kui idülliliseks 😀 😀 😀

Hea oli muidugi see, et meie ajastus tundus väga hästi sujuvat, sest ühtegi poodi sisse saamiseks ei pidanud me järtsus seisma, küll aga olid iga poe ukse taga järtsud, kui meie lahkusime. Ja muidugi lõpuks ju saime puu, panime selle üles ning ehtisime koos ja nüüd on ka meie majas mõnusat jõulutunnet.

Oma kodu ostmine – alustame uuesti

Ma mõtlesin, et ei kirjuta üldse midagi koduostmise teemal enne, kui leping alla kirjutatud ja võtmed käes … noh see ebausk ikka. Siis aga mõtlesin, et ilmselgelt juhtuvad asjad siis kui nad juhtuma peavad ja minu ebausul ei ole siin millegagi pistmist. Ja tore ju ka endal lugeda näiteks 10 aasta pärast, mis vimkad meie teele sattusid.

Oma kodu saamine on olnud meie unistus pikalt ning pärast aasta alguses toimunud põntse muutunud mõnevõrra hellaks teemaks. Kui koroona pead hakkas tõstma, siis oli üks meie esimesi tegusid loobuda tol hetkel väljavalitud maja ostust ning praegu tagasi mõeldes oli see ainuõige otsus. Ilmselt sattusime kergelt paanikasse, et esimesel majal korralik niiskuskahjustus avastati ja maja ost muutus kinnisideeks. Seetõttu ei mõelnud me päris selgelt läbi, kas see teine maja on ikka see. Nagu nüüdseks teame, oli Miku kevadel põhimõtteliselt kaks kuud tööta ning juunist alates pendeldanud erinevate objektide vahel. Mingil hetkel kirjutasin ka sellest, kuidas ühes kohas jäi töötasu täielikult saamata ja teises kohas ühepoolset tasu vähendati. Valitsus küll tuli välja skeemiga toetada FIE’sid ning see summa aitas meid tõesti, kuid täpselt nii palju, et maksud said makstud ja kõhud olid täis. Õnneks minul säilis töö kogu aeg, kuid võtta pangalaen oleks olnud tõesti viimane totrus. Arvestades kõike seda peame ilmselgelt olema tänulikud, et kuigi meie säästud kahanesid ja kasutasime mingi hetk ka krediitkaarti, siis ometi ei jäänud me kuskil võlglasteks ning saime igakuiselt koguda raha ka ISA kontodele.

Kerime nüüd aja edasi oktoobri keskpaika, kui hakkasime uuesti mõlgutama ostumõtteid. Miku oli saanud palgatöö (mis on laenajate silmis parem garantii kui näiteks FIE iganädalane kõrgem sissetulek) ning tahtsime lihtsalt oma finantsnõustajaga suhted üles soojendada. Meil ei olnud ju viimase kuue kuu jooksul põhjust temaga kontakti võtta, sest mitte mingi valemiga ei oleks me olnud ostuvõimelised. Veel oktoobriski mõtlesime, et ostmine saab ilmselt toimuma kevadel, sest meie hammas ei hakka hetkel sümpatiseerivatele objektidele peale. Pikk jutt veelgi pikemalt – kogu idakaldale kolimise mõtte taga oli soov elada Miku vanematele võimalikult lähedal. Hetkel oleme lähedal, kuid siiski 20 minuti kaugusel, maja tahtsime osta aga samasse külla, kus nemad on, et saaksime jalutada neile külla. Nats jama on see, et sealsete majade hinnad on tsipake kõrgemad, kui meie hetkel lubada saaks. Kui ma räägin maja kriteeriumitest, siis peamised soovid olid 3 magamistuba, aed, garaaž, pigem vaiksem tänav ja soovitavalt sisekujundust aastast 2000 mitte 80ndatest 😀

Seega kirjutasin finantsnõustajale ja selgitasin, et elame nüüd idakaldal, Miku on palgatööl, mina olen kevadest saadik 100% töötanud ning plaanime pigem siia kanti midagi osta. Meie suurim küsimus oli, et kas ja kui palju on muutunud laenusaamise tingimused. Vastus meid ei üllatanud – laenuandjad on eriti ettevaatlikud FIE’de või koroona tõttu sundpuhkusele saadetud (furloughed) laenusaajta osas ning omaosalus peab olema vähemalt 10% või veelgi parem, 15%. Arvestades, et need ilusamad majad Miku vanemate külas olid niigi väga korraliku hinnaga, siis ei ole meil 15% küll kuskilt võtta, isegi 10% kokkusaamiseks peaksime korralikult pingutama veel mitu-mitu kuud. Me pigem lootsime, et kehtib ikkagi 5% sissemaksunõue nagu aasta alguses, siis saaksime vabalt endale ühe sellise maja lubada. Naiivitarid eks 😀 Samas pakkus finantsnõustaja, et saadaksin talle meie hetke finantsid, nii palganumbrid, säästud kui kohustused ja ta vaatab, kas oleksime üldse kõlbulikud laenu saama. Saatsingi andmed ning meie rõõmuks selgus, et isegi praeguste kohustuste juures antakse meile laenu.

Seega hakkasime edasi (kalleid) maju vaatama, kuid samal ajal arutlesime, et isegi kui oleme praegu laenukõlbulikud, siis kas me tahame megasuurt kohustust endale juurde võtta teades, et järgnevad paar aastat oleme niigi mingil määral kohustustega seotud. Isegi kui leiaksime meeldiva maja, siis sissemaksu meil ei ole ja mis me ikka endid piiname. Kuniks Miku ema saatis mulle lingi ühele müüdavale objektile meie praeguses külas. Avasin selle, klikkasin pildid läbi, mulle meeldis see maja ning mängisin seetõttu natuke laenukalkulaatoriga, et näha kui suur oleks kuu makse … ja panin kuulutuse sama targalt kinni. Osta maja praegusesse külla ei olnud lihtsalt variant, sest see asub suurest kiirteest liiga kaugel ja see ei olnud ju esialgne plaan 😀 Samal õhtul uurisin ka ise kinnisvaraportaali ja oma külas pakutavat (sest kuigi kiirteest kaugel ja mitte esialgne plaan, mulle siiski väga meeldib siin ja noh, kui leiangi midagi ilusat, eks siis tuleb Mikut tugevamini veenda) ning sattusin meie praegu üürimaja müügikuulutusele. Tegu oli küll müüdud objektiga, kuid andis aimu, mis hinnaga see juunis müüdi. Mu amps pidi lahti jääma – teades, mis selle objekti kuumakse umbes on, siis teenib omanik hetkel vägagi korralikud paarsada naela kasumit, kuus. Ja vot siis hakkas minu mõte jooksma.

Avasin uuesti lingi, mille Miku ema saatis, mängisin numbritega nii, et maksame sissemaksuks 20% (jep, selline hinnavahe on majadel, mis asuvad 15km kaugusel teineteisest) ja edastasin lingi Mikule. Minu mõte oli osta too objekt praegu ära endale, jätkata muude kohustuste tasumisega ning endiselt koguda raha ning mõne aasta pärast anda see objekt üürile ning siis juba osta suurem maja loodetavasti Miku vanemate külla. Minu jaoks oli tugevaim argument see, et praegune üürimakse on meie jaoks surnud raha (ja seda surnud raha oleme maksnud niigi aastaid), kuid kodu ostmisel väheneks märgatavalt meie igakuine makse pluss maksame ju enda pangalaenu tagasi. Teades, et piirkonda plaanitakse investeeringuid, siis ilmselt tõusevad ka kinnisvarade hinnad. Ehk kui me oleme mõenud, et algul ostame maja ja siis järgmise objekti investeeringuna kõrval, siis nüüd teeksime seda kõike vastupidi. Mikule see mõte meeldis ning helistasin maaklerile, et leppida aeg vaatamiseks. Selgus, et majas on hetkel veel üürnik ning nad ei ole saanud kätte võtmeid, et vaatamisi korraldada. Küll aga võeti minu andmed, et hiljem kontakteeruda (see kõik oli umbes kolm nädalat tagasi ja ma ikka ootan, et minuga ühendust võetakse). Selle kõne käigus selgus üks meie jaoks ebamugav tõik, et kuna tegu on äärmise ridaelamuboksiga, siis on naabritel õigus läbi selle objekti aia käia, et oma prügikastid tühjendamiseks tänavale tuua. Kui algul ei näinud me selles suurt probleemi, siis hiljem loobusime sellest objektist just seetõttu, et me ju ei tea, mis tegelikult toimub. Kas tõesti kasutatakse aeda korra nädalas läbikäiguks või hoopis igapäevaselt oma aeda saamiseks, sest seadusega on see paika pandud.

Küll aga ei loobunud me mõttest osta praegusesse külla odav maja, et see hiljem üürile anda või kasumiga maha müüa. Nadi oli ainult see, et tegelikult midagi sobivat siin müüa ei ole. On kas kahe magamistoaga või juba suuremad majad või ridakad, mis on pigem jamamas piirkonnas. Vähe maksta maja eest on jah tore ja kui me ostakski selle koheselt investeerimise eesmärgil, siis ma piirkonnale nii palju tähelepanu ei pööraks. Kuna aga plaan on siiski ise ka sees elada, on asjalood natuke teised. Seega ühel õhtul pärast kuulutustes surfamist pakkusin Mikule, et ta kontakteeruks omanikuga, et kas too oleks nõus üürikat meile müüma. Miku arvas, et vaevalt, sest see sai alles ostetud (aga no ega omanik tea, et meie teame seda), kuid saatis siiski sõnumi. Olime suhteliselt kindlat, et vastus on EI, kuid vastus oli hoopis, et sobivatel tingimustel on asi mõeldav. Jipikajee onju, mina juba mõttes lammutasin seinu ja tegin korralikku renoveerimist 😀 (kaks nädalat hiljem ootame endiselt hinnapakkumist ja objekti pole keegi veel hindamaski käinud). Kuna aga ka see variant ei olnud 100% kindel, arutasime Mikuga, et mis edasi. Üürilepingu pikendamine veebruaris tundus nii raharaiskamisena, et meie jaoks oli jäänud lauale kaks varianti:

A) leida odavam objekt praeguses külas, et see ära osta, mõned aastad sees elada ja siis edasi väljaüürida/mahamüüa, et endale suurem maja vanemate lähedale osta

B) alandada oma eelarvet ning vaadata, kas leiame midagi mõistlikumat vanematele lähemale, kuid ilmselt mitte samasse külla, elada selles majas kauem kui paar aastat ning siis uuesti üle vaadata, kas saame selle objekti välja üürida ja suurema maja endale osta või müüme selle maja maha, et suurem osta ja kunagi tulevikus investeerimise nimel midagi juurde vaadata.

Oktoobri lõpuks olime seega targemad ses osas, et kus me finantsiliselt asume ent siiski segaduses, et milline samm see kõige õigem oleks.

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Kukkur muutus veelgi kergemaks

Eelmise nädala reede ei olnud just kõige roosilisem. Aga öeldakse, et halvad uudised tulevad ikka kolme kaupa ja noh me saime selle kolmiku ühel päeval kätte, vast nüüd natuke aega asjad jälle laabuvad 😀

Esmalt viisime hommikul Miku tööauto parandusse. Sellel oli mitu nädalat tagasi mingi krigin tekkinud kui käivitada. Siis, kui mootor juba soojaks oli läinud, krigin kadus. Mikul oli ettekujutus, mis see olla võiks ja mida vahetada vaja, kuid ise ta seda teha ei saanud. Seega käis ta siia kolides mitmes kohalikus töökojas, kus lubati auto üle vaadata, kuid asjad tegelikult nagu ei sujunud, lihtsalt tundus et keegi ei olnud huvitatud selle töö tegemisest. Nii broneeris ta lõpus autole aja naaberküla töökotta. Teadsime ette, et parandus läheb umbes 100 naela, mis oli aktepteeritav summa. Arvestades, et auto ise on healjuhul 1500 naela väärt, siis ega väga palju pole ka remondile mõtet kulutada. Paar tundi hiljem saime telefonikõne, et auto on valmis – jupp vahetati ära, krigin ei ole kadunud, vaid isegi natuke valjem ja aitäh et meile 100 naela jätsite :S Kui Miku küsis, et mis siis lahti võib olla, et krigiseb edasi, siis pakuti variante küll, kuid selle korda tegemine maksaks juba umbes 500 naela … No vaatame seda asja veel. Ühesõnaga olime 100 naela võrra vaesemad ning murekoorma võrra rikkamad

Teiseks läks katki meie pereauto, millega mina enamusaega sõidan või siis teeme pikemaid sõite sellega. Miku pidi eelmisel nädalal käima uue töökoha asjus pabereid ajamas, mitte siin kuskil lähedal, vaid ikka Manchesteri kandis 😀 Tagasiteel olles helistas mulle, et auto rool võbiseb imelikult. Ta oli küll peatunud teeääres, et äkki on rehv katki läinud, kuid väline vaatlus ei tuvastanud miskit. Istus rooli tagasi ning vahelduva eduga võbisemine jätkus, eriti kui automootor oli soojaks läinud. Pidurite kasutamisel võbisemine kas kadus või muutus hullemaks. Ta proovis auto küll kuhugi töökotta ülevaatamisele viia, kuid hetkel on kõik töökojad suhteliselt pungil (kuna vahepeal oli ju kõik suletud ning autode remontimine lükkus kaugesse tulevikku) ja mitte keegi ei suutnud pisikest kontrolli vahele võtta. Samas arvas Miku, et midagi hullu ei ole ja vast saame ikka nädalavahetusse planeeritud vana kodukandi külastuse terve perega siiski ette võtta. Reedel viis ta mind rongijaama, mis asub meist pooletunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes ja autost välja astudes tungis meile ninna kohutav hais, oli aru saada, et miskit on korralikult katki. Juhipoolne esiratas oli aga nii kuum, et kohe oli kuum. Reaalselt tekkis meil tunne, et see võib põlema minna, mistõttu valasime autos olnud joogivee jahutuseks rehvi peale. Miku liipas autoga aeglaselt vanemate juurde, et sealses töökojas parandusaeg saada. Me juba värisesime ette, et KUI suure arve me töökojast saame.*

Ja kolmandaks, see Miku uus töökoht. No ta pidi esmaspäeval alustama, kuid suurte objektide puhul on kohustuslik, et uued tulijad läbivad ehitusplatsi ja ohutusnõudeid tutvustava sissejuhatava koolituse (inglise keeles induction). Enne sind lihtsalt ei lubata tööle. Tänu koroonale on aga vastavad grupid limiteeritud 8le osalejale ning kuigi päevas tehakse mitu sessiooni, siis esmaspäevaks olid kõik grupid täis. Nagu ka kolmapäevaks. Ehk tema algus uuel positisoonil lükkus vähemalt nädala edasi. Ma ilmselt ei pea mainima, et vanas kohas ta enam ei tööta!

Seega reedel oli mingi hetk olukord, kus kumbki meie autodest ei olnud sõidukorras ja me juba olime kulutanud või kulutamas oma säästusid. Lisaks ei olnud ka uus sissetulek kinnitatud. Õnneks saime Miku auto piisavalt korda ja sõidud sõidetud, sest mingi hetk oli ta juba minemas meile nädalavahetuseks autot rentima. Muidugi oleks olnud lahendus laenata vanemate autot, mille vastu neil midagi ei olnud … ainult et see auto oli ka laupäevaks töökotta broneeritud 😀

*Otsustasime, et laseme auto korda teha töökojas, mida Miku vanemad kasutavad ja julgevad soovitada. Uute elanikena ei tea ju kunagi, kes on aus ning kes üritab naha üle kõrvade tõmmata, rääkimata töökvaliteedist. Saime aja täna hommikuks ning nagu Miku arvas, siis oli pidurisadul tollel juhipoolsel esirehvil kinni kiilunud. Jep, ma just guugeldasin sõna “caliper”. Üllatuslikult ei lähegi parandus nii palju maksma kui pelgasime. Natukenegi häid uudiseid ka 🙂

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …