Märtsikuu raamat

Minu raamaturiiulis on mitu aastat oma järge oodanud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”.* Nagu ikka, olen paar korda raamatuga alustanud, aga siis sinna paika jätnud. Ostetud sai see just selle mõttega, et suure osa oma täiskasvanud elust (ehk siis umbes 15 aastat), olen tundnud end finantsilises mõttes olevat kui orav rattas – teed ja toimetad, aga midagi justkui ei saavuta. Ikka elad palgapäevast palgapäevani, reisidel eriti ei käi, säästusid suurt ei ole, aga krediitkaart on igakuiselt kasutuses. Isegi kui palka suurendatatakse või sissetulekud lisatasu kaudu kasvavad, ei muuda see suures pildis midagi. Ehk oli vaja muutust ning kui teooria oli mul justkui selge, siis praktilistest näpunäidetest oli justkui puudus.

Kui ma selle raamatu ühe lausega kokku peaksin võtma, siis minu arust peaks see olema kohustuslik kirjandus juba puberteedile. Me oleme Mikugagi seda arutanud, et koolis (vähemalt meie kooliajal) justkui taotakse erinevaid teadmisi sulle pähe, mille vajalikkus tulevikus ei ole võib-olla nii kindel ent finantsilist hakkamasaamist ei õpeta keegi. Pole siis ime, et nii mõnedki kodupesast väljalennanud noored satuvad võlgadesse, sest järsku on justkui raha palju käes ent sellega toimetada ei osata. Seda enam kui näiteks lapsepõlvekodus pigem nähtakse virelemist ja (finantsiliselt) mitte hakkama saamist. Minul ses suhtes vedas, et juba päris noorena sain iganädalast taskuraha tingimusel, et pean ka arveraamatut tulude ja kulude kohta. Ema-isa muidugi kontrollisid minu arvempidamist, mis pigem oli ikkagi ligadi-lodagi, kuid mingil määral see siiski õpetas ennast kontrollima. Saades täiskasvanuks ja eriti veel kui sain endale esimese krediitkaardi lubada, siis tundus maailm minu ees valla – ma mäletan selgelt seda tunnet, et ma olen rikas (!) sest mul on kredikas. Seda enam, et pank ju selle võimaldas mulle, järelikult olen ka panga silmis jõukas, kuna kredikad on ju jõukate inimeste pärusmaa. Oi kui valesti võib asjadest aru saada :S

Igatahes, lugesin seda raamatut ja tõdesin, et mingil määral olen ma siiski ka ise mõned esimesed õiged sammud teinud. Näiteks panen igakuiselt kirja meie eelarve – nii eeldatavad kulud kui tulud ning märgin jooksvalt kulusid üles. See on aidanud kulusid ohjeldada ja saime ju edukalt aastaga minimaalse majasissemakse kokku, aga … Raamatust sain nipi, et raha tuleb sendipealt ära planeerida – ehk kulude ja tulude read peavad olema võrdsed ning kui mingi kulurida läheb üle eelarve, pead mingit teist kulurida selle võrra vähendama.

Teise hea nipi sain selleks, kuidas oma võlgadest lahti saada. Oleme Mikuga mõlemad erinevaid pisivõlgasid endale võtnud ning kuigi maksame neid igakuiselt, siis nulli ei taha need kuidagi minna. Nüüd aga istusime maha ja panime konkreetse plaani paika, millisest laenu tagasimaksmisest pihta hakkame ning kõigi eelduste kohaselt peaksime 12 kuuga olema suht laenuvabad. Seda muidugi eeldusel, et A) Miku saab kiiremas korras tööle tagasi ja B) me päriselt ka järgime kuu eelarvet ja ei lähe sellest üle.

Lisaks sain ma ideid, kuidas hakata natuke pikemaajaliselt investeerima ja tulevikku kindlustama, sest vabandust väga, riiklikule pensionile lootma jääda ei kavatse ma kohe kindlasti mitte. Ma olen rääkinud enda huvist kinnisvara vastu ja see ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sain infot ja natuke ka enesekindlust juurde, et hakata uurima aktsiate maailma. Selgeks sai mõiste ühisrahastus ja kes teab, äkki astun ka selles maailmas esimesed sammud. Ainuke asi, et pean endale selgeks tegema maksude maksmise korra, sest selle valdkonna UK maksusüsteem on minu jaoks täielikult avastamata.

*otsisin Apollost linki raamatule ja avastasin, et Roosaar on kirjutanud ka “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” ning “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku“. Olgu öeldud, et minu/meie eesmärk ei ole megarikkaks saada, vaid finantsiliselt mugav elu ning turvaline tulevik tagada nii endile kui oma perele. Igasugustele riiklikele tuleviku toetustele lootma jääda oleks narr, sest esiteks seadused muutuvad, raha väärtus devalveerub ajas ning arvata on, et ka hinnad/üleüldine elatustase tõusevad. Tahaks ikkagi penskarina elu nautida ning oma lähedasi vajadusel toetada, kui et elada peost suhu.

Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.

Oma kodu ostmine – leidsime

Pärast viimast suurt pettumust ja eelmisest väljavalitust loobumisest, hakkasime uuesti usinalt kinnisvaraportaali kammima. Oma üllatuseks oli tulnud eelmise maja kõrvaltänavasse müüki majaosa (Majake), mis igati vastas meie nõudmistele. Jah, seest oleks vaja olnud värskendust, kuid ei midagi hullu. Helistasin järgmine päev, et kokkuleppida vaatamine, kuid see maja oli juba müüdud :S Ehk kuulutus oli pandud ülesse ja järgmine päev juba tegeleti paberimajandusega. Olgu siis, kahju, aga eks jätkasime ka meie otsinguid.

Paar päeva hiljem läksime vaatama samuti majaosa piirkonnas, millega me nii tuttavad ei ole. Aga kuna midagi eriti lähemal ei olnud silma hakanud, kuid me ikkagi ei tahtnud entusiasmi nurka visata, otsustasime sellele objektile võimaluse anda. Kirjutasin tegelikult selle objekti külastusest ka siin (näide 2). Maja enda kohta nii palju, et mulle väga meeldis, et ees ja taga aed oli korralikult suured. Tegu oli pm nurgapealse objektiga, ehk oli seda nö hingamisruumi, maja taga oli näiteks suur põld. Asukoht oli iseenesest hea, kuna asus suhteliselt lähedal kiirteele, mida kasutame tööle ja koju sõiduks. Seest vajas maja palju värskendust, sest näha oli, et selles oli elanud vanem inimene. Lisaks oli võimalus lõpuni ehitada majapidamisruum. Garaaz oli suur, kuid KOHUTAVALT vastiku ja tugeva kopitushaisuga, ma ei saanudki aru, miks. Mina oleks isegi olnud nõus kauplema hinda korralikult alla, kuid Mikule see maja ei meeldinud – just et hind oli kõrge, vajas ikka palju tegemist ja nagu eelmises postituses öeldud, oli läheduses ka palju sotsiaalmaju. See maja jäi meist omale teisi omanikke ootama.

Ja siis oli mitu mitu päeva vaikust ses mõttes, et midagi huvitavat turule ei tulnud, kuigi külastasime kinnisvaraportaali mitu korda päevas. Lõpuks tuli kaks maja osa meie kõige soositumas piirkonnas, mille vaatamiseks leppisin aja kokku. Üks neist oli muideks näide 3 maakleri postituses 😀 ja nagu öeldud, siis seda me vaatama ei jõudnudki, kuna leidsime praeguse maja, mille paberimajandusega toimetatakse. Ehk umbes nädalake peale soovi broneerida vaatamine, tuli too sama Majake uuesti müüki. Ma alguses arvasin, et tegu on mingi eksitus, kuid helistasin igaks juhuks maaklerfirmale ja eelmised huvilised olidki loobunud. Ega ma siis enam munenud ja broneerisin kohe ka vaatamise. Kuna seda maja näitas huvilistele inimene, kes hetkel seal sees elab, siis saime vaatamise juba järgmiseks õhtuks (ehk kui oluline on näidata objekti võimalikult kiiresti). Samal päeval sõitsime Noorhärraga peale tööd majast mööda ning minu entusiasm langes korralikult – nägin akna peale kahte koera ning teades kui allergiline on Miku koera- ja kassikarvade suhtes, olid suhteliselt kindel, et see on Miku jaoks suur miinus. Aga kuna muidu meile mõlemale maja meeldis, siis ma lihtsalt ei maininud talle seda pisikest fakti 🙂

Kui muidu oleme kõiki maju vaatamas käinud kahekesi, siis seekord võtsime ka Noorhärra kaasa. Kellaaeg oli lihtsalt selline, et ei olnud nagu kedagi appi paluda ja kuna olime oma praegusele kodule päris lähedal, ei arvanud ka mingit paanikat tekkivat. Maja asus tupiktänava lõpus, konkreetset eesaeda ei olnud, kuid autot saab maja ees parkida ning lisaks on korralik ja uus aed ehitatud. Majal on tuulekoda, esik, all korrusel korraliku suurusega elutuba, söögituba ja köök. Köök on muideks juurdeehitus ehk miks on allkorrusel korralikult ruumi. Üleval korrusel on kolm magamistuba ja vannituba. Kõigis magamistubades on sisseehitatud kapid (ei tea veel, kas kõik alles jätame), vannituba vajab mingi hetk remonti, sest noh see on ikka päris ajast ja arust 😀 Kui soovi on, saame kunagi tulevikus teha ka teisele korrusele juurdeehituse, sest köögipeale osa on kõik välja ehitamata. Tagaaed on suur, kus lisaks ruumile veel ka garaaz. Üks miinus minu jaoks oli see, et terve aed on kiviplaaide all ehk ei ole muruplatsi. Samas saame ise selle kunagi teha kui tahame. Maja vajab muidugi seest värskendust, sest vaibad ja tapeedid on aastast 90ndad 😀 Minu jaoks oli suur üllatus, et Mikule maja meeldis ja ta ei näinud probleemi, et koerad sees elavad. Vaja oleks kõigepealt teha korralik suur puhastus (ilmselt tellime koristusfirma, kes teeb põhjaliku töö) ja siis vahetada vaibad allkorrsuel välja, sest seal on koerad elanud. Ausalt, need vajaks nii või teisiti vahetust, sest näha on, et need on vanad ja kulunud ja mustad, lisaks kohutava mustriga :S Läksime majast ära mõnusa tundega, järgmisel hommikul tegime pakkumise, mis alguses lükati tagasi (no olgem ausad, me tegime ikka väga madala pakkumise ka), kuid hiljem korrigeerisime summat ja saime kokkuleppele. Samal nädalavahetusel käisime maja veelkord vaatamas, sedakorda valges ning saime natuke rohkem infot ka maja omanikult.

Praeguseks on asjalood niikaugel, et bürokraatia käib täie hooga. Ekspertiishinnang ütles, et majas võib- olla asbesti, mistõttu käisime ühel õhtul Majakest veel vaatamas. Ilmselt on seda laematerjalis, millega on tehtud kogu maja, kuid otseselt see ei mõjuta maja seisukorda. Lihtsalt kuniks seda ei puutu, on kõik ok, kuid kui kunagi hakkame ruume remontima, siis on variant kas lasta laematerjal eemaldada (ja millest lahtisaamine saab olema kallis) või lihtsalt katame uue materjaliga ja korras. Oleme ka otsustanud, et vahetame kõik vaibad majas välja ning hakkame siis ruum ruumi haaval seda dekoreerima. Loodame nüüd, et paberimajandus saab aprilliga korda ning äkki mais kolime. Pöidlad pihku 🙂

Kas maaklerit on vaja?

Esimest korda puutusin maakleritega rohkem kokku umbes 10 aastat tagasi Eestis, kui sai nähtud kinnisvara ostmise/müümise köögipoolt. Detailselt ma enam ei mäleta, kes mida kellele kui palju näitas, kuid mul on meeles, et juba siis tekkis küsimus, kas kinnisvaramaaklerit on vaja kasutada või ei. See sama küsimus tõusis päevakorda ka mõned aastad tagasi, kui osalesin kinnisvarakooli korraldatud koolitusel “Kinnisvara ABC“. Tol korral ei suudetud mind siiski veenda, et maakleri kasutamine oleks müüjana väga kasulik, kuna üldjuhul on ju müüja see, kes vahendustasu maksab. Kui ma hetkel Eestis elaks ja peaksin kinnisvara müüma, siis teeksin seda eraisikuna ning pigem keelduks maaklerit kasutamast, sest ma ei näe lisaboonust nende teenuse kasutamisel.

Nüüd elame UK’s ja lähitulevikus on käsil esimene kinnisvara ostutehing, mis tähendab, et erinevate objektidega tutvumiseks oleme pidanud suhtlema ka maakleritega. Kui mõned aastad tagasi hakkasime uut üüripinda otsima, siis jäi nende tegevusest pigem nadi mulje, kirjutasin tookordsetest emotsioonidest ka siin. Kas kahe aastaga on midagi muutunud? Mina ütleks, et pigem mitte, vähemalt meie kogetu põhjal.

Näide number 1 – maakleriks on nooruke piiga, kes jääb natukene hiljaks (teades UK liikust, siis on see andestatav). Ta teeb meile objekti ukse lahti ning lubab meil lahkelt ringi vaadata, kuid ise ei ole üldse entusiastlik maja tutvustama. Me käime toast tuppa, tema hoiab eemale. Aeda saamiseks pidin eraldi paluma tagaukse lukust lahti teha, garaaži me ei näinudki, sest võtmeid ei olnud. Kui küsisime midagi maja/naabrite kohta, siis pigem ei teadnud ta vastuseid, kuid oli varmas uurima, kuidas läks meie eelmine külastus teisel objektil. Seega kõige ehtsam näide sellest, et maakler on see kes teeb ukse lukust lahti, paneb tuled põlema, ning hiljem kustutab tuleb ning lukustab ukse.

Näide number 2 – maakler on juba ilusti kohal, mis on väga positiivne. Astume majja ning ta hakkab väga entusiastlikult näitama nii maja kui rääkima erinevate tubade kohta. Siiani kõik positiivne. Siis küsis Miku kütesüsteemi kohta, mille vastust ta ei teadnud. Edasi uurisin mina, kes otsesed naabrid on, kuid seda ei teadnud ta ka. Lõpuks uurisime, et kuidas piirkond üldiselt on, sest seda kanti ei olnud me veel enne külastanud. Olime tähele pannud, et suhteliselt lähedal on endiste sotsiaalmajade piirkond. Mis te arvate, kas ta oskas midagi vastata? Muidugi mitte. Ta lubas meid lahkelt nii aeda kui garaazi vaatama minna, kuid pigem jäi ise tuppa. Noh jah, sellele majale me pakkumist ei teinud.

Näide number 3 – helistan, et minna vaatama just turule tulnud maja. Teisel pool võtab telefoni vastu hästi entusiastliku häälega noormees,  kes kõigepealt küsib minu andmeid – nimi, telefoninumber, emaili aadress, praegune elukoht, kas müüme ise ka midagi. Noh selline tavapärane protseduur, et mind andmebaasi kirja panna. Ja siis hakkab edasi uurima, et milliseid maju me vaatame, mis on meie eelarve, kas meil on laen juba olemas, sest neil on väga hea laenumaakler firmas. Kui üritan viisakalt keelduda, kuna tõesti oleme enda finantsnõustajaga väga rahul, siis ei jäta too kutt jonni. Tegelikult tahaks ta pikalt saata, aga mul on ju vaja saada vaatamise aeg kirja. Lõpuks luban, et las see nõustaja siis helistab (muideks, ta siiamaani helistab). Jõuame lõpuks asjani ja ütlen, et saame vaatama tulla kas õhtuti peale kuut või nädalavahetusel. Aga oh häda, pea kõik maaklerid lõpetavad oma tööpäeva kell 5, laupäeval kell 3 ja pühapäeval ei tööta üldse. Arvestades, et laenusaaja käib üldjuhul tööl, mis on päris kaalukas fakt, siis millal vaatama minna saab? Tolle maja vaatamise aja saan alles 10 päeva pärast laupäeva hommikupoolikul. Etteruttavalt ütlen, et seda maja me vaatama ei jõudnudki.

Ehk, ostjana ma tõesti ei saa aru, milleks kasutab müüja maaklerit. Okei, ta paneb sul maja ette müügikuulutuse sildi, ilmselt teeb majast hea kvaliteediga pildid (mitte alati kusjuures), paneb su müügikuulutuse veebi, on esimene kontaks potensiaalse ostjaga ning teinekord näitab ka maja (mitte alati). Aga seda kõike saab ju ise ka teha, ma tahaks loota vähemalt. Mis kasu oleks minul müüjana maaklerist, kes ei tea elementaarseid asju minu maja kohta? Päriselt? Mille eest ma talle maksaks? Näiteks juhtus meil mitu korda nii, et broneerisime endale vaatamise maakleritega kuskile hilisesse tulevikku (sest ülla-ülla, maaklerid olid liiga ära bronnitud), aga seal samas oli maju, mida omanik ise näitas juba järgmisel päeval ning meile meeldis see maja nii väga, et tühistasime maakleriga vaatamised. Aga mis oleks siis juhtunud, kui maakler oleks olnud nõus õhtul kauem tööd tegema ja meile maja näitama juba mõne päeva pärast – äkki oleksime hoopis selle maja kasuks otsustanud? Minu silmis näiteks kaotab müüja potensiaalseid ostjaid just selle läbi, et maakleril ei ole aega/viitsimist näidata. Aga miks ma siis omanikuna üldse maaklerteenust kasutama peaks, kui see hoopis pärsib müügiprotsessi?

Ja see, et maja kohta ei teata elementaarseid asju … kui mina oleks maakler, siis objekti müüki võttes, ma läheks ja tutvukski sellega kõigepealt kui ostuhuviline. Küsiks omanikult nii palju erinevaid küsimusi, et maja tutvustades ma ei jääks jänni ega maigutaks suud. Ja kui tõesti juhtubki, et ma midagi ei tea, siis võtangi omanikuga ühendust ja tegelikult ka helistan ostuhuvilisele tagasi.

Oma kodu ostmine – jätkame otsinguid

Jäin oma järjejutuga pidama 10 jaanuari peale, kui olime müüjaga jõudnud hinnas kokkuleppele ning hakkas pihta bürokraatiline pool. Kõigepealt saatis meie advokaatitiim meile esmased paberid ja vormid täitmiseks, samuti ka nende teenuse hinnapakkumise. Lisaks hakkas finantsnõustaja kokku panema meie faili leidmaks sobivaim laenupakkuja. Saime ka postiteel kinnituskirja müüja kinnisvarafirmalt, et müügiprotses on algatatud.

15 jaanuar käisime kiirelt müüja agentuurist läbi, et viia enda originaaldokumendid millest tehti kohapeal koopia ning lisaks kinnitasime oma aadressi.* Edasi sõitsime kokkusaamisele finantsnõustajaga, sest siiani olime asju ajanud ainult kas kirja või telefoni teel. Kohtumine oli hästi informatiivne ja mõnus – näha oli, et inimene teab, mis ta teeb ja ta reaalselt üritabki sulle parima pakkumise/lahenduse leida. Avaldasime ka oma muret majas nähtud niiskuse osas ja otsustasime koos nõustajaga, et ilmselt on mõtekam tellida natuke kallim, kuid põhjalikum ekspertiis. Läksime sellelt kokkusaamiselt minema teadmisega, et ilmselt saame laenu ühest suurimast pangast mitte mingist väiksest finantsasutusest, mille üle olime meeldivalt üllatunud.

Kuna ekspertiisi nõuab laenu andev asutus, siis jäi selle korraldamine finantsnõustaja teha. Saime kinnituse, et maja minnakse hindama 23. jaanuaril ning vastus peaks tulema päris ruttu. Samal ajal allkirjastasin mina meiepoolse lepingu ekspertiisi teostajaga ning üldse täitsin ning skännisin ja saatsin erinevaid pabereid advokaatidele. Reede õhtul tulid head uudised, et maja on hinnatud summale, milles me müüjaga kokku leppisime ehk laenuandja ei tee meile takistusi vajaliku summa saamisel.   Tundsime Mikuga suurt kergendust, et kui maja müügihind on see, milles meie kokku leppisime, siis ei saa niiskusprobleem olla tõsine. Oi, kuidas me eksisime.

Esmaspäeval anti advokaatidele roheline tuli, et võib hakata bürokraatiaga tegelema. Siiani olime palunud meie juhtum nö ootele panna, kuniks selgub ekspertiisi tulemus. Me ei soovinud maksta teenuse eest, mida meil võib-olla isegi vaja ei lähe, juhuks kui loobume ostust just niiskuskahjustuse pärast. Teisipäev oli meie jaoks ikka paras hullumaja. Kõigepealt kirjutas meile advokaadibüroo ja küsis kas meie sissemakse raha on minu või Noorhärra kontol**. Ma ei saanud algul arugi, et millest selline küsimus, sest sissemaksuraha tuleb ju ISA kontotelt. Küsimus oli sõnastatud ka nii, et uuriti kus asub lastetoetuse raha, seega lihtsalt selgitasingi, et see summa tuleb minu kontole, mille ma kannan Noorhärra kontole ja mille lõpuks kandsime oma säästukontole. Sellest tuli välja omakorda jaburdus – nimelt kui raha on juba kord Noorhärra kontole kantud, siis loetakse seda tema rahaks ja kui me tahaks seda sissemaksuks kasutada, peaksime tema nõusoleku selleks saama. Aga tegu on ju alaealisega 😀 See muidugi ka ei loeks, et meie oleme tema vanemad ja seaduslikud eestkostjad. Ma ausalt läksin päris närvi, et milles probleem on, sest mina sain aru, et me ei tohi seda summat üldse kasutada. Õnneks finantsnõustaja suhtles nendega ja tuli välja, et omafinniks ei tohi seda kasutada. Tegin kohe omad arvutused ja kirjutasin finantsnõustajale vastu, et ma ei saa aru, mida advokaadid jahuvad, kuna meie 2 ISA’t + boonusraha katavad ilusti meie omafinni ära, isegi rohkem, kui 5%, et mis lisadeposiiti nad taga ajavad. Õnneks tuli välja, et advokaadibüroo kolistas ämbrit.

Aga suurem pettumus saabus ekspertiisi tulemusega. Nimelt nõustus raport, et kuigi kokkulepitud hind on okei, siis maja tegelik väärtus 6 tuhat vähem, sest … paramparaa .. majal on KORRALIK niiskuskahjustus, pluss puiduosadel (uksepiidad ja põrandaliistud) ka mädanikku , mida me ise tähele ei pannudki. Raportis hinnati erinevaid maja osasis 3-palli süsteemis, kus 3 tähendas seda, et asi on väga tõsine ning vajab kohest reageerimist. Niiskuskahjustus ja mädanik oli hinnatud kolmele. Me mõlemad tundsime Mikuga end petetult – kurja, me juhtisime vaatamisel tähelepanu niiskusjälgedele ja küsisime kui hull see on. Mul läks lõpuks sassi, kui mitu korda omanik korrutas, et selles majas ei ole niiskusprobleemi, et niiskuskahjustus tuleb vaid välisseintele (no magamistoas see oligi ju välisseinal) ja tegu on tipp-topp majaga. Et ainuke rõskus maja siseseintel tulenes sellest, et viimased üürnikud ei kütnud maja korralikult ning ei õhutanud pärast dušši all käimist. Ma ei teagi kas nad mängisid lolli ja lootsid, et me langeme nende hea jutu õnge või nad päriselt ei teadnudki, kui tõsise probleemiga tegu on, kuid fakt oli koheselt selge, et meie seda maja vähemalt kokkulepitud hinnas ei osta, kui üldse sedagi.

Õhtul kodus arutasime, et mis edasi saab. Üks variant oleks hakata korralikult hinnas alla kauplema. Mina olin nõus, et otsimegi eksperdi, kellega kohale minna ning kes hindaks remondifondi suurust ning küsime selle summa alla. Samas ega enne ju teagi kui suureks ja kalliks remont kujuneb, kui seda tegema ei hakata. Nüüd tagantjärele mõeldes olid põrandad näiteks kaetud suhteliselt uue vaipkattega ning tekkis koheselt kahtlus, kas äkki millegi varjamiseks? Lisaks ütles Miku, et isegi kui saame hinnas alla, siis meil peab olema remondiraha reaalselt olemas, sest sellega peaks kohe tegelema hakkama. Hetkel meil ei oleks neid tuhandeid kuskilt võtta, kuna plaan on osta maja, mis konstruktiivselt on heas korras ning mida saame seest värskendada jupikaupa. Miku küsis nõu ka paari tuttava käest ning kõik ütlesid kui ühest suust, et kui tegu on niiskuskahjustusega, siis hoia heaga eemale. Muideks, tänaseks ehk 10 päeva hiljem, ei ole maja tagasi müüki pandud, äkki siis ikkagi saadi probleemi tõsidusest aru ning nüüd tegeletakse sellega.

Nii kirjutasingi järgmise päeva hommikul müüja agentuurile, et ekspertiis tõi välja tõsise niiskuskahjustuse ning me loobume oma pakkumisest. Kuna mulle tol päeval vastust ei tulnud, helistasin neile järgmine päev, et saada kinnitus meie loobumisteate saamise kohta. Tuli välja, et minu kiri oli spämmi läinud (!). Eks agent üritas ikka veenda, et äkki saab kuidagi hinnas uuesti kaubale, kuid ma olin suht resoluutne ning ütlesin otse välja, et me tunneme endid petetuna müüjate poolt ning loobume täielikult. Eks muidugi oli kahju, sest nagu eelmises postituses kirjutasin, siis potensiaali oli korralikult sel majal ning me oleks saanud jääda oma praegusesse külakesse edasi, lisaks ma juba lammutasin seinu ja dekoreerisin mõttes seda maja 🙂 Aga ju siis pidi nii minema.

Muidugi hakkasime juba samal õhtul uuesti kuulutusi vaatama, kuid miskit erilist ei hakanud silma. Nüüd me pigem võtamegi asja rahulikult, sest nii palju saime targemaks, et laenu saamisega meil probleeme ei teki, isegi kui Miku töökohta vahetab (mida ta ka tegi). Lisaks on meil reaalne ettekujutus kuumakse suurusest. Saame ka ISA kontodele rohkem raha juurde koguda ning omafinni summat suurendada. Lõpuks ju saame ise sedapidi võitu. Advokaadid saatsid meile ka makstud deposiidi tagasi. Ainult finantsnõustajale peame pisike summa juurde maksma kui ta järgmise objekti asju ajama hakkab, sest kõik hinnastamine toimub objektipõhiselt. Ja kuigi algselt oli tunne, et kaotasime raha, kuna maksime põhjalikuma ekspertiisi eest, mille tõttu ostust loobusime, siis tegelikult säästis see natuke rohkem makstud summa praegu meile tulevikus tuhandeid.

*UK’s on mingil põhjusel hästi oluline erinevate toimingute puhul kinnitada, et sa elad sellel aadressil, kus sa väidad end elavat. Sinu sõnast ei piisa, vaid sul peab olema ette näidata kas kiri pangast, kommunaalide arve vms ning see ei tohi olla vanem kui 3 kuud. Meie puhul on näiteks “vahva” see, et kõik kommunaalid maksame otsekorraldusega ja isegi kui midagi postiteel saadetakse, on need kõik Miku nimel. Seetõttu olen ma hakanud alles hoidma mulle saadetud pangapakkumisi, mis muidu suht kohe prügikasti lendaks 😀

**Tegime Noorhärrale kohe peale sündi konto, kuhu olime kandnud igakuise lapsetoetuse just selle mõttega, et kogume niimoodi eraldi raha kui kunagi maja ostma hakkame.  Selle raha kandsimegi oma ühisele kogumiskontole mõned kuud tagasi, et kasutada erinevate teenustasude maksmiseks. Maja sissemaksuks plaanisime kohe algusest peale kasutada ainult kahte ISA säästukontot.

Silmasaaga

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel vaatasin, et Noorhärra hõõrub oma vasakut silma kuidagi palju. Otseselt mingit ohumärki selles ei näinud, pigem arvasin, et tal on midagi silmas. Ise ta ka ei kurtnud nagu oleks midagi pahasti. Pühapäevaõhtul aga vaatasin, et ta pea on kuidagi viltu natuke kui ta multikaid vaatab. Istusin tema ette ning avastasin õudusega, et üks silm, see sama vasak, vaatab natukene kõõrdi. Ehk kui ta vaatas telekat, siis parema silma iirise osa oli ilusti keskel, kuid vasaku oma natukene rohkem nina poole silmanurgas. Ausalt ehmatasin korralikult ära, sest tal pole siiani olnud mingeid probleeme silmadega. Samas, teinekord paanitsen ma liialt üle ning seetõttu rääkisin oma murest järgmisel päeval ka Hoidjale ning palusin tal Noorhärrat jälgida. Tollel esmaspäeva õhtul ta midagi erilist ei märganud.

Teisipäeval sõitsin mina Glasgowsse ja tulin tagasi kolmapäeva hilisõhtul. Neljapäeval Noorhärrale järgi minnes ütles ka Hoidja, et nüüd pani tema tähelegi, et Noorhärra silmadega ei ole kõik korras. Lisaks keeras ta pead tugevalt vasakule kui vaatas otse. Ma ei saanudki aru, et kas ta keeras pead seetõttu vasakule, et selle silmaga paremini fokuseerida (sest muidu tundus see silmamuna ju natukene “rändavat) või äkki ta ei näinud parema silmaga nii hästi ja seetõttu vaataski pigem vasakuga. Mul endal näiteks on sünnist saati vasaku silma iirisel tähnike, mis otseselt vaatamist ei sega kuna parem pool kompenseerib vajakajäämise. Kui ma parema silma kinni panen, siis vasak silm näeb tõesti halvemini, kuid muidu ei häiri see mind üldse. Kunagi lapsena oli päevakorral teha vasakule silmale operatsioon, kuid see oleks olnud päris riskantne ning kasutegur mitte kõige suurem, mistõttu arst arvas et ei ole mõtet riskeerida, kui iseenesest mu kogunägemisel on kõik ok.

Aga tagasi Noorhärra juurde. Reedel käisime perearstil, et saada saatekiri silmaarstile. Too perearst nägi ka kohe, et Noorhärra silm ei ole korras, see ikka korralikult vaatas kõõrdi. Kirjutati meile kohe saatekiri saamaks aeg silmaarstile esimesel võimalusel. Vastuvõtus prooviti mulle kohe ka aeg kirja panna ning esimene vaba aeg oli … 8 aprill :S ehk põhimõtteliselt peaksime ootama 2.5kuud teadmatuses. Ütlesin ka kohe, et see ei ole piisavalt kiiresti ning vastuvõtuinimene lubas arstiga rääkida ning esmaspäeval tagasi helistada. Jäi lootus, et saame ikkagi kiiremini arstile aja ja asjas selgusele. Esmaspäeval helistati ning pakuti aega 3. aprill 😀 😀 😀 Naljatilgad ma ütlen. Võtsin selle aja vastu mõttega, et lähen siis nö järelkontrolli Noorhärraga.

Hakkasin hoopis otsima võimalus tasuliseks vastuvõtuks. Õnneks oskas too retseptsionist soovitada, millises haiglas on tasuline vastuvõtt ning sain aja juba nädal aega hiljem. Visiiditasu oli muidugi 150-200 naela, kuid ma olin nõus seda maksma kui ma sain vähemalt tema silmad kontrollitud. Pealegi on mul töökoha kaudu erakindlustus, mis peaks mingi osa sellest tasust mulle hüvitama. Saabus visiidipäev ning sättisime Noorhärraga juba varakult end minekule. Teades UK liiklust, eriti hommikusel tipptunnil, siis võib pooeltunnine autosõit vabalt minimaalselt tunni peale venida. Hea oli, et varem liikuma hakkasime, me seiklesimegi a la 1.5 tundi arstile :S

Kõigepealt võttis meid vastu (minu arust) assistent, kellele rääkisin oma mure ning kes hakkas erinevaid mänguasju Noorhärra silmade ees liikudades tema silmade tööd kontrollima. Mulle meeldis, et mänguasja kõrvale liigutates hoidis ta tema pead paigal, sest paratamatult liikus Noorhärra pea samas suunas kaasa 🙂 Siis pandi tal “päikeseprillid” ette, kus üks silm oli avatud ja teine musta klaasiga kinni ning kontrolliti tema nägemist (nagu täiskasvanutel tähtedega tehakse). Selle ülesandega sai ta suurepäraselt hakkama, nägi kõiki suurusi ja nii hästi, et luges assistendile ette järjest kõik pildid 😀 Assistendi kokkuvõte oli, et nägemine on tal hea, vasak silm natuke nagu liigub, aga ei midagi hullu. Küll aga tuleb kontrollida ka silma taguseid ja prillide vajalikkust, mis jäi arsti teha. Noorhärra sai esimest korda tilkasid silma ning ta oli ikka maru vapper ja püsis ilusti paigal. Assistent oli põhjalik ning väga lapsesõbralik ning küsis oma teenuse eest 87 naela 🙂

Arstile saime umbes 10 minutit hiljem. Ka temale rääkisin oma mure ning seekord kontrolliti Noorhärra silmi just erineva spetsiifilise aparatuurida. Noorhärra oli väga koostööaldis ning seisis ilusti paigal ning lasi kõik protseduurid ära teha. Noh ma lubasin tal keerdtooliga natsa keerutada ka, et ta väga pöördesse ei läheks. Arsti järeldus oli samuti, et nägemine on tal korras, samuti silma tagused. Vasak silm natsa nagu rändab aga üldiselt liikusid silmad kogu kontrollimise aja ikkagi koos. Silmad näevad veidike rohkem vaeva fokuseerimisel, kuid prille siiski vaja ei ole (tema näidud jäid just piirjoone alla). Seega otsus oli, et hetkel midagi teha vaja ei ole, kuid kolme kuu pärast võiksime tagasi kontrolli minna. Kogu protseduuri eest võttis tema 200 naela.

Ma olen super rahul, et läksime, vähemalt saime kinnitust, et midagi hullu lahti ei ole. Mulle väga meeldis teenindus nii vastuvõtus kui ka mõlema spetsialisti poolt kuigi too esimene oli “boonus” keda me ei küsinud ja kelle teenuse eest maksmisega osanud arvestada. See on nii kahju, et tänapäeva tasuta meditsiiniteenus on läinud selleni, et järjekorrad nii pikad on. Tundub veidike lootusetu, et me käime tööl ja maksame makse korralikult ja peaksime tasuta arstiabi saama, kuid kui seda reaalselt vaja on, siis pigem ootad end lolliks. Äkki peaks tasuta arstiabi püüdlema selle poole, et ta on ka õigeaegne, muidu ju väga kasu temast ei ole. Mina vähemalt küll ei oskaks end bronnida spetsialisti vstuvõttule 3 kuu pärast, et äkki läheb vaja 🙂 Aga no mida ma nurisen, kes kvaliteeti tahab, see maksabki. Vähemalt Noorhärra silmad on korras ja ma mõtlen, et järelkontrolli läheme äkki sinna tasuta kiirkorras (!!!) antud vastuvõtule 3. aprilli …

Oma kodu ostmine – tegime pakkumise

Viimase postituse lõpetasin sellega, et meil oli hunnik kuulutusi välja prinditud ning käisime erinevaid asukohti üle vaatamas, kuid tegelikult ma natuke ajasin mulli juba. Selleks hetkeks oli meil tehtud pakkumine ühele majale, see müüjate poolt ka vastuvõetud ning ajasime vaikselt juba bürokraatilisi asju. Kuid kõigest järjekorras.

8 jaanuaril märkas Miku, et meie oma kodukülas on tulnud uus kuulutus – bungalow ehk ühekordne maja – mis kirjade kohaselt üleval olnud juba novembrist, kuid meie polnud seda kumbki kordagi märganud. Ja me külasta(si)me kinnisvaraportaali igapäevaselt mitu korda. Kuna mul oli just kiire hetk tööl, millele lisaks üritasin leppida kokku vaatamisi ka (tollel hetkel) teistele huvipakkuvatele objektidele, leppis Miku selle maja vaatamise ise kokku. Mina arvasin, et niikuinii läheb päevi, enne kui vaatama minna saame, nagu ikka, kuid meid oodati juba järgmisel päeval. Kindlasti saime nii kiirelt löögile just tänu sellele, et omanik ise näitama tuli.

Neljapäeval olime õigel ajal ukse taga ning meid tervitas vanem abielupaar. Tuli välja, et see oli naisterahva lapsepõlvekodu, tema ema oli paar aastat tagasi hooldekodusse ning hiljuti manateele läinud ning ta lihtsalt soovis maja ära müüa, kuna selle külastamine oli iga kord valus. Naljakas oli see, et see maja tuli paar aastat tagasi üüriturule, kui meie Mikuga esmakordselt hakkasime eelmisest kohast ärakolimisele üldsegi mõtlema ning mulle nii väga meeldis see maja ja koht. Kuid vist oli nii, et üürihind oli tsipake palju ja minul ju ei olnud töökohta ka tol hetkel, et sinna paika see jäi. Aga maja ise – ees aed oli mõnusalt suur, kuhu mahuks vabalt kaks autot parkima, lisaks väravatega. Ainuke peenar oli kitsas lillepeenar, seega ei pea väga palju hoolitsema selle eest. Tagaaia keskel oli murulapp ning muidu kiviplaatidega kaetud, mida saab kergelt eemaldada kui on soovi muruplatsi laiendada. Garaaz oli ka mega, tuli välja et see on lausa mingi hetk suuremaks ehitatud. Suur uks oli alles vahetatud, meie peaksime ilmselt panema uue külgukse, et oleks lihtsalt ligi pääseda tagaõue kaudu. Majas endas on kolm magamistuba (kolmas on muidugi küsitava suurusega) elutuba, köök ja dussiruum. Iseenesest tundub ta praeguse kohaga väiksem, sest praegune koht on avatud planeeringuga ja see annab tohutult juurde. Näiteks seisin köögis ja mõtlesin, et kuhu me küll külmiku ja pesumasina mahutame, rääkimata plaanitavast kuivatist ja nõudepesumasinast. Me ilmselt ei mahutaks oma praegust köögilaudagi sinna ära 😀 Kuid meie jaoks on tegu potensiaaliga – näiteks on juba mõttes, et pesumasin ja kuivati lähevad garaazi; kraanikausi alla saaks panna nõudepesumasina; praegune köögilaud läheks ajutiselt ühte magamistuppa nö kirjutuslauaks, sest sellest tahame niikuinii teha kontor/külalistetoa, hiljem vb garaazi, sest eks garaazi mingi osa tuleb ka asjade hoiustamiseks ning praegune laud on juba päevi näinud. Kõige pisema toa plaanime teha Noorhärra magamistoaks, sest tema voodi ja kapp ikka mahuvad ära ja ega ta suurt praegugi aega oma toas veeda, ikka pigem elutoas. Ühe magamistoa võtame endale ning teisest tuleb nagu juba öeldud, kontor/külalistetuba, kuhu saab edukalt ka Noorhärra mänguasjad panna.

Üks suur suur argument ostmise poolt oli suure pööningu olemasolu ning võimalus selle väljaehitamiseks. Selles ei tohiks meil probleeme tekkida, kuna naabrid mõlemal pool on seda teinud katust tõstmata – ühed on pannud katuseaknad, teised lihtsalt tavalised. Ehk kui lähebki pööningu välja ehitamiseks, siis sinna saaks teha kas ühe suure toa või kaks väiksemat. Eile arutasime, et äkki teeme ülesse korraliku vannitoa, alla jätame vaid vetsu ja saame praegu dussinurga arvelt äkki teha kööki suuremaks. Kui pööning väljaehitatud saab, siis ilmselt lõhume ühe seina maha kahe magamistoa vahelt (selle kõige pisema ja teise suurema) ning teeme sellest söögitoa pluss kuhugi seina peaks tulema ka trepp ülesse korrusele. No ja kui juba lammutamiseks läks, siis mina vaikselt mõtlen, kas saab võtta seina vähemaks köögi ja elutoa vahelt, et avardada köögiala. Ma tõesti ei tea hetkel, KUIDAS ma oma uue miniköögiga harjun :S Ahjaa, kui me väga tahaks, saaks maja taha teha veel juurdeehituse ka näiteks veranda näol ning meil jääks ikkagi korraliku suurusega aed alles. Seega ideid on ja nagu ma ütlesin, me näeme majas potensiaali.

Asukoht on muidugi ka super, meie oma küla aga nö see paremale poole jääv osa. Ümberringi on kõik pigem ühekorruselised maad, seega keegi ei vaata 24/7 sinu aeda. Päike tõuseb ees aia poolt ja loojub tagaaeda, seega mõnusalt peaks soojust ja valgust olema. Maja ei ole peatänaval, seega saame ka natuke rohkem vaikust ning omanike sõnul on ümberkaudsed naabrid elanud oma majades aastaid, seega pigem on see tõestus heast asukohast.

Ainuke asi, mis meid veidike muretsema pani, oli väike hallitus ühe magamistoa akna kohal ning ülevärvitud kohad elutoa seinal, justkui oleks midagi varjata üritatud. Küsisime ka omanikelt, kas majas on niiskuse probleeme, mille peale vastati muidugi eitavalt. Lihtsalt nende viimased üürnikud kütsid maja minimaalselt, ei õhutanud dussiruumi pärast pesu, elasid ja kütsid oma elektriradikaga peaasjalikult elutuba ning muidugi tuli rõskus sisse. Kuna meile tundus, et nad olid kohati liiga agarad väitmaks, et mingeid probleeme majas ei ole, siis olime kindlad, et peame laskma korraliku hindamise majale teha. Rääkisime ka hinnast ning nad ütlesin meile numbri, mille nad olid juba ühekorra aktsepteerinud, kuid too ostuprotsess siiski katkestati. Seega, meil oli aimdus, mis meie mängumaa olla võiks. Majast lahkudes lubasime ühendust võtta kui meil huvi on, kuid tegelikkuses helistasime juba 2 tundi hiljem oma pakkumisega. See lükati küll tagasi, mis meid ei üllatanud, kuna pakkusime veel vähem, kui too vastuvõetud eelmine pakkumine. Samas kes ei küsi, see allahindlust ei saa eksole. Igatahes ütles nende maakler, et too eelmiste huviliste pakkumine ongi minimaalne, millega nad nõus on, mis tegelikult sobis ka meile (oleksime isegi olnud nõus küsitud müügihinda maksma) ja nii me hinnas kokkuleppele jõudsime.

Ma teen järgmise postituse puhtalt asjaajamisest, sest ei ole ju asjad ometi nii lihtsadnii, et lähed panka ja allkirjastad laenulepingu ning siis notarisse ostu-müügilepingu ning 3 päeva pärast oled majaomnik 😀