Jätkame renoveerimisega

Oujeee, oleme endid nüüd finantsiliselt veidike kogunud (ja veelgi rohkem võlaorjusesse usaldanud), et saame jätkata remontikaga. Ehk 2023 on plaanis kaks suurt tööd – katuse vahetus ning köögi – söögi/kontori/mängutoa renoveerimine. Lisaks olen nokitsenud aia kallal ning loodetavasti saavad Miku ja ta isa välisfasaadiga midagi ette võtta. Kuna katusetööd on plaanis juunis, siis teen selle kohta eraldi hiljem ühe pikema postituse. Praegu hakkan pihta järjejutuga köögi laiendatud reno 😀

Kui me siia kolisime kaks aastat tagasi, tegime köögis kiire värskenduse, mis kujutas endast köögikappide uste ja seina värvimist tumedast potisinisest heledaks ning linoleumi vahetust põrandal. Kõik muu jäi ootama paremaid aegu. Tegelikult oli meie mõte üldsegi köök viimasena korda teha, sest ei olnud nagu hullu midagi ent aasta hiljem oli selge, et see remont tuleb ettepoole tõmmata. Nimelt puudub köögis töötav kubu ja igasugune söögitegemine tähendas uduseid aknaid (niiskust). Lisa siia juurde veel pesumasin ja kuivati, siis ei olnud ime, et mingil hetkel hakkas köögis levima kergelt kopitanud/niiskuse lõhn. Ma muidugi ei saa pead anda, et meie selle tekitasime, sest juba maja vaatamisel panin tähele kobrutavat värvi siin ja seal, seega kes teab millal ja kas eelmine omanik üldsegi remonti tegi selles osas. Lisa siia juurde ka erinevat värvi kodumasinad, mis ei ole mõõdus „aukudega“ kuhu nad sobituma peaks ning ligadi-logadi olevad kapi- ja sahtliuksed, mida on juba niipalju parandatud ja tagasi pandud, et paha hakkab, siis oli selge, et see ruum vajab korda tegemist. Alustasime sellest, et uuendasime oma laenulepingut (see oli niikuinii vaja teha enne mai lõppu) ning võtsime juurde laenu remondi tegemiseks. Ses mõttes, et nii katuse vahetus kui köögiremont lähevad ikkagi mõlemad viiekohalise summa maksma ja no meil ei ole seda raha niimoodi tagataskust võtta, niiskusest aga tuleb lahti saada ja kodu korda teha.

Ma nüüd natuke valetan, me alustasime ikkagi köögiremondi eelarve tegemisest ja siis läksime panga jutule lisasumma saamiseks. Eelarve oli meil paigas umbes märtsis, eesmärgiks hakkama saada 10000 naelaga, mis sisaldaks endast nelja akna vahetust (üks neist mega suur), uut köögimööblit, seinte ja lagede korda tegemist mõlemas osas, põranda katte vahetust, elektri- ja gaasitöid ning mõningasi uusi kodumasinaid – vahetame välja pesumasina, sest see oli üks esimesi asju, mille 8 aastat UKsse kolides ostsime ja see on oma elu ära elanud ning lisaks pliitahju. Esiteks on see gaasikas ja meie gaasiarved on lihtsalt KOHUTAVAD, teiseks ahju osa on niii niru, ei küpseta kiirelt, aegajalt kustub gaas üldse ära, seega EI. Lisame juurde veel nõudepesumasina. Plaanisime ka õhksoojuspumba panna, et talvel saaksin ainult seda tuba soojas hoida, kui tööd teen selmet, et kogu maja küte sisse lükata (ahastada suurte gaasiarvete üle) ja samas suvel oleks jahutus, aga niipalju kui uurisime, siis pigem seda ei soovitatud. Samas, eks ostame siis kas suurema puhuri või elektriradika mulle talviseks perioodiks.

Praeguseks oleme nii kaugel, et aknad sai kuu alguses vahetatud, mis ei olnudki väga pikk protsess. Märtsi lõpus käidi aknaid mõõtmas ja saime hinnapakkumise, uurisime ka paari muud firmat ent jäime esialgse pakkumise juurde ning mai algul juba vahetati kõik ära. Vahetus võttis ühe pika päeva ja voila. Mida me enda rõõmuks avastasime, et akendel on nüüd sundventilatsioon raamil ehk me saame koguaeg aknad õhutusel hoida, isegi kui nad lahti ei ole (arvestades, et hetkel ei ole ju endiselt meil kubu ja kuivati saatsin alles paar päeva tagasi suvepuhkusele). Ilusam näeb ka kogu tuba välja. Meie meelehärmiks (ma ei kasuta teadlikult sõna kurvastus, sest meil on ju eestoa remondiga juba kogemus olemas) peame ilmselt tegema rohkem pahteldamistöid, sest keset söögitoa seinu jookseb puidust iluliist ja selle seinast tõmbamisega tuli ka päris palju krohvi ära. Liistud jooksid aknaurvadesse (on see õige sõna) sisse ja tuli sealt eemdalda. Oh jah, ehk pahtlitööde rida läheb ka ilmselt eelarvest üle. Aprillis käis meil ka inimene kööki mõõtmas, et teha disain, mis nüüdseks (peale mitmeid kordi ümber mõtlemist*) on lõpuks kinnitatud. Paar päeva tagasi käis paigaldaja olukorraga tutvumas ja andis hinna oma tööle ehk me teame juba praegu, et esialgsesse eelarvesse me kindlasti ei mahu 😀 Muidugi ma olen korralikku kärpimistööd ka teinud köögidisainil, sest praeguseks hetkeks läheb see maksma pool sellest, mida meile esialgu pakuti. Kild oli selles, et näiteks puhtalt värvi muutmisega säästsime umbes tuhat naela. Algul oli mõte teha selline purpurpunane söögituba ja kööki panna samas toonis mööbel, et kõik omavahel klapiks. Aga selle värvi hind oli mega, nii muutsime selle heleroheliseks ja voila. Nüüd muidugi jääme hoopis tume sinise juurde, sest ma leidsin ühe ilusa tapeedi söögitoa seina, mis oleks helerohelisega sobinud, aga tumerohelisega sobib veel paremini 😀 Lisaks sai kärbitud kodumasinate arvelt, sest need ostame ise ja ei maksa nii palju (saan ka töökoha kaudu lisasoodustust). Ise ostame kraanikausi ja segisti ning kappidele lingid (no tõesti ei tõuse käsi maksma 12+ naela ühe lingi eest, eriti kui need nii tavalised välja nägid). Nüüd ootame juuni algust, et saada ühele poole minu sünna tähistamise ja sõbrantsi külaskäiguga, et siis asjad ära pakkida, vana köök välja saada ning kõik seinad/põrandad jamast puhtaks nii palju kui saab. Ma muidugi pelgan veidike, et kuidas see remont välja näeb, kui sul on kaks last ja puudub sooja söögi tegemise võimalus ent Miku vanemad elavad kohe kõrval külas ja eks siis kasutame mikrokat rohkem.

*Kui disainer esimest korda käis, siis seletasin lühidalt, mis mõtted meil köögiplaaniga on. Panime kirja ka konsultatsiooni aja mai alguseks, et temaga kontoris kohtuda ja plaan kinnitada. Mõned päevad enne kohtumist saime esialgse plaani ja no ma ei olnud üldse rahul. Ta oli tõstnud kraanikausi teise akna alla (mida ma ei soovinud), samas nõudepesumasin jäi teise seina ehk justkui mulle selja taha. Miskit nipet-näpet oli veel ehk meil oli ikka tund aega lobisemist. Arutasime erinevaid variante kohapeal ja koju tulime paari erineva uue lahendusega. Läks paar nädalat mööda ja saime uuesti kokku, sest kuigi kraanikausi tõstsime vana akna alla tagasi, sai plaanile pandud pesumasin/kuivati, et muuta väike köök kompaktsemaks. Samas, kogemusest tean, et mul on vaja kahte masinat eraldi, kuna tihtilugu töötavad mul pesumasin ja kuivati koos. Lisaks olen niipalju kuulnud, et 2in1 masinate puhul see kuivati ei tee ikkagi riideid 100% kuivaks. Seega, pärast esimest külastust võtsin meie eelistatud plaani välja, kirjutasin konkreetselt kappide peale, mis ma sinna nö vanast köögist paneks ja voila, meil jäi piisavalt ruumi, et pesumasin ja kuivati ikkagi mõlemad jätta. Miku küll oli alguses selle mõtte vastu ent sai suht kiiresti aru ikkagi praktilisest poolest. Teisel kohtumisel vaatasime kuidas mahutada kahte erinevat masinat ning oli selge ka see, et sellisel juhul ei mahuks meile nii ahjutorn kui külmik veel samasse seina. Tol hetkel mõtlesin, et pole hullu, liigutame külmiku eraldi seina nö. uksega söögitoa poole ja jätame kodumasinate rivvi ainult ahjutorni. Disainer tegi plaani ümber ja kinnitasime selle. Ainult et pärast kinnitamist ei saanud mina mitu ööd und … sest mind hakkas jubedalt häirima mõte, et külmik eraldi seisab, et ta ei ole osa köögist vaid elutoast (sest too osa ruumist on meil ju multifunktsionaalne). Ja nii ma helistasin talle kolmandat korda, et kuule jälle on jama 😀 Minu uus mõte oli liigutada külmik ahjutorni kohale (ehk tagasi kohale, kus see hetkel on) ning ahjutorn liigutada pliidi kõrvale vastas seinas. Ahjutorni mõte tuli eelkõige ohutuse seisukohast, sest meil on ju aastane peakokk 😀 Noja, siis selgus tõsiasi, et kui me liigutame torni pliidi kõrvale, siis kuna tegu on pigem lühikese seinaga, kus on uks tagaaeda ja ahjutorni ning pliidi vahele peab jääma minimaalselt 20cm, oleks meil selles seinas kolm 20cm laiust kappi, mis on vääääääääga ebapraktiline. Alternatiiv oli panna ahi pliidi alla (mitte nö ühe kodumasinana, vaid ikkagi eraldi), mis omakorda lubab sellesse seina laiemaid kappe ja tundub praktilisem. Ahjutornis oleva mikroga paneks külmiku kõrval seina (selle jaoks tehakse eraldi kapp). Sellisel juhul jah ei oleks seda ohutumat varianti ahjuga ent praktilisuse ja ilu poole pealt ikkagi parem. Selle disainiga läheme ka lõpuks edasi. Seega kui alguses tundus, et uue köögi plaan muutub ikkagi päris palju, siis tegelikult mitte väga, mis tegelikult mulle isegi mugavam, sest ei pea väga palju ümber harjuma.

Majaomaniku “rõõmud”

Ei, ma ei hakka halama, vähemalt proovin mitte, aga meil on siin nüüd kaks pikemaajalist jama majaga olnud ja hetkel nagu ei paista kummalegi veel lõplikku lahendust, mistõttu panen kirja, mis seisus me praegu oleme.

Esiteks, meie uus gaasiboiler. Kirjutasin mingi hetk, et maja esimestel külastustel ja ülevaatamisel ei leidnud me mingeid jamasid sellega ent kui sisse kolisime ja torumehel selle üle lasime vaadata, selgus et boiler oli täiesti kasutuskõlmatu ning pidime uue boileri ostma. See sai ostetud ja paigaldatud 2021 juunis. Paar kuud saime uue boileri mõnusid nautida, kuniks hakkasime kerget kolistamise ja paugutamise hääli torudest kuulma. Need kostusid vaid siis, kui kasutasime vett (või pesumasin töötas), kuid pikalt ei olnud miskit hullu. Kuniks asi läks hulluks ning kutsusime tolle sama torumehe tagasi. Tol korral tegi ta mingit muud parandust meil ent vaatas ka gaasiboileri üle ja ütles, et boileri paigaldamisel ei ole pandud torudele misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi, kuid see peaks automaatselt reguleerima veesurvet. Ta veel avaldas imestust, et paigaldajad seda ei pannud ning lubas meile ise asja korda teha, kui järgmine kord tuleb. Noh, see järgmine kord venis päris kaugele, sest vahepeal paukumine nagu kadus ja siis tuli suvi ning kui hakkasime eestoa remonti planeerima, teadsime, et torumees tuleb niikuinii vanu radikaid eemaldama, et las teeb siis korda. Kui ta siis lõpuks septembris tuli, ei olnud tal seda misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi kaasas (meil jäi kokkulepe, et ta ise ostab selle, sest ta teab, mida vaja on), kuigi ma nagu eeldasin, et tal on meeles see tuua. Mhm, sest ilmselgelt oleme me ju tema ainsad VIP-klient 😀 Igatahes, vaatas ta selle paugutamise jama veelkord üle ning kui novembris uusi radikaid paigaldama tuli, tegi ka paugutamise korda. Vähe ei olnud mõnus elada majas, kus kodumasinate töötamisel ei ole tunnet, et oled keset lahinguvälja*. Idüll kestis täpselt nädalakese ja see krdi paukumine hakkas jälle pihta. Küll vaikselt ent on praeguseks päris suureks kasvanud. Arutasime ühel hommikul Mikuga, et äkki on üldse tegu väikese veelekkega, mis omakorda põhjustab ebastabiilset rõhku küttesüsteemis, mis jällegi paugutab torusid, sest näiteks boiler nõuab ise päris tihti restarti, mis ei ole normaalne.

Ja siis novembri lõpus avastasime, et meie esikupõrand on kahtlaselt pehme ja vajub, just kohe uksest sisse astudes. Miku võttis põrandakatte üles ja avastas, et põrandalauad ja talad on läbimädanenud, kogu põrandaalune aga korralikult niiske, justkui oleks kuskil suur leke, mis maapinna niiskena hoiab. Algselt arvasime, et tegu on vannitoa äravoolutoru poolt tekitatud ujutusega, kuna näiteks vanni tühjendamisel on vee hoog nii suur, et vesi ei lähe otse kanalisatsiooni, vaid pritsib ka välja. Seda tänu sellele, et äravoolutoru ei ole ehitatud piisavalt pikalt, et ta ulatuks täielikult äravoolu auku. Pärast suuremat uurimist sai selgeks, et see ei saa olla põhjuseks ja nii tegi ta lahti kogu veesüsteemi sulgemiskraani ning avastas, et see lekib. Helistasime kohe ka vastavale firmale, kes õnneks samal päeval kohale tuli ning pärast mõningast vaidlust Mikuga tunnistas, et lekib jah (tuhat tänu, et Miku on tööalaselt erinevate veesüsteemide ja nende haldamisega kokku puutunud ning suutis selgeks teha, et tegu on lekkega. Kui ma oleks üksi kodus olnud, siis oleksingi uskunud neid, et ei leki siin midagi ja tegu on seisma jäänud vihmaveega). Organiseeriti siis lekke eemaldamine ja saime sellele probleemile lahenduse.** Küll aga jäi küsimus, et mis saab rikutud esikupõrandast ja siin tekkis naerukoht – vett haldab eraldi firma (näiteks nagu on Tallinna Vesi), kes peaks olema selliste asjade korrashoiu eest vastutav ja loogiliselt võttes kandma ka igasugused tekkinud kahjud. Kuna aga see konkreetne sulgemiskraan on eramaale (meie sissesõidutee) pandud, siis nad küll hooldavad seda, aga kui tekib mingi jama, siis kulude hüvitamist kui sellist ei toimu, kuna too kraan on eramaal. Seega oli selge, et põranda korda tegemine jääb meie rahakoti rõõmuks. Küll aga on ju kodulaenu võtjatele kohustuslik kodukindlustuse vormistamine, mis sai ka meil poolteist aastat tagasi tehtud. Seega läks käiku plaan B, et palume oma kindlustusseltsil antud kahju hüvitada.

Kahjunõude vormistamine oli päris selline … pikaldane juhtum. Kuna me ei ole siinmail enne kindlustustega kokku puutunud, ei teadnud me ka seda, kas orgunnime meie paranduse ja kindlustus hüvitab summa esitatud arve alusel või peame esmalt neid teavitama, et nad saaks otsustada, kes ja kuidas põranda korda teeb. Otsustasime, et ma esmalt suhtlen nendega. Kerge tund aega suhtlesin, sest esmalt tuli välja, et helistasin valesse firmasse, kuigi valisin selle firma numbri, kes meil poliisil on. Tuli välja, et meil on lausa kolm osapoolt vastas, aga noh eks iga firma tahab ampsukest. Ehk siis meil on Vahendaja, siis on Firma A, kellele poliisi maksame ja Firma B, kellega peame võtma ühendust, kui on kindlustusjuhtum. Segane värk, aga õnneks oli mul kaks kuud (!) tagasi taipu nendega vestlemise ajal kirjutada üles, kes on kes 😀 Noja siis sain närvikõdi tunda hetkel, kui minult küsiti juhtumi toimumisaadressi ehk kohta, mille jaoks me kindlustuse oleme teinud ning kui ütlesin meie aadressi, vastati üllatunud, et ei ole küll selline aadress. Pärast natukest selgitust, tuli välja, et neil oli süsteemis meie eelmise elukoha aadress, sest paberimajandus saadeti enne kolimist sinna, kuid õnneks oli poliisis pandud ikkagi ka praegune aadress. Siis muidugi lubati teada anda, kas meie juhtum ikka kvalifitseerub kahjujuhtumiks, mille peale vastasin neile rahulikult, et ilusti sobib, kuna poliis katab seda ja toda olukorda. Edasi oli kuskil nädalake vaikust, kui meile öeldi, et saadetakse Ekspert kahjusid hindama. See protsess läks kiirelt, 30 mintsa ja valmis. Lubati info kindlustusele saata 24 tunni jooksul ning otsust võime oodata nädalaga. Nädal hiljem ei olnud otsust. Ajasin neid siis taga ja selgus, et neil on veidike ülekoormus ning meiega võetakse esimesel võimalusel ühendust. Tulid jõulud, läksid jõulud, saabus aastavahetus, kuid ei miskit. Ootasin kuniks Eksperdi külastusest oli möödunud kuu ja hakkasin uurima mis toimub. Pärast seda saime kiiresti kõne, et Ekspert on koostanud meie juhtumi kohta raporti ning arvab, et tegu on kahjujuhtumiga, mille parandamiseks läheb X-summa, mis minu arust oli selgelt liiga suur, aga no mis mina ka tean. Ja siis tuli maasikas. Kliendile antakse sellistel puhkudel valida, kas neile kantakse arvele X-summa miinus omavastutus või orgunnib Ekspert kahju likvideerimise. Kui uurisin lisaks, et kui otsustame summa võtta, kas peame neile hiljem mingeid arveid või muid tõendeid esitama tööde tegemise kohta, oli vastus selge EI. Ilmselgelt ei saaks me teha seda, et võtame raha ja aasta pärast anname sama asja pärast uue kahjunõude sisse ilma ise seda korda tegemata, kuid kui on huvi kahju ise likvideerida, siis see võimalus on olemas. Seega, otsustasime võtta raha.

Järgmisel päeval helistas kindlustus ning teatas, et nende tehniline meeskond vaatas meie juhtumi üle ja otsustasid ikkagi kuulata Eksperdi nõu, et tegu ei ole kindlustusjuhtumi, vaid igapäevase kulumisega ning keelduda hüvitise maksmisest. Esiteks tekkis mul küsimus, et mismõttes. Ekspert ju helistas mulle, rääkis summa maksmisest, kuidas ta nüüd järsku arvas, et tegu ikka ei ole kindlustusjuhtumiga??? Sa juudas, kus ma vihastasin. Nagu MIS MÕTTES on tegu tavapärase kulumisega, kui meil on konkreetselt majaseinast poole meetri kaugusel lekkiv kraan, mis on seal lekkinud ilmselt päris kaua. Leke on haldaja poolt likvideeritud ehk nad on tunnistanud lekke olemasolu ja siis otsustab kindlustus, et me ikkagi ei maksa. Ma olin ikka päris kuri selle naisega telefoni teel ja ütlesin konkreetselt, et kui nad tõesti käituvad oma klientidega selliselt, siis me hakkame endale uut kindlustusseltsi otsima. Asi ei olnudki selles, et nad ütlesid EI, vaid et tegu oli selgelt meist mitte tulenevast kahju tekkimisest, aga ikkagi öeldakse, et ise oleme lollid. Kuna ma tahtsin päriselt ka lugeda, et mis siis Eksperdi raportis kirjas oli, palusin selle endale saata. Selgus, et nad tohivad konfidentsiaalsuse huvides saata raportist vaid lühikokkuvõtte. Ma hakkasin naerma, et mis konfidentsiaalsusest me räägime, kui osapoolteks on meie, kindlustus ja Ekspert, aga tema jäi oma jutule truuks. Ma vist ei pea lisama, et terve ülejäänud päeva ma lihtsalt keesin vihast. Kontakteerusin õhtul ka ühe sõbrannaga, kes on mitmeid kordi kindlustustega vaielnud just ses osas, et ei taheta kahjusid hüvitada ning tema soovitas mul kindlasti see otsus edasi kaevata. Kuna nädalavahetus tuli peale, otsustasin asja uuel nädalal ajama hakata ning Miku hakkas vaatama, kuidas põrand korda saaks.

Paar päeva tagasi tuli kindlustuselt uus kõne – vabandati ette ja taha, aga väidetavalt luges nende töötaja Eksperdi raportit valesti ning tegelikult nad ikkagi aktsepteerivad kahjunõude. Uuriti kas me oleme endiselt nõus, et X-summa miinus omavastutus kantakse meile üle, millele vastasin jaatavalt. Praeguseks on see summa juba meie kontole laekunud ning just rõkkasin Mikule, et näe nüüd saame Eestisse lennupiletid ära osta 😀 Ja ega ma väga teagi ju, kas tõesti tekkis neil firmasiseselt segadus või olin ma kõnes ikka piisavalt kuri ja usutav, et otsustasti meie avaldus aktsepteerida. Kui ma praegu ise sellele esimesele kõnele mõtlen, siis täitsa imestan, et suutsin lihtsalt lambist nii konkreetselt ja argumenteeritult vastu tulistada. Tavaliselt pean endale sellisteks puhkudeks aega varuma, et argumendid läbi mõelda 😀 😀

Aga noh, kui kindlustusega saime asjad joonde, siis Torumees on kadunud 😀 Pidi tulema reedel, aga jäi haigeks ja ütles, et tuleb esmaspäeval. Noh pärast reedet, ei ole me temast midagi kuulnud. Ilmselt pean siiski temaga ise veel ühendust võtma, sest tema ju selle vidina torude paukumise lõpetamiseks paigaldas, seega ideejärgi võiks ju tema ka asja üle vaadata. Ilmselgelt peab paika see, et häid ja usaldusväärseid töömehi on niii niii raske leida. Nagu üks naaber tabavalt ütles, on enamikel juhtudel tegemist kauboidega, kes töö saamiseks sulle mesimagusalt maad ja taevad kokku lubavad, siis mornilt töö ära teevad ning pärast kaovad rahaga nagu vits vette.

*Torumees on hästi muhe säga ja saame temaga mõnusalt läbi. Näiteks pakkus ta omaalgatuslikult, et vormistab novembris meile kaks arvet, ühe radikate paigalduse ja ühe boileri jama korda tegemise eest, et saaksime viimase esitada firmale, kes esialgse paigalduse tegi ning küsida arve hüvitamist põhjusel, et nemad on jätnud midagi tegemata. Üle ootuste oldi kohe nõus arve hüvitamisega (aga noh, ma veetsin head paar tundi ka kirja kokkupanemisele ja tõendite leidmisele), mis minu silmis on märk sellest, et nad aktsepteerisid oma viga. Samas tekkis mul küsimus, et kui misiganes-selle-vidina-nimi-on-juppi mitte paigaldamise tõttu sai torusüsteem ja potensiaalselt ka gaasiboiler viga, siis võib-olla ongi nüüd kogu jama hoopis vigases boileris??

**Saime hea kõhutäie naerda, kuidas lekke parandus orgunniti. Ehk brigaad 1 tuli ja tuvastas lekke. Brigaad 2 tuli ja pani ohutusbarjääri üles. Brigaad 3 tuli ja eemaldas lekke, tuli samal päeval veel tagasi, sest leke ei olnud esimese korraga likvideeritud. Brigaad 4 tuli ja pani sissesõidutee kivid tagasi paika. Brigaad 5 viis ära ohutustõkked. Ma ei oska öelda, kui mitu brigaadi olid samad, kuid kas ei oleks olnud raha- ning ajasäästlik lasta ühel brigaadil kõik toimetused korraga ära teha? Selmet venis kogu protseduur kümnele päevale 😀 😀 😀

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Kuulutasime sõja niiskusele …

.. ja suure tõenäosusega oma rahakotile ka 😀 Ühesõnaga, kes ei oleks kuulnud lauset, et “Inglismaal sajab koguaeg”. Nojah, päris koguaeg ei saja, aga tavalisemast niiskem on küll. Vähemalt meie kodukandis. Ja see omakorda tähendab, et inimesed võitevad niiskuse ja selle tagajärgedega. Erandid ei ole ka meie.

Olgem ausad, eelmisel talvel saime aru, et meie maja ei ole kõige soojem, kuid panime selle klaasist välisuste süüks. Lisaks saime aru, et köögi juurdeehitusel ilmselt puudub soojustust (näiteks tegin paar nädalat tagasi katse, et söögitoa osas oli temperatuur paar kraadi kõrgem kui juurdeehituse kaugeimas otsas ja tegu on ühe ruumiga. Eelmine talv ei olnud see kontrast nii drastiline). Suvel saime aru ka sellest, et katus vajaks parandust ja kui seda tööd tehakse, siis ilmselt lõikaksime kasu ka pööningupõrandale pantavast lisasoojustustusest. Sügisel selgus ju, et nii elektri-kui gaasihinnad tõusevad veelgi ent kuna meie eelmise talve arved ei olnud nii hullud, siis ei osanud me ka paanitseda (sest juba siis oli hinnatõus alanud). Nii proovisime kasutada gaasi (ehk lülitada kütet sisse) pigem vähem ning ei pidanud oluliseks, et saame talvisel ajal toas lühikeste käiste väel ringi joosta, sest noh nii soe on. Novembri arve oli mõistlik, sest siinne valitsus toetab igat leibkonda 67 naelaga kuus arve tasumisel. Detsembri arve võttis meid sõnatuks, sest see oli topelt võrreldes eelmise aastaga ning ei ole nii, et oleksime hullult kütet sisse pannud. Meie kodune temperatuur oli ja siiani on pigem jahedam ja ausalt ei raatsi ka kütet nii kaua sees hoida, et temperatuur oleks toas 20 ja + kraadi. Pigem jõuab see 17-18 kraadini ning oleme ise pikadesse riietesse mässitud ning kanname villaseid sokke. Ja põhimõtteliselt koheselt kui on küte välja lülitatud, hakkab ka temperatuur langema. Ühesõnaga, oli selge, et ikkagi suurem kala on majas sees, kuna sooja see ei hoia. Aga veel suurem kala seisnes selles, et akendel on tohutu kondensatsioon. Noh ikka nii, et võisin iga päev veeta tunnikese, et kõik aknad ära kuivatada ent isegi siis ei seisnud need aknad kuivad. Tegelikult ei saanud nad kuvakski, vaid ikkagi jäi mingi niiskuse kord klaasidele peale.

Seega, hakkasin uurima, et millest kondensatsioon tekib ning seletus iseenesest lihtne – välise ja sisemise temperatuuri vahe peab olema päris suur, et aknad uduseks läheksid ehk toas on niiske soojem õhk ning väljas külmem kuiv õhk. Kuna detsembris saime tunda ka miinuskraade, siis sellest ka udused aknad. Ma muidugi ei hakka salgamagi, et kurja kui külm oli hommikuti alumisel korrusel, sest no me ei raatsinud lülitada kütet sisse öösel, kui kõik magasid oma soojades voodites ning teisel korrusel on ju niigi pigem soe. Kondensatsiooni esinemine pikemaajaliselt võib aga põhjustada rõskust/niiskust ning isegi hallitust ja no seda saime nüüd detsembris korralikult. Esiteks, maja ostmisel, ei pööranud me tähelepanu lihtsalt asjale, et köögis ja vannitoas puudus ventilatsioon. Okei, köögis on kubu olemas, aga üllatus-üllatus, see ei tööta ning majaga tutvumisel ei katsetanud me iga vidina töökorras olekut (kuigi oleks võinud) Vannitoas olime siiani kasutanud akna lahti hoidmise meetodit ent külmal ajal jällegi pigem mitte. Seega köögis oli tekkinud olukord, kus toidu tegemisel, pesumasin ja kuivati töötamisel või isegi puhtalt soojema veega nõude pesemisel, olid aknad momentaalselt udused. Mis omakorda tekitas kerget niiskust akende tihenditele ja ka siseseintele. Ütleme nii, et ma olin kergelt paranoiline, sest ma ei suudaks elada rõskes ja niiskes majas, eriti veel väikeste lastega ja seetõttu pidime lahenduse leidma. Asja tõsidusest andis märku ka see, et maja välisseina sisemised pooled olid niisked ja pigem ülakorrusel, seega ei saanud olla probleemiks suur niiskus ja hallitus, vaid just pigem kondensatsiooni põhjustatud niiskus. Seinad oleme praeguseks korda saanud tänu sellele, et oleme mööbli seintest eemale nihutanud ning konkreetselt puhuriga kuivatanud hullemaid kohti.

Guugeldamine andis vastuse, et esiteks peaks kütte sisse lülitamise asemel (illusioon, et soe õhk kuivatab akna) avama aknaid, et õhk saaks ringi liikuda. Jah, see aitas aknaid kuivatada, kuid sellega likvideerisime tulemuse mitte ei ennetanud probleemi. Targad onud (valitsuse tasandil) soovitasid hoida majasisese temperatuuri pigem ühtlase ning mitte lasta sel kõikuda. Jällegi loogiline lahendus, aga mind pani sellise soovitus mitmeid kordi muigama, et kas onud ei ole kursis väga kõrgete elektri-ja gaasihindadega ?!?! Hea meelega hoiaks kütet sees, et oleks stabiilne 18-19 kraadi (oleme praeguseks juba harjunud sellise soojusega ja üle 20 on meie jaoks pigem palav), aga ma ei oskaks ettegi kujutada, kui suured meie energiaarved oleksid. Seega, me pidime leidma lahenduses ses mõttes, et saada niiskusest ikkagi maksimaalselt lahti ja sealt edasi proovida ennetada selle teket. Siin tuli meile appi kahte tüüpi õhukuivati – väikesed karbikesed ja üks korralik masin. Jah, iseenesest võib tunduda naljakana, et sa võtad õhust niiskuse ära, et see siis jälle tagasi panna, aga siiamaani kogetu põhjal võin öelda, et meie majas hetkel alaniiskuse probleemi ei ole 😀 Esimese raksuga tellisime 12. komplekti väikseid karbikesi, et igasse tuppa panna üks üles ja probleemsematesse kohtadesse rohkem* Näiteks sinna samasse kööki panin ühe seina äärde ja igasse kappi ka ühe karbi, kokku sai köögi piirkond neli karbikest. Praeguseks on karbid olnud tubades selline kolm nädalat ja ma ütleks, et toiminud nad on, sest need kuulikesed karbi üleval on paisunud (niiskust sisse imanud) ning köögi kappides ei ole enam nii hullu niiskuse ja kopituse lõhna. Teise asjana tellisime korraliku õhukuivati just selle mõttega, et see aitaks köögi osa kuivemana hoida, sest sooja ja kodutehtud sööki ju tahaks ikkagi süüa ja pesu pesta ning kuivatada ka 😀 Me vist ei olnud ainukesed, kellele see masin meeldis, sest praeguseks on see tolles poes läbi müüdud. Ütleme nii, et ilmselt erinevate asjade koostöös oleme saanud niiskuse majas rohkem kontrolli alla. Ma ei ütleks, et õhukuivati üksi suuri imesi tegi, kuigi pärast esimest 24tundi tööd oli päris korralik kogus vett tal sisse imetud, samas halb ost see pigem ei olnud. Praeguseks olen seda kasutanud erinevates tubades, kuid suurema osa siiski köögis ja seda vett ikkagi koguneb igapäevaselt. Muidugi ma veel ei oska arvata, kuidas elektritasu järgmisel kuul on, kuigi masin on kirjade järgi energiasäästlik, aga eks paistab.

Fakt on aga see, et majaga tuleb midagi ette võtta ses mõttes, et talvel ikkagi soojem oleks. See omakorda muutis jälle remonditööde nimekirja. Esimese asjana tuleb teha korda katus ja soojustada pööning. Selle jaoks juba uurime, et leida endale tegija ja saada hinnapakkumisi. Teiseks on vaja maja välisseinad teha korda ja seda just krohviosas ehk vana krohv telliste vahelt välja ja uus asemele. Jällegi, juba otsime tegijat. Nende kahe töö tulemusena peaks olema maja tehtud õhukindlaks ses mõttes, et soojus ei põgeneks minema. Kolmandaks, tuleb ette võtta köögi/söögitoaremont. Ma lohutan ennast sellega, et meil on vaja korda saada seinad (hallitus eemaldada, põrand soojaks), paigaldada korralik kubu, krohvida lagi ja seinad ning osta ja panna paika köögimööbel. Köögitehnika ja isegi söögitoamööbel on meil praegu olemas ja ei pea koheselt väljavahetatud saama. Aga need kolm tööd … noh, rahakotisõbralikud need olema ei saa 😀 😀 😀

*Nali on siin minu kulul, aga kuna ma ei olnud sellistest karbikestest enne kuulnudki, siis tellisin koheselt amazonist esimese hulgipaki, mille ühe karbi hind tuli soodsam. Ehk 12. pakk maksis 29 naelda, see teeb ühe karbi hinnaks selline 2.40 naela. Ise olin veel nii õnnelik, et sain hea diili. Ja siis läksin poodi, kus leidsin sarnaseid karpe duopakina, hinnaks selline 2-3 naela. Kurja kuidas ma end kirusin. Aga noh, ilmselt peame neid karbikesi veel ostma enne kevade saabumist ja nüüd vähemalt tean, kus neid kiirelt ja soodsamalt saab 😀

Elutoaremont, eelarve

okei, luban et see on nüüd viimane postitus, mis pühendub täielikult elutoaremondile … sest no kaua võib ühest remondist jaurata eksole 😀 Puudu on veel rahalise poole ülevaade ning kokkuvõte sellest, mis sai uut ja mis jäi vana.

Kui küsida, kas jäime eelarvesse, siis muidugi mitte. Isegi mitte sellepärast, et ehitusmaterjalide hinnad oleks paari kuuga väga tõusnud, kuid eks muudatusi ikka oli. Kuid miks me eelarves ei püsinud, oli osalt seetõttu, et ega meil väga olnud aimu hindadest kui eelarvest koostasime ja tulistasime suhteliselt puusalt. Ehk arutasime näiteks, et milliseid elektritöid on vaja teha ja siis arvasime, et sellise summa võiks see maksma minna. Uurimata, mis tegelikult elektrikute tunnihinnad on. Noja siis muidugi ka see, et eelarvet tehes unustasime mõne asja üldse ära, nagu prügikonteineri tellimine või uut mööblit ei arvestanud üldse eelarvesse. Lisaks ka see, et paar asja otsustasime alles remondi käigus teha, näiteks radikate vahetus. Kui numbritest rääkida, siis meie esialgne eelarve oli 2050 naela, kokku läks umbes 3300 naela ning see oli puhtalt remont mööblit arvestamata. Suurim ülekulu oligi seotud radikatega ehk uued radikad maksid 423 ning nende paigaldus 600. Selle 600 sisse mahtus boileri hooldus ning ühe vanema mure lahendamine ent kui arvestada siia hulka ka torumehe esimene külastus kui ta vanad radikad gaasisüsteemist lahti ühendas ja paar gaasitoru kinni plommis, siis tuleb kuluks ikkagi 600. Prügikonteineri rent oli 160 naela kaheks nädalaks ning selle oleksime võinud vabalt tellida hiljem ja niikaua ehitusjama tagaaias ladustada. Nüüd juhtus nii, et konteiner viidi sellise 80% täituvuse juures minema ning kuuke hiljem mässasin mina prügikottidega, et viimased ehitusjäägid minema saaks visatud. 200 naela kallimaks läks ka lae korda tegemine ehk selle täies ulatuses kipsplaadiga katmine. Noh ja siis mõned nipet-näpet read, mis natuke üle läksid. Samas kui vaadata asja positiivsest küljest, siis tööraha pealt hoidsime ikka korralikult kokku ju 😀

Rääkides mööblist, siis selles osas tegime täieliku puhastuse ja mitte miskit vana ei jäänud alles. Diivan liikus teise tuppa ja sealne vana diivan-voodi läks minema. Pisikese telekaaluse ja kohvilaua andsime ühtedele sõpradele, kelle majapidamises need laste mängutoas kasutust leiavad. Ainuke allesjäänud asi oli riiul, mis meile sedavõrd meeldis, et tellisime teise samasuguse juurde. Seega sisustuse peale läks umbes 1700 naela. Suurim väljaminek oli uus diivan-voodi ning nagu olen enne maininud, jäime truuks Ikea Frihetenile. Samast kohast ostsime ka telekaaluse ning teise riiuli. Samuti ostsime uue teleka, sest eelmine on juba 7 aastat vana, piisavalt aeglane ja piisavalt väike ning lisaks ilutseb keset ekraani korralik kraaps, mis sai aastaid tagasi tekitatud Noorhärra poolt, kruvikeerajaga. Jep, meil vedas, et telekas siis õhtule ei läinud, sest vaatamist too kraaps ei sega ja telekapilt on endiselt selge. Lihtsalt kui telekas on kinni, siis karjub see kraaps näkku 😀 Uus telekas oli meil unistus juba mitu aastat, aga kunagi ei tundunud see päris õigustatud ostuna. Praegusel hetkel aga ei olnud me enam nõus uude tuppa vana telekat tooma ja nii me uue LG nutiteleri ostsime. Mõnusalt suure ekraaniga ning mis peamine, kiire. Lisaks panime laelambile uue ümbrise, ostsime korralikud kardinad, mis järgmine nädal tehakse need lühemaks ja pidime ka uue kardinapuu panema, sest meil on kaares esiaknad ning sirged kardinapuud siia ei sobi, seega panime selline paindliku variandi (mitte konkreetselt selle). Eile jõudis ka aknakate, mis Mikul tuleb nädalavahetusel üles panna. Ja siis ongi kõik, lõpuks.

Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? No ma valetaks, kui me Mikuga enne mööbli sissetoomist ei teinud võistlust kumb-leiab-rohkem-vigu-mida-oleks-võinud-parandada ent nagu mu vanemad lohutasid, siis tegelikult näeme neid vigu vaid meie, kuna isetegijatena oleme ju eriti kriitilised lõpp-tulemuse osas. Kõik, kes on valmis tuba näinud, on vaid kiitnud kui hästi see välja kukkus ja eks me ise ka oleme nüüd paari nädalaga ära harjunud. Üks viga tegelikult tuli ka välja, nimelt see, et oleksin pidanud ikkagi pistikupesade planeerimisel veidike rohkem ette mõtlema. Esiteks on neid pistikupesasid ikkagi natuke vähe, teiseks oleks võinud telekamajanduse pistikupesad olla rohkem seina keskel, sest hetkel nad ikkagi paistavad kapi ühe seina tagant välja ja ühe pistikupesa oleks võinud natukene teise kohta nihutada mitte kinni lasta panna. Mööbliosas ei ole midagi puudu ega üle, just piisavalt. Ja kuna meil oli ette teada, kui palju ruumi saab riiulitel ja sahtlites olemas, sundis see mind natuke rohkem sorteerima oma pildi- ja raamatumajandust, et nii mõndagi praeguseks ära panna. Seda pean küll ütlema, et kui me järgmise ruumi ette võtame (oh oleks see köök juba järgmisel aastal), siis ilmselt kasutame rohkem töömeeste abi just sellepärast, et asi kiiremini edeneks. Ma ei kujuta ette, kuidas me kahe lapsega elades oleme kuid köögita.

Tagasi tööl

Olen rääkinud sellest, et suvel otsisin Piigale hoiukohta ning õnneks ka päris normaalse koha leidsin. Oktoobri keskpaigas, vahetult enne perebasseinikale minekut, alustasime vaikselt harjutamisega. Ma ütleks nii, et need harjutamise korrad läksid ikka väga hästi. Esimene kord jäi Piiga tunnikeseks, sealt edasi juba pooleks päevaks ja ma isegi ei mäleta, kas ta käis ka kolmandat korda, sest … ei olnud nagu põhjust lisa harjutada. Vähemalt tööle naasmise algus tõotas tulla sujuv. ‘

Minu esimene ametlik päev tagasi oli 1. november. Kuigi harjutamine hoidjatega sujus Piigal hästi, olin siiski veidi skeptiline (või natuke ka kanaema, sest viimane laps ja viimane beebi selles majapidamises), mistõttu teda täiskohaga ikkagi hoidu ei pannud, esialgu. Iseenesest hea oligi, sest juba teisel nädalal algas minu jaoks natuke imelik streik, et Piiga ei tahtnud kohe üldse hoidu jääda, justkui teine laps oli. Ikka korralikult pisardas ja päeval oli nõus vaid hoidja süles olema. Alles hiljem selgus, et ka tema põdes läbi inimese hand-foot-mouth tõve, küll leebemalt kui Noorhärra, aga ju sellel nädalal oli viiruse peiteaeg. Nüüdseks on ta ikkagi väga ära harjunud ja pigem leppinud, et mõned päevad seal veedab. Hommikuti nuttu enam ei ole, aga õhtul on ikka väga hea meelega nõus koju tulema 😀 Ja kuigi pean seda vastumeelselt ja okas hinges tunnistama, siis mõned päevad nädalas endale saada, isegi kui see tähendab kuute tundi kodukontorit, on ikka niiiiiiii mõnus.

Kui ma alguses olin 110% kindel, et Piiga läheb täiskohaga hoidu, siis vaadates minu hetke töökoormust ja tööandja pooldavat suhtumist paindlikku töögraafikusse, ma selles enam nii kindel ei ole. Ja kui oktoobris olin veel mõttel, et äkki lähen ise hoopis osalisele tööajaline, kuna hoidjad töötavad vaid neli päeva nädalas, teisipäevast reedeni, siis ka see ei tundu hetkel vajalik olema, kuna saan kõik vajaliku tehtud ning jääb lisaaegagi üle (näiteks õhtuti kui lapsed magavad) juhuks, kui töökoormus tõuseb. Mul on hea meel, et hoidjatega sai sõlmitud leping, mille kohaselt käib Piiga minimaalselt kaks täispäeva nädalas kohal, sest see annab mulle piisavalt mänguruumi, kui mitmeks päevaks ta nädalas hoidu jätta. Pealegi töötab ju Miku vahetustega ja saab seetõttu mõnikord ka ise temaga olla ehk lõpp-kokkuvõttes saame natukenegi raha kokku hoida. Ühesõnaga, nii novembris kui detsembris panin ta nädalas kolmeks pikaks päevaks hoidu, 8-17. Jah, pikk päev, aga siis sain/saan vähemalt korralikult tööle keskenduda. Muidugi väikene väljakutse saab olemas jõuludele eelnev nädal ehk 19-23 detsember, kuna Noorhärra kool lõpeb 16ndal ning Hoidjad lähevad puhkusele 15st, Mikul on aga töönädal. Õnneks saab Miku ema ühel päeval lastega olla ja kahel päeval võtsin mina ka poolikud päevad vabaks . Samas arvestades seda, et enne jõule on tavaliselt kontoris pigem rahulik, siis vast saan hakkama.

Ja tööst. Läksin tagasi projektile, mille juures enne emapuhkust töötasin. Juba 2021 aasta algul sellel alustades ei olnud minu muljed 100% positiivsed. Just seetõttu, et ma olen harjunud tegutsema ja et mind on vaja. Sellel projektil ma paraku nii ei tundnud alustades ega ka nüüd naastes. Või kuidas tunneks end inimene, kes peab vähemalt korra nädalas tuletama meelde, et “hei, ma olen ka olemas” ja “hei, tahaks ka midagi teha”. Jumal tänatud, et kodukontorist hetkel töötan, mitte ei mune kontoris, sest näiteks eestoa remont sai paljuski viimistletud minu poolt just ajal, kui oleksin pidanud tööd tegema. Eks nii mõnigi ütleks, et ole kuss ja õnnelik, et raha makstakse mitte millegi tegemise eest ja ses mõttes on hetkel tõesti väga hea, et mul ei ole korralikku tampi taga, kuna kõik laste hoiu/kooli ja koduga seonduv on suuresti minu õlgadel. Ainult paha asi on selles, et me peame iganädalaselt ajatabeleid täitma ja kui ma ikkagi midagi teinud ei ole, siis “istusin ja veeratsin pöidlaid” või “värvisin eestoa seinu” või “pesin eestoa aknad puhtaks” ei ole ju kliendi jaoks aktsepteeritavad kuluread 😀 Õnneks suutsin midagi sellist üldisemat laadset tegevuse välja mõelda ja julmalt panengi seda kirja hetkel. Tänu sellele, et aasta lõpus vahetatakse meil personaliga seonduv (mh puhkuste ja ajatabelitega) programm välja, tuli juba eelmine kuu enda ajatabelid aasta lõpuni esitada ehk paljuski tegevusi ennustada. Otsustasin, et jätan siis asja hetkel nii, küsin ikkagi korra nädalas, kas saab kuidagi aidata ent uuest aastast tahaks siiski natukene konkreetsust ellu. Iseenesest olen vaadanud natuke tööturul ringi, et liikuda rohkem kvaliteedikontrolli kui projektijuhtimise suunas (kuigi hetkeline positisoon laseb mul siiski kvaliteedikontrolli ka teha), kuid ilmselt midagi drastilist ei võtta enne enne, kui Piiga saab kolmeseks ja lapsehoiuteenuse peale ei läheks enam nii suur summa 😀

Ahjaa, nii mõndagi on muutunud lapsehoiuteenuse tasus. Esmalt muidugi on hinnad tõusnud võrreldes viie aasta taguse ajaga, keskmiselt nii 15 naela. Ehk nüüd maksab poolik päev 30 ja täispäev 45 naela. Piigale ei pea ma ühte söögikorda kaasa pakkima. Teagi, kas tegu oli Wigani kandi iseärasusega, või ongi enamik hoidjaid läinud selles suunas, et kasseerivad rohkem raha ja pakuvad kõik söögikorrad ise. Endiselt kehtib ka see, et kui Hoidjad on puhkusel, pean mina ikkagi 50% tasu neile maksma, mistõttu sain just kuu alguses aru, KUI VÄGA tark oli teha miinimum kaks täispäeva nädalas leping Piigale. Ja muidugi see, et kui laps ei saa mingil põhjusel kohale minna, siis tolle päeva eest sa tasu tagasi ei saa. Seda osa ma isegi mõistan. Mis aitab leevendada hoidjakulusid, on valitsuse 20% toetus ehk kuutasust maksame ise 80%. Näide – detsembris bronnisin Piiga seitsmeks täispäevaks, lisaks 50% tasu kahe nädala eest kui Hoidjad on puhkusel ning detsembritasu oli 450 naela (360+90). Meie kanda sellest reaalselt on 360. Kui Piiga saab kolm, siis lisandub veel valitsuse poolne 30 tasuta tundi hoidu. Jei, ainult kaks aastat veel kuniks veidike kergem hakkab rahaliselt 😀 Vähemalt ei maksa me seekord poolt minu palka kuus lapsehoiu peale 😀

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Elutoa remont, vol.3

Nonii, jäin pooleli seal, et krohvija pidi meile tulema tööd tegema. Esialgne kuupäev lükkus lõpuks paari päeva võrra edasi ent 6. oktoobri hommikul oli töömees kohal. Õigeaegselt ka kusjuures. Vaatas ruumi üle, tegi kaubikus kiire hommikutee ja hakkas pihta. Ta oli juba mitu tundi mässanud, kui (õnneks!) hakkasime Mikuga arutama, et ei tea, kas ta ikka lae laseb ka kipsplaadiga üle või paneb ainult krohvisegu* Küsisin veel Mikult, et kuidas kokkulepe jäi, kui Miku mulle meelde tuletas, et mina olin ju see, kes talle tuba näitas ja kellele hinnapakkumine tehti 😀 Läksin siis vaikselt allakorrusele ja koputasin uksele, et mis plaan tal laega on, kui selgus, et ta olekski selle vaid ülekrohvinud. See variant meile paraku ei sobinud, kuna lagi on kunagiselt tehtud selline krobeline (artex ceiling) ning näeme juba ühes teises toas, et kui niiskus selle alla satub (ja Inglismaal sajab päris palju), siis võib see omakorda panna laematerjali mängima ning lakke tekivad praod. Sellega me riskida ei soovinud ning palusin, et ta paneks lakke kipsplaadid ja alles siis krohviks need üle. Ta küll algul punnis veidi, et ta kindlasti suudab ka plaatideta väga hea viimistluse tagada ent lõpuks nõustus. Ainuke asi oli selles, et koguhind ka muutus, sest kipsplaadihind on siin päris korralikult tõusnud. Ühesõnaga, pikk jutt lühidalt – kahest tööpäevast sai kolm tööpäeva, kaminaauk läks kinni ja sein ilusti siledaks, lakke läksid kipsplaadid ja lagi siledaks, ülejäänud kolmes seinas, kus vana põrandaliist oli korralikult krohvi välja tõmmanud, sai eelnevalt uue segutäite, peale krohv ja siis siledaks. Tööhind kokku 880 naela, eelarves summaks 600. Ent kui me oleksime jäänud lihtsalt krohvitud lae juurde, oleks tööhind olnud 580 naela. Meie oleme pigem rahul, et läksime eelarvest üle.

Aga, kui kohe esimesel õhtul tuba üle vaadates olin mina väga õnnelik ja rahul tulemusega, siis Miku näiteks avastas, et töömees oli ühe kattelina aknalauale niimoodi “unustanud”, et varjas ühte osa seinast. Kui selle eemaldasime, saime aru, et sein oli sellest kohast aknalauaäärega tasaseks tehtud kui mujal on aknalauaäär ikkagi seinast eemal. Iseenesest kui vaatasime enne pilte, siis selles kohas oli korralik krohvikahjustus ja ilmselt seetõttu ka rohkem materjali pandi, aga noh aus oleks olnud ju siis ka näidata. Kuna seinad vajasid aega kuivamiseks, siis me paar päeva väga ei siblinud seal ringi. Ühel lõunal läksin uudistama ja olin ses mõttes pettunud, et nii mõneski kohas olid sellised kuivanud pritsmed, mis jah kergelt maha tulid, aga siiski natuke lohaka mulje jätsid. Siis avastasime akna alt veel ühe koha, kus ta ilmselt oli unustanud lõppviimistluse tegemata ning sein oli väga krobeline. Samuti oli siin-seal väikseid täkke seinal, mida ilmselt peame ise pahtliga täitma ja liivapaberiga üle käima. Kõige suurem pettumus tuli umbes nädal pärast tööde lõppu kui Miku hakkas uurima elektripistikuid. Peaaegu kõikide nende ümber oli pigem kiirustatud ja lohakas töö, paar pistikut ka seest krohvijamaga koos. Tol päeval võttis Miku lihvija kätte ja põhimõtteliselt käis kõik seinad uuesti üle. Lisaks peame tegelema natukese pahtledustöödega. Ning mis mind tohutult häiris oli see, et tööde alguses küsisin, kas viin meie remondiasjad eest ja katan ka netiruuteri, siis seda ei olnud vaja kuna ta lubas ise kõik katta. No kurat küll, aga ma pean nüüd ikka korralikku vaeva nägema, et see netiruuter puhtaks saada. Seega seinad on tõesti ilusamad kui enne, siin ei ole kahtlustki ent meile jäi mulje, et kui esimesel päeval tegi mees tööd hoole ja armastusega, siis kolmandaks päevaks oli ta ilmselt graafikust veidi maas (lisandus ajakulu lae tegemisel) ja kiirustas lõpetamisega. Samas, oleks võinud siis pikemalt tööd teha kui 9st 3ni, seal sees ka pausid. Ega me teagi, kas tegelikult ongi krohvijate kvaliteet selline või me saime ikkagi selle odavama otsa töömehe, fakt on see, et me ei peaks ju hakkama valmis töös parandusi tegema. Me ka õpime klientidena ning järgmine kord oskame juba koheselt küsida seda mida soovime ning töö ülevõtmisel kvaliteedikontrolli paremini teha. Pidime ostma juurde ka nipet-näpet värvimiseks vahendeid pluss seinte parendustööde materjale, poes oli kulu 40 naela, mis läks üldisesse kuluritta.

Ühel päeval võtsin mina ette akende pesu ses mõttes, et kõik raamid puhtaks krohvivedelikust ning ka kõik tihendid käisin käsnaga üle. Ma ei tea, kuidas teistes majades on, kuid meie majas tekib hästi kergelt aknendele kondets ehk aknad higistavad (jep, ei ole mega uued aknad) ja seetõttu on tihendid nö. mustad ehk kui tõmmata lapiga üle, siis konkreetne must jutt jääb lapile. Tegelesin nende eemaldamisega, sest töö pole ju lõppenud ja eks ma seda viimast pesu saan veel teha. Siis proovisin ka aknalaudu lihvida, aga no ei tea mina, mida see eelmine omanik seal värviks kasutanud on, sest lihvija ei võtnud mitte muhvigi maha. Ma nüüd mõtlen, mis edasi saab. Siin oli ainuke kulu ostetud lihvija 44 naela, muud puhastusvahendid olid mul olemas.

Tellisime ka uued põrandaliistud ära ning vend aitas need õigete nurkade alla lõigata ning õigesse seina tõsta. Kinnitatud need veel ei ole, aga no kui palju ilusamaks muutus tuba lihtsalt tänu sellele, et uued põrandalauad on seina ääres. Miku peab nüüd natukene mõtlema, et kuidas ta eenduva aknaaluse seinaga teeb, et seal ka põrandaliist ilusti jääks, sest too sein on meil kumer. Põrandaliistud maksid 84 naela, lisaks spets saag 64 naela ning kinnitusvahend hilisemaks 14.50. Eelarves oli põrandaliistudele nähtud 100 naela, seega ülekulu 62.50

Lisaks käisime poes ja ostsime tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke, lae ja ülejäänud seinte värvi, aknalaudade ülevärvimiseks värvi ja sinna juurde kuuluvat nipet-näpet. Kokku kulutasime 240 naela, aga see jagunes ilusti erinevate eelarveridade vahel ja ülekulu kuskil veel ei tekkinud.

*Ma tõesti ei tea, kuidas oleks õige eestikeelne termin. Siinkandis rääkitakse plasterer-krohvija, plastering-seina möksiga kokku tegemine, aga see ei ole krohv klassikalises eesti keeles, skimmed wall-sein viimistletakse nii, et tulemus on siidsile. Hästi mõnus on näppudega tasapinnalt üle lasta.

Otsisime hoiukohta

Kuna pean varsti tööle tagasi minema, oli Piigale vaja leida hoidjakoht, millega hakkasin suve alguses aktiivsemalt tegelema. Üks variant oli hakata teda viima samasse lasteaeda, kus Noorhärra aastakese käis ja see variant jäi meile päris pikaks ajaks ka lauale. Suureks plussiks meie jaoks oli, et teadsime nii seda kohta kui töötajaid ja Noorhärra seal käimise ajal olime nendega igati rahul. Miinuseks oli asukoht, maksumus ning mitte nii väga paindlik kellaajaline graafik ses mõttes, et laps saab käia seal kas täispäeva või hommikupooliku/õhtupooliku, kuid poolikud päevad on kindlal kellaajal ja neid kellaaegasid muuta ei saa. Etterutavalt ütlen, et tegelikult on igal hoidjal ja lasteaial paigas poolikute päevade kellaajad ja neid muuta ei saa. Samas ei eeldata, et laps käib kogu aeg samad päevad, mis jällegi sobis meile. Mina ju hakkan enamus aega töötama kodust ning tööandjaga oli räägitud, et minu töötunnid on paindlikud* ning kuna Miku töötab graafiku alusel, satub kindlasti sekka päevasid, kui temal on vaba ning saaks Piigaga koos olla.

Nii hakkasingi otsima erahoidu ning esmalt leidsin koheselt ühe veebilehe, kus lapsehoidjad saavad ennast tutvustada. Leidsin päris mitu nime, kuid ainult ühel neist oleks olnud vaba kohta sügisest, mistõttu leppisin kokku, et läheme talle Piigaga ühel hommikul külla. Nii palju kui temaga kirja teel suhtlesin, oli tegu tore inimesega, kes oli väga paindlik nii kohalkäimise kui tasumise osas, mis sobis meile. Samuti näitas ta kohe alguses, kuidas ta peab iga lapse arengu kohta eraldi paberkandjal kaustikut (samas süsteem oli ka Noorhärral) ning seletas ilusti, mis nad tavalisel päeval teevad ja kus käivad. Ometi tundsin, et tema saab olema meie valik juhul kui tõesti midagi muud üle ei jää. Põhjus selleks väga lihtne – tema kodu, eriti köök, oli paras segadus ja mis seal salata, must. Esiteks, oli tal kolm kassi ja koer, kes väidetavalt kõik lastega hästi läbi saavad (samas, kui sa töötad kodus ja hoiad võõraste inimeste lapsi, kas nii palju lemmikloomi omada on mõistlik?), kuid lemmiklooma järgi puhtust hoida on juba omaette kunst ju. Teiseks oli peamine mängutuba pigem sassis ehk mänguasjad pilla-palla, sest hommikul olid mõned lapsed seal enne lasteaeda viimist**, seega ühe suurema mänguasjakasti soetamine ei teeks üldse paha ja poole minutiga oleks ka kõik mänguasjad saanud sellesse ära panna. Seega, juba kohe alguses tekkis mul tõrge, milline kaos majas valitses, kuigi nagu hiljem jutust selgus, siis hommik ei olnud üldse tegelikult kiire ja koristamiseks oleks olnud aega. Mis mulle väga vastumeelt oli, oli segadus köögis. Kuna kotikesi ja asjakesi oli nii palju ja tundub, et panipaiku üldse mitte, moodustus söögilaua ümber suur kuhi kottidest ja kuhjunud asjadest. Kõik tööpinnad olid asjadest lookas sh mustad lemmiklooma söögikausid, ometi seal samas kõrval valmistatakse lastele süüa. Oleks ta selgitanud, et ei ole veel jõudnud tööpindasid puhastada (sest käisime tema juures 9 hommikul), siis oleks see natukene rohkem arusaadavam olnud. Kuid midagi sellist ei toimunud ja mulle jäi mulje, et see ongi normaalsus. Majal oli aed, kuid jällegi, segadus. Ma saan aru, et lapsed ja mänguasjad, kuid neid saab ka ilusti ära panna, mitte suvaliselt jätta. Ehk, mina läksin sinna kui potensiaalne uus klient ning ma tõesti oleks oodanud, et hea esmamulje jätmise nimel tehakse natuke pingutatakse ja tehakse ka koristustööd. Mina oleks seda teinud. Ma pigem koristaks igapäevaselt, sest kodus hoidu pidavatele inimestele on ranged nõuded (nagu ka nt kodust toitlustusteenust pakkuvatele inimestele), kuid mulle ei jäänud üldse sellist muljet, et selles majas koristamisega tegeldakse.*** Võib-olla olen ära hellitatud Noorhärra hoidjate poolt, kelle majad tõesti olid puhtad kui prillikivid, kuid kui sa oled võtnud endale vastutuse teiste inimeste pisikest eest hoolitseda ja saad selle eest ka tasutud … siis elementaarne puhtus võiks olla tagatud.

Kuna tolle esimese inimese jätsime oma eelistuste nimekirjas pigem viimaseks, uurisin omavalitsusest, kas äkki on keegi veel vaba uusi lapsi vastu võtma. Mulle saadeti mitmeid erinevaid nimesid, kuid kontakteerusin vaid nendega, kes olid meie kodule ja Noorhärra koolile kõige lähemal, et rohkem jala liigelda kui autos istuda. Minu suureks üllatuseks vastas mulle vaid üks naisterahvas ja seda alles augusti alguses nii et vahepeal olin juba leppinud mõttega, et eks ma siis autojuht olen ja igapäevaselt kooliümbruses parkimiskohta otsides oma närvirakke kulutama hakkan 😀 Kuna meil oli ees puhkus Eestis, siis leppisime kokku neile külla minna kui oleme kodus tagasi.

Mulle väga meeldis tema kodu ja kuidas asjad on korraldatud. Nad peavad elukaaslasega kahekesi hoidu, lisaks käib neil veel üks naisterahvas abiks. Kõik kolm on läbinud vastavad taustakontrollid ja koolitused. Majasisene mängutuba on küll pisike ent see-eest on neil suur aed ning seal palju ruumi toimetamiseks. Maja oli puhas, missest et tegu vanema ehitisega ning vajaks renoveerimist, kuid nad tegutsevad jõudsalt selle nimel. Kõik lapse hoiupäevaga seonduv on online’s ja kiiresti kättesaadav. Et oleks natukene arusaada ka, milliste summade tasumisest me räägime, siis täispäev (8-17:30) maksab 45 naela ja poolik (8-12:30 või 13-17:30) 30 naela, hinna sees on söögikorrad vastavalt sellele kui pikalt laps kohal on. Piiga puhul peaksin ise varustama hoidjat mähkmete ja niiskete salvakate ning piimaga. Iseenesest on hoidjateenuse kasutamine kallis, miks palju mitme väikse lapsega peredes jäb ema mingiks ajaks koduseks ent õnneks maksab valitsus 20% meie hoiutasust kinni. Abiks ikka. Lisaks tuli jutu sees välja, et hoidja tütar käib Noorhärraga samas klassis pluss ka nemad osutavad koolist toomise teenust, seega teinekord kui mul on vaja pikka ja produktiivset tööpäeva teha, saavad lapsed koos olla hoidja juures. Ühesõnaga, leping on sõlmitud ning alates novembrist saab Piigast hoiulaps, küll mitte täiskohaga, aga siiski. Mulle ei meeldi üldse see mõte, et pean tööle tagasi minema…

*Mul oli mai lõpus ülemusega kõne, kus muuhulgas selgus, et firma poliitika on endiselt lubada inimestel kodukontoris töötada kui selleks soovi on. Lisaks, kuna ilmselt hakkan tööle projektis, mille projektijuht on minu ülemus ning oleme eelnevalt samuti samades projektides töötanud, teab ta minu tööeetikat. Samuti selgus, et firma on vägagi paindlik töötundide osas ehk ei oleks probleemi, kui alustan tööpäevaga kella 6st, siis vahepeal viin lapsed kooli/hoidu, pärast seda teen täiega tööd kuni lapsed koju tulevad ning vajadusel teen õhtul veel tunde juurde. Seega jääb ära see, et lapsi meelelahutab telekas, kuna minul oleks pärastlõunane aeg kuni magamaminekuni vabam.

**Inglismaal on selline võimalus, et lapsehoidja viib ise lapsi lasteaeda ja kooli ning toob nad sealt ka ära. Ehk kui lasteaial ja koolil on kindlad kellaajad, siis kui vanematel on vaja varem tööle minna ja hiljem koju tulla, veedavad lapsed mingi osa lapsehoidja juures. Seda muidugi lisaraha eest.

***Mind häiris selle maja seisukord väga, eriti teades, et inimesed usaldavad oma pisikesed sinna hoidu. Arutasin mitme inimesega, et äkki peaks teavitama mingit instantsi, et nad teeksid kontrollkülastuse, kuid olin selle efektiivsuses skeptiline. Nimelt ei saa kontrollinstants lihtsalt niisama kohale lennata, vaid peavad ikkagi ette teatama tulekust. See aga annaks hoidjale võimaluse maja läikima lüüa ning instantsil jääks probleemi olemasolu nägemata. Samaks saaksin mina pleki enda nimele, sest ilmselgelt saaks too naine aru, et mina temast teavitasin. Ja kes kurja teab, kellega too hoidja suhtleb ja kuidas minu praegu käitumine mind või minu lapsi hiljem tagumikust hammustaks. Sest valesti käitusin ju mina, et kaebama läksin mitte hoidja, kes ei korista. Nali naljaks, aga olen seda naisterahvast nüüd näinud Noorhärra koolis lastele järgi käimas. Vist oli hea, et ma ei kaevanud kuhugi…

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂