Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.

Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).

Märtsi raamat

Mul on täielik motipuudus kirjutada hetkel 😀 Otseselt ju midagi kiiret käsil ei ole, aga lihtsalt tunnen, et õhtuti enam ei taha arvutit kätte võtta. Ja ma olen ses suhtes mugav, et läpakas kirjutan postituse tunduvalt kiiremini valmis kui telefonis. Kuna aga olen võlgu märtsi raamatute postituse, ja praegu meil juba 5. aprill käsil, siis kribame selle jutu ka kokku.

Ühesõnaga, märtsi väljavalituks osutus Katie Fforde “A Wedding in the Country“. See oli raamat, mille soetasin veebruaris kui tolle kuu raamatut lõpetades padavai poodi jooksin. Nagu eelmine kuu selgus, siis üritasin rohkem kergemat kirjandust endale soetada, sest pole ju mõtet raamatuid järjest öökapile tuua, kui need huvi mulle ei paku. Too raamat rääkis verinoorest Lizzyst, kes oli just saabunud Londonisse, et võtta osa kokanduskursusest. Seal kohtub ta oma kahe uue sõbraga, kellega natukese aja pärast samasse majja kolib. Juhuse tahtel kohtub ta noormehega, kellesse armub kuid kes tundub kättesaamatu tänu sellele, et on kellegi teisega kihlatud.

Mind köitis just tõik, et raamatu tegevus toimub 60ndate alguses ehk elustiil on teine, õhkkond teine, väärtused ja arusaamad teised. Muidugi pakkus mulle huvi kas raamatu armastusromaan võtab vedu, kuidas see kulgeb ning lõpeb ning nagu ikka, oli see just selline kerge ajaviite romaan, mida lugeda. Soovitan ka teistele.

Selle raamatu sain päris kiiresti läbi, äkki ei olnud märts veel poole pealgi, kui mul juba raamat lõpetatud. Nii vaatasin koduses riiulis ringi ning otsustasin anda uue võimaluse Robert Kiyosaki “Rikas isa, Vaene isa” raamatule. Olin seda alustanud paaril korral, kuid lõpuni mitte kunagi jõudnud kuigi see raamat on olnud mul aastaid ja reisinud erinevatesse elukohtadesse kaasa. Ma ei mäletanud, mis aastal selle täpselt sain (õnneks oli raamatus pühendus aastast 2009), kuid tean et see oli tänu sõbrannale, kes kutsus 2009 (aitäh pühendus) sügisel mängima lauamängu “CashFlow“. Tegemist oli iganädalaselt kokkutuleva grupiga, kus käsitleti kindlat finantsteemat – kõigepealt rääkis klubivedaja, siis näidati videoklippi Robertist samal teemal rääkimas ning lõpuks mängiti seda mängu. Ütleme nii, et algajale oli see keerukas, minul läks mitu korda, et mängu olemusest ja nippidest aru saada, kuid see oli huvitav. Ma olin tegelikult juba ära unustanud need pisikesed tõed, mis klubis käies õppisin, kuid kuhugi ajusoppi on midagi ka kinnistunud. Näiteks arusaamgi, et pelgalt palgale ja pensionile loota, et vanduspõlv hästi veedetud saaks, on päris roosa illusioon.

Raamat ise oli huvitav, kuid ma arvan, et mõnes mõttes olin selle lugemisega hiljaks jäänud ehk nagu juba öeldud, midagi on minu mõtlemises muutunud. Samas, sain palju ka uut infot ja arusaamist – näiteks kasvõi seegi, et kui otsustad kinnisvaraga suuremalt tegeleda, siis oleks mõtekas seda ikkagi läbi firma teha mitte eraisikuna. Ma seekord pliiatsit allajoonimiseks ei kasutanud, kuid olen kindel, et ülelugemisele tuleb see raamat mingi hetk kindlasti. Boonuseks ka see, et too sama sõbranna on enda harimisega edasi tegelenud ja temaga on väga huvitav vestelda finantside teemal. Seekordki arutlesin ühe kindla peatüki üle, sest ma lihtsalt ei saanud alguses loogikast aru, mis raamatus kirjeldatud tehingu tegemisel kasutatud oli. Soovitan lugeda ka seda.

PS! Kõigi ootuste kohaselt, peaksid 12st aprillist raamatukogud avatud olema. Arvan, et hakkangi nende teenust nüüdsest rohkem kasutama, sest esiteks saab raamatuid tasuta ja teiseks ei võta need pikaajaliselt ka palju ruumi. Mul praeguseks on kogunenud raamatud, mis läbiloetud ja tahaks nüüd ära müüa sümboolse hinnaga, kuid huvilisi eriti ei ole. Ja nii nad koguvad tolmu, sest üldjuhul ma sama raamatut kaks korda läbi ei loe.

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Uued avastused

Ma rikkusin aasta aega tagasi oma juuksed ikka väga korralikult ära. Sügisene juukselõikus küll aitas ses mõttes, et täispikkuses ei olnud juuksed enam pusas (sest ei olnud ju enam pikki juukseid), kuid juuksed olid mul endiselt kahused. Nad olid siiski raskesti kammitavad ja hoidsid väga peast eemale, kui muidu on mu juuksed pigem pulksirged olnud. Töökaaslase soovitusel proovisin Olaplexi ravivat maski, millest küll efekti ei näinud, kuid ega ma seda ju järjepidevalt kasutanud ka. Märtsi alguses otsustasin, et aitab kül, juuksed on vaja normaalseks saada, kui ma veel üldse kunagi endale ilusaid pikki juukseid tahan ja nii tellisin endale päris mitu Olaplexi toodet. Ilmselgelt on vaja ikkagi mitu toodet samast sarjast tellida ja paremat efekti näeb pärast pikemaajalist kasutamist, kuid tundub, et seekord vastab tõele see, mida räägitakse – et kallimad tooted on tõesti paremad. Kohe esimesel õhtul panin endale umbes 20 minutiks pähe Olaplex Hair Perfector No.3, edasi pesin Olaplex No. 4 Bond Maintenance Shampoo ning lõpuks lisasin veel Olaplex No. 5 Bond Maintenance Conditioner. Järgmisel hommikul nägin selget vahet, juuksed olid sirged ja siledad ning harja otseselt kammimiseks vaja ei olnud, sest näppudega sai mõnusalt juuksed lahti harutada. Maskist jätkus mulle umbes kolmeks nädalaks ning kasutasin seda iga pesu korra ajal nagu soovitati eriti kahjustunud juuste puhul. Hakkasin tegelikult lisama peale pesu juuste otstesse ka õli, sest juuksed on lihtsalt mega kuivad. Peale kuu aega kasutust olen toodetega mega rahul ja nii šampooni kui palsamit kulub ikkagi väga vähe, sest pisike ports šampooni tõesti vahutab korralikult ning ja törts palsamit jaguneb juustele ilusti.

Teiseks, rahaülekanded riikide vahel. Aegajalt kannan raha oma eesti kontole ning olen siiani kasutanud oma kohaliku panga välismakse funktsiooni. Jah, teenustasu on ligi 20 eurot ning raha tuleb üle umbes päevaga, kuid ma ei osanud alternatiivi ka leida. Selletõttu tavaliselt kandsingi natuke suurema summa, et ei peaks teenustasu pidevalt pangale maksma. Siis aga küsis üks sõbranna, et kas keegi meist TransferWise on kasutanud, mida mina ei olnud. Ma ei teagi tegelikult miks, ilmselt ei tulnud õigel ajal selle peale. Tol korral aga hakkasin uurima, sest tegelikult oli mul plaan jälle raha üle kanda. Nende veebilehelt selgus uskumatuna näiv tõsiasi, et teenustasu on mega väike, paarisaja naela kandmisel vaid paar naela, mis on ikkagi kordades väiksem. Lisaks peaks raha jõudma teise poole kontole põhimõtteliselt koheselt. Egas midagi, proovisin järgi – ja ei olnudki midagi rasket selles. Ma ei pidanud mingeid vorme täitsma vaid lihtsalt tegin nö interneti makse oma siinselt kontolt, vaja oli teada vaid teise osapoole SWIFT-koodi. Raha laekuski koheselt ning isegi summa ümberkonverteerimisel ei olnud mingit kadu. Siit tulenevalt olen kindel, et edaspidi kasutangi TransferWise’i teenuseid, sest ma ei näe mingit vajadust panka veel suurema teenustasuga nuumata.