Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).

Märtsi raamat

Mul on täielik motipuudus kirjutada hetkel 😀 Otseselt ju midagi kiiret käsil ei ole, aga lihtsalt tunnen, et õhtuti enam ei taha arvutit kätte võtta. Ja ma olen ses suhtes mugav, et läpakas kirjutan postituse tunduvalt kiiremini valmis kui telefonis. Kuna aga olen võlgu märtsi raamatute postituse, ja praegu meil juba 5. aprill käsil, siis kribame selle jutu ka kokku.

Ühesõnaga, märtsi väljavalituks osutus Katie Fforde “A Wedding in the Country“. See oli raamat, mille soetasin veebruaris kui tolle kuu raamatut lõpetades padavai poodi jooksin. Nagu eelmine kuu selgus, siis üritasin rohkem kergemat kirjandust endale soetada, sest pole ju mõtet raamatuid järjest öökapile tuua, kui need huvi mulle ei paku. Too raamat rääkis verinoorest Lizzyst, kes oli just saabunud Londonisse, et võtta osa kokanduskursusest. Seal kohtub ta oma kahe uue sõbraga, kellega natukese aja pärast samasse majja kolib. Juhuse tahtel kohtub ta noormehega, kellesse armub kuid kes tundub kättesaamatu tänu sellele, et on kellegi teisega kihlatud.

Mind köitis just tõik, et raamatu tegevus toimub 60ndate alguses ehk elustiil on teine, õhkkond teine, väärtused ja arusaamad teised. Muidugi pakkus mulle huvi kas raamatu armastusromaan võtab vedu, kuidas see kulgeb ning lõpeb ning nagu ikka, oli see just selline kerge ajaviite romaan, mida lugeda. Soovitan ka teistele.

Selle raamatu sain päris kiiresti läbi, äkki ei olnud märts veel poole pealgi, kui mul juba raamat lõpetatud. Nii vaatasin koduses riiulis ringi ning otsustasin anda uue võimaluse Robert Kiyosaki “Rikas isa, Vaene isa” raamatule. Olin seda alustanud paaril korral, kuid lõpuni mitte kunagi jõudnud kuigi see raamat on olnud mul aastaid ja reisinud erinevatesse elukohtadesse kaasa. Ma ei mäletanud, mis aastal selle täpselt sain (õnneks oli raamatus pühendus aastast 2009), kuid tean et see oli tänu sõbrannale, kes kutsus 2009 (aitäh pühendus) sügisel mängima lauamängu “CashFlow“. Tegemist oli iganädalaselt kokkutuleva grupiga, kus käsitleti kindlat finantsteemat – kõigepealt rääkis klubivedaja, siis näidati videoklippi Robertist samal teemal rääkimas ning lõpuks mängiti seda mängu. Ütleme nii, et algajale oli see keerukas, minul läks mitu korda, et mängu olemusest ja nippidest aru saada, kuid see oli huvitav. Ma olin tegelikult juba ära unustanud need pisikesed tõed, mis klubis käies õppisin, kuid kuhugi ajusoppi on midagi ka kinnistunud. Näiteks arusaamgi, et pelgalt palgale ja pensionile loota, et vanduspõlv hästi veedetud saaks, on päris roosa illusioon.

Raamat ise oli huvitav, kuid ma arvan, et mõnes mõttes olin selle lugemisega hiljaks jäänud ehk nagu juba öeldud, midagi on minu mõtlemises muutunud. Samas, sain palju ka uut infot ja arusaamist – näiteks kasvõi seegi, et kui otsustad kinnisvaraga suuremalt tegeleda, siis oleks mõtekas seda ikkagi läbi firma teha mitte eraisikuna. Ma seekord pliiatsit allajoonimiseks ei kasutanud, kuid olen kindel, et ülelugemisele tuleb see raamat mingi hetk kindlasti. Boonuseks ka see, et too sama sõbranna on enda harimisega edasi tegelenud ja temaga on väga huvitav vestelda finantside teemal. Seekordki arutlesin ühe kindla peatüki üle, sest ma lihtsalt ei saanud alguses loogikast aru, mis raamatus kirjeldatud tehingu tegemisel kasutatud oli. Soovitan lugeda ka seda.

PS! Kõigi ootuste kohaselt, peaksid 12st aprillist raamatukogud avatud olema. Arvan, et hakkangi nende teenust nüüdsest rohkem kasutama, sest esiteks saab raamatuid tasuta ja teiseks ei võta need pikaajaliselt ka palju ruumi. Mul praeguseks on kogunenud raamatud, mis läbiloetud ja tahaks nüüd ära müüa sümboolse hinnaga, kuid huvilisi eriti ei ole. Ja nii nad koguvad tolmu, sest üldjuhul ma sama raamatut kaks korda läbi ei loe.

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Uued avastused

Ma rikkusin aasta aega tagasi oma juuksed ikka väga korralikult ära. Sügisene juukselõikus küll aitas ses mõttes, et täispikkuses ei olnud juuksed enam pusas (sest ei olnud ju enam pikki juukseid), kuid juuksed olid mul endiselt kahused. Nad olid siiski raskesti kammitavad ja hoidsid väga peast eemale, kui muidu on mu juuksed pigem pulksirged olnud. Töökaaslase soovitusel proovisin Olaplexi ravivat maski, millest küll efekti ei näinud, kuid ega ma seda ju järjepidevalt kasutanud ka. Märtsi alguses otsustasin, et aitab kül, juuksed on vaja normaalseks saada, kui ma veel üldse kunagi endale ilusaid pikki juukseid tahan ja nii tellisin endale päris mitu Olaplexi toodet. Ilmselgelt on vaja ikkagi mitu toodet samast sarjast tellida ja paremat efekti näeb pärast pikemaajalist kasutamist, kuid tundub, et seekord vastab tõele see, mida räägitakse – et kallimad tooted on tõesti paremad. Kohe esimesel õhtul panin endale umbes 20 minutiks pähe Olaplex Hair Perfector No.3, edasi pesin Olaplex No. 4 Bond Maintenance Shampoo ning lõpuks lisasin veel Olaplex No. 5 Bond Maintenance Conditioner. Järgmisel hommikul nägin selget vahet, juuksed olid sirged ja siledad ning harja otseselt kammimiseks vaja ei olnud, sest näppudega sai mõnusalt juuksed lahti harutada. Maskist jätkus mulle umbes kolmeks nädalaks ning kasutasin seda iga pesu korra ajal nagu soovitati eriti kahjustunud juuste puhul. Hakkasin tegelikult lisama peale pesu juuste otstesse ka õli, sest juuksed on lihtsalt mega kuivad. Peale kuu aega kasutust olen toodetega mega rahul ja nii šampooni kui palsamit kulub ikkagi väga vähe, sest pisike ports šampooni tõesti vahutab korralikult ning ja törts palsamit jaguneb juustele ilusti.

Teiseks, rahaülekanded riikide vahel. Aegajalt kannan raha oma eesti kontole ning olen siiani kasutanud oma kohaliku panga välismakse funktsiooni. Jah, teenustasu on ligi 20 eurot ning raha tuleb üle umbes päevaga, kuid ma ei osanud alternatiivi ka leida. Selletõttu tavaliselt kandsingi natuke suurema summa, et ei peaks teenustasu pidevalt pangale maksma. Siis aga küsis üks sõbranna, et kas keegi meist TransferWise on kasutanud, mida mina ei olnud. Ma ei teagi tegelikult miks, ilmselt ei tulnud õigel ajal selle peale. Tol korral aga hakkasin uurima, sest tegelikult oli mul plaan jälle raha üle kanda. Nende veebilehelt selgus uskumatuna näiv tõsiasi, et teenustasu on mega väike, paarisaja naela kandmisel vaid paar naela, mis on ikkagi kordades väiksem. Lisaks peaks raha jõudma teise poole kontole põhimõtteliselt koheselt. Egas midagi, proovisin järgi – ja ei olnudki midagi rasket selles. Ma ei pidanud mingeid vorme täitsma vaid lihtsalt tegin nö interneti makse oma siinselt kontolt, vaja oli teada vaid teise osapoole SWIFT-koodi. Raha laekuski koheselt ning isegi summa ümberkonverteerimisel ei olnud mingit kadu. Siit tulenevalt olen kindel, et edaspidi kasutangi TransferWise’i teenuseid, sest ma ei näe mingit vajadust panka veel suurema teenustasuga nuumata.

Oma kodu ostmine – ootame

Viimasest selleteemalisest postitusest on möödas kaks kuud ja põhjusega – midagi erilist ei ole vahepeal toimunud kui ainult ootamine 🙂 Ametlik laenupakkumine jõudiski meieni nagu lubatud ja just aasta viimastel päevadel, mille omakorda edastasime oma advokaatidele. Ühel hetkel tekkis segadus ka maja hindamisega ses osas, et kui detsembri algul käis panga poolt hindaja, siis teadsime juba ette, et meile raporti tulemusi kui selliseid ei näidata. Maja hinnatakse panga tarbeks, et kas maja on väärt seda laenusummat, mis meile antakse. See lahenes ilusti, sest muidu ei oleks ju meieni hinnapakkumine jõudnud. Küll aga ootasime, et millal siis meie omapoolse eksperdi majja saadame, nii juhtus ju eelmiste kahe majaga. Ootasime umbes jaanuari keskpaigani kui küsisin ka meie laenunõustajalt, et kaugel kogu asjajamine on, et saaksime hindaja saata. Selgus, et olime siinkohal teineteisest mööda rääkinud, sest väidetavalt oli ta meilt küsinud, et kas soovime tasulist ekperti ka saata, millele meie olime vastanud EI, kuigi olin kindel, et sellist asja ei olnud toimunud. Ta ütles, et kui soovime, on meil muidugi võimalus ekspert saata, kuid peaksime mõtlema ka sellele, kas ja kui mõistlik see rahalises mõttes on. Mõjuvaks teguriks oli ka see, et meil oli tolleks hetkeks juba laenupakkumine olemas, kuid eelmisel aastal olime protsessi mõttes rohkem alguses ehk meil ei olnud nö panga kinnitust laenupakkumise näol. Igatahes, hakkasime uurima, mida hindaja toomine meile maksma minna võiks. Kõige tavalisem hindamine maksaks u 300 naela ja oleks sarnane sellele, mida tegi pank (ehk põhimõtteliselt oli meil ju vastus olemas). Põhjalikum hindamine oli juba üle 400 naela, mida mina alguses väga kindlalt ka soovisin. Ma olen lihtsalt väga skeptiline suurtes asjades ja majalaen on ikkagi kordades suurem kohustus kui midagi väiksemat osta. Rääkisime ka Miku vanematega ning nemad ütlesid, et viimaste majade ostmisel ei ole nemad seda hindamist tellinud. Miku isa ju oli maja näinud ja väga selgelt aru saanud selle seisukorrast. Me teadsime, et aknad tuleb ära vahetada, lisaks vajavad mõned tehnilisemad asjad vahetamist ja need tööd on pigem kiireloomulised. Ta rõhutas ka seda, et kui maja ikka mega halvas olukorras oleks, siis ei antaks meile laenu. Kuna tegu aga on vanema maja mitte uusehitisega, siis paratamatult tuleb varem või hiljem välja asju, mis vajavad tegemist. Me ei saa eeldada, et saame vink-vonks korras maja endale. Seega, kui me oline alguses surmkindlad, et sell 400+ naela me välja käime, siis lõpuks otsustasime seda mitte teha. Seda samat summat on vaja kolimisel ja kiireloomulistel töödel. Maja vajab ju üleüldiselt seest värskendust ja eks me parandame asju siis kui teeme neid värskendustöid.

Jaanuari lõpus suhtlesime laenunõustajaga ka kindlustuste teemal, nii majakindlustuse (mis on kohustus panga poolt) kui ka elukindlustuse temaatikal. Meie sooviks Mikuga on teha elukindlustus nii, et kui ühega meist juhtub kõige hulle, siis maja laen saab kindlustusfirma poolt tasutud ja teine ei pea selle pärast muretsema. Ma ise olen suhteliselt skeptiline kas selline asi üldse võimalik on ja kui on, siis mis oleks sellisel juhul kuumakse. Kindlasti tahaks sõlmida selgesõnalise lepingu korraliku firmaga, kes kindlustusjuhtumi korral ei hakka oma sõnades taganema. Eks sinna juurde saab vaadata ka lisakindlsutusi a la kui sissetulek kaob, kuid see on juba spetsiifilisem teema.

Veebruaris sai “nalja” sellega, et arvasime oma advokaadifirma olema mitte nii asjalik kui eeldasime. Ühesõnaga mingil hetkel anti meile mõista müüja poolt, et nende väga suureks probleemiks on mitte suhtlemine. Iseenesest ma selles ei üllatunud, sest kui ise neile kogu protsessi algul paar e-kirja saatsin ja vastust ei saanud, siis olin küll veidike hämmeldunud ent ma tean, et mul on teinekord kalduvus liiga palju kirjutada, seega andsin neile andeks 🙂 Jamaks läks veebruari keskel, kui müüja vahendaja võttis minuga ühendust, et kaugel meie asjaajamine on. Nad tegid seda korra jaanuaris ka, seega ma ei olnud kõne peale üllatunud. Veebruaris öeldi meile, et müüja advokaadid on üritanud meie advokaatidega ühendust võtta päris pikalt, kuid tulutult. Andsin müüja vahendusfirma esindajale kiire ülevaate mida olime selleks ajaks juba teinud ja lubasin omalt poolt advokaadiga ühendust võtta ja paluda tal teise poole advokaatidega suhelda. Esmalt helistasin kontorinumbrile, kuid sealt tuli automaatne vastus, et kuna firma töökoormus on väga suur ja inimesed enamjaolt kodust töötavad, siis nad ei suuda telefonile vastata ning palusid jätta teate. Tegin seda ning arvasin, et asi korras. Igaks juhuks uurisin paari päeva pärast vahendusfirmalt, kas nendega on ühendust võetud, mida ei oldud. Selge, saatsin seekord advokaadile e-kirja paari küsimusega ning lisasin lõppu palve, et ta reageeriks kirjadele. Läks paar päeva mööda ning suhtlesin uuesti vahendusfirmaga, kuid ei kippi ega kõppu. Kinnitasin, et olen nendega mitu korda üritanud kontakteeruda ja vast lähipäevil võtavad ühendust. No ei võtnud ja hoopis sain vahendusfirmalt uue kirja palvega, et äkki meie laenunõustaja saab neid tagant utsitada. Ega ma ka enam ei olnud kade ja saatsin sama palve otse laenunõustajale (et ta näeks kirjavahetust ka kuupäevaliselt) ning palusin asja uurida. Ma ei teagi, kas meie laenunõustajal on kellegi otsenumber, kuid igatahes sain juba samal õhtul vastuse, et advokaat suhtles ning võtab ka müüja advokaadiga ühendust. Nädala pärast aga oli seis sama, vaikus. Saatsin meie laenuhaldurile kirja konkreetse palvega, et võetaks ühendust, asi oli juba halenaljakaks muutunud, sest meile jäeti mulje, et pea kaks kuud on meie advokaat ignoreerinud teise poole kontakteerumiskatseid. Kui lõpuks meie advokaat neile vastas (kiri, kuhu meie olime ka sisse kopeeritud), oli manusena lisatud 4 erinevat e-kirja, mis nende kahe kuu jooksul saadetud oli, kuid mida müüja advokaadid kätte ei saanud. Ma oletan, et need kirjad läksid neil otse rämpsposti ja seda kausta ei kontrollitud. Igatahes, veebruari lõpuks said advokaadid lõpuks omavahel ühendust 😀

Ja viimane asi, mida tegime, oligi see, et allkirjastasime laenupakkumise ja saatsime selle advokaadile tagasi. Jällegi, midagi uut minu jaoks, just protsessi mõttes. Ehk advokaat saatis meile ümbriku, milles oli vaja täita ja allkirjastada üks küsimustik ning samuti allkirjastada laenupakkumine kahes eksemplaris. KUID, laenupakkumise allkirjad pidid olema kinnitatud tunnistusega. See tähendab seda, et tavaelus lähed sa postkontorisse oma paberitega, allkirjastad töötaja silme all paberi ning tema paneb sinu allkirja kõrvale oma allkirja, mis tunnistab, et minu allkiri on tõeline. Tegelikult võib tunnistajaks olla kindla ameti esindajad või näiteks firma omanikud, kuid praeguses piirangute valguses on ilmselt neid nõudmisi leevendatud. Küll aga ei tohi tunnistajaks olla endiselt pereliige või sõber. Kuna Miku käis kodus ainult nädalavahetuseti, siis natuke kombineerimist ja planeerimist, kuid allkirjasttaud need paberid said ning omakorda tunnitaja allkiri kinnituseks juurde lisatud.

Kui eelmine nädal laenuhalduriga suhtlesime, siis tundub, et oleme lõpule päris lähedal ehk ideaalis peaksime hakkama nüüd küsima kindlat kuupäeva, millal võtmed kätte saame ja rahad üle kanname. Meie suurimaks mureks selle juures on see, et praeguses kohas peame andma kuu ette teada, et välja kolime. Omanik küll teab, et oleme ostuprotsessiga pooleli, seega me loodame, et ta on natuke paindlikum etteteatamise osas. Mida me ei taha, on see, et maksame ühes kuus nii täissuummas üüri kui laenumakse, kusjuures esimene laenumakse on topeltsummas kuna kogunevad intressid. Me küll paneme raha kõrvale, sest lisaks läheb ju raha vaja ka kolimisel (eriti kui plaanime seekord kasutada pigem kolimisteenust), kuid tundub natuke tobe maksta liiga palju, eriti kui mingil määral seda mõjutada saaksime. Eks paistab. Igatahes, võib juba täitsa juhtuda, et märtsi lõpp / aprilli alguses kolime.

Saime ikka kolmanda ka

Heh, ma vahepeal mõtlesin, et ei hakka üldsegi kirjutama sellest kolmandast laksust (või pigem siiski ootamatusest) sest A) olime ise liiga vihased ja pettunud ning B) ei tahtnud seda blogi väga halajärjejutuks ka lasta. Samas nüüd, põhimõtteliselt poolteist nädalat hiljem tundub see teema pigem halenaljakas ning humoorikas, seega miks mitte kirja panna, milline on mõne UK firma klienditeeninduse tase (või siis selle puudumine).

Tegelikult peame ajas tagasi minema novembri algusesse, kus tegelik saaga alguse sai. Nimelt viisime oma Väärika pereauto tehnoülevaatusele ning muuhulgas palusime ära vahetada ka puksid. Kuna olime teadlikud nende vahetuse vajalikkusest juba kuid, siis autole aega broneerides mainisin koheselt, et need tuleb ära vahetada, et töökojal oleks piisavalt aega varuosade tellimiseks. Saabus hommik, mil viisin auto kohale, kõik laabus ilusti ning läksin autole tööpäeva lõpus järgi. Arve oli selline nagu oodatud, saime isegi allahindlust, kuna pukse siiski ei vahetatud, kuna neid ei saadud õigeaegselt kätte (eemm, küsimus number üks – kes teie varustajad on, et nädalaga ei suudeta varuosasid kohale toimetada) ning seetõttu vahetati vaid mingi jupp sellest. Koheselt auto kätte saades oli sõitmisel aru saada, et auto käitub teisiti, rool keeras kergemini ja auto oli nagu sujuvam. Mainisin seda ka Mikule, kes samuti tunnetas ära vahe, kuid kuna puksiosad olid vahetatud, arvasime, et ju siis enne oli midagi totaalselt viga, et varuosa vahetusega ikkagi tehti haldamine paremaks ja me ise olime vigase rooliga harjunud.

Mõned päevad hiljem märkas Miku, et parem esirehv on kahtlased töss ning käis seda pumpamas. Kuna nädala sees oli auto minu käes ja no mul lihtsalt ununes rehve kontrollida, sain nädalavahetusel Miku käest pragada, et miks ma rehvirõhku ei jälgi, on ju rehv selgelt jälle töss. Iseenesest muidugi imelik, sest alles sai ju pumbatud, kuid okeika, käisime uuesti pumpamas. Niimoodi jaurasime umbes poolteist nädalat, kuni otsustasime auto teise töökotta viia* et nad seal rehvid üle vaataks. Selgus, et esirehvid olin nii kulunud, et vaja uued osta. Korraks isegi imestasime, et ülevaatusel ei mainitud midagi kulunud rehvide kohta, et kuidas siis nüüd niimoodi. Aga kuna olime pigem rõõmsad, et saame oma mõnusa sõiduvahendi tagasi, see väike tõik ununes. Seega uued rehvid alla ning Miku ütles, et koheselt oli tunda ka seda, et auto haldamine läks paremaks. Mitte selliseks nagu enne ülevaatust, aga tunduvalt paremaks. Jälle saime paar nädalat sõita, kui hakkasin mina tundma uuesti, et autoga ei ole kõik korras. Rool käis küll endiselt kergelt, kuid lisandus nö tee peal ujumine. Ehk kui muidu sõitis auto korralikult, siis näiteks pisikest augukestest või kanalisatsiooniluukidest ülesõitmisel oli see muutunud eriti tundlikuks ning selle asemel, et otse sõita ta justkui põrkas läbi/üle küljelt küljele. Esirehvid tundusid ikkagi tössid, kuigi rõhumõõtmine näitas, et kõik on normis.

Selleks hetkeks olime jõudnud jõuludesse ja tegelikult ununes lasta esimesel töökojal auto uuesti üle vaadata. Olgesm ausad, novembris, kui sellele järgi läksin, öeldi kohe, et kui miskit on, siis tulla tagasi. Eks see meie oma lollus see oli, et kohe ei läinud, sest no see oli muutunud ebameeldivaks kohaks meie jaoks. Jaanuaris sõitsin pereautoga jälle enamuses mina, kuni kuu lõpus satus Miku sõitma ja oli pehmelt öeldes ahastuses – auto käitus kõike muudmoodi kui korras auto käituma peaks ja nii otsustasime selle töökotta tagasi viia. Autole sai aeg broneeritud laupäevaks, kohale jõudis see töökotta kella 9ks ning kui ma kella kolme ajal helistasin, ei oldud seda veel vaatamagi hakatud (!!!). Muideks, töökoda pannakse laupäeviti kinni pool 4 ning mina ei olnud üldse mitte nii ligidal, et nipsust sellele koheselt järgi tulla. Miku oli ka laupäevases vahetuses ja alles koduteel. Huvitav, kui ma poleks helistanud, kas nad polekski seda tööd ette võtnud? Igatahes, 10 minutit hiljem sain kõne, et auto esirehvid on täielikult läbi, iga hetk lõhkemas ehk väga ohtlikus olukorras ning auto vajab uusi rehve. Ma tegelikult pikemalt ei lasknud neil rääkida, vaid palusin kontakteeruda Mikuga, kes tegelikult teadis ka rohkem, mis tehtud oli.

Kui Miku mulle omakorda veerand tundi hiljem helistas, oli ta pehmelt öeldes marus. Kui talle öeldi, et on vaja nii esisilla reguleerimist kui uusi rehve, siis vastas ta et see ei saa olla võimalik, kuna autol said esirehvid just kaks kuud tagasi vahetatud. Ja siis hakati usutlema, et aga kus te vahetasite ja kas saite ikka uued rehvid ja kui palju te ikka kahe kuuga sõitnud olete. Täielik sõnaporr. Kuna Miku oli niigi väss töönädalast, siis ega tema kannatus ka kõige pikem olnud ning ütleski neile, et rehvides ei saa viga olla, me jätame auto sinna, et see esmaspäeval korda tehtaks ja me ei kavatse mitte miskit juurde maksta. Kui nemad ei suuda viga tuvastada, siis viime auto esindusse remonti ja arve saadame neile. Meie argument oli, et auto on käitunud imelikult novembrist alates, mil nende juures tehnoülevaatusel käis ning nemad kas tegid või jätsid midagi tegemata ning nüüd on asi korda vaja saada. Hea oli, et tööle pidi Miku alles esmaspäeva pärastlõunal sõitma, mistõttu oli elu ja transport väheke lihtsam.

Muidugi ei andnud meile aga rahu see, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Mina näiteks hakkasin kahtlema, et kas me ikka lasime esirehvid ära vahetada, sest tegelikult näitas ülevaatuse protokoll, et tagumised rehvid on kulunud. Võib-olla ikkagi vahetasime tagumised. Siis aga tuletas Miku meelde, et rehvivahetus sai tehtud just seetõttu, et esriehvid olid tössid pidevalt. Arutasin seda teemat ka isa ning vennaga, sest isa on autoremondiga tegelenud ja vend töötas aastaid sama margi esindustöökojas ning tunneb selle margi hingeelu vägagi täpselt. Seda enam, et juhuse tahtel sõidame nii meie kui vanemad ning vend ise ja ka õe pere kõik sama marki autodega ning hooldust teeb neile just vend. Ühesõnaga, nende arvamus oli, et ilmselt novembris ei reguleeritud esisilda pärast juppide vahetust ning rehvid ei jooksud õigesti, mis omakorda tingis selle, et rehvid kulusid ebaühtlaselt. Mind lihtsalt ajas marru see, et ma viin auto töökotta ning kas mul ei ole õigust eeldada, et saan töökorras masina vastu. Seda ma ilmselgelt ei saanud ja nüüd võime olla olukorras, kus lisaks kõigele võib midagi veel rohkem kulunud olla.

Saabus esmaspäev ning muidugi helistas Mikule tagasi vastuvõtu inimene. Miku tegelikult ütleski talle, et soovib rääkida kas mehaaniku või omanikuga, sest too naisterahvas oli (ja on) kõike muud kui koostööaldis. Lõpuks sai Miku asju arutada koha omanikuga ning selgus, et autol oli esisild täielikult reguleerimata. Kuid mis kõige parem kild – me oleksime ISE pidanud küsima seda teenust kui auto novembris hoolduses käis. NAGU PÄRISELT!!! Te eeldate, et täielik autovõhik tuleb selle peale, et kui esisillas vahetada mingi osa, siis ta teab, et esisilda tuleb reguleerida ning oskab auto kättesaamisel küsida, kas seda ikka tehti ?!?!. Huvitav, kas see ei ole osa kogu tööst, isegi kui peame selle eest juurde maksma. Muideks, kui me teises töökojas uued esirehvid lasime panna, siis Mikult küsiti, et kas soovime silla reguleerimist ka ning ta ütles ei, sest ta eeldas, et seda oli kuu alguses juba tehtud. Hea uudis oli see, et midagi muud katki ega kulunud ei olnud, seega vaja oligi vaid silla reguleerimist ning kaks uut rehvi. Kuna meie silmis oli see ikkagi puhtalt töökoja prohmakas, siis ei olnud me nõus ka kogu teenuse eest maksma, seetõttu leppisid Miku ja omanik kokku, et sillareguleerimine on tasuta ning rehvid maksame ise, kusjuures omanik teeb meile parima diili (HA HA, parim diil, me maksime teises töökojas rehvide eest sama hinna, koos paigaldusega). Kui aus olla, siis kui me elaksime Eestis, ma ei oleks seda asja nii jätnud ning teinud kaebuse ning kahjunõude Tarbijakaitsesse, kuid tol hetkel oli meil oluline, et mul on töötav auto ning nagu ma olen aru saanud, siis siinmail on Tarbijakaitse kui sellisega natukene rohkem sebimist.

Seega meie kolmas ootamatu kulu oli 106 naela uute rehvide eest. Tegelikult korrutame selle summa kahega, sest kui töökoda oleks oma töö koheselt õigesti teinud, ei oleks ka see esimene rehvipaar niimoodi ära kulunud, et seda vahetama oleksime pidanud. Sinna töökotta me enam kunagi oma nina ei pista ning ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Meie jaoks lõppes tõesti see vahejuhtum hästi ja kahju oli vaid rahaline. Aga mis siis, kui rehvid oleksidki sõidu pealt lõhkenud, noh näiteks kui ma sõidan hommikul maanteel 80ga, et Noorhärra lasteaeda viia …

*Me olime omavahel tegelikult juba otsustanud, et meile ei sobi too töökoda. Tööd olid nad küll siiani hästi teinud, aga nende vastuvõtus töötav inimene on lihtsalt nii vastu karva meile. Alati kui helistad oma murega, teab tema paremini. Ta ei kuula, mida sa räägid ega märgi seda ülesse, pigem segab sinu jutule vahele, on tavapärasest üleolevama olemisega ehk ühesõnaga väga ebameeldiv. See võis vabalt olla ka põhjuseks, miks novembris jäid puksid õigeaegselt üldsegi tellimata. Põhjus, miks auto tehnoülevaatusele just sinna viisime oli see, et töökoda asub kohe lasteaia kõrval ning Miku vanematest 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ehk ma ei kaotanud kuidagi töö ajas, kuna sain jalutada Miku vanemate juurde ja ei olnud ka probleemi töökojast ära saamisel / tagasi tulemisel. Kui ma oleks otsustanud koju tagasi tulla, siis tähendanuks see tunnike seiklemist ühistranspordiga, taksoga sõit tundus vägagi mõtetu raharaiskamisena.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas ja hinnapakkumine

Oleks vist paslik teha kokkuvõte, kuhu ja kui kaugele jõudsime oma majaostuga 2020. aasta lõpuks...

Jätkates sealt, kus pooleli jäin, siis ajaliselt olime jõudnud novembri keskpaika ning ees ootas Maja number 1 teine külastus. Selle teise külastuse kokkuleppimisega sai ka kino. Nimelt kuulutas maja müüki kaks erinevat firmat ning esimese vaatamise leppisin kokku firmaga X. Mul ei olnud mingeid eelistusi nende osas, vaid pigem lihtsalt jäi nende ülespandud kuulutus mulle esimesena ette, kui telefoninumbrit otsisin. Nüüd, kui oli vaja teine kohtumine kokku leppida, sattusin helistama firmale Y. Algul ma aru ei saanudki, et tegu oli teise vahendajaga ja väitsin neile kindlameelselt, et tahame teist (mitte esimest) korda vaatama minna, kuigi nemad minu andmeid ei leidnud. Lubati hoopis minu soov edastada ja siis keegi võtab juba minuga enne lõunat ühendust. See kõik toimus esmaspäeva hommikul 9 paiku. 12ks ei olnud mulle keegi helistanud ja nii kontakteerusin nendega uuesti. Lubati, et kohe-kohe keegi helistab. Kella kolmeks ei olnud ikka mingit kõnet saabunud ja olin isegi lõpuks aru saanud (jep, teinekord on mu juhtmed liiga pikad), et eelmisel korral asju firmaga X ajasin ja helistasin hoopis neile. Ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et keegi saab meist enne vaatamise aja ja seetõttu lõpuks esimesena meeepärase pakkumise teeb, meie aga jääme käppa imema, sest ma tahan liiga viisaks olla. Firma X korraldas meie teise vaatamise kümne minutiga ja just sellisel kellaajal nagu soovisime. Firma Y esindaja helistas mulle lõpuks kell 5 õhtul ning kuigi vabandas hilinenud kõnet sellega, et töötab üksi ja kodust, siis noh kahju küll, sedakorda läks lihtsalt nii.

Nii läksime Maja number 1 teist korda vaatama 14 novembri hommikul. Kusjuures, kui me vaatamise kokku leppisime, siis ei tulnud ma selle pealegi, et peaks mainima kolme inimese tulekut ning kas see on üldse lubatud, sest eem … koroona ja piirangud ja pidevalt muutuvad reeglid. Igaks juhuks mainisime ka müüjale, et meid on kolm ja kas tal on ikka okei, et kõik majas ringi liigume. Õnneks oli tegu mõistliku inimesega ja nii me, maskid nina ees, majja astusime. Mina hoidsin teadlikult tahaplaanile ning lasin Mikul ja tema isal ringi vaadata. Pigem lobisesin hoopis müüja elukaaslasega, kes samuti oli majas. Jutu käigus selgus, et me ei ole tolle päeva ainukesed vaatajad ent samas on müüjal ka veidikene kiire hakanud müügiga, kuna plaanivad osta endale suuremat maja ja tundus, et selle maja müük pidi päris kiirelt toimuma ja müügihind olid suhteliselt juba paika pandud, mis maja eest saama peaks. Veetsime majas ikka korralikud 30 minutit ning too hakkas mulle üha rohkem meeldima. Ma olen see ostja, kes vaatab, millised tapeedid ja vaibad on majas ning kas mulle need meeldivad, kuigi kõike on ju võimalik välja vahetada. Seekord oli näiteks majas küte käima pandud, lisaks mõned sisustuselemendid juures, et kõik hubasem tunduks (ja tundus ka). Me ju siiski teadsime, et om septembrist ei elanud keegi enam alaliselt majas sees.

Majast väljudes arutasime kohe ka Miku isaga, mis tema asjast arvab. Ta ütles, et struktuurilisel on seisukord hea. Jah, aknad tuleks mingi hetk välja vahetada ning seda me teadsime isegi, et vannituba ootab ees kõige suuremad renoveerimistööd. Samuti vajavad kõik magamistoad värskendust, kuid midagi hullu ei ole. Ta soovitas teha pakkumise 5000 vähem kui küsitud ostuhind ja ootama jääda. Tahtsimegi kohe ka müüjaagentuurile helistada, kuid nemad olid juba oma tööpäeva lõpetanud (ikkagi laupäev) ning seetõttu jätsime neile teate oma soovist hinnapakkumine teha. Meie üllatuseks aga helistati juba poole tunni pärast tagasi meile. Tegime oma hinnapakkumise ja siis kiskus asi veidike komöödiaks – müüja esindajal tekkisid tehnilised tõrked meie hinnapakkumise ja põhjenduse, miks natuke alla tahame saada, süsteemi panemisel ja nii ta proovis ja proovis, ise samal ajal kommenteerides, et müüja on juba samasuguse pakkumise saanud ja ei ole seda veel aktsepteerinud. Ehk ta põhimõtteliselt andis meile mõista, et meie pakkumine ei ole piisav ning ilmselt me seda maja ei saa. Kui lõpuks süsteem tööle hakkas, siis tippis ta lihtsalt meie pakkumise sellesse. Isegi Miku andis mõista, et oota nüüd hetke, kui sa tead, et meie pakkumist niikuinii ei aktsepteerita, siis miks sa seda üldse üles märgid 😀 Kuna olime tegelikult arutanud võimalust, et meie esialgne pakkumine tagasi lükatakse, siis leppisime elnevalt kokku, et küsitud müügihind oleks meie maksimaalne pakkumine üldse ja selle ka lõpuks edastasime. Meie hinnapakkumine salvestati ning lubati esmaspäeval teada anda, kas see aktsepteeriti.

Esmaspäeval helistas mulle kõigepealt müüja soovitatud advokaadifirma* et hakata juba paberimajandusega pihta. Ma olin hetkeks segaduses, et kas meie pakkumine on siis vastuvõetud. Seda ei osatud kinnitada, küll aga taheti juba hakata lepinguid ette valmistama 😀 Jep, ka meile tundus see loogika vastane. Ütlesime neile siiski viisakalt EI, sest mida me ette valmistame, kui me ei tea, kas midagi on vaja ette valmistama hakata. Kuna kasutame laenu saamiseks eraldi finantsnõustajat ning tema on meile siiani ka advokaadid soovitanud, siis ilmselt ajame niikuinii teise firmaga asju. Esmaspäeva pärastlõunal tuli ka e-kiri, et meie pakkumine on ametlikult vastuvõetud, mille koheselt oma finantsnõustajale edastasime. Tema tähelepanu köitis lause, et kuigi meie pakkumine on vastu võetud, siis soovitakse müüki ikkagi edasi reklaamida juhuks kui tehing lõpetatud ei saa. Selline asi ei pidavat üldse tavaline olema. Ma lugesin ka seda lauset, kuid arvasin, et see tähendab, et müüja võib oma maja ees hoida seda müügiplakatit, kuhu kleebitakse peale “SOLD stc” ja selliseid silte näeb pidevalt ja koguaeg majade aedades. Ühesõnaga, soovitas finantsnõustaja müüjavahendajaga rääkida, mida ka tegime- Selgus et kuna müüjaid oli kaks firmat, siis mingi sahker-mahker neil seal käis ja sellel teisel firmal oli raskusi arusaamisega, et võiks nüüd objekti müügikuulutuse maha võtta 😀

Ja nüüd ongi põhimõtteliselt novembri teisest poolest olnud üks paberitega mässamine. Esimene suurem asi meie poolt oli hunnik vorme täita, allkirjastada, skännida ja üleslaadida advokaatidele (selleks kasutati turvalist veebilehte). Samamoodi ootasid täitmist, allkirjastamist, skännimist ja üleslaadimist mõned vormid finantsnõustajale. Detsembri alguses käidi maja hindamas laenuandja poolt, et ettevalmistada ametlik laenupakkumine. Korraks olid ärevad hetked just sellega seoses, kuna Miku vahetas tööd ja kuigi meile oli saadetud DIP pea kuuaega tagasi, ei olnud ametliku laenupakkumist veel tehtud. Finantsnõustaja oli kõik paberimajanduse juba laenuandjale ära saatnud ning oli kindel, et lisaküsimusi ei tule. Aga kunagi ei tea ja me pigem aasta algusest mäletasime, et küsiti iganädalaselt Miku palgatõendit, mida tal ei oleks olnud paari nädala kohta lihtsalt anda (FIE-rõõmud, et pead nädala ette töötama pluss tal jäi nädalane auk ka sisse). Õnneks see kõik lahenes ning ainuke lisaküsimus oli seoses lasteaiatasuga. Kõige krooniks saabus 29. detsembril rõõmusõnum, et meie ametlik laenupakkumine on valmis ning tavapostiga meie poole teel.

*UK’s ei ole nii, et lähed notarisse ostu-müügi lepingut vormistama, vaid siin ajavad selliseid asju advokaadid (solicitor).

Firmamärk

Ma olen mõnes mõttes kooner, et ma ei näe vajadust maksta riiete eest ulmehinda, kuna neil on mingi firmamärk küljes. Jah, kohati õigustab see end ja tasub ära, kui riideese peabki aastaid vastu, kuid mul on olnud läbi aastate mõtlemine, et käärid ja näiteks tuleleek hävitavad samaväärslet nii 10 eurot kui 100 eurot maksva pluusi. Noh selline näide. Muidugi võiksin praeguses vanuses ju rohkem kvaliteetsetele riietele raha kulutada, aga ma ei raatsi, lihtsalt ei näe mõtet selles (kuigi ma arvan, et lõpuks ma ühed kallimad teksad endale ostan, et lihtsalt näha kas need tõesti peavad aastaid vastu ja vormist/värvist välja ei lähe). See selleks. Ometi on mul mõned firmamärgid, millele olen kas truuks jäänud või mille headuses isikliku kogemuse läbi veendunud.

Esiteks Salomon, mis tuli minu ellu nii, et keskas oli ühel klassiõel ja sõbrannal igapäevaselt kasutusel Salomoni seljakott. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et see võiks olla midagi väga kvaliteetset, pubekana imetlesin seda kotti just välja nägemise pärast. Minu seljakotid olid pigem sellised tavalised. Mäletan, et üksvahe käisin koolis tibukollase seljakotiga, mille sain ema töö kaudu. Kuid hing ihkas ikkagi midagi kallimat ja firmakat, sest noh enamikel ju oli. Nii käisin suvel tööl ja järgmiseks kooliaastaks ostsin päris oma Salomoni. Ma arvan, et see oli ilmselt mingi sooduka ajal ostetud kõige odavam variant, sest too oli siiski pigem väike ja täitsa tavalist musta värvi, aga mina olin mega rahul. Käisin sellega kuni keska lõpuni ja ilmselt aastakeses veel, kuni hing hakkas kripeldama uuema variandi järgi.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 2004 kevad (kui ma õigesti mälupilte näen), kui ostsin endale uuema koti. Ma ei teagi miks, sest ma nagu mäletan, et too must ei läinud katki ega midagi, ilmselt andsin kellelegi edasi kasutamiseks, kuid edeva plikana oli mul vaja värvilisemat ja suuremat seljakotti :D. Ja nii sain uhke suurema seljakoti omanikus – sellise helesinise ja halli kombo, kahe sahtliga ja muidugi ka mahukam, lisaks eessahtlid ning minu jaoks vajalik reguleeritavad puusarihmad, sest mul mingil põhjusel on selg alati pigem nõrk olnud, puusarihmad aga aitavad koormust seljale vähendada. See kott pidas ilusti vastu, kui välja arvata, et ühe seljarihma nurk hargnes ülivähe kohe alguses, kuid jäi siis pidama. Koti funktsiooni see ei mõjutanud, kuid mind häiris see siiski. Nii hullusti, et umbes 5 aastat hiljem ostsin uue koti – jällegi Salomon, kuid sedakorda halli ja musta kombo, ühe sahtliga, ent sees oli eraldi sahtel läpaka jaoks, samuti väljaspool kaks lisatasut, mõlemal küljel pudelitasku ning lisaks puusarihmadele ka rinnakurihm (?!?). Ja vot see kott tegelikult tõestas mulle, et Salomoni kotid on tegijad. Ta käis minuga mitmetel tööreisidel kui ülikoolis töötasin, ta oli minuga Austraaliamaal kaasas ning samuti on suur abiline nüüd Inglismaal. See kott on asendamatu, kui tahame matkama minna ja mõned snäkid ning mänguasjad kaasa võtta. Ning mis peamine – see kott ei ole mitte kuskilt rebenenud ega õmblustest lahti tulnud. Ainukese asjana on väljaveninud pudelitaskute kummist osad, kuid muidu on kõik tibens-tobens. Ma ilmselt käiks sellega veel aastaid, kui ta ei oleks nii kulunud välimusega. Just, enne kulub see kott aukilikuks kui läheb katki. Ja nii olengi mõtlema hakanud, et võiks uue koti vaadata, sest 10 aastat ühele seljakotile vastupidada on ikka päris kaua aega.

Umbes 15 aastat tagasi sain tuttavaks ka Salomoni jalanõudega, mitte tossude vaid pigem matka/kõndimisjalatsitega. Mul on olnud neid kaks paari, teine paar on ikka veel vanemate juures, et oleks, mida jalaotsa susata. Jalatsid olid samamoodi nagu seljakotidki, hästi vastupidavad, sest ma käisin nendega igal võimalikul hetkel. Kui ma UK’sse kolisin, siis tahtsin uued matkajaltsid osta ja just Salomonid, kuid need olid tsipake liiga kallid ja nii leppisin Karrimori omadega. Muideks, need samad samad, mis paar kuud tagasi lõpuks ära viskasin, sest olin nad korralikult ära kandnud. Nüüd mõtlengi, et kas panustada uutele Salomonidele või osta Karrimorid, sest teades, millistesse mudamülgastesse ma võin sattuda, oleks päris kahju kalleid jalatseid retsida. Kui jätkata jalatsite teemal, siis läbi aegade olen kandnud erinevaid trennitosse (Nike, New Balance) kui vabaajajalatseid (Adidas, Karrimor, Puma) ning pean tõdema, et eks nad peavadki aastaid vastu, kuigi viimased Adidase vabaajatossud läksid mul aastaga katki. Kunagi mulle tohutult meeldisid Puma tossud, kuid Puma teeb jalatseid pigem kitsale jalalabale, minul on aga parajad lestad all, seega pean olema päris valiv siinkohal.

Ja veel on üks firma, mis mulle meeldinud on, ja see on Five Seasons. Hakkas see pihta, kui ostsin endale korralikud suusariided, mis muidugi pidasid jälle aastaid vastu. Kuid umbes 10 aastat tagasi ostsin (jällegi soodukalt) ühe õhukese vihmajope. Too oli musta värvi ja ma imestan, et see üldse ostetud sai, kuid riidekappi ta maandus. Jällegi üks jope, mis käis minuga Austraalimaal kaasas ning on nüüdseks asendamatu kaaslane siinsetel jalutuskäikudel. Ma ei saanudki sellest enne aru, kui sel sügisel, et too jope on väga vihma- ja tuulekindel, mis on eriti suur pluss siin rannikul jalutamas käies. Ma mingi hetk mõtlesin, et ostan endale uue vihmaka, noh sellise ilusa kollase (ja kollased kummarid ka) ja hakkasin siis otsima varianti ning ei leidnud sobivat. Käisin mitmes poes pluss vaatasin netis ringi ning tõdesin lõpuks, et milleks osta kollane vihmakas, kui see niikuinii puhtana ei püsi ning mul on korralik ja toimiv jope juba olemas. Nii jäi see ost tegemata. Ja kummarite alternatiivina ostsin 10 naelased kummisaapad Aldist, väga hästi aitavad kui Noorhärraga mereääres vaja käia või lompidest läbi hüpata.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.