Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Ma käisin spas

Too sama sõbranna, kelle pulmas Poolas käisime, pidas oma tüdrukuteõhtut aprillis. Siis kui mina kasutasin juhust ja olin koolivaheajal kaks nädalat Eestis. Kuna tegu on minu pikaajalise ja väga hea sõbrannaga, siis päris tähistamata ma ka ei tahtnud jätta ja seetõttu leppisime kokku, et käime kahekesi spas. Esialgu pidime seda tegema aprilli lõpus, ikkagi enne abiellumist onju. Noh, siis selgus, et tal oli päris palju asjatoimetusi ja poeskäimist seoses pulmadega ning spakülastus sinna ei mahuks. Lükkasime siis ürituse juuli algusesse. Juuli alguses me ka ei jõudnud, sest vahepeal selgus ühe meie ühise sõbranna salajane abiellumine ning tema soovis seda tähistada just samal päeval, kui meil oli spakülastus. No ilmselgelt oli meil kergem oma plaane ümber teha. Lõpuks jõudsime spasse paar nädalat tagasi*.

Ühesõnaga, laupäeva hommikul, kell 8:45 (veerand tundi plaanitust hiljem, sest ma lihtsalt unustasin järjest asju majja, mida pidin kaasa võtma), keerasin autonina kiirtee poole. Ilm oli päikeseliselt ilus, sõit tõotas tulla rahulik ning minul käis taustaks Beebipalaviku erinevad podcasti osad. Minu jaoks üks suurimaid plusse üksi pikki sõite tehes ongi podcastide kuulamine, sest perega sõites käib autos muu möll ja noh, muidu nagu ei ole aega kuulamiseks. Veel paar kuud tagasi kuulasin podcaste hommikustel pikkadel jalutustiirudel, kui Piiga tegi oma esimese päevaune, aga ta otsustas taaskord oma unereziimi muuta (ma ei liialda, kui ütlen, et mul on juba sassi läinud, mitmes kord see on) ja meie hommikused jalutuskäigud ei ole nii pikad. Jõudsin Boltonisse isegi plaanitust varem ning kuna sõbrants jäi hiljaks (milles võib 99% kindel olla iga kord, kui meil on kuhugi aja peale minek/kokkusaamine. Heh, ta jäi isegi oma laulatusele hiljaks 😀 ), sain rahulikult lobada ka emaga. Enne spaatamist oli meil plaanis kerge shoping, sest sõbrantsil ees tööreis, kuid garderoob tänu kolimisele ja remondijärgus olevale elamisele totaalselt tühi. Ilmselgelt lähevad ju kolimise käigus kaduma just need kastid, milles kõige vajalikum ära pakitud 😀 Meie paaritunnine shoping oli üllatavalt edukas, kuigi esimeses poes oli mul küll tunne, et ma ei suuda teda üldse kohe riietuse leidmisel aidata, sest maitsed on liiga erinevad. Aga eks need esimesed kaks poodi olidki selleks, et arusaada, mida ta soovib ja mis talle meeldib.

Külastasime sellist kohta nagu NuSpa Boltoni filiaali ja seda just asukoha tõttu, kuna on see sõbranna kodule kõige lähemal. Meie külastus sisaldas mõlemale kahte protseduuri ning hiljem 3 tundi saunade külastust**. Minule on siiamaani mulje jäänud, et Inglismaal tähendab spasse minek pigem protseduuride võtmist ning kuna spad on üldjuhul spordiklubidega samas majas, siis basseinide ja saunade külastus tähendab nende jagamist spordiklubi külastajatega. Eestis on ju pigem nii, et spasse minek ei tähenda ilmtingimata protseduure, sest sul on juba selline suur ja lai valik erinevaid saunasid ja basseinie ning saunade külastus on juba iseenesest piisavalt lõõgastav. Ühesõnaga, olime natuke enne kella kahte kohal ning täitsime kohustusliku terviseankeedi. Edasi tutvustati meile protseduuride valikut ning mulle väga meeldis, et meesterahvas oskas soovitada, et milliseid protseduure omavahel kombineerida saamaks maksimaalse tulemuse ja milliseid pigem vältida, kuna need duubeldaksid üksteist. Valisime mõlemad sõbrannaga kuumakivi seljamassaaži, mina juurde näohoolduse (pigem paar kihti kreeme) ja tema silmaümbrus hoolduse. Mõlemad protseduurid kestsid 25 minutit, seega tunniga olime juba valmis. Mulle meeldis, mulle alati on meeldinud massaažid ja kuna ma neid liiga palju ei ole elus saanud, siis ei oska kunagi nuriseda. Kui siis ainult ehk see, et minu näohoolitsus pidi sisaldama ka kerget peamassaaži, kuid seda ma ei saanud. Ja kurja kui kuumad need kivid on, kui need esmakordselt seljale pannakse 😀 Sõbrants jäi ka rahule oma protseduuridega, mis on peamine. Saunade poolt kasutasime maksimaalselt tunnike ja sellest enamuse istusime lihtsalt mullivannis. Kui ma õigesti mäletan, siis oli olemas nii tava kui aurusaun, kuid ei miskit väga erilist. Seda pean küll ütlema, et nii spaa kui saunade osa nägi ikka väga värske ja korralik välja. Kui ma 2017 detsembris Manchesteris ühes spas käisin, siis see oli küll hästi räsitud välimusega ning vinge kloorihais käis lihtsalt üle pea. Täitsa selline võrdlusmoment tekkis, nagu oleksime sattunud 80ndate ujulasse 😀 😀 😀

Põhjus, miks me tegelikult kauemaks ei jäänud, oli selles, et saime õhtul kokku juba viiekesi ehk kasutasin võimalust ja vaatasin oma Wigani sõbrantsid korraga üle 😀 Õhtusöögiks kohtusime Itaalia restoranis Bella Italia, kus mina nautisin nii bruschettat, pasta carbonarat, kui cookie dough’d espressoga – mul oli ju ees öine kojusõit. Muidugi oleksin võinud orgunnida nii, et tuleme lastega kõik Wigani poole ja jääme ööseks, kuid siis oleks pidanud keegi neid päeval vaatama ja mina ei oleks saanud rahulikult olla. Lapsed olid hoopis vanaemaga päevakese, sest Miku oli tööl .. ja teades, millised rüblikud nad on, siis ei olnud mul südant ekspromt korras paluda vanaemal ka pühapäeval nendega olla (sest Miku oli ka pühapäeval tööl), isegi kui see oleks tähendanud kuni lõunani olekut***.

*Mul oli seda kodust ja lastest eemal päeva väga vaja. Ma olen ju põhimõtteliselt nendega koguaeg koos seda enam, et kooli oli alles alanud ja seljataga intensiivsed kuus nädalat suvevaheaega. Ma nautisin täiega kahe ja poole tunnist sõitu mõlemal suunal, sest sain rahulikult nii oma mõtteid mõlgutada kui ka podcaste kuulata. Tõsiselt, ma tundsin end pühapäeval väljapuhanuna … noh, kuni rüblikud jälle hoo sisse said 😀

**Läksin seekord seda teed, et ostsin meile voucheri 90 naelaga. Iseenesest jah palju ei maksnud arvestades, et hinnas oli kahe inimese külastus, mõlemale kaks protseduuri, hommikumantlid ja sussid ning hilisem saunakülastus. Aga sõbranna tõi mind ka mingi hetk maa peale, et vaevalt meile pakutakse maksimaalse pikkusega protseduure selle hinna eest.

***Kui Miku emalt hiljem uurisin, et kuidas lapsed käitusid ja kuidas ta hakkama sai, siis probleemi ei olnud. Eks ta ise natike pelgas ette, sest see oli esimene kord tal lastega olla nii pikalt. Mina jälle pablasin, et kuidas Noorhärra sõnakuulmisega saab. Tuleb välja, et see härra oskab vägagi hästi käituda … aga miskipärast ema on see, kellele kõige suuremat teatrit korraldatakse. Piiga oli lihtsalt üks suur rõõmurull olnud. Muidugi ta tunnistas ka, et ek nad energiapommid ole ja ta oli korralikult väss õhtuks olnud.

Elutoa remont vol. 1

Kuna võtsime käsile elutoa remondi ja see saab olema esimene ruum, mille korralikult lahti kisume ja korda teeme, tundus paslik hakata remondist kirjutama jupiti nii, et oleks rohkem meeles, kui see, et võtsime tapeedi maha, panime uue seina, uue vaiba maha ja voilaaa 😀 Ühesõnaga, plaanis on seintelt tapeet maha ja seinad sirgeks, kolm seina üle värvida ning ühte seina tapeet. Uus lagi, ilmselt kipsplaadi laadne asi lakke. Gaasikamin välja, selle asukoht kinni vooderdada. Põrandale uus vaip. Lõpuks ka uus mööbel ning seda 100% ulatuses. Aknad jätame esialgse plaani kohaselt vanad, lihtsalt tihenduse peab äkki värskendama, kui sellist asja on üldse võimalik teha. Eelarveks suve algul 2000 naela eeldusel, et maksimaalselt paneme ise käed külge ning uut mööblit see ei sisalda. Ajalist tärminit ei seadnud, vast paar kuud võtab aega ent kuna meil remondi ajal seda tuba ei ole vaja kasutada, ei ole ka tuli takkus.

5. september – alustasime remondiga selles mõttes, et vedasime toa mööblist tühjaks. Diivani ning teleka tõime teise elutuppa (tuntud ka kui söögituba/kodukontor/mängutuba), mille plaanime hiljem jätta ruumiks, kus lapsed saavad omi asju vaadata ning telekamänge mängida saavad. Teises elutoas olnud diivani andsime tasuta ära.* Aasta tagasi Miku tädilt saadud telku ärisime kahekümneka eest maha :D** Ainukese riiulitega kapikese tõime ka teise elutuppa ning panime seal käinud asjad tagasi. Muud vidinad ja nipet-näpet sai lihtsalt ära pandud ning seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui vähe “pungil” meie ajutine elutuba oli. Esimesed paar päeva küll häiris, et oleme kõik ühte tuppa sunnitud, kuid tegelikult on mõnus kui lapsed on mu silme all samal ajal kui köögis toimetan. Igatahes, samal päeval lammutas Miku toa nii laiali kui sai ehk seinast tulid nii põranda, lae kui bordeliistud*** ning vana vaip üles. Rohkem me teha ei jõudnudki, sest oli aeg Noorhärrale kooli järgi minna ning me olime terve hommikupooliku möllanud. Rahakulu 0.-

7. september – külla tuli torumees, sest gaasikamina eemaldamiseks oli vaja spetsialist, kes mitte ainult ei tõstaks kamina oma kohapealt ära, vaid plommiks ka gaasijuhtme. Lisaks otsustasime, et võtame lõplikult ära aknaaluse radika (samuti vajas plommimist) ning vahetame välja teises seinas olnud radika uuema vastu. Uus radikas saab olema lisakulu, millega algselt ei arvestanud, kuid otsustasime kohe, et pigem võtame kauem aega ja maksame rohkem, aga remont tuleb teha korralikult. Torumees plommis kogemata ära ka teise elutoa kamina gaasitoru, kuid meile see sobis, sest tulevikus tahame ka sellest lahti saada ning potensiaalselt asendada elavat tuld võimaldava kaminaga. Kokku maksime torumehele 168 naela kahe tunni töö eest ning tõenäoliselt tuleb ta mingi hetk tagasi, et uus radikas paigaldada ja tööle saada. Algsest torutöödeks arvestatud summast on alles 32 naela, ilmselt läheb see kulurida suuremaks.

15. september – olen alates esmaspäevast kõik Piiga lõunauned maadelnud vana tapeediga. Kuna Piiga lõunauni on selline 2 tundi pikk, siis täpselt nii palju mul tegutsemiseks aega on olnud. Õhtuti on mul toss liiga väljas ning hetkel meil väga kiiret kuhugi ei ole. Seetõttu on tapeedi mahavõtmine veninud ka nelja päeva peale. Iseenesest tuli tapeet ilusti maha, maksimaalselt kaks korda oli vaja ühte kohta aurutada (okei täitsa lae all oli mingi väga vinge tapeediriba pandud ja seda pidi ka korralikult meelitama), aga kuna täispikk tööpäev on hetkel unistus, siis nii ta läks. Lisaks sain maadelda aknaaluse radikaga, sest torumees küll plommis gaasitoru ent radika seinastvõtmiserõõm jäi meile. Radikas tuli kergelt, aga põrandaliist puksis vastu. Miku ei saanud seda tol ilusalt esmaspäeval ise ära võtta, kuna radikas oli ees ja nii sain mina abimees raudkangiga oma musklite jõudu demonstreerida. Liist tuli ilusti seinast, aga päris ropult on kunagi ikka remonte tehtud – näiteks kõik põrandaliistud on sellised 1cm paksused ja 15cm kõrgused pikad lauajupid, mis seina paksude ja pikkade naeltega taotud kuni tellisseinani välja. No nii korralikult taotud, et liistu lahtikangutamisel pudenes korralikult ka tsementi (ma oletan, et seda kasutati telliste kinnimätsimisel). Lisaks oli sein pude siit ja sealt ning ühe akna juurest avastasime augu, mis täistopitud kilekotte hoidmaks tuult eemale ning need omakorda kaetud mingi vahulaadse tootega. Üks päev naabrimehega sellest rääkides itsitas too, et eks see eelmise omaniku “remont” oli 😀 Nali naljaks, aga seinu vaadates oli selge, et siin läheb meil abikäsi vaja ning ilmselt suuremal määral kui algselt plaanisime. Laupäeval (17/09) tuleb meile üks oskaja hinnapakkumist koostama selles osas, et seinad sirgeks ja värvivalmis, lagi katta ning kaminaauk kinni panna. Võimalik et nipet-näpte veel juurde olenevalt tema oskustest. Eelarves oli seinte korda tegemiseks ettenähtud 600 naela, nii odavalt me kindlasti ei pääse. Ise mõtleme praegu, et kui saaks tuhandega hakkama, oleks hästi. Tellisime ka prügikonteineri, sest hetkel on meil aed kerge takistusrada, kus on liiga palju roostes naelu välja turritamas. Lootuses, et seinte kordategemine saab kohe pihta hakata, on ka sealt ilmselt palju jama tulemas. Prügikonteinerirent kaheks nädalaks 150 naela, firma ise toob ja viib ära, seda kulu me eelarvesse ei olnud pannud. Naabrimehe kaudu saime kerge vaevaga tasuta lahti kahest vanast radikast ja kaminast.

*Tegu oli Ikea Friheteniga, mis sai ostetud 400 naelaga seitse aastat tagasi. Ta oli meid truult teeninud, kuid siiski oma aja ära elanud. Üks pooltest ebamugavalt pehme, kui sellel magada, lisaks mõned iluparandused ning korralikult määrdunud kangas. Kui aus olla, siis pidime sellest algselt lahti saama juba kaks aastat tagasi, kui ida-kaldale kolisime, aga tol korral jäi ost tegemata. Siis tundus mõistlik oodata maja ostuni ning sinna uus diivan osta. Ja uue diivani me majja ka ostsime, sellise liikuvate seljatugedega, aga tolle Friheteni jätsime ikkagi külalistele mõeldes alles. Nüüd oli muidugi selge, et enam me seda diivanit ei taha ja minema ta peab, eriti kui teeme elutoas remondi, tahaks ju ilusaid ja uusi asju sinna osta. Ausalt, mul ei oleks olnud südant kellegi käest raha küsida vaid pelgasin, et kui me tasuta ära ei anna, peame kolikollidele hoopis peale maksma. See diivan viidi tunni ajaga minema.

**Kui aus olla, siis ma oleks selle ka tasuta andnud ära, sest tasuta saime ju. Aga nii kui selle FB Marketplace’i ülesse panin, hakati mind konkreetselt pommitama sooviavaldustega, ühel hullem vajadus selle telku järele kui teine ja üks kiiremini valmis sellele järgi tulema kui kolmas. Pm oli tegu vana Samsung telekaga, jah ei olnud see paks variant, aga mitte ka nutitelku. Miku tädiga sai räägitud, et proovime selle siiski maha müüa (ja ei ole järjekordsed lollid, kes annavad midagi tasuta ära, et siis too tasuta saaja selle edasi müüb) ning anname raha talle, kuid tema seda ei soovinud ning palus hoopis lastele midagi toredat lubada. Nii kui ma tasuta variandi veebist maha võtsin ja 30 naelaga uue kuulutuse tegin, saabus ka rahu minu postkasti. Huvitaval kombel olid kõik hädalised ka kadunud 😀 Oli paar huvilist, kuid 24 tundi hiljem viis üks naisterahavas selle 20 naela eest koju, lapse tuppa. Noh, olime kõik rahul.

***Ma ei oska muud nimetust anda sellele. Ehk oli ju mingi hetk 90ndatel hästi popp panna seina kaks erinevat tapeeti ja nende ühenduskohale ülejooksma kolmas tapeediriba. Noh, meil on allkorruse mõlemas elutoas too kolmas tapeediriba hoopis puidust liist.

Kooliaasta alguse eelarve

Kui juba kooli minekust kirjutasin, siis oleks ju paslik mainida ka kaasnevaid rahalisi kulutusi. Tean, et Eestis kaasnevad igal aastal peredele pigem märkimisväärsed kulutused seoses kooli algusega kui et ei pea midagi uut ostma.

Meil läks ses mõttes hästi, et kulutused olid põhimõtteliselt samad, mis aasta aega tagasi ning need olid seotud peaasjalikult riietega. Koolitarbeid kui selliseid eraldi ostma ei pea. Ainuke väljaminek oli uus raamatukott (3.50 naela) ja seda puhtalt seetõttu, et eelmine oli erinevaid värvimäkerdusi täis ja no see värv ei tule mitte kuskilt maha 😀 Mis riietesse puutub, siis olin mega hästi organiseeritud sel aastal ja tegin ostud juba juulis enne puhkusele minekut. Mul oli liiga hästi meeles eelmine august, kus poeletid olid tühjad ja mina paanitsesin, et kuidas ma siis lapse nüüd kooli saadan, oma riietes ju ei või. Eelmisest aastast jäi meil alles paar paari pikki pükse ja ühed lühikesed, seega ostsin mõlemaid kaks paari juurde (pikad 10 naela kaks-pakk ja lühikesed 8 naela kaks-pakk). Koolisärke ei jäänud alles, vaid need viskasin ülima hea meelega juulis minema. Poest tõin asemele kuus uut särki (neid müüakse kahestes pakkides, üks kahene pakk maksis 2.50). Ma eelistan, et mul oleks terve nädala riietus kapis ootamas, selmet et pean nädala sees riideid pesema ja mis veel hullem, triikima. Las ma triigin oksendades kord nädalas, pühapäeviti need 15 minutit 😀 Ühe uue kooli logoga pusa tellisin ka, kuna eelmisel olid igast muud plekid peal ja kuidagi topiliseks ka muutunud, maksis too 11.50 ja oli ka kõige kallim ese. Juurde ostsin kaks tavalist pusa (5 naela kahene pakk) ning eelmisest aastast jäi üllataval kombel alles üks kampsun (ei olnud värvikahjustustega). Kuna Noorhärra on kasvanud, ostsin nii uued koolisokid (3.50 seitsmene pakk) kui bokserid (5 paari 8 naela). Ehk igapäevane varustus läks mul maksma 54 naela.

Lisaks peavad lapsed kooli viima kehalise riided. Need pannakse eraldi kotti ning saadetakse koju vaid koolivaheajal, muul ajal ripub kott koolis nagis. Sel aastal ei pidanud uut kehkakotti ostma, küll aga ostsime uue pusa (6 naela), kahekese paki lühkareid (5 naela) ja kahese paki valgeid t-särke (4 naela). Ma tegelikult tahtsin talle uusi pikki pükse ka, aga no kõik poed, mis läbi käisime, olid tema suurusest tühjad. Eks läksid siis käiku need, mis eelmisel aastalgi ning ma olen valmis mingi hetk jälle poodi minema. Kui koolis käimiseks on lastel koolivorm, siis kehalise pikad dressid ja lühkarid peavad olema logodeta, kirjadeta ja mustad ning pluus kirjadeta ja logodeta valge. Lisaks sokid ja tennarid. Või noh, ma ka ei tea, kuidas nende kohta eesti keeles öelda. Tossud ja tennised need ei ole, võimlemissussid äkki? Siinmail kutsutakse neid plimsolideks. Need ostsime ka uued (3 naela), sest kellegi jalg oli suvega kasvanud. Seega, kehkavarustus juurde 18 naela.

Koolijalatsid on ka veel eelmisest aastast käidavad, aga ühel hommikul juba kurdeti, kuidas siit on valus ja sealt valus, ju peame lähipäevil ka selle väljamineku tegema. See saab olema maksimaalselt 20 naela. No ja paar päeva tagasi ostsin talle ka uue sügisjope, et vaeseke halva ilma korral ei peaks märga kassipoega mängima. Aasta emana hoidsin juba ühel hommikul hinge kinni, et kas sajab või ei, sest meil ei olnud ju jopet. Õnneks ei sadanud, aga ma tormasin peale koolitiiru kohe poodi ka. Hea oli, sest pärastlõunal juba ladistas. Muideks, Noorhärra on juba jõudmas sinna ikka, et kõik riideesemed ei olegi lahedad. Aga õnneks Mindgrafti jakk sobis, sest pm on ju tegu legoga ning lego on siin majapidamises väga au sees.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

EMOs

Mul ei ole ammu olnud Tallinna või isegi Eesti EMOga kokkupuudet. Viimati käisin seal a la 12 aastat tagasi, kui kukkusin lumelauaga ja väänasin põlve ära. Tookord oli tegu tööpäeva hommikuga ning ajaliselt ei läinud mul väga kaua. Muidugi nüüdseks kuulevad inimesed pigem õuduslugusid järjekorra pikkustest ning olgem ausad, Inglismaal on ka järjekorrad pikad või väga pikad. Seda enam olime Mikuga väga positiivselt üllatunud Mustamäe EMO tegutsemiskiiruses ja ka antava arstiabi kvaliteedis.

Ühesõnaga, mina olen lastega Eestis olnud juba mõnda aega ning ühel hetkel liitus meiega ka Miku. Ma jään siinkohal diskreetseks, et mis mure teda painas, kuid juba siia saabudes ei olnud tema tervis 100%. Meie arvasime, et tegu on lihasevenitusega ning andsime talle nii valuvaigisteid kui määrisime valutavat kohta erinevate geelidega, kuid mingit paranemist ei toimunud. Iga tunniga läks asi vaid hullemaks, kuni siin olemise teise päeva pärastlõunal tuli otsus minna EMOsse. Seda eelkõige seetõttu, et tal tekkis kiirelt palavik, mis tõusis 38.1 kraadini. Hea oli, et ikkagi minna otsustasime, sest tund hiljem mõõdeti EMOs palvikku juba 38.8. Registratuuris oli ka arusaada, et tal on paha, sest ta oli väga uimane, kohati minestamise äärel. Esimesena nägime õde, kes mõõtis tema temperatuuri, vererõhku ning pulssi, need numbrid olid ilmselt väga muret tekitavad, kuna arsti järjekorras tõsteti ta koheselt esimeseks. Arsti juurde jõudsime umbes 45 minutit peale EMOsse jõudmist ning uskuge mind, SEE ON väga kiiresti arvestades meie viimase aja EMO kogemusi Inglismaal. Arsti kuulas mure ära, võttis vereproovid, vaatas muud andmed üle ning edasi suunati meid valvepalatisse, kuna sel hetkel oli Mikule kõige parem asend pikaliolek.

Ootepalatis me ilmselt kõige pikemalt ka olime, nii umbes kaks tundi. Eelkõige vajasime vereproovivastuseid ning samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Need paar tundi olid kõige närvesöövamad ka ses mõttes, et kuna Miku ei ole Eesti kodanik, siis meie teadsime, et Haigekassa tema ravi ei hüvita. Üks õdedest mainis, et kompuuteruuring maksab u 300-500 eurot ning kui ilmneb vajadus operatsiooni jaoks, siis suureneb ka arve, kuid seda kõike oskaks täpsemalt rääkida juba valvekirurg. Kogu asja tegi jamaks see, et meil ei olnud reisikindlustust tehtud, sest lihtsalt Eestisse tulek ju. Nii me arutasime, kes mitu neeru maha peab müüma, et raviarve tasutud saaksime 😀 eeldasime, et heal juhul pääseme paari tuhande euroga, halvemal aga palju rohkemaga. Umbes poole üheksa ajal õhtul oli selge, et operatsioon tuleb, kuna tegemist eluohtliku olukorraga (oli oht veremürgitusele ja sepsisele) ning Miku veedab vähemalt ühe öö haiglas. Kuid selgus, et kuna tegemist on eluohtliku olukorraga, on kogu tema ravi tasuta. Ja vot see oli uudis, mida me tõesti ei osanud oodata. Igatahes, mina saatsin ta veel üles osakonda, täitsime koos mõned paberid ning pidin siis haiglast lahkuma. Tema operatsioon oli umbes poole ühe paiku öösel, sest umbes ühe aeg saatis ta juba mulle sõnumi, et kõik on tehtud. Tegu oli pisikese ja kiire opiga.

Hommikul sai ta ka päris kiiresti välja. Arsti sõnul läks operatsioon väga edukalt ning ta võib haiglast lahkuda. Hea oli, et tegu reedese päevaga, sest nädalavahetuseti ju haiglast patsiente välja ei kirjutata, kuid tema tagasilend on pühapäeval. Meie ainsaks kuluks jäid 20 eurot antibjotside eest ning oleme ostnud ka mitu portsu haavaplaastreid juurde. Ühesõnaga, kui meie kodukandi EMOs läheks 4-5 tundi pelgalt ootamise ja heal juhul arsti nägemise peale, siis siin läks 7 tundi hetkest kui EMOsse sisseastusime kuniks eluvajalik operatsioon tehtud, sinna vahele kõik uuringud ja muud vajalikud protseduurid. Seega kui keegi tuleb mulle nüüd lähiajal selgeks tegema, kui kohutav on Eesti meditsiinisüsteem, siis vähemalt mingis osas oskaks ma isiklikul kogemusel vastu vaielda. Ei pea vist eraldi mainima, et Mikul on vaid häid ja väga häid sõnu kogu kogemuse kohta. Ja reisikindlustus on edaspidi üks kindel MUST.

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Piiga tuba

Piiga tuba sai tegelikult valmis juba pool aastat tagasi, seega oleks vast paras aeg nüüd see saaga ka kirja panna 😀

Nii nagu hakkas Noorhärra toa värskendus, hakkasin mõtlema ka Piiga toa peale. Mul oli enam-vähem paigas, mis mööblit tahan ja mis vaja juurde osta, kuid mis valmistas natuke peavalu, oli värvilahenduse otsustamine. Mul oli alguses kiiks, et ei mingit roosat, sünnib küll tüdruk, aga mina ei taha mingi roosamanna elu meie majja. Etteruttavalt ütlen ära, et elu on täiega roosamanna hetkel. Seega, esialgne värvilahendus oli hall, valge ja helekollane, helekollane just seetõttu, et mu ema heegeldas beebile valge-kollase teki ja tahtsin just selle värviga klappima saada. Kuna lihtsalt värvitud seinad tundus liiga igav, hakkasin otsima mingit tapeeti, et ühe seinaga anda vurtsu juurde. Imelikul kombel ma ei leidnud tapeete, mis sobiks valitud värvikomboga, küll aga leidsin hästi armsa elevandiga seinaklepsu ning pärast mitmepäevast vaagimist otsustasin kollase seinavärvi heleroosa vastu vahetada. Ja kuna meil ei olnud mingeid kogemusi tapeedi panekuga, otsustasime et paneme Piiga toa seina värvitava tapeedi (olime kindlad, et kuna aeg pressis ka veel selga, ei suudaks me ilusat tulemust saada).

Oktoobri keskel hakkas renoveerimine pihta ja esimese asjana tassisime toa tavaarist tühjaks ehk meie magamistuba digimuutus taaskord laoks. Miku õde tuli mulle ühel laupäeval külla vana tapeeti maha kakkuma ning meile üllatusena saime Piiga toa tehtud umbes nelja tunniga. Okei, tuba on muidugi väiksem, kuid tapeet tuli ka tunduvalt paremini maha. Piiga toas otsustasime kõik neli seina puhtaks teha. Ütleme nii, et seinte olukord oli ikka halb mis halb, tunduvalt halvem kui Noorhärra omas. Ideaalis oleks vaja olnud jällegi täispahteldus ja lihvimine teha, kuid tol hetkel olin mina raudpolt kindel, et toa peab valmis saama enne Piiga sündi ja maksimaalselt oma jõududega, seega hakkasime mässama. Jällegi oli olukord akna ümber nutune ja eelmisele kogemusele toetuses plaanisime ka sel korral akna seinad tapeediga katta. Tapeediks sai valitud maksimaalselt paks paber, et seinamuhud ja kühmud ei paistaks välja. Kuna Noorhärra toas ju see lahendus toimis ehk seina me sirgeks ei teinud ja tapeet kattis ilusti kühmud ja muhud, olime kindlad, et Piiga toas saame samamoodi ilusa tulemuse.

Seega ühel neljapäevasel päeval, kui Noorhärra koolis oli, hakkasime tapeetima. Naersime veel omaette, et valisime ikka parima tapeedi üldse oma esimeseks harjutustööks, sest noh midagi ju untsu minna ei saa, kui sul on vaja panna helehalle paane seina ja mingit mustriklapitamist ei ole vaja teha. Meil tegelikult sujus tööjaotus väga hästi, mina mõõtsin vajalikud paanid välja ning mökerdasin tapeediliimiga kokku, Miku pani paanid seina. Olin ju suht padurase juba siis ja ega väga usaldanud kuskil kõrgustes (noh nii 20-30cm põrandast) turnida. Jõudsime ühe päevaga seinad tehtud, vahepeal küll tegime pausi, et Noorhärra koolist tuua, kuid üldjoontes sujus kõik hästi. Piiga toas oli samuti üks õhutusava jäetud, selle ümber oli veidike nokitsemist, kuid muidu jäime tulemusega rahule. Mina olin veel eriti rõõmus, et laseb tapeedil paar päeva kuivada lasta ja siis saab juba värviga peale lennata. Ausõna, mul oli tunne, et pm on tuba ju valmis kohe kui värv seinas. Paari päeva pärast panime seintesse esimese värvikihi (muidugi pidin tegema nii, et kaks seina hallid ja kaks roosad eksole, mitte et üks toon ainult), lasime kuivada paar tundi ja vaatama minnes pidime kreepsu saama. Seinad olid jumala pekkis. Ses mõttes, et mingil põhjusel hakkas tapeet kohutavalt kobrutama ning mullitama, et meil lihtsalt ei olnud sõnu. Tundsime, kuidas olime lihtsalt senise toimetamisega aega raisanud ning kaotnud väärtuslikud mitu päeva. Otsustasime, et jätame selle toa tolleks päevaks ja järgmisel päeval kakume kõik seinad paljaks ning paneme ikkagi tapeedi, samal õhtul juba surfasin netis, et millise tapeedi kasuks otsustada.

Kui järgmine päev Piiga tuppa astusime, oli meie üllatus suur – kobrutus ja mullid olid kadunud … ja ma ei teagi, mis juhtus, et esialgse tulemus nii halb sai. Hea oli, et kohe seda tapeeti kakkuma ei hakanud, sest tollel hetkel otsustasime, et jätame seinad ikkagi nagu nad on ehk värvime veel teise kihi peale ja nii jääb. Aeg ju ikkagi tagus tagumikku ja ma endiselt tahtsin, et tuba saaks enne Piiga tulekut valmis. Miku võõpas ka lae valge värviga üle ning tegelikult oli tulemus OK. Mitte suurepärane, vaid OK, sest kuna tegu oli ju pm ühevärvilise tapeediga, siis kõik need tapeedialused muhud ja lohud jäid ikkagi paistma. See häiris mingil määral, kuid kuna me ei oleks iialgi hakanud seinu pahteldama, siis nii jäi. Samas me teame, et kui laste toad järgmisel korral renoveerimisse lähevad, siis ootab mõlemat tuba ees täispahteldus. Lõpuks, kuna värvitööd olid tehtud, sain lõpuks ka vaiba ära valida ning paigalduse tellida.

Piiga tuba oli pm valmis detsembri alguseks ning vaja oli vaid mööbel sisse viia* ning asjad sorteerida. Ma siiamaani mäletan, kuidas ma haiglakotti panin kkokku nii, et meie voodi oli beebiriideid täis, sest olin unustanud pooled asjad, mis meile kingiti ja kastides olid. Samuti mäletan ühte õhtut, kui ma enam ei jõudnud oodata ja hakkasin beebiriiete kummutit ise kokku panema, ise ikka megapadurase olin. Miku sai korralikult pahaseks kui nägi, mida ma korraldasin ja põhimõtteliselt võttis akutrelli mu käest, et viimased paar juppi kokku lasta 😀 😀 😀 Piiga toa jaoks oli meil voodi juba olemas, selle jätsime Noorhärrast alles. Juurde tulid kummut, mähkimisalus riiulitega (mulle meeldis, et kui mähkimisalust enam vaja ei lähe, siis saan kasutada alumist osa riiulina) ning riidekapp. Riidekapi valisin sellise, et vajadusel saab sinna lisariiuli juurde osta, kindlasti mingil hetkel vajalik. Juurde tuli ka ruloo (enam ei mäletagi, kus selle ostsin), kardinad sain sõbrantsilt, kuid praeguse seisuga jäävad need talve ootama, sest pidime panema tema tuppa lisaks pimendavale ruloole ka pimendava kardina, sest õhtupäike, mis mõlema lapse tuppa sirab, on lihtsalt liiga ere. Renoveerimine läks maksma umbes 500 naela, kusjuures vaatasin, et Ikeaasjad on kõik praeguseks kallimad. Ja oi milline teema oli saada asjad, mis meeldivad ja ei maksa palju, sest hästi paljud asjad olid lihtsalt otsas kuna olid suurd tarneprobleemid.

Ma olen praegu Piiga toaga rahul, tuli armas halli-roosa segune tuba valge mööbliga. Ilmselgelt võtame toa renoveerimise põhjalikumalt ette tulevikus, kuid sinnamaani looda, et talle see ka meeldib 🙂 Panen Instasse ka mõned enne ning pärast pildid.

*vajamineva mööbli valisin välja Ikeast. Sinna läksin omapäi kui olin just emapuhkusele läinud ehk umbes paar nädalat enne tähtaega. Ma tohutult nautisin üksi Ikeasse sõitu, kulgemist omas tempos ja pidamas maha korralikke monolooge oma peas, et mida võtta ja mida jätta. Mul oli ju pikk nimekiri asjadest, mida vaja nii Piiga kui Noorhärra tuppa. Ja lõuna lihapallide ning daimikogiga on alati MUST kui Ikeasse satun. Ostlesin ka nii korralikult, et lõpuks tellisin transpordi koju, minu puhul VÄGA erand, aga noh kaine mõistus sai aru, et ise ma ilmselt neid asju autosse ei vedi ja noh koguse eest küsitud summa ei olnud ka üüratu. Miku ema oli muidugi pahane, et ma üksi käisin, ise tähtajale nii lähedal. Lubasin siis pühalikult, et enam üksi seiklema ei lähe. Ei läinud ka 😀

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?