Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.

Noorhärra magamistuba

Mäletate, ma suure suuga kiitlesin, et meie küll ei hakka enne majas midagi renoveerima ja dekoreerima, kui kogu maja juhtmestik uuendatud saab. Ja see töö saab alles järgmine aasta tehtud, sest vajab veidikene rahakogumist. No ja siis tuli septembrikuu ning hakkasin vaikselt mõtlema, et Piiga tuba oleks vaja beebisõbralikumaks muuta, mis tähendaks seinte värvimist, natukese uue mööbli ostu – noh sellist üleüldist nokitsemist. Aga kuidas me siis nokitseme Piiga toa kallal, kel vähemalt esimene aasta ei ole sooja ega külma, mis värvi toas ta magab või millises kapis ta riided ja mänguasjad asuvad ning jätame Noorhärra punaste lillede ja narmendavate seinte vahele magama. Seega tegime otsuse, et laste toad ikkagi värskendame ära, isegi kui see tähendab, et peame korrastama neid peale juhtmestiku vahetust. Tundus loogilisem alustada Noorhärra toast, sest nagu öeldud, beebi on vähemalt alguses leplikum.

Algas plaanimine sellega, et teeme ainult seinad korda ehk kahele seinale paneme uue tapeedi ja kaks värvime üle. Lisaks saavad värvitud põrandaliistud ja sisseehitatud kapp pluss võtame ära ka kapiukse. Mööblist tahtsin juurde ainult suurt riidekappi, sest siiamaani olid Noorhärra riided jagatud kummuti ja sisseehitatud garderoobi vahel, selle viimase tahtsime ainult mänguasjade jaoks jätta. Lisaks ka uus voodi, kuna vana oli paras vineerikäkki ja kolimiste käigus korralikult kannatada saanud. Lõpetuseks, et olla veidike keskonnasäästlikum, tahtsin üles putitada tema ühe riiuli ning sõbrannalt saadud mänguasjakummuti. Seega esialgne eelarvegi ei tundub väga suur tulevat – vaja oli uut tapeeti ja tapeediliimi, ning värve/pintsleid, sest igasuguse töö plaanisime ise teha, ainult Miku emalt palusime abi tapeetimisel. Toa temaatikaks sai superkangelased, sest just sellist tapeeti soovis Noorhärra oma tuppa. Minule sobis, sest siis sai mööbli ikkagi valgeks jätta ning teised kaks seina hallikaks värvida. Esialgse eelarve lõi paraku sassi see, et mina tahtsin tema tuppa narivoodit, just sellist et saaks alumist osa nt kirjutuslauana kasutada. Sellised eksemplarid olid päris kallid, mõõtudelt suured ja paraku magamisosa asus meie arvates veidike liiga kõrgel. Me nimelt ei olnud kindlad, kuidas hakkab öine vetsureis välja nägema, kui tal on vaja päris kõrgelt alla ronida pooluimasena. Leidsime Amazonist küll odavama variandi, kuid kahtlesin päris pikalt, kas kvaliteet on hea. Lõpuks otsustasin riskida (risk tasus end ära) ja tellisime voodi raami, lisaks ka uue madratsi.

Renoveerimisega alustasime oktoobri esimesel nädalavahetusel ning arvasime, et paari õhtuga saab tuba valmis, ei olnud ju nagu eriti nokitsemist vaja kui tapeet vahetada ja natuke värvida. Oh jah, selle toa renoveerimisega saime aru, et siin majas küll ükski töö liiga lihtsalt ei kulge 😀 Ma võtsin seda kuramuse vana tapeeti maha kaks õhtut ning mul oli abiks väga hea töövahend – mina nimetan seda tapeediaurutiks ehk on üks masin suure veepaagiga, mis sisselülitamisel kuumutab vee päris kuumaks ning hakkab seda siis läbi toru auruna välja puhkima. Toru teises otsas on selline laiem “labidas”, mis vastu seina surudes hoiab auru kinni, mis omakorda nö sulatab vana tapeedi lahti. Kui Miku ema ei oleks mulle seda masinat laenanud, ma siiamaani kraabiks seda vana tapeeti maha 😀 Ühesõnaga, oli seinas viis erinevat kihti tapeeti, kusjuures üks kiht oli veel mingil hetkel ülevärvitud, seega kihid tulid reaalselt üks haaval maha ning igat kihti pidi eraldi aurutama. Lisaks oli keerukas saada mõni serv lahti, et siis tapeeti maha kiskuda, ma lõpuks võtsin kööginoa koukimisel appi, kuigi hiljem selgus, et pahtlilabidas oleks ka abiks olnud. Lõpuks saime kaks seina paljaks ja selgus uus töö – pahteldamine. Kaks seina olid ikka nii vinka-vonka pluss aknalaua ümbrus lihtsalt kohutav. Kui meil oleks olnud aega (tahtsime toa Noorhärra sünnaks valmis saada), siis oleksime tellinud uue akna ja lasknud ka akna ümbruse ning aknalaua korda teha, kuid seda aega meil ei olnud ja nii pidime leppima pahtli ja liivapaberi kasutamisega. Pahteldamise tegi Miku, minu tööks jäi lihvimine. Tagant järele võime öelda, et oleks pidanud tellima mõlema seina täispahelduse ja lihvimise, võib-olla isegi kiskuma tapeedi maha ka ülejäänud kahelt seinalt, et ka need pahteldada ja lihvida. Eks see töö ootab meid kunagi ees. Igatahes, mässasime mis me mässasime pahtli ja liivapaberiga, väga palju paremaks me neid seinu ei saanud ja olime kergelt öelda mures, et kuidas tapeet seinas olles paistma hakkab. Kuna tapeet on õnneks mustriga, siis ausalt ei näe mina küll mingeid muhke ja kumerusi, mis tegelikult seinas on. Näiteks oli akna seina üks kinnimätsitud ventilatsiooniava, mille otsustasime samuti tapeediga katta. Kui ei teaks, et tapeedi all on midagi, ei saaks aru miskit, kuna tapeet petab mõnusalt ära. Akna äärtega otsustasime järgida Miku ema soovitust ja tapeetida ka need selmet et lihtsalt üle värvida.

Enne tapeetimist oli vaja ka suuremad värvitööd teha ehk kaks ülejäänud seina ja põrandaliistud. Mul oli kinnisidee, et seinad ja liistud peavad olema ühte värvi (enam ei mäletagi miks) ning valitud värviks sai “manhattan grey” ehk värvipoti peal oli selline mõnusam, veidike heledam hall. Kurja kui pettunud ma olin, kui esimene kiht seina sai – mina nägin pigem sinakat tooni, kuid tol hetkel ei sobinud see minu silmis üldsegi tapeediga, sest seal oli ju hallikat tooni sees 😀 Mõtlesin siis, et okei, värvin põrandaliistud vähemalt valgeks, sest meil aeg natuke hingas kuklas, kuid ka see ei jäänud kõige ilusam, sest ma lootsin, et kui värvin selle sinaka halli valgega üle, jääb tulemus heledam hall. Ma ilmselt ei pea toonitama, KUI Rohelised Renoveerijad me kahekesi oleme eriti siinkirjutaja, kes lisaks rohelisusele ei hiilga teinekord oskusega teiste nõuandeid kuulata ja teab ise paremini 😀 Ühesõnaga, mässasin mis ma mässasin nende põrandaliistudega, lõpuks värvisin ikka teist korda sinakas halliga üle ja liikusin edasi järgmiste ülesannete juurde, sest vahepeal hakkas too toon täitsa meeldima. Hea, et ukse ja kapipiidad valged jätsin, sest mingi hetk tahtsin need ka halliga üle tõmmata.

Enne kui uut vaipa tuldi panema, oli mul vaja lõpetada taaskasutusprojektid ja too sisseehitatud kapp eh tegin ühe juba aastaid kasutusel olnud kapi kasutamissõbralikumaks ehk võtsin sellelt nö ülemise osa maha ning värvisin üle – kõik seinad ja riiulid valgega ning esipaneeli tolle sama halliga. Lisaks värvisin üle mänguasjakummuti esipaneeli (halliks) ja seinad (valgeks). Mõlemad esemed on kunagi ostetud Ikeast, kuid tundub et vähemalt seda kappi neil enam müügis ei ole. Too sai ostetud siis kui Noorhärra sündis ja siiani meid truult teeninud. Viimase nokitsemisena värvisin tolle sisseehitatud kapi valgeks ja kleepisin peale tapeedipanekust ülejäänud juppidelt välja lõigatud tegelased (sama võtet kasutasin ka tema uksel). Algul tahtsin panna ka tagaseina tapeedi, kuid meil ei jäänud seda piisavalt üle ning too tagasein oli omakorda igate pidi viltu, mistõttu oleks tapeedipanek korralik väljakutse olnud. Mis uude vaipa puutub, siis kuigi algul mõtlesime seda mitte teha, siis saime aru et esiteks too vana vaip oli ikka väga vana, teiseks ei sobinud selle värv üldse uue toaga ning kolmandaks, ma ei tea, mis too eelmine omanik selles toas tegi, kuid vaipa oli mitmest kohast lõigatud, kohati lihtsalt ka korralikud lahmakad välja ning too nägi väga räsitud välja. Uus vaip pandi maha oktoobri lõpus (töö oli väga kiire ja korralik) ning samal õhtul tõime Noorhärraga ka renoveeritud riiulid tuppa, et mänguasjad kolitoast (tulevane beebituba) tagasi tuua. Miku pani samal õhtul ka uue voodi kokku, seega reaalselt kolis Noorhärra oma tuppa tagasi juba enne sünnat*.

Mina loen, et tema tuba sain lõplikult valmis novembri keskel, kui riidekapp (otsin sinna veel lisariiuli) ja raamaturiiul üles said ja kõik tema asjad oma kohtadele kolisid. Viimane viivitus tuli sellest, et ma tahtsin kindlasti saada neid esemeid Ikeast, kuid siinmail on korralikud tarneprobleemid ja enamus eksemplare, mis mulle meeldis ja mõõtudelt mahtunud oleks, olid väljamüüdud. Lõpuks ma lihtsalt läksin ja veetsin ühe päeva Ikeas eesmärgiga saada mõlema lapse tuppa kõik suured mööbliesemed. Mul vedas, ma sain kõik asjad ning nokitsesin ise ka kokku panna. Mikul on mind mitu korda maa põhja kirunud kui Ikeast mööblit ostan, sest keegi peab selle ka kokku panema 😀 See ei ole kindlasti raske töö, kuid siiani on kuidagi juhtunud, et kokkupanekuboss on just tema. No seekord ma siis võtsin ise ohjad (ja juhised) enda kätte ning hakkasin esimese asjana Noorhärra riidekappi kokku panema. Jep, see võttis mul kauem aega, sest mul läks aega arusaamaks juhistest ja noh ma suutsin tagapaneeli naelu korralikult viltu sisse lüüa, mistõttu veetsin aega parendustäid tehes ja kapp on ikkagi rikutud (a hea oli, et meil valget värvi leidus ja ma oma vead konkreetselt kinni mätsisin), kuid tehtud see sai.

Mina olen isiklikult lõpptulemusega rahul ja seda on kindlasti ka Noorhärra. kui ma saaks midagi teisiti teha, siis võtaks rohkem aega renoveerimiseks ning vahetaks nii akna kui laseks seintel täispahtelduse teha. Samuti telliks väiksema voodi ja vahetaks voodi ning riidekapi asukohad. Kusjuures, tolle liumäe osa võtsime juba paar nädalat hiljem maha, sest ega see väga kasutust leidnud ja võttis pigem niisama asjatut ruumi. Ma nüüd ootan õiget hetke, et need piraadikaunistused ka maha võtta, sest no ei sobi ju kuidagi sinna tuppa 😀 Kuna Noorhärra tuba oli kangelaste temaatiline, siis sai ta sünnaks suure kangelaste postri ja Ämblimehe öölambi, sobis kui valatult. Hetkel on tema lemmik just too voodialune peidik, sest sättisin tema eelmise madratsi sinna selle mõttega, et oleks pehmem mängida ja vajadusel saab keegi sõpradest seal magada kui ööseks tuleb, aga Noorhärra on ise sujuvalt viimased nädalad seal maganud 🙂

*Kui ma algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole lasta Noorhärral renoveeritavas toas edasi magada, siis pärast vana tapeedi mahavõtmist ei suutnud ma lasta tal nii koledas toas magada. Nii koliski ta oma voodiga meie tuppa ning kokku ööbis meie juures umbes kolm nädalat. Kitsas oli küll toas, aga saime hakkama.

Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.

Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.