Oma kodu ostmine – alustame uuesti

Ma mõtlesin, et ei kirjuta üldse midagi koduostmise teemal enne, kui leping alla kirjutatud ja võtmed käes … noh see ebausk ikka. Siis aga mõtlesin, et ilmselgelt juhtuvad asjad siis kui nad juhtuma peavad ja minu ebausul ei ole siin millegagi pistmist. Ja tore ju ka endal lugeda näiteks 10 aasta pärast, mis vimkad meie teele sattusid.

Oma kodu saamine on olnud meie unistus pikalt ning pärast aasta alguses toimunud põntse muutunud mõnevõrra hellaks teemaks. Kui koroona pead hakkas tõstma, siis oli üks meie esimesi tegusid loobuda tol hetkel väljavalitud maja ostust ning praegu tagasi mõeldes oli see ainuõige otsus. Ilmselt sattusime kergelt paanikasse, et esimesel majal korralik niiskuskahjustus avastati ja maja ost muutus kinnisideeks. Seetõttu ei mõelnud me päris selgelt läbi, kas see teine maja on ikka see. Nagu nüüdseks teame, oli Miku kevadel põhimõtteliselt kaks kuud tööta ning juunist alates pendeldanud erinevate objektide vahel. Mingil hetkel kirjutasin ka sellest, kuidas ühes kohas jäi töötasu täielikult saamata ja teises kohas ühepoolset tasu vähendati. Valitsus küll tuli välja skeemiga toetada FIE’sid ning see summa aitas meid tõesti, kuid täpselt nii palju, et maksud said makstud ja kõhud olid täis. Õnneks minul säilis töö kogu aeg, kuid võtta pangalaen oleks olnud tõesti viimane totrus. Arvestades kõike seda peame ilmselgelt olema tänulikud, et kuigi meie säästud kahanesid ja kasutasime mingi hetk ka krediitkaarti, siis ometi ei jäänud me kuskil võlglasteks ning saime igakuiselt koguda raha ka ISA kontodele.

Kerime nüüd aja edasi oktoobri keskpaika, kui hakkasime uuesti mõlgutama ostumõtteid. Miku oli saanud palgatöö (mis on laenajate silmis parem garantii kui näiteks FIE iganädalane kõrgem sissetulek) ning tahtsime lihtsalt oma finantsnõustajaga suhted üles soojendada. Meil ei olnud ju viimase kuue kuu jooksul põhjust temaga kontakti võtta, sest mitte mingi valemiga ei oleks me olnud ostuvõimelised. Veel oktoobriski mõtlesime, et ostmine saab ilmselt toimuma kevadel, sest meie hammas ei hakka hetkel sümpatiseerivatele objektidele peale. Pikk jutt veelgi pikemalt – kogu idakaldale kolimise mõtte taga oli soov elada Miku vanematele võimalikult lähedal. Hetkel oleme lähedal, kuid siiski 20 minuti kaugusel, maja tahtsime osta aga samasse külla, kus nemad on, et saaksime jalutada neile külla. Nats jama on see, et sealsete majade hinnad on tsipake kõrgemad, kui meie hetkel lubada saaks. Kui ma räägin maja kriteeriumitest, siis peamised soovid olid 3 magamistuba, aed, garaaž, pigem vaiksem tänav ja soovitavalt sisekujundust aastast 2000 mitte 80ndatest 😀

Seega kirjutasin finantsnõustajale ja selgitasin, et elame nüüd idakaldal, Miku on palgatööl, mina olen kevadest saadik 100% töötanud ning plaanime pigem siia kanti midagi osta. Meie suurim küsimus oli, et kas ja kui palju on muutunud laenusaamise tingimused. Vastus meid ei üllatanud – laenuandjad on eriti ettevaatlikud FIE’de või koroona tõttu sundpuhkusele saadetud (furloughed) laenusaajta osas ning omaosalus peab olema vähemalt 10% või veelgi parem, 15%. Arvestades, et need ilusamad majad Miku vanemate külas olid niigi väga korraliku hinnaga, siis ei ole meil 15% küll kuskilt võtta, isegi 10% kokkusaamiseks peaksime korralikult pingutama veel mitu-mitu kuud. Me pigem lootsime, et kehtib ikkagi 5% sissemaksunõue nagu aasta alguses, siis saaksime vabalt endale ühe sellise maja lubada. Naiivitarid eks 😀 Samas pakkus finantsnõustaja, et saadaksin talle meie hetke finantsid, nii palganumbrid, säästud kui kohustused ja ta vaatab, kas oleksime üldse kõlbulikud laenu saama. Saatsingi andmed ning meie rõõmuks selgus, et isegi praeguste kohustuste juures antakse meile laenu.

Seega hakkasime edasi (kalleid) maju vaatama, kuid samal ajal arutlesime, et isegi kui oleme praegu laenukõlbulikud, siis kas me tahame megasuurt kohustust endale juurde võtta teades, et järgnevad paar aastat oleme niigi mingil määral kohustustega seotud. Isegi kui leiaksime meeldiva maja, siis sissemaksu meil ei ole ja mis me ikka endid piiname. Kuniks Miku ema saatis mulle lingi ühele müüdavale objektile meie praeguses külas. Avasin selle, klikkasin pildid läbi, mulle meeldis see maja ning mängisin seetõttu natuke laenukalkulaatoriga, et näha kui suur oleks kuu makse … ja panin kuulutuse sama targalt kinni. Osta maja praegusesse külla ei olnud lihtsalt variant, sest see asub suurest kiirteest liiga kaugel ja see ei olnud ju esialgne plaan 😀 Samal õhtul uurisin ka ise kinnisvaraportaali ja oma külas pakutavat (sest kuigi kiirteest kaugel ja mitte esialgne plaan, mulle siiski väga meeldib siin ja noh, kui leiangi midagi ilusat, eks siis tuleb Mikut tugevamini veenda) ning sattusin meie praegu üürimaja müügikuulutusele. Tegu oli küll müüdud objektiga, kuid andis aimu, mis hinnaga see juunis müüdi. Mu amps pidi lahti jääma – teades, mis selle objekti kuumakse umbes on, siis teenib omanik hetkel vägagi korralikud paarsada naela kasumit, kuus. Ja vot siis hakkas minu mõte jooksma.

Avasin uuesti lingi, mille Miku ema saatis, mängisin numbritega nii, et maksame sissemaksuks 20% (jep, selline hinnavahe on majadel, mis asuvad 15km kaugusel teineteisest) ja edastasin lingi Mikule. Minu mõte oli osta too objekt praegu ära endale, jätkata muude kohustuste tasumisega ning endiselt koguda raha ning mõne aasta pärast anda see objekt üürile ning siis juba osta suurem maja loodetavasti Miku vanemate külla. Minu jaoks oli tugevaim argument see, et praegune üürimakse on meie jaoks surnud raha (ja seda surnud raha oleme maksnud niigi aastaid), kuid kodu ostmisel väheneks märgatavalt meie igakuine makse pluss maksame ju enda pangalaenu tagasi. Teades, et piirkonda plaanitakse investeeringuid, siis ilmselt tõusevad ka kinnisvarade hinnad. Ehk kui me oleme mõenud, et algul ostame maja ja siis järgmise objekti investeeringuna kõrval, siis nüüd teeksime seda kõike vastupidi. Mikule see mõte meeldis ning helistasin maaklerile, et leppida aeg vaatamiseks. Selgus, et majas on hetkel veel üürnik ning nad ei ole saanud kätte võtmeid, et vaatamisi korraldada. Küll aga võeti minu andmed, et hiljem kontakteeruda (see kõik oli umbes kolm nädalat tagasi ja ma ikka ootan, et minuga ühendust võetakse). Selle kõne käigus selgus üks meie jaoks ebamugav tõik, et kuna tegu on äärmise ridaelamuboksiga, siis on naabritel õigus läbi selle objekti aia käia, et oma prügikastid tühjendamiseks tänavale tuua. Kui algul ei näinud me selles suurt probleemi, siis hiljem loobusime sellest objektist just seetõttu, et me ju ei tea, mis tegelikult toimub. Kas tõesti kasutatakse aeda korra nädalas läbikäiguks või hoopis igapäevaselt oma aeda saamiseks, sest seadusega on see paika pandud.

Küll aga ei loobunud me mõttest osta praegusesse külla odav maja, et see hiljem üürile anda või kasumiga maha müüa. Nadi oli ainult see, et tegelikult midagi sobivat siin müüa ei ole. On kas kahe magamistoaga või juba suuremad majad või ridakad, mis on pigem jamamas piirkonnas. Vähe maksta maja eest on jah tore ja kui me ostakski selle koheselt investeerimise eesmärgil, siis ma piirkonnale nii palju tähelepanu ei pööraks. Kuna aga plaan on siiski ise ka sees elada, on asjalood natuke teised. Seega ühel õhtul pärast kuulutustes surfamist pakkusin Mikule, et ta kontakteeruks omanikuga, et kas too oleks nõus üürikat meile müüma. Miku arvas, et vaevalt, sest see sai alles ostetud (aga no ega omanik tea, et meie teame seda), kuid saatis siiski sõnumi. Olime suhteliselt kindlat, et vastus on EI, kuid vastus oli hoopis, et sobivatel tingimustel on asi mõeldav. Jipikajee onju, mina juba mõttes lammutasin seinu ja tegin korralikku renoveerimist 😀 (kaks nädalat hiljem ootame endiselt hinnapakkumist ja objekti pole keegi veel hindamaski käinud). Kuna aga ka see variant ei olnud 100% kindel, arutasime Mikuga, et mis edasi. Üürilepingu pikendamine veebruaris tundus nii raharaiskamisena, et meie jaoks oli jäänud lauale kaks varianti:

A) leida odavam objekt praeguses külas, et see ära osta, mõned aastad sees elada ja siis edasi väljaüürida/mahamüüa, et endale suurem maja vanemate lähedale osta

B) alandada oma eelarvet ning vaadata, kas leiame midagi mõistlikumat vanematele lähemale, kuid ilmselt mitte samasse külla, elada selles majas kauem kui paar aastat ning siis uuesti üle vaadata, kas saame selle objekti välja üürida ja suurema maja endale osta või müüme selle maja maha, et suurem osta ja kunagi tulevikus investeerimise nimel midagi juurde vaadata.

Oktoobri lõpuks olime seega targemad ses osas, et kus me finantsiliselt asume ent siiski segaduses, et milline samm see kõige õigem oleks.

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Kukkur muutus veelgi kergemaks

Eelmise nädala reede ei olnud just kõige roosilisem. Aga öeldakse, et halvad uudised tulevad ikka kolme kaupa ja noh me saime selle kolmiku ühel päeval kätte, vast nüüd natuke aega asjad jälle laabuvad 😀

Esmalt viisime hommikul Miku tööauto parandusse. Sellel oli mitu nädalat tagasi mingi krigin tekkinud kui käivitada. Siis, kui mootor juba soojaks oli läinud, krigin kadus. Mikul oli ettekujutus, mis see olla võiks ja mida vahetada vaja, kuid ise ta seda teha ei saanud. Seega käis ta siia kolides mitmes kohalikus töökojas, kus lubati auto üle vaadata, kuid asjad tegelikult nagu ei sujunud, lihtsalt tundus et keegi ei olnud huvitatud selle töö tegemisest. Nii broneeris ta lõpus autole aja naaberküla töökotta. Teadsime ette, et parandus läheb umbes 100 naela, mis oli aktepteeritav summa. Arvestades, et auto ise on healjuhul 1500 naela väärt, siis ega väga palju pole ka remondile mõtet kulutada. Paar tundi hiljem saime telefonikõne, et auto on valmis – jupp vahetati ära, krigin ei ole kadunud, vaid isegi natuke valjem ja aitäh et meile 100 naela jätsite :S Kui Miku küsis, et mis siis lahti võib olla, et krigiseb edasi, siis pakuti variante küll, kuid selle korda tegemine maksaks juba umbes 500 naela … No vaatame seda asja veel. Ühesõnaga olime 100 naela võrra vaesemad ning murekoorma võrra rikkamad

Teiseks läks katki meie pereauto, millega mina enamusaega sõidan või siis teeme pikemaid sõite sellega. Miku pidi eelmisel nädalal käima uue töökoha asjus pabereid ajamas, mitte siin kuskil lähedal, vaid ikka Manchesteri kandis 😀 Tagasiteel olles helistas mulle, et auto rool võbiseb imelikult. Ta oli küll peatunud teeääres, et äkki on rehv katki läinud, kuid väline vaatlus ei tuvastanud miskit. Istus rooli tagasi ning vahelduva eduga võbisemine jätkus, eriti kui automootor oli soojaks läinud. Pidurite kasutamisel võbisemine kas kadus või muutus hullemaks. Ta proovis auto küll kuhugi töökotta ülevaatamisele viia, kuid hetkel on kõik töökojad suhteliselt pungil (kuna vahepeal oli ju kõik suletud ning autode remontimine lükkus kaugesse tulevikku) ja mitte keegi ei suutnud pisikest kontrolli vahele võtta. Samas arvas Miku, et midagi hullu ei ole ja vast saame ikka nädalavahetusse planeeritud vana kodukandi külastuse terve perega siiski ette võtta. Reedel viis ta mind rongijaama, mis asub meist pooletunni sõidu kaugusel. Sinna jõudes ja autost välja astudes tungis meile ninna kohutav hais, oli aru saada, et miskit on korralikult katki. Juhipoolne esiratas oli aga nii kuum, et kohe oli kuum. Reaalselt tekkis meil tunne, et see võib põlema minna, mistõttu valasime autos olnud joogivee jahutuseks rehvi peale. Miku liipas autoga aeglaselt vanemate juurde, et sealses töökojas parandusaeg saada. Me juba värisesime ette, et KUI suure arve me töökojast saame.*

Ja kolmandaks, see Miku uus töökoht. No ta pidi esmaspäeval alustama, kuid suurte objektide puhul on kohustuslik, et uued tulijad läbivad ehitusplatsi ja ohutusnõudeid tutvustava sissejuhatava koolituse (inglise keeles induction). Enne sind lihtsalt ei lubata tööle. Tänu koroonale on aga vastavad grupid limiteeritud 8le osalejale ning kuigi päevas tehakse mitu sessiooni, siis esmaspäevaks olid kõik grupid täis. Nagu ka kolmapäevaks. Ehk tema algus uuel positisoonil lükkus vähemalt nädala edasi. Ma ilmselt ei pea mainima, et vanas kohas ta enam ei tööta!

Seega reedel oli mingi hetk olukord, kus kumbki meie autodest ei olnud sõidukorras ja me juba olime kulutanud või kulutamas oma säästusid. Lisaks ei olnud ka uus sissetulek kinnitatud. Õnneks saime Miku auto piisavalt korda ja sõidud sõidetud, sest mingi hetk oli ta juba minemas meile nädalavahetuseks autot rentima. Muidugi oleks olnud lahendus laenata vanemate autot, mille vastu neil midagi ei olnud … ainult et see auto oli ka laupäevaks töökotta broneeritud 😀

*Otsustasime, et laseme auto korda teha töökojas, mida Miku vanemad kasutavad ja julgevad soovitada. Uute elanikena ei tea ju kunagi, kes on aus ning kes üritab naha üle kõrvade tõmmata, rääkimata töökvaliteedist. Saime aja täna hommikuks ning nagu Miku arvas, siis oli pidurisadul tollel juhipoolsel esirehvil kinni kiilunud. Jep, ma just guugeldasin sõna “caliper”. Üllatuslikult ei lähegi parandus nii palju maksma kui pelgasime. Natukenegi häid uudiseid ka 🙂

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀

Me kolime, jälle vol. 3

Esmaspäeval, 17 augusti hommikul, viisime kõigepealt rendikaubiku tagasi. Pühapäeval Wiganis olles avastasime, et hüdraulikaõli lekib korralikult ning näitasime seda ka rendifirmale, kes tegi meile veidike soodustust. Õige kah, sest kui esialgu auto renditud sai, siis jäi segaseks, mille eest me maksame. Ehk meie saime aru, et meil on rendihind, millele lisandub miilitasu iga rohkem sõidetud miili eest, tasuta miile oli kokku 200. Kuna edasi-tagasi sõit Wiganisse on u 230 miili, siis ei tundunud lisatasu 9 penni per miil üldse hull. Auto kättesaamisel selgus, et peame ka kütuse eest eraldi maksma (mingil põhjusel oli Miku kindel, et see on juba rendihinnas sees), mistõttu läks rendihind päris kõrgeks, tegime ju veel lisareisi Wiganisse. Õnneks oli rendifirma mõistlik ja ei küsinud lisamiilide tasu just tänu õlilekke tekkele, seega säästsime u 50 naela. Rent ise oli 190 naela nädalavahetuse eest plus u 150 naela kahe paagi kütus. Lohutasime endid sellega, et me ei kolinud ju ühe küla või maakonna raames, me kolisime pm läänerannikult idarannikule.

Edasi viisime Noorhärra vanavanemate juurde, kes olid ametis pakkimisega. Ega me pikalt lobisenudki, vaid võtsime suuna Wiganisse, sedakorda oma autoga. Tahtsime Wigani kohaga kõik ära lõpetada, et saaksime siis keskenduda uue kodu korda tegemisele. Jõudsimegi umbes üheks kohale, veetsime paar tundi koristades, natuke putitades ja värvides ning olime poole neljaks valmis koha üle andma. Meil oli vana koha omanikuga väga vedanud, sest tegu oli hästi mõistliku ja abivalmi inimesega. Tegime kiire tiiru maja peal, aias ja garaazis, ta oli väga rahul kuidas maja välja nägi ning lubas kogu tagasiraha tagasi kanda. See oli meie jaoks väga hea uudis, sest me arvasime, et ta natuke ikkagi jätab endale ka, põhjusega muidugi 🙂 Edasi läks Miku ühe paljudest ammu kokkulepitud tatooseansile ning mina veetsin niikaua aega sõbranna juures. Sedakorda tuulasin tema riietes, sest oli tema teinud korraliku garderoobipuhastuse ja mina sain nii mõndagi uut enda garderoobi. Miku seanss venis tsipake pikemaks, seega sõin sõbrantsi juures veel õhtustki ning lõpuks hakkasime tagasi sõitma. Hästi mõnna oli pimedas tagasi sõita, vähe autosid ja meil mõnus muss taustaks. Tegime ka mitmeid bensukapeatusi, nii et lõpuks võttis kojusõit 3 tundi.*

Teisipäeval oli peamine eesmärk minna Ikeasse kuhu minekul Miku õde meiega liitus. Muidugi ei saanud me kohe hommikul minema, sest avastasime kodutänavast pisikese pudi-padi poe, mis müüb erinevaid remondiga seotud asju ja aia- ning tööriistakaupa. Nii läksimegi seda poodi kõigepealt uudistama. Külastus oli edukas, kuna väljusime värvipoti ja pintslitega, lisaks saime tehtud lisavõtmed minule. Lõpuks võtsime suuna Ikea poole, mis asub hea tunniaja kaugusel. Ses suhtes oli Wiganis meie elukoht mugavam, kuna Ikeasse oli selline 20 mintsa sõitu ja kõik muud lemmikpoed samuti ligidal. Nüüd asuvad need pigem kaugemal ja peab natukene plaanima sinna minekut ja kindlasti tegema ostunimekirja. Niipea, kui olime endid ära parkinud, saime aru, et äkki oleks pidanud selle külastuse tulevikku lükkama. Teate ju küll, koroona ja distantsihoidmine tähendab üldjuhul seda, et suuremate ja populaarsete poodide uksetaga lookleb korralik järts sissesaamiseks 😀 Nii ka Ikeasse. Kuna aga seljataga oli üle tunni sõitu, siis ei tahtnud me niisama kohe tagasiteele endid ka pöörata. Läksime järtsu ja saime suhteliselt kiiresti sisse. Ikeas sees oli nagu ikka tavapärane ülerahvastatus ja rahulikust vaatamisest teistest eemale hoides ei tulnud eriti midagi välja. Ja need kuramuse maskid, mida igas poes kandma peab, on niiiii ahistavad. Õnneks oli diivanite osakond suhteliselt alguses ja saime rahulikult seal ringi vaadata. Lausa nii rahulikult, et veetsime enamuse oma paaritunnisest külastusajast just seal. Njaaa, diivani saamine oli selline “vahva” lugu, et väärib eraldi postitust. Lõpuks, kui sealt liikuma saime, oli meie mõlema soov lihtsalt välja pääseda. Saime siiski ka minu kontoritooli, kuid muude asjade vaatamine jäi seekord ära. Koju jõudsime pärastlõunal ja tundsime, et päev oli täitsa raisku läinud, sest päris edukalt Ikea külastus ei lõpenud. Siiski võtsin mina ette veel sahvri värskendusvärvimise ja jõudsin lahtipakkida vannitoa kastid. Kuid see oli kõik. Otsustasime, et kolmapäeval ei liigu me kuhugi, sest 4 päeva autodes istumist oli jätnud paraja istmemaigu suhu ja ei olnud me tegelikult maja sättimisega kuhugi järjele jõudnud.

Kolmapäev oli sättimise suhtes kõige edukam. Ma olin juba kaheksast allkorrusel söögitoa laagrit lahtipakkimas ning paari tunniga sai see tehtud. Võimalik, et oleks juba eelmisel õhtulgi teinud, kuid sahver kuivas ja mul oli palju asju just sinna vaja ära paigutada. Igatahes, peale söögituba tegime korda ka elutoa ning sorteerisime kõik asjad maja peal ära nii, et aeda tekkis hunnik prügimäele viimiseks**. Lisaks on meil sel korral vedanud panipaigaga, mis asub küll teisel korrusel ja kuhu ma alguses mõtlesin pisikese riidekapi ehitada, kuid lõpuks läks see tuugalt täis just neid asju, mida ilmselt meil hetkel vaja ei lähe. Jällegi pisike kokkuhoid, sest alternatiiviks oleks olnud eraldi panipaiga rentimine, mis jällegi oleks selline 50 naela kuus lisakulu. Pärastlõunaks oli meie jaks otsas ning otsustasime endid eduka päeva puhul premeerida pubikülastusega. Muidugi pärast seda, kui prügimäe tretid olid tehtud, sest ega me siis ühe sõiduga piirdunud 😀

Neljapäeva hommikul külastasime kohalikku teiseringipoodi ning saime nii minu kui Noorhärra riiete jaoks kummutid. Esialgu oli mõte, et ostame uued Ikeast, kuid siis otsustasime kulud ikkagi koomale tõmmata ning saime hea lahenduse just sealt poest. No minu arust on hea lahendus saada kaks kummutit ja transpordi 30 naelaga, Ikeas oleks selle raha eest saanud pool kummutit. Meil ju siiski on plaanis järgmine aasta oma koju kolida ja selleks hetkeks on Noorhärra juba nii suur, et võiks talle narivoodi osta, midagi sellist kus voodi on üleval ja selle all on laud või kapp vms. Kas ka kummutit siis vaja läheks, oleks küsimärk. Veel käisime The Range’s sisustusasju toomas. Kunagi rääkisin, et see on üks mu lemmikuid poode, sest sealt tõesti võib leida kõik vajalikku majja. Muidugi mitte parima kvaliteediga, kuid kõik on olemas. Nii tulid meiega kaasa kaks vaipa esikusse ja üks kööki, uued kardinad elutuppa, piprataim söögilauale, uued supikausid ning võitoos ja ilmselt pisikest nipet-näpet veel. Kuna ilm oli mega ilus, siis käisime ka Saltburnis jalutamas, et kogeda seda kõike, mis oli üheks põhjuseks kolimisel – meeletult ilus loodus ja rannajoon. Ja samas laadisime akusid, et veidikegi puhata ka puhkuse nädalal. Õhtul käisin veel kohalikus poes kapivärskendajaid ostmas, sest ühel kummutil oli korralik kopitanud hais juures, kuid praeguseks tundub ka see lahtunud olevat. Hilised õhtutunnid veetsin enda riideid sorteerides ja meie magamistuba möbleerides ning tegin Noorhärra toa korda va tema riided.***

Reede hommikuks jäigi veel korrastada Noorhärra kummut ning üleüldiselt maja korda seada. Lisaks lubasime endile lebotamist, kuna meie laps oli tagasi tulemas ja ega me ju olnudki eriti puhata saanud. Tegelikult me pingutasime korralikult, et maja reedeks korras oleks, seda just Noorhärra jaoks. Õnneks me ei pidanud pettuma, sest too oli sillas juba sellest, et elutoas olid tema mänguasjad korralikult näha. See, et kogu maja oli korras, lisas ainult rõõmu tema olekusse. Õhtul käisid sipsti külas ka Miku vanemad, kel oli hea meel näha, et maja oli läbi teinud korraliku muutuse. Nägid ju nemad seda viimati vahetult pärast asjade ära toomist, kui kõikjal valitses vaid segadus.

Nädalavahetuse võtsime vabamalt ses osas, et laupäeval käis Miku õde oma lapsega meil külas, samuti käisime kohalikus rannas jalutamas. Pühapäeval tegime perekondliku väljasõidu Whitbysse, kus oli muidugi palju rahvast, kuid proovisime siiski teiste seljas mitte elada. Pühapäeva õhtul sättisin ka kontoritoa lõpuks paika, sest esmaspäevast hakkas mul jälle töö. Noorhärra oli muidugi abiks, sest ega siis ema oska ju kontoritooli ise kokku panna 😀 Aga vähemalt pühapäeva õhtuks oli tunne, et oleme nüüd endid sisse seadnud, võttis küll rohkem kui nädal kogu see kolimine, kuid selleks korraks see tehtud sai 🙂 Ja tänan ei, ma lähiajal küll uuesti kolida ei sooviks …

*Kohalejõudes saime mõnusa shoki osaliseks, uue kodu võtmed olid kadunud 😀 Ma olin kindel, et panin need hommikul autosse keskkonsooli, et need oleksid kindlas kohas. Pigem keskendusin, et  vana koha mõlemad võtmed kindlasti kaasas oleksid. Öösel maja ees peatudes ei olnud võtmed keskkonsoolis. Ei olnud ka kindalaekas ega minu seljakotis, mille mitu korda läbiotsisin. Nõme oli see, et me ei olnud jõudnud veel varuvõtmeid teha ning Miku tööauto võtmed olid samuti selles kimbus. Õnneks me kumbki eriti närvi ei läinud, sest no mida sa närvitsed öösel keset tänavat, võtmeid see ju välja ei too. Lõpuks panin telefonil taskulambi tööle ja leidsin võtmed autosalongi salakohast ehk esipaneeli taga (kus peal on raadio ja muud nupud) on selline eraldi kohake, kus asju hoida. Võtmed oli seal hoopis. 

**Seekordsel lahtipakkimisel avastain, et mul oli vetsupaberirulle igale poole topitud 😀 Loogiline ju oleks, et vetsupaber on seotud vetsuga, mis tavaliselt on vannitoaga samas ruumis ehk vetsupaberirullid oleksid vannitoa kastis. Aga ei, ma leidsin neid rulle igasugustest kastidest. Alguses võttis muigama, siis naerma, kuid lõpuks juba tekkis väike trots, et kui palju suudab üks inimene vetsupaberirulle üksikult erinevate kastide vahel ära jagada 😀

***Mingi teema on nende hiliste õhtutundidega. Kui normaalne inimene on selleks hetkeks väss, võib-olla et minagi, ja pigem lebotaks diivanil, siis minul tuleb tegutsemistuhin sisse. Kui oleks saanud, siis ilmselt oleksin poole ööni mööbeldanud, aga eks ma ikka arvestasin kaaselaniku sooviga magada ka 😀

 

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.

Kaheksas nädal isolatsioonis

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et juba neljapäev aga mina pole eelmise nädala kohta ikka veel midagi kirjutanud. Parandame siis selle vea.

Miku pidi minema eelmine nädal lühikesele töösutsakale ehk sõitis esmaspäeva õhtul vanemate juurde ning ees ootas 4 päeva lihtsat tööd objektil. Teadsime, et see ongi lühike sutsakas, aga kuna miskit muud ka silmaspiiril terendamas ei olnud ning iga teenistus oluline, võttis ta selle pakkumise vastu. Ta lahkus kodust esmaspäeva lõunal ning esmaspäeva õhtul tuli sõnum, et asi kas lükkub edasi või jääb üldse ära. Teisipäeva hommikul selgus, et tegelikult tema töökäsi ikka ei ole vaja :S Jep, selliseid firmasid on ka UK’s. Noh vähemalt nägi ta korraks ema ja õdesid distantsilt ning sai maiustada kanaparmoga 🙂 Firma, kelle kaudu ta selle pakkumise sai, lubas kütuse raha kompenseerida, eks näis. Too teine nädalapalk on ikka veel saamata. Eelmine nädal said nad asjad nii kaugele, et firma, kelle jaoks nad tööd tegid, lubas neile rahad otse maksta, aga alles kuu lõpus…

Boris Johnsoni viimase suure esinemisega 10. mail lubati 1. juunist lapsi osaliselt kooli tagasi naasm. Kuna too pöördumine lasteaedasid ega erahoidusid ei maininud, ei hellitanud ma lootust ka, et Noorhärra võiks hoidu naasta. Pealegi on meil Hoidjaga kokkulepe, et kui miskit muutub, siis annab ta kohe teada. Mõned päevad hiljem saatis üks sõbrants mulle lingi valitsuse lehele, kus justkui lugesin välja, et hoiud ikkagi võivad ka uuesti tegutsema hakata. Uurisin Hoidjalt ning selgus, et 1. juunist võivad tagasi minna need lapse, kelle mõlemad vanemad peavad tööl käima, kui üks vanem on kodune, siis peaks laps ka koduseks edasi jääma. Tol hetkel kustus mu lootuskiir, sest me ju ei teadnud, millal Miku tööle saab ja kas minu kodukontor tähendab, et ema on kodus või ikkagi käib tööl. Õnneks saabus selgus juba sama päeva õhtul, kus lubati tagasi kõik lapsed, kuid soovitati neid siiski kodus hoida kui võimalik. Meie Hoidja saatis sõnumi, et tema avab 1. juunist ukse ja ikkagi kasseerib täiskoha hinna olenemata kui mina tahaks valitsuse soovitusi jälgida ja näiteks Noorhärra nt 4 päeva hoidu saata. Üleüldse on mul tekkinud Hoidjaga pigem ebamugav emotsioon, mis puudutab igasuguseid tasusid … Igatahes, pikk jutt lühidalt – 1. juunist läheb Noorhärra hoidu tagasi ja mina saan veidike rohkem hinge tõmmata.

Iseenesest tuleb Noorhärra hoidu naasmine päris mugaval ajal, kuna tööjuures pakuti mulle võimalust liituda uue projektida ning reaalselt hakata rohkem tegutsema projektijuhtimise valdkonnas. Sel korral ma usun, et nii saab ka toimuma, kuna minu otsene juht osaleb samuti selles projektis ning ta on väga hea õpetaja ning suunaja. Just selline projektijuht, kes delegeerib mitte ei tee kõike ise 😀 Minule andis see hea egolaksu, sest ilmselgelt olen ma oma oskustega ikkagi pildis ning hea on teada, et tegelikult ka professionaalset arengut toetatakse. Ehk mul saabki olema võimalus keskenduda paremini ka päevasel ajal.

Siit edasi – ma ei jõua ära oodata, millal see kursus läbi saab. Mul on sajaga kopp ees sellest ja ma ei saa aru miks. Miks ma ei suuda end sundida õppima??? Tegelikult ei ole ju midagi keerulist, aga ma ei taha, lihtsalt ei taha. Alles viimasel aktiivsel õppenädal avastasin, et kui kuulan loenguid järgi, siis võiks ju märkmeid teha õpikusse (mis jääb niikuinii mulle) selmet kirjutada kõik üles kaustikusse. Kui palju ma tegelikult mõtetult duubeldanud olen nende nädalate jooksul, sest juhendaja räägib peaasjalikult samade märksõnade kaudu, mis juba kirjas. Viimase kodutöö tegin ka suht hambad ristis ära ja nüüd ongi jäänud vaheeksam, mille edukas läbimine on lõpueksamile saamise eelduseks.

Ma olen kergelt närvihaige, mis puudutab potsensiaalset Eestisse minekut juulis. Mitu korda nädalas uurin, kas meie lennud on endiselt aktiivsed Ryanairi lehel, lisaks arutasime ühel päeval sõbrantsiga, et kui Ryanair isegi lennud tühistab, siis mul oleks ju muuhulgas õigus kompensatsioonile, mida ma seekord ilmselt kasutaks ja lendaks Manchesterist vahemaandumisega Tallinna. Hinnad on muideks päris soodsad hetkel. Mul on tekkinud kerge dilemma, et kui meie lend 1 juuli toimubki, siis hetkel tundub, et kõik hotellid Edinburgi lennujaama lähedal on kinni ja lennujaama parkla ka suletud … et kui miskit ei muutu, siis pean ilmselt sõitma kodukandist viimase rongiga otse lennujaama ja öö pingil veetma. Tehtav ja eks võtan siis Noorhärra tekikese kaasa. Lend väljub pool 8 hommikul ning ilmselt peaksin lennujaamas kohal olema poole viiest (lisaaeg seoses koroonaga). Iseenesest on Ryanair andnud välja video, kus selgitab kuidas lennujaamas käituda ning et erinevad kaitsevahendid (kindad ja mask) peaksid koguaeg kasutuses olema. Õnneks on meil kodus kõike varutud.

Lõpetuseks, 10. mai teadaanne, et nüüdsest võib sõita autodega ka natuke kaugemale loodusesse, on mõjunud meie perele värskendavalt. Nädala sees käisime kahes pargis, mis on suht kodulähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et lihtsalt jalutada sinna. Ühest oleme tegelikult ennegi mööda kõndinud, kuid see eeldab juba korraliku teekonna läbimist. Laupäeval uurisime Miku lapsepõlveradasid Leedsi lähedal – kui too park oli suhteliselt vaikne, siis kanaliääres oli rahvast liiga palju. Hea mõte oli võtta kaasa natuke puuvilja ning näksimist ja teha väike piknik kanali ääres, Noorhärra jumaldab selliseid asju. Pühapäeval avastasime tänu autosõidu lubamisele veel ühe laheda jalutusraja.

Isolatsioonimängud Noorhärrale

Olen seda teemat mingil määral ka puudutanud juba, et Noorhärral tundub kergelt öeldes kopp juba ette tulevat isolatsioonist. Hästi raske on teda tegevuses hoida nii, et see talle ka huvipakuks, kui ise pean näiteks tööd tegema. Aga olen arusaanud ka sellest, et mul on mõtekam võtta see 10 minutit ja temaga tegeledagi kui iga minuti tagant kärkida, et “emmel on vaja tööd teha”. Üheks suureks abimeheks (kahjuks?!?) on meie peres telekas ja multikad.  Samas on näha, et talle ei paku need enam nii pinget, sest paljudel juhtudel vaatab ta midagi 5 minutit ja siis palub midagi muud vaadata. Praegu oleme siiski rangemad ja ütleme talle, et kui miskit valitud saab, siis tuleb see ka lõpuni vaadata. Teinekord toimib, teinekord mitte. Seega tundsin, et meil oleks vaja natukene talle uusi mänguasju osta ja mitte just autosid (sest neid ON tal liiga palju), vaid just midagi rohkem õue jaoks, sest meil on ikkagi ebatavaliselt ilus kevad olnud siiani.

Nagu poistele ikka, meeldib ka Noorhärrale onnid. Isolatsiooni esimestel päevadel ehitasin talle diivanikasti korraliku peiduka ja see oli megahitt tollel päeval. Nii tuligi idee tellida õue telk. Algul küll mõtlesin, et kõige tavalisem telk peaks sobima küll, et saab ilusti sinna peitu minna ja äkki mõnel soojal suveööl pärisel õues magada ka. Siis aga jäid amazonist silma erinevad tipi-ja mängutelgid ning valituks osutus sõjaväeteemaline mängutelk. Kui see saabus, läks Noorhärra kohe elevile – ta on lihtsalt suur pakkide fänn, sest mingil põhjusel arvab ta, et KÕIK pakid ja kirjad tulevad talle 😀 suur on muidugi tema pettumus, kui midagi ka emale-isale tuleb. Igatahes, nii kui see aeda püsti sai, oli ta sinna naelutatud. Vedas kõik autod telki ning hakkas mängima. Muidugi oli vaja, et ema-isa ka mängima tuleks, kuid kahjuks on see telk just nii väike, et Miku sinna sisse ei mahu, jalad jäävad välja. Mina siiski suudan end sinna kerra keerata. Minu suur unistus oleks, et ühel tööpäeval viskab ta ennast telki loomanaha peale pikali ja suikub unne, nii hea oleks paar tundi päevasel ajal vaikuses tööd teha 😀

Meil on alati suvekuudel bassein aias, sest Noorhärra on veeloom. Näiteks ei pea talle kaks korda ütlema, et ta riidesse paneks ning ujuma läheksime. Samuti on tal raskusi vannis mitte pööraseks minna ja kõik kohad vett täis pritsida. Viimased kaks suve oli meil tavaline ümmargune bassein, kuid sellel tulid augud sisse ja enam õhku kinni ei pidanud. Nii on päevakorras osta selleks suveks uus bassein. Aga, mina tahaks midagi poisilikku ja lahedat mitte jälle tavalist basseini. Amazonist ja eBayst on jäänud päris mitu silma, kuid ma veidike kahtlen kas kogu see mant meile lõpuks aeda mahub ja noh, eks rahaline pool paneb ka mingid piirid. Hetkel ju on meil aiamööbel, tema telk, tavaliselt ka pesukuivatusrest ning tegelikult ju tahaks ka liikumiseks ruumi jätta. Näiteks SEE tundub megavinge ja lahe, aga ka päris suur. Samuti SEE kuid jällegi tundub palju ruumi võtvat. SEE on ka vinge ning minu arust Miku vanematel on samasugune, kuid jälle, tundub liiga suur meie aia jaoks. Hetkel on jäänud sõelale pidama SEE ja SEE, eks arutame Mikuga, millise tellime. Selleks ootame veidike soojemaid ilmasid, sest raegu aitab väga hästi ka tavaline kauss veega 😀

Ühel päeval tegin selle saatusliku vea, et lubasin Noorhärral oma lillepeenras veidike kopaga mängida. Loll viga muidugi minu poolt, kuid tol hetkel tundus see hea mõttena, sest mul oli vaja kiired tööasjad ära lõpetada. Nüüd vaidleme siiamaani igapäevaselt teemal emme lillepeenras ei mängi autodega :S Ta juba on paaris autost ilma jäänud, aga no mis teha kui tõmbab sinna poole eks. Seega sai ära tellitud liivakast, asi, mida ma arvasin et me ei hakkagi üldse muretsema, sest no Noorhärra lihtsalt ei ole mingisugust huvi enne üles näidanud. Valituks osutus SEE, kuna ma tahtsin ikkagi midagi ilusat, mis meenutab liivaKASTI mitte plastikust junni (nagu näiteks see siin). Sel korral olin ma nõus rohkem investeerima, sest mulle just meeldis selle kasti puhul, et saab teha eraldi istmed ja samas saab katta kasti samade istmetega kinni. Meil on ju kurikuulus naabrikass, kellele meeldib igale poole oma junne jätta. Kuna klientide arvustuses oli kirjas, et mõnel juhul ei sulgu katteluuk korralikult, tellisin igaks juhuks eraldi katte ka. Ja et mitte riskida liiva ärakadumisega, tellisin ka aluskatte. Ainuke asi, mida ma ei ole veel kuskilt suuremas koguses leidnud, on liiv 😀 Ja noh, meie kuueelarve sai ka täis, mistõttu lükkub see ost maikuusse. Samas olen kindel, et Noorhärrale meeldib see kast niisamagi.

Kindlasti olen maininud ka seda, et meie pere üks hitt mänge on Ikea rongirada. Mul on tegelikult juba sassi läinud arvestus, KUI MITU komplekti meil kokku on, sest nad on kõik ühes suures kastis koos. Ometi iga kord kui ehitame, tundub mulle, et justkui on jubinaid puudu, sest meie ideed aina kasvavad ja kasvavad. Ma pole natuke aega uusi radasid ostnud, kuid sõbrantsilt sain idee, et saab osta sinna elektrilise rongi. On valikus nii neid, mis nupust vajutades ise sõitma hakkavad, kui neid, millel väikejuhtpult. Brio asjad tunduvad kõik Ikea rongirajale sobivat, seega eks sealt me midagi leiame ka.

Ja lõpetuseks, minu rattapump jõudis lõpuks kohale. Saabus see ühel hommikul ja tekitas koheselt majja elevust, ikkagi pakk. Kuna mina olin tööasjadega hõivatud, siis sai Noorhärra oma aega sisustada paki avamisega. Pump käes, läksid poisid ratast korrastama ehk lisaks kummide täispumpamisele õlitati ka kett, isegi rattad pesti üle. Ja siis oli jama majas – Noorhärra tahtis koheselt rattaga sõitma minna, mis muidu ju ei olekski probleem, kuid Mikul ratast ei ole, samas lõuna aeg tahame ikkai kõik endid liigutada. Suure selgitustöö ja veenmise peale saime kokkuleppele minna rattaringile õhtul, mida ka tegime. Ütleme nii, et lisa 20kg rattal on päris raske ülesmäge vändata, aga hakkama sain. Nüüd ei jää muud üle, kui mõnel ilusalt päeval võtta ette avastusretk mööda kanali äärt 🙂

Märtsikuu raamat

Minu raamaturiiulis on mitu aastat oma järge oodanud Jaak Roosaare “Rikkaks saamise õpik”.* Nagu ikka, olen paar korda raamatuga alustanud, aga siis sinna paika jätnud. Ostetud sai see just selle mõttega, et suure osa oma täiskasvanud elust (ehk siis umbes 15 aastat), olen tundnud end finantsilises mõttes olevat kui orav rattas – teed ja toimetad, aga midagi justkui ei saavuta. Ikka elad palgapäevast palgapäevani, reisidel eriti ei käi, säästusid suurt ei ole, aga krediitkaart on igakuiselt kasutuses. Isegi kui palka suurendatatakse või sissetulekud lisatasu kaudu kasvavad, ei muuda see suures pildis midagi. Ehk oli vaja muutust ning kui teooria oli mul justkui selge, siis praktilistest näpunäidetest oli justkui puudus.

Kui ma selle raamatu ühe lausega kokku peaksin võtma, siis minu arust peaks see olema kohustuslik kirjandus juba puberteedile. Me oleme Mikugagi seda arutanud, et koolis (vähemalt meie kooliajal) justkui taotakse erinevaid teadmisi sulle pähe, mille vajalikkus tulevikus ei ole võib-olla nii kindel ent finantsilist hakkamasaamist ei õpeta keegi. Pole siis ime, et nii mõnedki kodupesast väljalennanud noored satuvad võlgadesse, sest järsku on justkui raha palju käes ent sellega toimetada ei osata. Seda enam kui näiteks lapsepõlvekodus pigem nähtakse virelemist ja (finantsiliselt) mitte hakkama saamist. Minul ses suhtes vedas, et juba päris noorena sain iganädalast taskuraha tingimusel, et pean ka arveraamatut tulude ja kulude kohta. Ema-isa muidugi kontrollisid minu arvempidamist, mis pigem oli ikkagi ligadi-lodagi, kuid mingil määral see siiski õpetas ennast kontrollima. Saades täiskasvanuks ja eriti veel kui sain endale esimese krediitkaardi lubada, siis tundus maailm minu ees valla – ma mäletan selgelt seda tunnet, et ma olen rikas (!) sest mul on kredikas. Seda enam, et pank ju selle võimaldas mulle, järelikult olen ka panga silmis jõukas, kuna kredikad on ju jõukate inimeste pärusmaa. Oi kui valesti võib asjadest aru saada :S

Igatahes, lugesin seda raamatut ja tõdesin, et mingil määral olen ma siiski ka ise mõned esimesed õiged sammud teinud. Näiteks panen igakuiselt kirja meie eelarve – nii eeldatavad kulud kui tulud ning märgin jooksvalt kulusid üles. See on aidanud kulusid ohjeldada ja saime ju edukalt aastaga minimaalse majasissemakse kokku, aga … Raamatust sain nipi, et raha tuleb sendipealt ära planeerida – ehk kulude ja tulude read peavad olema võrdsed ning kui mingi kulurida läheb üle eelarve, pead mingit teist kulurida selle võrra vähendama.

Teise hea nipi sain selleks, kuidas oma võlgadest lahti saada. Oleme Mikuga mõlemad erinevaid pisivõlgasid endale võtnud ning kuigi maksame neid igakuiselt, siis nulli ei taha need kuidagi minna. Nüüd aga istusime maha ja panime konkreetse plaani paika, millisest laenu tagasimaksmisest pihta hakkame ning kõigi eelduste kohaselt peaksime 12 kuuga olema suht laenuvabad. Seda muidugi eeldusel, et A) Miku saab kiiremas korras tööle tagasi ja B) me päriselt ka järgime kuu eelarvet ja ei lähe sellest üle.

Lisaks sain ma ideid, kuidas hakata natuke pikemaajaliselt investeerima ja tulevikku kindlustama, sest vabandust väga, riiklikule pensionile lootma jääda ei kavatse ma kohe kindlasti mitte. Ma olen rääkinud enda huvist kinnisvara vastu ja see ei ole kuhugi kadunud. Lisaks sain infot ja natuke ka enesekindlust juurde, et hakata uurima aktsiate maailma. Selgeks sai mõiste ühisrahastus ja kes teab, äkki astun ka selles maailmas esimesed sammud. Ainuke asi, et pean endale selgeks tegema maksude maksmise korra, sest selle valdkonna UK maksusüsteem on minu jaoks täielikult avastamata.

*otsisin Apollost linki raamatule ja avastasin, et Roosaar on kirjutanud ka “Aktsiatega rikkaks saamise õpiku” ning “Kinnisvaraga rikkaks saamise õpiku“. Olgu öeldud, et minu/meie eesmärk ei ole megarikkaks saada, vaid finantsiliselt mugav elu ning turvaline tulevik tagada nii endile kui oma perele. Igasugustele riiklikele tuleviku toetustele lootma jääda oleks narr, sest esiteks seadused muutuvad, raha väärtus devalveerub ajas ning arvata on, et ka hinnad/üleüldine elatustase tõusevad. Tahaks ikkagi penskarina elu nautida ning oma lähedasi vajadusel toetada, kui et elada peost suhu.