Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Me kolime, jälle vol. 2

No parem oleks vist kui ma panen kirja meie viimase paarinädala tegemised, sest muidu läheb endal ka meelest, milliseks saagaks kogu kolimine kujunes ja noh, siinne vaikus kestaks liiga kaua. Ühesõnaga, jäin oma viimase postitusega sinna pidama, et meid ootas ees nädalavahetus uue kodu kandis ning seal hulgas ka uue kodu külastus. Ma olin veidike ärevil ses osas, et esialgne plaan nägi ette, et sõidame Borokanti reede õhtul, jätame Noorhärra vanavanematega ning ööbime ise uues kodus ehk ma näeksin uut kohta pimedal ajal. Juhtus aga nii, et tsill tagaaias oli liiga mõnus, et kuhugi sõitma hakata ja nii jäime kõik hoopis Miku vanemate juurde ööseks. Hommikul oli meil mõnusalt aega ja valgust (!) uue kohaga tutvuda ning samuti jalutasime uues kodukülas ringi. Minu muljed olid ainult positiivsed ja muutusid aina paremaks. Köögipõrand ei tundunudki nii hull, sest meile oli juba antud luba see ülevärvida ning punase koridoripõrand katmiseks plaanisin juba vaipa osta. Tegelikult oligi kogu majake mõnusalt kodune, et ma ei kahelnud hetkekski, kas mulle hakkab seal elamine meeldima või ja. Boonusena avastasin, et meil on kohe ümber nurga üks hästi armas kodukootud kohvik ning muidugi kõik inimesed, kellega kohtusime, megasõbralikud. Nii lahkusimegi Borost kerge südamega, sest ma enam ei kartnud absull kolimist*.

Seega, eelmise nädala tööpäevad (10-16 august) mööduski minul peaasjalikult taktis Noorhärra hoidu – kodus töötamine – Noorhärra koju, söök ja mäng – Noorhärra magama – pakkimine ning koristamine. Jäi ju kokkupakkimine kõik minu õlule, sest Miku oli Borokandis tööl. Õnneks mul vedas, et üks sõbranna oli just kolinud ning tal oli kaste üle. Lisaks olin ise jõudnud ühe portsu Amazonist tellida ning sama sõbranna sai enda töö juurest tuua nii palju kaste juurde kui vaja oli. Ma ei taha küll kiidelda, kuid reede õhtuks olid mul enamus asju koos ja valmis äraviimiseks, laupäeva hommikuks jäidki vaid minu riided, vannitoa asjad ja viimased nõud köögis kokku panna. Nii jõudsime Noorhärraga isegi veel prügimäele sõita, sest Miku pidi alles 12 paiku kolimisautoga jõudma. Mul oli veel plaanis kõik seinaklepsud Noorhärra toast maha võtta, et viimasel koristusel ja üleandmispäeval vähem asju teha oleks, kui selgus, et meie abilised ja Miku olid tund aega varem kohal.

Kogu kodinate peale laadimine võttis aega umbes kaks tundi ehk peaasjalikult kõik mööbel ning enamus kaste majast läksid kolimisautosse. Lisaks panin asju meie autosse ning abilised panid enda kaubiku ka täis. Poole laadimise peal selgus siiski, et meil on neid asju veidike liiga palju kogunenud viimaste aastatega ning seetõttu ootas mind ja Mikut ees plaaniväline lisareis pühapäeval, et viimased asjad ära tuua. Ilmselt seda ei oleks juhtunud kui A) mul oleks olnud nädala sees rohkem aega sorteerida, mida kaasa võtta ja mida mitte ning B) kui Miku oleks saanud oma lubadega suurema kaubiku rentida. No aga mis sa teed onju, järelejäänud asjad ei oleks meie autosse mahtunud ning paratamatult jäi maha asju, mis äraviskamisele siiski ei kuulunud, nagu söögilaud, aiamööbel, Noorhärra liivakast**

Pärast kahte tundi korralikku tööd, võtsime suuna Borokanti. Ma isegi jõudsin juba hinges hõisata, et juhei … asjad sujuvad, kui sain aru, et kogu see laar tuleb ju maha ka laadida 😀 Tegelikult ei olnud mahalaadimine nii hull, see läkski kiiremini, sest Miku ja ta isa lihtsalt andsid hagu kuniks kaubik tühi oli. Mina tühjendasin niikaua meie auto ja proovisin asju natuke sättida, et oleks rohkem ruumi majas liikuda. Eks ma natuke aitasin kaste ka vedada, aga mingi hetk oli selge, et ma pigem olen ees ja segan kui aitan mehi 😀 Asjad majas, läks Miku isa koju puhkama, Miku ema jäi Noorhärrat lõbustama ja meid ootas ees voodite paika panek. Oli selge, et millekski muuks meil enam jaksu ei ole, kuid magama pidime ometigi. Laupäeva õhtul sõitsime veel Miku vanemate juurde sööma, sest meie majas ei olnud võimalik midagi üles leida ja ega olnud meil aega ka kuskil poes käia.

Pühapäeval viisime Noorhärra päris varakult vanemate juurde ning suundusime ise Wiganisse tagasi. Kõigepealt korjasime sõbranna juurest peale kirjutuslaua, sest mul on ju vaja kodus oma kontorinurk üles seada ning muidu oleksime pidanud hakkama uut lauda ostma, nüüd saime aga kulusid veidike kontrolli all hoida. Edasi sõitsime vanasse kohta ja laadisime viimased asjad tunniga peale. Käisime veel kohalikus poes, et osta õhtuks mõned pitsad ja Noorhärrale natukene uusi riideid, sest teda ootas ees puhkusereis vanavanematega. Põhimõtteliselt läks meil terve päev Wiganis käigu peale, sest uue ja vana kodu vaheline distants on selline korralik 2.5 tundi sõitu, üks ots. Olime just lõpetamas kaubiku tühjendamist, kui natuke tusane Noorhärra koju toodi, kuid eks tema jaoks oli ka natuke arusaamatu kogu kolimise kontseptsioon. Näiteks oli ta Miku emale öelnud, et ta ei taha koju minna, kuna tema kogu on katki (ehk segamini). Pühapäeva õhtul me eriti midagi lahtipakkida ei jõudnud, sest olime suht läbi kahest kolimisreisist ning lisaks pidin ju Noorhärra kohvri kokku panema. Ja muidugi see ahastus ja lootusetuse tunne, KUI palju toimetamist meid ees ootas. Meie söögituba oli transformeerunud tuugalt täis topitud laoruumiks, lisaks olid kastid igas toas, mitte midagi üles ei leidnud ning armas koduke mereläheduses tundus olevat unistus valgusaastate kaugusel.

… JÄTKUB

*Miku tuli meiega Wiganisse tagasi, kuna tema motikas oli veel vanas kohas ning see oli vaja saada uude kohta enne kolimist. Kolimise plaanisime teha niimoodi, et Miku rendib Borokandist kaubiku ning lisaks tulevad appi tema vanemad oma Berlinksiga ning samuti mahutab meie auto natuke asju. Ehk tahtsime asjad ühe reisiga uude kohta saada ning motika oleks lihtsalt vajalikku ruumi ära võtnud.

**Oh see Noorhärra. Kui liivakast tellitud sai, siis ostsin kohe juurde ka alus- ning pealiskatte, et vältida liiva ärauhtumist kastist ning naabrikassi roojamist puhtas liivas. Mille peale ma EI TULNUD, oli see, et Noorhärrale hakkab meeldima just märja liivaga mängimine ning et ta võtab kas oma ämbrikesse ja tassib sulistamiseks pandud kausist vee liivakasti või konkreetselt laseb voolikust liivakasti vett. Kuna mina aga olin ju aluskatte pannud, siis ei imbunud see vesi mitte kuhugi, vaid jäi liivakasti pidama. Igatahes, mitu nädalat enne kolimist oli meie liiv totaalselt märg ja mingi trikk seda kuivatada ei suutnud, sest iga jumala kord kui liivakast lahti oli, suutis Noorhärra vett juurde lisada :S Nii saigi Miku ema Noorhärraga kolimispäeval korraliku trenni liivakühveldamise näol, sest elusees ei oleks me jõudnud liivakasti autosse vedida, kui seal on a la 75kg liiva, mis on märg a ka veelgi raskem. Etteruttavalt ütlen, et see liiv jõudis lõpuks Borokandis prügimäele, sest meil ei oleks olnud võimalust seda kuivatada, sest Noorhärra liivakasti jaoks hetkel meil ruumi ei ole, ja no ma ei tea … hallitanud liiva nagu ka ei anna lapsele mängimiseks.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.