Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Panustan tagasi ühiskonda

Minu aktiivsus heategevusvaldkonnas on jäänud siiani pigem vaikseks. Eestis elades annetasin aegajalt kampaaniate raames, paar korda osalesin “Teeme ära” aktsioonis ja olen teinud paar korda teinud ka jõulupaki vähekindlustatud perede lastele. UK’s olles olen paar korda osalenud erinevates küpsetamisaktsioonides, et koguda raha heategevuseks. Siin on populaarne see, et keegi korraldab suure küpsetamispäeva (meil on kontoris selleks kindel inimene olemas), kus inimesed küpsetavad kas ise või ostavad poest küpsetise ning neid müüakse kontoris. Kogu teenitud raha läheb valitud heategevusorganisatsioonile. Ahjaa, olen nii Eestis kui UK’s ostnud toiduaineid vähekindlustatud peredele. Ehk midagi nagu olen teinud, kuid enda silmis mitte midagi suurt. Ja nii tekkis mõte, et sel aastal võiks midagi teistsugust teha.

Nagu teada on, siis siia kolmisest saadik olen käinud päris regulaarselt jalutamas, eelkõige et teha tööpäeval pisike paus arvuti taga istumisele, puhata silmi ning virgutada keha. Ma arvan, et ei liialda, kui ütlen, et paljud jalutusrajad meie lähiümbruses on minul juba läbitud. Ühesõnaga, jalutada/matkata mulle meeldib. UK’s on hästi popluaarne jalutada/joosta/sõita rattaga heategevuslikult eesmärgil, et kogu raha kindla ühingu heaks. Näeb see välja nii, et inimene otsustab mingist väljakutsest osa võtta ning kutsub üles oma tuttavaid teda sponsoreerima ehk annetama raha ja selle läbi toetama tema ettevõtmist. Olen kordi ja kordi näinud erinevaid tuttavaid ja kolleege saatmas infot mõne ürituse kohta, millest nad osa võtavad ja paluvad raha annetada. Olen siiani panustan nende puhul, kellega isiklikult ka suhtlen. Ja kuigi alguses (6 aastat tagasi) ei saanud ma sellisest konseptsioonist aru, siis nüüd tundub see päris loogiline. Ilmselt saate isegi aru, et olen otsustanud samamoodi ühest üritusest osa võtta.

Pikk jutt lühidalt – 26 juunil matkan Three Peaks matkarajal et koguda raha Alzheimeri Assotsatsioonile. Nii on vist kõige õigem kogu see jutt eesti keelde panna 😀 Võtan ette lühema distantsi ehk poolmaratoni ehk 21km matka. Ma arvan, et piisavalt pikk esimeseks katsumuseks.Selleks, et osaleda, pidin kõigepealt maksma osalustasu 29* naela, mis omakorda pani mulle ülesande koguda vähemalt 300 naela heateguseks. Ma ei anna 100% pead, mis siis saab, kui see summa sul täis ei tule (niipalju kui aru olen saanud, siis tuleb puudujääv osa ise kinni maksta), sest tavaliselt saavutavad kõik inimesed oma eesmärgid. Lisaks, mida varem kogumisega alustad, seda rohkem jääb sul aega raha koguda. Minul on näiteks võimalus raha kokku saada augustiks ehk tegelikult kestab kogumine ka kuus nädalat pärast üritust. Samas, on mul ikkagi eesmärk saada 300 naela kokku kuu enne matka ehk mai lõpuks, et saaksin logodega särgi 🙂 Ma tean, et esialgu võib päris hirmutav tunduda selline summa kokku saada, eriti kui ei teagi kuidas seda teha. Kuid õnneks teeb Alzheimeri Assotsatsioon koostööd sellise veebilehega nagu JustGiving, mis spetsialiseerubki annetuste kogumisele. Seal on võimalik igal inimesel luua enda üritus, mille raames raha kogutakse. Näiteks minu matka kogumisleht asub SIIN, seega, kes soovib võib julgelt oma panuse anda, sest 300 naela ei ole veel koos.

Muideks, mul läks ideest registreerimiseni ikkagi mitu head kuud aega, sest … ma pelgasin seda kohustust koguga 300 naela kokku. Ma olen vägagi kindel, et matkatud ma jõuan ja mu füüsis peab vastu, seda enam et igapäeva jalutamine ju ainult parendab olukorda. Aga just see rahaline pool. Samas, kes ei riski, see šampust ei joo ja nii ma ennast märtsi algul ära registreerisin. Siis läks veel paar nädalat kuni oma annetuse lehe lõpetasin ja avaldasin, seega reaalne annetuste kogumine algas pihta 23. märtsil**. Esimene päev oli pigem vaikne, sest jagasin infot vaid sõpradele oma feissari kontol. Sain palju toetavaid laike ja Miku õde tegi ka annetuse, aga kui aus olla, siis lootsin et algus tuleb … tormilisem 😀 Nii saatsin järgmisel päeval info laiali ka töökaaslastele*** ning lootsin sealt veidike rohkem toetust saada, sest meie firma on valinud just Alzeimeri Assotsasiooni selleks organisatsiooniks, keda toetada ning kuna nii palju erinevaid üritusi on juba aastaid korraldatud ning meie inimesed enamasti just selle jaoks raha koguvad, siis arvasin, et saan mõned naelad ikka juurde. 25 märtsi õhtuks olin pahviks löödud, sest põhimõtteliselt olin kolme päevaga kogunud 80% oma eesmärgist ning tean, et on inimesi, kes on lubanud veel annetada.

Mis puutub varustussse, siis mul oli tegelikult asju, mis juba mineku peal olid ja pidin uusi vaatama hakkama. Nüüd lihtsalt on mul ajaline eesmärk, millal need olemas olema peavad.

  • Kõige esimesena tellisin endale uued matkasaapad, sest vanad viskasin aasta lõpus ära, lihtsalt nii läbi olid. Lootsin endale samasugused uued Karrimorid osta, kuid minu suurus oli paljudes poodides läbi müüdud. Võis küll asju ette tellida, kuid mina soovisin saapad võimalikult kiiresti kätte saada. Lõpuks tellisin endale sellised, täiesti tundmatu firmanimi minu jaoks ning minu skeptilisus oli õigustatud. Mul on suhteliselt lai jalalaba, parem jalg eriti, mistõttu on päris raske mugavat jalanõud leida, eriti kui netist tellida. Kui need kohale jõudsid, siis tundusid ka liiga kitsad olevat. Kuid ma hakkasin neid vaikselt sisse kandma ning praeguseks on nad päris mugavad jalas.
  • Veel pean ostma endale uue seljakoti. Kuigi ma olen oma Salomoniga siiani superrahul, siis no kott on lihtsalt ära kulunud ja oma aja ära elanud. Korralikud 10 aastat ikkagi mind teeninud. Minu esimene valik oleks jällegi Salomon, kuid ma ilmselt pean minema nüüd kuhugi poodi kotijahile, et saaks mugavust seljas proovida ning reaalselt suurust hinnata.
  • Lisaks on vaja ka tuulejope välja vahetada. Minu praeguse jope lukk lagunes nii lootusetult, et seda õmmelda enam ei saa. Lisaks on nimet näpet muud katki läinud. Ent jällegi, tahaks sama firma jopet, sest praegune Five Seasons on ka sellise kümneka vastu pidanud. Eks ootame aprolli keskpaika, kuid poed avatakse.
  • Varustuse nimekirjast oleks ilmselt vaja soetada veel nokats juhuks kui on päikeseline (tavaline õhuke müts on mul olemas jahedama ilma jaoks). Ilmselt võiks vaadata ka vihmakindlad püksid, kuid selles nii kindel ma ei ole. Igasugu nipet-näpet nagu sokid, veepudel, tavaliselt püksid on mul olemas, uue pluusi peaksin küll vaatama, mis oleks hingav. Noh ja siis snäkid, esmaabi asjad ostan päev enne minekut.
  • Kallun tõsiselt ka käimiskeppide ostu, sest need tunduvad head abimehed olevat, eriti just pikal distantsil. Kunagi mul olid ühed ja päris tempokalt sai nendega liikuda. Ja minu silmis oleksid nad head abimehed ka mäest ülerühkimisel, sest hetkel jalutamas käies on mul koguaeg tunne, et mäkke rühkides jäävad käed suvaliselt mulle ette tolgendama 😀
  • Muidugi võtan kaasa ja jätan autosse ka kuivad riided, sest ma ju ei tea kas jõuan tagasi märg kui kassipoeg, sest vihma sadas või väänan higi riietest välja, kuna päike lõõskab.

Plaan näeb hetkel välja nii, et Noorhärra jääb Miku perega siia, Miku sõidutab mu kohale ja leiab omale tegevust kuni mina seiklen ning tema on ka hiljem autojuht koju. Kui võimalus on, siis äkki jääme sinnakanti ööseks. Igatahes, mina olen väikest viisi elevil ja loodan, et see üritus läheb täiega korda.

*Osalustasu sisaldab seda, et mul on märgistatud matkarada, mul on arstiabi vajadusel olemas, mul on joogi punktid rajal, ma saan hommiku- ja lõunasöögi, mul on võimalus vetsus käia selles ettenähtud kohas, mitte põõsa all kükitada (kuigi ka see pole minu jaoks midagi ületamatut). Ehk võib ju tekkida küsimus, et milleks osalustasu, kui niigi ka raha kogutakse, kuid minu jaoks tundus see mõistlik.

**JustGiving lehel on kirjas soovitus annetada ise esimesena oma ürituse heaks, et jääks mulje justkui annetuste tegemisega on alustatud. Ehk teisisõnu loob sellise postiivse õhkkonna. Ega’s midagi, ma siis annetasingi Noorhärra poolt 10 naela. Miks just Noorhärra poolt on kirjas ka sellel lehel 🙂

***Olin mitmel eelneval korral märganud, et kui inimesed on annetusi kogunud, siis lubavad nad teatud summa kokku saamisel midagi teha. Olgem ausad, ma lihtsalt tahan 300 minimaalselt koguda, mistõttu lubasin töökaaslastele, et kui 300 täis tuleb, teen oma seiklusest pisikese videoklipi. Tundub, et pean hakkama video ülesehituse peale mõtlema 😀

Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Me kolime, jälle vol. 2

No parem oleks vist kui ma panen kirja meie viimase paarinädala tegemised, sest muidu läheb endal ka meelest, milliseks saagaks kogu kolimine kujunes ja noh, siinne vaikus kestaks liiga kaua. Ühesõnaga, jäin oma viimase postitusega sinna pidama, et meid ootas ees nädalavahetus uue kodu kandis ning seal hulgas ka uue kodu külastus. Ma olin veidike ärevil ses osas, et esialgne plaan nägi ette, et sõidame Borokanti reede õhtul, jätame Noorhärra vanavanematega ning ööbime ise uues kodus ehk ma näeksin uut kohta pimedal ajal. Juhtus aga nii, et tsill tagaaias oli liiga mõnus, et kuhugi sõitma hakata ja nii jäime kõik hoopis Miku vanemate juurde ööseks. Hommikul oli meil mõnusalt aega ja valgust (!) uue kohaga tutvuda ning samuti jalutasime uues kodukülas ringi. Minu muljed olid ainult positiivsed ja muutusid aina paremaks. Köögipõrand ei tundunudki nii hull, sest meile oli juba antud luba see ülevärvida ning punase koridoripõrand katmiseks plaanisin juba vaipa osta. Tegelikult oligi kogu majake mõnusalt kodune, et ma ei kahelnud hetkekski, kas mulle hakkab seal elamine meeldima või ja. Boonusena avastasin, et meil on kohe ümber nurga üks hästi armas kodukootud kohvik ning muidugi kõik inimesed, kellega kohtusime, megasõbralikud. Nii lahkusimegi Borost kerge südamega, sest ma enam ei kartnud absull kolimist*.

Seega, eelmise nädala tööpäevad (10-16 august) mööduski minul peaasjalikult taktis Noorhärra hoidu – kodus töötamine – Noorhärra koju, söök ja mäng – Noorhärra magama – pakkimine ning koristamine. Jäi ju kokkupakkimine kõik minu õlule, sest Miku oli Borokandis tööl. Õnneks mul vedas, et üks sõbranna oli just kolinud ning tal oli kaste üle. Lisaks olin ise jõudnud ühe portsu Amazonist tellida ning sama sõbranna sai enda töö juurest tuua nii palju kaste juurde kui vaja oli. Ma ei taha küll kiidelda, kuid reede õhtuks olid mul enamus asju koos ja valmis äraviimiseks, laupäeva hommikuks jäidki vaid minu riided, vannitoa asjad ja viimased nõud köögis kokku panna. Nii jõudsime Noorhärraga isegi veel prügimäele sõita, sest Miku pidi alles 12 paiku kolimisautoga jõudma. Mul oli veel plaanis kõik seinaklepsud Noorhärra toast maha võtta, et viimasel koristusel ja üleandmispäeval vähem asju teha oleks, kui selgus, et meie abilised ja Miku olid tund aega varem kohal.

Kogu kodinate peale laadimine võttis aega umbes kaks tundi ehk peaasjalikult kõik mööbel ning enamus kaste majast läksid kolimisautosse. Lisaks panin asju meie autosse ning abilised panid enda kaubiku ka täis. Poole laadimise peal selgus siiski, et meil on neid asju veidike liiga palju kogunenud viimaste aastatega ning seetõttu ootas mind ja Mikut ees plaaniväline lisareis pühapäeval, et viimased asjad ära tuua. Ilmselt seda ei oleks juhtunud kui A) mul oleks olnud nädala sees rohkem aega sorteerida, mida kaasa võtta ja mida mitte ning B) kui Miku oleks saanud oma lubadega suurema kaubiku rentida. No aga mis sa teed onju, järelejäänud asjad ei oleks meie autosse mahtunud ning paratamatult jäi maha asju, mis äraviskamisele siiski ei kuulunud, nagu söögilaud, aiamööbel, Noorhärra liivakast**

Pärast kahte tundi korralikku tööd, võtsime suuna Borokanti. Ma isegi jõudsin juba hinges hõisata, et juhei … asjad sujuvad, kui sain aru, et kogu see laar tuleb ju maha ka laadida 😀 Tegelikult ei olnud mahalaadimine nii hull, see läkski kiiremini, sest Miku ja ta isa lihtsalt andsid hagu kuniks kaubik tühi oli. Mina tühjendasin niikaua meie auto ja proovisin asju natuke sättida, et oleks rohkem ruumi majas liikuda. Eks ma natuke aitasin kaste ka vedada, aga mingi hetk oli selge, et ma pigem olen ees ja segan kui aitan mehi 😀 Asjad majas, läks Miku isa koju puhkama, Miku ema jäi Noorhärrat lõbustama ja meid ootas ees voodite paika panek. Oli selge, et millekski muuks meil enam jaksu ei ole, kuid magama pidime ometigi. Laupäeva õhtul sõitsime veel Miku vanemate juurde sööma, sest meie majas ei olnud võimalik midagi üles leida ja ega olnud meil aega ka kuskil poes käia.

Pühapäeval viisime Noorhärra päris varakult vanemate juurde ning suundusime ise Wiganisse tagasi. Kõigepealt korjasime sõbranna juurest peale kirjutuslaua, sest mul on ju vaja kodus oma kontorinurk üles seada ning muidu oleksime pidanud hakkama uut lauda ostma, nüüd saime aga kulusid veidike kontrolli all hoida. Edasi sõitsime vanasse kohta ja laadisime viimased asjad tunniga peale. Käisime veel kohalikus poes, et osta õhtuks mõned pitsad ja Noorhärrale natukene uusi riideid, sest teda ootas ees puhkusereis vanavanematega. Põhimõtteliselt läks meil terve päev Wiganis käigu peale, sest uue ja vana kodu vaheline distants on selline korralik 2.5 tundi sõitu, üks ots. Olime just lõpetamas kaubiku tühjendamist, kui natuke tusane Noorhärra koju toodi, kuid eks tema jaoks oli ka natuke arusaamatu kogu kolimise kontseptsioon. Näiteks oli ta Miku emale öelnud, et ta ei taha koju minna, kuna tema kogu on katki (ehk segamini). Pühapäeva õhtul me eriti midagi lahtipakkida ei jõudnud, sest olime suht läbi kahest kolimisreisist ning lisaks pidin ju Noorhärra kohvri kokku panema. Ja muidugi see ahastus ja lootusetuse tunne, KUI palju toimetamist meid ees ootas. Meie söögituba oli transformeerunud tuugalt täis topitud laoruumiks, lisaks olid kastid igas toas, mitte midagi üles ei leidnud ning armas koduke mereläheduses tundus olevat unistus valgusaastate kaugusel.

… JÄTKUB

*Miku tuli meiega Wiganisse tagasi, kuna tema motikas oli veel vanas kohas ning see oli vaja saada uude kohta enne kolimist. Kolimise plaanisime teha niimoodi, et Miku rendib Borokandist kaubiku ning lisaks tulevad appi tema vanemad oma Berlinksiga ning samuti mahutab meie auto natuke asju. Ehk tahtsime asjad ühe reisiga uude kohta saada ning motika oleks lihtsalt vajalikku ruumi ära võtnud.

**Oh see Noorhärra. Kui liivakast tellitud sai, siis ostsin kohe juurde ka alus- ning pealiskatte, et vältida liiva ärauhtumist kastist ning naabrikassi roojamist puhtas liivas. Mille peale ma EI TULNUD, oli see, et Noorhärrale hakkab meeldima just märja liivaga mängimine ning et ta võtab kas oma ämbrikesse ja tassib sulistamiseks pandud kausist vee liivakasti või konkreetselt laseb voolikust liivakasti vett. Kuna mina aga olin ju aluskatte pannud, siis ei imbunud see vesi mitte kuhugi, vaid jäi liivakasti pidama. Igatahes, mitu nädalat enne kolimist oli meie liiv totaalselt märg ja mingi trikk seda kuivatada ei suutnud, sest iga jumala kord kui liivakast lahti oli, suutis Noorhärra vett juurde lisada :S Nii saigi Miku ema Noorhärraga kolimispäeval korraliku trenni liivakühveldamise näol, sest elusees ei oleks me jõudnud liivakasti autosse vedida, kui seal on a la 75kg liiva, mis on märg a ka veelgi raskem. Etteruttavalt ütlen, et see liiv jõudis lõpuks Borokandis prügimäele, sest meil ei oleks olnud võimalust seda kuivatada, sest Noorhärra liivakasti jaoks hetkel meil ruumi ei ole, ja no ma ei tea … hallitanud liiva nagu ka ei anna lapsele mängimiseks.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.