Tööreis Glasgow’sse

Nagu SIIN kirjutasin, siis oli oodata, et pean mingil hetkel Šotimaal ära käima. Selle nädala esimeses pooles jõudsid need päevad kätte. Projektijuht plaanis ajurünnaku laadset üritust ning kuna tegu oli esimese selletaolise üritusega terve projekti raames, siis tahtsin kindlasti kohale minna. Pluss avanes ülisoodne võimalus tutvuda rohkemate projektikaaslastega näost näkku. Kuna Glasgow on siiski 2.5 tunni rongitee kaugusel ning algselt oli juttu täistööpäeva kestvast üritusest, leppisime kokku, et mina sõidan kohale juba päev varem ning jään ööseks. Ilmselt ei pea pikalt seletama KUI elevil olin võimaluse eest üks õhtu olla hotellis, üksi, kedagi magamapanemata või kedagi kasimata. Lihtsalt mina ja mina 😀 Mis puutub lapse hoidmisesse, siis tollel teisipäeva õhtul võttis Miku vaba öö ja oli Noorhärraga kodus ning kolmapäeva õhtul tuli Hoidjatüdruk meile, kuniks mina koju jõudsin.

Seega teisipäeva hommikul kell 7 olin maja ees bussipeatuses ning liikusin Linna. Miku viis Noorhärra veidike varem hoidu, et saaks ise kodus magama minna. Otsustasime sedapidi, kuna ilmselt oleks läinud liiga kiireks kui mina oleks ta hoidu viinud ja siis ise rongijaama tuterdanud, samas ei tundunud mõistlik Mikul hakata linna sõitma peale pikka ööd kui bussid käivad. Taksot ma ei usaldanud pärast viimast halba vahejuhtumit.  Linna jõudsin küll vara, kuid sain ilusti aega parajaks tehtud ning kell 8 astusin rongile. Minu grande plaan teha ristsõnu ja lugeda raamatut, vajus kokku umbes 15 minutit peale väljumist, sest ma lihtsalt jäin magama. Konkreetselt magasingi kogu tee maha, sest selg sõidusuunas istudes ei saa ma eriti lugeda, kuid niimoodi minu istekoht automaatselt bronniti (kuigi palusin nägu sõidusuunas istet).

Meie Glasgow kontor asub 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, päev kontoris möödus kiirelt ning enne kui arugi sain, oli aeg hotelli minna. Kuna lõunat sõin väljas ja tellisin endale kanawrapi, kuid siis veel friikad juurde, sest mulle tundus et wrap üksi jääb väikseks, mida muidugi ei juhtunud, siis olin suhteliselt kurguni täis veel, et minna kuhugi sööma. Pigem tahtsin hotelli lebosse minna. Motel One oli lihtsalt super, lounge mõnusalt hämar kus taustaks hea muss, all veel baar ja restoran (mis jäidki minu poolt külastamata) ning tuba lihtsalt mõnus. Ja mis peamine, asus raudteejaama kõrval, seega jällegi väga lähedal. No midagi enamat üheks ööks tahtagi kui double bed, dušširuum ja korralikult suur telekas. Ma lihtsalt viskasin end lebosse ja ei liigatunud esimesed pool tundi mitte kuhugi 😀 Siis aga mõtlesin, et oleks vaja plaastreid, sest uued saapad hõõrusid korralikult ja noh tegelt oleks ju võinud siiski midagi hamba alla ka võtta. Nii tegingi pisikese tiiru ning tulin tagasi subway võiku ja starbucksi chai lattega. Plaastrid kujunesid järgmisel päeval elupäästjaks, sest mul oli ikka päris kole vill ühel jalal. Kella 7ks olin motellis tagasi, 10 minutit hiljem ka pesus käinud ning öösärk seljas pugesin voodisse. Algul küll mõtlesin, et lähen istun all, loen raamatut ja rüüpan veini, kuid mõte segamatult voodis lebotada ja telkut vaadata kaalus selle variandi lihtsalt üle 😀 Nii ma vahtisingi erinevaid krimkasid, vahepeal tegin kodustega videokõne ning 11st aeg kirusin, et miks ma küll varem magama ei läinud.

Magasin jutti poole 7ni nii et silm ka ei pilkunud, jäin edasi tukkuma kuni 7 oli äratus ning ilmselt magaksin siiani, kui snooze poleks 10 minutit hiljem karjuma hakanud. 20 mintsaga olin töövalmis ning läksin hommikust sööma. Valik oli okei, mitte midagi jalustrabavat, kuid kõik elementaarne oli olemas. Tööpäev möödus jällegi kiirelt ning asjalikult ning kella poole viie aeg sättisin end raudteejaama poole tagasi. Mõtlesin minna vikese ringiga, et äkki satub mõni suveniiripood mulle teele, kus külmikumagnetit osta, kuid seekord neid ei leidnud. Ostsin hoopis topsi teed rongile kaasa ning pugisin eelmise päeva kanawrapi õhtusöögiks. Nalja sai siis, kui rongile astusin. Seekord oli minu iste näoga sõidusuunas ja aknaalune nagu palusin, ainult et akna asemel oli sein 😀 ehk minu iste oli täpselt kahe akna vahele jäävas alas. Koduteel jõudsin eelmises postituses mainitud raamatu läbi lugeda ning enne kui arugi sain, olin Linnas tagasi. Äärepealt oleksin küll rongile edasi jäänud, sest kuna sõitsin viimases vagunis, siis liikusin mahaminekuks täitsa rongi sabasse. Rong juba peatus ja mina ootasin, et tuluke hakkaks vilkuma, et ust avada, kui sain aru, et … uuuups … seal ei olegi väljumiseks ust 😀 ma ikka liigutasin end väga kiirelt läbi vaguni esimeste usteni, õnneks tuli üks ema vankriga rongile, mis tekitas väikese viivituse.

Glasgow’s unustasin sularaha takso jaoks välja võtta ning kui see lõpuks olemas oli (mõned minutid peale rongijaamast väljumist), olid kõik vabad taksod läinud. Hea oli, et kohe tuli üks uus masin ning sain kiirelt koju. Saatsin Hoidjatüdruku sama taksoga tema koju, et ei peaks ise enam kuhugi seiklema minema ning lihtsalt nautisin aega Noorhärraga. Ta alati hüüab nii armsalt ja kõva häälema mummy või daddy kui ta meid kuskil tulemas näeb 🙂 Glasgowsse läheks teinekordki, siis äkki jalutaks ka veidi ja vaataks linnas ringi, kui on valge ja tsipa ohutum… Glasgow’d peetakse UK (või isegi kogu Euroopa) kõige kuriteguderohkemaiks linnaks :S

 

Jõuluks koju

Elevus on see, mida olen viimased nädalad tundnud. Jõulud on alles 3.5 kuu pärast, aga mina juba ootan neid väga. Rohkem kui tavaliselt, kuna jõuluaeg juba iseenesest mulle väga meeldib. Isegi kui laual ei ole traditsioonilisi Eesti roogasid, kingid ei kuhju PÄRIS puu alla ning lumest võin ainult und näha. Kuid sel aastal, pärast viit aastat eemalolekut, oleme jõulud Eestis. Ja mitte ainult jõulud, vaid ka uue aasta. Ootamatu 10 päevane puhkus kodumaal. Me oleme juba mitu aastat plaaninud, et jõule tähistame Eestis, ideaalis iga teine aasta, kuid ei ole kuidagi jõudnud. Seekord aga panime kindlalt paika, et sõidame minu sünnikoju, liiatigi kui Miku ju käis viimati Eestis august 2018.

Nagu ikka, hakkasin pileteid vaatama päris varakult, kui ma ei eksi, siis juba enne augustikuist puhkust. Teada ju on, et jõuluks lendavad palju koju või kellelegi lähedasele külla ning mõistlik on osta piletid ära suhteliselt varakult. Kuna ma vandusin käsi südamel, et ei mingit otselendu Riiga ja siis pikka autosõitu Tallinnasse, uurisin vahemaandumisega variante. Minu üllatuseks oli valik väga kasin. Mitte seetõttu, et piletid oleks meeletult kallid, vaid ei olnudki nagu midagi eriti valikus. Kuna ma enam ei tahtnud väga praktiseerida varahommikusi lende või pikka istumist kuskil lennujaamas järgmist lendu oodates, siis ei olnudki nagu midagi. Või noh, valetan – oli küll. Meile kolmele oleks saanud piletid MAN-TLL-MAN vahemaandumisega umbes 750 naelaga+ arvatavasti äraantav pagas, aga olekski olnud kas väga varajane lend või pikk istumine vahelennujaamas. Seega jätsin küll selle variandi meelde, kui tahtsin siiski odavamat ja mugavamat varianti leida.

Järgmiseksmurdsin oma sõna ja uurisin siiski Riia kaudu lendamist, aga sellisel juhul lennujaamast rendiauto võtmist, et oleks meil ka Eestis olekul rohkem vabadust pluss muidugi pikal sõidul Riiast ja tagasi oleksime ka oma aja ja vahepeatuste peremehed. Lennupiletid ise oleksidki olnud odavamad, mitte muidugi märkimisväärselt, umbes 650 naela koos käsipagasite. Aga 10 päeva autorenti oleks lisanud eelarvele pea 1000 eurot+kütus, seega ka see ei olnud mõistlik mõte. Korraks valdas mind ahastus, et kas jälle ei saa ma jõuluks koju, kuigi pileteid vaatame juba 4 kuud ette. Aga no mis sa teed eksole, kuna meil on hetkel aktuaalne teema majaostuks sissemaksu kokku saamine, siis kuskilt jookseb ka meie taluvuse piir.

Ühel õhtul just kurtsin Mikule, kui tobe on kogu olukord, kui talle tuli geniaalne mõte pähe – miks mitte proovida seekord Londoni kaudu minemist. Eelmine aasta ma isegi kaalusin oma jaanuarikuist tulekut Londoni kaudu, kuid kuna reisisime Noorhärraga kahekesi, siis arvasin, et äkki on see veidike liiast. Londonist lendavad otse Tallinnasse nii Ryanair kui Easyjet (konkurents ja mõistlikumad hinnad) ning meie juurest on sinna sõitu umbes 4 tundi, midagi sarnast kui sõita Riia-Tallinn ja tagasi. Vaatasime vabade piletite olemasolu ning minu üllatuseks oli neid rohkelt ning ka mõistliku hinnaga. Arutasime kiirelt läbi ka meie detsembriplaanid enne jõule, kellel on sünnipäev ja kes läheb jalkat vaatama ning sai otsustatud lennata jällekord (!) Ryanairiga. Muidu oleksime võinud isegi kahte lennufirmat kombineerida, kuid nad lendavad erinevatest lennujaamadest, mis on teineteisest päris kaugel, kuid meie sõidame Londonisse autoga. Autoga seetõttu, et väljalend Tallinnasse on 6:45 hommikul, seega lennujaamas peaksime olema umbes 4:30 (ma ei ole kindel kui suur on Stansteadi lennujaam ning seetõttu olen pigem varem kohal. Tagasilend maandub õhtul 21:20.

Ma tean, et ma ütlesin kategoorilise EI varahommikuste lendude kohta, kuid see variant lihtsalt tundub kõige mõistlikum ja tehtav praegu. Kui me südaöösel Standstedi sõitma hakkame, on liiklus maanteel rahulik, saame ise teha peatusi millal soovime ning Noorhärral on uneaeg. Eks ta võib lennul pahur olla, kuna eelnev öö saab olema katkendlik (äkki siiski magab kogu lennu), kuid meil on vaid üks pea kolmetunnine lend ja oleme Tallinnas kohal. Tagasituleku puhul on sama, et liiklus pigem rahulik, Noorhärral uneaeg ning jällegi oleme ise enda peremehed. Kui niimoodi mõelda, siis ma pigem sõidan autoga 4 tundi kui istun kuskil lennujaamas kinni 6 tundi. Pluss see vahemaandumistega reisimine venitab päeva ikkagi päris pikaks, just lapse seisukohalt. Piletite ja äraantavate käsipagasite eest kahele inimesele mõlemal suunal maksime 480 naela, pluss auto parkimine 10ks päevaks 87 naela (Manchesteris oleksime ilmselt samas mastaabis summa maksnud). Arvatavasti ostan juurde ka suure kohvri mingi hetk, kuid see on juba pisem väljaminek. Piletite kogumaksumus osutus just selliseks, et saime Saabi müügist saadud summa eest need ära osta.

Mõnna, ma ei jõua ära oodata jõule … ja muidugi puhkust üldiselt Eestis 😉

Jalgrattasõit

Niipalju kui ma mäletan, on meil alati olnud jalgratas majas ning mida vanemaks sain ise, seda rohkem kasutasin seda reaalselt transpordivahendina. Küll suvel sõbrannadele külla minemiseks, ujumas käimiseks, niisama ringi uhamiseks. Ühel suvel väntasin mitu nädalat tööle ja tagasi, see oli umbes 10km ots ühte pidi, just paras treening. Muidugi käisime mingi aeg mitu aastat järjest ka Roheliste Rattaretkel, mis oli juba lihtsalt elamus omaette, eriti laupäeva hommikune sadulasse saamine 😀 Kes käinud, see tead kindlasti, millest ma räägin. Siiski on mul eredalt meeles üks varahommik, kui meie olime just oma kämpa kokku pannud, asjad pakiautole viinud ning sättisime endid selle päevasele rajale, kui keegi julgem oli juba tee peal ning sadulasse istumas. See karjatav “AI” mis konkreetselt kõlas igasse laagrinurka ning kubises nendest valunootidest … ma arvan, et kõik kuuljad turtsatasid naerma ning teadsid täpselt, miks selline karjatus tolle mehe suust välja tuli.

Igatahes, pärast Austraaliasse minekut juhtus mingi hetk kahetsusväärselt see, et minu ratas jalutas ühe poe parklast minema, mitte vabatahtlikult ja võõra inimese käe kõrval. See inimene saadi minuarust isegi kätte, aga tüüpiliselt ei olnud tal sentigi et tekitatud kahju korvata, sest eks ta ju pikanäpumees oligi, et elamiseks raha saada. Ja niiviisi olengi olnud nüüd aastaid ratata, kuigi mõelnud päris tihti endale ikkagi midagi siia osta. Muidu kes teab, oleksingi äkki oma ratta Eestist siia toonud, ikkagi korralik Trekikas oli. Kui Noorhärra sündis, siis sattus mul tihti silme ette pilte emadest, kes lapsed pakikal toolis sõitmas käisid. Oi kuidas ma tahtsin midagi sellist ka teha Noorhärraga, aga ei olnud kindel kui kalliks selline lõbu osutuda võib. Kuniks hakkas sünna lähenema.

Me oleme Mikuga ses suhtes päris ratsionaalne paar, et tähtpäevade puhul pigem eelistame, et teine pool konkreetselt ütleb (või saadab pildi), mida ta sünnaks tahab ja siis teise asi on see ära orgunnida, muidugi siiski mõistliku hinna piires. Nii hakkasin mina umbes aprillikuus uurima erinevate poodide veebilehtesid ja kaubavalikut, sest vaja oli ju ratast, mulle kiivrit ja lastetooli. Noorhärrale oli niikuinii plaanis kiiver osta siis, kui ta saab endale korraliku jooksuratta. Minule üllatuseks sai need kolm asja täitsa 200 naela ringis. Muidugi ei vaadanud ma mingit megagiga hüpervinget ratast, sest noh teades mind, siis on ennegi juhtunud, et vaimustun millestki ja investeerin varustusse raha, et see siis niisama seisma jääks. Olin kindel, et kui ma rattaga jälle sõbraks saan, siis on aega ka see vingem ratas kunagi osta. Seega tellitud sai Apollo Twilight, täitsa tavaline kiiver, mis värvidelt veidi rattaga kokku sobiks ja selle istme. Lisaks veel aastase hooldusplaani, mis tundus täitsa mõistlik ost arvestades, et odavama klassi ratas ilmselt hakkab mingeid jamasid korraldama ja siis on hea hooldusesse viia. Lukku ma seekord ei ostnud, sest ma ei näe end väga minemas rattaga kuhugi nii, et seda ei saaks turvaliselt ära panna.

Nüüdseks on Apollo mul olnud kolm kuud ja kuigi ma ei ole seda nii aktiivselt kasutanud, kui vaimusilmas ettekujutasin, siis oleme ikka omajagu kilomeetreid sellega mõõtnud. Esimene sõit oligi kohe poest koju Noorhärra tagaistmel, sest Miku töötas juba õhtuvahetuses tol hetkel ja ega ma siis suutnud oodata nädalavahetust. Kift oli see, et pood pani ratta kõik kokku, nii et mul oli ainult järeleminemise vaev. Ja nii kui Noorhärra ratast ja istet nägi, hakkas ta kohe selle selga ronima. Ilmselt ta teadis, milleks see tool on, sest ühel tema hoiukaaslasel käiakse aegajalt rattaga järgi. Laps taga sõita ei olnudki nii hull, kui ma pelgasin. Alguses oli natike jah ebakindel, aga pigem seetõttu, et ma ise ei olnud harjunud ratta seljas olema või veelvähem last sõidutama. Koju jõudsime viperusteta ja oleme nii mõnegi sõidu koos ette võtnud, ühel reedel käisin isegi Noorhärral rattaga hoius järgi.

Esimese plaanilise ja soovitusliku hoolduse tegin ka augustis ära. Praegu mõtlen, et väga hea, et selle hooldusplaani ostsin, sest kohe kui ratta kätte sain, tegid mõlemad pidurid ikka väga tugevat ja rõvedat häält – noh see krigin (mitte selles traditisoonilises tähenduses) kui ratast peatad, aga pidurid ei tööta korralikult ja ilmselt vajavad õli. Igajuhul, selle timmisid nad korda ja nüüd ongi vaja, et ise oleksin aktiivsem. Noorhärral läheb ikkagi nägu väga särama kui küsin, et kas ta emme rattaga sõitma minna tahab. Siiski pean meie teekonda pigem hoolikalt valima, kuna traditsioonilisi kergliiklusega teid on siin kandis pigem vähem, auto teel ei ole mina nõus sõitma ja siis me tavaliselt sõidamegi mööda kanalit kuhugi poole. Õnneks ühendab see kanal Liverpooli Leedsiga, nii et päris pika maa on võimalik maha vändata. Seega väga praktiline sünnipäevakink sel aastal 🙂

Garmin Vivomove HR Smart Watch

Nonii, see nutikellake on minu käel olnud nüüdseks paar nädalat ja paslik oleks anda edasi oma esmane arvamus ja muljed sellest. Alustaks välimusest, sest no see oli ju niiiiii tähtis mulle, praegu mõtlen, et see oligi üks peamisi valiku kriteeriume. Eks ma olengi naine, kes muu 😀 Kella karbist välja võttes ei pidanud ma pettuma – piisavalt kerge, et see ei jääks “segama”, ilus värvide kombinatsioon (olen ise nii rahul et ikkagi musta-punase kulla kominatsioonile truuks jäin) ning kuigi kellarihm oli pigem small, siis sain kella ikkagi käele ja rihmas jäi aukke ülegi. Muidugi kätel ei ole väga palju ruumi paksemaks minna, aga ma ju ostsingi selle sõbra, et ise aktiivsemaks ja väiksemaks muutuda 🙂 Seega kõige kõige esmam mulje oli ainult positiivne ja tegelikult siiani on.

Järgmine samm oli kella tööle saamine, mis sujus viperusteta kuniks oli vaja see ühildada telefoniga. Ses suhtes on nii, et kell muidugi mõõdab igasugu suurusi, kuid kokkuvõtet saad ikkagi vaadata telefonist läbi rakenduse (või äkki läbi läpaka ka, pean uurima). Igatahes sain mina teate, et ühildumine ebaõnnestus ning soovitati alla laadida lisarakendus läpakasse. Läpakas aga ei laadinud alla toda rakendust, sest ei olnud piisavalt uuenenud tarkvaraga. See viimane on muidugi puhtalt minu enda teadlikult tekitatud olukord, sest mis puudutab tarkavara uuendusi, siis mingil põhjusel olen hästi hästi skeptiline neid alla laadima. Liiga palju on juhtunud, et pärast uuendusi miski enam ei tööta nii nagu peab või on väljanägemine muutunud. Ja mina ei salli igasugu IT alaseid uuendusi ja muudatusi, sest ma olen liiga oma harjumuste ohver. Proovisin küll leida uuendusteate ning isegi tuulasin iTunes’s, kuid tookord uuendust üles ei leidnud. Otsustasin, et heakene küll, ootan järgmist uuendusteadet.

Uus teade tuligi varsti, kuid sellega nõustudes, tuli veateade, et ma pole iTunes’i sisse logitud. Iseenesest imelik, sest tavaliselt ma ikkagi jätan end automaatselt registreetuks, pealegi iga jumala kord kui ma tahan midagi läbi iTunes’i osta, siis pean salasõna uuendama. Ma ei teagi, kas siin on mingi kala või mu hallollus ei pea enam paroolide meelespidamist tähtsaks. Igatahes, muutsin selle salasõna ära, kui iTunes ütles, et tarkvara uuendus siiski ei õnnestunud, põhjust enam ei mäletagi. Mis tähendab, et ma ei saanud seda rakendust alla laadida, mis tähendab et ma ei saanud oma mobla ja kella omavahel ühendada. Praegu seda kirja pannes tundub, et olen ise vist millegagi puusse pannud ning peaks seda ühildamist uuesti uurima/proovima.

See selleks, mind otseselt ei häiri, et ma pikemas perspektiivis oma eelmisi tulemusi ei näe. Oma igapäevasel eesmärgil, minimaalselt 10000 sammu täis käia, aitab ta edukalt silma peal hoida. Samuti näitab kui palju treppe mööda käinud olen. Stressimõõdik on konstantselt nullis (!), ju siis ma olen suhteliselt rahulik ikkagi. Ainuke näidik, millest ma ei saa aru, on kalorite kogus, nii igapäevane kui pikem prognoos. See näitab minuarust küll aiateibaid, sest numbrid ulatuvad ikkagi tuhandetesse (isegi päevadel, kui ma olengi vaid jalutanud).

Üks päev võtsin manuaali uuesti välja, kuna mind tohutult häirib, et kui nutiosa tööle panna, siis mehhaanilise kella seierid kerivad endale mingi X-aja ette. Kui kell on nö tavaasendis, siis näitab õiget aega. Mulle tundus see protseduur hästi lihtne ja kerge ja tegelikult olekski pidanud olema, kuid need kuramuse seierid ei läinud paika, hoopis nihkus valeks ka puhkeasendi kellaaeg. Frustratsioon, mis mind valdas oli piisav, et mõelda kella tagasiviimisele. Kuid mina ei tea mis või kuidas, kuid need seierid läksid siis paika kui panin kella arvuti taha laadima. Laadimine on hästi lihtne ja kiire – käib see läbi arvuti ja kestab mõned tunnid vaid, piisav aeg õhtul kui näiteks Noorhärra on magama pandud ja mina tsillin allkorrusel. Nutiosa ise on selline nii ja naa, vahepeal ei taha see puutetundlikus üldse töötada või siis ei vali neid valikuid, mis mina soovin. Samuti ei ärka nutiosa mõnikord üles randmeliigutuse peale.

Minu suur murekoht, et kellarihm tekitab nahale löövet, on siiski olemas. Kusjuures, avastasin, et vasakule randmele ei teki lööve ainult rihmast (ja sinna alla jäänud niiskusest), vaid ka see anduri osa, mida nutiosa vajab numbrite mõõtmiseks, jätab mõnusa ümmarguse lätaka käele. Seetõttu olengi kandnud kella pigem paremal käel ning aegajalt võtan kella üldsegi ära, näiteks töö juures pikemalt istudes, et lasta nahal hingata. Samas avastasin, et rihmad käivad väga kergelt ära, seega jääb võimalus, et saab uued osta ning asendada praegustega.

Ma ei ole veel nii tubliks harrastussportlaseks hakanud, et erinevaid spordifunktsioone proovida (näiteks saab valida eraldi jooksmise reziimi), kuid need on olemas. Kindlasti on veel eeliseid, mida avastanud ei ole, kuid nagu ma juba ütlesin, siis kõik minu jaoks tähtsad funktsioonid töötavad ja ma ei tunne millestki rohkem puudust, et kella hingeelu veelgi rohkem uurida. Asjaolu, et mul ongi käekell, tähendab, et ma ei pea koguaeg haarama mobiili järgi kella vaatamiseks, et siis avastada, et keegi on mingi sõnumi saatnud või uus email postkasti potsatanud ehk ma saan natuke paremini ohjeldada ka oma nutisõltuvust. Näiteks olen tööl lõunapausi ajal jätnud telefoni üldse kotti ja lahendanud ristsõnu. Väga mõnus vaheldus pidevale scrollimisele.

Kokkuvõtteks olen oma ostuga megasuper rahul. Olen ju uut nutikella pikalt tahtnud ning nüüd ka sain selle lõpuks. Ei saa salata, et õhtuti koju jõudes vaatan oma sooritatud sammud üle ja nii mõnigi kord oleme Noorhärraga jalutama läinud. Põhimõtteliselt ongi nii, et kui teen päeva jooksul ühe jalutuskäigu, kasvõi pooletunnise, tulevad need 10 000 sammu ilusti täis. Veel meeldib mulle, et kell ise arvutab eelmiste päevade tulemusi arvestades sinu uue igapäevase sammude eesmärgi, mis tekitabki veelgi rohkem hasarti. Teinekord jääb see eesmärk mul täitmata, kuid oma 10 000 saan siiski täis. Vahva on ka see, et kell konkreetselt tuletabki sulle meelde, et on aeg liikuda, kuid see funktsioon on minu arust lihtsalt sisse ehitatud, ehk kell ei arvesta, millal sa viimati liikusid, vaid tuimalt ütlebki tunnis korra “MOVE”. Veelkord, mina olen rahul!

Mida siis ikkagi valida

Mul on viimased paar kuud mõttes olnud endale uus aktiivsusmonitor/nutikell osta. Miku kinkis ühe eksemplari mõned aastad tagasi jõuludeks ning tollel hetkel oli see just see, mida vajasin – väga lihtne, ei mingeid lisatulesid ja vilesid. Luges ilusti samme, jälgis und, näitas aega ning ilmselt oli seal veel funktsioone, mis kahjuks nüüdseks meelest läinud. Kasutasin seda hoolega üle poole aasta, siis ta mingi hetk ununes ning leidsin ta umbes aasta tagasi uuesti üles. Kuid seekord oli imelik, et rihm hakkas minu nahka ärritama, eriti kui käsi märjaks sai ning rihma alune nahk niiskeks jäi. Seetõttu ma selle monitori ka hülgasin. Samas kevade saabumisega tundsin, et tahaks ikkagi silma peal hoida KUI aktiivne päeva jooksul olen ja kas ikka 10000 sammu täis saab. Mu telefonil on küll mingi tervise rakendus, mis samme loeb, kuid seda ainult siis kui ma telefoni 24/7 endaga kaasas kannaksin, mida ma ilmselgelt ei tee. Pikemaid jalutuskäike tehes oli telefon ikkagi hea abiline, kuid üldpilt jäi siiski pigem segaseks. Nii küpses mõte, et pean ikkagi uue monitori/kella ära ostma. Aga millise? Ma ei ole ju aktiivne  (harrastus)sportlane, et oleks vaja über vinget viimase vindi vidinat, kuid samas tahaks lihtsalt ning töökindlat eksemplari, mis ka kellaaega näitaks.

Viimased päevad olengi veetnud erinevaid kellasid ning monitore võrreldes ning päris seda OMA oli päris raske leida, igal erineval mudelil oleks justkui miskit puudu. Lõpuks kirjutasin siiski üles, mis on minu jaoks olulised omadused uue kella/monitori juures:
* välimus – jajah, see võib tobe tunduda, kuid minu jaoks on see vaat et kõige olulisem. Esiteks, mulle peab ju see monitor välimuselt sümpatiseerima, muidu ma lihtsalt ei kannaks teda. Pluss, see peab olema midagi sellist, mis oleks sobilik kanda ka kontoris olles, mistõttu 100% sportkell ei oleks minu valik. Võiksin ju osta odavama aktiivsusmonitori ja siis käekella eraldi, kuid see tundub ka justkui mõtetult topelt raharaiskamisena ning vaevalt ma kahte kella koos kandma hakkan. Siin oleks ilmselt paslik mainida ka, et vaatan rihma materjali ning eelistan nahka. Kahjuks ei suuda ma infot leida, mis materjalist eelmise kella rihm oli, et teaks seda kindlalt vältida.
* hind – ma olen enda peal pannud paika, et peaksin sobiliku eksemplari leidma 100-200 naelaga, pigem jääkski hind sinna keskele. Jällegi, on väga ilusaid ning naiselikke kellasid, mis väga sobiks kontoris kandmiseks, kuid need maksavad juba pigem ulmelisemaid summasid. Või olen ma ise lihtsalt kitsipung.
* funktionaalsus – erinevaid kirjeldusi lugedes oli selge, et minu kell peab lugema samme, vahemaad ning põletatud kaloreid. Mul on mingi teema numbritega ja pole midagi teha, kui hasart tekib just erinevaid suurusi/kaugusi taga ajades. Lisa võimalused nagu nutiteavituste saamine, sisse kodeeritud erinevad treeningud, telefoni muusika juhtimine või maksete (!) tegemine ei ole minu jaoks üldse olulised. Ma eelistan seadmeid ja nende funktsioone mõistlikkuse piires lahus hoida.
* patarei kestvus – ma ei oota ulmelist akukestvust, aga päris iga päev või paari päeva tagant oleks ka nadi akut laadida. Seega aku peaks ikkagi kestma veidike, noh nädalake oleks juba päris hästi.
puutetundlik ekraan – kuigi ma üritan end nutist eemale saada, siis kasutajasõbralikkuse koha pealt pigem eelistaksin puutetundlikku ekraani kui nuppudega jebimist. Või veel hullem – mobiili kaudu nuti(!?!?!?)kella juhtimist.
* alarm – kuna ma ikkagi liigun selles suunas, et jätta oma telefon ööseks elutuppa, siis oleks ju tore, kui kell mind ka ärataks. See pole muidugi nii tähtis, sest alati saab eraldi äratuskella juurde muretseda (ning loota, et Mikut see üles ajama ei hakka), aga võiks ju.
* nuti väljalülitamine – pea kõik nutikellad ja aktiivsusmonitorid reklaamivad end võimalusega ühilduda mobiili ja selle rakendustega. EI EI EI, ma ei taha seda, mistõttu ma loodan, et see ei ole miskit automaatset, mida ei saa vältida.
* firma – paratamatult annab tuntum nimi ka kindlsutunde kvaliteedi osas, olen seda liiga valusalt enda nahal tundnud. Enne uurima asumist olin kuulnud Garminist ja Fitbitist, kuid tuleb välja et erinevaid firmasid on veel. Minule on siiski silma jäänud pigem nende tooted.

Kuna minu tööandjal on suur hüvitiste pakett ja üks osa sellest hõlmab cashback’i saamist, siis uurisingi peamiselt ühe poe kodukalt nende kaubavalikut. Valikusse jätsin vaid need variandid, kus funktsionaalsus oli 100% esindatud. Lisaks mõõtsin kodus oma randme ümbermõõdu ka, mis võib-olla aitab valimisele/välistamisele kaasa.

WITHINGS Steel HR 36 – Vot välimuselt oleks see just see õige, tume ent samas mitte ainult musta värvi. Punane kuld lisab mõnusat naiselikkust juurde. Lisaks veel nahast rihm ja külalltki vastupidav aku ning ei ole piisavalt nuti. Aga hind on seal pigem maksimumi juures, puutetundlik ekraan puudub ja alarmi ka ei ole. Samuti on kirjas, et suurus on small, aga ei ole täpsustatud, mis mõõt sellele vastab. Minu ranne on vist pigem large.

Fitbit Charge 3 – minu jaoks ei ole välimus nii atraktiivne, kuigi värvid on mõnusad. Rihm on polüestrist, aku kestab kuni nädala, alarm puudub. Samas ekraan on puutetundlik. Rihma saab ka valdia kahes suuruses, seega iseenesest ju sobiks.

Garmin Forerunner 35 – no see on täielik spordikell ja kohe üldse ei sobiks kontoris käimiseks, või noh minule ei sobiks. Rihma materjali ei ole täpsustatud ning just vaatasin, et distantsi ei mõõda see ka. Ainult nuppudest saab toimetada, samas aku peaks üle nädala kestma. Hind on muidugi eriti mõnus, see vist oligi odavaim variant, mis ma leidsin, et võiks. Suurus ka universaalne. Aga ma hetkel kaldun arvama, et pigem ei. Miks ma selle üldse siia nimekirja jätsin?

Garmin Vivomove HR Sport – minu kõige lemmikum, kuigi välimuselt sümpatiseerib rohkem SEE kombinatsioon, aga too on selles poes otsas. Minu jaoks täidab kõik kriteeriumid, isegi rihma suurus oleks ok … aga no valge ei ole minu teema, ma juba kujutan ette, kuidas see värvus määrdub kergelt. Lisaks on musta-roosa versioonil alarm ning funktsionaalsust rohkem, kuigi see ei ole määrav. Heh, ma olen ka üleni musta endale ära märkinud. Ühe teise poe lehel on SELLINE* versioon, kuid ma kahjuks ei loe välja, kas see on ikka sama kell. Imelik selles suhtes, et kui ongi sama kell, siis ühes poes on otsas aga teises mitte, mõlemad ju suht tuntud ketid.

Fitbit Versa Lite – jällegi kell, mis iseenesest ju täitab tähtsamad kriteeriumid ning mulle meeldib, et ekraan on ruudu kujuline. Aga samas kas ta sobiks kontori keskkonda. Lisaks aku peab päris vähe aega vastu

FITBIT Versa Special Edition Smartwatch – hm, pm ju sama mis eelmine, aga hinnavahe on korralik.

Igaks juhuks vaatasin ringi ka ühe teise poe kodukal ja näiteks, mis mulle üldse ei meeldi, on eriliselt väljaulatuvad nupud nagu SELLEL kellal, milleks? Muidu ju täitsa armas ning soliidne kell. Samuti tundub see punane kuld olevat väga pop värv, sest need kellad maksavad koheselt ka rohkem või on laost otsas.

Kino on muidugi selles, et kui seda postitust paar päeva tagasi kirjutama hakkasin, vaatasin kõik eksemplarid uuesti üle ja ei tundunud nii hullud enam ükski neist, et täitsa nagu valikut on 😀 Siiski suutsin eile oma otsuse lõpuks ära teha ning ostsingi ära Garmin Vivomove HR Smart Watch’i, just selle siin. Tegin tellimuse piisavalt hommikul, et juba pärastlõunal tuli teade, et saan poodi sellele järgi minna. Ning tüüpilise minana hakkasin kahtlema, kas sai ikka õige valik tehtud 😀 Mitte et ostuhetkel oli nii tulikindel, et see on just see õige. Esmalt mõtlesin, et oleks võinud Vivomove HR Sporti musta-roosakullaga variandi ikkagi amazonist ära tellida, sest see oli ju mu esimene valik ning funktsioone oli rohkem. Ning issand, äkki Smartil ei saagi rihmasid vahetada nagu Sportil saaks – tõeline maailma lõpp, onju 😀

Igatahes, esmamulje on kellast ainult positiivne ning eks ma mingi hetk ka kirjutan kuidas meie ühtesulandumine Smartiga edenes.

 

Reisimine Finnairiga

Enne Inglismaale kolimist olin juba omajagu lendamisega tegelenud ning siin elades jätkus erinevate lennufirmade teenuse kasutamine. Kõige rohkem olengi vist lennanud Lufthansaga, kuid paar korda sattunud ka KLM’i ja SAS’i peale. Ryanairiga lendamise kogemusest kirjutasin SIIN ja ega nüüd midagi väga palju muutunud selles valdkonnas ole. Huvitaval kombel ei olnud ma veel Finnairi teenuseid kasutanud ning kuna mais pileteid ostes pakkus just Finnair mõistliku väljumisaegade ja vahemaandumistega pileteid, otsustasin nende teenuse ära proovida. Etteruttavalt öeldes ma nüüd ei teagi, kas riskiksin nedega veel lennata või ei.

Meie lend Manchesterist oli 17:50 õhtul ning lennuvahetuseks Helsinkis aega tund ja 15 minutit. Ma olin kindel, et meil ei teki mingeid probleeme lendude vahetamisega, kuid … Väljumine hilines tund aega, kuna lennujaama kohal oli äikese pilv, mis peatas mõneks ajaks kogu lennuliikluse ja siis tekkis järjekord väljuvatele lendudele. Seega tund plaanitust hiljem olime õhus ning kuigi teadsin, et meil on vaid 15 minutit jätkulennule jõuda, siis esiteks ei saanud ma ju enam midagi teha ning teiseks, kuna mõlemad lennud olid Finnairiga, siis olin kindel, et meid oodatakse uuele lennule ära. Poole lennu peal tuligi teade, et kõik jätkulennud ootavad hilinevad reisijad ära ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lennujaamas veel suunati kiirustajaid õigesse väravasse ning nii ma jõudsingi päris kiirest Tallinna lennukile. Eks see paras trenn oli joosta Noorhärra süles päris pikk maa maha, kuid me jõudsime. Ning ka meie pagas jõudis, kuigi ootasime seda veel omakorda umbes pooltundi. Seega otseselt etteheiteid mul sellel reisil Finnairile ei olnud.

Meie tagasilend oli hoopis teisest puust, seda halvas mõttes. Kuigi seekord oli lennuvahetuseks vaid 40 minutit, siis jällegi, kuna tegu oli Finnairi lendudega ja ise nad selle lennuplaani pakkusid, ei olnud mul mingit kahtlust, kas Manchesteri lennule jõuame. Siiski Tallinnas pagasit ära andes küsisin üle, et kas ikka 40 minutit on piisav ja mulle kinnitati, et pidevalt lennatakse nii ja probleeme pole tekkinud. Olime esimeses lennukis õigeaegselt ja valmis Helsinki poole startima samuti ajakohaselt, kuid Helsinki ei andnud väljalennuks luba, kuna ilm oli (jällegi) väga halb ja oleks tekkinud maandumisel raskused. 10 minutit hiljem siiski saime loa ning lend või alata. Kuid Helsinki kohal tiirutasime veelgi, sest ilm oli endiselt nõme ja noh seda oli tegelikult maandumisel ka näha. Kuid meie jaoks tähendas see, et 40 minutist ümberistumiseks oli alles vaid 25, aga ma siiski veel ei muretsenud, kuna teistpidi lennule jõudmine sujus ju nädal varem libedalt. Oi kuidas ma eksisin.

Tuli välja, et meie saabumisvärav oli number 2, kuid väljalennu oma 50. Kes Helsinkis käinud ei ole, siis see on suur, väga suur lennujaam. Noorhärra ei jõudnud ka väga ise joosta, nii et ta oli mul süles (koos enda kohvri ja minu seljakotiga) ning mina olin konkreetne sörkiv kaamel. Õnneks avastasin mingi hetk käru, kuhu ta istuma panin ning sain veidike kergemalt edasi liikuda. Ma jooksin nagu segane, kuid nagu Murphikas ikka, oli tol hetkel lennujaamas inimesi hästi palju ja enamus uimerdas neist mu teel 😀 Ma ikka pidevalt hüüdsin “sorry” ja “excuse me” sest noh neil oli vaja jalutada pikas reas või lihtsalt seista ja uudistada 😀 Mingil hetkel nägin ka infotabloost, et meie lennule on “final call” aga noh endiselt ma ei muretsenud, sest ikkagi Finnairi lennud ju. Passikontrollist saime läbi ning siis juba oli infotablool kirjas, et värav on suletud. Mina sellest ei hoolinud, vaid jooksin edasi. Aga näedsa, värav oligi suletud ning ma ei olnud ainus reisija kes kirus ja küsis miks ei oodatud? Hiljem mõeldes jäime tegelikult vaid 5 minutit hiljaks, et see ei tohiks ju nii suur jama olla ja ületamatut viivitust tekitada. Mida aga teha, kuid oleks oma jätkulennust maha jäänud?

Ma olin ausalt väga vihane, et kaks lendu omavahel ei suhelnud ja et need väravad nii üksteisest eemal asusid. Kurja, isegi 40 minutilise ümberistumisajaga peaks ikka korralikus tempos “jalutama” et õigeaegselt uude väravasse jõuda. Igatahes, suundusime Finnairi teeninduslauda, kus tuli välja, et öö veedame Helsinkis ning uus lend on hommikul. Kahjuks ei lenda Finnair Leedsi ega Liverpooli, muidu võib-olla oleksime isegi hilinenud kojujõudmisega vaid mõned tunnid. Kompensatsioonipakett oli siiski normaalne – tasuta buss lennujaamast hotelli ja hommikul tagasi, tasuta hotellituba ning õhtu-ja hommikusöök. Uue pileti eest ei pidanud me muidugi ka maksma. Seega, nuriseda ei olekski millegi üle, lihtsalt ootamatu ebamugavus 🙂 Ja noh see fakt ka, et ma pidin tegelikult olema järgmise päeva hommikul töö juures oma kursust lõpetamas 😀

Kokkuvõttes, tagasilend järgmise päeva hommikul sujus viperusteta – isegi Noorhärra magas kogu lennu ja ei olnud tavapäraselt aktiivne. Hommikusöök oli vinge, õhtusöök oli selline noh … söödav. Noorhärraga oli tegelikult vahva ootamatult pikenenud puhkust veeta, eriti kuna oli tegu tema esmakordse hotelli külastusega. Õhtul tegime näiteks aga parajaks poodi jalutamisega, et mõned hädavajalikud hügieeniesemed osta, sõime jäätist, rallitasime autokujulise ostukäruga ja siis möllasime niisama oma toas. Ta oli üllatavalt vahva ja vastupidav reisisell. Kuid Finnari kodukale jätsin päris kurja tagasiside ning lisaks taotlen kulude hüvitamist, eks paistab kas ma ka midagi tagasi saan. Kas ma Finnairiga veel lendaks? Kindlasti, kui vahemaandumiseks on rohkem kui poolteist tundi ning isegi siis hoiaksin pöialt, et Ilmataat meie vastu helde oleks 😀

Aktiivne nädalavahetus

Üldjuhul oleme me pere, kes ei suuda tervet nädalavahetust toas lebotades mööda saata. Ilmselt meie Mikuga isegi lebotaks ja ei teeks midagi, aga meil on Noorhärra, kes konkreetselt läheks lolliks nelja seina vahel ja käiks meile nii kaua ajudele, kuni kuhugi me läheks, kasvõi õue jalutama 😀 Tegelikult ei ole tema lõbustamiseks palju vaja, piisab vaid kodukülas jalutada ning neid erinevaid trajektoore on meil päris mitu.

Sel korral oli meil plaanis Scarborough’sse sõit. Kuna ma elan koos ühe motikahulluga, kes lapsest peale oma isaga erinevaid võistlusi vaatamas käinud on, siis satub vähemalt tema igal aastal siiani mõnda vaatama. Scarborough’s käisime viimati koos 2015, sest noh kuigi motikaid on iseenesest lahe vaadata, siis ma ei suudaks terve päev iga-aastaselt nende kihutamisele kaasa elada. Isle Man TT 2015 oli ses suhtes erand, kuna võistlused olid üle päeviti ja nii saime ka turiste mängida (minu teema). Scarborough rada pandi mõni aasta tagasi ohutuse kaalutlusel kinni ning korraldajatel läks päris mitu aastat, et endale uued sponsorid leida. Kevadel tuli lõpuks uudis, et juulikuu on rada jälle avatud ja nii me laupäeva hommikul 7:45 Barry Sheeni võistlusele startisime.

Terve tee olime suhteliselt kahtleval seisukohal, kas võistlus üldse toimub ja kui toimubki, kas me ikka kaasa elama läheme, sest hullu padukat sadas. Ilmaennustus küll lubas, et 10st sadu lõpeb ja läheb selgemaks, kuid taevas ei tõotanud seda mitte. Umbes pool 11 parkisime endid ära ning läksime uudistama, tolleks hetkeks oli sadu ka lakanud ning esimesed kvalifikatsioonisõidud alanud. Seekord olime riiete osas vastavalt ettevalmistunud, tavaliselt seda ei juhtu – minul korralik vihmajope ja matkasaapad (ma pole siiani endale kummikuid ostnud), Noorhärral kummarid ja vihma ning tuulekindel talvejope (!), Mikul vihmajope. Õnneks ei sadanud, kuid oli küllaltki lämbe ja selline vihmametsalikult niiske. Noorhärra esimeseid emotsioone on raske sõnadesse panna – ta oli nii lummatud ja lihtsalt vaatas suu ammuli igat mööduvat motikat. Ja see kõrvuni veniv naeratus, hindamatu lihtsalt. Veelgi hindamatum oli tema kinnisidee ühe pisikese motika peal istuda ja istuda ja istuda … Ta oleks ilmselt terve oma päeva selle seljas veetnud (mitte, et me kordi ja kordi tagasi läksime seda uudistama ja katsetama), kui nõmedad vanemad poleks mujale vedanud. Miku vanemad liitusid meiega ka ja nii seiklesime  raja äärde uudistama.

Selles suhtes mulle Oliver Mounti üritused meeldivad, et kuigi alati on kohal üks või mitu vägagi tuntud nime, siis kõik on kuidagi hästi lihtne ja sõbralik. Näiteks on soovijatel võimalus osta pilet võistlejate tsooni ehk kus hooldatakse rattaid ja kus käib vilgas rajatagune elu. Ning nii külastajate kui võistlejate vahel on vastastikkune respekt. Miku jooksis näiteks kokku John McGuinness’ga ning võiks ju arvata, et tema kaliibriga (endine) võistleja lihtsalt ütleks tere, teeks pilti ja kõik. Kuid ei, nad lobisesid pikalt erinevatel teemadel. Ilm oli ka helde ning lõpuks ei sadanud terve võistluse ajal piiskagi, selle eest avanesid taevaluugi siis kui hakkasime ära sõitma Miku vanemate poole. Siinkohal oleks paslik kiita Noorhärrat, kes pidas ennast ikkagi väga hästi üleval. Muidugi oli tal raskusi ühe koha peal olemisega, kuid millegi üle ei ole nuriseda. Kui sa ikka 5 tundi järjepidevalt müttad, siis ei ole ju aega nuriseda. Muidugi lõpuks kustus ta nii ära, et magas autos tunnike kuniks sõitma hakkasime ja sinna otsa veel kaks tundi, kuniks öömajale jõudsime. Ja ta magas korraliku une veel ööselgi.

Pühapäeval oli minul ja Mikul plaan minna vaatama Middlesborough jalkaklubi viimast testmängu enne hooaja algust, sõpruskohtumist ühe Prantsuse esiliiga klubiga. See oli alles pärastlõunane teema ning nii võtsime ekspromt korras vastu otsuse minna Saltburni tänavatoidufestivalile. VÄGA VALE OTSUS. Esiteks langes meie minekuaeg suht Noorhärra tavapärasele lõunauneajale, aga kuna minejaid oli ja soov seda näha suur, läksime kõik koos. Noorhärra ärkas tavapäraselt kell 6 ning oli juba hommikul vanaemaga teinud pika tunniajase jalutuskäigu seega oli ikkagi väsinud ning see lõi välja hetkel, kui hakkasime festivalile jalutama. Kuna uudistajaid oli palju, pidime parkima päris kaugele ning jalutamist oli. Kõigepealt ei sobinud talle Sugulase käest kinni hoida, siis ei sobinud ei minu ega Miku käest kinni hoida, kuid jalutasime ju sõidutee ääres. Seega oli meil mitu pisaraterohket diskussiooni teemal “kas läheme autosse ja sõidame koju tagasi või hoiame käest kinni”. Olgu siinkohal öeldud, et Noorhärra tahtis ikkagi festivalile minna 😀 Lõpuks kohale jõudes oli juba mega mass ringi uudistamas ning inimesi ainult vooris juurde. Mulle meeldivad festivalid ja väliüritused KUI mul ei ole last kaasas 🙂 Vastasle juhul on tegmeist pigem stressirohke üritusega, kuna tema jaoks ei ole ju midagi huvitavat ja nii ta lihtsalt uitakski ringi mitte ei seisaks ja uudistaks. Seega tekitas tema järele jooksmine ainult lisastressi, sest endiselt ei olnud ta nõus käest kinni hoidma ja tänu pisikesele kasvule liikles ju tema kiiremini inimeste vahel edasi. Lõpuks saime kokkuleppele, et oleme koos kui ostame maasikaid. Krt, nende maasikate leidmine oli ikka paras tegu, sest müüdi kõike muud toidukraami kui värskeid puuvilju. Kui siis ühe leti leidsime, tegid nemad puuviljatopse koos sulashokolaadiga. Noorhärra keeldus soksist ja polegi hullu, kuid see-eest mina vajasin seda juba topelt koguse. Maasikatops käes avastas ta pehme iirise varred ja muidugi oli neid vaja … Arhgh, ma just olin oma rahakoti seljakotti pannud, kuid ausalt ei tahtnud riskida sellega, et üks mul keset suur suminat pikali viskab. Ja tegelikult jagasime selle varretäie iirist omavahel ära 🙂 Lõpuks leidsime ka heinapakikese, kus peal jalga puhata ning sel hetkel sai ka otsustatud, et mina tulen Noorhärraga koju, liiatigi kui ta juba ise ka ütles, et tahab koju magama. Etteruttavalt olgu öeldud, et ta tegi 3.5 tunnise une !!! Siinkohal näpuvibutus iseendale juba ma ei tea mitmendat korda – mõtle ikka mitu mitu korda läbi, kas sinu plaan kuhugi minna ikka on tehtav ning võimalikult stressivaba või ei 😀

Mina olin tegelikult sama läbi kui Noorhärra ning jäin ka diivanile magama. Jalkamatsile jõudsime korraliku varuga ning saime mõnusalt koos sumiseda. Mäng algas kell 3 ning vaevalt 15 pärast algust hakkasin mina haigutama ja konkreetselt nokkima. Ei, mäng ei olnud igav, mul oli kohutav väsimus ja uni peal. Kuna meil oli Mikuga eelnevalt kokkulepe, et mina sõidan koju (kodutee on selline 2.5 tundi sõitu), siis ütlesingi, et teise poolaja lähen lihtsalt autosse magama, sest vastasel juhul ei sõida ma seda koduteed ära. Miku ei uskunud mind algul, kuid vaadates mulle näkku sai aru, et mul on tõsi taga. Tegelikult tegime aga nii, et läksime poolajal koju, poest varustasime endid Red Bulliga ning Miku istus ise autorooli. Julge poiss ma ütleks, sest ta haigutas vahepeal minuga võidu, Red Bull lihtsalt andis ajutise sutsaka. Samas, umbes poole tee peal hakkas jälle korralikult vihma sadama ja seekord ikka nii, et kiirteel tõmmati kiirus alla ning päris palju oli vesiliugusid. Lisaks hakkas ka Red Bulli mõju kaduma ja nii istusin ise viimaseks pooleks tunniks rooli. Muidugi sellele eelnes korralik uinak autos 😀 Me olime kõik suht laibad kui lõpuks koju jõudsime, Noorhärra oli tegelikult väga tubli, et ei jäänud magama (vahetult enne ööund) ning ei jorisenud ka. Aga sellele aitasid kaasa nii raamatud, snäkid kui ka vihm ning selles toimunu jälgimine.

Ühesõnaga, oli vahva ja teguderohke nädalavahetus, aga mul oleks reaalselt olnud vaja vabat päeva, et end välja puhata, sest täna tööl ülla-ülla nokkisin jälle vahepeal teri. Niikaua kui mina mäletan, mul on alati olnud raskusi pärast lõunat silmade lahtihoidmisega.