Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Käisin jalutamas

Hakkasin just uut postitust kirjutama, kui põikasin sisse “Mustandite” kausta ning leidsin selle kirjutise. Mäletan tõesti, et selle postitusega algust tegin, kuid avaldada ei jõudnud. Kui õigesti mäletan, siis seetõttu, et oleksin pidanud Piiga ootuse avaldama ja ma ei soovinud seda teha. Igatahes, täiendagem aasta tagaust postitust kõige ajakohasema infoga 🙂

21 juuni 2021 – Rääkisin paar kuud tagasi sellest, et plaanin minna ühele heategevuslikule matkale. Ettevalmistused sujusid ilusti, sain omale vajaliku varustuse tellitud, miinimum annetusumma tuli samuti imelihtsalt kokku pluss tegelikult kogusin mõõdukalt rohkem raha ning veel nädal aega tagasi olin elevil ja entusiastlik mineku osas. Eile aga otsustasin lükata oma osaluse aasta võrra edasi. Tegelikult tahtsin lükata paar nädalat ainult ja leidsin ka sobiva väljakutse, lihtsalt selgus et selle korraldaja on teine organisatsioon ning ma ei saaks oma osalustasu ja kogutud summat üle kanda. Muud sel aastal toimuvad matkad on kas juba väljamüüdud, toimuvad ajavahemikus kui plaanin olla Eestis või pean potensiaalselt isolatsioonis olema või toimuvad liiga hilja sel aastal. Nimelt saab meie pere ühe liikme võrra rikkamaks ning tundus natuke liiga riskantne minna neljandat kuud rasedana 38km kõndima. Miks ma varem ei otsustanud osalust edasi lükata oli seetõttu, et ma miskipärast mäletasin, et tollel matkal oli võimalik valida pooliku või täisdistantsi vahel, kuid selgus, et mäletasin valesti ning ainult täismatkal on võimalik osaleda. Poolik tundus isegi tehtav… Siit edasi hakkasin veel miskit kirjutama, aga no ei suuda mina enam aru saada, mis mul aasta aega tagasi mõttes oli 😀

23 juuni 2022 – kui veel korra eelmisesse aastasse põigata, siis mäletan et olin väga pabinas, kuidas minu toetajad võtavad vastu uudise, et lükkan matkamise aasta võrra edasi. Just pigem ses suhtes, et äkki kaheldakse, kas ma ikka matkal osalen. Teades ennast, siis muidugi plaanisin 2022 matka ära teha, aga enamus annetajaid olid ju kas töökaaslased või pigem peretuttavad, kes mind nii hästi ei tunne. Üllatavalt olid kõik annetajad väga mõistvad ning toetavad, mistõttu olin veelgi enam kindel, et 2022 ma rajale lähen.

Ettevalmistusest niipalju, et 2021 võtsin seda ikkagi palju tõsisemalt. Elasime siis ju teises kandis, kus on rohkem künklike jalutusradu, mis omakorda just sobilikud matkaks ettevalmistusel. Nüüd aga panustasin rohkem igapäevasele jalutamistele Piigaga, mil distantsid olid tavaliselt 7-8km kandis ning alles paaril viimasel nädalal enne väljakutset venisid need tsipake pikemaks kui 10km. Kui ma praegu oma mõttemaailmale tagasi vaatan, pean tunnistama, et eks ma veidike mütsiga lööma läksin. Just ses mõttes, et ma ei osanud arvata, kui väsitav on kolmest mäest üles ja alla ronimine ning pigem maastikuradadel kulgemine. Mulle tundus, et mis see 38km siis ära ei ole kõndida, ma ju kõnnin igapäevaselt, seda siiski asfaltkattega teedel. Ja muidugi unustasin täiesti ära, et seljakott tuleb ju ka tavaariga kaasa ehk lisaraskus, mis võib mõjutada matka läbimist.

Paar päeva enne matka toimumist hakkasin mõtlema ka varustuse kokkupanekule. Ma teadsin, et kõik vajalik on mul niikuinii olemas, tuleb vaid juurde osta snäkke, esmaabiga seonduvat ning seljakott valmis panna. Veel neljapäeval oli mul selline tunne, et ma ei viitsi minna. Miks ma endale sellise vastutuse võtsin? Natuke kadus mott ka sellepärast ära, et mulle endale tundus et teen nö. järelaitamistundi, sest esialgne plaan oli ju matkata ikkagi aasta varem. Isegi tunnistasin kellelegi, et kahetsen üritusele regamist, aga kuna annetused olid laekunud ja olin lubanud matkale minna, ei jäänudki muud üle, kui asi lihtsalt ära teha. Mulle väga meeldis ürituse korralduslik pool, nii ettevalmistuse osas kui ka kogu matka vältel. Näiteks, ei olnud mul aimu ka, mida kõike kaasa võtta seljakotiga, kuid selleks oli korraldajate poolt kokku pandud nimekiri vajalikest asjadest. Võib-olla on kellelegi abi järgnevast nimekirjast, kuid mulle endale rändas selga aluspesu, sokid, pikavarukatega pluus ja selle peale ürituse T-särk ning dressipluus. Jalga läksid pikad retuusid ning matkasaapad, igaks juhuks võtsin kaasa ka tavalised jooksutossud* Vahetult enne rajale asumist panin ka põlvekaitsmed ning mõlema jalalabi välisküljele ümber väikese varba plaastri ennetamaks ville. Seljakotti tulid kaasa tuulekindel jope, müts, vahetussokid, vahetuspluus ja püksid; valuvaigistid, plaastrid, niisked salvakad, päikesekreem ja kätedesopudel; jalutuskepid (mida ei kasutanudki ning praegu nüüd need hoopis ära); veepudel ja snäkid (banaanikrõpsud, pistaatsiapähklid, shokolaadi). Noja siis tavapärane päikseprillid, telefon**, dokument, pangakaart ja sularaha. Veelkord ütlen, et olen ülimalt rahul oma seljakotiga, sest juba aastaid tagasi sain aru, KUI vajalik on, et seljakotil oleks lisarihmad, et kott endale paremini selga saada. Minu puhul annavad rihmad just vajaliku lisatoetuse seljale, et see ei väsiks pikast reisist/raskest kandamist ära.

Laupäeva varahommikul oli äratus 4:40, kiirelt tegin kohvi ja grillvõiku autosõidule kaasa (ainult mina suudan selline plähmerdis olla, et polnud jõudnud võikuga lõpetadagi kui juba kastmerida dressika peal oli) ning panin 5:15 stardipunkti poole ajama. Mul oli kodust toimumispaika kaks tundi autosõitu ning pidin kohal olema 7:20. Kohalejõudes olin veidike pettunud ses mõttes, et eeldasin ürituse olema suurem ning osalejaid ning nende autosid rohkem parkimas näha. Samas, kui ma õigesti mäletan, siis esimesed matkalised said rajale minna juba 6st, seega ei saanudki ju rahvaste tunglemist olla. Andsin enda saamumisest infopunktile teada, kus sain vastutasuks enda numbri, pakkisin kaasa korraldajate poolt pakutava lõuna, kuulasin ära viimased nõuanded ja näpunäited ning 7:50 astusin rajale. Muideks, hästi lahe oli see, et kõik numbrid olid varustatud kiibiga ning need tuli kahes ajavõtupunktis läbipiiksutada, eelkõige seetõttu, et korraldajad teaksid, et osalejad on ikkagi läbinud punktid ning ilmselt kui midagi juhtub, on neil ka info osaleja kohta paremini kättesaadav. Lõunapakk oli samuti muljetavaldav – sai valida kolme erineva sisuga võiku vahel, lisaks võtta juurde krõpsud, magus koogike, šokolaad ning kommikott. Olgem ausad, kui palju sa ikkagi nii pika matka peal sööd, pigem panustad ju vee joomisele. Lõpetuseks pakuti soovijatele ka sooja jooki ning hommikusööki, kuid selle jätsin mina vahele. Olin ju sõites oma kõhu täis tankinud ning lisaks eelmisel õhtul veel süskaritega maiustanud (ehk õhtusöögiks oli samuti grillvõiku ning magusat :D).

Korraldajad andsid osalejatele kaks orienteerumisaega, millest üritada kinni pidada ehk esimesed kontrollpunktis võiks olla hiljemalt 10:30 ja teises 15:30, muus osas olid osalejatel suht vabad käed tempo valimisel. Hea oli see, et mõlemas kontrollpunktis pakuti nii tavalist vett (kes soovis, sai ka siirupit lisada), kui magusaid snäkke ning sooje jooke. Kui esimeses puntkis soovisin mina vaid vett ja soksi, siis teise kontrollpunkti jõudes tahtsin juba sooja teed ja maksimaalselt snäkke 😀 Rada ise oli minu jaoks okei, ses mõttes et kui tavaliselt kõnnitakse seda päripäeva, siis meie kõndisime vastupäeva. Ma ütleks, et see meie vastupäeva variant oli tunduvalt pikarajasõbralikum. Nt oli peale esimese ja viimase mäe vallutamist vaja laskuda küllaltki järsust mäeküljest (vahepeal tuli konkreetselt ronida selg ees nagu redelit tuleksid alla), aga kui oleksime teinud matka päripäeva, oleksid need laskumised olnud esimese ja viimase mäe tõusud. Okei, esimese tõusu oleks ilmselt ära teinud, aga see viimane oleks olnud jõhker. Ikka väga jõhker. Kui mina näiteks esimest laskumist tegin, siis ma ei oleks tahtnud seda tõusu võtta isegi siis, kui päevakavas vaid ühe mäe vallutamine. Rada kulges minu jaoks nii ja naa – esimene jupp kuniks esimese tipuni oli okei, sealt edasi jalutamine esimesse kontrollpunkti venis (mul oli vesi otsakorral, kuid janu suur, seega ootasin seda puntki vägagi). Jalutamine teise mäe tippu kulges ka mõnusalt, kuigi tegin selle suure vea, et sõin kontrollpunktis rohkem kui oleks võinud ja siis mingil hetkel konkreetselt kadus jaks ja pidin pidevalt hingetõmbepause tegema. Teisest mäest teise kontrollpuntki minek läks jällegi üsna libedalt, kuid lõpumiil venis veidi. Teises kontrollpunktis tegin ka pikema istumise, sest jalad olid juba tsipake väsinud ja teadsin, et päris pikk kõndimine on veel ees. Kõige rohkem veniski teisest kontrollpunktis kolmandale mäele matk – esiteks oli see disntantsil pikim vahemaa, teiseks olin juba väss ja kolmandaks ma nägin seda mäetippu, aga see kuramus ei tulnud üldse lähemale 😀 Vot sellel kõndimisel vahetasin ka oma jalanõud ära ning panin jope selga, sest mingi nõme tuul oli tõusnud. Siinkohal on mul jällegi ainult kiidusõnu oma jope kohta, sest elusees poleks ma uskunud, et nii õhuke materjal võib nii hästi vee ja tuule vastu kaitsta. Igatahes, natuke end kirudes (et miks ma selle matka üldse ette võtsin) ja veel rohkem kõiki välistegureid sajatades (anname andeks minu väsimuse ja kaine mõistuse puudumise sel hetkel) ma selle kolmanda tipu lõpuks vallutasin. Tund aega hiljem komberdasin ka üle finišijoone, sest minu jalgade liikumine meenutas tolleks hetkeks kõike muud kui kõndimist 😀

Muidugi olin ma juba järgmisel päeval rahul, et matka ära tegin ning mõtlesin, et millise väljakutse järgmiseks vastu võtta. Ununenud oli kogu viimaste kilomeetrite tusatsemine teemal MITTE-KUNAGI-ENAM 😀 Ja olgem ausad, ega mu füüsilised vaevused nüüd nii hullud ka olnud. Kindlasti aitas kaasa see, et matkaõhtul koju jõudes ligunesin lihtsalt vannis ja see lõdvestas palju lihaseid. Siiski siiski, mõlemad väikesed varbad said suured vesivillid, õlad olid tsipake kanged**, vasaku jala suur varvas on saanud kannatada ja küüne alla ilmus sinikas ning vasakusse labajalga lõi paar päeva hiljem mingi imelik valu, justkui oleks sisemine sinikas seal. Määrisin seda kohta Perskindoliga ning kandsin elastikut ning nüüd on kõik jälle korras. Aga ma ise pelgasin hullemat lihasvalu just reistes, kuid ei miskit. Ja muidugi põlved, kui tänulik ma endale olen, et tuli meelde põlvekaitsmed kaasa võtta ja kohe peale panna. Ma olen kindel, et muidu oleksin finišisse roomanud, sest näiteks vasak jalg hakkas kergelt tundma andma päris lõpus just treppidest alla minnes ja põlve kõverdades. Oleks mul kaitsmed maha jäänud või need alles hiljem peale pannud, ma oleks kindlasti paar pisarat poetanud mingil hetkel.

Kui keegi küsiks, kas ma teeksin midagi sellist uuesti, siis kindlasti, kuid nüüd pigem ikkagi kellegi tuttava jaoks või sellise organisatsiooni nimel, kellega on isiklik kokkupuude. Tegin oma matkast ka videoklipi 🙂

*Jooksutossude kaasavõtmine oli väga hea mõte. Mul oli meeles, et kuigi mu matkasaapad on sisse käidud ja jalas mugavad, siis pikemal distantsil muutuvad nad nö raskeks, jalg väsib ära ja hakkab valutama. Olin päris kindel, et see juhtub ka matka ajal ja tahtsin jätta endale võimaluse rasked jalanõud kergemate vastu vahetada. Umbes 10km enne lõppu ma jalanõud ka ära vahetasin. Oleksin end korralikult maapõhja kirjunud, kui oleksin jäänud varahommikuse hulluse juurde jooksutossud autosse jätta 😀

**nõuanne – kui te lähete üritusele, veenduge et kodust lahkudes on telefonil aku 100% täis. Ja kui plaanite autolaadija kaasa võtta, veenduge et see autos ka töötab. Mina lahkusin kodust telefoniga, mille aku oli 72% peal. Ei osanud ka pabistada, sest plaanisin sõidu ajal aku täis laadida. Sõidul selgus, et laadija ei tööta ning jõudsin üritusele akuga, mis oli täpselt pooltäis. Päris karm, sest plaanisin teha nii pilte kui videoklippe, rääkimata sellest, et KUI midagi juhtub, oleks tore abikutsumiseks töötavat telefoni omada. Mu telefon on juba kaks aastat vana ja aku viimastel kuudel eriliselt jampsima hakanud, seega oli selge, et 50% ei ole kindlasti piisav. Seetõttu panin telefoni kohe lennureziimile eelnevalt Mikut hoiatades, et ilmselt minuga päeva jooksul ühendust ei saa. Lisaks palusin kontrollpunktides luba oma telefoni laadida (too sama juhe, mida autos kasutasin laadimiseks, toimis läpakates) ning imekombel see telefon kestis peaaegu lõpuni. Kustus ta vahetult peale kolmanda mäe vallutamist, mistõttu mõned pildid jäid siiski tegemata. Aga finišis oli mul veidike suurem mure, sest ma ei osanud koju tagasi minna ja GPS ju ka ei töötanud. Õnneks lubati mul telefon jälle laadima panna ning koju ma jõudsin.

**mul oli oma vasaku õlaga mingi eriti suur jama. Nimelt kui olime Poolas ja algas pulmapeo teine päev, tundsin et õlg on selline kange. Just sama tunne, kui oled halvasti maganud ja selline lihasvalu on, et näiteks pea keeramiseks pead ka kogu keha keerama mitte vaid kaela. Noh minul hakkas algul vasak õlg ebamugavustunnet tekitama ja mida päev edasi, seda valusamaks ja ebamugavamaks läks. Määrisin küll salve, panin pipraplaastrit ja proovisin masseerida, kuid ei aidanud. Umbes nädal peale ebamugavustunde tekkimist hakkasin sööma valuvaigisteid, et päeva õhtusse saada. See kõik tipnes sellega, et umbes 4-5 päeva sõin valuvaigisteid iga 4-5 tunni tagant sh ka öösel, sest õlg ei kannatanud üldse olla. Mäletan selgelt ühte hommikut, kui tulin kööki kohvi tegema ja lihtsalt nutsin, sest õlg/kael olid nii valusad ja parakas ei olud veel mõjuma hakanud. Kõige imelikum oli, et see valu rändas ringi – kord oli õlas, siis abaluu peal, siis kaelas, siis jälle abaluu peal. Nagu issjas käis ringi. Asi hakkas vaikselt leevenema hetkeks kui ebamugavustunde tekkimisest oli kaks nädalat saanud. Kuna ma ei tahtnud riskida, et matkal ka mingi jama tekib, panin juba hommikul mõlemale kaela poolele pipraplaastri. Ma ei teagi, kas siis seljakotirihmad masseerisid piisavalt või mis juhtus, aga vasak õlg on tunduvalt parem. Praeguseks lööb mõnel hektel vaikse valu, aga ei midagi hullu. Aga ma suutsin oma kaela parema poole ühel õhtul ära tõmmata kui Noorhärrat tema voodisse viisin. Emad ja nende kandamid ma ütlen 😀

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀