Me kolime, jälle vol. 2

No parem oleks vist kui ma panen kirja meie viimase paarinädala tegemised, sest muidu läheb endal ka meelest, milliseks saagaks kogu kolimine kujunes ja noh, siinne vaikus kestaks liiga kaua. Ühesõnaga, jäin oma viimase postitusega sinna pidama, et meid ootas ees nädalavahetus uue kodu kandis ning seal hulgas ka uue kodu külastus. Ma olin veidike ärevil ses osas, et esialgne plaan nägi ette, et sõidame Borokanti reede õhtul, jätame Noorhärra vanavanematega ning ööbime ise uues kodus ehk ma näeksin uut kohta pimedal ajal. Juhtus aga nii, et tsill tagaaias oli liiga mõnus, et kuhugi sõitma hakata ja nii jäime kõik hoopis Miku vanemate juurde ööseks. Hommikul oli meil mõnusalt aega ja valgust (!) uue kohaga tutvuda ning samuti jalutasime uues kodukülas ringi. Minu muljed olid ainult positiivsed ja muutusid aina paremaks. Köögipõrand ei tundunudki nii hull, sest meile oli juba antud luba see ülevärvida ning punase koridoripõrand katmiseks plaanisin juba vaipa osta. Tegelikult oligi kogu majake mõnusalt kodune, et ma ei kahelnud hetkekski, kas mulle hakkab seal elamine meeldima või ja. Boonusena avastasin, et meil on kohe ümber nurga üks hästi armas kodukootud kohvik ning muidugi kõik inimesed, kellega kohtusime, megasõbralikud. Nii lahkusimegi Borost kerge südamega, sest ma enam ei kartnud absull kolimist*.

Seega, eelmise nädala tööpäevad (10-16 august) mööduski minul peaasjalikult taktis Noorhärra hoidu – kodus töötamine – Noorhärra koju, söök ja mäng – Noorhärra magama – pakkimine ning koristamine. Jäi ju kokkupakkimine kõik minu õlule, sest Miku oli Borokandis tööl. Õnneks mul vedas, et üks sõbranna oli just kolinud ning tal oli kaste üle. Lisaks olin ise jõudnud ühe portsu Amazonist tellida ning sama sõbranna sai enda töö juurest tuua nii palju kaste juurde kui vaja oli. Ma ei taha küll kiidelda, kuid reede õhtuks olid mul enamus asju koos ja valmis äraviimiseks, laupäeva hommikuks jäidki vaid minu riided, vannitoa asjad ja viimased nõud köögis kokku panna. Nii jõudsime Noorhärraga isegi veel prügimäele sõita, sest Miku pidi alles 12 paiku kolimisautoga jõudma. Mul oli veel plaanis kõik seinaklepsud Noorhärra toast maha võtta, et viimasel koristusel ja üleandmispäeval vähem asju teha oleks, kui selgus, et meie abilised ja Miku olid tund aega varem kohal.

Kogu kodinate peale laadimine võttis aega umbes kaks tundi ehk peaasjalikult kõik mööbel ning enamus kaste majast läksid kolimisautosse. Lisaks panin asju meie autosse ning abilised panid enda kaubiku ka täis. Poole laadimise peal selgus siiski, et meil on neid asju veidike liiga palju kogunenud viimaste aastatega ning seetõttu ootas mind ja Mikut ees plaaniväline lisareis pühapäeval, et viimased asjad ära tuua. Ilmselt seda ei oleks juhtunud kui A) mul oleks olnud nädala sees rohkem aega sorteerida, mida kaasa võtta ja mida mitte ning B) kui Miku oleks saanud oma lubadega suurema kaubiku rentida. No aga mis sa teed onju, järelejäänud asjad ei oleks meie autosse mahtunud ning paratamatult jäi maha asju, mis äraviskamisele siiski ei kuulunud, nagu söögilaud, aiamööbel, Noorhärra liivakast**

Pärast kahte tundi korralikku tööd, võtsime suuna Borokanti. Ma isegi jõudsin juba hinges hõisata, et juhei … asjad sujuvad, kui sain aru, et kogu see laar tuleb ju maha ka laadida 😀 Tegelikult ei olnud mahalaadimine nii hull, see läkski kiiremini, sest Miku ja ta isa lihtsalt andsid hagu kuniks kaubik tühi oli. Mina tühjendasin niikaua meie auto ja proovisin asju natuke sättida, et oleks rohkem ruumi majas liikuda. Eks ma natuke aitasin kaste ka vedada, aga mingi hetk oli selge, et ma pigem olen ees ja segan kui aitan mehi 😀 Asjad majas, läks Miku isa koju puhkama, Miku ema jäi Noorhärrat lõbustama ja meid ootas ees voodite paika panek. Oli selge, et millekski muuks meil enam jaksu ei ole, kuid magama pidime ometigi. Laupäeva õhtul sõitsime veel Miku vanemate juurde sööma, sest meie majas ei olnud võimalik midagi üles leida ja ega olnud meil aega ka kuskil poes käia.

Pühapäeval viisime Noorhärra päris varakult vanemate juurde ning suundusime ise Wiganisse tagasi. Kõigepealt korjasime sõbranna juurest peale kirjutuslaua, sest mul on ju vaja kodus oma kontorinurk üles seada ning muidu oleksime pidanud hakkama uut lauda ostma, nüüd saime aga kulusid veidike kontrolli all hoida. Edasi sõitsime vanasse kohta ja laadisime viimased asjad tunniga peale. Käisime veel kohalikus poes, et osta õhtuks mõned pitsad ja Noorhärrale natukene uusi riideid, sest teda ootas ees puhkusereis vanavanematega. Põhimõtteliselt läks meil terve päev Wiganis käigu peale, sest uue ja vana kodu vaheline distants on selline korralik 2.5 tundi sõitu, üks ots. Olime just lõpetamas kaubiku tühjendamist, kui natuke tusane Noorhärra koju toodi, kuid eks tema jaoks oli ka natuke arusaamatu kogu kolimise kontseptsioon. Näiteks oli ta Miku emale öelnud, et ta ei taha koju minna, kuna tema kogu on katki (ehk segamini). Pühapäeva õhtul me eriti midagi lahtipakkida ei jõudnud, sest olime suht läbi kahest kolimisreisist ning lisaks pidin ju Noorhärra kohvri kokku panema. Ja muidugi see ahastus ja lootusetuse tunne, KUI palju toimetamist meid ees ootas. Meie söögituba oli transformeerunud tuugalt täis topitud laoruumiks, lisaks olid kastid igas toas, mitte midagi üles ei leidnud ning armas koduke mereläheduses tundus olevat unistus valgusaastate kaugusel.

… JÄTKUB

*Miku tuli meiega Wiganisse tagasi, kuna tema motikas oli veel vanas kohas ning see oli vaja saada uude kohta enne kolimist. Kolimise plaanisime teha niimoodi, et Miku rendib Borokandist kaubiku ning lisaks tulevad appi tema vanemad oma Berlinksiga ning samuti mahutab meie auto natuke asju. Ehk tahtsime asjad ühe reisiga uude kohta saada ning motika oleks lihtsalt vajalikku ruumi ära võtnud.

**Oh see Noorhärra. Kui liivakast tellitud sai, siis ostsin kohe juurde ka alus- ning pealiskatte, et vältida liiva ärauhtumist kastist ning naabrikassi roojamist puhtas liivas. Mille peale ma EI TULNUD, oli see, et Noorhärrale hakkab meeldima just märja liivaga mängimine ning et ta võtab kas oma ämbrikesse ja tassib sulistamiseks pandud kausist vee liivakasti või konkreetselt laseb voolikust liivakasti vett. Kuna mina aga olin ju aluskatte pannud, siis ei imbunud see vesi mitte kuhugi, vaid jäi liivakasti pidama. Igatahes, mitu nädalat enne kolimist oli meie liiv totaalselt märg ja mingi trikk seda kuivatada ei suutnud, sest iga jumala kord kui liivakast lahti oli, suutis Noorhärra vett juurde lisada :S Nii saigi Miku ema Noorhärraga kolimispäeval korraliku trenni liivakühveldamise näol, sest elusees ei oleks me jõudnud liivakasti autosse vedida, kui seal on a la 75kg liiva, mis on märg a ka veelgi raskem. Etteruttavalt ütlen, et see liiv jõudis lõpuks Borokandis prügimäele, sest meil ei oleks olnud võimalust seda kuivatada, sest Noorhärra liivakasti jaoks hetkel meil ruumi ei ole, ja no ma ei tea … hallitanud liiva nagu ka ei anna lapsele mängimiseks.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Isolatsiooni nõuetest

Lubasin eelmises postituses, et panen kirja oma mõtted isolatsiooninõuetest nüüd, kus olen reisinud pärast koroonaviiruse puhangut. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis minu jaoks puudub igasugune loogika UK valitsuse tegutsemise ja nõuete taga. Eesti valitsusest saan ma isegi aru, kuigi kas iganädalaselt muuta riikide nimekirja, kust saabujad isolatsiooni jääma peavad, on ikka mõtekas. Pigem tundub loogiline oodata riikides nakatanute suhtarvu stabiilselt langust ja madalale jäämist, kui pendeldada, et ühel nädalal saabuja ei pea isolatsiooni jääma, järgmisel nädalal saabuja peab ja siis jälle mitte. Kokkuvõttes ju tulevad inimesed ikkagi samast riigist. Aga vaatame nüüd olukordi kui saabusime Eestisse ja nüüd kui tulime tagasi.

Eestisse jõudes oli selge, et kahenädalane isolatsioon meile kehtib. See tehti koheselt meile selgeks lennujaamas, kui passikontrollis vastas olnud ametnik suunas inimesed kas jätkulennule või enda detailidega ankeeti täitma. Õnneks ei olnud Eesti isolatsioonitingimused nii karmid kui hetkel UK’s, sest me küll pidime olema oma peatumiskohas ja ei tohtinud lahkuda, kuid haigusnähtude puudumise korral võisime siiski poes käia ja trenni teha eeldusel, et hoiame teistest inimestest eemale. Minu vanemad elavad eramajas, naabreid väga ei ole ning lisaks suurele aiale ümbritseb neid mets. Maja juurest läheb kergliiklustee, seega trennitegemine ja jalutamine oli meie jaoks väga lihtne. Kuigi juba aias oli piisavalt ruumi. Kuid ometi jättis mulle Eestis isolatsiooni jätmine pigem kastikesse linnukese tegemise ülesande mulje. Näide 1 – meie saabusime Tallinnasse kolmapäeva hommikul otselennuga Edinburgist ja jäime isolatsiooni. Tean inimesi kes tulid pühapäeval (4 päeva hiljem!) Manchesterist Tallinnasse vahemaandumisega Amsterdamis ning ei pidanud isolatsiooni jääma, sest Eesti jaoks saabusid nad riiki Hollandist, mille näitjad olid tolleks hetkeks alla 16. Aga tegelikult ju oli start 6 tundi tagasi ikkagi UK’s, vahepeal liiguti ringi lennujaamas, mis on suhteliselt kinnine suur ruum ja pisikute levimine pigem soodustatud, seega kus on loogika? Lõpuks otsustati ise inimestest veidike eemale hoida juhuks kui tõesti midagi üles korjati. Näide 2 – reede õhtul avalikustatakse värsked andmed koroonaviiruse suhtarvude kohta riigiti ning esmakordselt on isolatsiooninõude nimekirja lisandunud riik A, eelnevalt on selle riigi suhtarv olnud alla 15. Riigist A peaks nädal hiljem startima reisija Eestisse, kuid kuna tal on kindlad plaanid Eestis ning isolatsiooni jäämine välistatud, muudab ta kiirelt oma piletid ringi nii, et saabub Eestisse nädal varem ehk sama nädala pühapäeval (kaks päeva pärast riigi A nimsitusse lisandumist) ning ei pea isolatsiooni jääma. Samas, ta ju tuli riigist, kus nakatanute suhtarv oli juba selleks hetkeks kasvanud.

Samamoodi nüüd tagasitulles peame olema isolatsioonis, mis tundub absurd. Eesti on olnud mitteohtlike riikide nimistus juulist alates. Leedust ja Soomest saabujad ei pidanud isolatsiooni jääma juba juuli algusest, samas kui Eesti ja Läti nende riikide nimistus ei ole. Toon selle seetõttu välja, et pigem ju asume kõik samas piirkonnas ja vähemalt Baltikumis on juhtumite arv siiski pigem sarnane. Aga me ju teame, et Eesti on väga hästi hakkama saanud viiruse kontrolliga ning üldine suhtarv on ikka väga väike võrreldes sama UK’ga. Seda enam, et Eesti tõstis suhtarvumäära 16 peale, et ka UK’st tulijad ei peaks enam isolatsiooni jääma (see juhtus kõik 7 juulil). Seega olid minu lootused kõrged, et 22ks juuliks on Eesti lisatud riikide nimistusse, kust tulija isolatsiooni jääma ei pea. Kui kuu alguses uuendati tingimusi peaaegu igapäevaselt, siis 10st juulist oli mitu nädalat vaikust. Eesti lisati nimistusse alles eile (24 juuli) ning kehtima hakkab isolatsiooni mitte jäämise tingimus 28st. Selle uuenduse sõnastus on muidugi selline, et võib igate pidi mõista, kuid ma pigem siis olen nüüd 14 päeva Noorhärraga isolatsioonis kui riskin suurte trahvide saamisega. Kuid nagu Miku ütles, siis Eesti nii hilja nimistusse lisamine on lihtsalt üks suur arusaamatu küsimärk, sest  näiteks Hispaaniasse võib reisida küll puhkust veetma (ilmselt ka rohkem inimestega kokku puutuda) ning tagasi tulles isolatsiooninõuet ei ole :S Ehk et pisikesest Eestist tulija oli pikalt ikkagi ohtlik aga näe Hispaania on ohutu riik 😀

Ah, mis ma ikka jahun, ju siis keegi kuskil oskaks minu küsimustele loogilised vastused anda, a ma ei oska seda isikut üles leida. Iseenesest olen ma väga nõus sellega, et lennukites on maskinõue, lennujaamad täis desinfitseerimismasinaid ning üleüldiselt võiks siiski teiste inimeste seljas mitte elada. Eestis olin pidevalt mina see, kes tõmbus teistest eemale (UK’s juba sisseharjunud liigutus), pigem laabus tavaelu ikkagi samamoodi nagu enne viirust. Lõpuks ju ikkagi inimese otsustab ise, kas ta riskib ja reisib või on pigem kodus. Minu vanemad ja vend otsustasid septembris meile mitte külla tulla, ja pigem seetõttu, et ei tea, mis kahe kuu pärast toimub. Valitsused ju muudavad oma tingimusi pidevalt ning alati mitte kõige loogilisemat stsenaariumit järgides … Seda enam, et üha rohkem räägitakse teise laine tulekust.

Kokkuvõttes on tegelikult tüütu olla niimoodi isolatsioonis, eriti teades, et iga hetk nõudeid leevendatakse, kuid mina sain seekord lihtsalt ebaõnne osaliseks. Oleks ma lükanud meie reisi nädalakese edasi, ei oleks pidanud me kuskil isolatsiooni jääma.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.

Kaheksas nädal isolatsioonis

Ärkasin täna hommikul ja avastasin, et juba neljapäev aga mina pole eelmise nädala kohta ikka veel midagi kirjutanud. Parandame siis selle vea.

Miku pidi minema eelmine nädal lühikesele töösutsakale ehk sõitis esmaspäeva õhtul vanemate juurde ning ees ootas 4 päeva lihtsat tööd objektil. Teadsime, et see ongi lühike sutsakas, aga kuna miskit muud ka silmaspiiril terendamas ei olnud ning iga teenistus oluline, võttis ta selle pakkumise vastu. Ta lahkus kodust esmaspäeva lõunal ning esmaspäeva õhtul tuli sõnum, et asi kas lükkub edasi või jääb üldse ära. Teisipäeva hommikul selgus, et tegelikult tema töökäsi ikka ei ole vaja :S Jep, selliseid firmasid on ka UK’s. Noh vähemalt nägi ta korraks ema ja õdesid distantsilt ning sai maiustada kanaparmoga 🙂 Firma, kelle kaudu ta selle pakkumise sai, lubas kütuse raha kompenseerida, eks näis. Too teine nädalapalk on ikka veel saamata. Eelmine nädal said nad asjad nii kaugele, et firma, kelle jaoks nad tööd tegid, lubas neile rahad otse maksta, aga alles kuu lõpus…

Boris Johnsoni viimase suure esinemisega 10. mail lubati 1. juunist lapsi osaliselt kooli tagasi naasm. Kuna too pöördumine lasteaedasid ega erahoidusid ei maininud, ei hellitanud ma lootust ka, et Noorhärra võiks hoidu naasta. Pealegi on meil Hoidjaga kokkulepe, et kui miskit muutub, siis annab ta kohe teada. Mõned päevad hiljem saatis üks sõbrants mulle lingi valitsuse lehele, kus justkui lugesin välja, et hoiud ikkagi võivad ka uuesti tegutsema hakata. Uurisin Hoidjalt ning selgus, et 1. juunist võivad tagasi minna need lapse, kelle mõlemad vanemad peavad tööl käima, kui üks vanem on kodune, siis peaks laps ka koduseks edasi jääma. Tol hetkel kustus mu lootuskiir, sest me ju ei teadnud, millal Miku tööle saab ja kas minu kodukontor tähendab, et ema on kodus või ikkagi käib tööl. Õnneks saabus selgus juba sama päeva õhtul, kus lubati tagasi kõik lapsed, kuid soovitati neid siiski kodus hoida kui võimalik. Meie Hoidja saatis sõnumi, et tema avab 1. juunist ukse ja ikkagi kasseerib täiskoha hinna olenemata kui mina tahaks valitsuse soovitusi jälgida ja näiteks Noorhärra nt 4 päeva hoidu saata. Üleüldse on mul tekkinud Hoidjaga pigem ebamugav emotsioon, mis puudutab igasuguseid tasusid … Igatahes, pikk jutt lühidalt – 1. juunist läheb Noorhärra hoidu tagasi ja mina saan veidike rohkem hinge tõmmata.

Iseenesest tuleb Noorhärra hoidu naasmine päris mugaval ajal, kuna tööjuures pakuti mulle võimalust liituda uue projektida ning reaalselt hakata rohkem tegutsema projektijuhtimise valdkonnas. Sel korral ma usun, et nii saab ka toimuma, kuna minu otsene juht osaleb samuti selles projektis ning ta on väga hea õpetaja ning suunaja. Just selline projektijuht, kes delegeerib mitte ei tee kõike ise 😀 Minule andis see hea egolaksu, sest ilmselgelt olen ma oma oskustega ikkagi pildis ning hea on teada, et tegelikult ka professionaalset arengut toetatakse. Ehk mul saabki olema võimalus keskenduda paremini ka päevasel ajal.

Siit edasi – ma ei jõua ära oodata, millal see kursus läbi saab. Mul on sajaga kopp ees sellest ja ma ei saa aru miks. Miks ma ei suuda end sundida õppima??? Tegelikult ei ole ju midagi keerulist, aga ma ei taha, lihtsalt ei taha. Alles viimasel aktiivsel õppenädal avastasin, et kui kuulan loenguid järgi, siis võiks ju märkmeid teha õpikusse (mis jääb niikuinii mulle) selmet kirjutada kõik üles kaustikusse. Kui palju ma tegelikult mõtetult duubeldanud olen nende nädalate jooksul, sest juhendaja räägib peaasjalikult samade märksõnade kaudu, mis juba kirjas. Viimase kodutöö tegin ka suht hambad ristis ära ja nüüd ongi jäänud vaheeksam, mille edukas läbimine on lõpueksamile saamise eelduseks.

Ma olen kergelt närvihaige, mis puudutab potsensiaalset Eestisse minekut juulis. Mitu korda nädalas uurin, kas meie lennud on endiselt aktiivsed Ryanairi lehel, lisaks arutasime ühel päeval sõbrantsiga, et kui Ryanair isegi lennud tühistab, siis mul oleks ju muuhulgas õigus kompensatsioonile, mida ma seekord ilmselt kasutaks ja lendaks Manchesterist vahemaandumisega Tallinna. Hinnad on muideks päris soodsad hetkel. Mul on tekkinud kerge dilemma, et kui meie lend 1 juuli toimubki, siis hetkel tundub, et kõik hotellid Edinburgi lennujaama lähedal on kinni ja lennujaama parkla ka suletud … et kui miskit ei muutu, siis pean ilmselt sõitma kodukandist viimase rongiga otse lennujaama ja öö pingil veetma. Tehtav ja eks võtan siis Noorhärra tekikese kaasa. Lend väljub pool 8 hommikul ning ilmselt peaksin lennujaamas kohal olema poole viiest (lisaaeg seoses koroonaga). Iseenesest on Ryanair andnud välja video, kus selgitab kuidas lennujaamas käituda ning et erinevad kaitsevahendid (kindad ja mask) peaksid koguaeg kasutuses olema. Õnneks on meil kodus kõike varutud.

Lõpetuseks, 10. mai teadaanne, et nüüdsest võib sõita autodega ka natuke kaugemale loodusesse, on mõjunud meie perele värskendavalt. Nädala sees käisime kahes pargis, mis on suht kodulähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et lihtsalt jalutada sinna. Ühest oleme tegelikult ennegi mööda kõndinud, kuid see eeldab juba korraliku teekonna läbimist. Laupäeval uurisime Miku lapsepõlveradasid Leedsi lähedal – kui too park oli suhteliselt vaikne, siis kanaliääres oli rahvast liiga palju. Hea mõte oli võtta kaasa natuke puuvilja ning näksimist ja teha väike piknik kanali ääres, Noorhärra jumaldab selliseid asju. Pühapäeval avastasime tänu autosõidu lubamisele veel ühe laheda jalutusraja.

Viies nädal isolatsioonis

Ma kohe ütlen ette ära, et nädala kokkuvõtted hakkavad ilmselt veidikene nihkes olema, ilmuma järgmise nädala keskpaigal, sest mul hakkas nüüd kursus ja Miku läks tööle tagasi, seega ma olen kas ajahädas või lihtsalt väss pidevalt 😀

Igatahes, eelmine esmaspäev tuli lõpuks Estolink minu suure pakiga. Ma olen nende kullerteenust kasutanud juba aastaid ja siiani ei ole pettuma pidanud. Ainuke asi on see, et ilmselt Londoni ümbruses ja lõunapool on niipalju rohkem teenusekasutajaid, et nad igal reisil põhja poole ei jõuagi. Algul pidingi teenuse kohe jaanuaris tellima, kuid siis oligi see periood, et nad siia ei tulnud (ja kohaliku kulleriteenuse kasutamine oleks ilmselt megakallis olnud), siis pidime ju ise minema Eesti, kuid saabus koroona. Kahtlesin, kas nad üldse sõidavad tänu piirangutele, kuid nende teenus toimib. Seega esmaspäeva õhtul oli meil kaubik ukse taga ning Noorhärrale jõudis kätte selle aasta esimesed jõulud 😀 No nii elevil oli ta oma asjade üle, mis järgi saadeti, või pudrupakkide üle, mis ema teele pani, või raamatute ja villasokkide üle. Noh tõelised jõulud. Miku sai A Le Coq’i ja küüslauguleibasid, mina lõhekrõpsu ja magusat (tegelikult me ikka jagame kõike kolmekesi).

Esmaspäeval ja teisipäeval ma lihtsalt ei jõudnud enam jalutama poistega, sest töökoormus kasvas järsult pluss kursus tuli peale. Kaks ööd järjest sain magama alles peale ühte, kuna õhtul lõpetasin tööasjad ja siis ööhakul õppisin. Mulle tohutult meeldib, et meie esmapäevased kahetunnised loengud salvestatakse ning neid saab üle kuulata. Nii istusingi ühel õhtul ja tegin märkmeid. Kursusega kaasa tulev raamat ei jõudnudki minuni, mis ilmselt raskendab järgmiste kodutööde tegemist. Ülemusega leppisime kokku, et tellin enda raha eest ühe teise raamatu ja hiljem küsin tööjuurest kuludehüvitust. Rääkides kodutööst, siis minu jaoks on tempo tsipake hull, kuna loeng on esmaspäeval ning kodutöö peab ära andam reede lõunaks. Ideaalis peaks selle tegemiseks kuluma max 45 mintsa (3 küsimust ja iga vastamiseks 15 minutit), kuid mina nii ei saa, mul läheb tunde. Ja tavaliselt on mul õhtuks juba juhe koos kodustöötamisest kolmeaastase kollegiga 😀 Neljapäevaks oleme otsese ülemusega kokkuleppinud ka mentorluse tunni, kus vaatame üle tekkinud küsimused ja arutame uut kodutööd. Ilmselt järgmisest nädalast analüüsime ka eelmise nädala kodutööd, kuna tulemused saadetakse välja vahetult enne uut loengut.

Rääkides veel tööst, siis tegelikult ei ole ma üldse uhke kui saadan töökirju 11 õhtul. Minu jaoks näitab see, et inimene ei saa oma tööülesannetega õigeaegselt hakkama. Hetkel muidugi on eriolukord ja meile on lubatud paindlik tööaeg, kuid siiski. Üks projektijuht helistas mulle ka mingi hetk ja uuris ka kõik on korras, just töökoormuse kohapealt. Kinnitasin talle, et kõik on OK ning lihtsalt mitu suurt ja aeganõudvat ülesannet sattusid teineteise järgi tegemisse, muud miskit.

Kolmapäevast alates ikkagi sundisin end õue minema, sest no mida ma kopitan toas kui õues päike sirab ning on mega soe. Pealegi paus teeb ju ainult ajukesele head. Neljapäeval saime ses osas hea uudise, et Mikule pakuti tööd ning ta alustas esmaspäeval. Valdkond jäi küll samaks, kuid pigem lihtsamat laadi ehitustööd ning ka palganumber väiksem kui tavaliselt. Aga no tal oli valida, kas edasi kodus olla või natukenegi raha teenida ning viimane variant tundus mõistlikum. Pealegi, kuus nädalat kodus olla ja pennigi palka saada … no eks võtaks isegi madalama palgaga tööpakkumise vastu.

Reedeks olin mina kutupiilu .. tegin oma miinimumplaani tööl ära ja julmalt lõpetasin kell 2 töö. Läksin aeda päikese kätte lebotama hoopis. Mul oli nii vaja seda, et saan lihtsalt olla, sest nädal oli viinud nii energia kui motivatsiooni. Nädalavahetusel jätkasime Noorhärraga seiklemist, ikka korralikud mitu tundi ja 6-7 kilomeetrit käisime/sõitsime maha. Lõpuks ei pidanud Noorhärra enam vastu ja pühapäeval suikus lõunaunne, et ta seda ei mõista teha tööpäeval :S Pühapäeval tuli suur küpsetamistuhin peale ja tegin nii juustu- kui magusaid saiakesi, mega head tulid. Uut esmaspäeva mõnevõrra ka kartsin, sest olin nüüdsest Noorhärraga terve päev üksi kodukontoris …

 

Tööreis Glasgow’sse

Nagu SIIN kirjutasin, siis oli oodata, et pean mingil hetkel Šotimaal ära käima. Selle nädala esimeses pooles jõudsid need päevad kätte. Projektijuht plaanis ajurünnaku laadset üritust ning kuna tegu oli esimese selletaolise üritusega terve projekti raames, siis tahtsin kindlasti kohale minna. Pluss avanes ülisoodne võimalus tutvuda rohkemate projektikaaslastega näost näkku. Kuna Glasgow on siiski 2.5 tunni rongitee kaugusel ning algselt oli juttu täistööpäeva kestvast üritusest, leppisime kokku, et mina sõidan kohale juba päev varem ning jään ööseks. Ilmselt ei pea pikalt seletama KUI elevil olin võimaluse eest üks õhtu olla hotellis, üksi, kedagi magamapanemata või kedagi kasimata. Lihtsalt mina ja mina 😀 Mis puutub lapse hoidmisesse, siis tollel teisipäeva õhtul võttis Miku vaba öö ja oli Noorhärraga kodus ning kolmapäeva õhtul tuli Hoidjatüdruk meile, kuniks mina koju jõudsin.

Seega teisipäeva hommikul kell 7 olin maja ees bussipeatuses ning liikusin Linna. Miku viis Noorhärra veidike varem hoidu, et saaks ise kodus magama minna. Otsustasime sedapidi, kuna ilmselt oleks läinud liiga kiireks kui mina oleks ta hoidu viinud ja siis ise rongijaama tuterdanud, samas ei tundunud mõistlik Mikul hakata linna sõitma peale pikka ööd kui bussid käivad. Taksot ma ei usaldanud pärast viimast halba vahejuhtumit.  Linna jõudsin küll vara, kuid sain ilusti aega parajaks tehtud ning kell 8 astusin rongile. Minu grande plaan teha ristsõnu ja lugeda raamatut, vajus kokku umbes 15 minutit peale väljumist, sest ma lihtsalt jäin magama. Konkreetselt magasingi kogu tee maha, sest selg sõidusuunas istudes ei saa ma eriti lugeda, kuid niimoodi minu istekoht automaatselt bronniti (kuigi palusin nägu sõidusuunas istet).

Meie Glasgow kontor asub 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, päev kontoris möödus kiirelt ning enne kui arugi sain, oli aeg hotelli minna. Kuna lõunat sõin väljas ja tellisin endale kanawrapi, kuid siis veel friikad juurde, sest mulle tundus et wrap üksi jääb väikseks, mida muidugi ei juhtunud, siis olin suhteliselt kurguni täis veel, et minna kuhugi sööma. Pigem tahtsin hotelli lebosse minna. Motel One oli lihtsalt super, lounge mõnusalt hämar kus taustaks hea muss, all veel baar ja restoran (mis jäidki minu poolt külastamata) ning tuba lihtsalt mõnus. Ja mis peamine, asus raudteejaama kõrval, seega jällegi väga lähedal. No midagi enamat üheks ööks tahtagi kui double bed, dušširuum ja korralikult suur telekas. Ma lihtsalt viskasin end lebosse ja ei liigatunud esimesed pool tundi mitte kuhugi 😀 Siis aga mõtlesin, et oleks vaja plaastreid, sest uued saapad hõõrusid korralikult ja noh tegelt oleks ju võinud siiski midagi hamba alla ka võtta. Nii tegingi pisikese tiiru ning tulin tagasi subway võiku ja starbucksi chai lattega. Plaastrid kujunesid järgmisel päeval elupäästjaks, sest mul oli ikka päris kole vill ühel jalal. Kella 7ks olin motellis tagasi, 10 minutit hiljem ka pesus käinud ning öösärk seljas pugesin voodisse. Algul küll mõtlesin, et lähen istun all, loen raamatut ja rüüpan veini, kuid mõte segamatult voodis lebotada ja telkut vaadata kaalus selle variandi lihtsalt üle 😀 Nii ma vahtisingi erinevaid krimkasid, vahepeal tegin kodustega videokõne ning 11st aeg kirusin, et miks ma küll varem magama ei läinud.

Magasin jutti poole 7ni nii et silm ka ei pilkunud, jäin edasi tukkuma kuni 7 oli äratus ning ilmselt magaksin siiani, kui snooze poleks 10 minutit hiljem karjuma hakanud. 20 mintsaga olin töövalmis ning läksin hommikust sööma. Valik oli okei, mitte midagi jalustrabavat, kuid kõik elementaarne oli olemas. Tööpäev möödus jällegi kiirelt ning asjalikult ning kella poole viie aeg sättisin end raudteejaama poole tagasi. Mõtlesin minna vikese ringiga, et äkki satub mõni suveniiripood mulle teele, kus külmikumagnetit osta, kuid seekord neid ei leidnud. Ostsin hoopis topsi teed rongile kaasa ning pugisin eelmise päeva kanawrapi õhtusöögiks. Nalja sai siis, kui rongile astusin. Seekord oli minu iste näoga sõidusuunas ja aknaalune nagu palusin, ainult et akna asemel oli sein 😀 ehk minu iste oli täpselt kahe akna vahele jäävas alas. Koduteel jõudsin eelmises postituses mainitud raamatu läbi lugeda ning enne kui arugi sain, olin Linnas tagasi. Äärepealt oleksin küll rongile edasi jäänud, sest kuna sõitsin viimases vagunis, siis liikusin mahaminekuks täitsa rongi sabasse. Rong juba peatus ja mina ootasin, et tuluke hakkaks vilkuma, et ust avada, kui sain aru, et … uuuups … seal ei olegi väljumiseks ust 😀 ma ikka liigutasin end väga kiirelt läbi vaguni esimeste usteni, õnneks tuli üks ema vankriga rongile, mis tekitas väikese viivituse.

Glasgow’s unustasin sularaha takso jaoks välja võtta ning kui see lõpuks olemas oli (mõned minutid peale rongijaamast väljumist), olid kõik vabad taksod läinud. Hea oli, et kohe tuli üks uus masin ning sain kiirelt koju. Saatsin Hoidjatüdruku sama taksoga tema koju, et ei peaks ise enam kuhugi seiklema minema ning lihtsalt nautisin aega Noorhärraga. Ta alati hüüab nii armsalt ja kõva häälema mummy või daddy kui ta meid kuskil tulemas näeb 🙂 Glasgowsse läheks teinekordki, siis äkki jalutaks ka veidi ja vaataks linnas ringi, kui on valge ja tsipa ohutum… Glasgow’d peetakse UK (või isegi kogu Euroopa) kõige kuriteguderohkemaiks linnaks :S

 

Jõuluks koju

Elevus on see, mida olen viimased nädalad tundnud. Jõulud on alles 3.5 kuu pärast, aga mina juba ootan neid väga. Rohkem kui tavaliselt, kuna jõuluaeg juba iseenesest mulle väga meeldib. Isegi kui laual ei ole traditsioonilisi Eesti roogasid, kingid ei kuhju PÄRIS puu alla ning lumest võin ainult und näha. Kuid sel aastal, pärast viit aastat eemalolekut, oleme jõulud Eestis. Ja mitte ainult jõulud, vaid ka uue aasta. Ootamatu 10 päevane puhkus kodumaal. Me oleme juba mitu aastat plaaninud, et jõule tähistame Eestis, ideaalis iga teine aasta, kuid ei ole kuidagi jõudnud. Seekord aga panime kindlalt paika, et sõidame minu sünnikoju, liiatigi kui Miku ju käis viimati Eestis august 2018.

Nagu ikka, hakkasin pileteid vaatama päris varakult, kui ma ei eksi, siis juba enne augustikuist puhkust. Teada ju on, et jõuluks lendavad palju koju või kellelegi lähedasele külla ning mõistlik on osta piletid ära suhteliselt varakult. Kuna ma vandusin käsi südamel, et ei mingit otselendu Riiga ja siis pikka autosõitu Tallinnasse, uurisin vahemaandumisega variante. Minu üllatuseks oli valik väga kasin. Mitte seetõttu, et piletid oleks meeletult kallid, vaid ei olnudki nagu midagi eriti valikus. Kuna ma enam ei tahtnud väga praktiseerida varahommikusi lende või pikka istumist kuskil lennujaamas järgmist lendu oodates, siis ei olnudki nagu midagi. Või noh, valetan – oli küll. Meile kolmele oleks saanud piletid MAN-TLL-MAN vahemaandumisega umbes 750 naelaga+ arvatavasti äraantav pagas, aga olekski olnud kas väga varajane lend või pikk istumine vahelennujaamas. Seega jätsin küll selle variandi meelde, kui tahtsin siiski odavamat ja mugavamat varianti leida.

Järgmiseksmurdsin oma sõna ja uurisin siiski Riia kaudu lendamist, aga sellisel juhul lennujaamast rendiauto võtmist, et oleks meil ka Eestis olekul rohkem vabadust pluss muidugi pikal sõidul Riiast ja tagasi oleksime ka oma aja ja vahepeatuste peremehed. Lennupiletid ise oleksidki olnud odavamad, mitte muidugi märkimisväärselt, umbes 650 naela koos käsipagasite. Aga 10 päeva autorenti oleks lisanud eelarvele pea 1000 eurot+kütus, seega ka see ei olnud mõistlik mõte. Korraks valdas mind ahastus, et kas jälle ei saa ma jõuluks koju, kuigi pileteid vaatame juba 4 kuud ette. Aga no mis sa teed eksole, kuna meil on hetkel aktuaalne teema majaostuks sissemaksu kokku saamine, siis kuskilt jookseb ka meie taluvuse piir.

Ühel õhtul just kurtsin Mikule, kui tobe on kogu olukord, kui talle tuli geniaalne mõte pähe – miks mitte proovida seekord Londoni kaudu minemist. Eelmine aasta ma isegi kaalusin oma jaanuarikuist tulekut Londoni kaudu, kuid kuna reisisime Noorhärraga kahekesi, siis arvasin, et äkki on see veidike liiast. Londonist lendavad otse Tallinnasse nii Ryanair kui Easyjet (konkurents ja mõistlikumad hinnad) ning meie juurest on sinna sõitu umbes 4 tundi, midagi sarnast kui sõita Riia-Tallinn ja tagasi. Vaatasime vabade piletite olemasolu ning minu üllatuseks oli neid rohkelt ning ka mõistliku hinnaga. Arutasime kiirelt läbi ka meie detsembriplaanid enne jõule, kellel on sünnipäev ja kes läheb jalkat vaatama ning sai otsustatud lennata jällekord (!) Ryanairiga. Muidu oleksime võinud isegi kahte lennufirmat kombineerida, kuid nad lendavad erinevatest lennujaamadest, mis on teineteisest päris kaugel, kuid meie sõidame Londonisse autoga. Autoga seetõttu, et väljalend Tallinnasse on 6:45 hommikul, seega lennujaamas peaksime olema umbes 4:30 (ma ei ole kindel kui suur on Stansteadi lennujaam ning seetõttu olen pigem varem kohal. Tagasilend maandub õhtul 21:20.

Ma tean, et ma ütlesin kategoorilise EI varahommikuste lendude kohta, kuid see variant lihtsalt tundub kõige mõistlikum ja tehtav praegu. Kui me südaöösel Standstedi sõitma hakkame, on liiklus maanteel rahulik, saame ise teha peatusi millal soovime ning Noorhärral on uneaeg. Eks ta võib lennul pahur olla, kuna eelnev öö saab olema katkendlik (äkki siiski magab kogu lennu), kuid meil on vaid üks pea kolmetunnine lend ja oleme Tallinnas kohal. Tagasituleku puhul on sama, et liiklus pigem rahulik, Noorhärral uneaeg ning jällegi oleme ise enda peremehed. Kui niimoodi mõelda, siis ma pigem sõidan autoga 4 tundi kui istun kuskil lennujaamas kinni 6 tundi. Pluss see vahemaandumistega reisimine venitab päeva ikkagi päris pikaks, just lapse seisukohalt. Piletite ja äraantavate käsipagasite eest kahele inimesele mõlemal suunal maksime 480 naela, pluss auto parkimine 10ks päevaks 87 naela (Manchesteris oleksime ilmselt samas mastaabis summa maksnud). Arvatavasti ostan juurde ka suure kohvri mingi hetk, kuid see on juba pisem väljaminek. Piletite kogumaksumus osutus just selliseks, et saime Saabi müügist saadud summa eest need ära osta.

Mõnna, ma ei jõua ära oodata jõule … ja muidugi puhkust üldiselt Eestis 😉