Uuel aastal uue hooga nagu öeldakse. Pulmadeni on jäänud põhimõtteliselt kaheksa kuud ja eks nüüd hakkavad ka tihemad planeerimise päevad pihta.
Esimeseks märksõnaks jaanuaris on sõrmused. Tegelikult käisime neid kiikamas juba pea aasta tagasi ühes kohalikus poes. Sealne müüja jättis väga hea ning asjatundlikku mulje. Seletas meile erinevate disainide ja tugevuste vahet ning lasi ka proovida näidiseid sõrme. Tol korral me ostu veel ei sooritanud, kuna aega tundus ju nii palju olevat veel. Küll aga otsustasime, et kui ostuks läheb, siis kindlasti just sealt poest. Mingil hetkel käisin kahes teises poes valikut uurimas ent sealsed müüjannad jätsid väga kohmetu mulje, et ma isegi ei mõelnud kas sinna koos tagasi minna. Jaanuari ühel laupäeval läksimegi tagasi poodi ning suhteliselt kiirelt saime oma tellimuse tehtud. Ses mõttes ei olnud meil üldse pikka mõtlemist ja kaalumist, et millised sõrmused valida, kuna mõlemad oleme algusest peale tahtnud kõige klassikalisemaid sõrmuseid. Mind pole kunagi tõmmanud mõte panna enda sõrmusele veel kivi, sest mul on ju kiviga sõrmus kihlasõrmuse näol olemas ja oleks natuke liiga blingiks läinud. Isegi disainid valisime sama, sest jällegi minu peas peaks abielusõrmus olema mehel ja naisel ikkagi ühesugune. Ainuke vahe tuli selles sisse, et Miku sõrmus on laiem kui minul. Kuigi ta arvas, et võiksin samuti võtta laiema sõrmuse, siis mulle tundus kihla- ja abielusõrmuse laiuste vahe veidike liiga kontrastne ja mitte sobilik. Kuna maksime sularahas, siis saime boonusena kaasa ka minu kihlasõrmuse puhastamise ja poleerimise, sest ma pole sellega midagi teinud peale sõrme saamist. Ja see toimus pea kuus aastat tagasi. Sõrmused jõudsid lubatud nädalaga ning minu oma vupsas ilusti sõrme. Miku oma tundus veidike suur, seega saime temale tellida number väiksema proovimiseks. See sobiski talle paremini ning sõrmused olid jaanuari lõpuks purgis.
Teise suurema asjana suundusin mina pulmakingade jahile. Kuna plaan oli märtsis Eestisse minnes võtta enda kingad kaasa, et saaks potensiaalse kleidiga proovida ning panna paika ka kleidi pikkus, oli nende leidmine suhteliselt vajalik. Jällegi, ühel laupäeval suundusime Miku ema ja õdedega Newcastle’sse suuremasse keskusesse, sest ma ei uskunud kohalikest poodidest midagi leidvat. Selle aja peale oli minu peas muutunud traditsioonilised valged kingad kuldseks (mul ei ole aimu ka, kuskohast veel see mõte tuli), seega hoidsingi silmi lahti just selliste leidmiseks. Suuremates poodides oli minu jaoks valik kesine. Eks ilmselt mängis rolli ka see, et põhimõtteliselt ju läksin endale jaanuaris otsima suvekingi ja muidugi ei ole valik teab mis suur. Ühest vaiksemast aksessuaaride poest olin ka juba väljumas, kui Miku emale jäid ühed ilusad kuldsed rihmikud läbipaistva kontsaga silma. Naljakal kombel ei olnud mina neid märganudki ja pigem proovisin neid jalga just tema meelerõõmuks. Ent need kingad olid nii ilusad ja üllatavalt kombel ka mugavad, mistõttu pärast veidikest seismist neil ja mõne sammu tegemist otsustasin need ära osta. Küll kõhklesin kas need äkki liiga kõrged ei ole, kuna tavapäraselt kannan kontsasid pigem vähe, kuid kuna nad olid siiski mugavad jalas, läks ostuks. Seega olin mina valmis kevadiseks pulmakleidi prooviks.
Jaanuarisse jäi ka videokõne dekoreerijaga, kus käisime üle erinevad märkmed, mida olime vahetanud, täpsustasime mõndasid detaile ning jäid paar küsimust, mis pidin pulmakohaga üle rääkima. Samuti sai suheldud pulmakohaga, kuna mul olid tekkinud erinevad küsimused endal kui edastasin ka dekoreerija küsimused. Sain jällegi kinnitust, et dekoreerijaga on meil vedanud, kuna on näha, et inimene on hingega asja juures ja tõesti soovib meie päeva ilusaks teha.
Elu on seiklus ... Anna võimalus enda omale ! 