Peretraditsioonid

Ma loodan, et igal inimesel on mingeid traditsioone peres, mida on alati hea meenutada. Vahet pole, millega see seotud oleks. Lapsevanemana tahaksin ka ise Noorhärrale mingid traditsioonid külge jätta, eks tulevik näitab kuidas see mul õnnestub.

Kui ma laps olin, siis nii kaugele kui minu mälu ulatub, on reede meie peres saunapäev olnud. Me kolisime minu lapsepõlvekoju siis kui sain just neljaseks ning ma olen kindel, et päris koheselt järjepidev saunatamine ei alanud, kuid ma tean, et mingist hetkest olid reeded pühad. See oli päev, kui ametlikult lõpetati töö – ja koolinädal, lapsed aitasid sauna kütta* ning käisid esimestena saunas. Ema-isa läksid pärast meid ja võisid sauna tundideks jääda, sest neil oli (ja siiani on) alati midagi millest rääkida. Teinekord juhtus nii, et kell oli juba peale keskööd ja lapsed telku ees magama jäänud kui nemad tuppa tulid 😀 Ma mäletan ka seda, et kui muidu meie majas gaseeritud jooke ei joodud, siis reede oli eriline päev ning jagasime kolme peale kaks suurt jooki, alguses oli valik kas koka, sprite või fanta, mingil hetkel loobusime kokast ja aastaid hiljem eelistasime kas Tartu Limonaadi või minul oli täielik ploomimahla sõltuvus. Muideks, me juba teadsime kõik, et reede on nii nädalakavva sisseraiutud saunapäev, et kui teismelisena ma kuhugi peole tahtsin minna, siis pidin ise vaatama, kuidas koju saan. Teinekord pidin kasutama viimast bussi, teinekord sain sõbrannade juurde jääda. Aga kui juhtuski, et mingil põhjusel nihkus saun laupäevale, siis tundis terve pere, et miskit on nagu väga valesti 😀

Samamoodi oli meie sünnadega, alati lauldi sünnipäevalaps üles tordi ja küünlaga, köögis oli kaetud pidulaud ning kingitusi pidi otsima hakkama. Jep, ma enam ei mäleta, kuidas see hakkas, aga kui olime kõik juba suuremad ja oskasime lugeda, oli laual vaid sünnipäevakaart vihjega, kink tuli ise üles otsida ehk toimus aaretejaht. Päris esimestel kordadel oligi nii, et oli üks suur kink, kuid kui saime vanemaks, siis lisandusid vihjete juurde ka pisemad kingid, nii et sa ei teadnunud kunagi täpselt, mida sa saad. Ema ja isa me muidugi ei säästnud ja jahtisid ka nemad oma kinke mööda maja. Aastaid naljatasime ka seda, et milleks piirduda vaid majaga, võiks vihjeid ikkagi ka aeda peita, sest ema-isa kodus on ikkagi väga väga suur aed ja veel rohkem maad selle ümber. Minu mäletamist mööda me seda triki siiski ära ei ole teinud.

Ja meie suvised perereisid. Me kasvasime üles kodus, kus raha ei olnud jalaga segada, kuid meil oli soe kodu, täis kõht, puhtad riided ja eredad mälestused. Meil ei olnud võimalik sõita Kanaaridele puhkama või Taisse palmi alla, kuid suvine Eesti oli ju samuti ilus ja avastamist väärt. Nii võtsime igal suvel ette perereisi erinevatesse kohtadesse. Päris esimene kord tegime minuarust ühepäevase reisi Suurele Munamäele. Teel sinna pidasime kuskil Tartu maantee ääres pikniku ning hiljem ostsid vanemad meile jäätist. Alles aastaid hiljem selgus, et piknikku peeti finantsilistel kaalutlustel (eks viieliikmelise pere väljassöömine oleks tõesti kalliks läinud), meie jaoks oli see lihtsalt midagi teistugust ja ägedat. Mitu suve järjest käisime Peipsi ääres telkimas, siis tulid Saaremaa ja Hiiumaa ringreisid, ühel aastal käisime ka Vormsil. Ja muidugi erinevad sõidud Lõuna-Eestisse. Me siiamaani meenutame neid reise ja kui lõbus meil oli, kasvõi telgis/autos/kämpas ööbimine. Või see fakt, et sa oledki kodust ära mujal.

Praeguseks on Noorhärra veel pisike ja suuri traditisoone meil ei ole. Sügisel hakkasime mingist hetkest tegema reedeti filmiõhtut ehk ostame mõned head snäkid ja vaatame pika multika. Õhtu lõpetuseks teeme voodi hoopis diivanile ja magame allkorrusele. Täiskasvanu jaoks ilmselt mitte midagi erilist (ja kui aus olla, eelistaksin iga kell oma voodis magada), aga Noorhärra läheb iga reede hommikul näost särama kui saab aru, et täna on filmiõhtu. Ja selle idee ajendiks oligi meie reedesed saunaõhtud – sauna meil ei ole siin, aga midagi teistmoodi teeme ikka. Vaikselt oleme hakanud tegema rohkem ka seda, et kui me läheme pikale jalutuskäigule, siis võtame snäkke kaasa ja teeme piknikku. Aga ainult siis kui teeme pika matka. Ja ka see on Noorhärra lemmik, eriti see pikniku osa 😀

*mingi hetk oli saunakütmine täitsa minu õlul, sest tegu oli vana saunaga ja läks aega kuni see soojaks sai, eriti talvel. Ema ja isa olid aga tööl ja kui nad oleks alles õhtul kütma hakanud, siis healjuhul magamineku ajaks oleks saun soojaks saanud 😀 Nii hakkasin tavaliselt koolist koju jõudes tegelema kõigepealt vee vedamisega, sest saunas ei olnud veesüsteemi ja nii pidi toast ämbritega kandma vett nii paja alla kui külmaveetünni. Siis vedasin küüni alt puud nii paja kui leili jaoks, teinekord toksisin ka pilpaid ning panin tule nii paja alla kui leiliahju. Kui oli eriti krõbe talveilm, siis panin kõigepealt tuled hakkama ja alles siis algas vee vedu. Kui saun oli kontrolli all, siis läksin tuppa õhtusööki tegema, tavaliselt olid selleks riis ja kana või praekartulid. mmm nostalgia 🙂

Meie jõulud

Ma olen nii nii rahul meie selleaastase jõulutralliga. Pelgasin pigem suurt pettumust, sest kui kogu november oli UK lukus ja igasugune perega kokkusaamine miinimumini viidud, siis paljudele oli suureks lohutuseks valitsuse lubadus, et jõulude ajal leevendatakse piiranguid viieks päevals (23-27 detsember) ja inimesed saavad peredega kokku saada. Meil oli juba plaanitud, et 25 oleme Miku vanematega koos, 26 tahtsime sõita sõpradele Wiganisse külla ning 27 tähistada peresisest sünnat. Esimesena langes ära 26. sõprade juurde minek, sest selgus, et mina olin reeglistest päris valesti aru saanud, sest leevendus puudatas vaid perega kokku saamist, mitte üleriigilist reismist. Lisaks oli politsei väljas kontrollimas, et inimesed maakondade piire ei ületaks. Okei, pettumus oli suur, aga mida sa teed, vähemalt olid meil need viis päeva jõulude aeg ning ma juba vaikselt mõtlesin, et äkki prooviks Noorhärrale ja Sugulasele ka ühise ööbimise korraldada. Ja siis, 19 detsember tuli Boris välja oma uue geniaalse plaaniga katkestada ka lubatud viis päeva ning lasta inimestel perega jõuluks kokku saada vaid ühel päeval ehk 25 detsember (UK’s nimelt on 25 see püha päev kus jõule tähistatakse)*. Ma ei oleks iial uskunud, et seda päriselt ka tehakse, aga tehti.

Meie oleme siiani teinud ikka nii, et 24 tähistame kolmekesi jõule ja jagame oma kingid ning 25 sõidame Miku vanemate juurde. Kuna nüüd elame nii lähestikku, arvas Miku ema, et lapsed võiksid oma kingid avada oma kodudes ja nende juures saavad vaid täiskasvanud oma pakid. Väga mõistlik, sest üleüldine melu ja sagin jäid sellevõrra rahulikumaks. Meie olime ka otsustanud, et sel aastal teeme küll vaikse Eestipärase jõuluõhtusöögi 24ndal, kuid kingid avame 25. hommikul, nagu siin kombeks. Miku on aastaid rääkinud, et ta tahaks pakkuda Noorhärrale seda sama emotsiooni, mis temal lapsena oli, kui jõuluhommikul treppist alla tuli ning kuuse all kinke nägi ning minul ei olnud midagi selle vastu. Õnneks jõudis ka Eesti jõuluvana pakk meieni õigeaegselt** ja seega oligi kuuse alune korralikult lookas. Seega, 24 õhtul sõime sealihapraadi (tegin esimest korda pork-bellyt ja tuli superhea, mahlasusega pean järgmine kord mängima) krõbedate ahjukartulitega, lisaks kõrval praekapsas ja kõrvitsad. Noorhärra nosis ainult liha, sest tal on mingi totaalne temale-ei-maitse-miski-ja-uusi-maitseid-ei-ole-nõus-proovima periood ja minul on ka juba siiber tema tujutsemisest. Jääbki mulle rohkem eesti kraami. Magusaks tegin purukooki, kuid seda ei jõudnud enam keegi süüa 😀 Noorhärraga tegime ka pisikese rituaali ehk panime kamina äärde ühe porgandi Rudolfile ning kooki ja piima jõuluvanale. Noorhärra muidugi kahtles veidi, et kas jõuluvana ikka kaminast sisse mahub, aga väga kaua selle kallal ei juurelnud. 24. õhtul pakkisime veel viimased kingid ja sättisime kuuse valmis.

Mul on tunne, et Noorhärral oli täielikult meelest läinud, et jõuluvana tuleb (kuigi alates puu ülespanemisest rääkis ta peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles, et loodab, et jõuluvana on käinud), sest kui ta ärkas, siis tuli hoopis hea meelega meie voodisse kaisutama ning ei kibelenudki allakorrusele. Alles siis, kui hakkasime ääri-veeri rääkima, et jõulud on ja äkki jõuluvana käis, läks ta elevile ja oli valmis alla tulema. Jep, ta oli väga rõõmus kui kinke nägi, pettunud kui aru sai, et kõik ei olegi talle ning leppis faktiga, et ju see jõuluvana kuidagi ennast ikka majja pressis, sest kamina uks oli lahti, koogis suur amps võetud ning piim ära joodud. Ega meil tegelikult palju aega olnudki, et kodust melu nautida, kuna Miku vanemate juurde oodati meid juba hiljemalt kella 12ks, sest jõululõuna oli plaanitud kella üheks. Meie pidime oma panusena viima vorstikesi (pigs in blanket), aga keegi natuke vanem mees suutis need korralikult ära kõrvetada 😀 Muideks, 25 on selline püha päev, et ma juba teadsin eos, et enamus poode on kinni. Samas, pigs-in-blanket on väga hitt Miku peres ja see ei oleks olnud mõeldavgi, et need jõululaualt puuduvad. Nii säätisin ennast võimatule missioonile, sest esiteks tuli leida pood, mis on lahti ja teiseks tuli loota, et neid vajalikku kraami veel alles on. Minu õnneks oli avatud üks pood meie oma külas samuti oli neil vajalik kraam olemas. Ostsin kõik neli pakki ära, nii igaks juhuks, tänasin poemüüjat et ta meie elu päästis ja tundsin kaasa nendele inimestele, kes lootsid ka neid vorstikesi saada. Tagasi koju jõudes selgus, et Miku emal oli igaks juhuks vorstikesi varutud ja võime need hoopis nende juures ikkagi ära küpsetada. Vähemalt ei alanud jõulupäev katastroofiga 😀 Veetsime tegelikult terve päeva vanemate juures – enne jõululõunat jagasime oma pakid (muideks mina jäin oma kõikide kinkidega väga rahule), siis nautlesime head sööki pärast mida käisime mereääres jalutamas. Tagasitulles oli magustoidu kord, lastele pandi telekast Grinch käima (mille mina enamuses tugitoolis kerra kerituna maha magasin) ning lõpuks lobisesime lihtsalt tunde. Ilmselt oleksime kauemakski jäänud, kuid mingiks hetkeks väsis Noorhärra ära ja tahtis koju tulla. Eks ta lootis, et hakkame tema kingitusi edasi kokku panema ja ta saab veel mõnuga mängida. Tegelikkuses jõudsime ühe Lego komplekti valmis teha, kui oli aeg kiire dušši ja unenägudemaa käes. Kutt jäi põhimõtteliselt koheselt magama, meie aga vaatasime ühe oma lemmik jõulufilmi ära ning nautisime kahekesi olemist.

26 detsember on tavaliselt hästi aeglane ja uimane päev, sest enamus inimesi on kas söögikoomas või vaevlevad pohmelluse käes 😀 Noorhärral oli hiline ärkamine, mis võimaldas ka meil veidike kauem magada. Siis panime tema Playmobili komplekti kokku (kusjuures just rääkisime täna, et kuigi Playmobile on Legole idee poolest sarnane, siis on see ikkagi tunduvalt lapsesõbralikum just natuke nooremale põnnile) ja lõpuks läksime jalutama. Meie plaan oli minna jala kohalikku randa ja sealt ringiga koju tagasi, kuid jäime hoopis randa möllama ja kutsusime hoopis Miku meile järgi. Pärast jalutuskäiku oli küll minul selline ramestus peal, et jäingi mingi hetk diivanile magama. Nüüd kriban seda postitust samal ajal kui poisid magavad ja õues möllab korralik torm, ranniku läheduses elamise rõõmud.

*Minu jaoks oli täielik arusaamatus, mis toimus 19ndal. Kuidas oli nii, et nüüd järsku, vahetult enne jõule, ja mis veelgi enam, enne Brexitit, on see väidetavalt uus koroonatüvi nii ohtlik, et on vaja London ja selle ümbrus lukku panna ning katkestada jõulud. Päriselt?!?! Minu arust liikusid esimesed jutud koroona erinevatest tüvedest juba sügisel ning tavaliselt ju ongi viirustel mitu tüve… Ja siis see jutt, et viirus on 70 korda nakkavam, et nakatab rohkem inimesi, nakatab kiiremini, mida sellega öelda tahetakse ja kuidas sellise tulemuseni jõuti?? Kusjuures, enne kui ma kellegagi sellest üldse rohkem rääkisin, ütlesin Mikule, et pane tähele jõulude katkestamine ei ole mingit moodi koroonaga seotud, vaid puhas manipulatsioon aja võitmiseks. Oli ju Brexit kohe ukse taga, kuid pärast aastaid kestnud läbirääkimisi, tundus lepinguta EU’st lahkumine ikkagi väga reaalne ning ilmselt mõeldi, et survestatakse niimoodi EU’d. Ja mida tegi EU Prantsusmaaga eesotsas – pani Doveri kinni. Lisaks veel riigiti ootamatult lennuliikluse katkestamine UK’ga. Kui see ei ole poliitiline survestamine, siis mis see on? Kannatavad muidugi kõige tavalisemad inimesed. See oli ka halenaljakas, kuidas Boris 24. võidukat teatas, et lõpuks ometi jõuti EU’ga kokkuleppele pärast aastaid kestnud läbirääkimisi. B**L S**T.

**Mina saatsin meiepoolsed kingid Eestise ära novembri lõpus, olen juba aastaid kasutanud sellise firma nagu Estolink kullerteenust ja no superluks on alati kõik sujunud. Eestist hakkas jõulukast meieni liikuma 15. detsembril ning lootust oli, et saame selle kätte enne jõule. Jälgisin pidevalt live’s, et kaugel kaubik on ning 21 hommikuks tundus see olevat UK’s. Pidin selle siiski üle kontrollima, kuna 20 õhtu oli ju see, kui ootamatult kõik kaubavedu mandriga suleti ja ma ei olnud kindel, kas kaubik ikkagi sai veel läbi või ei. Õnneks sai, kuid kuller ütles, et ta minuni ikkagi ei jõua, kuna olen päris kaugel Londoni suhtes. No mis siis ikka, eks pettunud olin, aga kui ei jõua siis ei jõua. Paar tundi hiljem sain uue kõne, et kaubik plaanib sõita õhtuks Leedsi ning kui olen nõus pakile ise sinna järgi sõitma, saame oma nodi enne jõule kätte. Mis küsimus, et kas olen nõus, muidugi olen 😀 Otsustasime siiski, et sõidab Miku, kuna liikumispiirnagud ju ikkagi kehtivad, kuid tal on kirjalik luba liikuda seoses tööga, noh juhuks kui keegi peatabki ta auto. Pealegi, ta tunneb Leedsi kanti väga hästi ja turvalisuse huvides tahtis ise minna. Minu arust sai ta paki kätte südaöö paiku alles 😀 Ema saatis meile ikka korralikult nänni – mett, omatehtud kõrvitsaid, praekapsast, moosi, erinevaid magusaid asju, muidugi jõulukingid. Lihtsalt super. Ma oleks võinud kogu selle kasti hoopis kuuse alla panna ning 25. hommikul avada ning oleksin ka megarõõmus olnud.

Me läksime ainult uut jõulukuuske ostma

Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed jõulutuled ja kaunistused ilmusid inimeste akendele vahetult peale Halloweeni. Siis hakkasid ka poed maksimaalselt jõulukaupa müüma. Novembri alguses panna välja dekoratsioonid ja puu on minu jaoks natukene liiga vara, samas hakkas Noorhärra nagu uni peale käima, et tema tahab jõulutulesid. Algul oli meil plaan panna need üles alles detsembri keskpaigal, kuid kompromissi tulemusena otsustasime esimese advendi kasuks. Ainuke asi oli selles, et meie vana puu rändas jaanuaris prügikasti ning uut ei olnud me veel ostnud ja nii seadsimegi Noorhärraga laupäeva hommikul sammud kõige lähemasse B&M.

Leppisime Noorhärraga kokku, et ei mingit kauplemist poes, ta käitub ilusti ning ei lähe uitama nagu teinekord juhtub ja astusime uksest sisse. Poes rahvast oli, kuid meil oli tuju hea ja ei sügelenud kuhugi, sest aega nagu ka jagus. Noorhärra sai ise valida, millise uue tähekese puu tippu paneme ning jalutas ilusti minuga mitu vahet läbi. Samuti vaatasime mitmeid mänguasju, mida saaks siis jõuluvanale soovidena saata. Kõik sujus suurepäraselt kuigi sellist puud, nagu meie tahtsime ei olnud kuskil näha. Meie sooviks oli tavaline roheline puu, selline 180m, ilma tiluliluta ning mis ei maksaks hingehinda. Valikus oli kas 120 roheline puu või 1.80 valge puu, mille küljes juba tuled ja käbid (maksis see muideks 100 naela, mis meie jaoks oli ulme). Tahtsime küll panustada natuke rohkem raha korralikku puusse, kuid 100 oli ikka liiga palju. Hakkasin just kotist telefoni otsima, et Mikuga nõu pidada, kui Noorhärra silmapiirilt läinud oli. Olime küll leppinud kokku, et ta võib minna mänguasju vaatama, sest ta küsis luba, oli ilusti käitunud ja mänguasjad asusid järgmises vahes ent kui mina sinna jõudsin, ei näinud teda kuskil. Okei, olin kergelt pahane, et kuhu ta nüüd jälle läks, keerasin käruotsa ringi ning hakkasin teda nimepidi hüüdes vahekäike üle käima (noh nii, et oled ühes otsas ja näed teise otsa välja). Kerge see ülesanne ei olnud, sest oli ju poes inimesi veel ja vaateväli piiratud. Käisin ühe otsa läbi, ei miskit. Liikusin vahekäikude keskele ja tulin samat teed tagasi, kuid ikka ei miskit. Kiirustasin igaks juhuks kassade juurde, et äkki uitas sinna välja, kuid keda ei olnud oli Noorhärra. Vot siis parkisin käru seina äärde ja tekkis kerge paanika – nimelt minu suurim hirm on see, et keegi viib mu lapse minu silmade alt minema ja ma ei näe teda enam kunagi. Ma isegi ei taha mõelda, mida temaga võidakse ette võtta. Ehk siis, tõmbasin maski suu eest ära ja hakkasin kerges paanikas poes uuesti ringi käima ja teda nimepidi hüüdma. Tolleks hetkeks ei suutnud ka enam oma pisaraid tagasi hoida ja olin nagu totaalne peata kana. Sel hetkel tuli üks poe töötaja uurima kas kõik on hästi ning temaga liitus teine, kes uuris kas minu laps on uitama läinud. Suutsin vaid pead noogutada ning minu rahustuseks sain teada, et Noorhärra on poe teises otsas ühe töötajaga ja kohe tuleb minu juurde. Mu kergendus oli suur, kui teda nägin. Ma isegi ei suutnud temaga riielda ega pahandada, vaid olin lihtsalt rõõmus, et kõik on temaga korras. Poest lahkusime siiski kuuseta, kuid veel autos lugesin mitu korda sõnad peale, et ei tohi niimoodi ära uitada, et ema muretses väga.

Autos sain lõpuks ka Mikule helistatud, kes soovitas minna kohe seal samas asuvasse Asdasse või Aldisse. Noh ütleme nii, et Asda sissesaamise järts oli nii pikk, et sinna ma isegi ei hakanud katsetama minna, kuid Aldi oli järgmine valik. Seekord püsis Noorhärra minu juures ja ei hakanud kuhugi üksi uitama minema. Aga, ilmselt oli tal veidike kopp ees poes olemisest, et hakkas ostukäru otsas ronima. Teinekord me teeme nii, et ta seisab ostukäru eesotsas raamil ja mina sõidutan teda, eks tahtis seda seegi kord teha, kuid valis natuke halva hetke. Olin just peatunud ühe töötaja juures uurimaks, kas nad puid müüvad, kui korraga käis käru peaaegu külje peale. Sain sellest küll viimane hetk kinni, kuid Noorhärra oli ikkagi suutnud endale veidike haiget teha. Oh jah, hingasin sisse ja välja ning seletasin, et ei ole ju päris hea mõte kärusse ronida, kuna see on väiksem käru ning käib kergemini küljeli. Kuna puid neil ei olnud, otsustasin veidike jõulumaiuseid ja küpsiseid osta, et need perele Eestisse saata. Käisime mitu vahet läbi, sain endale vajaliku ning just suundusime kassasse, kui mulle jäid silma veel ühed maiusepakid. Hakkasin neid uurima, kui korraga käis kerge kõmakas ja sellele järgnes nutt – Noorhärra oli seekord hakanud ronima kärule selle otsast ning tõmbas kogu kupatuse endale kaela. Tema oli põrandal pikali, käru tema otsas ja minul piinlik, sest mis kuramuse ema ei hoia oma lapsel silma peal ning laseb tal haiget saada. Minu ainuke lohutus oli see, et see laps teinekord ei õpigi enne, kui läbi valu. Igatahes oli valu päris korralik, sest mulle tundub, et käru langes natuke ka kubeme piirkonda. Jälle nutt ja pisarad, lohutamine, räägitud jutu ülekordamine, noh teate küll see katkise grammofoni teema.

Lõpuks saime pisarad pidama ja läksime maksma. Valisin meile muuhulgas koju ka ühe jõulutähe kuldses potis, sest minu jaoks on jõulutäht A&O jõulude aeg. Ja nii kui hakkasin seda lille oma kotti panema, libises see mul käes ja pott kukkus põrandale kildudeks. Ausalt, ma enam ei jõudnud 😀 sest ilmselgelt ei olnud tegu minu päevaga. Õnneks oli kassiir mõistlik ja lasi mul uue taime valida, teist kinni maksmata. Ja just siis kui olin meie ostude eest maksnud ning sättisin meid minekule, uuris minust järgmine klient, kas Noorhärra oli rõõmus mind nähes. Algul ei saanud ma aru, et millest jutt, sest oli ju Noorhärra kogu poe külastuse minu juures olnud. Aga siis selgus, et too naine oli olnud eelmises poes ja näinud minu paanika insidenti peale. Yeee, great success nagu Boratil tavaks öelda on. Ma ei osanud midagi muud öelda, kui naeratada ja lihtsalt autosse põgeneda.

Tegelikult oli näha, et Noorhärra oli väss ja kuigi ta raudpolt raiub nädalavahetuseti kodus olles, et tema lõunat magada ei taha (sest ta pole väsinud), siis piisab vaid temaga autoga sõitma minna, kui üks okasroosikese und nägema hakkab. Seega, lohutuseks koorisime mandariine ja mugisime neid, mina tellisin netikaudu B&Qst sobiliku puu (idee, mille Miku mulle vahepeal saatis) ja keerasin autonina linna poole, et puu peale korjata. Oleks pidanud kohe vaatama nende kodukale ja nende Click&Collect teenust kasutama. 5 minutit autosõitu ning Noorhärra magas, poolteist tundi magas kokkuvõttes, sest ma lihtsalt sõitsin ringi, et ennast toimunust maha rahustada. Kokkuvõttes – minu ettekujutlus idüllilisest laupäevast kujunes kõike muud kui idülliliseks 😀 😀 😀

Hea oli muidugi see, et meie ajastus tundus väga hästi sujuvat, sest ühtegi poodi sisse saamiseks ei pidanud me järtsus seisma, küll aga olid iga poe ukse taga järtsud, kui meie lahkusime. Ja muidugi lõpuks ju saime puu, panime selle üles ning ehtisime koos ja nüüd on ka meie majas mõnusat jõulutunnet.

Noorhärra lasteaias

Aasta tagasi ei olnud ma üldse kindel, kas panna Noorhärra enne ametliku koolialgust lasteaeda. Kuna ta on sündinud 2016 november, läheb tema kooli (eesti mõistes eelkooli) 2021 september. Oleks ta sündinud näiteks august 2016, oleks ta kooli läinud juba sel sügisel. Ta on koguaeg olnud elav ja aktiivne laps ning ma ei mäleta kordagi, et ta oleks võõrastanud kellegagi ehk suhtlemine ei ole probleem. Hoidjate juures hakkas käima 10 kuuselt ning täiskohaga (esmasp-reede 9-5) on ta seda teinud alates aasta ja nelja kuuselt, seega on ju kogemust võõrastega koos olemisel. Ainuke nüanss oligi see, et Hoidjate grupid on tavaliselt 4-5 last maksimaalselt, käiakse küll aegajalt erinevates mängutubades ja saadakse teiste lastega kokku, kuid see “oma mull” on siiski võrdlemisi väike olnud. Ja nii muretsesin, et kooli minnes oleks ju koheselt suur seltskond täiesti totaalselt teises keskkonnas, et kuidas kohanemise siis kulgeb. Seetõttu sündiski otsus, et sellest sügisest läheb Noorhärra lasteaeda, et saada suurema seltskonna kogemus.

Mõnes mõttes ei saanud meie kolimine enam paremal ajal tulla, sest Hoidjaga pidime niikuinii lepingu lõpetama ja lasteaed oleks niikuinii septembris alanud. Nüüd lihtsalt nihkus kõik mõned nädalad varasemaks. Ma mäletan nii hästi tema esimest lasteaiapäeva, sest ta oli ise nii õhinas, eriti just seetõttu, et panime ta samasse aeda, kus Sugulane käib. Eks see õhin tuligi sellest, et lõpuks ometi näeb ta Sugulast kauem kui mõned tunnid iga paari kuu tagant. Igatahes ei olnud tal probleemi majja minekuga, ei tulnud nuttu ega midagi ja kõik oli okei. Miku õde küll saatis hiljem meile sõnumi, et kui tema Sugulast aeda viis, siis Noorhärra istus tol hetkel omaette laua taga ja oli sellise veidi kurva olekuga. Oi kuidas minu ema süda pitsitas tol hetkel. Sama päeva õhtul talle järgi minnes olid tema muljed täitsa positiivsed, kuigi ta oli veidi üllatunud, et peab veel tagasi minema 😀

Esimesed paar-kolm nädalat sujusid täitsa hästi, Noorhärra elas ilusti sisse, sai nii uute kaaslaste kui kasvatajatega läbi ning meie nägemuse kohaselt nautis elu lasteaias sajaga. Näiteks ma pole kunagi enne veel kogenud seda, et sa viid hommikul puhta lapse puhaste riietega hoidu ja tagasi saad mudakolli 😀 Ning mis peamine, see kuramuse muda ei tule pesus välja ka. Kui ma esimesed nädalad olid veidike frustreerunud ja ostsin talle posu uusi riideid, et oleks igal hommikul puhas komplekt võtta, siis pärast paari nädalat ütlesid ka kasvatajad, et kõik lapsed möllavad õues ja pole mõtet uusi riideid osta, pigem las tulevad plekilistega, sest puhtana nad niikuinii ei lahku. Samuti meeldib mulle tohutult, et lasteaed kasutab rakendust, mille kaudu jagavad nii päevaseid tegemisi, saavutusi kui päevast menüüd, mistõttu olime ja siiani oleme päris hästi kursis tema tegemistega ja seda nii teksti, pildi kui videomaterjali kaudu.

Umbes kolmandal nädalal hakkasin igal õhtul Noorhärrale järgi minnes saama teateid, et Noorhärra ei käitunud kõige paremini – lollitas, ei kuulanud sõna, talle pidi asju pidevalt ülekordama. Ühesõnaga, käitumisest oli saanud väike murekoht. Osalt see mind ei üllatanud, sest alates hetkest, kui idakaldale kolisime ning Noorhärra ja Sugulane kokku saavad, on nad pehmelt öeldes ülemeelikud ja nende ohjeldamiseks on vaja tähelepanu ja energiat.* Seega kui nad neljal päeval nädalas lasteaias kohtuvad, siis loogiline, et kasvatajad ka kogu selle möllu enda kaela saavad. Kuid tol nädalal rääkisime igal õhtul Noorhärraga, et tema käitumine ei olnud kõige parem, selgitasime mida võib ja mida mitte teha, karistasime teda paari hüve ära võtmisega,** kuid muutust otseselt ei tulnud. Hoopis nädalake hiljem saime aru, et kasvatajad lihtsalt hindavad laste käitumist natuke erinevalt. Ma kindlasti ei õigusta siinkohal oma lapse käitumist, ta on paras energiapomm ja kuulmine/sõnakuulamine ei ole tema suurimaks vooruseks, kuid samamoodi sain aru, et osad kasvatajad saavad laste kontrollimisega paremini hakkama kui teised. Mind rahustas lõplikult maha see, kui peakasvataja kinnitas, et Noorhärra käitub nagu üks tavaline nelja-aastane poiss seda teeb. Ta ongi energiline, ta ongi elav ja tema käitumine lihtsalt peegeldab seda, mis on viimasel ajal juhtunud. Vot siis hakkasin ka mina mõtlema, et meie laps oli harjunud esmaspäevast reedeni olema pikad päevad Hoidjaga, kes hoidis teda nii füüsiliselt kui vaimselt aktiivsena. Ja siis kabuum – märtsist alates oli ta sunnitud olema ema-isaga koos 24/7, ei mingeid sõpru, Hoidjat, vanavanemaid. Lihtsalt ema ja isa, kusjuures emal ei ole aega mängida, sest ta peab tööd tegema. Juunis sai ta oma tavarütmi tagasi, ainult selleks, et kõigepealt olla eemal 3 nädalat Eestis teiste sugulaste juures ja sinna otsa kaks nädalat isolatsiooni UK’s tagasi olles. Tolleks hetkeks oli juba august käes ning Noorhärra sai viimased 10 päeva olla koos Hoidja ja tavapäraste sõpradega ning siis kolisime ära. Samal ajal kui meie maja korda seadsime, oli tema vanavanematega puhkusel. Ehk tema 2020 on olnud täis liiga palju erinevaid sündmusi, keskonnavahetust, uusi nägusid ja seega pole ime, et ta ei suutnud seda kõike endale sisse võtta ja kuskilt pidi see frustratioon välja tulema.

Üks tegur, mida ise arvasin tema käitumise taga olevat, et tal oli raske aru saada, kelle sõna ta peab kuulama. Siiani oli ta harjunud, et oli üks täiskasvanu, kes laste eest vastutas, kuid lasteaias on kasvatajaid kokku 5 ning minuteada nad ka vahetuvad päeva jooksul. Lisa siia juurde veel fakt, et kasvatajad on pigem kõik nooremad naised, kuid Hoidja oli viiekümnendate keskpaigas, siis ilmselt oligi tal autoriteediga probleeme 😀 Noja muidugi see, et uus koht ja uued reeglid.Igatahes, pärast toda hetke, ei ole muid suuri ja väljapaistvaid episoode enam olnud. Jah on olnud päevi, kui ma kuulen, et Noorhärra ja Sugulane on jälle natuke liiga ülemeelikud olnud (sel nädalal on tulnud kasutusse fraas “Noorhärra on olnud Noorhärra“), kuid samas on päevi, kui nad käituvad nagu illikukupaid. Mida oleme täheldanud kasvatajatega, on see, et kui Noorhärra ja Sugulane on lasteaias eraldi (näiteks läheb Noorhärra hommikuti hiljem kohale ja Sugulane ei käi reedeti üldse kohalgi), siis nad on superlapsed. Sama kehtib ka siis, kui ainult üks poistest on vanavanematega. Nad on rahulikud, kuulavad, arvestavad, ei ole metsikud ehk nad ongi meeletud vaid omavahel – kaklevad mänguasjade pärast ühel hetkel ja järgmisel on parimad sõbrad. Arutasime ka Miku emaga paar päeva tagasi, et ilmselt nad teevad kaotatud nelja aastat tasa 😀 kuna ajani, mil me siia kolisime, siis nad nägidki üksteist pigem harva. Pluss nad on mõlemad ainukesed lapsed, seega polegi olnud vajadust olla rahulik ja mõistlik, vaid nüüd on pigem vaja kakelda tähelepanu pärast.

Kokkuvõtvalt on minu arust tema lasteaeda minek läinud üleootuste sujuvalt. Muidugi oli abiks see, et ees ootas juba tuttav nägu, kuigi praegusel hetkel mõtlen, et kas panna Noorhärra samasse lasteaeda Sugulasega oli kõige parem mõte. Teinekord kui talle järgi lähen ja näen kasvatajate silmadest, et nad on väsinud, siis mul on tegelikult neist kahju. Noorhärra pole kordagi kommikuti nutnud, on heas tujus ning alati ootust täis. Nüüd on meil tekkinud uus igapäevane dialoog, kus Noorhärra küsib põhimõtteliselt kohe kui õhtul autosse istub, et kas ta peab homme ka lasteaeda minema ning on jaatava vastuse korral niii pettunud, sest talle ei meeldi lasteaias. Hommikul ajab ka vastu, et tema ei taha lasteaeda minna ent riidesse paneb ilusti ja autosse jalutab ka hea meelega. Lasteaeda jõudes on juba nii elevil, et unustab tinekord tsau öelda ja musi teha, sest noh sõbrad ja mängud ootavad. Ja siis õhtul hakkab trall piht jälle 😀

*Asi läks ühel korral nii hulluks, et kui Sugulane meie juures ühe öö veetis, siis Noorhärra käitumine oli nii halb ja nii sõnakuulmatu, et ma esimest korda tundsin tugevat vastumeelsust oma lapse suhtes. Ta ei olnud kunagi niimoodi kontrolli alt väljas olnud ja mitte sõna kuulanud, et ulme. Me olime Mikuga nii puuga pähe löödud, et ega osanud tol hetkel ööd ega mütsi öelda. Kui ma veel järgmisel päeval olin pehmelt öeldes pahane Noorhärra peale, siis muidugi on nüüdseks minu halb tunne lahtunud ja tema kodune käitumine pigem kontrolli all, sest võtsime ka meie ette uutmoodi lähenemise.

**Näiteks kuulus tol hetkel meie päevakavva igaõhtune jalutuskäik rannal, sest ilmad olid soojad ja õues veel valge. Päris paar korda juhtus, et õhtusel jutuajamisel lubas Noorhärra järgmisel päeval ilusti käituda, kinnitas seda veel hommikul kui kasvatajatele teda üle andes lubaduse üle kordasin ning õhtul kuulsin ikka sama juttu, et käitumine ei olnud kõige parem. Seega jäi jalutuskäik ära. Järgmisel hommikul oli lubadus meeles ja isegi päeva jooksul täidetud, kuid seda vaid paariks järgnevaks päevaks.

Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Noorhärra ütlemised

Kui Noorhärra alles lasteaiaga alustas, siis eks esimesed nädalad vajasid ikka natuke aega ja sisseelamist. Ent ometi oli tore see, kui talle õhtul järgi läksin ja tema päevast muljetasime (mis tavaliselt oli vahva ja positiivne) ning kui ütlesin, et homme lähed jälle, tuli selline suure ohkega vastus “jälle?!?” Nagu kunagi Juku ühes anektoodis imestas, et koolis peab lausa 12 aastat käima.

On sõnu, mida Noorhärra on harjunud valesti hääldama. Teeme küll tööd õigesti hääldamise nimel ja harjutame, aga eks see kõik võtab aega. Üks selline sõnapaar on muddy puddles ehk mudased loigud ehk poriloigud. Sõna puddles asemel ütleb ta miskipärast cuddles ehk kallid ehk mudased kallid. Ja asi ei ole selles, et ta P-tähte ei oskaks hääldada. Ehk kui ta jälle ütleb muddy cuddles, areneb meil järgmine dialoog: Noorhärra “Look mummy, muddy cuddles” ; Mina “Ei, need on muddy puddles. Ütle p-p-puddles” Noorhärra “p-p-uddles“. Mina “Tubli, nüüd ütle muddy puddles” Noorhärra “Water

Olen hiljuti mitu korda lahanud teemat sotsiaalmeedia üledoos ja kui palju ma tegelikult veedan aega telefonis, teinekord seda enesele teadvustamata. Nii juhtus päris mitu korda, et oleme õhtul kodus ja mängime Noorhärraga, mina aga kiikan poole silmaga ikkagi telefoni ka. Ja siis see neljane kurjustab minuga “put your phone away” ehk “pane oma telefon ära”.

Öelge veel, et lapsed ei ole tähelepnaelikud ja ei mõika maailmaasjadest. Sõidame hommikul lasteaeda ja ühes kohas on vaja fooriga ristmikust päris kiirelt üle saada, muidu jääd ootama mõneks ajaks.  Seega läheneme ristmikule ja mul on päris okei kiirus sees, kuna ristmik asub ka ülesmäge. Siis hakkab fooris roheline vilkuma ja juba paistab kollane ent järsk pidurdamine tundub veelgi ohtlikuma manöövrina ning otsustan ristmikult üle lipsata. Selleks hetkeks on fooris juba punane tuli ning tagumiselt istmelt kostub manitsus “dont drive under red light” ehk “ära sõida punase tulega üle ristmiku”.

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju ning Noorhärra teatab, et tema tahaks vaadata autode videosid. Üldjuhul mõtleb ta selle all erinevaid YouTube’i videosid, kus erinevad superkangelased sõidavad autodega ulmelisi radu pidi ning lõpetavad kuhugi kraavi sõitmisega. Kuna nendel videotel on olnud pigem negatiivne mõju Noorhärra mängimismeetoditele, siis oleme limiteerinud need videod miinimumini. Igatahes avaldas ta soovi neid videosid vaadata, mille peale mina ütlen, et “need on ju tobedad videod, neid me pigem ei vaata, sest emmele need ei meeldi.” Vastus on geniaalne – “aga emme, sa mine siis kööki ja tee süüa”.

Me oleme reedeti õhtuti teinud endale mõnusa olemise allkorrusel ehk ostame poest niksi-näksi, popkorni, teeme diivani lahti voodiks, vaatame multikaid ja veedame öö allkorrusel. Muidugi on see ühele nelja-aastasele eriti vinge ning ta tahaks igal õhtul all korrusel magada. Sõidame jälle ühel õhtul peale lasteaeda koju ning Noorhärra alustab jutuga, et tema tahab diivanil magada. Minu seisukoht on ses osas resoluutne, et see on ainult reedeõhtu meelelahutus, muidu magab igaüks ikka oma voodis (või nüüd, kus Miku on ära tööl, siis hiilib Noorhärra meie voodisse). Üritab mind mitu korda moosida, kuni lõpuks kurdab nukralt “emme, ma ei saa enda ega sinu voodis magada, mul on nii paha köha. Ma saan magada ainult allkorrusel diivanil.”

Ja siin on ka mõned sõnad, mis mulle pähe tulevad, kuidas ta hääldab

  • vitamin – titmit
  • popkorn – potnok
  • loomad (animals) – amimals (see on nii armas sõna, et kohe kahju on teda parandada
  • lõpp, lõpenud (finished) – fišin
  • eesti nanna – kutsume mõlemaid vanaemasid nannadeks, lihtsalt Miku ema puhul lisame ka tema perenime a la nanna Kivi. Samas räägime ikka tihti, et üks nanna elab kaugel Eestis, kuhu saab lennukiga minna. Ja nüüd ongi meil lihtsalt nanna asemel Eesti nanna 🙂

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀