Kooliaasta alguse eelarve

Kui juba kooli minekust kirjutasin, siis oleks ju paslik mainida ka kaasnevaid rahalisi kulutusi. Tean, et Eestis kaasnevad igal aastal peredele pigem märkimisväärsed kulutused seoses kooli algusega kui et ei pea midagi uut ostma.

Meil läks ses mõttes hästi, et kulutused olid põhimõtteliselt samad, mis aasta aega tagasi ning need olid seotud peaasjalikult riietega. Koolitarbeid kui selliseid eraldi ostma ei pea. Ainuke väljaminek oli uus raamatukott (3.50 naela) ja seda puhtalt seetõttu, et eelmine oli erinevaid värvimäkerdusi täis ja no see värv ei tule mitte kuskilt maha 😀 Mis riietesse puutub, siis olin mega hästi organiseeritud sel aastal ja tegin ostud juba juulis enne puhkusele minekut. Mul oli liiga hästi meeles eelmine august, kus poeletid olid tühjad ja mina paanitsesin, et kuidas ma siis lapse nüüd kooli saadan, oma riietes ju ei või. Eelmisest aastast jäi meil alles paar paari pikki pükse ja ühed lühikesed, seega ostsin mõlemaid kaks paari juurde (pikad 10 naela kaks-pakk ja lühikesed 8 naela kaks-pakk). Koolisärke ei jäänud alles, vaid need viskasin ülima hea meelega juulis minema. Poest tõin asemele kuus uut särki (neid müüakse kahestes pakkides, üks kahene pakk maksis 2.50). Ma eelistan, et mul oleks terve nädala riietus kapis ootamas, selmet et pean nädala sees riideid pesema ja mis veel hullem, triikima. Las ma triigin oksendades kord nädalas, pühapäeviti need 15 minutit 😀 Ühe uue kooli logoga pusa tellisin ka, kuna eelmisel olid igast muud plekid peal ja kuidagi topiliseks ka muutunud, maksis too 11.50 ja oli ka kõige kallim ese. Juurde ostsin kaks tavalist pusa (5 naela kahene pakk) ning eelmisest aastast jäi üllataval kombel alles üks kampsun (ei olnud värvikahjustustega). Kuna Noorhärra on kasvanud, ostsin nii uued koolisokid (3.50 seitsmene pakk) kui bokserid (5 paari 8 naela). Ehk igapäevane varustus läks mul maksma 54 naela.

Lisaks peavad lapsed kooli viima kehalise riided. Need pannakse eraldi kotti ning saadetakse koju vaid koolivaheajal, muul ajal ripub kott koolis nagis. Sel aastal ei pidanud uut kehkakotti ostma, küll aga ostsime uue pusa (6 naela), kahekese paki lühkareid (5 naela) ja kahese paki valgeid t-särke (4 naela). Ma tegelikult tahtsin talle uusi pikki pükse ka, aga no kõik poed, mis läbi käisime, olid tema suurusest tühjad. Eks läksid siis käiku need, mis eelmisel aastalgi ning ma olen valmis mingi hetk jälle poodi minema. Kui koolis käimiseks on lastel koolivorm, siis kehalise pikad dressid ja lühkarid peavad olema logodeta, kirjadeta ja mustad ning pluus kirjadeta ja logodeta valge. Lisaks sokid ja tennarid. Või noh, ma ka ei tea, kuidas nende kohta eesti keeles öelda. Tossud ja tennised need ei ole, võimlemissussid äkki? Siinmail kutsutakse neid plimsolideks. Need ostsime ka uued (3 naela), sest kellegi jalg oli suvega kasvanud. Seega, kehkavarustus juurde 18 naela.

Koolijalatsid on ka veel eelmisest aastast käidavad, aga ühel hommikul juba kurdeti, kuidas siit on valus ja sealt valus, ju peame lähipäevil ka selle väljamineku tegema. See saab olema maksimaalselt 20 naela. No ja paar päeva tagasi ostsin talle ka uue sügisjope, et vaeseke halva ilma korral ei peaks märga kassipoega mängima. Aasta emana hoidsin juba ühel hommikul hinge kinni, et kas sajab või ei, sest meil ei olnud ju jopet. Õnneks ei sadanud, aga ma tormasin peale koolitiiru kohe poodi ka. Hea oli, sest pärastlõunal juba ladistas. Muideks, Noorhärra on juba jõudmas sinna ikka, et kõik riideesemed ei olegi lahedad. Aga õnneks Mindgrafti jakk sobis, sest pm on ju tegu legoga ning lego on siin majapidamises väga au sees.

Algas uus kooliaasta

Noorhärra läks esmaspäeval jälle kooli, seekord Year 1. Ütleme nii, et ta ei olnud ülemäära elevil mineku osas, aga läks hea meelega. Ta ei olnud pikalt ühte oma sõbrannat näinud ning juhuse tahtel sattusime koos tema perega kooli jalutama. Lihtsalt nii armas oli vaadata, kuidas nad koheselt üksteise kõrval jalutama hakkasid ning oma suvemuljeid jagasid. Eks nüüd ju ses mõttes on lihtsam kooliaastat alustada, et kuigi õpetaja on uus, siis klassikaaslased juba tuttavad näod. Inglismaal ei ole kommet esimesel koolipäeval õpetajale lilli viia, pigem viiakse kingitus viimasel koolipäeval. Noorhärra on ses mõttes tegutsenud teistmoodi, et viis õpetajale nii eelmine kui see aasta lille. Sel aastal veel sai enda kasvatatud päevalillede seast ekspemplari valida. Miks ma sellest kõigest räägin, on seetõttu, et juulikuus jäi väike kokkuvõte esimesest kooliaastast tegemata. Seega, panen mõned read kirja.

Mina ütleks, et esimene kooliaasta oli edukas, nii hariduslikust kui käitumuslikust vaatevinklist. Räägime siis kõigepealt hariduslikult vinklist. Kui Noorhärra kooli läks, ei osanud ta üldse kirjutada ja lugeda, tähti tundis nii palju kui oma nime esitäht ning seda oskas ka kirjutada. Pidagem meeles, et lapsed lähevad siinmail kooli 4-aastaselt ning saavad õppeaasta jooksul viieseks. Õppeaasta lõpuks oskas ta kirjutada kirjatähtedega. Minu jaoks oli võõras mõte, et kohe õpitaksegi kirjatähed selgeks, ise alustasin ikkagi trükikatest. Aga ega ma ole ju praeguse Eesti haridussüsteemiga ka väga kursis. Ehk Noorhärra oskas kirjutada nii etteantud sõnu kui ka nö hääldamise järgi. Seda viimast julgustati kooli poolt eriti harjutama, et laps hääldaks sõna enda peas tähthaaval ja kirjutaks selle järgi selmet, et koheselt õige kirjapilt tuleks. Näiteks sõna aken-window. Laps hääldaks seda w-i-n-d-o-o ja ka kirjutaks nii. Samuti oskas Noorhärra aasta lõpuks lugeda, nii lühemaid sõnu kui lauseid. Eks me lugemisega nägime aastaringselt ka vaeva, kuid harjutamine tegi ta meistriks. Kolmanda asjana õpiti koolis igasugust matemaatikaga seonduvat – nii otseselt liitmist, lahutamist kui ka numbreid üldiselt, koguseid, võrdlemist jne. Meie viimasel kohtumisel õpetajaga rõhutas ta väga, kui pädev on Noorhärra matemaatikas. Tihtilugu on tal küsimustele vastused juba olemas, kui teised veel mõtlevad. Ma ise tunnen, et hästi palju aitas tema kirjutamis- ja lugemisoskusele kaasa see, et hakkasime mingi vahe tegema harjutusi ka kodus. Ehk kui kooli poolt anti üks kodutöö nädalas, mis tihtilugu oli midagi väiksemat ning lisaks paluti harjutada raamatulugemist kolm korda nädalas (kool andis koju kaasa spets lühikesed raamatud), siis juunis hakkasime minualgatuslikult tegema lisaasju. Või noh, tegelikult alustas minu ema Noorhärraga koolitööde tegemist kui meie Poolas pulmas olime, kuid see kuidagi tegi selle kodus harjutamise otsa lahti ning Noorhärrale tundus ka meeldivat, mistõttu patt oleks olnud juhust mitte kasutamata jätta. Tavaliselt oli meil kavas kolm erinevat tegevust – üks seotud kirjutamisega (kas koolist antud kodutöö või minu poolt tehtud kirjutamislehtedel harjutamised), üks lugemisega seotud (kas too sama raamat või harjutasime kooli poolt antud raskemaid sõnu) ja üks matemaatikaga seotud. Kusjuures viimast aitas harjutada ka minu ema poolt kingitud erinevad tegelusraamatud Eestis. Just sellel viimasel kohtumisel õpetajaga mainis ta eraldi, et Noorhärra arengus on toimunud märgatav hüpe, mina usun, et paljuski tänu kodusele harjutamisele.

Sotsiaalse poolepealt on mul hea meel, et Noorhärra on nüüd laste keskkonnas. Et ta peab õppima sotsialiseeruma, teistega arvestama, läbi elama pettumust ja negatiivseid tundeid ning õppima ka neid tundeid haldama. Ehk ta saaks välja sellest “mina ja maailm” vaatevinklist, kuna oli ta ju pikalt ainuke laps ja ega sunniviisilised koroonaisolatsioonid ka laste sotsiaalsete oskuste arengule kaasa aidanud. See on kusjuures isegi palju laiahaardelisem probleem, mitte ainult teda puudutav. Noorhärra on mõneti väga ise tegutseja, talle on alati meeldinud ise nokitseda – kas siis legodega mängida, rongiteid ehitada, puzlesid kokku panna. Samas ei ole tal püsivust pikalt lauamänge mängida. Jah Memorit ja Reis Ümber Maailma oleme mänginud, kuid seda ka pigem üks-kaks korda korraga ja siis tuleb pikem paus sisse. Seega igal kohtumisel õpetajaga jooksis alati läbi see nüanss, et sotsiaalsed oskused jäävad veidi vajaka. Kui ma alguses kohkusin sellest väga ära, siis pärast viimast kohtumist olin ma kergelt öeldes segaduses. Jällegi, ma ei taha oma last õigustada ja ma näen ju ise ka, et teinekord on vaja rohkem seletada, mida tähendab jagamine ja kordamööda mängimine. Samas, ei ole probleem selles, et tal ei ole üldse sõpru või et ta hoiab omaette. Ta lihtsalt ei ole laps, kes kõigiga koguaeg suhelda tahab. Mina ja Miku oleme ka sellised, seega mida oodatagi meie lapsest? Õpetaja probleem oli selles, et laps näiteks ehitab miskit (ehk tal on visioon ja ta on keskendunud lõpptulemuse saavutamisele) ja kui teine laps tuleb talle midagi soovitama (ja ma usun, et tegu ei ole täiskasvanuliku diskussiooniga, vaid pikem “tee nii sest mina tahan” käskimisega), siis ta ei taha seda aktsepteerida, kui mõni klassikaaslane tuleb oma ideega lagedale. Ma saan aru küll miks, sest ta on oma visioonis nii kinni ja kõik, mitte et tal oleks suhtlemisega probleeme.* Andke andeks, aga miks me õpetame lastele mudilasest peale seda, et oma ideed ei tohi lõpuni teha? Et kui keegi tuleb “vahele segama”, siis peame tema idee vastu võtma, isegi kui see meile ei meeldi või meie visiooniga kokku ei sobi. Meile jäi Mikuga mulje, et liialt pannakse rõhku maksimaalsele sotsialiseerumisele, et sa PEAD kõigiga hästi läbi saama ja kõigiga sõber olema, sul PEAB olema plaadi-plaa oskus lobiseda. Kui need samad lapsed 20 aasta pärast tööintervjuule lähevad, siis on kõik suured sotsiaalsed jutumehed ja kõvad tegijad CV’l, aga tegelikult pole päris elus mingit tegutsemiskogemust.

Seal samas ma tunnistan, et Noorhärral on ülemeelikusega probleeme ja teinekord kui ta oma hoo sisse saab, siis on raske teda pidurdada. Vahelduva eduga oleme käitumise kontrolli alla saanud klepsutabeli pidamisega, kuid tegelikkuses toimib tema puhul otse ja sirgjooneline põhjus-tagajärg karistus. Ehk kui on mingi leebem jama, siis läheb istuma ja maha rahunema, kui suurem jama siis oma tuppa. On kordi kui nendega kaasnevad nii õhtuste multikate kui unejuttude ärajäämised. Mul on nii selgelt meeldes, et kuskil veebruaris oligi periood, kus pea igal päeval talle järgi minnes räägiti, et jälle oli millegagi hakkama saanud (pigem teinud midagi, mis kooli jaoks ei ole sobilik. Ja ma räägin siinkohal asjadest, mis teinegi kord tundusid meie jaoks täiesti märkimisvääritud). Kuniks ühel päeval helistati mulle vahetult enne koolipäeva lõppu, et Noorhärra oli ühe kaaslase mütsi ära võtnud ja üle aia raudteele viisanud (!). Jep, nende kool asub raudtee kõrval, selle ees on selline 2.5m tara ja selle ees veel põõsad, seega on minu jaoks siiamaani müsteerium, kuidas ta selle mütsi jõudis üle aia visata. Igatahes, tol korral juhtus karistuseks see, et esmalt lendas klepsutabel prügikasti (mis juba pisaraid põhjustas, sest soolas oli uus mänguasi ja päris mitu klepsugi juba kogutud), kuid lisaks jäid ära multikad ja õhtu veetis Noorhärra oma toas. Võib-olla tundub karm, mulle tol hetkel kindlasti tundus, sest ma olen pigem see räägime-asjad-selgeks-ja-seletame ema, kuid asi toimis ja rohkem selliseid jamasid korraldatud ei ole. Muidugi, on olnud situatsioone, millest ka meile teada antud, kuid tõele aru andes kinnitati meile mitu korda, et tegu ongi ealiste iseärasustega ning Noorhärra ei ole kindlasti ainus (poiss)laps, kelle vanematega räägitakse.

Kui ma olen siinset koolisüsteemi Eesti sõbrannadega arutanud ja võrrelnud, siis oleme jõudnud arusaamale, et siinne süsteem on mängulisem ja pingevabam, mis tähendab, et programmi läbimiseks läheb rohkem aega (ja suvevaheaeg on ainult kuus nädalat). Eestis ollakse kuidagi rangemad minu arust, kodutöid ju antakse rohkem ja päevad on pikemad, sest aeg taob selga ent programm vajab läbimist. Seetõttu saavadki lapsed suvel kaks kuud+ puhata. Seega Noorhärra esimene aasta koolis oli pigem selline lasteaed-eelkool, kus palju oli mängimist ja mängulisust. Neil oli klassiruumis erinevate temaatikatega sektsioonid, lisaks palju võimalusi meisterdamiseks**, suur ala õues toimetamiseks. Ma olen kindlasti rahul meie kooli valikuga ning ei ole siiani veel midagi kahetsenud. Eks vaatame, mida uus aasta toob.

*see sotsiaalne olemine ja kõigiga suhtlemise peale surumine tundub olevat mingi uus teema. Ühe sugulase laps on ka hästi aval ja sõbralik suhtleja ent sai samamoodi lasteaias tagasiside, et on sotsiaalselt ebaküps. Tema ema muidugi tõmbas korralikult viiuli käima, et mis mõttes ja minu arust asja eest ka, sest ei ole asi selles, et laps ei suhtle ju. Samamoodi olen ma näinud Noorhärrat kodus oma tänava lastega mängimas ja arutlemas ja toimetamas. Seega, ilmselgelt on asi pigem selles, kes ja kuidas talle uusi ideid ette söödab. Lasteaed/kool peaks võib-olla selle osa hindamislehel ka üle vaatama, sest hetkel see minu arust ikkagi ei päde.

**näiteks selline asi nagu junkmodelling ehk erinevat prügi kasutati ehitamiseks. Prügi ses mõttes nagu jogurtitopsid, tühjad vetsupaberirullid, erinevas suuruses karbid jne. Noorhärra tõi meile koju palju ehitisi, teinekord liigagi palju. Kui enamik vanemaid sai rõõmustada, et kodu on prügivabam ja ei pea niipalju sorteerimisega tegelma, siis meie olime kindlad, et kogu jama tuleb koju tagasi. Mõned ehitised olid muidugi väga kiftid ka ning üllatasid meid endidki, millise fantaasiaga see laps on. Ja noh, ma lõpuks kaotasin ka järje, KUI palju ma koolisärke talle ostsin, sest enamus kordi kui ta end meisterdama unustas, olid pluusil värviplekid, mis pesus välja ei tulnud. Ma ei oska arvata ka, mis värve kool kasutas, sest midagi ekstreemselt mürgist see ju olla ei saanud. Aga näed, pesupulber ja plekieemaldaja neid välja ei võtnud.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Kas tõesti ongi nii?

Meie Eestis olemise ajal juhtus ühes kaubanduskeskuses insident, mis ei lasknud mul pikalt rahus olla. Olin veel paar päeva peale selle juhtumist ikka väga häiritud just ses mõttes, et kas selline käitumine ongi okei mõnele inimesele? Aga teemast endast.

Käisime ühel päeval Rocca keskuses söömas. Juhtus see peale loomaaia külastust, kui olime mitu tundi õues päikese käes veetnud ning kuumus oli teinud oma töö. Lastel oli aga energiat ülegi ning nad oleksid hea meelega tahtnud minna Rocca teise korruse mängumaale. Kasvatuslikel põhimõtetel arvasime õega (kuna olime tema perega), et loomaaed on juba piisav meelelahutus üheks päevaks ning meid ootas ju ees ka lõuna. Teel mängumaale on aga üks osa, kus asuvad erinevad müntidega töötavad masinad, millel laste tähelepanu seisma jäi. Leppisime kokku, et kui söönuks saame, siis tuleme masinatele tagasi istuma enne kui kõik oma koju lähevad.

Lõuna söödud ning suundusime masinatele tagasi. Vanematele lastele jäi meelde, kus masinad asuvad ning seadsid oma sammud nende suunas samal ajal kui mina jalutasin õega lastele järgi. Sattus veel nii, et õe noorem laps kukkus veidike enne masinaid, seega peatusime ka tema lohutamiseks. Kui ma lõpuks masinate juurde jõudsin, avanes mulle pilt, kus Noorhärra istus ühes masinas ning seletas midagi naisterahvale masina kõrval, kes aga lõpuks karjus mu lapse peale “… ta kardab ju su ämblikku“. Mina olin suhteliselt hämmingus just ses mõttes, et kas tõesti niimoodi avalikus kohas võõra lapse peale karjumine on okei. Too ema paanitses aga edasi, selmet et tulla minu kui teise lapse vanemaga rääkima, mis juhtunud oli. Ta küll võttis oma hääletuure maha, kui ma lajatasin vastu, et “võõra lapse peale ei peaks ikkagi karjuma”, kuid terve edasine 5-10 minutit, mis me masinate juures olime, ta muudkui pobises ja seletas midagi oma teisele poole. Ma muidugi eeldan, et tegu oli laste isaga. Kui aus olla, mul läks kõva mitu minutit arusaamaks, mis siis ikkagi juhtus, sest mingil põhjusel too ema minuga olukorda klaarima ei tulnud. Nagu ma hiljem killud kokku panin, siis oli tolle ema noorem laps (selline kolmekas äkki) olnud ühe masina peal, mille peale Noorhärra ka läks. Ma oletan, et see isegi ei olnud probleem (või kes teab, äkki too laps tahtis üksinda masinas olla), vaid konflikti tekitas kummist ämblik, mis Noorhärral kaasas oli ja mida too laps kartma hakkas. Eks ta siis läks paanikasse, et masinas on ämblik ning hakkas välja tahtma. Ma ei kujuta ettegi, et miks too ema ei võinud rahulikult lapse välja võtta ja seletada, et tegu on mänguasjaga ning tulla minule ütlema, et tema laps oli masinas enne ning sooviks tagasi minna. Selmet karjus ta minu lapse peale, kes omakorda läks endast välja, sest sellele naisele ei meeldinudki tema ämblik :D.

Ma ei õigusta kindlasti oma last, et ta niimoodi masinale trügis. Endiselt peame talle seletama, mida tähendab jagamine ning kordamööda mänguasja kasutamine ning et ta peab arvestama, et on olukordi kus tema on suurem laps ja peab väiksematega arvestama. Samuti ei tahtnud ta sihilikult seda väiksemat last hirmutada, vaid kuulsin teda seletamas, et ämblik ei ole päris, seda küll inglise keeles. Lihtsalt, kas me täiskasvanud vanematena tõesti ei mõista, et mõned lapsed on impulsiivsemad ning vajavad rohkem seletamist (nagu minu laps, sest ta kindlasti ei ole nöörimööda rahulik jalutaja) ja meie asi vanematena on ikkagi olukordades rahu säilitada, et ka (enda) laps tunneks end turvaliselt (mitte paanika-jaanikat etendada). Too laps läks endast päris välja, kui ema teda masinast välja tiris samal ajal minu lapse peale karjudes. Öelge mulle, et tegu oli pigem erandliku olukorraga. Ma olen harjunud nägema vanemaid endast laste peale avalikes kohtades karjumas 😀 (must huumor).

Nüüd, pea kaks nädalat hiljem, ei tea ma endiselt, mis siis ikkagi juhtus. Tol hetkel ainuke asi mis ma teha sain, oli oma laps masinast välja võtta ja öeldagi, et teine laps oli enne seal. Samuti rändas ämblik minu kotti.

Noorhärra killud

Suure legofännina oleme Noorhärrale juba päris mitu aastat erinevaid komplekte soetanud ja kinkinud, neid on ta saanud ka sünnipäevaks ja niisama mängimiseks sugulastelt. Ühesõnaga, neid komplekte on palju ja veel rohkem on legojuppe. Õnneks on meil süsteem, et jupid on värvide järgi sorteeritud karpidesse, nii et kui Noorhärra tahab midagi juhiste järgi ehitada (mida ta viimastel nädalatel jälle usinalt tegema hakanud on), siis on ta elu tunduvalt lihtsam. Seda enam üllatunud olin eelmine nädal, kui tal oli sõber külas ning kaks ajuvabrikut otsustasid legojupid kõik toas laiali loopida?!?! Mõistlikku seletust neil muidugi ei olnud, ainult näpuga näitamine, et teine alustas 😀 No vahet pole, palusin neil jupid kokku koristada, kuid seda tegime õhtul Noorhärraga kahekesi, sest sõbra päästis isa kojukutse 😀 😀 😀 Nii need legod meil paaris karbis sassis olid, kuni tuli nädalavahetus ja seadsin Noorhärra fakti ette, et legod tuleb uuesti ära sorteerida. Alguses tuli välja, et ega Noorhärral enam olegi huvi legosid korrastada ent see huvi naases kohe, kui lubasin legod ise korda teha ja hoopis endale võtta. Vahepeal oli mul vaja toimetada ja Noorhärra tahtis sõbra juurde minna. Ütlesin, et enne teeme legod korda ja siis saab minna. Lõpuks läksime koos tema tuppa ja hakkasime pihta, ainult et tsipa aja pärast oli Noorhärra liiga väsinud, et sorteerida (aga magama ei soovinud ka minna), siis olid käed ja jalad väsinud, siis oli üldse tegu tobeda ettevõtmisega. Vahepeal läks tal kõht tühjaks, siis oli vaja vetsus käia (kaks korda) ja siis ta arvas, et ega ta ei tahagi tegelikult sõbra juurde minna. Eks ma nõustusin, et okei, ole siis kodus, aga legod teeme enne korda ja telekat mängima ei pane. See nagu ka ei sobinud 😀 Õnneks kogu selle triangli aja me ikka tegelesime sorteerimisega ning lõpuks tärkas ka temas koristamistuhin, noh kui enamus oli juba korda tehtud. Aga sorteeritud need klotsid saime ning loodetavasti jäi talle nüüd mõneks ajaks meelde, kui tüütu tegevus tema lolluste likvideerimine on 😀

Jalutame kooli ning Noorhärra koperdab korralikult. No ikka nii, et põlv on muruniitmisest roheliste juttidega. Seal areneb teema, kuidas mina lapsena hästi palju kukkusin ning mõnigi kord käisin arsti juures/EMOs ja pidin ka kipsi kandma. Ühel hetkel jutustan sellest, kuidas täiskasvanuna lumelauaga niimoodi kukkusin, et väänasin põlve välja ning pidin pikalt tuge kasutama. Muuhulgas ei saanud ka korralikult käia. Ning koheselt on ka Noorhärra põlv ikka nii valus, et peab ühe jala peal kooli hüppama. Väidetavalt oli tal korralik luumurd seal.

Koristame ning Noorhärra avastab, et üks hiljuti naabrimehelt saadud mänguautosid on katki. Ses mõttes, et iseenesest mängida saaks, aga üks ratastest on alt murdunud. Noorhärra loogika on muidugi väga lihtne siin – kui enam ei saa mängida, tulen naabrimehele auto tagasi anda. Mida ta ka teha üritab, kuid naabrimees autot millegipärast tagasi ei taha 😀 Samal päeval veidike hiljem uurib naabrimees, et kuidas küll see auto katki läks? Esialgse süüdistuse saab Piiga (oli ka aeg hakata oma õde asjades süüdistama), kuid kui naabrimees seda väga ei usu, tuli välja, et öösel hiilisid meie majja Pahad Mehed (Bad Guys) ning läksid tema tuppa ning lõhkusid auto ära.

Sööme hommikusööki ning viimastel nädalatel on ka Piiga meiega ühinenud. Lastel on muidugi nalja nabani koos laua taga olles, sest saab ju üksteist vaadata ja nägusid teha. Ehk siin ka minu igakordne väljakutse kord majas hoida. Ühel viimastest istumistest hakkab jälle korralik naerulagin pihta, sest Piiga teeb ampsudega krimasse, mis Noorhärra naerma ajab, mis omakorda ärgitab Piigat veel rohkem lollitama. Palun Noorhärral lollitamine koheselt lõpetada, mille peale tuleb klassika “Piiga ju alustas”.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Noorhärra killud

Noorhärra on päris iseseisev laps, teinekord võib-olla liigagi ja eks sellele aitab kaasa ka tõik, et ma olen teda päris pisikesest peale kaasanud endaga tegutsema. Praeguseks ongi tal huvi tegutseda mingis valdkonnas rohkem kui eakaaslastel, mis on ju igati tervitatav. Teinekord lihtsalt tahaks, et tema ohutunne oleks veidike kõrgem. Näiteks tegime ükspäev süüa ja ahjust oli vaja midagi välja võtta. Noorhärra muidugi kohe asjapulk valmis, kui ütlesin talle, et las ikkagi mina võtan, sest ahi on ju kuum. Ja siis tuleb vastu “Emme, lase mul ise teha, ma ju pean õppima”. Seda lauset kuuleb päris palju viimasel ajal ja eks ma siis olengi lasknud tal õppida 🙂

Ühel lennul Liverpoolist Tallinna olime vaikselt juba saabumas sihtkohta, kui Noorhärra hakkas toolil nihelema ja soovis vetsu minna. Olin teadlikult valinud istekohad lennuki tagaosas, viimaste ridade seas just selle mõttega, et ta saab ise vetsu minna kui minul peaks olema vaja Piigaga tegeleda. Läheb ta asjatama, mina tegelen Piigaga kui korraga mõtlen, et kahtlaselt kaua on ta ära olnud. Uksetaga juba järts ka, aga teda ei kuskil. Lähen siis vetsuukse taha ja enne kui jõuan koputada, kuulen, kuidas üks laulab Queeni “We will rock you” poti peal, just seda “we will, we will rock you” osa…

Noorhärra sõnakuulmine on mõni päev päris kehvake ja eks seda noomimist tuleb ette. Ühel päeval, pärast juba ei tea mitmendat insidenti, küsis ta minult, et tahaks mingit mänguasja. Ütlesin Ei, sest tema kuulmine on ju suur ümmargune null. Vastuseks tuleb, et “mu kuulmine ei ole 0, see on 41.”

Jalutame üks päev koolist koju ning jutuks tuleb Piiga ning Noorhärra vanusevahe ehk kui Noorhärra on 10 siis Piiga 5 jne. Ühel hetkel teatab Noorhärra, et “Emme tead, ühel päeval olen ma hästi vana.” Küsin siis, et kui vana sa sel hetkel oled. “Ma olen siis 25.”

Reedeõhtu ning kavas on iganädalane filmivaatamine. Kuna legodest on hetkel saanud Noorhärra obsessioon ja meelelahtud number 1 unustab ta end tihitlugu nendega mängima. Ma naeran omaette, et kui tahad Noorhärrat natukeseks teise tuppa mängima saada, siis palu tal midagi enda toast tuua. Tõenäosus, et ta legodega mängima jääb,on enam kui suur. Igatahes, mängib tema süvenenult legodega ning ei pane tähelegi, et päris mitu korda palun end pesema minna, et saaksime filmiõhtuga alustada. Otsustan siis, et mitte päris ööpeale jääda, panen näksid ise kausidesse ja teen valmis diivanvoodi. Tavaliselt teeme seda koos, aga aja kokkuhoiu mõttes… Ja issand milline draama läheb lahti, kui Noorhärra avastab, et kõik juba tehtud. Põhimõtteliselt ma rikkusin tema päeva ära 😀 Seletamine ja kallistamine muidugi ei aita, sest noh pisaraid veereb ojadena. Lõpuks leiab ta lohutust sellest, et panen diivani kokku tagasi ja tema saab selle lahti tõmmata, üksinda muidugi. Ilmselt, kui oleks olnud võimalik, oleksin ka näksid kõik pakkidesse tagasi pidanud panema 😀

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Piiga tuba

Piiga tuba sai tegelikult valmis juba pool aastat tagasi, seega oleks vast paras aeg nüüd see saaga ka kirja panna 😀

Nii nagu hakkas Noorhärra toa värskendus, hakkasin mõtlema ka Piiga toa peale. Mul oli enam-vähem paigas, mis mööblit tahan ja mis vaja juurde osta, kuid mis valmistas natuke peavalu, oli värvilahenduse otsustamine. Mul oli alguses kiiks, et ei mingit roosat, sünnib küll tüdruk, aga mina ei taha mingi roosamanna elu meie majja. Etteruttavalt ütlen ära, et elu on täiega roosamanna hetkel. Seega, esialgne värvilahendus oli hall, valge ja helekollane, helekollane just seetõttu, et mu ema heegeldas beebile valge-kollase teki ja tahtsin just selle värviga klappima saada. Kuna lihtsalt värvitud seinad tundus liiga igav, hakkasin otsima mingit tapeeti, et ühe seinaga anda vurtsu juurde. Imelikul kombel ma ei leidnud tapeete, mis sobiks valitud värvikomboga, küll aga leidsin hästi armsa elevandiga seinaklepsu ning pärast mitmepäevast vaagimist otsustasin kollase seinavärvi heleroosa vastu vahetada. Ja kuna meil ei olnud mingeid kogemusi tapeedi panekuga, otsustasime et paneme Piiga toa seina värvitava tapeedi (olime kindlad, et kuna aeg pressis ka veel selga, ei suudaks me ilusat tulemust saada).

Oktoobri keskel hakkas renoveerimine pihta ja esimese asjana tassisime toa tavaarist tühjaks ehk meie magamistuba digimuutus taaskord laoks. Miku õde tuli mulle ühel laupäeval külla vana tapeeti maha kakkuma ning meile üllatusena saime Piiga toa tehtud umbes nelja tunniga. Okei, tuba on muidugi väiksem, kuid tapeet tuli ka tunduvalt paremini maha. Piiga toas otsustasime kõik neli seina puhtaks teha. Ütleme nii, et seinte olukord oli ikka halb mis halb, tunduvalt halvem kui Noorhärra omas. Ideaalis oleks vaja olnud jällegi täispahteldus ja lihvimine teha, kuid tol hetkel olin mina raudpolt kindel, et toa peab valmis saama enne Piiga sündi ja maksimaalselt oma jõududega, seega hakkasime mässama. Jällegi oli olukord akna ümber nutune ja eelmisele kogemusele toetuses plaanisime ka sel korral akna seinad tapeediga katta. Tapeediks sai valitud maksimaalselt paks paber, et seinamuhud ja kühmud ei paistaks välja. Kuna Noorhärra toas ju see lahendus toimis ehk seina me sirgeks ei teinud ja tapeet kattis ilusti kühmud ja muhud, olime kindlad, et Piiga toas saame samamoodi ilusa tulemuse.

Seega ühel neljapäevasel päeval, kui Noorhärra koolis oli, hakkasime tapeetima. Naersime veel omaette, et valisime ikka parima tapeedi üldse oma esimeseks harjutustööks, sest noh midagi ju untsu minna ei saa, kui sul on vaja panna helehalle paane seina ja mingit mustriklapitamist ei ole vaja teha. Meil tegelikult sujus tööjaotus väga hästi, mina mõõtsin vajalikud paanid välja ning mökerdasin tapeediliimiga kokku, Miku pani paanid seina. Olin ju suht padurase juba siis ja ega väga usaldanud kuskil kõrgustes (noh nii 20-30cm põrandast) turnida. Jõudsime ühe päevaga seinad tehtud, vahepeal küll tegime pausi, et Noorhärra koolist tuua, kuid üldjoontes sujus kõik hästi. Piiga toas oli samuti üks õhutusava jäetud, selle ümber oli veidike nokitsemist, kuid muidu jäime tulemusega rahule. Mina olin veel eriti rõõmus, et laseb tapeedil paar päeva kuivada lasta ja siis saab juba värviga peale lennata. Ausõna, mul oli tunne, et pm on tuba ju valmis kohe kui värv seinas. Paari päeva pärast panime seintesse esimese värvikihi (muidugi pidin tegema nii, et kaks seina hallid ja kaks roosad eksole, mitte et üks toon ainult), lasime kuivada paar tundi ja vaatama minnes pidime kreepsu saama. Seinad olid jumala pekkis. Ses mõttes, et mingil põhjusel hakkas tapeet kohutavalt kobrutama ning mullitama, et meil lihtsalt ei olnud sõnu. Tundsime, kuidas olime lihtsalt senise toimetamisega aega raisanud ning kaotnud väärtuslikud mitu päeva. Otsustasime, et jätame selle toa tolleks päevaks ja järgmisel päeval kakume kõik seinad paljaks ning paneme ikkagi tapeedi, samal õhtul juba surfasin netis, et millise tapeedi kasuks otsustada.

Kui järgmine päev Piiga tuppa astusime, oli meie üllatus suur – kobrutus ja mullid olid kadunud … ja ma ei teagi, mis juhtus, et esialgse tulemus nii halb sai. Hea oli, et kohe seda tapeeti kakkuma ei hakanud, sest tollel hetkel otsustasime, et jätame seinad ikkagi nagu nad on ehk värvime veel teise kihi peale ja nii jääb. Aeg ju ikkagi tagus tagumikku ja ma endiselt tahtsin, et tuba saaks enne Piiga tulekut valmis. Miku võõpas ka lae valge värviga üle ning tegelikult oli tulemus OK. Mitte suurepärane, vaid OK, sest kuna tegu oli ju pm ühevärvilise tapeediga, siis kõik need tapeedialused muhud ja lohud jäid ikkagi paistma. See häiris mingil määral, kuid kuna me ei oleks iialgi hakanud seinu pahteldama, siis nii jäi. Samas me teame, et kui laste toad järgmisel korral renoveerimisse lähevad, siis ootab mõlemat tuba ees täispahteldus. Lõpuks, kuna värvitööd olid tehtud, sain lõpuks ka vaiba ära valida ning paigalduse tellida.

Piiga tuba oli pm valmis detsembri alguseks ning vaja oli vaid mööbel sisse viia* ning asjad sorteerida. Ma siiamaani mäletan, kuidas ma haiglakotti panin kkokku nii, et meie voodi oli beebiriideid täis, sest olin unustanud pooled asjad, mis meile kingiti ja kastides olid. Samuti mäletan ühte õhtut, kui ma enam ei jõudnud oodata ja hakkasin beebiriiete kummutit ise kokku panema, ise ikka megapadurase olin. Miku sai korralikult pahaseks kui nägi, mida ma korraldasin ja põhimõtteliselt võttis akutrelli mu käest, et viimased paar juppi kokku lasta 😀 😀 😀 Piiga toa jaoks oli meil voodi juba olemas, selle jätsime Noorhärrast alles. Juurde tulid kummut, mähkimisalus riiulitega (mulle meeldis, et kui mähkimisalust enam vaja ei lähe, siis saan kasutada alumist osa riiulina) ning riidekapp. Riidekapi valisin sellise, et vajadusel saab sinna lisariiuli juurde osta, kindlasti mingil hetkel vajalik. Juurde tuli ka ruloo (enam ei mäletagi, kus selle ostsin), kardinad sain sõbrantsilt, kuid praeguse seisuga jäävad need talve ootama, sest pidime panema tema tuppa lisaks pimendavale ruloole ka pimendava kardina, sest õhtupäike, mis mõlema lapse tuppa sirab, on lihtsalt liiga ere. Renoveerimine läks maksma umbes 500 naela, kusjuures vaatasin, et Ikeaasjad on kõik praeguseks kallimad. Ja oi milline teema oli saada asjad, mis meeldivad ja ei maksa palju, sest hästi paljud asjad olid lihtsalt otsas kuna olid suurd tarneprobleemid.

Ma olen praegu Piiga toaga rahul, tuli armas halli-roosa segune tuba valge mööbliga. Ilmselgelt võtame toa renoveerimise põhjalikumalt ette tulevikus, kuid sinnamaani looda, et talle see ka meeldib 🙂 Panen Instasse ka mõned enne ning pärast pildid.

*vajamineva mööbli valisin välja Ikeast. Sinna läksin omapäi kui olin just emapuhkusele läinud ehk umbes paar nädalat enne tähtaega. Ma tohutult nautisin üksi Ikeasse sõitu, kulgemist omas tempos ja pidamas maha korralikke monolooge oma peas, et mida võtta ja mida jätta. Mul oli ju pikk nimekiri asjadest, mida vaja nii Piiga kui Noorhärra tuppa. Ja lõuna lihapallide ning daimikogiga on alati MUST kui Ikeasse satun. Ostlesin ka nii korralikult, et lõpuks tellisin transpordi koju, minu puhul VÄGA erand, aga noh kaine mõistus sai aru, et ise ma ilmselt neid asju autosse ei vedi ja noh koguse eest küsitud summa ei olnud ka üüratu. Miku ema oli muidugi pahane, et ma üksi käisin, ise tähtajale nii lähedal. Lubasin siis pühalikult, et enam üksi seiklema ei lähe. Ei läinud ka 😀