Koroonaviirus vol 7

Minul sai eelmise nädalaga täis 3 nädalat isolatsiooni, Noorhärra on nädalake vähem kodus olnud ja Miku jällegi kauem (kuid nagu juba eelmine kord mainitud, siis ta oli pigem haigusega kodus). Kolmanda nädala suurim märksõna minu jaoks oli igasugune tööalase motivatsiooni kadumine.

Nädal algas hästi. Mind võeti vastu aprilli teises pooles algavale koolitusele, mis ainult avitab kaasa minu professionaalsele arengule. Töö asjad nagu sujusid, kuid midagi väga kiiret ei olnud. Aga kuskil nädala keskel hakkas igasugu nõmedaid ülesandeid kogunema ning lõpuks tekkis mul iga uue emaili avamisega see tunne, et paneks selle lihtsalt kinni tagasi ja viskaks kogu läpanduse üldse nurka. Reedel tegingi reaalselt kokku vaid mõned tunnid tööd ja kella kahest aitas ka minule. Hoopis lõbusam oli Noorhärraga 80′ muusika saatel jalga keerutada.

Eelmine nädal jõudsin ka poodi, paar korda nipet-näpet ostma ja ühekorra täiendasin meie varusid. Kodu-Asdas suure ostluse tegemine sujus küllaltki hästi – poodi sisenemist pidin ootama vaid umbes5 minutit, riiete pool ei olnudki kinni pandud ja sain Noorhärrale uued dressikad ostetud. Kõik riiulid olid enam-vähem täiedetud, oli jah kaubaartikleid, mida ei olnudki (näiteks köögiviljaõli), kuid leidus alternatiive. Oli nii pastatooteid, kui tomatipüreed, lihamanti ja vetsupaberit. Ainukesed kaks asja mida ma ei ole kuskilt leidnud, on kätedesinfitseerimisvahend ja pärm. Ikka veel :S Muideks, huvitav tähelepanek, aga lahja alkoholi riiulid on pidevalt suht tühjad – mina sain oma siidri nelipaki ikkagi kätte, aga Mikul tekib pea igakord dilemma, et mida osta, sest tema lemmikud õlled on lihtsalt otsas.

Pühapäeval valmistusime vaikselt ka lihavõteteks – käisin poes ning tõin uusi lilli peenrasse panekuks ning mõned dekoratiivmunad ning liblikad. Need viimased kaks panin vaasi korjatud okste ja pajuurbade kaunistamiseks ja sai mõnusalt kirju ning lihavõttelik kimbuke meil. Noorhärra oli ka agar mind aiatöödes aitamas, võib-olla natuke liigagi agar, et pidin paar korda tõsiselt keelt hammustama, et tema kallal mitte tänitada 😀 Ta ju lihtsalt tahab aidata ja mis saaks mul selle vastu olla, kui toimetamisharjumust temas edendada. Aga seda on küll näha, et vaikselt hakkab see isolatsioon ka Noorhärrat mõjutama – tal on ikka väga raske sõnakuulelik olla ning mitte ülemeelikuks muutuda, samas väsinud ei ole ta justkui üldse. Saan siiski ka temast aru, sest ei ole ju tore, kui sa suhtled füüsiliselt ainult oma vanematega, saad korra päevas majast välja ning ülejäänud aja oled justkui vangis. Mul hakkaks ka katus sõitma. Nagu ma Mikule ütlesin, siis meie vähemalt saame korraks vaheldust poeski käies, aga tema on vaid kodus…

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Koroonaviirus vol.4

Eks igapäevaselt toimub ju muudatusi. Minul näiteks on viimastel päeval suu ammuli jäänud selle peale, KUI palju inimesi sureb Itaalias. Teades, et Inglismaa reageerib kogu olukorra tõsidusele tunduvalt leebemalt kui võiks, siis ma kahjuks ei imesta, kui mõne nädala pärast kasvab nakatanute ja surnute arv hüppeliselt ka siin maal.

Viimased päevad on meie peres möödunud rahulikult, mina teen tööd ning Miku on mulle seltsiks. Ei, tal ei ole koroonaviirus, kuid mingi viirus kiusas teda juba viimased nädalad (enne kui koroona päris hulluks läks) ning tööandja palus tal igaks juhuks kaheks nädalaks koju jääda. Kolmapäeva õhtul tuli teade, et lõpuks suletakse reedest (20 märts) kõik koolid ning lasteaiad ning erakoolid peaksid sama tegema. Koolide uksed jäävad lahti vaid meditsiini töötajate, kullerite ja õpetajate lastele ning nendele lastele, kellele on määratud sotsiaaltöötaja tugi. Kuid muidugi pigem paluti ka neil lastel koju jääda kui vähegi võimalik. Meil tekkis kohe küsimus, kas erahoidjad ka peavad seda määrust järgima, kuna neil on võrreldes riiklike lasteaedadega mitu korda vähem lapsi korraga koos. Neljapäev oli ootusärev ning reedeks selgus, et ka Noorhärra hoidja peab enda uksed ajutiselt sulgema ning jääb ka tema homsest määramata ajaks koju. Õnneks on minu tööandja juba lubanud, et töötunnid peab tegema täis nii kuidas jõuab, mitte ainult 9-5 istuma laua taga, sest kui sul ikka kolmepoolene kodus on, siis ta vajab ka oma aja ja tähelepanu.

Esimese suurema põntsu ansdis koroona meile sel viisil, et loobusime maja ostust. Eelkõige seetõttu, et enne sissekolimist oleks olnud meil vaja teha korralik sügavpuhastus (mille jaoks oleksime koristusfirma tellinud) ning majas kõik vaipkatted ära vahetada, sest praegusel elanikul on kaks inglise buldogi ning Miku on koerte suhtes väga allergiline. Pakkumise tegemise hetkel me näiteks ei mõelnud, et mis siis kui puhastus ja vaipade vahetus ei aita ning Miku ei saa majas olla. Siis peaksime uurima üürimise varianti, aga jääks pangalaenumakse ehk ikkagi topelt kulutus. Lisaks on ju Miku juba 2 nädalat kodus olnud, palgata. Hetkeseisuga ta saaks küll kolmapäeval tagasi minema, aga kui kauaks? Olime arvestanud, et paljuski saame vajaliku raha koristuseks, kiirrenoveerimiseks, kolimiseks ning viimaste tasude maksmiseks just nüüd kogutud. Aga see plaan läks vastu tuult. Ilmselt oleksime saanudki ikkagi renoveeritud ja kolitud, kuid edasi oleks ju olnud kohustus panga eest maksta. Ilma Miku panuseta oleks see päris keeruline, samas kui praeguses kohas saaksime ilusti minu palgaga hakkama. Seega langetasime selle raske otsuse ost tulevikku lükata, sissemakse osa jääb siiski meil alles.

Mul oli ju salakaval plaan aprilli lõpus minna Noorhärraga pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Oleksime katsetanud rongiga Edinburgi sõitu, öö hotellis veetnud ning lennanud otse Tallinnasse. Miku oleks meile tagatitulles vastu sõitnud, sest see oleks olnud pühapäev. Ma olin muidugi paras blondiin ka, sest broneerisin piletid 1 märts kui koroona juba vaikselt pead tõstis. Praegu ei olnud minu originaallende veel tühistatud, kuid ei hakanud ka riskima ja lükkasin meie piletid juulisse kui pidime niikuinii minema. Piletid sain lisatasuta vahetatud, kuid mineku piletid olid kallimad ning pidin vahe siiski tasuma. Uurisin ka varianti laste neil piletitel minna ja lennata Manchester-Tallinn-Manchester vahemaandumisteta, aga see oleks ikkagi kallim tulnud. Nüüd oleme juulis 3 nädalat Eestis kokku ning eks pean jälle kodukontorit tegema. Ma loodan, et selleks ajaks on ikkagi asjalood normaliseerunud.

Täna oli UK’s emadepäev. Käisime eile looduses jalutamas ja tegime pikniku (vältisime inimesi nagu kuutõbised), täna äratati mind raamatu lugemisega, lisaks tehti mõnus english breakfast hommikusöögiks ning käisime kodulähedust uurimas (mingi hetk sattusime korralikku mudamülkasse ja olime korralikud porikollid). Lõpuks saime ka aeda koristada ning pärastlõuna päikese käes istudes, hästi soe ja mõnus oli. Seega kuigi olime kodused ja kontaktivabad, siis oli erakordselt hea nädalavahetus. Vaatame kuidas homsest see kodukontor kolmesega välja nägema hakkab :S

… eelmise postituse lõpetuseks, siis oligi too teisipäev nii paha ja halb. Järgmine päev olime kõik justkui ümbersündinud. Aga noh jah, minu töökoormus on hetkel ikkagi meeletu ja reede õhtuks tundsin, kuidas selektiivselt lugesin emaile ning tegin asjad ära. Konkreetselt vältisin ühe inimese saadetud kirju, sest ta alati suudab mind ühel või teisel viisil ärritada. On lihtsalt inimene, kelle nägemine paneb õlgu võbistama, rääkimata midagi tööalaselt koos tegemisest :S

Eile oli meil üle pika aja ilus ilm. Ilus tähendab, et ei sadanud vihma ja oli päike väljas, tugev tuul puhus muidugi endiselt, kuid üllataval kombel oli see pigem soe. Viimased pea 3 nädalat on UK mitme tormi käest pureda saanud ning ilmselt on kõik juba väsinud ainult vihma ja tuule nägemisest. Vaene Miku peab nendes tingimustes veel töötama. Aga eile kasutasime Noorhärraga võimalust, pühkisime tema jooksurattalt tolmu ja tegime mõnusa jalutuskäigu. Valgemal ajal teeme seda päris tihti, lihtsalt talveperioodil on olnud vähem selliseid seiklusi.

Noorhärra jutt tuleb ka ludinal ning neid pisikesi killukesi satub palju tema teksti. Eriti lahe on kuulda, kuidas tal ei ole ajaarvestusest veel ööd ega mütsi ning kõik asjad juhtusid eelmine nädal. Näiteks, ärkasin hommikul hiljem ning allakorrusele tulles tegin endale kohvi ning võikusid. Uurisin ka Noorhärralt, et äkki tahab ta koos minuga süüa, mille peale tuleb vastus “No, ‘cause I eat last week” ehk ta natuke aega tagasi juba sõi 😀 Päris palju on tal tekstis ikkagi ka eesti keelseid sõnu ning muidugi saab ta endiselt suurepäraselt aru eesti keelest.

Septembrist alustab Noorhärra ka lasteaiaga. Praeguse hoidja juures lähevad kaks tema sõpra sügisest kooli ehk ees ootavad muudatused. Noorhärra ise läheb kooli 2021 sügis ehk teda niigi ootab ees suur keskkonna ning kollektiivi muudatus. Minu silmis oleks karm, et ta elab kahel sügisel järjest üle kollektiivimuudatuse, seetõttu otsustasime, et sellest sügisest läheb ta kooli juures asuvasse lasteaeda ja loodetavasti alustab aasta hiljem samas koolis ka kooliteed. Ma ei ole veel otsustanud kas ta läheb kohe algusest viis korda nädalas pikka päeva (ehk 9-15 on lasteaed ning hiljem läheb Hoidja talle järgi kuniks mina töö lõpetan) või alustame pigem kolm päeva lasteaias ja kaks edasi Hoidja juures. Üks suur rollimängija otsustamisel on ka rahastus, sest hetkel saame 30 tundi nädalas tasuta hoiuteenustm kuid neid tunde kahe hoiuteenuse vahel jagama hakata tundub … keeruline. Liiatigi kui Hoidja on mulle siiani veidike teistsugust juttu rääkinud kuidas neid tunde jagada saab. Avaldus on praeguseks igatahes sisse antud ja eks suvel peame oma valiku lõplikult kinnitama.

argh..!!!

Teate ju küll kuidas fantaasiafilmides leiutatakse ajamasin, et rännata erinevate aastate ja ajastute vahel. No täna võtaksin ma päriselt ühe sellise masina ja keriks päeva homsesse. Mul pole ammu niii nõmedat päeva olnud.

Hommik oli kõik ilus ja tore, tööle jõudes oli plaan teha üks paari tunnine asi ning siis keskenduda suurele ja täpsust nõudvale eelarve faili täitmisele.  Ma ilmselt ei pea mainima, et tähtajad istuvad mul pikemat aega kuklas. Tegelikkus oli see, et selle paari tunnise asjaga sain valmis keskpäevaks, sest minult küsiti pidevalt kiirete asjade tegemist. Päeva teises poole hakkasin selle suure eelarvefailiga tegelema, kuid endiselt mind pommitati nii emailide kui skipega. Iseenesest oleks olnud võimalik end kõigest eraldada ehk keerasingi skipe busy peale ja ei süvenenud sisse tulevatesse kirjadesse, kuid teadmine, et need on seal ja iga saatja arvab, et tema asi on vaja kohe lahendada … see ajas närvi mustaks. Ning kui päeva lõpuks avastasin, et tabelit, mille alusel eelarvet täitsin, oli vahepeal muudetud, siis sai ka minu jaks otsa. F**k, kas minu aeg ja vaev ei olegi siis midagi väärt? Olen tööl päris mitu korda maininud, et  kahe põhi projekti mahud, mille mõlemaga töötan, suurenevad ja ma ei jõua enam kvaliteetselt ja õigeaegselt neid toetada, kuid ilmselt peab selle teema arenguvestlusel kindlalt päevakorda võtma. Mainimata ei saa ka jätta, et ega ma väga tunne tööalast arengut, sest mugavalt on mind sätitud vanasse rolli :S

No lahkusin töölt umbes 10 mintsa varem, sest mõte kodus kohvi joomisest ja Noorhärraga soolaste pannkookide tegemisest tundus täitsa lohutav. Plaan oli sõita väikseid teid pidi, ikkagi koolivaheaeg ja liiklus ka vaiksem. Kus sa sellega, ma istusin 45 mintsa ummikus, lihtsalt niisama istusin :S Tavapärane 25 minutine sõit venis tunniseks ja jäin Noorhärrale järgi hiljaks. Too otsustas täna draamat teha, kuna unustasime auto Hoidja juurde. Tal on kodus lademetes autosid, aga ei – temal oli vaja just nimme SELLE autoga täna õhtul mängida. Pidin veel autot tankima ning kui tavaliselt istub ta ilusti oma toolis, siis täna oli vaja välja ronida. Siis oli vaja uks lukku pann, kui teda õigele toolile hakkasin sättima. Ma tõega üritasin rahulikuks jääda. Ja tüüp muidugi nuttis suuri krokodillipisaraid terve tee koju, sest AUTO JÄI HOIDJA JUURDE.

Kodus lollitamine jätkus, kuid selle panen üleväsimuse süüks. Täna oli esimene päev, kus ta Hoidja juures ei maganud lõunaund, sest siiani ergutas 45 minutit uinakut nii palju, et õhtul oli probleeme magama jäämisega ning hommikul jällegi ülesärkamisega. Muidu ju võiks traalida, aga me oleme Mikuga õhtuks mõlemad vässud, et hakata veel kolmesega vägikaigast vedama tundub liigne lollus. Tahtsin vanematega skipetada, kuid Noorhärra tegi kõik muud kui istus ja rääkis. Siis tahtsime õhtust süüa, kuid tema tegi kõike muud, kui sõi. Asi lõppes sellega, et apelsinimahla külmikust võttes kukkus see põrandale laiali. Ja jälle oli nutt majas :S Noorhärra arvas, et tal ei ole ikka kõht tühi ja nii ta laua äärest lahkus.

Vahepeal oli mul vaja tööarvutis failid kopeerima panna, kuid muidugi ei töötanud kõik ladusalt. Päeval olin saanud seoses maja ostu ja laenu saamisega pabereid, mis vajasid reageerimist, milleks päeval ei olnud mul aega ja õhtuks tundus juba iga üleliigne liigutus olevat liiga palju palutud. Aga hambad ristis ma lugesin ja saatsin vastuseid, et osad paberid juba said allkirjastatud :S Kui Noorhärra lõpuks dušši alla sai ja siis pidžaama selga, tundus et õhtu võiks isegi veel hea lõpu saada. Multikaid saime isegi vaatama, aga siis arvas Noorhärra, et tal on ikka kõht tühi. Vingus ja vingus, aga kurja meie ka järgi ei andnud ning (väidetavalt) tühja kõhuga ta voodisse läks. Hambad said pestud, unejutu ka loetud, kuid ma ikka kuulen kuidas tal on vaja pissile minna või niisama oma toast välja hiilida. ARGH … kas see laps üldse ei väsi????

Mina olen nüüdseks nii kutupiilu, et nõud sai pestud, aga ma isegi ei taha mõelda, et homsed lõunad peab ka valmis panema. Ma tahaks olla, niisama, ja mitte midagi teha…

Lihtsalt, täna oli täpselt see päev, kus miski ei sujunud ja iga pisimgi vääratus tõi esile sisemise ärrituse. Ja kui see ärritus kestab minut minuti järel, siis oligi ühel hetkel tunne, et tahaks tänavale minna, jalgu trampida ja täiest kõrist karjuda. Õnneks aitab siin enda tühjaks kirjutamine ka…

Silmasaaga

Mõned nädalad tagasi nädalavahetusel vaatasin, et Noorhärra hõõrub oma vasakut silma kuidagi palju. Otseselt mingit ohumärki selles ei näinud, pigem arvasin, et tal on midagi silmas. Ise ta ka ei kurtnud nagu oleks midagi pahasti. Pühapäevaõhtul aga vaatasin, et ta pea on kuidagi viltu natuke kui ta multikaid vaatab. Istusin tema ette ning avastasin õudusega, et üks silm, see sama vasak, vaatab natukene kõõrdi. Ehk kui ta vaatas telekat, siis parema silma iirise osa oli ilusti keskel, kuid vasaku oma natukene rohkem nina poole silmanurgas. Ausalt ehmatasin korralikult ära, sest tal pole siiani olnud mingeid probleeme silmadega. Samas, teinekord paanitsen ma liialt üle ning seetõttu rääkisin oma murest järgmisel päeval ka Hoidjale ning palusin tal Noorhärrat jälgida. Tollel esmaspäeva õhtul ta midagi erilist ei märganud.

Teisipäeval sõitsin mina Glasgowsse ja tulin tagasi kolmapäeva hilisõhtul. Neljapäeval Noorhärrale järgi minnes ütles ka Hoidja, et nüüd pani tema tähelegi, et Noorhärra silmadega ei ole kõik korras. Lisaks keeras ta pead tugevalt vasakule kui vaatas otse. Ma ei saanudki aru, et kas ta keeras pead seetõttu vasakule, et selle silmaga paremini fokuseerida (sest muidu tundus see silmamuna ju natukene “rändavat) või äkki ta ei näinud parema silmaga nii hästi ja seetõttu vaataski pigem vasakuga. Mul endal näiteks on sünnist saati vasaku silma iirisel tähnike, mis otseselt vaatamist ei sega kuna parem pool kompenseerib vajakajäämise. Kui ma parema silma kinni panen, siis vasak silm näeb tõesti halvemini, kuid muidu ei häiri see mind üldse. Kunagi lapsena oli päevakorral teha vasakule silmale operatsioon, kuid see oleks olnud päris riskantne ning kasutegur mitte kõige suurem, mistõttu arst arvas et ei ole mõtet riskeerida, kui iseenesest mu kogunägemisel on kõik ok.

Aga tagasi Noorhärra juurde. Reedel käisime perearstil, et saada saatekiri silmaarstile. Too perearst nägi ka kohe, et Noorhärra silm ei ole korras, see ikka korralikult vaatas kõõrdi. Kirjutati meile kohe saatekiri saamaks aeg silmaarstile esimesel võimalusel. Vastuvõtus prooviti mulle kohe ka aeg kirja panna ning esimene vaba aeg oli … 8 aprill :S ehk põhimõtteliselt peaksime ootama 2.5kuud teadmatuses. Ütlesin ka kohe, et see ei ole piisavalt kiiresti ning vastuvõtuinimene lubas arstiga rääkida ning esmaspäeval tagasi helistada. Jäi lootus, et saame ikkagi kiiremini arstile aja ja asjas selgusele. Esmaspäeval helistati ning pakuti aega 3. aprill 😀 😀 😀 Naljatilgad ma ütlen. Võtsin selle aja vastu mõttega, et lähen siis nö järelkontrolli Noorhärraga.

Hakkasin hoopis otsima võimalus tasuliseks vastuvõtuks. Õnneks oskas too retseptsionist soovitada, millises haiglas on tasuline vastuvõtt ning sain aja juba nädal aega hiljem. Visiiditasu oli muidugi 150-200 naela, kuid ma olin nõus seda maksma kui ma sain vähemalt tema silmad kontrollitud. Pealegi on mul töökoha kaudu erakindlustus, mis peaks mingi osa sellest tasust mulle hüvitama. Saabus visiidipäev ning sättisime Noorhärraga juba varakult end minekule. Teades UK liiklust, eriti hommikusel tipptunnil, siis võib pooeltunnine autosõit vabalt minimaalselt tunni peale venida. Hea oli, et varem liikuma hakkasime, me seiklesimegi a la 1.5 tundi arstile :S

Kõigepealt võttis meid vastu (minu arust) assistent, kellele rääkisin oma mure ning kes hakkas erinevaid mänguasju Noorhärra silmade ees liikudades tema silmade tööd kontrollima. Mulle meeldis, et mänguasja kõrvale liigutates hoidis ta tema pead paigal, sest paratamatult liikus Noorhärra pea samas suunas kaasa 🙂 Siis pandi tal “päikeseprillid” ette, kus üks silm oli avatud ja teine musta klaasiga kinni ning kontrolliti tema nägemist (nagu täiskasvanutel tähtedega tehakse). Selle ülesandega sai ta suurepäraselt hakkama, nägi kõiki suurusi ja nii hästi, et luges assistendile ette järjest kõik pildid 😀 Assistendi kokkuvõte oli, et nägemine on tal hea, vasak silm natuke nagu liigub, aga ei midagi hullu. Küll aga tuleb kontrollida ka silma taguseid ja prillide vajalikkust, mis jäi arsti teha. Noorhärra sai esimest korda tilkasid silma ning ta oli ikka maru vapper ja püsis ilusti paigal. Assistent oli põhjalik ning väga lapsesõbralik ning küsis oma teenuse eest 87 naela 🙂

Arstile saime umbes 10 minutit hiljem. Ka temale rääkisin oma mure ning seekord kontrolliti Noorhärra silmi just erineva spetsiifilise aparatuurida. Noorhärra oli väga koostööaldis ning seisis ilusti paigal ning lasi kõik protseduurid ära teha. Noh ma lubasin tal keerdtooliga natsa keerutada ka, et ta väga pöördesse ei läheks. Arsti järeldus oli samuti, et nägemine on tal korras, samuti silma tagused. Vasak silm natsa nagu rändab aga üldiselt liikusid silmad kogu kontrollimise aja ikkagi koos. Silmad näevad veidike rohkem vaeva fokuseerimisel, kuid prille siiski vaja ei ole (tema näidud jäid just piirjoone alla). Seega otsus oli, et hetkel midagi teha vaja ei ole, kuid kolme kuu pärast võiksime tagasi kontrolli minna. Kogu protseduuri eest võttis tema 200 naela.

Ma olen super rahul, et läksime, vähemalt saime kinnitust, et midagi hullu lahti ei ole. Mulle väga meeldis teenindus nii vastuvõtus kui ka mõlema spetsialisti poolt kuigi too esimene oli “boonus” keda me ei küsinud ja kelle teenuse eest maksmisega osanud arvestada. See on nii kahju, et tänapäeva tasuta meditsiiniteenus on läinud selleni, et järjekorrad nii pikad on. Tundub veidike lootusetu, et me käime tööl ja maksame makse korralikult ja peaksime tasuta arstiabi saama, kuid kui seda reaalselt vaja on, siis pigem ootad end lolliks. Äkki peaks tasuta arstiabi püüdlema selle poole, et ta on ka õigeaegne, muidu ju väga kasu temast ei ole. Mina vähemalt küll ei oskaks end bronnida spetsialisti vstuvõttule 3 kuu pärast, et äkki läheb vaja 🙂 Aga no mida ma nurisen, kes kvaliteeti tahab, see maksabki. Vähemalt Noorhärra silmad on korras ja ma mõtlen, et järelkontrolli läheme äkki sinna tasuta kiirkorras (!!!) antud vastuvõtule 3. aprilli …

Dodo* läks meie juurest ära

Kui Noorhärra sündis, siis mäletan seda, et igasugune lutikasutamine kohe alguses oli pigem mittesoovituslik erinevate ekspertide poolt. Kas oli see periood äkki 3 nädalat, mille puhul soovitati lutti mitte anda, mis minu jaoks tundus tol hetkel ülemõistuse pikk aeg. Igatahes sai Noorhärra esimest korda lutti maitsta kui ta oli 3-4 päevane ning umbes pooleteise aastaseks saamiseni oli tal sellest pigem suva. Andsime seda talle vaid uneaegadel ning muul ajal ta seda ei igatsenud.

Vaikselt see huvi siiski süvenes ning umbes aasta tagasi tekkis suhteliselt järsku tal väga suur luti vajadus ning otsest põhjust sellele me samuti leida ei osanud. Nii hakkas ta lutti küsima suhteliselt tihti, kuigi sai seda endiselt vaid une ajaks. Lihtsalt ülesärkamisel ei loovutanud ta seda enam nii kergelt mulle. Naljakas on muidugi see, et Hoidjate juures ei ole ta kunagi seda lõunauneks küsinud, kuigi see käis temaga esimesed 6 kuud ka kaasas.  Vahepeal muutus lutitamine juba päris hulluks, et ta reaalselt lihtsalt küsiski seda keset päeva ning kui ei saanud tuli jonn peale. Ilmselt tegime ka ise karuteene sellega, et kui läksime pikaadele sõitudele ja eeldasime, et ta magama jääb, andsime kohe sõidu alguses luti suhu. Ikkagi uneaeg. Nii oli tema arust paslik küsida lutti iga jummala sõidukorra ajal 😀

Mingivahe, kui ma ikkagi ei andnud kohe iga tahtmise peale lutti, vaid seletasin, et see on mõeldud ainult une ajaks, hakkas ta jube kergelt meil ära väsima 😀 No ikka nii, et mitu korda päevas oli vaja lutti saada, sest “ta oli nii väsinud“. Sellistel puhkudel viskaski ta voodisse või diivanile pikali, tsillis a la 10 minutit ja hakkas edasi mängima. Minule aga sellise asi ei sobinud. Eks lutt oligi talle ka lohutusese, sest tihtilugu kui ta oli üleväsinud või sai tugevasti haiget, oli just lutt see, mida ta küsis ja mille saamisel ta maha rahunes. Samas minule ei olnud see lõpuks enam vastuvõetav, et minu peagi kolmeseks saav laps käib lärakas suus ringi, missest et avalikus kohas ta seda pigem ei saanud. Minule jäi ju teadmine, et ta seda kasutab.

Nii otsustasimegi, et jõulude aeg, kui Eestis oleme, tuleb võõrutus ära teha. Üks variant oli anda viimane lutt (sest ma ei ole neid kunagi juurde ostnud, vaid need vähesed on pigem ise ära kadaunud) pisikesele sugulasbeebile, kuid see variant ei tundunud õige, kuna mina pelgasin, et tal tekib pisisugulase vastu kadedus või viha, et võttis tema luti ära. Samuti oli variant, et annab selle jõuluvanale, et kink vastu saada, kuid jällegi kartsin mina negatiivse seoses tekkimist jõuluvanaga. Pealegi oli kogu puhkus pidev tegusemine, erinevad suured emotsioonid ja oma kodust eemal olemine, et otsustasime endi elu kergemaks teha ning võõrutamise edasi lükata, kuni UK’s tagasi oleme. Iseenesest on lutt olnud alati hea vahend väsinud Noorhärra ohjeldamiseks erinevatel (lennu)reisidel, kirjutasin SIIN ju kuidas ma olin valmis keset ööd talle uut lutti minema ostma 😀

Tagasi jõudes olime jällegi ametis oma tegemistega, et lutist võõrutamine jäi tahaplaanile. Kuni elu meile õiged kaardid kätte mängis. Pühapäeval sõitsime Miku vanematele külla, et neid ka uuel aastal tervitada. Luti jätsin teadlikult maha ning kuigi Noorhärra seda korra autos küsis, leppis ta teadmisega, et see teda kodus ootab. Päev oli meil pikk ja toimekas ning lõunauni jäi sootuks ära. Seega magas Noorhärra põhimõtteliselt kogu kodutee ning ärkas ajal, mil kodus olles oleksime teda magama sättima hakanud. Kodus valmistusime algavaks töönädalaks ning tema magamaminek venis natuke hilisema aja peale. Kui lõpuks valmis olime, ei leidnud ma lutti üles (noh tegelikult hiljem leidsin, aga selleks hetkeks oli juba legend välja räägitud). Pirnike lõi pea kohal põlema, et ohoo, siin on meie võimalus ning proovime, mis saab siis, kui ta ei saa lutti. Korrutasime mõlemad Mikuga, et näedsa me ei leia lutti ja äkki lutt läks mõne teise beebi juurde, sest Noorhärra on juba suur poiss (seda viimaks muideks toonitab ta ise vähemalt korra päevas). Magama minek ja jäämine sujus üle ootuste hästi ning hommikul ta ka lutti ei küsinud. Muidu oli ikka ärgates esimene küsimus, et kus mu lutt on.

Ma juba mõtlesin, et pääsesime hästi, kuid ilmselt tuleb meil uue olukorraga siiski veidike kohaneda. Järgmised kolm õhtut on Noorhärral magamajäämine pehmelt öeldes liiga pikale veninud protseduur (eile jäin ma ise enne oma voodis magama ja siis ta puges mulle hoopis kaissu ühel hetkel). Ta ei suuda kuidagi rahuneda ja oma voodis lebada, eks enne aitas ju lutt rahuneda. Esimestel päeval oli tal raskusi ka arusaamisega, et kus see lutt on ja miks ta beebi Annabelli** juures on, sest see on ju tema lutt. Täna hommikul näiteks küsis esimest korda pärast võõrutust, et tahab lutti. Kui nüüd mõelda, siis sülle tahab ta ka väga palju viimasel ajal. Just sülle, mitte et kaisutame diivanil olles. Ilmselt ikkagi vajadus kindlustunde järgi. Aga kui tõele au anda, siis nii hull see asi ka pole olnud ning me jätkame lutita toimetamist. Ma loodan vaid, et ta ei leia oma lutti üles, sest mina olen suutnud unustada, kuhu ma selle ära peitsin 😀

*Dodo on Noorhärra keeles lutt. Ilmselt tuleb see tema jaoks inglise keelsest sõnast “dummy”, millest mina tuletasin doddy ning mis lõpuks muutus dodo’ks.

**Et Noorhärra kaotusvalu veidikenegi vähendada ja natukene paremini talle selgitada valge valega, kus lutt on, “saatis” lutt ühel õhtul talle kirja ja kingituse. Kirjas selgitas ta, et saab aru et Noorhärra kurb on, aga et tema pidi minema pisikese beebi Annabelli juurde, kes alles sündis ja kellel nüüd lutti vaja on. Lutt teab, et Noorhärra on tubli ja suur poiss ning saab ilusti hakkama ning et ta liiga ei kurvastaks, saatis lutt Noorhärrale ka uue sportauto. Selle sportauto valimisele oleksin pidanud ehk veidike rohkem aega veetma, sest sellel eksemplaril on igasugused tuled ja viled peal, mis töötavad ja millega Noorhärrale meeldib oma voodis mängida. Lubasime, et kuna see auto on kingitus lutilt, siis ta võib tolle auto kaissu võtta.