Aasta ema tiitel läheb …

Noorhärra sai oktoobri keskel endale kuskilt köha. Eks ma tegin talle jalavanni sinepiga, panin sinepiplaastreid ning hõõrusin hanerasvaga nii rinnakut kui päkkasid. Lisaks oli mul looduslikumat köharohtu, kuid miski ei tundunud aitavad. Nii seadsime oktoobri lõpus sammud perearsti juurde. Ma juba eos teadsin, et mulle ei meeldi see käik, sest paratamatult on india/hiina arstide suhtumine kõike muud kui kaastundliku ja mõistmist üritav. Tavaliselt nähvatakse esmalt läbi lillede, et sa tulid nende aega raiskama ja siis peetakse loeng teemal kui mõtetu murega ma tulin a la kiiranatoomiatund. Ei olnud ka too kord erand ning lisaks “tarkusele” ja “piinlikustundele” lahkusin suure pudeli köharohu ning paratsetamooliga. Köharohtu ei hakanud ma andma kuna mul oli endal üks teine pudel pooleli (äkki siiski oleks pidanud) ja viimati aitas see hästi. Mõne päeva pärast Hakkaski Noorhärra end üha paremini tundma ja tundus et hullem on möödas.

Umbes novembri teises pooles tuli köha tagasi. Oli jälle selline natsa kinnine ja röga ülesajav. Aga kuna Noorhärra ju ei oska seda röga välja sülitada, vaid pigem neelas tagasi, siis tihtilugu tekkis tal ka selline lämbumise hetk. Egas midagi, kuna minul oli just tööl kiire ja pingeline aeg, jäi Miku temaga ühel päeval koju, et uuesti arsti juurde minna. No tegelikult ma keeldusin selle hiinaka juurde minemast, sest miks ma pean minema vabatahtlikult ennast lolliks tegema, isegi kui ma olen mures lapsevanem. Miku on ses suhtes konkreetsem ja ikka ütleb ka kui keegi liiga ülbeks läheb. Mind on aga juba mitu korda õpetatud, et köha kestab kolm nädalat ja enne pole mõtet paanitseda. No selleks hetkeks oli see köha olnud juba üle kuu, nii et põhjust tagasiminekuks arsti juurde jätkus. Sel korral oli olnud tavaline inglane arstiks, kes kirjutas uue suure pudeli rohtu välja. Ausalt, kojutulles ei pööranud ma sellele pudelile erilist tähelepanu, pigem olin kindel et eks see üks järjekordne pudel paratsetamooli ole (seda miskipärast pakutakse siin söögi alla ja peale ja kõrvale ka).

Noorhärra köha ei tahtnud eriti järele anda. Järgmiste nädalate jooksul oli ta vähemalt päeva kodus, sest Hoidja juures läks asi päris hulluks. Otseselt ta kellelegi nakkusohtlik ei olnud, aga eelkõige oli endal ebamugav, kui tahaks nagu mängida ja toimetada, aga hoopis tegeled köhimisega. Mina jätkasin oma sinepijalavannide ja plaastrite panemisega, kuid miski ei paistnud aitavat. Kuni ühel õhtul hakkasime rääkima, et miks küll miskit ei aita ja Miku uuris, et kas ma ikka annan seda köharohtu, mis viimati kirjutati. Ma tegin suured silmad, et mis köharohi, see oli ju paratsetamool. Aga kurja, ei olnud paratsetamool vaid korralik retsepti köharohi. NO halloooo, muidugi ei hakanud Noorhärral parem, kui talle õiget rohtu ei andnud. Igatahes, sai ta seda rohtu nüüd täpselt nädal aega ja köha on läinud. Aasta ema ma ütlen!

Advertisements

Minu väike patskaak :)

Noorhärral oli siin üks veidike traumade rohkem nädal. Ühel reedel tuli koju, otsa ees korralik muhk. Kui tavaliselt teeb Hoidja igast pisemastki kõksust kohe raporti oma rakendusse, siis tol päeval ei olnud mingit sissekannet. Nii ma talle mureliku sõnumi saatsingi, et kas juhtus midagi. Tuli välja, et Noorhärra oli jooksnud (või traalis ta verandal sisse ja välja edasi-tagasi) ja komistas ning sai muhu otsa ette. Hoidja oli hakanud sissekannet tegema, aga siis tulid juba uued asjad peale.

Tollelel reedele järgnenud esmaspäeval arvas Noorhärra Sõber, et jube vahva oleks hammustada Noorhärrat käest. Oli olnud selline mänguline situatsioon, kus nad oma asju kappi tagasi hakkasid panema. Noorhärra pidi nö risti üle sõbra kapini ubima ja nii tema käsivars ette jäigi. Õnneks verd välja ei hammustatud (nahk jäi terveks), aga päris korralik sinikas jäi küll alles. Samal õhtul oli ta nagu ikka tema ise, lihtsalt vahetult peale insidenti olid kallistused ja hellused vajalikud olnud. Muideks, tolle sõbra isa tuli mõned päevad hiljem vabandama, mis minu arust oli armas. Eks see mänguline hetk oli, aga ikkagi tore, et ta vabandas. Ise oleksin ilmselt sama teinud.

Noh ja siis sama nädala reedel käisin Noorhärral järgi ja kõik oli jummala ok. Läksime kohe pärast seda jalutama, et poest paar asja tuua kui vaikselt tagasi tulema hakates märkasin, et Noorhärral oli jube suur esihammaste vahe. Et kas tal on miskit musta jäänud hamba peale? Aga oh ei, tal oli märkimisväärne killuke hambast läinud :S Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ma seda Hoidja juures tähele ei pannud, sest ta jooksis mulle vastu nagu alati, nägu naerul, ja mina veel kükitasin ka, et ta mulle sülle jookseks. Saatsin koheselt Hoidjale sõnumi, et ta mulle helistaks kui aeg saab. Mida ta tegigi pool tunnikest hiljem. Kuna ma ei olnud ühtegi insidendi teadet saanud, siis küsisin, kas päeval juhtus Noorhärraga midagi.  Tuli välja, et ta oli aias jooksnud ja koperdades kukkunud. Kuna tal oli mõlemas käes auto, siis kukkumisel ei saanud ta käsi ette panna ning oli näoga veidike maad kündnud. Hoidja oli tal näo liivast puhtaks teinud ja kuna mingeid väliseid vigastusi ei tuvastanud (ning ka ülejäänud päeva käitus ta tavapäraselt), ei pidanud ta vajalikuks ka raportit teha. Iseenesest mõistetav. Kui ma talle kadunud hambakillust rääkisin, siis oli ta väga kohkunud ning tunnistas, et suhu ta ei osanud vaadatagi, kuna ei olnud ju miskit katki. Nii ma mõtlengi, et äkki selle kukkumise tagajärjel Noorhärra lihtsalt põrutas hammast, kuid kui ta juustu vankris sõi (ja mina oma avastuse tegin) siis äkki see võttis killu lahti… Õnneks on tegu ju piimahambaga ja veel rohkem õnneks ei näe suu nüüd kole välja, lihtsalt tal on suurem vahe esihammaste vahel.

Igatahes, kolm insidenti nädala jooksul, pluss ühel õhtul talle järele minnes avastasin, et Hoidja oli toas arvutis samal ajal kui Noorhärra õues mängis ja mängusente suhu toppis (!), siis hakkasime Mikuga mõtlema, kas ikka julgeme Noorhärrast enam jätta tema juurde. On arusaadav, et õnnetusi juhtub ikka, aga et just nii tihedalt. Lisaks veel on ta viimasel ajal päris mitu korda palun Noorhärrale varem järgi tulla või hiljem kohale viia, kuna tal on mingid kohtumised. Hakkasime Mikuga kahtlustama, et kõik ei saa korras olla ning rõhutasime ka temale, et oleme mures, mis hetkel toimub.

Selguse hetk saabus mõned nädalad tagasi esmaspäeval. Tuleb välja, et Hoidja abielu purunes, sellega seoses tuleb tal maha müüa ka oma maja, sest ei jõua seda üksi üleval pidada (või tahab mees oma osa sellest, mida tal ei ole võimalik maksta) ning see omakorda tähendab hoiu sulgemist. Meie õnneks oli tal edasi anda ühe teise hoidja kontakt, kellega juba kohtunud oleme ja kelle juures Noorhärra augustist käima hakkab. Aga nõme siiski … mingil määral tundub, et justkui oleks meie soovile (hoidjat suurema probleemita vahetada) vastatud.

Veel ühest kiiksust …

Seoses kolimise ja kokku/lahti pakkimisega, avastasin endas veel ühe kiiksu – ma ei suuda pehmeid karvaloomi ära anda, veel vähem ära visata. Noorhärral on selle põgusa pooleteise aastaga tekkinud märgatav kogus erinevaid loomakesi, enamikega ta siiski ei mängi. Tegelikult, ta pole olnudki sellline übernunnutaja. Enne sündi sai talle suur karumõmm soetatud, kelle kõrval igakuiseid arengu- ja kasvupilte tegime ja kes on nüüd tema Teddy/Mõmmi … noh kuidas parajasti teda kutsume. Selle karuga käib ta küll maadlemas ja teda kallistamas. Aga ülejäänud pisemad loomad on olnud sellised viieminuti tähelepanuköitjad.

Nii ma olengi neid kokku kogunud, et “kunagi tulevikus” ära sorteerida – kas siis järgmisele lapsele alles hoida või anda ära kellelegi, kel pole üldse loomakest. Aga mul on tobe kiiks, et minu jaoks on tegu nagu “päris elusate” loomakestega, kes on pereliikmed ja oma pereliikmeid sa ju ei anna ära. Ma mäletan selgelt, et ise laps olles, panin alati oma nukud/loomad (õnneks need vähesed) ritta magama ja teki peal … et neil külm ei hakkaks 😀 Nüüd hoidsin pikalt Noorhärra loomakesi plastkarbis ja siis panin nad suurde prügikotti (issand … äkki nad oleks seal ära lämbunud :D). Täna sorteerisin Noorhärra mänguasju, et saata Eestisse vanaema juurde mängimiseks. Ja neid pehmeid loomakesi leidus veel. No mida ma nendega peale hakkan …

Kodune ema

Kirjutasin ju, et tööle tagasi minna oli nii hea … et muutusin justkui inimeseks tagasi, sest sain aega endale ja endaga olla. Nüüd olles tööl käinud pea kaks kuud, on tekkinud minus uus tunne – ma igatsen Noorhärrat. Just temaga koos olemist. Nädalavahetusel on ju alati mingid asjatoimetused, et meil ei ole seda aega lihtsalt olla koos, mürada ja toimetada. Pigem üritame koos olemise aja kuhugi “ära mahutada”. Ja nii ma tunnengi teistpidi, et mina olen see paha ema, kes ta hommikul Hoidja juurde “maha jätab”. Õhtuti järele minnes on tal muidugi hea meel, isegi natuke saame mängida, kui ma kokkamise veidike edasi lükkas. Ja siis tuleb Miku koju ning neil on oma poisteasjad ajada. Ehk tundub tobedana, aga kuidagi nagu distants oleks tekkinud. Ma tean, ma olen super ülemõtleja.

Igatahes, neljapäeval jäi Noorhärra ootamatult haigeks. Hommikul oli kõik ok, kuid poole 11 aeg tõusis korralik palavik, mis väga ei taandunud. Tulin töölt varem ära ning läksin talle järgi. Koju jõudes ta veel oksendas ning oli päris loid terve õhtupooliku. Öö oli muidugi rahutu. Reede ja laupäev ei muutnud olukorda paremaks – eriti söögiisu tal ei olnud, kui siis jõi piima või kummeliteed, palavik tuli ja läks ning leevendust tõi vaid ibukas. Selle mõju ajal oli ta täitsa tema ise juba. Laupäeva õhtul käisime kiirabis, kus sai diagnoosiks sarlakid ja kohe ka antibjotsikuuri peale. Esimese doosi sai ta samal õhtul/öösel, pühapäeval magas hommikul pikalt ja tegi ka päeval 3-tunnise une ning õhtuks oli täitsa kobe juba. Esmaspäeva olime igaks juhuks veel kodus, et antibjots korralikult mõjuma hakkaks ja tema ka kosuda saaks. Ja see esmaspäeva oli no nii vajalik ja mõnna meile mõlemale.

Nüüd mõeldes oli meie päevaplaan just selline, kui ma veel kodus olin. Hommikul äratus ilma kellata, hommikusöök ja tsill allkorrusel, jalutuskäin enne lõunaund, söök ja magamine, pärastlõunane jalatuskäik, õhtune mäng ja toidutegemine. Ja no nii lahe oli temaga olla. Hoidja juures täiskohaga käimine on kindlasti tema arengule ainult positiivselt mõjunud, no lihtsalt nii asjalik poiss on meil kodus. Talle meeldib mürada, talle meeldib tulla sind kõditama, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib raamatuid vaadata ja autodega mängida, ta kisub oma sokke jalast, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib lauale ronida kui tool on püsti, talle meeldib astmik kraanikausi juurde lükata ja “nõusid pesta”  talle meeldib eest ära joosta ja samal ajal laginal naerda … kas ma juba seda ütlesin, et talle telefonist videosid meeldib vaadata? Kuidagi eriti hea klapp oli meil ja ma tõesti nautisin seda päeva koos. See oli meiel mõlemale vajalik, tundub et minule isegi rohkem.

 

Hinnamääramine UK moodi :)

Kui on miskit, mis minu arust on vägagi tarbijasõbralik (see, et siiski soodustatakse pigem ületarbimist on tegelikult see negatiivsem pool), on need hinnad UK-s. Just selles mõttes, et jah toiduhinnad on üldjuhul sarnased, kuigi on nii lihtsamaid/oma brände müüvaid kaupluseid kui ka neid eriti peeneid kohti. Ja nii on peaasjalikult kõikide valdkondadega – sul on erinevad hinnakategoorias nii riide- kodutarbe ja pudi-padi poode. Eestis tundub see olukord veidike monopolistlikum olema. Ah ma parem ei hakka ennast jälle üles kruttima teemal “hinnad Eestis”. Lõpetan vaid näitega elust enesest – sõbranna soovis oma lapsele potitreeningupükse (ehk aluspüksid, mis seest saavad märjaks, kuid on kaetud väljast materjaliga, mis ei lase vedelikul edasi imbuda). Eestis oli üks püksipaar müügil hinnaga üle 20 euro, mina tõin talle kaks paari 15 euroga (!) jah, see minimaalne kursivahe on juba sisse arvestatud.

Aga just lastega seoses olen kogenud kaks korda, kus hinnapoliitika ehk selle määramine vanuse järgi on pannud mind muigama. Esimest korda juhtus see siis, kui Noorhärra sai aastaseks. Kuna tegemist oli nädalasisese päevaga ja mina veel kodune, otsustasin, et lähme mängumaale ja siis kuhugi kohvikusse istuma. See viimane muideks oli minu kingitus … minule tähtsa päeva puhul 🙂 Läksime ühte suuremasse kohta, kus ennegi käinud olime ja kus olin kogenud, et talle meeldib. Ma teadsin, et sissepääsu eest peab hakkama mingist vanusest maksma, kuid ei olnud selle hetkeni veel detailidele tähelepanu pööranud. Sisenemisel küsiti minult 4 naela ehk täishinda. Natuke seletamist ja minu poolset imestamist, et lapsel sünna, ta saab aastaseks, kui oleksime eile tulnud, siis oleksime veel tasuta saanud, et kas peame ikka maksma, saime lõpuks ikkagi maksmata sisse. Aga näedsa, jäime ilma hinnas sisalduvast ubadest ja röstsaiast (HA HA HA, Noorhärra ei teadnud sel hetkel, et on olemas selline asi nagu sepik/sai ja seda saab röstida. Lisaks olime kodus just kõhud täis söönud). See selleks. Mis mind imestama pani, oli et kui laps on nt 11 kuune ja ütleme, et käib, roomab ning mässab megalt ringi, siis sa ei pea maksma. Aga kui ta on nt just saanud aastaseks, siis maksad täiega. Kuigi tol hetkel nt Noorhärra veel ei käinud. Praegu just vaatasin nende kodukat, et täpsustada, mis hinnad on ja selgus et 1-4 aastased maksavad sama hinda, aga nad ei suuda ju samal tasemel mängutoas olevaid asju tarbida. Kas poleks mõistlikum, ma ei teagi, vastavalt vanusele astmeliselt hinda määrata – a la kuni aasta tasuta, 1-2 aastased nt 2 naela, 2-4 aastased 4 naela ja suuremad siis veel rohkem. Muidugi ei tapa mind ega mu rahakotti, kui aastane ja neljane sama hinda sissepääsu eest tasuma peavad, lihtsalt kentsakas veidike minu arust.

Ja teine teema, juuksuriteenud. Noorhärra sai just 11-kuuseks, kui läksime  esimest korda juukseid lõikama. Miku uuris ja leidis salongi, mis spetsialiseerub ainult pisikestele lastele ja on vastavalt ka dekoreeritud – a la mängunurk, väike telekas multikatega, kaks autokujulist juuksuritooli. Väga vahva koht. Ja mina jäin väga rahule kuidas temaga käituti ja kui kannatlik ja lapsesõbralik too juuksur oli, kuigi Noorhärra pea liikus ikka palju igatepidi. Igatahes, hakkan siis maksma ja küsitakse lapse vanust. Jällegi on neil hinnakiri vastavalt lapse vanusele, mitte näiteks juukse pikkusele/tihedusele, kui palju tegutsema pidi, kui kannatlik laps oli jne. Laste juuksekasv ja tihedus on ju nii erinev, lisaks see kas nad lasevad lõigata ja kui hästi end üleval peavad. Jällegi, hind ei tapa mind, aga hinnapoliitika pani muigama küll.

Kultuurne pühapäeva pärastlõuna

Eile sain ootamatult pakkumise minna perega teatrisse ehk pakuti osta piletid laste etendusele. Igati tervitatav minu jaoks, sest no ei suuda mina leida infot erinevate kultuursete ürituste kohta siin Manchesteris. Ilmselt kui jubedalt kaevuks netimaailmasse, siis ikka leiaks, aga ma olen natuke laisk ka ja (vinguv) eestlane minus tahab samuti teinekord tähelepanu 🙂 Niisiis, sõitsin eile õhtul piletitele järgi, nautisin täiega pimedat ja autosõitu (ja Laura viimast plaati) ning kätte nad sain.

Halvaks üllatuseks jäi Miku ööga ikka päris tõbiseks ning kuna hetkel ainukese rahateenijana majas peab ta homme tööle minema, tundub mõtekam tema koju ennast ravima jätta. Oh juudas kui põnevil ma olin, no ikka kordades rohkem kui Noorhärra, kes vast ei saanud üldse arugi, mis toimub. Temale on juba piisav elamus see, kui saab aru, et õue/linna riided pannakse selga, sest siis saab ju majast välja 😀 Igatahes, otsisin tema piduriided välja, ikka tumedad püksid (mitte küll viigikad), korralikum body, mis jättis suht triiksärgi mulje ja vest peale. Lipsu üritasin ka ette panna, aga see oleks juba liiga pikka kohapeal püsimist tema jaoks tähendanud ja loobusin sellest. No selline ponk poiss nägi välja, et mu süda tahtis lihtsalt uhkusest rinnus lõhkeda.

Muidugi autosse minek ja sõitma hakkamine ei olnud probleemiks, ta jäi lihtsalt magama ja magas terve tee maha. Mida ma ka ajastasin nii, sest muidu ei oleks me lihtsalt õigeks ajaks kohale jõudnud. Etendus ise oli selline lihtne, rääkis loo lehekese elust – kuidas ta tekkis, värvi muutis, kuidas tuul ja vihm tema elu mõjutasid. Selline kerge 25 minutit tegevust, mida suudab 1-2 aastane jälgida. Noorhärra muidugi uuris aegajalt üldse prožektoreid, samas minu sülest ta ära ei läinud ja häält ka ei tõstnud. Etenduse lõpuks toodi palju “lehti” lavale, millega siis lapsed mängida said. Kõik lapsed läksidki mängima, väljaarvatud Noorhärra, kes läks treppidele ronima. Sest noh ronimine on hetkel teema.

Igatahes meie (mina) jäime etendusega rahule ja saime ka ideid, kus kohast ise teinekord tegevust otsida. Koht, kus etendus toimus, oli ka selline, kuhu enne sattunud ei olnud, mistõttu tahaks kindlasti sinna niisamagi jalutama minna, kui kevad ja soojad ilmad saabuvad.

Noorhärra oli haige

Njah, pea üle aasta saime niimoodi hakkama, et Noorhärra oli suht terve poiss. Eks aegajalt ikka tatti lippas või tuli natuke rohkem köhatust, teinekord oli veidike palavikku (ma süüdistan selles hambaid), kuid suures plaanis oli ta terve laps. Noh väljaarvatud see inimese suu-käe-jalataud, mille ta sügisel kuskilt üles korjas ja ka suht valutult möödus. Lihtsalt nakkuse mitte edasi andmise huvides olime kodused. Pole siis ime, et mind kerge paanika tabas nädalaalgul, et kuidas küll last ravida, sest noh … ta ei ole ju haige olnud ja mul ei ole olnud praktikat, mida tegema peab 😀

Varssavisse minekule eelnenud päeval hakkas ta vaikselt köhatama, kuid midagi erilist ma sellest ei arvanud. Läksime ikka oma reisile ja Noorhärra jäi vanaemaga koju. Reede hommikupoolik oli isegi vist OK, sest nad käisid veel õues mängimas ja puha. Aga siis tõusis tal korralik palavik (meie termomeeter näitas muidugi aiateibad, seega numbrit ma ei tea, aga ta oli kuum) ja edasised päevad olid nad pigem tubased. Üldiselt oli ta suht loid, süüa ei tahtnud, vaid pigem magada. Ja mina muidugi maadlesin siis süümekatega, et näe milline ema, ise lööb lulli kui laps kodus haige. No vähemalt oli ta heades kätes. Pühapäeval, kui koju tulime, oli ta täitsa tibens-tobens, lihtsalt sülle tahtis palju.

Esmaspäeval käisime perearstil igaks juhuks ja selgus, et tal on siiski kerge kõrvapõletik vasakus kõrvas. Ma muidugi algul ei julenud üldsegi arstile minna, kuna viimane kord pm öeldi mulle, et ma käin asjata arsti aega raiskamas. See selleks. Arst kuulas ka tema hingamist (mis oli ok) ning vaatas suhu, kus oli veidike punane kurk. Raviks kirjutati meile antibjotsikuur ja lasteparatsetamooli. Nüüd näide Briti arstide asjatundlikusest – ütleb arst mulle, et antibjotsi anda vaid siis, kui ta veidi viril on!?!?! Ma nagu tean, et antibjotsi puhul tuleb kuur läbi teha, kui just ei teki vastunäidustusi. Seega omast tarkusest otsustasin ikkagi, et teeme kuuri läbi, isegi kui tal näiliselt parem on. Paar päeva hiljem lugesin ravimi pudelit, et “kuur igaljuhul läbi teha ja katkestada kui tekib probleeme” … ja mida ütles mulle arst?

Nii me siis hakkasime pihta – hommikul, lõunal, õhtul antibjots; hommikul ja õhtul loostuslik köharohi; õhtuti sinepiga jalavann ja jalad ning rind hanerasvasalviga kokku. Hommikul, lõunal ja õhtul ninatühjendus (selle voolikuga, kus ühe otsa paned ninna ja teisega imed, mis väljaimetud tahab saada) ning Hummeli prits. Ja vajadusel 4 korda ööpäevas paratsetamooli. Kusjuures, palavik kadus juba teisipäevaga ära. Eile käisime mängumaal ja täna läks Noorhärra ka hoidu. Tatt küll lippab ja veits on köha, aga siinmail öeldakse, et kui palavikku ei ole ja laps sööb hästi ning on muidu normis, võib hoidu minna.

Aaa … miks ma sellest kirjutan … noh, ilmselt tegin endale kunagi karuteene sellega, et olen suht algusest peale viinud teda igapäevaselt õue jalutama, titeeas ta magas pigem vankris kui toas. Ja ikka üritame väljas käia iga päev, kui ilm vähegi lubab (loe: ei saja lausvihma). Nüüd haiguse ajal aga läks Noorhärra ilmselgelt peast ogaraks. Kujutate ette, et laps on toas istunus 5 päeva jutti, tal on kõik mängud mängitud, nurgad läbi tuuseldatud, ta vihjab emale, et oleks vaja õue minna, aga kurja ikka hoitakse toas. Ta konkreetselt vingus mul käte vahel ja oli rahul ainult A) aknalaual seistes B) trepist üles-alla vaarides C) vannitoas vetsupotile ronides või vetsupotti asju loopides D) telekat patsutades, telekapulti näppides. Isegi minu telefoniga mängimine oli juba nii eilane värk. Mul on hea meel, et ta terveks sai. Kuigi jah, see külmalaine, mis UK-d tabas, hoiab meid ikkagi pigem toas. Iseenesest on õues ok, aga tuul on liiga vali ja külm, et ma vabatahtlikult selle kätte läheks!