Minu väike patskaak :)

Noorhärral oli siin üks veidike traumade rohkem nädal. Ühel reedel tuli koju, otsa ees korralik muhk. Kui tavaliselt teeb Hoidja igast pisemastki kõksust kohe raporti oma rakendusse, siis tol päeval ei olnud mingit sissekannet. Nii ma talle mureliku sõnumi saatsingi, et kas juhtus midagi. Tuli välja, et Noorhärra oli jooksnud (või traalis ta verandal sisse ja välja edasi-tagasi) ja komistas ning sai muhu otsa ette. Hoidja oli hakanud sissekannet tegema, aga siis tulid juba uued asjad peale.

Tollelel reedele järgnenud esmaspäeval arvas Noorhärra Sõber, et jube vahva oleks hammustada Noorhärrat käest. Oli olnud selline mänguline situatsioon, kus nad oma asju kappi tagasi hakkasid panema. Noorhärra pidi nö risti üle sõbra kapini ubima ja nii tema käsivars ette jäigi. Õnneks verd välja ei hammustatud (nahk jäi terveks), aga päris korralik sinikas jäi küll alles. Samal õhtul oli ta nagu ikka tema ise, lihtsalt vahetult peale insidenti olid kallistused ja hellused vajalikud olnud. Muideks, tolle sõbra isa tuli mõned päevad hiljem vabandama, mis minu arust oli armas. Eks see mänguline hetk oli, aga ikkagi tore, et ta vabandas. Ise oleksin ilmselt sama teinud.

Noh ja siis sama nädala reedel käisin Noorhärral järgi ja kõik oli jummala ok. Läksime kohe pärast seda jalutama, et poest paar asja tuua kui vaikselt tagasi tulema hakates märkasin, et Noorhärral oli jube suur esihammaste vahe. Et kas tal on miskit musta jäänud hamba peale? Aga oh ei, tal oli märkimisväärne killuke hambast läinud :S Ma ei suuda siiamaani aru saada, kuidas ma seda Hoidja juures tähele ei pannud, sest ta jooksis mulle vastu nagu alati, nägu naerul, ja mina veel kükitasin ka, et ta mulle sülle jookseks. Saatsin koheselt Hoidjale sõnumi, et ta mulle helistaks kui aeg saab. Mida ta tegigi pool tunnikest hiljem. Kuna ma ei olnud ühtegi insidendi teadet saanud, siis küsisin, kas päeval juhtus Noorhärraga midagi.  Tuli välja, et ta oli aias jooksnud ja koperdades kukkunud. Kuna tal oli mõlemas käes auto, siis kukkumisel ei saanud ta käsi ette panna ning oli näoga veidike maad kündnud. Hoidja oli tal näo liivast puhtaks teinud ja kuna mingeid väliseid vigastusi ei tuvastanud (ning ka ülejäänud päeva käitus ta tavapäraselt), ei pidanud ta vajalikuks ka raportit teha. Iseenesest mõistetav. Kui ma talle kadunud hambakillust rääkisin, siis oli ta väga kohkunud ning tunnistas, et suhu ta ei osanud vaadatagi, kuna ei olnud ju miskit katki. Nii ma mõtlengi, et äkki selle kukkumise tagajärjel Noorhärra lihtsalt põrutas hammast, kuid kui ta juustu vankris sõi (ja mina oma avastuse tegin) siis äkki see võttis killu lahti… Õnneks on tegu ju piimahambaga ja veel rohkem õnneks ei näe suu nüüd kole välja, lihtsalt tal on suurem vahe esihammaste vahel.

Igatahes, kolm insidenti nädala jooksul, pluss ühel õhtul talle järele minnes avastasin, et Hoidja oli toas arvutis samal ajal kui Noorhärra õues mängis ja mängusente suhu toppis (!), siis hakkasime Mikuga mõtlema, kas ikka julgeme Noorhärrast enam jätta tema juurde. On arusaadav, et õnnetusi juhtub ikka, aga et just nii tihedalt. Lisaks veel on ta viimasel ajal päris mitu korda palun Noorhärrale varem järgi tulla või hiljem kohale viia, kuna tal on mingid kohtumised. Hakkasime Mikuga kahtlustama, et kõik ei saa korras olla ning rõhutasime ka temale, et oleme mures, mis hetkel toimub.

Selguse hetk saabus mõned nädalad tagasi esmaspäeval. Tuleb välja, et Hoidja abielu purunes, sellega seoses tuleb tal maha müüa ka oma maja, sest ei jõua seda üksi üleval pidada (või tahab mees oma osa sellest, mida tal ei ole võimalik maksta) ning see omakorda tähendab hoiu sulgemist. Meie õnneks oli tal edasi anda ühe teise hoidja kontakt, kellega juba kohtunud oleme ja kelle juures Noorhärra augustist käima hakkab. Aga nõme siiski … mingil määral tundub, et justkui oleks meie soovile (hoidjat suurema probleemita vahetada) vastatud.

Advertisements

Veel ühest kiiksust …

Seoses kolimise ja kokku/lahti pakkimisega, avastasin endas veel ühe kiiksu – ma ei suuda pehmeid karvaloomi ära anda, veel vähem ära visata. Noorhärral on selle põgusa pooleteise aastaga tekkinud märgatav kogus erinevaid loomakesi, enamikega ta siiski ei mängi. Tegelikult, ta pole olnudki sellline übernunnutaja. Enne sündi sai talle suur karumõmm soetatud, kelle kõrval igakuiseid arengu- ja kasvupilte tegime ja kes on nüüd tema Teddy/Mõmmi … noh kuidas parajasti teda kutsume. Selle karuga käib ta küll maadlemas ja teda kallistamas. Aga ülejäänud pisemad loomad on olnud sellised viieminuti tähelepanuköitjad.

Nii ma olengi neid kokku kogunud, et “kunagi tulevikus” ära sorteerida – kas siis järgmisele lapsele alles hoida või anda ära kellelegi, kel pole üldse loomakest. Aga mul on tobe kiiks, et minu jaoks on tegu nagu “päris elusate” loomakestega, kes on pereliikmed ja oma pereliikmeid sa ju ei anna ära. Ma mäletan selgelt, et ise laps olles, panin alati oma nukud/loomad (õnneks need vähesed) ritta magama ja teki peal … et neil külm ei hakkaks 😀 Nüüd hoidsin pikalt Noorhärra loomakesi plastkarbis ja siis panin nad suurde prügikotti (issand … äkki nad oleks seal ära lämbunud :D). Täna sorteerisin Noorhärra mänguasju, et saata Eestisse vanaema juurde mängimiseks. Ja neid pehmeid loomakesi leidus veel. No mida ma nendega peale hakkan …

Kodune ema

Kirjutasin ju, et tööle tagasi minna oli nii hea … et muutusin justkui inimeseks tagasi, sest sain aega endale ja endaga olla. Nüüd olles tööl käinud pea kaks kuud, on tekkinud minus uus tunne – ma igatsen Noorhärrat. Just temaga koos olemist. Nädalavahetusel on ju alati mingid asjatoimetused, et meil ei ole seda aega lihtsalt olla koos, mürada ja toimetada. Pigem üritame koos olemise aja kuhugi “ära mahutada”. Ja nii ma tunnengi teistpidi, et mina olen see paha ema, kes ta hommikul Hoidja juurde “maha jätab”. Õhtuti järele minnes on tal muidugi hea meel, isegi natuke saame mängida, kui ma kokkamise veidike edasi lükkas. Ja siis tuleb Miku koju ning neil on oma poisteasjad ajada. Ehk tundub tobedana, aga kuidagi nagu distants oleks tekkinud. Ma tean, ma olen super ülemõtleja.

Igatahes, neljapäeval jäi Noorhärra ootamatult haigeks. Hommikul oli kõik ok, kuid poole 11 aeg tõusis korralik palavik, mis väga ei taandunud. Tulin töölt varem ära ning läksin talle järgi. Koju jõudes ta veel oksendas ning oli päris loid terve õhtupooliku. Öö oli muidugi rahutu. Reede ja laupäev ei muutnud olukorda paremaks – eriti söögiisu tal ei olnud, kui siis jõi piima või kummeliteed, palavik tuli ja läks ning leevendust tõi vaid ibukas. Selle mõju ajal oli ta täitsa tema ise juba. Laupäeva õhtul käisime kiirabis, kus sai diagnoosiks sarlakid ja kohe ka antibjotsikuuri peale. Esimese doosi sai ta samal õhtul/öösel, pühapäeval magas hommikul pikalt ja tegi ka päeval 3-tunnise une ning õhtuks oli täitsa kobe juba. Esmaspäeva olime igaks juhuks veel kodus, et antibjots korralikult mõjuma hakkaks ja tema ka kosuda saaks. Ja see esmaspäeva oli no nii vajalik ja mõnna meile mõlemale.

Nüüd mõeldes oli meie päevaplaan just selline, kui ma veel kodus olin. Hommikul äratus ilma kellata, hommikusöök ja tsill allkorrusel, jalutuskäin enne lõunaund, söök ja magamine, pärastlõunane jalatuskäik, õhtune mäng ja toidutegemine. Ja no nii lahe oli temaga olla. Hoidja juures täiskohaga käimine on kindlasti tema arengule ainult positiivselt mõjunud, no lihtsalt nii asjalik poiss on meil kodus. Talle meeldib mürada, talle meeldib tulla sind kõditama, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib raamatuid vaadata ja autodega mängida, ta kisub oma sokke jalast, talle meeldib telefonist enda videosid vaadata, talle meeldib lauale ronida kui tool on püsti, talle meeldib astmik kraanikausi juurde lükata ja “nõusid pesta”  talle meeldib eest ära joosta ja samal ajal laginal naerda … kas ma juba seda ütlesin, et talle telefonist videosid meeldib vaadata? Kuidagi eriti hea klapp oli meil ja ma tõesti nautisin seda päeva koos. See oli meiel mõlemale vajalik, tundub et minule isegi rohkem.

 

Hinnamääramine UK moodi :)

Kui on miskit, mis minu arust on vägagi tarbijasõbralik (see, et siiski soodustatakse pigem ületarbimist on tegelikult see negatiivsem pool), on need hinnad UK-s. Just selles mõttes, et jah toiduhinnad on üldjuhul sarnased, kuigi on nii lihtsamaid/oma brände müüvaid kaupluseid kui ka neid eriti peeneid kohti. Ja nii on peaasjalikult kõikide valdkondadega – sul on erinevad hinnakategoorias nii riide- kodutarbe ja pudi-padi poode. Eestis tundub see olukord veidike monopolistlikum olema. Ah ma parem ei hakka ennast jälle üles kruttima teemal “hinnad Eestis”. Lõpetan vaid näitega elust enesest – sõbranna soovis oma lapsele potitreeningupükse (ehk aluspüksid, mis seest saavad märjaks, kuid on kaetud väljast materjaliga, mis ei lase vedelikul edasi imbuda). Eestis oli üks püksipaar müügil hinnaga üle 20 euro, mina tõin talle kaks paari 15 euroga (!) jah, see minimaalne kursivahe on juba sisse arvestatud.

Aga just lastega seoses olen kogenud kaks korda, kus hinnapoliitika ehk selle määramine vanuse järgi on pannud mind muigama. Esimest korda juhtus see siis, kui Noorhärra sai aastaseks. Kuna tegemist oli nädalasisese päevaga ja mina veel kodune, otsustasin, et lähme mängumaale ja siis kuhugi kohvikusse istuma. See viimane muideks oli minu kingitus … minule tähtsa päeva puhul 🙂 Läksime ühte suuremasse kohta, kus ennegi käinud olime ja kus olin kogenud, et talle meeldib. Ma teadsin, et sissepääsu eest peab hakkama mingist vanusest maksma, kuid ei olnud selle hetkeni veel detailidele tähelepanu pööranud. Sisenemisel küsiti minult 4 naela ehk täishinda. Natuke seletamist ja minu poolset imestamist, et lapsel sünna, ta saab aastaseks, kui oleksime eile tulnud, siis oleksime veel tasuta saanud, et kas peame ikka maksma, saime lõpuks ikkagi maksmata sisse. Aga näedsa, jäime ilma hinnas sisalduvast ubadest ja röstsaiast (HA HA HA, Noorhärra ei teadnud sel hetkel, et on olemas selline asi nagu sepik/sai ja seda saab röstida. Lisaks olime kodus just kõhud täis söönud). See selleks. Mis mind imestama pani, oli et kui laps on nt 11 kuune ja ütleme, et käib, roomab ning mässab megalt ringi, siis sa ei pea maksma. Aga kui ta on nt just saanud aastaseks, siis maksad täiega. Kuigi tol hetkel nt Noorhärra veel ei käinud. Praegu just vaatasin nende kodukat, et täpsustada, mis hinnad on ja selgus et 1-4 aastased maksavad sama hinda, aga nad ei suuda ju samal tasemel mängutoas olevaid asju tarbida. Kas poleks mõistlikum, ma ei teagi, vastavalt vanusele astmeliselt hinda määrata – a la kuni aasta tasuta, 1-2 aastased nt 2 naela, 2-4 aastased 4 naela ja suuremad siis veel rohkem. Muidugi ei tapa mind ega mu rahakotti, kui aastane ja neljane sama hinda sissepääsu eest tasuma peavad, lihtsalt kentsakas veidike minu arust.

Ja teine teema, juuksuriteenud. Noorhärra sai just 11-kuuseks, kui läksime  esimest korda juukseid lõikama. Miku uuris ja leidis salongi, mis spetsialiseerub ainult pisikestele lastele ja on vastavalt ka dekoreeritud – a la mängunurk, väike telekas multikatega, kaks autokujulist juuksuritooli. Väga vahva koht. Ja mina jäin väga rahule kuidas temaga käituti ja kui kannatlik ja lapsesõbralik too juuksur oli, kuigi Noorhärra pea liikus ikka palju igatepidi. Igatahes, hakkan siis maksma ja küsitakse lapse vanust. Jällegi on neil hinnakiri vastavalt lapse vanusele, mitte näiteks juukse pikkusele/tihedusele, kui palju tegutsema pidi, kui kannatlik laps oli jne. Laste juuksekasv ja tihedus on ju nii erinev, lisaks see kas nad lasevad lõigata ja kui hästi end üleval peavad. Jällegi, hind ei tapa mind, aga hinnapoliitika pani muigama küll.

Kultuurne pühapäeva pärastlõuna

Eile sain ootamatult pakkumise minna perega teatrisse ehk pakuti osta piletid laste etendusele. Igati tervitatav minu jaoks, sest no ei suuda mina leida infot erinevate kultuursete ürituste kohta siin Manchesteris. Ilmselt kui jubedalt kaevuks netimaailmasse, siis ikka leiaks, aga ma olen natuke laisk ka ja (vinguv) eestlane minus tahab samuti teinekord tähelepanu 🙂 Niisiis, sõitsin eile õhtul piletitele järgi, nautisin täiega pimedat ja autosõitu (ja Laura viimast plaati) ning kätte nad sain.

Halvaks üllatuseks jäi Miku ööga ikka päris tõbiseks ning kuna hetkel ainukese rahateenijana majas peab ta homme tööle minema, tundub mõtekam tema koju ennast ravima jätta. Oh juudas kui põnevil ma olin, no ikka kordades rohkem kui Noorhärra, kes vast ei saanud üldse arugi, mis toimub. Temale on juba piisav elamus see, kui saab aru, et õue/linna riided pannakse selga, sest siis saab ju majast välja 😀 Igatahes, otsisin tema piduriided välja, ikka tumedad püksid (mitte küll viigikad), korralikum body, mis jättis suht triiksärgi mulje ja vest peale. Lipsu üritasin ka ette panna, aga see oleks juba liiga pikka kohapeal püsimist tema jaoks tähendanud ja loobusin sellest. No selline ponk poiss nägi välja, et mu süda tahtis lihtsalt uhkusest rinnus lõhkeda.

Muidugi autosse minek ja sõitma hakkamine ei olnud probleemiks, ta jäi lihtsalt magama ja magas terve tee maha. Mida ma ka ajastasin nii, sest muidu ei oleks me lihtsalt õigeks ajaks kohale jõudnud. Etendus ise oli selline lihtne, rääkis loo lehekese elust – kuidas ta tekkis, värvi muutis, kuidas tuul ja vihm tema elu mõjutasid. Selline kerge 25 minutit tegevust, mida suudab 1-2 aastane jälgida. Noorhärra muidugi uuris aegajalt üldse prožektoreid, samas minu sülest ta ära ei läinud ja häält ka ei tõstnud. Etenduse lõpuks toodi palju “lehti” lavale, millega siis lapsed mängida said. Kõik lapsed läksidki mängima, väljaarvatud Noorhärra, kes läks treppidele ronima. Sest noh ronimine on hetkel teema.

Igatahes meie (mina) jäime etendusega rahule ja saime ka ideid, kus kohast ise teinekord tegevust otsida. Koht, kus etendus toimus, oli ka selline, kuhu enne sattunud ei olnud, mistõttu tahaks kindlasti sinna niisamagi jalutama minna, kui kevad ja soojad ilmad saabuvad.

Noorhärra oli haige

Njah, pea üle aasta saime niimoodi hakkama, et Noorhärra oli suht terve poiss. Eks aegajalt ikka tatti lippas või tuli natuke rohkem köhatust, teinekord oli veidike palavikku (ma süüdistan selles hambaid), kuid suures plaanis oli ta terve laps. Noh väljaarvatud see inimese suu-käe-jalataud, mille ta sügisel kuskilt üles korjas ja ka suht valutult möödus. Lihtsalt nakkuse mitte edasi andmise huvides olime kodused. Pole siis ime, et mind kerge paanika tabas nädalaalgul, et kuidas küll last ravida, sest noh … ta ei ole ju haige olnud ja mul ei ole olnud praktikat, mida tegema peab 😀

Varssavisse minekule eelnenud päeval hakkas ta vaikselt köhatama, kuid midagi erilist ma sellest ei arvanud. Läksime ikka oma reisile ja Noorhärra jäi vanaemaga koju. Reede hommikupoolik oli isegi vist OK, sest nad käisid veel õues mängimas ja puha. Aga siis tõusis tal korralik palavik (meie termomeeter näitas muidugi aiateibad, seega numbrit ma ei tea, aga ta oli kuum) ja edasised päevad olid nad pigem tubased. Üldiselt oli ta suht loid, süüa ei tahtnud, vaid pigem magada. Ja mina muidugi maadlesin siis süümekatega, et näe milline ema, ise lööb lulli kui laps kodus haige. No vähemalt oli ta heades kätes. Pühapäeval, kui koju tulime, oli ta täitsa tibens-tobens, lihtsalt sülle tahtis palju.

Esmaspäeval käisime perearstil igaks juhuks ja selgus, et tal on siiski kerge kõrvapõletik vasakus kõrvas. Ma muidugi algul ei julenud üldsegi arstile minna, kuna viimane kord pm öeldi mulle, et ma käin asjata arsti aega raiskamas. See selleks. Arst kuulas ka tema hingamist (mis oli ok) ning vaatas suhu, kus oli veidike punane kurk. Raviks kirjutati meile antibjotsikuur ja lasteparatsetamooli. Nüüd näide Briti arstide asjatundlikusest – ütleb arst mulle, et antibjotsi anda vaid siis, kui ta veidi viril on!?!?! Ma nagu tean, et antibjotsi puhul tuleb kuur läbi teha, kui just ei teki vastunäidustusi. Seega omast tarkusest otsustasin ikkagi, et teeme kuuri läbi, isegi kui tal näiliselt parem on. Paar päeva hiljem lugesin ravimi pudelit, et “kuur igaljuhul läbi teha ja katkestada kui tekib probleeme” … ja mida ütles mulle arst?

Nii me siis hakkasime pihta – hommikul, lõunal, õhtul antibjots; hommikul ja õhtul loostuslik köharohi; õhtuti sinepiga jalavann ja jalad ning rind hanerasvasalviga kokku. Hommikul, lõunal ja õhtul ninatühjendus (selle voolikuga, kus ühe otsa paned ninna ja teisega imed, mis väljaimetud tahab saada) ning Hummeli prits. Ja vajadusel 4 korda ööpäevas paratsetamooli. Kusjuures, palavik kadus juba teisipäevaga ära. Eile käisime mängumaal ja täna läks Noorhärra ka hoidu. Tatt küll lippab ja veits on köha, aga siinmail öeldakse, et kui palavikku ei ole ja laps sööb hästi ning on muidu normis, võib hoidu minna.

Aaa … miks ma sellest kirjutan … noh, ilmselt tegin endale kunagi karuteene sellega, et olen suht algusest peale viinud teda igapäevaselt õue jalutama, titeeas ta magas pigem vankris kui toas. Ja ikka üritame väljas käia iga päev, kui ilm vähegi lubab (loe: ei saja lausvihma). Nüüd haiguse ajal aga läks Noorhärra ilmselgelt peast ogaraks. Kujutate ette, et laps on toas istunus 5 päeva jutti, tal on kõik mängud mängitud, nurgad läbi tuuseldatud, ta vihjab emale, et oleks vaja õue minna, aga kurja ikka hoitakse toas. Ta konkreetselt vingus mul käte vahel ja oli rahul ainult A) aknalaual seistes B) trepist üles-alla vaarides C) vannitoas vetsupotile ronides või vetsupotti asju loopides D) telekat patsutades, telekapulti näppides. Isegi minu telefoniga mängimine oli juba nii eilane värk. Mul on hea meel, et ta terveks sai. Kuigi jah, see külmalaine, mis UK-d tabas, hoiab meid ikkagi pigem toas. Iseenesest on õues ok, aga tuul on liiga vali ja külm, et ma vabatahtlikult selle kätte läheks!

Emapalgast ja emapuhkusest Inglismaal

Kui nii mõnigi kord olen tuttavate/sõpradega vesteldes pidanud tunnistama, et jah elu Inglismaal on hetkel parem elust kodumaal (arvestades eelkõige palkade ja igapäeva tarbeesemete hindade suhet), siis on üks valdkond, kus Eesti pika puuga ära teeb. Ja see on nimelt lapse sünniga seonduv riiklik (pikaajaline)toetus. Kirjutangi sellest süsteemist nii, nagu ise olen siiani aru saanud ja oma personalijuhiga rääkinud.

Alustame sellest, et Eestis on meil dekreet ehk ema võib rahulikult viimased kuud jõudsalt kasvava beebikõhuga kodus olla. Lisaks võimaldatakse kodust olemist suurema finantsilise muretsemiseta kuni lapse 1.5 aastaseks saamiseni. Sealt edasi võid olla kodus kuni lapse kolmeseks saamiseni teades, et tööandja peab sulle naastes positsiooni tagama. Ja kui ei taga, saad koondamise ja sellega seotud hüvitised. Kui Eestis maksab emapalka riik ning see on sõltuvuses sinu eelmise aasta palganumbriga, siis Inglismaal maksab emapalka tööandja ning on erinevaid võimalusi, kuidas, kui palju ja kui kaua seda sulle makstakse. Paljuski oleneb see konkreetsest tööandjast ja kuidas tema hüvitiste pakett välja näeb. Ehk loogish, et ükski tööandja ülemäära helde siin ole. Riiklikul tasandil on siiski paika pandud miinimum, mida tulevasele emale võimaldama peab. Samas ma saan aru, et siin ei ole iibega mingeid probleeme ja kui siin oleks sarnane süsteem Eestile, siis oleks kindlasti palju rohkem neid inimesi, kes seda kuritarvitama hakkaks.

Siit tuleb ka esimene suur erinevus kahe riigi vahel – nimelt saab Inglismaal ema kodus olla maksimaalselt üks aasta, mis ajani peab tööandja talle positsiooni tagama. Seda aastat loetakse hetkest, mil sa koju jääd mitte hetkest kui laps sünnib. Seega pole siis ime, et naised suurte kõhtudega veel paar nädalat enne sünnitustähtaega tööl käivad (nagu minuga juhtus). Kusjuures, kui sa naased tagasi 6  või oli see 9 kuu pärast, peavad nad sulle su vana positsiooni tagama. Edasi võivad nad pakkuda ükskõik millist samaväärilist kohta firmasiseselt. Kui sa otsustad pärast aastast eemalolekut tööle mitte naaseda, oled pm töötu. Kusjuures ei ole sa koondatud, vaid loetakse seda kui vabatahtlikku töölt lahkumist. Teiseks on suur suur erinevus rahasummas. Miinimum programm näeb ette, et esimesed 6 nädalat saad sa 90% oma tavapärasest palgast; järgmised 33 nädalat ehk kuni 9. kuuni kodus olemist laekub sulle £140.98 või 90% sinu palgast ühe nädala kohta, kumb iganes on madalam summa; ning viimased kolm kuud elad õhust ja armastusest 🙂 Räägin siinkohal summadest enne maksude maha arvestamist. Pole siis ime, et kui lapseootele jäädakse, pannakse kohe rõhku ka säästude kogumisele, et ema maksimaalselt kaua kodus olla saaks. Nagu tegime meiegi.

Lapsetoetuse kohapealt on ka siin kindel summa fikseeritud ehk £20.70 nädalas seega ühes kuus £82.80. Eestis on minuteada need summad suuremad, eriti just nüüd kehtima hakanud lisatoetust arvestades kui on peres 3 või enam last. Minuteada ei olene siinmail toetuse summa laste arvust. Ja ausalt, raha pärast ei ole ma kunagi lapsi tahtnud. Samas on üleüldine sotsiaalne tugivõrgustik siinmaal rohkem ja paremini reguleeritud. Just mis puudutab erinevaid (töötu) toetusi ja üksikvanema toetamist. Ausalt, ei ole ma sellesse teemasse väga süvenenud, sest endal ei ole vaja olnud mingeid toetusi küsida. Niipalju kui natuke uurisin, et kas seoses lapse sünniga me mingit maksukergendust või lisatoetust saame, siis on meie leibkond liiga kõrgepalgaline, et luksust lubada 🙂

Põhjus, miks ma sellest kirjutan, on väga lihtne – mind on umbes kuu aega tööandja poolt pommitatud küsimustega, millal ma naasen ja kas ma naasen täiskohaga. Eks teatakse ju, et varsti lõpeb ka minu emapalk ning nagu ma aru olen saanud, siis üldjuhul ei jää briti emad aastaks koju ehk ma olen niigi kohalike mõistes juba kaua kodus istunud (üle kaheksa kuu). Samas on ka argielu oma reaalsusega sisse lennanud ja suure tõenäosusega ma päris aastat kodus olla ei saa, puht finantsilistel kaalutlustel. Kuigi tahaks. Tegelikult, tahaks veelgi kauem kodus olla, sest ma ei kujuta ette, et ma pean Noorhärra nüüd kellegi hoolde jätma ja ise tööle minema. Õnneks, niipalju on meil hetkel asjad aetud, et hoidjakoht on talle olemas ja vajadusel saab ta seal käia viis päeva nädalas. Nüüd oleneb tegelikult kõik sellest, millise koormusega mina otsustan tööle naasta. Ehk ühelt poolt tahaks osakoormusega töötada, et laps ikkagi õnnelikku lapsepõlve saaks nautida ja rohkem koduses keskkonnas olla. Kuid teisalt on meil oma tulevikuplaanid ja eesmärgid, mis vajad suurema summa koguma hakkamist. Seega tekibki küsimus lapse heaolu praegu vs pere heaolu tulevikus :S

Mis puutub lapsehoidjasse, siis siin on hästi levinud nö. erahoidjad, kes hoiavad lapsi oma kodus. Vist on võimalik nad panna ka riiklikku lasteaeda nii noorelt, kuid minu jaoks tundub selline variant EI – just seetõttu, et nii pisike peaks saama ikkagi võimalikult palju individuaalset tähelepanu. Üldjuhul elavad nad eramajas, kus on pisike aed (ehk lapsed saavad natuke õues ringi paterdada kui tahavad) ning kas terve esimene korrus või mingi osa sellest tehtud lastele sobilikuks. Sellised hoidjad on nö. ametlikud hoidjad, ehk sa saad vajadusel nende tausta kontrollida ning samuti on neil kohustus ernevaid norme täita. Ja neid norme on päris palju. Meie hoidja elab meist 5 minuti jalutuskäigu kaugusel ehk väga lähedal. Päev tema juures hakkab maksma £35 (avatud on ta 7:30-18:30) ning kuigi on ta kehtestanud ka tunni hinna (£3.50), siis tegelikult erilist hinnavahet ei ole, kui laps käib terve pika päeva. Sest kuigi ta on avatud 11 tundi, siis ikkagi tahab ta, et sa määraksid ära kindla ajavahemiku, mil laps on kohal, sest kui sa nt jääd hiljaks tema järeletulemisel, on tal õigus iga hilinenud 15 minuti eest sinult lisatasu küsida. Teades, milline on minu töö ja tööandja iseloom, on mul edal mõistlikum jätta vabadus, millal Noorhärrale järgi lähen. Plaan on ikkagi ta poole 5st hiljemalt koju tuua. Päevaraha sisaldab hommiku – ja õhtusööki ning kahte näksi, lõunasöögi peab ise kaasa andma (üldjuhul midagi lihtsat ja kergesti antavat). Lisaks on tal olemas spets söögitoolid, nõud lastele jne. Ise tuleb meil kohapeale osta veel mähkmed, niisked salvakad ja piim kui ta midagi spetsiifilist tarbib. Ning muidugi tavapärane riiete tagavara. Mis mulle meeldib, ja mida ka esimesel külastusel uurisin, on see et hoidja ikkagi käib lastega ka väljas jalutamas. Kindlasti ei juhtu seda igapäev, olenevalt ilmast ja laste arvust, kuid mulle sobib, et ta ikkagi käib kas erinevatel kohalikel mänguväljakutel või kanali ääres jalutamas või teeb pisikese poeretke. Ehk kuigi mulle ei meeldi see mõte, et ma pean tööle naasema ja veel rohkem ei meeldi see mõte, et Noorhärra saab palju rohkem aega veetma kellegi võõraga, siis ometi on mul natuke kergendus hinges, et saime talle hoidjakoha. Loodetavasti hakkab meil ka koostöö ilusti sujuma.