Kokkuvõte

Ahoi, mina siin (ja puhun nurgast ämblikuvõrke) 😀

Täpselt nii palju panin 29. aprillil kirja, sest plaanisin endast elumärki anda. Sinna paika see jäi, sest arvatavasti miskit tuli vahele, kuid suurema tõenäosusega valdas mind “ma ei viiiiiiiitsi” tuju. Nagu kahjuks selle blogiga viimased paar kuud juhtunud on. Ma tõsiselt fännan inimesi, kes suudavad teha asju, sest peab või noh võiks. Tavaelu ja tegemised suudan ma ikka ära teha, aga lihtsalt muud asjad on teinekord selline eneseületus, et noh jubeeee.

Igatahe, aprillis käisime pea kaks nädalat Eestis. Mina olin lastega 12 täis päeva kohapeal, Miku seal vahepeal nädalakese. Palju me seekord ringi ei käinud ja plaaninud kokkusaamisi, sest oma toimetusi oli mõnusalt. Sinna minek oli seekord seiklus, sest lendasime Manchesteri kaudu vahemaandumisega Frankfurdis, sest Lufthansa pilet tuli mõistlikuma hinnaga kui Ryanair. Jep, nii imelik kui see ka ei tundu. Aga, meie väljalend oli kell kuus hommikul ehk pidime olema lennujaamas kell neli hommikul ehk plaanisin sõitma hakata ühe paiku, sest puhast sõidu aega on selline 2.5 tundi ja teades Piigat, siis pidin arvestama igaks juhuks ka peatusega, missest et oli öine sõit. Lapsed läksid tavapärasel ajal magama ning Piiga ärkas ise keskköö paiku nagu ta tavaliselt teeb. Andsin talle sooja piima ja panin riidesse, sest polnud mõtet teda uuesti magama lasta. Noorhärra ärkas ka hästi ning sõit võis alata. Kui Noorhärra jäi kohe magama, siis Piiga hakkas jaurama … kuniks umbes peale tunnikest sõitu lihtsalt oksendas enda ja oma istme täis. Ma ei tea, miks, sest tal pole kunagi enne niimoodi juhtunud ent hea oli, et meil seda varuaega peatuseks oli 😀 Õnneks juhtus see kõik ühe puhkeala läheduses, seega sain end kohe sinna keerata ning last kasima hakata. 20 mintsa hiljem olime uuesti teel ent seekord panin Piiga kõrvalistuja istmele, et tal natukenegi kindlam oleks olla. Olen aru saanud, et pimedas sõit talle mingil põhjusel ei meeldi. Edasine sõit sujus ilusti ning nii lennujaamas olemine kui lennud läksid suht okeilt. Ma eeldasin, et lapsed (eriti Piiga) ikkagi magavad, aga ei. Tegid kiire iluuinaku esimese lennu lõpus 10 mintsa ja kõik. Igatahes kui me lõpuks lõunapaiku Eestis maandusime, oli Piiga ikka nii sooda ja üleväsinud, et jäi autos kohe magama ning magas kodus mitu tudi edasi. Igasugune transportimine voodisse teda ei morjendanud (tavaliselt sellist asja teha ei saa). Minul oli okei olla kuniks pärastlõunani, siis lõi väsimus (olin selleks hetkeks üleval olnud u 30 tundi, sest kodus tukkusin võib-olla paar tundi) ja paar klaasi veini korralikult. Saabumise päev oligi selline munemine ja tsill. Tagasitulek läks isegi hästi ja kiirelt, kuigi pelgasin seda väga. Lihtsalt üks puberteet rikkus tuju korralikult ära, aga sellest allpool.

Eestis olles tähistasime perekondlikult kahte ümmargust sünnipäeva, kolmandast peost pidime kahjuks loobuma. Üks pidu oli aktiivsem ning sisaldas nii kanuutamist kui sauna ja ujumist, kuid meie Mikuga ei saanud kahjuks 100% selles osaleda, sest elu mängis vingerpussi ning minu vanemad, kes pidid lastega koju sõitma, et me saaks Mikuga kauemaks jääda, jäid haigeks. Teine tähistamine oli mõnus grill pere seltsis.

Lunastasime Mikuga ka oma jõulukingi ja saime kahekesi natukeseks eemale vanemate rollist ja olime Viiking Spas Pärnus. Mega vajalik ja täiega nautisime. Seda enam, et Miku ei ole kunagi suur spa fänn olnud, kuid isegi temale meeldis see väga. Nimelt, kui meie eestlastena oleme harjunud, et spaa on valik saunasid ja basseine, tihtilugu ka ööbimine hotellis ja korralik hommikusöök, siis inglastele seostub see päevaga täis protseduure ning kui veab, siis ujulat tava- ja aurusaunaga ning suur bassein (teinekord ka mullikas). Ehk hoopis midagi muud ja ausalt, mina ka ei vaimustuks sellest. Inglastel pole ka ju saunatamise tava, kui eestlane on paljuski selle keskel kasvanud. Viikingis oli mõnna, kasutasime ohtralt võimalust spa-baarist jooke tellida ja vees tšillida. Õhtul käisime veel väljas söömas, sest kuigi meil oli hotelli õhtusöök hinna sees, siis valik oli ikka väga kesine, selline korralik 80. söökla toodang. Seda ütlen mina, kes toiduga ikka üldse pirts ei ole. Hommikusöök oli ok, aga ootasin siiski midagi vingemat. Eelmisest külastusest 5 aastat tagasi oli just söögi osas väga head mälestused.

Siis saime ühe sõprade grupiga kokku, et grillida ja munadepüha pidada (korraldasime lastele ka munajahi) just seetõttu, et eelmisel suvel jäi samalaadne üritus meie pere jaoks väga lühikeseks tänu Miku haiglaseiklusele. Üks sõbrannadest on aastatega kogunud erinevaid üllatusmunade plastikümbriseid erinevas suuruses ja nii me klapitasimegi 12 munakest kokku. Lisaks pisikesed sokolaadimunad niisama leidmiseks. Kui ma õigesti mäletan, sai iga laps ühe nimelise muna, kus oli kleepse, tatokaid, õhupalle, tüdrukutele juukseklambreid ja poistele pisikesed mudelautod ning lisaks igale lapsele nimetu muna, kus sarnast nänni veel. Lastele väga meeldis.

Seekord külastasime oma perena Lennusadamat, mis on lihtsalt ideaalne vähemalt meie perele. Miku ja Noorhärra uurisid eksponaate ja erinevaid tegevusi, sest noh tehnika ja masinad. Meie uitasime Piigaga niisama ringi, sest ruumi ju oli. Tegelikult nägi see uitamine nii välja, et tema lihtsalt jooksis meeletult ringi ja mina jalutasin talle järgi. Lisaks käisime vanalinnas ja sealsetel kolmel vaateplatvormil. Viisime lapsed ühel õhtupoolikul ka Lohesaba mängumaale möllama. Mega lahe koht ja no see, mida piletiraha eest saab, vabsee korralik diil ikka 🙂 Alguses, kassas olles, tundus piletihind natike krõbe, aga meie ei suutnud sealse paari tunni jooksul kõike läbigi uurida, seega kindlasti läheme sinna tagasi.

Siis tundsime ühel hetkel, et me oleme ikka korralikud rikkurid, sest pidin ostma lastele riideid. Kui ma tavaliselt olen tuntud ülepakkijana, siis seekord valisin asju nii, et Noorhärral oleks kaasas pigem linnariided, sest vanemate juures on korralik varu trööpamiseks. Piigale võtsin kaasa viis erinevat komplekti mõttega, et pesumasin on olemas ja kui väga häda käes, siis poed ka. No kuskil poole peal olles oli selge, et vaja on juurde asju, sest kuigi pesumasin huugas põhimõtteliselt iga päev, siis asjad ei kuivanud nii kergelt ära ja ikka oli jama. Ma ei käinud küll hullkallis poes (kodu lähedal on Magaziin) aga ikkagi panime 70 eurot magama nagu naksti :S

Lõpetuseks, ma olen muutunud välismaal elades. Ma ei tahaks öelda, et minust on saanud pehmo, aga eestlaslik otsekohesus mõjub küll teinekord ebaviisakusena. Näiteks olime linnas ja ootasime trammi peale minekut, kui järsku haarab vanem naine minu käest kinni ja ütleb vinguval häälel, et “aidake mind trammi, ma ise ei saa“. Iseenesest ei ole mul aitamise vastu midagi ja näha oli, et ta maadles tasakaaluga astmeid mööda liikudes ning trammis oles ta muidugi tänas, aga tollel hetkel kui ta mind käest haaras, oli mul Piiga puusal ja see haaramine tuli nii ootamatult. Miks ta ei oleks võinud ette küsida, et kas saaksite aidata? Või olime poes kassas ja ootasime oma järjekorda. Noorhärra tahtis käru viia tagasi hoidu ent kuna meie ees olev naisterahvas asjatas pikemalt, siis palusin tal oodata, kuni ta on lõpetanud. Jätkasin meie ostude lindile panekut, kui kuulen seda naist käratavat, et “no tõesti ma ei saa ennast peenemaks teha“. Mis oli juhtunud, oli see, et Noorhärra ikkagi hakkas käruga temast mööda trügima ja muidugi ma pahandasin temaga, eriti veel kui just sai öeldud, et palun oota. Hiljem tundsin end pahasti, sest tegelikult oleks võinud see naine liikuda kassa otsa ja seal oma ostud kotti panna (nagu enamus inimesi teevad), eriti kui ta nägi, et tegu on ju lapsega, selmet otsustas tema olla kangekaelne. Ausalt, ma tegelikult oleks pidanud temaga hakkama pragama ja oma last kaitsma! No ja siis see pubekas. Esimene lend Tallinn-Frankfurt. Kuna Piigale ei ole veel eraldi istekohta ettenähtud, siis ta lendab minu süles ent lastega pered lastakse ju lennukile esmajärjekorras ning nii ma olen tavaliselt “laiutanud” ja vabadust nautinud kuni pinginaaber saabub, (minu lapsed ei ole lihtsalt sellised, kes kaks tundi liikumatuna lennukiistmel istuvad) ja siis lapsed vangistanud. Saabub pubekas ja ütleb suhteliselt üleolevalt, et tema koht on siin ääres. Naeratasin ja ütlesin, et muidugi, ma kohe kolin enda istmele. Võtsin Piiga sülle, kes parajasti laste krõpse sõi ja istusime. Paar minutit hiljem pahandab pubekas, et ma ohjeldaks oma last, sest ta on juba kolm krõpsuplekki tema valgetele pükstele teinud. Einojah, mul on ilmselt mustkuntsnik peres kasvamas, sest kolme plekki ta kohe kindlasti ei teinud. Ühe tegi, mida pubekas terve lennu meeleheidlikult hõõrus ja puhtaks üritas saada. Tegelikult tegi asja veel hullemaks. Muidugi ma vabandasin ja emana oli mul paha tunne, sest “näe, ei suuda oma lapsi ohjata ja need rikuvad nüüd kaasreisija riided ära”, aga teha nagu ka midagi ei olnud. Oleks see pubekas normaalse suhtumisega olnud, ma oleks andnud talle niiskeid salvakaid. Igatahes, tippude tipp oli see, kui pubeka sõbrad möödusid, kõigepealt mind pika pilguga mõõtsid ja siis pubekale “edu” lennureisiks soovisid .Nagu päriselt?!?! Niimoodi avalikult teedki? Ma ainult loodan, et nemad lapsevanematena kunagi tulevikus oskavad palju paremini ennast ja oma lapsi kantseldada.

Mu kirjutamise soolikas on umbes … ma muud moodi ei oska seletada seda, et siia pole postitus juba üle kuu aja ilmunud. Ideid nagu on millest kirjutada, aga päeva lõpuks on mul selline väss ja laiskus peal, et läpaka kätte võtmine ei ole üldse atraktiivne. Pigem mängin oma telefonis. Jah, ma olen endale uue sõltuvuse suutnud tekitada 😦 Igatahes, praegu ma täielikult keen vihast ühe teise teema pärast ja tekkis soov siia kirjutada. Äkki imestamine (hädaldamine) teisel teemal, viib kehast minema ka viharakud 😀 Loota ju võib.

Igatahes, veebruari lõpus juhtus nädalase vahega kolm insidenti, mis panid mind tõsiselt kukalt sügavama ja mõtlema, et kuidas loodab Inglismaa kasvatada tugevat ja iseseisvat järelpõlve, kui neid pisikesi nunnukesi nii paksus vatis hoitakse. Ma lihtsalt ei mõista. Esiteks, käisime oma igapühapäevasel pereujumisel lastega, Miku oli tööl, seega olin lastega kolmekesi Umbes poole pealt vaatasin, et Piiga plagistab lõugasid natuke ja tegelikult tundus ujula veidike jahe küll. Mõtlesin, et läheme ja istume siis spa osas (see on ikka väga kõva nimetada aurusauna ja leiliruumi spaks :D) mõned minutid, et lapsed sooja saaks. Kuna olen kogenud, et inglased väga väga kardavad lastele leili pakkuda, siis mõtlesin külastajad liigsest šokist päästa ja istuda ainult aurukas, ainult viis mintsa. Issver, ma ei jõudnud oma tagumikku mahagi panna, kui tuli üks külastaja ja ütles, et lapsed ei ole spasse lubatud. Ma ei viitsinud vaidlema hakata ja laususin pettunud Noorhärrale, et peame tagasi ujuma minema. Nii kui olin spa osast väljas, nägin kuidas üks vetelpäästja minu poole vilistas ja viipas, et tuleksin sealt osast ära. Hakkasin kergelt ärrituma, sest ma ju olin aru saanud, et pean lahkuma, mida nad draamatsevad veel. Ja nagu sellest veel vähe oleks, saadeti teine vetelpäästja minu juurde paluma spa osast lahkuda. Siis mul kihvatas ja küsisin, et miks. Nagu too külastaja juba enne ütles, ei ole lapsed spa osas lubatud. Okei aga vot lihtne “ei ole lubatud” ei olnud minu jaoks enam pädev vastus ja küsisin miks nad ei ole lubatud. Algul ehmatas too vetelpääastja ilmselt ära, et kuidas ma julgen midagi küsida ent siis tuli vastuseks, et reeglid on sellised. Ja üldsegi selles spordikompleksis ei ole lapsed sauna alale lubatud enne, kui nad on 18(!). Teate, ma pidin naerma hakkama, 18 !?!?! Tuleb välja, et see on seotud sellega, kuidas lapse keha areneb ja ilmselgelt arenevad Inglismaal lumehelbekesed, samal ajal kui Eestis ja Skandinaavias on lapsed totaalselt teise füsioloogiaga. Ma saaks veel aru, et pisikesed lapsed ei ole lubatud, a la kuni viiesed, et tõesti nad ei oska oma kehatemperatuuri veel nii hästi reguleerida. Aga kuni 18???

Paar päeva hiljem oli meil koolivaheaeg ja õues külm ning vihmane. Otsustasin, et lähen lastega batuudiparki. Noorhärra saaks seal ringi joosta ja hüpata ning ka Piiga väsitaks end ringitatsamisega ära. Pabistasin veidike, et äkki me ei mahu sisse, kuna me ju ei broneerinud midagi nädalaid ette nagu siinmail tegema peab 😀 Õnneks meil vedas ja park oli selline pooltühi. Sättisin end kassasse maksma kui minult küsitakse Piiga vanust. Tuleb välja, et batuutidele ei lubata alla nelja-aastaseid, ohutuse nimel. Samuti ei ole neid tehtud eraldi ala pisikestele, kus nad võiksid möllata. Ütlesin siis, et pole hullu, hoian tal ise silma peal, kuni Noorhärra möllab, aga ei. Alla neljaseid ei lasta uksest sissegi, health and safety nagu see kurikuulus sõimusõna siin on 😀 Pakkusin välja, et ma allkirjastan mingi vormi, et hoian ise lapsel silma peal ja kui midagi juhtub, siis ei ole nemad süüdi, aga ei. PM näidati meile viisakalt ust. Njah, miks ma siis imestan teinekord mänguväljakutel Piigast suuremaid lapsi vaadates kuidas nad temast füüsiliselt vähem arenenud on, kui neile ei lubatagi elementaarseid tegevusi. Ja ma ei mõtle siinkohal suurte lastega võidu batuudil hüppamist. Läksime hoopis kõrval asuvasse mängumaale, kuhu tihti ei satu ja kus õnneks võisid mõlemad mu lapsed siseneda.

Kolmas hetk, jalutasime Noorhärraga kooli ja tuli välja, et tal ununes püksirihm peale panna. Lohutasin teda, et läheme kooli ja vast seal on neil mõni varurihm, mida laenata (noh kadunud asjade seas). Seletan koolis õpetajale olukorda kui ta vastab mulle, et lastel ei ole lubatud rihma kanda. Kuidas palun??? Mu laps on alates esimesest päevast püksirihma kandnud ja keegi pole siiani midagi öelnud 😀 Küsisin, et mis ta siis tegema peab, kui püksid kukuvad rebadele ja isegi pingutusnööridest pükste kitsamaks tegemine ei aita. Selle peale ei osanud ta midagi vastata. Õnneks on tegu mõistlikku õpetajaga selles osas, et ta saab aru küll kui tobe see keeld on ning ütles, et kui Noorhärra jälle rihmaga tuleb, ei palu ta seda tal ära võtta, keegi pole ju siiamaani rihma olemasolu tähelegi pannud. Hiljem Mikuga arutades oli ka tema hämmingus, just et miks see keelatud on? Kas jälle üliagar õnnetuste ennetamine, health and safety sildi taha pugemine või mis? Minu jaoks ainuke loogiline seletus oleks, et kool kardab, et lapsed võtavad rihma ära ja hakkavad mängima ja üksteist kogemata pooma või vehitakse sellega nii, et keegi pandlaga mööda nägemist saab. Aga no kuulge, kui suur tõenäosus on, et nii juhtub, lastel on tuhat muud asja koolis teha kui rihmaga üksteist taguda.

Ses mõttes, et mul tõesti jääb kohati amps lahti, milliseid saamatuid tittesid siin ühiskonnas vorbitakse. Üritatakse lapsi kaitsta ning kõik valu ning ebamugavus ennetada selmet, et lasta neil õppida ja areneda, teinekord läbi vigade.

Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Võiksin vabalt püsikliendiks hakata :D

Ühesõnaga, ma pean oma lapsi ikkagi pigem tugeva tervisega lasteks. Vähemalt Noorhärraga on olnud vähe probleeme. Jah tüüpilised haigused nagu šarlakid või tuulerõuged on ka temal külas käinud ent õnneks ei ole olnud nii, et ta on nädalaid kodus. Siin pean muidugi tänama Inglismaa süsteemi, et iga köha ja nohu ei ole pühjuseks koju jääda. Tahaks loota, et Piiga saab samuti vastupidava tervise. Lihtsalt siin viimasel paaril kuul on juhtunud, et olen käinud perearsti juures kokku viis(!) korda, mitte küll ühe lapsega, vaid mõlemaga kokku. Algas see oktoobri lõpus, kui neli päeva enne perebasseinikat tabas Piigat mega köha ja kõrge palavik. Õnneks arst midagi tõsist ei leidnud ja andis meile rohelise tule reisile minna. Tol korral uurisin ka, et mida Noorhärraga teha, kes on köhinud nädalakese ent kuna siin on praktika, et köha on pigem tavaline asi ja arsti juurde tuleks pöörduda kui köha pole kolme nädalaga üle läinud, siis jäi Noorhärral arst seekord nägemata. Reisile tassisin siiski korraliku koduapteegi kaasa 😀 Noorhärraga läksime arsti juurde umbes paar nädalat hiljem, sest köha ei olnud ära läinud. Kuna Noorhärra köha tundub alati tagasi tulevat kui ilmad jahedaks lähevad ja perekonnas on ka astmaatikuid, siis palusin arstil kontrollida, et äkki on Noorhärral sama mure. Õnneks astma välistati, kuid kopsud polnud päris puhtad (ragisesid kergelt) ja nii sai ta antibjotsikuuri, mis vaevused eemaldas. Läks paar nädalat kui Piiga hakkas megalt köhima ning läksime jälle arstile. Pisikestega tundub natuke teine suhtumine olevat, et nemad võetakse ikkagi pigem kohe jutule ning seekord selgus, et oli ka tema rinnakus kergelt kuulda krabinat ning sai ka tema antibjotsid peale (esimest korda).

Jällegi läheb nädalake mööda, eelmine neljapäev, kui hoidja saadab mulle sõnumi, et Piigal on kehal korralik lööve. Hetkel möllab Inglismaal šarlakid ja noh neid juhtumeid on nii lasteaedades, erahoidudes kui koolides ning ainuke ravi – antibjotsid. Kui laps selle diagnoosi kord saab, siis ei tohi ta enne kollektiivi naasta, kui antibjotsikuuri algusest on möödas 24h. Seega, kuna šarlakite üheks tunnuseks on lööve ning tegu väga nakkava viirusega, jäi Piiga reedel koju ning läksime perearstile 😀 Seal kusjuures selgus, et ilmselt on Piiga šarlakid juba läbipõdenud ehk too nädalatagune külastus kui kuuldi krabinat rinnus, oli ilmselt šarlakite algus (sest ka köha on üheks tunnuseks) ja meil vedas, et sellele nii varakult jälile saime. Lööve Piiga kehal oli pigem lihtsalt viiruslik lööve. Aga, reedel hakkas Noorhärra kurtma, et kõht valutab (mina arvasin, et on liiga palju jama söönud), tal on külm olla (no meil langes kraadiklaas alla 0) ja oli üldse kuidagi loid (arvasin, et hakkab nii koolinädalast kui üldse veerandist väsima), kuid saatsin ta siiski kooli. Ka sealt helistati, et ta on vaiksem ja ei taha õue minna, mis ei ole üldse temalik, kuna kurdab külmust ning lubasin anda paratsetamooli. Õhtuks oli ta jälle okeika ning laupäeval ka midagi hullu ei toimunud, noh lisandunud oli köha, jälle. Käisime isegi ühel etendusel õhtul koos. No ja pühapäeva lõunal avastasin, et kurja, kehal on lööve, mida hommikul seal veel ei olnud. Eile pidin ta ka koju jätma, sest lööve levis näole ja noh nagu ma ütlesin, šarlakid möllavad ja ta oleks ilmselt niikuinii koju saadetud koolist. Seega, teavitasin kooli tema puudumisest ja hakkasin perearstile helistama, et aega saada.

Vot see, mis edasi eile toimus, oli paras komöödia 😀 Meil läks 2 tundi aktiivset valimist aega, et üldse perearsti kätte saada. Number oli koguaeg kinni ja no mitte kuidagi ei saanud löögile. Kui lõpuks õega räägitud sain, kes arstile andmed edasi andis, tuli kiire vastus Noorhärra arstile tuua. Aga kindlat aega me ei saanud, vaid läksime elavasse järjekorda. Ma võin ainult oletada, et lihtsalt niipalju arstile soovijaid oli, et nad pidid elava järtsu avama. Arsti juures läks ruttu – šarlakeid ei diagnoositud, vaid võeti selle kinnitamiseks proov. Küll aga öeldi, et Noorhärral on mandlipõletik, mis minu jaoks täielik üllatus, kuna ta ei kurtnud üldse kurguvalu. Ravimiks määrati antibjotsid (okei, jälle, aga vähemalt need aitavad teda hetkel), mille kättesaamiseks apteeki läksime. Tuli välja, et apteegil ei ole antibjotse, päris mitmes apteegis ei olnud, kuna väidetavalt on riiklik puudujääk nendest, just sellest, mida manustatakse vedeliku kujul. Lõpuks õnnestus leida vajalik antibjots tableti kujul ent selleks oli vaja retsepti muudatust, mida sai teha vaid telefoni teel. Ehk tuli hakata uuesti helistama perearstikeskusesse, mille kättesaamiseks hommikul kulus kaks tundi. No õnneks oli olukord lõunaks veidi maharahunenud ja ainult kümme mintsa läks, et anda oma mure edasi. Praksises lubati retseptimuudatusega tegeleda võimalikult ruttu, sest me ju ootasime apteegis teiselpool letti. Pärast pooletunnist ootamist tulime koju, kuid apteeker oli piisavalt mõistlik, et pani meile tabletid kõrvale, et ravimi kindlasti saaksime. Umbes nelja aeg tuli lõpuks kõne, et retsept on valmis. Küsisin veel, et kas võime kohe minna apteeki, kus tablette meile hoitakse ning seda ka lubati. Noh, retsept ei olnud ikkagi sinna saadetud, vaid praksise kõrval olevasse apteeki. Teades, et telefoniteel asju ajades kaotame aega, sõitsime tagasi praksise kõrval apteeki, kus õnneks oli retsept, ent tablette ei olnud saadaval 😀 Egas midagi, prinditi see retsept meile välja, läksime teise apteegi ja saime lõpuks need kuramuse tabletid kätte 😀 😀 😀

Noorhärra oli ses mõttes tubli, et ta pole siiani tabletikujul pidanud ravimeid võtma, kuid sai nüüd sellega ilusti hakkama. Täna läks ta kooli, kuigi näos on näha löövet ja ka kehal ent siiani pole arst meile tagasi helistanud, et tegu šarlakitega. Isegi kui see kinnitus tuleb, on Noorhärra selleks ajaks juba 24h ravimit saanud. Seega jah, olgu tänatud geeniused, kes võitlesid koroona vastu totaalisolatsiooniga, mis on muutnud tänaseks inimesed (nii vanad kui noored) väga väga vastuvõtlikuks igasugustele haigustele ja viirustele.

Tagasi tööl

Olen rääkinud sellest, et suvel otsisin Piigale hoiukohta ning õnneks ka päris normaalse koha leidsin. Oktoobri keskpaigas, vahetult enne perebasseinikale minekut, alustasime vaikselt harjutamisega. Ma ütleks nii, et need harjutamise korrad läksid ikka väga hästi. Esimene kord jäi Piiga tunnikeseks, sealt edasi juba pooleks päevaks ja ma isegi ei mäleta, kas ta käis ka kolmandat korda, sest … ei olnud nagu põhjust lisa harjutada. Vähemalt tööle naasmise algus tõotas tulla sujuv. ‘

Minu esimene ametlik päev tagasi oli 1. november. Kuigi harjutamine hoidjatega sujus Piigal hästi, olin siiski veidi skeptiline (või natuke ka kanaema, sest viimane laps ja viimane beebi selles majapidamises), mistõttu teda täiskohaga ikkagi hoidu ei pannud, esialgu. Iseenesest hea oligi, sest juba teisel nädalal algas minu jaoks natuke imelik streik, et Piiga ei tahtnud kohe üldse hoidu jääda, justkui teine laps oli. Ikka korralikult pisardas ja päeval oli nõus vaid hoidja süles olema. Alles hiljem selgus, et ka tema põdes läbi inimese hand-foot-mouth tõve, küll leebemalt kui Noorhärra, aga ju sellel nädalal oli viiruse peiteaeg. Nüüdseks on ta ikkagi väga ära harjunud ja pigem leppinud, et mõned päevad seal veedab. Hommikuti nuttu enam ei ole, aga õhtul on ikka väga hea meelega nõus koju tulema 😀 Ja kuigi pean seda vastumeelselt ja okas hinges tunnistama, siis mõned päevad nädalas endale saada, isegi kui see tähendab kuute tundi kodukontorit, on ikka niiiiiiii mõnus.

Kui ma alguses olin 110% kindel, et Piiga läheb täiskohaga hoidu, siis vaadates minu hetke töökoormust ja tööandja pooldavat suhtumist paindlikku töögraafikusse, ma selles enam nii kindel ei ole. Ja kui oktoobris olin veel mõttel, et äkki lähen ise hoopis osalisele tööajaline, kuna hoidjad töötavad vaid neli päeva nädalas, teisipäevast reedeni, siis ka see ei tundu hetkel vajalik olema, kuna saan kõik vajaliku tehtud ning jääb lisaaegagi üle (näiteks õhtuti kui lapsed magavad) juhuks, kui töökoormus tõuseb. Mul on hea meel, et hoidjatega sai sõlmitud leping, mille kohaselt käib Piiga minimaalselt kaks täispäeva nädalas kohal, sest see annab mulle piisavalt mänguruumi, kui mitmeks päevaks ta nädalas hoidu jätta. Pealegi töötab ju Miku vahetustega ja saab seetõttu mõnikord ka ise temaga olla ehk lõpp-kokkuvõttes saame natukenegi raha kokku hoida. Ühesõnaga, nii novembris kui detsembris panin ta nädalas kolmeks pikaks päevaks hoidu, 8-17. Jah, pikk päev, aga siis sain/saan vähemalt korralikult tööle keskenduda. Muidugi väikene väljakutse saab olemas jõuludele eelnev nädal ehk 19-23 detsember, kuna Noorhärra kool lõpeb 16ndal ning Hoidjad lähevad puhkusele 15st, Mikul on aga töönädal. Õnneks saab Miku ema ühel päeval lastega olla ja kahel päeval võtsin mina ka poolikud päevad vabaks . Samas arvestades seda, et enne jõule on tavaliselt kontoris pigem rahulik, siis vast saan hakkama.

Ja tööst. Läksin tagasi projektile, mille juures enne emapuhkust töötasin. Juba 2021 aasta algul sellel alustades ei olnud minu muljed 100% positiivsed. Just seetõttu, et ma olen harjunud tegutsema ja et mind on vaja. Sellel projektil ma paraku nii ei tundnud alustades ega ka nüüd naastes. Või kuidas tunneks end inimene, kes peab vähemalt korra nädalas tuletama meelde, et “hei, ma olen ka olemas” ja “hei, tahaks ka midagi teha”. Jumal tänatud, et kodukontorist hetkel töötan, mitte ei mune kontoris, sest näiteks eestoa remont sai paljuski viimistletud minu poolt just ajal, kui oleksin pidanud tööd tegema. Eks nii mõnigi ütleks, et ole kuss ja õnnelik, et raha makstakse mitte millegi tegemise eest ja ses mõttes on hetkel tõesti väga hea, et mul ei ole korralikku tampi taga, kuna kõik laste hoiu/kooli ja koduga seonduv on suuresti minu õlgadel. Ainult paha asi on selles, et me peame iganädalaselt ajatabeleid täitma ja kui ma ikkagi midagi teinud ei ole, siis “istusin ja veeratsin pöidlaid” või “värvisin eestoa seinu” või “pesin eestoa aknad puhtaks” ei ole ju kliendi jaoks aktsepteeritavad kuluread 😀 Õnneks suutsin midagi sellist üldisemat laadset tegevuse välja mõelda ja julmalt panengi seda kirja hetkel. Tänu sellele, et aasta lõpus vahetatakse meil personaliga seonduv (mh puhkuste ja ajatabelitega) programm välja, tuli juba eelmine kuu enda ajatabelid aasta lõpuni esitada ehk paljuski tegevusi ennustada. Otsustasin, et jätan siis asja hetkel nii, küsin ikkagi korra nädalas, kas saab kuidagi aidata ent uuest aastast tahaks siiski natukene konkreetsust ellu. Iseenesest olen vaadanud natuke tööturul ringi, et liikuda rohkem kvaliteedikontrolli kui projektijuhtimise suunas (kuigi hetkeline positisoon laseb mul siiski kvaliteedikontrolli ka teha), kuid ilmselt midagi drastilist ei võtta enne enne, kui Piiga saab kolmeseks ja lapsehoiuteenuse peale ei läheks enam nii suur summa 😀

Ahjaa, nii mõndagi on muutunud lapsehoiuteenuse tasus. Esmalt muidugi on hinnad tõusnud võrreldes viie aasta taguse ajaga, keskmiselt nii 15 naela. Ehk nüüd maksab poolik päev 30 ja täispäev 45 naela. Piigale ei pea ma ühte söögikorda kaasa pakkima. Teagi, kas tegu oli Wigani kandi iseärasusega, või ongi enamik hoidjaid läinud selles suunas, et kasseerivad rohkem raha ja pakuvad kõik söögikorrad ise. Endiselt kehtib ka see, et kui Hoidjad on puhkusel, pean mina ikkagi 50% tasu neile maksma, mistõttu sain just kuu alguses aru, KUI VÄGA tark oli teha miinimum kaks täispäeva nädalas leping Piigale. Ja muidugi see, et kui laps ei saa mingil põhjusel kohale minna, siis tolle päeva eest sa tasu tagasi ei saa. Seda osa ma isegi mõistan. Mis aitab leevendada hoidjakulusid, on valitsuse 20% toetus ehk kuutasust maksame ise 80%. Näide – detsembris bronnisin Piiga seitsmeks täispäevaks, lisaks 50% tasu kahe nädala eest kui Hoidjad on puhkusel ning detsembritasu oli 450 naela (360+90). Meie kanda sellest reaalselt on 360. Kui Piiga saab kolm, siis lisandub veel valitsuse poolne 30 tasuta tundi hoidu. Jei, ainult kaks aastat veel kuniks veidike kergem hakkab rahaliselt 😀 Vähemalt ei maksa me seekord poolt minu palka kuus lapsehoiu peale 😀

Noorhärra on kuuekas

Mhm, aeg on sealmaal aastas, et pidasime eelmine nädalavahetus sünnipäeva. Minu pisike beebi ei olegi enam nii beebi, juba kuuekas lõi ette. Kuna Noorhärra õige sünna oli nädala sees, pidasime sõpradega pidu nädalavahetusel. Seekord ei mässanud ma koduse peo ettevalmistustega nagu eelmisel aastal*, vaid broneerisin kümnele lapsele minigolfimängu, mis sisaldas endas nii raja läbimist kui sööki. Oleksin saanud tellida ka täispaketi ses mõttes, et peokoht oleks hoolitsenud igale lapsele antava kingikoti eest** ja lisaks oleksid nad medali saanud, kuid mulle tundus see kuidagi liigne luksus maksta 6 naela lisade eest. Ses mõttes mul veab, et üks sõbranna töötab mänguasju importivas firmas ja no tal oli ikka korralikult igasugu näidiseid üle. Saime nendest ilusti kotikese kokku nii poistele kui tüdrukutele, mina ostsin lihtsalt juurde suure shokolaadist medali. Lisaks tellis Miku emale ühe tuttava tordimeistri käest tordi, see on selline traditsioon juba, et vanaema kingib lapsele tordi ja no seekord oli tort ikka mega. Kuna Noorhärra jaoks on legod hetkel AjaO, siis sai ka tort vastava temaatikaga. Pidu ise läks hästi – mul oli alguses küll stressitase laes ning kannatlikkus viimase piirini viidud, sest noh Noorhärral oli oma arusaam, kuidas mängida tuleks ja see ei olnud selline traditsiooniline mängime korda-mööda ja ootame teisi ka järgi. Meil õnneks vedas, et golfirajal oligi ainult meie seltskond , seega kui need kevadised vasikad esimest korda aasale lahti lasti, siis ei seganud nad tegelikult mitte kedagi 😀 Ja tuli välja, et lastele väga meeldis ka. Söögiga läks nii, et kõik said kõhud täis ning neil jäi isegi aega veidike mängida. Või noh, nad tormasid mööda ruumi ringi, mis õnneks piisavalt suur oli. Vähemalt tordi lahtilõikamise ja sünnalaulu laulmise ajaks suutsid kõik maha rahuneda 😀 Õhtuks tulime meie juurde, kuna sõbrad Wiganist olid võtnud pika tee ette ja tundus nõme, kui nad kohe koju tagasi lähevad. Kuna Inglismaal tähistatakse ka bonfire nighti, käisime õhtul veel ilutulestikkugi vaatamas. Kingituste kohapealt juhtus kuidagi nii, et enamus kinke olid legode komplektid ja kusjuures veel sellised, mida tal veel ei ole, mistõttu terve eelmine nädalavahetus möödus Noorhärral legosid kokku pannes. Meie kinkisime talle suure rongikomplekti, mis jäi talle silma juba augustis Eestis olles ning kuna ta ka kolm kuud hiljem sellest rääkis, tundus nagu õige kingitus. Kõige parem on see, et meil ei ole veel kõik komplektid lahti tehtud, kuna mingil hetkel suutis ta mitu komplekti korraga avada ning otsustasime, et paneme poolikud komplektid ikkagi kokku enne kui uued avame.

Noorhärra õige sünna päev möödus suhteliselt tavaliselt. Kuna Miku oli tööl, siis hommikul ta Noorhärrat ei näinud. Seetõttu andsime ka oma kingi talle eelmisel õhtul üle ja mille kokkupanekut ta hommikul jätkas. Muideks, oli ta nii õhinas, et oleksime peaaegu kooli hiljaks jäänud. Koolis jagas ta klassikaaslastele kommi, õhtul kodus pani legosid edasi kokku ning täitsa õhtul tulid Miku vanemad koogile. Ses mõttes vaikne päev, aga kuna pidu oli ära olnud, siis ei osanud ka Noorhärra rohkemat oodata. Muideks, see oli nii armas, kui hakkasime talle omapoolset kinki üle andma ning ta lihtsalt tuli ja kallistas meid rõõmust teadmata, mis ta kingiks saab. Oskab teinekord ikkagi tänulik ka olla.

Nüüd saab paar nädalat hinge tõmmata, enne kui Piigale pisikese peo teeme.

*Eelmine aasta tegime Noorhärrale koduse piraadipeo. Ma ei mäletagi, kus see idee tuli, kuid igatahes piraadipidu ta tahtis. Korraldamine keeruline polnud, sest nüüd on ju meil internet, kus saab kõiki dekoratsioone tellida, muuhulgas ka ühekordseid nõusid ja õhupalle. Lisaks tellisin talle aardekirstu, mille sees kõigi laste peokotid ja hunnik väikseid shokolaadimünte. Kirstu ise pidid nad aardekaardi ja vihjete järgi üles leidma. See mäng oli peo hitt ka. Tol korral sai Noorhärra vahva piraaditordi ning paljud külalisedki riietasid end piraatideks. Kuna eelmine aasta oli palju sebimist, siis selle aastane pidu oli ju pm kõik minu eest tehtud ja kuidagi eriti kerge oli. Mul tekkis mitu korda enne pidu tunne, et olen midagi väga tähtsat unustanud 😀

**Kingikott ehk party bag on selline pisike kotike, kus on mõned asjad sees. Tavaliselt väike pliiatsite/kriitide komplekt, märkmik või värviraamat7värvimislehed, klepsud, mõnikord ka kommipakike. Ja neid antakse suhteliselt pisikesest peale juba kui aitäh külalistele, et nad peole tulid.

Käisime esimesel perebasseinikal, kohapeal

Jätkates muljetamist kohapealse eluga, siis räägin esmalt hotellist. Meil oli broneeritud superior tuba mere/basseini vaatega Santa Susannas hotellis nimega Tahiti Playa Hotel and Suites. Mingil põhjusel arvasin koguaeg, et meil ol sviit, aga ei olnud, lihtsalt neljane tuba. Tagasimõeldes asusid sviidid kõik hotelli teises diivas, eemal ja eraldi.

-Meie tuba oli kolmandal korrusel, kahe suure voodiga, mis omavahel kokku lükatud. Eeldasin, et Piigale antakse eraldi võrekas, aga seda ei juhtunud. Sellest oleks tegelikult palju abi olnud, sest Piiga armastab voodis ringi trallitamist enne magama jäämist, kuid ilmselgelt kui ta on suures voodis, siis on magama jäämine teisejärguline. Nii juhtus ikka mitu ööd jutti, et panin ta kärusse magama, nii mõnigi öö jalutasin ka mööda koridori, sest toas oli natuke liiga palav. Meil oli küll kondikas, mis päevasel ajal toa ilusti jahedana hoidis ent öösel oli ikkagi palav. Päris mitmel varahommikul avasin näiteks rõduukse, et jahe tuppa saaks. Toas oli veel dušširuum ja korralik rõdu. Kui me kohale jõudsime ja ma rõdule astusin, olin super rahul – vaade oli ikka mega ilus hotelli sisealale, kus olid basseinid, kuid eemal terendas Vahemeri. Linnulennult olime merepiirist umbes 100m kaugusel. Seda saime alles magama minnes teada, et õhtune meelelahutus ehk live bänd esineb ka sisehoovis, pm kohe meie toa all ning rõduuks ei ole just kõige helikindlam* 😀 Algselt lootsime, et saame ikka paaril õhtul ka vaiksemas atmosfääris magama jääda, sest ajakava esinejat ette ei näinud, kuid meil “vedas” ja saime show’d täie raha eest, kõik seitse õhtut 😀 😀 :D** Toas oli kõik elementaarne olemas ent mis puudus, olid triikraud ja veekeetja. Või noh, ei puudunud, vaid need pidi tagatisraha vastu vahetama. Veekeetjat oli meil piimasegu tegemiseks vaja, seega mis meil muud üle jäi, kui 40 eurot natukeseks ajaks panti panna (saime ikka kõik tagasi ka). Miks ma need eraldi välja toon, on seetõttu, et hotelli kohta lugedes, oli kirjas, et kõik toad neid sisaldavad, seega oli natukene imelik tunne, et nii vähe külalisi usaldataksegi. Aga ju siis neil on omad halvad kogemused olnud, millele tugineti. Toas oli telekas, aga mina ei tea, mis nende hotellidega on, et päris paljudes näidatatkse vaid kanaleid, kus saated on kohalikus keeles dubleeritud. Päris närvi ajas, kui oleks tahtnud õhtul mõnda krimkat vaadata, aga no muffigi ei saanud aru, millest juttu 😀 Kuna mina olin ikkagi puhkusel, et plaaninud ma mitte üks raas rohkem koristada, kui hädavajalik ja nii lasime toateenindusel iga päev meie tuba sättida. Oli küll mõnus igal päeval peale ringitatsamist korras ja puhtasse tuppa tulla 🙂 Ainult viimasel päeval ei koristatud meie tuba, sest tol hetkel, kui nad tulla tahtsid, oli Miku Piigaga toas, kes lõunaund magas ning Miku palus neil mitte segada. Hiljem nad tagasi ei tulnudki.

-Nagu öeldud, sisaldas meie majutus hommikusööki ning lõuna-või õhtusööki. Valiku üle ma nuriseda ei saa, sest kõik kolm söögi korda ikkagi mingil määral erinesid üksteisest. Ja alati oli lai valik erinevaid roogasid. Mis mulle terve nädala jooksul pinda käis, oli väikeste kohviportsude olemasolu, ma olen ikka harjunud kopsikuga kanget kohvi jooma, seal pidin ainult luristama nukutassist 😀 Kohvi pakuti ainult hommikusöögi ajal ja nelja masina taga oli ALATI järts. Lisaks suutsid kaks masinat järjepidevalt cappucino asemel kakaod anda. Noh ütleme nii, et kohvi on minu energiallikas hommikul ning kindlasti ei ole ma rõõmus magusat kakaod lürpides 😀 Mereandide valik õhtusöögil oli alati nii lai, et kalaisu sai mõneks ajaks rahuldatud. Ja kohalikke kooke/tarretisi/kreeme, nominaeitea kuidas neid nimetada, sai ka proovitud. Enamus olid ikka täitsa head. Kusjuures kahest söögikorrast päevas täitsa piisas, sest meie sõime tavaliselt tugeva hommikusöögi, päeva peale haarasime mõne snäki kui sedagi ning siis oli õhtuks ilusti piisavalt tühi. See oli kerge üllatus, et lõuna- ja õhtusöögi kõrvale jooke ei pakutud, need pidi alati juurde ostma. Seda pean siiski tunnistama, et kui sa ikkagi nädalake oled ühes ja samas hotellis, siis paratamatult väsid ka lõpuks söögist ära, isegi kui alati on valikut 🙂

–Basseiniala oli iseenesest piisavalt suur ja kuna aeg oli juba hooaja lõpus, siis külalisi ka mõistlikus koguses ehk lamamistoole jätkus kõigile piisavalt. Veemöllu jaoks oli suur bassein, lastebassein ja mullikas. Aga, kurja kui külm vesi oli. Ses mõttes olime Mikuga mõlemad pettunud, et ei osanud vaadata, kas basseinide vett ka köetakse. Noorhärrat muidugi see ei morjendanud, sest tema hüppab iga ilma ja temperatuuriga vette, kuid Piiga hoidis end ka pigem tagasi. Sisehoovis oli ka pisike mängunurk kahe liuväljaga lastele ning kaks korda päevas avati mängutuba. Seal oli lastel võimalik meisterdada, mängida erinevaid lauamänge, ehitada erinevatest klotsides või vaadata multikaid. Ühesõnaga tegevust oli mõlemale meie lapsele ning kui oma aega piisavalt planeerida, siis sai tihtilugu terve päev tegevustega sisustatud nii, et ise väga laste meelt lahutama ei pidanud. Näiteks oli hotelli allkorrisel nii piljardi- kui õhuhokilaud, mille taga poisid mõnuga aega veetsid. Mina sain jällegi kohalikku kossu nautida paaril õhtul.

-Ma pean eraldi välja tooma ka selle, et meie hotell uputas prantslastest. Ja mitte niisama, vaid eranditult oli tegu vanema generatsiooni esindajatega. Eks kindlasti mõjutas fakt, et asusime ju päris lähedal Prantsusmaa piirile ja ju siis korraldati neile turistikaid. Esimesed päevad ei pannud ma neid väga tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem neid igal pool oli ja issand kui ebaviisakad nad olid. Neil ei olnud üldse probleemi trügida igalpool järtsudes ette, tormata liftidest esimesena välja, kuigi mina olin näiteks käruga neil ees. Tippude tipp oli üks õhtu, kui läksin üksinda lastega õhtusöögile ning restorani ukse ette oli tekkinud järts. Võtan mina end sappa, kui ilmuvad minu seljataha neli prantslast, lobisevad omavahel, siis lobiseda teiste prantslastega minu ees ning enne kui arugi saan, on kaks minust ettepoole silganud. Okei, lasin sel minna, kui paari mintsa pärast olid järgmised kaks minu ees. Ja kui ma neile pahase pilgu viskasin, vaatas üks prantslanna mind veel pahasema ilmega vastu, et ilmselt oleksin pilkude tappes teise ilma jõudnud ka 😀 Ma ei mäletagi, mis õhtu see oli, kui tsillisime neljakesi väljas ja mõtlesime, et ei hakka kohe esimeste seas restosse õhtusöögile tormama, oleme ikka viisakad ja jääme 15 minutit hiljaks. Aga siis hakkas neid prantslasi aina imbuma ja imbuma ning järts aina kasvama ning lühemaks ka ei jäänud, seega läksin lõpuks üksinda seisma, kuni Miku lastega oli. Tol õhtul selgus, et hotelli vallutasid umbes 200 prantslast, kel oli kõike kohe ja praegu vaja. Aga kõige parem nali oli järgmisel hommikul, kui pool tundi enne resto uste avamist (ehk 7 hommikul) lookles juba prantslaste saba valmis sööma minemiseks 😀 Eks nad ilmselt siis ikkagi õppimisvõimelised ole.

-Piiga sai hästi, hästi palju tähelepanu ning ma ei liialda siin üldse. Eks üks heledanahaline punapea ümmarguste siniste silmadega ei ole tõesti igapäeva nähtus ja ta torkab silma. Aga oi kuidas mind hakkas lõpuks häirima see, et need samad prantslannad nunnutasid teda restos samal ajal kui meie süüa üritasime. Ses mõttes, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed teda nunnutavad, isegi restomeeskonnaliikmed suhtlesid temaga erinevatel hetkedel. Aga need prantslannad võisid teda lihtsalt passida ja passida. Ausalt, ma tundsin ühel õhtusöögil olles, et ma lihtsalt võtan oma lapse ja lähen, sest ma enam ei jõua kannatada seda, et minu suutäisid kõrvalt lauast loetakse 😀

Santa Susanna ise on selline pisem kohake, meie saime põhimõtteliselt poole päevaga ta läbi käidud ja midagi erilist seal vaadata ei olnud. Eks tänu hooajalõpule ja turistide väiksemale hulgale hakkas silma ka see, et kohake ise on natike … trööstitu, väsinud, must. Kuidagi ebamugav oli näiteks minna toidupoodi, kus riiulitel vaatas vastu pigem tühjus (nagu koroona algushetkedel). Nii mõnedki meelelahutus- ja toidukohad olid oma uksed juba sulgenud, mis lisas üldpildile veelgi nukrust juurde. Muideks, meie viimasel õhtul selgus, et enamus kohti sulgebki oma uksed, sest hooaeg on läbi. Ses mõttes ongi kahe otsaga see asi, kui minna Costa Bravasse oktoobri lõpus – jah, turiste on tunduvalt vähema ja lahedam liikuda, aga kogu melu on ka pigem juba läinud. Kuhugi veeparki me ei jõudnudki, sest lihtsalt olid kõik kohad oma uksed sulgenud, seda küll juba septembris. Samas, lastega aega veeta ei olnud üldse keeruline, sest tänavapildis ikkagi märkas erinevaid mänguväljakuid, küll mitte suuri, aga piisavalt, et neil oleks lõbus. Nii mõnigi neist oli korralikult linnusitaga kaetud, aga see vist on paratamatus. Ja asub ju Santa Susanna Vahemere kaldal, seega vesi on koguaeg käe ulatuses, kui on soovi.

Kuna me algul plaanisime pigem lebotada vaid basseini ääres, kuid pidime siiski pettuma selle hubasuses ja otsima muud tegevust, külastasime ka muid linnasid. Ühel pärastlõunal sõitsime rongiga Calellasse lõunatama, tundus mõnus linnake. Ühe päeva veetsime Barcelonas, kuhu jällegi rongiga saime. Ma pole kunagi väga Barcelonasse kippunud ja seegi kord oli see pigem Miku idee minna, kui juba nii lähedal olime. Plaan oli rongijaama kõrval hüpata turistibussile ja külastada sellega nii Sagrada Familiat, edasi Park Güelli ja lõpuks veel Akvaariumit ent lõpuks pidime vaid katedraali külastusega piirduma. Seda puhtalt seetõttu, et järjekord bussidele oli meeletu ja nii me tatsasimegi Sagrada Familia juurde jala. Pool tundi hiljem veendusime selle suursuguses ja tõesti jättis see meile väga sügava mulje. Noorhärra jäi Mikuga mänguväljakule kuniks minaks uurisin veidi ringi ning selgus, et ta oli pargipingil magama jäänud. No ilmselgelt ei olnud temast meile selli tatsama teist pool tundi Park Güelli, et seal veel ringi käia ja siis külastada Akvaariumi. Otsustasime hoopis taksoga rongijaama minna, et rongiga hotelli tagasi sõita. Kuna päev oli hästi palav ning Noorhärra suutis oma mütsi kuhugi unustada, siis kahtlustasime tal kerget kuumarabandust, sest ta lihtsalt oli nii uimane ja näost punane ning väga soe. Õiget rongi pidime ka ikka korralikult ootama ent lõpuks ta tuli ning õnneks hotelli tagasi jõudes oli ka Noorhärra enesetunne parem. Pikk jutt lühidalt – mul on vaja minna Barcelonasse tagasi, soovitavalt pikaks nädalavahetuseks ja LASTETA. Ja ühel päeval tegime meresõidu Tossa De Mari ja tagasi. Laev läks hommikul eriti mugavalt meie hotelli rannast välja, sõitis umbes kaks tundi ja tegi mitmeid peatusi teistes linnakestes. Lõunaks olime Tossa de Mar’is, kus aega ringi vaadata neli tundi. Jällegi, linnake, kus oleks tahtnud rohkem aega veeta ja ringi vaadata, kuid lapsed ja käru seadsid oma piirangud. Pärastlõunal korjas laev meid peale ja viis ilusti hotelli tagasi. Jäime kõik selle reisiga väga rahule.

Viimasel päeval ei plaaninud me midagi teha, kui vaid puhata. Magasime nii kaua kui torust tuli, aga mitte liiga kaua, et hommikusööki maha magada 😀 Tegime viimase jalutuskäigu mööda rannariba, poisid käisid nelikrattaga sõitmas, hiljem käisime Vahemeres ujumas ning pärastlõuna veetsime mängutoas. Viimase päeva puhul lõime endid õhtul lille ja jalutasime ühte India restosse sööma peatudes tee peal erinevates baarides mõneks kokteiliks. Isegi Noorhärra sai jaheda mangokoksiga maiustada. Tagasireisimine oli megavara, sest transfeer oli hotellis juba 3 öösel. Iseenesest sujus kõik hästi, kui väljaarvata, et lend hilines väljumisega pool tunnikest. Lapsed magasid korda mööda lennujaamas ent lennukil oli Piiga terve tee üleval, magama jäi alles vahetult enne maandumist. Nagu ikka. Kodune päev oli meil hästi tsill ning midagi plaani me ei võtnud.

Seega, kas me jäime reisiga rahule? Jah, kindlasti. Kas me õppisime midagi? Muidugi. Esmalt, kui sa lähed lastega puhkusele, siis sa tegelikult lähed oma tavapärast elu elama teise keskonda ehk sa ei puhka, vaid ikkagi hoolitsed oma laste eest. Mida kiiremini sa unustad lootuse puhata (minu jaoks on puhkamine nii kaua hommikul magamine, kui soovi on, söögi nautimine, basseini ääres lebotamine ja raamatu lugemine/ristsõna lahendamine, õhtul tsillimine kas baarides või rõdul), seda kiiremini hakkad oma lastega olemist nautima. Teiseks, tuleb teha paremat eeltööd piirkonna kohta, kus sa peatud ning hotelli, kus sa ööbid. Lastega reisides on siiski mingid asjad, mis võiksid olla. Kolmandaks, valida ka aega, millal puhkusele lähed. Meile küll sobib seekordne inimeste vähesus ent järgmine kord võib-olla läheme ikkagi augusti lõpus vahetult enne kooli. Meie näiteks ei teinud väga eeltööd kuhu minna ja mida teha ning õigesti tegime ka. Jooksvalt vaatasime, mida pakutakse ja mis tundub huvitav. Kui mina näiteks eeltööd teen, siis tekib alateadlik kihk, et KÕIK peab ka ära tegema ning see lisab pinget.

*See oli tegelikult täitsa halenaljakas hetk esimese päeva õhtul. Käisime jalutamas ja õhtustamas ning olime kõik suhteliselt turris, kui hotelli tagasi jõudsime. Väsimus oli teinud oma töö, mistõttu Noorhärra (sõna)kuulmine oli miinuses ning meie kannatlikus tema käitumisega samamoodi väga väga napp. Otsustasime, et parim on minna lihtsalt magama, lasta kõigil end välja puhata ning alustada uut päeva rõõmsa meelega. Noorhärra oli just visanud end pikali, mina pannud Piiga kärusse pärast 10 minutlisti trallitamist mööda voodit, kui kuulsime õues tümakat. Sel hetkel vaatasime lihtsalt Mikuga teineteisele otsa ja mina vähemalt purskasin naerma, sest tõesti enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma arvan, et Miku ei olnud kaugel frustratsioonipisarate valamisest 😀

*Hihii, sain omal nahal kogeda ka seda, et rõduuks käib lahti ainult seest poolt. Nimelt teisel õhtul, kui lapsed ja Miku hambad laiali magasid, otsustasin mina rõdule esinejat kuulama minna. Kuna muss oli ikka rajukõva, pidin rõduukse enda järgi sulgema. Natukese aja pärast oli vaja mul vetsu saada ent rõduust enam lahti ei saanud. Ma koputasin ikka päris meeleheitlikult klaasile lootuses, et Noorhärra või Miku ärkavad, aga nad magasid ikka väga õndsat und hoolimata sellest, kui kõvasti ma kobistasin. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistasin hotelli registratuuri, rääkisin oma kurva loo ära ja mulle saadeti turvamees appi. Ma lihtsalt ei osanud muud teha, kui naerda oma kohmakuse üle. Jumal tänatud, et ma telefoni igale poole kaasa võtan, muidu ei teagi, mis saanud oleks 🙂

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Noorhärra kullavaramu

Paar kuud tagasi tuli jutuks abiellumine ja nagu väikesed poisid tihtilugu ütlevad, lubas Noorhärra suureks saades minuga abielluda. Natuke aega hiljem tuli teema uuesti jutuks ning Noorhärra oli oma meelt muutnud – ta abiellub hoopis Piigaga, sest ta armastab teda niiiiii palju. Kui ma siis “pettunult” küsisin, et miks ta minuga ei abiellu, oli vastus vägagi loogiline. Kui tal on aeg abielluda, on ta juba väga suur. Aga mina olen lihtsalt siis juba liiga vana, et abielluda.

Tulime ujumast ja ootasime lifti, kui Noorhärra näitab oma näpul iiiiimepisikest kriipsukest, mille väidetavalt mina olin talle tekitanud (ehk tegin haiget). Ei osanud nagu süüd enda peale võtta ja sinna see asi jäi. Mõned minutid hiljem olime auto juures ning üritasin Piiga turvatooli, kus ta ise sees istus, autosse vedida, kui kuidagi suutsin tema käele haiget teha. No ikka niimoodi, et pisarad korralikult väljas. Noorhärra kohe pragama, et emme, sa pead ettevaatlik olema. Ma siis pobisesin vastu, et kas ta tõesti arvab et ma oma lastele meelega haiget teen. Vastuseks oli “Ei, sa oled maailma parim emme” … esimene kord kui ta seda niimoodi ilma utsitamata ütles 🙂

Noorhärral on käsil periood, kui hommikuti mingil põhjusel kooli ei taha jääda. Kodus on kõik okei ning ettevalmistus kooliminekuks sujub. Samuti ta jalutab/sõidab rattaga kooli hea meelega. Lihtsalt, kui me klassi juurde jõuame ning on vaja kaaslaste seljataha ritta võtta, hakkab tema puksima ja jaurama, et ei taha kooli minna. Asi lõpeb tavaliselt sellega, et jalutan temaga koos klassiukseni ja siis õpetaja võtab suunamise üle. Ma tean, et see on mingi hetkeasi ja ta pigem kopeerib teisi, kes ka hommikuti jauravad. Tal ei ole koolis suuri probleeme ja õppimine ka sujub. Pigem talle meeldib koolitöid teha. Igatahes, pärast mitmendaid selliseid hommikuid jalutame pärastlõunal koolist koju tagasi ning Noorhärra rõkkab ühel hetkel, et talle nii meeldib koolis käia. Mina küsin hämmeldusega, et miks ta siis hommikuti jaurab ja ei taha klassi minna. Vastuseks tuleb “sest mu tunded muutuvad nii raskeks hommikuti sest mulle nii meeldib sinu ja Piigaga kodus olla ja ma ei taha kooli jääda.”

Sõidame bussiga linna keskusesse. Buss peatub ning ootab, et kaks inimest oma suitsukimamine lõpetaks ning bussi astuks. Kuna Noorhärra istub minust tsipake eemal, et omada parimat vaatevälja, mina pean aga vankriga ettenähtud osas olema, hüüatab ta bussi liikuma hakates mulle väga tõsiselt. Isegi pahaselt – “emme, need kaks inimest viskasid oma suitsud maha ja mitte prügikasti. See on väga tobe”. Ütleme nii, et mu süda õhkas uhkusest, et minu peagi kuuesel lapsel on pärast pidevat korrutamist ja arutamist selge, kuhu prügi käib. See on tal nii selge, et teinekord korjab ta niisamagi tänavalt prügi üles, et see siis prügikasti panna või nende puudumisel vankrikorvi, et hiljem kodus ära visata. Ja mul on kahju, et tol hetkel bussimüra liiga vali oli, nendele kahele oleks väga ära kulunud teadmine, mida ilmselgelt neile kodus aastakümneid tagasi ei õpetatud.

Miku vanematel täitus hiljuti 40. pulma-aastapäev. Kuidagi suurelt seda ei tähistatud, küll aga läksime neile külla. Päev enne minekut rääkisin ka Noorhärrale meie järgmise päeva plaanidest ning mainisin muuhulgas, et vanavanemad sellise verstapostini jõudsid. Noorhärra reaktsioon oli hindamatu. “40 aastat. Mis sa teed nalja?!?” (You gotta be kidding me).

Ujula riietusruum ning valmistume trenniks, kui avastan, et Noorhärra kõhul naba ümber on selline kulunud joonistus. Kui selle kohta küsin, siis esmane teooria on, et tema joonistas sõbrale paberile, a vat sõber joonistas talle kõhu peale. Kui ma siiski kahtlesin selles teoorias, selgus ka tegelik lugu joonistuse tekke kohta. Noorhärra joonistas ise kõhule, sest teab et see on tobe tegu (naughty). Aga ta arvas, et kui ta käitub tobedalt, siis õpetaja saadab ta varem koju 😀 Njah, õpetaja saatis ta siiski vaid oma kõhtu pesema.

Teeme peale kooli pikema jalutuskäigu ja ühtlasi põikame sisse ka kodukoha raamatukokku. Mingil imelisel kombel meeldib Noorhärrale seal käia, küll pigem mänguasjadega mängimas, aga no ma olen alati lootnud, et kui ta raamatute keskel aega veedab, hakkab nende vastu ka huvi tundma. Saabub aeg kojuminekuks kui Noorhärra avastab, et tahaks ikkagi raamatu ka koju võtta. Valituks osutub raamat leiutistest. See on kohe selline hitt raamat, et terve kodutee (nii 300m) loeb ta mulle ette, kuidas aastal 1925 leitutati suur koletistega võitlev masin. Ma ei teadnudki, et mu pea kuuene oskab nii ladusalt natuke teaduslikumaid lasteraamatuid ette vuristada 😀 😀 😀 Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis täitsa õnnestunud laenutus oli, sest nüüd loeb Miku talle õhtuti sealt unejutte ning tunnistas, et täitsa huvitav raamat on.