Kolm soovitust

Viimastel nädalatel on kuidagi juhtunud, et oleme sattunud erinevatesse kohtadesse, mis meile positiivselt meeldinud on. Mõtlesin need siia kirja panna juhuks kui keegi siiakanti satub või siinkandis elab.

Esiteks, kui on soovi veeta lastega mõned vahvad tunnid või isegi pärastlõuna, siis Hartlepooli külje all asub selline koht nagu Tweddle Farm. Avastas selle koha tegelikult Miku juba septembris, kui mina olin mingeid asju ajamas ja neil oli isa-poja päev. Ma ei ütleks, et tegemist on lõbustuspargiga, samamoodi ei ole tegu mini-loomaaia või farmiga. Kõik selliste kohtade erinevad elemendid on kogutud kokku ja loodud lõbus ajaveetmispaik kogu perele. Ma ei julgeks seda muidu soovitada, aga sattusime sinna samasse paika, jällegi kord kahekesi Noorhärraga ning ka mina olin positiivselt üllatunud. Ütlen kohe ära, et paljud atraktsioonid on siiski väljas ja eriliselt õnnestunud külastus eeldab ilusat ilma (ehk vähemalt vihmavaba päeva). Samuti tuleb end riietada vastavalt aastaajale, kuna koht asub nagu künka peal, rannikule suhteliselt lähedal ehk tull võib teinekord päris tugev olla. Õnneks, siin elatud aastatatega olen õppinud ära, et vahet pole KUI ilus ja soe ilm kodus võib olla, välitegevusi tegema minnes ära unusta end soojalt riidesse panna ning pigem kummikuid/matkasaapaid kanda. Ühesõnaga, aeg seal möödub kiirelt, sest võimalik on möllata erinevates nii sise-kui välismänguväljakutel, kusjuures need on kõik pigem erinevate atraktsioonidega. Lisaks on võimalik toita loomi (neid loomi ON palju erinevaid) ning samuti korraldatakse pooletunniseid lemmikloomadega kokkusaamise hetki (ehk saab neid süles hoida). Need on absoluutsed Noorhärra lemmikud, sest ta nii väga tahaks endale lemmiklooma. Ala ise on suur ja samuti on mõeldud erinevate mängu mängimise võimalusele ning ala suuruse tõttu ei ole ka seda tunnet, et külalised üksteise seljas elavad. Söögi koha pealt on võimalik osta seda nii kohalikust kohvikust (minu jaoks jäi valik pigem kesiseks ja üksluiseks aga ma olen ammu aru saanud, et see on täielikult minu probleem) kui saab pakkida endale sööki kaasa ja pikniku pidada. Väga suure ja positiivse üllatuse valmistas see, KUI PALJU oli käte pesemise ja desinfitseerimise punkte, no ikka korralikult. Lõpetuseks, räägime rahast. Arvestades seda, mida lapsed sissepääsu eest kõik saavad, on selle hind naeruväärselt väike – 7 naela per laps. Täiskasvanud peavad maksma ühe naela rohkem. Lisaks tuleb arvestada, et on mitmeid erinevaid atraktsioonine, mis nõuavad münte ehk mõtekas oleks natuke ka metalli endaga kaasa võtta. Meie igatahes jäime selle kohaga väga rahule, viisime sinna hiljuti ka oma sõprade pere, kellele samuti kogemus meeldis.

Teiseks, ma olen suur Itaalia köögifänn. Ses mõttes, et kui minna välja sööma, siis minu esimene valik oleks alati just Itaalia restoran. Teeme iganädalaselt ka kodus pastasööke (kas lasagnet, pasta bologneset või pasta carbonarat) ning kes saaks ära unustada pitsad (mis on suured hitid nii kiirtoidukohtades tellimises või poest ostes), kuid minu eriliseks lemmikuks on saanud risotto (räägib inimene, kes veel aastaid tagasi pidas riisi kõige igavamaks toiduaineks). Miku õde pidas eelmisel nädalal sünnipäeva ning kutsus pere kokku just ühte kohalikku Itaalia restorani nimega Alessi’s. Mina olen kohe sisse astudes kindel, et sinna lähen kindlasti tagasi, kasvõi juba see, et koheselt haaras mu silma jäätisekülmik kuhu oli pandud erinevaid jäätisemagustite vaatamiseks. Kuna meil olid lapsed ka kaasas ja tegu oli kooliõhtuga, siis väga pikalt me seekord olla ei saanud ja magustoidud jäid lõpuks võtmata. Aga ma juba hakkasin vaikselt plaane tegema, et minna sinna tagasi kas naistega või Mikuga kahekesi. Aga õhtust endast – meile oli broneeritud pikk laud restorani taganurgas ning pärast sagimist, saime ka lõpuks istuma. Arvestades, et meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 4 last, siis teenindus oli ikkagi superkiire. Joogid toodi lauda umbes 10 minutit pärast tellimist ja söögid järgnesid umbes 20 minutit hiljem. Minu mereannirisotto, mis oli kergelt vürtsika alatooniga, oli niiiiiii hea lihtsalt ning sain aru ka teistest, et neile meeldis nende söök. Portsjonid olid piisavalt suured, et sa ei sööks üle, aga kõht ei jäänud ka tühjaks. Ning kogu melu ja atmosfäär oli lihtsalt nii mõnus, mul oli lausa kahju et esiteks olen rase ja ei saanud siiski klaasikest veini enda söögi kõrvale võtta ning et see õhtu nii kiirelt läbi sai. Ma oleks hea meelega võtnud veel midagi magusat ja näiteks kohvikese. Ja eks lapsevanemad vast teavad, et kui tahta minnarahulikult kuhugi õhtustama, siis on mõtekam jätta järelkasv koju, vähemalt meie peagi viieseks saav ei oska veel gurmaanlusest naudingut saada.

Ja kolmandaks, veetsime ühe öö glämpides nagu Miku selle kohta ütles. Tegelikult otsisime võimalust kolmekesi kuhugi minna ja korraks aja maha võtta juba augustis kui oli pikk nädalavahetus, aga me unustasime ära, et elame Inglismaal ja siin tuleb puhkuseplaanid pigem pikemalt ette planeerida kui et saad kuhugi ekspromt minna. Meie soov oli veel ööbida kohas, kus oleks privaatne väike välibassein/mullivann/tünnisaun, seega juba see tingimus limiteeris kohti kuhu minna. Leidsime küll sellise koha nagu Graffitoe Farm, aga nagu juba ütlesin, siis augustis olime oma broneeringu tegemisega lootusetult hiljaks jäänud. Küll aga tundus koht piltide ja kirjelduste/tagasisidesid lugedes väga sümpaatne ning otsustasime hoopis praegusel koolivaheajal korra ära käia. Seega laupäeva hommikul pakkisime endid autosse ning sõit võis alata. Ma arvan, et kõige rohkem oli elevil just Noorhärra, kes lihtsalt ei suutnud kohalesaabumist ära oodata. Eriti frustratsioonitekitav oli tema jaoks peatus ühes kohalikus pubis, et süüa lõunat (selle peatuse oleksime võinud vabalt tegemata jätta, sest söök oli alla igasugu arvestust ning mina ei ole tavaliselt üldse peps sööja) või see, et läksime veel poodi õhtuks snäkke ostma. Kui aga lõpuks kohale jõudsime, oli see kõik ootamist väärt. Meie käsutuses oli pisike majake, kus oli olemas voodi (meie võtsime ise tekid ja voodiriided kaasa), pisike köök mikroka, külmiku, veekeetja, rästeri ja kööginõudega ning pisike siseaed mullivanniga. Viimane on sisse lülitatud 24/7, seega meil ei olnud vaja teha muud, kui kate pealt kerida ja sisse sulpsata. Mida ma Noorhärraga muidugi tegime ka 😀 Kuna ilmad on sügiseselt jahedad, olin kõigile kaasa võtnud mütsid, et kui hiljem jalutama minna. See oli KÕIGE PAREM otsus üldse, sest mina tõmbasin endale mullikasse minnes mütsi pähe ning väljas puhuv korralik tuul ei olnudki enam minu kõige suurem vaaenlane. Kaasaostetud alkovabavein maitses soojas veel eriti hää. Kui natukene nuriseda, siis selle kallal, et nende kodukal on veidike segane selgitus magamiskohtade osas, sest nii mina kui Miku saime aru, et majake mahutab kolm inimest, kuigi tegelikult oli selles vaid üks suur voodi kahele. Me küll mahtusime ära ja saime öö magatud tänu sellele, et mul oli mitu lisatekki kaasa võetud teades, et ma olen totaalne külmavarer ja neid saime kasutada Norhärrale eraldi aseme tegemiseks, kuid otseselt me Mikuga ennast välja ei puhanud. Lisaks võiks majakeses olla ka kraanikausike ehk majja võiks tulla vesi ja seda ei peaks tassima kaugemalt. Võib-olla oli lubatud kasutada voolikust tulevat vett, mis pigem mõeldud mullika täitmiseks, kuid omanik meile sellekohaseid juhtnööre ei andnud. Muusosas mulle meeldis ja vähenõudlikule inimesele kindlasti see koht sobiks. Rääkisime Mikuga ka, et kui sinna tagasi minna, siis pigem kahekesi puhkama kui et lastega lõbutsema. Ja seda teha võib-olla tsipake soojemal ajal 🙂 sest jällegi sügis ja rannikuala ….

Noorhärra ütlemised

Ostsin Eestis kaasa mõned lastefilmid, mis Noorhärrale meeldivad, aga millele on eesti keeles peale loetud. Just selle mõttega, et ta kuuleks rohkem eesti keelt. Panen siis ühe Jääaja osadest peale, sest see sari on üks ta lemmikuid, kui Noorhärra tuleb umbes kümne minuti pärast väga pettunult minu juurde, sest filmitegelased räägivad väga imelikult 😀

Koolipäeva hommik ning Noorhärra on just saanud omale kooliriided selga. Tuleb siis trepi peale ja küsib: “Emme, kas ma näen kena välja?”. Järgmisel hommikul uurib ta minu käest, kas ta näeb moekas (smart) välja.

Käisime uue beebiga 3D ultrahelis ning võtsime ka Noorhärra kaasa, sest tema mitte kaasamine tundus väga vale. Viskasin ennast pikali, Miku ja Noorhärra istusid diivanile ning seans algas. Tundus aga, et kogu kogemus oli Noorhärrale kerge pettumus, sest nii kui ta beebit 3D vaates nägi, ütles ta, et see beebi näeb imelik välja. Arst küll seletas, et see pilt on võetud läbi mitme nahakihi ja beebi ulbib ka vedelikus, kuid Noorhärra jäi kindlaks oma seisukohale, et tegu on Õudusbeebiga “ScaryBaby”. 😀

Otsisin välja Noorhärra UH pildid, nii kõige esimese kui ka tema 3D pildid ning palusin arvata, kes pildil on. Just selle mõttega, et näidata talle, et ka tema nägi veidike teistsugune mu kõhus välja. Algul arvas Noorhärra, et tegu on beebiga, kuid selgitasin talle siis, et tegu on ikka temaga. Et esimesel pildil on ta väga pisike, siis juba natuke suurem ning kolmandal pildil on ta just sündinud. Noorhärra tõdes selle peale, et ta oli ikka armas beebi.

Noorhärra jääb teinekord meie voodis magama õhtul ja siis Miku viib ta oma voodisse hiljem. Ühel õhtul kuulen, kuidas ta hõikab mind enda juurde. Mõtlen endamisi, et ju siis ühed musid ja kallid on vaja veel teha. Aga ei, tema üks kaisuloomadest oli põrandale kukkunud ja ta lihtsalt ei ulatunud ise voodis olles seda üles korjama :S Ja nii oli vaja ema kutsuda alumiselt korruselt appi 😀

Aegajalt on Noorhärral enesekehtestamise hetked. No ikka sellised, et on vaja korralikult selgitada, miks on vaja miskit teha. Ühel päeval näiteks plaanisime ratastega sõitma minna ning palusin tal pikad püksid jalga panna, et kui peaks kukkuma, et tee ennast katki. Pluss oli juba õhtune aeg ka. Tema vaidleb vastu, et ta peab lühkaritega tulema, sest näeb niimoodi ilus välja. Nüüd hakkab meid vastu hammustama ka enda ütlus, et kui sa midagi ei tee, siis juhtub see. Näiteks kui Noorhärral jälle purakahetk käsil, siis olen ma olnud rumal tüdruk, kes ei luba tal oma tahtmist saada või ähvardab nt autot lõhkuda või mind vette visata 😀 Ükskord ma küsisin vastu, et kui sa emme vette viskad, kes sul siis hommikuputru teeb. See andis päris pikalt mõtlemisainet talle 🙂

Läksime ühel õhtul parki jalutama ja Noorhärra sai ka ronida. Ühel atraktsioonil sattus ta kokku paar aastat vanema poisiga, kelle vanaema manitses olema ettevaatlik selle pisikese poisi lähedal. Noorhärra sai pahaseks ja ütles, et “ta ei ole pisike, ta on juba suur poiss“.

Õhtune aeg ja ootame kõik söögi valmimist. Noorhärra on juba mitu korda moosimas käinud, et tahaks midagi näksida, sest kõht on niiii tühi. Jään endale siiski kindlaks ja ütlen ei. Mõne minuti pärast kuulen, kuidas Noorhärra räägib Mikuga – “Issi, mine sina ja võta kapist snäkki mulle ning kui emme küsib, siis ütle, et see on sulle endale.”

UK Meditsiinisüsteem, natuke teisest vaatevinklist

Meie peret ootab aasta lõpus ees natukesem suurem elumuudatus, sest detsembri alguses peaks meie perega liituma pisike beebi. Siiani on minu teine rasedus sujunud hästi ning mingeid probleeme pole olnud. Kui, siis ainult see, et väsin kergemini, mind kimbutavad kõrvetised tihemini, aegajalt tunnen mingied korralikke lihasvalusid (kõhupiirkonnas, justkui oleksin midagi venitanud) ja viimasel ajal on ka hormoonid kõikuma hakkanud 😀 Kuna viist aastat tagasi valitses minu kribamistuhinas täielik null seis, siis tol korral ma midagi blogisse lapseootusest ja arstil käikudest ei kirjutanud. Seekord tahan ikkagi natukene infot talletada, missest et Eesti süsteemiga mul igasugune võrdlusmoment puudub.

Ühesõnaga, kahe triibuga testi sain märtsi viimastel päevadel. Miku töötas siis veel kodust eemal ja temale teatamisega ootasin paar päeva. Oleks tegelikult võinud talle aprillinalja teha, aga tol korral ma ei jõudnud enam rohkem oodata. Inglismaal tuleb esimese sammuna ennast ämmaemanda juures arvele võtta ning mõlemal korral on minul juhtunud nii, et ÄE töötab perearstiga samas keskuses, mistõttu on neil päris palju andmeid minu kohta juba olemas. Mingil põhjusel on Idakaldal selline süsteem, et enne ÄE kokku saamist, on vaja minna konsultatsioonile kuidas maksimaalselt tervislikke eluviise hoida raseduse aeg. Kuna aga mina ei saanud algul selle seltskonnaga ühendust ning lõpuks selgus, et ainuke koht, kus teatud viiruse tõttu neid kohtumisi tehakse, asub Middlesborough haiglas, siis lobisesin tolle konsultantiga telefoni teel 10 minutit ja tehtud. Päris karm oleks olnud sõita tund edasi-tagasi, et natuke lobiseda 🙂 Ühesõnaga, omaalgatuslikult hakkasin koheselt võtma foolhapet ja raseda vitamiine, hiljem juurde veel D-vitamiini. Jätkasin oma igapäevaste jalutuskäikudega ning proovisin pigem tervislikult toituda. Esimene kohtumine ÄE-ga toimus mai alguses, kui mul oli äkki 9 nädalat täis ning kus võetigi kõige esimesed mõõdud ja info* Umbes samal ajal rääkisime ka oma peredele uudisest, kuigi alguses tahtsime pikalt saladuses hoida, nii ikka esimese trimestri lõpuni. Aga mul lihtsalt hakkas kõht hästi vara välja punnitama, seega kui Miku perele räägitud sai, siis tuli välja, et Miku ema ja õed olid juba mõelnud, et ei tea kas Kersti on kaalus juurde võtnud 😀 Muideks, esimesel ÄE kohtumisel mõõdeti mu kaalu ikka väga valesti, kerged 5 kilo pandi juurde, nii et kui ma koju tagasi läksin, astusin kohe kaalule, sest mitte mingi valemiga ei uskunud ma ennast nii palju kaaluvat 😀

Esimene ametlik UH raseduse tuvastamiseks toimus 2. juuni. Minu jaoks oli kõige olulisem, et süda tuksuks, mida ta tegi, ka kõik teised näitajad oli korras. Lisaks võeti proovid tuvastamaks genetilisi haigusi (see on vabatahtlik, kuid meie soovisime teada ning vastus tuli tagasi, et geneetilise haiguse risk on madal). Muidugi oli ÄE andnud edasi info eelmise korra rasedusdiabeedist ja nii ootas mind ka nõustamine diabeedispetsialistiga. Too naine küll kuulas mind ära, aga kas ta ka kuulis mida ma rääkisin eelmise raseduse kohta, on teine küsimus, sest lahkusin haiglast veresuhkrumõõtmise aparaadiga. Koduseks ülesandeks oli mõõta nädala jooksul neli korda päevas veresuhkrut**, et näha kas diabeeti on. Muidugi olid minu näitajad korras ning paar nädalat hiljem uuel nõustamisel paluti mul uus, nädal aega kestev mõõtmine teha (mille tegin juuli esimeses pooles vahetult enne Eesti puhkust). Juunis käisin ka teist korda ÄE juures, kes mõõtis ja kaalus ning oli minu tulemustega rahul.

Juulis käisime kõigepealt 20. nädala UHs, kus veenduti, et lapsega on kõik korras ning vaadati ka sugu. Kusjuures kuni tolle kohtumiseni olin mina megakindel, et ei soovi sugu veel teada. Miku soovis ja selle vastu ei olnud mul midagi, samuti selle vastu kui lähiperekond teada saab, lihtsalt lugesin neile sõnad peale, et minule ei tohi midagi reeta. Aga vahetult enne UHd otsustasin, et tahan ikkagi soo ka teada ja nii lubasime seda vaadata. Arst oli oma otsuses päris kindel ja andis teada, et suure tõenäosusega sünnib tüdruk 🙂 Pärast teist veresuhkru mõõtmise nädalat pidin minema uuele kohtumisele diabeediarstiga, kuid see kohtumine lükati viimasel minutil edasi. Kuna mul oli ees kolmenädalane puhkus Eestis, soovitati mul on rasedusmapp reisile kaasa võtta. Õnneks ei läinud seda infot kuskil vaja 🙂 Minu uus diabeedikohtumine määrati koheselt peale tagasijõudmist (kuigi mainisin juba esimese tühistamise järel õele, et olen reisil ning suure tõenäosusega pean jääma ka isolatsiooni, kuid seda infot ei oldud arvestatud mingil põhjusel), kuid kuna ma ei ole vaktsineeritud ja mulle kohaldus isolatsiooninõue, muutsin ka arsti aja ära. Teades, kui hullult siin tahetakse, et ma veresuhkrut mõõdan, siis tegin omaalgatuslikult veel ühe mõõtmise augustis, just nädal aega enne uut kohtumist. Seega augusti lõpus nägin oma diabeediarsti kolmandat korda, kes oli kergelt hämmelduses ja häiritud, et keegi ei olnud minuga kaks kuud jutti kohtunud ent rahul, et tegin omaalgatuslikult vahetult enne kohtumist uue mõõtmise. Ometi lahkusin ka tollelt kohtumiselt teadmisega, et nüüd pean tegema kahenädalase mõõtmise, sest kui diabeet välja lööb, siis teeb ta seda nüüd. Ja too arst oli kuidagi hästi agar mulle kohe ravimid välja kirjutama koheselt, kui mingi jama avaldub :S Oh jah, egas midagi. Hakkasin jälle mõõtma ning nagu ikka, olid enamus näidud lubatud piires, paar üle normi (mis jällegi lubatud on) ning minus suurenes üha enam teadmine, et kõik on korras. Muideks, aru ma ei saanud loogikast, et kui muidu oli lubatud kolm üle normi näitu ühe nädala jooksul, siis tolle kahe nädala jooksul võis mul ainult neli numbrit kõrgemad olla. Jällegi, minus tekkinud skeptikus tekitas see küsimust, et kas tehakse kõik endast võimalik, et ma ikka templi otsaette saaks???

Septembris oli mul kõigepealt kolmas kohtumine ÄE, seekord võttis mind vastu uus inimene, ilmselt asendaja ja oi kuidas ta oma liigutustega mulle närvidele käis 😀 kõik käis kuidagi aegluubis, diktsioon oli päris halb, nii et pidin mitu korda paluma tal ennast korrata. Seekord võeti minult vereproov, kaaluti ja mõõdeti kõhu suurust. Lisaks sain ka tõendi tööandjale*** et olen rase. Kõhu mõõtmine oli ka vahva, sest too suurus pandi graafikusse ning kui beebi jätkaks kasvamist samas tempos, siis tundus, et peaksin pressima vähemalt 5 kilose arbuusi välja 😀 No ja teades, et diabeet ju mõjutab lapse suurust, siis tekkis mul juba eos paanika, et ikka surutakse mulle diabeedidiagnoos (ja ravimid) peale olenemata, et veresuhkrunäidud ok olid 🙂 Ja mis mind häirima hakkas, oli see, et iga kord kui ÄE käin, pakutakse koroonavaktsiini. Iga kord rõhutakse, et tegemist on ohutu asjaga ning uuringud on näidanud, et see ei mõjuta rasedust negatiivselt ehk ei teki katkemistohtu. No tore on, aga minu mure on pigem selles, et äkki minu lapsel tekib väärareng, sest üldjuhul ju soovitatakse rasedal end igate pidi hoida ja ravimitest hoiduda. Kui mul sünnibki väärarenguga laps ja ma lasingi endale vaktsiini teha, siis ma ei tea kunagi, kas see oli vaktsiinist põhjustatud või ei. Mina ei taha seda riski endale võtta ja nii olen nõus pigem rohkem isolatsioonis olema ning hoiduma suurematest massidest. Näiteks poodideski käin ikka veel maskiga (kuigi see ei ole UKs juuli keskpaigast enam kohustuslik), et ma midagi üles ei korjaks, sest ma saan aru ju küll, et koroona ise võib teistpidi mulle ja lapsele halvasti mõjuda. Ühesõnaga, jälle hakkati mulle vaktsiini pakkuma, kuid seekord päris nõudlikul toonil. Eks ma siis lihtsalt noogutasin kaasa ja oligi kõik. Tegelikkus on see, et tänu koroonajamale ja vaktsiini pealesurumusele on mul tekkinud igasugune vastumeelsus ükskõik mis vaktsiini osas, isegi kui nende ohutust on juba ammu tõestatud.

ÄE külastusele järgmisel päeval käisime ka 28. nädala UHs, mis kinnitas veelkord, et lapsega on kõik korras, sugu ei ole ta vahepeal muutnud ning ka beebi suurus on just täpselt nii keskmine kui keskmine üldse olla saab. Ilmselt mul on lihtsalt rohkem vedelikku kõhus, mis tingis ka ÄE poolt tehtud suurema mõõtmistulemuse. Peale UH’d läksin oma tavapärasele diabeediarstiga kohtumisele, kuid minuga tuli hoopis vestlema üks arst. Mulle ei olnud keegi öelnud, et ma ka arstiga räägin, seega olin päris kohmetunud alguses, kui ta küsis, et kas ma üldse tean, miks mind haiglasse kutsuti 😀 Vot ma ei teagi, mis tolle arsti peas toimus, kuid tal oli vaja mitu korda üle täpsustada, et ega mul ole mingeid allergiaid ja ega mul peres ole diabeedikuid. Ilmselt oli oma mõtetega ei tea kus. Diabeediarst oli samuti minu näitudega rahul ja mingeid ravimeid ei kirjutanud. Lihtsalt palus, et ma aegajalt teeks mõõtmispäevi, et siiski valmis olla juhuks, kui diabeet ligi hiilib. Lubasin, et teen järgmise nädal kestva mõõtmise enne kui mul uus kohtumise diabeediarstiga toimub.

No jah, siin me siis oleme, septembri lõpus.

Praeguseks on mul kindel arvamus tekkinud, et rasedusaegne diabeet on justkui mingi uus moodne haigus, mida liigagi pingsalt otsitakse ja rdiagnoositakse ning avimitega allutada tahetakse. Kui ma olen normaalses kaalus täiskasvanu, mul ei ole kalduvust ülekaalule, mu peres ei esine diabeeti, mul ei ole mingeid erilisi kaebusi oma tervise kohta (jätame väsimuse siinkohal välja, sest see on ju loomulik raseduse puhul) ja ma saan ilusti oma toitumisega veresuhkrutaset reguleerida, siis mille k****i pärast on vaja hakata peale suruma tablette? Milleks? Ma saan täiesti aru, et on naisterahvaid, kellede puhul on pidev jälgimine ja ravimite manustamine täiesti õigustatud (tean tuttavat, kes alustas toitumise reguleerimisega, siis võttis tablette ning lõpuks süstis suuri doose ravimit, kuid ka see ei aidanud) aga miks on vaja sellist paanikat tekitada ja ei juleta üldse usaldada, et äkki rase ise tunnetab oma keha ja enesetunnet siiski kõige paremini? Tulenevalt sellest, mis juhtus Noorhärra sünnitusel, oleme Mikuga otsustanud, et mitte mingisugusele esilekutsumisele me ei lähe ning on hea teada, et nii minu kui Miku ema toetavad meid selles otsuses 110%. No okei, kui ma tiksun juba 43. nädalat, siis vast ikka läheme 😀 Aga kindlasti mitte seepärast, et arstid arvavad, et võiks. Mul ei ole midagi selle vastu, kui käin kontrollis rohkem ja olen jälgimisel, aga teist korda ma oma lapse elu ei julge ohtu seada. Kui päris aus olla, siis on minu üleüldine usaldus arstide pädevuse kohta natukene kõikuma löönud.

*Kui ma Noorhärrat ootasin, siis diagnoositi mul rasedusaegne diabeet. Tol korral lõi see mind alguses hästi rivist välja, sest üldiselt mul suuri tervisehädasid ei ole ja pole kunagi olnud ka. Esimesest šokist ülesaanud, siis ega ma tegelikult uskunud, et see diagnoos ikka nii õige oli, sest oma rumalusest olin eelmine õhtu söönud paki merekivikomme (khm, suhkru üledoos), mis arvatavasti tulemust ikkagi mõjutas. Ja kui hiljem selgus, et minu tulemustes oli vaid üks number veidike üle normi (muideks, seda normi oli just mõned kuud enne alandatud ehk vanade andmete järgi oli kõik OK), siis no ma ei suutnud seda asja tõsiselt enam võtta. Sellegipoolest pidin tegelema pidevalt veresuhkrumõõtmisega ning külastasin arste tihemini. Õnneks mingite ravimite võtmise ja süstimiseni asi ei jõudnud, sest ma suutsin oma toitumisega kõik numbrid korras hoida. Siiski, plekk oli mul küljes ja nii ma tihemini kontrollides käisin. Nt umbes kuu enne tähtaega saadeti mind ühelt selliselt kontrollilt otse haiglasse, kuhu jäin üle öö vaatluse alla ning kus Noorhärral hakati sündimiseks kopse ette valmistama. Järgmine hommik selgus siiski, et kõik oli OK, kuid minus suudeti korralik paanika tekitada, et mul sünnib enneaegne laps. Mõned nädalad hiljem, ühel viimastest arstil käikudest selgus, et keegi oli kuskil mingites arvutustes vea teinud ja minu/Noorhärra olukord ei ole üldse nii hull kui siiani arvatud oldi. Sellegipoole olin ma kirja pandud ka sünnituse esile kutsumisele (mäletan, et päris lõpus hakkasin kahtlema, et aga mis siis, kui ma ei ole nõus esilekutsumisele minema? Kuna aga olin esmasünnitaja ja arstide poolt suhteliselt ära hirmutatud, kuidas diabeet mulle ja lapsele pigem negaiivselt mõjuda võib, siis ei olnud minus seda julgust vastu vaielda) ja seda enam muutma ei hakatud. Nii olimegi 39+2 päeva hommikul kell 9 haiglas, kus pidime kõigepealt ootama mitu tundi, et mind üldse üle vaadataks. Pärast seda pandi mingid küünlad, et sünnitustegevus algaks, kuid midagi ei juhtunud. Terve esimese päeva me lihtsalt tiksusime ja ootasime. Miku saadeti ööseks koju, kuna oli selge, et tol ööl keegi sündima ei hakka. Mind koju ei lubatud, kuna nad olid juba sekkunud sünnitustegevuse alustamiseks. Nii ma siis tatsasin mööda koridori edasi-tagasi ja treppe pidi üles-alla lootuses, lootuses et see aitab sünnitustegevuse algusele kaasa ent suuri muudatusi ei toimunud. Teise päeva hommikul tuli Miku haiglasse tagasi ja ootamine jätkus. Mind ajas nii närvi juba see, et väidetavalt oli ju minu olukord ohtlik, aga ometi minuga ei tegeletud, sest pidevalt tuli keegi vahele, kel sünnitustegevus juba oli alanud. Mingi hetk tabasime ära, et ju siis peame hakkama ise simuleerima veidike, et minuga lõpuks tegeletaks. Seega läksime õdede juurde nö paratsetamooli küsima (andmaks vihje justkui mul oleks väikesed valud hakanud, mida ei olnud juhtunud), mille sõi hiljem Miku ära kuna tal pea valutas. Selleks hetkeks olime haiglas tiksunud juba pea 30 tundi igasuguste tulemusteta ja ma lihtsalt puhkesin õdede ees nutma. See vist lõpuks aitas, sest tunnike hiljem viidi mind sünnitustuppa, seal sain õhtusöögi ning kuskil poole kuue paiku tehti mul veed lahti. Ja siis algas põrgu 😀 Mäletan, et tuhud olid nii valusad, et ma ei suutnud seista kuna jalad lihtsalt tudisesid valust. Niimoodi valutasin u 12 tundi, sest avatust lisandus u pool sentimeetri tunnis ning kui lõpuks oli piisavalt avatust, ei jõudnud mina enam kedagi välja pressida. Arst küll utsitas, et mul on tunnike aega ise proovida või siis sekkuvad nad ise, mistõttu proovisin ikkagi ise pressida, kuid mingil hetkel muutus olukord ikkagi kriitiliseks ning arstil tuli vaakumiga aidata Noorhärra ilmale. Mina mäletan, et hetkel kui Noorhärra väljas oli, olin ise nii õnnelik, et laps on sündinud. Kuid Miku on rääkinud ja siiamaani meenutab õudusega, et nii libedalt ikkagi kõik ei läinud. Peale arsti oli sünnituse juures kaks õde veel ning nemad olid mingil hetkel omavahel ikka väga murelikke pilke vahetanud. Kui lõpuks Noorhärra väljas oli, ei teinud ta piiksugi häält ning õel tuli tema rinnakut ikka päris pikalt mudida ning natuke hapnikku juurde anda, et ta hingama hakkaks. Lõpuks need vääksud õnneks tulid, kuid kogu selle jama keskel ei saanud Miku näiteks tema nabanööri katki lõigata. Noorhärral õnneks mingeid tervisehädasid ei olnud ning on siiani väga tubli ja terve poisslaps, minu diabeet taastus ka ruttu (kui seda üldse oligi). Ent ometi jääb meelde see, et sünnitus ei läinud kergelt ning minu silmis mängib siin suurt rolli see, et sünnitus kutsuti esile ehk minu keha ei olnud veel valmis sünnitama ja Noorhärra sündima. Ja kogu arstide poolt tekitatud paanika oli lihtsalt üks suur ringkaitse ja oma seljataguse kaitsmine, nii igaks juhuks.

**Minu mõõtmised olid neli korda päevas – esimene kohe hommikul tühja kõhuga (näit ei tohtinud olla üle 5.3) ja järgmised kolm tund peale söömist (näit ei tohtinud ületada 7.8). Terve nädala peale oli lubatud kas kaks kõrgemat hommikust näitu või kolm kõrgemat näitu kokku. Kui üks või teine oleks esienud, pidanuksin kohe diabeediarstile helistama.

***Tööandjaga sai ses mõttes kino, et kõigepealt ei saanud personali osakond minu e-kirja plaanitavast emapuhkusele jäämisest kätte. Ma saatsin selle juuli keskel ja septembri alguseks ei olnud neilt mingit vastukaja ega edasiseid juhiseid saanud. Lõpuks kontakteerusin otse ühe personali inimesega, kellega suhtlen hoopis teistel teemadel ning tema andis juhtnöörid, mida peaksin tegema. Esmalt tuli täita üks vorm, siis oli vaja edastada too tõend ja kolmandaks – pidin tegema riskianalüüsi kodus töötamise kohta 😀 😀 😀 Ma saan aru, et tööohutus on siin riigis A&O ning teinekord tundub, et sellele pannakse rohkem rõhku kui reaalsele töötegemisele, aga see tundus ka ajuvaba, et pean hindama riske, mis tekivad teiselt korrusel esimesele tulemisega. Kui ma veel käiks kontoris tööl, siis küll. Peaksin ju igapäevaselt autoga reisima, treppe ja lifte kasutama, võib-olla tegema puhkepause, aga no kodus on see kõik niigi võimalik. Kui küsisin personali inimese käest, et miks ma seda ikkagi tegema pean, oli vastuseks, et üheks võimalikuks põhjuseks on hinnata, kas äkki peab minu töötunde vähendama. Eem, kas selline asi ei otsustata mitte koos ÄE ja/või arstiga? No see selleks, tehtud see riskianalüüs sai ja nüüd peaks ka tööandja poole pealt paberimajandus joone peal olema.

Meil on kodus koolilaps :)

Ma olin nii kindel, et panin ühel hetkel kirja selle loo, kuidas me Noorhärra koolikirja kätte saime, aga hetkel ei suutnud seda tuvastada. Ju siis vist ei kribanud ikkagi siia seda lugu. Aga kui nüüd kronoloogiliselt veidike tagasi mõelda, siis jaanuari lõpus oli tähtaeg, mil iga lapsevanem pidi valima kolm kooli, kuhu ta oma lapse sügisest soovib panna ning need koolid pidid olema reastatud eelistuse järgi. Ma mäletan selgelt, kuidas ühe teisipäeva hommikul Noorhärrat lasteada viies küsis üks kasvatajadest nii muuseas, et kas oleme oma valiku juba teinud ja ka ära saatnud, mispeale ma algul ei saanud aru, et kuhu kiiret, sest kuu lõpuni on ju üle nädala aega. Aga selgus, et minu ajaarvamine oli veidike puuse sõitnud ja otsustamiseks olid jäänud vaid mõned päevad. Tol hommikul kihutasin koju ja hakkasin uue kodu (ehk maja, kus praegu elame) lähiümbrusesse jäävaid koole üles otsima ning nende arvustusi lugema. Pidin pma valiku tegemisel lähtumagi kooli veebilehest ja nö. Haridusameti rapotidest, sest teatava viiruse tõttu ei saanud ükski kooli tutvustusõhtuid teha. Kuna siin määratakse lapsed ikkagi elukohajärgselt kooli ning kõigi eelduuste kohaselt uskusime endid uues kodus aprillikuuks (ehk kui vastuvõtukirjad välja saadetakse) juba sisse seadnud olevat, siis tegingi valiku sellest aadressist lähtuvalt. Halenaljakas oli muidugi see, et nii kui see avaldus ära saadetud oli meie valikutega, olid mul ka kõik valikud meelest läinud. Nii oli päris kummaline mitme inimesel pärimisele vastata, et ma lihtsalt ei mäleta, mis kooli ma oma last soovin saata 😀

Aprillikuuks ei olnud me teatavasti veel uude kohta kolinud ja nii olin mina kerges paanikas, et kuidas ma tean kuhu kooli ma lapse sügisel saadan. Ei aidanud ka kõne Haridusametisse, et äkki annavad info telefoni teel, sest kuna ma oma valiku paberkandjal saatsin, siis tuleb ka vastu paberkandjal koduaadressile ehk meie puhul siis uude majja, kus me sees ei elanud ja mille võtmeid meil ka polnud. Saabus too kauaoodatud reede ning mul reaalselt ei jäänudki muud üle kui igaks juhuks tulla oma õnne proovima, et äkki on müüja majas ja saab mulle kirja kätte anda. Maja oli aga tühi, kuid see-eest sain tuttavaks jutuka ning abivalmis naabrimehega (muideks, seda arvan siiani, et tegu on tohutult vahva inimesega). Rääkisin talle oma mure ära ning ta oli juba võtmas minu telefoninumbrit, et see müüjale infoga edasi anda, kui jalutas hoovi postimees, kes oli vägagi arusaaja (ja ilmselt ehmatas minu rõõmutantsu nähes ka ära) ning andis vajaliku kirja mulle üle. Nii sain lõpuks teada, kuhu mu laps sügisest kooli läheb 😀

Juuli algul korraldas lasteaed armsa tseremoonia nendele lastele, keda ootas ees koolitee. Sel puhul korraldati lasteaia hoovis pisike aktus, kõik lapsed kandsid lõpurüüsid ning said pisikese meenepaberi kaasa. Hiljem pakuti nii vanematele kui lastele snäkke ja kooki. Muidugi ma löristasin nutta, veel enne kui oma last lõpetamisrüüs nägin. Mal lihtsalt olen kergelt nutma hakkav inimene 😀 Kuna selle sama teatava viiruse tõttu ei saanud kool korraldada lastevanematele infotundi, tehti seda Teamsi kaudu pluss saadeti koju infovoldik vanematele ja samuti lastele, et mis neid ees ootab. Ma teadsin alati, et UK’s käivad lapsed koolivormis ja seda müüakse tavalistes poodides, lihtsalt olenevalt koolist on värvigamma erinev. Noorhärra peab igapäevaselt kandma must või halle pükse, helesinist polosärki ja sinist pusa. Jalanõud võivad olla ainult musta värvi. Lisaks on sporditunnis vaja kanda valget pluusi, musti lühkareid ja spets musti jalanõusid (siin nimetatakse neid plimsols, maeiteagi, võimlemissussid?). Lisaks peavad lapsel olema mustad, logovabad pikad dressid ja tossud kui ollakse õues. Mina ei hakanud koolivormi enne muretsema kui alles Eestist tagasi tulles ehk augusti keskpaigas. Ütleme nii, et kõik asjad leidsin kerge vaevaga ühest poest v.a. need mustad pikad dressid. Neid lihtsalt ei ole kuskil poes Noorhärra suuruses, kuigi ma olen juba kümneid poode läbi kamminud. Mingi variandi lõpuks leidsin, aga see ei olnud ka komplekt, vaid kaks eraldi eset. Augustis tellisin ka ühe firma kaudu Noorhärrale kooli embleemiga pusa, mis ei ole küll kohustuslik vaid pigem soovituslik. Kuna tolle tellimisega olin nii lootusetult hiljaks jäänud, siis olin leppinud ka sellega, et esimesed nädalad käib ta tavalise pusaga.

Kool algab UK’s tavaliselt täisnädalaga, kuigi on erandeid, nt. Noorhärra nõbu läks kooli 2. september. Seega siin ei oma 1. September kui kuupäev üldsegi eraldi märkimist. Mina olin suutnud päris viimasele hetkel jätta kooliriiete triikimise ja just tema nimesiltide triikimise ja nii ma pühapäevahommikul, poolunisena need sildid tehtud sain. Oi kurja, kuidas ma ei saali triikimist, no kohe üldse mitte. Ma teen seda viimased hädas kui on kuhugi minek ja riided kortsus, aga iganädalaselt ei näe mind kindlasti triikimislaua tagant. Nüüd ilmselt pean hakkama ennast rohkem sundima 😀 Lisaks panin nimesildid Noorhärra jalanõude sisse, koolikoti ja spordiriietekoti sisse ning samuti joogipudeli peale (igal lapsel peab olema kaasas omanimeline joogipudel). Eile ostsin juurde ka väiksemaid plastikkarpe, et talle snäkke kooli kaasa saata. Snäkid võivad olla tervislikud ehk puu-v’i köögivili ning ei tohi olla pähkliline, sest kool nimetab ennast pähklivabaks kooliks. Oh juudas, pühapäeval ju jooksime veel poodi, et Noorhärra jalanõud välja vahetada, sest ühe mehe jalg oli kasvanud vahepeal. Hea oli, et selle pühapäeval, mitte esmaspäevahommikul ei avastanud 😀

Eile hommikul oligi tema esimene koolipäev. Jällegi erinevalt Eestist, hakkavadki lapsed kohe prauhti koolis käima. Ei mingit aktust ega pidulikkust. Ses mõttes oli Noorhärra eile päevalille tassides väike vaatamisväärsus, sest mina arvasin, et võiks ikkagi klassiõpetajale lille viia. Temal ei olnud ka midagi selle vastu, sest lilled talle väga meeldivad, ka neid korjata ja kinkida. Aga muidu ei toonud keegi teine õpetajale lilli. Hommikul tegime kodus ka mõned pildid ning Mikugi oli hommikupooliku vabaks võtnud, et meiega koos kooli tulla. Egas muud midagi erilist toimunudki, kui et viisime ta klassi juurde, kus ta õpetajaga tuttavaks sai ning läinud ta oligi. Ei mingit nuttu ega kramplikult meist kinni hoidmist, ainult naeratus ja ootusärevus. Ses mõttes oli väga hea, et juulis käis ta kokku neljal hommikul maja ja inimestega tutvumas, sest see aitas kindlasti sisseelamisele kaasa. Järgi läksin tall üksinda ning otsustasin, et kooli lähedusse sõidan autoga ainult viimases hädas. Kogu kool lõpetab põhimõtteliselt ühel ajal, parkimiskohti on minimaalselt ja nii peadki end kuhugi majade vahele parkima lootuses, et päris mitu kilomeetrit ikkagi maha ei käi 😀 Esimene päev möödus tal vahvalt ja edukalt. Õhtul käisime küll poodides tuulamas, et leida püksirihma ja koolilühkareid, kuid see oli täiesti ajaraiskamine, sest kumbagi me kuskilt ei leidnud.

Ühesõnaga, Noorhärra kool algab kell pool 9 ning lõpeb kell 3. Sel nädalal lähen talle kolmeks järgi, kuid alates järgmisest nädalast jääb ta nö pikapäevarühma kuni kella viieks. Kogemus lihtsalt näitab, et kui ta on kodus, ei saa mina maksimaalselt tööd teha ja ka temal on igav. Kool asub kodust kilomeeter ehk selline mõnus jalutuskäik mulle. Noorhärra sõitis täna rattaga (ta just sai nädalavahetusel selgeks kuidas abiratasteta sõita ning nüüd soovib ta eriti palju rattaga ringi kihutada), sest kooliterritooriumil on korralik rattaparkla. Avastasime ka, et mõned meie tänava lapsed käivad samas koolis (siin kandis on mitu erinevat algkooli) ning üks poiss lausa Noorhärraga samas klassis. Seega esimesed päevad on täitsa lõbusad olnud.

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Noorhärra ütlemised

Läksime ühel õhtul mere äärde jalutama, kui järsku lõi ninna vinge hais. No meri haises ja korralikult. Noorhärra kirtsutas nina, ütles et oi kui paha hais ja siis küsib siiralt, et emme kas sa puuksutasid?

Sõidame lasteaiast koju ning Noorhärra küsib, mis kell on. Vastan et pool kuus. “Kool puus” küsib Noorhärra vastu, parandan et ei ikka pool kuus. Noorhärra toriseb vastu, “ma ju ütlesin kool puus.”

Lõpetame reedeõhtuse filmi vaatamise ning hakkame vaikselt magama sättima. Noorhärra toob radikalt oma teki ning on ülimalt solvunud, et see ei olegi soe. Vahemärkusena selgitan, et talvisel ajal tegime hommikuti nii, et tema riided said soojale radikale pandud, et siis oleks soojad riided selga panna. Teinekord juhtus, et ka õhtusel ajal oli tema tekk radikal ja nii sai ta peale võtta sooja teki. Seletan mis ma seletan, et radikad ju ei tööta, siis jama on ikka majas, lausa krokodillipisarad hakkavad voolama. Siis avastab ta et tema põsepadi ei ole ka soe, ning see toob juba päris pisarad silma 😀 Üritan teda rahustada, et kuivatame pisarad ja vaatame äkki ühe lühikese multika veel, millega ta on nõus. Ainult et siis selgub, et pisarate kuivatamisega kadusid ju pisarad ära ning uus kurvastushoog tuleb peale. Mina ei suutnud ka enam ja turtsatasin naerma, mille peale tema nii pahaseks sai, et lubas enam MITTE kunagi mulle musi teha. Ilmselgelt on tegu väsinud lapsega ja päris tülis ju ka ei taha magama minna. Hakkasin siis seda tusatuju meelitama ning lõpuks jõuame kokkuleppele, et kui ma tema selga silitan, siis saan musi ka.

Kui poes käime, juhtus tihtilugu, et mingiks hetkeks palus Noorhärra käru sisse istuma, mitte sinna istme osasse vaid just kuhu kaup läheb. Mul ei ole selle vastu midagi olnud, sest tavaliselt ta istuski ilusti ja spets istme osasse ta ju enam ei mahuks. Umbes kuu tagasi aga ütles ühe poe turva, et see on ohtlik ja keelatud tegevus ning kui ta nüüd ongi kärusse küsinud, siis olen vastanud, et turvamees ju ei lubanud. Läksime jälle kord poodi ning Noorhärra märkab kärul ühte klepsu ning küsib selle tähenduse kohta. Vastan, et see on märk, mis tuletab meelde, et kärus sees ei tohi istuda ega seista. Oleme juba kassas ja mina hakkan ostude eest maksma, kui näen et Noorhärra on läinud kõrval kassas oma ostude eest tasumist ootava naise juurde ning koputab talle käe pihta. Enne, kui jõuan midagi teha (sest koroona ja distantsihoidmise nõue), näitab ta naisele tema kärul olevat klepsu ja küsib siiralt, et kas ta teab, mida see märk tähendab? See ütleb et kärus seista ei tohi. Nimelt oli naisel laps kärus, kes seisis. Naine kohmetus, naeratas ja vastas et laps on ju pisike. Mina ei osanud muud kosta, kui ütlesin hiljem Noorhärrale, et tubli et ta tähelepanu sellele juhtis, sest tegelikult ju lapse mõttes on see püsti seismine natuke ohtlik. Samas imestasin, et Noorhärral ei ole üldse probleemi võõrastega suhelda või neid “korrale kutsuda”.

Pühapäevahommik ning tegin üle pika aja pannkooke. Noorhärra tegi nende söömisest ikka korraliku teatrietenduse. Kõigepealt valas tapool pudelit mett oma koogile, sest ei keeranud eelnevalt korki korralikult kinni. Siis palus ta koogile jäätist ja sôi ainult jäätise palli pealt. Edasi pani koogile natuke suhkrut (sest issi pani enda omale sidrunimahla ja suhkrut). Siis avastas ta sidrunimahla ning soovis seda ka peale, ainult et kui sidrunimahl peale sai tuli välja, et talle ei maitse sidrun 🥴 Siis oli vaja pannkook katki lõigata, ainult et ma tegin seda valesti – pannkoogi oleks pidanud enne rulli keerama ja siis lôikama, nagu mina sõin. Lõpetuseks unustas Noorhärra kuidas suu lahti tehakse, et sööma hakata. Ühesõnaga meil oli Mikuga oma koogid juba söödud kui tema alles esimese ampsu võttis ja ta asus esimesena oma koogi kallale. Ega ta siis kooki lupsti lõpuni söönud – pärast seda, kui meie olime lõpetanud, läks tal umbes 20 minutit, et süüa ära pool kooki, sest vahepeal oli vaja käia meest kleepuvaid käsi pesemas ning lõpuks läks ta üldse vetsu number kahte tegema 🤪🤪. Kirss tordil on see, et Noorhärra on laps, kellele pannkook ei ole esimene valik, samuti ei meeldi talle keedukartul või kartulipuder. Aga anna talle ette kartulipannkoogid ja ta võib neid vintsutama jäädagi 😀

Ja veel, ta mõtles nii armsa oma sõna välja allveelaeva kohta – underdiver ehk allasukelduja.

Noorhärra ütlemised

Sõidame autoga ühest kiirrestost mööda, mis pakub kala ja friikaid (fish and chips) ning Noorhärra hüüatab, et emme näe, sulle maitseb kala onju. Vastan et jah, sest kala on kasulik ja teeb tugevaks (kuigi ma ei ole kindel, kas fish and chipsi kala just väga tervislik on). Noorhärra tõdeb selle peale, et “emme, sina oled tüdruk ja tüdrukutele maitseb kala. Aga mina ja issi oleme poisid ning meie kala ei söö“.

Noorhärra hüppab meie voodis, kuigi teab et ei tohiks. Mitu korda tuletan meelde, et meie voodis ei hüpata, kuid ta ei tee kuulmagi. Lõpuks küsin, et Noorhärra mis su kuulmisega lahti on, et ikka edasi hüppad. Tema vastab, et “kuulmine on katki“.

Noorhärra ütleb, et armastab mind täna. Küsin siis et kas on neid päevi ka kui ei armasta? Jah, need on need päevad, kui ta käitub natuke halvasti ja ma tõstan häält ehk riidlen temaga.

Vaatame Amazonist niisama erinevaid saadaolevaid lego komplekte, sest hetkel on legod A&O. Muidugi tahaks ta kõik komplekte kohe ja praegu, kuid tuletan talle meelde, et kõike ikka korraga ei saa. Tuleb järjest kaks spordiautot, millest algul tahab ta esimest ja siis teist. Jällegi tuletan meelde meie mõistlikkuse põhimõtet ning Noorhärra otsustab, et tema tahaks endale seda teist masinat. Aga esimese masina ostaksime issile ja siis issi jagab seda temaga 😀 Jagamise harjutamine on väga päevakorras, just mänguasjade, ning õnneks on ta nõus ka enda autot issiga jagama.

Lasteaias on üldjuhul praegu põhimõte, et oma mänguasju kaasa ei võta. Teinekord tehakse erand, aga siis peab ikkagi küsima luba enne kasvatajalt. Jõuame hommikul lasteaeda ning ukse peal kougib Noorhärra taskust välja mudelauto, minul ei olnud aimu ka, et ta selle taskusse oli nihverdanud. Kasvataja ütleb seekord EI, sest viimastel kordadel ei ole Noorhärra just kõige paremini oma kaasavõetud autosid jaganud. Võtan mudelauto enda kätte ning enne kui arugi saan, on taskust ka teine mudelauto välja kougitud 😀 Vähemalt on see laps aus.

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Noorhärra ütlemised

Noorhärral oli mingi vahe hästi tobe komme enda turvatooli traksid lahti teha enne, kui auto oli ära pargitud. Eks ma pragasin temaga iga kord kui üritasin autot külgboksida ja siis üks mängib tagaistmel, et “emme sõidab nii hullult, et tema kohe inertsit on surutud esiistme külge” :S Alati käis pragamise juurde lause, et “enne ei tohi turvarihma lahti teha, kui auto seisab“. Ja siis saabus päev, kui olime kolmekesi kuhugi minemas, istusime juba autos stardivalmis, kui mulle meenus midagi kaasa võtta. Sõitsime autoga meie maja ette ning tegin rihma lahti enne, kui auto seisma oli jäänud, sest natuke oli kiire ka. Mis te arvate, kas tagaistmelt tuli “emme, turvarihma ei tohi enne lahti teha kui auto seisab” või JAAA. Samamoodi saab Miku mööda päid ja jalgu, kui julgeb oma rihma lahti teha enne, kui auto on täielikult seisma jäänud 😀

Noorhärra on täielik vannifänn ja teinekord võib vees naudelda ka kauem kui pooltunnikest. Ma võin ju üritada talle meelde tuletada, et oleks vaja ennast pesta, kuid see on suhteliselt sõnade raiskamine. Meie diskussion kõlab siis umbes nii – Mina “Noorhärra, kas sa oled end juba puhtaks pesnud“. Noorhärra “Ei, ma olen veel räpane (tema kasutab sõna “dirty“). Ja siis kui ta lõpuks puhas on ning valmis vannist välja tulema, kiitleb, et nüüd on ta nii puhas, et lausa särab (I am shining mommy). Ühel õhtul luges ette, kuidas ta juuksed säravad ja käed säravad ja jalad säravad ja pepu särab ka 😀

Mul on hästi hea meel, et oleme suutnud lapses tekitada empaatiavõimet ning tema jaoks ei ole probleem oma tundeid avaldada. Kui tal on ikka hea tuju ja tekib tunne, siis võib ta mulle ka keset toidupoodi öelda, et “emme, ma armastan sind” või tuleb teeb kalli ja musi. Eriti nunnud on olukorrad, kui näiteks mina tunnen, et tahaks talle öelda kui kallis ta on, ja siis tema vastus on nii iseenesest mõistetav “I know, I know” (ma tean küll). Ükskord jalutasime randa ja ütlesin talle, et “Noorhärra, kas sa tead, et oled emmele ja issile väga kallis” ning vastus tuli “yes, because I’m cute” (“Jah, sest ma olen armas“). Ja rääkides emotsioonidest, siis meil on olnud perioode, kus tema sõna kuulamine lasteaias ei ole olnud parim ning olenemata kui palju me ka ei räägi või hüvesid ära võta, see teinekord ei mõika. Ükskord sõitsin talle järgi ja jälle oli olnud selline jamam päev, kuna aga mul oli muid muresid ja mõtteid päeva jooksule veel tekkinud, siis tagasiteel koju ma enam ei suutnud ja pisarad hakkasid voolama. Muidugi Noorhärra nägi seda ja tegi omad järeldused, et ma nutan tema halva käitumise pärast ning hüüdis tagaistmelt “Emme, kas sa ikka armastad mind veel“. Vot see oli armas ja tegi haiget samaaegselt.

Kui me 10 päeva isolatsioonis olime, siis eks Noorhärral viskas ka vahepeal üle kogu asi ja tundis konkreetset igavust. Sellisel juhul hakkab ta iga 10 minuti tagant süüa nuruma, kuid me oleme näksimise kui sellise suhteliselt miinimumini viinud. Aga meie neljane on küllaltki iseteadlik ja saab vajadusel asju kätte küll. Seega istun mina teisel korrusel kontoritoas koosolekul, mis lõpeb tsipake varem. Tulen alla korrusele vaatama, et miks nii kahtlaselt vaikne kõik on. Esimese asjana näen külmkappi, mille uks on täielikult lahti. Kutsun Noorhärra enda juurde, et miks külmik avatud on kui ma olin öelnud, et ei mingit näksimist enne lõunasööki. Ja kujutate ette, samal ajal kui mina koosolekul olin, tulid võõrad inimesed (naughty people) meie majja, võtsid külmikust jogurti ja kinderi üllatusmuna ning sundisid Noorhärra selle ära sööma. Vaene laps 😀

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju kui Noorhärra nendib, et tal on ikka suur kõht. Uurin siis, et mis seal kõhus on, et ta nii suur (eeldades, et ta loeb mulle ette toidud, mis ta päeva jooksul lasteaias sõi). Vastus võtab mind muigama, sest väidetavalt on tal kõhus “beebi, kassibeebi“. Küsin siis edasi, et kuidas see kassibeebi tema kõhtu sai ning tuleb välja, et tegu oli “suure võlumaagiaga, mis tema suu kaudu kõhtu jõudis“. Muideks, Noorhärra mängib viimasel ajal palju kassi – ma arvan, et see laps lihtsalt nii soovib endale lemmiklooma.

Klassika, mis ilmselt ei üllata kedagi – sööme õhtusööki ning nagu mõnikord juhtub, hakkab Noorhärra mingi hetk lollitama, et tema enam ei jõua, tal on kõht nii täis, et no absull üks amps ka ei mahu kõhtu. Hakkab ennast juba laua äärest minekule sättima, kui ütlen talle, et kui lapsel ikkagi kõht nii täis on, siis ei mahu ju see pisike šhokolaadijänku ka enam kõhtu. Tuleb välja, et kõhus ikkagi oli ühe pisikese muna jagu ruumi 😀 Tuleb meelde oma lapsepõlv, kui keegi meist kolmest väitis meie vanematele, et lastel on kaks kõhtu – üks magusa ja teine soolase jaoks. Muidugi saab soolase konteiner alati kiiremini täis, kuid magusa oma tundus olevat põhjatu 😀

Olen juba ammu harjutanud meie elamisse kombe, et enne kui õhtumultikat vaatama hakkame, teeme elutoa enam-vähem korda ehk paneme mänguasjad ilusti ära. Teinekord kasutan sama taktikat ka päevasel ajal, sest ma ei arva, et peaksin oma lapse järgi pidevalt koristama. On järjekordne lõunane aeg ning lepime kokku multikat vaadata. Suures toas on aga segadus ning muuseas ohkan, et tuba on ikka nii sassis, teeme selle korda. Noorhärrat see väidetavalt ei sega ning kõik on hästi, “it’s okay” nagu ta tihtilugu kinnitab. Mina aga nii ei taha seda asja jätta ja ütlen, et “emmele küll ei meeldi kui selline segadus toas on” ja mis te arvate mis vastuseks tuli (ma küll sõna-sõnalt ei mäleta aga) – “emme korista siis sina ära kui sulle ei meeldi“.

9 päeva isolatsioonis

3. märtsi hommikul, umbes tunnike peale seda, kui Noorhärra lasteaeda viidud sai, sain juhatajalt kõne, et talle peab koheselt järgi tulema. Ma juba mõtlesin, et tema käitumine on läinud alla igasugust arvestust, sest sõnakuulmine on viimasel ajal veidikeseks probleemiks olnud, kuid tuli välja, et lasteaias oli koroonajuhtum. Keegi oli saanud positiivse testitulemuse ning kuna Noorhärra puutus selle inimesega (ei ole siiani teada, kas tegu oli kasvataja või lapsega) esmaspäeval kokku, pidi ta sellest päevast lähikontaktsena 10 päeva isolatsioonis olema. Seega esimene päev hakkas jooksma teisipäevast ning tagasi tohtis ta minna 12 märtsil, mis reaalsuses tähendas 8 täispikka päeva ja üks selline kolmveerand päeva kodus olemist. Uurisin küll, kas see ei aitaks kui teeme temaga testi ja see osutub negatiivseks, kuid valitsuse juhtnöörid ütlevad, et kui on kollektiivis positiivne juhtum, tuleb eneseisolatsiooni jääda. Mõtlesin, et panen siis kirja, kuidas me need 8 ja natuke peale päeva üle elame, sest mina ju peaksin ikkagi tööd tegema, Miku on ka ära tööl ning reeglite kohaselt ei tohi me kuhugi majast minna, isegi mitte tunnikeseks jalutama (!?!?)*.

natuke päev, 3. märts – kuna Miku oli nädalake kodus ja tööle sõitis alles kolmapäeva õhtul, siis oli meil kokkulepe, et mina teen maksimaalselt oma tööasjad ära ning tema on Noorhärraga. Seega, mina varjusin kontorituppa terveks päevaks ja tegin asju ette ära nii, et sain need töölehele kirja panna kui tulevikus ülesanded. Tegin tegelikult oma nädala töölehe valmis juba kolmapäeval, et teaksin kuidas tunnid jaotuvad ja kuidas saan paindlikum olla. Õhtul olin küll tujust ära, sest ma ei kujutanud ette, kuidas ma suudan meie last 10 päeva toas kinni hoida, kuid eks elame päev korraga. Lisaks on mul endal kerge stress tekkinud sellest aasta aega kestnud eriolukorrast, seega halb tuju oli liigagi kerge väide.

1. päev, 4. märts – Noorhärraga saime päris mõnusalt hakkama. Kuna oli koosolekute rohke päev, siis see andis nö lihtsalt töölehele kirja panna. Koosolekute ajal proovisin kuulamisele lisaks teha ära ka muud asjad, et koosolekute vaba aeg Noorhärraga mängida. Ega seal ju salata ole, et multikad on parim lapsehoidja, kuid et mitte liiga süümekaid tunda, siis mängisime erinevaid mänge – ehitasime magnetklotsidest ja legodest, joonistasime vesivärvidega, voolisime playdoh’ga. Magama läks Noorhärra kergelt arvestades, et füüsilist aktiivsust oli suur null. Mina tegin veel kiired tööasjad õhtul ära ning jõudsin raamatudki lugeda.

2. päev, 5 märts – võtsin ettenägelikult pool päev vabaks ja hea oli, sest Noorhärra oli rohkem minuga mängimise aldis ses osas, et ega ta väga tööd teha lasknud. Õnneks oli jällegi koosolekuid ja need olid pigem hommikul, Noorhärra aga magas kauem ning oli pigem unine ja nõus multikaid rohkem vaatama. Päeva peale ehitasime lego duplotega erinevaid torne, lisaks Nintendo peal Super Mariot. Miku ema tõi meile toidukorvi koju, sest kuigi nädala sees ostsin asju, siis juhtus see kõik enne seda, kui olime isolatsiooni jäämisest teadlikud, mina aga plaanisin nädalavahetusel varusid täiendada. Minu “too mulle paar asja” kujunes lõpuks päris korralikuks ostluseks. Kui ma oleks veel hommikul teadnud, et Miku ikkagi koju tuleb nädalavahetuseks, oleksin temal lasknud poes käia. Õhtul tegime traditsioonilise filmiõhtu. Noorhärral läks õnneks meelest ära soov minna jalutama, ma juba kujutasin ette, milliseks kauplemiseks laupäeval läheb.

3. päev, 6 märts – laupäev, nädalavahetus, ei mingit lisapinget et töö ootab. Lisaks Miku tuli nädalavahetuseks koju, mis võttis minul pinget maha. Laupäeva hommikupooliku veetsin koristades, sest maja nägi kergelt räämas välja ning mina olen üks nendest imelikest inimestest, kellele koristamine on pingemaandus. Pärastlõunal tõi Miku ema Noorhärrale mullimasina, dinosauruste värviraamatud ja limadinosaurused. Need kõik aitasid Noorhärra meelt lahutada nii umbes pool tundi kokku 😀 Joonistamine ja värvimine ei ole lihtsalt üldse tema jaoks ja enne värvin mina terve värviraamatu ära kui tema on nõus pliiatsit käes hoidma kauem kui 5 minutit. Vähemalt magamaminek sujus Noorhärral hästi ja meie saime natukene kahekesi aega. Õhtul hilja vaatasin veel Eesti Laulu finaali järgi.

4. päev, 7 märts – jee, sain hommikul pikalt magada. Poisid vaatasid multikaid ja selleks ajaks kui mina alla jõudsin, nokitsesid juba lego titanicu kallal. Noorhärral on täielik kinnisidee hetkel legod ja Titanic ning nii me ühe komplekti vaatasime. Idee oli küll selles, et nad saavad seda koos kokku panna, kuid need jupid on eriti pisikesed ning neid on ligi 2000 tükki, isegi Mikul oli vahepeal pausi ning kokku jõudis ta panna umbes pool. Teine pool jääb ootama, kuni ta järgmine kord koju tuleb. Mina käisin korra poes, et lihtsalt üksi majast välja saada, aitas küll. Õhtul vaatasin “Hommik Anuga” erinevaid episoode. Uue nädala eel olin veidike ärev ja mures, sest neli pikka kodukontoripäeva Noorhärraga koos ootas ees.

5 päev, 8 märts – mul oli kokku 3 erinevat koosolekut, pluss sain hommikul natuke rohkem tööd teha, mistõttu sujus terve päev eriti mõnusalt. Päeva peale ehitasime suure legolaeva, suurde tuppa tegime onni, mängisime õhupallidega, Noorhärra aitas köögis toimetada ja õhtusööki ette valmistada. Selline hea päev eriliste vahejuhtumiteta ning mina tundsin, et kolm päeva veel polegi nii hull. Eks paistab.

6 päev, 9 märts – ja sõnusingi selle päeva ära. Kui esmaspäeval tundsin, et väga okei on niimoodi Noorhärraga kodus olla, siis teisipäev oli kõige hullem päev. Mul oli tööalaselt täielik vaikus, mistõttu venis päev korralikult. Muidu ikkagi “põgenen” mõneks töökõneks kontorisse ja saan olla omaette, kuid mitte tol päeval. Lisaks hakkas toas passimine vaikselt ka Noorhärrale mõjuma, tal oli igav ning seetõttu kasutas mind igal võimalusel igas positsioonis ronimispuuna, see aga ärritas omakorda mind 😀 Mängisime oma tavapäraseid mänge ja vaatasime telkut, kuid miski ei aidanud. Natuke meelelahutust pakkus banaanimuffinite tegemine ja kaunistamine, kuid see oli ka kõik. Ma konkreetselt lugesin minuteid, mil Noorhärra magama läheb. 12st valmistatud muffinist oli õhtuks 5 juba söödud, Noorhärra neist väga ei hoolinud …

7 päev, 10 märts – olin uue päeva osas kartlik, kuid ometi kõik sujus. Mul olid töökõned, mida Noorhärra ilusti lubas kuulata, ühe puhul tuli isegi kuulama, mida onud rääkisid. Päeva aitas kiiremini edasi videokõne minu vanematega; samuti saabus mulle varakult emadepäeva kaart; avastasime, et Noorhärral on päris lahedad erinevad konstruktorid, millega sisustasime aega; õhtul tegime kanapastat ning samal ajal lobisesime minu vennaga ning kõige õhtul rääkisin veel Miku emaga.

8 päev, 11 märts – JESSSS, viimane isolatsiooni päev. Mul küll oli paar videokõnet kalendris, kuid loomulikult oli üks nelja-aastane ennast soodaks igavlenud ning sõna otseses mõttes röökis allkorrusel iga viie minuti tagant, et tal on mingi probleem. Muidugi siis, kui olid minul töökõned pooleli ja ma teda aitama minna ei saanud. Tegelikult lasin tal kogu kodus oldud aja hüüda mind nii palju kui hääl kannatas, sest ma ei ole kellegi jookuspoiss ning kui lapsel on mure, siis vast tuleb ikka ise mu juurde. Või peaks aru saama, et kui mul on tööd vaja teha, siis ma ei saa tema järgi joosta. Vot selle arusaamisega peame veel tööd tegema. Aga muidu oli selline tavaline neljapäev. Õhtul vaatasime multikaid, Noorhärra käis vannis, kuhu suutis pea pool pudelit värvi muutvat vannivahtu sisse valada (samal ajal kui mina kööki koristasin), mistõttu vannivesi oli tume lilla mitte lillaka varjundiga 😀 Magama jäi ilusti ja oli elevil, et saab järgmine päev nanna juurde minna, lasteaia suhtes ta nii entusiastlik ei olnud.

Ühesõnaga, vastupidiselt kartusele, möödus isolatsioon siiski pigem kiirelt. Kindlasti aitas kaasa see, et kuna mul sattus olema tööl kergem nädal, siis sain lubada endale poolikuid tööpäevi ning ei pidanud närveldama, et asjad tegemata või istuma poole ööni arvuti taga. Samas, tundsin süümekaid, et ega ma ikka suutnud oma last nii palju tegevuses hoida, et ekraaniaeg minimaalne oleks. Oleks me võinud igal päeval süüdimatult nii kaua õues olla kui tahame, oleks kogu isolatsiooniaeg kindlasti (vaimsele tervisele mõeldes) paremini sujunud. Mina võtan igaljuhul mütsi maha nende vanemate ees, kel on kodus rohkem kui üks laps, võib-olla isegi mõni koolijüts ning kes samal ajal peavad ka tööasjad tehtud saama. Aga reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, et endale olla. Käisin pikemal jalutuskäigul kui tavaliselt, kuulasin intervjuud Jüri Pootsmanniga, käisin poes ja tulin koju järjekordse lillepotiga ning olin niisama. Ma tunnen, et üha rohkem on mul vaja minu aega, ma ei jõua enam olla ainult teiste jaoks. Issver, ma ei ole põhimõtteliselt meie kodust kaugemale kui 20km saanud juba üle poole aasta kindlasti …

*Kas keegi suudab mulle loogiliselt põhjendada, mitte lajatada et nii lihtsalt on – kui inimene on lähikontaktne, kel ei ole tekkinud ka kõige väiksemat sümptomipoega või muid tervisega seotud vaevusi, miks ei tohiks ta käia värskes õhus jalutamas hoides samal ajal teistest inimestest eemale. Seda enam kui minnakse jalutama põhimõtteliselt inimtühja randa või maakoha teedele, kus inimhajutus on väga suur. Värske õhk ja liikumine on ju kasulikud, nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. Muidugi, kui tekkinud mingid sümptomid või inimene ise on koroonapositiivne, on siililegi selge, et isolatsioonis tuleb olla.