5 aastat emadust, kuues emadepäeva

Pühapäeval oli UKs emadepäev ning ei ole midagi salata, muutun ka mina selle päeva eel ärevamaks. Heas mõttes. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, kui sa oled ema. Et mis on teisiti. Ma ei tunne, et ma oleks kuidagi muutunud või tunnetaksin ennast teisti, kuid arvata on, et muudatused tekkisid juba kuus aastat tagasi, kui meie esmalapse ootele jäin. Pean ausalt tunnistama, et lapsevanemaks olemine on keerulisem, kui kunagi arvasin. Eks olin ka mina see üks kõiketeadja, kes teisi õpetas lapsi kasvatama kuigi endal ei olnud veel püsipartneritki. Keerulisem just ses mõttes, et iga lapsevanem ju tegutseb oma parima äranägemise järgi, annab endast parima järeltulija(te) kasvatamisel ning usub, et teeb ja toimetab õigesti. Ometi saab alles tulevikus näha, kas praegu tehtud otsused olid õiged. Hästi nõme tegelikult, sest oletame kui oledki midagi valesti teinud, siis sa ei saa aega tagasi keerata (või rännata nüüd tulevikku, et näha tulemusi ja vajadusel praegusel hetkel korrektuure teha) , et parandusi teha. Ma ainult loodan, et me suudame oma lapsed enamvähem normaalseteks ja iseseisvalt funktsioneerivateks inimeseloomadeks kasvatada 😀

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et kuigi räägitakse, et lapsi ei ole ilus võrrelda, siis lapsevanemana sa ikka paned erinevusi tähele ja kasvõi teise vanemagagi arutad, et “tema tegi nii kui too“. Nii oleme ka meie avastanud nende pea nelja kuuga, et ainult Noorhärraga oli elu kergem. Mitte sellepärast, et ise olime nooremad või et ta oli ainuke laps, vaid just pigem seetõttu, et ta oli väga rahulik ja tsill laps. Muidugi mõjutab praegust olukorda see, et meil on kaks last ning paratamatult peame mõlemale tähelepanu jagama ning koos toimetama, kuid ma ei mäleta, et Noorhärra oleks tahtnud pidevalt süles olles ringi jalutada, sest maailm vajas avastamist. Või et ta tahtis üleüldse palju tähelepanu. Samamoodi oli ta tunduvalt parem päeval magaja ehk tegi pikki unesid, mis andis mulle rohkem võimalust toimetamiseks. Piigaga on nii, esimese kuu magas ta lihtsalt maha. Teise kuu magas enamasti vankris maha. Kolmanda kuu magas vankris maha kui see liikus. Ja nüüd neljandal kuul ei ole suht vahet kas ta jääb magama (liikuvas) vankris või beebitoolis või diivanil või voodis – üle 45 minuti ta naljalt ei maga. Ei oskagi öelda, miks nii on. Algul arvasin, et tegu on kolmanda elukuu kasvuspurdiga, kuid selliselt mõjutatud muutused ju kestavad heal juhul nädalakese. See omakorda mõjutab mind ja minu rahulikkust, sest teinekord tahakski niisama olla või magada või on pakilised kodutööd ootamas, aga lihtsalt ei saa, sest preili ärkas :D* Vähemalt on meil ööd ikkagi korras ja oleme suutnud Piiga graafiku panna klappima Noorhärra omaga, mistõttu ööunne lähevad nad samal ajal (Eesti mõistes pigem varem, sest rihime mõlemad oma voodisse saada poole kaheksaks). Viimastel päevadel olen täheldanud ka seda, et öösiti sööb Piiga isukamalt, ju siis päevasel ajal on vaja jällegi maailma uudistada. SeosesPiiga rahutusega tõin juba välja ka jalutuskäru osa, et proovida kas see sobib preilile paremini a la et kui ei pikuta, vaid on poolpikali asendis, siis on eluga rahul. Noh kisa ta ei teinud ja ringi vaatas mõnuga, seega võib-olla tõesti läheb tema rohkem istuvamasse asendisse varem kui Noorhärra.

Samas ma ei mäleta, et Noorhärra oleks üks suur naerupall olnud. Ta ei nutnud ega tramburaitanud, aga pigem oligi tõsine mees ja uuris ümbrust. Piigale piisab, et ilmub vaatevälja keegi teine inimene ja suu juba kõrvuni. No ikka korralikult kõrvuni. Kui natukenegi pingutada nägude tegemisega, siis võib ka lõkerdava naeru kätte saada. Ja oi kuidas mulle meeldib talle kleidikesi selga panna, täitsa ennast paneb ka imestama, sest ma pole kunagi selline plikalik tüdruk olnud. Ma ei mäleta täpselt kui vanalt Noorhärra keerama hakkas, kuid ma olen päris kindel, et Piiga hakkas seda varem tegema. Ta saab varsti nelja kuuseks, kuid pööramine seljalt kõhule on selge. Viimased kuu aega kindlalt on ta kohutavalt ilastanud, topib oma rusikaid suhu ja naudib kui närimisleluga igemeid sügada. Hambaid veel näha ei ole, kuid jällegi, Noorhärraga me neljandal elukuul selliste asjadega ei mässanud. Piigal on sünnist saati ka väga tugevad jalad olnud, mis meid pidevalt imestama pani. Ehk juba paari nädalaselt oli tunda jõudu. Praeguseks ei ole tal probleemi süles olles end jalgadega nö kõrgemale tõugata. Üks tema lemmik harjutusi on juba algusest peale olnud pikali olles nö istuma tulla ning hiljem seisma. Iga kord kui ta jalgadele saab, on näos selline rahulolu nagu oleks Mount Everesti tipu vallutanud 🙂

Üks asi, mis on kindlamast kindlam, on see, et need kaks last on korralikud veeloomad. Noorhärrale väga meeldis vannis käia, mingis vanuses piisas juba sellest, et vanni hakata veega täitma, kui ta kohale tatsas. Siiamaani naudib ta vanni ja ujumist ja merd. Piiga on samasugune, tõsta ainult vette kui käed ja jalad hakkavad väga kiirelt liigutama. Kahjuks oleme basseini tutvustamisega natuke jokutanud, sest Noorhärra oli sellises vanuses jubua iganädalalen basseinikülastaja. Plaanime selle vea ka peagi heastada.

Jah, ma olen väsinum ja tegelen oma kannatlikkusega, aga need kaks inimhinge on lihtsalt nii armsad ja minu. Nad võivad vahelduva eduga mind sügavalt sisse ja välja hingama panna tänu oma käitumisele (noh seda teeb pigem see viie-aastane), kuid neid kahekesi koos vaadata on lihtsalt lust ja lillepidu. Eriti kui Noorhärra ronib Piigale tema tooli kaissu (missest et tänu sellele pugemisele on tool juba ühele poole viltu väändunud) ja siis hüüab mulle, et “emme vaata kui armsad me oleme”. On küll armsad, kohe väga-väga.

*Mul on kannatlikkusega alati probleeme olnud ja olen kindel, et minu laste üks siia maailma tulemise eesmärke on just mulle seda kannatlikkust õpetada. Eks Noorhärra sai natuke seda nuusutatud, kuid Piigaga on ikka teie tera. Näiteks, ma olen inimene, kes mingi asja alustamisel tahab selle kindlasti lõpetada ehk ma ei saa miskit lihtsalt niisama pooleli jätta. Aga vot need tegevused võtavad tavaliselt aega rohkem kui 45 minutit ja siis ma alati siunan omaette, et tahaks näiteks aia värvimise lõpetada, aga üks otsustas üles ärgata. Ja ega ta siis niisama ringi vaata vankris eks, ikka välja ja uudistama tahab 🙂

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Veel natuke siit ja sealt

Ei peaks tulema üllatusena, et kui sa elad merele päris lähedal (meie puhul umbes 200m linnulennult), siis on tuulised ilmad pigem tavapärane. Eriti praegusel “külmal” ja talvisel ajal. Aga ikka suudab too tuul mind üllatada, seda pigem negatiivselt. Paar nädalat tagasi käisin jalutamas ning panin oma kindad vankri peale, sest kätel hakkas palav. Koju jõudes oli vaid üks kinnas alles. Kuna mul oli suhteliselt plaanivaba päev, läksin tuldud teed tagasi jalutama, et kinnas leida. Umbes pool teed jõudsin ära jalutada, siis oli vaja koju minna, kinnast ei leidnud. Järgmine päev käisin teise poole ka läbi, ikka ei leidnud kinnast. Nüüd mul on kodus üks õnnetu sinine kinnas, sest ma lootsin seda ikkagi leida. Ma kahtlustan, et kas oli see tolle päevane tuul või jalutavad koerad, mis selle minu trajektoorilt ära viisid. No ja siis paar päeva tagasi läksin jälle jalutama, oli tuuline ning seekord olin nutikam – panin päikeseprillide ja kõrvaklappide koti vankri alla korvi, tuule eest peitu. Koju jõudes avastasin, et mõlemad olid ikkagi vehkat pannud, aga mul ei olnud üldse tuju minna neid otsima. Nüüd ma siin mõtlen, et kuhu sisse oma kõrvaklapid kaitsta kui neid ei kasuta, sest mul on ikka suured, ülepea käivad klapid mitte kõrvatropid.

Ja siis, kas keegi seletaks mulle, millisel hetkel kodeeritakse beebidele sisse see programm, millega nad tabavad kõige ebasobilikumad hetked ärkamiseks? Näide 1 – tulen jalutamast, ikka päris pikalt ringilt ja vaja vetsu minna, pargin vankri aeda, veendun et Piiga magab ning liigun teisele korrusele. Nii kui istutan end potile, kuulen uuääääää. Näide 2 – asjatan potil ära, torman alla, et Piigale lutt suhu saada lootuses, et magab tsipake edasi. Õnnestub. Ootan igaks juhuks viis minutit, täielik vaikus. Hingan kergendunult ja panen veekeetja tööle. Saan just mõnusa tassitäie kohvi valmis ning sätin end toolile istuma, kui uuääääää. Näide 3 – Piiga on mängitatud, söödetud, mähku kuiv ning magab oma järgmist und. Jesss, paras aeg soojendada endale lõunasöök ning istuda teleka ette pooleks tunniks. Seega telku tööle, diivanil positisoon sisse, tekk endale peale, diivani jalaosa üles ja uuääääää. Eriline anne on tal tabada, millal ma kiiret dušši tahan teha või vannis pikemalt vedeleda., sest üldiselt on sellesse plaani juba koheselt ebaõnnestumine sisse kodeeritud Ma ütlen, me oleme selgeltnägija võimetega beebi valmis vorpinud 😀

Ja siis ikka need õndsad koeraomanikud, kes ei suuda oma lemmikute järgi koristada. Asi on läinud kusjuures palju hullemaks. Nimelt liigume Noorhärraga kodu ja kooli vahet ühte kindlat teed pidi, seega vähemalt kaks korda päevas tallun ühte ja sama rada. Siiani on olnud see päris ok, aga viimased nädalad tundub, et keegi justkui tahtlikult laseb oma koertel just sellele rajale s****a ja et miinipõiklemine oleks ikkagi 100% väljakutsuv (seda eriti vankriga), siis tuuakse lisatakistused ka veel juurde. Ma suutsin ühel päeval kaks korda samast hunnikust vankriga läbi sõita. Vähe ei ajanud närvi, sest ma koguaeg kaagutan Noorhärra kallal, et “vaata ette, ära astu koerakaka sisse” ja siis ise põrutasin niimoodi läbi. Kusjuures, me ju hoiame vankrit esikus, seega igasugune minimaalne aroom levib koheselt. Mul muidu ei ole väljaheidetest puhastamise vastu midagi (mul on beebi ju kodus), aga koerakaka koukimine vankriratastelt võtab ikka öökima küll :S

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.

Noorhärra ütlemised

Tööpäeva hommik ning sööme parajasti hommikusööki, kui kuulen prügiauto häält ning meenud, et meie prügikast ei ole veel välja viidud. Lippan kiirelt õue ja viin selle tänavale, tuppa jõudes näen solvunud Noorhärrat, kes tahtis mul aidata prügikasti välja viia. Ei aita miskit moodi lohutamine ega alternatiivide pakkumine ja asi lõpeb sellega, et Noorhärra viskab oma jalanõud kahte lehte laiali. Okei, jätan asja sinna paika, sest eks tal esine ka frustratsiooni ja vaja maha rahuneda. Umbes kümme minutit hiljem on söök söödud ning Noorhärra suundub elutuppa, et natuke multikaid enne riietumist vaadata. Palun tal siiski jalanõud enne oma kohale panna, mida tema keeldub tegemast, sest “tema paneb jalanõud korda ainult siis kui tal on hea tuju, mida hetkel ei ole, sest ta ei saanud mind aidata.” Olgu, ütlen siis selle peale, et multikad enne pihta ei hakka, kui jalanõud on ära pandud. Nagu imekombel oli Noorhärral kohe hea tuju ja jalatsid omal kohal.

Õhtune magama sättimise aeg ning nagu tihti juhtub, on Noorhärral keeruline ülakorrusele jõudes kohe riietuma hakata, et vanni minna. Keelitame mõlemad Mikuga mitu korda ja ütleme, et sa pead ikkagi ju kiiresti tegutsema, kui tahad pikemalt vannis mõnuleda, sa oled ju juba suur poiss. A selle peale tuleb lause, et “ärge kiirustage mind, ma olen veel väike” Njah, igas muus olukorras on tema väikeses nimetamine väga suur solvang.

Noorhärral on viimastel aastatel tekkinud päris mitu legokomplekti, mis enamuses hetkel tükkideks lammutatud. Aegajalt meeldib talle siis oma loomingul lasta lennata ning ehitada erinevaid masinaid ja ehitisi. Paar nädalat tagasi oli meil elutuppa tekkinud korralik kollektsioon neid ehitisi ning vaatamata mitmele palvele viia need ehitised mängutuppa, olid nad endiselt elutoas. Seega viisin nad ise ühel hommikul minema, et koristada. Kui Noorhärra seda järgmisel päeval märkas, sain ma ikka korraliku koslepi. “Emme, miks sa mu ehitised luba küsimata ära viisid, a tead et sa pead luba küsima nende liigutamiseks. Ma nägin nii suurt vaeva nende ehitamisel ja sina rikkusid kõik ära.” Olgu öeldud, et ükski ehitis transportimise käigus kannatada ei saanud 😀

Kas teie teate, mida tähendab seda, kui inimesel on põsed punased? Noorhärra kohaselt tähendab see seda, et inimene on armastust täis.

Olen alati Noorhärrale proovinud viisakusi õpetada – palun, aitäh jne. On üks dialoog, mille muster kordub meil suhteliselt igapäevaselt, Nimelt soovib Noorhärra piima ja küsib “l want milk” või “can l have milk.” Minu vastus on tavaliselt, et “kuidas palun” või “mis on võlusõna”, mõeldes, et ta lihtsalt sõna please lausesse lisaks. Kuna aga olen sama lauset talle ka eesti keeles õpetanud, vastab ta mulle eranditult “palun piima“, justkui piima peab küsima vaid eesti keeles.

Üleüldse tundub, et ta hakkab vaikselt aru saama, et meil kodus kahte erinevat keelt räägitakse. Tihtilugu tuleb ta minu juurde küsimaks, kuidas mingi sõna eesti või inglise keeles kõlab. Ja siis on sõnad, mis on jäänud tema sõnavarasse juba aastaid, mida ta hääldab valesti, aga need on nii armsad, et õigesti hääldamist ka nagu ei taha õpetada. Näiteks hommikumantel – ommikuuänki.

Noorhärra magamistuba

Mäletate, ma suure suuga kiitlesin, et meie küll ei hakka enne majas midagi renoveerima ja dekoreerima, kui kogu maja juhtmestik uuendatud saab. Ja see töö saab alles järgmine aasta tehtud, sest vajab veidikene rahakogumist. No ja siis tuli septembrikuu ning hakkasin vaikselt mõtlema, et Piiga tuba oleks vaja beebisõbralikumaks muuta, mis tähendaks seinte värvimist, natukese uue mööbli ostu – noh sellist üleüldist nokitsemist. Aga kuidas me siis nokitseme Piiga toa kallal, kel vähemalt esimene aasta ei ole sooja ega külma, mis värvi toas ta magab või millises kapis ta riided ja mänguasjad asuvad ning jätame Noorhärra punaste lillede ja narmendavate seinte vahele magama. Seega tegime otsuse, et laste toad ikkagi värskendame ära, isegi kui see tähendab, et peame korrastama neid peale juhtmestiku vahetust. Tundus loogilisem alustada Noorhärra toast, sest nagu öeldud, beebi on vähemalt alguses leplikum.

Algas plaanimine sellega, et teeme ainult seinad korda ehk kahele seinale paneme uue tapeedi ja kaks värvime üle. Lisaks saavad värvitud põrandaliistud ja sisseehitatud kapp pluss võtame ära ka kapiukse. Mööblist tahtsin juurde ainult suurt riidekappi, sest siiamaani olid Noorhärra riided jagatud kummuti ja sisseehitatud garderoobi vahel, selle viimase tahtsime ainult mänguasjade jaoks jätta. Lisaks ka uus voodi, kuna vana oli paras vineerikäkki ja kolimiste käigus korralikult kannatada saanud. Lõpetuseks, et olla veidike keskonnasäästlikum, tahtsin üles putitada tema ühe riiuli ning sõbrannalt saadud mänguasjakummuti. Seega esialgne eelarvegi ei tundub väga suur tulevat – vaja oli uut tapeeti ja tapeediliimi, ning värve/pintsleid, sest igasuguse töö plaanisime ise teha, ainult Miku emalt palusime abi tapeetimisel. Toa temaatikaks sai superkangelased, sest just sellist tapeeti soovis Noorhärra oma tuppa. Minule sobis, sest siis sai mööbli ikkagi valgeks jätta ning teised kaks seina hallikaks värvida. Esialgse eelarve lõi paraku sassi see, et mina tahtsin tema tuppa narivoodit, just sellist et saaks alumist osa nt kirjutuslauana kasutada. Sellised eksemplarid olid päris kallid, mõõtudelt suured ja paraku magamisosa asus meie arvates veidike liiga kõrgel. Me nimelt ei olnud kindlad, kuidas hakkab öine vetsureis välja nägema, kui tal on vaja päris kõrgelt alla ronida pooluimasena. Leidsime Amazonist küll odavama variandi, kuid kahtlesin päris pikalt, kas kvaliteet on hea. Lõpuks otsustasin riskida (risk tasus end ära) ja tellisime voodi raami, lisaks ka uue madratsi.

Renoveerimisega alustasime oktoobri esimesel nädalavahetusel ning arvasime, et paari õhtuga saab tuba valmis, ei olnud ju nagu eriti nokitsemist vaja kui tapeet vahetada ja natuke värvida. Oh jah, selle toa renoveerimisega saime aru, et siin majas küll ükski töö liiga lihtsalt ei kulge 😀 Ma võtsin seda kuramuse vana tapeeti maha kaks õhtut ning mul oli abiks väga hea töövahend – mina nimetan seda tapeediaurutiks ehk on üks masin suure veepaagiga, mis sisselülitamisel kuumutab vee päris kuumaks ning hakkab seda siis läbi toru auruna välja puhkima. Toru teises otsas on selline laiem “labidas”, mis vastu seina surudes hoiab auru kinni, mis omakorda nö sulatab vana tapeedi lahti. Kui Miku ema ei oleks mulle seda masinat laenanud, ma siiamaani kraabiks seda vana tapeeti maha 😀 Ühesõnaga, oli seinas viis erinevat kihti tapeeti, kusjuures üks kiht oli veel mingil hetkel ülevärvitud, seega kihid tulid reaalselt üks haaval maha ning igat kihti pidi eraldi aurutama. Lisaks oli keerukas saada mõni serv lahti, et siis tapeeti maha kiskuda, ma lõpuks võtsin kööginoa koukimisel appi, kuigi hiljem selgus, et pahtlilabidas oleks ka abiks olnud. Lõpuks saime kaks seina paljaks ja selgus uus töö – pahteldamine. Kaks seina olid ikka nii vinka-vonka pluss aknalaua ümbrus lihtsalt kohutav. Kui meil oleks olnud aega (tahtsime toa Noorhärra sünnaks valmis saada), siis oleksime tellinud uue akna ja lasknud ka akna ümbruse ning aknalaua korda teha, kuid seda aega meil ei olnud ja nii pidime leppima pahtli ja liivapaberi kasutamisega. Pahteldamise tegi Miku, minu tööks jäi lihvimine. Tagant järele võime öelda, et oleks pidanud tellima mõlema seina täispahelduse ja lihvimise, võib-olla isegi kiskuma tapeedi maha ka ülejäänud kahelt seinalt, et ka need pahteldada ja lihvida. Eks see töö ootab meid kunagi ees. Igatahes, mässasime mis me mässasime pahtli ja liivapaberiga, väga palju paremaks me neid seinu ei saanud ja olime kergelt öelda mures, et kuidas tapeet seinas olles paistma hakkab. Kuna tapeet on õnneks mustriga, siis ausalt ei näe mina küll mingeid muhke ja kumerusi, mis tegelikult seinas on. Näiteks oli akna seina üks kinnimätsitud ventilatsiooniava, mille otsustasime samuti tapeediga katta. Kui ei teaks, et tapeedi all on midagi, ei saaks aru miskit, kuna tapeet petab mõnusalt ära. Akna äärtega otsustasime järgida Miku ema soovitust ja tapeetida ka need selmet et lihtsalt üle värvida.

Enne tapeetimist oli vaja ka suuremad värvitööd teha ehk kaks ülejäänud seina ja põrandaliistud. Mul oli kinnisidee, et seinad ja liistud peavad olema ühte värvi (enam ei mäletagi miks) ning valitud värviks sai “manhattan grey” ehk värvipoti peal oli selline mõnusam, veidike heledam hall. Kurja kui pettunud ma olin, kui esimene kiht seina sai – mina nägin pigem sinakat tooni, kuid tol hetkel ei sobinud see minu silmis üldsegi tapeediga, sest seal oli ju hallikat tooni sees 😀 Mõtlesin siis, et okei, värvin põrandaliistud vähemalt valgeks, sest meil aeg natuke hingas kuklas, kuid ka see ei jäänud kõige ilusam, sest ma lootsin, et kui värvin selle sinaka halli valgega üle, jääb tulemus heledam hall. Ma ilmselt ei pea toonitama, KUI Rohelised Renoveerijad me kahekesi oleme eriti siinkirjutaja, kes lisaks rohelisusele ei hiilga teinekord oskusega teiste nõuandeid kuulata ja teab ise paremini 😀 Ühesõnaga, mässasin mis ma mässasin nende põrandaliistudega, lõpuks värvisin ikka teist korda sinakas halliga üle ja liikusin edasi järgmiste ülesannete juurde, sest vahepeal hakkas too toon täitsa meeldima. Hea, et ukse ja kapipiidad valged jätsin, sest mingi hetk tahtsin need ka halliga üle tõmmata.

Enne kui uut vaipa tuldi panema, oli mul vaja lõpetada taaskasutusprojektid ja too sisseehitatud kapp eh tegin ühe juba aastaid kasutusel olnud kapi kasutamissõbralikumaks ehk võtsin sellelt nö ülemise osa maha ning värvisin üle – kõik seinad ja riiulid valgega ning esipaneeli tolle sama halliga. Lisaks värvisin üle mänguasjakummuti esipaneeli (halliks) ja seinad (valgeks). Mõlemad esemed on kunagi ostetud Ikeast, kuid tundub et vähemalt seda kappi neil enam müügis ei ole. Too sai ostetud siis kui Noorhärra sündis ja siiani meid truult teeninud. Viimase nokitsemisena värvisin tolle sisseehitatud kapi valgeks ja kleepisin peale tapeedipanekust ülejäänud juppidelt välja lõigatud tegelased (sama võtet kasutasin ka tema uksel). Algul tahtsin panna ka tagaseina tapeedi, kuid meil ei jäänud seda piisavalt üle ning too tagasein oli omakorda igate pidi viltu, mistõttu oleks tapeedipanek korralik väljakutse olnud. Mis uude vaipa puutub, siis kuigi algul mõtlesime seda mitte teha, siis saime aru et esiteks too vana vaip oli ikka väga vana, teiseks ei sobinud selle värv üldse uue toaga ning kolmandaks, ma ei tea, mis too eelmine omanik selles toas tegi, kuid vaipa oli mitmest kohast lõigatud, kohati lihtsalt ka korralikud lahmakad välja ning too nägi väga räsitud välja. Uus vaip pandi maha oktoobri lõpus (töö oli väga kiire ja korralik) ning samal õhtul tõime Noorhärraga ka renoveeritud riiulid tuppa, et mänguasjad kolitoast (tulevane beebituba) tagasi tuua. Miku pani samal õhtul ka uue voodi kokku, seega reaalselt kolis Noorhärra oma tuppa tagasi juba enne sünnat*.

Mina loen, et tema tuba sain lõplikult valmis novembri keskel, kui riidekapp (otsin sinna veel lisariiuli) ja raamaturiiul üles said ja kõik tema asjad oma kohtadele kolisid. Viimane viivitus tuli sellest, et ma tahtsin kindlasti saada neid esemeid Ikeast, kuid siinmail on korralikud tarneprobleemid ja enamus eksemplare, mis mulle meeldis ja mõõtudelt mahtunud oleks, olid väljamüüdud. Lõpuks ma lihtsalt läksin ja veetsin ühe päeva Ikeas eesmärgiga saada mõlema lapse tuppa kõik suured mööbliesemed. Mul vedas, ma sain kõik asjad ning nokitsesin ise ka kokku panna. Mikul on mind mitu korda maa põhja kirunud kui Ikeast mööblit ostan, sest keegi peab selle ka kokku panema 😀 See ei ole kindlasti raske töö, kuid siiani on kuidagi juhtunud, et kokkupanekuboss on just tema. No seekord ma siis võtsin ise ohjad (ja juhised) enda kätte ning hakkasin esimese asjana Noorhärra riidekappi kokku panema. Jep, see võttis mul kauem aega, sest mul läks aega arusaamaks juhistest ja noh ma suutsin tagapaneeli naelu korralikult viltu sisse lüüa, mistõttu veetsin aega parendustäid tehes ja kapp on ikkagi rikutud (a hea oli, et meil valget värvi leidus ja ma oma vead konkreetselt kinni mätsisin), kuid tehtud see sai.

Mina olen isiklikult lõpptulemusega rahul ja seda on kindlasti ka Noorhärra. kui ma saaks midagi teisiti teha, siis võtaks rohkem aega renoveerimiseks ning vahetaks nii akna kui laseks seintel täispahtelduse teha. Samuti telliks väiksema voodi ja vahetaks voodi ning riidekapi asukohad. Kusjuures, tolle liumäe osa võtsime juba paar nädalat hiljem maha, sest ega see väga kasutust leidnud ja võttis pigem niisama asjatut ruumi. Ma nüüd ootan õiget hetke, et need piraadikaunistused ka maha võtta, sest no ei sobi ju kuidagi sinna tuppa 😀 Kuna Noorhärra tuba oli kangelaste temaatiline, siis sai ta sünnaks suure kangelaste postri ja Ämblimehe öölambi, sobis kui valatult. Hetkel on tema lemmik just too voodialune peidik, sest sättisin tema eelmise madratsi sinna selle mõttega, et oleks pehmem mängida ja vajadusel saab keegi sõpradest seal magada kui ööseks tuleb, aga Noorhärra on ise sujuvalt viimased nädalad seal maganud 🙂

*Kui ma algul mõtlesin, et mis see siis ära ei ole lasta Noorhärral renoveeritavas toas edasi magada, siis pärast vana tapeedi mahavõtmist ei suutnud ma lasta tal nii koledas toas magada. Nii koliski ta oma voodiga meie tuppa ning kokku ööbis meie juures umbes kolm nädalat. Kitsas oli küll toas, aga saime hakkama.

Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Sinine esmaspäeva hommik värvus roosaks

Ma ei teagi, millisest otsast seda postitust alustada, kuid nii hea rõõm on tõdeda, et oleme nüüd päris mitu mitu päeva olnud neljaliikmeline perekond. Sõnakuulelik Piiga ootas ilusti ära, milla isal lõpeb kohustulsik eneseisolatsioon tänu koroona põdemisele ning otsustas, et sünnitähtaeg on just see kõige parem päev üldse meie perega liitumiseks 🙂 Oh ma tean, ma kriban mõned märkmed kuidas meid pärast viimati kirjutatud arstivisiite jälgimisel hoiti ja kuidas kõik Piiga sünniga päädis.

Ehk, viimati kirjutasin oma arstiseiklusest siin kui olin seal 30. nädala kandis rase. Pärast viimast arstide külastust septembri lõpus oli umbes kuu aega vaikus, kuniks läksin ÄE juurde kontrolli oktoobri lõpus. Selle ajani mõõtsin veresuhkrut päris kaootiliselt, sest mulle jäi mulje, et midagi hullu lahti pole (tõlge endale – ei ole mingit diabeeti) ning numbrid olid üldjuhul korras. ÄE külastus oli ka rahulik ning kõik näidud OK, kuid temas tekitas veidike segadust, et mind ei oldud nö diabeedikute nimekirjast maha võetud ja talle vastavasisulist kirja saadetud ent samas minule oli jäänud mulje, et ma ei ole enam diabeedik. Lisaks, ei olnud ma saanud mingeid kirju uute arstiaegade kohta, seega mina olin jumala rahulik ja ei osanud paanikat tekitada. Tollel kohtumisel ÄEga mõõdeti jälle mu kõhtu ning saadi palju realistlikum mõõde, kuid kuna too asendaja oli oma mõõduga korralikult puuse pannud ja nüüdse mõõduga oli vahe ikkagi korralik, siis üllatus üllatus, oli vaja mind UHsse saata. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest kuigi ma olin suht vana rahu ise diabeedi mõttes, siis muidu ikkagi pabistasin, et kas beebiga on kõik ok ning lisa UHd olid justkui viis mulle kinnitamaks, et beebiga on kõik korras. Üllatuslikult sai ÄE UH aja juba paari päeva pärast, kuid sinna ma tegelikult ei jõudnudki. Nimelt oli Inglismaal just koolivaheaeg ja Noorhärra minuga kodus. Lisaks kuna see kohtumine organiseeriti nii viimasel minutil, ei olnud minul võimalus Noorhärrat kellegi juurde hoidmiseks viia ja pidin ta endaga kaasa võtma. Haiglas olid küll sildid üleval, et lapsed ei tohi UHsse kaasa tulla tänu ühe viiruse levikule, kuid ma lootsin arstide mõistlikkusele, mida sel korral ei tulnud. Nii orgunnisingi UH järgmisesse nädalasse ja samale päevale kui ÄE oli mulle diabeedikohtumise pannud.

Niimoodi jõuame novembri algusesse ning tollel kohtumisel oli minu jaoks natuke väga imeliku alatooniga kokkuvõtted arstide poolt. Nimelt UH näitas, et beebi on keskmise suurusega ning liigub 3.5kg sünnikaalu graafikus. Ometi selgus diabeediarstiga rääkides, et mulle oldi ikkagi septembris diagnoos pandud, mis tuli kergelt halva üllatusena. Kuna mul ei olnud oma näitude raamatut kaasas (sest näidud, mida aegajalt võtnud olin, olid korras ja minu arusaamist mööda diagnoosi ei pandud), anti mulle uus raamat ning loeti sõnad peale, et pean raseduse lõpuni igapäevaselt veresuhkrut mõõtma ja kui ongi midagi näitudes valesti, pannakse kohe rohud peale. Argh, ma olin suhteliselt pahane, et MILLEKS mulle seda diagnoosi peale surutakse nagu MILLEKS?!?!? Oli ju näha, et beebi kasv on normis, mina suudan oma veresuhkrut toitumisega jälgida, aga nemad ikka tahavad mulle keemiat peale suruda :S Olin nii pahane ja vihane arstide peale, et läksin ja ostsin endale lohutuseks shokolaadi 😀 😀 😀 Novembri keskel oli uus ÄE kohtumine, mille esimene kord ära unustasin ja teine kord ilusti kohale läksin. Jällegi, kõik näidud korras, praktikant kuulas seekord ka südamelööke ning ÄE katsus beebi asetust (ta oli juba pikalt olnud õiges asendis, mis oli ainult hea). Leppisime kokku ka uue kohtumise 29ndaks novembriks, millest pidin osa võtma juhul kui vahepeal ei ole sünnitama läinud 😀

24 november oli uus UH ja diabeediarsti kohtumine ning sel korral selgus, et beebi oli läbi teinud kasvuspurdi ja liikus nüüd 4kg sünnikaalu graafikus. Iseenesest beebid ju läbivadki kasvuspurdi viimasel kuul ent ometi, mida nägi diabeediarst – et see on kõik diabeedist tingitud ning tahtis mulle esilekutsumise aja kirja panna. Üleüldse, ei saa ma aru, mis maagiline number see 4kg siinmail on, millest suuremaks ei taheta väga beebil lasta kasvada. Ja ega ju keegi teagi täpselt KUI suur beebi on, sest ka UH võib valetada suurusega nii ühele kui teisele poole. Igatahes, ütlesin kohe diabeediarstile, et ma heameelega ei jookseks kohe esilekutsumisele just tänu eelmise korra halvale sünnituskogemusele. Minu õnneks võttis mind tol korral vastu arst, kellega olin mitu korda enne ka kohtunud ja kes oli suhteliselt mõistlik ning arusaaja. Arutasime minu erinevaid võimalusi ning ta oli täitsa nõus ootama vähemalt tähtajani ära enne kui hakkame uuesti esilekutsumist arutama. Ütleme nii, et kui ma ei oleks tähtajal sünnitanud, siis ilmselt oleks lõpuks ka esilekutsumisega nõustunud, kuid eelkõige just selle mõttega, et see oleks beebile parim (mitte arstide seljataguse kaitsmiseks). Kuigi sinnamaani oli suhteliselt kindel, et mul ei ole mingit diabeeti, siis kui sulle ikka koguaeg seda raiutakse, hakad lõpuks endast pisut kahtlema ka. Et aga natukenegi kiirendada sünnitustegevuse algust, kuna olin selleks hetkeks juba natuke valusid ebaregulaarselt kogenud, otsustasime, et kui lähen 29. ÄE vastuvõtule, lasen teha sweepi, kui see ei aita, siis teeme teise sweepo uuel kohtumisel UHs ning kui see ka ei aita, siis ilmselt on esilekutsumine. Uus UH määrati täpselt tähtajale.

No ja siis tuli too koroona meie majapidamisse, mis tähendas, et isolatsiooninõude tõttu ei läinud ma ÄE kohtumisele 29ndal ja ei saanud sweepi. Samuti võtsin igasugustes tegemistes mitu sammu rahulikult, et jumala eest mitte sünnitustegevust alustada 😀 Isegi Noorhärraga liikusime kooli ja kodu vahet ainult autoga. Aga nagu juba ütlesin, siis Piiga oli sõnakuulelik ja too isolatsiooniperiood oli täielik vaikus. Esimene ametlik päev isolatsioonist väljas oli 5 detsember. Mina käisin tegelikult juba 4ndal Noorhärraga jalutamas (sest tegin igapäevaselt koduteste ja need olid kõik negatiivsed ja no ei suutnud enam nelja seina vahel istuda) ning sama päeva õhtul käisin üksi pikal tiirul. Kuna vabadus terendas, siis tahtsin ikkagi ise maksimaalselt teha, et sünnitus algaks naturaalselt. Jõudsime isegi Mikuga käia jalutamas ja treppipidi ronimas ning einestasime pubis, kus ma sõin vabatahtlikult päris vürtsikat rooga. Samuti sõin mitu päeva jutti ananassi ning tegin harjutusi võimlemispallil. Mitte miski siiski ei paistnud mõjuvat ning mina olin juba valmis, et kui läheme 40.nädala UHsse, tehakse mulle seal sweep ja paneme esilekutsumise kirja. Praegu mõtlen, et tegelikult oli koroonaisolatsioon justkui hingeõnnistus, sest meditsiin ei saanud sekkuda asjade loomulikku käiku ja ilmselt seda just Piigal vaja oligi. Ja kes teab kui sweep oleks toiminud ja sünnitustegevus alanud, äkki oleks seda ikkagi mingil määral esilekutsumisena võetud ja mind sünnitusel rangemalt koheldud?!?!

Ja siis tähtpäeva hommikul hakkas trall pihta 🙂 Tegelikult olin öösel läbi une juba tundnud paari valusööstu, kuid ei arvanud neist miskit. Esimene valu, mis üles äratas, oli 5:40, järgmine 6:10 ja siis 6:20. Pärast seda ärkasin üles, sest äratuskell oleks niikuinii varsti tirisema hakanud, ning alustasin hommikuste toimetustega. Kui aus olla, siis ma ei arvanud, et lähen sünnitama või et asjalood eskaleeruvad nii kiirelt nagu nad eskaleerusid, sest eelmine sünnitus oli kõike muud kui kiire. Igatahes, valusid üle hingates, saatsin Noorhärra kooli ning umbes 8 aeg hakkasin tuhusid mõõtma, need olid keskmiselt 40 sekki pikad ja kordusid 3 minuti tagant. Ise oleksin ilmselt kodus pikemalt olnud, aga kuna viimaseid valusid hingasin juba häälega üle, ütles Miku et äkki läheks haiglasse. Igaks juhuks helistasin neile ka ette ning sealt tuli kohene korraldus sõitma hakata 😀 Ma ei tahtnud üldse autosse istuda, sest noh valus oli, eriti istudes. Kodus ju olin ainult püsti ning valude aeg nõjatusin mööbli najale. Samas autosõit oli täitsa ok, sest lasin enda istme pool lamavasse asendisse. Kohale jõudsime umbes 9:40 ning parklast kõndisin haiglasse veel ise, vahepeal peatusi tehes ning olin üllatunud kui vaikne seal kõik oli. Ülevaatusruumis pandi mulle monitor külge, et beebi südametegevust jälgida ning mulle öeldi, et saan haiglasse jääda vaid juhul kui avatust on vähemalt 4cm. Ei teagi, kas Piiga kuulis seda juttu aga vot siis hakkasid valud vaikselt ägenema ning selgus, et mul on 5-6cm avatust ning läheb sünnitustuppa sõiduks. Sinna viidi mind juba ratastoolis, kuna valud tulid peale üha kiiremini ja tugevamalt. Mulle tohutult meeldis, et sünnitust vastuvõtnud ämmakad olid hästi mõistlikud ja toetavad ning austasid minu kui sünnitaja soove. Näiteks ei tahtnud ma mingil juhul minna voodile istukile vaid tahtsin seista põrandal ja voodile nõjatuda. Niimoodi suutsin neile u 10:40 veed põrandale pressida 😀 Edasi lubati mul põlvitada voodil (kusjuures, jumala mugav asend) ning alles päris viimases lõpus soovitati seljale keerata, sest beebi ei tahtnud mingil põhjusel tulla. Nüüd ma tean, et asi oli minu kogenematuses, sest esiteks ma kartsin täie rauaga pressida (sest mul oli hirm ennast alt katki pressida) ja teiseks ma ei saanud algul aru, et mitte kõikide valudega ei pea pressima, vaid nende kõige tugevamatega. Pole mõtet pressida, kui valu on ülehingatav, sest siis ainult väsitasin ennast. Ahjaa, ja kõige suurem abi oli ikkagi see, kui ämmakas konkreetselt vajutas näpuga kohta, kuhu ma pressima pean, sest siis ma sain kohe aru, mida teha vaja 😀 Igatahes, lõpus selili olles hakkasid asjad edenema ning pärast korralikke valusid (kõige hullem valu üldse on see, kui pool beebi pead on väljas ja sa ootad järgmist tuhu, et pea lõplikult välja pressida) sündis Piiga. Sünniajaks 12:34, APGR 9-9-10, kaal 3.8kg ja pikkus 49cm. Sündides pandi ta kohe minu rinnale ja Miku sai hiljem nabanööri läbi lõigata. Haiglas veetsime kokku ühe öö praeguseks hakkab vaikselt normaalne elurütm paika loksuma.

Piiga sünnituskogemus oli hoopis midagi muud kui Noorhärraga, ikka kõik läks hoopis teistpidi, ainult heas mõttes ning mina tunnen, et see miski, mis eelmine kord poole jäi, sai seekord lõpetatud. Ma sünnitasin ise beebi, ma ei kasutanud valuvaigisteid (paar korda hingasin naerugaasi), sain vaid paar ilupistet ning ei olnud meil vaja ka arstide abi. Kogu sünnitus oli kiire ja valus ent minul sellega seoses vaid positiivsed emotsioonid. Ma taastusin füüsiliselt kindlasti palju paremini kui eelmine kord ning nagu Mikuga arutasime, siis oleme mõlemad palju rahulikumad ja enesekindlamad lapsevanemad kui viis aastat tagasi. Eks see rahulikkus väljendub ka Piigas, kes üldiselt kas magab või on vaikne ja uurib ilma. Ainukesed korrad kui ta häält teeb on mähkmete või riiete vahetusel. No ja Noorhärrast ma ei hakka rääkima, tema on ikka väga uhke suur vend, tahab pidevalt beebit sülle ja õues vankrit lükata.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Emapuhkus :)

Ma ei liialda üldse, kui tunnistan, et ootasin oma emapuhkuse algust sel korral tunduvalt rohkem kui eelmine kord. Viis aastat tagasi olin küll emapuhkusel, kuid ikkagi tegin nipet-näpet viimase minuti asju, mistõttu Personaliosakond lükkas omaalgatuslikult mu emapuhkuse alguse paar nädalat edasi. Sel korral töötan ju suures, rahvusvahelises firmas ja kuigi oleksin ilmselt saanud rahulikult tööd jätkata, sest erinevatel põhjusel jäi asjade üleandmine liiga viimasele minutile, siis ärgitasid nii kolleegid kui pere mind ikkagi alustama puhkust nii nagu planeeritud ehk 2.5 nädalat enne sünnitustähtaega. Praegu mõtle, et tegelikult oleks võinud isegi nädalakese varem oma asjad ära lõpetada 🙂 See selleks. Mõtlesin, et kirjutan hoopis kuidas seekord emapuhkusele jäämise vormistamine kulges, sest eelmisel korral piisas vaid personalijuhile teatamisest ja viimase tööpäeva kokkuleppimisest.

Ühesõnaga, oma otsest ülemust teavitasin oma plaanidest suhteliselt varakult, maikuus mingil hetkel kui esimene trimester ei olnud läbigi ja me ei olnud veel esimeses UHs käinud. Põhjus oli väga lihtne – ta soovis arutada minu pikaajalisi tööalaseid plaane, seda just isiklikku arengut silmas pidades ning vajadusel töötegemist veidike ümber korraldada. Tõele au andes, oli ja on ta siiani väga toetav olnud ja mul on ainult hea meel, et talle nii varakult räägitud sai. Suuremale ringile hakkasin oma uudist teavitama juulis ehk rääkisin eraldi iga projektijuhiga, kelle projekte ma toetasin, et neil oleks piisavalt aega mõelda asendusinimese ja/või töökorralduse muutmisele. Olin juba tol hetkel otsustanud, et tänu kodukontoris töötamisele tahan ka maksimaalselt pikalt tööd teha (novembri keskpaigani), et siis maksimaalselt ka kodus olla. Juuli alguses saatsin emaili personali osakonda teavitamaks neid oma esialgsetest plaanidest ning küsides juhtnööre, kas ja mida peaksin paberimajanduse poole pealt veel ette võtma. Kuna esimesele kirjale mingit vastust ei tulnud, saatsin meeldetuletuse paar nädalat hiljem. Siis tuli peale juba suvepuhkus Eestis ning mul ununes see teema täielikult.

Uuesti hakkasin personali meeskonda taga ajama septembri teises pooles ja seda tänu ülemusele, kes uuris kas mul paberimajandus personaliosakonnas on korda aetud. Saatsin neile kolmanda kirja, millele samuti vastust ei tulnud ning muutusin veidike murelikuks just selle kohapealt, et ei tahtnud väga kuhugi unustuste hõlma ka vajuda ja näiteks igakuisest emapalgats ilma jääda 😀 Seetõttu kontakteerusin otse hoopis teise kolleegiga, kes töötab küll personaliosakonna heaks, kuid kellega suhtlen hoopis teise projekti raames. Tema kaudu sain vajaliku info ning paberid täitmiseks, lisaks lubas ta ise õigeid inimesi teavitada ning samuti märkida, et minuga ei oldud juulist saadik ühendust võetud. Selleks, et emapuhkusele jäämise protsessi alustada, oli mul vaja täita üks vorm, saada ämmakalt tõend raseduse kohta ja teha riskianalüüs 🙂 Jep, ma küll itsitasin, et miks ma pean tegema kodus töötamise kohta veel eraldi riskianalüüsi, sest no mis riske siin olla saab, aga mulle selgitati, et see on vajalik näiteks juhuks kui peaksin oma töötunde vähendama. Ma ise mõtlesin, et selle vajaduse ju selgitab ja kinnitab ikkagi ämmakas, aga okeika, mis ma ikka vaidlen. Suure, rahvusvahelise firma värk ja eks neil on enda tingimused, mis vajad täitmist. Tegin esialgse riskianalüüsi ära, mis ei olnudki selline viieminuti siuh-viuh töö ning vaatasime selle ka ülemusega koos üle. Muideks, mõlemad vormid pidi just ülemus kinnitama ja siis personalile edasisaatma, eks ikka selleks, et oleks kindel, et tema teab mis toimub. Kino sai muidugi nende vormide saatmisega, sest mingil põhjusel, ei tahtnud need emailid õigesse postkasti jõuda. Pärast mitmeid katsetusi tuli ülemusel mõte, et äkki peaks failid PDF’deks ümber salvestama ning voila – vormid said saadetud.

See juhtus kõik septembri lõpus ehk umbes poolteist kuud enne plaanitava emapuhkuse algust. Ja siis oli jälle vaikus, ikka korralikud mitu nädalat, mistõttu hakkasin ise jälle muretsema, et kas ikka saame kõik asjad õigeaegselt valmis. Ja jälle kontakteerusin oma kolleegiga, kes omakorda personalispetsialisti utsitas. Lõpuks, oktoobri keskel sain ametliku kirja emapuhkusele jäämise tingimustega*. Kõik tundus okitoki, väljaarvatud puhkusepäevad, millega oli tekkinud uus segadus. Ehk, mina teadsin, et mu puhkusepäevade arvutus käib aastalõpuni ehk 31ks detsembriks on mul kogunenud ja väljavõtmata viis päeva, mille plaanisin kulutada vahetult enne ametlikutl emapuhkusele jäämist. Tegelikult aga juhtub see, et kui sa jääd ametlikult emapuhkusele, siis algab puhkusepäevade arvestus nö nullist ning need kogunenud päevad võtad juba järgmine aasta välja. Segane jutt lühidalt – kuna plaanisin ametlikult emapuhkusele jääda 22. november, siis selleks hetkeks oleks kogunenud mul 3 aga mitte 5 väljavõtmata puhkusepäeva ning minu grande plan arvuti välja lülitada 12. novembri õhtul, et 15st puhkama jääda, sai kerge põntsu. Saatsime edasi-tagasi mitu e-kirja tolle spetsialistiga, sest me ei saanud kuidagi klappima väljavõtmata puhkuse päevade arvu, sest süsteem justkui näitas ühte, kuid arvutused teist. Tegelikult lihtsalt saime tolle inimesega asjadest erinevalt aru ning lõpuks saime kokkuleppele ka selles kui mitu päeva mul siis puhkust ikkagi võtta on 😀 Nii jäi ametlikeks kuupäevadeks see, et minu viimane tööpäev oli 16 november**, siis edasi kolm puhkusepäeva ning alates esmaspäevast ehk 22. novembrist olen ametlikult emapuhkusel. Plaan on jäädagi emapuhkusele kuni u oktoobri keskpaigani ja siis võtta välja kogunenud puhkusepäevad, mistõttu reaalselt naasen tööle aasta pärast. Jätsin endale varuga puhkust ka 2022. aasta lõppu, nii igaks juhuks, sest ei tea ju keegi kas ja kuidas Piiga hoidu panemisega sujuma kõik hakkab.

Esimesed päevad oli täitsa imelik kodus olla, kuna ei olnud ju kohustust arvuti taha istuda ja mitu korda tekkis mul mõte, et mis ma siis nüüd teen, kuna vabaaega kuidagi liiga palju käes 😀 Aga piisas vaid paari tegemist vajavate asjade nimekirja koostamisest, kui mul juba iga päev midagi teha oli. Puhata kui nii ma lihtsalt ei oska, sest kuklas koguaeg taob, et miskit vaja veel valmis teha enne Piiga saabumist. Samas on olnud mitu hommikut, kui ma lähengi hommikuselt jalutustiirult otse vanni lebotama, päris mõnna on. Ja olen ka oma iluprotseduuridega joonele saanud ning külastanud nii pediküüri, juuksurit kui kosmeetikut. Ühe päeva veetsin Ikeas laste tubadesse mööblit valides, nii mõnna oli lihtsalt üksi konnata, mõelda, analüüsida, juurelda, lõunat süüa ja siis natukene raha kulutada 🙂 Muidugi praegu mõtlen, et oleks võinud selle puhkuse ikkagi tsipake varem alustada, kuna me ei ole jõudnud beebitoa renoveerimisega päris lõpule.

* Riiklikul tasandil kehtiks hetkel emapalga maksmisel minule järgmine kord – kokku saan välja võtta 52 nädalat puhkust, millest 39 nädalat on tasustatud ja viimased 13 nädalat tasustamata. Tasu makstakse nii, et esimesed 6 nädalat saad 90% ja siis 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb on väiksem summa). Minu puhul oleks kehtinud 151.97 naela maksmine nädalas ehk 607.88 naela kuus ja see oleks olnud korralik langus minu kuupalgas, isegi kui ma sellelt makse ei maksa. See on absoluutne miinimumprogramm, mida iga firma järgima peab ja mida tegi minu eelmine tööandja. Minu õnneks muutis minu praegune tööandja paar aastat tagasi emapalga maksmise süsteemi ning seda märkimisväärselt paremaks neile, kes on firmas olnud vähemalt aasta. Minul saab märtsis neli aastat, seega ei olnud küsimustki, kas parem süsteem rakendub. Ehk emapuhkusel saan ikka olla kuni 52 nädalat, millest 39 on tasustatud, kuid tasu makstakse nii, et esimesed 12 nädalat säilb palk 100%, siis 24 nädalat saan 50% oma töötasust ning viimased 3 nädalat 151.97 naela või 90% on nädalapalgast (kumb summa on madalam). Viimased 13 nädalat on jällegi tasustamata, mistõttu paljud kasutavad seda võimalust, et ametlikult küll naasevad tööle tagasi, kuid esialgu võtavad välja kogunenud puhkusepäevad, mis on ka minu plaan.

**Ma tegelikult käisin ikkagi ühe päeva ka kontoris kohapeal, sest jäin kodukontorisse 2020 aasta märtsis ehk pea 20 kuud tagasi, siis kolisime idarannikule eelmise aasta augustis ning ma lihtsalt ei olnud oma kolleege reaalselt nii kaua näinud. Jah, veebikoosolekutel küll, aga mitte näost näkku. Ning kuna ees terendas aastake puhkust, siis ma lihtsalt hakkasin neist puudust tundma ning tahtsin kontorisse minna. Pealegi oli ülemus selle mõttega väga päri 🙂 Nii istusingi 11 novembri õhtul rongile, 12. novembril olin kontoris ja koju tulin 13. Kaks ööd kodust ära oli nii kosutav ja täielikult minipuhkuse eest. Ööbisin sõbranna juures ja nii mõnna oli lihtsalt olla ilma kohustusteta. Noorhärra oli muidugi nati segaduses, et miks emme rongiga ära läheb ja nii pikalt ära oli (me oleme väga harva nii kaua eraldi olnud) ning seetõttu oli eriti armas ja kallistav kui jälle nägime.