Noorhärra lasteaias

Aasta tagasi ei olnud ma üldse kindel, kas panna Noorhärra enne ametliku koolialgust lasteaeda. Kuna ta on sündinud 2016 november, läheb tema kooli (eesti mõistes eelkooli) 2021 september. Oleks ta sündinud näiteks august 2016, oleks ta kooli läinud juba sel sügisel. Ta on koguaeg olnud elav ja aktiivne laps ning ma ei mäleta kordagi, et ta oleks võõrastanud kellegagi ehk suhtlemine ei ole probleem. Hoidjate juures hakkas käima 10 kuuselt ning täiskohaga (esmasp-reede 9-5) on ta seda teinud alates aasta ja nelja kuuselt, seega on ju kogemust võõrastega koos olemisel. Ainuke nüanss oligi see, et Hoidjate grupid on tavaliselt 4-5 last maksimaalselt, käiakse küll aegajalt erinevates mängutubades ja saadakse teiste lastega kokku, kuid see “oma mull” on siiski võrdlemisi väike olnud. Ja nii muretsesin, et kooli minnes oleks ju koheselt suur seltskond täiesti totaalselt teises keskkonnas, et kuidas kohanemise siis kulgeb. Seetõttu sündiski otsus, et sellest sügisest läheb Noorhärra lasteaeda, et saada suurema seltskonna kogemus.

Mõnes mõttes ei saanud meie kolimine enam paremal ajal tulla, sest Hoidjaga pidime niikuinii lepingu lõpetama ja lasteaed oleks niikuinii septembris alanud. Nüüd lihtsalt nihkus kõik mõned nädalad varasemaks. Ma mäletan nii hästi tema esimest lasteaiapäeva, sest ta oli ise nii õhinas, eriti just seetõttu, et panime ta samasse aeda, kus Sugulane käib. Eks see õhin tuligi sellest, et lõpuks ometi näeb ta Sugulast kauem kui mõned tunnid iga paari kuu tagant. Igatahes ei olnud tal probleemi majja minekuga, ei tulnud nuttu ega midagi ja kõik oli okei. Miku õde küll saatis hiljem meile sõnumi, et kui tema Sugulast aeda viis, siis Noorhärra istus tol hetkel omaette laua taga ja oli sellise veidi kurva olekuga. Oi kuidas minu ema süda pitsitas tol hetkel. Sama päeva õhtul talle järgi minnes olid tema muljed täitsa positiivsed, kuigi ta oli veidi üllatunud, et peab veel tagasi minema 😀

Esimesed paar-kolm nädalat sujusid täitsa hästi, Noorhärra elas ilusti sisse, sai nii uute kaaslaste kui kasvatajatega läbi ning meie nägemuse kohaselt nautis elu lasteaias sajaga. Näiteks ma pole kunagi enne veel kogenud seda, et sa viid hommikul puhta lapse puhaste riietega hoidu ja tagasi saad mudakolli 😀 Ning mis peamine, see kuramuse muda ei tule pesus välja ka. Kui ma esimesed nädalad olid veidike frustreerunud ja ostsin talle posu uusi riideid, et oleks igal hommikul puhas komplekt võtta, siis pärast paari nädalat ütlesid ka kasvatajad, et kõik lapsed möllavad õues ja pole mõtet uusi riideid osta, pigem las tulevad plekilistega, sest puhtana nad niikuinii ei lahku. Samuti meeldib mulle tohutult, et lasteaed kasutab rakendust, mille kaudu jagavad nii päevaseid tegemisi, saavutusi kui päevast menüüd, mistõttu olime ja siiani oleme päris hästi kursis tema tegemistega ja seda nii teksti, pildi kui videomaterjali kaudu.

Umbes kolmandal nädalal hakkasin igal õhtul Noorhärrale järgi minnes saama teateid, et Noorhärra ei käitunud kõige paremini – lollitas, ei kuulanud sõna, talle pidi asju pidevalt ülekordama. Ühesõnaga, käitumisest oli saanud väike murekoht. Osalt see mind ei üllatanud, sest alates hetkest, kui idakaldale kolisime ning Noorhärra ja Sugulane kokku saavad, on nad pehmelt öeldes ülemeelikud ja nende ohjeldamiseks on vaja tähelepanu ja energiat.* Seega kui nad neljal päeval nädalas lasteaias kohtuvad, siis loogiline, et kasvatajad ka kogu selle möllu enda kaela saavad. Kuid tol nädalal rääkisime igal õhtul Noorhärraga, et tema käitumine ei olnud kõige parem, selgitasime mida võib ja mida mitte teha, karistasime teda paari hüve ära võtmisega,** kuid muutust otseselt ei tulnud. Hoopis nädalake hiljem saime aru, et kasvatajad lihtsalt hindavad laste käitumist natuke erinevalt. Ma kindlasti ei õigusta siinkohal oma lapse käitumist, ta on paras energiapomm ja kuulmine/sõnakuulamine ei ole tema suurimaks vooruseks, kuid samamoodi sain aru, et osad kasvatajad saavad laste kontrollimisega paremini hakkama kui teised. Mind rahustas lõplikult maha see, kui peakasvataja kinnitas, et Noorhärra käitub nagu üks tavaline nelja-aastane poiss seda teeb. Ta ongi energiline, ta ongi elav ja tema käitumine lihtsalt peegeldab seda, mis on viimasel ajal juhtunud. Vot siis hakkasin ka mina mõtlema, et meie laps oli harjunud esmaspäevast reedeni olema pikad päevad Hoidjaga, kes hoidis teda nii füüsiliselt kui vaimselt aktiivsena. Ja siis kabuum – märtsist alates oli ta sunnitud olema ema-isaga koos 24/7, ei mingeid sõpru, Hoidjat, vanavanemaid. Lihtsalt ema ja isa, kusjuures emal ei ole aega mängida, sest ta peab tööd tegema. Juunis sai ta oma tavarütmi tagasi, ainult selleks, et kõigepealt olla eemal 3 nädalat Eestis teiste sugulaste juures ja sinna otsa kaks nädalat isolatsiooni UK’s tagasi olles. Tolleks hetkeks oli juba august käes ning Noorhärra sai viimased 10 päeva olla koos Hoidja ja tavapäraste sõpradega ning siis kolisime ära. Samal ajal kui meie maja korda seadsime, oli tema vanavanematega puhkusel. Ehk tema 2020 on olnud täis liiga palju erinevaid sündmusi, keskonnavahetust, uusi nägusid ja seega pole ime, et ta ei suutnud seda kõike endale sisse võtta ja kuskilt pidi see frustratioon välja tulema.

Üks tegur, mida ise arvasin tema käitumise taga olevat, et tal oli raske aru saada, kelle sõna ta peab kuulama. Siiani oli ta harjunud, et oli üks täiskasvanu, kes laste eest vastutas, kuid lasteaias on kasvatajaid kokku 5 ning minuteada nad ka vahetuvad päeva jooksul. Lisa siia juurde veel fakt, et kasvatajad on pigem kõik nooremad naised, kuid Hoidja oli viiekümnendate keskpaigas, siis ilmselt oligi tal autoriteediga probleeme 😀 Noja muidugi see, et uus koht ja uued reeglid.Igatahes, pärast toda hetke, ei ole muid suuri ja väljapaistvaid episoode enam olnud. Jah on olnud päevi, kui ma kuulen, et Noorhärra ja Sugulane on jälle natuke liiga ülemeelikud olnud (sel nädalal on tulnud kasutusse fraas “Noorhärra on olnud Noorhärra“), kuid samas on päevi, kui nad käituvad nagu illikukupaid. Mida oleme täheldanud kasvatajatega, on see, et kui Noorhärra ja Sugulane on lasteaias eraldi (näiteks läheb Noorhärra hommikuti hiljem kohale ja Sugulane ei käi reedeti üldse kohalgi), siis nad on superlapsed. Sama kehtib ka siis, kui ainult üks poistest on vanavanematega. Nad on rahulikud, kuulavad, arvestavad, ei ole metsikud ehk nad ongi meeletud vaid omavahel – kaklevad mänguasjade pärast ühel hetkel ja järgmisel on parimad sõbrad. Arutasime ka Miku emaga paar päeva tagasi, et ilmselt nad teevad kaotatud nelja aastat tasa 😀 kuna ajani, mil me siia kolisime, siis nad nägidki üksteist pigem harva. Pluss nad on mõlemad ainukesed lapsed, seega polegi olnud vajadust olla rahulik ja mõistlik, vaid nüüd on pigem vaja kakelda tähelepanu pärast.

Kokkuvõtvalt on minu arust tema lasteaeda minek läinud üleootuste sujuvalt. Muidugi oli abiks see, et ees ootas juba tuttav nägu, kuigi praegusel hetkel mõtlen, et kas panna Noorhärra samasse lasteaeda Sugulasega oli kõige parem mõte. Teinekord kui talle järgi lähen ja näen kasvatajate silmadest, et nad on väsinud, siis mul on tegelikult neist kahju. Noorhärra pole kordagi kommikuti nutnud, on heas tujus ning alati ootust täis. Nüüd on meil tekkinud uus igapäevane dialoog, kus Noorhärra küsib põhimõtteliselt kohe kui õhtul autosse istub, et kas ta peab homme ka lasteaeda minema ning on jaatava vastuse korral niii pettunud, sest talle ei meeldi lasteaias. Hommikul ajab ka vastu, et tema ei taha lasteaeda minna ent riidesse paneb ilusti ja autosse jalutab ka hea meelega. Lasteaeda jõudes on juba nii elevil, et unustab tinekord tsau öelda ja musi teha, sest noh sõbrad ja mängud ootavad. Ja siis õhtul hakkab trall piht jälle 😀

*Asi läks ühel korral nii hulluks, et kui Sugulane meie juures ühe öö veetis, siis Noorhärra käitumine oli nii halb ja nii sõnakuulmatu, et ma esimest korda tundsin tugevat vastumeelsust oma lapse suhtes. Ta ei olnud kunagi niimoodi kontrolli alt väljas olnud ja mitte sõna kuulanud, et ulme. Me olime Mikuga nii puuga pähe löödud, et ega osanud tol hetkel ööd ega mütsi öelda. Kui ma veel järgmisel päeval olin pehmelt öeldes pahane Noorhärra peale, siis muidugi on nüüdseks minu halb tunne lahtunud ja tema kodune käitumine pigem kontrolli all, sest võtsime ka meie ette uutmoodi lähenemise.

**Näiteks kuulus tol hetkel meie päevakavva igaõhtune jalutuskäik rannal, sest ilmad olid soojad ja õues veel valge. Päris paar korda juhtus, et õhtusel jutuajamisel lubas Noorhärra järgmisel päeval ilusti käituda, kinnitas seda veel hommikul kui kasvatajatele teda üle andes lubaduse üle kordasin ning õhtul kuulsin ikka sama juttu, et käitumine ei olnud kõige parem. Seega jäi jalutuskäik ära. Järgmisel hommikul oli lubadus meeles ja isegi päeva jooksul täidetud, kuid seda vaid paariks järgnevaks päevaks.

Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Noorhärra ütlemised

Kui Noorhärra alles lasteaiaga alustas, siis eks esimesed nädalad vajasid ikka natuke aega ja sisseelamist. Ent ometi oli tore see, kui talle õhtul järgi läksin ja tema päevast muljetasime (mis tavaliselt oli vahva ja positiivne) ning kui ütlesin, et homme lähed jälle, tuli selline suure ohkega vastus “jälle?!?” Nagu kunagi Juku ühes anektoodis imestas, et koolis peab lausa 12 aastat käima.

On sõnu, mida Noorhärra on harjunud valesti hääldama. Teeme küll tööd õigesti hääldamise nimel ja harjutame, aga eks see kõik võtab aega. Üks selline sõnapaar on muddy puddles ehk mudased loigud ehk poriloigud. Sõna puddles asemel ütleb ta miskipärast cuddles ehk kallid ehk mudased kallid. Ja asi ei ole selles, et ta P-tähte ei oskaks hääldada. Ehk kui ta jälle ütleb muddy cuddles, areneb meil järgmine dialoog: Noorhärra “Look mummy, muddy cuddles” ; Mina “Ei, need on muddy puddles. Ütle p-p-puddles” Noorhärra “p-p-uddles“. Mina “Tubli, nüüd ütle muddy puddles” Noorhärra “Water

Olen hiljuti mitu korda lahanud teemat sotsiaalmeedia üledoos ja kui palju ma tegelikult veedan aega telefonis, teinekord seda enesele teadvustamata. Nii juhtus päris mitu korda, et oleme õhtul kodus ja mängime Noorhärraga, mina aga kiikan poole silmaga ikkagi telefoni ka. Ja siis see neljane kurjustab minuga “put your phone away” ehk “pane oma telefon ära”.

Öelge veel, et lapsed ei ole tähelepnaelikud ja ei mõika maailmaasjadest. Sõidame hommikul lasteaeda ja ühes kohas on vaja fooriga ristmikust päris kiirelt üle saada, muidu jääd ootama mõneks ajaks.  Seega läheneme ristmikule ja mul on päris okei kiirus sees, kuna ristmik asub ka ülesmäge. Siis hakkab fooris roheline vilkuma ja juba paistab kollane ent järsk pidurdamine tundub veelgi ohtlikuma manöövrina ning otsustan ristmikult üle lipsata. Selleks hetkeks on fooris juba punane tuli ning tagumiselt istmelt kostub manitsus “dont drive under red light” ehk “ära sõida punase tulega üle ristmiku”.

Sõidame ühel õhtul lasteaiast koju ning Noorhärra teatab, et tema tahaks vaadata autode videosid. Üldjuhul mõtleb ta selle all erinevaid YouTube’i videosid, kus erinevad superkangelased sõidavad autodega ulmelisi radu pidi ning lõpetavad kuhugi kraavi sõitmisega. Kuna nendel videotel on olnud pigem negatiivne mõju Noorhärra mängimismeetoditele, siis oleme limiteerinud need videod miinimumini. Igatahes avaldas ta soovi neid videosid vaadata, mille peale mina ütlen, et “need on ju tobedad videod, neid me pigem ei vaata, sest emmele need ei meeldi.” Vastus on geniaalne – “aga emme, sa mine siis kööki ja tee süüa”.

Me oleme reedeti õhtuti teinud endale mõnusa olemise allkorrusel ehk ostame poest niksi-näksi, popkorni, teeme diivani lahti voodiks, vaatame multikaid ja veedame öö allkorrusel. Muidugi on see ühele nelja-aastasele eriti vinge ning ta tahaks igal õhtul all korrusel magada. Sõidame jälle ühel õhtul peale lasteaeda koju ning Noorhärra alustab jutuga, et tema tahab diivanil magada. Minu seisukoht on ses osas resoluutne, et see on ainult reedeõhtu meelelahutus, muidu magab igaüks ikka oma voodis (või nüüd, kus Miku on ära tööl, siis hiilib Noorhärra meie voodisse). Üritab mind mitu korda moosida, kuni lõpuks kurdab nukralt “emme, ma ei saa enda ega sinu voodis magada, mul on nii paha köha. Ma saan magada ainult allkorrusel diivanil.”

Ja siin on ka mõned sõnad, mis mulle pähe tulevad, kuidas ta hääldab

  • vitamin – titmit
  • popkorn – potnok
  • loomad (animals) – amimals (see on nii armas sõna, et kohe kahju on teda parandada
  • lõpp, lõpenud (finished) – fišin
  • eesti nanna – kutsume mõlemaid vanaemasid nannadeks, lihtsalt Miku ema puhul lisame ka tema perenime a la nanna Kivi. Samas räägime ikka tihti, et üks nanna elab kaugel Eestis, kuhu saab lennukiga minna. Ja nüüd ongi meil lihtsalt nanna asemel Eesti nanna 🙂

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀

Sotsiaal(meedia) Dilemma

Viimati kirjutasin pikalt ja põhjalikult enda sotsiaalmeedia sõltuvusest siin. Mul ei ole ametlikku diagnoosi, kuid enda nägemuses oli/on minu vajadus pidevalt helendavat ekraani vaadata muutunud probleemiks. Too kirjatükk sai avaldatud oktoober 2019 ehk põhimõtteliselt aasta tagasi. Kas midagi on tänaseks muutunud? Ma ütleks, et mitte väga drastiliselt, kuid midagi siiski. Aasta alguses deaktiveerisin oma feissarikonto ja ega väga sellest puudust tundnudki. Ilmselt oleks see niimoodi jäänud, kui ma paar kuud hiljem ei oleks tahtnud Hoidja juures Noorhärrast tehtud pilte endale arvutisse salvestada, kuid tema avaldas neid ainult oma kinnises feissari grupis, mistõttu pidin oma konto uuesti aktiveerima. Samal ajal oli hakanud ka koroona pead tõstma ja nii see konto lahti jäi, ma isegi ei tea miks. Aga, minus oli toimunud muutus, sest ma ei leidnud feissarit enam üldse huvitav olema. See ei pakkunud mulle pinget, sest olgem ausad, väga vähesed inimesed on jäänud jagama ausaid hetki, pilte ja fakte enda elust. Kõik on üks suur illusioon ja reklaam 😀 

Aga põhjus, miks ma oma feissari kontot enam väga ei igatsenud oli lihtne – Instagram oli minu jaoks selle augu täitnud. Ma ei scrollinud enam feissarit, kuid ma istusin Instagramis 😀 Ja olin jälle alguses tagasi. Kuna kevadel otsustasin oma eraelu ja blogielu lahus hoida, tegin blogile eraldi Instakonto, mistõttu oli ühe konto asemel nüüdseks kaks kontot hallata ning loomulikult kulutasin kokkuvõttes rohkem aega sotsiaalmeedias. Endiselt oli sisse jäänud harjumus tööd tehes iga vaba sekund telefoni järele haarata või Noorhärraga multikaid vaadates samaaegselt Instagramis istuda. Minu haige loogika ütles, et laps ju vaatab multikat ja vahet ei ole, mida mina teen. Tegelikkus on aga see, et lapsed on palju nutikamad ning kindlasti fikseeris ta iga korra, kui mina füüsiliselt lubasin temaga multikat vaadata, kuid tegelikult tegin midagi muud. Või et võtsin telefoni magamistuppa, kuna sellel on äratusfunktsioon. Mitte et Miku äratus on enne mind ja siis ei jää ka mina enam magama ja tegelikult ei ole eraldi äratust vaja. Kuna telefon juba magamistoas oli, siis harjumusest tsekkasin ka Instagrammi ning enne kui arugi sain, oli jälle 30 minutit vajalikku uneaega läinud. Või blogid, need ju veel üks variant pidevalt telefoni kiigata, et kas on kuskil uus postitus ja kas kommentaariumis juba käib korralik andmine 😀

Ah, mida ma enam jahun, üldine pilt on edasi antud, et aasta hiljem oli olukord ikkagi jama. Ma nagu tahtsin oma sõltuvuse kontrolli alla saada ja teadsin, mida tegema peaks, kuid ei suutnud neid samme astuda. Kuniks Miku soovitusel vaatasin Netflixi dokumentaali “Sotsiaalne Dilemma” / “The Social Dilemma“. Ma arvan, et paljud on juba sellest kuulnud ja isegi vaadanud, kuid tahtsin ikkagi kirjutada oma mõtetest ja tunnetest. Kõige esimene mõte üldse oli see, et maksimaalselt palju inimesi peaks seda vaatamata, olenemata kas nad on sotsiaalmeedia kasutajad või mitte, tunnevad nad endid sõltuvuses olevat või mitte. Fakt on see, et sotsiaalmeedial on niivõrd suur roll mängida meie ühiskonnas, et suuremal või vähemal määral oleme kõik sellest igapäevaselt mõjutatud.

Kokkuvõtvalt on tegu dokumentaaliga, mis räägib sotsiaalmeedia fenomenist – kuidas see alguse sai, kuidas see arenes ja mis võtteid kasutatakse nüüd, et saada inimeste pidev tähelepanu. Minu jaoks oli suur üllatus, pigem õõvastus teada saada, et inimestele saadetaksegi teavitusi “mitte millestki”, et nende silmad lihtsalt ekraanile tagasi saada. Kui ma sellele mõtlema hakkasin, siis tõesti, kui näiteks feissarisse sisse logida, siis ALATI on sul uusi teavitusi, ALATI. Olgu selleks siis sõbra uus postitus, kellegi postitus mõnes grupis või lihtsalt teavitus ükskõik millest. Enamjaolt ei hoia need teavitused mingit informatiivset väärtust, kuid inimese psüholoogia juba kord on nii, et kui on punane tuluke, siis tuleb kontrollida. Ma ju tean seda omast käest 😀 Või see, et kuidas küll saadetakse “soovitusi” uute toodete/gruppide kohta just nendel teemadel, mille kohta sa oled infot otsinud (jällegi, mitmed oma kogemused). Tegelikult ei peagi sa seda konkreetset infot otsinud olema, feissar jälle soovitab tulenevalt sinu käitumisest. Reaalselt ongi korralik algorütmide süsteem selle taga, et paljastada sinu eelistused, et siis üha uut ja uut infot sulle ette sööta, mis sind loodetavasti veelgi kauem ekraanil hoiab.

Ühesõnaga teeb see dokumentaal lihtsalt ja arusaadavalt selgeks, et ei ole enam nii, et sotsiaalmeedia keskkonnad elatuvad reklaamist või, et nende eesmärk on müüa reklaami. Ei, eesmärk on saada inimeste tähelepanu ja selle läbi muuta nende käitumist, mõjutada neid tegema midagi sellist, mida nad muidu teinud ei oleks. Minu jaoks oli nii naela pea pihta tsitaat “If you are not paying for the product, you are the products” ehk “kui sa ei maksa toote eest, siis oleks sa ise see toode”. Kuid seekord on astutud samm edasi ja inimesed on muudetud millestki sõltuvaks. Siinkohal ei mõtle ma ise midagi välja, vaid filmis võtab sõna ka sõltuvuste ekspert, kes omakorda maadleb sellega, et tema teismelised lapsed piiraks korralikult ekraaniaega. Lõpuks selgubki tõsiasi, et sõnavõtvad eksperdid on samuti sõltuvuse küüsis ning peavad kurja vaeva nägema, et oma käitumine kontrolli alla saada. Siit tekibki küsimus, et kui eksperdid, kes reaalselt teavad ja saavad aru, mis selle kõige taga on, ei suuda enda käitumist muuta ning oma lastele selgeks teha ka sotsiaalmeedia negatiivset mõju, siis kuidas suudaks seda teha tavaline inimene/lapsevanem?

Kui aus olla, ma tahaks selle dokumentaali uuesti üle vaadata, et haarata uusi nüanse. Pooleteise tunni sisse oli kogutud palju infot, palju uut infot, mis pani mind samastuma, imestama, kuid kõige rohkem kartma, sest hetkel tundub mulle, et millestki nii heast ja lihtsast nagu on internet, mis algselt pidi muutma meie elu kergemaks ja täiendama seda, on nüüdseks saanud ühiskondlik kurjajuur, mille võimusel ja laiahaardelisusel ei paista piire tulevat. Mulle jäid meelde mõned soovitused, mis jagati filmi lõpus ja ma tundsin, et õnneks ei ole minu jaoks kõik veel hukas 😀

Esiteks soovitati jätta telefon magamistoast välja. Seda otsustasin teha ka mina, tellisin endale samal õhtul kõige tavalisema mehaanilise äratuskella, mis jõudis kohale järgmisel päeval ning mis on nüüd minu öökapi peal. Telefonil läheb kella kaheksast nett välja ning see jääb alla korrusele ning vaatan seda alles hommikul, kui olen oma esimesed tööasjad ära teinud. Mina astusin sammu edasi ja otsustasin telefoni alla korrusele jätta ka päeval, sest muidu ei saa ma vajalikul määral tööd tehtud. Sel nädalal olen olnud tunduvalt produktiivsem, mis on vaid tõestus sellest KUI segav võib nutitelefon/sotsiaalmeedia olla.

Teiseks jäi meelde soovitus keerata kinni erinevate rakenduste teavitused. Iseenesest väga hea soovitus, mida rakendasin kohe ka Insta puhul. Halb üllatus oli see, et teavitused saab maha keerata maksimaalselt kaheksaks tunniks, aga vähemalt saab. Tahtsin ka Messengeri teavitused maha keerata, kuid need on suhteliselt vestluste põhised ning mul neid gruppe ja kontakte seal ikka on. Miks ei võiks olla rakenduse põhine nupuke, mis lubab keerata maha KÕIK teavitused just nii kauaks kui sina soovid? Aga loomulikult selleks, et sind ikka tagasi tirida :S Lisaks Youtube’ga, mida kasutasin siiani taustamuusika mängimiseks ning mis nüüd aina soovitab ja soovitab ning ajab mul lihtsalt kopsu üle maksa, igapäevaselt. Samas, juba aastaid tagasi lasin feissari rakenduse oma telefonist maha, sest mind ajasid tühiteavitused närvi juba siis ning õnneks sain aru, et asi ei ole normaalne. Siis küll hakkasin logima feissarisse sisse läbi neti, noh veidike nagu vanakoolikam. Kuigi teavitusi enam ei tulnud, siis automaatselt avasin ikka internet ja feissari, sest konto oli ju sisselogitud 🙂 Kuna tänaseks ei ole feissar minu jaoks enam oluline, siis deaktiveerisin ka selle uuesti. Päris ära kustutada hetkel kontot ei saa, kuna Eesti pere ja sõpradega suhtleme just messengeri kaudu ja seda suhtluskanalit ma endalt ära võtta ei taha. 

Kolmas soovitus oli noortele sotsiaalmeediat mitte tutvustada, oodata sellega keskkooli alguseni ehk kuni lapsed on 16. Minu arust vägagi mõistlik, sest andke andeks, miks on vaja 8 aastasele Instagrami või TikToki kontot, milleks? Või feissarikontot? Vaesed lapsed ei saa/oska enam lapsed olla, sest tunnevad füüsilist vajadust helendavat ekraani vaadata, seal lolli mängida ja ennast lahedana tunda. Jah, minu laps on veel nii noor, et talle piisab multikatest, kuid ma tõesti kardan seda aega, kui ta hakkab koolis käima, kus kaaslastel on nutitelefonid kaasas ja kus vahetundides tobedusi vaadatakse. Ja ürita siis sellele koolijütsile selgeks teha, et sellist asja ei ole vaja. 

On hetki kui ma tunnen, et tahaks telefoni lihtsalt põrandale katki visata, sest mul on nii vastikult tugev harjumus oma aega Instagramis raisata. Reaalselt, ma vaatan uudisvoogu ise samal ajal seda mitte nautides ja tundes vastikust, et JÄLLE ma raiskan aega. Ma ei oska seda kuidagi paremini seletada kui sõltuvus – sa tead, et see ei tee sulle head, kuid sa ei suuda seda ka lõpetada. Tegelikult on hirmutav mõelda, et 30ndates täiskasvanu ei suuda ohjeldada enda harjumusi, mis puudutab sotsiaalmeediat. Ta peab ennast füüsiliselt vahenditest eemaldama, sest muidu sattub jälle nõiaringi. Kui täiskasvanu ei suuda ennast ohjeldada, sest seda võiks ju tema vanuse ja elukogemuse tõttu eeldada, siis tegelikult ka, millised šansid on noortel elada normaalset, (nuti)sõltuvusevaba elu? Seda enam hoian ma Noorhärrast igasugusest sotsiaalmeediast eemale nii kaua kui vähegi võimalik. Jah, mõnele võib tunduda tobe, et kuidas täiskasvanu ei suuda end ohjeldada, kuid ma olen kindel, et mina ei ole veel see kõige hullem variant. Ilmselt on naiivne loota ja oodata, et sotsiaalmeedia kaob. Seda ilmselt mitte ja miks peakski, sest eks ole selle tarbimisel ka häid külgi. Küsimus on mõõdukuses ja defineerida milline on aktsepteeritav kogus sotsiaalmeedia tarbimist. Ehk kas on vaja kontot nii feissarisse, Instasse kui TikToki? Kas on vaja jälgida kümneid blogijaid ja lugeda/kommenteerida iga nende postitust? Selles on küsimus – MÕÕDUKAS TARBIMINE.

Lühijutud

Kes seda blogi natuke aega jälginud on, siis teab ta, et kevadel otsustasin osaleda ühel kursusel. Samuti teab ta seda, kui kopp ees mul sellest aegajalt oli, sest sattus ju õppimine aega, kui kogu UK oli lukutaga ning mina pidin hakkama saama samaegselt nii kursuse kui kodustöötamisega, poisid oli ju ka mõlemad kodus. Maikuus kahtlesin sügavalt, kas saan üldse kursuse läbitud, sest eks oli palju mida teha. Juunis oli lõpuks eksam, millele eelnes korralik õppimise maraton. Tulemus jõudis minuni lõpuks juuli viimasel nädalal – pikk jutt lühidalt, sain kursuse läbi. Kergendustunne oli hea, just et läbisaamine kinnitatud sai. Nagu juba juunis ütlesin, siis tunne oli hea, olin suhteliselt kindel oma läbisaamises, kuid ei julenud hõisata. Nagu hiljem selgus, siis oli nii mõnigi inimene, kes peab korduseksamine minema.

Septembris 20019 broneerisime endile piletid New Yorki, kuhu pidime minema juuni alguses. Koroona lõi muidugi need plaanid kõik sassi ning seekord jäi suurlinn külastamata. Küll aga pidime natuke ootama ja närve sööma teemal kas saame piletite raha tagasi, hotell oli õnneks tasuta tühistamisega. Algul võtsime ühendust vahendusfirmaga (üks paljudest, kes Skyscanneri otsingus ilmub välja kui müüa), kes väidetavalt muutis piletid paindlikuks, kuid mingit kinnitus kirja selle kohta me ei saanud. Tegelikult ei saanud me arugi, mis tingimustel uued piletid osta saame, sets see ainuke e-kiri, mis meieni jõudis, oli päris segaselt kirjas. Õnneks kasutasin nende ostmisel krediitkaarti ja UK’s on üks kindel akt, et kui inimesel on probleeme raha tagasisaamisega, siis võib ta taodelda summa hüvitamist pangalt. Ma oletan, et eks siis pank suhtleb ise müüaga edasi. Seda tegime ka meie ning umbes 2 kuud hiljem saime pangalt raha tagasi. Ei oleks tõesti tahtnud olla paljudest neist, kel tekkis huüvitamisega probleeme.

Kirjutasin, et Eestis käies ostsin endale uue telefoni ning vana Huawei võtsin siia tagasi kaasa, et ära müüa. Noh ütleme nii, et selle müümisega ei tekkinud mingeid probleeme. Pigem pidin huvilisi hakkama blokeerima. Panin müügikuulutuse feissaris Marketplace”i üles ja hakkas pihta. Mõni muidugi pakkus väga magalat hinda, kuid kuna mul oli huvilisi juba päris palju, siis ei hakkanud paanikamüüki ka tegema. Pärast müüki lugesin kokku, et kuulutus sai 43 vaatamist, siiani minu populaarseim müük.

Ja veelkord, kel on mobiil, siis soovitan soojalt kasutada ekraanikaitset. See hoidis minu Huawei imelises korras ja ka uue telefoni ekraani kaitses hästi. Samas, ma ei kulutaks 20 eurot Gorilla ekraanikaise peale, sest see pidas minu telefonil vastu täpselt kuukese. Selleks ajaks oli kaitse suht ämbilkuvõrk ning ka pisikesed tükikesed lahti tulnud. Ma olen siiani tellinud Amazonist u 5 naelaga ekraanikaitse ja siiani tunduvad need veel parema kvaliteediga olevat.

Ja lõpetuseks, uued seiklused uues kodus. Tegin eile õhtul püreesuppi ning läksin sahvrisse saumikserit tooma. Köögiviljad olid juba päris pehmed ning saiakuubikud just ahjusaanud röstima. Noorhärra tuli minuga sahvrisse peitu kaasa ning tõmbas enda järgi ukse kinni. Ma ei arvanud sellest midagi, sest sahvril on seespool ka link. Arvama hakkasin alles siis, kui selgus, et too link ei tööta 😀 Need 30 sekundit olid siiani pikimad mu elus – sa oled pimedas ruumis kinni, sul on pisike laps kaasas, kedagi muud ei ole kodus, telefoni ka ei ole kaasas ning lisaks kõigele ähvardan õhtusöök ära kõrbeda ja vb isegi kerge tulekahju tekitada. Jep, minu peaks koheselt tekkinud mõtted. Kerge paanika tuli peale, kuid sundisin end rahulikult. Hakkasin ukse kallal logistama ja selgus, et nii tugevalt kinni see ei ole. Tõukasin paar korda täiest jõust õlaga ja väljas me olime. Miku peab muidugi nüüd uksepiida korda tegema, aga see on minu jaoks kõige väiksem mure 😀

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Elu läheb edasi

Mõtlesin, et lõpetan iganädalase kuidas-meil-isolatsioonis-istumine-läheb postitused, sest tegelikult ju elu hakkab vaikselt normaliseeruma. Seega käesolev postitus on viimane selleteemaline ja siis hakkasin jälle kirjutama siis, kui miskit südamel on.

Esiteks, naases Noorhärra hoidu tagasi. Minu pelgus oli täielikult asjatu, sest tal ei ole pooleks sekundiks ka mingit võrrastust tekkinud. Pigem olen mina see, kes jääb pika näoga ukse taha seisma, kui tema mulle selja tagant käega tsau viiputab 🙂 Mul on hea meel, et ta on enavanustega taas koos. Kaua sa ikka kuulad ema, kes pidevalt tööd tahab teha ja keelitab ise mängima. Pealegi tunnen ise, et minu päev on nüüd kuidagi paremini struktueeritud. Esiteks, ei aja ma end kuuest üles, et midagigi rahulikult tehtud saaks, sest mul on nüüd tööasjadeks terve päev. Kui Noorhärra koju tuleb, siis on pere aeg, see ei ole enam samuti probleem, sest ma jõuan oma asjad päeval ära teha. Eelmine nädal küll veetsin mitu õhtut järjest õppides, kuid see nali saab ka loodetavasti nüüd reedel läbi.

Õppimine. Teisipäeva õhtust alates olen peale Noorhärra magamaminekut tegelenud kursusega. Esimesel õhtul kuulasin viimase loengu järgi ja tegin märkmeid kordamisküsimuste kohta ning edasi olen järjest ainult neile vastanud. Asi päädis sellega, et laupäeval ja pühapäeval õppisin korralikud 7 tundi jutti, sain muidugi enamus küsimusi vastatud ka. Tänaseks õhtuks jääb mõned raskemad lõpetada ja siis tuleks kõik uuesti üle lugeda, et vastused loogilised oleks. Kolmapäeva õhtul on plaanid üle vaadata kordamisküsimused õpikust, neljapäeva hommikul vajadusel veel midagi kribada ja sis täielikult õppimisele-meeldejätmisele pühenduda. Praeguse seisuga on mul 35 A4 teksti meelde jätmiseks, see kindlasti pikeneb. Ma tegelikult ei mäleta millal ja kas üldse olen niimoodi mingiks eksamiks õppinud. Ja reede hommikul on eksam. Võtsin endale nii neljapäeva kui reede vabaks, et esimesel päeval rahus õppida ning teisel pärast eksamit lihtsalt olla. Ma tunnen, et kuigi Noorhärra on tagasi hoius, siis Mikul oli (jälle!!!!) töömaastikul põud, vast nüüdne pakkumine on püsivam.

Kui tegelikult aus olla, siis ma olen väsinud kõigist ja kõigest. Tahaks sellist puhkust, kus lihtsalt olla. Tea, kas seda üldse sel aastal juhtub.