Minimalitsliku märtsi kokkuvõte

Ühesõnaga, esimese nädalavahetusega olin suutnud leida 135 eset, mis minu jaoks ei olnudki teab mis mega tulemus. Kui eelmist postitust kirjutades tegin nimekirja, et kus veel asju leida, siis unustasin kirja panna ühe väga olulise allika – Noorhärra mänguasjad 😀 Sest tal tõesti on neid natuke liiga palju ning peaks ikkagi sorteerima. Aga alustame järjekorras.

Märtsi teise nädalavahetus oli päris tulemuslik. Kuna pidin alguses minema tüdrukutega üheks ööks Burnley’sse peole, siis viimasel minutil otsustasin mitte minna, just koroona tõttu. Selle asemel võtsin ettegaraaži koristuse, sest teadsin seal olevat lisaks kogunenud pappkastidele ka asju, mida ära anda või visata. Hästi palju oligi pahna ja prahti, neid esemeid ma päris üks haaval ei loendanud, vaid toppisin prügikotid täis ja iga kott oli üks ese. Suured pappkastid harutasin lahti ja lugesin üheks, samas kui oli pappkaste, mis täitsin pisema prahiga, oli see täidetud kast üks ese. Noorhärra kurvastuseks sorteerisime ka tema rattapargi ära, kuid ta reaalselt sõidabki vaid oma jooksurattaga pikemaid ringe, teised on niisama korraks selga istumiseks. Tal oli küll raskusi arusaamisega, et TEMA rattad ja EI ANNA ära, kuid lõpuks jõudsime ikka kompromissile. Garaažisaak oli lõpuks 40 eset.

Lisaks käisin üle Noorhärra riidekapi, tal oli seal nii juba väikseks jäänud esemeid kui hetkel küll parajaid asju, mida ta lihtsalt ei kanna. Eks ole ka meil välja kujunenud oma lemmikud ning seetõttu jäävad osad asjad kasutamata. Lisaks oli tal palju riidepuid, mis seisid niisama. Noorhärra riidekapi revideerimise saaks oli 65 eset ning teise nädalavahetuse lõpetasin numbri 240 juures.

Kolmas nädal oli see, kui mina jäin kodukontorisse ent Noorhärra käis ikka veel Hoidja juures ehk ideaalne võimalus erilise abi ja draamata sorteerida tema mänguasjad ära. Ütleme nii, et ma ei läinud lolliks, võtsin ära need, mis olid natukene katki (a la värvi maha kriimusttaud, mõned rehvid puudu, ei midagi ohtlikku, kuid lasi mul natuke kriitilisem olla) või teadsin, et ta enam ei mängi nendega. Lisaks sorteerisin raamatud ära, sest on neid, millest Noorhärra juba välja kasvanud ning seisavad niisama. Kogusin kõik ühte karpi, et mingi hetk ära anda. Lisaks võtsin ette Noorhärra pliiatsite karbi, sest sinna oli ajaga kogunend palju joonistusvahendeid, milledest mõned juba kuivad ja mõned duubeldasid üksteist (viimased kogusin kokku, et ära anda). Vaatasin ka enda kirjatarbed üle ning leidsin vahendeid mida ära visata ja ära anda. Käisin ka enda garderoobi üle ning leidsin veel mõned esemed, mida ei kasuta enam. Kolmanda nädala lõpuks oli saldo 422 eset ja minu pea täiesti tüji, e kus kohast ma need viimased esemed leian …

Viimane nädal, viimased pingutused. Korrastasin köögis sahtleid ja leidsin hunniku pesulõkse, mis sai kunagi ostetud Noorhärrale mängimiseks ja nüüd seisid niisama. Sorteerisin ühed endale, ülejäänud läksid. Lisaks käisime üle oma juhtmete karbi ehk koha, kuhu oleme kogunud erinevad laadijad, juhtmed ja muud tehnika vidinad juhuks kui vaja. Hea oli see, et palju kasutult seisvat saime ära visata, mina vaatasin üle oma pisikese fotoka ja sain selle töökorda ning nüüd on tõesti vaid vajalik alles. Lõpuks, raske südamega, läksin oma kaardikogu kallale. Ma olen suur kaartide saatmise ja saamise fänn, minu jaoks on need tunduvalt isiklikumad kui sotsiaalmeedias saadetud PÕS. Ja ma olen kõik kaardid alles hoidnud, mis nüüd olid kapinurgas. Sorteerisin need nii välja, et jätsin alles vaid Noorhärra käsitsi tehtud kaardi, pühendusega sünnipäeva kaardid ja kõik, mis on Noorhärrale saadetud (alates katsikust kuni viimase sünnani). Saaks oli märkimisväärne, 165 kaarti läks. Jah, ei oleks tahtnud neid visata, kuid samas oli see kõige ehtsam näide kogujast – need olid kapis, ma polnud neid kordagi välja võtud et vaadata, nad lihtsalt olid. Nüüd sain selle sama kasti kasutada Noorhärra meisterduste säilitamiseks.

Minu märtsikuu lõppsaldo oli 663 eset, ma ei enam mäletagi neid üksikuid asju siin ja seal, mis leitud sai, kuid panin ikkagi numbrid järjepidevalt kirja. Hea puhastav tunne on nüüd, kuigi majas ringi vaadates ilmselt ei saagi aru, et midagi oleks muutunud. Aga mu kapid on korras ning vähemalt köögis tööpinda juures, sest saad vahendeid hoida nüüd kapis. Samas, olgem ausad, kui ma peaks tegema minimalistliku aprilli otsa, siis ma kukuks haledalt läbi. Ma ei suudaks enam niipalju esemeid leida. Võib-olla poole aasta pärast vaatan asju juba uue pilguga, aga praguseks olen tulemusega rahul.

Keegi veel korrastas oma majapidamist märtsis?

Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.

Minimalistlik märts

Eelmisel nädalavahetusel ütles üks sõbrants meie grupivestluses, et märts on minimalismi kuu ning selle raames on esitatud huvitatutele väljakutse saada iga päev lahti nii mitmest asjast, kui on kuupäev. Ehk märtsikuu jooksul peaks ära viskama/annetama/taaskasutusse viima 496 esest. Rääkisime veidike minimalismi ja asjadest lahti saamise teemal üldiselt, kui otsustasime kõik neljakesi sellest väljakutsest osa võtta. Muidugi algatajal sõbrantsil oli juba tänaseks rohkem kui 496 eset koos, kuigi ma ei saa aru, kus ta need asjad kõik kokku kraapis, sest tema kodu on niigi minimalistlik 😀 Aga leidlik ta oli ja andis meile ka ideid, milliseid kappe/riiuleid korrastada.

Seega pühapäeval tegin esimese puhastustiiru – alustasin köögikappidest, kus leidsin niisama seisvaid plastikust joogipudeleid, termospudeleid, Noorhärra erinevaid joogipudeleid (mida ta ei kasuta), liiga palju söögitegemise riistu sahtlis, korgitserikomplekti (mis oli ikka veel avamata, kuigi juba mitu aastat meil olnud), punnivinni (! :D), kolmeliitrisee klaaspurgi ja ilmselt midagi veel. Need läksid kõik taaskasutuskotti. Edasi liikusin vannituppa ja konkreetselt sorteerisin oma koduspaa vahendeid – mul on kogunenud palju testereid aastatega, mida ma küll plaanin proovida, kuid kunagi seda ei tee. Need lendasid kõik prügikasti. Leidsin ka meigitarbeid, mis olid kindlalt juba üle aasta vanad, mida ma enam ei kasuta ning mingil põhjusel oli mul ikka liiga palju erinevas suuruses meigitarvete kotte kapis, sorteerisin ka sealt mitu äraandmiseks. Siis oli kord riidekapil, kus leidsin samuti esemeid nii ära viskamiseks kui annetamiseks. Lisaks on mul kohver, kus hoian erinevaid (käe)kotte, ka sealt sain mitu eksemplari, mis on lihtsalt seisnud juba liiga pikalt. Lõpuks võtsin ette oma megasuure ehete kogu ning sorteerisin välja mitukümend paari kõrvarõngaid, mis seisavad ja mis eriti emotsiooni minus enam ei tekita. Sain kokku 110 eset, sest ma lugesin kõrvarõnga paari üheks esemeks, vanad sokid samuti. Et kui ikka suur puhastus siis suur puhastus.

Kuna ma tollel hetkel ei osanud ülevalt korruselt rohkem midagi leida, läksin tagasi alumise korruse kappide kallale. Leidsin veel erinevad vanu ja katkiseid pildiraame, vanu kaarte, mis sai ära visatud (lugesin üheks esemeks ehk kaardid), mõned mängukaardipakid panin taaskasutusse, sest need olid kuskilt tasuta saadud ja me ei ole neid kordagi mänginud. Oma lillevaasi ja küünlakogu ma veel ei raatsinud puutuda. Samuti jäi avamata küünte tarvikute kohver (ohoo, idee, kust esemeid juurde saaks). Lõpuks vaatasin ka oma raamatu ja ajakirja riiuli üle ning leidsin oma üllatuseks üle kümne puutumata ristsõna. Siit meeldetuletus endale, et järgmised korrad EI OLE VAJA Eestist ristsõnu kaasa tarida. Selle õhtu saagiks sai 135 eset, sest ma hakkasin juba vaikselt koonerdama ja ei raatsinud asjadest lahti saada. Just paras aeg oli tolleks õhtuks asi sinna paika jätta.

Mis mind üllatas, oli see, et kui raske minu jaoks oli neid äraantavaid esemeid leida. Ma olen ikka paras koguja siis :S Aga mõnus tunne on küll asjadest lahti saada ja ma kindlasti suudan need järelejäänud 360 eset veel leida (tundub muidugi korraliku väljakutsena hetkel). Mul iseenesest ideid on, kus neid esemeid leida:

  • vaadata üle veel riidekapp
  • vaadata põhjalikult üle Noorhärra riidekapp
  • teha tiir garaazis
  • vaadata üle juhtmete ja vidinate kast
  • vaadata üle oma küünelakivaru
  • raske südamega vaadata üle vaaside ja küünalde kogu

No ja kui ma siis ka ei saa 360 asja kokku … oh kurja ma olen ikka hoarder … Kes veel selles väljakutses kaasa lööb?

… eelmise postituse lõpetuseks, siis oligi too teisipäev nii paha ja halb. Järgmine päev olime kõik justkui ümbersündinud. Aga noh jah, minu töökoormus on hetkel ikkagi meeletu ja reede õhtuks tundsin, kuidas selektiivselt lugesin emaile ning tegin asjad ära. Konkreetselt vältisin ühe inimese saadetud kirju, sest ta alati suudab mind ühel või teisel viisil ärritada. On lihtsalt inimene, kelle nägemine paneb õlgu võbistama, rääkimata midagi tööalaselt koos tegemisest :S

Eile oli meil üle pika aja ilus ilm. Ilus tähendab, et ei sadanud vihma ja oli päike väljas, tugev tuul puhus muidugi endiselt, kuid üllataval kombel oli see pigem soe. Viimased pea 3 nädalat on UK mitme tormi käest pureda saanud ning ilmselt on kõik juba väsinud ainult vihma ja tuule nägemisest. Vaene Miku peab nendes tingimustes veel töötama. Aga eile kasutasime Noorhärraga võimalust, pühkisime tema jooksurattalt tolmu ja tegime mõnusa jalutuskäigu. Valgemal ajal teeme seda päris tihti, lihtsalt talveperioodil on olnud vähem selliseid seiklusi.

Noorhärra jutt tuleb ka ludinal ning neid pisikesi killukesi satub palju tema teksti. Eriti lahe on kuulda, kuidas tal ei ole ajaarvestusest veel ööd ega mütsi ning kõik asjad juhtusid eelmine nädal. Näiteks, ärkasin hommikul hiljem ning allakorrusele tulles tegin endale kohvi ning võikusid. Uurisin ka Noorhärralt, et äkki tahab ta koos minuga süüa, mille peale tuleb vastus “No, ‘cause I eat last week” ehk ta natuke aega tagasi juba sõi 😀 Päris palju on tal tekstis ikkagi ka eesti keelseid sõnu ning muidugi saab ta endiselt suurepäraselt aru eesti keelest.

Septembrist alustab Noorhärra ka lasteaiaga. Praeguse hoidja juures lähevad kaks tema sõpra sügisest kooli ehk ees ootavad muudatused. Noorhärra ise läheb kooli 2021 sügis ehk teda niigi ootab ees suur keskkonna ning kollektiivi muudatus. Minu silmis oleks karm, et ta elab kahel sügisel järjest üle kollektiivimuudatuse, seetõttu otsustasime, et sellest sügisest läheb ta kooli juures asuvasse lasteaeda ja loodetavasti alustab aasta hiljem samas koolis ka kooliteed. Ma ei ole veel otsustanud kas ta läheb kohe algusest viis korda nädalas pikka päeva (ehk 9-15 on lasteaed ning hiljem läheb Hoidja talle järgi kuniks mina töö lõpetan) või alustame pigem kolm päeva lasteaias ja kaks edasi Hoidja juures. Üks suur rollimängija otsustamisel on ka rahastus, sest hetkel saame 30 tundi nädalas tasuta hoiuteenustm kuid neid tunde kahe hoiuteenuse vahel jagama hakata tundub … keeruline. Liiatigi kui Hoidja on mulle siiani veidike teistsugust juttu rääkinud kuidas neid tunde jagada saab. Avaldus on praeguseks igatahes sisse antud ja eks suvel peame oma valiku lõplikult kinnitama.

Valentinipäev

Kooliajal nimetati meil 14. veebruarit pigem Sõbrapäevaks ja ma nagu mäletan, et oluline oli sõpru, mitte armastatut meeles pidada. Ma isegi ei mäleta enam, kas ma midagi tegin, ilmselt mõne pisikese kingi paarile parimale sõbrannale ja see oli ka kõik. Kui olin esimeses pikemas ja tõsisemas suhtes, ma ei mäleta et oleksime väga seda päeva tähistanud, kuigi vaikselt hakati pushima selle päeva “olulisust”. Võib tunduda klišeena, kuid ma tõesti ootan ja eeldan, et mulle kingitakse lilli nii Valentinipäeval, naistepäeval kui ka minu sünnal, miks mitte ka emadepäeval (lapse ja lapse isa koostöös). Ma olen alati olnud see naine, kellele lilled meeldivad ja kes tõesti siiralt on rõõmus, kui neid kingitakse niisamagi ning alati ka oma teisele poolele seda tunnistanud. Iseasi, kas ja kes seda fakti minu puhul meelde on jätnud ja arvesse võtnud 🙂

Mikuga oleme teineteist ikka meeles pidanud, sest UK’s tähistatakse just nimelt Valentini päeva ja armastust. Tavaliselt tähendab see, et teeme teineteisele pisikese kingi ja kaardi ning mõnname söögiga. Aga sel aastal ületas Miku end ikka mitmekordselt. Nimelt saatis ta mulle tööle suure lillekimbu. Muidugi olin liigutatud ja meelitatud, lausa nii palju, et neile vastuminnes ja enda lauale tuues olid mul pisarad silmas 🙂 Mulle pole kunagi enne tööle mingi tähtpäeva puhul lilli saadetud, kuid olen seda salamisi ikka oodanud ja lootnud. Olin ainuke naine tol päeval kontoris, kellele lilli saadeti niimoodi, seega käidi seda kimpu ikka mitmeid kordi imetlemas. Meeskolleegid muidugi ei saanud asu, et kuidas üks mees niimoodi oma tundeid julgeb näidata ja viskasid mitu korda nalja, et nüüd peavad nemad endi kaaslastele midagi suurt korraldama 😀

Aga see ei olnud veel kõik, sest eile käisime itaalia restos söömas, natuke kahekesi olemise aega, sest Noorhärra jäi koju meie tuttavatega. Olime ära pea kolm tundi ning sellest täiesti piisas, et saime arutada näiteks oma tulevikuplaane ilma, et keegi pidevalt vahele hõiguks ja tähelepanu nõuaks 😀 Üleüldse oleme viimasel ajal aru saanud, et meil on vaja kahekesi ära olla, sest kuidagi liiga lihtne on endid argirutiini ära kaotada. Õnneks on Noorhärra nüüd juba niivõrd palju suurem ja arukam, et siiani ei ole keegi veel kurtnud, et tema järgi vaatamine oleks midagi ülatamatut rasket.

Tööreis Glasgow’sse

Nagu SIIN kirjutasin, siis oli oodata, et pean mingil hetkel Šotimaal ära käima. Selle nädala esimeses pooles jõudsid need päevad kätte. Projektijuht plaanis ajurünnaku laadset üritust ning kuna tegu oli esimese selletaolise üritusega terve projekti raames, siis tahtsin kindlasti kohale minna. Pluss avanes ülisoodne võimalus tutvuda rohkemate projektikaaslastega näost näkku. Kuna Glasgow on siiski 2.5 tunni rongitee kaugusel ning algselt oli juttu täistööpäeva kestvast üritusest, leppisime kokku, et mina sõidan kohale juba päev varem ning jään ööseks. Ilmselt ei pea pikalt seletama KUI elevil olin võimaluse eest üks õhtu olla hotellis, üksi, kedagi magamapanemata või kedagi kasimata. Lihtsalt mina ja mina 😀 Mis puutub lapse hoidmisesse, siis tollel teisipäeva õhtul võttis Miku vaba öö ja oli Noorhärraga kodus ning kolmapäeva õhtul tuli Hoidjatüdruk meile, kuniks mina koju jõudsin.

Seega teisipäeva hommikul kell 7 olin maja ees bussipeatuses ning liikusin Linna. Miku viis Noorhärra veidike varem hoidu, et saaks ise kodus magama minna. Otsustasime sedapidi, kuna ilmselt oleks läinud liiga kiireks kui mina oleks ta hoidu viinud ja siis ise rongijaama tuterdanud, samas ei tundunud mõistlik Mikul hakata linna sõitma peale pikka ööd kui bussid käivad. Taksot ma ei usaldanud pärast viimast halba vahejuhtumit.  Linna jõudsin küll vara, kuid sain ilusti aega parajaks tehtud ning kell 8 astusin rongile. Minu grande plaan teha ristsõnu ja lugeda raamatut, vajus kokku umbes 15 minutit peale väljumist, sest ma lihtsalt jäin magama. Konkreetselt magasingi kogu tee maha, sest selg sõidusuunas istudes ei saa ma eriti lugeda, kuid niimoodi minu istekoht automaatselt bronniti (kuigi palusin nägu sõidusuunas istet).

Meie Glasgow kontor asub 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, päev kontoris möödus kiirelt ning enne kui arugi sain, oli aeg hotelli minna. Kuna lõunat sõin väljas ja tellisin endale kanawrapi, kuid siis veel friikad juurde, sest mulle tundus et wrap üksi jääb väikseks, mida muidugi ei juhtunud, siis olin suhteliselt kurguni täis veel, et minna kuhugi sööma. Pigem tahtsin hotelli lebosse minna. Motel One oli lihtsalt super, lounge mõnusalt hämar kus taustaks hea muss, all veel baar ja restoran (mis jäidki minu poolt külastamata) ning tuba lihtsalt mõnus. Ja mis peamine, asus raudteejaama kõrval, seega jällegi väga lähedal. No midagi enamat üheks ööks tahtagi kui double bed, dušširuum ja korralikult suur telekas. Ma lihtsalt viskasin end lebosse ja ei liigatunud esimesed pool tundi mitte kuhugi 😀 Siis aga mõtlesin, et oleks vaja plaastreid, sest uued saapad hõõrusid korralikult ja noh tegelt oleks ju võinud siiski midagi hamba alla ka võtta. Nii tegingi pisikese tiiru ning tulin tagasi subway võiku ja starbucksi chai lattega. Plaastrid kujunesid järgmisel päeval elupäästjaks, sest mul oli ikka päris kole vill ühel jalal. Kella 7ks olin motellis tagasi, 10 minutit hiljem ka pesus käinud ning öösärk seljas pugesin voodisse. Algul küll mõtlesin, et lähen istun all, loen raamatut ja rüüpan veini, kuid mõte segamatult voodis lebotada ja telkut vaadata kaalus selle variandi lihtsalt üle 😀 Nii ma vahtisingi erinevaid krimkasid, vahepeal tegin kodustega videokõne ning 11st aeg kirusin, et miks ma küll varem magama ei läinud.

Magasin jutti poole 7ni nii et silm ka ei pilkunud, jäin edasi tukkuma kuni 7 oli äratus ning ilmselt magaksin siiani, kui snooze poleks 10 minutit hiljem karjuma hakanud. 20 mintsaga olin töövalmis ning läksin hommikust sööma. Valik oli okei, mitte midagi jalustrabavat, kuid kõik elementaarne oli olemas. Tööpäev möödus jällegi kiirelt ning asjalikult ning kella poole viie aeg sättisin end raudteejaama poole tagasi. Mõtlesin minna vikese ringiga, et äkki satub mõni suveniiripood mulle teele, kus külmikumagnetit osta, kuid seekord neid ei leidnud. Ostsin hoopis topsi teed rongile kaasa ning pugisin eelmise päeva kanawrapi õhtusöögiks. Nalja sai siis, kui rongile astusin. Seekord oli minu iste näoga sõidusuunas ja aknaalune nagu palusin, ainult et akna asemel oli sein 😀 ehk minu iste oli täpselt kahe akna vahele jäävas alas. Koduteel jõudsin eelmises postituses mainitud raamatu läbi lugeda ning enne kui arugi sain, olin Linnas tagasi. Äärepealt oleksin küll rongile edasi jäänud, sest kuna sõitsin viimases vagunis, siis liikusin mahaminekuks täitsa rongi sabasse. Rong juba peatus ja mina ootasin, et tuluke hakkaks vilkuma, et ust avada, kui sain aru, et … uuuups … seal ei olegi väljumiseks ust 😀 ma ikka liigutasin end väga kiirelt läbi vaguni esimeste usteni, õnneks tuli üks ema vankriga rongile, mis tekitas väikese viivituse.

Glasgow’s unustasin sularaha takso jaoks välja võtta ning kui see lõpuks olemas oli (mõned minutid peale rongijaamast väljumist), olid kõik vabad taksod läinud. Hea oli, et kohe tuli üks uus masin ning sain kiirelt koju. Saatsin Hoidjatüdruku sama taksoga tema koju, et ei peaks ise enam kuhugi seiklema minema ning lihtsalt nautisin aega Noorhärraga. Ta alati hüüab nii armsalt ja kõva häälema mummy või daddy kui ta meid kuskil tulemas näeb 🙂 Glasgowsse läheks teinekordki, siis äkki jalutaks ka veidi ja vaataks linnas ringi, kui on valge ja tsipa ohutum… Glasgow’d peetakse UK (või isegi kogu Euroopa) kõige kuriteguderohkemaiks linnaks :S

 

Minu kiiksud

Hummus oli minu jaoks pikalt mingi mõtetu blöga. Ma ei olnud seda maitsenud ja ei kavatsenud seda teha ka. Siiski tuli hetk, kus ma seda proovisin ning avastasin et see on või asendajaks päris hea. Nüüdseks on asjalood nii, et ma võin süüa topsiku või kaks hummust niisama 🙂 Või puhul eelistan alati puhast võid mitte võimääret. Ja seda võid võin ma näites määrida korraliku kihi digestive’i või kalevi küpsise peale… mmm …

Kohvi sisse panen mett ning kui seda ei ole, siis ennem joon kohvi magustajata. Kunagi jõin seda vaid suhkruga, kuid vanaisa eeskujul lisasin ühe korra mett ja nii ta jäi. Suhkur muudab minu jaoks kohvi läilaks, kuid tee sisse ei ole probleemi seda panna, ometi eelistan siiski mett. Meie majapidamisest ei leia ammu enam valget suhkrut (või noh, küpsetusmaterjali riiulil seda on) ning jookide magustamiseks pakun külalistele pruuni või demerera suhkrut. Teed joon oleneb kuidas – piparmündi ja rohelist lahtist teed meega, tumedat teed piima ja suhkruga ning tänu rasedusele avastasin rohelise mangotee, mee ja piima kombo. Tööl ollen äratan selle joogi tegemisega iga kord soovimatut tähelepanu.

Vein üksi on minu jaoks kange ja lahjendan seda dr pepperi mitte kokaga. Samas pole probleemi juua gin toonikuga. Viina suudan juua vaid jääkülmalt pitsina, nii kui see soojemaks mutuub, tuleb sellele rõve ja kibe viinamaitse juurde 😀 Kunagi maitses tohutult rumm koolaga, nüüd ei seedi ma seda üldse, sest see on liiga magus (aga näe vein dr. pepperiga ei ole 😀 ).

Ma ei oska tekita magada. Ehe näide oli ühest suvest aastaid tagasi kui maadlesime kuumalainega ja konkreetselt oli igal pool palav, sealjuures ka öösel magamistoas. Õhk lihtsalt ei liikunud ja temperatuur ei langenud. Mina kasutasin voodilina tekina, sest mul peab alati midagi olema kehale peale tõmmatud kui magan. Samuti on mul kiiks selili või kõhuli magades kõverdada põlvest ühte jalga. Nõme on see, kui Miku ka voodis on, sest ilmselgelt võtab minu kõverdatud jalg rohkem ruumi kui sobilik oleks ning kummalgi ei ole meil mugav 😀

Kui ma sain 11, kinkisid vanemad mulle telekamängu, see oli nii vinge lihtsalt. Ma võisin tundide kaupa mängida Super Mariot, Tanki või Galaktikat. Kuigi mingi hetk osteti teine mängude kassett ka juurde, siis need kolm mängu jäid minule südamesse. Kui vaid saaks kuskilt osta aparatuuri ja jälle neid vanakooli mänge mängida. Samuti olen alati olnud lummatud tetrisest ning paju kordi mõelnud käekonsooli osta. Õnneks avastasin, et Delfil on mängude leht nin seal saab klõbistada nii tetrist kui minu uut lemmikut, värvipalle. Ilmselgelt ei pea ma lisama, et uue aja mängud mind ei huvita.

Ma olen külmavares. Lapsepõlvekodus meeldis mul alati talveõhtuti ronida tekiga ahjusuu ette vahetult pärast seda, kui isa oli tule alla teinud. Kui mei vannitoa remont valmis sai, käisin tihti seal õppimas, sest selles ruumis oli pandud põrandaküte. Lisaks panin endale puhuri näkku puhuma, ikka kõige tugevama kuumusega. Muideks, siiamaani meeldib mul töötava puhuri ees istuda, isegi kui see natuke liiga kõrvetav on. Talvel katan end magades kõigepealt pleediga ja siis tekiga, sest pleed on pehme ja soe ja mõnus. Ja jällegi, pleedid on mul tihtilugu peal/ümber ka niisama. Kui vaatasin Game of Thrones’i siis tihtilugu hakaks mul külm pelgalt vaadates kui vähe riideid tegelastel seljas oli ja kui külm tundus ilm olevat 😀