Aasta 2022

Teeme siis ühe tagasivaate ka möödunud aastale.

Jaanuar ja veebruar ei jäänud mulle millegi erilisega meelde. Kui, siis jaanuaris harjusime uue elurütmiga neljaliimelise perena ning veebruaris käisin lastega Eestis. Üle pika aja vabariigi aastapäeva ajal ning suure lumega. Haiguste tõttu me palju teha ja ringi käia ei saanud ent miskit siiski. Usun, et Noorhärrale jäi eriti meelde lumi, meie metsamatk ning kahekesi aja veetmine. Märtsis käis mul vend külas, esimene minu pereliige, kes jõudis meile idakaldale ja päris oma koju külla. Aprillis veetsime jällegi kaks nädalat Eestis ning seekord saime rohkem ringi sõita ning sõbrannasid näha. Mai/juunis käisime Poolas pulmas ning oli ka kiire külastus Eestisse. Juunis osalesin heategevuslikul jalutuskäigul.

Tegin kiire tagasivaate läbi blogi aasta esimesele poolele ja ses mõttes oli mul tõesti meelest läinud, et jaanuaris põdesin koroonat. Küll mega kergelt ja ilmselt ei oleks omaalgatuslikult isegi testi teinud, aga sain selle linnukese kirja. Ja no muidugi raporteerisin nii Eesti Laulu kui Eurovisiooni 😀 Tegin ka kokkuvõtte esimesest aastat majaomanikena.

Juulis tuleb meelde vaid see, et Noorhärra esimene aasta koolipoisina sai läbi ja augustis olime kolm nädalat Eestis. Septembris hakkasin vaikselt töölainele ennast häälestama ning üritasin viimastest puhkusekuudest maksimumi võtta. Oktoobris käisime esimesel perebasseinikal, mis minu arust oli pigem ikkagi tore nädal neljakesi tavarutiinist eemal. Oktoobris käis jällegi vend oma kaaslasega külas. Novembris sai Noorhärra kuueseks, minu vanemad jõudsid meile lõpuks külla ning detsembris täitus Piigal aasta. Novembris ja detsembris oli mitu sõitu ka Wigani kanti, kuna meie sõpruskond on otsustanud oma järeltulijad saada kõik aasta viimase kahe kuu sees 😀 😀 😀 Novembris läksin ametlikult tööle tagasi ent see ei ole kindlasti olnud nii eduline kui eeldasin, just tööalaselt. Samas emana, kes väga ei tahtnud veel tööle naasta, olen laadnamat töökoormust vägagi nautinud. Piiga on ka õnneks hoidjatega väga harjunud.

ha ha, ja juba unustasin ära selle, et septembris lahkus Kuninganna Elizabeth II ja olid suured matused, mis mind väga mõjutasid ning suunasid Krooni vaatama. See on muideks mu väga suure lemmik ja olen kohe viienda hooajaga ühelpool, siis teen ka pisikese kokkuvõtte. Ja kuidas ma suutsin ära unustada, et alustasime elutoa remonti, millest valmis mitmeköiteline piibel 😀 😀 Ja noh see pidev perearstikeskuse külastamine muutus ka koomikaks. Pärast püsikunde postitust külastasin neid kahel korral veel, kahel järjestikkusel päeval … ja lõpuks oli autojuht Mikule, kel samuti perearsti juurde asja oli.

Ühesõnaga, see aasta läks kiirelt. Sain piisavalt reisida ja puhata, nautida oma kodu ja koduomanikena nii pead murda kui parendusi teha. Finantsiliselt oli aasta kindlasti kulukas ja võib-olla oleks võinud majandada rahadega veelgi paremini (säästlikumalt). Õnneks midagi tegemata ei jäänud ning miinustes me ka omadega ei ole. Aga nagu eelmises postituses kirjutasin, siis 2023 on maja peale korralikult väljaminekud ees ootamas. Lisaks tahaks jõuda Eestisse kevadel, kuna on paar peresisest juubelit tulemas ja no suvel võika ka ju paar nädalat kodumaal puhata. Samuti on Mikul ümmargune sünna tulemas ja loodetavasti saame ka siis paariks päevaks kahekesi eemale. Eks paistab, sest oma soovid ja mõtted oleme universumile teele pannud 🙂

Kui midagi uuelt aastalt soovida, siis just endale vaimselt tugevust ja stabiilsust. Olen selle aasta viimastel kuudel oma mõtetega liiga loperdama läinud ja lasknud neid mõjutada inimestel ja olukordadel, kel tegelikult selleks õigust pole. Seega pean ise võtma kontrolli selle üle, kelle tegemised ja ütlemised mulle peaksid korda minema ja kelle/mille suhtes korralikult paks nahk kasvatada. Samuti pean hakkama rohkem aega veetma raamatute ja ristsõnadega, miks mitte vaadata Netflixist rohkem asjalikke seriaale ja dokumentaale selmet et istub sotsiaalmeedias. Vaikselt ent järjekindlalt on see minu vabasse aega sisse imbunud ja liigagi mugavalt sisse seadnud ning sellele tuleb teha lõpp. Oma tervise ja toidulaua eest tuleb hakata rohkem hoolitsema ning võtma aega vaid endale ja podcastidele – kas siis minna kiirjkõndimisele või sörgile ning kuulata klappidest head kraami. Tööalaselt pean ka ennast uuesti nähtavaks tegema ja andma mõista, et niisama kodus istuda võib ju mugav olla, kuid pikas perspektiivis ikkagi mängib see kõik mulle vastu. Muidugi ei saa unustada endale ja Mikule ajavõtmist – just et kahekesi igapäevaelust eemale saada ja oma suhtesse värskust tuua. Nagu Miku naljatab, siis unustada et oleme vanad ja lastevanemad ning meenutada aega kui alles kohtusime.

Muideks, veebruaris saab kümme aastat sellest, kui pakkisin seljakoti, astusin Tallinnas laevale, et Helisnkist läbi Frankfurti ja Hong Kongi Perthi lennata 😀

Kuninganna matused

Oma siinmail elatud seitsme ja poole aasta jooksul ei ole ma kunagi tundnud monarhia lähedust. Jah, Suurbritannia on kuningriik ning kuningapere ja selle tähendus inimestele väga oluline, kuid see ei puuduta niiväga igapäevast elu. Muidugi on nad alati olemas ning erinevatel tähtsatel üritustel esindatud, kuid minu kui lihtrahva jaoks oli tegu siiski kaugel asuva mõistega. Seetõttu ei osanud ma eriti reageerida, kui tuli teade kuninganna surmast, sest tegu oli ju väga kõrges eas inimesega ning surmateade võis iga hetk tulla. Niisamuti ei mõistnud ma, miks peaks eilne päev olema üleriigiline vaba päev, et inimesed saaks kuninganna matuseid jälgida*. Oma kitsarinnalisuses imestasin omaette, et kas tõesti suured massid istuvad päise päeva ajal telekate ette naelutatuna. Ise plaanisin seda küll teha, aga ma olen ju hetkel veel kodune ka. Oi, kuidas ma eksisin.

Eile hommikul klõpsasime oma teleka lahti poole üheksast, et jälgida tseremoonia ettevalmistusi. Poole üheteist aeg hakkasid esimesed ametlikud toimetused ning juba siis tundsin, et küsimus ei ole selles, kas ma pisaraid valan. Küsimus on, KUI PALJU ma neid valan. Jälgides ettevalmistusi jõudis minuni ka see lõplikus – et tõesti, üks suur sümbol on lahkunud. Sümbol, kes puudutas paljusid inimesi nii lähedal kui kaugel ning isegi kui muidu on praegune ühiskond pigem katkine ja lõhestunud, siis ometi suutis üks inimene ja tema lahkumine luua ühtsustunde. Ma vaatasin imetlusega neid tuhandeid inimesi, kes olid tulnud Londonisse päevi varem, et näha isiklikult kuninganna kirstu lahkumist pealinnast. Fakt, et ligi 400 000 inimest ei pidanud paljuks oodata tunde järjekorras, et tema sarga ees viimast korda hüvasti jätta, see ütleb juba midagi. Ma ei suutnud pisaraid tagasi hoida hetkel, kui tema kirst toodi vankrile, et see Westministeri viia. Ma rahunesin maha ametliku tseremooni ajal, kuid pisardasin jälle, kui tema kirst Westministerist lahkus ning Winsori poole suundus. Teed olid ääristatud tuhandete inimestega, kelledest paljud viskasid lahkuva kirstu saateks roosioksa. See suursugusus, millega kuningannaga hüvasti jäeti, oli lihtsalt kirjeldamatu. Me ei olnud Londonis kohapeal, kuid ma iseloomustaks kogu eilset päeva, kui ilus. Jah, matuste kohta nii öelda on imelik, aga ma ei oska seda muudmoodi kirjeldada. Õhtul vaatasime veel dokumentaali Elizabethi valitsusajast ning otsustasin, et pean rohkem süvenema selle riigi lähiajalukku, kus ma elan. Piinlik tunnistada, aga ma isegi ei teadnud seda, et Elizabeth ei olnud sünnijärgne troonipärija…

Täna läheb elu edasi, kuid õhus on siiski rusuvaid noote. Tegelikult oli juba eilne õhtupoolik selline raskema poolne. Mina tundsin, nagu oleksin matnud oma kaua haige olnud vanaema – ehk sa tead, et ta on minemas, kuid ei tea millal. Njah, eks paistab, mis nüüd edasi hakkab saama…

*Eile hommikul oli kõik justkui välja surnud. Kõik ärid, ka suuremad toidupoed, mis väga harva enda uksi sulgevad, ei olnud avatud. Rääkimata väiksematest äridest. Oli teada, et kella viiest õhtul siiski mõned toidupoed oma uksed avavad, kuid igasugused pubid, klubid jne jätsid eile oma uksed suletuks.

Kooliaasta alguse eelarve

Kui juba kooli minekust kirjutasin, siis oleks ju paslik mainida ka kaasnevaid rahalisi kulutusi. Tean, et Eestis kaasnevad igal aastal peredele pigem märkimisväärsed kulutused seoses kooli algusega kui et ei pea midagi uut ostma.

Meil läks ses mõttes hästi, et kulutused olid põhimõtteliselt samad, mis aasta aega tagasi ning need olid seotud peaasjalikult riietega. Koolitarbeid kui selliseid eraldi ostma ei pea. Ainuke väljaminek oli uus raamatukott (3.50 naela) ja seda puhtalt seetõttu, et eelmine oli erinevaid värvimäkerdusi täis ja no see värv ei tule mitte kuskilt maha 😀 Mis riietesse puutub, siis olin mega hästi organiseeritud sel aastal ja tegin ostud juba juulis enne puhkusele minekut. Mul oli liiga hästi meeles eelmine august, kus poeletid olid tühjad ja mina paanitsesin, et kuidas ma siis lapse nüüd kooli saadan, oma riietes ju ei või. Eelmisest aastast jäi meil alles paar paari pikki pükse ja ühed lühikesed, seega ostsin mõlemaid kaks paari juurde (pikad 10 naela kaks-pakk ja lühikesed 8 naela kaks-pakk). Koolisärke ei jäänud alles, vaid need viskasin ülima hea meelega juulis minema. Poest tõin asemele kuus uut särki (neid müüakse kahestes pakkides, üks kahene pakk maksis 2.50). Ma eelistan, et mul oleks terve nädala riietus kapis ootamas, selmet et pean nädala sees riideid pesema ja mis veel hullem, triikima. Las ma triigin oksendades kord nädalas, pühapäeviti need 15 minutit 😀 Ühe uue kooli logoga pusa tellisin ka, kuna eelmisel olid igast muud plekid peal ja kuidagi topiliseks ka muutunud, maksis too 11.50 ja oli ka kõige kallim ese. Juurde ostsin kaks tavalist pusa (5 naela kahene pakk) ning eelmisest aastast jäi üllataval kombel alles üks kampsun (ei olnud värvikahjustustega). Kuna Noorhärra on kasvanud, ostsin nii uued koolisokid (3.50 seitsmene pakk) kui bokserid (5 paari 8 naela). Ehk igapäevane varustus läks mul maksma 54 naela.

Lisaks peavad lapsed kooli viima kehalise riided. Need pannakse eraldi kotti ning saadetakse koju vaid koolivaheajal, muul ajal ripub kott koolis nagis. Sel aastal ei pidanud uut kehkakotti ostma, küll aga ostsime uue pusa (6 naela), kahekese paki lühkareid (5 naela) ja kahese paki valgeid t-särke (4 naela). Ma tegelikult tahtsin talle uusi pikki pükse ka, aga no kõik poed, mis läbi käisime, olid tema suurusest tühjad. Eks läksid siis käiku need, mis eelmisel aastalgi ning ma olen valmis mingi hetk jälle poodi minema. Kui koolis käimiseks on lastel koolivorm, siis kehalise pikad dressid ja lühkarid peavad olema logodeta, kirjadeta ja mustad ning pluus kirjadeta ja logodeta valge. Lisaks sokid ja tennarid. Või noh, ma ka ei tea, kuidas nende kohta eesti keeles öelda. Tossud ja tennised need ei ole, võimlemissussid äkki? Siinmail kutsutakse neid plimsolideks. Need ostsime ka uued (3 naela), sest kellegi jalg oli suvega kasvanud. Seega, kehkavarustus juurde 18 naela.

Koolijalatsid on ka veel eelmisest aastast käidavad, aga ühel hommikul juba kurdeti, kuidas siit on valus ja sealt valus, ju peame lähipäevil ka selle väljamineku tegema. See saab olema maksimaalselt 20 naela. No ja paar päeva tagasi ostsin talle ka uue sügisjope, et vaeseke halva ilma korral ei peaks märga kassipoega mängima. Aasta emana hoidsin juba ühel hommikul hinge kinni, et kas sajab või ei, sest meil ei olnud ju jopet. Õnneks ei sadanud, aga ma tormasin peale koolitiiru kohe poodi ka. Hea oli, sest pärastlõunal juba ladistas. Muideks, Noorhärra on juba jõudmas sinna ikka, et kõik riideesemed ei olegi lahedad. Aga õnneks Mindgrafti jakk sobis, sest pm on ju tegu legoga ning lego on siin majapidamises väga au sees.

Noorhärra killud

Suure legofännina oleme Noorhärrale juba päris mitu aastat erinevaid komplekte soetanud ja kinkinud, neid on ta saanud ka sünnipäevaks ja niisama mängimiseks sugulastelt. Ühesõnaga, neid komplekte on palju ja veel rohkem on legojuppe. Õnneks on meil süsteem, et jupid on värvide järgi sorteeritud karpidesse, nii et kui Noorhärra tahab midagi juhiste järgi ehitada (mida ta viimastel nädalatel jälle usinalt tegema hakanud on), siis on ta elu tunduvalt lihtsam. Seda enam üllatunud olin eelmine nädal, kui tal oli sõber külas ning kaks ajuvabrikut otsustasid legojupid kõik toas laiali loopida?!?! Mõistlikku seletust neil muidugi ei olnud, ainult näpuga näitamine, et teine alustas 😀 No vahet pole, palusin neil jupid kokku koristada, kuid seda tegime õhtul Noorhärraga kahekesi, sest sõbra päästis isa kojukutse 😀 😀 😀 Nii need legod meil paaris karbis sassis olid, kuni tuli nädalavahetus ja seadsin Noorhärra fakti ette, et legod tuleb uuesti ära sorteerida. Alguses tuli välja, et ega Noorhärral enam olegi huvi legosid korrastada ent see huvi naases kohe, kui lubasin legod ise korda teha ja hoopis endale võtta. Vahepeal oli mul vaja toimetada ja Noorhärra tahtis sõbra juurde minna. Ütlesin, et enne teeme legod korda ja siis saab minna. Lõpuks läksime koos tema tuppa ja hakkasime pihta, ainult et tsipa aja pärast oli Noorhärra liiga väsinud, et sorteerida (aga magama ei soovinud ka minna), siis olid käed ja jalad väsinud, siis oli üldse tegu tobeda ettevõtmisega. Vahepeal läks tal kõht tühjaks, siis oli vaja vetsus käia (kaks korda) ja siis ta arvas, et ega ta ei tahagi tegelikult sõbra juurde minna. Eks ma nõustusin, et okei, ole siis kodus, aga legod teeme enne korda ja telekat mängima ei pane. See nagu ka ei sobinud 😀 Õnneks kogu selle triangli aja me ikka tegelesime sorteerimisega ning lõpuks tärkas ka temas koristamistuhin, noh kui enamus oli juba korda tehtud. Aga sorteeritud need klotsid saime ning loodetavasti jäi talle nüüd mõneks ajaks meelde, kui tüütu tegevus tema lolluste likvideerimine on 😀

Jalutame kooli ning Noorhärra koperdab korralikult. No ikka nii, et põlv on muruniitmisest roheliste juttidega. Seal areneb teema, kuidas mina lapsena hästi palju kukkusin ning mõnigi kord käisin arsti juures/EMOs ja pidin ka kipsi kandma. Ühel hetkel jutustan sellest, kuidas täiskasvanuna lumelauaga niimoodi kukkusin, et väänasin põlve välja ning pidin pikalt tuge kasutama. Muuhulgas ei saanud ka korralikult käia. Ning koheselt on ka Noorhärra põlv ikka nii valus, et peab ühe jala peal kooli hüppama. Väidetavalt oli tal korralik luumurd seal.

Koristame ning Noorhärra avastab, et üks hiljuti naabrimehelt saadud mänguautosid on katki. Ses mõttes, et iseenesest mängida saaks, aga üks ratastest on alt murdunud. Noorhärra loogika on muidugi väga lihtne siin – kui enam ei saa mängida, tulen naabrimehele auto tagasi anda. Mida ta ka teha üritab, kuid naabrimees autot millegipärast tagasi ei taha 😀 Samal päeval veidike hiljem uurib naabrimees, et kuidas küll see auto katki läks? Esialgse süüdistuse saab Piiga (oli ka aeg hakata oma õde asjades süüdistama), kuid kui naabrimees seda väga ei usu, tuli välja, et öösel hiilisid meie majja Pahad Mehed (Bad Guys) ning läksid tema tuppa ning lõhkusid auto ära.

Sööme hommikusööki ning viimastel nädalatel on ka Piiga meiega ühinenud. Lastel on muidugi nalja nabani koos laua taga olles, sest saab ju üksteist vaadata ja nägusid teha. Ehk siin ka minu igakordne väljakutse kord majas hoida. Ühel viimastest istumistest hakkab jälle korralik naerulagin pihta, sest Piiga teeb ampsudega krimasse, mis Noorhärra naerma ajab, mis omakorda ärgitab Piigat veel rohkem lollitama. Palun Noorhärral lollitamine koheselt lõpetada, mille peale tuleb klassika “Piiga ju alustas”.

?

Kui ma otsustasin oma blogile Instagrammi konto teha, siis jäi see avalikuks just selle mõttega, et äkki keegi reaalselt on ka huvitatud nägemast mõningaid pilte meie elust. Hakkasin samal platvormil ka erinevaid blogisid ohtramalt jälgima, sest paljude sisu oli armas ja huvitav. Selle läbi leidsin järgmised tegelased, kes ei pruukinud olla blogijad, kuid tootsid erinevat tavaelulist sisu. See kõik juhtus 2020. aasta aprillis ehk veidi rohkem kui kaks aastat tagasi. Viimasel ajal olen aga hakanud paljusid kontosid vaigistama ühel lihtsalt põhjusel – ainult reklaam reklaami otsa. Ma saan aru, et kui sul on rohkem jälgijaid, siis toodete/teenuste reklaamimise läbi lisaraha teenimine on tervitatav. Aga kui esialgne sisu ehk hetked/mõtted/pildid igapäevaelust on peaasjalikult vahetunud koostööpostitusteks, siis vähemalt mina enam ei jõua. Reklaami (surume peale osta-osta ja kui-sul-seda-ei-ole-pole-sa-mittekeegi mentaliteeti) tuleb niigi uksest aknast sisse, see varitseb meid igal sammul, vahet pole kas astud seda füüsiliselt või virtuaalselt, et seda veel niimoodi ka tarbida, on minu jaoks liig. Ja ma olen hästi pettunud, sest algsed huvitavad ja armsad tegijad on muutunud ebahuvitavateks, kohati lausa tülgastavateks.

Ja siis on veel need blogijad, kes kunagi alustades olid hästi avameelsed oma tegemistest ja mõtlemistes ning said seetõttu ka hagu korralikult alla. Kes nüüdseks on aru saanud, et nende jälgijaskond on kasvanud ilmselt hoomamatult suureks ja ehk enam ei taha väga kõigist ja kõigest avalikult kirjutada. Mis on absoluutselt okei. Aga samas ollakse ikkagi piisavalt edevad, et Instas teha küsimuste kastike ning kui hakkabki kindlal teemal küsimusi tulema, hakatakse vastusega puiklema. Ilmselgelt ju küsitakse teema kohta, mille sisulooja ise mingil hetkel püstitanud on. Kui tõesti ei soovita enam teemat arendada, kas on raske öelda, et vot “Teemal A ma ei soovi rääkida“. Selline puiklemine on natuke nagu … lugejale/jälgijale näkku irvitamine, sest blogija ju teab väga hästi, mida soovitakse teada. Näiteks jälgin Instas ühte inimest, kelle storydes on aegajalt läbijooksnud, et ühel tema pereliikmel on tervisega probleemid. Ning alati, ALATI, kui keegi uurib selle teema kohta, seletab ta rahulikult, et ei soovi pikalt teise inimese tevisest avalikult rääkida. Ja see on OK. Ta võiks ju puigelda ja totraid vastuseid panna, aga tema on otsustanud otsekohene olla. Mis mulle sobib.

Mingi vahe oli hästi popp kirjutada, et “ollakse tähelepanust väsinud ja pannakse sotsiaalmeedia kanal(id) üldse kinni“. Kindlasti on tähelepanu väsitav, eriti kui algusaastail ei olnud see üldse nii suur kui nüüd. Aga jällegi, mulle tundub, et sisuloojad unustavad, et neil on jälgijaid ka 5+ aasta tagusest ajast, kes natuke tunnevadki, et teavad sisuloojat rohkem, kui suvaline Maali poes või Kägu Perekoolis. Ma ei läheks nii kaugele, et nimetada neid blogijaid kadunud sugulasteks, aga mingil määral väga heaks tuttavaks küll. Ja vot, kui see sisulooja tuleb ühel hetkel prauhti, et ma nüüd lõpetan kõik … siis tekib tunne, et mida k*****t ma nüüd valesti tegin, et minuga ei sobi enam suhelda 😀 Ma ei tea, kas mu mõte jõuab edasi, sest lihtsalt paremini ma seda edasi anda ei oska.

Mis ma öelda tahan, on see, et selline solksutamine ei ole kena ja ühel hetkel võib see üks, kaks, tuhat jälgijat lihtsalt minema kõndida. Huh, sain ka sele raske koorma õlgadelt.

Mõned lühemad jutud

Seoses UKd tabanud kuumalainega saime ka meie mõned päevad kõrgemaid kraade nautida. No ütleme nii, et väga hull oli vaid üks päev, natuke vähem hull sellele eelnenud päev. Tegelikult hakkas korralik soojus endast märku andma juba eelmise nädala lõpus, kui nii laupäeval kui pühapäeval käisime rannas veemõnusid nautimas. Esmaspäeval oli vesi täitsa ok, aga teisipäeval (kui oli see kõige hullem päev) oli tõesti nii, et õues ei kannatanud üldse olla ning ainuke tund aega, mida värskes õhus nautisin, oligi õhtune rannakülastus. Aga kui näiteks tuua KUI hull oli, siis ma käisin teisipäeval ühes poes ja siis toidupoes. Õues oli selline 30 kraadi juba hommikul kell 10 ja see aina tõusis. Kell 10 oli veel okei autoaknad lahti sõita, sest meil on kondikas katki hetkel. Toidupoes olek oli ülim nauding, sest temperatuur oli tavaline ja talutav. Jalutasin rahulikult riiulite vahel ja ostlesin tunnike kindlasti. Lõpuks tundsin, et tahaks lausa kampsuni selga panna. Ja siis läksin õue. Õhku ei olnud hingata, sest see õhk oli kuumaks köetud ja seisis. Autoga sõit oli piin, sest isegi sõidu ajal liikus vaid kuum õhk ringi. Kuna Piiga minuga seikles ja ei olnud kuumast vaimustuses, siis teel koju ehmatasin korralikult kui vaatasin, et mul on turvahällis lodev laps, aga ta oli hoopis magama jäänud. Tol hetkel näitas termomeeter 40 kraadi. Kodus oli hea jahe, 25 kraadi toas ja ausalt, pelgasin väga Noorhärrale kooli järgi jalutamist. Õnneks oli Miku nõus seda tegema. Ilmaennustuste kohaselt lubas kolmapäevaks juba sellist tavalist UK suve, 17 kraadi ja pilvine 😀 Aga kurja kui kole see teisipäeva õhtune magamajäämine oli. Kell oli 11 õhtul, temperatuur õues juba 25 kraadi, aga meil toas teisel korrusel ikka veel 30. No mingi valemiga see alla ei läinud, isegi kui mul olid kõik uksed ja aknad lahti. Magasime öösel kõik allkorrusel, sest see oli ainuke võimalik viis. Noh, lapsed olid juba enne seda mitu ööd allkorrusel magama jäänud ning tassisin nad öösel oma vooditesse tagasi. Meil oli oma toas suur puhur, mis tekitas jaheda õhu illusiooni. Jaaa, tuli meelde Ozzymaa ja selle kuumus, kuigi igapäevaselt sellist asja ei tahaks. Päeval on ju hea kui on soe, aga kui õhtuks ka lohutust ei saa, siis tänan ei leitsakule. Samas, kaalume nüüd tõsiselt endale lasta konditsioneeri majja paigaldada.

Siis saime esmaspäeval kirja, trahviteade Londonist. Ilutses seal kiri, et meie auto on sõitnud teel, millel kehtib eraldi maks, kuid seda ei olnud tasutud. Tõestuseks pilt nii liikuvast autost kui numbrimärgist. Kuna insidendi aadress ei öelnud meile midagi, guugeldasin mina kohe, et kus too tänav asub. Kokkusattumuslikult asub ka Middlesboroughs samanimeline tänav ning mina juba hakkasin oma halle ajurakke liigutama, et miks me tol päeval küll Middlesboroughs käisime. Miku aga teatas järsku südamerahus, et tegu ei ole meie autoga. Ta oli loginud trahvifirma kodukale, kus olid värvilised ja parema kvaliteediga pildid ning pärast mõningast vaatlus pidi nentima, et tegu ei ole meie autoga. Jah, numbrimärk on sama, mark ja mudel samuti ning värvus, kuid mida rohkem seda pilti vaatasime, seda rohkem erinevusi leidsime. Ühesõnaga, keegi on kuskil lasknud teha endale sama numbrimärgi kui meil ja rahumeeli Londoni kandis ringi sõitnud. Isegi kui näiteks politsei neid märkas kontrollimaks kas autol on kehtiv kindlustus ja ülevaade, tuli ilmselt jaatav vastus, sest meil on ju need makstud. Meil ei jäänudki muud üle, kui vaidlustada trahviteade ning saata tõestuseks foto enda auto tagumikust ning samuti andsime politseile teada, et meie autonumbrimärk on kopeeritud. Muideks, trahviteatisel oli lausa kirjas, et kui on kahtlus autonumbri varguses, sellest politseile teada anda. Ju siis ei ole tegu esmakordse juhtumiga. Nüüd ootamegi, et trahv ametlikult tühistatakse ja loodame, et muid jamasid meile kaela ei tule 😀

Kui ma eelmised postitused küsimustele vastasin, oli seal üks küsimus unustamise kohta ning mina tõdesin, et unustan pidevalt pisiasju. Näide elust enesest, täna juhtus kusjuures. Läksin toidupoodi paari asja ostma, maksin asjade eest ilusti ära ja sättisin end auto juurde tagasi. Piiga oli minuga kaasas ning eriti lõbusas tujus, seega terve tee käruparki ja sealt edasi tegin talle nägusid ja tema lõkerdas mulle vastu. Sõitsin koju ja vaatasin, et jõuame just ilusti Piiga lõunauneks tagasi ja saan ehk veidikeseks jalad seinale panna, kui avastan, et toidukotti ei ole. Otsisin kõrvalistuja poolelt, tagaistmete juurest, ei ole. Pagassis ei olnud ammugi, sest kotis oli vaid paar asja ja sellisel juhul ma pagassi ei kasuta. Ainuke võimalus, et kott jäi poodi. Kas ma kirusin enda hajameelsust või jaaa. Keerasin aga autonina uuesti tänavale ning vurasin kümne minutiga poodi tagasi. Loomulikult ei olnud kotti kärupargis ega kassade juures. Minu ainuke lootus oli infolett ning seal teda ka märkasin. Ma ütlen, karma is a bitch ka heas mõttes ehk ma ikka üritan kaaskodanike vastu olla lahke ning abivalmis ja tundub, et see aitab 🙂 Igatahes sain oma ostukoti kätte, kõik asjad olid isegi sees veel ja mina pigem naersin enda üle. Piiga jäi muidugi autos magama ja tegi kojujõudes silmad klõpsti lahti. Kuigi üritasin, siis uuesti ta magama ei jäänud…

Veel 50 küsimust

No teeb siis vol. 2 ka ära 🙂

51. Mis on see üks asi, milles sa kindel oled?

Maksud 😀

52. Kirjelda üht oma kolossaalset läbikukkumist.

 Hm, kui ma praegu tagasi mõtlen, siis nagu ei olegi. Mingi hetk põdesin väga, et ei läinud otse pärast keskkooli edasi õppima, vaid ajastuse tõttu jäi kaks aastat vahele, enne kui bakaõpingutega alustasin. Siis mingi hetk põdesin oma esimese pikaajalise suhte lõppemist, sest esialgu süüdistasin selle ebaõnnestumises ennast ja siis kirusin, et nii mitu aastat nö. raisku läks. Nüüdseks olen mõlema teemaga rahu teinud. Eriti selle viimasega. Hariduse osas on ju magistrikraad taskus, et mida siin enam põdeda.

53. Mis paneb sind nina kirtsutama?

Kui ninas on tatt nii ära kuivanud, et raske on hingata ja siis nina kirtsutamisega üritad naaaatukenegi seda kuivanud klompi lahti saada. Sest avalikus kohas nina nokkimine ei ole ju viisakas 😀

54. Mida su sisemine hääl sulle ütleb?

Ma ei ole temalt midagi küsinud, seega … vaikib teine.

55. Millist kuritegu sa oled kaalunud?

Vahelduva eduga pangaröövi 😀

56. Mille poolest su ema on vinge?

Kus tema viitsib moose keeta ja raviteesid kuivatada ja aiamaal kurke ning tomateid kasvatada. Ja milline rohenäpp ta on.

57. Mille poolest su isa on vinge?

Ausõna, see inimene teeks oma pere jaoks ükskõik mida. Nagu reaalselt. Issver, ta ju pakkus juunis end ise mulle seltsi neid kuramuse kingi otsima 😀 Ja vantsiski kõik keskused ja poed minuga läbi, mitte niisama, vaid otsis ka kingi, et äkki jääb talle miskit silma 🙂

58. Millise päeva sa uuesti läbi elaks?

Piiga sünni, sest see tõesti oli ilus kogemus.

59. Mille poolest sa oled suurepärane?

Ma olen suurepärane kaaslane ja ema.

60. Mida sa tahaksid, et inimesed, kes kohtavad sind esimest korda sinust arvaks?

Temaga tahaks veel kohtuda.

61. Millal sa kartsid kõige rohkem?

Viimati siis, kui veebruaris sõda hakkas ja reaalselt pelgasin Eesti heaolu pärast.

62. Milles sa oled kohutav, aga sellegipoolest armastad seda teha?

Ilmselt laulmine.

63. Millist relva sa zombide rünnaku ajal kannaks?

Oot, mis neid zombisid tappiski … Ilmselt tulirelv, et neile otsaette kuule lasta.

64. Kui sa peaksid valima ja saaksid jätta ainult ühe oma meeltest, siis millise sa jätaks?

Nägemine.

65. Mida sa teha armastad?

Nõusid pesta ja tolmuimejaga tuuseldada.

66. Mis toitu sa teistest paremini valmistada oskad?

Inglismaal kindlasti kartulipannkooke. Eestis oli külaliste vaieldamatu lemmik minu tehtud küpsisekook.

67. Mida sa soovid, et sa oleksid leiutanud?

GPS’i/Google maps. Tõsiselt, ma ei ole suur innovatsioonifänn, aga elektrooniline kaart on minu jaoks ülitähtis.

68. Mida sa sooviksid leiutada?

Ajamasinat, et minna tagasi mingitesse hetkedesse, et neid uuesti läbi elada. Mitte minevikku muuta, vaid uuesti läbielada.

69. Kui kõrgeks sa 100 inimese hulgas oma intelligentsust pead?

Keskmisest kõrgemaks.

70. Kus sa tahaksid praegu olla?

Jalgupidi külmas vees, sest palav on.

71. Kui sa saaksid olla ühe päeva kellegi teise nahas, siis kelle ja miks?

Oma elukaaslase, et teda ennast paremini mõista ja aru saada, kuidas tema mind näeb.

72. Mis paneb sind end võimsana tundma?

Rahulikuks jäämine.

73. Mis on kõige õelam asi, mida sa kunagi öelnud oled?

Ma ei ole eriline õel ütleja. Pigem nähvan, kui midagi üle viskab.

74. Mis on kõige õelam asi, mida sulle öeldud on?

 Olgu ma tänatud võime eest halvasti öeldud laused unustama. Ma ei unusta, et keegi midagi ütles, aga unustan, mida täpselt öeldi.

75. Millised kolm sõna võiksid olla su hauakivil?

Ema, kaaslane, sõber.

76. Mis on ärgates su esimene mõte?

Kohvi.

77. Mis on see üks asi, mis sind öösel muretsedes üles ajab?

See võib olla ükskõik milline tolle hetke olmemure.

78. Kui sa saaksid rääkida midagi anonüümselt, siis mis see oleks?

Ha, annaksin vihje kohalikule instantsile minna ootamatult külla ühele lapsehoiuteenust pakkuvale inimesele.

79. Kellele sa sooviksid andestada ja unustada?

Aeg parandab haavad ja hetkel ma kellegi peale nii suurt viha ei pea.

80. Kui sa saaksid täna mõnest oma kohustusest loobuda, siis mis see oleks?

Puhta pesu sorteerimine ja triikime. Ma ei oska öelda, kumb on hullem.

81. Milline inimesetüüp sind kõige rohkem ärritab?

Aeglased mölutajad, tänitajad, kõiketeadjad kekatsid.

82. Mis on su suurim tugevus?

Sõbralikkus.

83. Mis on su suurim nõrkus?

Liigne naiivsus.

84. Kuidas sa ilmutad armastust?

Pisikeste žestidega.

85. Miks sa oled siin toas just praegu?

Sest veel ei ole aeg magama minna ja siin ma istun tavaliselt igal õhtul.

86. Millal sa andestasid või sulle andestati?

Eemm .. ammu.

87. Mis on suurim viga, mida sa oled teinud?

Teinekord olen usaldanud inimesi või andnud uusi võimalusi neile, kes seda ei vääri.

88. Mida sa varjad?

Hetkel oma öösärki, sest hommikumantel on seljas.

89. Mis on see küsimus, millele sa ikka ja jälle vastust otsid, aga pole veel leidnud?

No nii sügavat küsimust ei ole ma esitanud, et mis on elu mõte. Aga iga nädal ikka küsin endalt, et kas olen siin majas ema või pesunaine???

90. Mida sa häbened?

Oma käsi, sest mulle ei ole antud tugevaid küüsi, vaid mingid kökatsid, mis lõhenevad isegi siis kui küüned on lühikeseks lõigatud.

91. Mis sind peatab?

Kui ma kiirustan kuhugi, siis kindlasti see, kui varba kuhugi vastu ära löön. Või näiteks punane tuli fooris.

92. Mis saladus sul on?

No kui ma selle välja ütleks, ei oleks enam tegu saladusega.

93. Kuidas sa salaja manipuleerid inimestega, et saada oma tahtmist?

Ma ei ole manipuleerija. Ma ütlen otse ning vajadusel argumenteerin sinna juurde.

94. Millal sa viimati vabandust palusid?

Noorhärralt kui talle paar päeva tagasi kogemata haiget tegin.

95. Mis on suurim vale, mida endale ütled?

Sel nädalal KINDLASTI võidan Bingo Loto jackpoti 😀

96. Mis hetkel sa jätsid lapsepõlve selja taha?

Mingi osa last elab minus siiani edasi. Aga ilmselt siis, kui peale keskat aastaks Rootsi läksin.

97. Mis su elus puudu on?

Kõik elementaarne on olemas.

98. Kas sa usud kõrgemasse jõudu?

Jumalasse mitte. Saatusesse küll.

99. Millest sa oled valmis loobuma?

Oma laste nimel kõigest, muus osas pean mõtlema.

100. Mida sa praegu ei ütle?

Midagi ei ütle. Jumala vait olen, kui siin trükin.

50 küsimust

Katarina vastas küsimustele ja esitas väljakutse, kes veel vastata tahab. No ma vastan … sest mulle meeldivad küsimused 😀

1. Mis oli sinu tänase päeva raskeim otsus?

Otseselt midagi rasket ei olegi olnud täna vaja otsustada … pigem on vaja olnud “otsustada” natuke asjalik olla.

2. Mis on su selle aasta raskeim otsus?

Ma ei ole veel otsust langetanud, kuid kindlasti see, kas minna tööle tagasi paari kuu pärast ja lõpetada emapuhkust plaanitust varem. Emotsionaalselt kindlasti ei tahaks, kuid finantsiliselt mõeldes … võiks ikka lotoga paar miljonit võita, heh isegi paarkümmend tuhat oleks okei.

3. Mis on su elu kõige raskem otsus?

Esimese asjana tuli meelde otsus kunagine pikk suhe lõpetada.

4. Mida sa oled unustanud?

Ha ha, pidevalt unustan pisikesi asju. Igapäevaselt näiteks plaanin miskit teha ja siis unustan. Viimane suurem ämber oli vahatamise aja ülelaskmine, kusjuures veel mõned tunnid enne selle toimumist oli mul kõik meeles.

5. Kui sa saaksid vastuse mingile küsimusele, siis mis see oleks?

Ma olen küll väga uudishimulik ja kannatamatu ent aastatega olen endas rahu teinud ja sisendanud, et kõik, mida ma teadma pean, selle ka teada saan. Siis kui õige aeg on.

6. Mis tunne on olla sina praegu?

See tunne, kui saad jalad korraks seinale tõsta, nautida tassikest kohvi ja ampsata soksi energia saamiseks.

7. Mis muudab sind nostalgiliseks?

Igasugused pildid minevikust. Viimasel ajal tuletab Feissar meelde Noorhärra beebiiga … oli ikka nunnu beebi.

8. Kui sul oleks kaks tundi maailma lõpuni, siis mida sa teeks?

Esimese tunni veedaks perele ja lähematele sõpradele helistades. Teise tunni veedaks oma laste ja elukaaslasega.

9. Mis on maailma ilusaim sõna?

Šokolaad.

10. Kes ajab sind kõige rohkem naerma?

Viimasel ajal Piiga, sest ma ei ole ammu nii naerusuist beebit näinud.

11. Mida su isa sulle õpetas? 

Praktilises mõttes autojuhtimist, emotsionaalses et pere on püha ja selle liikmete heaks olen valmis kõigeks.

12. Mida su ema sulle õpetas?

Oskust kuulata ja (vajadusel) nõu anda.

13. Mis on parim kink, mida sa teinud oled?

Olen teinud mitmeid kinke selliselt, et olen kindlat inimest ja tema soove hakanud kuulama mitmeid kuid enne kingi vajalikkust. Alati suudan välja noppida miskit, mida inimene on pikalt soovinud ja selle siis ka kinkinud.

14. Mis on parim kink, mis sa saanud oled?

Jällegi, midagi, mida olen soovinud kuid mille saamist ei ole oodanud. Samas meenub, kuidas üks aasta ostsin ise endale sünnaks saumikseri, nagu elu parim ost 😀

15. Mitu korda päevas sa peeglisse vaatad?

Peeglisse paar korda, peegeldusse ilmselt rohkem. Aga peegeldusest kontrollin, et mu selg kõndimisel sirge oleks 😀

16. Milline sõber sa oled?

Kui inimesest väga hoolin, siis olen sõbra jaoks valmis kõigeks.

17. Kui suvaliselt 100 inimeselt sinu vanusegrupist valitaks välja, siis kui mitu neist sinu hinnangul oleks õnnelikum elu, kui sul?  

Noo oleneb onju, kui siirad need 100 inimest oma käitumises on. On neid, kes oskavad maske ette panna, kuigi mille taga on tegelikkus hoopis miskit muud. Aga usun, et iga inimene on õnnelik, kas 100% kõikides aspektides oma elus, kuid kindlasti mingis aspektis.

18. Mis on või oli koolis su tugevaim aine?

Ülla-ülla, aga arvan, et inglise keel, sest seda ma tõesti ei pidanud enam keskkoolis õppima, sest kõik tuli hästi loogiliselt. Ka lõpueksamitest oli see parim tulemus.

19. Mis tegevus paneb sind kõige rohkem iseendana tundma?

See oleneb tujust. Ühel hetkel jalutamine, teisel hetkel muusika, kolmandal koristamine.

20. Mis paneb sind tundma toetatuna? 

Julgustavad sõnad, embused suvalisel hetkel.

21. Keda sa salaja imetled?

Ma imetlen kui hästi minu sõbrad ja pereliikmed on elus hakkama saanud.

22. Mis ajal päevast tunned end kõige energilisemana ja mida sa tavaliselt siis teed?

Ilmselt keset päeva, kui on olnud vajadust koristada või toimetada.

23. Milleta sa kunagi kodust ei lahku?

Telefon ja võtmed.

24. Millist und sa korduvalt näed?

Ei ole sellist und. Kunagi ammu nägin pidevalt, et upun ühte tiiki, kuid see tõesti oli aastakümneid tagasi.

25. Mis paneb sind turvaliselt tundma?

Lukus uks.

26. Mis on parim asi, mis sinuga juhtunud on?

Siiani vast Miku kohtamine ja meie edasine kooselu kõige selle juurde kuuluvaga.

27. Mida sa tahad, et inimesed sinu kohta ütleksid, kui sind enam pole?

Ta oskas hoolida ja seda välja näidata.

28. Mis on teaduse juures kõige lahedam asi?

Et see ei pruugi olla lõplik tõde ning tulevikus võidakse väiteid ümber lükata.

29. Mis on su elu parim ost?

Minu praegune läpakas. Ostsin selle kasutatuna pea 10 aastat tagasi ja ikka veel funkab korralikult.

30. Mis on su halb harjumus?

Hilisõhtune ja igavusest näksimine.

31. Mille eest sa tänulik oled?

Et mu elu ei ole praeguse hetkeni kõige hullemini välja kukkunud.

32. Keda sa kadetsed?

Proovin kadedust mitte tunda, sest me kunagi ei tea 100%, mis inimese elus tegelikult toimub.

33. Mis pilti sa kunagi ei unusta?

Eeem .. mõtlesin pikalt, aga ei oska midagi konkreetset välja tuua.

34. Kirjelda surmalähedast kogemust.

See on see hetk, kui tõused hommikul üles ja su elukaaslane ütleb, et kontserdikohas, kus me vähem kui 48 tundi viibisime, toimus massitulistamine. Sinul magab kõrval toas poole aastane laps…

35. Kui sul oleks kloon, siis mida sa paneks ta tegema?

Motiveeritult ja sihikindlalt juba seatud eesmärke täitma.

36. Mis on sinu ettekujutlus Taevast?

Ei ole usklik ja ei usu Taevast kui kohta. Aga kui küsida, mis on taevas, siis helesinine meri valgete tupsudega.

37. Mis on sinu ettekujutlus Põrgust?

Ei ole usklik ja ei usu Põrgut kui kohta. Aga alati seostub sõnaga põrgu kuumus.

38. Millal sa teadsid?

Siis kui mul oli vaja teada saada.

39. Mida sa saaksid paremini teha?

Ilmselt pisiasju, mis viiksid suure asja saavutamiseni.

40. Millal sa oled kõige rohkem sina ise?

Proovin seda olla enamus aega.

41. Millist supervõimu sa tahaksid omada?

Panna inimesi tõtt rääkima hetkel, kui soovin et nad tõtt räägiks. Kas siis küsida mõttes küsimus, millele nad häälega vastavad või küsidagi midagi teades, et nende vastus on tõde.

42. Kui sulle antaks kolm soovi, siis mis oleks teine soov?

Issand, ma ei tea mis esimenegi oleks.

43. Mis on su tegelik supervõime?

Säilitada igapäevaselt kaine mõistus. Enamjaolt see õnnestub. Aga kui aus olla, siis viimasel kuul olen osanud end teadlikult rahulikuks sundida.

44. Kui sa võidaks 100 miljonit dollarit, siis mida sa esmajärjekorras ostaks?

Ühe mõnusa õhtusöögi oma perele.

45. Mis on maailma parim heli?

Magades nohisevad lapsed 😀

46. Mis su elus täiuslik on?

Hetkel, minu aia peal olevad amplid.

47. Mis laulu sa laulad siis kui oled üksi ja millised mälestused sellega meenuvad?

Ilmselt midagi 90ndatest ja meenub aeg, kui olin 20ndate alguses.

48. Kirjelda olukorda, kus sul oli nii piinlik, et sa tahtsid õhku haihtuda.

No õhku ei tahtnud haihtuda, aga täna beebigrupis olles avastasin, et sokkide tallad olid mõlemad megamustad ja ühes oli auk. Olin oma taldasid ikka oma tunnike juba eksponeerinud.

49. Kui mitu korda päevas sa rahale mõtled?

Olenevalt päevast, paar korda ikka.

50. Kes on kõige rohkem mõjutanud sinu suhtumist rahasse?

Vanemad, kes õpetasid kuidas isiklikku arvepidamist teha.

Aasta aega omas kodus

Ükspäev potsatas meile postkasti reklaamkiri kinnsvaravahendajalt, kes oli meie maja müüja esindaja. Õnnitleti meid juba aasta aega majas elamise puhul ning muuhulgas toodi välja, palju kinnisvarahinnad aastaga meie kandis muutunud on. Ei olnud üllatus, et need on tõusnud ning samuti ei olnud üllatus kui madalaks pidas see firma meie maja hetketuruväärtust. Aga eks anname andeks, kuna nemad ilmselt lähtusid lihtsalt üldistest numbritest ning ei tea, kas ja mida me aasta jooksul majas parendanud oleme. Ega ma ise ju ka ei ole kokkuvõtet teinud, seega ongi paras aeg vaadata, mis sai aasta jooksul majas tehtud.

Esmalt vaatles väljaspoolt ehk esi-ja tagumine aed. Tagaaias lõhkusime välja eraldi seisnud terrassi ja viskasime minema kuuri. See ei olnud meil küll plaanis, kuid vana kuuri uks oli liiga kitsas, et Miku oma motika sellest sisse saaks ajada. Hea oli, et uue eksemplari ostsime, sest kuigi algselt oli meil plaanid vana kuur tükkidest võtta ja tasuta ära anda, kuid see oli ikka nii pehkinud ja mäda, et ainuke õige koht selle jaoks oli prügimägi. Oleks meil suur oma aed ja maalapp, siis oleks kuuri ära põletanud. Uus kuur sai värvitud helepruuniks, samuti sai aed uue värvikuue selle aasta kevadel. Sel kevadel pesin aia ka survepesuriga üle, mistõttu näeb see päris armas ja puhas välja. Lisaks putitasin üles ühe kapi oma potipõllundusasjade hoidmiseks ning vuntsisin järelturult ostetud suure kapi laste mänguasjade jaoks. Aastaga on kogunenud ka lillekaste ja ampleid, seega tagaaeda värvi jagub. Ainuke asi, mida veel juurde tahaks aeda, on bambussein, et aed naabrite eest privaatsemaks muuta. Kuna meie aed on päris kõrge (2m) ja seda aiapinda jagub (6m), siis ma ei ole raatsinud sellist väljaminekut teha, veel. Mõned kunstmurulapikesed võiks ka juurde tuua ning äkki üks lõkkease. Siis oleks mul mõneks ajaks tagumise aiaga rahu majas. Eesaias sai eelmisel aastal kraabitud kogu tänavakivide vahelise ala rohust puhtaks, kuid ma ütleks, et see oli suht mõtetu töö, kuna umbrohi on jälle tagasi. Sel suvel ma enam nii usin ei ole. Lisaks värvisime naabriga eraldava aia mustaks* ning jällegi panin erinevaid potikesi ja ampleid püsti. Eesaias peab Miku veel väikese lammutustöö ette võtma ehk teeme nö sissepääsu laiemaks, et mõlemad autod mugavalt ära parkida. Seisneb see selles, et tellisaeda tuleb umbes meeter maha lammutada ja lammutatud nurk ilusti viimistleda. Ahjaa, meil oli ju nii ees- kui tagaaias astelpõõsas, mis iseenesest ilus, aga oi kui teravate lehtedega. Mina aga armastan aias paljajalu patseerida ja Noorhärra ka, mistõttu ei tahtnud ma mitte riskida, et astume selle lehtede peale ja saagisime mõlemad maha. Nimelt minu meelehärmiks säilitavad astelpõõsalehed oma tugevuse ja jäikuse, isegi kui nad langevad põõsalt ja peaksid olema närtsinud.

Majaväliselt ei muutunud muud, kui et maikuus saime uued välisuksed ette. Töö, mis ideaalis oleks pidanud aset leidma kohe peale sissekolimist, aga jäi kuidagi soiku. Nüüd kevadel võtsime teema uuesti käsile ning leidsime päris soodsa diili. Jah, rauduksed meil ees ei ole, aga vähemalt ka klaasist mitte 😀 Kui algul mõtlesime, et aknad vajavad vahetust, siis hetkel vaatame, et need peavad veel mõnda aega vastu. Suvel tahaks nüüd jõuda nii palju teha, et maja ees natukene värvitöödega tegeleda, igasugused vanad kaablid maja pealt ära võtta ning tsementi uuendada – ehk meie maja on tellistest ning kohati on tsement nende vahelt väljakukkunud ja vajaks uuendust. Inglise keeles on termin re-pointing. Maja siseselt veel rääkides pidime ju ostma uue boileri, kuna vana osutus kasutuskõlbmatuks, mis selgus gaasisüsteemi ülevaatamisel. Samuti lasime elektisüsteemi korda teha ja sertifitseerida, eelkõige enda hingerahu nimel. Lollid esmakordsed ostjad nagu me olime, ei osanud me küsida ka, et müüja need sertifikaadid teeks või kas need on üldse tehtud. Ilmselt oleks sellega nii mõnedki sajad naelad kokku hoidnud.

Tulles majja sisse, siis esimesel korrusel sai ainukesena värskenduse köök ja seda juba enne sissekolimist. Kõik kööbikapid said värske värvikuue, sest vanad kapid olid määrdunud puidu ja potisinise kooslus, mis oli öäk. Lisaks panime uue linoleumi, sest too vana oli ikka nii jube, et pärast selle väljaviskamist oli ka puhas betoonpõrand tunduvalt ilusam ja asjalikum. Köögimasinatest pidime ostma uue pliidi, külmiku ning lõpuks ka kuivati. Issand kuidas ma jumaldan seda masinat talvel, sest ma ei jõuaks koguaeg riideid radikatel vahetada. Samas suvel eelistan endiselt pesu kuivatamist värskes õhus. Plaanikohaselt läheb veel sel suvel elutuba remonti (ehk meil on kaks nö elutuba. Tänavapoolne on vaid telekavaatamiseks ning köögi kõrval asub multifunktsionaalne söögituba-kontor-mängutuba). Oleme selle jaoks juba ka esialgse eelarve kokkulöönud ning loodetavasti saame peatselt tegutsema hakata. Aga köögi-söögitoaremondiga peame ootama vähemalt aasta, et finants kokku saada, sest need kaks ruumi käivad nö koos ja peaks ka renoveeritud koos saama. Kunagi, ilmselt ühe viimase tööna uuendame ka esiku ja trepihalli.

Teisel korrusel said uuenduskuuri nii Noorhärra kui Piiga tuba ning nendest ma lähemalt enam rääkima ei hakka. Meie magamistoas võõpasin sisseehitatud kapid värviga üle enne kolimist ja see on ka kõik. Tüüpiliste pereinimestena näeme, et meie magamistuba saab renoveeritud ilmselt ühena viimastest 😀 Iseenesest on see tuba okei ja miski otseselt ei häiri, lihtsalt väsinud on. Üleval korrusel on kindlasti eelijärjekorras vetsu-ja vannitoarenoveerimine, mis hetkel jällegi finantse ootab. Ega me väga detailselt veel kokku leppinud olegi, mida teeme. Lihtsalt arutanud ja ideid jaganud, aga eks kõik kukub paika kui aeg selleks õige. No ja kuna me juba üleval korrusel oleme, siis augustis koristasime ja tühjendasime ka pööningu, sest meil oli vaja ruumi asjade hoiustamiseks. Avastasime, et pööning on päris suur ning sinna mahuks lahendalt asju ära, lihtsalt mina pelgan et veidike niiske ja see teeb mind ettevaatlikuks, et mida sinna hoiule viia. Miku vaatas ka katuse üle ning selle peame ilmselt lähiaastatel ka täielikult vahetama, sest noh katkiseid katusekive on näha ja sügistalviste tormidega nägime ka ise, kuidas mõni kivi või tsemenditükike aeda oli kukkunud. Õnneks mitte autodele peale. Ja kui katusevahetuseks läheb, siis ilmselt teeb ka pööningu nii maksimaalselt korda (soojustab põranda/maja lae, suured plaadid põrandale), et saaks kogu selle pinna ära kasutada.

Aasta aega siin elatud ja me oleme mõistnud, et see piirkond meile meeldib, kohe väga. Meile ei ole oluline, et aknast meri paistab, vaid pigem naudime seda, et pisike jalutuskäik ja oleme rannas. Tulevikus võib muidugi tekkida ses mõttes ruumipuudus, et mõlemale lapsele tahaks siiski tagada oma toa olemasolu, kuid Piiga tuba on hetkel ikka paras kingakarp, mistõttu peaks ilmselt mõtlema juurdeehituse peale. Selle ehitamiseks vajalike lubade saamisel ma probleemi ei näe, sest nii mõnigi maja siinkandis on laienenud kõrvale. Kui teemegi juurdeehituse, siis annaks see ilmselt ruumi juurde ka köök-söögitoale ning vannitoale. Aga see on juba väga kauge tuleviku muusika. Nagu ma olen mitmeid kordi ka öelnud, siis siin majas on nii palju teha, aga kuna eelmine omanik ei panustanud kohe üldse selle korrashoiule, siis vahet pole kui halvasti me miskit renoveerime, parem saab see igaljuhul 😀

*Mustaks seetõttu, et kui vaadata maja ennast, siis too on küll punastest tellistest ja valgete akendega, kuid akende ümber on veel mingid asjandused ja need on mustad. Minul aga jällegi kiuks, et kõik peab värvipoolest kokku sobima ja valge aeg tundus ikka väga väga ebapraktiline 😀

Veel natuke siit ja sealt

Ei peaks tulema üllatusena, et kui sa elad merele päris lähedal (meie puhul umbes 200m linnulennult), siis on tuulised ilmad pigem tavapärane. Eriti praegusel “külmal” ja talvisel ajal. Aga ikka suudab too tuul mind üllatada, seda pigem negatiivselt. Paar nädalat tagasi käisin jalutamas ning panin oma kindad vankri peale, sest kätel hakkas palav. Koju jõudes oli vaid üks kinnas alles. Kuna mul oli suhteliselt plaanivaba päev, läksin tuldud teed tagasi jalutama, et kinnas leida. Umbes pool teed jõudsin ära jalutada, siis oli vaja koju minna, kinnast ei leidnud. Järgmine päev käisin teise poole ka läbi, ikka ei leidnud kinnast. Nüüd mul on kodus üks õnnetu sinine kinnas, sest ma lootsin seda ikkagi leida. Ma kahtlustan, et kas oli see tolle päevane tuul või jalutavad koerad, mis selle minu trajektoorilt ära viisid. No ja siis paar päeva tagasi läksin jälle jalutama, oli tuuline ning seekord olin nutikam – panin päikeseprillide ja kõrvaklappide koti vankri alla korvi, tuule eest peitu. Koju jõudes avastasin, et mõlemad olid ikkagi vehkat pannud, aga mul ei olnud üldse tuju minna neid otsima. Nüüd ma siin mõtlen, et kuhu sisse oma kõrvaklapid kaitsta kui neid ei kasuta, sest mul on ikka suured, ülepea käivad klapid mitte kõrvatropid.

Ja siis, kas keegi seletaks mulle, millisel hetkel kodeeritakse beebidele sisse see programm, millega nad tabavad kõige ebasobilikumad hetked ärkamiseks? Näide 1 – tulen jalutamast, ikka päris pikalt ringilt ja vaja vetsu minna, pargin vankri aeda, veendun et Piiga magab ning liigun teisele korrusele. Nii kui istutan end potile, kuulen uuääääää. Näide 2 – asjatan potil ära, torman alla, et Piigale lutt suhu saada lootuses, et magab tsipake edasi. Õnnestub. Ootan igaks juhuks viis minutit, täielik vaikus. Hingan kergendunult ja panen veekeetja tööle. Saan just mõnusa tassitäie kohvi valmis ning sätin end toolile istuma, kui uuääääää. Näide 3 – Piiga on mängitatud, söödetud, mähku kuiv ning magab oma järgmist und. Jesss, paras aeg soojendada endale lõunasöök ning istuda teleka ette pooleks tunniks. Seega telku tööle, diivanil positisoon sisse, tekk endale peale, diivani jalaosa üles ja uuääääää. Eriline anne on tal tabada, millal ma kiiret dušši tahan teha või vannis pikemalt vedeleda., sest üldiselt on sellesse plaani juba koheselt ebaõnnestumine sisse kodeeritud Ma ütlen, me oleme selgeltnägija võimetega beebi valmis vorpinud 😀

Ja siis ikka need õndsad koeraomanikud, kes ei suuda oma lemmikute järgi koristada. Asi on läinud kusjuures palju hullemaks. Nimelt liigume Noorhärraga kodu ja kooli vahet ühte kindlat teed pidi, seega vähemalt kaks korda päevas tallun ühte ja sama rada. Siiani on olnud see päris ok, aga viimased nädalad tundub, et keegi justkui tahtlikult laseb oma koertel just sellele rajale s****a ja et miinipõiklemine oleks ikkagi 100% väljakutsuv (seda eriti vankriga), siis tuuakse lisatakistused ka veel juurde. Ma suutsin ühel päeval kaks korda samast hunnikust vankriga läbi sõita. Vähe ei ajanud närvi, sest ma koguaeg kaagutan Noorhärra kallal, et “vaata ette, ära astu koerakaka sisse” ja siis ise põrutasin niimoodi läbi. Kusjuures, me ju hoiame vankrit esikus, seega igasugune minimaalne aroom levib koheselt. Mul muidu ei ole väljaheidetest puhastamise vastu midagi (mul on beebi ju kodus), aga koerakaka koukimine vankriratastelt võtab ikka öökima küll :S