Kuidas leida tööd UK-s

Mõnevõrra ootamatult, samas asjade suhteliselt loogilise jätkuna olen tänaseks ametlikult töötu, sest augusti alguses sai tööandjale lahkumisavaldus antud, mis päris kiiresti ka rahuldati. Pikk jutt lühidalt – tööle naasmiseks tahtsin mõningasi tingimusi muuta, kuid mille muutmisega ei olnud ülemus üldse nõus ja pigem pikas perspektiivis oleks minu olukord halvenenud. Samas olime Mikuga koguaeg arvestanud võimalusega, et minu tingimusi ei rahuldata või isegi ei proovita astuda diskussiooni, siis on võimalik et pean üldsegi lahkuma. Mis ka juhtus. Niipalju ma oma sisetunnet usaldan, et peale lahkumise otsuse tegemist valdas mind mõnus kergendus- ja rahulolutunne. Ju siis oli see õige otsus, kuigi majanduslikult ootab meid ees nüüd pigem tume maa. Ega keegi ju täpselt tea, millal ja mis tingimustel ma tööle saan.

Aga kuidas siis saada UK-s tööle? Kui ma 2.5 aastat tagasi siia tulin, siis mul vedas kohutavalt. Eesootav sõbranna levitas oma tuttavate seas sõna, et olen tulemas, mis valdkonnas tööd otsin ja et võin koheselt alustada. Tema enda üks sõbrants võttis kuulda ja pakkus oma ülemusele mind assistendiks. Pärast kiiret vestlust mulle see koht anti ja sinna ma jäin. Kuigi peaks mainima, et seal töötamine ja just rahulolu kohaga on olnud sama suurte tõusude ja mõõnadega, kui kõige kõrgem ameerikamägi 😀 Mäletan, et enne UK-sse minemist tegin ise palju eeltööd ja otsisin kohti, kandideerisin jne kuid ühendust ei võtnud minuga keegi. Ilmselt mängis siis rolli see, et ma ei olnud veel reaalselt riigis olemas ja no kui tõsiselt sa ikka võtad võõra inimese kandideerimist, kui tal ei ole kohalikku aadressi ega isegi telefoninumbrit.

Seekord olen natuke teadlikum, kuigi tean juba ette, vaeva peab ikkagi kõvasti nägema. Samal päeval kui sa otsus lahkuda tehtud, külastasin kohalikku tööagentuuri. Seal rääkisin ühe tütarlapsega, kellele hiljem saatsin oma CV ja olen paar korda uurinud, kas midagi on pakuda. Siiani ei ole midagi olnud. Siis, uuendasin oma CV-d ühel populaarseimal tööpakkumiste saidil, reed.co.uk, mille pakkumistel olen tegelikult koguaeg silma ka peal hoidnud. Ma arvan, et praeguseks oleks kandideerinud seal enam kui 20. kohale, kuid siiani ei ole kas vastust üldse saanud või on see olnud negatiivne. Oh well 🙂 Samas läks ses suhtes õnneks, et üks teine tööagentuur leidis sealt mu CV, kelle esindajaga käisin kohtumas ja kelle kaudu oli mul esmaspäeval ka intervjuu. Sellest kohast jäin siiski ilma, kuid pole hullu. Lisaks olen ennast registreerinud teisel veebilehel, indeed.co.uk , surfanud ning kandideerinud sealgi, kuid vastukaja veel ei ole olnud. Viimasena, ma ei tea kas ja kui palju keegi on üldse seda võimalust kasutanud, kuid LinkedIn saadab mulle pidevalt meile uute tööpakkumistega ja olen täitsa sealsetele kohtadele ka kandideerinud. Siiani siiski edutult. Muidugi olen teavitanud oma kohalikke tuttavaid, et olen jälle tööturul saadaval. Samuti olen iseseisvalt kamminud lähedal asuvate koolide/ülikoolide veebilehti, uurinud mida kohalik omavalitsus pakub.

Ehk, kuuke on nüüd möödas, kuid hetkel ma veel ei paanitse … natuke on rahavarusid kõrvale pandud, lisaks saame Miku palgaga ilusti hakkama. Praegu on oluline leida koht, mis sobib mulle ja meie elugraafikuga. Miku arvas, et kui ma leian koha enne jõule, on hästi läinud. Minu kahjuks lihtsalt räägib hetkel see, et tööd otsivaid assistente on väga väga palju, mistõttu hetkel on eelis pigem tööandjatel. Võrreldes augusti algusega on minu puhul aga siiski üks oluline muudatus tulnud – ma nimelt ei otsi enam täis tööajaga kohta, vaid osakoormusega. Sest tundus ebaõiglane panna Noorhärra nii pisikesena juba täispikkadeks päevadeks hoidu. Osakoormusega töötades käiks ta seal kahel-kolmel päeval nädalas ja saaks olla ka minuga kodus. Praegu lihtsalt tundus mõistlikum lähtuda tema heaolust eelkõige. Mina lihtsalt üritan leida mingeid lisaotsi, mida kodus teha … näiteks tõlkimist.

Advertisements

Ma ei ole kadunud …

lihtsalt … elu tuli vahele. Kõigepealt olime pika nädalavahetuse Miku vanemate juures. Meie Noorhärraga sõitsime juba neljapäeva hommikul bussiga sinna, sest rongiga tuli hind röögatult kallis. Miku tuli meile laupäeva pärastlõunal järgi. See bussireis sujus oluliselt paremini kui ma arvasin, sest nüüd kus Noorhärra roomab, on ühe koha peal istumine tema jaoks midagi väga nõmedat. Eriti kui ta ei ole näiteks rihmadega (turvatooli) kinnitatud, siis nagu ju võiks lihtsalt ringi uitada. Eks vahepeal see sõit natuke venis, kuid aitas see, et me vahetasime inimest, kes pingil istus – kord oli Noorhärra ja mina kükitasin vahekäigus, ja kord istusin mina nii et Noorhärra mu süles. Ega ju keegi ülejäänud reisilistest tulnud selle peale, et meile näiteks kaks kõrvuti istet loovutada (oleks elu veidike lihtsamaks teinud küll, kuna Noorhärra oleks saanud siis aknast välja uudistada), sest eks pea toetamine akna vastu magamise ajal on ju palju vajalikum 😀 Nädalavahetus oli mõnus ja iga kord kui koju tuleme, mõtleme et tegelikult oleks vahva sealkandis üldse eladagi. Eks näis.

Noh ja siis kräshis mu läpakas korralikult. Ses suhtes, et mäkiomanikuna ma ei teadnud, et see riistapuu iga paari aasta tagant täielikku installi tahab. Mina ju enda omale selle kolme aasta jooksul ei ole midagi teinud. Ja kui ta siis lõpuks nii kooma läks (ehk kõvakettal sai igasugune ruum otsa, kuigi olin ammu juba kõik suured failid välistele kõvaketastele jaganud), et enam ei lasknud uusi faile salvestada ega ka muudatusi vanades teha, pidin ma selle installi ette võtma. Mina … arvuti hingeelu võõras inimene … eriti pretensioonika mäki … a õnneks on meil guugel ja mul on Sõbrants. Mis ma küll ilma temata teeks??? Ilmselt maksaks ogaraks igasuguste proffide juures käies. Igatahes, see täielik install oli palju lihtsam teha kui ma arvata oskasin. Kaotasin muidugi kõik oma Office’i programmid, kuna need olid kunagi ostes juba peale pandud. A ma juba laadisin talle iWorki ja proovin praegu 30 päeva kuidas on. Siis vaatan, kas maksan ka litsentsi eest. Siiani on … väga hea on. Ühesõnaga, läpakas on jälle töökorras ja mul nii suur vaimustus, et tegu peaaegu nagu täitsa uue masinaga juba 😀

No ja lõpuks olid meil eemine nädal külalised Eestist, neljapäev tulid ja esmaspäeval läksid. Sai shopatud, sai ringi vaadatud, sai rongiga sõidetud üle pika aja ja sai ka kodukandis pikemalt jalutatud. Noorhärra pidas end väga hästi üleval kõikide nende shoppamiste ajal, et mul ei olnud üldse kahju teda pühapäeval kahele mänguväljakule kiikuma viia.

Ja siis tööle mineku osas on ikka korralikud uued tuuled puhumas, kuid see on juba eraldi postitus 😉

Pulma minek inglaste moodi

Meid ootab järgmine nädalavahetus ees pulma minek, abiellub Miku hea sõber. Minu jaoks on see teine pulmaskäik terve Saarel olemise aja ning kuna eelmine toimus jõulude paiku, on suht hästi veel meeles, kuidas käivad ettevalmistused just külaliste leeris. Ettevalmistuste all mõtlen enda sättimist pidulikuks ürituseks. Olgu siinkohal mainitud, et brittide pulmapäev jaguneb justkui kaheks – kõigepealt on intiimsem ja pidulikum laulatustseremoonia, kuhu kutsutakse ainult lähedasemad sugulased ja tuttavad. Pärast seda on veidike hingetõmbepausi ja õhtul läheb peoks, kuhu kutsutakse lisaks väga lähedastele kõik ülejäänud sõbrad/tuttavad/sugulased. Ehk kui tseremoonial osaleda, siis ollakse hästi pidulikult riides, peol osaledes veidike vabamalt. Kui sa oled naine, siis vahet pole kas osaled mõlemal või ainult peol – üleslöödud pead sa ikkagi olema 🙂 Meie oleme oodatud sellele õhtusele peole.

Tahangi kirjutada sellest, kuidas minu jaoks on siiani harjumatu KUI palju tegelikult väljanägemisele siin rõhku pannake – seda nii igapäevaselt kui ka tähtsamate sündmuste puhul. No tegelikult tähtsamate sündmuste puhul on ju arusaadav, et üles ennast lüüakse, kuid isegi selle detailsus ja “vajalike” protseduuride nimekiri on minu jaoks pikk. Ses suhtes et … kui ma väike olin ja pisikestele tüdrukutele jagati seda naiselikkuse geeni ja ilu meel, siis mina ilmselt turnisin puude otsas ja mängisin luurekat. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska seletada enda vastumeelsust igasugusele shoppamisele, vidinate otsimisele ja kombineerimisele ning üleüldiselt detailide tähelepanemisele ja sobitamisele, mis puudutab väljanägemist. Ma lihtsalt ei oska mõelda, et mida teised küll mu riietumisest arvavad, aga vot üha rohkem tehakse mulle selgeks, et mul ei tohiks tegelikult suva olla, üldse. Ei, ma ei käi paljalt ringi või jäta ennast/pead päevadeks pesemata, ma suudan isegi igapäevase meigi endale näkku joonistada, kuid et kohalike pidulike standarditeni küündida, pean kasutama profesionaalide abi 😀

Igatahes, mai alguses sai kinni pandud endale aeg ilusalongi, et keegi minu juuksed ja näo ilusaks teeks. Iseenesest seda protsessi ma ilmselt naudin vägagi. Siis, et mitte viimasel hetkel paanikas mööda maja ringi joosta ja nutta (reaalsete pisaratega), et mul ei ole midagi selga ja jalga panna, seisin oma riidekapi ees juba selle nädala esimeses pooles ning koos Mikuga sai kleit välja valitud.  Ahjaaa … kui ma Eestis pulma läheks (ja ma olen seal ikka mitmeid kordi käinud, viimati eelmisel suvel), siis ma ilmselt leiaks eelmise päeva õhtul endale kapist midagi selga, hommikul käiks pesus ja teeks näo pähe ning olekski nagu vinks- vonks. A ma ei tea, äkki kodumaa standardid on ka muutunud ja nüüd veedavad Eesti neiud ja daamid ka tunde ilusalongis enda sättimiseks … Muideks, üldjuhul on siin kombeks suurte tähtpäevade jaoks uus kombo riietus-jalanõud osta, küll mul vedas, et too kleit mis üle aasta tagasi ostetud sai veel hinnasiltigi kandis. Õnneks olid mul isegi kingad kodus olemas, küll juba mitmeid kordi kasutatud, mis nagu sobisid kleidi juurde. Jakki Miku arvates mul vaja ei ole, sest noh suvi (!!!!) ja puha. Eks me näe. Et ennast kindlamalt tunda, palusin oma sõbranna arvamust, et kuidas ma ikka välja näen, sest tema on siin minust oluliselt kauem elanud ja teab, MIS standarditele vastata tuleb.

Seega, eile hommikul ajasin kleidi selga ja kindad jalga ning seisin tema ette. Too kooslus sobis, seega põhiline on mul olemas. Ja siis hakkas pihta – kas sa jaki paned peale, millise jaki? Kleit on mul musta-punase kirju, natike valget ka, kuid pigem selline tume (jep, pulmas tume kleit on OK), seega valikus on kas valge või must, ise pooldan valget, et mitte liiga matuselik välja näha. Selleks aga et näha, kumb kleidiga paremini sobib, arvas sõbrants, et peaksin proovima neid KOOS kleidiga, a ma olin tolle juba seljast võtnud. Seega see kombineerimine jääb hilisemale ajale. Edasi, aga millist kotti ma kasutan, millised ehted panen, kas ma olen mõelnud ka juukseehte kasutamisele 😀 😀 😀  Dsiisas, liiga palju detaile, millele ma ei oleks iial tulnud. Õnneks, on minu ehete kogu märkimisväärne ja sealt leidsin endale ka komplekti mis sobib. Kui ma praegu mõtlen, siis paanitsemiseks nagu ei olegi põhjust. Aga, eile käisime veel linnas niisama poodlemas ja paari muud asja otsimas … Ja jätsin endale meelde vaadata nii ehtekomplekti kui midagi juustesse, noh nii igaks juhuks …

Kuna kleidil on peenikesed õlapaelad, on alla vaja õlepaelteta rinnakaid. Jube hea vabandus endale uus pesu osta. Sõbrants andis aga hea soovituse vaadata push-up kleidi alla, sest eks efekti annaks see ilusti juurde ja minu partii on veidikene vormi muutnud pärast ühe Noormehe söögialauaks olemist 😀 Ja sealt edasi tuli mõte, et kuna ma ei ole ka oma beebikilodest täitsa lahti saanud, võiks vaadata korrigeerivad püksid kleidi alla, kuna too ise on suht liibukas. Oleks ma teadnud mida tähendab endale väga sobiliku ja korrigeeriva/ülestõstva pesu vaatamine, ma oleks juba heaga jätnud selle nädalavahetuseks ja läinud lapseta. Mainiks siinkohal, et neid kahte eset hakkasime otsima alles pärast paaritunnist linnas olekut, mitte kohe.

Kõige esimeses poes ainult vaatasin, et mida saadavalt on, proovimiseni isegi ei jõudnud. Teises poes leidsin paar õlapaelteta rinnakat ja mõned paarid korrigeerivaid pükse, nii palju nutti mul oli, et ka kleit endaga poodi kaasa võtta. Õnneks oli Noorhärra sel hetkel magama jäänud, seega ma võisin proovikabiinis mässata. Kõigepealt püksid – S oli mulle ilmselgelt väike, kuigi jalga ma nad tõmbasin, ilus siiski ei paistnud välja. M suurust neil ei olnud ja L ei andnud enam vajalikku efekti.  Kolmest valitud rinnakast üks isegi oleks loosi läinud, KUID tal ei olenud push-up efekti ja osta lihtsalt ostmise pärast ei ole hetkel minu rahakotil võimalik. Lootusest korralikku efekti saada proovisin siiski neid S pükse ja rinnakat, aga noh seljale jäi ikka nii nii tobe volt, et see oleks lausa kole olnud ja silma riivanud. Jalutasime seega edasi.

Läksime Debenhamsi, kus sõbrants tahtis mulle näidata, millised rinnakad ta kunagi endale pulmakleidi alla ostis ning millega ta väga väga rahul oli. A me tegime selle vea, et jalutasime kingaosakonnast mööda … ja seal olid aled 😀 Kas ma mitte ei öelnud, et mul kingad olid olemas. Aga noh, seal olid ju aled ja nii ma proovima hakkasin. Ühed nahatooni oleks peaaegu isegi ära ostnud, kuid jällegi osta ainult ostmise pärast ei ole hetkel minu jaoks. Oleks ma leidnud nt mingid punased või veidike roosakat tooni, mis oleks täpselt kleidi mustriga kokku läinud, siis oleksin ilmselt uued kingad endale leidnud. Sest vot mul on see teema, et kuigi mu jala number on 38, siis on ta suht laia liistuga, et kui ma midagi endale sobivat leian, on mõistlik ära osta. Ja ühel naisel ei saa ju kunagi olla liiga palju kingi kodus 😀 Veetsime kingades korraliku aja, et Noorhärra jõudis vahepeal juba üles ärgata ja ilmselgelt pettunud olla, et me IKKA VEEL poodides olime.

No selge, pesuosakonda siis. Korrigeerivaid pükse oli rohkem ja erinevas toonis, nii et võttis aega enda suurus leida. Ja seal samas kõrval olid nö kogu keha trimmivad bodyd, millel sai õlapaelu ära võtta, minu jaoks väga oluline tingimus. Võtsin mõned suurused ka neid kaasa. Lõpuks, need imelised push-up rinnakad ning proovikabiinide poole me suundusime. Otsustasin esmalt neid kogu keha trimmivaid bodysid proovida, sest rinnaka-püksikute kombo oli mul ju mingil määral proovitud. Vot ja nüüd oli päeva nali – inimese jaoks, kes EI OLE enne trimmivaid riideesemeid vajanud ega proovinud, on nende selga saamine omaette trenn. Ausalt, ma ajasin seda ühte bodyt selga vähemalt viis minutit ja siis ka ei olnud ta ilusti seljas. Mõtlesin juba alla anda, kui avastasin, et jalgevahel on vist trukid põhjusega 😀 Sest jah, ma vedisin seda body alt üles endale selga ja imestasin, et no väga väga tõrgub vastu. Kui ma siis ülevalt alla hakkasin seda ajama, olin suht võhmal ning keha veidike niiske tõmblemisest (poes oli suht soe), et see body tegi kõike muud kui ILUSTI selga sobitus. Ma olin mõttes sõimelnud juba pea kogu proovimise aja, aga no siis lendas üks F-tähega sõna ka mu huulilt. Lõpuks ma selle body selga sain, vist isegi oli OK ja andis efekti, aga kleiti ma enam selle peale panna ei viitsinud. Mul oli kopp ees shoppamisest, riietest, proovimisest, enda peeglist nägemisest. Liiatigi tegi Noorhärra aegajalt häält ning mul oli seljataga järjekordne erakordselt varajane äratus. Seega nende imeliste push-upide ja püksikute kombo proovimiseni ma ei jõudnud. Ma tahtsin minema ning otsustasin, et tulen laupäeval (täna) üksi tagasi, et rahulikult ja äkki mõne proffessionaaliga koos mulle midagi sobilikku välja vaadata.

Täna on laupäev, mis te arvate kas ma läksin poodi. EI EI EI, sest ma EI VIIIIIITSINUD, sest tegu on ju shoppamisega. Õues on täna erakordselt soe ja päikeseline, seega ma eelistasin minna Noorhärraga jalutama ja mänguväljakule, et ise päikese käes olles oma päevitusrante veidike ühtlustada. Eks selle pesu ma endale vaatama pean, õnneks on meil veel nädal aega ja ma olen ju kodune ema. Ehete kohapealt ma nii väga isegi ei tõmble …

 

 

Hallo Kosmos :D

Einoh, mis siin ikka … seekord võttis “ainult” pea kaks aastat aega, et ma tahaks jälle kirjutama hakata. Muidugi, eks mul mingis mõttes oli vahepeal kopp ees oma elu ette ladumisest ja pidevalt kuklas vasardavast süütundest, et ma ainult korra nädalas, kui sedagi, kirjutasin. Aga noh, ma ei tahtnud, ei olnud seda tunnet, et nüüd ma kirjutan. Ju siis kodus istumine teeb ikkagi oma töö ja nüüd on see hetk, et tegelikult ju võiks jälle kirjutada. Nagu paljud kodused emad on ilmselt tundnud, siis teinekord lihtsalt sõidabki katus ära ja on vaja oma aega ja väljundit (hobi), et mõistus selge hoida. Ma siis hakkan nüüd kirjutama, sest kahe aastaga on meie elu ju nii palju muutunud, et tagantjärgi meenutamist ja uute seikade kirjutamist peaks jätkuma.

Kõige mõistlikum vast olekski lihtsalt igapäevaselt midagi kirja panna ja ju siis sellega kaasnevad ka muude sündmuste meenutamine. Esimesse postistusse oleks aga minu arust täitsa paslik kirjutada oma saaga sellest, kuidas ma oleks peaaegu oma blogist ilma jäänud …

Ehk, mingil hetkel, äkki suht peale seda kui ma viimati kirjutamise lõpetasin, otsustasin et nüüd ei ole vaja ka blogi enam avalikuna hoida. Panin selle täiesti privaatseks ja ei hoolinud mingite salasõnade ja kasutajanimede üles kirjutamisest, sest noh ma olin ju koguaeg adminnina niigi automaatselt sisse logitud. Aga siis juhtus see, mis juhtuma pidi, et kui ma mingi hetk tahtsin oma Austraalia seiklusi meenutama hakata ja uuesti postitusi lugeda kronoloogiliselt, et saanud ma enam blogisse sisse logitud. Avalikult ju ei saanud enam lugeda ja eks mingi hetk mingil põhjusel logisid robotid ka minu kontost välja. Hea nali oli muidugi sellega, et tegelikult ma ei tahtnudki blogist meenutusi lugema hakata, vaid algselt hakkasin ühte wordi dokumenti otsima, kuhu ma mingi hetk olin kopeerimise ja pasteerimisega oma seikluse Austraalias, IGAKS JUHUKS, topelt salvestanud. Noh, et kui blogiga juhtub midagi või nii 😀 Ja kuigi ma olin 99% kindel, et ma ei ole nii udupea, et seda faili kustutada lihtsalt niisama lampi, siis ülesse ma seda enam ei leidnud. Ei arvutist, ei oma mälupulkadelt ega ka välistelt kõvaketastelt. Neid viimaseid on mul kolm, kus igal pool on varude varude varude topelt kopeeritud, sest EI, ma ei ole ikka veel jõudnud oma kaustades puhastustööd teha. Ja kui nüüd arvata, et ju ma siis ei otsinud piisavalt, siis otsisin küll. Kõigi kolme pealt, kõikidest kaustadest, mitmeid kordi! Sest ma ei uskunud, et ma NII udupea olen .. aga näete, ju siis olen, sest kadunuks see fail jäi, siiamaani on kadunud. Samas oli jube palju muud avastamisrõõmu vanade failide näol 😀 See vanades failides sobramine on justkui jõulud ja sünnipäev koos – (taas)avastamisrõõmu on kuhjaga ja veel.

Igatahes, kui oli selge, et seda faili, mida ma kopeerisin ja pasteerisin ikka päevi, ei ole enam, tuli taastada ligipääs oma kontole. Iseenesest lihtne eksole – vajutad aga nuppu “restore password” ja juhindud juba meilboksi tuleva kirja järgi. Vot siin on nüüd koht, mida minu loogika ikka veel siiani ei mõista, et kuidas see juhtus, aga mingil hetkel loodi mulle wordpressi poolt uus kasutajakonto 🙂 Kui natuke mõelda, siis ilmselt tänu sellele, et ma üritasin oma salasõna taastada nn uue emailiaadressiga (sest hiljem selgus, et minu kontoga seotud aadress oli hoopis teine), milles olin raudpolt kindel, et see on õige aadress. Midagi muud ma ju ei kasuta ja pole juba aastaid kasutanud. Et miks peaks mingi muu aadress olema, kui praegune meilikas töötab veel varajasemast ajast kui selle blogi avasin. Igatahes, oma uue kasutajakonto otsas ma nüüd istusin, aga vot blogile ikka ligi ei saanud.

Loogiline samm edasi oli guugeldada, et kuidas oma kontot taastada. Kuna ma olin takerdunud nö automaatse ja toimiva meetodi mittetoimimisse, leidsin tee foorumitesse, kus enam-vähem olid kõik juhendid suht samasse auku – ehk taasta oma salasõna 😀 Õnneks aitaks üks hea ja arvuti/netimaailmaga väga sinasõber olev tuttav ning suunas mind ühele lehele, kus sain oma murest avalikult kirjutada ja loota, et mõni wordpressi admin isiklikult aitab. Ses suhtes olin ma kindel, et automaatsed meetodid mind enam ei aita, sest kala on kuskil sees ja mina enam välja ei mõelnud, kus. Ja ma vabandan juba ette, kuid erinevad lingid, kus ma lõpuks abi sain, on mul kahjuks meelest läinud, sest ma ju ei teadnud paar kuud tagasi veel, et ma sellest saagast kirjutan.

Seega, mingil hetkel potsatas mu meilboksi kiri WordPressilt, et pean neile tõestama kes ma olen ja kas ikka selle konto omanik. Meetoteid oli selleks kaks – kas saata neile pangatehingu tõend või spetsiifiline eelnevalt nende poolt saadetud kinnitusemaili (mida mul ju ei olnud). Õnneks ma mäletasin, et mingi hetk ostsin blogile mälu juurde, kuna olin tol hetkel veel Austraalias ja piltide üleslaadimisele tuli mingi mahumäär ette. Mäletasin ka veel millal tehing toimus ajaliselt. Ja ega olnud midagi – kontakteerusin oma Eesti pangaga ja palusin mulle selle tehingu koopia meilile saata. Kredikas oli juba ammu suletud ja seetõttu ei arvanud ma, et saan ka tehingutele ligi. Aga ohsanäe, tuleb välja, et isegi kui su kredikas on suletud, siis limiidikonto (seotud kredikaga) on ikka avatud ja sellel saab ilusti niipalju surfata kui vaja. No ja leidsingi selle tehingukoopia ja saatsingi WordPressile. A vot neile ei sobinud mingil põhjusel. Neil oli hoopis vaja tehingu arhiveerimistunnust, mida kviitungil ei olnud ja mille saamiseks tuli mul edasi suhelda PayPaliga. Õnneks oli WordPressi tydruk piisavalt lahke ja ütles, et selle info saamiseks on mul vaja teada nii kredika numbrit kui kehtivusaega.

Nooo ja siis ma kirjutasin jälle oma pangale, et vaja oleks nüüd teada, mis oli selle kredika number ja kehtivus aeg, mida ma pea  kolm aastat tagasi kasutasin 😀 Õnneks oldi minuga väga toredad ning selle info ma sain. A la kolm nädalat hiljem, sest emadus on minus tekitanud aegajalt esineva mälukaotuse … või see võis tegelikult juba tekkida raseduse aeg. Igatahes, ma ise ei suutnud kolm (!!!!) nädalat oma netipanka sisse logida ja sealt infot saada. Lõpuks ikka oli meeles see liigutus teha.

Ja siis läks veel paar nädalat, et PayPalile helistada. Seekord ei olnud mälukaotuses asi, vaid ma ise ei tahtnud :S Teate seda tunnet, et teinekord on vaja midagi teha, mis on jube lihtne ja ilmselt mitte ka aeganõudev, aga lihtsalt EI VIIIITSI ja EI TAAAAHA. Mina pidin end lihtsalt kokku võtma seetõttu, et mul oli puhkusereis tulemas ja ma ei julgenud rohkem enam püksikummi venitada, sest ma reaalselt arvasin, et kui ma nüüd oma toimetusi lõpule ei vii, siis Murphy seaduse kohaselt kustutatakse minu konto vahetult enne seda kui ma lõpuks WordPressile vajaliku info edastan.

Helistasin Paypali ning sattusin nende USA kõnekeskusesse. Sinna pidin ka mitu korda proovima helistada, ajavahe noh. Seal ei räägitud minuga pikalt, sest kui selgus et ma helistan Euroopast (ise olen nüüd UK-s, kaart on Eesti oma ja tehingu hetkel olin hoopis maakera kuklal), siis pidavat selle probleemi lahendamine olema Euroopa kõnekeskuse ehk UK/Iirimaa pädevuses. Eks helistasin siis neile, kus peale pikka seletamist ja andmete andmist tuli välja, et ohoo … nemad näevad ainult kuni kaks aastat vanasid tehinguid ja ma peaks ikkagi USA-ga kontakteeruma, kellel on maksimaalne ülevaade tehingute ajaloost 😀 Tüüpiline eksole. Üldjuhul olen ma viimaste aastatega (loe UK-s elatud aja jooksul) muutunud hästi kannatamatuks ja ei kannata lolli juttu, eriti kui seda ajavad kõnekeskuste töötajad, kes ei suuda/taha/viitsi sind kuulata, sinu probleemi süveneda/sind aidata. Aga seekord olin ma OK, kuna mure suur ja see vajas lahendamist. Seega helistasin USA-sse tagasi ja seekord sattusin väga pädeva tidriku otsa. Lugesin oma kredika numbri ette, andsin andmed tehingu suuruse ja aja kohta ning voila – ma sain selle kuramuse arhiveerimistunnuse. Ma olin nii õnnelik (ja imestunud ka), et tegelikult nii kiirelt abi sain, et ma kinnitasin tidrikule mitu korda, et ta on mu ingel.

Ja egas muud ei olnudki, saatsin arhiveerimistunnuse WordPressile, kes aktsepteeris mind kohe kui kontoomanikku. Andis info, et tõesti mul on kaks kontot ning kas soovin oma õigel kontol meilika äramuuta ja uue konto kinni panna (mida ma muidugi soovisin) ning siis saan juba ise edasi toimetada. Nii läkski ja nüüd olen ma enda õhtuid sisustanud meenutuste lugemisega.

Ehk pikk jutt lühidalt – ALATI HOIDE OMA KASUTAJANIMED JA SALASÕNAD KINDLAS KOHAS JA ÄRGE ROBOTITELE LIIALT LOOTKE 😉

Kurja see WP on siin mõne aastaga ikkagi muutunud, et võtab aega uuesti tundma õppimine ja kus miskit kuidas käib 😀

Leidsin endale töö

Juba aasta algusest peale oli minu paljude vabade hetkede sisutamine seotud UK töökuulutuste lehekülgede külastamisega. Ettevalmistused uueks eluks nagu ma ise mõtlesin. Austraaliast oli mul kirev pagas erinevatel kohtadel töötamisega alustades pagariäris teenindaja/pagarina lõpetades farmis abitöölisena, sinna vahele mahtus ka nii farmi koduabilise kui poemüüja töö. Kui siia lisada veel minu töökogemus nii spetsialistina pangas kui pm juhiabi koht ülikoolis, võiks ju arvata et ampluaa oli lai. Aga vot mingil põhjusel oli minu kinnisideeks leida sarnane töö just ülikooli tööga. Miskipärast tundus siis (ja tundub ka nüüd) et igasugune teenindusvaldkonna ametikoht oleks minu puhul tagasikäik. Jah, seljakotiga ringi rännates ei ole ju hullu koristada ja kassas istuda, kuid minu ego (ojaa, kurikuulus ego) ei oleks lubanud midagi lihtsamat teha. Isegi kui see oleks meelepärasem olnud. Nii kammisingi erinevaid lehekülgi läbi selle pilguga, et millist administratiivset töökohta mulle pakkuda on.

Ütleme nii, et jaanuari algusest veebruari keskpaigani, sest jätkasin ka juba UK-s olles töö otsimist, kammisin läbi kümneid ja kümneid töökuulutusi, paljudele saatsin ka oma CV ning võtsin aega kaaskiri valmis kirjutada. Sest tegelikult oli väga palju minule sobilikke ametikohti, just kirjelduse järgi. Kokkuvõttes ei tulnud mulle ühtegi vastus – ei intervjuule kutsumisi ega ka äraütlevaid. Suures osas arvan ise, et selle põhjuseks sai UK-s (või inglise keelses keskkonnas üldse) vastava töökogemuse puudumine. Sest mingil põhjusel ollakse siinmail ikkagi suhteliselt skeptilised idaeurooplaste osas. Lihtne tõestus selle kohta oli UK-s juba aastaid elava sõbranna soovitus panna kas CV-sse või kaaskirja kindlasti märkus, et mul ei ole siin töötamiseks viisat ega eriluba vaja. Ja kohatisest teadmatusest sain tegelikult elulise tõestuse oma uuel positsioonil alustades, kui personalijuht küsis, et kas mul tõesti ei ole viisat vaja – HALLO! Eesti on ju EU-s juba päris mitu aastat olnud, seega ei ole tõesti vaja 🙂

Aga kuidas siis ma ikkagi oma praeguse töökoha leidsin. Tutvused loevad, ka/eriti siin! Kuna Mikul oli töökoht tänu hea sõbranna abikaasale olemas, oli kindel et mina otsin tööd Manchesteri lähedale. Seega kui Miku oma esimesi päevi tööl käis, olin mina raamatukogus (sest kodus meil netti ei olnud, aga see on juba uus postitus 😀 ) tööotsimise missioonil. Ja et ma saaks mugavalt kodu ja raamatukogu vahel liikuda, jäi ka meie auto minu käsutusse. Tolleks hetkeks olin oma CV andnud ühe ühise tuttava kätte  (keda olin tegelikult ainult korra kohanud sõbranna pulmas), sest nende firmas oli just PA (era assistent) lahkunud. Seega plaan oli, et kui hakatakse neile inimest otsima, annab tema minu CV personali osakonda. Siit tuleb nüüd ühise tuttava jutt nii nagu asjad juhtusid tema silmade läbi ehk et Ülemus oli liiga pettunud viimases PA-s ja ei olnud tal mingitki soovi uut inimest otsima hakata. Nii võttiski minu tuttav ühele nõupidamisele minu CV kaasa, et talle näidata. Praeguseks võin öelda, et minu Ülemus on suht otsekohene ja kohati ka ettearvamatu inimene. Seega tol teisipäeva hommikul kui mina parajasti voodis lebotasin ja tegin plaani raamatukokku minna, helistas minu tuttav ja ütles, et Ülemus on nüüd paar päeva majas ja kui mul oleks aega temaga kohtuma tulla, vaatame mis edasi saab.

No egas mul ei olnudki ju midagi pikalt mõelda, sest see oli tolle hetkeni kõige käega katsutavam pakkumine. Nii ma (omast arust) veel molutasin kodus ja käisin pesus, panin end riidesse ja lipsasin tehnikapoodi, et GPS osta. Sest ma kohe kindlasti ei oleks osanud oma loomulikust intelligentsist sinna kohale sõita. Nii ma olingi 3 tundi peale telefonikõnet kontoris ja ootasin oma tööintervjuud. Muidugi olin ma pabinas, sest A) mul ei olnud tolleks hetkeks mingitki PA kogemust ja B) mul ei olnud mitte mingisugust töökogemust UK-s, seega igasugune toetav taustainfo UK üleüldise töökultuuri ja normide osas puudus. Aga seal ma istusin, viskasin lõbusat nalja retseptionistiga ja ootasin oma saatust. Kusjuures hiljem selgus, et Ülemus oli väga positiivselt üllatunud minu kiirest reageeringust intervjuule tulla 🙂

Pärast umbes veerand tunnist ootamist (kusjuures, mu ülemusele meeldib oma külalisi oodata lasta), tuli trepist alla soliidses eas, väga viisakalt riides meesterahvas, kellega me koosolekuruumi astusime. Mina, naeratades, ultasin oma käe ja tutvustasin end. Praegu tagasi mõeldes ta ilmselt ei oodanud minult sellist käitumist 🙂 Istusime koos laua taha, kuid tema tõusis püsti ja hakkas toole paika sättima. Tollel hetkel tundus see veidike .. eem .. imelik, kuid selline ta on. Ja siis, nagu välk selgest taevast, palus ta mul endast rääkida. Ja mitte professionaalsest minevikust, vaid lihtsalt kes ma olen. Selline ootamatus võttis mind esialgu kokutama, kuid kogusin end ja lobisesin. Kui toolid olid paigas (!) istus ta samuti laua taha ja hakkas esimest korda üldse minu CV-d läbi vaatama. Ainuke märkus tuli suunal, et olen kunagi bensukas töötanud, aga noh eks kusagilt peab ju iga inimene alustama. Ma ei tea kuidas ja millega ma ta ära võlusin, kuid pool tundi hiljem lõime käed, et proovime. Seadsime tingimuse, et meil on 3 kuud aega vaadata, kas omavahel klapime ja kas koostöö sujuma hakkab. Kiirelt tutvustas ta mind oma ostujuhile (kes kunagi alustas samuti tema PA-na) ja litsentsi toodete osakonnajuhatajale kellele mõlemale kiitis kui enesekindel ja uhke CV-ga kandidaat ma olen, tegi kiire eksursiooni majas ja leppisime kokku, et esmaspäeva hommikul olen platsis. Seega ei millestki olin järsku töö leidnud ja päris suur kivi langes südamelt.

Oma tuttavaga leppisime kokku, et hakkame koos tema autoga tööl käima ja jagame bensu raha. Ning kohe esimesel hommikul jäime ummikusse ning tööle hiljaks 😀 Mind siiski ei vallandatud.

Palga koha pealt, tundus tollel hetkel et sain väga hea diili. Suurem number kui miinimum ja mida ise küsisin, kuigi nüüd tagasi vaadates oleksn võinud vabalt suuremat numbrit küsida. Lihtsalt oma teadmatusest ja ka mitte piisavast eneseusust küsisin liiga vähe.

Praeguseks olen firmas olnud 5 kuud, läbinud edukalt katseaja millele järgnes lubatud palgatõus. Olen õppinud tundma inimesi sh. ka Ülemust ning võin südame rahuga kinnitada, et esmamulje on kardinaalselt muutunud – kohati paremuse, kohati aga ka halvema poole. Aga eks ma kriblan jälle millalgi sellest pikemalt 🙂

Kuidas saada tööle UK-s, esimene samm

Ma kasutan seda postitust pisikeseks hoiatuseks, et hetkel ma väga ei jõua postitusi nädala sees teha. Just tänu oma tööle, sest erinevalt  Eestis olles on mu päevad siin väga VÄGA pikad 🙂 Seega õhtul koju tulles ei ole mul energiat midagi kirjutada, vaid õhtusöök, duss ja natuke lebotamist telku ees on kõik, mida vastu suudan võtta. Aga meenutame veebruaru kolmandat nädalat, kui hakkas ettevamistus argieluks.

Kui Eestis on tööle saamiseks pm vaja kas tutvusi või töökuulutusele vastamist ja no muidugi vajalikke oskusi ja eeldatavalt ka kogemusi, siis sarnaselt Austraaliale on UK-s vaja ennast registreerida. Ozzymaal sai vastutasuks Tax File numbri (TFN), siin saad endale National Insurance numberi (NiNo). Ja kui Ozzys oli lihtne, et täitsid ankeedi netis ja kolme nädalapärast oli sul number olemas (no kellel oli ja kes pidi seda telefoni teel taga ajama), siis siin pidin minema büroosse kohale. Kuna tollel hetkel olime küll kolimas, kuid kindlat aadressi veel ei olnud, läksin mina Leedsi büroosse.

Olin ilusti õigeaegselt vastuvõtus kohal, kus mind suunati edasi õigesse ruumi. Miku jäi tol hetkel linna peale lullama, sest kui ma õigesti mäletan, siis ta vist ei tohtinud kaasa tulla (!) Aga väga võimalik, et mul on mäluauk. Igatahes, kell 10:30 (mõned asjad jäävad lihtsalt meelde) olin ma juba oma koha diivanil sisse võtnud ja ootasin, et keegi minuga tegeleks. Järjekord oli pikk enne mind ja ausalt voolas uusi NiNo tahtjaid aina juurde. Võimalik muidugi, et nad asjatasid seal muudel põhjustel, sest büroo tegeleb ka igasuguste toetuste avaldustega. Ja, rääkides toetustest, siis kui me hakkasime alles Austraalias olles plaanima, et kus maal end sisse seame, siis UK väljavalimisel oli Miku resoluutne seisukoht, et mingite toetuste najal me ei hakka vegeteerima. Temal oli selleks hetkeks pm töökoht olemas, mis tõi piisavalt raha sisse, et meid mõlemaid majandada. Tema eneseuhkus lihtsalt ei lubanud, et tema pere/partner mingi dough (nii nimetatakse toetuseid rahvakeeli ja on suht negatiivse tooniga sõna) peal peab olema. Ja no kes teab mind, siis mina kohe kindlasti ei plaaninud mingi büroo ukse taha kerjama minna, sest ainus viis minu jaoks ära elada, on leida töö ja elatis niimoodi teenida.

Igatahes, istusin ma oma 15 minutit enne kui keegi siis minuga tegelema hakkas … ehk täitsin ühe ankeedi ära, mille koos passiga tagasi andsin. Veidike istumist veel ja saadeti mind konsultandi juurde, kes käis selle sama ankeedi minuga koos läbi, küsis mõned lisaküsimused ja … saatis mind järgmise diivani peale istuma 😀 Küsimused olid väga elementaarsed nii minu isiku kui eelneva ajaloo kohta. Mingi küsimus oli ka, et kas ma tahan tööle hakata või dough peale minna, mille vastust te ilmselt oskate juba aimata. Konsultandile tundus ka see vastus meeldivat 🙂 Igatahes, ootasin seal järgmisel diivanil veel oma 20 minutit kuni mind järgmise laua juurde kutsuti. See oli nö. topletkontrollilaud, kus vaadati et minu andmed ankeedil ja nende süsteemis ühtivad ning et passis on ikka minu pilt. Ja see oligi kõik. NiNo lubati saata posti teel paari nädala jooksul, kuigi mingil põhjusel oli see mul enne olemas. Alustasin ju oma tööd juba 2st märtsist, kuid see on juba järgmise postituse teema.

Kokkuvõtvalt, ma saan aru, et sellise büroo külastamine on vajalik mulle. Kuid … ma ei tundnud end seal üldse hästi, sest mulle jäi mulje nagu see on koht, kuhu tullakse vaid käsi pikal nõudma omale toetusi. Ehk siis sisserännanud immigrandid, olen ju põhimõtteliselt ka mina üks neist, kes kolivad UK-sse loodavad kergelt haljale oksale elama saada ja seda mitte enese ülesse töötamise kaudu vaid nõudes toetusi! Näiteks ei kujuta mina ette kuidas see noor Poola noormees, kelle ainukesed inglise keelsed sõnad olid “Yes” ja “No” ja kes vajas intervjuu tegemiseks tõlki Skype teel, end üles töötab ilma dough peale minemata, sest ilmselgelt jääb tema keeleoskus väga vajaka, et edukas olla. Ja ma kahtlen, et töö, mida ta tegema hakkab (koristaja või nt autopesija, sest siin maal on idaeurooplaste autopesulad väga populaarsed ja inglise keele oskus just mitte vajalik) aitab tema keelearengule kaasa. Ma ei taha mitte kunagi enam sellist kohta külastada, sest vähemalt mulle, kes on ikkagi näinud vaeva enese harimise ja töökogemuse pagasi täitmisega, ning kes tunneb, et on midagi väärt, on sellise kohta külastamine päris ebamugav kogemus, isegi kui ma ei käinud kerjamas.

Kotid pakitud ja minek

Veebruaris maadlesin ma vägagi suure dilemma ees – olin ju kolimas Inglismaale talvel, ei teadnud, millal jälle Eestisse tulen – seega milline garderoob on see kõige hädavajalikum kaasa võtta. Suhteliselt pakkimise alguses oli selge, et vaid ühe kohvriga ma tuldud ei saa. Minu jaoks on see üldse müstika, et kuidas suudavad inimesed kolida väheste kodinatega … ma ei suuda tavaliselt paariks päevaks kellelegi külla minnes piirduda vaid ühe pisike kotikesega. Rääkimata siis sadade kilomeetrite kaugusele kolimisest. Igatahes, et mitte maksta lennujaamas hingehinda, otsis lisakohvri paar päeva enne äralendu. Maksin selle eest umbes 70 eurot kui ma õigesti mäletan (imelik oli see, et ma küll nö, broneerisin oma kohvi netis, kuid maksta sain ikkagi kohapeal. Imelik). Igatahes, arvestusega, et on talv ja ma pean siiski ju hakkama ontlikuks kontorirotiks jälle (sest miski pärast eeldasin, et leian endale sarnase töö sellele, mida ülikoolis tegin) ja ilmselt suudan töö leida enne kui soojad ilmad tulevad (ehk suudan raha kõrvale panna garderoobi täienduseks), leidsid oma  koha kohvrites eelkõige talve riided, mõned korralikud kontoririided ja igaks juhuks mõned suvised hilbud ka. ja siis igat muud pudinat. Etteruttavalt ütlen, et minu suusakostüüm ei ole siiamaani rakendust leidnud … samuti minu suvised kleidikesed 😀 sest kui miskit kehtib Inglismaa kohta 100%, on see vihmane ilm!

Kodinad sain pakitud ja äralend oli hommikul. Sõbrantsidega olin juba eelnevalt tsau-pakaa teinud, kuigi eks nad vist juba vaikselt harjuvad, et Kerstit näeb harvemini kui kuuvarjutust. Lennujaama tulid ema-isa ja kiirkallistuse tegi Kadri ka. Tõi mulle pisikese kingituse heaks õnneks kaasa. Lennujaamas sai kino kohe sellega, et mu kaks kohvrit olid lubatud kaaluda vastavalt 25kg (tuli koos piletidega kaasa) ja 32kg (see juurde ostetud). No ja mina ju olin naiivitar kes arvas, et kuigi kohvritel on eraldi kaal, siis summasummaarumis on mul lubatud kaasa võtta 57kg asju. Check-inis selgus siis, et üks kohver oli a la 26kg ja teine 30kg. Seega üks kohver oli ok, aga vot selle teise eest tahtsid nad veel minult lisakilosid kasseerida 😀 Humoristid. Muidugi ma pakkisin oma kaks kohvrit ümber nii, et kaalud sobisid ja üks liigne käekott sai emaga koju tagasi saadetud. Kiired kallid ja no mis seal salata, pisarad ka, ning läinud ma olingi. Jälle 🙂

Helsinki lend oli lühike, ootamine Helsinkis umbes 3 tundi, mis maksid mulle päris kalli kohvi ja võileiva (hindasid ma enam kahjuks ei mäleta, aga oma kergenevat rahakotti küll) ja siis tuli veidike pikem lend Londonisse. Jee, minu esimene Londoni külastus, küll vaid terminali ekskursiooni näol. Koha peal tuli mul seigelda ühest terminalist teise (kusjuures sildid on Heathrows väga hästi korraldatud), läbida turvakontroll ja karta, et mind niikuinii võetakse millegagi vahele 😀 et noh, kuigi midagi illegaalset mul kaasas ei ole, siis midagi ikka leitakse. Et nt ma tulen Inglsimaale prostituudiks tööle või kes teab mis, kuigi mul oli ju reaalselt inimene ootamas. Ah, veidike väsinud panikööri mõtted võivad olla väga imelikud. Nt. hakkasin ma oma viimast lendu oodates järsku paaniliselt terroriakti kartma, sest -piinlik tunnistada- minuga koos ootasid nii mõnedki islamimaade esindajad oma rahvarõivastes, lennukit. Loll idaeurooplane, mis muud 😀 Igatahes, lennukile ma jõudsin, alla me ei kukkunud ja õhtul umbes 10 kohaliku aja järgi maandusin lõpuks Leedsis.

Tuli meelde just vahva seik Leedsi lennujaamas oma kohvreid oodates. Olin oma viimased euromündid andnud Helsinkis mingi heategevuse tarbeks (või oli see ühel lendudest). Igatahes tegi see ühing midagi lastele ja muidugi ma aitan. No ja siis, tulen mina sularahatu Leedsis lennukist maha ja tahan võtta ühe kohvrikäru, sest 57kg, lisaks seljakott ja pardakohver … ma olen tugev ja kange, aga kaamel mitte. Ja siis oli suur minu üllatus, et kärusid saab vaid SULARAHA eest endale rentida ja kusjuures vaid müntide eest … noh nagu poekärude laenutamiseks paned neile mündi sisse ja siis ise otsustad pärast, kas viid käru tagasi ja saad oma raha või ei. Nii ma mõtlesin oma grande plaani, kuidas pagasilindi juurest ootesaali ühe korraga koos oma kodinatega saada, kui heitsin pilgu põrandale. Vastu vaatas mulle 5 kohalikku raha, paber kujul. Ma küll kaalusin, et lähen ja kauplen kedagi mulle see viiekas müntideks vahetada, aga just siis hakkasid pakid tulema ja minu kohvrid ka. Jätsid kauplemise sinna paika, mingi ime läbi sain end liikuma ja ootesaalis ma olingi. Muidugi ma pisardasin jälle kui Mikut nägin. Tema armast naeru, mis mul siiani põlved nõrgaks võtab ja seda ilusat lillekimpu, mida ta käes hoidis. On kirjeldamatu kui hea meel mul oli teda üle 5 nädala näha.

Autosõit lennujaamast Miku õe juurde möödus lobisedes ja plaane tehes. Olime küll jõudnud Inglismaale ja Mikul ajutine tööotski olemas, kuid see oli ka kõik. Ei mingid OMA elamist (olime kosilased tema õe juures), ei mingit kindlat ja pikaajalist sissetulekut mõlemale … pm olime ainult tema ja mina. Aa ja Blue ka … meie neljarattarile truu sõber 😉 Lõpumärkusena, et see viiekas leidis väga ülla eesmärgi, sest jörgmisel hommikul viisime Blue pesulasse, kus ta väga puhtaks küüriti, viieka eest.