Peretraditsioonid

Ma loodan, et igal inimesel on mingeid traditsioone peres, mida on alati hea meenutada. Vahet pole, millega see seotud oleks. Lapsevanemana tahaksin ka ise Noorhärrale mingid traditsioonid külge jätta, eks tulevik näitab kuidas see mul õnnestub.

Kui ma laps olin, siis nii kaugele kui minu mälu ulatub, on reede meie peres saunapäev olnud. Me kolisime minu lapsepõlvekoju siis kui sain just neljaseks ning ma olen kindel, et päris koheselt järjepidev saunatamine ei alanud, kuid ma tean, et mingist hetkest olid reeded pühad. See oli päev, kui ametlikult lõpetati töö – ja koolinädal, lapsed aitasid sauna kütta* ning käisid esimestena saunas. Ema-isa läksid pärast meid ja võisid sauna tundideks jääda, sest neil oli (ja siiani on) alati midagi millest rääkida. Teinekord juhtus nii, et kell oli juba peale keskööd ja lapsed telku ees magama jäänud kui nemad tuppa tulid 😀 Ma mäletan ka seda, et kui muidu meie majas gaseeritud jooke ei joodud, siis reede oli eriline päev ning jagasime kolme peale kaks suurt jooki, alguses oli valik kas koka, sprite või fanta, mingil hetkel loobusime kokast ja aastaid hiljem eelistasime kas Tartu Limonaadi või minul oli täielik ploomimahla sõltuvus. Muideks, me juba teadsime kõik, et reede on nii nädalakavva sisseraiutud saunapäev, et kui teismelisena ma kuhugi peole tahtsin minna, siis pidin ise vaatama, kuidas koju saan. Teinekord pidin kasutama viimast bussi, teinekord sain sõbrannade juurde jääda. Aga kui juhtuski, et mingil põhjusel nihkus saun laupäevale, siis tundis terve pere, et miskit on nagu väga valesti 😀

Samamoodi oli meie sünnadega, alati lauldi sünnipäevalaps üles tordi ja küünlaga, köögis oli kaetud pidulaud ning kingitusi pidi otsima hakkama. Jep, ma enam ei mäleta, kuidas see hakkas, aga kui olime kõik juba suuremad ja oskasime lugeda, oli laual vaid sünnipäevakaart vihjega, kink tuli ise üles otsida ehk toimus aaretejaht. Päris esimestel kordadel oligi nii, et oli üks suur kink, kuid kui saime vanemaks, siis lisandusid vihjete juurde ka pisemad kingid, nii et sa ei teadnunud kunagi täpselt, mida sa saad. Ema ja isa me muidugi ei säästnud ja jahtisid ka nemad oma kinke mööda maja. Aastaid naljatasime ka seda, et milleks piirduda vaid majaga, võiks vihjeid ikkagi ka aeda peita, sest ema-isa kodus on ikkagi väga väga suur aed ja veel rohkem maad selle ümber. Minu mäletamist mööda me seda triki siiski ära ei ole teinud.

Ja meie suvised perereisid. Me kasvasime üles kodus, kus raha ei olnud jalaga segada, kuid meil oli soe kodu, täis kõht, puhtad riided ja eredad mälestused. Meil ei olnud võimalik sõita Kanaaridele puhkama või Taisse palmi alla, kuid suvine Eesti oli ju samuti ilus ja avastamist väärt. Nii võtsime igal suvel ette perereisi erinevatesse kohtadesse. Päris esimene kord tegime minuarust ühepäevase reisi Suurele Munamäele. Teel sinna pidasime kuskil Tartu maantee ääres pikniku ning hiljem ostsid vanemad meile jäätist. Alles aastaid hiljem selgus, et piknikku peeti finantsilistel kaalutlustel (eks viieliikmelise pere väljassöömine oleks tõesti kalliks läinud), meie jaoks oli see lihtsalt midagi teistugust ja ägedat. Mitu suve järjest käisime Peipsi ääres telkimas, siis tulid Saaremaa ja Hiiumaa ringreisid, ühel aastal käisime ka Vormsil. Ja muidugi erinevad sõidud Lõuna-Eestisse. Me siiamaani meenutame neid reise ja kui lõbus meil oli, kasvõi telgis/autos/kämpas ööbimine. Või see fakt, et sa oledki kodust ära mujal.

Praeguseks on Noorhärra veel pisike ja suuri traditisoone meil ei ole. Sügisel hakkasime mingist hetkest tegema reedeti filmiõhtut ehk ostame mõned head snäkid ja vaatame pika multika. Õhtu lõpetuseks teeme voodi hoopis diivanile ja magame allkorrusele. Täiskasvanu jaoks ilmselt mitte midagi erilist (ja kui aus olla, eelistaksin iga kell oma voodis magada), aga Noorhärra läheb iga reede hommikul näost särama kui saab aru, et täna on filmiõhtu. Ja selle idee ajendiks oligi meie reedesed saunaõhtud – sauna meil ei ole siin, aga midagi teistmoodi teeme ikka. Vaikselt oleme hakanud tegema rohkem ka seda, et kui me läheme pikale jalutuskäigule, siis võtame snäkke kaasa ja teeme piknikku. Aga ainult siis kui teeme pika matka. Ja ka see on Noorhärra lemmik, eriti see pikniku osa 😀

*mingi hetk oli saunakütmine täitsa minu õlul, sest tegu oli vana saunaga ja läks aega kuni see soojaks sai, eriti talvel. Ema ja isa olid aga tööl ja kui nad oleks alles õhtul kütma hakanud, siis healjuhul magamineku ajaks oleks saun soojaks saanud 😀 Nii hakkasin tavaliselt koolist koju jõudes tegelema kõigepealt vee vedamisega, sest saunas ei olnud veesüsteemi ja nii pidi toast ämbritega kandma vett nii paja alla kui külmaveetünni. Siis vedasin küüni alt puud nii paja kui leili jaoks, teinekord toksisin ka pilpaid ning panin tule nii paja alla kui leiliahju. Kui oli eriti krõbe talveilm, siis panin kõigepealt tuled hakkama ja alles siis algas vee vedu. Kui saun oli kontrolli all, siis läksin tuppa õhtusööki tegema, tavaliselt olid selleks riis ja kana või praekartulid. mmm nostalgia 🙂

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Ma ei saa aru inimestest kes …

Sättisin ennast ühele oma päevasele jalutuskäigule. Ilm oli mõnus, klappidest tuli uus ja huvitav taskuhäälingu osa Täitsa Pekkis tegijatelt ning mina olin üldse mõnuga indu täis. Kuniks pidin hakkama maamiinide eest kõrvale põiklema, taskuhäälingu külalise jutu kohta tekkis paar muiet* ja sinna otsa tuli ribu-radapidi erinevaid mõtteid, mis minus hämmingut tekitavad.

Esiteks, ma ei saa aru inimestest, kes ei korista oma lemmiku väljaheiteid tänavalt/jalutusrajalt ära. Ma ei tea, kas see on ainult probleem UK’s, sest meie satume pigem valedesse piirkondadesse, kuid see on kohutav kui palju s**ajunne kõnniteedel on. See sama maamiinidest üleastumine oli ehtne näide sellest ning ma ei räägi mingitest väikestest pabulatest, ikka arvestatavad s**ahunnikud on keset teed. Eriti mõnus, kui veel keegi neile sisse on astunud. Sama teema on meie kodurannas, kus me alati peame sooritama korralikke viimasehetke haakhüppeid, et jälle mitte hunnikusse astuda. Nii kurb on, et peame jagama seda ilma totaalsete pohhuistide ja idiootidega! Kui raske on panna endale kilekotike taskusse kui koeraga jalutama lähed. Sina ta oma lemmikloomaks võtsid, on sinu vastutada ka tema järele koristada. Või oleks see ok kui ma näiteks lasen Noorhärral (keda ise ma tahtsin ja kelle eest ma vastutan) kellegi ukse ette hunniku teha, sest mul on jumala savi, et s**ahunnik kellegi ukse ees ilutseb … mõned inimesed ju kohtlevad oma lemmikuid kui oma lapsukesi :S

Teiseks, ma ei saa aru (pigem) blogijatest/jutuuberitest/mõjuisikutest, kes riputavad avalikku sotsiaalmeediaruumi pilte/videosid sellest, kuidas nad nutavad. Ma inimesena saan aru, et meil kõigil on väga kurbi ja lootusetuid hetki, kus pisarad tulevad kurku ning need oleks vaja valla päästa ning seejuures aitabki kellegagi rääkimine. Aga milleks on neid vaja eksponeerida sadadele või isegi tuhandetele kontvõõrastele? Lootuses lohutust saada? Kõige “vahvamad” on need, kes postitavad ja panevad kommentaari juurde, et on nii kurvad ja ei tea mis veel, ning kui keegi tõsimeeli soovib aidata/lohutada ning uurib, mis juhtus, tuleb vastuseks ma ei soovi sellest rääkida. VÕI panevad nutuvideo ülesse ja kohe panevad paika, et nemad ei soovi rääkida teemal, miks nende silmad paistes on. No aga mida sa siis eksponeerid ja õrritad 😀 😀 😀

Kolmandaks ei saa ma aru neid inimestest, kes postitavad samad pildi ja videod nii Insta uudisvoogu ja siis Insta storysse ja siis Feissarisse (ilmselt ka nii uudisvoogu kui storydesse). Kas tähelepanuvajadus on niiiiiiii suur, et kartuses kellegi tähelepanust ilma jääda postitatakse topelt või isegi kolme-neljakordselt. Natuke samasse auku läheb ka see, et paljud arvestavamad (minu jaoks huvitavad) blogijad on hakanud nii palju reklaame tegema, et see on kohati hullem kui reklaamipaus kommertskanalilt filmi vaadates. Ma olen kõiki inimesi jälgima hakanud seetõttu, et nad on olnud nii vahetud ja näitavad oma tõelist eluolu, paraku nähakse natukesegi populaarsuse saavutamisel võimalust raha teenida ja nii need huvitavad ning audentsed postitused ära kaovadki ning jäävad ainult piltide/videote viisi juttu, kuidas see šampoon on hea või too kehakreem parim… Kahju. Ma olen päris mitme inimese jälgimise sel samal põhjusel ka lõpetanud.

Ja siis ma ei saa aru inimestest, kes kasutavad liiga palju inglise keelseid fraase oma kõnes. On selle nimi anglitsism vist. Jah, on väga häid ja tabavaid sõnu ning väljendeid, millel puudub hea eestikeelne vaste ning on täitsa normaalne siis kasutadagi näitena seda inglise keelset sõna. Aga kui inimese kõnepruuk koosnebki eesti keelsetest sõnadest segamini inglise keelsete tuletistega, siis tobe on seda juttu kuulata/lugeda. Ma saan aru, et inglise keel on pop ja noortepärane, kuid mul on nii kahju, et eesti keele puhtus selle all kannatab. Ma arvan, et minu tõrge ongi tingitud sellest, et ma saan seda inglise keelet 24/7 söögi alla ja söögi peale, lisaks olen tundma hakanud, et pea 8 aastat inglise keelse keskkonnaga ümbritsetuna olnuna tunnen ma ennast mugavamalt just inglise keeles rääkides :S Seetõttu hindangi eriti eestikeelseid blogisid, storysid, videosid ja eelistan kuulata eesti keelseid taskuhäälinguid. Aga kui sul on saates inimene, kes influensib mitte ei mõjuta, ja händlib mitte ei käsitle või on humbel mitte alalhoidlik, siis pisikeses koguses kannatab seda juttu isegi ära, kuid teinekord tahaks lihtsalt oksele hakata.

Ja lõpetuseks (sellele halale) ma ei saa aru inimestest, kes ei tunne liikluseeskirju. Kui teeäärde on tõmmatud üks kollane joon, tähendab et sa võid autot AINULT peatada kellegi pealevõtmiseks/mahalaskmiseks. Kui teeääres on topelt kollane joon, siis ei tohi sa isegi mitte peatuda, rääkimata parkimisest. Ilmselgelt on need jooned joonistatud maha põhjusega, mitte kellegi kiusamiseks. Ometi on inimesi, kes on (värvipimedad) pohhuisitid ja oma käitumisega põhjustavad kaasliikejatele põhjendamatut ebamugavust. Suurematel teedel liigeldes elab selle veel üle, kui keegi on oma auto parkinud elava liiklusega teele, sa lihtsalt peatudki selle sõiduki taga ja lased vastu tuleva masina mööda (kuigi teinekord tekib tolle parkiva masina taha põhjendamatu järjekord)**. Aga, mida sa siis teed kui oled näiteks kaubiku- traktorijuht pisemal teel ning reaalselt ei saagi parkivast masinat mööda? Ma näen igapäevaselt meie maja ees, kuidas parkinaatorid (tänud siinkohal Minnile minu sõnavarasse ühe väga vahva sõna lisamise eest) julmalt topelt kollasel joonel tunde pargivad nagu miškad (üks parkis näiteks reede laupäevast esmaspäeva hommikuni) ja siis kohalikud traktorijuhd või kaubakullerid lihtsalt üritavad manööverdada. Eile ma konkreetselt nägin, kuidas mitte üks vaid kaks parkinaatorid üksteise taga topelt kollasel joonel olid ja reaalselt takistasid nii 6 parkival masinal kui kaugemal parkival sõidukil liikvele saada.

*Ma ei hakka nimesid nimetama, kuid saatekülaline rääkis päris saate alguses pikalt ja laialt, kuidas tema on olnud iseseisev juba 13. eluaastast, mil läks tööle. Kuidas ta rabas tööd teha, et saaks kokku õppemaksu, sest ta põhimõtteliselt ei võta laenu, kuna on otsustanud elada oma elu laenuvabalt. Iseenesest väga tervitatav vaade elule, mis välistaks ülelaenamise ja liignoorelt pankade haardesse jäämise. Ehk saatekülaline jättis mulje, et tema põhimõte on KINDEL EI kõikidele laenudele. Ja siis paar minutit hiljem tuleb jutu sees välja, et ta elab oma korteris (mitte üürikas) ning kui saatejuht uurib, et oot, aga sa oled ju laenuvastane, siis ütleb külaline, et see ei ole saade, kus finantse arutada 😀 😀 😀 Ilmselgelt on tal see korter mingis osas laenuga ostetud, mis ongi jumala okei. Ma arvan, et mida külaline üritas öelda, oli see, et ta on põhimõtteline mõtetute laenude vastane ( a la kasutan krediitkaarti, et uued kingad osta või võtan kiirlaenu, et reisile minna), kukkus aga HOOPIS teistmoodi välja. Või see väide, et ta kasutab sotsiaalmeediat AINULT oma mõtete ja väärtuste jagamiseks, kuna selle kaudu jõuab tema sõnum maksimaalselt paljude inimesteni. Muidu ta (Instagramis) kedagi ei jälgi. Olgu, jällegi jumala normaalne lähenemine. Aga natukese aja pärast läheb jutt sellele, et elu toob tema teele vajadusel just neid õigeid raamatuid, inimesi, mis tal vaja on. Et näiteks tal on mingi mure ja juhuslikult storysi jälgides näeb, et mitu inimest loevad just seda raamatut, mis tal aitaks mure lahendada. Aga sa ju väitsid, et sa ei tarbi sotsiaalmeediat 😀 Mis ma öelda tahan, et meil kõigil on vastakaid hetki elus, kuid teinekord jäävad silma/kõrva just need inimesed, kes raiuvad nagu rauda oma kindlaid põhimõtteid, kuid samas eksivad nende vastu ikka päris tihti.

**Ma olen alati mõelnud, et kes jääb süüdi, kui sellisel olukorras toimub liiklusõnnetus. Ehk oletame, et ma arvestan vahemaad ja vastutuleva auto kiirust valesti ning ei jõua tollest vales kohas parkivast autost mööda ja ma põrkan teise autoga kokku. Vahet polegi kas siis tolle parkiva või vastutuleva autoga. Kas süüdi olen mina, kuna ei suutnud arvestada vahemaad või too parkiva auto juht, kes oma sõiduki teadlikult valesti parkis…

Aasta 2020

Päris raske oleks teha aastakokkuvõtet kuude kaupa, sest koroona ju dikteeris nii palju meie elu ja tegemisi. Pigem mõtlen aastale tagasi ja üritan kirja panna hetked, mis meelde jäid.

Aasta alguses olime koduostu lainetel. Jõudsime teha pakkumised kahele majale, mis mõlemad ka vastu võeti, kuid milledest ise loobusime. Ühel majal oli korralik niiskuskahjustus ning teise laenumakse kohustuse võtmine tundus liiga suur risk. Me olime mõlemad löödud, et pidime loobuma maja ostust, kuid praegu tagasi vaadates oli see ainuõige tegu.

Kevad, eriti märtsi keskpaik kuni juuni, jäävad meelde vaimselt pingelise ajana ja just seetõttu, et mina jätkasin 100% tööd, kuid tegin kõike kodukontorist (noh, söögilaua tagant) samal ajal kui Miku ja Noorhärra olid kodused. Eks see kodus olemine ja korralikud piirangud panid meil kõigil katused aegajalt sõitma, seda eriti märtsis. Õnneks siiski juunis juba asjad laabusid kui Noorhärra sai hoidu tagasi minna ja Miku tööle.

Kevadel tegin ka kursuse läbi. Aprillis tundsin, et natuke liiga suure suutäie olen võtnud ampsata (kodukontor pluss kõik olid kodus ehk seda oma aega õppimiseks nagu ei olnud üldse), sest kursuse raamatut lugedes tundsin end täielikut hiinakeele kursusel olevat. Iganädalased sessioonid aitasid siiski kaasa ning kui ma lõpuks eksamiks õppima hakkasin, tundub kogu materjal vägagi loogiline olevat. Sain selle kursuse ka läbi, kuid päris pikaks ajaks on mul isu midagi õppida, läinud.

Juulis käisime Eestis ning praegu sellele tagasi mõeldes, tundub uskumatu, et me päriselt ka saime kolm nädalat kohapeal olla, et lennukid üldse lendasid ning reisimine ise sujus viperusteta. Jah, pidime olema isolatsioonis nii Eestisse jõudes kui tagasi tulles ning tänu isolatsiooninõudele, ei tulnud ka Miku meile järgi, et koos pulmas käia. Kuid see kolm nädalat oli väga vajalik, eriti teades, et aprillis ju jäi meie külaskäik ära ning samuti ei saanud minu vanemad meile sel aastal külla tulla. Muidu nad ikka korra aastas tulevad ka siia.

Augustis kolisime. Pakkimine, koristamine, lahtipakkimine, sättimine. Tegelikult ei olnud ju me veel juuniski kindlad, et kolime, kuigi selleteemalisi arutelusid on aastate jooksul olnud palju. Kuigi koroonapiirangute tõttu, ei ole me suutnud siinset elu 100% nautida nagu seda vaimusilmas ette kujutasime, siis ikkagi oli see õige otsus. Vaadates kasvõi Noorhärratki, siis ka tema tundub palju rõõmsam olevat. Muidugi ta igatseb oma sõpru Wiganis (nagu me kõik), kuid loodetavasti saame varsti ka sinna külla minna.

Sügis on sujunud omas rütmis. Miku on alates oktoobri keskpaigast töötanud kodust eemal, mis tähendab et nädala sees on kogu kodu ja lapsemajandus minu õlul. Õnneks on meil oma rutiin tekkinud ja midagi rasket selles ei ole. Tundub, et vaimselt on Mikul isegi raskem, sest peab ju tema nädala sees eemal olema oma perest. Kuid hetkel on see variant meie pere ja eesmärkide jaoks parim.

Ja lõpuks, sügisel hakkasime ju uuesti oma kodu ostmisega tegelema. Arvestades, kuidas see aasta algas, ei oleks ma elu sees osanud oodata, et me reaalselt hakkame objekte vaatamas käima. Et olenemata finantsilisest august kevadel, oleme siiski laenukõlbulikud. Pigem arvasime, et võib-olla alles 2021 kevadel oleme olukorras, kus majaost on võimalik. Aga näedsa.

Oleme Mikuga palju rääkinud, et kas 2020 oli halb aasta või ei ning nõustunud, et kõik oleneb vaateviklist ja suhtumisest. Kui ma oleks pidanud aasta kokku võtma näiteks suvel, siis ma ei oleks selles mitte midagi head leidnud – majast loobumine; Miku töökaotus; säästude ära kasutamine; 24/7 pead-jalad koos ja keegi ei saa olla omaette; perega/sõpradega kokku ei saa; reisida pere juurde ei saa. Ühesõnaga, pullikaka. Aga seda kõike võiks vaadata ka nii, et majaostust loobumine viis meid idakaldale kolimiseni; säästud kasutasime ära kuid võlgasid ei tekkinud; suutsime jätkata sissemaksu kogumist ja aasta lõpuks oleme olukorras, kus majaost on reaalsus. Lisaks elame kohas, mille loodus lihtsalt võtab sõnatuks; me siiski oleme perele lähemal, isegi kui me ei tohi majas kokku saada, et koos teed juua. Ehk ei ole see aasta ju nii hull olnud…Ja kindlasti tuleb 2021 veelgi parem.

Lühijutud

Esiteks, minu haiglane soov uusi kuusekuule soetada, sai detsembris jälle uue hoo sisse. Ma juba rääkisin sellest, et ostsime uue puu sel aastal, suurema eksole, et mahuks kuulikesed ilusti peale. Mahtusidki, aga siis sattusin mina mitmesse poodi, kus igakord haaras mind ma-pean-kõik-ilusad-kuusekuulid-ära-ostma-muidu-suren atakk 😀 Ma ei ole kokku lugenud, kuid julgelt on meie puu 15 uue kuuli võrra rikkam. Nüüd ei jõua ma jaanuari allahindluseid ära oodata, et kuule järgmiseks aastaks ette osta.

Siis, ma ei olegi rääkinud, aga umbes kuuke tagasi olime sunnitud minema Noorhärraga koroonatestile. Nimelt tekkis tal nädalavahetusega köha, mis esmaspäeva hommikuks väga taandunud ei olnud. Kuna tegu oli uue köhaga, siis helistasin ka lasteaeda, et kas ma võin ta üldse tuua. Ei oleks ju olnud mõtet ta sinna viia, et siis poole tunni pärast saada kõne, et tulge lapsele järgi. Ja kuna tegu oli uue köhaga, ei olnud lasteaed nõus teda ennem tagasi võtma, kui on tehtud test ja see on negatiivne või kui oleme eneseisolatsioonis 2 nädalat. No see viimane ei olnud üldse mõeldav, seega saime õnneks juba esmaspäeva lõunaks testiaja ja teisipäeva varahommikul oli ka negatiivne tulemus olemas. Noorhärra oli testivõtmisel tubli, lasi oma nina urkida kuigi mina pelgasin, et ei saanud piisavalt proovi kätte.

Oma päevastel jalutuskäikudel olen muusika asemel hakanud kuulama Podcaste. Praegu valin episoode nii Täitsa Pekkis kui PodcastMull valikust ja vaadates, KUI palju episoode need kaks saadet kokku teinud on, siis paar kuud on mul kindlasti mureta. Ma ei tea kus ma küll enne elasin, et oma Spotify kontot ei avanud, et siis selle kaudu muusikat kuulata. Mul on ju kiuks, et ei taha lisafaile telefoni laadida, et selleläbi telefoni üldiselt aeglasemaks muuta. Nüüd muidugi on mul raskusi aru saada, kuidas listeteha ja lugusid sinna lisada. Või noh, ma saan aru küll, aga asi ei tööta loogiliselt 😀

Umbes kolm nädalat tagasi tulin jalutamast ja suutsin oma küünarnuki vastu ukselinki ära lüüa. Otseselt hullu valu ei olnud ja jätkasin oma toimetusi. Alles järgmisel päeval sain aru, KUI hullult selle ära lõin. Näiteks ei saanud ma küünasnukki lauale toetada, megavalus. Samuti ei saanud näiteks pikali olles ennast küünarnukkidele lükata, sest noh valus. See kestis päris mitu nädalat nii, et ei läinud paremaks. Eriti hulludel päevadel tundsin valu näiteks nii, kui olin õues ja jope liiga tihedalt ümber käsivarre oli 😀 Praeguseks on juba enam-vähem, kuid mingi hetk mõtlesin küll, et see pagana küünarnukk jääbki haiget tegema.

Lõpetuseks, Little Mix’l on uus lugu väljas. Ei, kohe kindlasti mitte ei ole ma nende fänn. Aga esimesed paar korda kui seda lugu kuulsin, olin parajasti autoga sõitmas. Kohe selle loo algus (kuni seitsmenda sekundini) on mingi efekt peale pandud, et ma hakkasin mitmel korral paaniliselt kuulama, et mis mu autol viga on, hakkab katki minema või mis. Alles siis, kui raadio kinni panin, et seda häält paremini kuulda, sain aru, et tegu on loo efektiga 😀

Firmamärk

Ma olen mõnes mõttes kooner, et ma ei näe vajadust maksta riiete eest ulmehinda, kuna neil on mingi firmamärk küljes. Jah, kohati õigustab see end ja tasub ära, kui riideese peabki aastaid vastu, kuid mul on olnud läbi aastate mõtlemine, et käärid ja näiteks tuleleek hävitavad samaväärslet nii 10 eurot kui 100 eurot maksva pluusi. Noh selline näide. Muidugi võiksin praeguses vanuses ju rohkem kvaliteetsetele riietele raha kulutada, aga ma ei raatsi, lihtsalt ei näe mõtet selles (kuigi ma arvan, et lõpuks ma ühed kallimad teksad endale ostan, et lihtsalt näha kas need tõesti peavad aastaid vastu ja vormist/värvist välja ei lähe). See selleks. Ometi on mul mõned firmamärgid, millele olen kas truuks jäänud või mille headuses isikliku kogemuse läbi veendunud.

Esiteks Salomon, mis tuli minu ellu nii, et keskas oli ühel klassiõel ja sõbrannal igapäevaselt kasutusel Salomoni seljakott. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, et see võiks olla midagi väga kvaliteetset, pubekana imetlesin seda kotti just välja nägemise pärast. Minu seljakotid olid pigem sellised tavalised. Mäletan, et üksvahe käisin koolis tibukollase seljakotiga, mille sain ema töö kaudu. Kuid hing ihkas ikkagi midagi kallimat ja firmakat, sest noh enamikel ju oli. Nii käisin suvel tööl ja järgmiseks kooliaastaks ostsin päris oma Salomoni. Ma arvan, et see oli ilmselt mingi sooduka ajal ostetud kõige odavam variant, sest too oli siiski pigem väike ja täitsa tavalist musta värvi, aga mina olin mega rahul. Käisin sellega kuni keska lõpuni ja ilmselt aastakeses veel, kuni hing hakkas kripeldama uuema variandi järgi.

Ma enam täpselt ei mäleta, aga see võis olla kuskil 2004 kevad (kui ma õigesti mälupilte näen), kui ostsin endale uuema koti. Ma ei teagi miks, sest ma nagu mäletan, et too must ei läinud katki ega midagi, ilmselt andsin kellelegi edasi kasutamiseks, kuid edeva plikana oli mul vaja värvilisemat ja suuremat seljakotti :D. Ja nii sain uhke suurema seljakoti omanikus – sellise helesinise ja halli kombo, kahe sahtliga ja muidugi ka mahukam, lisaks eessahtlid ning minu jaoks vajalik reguleeritavad puusarihmad, sest mul mingil põhjusel on selg alati pigem nõrk olnud, puusarihmad aga aitavad koormust seljale vähendada. See kott pidas ilusti vastu, kui välja arvata, et ühe seljarihma nurk hargnes ülivähe kohe alguses, kuid jäi siis pidama. Koti funktsiooni see ei mõjutanud, kuid mind häiris see siiski. Nii hullusti, et umbes 5 aastat hiljem ostsin uue koti – jällegi Salomon, kuid sedakorda halli ja musta kombo, ühe sahtliga, ent sees oli eraldi sahtel läpaka jaoks, samuti väljaspool kaks lisatasut, mõlemal küljel pudelitasku ning lisaks puusarihmadele ka rinnakurihm (?!?). Ja vot see kott tegelikult tõestas mulle, et Salomoni kotid on tegijad. Ta käis minuga mitmetel tööreisidel kui ülikoolis töötasin, ta oli minuga Austraaliamaal kaasas ning samuti on suur abiline nüüd Inglismaal. See kott on asendamatu, kui tahame matkama minna ja mõned snäkid ning mänguasjad kaasa võtta. Ning mis peamine – see kott ei ole mitte kuskilt rebenenud ega õmblustest lahti tulnud. Ainukese asjana on väljaveninud pudelitaskute kummist osad, kuid muidu on kõik tibens-tobens. Ma ilmselt käiks sellega veel aastaid, kui ta ei oleks nii kulunud välimusega. Just, enne kulub see kott aukilikuks kui läheb katki. Ja nii olengi mõtlema hakanud, et võiks uue koti vaadata, sest 10 aastat ühele seljakotile vastupidada on ikka päris kaua aega.

Umbes 15 aastat tagasi sain tuttavaks ka Salomoni jalanõudega, mitte tossude vaid pigem matka/kõndimisjalatsitega. Mul on olnud neid kaks paari, teine paar on ikka veel vanemate juures, et oleks, mida jalaotsa susata. Jalatsid olid samamoodi nagu seljakotidki, hästi vastupidavad, sest ma käisin nendega igal võimalikul hetkel. Kui ma UK’sse kolisin, siis tahtsin uued matkajaltsid osta ja just Salomonid, kuid need olid tsipake liiga kallid ja nii leppisin Karrimori omadega. Muideks, need samad samad, mis paar kuud tagasi lõpuks ära viskasin, sest olin nad korralikult ära kandnud. Nüüd mõtlengi, et kas panustada uutele Salomonidele või osta Karrimorid, sest teades, millistesse mudamülgastesse ma võin sattuda, oleks päris kahju kalleid jalatseid retsida. Kui jätkata jalatsite teemal, siis läbi aegade olen kandnud erinevaid trennitosse (Nike, New Balance) kui vabaajajalatseid (Adidas, Karrimor, Puma) ning pean tõdema, et eks nad peavadki aastaid vastu, kuigi viimased Adidase vabaajatossud läksid mul aastaga katki. Kunagi mulle tohutult meeldisid Puma tossud, kuid Puma teeb jalatseid pigem kitsale jalalabale, minul on aga parajad lestad all, seega pean olema päris valiv siinkohal.

Ja veel on üks firma, mis mulle meeldinud on, ja see on Five Seasons. Hakkas see pihta, kui ostsin endale korralikud suusariided, mis muidugi pidasid jälle aastaid vastu. Kuid umbes 10 aastat tagasi ostsin (jällegi soodukalt) ühe õhukese vihmajope. Too oli musta värvi ja ma imestan, et see üldse ostetud sai, kuid riidekappi ta maandus. Jällegi üks jope, mis käis minuga Austraalimaal kaasas ning on nüüdseks asendamatu kaaslane siinsetel jalutuskäikudel. Ma ei saanudki sellest enne aru, kui sel sügisel, et too jope on väga vihma- ja tuulekindel, mis on eriti suur pluss siin rannikul jalutamas käies. Ma mingi hetk mõtlesin, et ostan endale uue vihmaka, noh sellise ilusa kollase (ja kollased kummarid ka) ja hakkasin siis otsima varianti ning ei leidnud sobivat. Käisin mitmes poes pluss vaatasin netis ringi ning tõdesin lõpuks, et milleks osta kollane vihmakas, kui see niikuinii puhtana ei püsi ning mul on korralik ja toimiv jope juba olemas. Nii jäi see ost tegemata. Ja kummarite alternatiivina ostsin 10 naelased kummisaapad Aldist, väga hästi aitavad kui Noorhärraga mereääres vaja käia või lompidest läbi hüpata.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.

Lühikesed jutud

Hehee, adusin täna, et juba on peaaegu oktoobri lõpp, mis tähendab, et jälle kord on aasta möödas sellest, kui autojuhiload sain. Tegemist ei ole mingi ümmarguse numbriga minu autojuhistaažis, pigem nendin fakti, et olen pool oma elust autosid juhtinud. Sest alates hetkest kui load sain, on mind suhteliselt võimatu olnud rooli tagant ära saada. Hakkasin lube tegema mõned nädalad enne 18. saamist ning kokku võttis see aega 5 kuud. Tegelikult sain sõidu päris kiirelt selgeks, aga maadlesin teooriaga. Esmalt ei saanud enamikes teooriatundides aru, mida õpetaja rääkis, siis reaalselt tuupisin selle vahtralehe (teooriaküsimused olid tol ajal 😀 😀 😀 ainult A4 formaadis poes müügil) endale pähe ja kukkusin kooli eksami kolm korda läbi enne kui alles neljadal korral läbi sain. Koolisõidu* ning ARK’i teooria sain ka kohe läbi. ARK’i platsisõidu tegin siiski kaks korda, sest esimesel korral ei suutnud teha seda pikalt tagurdamise ülesannet kahe korraga ära ning lõpuks ARK’i linnasõidu sain samuti koheselt läbi. Mäletan siiani, et mul oli enda sõiduõpetaja ARK’i eksamil kaasas ning selle lõppedes ütlesid mõlemad, nii eksamineerija kui õpetaja, et sõidan väga hästi, aga ühel hetkel tegin enda elu väga keeruliseks. Nimelt olin jõudmas TTÜ ringile ja paluti sõita otse edasi. Mina sõitsin esimeses reas ja oleksin vabalt võinud lihtsalt oma reas sõitu jätkata. Mina aga reastusin teise ritta, sõitsin ringteelt otse ning pärast reastusin esimesse ritta tagasi. Ma tegin kõik õigesti, kuid ei oleks pidanud seda tegema 😀 ja nüüd, 18 aastat hiljem, on minu suurim nuhtlus see külgboki parkimine, kuigi õppimise ajal tuli see kergelt välja. Samas tagurdamine on üks mu lemmikuid 😀

Mingi imelik värk on, mind pidevalt isutab jalopenode järgi. Ma ei ole kunagi vürtsikat toitu armastanud ja isegi natuke liiga palju pipart toidus pani mu nina kirtsutama**. Aga nüüd sööks seda kasvõi paljalt. Tegime ükspäev Noorhärraga soojasid grillvõikusid lõunaks, mina panin enda laarile dijoni sinepit, korralikult jalopenosid ja juustu. Iga ampsuga suu tulitas, aga nii hea oli. Või uus lemmik mul – kanafilee kaetud jalopenode ja juustuga. mmm. Samas, ma naudin täiega ka Põltsamaa sinepit, kuigi isutanud selle järgi ei ole kunagi. Kujutage ette – grillvorst või sealihatükk kaetud Põltsamaa sinepiga. Amps on nii võrtsikas, et ninast tulitab, suu purskab tuld ja silmad on pisarais. Aga nii hea on.

Rääkides veel söögist, siis tänu Noorhärrale on mulle mais meeldima hakanud. See on siiani minu jaoks neutraalne komponent olnud, otseselt nina kirtsutama ei pane ja sööki söömata ei jäta, aga lusikate viisi seda purgist ka sisse ei aja. Ja siis on Noorhära, kes võiks keedetud maisitõlvikuid süüa koguaeg. Aga ta sööb neid nii, et noh pool maisiteradest jääb tõlviku peale ja siis mina aitan tõlvku tühjaks teha. Nagu mega head on need tõlvikud. Aga võib-olla ongi nii, et see mais seal tõlviku peal on hoopis midagi muud kui purki marineeritult.

Ja lõpetuseks, pean tunnistama et olen ka mina mingil määral laisk ja mugav. Kui üldse on mingi kodutöö, mis mulle meeldib, on see nõudepesu. Ma ei tea miks, aga mulle on see viimastel aastatel väga meeldinud. Mikule on see jällegi vastumeelne ning mitmeid, mitmeid kordi on ta öelnud, et ostab nõudepesumasina. Noh jututasandile on see siiani jäänudki, kuniks kolisime uude kodusse ja avastasime, et siin on täitsa töökorras nõudepesumasin. Mitu korda ütles Miku, et peaks ostma pesutabletid ja masina ära proovima, aga kuna minul väga huvi selle vastu ei olnud, siis “ununes” tablettide ostmine samuti. Vot ja siis viimasel nädalavahetusel käis Miku nädalasisseostet egemas ning tuli tabletikotiga tagasi. Katsetasime kohe masina ära ka ning kui välja arvata too imelik hääl, mida ta vett sisse võttes teeb, siis on asjalik masin – nõud teeb puhtaks ja kuivatab ära ka. Ja sisi eile õhtul, kui oli minu aeg koristada … ma panin lihtsalt kõik mustad nõud masinasse, lisasin hommikuse laari ka ning lõunaks oli mul hunnik puhtaid nõusid 😀 Olin rahul ja samas tundsin süümekaid, seega õhtused nõud pesi vanaviisi käsitsi 😀

*Sõidueksam koosnes siis veel kahest osast ehk hommikul saadi kokku platsil (meie saime kokku Kadaka Selveri kõrval asuval harjutusplatsil), siis tegid õpilased ükshaaval oma platsisõidu ning kes selle edukalt ära tegid, lasti linnasõidule. Minul sujus see osa hästi ning linnasõit ka, aga viimasel hetkel suutsin tobeda vea teha. Ehk sõitsime Õismäe poolt kesklinna poole ning eksamineerija palus keerata Rocca parklasse. Ootasin ilusti oma järge ja mul oli juba mõnus hoog sees, kui kollane vilkuma hakkas. Selle asemel, et (järsult= pidurdada ja seisma jääda, ma andsin gaasi ning sõitsin kollase tulega läbi. Eksamineerija ohkis ja puhkus, et miks ma küll selle lolluse veel tegin, sõit sujus ju nii hästi. Kuna meid oli autos 4 eksami tegijat, siis lasi ta mul lõpuni oodata, et näha teiste tulemusi. Õnneks kahel olid veel suuremad apsakad ja nii sain mina linnasõidu läbi. Usun, et siin mängis rolli ka see, et eksami võttis vastu oma õpetaja (kuigi ma ei tea miks, sest minuarust ei tohtinud oma sõiduõpetaja eksamit vastu võtta) ja eks ta teadis kuidas ma muidu sõidan.

**Mul ei lähe elusees meelest üks külaskäik onu juurde. Tegime seal makarone hakklihaga ning mina tahtsin enda portsu eriti mõnusalt soolaseks teha. Noh, ma siiamaani armastan soola ja soolabaasil maitseaineid, meresoola söömine niisama ei valmista probleeme. Igatahes, haarasin onu maitseaineriiulilt pakikese punase pulbriga ja panin seda mõnuga oma toidu sisse. Omaarust maitsestasin broilerimaitseainega, kuid tegelikult oli tegu punase pipraga 😀 Ma sõin täpselt ühe amspu ja siis öökisin, sest noh liiga vürtsikas 😀 :D: D

Kodukontor

Ma olen nüüdseks seitse kuud kodukontrosi töötanud. Ma tean, et kui elaksin veel vanas kohas, oleks mul võimalik käia füüsiliselt kontoris tööl, sest Warringtoni kontor avati augustis, et vaadata kas ja kui palju inimesi reaalselt kontorit külastaks. Enne kontori avamist oli palju diskussiooni, mida ja kuidas teha, sest meie kontor asub viimasel ehk kuuendal korrusel ning kontorisse saamisel pidi siiski arvestama sotsiaalse distanseerumise nõudega. Näiteks otsustas majahaldur, et üleskorrusele tohib vaid liftiga sõita ning alla tulek toimub vaid trepist. Ühes liftis võib korraga sõita maksimaalselt kaks inimest, kuid kui keegi avaldab soovi üksinda sõita, peab seda soovi austama. Meie jaoks näiteks tekkis kohe küsimus, et miks ei võiks kasutada ühte trepikoda ülesminekuks ja teist (varuväljapääsu) majast lahkumiseks. Ega me lõpliku vastust sellele saanudki.

Mina olin koheselt kindel, enne kui veel kolinud olime, et mina ei hakka kontorisse minekuga end vaevama, seda enam et see oli ja siiani on vabatahtlik. Selleks hetkeks oli Noorhärra hoius tagasi ja minu tööpäevad kodukontoris mõnusas rutiinis. Kuna tundus ebatõenäoline, et viis korrusetäit inimesi (okei, kõik firmad ei naasnud täiskoosseisus) ei tekita hommikuti liftide juures ummikut, siis kadus nii minul kui paljudel teistel soov kontrorisse naasta. Praeguseks tean seda, et inimesed ikkagi käivad päev-kaks nädalas kontoris, kuid pigem seetõttu, et tuntakse puudust kolleegidega suhtlemisest. Koosolekud toimuvad endiselt veebis ja ei teki olukorda, et millestki ilmast jääd. Samuti on alati võimalus helistada kolleegidele läbi Teams’i, seega ei ole seda äralõigatud tunnet. Selleks, et kontorisse minna, on vaja enne endale laud broneerida, mille taga tohid tööd teha, isegi kui plaanid seal olla vaid mõned tunnid, tuleb töö koht ikkagi terveks päevaks broneerida. Just et jääks võimalus koristus- ja desinfitseerimistöödeks. Nüüdseks on ka erinevad söögikohad oma uksed avanud, kuid jällegi tuleb sotsiaalse distantsi nõudeid jägida. Väidetavalt on meie kontoris asjad hästi organiseeritud ja inimesed tunnevad end turvaliselt, näiteks on kontor korralikult desinfitseerimisvahenditega varustatud. Seega kui vaja, saaksin kohal käia. Kuid siiani ei ole seda minult palutud, lähemal asuvad kontroid on endiselt kinni ja seega jätkan mina kodus töötamist. Seda enam, et nüüd on mul korralik kodukontori nurk eraldi toas, kuhu muul ajal oma jalga väga ei tõstagi.

Kuidas näeb sellisel juhul minu päev välja? Minu äratuskell teeb häält kell kuus, umbes 10 minutit hiljem olen köögis ja teen endale tassi teed, et siis minna kontorituppa ja oma arvuti käima panna. Olenevalt kaua Noorhärra magab, saan mina juba asjadega tegeleda. On hommikuid, kui ta magab seitsmeni või lähen ise teda poole kaheksa aeg äratama ja saan senikaua rahus oma tööasjad ära teha. Ja siis on hommikud, kui ta on poole seitmest üleval ning mina pean näpistama tööaega siis, kui tema vaatab hommikusi multikaid. Olen endale pannud eesmärgiks teha hommikul tunnike tööd, sest pean Noorhärra hoidu viima sel ajal, kui reaalselt on tööaeg käes. Kuna Noorhärra läheb hiljem lasteada, siis kuulub meie hommikusse rutiini ka pudrutegemine, viimasel ajal meeldib Noorhärrale abistada mind nii pudrukeetmisel kui kohvitegemisel. Noorhärra on hoius 9st 5ni, seega et oma töötunnid ära teha, peangi ärkama varem, et tunnike töötada ning siis saan jälle alustada poole 10st kui Noorhärra on ära viidud. Olenevalt kuidas päevakava on, võtan erineval kellaajal tunnikese, et minna jalutama ehk see on minu lõunapaus. Ametlikult on mul kokkulepe teha 30 minutiline paus, seega pigistan veidike aega enda jaoks tööajast. Samas, kui inimene on kontoris, siis ei tööta ta 7.5 tundi jutti. Ikkagi käid vetsus, teed kohvipause, suhtled kolleegidega. Sealt tulebki minu lisa 30 minutit jalutuskäiguks, sest pikemad kohvipausid ja lobisemine jääb ju kodukontoris ära. Muideks, sain mingi hetk aru, et seda aega väljas olemiseks on mul vaja, sest saan nii silmi kui keha sundasendist puhata ja samas ka veidike füüsilist koormust, et vaimselt rohkem jõuda.

Hiljemalt pool 5 panen arvuti kinni ning sõidan Noorhärrale järgi kella viieks. Kui on ilus ilm, käime kohalikus rannas jalutamas, sest rand ja meri on tema lemmikud. Kodus oleme umbes kuuest, et teha valmis õhtusöök ja süüa. Teinekord aitab ta mul toimetada, teinekord mängib omaette, teinekord mängime peale õhtusööki koos. Umbes seitsmest saab tema oma õhtuseid multikaid vaadata ning minul on aega koristada ja muid koduseid toimetusi teha. Poole kaheksast algab vanniaeg, pärast mida läheme otse magamistuppa, et lugeda unejutt, olla veidike kaisus ja siis on Noorhärral juba uneaeg. Poole üheksast üldjuhul Noorhärra magab ja siis saan mina vaadata telkut natuke. VÄGA harva juhtub, et mingi oluline tööasi jäi päeval lõpetamat ja siis saangi seda rahus teha. Kuid viimasel ajal ei ole seda väga juhtunud. Magamistuppa proovin jõuda hiljemalt pool 10, et lugeda raamatut või näiteks sel nädalal läksin isegi varakult magama. Kuna Miku töötab sellest nädalast kodus eemal, siis on kogu nädalasisene kodu- ja lapsemajandus minu õlul. Miku tuleb nüüd koju nädalavahetusti ja siis saan ise natuke hinge tõmmata. Aga isegi kui ta oli kodus, ei olnud ma õhtuti mega kaua üleval, sest Miku oli kodust juba enne kuute läinud ja hommikune toimetamine niikuinii minu õlul.

No ja siis ma jään magama, et kella kuuest jälle kõike otsast peale alustada. Võib ju tunduda karm, kuid mina olen selle rutiiniga harjunud ja hetkel see toimib. Selleks, et ma aga jõuaks kõike teha ja ei oleks emotsionaalne tukunui (nagu paar postitust tagasi juhtus), ongi vaja minna varakult magama ja võtta see tunnike päevas enda jaoks. Sest tempokas jalutuskäik ilusas looduses hea muusika taustal laeb minu patareisid ja see ongi eelkõige mulle endale vajalik.

Kaks kuud idakaldal

Vaatasin täna kalendrisse ning sealt vaatab vastu 15. oktoober – see tähendab, et täpselt kaks kuud tagasi tuli Miku kolimisauto ja oma vanematega meie vana kodu ukse taha ning algas kolimine. Kaks kuud tagasi jäime Noorhärraga esimest korda uude kohta ööseks ning vähemalt mina lugesin seda päeva meie ametlikuks kolimispäevaks. Muidugi käisime ju paar korda veel vanas kohas tagasi ja uues kohas asjade paika saamine võttis oma aja, kuid 15. on see maagiline kuupäev.

Kui peaksin ühe lausega kokku võtma meie viimast kahte kuud, siis oli see meie pere jaoks ainuõige otsus kolida. Ma isegi räägi perele lähemale olemisest, vaid pigem kogu ümbruskonnast. Noorhärra on alati olnud laps, kes tahab õues olla ning eks me käisime ju palju erinevatel radadel jalutamas ka Wigani kandis. Kuid vaated ei olnud päris need, kuigi tol hetkel ei osanud ma midagi paremat igatseda. Meie praegune kodukant on lihtsalt super – me oleme suhteliselt ranniku lähedal ning kohalikku randa saab autoga kõigest 5minutiga. Oleme seda sama teed läbinud ka jalgsi – mina jõuan üksinda oma jalutusringil randa poole tunniga, Noorhärraga koos minnes võtab see aega tunnike. Aga eks tal ole ju vaja eluolustikku ka uurida 🙂 Rääkimata erinevatest jalgradadest üle põldude ja karjamaade*, samuti on palju jalutusradu väga ranniku ääres. Selles suhtes on hästi mõnus, et loodus ja vaated on vaheldusrikkad, saab olla nii rannas ja kividel hüpata** kui metsas tammetõrusid ja kastaneid korjata, need viimased on väga toredad mänguasjad ühele peaaegu neljasele, isegi kui ta erinevaid loomakesi ei meisterda.

September kujunes küllaltki korilikuks, sest mul oli vaja meie marjavarusid täiendada. Nimelt, kui Wigani kandis elades ma juba ohkisin, kui palju murakaid*** meil kasvab, siis siin ma ei jõudnud enam ohkida ka. Kõik teeääres olid paksult ja mõlemalt poolt murakapõõsaid täis, ainult astu ligi ja söö. Ja eks me sõime ka, sest tihtilugu jõudsime jalutamast koju tagasi nii, et nii minul kui Noorhärral olid keeled mustad 😀 Sügavkülmikusse sain ka päris mitu karbitäit marju, et oleks talvel hea maiustada ja kooki teha. Kui veel mõne sõnaga ümbruskonnast rääkida, siis on meil majalähedal kaks mõnusat mänguväljakut, jalutuskäigu kaugusel kaks toidupoodi, kui midagi hädavajalikku vaja, lisaks postkontor, perearstikeskus, raamatukogu, mõned väiksemad poekesed, kaks kooli, armas kodukootud kohvik ning muidugi paar pubi. Seega ei ole üldse põhjust nuriseda.

Ja meie maja. Üürime hetkel kolme-magamistoaga ridamaja, millel on pisike eesaed ning suhteliselt väike aed maja taga. Esimesel korrusel on tuulekoda ja koridor (mitte ei astu koheselt elutppa nagu eelmises kahes kohas oli), elutuba ning eraldi söögituba, pisike köök, majapidamisruum ja vannituba. Ilmselt on kunagi tehtud juurdeehitus, kuhu köök, majapidamisruum ja vannituba pandi andes elanikele rohkem ruumi. Kui ma alguses olin pigem skeptiline pisikese aia suhtes, siis tegelikult ei ole see mingi probleem, sest kogu ümbruskond on meie jaoks üks suur aed 😀 Meie aeda mahub ikkagi ära aiamööbel, on ruumi pesuresti jaoks ja isegi väike varjualune asjade hoiustamiseks. Garaazi küll ei ole, aga saame hakkama. Teisel korrusel on kolm magamistuba, millest üks on hetkel kontor-külalistetuba. Meil on ka eraldi panipaik, aga kuna garaazi hoiustamiseks ei ole ning tundus ebamõistlik hakata väikest panipaika üürima, mahutasime kõik hetkel mittevajalikud kodinad sinna. Ütleme nii, et panipaik on praegu tuugalt asju täis ja midagi juurde enam ei mahuks 😀

Noorhärra on kohanenud hästi. Kui esimene kuu oligi natuke raskem, sest muutus tema elukoht, muutusid sõbrad lasteaias (lisaks uutele nägudele suurenes ka üldine kollektiiv) ja kõik oli nii uus ning ilmselt tema jaoks natuke palju seedida, siis nüüdseks oleme ilusti järje peale saanud. Lasteaiaga harjumine võttis ka tsipake aega ning oli nädalaid, kus tal oli väga raske sõna kuulata ning mina pidin igal õhtul kuulma, kuidas ta lollitas ja korraldustele ei allunud, siis tundub et mingil hetkel käis tal sisemine klõks ja nüüd on ta super laps jälle. Ja meil ei olnud aimugi, KUI palju see laps merd ja randa armastab. Veel septembriski läksime igal õhtul peale lasteaeda randa, et Noorhärra vette saaks. Mul on tunne, et temas on hülge verd 😀 Juba siis arutasime Mikuga, et lapse siiras rõõm ja elevus randa mineku üle oli väärt kogu kolimist ette võtma.

Kui nüüd päris aus olla, siis minule kohutavalt meeldib meie praegune koduküla ja ka maja. Mikuga oleme paaril korral rääkinud, et kui majal oleks garaaz ja see oleks müügis, siis mõtleks tõsimeeli selle ostmise peale. Ainuke jama on see, et ta asub suurest maanteest ikkagi päris kaugel. Minul ei ole erilist vahet, sest töötan ju kodus ja isegi kui peaksin hakkama paaril korral nädalas kontorisse sõitma, ei oleks see midagi hullu. Aga Miku sõidab igapäevaselt tööle ning hetkel kulub tal suurele maantele jõudmiseks umbes 40 minutit, too suur maantee on aga põhiviis muudesse sihtkohtadesse jõudmiseks. Kui me koliksime samasse külla, kus Miku vanemad elavad või rohkem sinna kanti, väheneks Miku sõiduaeg 30 minutit per suund. Märkimisväärne ma ütleks.

*Wigani kandis oli seda ka, kuid siin on eriti näha sildikesi “public footpath” või lihtsalt rohelist märki kollase noolega. Need kõik tähendavad üldjuhul seda, et inimesed on oodatud jalutama eeldusel, et käitutakse heaperemehelikult. Oodatud on ka koeraomanikud, kuid nende lemmikud peavad olema rihma otsas, sest nii mõnigi kord kulgevad rajad läbi karjamaade, kus on lambad/lehmad/hobused söömas. Soovituslik oleks omada veidike ka suunataju, sest ma olen juba paaril korral läinud uusi radu avastama nii, et ühel hetkel leian end kas totaalses võpsikus või mudamülkas 😀 Hea on, et kunagi said spets matkasaapad ostetud, kuigi täna neid vaadates on ilmselt nende aeg varsti mööda saamas.

**meie kohalikus rannas on selline pikk, umbes 200 meetrine jalutusrada, mida ääristavad suured kivid. Päris rändrahnud need pole, sest paljudel on jälgi puurimisest (ilmselt õhati suured kivid “pisemateks”), kuid moodustavad need korralikku kaitsevalli mere ja mandri vahele. Kui me siia kolisime, siis tahtis Noorhärra nende peal alati hüpata, nagu isegi lapsena kivilt kivile hüpatud sai. Siis arvas ta, et tahaks terve 200m hüpata, ainult et mina pidin tal käest kinni hoidma. Kaks kuud hiljem on vilumus nii suur, et mõnel korral on ta minu jaoks juba natuke liiga kiire 😀 Ja kui sa käid ikka mitu korda nädalas edasi-tagasi kividel hüppamas, tekivad sul omad lemmikud – näiteks on meil Austraalia-kivi, laulu-kivi ja päris mitu arbuusi-kivi.

***ha ha mina ja marjatundmine. Ma olen ju mitu aastat raiunud, et need “mustad vaarikad” on põldmarjad ja isegi ei tulnud selle peale, et kontrollida. Ma ju teadsin. Siis aga nägin ühe tuttava pilti põldmarjajahist ja no need marjad ei näinud üldse sellised välja nagu mina korjasin. Guugledasin siis, et mida blackberry/bramble tähendab ja saingi targemaks, (põld)murakas hoopis 😀