Me kolime

Nüüd on see otsus lõplikult tehtud. Mitte, et vaatame kuidas asjalood kujunevad või vaatame, kuidas rahaline olukord on või vaatame, mis tulevik toob. Ei, me kolime ja jutul lõpp. Me lihtsalt ei tea veel, kuhu/millisesse kohta 🙂 Loodetavasti toob juba laupäev selgust, kui meil on päeva esimeseks pooleks kokku lepitud 6 maja vaatamine. Ei, erutuda pole mõtet, et vau … maja. Inglismaa mõistes on maja midagi sarnast nagu Eestis pisem ridaelamuboks või majake. Tore, kui sul on piisavalt suur aed, kuhu mahub nii muruplats kui grillinurk ja lillepeenrad. Teinekord veab, kui saad ka garaaziboksi.

Miks me siis kolime? Oleme ju siin olnud juba üle kolme aasta ja kõik on nagu selge ja tuttav. Aga asi ongi selles, et me oleme siia juba kolmeks aastaks jäänud. Esialgu kolisime mõttega, et oleme aasta. Kuni saame omale jalad alla ja siis vaatame midagi kobedat. Ja tegelikult juba hakkasimegi vaatama, kui selgus, et meie pere suureneb. Aga siis kuidagi asjad jäid soiku ja ei olnud meil hullu midagi siin olla. Nüüdseks on aga olukord muutunud ja peale odava üürihinna ning lähedal asuva Hoidja ei leia me paraku enam ühtegi põhjust siin edasi olla. Seega, meid häirib

  • esiteks, koht on meile kolmele väike. Muidugi on meil liiga palju asju, kuid samas ei ole näiteks panipaika, kuhu osad asjad mahutada. Sest võib-olla tõesti on asju palju, kuid kindlasti ei ole kõik äraviskamiseks. Meil on plaanis maksimaalselt oma asju ära müüa ja anda, aga selleni läheb kindlasti veel aega. Lisaks on meil pm üks korralik magamistuba ja minituba, kus Noorhärra tudub/on tema mängutuba/on meie riidekapp. Kui keegi tuleb meile külla, peab ta paraku magama allkorrusel diivanil. Diivan on aga elutoas, kuhu astud kohe õuest tulles, kuna esikut kui sellist meil ei ole. Seega ei ole meil tegelikult võimalik külalistele mugavat olemist pakkuda. Ja elu on näidanud, et ka enda harjumuslik pereelu saab häiritud, kui keegi võõram sul diivanil pikemalt ööbib.
  • teiseks, meil ei ole aeda. Sellist mõnusat tagaaeda muruga, kuhu võib lasta Noorhärra südamerahuga jooksma ja mängima. Meil on mingi kökats esiaed, kuid sellele ei ole muru, sellele ei paista päike ja kinnine ei ole ka, sest Noorhärra õppis juba ammu ära, kuidas jalgvärav lahti teha ja siis siseõuele paterdama minna.
  • kolmandaks, meil ei ole privaatsust kui sellist üldse. Jah, meil on mõnevõrra turvalisem, kuna on eraldi lukustatav siseõu, kuid jagame seda 8 teise korteri/hütikese elanikega. Ja meie hütikese asukoht on paratamatult nii, et inimesed käivad pidevalt mööda, et oma kodudesse/õue saada.
  • neljandaks on tekkinud mingi imelik negatiivne sisepinge. Meile endile tundub, et selle põhjuseks on üks kindel naaber, kellele meeldib intriige punuda ja igal pool olemas olla ning kuulujutte levitada. Me üritame küll eemale hoida ja intriigidesse mitte sattuda, kuid eks see ole ju ikka tajuda.
  • viiendaks on mitmel naabril lemmikloomad, nii kassid kui koerad, ja millegi pärast ei suuda kindlad loomaomanikud aru saada, et oma loomi võiks ikkagi taltsutada. Ehk junnid ühisalalt üles korjata; mitte lasta neil pissida teiste inimeste varale; kasside puhul taltsutada neid piisavalt, et nad ei kasutaks naabrite lillekaste oma vetsuda, seda järjepidevalt.
  • kuuendaks tekkis viimati sissekolinud inimestega arusaamatus autode parkimise üle. Ehk kui muidu oli meil nagu paigas, kes kus pargib ja kõik olid rahul, siis too inimene arvas, et kuna paberil ei ole parkimiskohad jagatud ja omanikul on oma arusaam (ehk suht eluvõõras ja suvaline arusaam), siis oli tal vaja hakata ketrama ja virisema/kaeblema omanikule ning selle läbi pingeid tekitama.
  • seitsmendaks on üleüldse siinne piirkond järsult alla käinud. Inimesed viskavad/jätavad igale poole oma sodi ja prügi ja keegi ei suvatse isegi natuke koristada, sest noh oma tuba on ju korras. Meie kinnistule saab autoga sõita nö tagakaudu ehk kitsast teed pidi, mida kasutavad vaid elanikud. See on umbes 100 meetrit pikk ja seda ääristavad prügimäed on koledad. Lisaks suuremale teele jõudes muutuvad prügilademed ainult suuremaks.
  • kaheksandaks turvalisus. Kui sa ikka lapsega jalutades satud peale narkotsi ostu-müügile, ei ole see tore avastus. Isegi kui jah selline tegevus on igalpool laialdaselt leviv. Lisaks oleme täheldanud, et mitte kõik elanikud ei suuda enda järgi väravaid lukustada, meil aga oli näiteks pikalt päris kallis motikas oma hoovis. Nüüdseks on see müüdud, sest kolimiseks oli raha vaja.
  • üheksandaks omanik ise on laisk. Meil ei olnud mitu aastat mingeid muresid ja kui oli, siis said need kiire lahenduse. Aga viimasel ajal on meil kas liiga palju asju juhtunud või on temal kopp ees meie muredest või tal on lihtsalt suva. Aga näiteks, läks meie suurel väraval lukk katki ja tal läks kõvasti üle kuu, et see korda teha. Ja mitte vabatahtlikult, vaid kõik elanikud saatsid talle teateid, et lukk on katki ning lõpuks pommitas Miku teda juba üle päeva suht otsekoheste sõnumitega. Nojah, korda saime, aga kas tõesti aetakse niimoodi asju? Või meie boiler on hakanud end viimasel ajal iganädalaselt välja lülitama ja tema rõhku peab uuesti seadistama. See ei saa olla normaalne ja nii ma andsingi teada omanikule, et äkki saadab eksperdi siia asja uurima. Sest kohe kindlasti ei taha ma ühel hetkel avastada, et boiler ei tööta ja seetõttu ei ole meil ka sooja vett ega kütet. Esimese sõnumi saatsin talle veebruari algul, teise mõned nädalad hiljem. Käes on aprilli keskpaik ja kas asi on korda tehtud? Ei.
  • kümnendaks lisaks koha väikseks olemisele on siin ka muid vigu – sooja ei pea, kuna pole korralikku soojustust, niiskuskahjustus seintel, veesurve alla igasugust arvestust; ma ei tea millest, aga seintesse on tekkinud praod, just uksepiitade juurde. Võib-olla on kõik tingitud mitte piisavalt kütmisest, aga meil ei ole kellelgi rahakott pungil, et õhku kütta ja nii me olemegi talvisemal ajal katsetanud rohkem pikkade riiete ja villaste sokkidega olemist.

Aitab vist kah sellest nimekirjast. Ehk me ei ole enam viin rahul ega õnnelikud ja on aeg edasi liikuda. Eks laupäeval ole pilt juba selgem, kas hakkame varsti kolima. Hetkel nagu tundub, et võimalikke sobilike kohti oleks. Aga see on vaid ju piltide ja kirjelduse põhjal tekkinud arvamus. Oma silm on ikka kuningas.

 

 

Advertisements

Naastes tagasi töömaailma

Homsega saab läbi minu täisnädal uuel ametipostil. Tegelikult alustasin juba eelmisel kolmapäeval, aga noh esimene päev oli selline formaalsuste täitmine ja siis oligi ainult kaks korralikku tööpäeva. Et mingit muljet kui sellist veel tekkida ei saanud. Selle nädala lõpuks on juba pilt veidike selgem.

Kuigi Noorhärra on vaid 16 kuud vana, siis oli üpris kindel, et võrreldes Eestiga pean ma tööle tagasi minema ikkagi tunduvalt varem. Kirjutasin mingi hetk UK süsteemist siin ning ega nüüd mingeid muudatusi küll vahepeal tekkinud ole. Kui, siis valmistas meile Mikuga vahepeal tuska see, et oleme kogu UK-s elatud aja korralikud maksumaksjad olnud (mina 3 aastat, tema a la 20) ja nüüd, kui oleksime tahtnud vb natukest toetust, kuna mina töötu olin, siis meile seda ei võimaldatud, sest leibkond teenib niigi hästi :S Samas on neid, kes on ennast nii toetustemaailma sisse söönud ja ei kavatsegi ise teenima hakata. Ebavõrdsus?!? Ah mis ma ikka siin pläman sellest, pigem on meil ju kõik hästi 🙂

Igatahes, muljed, muljed. Need on ainult positiivsed. Esiteks, enda normaalse mõistuse ja terve närvikava huvides oli eelkõige mulle endale vajalik kodust välja saamine. Ei, mulle meeldib oma lapsega koos olla, mulle meeldib ka koduperenaine olla, aga 24/7 seda teha ei ole minu jaoks. Mul on vaja olla keskkonnas, kus ma saan ise olla, omi asju teha, mitte kellegi järgi joosta või koristada või süüa teha, saate aru küll. Ma niigi mõtlen aegajalt, et vist ikka tabas ka mind mingil (leebel) määral sünnitusjärgne depressioon, aga sellest võib-olla kunagi hiljem. Seega, ma saan hommikul üles tõusta, ennast korda panna, ja sõita tööle, kus ma olen kolleeg ja täiskasvanud inimene, kus ma saan ennast tööalasest tõestada. Ja olen selle läbi ise rahulik ja suudan ennast 110% pühenduda perele, kui olen õhtuti kodus. Ma ei ole närviline, pahas tujus, nähva kellelgi, kaota kiirelt kannatust. Ma tunnen ennast jälle … inimesena.

Mis töösse endasse puutub, siis tegu on hetkel tähtajalise lepinguga kuueks nädalaks, kuid suure tõenäosusega (kui ennast tõestan) muutub see tähtajaliseks. Miku ütles, et nüüd tööandjad pigem praktiseerivadki seda, et võtavad kellegi agentuuri kaudu tööle nö. katseajaks, sest kui miskit ei sobi, saab kohe ja kiirelt lepingu üles öelda. Igatahes, mina tunnen end väga optimistlikult, sest siiani ollakse minuga rahul ja juba on mainitud võimalikku permanentset lepingut. Lisaks meeldib mulle firma ise, sellised pisikesed asjad, mis kohe silma jäid võrreldes eelmise kohaga. A la kolmapäeviti on tasuta puuvili kõigile; köögis ON piisavalt tasse/klaase/nõusid, et ei pea oma isiklikke varusid kaasas kandma; kohvi ja tee valik on lai; kontoris käib päevasel ajal koristaja, kes hoolitseb kööginurga ja vetsude puhtuse eest; täna jagati nt kõigile töötajatele munadepüha šokolaadi (ja mitte mingit kirbukakat, vaid korralikud pakid) jne. Ehk ma tunnen seal firmas, kuidas oma töötajaid väärtustatakse ja nendest hoolitakse. Eks see ole ka suure firma võlu, et omanik ei ole nii ninapidi asjade juures ja hoia igal kulureal piinlikult silma peal.

Täna koju sõites jäin mõtlema sellele, et kas tõesti on pooleteise aastaga liiklustihendus väga palju halvemaks muutunud või loebki see, mis kell sa sõidad, lausa minuti täpsusega. Ennevanasti lahkusin kodust umbes 6:45 ja sõitsin koju tagasi 4 aeg. Liiklust oli, aga ei mdiagi hullu. Nüüd hakkan tööle sõitma poole kaheksa aeg ja tagasi koju tulen viie paiku. Ning on üks kindel suurem tee, mille ümbruses tekivad pudelikaelad. Ennevanasti oli see suur tee minu sõitmise ajal ka liiklusega kaetud, kuid mitte nii hullult. Ma kaldun arvama, et on tekkinud juurde nii autosid kui ma ise sõidan ka rohkem tipptunni ajal nüüd …

Emadepäev

Inglased tähistavad emadepäeva märtsis ning ka siis ei ole see kindlaks kujunenud pühapäev (vastupidiselt Eestile, kus on see alati mai teine pühapäev). Sel aastal sattus see olema 11 märts ehk eile. Kui eelmisel aastal tegime perekondliku väljasõidu ning päikeseliselt soe päev soosis väga meie ettevõtmist, siis seekord olime olude sunnil kodused.

Nimelt käisime laupäeval külas ja ma loodan, et mitte, aga suure tõenäosusega me midagi sellist seal sõime, mis minu ja Miku sisikonna keerama pani. Mina tundsin end veidike imelikult juba tagasiteel, aga ei pööranud sellele siiski tähelepanu. Õhtul läksin magama nagu ikka, ainult öösel ärkasin üles kõhuvalu peale. Ja see ei olnud selline traditsiooniline kõhuvalu, vaid pigem kõht-on-gaase-täis-aga-välja-need-gaasid-tulla-ei-taha ebamugavus tunne. Eks vähkresin natsa voodis kuniks end känkrasse tõmbasin ja magama jäin.

Hommikune äratus oli ka varajane (emadepäeva kink?), sest Noorhärra arvas veerand 7 olevat jummala normaalne aeg üles tõusmiseks (mitte et ta muidu ikka 7 või isegi poole kaheksani teinekord maga). Egas midagi, kobisime alla korrusele, sest kokkuleppe kohaselt tõusin mina temaga tol hommikul varem ja lasin Mikul kauem magada (ta on meil hetkel öövahetustes tööl ja pühapäeva õhtul oli minek). Nii kui alla jõudsime, tundsin nõrkust, kohutavat nõrkust. Ja iiveldust. Sellist, et ei taha juua ega süüa, sest kõik tuleks üles. Noorhärra sain tema söögitooli pandud ning tegin talle röstsaia – pelgas mõte pudrukeetmisest viis mu viimsegi jõuraasu. Nii ma vegeteerisin tunnikese, vahepeal tegin kummeliteed ja viilu röstikat, mis isegi aitas kaasa enesetunde paranemisele. Mingi hetk tegin meile ka riisiputru ja käisime hommikusel õuetiirul, seega ei tundunud see olemine enam midagi nii kehvake. Mõtlesin juba vaikselt, et äkki ikka sõidame kuhugi, sest ilm oli soe ja päikegi sutsuke piilus.

Kuniks Noorhärra varajasse unne läks. Mina veel pesin kepsakalt külmiku puhtaks, et hilisem toidulaar ilusti ära mahutada ja visaksin siis ennast diivanile pikali. Natsa nagu oli ikka nõrk olla ka. Ja jäin magama, mitmeks tunniks. Lõpuks, kui kell nii kaugel oli, et Noorhärra oleks võinud üles ärgata, ei tahtnud mina sellest mitte mõeldagi. Mul oli külm, kuigi olin kahe teki all. Mul oli räige peavalu, aga mitte selline, et jookseks valuvaigistit võtma, vaid selline rõvedalt häiriv peavalu. Ja ma olin väsinud ning nõrk, et kohe üldse ei tahtnud end liigutada. Kell oli peaaegu pärastlõuna, aga mu kõht ei olnud üldsegi tühi (kuigi tavaliselt olen selleks ajaks ikka päris mitu ampsu juba söönud). Ja kõige hullem oli veel ees – POESKÄIK! Meie külmik ja kapid olid suht tühjad ning (uuesti) töötava emana ei jõua ma enam nädala sees suurt ostutiiru teha.

Ega’s midagi, kraapisin oma jõuriismed kokku ja läksime Noorhärraga poodi. Miku jäi koju surema ja puhkama töö-ööks 😀 Poeskäik sujus tegelikult päris hästi, ka ostude lahtipakkimine oli mõnus tegevus, sest Noorhärra oli abiks (ma ei ironiseeri tegelikult üldse, ta päriselt võib ka asjalik olla) ja õhtu sujus täitsa hästi. Ainult hetk enne Noorhärra vannitamist ja magamaminekut tahtsin jälle otsad anda – kohe üldse ei jõudnud mõelda sellest köögi koristamisest ja järgmise päeva lõunate ettevalmistamisest. Minu ainuke motivatsioon oli kuum vann! Tegelikult see lõpuks aitas ka, ja palju vett joogiks. Magama läksin päris vara. Öösel korra ärkasin ja ikkagi võtsin lõpuks selle valuvaigisti ära, poolenisti kartuses, et äkki hommikul on VEEL hullem a mul vaja ju tööle minna. Ja kuigi öö oli meil seekord veidike katkendlik (Noorhärra oleks hea meelega poole neljast üles tõusnud ja mängima läinud, aga mind see mõte ei ahvatlenud) ning hommikul ärkasin mõningase peavaluga, oli olemine tunduvalt kergem ja energilisem. Päeva peale ei tulnud ka peavalu tagasi. Ainult see gaasidest punnitav kõht noh …

Aa … emadepäev. Reedel sain armsa lillekimbu ja kaardi ning suure karbi šokolaadi Noorhärra ja Miku koostöös. Aga öeldakse ju, et emadele läheb ikka rohkem hinge see, mis laps on oma käte (Hoidja abiga) teinud. Täna hommikul Noorhärrat Hoidja juurde viies sain kätte oma emadepäevakaardi. Hoidja oli kohe ähmi täis, et oli selle reedel unustanud mulle anda. No pole hullu, armas oli ikka saada. Ja mind ajas nii südamest naerma, et Noorhärra oli oma “tavapärase” allkirja kaardile pannud. Just samamoodi nagu ta tavaliselt minu abiga teiste kaartidele alla kirjutab 🙂

Noorhärra oli haige

Njah, pea üle aasta saime niimoodi hakkama, et Noorhärra oli suht terve poiss. Eks aegajalt ikka tatti lippas või tuli natuke rohkem köhatust, teinekord oli veidike palavikku (ma süüdistan selles hambaid), kuid suures plaanis oli ta terve laps. Noh väljaarvatud see inimese suu-käe-jalataud, mille ta sügisel kuskilt üles korjas ja ka suht valutult möödus. Lihtsalt nakkuse mitte edasi andmise huvides olime kodused. Pole siis ime, et mind kerge paanika tabas nädalaalgul, et kuidas küll last ravida, sest noh … ta ei ole ju haige olnud ja mul ei ole olnud praktikat, mida tegema peab 😀

Varssavisse minekule eelnenud päeval hakkas ta vaikselt köhatama, kuid midagi erilist ma sellest ei arvanud. Läksime ikka oma reisile ja Noorhärra jäi vanaemaga koju. Reede hommikupoolik oli isegi vist OK, sest nad käisid veel õues mängimas ja puha. Aga siis tõusis tal korralik palavik (meie termomeeter näitas muidugi aiateibad, seega numbrit ma ei tea, aga ta oli kuum) ja edasised päevad olid nad pigem tubased. Üldiselt oli ta suht loid, süüa ei tahtnud, vaid pigem magada. Ja mina muidugi maadlesin siis süümekatega, et näe milline ema, ise lööb lulli kui laps kodus haige. No vähemalt oli ta heades kätes. Pühapäeval, kui koju tulime, oli ta täitsa tibens-tobens, lihtsalt sülle tahtis palju.

Esmaspäeval käisime perearstil igaks juhuks ja selgus, et tal on siiski kerge kõrvapõletik vasakus kõrvas. Ma muidugi algul ei julenud üldsegi arstile minna, kuna viimane kord pm öeldi mulle, et ma käin asjata arsti aega raiskamas. See selleks. Arst kuulas ka tema hingamist (mis oli ok) ning vaatas suhu, kus oli veidike punane kurk. Raviks kirjutati meile antibjotsikuur ja lasteparatsetamooli. Nüüd näide Briti arstide asjatundlikusest – ütleb arst mulle, et antibjotsi anda vaid siis, kui ta veidi viril on!?!?! Ma nagu tean, et antibjotsi puhul tuleb kuur läbi teha, kui just ei teki vastunäidustusi. Seega omast tarkusest otsustasin ikkagi, et teeme kuuri läbi, isegi kui tal näiliselt parem on. Paar päeva hiljem lugesin ravimi pudelit, et “kuur igaljuhul läbi teha ja katkestada kui tekib probleeme” … ja mida ütles mulle arst?

Nii me siis hakkasime pihta – hommikul, lõunal, õhtul antibjots; hommikul ja õhtul loostuslik köharohi; õhtuti sinepiga jalavann ja jalad ning rind hanerasvasalviga kokku. Hommikul, lõunal ja õhtul ninatühjendus (selle voolikuga, kus ühe otsa paned ninna ja teisega imed, mis väljaimetud tahab saada) ning Hummeli prits. Ja vajadusel 4 korda ööpäevas paratsetamooli. Kusjuures, palavik kadus juba teisipäevaga ära. Eile käisime mängumaal ja täna läks Noorhärra ka hoidu. Tatt küll lippab ja veits on köha, aga siinmail öeldakse, et kui palavikku ei ole ja laps sööb hästi ning on muidu normis, võib hoidu minna.

Aaa … miks ma sellest kirjutan … noh, ilmselt tegin endale kunagi karuteene sellega, et olen suht algusest peale viinud teda igapäevaselt õue jalutama, titeeas ta magas pigem vankris kui toas. Ja ikka üritame väljas käia iga päev, kui ilm vähegi lubab (loe: ei saja lausvihma). Nüüd haiguse ajal aga läks Noorhärra ilmselgelt peast ogaraks. Kujutate ette, et laps on toas istunus 5 päeva jutti, tal on kõik mängud mängitud, nurgad läbi tuuseldatud, ta vihjab emale, et oleks vaja õue minna, aga kurja ikka hoitakse toas. Ta konkreetselt vingus mul käte vahel ja oli rahul ainult A) aknalaual seistes B) trepist üles-alla vaarides C) vannitoas vetsupotile ronides või vetsupotti asju loopides D) telekat patsutades, telekapulti näppides. Isegi minu telefoniga mängimine oli juba nii eilane värk. Mul on hea meel, et ta terveks sai. Kuigi jah, see külmalaine, mis UK-d tabas, hoiab meid ikkagi pigem toas. Iseenesest on õues ok, aga tuul on liiga vali ja külm, et ma vabatahtlikult selle kätte läheks!

Kuidas leida tööd UK-s

Mõnevõrra ootamatult, samas asjade suhteliselt loogilise jätkuna olen tänaseks ametlikult töötu, sest augusti alguses sai tööandjale lahkumisavaldus antud, mis päris kiiresti ka rahuldati. Pikk jutt lühidalt – tööle naasmiseks tahtsin mõningasi tingimusi muuta, kuid mille muutmisega ei olnud ülemus üldse nõus ja pigem pikas perspektiivis oleks minu olukord halvenenud. Samas olime Mikuga koguaeg arvestanud võimalusega, et minu tingimusi ei rahuldata või isegi ei proovita astuda diskussiooni, siis on võimalik et pean üldsegi lahkuma. Mis ka juhtus. Niipalju ma oma sisetunnet usaldan, et peale lahkumise otsuse tegemist valdas mind mõnus kergendus- ja rahulolutunne. Ju siis oli see õige otsus, kuigi majanduslikult ootab meid ees nüüd pigem tume maa. Ega keegi ju täpselt tea, millal ja mis tingimustel ma tööle saan.

Aga kuidas siis saada UK-s tööle? Kui ma 2.5 aastat tagasi siia tulin, siis mul vedas kohutavalt. Eesootav sõbranna levitas oma tuttavate seas sõna, et olen tulemas, mis valdkonnas tööd otsin ja et võin koheselt alustada. Tema enda üks sõbrants võttis kuulda ja pakkus oma ülemusele mind assistendiks. Pärast kiiret vestlust mulle see koht anti ja sinna ma jäin. Kuigi peaks mainima, et seal töötamine ja just rahulolu kohaga on olnud sama suurte tõusude ja mõõnadega, kui kõige kõrgem ameerikamägi 😀 Mäletan, et enne UK-sse minemist tegin ise palju eeltööd ja otsisin kohti, kandideerisin jne kuid ühendust ei võtnud minuga keegi. Ilmselt mängis siis rolli see, et ma ei olnud veel reaalselt riigis olemas ja no kui tõsiselt sa ikka võtad võõra inimese kandideerimist, kui tal ei ole kohalikku aadressi ega isegi telefoninumbrit.

Seekord olen natuke teadlikum, kuigi tean juba ette, vaeva peab ikkagi kõvasti nägema. Samal päeval kui sa otsus lahkuda tehtud, külastasin kohalikku tööagentuuri. Seal rääkisin ühe tütarlapsega, kellele hiljem saatsin oma CV ja olen paar korda uurinud, kas midagi on pakuda. Siiani ei ole midagi olnud. Siis, uuendasin oma CV-d ühel populaarseimal tööpakkumiste saidil, reed.co.uk, mille pakkumistel olen tegelikult koguaeg silma ka peal hoidnud. Ma arvan, et praeguseks oleks kandideerinud seal enam kui 20. kohale, kuid siiani ei ole kas vastust üldse saanud või on see olnud negatiivne. Oh well 🙂 Samas läks ses suhtes õnneks, et üks teine tööagentuur leidis sealt mu CV, kelle esindajaga käisin kohtumas ja kelle kaudu oli mul esmaspäeval ka intervjuu. Sellest kohast jäin siiski ilma, kuid pole hullu. Lisaks olen ennast registreerinud teisel veebilehel, indeed.co.uk , surfanud ning kandideerinud sealgi, kuid vastukaja veel ei ole olnud. Viimasena, ma ei tea kas ja kui palju keegi on üldse seda võimalust kasutanud, kuid LinkedIn saadab mulle pidevalt meile uute tööpakkumistega ja olen täitsa sealsetele kohtadele ka kandideerinud. Siiani siiski edutult. Muidugi olen teavitanud oma kohalikke tuttavaid, et olen jälle tööturul saadaval. Samuti olen iseseisvalt kamminud lähedal asuvate koolide/ülikoolide veebilehti, uurinud mida kohalik omavalitsus pakub.

Ehk, kuuke on nüüd möödas, kuid hetkel ma veel ei paanitse … natuke on rahavarusid kõrvale pandud, lisaks saame Miku palgaga ilusti hakkama. Praegu on oluline leida koht, mis sobib mulle ja meie elugraafikuga. Miku arvas, et kui ma leian koha enne jõule, on hästi läinud. Minu kahjuks lihtsalt räägib hetkel see, et tööd otsivaid assistente on väga väga palju, mistõttu hetkel on eelis pigem tööandjatel. Võrreldes augusti algusega on minu puhul aga siiski üks oluline muudatus tulnud – ma nimelt ei otsi enam täis tööajaga kohta, vaid osakoormusega. Sest tundus ebaõiglane panna Noorhärra nii pisikesena juba täispikkadeks päevadeks hoidu. Osakoormusega töötades käiks ta seal kahel-kolmel päeval nädalas ja saaks olla ka minuga kodus. Praegu lihtsalt tundus mõistlikum lähtuda tema heaolust eelkõige. Mina lihtsalt üritan leida mingeid lisaotsi, mida kodus teha … näiteks tõlkimist.

Ma ei ole kadunud …

lihtsalt … elu tuli vahele. Kõigepealt olime pika nädalavahetuse Miku vanemate juures. Meie Noorhärraga sõitsime juba neljapäeva hommikul bussiga sinna, sest rongiga tuli hind röögatult kallis. Miku tuli meile laupäeva pärastlõunal järgi. See bussireis sujus oluliselt paremini kui ma arvasin, sest nüüd kus Noorhärra roomab, on ühe koha peal istumine tema jaoks midagi väga nõmedat. Eriti kui ta ei ole näiteks rihmadega (turvatooli) kinnitatud, siis nagu ju võiks lihtsalt ringi uitada. Eks vahepeal see sõit natuke venis, kuid aitas see, et me vahetasime inimest, kes pingil istus – kord oli Noorhärra ja mina kükitasin vahekäigus, ja kord istusin mina nii et Noorhärra mu süles. Ega ju keegi ülejäänud reisilistest tulnud selle peale, et meile näiteks kaks kõrvuti istet loovutada (oleks elu veidike lihtsamaks teinud küll, kuna Noorhärra oleks saanud siis aknast välja uudistada), sest eks pea toetamine akna vastu magamise ajal on ju palju vajalikum 😀 Nädalavahetus oli mõnus ja iga kord kui koju tuleme, mõtleme et tegelikult oleks vahva sealkandis üldse eladagi. Eks näis.

Noh ja siis kräshis mu läpakas korralikult. Ses suhtes, et mäkiomanikuna ma ei teadnud, et see riistapuu iga paari aasta tagant täielikku installi tahab. Mina ju enda omale selle kolme aasta jooksul ei ole midagi teinud. Ja kui ta siis lõpuks nii kooma läks (ehk kõvakettal sai igasugune ruum otsa, kuigi olin ammu juba kõik suured failid välistele kõvaketastele jaganud), et enam ei lasknud uusi faile salvestada ega ka muudatusi vanades teha, pidin ma selle installi ette võtma. Mina … arvuti hingeelu võõras inimene … eriti pretensioonika mäki … a õnneks on meil guugel ja mul on Sõbrants. Mis ma küll ilma temata teeks??? Ilmselt maksaks ogaraks igasuguste proffide juures käies. Igatahes, see täielik install oli palju lihtsam teha kui ma arvata oskasin. Kaotasin muidugi kõik oma Office’i programmid, kuna need olid kunagi ostes juba peale pandud. A ma juba laadisin talle iWorki ja proovin praegu 30 päeva kuidas on. Siis vaatan, kas maksan ka litsentsi eest. Siiani on … väga hea on. Ühesõnaga, läpakas on jälle töökorras ja mul nii suur vaimustus, et tegu peaaegu nagu täitsa uue masinaga juba 😀

No ja lõpuks olid meil eemine nädal külalised Eestist, neljapäev tulid ja esmaspäeval läksid. Sai shopatud, sai ringi vaadatud, sai rongiga sõidetud üle pika aja ja sai ka kodukandis pikemalt jalutatud. Noorhärra pidas end väga hästi üleval kõikide nende shoppamiste ajal, et mul ei olnud üldse kahju teda pühapäeval kahele mänguväljakule kiikuma viia.

Ja siis tööle mineku osas on ikka korralikud uued tuuled puhumas, kuid see on juba eraldi postitus 😉

Pulma minek inglaste moodi

Meid ootab järgmine nädalavahetus ees pulma minek, abiellub Miku hea sõber. Minu jaoks on see teine pulmaskäik terve Saarel olemise aja ning kuna eelmine toimus jõulude paiku, on suht hästi veel meeles, kuidas käivad ettevalmistused just külaliste leeris. Ettevalmistuste all mõtlen enda sättimist pidulikuks ürituseks. Olgu siinkohal mainitud, et brittide pulmapäev jaguneb justkui kaheks – kõigepealt on intiimsem ja pidulikum laulatustseremoonia, kuhu kutsutakse ainult lähedasemad sugulased ja tuttavad. Pärast seda on veidike hingetõmbepausi ja õhtul läheb peoks, kuhu kutsutakse lisaks väga lähedastele kõik ülejäänud sõbrad/tuttavad/sugulased. Ehk kui tseremoonial osaleda, siis ollakse hästi pidulikult riides, peol osaledes veidike vabamalt. Kui sa oled naine, siis vahet pole kas osaled mõlemal või ainult peol – üleslöödud pead sa ikkagi olema 🙂 Meie oleme oodatud sellele õhtusele peole.

Tahangi kirjutada sellest, kuidas minu jaoks on siiani harjumatu KUI palju tegelikult väljanägemisele siin rõhku pannake – seda nii igapäevaselt kui ka tähtsamate sündmuste puhul. No tegelikult tähtsamate sündmuste puhul on ju arusaadav, et üles ennast lüüakse, kuid isegi selle detailsus ja “vajalike” protseduuride nimekiri on minu jaoks pikk. Ses suhtes et … kui ma väike olin ja pisikestele tüdrukutele jagati seda naiselikkuse geeni ja ilu meel, siis mina ilmselt turnisin puude otsas ja mängisin luurekat. Muudmoodi ma lihtsalt ei oska seletada enda vastumeelsust igasugusele shoppamisele, vidinate otsimisele ja kombineerimisele ning üleüldiselt detailide tähelepanemisele ja sobitamisele, mis puudutab väljanägemist. Ma lihtsalt ei oska mõelda, et mida teised küll mu riietumisest arvavad, aga vot üha rohkem tehakse mulle selgeks, et mul ei tohiks tegelikult suva olla, üldse. Ei, ma ei käi paljalt ringi või jäta ennast/pead päevadeks pesemata, ma suudan isegi igapäevase meigi endale näkku joonistada, kuid et kohalike pidulike standarditeni küündida, pean kasutama profesionaalide abi 😀

Igatahes, mai alguses sai kinni pandud endale aeg ilusalongi, et keegi minu juuksed ja näo ilusaks teeks. Iseenesest seda protsessi ma ilmselt naudin vägagi. Siis, et mitte viimasel hetkel paanikas mööda maja ringi joosta ja nutta (reaalsete pisaratega), et mul ei ole midagi selga ja jalga panna, seisin oma riidekapi ees juba selle nädala esimeses pooles ning koos Mikuga sai kleit välja valitud.  Ahjaaa … kui ma Eestis pulma läheks (ja ma olen seal ikka mitmeid kordi käinud, viimati eelmisel suvel), siis ma ilmselt leiaks eelmise päeva õhtul endale kapist midagi selga, hommikul käiks pesus ja teeks näo pähe ning olekski nagu vinks- vonks. A ma ei tea, äkki kodumaa standardid on ka muutunud ja nüüd veedavad Eesti neiud ja daamid ka tunde ilusalongis enda sättimiseks … Muideks, üldjuhul on siin kombeks suurte tähtpäevade jaoks uus kombo riietus-jalanõud osta, küll mul vedas, et too kleit mis üle aasta tagasi ostetud sai veel hinnasiltigi kandis. Õnneks olid mul isegi kingad kodus olemas, küll juba mitmeid kordi kasutatud, mis nagu sobisid kleidi juurde. Jakki Miku arvates mul vaja ei ole, sest noh suvi (!!!!) ja puha. Eks me näe. Et ennast kindlamalt tunda, palusin oma sõbranna arvamust, et kuidas ma ikka välja näen, sest tema on siin minust oluliselt kauem elanud ja teab, MIS standarditele vastata tuleb.

Seega, eile hommikul ajasin kleidi selga ja kindad jalga ning seisin tema ette. Too kooslus sobis, seega põhiline on mul olemas. Ja siis hakkas pihta – kas sa jaki paned peale, millise jaki? Kleit on mul musta-punase kirju, natike valget ka, kuid pigem selline tume (jep, pulmas tume kleit on OK), seega valikus on kas valge või must, ise pooldan valget, et mitte liiga matuselik välja näha. Selleks aga et näha, kumb kleidiga paremini sobib, arvas sõbrants, et peaksin proovima neid KOOS kleidiga, a ma olin tolle juba seljast võtnud. Seega see kombineerimine jääb hilisemale ajale. Edasi, aga millist kotti ma kasutan, millised ehted panen, kas ma olen mõelnud ka juukseehte kasutamisele 😀 😀 😀  Dsiisas, liiga palju detaile, millele ma ei oleks iial tulnud. Õnneks, on minu ehete kogu märkimisväärne ja sealt leidsin endale ka komplekti mis sobib. Kui ma praegu mõtlen, siis paanitsemiseks nagu ei olegi põhjust. Aga, eile käisime veel linnas niisama poodlemas ja paari muud asja otsimas … Ja jätsin endale meelde vaadata nii ehtekomplekti kui midagi juustesse, noh nii igaks juhuks …

Kuna kleidil on peenikesed õlapaelad, on alla vaja õlepaelteta rinnakaid. Jube hea vabandus endale uus pesu osta. Sõbrants andis aga hea soovituse vaadata push-up kleidi alla, sest eks efekti annaks see ilusti juurde ja minu partii on veidikene vormi muutnud pärast ühe Noormehe söögialauaks olemist 😀 Ja sealt edasi tuli mõte, et kuna ma ei ole ka oma beebikilodest täitsa lahti saanud, võiks vaadata korrigeerivad püksid kleidi alla, kuna too ise on suht liibukas. Oleks ma teadnud mida tähendab endale väga sobiliku ja korrigeeriva/ülestõstva pesu vaatamine, ma oleks juba heaga jätnud selle nädalavahetuseks ja läinud lapseta. Mainiks siinkohal, et neid kahte eset hakkasime otsima alles pärast paaritunnist linnas olekut, mitte kohe.

Kõige esimeses poes ainult vaatasin, et mida saadavalt on, proovimiseni isegi ei jõudnud. Teises poes leidsin paar õlapaelteta rinnakat ja mõned paarid korrigeerivaid pükse, nii palju nutti mul oli, et ka kleit endaga poodi kaasa võtta. Õnneks oli Noorhärra sel hetkel magama jäänud, seega ma võisin proovikabiinis mässata. Kõigepealt püksid – S oli mulle ilmselgelt väike, kuigi jalga ma nad tõmbasin, ilus siiski ei paistnud välja. M suurust neil ei olnud ja L ei andnud enam vajalikku efekti.  Kolmest valitud rinnakast üks isegi oleks loosi läinud, KUID tal ei olenud push-up efekti ja osta lihtsalt ostmise pärast ei ole hetkel minu rahakotil võimalik. Lootusest korralikku efekti saada proovisin siiski neid S pükse ja rinnakat, aga noh seljale jäi ikka nii nii tobe volt, et see oleks lausa kole olnud ja silma riivanud. Jalutasime seega edasi.

Läksime Debenhamsi, kus sõbrants tahtis mulle näidata, millised rinnakad ta kunagi endale pulmakleidi alla ostis ning millega ta väga väga rahul oli. A me tegime selle vea, et jalutasime kingaosakonnast mööda … ja seal olid aled 😀 Kas ma mitte ei öelnud, et mul kingad olid olemas. Aga noh, seal olid ju aled ja nii ma proovima hakkasin. Ühed nahatooni oleks peaaegu isegi ära ostnud, kuid jällegi osta ainult ostmise pärast ei ole hetkel minu jaoks. Oleks ma leidnud nt mingid punased või veidike roosakat tooni, mis oleks täpselt kleidi mustriga kokku läinud, siis oleksin ilmselt uued kingad endale leidnud. Sest vot mul on see teema, et kuigi mu jala number on 38, siis on ta suht laia liistuga, et kui ma midagi endale sobivat leian, on mõistlik ära osta. Ja ühel naisel ei saa ju kunagi olla liiga palju kingi kodus 😀 Veetsime kingades korraliku aja, et Noorhärra jõudis vahepeal juba üles ärgata ja ilmselgelt pettunud olla, et me IKKA VEEL poodides olime.

No selge, pesuosakonda siis. Korrigeerivaid pükse oli rohkem ja erinevas toonis, nii et võttis aega enda suurus leida. Ja seal samas kõrval olid nö kogu keha trimmivad bodyd, millel sai õlapaelu ära võtta, minu jaoks väga oluline tingimus. Võtsin mõned suurused ka neid kaasa. Lõpuks, need imelised push-up rinnakad ning proovikabiinide poole me suundusime. Otsustasin esmalt neid kogu keha trimmivaid bodysid proovida, sest rinnaka-püksikute kombo oli mul ju mingil määral proovitud. Vot ja nüüd oli päeva nali – inimese jaoks, kes EI OLE enne trimmivaid riideesemeid vajanud ega proovinud, on nende selga saamine omaette trenn. Ausalt, ma ajasin seda ühte bodyt selga vähemalt viis minutit ja siis ka ei olnud ta ilusti seljas. Mõtlesin juba alla anda, kui avastasin, et jalgevahel on vist trukid põhjusega 😀 Sest jah, ma vedisin seda body alt üles endale selga ja imestasin, et no väga väga tõrgub vastu. Kui ma siis ülevalt alla hakkasin seda ajama, olin suht võhmal ning keha veidike niiske tõmblemisest (poes oli suht soe), et see body tegi kõike muud kui ILUSTI selga sobitus. Ma olin mõttes sõimelnud juba pea kogu proovimise aja, aga no siis lendas üks F-tähega sõna ka mu huulilt. Lõpuks ma selle body selga sain, vist isegi oli OK ja andis efekti, aga kleiti ma enam selle peale panna ei viitsinud. Mul oli kopp ees shoppamisest, riietest, proovimisest, enda peeglist nägemisest. Liiatigi tegi Noorhärra aegajalt häält ning mul oli seljataga järjekordne erakordselt varajane äratus. Seega nende imeliste push-upide ja püksikute kombo proovimiseni ma ei jõudnud. Ma tahtsin minema ning otsustasin, et tulen laupäeval (täna) üksi tagasi, et rahulikult ja äkki mõne proffessionaaliga koos mulle midagi sobilikku välja vaadata.

Täna on laupäev, mis te arvate kas ma läksin poodi. EI EI EI, sest ma EI VIIIIIITSINUD, sest tegu on ju shoppamisega. Õues on täna erakordselt soe ja päikeseline, seega ma eelistasin minna Noorhärraga jalutama ja mänguväljakule, et ise päikese käes olles oma päevitusrante veidike ühtlustada. Eks selle pesu ma endale vaatama pean, õnneks on meil veel nädal aega ja ma olen ju kodune ema. Ehete kohapealt ma nii väga isegi ei tõmble …