Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.

Tööreis Glasgow’sse

Nagu SIIN kirjutasin, siis oli oodata, et pean mingil hetkel Šotimaal ära käima. Selle nädala esimeses pooles jõudsid need päevad kätte. Projektijuht plaanis ajurünnaku laadset üritust ning kuna tegu oli esimese selletaolise üritusega terve projekti raames, siis tahtsin kindlasti kohale minna. Pluss avanes ülisoodne võimalus tutvuda rohkemate projektikaaslastega näost näkku. Kuna Glasgow on siiski 2.5 tunni rongitee kaugusel ning algselt oli juttu täistööpäeva kestvast üritusest, leppisime kokku, et mina sõidan kohale juba päev varem ning jään ööseks. Ilmselt ei pea pikalt seletama KUI elevil olin võimaluse eest üks õhtu olla hotellis, üksi, kedagi magamapanemata või kedagi kasimata. Lihtsalt mina ja mina 😀 Mis puutub lapse hoidmisesse, siis tollel teisipäeva õhtul võttis Miku vaba öö ja oli Noorhärraga kodus ning kolmapäeva õhtul tuli Hoidjatüdruk meile, kuniks mina koju jõudsin.

Seega teisipäeva hommikul kell 7 olin maja ees bussipeatuses ning liikusin Linna. Miku viis Noorhärra veidike varem hoidu, et saaks ise kodus magama minna. Otsustasime sedapidi, kuna ilmselt oleks läinud liiga kiireks kui mina oleks ta hoidu viinud ja siis ise rongijaama tuterdanud, samas ei tundunud mõistlik Mikul hakata linna sõitma peale pikka ööd kui bussid käivad. Taksot ma ei usaldanud pärast viimast halba vahejuhtumit.  Linna jõudsin küll vara, kuid sain ilusti aega parajaks tehtud ning kell 8 astusin rongile. Minu grande plaan teha ristsõnu ja lugeda raamatut, vajus kokku umbes 15 minutit peale väljumist, sest ma lihtsalt jäin magama. Konkreetselt magasingi kogu tee maha, sest selg sõidusuunas istudes ei saa ma eriti lugeda, kuid niimoodi minu istekoht automaatselt bronniti (kuigi palusin nägu sõidusuunas istet).

Meie Glasgow kontor asub 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, päev kontoris möödus kiirelt ning enne kui arugi sain, oli aeg hotelli minna. Kuna lõunat sõin väljas ja tellisin endale kanawrapi, kuid siis veel friikad juurde, sest mulle tundus et wrap üksi jääb väikseks, mida muidugi ei juhtunud, siis olin suhteliselt kurguni täis veel, et minna kuhugi sööma. Pigem tahtsin hotelli lebosse minna. Motel One oli lihtsalt super, lounge mõnusalt hämar kus taustaks hea muss, all veel baar ja restoran (mis jäidki minu poolt külastamata) ning tuba lihtsalt mõnus. Ja mis peamine, asus raudteejaama kõrval, seega jällegi väga lähedal. No midagi enamat üheks ööks tahtagi kui double bed, dušširuum ja korralikult suur telekas. Ma lihtsalt viskasin end lebosse ja ei liigatunud esimesed pool tundi mitte kuhugi 😀 Siis aga mõtlesin, et oleks vaja plaastreid, sest uued saapad hõõrusid korralikult ja noh tegelt oleks ju võinud siiski midagi hamba alla ka võtta. Nii tegingi pisikese tiiru ning tulin tagasi subway võiku ja starbucksi chai lattega. Plaastrid kujunesid järgmisel päeval elupäästjaks, sest mul oli ikka päris kole vill ühel jalal. Kella 7ks olin motellis tagasi, 10 minutit hiljem ka pesus käinud ning öösärk seljas pugesin voodisse. Algul küll mõtlesin, et lähen istun all, loen raamatut ja rüüpan veini, kuid mõte segamatult voodis lebotada ja telkut vaadata kaalus selle variandi lihtsalt üle 😀 Nii ma vahtisingi erinevaid krimkasid, vahepeal tegin kodustega videokõne ning 11st aeg kirusin, et miks ma küll varem magama ei läinud.

Magasin jutti poole 7ni nii et silm ka ei pilkunud, jäin edasi tukkuma kuni 7 oli äratus ning ilmselt magaksin siiani, kui snooze poleks 10 minutit hiljem karjuma hakanud. 20 mintsaga olin töövalmis ning läksin hommikust sööma. Valik oli okei, mitte midagi jalustrabavat, kuid kõik elementaarne oli olemas. Tööpäev möödus jällegi kiirelt ning asjalikult ning kella poole viie aeg sättisin end raudteejaama poole tagasi. Mõtlesin minna vikese ringiga, et äkki satub mõni suveniiripood mulle teele, kus külmikumagnetit osta, kuid seekord neid ei leidnud. Ostsin hoopis topsi teed rongile kaasa ning pugisin eelmise päeva kanawrapi õhtusöögiks. Nalja sai siis, kui rongile astusin. Seekord oli minu iste näoga sõidusuunas ja aknaalune nagu palusin, ainult et akna asemel oli sein 😀 ehk minu iste oli täpselt kahe akna vahele jäävas alas. Koduteel jõudsin eelmises postituses mainitud raamatu läbi lugeda ning enne kui arugi sain, olin Linnas tagasi. Äärepealt oleksin küll rongile edasi jäänud, sest kuna sõitsin viimases vagunis, siis liikusin mahaminekuks täitsa rongi sabasse. Rong juba peatus ja mina ootasin, et tuluke hakkaks vilkuma, et ust avada, kui sain aru, et … uuuups … seal ei olegi väljumiseks ust 😀 ma ikka liigutasin end väga kiirelt läbi vaguni esimeste usteni, õnneks tuli üks ema vankriga rongile, mis tekitas väikese viivituse.

Glasgow’s unustasin sularaha takso jaoks välja võtta ning kui see lõpuks olemas oli (mõned minutid peale rongijaamast väljumist), olid kõik vabad taksod läinud. Hea oli, et kohe tuli üks uus masin ning sain kiirelt koju. Saatsin Hoidjatüdruku sama taksoga tema koju, et ei peaks ise enam kuhugi seiklema minema ning lihtsalt nautisin aega Noorhärraga. Ta alati hüüab nii armsalt ja kõva häälema mummy või daddy kui ta meid kuskil tulemas näeb 🙂 Glasgowsse läheks teinekordki, siis äkki jalutaks ka veidi ja vaataks linnas ringi, kui on valge ja tsipa ohutum… Glasgow’d peetakse UK (või isegi kogu Euroopa) kõige kuriteguderohkemaiks linnaks :S

 

Meie puhkus Eestis

Ostsime piletid Londonist Tallinna augustis (vist) just selle mõttega, et proovime sedapidi reisimise ka ära a la sõidame pika sõidu UK pool oma autoga ja oleme rohkem oma aja peremehed. Lend väljus Standstenist 6:45 hommikul, meie plaanisime lennujaamas olla 4 ning kodust lahkuda südaööl, et jääks igaks juhuks ka varuaega ootamatustele (puhast sõiduaega oli umbes 3.5 tundi). Tol pühapäeval, 22. detsembril, otsustasin ikkagi ülevõtta eesti blogijate konto Instagrammis, seega kuni lõunani olingi sinna sisu tootmisega ametis. Oli ju mul oma meelest pakkimiseks aega kui palju, eriti kuna riided olid juba pestud. Veerand kolme aeg arutasime Mikuga, et miks me küll hotelli ei võtnud lennujaama lähedale, saaks puhata pärast sõitu ja enne lendu. Tõesti miks? 10 minutit hiljem oli meil hotell bronnitud ning hakkas kiirpakkimine, sest plaan oli poole neljast sõitma hakata. Pikk jutt lühidalt – kõik asjad said pakitud, midagi olulist maha ei jäänud, start lennujaama poole oli nii nagu plaanitud ning hotelli check-ini tegime pool 8 (tegime tee peal kaks kiiret peatust ka). See oli väga õige otsus veeta öö lennujaama lähedal, sest olime mõlemad Mikuga tunduvalt värskemad esmaspäeva hommikul. Ma ainult võdistan õlgu mõtte peale, kui oleksime jäänud oma esialgse plaani juurde, me ilmselt oleks juba lennujaamas konkreetselt tülis olnud 😀

Puhkus Eestis oli mõnus, piisavalt pikk, et jõuda plaanitud tegemised ära teha ning samas ka niisama olla. Siinkohal ongi hea tuua välja selle puhkuse märksõnad:

  • perega koosveedetud aeg – vahet pole, kas me sõime koos, möllasime tünnisaunas või saunatasime, istusime teleka ette filmi vaatama või oligi iga inimene omas nurgas omi asju tegemas. Me olime koos ja see oli nii mõnus tunne. Vend võttis endale samaks ajakd puhkuse ning õe perega saime mitu raksu kokku kuigi ta elab Tallinnast eemal. Noorhärra sai samuti oma nõbuga möllata, onuga mürada ning vanavanemate tsillida (pidavat olema väga hea ja armas laps hoida). Meie saime koos natukene aega veeta ning ei jooksnud ühe kolme-aastase järgi. Väga mõnus
  • sõbrad – seekord saime kokku kõikide perekondadega ning meid oli palju. Jällegi mõnus õhtupoolik inimestega, kellega ei saagi kahjuks enam nii tihti kokku. Veel rohkem kahju oli sellest, et mõned sõbrantsid ei saanud meiega kampa lüüa, eks siis teine kord 🙂
  • vanad tuttavad – ülikoolis töötamise ajast olen jäänud suhtlema ühe tolleaegse kolleegiga, keda on natuke narr nimetada lihtsalt kunagiseks kolleegiks. Ta on minu jaoks ikkagi natuke rohkem tähtis ja mõlgub nii mõnigi kord meeles 🙂 Me ei olnud päris mitu aastat näinud ning tegelikult oleks tahtnud võtta aega istuda ja lobiseda, kuid ei juhtunud nii. Samas olen talle ülimalt tänulik, et ta mu läpaka korda tegi, sest ilmselgelt sellel vusserdusel, mis ma ise ühel hetkel tegin, ei olnud adekvaatset tulemust.
  • SkyPark – pidime küll algselt saama UK’s elavate sõbrantsidega seal kokku, kuid minu vana pea unustas, et palusin emal kokkuleppida jõuluistumine onude peredega ja nii pidimegi sellest kokkusaamisest loobuma. Käisime seal siiski ära õe perega ja no superluks  koht. Hommikul olime üks esimesi külastajaid, kuid mõned tunnid hiljem oli melu juba vägev. Noorhärrale meeldis ka täiega, tema paradiis ju – saab hüpata, turnida, liugu lasta, tulistada … no mida sa veel hing ihkad. Ja pilet oli minuarust ikkagi väga taskukohane (!). Kahju, et tol päeval oli korraliku udusudu Tallinna kohal ja vaaterattale me ei jõudnudki.
  • Eesti saun ja ujulad – ma tunnen UK’s kohutavalt puudust saunast. Mitte isegi oma sauna olemasolust, vaid üldse saunast. UK ujula tähendab pigem suurt basseini täiskasvanutele ja lastebasseini pisematele. Ning pesuruumi. Saunast võib unistada. Samas ma ei jäta jonni ning uurin välja kas tõesti ei ole meil Manchesteri lähedal võimalik minna ujuma ja sauna nagu üks tavaline eesti ujula võimaldab. Käisime ka Haapsalu veekeskuses, kus oli lastebasseinis mõned seljamasserijad purskaevud ning liutoru. Kui algul ajasid massöörid Noorhärra lõkerdama, siis liutoru avastamisel oli väga raske teda sealt ära meelitada 🙂
  • Eesti toit – mmm ma võtan igat kodumaa külastust kui võimalust süüa mida hing ihkab. Tavaliselt tähendab see Rukkipala, heeringas sinepikastmes, võltskalamarja, kuivatatud kala, suituspatsi, sülti, kohukesi, kohupiimakreem mustikakisselliga, need on vaid esimesed asjad, mis kohe pähe turgatavad. Seekord avastasin enda jaoks paar uut maitset. Esiteks Põrandaleib – minu jaoks just see, mida tumedast leivast otsin, nii pehme, nii magus, nii maitsev. Leivasupp Vahukoorega – lapsepõlv tuli meelde, no nii hea oli. Kui tavaliselt olen väga skeptiline poes müüdavate koduste magustoitude osas, siis see topsitäis ei valmistanud karvavõrdki pettumust, just selle õige maitsega. Ja rosinad olid ka sees :D. Lisaks avastasin enda jaoks toorsalaami, see ei ole küll Eesti toode, aga siin ma ta avastasin. Ja muidugi jõin nii ploomimahla kui Tartu Limonaadi. Koju ostsingi lisaks hunnikule ristsõnadele põrandaleiba, heeringat, räimefileesid, sülti, Moskva suitsuvorsti, kaks pakki kohukesi Noorhärrale, eesti riivjuustu. Mõned soksid ja kommipakid ka, kuid need on mõeldud pigem teistele pakkumiseks.
  • Eesti kaubandus – kui toidupoes ma tavaliselt hindasid ei vaata, sest mul ei ole kahju heade ja igatsetud maitsete peale kulutada, siis muude ostude osas olen vägagi skeptiline. Seekord võtsid kaupade hinnad korralikult kulmu kergitama. Võib-olla olen ma nii ära hellitatud UK hindade ja odavamate alternatiivide olemasoluga, aga no tõesti mul ei tõuse käsi maksma 11 eurot märkmiku eest, olgu see nii ilusa disainiga kui tahes. Või raamatud, on raske leida midagi täiskasvanule, mis maksaks vähem kui 20 eurot. Jalutasime ühel pärastlõunal Mikuga Ülemiste keskuses ja ka tema täheldas, et erinevad firmamärkide tooted on siin ikkagi tunduvalt kallimad (a la 50 eurot). Seega ma tõesti imestan, et kuidas kõik need kaubanduskeskused ja poed ikka veel funktsioneerivad.
  • Söögikohad – sattusime kahel korral väljas sööma. Ühel õhtul jalutasime vanalinnas ning vaatasime kuuse ning jõuluturu üle ning tahtsime kuhugi istuma minna. Raekojaplatsis on pisike koht Burger & Ribi, mis meie tähelepanu köitis. Läksime sisse ning meie Mikuga leidsime kohe menüüst sobiliku roa, Noorhärral oli pasta isu ja no ei suutnud me teda veenda näiteks friikaid süüa. Olime juba valmis mujale sööma minema, kui kelner pakkus välja, et toob nende teisest restost pasta. Einoh superluks. Söögid tulid päris kiirelt – Miku ütles, et tema burger oli üks parimaid, mis ta söönud on. Minu suitsujuustusupp oli lihtsalt nii mõnusalt kreemjas ja hea, Noorhärra maiustas enamuse küüslauguleibadega nii et selle pasta võtsime üldse koju kaasa 😀 Väga lahe koht oli. Viimasel õhtul käisime kahekesi tähistamas kuute koosoldud aastat itaalia kohas nimega Amalfi. Muidugi oli ime, et mõni koht üldse 1. jaanuaril lahti oli 🙂 Kohale jõudes saime aru, et tegelikult oleme seal mõned suved varem ka söömas käinud. Minule nii vau efekti see koht ei jätnud. Kana parmesanikastme ja toorsingiga oli hea (kuigi taldrik, millel see serveeriti vast natuke liiga suur),  Miku pitsa oli hea, kuid burger parem. Teinekord tahaks ka mõne muu itaalia koha ära proovida.
  • Eesti muusika – jõululaupäeval sattusin vaatama Ott Leplandi, Maarja ja Noorkuu 2018 aasta jõulukontserti, mis naelutas mind koheselt teleka ette. Oli väga meeliülendav kuulda jõulumuusikat eesti keeles 🙂 Ei saa muidugi unustada ka Tommy Cash’i kontserti, mille pilet oli Mikule jõulukingiks. Ma tean seda nime juba aastaid, kuid kunagi pole tahtnud ise kontserdile minna. Miku avastas ta mõned aastad tagasi ning ikka lasi tema lugusid mulle aegajalt, mõned olid täitsa kuulatavad ning olin nõus, et lähme siis kontserdile. Lõpuks tuli meid päris mitu sinna kohale ja kõigil oli väga lõbus. Valgusshow oli muidugi omaette vaatamisväärsus. No ja siis eesti räpparid – mul on juba sassi läinud palju neid on ning no ei ole nad nagu midagi erilist. Sõitsime ühel päeval kuhugi ja no täiesti sisutühi lugu tuli, et me samaaegselt tahtsime selle jama lihtsalt kinni panna.
  • Bolt – kui lihtne süsteem saada takso ning koju ja ei pea sularaha sul ka olema 😀 Kindlasti kasutan ka tulevikus.

Ma ei ole kindel, kui me peaksimegi kunagi veel Londoni kaudu lendama, et ma õhtuse lennuga tulles sõidaksin otse koju. Vaene Miku oli terve päeva üleval ning siis sõitis öösel veel 3.5 tundi koju. Meil Noorhärraga oli muidugi hea hambad laiali magada, kodutee läks linnulaulul 😀 Kodus oli hea olla, küttesüsteem oli küll erroris ja seetõttu maja pigem hundilaut ja veidike rõske, kuid selle saime juba järgmiseks päevaks korda. Reedel lebotasime peaasjalikult niisama ning laupäeval koristasime kodu, muuhulgas võtsin maha kõik jõulukaunistused. Homme hakkab jälle tava rutiin peale ning kohe üldse ei taha tööle minna …

Ahjaa, avastasin, et Ryanair võtab ära lennud suunal Leeds-Riia. Uurisin lende Edinburg-Tallinn ja London-Tallinn kui tahaksime näiteks tulla pikaks nädalavhetuseks kevadel. Aga need UK poolsed lennud väljuvad kohutavalt vara ning öörongi kui sellist käimas ei ole. Seega ainuke variant on põhimõtteliselt sõita kohale eelmine õhtu ning olla hotellis. Tea kas sel skeemil väärtust on, sest isegi lennukipiletid odavalt saame, siis pagasi eest maksame ikka plus rong edasi-tagasi pluss hotell. Ohkama võtab see kõik.

Kiirvisiit Londonisse…

… ehk kuidas ma ei jäta enam midagi juhuse hooleks, sest ma olen mõtlev inimene ja õpin oma vigadest. Käisin eelmisel nädalal ühepäevasel kiirvisiidil Londonisse, et osaleda ühel tööalasel konverentsil. Pikk ja tegus päev oli, kõik sujus enamuses viperusteta ning kuigi õhtu lõpuks olin surmväsinud, valdas mind siiski üleüldine rahulolu. Päeva enda ja sellele eelnenud ettevalmistustega tõestasin veelkord, et viperuste ärahoidmiseks on isiklikult päris palju võimalik ära teha…

Esiteks, juba esimese infokillu saamisel konverentsi toimumine kohta mõned kuud tagasi võtsin ette googlemapsi ning vaatasin, kus asub toimumispaik rongijaama suhtes, on vahemaa jalutatav või peab ühistransporti kasutama. Üldjuhul eelistan ma iga kell tallataksot. Samuti uurisin rongi ajakavast, et kui reaalne on üldse, et ma jõuan kodust minema piisavalt varasele rongile (eeldusel muidugi, et Miku on öövahetusest kodus), et Londonis jalutades konverentsipaika jõuda. Ning kas ma üldse saan olla lõpuni ja jõuda koju ajaks, mil Miku tööle läheb (ei oleks jõudnud, aga kasutasime ühe tütarlapse abi, kes lapsehoidmisega taskuraha teenib).

Teiseks, kui suur logistika paigas oli, algas detailide paika panek, mis minu puhul tähendab tavaliselt googlemapsi väljatrükkimist ning oma teekonna pisidetailideni selgeks tegemist. Seekord joonistasin markeriga kogu teekonna Eustoni rongijaamast Houndsditchi, kusjuures, mida lähemale asukohale jõudsin, seda rohkem zuumisin kaarti detailsemaks, et iga nurgatagune oma tänavanimetusega näha oleks. Jah, mul on nutitelefon ka, aga liiga tihti on juhtunud, et ma ei saa vabse aru, kuhu ja mis suunas see mind juhatab, seda eriti UK linnades. Ükskord juhtus, et see põhimõtteliselt juhatas mind kõrval hoonesse pooletunnise ringkäiguga :S Seega, ma ei usalda eriti oma telefoni ja no topelt ei kärise ju ka.

Kolmandaks, tellisin korraliku ajavaruga endale hommikuks takso, et ikka 30 minutit enne rongiväljumist see ukse ees oleks ja mulle jääks piisavalt varu 10 minutilise autosõidu teekonna läbimiseks. Lisaks, käisin eelmisel päeval läbi rongijaamast, et piletid välja trükkida ning hilisõhtul lippasin ka pangaautomaati sularaha tooma. Iseenesest oleksin saanud piletid ka varahommikul rongijaamas printida ning sularaha teepeale jäävast automaadist välja võtta, kuid mõtlesin, et noh igaks juhuks olen täielikult valmis juba eelmisel õhtul. Lõpuks, et hommikul tõesti ei oleks viimasel minutil ringijooksmist, pakkisin ka oma seljakoti valmis.

Saabus hommik ning olgu öeldud, et see oli nii õige otsus, et piletite ja sula võtmist hommiku peale ei jätnud. Nimelt olin mina juba enne kella 6’t valmis, jõudsin veel Mikuga lobiseda, kes saabus öövahetusest ja isegi Noorhärra ärkas veidike varem ning sain temalegi kalli teha. Kuid kell 6 ei olnud mingit taksot, kas 6:05 mitte, kuigi tavaliselt on nad pigem tsipake varem kohal. Otsustasin taksofirmasse helistada ning mis tuli välja – minu takso oli bronnitud 6:15ks. Noh, ma oleks tegelikult võinud eelmisel õhtul veel üle helistada oma bronni, sest too tütarlaps, kes minu kõnele vastas, ei saanud vist ööd ega mütsi aru, mis toimus. Kõigepealt ei kuulnud ta aadressi kuhu tulla, siis seda kuhu minek ning lõpuks kuulis et taksot kell 8 vaja :S Dispetšer küll kinnitas, et auto on tegelikult juba teel, kuid minu jaoks tiksus aeg halastamatult ning ma PIDIN sellele rongile jõudma, kuna pilet kehtis vaid sellele konkreetsele väljumisele. Mu närvid olid nii pingul, et jõudsin juba meie auto maja ette ajada ja hakkasin Noorhärrast autotooli kinni panema, et Miku mind jaama viiks, kui takso saabus. Teel jaama selgus ka, et tollel õhtusel dispetšeril ongi kombeks klientide tellimusi ebakorrektselt võtta :S Noh mul oli kama kaks, kuniks ma rongile jõuan, õnneks jõudsin ka. Kuid ilmselt ei oleks jõudnud kui oleksid olnud lisapeatused raha ja piletite jaoks.

Hommikune rong ei sõitnud otse Londonisse, vaid pidin Crewe’s ümber istuma. No problemo, sest aega selleks 20 mintsa ning tavaliselt ei ole rongijaamad nii suured, et oleks võimalik rongist maha jääda. Aga see olen ju mina … 😀 Vaatasin tabloost, et minu rong väljub rajalt 7 ehk trepist üles ning üle raja teisele poole. Rong oli ilusti ees ka ning otsustasin peale minna. Kummalisel kombel ei leidnud aga vagunit E ning otsustasin sellest konduktoriga siis rääkida, kui ta pileteid kontrollima tuleb. Ennegi juhtunud viimase hetke muudatusi ning vaguneid vähemaks võetud. Istun siis rahulikult ja valmistun raamatut lugema, kui kuulen, et teavitatakse infot väljuva liini kohta ning orienteeruv saabumisaeg 20 hiljem, kui ma peaksin. Siis tekkis küsimärk pea kohale, kas ma ikka õigel rongil olen? Tuli välja, et ei olnudki ning paanikas jooksin perroonile tagasi. Hea oli, et õige rong pidi mõned minutid hiljem väljuma, eks paremal vaatamisel suutsin tähele panna ka, et kaks Eustoni rongi suht samal ajal väljuvad, kuigi firmad erinevad. Tagasi õigel platvormil olles (kusjuures samal, kus algselt väljusin esimesest rongist) tegin aega parajaks ühe chai latte (siiani parim, mida saanud olen) ja crossaintiga kui tuli teade, et õige rong saabub teisele platvormile. Mul jälle paanika-jaanika kohal, kuigi tegelikult pidin vaid teisele poole platvormi minema 😀 Lõpuks olin õigel rongil ja õiges suunas teel, vahepeal lugesin raamatut, kuid jäin sügavalt umbes tunnikeseks ka magama. Õnneks lõpp-peatust ei oleks saanud maha magada, sest Euston oligi lõpp-peatus.

Edasi sujus päev viperusteta. Telefoni kinnitusel leidsin oma teekonna alguspunkti üles ning tund aega hiljem olin kohal. Oleks olnud 50 minutit hiljem, aga ma ei leidnud koheselt õiget maja üles, tuli välja et ma ei olnud ka ainus. Iseenesest oleksin ilmselt ainult telefoni gepsuga ka kohale jõudnud, kuid mulle meeldis vaadata teekonda paberkaardilt ja saada telefonis pidevalt uuendatud saabumisaega. Kusjuures, ma ei oleks pidanud üldse kiirkõndi tegema, kuna konverentsi algus venis umbes 20 minutit, osalejaid oli lihtsalt nii palju (u 600), et kõik ei suutnud oma materjale õigeks ajaks välja võtta. Konverents oli äge, mulle täiega meeldis. Kandis pealkirja “Women in Project Management” ning korraldatud APM (Association for Project Management) poolt. Sain hästi palju infot juurde just enda personaalset arengut silmas pidades, eriti huvitas mind see, kuidas saada akredeteeritud projektijuhiks. Muidugi tähendab see palju õppimist, aga peaksin ka korralikult nüüd kogemust juurde saama.

Pidin veidike enne lõppu lahkuma, et taaskord rongile jalutada, kuid mulle sobis see kerge jalutuskäik. Pealegi sain turisti mängida ning suveniiripoest Noorhärrale pisikese, ülehinnatud musta taksomudeli osta ning Mikule Londonist kaardi saata. Kui ma praegu järele mõtlen, siis see ei ole veel 5 päevaga kohale jõudnud :S

Reisimine Finnairiga

Enne Inglismaale kolimist olin juba omajagu lendamisega tegelenud ning siin elades jätkus erinevate lennufirmade teenuse kasutamine. Kõige rohkem olengi vist lennanud Lufthansaga, kuid paar korda sattunud ka KLM’i ja SAS’i peale. Ryanairiga lendamise kogemusest kirjutasin SIIN ja ega nüüd midagi väga palju muutunud selles valdkonnas ole. Huvitaval kombel ei olnud ma veel Finnairi teenuseid kasutanud ning kuna mais pileteid ostes pakkus just Finnair mõistliku väljumisaegade ja vahemaandumistega pileteid, otsustasin nende teenuse ära proovida. Etteruttavalt öeldes ma nüüd ei teagi, kas riskiksin nedega veel lennata või ei.

Meie lend Manchesterist oli 17:50 õhtul ning lennuvahetuseks Helsinkis aega tund ja 15 minutit. Ma olin kindel, et meil ei teki mingeid probleeme lendude vahetamisega, kuid … Väljumine hilines tund aega, kuna lennujaama kohal oli äikese pilv, mis peatas mõneks ajaks kogu lennuliikluse ja siis tekkis järjekord väljuvatele lendudele. Seega tund plaanitust hiljem olime õhus ning kuigi teadsin, et meil on vaid 15 minutit jätkulennule jõuda, siis esiteks ei saanud ma ju enam midagi teha ning teiseks, kuna mõlemad lennud olid Finnairiga, siis olin kindel, et meid oodatakse uuele lennule ära. Poole lennu peal tuligi teade, et kõik jätkulennud ootavad hilinevad reisijad ära ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lennujaamas veel suunati kiirustajaid õigesse väravasse ning nii ma jõudsingi päris kiirest Tallinna lennukile. Eks see paras trenn oli joosta Noorhärra süles päris pikk maa maha, kuid me jõudsime. Ning ka meie pagas jõudis, kuigi ootasime seda veel omakorda umbes pooltundi. Seega otseselt etteheiteid mul sellel reisil Finnairile ei olnud.

Meie tagasilend oli hoopis teisest puust, seda halvas mõttes. Kuigi seekord oli lennuvahetuseks vaid 40 minutit, siis jällegi, kuna tegu oli Finnairi lendudega ja ise nad selle lennuplaani pakkusid, ei olnud mul mingit kahtlust, kas Manchesteri lennule jõuame. Siiski Tallinnas pagasit ära andes küsisin üle, et kas ikka 40 minutit on piisav ja mulle kinnitati, et pidevalt lennatakse nii ja probleeme pole tekkinud. Olime esimeses lennukis õigeaegselt ja valmis Helsinki poole startima samuti ajakohaselt, kuid Helsinki ei andnud väljalennuks luba, kuna ilm oli (jällegi) väga halb ja oleks tekkinud maandumisel raskused. 10 minutit hiljem siiski saime loa ning lend või alata. Kuid Helsinki kohal tiirutasime veelgi, sest ilm oli endiselt nõme ja noh seda oli tegelikult maandumisel ka näha. Kuid meie jaoks tähendas see, et 40 minutist ümberistumiseks oli alles vaid 25, aga ma siiski veel ei muretsenud, kuna teistpidi lennule jõudmine sujus ju nädal varem libedalt. Oi kuidas ma eksisin.

Tuli välja, et meie saabumisvärav oli number 2, kuid väljalennu oma 50. Kes Helsinkis käinud ei ole, siis see on suur, väga suur lennujaam. Noorhärra ei jõudnud ka väga ise joosta, nii et ta oli mul süles (koos enda kohvri ja minu seljakotiga) ning mina olin konkreetne sörkiv kaamel. Õnneks avastasin mingi hetk käru, kuhu ta istuma panin ning sain veidike kergemalt edasi liikuda. Ma jooksin nagu segane, kuid nagu Murphikas ikka, oli tol hetkel lennujaamas inimesi hästi palju ja enamus uimerdas neist mu teel 😀 Ma ikka pidevalt hüüdsin “sorry” ja “excuse me” sest noh neil oli vaja jalutada pikas reas või lihtsalt seista ja uudistada 😀 Mingil hetkel nägin ka infotabloost, et meie lennule on “final call” aga noh endiselt ma ei muretsenud, sest ikkagi Finnairi lennud ju. Passikontrollist saime läbi ning siis juba oli infotablool kirjas, et värav on suletud. Mina sellest ei hoolinud, vaid jooksin edasi. Aga näedsa, värav oligi suletud ning ma ei olnud ainus reisija kes kirus ja küsis miks ei oodatud? Hiljem mõeldes jäime tegelikult vaid 5 minutit hiljaks, et see ei tohiks ju nii suur jama olla ja ületamatut viivitust tekitada. Mida aga teha, kuid oleks oma jätkulennust maha jäänud?

Ma olin ausalt väga vihane, et kaks lendu omavahel ei suhelnud ja et need väravad nii üksteisest eemal asusid. Kurja, isegi 40 minutilise ümberistumisajaga peaks ikka korralikus tempos “jalutama” et õigeaegselt uude väravasse jõuda. Igatahes, suundusime Finnairi teeninduslauda, kus tuli välja, et öö veedame Helsinkis ning uus lend on hommikul. Kahjuks ei lenda Finnair Leedsi ega Liverpooli, muidu võib-olla oleksime isegi hilinenud kojujõudmisega vaid mõned tunnid. Kompensatsioonipakett oli siiski normaalne – tasuta buss lennujaamast hotelli ja hommikul tagasi, tasuta hotellituba ning õhtu-ja hommikusöök. Uue pileti eest ei pidanud me muidugi ka maksma. Seega, nuriseda ei olekski millegi üle, lihtsalt ootamatu ebamugavus 🙂 Ja noh see fakt ka, et ma pidin tegelikult olema järgmise päeva hommikul töö juures oma kursust lõpetamas 😀

Kokkuvõttes, tagasilend järgmise päeva hommikul sujus viperusteta – isegi Noorhärra magas kogu lennu ja ei olnud tavapäraselt aktiivne. Hommikusöök oli vinge, õhtusöök oli selline noh … söödav. Noorhärraga oli tegelikult vahva ootamatult pikenenud puhkust veeta, eriti kuna oli tegu tema esmakordse hotelli külastusega. Õhtul tegime näiteks aga parajaks poodi jalutamisega, et mõned hädavajalikud hügieeniesemed osta, sõime jäätist, rallitasime autokujulise ostukäruga ja siis möllasime niisama oma toas. Ta oli üllatavalt vahva ja vastupidav reisisell. Kuid Finnari kodukale jätsin päris kurja tagasiside ning lisaks taotlen kulude hüvitamist, eks paistab kas ma ka midagi tagasi saan. Kas ma Finnairiga veel lendaks? Kindlasti, kui vahemaandumiseks on rohkem kui poolteist tundi ning isegi siis hoiaksin pöialt, et Ilmataat meie vastu helde oleks 😀