Meie viimased nädalad

No ma võin ju plaanida, et kirjutan naaatukene regulaarsemalt ja päevakohastel teemadel, samas ma olen teinekord lihtsalt väss ja liiga laisk, et läpakas kätte võtta. Seega, 9. jaanuaril, kui inimestel on juba uue aasta plaanid silme ees ja peas uued mõtted, räägin mina meie jõuludest ja aastavahetusest 😀

hihii … no mul oli väga grande plaan see postitus esmaspäeval valmis teha … aga siis ma väsisin lihtsalt ära ja läksin magama. Jaaaa teisipäeva õhtul pidin tööd tegema kui lapsed magasid, sest meil on kodus aastane diiva, kes jala ei käi ja vett ei joo ja üldse tahab saada tähelepanu 25/8 ehk päeval kodus töötamine, kui tema ka siin on, ei tule praegu kõne alla. Eile tegin toidutellimuse ära, sest külmikus oli tühjus ja kui ma sellega lõpuks ühele poole sain, siis oli ekraanist koblakas ees. Seega täna.

Meie jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult, võib-olla natuke liigagi ja oleks võinud natukene miskit korraldada. Kui mitu mitu aastat oleme teinud nii, et 24 õhtul peame jõule rohkem Eesti toitudega, sest 25. käime Miku vanemate juures suurel peresöömingul, siis sel aastal mul lihtsalt ei olnud viitsimist midagi teha. Ei, mul ei tulnud meeldegi midagi plaanida. Alles 24 lõunapaiku, kui sattusime Miku vanematega samasse randa jalutama ja Miku ema uuris, kas teeme täna jällegi eestipärase istumise, turgatas mulle pähe, et oleks ju võinud. Kerge seapraad ja kartulisalat, juurde ema toodud kõrvitsasalat. Aga olin selleks hetkeks lootusetult hiljaks jäänud, et midagi üldse küpsetama hakata liiatigi siis veel poodi minna asju tooma. Toidupoodidest hoidsime üldse pigem heaga eemale, sest autode järjekorrad parklasse ja välja, olid meeletud. Või noh, 31. käisime küll poes, aga siis ühildasime suure ostlemise aastavahetuse snäkkidega ja nagu toimis ja käik oli õigustatud. Vana-aastaõhtul läks Piiga näiteks tavapärasel ajal magama, Miku umbes kümnest ja Noorhärra tunnike hiljem. Ma ise ka nokkisin natuke, aga Noorhärrat magama viies justkui virgusin ja ootasid aasta vahetumise ikkagi ära. Šampa jäi siiski avamata ja ootab nüüd trepialuses konkus oma avamise järjekorda.

Siin aga mõned märksõnad veel pühade ajast. Käisime Noorhärraga teatris, vaatasime modernset Tuhkatriinu lavastust. Ma natike pelgasin, kas talle see meeldib, sest ta on ju meil üles kasvanud filmide ja kinodega ning need paar korda, mis teatrisse jõudnud oleme, on ta pigem nihelenud toolil, kui vaadanud. Seekord aga pidas end hästi üleval. Etendus ise oli … teistsugune. Algas sellega et Haldjast Ristiema oli tegelikult lõpetamas Haldjatekooli ja Tuhkatriinu juhtum oli tema lõpueksam, mis tsipake valesti läks. Tuhkatriinu ema oli agar rändaja ja jäi hoopis merel kadunuks, mitte ei surnud. Võõrasema oli paras must lesk, kes mitmed oma varasemad abikaasad vangi lasi panna, lastes enne kogu kinnisvara enda nimele kirjutada. Siis kulges kogu lugu sama liinipidi kuniks Prints pani Tuhkatriinule õige kinga jalga, millest tekkis suur tohuvapohu ja Haldjast Ristiema kaotas oma võlukepi, mille leidis Kuri Võõrasema, kes võlus Tuhkatriinu kaugele ära. Tuhkatriinu sattus Jõuluvana juurde, kus selgus, töötas tema ema juba aastaid ja aastaid. Kõige piinlikum koht kogu etenduse jooksul oligi siin, sest mingil põhjusel loodi etenduse suursponsorile terve lugu ja utsitati etenduse külastajaod oma jõuluostlemisi tegema just nende juures :S Igatahes, lõpuks jõudis Tuhkatriinu ikkagi tagasi (vot see koht jäi mul arusaamatuks, kuidas) ja tuli aeg Printsil ja Tuhkatriinul abielluda. Aga nemad otsustasid hoopis nii, et Tuhkatriinu tahab veel elada ja ilma näha ning Prints abiellus oma … hobusega, keda ta nii nii väga armastas. Sest armastus ei tunne piire 😀 😀 😀 Ma rohkem ei kommenteeri. Kokkuvõtvalt oli meil Noorhärraga vahva õhtupoolik. Ainult teatri puhvetis oleks võinud olla näkside valik, mis väärib nime “valik”.

Tutvustasime Noorhärrale, kes on Harry Potter, sest mul on kergelt öeldes kopp ees modernsetest multikatest ja lastefilmidest. Mulle tundub, et no ei ole midagi armsat ja asjalikku enam. Ainult üks tulistamine ja tapmine ja kaklemine ja loogika puudumine 😀 Okei, Harry Potter võib-olla ei olnud ses osas ideaalne valik, aga ikkagi palju parem kui see, mida Netflix või Youtube pakub. Ja ma räägin siinkohal filmidest, mitte multikatest. Naljakas oli muidugi see, et me ikka mitu korda valmistasime teda ette, et vaatame filmi võlurpoisist ja kutt konkreetselt jonnis, et tema ei taha, see on igav (kuigi ei olnud filmi näinudki). Mis te arvate, kas ta oli esimesest osast lummatud või ja. Ja kas ta vaidles teist osa peale pannas, et ei taha vaadata 😀 Lisaks vaatasime koos ka Beethoveni kahte esimest filmi ning muidugi Üksinda kodus esimest ja teist osa. Ja ja, Üksinda kodus ei ole ka just lumehelbekeste langemise film, aga tundub ikkagi süütum. Ühesõnaga, ka see valik sobis talle. Nüüd tahaks veel Willy filmid talle ära näidata, siis oleksin isegi nagu ajas tagasi rännanud. Võimalik, et siis vaatab ta minuga ka Lammas all paremas nurgas ära, minu vaieldamatu lemmik Eesti lastefilm.

Siis käisime ühel päeval Newcastle’s minigolfi mängimas ja söömas. Lihtsalt, et näeks midagi muud ka peale kodukandi. Golf oli lahe, vähemalt poistele meeldis. Mina lõbustasin Piigat, kes nüüd naudib sajaga oskust kahel jalal päris kiirelt edasi liikuda. Ja kuna ronimine on ka hetkel teema, siis muidugi turnis ta mööda golfiradu (jäädes aegajalt ka mõnele külastajale ette). Söögikoht oli selline … noh pigem mitte hea. Üldse avastasime Mikuga, et oleme päris pirtsakaks muutunud, mis puudutab väljassöömist, sest kohutavalt raske on leida kohta, mille teeninduse ja roogadega päriselt ka rahule jääme. Hakka või ise koju punast kala ostma ja seda ahjus küpsetama, ikkagi parem kui maha visatud raha pubis.

Vaheajal proovisime rohkem perekondlikult koos aega veeta. Jalutasime mereääres, käisime mänguväljakutel, külastasime perekondlikke mängupõrguid, vaatasime filme koos, snäkkisime, mängisime legodega ja lauamängudega, sekka ka Nintendot. Ses mõttes oli mõnus ja pigem stressivaba aeg ning oli päris kahju viimasel vabal õhtul, et Miku peab tööle minema. Seda otsustasime küll, et peame ikkagi rohkem panustama koos ajaveetmisesse, kui et teeme vaid käepäraseid (tasuta) asju, et raha majaremondiks koguda. Nii jääb ju elu elamata.

Käisime esimesel perebasseinikal, kohapeal

Jätkates muljetamist kohapealse eluga, siis räägin esmalt hotellist. Meil oli broneeritud superior tuba mere/basseini vaatega Santa Susannas hotellis nimega Tahiti Playa Hotel and Suites. Mingil põhjusel arvasin koguaeg, et meil ol sviit, aga ei olnud, lihtsalt neljane tuba. Tagasimõeldes asusid sviidid kõik hotelli teises diivas, eemal ja eraldi.

-Meie tuba oli kolmandal korrusel, kahe suure voodiga, mis omavahel kokku lükatud. Eeldasin, et Piigale antakse eraldi võrekas, aga seda ei juhtunud. Sellest oleks tegelikult palju abi olnud, sest Piiga armastab voodis ringi trallitamist enne magama jäämist, kuid ilmselgelt kui ta on suures voodis, siis on magama jäämine teisejärguline. Nii juhtus ikka mitu ööd jutti, et panin ta kärusse magama, nii mõnigi öö jalutasin ka mööda koridori, sest toas oli natuke liiga palav. Meil oli küll kondikas, mis päevasel ajal toa ilusti jahedana hoidis ent öösel oli ikkagi palav. Päris mitmel varahommikul avasin näiteks rõduukse, et jahe tuppa saaks. Toas oli veel dušširuum ja korralik rõdu. Kui me kohale jõudsime ja ma rõdule astusin, olin super rahul – vaade oli ikka mega ilus hotelli sisealale, kus olid basseinid, kuid eemal terendas Vahemeri. Linnulennult olime merepiirist umbes 100m kaugusel. Seda saime alles magama minnes teada, et õhtune meelelahutus ehk live bänd esineb ka sisehoovis, pm kohe meie toa all ning rõduuks ei ole just kõige helikindlam* 😀 Algselt lootsime, et saame ikka paaril õhtul ka vaiksemas atmosfääris magama jääda, sest ajakava esinejat ette ei näinud, kuid meil “vedas” ja saime show’d täie raha eest, kõik seitse õhtut 😀 😀 :D** Toas oli kõik elementaarne olemas ent mis puudus, olid triikraud ja veekeetja. Või noh, ei puudunud, vaid need pidi tagatisraha vastu vahetama. Veekeetjat oli meil piimasegu tegemiseks vaja, seega mis meil muud üle jäi, kui 40 eurot natukeseks ajaks panti panna (saime ikka kõik tagasi ka). Miks ma need eraldi välja toon, on seetõttu, et hotelli kohta lugedes, oli kirjas, et kõik toad neid sisaldavad, seega oli natukene imelik tunne, et nii vähe külalisi usaldataksegi. Aga ju siis neil on omad halvad kogemused olnud, millele tugineti. Toas oli telekas, aga mina ei tea, mis nende hotellidega on, et päris paljudes näidatatkse vaid kanaleid, kus saated on kohalikus keeles dubleeritud. Päris närvi ajas, kui oleks tahtnud õhtul mõnda krimkat vaadata, aga no muffigi ei saanud aru, millest juttu 😀 Kuna mina olin ikkagi puhkusel, et plaaninud ma mitte üks raas rohkem koristada, kui hädavajalik ja nii lasime toateenindusel iga päev meie tuba sättida. Oli küll mõnus igal päeval peale ringitatsamist korras ja puhtasse tuppa tulla 🙂 Ainult viimasel päeval ei koristatud meie tuba, sest tol hetkel, kui nad tulla tahtsid, oli Miku Piigaga toas, kes lõunaund magas ning Miku palus neil mitte segada. Hiljem nad tagasi ei tulnudki.

-Nagu öeldud, sisaldas meie majutus hommikusööki ning lõuna-või õhtusööki. Valiku üle ma nuriseda ei saa, sest kõik kolm söögi korda ikkagi mingil määral erinesid üksteisest. Ja alati oli lai valik erinevaid roogasid. Mis mulle terve nädala jooksul pinda käis, oli väikeste kohviportsude olemasolu, ma olen ikka harjunud kopsikuga kanget kohvi jooma, seal pidin ainult luristama nukutassist 😀 Kohvi pakuti ainult hommikusöögi ajal ja nelja masina taga oli ALATI järts. Lisaks suutsid kaks masinat järjepidevalt cappucino asemel kakaod anda. Noh ütleme nii, et kohvi on minu energiallikas hommikul ning kindlasti ei ole ma rõõmus magusat kakaod lürpides 😀 Mereandide valik õhtusöögil oli alati nii lai, et kalaisu sai mõneks ajaks rahuldatud. Ja kohalikke kooke/tarretisi/kreeme, nominaeitea kuidas neid nimetada, sai ka proovitud. Enamus olid ikka täitsa head. Kusjuures kahest söögikorrast päevas täitsa piisas, sest meie sõime tavaliselt tugeva hommikusöögi, päeva peale haarasime mõne snäki kui sedagi ning siis oli õhtuks ilusti piisavalt tühi. See oli kerge üllatus, et lõuna- ja õhtusöögi kõrvale jooke ei pakutud, need pidi alati juurde ostma. Seda pean siiski tunnistama, et kui sa ikkagi nädalake oled ühes ja samas hotellis, siis paratamatult väsid ka lõpuks söögist ära, isegi kui alati on valikut 🙂

–Basseiniala oli iseenesest piisavalt suur ja kuna aeg oli juba hooaja lõpus, siis külalisi ka mõistlikus koguses ehk lamamistoole jätkus kõigile piisavalt. Veemöllu jaoks oli suur bassein, lastebassein ja mullikas. Aga, kurja kui külm vesi oli. Ses mõttes olime Mikuga mõlemad pettunud, et ei osanud vaadata, kas basseinide vett ka köetakse. Noorhärrat muidugi see ei morjendanud, sest tema hüppab iga ilma ja temperatuuriga vette, kuid Piiga hoidis end ka pigem tagasi. Sisehoovis oli ka pisike mängunurk kahe liuväljaga lastele ning kaks korda päevas avati mängutuba. Seal oli lastel võimalik meisterdada, mängida erinevaid lauamänge, ehitada erinevatest klotsides või vaadata multikaid. Ühesõnaga tegevust oli mõlemale meie lapsele ning kui oma aega piisavalt planeerida, siis sai tihtilugu terve päev tegevustega sisustatud nii, et ise väga laste meelt lahutama ei pidanud. Näiteks oli hotelli allkorrisel nii piljardi- kui õhuhokilaud, mille taga poisid mõnuga aega veetsid. Mina sain jällegi kohalikku kossu nautida paaril õhtul.

-Ma pean eraldi välja tooma ka selle, et meie hotell uputas prantslastest. Ja mitte niisama, vaid eranditult oli tegu vanema generatsiooni esindajatega. Eks kindlasti mõjutas fakt, et asusime ju päris lähedal Prantsusmaa piirile ja ju siis korraldati neile turistikaid. Esimesed päevad ei pannud ma neid väga tähelegi, aga mida päev edasi, seda rohkem neid igal pool oli ja issand kui ebaviisakad nad olid. Neil ei olnud üldse probleemi trügida igalpool järtsudes ette, tormata liftidest esimesena välja, kuigi mina olin näiteks käruga neil ees. Tippude tipp oli üks õhtu, kui läksin üksinda lastega õhtusöögile ning restorani ukse ette oli tekkinud järts. Võtan mina end sappa, kui ilmuvad minu seljataha neli prantslast, lobisevad omavahel, siis lobiseda teiste prantslastega minu ees ning enne kui arugi saan, on kaks minust ettepoole silganud. Okei, lasin sel minna, kui paari mintsa pärast olid järgmised kaks minu ees. Ja kui ma neile pahase pilgu viskasin, vaatas üks prantslanna mind veel pahasema ilmega vastu, et ilmselt oleksin pilkude tappes teise ilma jõudnud ka 😀 Ma ei mäletagi, mis õhtu see oli, kui tsillisime neljakesi väljas ja mõtlesime, et ei hakka kohe esimeste seas restosse õhtusöögile tormama, oleme ikka viisakad ja jääme 15 minutit hiljaks. Aga siis hakkas neid prantslasi aina imbuma ja imbuma ning järts aina kasvama ning lühemaks ka ei jäänud, seega läksin lõpuks üksinda seisma, kuni Miku lastega oli. Tol õhtul selgus, et hotelli vallutasid umbes 200 prantslast, kel oli kõike kohe ja praegu vaja. Aga kõige parem nali oli järgmisel hommikul, kui pool tundi enne resto uste avamist (ehk 7 hommikul) lookles juba prantslaste saba valmis sööma minemiseks 😀 Eks nad ilmselt siis ikkagi õppimisvõimelised ole.

-Piiga sai hästi, hästi palju tähelepanu ning ma ei liialda siin üldse. Eks üks heledanahaline punapea ümmarguste siniste silmadega ei ole tõesti igapäeva nähtus ja ta torkab silma. Aga oi kuidas mind hakkas lõpuks häirima see, et need samad prantslannad nunnutasid teda restos samal ajal kui meie süüa üritasime. Ses mõttes, et mul ei ole midagi selle vastu, kui inimesed teda nunnutavad, isegi restomeeskonnaliikmed suhtlesid temaga erinevatel hetkedel. Aga need prantslannad võisid teda lihtsalt passida ja passida. Ausalt, ma tundsin ühel õhtusöögil olles, et ma lihtsalt võtan oma lapse ja lähen, sest ma enam ei jõua kannatada seda, et minu suutäisid kõrvalt lauast loetakse 😀

Santa Susanna ise on selline pisem kohake, meie saime põhimõtteliselt poole päevaga ta läbi käidud ja midagi erilist seal vaadata ei olnud. Eks tänu hooajalõpule ja turistide väiksemale hulgale hakkas silma ka see, et kohake ise on natike … trööstitu, väsinud, must. Kuidagi ebamugav oli näiteks minna toidupoodi, kus riiulitel vaatas vastu pigem tühjus (nagu koroona algushetkedel). Nii mõnedki meelelahutus- ja toidukohad olid oma uksed juba sulgenud, mis lisas üldpildile veelgi nukrust juurde. Muideks, meie viimasel õhtul selgus, et enamus kohti sulgebki oma uksed, sest hooaeg on läbi. Ses mõttes ongi kahe otsaga see asi, kui minna Costa Bravasse oktoobri lõpus – jah, turiste on tunduvalt vähema ja lahedam liikuda, aga kogu melu on ka pigem juba läinud. Kuhugi veeparki me ei jõudnudki, sest lihtsalt olid kõik kohad oma uksed sulgenud, seda küll juba septembris. Samas, lastega aega veeta ei olnud üldse keeruline, sest tänavapildis ikkagi märkas erinevaid mänguväljakuid, küll mitte suuri, aga piisavalt, et neil oleks lõbus. Nii mõnigi neist oli korralikult linnusitaga kaetud, aga see vist on paratamatus. Ja asub ju Santa Susanna Vahemere kaldal, seega vesi on koguaeg käe ulatuses, kui on soovi.

Kuna me algul plaanisime pigem lebotada vaid basseini ääres, kuid pidime siiski pettuma selle hubasuses ja otsima muud tegevust, külastasime ka muid linnasid. Ühel pärastlõunal sõitsime rongiga Calellasse lõunatama, tundus mõnus linnake. Ühe päeva veetsime Barcelonas, kuhu jällegi rongiga saime. Ma pole kunagi väga Barcelonasse kippunud ja seegi kord oli see pigem Miku idee minna, kui juba nii lähedal olime. Plaan oli rongijaama kõrval hüpata turistibussile ja külastada sellega nii Sagrada Familiat, edasi Park Güelli ja lõpuks veel Akvaariumit ent lõpuks pidime vaid katedraali külastusega piirduma. Seda puhtalt seetõttu, et järjekord bussidele oli meeletu ja nii me tatsasimegi Sagrada Familia juurde jala. Pool tundi hiljem veendusime selle suursuguses ja tõesti jättis see meile väga sügava mulje. Noorhärra jäi Mikuga mänguväljakule kuniks minaks uurisin veidi ringi ning selgus, et ta oli pargipingil magama jäänud. No ilmselgelt ei olnud temast meile selli tatsama teist pool tundi Park Güelli, et seal veel ringi käia ja siis külastada Akvaariumi. Otsustasime hoopis taksoga rongijaama minna, et rongiga hotelli tagasi sõita. Kuna päev oli hästi palav ning Noorhärra suutis oma mütsi kuhugi unustada, siis kahtlustasime tal kerget kuumarabandust, sest ta lihtsalt oli nii uimane ja näost punane ning väga soe. Õiget rongi pidime ka ikka korralikult ootama ent lõpuks ta tuli ning õnneks hotelli tagasi jõudes oli ka Noorhärra enesetunne parem. Pikk jutt lühidalt – mul on vaja minna Barcelonasse tagasi, soovitavalt pikaks nädalavahetuseks ja LASTETA. Ja ühel päeval tegime meresõidu Tossa De Mari ja tagasi. Laev läks hommikul eriti mugavalt meie hotelli rannast välja, sõitis umbes kaks tundi ja tegi mitmeid peatusi teistes linnakestes. Lõunaks olime Tossa de Mar’is, kus aega ringi vaadata neli tundi. Jällegi, linnake, kus oleks tahtnud rohkem aega veeta ja ringi vaadata, kuid lapsed ja käru seadsid oma piirangud. Pärastlõunal korjas laev meid peale ja viis ilusti hotelli tagasi. Jäime kõik selle reisiga väga rahule.

Viimasel päeval ei plaaninud me midagi teha, kui vaid puhata. Magasime nii kaua kui torust tuli, aga mitte liiga kaua, et hommikusööki maha magada 😀 Tegime viimase jalutuskäigu mööda rannariba, poisid käisid nelikrattaga sõitmas, hiljem käisime Vahemeres ujumas ning pärastlõuna veetsime mängutoas. Viimase päeva puhul lõime endid õhtul lille ja jalutasime ühte India restosse sööma peatudes tee peal erinevates baarides mõneks kokteiliks. Isegi Noorhärra sai jaheda mangokoksiga maiustada. Tagasireisimine oli megavara, sest transfeer oli hotellis juba 3 öösel. Iseenesest sujus kõik hästi, kui väljaarvata, et lend hilines väljumisega pool tunnikest. Lapsed magasid korda mööda lennujaamas ent lennukil oli Piiga terve tee üleval, magama jäi alles vahetult enne maandumist. Nagu ikka. Kodune päev oli meil hästi tsill ning midagi plaani me ei võtnud.

Seega, kas me jäime reisiga rahule? Jah, kindlasti. Kas me õppisime midagi? Muidugi. Esmalt, kui sa lähed lastega puhkusele, siis sa tegelikult lähed oma tavapärast elu elama teise keskonda ehk sa ei puhka, vaid ikkagi hoolitsed oma laste eest. Mida kiiremini sa unustad lootuse puhata (minu jaoks on puhkamine nii kaua hommikul magamine, kui soovi on, söögi nautimine, basseini ääres lebotamine ja raamatu lugemine/ristsõna lahendamine, õhtul tsillimine kas baarides või rõdul), seda kiiremini hakkad oma lastega olemist nautima. Teiseks, tuleb teha paremat eeltööd piirkonna kohta, kus sa peatud ning hotelli, kus sa ööbid. Lastega reisides on siiski mingid asjad, mis võiksid olla. Kolmandaks, valida ka aega, millal puhkusele lähed. Meile küll sobib seekordne inimeste vähesus ent järgmine kord võib-olla läheme ikkagi augusti lõpus vahetult enne kooli. Meie näiteks ei teinud väga eeltööd kuhu minna ja mida teha ning õigesti tegime ka. Jooksvalt vaatasime, mida pakutakse ja mis tundub huvitav. Kui mina näiteks eeltööd teen, siis tekib alateadlik kihk, et KÕIK peab ka ära tegema ning see lisab pinget.

*See oli tegelikult täitsa halenaljakas hetk esimese päeva õhtul. Käisime jalutamas ja õhtustamas ning olime kõik suhteliselt turris, kui hotelli tagasi jõudsime. Väsimus oli teinud oma töö, mistõttu Noorhärra (sõna)kuulmine oli miinuses ning meie kannatlikus tema käitumisega samamoodi väga väga napp. Otsustasime, et parim on minna lihtsalt magama, lasta kõigil end välja puhata ning alustada uut päeva rõõmsa meelega. Noorhärra oli just visanud end pikali, mina pannud Piiga kärusse pärast 10 minutlisti trallitamist mööda voodit, kui kuulsime õues tümakat. Sel hetkel vaatasime lihtsalt Mikuga teineteisele otsa ja mina vähemalt purskasin naerma, sest tõesti enam hullemaks see olukord minna ei saanud. Ma arvan, et Miku ei olnud kaugel frustratsioonipisarate valamisest 😀

*Hihii, sain omal nahal kogeda ka seda, et rõduuks käib lahti ainult seest poolt. Nimelt teisel õhtul, kui lapsed ja Miku hambad laiali magasid, otsustasin mina rõdule esinejat kuulama minna. Kuna muss oli ikka rajukõva, pidin rõduukse enda järgi sulgema. Natukese aja pärast oli vaja mul vetsu saada ent rõduust enam lahti ei saanud. Ma koputasin ikka päris meeleheitlikult klaasile lootuses, et Noorhärra või Miku ärkavad, aga nad magasid ikka väga õndsat und hoolimata sellest, kui kõvasti ma kobistasin. Lõpuks ei jäänud mul muud üle, kui helistasin hotelli registratuuri, rääkisin oma kurva loo ära ja mulle saadeti turvamees appi. Ma lihtsalt ei osanud muud teha, kui naerda oma kohmakuse üle. Jumal tänatud, et ma telefoni igale poole kaasa võtan, muidu ei teagi, mis saanud oleks 🙂

Käisime esimesel perebasseinikal, minek

Ehk juba pea kuus aastat oleme mõelnud, et tahaks minna oma perega basseini äärde puhkama. Ma ei saa öelda, et see oli meie esimene perepuhkus, sest oleme ju kordi käinud koos Eestis või ka Inglismaal ringi rännanud. Küll aga käisime esimest korda oma perega soojal maal. Kui siiani olime erinevatel põhjustel broneerimist lihtsalt edasi lükanud, siis aasta alguses ütles Miku, et nüüd bronnime ära ja kõik, muidu me ei jõuagi kuhugi. Kasutasime broneerimiseks sellist veebilehte nagu onthebeach.co.uk just selle mõttega, et seal sai oma soovi järgi reisi kokku panna ning siis osamaksetena seda tasuda. Meile tundus kuidagi tehtavam see, et maksame igakuiselt summa X ning kui tuleb reaalne reisiaeg kätte, on vaja ainult kohapealseks kasutamiseks raha kaasa võtta. Tundub imelik, aga mulle tundus tänu sellele, et saime reisi justkui mega soodsalt 😀 Jaaa, mis imetrikke see ajuke ikka teeb, kui seda veidike šantažeerida. Seega jaanuaris sai broneeritud nädalane puhkus Costa Bravas, lennud Leeds-Girona-Leeds, ööbimine Santa Susannas. Lisaks sisaldas pakett auto parkimist ja lounge’i kasutust Leedsis, 2x20kg äraantavat pagasit, transfeeri lennujaam-hotell-lennujaam ning hotellis kaks söögikorda. Esimese puhkuse kohta läks ikkagi kõik hästi. Mikuga saime teha omad järeldused, mida järgmine kord teisiti teha, millele rohkem rõhku pöörata jne. Alljärgnevalt on natuke pikem kokkuvõte meie nädalast.

Esiteks, algas meie reisinädal sellega, et mina bronnisin endale koroona PCR testi. Jajah, mul endal jäi ka amps lahti, et koroona on veel kuskil riigis teema, aga no ei olnud mul midagi muud ka peale hakata. Vaktsiine ma saanud ei ole, läbipõdenud viimase poole aasta jooksul ka mitte, seega jäigi valikusse kas antigeeni või PCR test. Kuna antikas pidi olema tehtud vähem kui 24 tundi enne väljalendu ning ma juba teadsin ette, et minu reedene päev saab olema täis pakkimist ja toimetamist, et laupäeva varahommikul täies koosseisus õigeaegselt lennujaamas olla, siis valisin PCR testi. Seda võib teha kui 72 tundi enne äralendu. Lapsed mingeid teste tegema ei pea ning Mikul oli olemas koroonapass. Saabus neljapäeva hommik ehk minu testipäev kui Miku helistas, et tema peab ka ikkagi testi tegema. Põhjus nimelt selles, et tal on küll 1 ja 2 doos tehtud, aga booster mitte ja seetõttu ei laseks Hispaania teda ikkagi riiki sisse. Nii saatsin talle andmed, kus mina oma testi teen ning tänu arusaajale ülemusele, keeras ta kohe hommikul autonina testsimiskeskuse suunas. Ütlen kohe ära, et olime vaevalt oma negatiivsed tulemused reedel kätte saanud, kui tuli uudis, et Hispaania kaotab kõik koroonaga seotud piirangud, seda koheselt. Eks nüüd meil õhkõrn lootus on, et vast saame tulevikus ikkagi mingit kompensatsiooni ja tuulde lastud 100 naela leiab tee tagasi meie rahakotti, aga eks paistab. Hoopis toredam olid need 20 minutit neljapäeva hommikul ajal, kui ma tegelikult pidin vaikselt riidesse panema, et Noorhärra kooli viia. Ühesõnaga, palus Miku, et saadan talle tema passinumbri, et broneerida testimisaeg. Läksin tema passi tavapärasest kohast võtma, kuid seal seda ei olnud. Tegelikult ei olnud seda kuskil näha ja mis kõige parem, meie kellegi nelja passi ei olnud kuskil näha. Ometi oli mul selgelt meeles, et just mõned õhtud tagasi olid need passid mul käes, et saaksime check-ini ära teha. Paanikas helistasin Mikule, et jama nüüd majas ja mul ei ole talle passinumbrit anda. Ta küll leidis selle kuskilt mujalt, AGA koroonatesti tegemiseks oli vaja pass füüsiliselt kaasa võtta, nii tal kui minul. Ja vot siis hakkas tuuseldamine elutoas pihta. Keerasin diivani ja selle peal olevad tekid/padjad mitu korda ringi, kolistasin mööda kirjutuslauasahtleid ja riiuleid, isegi Noorhärrat keelitasin, et kas ta on passidega mänginud ja need kuhugi pannud (sest tüüpilise lapsena on ju pass maailma kõige huvitavam doument üldse), kuid ei miskit. Meeleheitel vaatasin ka prügikasti, et kas päriselt olen totaalselt lolliks läinud ja passid ära visanud, aga ei. Meenus juhtum, kui kaotasin oma koduvõtmed kunagi ja ka paanikas otsisin neid, no ikka niimoodi, et kallasid prügikastisisu köögipõrndale laiale, sest Noorhärra oli tol hetkel sellises vanuses, kus viskas asju igale poole. Lõpuks leidsin võtmed ukse eest, väljaspool. Igatahes oli mul nutt juba kurgus, et kui ei ole passe, ei saa ka mina testile minna ja ei lenda keegi meist puhkama. Lõpuks avasin Noorhärra kirjatarvetekarbi ja voila – istusid need passikesed neljakesi seal sees. Minu ainuke loogiline seletus on, et meil on kaks metallist karpi, üks tähtsate doumentide jaoks ja üks Noorhärra kirjutamisvahenditele. Ju ma siis meeltesegaduses panin need passid valesse karpi, sest noh … üks metallkarp kõik eksole 😀 Seega, testile ma ikka jõudsin.

Reede möödus enamjaolt (mitmekordsele) pakkimisele ja viimase minuti asjatamistele. Näiteks, otsustasin siiski osta eraldi, ühes tükis oleva jalutuskäru. Ryanair küll pakub tasuta kaasa võtta kas ühestükis kokkuvolditava käru ja autoistme ehk kaks eset, aga meie kodune käru käib kaheks osaks ja siis kokku ehk ma ei tahtnud riskida, et Ryanair hakkab tähte närima ja peame midagi juurde maksma* Kuna ma tõesti vajasin käru vaid reisi jaoks, sest oma igapäevase liikumisvahendiga olen super rahul, siis ega ma väga palju maksta tahtnud ka. Valituks osutus Cuggl Rowan (pakkumine 60 naelaga). Mis ma oskan öelda – kõik elementaarne ja vajalik oli olemas. Kokku ja lahti see käru käis, küll sai seda teha vaid kahe käega, isteosal oli 3 asendit ja Piiga sai selles ilusti magatud pluss vankrikaar oli hästi hea ja suur, esirattad lukustusid kui soovi oli ja käru all oli ka pisike korvike. Samas ühe käega oli seda võimatu manööverdada, pidur toimis väga halvasti ja pigem üldse mitte, aga nädalasele reisile minu arvates idekas, kui sa ei ole väga pretensioonikas. Igapäevaseks kasutamiseks seda kindlasti ei ostaks. Mina küll viisin enda oma täna poodi tagasi, kuna viiendal kasutuspäeval avastasin, et kangas on ühest kohast rebenenud ja metallraam turritas välja, muidu oleks ilmselt seda varukäruna isegi alles hoidnud. Õnneks ei protesteeriud pood ka raha tagastamisel.

Nüüd tuleb see koht, kus kogenud lastega puhkusele mineja ilmselt kihistab pihku, aga ma näiteks ostsin endaga kaasa nii mähkmed, niisked salvakad kui piimapulbri Piigale. Muidugi on ka Hispaanias poode ja pisikesi lapsi ning loogika ütleb, et neil on ka ju samu asju vaja, kuid ma tundsin ennast kuidagi kindlamalt teades, et need on mul kaasas. Praegu ütleksin, et õigesti tegin, sest hotelli ümbruse pisikesed poed olid pigem kaubast tühjad (hooajalõpp) ja mul oleks ikkagi korralik jama majas olnud. Huvipärast hoidsin silmi lahti ning ega eriti märganud mähkmeid või piimapulbrit. Samas beebipüreesid võtsin täpselt nii palju, et lennul saaks kasutada, sest ma arvasin, et minu pea 11-kuune laps muidugi sööb sama asju mida meie, nagu ka kodus. HA HA, juba teisel päeval ajasin purgitoite taga, sest preilile ei sobinud miski. Ta toituski mul nädal aega pm purgipüreedel, sekka näris kurki ja pastat, aga koju jõudes hakkas kohe putru jälle vintsutama 😀 Ja siis, tuli mul korralik apteek kaasa, kuna Noorhärra oli jälle nädalakese köhinud, kuid veel hullem oli see, et neli päeva enne lendu hakkas Piiga köhima ning tal tõusis ikka korralik palavik. Kui meil poleks reisi ees olnud, siis oleksin lasknud tal rahulikult põdeda, kuid kuna me ikka päikese alla tahtsime kõik koos jõuda, käisin temaga kolmapäeval perearstil, kes õnneks midagi hullu ei tuvastanud ja lubas reisile minna eeldusel, et kui palavik jälle tõuseb, siis paratsetamool selle ka alla toob. Aga noh näiteks tänu sellele, et Piiga tervis niimoodi tegi, ostsin meile reisikindlustuse, mida muidu ei plaaninud teha. Mitte et meil augustis juba olid ärevad hetked seoses reisikindlustuse puudumisega. Ostuhetkel lihtsalt ei olnud ma kindel, et kas me läheme reisile neljakesi või läheb äkki Miku hoopis Noorhärraga kahekesi, kuna mina jään haige beebiga koju. Aga noh lõpuks kõik ikka sujus. Aaa, see apteek – no mul oli kaasas paratsetamool mõlemale lapsele, Noorhärrale köharohi, hanerasva, soolvett nina puhastamiseks ja see tatiimemisvoolik, kraadiklaas, mingid mentoolitilgad padjale panekuks, et oleks kergem hingata öösel. Muidugi reisil midagi vaja ei läinud, õnneks.

Reisime kodust hotelli sujus viperusteta. Auto saime ilusti pargitud ning õnneks oli ka transfeeribuss kohe ootamas. Lennujaamas pigem vähe rahvast ootesaalis ning pagasi registreerimine läks õlitatult. Isegi turvakontrollis ei olnud mingeid viperusi. Esimest korda kasutasime lounge’i teenust ja pigem ostan nüüd selle teenuse iga kord, kui puhkusele lähen. Asi ei olegi selles, et sul on tasuta süüa ja juua (soovi korral ka alkot), kuid sa saad inimese kombel rahulikult istuda laua taga ja seda pigem vaikuses. Tolleks hetkeks oli lennujaam juba mega puupüstitäis ja lärmakas, et selles veel kahe lapsega varahommikusi tunde veeta oleks olnud õudus. Lennul tegeles Miku Noorhärraga, kuna nende istekohad olid kõrvuti, mina meelelahutasin Piigat. Päris mitu korda tatsasime mööda vahekäiku edasi-tagasi, sest no sellel lapsel on konkreetselt raskusi paigal püsimisega 😀 10 minutit enne maandumist väsis ta siiski ära ja jäi magama, nagu ikka. Hispaania poolel saime väga kiirelt passikontrollist läbi ning ka pagas ilmus lindile esimeste seas. Ootehallis oli autojuht juba kohal ning algas sõit hotelli. 45 minutit läks hästi kiirelt ning meie õnneks oli ka tuba juba valmis, kuigi ametlik check-ini aeg ei olnud veel kätte jõudnud. Kui muidu oli hotell makstud, siis kohapeal pidime tasuma veel turistimaksu mõlema täiskasvanu eest (kokku 18 eurot) ning võisime tuppa minna. Saabusime just siis, kui hotellis hakati lõunasööki jagama, nii et kasutasime ka oma “tasuta” söögikorra ära. Esimene päev oli tegelikult kõige hullem, kuna olime varajasest ärkamisest ja siiski pigem pikast reisimisest kõik vässud, seega õhtuks oli kõikide asjaosaliste kannatus väga lühike ning häält sai tõstetud natuke liiga palju kordi. Aga nagu hiljem Mikuga arutasime, panime selle puhtalt väsimuse süüks.

JÄTKUB…

*Kui ma praegu tagasi mõtlen, siis esimest korda tegime pagasile check-ini iseteeninudkassades ja seal printis masin tõesti kärule vaid ühe sildi. Ilmselt oleks korralik jama tulnud sellest, kui lennuki juures vankri kaheks oleksin võtnud ja ühel osal igasugune silt puudu oleks olnud.

Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.