Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Eestis

Üldjoontes on puhkus Eestis alati ootamist väärt ning aeg möödub kiirelt. Nii juhtus ka seekord ainult selle erandiga, et kõik plaanid, mis tehtud said, lendasid vastu taevast. Esialgu seetõttu, et Noorhärrast tabas korralik köha, mis algas kergelt nädal enne äralendu, läks hullemaks äralennu päeval ja eskaleerus Eestis olemise esimesel päeval.* Aga hiljem tuli mängu ka koroona karvane käsi, seega tegelikult ei saanudki me kellegagi kokku. Mina tundsin end halvasti ja arvasin, et Noorhärral on igav kuna ühegi lapsega me seekord kokku ei saanud, kuid temale hoopis meeldis puhkus. Mis me siis sel korral tegime.

Käisime minigolfi mängimas ja see oli super. Ses mõttes, et kui minu arust osatakse Eestis erinevaid teenuseid pakkuda pigem kõrgema hinna eest, siis seekord olin meeldivalt üllatunud hinna taskukohasuse osas ning pigem oleksin olnud nõus rohkemgi maksma. Me oleme Inglismaal mitmes kohas minigolfi mänginud, kuid tavaliselt on tegu lihtsalt radadega, kuid ElamusGolfis on tase ikka hoopis midagi muud – kõik eriefektid, mehhanismid, dekoratsioonid. Super lihtsalt ja soovitan soojalt. Boonusena olime ainukesed mängijad (sest olime uksetaga kohe kui need lahti tehti) ning ei pidanud seetõttu ka maski kandma.

Samuti käisime Noorhärraga söömas Solarise Lidos. Ma ei teagi, millal too koht läbis uuenduskuuri, kuid jällegi oli värskendav midagi uut näha. Noorhärral oli muidugi tõsiseid raskusi valida, mida ta süüa soovib, sest kananagitsaid seal ei olnud ja ta on pikemat aega liiga pirts toidu suhtes olnud 😀 Lõpuks rahuldus kotletiga, aga ainult pärast seda kui ütlesin, et tegu on põhimõtteliselt nanna tehtud pikapoisiga, lihtsalt kuju on teine. Mina sõin kartulit ja sealihašnitslit peedisalatiga. Väga hea oli.

Tegime kahekesi ka kinodeidi ja vaatasime “Tulesüdant“. Jällegi, olime ainukesed külalised ning saime mõnuga saalis laiutada. Multikas mulle meeldis, kuigi mingi hetk jäin tukkuma, puhtalt seetõttu, et praegusel eluperioodil tunnen enamus ajast lihtsalt väsimust 😀 Apollokino oli ses mõttes korralik, et küsisid nii koroonapääsu kui ka isikut tõendavat dokumenti.

Sattusime linna mitu korda ja sihilikult liikusime ühistranspordiga, nii trammide kui bussidega, sest mulle tundub et see oli kohati Noorhärra jaoks isegi vägevam sest noh … minirong ja buss 😀 Minu jaoks oli väga harjumatu esimestel päevadel (ja ka lennujaamas ning lennukis) kanda maski, sest olin kuidagi harjunud, et Inglismaal ei pidanud seda enam kandma. Keegi otseselt õlale ka ei koputanud, et mul mask puudus. Ja noh, mõned hinnad – nt laste ibukas Neurofon, Eestis maksin 13 eurot, Inglismaal saan selle a la 4 naelaga. Samas, üks minu lemmikpoode on Magaziin just mõistlike hindade osas. Selver tundub tsipake kallim kui Coop, kuid näiteks väljas söömine oli endiselt pigem taskukohane. Kinos käimine on suhteliselt sarnases hinnaklassi Inglismaaga. Aga mis toimub koroonatestidega??? Esiteks peab neid eraldi ostma, kuigi mina olen siiani arusaanud, et kogu maailm võitleb ühiselt selle levimise vastu, seega testimine peaks ju olema tasuta. Ja hind, üks testikomplekt 6 eurot, viiene komplekt 25 eurot (nägin ka hinda 35). Päriselt?!?! Kas tõesti arvatakse, et inimestel on niigi peale kahte räsivat aastat raha kotiga seljas? Ses mõttes pean tänama Inglismaa süsteemi, sest siin saab tellida endale seitsmese komplekti iga kolme päeva tagant kui vaja, tasuta. Kuigi ka see pidi nüüd aprillist muutuma.

Muidug kodune saun ja lumi. Minule üllatuseks küsis Noorhärra sel korral sauna, tavaliselt hoiab ta sellest eemale. Piiga sai kaoma esimesed ristsed, kuid ilmselgelt olin siin mõistlik ning olime leilis vaid loetud minutid, istusime alumisel polkul ja tegelikult läksime leili, kui see ei olnudki veel päris valmis. Lund saime korralikult ja õnneks oli isa ajanud traktoriga suured lumehunnikud kui hoovi puhastas, seega ei olnud üldse raskus kelguga kuskilt alla lasta. Samuti meisterdasime nii lumememme kui minikindlust. Eelviimasel päeval võtsime ette ka talvise matka koos piknikuga. Ses mõttes, et olime kodust maksimaalselt paari kilomeetri kaugusel, kui müttasime kokku kolm tundi, sest ühel mehel oli vaja liikuda AINULT mööda lumevalle, ronida puude otsa ning pidada lumesõda 😀

Mis lennureisi puudutab, siis meil juhtus seekord nii, et kolm sõbrannat lendasid oma lastega koos, seega mul oli abikäed vajadusel võtta. Üksi oleksin ka hakkama saanud, kuid abikätega oli tunduvalt lihtsam see reisime. Ja ma ütleks, et Piiga oli ikkagi tunduvalt rahulikum kui Noorhärra, kellel on raskusi rahulikult olemisega, kui ta on elevil. Eriti kui veel sõbrad ka olid lennukis 😀 Minekul tegi Piiga vaid korra häält, kui olime Eestis maandunud ja ootasime lennukist väljaminekut, tema oli juba riides ja kõhukotis mul, kuid keegi veel ei liikunud ning lapsel hakkas palav. Nii kui välja saime, oli ta jälle rahulik. Tagasilennul jäi Noorhärra viimaseks 15 minutiks magama ning tema äratamine ning lennujaama saamine oli veidikene väljakutse, kuid autosse saades jäi ta kohe magama ning kõik oli ok. Eks ta üks ettevõtmine ole hetkel see reisimine, sest pean sõitma Inglismaa poolel 2.5 tundi lennujaama Liverpooli, kuid õnneks on siis vaid 2.5 tunnine otselend Tallinna jäänud. Lihtsalt natuke jama on see, et lennud on õhtul, eriti Tallinn-Liverpool, mis maandub südaöö paiku (no ja siis peab veel koju ka sõitma).

*Egas meil muud midagi üle jäänudki, kui kutt sai mitu korda päevas jalavanni sinepiga (sellele lapsele meeldib väga jalavanni teha), pärast mida hõõrusime tallaalused kas hanerasva või tärpentiinsalviga. Lisaks tulid kasutusele laste sinepiplaastrid (mida ta vihkab, kuid laseb panna ja mis minuarust panigi tervenemisprotsessile alguse) ning köharohi ja kurgutabletid. Muideks, kas ongi nii, et Eestis jäetakse apteeki väike varandus kui seda külastada?

Saaremaa 2021

Oijohaidii, täpselt kuu aega pole ma midagi blogisse kirjutanud. Olgem ausad, mind tabas lihtsalt suuremat sorti kirjutamise vastumeelsus ja niimoodi ma otsustasingi pigem end mitte sundida. Sest sunni peale kirjutatud postitused on lihtsalt puhas jama. Nüüd viimane nädal on olnud hetki, et isegi tahaks kribada ja nii ma täna hommikul oma läpaka välja võtsin. Käisin ju Eestis olles pea kümne aastase pausi järel jälle Saaremaal ning kui alguses pidi sellest saama meie pere pisike retkeke, siis tänu koroona reeglitele jäi ju Miku puhkus täitsa ära, kuid selle asemel tuli ja sõitis meiega minu vend.

Ühesõnaga oli plaanis minna kolmeks päevaks ja kaheks ööks saart avastama. Kuna mina ei olnud pikalt käinud saarel ja Noorhärra üldse mitte, siis ei olnud väga raske panna paika väike marsuut ja kirjutada üles kohad, mida külastada. Võtsin kohe alguses ka suhtumise, et meil on puhkus ja meie puhkuse tempo kulgem kõige pisema rütmis vältimaks väsimusjorinaid ja muud sellist. Seda enam, et puhkus oli ka minul ja vennl ning ei ole ju mõtet suuremat sorti vaatamisväärsuste maratoni korraldada, kui me lõpuks seda ei naudi. Seega, sõidu hommikuti magasime just nii pikalt kui torust tuli, mina tegin kodus pisikese eeltöö ja printisin endale Saaremaa kaardi ning lihtsalt panin paika kohad, mida võiks külastada. Esimesel päeval sättisime endid sadamasse teele 10 paiku – kõik väljapuhanud, kõhud ilusti täis ja rõõmsad meeled. Teadlikult ei broneerinud ma kummagi praamisõidu jaoks ka pileteid, sest nagu juba öeldud, oli meil vabagraafik. Minnes vedaski meil nii, et saime ühe viimase autona praamile ja esimeste seas välja. Eks meil vedas ka ses mõttes, et ma välistasin kohe alguses saarele mineku nädalavahetusel just selle mõttega, et inimesi oleks ilmselt tavapärasest rohkem ja nii toimuski meie reis kolmapäevast reedeni. Muideks, me sattusime saarele just tollel nädalal, kui Suur Tõll sadamakaid rammis, mis praamigraafiku korralikult segi ajas. Tegelikult meil vedas, sest meie jõudsime saarele just paar praami enne toda õnnetust ehk oskasime juba varakult arvestada, et tagasitulles peame ilmselt saare sadamas natukene ootama. Ilmselt ma ei pea mainima, et praamisõit meeldis Noorhärrale väga 😀 😀 😀

Nende kolme päeva jooksul nägime võib-olla vähem, kui ma arvasin ja plaanisin, samas oli tempo just mõnusalt aeglane ja puhkuselik. Kohe esimese kohana külastasime Muhu Jaanalinnufarmi – mina teadsin seda kohta aastaid, kuid ei olnud seda veel külastanud ning see tundus piisavalt eksootiline ka väiksele lapsele. Mingil põhjusel ma isegi pettusin alguses, sest arvasin et tegu on suure kohaga, kus on palju jaanalinde 😀 Tegelikult on ju tegu pigem eksootiliste loomade aiaga, kus on nii ponisid, sebrasid, kängurusid ja pisikesi karvakerasid. Loomi eriti katsuda ei saanudki, sest nad hoidsid kas ise eemale või olid kaitstud eraldi võrkaiaga. Kuna too päev oli päris palav, siis loomad olid ka pigem natukene loiud. Noorhärrale meeldis seal väga, käis erinevate loomade vahet, kuid ponid meeldisid talle siiski kõige enam. Kuniks üks neist otsustas teda rinnast hammustada. Ma isegi ei tea, miks see juhtus, sest Noorhärra oli üks paljudest lastest, kes aia peal ronis, et neid paitada, kuid mingil põhjusel tema selle naksatuse kätte sai. Muidugi oli selleks hetkeks ka igasugune külastustuju tal kadunud ja suundusime autosse tagasi. Peaks ütlema, et ega tema nutt niisama asjata olnudki, sest rinnal ilutses üks korralik sinikas ikka mitu päeva.

Järgmine külastuskoht oli Asva Viikingite küla, mis jäi mulle silma selle poolest, et seal pidi olema seiklusrada lastele. Kuna Noorhärra on paras ahv ja roniks igalpool igal võimalusel, siis võtsimegi suuna sinna. Poniinsident oli Noorhärra tuju täiesti nulli viinud ja nii ma meelitasin ja üritasi tema tuju üleval hoida sellega, et lubasin mereäärde ujuma minna. Sest mingil põhjusel arvasin, et Asva asub just rannas ja lisaks oli ju päris kuum ilm ikkagi. Ei pea ilmselt mainima kui solvunud üks neljane oli, kui kohale jõudes ta merd ja randa ei näinud 😀 Aga pettumus läks ruttu üle, kui ta sai aru, et läheb ronima. Vend arvas alguses, et kõnnib meiega niisama kaasa, aga lõpuks läks ise ka turnima. Kui ma ei oleks pidanud Noorhärrast turvama, oleksin isegi kuskil kõrgustes kõõlunud 🙂 Igatahes Noorhärrale meeldis ja tegi ilusti raja läbi, lisaks möllas batuudil ja lasi mitmeid korda mööda zipline’i (kuidas selle eestikeelne nimetus on) alla. Ja minu suureks üllatuseks oli poni insident justkui unustatud, kui ta suuri hobuseid nägi, tahtis neile rohtu anda ja pai teha ning ei peljanud kordagi. Mina veel arvasin, et nüüd saab olema meil väljakutseks poni/hobuse kartusest üle saada 😀 Mulle meeldis Asva väga ning ületas igasugused ootused. Just selleläbi, et terve ala oli justkui tagasiminemine ajas – erinevad puidust nikerdused ja mänguatraktsioonid lastele, lisaks ajaloolised viikingite elu tutvustavad väljapanekud. Ainuke asi, mis natuke pettumus oli, oli see et tahtsime keha kinnitada seal, kuid valik oli suht pisike kohalikus kohvikus, vast olid asjad lihtsalt otsa saanud. Aga kui keegi küsiks, siis mina soovitan kindlasti sinna minna, ka lastega peredel.

Esimesel päeval me rohkem ei jõudnudki teha, kui käisime veel söömas, ostsime natuke söögipoolist kaasa ja sõitsime öömajale. Kirjutan neist lähemal allpool. Teise päeva suur suur atraktsioon oli Kuressaare linnus. Ma alguses pelgasin, et äkki Noorhärrale ei meeldi ja hakkab igav, aga sõitsime linnusest eelmisel õhtul mööda ja ta juba oli vaimustuses, et saab suurde lossi minna 😀 Ja keegi meist ei pettunud selles. Mina olin meeldivalt üllatunud, kui ilusti on linnus korda tehtud ja kui palju huvitavat seal välja oli pandud. Lisaks linnuseõuel olevad tegevused ja lahe mänguväljak lastele. Noorhärrale meeldis väga Salme väljakaevamiste väljapanek ja et seal lubati näiteks mõõka käes hoida. Eriti paelus teda viieminutiline animatsioon sellest, mis võis Salmes juhtuda, et leitud viikingite laevad sinna sattusid ja jäid. Ta vist vaatas kolm korda seda filmi, viimast korda veel enne äraminekut 🙂 Kohvikute ja istumiste/näksimiste fännina meeldis mulle katusekorrusel olnud kohvik ja seal pakutu, lisaks kuidas see vahvalt sisustatud oli. Ühesõnaga veetsime seal väga huvitavad mitu tundi ning mina oleks isiklikult ilmselt kauemgi olnud, aga nagu öeldud, siis meie tempot dikteeris üks nelja-aastane ja nii me lõuna paiku minekule suundusime.

Teisel päeval jõudsime veel käia ka Sõrves, tee sinna tundus muidugi meeletult pikk tänu pikale teeremondile, aga sõit oli seda väärt. Noorhärra tahtis kohe ujuma minna ja nii me jalutasime pikalt mööda rannariba, enne kui majakasse läksime. Vette ta lõpuks ei jõudnudki, sest rannas oli kõike muud huvitavat vaadata. Minu suureks üllatuseks tatsas ta ise tornitippu ilma igasuguse viginata ning kõrguse kartusest ei olnud ka mingit märki. Seda pole kunagi olnudki, aga minuteada pole ta enne piisavalt kõrgel käinud ka. Talle meeldis näiteks vaadata pinokliga kaugustesse, sest mingil põhjusel oli üleval tornis üks tasuta paar kasutusele jäetud (kui just keegi ei olnud seda sinna unustanud). Tahtsin torni tipus meist ka ilusa pildi teha, kuid Noorhärra koostöö valmidus oli täielik ümmargune 0 😀 Ja vot alla tulles oli tal järsku jalad niiiiiiii niiiiiii väsinud, et pidi onu kukil alla saama. Vennal ei olnud selle vastu midagi ka, sest allaminek ongi ju kergem kui ülesse ronimine. Ja jällegi teisel päeval käisime väljas söömas enne öömajale siirdumist ning mul oli kohutavalt hea meel, et vend sõitis terve reisi, sest mina ja Noorhärra saime samal ajal mõnuga autos magada.

Viimase päeva hommikul oli Noorhärra vist natuke juba väss reisimisest, sest kohe hommikul hakkas ta küsima Eesti Nanna (minu ema) juurde tagasiminemist. Teades, et praamijärjekorrad on ilmselt pikad kui lühikesed, siis ega me pikka päeva plaaninudki. Mina tahtsin jõuda Kaalisse kindlasti ja sinna ka koheselt suundusime. Selles mõttes, et ma ei ole kunagi suurt sellest kohast arvanud, aga see on justkui üks kohustuslikke külastuspunkte kui Saaremaal käia. Noorhärrale meeldis, sest ta on väikestviisi kosmose ja meteoriitide ja vulkaanide huviline 😀 Enne praamile suundumist käisime ka Angla tuuulikuid vaatamas. Kuuresaare linnuse hoovis oli üks tuulik, mis Noorhärrale meeldis ja nii oli ta täitsa päri ka Angla külastamisega. Jällegi, minu jaoks oli koht teinud läbi suure muudatuse alustades suure eraldi parkla olemasoluga (kui viimati seal käisin, sai parkida ainult tee ääres) lõpetades suure külalistemajaga (või mis iganes see maja seal oli). Lisaks jällegi erinevad aedikud pisikeste loomadega, samuti võimalus mitmes erinevad tuulikus käia ning kogu ala peal olevad erinevad puidust skulptuurid. Noorhärra lemmikuks osutus puidust masinapark, kus ta pea iga objekti peale ronis.

Umbes 1 paiku oligi aeg sadamasse minna ning loota parimat. Vend arvas, et vast väga kaua ei pea ootama, kuna tegu ju oli ikkagi reede varalõunase ajaga ning inimesest tulevad saarele pigem nädalavahetuseks ja hakkavad ära minema pühapäeval/esmaspäeval. Noh olukord oli tsipake hullem kui arvasime ning meie ennustus oli, et ootame kuskil kolm tundi praamile minekut, sinna otsa veel ülesõit ja tagasi vanemate juurde ehk et äkki 7ks oleme kodus tagasi. Kuid lõpuks sujus kõik ikkagi kiiremini – ootasime ainult paar tundi, praamilt saime maha pigem esimeste seal jällegi ning kodus olime kuuest. Tol õhtul tehtud grill ja saun olid just need mida vajasime ja saime mõnuga nädalavahetust alustada.

Rääkides öömajadest, siis mul oli kaks väga erinevat kogemust. Kevadel sai kinni pandud kaks kämpingut – esimene öö Mändjalas ja teine Karujärve ääres. Kui selgus, et Miku meiega ikkagi ei saa tulla ja mina pean olema mõned päevad isolatsioonis, lükkus ka kogu reis paar päeva edasi. Uuteks kuupäevadeks ei olnud Karujärve ääres enam sobilikku majutus meile, nii et selle tühistasin ning otsustasin minna kergemat teed ning broneerida Mändjala kaheks ööks. Perekämpingut neil enam kaheks ööks anda ei olnud ja nii vahetasin ühe öö perekämpingus kahe öö tavakämpingus vastu. Ütleme nii, et kui muidu oli igalpool saarel ringisõites näha, et uuendatakse ja renoveeritakse, siis Mändjala peab ikka väga palju vaeva nägema, et endisesse hiilgusesse tagasi jõuda. Kuigi alal ringi jalutades oli kuulda, et siin ja seal kämpinguid renoveeritakse, siis mina mitte kuskil uuendusi ei kohanud. Nii dušširuumide maja, WC kui tavakämping ise olid lihtsalt nii väsinud ja ajahambale ette jäänud, et kurb hakkas. Mina ju mäletasin sinnani, et Mändjala on klass omaette, kus ööbida, kuid nähtu põhjal ma sinna ise ei läheks kindlasti ja ei soovitaks kellelgi teisel ka. Okei, kui minna telkima või reisibussiga, siis kindlasti, sest nende jaoks on Mändjala ideaalne – parkimine põhimõtteliselt rannas pluss võimalus olla grilliala ja pinkide lähedal. Muidugi kasutasid poisid võimalust ja käisid mitu korda ujumas, Mändjala ranna ala on siiski väga kift ja ilus (kasvõi võrkkiikede puhkeala või treeningala), kuid kämpingud on suur suur EI. Sellest tulevenalt soovitaski vend, et läheme teiseks ööks mujale. Muidugi jäin mina oma teise öö rahast Mändjalas ilma, aga äkki seda kasutataksegi nüüd pigem otstarbekohaselt renoveerimiseks. Natukene surfamist netis ja vennale jäi silma selline koht nagu Kardoni puhkelaager, kellel meie suureks õnneks oligi üks vaba maja. Ma isegi ei vaadanud enne minekut, et kuhu läheme, sest olgem ausad, Mändjalast midagi hullemat see kindlasti olla ei saanud 😀 Ja me ei pidanud pettuma. Ühe pere poolt ülesehitatud ja toimivaks puhkelaagriks kohandatud kohake oli lihtsalt super – lastele oli tehtud korralik mängunurk, mis asetses ala keskel ehk vanemad said rahulikult oma majakese eesterrassil tsillida ning lastel silma peal hoida. WC ja dušširuum olid korralikud ning puhtad (mitte, et sa pelgasid kas välja astudes said mingi nahahaiguse endaga kaasa). Mererand oli küll tsipake kaugemal, kuid pole midagi paremat õhtusest jalutuskäigust ja suplusest. Lisaks sai osta hommikusöögi, mis täitis kõhu pikemaks ajaks (portsjon sisaldas putru, peekonit, muna, juustu, sinki, tomatit, kurki. Lisaks piiramatu kogus kohvi ja mahla). Ühesõnaga täielik idüll ning koht kuhu läheksin iga kell tagasi.

Söögikohtade pealt, käisime esimesel õhtul Kuressaares Mõnusas Villemis ja minule meeldis. Selline lihtne koht ja head söögid, saime kõik kõhu täis ning lisaks oli seal ka mängunurk ning akvaariumid kaladega. Just ideaalne lastele ajaveetmiseks, kui nälg tahab nägemise ära võtta kui peab sööke tsipake ootama 🙂 Teisel päeval, teel Sõrvest tagasi Kardonisse, jäi meile silma Anseküla Teelistemaja. Tundus selline lihtne ja armas, kodukootud roogasid pakkuv kohake. Jällegi, meie jäime väga rahule (kuigi Noorhärra oli megapettunud, et tema lemmikuid, kananagitsaid ja friikartulid, ei olnudki). Lastele oli tehtud vahva mängunurk, kus Noorhärra veetis pikalt aega ja lõpuks pidin ta sealt kättpidi ära talutama, et saaksime edasi sõita 😀 Lisaks pakub kohake ka ööbimise võimalust ja kus mina isegi kaaluks ööveetmist.

Mulle tohutult meeldib, et Eestis ringi käies saab siiski pigem paljut katsuda ja katsetada, mis teeb ju kogu külastuskogemuse ainult rohkem meeldejäävamaks. Mis mõtet on käia muuseumis, kui kõik eksponaadid on kuskil klaasi taga, see on ju igav. Seetõttu ongi vahva, kui on kohti, kus lubatakse katsuda, muidugi vastutustundlikult. Sel korral Eestis käies otsustasin ka, et kui mulle meened meeldivad, siis ostan neid ka kaasa, mistõttu käisin pea alati erinevates turistilõksudes ehk suveniiripoodides. Eks ma ju ikkagi igatsen Eestit kui UKs oleme ja erinevad Eestit meenutavad vidinad (muidugi mõistlikkuse piires) aitavad selle igatsusega toime tulla.

Rahast rääkides, sest ma olen palju kuulnud inimesi ütlevat, et Eestis on kallis puhata. Võib-olla tõesti, kuid samas raha läheb ju alati kui sa oled puhkusel. Muidugi kui oled rohkem telkija ja pinikute pidaja, saad öömaja ning söögi pealt kokku hoida, kuid meie puhul see vähemalt praegu ei päde. Pealegi, mulle aegajalt meeldib olla mugav inimene ja reisidel voodis magada ning väljas süüa. Aga näiteks Saaremaareisi ma ei pidanud kalliks, sest erinevad sissepääsud olid kuni 15eurot nägu, praam (auto, kaks täiskasvanut ja laps) maksis 14 eurot (minu jaoks väga odav), öömajad olid täpselt nii, et Mändjala ülehinnatud, kuid Kardoni täiega väärt oma hinda ja ka söömine väljas ei tundunud kallis, pigem oli kulukam tavalises toidupoes käimine. Eks ma ju kogusin raha ka teades, et meil see reis ees ootamas on ning raha puudumise pärast millestki loobuda ei olnud lihtsalt minu jaoks variant. Seda enam, et see oli meie esimene korralik puhkus aasta jooksul ja olen üha enam võtnud seisukoha, et kui puhkus, siis täiega 🙂

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.

Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Puhkus oli mega

Nagu näha, siis ma ei postitanud mitu nädalat mitte midagi, sest mul oli puhkus ning ma võtsin sellest maksimumi. Ja ma ei tunne üldse süümekaid, et mitu nädalat jutti siia midagi ei kirjutanud, sest Eestis veedetud aeg OLI seda väärt. Kui aus olla, siis päevad lendasid megalt, aga see on alati nii. Eriti kiirelt lendasid nad siis, kui mul olid nö töö päevad ehk pidin ikkagi arvuti taga istuma. See oli vajalik, kuna muidu ma ei oleks saanud kolme nädalat ära olla. Teisalt, enam ma seda ilmselt ei teeks, sest noh ei saanud ikkagi end 100% välja lülitada. Andsin endast parima, et veeta vabad hetked inimestega reaalselt koos olles mitte utimutitada* Nagu ikka ei hakka ma tegema igapäevast üle vaadet, kus käisime ja mida tegime, kuid pigem panen kirja helgemalt meeldejäänud hetked. Muideks, kolm nädalat on juba piisavalt pikk aeg unustamaks mida ikkagi esimestel päevadel tehtud sai ja siis on hea meenutada, kui hakkad telefonis pilte ja videosid vaatama 🙂

  • sain endale uue telefoni. Minu vana Huawei hakkas juba VÄGA halva kvaliteediga pilte ning videosid tegema, kuid mina ju jäädvustan (võib-olla liigagi palju) Noorhärra elu läbi kaamerasilma, mistõttu riivas iga kord koheselt silma halb kvaliteet. Lisaks muutus see aeglaseks ja ühele kannatamatule inimesele mõjub aeglane nutiseade nagu härjale punase rätiku näitamine. Nii valisin endale seekord kallima eksemplari ja pöördusin tagasi Samsungi usku. Siiani olen ahvivaimustuses piltide kvaliteedist 😀 Vana telefoni üritan maha müüa, ikkagi piskuke raha. Oleks üritanud juba Eestis müüa, aga mul jäi mingi vidin maha, et pildid ümber kopida, seega tuli Huawei minuga tagasi. Muideks, Huawei on tõestus sellest, et ekraanikaitse ning ümbrise kasutamine tasub end ära, sest minu 2 aastat armutut kasutust leidnud telefon näeb välja nagu uus – isegi kriimupoega ei suutnud ma leida.
  • jälle kord perega veedetud aeg – tegime sauna, istusime terrassil ja mängisime lauamänge, nautisime tünnisauna mõnusid (eriti Noorhärra, kes on veehull), viskasime sopsu, käisime metsas jalutamas ja mustikaid söömas, õelastega sai batuudil hüpatud ja maasikaid nositud, kodused grilli- ja pannkoogiõhtud. Kõik need lihtsad asjad, millest UK’s puudust tunnen. Ses suhtes olen koroonale tänulik, et pidime kaks nädalat isolatsioonis olemas, sest see tähendas, et ma konkreetselt ei jooksnudki ringi erinevate inimeste vahet nagu see tavaliselt kipub olema.
  • loomaaed – käisime jälle loomaaias, sest Noorhärra on ju ikkagi aasta vanem ja lootust oli, et äkki arunatukest ning jõudu rohkem ringi tatsata kui tund aega. Minu üllatuseks uudistasime kokku pea neli tundi ning põhimõtteliselt suutsime kogu ala läbi käia. Noorhärral küll vahepeal väsisid jalad liigagi tihti ära, kuid selleks oligi meil Onu kaasas, kelle kukil eriti kõrgeid vaateid nautida sai. Vanemad tõdesid ka, et loomaaed muutub iga aastaga aina vahvamaks pargiks, kus väga palju panustatakse just loomade heaolule ent samas ei unustada ka aiakujunduslikku poolt. Meile väga meeldis.
  • Noorhärra ja loomasöök – ma ei tea miks, kuid Noorhärra on viimased kolm külastust järjekindlalt söönud vanemate koerakrõbuskeid. Ja mitte nii, et maitseb ühe, vaid ta konkreetselt läheb ja sööb neid :S Isa pidi lõpuks koera kausi väga kõrgele ära panema (sest kui mitte väga kõrgele see pandud sai, siis ronis Noorhärra kausile järgi). Samamoodi järas ta närimispulkade kallal, mida antakse koeral maiusena. Nagu päriselt ?!?! Esimesed korrad oli see naljakas, ema isegi viskas kildu, et järgmine kord kui meile eesti maitseid saata tahab, saadab Noorhärrale koeratoitu kommi asemel. Kuid lõpuks muutus see juba tüütuks. Tipp oli see, kui olime loomaaias ja ta hakkas lindude sööta noolima :S
  • Oma aia võlud, sest seekord sattusime mõnusalt ajal ja päris pikalt. Nii sõime mingi hetk õhtusöögiks maasikaid, korjasime moosi jaoks vaarikaid ja mustsõstraid, Noorhärra sõi kahesuupoolega punaseid sõstraid ja maitses ka tikreid, kasvuhoones valmisid tomatid ja kurgid, toidu peale sai maitseks tilli, murulauku, peterselli ja muud rohelist, teed tegime värskest piparmündist. Nagu kui vähe on tegelikult õnneks ja vitamiinilaksuks vaja. Lisa siia juurde suur aed, kus lastel ei puudu batuud ning mängunurk, lisaks muru- ja tavaline traktor, siis ega ei olnudki vajadust minna välja sööma või meelt lahutama.
  • Vanemate koduaed oli parim pelgupaik hobinudistile, sest no see laps lihtsalt ei suuda riideid seljas hoida. Jah, kodus olles juhtus nii mõnigi kord, et ta tegi oma püksid basseinis märjaks, võttis need ära ja siis “unustas” uued alukad jalga panna, aga vanemate juures ilmutas tõeliselt vaba hing ennast 😀 Kuna vanematel naabreid ei ole ning aeda ümbritseb korralik plank ning mets, siis ta konkreetselt jooksiski mul paljalt ringi. Miku ütles eilegi, et näha et lapsel korralik jume peal. Muidugi sääskedega on natuke nati lugu, sest Noorhärra on ilmselt suhteliselt allergiline nende osas, sest alati kui suvel läheme, siis esimesed päevad on hammustustest korralikud punased lärakad alles, hiljem need küll leebuvad aga päris nõme on öösiti ärgata selle peale, et laps konnkreetselt kratsib ennast läbi une. A mida ma ohin, ma ise kratsisin samamoodi 😀
  • Eestimaa loodus on lihtsalt võrratu, tegime paar päeva enne lahkumist väljasõidu Hara allveelaeva baasi, edasi jalutasime Pikanõmme jalutusrajal ja lõpuks püüdsime kala Jõekäärus. Lihtsalt võtad kätte ja lähed ning sa tead, et sa mahud igale poole ära pluss vaated on lihtsalt võrratud. Noorhärra püüdis oma esimese kala ka, mis tegi ta olemise väga uhkes. Muidu on ta üritanud siin koduses tiigis ja kanaliääres puuokstega õngitseda, kuid seekord läks teisiti. Lapse siiras rõõm oli lihtsalt nii armas vaatepilt.
  • tüdrukuteõhtu ja pulm, sest üks väga hea sõbranna abiellus. Tüdrukutepeo kohta plaanin samuti eraldi postituse teha, sest olin üks eestvedajaid selle korraldamisel ja äkki saan mõned näpunäited tulevastele põlvedele talletada. Pulm ise oli armas ning viisakas, ei mingeid ülevõlli mänge, kaklusi ja draamat. Kõik oli tsiviliseeritud ja hästi korraldatud ning tänu tüdrukutepeo korraldusele, pooled külalisedki tuttavad 😀 Mis peamine, sain sõbrannadega veeta mõnusaid tunde koos ning reaalselt ka lobiseda, mitte nagu tavaliselt paar tundi kambakesi koos olla, kui üritad samal ajal kõigi uudistega end kurssi viia.
  • surnuaiad on ehk veidike morbiidne teema, kuid minu jaoks on nii oluline külastada oma lahkunud vanavanemate haudasid. Ma ei jõua seda iga kord teha, sest kõik neli on maetud erinevatesse kohtadesse, kuid alati üritan. Seekord läks eriti hästi, et lisaks vanavanematele sain küünla viia ka natuke kaugemate sugulaste haudadele, kes sattusid olema samadel surnuaedadel. Tegime seda kahes satsis, kuid minu süda oli rahul. Kunagi tahaks minna ka Lõuna-Eesti poolele, sest nii imelik kui see ei tundu, siis juba on kaks minu ealist inimest maetud just sinna.
  • Sõitsime ühel päeval emaga minu vanavanemate kodukandis ringi, kus mingis vanuses veetsin paljud suved. Ei ole midagi teha, aeg on edasi läinud, palju on muutunud, uued majad ja teed, mida ei olnud siis, kui meie peitust ja ukakat mängisime. Eriti imelik oli tõdeda, et teed on kuidagi nii kitsaks jäänud 😀 lapsena tundusid need mega laiad ja vahemaad muidugi eriti pikad.
  • Ma ei ole kunagi veel aru saanud, KUI suur vähkreja mu laps voodis on. Nagu päriselt, ta ilmselt rändaks reaalselt ei tea kuhu, kui voodil ei oleks olnud ääresid. Isegi ema ehmatas ühel öösel ära, kui mina pulmas olin, et laps kadunud. Ta oli suutnud ennast vingerdada ühte voodi nurka tekikuhja alla nii, et esmavaatlusel oligi mulje, et voodi on tühi 😀  Ja jalad on tal mega tugevad, ribidesse ta mind küll ei tagunud, aga nügis korralikult.
  • Sorteerisin viimased enda asjad ära, mis jäid vanemate juurde hoiule ajast, mil pakkisin kodinad Aussi minekuks. Tegelikult tegin korraliku revideerimise juba mõned aastad tagasi ning siis jätsin alles vaid neli kasti asju. Kuid vanematel on uued ehitamise mõtted ja nii tuli otsustada, mis saab nende kastide sisust. Teadsin, et enamuses on seal erinevad nõud, mida tõesti tahtsin endale hoida ning plaan oligi need kullerteenusega UK’sse saata. Kuid siis hakkasin kahtlema, et kui mõtekas see ikka on, eriti kui on oht et nii mõnigi ilus ese transpordi käigus katki läheb. Seega andsin kõik nõud emale kasutusse (või nagu tema naljatles, hoiule kuniks Eestisse tagasi kolin). Hunniku CD plaate sai venna hobituppa pandud, kuid see kogu ilmselt täieneb, sest koristus- ja sorteerimistööd ei ole veel lõppenud. Ning mul oli hunnikus oma albumeid ära pandud, mis nüüd tagasi tuppa ja riiulisse pandud sai. Veetsin ikka korraliku tunni mälestusteradadel aegajalt enda üle kõkutades 😀
  • kuigi olin ju Eestis kolm nädalat, siis reaalselt oli mul võimalus inimestega kohtuda vaid viimase nädala vältel. Arvestades, et sellest viimasest nädalast oli juba mitu-mitu päeva korralikult plaanitud, siis läkski seekord nii, et ma ei jõudnud kõikide sõbrantsidega kokku saada. Aga ma sain kokku Tartu sõbrannaga, kes sõitis ekstra meie juurde piiiisikese ringiga enne suvepuhkusele minekut, lihtsalt et näha. Kasvõi paar tundigi, sest märkamatult oli meie viimasest kohtumisest möödunud poolteist aastat. Ebareaalne kuidas aeg möödub. Ma loodan, et nad vast äkki jõuavad meile uuesti külla varsti. Samuti tuli meile külla teine sübranna, kes mind hiljem juuksurisse viskas (ehk saime lobiseda segamatult naistejutte).
  • Ahjaa, ma käisin ju juuksuris ka üle kuue kuu. Ma pole juba ammu nii pikka vahet jätnud juuksurikülastustele. Seekord siiski süüdistame koroonat ja mitte minu hajameelsust. Igatahes, kuna minu grandeplaan on ikkagi üldplaanis heledamaks minna, siis lasin endale blondid triibud teha ja siis otsi ka lõigata. Korra turgatas pähe ka riukalik plaan uuesto bob lõigata, kuid tahtsin siiski pulmas olla pikkade juustega. Ja no UK juuksurid võiks küll Eestisste saata õppima kuidas oma aega efektiivselt ja kliendisõbralikult planeerida ning mitte muneda. Ma olin pooleteise tunniga valmis, UK’s on hea kui saadakse tavaline pesu ja lõikus tunniga tehtud. A võib-olla ma ise käin eriti aeglase juuksuri juures …

PS! – kindlasti huvitab inimesi ka erinevate isolatsiooninõuete rakendamine ja kontrollimine seoses koroonaga. Meie reisuga tekkis mul sellest konkreetne oma arvamus ja teen sellest mingi hetk eraldi postituse.

*sõna utimuti võtsin üle oma vanematelt, minu arust nii armas sõna nutiseadmetele ja üldse sotsiaalmeedia fenomenile. A la telefonid on utimutid ja inimesed utimitutavad 😀 

On puhkuse aeg

Pärast koralikku Ryanairi kirumist ei olnud meie reisiplaanid siiski selged. Tegelikult ei olnud mul endalgi veel nädal aega tagasi selge, kas me tuleme otse või ümberistumisega Tallinnasse. Ma olin suhteliselt segaduses 26 juuni õhtul, kui uued riskinumbrid saabusid – UK number oli langenud 24 peale, kuid siiski tunduvalt k6rgem 15st. Ma enam ei mäletagi, kus mul see arusaam tuli, et kui number üle 15 on, siis otselendusid sisse ei lasta. Kuna Ryanair ei olnud endiselt lende tühistanud, helistasin 27 hommikul Tallinna lennujaama, nii reisiinfosse kui piirile ja mõlemast tuli selge sõnum, et lennu toimumise otsustab lennufirma, mitte Eesti riik enam. Uurisime ka isolatsiooni jäämise tingimusi ja kas tasuks teha Eestisse j6udes COVID-19 test, kuid isegi kui see oleks olnud negatiivne (ja mis oleks mulle lootust andnud isolatsiooni mitte jääda), siis Eesti hetke seaduste kohaselt ei oleks see meid isolatsioonist päästnud. Seega tundus mõtetu raisata ligi 200 eurot, et teha testid. Isolatsiooni jäämine oli garanteeritud. Kuigi ma ise oleksin eelistanud tulla jätkulennuga Pariisi kaudu, siis uurisin aegsasti, et Ryanairi piletite muutmine oleks mulle maksnud 180 eurot juurde, samas jätkulendudel muutmistasu ei olnud. Nii otsustasingi, et lükkas jätkulennud veebruari lõppu (sain kusjuures mõlemad lennud läbi Amsterdami, mis on mulle meelepärasem variant) ning tuleme Edinburgist otse. Viimasel hetkel otsustasime, et sõidan ikkagi ise lennujaama ja pargin auto seal 3 nädalat, sest muidu oleks tagasitulek ilgem seiklus, sest ma ei ole Edinburgis enne käinud, seega ei ole aimu kus on rongijaam, kuidas sinna saada ja kui kiiresti saaksime piletid kodupoole.

Seega teisipäeva hilisõhtul, 23:40 alustasime sõitu. Pakkimine jäi mul suhteliselt viimasele minutile, sest alustasin sellega teisipäeval umbes 7 aeg. Noorhärra otsustasime magama panna, et ta natukenegi puhkaks, liiati ei oleks ta elu sees mul 12ni üleval tiksunud. Ise käisin pesus ja proovisin ka magada enne pikka sõitu, kuid tukkusin vaid pool tunnikest diivanil. Õnneks olin varunud endale kaks suhkruvaba Red Bulli ja jõin suure tassi kohvi enne starti. Noorhärra ülessaamine oli väljakutse, kuna ta oli ikka väga väss, väga unine ja seetõttu jorises korralikult. Sel hetkel otsustasime ka Mikuga, et enam ei mingeid tobedaid neljatunniseid autosõit või tobedal ajal ärkamisi, see ei ole lapse suhtes aus. Õnneks autos rahunes Noorhärra maha ning juba pärast paariminutilist sõitu teatas ta armsalt, et enam ta ei nutagi 🙂 Meie sõit Edinburgi lennujaama v6ttis aega umbes 4 tundi ja 15 minutit, selle aja jooksul tegin ka 3 peatust, sest minu põis ei ole kummist. Mingi hetk hakkas ka vihma sadama ja kuna ajavaru mul oli, siis sõitsingi aeglasemal ja ei põdenud üldse, et kuhugi hiljaks jääme. Kahju oli vaid sellest, et sõitsime öösel, sest Šotimaa on ju ikkagi tunduvalt mägisem kui meie kant ja oleks ilus olnud vaadata ümbrust.

Lennujaamas oli meil ainult üks viperus, nimelt ei tundnud nende parkimissüsteem minu autonumbrit ära, mistõttu ei tehtud mulle barjääri lahti. Tiirutasin tsipake ringi, et äkki olen vales kohas, kuid olin siiski õiges. Lõpuks võtsin endale eraldi parkimispileti ja läksin asja uurima. Tuli välja, et kuna 1 juulist (ja see kõik toimus a la pool 5 hommikul) alles hakkas normaalne elurütm lennujaamas taastuma, siis ilmselt ei tahtnudki süsteemid koostööd teha. Mulle kinnitati, et kui tagasi tuleme, siis peaksime viperusteta parklast välja pääsema, eks paistab. Mul on kõik piletid ja broneeringud välja trükitud ning ma ei kavatse pennigi juurde maksta sellele 80 naelale, mis juba parkimise eest tasutud sai 😀 Lennujaam ise oli mega vaikne, natuke liikus inimesi ringi, kuid see oli ka kõik. Eranditult kõik kandsid maske, mistõttu naersin omaette, et lennujaamas toimub maksiball/maskeraad. Igatahes, kuna meil olid pardakaardi trükitud, siis oli vaid pagas ära vaja anda. Seda tegime ise, mitte letitaga nagu tavaliselt, kuid kõik sujus hästi. Kui pagasipiletid ja klepsud saadud, liikusime edasi neid ära andma. Ja siis oligi minek turvakontrolli, kus jällegi mingeid probleeme ei tekkinud ning lõpuks lennuki väljumist ootama. Ma ütlen ausalt, et saabusime kuskil tunnike liiga vara, kuid ma oleksin olnud kohal pigem varem, kui hilja, sest olgem ausad, me ei tea keegi, kuidas erinevad lennujaamad koroona tõttu nüüd opereerivad. Ehk minu jaoks oligi võib-olla suurim erinevus see, et kõik liikusid maskides ringi, muu oli nagu pigem tavapärane.

Lend läks samuti hästi, oli peaaegu täis, kuid siiski mõned vabad kohad leidusid ka. Täiskasvanud kandsid eranditult maske, kuni 12. aastastele oli lubatud mask ära võtta, kui see on liiga ahistav. Noorhärral oli nagu ikka sipelgad püksis ja ega ta eriti ilusti istumist lennukis harrasta. Aga saime hakkama. Tallinnas oli meil terminalis vastas kohe politseiametnikud, kes siis vastavalt suunasid inimesi jätkulennule või andmete pabereid täitma*. Lõpuks veel passikontroll ja võisimegi pagasile järgi minna. Lennujaamas ootas meid isa, kuigi ma olin juba valmis selleks, et vastutulijaid terminali ei lasta ja peame väljas kokku saama. Noorhärra jooksis isale kohe sülle, sest papat ei olnud ju ikkagi nii kaua näinud, mina itstasin et nii palju siis koroona tõttu soovituslikku distantsihoidmist. Kokkuvõttes sujus minu arust see reis eriti mõnusalt ja viperusteta, ma olin valmis igasugusteks segatusteks ja viivitusteks, alustades sellest, et Edinburgi jõudes selgub, et lend ikkagi ei välju, kuid kõik oli hästi korraldatud. Igalpool lennujaamades oli desinfitseerimisvahendeid, samuti infot jagavat silte ning lennujaamade töötajad samuti abivalmid. Ainuke häiriv nõue jah on maski kandmine, mina panin enda oma ette Edinburgi terminali ees ja ära võtsin alles Tallinnas terminalist lahkudes, Noorhärra lennul maski ei kandnud, sest tal oli raskusi selle ees hoidmisega juba Edinburgis. Aga ta on alles kolmepoolene ka 🙂

* Kui olime just saanud juhised ankeedi täitmiseks, sattus minu seljataha noormees UK’st, kes tahtis vist niisama Eestisse reisile tulla. Kuid Eestisse lubatakse EU ja Schengeni rahvast ning Eesti kodaniku lähisugulasi. Mina arvasin, et UK loetakse ikkagi EU osaks kuni selle aasta lõpuni, kuid ju siis mitte. Igatahes öeldi sellele noormehele, et tema läheb nüüd küll järgmise lennuga tagasi UK’sse.

Kui kaua ma siis oma sõnu sööma pean???

Ma olen juba järje kaotanud kui mitu korda olen endale pühalikult lubanud ENAM MITTE Ryanairiga lennata. Ja siis ma hakkan Eesti minekut planeerima, vahemaandumiste lennud tunduvad nii kallid võrreldes samal ajal Ryanairiga lennata, seega koonerdan, ostan need odavad piletid ja hiljem kirun. Kõik teavad ju et “odavad piletid” on vaid näiline. Odav on siis kui sa tahadki minna punktist A punkti B pisikese käekotiga, sul ei ole oluline kaasavõtta käsipagas ega esimeste seas lennukile jõuda ning samuti on sul suva, kus sa istud. Muidu maksab iga samm.

Tahad istuda kindlasti vahekohas/keskel/akna alla, maksa lisa. Tahad ootamata lennukile pääseda ning boonusena käsipagasi kaasa võtta, maksa lisa. Muidugi see “esimesena lennukile pääsemine” on küsitav, sest tavaliselt on priority boardingu järjekord mega pikk 😀 Tahad lisapagasit kaasa võtta, maksa juurde. Ja kui sa elad lennujaamast kaugel (nagu mina), siis maksad rongi/bussipileti eest või annad tuttavale kütuseraha või maksad taksojuhile. Seega, ei saa mina aru, mida ma sügelesin neid odavaid pileteid saada. Manchester/Liverpool/Leeds-Tallinn ei ole otselendu. Variant on sõita UK pool 4 tundi kas Edinburgi või Londonisse ja lennata Tallinna VÕI lennata Manchesterist Riiga ja siis sõita 4 tundi Tallinna. Igatepidi ebamugav ju.

Miks see teema ming jälle ärritab on seetõttu, et mul on planeeritava Eestisse minekuni jäänud 6 päeva. Ryanairi lend peaks väljuma Edinburgist 1 juuli varahommikul, aga ma ei ole kindel, kas lend läheb. St et Eesti riik ei lase hetkel otselende UK’st sisse, Ryanair aga ei ole seda lendu tühistanud, et ma saaks raha tagasi küsida. Lisaks oleks minu lend üks esimesi, mis peale pikka pausi taastatakse … Saaga algas tegelikult juba märtsis, kui keegi ei osanud arvata, KUI suur ja pikaajaline mõju koroonal igapäeva elule on.

Ehk märtsi esimestel nädalatale, kui olid sellised esimesed ja väiksemad teated koroona tulekust, vaagisin mina, millal minna aprillis pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Meil on peres kokku 3 sünnat sel ajal ja oleks olnud vahva üle mega pika aja sel hetkel Eestis olla. Kuigi koroonast räägiti, siis ei uskunud keegi, sealhulgas ka mina, et see oleks midagi suurt ja mõjuvõimast. Ostsin piletid Edinburg-Tallinn-Edinburg, et proovida ka sedapidi reisimine ära, sest piletid olid hea hinnaga (!) Plaan oli, et sõidame eelmisel õhtul rongiga Edinburgi, ööbime hotellis ja siis varahommikul saame taksoga lennujaama. Koroona hakkas üha rohkem pead tõstma ning kuigi lootsin, et saame ikka minna, selgus mingi hetk, et ega ikka ei saa küll. Nii andis Ryanair mulle võimaluse tasuta piletid edasi lükata.  Teades, kui paindumatu on Ryanair oma tingimustega ning iga liigutus pigem maksab ning tasuta ei saa midagi, tundus see pakkumine täitsa hea. Ma isegi ei mäleta, kas täieliku rahatagastust pakuti ja ma ei tulnud sellepeale, et uurida ka. Nii lükkasin oma piletid juulikusse, sest suvepuhkus Eestis oli kindel plaan. Pidin juurde maksma vaid hinnavahe, nii et kokku maksid minu piletid Noorhärraga edasi-tagasi suunal pluss üks 20kg lisapagas lõpuks u 350 eurot. Lisaks ostsin ka Mikule piletid, et saaksime koos sõbranna pulma minna.

Juuni alguses hakkasin silma peal hoidma, et mida reisimise tingimused teevad. Eesti hakkas vaikselt piire avama, samas UK’l tuli mõte alles 8ndast juulist kehtestada reisilt tulles kohustuslik kahenädalane karantiinis olek :S Siinsel sõbrannal oli vanematele ostetud piletid Riiast Manchesteri ja tagasi juuni alguseks ning need tühistati paar nädalat enne lendu just piirangute tõttu. Hetkest, mil Eesti oma piirid avas, olen hoidnud silma peal, mis tingimused on UK’st tulijatele. Üsna varakult sai selgeks, et kuna meil Noorhärraga on Eesti passid, siis meil ei oleks probleemi sisse saamisega. Kuna juulikuu puhkus on kokku 3 nädalat, siis ma isegi ei põdenud seda, et peaksin 2 nädalat isolatsioonis olema. Miku puhul aga tekkis küsimärk, et kas ta saab tulla. Ühel hetkel lugesin, et Eesti kodaniku abikaasa/elukaaslane võib ka siseneda, seega Mikul ei oleks probleeme tulekul. Iseasi kas on mõtekas tulla, kui tema piletid on vaid nädalaks, aga rakenduks kahenädalane isolatsiooninõus. Lisaks kuna nüüd on UK’s kohustuslik kahenädalane karantiin, siis kaotaks ta kolme nädala tasu. Hetkel, kui töö leidmine on keerukas ja teades, kuidas ta on kodus istunud üle kahe kuu ning saanud petta paari firma käest, siis ei tundu mõistlik riskida töökaotusega firmas, kus hetkel kõik sujub. Seega ilmselt Miku Eestisse ei tulegi ning tema piletirahale peame tsau ütlema. Kui just ei juhtu, et Ryanair tühistab need piletid.

Aga meie piletid. Ühesõnaga, olen juunikuus igal nädalal helistanud nii Tallinna Lennujaama kui Ryanairi klienditeenindusse. Lisaks uurnud erinevaid Eesti valitsuse veebilehti. Tänasel päeval on signaal see, et kuna UK riskindeks (või kuidas iganes seda nimetatakse, et alla 15 juhtumi 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul) on korralikult üle 15, siis Eesti otselende sisse ei lase. Ryanairi lennukavas on aga meie 1 juuli lend ilusti üleval ja lausa müüakse pileteid juurde. Nende klienditeenindus ütles, et neil on õigus lende tühistada 1-3 nädalat enne planeeritud väljalendu, kuid seda pole siiani tehtud. Mina ennustan, et nad oootavad homset uut infot Eesti valitsuselt, et kas riskiindeks on langenud alla 15. Ma ei usu, et see juhtub kuna viimane nädal langes see vaid 5 ühikut 27.7 peale. See tundub hetkel utoopiline, et 7 päevaga langeb see näit järsku pea 13 ühikut … aga noh iial ei tea. Minu närvid ei pidanud igatahes vastu ja ostsin eelmisel reedel endale varupiletid vahemaandumisega Pariisis. Sain isegi päris normaalse lennuajaga, sest mingi hetk olid valikus vaid 12 tunnised lennud ehk kuskil pidi megapika ootamise tegema. Hind oli muidugi ka vastav, tsipa üle 600 naela, kuid ma olin niipalju tark, et ostsin muudetavad piletid ja ka lisakindlustuse.

Seega, kui Ryanair tühistabki lennud, küsin nende piletitie raha tagasi ja lendan Manchesterist. Kui aga juhtub ime, siis peab Miku lihtsalt meid Edinburgi öösel sõidutama ja siis vaba päeva võtma. UK’s on ju hotellid kõik suletud ning kuigi ma mõtlesin, et variant oleks minna eelmine õhtu rongiga ja lennujaamas olla öösel, siis Miku arvates see nii hea mõte ole. Autot ei taha ka päris kolmeks nädalaks kuhugi parklasse jätta, seda enam et viimati uurides ei saanud pikaajalist parkimist ostagi. Muidu oli meil ju mõte, et meie läheme ees rongiga ja Miku lendab meile kahe nädala pärast järgi ning auto peab vaid nädala parklas olema, sedasi oleme ennegi teinud. Veel mõned nädalad tagasi oleks saanud Lufthansaga läbi Frankfurdi lennata ja piletid oleks pm sama maksnud, mis ma Ryanairi eest maksin. Vähe ei kirunud ennast siis. Oleks vaid sisi mõttele tulnud, et paindlikud piletid osta. Aga mis mind ärritab Ryanairi juures ongi see venitamine, mis mõttes nemad ütlevad et lendavad, kui riik ütleb et otselende vastu ei võta. Ja ma ei leidnud nende kodukalt ka ametlikku tingimust, et kaua nad siis peavad katkestamist ette teatama. Ühesõnaga, ma tõesti ei taha Ryanairiga enam lennata kui just ei olegi vaja punktist A punkti B minna eriliste sekeldusteta.