Tööreis Glasgow’sse

Nagu SIIN kirjutasin, siis oli oodata, et pean mingil hetkel Šotimaal ära käima. Selle nädala esimeses pooles jõudsid need päevad kätte. Projektijuht plaanis ajurünnaku laadset üritust ning kuna tegu oli esimese selletaolise üritusega terve projekti raames, siis tahtsin kindlasti kohale minna. Pluss avanes ülisoodne võimalus tutvuda rohkemate projektikaaslastega näost näkku. Kuna Glasgow on siiski 2.5 tunni rongitee kaugusel ning algselt oli juttu täistööpäeva kestvast üritusest, leppisime kokku, et mina sõidan kohale juba päev varem ning jään ööseks. Ilmselt ei pea pikalt seletama KUI elevil olin võimaluse eest üks õhtu olla hotellis, üksi, kedagi magamapanemata või kedagi kasimata. Lihtsalt mina ja mina 😀 Mis puutub lapse hoidmisesse, siis tollel teisipäeva õhtul võttis Miku vaba öö ja oli Noorhärraga kodus ning kolmapäeva õhtul tuli Hoidjatüdruk meile, kuniks mina koju jõudsin.

Seega teisipäeva hommikul kell 7 olin maja ees bussipeatuses ning liikusin Linna. Miku viis Noorhärra veidike varem hoidu, et saaks ise kodus magama minna. Otsustasime sedapidi, kuna ilmselt oleks läinud liiga kiireks kui mina oleks ta hoidu viinud ja siis ise rongijaama tuterdanud, samas ei tundunud mõistlik Mikul hakata linna sõitma peale pikka ööd kui bussid käivad. Taksot ma ei usaldanud pärast viimast halba vahejuhtumit.  Linna jõudsin küll vara, kuid sain ilusti aega parajaks tehtud ning kell 8 astusin rongile. Minu grande plaan teha ristsõnu ja lugeda raamatut, vajus kokku umbes 15 minutit peale väljumist, sest ma lihtsalt jäin magama. Konkreetselt magasingi kogu tee maha, sest selg sõidusuunas istudes ei saa ma eriti lugeda, kuid niimoodi minu istekoht automaatselt bronniti (kuigi palusin nägu sõidusuunas istet).

Meie Glasgow kontor asub 5 minutilise jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, päev kontoris möödus kiirelt ning enne kui arugi sain, oli aeg hotelli minna. Kuna lõunat sõin väljas ja tellisin endale kanawrapi, kuid siis veel friikad juurde, sest mulle tundus et wrap üksi jääb väikseks, mida muidugi ei juhtunud, siis olin suhteliselt kurguni täis veel, et minna kuhugi sööma. Pigem tahtsin hotelli lebosse minna. Motel One oli lihtsalt super, lounge mõnusalt hämar kus taustaks hea muss, all veel baar ja restoran (mis jäidki minu poolt külastamata) ning tuba lihtsalt mõnus. Ja mis peamine, asus raudteejaama kõrval, seega jällegi väga lähedal. No midagi enamat üheks ööks tahtagi kui double bed, dušširuum ja korralikult suur telekas. Ma lihtsalt viskasin end lebosse ja ei liigatunud esimesed pool tundi mitte kuhugi 😀 Siis aga mõtlesin, et oleks vaja plaastreid, sest uued saapad hõõrusid korralikult ja noh tegelt oleks ju võinud siiski midagi hamba alla ka võtta. Nii tegingi pisikese tiiru ning tulin tagasi subway võiku ja starbucksi chai lattega. Plaastrid kujunesid järgmisel päeval elupäästjaks, sest mul oli ikka päris kole vill ühel jalal. Kella 7ks olin motellis tagasi, 10 minutit hiljem ka pesus käinud ning öösärk seljas pugesin voodisse. Algul küll mõtlesin, et lähen istun all, loen raamatut ja rüüpan veini, kuid mõte segamatult voodis lebotada ja telkut vaadata kaalus selle variandi lihtsalt üle 😀 Nii ma vahtisingi erinevaid krimkasid, vahepeal tegin kodustega videokõne ning 11st aeg kirusin, et miks ma küll varem magama ei läinud.

Magasin jutti poole 7ni nii et silm ka ei pilkunud, jäin edasi tukkuma kuni 7 oli äratus ning ilmselt magaksin siiani, kui snooze poleks 10 minutit hiljem karjuma hakanud. 20 mintsaga olin töövalmis ning läksin hommikust sööma. Valik oli okei, mitte midagi jalustrabavat, kuid kõik elementaarne oli olemas. Tööpäev möödus jällegi kiirelt ning asjalikult ning kella poole viie aeg sättisin end raudteejaama poole tagasi. Mõtlesin minna vikese ringiga, et äkki satub mõni suveniiripood mulle teele, kus külmikumagnetit osta, kuid seekord neid ei leidnud. Ostsin hoopis topsi teed rongile kaasa ning pugisin eelmise päeva kanawrapi õhtusöögiks. Nalja sai siis, kui rongile astusin. Seekord oli minu iste näoga sõidusuunas ja aknaalune nagu palusin, ainult et akna asemel oli sein 😀 ehk minu iste oli täpselt kahe akna vahele jäävas alas. Koduteel jõudsin eelmises postituses mainitud raamatu läbi lugeda ning enne kui arugi sain, olin Linnas tagasi. Äärepealt oleksin küll rongile edasi jäänud, sest kuna sõitsin viimases vagunis, siis liikusin mahaminekuks täitsa rongi sabasse. Rong juba peatus ja mina ootasin, et tuluke hakkaks vilkuma, et ust avada, kui sain aru, et … uuuups … seal ei olegi väljumiseks ust 😀 ma ikka liigutasin end väga kiirelt läbi vaguni esimeste usteni, õnneks tuli üks ema vankriga rongile, mis tekitas väikese viivituse.

Glasgow’s unustasin sularaha takso jaoks välja võtta ning kui see lõpuks olemas oli (mõned minutid peale rongijaamast väljumist), olid kõik vabad taksod läinud. Hea oli, et kohe tuli üks uus masin ning sain kiirelt koju. Saatsin Hoidjatüdruku sama taksoga tema koju, et ei peaks ise enam kuhugi seiklema minema ning lihtsalt nautisin aega Noorhärraga. Ta alati hüüab nii armsalt ja kõva häälema mummy või daddy kui ta meid kuskil tulemas näeb 🙂 Glasgowsse läheks teinekordki, siis äkki jalutaks ka veidi ja vaataks linnas ringi, kui on valge ja tsipa ohutum… Glasgow’d peetakse UK (või isegi kogu Euroopa) kõige kuriteguderohkemaiks linnaks :S

 

Meie puhkus Eestis

Ostsime piletid Londonist Tallinna augustis (vist) just selle mõttega, et proovime sedapidi reisimise ka ära a la sõidame pika sõidu UK pool oma autoga ja oleme rohkem oma aja peremehed. Lend väljus Standstenist 6:45 hommikul, meie plaanisime lennujaamas olla 4 ning kodust lahkuda südaööl, et jääks igaks juhuks ka varuaega ootamatustele (puhast sõiduaega oli umbes 3.5 tundi). Tol pühapäeval, 22. detsembril, otsustasin ikkagi ülevõtta eesti blogijate konto Instagrammis, seega kuni lõunani olingi sinna sisu tootmisega ametis. Oli ju mul oma meelest pakkimiseks aega kui palju, eriti kuna riided olid juba pestud. Veerand kolme aeg arutasime Mikuga, et miks me küll hotelli ei võtnud lennujaama lähedale, saaks puhata pärast sõitu ja enne lendu. Tõesti miks? 10 minutit hiljem oli meil hotell bronnitud ning hakkas kiirpakkimine, sest plaan oli poole neljast sõitma hakata. Pikk jutt lühidalt – kõik asjad said pakitud, midagi olulist maha ei jäänud, start lennujaama poole oli nii nagu plaanitud ning hotelli check-ini tegime pool 8 (tegime tee peal kaks kiiret peatust ka). See oli väga õige otsus veeta öö lennujaama lähedal, sest olime mõlemad Mikuga tunduvalt värskemad esmaspäeva hommikul. Ma ainult võdistan õlgu mõtte peale, kui oleksime jäänud oma esialgse plaani juurde, me ilmselt oleks juba lennujaamas konkreetselt tülis olnud 😀

Puhkus Eestis oli mõnus, piisavalt pikk, et jõuda plaanitud tegemised ära teha ning samas ka niisama olla. Siinkohal ongi hea tuua välja selle puhkuse märksõnad:

  • perega koosveedetud aeg – vahet pole, kas me sõime koos, möllasime tünnisaunas või saunatasime, istusime teleka ette filmi vaatama või oligi iga inimene omas nurgas omi asju tegemas. Me olime koos ja see oli nii mõnus tunne. Vend võttis endale samaks ajakd puhkuse ning õe perega saime mitu raksu kokku kuigi ta elab Tallinnast eemal. Noorhärra sai samuti oma nõbuga möllata, onuga mürada ning vanavanemate tsillida (pidavat olema väga hea ja armas laps hoida). Meie saime koos natukene aega veeta ning ei jooksnud ühe kolme-aastase järgi. Väga mõnus
  • sõbrad – seekord saime kokku kõikide perekondadega ning meid oli palju. Jällegi mõnus õhtupoolik inimestega, kellega ei saagi kahjuks enam nii tihti kokku. Veel rohkem kahju oli sellest, et mõned sõbrantsid ei saanud meiega kampa lüüa, eks siis teine kord 🙂
  • vanad tuttavad – ülikoolis töötamise ajast olen jäänud suhtlema ühe tolleaegse kolleegiga, keda on natuke narr nimetada lihtsalt kunagiseks kolleegiks. Ta on minu jaoks ikkagi natuke rohkem tähtis ja mõlgub nii mõnigi kord meeles 🙂 Me ei olnud päris mitu aastat näinud ning tegelikult oleks tahtnud võtta aega istuda ja lobiseda, kuid ei juhtunud nii. Samas olen talle ülimalt tänulik, et ta mu läpaka korda tegi, sest ilmselgelt sellel vusserdusel, mis ma ise ühel hetkel tegin, ei olnud adekvaatset tulemust.
  • SkyPark – pidime küll algselt saama UK’s elavate sõbrantsidega seal kokku, kuid minu vana pea unustas, et palusin emal kokkuleppida jõuluistumine onude peredega ja nii pidimegi sellest kokkusaamisest loobuma. Käisime seal siiski ära õe perega ja no superluks  koht. Hommikul olime üks esimesi külastajaid, kuid mõned tunnid hiljem oli melu juba vägev. Noorhärrale meeldis ka täiega, tema paradiis ju – saab hüpata, turnida, liugu lasta, tulistada … no mida sa veel hing ihkad. Ja pilet oli minuarust ikkagi väga taskukohane (!). Kahju, et tol päeval oli korraliku udusudu Tallinna kohal ja vaaterattale me ei jõudnudki.
  • Eesti saun ja ujulad – ma tunnen UK’s kohutavalt puudust saunast. Mitte isegi oma sauna olemasolust, vaid üldse saunast. UK ujula tähendab pigem suurt basseini täiskasvanutele ja lastebasseini pisematele. Ning pesuruumi. Saunast võib unistada. Samas ma ei jäta jonni ning uurin välja kas tõesti ei ole meil Manchesteri lähedal võimalik minna ujuma ja sauna nagu üks tavaline eesti ujula võimaldab. Käisime ka Haapsalu veekeskuses, kus oli lastebasseinis mõned seljamasserijad purskaevud ning liutoru. Kui algul ajasid massöörid Noorhärra lõkerdama, siis liutoru avastamisel oli väga raske teda sealt ära meelitada 🙂
  • Eesti toit – mmm ma võtan igat kodumaa külastust kui võimalust süüa mida hing ihkab. Tavaliselt tähendab see Rukkipala, heeringas sinepikastmes, võltskalamarja, kuivatatud kala, suituspatsi, sülti, kohukesi, kohupiimakreem mustikakisselliga, need on vaid esimesed asjad, mis kohe pähe turgatavad. Seekord avastasin enda jaoks paar uut maitset. Esiteks Põrandaleib – minu jaoks just see, mida tumedast leivast otsin, nii pehme, nii magus, nii maitsev. Leivasupp Vahukoorega – lapsepõlv tuli meelde, no nii hea oli. Kui tavaliselt olen väga skeptiline poes müüdavate koduste magustoitude osas, siis see topsitäis ei valmistanud karvavõrdki pettumust, just selle õige maitsega. Ja rosinad olid ka sees :D. Lisaks avastasin enda jaoks toorsalaami, see ei ole küll Eesti toode, aga siin ma ta avastasin. Ja muidugi jõin nii ploomimahla kui Tartu Limonaadi. Koju ostsingi lisaks hunnikule ristsõnadele põrandaleiba, heeringat, räimefileesid, sülti, Moskva suitsuvorsti, kaks pakki kohukesi Noorhärrale, eesti riivjuustu. Mõned soksid ja kommipakid ka, kuid need on mõeldud pigem teistele pakkumiseks.
  • Eesti kaubandus – kui toidupoes ma tavaliselt hindasid ei vaata, sest mul ei ole kahju heade ja igatsetud maitsete peale kulutada, siis muude ostude osas olen vägagi skeptiline. Seekord võtsid kaupade hinnad korralikult kulmu kergitama. Võib-olla olen ma nii ära hellitatud UK hindade ja odavamate alternatiivide olemasoluga, aga no tõesti mul ei tõuse käsi maksma 11 eurot märkmiku eest, olgu see nii ilusa disainiga kui tahes. Või raamatud, on raske leida midagi täiskasvanule, mis maksaks vähem kui 20 eurot. Jalutasime ühel pärastlõunal Mikuga Ülemiste keskuses ja ka tema täheldas, et erinevad firmamärkide tooted on siin ikkagi tunduvalt kallimad (a la 50 eurot). Seega ma tõesti imestan, et kuidas kõik need kaubanduskeskused ja poed ikka veel funktsioneerivad.
  • Söögikohad – sattusime kahel korral väljas sööma. Ühel õhtul jalutasime vanalinnas ning vaatasime kuuse ning jõuluturu üle ning tahtsime kuhugi istuma minna. Raekojaplatsis on pisike koht Burger & Ribi, mis meie tähelepanu köitis. Läksime sisse ning meie Mikuga leidsime kohe menüüst sobiliku roa, Noorhärral oli pasta isu ja no ei suutnud me teda veenda näiteks friikaid süüa. Olime juba valmis mujale sööma minema, kui kelner pakkus välja, et toob nende teisest restost pasta. Einoh superluks. Söögid tulid päris kiirelt – Miku ütles, et tema burger oli üks parimaid, mis ta söönud on. Minu suitsujuustusupp oli lihtsalt nii mõnusalt kreemjas ja hea, Noorhärra maiustas enamuse küüslauguleibadega nii et selle pasta võtsime üldse koju kaasa 😀 Väga lahe koht oli. Viimasel õhtul käisime kahekesi tähistamas kuute koosoldud aastat itaalia kohas nimega Amalfi. Muidugi oli ime, et mõni koht üldse 1. jaanuaril lahti oli 🙂 Kohale jõudes saime aru, et tegelikult oleme seal mõned suved varem ka söömas käinud. Minule nii vau efekti see koht ei jätnud. Kana parmesanikastme ja toorsingiga oli hea (kuigi taldrik, millel see serveeriti vast natuke liiga suur),  Miku pitsa oli hea, kuid burger parem. Teinekord tahaks ka mõne muu itaalia koha ära proovida.
  • Eesti muusika – jõululaupäeval sattusin vaatama Ott Leplandi, Maarja ja Noorkuu 2018 aasta jõulukontserti, mis naelutas mind koheselt teleka ette. Oli väga meeliülendav kuulda jõulumuusikat eesti keeles 🙂 Ei saa muidugi unustada ka Tommy Cash’i kontserti, mille pilet oli Mikule jõulukingiks. Ma tean seda nime juba aastaid, kuid kunagi pole tahtnud ise kontserdile minna. Miku avastas ta mõned aastad tagasi ning ikka lasi tema lugusid mulle aegajalt, mõned olid täitsa kuulatavad ning olin nõus, et lähme siis kontserdile. Lõpuks tuli meid päris mitu sinna kohale ja kõigil oli väga lõbus. Valgusshow oli muidugi omaette vaatamisväärsus. No ja siis eesti räpparid – mul on juba sassi läinud palju neid on ning no ei ole nad nagu midagi erilist. Sõitsime ühel päeval kuhugi ja no täiesti sisutühi lugu tuli, et me samaaegselt tahtsime selle jama lihtsalt kinni panna.
  • Bolt – kui lihtne süsteem saada takso ning koju ja ei pea sularaha sul ka olema 😀 Kindlasti kasutan ka tulevikus.

Ma ei ole kindel, kui me peaksimegi kunagi veel Londoni kaudu lendama, et ma õhtuse lennuga tulles sõidaksin otse koju. Vaene Miku oli terve päeva üleval ning siis sõitis öösel veel 3.5 tundi koju. Meil Noorhärraga oli muidugi hea hambad laiali magada, kodutee läks linnulaulul 😀 Kodus oli hea olla, küttesüsteem oli küll erroris ja seetõttu maja pigem hundilaut ja veidike rõske, kuid selle saime juba järgmiseks päevaks korda. Reedel lebotasime peaasjalikult niisama ning laupäeval koristasime kodu, muuhulgas võtsin maha kõik jõulukaunistused. Homme hakkab jälle tava rutiin peale ning kohe üldse ei taha tööle minna …

Ahjaa, avastasin, et Ryanair võtab ära lennud suunal Leeds-Riia. Uurisin lende Edinburg-Tallinn ja London-Tallinn kui tahaksime näiteks tulla pikaks nädalavhetuseks kevadel. Aga need UK poolsed lennud väljuvad kohutavalt vara ning öörongi kui sellist käimas ei ole. Seega ainuke variant on põhimõtteliselt sõita kohale eelmine õhtu ning olla hotellis. Tea kas sel skeemil väärtust on, sest isegi lennukipiletid odavalt saame, siis pagasi eest maksame ikka plus rong edasi-tagasi pluss hotell. Ohkama võtab see kõik.

Kiirvisiit Londonisse…

… ehk kuidas ma ei jäta enam midagi juhuse hooleks, sest ma olen mõtlev inimene ja õpin oma vigadest. Käisin eelmisel nädalal ühepäevasel kiirvisiidil Londonisse, et osaleda ühel tööalasel konverentsil. Pikk ja tegus päev oli, kõik sujus enamuses viperusteta ning kuigi õhtu lõpuks olin surmväsinud, valdas mind siiski üleüldine rahulolu. Päeva enda ja sellele eelnenud ettevalmistustega tõestasin veelkord, et viperuste ärahoidmiseks on isiklikult päris palju võimalik ära teha…

Esiteks, juba esimese infokillu saamisel konverentsi toimumine kohta mõned kuud tagasi võtsin ette googlemapsi ning vaatasin, kus asub toimumispaik rongijaama suhtes, on vahemaa jalutatav või peab ühistransporti kasutama. Üldjuhul eelistan ma iga kell tallataksot. Samuti uurisin rongi ajakavast, et kui reaalne on üldse, et ma jõuan kodust minema piisavalt varasele rongile (eeldusel muidugi, et Miku on öövahetusest kodus), et Londonis jalutades konverentsipaika jõuda. Ning kas ma üldse saan olla lõpuni ja jõuda koju ajaks, mil Miku tööle läheb (ei oleks jõudnud, aga kasutasime ühe tütarlapse abi, kes lapsehoidmisega taskuraha teenib).

Teiseks, kui suur logistika paigas oli, algas detailide paika panek, mis minu puhul tähendab tavaliselt googlemapsi väljatrükkimist ning oma teekonna pisidetailideni selgeks tegemist. Seekord joonistasin markeriga kogu teekonna Eustoni rongijaamast Houndsditchi, kusjuures, mida lähemale asukohale jõudsin, seda rohkem zuumisin kaarti detailsemaks, et iga nurgatagune oma tänavanimetusega näha oleks. Jah, mul on nutitelefon ka, aga liiga tihti on juhtunud, et ma ei saa vabse aru, kuhu ja mis suunas see mind juhatab, seda eriti UK linnades. Ükskord juhtus, et see põhimõtteliselt juhatas mind kõrval hoonesse pooletunnise ringkäiguga :S Seega, ma ei usalda eriti oma telefoni ja no topelt ei kärise ju ka.

Kolmandaks, tellisin korraliku ajavaruga endale hommikuks takso, et ikka 30 minutit enne rongiväljumist see ukse ees oleks ja mulle jääks piisavalt varu 10 minutilise autosõidu teekonna läbimiseks. Lisaks, käisin eelmisel päeval läbi rongijaamast, et piletid välja trükkida ning hilisõhtul lippasin ka pangaautomaati sularaha tooma. Iseenesest oleksin saanud piletid ka varahommikul rongijaamas printida ning sularaha teepeale jäävast automaadist välja võtta, kuid mõtlesin, et noh igaks juhuks olen täielikult valmis juba eelmisel õhtul. Lõpuks, et hommikul tõesti ei oleks viimasel minutil ringijooksmist, pakkisin ka oma seljakoti valmis.

Saabus hommik ning olgu öeldud, et see oli nii õige otsus, et piletite ja sula võtmist hommiku peale ei jätnud. Nimelt olin mina juba enne kella 6’t valmis, jõudsin veel Mikuga lobiseda, kes saabus öövahetusest ja isegi Noorhärra ärkas veidike varem ning sain temalegi kalli teha. Kuid kell 6 ei olnud mingit taksot, kas 6:05 mitte, kuigi tavaliselt on nad pigem tsipake varem kohal. Otsustasin taksofirmasse helistada ning mis tuli välja – minu takso oli bronnitud 6:15ks. Noh, ma oleks tegelikult võinud eelmisel õhtul veel üle helistada oma bronni, sest too tütarlaps, kes minu kõnele vastas, ei saanud vist ööd ega mütsi aru, mis toimus. Kõigepealt ei kuulnud ta aadressi kuhu tulla, siis seda kuhu minek ning lõpuks kuulis et taksot kell 8 vaja :S Dispetšer küll kinnitas, et auto on tegelikult juba teel, kuid minu jaoks tiksus aeg halastamatult ning ma PIDIN sellele rongile jõudma, kuna pilet kehtis vaid sellele konkreetsele väljumisele. Mu närvid olid nii pingul, et jõudsin juba meie auto maja ette ajada ja hakkasin Noorhärrast autotooli kinni panema, et Miku mind jaama viiks, kui takso saabus. Teel jaama selgus ka, et tollel õhtusel dispetšeril ongi kombeks klientide tellimusi ebakorrektselt võtta :S Noh mul oli kama kaks, kuniks ma rongile jõuan, õnneks jõudsin ka. Kuid ilmselt ei oleks jõudnud kui oleksid olnud lisapeatused raha ja piletite jaoks.

Hommikune rong ei sõitnud otse Londonisse, vaid pidin Crewe’s ümber istuma. No problemo, sest aega selleks 20 mintsa ning tavaliselt ei ole rongijaamad nii suured, et oleks võimalik rongist maha jääda. Aga see olen ju mina … 😀 Vaatasin tabloost, et minu rong väljub rajalt 7 ehk trepist üles ning üle raja teisele poole. Rong oli ilusti ees ka ning otsustasin peale minna. Kummalisel kombel ei leidnud aga vagunit E ning otsustasin sellest konduktoriga siis rääkida, kui ta pileteid kontrollima tuleb. Ennegi juhtunud viimase hetke muudatusi ning vaguneid vähemaks võetud. Istun siis rahulikult ja valmistun raamatut lugema, kui kuulen, et teavitatakse infot väljuva liini kohta ning orienteeruv saabumisaeg 20 hiljem, kui ma peaksin. Siis tekkis küsimärk pea kohale, kas ma ikka õigel rongil olen? Tuli välja, et ei olnudki ning paanikas jooksin perroonile tagasi. Hea oli, et õige rong pidi mõned minutid hiljem väljuma, eks paremal vaatamisel suutsin tähele panna ka, et kaks Eustoni rongi suht samal ajal väljuvad, kuigi firmad erinevad. Tagasi õigel platvormil olles (kusjuures samal, kus algselt väljusin esimesest rongist) tegin aega parajaks ühe chai latte (siiani parim, mida saanud olen) ja crossaintiga kui tuli teade, et õige rong saabub teisele platvormile. Mul jälle paanika-jaanika kohal, kuigi tegelikult pidin vaid teisele poole platvormi minema 😀 Lõpuks olin õigel rongil ja õiges suunas teel, vahepeal lugesin raamatut, kuid jäin sügavalt umbes tunnikeseks ka magama. Õnneks lõpp-peatust ei oleks saanud maha magada, sest Euston oligi lõpp-peatus.

Edasi sujus päev viperusteta. Telefoni kinnitusel leidsin oma teekonna alguspunkti üles ning tund aega hiljem olin kohal. Oleks olnud 50 minutit hiljem, aga ma ei leidnud koheselt õiget maja üles, tuli välja et ma ei olnud ka ainus. Iseenesest oleksin ilmselt ainult telefoni gepsuga ka kohale jõudnud, kuid mulle meeldis vaadata teekonda paberkaardilt ja saada telefonis pidevalt uuendatud saabumisaega. Kusjuures, ma ei oleks pidanud üldse kiirkõndi tegema, kuna konverentsi algus venis umbes 20 minutit, osalejaid oli lihtsalt nii palju (u 600), et kõik ei suutnud oma materjale õigeks ajaks välja võtta. Konverents oli äge, mulle täiega meeldis. Kandis pealkirja “Women in Project Management” ning korraldatud APM (Association for Project Management) poolt. Sain hästi palju infot juurde just enda personaalset arengut silmas pidades, eriti huvitas mind see, kuidas saada akredeteeritud projektijuhiks. Muidugi tähendab see palju õppimist, aga peaksin ka korralikult nüüd kogemust juurde saama.

Pidin veidike enne lõppu lahkuma, et taaskord rongile jalutada, kuid mulle sobis see kerge jalutuskäik. Pealegi sain turisti mängida ning suveniiripoest Noorhärrale pisikese, ülehinnatud musta taksomudeli osta ning Mikule Londonist kaardi saata. Kui ma praegu järele mõtlen, siis see ei ole veel 5 päevaga kohale jõudnud :S

Reisimine Finnairiga

Enne Inglismaale kolimist olin juba omajagu lendamisega tegelenud ning siin elades jätkus erinevate lennufirmade teenuse kasutamine. Kõige rohkem olengi vist lennanud Lufthansaga, kuid paar korda sattunud ka KLM’i ja SAS’i peale. Ryanairiga lendamise kogemusest kirjutasin SIIN ja ega nüüd midagi väga palju muutunud selles valdkonnas ole. Huvitaval kombel ei olnud ma veel Finnairi teenuseid kasutanud ning kuna mais pileteid ostes pakkus just Finnair mõistliku väljumisaegade ja vahemaandumistega pileteid, otsustasin nende teenuse ära proovida. Etteruttavalt öeldes ma nüüd ei teagi, kas riskiksin nedega veel lennata või ei.

Meie lend Manchesterist oli 17:50 õhtul ning lennuvahetuseks Helsinkis aega tund ja 15 minutit. Ma olin kindel, et meil ei teki mingeid probleeme lendude vahetamisega, kuid … Väljumine hilines tund aega, kuna lennujaama kohal oli äikese pilv, mis peatas mõneks ajaks kogu lennuliikluse ja siis tekkis järjekord väljuvatele lendudele. Seega tund plaanitust hiljem olime õhus ning kuigi teadsin, et meil on vaid 15 minutit jätkulennule jõuda, siis esiteks ei saanud ma ju enam midagi teha ning teiseks, kuna mõlemad lennud olid Finnairiga, siis olin kindel, et meid oodatakse uuele lennule ära. Poole lennu peal tuligi teade, et kõik jätkulennud ootavad hilinevad reisijad ära ning muretsemiseks ei ole põhjust. Lennujaamas veel suunati kiirustajaid õigesse väravasse ning nii ma jõudsingi päris kiirest Tallinna lennukile. Eks see paras trenn oli joosta Noorhärra süles päris pikk maa maha, kuid me jõudsime. Ning ka meie pagas jõudis, kuigi ootasime seda veel omakorda umbes pooltundi. Seega otseselt etteheiteid mul sellel reisil Finnairile ei olnud.

Meie tagasilend oli hoopis teisest puust, seda halvas mõttes. Kuigi seekord oli lennuvahetuseks vaid 40 minutit, siis jällegi, kuna tegu oli Finnairi lendudega ja ise nad selle lennuplaani pakkusid, ei olnud mul mingit kahtlust, kas Manchesteri lennule jõuame. Siiski Tallinnas pagasit ära andes küsisin üle, et kas ikka 40 minutit on piisav ja mulle kinnitati, et pidevalt lennatakse nii ja probleeme pole tekkinud. Olime esimeses lennukis õigeaegselt ja valmis Helsinki poole startima samuti ajakohaselt, kuid Helsinki ei andnud väljalennuks luba, kuna ilm oli (jällegi) väga halb ja oleks tekkinud maandumisel raskused. 10 minutit hiljem siiski saime loa ning lend või alata. Kuid Helsinki kohal tiirutasime veelgi, sest ilm oli endiselt nõme ja noh seda oli tegelikult maandumisel ka näha. Kuid meie jaoks tähendas see, et 40 minutist ümberistumiseks oli alles vaid 25, aga ma siiski veel ei muretsenud, kuna teistpidi lennule jõudmine sujus ju nädal varem libedalt. Oi kuidas ma eksisin.

Tuli välja, et meie saabumisvärav oli number 2, kuid väljalennu oma 50. Kes Helsinkis käinud ei ole, siis see on suur, väga suur lennujaam. Noorhärra ei jõudnud ka väga ise joosta, nii et ta oli mul süles (koos enda kohvri ja minu seljakotiga) ning mina olin konkreetne sörkiv kaamel. Õnneks avastasin mingi hetk käru, kuhu ta istuma panin ning sain veidike kergemalt edasi liikuda. Ma jooksin nagu segane, kuid nagu Murphikas ikka, oli tol hetkel lennujaamas inimesi hästi palju ja enamus uimerdas neist mu teel 😀 Ma ikka pidevalt hüüdsin “sorry” ja “excuse me” sest noh neil oli vaja jalutada pikas reas või lihtsalt seista ja uudistada 😀 Mingil hetkel nägin ka infotabloost, et meie lennule on “final call” aga noh endiselt ma ei muretsenud, sest ikkagi Finnairi lennud ju. Passikontrollist saime läbi ning siis juba oli infotablool kirjas, et värav on suletud. Mina sellest ei hoolinud, vaid jooksin edasi. Aga näedsa, värav oligi suletud ning ma ei olnud ainus reisija kes kirus ja küsis miks ei oodatud? Hiljem mõeldes jäime tegelikult vaid 5 minutit hiljaks, et see ei tohiks ju nii suur jama olla ja ületamatut viivitust tekitada. Mida aga teha, kuid oleks oma jätkulennust maha jäänud?

Ma olin ausalt väga vihane, et kaks lendu omavahel ei suhelnud ja et need väravad nii üksteisest eemal asusid. Kurja, isegi 40 minutilise ümberistumisajaga peaks ikka korralikus tempos “jalutama” et õigeaegselt uude väravasse jõuda. Igatahes, suundusime Finnairi teeninduslauda, kus tuli välja, et öö veedame Helsinkis ning uus lend on hommikul. Kahjuks ei lenda Finnair Leedsi ega Liverpooli, muidu võib-olla oleksime isegi hilinenud kojujõudmisega vaid mõned tunnid. Kompensatsioonipakett oli siiski normaalne – tasuta buss lennujaamast hotelli ja hommikul tagasi, tasuta hotellituba ning õhtu-ja hommikusöök. Uue pileti eest ei pidanud me muidugi ka maksma. Seega, nuriseda ei olekski millegi üle, lihtsalt ootamatu ebamugavus 🙂 Ja noh see fakt ka, et ma pidin tegelikult olema järgmise päeva hommikul töö juures oma kursust lõpetamas 😀

Kokkuvõttes, tagasilend järgmise päeva hommikul sujus viperusteta – isegi Noorhärra magas kogu lennu ja ei olnud tavapäraselt aktiivne. Hommikusöök oli vinge, õhtusöök oli selline noh … söödav. Noorhärraga oli tegelikult vahva ootamatult pikenenud puhkust veeta, eriti kuna oli tegu tema esmakordse hotelli külastusega. Õhtul tegime näiteks aga parajaks poodi jalutamisega, et mõned hädavajalikud hügieeniesemed osta, sõime jäätist, rallitasime autokujulise ostukäruga ja siis möllasime niisama oma toas. Ta oli üllatavalt vahva ja vastupidav reisisell. Kuid Finnari kodukale jätsin päris kurja tagasiside ning lisaks taotlen kulude hüvitamist, eks paistab kas ma ka midagi tagasi saan. Kas ma Finnairiga veel lendaks? Kindlasti, kui vahemaandumiseks on rohkem kui poolteist tundi ning isegi siis hoiaksin pöialt, et Ilmataat meie vastu helde oleks 😀

Järjekordne väljasõit :D

Ma olen paaril korral kirjeldanud kuidas näevad välja meie pere väljasõidud, mis tavaliselt ei laabu lihtsalt ja lahedalt. Üks näide on SIIN.

Kuna Miku töötab hetkel õhtustes vahetustes, siis saame perega koos olla päris vähe aega, seda enam on hinnas kvaliteetaeg nädalavahetuseti. Kuna esmaspäev oli jällegi pangapüha, tähendas see pikka nädalavhaetust ja paljudele inimestele ka välja sõite erinevatesse sihtkohtadesse. Pühapäeva hommikul oli meil kindel plaan midagi koos teha, paraku ei soosinud ilm kodukandis seiklemist, mistõttu otsustasime sõita Lake Districusse. Umbes aasta tagasi käisime seal ka ekspromt korras ja meile mõlemale meeldis väga see päevake Windermeris. Seega otsustsaime, et sõidame sinna. Küll nii ilusalt sooja ja päikeselist ilma meile ei lubatud, kuid sadu ka mitte.

Hakkasime siis sõitma ning Miku ei pannud GPS’i peale. Ma tean, et talle meeldib aegajalt tehnoloogiast mitte sõltuda ja siltide järgi orienteeruda ning kuna sihtkoht nagu oli ju ikkagi tuttav, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Isegi ka siis mitte, kui (tagantjärgi mõeldes) õigeid mahasõidusilte silmasin. Sõitsime ikka edasi, kuni hakkasime arutama, et ümbruskond nagu ei tundu tuttav. Võtsin oma telefoni ja guugemapsi välja, Miku keeras samal ajal igaks juhuks saabuvale mahasõidule. Õigesti tegi ka, sest tuligi välja, et olime naaatukene liiga palju põhja poole sõitnud. Eks hakkasime siis mööda kitsamaid mägiteid õigesse kohta orienteeruma ise samal ajal ahhetades ja ohhetades kui ilus ümbrus on. Muidugi saatis minu GPS meid mööda teed, kus oli teesulg. Ja kuigi ummikumärk ja ümbersõti tähistavad liiklusmärgid oleksid võinud ju meie meeldi veidike ärgitada, siis kus sa sellega – muidugi usaldasime guuglemapsi, muidugi sõitsime teesuluni ja muidugi kirusime, et kus kurja kohas me nüüd oleme 😀

Pärast mõningast kaardilugemist ja sõitu, jõudsime Windermeri. Liiklus oli tavapärast veidike tihedam, kuid me (rumala peaga) ei peatunud sel teemal pikemalt, liikusime ikka kesklinna poole, et parkida saada. Kesklinna jõudes hakkasime taipama, et kurja, pikk nädalavahetus on ju ning muidugi on rahvast palju – lisaks välisturistedele ja siseturistid. Ma ei liialda, kui ütlen, et venisime kesklinnas oma korralikult pool tundi, ja ei mingit vabat parkimiskohta. Lõpuks pidin Noorhärraga autost välja minema ja veidike jalga sirutama, sest ta muutus juba liiga rahutuks, Miku aga jätkas parkimiskoha otsinguid. Tal läks aega no veel umbes pool tunnikest, enne kui teda uuesti nägime. Nõme. Otsustasime, et ÜRITAME tulevikus oma väljasõite veidikenegi rohkem planeerida. Rõhk on sõnal üritame, sest see ei ole esimene kord meil proovida kuhugi minna pikal nädalavahetusel 😀

Igatahes, Windermere oli ilus nagu ikka, veidike tuuline, kuid ei mingit vihma. Saime nii järve ääres jalutada ja paate vaadata, kui linde taga ajada, rongisõitu teha ning tõdeda, et hoolimata logistilistest ja ruumilistest äpardustest, oli ikkagi õige mõte see väljasõit teha.

Meil oli jälle vaba päev :)

Inglastel veab ses osas, et Aprilli ja Maisse kukub mõlemasse 2 vaba päeva. Ja pigem on vabad esmaspäevad kui reeded, mis mulle meeldib. Ses suhtes, et reede on ju niikuinii juba peaaegu nädalavahetus ja töö läheb kergemini. A vot kui ikka sinise esmaspäeva hoopis mujal kui kontoris veeta saad, siis on ju mõnus küll.

Seega, meil oli jälle pikk nädalavahetus ja mida muud teha, kui kuhugi sõita. Tegelikult tegime pikema sõidu pühapäeval, siis jäi esmaspäev tsillimiseks. Noorhärra suutis endale eelmise nädala alguses tuulerõuged saada* ja kodus passimine ei ole tema teema. Isegi nädalavahetusel on meil vaja kuskil käia tuulutamas, missest et Hoidja juures nad aktiivselt käivad kuskil ja mängivad/turnivad. Seega, käisime lõbustuspargis nimega LightWater Valley Park. Ilm meie tegevust eriti ei soosinud, sest vihma küll ei sadanud, aga oli pilvine ja jahe ja tuuline. Samas, Noorhärra on suht selline, kes iga ilmaga oleks õues, tema vanemad on sellised nina-vingus-päikese-ja-sooja armastajad. Pakkisime endid siis sisse ja läksime.

Hea on see, et enamus lõbustusparke siinmaal on tõesti orienteeritud igale vanusegrupile alates beebidest lõpetades täiskasvanutega. Nii saigi Noorhärra kõigepealt karuselle nautida, siis läks Miku ameerikamägedele ja meie uurisime videomängutoas ringi. Hiljem soojendasime endid sisemängutoas (kus oli nii hea ja soe ja … vaikne. Nagu mõnusalt vaikne, et ma tahakski mängutubades nüüd käia vaid siis, kui ei ole teisi :D), Noorhärra sai veel välimänguplatsil turnida, farmiloomadele pai teha, sõitsime nii traktori kui piraadipaadiga ning lisaks sai Noorhärra linnukese kirja oma esimesel vaateratta ringil kui ameerikamägedel. MUIDUGI, oli mõlema puhul tegu laste versiooniga. Vaateratas oli heal juhul 5 meetrit kõrge, kuid korralik puur ning väljast poolt sõiduajal tabalukuga kinni, et lapsed endid lahti ei muugiks (mõistlik, sest ühel hetkel Noorhärra proovis, et kas tõesti see uks ei käi lahti kui ta kõrgel tipus on). Ameerikamägedele sai ta minna koos Mikuga, sest noh enda kasvust jääb veel veidike väheks, kuid täiskasvanuga juba sai minna. Ehk igati tore ja kordaläinud päev ning erilisi vahejuhtumeid ka ei olnud – siis kui meie sõime, otsustas Noorhärra näiteks parte taga ajada. Või kaalukomme ostes arvas ta et noh nii ongi et lihtsalt lähed ja võtad 😀 see kommi topsi panek ja maksmine oli nagu suht teisejärguline, sest komm oli ju suu-ulatuses kohe. Muidugi hiljem oli raske talle selgeks teha, et kommid saavad mingil hetkel ka otsa ja ta nüüd siiamaani küsib “sviiti” (sweets inglise keeles). Eks ta üks kaval pursui meil ole.

Pika nädalavahetuse lõpetasime lapse trikitamisega – meil nimel käis munadepühal shokolaadijänku mune puistamas ja see jänku oli liiga helde ning lahke 😀 Noorhärra mäletas täpselt, et ta korjas munad ühte korvi ning see kord asus kapi otsas. Nii meil oli igapäevaselt dialoog, kus tema küsis shokolaadi ja meie pidime seletama, et enne tuleb korralikku sööki ka süüa. Nüüd aitas. Seega valasime enamus magusast kapi otsa ning jätsime mõned munad korvi ning andsime korvi Noorhärrale revideerimiseks. Õnneks ta kade poiss ei ole ja andis lahkelt ka meile paar munakest. Aga idee oli selles, et ta nägi ise ka, et shokolaad otsa sai ning voila … enam ei küsi 🙂 Minu kolleegidel aga oli eile tööl magus päev …

*kui tuulerõuged need ikka olid, ma kahtlen, sest pigem tekkis tal lööve mitte villid, sügelust ei olnud, ühel päeval kerge palavik ja paaril päeval tavapärasemast loium. Aga kuna üks laps hoius just oli rõugetes ja meie seda kahtlustasime, pandi tuulekate diagnoos. Äkki ta on hoopis mingi megasuper tugeva tervisega?!?!

Veetsime nädalavahetuse mujal

Natuke ajakohast juttu ka. Miku vanemad elavad idakaldal, Middlesborough lähedal, samas kui meie asume pigem vastas kaldal Manchesteri kandis. Siiski üritame ikka korra kuus neil külas käia, sest noh pere on pere. Tavaliselt tähendab neil külaskäik tervet nädalavhaetust eemal, sest üks ots sõitu kestab nii 2.5-3 tundi, olenevalt kes sõidan/vajutab gaasipedaali, kas ja kui mitu peatust me teeme ja kas otsustame külavaheteid kasutada ja kohalikku maastikku nautida, mida eile tegime. Igatahes, saime pidevale vihmasajule vaheldust ja ilm oli kohale jõudes piisavalt ilus, et mere äärde jalutama minna. Elavad ju Miku vanemad pm Põhjamere kaldal (nende teisekorruse akendest üaistab meri ilusti kätte), seega üritama alati igal korral ka vee äärde jalutada. Seega siit mõned pildid meie eilsest jalutuskäigust

Tüüpiline tänavake vaikses asulas

IMG_4346

IMG_4347

IMG_4349

Rand …IMG_4351

Paremal ääres on majake, mis meenutab minilossi, kus hetkel tegutseb hooldekoduIMG_4353

Vesi oli piisavalt soe, et varbad sisse pista, kuid piisavalt külm, et ujuma ei kippunudIMG_4356

Tegelikult on see tibukollane seelik maani pikk .. ma lihtsalt kohendasin seda veidike vastavalt vee tasemeleIMG_4360

Minu vastutada olid kuivad jalanõud 
IMG_4365

IMG_4368

Inglismaa randades on ülipopulaarne oma koerasid jooksutamas käia. Ja kui ma ütlen ülipopulaarne, siis sellist koertemassi ei ole ma Eestis kuskil kohanud IMG_4370

IMG_4376

IMG_4377

Need majad asuvad pm rannikul, sest vasakul kaadrist väljas on juba pm meriIMG_4378

Kirik keset küla künka otsas 🙂IMG_4380

IMG_4382

IMG_4383

No ja ega me siis eile õhtul kohe tagasi tulnud, ikka jäime ööseks. Õhtusöögiks oli väga populaarne chicken parmo ehk siis kanafilee kaetud juustuga, kõrvale salat ja friikad. Ports oli piisavalt suur, et ma juba ette nägelikult tellisin vaid pool ja sellestki sõin vaid pool. Õhtu lõppedes hakkasime filmi vaatama, mille lõppu ma ei näinudki 🙂

Täna alustas aga kohalik Inglise jalgpalliliiga oma uut hooaega ning kuna Miku ja ta isa on suured Boro fännid, läksid nemad kohaliku meeskonna avamatsile kaasa elama nurga tagusesse pubisse – väga inglaslik muideks. Meie seadsime oma sammud kõrval asulasse, et kaasa haarata Miku nõbu oma koera ja tütrega ning teha teine mereäärne jalutuskäik. Siin on natuke Redcari 🙂

Natuke tööstuslikum vaade

IMG_4384

Suured tuulegeneraatorid rannasIMG_4393

IMG_4395

IMG_4396

IMG_4397

IMG_4399

Pingud suvisel a’alIMG_4400

Teine vägagi tavapärane pilt rannaäärsetes kohtades, on pisikesed tivolid. Neid näeb päris tihedalt suvisel ajalIMG_4402

Verticale Pier … see torn otse ees …IMG_4401

… Ja 132 astet kõrgemal avanesid sellised vaatedIMG_4403

IMG_4404

IMG_4406

Nädalavahetuse lõpetuseks istusime pubis maha ja sõime kõhud täis. Pühapäeviti söövad paljud inimesed garvery’t – ehk sa maksad mingi summa ja saad rootsi laua moodi praadi süüa. Summa sisaldab kindlat kogust liha (mida tehakse tavaliselt 4 erinevat sorti) ja vastavalt enda soovile ja isule erinevaid köögivilju ning kastet. Mõnes kohas võid köögivilju mitu kordagi võtta, aga vot liha enam juurde ei saa 🙂 Samuti maksad eraldi oma joogi eest ning kui pärast pugimist veel midagi sisse mahub, siis ka magustoidu eest. Meie maksime seekord 7.5 naela inimese eest (ainult söök) ja ma ütleks, et see on suhteliselt mõistlik hind, sest on kohtasid, kus maksad rohkem kui 10 naela. Meie igatahes ägisesime pärast oma portsjonite lõpetamist 🙂

Ja ega’s olnudki midagi enamat, sest kell oli juba pärastlõunas ja meid ootas ees pikk tagasisõit. Seega jätsime hüvasti ja suunasime autonina kodu poole. Kolm tundi hiljem pakkisime kotid lahti ja viskasime jalad viimasteks tundideks seinale.