Veetsime nädalavahetuse mujal

Natuke ajakohast juttu ka. Miku vanemad elavad idakaldal, Middlesborough lähedal, samas kui meie asume pigem vastas kaldal Manchesteri kandis. Siiski üritame ikka korra kuus neil külas käia, sest noh pere on pere. Tavaliselt tähendab neil külaskäik tervet nädalavhaetust eemal, sest üks ots sõitu kestab nii 2.5-3 tundi, olenevalt kes sõidan/vajutab gaasipedaali, kas ja kui mitu peatust me teeme ja kas otsustame külavaheteid kasutada ja kohalikku maastikku nautida, mida eile tegime. Igatahes, saime pidevale vihmasajule vaheldust ja ilm oli kohale jõudes piisavalt ilus, et mere äärde jalutama minna. Elavad ju Miku vanemad pm Põhjamere kaldal (nende teisekorruse akendest üaistab meri ilusti kätte), seega üritama alati igal korral ka vee äärde jalutada. Seega siit mõned pildid meie eilsest jalutuskäigust

Tüüpiline tänavake vaikses asulas

IMG_4346

IMG_4347

IMG_4349

Rand …IMG_4351

Paremal ääres on majake, mis meenutab minilossi, kus hetkel tegutseb hooldekoduIMG_4353

Vesi oli piisavalt soe, et varbad sisse pista, kuid piisavalt külm, et ujuma ei kippunudIMG_4356

Tegelikult on see tibukollane seelik maani pikk .. ma lihtsalt kohendasin seda veidike vastavalt vee tasemeleIMG_4360

Minu vastutada olid kuivad jalanõud 
IMG_4365

IMG_4368

Inglismaa randades on ülipopulaarne oma koerasid jooksutamas käia. Ja kui ma ütlen ülipopulaarne, siis sellist koertemassi ei ole ma Eestis kuskil kohanud IMG_4370

IMG_4376

IMG_4377

Need majad asuvad pm rannikul, sest vasakul kaadrist väljas on juba pm meriIMG_4378

Kirik keset küla künka otsas 🙂IMG_4380

IMG_4382

IMG_4383

No ja ega me siis eile õhtul kohe tagasi tulnud, ikka jäime ööseks. Õhtusöögiks oli väga populaarne chicken parmo ehk siis kanafilee kaetud juustuga, kõrvale salat ja friikad. Ports oli piisavalt suur, et ma juba ette nägelikult tellisin vaid pool ja sellestki sõin vaid pool. Õhtu lõppedes hakkasime filmi vaatama, mille lõppu ma ei näinudki 🙂

Täna alustas aga kohalik Inglise jalgpalliliiga oma uut hooaega ning kuna Miku ja ta isa on suured Boro fännid, läksid nemad kohaliku meeskonna avamatsile kaasa elama nurga tagusesse pubisse – väga inglaslik muideks. Meie seadsime oma sammud kõrval asulasse, et kaasa haarata Miku nõbu oma koera ja tütrega ning teha teine mereäärne jalutuskäik. Siin on natuke Redcari 🙂

Natuke tööstuslikum vaade

IMG_4384

Suured tuulegeneraatorid rannasIMG_4393

IMG_4395

IMG_4396

IMG_4397

IMG_4399

Pingud suvisel a’alIMG_4400

Teine vägagi tavapärane pilt rannaäärsetes kohtades, on pisikesed tivolid. Neid näeb päris tihedalt suvisel ajalIMG_4402

Verticale Pier … see torn otse ees …IMG_4401

… Ja 132 astet kõrgemal avanesid sellised vaatedIMG_4403

IMG_4404

IMG_4406

Nädalavahetuse lõpetuseks istusime pubis maha ja sõime kõhud täis. Pühapäeviti söövad paljud inimesed garvery’t – ehk sa maksad mingi summa ja saad rootsi laua moodi praadi süüa. Summa sisaldab kindlat kogust liha (mida tehakse tavaliselt 4 erinevat sorti) ja vastavalt enda soovile ja isule erinevaid köögivilju ning kastet. Mõnes kohas võid köögivilju mitu kordagi võtta, aga vot liha enam juurde ei saa 🙂 Samuti maksad eraldi oma joogi eest ning kui pärast pugimist veel midagi sisse mahub, siis ka magustoidu eest. Meie maksime seekord 7.5 naela inimese eest (ainult söök) ja ma ütleks, et see on suhteliselt mõistlik hind, sest on kohtasid, kus maksad rohkem kui 10 naela. Meie igatahes ägisesime pärast oma portsjonite lõpetamist 🙂

Ja ega’s olnudki midagi enamat, sest kell oli juba pärastlõunas ja meid ootas ees pikk tagasisõit. Seega jätsime hüvasti ja suunasime autonina kodu poole. Kolm tundi hiljem pakkisime kotid lahti ja viskasime jalad viimasteks tundideks seinale.

Advertisements

Kotid pakitud ja minek

Veebruaris maadlesin ma vägagi suure dilemma ees – olin ju kolimas Inglismaale talvel, ei teadnud, millal jälle Eestisse tulen – seega milline garderoob on see kõige hädavajalikum kaasa võtta. Suhteliselt pakkimise alguses oli selge, et vaid ühe kohvriga ma tuldud ei saa. Minu jaoks on see üldse müstika, et kuidas suudavad inimesed kolida väheste kodinatega … ma ei suuda tavaliselt paariks päevaks kellelegi külla minnes piirduda vaid ühe pisike kotikesega. Rääkimata siis sadade kilomeetrite kaugusele kolimisest. Igatahes, et mitte maksta lennujaamas hingehinda, otsis lisakohvri paar päeva enne äralendu. Maksin selle eest umbes 70 eurot kui ma õigesti mäletan (imelik oli see, et ma küll nö, broneerisin oma kohvi netis, kuid maksta sain ikkagi kohapeal. Imelik). Igatahes, arvestusega, et on talv ja ma pean siiski ju hakkama ontlikuks kontorirotiks jälle (sest miski pärast eeldasin, et leian endale sarnase töö sellele, mida ülikoolis tegin) ja ilmselt suudan töö leida enne kui soojad ilmad tulevad (ehk suudan raha kõrvale panna garderoobi täienduseks), leidsid oma  koha kohvrites eelkõige talve riided, mõned korralikud kontoririided ja igaks juhuks mõned suvised hilbud ka. ja siis igat muud pudinat. Etteruttavalt ütlen, et minu suusakostüüm ei ole siiamaani rakendust leidnud … samuti minu suvised kleidikesed 😀 sest kui miskit kehtib Inglismaa kohta 100%, on see vihmane ilm!

Kodinad sain pakitud ja äralend oli hommikul. Sõbrantsidega olin juba eelnevalt tsau-pakaa teinud, kuigi eks nad vist juba vaikselt harjuvad, et Kerstit näeb harvemini kui kuuvarjutust. Lennujaama tulid ema-isa ja kiirkallistuse tegi Kadri ka. Tõi mulle pisikese kingituse heaks õnneks kaasa. Lennujaamas sai kino kohe sellega, et mu kaks kohvrit olid lubatud kaaluda vastavalt 25kg (tuli koos piletidega kaasa) ja 32kg (see juurde ostetud). No ja mina ju olin naiivitar kes arvas, et kuigi kohvritel on eraldi kaal, siis summasummaarumis on mul lubatud kaasa võtta 57kg asju. Check-inis selgus siis, et üks kohver oli a la 26kg ja teine 30kg. Seega üks kohver oli ok, aga vot selle teise eest tahtsid nad veel minult lisakilosid kasseerida 😀 Humoristid. Muidugi ma pakkisin oma kaks kohvrit ümber nii, et kaalud sobisid ja üks liigne käekott sai emaga koju tagasi saadetud. Kiired kallid ja no mis seal salata, pisarad ka, ning läinud ma olingi. Jälle 🙂

Helsinki lend oli lühike, ootamine Helsinkis umbes 3 tundi, mis maksid mulle päris kalli kohvi ja võileiva (hindasid ma enam kahjuks ei mäleta, aga oma kergenevat rahakotti küll) ja siis tuli veidike pikem lend Londonisse. Jee, minu esimene Londoni külastus, küll vaid terminali ekskursiooni näol. Koha peal tuli mul seigelda ühest terminalist teise (kusjuures sildid on Heathrows väga hästi korraldatud), läbida turvakontroll ja karta, et mind niikuinii võetakse millegagi vahele 😀 et noh, kuigi midagi illegaalset mul kaasas ei ole, siis midagi ikka leitakse. Et nt ma tulen Inglsimaale prostituudiks tööle või kes teab mis, kuigi mul oli ju reaalselt inimene ootamas. Ah, veidike väsinud panikööri mõtted võivad olla väga imelikud. Nt. hakkasin ma oma viimast lendu oodates järsku paaniliselt terroriakti kartma, sest -piinlik tunnistada- minuga koos ootasid nii mõnedki islamimaade esindajad oma rahvarõivastes, lennukit. Loll idaeurooplane, mis muud 😀 Igatahes, lennukile ma jõudsin, alla me ei kukkunud ja õhtul umbes 10 kohaliku aja järgi maandusin lõpuks Leedsis.

Tuli meelde just vahva seik Leedsi lennujaamas oma kohvreid oodates. Olin oma viimased euromündid andnud Helsinkis mingi heategevuse tarbeks (või oli see ühel lendudest). Igatahes tegi see ühing midagi lastele ja muidugi ma aitan. No ja siis, tulen mina sularahatu Leedsis lennukist maha ja tahan võtta ühe kohvrikäru, sest 57kg, lisaks seljakott ja pardakohver … ma olen tugev ja kange, aga kaamel mitte. Ja siis oli suur minu üllatus, et kärusid saab vaid SULARAHA eest endale rentida ja kusjuures vaid müntide eest … noh nagu poekärude laenutamiseks paned neile mündi sisse ja siis ise otsustad pärast, kas viid käru tagasi ja saad oma raha või ei. Nii ma mõtlesin oma grande plaani, kuidas pagasilindi juurest ootesaali ühe korraga koos oma kodinatega saada, kui heitsin pilgu põrandale. Vastu vaatas mulle 5 kohalikku raha, paber kujul. Ma küll kaalusin, et lähen ja kauplen kedagi mulle see viiekas müntideks vahetada, aga just siis hakkasid pakid tulema ja minu kohvrid ka. Jätsid kauplemise sinna paika, mingi ime läbi sain end liikuma ja ootesaalis ma olingi. Muidugi ma pisardasin jälle kui Mikut nägin. Tema armast naeru, mis mul siiani põlved nõrgaks võtab ja seda ilusat lillekimpu, mida ta käes hoidis. On kirjeldamatu kui hea meel mul oli teda üle 5 nädala näha.

Autosõit lennujaamast Miku õe juurde möödus lobisedes ja plaane tehes. Olime küll jõudnud Inglismaale ja Mikul ajutine tööotski olemas, kuid see oli ka kõik. Ei mingid OMA elamist (olime kosilased tema õe juures), ei mingit kindlat ja pikaajalist sissetulekut mõlemale … pm olime ainult tema ja mina. Aa ja Blue ka … meie neljarattarile truu sõber 😉 Lõpumärkusena, et see viiekas leidis väga ülla eesmärgi, sest jörgmisel hommikul viisime Blue pesulasse, kus ta väga puhtaks küüriti, viieka eest.

Siis kui algab uus seiklus

Tegelikult on nii, et ma ei ole praeguse hetkeni veel 100% otsustanud, kas jätkata oma seikluste kirjutamisest või ei. Ühest küljest ju oleks vahva, kui inimesed saavad edasi lugeda, kuidas hakkab minu/meie elu kulgema Inglismaa. Teisalt, ei taha ma üldse endale (jälle) seda kohustust, et pean blogima. Sest ma mäletan liiga selgelt seda, kui A) ma polnud juba nädalakese Austraaliast bloginud ja oi kurja, kuidas ei viitsinud ka, kuigi oleks olnud, millest kirjutada ja B) tahtsin niiväga kirjutada, aga polnud midagi, millest kirjutada ja oma jutte ka ei tahtnud korrata. Ehk kuigi minu blogi ei olnud imepopulaarne ja paljudele teada, sest kohe alguses otsustasin, et jagan ise seda aadressi kellele soovin, siis mugav on tõesti kribada aegajalt ja vältida “ühe jutu kümnekordset kordamist”. Samas, mul on mingi kiiks tekkinud Austraaliast naastes, et ma ei ole huvitatud oma eraelu jagamisest paljudega, sest eks seiklusest edasi kirjutamine oleks ju ikkagi osalt oma elu eksponeerimine.

Kui igas inimeses on killukenegi loovust, siis minul avaldub see aegajases soovis kirjutada. Lauluhäält mul ei ole, kuigi dussi all teinekord lõõritan ja raadio saatel julgen ka kõvasti ja valesti kaasa häälitseda. Üksinda muidugi. Muusikainstrumente ma ei oska mängida, näitlemiseks ei ole mul julgust ja no joonistamine on minu arust suurem kunst kui kaks kriipsu suvalises toonis ja suunas. Ainuke, mida ma suudan kunstiga seostada, on millegi maha joonistamine või värviraamatust pildi värvimine. See on kõik. Ahjaa, tegelikult mulle ju meeldib köögis katsetada, paljuski retseptide juhendusel. Aga selline reaalne nullist millegi loomine, siin aitab mind välja vaid kirjutamine. Ja no kui sa oled midagi kirja pannud -loonud- siis tahad ju veidike näidata/eputada ka, et oleks vastukaja, et kuidas siis välja kukkus. Konstruktiivse kriitika koha pealt rääkides, olen küsinud tagasisidet sellest hetkest kui Austraaliast blogisin ja üldiselt olid lugejate muljed head. Mõned näpunäited/soovitused mulle anti ja üritasin neid ikkagi järgi ka. Ja tagasivaadates olen oma tekste lugenud ja … ei ole nagu kõige hullem. Muidugi Tammsaarega ei anna võrrelda 🙂

Seega ilmselt hakkan tegema nii, et kirjutan jälle aegajalt. Kuid ei luba enam sellist järjepidevust nagu Austraalias olles. Siis üritasin ikka korra nädalas enast märku anda. Ja tegelikult oli päris päästev viis aegajalt jutu asemel pilte üles laadida. Vaatame siis, kas ja kui pikalt ma meie uuest elukorraldusest kirjutada tahan/jaksan/püsivust oman.