EMOs

Mul ei ole ammu olnud Tallinna või isegi Eesti EMOga kokkupuudet. Viimati käisin seal a la 12 aastat tagasi, kui kukkusin lumelauaga ja väänasin põlve ära. Tookord oli tegu tööpäeva hommikuga ning ajaliselt ei läinud mul väga kaua. Muidugi nüüdseks kuulevad inimesed pigem õuduslugusid järjekorra pikkustest ning olgem ausad, Inglismaal on ka järjekorrad pikad või väga pikad. Seda enam olime Mikuga väga positiivselt üllatunud Mustamäe EMO tegutsemiskiiruses ja ka antava arstiabi kvaliteedis.

Ühesõnaga, mina olen lastega Eestis olnud juba mõnda aega ning ühel hetkel liitus meiega ka Miku. Ma jään siinkohal diskreetseks, et mis mure teda painas, kuid juba siia saabudes ei olnud tema tervis 100%. Meie arvasime, et tegu on lihasevenitusega ning andsime talle nii valuvaigisteid kui määrisime valutavat kohta erinevate geelidega, kuid mingit paranemist ei toimunud. Iga tunniga läks asi vaid hullemaks, kuni siin olemise teise päeva pärastlõunal tuli otsus minna EMOsse. Seda eelkõige seetõttu, et tal tekkis kiirelt palavik, mis tõusis 38.1 kraadini. Hea oli, et ikkagi minna otsustasime, sest tund hiljem mõõdeti EMOs palvikku juba 38.8. Registratuuris oli ka arusaada, et tal on paha, sest ta oli väga uimane, kohati minestamise äärel. Esimesena nägime õde, kes mõõtis tema temperatuuri, vererõhku ning pulssi, need numbrid olid ilmselt väga muret tekitavad, kuna arsti järjekorras tõsteti ta koheselt esimeseks. Arsti juurde jõudsime umbes 45 minutit peale EMOsse jõudmist ning uskuge mind, SEE ON väga kiiresti arvestades meie viimase aja EMO kogemusi Inglismaal. Arsti kuulas mure ära, võttis vereproovid, vaatas muud andmed üle ning edasi suunati meid valvepalatisse, kuna sel hetkel oli Mikule kõige parem asend pikaliolek.

Ootepalatis me ilmselt kõige pikemalt ka olime, nii umbes kaks tundi. Eelkõige vajasime vereproovivastuseid ning samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Need paar tundi olid kõige närvesöövamad ka ses mõttes, et kuna Miku ei ole Eesti kodanik, siis meie teadsime, et Haigekassa tema ravi ei hüvita. Üks õdedest mainis, et kompuuteruuring maksab u 300-500 eurot ning kui ilmneb vajadus operatsiooni jaoks, siis suureneb ka arve, kuid seda kõike oskaks täpsemalt rääkida juba valvekirurg. Kogu asja tegi jamaks see, et meil ei olnud reisikindlustust tehtud, sest lihtsalt Eestisse tulek ju. Nii me arutasime, kes mitu neeru maha peab müüma, et raviarve tasutud saaksime 😀 eeldasime, et heal juhul pääseme paari tuhande euroga, halvemal aga palju rohkemaga. Umbes poole üheksa ajal õhtul oli selge, et operatsioon tuleb, kuna tegemist eluohtliku olukorraga (oli oht veremürgitusele ja sepsisele) ning Miku veedab vähemalt ühe öö haiglas. Kuid selgus, et kuna tegemist on eluohtliku olukorraga, on kogu tema ravi tasuta. Ja vot see oli uudis, mida me tõesti ei osanud oodata. Igatahes, mina saatsin ta veel üles osakonda, täitsime koos mõned paberid ning pidin siis haiglast lahkuma. Tema operatsioon oli umbes poole ühe paiku öösel, sest umbes ühe aeg saatis ta juba mulle sõnumi, et kõik on tehtud. Tegu oli pisikese ja kiire opiga.

Hommikul sai ta ka päris kiiresti välja. Arsti sõnul läks operatsioon väga edukalt ning ta võib haiglast lahkuda. Hea oli, et tegu reedese päevaga, sest nädalavahetuseti ju haiglast patsiente välja ei kirjutata, kuid tema tagasilend on pühapäeval. Meie ainsaks kuluks jäid 20 eurot antibjotside eest ning oleme ostnud ka mitu portsu haavaplaastreid juurde. Ühesõnaga, kui meie kodukandi EMOs läheks 4-5 tundi pelgalt ootamise ja heal juhul arsti nägemise peale, siis siin läks 7 tundi hetkest kui EMOsse sisseastusime kuniks eluvajalik operatsioon tehtud, sinna vahele kõik uuringud ja muud vajalikud protseduurid. Seega kui keegi tuleb mulle nüüd lähiajal selgeks tegema, kui kohutav on Eesti meditsiinisüsteem, siis vähemalt mingis osas oskaks ma isiklikul kogemusel vastu vaielda. Ei pea vist eraldi mainima, et Mikul on vaid häid ja väga häid sõnu kogu kogemuse kohta. Ja reisikindlustus on edaspidi üks kindel MUST.