Vaatasin paar filmi

Eestis oleku ajal juhtus kuidagi nii, et vaatasime vanematega õhtuti Netflixis pakutavat. Ma pole juba ammu nii palju telekat sihilikult vaadanud, just ses mõttes, et ei näppinud samal ajal telefonis. Siit seega mõned vaatamise soovitused … või siis ka mitte.

Esmalt, lühisari “Queen’s Gambit“. See sarja soovitus tuli vennalt ning kui oleks olnud minu teha, oleksin kõik osad ühe ööga ära ahminud. Väga väga meeldis, kuigi male ei ole minu teema ja peategelase erinevaid siiamaani mängitud rollid ei ole ka minu lemmik filmides. Kui keegi kahtleb, kas seda vaadata, siis kindlasti seda teha. Treiler võib muidugi väga petlik olla, vaatasin seda alles nüüd ning ilmselt selle põhjal ei oleks hakanud sarja vaatama.

Siis vaatasime ühel õhtul “The Dream Seller”. See oli minu jaoks vaadatav, kuigi osaliselt tukkusin filmi maha, sest olin päevast meeletult väsinud. Selline mõnus, kergelt psühholoogiline film, mis paneb osasid aspekte elus teistmoodi vaatama. Kui lõpuks välja tuli, miks unistuste müüja käitus nagu ta käitus ja kust tema teadmised tulid, ei üllatanud see mind väga.

Ühel õhtul sai väljavalitus Norra noortefilm “Royalteen“. Vot see on film, mida vaataksin uuesti. Esmalt, kuna tüüpiline naistekas ja ilmselgelt olen mina üks neid naisterahvaid, kes ka kaheksakümneselt vaatab noorte armumise lugusid ja õhkab õnsalt, justkui ise kõike läbi elades. Ja teisalt, tahaks dialoogidest veidike paremini aru saada, sest norra keel ei ole mul väga käpas, nagu ka soome keel (subtiitrid), aga peamine mõte jõudis ikka kohale. Mind liigutas ja soovitaksin. HA-HA, youtube hakkas mulle järgmist treilerit mängima “Love in the villa“, ma vist valisin oma õhtuse filmi välja. Jep, olen lootusetu 😀

Lisaks sattusime vaatama tõsielulistel sündmustel põhinevat “Walk.Ride.Rodeo“, mis räägib Amberley Snyderiga juhtunud õnnetusest ja kuidas ta pärast invaliidiks jäämist sadulasse tagasi ronis. Ses mõttes tore film, et näitas kuidas tahtejõu abil on paljugi võimalik. Samas jäi tüüpilise ameerikaliku häppiendinguga filmi maik juurde. Võid ju vaadata, kui midagi paremat valikus ei ole.

Uuu, ja siis korralik üllataja, “The Invisible Man“. Ma ei ole suur ulmefänn, kuid see film suutis mind köita. Ja algus ongi väga õudne, sest vaataja jaoks toimuvad väga üleloomulikud asjad. Kõigile on lõpuks muidugi seletus olemas. Samas, minule jäi kogu lõpplahendus ka kerge küsimärgiga, just ses mõttes, et kas õige süüdlane ikka oli see õige süüdlane. Soovitan.

Jällegi üks tõsieluainetel tehtud film “Concussion“. Minu jaoks huvitav vaatamine, samas jäi mulje, et väga paljud ohvrid ja nende pered jäid ikkagi igasugusest abist ilma. Ma ei oska midagi rohkemat öeldagi kui et soovitan.

Lõpetuseks “The Gray Man“. Vahelduseks on hea ka märuleid vaadata. Nende juures ootan alati mingit ootamatut pööret a la kes on tegelik pahalane või millised suhted tegelikult mõndade tegelaskujude vahel valitsesid või kuidas põgeneja mingist täiesti lootusetuna näivast olukorrast siiski eluga pääseb. Boonuseks ka see, kui kasvõi mingi osa tegevusest toimub kodu lähedal ehk Euroopas 😀 See film seda kõike mulle pakkus ja seetõttu oli mõnus meelelahutus.

Ahjaa, ja täiesti Eestis käigu väliselt, kes ei oleks kuulnud sarjast “Stranger Things“? Noh, minu jaoks oli ka algul tegu mingi mõttetu sci-fi sarjaga ja õldse ei süvenenud, mida Miku mitu õhtut järjest vaatas. Kuniks ta jõudis esimese hooaja neljandasse või viiendasse ossa, kui ma poole silmaga kiikasin, mis telkust tuleb. Hakkas huvitama, ikka nii, et olin nõus mitu episoodi järjest neid vaatama. Meil on hetkel veel neljas hooaeg vaatamata, kuid esimesed kolm olid täitsa mõnusaks meelelahutuseks.