Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

Sõda

Piiga otsustas täna hommikul, et kell 5 üles ärgata on piisavalt õige aeg. Tulime alla korrusele ning harjumuspäraselt võtsin oma telefoni, et uudiseid lugeda. Juba nädal aega on uudiseid avades ootus lugeda, et sõda on kas läbi või Ukrainat saadab korralik edu või Putin on kutupiilu, kuid see asendub kartusega, et Ukraina on langenud. Täna hommikul Õhtulehe veebi lahti tehes ei leidnud ma palju uut infot ning otsustasin esimest korda kohalikku hommikust äratussaadet telkust mitte vaadata. Tunnistan ausalt, et olen ses mõttes vaimselt nõrk ja ei jõua enam lugeda negatiivset. Muidugi on küsimus kas ja kui palju negatiivset on reaalne uudis ja palju spekulatsioon, kuid fakt on see, et uudiseid tarbides muutub minu enesetunne pigem halvaks.

Ma kardan enda turvalisuse, oma laste, oma pere ja sõprade turvalisuse pärast. Ma pelgan, et kuigi Eesti on NATO ja EL’i liikmesriik, siis kui üks Hullumeelne otsustab, et tema tahab nüüd Baltiriigid endale, siis ta oma ristiretkele ka suundub olenemata, kes on Eesti selja taga, sest tal on piisavalt trumpe seljataguste manipuleerimiseks. Ja olgem ausad, kui ikkagi seljatagusel on valida oma rahva heaolu ja lepingulise rahva heaolu vahel, siis ilmselt valitakse esimene variant. Ma muutun kurvaks ja ärevaks nähes seda ebaõiglust, mis sunnib tuhanded inimesed jätma oma kodu ja pagema oma ellujäämise nimel. On valus vaadata, kui paljud pagejad on pisikesed lapsed, kes ilmselt ei adugi kui kole asi on sõda, kes peavad pisarsilmis maha jätma oma isa teadmata, kas nad kunagi enam kohtuvad.

Ma tunnen, et seda kõike on nii palju nii pisikese ajavahemiku kohta. Infoküllus on lihtsalt röögatu. Ja kõige nõmedam on see, et kui sa otsustad ennast veidike sellest kõigest distanseeruda, et olla tugev enda lähedaste jaoks, siis sa oled justkui külm ja ükskõikne inimene, sest sa ei räägigi ja jaga infot 24/7 selle kohta, kuidas põgenejaid aidata. Ma pole eales nii paljude suunamudijate postitusi ja eriti storysid vahele jätnud kui praegu, sest ma ei jõua enam lugeda infot selle kohta kus ja kuidas abivajajaid aidata. Ma olen andnud oma panuse, meie pere on andnud oma panuse, kuid ikkagi tundub, et see ei ole piisav. Sest ma ei anneta midagi iga päev, ei jaga infot iga tund. See on väsitav, mistõttu saan nüüd aru, kui räägitakse, et peame jääma tugevaks eelkõige enda vaimse tervise huvides. Et on vaja piirata uudiste hulka mida tarbime, et peame üritama säilitada maksimaalselt oma igapäevast elurutiini. Ma tegin ühel õhtul selle vea, et lugesin uudiseid enne magama jäämist, ma ei ole ammu nii halvasti maganud.

Ma olen pisaraid valanud viimasel nädalal liigagi palju. Ma olen kärkinud oma vanema lapsega liiga palju, sest tunnen ebakindlust tuleviku ees, mis muudab mind rahutuks ja kannatamatuks. Ma olen tundnud viha, sest ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik, et 21. sajandil otsustab üks mees, et ma nüüd tahan ühte riiki allutada ja lihtsalt lähen ning pommitan linnu, mille käigus hukkub sadu tsiviilelanikke. Ma olen kindel, et kulisside taga toimub palju rohkemat ntud olukorra kiireks lõpetamiseks, kui lubatakse välja paista, kuid ikkagi on abituse tunne sees. Mind on väga positiivselt üllatanud, kui kiiresti ja operatiivselt hakati põgenikele koguma nii annetusi kui ka hädavajalikke esmaabitarbeid, see on ainuke hea uudis viimase nädala jooksul – näha tuhandeid tegutsemas ühise ja ülla eesmärgi nimel.

Kuid üleüldiselt tunnen, et on raske jääda positiivseks, on raske mitte mõelda ja muutuda ärevaks. Kurb.

Veel natuke siit ja sealt

Ei peaks tulema üllatusena, et kui sa elad merele päris lähedal (meie puhul umbes 200m linnulennult), siis on tuulised ilmad pigem tavapärane. Eriti praegusel “külmal” ja talvisel ajal. Aga ikka suudab too tuul mind üllatada, seda pigem negatiivselt. Paar nädalat tagasi käisin jalutamas ning panin oma kindad vankri peale, sest kätel hakkas palav. Koju jõudes oli vaid üks kinnas alles. Kuna mul oli suhteliselt plaanivaba päev, läksin tuldud teed tagasi jalutama, et kinnas leida. Umbes pool teed jõudsin ära jalutada, siis oli vaja koju minna, kinnast ei leidnud. Järgmine päev käisin teise poole ka läbi, ikka ei leidnud kinnast. Nüüd mul on kodus üks õnnetu sinine kinnas, sest ma lootsin seda ikkagi leida. Ma kahtlustan, et kas oli see tolle päevane tuul või jalutavad koerad, mis selle minu trajektoorilt ära viisid. No ja siis paar päeva tagasi läksin jälle jalutama, oli tuuline ning seekord olin nutikam – panin päikeseprillide ja kõrvaklappide koti vankri alla korvi, tuule eest peitu. Koju jõudes avastasin, et mõlemad olid ikkagi vehkat pannud, aga mul ei olnud üldse tuju minna neid otsima. Nüüd ma siin mõtlen, et kuhu sisse oma kõrvaklapid kaitsta kui neid ei kasuta, sest mul on ikka suured, ülepea käivad klapid mitte kõrvatropid.

Ja siis, kas keegi seletaks mulle, millisel hetkel kodeeritakse beebidele sisse see programm, millega nad tabavad kõige ebasobilikumad hetked ärkamiseks? Näide 1 – tulen jalutamast, ikka päris pikalt ringilt ja vaja vetsu minna, pargin vankri aeda, veendun et Piiga magab ning liigun teisele korrusele. Nii kui istutan end potile, kuulen uuääääää. Näide 2 – asjatan potil ära, torman alla, et Piigale lutt suhu saada lootuses, et magab tsipake edasi. Õnnestub. Ootan igaks juhuks viis minutit, täielik vaikus. Hingan kergendunult ja panen veekeetja tööle. Saan just mõnusa tassitäie kohvi valmis ning sätin end toolile istuma, kui uuääääää. Näide 3 – Piiga on mängitatud, söödetud, mähku kuiv ning magab oma järgmist und. Jesss, paras aeg soojendada endale lõunasöök ning istuda teleka ette pooleks tunniks. Seega telku tööle, diivanil positisoon sisse, tekk endale peale, diivani jalaosa üles ja uuääääää. Eriline anne on tal tabada, millal ma kiiret dušši tahan teha või vannis pikemalt vedeleda., sest üldiselt on sellesse plaani juba koheselt ebaõnnestumine sisse kodeeritud Ma ütlen, me oleme selgeltnägija võimetega beebi valmis vorpinud 😀

Ja siis ikka need õndsad koeraomanikud, kes ei suuda oma lemmikute järgi koristada. Asi on läinud kusjuures palju hullemaks. Nimelt liigume Noorhärraga kodu ja kooli vahet ühte kindlat teed pidi, seega vähemalt kaks korda päevas tallun ühte ja sama rada. Siiani on olnud see päris ok, aga viimased nädalad tundub, et keegi justkui tahtlikult laseb oma koertel just sellele rajale s****a ja et miinipõiklemine oleks ikkagi 100% väljakutsuv (seda eriti vankriga), siis tuuakse lisatakistused ka veel juurde. Ma suutsin ühel päeval kaks korda samast hunnikust vankriga läbi sõita. Vähe ei ajanud närvi, sest ma koguaeg kaagutan Noorhärra kallal, et “vaata ette, ära astu koerakaka sisse” ja siis ise põrutasin niimoodi läbi. Kusjuures, me ju hoiame vankrit esikus, seega igasugune minimaalne aroom levib koheselt. Mul muidu ei ole väljaheidetest puhastamise vastu midagi (mul on beebi ju kodus), aga koerakaka koukimine vankriratastelt võtab ikka öökima küll :S

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.

No tere koroona :)

Jep, saan ka mina öelda, et olen selle viiruse läbi põdenud ning õnneks saan öelda, et põdemine oli pigem kerge. Minu ainukeseks suuremaks mureks oli nohune nina paar päeva ja muud midagi erilist. Miks ma üldse kodust testi tahtsin teha, oli see, et mind oli paar päeva vaevanud kerge köha, no ikka väga kerge, millele paar aastat tagasi ei oleks keegi tähelepanu pööranud. Lisaks kurk kergelt kõditas ning ühel õhtul sadas ootamatult kaela kerge palavik (37.5), mis juba mõne tunni pärast kadunud oli. Ma ilmselt muidu ei olekski testi teinud, kuid Miku vanemad just paar nädalat tagasi põdesid koroonat ning me puutusime kokku. Tegelikult oli nii, et neil oli korralik viirus majas sees mitu head nädalat ja nad koguaeg testisid, kuid tulemused olid negatiivsed. Nii me ikka käisime jalutamas ja saime kokku, kuigi hoidsime distantsi. Kui lõpuks positiivne tulemus ilmus, hoidsime eemale, kuid ilmselt oli liiga hilja. Aga ju siis mingi hetk pisiku ikkagi üles korjasin. Muideks, sel korral olen positiivne ainult mina, Miku ja lapsed on puutumata (noh, Piigale ei hakkaks ma elu sees pulka ninna surama ja Noorhärralt võetud test oli negatiivne).

Mis isolatsiooni puutub, siis kuna minu palavik oli 17. õhtul, hakkas järgmisest päevast lugema ka kümne päeva isolatsiooniperiood. Inglismaal on reeglid praeguseks muutunud ning nüüd lubatakse viiendast päevast alates hakata tegema lateral flow testi ning kui sa saad kahel järjestikkusel päeval negatiivse tulemuse, võid isolatsiooni varem ära lõpetada. Minu isolatsioon lõppeks 27 jaanuaril ning kuigi ma lootsin varem välja saada, siis veel täna hommikul oli testiribal õhkõrn teine kriips. Seega ilmselt saan esimese negatiivse tulemuse homme ja teise kolmapäeva hommikul. No okei, päev varem saan vabadusse 😀 Tundub naljakas, kuid olen neid paari päeva, kui ise pean isolatsioonis olema, kuid Noorhärral on kool, pigem võtnud puhkusena, sest Miku on tööl, mistõttu kooliringiga aitab Miku ema. Tema tööpäev lõpeb viiest, mistõttu on Noorhärra käinud pikapäevarühmas. Seega minul on olnud reedel ja esmaspäeval vaid üks pisike beebi suurema osa päevast ja no nii mõnus tsill on olla. Okei, neljapäeval oli ka vaid beebi, sest neljapäeva hommikul ma positiivse tulemuse sain ja juba õhtul aitas Miku ema kooliringiga.

Kui aus olla, siis ma just paar nädalat tagasi hakkasin uurima, et äkki pean ikkagi laskma end vaktsineerida. Mitte seepärast, et kardaksin viirust vms, kuid just et reisimisele lisatakistusi ei tekiks. Meil on piletid veebruari lõpuks Eesti lastega ning neid ostes olin leppinud, et istun nädal aega vanemate juures isolatsioonis. Ei midagi hullu sellest, aga eks Noorhärra tahaks natuke ringi käia ning seda ma teha ei saaks. Õnneks hetkel on Eestis reegel, et kui oled koroona läbipõdenud, ei pea samuti isolatsioonis olemas (siit ka põhjus, miks ma jaanuaris isegi mõtlesin, et võiks ju selle külge saada ja plaanisin minna Miku vanematele isolatsiooniajal külla), kuigi erinevaid lõbustusasutusi ei saaks ma ikkagi külastada (nt spa või ujula). Praegu just vaatasin, et ma ei pea isegi testi tegema enne Eestisse tulekut. Aga tagasi vaktsiini juurde, oleksin ilmselt teinud Jannseni, et ühe sutsuga pääseda, kuid Inglismaal seda hetkel ei pakuta. Seega jääb ilmselt Pfiser, aga no kes seda nüüd teab, millal võin süsti saada. Ja äkki selleks ajaks on jälle reeglid muutunud ja ei ole vaktsineerimist vajagi. Eks paistab.

Helistasin meie perearstikeskusesse, et äkki saavad nad kiirelt paarile mu küsimusele seoses vaktsineerimisega vastata. Tundus lihtsam, kui hakata valitsuse kodulehte lappama. Mulle öeldi päris brutaalselt, et nemad infot ei jaga… mis tundub naljakas, sest umbes aasta juba korrutatakse, et inimesed end vaktsineerida laseks ja tundub loogiline, et oma perearstikeskuselt nõu küsitakse. Saaks ju vaktsineerimisele kaasa aidata või nii.

Seoses kolimisega, muudame ka perearsti ning kui algul oli mul pigem negatiivne arvamus ses osas ja tahtsin vanasse keskusesse edasi käima jääda, siis nüüd on mul hea meel, et see tehtud sai. Lihtsalt oleme Mikuga mõlemad kogenud ebapädevust just vastuvõtus ja no kurja küll, ei ole ju raske oma tööd õigesti teha või mis? Esmalt oli Mikul vaja ühte tõendit pikendada. Viisin täidetud ankeedi neile ning tõend lubati saata posti teel paari nädala jooksul. Seda ei tulnud ja Miku uuris milles asi. Selgus, et ankeet oli kaduma läinud ning Miku täitis selle uuesti. Ja jälle ootasime ja jälle läks too avaldus kaduma. Alles kolmandal korral õnnestus too tõend kätte saada. Päriselt ?!?! Lisaks, minul oli oma rasedusaegse diabeediga seoses üle erinevaid kasutatud nõelasid ja testiribasid, lisaks veresuhkrumõõtmiseks mõeldud aparaadid ja ravimid eelmisest rasedusest (MIKS ma hoidsin alles ravimeid 5 aastat teades, et ma neid niikuinii ei kasuta kunagi, jääb mulle siiani selgusetuks). Ühesõnaga kogusin need kõik ühte kotti, et korrga ära viia. Esmalt käisin ühes kohalikus apteegis pakkumas, kuid nemad ütlesid, et perearstikeskus võtab selliseid asju vastu. Mul oli sinna hiljuti asja ning võtsin oma kotikese kaasa. Sealt öeldi mulle, et nemad küll ei võta mingeid vanu ravimeid vastu, et mingu ma nende kohalikku apteeki. Läksin siis sinna ning õnneks võeti enamus asju vastu, kuid kasutatud nõelad ja testiribad mitte, sest neid võtab vastu – üllaülla – perearstikeskus 😀 Jalutasin siis nende juurde tagasi ja ohnäeimet, võtavadki vastu, kuigi algul saatsid mind pikalt 😀

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

Koroona vingerpuss

Miku käib meil tööl niimoodi, et 7 päevavahetust, 3 vaba päeva, 7 öövahetust ja 4 vaba päeva. Neljapäeval läks ta esimesse öövahetusse ning kurtis vahetult enne minekut, et enesetunne ei ole kõige parem. Eks gripp ja muud viirused liiguvad ringi, seega väga tõsist paanikat me sellest ei tekitanud. Reedel olid mul omad asjaajamised ning olin enamus päevast ära kuniks Noorhärra koolist koju tõin. Miku oli enamus päeva voodis, sest puhkas tööst pluss enesetunne paremaks ei läinud. Reede öövahetusse minnes lootis ta kiiret tundide möödumist, et laupäeval end välja magada. Ta sai olla tööl umbes paar tundi, kui saatis mulle pildi, et tegid töökaaslasega koroona lateral flow testi (LFT) ja see osutus positiivseks. Samas koju ei saanud nad tulla, kuna firmal ei olnud lihtsalt asendajaid saata. Inglismaa reeglite järgi peab inimene positiivse LFT saamisel end kirja panema PCR testile, mida ta ka tegi ning sai aja juba järgmiseks päevaks. Mina panin endale samuti aja, igaks juhuks, sest olen ju vaktsineerimata ja ei tahaks väga mask ees sünnitama minna.

Laupäeva hommikul tegin igaks juhuks ise LFT testi ka kodus ning see osutus negatiivseks. Ma ei olnud selles väga üllatunud, kuna mu enesetunne on hea ning mingeid haiguse sümptomeid ei esinenud. Noorhärrale me PCR testi ei hakanud kirja panema, kuna ta on alaealine ning ei peaks niiehknaa isolatsioonis olema ja saab koolis käia. Mina olen vaktsineerimata ja kuigi minu LFT test osutus negatiivseks, peaksin Mikuga sama kaua isolatsioonis olema. Seega meie ainuke lootus oli, et Miku LFT tulemus oli valepositiivne. Testid saime laupäeval ilusti antud ning pühapäeva varahommikul sain mina teate, et ka minu PCR test on negatiivne. Miku tulemus oli siiski positiivne, mis arvestades seda, et peaksin iga hetk sünnitama minema, muutis eluolu veidike keeruliseks.

Olenemata kas mina olen negatiivne või positiivne, siis sünnitama saan ma minna ikkagi. Ma ei ole kindel, kas siin haiglas tehakse koroonatest sünnitusmajas või ei, aga pigem arvan, et tehakse. Kuna Miku on positiivne, siis hetkel tema minuga kaasa tulla ei saa, vaid peab olema isolatsioonis kuni 5. detsembri õhtuni. Pärast seda ta saaks tulla, sest siis saadetakse läbipõdenule tunnistus, et ta on just koroonas olnud, kuid enam ei ole nakkav. Ehk kui Piiga otsustab sel nädalal tulla, jääb Miku suure tõenäosusega oma teise lapse sünnist ilma. Ja mina oma tugiisikust. Muidugi on meil plaan B valmis, ehk kui tegudeks lähebki, viib Miku ema mu haiglasse ja jääb ka kohapeale kui vaja ja mina tahan. Praegu aga hoiame kõik näpud ja varbad ristis (mina jalad ka), et Piiga veel tulema ei hakkaks.

Mis Noorhärrasse puutub, siis reeglite järgi on ta alaealine ja isolatsiooni jääma ei pea ehk võiks vabalt koolis edasi käia. Minu jaoks tundub see kummaline, arvestades kuidas rõhutatakse, KUI nakkav viirus on ja et kuigi lapsed võivad selle kergemalt läbi põdeda, siis viiruse edasikandjad võivad nad ikka olla, meil aga on hetkel koroonapositiivne majapidamises. Seetõttu tegime eile õhtul temale ka LFT testi, mis osutus negatiivseks. Kuna aga on selgunud, et LFT ostub positiivseks pigem juhul, kui sul on viirus kehas olnud juba pikemat aega ning selle aja jooksul võid sa siiski nakkusohtlik olla, otsustasin ta täna koju jätta ja minna ka PCR testi tegema. Temalt proovi saamine on muidugi paras tsirkus, seega saab lõbus olema :S

Arutlesime omavahel ka, et kuidas see on võimalik, et Miku, kes on korralikult vaktsineerimiskuuri läbi teinud, korjas viiruse üles, samas kui mina ja Noorhärra ei ole vaktsineeritud ja oleme korras (ptüi-ptüi-ptüi). Noorhärral on küll köha, aga see on tal olnud vahelduva eduga juba mitu kuud ja nii palju kui oleme teda aegajalt testinud (nii LFT kui PCR), on ta alati negatiivne olnud. Hakka või kahtlustama uusi vanenõuteooriaid 😀 Miku enesetunne on iseenesest nagu gripipuhul ikka või nagu ta ise naljatades ütleb, on tal manflu 🙂 Positiivse kohapealt muutsime maja eile palju jõuluhõngulisemaks. Mulle oli seda eriti vaja, sest hommikuste uudiste valguses ma lihtsalt vajasin midagi ilusat oma ellu. Seega on meil elutoas ehitud kuusk ning telekatoas jõululambikesed. Lisaks avastasin, et olen ostnud hästi palju pisikesi plastikkuulikesi, mis on megakerged ning sobivad ideaalselt toataimedele eheteks rippuma. Lisasin taimede kõrvale veel dekoratiivküünla ning tulukesega jõuludekoratsiooni (mida olen samuti päris mitmeid ostnud) ning sai päris ilus see koduke. Ja tundub, et olen viimastel aastatel ikka pärisk korralikult dekoratsioone ostnud, et vist ei olegi midagi uut sel aastal vaja. Rõhutan sõna VIST, sest poed on jälle ilusaid kuulikesi ja ornamendikesi täis …

Leiva tegemise lugu – lõppvaatus

Kirjutasin augusti lõpus kuidas mind tabas suur inspiratsioonituhin, et hakata ise kodus leiba küpsetama. Tol hetkel kirjutatud postitusega jõudsin kolmanda katsetuse lõppu ning oli selge, et miskit ei toimi kohe üldse ja on vaja nõu küsida targemate käest. Nii kontakteerusin oma sõbrannaga, kes nagu selgus, on kodus leiba teinud juba pea kaks aastat. Üsna kiirelt oli selge, et üks suurimad möödapanemisi oli taigna paksus. Ehk kui mina arvasin, et retsepti järgides on minu taigen küllaltki paks, siis tegelikult peaks see olema nii paks, et puulusikaga ei anna enam üldse midagi segada ja appi tuleb võtta käed. Lisaks mängis sõbrants palju küpsetustemperatuuriga ning paraku on väga oluline, et sa tunned oma ahju ja selle kuumust. Saanud uut innustust, seadsin sammud poodi, et tuua uus laar jahu ning lisaks osta ahjutermomeeter ning mõõta ära, kui palju reaalselt on minu gaasiahjus kuumust iga numbri juures. Kuna mul oli üks teine sõbrants Eestist tagasi tulemas, palusin tal tuua ka ühe tumeda leiva, et uus juuretis hakkama panna. Ma nimelt suutsin viimasel katsetusel unustada välja võtta eeltaigna ja segasin sinna koheselt seemned ehk mul ei olnud enam juuretist.

KATSETUS 4

Avastasin, et mul oli jäänud sügavkülmikusse oma Eestis käigust alles just niipalju tumedat leiba, et saaksin uue laari juuretist ikkagi käima panna. Uus ind sees ja uskusin, et ega mul ju kaotada pole miskit, isegi kui sügavkülmas olek on leivast võtnud vajalikud mikroobid, et juuretis käima hakkaks. Minu õnneks ei olnud leival midagi viga, minu õnnetuseks otsustasin juuretisel lasta “küpseda” umbes 12 tundi kauem kui ette nähtud (sest olin tol õhtul liiga väss ja mõtlesin, et vahet ju pole kui hommikul tegutsema hakkan), mistõttu läks see hallitama 😀 JEEE, ja nii ei jõudnud katsetus number 4 isegi eeltaigna tegmeiseni 😀 😀 😀

KATSETUS 5

Sain Eestist saadetud leiva kätte ja hakkasin uuesti juuretisega möllama, seekord ei lasknud sellel kauem küpseda kui ette nähtud ning juuretis sai hea. Jätkasin eeltaigna tegemisega ning ka see hakkas ilusti mullitama. Hajameelsuses unustasin JÄLLE uue portsu juuretise võtta eeltaignast välja enne seemnete lisamist, kuid otseselt see mind ei morjendanud, tollel hetkel, sest mul ju oli veel leiba alles. Piinliku täpsusega mõõtsin kõik koostisosad kuni oli aeg jahu jaoks. Isegi selle mõõtsin välja nii nagu retseptis ette nähtud, lisaks veel juurde too ports, et taigen oleks piisavalt paks, et sõrmede vahel taigent pigistades tekiks nö. lilleke (nõuanne sõbrantsilt). Kuna olin ka oma ahjukuumuse enam vähem paika saanud, siis ei olnud ju muud võimalust, kui et leivategu lõpuks õnnestub. Seekord ei jälginud üldse retseptis ettenähtud küpsetusaegasid, vaid pigem seda kuidas sõbrants kuumuse ja ajaga mängib ning ootasin parimat. Tulemuseks jälle üks käkk toorest leiba.

Ja vot siis mulle aitas, sest ilmselgelt ei ole ettenähtud, et mul oleks leivategu selle ahjuga õnnestunud. Tegelikult ei meeldi meile Mikuga kummalegi gaasiahi, sest see tundub kuidagi nii aeglane olema, et sellele ei saa lihtsalt loota. Pealegi, saab Aldist osta ka tumedamat leiba seemnetega, mis mulle täitsa meeldib. Ja vajadusel saan ka Poola poodi sõita. Kuid leivategemise tuhin on minu jaoks siiamaani täielk null, kui mitte miinuses ja ma ei näe selle tuhina suurenemist lähitulevikus. Samas kapis on üks avamata jahukott …

Ha Ha Halloween

Noh, pea nädal on juba kommipühast möödas, aga kuna meil miskit ikka natuke toimus, siis oleks paslik paar rida kirja panna.

Halloweeni tähistamisega alustasin mõnes mõttes juba kuu alguses, kui ostsin koju paar kaunistust – ühe kõrvitsakujulise küünlahoidja õue ja kummitustemaja, millel sai punased tuled sees põlema panna. Ja muidugi sildike uksele ka. Tegelikult tol korral olin poes üldse midagi muud vaatamas, aga need kaunistused jäid silma ja koju nad tulid. Ma oleks äärepealt juba jõuluvidinaid ka ostnud, aga siis sai kaine mõistus ikkagi emotsioonidest võitu 🙂 Noorhärrale ostsime ka kostüümi juba kuu alguses, sest Halloween ON suur asi siin ja oli teada, et tuleb nii kommipommitamist kui pidusid. Mina otsustasin sel aastal vana rasva peal sõita ja riietasin end rasedaks nõiaks, kel luukere kõhus. Just nii nagu viis aastat tagasi. Tahtsin väga seda kostüümi veelkord kanda ja ilmselt Piiga meie viimaseks lapseks ka jääb, seega miks mitte. Minu mõte sel aastal oli välja näha rohkem väsinud nõiake võrreldes viie aasta taguse ajaga ning avastasin paar päris head trikki selleks. Esiteks, tuleks kindlasti panna endale jumestuskreemi ja värvida silmad, AGA jätta ripsmed värvimata. Lisaks aitab natuke tumedamat lauvärvi silma alla ning eriti mõnusa kahvatu viimistluse annab see, kui huuled teha heledaks (minul sattus jumestuskreemi huultele, seega hõõrusin selle laiali). Mina jäin väga rahule, sest kahvatum (väsinum) nägin ma kindlasti välja kui viis aastat tagasi 😀 😀 😀

Terve kuu möödus tegelikult kiirelt ja enne kui arugi saime, siis oli Halloween juba nädala kaugusel. Hea oli, et mu rasedaajul tuli sel hetkel meelde broneerida meile kõrvitsakorjamine (sest tänu ühele viirusele ei saa enam niisama minna kuhugi farmi ja korjata, kõik peab olema sotsiaalselt distantne). Muideks, Mikuga lobisedes selgus, et kõrvitsa korjamine ja uuristamine on pigem uus traditsioon Inglismaalt (ilmselgelt saabunud siia üle ookeani) ja kui nemad olid pisikesed, siis mässati naeristega. Miku ema siiamaani kirub, KUI hull oli naereid uuristada, sest need on ju pisikesed ja tunduvalt tihkema sisuga kui kõrvitsaid. Käisime sel aastal teist korda sellises kohas nagu Pontac Farm, suhteliselt lähedal meie kodule, seega hea ligidal minna. Samas, jäi see käik suhteliselt viimasele minutile ja ega ilusaid kõrvitsaid enam eriti leidunud, sest põld oli päris ohtralt kaetud (pool)mädaste isenditega. Mulle meeldib selle koha süsteem ka ses mõttes, et kui sa endale aja broneerid, maksad bronnitasu (10 naela per auto) ja kui lõpuks kõrvitsate eest maksma lähed, arvestatakse see summa kõrvitsate maksumusest maha. Kuna meie ostsime kokku neli kõrvitsat (sest noh ikkagi KÕIK pereliikmed vajasid oma kõrvitsat), siis maksime juurde mõned naelad.

Ja siis … me unustasime need kõrvitsad õue 🙂 ehk ei hakanud kohe uuristama ja kaunistama. Kõrvitsad tulid alles meelde Halloweeni tegelikult päeval (kuigi meie tänavas oli mitu maja, mille ees ilutsesid kõrvitsad juba nädalakese) ja seda ka pärastlõunal. Kuna meil tundus olevat tunnike vaba aega enne kui Miku õe juurde pisikesele Halloweeni peole sättima hakkama pidime, siis võtsime aga markerid, lusika ja noad välja ning hakkasime pihta. Olime just jõudnu oma esimese kõrvitsaga lõpule, kui Miku õde uuris, mis kellast jõuame. Olime suutnud peo alguse ajas väikesed möödarääkimised teha ja nad ootasid meid juba veerandtunni pärast. Ütleme nii, et segadus ei olnud päris meie poolne mittemõistmine, seega ütlesingi et lõpetame oma kõrvitsate uuristamise, paneme endid valmis ja tuleme. Sest ei olnud ju mõtet jätta kõrvitsate tegu järgmisele päeval kui Halloween juba läbi. Tegelikult saime nad kiirelt valmis ja hakkasimegi sättima, peole jõudsime aga ikkagi tunnikese hilinemisega, sest noh kõrvitsad oli vaja välja viia ja küünlad põlema panna (ning loota, et need põlema jäävad, sest õues oli mega tuul). Lisaks selgus, et meie naabrimees on eriline Halloweenifänn ja oli oma aia korralikult ära kaunistanud, seega ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja tema aeda külastada 😀 Ütleme nii, et ikka korralik dekoratsioonidemarss toimus, kusjuures kõik kujud liikusid ja tegid hääli. Mega.

Halloweenipidu ise oli rohkem lastele suunatud, seega mina olin ainuke maskeerunud täiskasvanu, aga mul oli päris kama kaks kuna mulle täiega meeldib see raseda nõia kostüüm. Lapsed said mõnusalt möllata, kuniks täiskasvanud sõid ja lobisesid. Kõik hoidsid hinge kinni, et vihma ei hakkaks uuesti ladistama, nagu see terve päeva vahelduva eduga teinud oli, sest plaan oli ju minna komme pommima lastega. Mulle väga meeldib süsteem, mis siin saab aina populaarsemaks, kus need majad, kes soovivad komme jagada, annavad endast märku ja siis tehakse vastav piirkonnakaart, et inimesed teaks, kuhu minna. Ei tahaks ju üldse, et lapsed peavad pettuma, kui nad uksele koputavad ja keegi seda neile ei ava või avavad ja midagi krõbedat koputajale ütlevad. Paljud majad olid seegi kord teinud nii, et jätnud kommikausi ukse taha, kus siis iga laps ise ühe kommi võttis, eks ikka seel viiruse pärast. Muidugi leidus ka varateismelistest ajugeeniuseid, kes käisid ringi ja kui avastasid täis kommikausi, valasid kogu selle sisu kotti. Päris nõme tegelikult*.

Kuna Halloween oli sel korral pühapäeval ja järgmine päev esimene koolipäev pärast vaheaega, siis ega me väga pikalt külas olnudki. Noorhärral oli muidugi väga raske aru saada, et miks ta ei võiks oma põsed ikka ja jälle kommidest pungile toppida (tal oli juba raskusi aru saada terve päeva jooksul mitte kommi saamisega), eriti kui kommikott nina all oli, aga saime lõpuks kokkuleppele, et kui ta järgmine päev koolist tuleb ja on ilusti käitunud, siis saab kommi. See kommikott on meil ikka veel külmiku otsas ja ootab tühjendamist, sest õnneks on Noorhärra selle sisu mõnel päeval täitsa ära unustanud 😀 Seega kuidagi kiirelt läks sel aastal jälle ja ma nii tundsin kuidas ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha ega korraldada ning need asjad, mis tehtud said, olid kuidagi ülepõlve ja viimasel minutil kiiruga kokku klopsitud tegevused. Aga eks see saabki nüüd meie reaalsus olema mõnda aega 🙂

*Veel nõmedamad olid sellised umbes 18-aastased kutid, kes arvasid, et nad on piisavalt tugevad suutmaks kõrvitsatest jagu saada. Nimelt panime oma kõrvitsad eesaeda sissesõidu kõrvale ehk nad ei olnud tänaval, vaid meie maja ees. Ma ei hakanud aiaäärele neid panema, sest esiteks võib mingi hetk ikkagi mega tuul tulla ja need kõnniteele puruks puhuda ja teiseks, meil juba on kogemus eelmisest aastast, kus liiga kõnnitee lähedale jäetud kõrvitsad noorte abiga kõrvitsapudruks muunduvad :S Seega jätsime seekord kõrvitsad oma aia alale, MAHA, sest tegu oli ju suhteliselt värskelt puuritud isenditega ja iseenesest oli neid vahva vaadata. Aga ühel õhtul, kui mina olin poes, tatsusid kas noorsanti meie majast mööda ning lihtsalt viskasid kõik kõrvitsad keset autoteed puruks. Miku küll kuulis seda ja läks neile õue paar krõbedamat sõna ütlema, aga kuna oli õhtune aeg ja Noorhärra magas, siis päris järgi neile minna ei saanud. Nagu, kui idioot sa pead olema, et niimoodi teha???? Kas tõesti on püksis nii väike isend, et sa tunned ennast tõelise mehena, kui viskad uuristatud kõrvitsa vastu maad puruks. Kõrvitsa, mille laps on suure huvi ja innuga ära kaunistanud ning mida ta iga päev imetleb. Mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas mõni inimeseloom mõtleb :S