Töö elu-olu

Kirjutasin viimati lähemalt oma tööelust märtsis, kui sai läbi ametlikult esimene kuu uuel ametipostil. Tollel hetkel olid emotsioonid pigem positiivsed, kuigi praegu seda postitust läbilugedes meenus küll see frustratsioon ja aeglus. Aeglus on siiani jäänud, sest inimesed projektis on lihtsalt väga hõivatud (muigudi kui midagi vaja on, siis ollakse varmad vastama). Kõik see toimus seitse kuud tagasi ning ütleme nii, et praeguseks on mul täielikult kopp ees oma tööst. Kindlasti mängib siin rolli fakt, et ma olen rase ja kipun väsima ning tahaks paljuski olla niisama ja oma pesa punuda. Kuid suuresti on põhjus ka selles, et minu esialgsed ootused uuele ametikohale ja tegelikkus ei ole siiamaani korralikult kooskõlla saanud. Viimase üheksa kuu jooksul on mul tihtilugu tunne, et mind, minu kogemust ja teadmisi ei kasutata sihtpäraselt, sest nii madalat töökoormust ei ole mul juba ammu olnud. Seda kõike olenemata päris mitmetest jutuajamistest ja e-kirjadest, kus mainin et mul on natukene rohkem vaba aega ja olen nõus lisaülesandeid endale võtma. Muidu ju võiks isegi niisama olla ja kodus toimetada ent ma pean ignädalaselt täitma tööajatabelit ja sinna tuleb ka kirjutada, mida ma täpselt teinud olen. Samuti on mulle antud tööülesanded, mis on pigem tavalise assistendi pädevuses kui et õppida rohkem projektijuhtumist. Sellest tulenevalt on olnud hetki, kui ma ei tunnegi ennast oskusliku ja väärtuslikuna.

Üks asi, millega ma ei olnud siiani harjunud, oli see, et kui ma miskit soovitasin või pigem isegi võtsin initsiatiivi asjade ärategemiseks, siis minu juhtnööre justkui ei kuulatud. Samas tahetakse, et näitan korralikke tulemusi. Ühesõnaga, ma ei hakka detailidesse laskuma, sest see läheks liiga segaseks, kuid oli üks ülesanne, mille täitmine muudkui venis ja venis (minust mitte tulenevatest asjaoludest) ja mille vastutus pandi umbes kuu tagasi lõpuks minu õlule. Pärast paari nädalast osapooltega vestlemist, protsessidest arusaamist ja uue protsessi väljatöötamist saatsin osapooltele kirja, et alates sellest ja sellest kuupäevadest teeme asju nii, et tagada maksimaalse kvaliteet ja projekti eeskirjadele vastavus. Läks nädal mööda kui ma avastasin, et minu jutt ja palve oli justkui kurtidele kõrvadele ning asju tehti ikka vanaviisi. Nii ma tõstsin enda käed üles ning ütlesin ka välja, et mul ei ole probleemi antud valdkonna tegevusi maksimaalselt koordineerida (ehk nii palju kui on minu võimuses), kuid ma ei saa võtta endale vastutust (ja seda ei saa ka keegi minu õlule panna), et kõike tehaksegi nii nagu ette nähtud, kui minu juttu ei kuulata ning mul ei ole mingit võimu koordineerida. Õnneks saadi siis ka aru, et vist jah on asi veidike hapu. Mina aga võtsin sellest hetkest seisukoha, et teen niipalju ja nii hästi kui mul lastakse, kuid mingeid ekstra ületunde ei tule ka minu poolt kuniks ei aktsepteerita minu soovitusi. Tundub, et siiani see seisukoht toimib.

Paar kuud tagasi oli mul oma otsese ülemusega väga otsekohene vestlus, kus ma ütlesingi, et mind ei huvita absoluutselt projektijuhtimine, sest see mida ma uuel ametipostil teen, on kõike muud kui projektijuhtimisega seotud. Ega ma ei saagi ju kindel olla, kas aasta alguses räägiti juhtkonna tasemel teineteisest mööda ses mõttes, et projekt vajas tavalist assistenti ja kuna sealne projektimeeskond teab mind kui assistenti, siis ei kuuldud väikest assistendile lisanduvat sõnakõlksu “projektijuhtimine”. Või äkki ma ei vastanud õppiva projektijuhina nende ootustele ja nii mind vaikides “tagandatigi” tava-assistendiks. Kindel on aga see, ütlesin seda ka oma ülemusele, et too projekt ei ole kindlasti õige koht kellegi väljaõpetamiseks, sest HS2 on liiga suur ja kiire tempoga projekt selliseks tegevuseks. Ühesõnaga, pärast vestlust ülemusega leppisime kokku, et vean enda viimased kuud enne emapuhkusele minekut saml ametipostil edasi, sest ei ole ju mõtet mind tõsta kuhugi uuele projektile ning kui järgmisel aastal naasen vaatame uuesti üle, mis minust edasi saab. Iseenesest oleks projektijuhtimise kogemus tulevikuperspektiivis vajalik, sest seda oskust ja teadmist saaksin ükskõik mis valdkonnas ja riigis rakendada. Lihtsalt selle saamiseks on vaja natuke teistsugust lähenemist. Rõhutasin ülemusele ka, et õpin kõige paremini uue ametiposti selgeks just nii, et keegi nö. hoiab esimese kuukese mu kätt ja kui tunnen end piisavalt kindlalt, siis lähen ja toimetan üksi väga eduliselt. See aga eeldabki natuke teistsugust (rahulikumat) projekti.

Praegu aga ma reaalselt loen päevi, et saaksin emapuhkusele jääda. Sellega oli ka natuke halenaljakas situatsioon, kuid kirjutan eraldi postituse sellest, kuidas suures firmas asjalood käivad, kui soovid emapuhkusele jääda 😀

UK Meditsiinisüsteem, natuke teisest vaatevinklist

Meie peret ootab aasta lõpus ees natukesem suurem elumuudatus, sest detsembri alguses peaks meie perega liituma pisike beebi. Siiani on minu teine rasedus sujunud hästi ning mingeid probleeme pole olnud. Kui, siis ainult see, et väsin kergemini, mind kimbutavad kõrvetised tihemini, aegajalt tunnen mingied korralikke lihasvalusid (kõhupiirkonnas, justkui oleksin midagi venitanud) ja viimasel ajal on ka hormoonid kõikuma hakkanud 😀 Kuna viist aastat tagasi valitses minu kribamistuhinas täielik null seis, siis tol korral ma midagi blogisse lapseootusest ja arstil käikudest ei kirjutanud. Seekord tahan ikkagi natukene infot talletada, missest et Eesti süsteemiga mul igasugune võrdlusmoment puudub.

Ühesõnaga, kahe triibuga testi sain märtsi viimastel päevadel. Miku töötas siis veel kodust eemal ja temale teatamisega ootasin paar päeva. Oleks tegelikult võinud talle aprillinalja teha, aga tol korral ma ei jõudnud enam rohkem oodata. Inglismaal tuleb esimese sammuna ennast ämmaemanda juures arvele võtta ning mõlemal korral on minul juhtunud nii, et ÄE töötab perearstiga samas keskuses, mistõttu on neil päris palju andmeid minu kohta juba olemas. Mingil põhjusel on Idakaldal selline süsteem, et enne ÄE kokku saamist, on vaja minna konsultatsioonile kuidas maksimaalselt tervislikke eluviise hoida raseduse aeg. Kuna aga mina ei saanud algul selle seltskonnaga ühendust ning lõpuks selgus, et ainuke koht, kus teatud viiruse tõttu neid kohtumisi tehakse, asub Middlesborough haiglas, siis lobisesin tolle konsultantiga telefoni teel 10 minutit ja tehtud. Päris karm oleks olnud sõita tund edasi-tagasi, et natuke lobiseda 🙂 Ühesõnaga, omaalgatuslikult hakkasin koheselt võtma foolhapet ja raseda vitamiine, hiljem juurde veel D-vitamiini. Jätkasin oma igapäevaste jalutuskäikudega ning proovisin pigem tervislikult toituda. Esimene kohtumine ÄE-ga toimus mai alguses, kui mul oli äkki 9 nädalat täis ning kus võetigi kõige esimesed mõõdud ja info* Umbes samal ajal rääkisime ka oma peredele uudisest, kuigi alguses tahtsime pikalt saladuses hoida, nii ikka esimese trimestri lõpuni. Aga mul lihtsalt hakkas kõht hästi vara välja punnitama, seega kui Miku perele räägitud sai, siis tuli välja, et Miku ema ja õed olid juba mõelnud, et ei tea kas Kersti on kaalus juurde võtnud 😀 Muideks, esimesel ÄE kohtumisel mõõdeti mu kaalu ikka väga valesti, kerged 5 kilo pandi juurde, nii et kui ma koju tagasi läksin, astusin kohe kaalule, sest mitte mingi valemiga ei uskunud ma ennast nii palju kaaluvat 😀

Esimene ametlik UH raseduse tuvastamiseks toimus 2. juuni. Minu jaoks oli kõige olulisem, et süda tuksuks, mida ta tegi, ka kõik teised näitajad oli korras. Lisaks võeti proovid tuvastamaks genetilisi haigusi (see on vabatahtlik, kuid meie soovisime teada ning vastus tuli tagasi, et geneetilise haiguse risk on madal). Muidugi oli ÄE andnud edasi info eelmise korra rasedusdiabeedist ja nii ootas mind ka nõustamine diabeedispetsialistiga. Too naine küll kuulas mind ära, aga kas ta ka kuulis mida ma rääkisin eelmise raseduse kohta, on teine küsimus, sest lahkusin haiglast veresuhkrumõõtmise aparaadiga. Koduseks ülesandeks oli mõõta nädala jooksul neli korda päevas veresuhkrut**, et näha kas diabeeti on. Muidugi olid minu näitajad korras ning paar nädalat hiljem uuel nõustamisel paluti mul uus, nädal aega kestev mõõtmine teha (mille tegin juuli esimeses pooles vahetult enne Eesti puhkust). Juunis käisin ka teist korda ÄE juures, kes mõõtis ja kaalus ning oli minu tulemustega rahul.

Juulis käisime kõigepealt 20. nädala UHs, kus veenduti, et lapsega on kõik korras ning vaadati ka sugu. Kusjuures kuni tolle kohtumiseni olin mina megakindel, et ei soovi sugu veel teada. Miku soovis ja selle vastu ei olnud mul midagi, samuti selle vastu kui lähiperekond teada saab, lihtsalt lugesin neile sõnad peale, et minule ei tohi midagi reeta. Aga vahetult enne UHd otsustasin, et tahan ikkagi soo ka teada ja nii lubasime seda vaadata. Arst oli oma otsuses päris kindel ja andis teada, et suure tõenäosusega sünnib tüdruk 🙂 Pärast teist veresuhkru mõõtmise nädalat pidin minema uuele kohtumisele diabeediarstiga, kuid see kohtumine lükati viimasel minutil edasi. Kuna mul oli ees kolmenädalane puhkus Eestis, soovitati mul on rasedusmapp reisile kaasa võtta. Õnneks ei läinud seda infot kuskil vaja 🙂 Minu uus diabeedikohtumine määrati koheselt peale tagasijõudmist (kuigi mainisin juba esimese tühistamise järel õele, et olen reisil ning suure tõenäosusega pean jääma ka isolatsiooni, kuid seda infot ei oldud arvestatud mingil põhjusel), kuid kuna ma ei ole vaktsineeritud ja mulle kohaldus isolatsiooninõue, muutsin ka arsti aja ära. Teades, kui hullult siin tahetakse, et ma veresuhkrut mõõdan, siis tegin omaalgatuslikult veel ühe mõõtmise augustis, just nädal aega enne uut kohtumist. Seega augusti lõpus nägin oma diabeediarsti kolmandat korda, kes oli kergelt hämmelduses ja häiritud, et keegi ei olnud minuga kaks kuud jutti kohtunud ent rahul, et tegin omaalgatuslikult vahetult enne kohtumist uue mõõtmise. Ometi lahkusin ka tollelt kohtumiselt teadmisega, et nüüd pean tegema kahenädalase mõõtmise, sest kui diabeet välja lööb, siis teeb ta seda nüüd. Ja too arst oli kuidagi hästi agar mulle kohe ravimid välja kirjutama koheselt, kui mingi jama avaldub :S Oh jah, egas midagi. Hakkasin jälle mõõtma ning nagu ikka, olid enamus näidud lubatud piires, paar üle normi (mis jällegi lubatud on) ning minus suurenes üha enam teadmine, et kõik on korras. Muideks, aru ma ei saanud loogikast, et kui muidu oli lubatud kolm üle normi näitu ühe nädala jooksul, siis tolle kahe nädala jooksul võis mul ainult neli numbrit kõrgemad olla. Jällegi, minus tekkinud skeptikus tekitas see küsimust, et kas tehakse kõik endast võimalik, et ma ikka templi otsaette saaks???

Septembris oli mul kõigepealt kolmas kohtumine ÄE, seekord võttis mind vastu uus inimene, ilmselt asendaja ja oi kuidas ta oma liigutustega mulle närvidele käis 😀 kõik käis kuidagi aegluubis, diktsioon oli päris halb, nii et pidin mitu korda paluma tal ennast korrata. Seekord võeti minult vereproov, kaaluti ja mõõdeti kõhu suurust. Lisaks sain ka tõendi tööandjale*** et olen rase. Kõhu mõõtmine oli ka vahva, sest too suurus pandi graafikusse ning kui beebi jätkaks kasvamist samas tempos, siis tundus, et peaksin pressima vähemalt 5 kilose arbuusi välja 😀 No ja teades, et diabeet ju mõjutab lapse suurust, siis tekkis mul juba eos paanika, et ikka surutakse mulle diabeedidiagnoos (ja ravimid) peale olenemata, et veresuhkrunäidud ok olid 🙂 Ja mis mind häirima hakkas, oli see, et iga kord kui ÄE käin, pakutakse koroonavaktsiini. Iga kord rõhutakse, et tegemist on ohutu asjaga ning uuringud on näidanud, et see ei mõjuta rasedust negatiivselt ehk ei teki katkemistohtu. No tore on, aga minu mure on pigem selles, et äkki minu lapsel tekib väärareng, sest üldjuhul ju soovitatakse rasedal end igate pidi hoida ja ravimitest hoiduda. Kui mul sünnibki väärarenguga laps ja ma lasingi endale vaktsiini teha, siis ma ei tea kunagi, kas see oli vaktsiinist põhjustatud või ei. Mina ei taha seda riski endale võtta ja nii olen nõus pigem rohkem isolatsioonis olema ning hoiduma suurematest massidest. Näiteks poodideski käin ikka veel maskiga (kuigi see ei ole UKs juuli keskpaigast enam kohustuslik), et ma midagi üles ei korjaks, sest ma saan aru ju küll, et koroona ise võib teistpidi mulle ja lapsele halvasti mõjuda. Ühesõnaga, jälle hakkati mulle vaktsiini pakkuma, kuid seekord päris nõudlikul toonil. Eks ma siis lihtsalt noogutasin kaasa ja oligi kõik. Tegelikkus on see, et tänu koroonajamale ja vaktsiini pealesurumusele on mul tekkinud igasugune vastumeelsus ükskõik mis vaktsiini osas, isegi kui nende ohutust on juba ammu tõestatud.

ÄE külastusele järgmisel päeval käisime ka 28. nädala UHs, mis kinnitas veelkord, et lapsega on kõik korras, sugu ei ole ta vahepeal muutnud ning ka beebi suurus on just täpselt nii keskmine kui keskmine üldse olla saab. Ilmselt mul on lihtsalt rohkem vedelikku kõhus, mis tingis ka ÄE poolt tehtud suurema mõõtmistulemuse. Peale UH’d läksin oma tavapärasele diabeediarstiga kohtumisele, kuid minuga tuli hoopis vestlema üks arst. Mulle ei olnud keegi öelnud, et ma ka arstiga räägin, seega olin päris kohmetunud alguses, kui ta küsis, et kas ma üldse tean, miks mind haiglasse kutsuti 😀 Vot ma ei teagi, mis tolle arsti peas toimus, kuid tal oli vaja mitu korda üle täpsustada, et ega mul ole mingeid allergiaid ja ega mul peres ole diabeedikuid. Ilmselt oli oma mõtetega ei tea kus. Diabeediarst oli samuti minu näitudega rahul ja mingeid ravimeid ei kirjutanud. Lihtsalt palus, et ma aegajalt teeks mõõtmispäevi, et siiski valmis olla juhuks, kui diabeet ligi hiilib. Lubasin, et teen järgmise nädal kestva mõõtmise enne kui mul uus kohtumise diabeediarstiga toimub.

No jah, siin me siis oleme, septembri lõpus.

Praeguseks on mul kindel arvamus tekkinud, et rasedusaegne diabeet on justkui mingi uus moodne haigus, mida liigagi pingsalt otsitakse ja rdiagnoositakse ning avimitega allutada tahetakse. Kui ma olen normaalses kaalus täiskasvanu, mul ei ole kalduvust ülekaalule, mu peres ei esine diabeeti, mul ei ole mingeid erilisi kaebusi oma tervise kohta (jätame väsimuse siinkohal välja, sest see on ju loomulik raseduse puhul) ja ma saan ilusti oma toitumisega veresuhkrutaset reguleerida, siis mille k****i pärast on vaja hakata peale suruma tablette? Milleks? Ma saan täiesti aru, et on naisterahvaid, kellede puhul on pidev jälgimine ja ravimite manustamine täiesti õigustatud (tean tuttavat, kes alustas toitumise reguleerimisega, siis võttis tablette ning lõpuks süstis suuri doose ravimit, kuid ka see ei aidanud) aga miks on vaja sellist paanikat tekitada ja ei juleta üldse usaldada, et äkki rase ise tunnetab oma keha ja enesetunnet siiski kõige paremini? Tulenevalt sellest, mis juhtus Noorhärra sünnitusel, oleme Mikuga otsustanud, et mitte mingisugusele esilekutsumisele me ei lähe ning on hea teada, et nii minu kui Miku ema toetavad meid selles otsuses 110%. No okei, kui ma tiksun juba 43. nädalat, siis vast ikka läheme 😀 Aga kindlasti mitte seepärast, et arstid arvavad, et võiks. Mul ei ole midagi selle vastu, kui käin kontrollis rohkem ja olen jälgimisel, aga teist korda ma oma lapse elu ei julge ohtu seada. Kui päris aus olla, siis on minu üleüldine usaldus arstide pädevuse kohta natukene kõikuma löönud.

*Kui ma Noorhärrat ootasin, siis diagnoositi mul rasedusaegne diabeet. Tol korral lõi see mind alguses hästi rivist välja, sest üldiselt mul suuri tervisehädasid ei ole ja pole kunagi olnud ka. Esimesest šokist ülesaanud, siis ega ma tegelikult uskunud, et see diagnoos ikka nii õige oli, sest oma rumalusest olin eelmine õhtu söönud paki merekivikomme (khm, suhkru üledoos), mis arvatavasti tulemust ikkagi mõjutas. Ja kui hiljem selgus, et minu tulemustes oli vaid üks number veidike üle normi (muideks, seda normi oli just mõned kuud enne alandatud ehk vanade andmete järgi oli kõik OK), siis no ma ei suutnud seda asja tõsiselt enam võtta. Sellegipoolest pidin tegelema pidevalt veresuhkrumõõtmisega ning külastasin arste tihemini. Õnneks mingite ravimite võtmise ja süstimiseni asi ei jõudnud, sest ma suutsin oma toitumisega kõik numbrid korras hoida. Siiski, plekk oli mul küljes ja nii ma tihemini kontrollides käisin. Nt umbes kuu enne tähtaega saadeti mind ühelt selliselt kontrollilt otse haiglasse, kuhu jäin üle öö vaatluse alla ning kus Noorhärral hakati sündimiseks kopse ette valmistama. Järgmine hommik selgus siiski, et kõik oli OK, kuid minus suudeti korralik paanika tekitada, et mul sünnib enneaegne laps. Mõned nädalad hiljem, ühel viimastest arstil käikudest selgus, et keegi oli kuskil mingites arvutustes vea teinud ja minu/Noorhärra olukord ei ole üldse nii hull kui siiani arvatud oldi. Sellegipoole olin ma kirja pandud ka sünnituse esile kutsumisele (mäletan, et päris lõpus hakkasin kahtlema, et aga mis siis, kui ma ei ole nõus esilekutsumisele minema? Kuna aga olin esmasünnitaja ja arstide poolt suhteliselt ära hirmutatud, kuidas diabeet mulle ja lapsele pigem negaiivselt mõjuda võib, siis ei olnud minus seda julgust vastu vaielda) ja seda enam muutma ei hakatud. Nii olimegi 39+2 päeva hommikul kell 9 haiglas, kus pidime kõigepealt ootama mitu tundi, et mind üldse üle vaadataks. Pärast seda pandi mingid küünlad, et sünnitustegevus algaks, kuid midagi ei juhtunud. Terve esimese päeva me lihtsalt tiksusime ja ootasime. Miku saadeti ööseks koju, kuna oli selge, et tol ööl keegi sündima ei hakka. Mind koju ei lubatud, kuna nad olid juba sekkunud sünnitustegevuse alustamiseks. Nii ma siis tatsasin mööda koridori edasi-tagasi ja treppe pidi üles-alla lootuses, lootuses et see aitab sünnitustegevuse algusele kaasa ent suuri muudatusi ei toimunud. Teise päeva hommikul tuli Miku haiglasse tagasi ja ootamine jätkus. Mind ajas nii närvi juba see, et väidetavalt oli ju minu olukord ohtlik, aga ometi minuga ei tegeletud, sest pidevalt tuli keegi vahele, kel sünnitustegevus juba oli alanud. Mingi hetk tabasime ära, et ju siis peame hakkama ise simuleerima veidike, et minuga lõpuks tegeletaks. Seega läksime õdede juurde nö paratsetamooli küsima (andmaks vihje justkui mul oleks väikesed valud hakanud, mida ei olnud juhtunud), mille sõi hiljem Miku ära kuna tal pea valutas. Selleks hetkeks olime haiglas tiksunud juba pea 30 tundi igasuguste tulemusteta ja ma lihtsalt puhkesin õdede ees nutma. See vist lõpuks aitas, sest tunnike hiljem viidi mind sünnitustuppa, seal sain õhtusöögi ning kuskil poole kuue paiku tehti mul veed lahti. Ja siis algas põrgu 😀 Mäletan, et tuhud olid nii valusad, et ma ei suutnud seista kuna jalad lihtsalt tudisesid valust. Niimoodi valutasin u 12 tundi, sest avatust lisandus u pool sentimeetri tunnis ning kui lõpuks oli piisavalt avatust, ei jõudnud mina enam kedagi välja pressida. Arst küll utsitas, et mul on tunnike aega ise proovida või siis sekkuvad nad ise, mistõttu proovisin ikkagi ise pressida, kuid mingil hetkel muutus olukord ikkagi kriitiliseks ning arstil tuli vaakumiga aidata Noorhärra ilmale. Mina mäletan, et hetkel kui Noorhärra väljas oli, olin ise nii õnnelik, et laps on sündinud. Kuid Miku on rääkinud ja siiamaani meenutab õudusega, et nii libedalt ikkagi kõik ei läinud. Peale arsti oli sünnituse juures kaks õde veel ning nemad olid mingil hetkel omavahel ikka väga murelikke pilke vahetanud. Kui lõpuks Noorhärra väljas oli, ei teinud ta piiksugi häält ning õel tuli tema rinnakut ikka päris pikalt mudida ning natuke hapnikku juurde anda, et ta hingama hakkaks. Lõpuks need vääksud õnneks tulid, kuid kogu selle jama keskel ei saanud Miku näiteks tema nabanööri katki lõigata. Noorhärral õnneks mingeid tervisehädasid ei olnud ning on siiani väga tubli ja terve poisslaps, minu diabeet taastus ka ruttu (kui seda üldse oligi). Ent ometi jääb meelde see, et sünnitus ei läinud kergelt ning minu silmis mängib siin suurt rolli see, et sünnitus kutsuti esile ehk minu keha ei olnud veel valmis sünnitama ja Noorhärra sündima. Ja kogu arstide poolt tekitatud paanika oli lihtsalt üks suur ringkaitse ja oma seljataguse kaitsmine, nii igaks juhuks.

**Minu mõõtmised olid neli korda päevas – esimene kohe hommikul tühja kõhuga (näit ei tohtinud olla üle 5.3) ja järgmised kolm tund peale söömist (näit ei tohtinud ületada 7.8). Terve nädala peale oli lubatud kas kaks kõrgemat hommikust näitu või kolm kõrgemat näitu kokku. Kui üks või teine oleks esienud, pidanuksin kohe diabeediarstile helistama.

***Tööandjaga sai ses mõttes kino, et kõigepealt ei saanud personali osakond minu e-kirja plaanitavast emapuhkusele jäämisest kätte. Ma saatsin selle juuli keskel ja septembri alguseks ei olnud neilt mingit vastukaja ega edasiseid juhiseid saanud. Lõpuks kontakteerusin otse ühe personali inimesega, kellega suhtlen hoopis teistel teemadel ning tema andis juhtnöörid, mida peaksin tegema. Esmalt tuli täita üks vorm, siis oli vaja edastada too tõend ja kolmandaks – pidin tegema riskianalüüsi kodus töötamise kohta 😀 😀 😀 Ma saan aru, et tööohutus on siin riigis A&O ning teinekord tundub, et sellele pannakse rohkem rõhku kui reaalsele töötegemisele, aga see tundus ka ajuvaba, et pean hindama riske, mis tekivad teiselt korrusel esimesele tulemisega. Kui ma veel käiks kontoris tööl, siis küll. Peaksin ju igapäevaselt autoga reisima, treppe ja lifte kasutama, võib-olla tegema puhkepause, aga no kodus on see kõik niigi võimalik. Kui küsisin personali inimese käest, et miks ma seda ikkagi tegema pean, oli vastuseks, et üheks võimalikuks põhjuseks on hinnata, kas äkki peab minu töötunde vähendama. Eem, kas selline asi ei otsustata mitte koos ÄE ja/või arstiga? No see selleks, tehtud see riskianalüüs sai ja nüüd peaks ka tööandja poole pealt paberimajandus joone peal olema.

Leiva tegemise lugu

KATSETUS NUMBER 1

Ma olen aastaid tahtnud küpsetada ise leiba. Kohe päris päris algusest nii, et alustan juuretisest. Olen korra ostnud kunagi Ikeast leivasegu, et vaja vaid vett lisada, segada ja siis küpestada, kuid sellest möksist asja ei saanud. Soov ise leiva küpsetada muutub tavaliselt tugevamaks kui olen käinud Eestis ja saanud maitsta head tumedat leiva. Muidugi aitab tumeda leiva isu maandada poolapoodidest ostetu, ag ei ole see päris siiski see. Seekord Eestis olles oli meeles ühe sõbrannaga sel teemal ka arutleda, et mis ja kuidas parem teha oleks, seega oskasin natukene planeerida, mida kaasa vaja osta. No põhimõtteliselt midagi muud ei olegi vaja, kui korralikku tumedat leiba, soovitavalt, mis ei sisalda pärmi, sest keefiri juuretise tegemiseks saab juba siit osta.

Seega, ostsin endale kaasa nii Fazeri Traditsioonilise Musta ja Eesti Pagari musta Vormileiva, sest muidugi ei kasutaks ma kogu leiba juuretise tegemiseks ning sööksin ülejäänud ära, aga vähemalt on valikut. Leiva ja ka juuretise tegemiseks kasutasin seda retsepti, kuid panen siia alla ka käigud, et endal hea tulevikus vaadata. Sõbrantsiga nõu pidades tundus parem variant juuretise tegemiseks kasutada Eesti Pagari leiba ja nii ma võtsingi kolm viilu leiva, murdsin tükkideks, valasin keefiriga üle ja jätsin kolmeks päevaks oma elu elama ehk tegin esimese variandi järgi juuretist.

Juuretis

1.variant: 
paar viilu naturaalselt kääritatud juuretisega rukkileiba
keefiri, hapupiima või petti nii palju, et leivatükid oleks kenasti kaetud

Murenda leib väiksesse kaussi või tassi ja vala niipalju petti, keefiri või hapupiima peale, et leib oleks üleni kaetud. Sega läbi ja jäta toatemperatuurile seisma kolmeks päevaks (kata nt marlitükiga, kile ei ole hea, sest siis ei pääse õhust käärimist soodustavad mikroobid ligi). Kolme päeva pärast sega kogu see mass läbi ja leivategu võib alata.

2.variant:
Esimesel päeval sega omavahel kokku umbes 3 spl rukkijahu ja nii palju vett, et saaks umbes hapukoorepaksuse segu. Kata kausike riidetükiga. Nüüd lase juuretisel 4-5 päeva toatemperatuuril hapneda, iga päev lisa teelusikatäis rukkijahu ja sega korralikult läbi. Kui juuretis valmis, võib hakata leiba tegema.

Kolm päeva hiljem hakkasin mässama, kusjuures praegu retsepti üle lugedes ma ei saagi aru, mis ma veel mingi osa juuretsest kõrvale tõstsin nii et mul oli külmikus nii juuretis kui eeltainas järgmiseks korraks 😀 Igatahes, rukkijahuks kasutasin Tescos müüdavat Orgaanilist Rukkijahu ja ostsin ühe seemnete segu mitte ei hakanud erinevaid kokku mixima. Ühesõnaga, eeltaigen tuli välja ilusti – seisis mul soojas ja hakkas ilusti mullitama ehk vähemalt esimene samm tundus edukas. Eeltaigna panin plastikkarpi mille kaane sisse lõikasin augukesed.

Eeltaigen

ca pool tassi juuretist
0.5 liitrit sooja vett
200g rukkijahu

Sega kausis juuretis, vesi ja rukkijahu ühtlaseks massiks. Kata kauss köögirätiga ja pane sooja, tuuletõmbuseta kohta käärima. Lase sel käärida umbes 8-16 tundi, kuni tainas on vahutama hakanud ja omandab hapuka lõhna. Kui eeltaigen ei mullita ega vahuta, siis see ei ole hea (taigen ei hakka kerkima ning leib jääb kõva ja tihke). Kui ta kuidagi vahutama ei taha hakata tuleb eeltaigen tõsta natuke soojemasse kohta (nt põrandaküttega põrandale, sooja pliidi kõrvale, soojaveevanni vms). Oluline, et liiga kuuma kohta ei tõstaks, muidu bakterid hukkuvad ja asjast ei tule midagi välja.
Kui eeltainas on valmis käärinud, tõsta sellest umbes  pool tassitäit järgmiseks korraks kõrvale. Juuretis peaks säilima külmkapis 1-2 nädalat kindlasti. Mina olen teda säilitanud plastkarbis, mille kaane sisse on tehtud mõned augud. Kui järgmine leivategu on alles pikema aja pärast, siis peaks juuretisele vahepeal natuke süüa andma ehk siis natuke rukkijahu aeg-ajalt sisse segama. Vastasel korral võib juhtuda, et kõik need head bakterid hukkuvad, kuna neil pole midagi süüa. Selline surnud juuretis ei toimi enam. 

Kuna tegin taigent täiesti esimest korda, siis järgisin kõiki koguseid samm haaval, polnud ju kuskil mingit võrdlusmomenti ka, et midagi juurde panna või ära võtta. Ainult seemneid panin enda äranägemise järgi, sest mul ju oli segu olemas. Mingil põhjusel minu taigen ei kerkinud ja ise arvan, et rukkijahu sai liiga palju, sest taigen tundus natuke liiga paks. Võib-olla oleksin pidanud kohe panema vormi kuumaalusega radika peale, et see saaks sooja. Samuti mängisin ahjutemperatuuriga, kuna mul on gaasiahi üheksa tugevusega pluss eelmistest küpsetustest tean, et küpsetised valmivad aeglasemalt kui elektriahjus. Seega esimesed viis minutit oli ahi number 7 peal ja siis alandasin 6 peale, tundus kõige loogilisem lahendus erinevaid juhendeid guuglist lugedes. Lõpetuseks, kuna mul ei olnud kodus küpetuspaberit, siis panin leiva fooliumisse ja siis veel rätikusse, et seal järelküpseks.

Leivataigen

75g suhkrut
0.5 spl jämedamapoolset meresoola
0.5 spl köömneid
1 spl linaseemneid
1-2 spl päevalilleseemneid
1-2 spl kõrvitsaseemneid
300g rukkijahu
1 spl rukkilinnase jahu (soovi korral)
0.5dl rukkihelbeid (soovi korral) 

Sega kaussi jäänud eeltainale sisse suhkur, sool, köömned, kõik seemned, helbed ja jahud. Valmis taigen peaks olema üsna paks ja pudrutaoline. Võita üks kandiline keeksi- või leivavorm korralikult ära ja vala taigen vormi. Silu ühtlaseks, puista peale hästi õhuke kiht rukkijahu ja tee leiva pinnale näpuga mõned augud (nende järgi on hea leiva kerkimist hinnata). Kata vorm köögirätiga ja lase leival veel 2-3 tundi soojas kohas kerkida.

Pane leib eelkuumutatud 250 kraadisesse ahju. Viie minuti pärast alanda kuumust 200 kraadini ja küpseta veel umbes tunnijagu. Võta leib ahjust välja ja kummuta koos vormiga puidust alusele (nt lõikelauale). Lase 10-15 minutit leival niiviisi jahtuda, seejärel eemalda vorm, määri leiva kõik küljed võiga kokku (kooriku pehmendamiseks) ning seejärel keera leib küpsetuspaberi sisse ja lase lõpuni maha jahtuda. Soojalt ei tohiks leiba lahti lõigata, kuna siis pidavat see seest nätskeks jääma.

Ütleme nii, et leib ise jäi mõnusalt krõbe väljast, mis mulle meeldis. Seest aga nätske ja ilmselt toores (süüdistan siinkohal mitte piisavalt kaua kõpsetamist ahjus ja mitte kerkimist). Maitse oli minu jaoks liiga magus, seega otsustasin kindlasti järgmine kord vähem suhkrut panna. Piinlik tunnistada, kuid enam sellest katsetusest lendas prügikasti.

KATSETUS NUMBER 2

Kui tihtilugu löön ma ebaõnnestumiste puhul käega või jätan kahe katsetuse vahele ikkagi korralikult aega, siis teades et leiva tegemine ja selle õnnestumine esimes(te)l kordadel on enam kui ebatõenäoline, pani mind lihtsalt õlgu kehitama, märkmeid tegema ja uuesti proovima. Seega juba paari päeva pärast võtsin nii juuretise kui kõrvale pandud eeltaigna, segasin need kokku ning alustasin otsast pihta. Eeltaigen kerkis ilusti nagu ka esimesel korral, suhkrut panin 50g (75g asemel), seemneid rohkem kuid ei kaalunud täpselt ning rukkijahu 200g. Mõtlesin küll korra, et paneks ikkagi 250g, kuid otsustasin sel korral niimoodi katsetada. Taigen jäi vedelam ning eeldasin, et see aitab kerkimisele kaasa. Seekordse teise kergitamise leivavormis tegin nii, et panin soojale radikale kuuma aluse, selle peale leivavormi, katsin vormi käterätika ja lootsin, et seekord on kerkimist ka näha. Tulemus? Mitte millimeetrit ka ei kerkinud. Pettumus. Aga no mis sa teed eksole. Ahjuga mängisin ka sel korral nii, et lasin viis minutit kõrgusel 8 olla ja siis alandasin 6 peale, küpsetasin tund ja 15 minutit. Katsusin isegi noaga ning jah tundus küll seest ikkagi toores ent ei tahtnud ka leiba üle küpsetada teades, et selle ju küpsetuspaberisse veel keerama pean. Ehk võtsin selle ahjust välja ja lasin juhiste järgi jahtuda. Järgmine päev katsetades oli maitse tunduvalt parem, selles ei muudakski miskit. Aga kurja, seest oli veel toorem kui eelmine kord ja nii lendas ka see katsetus prügikasti. Küll tsipake vähem kui esimesel korral. Ma kahtlustan, et kurjajuureks sai liiga vedel taigen ja liiga vähe küpsetusaega. Egas midagi, läheb siis kolmandale ringile.

KATSETUS NUMBER 3

Kuna maitse oli minu jaoks nüüd paigas, oli vaja hakata mängima taignaga, et see kerkiks ja küpseks. Seega, võtsin jälle juuretise välja ning valmistasin retspeti järgi eeltaigna. See hakkas mullitama (noh taigna pinnale tekkisid pisikesed augukesed) nagu ikka ninf asusin lõputaigna kallale. Mõõtsin seekord ära, et seemnesegu sai 45g, soola ikkagi silma järgi ning jahu panin 250g. Sai paksukesem taigen kui eelmine kord. Kergitamiseks kasutasin seekord nippi soe ahi ehk keerasin oma gaasika miinimum soojuse peale ning hoidsin vormi pandud ja köögirätikuga kaetud taignat seal 2 tundi. Mida ei juhtunud, oli kerkimine. Ma siia ei kirjuta, aga oi kuidas võttis vanduma. Hakkasin kahtlema selles, et huvitav kas minu eeltaigen siis üldse kerkib piisavalt, kas minu silmis kerkimine ikka on üldse kerkimine… Egas midagi kui jäi loota, et pikem küpsetusaeg teeb oma töö. Seega pliit jälle number 8 peale ja leib kümneks minutiks ahju, siis soojus 6 peale ja lasin leival korralikult küpseda. See oli mul ahjus kokku 2.5tundi pluss 10 minutit kinni keeratud ahjus pluss 12 tundi küpsetuspaberisse ja käterätti keeratuna. Tulemus? Üks kuradima toores leib 😀 😀 😀 Nagu kui pekki võib ühe leiva küpsetamine nii mitu korda minna 😀 😀 😀 Lisaks, unustasin eeltaignast ka juuretise võtta ehk mul ei olnud nüüd ka juuretist. Õnneks oli retseptis kirjas kui ise juuretist nullist teha, aga ma nagu usaldasin leivast tehtavat möksi rohkem. Kuna kolm katsetust oli prügikasti lennanud otsustasin pidada nõu targematega … ehk kurtsin muret ühele sõbrannale, kes iganädalaselt ise leiba küpsetab.

JÄRGNEB …

Ahvid viisid elektri :D

Mäletate küll seda anekdooti, kui küsiti koolis õpilastelt, et kust elekter tuleb ja Juku teatas, et loomaaiast. Sest iga kord kui elekter ära läheb, siis vannub isa, et ahvid võtsid jälle elektri ära. Noh, meie elekter loomaaeda ei jõudnud, aga natukene tragikoomiline juhtum leidis aset küll.

Juunis kirjutasin, et üks esimesi suuremaid töid, mis majas teha lasime, oli elektri- ja gaasisüsteemi ülevaatamine. Ja et elektritööde puhul pääsesime suhteliselt kergelt ehk uuendati peakilp ja veeti natuke juhtmeid, kuid muus osas öeldi, et süsteem on korras. No ja siis umbes kolm nädalat hiljem ärkasin ühel hommikul ning majas elekter läinud. Konkreetselt midagi ei töötanud kuskil. Mida tegi siis kergelt häiritud mina? Helistasin Mikule, sest elektrit kui sellist ma pelgan ja kuigi ideejärgi ei oleks tohtinud midagi ohtlikku olla ehk et kuskil ilmselt miski mingi kaitsme läbi lõi, ei tahtnud ma omast tarkusest midagi nokkima. Miku soovitas hakata erinevaid faase (oi kuidas elektrikud praegu ilmselt kihistavad naerda) ükshaaval sisse hakata lükkama kuniks miskit uuesti välja lööb ning siis saame aru, kus kala on. See süsteem toimis ning paar minutit hiljem oli selge, et laelampides asub viga. Iseenesest ei midagi hullu, kuna suvine aeg ja valgust õhtuti ju nii väga vaja ei ole. Pealegi pistikutest valgust sai ehk erinevad kodumasinad töötasid ja laualambid ka. Mure vaja siiski lahendada ja nii helistasin tollele elektrikule, kes meile sertifikaadi mõned nädalad tagasi väljastas.

Kui on üks asi, mis mind kohutavalt häirib UK erinevate teenusepakkujate juures, on see, et ilma sind ära kuulamata, asutakse kohe kaitsepositsioonile ning väidetakse, et nemad pole midagi teinud. Ja paindlikkusest ning vägagi hädas kliendile vastutulemisest ei ole juttugi. Nii ka too inimene. Seletasin, mis juhtunud oli ning uurisin kas ta saaks tulla vaatama, milles asi võib olla. Ma ei mõelnudki, et tema tegi oma tööd halvasti, vaid pigem just mõtlesin, et ta hiljuti meie juures käis ning tal on aimu meie süsteemist ja kus viga on. Aga oh häda – too töömees oli kolm nädalat nii kinni bronnitud, et ta kohe kuidagi ei oleks leidnud poolt tunnikest meie juurest läbi tulla. Ainuke soovitus oli, et otsi keegi teine, kes äkki saab kiiremini tuldud. Ma ilmselt ei pea selgitamagi, et enim tema suust tulnud lause oli stiilis “kui mina majas tegutsesin, siis kõik töötas“. Ühesõnaga, üks spetsialist vähem, kelle juurde me tagasi pöörduks või keda julgeks soovitada.

Õnneks on Mikul üks sõber õppinud elektrikuks ja kes parajasti oma firmat üles ehitab. Ta pidi alguses tulema meie esimest hooldustööd ka tegema, kuid oli mitu nädalat hõivatud, meie aga soovisime esimese hoolduse võimalikult kiirelt tehtud saada. Ma ei tea, mida too sõber on teiste klientidega tegi ja kuidas ta oma graafiku ümber mängis, igatahes mõned päevad hiljem oli ta koos paarimehega meil ukse taga. Saabusid nad umbes 12 paiku ning arvasid, et paari tunniga peaks vea üles leidma. Praegu on muidugi väga naljakas seda kirjutada, kuid tollel päeval oli asi naljast kaugel. Nimelt, nad olid meie juures pea kella kaheksani õhtul, proovinud üle kõik lambid, pistikud, harutoosid, nad võtsid isegi teise korruse vaipkatte ja põrandalauad üles, et juhtmetele ligi pääseda, kuid tolle päeva õhtuks nad viga ei tuvastanud. Ses mõttes, et nad tuvastasid lõpuks ala, kus suure tõenäosusega viga on ehk ühe toa lae all, kuid seda päris korda veel ei saanud. See sai korda alles teise päeva lõunaks kui nad tagasi tulid. Kui ma õigesti aru sain, siis viga/lühis tekkiski sellest, et majas ei ole juhtmestikku uuendatud aastakümneid. Mõnes kohas oli miskit tehtud, aga seda pigem ka sellisel tasandil, et vanad ja uued juhtmed on segamini pandud, kuid midagi korralikult tehtud pole. Mis praeguseks meid enam ei üllata ka 😀 Aga vähemalt saime laelambid jällegi tööle, mis oli peamine.

Sõbrale maksime muidugi tema aja eest, kuid ma olen kindel, et meile tehti ka sõbrahind. Ma võin ainult ette kujutada kui palju oleks võõra elektriku taskusse pidanud raha andma selle aja eest. Ses mõttes oli hea ka, et see jama juhtus, sest nüüd saame ja peame natuke oma renoveerimisplaanid ümber mängima. Nimelt oleks ikkagi rangelt soovituslik kogu maja elektrisüsteem uuendada st. vedada uued juhtmed ja panna uued pistikud. See aga tähendab, et juhtmetele veetakse uued vaod seintesse ja kuhu veel vaja, mistõttu seinadekod saavad korralikult kannatada. Seega polegi meil mõtet kuhugi uut tapeeti väga panna, sest see rikutaks niikuinii ära. Meie maja puhul võtaks see töö aega korralikud 5 pikka tööpäeva ning ideaalis tehtaks seda siis, kui pererahvas ei ole kodus. Sõber on kindlasti nõus meile selle töö tegema, kuid soovitas ka, et kui soovime raha kokku hoida, siis saab Miku päris palju eeltööd ise ära teha ning ta oleks nõus ka juhendama. See säästaks nii aega kui ka raha, sest kui me ise midagi ei teeks, siis läheks elektrisüsteemi uuendamine maksma alates 3500 naela.

Aa ja gaasiboileriga sai nii, et kuigi plaanisime selle ostu pigem suve teise poolde, siis mingi hetk sai natuke villand, et kraanist tuleb ainult külma vett ja kui ikka mitu mitu vihmast päeva järjestikku oli, siis ei kuivanud pesu, majas oli jahe ning natuke rõske ka. Seega juuni lõpuks lasime ikakgi uue boileri panna ning oleme valikuga väga rahul. Küttesüsteem tundub ikkagi korralik, sest radikad lähevad kiirelt kuumaks ning toas olles sa lihtsat ühel hetkel tunned, et küte on sisse läinud, kuna õhkub kuuma tuppa. Paari tuhande naela võrra oleme muidugi vaesemad, kuid kuna tegu oma majaga, siis näemegi seda pigem kui investeeringut.

Läbi kadalipu Eestisse

Ma ei suuda ise ka uskuda, et kirjutan seda postitust Eestis puhkusel olles.. Seda just eriti tänu juuni lõpus alanud ootamatustele lennufirmaga ning vahepeal natuke juba lootusetuna näinud olukorras olemisele. Aga siin me oleme, st mina ja Noorhärra. Koroona ja erinevate riikide erinevad reisipiirangud niipalju mõjutasid, et plaanitud osaline perepuhkus jäi siiski ära. Aga kõigest järjekorras.

Aprilli esimeses pooles ostsin meile kolmele piletid Lufthansaga Tallinnasse, läbi Frankfurdi. Tundus mõistlik piletid pea kolm kuud ette osta, sest koroona justkui rahunes või oli rahunemas ning meil kõigil oli vaja puhkust. Seda enam, et mingil hektel tundus minu vanematega videokõne tegemine lausa julma lapsepiinamisena, sest iga kord kui Noorhärra minu vanemaid nägi, hakkas ta väga kindlameelselt nõudma Eesti nanna ja Papa juurde minekut. Ikka nii, et liikus lausa välisukse poole, et tema hakkab nüüd minema. Otseselt ei olnud ju mõtet seletada ka, et juulis läheme, sest tema oleks kuulnud sõna “läheme” ja arvestades, et aja tajumisega ei ole lood tal veel päris selged, oleks ta ilmselt oodanud minekut kõige rohkem paari päeva jooksul. Seega, aprillis olid meil piletid olemas ja unustasin selle teema justkui ära. Polnud ju mõtet hakata uurima, mis on riikidesse sisenemiste ja transiidi tingimused, sest kõik tingimused ja piirangud pigem pidevalt muutuvad. Õnneks oli mul oidu (ja ka kogemus eelmisest aastast), et kindlasti osta piletid suurfirma lennule ja kindlasti paindlik pilet, et siiski ootamatusteks valmis olla.

Umbes kuu enne lendu ehk jaanipäeva paiku, saatis mulle üks samuti UKs elav eestlannast sõbranna äreva info, et Saksamaa on vist muutunud eriti karmiks UKst saabuvate reisijate osas ning hakkasime mõlemad omal käel infot uurima. Nimelt oli meil broneeritud pm sama ringreis, lihtsalt erinevate väljumiskuupäevadega. Veetsin laupäeva pärastlõunast kõva paar tundi internetis sihitult ringi surfates, sest infot oli palju ning minu ärritunud meel ei suutnud seda kõike omistada. Mulle tundus nii ebaõiglane, et ma pole saanud oma peret ja Eesti sõpru pea aasta aega füüsiliselt näha ja nüüd on ohus, et meie kauaoodatud kodumaareis lükkub jälle mingit tobedate poliitikamängude pärast edasi.* Laupäevaõhtuks olin endast liiga väljas (võib-olla poetasin ka paar meeleheite pisarat) ning jätsin teema sinnapaika. Pühapäevaks olin maharahunenud ning hakkasin uuestiLufthansa ja Saksa piirivalve veebilehti lehitsema. Info ei olnud küll Lufthansa kodulehel ametlik ning minule ei olnud saabunud ka vastavat teavitust lennufirma poolt, kuid tundus, et ongi reaalsuseks saamas minu hirm, et me ei saa lennata. Nimelt oli Saksamaa pannud UKst saabuvatele lendudele põhimõtteliselt veto peale, kuna UKd loeti väga kõrge koroonariskiga riigiks. Iseenesest okei põhjendus, sest UK numbrid tõesti hakkasid vaikselt tõusma, kuid kogu sõnastus oli pigem nii, et Saksa lubab küll siseneda EL liikmesriikidest ja Schengeni alalt saabuvaid reisijaid, kuid kolmandatest riikidest mitte (kas ma pean siinkohal täpsustama, et UK pole pikalt kui üldse kunagi Schengenisse kuulunud ja Brexit jõustus ametlikult 1. juulist). Samuti lubatakse transiitlende kolmandate riikide vahel ehk nt USA-Venemaa lend, mille vahemaandumine on Saksas, kuid ei lubata transiiti kolmandatest riikidest EL/Schengenisse ehk Manchester-Frankfurt-Tallinn nagu meie pilet oli. Põhjenduseks oli siin, et UKst saabuvat lendu oleks koheldud kui schengemisse/EL sisenemine ehk Saksasse sisenemine, aga Saksa oli ju keelanud selliste reisijate sisselubamise.

Esmaspäeva hommikuks saabus mulle meilile lõpuks kauaoodatud teavitus Lufthansalt, et Saksa muudab oma riiki sisenemise reegelid ja soovitati vaadata pilet üle. Oli selge, et kui tahame saada Eesti, peab välja mõtlema plaani B ehk kas otselend UKst Eesti või uued piletid vahemaandumisega muus riigis. Uurisin koheselt ka Ryanairi hindu ning London-Tallinn oleks olnud isegi mõeldav (mingil põhjusel ei olnud enam võimlik lennata läbi Edinburghi nagu elemine suvi), kuid neljatunnine autosõit on päris karm ja mitte minue esimene valik. Kiire guugeldamine andis vastu, et transiit läbi Hollandi/Belgia oli tol hetkel lubatud, sõbranna sai kinnitust ka Soome piirivalvest, et nemad lubavad reisijaid Eestisse. Helistasin sama päeva hommikul Lufthansa klienditukke, et oma piletid tühistada ja saadud raha kasutada uute piletite ostmiseks, kui tuli uus komistuskivi – kuna Lufthansa ei ole lende tühistanud, sest Saksa kodanikel oli endiselt õigus riiki siseneda, siis minu ainuke võimalus oleks olnud tol hetkel piletid edasi lükata. Samas oli klienditeenindaja väga abivalmis ja soovitas ka võimalust oodata viimase hetkeni, et kas lennud tühistataksening selle läbi taodelda piletiraha tagastust. Otsustasin oodata ja ostsin samal hommikul endale ning Noorhärrale uued piletid läbi Helsinki. Tol hommikul sai otsustatud ka, et Miku ikkagi ei tule, sest Eestist saabujatele kehtis tol hetkel 10 päevane isolatsiooninõue ning töö tõttu ei oleks ta saanud endale lubada nädalast puhkust pluss veel isolatsiooni sinna otsa.** Siiamaani on minu jaoks siiski küsimärk, et miks ei lubanud Saksa ELi liikmesriigi kodanikke oma kodumaale, sest sellisel juhul oleksime ikkagi minu ja Noorhärra piletid kasutusele võtnud ja ainult Miku oma tulevikku lükanud. Me ju ei plaaninud minna suvalisele puhkusereisile kuhugi palmi alla.

Nii oli mul juuni lõpus jälle kord kahed piletid Eesti ning hakkas korralik närvidemäng. Seda enam, et Soome on ju olnud pigem karm riiki sisenemise lubamisel. Ma isegi suutsin nädalaks end sellest teemast eemdalda, kuid suhteliselt viimase minutini olin veidike skeptiline, kas lend toimub, kas meid lastakse lennukile, kas Soome laseb meil lendu vahetada ja kas üldse jõuame suvel Eestisse. Õnneks kõik sujus*** ja nüüd olemegi Eestis. Õnneks tühistas Lufthansa mingil hetkel Mancester-Tallinn lennu ja sain kogu raha tagasi küsida (misomakorda maksis uued piletid kinni ja seega väga suurde miinusesse me lõpuks ei jäänudki). Aga jama on selle koroona ja erinevate piirangute kehtestamisega küll.

*UK koroonaviiruse numbrid on liikunud ainult tõusvas joones juba viimased kuu aega. Kui kogu triangel juuni lõpus alguse sai, siis oli äkki päevaste juhtumite koguaev 15 tuhande kandis. Muidugi mõjutas jalka EMle kaasaelamine pubides numbreid ning praeguseks on juhtumite arv kerkinud üle 40 tuhande päevas. Aga mida tegi Saksamaa juuli esimeses pooles? Kuigi UK numbrid tõusid, võeti mingil ppõhjusel UK järsku eriti ohtlike piirkondade nimekirjast maha. Kui see ei ole poliitiline mäng ja manipulatsioon Brexitist tulenevalt, siis ma ei tea küll mis see on, sest loogika siin igathes puudub.

**Tol hetkl liikusid vaikeselt kuulujutud, et Eesti pannakse nn. roheliste riikide nimekirja, mis tähendaks et Eestist saabudes ei pea isolatsiooni jääma. Kuna UK valitsus on ennegi lubanud ja siis ikkagi mitte teinud lubatud otsuseid, ei julenud me kogu perele uusi pileteid osta. Seda enam, et meil juba oli 600 naela piletite all kinni ja uus laar pileteid kogu perele oleks veel rohkem maksma läinud ja meil lihtsalt ei ole hetkel nii palju vaba raha. Miku oli väga nõus, et meie Noorhärraga ikkagi läheme ja saame perele külla sõita. Muideks, praeguseks hetkeks on Eesti küll oražis nimekirjas, kuid vaktsineeritutele isolatsiooninõue ei kehti, teoreetiliselt oleks Miku siiski saanud meiega tulla, lihtsalt see vajlik otsus tehti liiga hilja.

***Mina, eeskujuliku ja veeeeidike kärsitu kodanikuna, tellisin juuli alguses endale koroona PCR ja antigeeni testid, et saaksin teha esimese enne lendu Eestisse (sest tol hetkel nõudis nii Soome kui Eesti negatiivset testi) ja teise enne tagasilendu UKsse. Mingi hetk leevendus too negatiivse testi nõue (aga ma ikkagi otsustasin teha just PCR testi teades, et UK numbrid tõusevad ja mine sa tea, mis karmimad reeglid järsku peale pannakse) ja praegu vist seda isegi ei nõuta enam. Lisaks avastasin, et õnneks on Eesti suhteliselt mõistlik riik ja aktsepteerib kuni 72 tundi enne saabumist teises riigis tehtud koroonatesti negatiivset tulemust, et siis teine test teha kuus päeva peale esimest testi ja selle läbi lühendada isolatsiooninõuet. Ma ei ole vaktsineeritud ning ei plaani seda ka nii pea teha. Ühesõnaga, sain need testid kätte ja olin veel rõõmus, et nii lihtsaks on sertifikaadi saamine tehtud – tee aga kodus test ära, oota tulemust ning saada siis pilt koos tulemuse ja passikoopiaga tollesse firmasse, kes sulle kehtiva sertifikaadi vastu annab. Ainuke jama oli, et see info kehtis vaid antigeeni testi puhul (hästi halb kodulehe ülesehitus) ning PCR testi peab ikkagi kas laborisse kohale viimae (khm, Londonis), postiga saatma (ei garanteerita, et test jõuab 24 tunniga laborisse, kuigi kasutatakse kiireimat Royal Maili teenust) või sõita ise Manchesteri ja viia test firma harukontorisse. Egas midagi, võtsingi paar päeva enne lendu ette ringreisi Manchesteri ehk 2 tundi sinna sõitu, 5 minutit testi üleandmiseks ja 2 tundi tagasisõitu. Helistasin küll firmasse, et äkki saan neile testi tagasi saata, nemad omakorda tagastavad raha ja lähen teen sertifikaditesti lähemal kindlas vastuvõtupunktis, kuid tulenevalt testi iseloomust ei saa seda tagastada. Noh mis sa teed kui loll pea ja tähelepanematus on teinekord ihu ja rahakoti nuhtlus 😀

Tegemised eesaias

Ma tunnistan, et olen natuke laisaks muutunud. Just ses mõttes, et ma ei ole ikka veel suutnud (khm, pigem viitsinud) leida põhjuse kuidas saada postituste kirjutamine käima läpakas ja noh, telefonis tippida mulle ei meeldi. Aga kuna täna lõpetasin ühe suurema töö, siis mõtlesin ikkagi kribada, mine tea äkki saab keegi innustust ja ideed.

Nimelt, meil on maja ees pisike aed. See on ikka väga pisike, et ega seal otseselt mingit aiamõnu tunda saa, kuid meile sobivalt on eelmine omanik selle kividega katnud (õnneks sirgete mitte sik-sak äärtega), mistõttu mahutame oma kaks autot maja ette tänavalt ära parkima. Ja ma täna jõudsin selle aia koristamise, või õigem on öelda, puhastamisega, lõpule. Kogu asi algas tegelikult samal nädalavahetusel, kui kolisime, sest tegelesin tagaaias pühkimise ja seal olevale kiviplaatide vahel kasvavate rohuliblede tõrjega ning vaatasin ka esiaias ringi. Oli selge, et kivide vahel kasvava umbrohuga tuleb midagi ette võtta, sest noh kole oli. Kuna esiaed oli tegelikult päris jamas olukorras, ostsin ka spets pikavarrega traatharja, et umbrohust kiiresti lahti saada. Heh, kiiresti lahti saada on muidugi unelm, sest mul läks kokku üks sats umbrohutõrjega pritsimist ning neli erinevat satsi harjamist ja pühkimist, et jõuda tänase tulemuseni.

Ühesõnaga, läksin siis esmalt rõõmsal meelel rohuliblesid harjama, kui selgus, et ega nad nii väga kergelt välja tulla taha. Seega lasin korralikult neile tõrjet peale (ostsin seda isegi juurde, sest ühest pudelist ei piisanud) ja ootasin kuniks roheline umbrohi pruuniks oli tõmmanud. Paar nädalat hiljem hakkasin harjama – ikka mööda kivivahesid ühtepidi ja siis ristipidi et kõik vahed korra üle käia. Pärast mingi osa puhastust pühkisin jama kokku, et seda mitte uuesti kinni tallata. Ütleme nii, sattusin alustama nö raskemast nurgast ning viimase jupina kraapisin sammalt vahedest lahti, viimane tuli üllatavalt kergelt ära. Iseenesest mulle see nokitsemine täitsa meeldis, midagi rasket selle juures ei olnud, lihtsalt selg jäi kangeks 😀

Aed näeb ikkagi palju parem välja, kuid siiski tahan selle ka survepesuriga üle käia. Samas, nüüd olen pannud end olukorda, kus ka tagaaed tuleb ülekraapida, sest järsku näen hästi palju sammal sealsete kivide vahel 😀 Ja mina veel naiivselt lootsin, et survepesuriga tagaaia ülekäimisest piisab. Võib-olla piisakski, aga OCD minus ei luba asja nii üle jala teha 😀 😀 😀

Natuke nalja ka. Kui ma esimest korda kraapima ja harjama asusin, siis sattusin õues kokku naabriga. Too uuris, et mida teen ja miks nii palju vaeva näen lisades, et eelmine omanik ei oleks elusees midagi sellist teinud. Ja enne veel, kui jõudsin vastata, täpsustas, et ega eelmine omanik tegelikult teinud midagi maja juures. Ega ma suutnud siis ka suud kinni pidada ja kinnitasin, et oleme sellest aru saanud jah.

Esimesed muljed

Mu läpakas on mingi kala sees – wordpress küll avaneb, kuid uut postitust ei lase teha. Olen veetnud aega proovides sellele anomaaliale lahendust leida, kuid minus ei ole piisavalt itimeest (loe kannatust), et asi korda teha. Seega nüüdse postituse tipin valmis moblas, minu jaoks väga ebamugav vahend pikkade tekstide kirjutamiseks. See selleks.

Oleme majaomanikud olnud kaks ja pool nädalat, sellest ajast majas elanud nädalakese ning praeguseks võib öelda, et oleme saanud endid lahti pakitud ja sisse seatud. Viimane sisustuselement, millele praegu raha kulutame, on suur vaip kontor/söögituppa, mis täidab veel ka mängutoa funktsiooni. Nimelt otsustasime rangelt, et elutoast jäävad igasugused mänguasjad välja ja need saavad olema kas Noorhärra või siis nimetatud mängutoas. Eks hetkel veel on Noorhärral kerge segadus, et mismõttes ei saagi oma autosid mööda maja laiali parkida, aga eks ta harjub mingo hetk ära. Mõtlesingi, et kirjutan siia, mida majas siiani teinud oleme ja mis edasised plaanid on.

Nagu eelmises postituses kribasin, jäi meil maja ostu ja sissekolimise vahele kaheksa päeva, mis kulusid väga ära. Pühapäeval tegime majas suurpuhastuse* ja ülejäänud õhtutel käisin midagi värvimas, sest minu jaoks annab värske hele toon just selle uue ja puhta mulje, mis eriti selle maja puhul vajalik oli/on. Esmaspäeva õhtul jõudsin panna esmase värvikihi meie ja Noorhärra tubade garderoobides, teisipäeva õhtul teise ning samuti esimese kihi allkorruse panipaigas. Kolmapäeva õhtul said köögikappide uksed esimese kihi ja lõpetasin allkorruse panipaigaga. Neljapäevale jäi kapiuste teine kiht ja alustasin ka kapiseinte värvimisega. Viimane ei olnud üldse plaaniski, kuid kontrast heledate uste ja tumedaks tõmbunud puidu vahel oli lihtsalt liiga suur ja see hakkas mind häirima. Kuna tollel õhtul sain kapiustega kiirelt ühele poole, siis alustasingi kapiseintega. Reedele jäi kapiuste lõpetamine ja rohkem ei plaaninudki, sest järgmine päev oli suur kolimine ning vanas kohas oli vaja pakkimine lõpetada.

Pärast kolimist tegime iga päev midagi ehk panime asju ära, mis panna sai. Ühel päeval käisin Ikeas riiulil järgi, et meil oleks, kuhu DVD’d ja CD’d panna ning ostsin järelturult viiekaga uue teleka aluse. Ehk kui nüüd mõelda tubade haaval, siis meie magamistoas ja dušširuumis ei teinud me midagi ega ostnud ka midagi juurde. Vetsupott sai uue pealse, Noorhärra sai uue aknakatte (sest vana oli väändunud ja ei töötanud korralikult) ning lambikatte, nädalavahetusel toob sõbranna ka mänguasjakummuti, mille talt ära ostsin ja siis saab vast see tuba ka korda. Elutuppa ostsime nagu juba öeldud riiuli, kontor-söögituba sai uue telekaaluse ja tuleb ka uus vaip. Sellega peaks elementaarne olemas olema ja saab hakata renoveeeimisele mõtlema. Esimese toana teemegi korda Noorhärra magamistoa, sest selle toa seinad on erinevaid auke täis, ühest seinast tapeet kistud (sest plaaniti värskendust aga siis mõeldi ümber), teises seinas punased lilled, vaip on mitmest kohast lõigutud, et kaableid peita. Ühesõnaga vajab korda tegemist. Ja siis ei teagi, milline tuba edasi. Ilmselt teemegi teise korruse ruumid esimesena korda, sest alumine korrus on ok. Ahjaa, kolmad ehk pisike magamistuba on hetkel ladu, sest pööning on megasassis. Seal tuleb asjad välja visata ja tolmariga üle käia, aga see töö natuke aega kannatab.

Köögi kiirdekost niipalju, et potisinised uksed ja tunedaks tõmbunud kapiseinad said uue värvikihi, kapide seest kleepisin dekopaberiga, et oleks ilusam ning lisasin uued kapinupud. Ühte kapiauku, mis ilmselt oli mingile masinale mõeldud, ehitasime lisariiuli ja panime ukse ette. Pidime ostma ka uue pliidi, sest majas ei olnud midagi, millel süüa teha. Lõpetuseks panime ka uue linoleumi maha, sest vana oli nii rõve, et isegi betoonpõrand oli ilusam. A betoonpõrand oleks ilmselt külmaks jäänud talvel.

Ja lõpetuseks, pidime tellima ka mõned asjapulgad – elektrik ja gaasimees käisid süsteeme kontrollimas ning kui elektri puhul teadsime, et uus elektrikilp tuleb panna ning natuke juhtmeid uuendada, et saaksime korraliku sertifikaadi, siis gaasisüsteem iseenesest oli ok. Aga peame uue boileri ostma, mis on ootamatu lisakulu. Teisel vaatamisel sügisel oli aru saada, et mingi hetk tuleb boiler välja vahetada ning isegi gaasimees ütles, et saab ilmselt natike putitada, et ei peaks kohe uut boilerit ostma, kuid siis selgus, et boiler lekib seest ja on ohtlik kasutada. Õnneks on meil olemas elektriboiler dušši tegemiseks ja ka pliiti saame kasutada, kuid kütet ja sooja vett üldiselt hetkel ei ole. Elame üle, sest väljas ju soe suvi ning nõudepesuks saab ka veekeetjaga kuuma vett teha. Aias ei ole teinud me muud, kui pritsinud umbrohutõrjet ja pühkinud ning tellisime uue kuuri, kuna vana on läbi omadega ning liiga väike Miku motika jaoks. Muidu on aed täitsa ok.

*koristamise käigus leidsime hästi palju penne, ma ei räägi siin paarist, vaid kokku saime ikka mitu korralikku naela. Naersin Mikule, et näe, eelmine omanik jättis meile tasu selle eest, et maja ise ära koristasime. Tegelikult aga mõtlen, et ju see märk ole sellest, et see maja oli meie jaoks nii õige ost ja saame siin veel palju ilusaid hetki veetud. Mis puutub aga negatiivse energia eemaldamisse, sest paratamatult sellised emotsioonid meid algselt maja kättesaades ja müüja tegudele mõeldes valdasid, siis tegin majale mitu tiiru palosanto pulgakestega peale. Ja et tulemus maksinaalne saaks, siis viimasel tiirul oli ühes käes pulk ning teises maja kaitsvat ja head energit andev küünal, mille ema juhuste kokkulangemisel oli just Eestist meile saatnud.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.

Elu juhtub

Ma peaksin hetkel olema kodus, lamama oma voodis ja suure tõenäosusega jõudnud unenägudemaale. Selmet istun ühes maanteeäärses teenindusjaamas, kodust tunni ja natuke rohkem kaugusel ning ootan treilerit, et mind ja meie katkiläinud pereauto koju viia. Käisin täna vanas kodukandis ühele sõbrannale moraalseks toeks, sest ta läks esimest korda endale pulmakleiti valima. Väga kift päev oli, sest ma polnud kunagi midagi sellist teinud, ja me saime kõik oma jutud räägitud ning isegi mõnusat sööki nautida. See, et ma oma õhtu seigeldes veedan, ei reetnud miski.

Seega, poole kuue paiku seadsin end koduteele, helistasin veel Mikule, et peaksin kaheksaks kodus olema. Sain umbes 10km sõita, kui armatuurlaual lõi põlema punane aku tuli ja veateade. Saatsin Mikule pildi teatest ja guugeldasin ka ise veateadet. Selle kohaselt oli elektrisüsteemiga mingi kala, mis vajab kohest tähelepanu. Ilmselgelt mul ei olnud võimalik kuskil autot pühapäevaõhtul parandusse viia ja nii otsustasin proovida ikkagi koduni sõita, et siis auto kohe remonti viia. Kild oli muidugi selles, et auto käis just reedel hoolduses ja miski ei reetnud, et akuga võiks jama olla. Igatahes, sain umbes järgmised 10km sõita, kui armatuurlaual algas tuledemäng, siis tundsin et kõigepealt kadus roolivõim, edasi lakkasid kojamehed töötamast (õues sadas vihma), klaasid tõmbusid uduseks, sest ventikas enam ei töötanud ja lõpuks streikisid ka aknad (seda proovisin juba siis) kui auto seisis. UKs ei ole päris nii, et lihtsalt tõmbad auto kiirtee äärde ja ootad. Ohutuse mõttes pead olema autost väljas kaitsebarjääri taga, ilmast olenemata. Ehk panin ka mina autol ohutuled peale, ronisin välja vihma kätte (missest et mul ei olnud endal jakki, vihmavarju ega ka plastikkeepi kaasas ning midagi ei olnud ka autos) ja hakkasin orgunnima abi.

Kõigepealt helistasin ikka Mikule nagu üks kergelt paanikas naisterahvas ikka teeb 😀 Õnneks on meil juba aastaid olnud ostetud teenus just sellisteks kordadeks ehk Miku ütleski nendele helistada. Nali on selles, et ma just paar nädalat tagasi käisin meie igakuiseid makseid üle ja mõtlesin kas breakdown cover’it meil ikka vaja on, et justkui maksame igakuiselt tühja. Aga nüüd mõtlesin küll ses osas ümber, et see teenus meil jääb. Igatahes, kui mu asukoht lõpuks tuvastatud sai, oli selge et minu autoga peab suhteliselt kiirelt tegutsema, kuna asus too turvalisuse mõttes mitte just kõige paremas kohas ja treiler lubati saata pooleteise tunni jooksil. Lisaks saadeti välja nö. Maanteeameti patrull uurimaks kas kõik on ok. Njah, seista kiirtee ääres nagu märg kassipoeg pole just meeldiv, a mis sa teed kui natuke totu oled ise olnud. Õnneks saabus Maanteeameti masin juba umbes 20 minutiga, andis mulle ühekordse vihmakeebi ja termoteki ning liigutas autot umbes 100m tagasi, et too oleks veidikegi paremas kohas.

Jäi üle oodata treilerit, mis tolleks hetkeks oli umbes tunni kaugusel, kuo mulle saadeti sõnum, et treileri uus oodatav saabumisaeg pikenes kolme tunni võrra. No ei olnud üldse meeldiv võimalus veeta järgmised neli tundi kiirtee ääres külmetades ja nii palusin Mikul firmale helistada ja paluda kiirustada. Mul oli lisaks muudele unustamistele, ununenud ka telefon täis laadida, ning see ähvardas varsti otsad anda. Ei valetan, Maanteametimees lasi lahkelt telefoni autos laadida umbes 10 minutit, aga alles hiljem sain aru, et telefon ei hakanud laadima 😀 Igatahes, seisin tee ääres ja natuke juba värisesin ka, kuigi keep aitas üllatavalt hästi sooja hoida, kui minu üllatuseks saabus treiler. Selline korralik 45 minutit varem. Ma juba mõtlesin et nii lahe et asjad sujuvad ja saan lõpuks sooja. Tegelt tsipake pidin ootama kuniks auto treilerile sai, aga liikuma me lõpuks hakkasime. Too juht oli väga lahe ja jutukas, tee teenindusjaama läks väga kiirelt. Selgus aga, et too treiler viib mu hoopis ühte teenindusjaama, kus siis teine treiler mu koju viib.

Kui mna sain esimese treileri juhi jutust aru, et teine treiler juba ootab, siis meie saabudes seda kohal ei olnud ja nii tõttasin teenindusjaama oma telefoni laadima. Juht lasi auto samal ajal treilerilt maha, tõi mulle võtmed ja jätkas oma vahetusega. Mina aga ootasin ja ootasin, juba tunnike olin oodanud, kuid teisest treilerist ei kippu ega kõppu. Helistasin lõpuks firmasse, kes lahkelt andis numbri teise treileri firma kontaktile helistamiseks seega lootsin tõesti kohe-kohe liikuma saada. Selgus, et mingi kommunikatsioonihäire oli seganud end ning teine firma ei teadnud, et olen juba kohale jõudnud. Siiski lubati asi omavahel ära klaarida ja mulle asjakohast infot jagada. Umbes 20 minutit hiljem saingi kõne, kus kõigepealt vabandati tekkinud segaduse pärast ja pakuti varianti, et mulle orgunnitakse takso koju nende kulul ( kuid ilmselt oleks takso jõudmine aega võtnud) või oodata veel tunnike teist treilerit. Valisin teise variandi, sest meil on vaja auto jätta remonditöökoja juurde praegu, sest muidu tekib meil hiljem raskusi selle liigutamisega. Seega kui mina oleks kodus, tooks too treiler mulle auto keset ööd maja juurde, kus niigi oleks parkimisega probleeme, nüüd aga ei tekkinud küsimust ka, kas ollakse nõus kõigepealt auto ära viima ja siis minu koju.

Ja nüüd ma istungi siin masaaźitoolis, mis ei tööta, joon teed mis oli algul liiga kuum kuid nüüdseks jahtunud ja ootan. Kuna nett oli mul juba läbisurfatud, mötlesin selle postituse kirjapanekuga aega veidi kulutada, ongi peaaegu tunnike möödas 😀 Aga seda ma luban, et homsest on meie autopagassis kott sooja teki ja yhekordsete vihmakeepidega ning otsin ka ühe vihmavarju sinna. Ja ma pean meelde jätma ona telefonile autosse ka laadija jätta. Hea oli, et ma tavalaadija viimasel hetkel kodust kaasa haarasin ja nüüdki telefoni laen. Muidu oleks ikka päris nutune see õhtu olnud 😀 Mõnes mõttes hea, et olin üksi ja mitte Noorhärraga, samas talle oleks ikka väga meeldinud näha kaks korda, kuidas auto treilerile tõmmatakse ja siis suure auto eesistmel sõita oleks saanud.

Oma kodu ostmine …

Viimased paar korda olen olnud väga kindel, et minu selleteemaline postitus jääb üheks viimaseks, sest kohe-kohe oleme protsessiga lõpule jõudnud. Ilmselgelt oleme olnud naiivsed, sest oleme juba maikuus, kuid meil ei ole ikka veel kindel, millal saame võtmed kätte ja võime hakata kolima. Viimases postituses jäin pooleli seal, et olime märtsi esimeses pooles ja üpriski positiivselt meelestatud, et lõpp peaks kohe jõudma. Praegu tagasivaadates ei olnud meil aimu ka, mis toimuma hakkab 😀

Üks kindel tegevus, mida advokaadid siinmaal teevad, on erinevate otsingute sooritamine. Ehk nende ülesanne on selgeks teha erinevad maja ning selle ümbruskonda mõjutavad tegurid ning kui on midagi kahtlast, siis sellekohast lisateavet saada. Me teadsime, et nende otsingute vastuste saamine võib aega võtta, kuid märtsis oli meil mulje, et need on kõik saadud. No ei olnud. Alles aprilli keskel, pärast mitmeid püüdlusi advokaadiga kontakti saada, saime lõpuraporti. Üldiselt oli selge, et midagi hullu majaga lahti ei ole. Kuna asume suhteliselt mere lähedal, siis on üleujutuse oht (aga selleks peab ikka väga korralik torm tulema). Lisaks on meil naabriga ühine kanalisatsioonisüsteem ehk tekkis küsimus, kuidas toimub hooldamine ja rikete eest tasumine. Muus osas ei olnud aga üllatusi. Muideks, kõige kauem võttiski aega saada vastus kohalikust omavalitsusest, äkki kolm kuud ootasime. Lisaks saime müüja poolt kaks täidetud vormi maja olukorra ja sinna sisse jääva kohta. Ma natuke turtsusin küll naerda, kui nägin, et müüja oli selle vormi allkirjastunud novembri lõpus ent meile saadeti see viis kuud hiljem, aga okei. Aprilli keskel allkirjastasime omalt poolt laenulepingu ning lisaks registrisse kande ehk, et meist mõlemast saavad omanikud. Meie advokaat oli lootusrikas, et aprilli lõpuks jõuame kokkuleppele ka lepingu vahetamise kuupäevas ehk millal võtmed kätte saame, kuid tänaseks seda kuupäeva veel ei ole. Meile on mitu korda kinnitatud, et asjad liiguvadki aeglaselt ja peaksime usaldama protsessi, aga no mida ma usaldan, kui mul ei ole aimu ka, mida see protsess endast kujutab 😀 Selgitusi samas jagada väga ei taheta. Ses mõttes tekitab frustratsiooni küll see, et tegelased, kes selles valdkonnas igapäevaselt tegutsevad, saavadki öelda, et usalda protsessi … nad ju teavad selle kõiki tahke.

Aprilli teises pooles saime kino ka müüja agendiga. Nimelt meile tundus juba natuke pikemat aega, et meilt palutakse infot ja tegutsemist, mida me tegelikult ei peaks tegema ehk sealt poolt saadeti meieni vähemalt korra kuus kiri sisuga, et meie advokaat ei võta agendiga ühendust ega vasta müüja advokaatide päringule. Kuna ka meile on jätnud meie advokaat suhteliselt uimase ja ebaprofessionaalse mulje, olime siiani omalt poolt aidanud kaasa sellele, et utsitada teda ühendust võtma. Nii mõnelgi korral selgus hiljem, et meie advokaat on tegelikult ühendust võtnud. Aprilli keskel viidi aga see arupärimine täiesti uuele tasemele. Saame jälle kirja, et müüja advokaatide päringule ei ole vastatud ning agent on mures, et müüja paneb objekti uuesti turule tagasi. Muidugi läksime Mikuga ähmi täis, et meil on oht oma soovitud uuest kodust ilma jääda. Nii kontakteerus Miku advokaadiga ning nõudis temaga suhtlemist (bürool on kombeks vastata, et inimest ei ole hetkel kohal ja võetakse teade). Sellest kõnest saimegi lootusrikka vastuse, et kuu lõpuks oleme täitsa finišisirgel. Mina kontakteerusin omakorda müüja agendiga ning selgitasin, et ka meil on raskusi advokaadiga ühendust saada, meie küsimusi ignoreeritakse, kuid me anname endast parima. Samuti mõistsime, et müüjal on kiire, kuna tal ootab uus objekt ostmist just selle maja müügi taga. Agent küll soovitas, et neil on olemas advokaadid, kes saaks asjaajamise üle võtta (mida ka kaalusime, sest lepingu järgi ei pea me advokaatidele midagi maksma, kui nende vahendusel tehinguni ei jõuta), kuid otsustasime praegusele büroole veel viimase võimaluse anda. Tundus, et asi rahunes maha … looda sa 😀 😀

Läks nädal mööda ja jälle sama sisuga kiri – ühendust pole üldse võetud ning kardetakse, et müüja paneb objekti uuesti müüki. Saatsin selle emaili meie büroole edasi ja palusin vastata. Kuna vahepeal oli selgunud, et meie advokaadil oli olnud peres surmajuhtum ning ta on üldse eemal tööst, tähendas see meie jaoks arvatavasti järjekordset venimist. Muideks, sellest eemalolekust saime ka teada pool kogemata, kui uurisin omaalgatuslikult, et kaugel asjaajamisega ollakse. Igatahes kirjutasin müüja agendile juba päris krõbeda vastuse, sest see ei olnud enam normaalne, kuidas meid ähvardati majast ilma jäämisega, liiatigi kui pärast esimest ähvardust ja Miku vanematega arutlemist jõudsime arusaamale, et ilmselt oli see lihtsalt müüja taktika protsessi kiirendada. Enne kui kirja teele panin, otsustasin suhelda meie finantsnõustajaga, just pigem nõuande eesmärgil. Põhimõtteliselt kinnitas tema seda, mida mina juba kahtlustasin – hetke turuseis on väga müüja kasuks ning alati on võimalus, et objekt pannakse turule tagasi. Küll aga on meie bürokraatiline protsess juba niivõrd palju edasi arenenud, et isegi kui tuleb uus ostja, siis paberimajandusega läheks ikkagi aega (eriti teades, kui kaua võttis erinevate päringute kätte saamine). Lisaks tõdes ta, et too agent on ikkagi pehmelt öeldes midagi omaette ehk väga agressiivne ja jõuline ning ilmselt tahab kiirelt oma vahendustasu kätte saada. Nimelt on siinmail nii, et kohe kui on kokku lepitud lepingute vahetamise kuupäev, võib agent saata välja omapoolse arve oma teenuse tasumise kohta. Kogu see komöödia toimus aprilli viimasel nädalal, pole ime, et oma tasu taga aeti 😀 Ühesõnaga, sain mina kinnitust, et me tõesti ei saa midagi enamat teha kui oodata ja ähvardus pigem ongi lihtsalt ähvardus. Nii saatsingi agendile vastu selle kohta, millised paberid on meie poolt allkirjastatud, kinnitasin et oleme tõsimeelsed huvilised objekti ära osta kuid loomulikult ei saa me takistada müüjat objekti tagasi turule panema (ehk andsime mõista, et meie puhul see ähvardus enam ei toimi) ning ühtlasi lükkasime ümber ka väite, nagu meie advokaadid ei suhtleks nendega. Ma arvan, et pigem ongi meie advokaatide tegevusviis selline, et nad vastavad siis kui neil on midagi vastata. Agent küll palus, et annaksin kontaktid selle inimese jaoks, kes meie toimiku üle võttis, kuid see palve jäi minu poolt juba kurtide kõrvade / pimedate silmade kanda.

Ehk olemegi jõudnud maisse ning me endiselt ei tea, millal kolime. Ma isegi ei tea seda, kas saaksime plaanida minu sünnipäeva pidada uues kohas grillipeoga või teeme midagi muud. Ehk aeg näitab (ja sed aega tundub osadel ilmatumalt palju olema).