Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Elutoa remont vol. 1

Kuna võtsime käsile elutoa remondi ja see saab olema esimene ruum, mille korralikult lahti kisume ja korda teeme, tundus paslik hakata remondist kirjutama jupiti nii, et oleks rohkem meeles, kui see, et võtsime tapeedi maha, panime uue seina, uue vaiba maha ja voilaaa 😀 Ühesõnaga, plaanis on seintelt tapeet maha ja seinad sirgeks, kolm seina üle värvida ning ühte seina tapeet. Uus lagi, ilmselt kipsplaadi laadne asi lakke. Gaasikamin välja, selle asukoht kinni vooderdada. Põrandale uus vaip. Lõpuks ka uus mööbel ning seda 100% ulatuses. Aknad jätame esialgse plaani kohaselt vanad, lihtsalt tihenduse peab äkki värskendama, kui sellist asja on üldse võimalik teha. Eelarveks suve algul 2000 naela eeldusel, et maksimaalselt paneme ise käed külge ning uut mööblit see ei sisalda. Ajalist tärminit ei seadnud, vast paar kuud võtab aega ent kuna meil remondi ajal seda tuba ei ole vaja kasutada, ei ole ka tuli takkus.

5. september – alustasime remondiga selles mõttes, et vedasime toa mööblist tühjaks. Diivani ning teleka tõime teise elutuppa (tuntud ka kui söögituba/kodukontor/mängutuba), mille plaanime hiljem jätta ruumiks, kus lapsed saavad omi asju vaadata ning telekamänge mängida saavad. Teises elutoas olnud diivani andsime tasuta ära.* Aasta tagasi Miku tädilt saadud telku ärisime kahekümneka eest maha :D** Ainukese riiulitega kapikese tõime ka teise elutuppa ning panime seal käinud asjad tagasi. Muud vidinad ja nipet-näpet sai lihtsalt ära pandud ning seetõttu olin meeldivalt üllatunud, kui vähe “pungil” meie ajutine elutuba oli. Esimesed paar päeva küll häiris, et oleme kõik ühte tuppa sunnitud, kuid tegelikult on mõnus kui lapsed on mu silme all samal ajal kui köögis toimetan. Igatahes, samal päeval lammutas Miku toa nii laiali kui sai ehk seinast tulid nii põranda, lae kui bordeliistud*** ning vana vaip üles. Rohkem me teha ei jõudnudki, sest oli aeg Noorhärrale kooli järgi minna ning me olime terve hommikupooliku möllanud. Rahakulu 0.-

7. september – külla tuli torumees, sest gaasikamina eemaldamiseks oli vaja spetsialist, kes mitte ainult ei tõstaks kamina oma kohapealt ära, vaid plommiks ka gaasijuhtme. Lisaks otsustasime, et võtame lõplikult ära aknaaluse radika (samuti vajas plommimist) ning vahetame välja teises seinas olnud radika uuema vastu. Uus radikas saab olema lisakulu, millega algselt ei arvestanud, kuid otsustasime kohe, et pigem võtame kauem aega ja maksame rohkem, aga remont tuleb teha korralikult. Torumees plommis kogemata ära ka teise elutoa kamina gaasitoru, kuid meile see sobis, sest tulevikus tahame ka sellest lahti saada ning potensiaalselt asendada elavat tuld võimaldava kaminaga. Kokku maksime torumehele 168 naela kahe tunni töö eest ning tõenäoliselt tuleb ta mingi hetk tagasi, et uus radikas paigaldada ja tööle saada. Algsest torutöödeks arvestatud summast on alles 32 naela, ilmselt läheb see kulurida suuremaks.

15. september – olen alates esmaspäevast kõik Piiga lõunauned maadelnud vana tapeediga. Kuna Piiga lõunauni on selline 2 tundi pikk, siis täpselt nii palju mul tegutsemiseks aega on olnud. Õhtuti on mul toss liiga väljas ning hetkel meil väga kiiret kuhugi ei ole. Seetõttu on tapeedi mahavõtmine veninud ka nelja päeva peale. Iseenesest tuli tapeet ilusti maha, maksimaalselt kaks korda oli vaja ühte kohta aurutada (okei täitsa lae all oli mingi väga vinge tapeediriba pandud ja seda pidi ka korralikult meelitama), aga kuna täispikk tööpäev on hetkel unistus, siis nii ta läks. Lisaks sain maadelda aknaaluse radikaga, sest torumees küll plommis gaasitoru ent radika seinastvõtmiserõõm jäi meile. Radikas tuli kergelt, aga põrandaliist puksis vastu. Miku ei saanud seda tol ilusalt esmaspäeval ise ära võtta, kuna radikas oli ees ja nii sain mina abimees raudkangiga oma musklite jõudu demonstreerida. Liist tuli ilusti seinast, aga päris ropult on kunagi ikka remonte tehtud – näiteks kõik põrandaliistud on sellised 1cm paksused ja 15cm kõrgused pikad lauajupid, mis seina paksude ja pikkade naeltega taotud kuni tellisseinani välja. No nii korralikult taotud, et liistu lahtikangutamisel pudenes korralikult ka tsementi (ma oletan, et seda kasutati telliste kinnimätsimisel). Lisaks oli sein pude siit ja sealt ning ühe akna juurest avastasime augu, mis täistopitud kilekotte hoidmaks tuult eemale ning need omakorda kaetud mingi vahulaadse tootega. Üks päev naabrimehega sellest rääkides itsitas too, et eks see eelmise omaniku “remont” oli 😀 Nali naljaks, aga seinu vaadates oli selge, et siin läheb meil abikäsi vaja ning ilmselt suuremal määral kui algselt plaanisime. Laupäeval (17/09) tuleb meile üks oskaja hinnapakkumist koostama selles osas, et seinad sirgeks ja värvivalmis, lagi katta ning kaminaauk kinni panna. Võimalik et nipet-näpte veel juurde olenevalt tema oskustest. Eelarves oli seinte korda tegemiseks ettenähtud 600 naela, nii odavalt me kindlasti ei pääse. Ise mõtleme praegu, et kui saaks tuhandega hakkama, oleks hästi. Tellisime ka prügikonteineri, sest hetkel on meil aed kerge takistusrada, kus on liiga palju roostes naelu välja turritamas. Lootuses, et seinte kordategemine saab kohe pihta hakata, on ka sealt ilmselt palju jama tulemas. Prügikonteinerirent kaheks nädalaks 150 naela, firma ise toob ja viib ära, seda kulu me eelarvesse ei olnud pannud. Naabrimehe kaudu saime kerge vaevaga tasuta lahti kahest vanast radikast ja kaminast.

*Tegu oli Ikea Friheteniga, mis sai ostetud 400 naelaga seitse aastat tagasi. Ta oli meid truult teeninud, kuid siiski oma aja ära elanud. Üks pooltest ebamugavalt pehme, kui sellel magada, lisaks mõned iluparandused ning korralikult määrdunud kangas. Kui aus olla, siis pidime sellest algselt lahti saama juba kaks aastat tagasi, kui ida-kaldale kolisime, aga tol korral jäi ost tegemata. Siis tundus mõistlik oodata maja ostuni ning sinna uus diivan osta. Ja uue diivani me majja ka ostsime, sellise liikuvate seljatugedega, aga tolle Friheteni jätsime ikkagi külalistele mõeldes alles. Nüüd oli muidugi selge, et enam me seda diivanit ei taha ja minema ta peab, eriti kui teeme elutoas remondi, tahaks ju ilusaid ja uusi asju sinna osta. Ausalt, mul ei oleks olnud südant kellegi käest raha küsida vaid pelgasin, et kui me tasuta ära ei anna, peame kolikollidele hoopis peale maksma. See diivan viidi tunni ajaga minema.

**Kui aus olla, siis ma oleks selle ka tasuta andnud ära, sest tasuta saime ju. Aga nii kui selle FB Marketplace’i ülesse panin, hakati mind konkreetselt pommitama sooviavaldustega, ühel hullem vajadus selle telku järele kui teine ja üks kiiremini valmis sellele järgi tulema kui kolmas. Pm oli tegu vana Samsung telekaga, jah ei olnud see paks variant, aga mitte ka nutitelku. Miku tädiga sai räägitud, et proovime selle siiski maha müüa (ja ei ole järjekordsed lollid, kes annavad midagi tasuta ära, et siis too tasuta saaja selle edasi müüb) ning anname raha talle, kuid tema seda ei soovinud ning palus hoopis lastele midagi toredat lubada. Nii kui ma tasuta variandi veebist maha võtsin ja 30 naelaga uue kuulutuse tegin, saabus ka rahu minu postkasti. Huvitaval kombel olid kõik hädalised ka kadunud 😀 Oli paar huvilist, kuid 24 tundi hiljem viis üks naisterahavas selle 20 naela eest koju, lapse tuppa. Noh, olime kõik rahul.

***Ma ei oska muud nimetust anda sellele. Ehk oli ju mingi hetk 90ndatel hästi popp panna seina kaks erinevat tapeeti ja nende ühenduskohale ülejooksma kolmas tapeediriba. Noh, meil on allkorruse mõlemas elutoas too kolmas tapeediriba hoopis puidust liist.

EMOs

Mul ei ole ammu olnud Tallinna või isegi Eesti EMOga kokkupuudet. Viimati käisin seal a la 12 aastat tagasi, kui kukkusin lumelauaga ja väänasin põlve ära. Tookord oli tegu tööpäeva hommikuga ning ajaliselt ei läinud mul väga kaua. Muidugi nüüdseks kuulevad inimesed pigem õuduslugusid järjekorra pikkustest ning olgem ausad, Inglismaal on ka järjekorrad pikad või väga pikad. Seda enam olime Mikuga väga positiivselt üllatunud Mustamäe EMO tegutsemiskiiruses ja ka antava arstiabi kvaliteedis.

Ühesõnaga, mina olen lastega Eestis olnud juba mõnda aega ning ühel hetkel liitus meiega ka Miku. Ma jään siinkohal diskreetseks, et mis mure teda painas, kuid juba siia saabudes ei olnud tema tervis 100%. Meie arvasime, et tegu on lihasevenitusega ning andsime talle nii valuvaigisteid kui määrisime valutavat kohta erinevate geelidega, kuid mingit paranemist ei toimunud. Iga tunniga läks asi vaid hullemaks, kuni siin olemise teise päeva pärastlõunal tuli otsus minna EMOsse. Seda eelkõige seetõttu, et tal tekkis kiirelt palavik, mis tõusis 38.1 kraadini. Hea oli, et ikkagi minna otsustasime, sest tund hiljem mõõdeti EMOs palvikku juba 38.8. Registratuuris oli ka arusaada, et tal on paha, sest ta oli väga uimane, kohati minestamise äärel. Esimesena nägime õde, kes mõõtis tema temperatuuri, vererõhku ning pulssi, need numbrid olid ilmselt väga muret tekitavad, kuna arsti järjekorras tõsteti ta koheselt esimeseks. Arsti juurde jõudsime umbes 45 minutit peale EMOsse jõudmist ning uskuge mind, SEE ON väga kiiresti arvestades meie viimase aja EMO kogemusi Inglismaal. Arsti kuulas mure ära, võttis vereproovid, vaatas muud andmed üle ning edasi suunati meid valvepalatisse, kuna sel hetkel oli Mikule kõige parem asend pikaliolek.

Ootepalatis me ilmselt kõige pikemalt ka olime, nii umbes kaks tundi. Eelkõige vajasime vereproovivastuseid ning samuti saadeti ta kompuuteruuringule. Need paar tundi olid kõige närvesöövamad ka ses mõttes, et kuna Miku ei ole Eesti kodanik, siis meie teadsime, et Haigekassa tema ravi ei hüvita. Üks õdedest mainis, et kompuuteruuring maksab u 300-500 eurot ning kui ilmneb vajadus operatsiooni jaoks, siis suureneb ka arve, kuid seda kõike oskaks täpsemalt rääkida juba valvekirurg. Kogu asja tegi jamaks see, et meil ei olnud reisikindlustust tehtud, sest lihtsalt Eestisse tulek ju. Nii me arutasime, kes mitu neeru maha peab müüma, et raviarve tasutud saaksime 😀 eeldasime, et heal juhul pääseme paari tuhande euroga, halvemal aga palju rohkemaga. Umbes poole üheksa ajal õhtul oli selge, et operatsioon tuleb, kuna tegemist eluohtliku olukorraga (oli oht veremürgitusele ja sepsisele) ning Miku veedab vähemalt ühe öö haiglas. Kuid selgus, et kuna tegemist on eluohtliku olukorraga, on kogu tema ravi tasuta. Ja vot see oli uudis, mida me tõesti ei osanud oodata. Igatahes, mina saatsin ta veel üles osakonda, täitsime koos mõned paberid ning pidin siis haiglast lahkuma. Tema operatsioon oli umbes poole ühe paiku öösel, sest umbes ühe aeg saatis ta juba mulle sõnumi, et kõik on tehtud. Tegu oli pisikese ja kiire opiga.

Hommikul sai ta ka päris kiiresti välja. Arsti sõnul läks operatsioon väga edukalt ning ta võib haiglast lahkuda. Hea oli, et tegu reedese päevaga, sest nädalavahetuseti ju haiglast patsiente välja ei kirjutata, kuid tema tagasilend on pühapäeval. Meie ainsaks kuluks jäid 20 eurot antibjotside eest ning oleme ostnud ka mitu portsu haavaplaastreid juurde. Ühesõnaga, kui meie kodukandi EMOs läheks 4-5 tundi pelgalt ootamise ja heal juhul arsti nägemise peale, siis siin läks 7 tundi hetkest kui EMOsse sisseastusime kuniks eluvajalik operatsioon tehtud, sinna vahele kõik uuringud ja muud vajalikud protseduurid. Seega kui keegi tuleb mulle nüüd lähiajal selgeks tegema, kui kohutav on Eesti meditsiinisüsteem, siis vähemalt mingis osas oskaks ma isiklikul kogemusel vastu vaielda. Ei pea vist eraldi mainima, et Mikul on vaid häid ja väga häid sõnu kogu kogemuse kohta. Ja reisikindlustus on edaspidi üks kindel MUST.

Nad ütlevad “mõelge roheliselt”

Mul on teinekord tunne, et ma olen rohkem rahulolematu kui olla võiks. Et ma vigisen asjade üle, mis ei ole vigisemist väärt. Ma ei tea, millest see tuleb, kuid teinekord viskab ka minul korralikult kopa ette, kuigi ma pigem proovin ikkagi positiivseks jääda. Laupäeval ma seda teha ei suutnud.

Käisime Noorhärraga kõrvalkülas juuksuris ning kuna meil aega oli, siis otsustasime bussiga sõita, sest ega bussiga ju iga päev sõida. Noorhärrale tehti jumala lahe sonks* ning sättisime endid koduteele, kui selgus, et olime just oma bussist maha jäänud ning järgmiseni oli pool tundi aega. Iseenesest oleks saanud teekonna ka jalutada, kuid Noorhärrale tundus see pigem väljakutse ning tõuksi meil ka kaasas ei olnud. Nii jalutasimegi järgmisesse peatusesse ja jäime ootama. Buss jäi tsipake hiljaks ent lõpuks ta tuli. Suur oli minu üllatus, kui bussijuht keeldus mind peale võtmast.** Okei, ta ütles, et ma saan peale vaid siis, kui oma vankri kokku voldin, sest muidu ei mahu see peale. Nimelt on vähemalt meie kandis bussides süsteem, et reisijad peavad ainult istuma või on sõiduvahendid kindlas kohas pargitud, niisama seismist ei tohi olla. Jälle mingi healthandsafety blaadiblaaa. Nägin, kuidas üks naisterahvas ettenähtud kohas ennast ja oma vankrit liigutas ning oleksin nende kõrvale mahtunud küll, kuid bussijuht jäi oma sõnade juurde. Vankri kokkuvoltimine ei tulnud kõne alla, kuna ta käib mul kaheks osaks ja Piiga oli ju sees, kuhu ma ta voltimise ajaks pannud oleks? Ütlesin juhile veel, et mul on vaid üks peatusevahe vaja sõita, kuid too ajas oma joru. Ei vaevunud vaatamagi, kas äkki mõned reisijad oleksid olnud nõus mujale istuma, et ma ka peale mahuks. Vihastasin, ütlesin paar krõbedamat sõna ja tulin peatusesse tagasi.

Ütlesin juba Noorhärrale, et davai hakkame minema jala, sest bussile meid ei lasta, mille peale tema kilkas et, emme veel üks buss tuleb. Ja tuligi, õige number ka. Aga vot too juht ei teinud mulle isegi uksi lahti, samal põhjusel, et ma ei mahu bussi peale vankriga. Ta küll tundus lahkem ja kaastundlikum ent isegi tema ei palunud teistel reisijatel endid liigutada. Ja jällegi nägin, et üks naisterahavs tõusis ning liikus mujale. Nii me lehvitasime teisele bussile ning ma ei osanud kuidagi oma viie-aastasele seletada, et me ei saagi bussiga koju sõita. Hästi paha ja piinlik tunne oli, justkui mina tegin midagi valesti. Aga võib-olla tõesti ei oleks pidanud teise lapse saama …?!?!

Igatahes, kogu see olukord tekitas minus nii mõnegi küsimuse. 1) kas reisijate mahajätmine ongi nii tavapärane praktika ja kas sama lihtsalt lehvitatakse ka invaliididele ja eakatele inimestele? 2) mis siis, kui ühistransport ongi minu jaoks ainuke võimalik liikumisvahend, äkki mul oli hädasti vaja minna kella aja peale kuhugi? 3) miks meil propageeritakse rohelist mõtteviisi ja ärgitatakse autosid minimaalselt kasutama, kui tegelikkuses ei saa ju kindel olla, et sa ühistranspordiga sihtkohta jõuad. 4) kindlasti on bussifirma teinud analüüse reisijate tiheduse kohta ning võiks ju eeldada, et populaarsematel aegadel sõidab buss tihemini kui kaks korda tunnis.

Muidugi laadisin esmalt oma frustratsiooni Miku peale välja, tema läks veel rohkem sellest olukorrast leili, sest kui mina veel üritasin mingitki moodi aru saada, siis tema jaoks oli absurd, et ema kahe väikese lapsega niimoodi bussist maha jäetakse. Õhtupoolikul sattusin Miku vanematele külla ning rääkisin ka neile loo ära. Nemad on pigem väga tolerantsed inimesed, kuid isegi nemad nägid seda lugu pigem negatiivses valguses. Saatsin täna ka bussifirmale pretensiooni ja kirjeldasin olukorda just pigem, et olukord laheneks. Bussiuste nina ees kinnilöömine ei ole lahendus. Eks paistab, kas ma mingi vastuse ka saan. Aga kui proovida ikkagi positiivsel noodil lõpetada, siis pidime küll koju jalutama ent tegime seda mööda rannariba. St, et mina jalutasin, Noorhärra jooksis bokserite väel vettpidi edasi-tagasi ja mingil hetkel sai ühe koeraga sõbraks, kellele palli loopis. Kes teab, kas me sel päeval muidu oleks üldse randa jõudnudki muidu. Seega tema pettumus oli ikka väga lühiajaline.

*käisime samas külas aga ühes teises salongis täpselt kaks korda enne kui juuksurit vahetasime. Nimelt, mul jäi amps lahti kui kliendivaenulikud oldi. Kui me esimene kord läksime, siis jäi üldiselt selline mulje, et meid väga ei oodatud, aga otsustasin sellele kohale uue võimaluse anda. Teisel korral kui läksime, oli juuksuripoiss õues, salongi ukse taga suitsetamas ning ninapidi telefonis midagi uurimas. Ütlesin, et sooviksime juukseid lõigata, mille peale paluti meil sisse astuda (sest tal oli vaja suits ja vaatamine lõpetada). Et Piiga oli tol hetkel vaid paari nädala vanune ja minul vankriga manööverdamine mitte nii selge, jäin veidike kohmitsema. See vist ei meeldinud juuksuripoisile, sest suitsulõpp visati demonstratiinselt tänavale (!), tehti mulle salongiuks lahti ja ukerdasin sisse. Noorhärra istus tooli ja palusin nagu ikka, tagant ja külgedelt lühikeseks ning peapealt lühemaks, ekstra toonitasin legotukka (nelinurkne tukk) mitte lõigta. Kurja, ikka lõikas, sest ma just vaatasin tol hetkel mis Piiga teeb. Kui maksmiseks läks, ei olnud mul täpset raha, aga vahetusraha mulle ka ei antud (oma lollusest oleks võinud ikkagi küsida, et miks ma raha tagasi ei saa). Lõpuks kui hakkasime endid minekule sättima, jäin jälle kohmitsema ning juuksuripoiss ilmselt ei jõudnud enam ära kannatada ja hakkas minu nina ees telefoni uurima. Ma ei tea, kuidas inimestel muidu, aga mulle jäi väga mulje, et kliendid on pigem tüütud mutukad. See kõik juhtus detsembris ja laupäeval nägin, et too salong on oma uksed sulgenud. Ei ole üldse üllatunud.

**tollel samal detsembrikuu päeval oleksime äärepealt jälle pidanud koju jalutama. Tol korral oli probleemiks, et Noorhärral oli jalgratas kaasas, aga bussid ei tohi jalgrattaid transportida :S Ja siis Eestis on probleem, et ratta eest peab rongis lisatasu maksma 😀 Tol korral oli mõistlik juht ja lasi meid ikkagi peale (buss oli suhteliselt tühi ka), kuid sellest korrast alates ei ole ma isegi proovinud bussile astuda, kui Noorhärral on ratas kaasas olnud, aga väsimus kontides juba liiga suur, et koju jõuaks vändata.

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Mõistus ei ole lihtsalt enda teha

Mhm, ka neljakümnele läheneval preilil (khmm) on hetki, kus tahaks peopesaga vastu laupa lüüa, siis end õlgadest raputada ja lõpuks küsida kõrgendatul hääletoonil, et tõsiselt sa just tegid nii?!?! Aga, mis siis juhtus … noh, ma tõmbasin oma selja ära, jälle. Ja tõmbasin ta ära nii nagu umbes neli aastat tagasi ehk tegin jälle midagi sellist, mis ma teadsin, et ei ole hea mõte teha ja mis ilmselt haiget mulle teeb.

Ühesõnaga, mu füüsiline keha on üldjuhul heas seisukorras. Ainuke murekoht on põlved* ja vahelduva eduga alaselg. Muus osas saan hetkel öelda, et kõik on vinks-vonks. Kui me paar nädalat tagasi Eesti lendasime, siis jäin lennukis kuidagi sundasendisse ja alaselg hakkas valutama. Sellele sain õnneks kiirelt leevendust, sest sattusin paar päeva hiljem minema süvamassaaži. Aga kuna ma ju olen selline, et ei suuda paigal seista ja tahtsin vanemaid aiatöödes aidata ning kuna sattus ka päevi, kus oli piisavalt soe ja päikeseline (aga jahe tuul), siis toimetasimegi. Ning mingil põhjusel sattus mu selg mitu korda tuule kätte paljastuma. Mul oli küll pikk särk seljas ja kohendasin ka jakki mitu korda, aga noh külma too selg sai. Nii käisingi äralennu päeval veel apteegis ja ostsin kaasa Perskindoli salvi (ema masseeris sellega selga mõned korrad ja aitas) ning lisaks Olfen salvi ning lapikesi. Ja muidugi pipraplaastreid. Ma kergelt pelgasin tagasilendu, et pean jälle sundasendis olema ja seetõttu sai varu kaasa ning lennu ajaks Olfen lapikesed selga. Tegelikult oli mu selg mõned päevad tagasi juba tibens tobens ehk sain igapäevaselt toimetada ja ei olnud mingeid probleeme.

Ja noh, siis tuli reede hommik ja mul oli kindlasti vaja üks vaip õue toimetada, et see puhtaks pesta (Miku ema laenas masinat ja selle tagastamisega EI OLNUD kiiret.) Etteruttavalt olgu öeldud, et vaip näeb välja nagu uus. Too vaip oli diivani all kinni, seega, mida ma tegin? Muidugi tõstsin diivanit (mitte ei oodanud nt Miku ärkamist) teades, et selg on hetkel nõrgake. Ja nii kui ma selle diivani üles sain, käis seljas korralik valusööst läbi ning ma teadsin**. Samas, vaip oli ju puhtaks vaja saada, seega ma olin minutike paigal … ja vedisin selle diivani uuesti üles, seekord sain vaiba ka kätte. IDIOOT ma ütlen! Päeva peale oli veel kõik ok, aga vot õhtuks oli selge, et jama on ikka majas. Ma nimelt vaevlesin korralikult, et käia autoga poes. Just autosõit oli see, mis selga hästi ebamugava tunde tekitas, no ikka sellise, et tunned kuidas kerged valusööstud mööda jalga põlveni löövad. Koju tulles määris Miku jälle Perskindoli, eile sõin paratsetamooli ja panin pipraplaastrit ning elasin päeva üle. Mulle tundub, et suuresti elasin üle tänu sellele, et pipraplaaster huugas kuumust vahelduva eduga ja see oli juba selline valulik tunne, et maskeeris seljavalu ära 😀 Praegu näiteks istun plaastriteta ja tunnen kerget ebamugavust. Eks päeva peale selgub, mis tegelikkus on, sest peaksin täna autoga natuke sõitma …

Kõige rohkem kahju on sellest, et pidin eile sõitma Manchesteri ja veetma terve päeva sõbrannaga, kes kuu aja pärast abiellub. Ma ei saanud tema tüdrukute õhtule minna ja nii orgunnisin meile spaapäeva. Noh selle lükkasime nüüd juulisse, sest tal oli vaja veel pulma jaoks asju minna ostma ja plaan oligi seda koos teha. Kuid ma olin kindel, et ma ei ela 2.5 tunnist autosõitu üle ja seda kaks korda ühe päeva jooksul.

* vasaku põrutasin ära u 15 aastat tagasi matkajalatsitega asfaldil jooksutrenne tehes. Aga olgem ausad, siis ma olin noor ja loll ka. Paremaga läks nati õnnetult umbes kümme aastat tagasi Lauluväljakul suure lörtsiga lauatamas käies, kui suutsin põlve välja väänata. Tol õhtul lonkasin koju ja EMOsse läksin järgmine hommik, kus mulle anti lahas (noh, see mille saad ise ära võtta onju) ning loeti sõnad peale jalga puhata. No puhkasingi, nii paar nädalat ja siis oli vaja uuesti mäele minna. Põlv jäi valu tegema ning ma ei taibanud pikalt, et miks. Kuniks läksin spetsialist juurde, kes tõdes et põlv on ikkagi korralikult veel haige ja pööritas silmi, kui kuulis kui kiirelt ma mäele tagasi läksin. Praeguseks põlved igapäevast elu elades liiga ei tee, aga kui tahan nt pikalt jalutada või jooksma minna (ikka spets jalatsidega) või rattaga sõita, siis panen ennetavalt juba need põlvesoojendajad peale.

**see on nüüd see koht, et umbes neli aastat tagasi tegin sama asja ehk tõstsin seda sama diivanit ja siis tõmbasin samuti selja ära. Ehk ma ju teadsin, et selline asi juhtuda võib.

“Vabandage, teie auto suitseb”

Päris õudne oleks sellist pöördumist saada onju. Aga just täpselt niimoodi minu tähelepanu eelmine nädalavahetus püüti kui olin auto korraks kõnniteele parkinud. Meil oli ammu plaanitud Noorhärra külastus ja ööbimine Sugulase juures, seega laupäeva lõunapaiku pakkisin tema asjad kokku ja sõitsime ülejärgmisesse külakesse ehk mitte väga kaugele. Kui nüüd päris aus olla, siis terendas mulle üks mõnus vaba lõunapoolik iseendaga, kuna Miku oli tööl, Noorhärra Sugulase juurde teel ja Piiga pidi minema mõneks tunniks vanaema juurde. Mina aga ootasin, et saaksin aias pintsli kätte võtta ja aeda edasi värvida*

Meil on peres kaks autot – Volvo, mis on ökonoomsem ja nö pereauto ning mida Miku kasutab hetkel töö käimiseks. Ning Opel Corsa, pisike aga natuke tuunitud, Miku mänguasi noh 😀 See auto hetkel seisabki rohkem (kuigi algselt oli mõeldud Mikule tööl käimiseks) just tänu kütuse hinnatõusule ja see punn ikka oskab juua. Muidu mulle meeldib sellega sõita, hääl on selline mõnus põrinane ja eks liigub kiirelt edasi ka**, aga kurja kui madal ta on. Ikka nii madal, et Miku ostis uue vedrude komplekti, et natukenegi autot tõsta, sest vastasel korral kraabime kogu esipamperi ära iga kord kui aiast välja sõidame. Muideks, see nurk väljasõidutee ja tänava vahel ei ole üldse suur ja nt kui tagurdada välja mitte täitsa otse, vaid kergelt nurga all (ehk hakkad juba ka keerama) siis ei kriibi. Ühesõnaga, see auto on madal ja seetõttu peab olema eriti ettevaatlik igasuguste kõrguste ületamisel 😀

Jõudsime siis Sugulase maja ette ning kuna nad elavad peatänaval ja nende maja ees on kollased jooned (aga Inglismaal on justkui kirjutamata reegel, et koolastel joontel võib ikkagi seisma jääda), siis otsustasin ennast pooleldi kõnniteele parkida. Eelkõige tänu sellele, Piiga oli magama jäänud ja oleks suur jebimine olnud auto õigesti ära parkida, siis Noorhärra oma kodinatega ühte kätte võtta ja Piiga teise, sest üksi teda ka ei oleks autosse jätnud, ja siis kaks sammuastuda Sugulase juurde. Astusime maja poole ja andsin lapse juba üle, kui tagasi tulles hüütakse mulle teisel pool tänavat, et auto suitseb. Oh sa kurja, suitseski. Panin kohe mootori seisma ja samaaegselt avastasin, et mingid mahlad ka välja jooksnud. Kuna ma kõnniteele sõiteks mingeid kolkse ja mükse ei kuulnud, siis eeldasin et vähemalt sel korral ei ole mina midagi valesti teinud*** Miku õe kaaslane tuli ka uurima, mis juhtus, samal ajal aitas Miku õde Piigat autost välja. Tegin autost ja kapotialusest pilti ning saatsin Mikule tutvumiseks. Saime ka kiirelt telefonitsi ühendust ning Miku arvas, et ilmselt mingi radiaatoritoru on lahti tulnud ja jahutusvedelik jooksis välja. Soovitas helistada Hädaabisse, kellele igakuiselt raha maksame, et tulgu ja parandagu ära. Kuid siis otsustas Miku, et lippab töölt paariks tunniks minema ja tuleb vaatab masina ise üle. Minu hooleks jäi auto peateelt ära viia, sest eks see liiklust veitsa takistas ka. Kuna mul oli reaalselt vaja vaid 50m sõita, siis otsustasin auto selleks käivitada. Miku õe kaaslane ajas veel oma auto parkimiskohalt ära ja sain ilusti meie auto parkima. Kusjuures, Miku jõudis Hädaabi mehega sündmuspaigale üheaegselt.

Kiirelt vaatasid nad masina üle ja veendusid, et mingi klamber oli kuskilt lahti tulnud ja minema lennanud, mistõttu jahutusvedelik süsteemist välja lendas. Õnneks midagi muud ei olnud katki läinud ning Miku parandas masina ise ära. Noh, kui ma ütlen, et midagi muud ei olnud katki läinud, siis seoses suitsemisega jah. Aga mina suutsin auto kapotile korraliku mõlgi tekitada, sest tol hetkel kui hakkasin masinat peatänavalt ära parkima, läksin parajalt ähmi täis, et keegi mu nina eest seda vabastatud parkimiskohta ei võtaks ja kiiruga lihtsalt lõin kapoti kinni. A vot unustasin selle kapotijala/toetaja maha võtta ning nii ma kapoti äärde korraliku jõnksu tekitasin. Ise ma ei saanud midagi tol hetkel aru, vaid selle avastas Miku, kui hakkas autot üle vaatama ja tolle toe kõrvalistuja istmelt leidis. Ei, ta ei olnud väga õnnelik 😀 Ma ka ei olnud, hakkasin kohe guugeldama, et kui palju uued kapotid maksma lähevad. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kapotivahetuseks siiski ei lähe, sest õhtul painutas Miku tolle jõnksu tagasi. Küll aga peab auto minema üldpoleerimisse, seda juba tegelikult pikemat aega, sest kapotil on ühest kohast värv täitsa ära tuhmunud.****

Ühesõnaga, mõned tunnid hiljem sain lõpuks koju tagasi suunduda, kuid minu vaiksest laupäevast ei olnud miskit järgi. Õnneks sai Noorhärra ikkagi Sugulase juurde jääda ja vanaema tuli ise Piigale järgi ning veetis temaga mõned tunnid. Minule jäi koju jõudes täpselt pool tundi enne kui Piigale järgi pidin minema. Oleks rohkem aega olnud, aga kuna auto süsteem jooksis ju jahutusvedelikust tühjaks ja tekkis nö õhuauk, siis juba tagasisõidul koju lõid mul igasugused tuled põlema, et auto kuumeneb üle. Selle vastu aitas küll selline viieminutiline seisak, kuid ma ei hakanud riskima sellega, et sõidan Piigale kõrvalkülla järgi ja autol läheb midagi suuremat katki, ma parem jalutasin. Aga auto parandus põhimõtteliselt ei läinud midagi maksma, sest tolle klambri sai Miku naabrimehelt (sest kohalik autopood oli juba kinni), vahetas selle ise ära ja süsteemi panime algselt külma vett. Nõme, et see kapott nüüd niimoodi vonksi läks 😀

*Olen avastanud, et ma ei oska puhata. Noh ses mõttes puhata, et viskan jalad seinale ja olen. Kui ma nii teen, tunnen kohe süümekaid, et miski tegemine jäi tegemata. Ehk kuidas ma küll saan niisama olla ja puhata (mida iseenesest isegi vaja oleks), kui aed vajab värvimist, et siis panna mingi kate veel privaatsuseks sellele ette.

**Oo, ma siiamaani meenutan heldimusega enda päris esimest autot, ses mõttes esimest, et ise ainuisikuliselt ostsin ja olin ainuomanik. Autoks oli Peugeot 206 ja kergelt tuunitud. Selline mõnus, pisike, kiire punn, millega ikka mitmeid kordi noored nolgid seljataha sai jäetud, eriti linnas valgusfoori tagant minema kihutades. Olid ajad 😀

***Ega me seda tegelikult tea, kas aitasin ikkagi mina kaasa või oli tegu halbade asjade kokkulangemisega. Kui Miku õhtul kapoti all uuris, siis selgus, et paljud torud ja filtrid olid pigem vanad, sest tundusid olevat originaaljupid, kuid auto ise on 9 aastat juba vana. Seega võis olla puhas tavapärane juppide kulumine.

****Selle tuhmunud värviga on nüüd ka nii, et puhtalt üks kivi minu kapsaaeda. Eelmine suvi oli mingi hetk, kus auto oli just pesust tulnud ja kapotil korralik lärakas linnus***a. Kuna mina tean, et linnus****l on söövitav toime, tahtsin hea elukaaslane olla ning selle koheselt maha pesta. Küll aga oli see juba tsipake kuivanud ja kõva ning voolav vesi seda maha ei võtnud. Ma siis võtsin nõudepesukärna ja nühkisin sellega rooja maha. Väga hästi tuli jama maha, aga kurja võttis värvi ka kaasa 😀 😀 😀 Teinekord ma ise ka imestan, kui blond ma olla võin.

Sõda

Piiga otsustas täna hommikul, et kell 5 üles ärgata on piisavalt õige aeg. Tulime alla korrusele ning harjumuspäraselt võtsin oma telefoni, et uudiseid lugeda. Juba nädal aega on uudiseid avades ootus lugeda, et sõda on kas läbi või Ukrainat saadab korralik edu või Putin on kutupiilu, kuid see asendub kartusega, et Ukraina on langenud. Täna hommikul Õhtulehe veebi lahti tehes ei leidnud ma palju uut infot ning otsustasin esimest korda kohalikku hommikust äratussaadet telkust mitte vaadata. Tunnistan ausalt, et olen ses mõttes vaimselt nõrk ja ei jõua enam lugeda negatiivset. Muidugi on küsimus kas ja kui palju negatiivset on reaalne uudis ja palju spekulatsioon, kuid fakt on see, et uudiseid tarbides muutub minu enesetunne pigem halvaks.

Ma kardan enda turvalisuse, oma laste, oma pere ja sõprade turvalisuse pärast. Ma pelgan, et kuigi Eesti on NATO ja EL’i liikmesriik, siis kui üks Hullumeelne otsustab, et tema tahab nüüd Baltiriigid endale, siis ta oma ristiretkele ka suundub olenemata, kes on Eesti selja taga, sest tal on piisavalt trumpe seljataguste manipuleerimiseks. Ja olgem ausad, kui ikkagi seljatagusel on valida oma rahva heaolu ja lepingulise rahva heaolu vahel, siis ilmselt valitakse esimene variant. Ma muutun kurvaks ja ärevaks nähes seda ebaõiglust, mis sunnib tuhanded inimesed jätma oma kodu ja pagema oma ellujäämise nimel. On valus vaadata, kui paljud pagejad on pisikesed lapsed, kes ilmselt ei adugi kui kole asi on sõda, kes peavad pisarsilmis maha jätma oma isa teadmata, kas nad kunagi enam kohtuvad.

Ma tunnen, et seda kõike on nii palju nii pisikese ajavahemiku kohta. Infoküllus on lihtsalt röögatu. Ja kõige nõmedam on see, et kui sa otsustad ennast veidike sellest kõigest distanseeruda, et olla tugev enda lähedaste jaoks, siis sa oled justkui külm ja ükskõikne inimene, sest sa ei räägigi ja jaga infot 24/7 selle kohta, kuidas põgenejaid aidata. Ma pole eales nii paljude suunamudijate postitusi ja eriti storysid vahele jätnud kui praegu, sest ma ei jõua enam lugeda infot selle kohta kus ja kuidas abivajajaid aidata. Ma olen andnud oma panuse, meie pere on andnud oma panuse, kuid ikkagi tundub, et see ei ole piisav. Sest ma ei anneta midagi iga päev, ei jaga infot iga tund. See on väsitav, mistõttu saan nüüd aru, kui räägitakse, et peame jääma tugevaks eelkõige enda vaimse tervise huvides. Et on vaja piirata uudiste hulka mida tarbime, et peame üritama säilitada maksimaalselt oma igapäevast elurutiini. Ma tegin ühel õhtul selle vea, et lugesin uudiseid enne magama jäämist, ma ei ole ammu nii halvasti maganud.

Ma olen pisaraid valanud viimasel nädalal liigagi palju. Ma olen kärkinud oma vanema lapsega liiga palju, sest tunnen ebakindlust tuleviku ees, mis muudab mind rahutuks ja kannatamatuks. Ma olen tundnud viha, sest ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik, et 21. sajandil otsustab üks mees, et ma nüüd tahan ühte riiki allutada ja lihtsalt lähen ning pommitan linnu, mille käigus hukkub sadu tsiviilelanikke. Ma olen kindel, et kulisside taga toimub palju rohkemat ntud olukorra kiireks lõpetamiseks, kui lubatakse välja paista, kuid ikkagi on abituse tunne sees. Mind on väga positiivselt üllatanud, kui kiiresti ja operatiivselt hakati põgenikele koguma nii annetusi kui ka hädavajalikke esmaabitarbeid, see on ainuke hea uudis viimase nädala jooksul – näha tuhandeid tegutsemas ühise ja ülla eesmärgi nimel.

Kuid üleüldiselt tunnen, et on raske jääda positiivseks, on raske mitte mõelda ja muutuda ärevaks. Kurb.

Veel natuke siit ja sealt

Ei peaks tulema üllatusena, et kui sa elad merele päris lähedal (meie puhul umbes 200m linnulennult), siis on tuulised ilmad pigem tavapärane. Eriti praegusel “külmal” ja talvisel ajal. Aga ikka suudab too tuul mind üllatada, seda pigem negatiivselt. Paar nädalat tagasi käisin jalutamas ning panin oma kindad vankri peale, sest kätel hakkas palav. Koju jõudes oli vaid üks kinnas alles. Kuna mul oli suhteliselt plaanivaba päev, läksin tuldud teed tagasi jalutama, et kinnas leida. Umbes pool teed jõudsin ära jalutada, siis oli vaja koju minna, kinnast ei leidnud. Järgmine päev käisin teise poole ka läbi, ikka ei leidnud kinnast. Nüüd mul on kodus üks õnnetu sinine kinnas, sest ma lootsin seda ikkagi leida. Ma kahtlustan, et kas oli see tolle päevane tuul või jalutavad koerad, mis selle minu trajektoorilt ära viisid. No ja siis paar päeva tagasi läksin jälle jalutama, oli tuuline ning seekord olin nutikam – panin päikeseprillide ja kõrvaklappide koti vankri alla korvi, tuule eest peitu. Koju jõudes avastasin, et mõlemad olid ikkagi vehkat pannud, aga mul ei olnud üldse tuju minna neid otsima. Nüüd ma siin mõtlen, et kuhu sisse oma kõrvaklapid kaitsta kui neid ei kasuta, sest mul on ikka suured, ülepea käivad klapid mitte kõrvatropid.

Ja siis, kas keegi seletaks mulle, millisel hetkel kodeeritakse beebidele sisse see programm, millega nad tabavad kõige ebasobilikumad hetked ärkamiseks? Näide 1 – tulen jalutamast, ikka päris pikalt ringilt ja vaja vetsu minna, pargin vankri aeda, veendun et Piiga magab ning liigun teisele korrusele. Nii kui istutan end potile, kuulen uuääääää. Näide 2 – asjatan potil ära, torman alla, et Piigale lutt suhu saada lootuses, et magab tsipake edasi. Õnnestub. Ootan igaks juhuks viis minutit, täielik vaikus. Hingan kergendunult ja panen veekeetja tööle. Saan just mõnusa tassitäie kohvi valmis ning sätin end toolile istuma, kui uuääääää. Näide 3 – Piiga on mängitatud, söödetud, mähku kuiv ning magab oma järgmist und. Jesss, paras aeg soojendada endale lõunasöök ning istuda teleka ette pooleks tunniks. Seega telku tööle, diivanil positisoon sisse, tekk endale peale, diivani jalaosa üles ja uuääääää. Eriline anne on tal tabada, millal ma kiiret dušši tahan teha või vannis pikemalt vedeleda., sest üldiselt on sellesse plaani juba koheselt ebaõnnestumine sisse kodeeritud Ma ütlen, me oleme selgeltnägija võimetega beebi valmis vorpinud 😀

Ja siis ikka need õndsad koeraomanikud, kes ei suuda oma lemmikute järgi koristada. Asi on läinud kusjuures palju hullemaks. Nimelt liigume Noorhärraga kodu ja kooli vahet ühte kindlat teed pidi, seega vähemalt kaks korda päevas tallun ühte ja sama rada. Siiani on olnud see päris ok, aga viimased nädalad tundub, et keegi justkui tahtlikult laseb oma koertel just sellele rajale s****a ja et miinipõiklemine oleks ikkagi 100% väljakutsuv (seda eriti vankriga), siis tuuakse lisatakistused ka veel juurde. Ma suutsin ühel päeval kaks korda samast hunnikust vankriga läbi sõita. Vähe ei ajanud närvi, sest ma koguaeg kaagutan Noorhärra kallal, et “vaata ette, ära astu koerakaka sisse” ja siis ise põrutasin niimoodi läbi. Kusjuures, me ju hoiame vankrit esikus, seega igasugune minimaalne aroom levib koheselt. Mul muidu ei ole väljaheidetest puhastamise vastu midagi (mul on beebi ju kodus), aga koerakaka koukimine vankriratastelt võtab ikka öökima küll :S

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.