No ma ei oska muud selle kohta öelda, sest UKs on süsteem, kus lapse kahe aastaseks saamisel lepitake sotsiaaltöötajaga kokkusaamine, kus hinnatakse lapse arengut erinevatest aspektidest. Minuteada, Eestis sellist asja ei ole või pole mul kõrvu jäänud. Midagi karta ses mõttes ei ole, et keegi ei tule selle mõttega, et saaks su lapse ära võtta, sest sa pole piisavalt lapsevanem (kuigi selline emotsioon tekib mul siiani kui on teada, et mingi “kontroll” sisse lendab ja ma ei tea ka miks*). Kui Noorhärra kaheseks sai, siis saadeti mulle koju küsimustik hindamaks erinevaid füüsilisi ja verbaalseid oskusi, et neid kohtumisel arutada. Sama tehti ka Piigaga ent sel korral oli kohtumine ikka intensiivne ja võttis aega. Noorhärra ajast ma sellist asja ei mäleta.
Igatahes, reedesel päeval oli meil kohtumine kokkulepitud ning töötaja saabus õigeaegselt. Muidugi Piiga võõrastas algul, sest ta võõrastab praegu kõigiga, kuid aja mööduses muutus julgemaks. Olin ka tema ankeedi ära täitnud ning töötaja oli vastustega rahul. Mõned harjutused, mis mul ununesid teha, tegi ta ise. Mõõtmine ja kaalumine sujus ka täpselt nii, et kaalule julges Piiga pärast mõneaegset mängimist minna, aga pikkust me ametlikult teada ei saanudki. Kokkuvõtvalt oli sotsiaaltöötaja tema arenguga väga rahul, mina ütleks et see tütarlaps on ikka tunduvalt arenenud füüsiliselt enda ea kohta kui mõned vanemad lapsed. Näiteks õppis ta mänguväljakul ära redelist ronimise (sh ka köisredeli) ja oi seda rõõmu vabaduse üle, et ta saab nüüd ise ronida. Osavusest jooksurattal ei hakka ma eraldi peatuma, sest tavaliselt on mul vaja enda sammu kiirena hoida või paluda Noorhärral temaga tempot pidada. Uus lemmik asi on trepist (paar astet kõrgemalt) alla hüppamine, samuti kõnniteede äärekividel tasakaalu õppimine.
Ainuke pisimärkus, millele ka ise tähelepanu juhtisin, oli see, et kuigi Piiga räägib ja teeb end arusaadavaks nii perele kui hoidjatele ja sõpradele, ei ole tal sõnavaras siiski piisavalt selgelt hääldatavaid inglise keelseid sõnu. Mis pole ju üldse probleem, kuna tegu on kakskeelse pere lapsega. See ei tundunud alguses olevat teema ka sotsiaaltöötajale, seda enam et kui ta luges mulle ette 50 erinevat sõna ning märkis, kui mitut on Piiga öelnud ja see number jäi 30 kanti, kuid mingi märkuse ta siiski enda faili tegi. Ses mõttes, et ta oli üldiselt rahul Piiga arenguga ja ei näinud vajadust meiega uuesti kohtuda, aga see keeleline areng. Ausalt, ma isegi ei võtnud seda hinge, sest Noorhärraga oli täpselt sama teema, kus tema kõne arenes selgemaks hiljem ning no praegu ei oska ta üldse vait olla 😀 seega eks Piigaga läheb samamoodi. Ja eks mul ongi ju tänu erinevatele insidentidele tekkinud kerge eelarvamus nende “paanitsemise” osas. Lihtsalt kui ma Miku emale kohtumisest rääkisin, siis ta soovitas et oleksin võinud küsida, et kuidas töötaja eesti keelega lood on. Või et kas ta testib ka Piiga eestikeele oskust 😀 Igatahes, tehnoülevaatus sai edukalt läbitud ning isegi kui Piiga ei räägi võõra jaoks piisaval määral selget inglise keelt, siis mina näiteks ei tea paljusid kahe-aastaseid kes kümneni oskavad lugeda.
*Või noh, mul on omad kahtlused. Esiteks kui Noorhärra oli selline 8-kuune ja just roomama hakanud, juhtus tal äpardus, kus pea ees trepist alla tuli. Olime teisel korrusel ja keerasin talle korraks selja (ilmselt läksin puhast mähet võtma, sest ta oli just lõunaunest ärganud) ning ei arvestanud KUI kiire ta on. See kukkumine oli kole vaatepilt, kuigi midagi hullu temaga ei juhtunud ja ise ta pigem ehmatas. Kuid EMOsse kontrolli ma temaga sõitsin ning loomulikult pidin seal rääkima, mis juhtus. Sealsetel arstidel on jällegi kohustus teavitada sotsiaaltöötajaid kahtlastest olukordadest (seda sain kõik hiljem teada) ja eks nad siis olid küsival seisukohal, kas lapse heaolu on ikka tagatud meie koduses miljöös. Sotsialtöötaja, kes mulle helistas, juba teadis meid, sest vist oli meil olnud üks rutiinne kontroll natuke enne seda juhtumit ja ta rahustas mu ilusti maha, et ta lihtsalt teeb oma tööd. Aga mõru maik jäi sellest korrast sisse küll, just see kontrollimise pool. No ja siis paar aastat tagasi oli juhtum, kus pidime Noorhärraga minema õue ning ta palus ees välja minna naabrimehega juttu rääkima. Tegelikult läks ta maja kõrvale parki kuniks mina veel lõpurasedana toas kohmitsesin. Pargis oli üks naaber oma varjupaiga koeraga (hiljem selgus, et sellel koeral ei ole peas kõik hästi) ning Noorhärra läks koerale pai tegema. Koer aga keeras ära ja ründas teda. Ses mõttes, et koera omanik oli ka kõrval ent koer ei olnud rihma otsas. Omanik ei osanud ka sellist käitumist oodata, kuna väidetavalt oli koer sinnamaani lastega sõbralik olnud. Ent mis kõige parem, see koer läks täitsa soodaks peaks ja lihtsalt keksis et Noorhärrat naksta, kes tollel hetkel oli koeraomaniku süles peidus. Koer ei kuulanud absul oma omanikku ja rebis tolle mantligi korralikult katki. Hea oli, et tegu väikse terjerilaadse koeraga. Igatahes, läksime kohe peale insidenti EMOsse ning pidin seal andma arstile omaniku andmed, kuna tegu ei olnud perekoeraga. Ja siis sain paari päeva pärast kõne sotsiaaltöötajalt ning seekord ei olnud teavitajaks haiglaarst, vaid koeraomanik, kes väidetavalt töötab ise samuti sotsiaalringkonnas. Temas oli väga muret tekitanud, et laps keset novembrikuud nii õhukeselt riides oli (soe ilm oli õues, Noorhärral oli pusa ja lühkarid ja tegu on ju Inglismaaga) ja nii kaugel kodus üksinda hulkus (pargike on majast 50m kaugusel ning omanik teadis väga hästi, millises majas me elame). Ega ma kade ka olnud ja lajatasin vastu, et kas muidu koeraomanik seda mainis, et tal on varjupaiga koer kel teadaolevalt kruvid logisevad ning koer jalutas pargis lahtiselt mitte rihma otsas. Selle peale muigas sotsiaaltöötaja ja rohkem keegi minuga ei kontakteerunud. Ent need kaks korda on jäänud väga eredalt meelde just seetõttu, et kaebamine ja teavitamine lastest, kes on potensiaalselt ohus, on nii tavaline. Ja ametnikud ka tunduvad keskenduma pigem nö korralike perede pinnimisele ja seebitamisele kui et reaalselt leida üles need lapsed, kes päriselt on hädas.