Jällegi natuke lühijutte

Esiteks, mulle tundub, et mul on totaalne Eesti igatsus peal. Pidime ju Noorhärraga 18.ndal jällegi kümneks päevaks kodumaale lendama ning hetkel oleksimegi puhkamas Eestis, kuid see on nüüd teine kord kui koroona tõttu olen oma reisiplaane ümber teinud (loe katkestanud). Sel korral tühistasin piletid ja sain raha tagasi, sest meil ei ole ju mõtet minna kümneks päevaks, millest seitse peame olema isolatsioonis ning naastes UK’sse on jällegi isolatsioon kohustulik. Aga koduigatsus on küll, sest tihti vaatan, mis lennukipiletid teevad ning mõtlen, mis kuupäevadel suvel tulla. See on otsustatud, et kui me nüüd lähikuudel ikkagi lennata ei saa, siis oleme suvel jälle Eestis pikemalt, olgu siis need isolatsiooninõuded millised tahes. Miks ma sellest kirjutan on see, et viimastel nädalatel olen hakanud rohkem eestimaised toite tegema – pikkposs ahjukartulitega, praekartulid (üle mitme mitme aasta), ja tipuks oli hapukapsasupp. Vot kui mul see isutama hakkas, siis sain aru, et mul on tõsine kodumaa igatsus, sest mulle ei ole see kunagi maitsenud, mul oli täielik blokk selle vastu kuna lapsepõlves oli insident, kus mind sunniti seda sööma ning nii kui esimese lusikatäie võtsin, vahtis mulle vastu suur ja rasvane pekitükk 😀 Nüüd aga oli külmikus poolik praekapsapurk jõuludest (!) saadik ootamas ning kuna mulle ei meeldi sööki ära visata, mõtlesin, et teen suppi. Pealegi, kui palju rohkem pahaks üks riknenud kapsas ikkagi minna saab 😀 See sai niiiiiiii hea supp, mitte üldse hapu. Sõin õhtusöögiks suure kausitäie ning hiljem nosisin otse potist ka peale 😀 Vastlate puhul tahtsin hernesuppi ka teha, kuid ma ei suutnud leida ühestki suurest poest herneid, ometi oli mul värske mälupilt sellest, et seisan poes riiuli ees, kus on lademetes hernepakke (ei, see ei olnud unenägu). Hea on, et Aldi jälle tumeda leiva müüki on toonud …

Teiseks, minu usk UK valitsuse siiratesse plaanidesse seoses koroonaga on täielikult kadunud. See, et kõik on nii kinni kui kinni, on juba vana uudis, aga ma nüüd näen kõrvalt ja tunnen ka ise, et see asi hakkab kergelt ajudele. No selline vangi tunne on, et mine või lase endale vetsu taga kuul pähe :S Eelmine nädal sain UK Terviseametilt (NHS) e-kirja, kus anti mulle teada, et olen nüüd lisatud potensiaalsesse riskigruppi, kuna mul on pikaajaline terviseprobleem. Kuna nui neljaks ei ole mul mingeid pikaajalisi terviseprobleeme, siis jätkasin kirja lugemist, mis lubas asja kõik allpool lahti seletada. Terve kiri sisaldas põhimõtteliselt ümberkirjutust sellest, millised piirangud hetkel kehtivad ning manitses kodus olema, kuid selgusetuks jäi, et mis mul ikkagi viga on. Kuna kiri ütles selgesõnaliselt, et minu perearsti on teavitatud, tekkis mul sportlik huvi, saamaks teada, et mis salapärast infot omab UK Terviseamet minu kohta. Perearsti vastuvõtus lobisesin hästi meeldiva ja jutuka noormehega ning tema tõdes, et lisaks sellele, et ma kuhugi riskigruppi lisatud ei ole, ei ole neile minu kohta ka mingit muud infot saadetud. Kas mina olen ainuke, kes näeb siin konkreetset hirmutaktika kasutamist valitsuse poolt? Mina ju oskan kainelt mõelda ja saan aru, et tegu on hirmutaktikaga, aga kui selliseid kirju said inimesed, kelle närvikava võib-olla ei ole nii tugev ja ei oska selgelt mõelda??? Väga väga vastutustundetu. Lisaks, kuna kõik on kinni mis kinni, siis tekkis meil Mikuga uitmõte, et pakiks kohvrid ja läheks a la kuuks ajaks kuhugi sooja. Temal on niikuinii töökohavahetus käsil, minul ei ole oluline, kus ma tööd teen kuniks internet on olemas ja no Noorhärra oleks sillas, kui saaks sooja ja ujuma. Hakkasime uurima, et läheks Tenerifele, mis teadupärast kuulub Hispaania alla. Tenerife on ametlikult oma uksed avanud EU-liikmeriikidele, Schengeni ala riikidele ja lisaks kolmandatele riikidele, mis olid eraldi nimekirjas. UK ei kuulu ju enam EU’sse, Schengenisse ka mitte ning ei olnud teda ka tolles kolmandas nimekirjas 😀 Natukese aja pärast leidis Miku info, et põhimõtteliselt praegu ei ole kellelgi lubatud riigist lahkuda, kui siis ainult vältimatus olukorras. Seega vangid mis vangid oleme 😀 Ja siis ma vaatan, kuidas Eestis ei tehta mingeid takistusi päikese alla lendamisel … Natuke võib-olla hakkab elu märtsi lõpus normaliseeruma, sest täna kuulutas Boris uue piirangute lõdvenduskava välja, kuna aga iga uus verstapost on seotud eeldusega, et statistilised andmed piirangute leevendamist toetavad, siis ei üllataks üldse, kui see plaan täies mahus siiski käiku ei lähe 😀 😀 😀 Samas loota ju võib, et aprillis saame jälle välja sööma minna ja lõpuks juuksurisse, muud nagu meie jaoks eelnevalt ei muutugi. Mul on juba sassi läinud, KUI mitu korda mu oma pere soovitab, et koliksime Eesti tagasi.

Ja lõpuks, kuna kaine mõistuse säilitamise nimel sundisin end alates jaanuarist maksimaalselt tööpäevadel jalutama minema (ehk paar päeva jäi sisse, kus lihtsalt oli muid tegemisi ja ajaliselt ei oleks jõudnud), siis olen nüüdseks oma jalutuskäigudest sõltuvusse sattunud. Reaalselt broneerin iga päev oma kalendrisse tunnikese, et sinna keegi mulle koosolekukutseid ei saadaks. Kui saadetakse, siis muidugi mängin aja ümber, aga fakt on see, et mulle peab jääma tunnike igas tööpäevas õues käimiseks, et podcaste kuulata. Lõunasöögi võin varem või hiljem arvuti taga ka süüa, olen juba päris osav vasaku käega lusika ja kahvli abil söögi suhu manööverdamisel. Mingi hetk sain aru ka sellest, et tund kuni tund ja veerand on selline paras pikkus, sest selle ajaga jõuan teha maksimaalset 7.5km ringi. Vahepeal üritasin olla eriti tubli ja iga päev natuke pikemalt käia või tegin mitu pikka tiiru nädalas (sellised pea 10km), aga siis sain aru, et kui iga päev nii pikalt käin, siis ma väsin totaalselt ära ja summasummaarumis käin nädala jooksul vähem väljas, pealegi hakkas siis vana põlvevigastus tunda andma. Praegu aga täiega ootan oma pausi – ilmad on ka olnud päris helded viimasel ajal (päikeselised ja plussis), kuigi vahepeal konkreetselt suplesin lörtsis ja väänasin pükse kuivaks 😀

Saime ikka kolmanda ka

Heh, ma vahepeal mõtlesin, et ei hakka üldsegi kirjutama sellest kolmandast laksust (või pigem siiski ootamatusest) sest A) olime ise liiga vihased ja pettunud ning B) ei tahtnud seda blogi väga halajärjejutuks ka lasta. Samas nüüd, põhimõtteliselt poolteist nädalat hiljem tundub see teema pigem halenaljakas ning humoorikas, seega miks mitte kirja panna, milline on mõne UK firma klienditeeninduse tase (või siis selle puudumine).

Tegelikult peame ajas tagasi minema novembri algusesse, kus tegelik saaga alguse sai. Nimelt viisime oma Väärika pereauto tehnoülevaatusele ning muuhulgas palusime ära vahetada ka puksid. Kuna olime teadlikud nende vahetuse vajalikkusest juba kuid, siis autole aega broneerides mainisin koheselt, et need tuleb ära vahetada, et töökojal oleks piisavalt aega varuosade tellimiseks. Saabus hommik, mil viisin auto kohale, kõik laabus ilusti ning läksin autole tööpäeva lõpus järgi. Arve oli selline nagu oodatud, saime isegi allahindlust, kuna pukse siiski ei vahetatud, kuna neid ei saadud õigeaegselt kätte (eemm, küsimus number üks – kes teie varustajad on, et nädalaga ei suudeta varuosasid kohale toimetada) ning seetõttu vahetati vaid mingi jupp sellest. Koheselt auto kätte saades oli sõitmisel aru saada, et auto käitub teisiti, rool keeras kergemini ja auto oli nagu sujuvam. Mainisin seda ka Mikule, kes samuti tunnetas ära vahe, kuid kuna puksiosad olid vahetatud, arvasime, et ju siis enne oli midagi totaalselt viga, et varuosa vahetusega ikkagi tehti haldamine paremaks ja me ise olime vigase rooliga harjunud.

Mõned päevad hiljem märkas Miku, et parem esirehv on kahtlased töss ning käis seda pumpamas. Kuna nädala sees oli auto minu käes ja no mul lihtsalt ununes rehve kontrollida, sain nädalavahetusel Miku käest pragada, et miks ma rehvirõhku ei jälgi, on ju rehv selgelt jälle töss. Iseenesest muidugi imelik, sest alles sai ju pumbatud, kuid okeika, käisime uuesti pumpamas. Niimoodi jaurasime umbes poolteist nädalat, kuni otsustasime auto teise töökotta viia* et nad seal rehvid üle vaataks. Selgus, et esirehvid olin nii kulunud, et vaja uued osta. Korraks isegi imestasime, et ülevaatusel ei mainitud midagi kulunud rehvide kohta, et kuidas siis nüüd niimoodi. Aga kuna olime pigem rõõmsad, et saame oma mõnusa sõiduvahendi tagasi, see väike tõik ununes. Seega uued rehvid alla ning Miku ütles, et koheselt oli tunda ka seda, et auto haldamine läks paremaks. Mitte selliseks nagu enne ülevaatust, aga tunduvalt paremaks. Jälle saime paar nädalat sõita, kui hakkasin mina tundma uuesti, et autoga ei ole kõik korras. Rool käis küll endiselt kergelt, kuid lisandus nö tee peal ujumine. Ehk kui muidu sõitis auto korralikult, siis näiteks pisikest augukestest või kanalisatsiooniluukidest ülesõitmisel oli see muutunud eriti tundlikuks ning selle asemel, et otse sõita ta justkui põrkas läbi/üle küljelt küljele. Esirehvid tundusid ikkagi tössid, kuigi rõhumõõtmine näitas, et kõik on normis.

Selleks hetkeks olime jõudnud jõuludesse ja tegelikult ununes lasta esimesel töökojal auto uuesti üle vaadata. Olgesm ausad, novembris, kui sellele järgi läksin, öeldi kohe, et kui miskit on, siis tulla tagasi. Eks see meie oma lollus see oli, et kohe ei läinud, sest no see oli muutunud ebameeldivaks kohaks meie jaoks. Jaanuaris sõitsin pereautoga jälle enamuses mina, kuni kuu lõpus satus Miku sõitma ja oli pehmelt öeldes ahastuses – auto käitus kõike muudmoodi kui korras auto käituma peaks ja nii otsustasime selle töökotta tagasi viia. Autole sai aeg broneeritud laupäevaks, kohale jõudis see töökotta kella 9ks ning kui ma kella kolme ajal helistasin, ei oldud seda veel vaatamagi hakatud (!!!). Muideks, töökoda pannakse laupäeviti kinni pool 4 ning mina ei olnud üldse mitte nii ligidal, et nipsust sellele koheselt järgi tulla. Miku oli ka laupäevases vahetuses ja alles koduteel. Huvitav, kui ma poleks helistanud, kas nad polekski seda tööd ette võtnud? Igatahes, 10 minutit hiljem sain kõne, et auto esirehvid on täielikult läbi, iga hetk lõhkemas ehk väga ohtlikus olukorras ning auto vajab uusi rehve. Ma tegelikult pikemalt ei lasknud neil rääkida, vaid palusin kontakteeruda Mikuga, kes tegelikult teadis ka rohkem, mis tehtud oli.

Kui Miku mulle omakorda veerand tundi hiljem helistas, oli ta pehmelt öeldes marus. Kui talle öeldi, et on vaja nii esisilla reguleerimist kui uusi rehve, siis vastas ta et see ei saa olla võimalik, kuna autol said esirehvid just kaks kuud tagasi vahetatud. Ja siis hakati usutlema, et aga kus te vahetasite ja kas saite ikka uued rehvid ja kui palju te ikka kahe kuuga sõitnud olete. Täielik sõnaporr. Kuna Miku oli niigi väss töönädalast, siis ega tema kannatus ka kõige pikem olnud ning ütleski neile, et rehvides ei saa viga olla, me jätame auto sinna, et see esmaspäeval korda tehtaks ja me ei kavatse mitte miskit juurde maksta. Kui nemad ei suuda viga tuvastada, siis viime auto esindusse remonti ja arve saadame neile. Meie argument oli, et auto on käitunud imelikult novembrist alates, mil nende juures tehnoülevaatusel käis ning nemad kas tegid või jätsid midagi tegemata ning nüüd on asi korda vaja saada. Hea oli, et tööle pidi Miku alles esmaspäeva pärastlõunal sõitma, mistõttu oli elu ja transport väheke lihtsam.

Muidugi ei andnud meile aga rahu see, et mis siis ikkagi juhtunud oli. Mina näiteks hakkasin kahtlema, et kas me ikka lasime esirehvid ära vahetada, sest tegelikult näitas ülevaatuse protokoll, et tagumised rehvid on kulunud. Võib-olla ikkagi vahetasime tagumised. Siis aga tuletas Miku meelde, et rehvivahetus sai tehtud just seetõttu, et esriehvid olid tössid pidevalt. Arutasin seda teemat ka isa ning vennaga, sest isa on autoremondiga tegelenud ja vend töötas aastaid sama margi esindustöökojas ning tunneb selle margi hingeelu vägagi täpselt. Seda enam, et juhuse tahtel sõidame nii meie kui vanemad ning vend ise ja ka õe pere kõik sama marki autodega ning hooldust teeb neile just vend. Ühesõnaga, nende arvamus oli, et ilmselt novembris ei reguleeritud esisilda pärast juppide vahetust ning rehvid ei jooksud õigesti, mis omakorda tingis selle, et rehvid kulusid ebaühtlaselt. Mind lihtsalt ajas marru see, et ma viin auto töökotta ning kas mul ei ole õigust eeldada, et saan töökorras masina vastu. Seda ma ilmselgelt ei saanud ja nüüd võime olla olukorras, kus lisaks kõigele võib midagi veel rohkem kulunud olla.

Saabus esmaspäev ning muidugi helistas Mikule tagasi vastuvõtu inimene. Miku tegelikult ütleski talle, et soovib rääkida kas mehaaniku või omanikuga, sest too naisterahvas oli (ja on) kõike muud kui koostööaldis. Lõpuks sai Miku asju arutada koha omanikuga ning selgus, et autol oli esisild täielikult reguleerimata. Kuid mis kõige parem kild – me oleksime ISE pidanud küsima seda teenust kui auto novembris hoolduses käis. NAGU PÄRISELT!!! Te eeldate, et täielik autovõhik tuleb selle peale, et kui esisillas vahetada mingi osa, siis ta teab, et esisilda tuleb reguleerida ning oskab auto kättesaamisel küsida, kas seda ikka tehti ?!?!. Huvitav, kas see ei ole osa kogu tööst, isegi kui peame selle eest juurde maksma. Muideks, kui me teises töökojas uued esirehvid lasime panna, siis Mikult küsiti, et kas soovime silla reguleerimist ka ning ta ütles ei, sest ta eeldas, et seda oli kuu alguses juba tehtud. Hea uudis oli see, et midagi muud katki ega kulunud ei olnud, seega vaja oligi vaid silla reguleerimist ning kaks uut rehvi. Kuna meie silmis oli see ikkagi puhtalt töökoja prohmakas, siis ei olnud me nõus ka kogu teenuse eest maksma, seetõttu leppisid Miku ja omanik kokku, et sillareguleerimine on tasuta ning rehvid maksame ise, kusjuures omanik teeb meile parima diili (HA HA, parim diil, me maksime teises töökojas rehvide eest sama hinna, koos paigaldusega). Kui aus olla, siis kui me elaksime Eestis, ma ei oleks seda asja nii jätnud ning teinud kaebuse ning kahjunõude Tarbijakaitsesse, kuid tol hetkel oli meil oluline, et mul on töötav auto ning nagu ma olen aru saanud, siis siinmail on Tarbijakaitse kui sellisega natukene rohkem sebimist.

Seega meie kolmas ootamatu kulu oli 106 naela uute rehvide eest. Tegelikult korrutame selle summa kahega, sest kui töökoda oleks oma töö koheselt õigesti teinud, ei oleks ka see esimene rehvipaar niimoodi ära kulunud, et seda vahetama oleksime pidanud. Sinna töökotta me enam kunagi oma nina ei pista ning ei soovita ka kellelgi teisel sinna minna. Meie jaoks lõppes tõesti see vahejuhtum hästi ja kahju oli vaid rahaline. Aga mis siis, kui rehvid oleksidki sõidu pealt lõhkenud, noh näiteks kui ma sõidan hommikul maanteel 80ga, et Noorhärra lasteaeda viia …

*Me olime omavahel tegelikult juba otsustanud, et meile ei sobi too töökoda. Tööd olid nad küll siiani hästi teinud, aga nende vastuvõtus töötav inimene on lihtsalt nii vastu karva meile. Alati kui helistad oma murega, teab tema paremini. Ta ei kuula, mida sa räägid ega märgi seda ülesse, pigem segab sinu jutule vahele, on tavapärasest üleolevama olemisega ehk ühesõnaga väga ebameeldiv. See võis vabalt olla ka põhjuseks, miks novembris jäid puksid õigeaegselt üldsegi tellimata. Põhjus, miks auto tehnoülevaatusele just sinna viisime oli see, et töökoda asub kohe lasteaia kõrval ning Miku vanematest 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Ehk ma ei kaotanud kuidagi töö ajas, kuna sain jalutada Miku vanemate juurde ja ei olnud ka probleemi töökojast ära saamisel / tagasi tulemisel. Kui ma oleks otsustanud koju tagasi tulla, siis tähendanuks see tunnike seiklemist ühistranspordiga, taksoga sõit tundus vägagi mõtetu raharaiskamisena.

Aju läheb lühisesse :D

Kindlasti on kõigil vabu hetki, kus otseselt midagi tegema ega millelegi keskenduma ei pea ja siis hakkavad mõtted oma elu elama. Mul juhtub päris tihti, et näiteks autoga sõites elavad mõtted oma elu või eriti näiteks õhtul voodis, kui oleks vaja hoopis magama jääda. Millega ma siis oma ajukäärukesi vaevan.

No näiteks see, et kui meil on kaks inimest, kes saavad lapse, siis on see laps oma nägu ja tegu. Täiesti loogiline, sest kahe (inimese) liitmisel sünnibki kolmas midagi uut. Vot, aga miks siis on nii, et kui neil kahel samal inimesel sünnib järgmine laps, siis too on jälle oma nägu 😀 Jah, ma saan ju aru, et munarakud ja spermatosoidid ja DNA, teaduslikult saabki tõestatud. AGA kui me lähtume puhtast loogikast, et 1+1=2 (kusjuures need mõlemad ühed ei muutu) ja mitte 1.5 või 2.5, siis siin see ei kehti. Pigem on asi selles, et kui panna kokku kollane ja punane värv, saame oranži värvi a vot me ei doseeri iga kord sama koguse kollast ja punast, mistõttu varieerub ka oranži toon 😀 😀 😀

Või jätkates sugulussidemetega, siis kuidas olla kindel, et kui sa tahad kellelegi oma õest või vennast rääkida, kuidas neid peaks nimetama, et kuulaja aru saaks kellest jutt. Minu puhul on see lihtne, mul on nooremad õde ja vend ning kui ma emmast-kummast räägin, siis piisabki kui ütlen kas “õde” või “vend” ning täpsustuse “noorem” lisamine ei anna mingit lisaväärtust. Aga, siis on meil Miku, kellel on kaks õde ning mõlemad nooremad. Ja ütleme kui ta tahab kellelegi rääkida oma nooremastvanemast õest, siis kui ta ütleks “vanem õde” mõeldakse kohe, et tegu on Mikust vanema inimesega. Keskmine õde on nagu ka nadi öelda, kuigi tegu on ju pere keskmise lapsega, sest see pigem eeldaks kolme õe olemasolu ja siis nendest keskmist. Või kui ta ütleb noorem õde, siis pigem mõeldakse automaatselt seda kõige nooremat last 😀 Ehk et ma ei ole kuulnud inimesi kasutamas terminit nooremvanem õde, kas on üldse sellele mingit vastet? Pigem vist aitabki, kui kasutada ühendit “minu noorem õde X“.

No ja siis bioloogia. Inimene on püsisoojane eks ehk tal on pidevalt sama kehatemperatuur. No ja siis olen mina, kellel pidevalt töötades on üks käsi soe ja teine külm 😀 Ehk parem käsi, millega hiirt haldan on külm, ja vasak millega klaviatuuril klõbistan on soe. Ja see on päris häiriv 😀 Või mu nina on pidevalt külm ometi on ju ninas ka veresoones (st siis kõhreluu peal naha all), sest proovi sa oma ninaga maad niid künda, et verd ei purskaks 😀

Nii ma lebangi voodis ning mõtlen. Guugeldada ei taha ja ei saa ka, kuna telefon on all korrusel. Järgmisel päeval on juba meelest läinud asja uurida ja isegi kui on meeles, ei teagi kohe, mis otsast ja mis võtmesõnadega seda uurimist alustada 😀 Ma siinkohal ei hakka isegi soiuma teemal kui väss ma hommikuti üles ärgates olen ning tahaks rahus veel tunde magada. Aga vot kui õhtul on võimalus varem magama minna olen rohkem ärkvel kui varakevadine vasikas karjamaal …

PS! lõpetuseks eelmisele postitusele, siis tundub et kolmas jäi seekord tulemata. Aga selle eest sain korralikku kino auto kättesaamisel. Seega teisipäeva lõunaks oli auto töökojas, õhtupoolikuks selge, mis teha vaja ning terve kolmapäev oli töömeestel aega toimetada. Minu plaan nägi välja, et kolmapäeval lõpetan töö poole neljast, jalutan ilusti töökotta (et päevase liikumisdoosi kätte saada) ning jõuan parajalt viieks kohale, et sealt edasi Noorhärrale lasteaeda järgi sõita. IGAKS JUHUKS helistasin töökotta, et ikkagi kindel olla auto valmiduses. A vot sealt tuli vastus, et ei ole midagi auto valmis, nad alles ootavad piduriklotse, sest tellimusega oli mingi segadus. Minu küsimusele, et kas auto ikka kuueks valmis saab (sest siis pannakse töökoda kinni), öeldi et annavad endast parima. Ma ei suutnud ka vaiki olla ning vastasin suhteliselt nõudlikult, et parem oleks kui valmis saavad, sest mul on masinat vaja 😀 Egas midagi, jalutusplaan jäi katki ja selle asemel kõndisid bussipeatusesse. Plaan B oli sõita bussiga Noorhärrale järgi ning bussiga tagasi töökotta. Ja siin oli järgmine jama – ma oleks Noorhärrale ilusti bussiga järgi jõudnud, kuid töökotta enam mitte, sest ühtki bussi enam õigeaegselt ei tulnud. Kuigi vastumeelselt, aga helistasin Miku emale, et mul ikkagi on veel abi vaja ning kas ta saaks meid töökotta tagasi sõidutada. Miku emal oli küll tööasju vaja teha, kuid Miku isa saaks abiks olla. Kuna meil olid mingid mega tormised päevad ja vihma ladistas, siis pakkus Miku ema välja plaani, et Miku isa sõidab keskmise (HA HA HA) õe juurde ning korjab ta peale, siis sõidavad nad lasteaeda poistele järgi, siis viiakse õde ja õepoeg koju, Miku isa toob Noorhärra koju ja siis kõik koos sõidame töökotta. No see plaan ju ka ei oleks sobinud, sest ma istusin tol hetkel juba bussis 😀 Uus plaan nägi ette, et mina lähen vanemate juurde, kuhu tuleb ka Miku isa päras õe ja õepoja kojuviimist, korjab mu peale ja sõidame töökotta lootuses, et auto on valmis. Kui on, saame ise koju, kui ei, viib Miku isa ja mina jalutan sellele järgi järgmine päev. Miku ema oli juba lahkelt nõus, et saab vajadusel Noorhärra ka neljapäeva hommikul lasteaeda viia. Lootust oli, et saame ikkagi töökojast ise koju, sest peale kõne lõpetamist sõitis buss töökojast mööda ning auto oli pukil, ju siis vahetati neid klotse. Lõpuks sujus kõik kenasti, mina sain Miku emaga paar sõna lobiseda kuni autot ootasime, töökotta jõudsime õigeaegselt ning auto oli valmis ja minul suur mure kaelast. Siiani (sülitan kolm korda üle õla) on auto ilusti töötanud, kuid ilmselt peame selle ikkagi mingi hetk maha müüma ja Mikule korraliku tööauto soetama. Eks näis.

Kolm on kohtuseadus … vist

Algas see kõik laupäevaõhtul, kui tegelesin Miku riiete pesuga. Nimelt hakkas ta uuest aastast igal teisel laupäeval ka töötama, mis tähendab, et kodus saabki ta olla umbes 24 tundi nendel nädalavahetustel. See omakorda tähendab, et mina olen pesunaine 😀 Kuna meil kuivatit ei ole, siis seda enam pean olema väga plaaneritud oma tegemistes, et ta pühapäeva õhtupoolikul ikkagi puhtad ja kuivad riided endaga kaasa võtab. Ühesõnaga, kell oli juba kümne peal, poisid magasid ning mina mässasin pesuga. Ja siis avastasin mingi hetk, et puhas pesu on läbimärg, kuigi peaks olema suhteliselt tsentrifuugitud. Arvasin, et ju siis sai liiga suured ja rasked asjad koos masinasse ja too lihtsalt ei jõudnud kogu täit korraga tsentrifuugida. Võtsin pooled asjad välja, panin programmi peale, kuid masinast tuli ikkagi märg pesu välja. Siis oli selge, et mingil põhjusel (näiteks, et filter on must) ei välju vesi masinast ning on vaja torumeest mängida. Keerasin aga filtrisahtli lahti, muidugi ujutas selle tagajärjel kogu põrand ning veendusin, et filter küll umbes ega must ei olnud, vedas. Panin kergendatult teise poole märjast laarist tsentrifuugima, aga see pagana vesi ei väljunud uuesti masinast :S Igaks juhuks panin pesuvahendiga tühja masina tööle, et vast puhastab see ummistuse (mis minu arust oli kõige põhjuseks), kuid kell 2 öösel läksin magama teadmisega, et meie pesumasin streigib, Mikul aga ootab üks masinatäis pesu pesemist ja kuivamist ning meil ei ole aega raisata.

Pühapäevahommikut alustasime pannkoogidega ning Mikul oli õnn pesumasinat remontida. Selgus, et hoopis veepumbamootor oli õhtule läinud, meil aga oli juhuse tahtel uus sahvris ootamas. See on oodanud oma kasutuskorda juba üle aasta, sest mingi hetk oli meil sarnane probleem masinaga, aga tol korral oli hoopis mustusekogujalapp sattunud filtrisse. Tunnike jamamist, pesumasinaga jebimist, vandumist ja kitsas ruumis askeldamist ning meie pesumasin oli korras. Vedas.* Me tegeikult olime juba valmis selleks, et tuleb uus masin osta, kuna praegune on meid truult teeninud juba 6 aastat ja noh ei tea kunagi, millal mõni kodumasin pensionile otsustab minna. Kui kunagi oma majja kolime, siis tuleb meie majapidamisse ka kuivati, sest mul on kopp ees jagada elamist pidevalt niiskeid riideid täis pesurestiga ning oma toasoojust kuivamist nõudvate riietega. Miku riided saime õigeaegselt pestud ja kuivatatud Miku vanemate juures, sest neil on KUIVATI!!!!

Pühapäeval otsustasime ka oma autod ära vahetada ehk Miku tööauto, mis on 17 aastat suure läbisõiduga masin jäi minule kohalikeks sõitudeks ning tema võttis tunduvalt uuema pereauto endaga. Tundus selles mõttes loogiline, et minu ainukesed sõidud on lasteaia ja kodu vahet, toidupood just selle teekonna keskel ja kui midagi juhtubki autoga, siis mul on Miku vanemad lähedal abiks ja ei ole traagika ning suur ajugümnastika, kuidas masin koju või töökotta saada. Kui auto peaks Londoni kandis katki minema, oleks see natuke suurem ebamugavus, oleme selle korra juba läbi elanud. Seega pühapäeval sättisime autod ümber, esmaspäeva hommikul võttis minul uue autoga sõitma harjumine veidike aega, kuid kõik sujus. Ja siis, esmaspäevaõhtul kui hakkasin Noorhärrale järgi sättima, ei läinud auto enam käima. Ei olnud nii, et ei jõudnud end tööle tõmmata vaid konkreetselt oli eluvaim läinud 😀 Helistasin siis Mikule, et mida ma teen, sest aku sai vanahärral alles vahetatud ja ei saa olla see probleem. Oli variant, et kutsun puksiiri järgi ja viime auto kohe töökotta ning palun Miku emal Noorhärra koju tuua, kuid siis pakkus Miku proovida külmkäivitust, on see see õige termin? Inglise keeles jump start ehk kas lükatakse sind käima või sõidad ise mäest alla. Mul ei olnud käepärast mitut tugevat meestvõtta mistõttu tundsin esimest korda head meelt selle üle, et meie maja asub kallaku peal Muidu ikka põen et äkki auto läheb öösel iseenesest liikvele (kuigi mul on alati nii käsipidur peal kui käik sees kui pargin). Ühesõnaga, panin siis teise käigu sisse, lasin auto veerema ja voila – see käivitus 😀 Muidugi lasteaia juures ma ei julenud mootorit välja suretada ja kütuse võtmise lükkasin ka tulevikku. Auto parkisin siiski teadlikult kaugemale ja kallakule selle arvestusega, et vast mõni parkinaator minu teed kinni ei pane.

Hommikul kordus sama nali, auto ei käivitunud ning veeretasin ta mäest alla, käik sees. Noorhärra sai ilusti lasteaeda, kuid oli selge, et autol on miskit viga. Nii viisingi selle lõuna ajal töökotta, kus lisaks akumure ülevaatamisele palusin teha tehnilise ülevaatuse, lisaks ilmselt vajavad piduriklotsid vahetust kuna pidurituli põles ning mootorile on õli vaja juurde panna. Noh selline nipet-näpet eksole. Meil oligi plaan auto töökotta viia nädalavahetusel, lihtsalt see akujama kiirendas protsess. Õhtupoolikul saime kõne, et hullu pole midagi lahti (õnneks). Tehnoülevaatusest sai vanahärra läbi, sest kuigi piduriklotsid vajavad vahetust, olime sellega juba arvestanud. Aga vot too aku – tuli välja, et meile oli vale aku saadetud, mis on liiga nõrk tollele masinale. Seega lubas töökoda õige aku peale panna ning meie küsime teise eest raha tagasi.

Ehk et ega kaks kolmandata jää onju. No ma nüüd siin mõtlengi, et mis see kolmas (kodu)masin olla võiks, millega vaeva nägema hakkame. Telku äkki, sest keegi natuke üle meetri mees on selle ekraanile mingi hetk korralikud kriipsud tõmmanud. Või äkki külmik? Pereautole küll mingeid jamasid ei tahaks 😀

*Muideks, Miku näitas mulle seda ka, et masinal on tegelikult veeväljutus voolik täitsa olemas, seega ei pea musta vee väljasaamiseks filtrisahtli lahti keerama ja uputusega tegelema, vaid saab ka jupihaaval vee kaussi lasta ja selle omakorda näiteks kraanikaussi tühjendada 😀 Naine ma ütlen, ei mõika too ka asja uurida natuke.

Me läksime ainult uut jõulukuuske ostma

Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed jõulutuled ja kaunistused ilmusid inimeste akendele vahetult peale Halloweeni. Siis hakkasid ka poed maksimaalselt jõulukaupa müüma. Novembri alguses panna välja dekoratsioonid ja puu on minu jaoks natukene liiga vara, samas hakkas Noorhärra nagu uni peale käima, et tema tahab jõulutulesid. Algul oli meil plaan panna need üles alles detsembri keskpaigal, kuid kompromissi tulemusena otsustasime esimese advendi kasuks. Ainuke asi oli selles, et meie vana puu rändas jaanuaris prügikasti ning uut ei olnud me veel ostnud ja nii seadsimegi Noorhärraga laupäeva hommikul sammud kõige lähemasse B&M.

Leppisime Noorhärraga kokku, et ei mingit kauplemist poes, ta käitub ilusti ning ei lähe uitama nagu teinekord juhtub ja astusime uksest sisse. Poes rahvast oli, kuid meil oli tuju hea ja ei sügelenud kuhugi, sest aega nagu ka jagus. Noorhärra sai ise valida, millise uue tähekese puu tippu paneme ning jalutas ilusti minuga mitu vahet läbi. Samuti vaatasime mitmeid mänguasju, mida saaks siis jõuluvanale soovidena saata. Kõik sujus suurepäraselt kuigi sellist puud, nagu meie tahtsime ei olnud kuskil näha. Meie sooviks oli tavaline roheline puu, selline 180m, ilma tiluliluta ning mis ei maksaks hingehinda. Valikus oli kas 120 roheline puu või 1.80 valge puu, mille küljes juba tuled ja käbid (maksis see muideks 100 naela, mis meie jaoks oli ulme). Tahtsime küll panustada natuke rohkem raha korralikku puusse, kuid 100 oli ikka liiga palju. Hakkasin just kotist telefoni otsima, et Mikuga nõu pidada, kui Noorhärra silmapiirilt läinud oli. Olime küll leppinud kokku, et ta võib minna mänguasju vaatama, sest ta küsis luba, oli ilusti käitunud ja mänguasjad asusid järgmises vahes ent kui mina sinna jõudsin, ei näinud teda kuskil. Okei, olin kergelt pahane, et kuhu ta nüüd jälle läks, keerasin käruotsa ringi ning hakkasin teda nimepidi hüüdes vahekäike üle käima (noh nii, et oled ühes otsas ja näed teise otsa välja). Kerge see ülesanne ei olnud, sest oli ju poes inimesi veel ja vaateväli piiratud. Käisin ühe otsa läbi, ei miskit. Liikusin vahekäikude keskele ja tulin samat teed tagasi, kuid ikka ei miskit. Kiirustasin igaks juhuks kassade juurde, et äkki uitas sinna välja, kuid keda ei olnud oli Noorhärra. Vot siis parkisin käru seina äärde ja tekkis kerge paanika – nimelt minu suurim hirm on see, et keegi viib mu lapse minu silmade alt minema ja ma ei näe teda enam kunagi. Ma isegi ei taha mõelda, mida temaga võidakse ette võtta. Ehk siis, tõmbasin maski suu eest ära ja hakkasin kerges paanikas poes uuesti ringi käima ja teda nimepidi hüüdma. Tolleks hetkeks ei suutnud ka enam oma pisaraid tagasi hoida ja olin nagu totaalne peata kana. Sel hetkel tuli üks poe töötaja uurima kas kõik on hästi ning temaga liitus teine, kes uuris kas minu laps on uitama läinud. Suutsin vaid pead noogutada ning minu rahustuseks sain teada, et Noorhärra on poe teises otsas ühe töötajaga ja kohe tuleb minu juurde. Mu kergendus oli suur, kui teda nägin. Ma isegi ei suutnud temaga riielda ega pahandada, vaid olin lihtsalt rõõmus, et kõik on temaga korras. Poest lahkusime siiski kuuseta, kuid veel autos lugesin mitu korda sõnad peale, et ei tohi niimoodi ära uitada, et ema muretses väga.

Autos sain lõpuks ka Mikule helistatud, kes soovitas minna kohe seal samas asuvasse Asdasse või Aldisse. Noh ütleme nii, et Asda sissesaamise järts oli nii pikk, et sinna ma isegi ei hakanud katsetama minna, kuid Aldi oli järgmine valik. Seekord püsis Noorhärra minu juures ja ei hakanud kuhugi üksi uitama minema. Aga, ilmselt oli tal veidike kopp ees poes olemisest, et hakkas ostukäru otsas ronima. Teinekord me teeme nii, et ta seisab ostukäru eesotsas raamil ja mina sõidutan teda, eks tahtis seda seegi kord teha, kuid valis natuke halva hetke. Olin just peatunud ühe töötaja juures uurimaks, kas nad puid müüvad, kui korraga käis käru peaaegu külje peale. Sain sellest küll viimane hetk kinni, kuid Noorhärra oli ikkagi suutnud endale veidike haiget teha. Oh jah, hingasin sisse ja välja ning seletasin, et ei ole ju päris hea mõte kärusse ronida, kuna see on väiksem käru ning käib kergemini küljeli. Kuna puid neil ei olnud, otsustasin veidike jõulumaiuseid ja küpsiseid osta, et need perele Eestisse saata. Käisime mitu vahet läbi, sain endale vajaliku ning just suundusime kassasse, kui mulle jäid silma veel ühed maiusepakid. Hakkasin neid uurima, kui korraga käis kerge kõmakas ja sellele järgnes nutt – Noorhärra oli seekord hakanud ronima kärule selle otsast ning tõmbas kogu kupatuse endale kaela. Tema oli põrandal pikali, käru tema otsas ja minul piinlik, sest mis kuramuse ema ei hoia oma lapsel silma peal ning laseb tal haiget saada. Minu ainuke lohutus oli see, et see laps teinekord ei õpigi enne, kui läbi valu. Igatahes oli valu päris korralik, sest mulle tundub, et käru langes natuke ka kubeme piirkonda. Jälle nutt ja pisarad, lohutamine, räägitud jutu ülekordamine, noh teate küll see katkise grammofoni teema.

Lõpuks saime pisarad pidama ja läksime maksma. Valisin meile muuhulgas koju ka ühe jõulutähe kuldses potis, sest minu jaoks on jõulutäht A&O jõulude aeg. Ja nii kui hakkasin seda lille oma kotti panema, libises see mul käes ja pott kukkus põrandale kildudeks. Ausalt, ma enam ei jõudnud 😀 sest ilmselgelt ei olnud tegu minu päevaga. Õnneks oli kassiir mõistlik ja lasi mul uue taime valida, teist kinni maksmata. Ja just siis kui olin meie ostude eest maksnud ning sättisin meid minekule, uuris minust järgmine klient, kas Noorhärra oli rõõmus mind nähes. Algul ei saanud ma aru, et millest jutt, sest oli ju Noorhärra kogu poe külastuse minu juures olnud. Aga siis selgus, et too naine oli olnud eelmises poes ja näinud minu paanika insidenti peale. Yeee, great success nagu Boratil tavaks öelda on. Ma ei osanud midagi muud öelda, kui naeratada ja lihtsalt autosse põgeneda.

Tegelikult oli näha, et Noorhärra oli väss ja kuigi ta raudpolt raiub nädalavahetuseti kodus olles, et tema lõunat magada ei taha (sest ta pole väsinud), siis piisab vaid temaga autoga sõitma minna, kui üks okasroosikese und nägema hakkab. Seega, lohutuseks koorisime mandariine ja mugisime neid, mina tellisin netikaudu B&Qst sobiliku puu (idee, mille Miku mulle vahepeal saatis) ja keerasin autonina linna poole, et puu peale korjata. Oleks pidanud kohe vaatama nende kodukale ja nende Click&Collect teenust kasutama. 5 minutit autosõitu ning Noorhärra magas, poolteist tundi magas kokkuvõttes, sest ma lihtsalt sõitsin ringi, et ennast toimunust maha rahustada. Kokkuvõttes – minu ettekujutlus idüllilisest laupäevast kujunes kõike muud kui idülliliseks 😀 😀 😀

Hea oli muidugi see, et meie ajastus tundus väga hästi sujuvat, sest ühtegi poodi sisse saamiseks ei pidanud me järtsus seisma, küll aga olid iga poe ukse taga järtsud, kui meie lahkusime. Ja muidugi lõpuks ju saime puu, panime selle üles ning ehtisime koos ja nüüd on ka meie majas mõnusat jõulutunnet.

(petu)Skeemid ja Pakkumised

Oli tavapärane tööpäeva õhtu ja tegelesin oma asjadega, kui mobiilile tuli sõnum. Kuna me Mikuga suhtleme muuhulgas ka tavasõnumite teel, sest mul ei pruugi nett telefonis alati sees olla, siis ei lugenud ma sõnumit koheselt läbi. Umbes pool tundi hiljem tegin sõnumi lahti, kus põhimõtteliselt on kirjas, et see ja see telefon on edukalt registreerunud netipanga kliendiks ja kui see ei olnud sina, siis klikka siia lingile oma telefoni deaktiveerimiseks. Õnneks on mul nüüdseks nii palju nutti, et üldjuhul ma sellistele linkidele ei klikka ning kuna sõnum tuli panga poolt, kelle klient ma ei ole, siis otsustasin helistada nende klienditeenindusse. Jätame nüüd vahele paariminutilise kirumise teemal ma-tahan-suhelda-reaalselt-ka-inimese-mitte-automaatse-robotklienditeenindajaga ning selgus, et tegu on skämmiga, millega proovitakse saada eksisteerivate klientide andmeid. Seega blokeerisin selle numbri ja kustutasin sõnumi. Siis aga jäin mõtlema üleüldiselt erinevatele kõnedele, mida UK’s elades saanud olen ja mis on kahtlase väärtusega olnud.

Üks värvikamaid kõnesid oli umbes aasta tagasi, kui helistab mulle tugeva aktsendiga naisterahvas ja ütleb, et minu palgalt ei ole maksusid õigesti makstud ning olen nüüd riigi ees maksuvõlglane. Selleks, et asi kaugemale ei areneks, on mul vaja maksta mingi summa. Ilmselgelt on tegu skämmiga, kuid mingil põhjusel oli mul tol päeval suhteliselt halb tuju ja ma ei jaganud koheselt matsu ära ka. Läksin hoopis puhevile, et mis asja ta ajab – ma olen palgatööline suures firmas, millel on eraldi personaliosakond, kes tegeleb maksude maksmisega, kuidas ma saan võlglane olla. Too naisterahvas raius paar korda vastu, et tema ei näe muud infot, kui et pean maksma ja siis saame edasi rääkida. Muidugi ma ei maksnud, vaid pidasin maha pika monoloogi teemal, et asi on ikka väga jama. Alles siis, kui telefonist vaikus vastu kajas, sain aru, et toru visati teisel pool hargile. Ju siis said aru, et too hull ei anna sentigi 😀

Siis sain ma mingivahe kõnesid, et firmale X on teadolevalt minu autoga juhtunud avarii ja nemad on siin selleks, et aidata mul kahjunõue kokku panna. Ilmselgelt mingi skeem saamaks uusi kliente juhuks kui tõesti õnnetus juhtub. Alati on/oli kõnes sees lause, et rääkige täpsemalt mis juhtus. Ma olen vastanud, et kui te nii täpselt teate, et õnnetus oli, siis peaksite ka detaile teadma. Selle peale pannakse tavaliselt toru hargile. Miku on paar korda oma lõbuks mänguga ka kaasa läinud ja päris korralikud teooriad neile kokku rääkinud.

Siis on firmad, kes pakuvad elukindlustust. Ja nad raiuvad oma juttu ning üritavad sind veenda, KUI vajalik selline investeering on ning loomulikult suudab vaid nende firma parima pakkumise teha. Ma tean, et elukindlustus jms on vajalik ja ilmselt me selle ka teeme mingi hetk, kuid kindlasti mitte sellepärast et keegi helistas või veel vähem helistava firmaga.

Ahjaa, ja siis minu uued “lemmikud” turu-uuringud. Helistab inimene ja küsib kas mul oleks minutike aega paarile küsimusele vastata. Kahjuks nad ei tea, et esimesel korral kui sellise kõne sain, olin heas tujus ja mõtlesin, et no miks mitte aidata. Asi lõppes sellega, et viis minutit hiljem olin ma ikka veel ainult paari viimase küsimuse kaugusel kõne lõpust. Olen paar korda ka nähvanud vastu, et see väidetav lühike kõne ei ole midagi nii väga lühike ja pannud jällegi toru hargile.

Iseenest ma saan aru, et see on kellegi töö ja ilmselt tunnen mina end palju halvemini nende kõne ärapanemisel kui nemad, aga no ajavad harja punaseks küll. Need kõned tunduvad käima lainetena. Pikalt on vaikus ja siis järsku saan mitu sarnast kõne paari nädala jooksul. Tavaliselt ma ütlen, et ei ole huvitatud ja panen numbrile bloki peale. Trikk ongi selles, et öelda “EI” kohe ja konkreetselt, sest nii kui sa pooleks sekundikski mõtlema jääd, näeb helistaja võimalust ning hakkab tavapärane reklaamijutuvurin peale. Aga vot siis on juba raskem nende kõnet takistada ja “Ei, aitäh” öelda. Tavaliselt olen kõned lihtsalt ära pannud. Ma olen palju mõelnud, et miks just mind pommitatakse, sest no ma ei liialda kui erinevaid mittevajalikke kõnesid on olnud sadu. Ainuke loogiline seletus tundub olevat see, et Noorhärraga emapuhkusel olles mõtlesin lisaraha teenida erinevatel uuringutel ja küsimustikes osalemiseks ja ilmselt sealt see telefoninumber levima hakkas.

Nagu tellitult tuli paar päeva tagasi kaks kõnet ka eesti numbrile – üks pakkumine ja üks turu-uuring. Kuulasin mõlemad inimesed ära ja tegin nii tellimuse kui vastasin paarile küsimusele, ja tõesti neid küsimusi oligi vaid paar. Teise kõne lõpus tabasin end mõttelt, et Eesti vs UK telefonimüük on ikka nagu öö ja päev. Eestlane helistab, on viisakas, rahulik, kuulab ka sinu ilusti ära, UK’s ollakse agressiivsed, pealetükkivad, kohati ülbed ja üleolevad. Kui ma saaks, siis saadaks UK teelfonimüüjad Eestisse suhtlemiskoolitusele, päris tõsiselt.

Koroonast

Ma tahtsin endale rohkem aega anda selle postituse tegemiseks, kuid arvestades, et olen juba lugenud nii Jane kui Marimelli selleteemalisi arvamusi, siis kui ma tahan nüüd enda nägemuse lauale panna ilma, et mind ahvipärdikuks ristitaks, siis oleks mõteks see postitus täna valmis teha. Jah, oma mõetete rahulikuks seedimiseks ja selgelt kirjapanekuks vajaksin rohkem aega ent ei ole ju mõtet kirjutada eilsest uudisest ülehomme 🙂 Pealegi, nägin täna hommikul, et erinevaid postitusi ja arvamusi sel teemal on veelgi juurde tulnud seega oleks mõistlik oma nädala tagused mõtted avaldada.

Ma ei plaaninud koroonale enda aega, närve ja energiat siin blogis enam kulutada, sest seda teemat saab niigi pere ja sõpradega arutatud, kuid kuna juhtumite arv riigiti tõuseb ja inimeste arvamused netiavarustesse teravalt tungivad, siis tahan ikkagi sõna sekka öelda. Ma ei julge väita, et ROHKEM ma sel teemal sõna ei võta, sest kunagi ju ei tea, mis tulevikus juhtub, kuid hetkel teen pigem pikema postituse ja panen selle teema mõeks ajaks lukku.

Esiteks, mind häirib, kuidas täiskasvanud inimesed teisi, tihtilugu enda jaoks võõraid, lollideks ja rumalateks tembeldavad. On rumalad need, kes ei järgi piiranguid, ei kanna maski, ei usu et koroona on üldse olemas ning samamoodi on lollid need, kes koroona olemasolu usuvad, näevad olukorras ohtu ja on hirmul. Kamoon, selle loogika järgi ongi meil maailmas peaasjalikult ainult rumalad ja lollid inimesed 😀 Ma olen üks neist, kes arvab, et kogu olukord on kergelt ülepaisutatud ning üldsusele ei räägita täit tõtt. Miski kogu viiruse tulekus ja levikus ei ole loogiline* ja olen kindel, et hetkel numbritega manipuleeritakse nii kuidas parajasti on vaja asju näidata** Kellelegi on väga kasulik, et miljonid inimesed on kabuhirmus ja alluvad seetõttu dressurile palju paremini, majandus on upakile minemas ja kehtib ülemaailme (kerge?!?) kaos. Ma tegelikult väga imestan, et inimesed ei ole veel tänavatele meelt avaldama ja mässama tulnud. Päris tõsiselt. Me oleme ju põhimõtteliselt vangid oma kodudes, oleme seda olnud peaaegu aasta ning alandlikult lepime sellega.

Ma ei saa öelda, et ma ei ole koroonajuhtumitega kokku puutunud. Minu sõbranna oli oma perega augustis selle küüsis, teine sõbranna lapsega septembris (kusjuures sõbrannal ei olnud mingeid sümptomeid ja neid ei tekkinud ka), üks meie sugulastest sai selle, kuid keegi ei ole õnneks surnud. Seega ei saa väita, et ma ei tea, millest ma räägib, kuna ma ei tea inimesi, kes sellesse nakatunud on. Muidugi võib nüüd juhtuda, et karma laksatab oma karmi käega ning kas jääb keegi väga lähedane sellesse ning sureb või pean ise sellega rinda pistma ja hinge vaakuma, aga eks see ole siis see hind, mida uskmatu maksma peab. Ma ei taha olla üks nendest, kes ei julge oma arvamust välja öelda, sest see arvamus on tabu või et ma kardan saada risti löödud, sest see ei ühti üldsusega. Kas 21. sajand ei ole mitte aeg, kus meil kehtib sõnavabadus ning inimestel on õigus oma arvamusele olenemata, kas see ühtib üldsusega või mitte? Jah, fakt on see, et terve maailm pistab rinda viirusega, see ei ole enam küsitav ja tundub, et see niidab pigem nõrgemaid, vanemaid, korpulentsemaid ning sekka erandeid tervete inimeste näol. Minu jaoks tekitab küsimus, et kus see viirus alguse said? Sellel teemal on ju tegelikult vähe (arvamus)artikleid või on need artiklinupukesed nii pisikesed, et ei äratagi tähelepanu. Kuid hoopis tähtsam küsimus on, et kuidas edasi? Kas tõesti saab uueks normaalsuseks ringiliikuda maskid peas, sest me kardame kõiki ja kõike? Päriselt, nii lihtsalt lepimegi sellega, et meie liikumisvabadus on meilt võetud ning?

Pehmelt öeldes olen ma pettunud, kuidas riigid tegutsenud on. Muidugi kulisside taha me ei näe, kuid praegu jääb küll mulje, et ainus viis viirusega võitlemiseks ja selle leviku piiramiseks, on inimeste isoleerimine. Me oleme piirangute all olnud märtsist alates ning see ei ole ju loodetud tulemusi andnud, seega äkki oleks aega mõelda, mis muu moodus abimeheks olla võiks? Me ei tea mida poliitikud tegelikult arvavad, kuid praegu tekib minul küsimus, et kas mängitakse lolli või ollaksegi nii pimedad? Reeglid, mida teha, kuidas ja kellega, muutuvad pidevalt ning ausalt öeldes andsin mina juba mitu kuud tagasi alla olemaks kursis, mida ma teha tohin ja mida mitte, mul tõesti on oma ajaga paremat teha, kui näpuga järge vedada pidevalt muutuvas reeglistikus ja siis pettuda, paanitseda, vihastada. Ma ei soovinud ja siiani soovi seda pealepressitud ängistust, et mis mul on ja ei ole lubatud. Ma lihtsalt hoiangi kõigist ja kõigest eemale, et keegi ei saaks mulle tulla näpuga vibutama, et ma ei järgi reegleid. Ma ei tee seda vabatahtlikult, ma teen seda, sest nii peab ja paratamatult on riigil hetkel suurema võim käes ning ta kasutab seda võimu. See ei tähenda, et ma aktsepteerin ümbertoimuvat hirmu ning paanikat ja kuidas sellega tegeletakse. Mis ma öelda tahan on see, et kui koroona on tõesti nii hull ja nii nakkav ja nii kole, siis kurja, kui me paneme riigi lukku, siis panemegi korralikud reeglid ja liikumispiirangud paika mitte et, eranditel on erandid on erandid. Seda on ju ka Britt välja öelnud, et Prantsumaa reeglid on nii kaheti mõistetavad, et inimesi liikumast need küll ei takista, sest põhjuse leiab alati. Vaatame kasvõi praeguseid reegleid UK‘s, kui mul on vaja näiteks kokku saada Miku emaga ja Mikul on vaja oma isaga kokku saada, siis see on lubatud eeldusel, et kohtuvad kaks inimesest, sest korraga on lubatud kohtuda ühel inimesel ühest leibkonnast ja teisel teisest. Hiljem aga läheme meie Mikuga oma koju ning tema vanemad oma koju ning kui kellelgi miskit on, siis saame selle kõik. Sama on sellega, et võime Noorhärra viia nende juurde hoiule kui vaja. Mina näiteks lähen temaga maja juurde viimisel ja Miku toomisel, aga koos me maja juurde või sisse minna ei või. Aga kui nüüd Noorhärral on midagi, siis ta ju annab selle vanavanematele edasi või kui neil on midagi, toob ta selle meile. Kas ainult minu jaoks on siin korralik loogikaviga? Kuna reeglid on tehtud nii paindlikud, siis ma tahaks näha, et inimeste liikumispõhjused pannakse küsimärgi alla ja keegi saadetakse koju, kui tal on “väidetavalt” vaja minna apteeki, ja nii me olemegi alguspunktis tagasi, et otseselt siiski liikumine ei ole keelatud. Kui keegi suudab mulle ära seletada lihtsalt ja loogiliselt (ja mitte et reeglid lihtsalt on nüüd sellised), kuidas see aitab viiruse leviku takistamisele kaasa, siis palun, ma olen üks suur kõrv/silm***.

Riigi lukku keeramisel on ju omakorda kaks väga suurt ja pikaajalist tagajärge, mida me koheselt ei näe – inimeste mentaalne tervis ja üleüldine finantsiline olukord. Kui koroona kevadel algas, olime kõik teadmatuses, paljusid haaras hirm (sealhulgas ka mind) ning nad olid nõus ennast teistest eemale hoidma, mitte saama kokku sõpradega, mitte kohtuma pereliikmetega ja seda kõike heas usus, et riigid suudavad olukorrale lahenduse leida. Nagu me praeguseks teame, siis üleüldine isolatsioon ei anna ju pikaajalist tulemust … seega kas on vaja riike uuesti ja uuesti lukku keerata? Kui esimese isolatsiooni elasime veel üle, siis nüüdne teise isolatsioon on juba absurd – inimene on sotsiaalne olend, tal on vaja teistega suhelda, saada füüsilist kontakti, aga meid sunnitakse ikka veel eemal olema teineteisest. Kas inimesi peetaks laborirottideks kellegi hullumeelses teadustöös? Kus on loogika, et poes võime käia, tööl võime käia, aga vot perega ei tohi kokku saada??? Paljusid on haaranud segadus, et mida ma siis võin teha ja mida mitte. Olen isegi tihtilugu arutlenud erinevates olukordades, et oot – kas see on lubatud või ei. Ja kui esimene isolatsioon UK’s kevadel, mis kestis kauem ja oli rangem, ei andud pikaaalist tulemust, siis kuidas on võimalik, et nüüdne neljanädalane ja leebem isolatsioon seda teeb? Või me nüüd elamegi selle teadmisega, et ei tohi enam teiste inimestega kokku saada, kuna haiglad ei suuda sellisel juhul abivajajate arvuga hakkama saada. Äkki peaks investeerima haiglate võimekuse suurendamisse???

Või finantsiline tulevik. Tore on, et UK valitsus maksis FIE’dele toetusi, nüüd on plaanis juba kolmas rahasüst. Samuti pikendati firmadele toetusskeemi sundpuhkusele saadetavate inimeste toetuseks, kuuldavasti märtsini (seega mina küsiks, et kas praegune teine isolatsioon ikka lõpetatakse detsembri alguses). Seal samas panevad väiksemad ärid järjest uksi kinni, sest nad ei tohi olla avatud ja kas nad enam suudavadki avatud olla. See omakorda toodab juurde töötuid, kel on abirahasid vaja. Aga kes selle kõik lõpuks kinni maksab, kas tõesti arvatakse, et riigi rahakott on põhjatu? Pigem näen mina siin korralikku maksutõusu ja hakatakse võtma sealt, kus veel võtta annab ehk nende inimeste käest, kel mingigi sissetulek säilinud on. Mind pani imestama lause et “raha rahaks, aga inimeste elud on tähtsamad” – khm, on jah tähtsad, aga sellises tempos jätkates ei ole meil varsti ressurssi, et nende säilinud elude eest rahaliselt hoolt kanda. Või et “inimesed peaksid tunnusmärkide ilmnemisel olema eneseisolatsioonis kuni testi tegemise ja tulemuste saamiseni”. Kuulge, koroona tunnused sarnanevad ju tavalise gripi või külmetusega ja meil on õues sügis, seega tatine nina, kriipiv kurk, köha, väike palavik – need on ju suhteliselt tavapärane sügiseti. Mõnel puhul on inimesel pea igal nädalal üks või mitu tundemärki ja kui ta peaks iga kord ennast isoleerima, no ma ei tea, kus siis see aeg tööl käimiseks võetakse???

Ma olen seda julgelt oma tuttavatele välja öelnud, et selmet elu veelgi rohkem seisma panna, tuleks pigem julgustada tavapärase elurütmi taastamist. Mul ei oleks midagi selle vastu kui poodides, söögikohtades jne maskikandmise nõue säilib (kui see tõestab efektiivne olevat), endiselt peaks käsi desinfitseerima ning haiged pigem kodus olemas ent samal ajal julgustama neid, kes soovivad, tavaellu tagasi pöörduma ning austama nende inimeste soovi, kes pelgavad ja soovivad kodus olla. Meedia võiks muidu oma tsirkuse ja hirmu külvamise lõpetada ja keskenduda faktidele ning seda pigem protsentide keeles. Inimesed võiksid tõesti rohkem küsima hakata, et mis, miks, kus, kes mitte kõike sinisilmselt ja suuammuli uskuda. Ma usun, et selliseid inimesi on ja tekib üha rohkem juurde arvestades, KUI kaua see jama kestnud on. Kuid need inimesed võiks natuke ka häälekamad olla, julgeda kogu toimunu kahtluse alla seada ja küsida, küsida küsida.

Lõppu natukene võllanalja ka – Boris kuulutas teise isolatsiooni välja 31. oktoobril ning kehtima hakkas see 5. novembrist. 3. novembril tuli välja hoiatav uudisnupuke, et UK’s on suurenenud terrorioht ning valitsus palub inimestel pigem vähem avalikes kohtades liikuda. Muidugi võtsid paljud inimesed seda uudist tõsiselt, sest vahetult enne seda olid olnud insidendid Prantsusmaal. Mida arvasime asjast mina ja Miku? Et tegemist on valitsuse kavala plaaniga mõjutada (hirmutada?!?) inimesi isolatsioonis olema 😀

*Ma olen kuulnud arvamusi, et tegemist on ideaalse biloogilise relvaga. Olen kuulnud arvamusi, et viirus lekitati meelega külvamaks paanikat ja hirmu, et varjata seda, mis tegelikult toimub. Tegelikult ei ole ju loogiline, et üks viirus lihtsalt upsti, kogemata pääses ühest laborist Hiinas valla ja levis nagu kulutuli. Küsimus on kes ja miks seda tegi. Oleme seda Mikuga arutanud ja näiteks tundub vägagi loogiline, et põhjuseks on võim või on äkki põhjuseks raha…Ma siinkohal jätan oma mõttelõnga katki, igaks juhuks.

**Lihtne näide – riigid toovad igapäevasel välja eelmisel päeval tehtud positiivsete testitulemuste koguarvu. Tihtilugu on need numbrid samad, kui kevadel, mil koroona alles pead, tõstis või isegi kõrgemad. Ometi ei räägita, kui palju teste samal päeval kokku tehti, vähemalt samas artiklis mitte. On ju selgelt välja öeldud, et teste tehakse rohkem, seega loogiline on, et positiivseid tulemusi saadakse ka rohkem. Miks ei võiks me rääkida protsentide keeles? A la tehti 10000 testi, 60 olid positiivsed ehk 0.06% kogu testitegijatest. Võrdluseks, et kevadel suudeti päevas testida ütleme 3000 inimest, kellest 60 olid positiivsed ehk 2%. On ju vahe, sest minu arust on palju paremini aru saada, kas juhtumite arv päevas on kevadiselt kõrge või ei. Samamoodi võiks välja tuua protsentuaalselt, kui suur osa elanikkonnast on testitud ja kelle test on olnud positiivne.

***kirjutasin loogikavastasusest juba juulis, kui käsitlesin reisimisel seatud isolatsiooni jäämise nõuetest. Kus on loogika, et meil on riik, mille nakkuskordaja on ühel nädalal suurem kui lubatud number, see langeb järgmiseks nädalaks alla lubatud numbri ja inimestel on lubatud reisida isolatsiooni jäämiseta. Et järsku imeläbi on inimesed vähem nakkusohtlikud? Kas ei oleks olnud loogilisem, et riigi nakkusnäidataja peab olema alla piir kaks nädalat järjest, sest väidetavalt oli ju tol hetkel koroona kaks nädalat nakkusohtlik (või miks muidu pidid inimesed olema 2 nädalat isolatsioonis).

Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Nutisõltlase võõrutusravi vol. 1

Ma ei ole kindlasti sotsiaalmeedia vastane. Minu viimane selleteemaline postitus sai puhtalt kirja pandud tavakasutaja vaateviklist, kellel mingis osas silmad avanesid … või noh reaalselt avanesid. Ma saan ju aru, et sotsiaalmeedia on meiega igapäevaselt kaasas ja ta on tänapäeval osake elust, lihtsalt pärast SotsiaalDilemma vaatamist tundsin, et pean need emotsioonid endast välja saama. Ma isegi ei lootnud, et võõrdun täielikult sotsiaalmeediast ja kas ma seda tahakski. Küll aga oli minu jaoks vaja asi kontrolli alla saada, sest ei ole normaalne, et üks pisike vidin minu elu nii palju kontrollib. Ja pisikese vidina all mõtlen nutitelefoni. Olgem ausad, ma deaktiiverisin oma FB konto, kuid sellega lõikasin ennast ka mingi määral vajalikust infost. Ei, mind ei huvita, kes millises loosimises osaleb või millised on uusimad pildid kellegi kontol, küll aga tahaksin näiteks kursis olla koduvallas toimuvaga. Või uudistada MarketPlace’i, et äkki sealt paar vajalikku asja leida (lootuses, et need ei haise 😀 ). Oli paar gruppi veel, mille liikmeks olemine mulle meeldis, kuid kahjuks eeldab info saamine aktiivse FB konto omamist ja ma ei ole veel valmis seda deaktiveerima.

Küll aga tahtsin kirja panna oma kogemuse, mida muudatused sotsiaalmeedia kasutamisel mulle andsid. Seega, pärast dokumentaali vaatamist hakkasin jätma oma telefoni ööseks alla korrusele ning äratuseks sai ostetud tavaline kell. Kuu aega hiljem ja minu telefon jääb endiselt ööseks alla korrusele, mina aga tunnen natikene rohkem vabadust. Kui ma lähengi magamistuppa natuke varem ja ei tunne ennast väsinud olevat, siis loen raamatut. Samuti otsustasin telefonis neti kella kaheksast välja lülitada, sest muidu on see loll komme ikka tsekata. Samas kui netti pole, siis ei saa ju midagi uut ka telefoni tulla. Kui mul oligi midagi vaja netis teha, on mul veel ka läpakas ja see aitab vajadusel ilusti. Nüüd kuu aega hiljem, jätan neti pigem sisse, kuid telefon jääb ka allkorrusel olles minust eemale. Selmet, et telefonis passida, olen vaadanud telekast midagi mõnusat. Ja muideks, telefoni/arvuti ärapanemine ja varem magamistuppa minek raamatu lugemise eesmärgil võib teinekord hoopis muudki meeldivat põhjustada 😀

Nii nagu ei võta ma enam ööseks telefoni magamistuppa, jätan selle allakorrusele ka päeval, kui tööd teen. Ja ma tunnen, kuidas olen tunduvalt produktiivsem, ma keskendun paremini ja ei ole tobedat ängistustunnet. Paar korda on sattunud, et vanast harjumusest tuleb telefon kontorituppa ja babah – ikka haarab see käsi selle kurjajuure järgi 😀 Kuna mul on teinekord olnud reaalne vajadus asju ajada ja telefon endaga kontorisse kaasa võtta, siis panen ta hääletuks (et ei kuuleks neid üksikuidki teavitusi) ja lükkan selle mõnuga põrandale endast eemale. Aitab kusjuures. Ja kuna ma olen tööalaselt tunduvalt produktiivsem, siis saan rahuliku meelega käia igapäevastel jalutuskäikudel. Muideks, just arvestasin kokku, et oktoobris jalutasin maha 100km ja natuke peale, päris vinge mutt olen 😀

Seega, mis ma tahan öelda, on see, et kui keegi tunneb ka ängistus, lausa viha oma telefoni vastu, siis päris tõsiselt aitab selle füüsiline eemaldamine oma elust. Minu arust on inimestel vaja aru saada, et mitte telefon ei kontrolli sinu tegemisi ja millal kui pikalt sa nutimaailmas aega veeda, vaid inimene ikka ise kontrollib oma elu ja tegevusi. Mul on muidugi pikk maa veel minna, kuid oma silmis olen edusamme kuu ajaga teinud. Näiteks käib mulle endale teinekord närvidele, et kui käime perega jalutamas, siis tihtilugu klõpsin telefoniga pilte (mitte ei naudi hetke) ja kuna välja tulevad megalahedad pildid, on neid vaja kohe perekonnaga jagada. Mitte miskit tegelikult ei juhtu, kui ma saadan need pildid hiljem. Muidugi oleks veelgi parem pildistada oma pisikese Nikoniga, aga siis on vaja pildid läpakasse tõmmata ja jagada ma ju ikkagi ei saa, sest feissar on deaktiveeritud ja WhatsApp on ainult telefoni põhine rakendus või mis?

Ja veel, olen hakanud viimasel ajal rohkem inimestele helistama. Olgem ausad, olen ju nüüdseks kaugel ka oma siinsetest sõpradest, rääkimata perest ja sõpradest Eestis. Lihtne on saata messengeris sõnum, et kuidas läheb, justkui oleks linnuke kirjas. Kuid minuarust selline jutuajamine ei võta kunagi hoogu sisse. Tihtilugu ei ole inimesed samaaegselt telefoni tagagi ja kui isegi kui on, siis kui suur on tõenäosus, et keegi istub telefon käes ja ootab, et tema jutule vastatakse? Ikka ju teed midagi muud samal ajal. Aga kui sa helistad, siis sa võtadki selle aja pühendumaks sellele ühele inimesele. Sa kuulad teda, sa mõtled kaasa, te mõlemad naudite seda hetke. Seda enam, et koroona tõttu ju on kokkusaamised niigi piiratud.

Halenaljakas lugu elust endast. Saan igapäevaselt ühe rakenduse kaudu infot, mida Noorhärra lasteaias sööb, mida ta saavutab, teinekord saadetakse pilte ja videosid tegevustest. Ühel hommikul oli ta ühe kasvatajaga jutustanud, et “tema emme ostis uue telefoni (mida ma tegelikult teinud ei olnud). Ma rääkivad väga palju telefonis Nannaga (ma arvan, et ta mõtles siinkohal minu ema)”. Kui temalt küsiti, kas tal on telefon, siis ta ütles “EI, sest ta on veel liiga väike, aga ta mängib selles (ehk teinekord vaatavad Mikuga autode videosid või minu telefonist pilte ja videosid temast endast).” Ja siis tuleb pirn – Noorhärra arvas, et mu telefon vajab ilmselt uut akut, sest ma olen telefoni terve päev. Iseenesest armas ja naljakas, kuid tõsiasi on see, et lapsele on ka mällu sööbinud pilt sellest, et ema on koguaeg telefonis 😦

Johaidii ja valleraa

Järgmine postitus siin pidi tegema kokkuvõtte meie uuest elukohast ja kuidas oleme kõik siin kohanenud. Aga, hoopis tunnistan seda, et mul oli vaja ühte päeva iseendale ja täna tegelen mitte millegi tegemisega ehk mul on vaja molutamise päeva.

Iseenesest on kõik väga loogiline ja lihtne – mul on hästi nõme iseloomuomadus mitte osata magada ja puhata, see on minu jaoks pigem ajaraiskamine.* Mul oleks võimalus õhtuti minna magama kohe, kui Noorhärra voodisse pandud ehk hiljemalt pool üheksa õhtul. Selmet tulen tavaliselt alla korrusele, et näiteks nõud ära pesta (sest jumal hoidku sellega, kui mustad nõud ööseks kraanikaussi jäävad :D) või niisama koristada (sest ilmselgelt vaatavad koduseinad mind kriitiliselt, kui alumine korrus veidike sassis) või telkut vaadata. Mikul on ju samuti pikad päevad täis tööd ja temagi on õhtuks nii suss, et jääb juba varakult magamistuppa, mis tähendab, et telekas on täitsa vaba. Mina aga võtsin ette järgmise seebi, mida vaadata ehk elan kaasa Sõpradele esimesest osast peale** Miku on seda kõike mitu korda juba näinud ja ei ole nii väga huvitatud, mistõttu kasutan selliseid õhtuid ära. Seega, kuigi enamjaolt olen väsinud, siis ikkagi klõpsan Netflixi lahti ja vaatan mitu episoodi ära. Õnneks tänu eelmisele postitusele, ei istu ma enam netis õhtuti, kuid siiski. Ennem, kui arugi saan, on kell juba päris palju, minul aga hommikune äratus juba kell 6, nüüd tuleb välja, et vajan siiski rohkem kui näiteks 6-7 tundi und. Nädalavahetuseti küll on üks hommik minu jaoks pikemalt magada, kuid see ei aita siiski korralikult välja puhata. Ehk ma olen pidevalt väss, kuid otseselt midagi ette ka ei võta.

No ja pole siis imestada, et eile jooksis mu juhe veidike kokku, mis lõppes endast korralikult välja minemise, ära nutetud silmade (hm, isegi täna hommikul veel tundsin, et nägu ei ole see, mis tavaliselt) ja enda süvaanalüüsiga 😀 Õhtuks olin kõike muud, kui üks tore ja kannatlik elukaaslane ning ema ja seetõttu otsustasin, et mul on vaja aega endale. Mitte olla koos pere või sõpradega, vaid iseendaga. Seega hommikuks äratuskella helisema ei pannud, vaid ootasin kuni heledal häälel hakkas kõrvalt toast kostuma “mummy” mis juhtus nii umbes seitsme aeg. Tegime oma hommikused rituaalid ja viisin Noorhärra lasteaeda ning läksid ise toidupoodi. Ma vihkan shoppamist, kui tegu ei ole just tossude või sokkide ostmisega, kuid toidupoes ringijalutamine mulle meeldib ning isegi rahustab, nagu ka pudi-padi poodide külastamine. Ostsin meile vajaliku kraami nädalaks, panin kodus kõik ilusti ära, pesin ka nõud, sest mul oli eile õhtul liiga savi sellest, et mustad nõud kraanikausis ootasid, ja nüüd plaanin teha mitte midagi. Terve päeva. Olen vaid endaga, joon kohvi ja vaatan Sõpru. Ilmselt ka magan, sest mul on ikkagi korralik unevõlg. Ja lihtsalt oleskelen. Ülemusele saatsin sõnumi, et võtan tervisepäeva ning usun, et probleeme see ei tekita. Õnneks meil ka ei uurita, miks ootamatuid vabu- või tervisepäevi võetakse. Aga ma ei oleks elu sees suutnud täna täispika produktiivse tööpäeva teha. Pigem olen endaga, üksi.

*Olen sellest ennegi kirjutanud, et kui olen näiteks Eestis ja saaksin puhata, siis ma ei suuda seda. Iga minut ja tund on arvel ja seega näpistangi aega une arvelt. Sama on ka siin olles.

**Fun Fact – ma pole kunagi kõiki S’prade osasid näinud ja seetõttu on kogu lugu minu jaoks veidike lünklik. Nüüd leidsin endas soovi kõik episoodid ära vaadata.