Koroonaviirus vol 7

Minul sai eelmise nädalaga täis 3 nädalat isolatsiooni, Noorhärra on nädalake vähem kodus olnud ja Miku jällegi kauem (kuid nagu juba eelmine kord mainitud, siis ta oli pigem haigusega kodus). Kolmanda nädala suurim märksõna minu jaoks oli igasugune tööalase motivatsiooni kadumine.

Nädal algas hästi. Mind võeti vastu aprilli teises pooles algavale koolitusele, mis ainult avitab kaasa minu professionaalsele arengule. Töö asjad nagu sujusid, kuid midagi väga kiiret ei olnud. Aga kuskil nädala keskel hakkas igasugu nõmedaid ülesandeid kogunema ning lõpuks tekkis mul iga uue emaili avamisega see tunne, et paneks selle lihtsalt kinni tagasi ja viskaks kogu läpanduse üldse nurka. Reedel tegingi reaalselt kokku vaid mõned tunnid tööd ja kella kahest aitas ka minule. Hoopis lõbusam oli Noorhärraga 80′ muusika saatel jalga keerutada.

Eelmine nädal jõudsin ka poodi, paar korda nipet-näpet ostma ja ühekorra täiendasin meie varusid. Kodu-Asdas suure ostluse tegemine sujus küllaltki hästi – poodi sisenemist pidin ootama vaid umbes5 minutit, riiete pool ei olnudki kinni pandud ja sain Noorhärrale uued dressikad ostetud. Kõik riiulid olid enam-vähem täiedetud, oli jah kaubaartikleid, mida ei olnudki (näiteks köögiviljaõli), kuid leidus alternatiive. Oli nii pastatooteid, kui tomatipüreed, lihamanti ja vetsupaberit. Ainukesed kaks asja mida ma ei ole kuskilt leidnud, on kätedesinfitseerimisvahend ja pärm. Ikka veel :S Muideks, huvitav tähelepanek, aga lahja alkoholi riiulid on pidevalt suht tühjad – mina sain oma siidri nelipaki ikkagi kätte, aga Mikul tekib pea igakord dilemma, et mida osta, sest tema lemmikud õlled on lihtsalt otsas.

Pühapäeval valmistusime vaikselt ka lihavõteteks – käisin poes ning tõin uusi lilli peenrasse panekuks ning mõned dekoratiivmunad ning liblikad. Need viimased kaks panin vaasi korjatud okste ja pajuurbade kaunistamiseks ja sai mõnusalt kirju ning lihavõttelik kimbuke meil. Noorhärra oli ka agar mind aiatöödes aitamas, võib-olla natuke liigagi agar, et pidin paar korda tõsiselt keelt hammustama, et tema kallal mitte tänitada 😀 Ta ju lihtsalt tahab aidata ja mis saaks mul selle vastu olla, kui toimetamisharjumust temas edendada. Aga seda on küll näha, et vaikselt hakkab see isolatsioon ka Noorhärrat mõjutama – tal on ikka väga raske sõnakuulelik olla ning mitte ülemeelikuks muutuda, samas väsinud ei ole ta justkui üldse. Saan siiski ka temast aru, sest ei ole ju tore, kui sa suhtled füüsiliselt ainult oma vanematega, saad korra päevas majast välja ning ülejäänud aja oled justkui vangis. Mul hakkaks ka katus sõitma. Nagu ma Mikule ütlesin, siis meie vähemalt saame korraks vaheldust poeski käies, aga tema on vaid kodus…

Koroona viirus vol 6

On ka meil seljataga nädal täisgarantiini, seda ses mõttes, et koos minuga olid kodus nii Noorhärra kui Miku. Miku tegelikult läks kolmapäeval veel tööle, kui tal oli kaks nädalat kodus oldud, kuid see, mis tööplatsil toimus just hügieeni osas, oli olnud totaalne jama – ei mingit võimalust käsi pesta, ei mingeid maske, desinfitseerimisvahendeid kätele ei olnud, ainult söögiruumis olid toolid rohkem harali pandud. Pärast peaministri eelmise esmaspäeva avaldust oli kõigile selge, et tuleb kodus olla, kuid ehitustööliste puhul kehtis justkui erand, sest nad ju ei saa kodust töötada ning enamus neist on self-employed  (SE)(kuskilt jäi kõrva, et terve riigi peale on neid viie miljoni ringis) seega kui koju jääd, siis sissetulekut ei ole ka. Nii lekkiski juba teisipäeva hommikul meediasse pilte hommikusest tipptunnist ja inimestest pungil bussidest, rongidest – paljud neist justnimelt ehitustöölised. Inimesed saatsid pilte ka ehitusobjektidelt, kus töölised kogunesid suurematesse gruppidesse kui 2 inimest ja ei hoidnud nõutud kahemeetrist distantsi. Muidugi selle töö eripära ongi see, et tihtilugu peavad inimesed suht kõrvuti töötama. Igatahes tekitasid need pildid üleriigilist diskussiooni, sest lõpuks tuli välja see suur valukoht, et kui SE tööl ei käi, saa käia või ei lubata käia, siis on neil suht kõõga sissetulekuga. Neljapäevaks jõuti nii kaugele, et mingi kondikava on nüüd paigas ning alates juunist saavad SE’d taodelda tagantjärgi hüvitist kodus veedetud aja eest – 80% nende viimase kolme aasta keskmisest neto sissetulekust, millest vist tuleb siiski ka mingid maksud tasuda. Noh parem kui mitte midagi. Ja kuna see toetussüsteem pm on paigas, tuli ka Mikul otsus koju jääda kergelt, sest nii palju kui ma aru saan, siis paljud ehitusplatsid plaanivad töötada nii kaua, kuni ei tule riiklikku korraldust uksed sulgeda.

Minu jaoks olid esmaspäev ja teisipäev kohutavad päevad – meil ei olnud mingit rütmi ega rutiini tekkinud, Noorhärral oli pidevalt igav ja nii elas ta minu seljas (ta on ses suhtes memmekas, et kui me kõik kodus oleme, siis pigem nõutakse minult tähelepanu). Nii saingi hommikuti vb mõned tunnid tööd teha segamini lapsekanseldamisega, lõunaaja läksime lubatud jalutuskäigule ning pärastlõunal üritasin veel tööd teha. See oli suhteliselt koheselt selge, et minu päevad venivad nüüd pikaks, sest ma pean asju lõpetama siis, kui tema magab. Mis mõnes mõttes on hea, kuna mul on vähemalt võimalus tööasjad ära lõpetada, kuid samas venib kõik nii pikale, nagu mul olekski üks pikk tööpäev. Kolmapäevaks saime õnneks mõnusa rutiini paika – ehk ärkame poole 8 aeg, hommikusöök ja multad ning mina saan juba mõned asjad ära teha. Vahepeal veidike mängimist, siis jalutuskäik ja lõunasöök ning kuni viieni proovin jälle maksimaalselt tööd teha. Kui ei saa, siis viiest kaheksani olen poiste pärast, et saaksime ka pereaega. Viimased asjad lõpetad peale Noorhärra unne minemist. Eelmine nädal see nii toimis, mul oli näiteks nädalavahetusel tunne, et täitsa mõnna on kodus olla. Reede pärastlõuna võtsin siiski vabaks, sest ma ei suutnud lasta järjest päikeselisi pärastlõunaid lihtsalt raisku minna ning istusin ise hoopis päikese käes.

Nädalale pani mõnusa kirsikese Noorhärra eile kui käisime jalutamas. Ta on mul selline paras aktivist ja energiline hing ning peab viimasel ajal koguaeg kas turnima või kiiruskatseid tegema. Eile, nagu kiuste, ununes meil ratta kiiver maha. Olime juba koduteel, sest tunnike vabadust hakkas otsa saama, kui ta jälle rattaga kiirust arendas ning libises ja kukkus. Muidugi peaga vastu maad. Olime kruusateel, seega ma ei teagi, oli see õnneks või kahjuks, aga ta suutis oma parema silma kohale korraliku sisselõike kukkuda, verd ikka tuli korralikult. Kui asfaltil kukkunud oleks, äkki siis oleks pigem korralikult kündnud näoga maad :S Igatahes, kutsusin Miku meile autoga vastu, pesime Noorhärra kodus puhtaks ning puhastasime ka haava ning plaasterdasime selle. Tegelikult oli ta üllatavalt rahulik, kuid haav tundus sügav ja tahtsin selle lasta ikkagi arstil üle vaadata. Praegu on “parim” aeg kuhugi esmaabisse minekuks eks :S Helistasin kohalikku haiglasse, kus soovitati minna lähimasse walk-in keskusesse. Pm need on ööpäevaringselt tegutsevad keskused, kus saab sellist lihtsamat abi. Meil vedas, et olime kohale jõudes ainukesed külalised ja saime kohe ka arstile. 10 minutit hiljem oli juba 3 inimest peale meid järtsus. Arst vaatas haava üle ja pani need spets plaastrid peale, mis hoiavad haava koos, et see paremini kinni kasvaks. Luges ka ette nähud, mille tekkel silma peal hoida ja vajadusel uuesti arsti juurde minna, kuid üldjoontes oli tegu õnneliku õnnetusega.

Koju jõudes sai Noorhärra jäätist ning ma tõsiselt lootsin, et ta teeb uinaku, mida ta ei teinud. Isegi minu kaisus Shreki vaatamine ei uinutanud piisavalt. Kuid õhtuuni tuli seekord kiirelt ja oli pikk. Mina olen enda jaoks taasavastanud Super Mario, sest Miku Nintendol on see olemas, küll mitte see vana-vanakooli variant, mida kunagi tundide viisi mängitud sai, aga selline meie masti mäng. Eile istusingi õhtul diivanil ja klõbistasin 🙂 Vangistuses olemine muutus just tsipake meeldivamaks, sest mida muud kui pm vangistuses me kõik istume.

Koroona viirus vol. 5

Hm, ma ei saagi aru, kas UK on nüüd täielikus isolatsioonis või ei. Täna tegi peaminister avalduse, et kõik poed va toidupoed ja apteegid ning söögikohad suletakse, keelatakse kõik kogunemised rohkema kui kahe inimesega (va kui on tegu ühes majapidamises elavate inimestega) ning inimestel on lubatud majast lahkuda vaid toidupoodi minekuks (võimalikult harva), üheks liikumistegevuseks päevas (jooks, jalutame) või kui sa liigud töö ja kodu vahet (jällegi vaid äärmise vajaduse korral). Muideks, keelatakse ära ka abiellumised ja ristimised, lubatakse vaid matuseid korraldada väiksemas pereringis. Igasugune rikkumine toob kaasa trahvi. Ma saan sellest aru, sest inglased lihtsalt ei saa aru, et olge kodus (eks me ise ju patustasime ka, kuigi proovisime ikkagi distantsi inimestega hoida). Mitu nädalavahetust järjest on jagatud pilte ja videosid parkidest, mis on tulvil inimesi. Nagu see sama hommikusaatejuht tabavalt ütles inimesed ei saa aru, et neil palutakse koju minna ja telekat vaadata. Kõik. Nad lihtsalt ei suuda seda teha, sest tegu on generatsiooniga, kes on vaba ja ei lase endale öelda, mida teha. Kangekaelsed lapsed noh.

Vaatasin huvi pärast, kui pikk on järjekord Asdast toidukulleri tellimisel või ise kohale minemisel, järgmised 2 nädalat on täielikult välja müüdud, seega peame ilmselt ikkagi ise poodi minema. Õnneks on palju toidupoed lubanud esmaspäeva, kolmapäeva ja reede hommikul esimese tunni vaid vanuritele ja riskigrupi inimestele hoida. Kuid mul päriselt tekib hirm, et kas meie saame endile vajaliku poest. Iga päevaga süveneb üha rohkem tühjus riiulitel. Kas me tõesti läheme tagasi ajas, kus pidid toidupoe ukse taga järtsu võtma, et elementaarset saada? Kas inimestel juba varud täis ei saa, et riiulid on koguaeg tühjad. Mul hakkab vetsupaber otsa saama ja ma isegi ei proovinud suurde poodi minna, vaid uurisin kohalikke poode. Üks oli tühi, kuid teises õnneks oli. Ja ma sain selle pisikese paki ainult tänu sellele, et oleme siin juba 5 aastat elanud ja müüja teab, et olen kohalik. Samas rääkis ka tema, inimesed tulevad ja nõuavad, ähvardavad kui ei saa mida soovivad. Jube, inimlikkus kaob täielikult :S Aga ma panin selle vetsupaberipaki pagassi peitu, kuna käisin korraks sõidus. Ja peitsin selle ära ainult tänu sellele, et katrsin kedagi mu autoakna sisse lööma kui jätan selle esiistmele 😀

Ma käisin täna tööl lisaekraani toomas, hea et selle täna tehtud sain, sest homsest ilmselt enam ei lubataks mul sõita. Iseenesest on tööd ikkagi parem teha kui lisaks läpakale ka suur ekraan on. Mis puutub Noorhärrasse, siis minuarust temal juba katus sõidab 😀 Eks ole ju suur muudatus ka tema rutiinis, et ei saa sõpradega kokku ega tuttavaid kohti külastada. Selmet peab olema kodus ja vanematega tõtt vaatama. Me tõesti proovime oma parima teha temaga tegelemisel, kuid pean siiski kuhugi mahutama ka 7.5 tundi tööd (täna näiteks avasin arvuti kell 7:30 ja sulgesin 20:00, sain vast ikka oma tunnid täis). Tema tahaks minna ju jalutama või mängida minuga ning kontseptsioon, et emal on vaja tööd teha ei jõua temani, sest miks ema minuga ei mängi kui ta on siin minu juures 🙂 Kahju tegelikult temast, aga no mis sa teed… Küll elame ka selle aja üle.

Koroonaviirus vol.4

Eks igapäevaselt toimub ju muudatusi. Minul näiteks on viimastel päeval suu ammuli jäänud selle peale, KUI palju inimesi sureb Itaalias. Teades, et Inglismaa reageerib kogu olukorra tõsidusele tunduvalt leebemalt kui võiks, siis ma kahjuks ei imesta, kui mõne nädala pärast kasvab nakatanute ja surnute arv hüppeliselt ka siin maal.

Viimased päevad on meie peres möödunud rahulikult, mina teen tööd ning Miku on mulle seltsiks. Ei, tal ei ole koroonaviirus, kuid mingi viirus kiusas teda juba viimased nädalad (enne kui koroona päris hulluks läks) ning tööandja palus tal igaks juhuks kaheks nädalaks koju jääda. Kolmapäeva õhtul tuli teade, et lõpuks suletakse reedest (20 märts) kõik koolid ning lasteaiad ning erakoolid peaksid sama tegema. Koolide uksed jäävad lahti vaid meditsiini töötajate, kullerite ja õpetajate lastele ning nendele lastele, kellele on määratud sotsiaaltöötaja tugi. Kuid muidugi pigem paluti ka neil lastel koju jääda kui vähegi võimalik. Meil tekkis kohe küsimus, kas erahoidjad ka peavad seda määrust järgima, kuna neil on võrreldes riiklike lasteaedadega mitu korda vähem lapsi korraga koos. Neljapäev oli ootusärev ning reedeks selgus, et ka Noorhärra hoidja peab enda uksed ajutiselt sulgema ning jääb ka tema homsest määramata ajaks koju. Õnneks on minu tööandja juba lubanud, et töötunnid peab tegema täis nii kuidas jõuab, mitte ainult 9-5 istuma laua taga, sest kui sul ikka kolmepoolene kodus on, siis ta vajab ka oma aja ja tähelepanu.

Esimese suurema põntsu ansdis koroona meile sel viisil, et loobusime maja ostust. Eelkõige seetõttu, et enne sissekolimist oleks olnud meil vaja teha korralik sügavpuhastus (mille jaoks oleksime koristusfirma tellinud) ning majas kõik vaipkatted ära vahetada, sest praegusel elanikul on kaks inglise buldogi ning Miku on koerte suhtes väga allergiline. Pakkumise tegemise hetkel me näiteks ei mõelnud, et mis siis kui puhastus ja vaipade vahetus ei aita ning Miku ei saa majas olla. Siis peaksime uurima üürimise varianti, aga jääks pangalaenumakse ehk ikkagi topelt kulutus. Lisaks on ju Miku juba 2 nädalat kodus olnud, palgata. Hetkeseisuga ta saaks küll kolmapäeval tagasi minema, aga kui kauaks? Olime arvestanud, et paljuski saame vajaliku raha koristuseks, kiirrenoveerimiseks, kolimiseks ning viimaste tasude maksmiseks just nüüd kogutud. Aga see plaan läks vastu tuult. Ilmselt oleksime saanudki ikkagi renoveeritud ja kolitud, kuid edasi oleks ju olnud kohustus panga eest maksta. Ilma Miku panuseta oleks see päris keeruline, samas kui praeguses kohas saaksime ilusti minu palgaga hakkama. Seega langetasime selle raske otsuse ost tulevikku lükata, sissemakse osa jääb siiski meil alles.

Mul oli ju salakaval plaan aprilli lõpus minna Noorhärraga pikaks nädalavahetuseks Eestisse. Oleksime katsetanud rongiga Edinburgi sõitu, öö hotellis veetnud ning lennanud otse Tallinnasse. Miku oleks meile tagatitulles vastu sõitnud, sest see oleks olnud pühapäev. Ma olin muidugi paras blondiin ka, sest broneerisin piletid 1 märts kui koroona juba vaikselt pead tõstis. Praegu ei olnud minu originaallende veel tühistatud, kuid ei hakanud ka riskima ja lükkasin meie piletid juulisse kui pidime niikuinii minema. Piletid sain lisatasuta vahetatud, kuid mineku piletid olid kallimad ning pidin vahe siiski tasuma. Uurisin ka varianti laste neil piletitel minna ja lennata Manchester-Tallinn-Manchester vahemaandumisteta, aga see oleks ikkagi kallim tulnud. Nüüd oleme juulis 3 nädalat Eestis kokku ning eks pean jälle kodukontorit tegema. Ma loodan, et selleks ajaks on ikkagi asjalood normaliseerunud.

Täna oli UK’s emadepäev. Käisime eile looduses jalutamas ja tegime pikniku (vältisime inimesi nagu kuutõbised), täna äratati mind raamatu lugemisega, lisaks tehti mõnus english breakfast hommikusöögiks ning käisime kodulähedust uurimas (mingi hetk sattusime korralikku mudamülkasse ja olime korralikud porikollid). Lõpuks saime ka aeda koristada ning pärastlõuna päikese käes istudes, hästi soe ja mõnus oli. Seega kuigi olime kodused ja kontaktivabad, siis oli erakordselt hea nädalavahetus. Vaatame kuidas homsest see kodukontor kolmesega välja nägema hakkab :S

Koroona UK’s – 16 ja 17 märts

Eile (teisipä2ev) suurim mind puudutav uudis ja muudatus oli see, et meie firma otsustas kogu UK kollektiivi viia kodukontorile. Ma ise olin ju otsustanud kodusele tööle jääda esmaspäeva õhtul, seega ei sõitnud ma teisipäeval kuhugi, et imestusega eest avastada tühja kontorit 🙂 Samas, kontorid vist ikkagi jäetakse lahti juhul kui keegi tõesti distantsilt töötada ei saa. Samuti on lubatud erinevat tehnikat koju laenutada (ekraanid, laadijad jne) aga tuleb siiski nimi kirja panna, mida vaja. Noh, ideaalis ma tõesti laenutaks kaks suurt ekraani, kuid mul ei ole neid kuhugi panna, sest ma niigi hõivan meie söögilaua päevasel ajal. Seega, pean nikerdama edasi oma läpaka taga. Eile lõunal oli ka kogu meie kontori Skype koosolek, kus rõhutati, et selline olukord jääb pigem kestma kuu kui paar nädalat. Eks me näe.

Noorhärra käib endiselt Hoidja juures, kuid nüüdseks on kõik mängugrupid katkestatud. Nii plaanivad nad käia pigem õues mängimas ja vaheldumisi üksteisel külas. Ehk maksimaalselt puutub kokku kümmekond last, parem ikka kui mitukümmend mööda mängutuba ringi lasevad. Eile lobisesin ka vanematega pikalt, hea oli näha, et neil tuju hea ning väga ei paanitse. Ema peab ikkagi kontoris tööl käima, kuid sõidab sinna tunduvalt kiiremini kui muidu. Isa ja vend töötavad niikuinii koduses töökojas ehk ei puutu nii paljude inimestega kokku. Miku vanemad käivad samuti tööl ning Miku noorem õde teeb koolis eksameid, loodetavasti jõuab ta lõpule enne kui siin koolid suletakse.

Täna käisin ja tankisin igaks juhuks autopaagi täis. Tuli ka uudis, et valitsus võimaldab vajadusel kodulaenudest võtta kolm kuud maksepuhkust. Äkki see aitab kuidagi meie laenumaksmise alustamisel, sest paberite järgi saab esimene makse olema topelt suur. Lisaks ilmselt räägime Omanikuga, kas saame kuidagi kokkuleppele üürisumma maksmises kui Miku jääbki mitmeteks nädalateks tööta. Meie teada on Omanik kasutanud pangalaenu selle koha ostmisel, kuid kas see kvalifitseerub maksepuhkuse saamiseks, on teine küsimus.

Õhtul tuli lõpuks ka kauaoodatud uudis, et koolid pannakse reedest kinni. Avatuks jäävad need vaid nende vanemate lastele, kelle tööl käimine on väga vajalik – arstid, politseinikud, toidukullerid. Samuti need nendele lastele, kel on määratud sotsiaaltugi. Erahoidjate kohta ei öeldud midagi, vaid öeldi et lasteaiad ja erakoolid peaksid järgima üldkoolide eeskuju. Uurisin ka Hoidjalt, mis tema edasine plaan on ning ta ütles, et kohe kui kinnitatakse kas see määrus käib ka erahoidjate kohta, annab ta teada.  Lisaks annavad poed järjest teada piirangute seadmisest teatud toodetele, et kõikidele jätkuks toidu ja hügieenitarbeid. Täna näiteks käisin kaarte ostmas ja mõtlesin, et ostan siis vedelseepi ja kätedesinfitseerijat juurde. Nope, riiulid tühjad. Nagu ikka ei ole paratsetamooli ega vetsupaberit – ma ei saagi aru, kas neid ei toodagi üldse või tõesti ostetakse kohe kõik ära :S

Koroona UK’s – 14 märts

Mõtlesin, et hakkan kirjutama kuupäevaliselt üles rohkem tähelepanuväärsemaid seikasid UK’s, mis seotud koroonaga. Tänase seisuga on UK’s nakatunuid 1543 ja surnuid 55. Seega siit mõne mõned mõtted ja tähelepanekud.

Eile käisin toidupoes, kuna mõned asjad olid otsas. Oleme Noorhärraga suured tatrapudrufännid, lisaks on tema avastanud kohukeste maailma. Nii käisin esmalt poola poes, kus lisaks tatrale ja kohukestele varusin paar purki borsi ja suitsuvorsti sinna sisse panemiseks. Olin valmis selleks, et riiulid on suht tühjad, kuid olin meeldivalt üllatunud, isegi makarone oli erinevad kujus. Samas, kohalikud poes oli pigem ikkagi tühjad – Lidl’s oli hakklihariiul tühi, mune alles mäned karbid, sügavkülmiku osas friikaid/pizzad läinud, pasta-ja vetsupabeririiulite tühjus ei ole enam mainimistväärt, sest see on juba tavapäraseks muutunud. Paratsetamool on endiselt otsas, kuigi õnneks nädalavahetusel kappe koristades leidsin mitmeid poolikuid lehti, seega meie olukord ei ole nii hull.

Esimest korda üle pika aja vaatasin hommikust uudiste saadet, muidu meil mängivad ikka multikad. Noorhärra oli täna lihtsalt raske unega, mistõttu otsustasin saada värskeimat infot live’s. UK on endiselt üks väheseid riike, kel piirid avatud, koolid lahti jne. Nädalavahetusest näidati klippe suure kontserdi ja heategevusliku maratoni toimumisest, näha oli, et mõlemas osales tuhandeid inimesi. Isegi saatejuht oli marus, et mis inimestel viga on, kuidas ei saada aru, et tuleb võimalikult isoleeritud olla. Üks kohalik Iceland tegi avalduse, et avab oma uksed hommikul 8-9 ja lubab poodi vaid eakamad elanikud, minu arust vägagi õige otsus ning liitun siinkohal saatejuhi üleskutsega julgustamaks rohkemaid poekette sama tegema. Idiootlikuma koha pealt on inimesed hakanud haiglatest varastama desinfitseerimisvahendeid. Ja mitte pumppudeleid, vaid neid suuri pudeleid, mis seinale pannakse. Ega mõistus pole tõesti oma teha :S

Liiklus oli hommikul väga hõre, lahkusin kodust 20 minutit hiljem kui tavaliselt ent ikka olin õigeaegselt kontoris. Kontoris on keskmine arv inimesi, mitte liiga vähe ega palju, esmaspäeva kohta oli imelikult vaikne. Kuid õhtune kiirtee oli see eest umbes, ma pole niimoodi veninud juba nädalaid, seega soovitusest pigem kodus töötada ei ole siiani kuulda võetud.

Õhtul kuulasime samuti uudiseid ning nüüd kommunikeeriti valitsuse tasandil, et kel on uus palavik või köha, jääda koju 14-päevaks, sama kehtib ka selle inimese kaaselanike kohta. Samuti paluti võimalusel kodus töötada, mida mina olen ka otsustanud teha alates homsest. Lisaks hoida igasugune kontakt teiste inimestega minimaalne või vältida üldse ning samuti hoida eemale pubidest, klubidest, teatritest, kinodest, restoranidest. Need, kel on juba tõsisemad kroonilised haigused, peaksid olema valmis 12-nädalaseks isolatsiooniks. Sain ka enda perearsti praksisest sõnumi, et arstid nõustavad vaid telefoni teel ning kui arst pole ise kohale kutsunud, ei tohi keegi praksisesse kohale minna.

Olen tähelepannud, et nii UK kui Eesti, ja ka ülemaailma tuntud inimesed tunnistavad avalikult, kui neil on viirus avastatud ning soovitavad kõigil end isoleerida. Minu arsut ainult tervitatav.

 

 

Koroona viirusest

Ilmselt ei tule enam selle viiruse kiire levik üle Euroopa kellelegi üllatusena. Kuna ma siiski tahan end igapäevaselt ka Eesti eluga kursis hoida, siis olen viimastel päevadel pidevalt värskendanud ajalehtede veebi väljaandeid. Vist peaksin tegelikult rohkem kohalikke UK uudiseid jälgima, kuid kui aus olla, siis minu arust ollakse siin ennestutööga ikka mega aeglased. Ma saan aru, et praeguse seisuga on UK’s 1140 nakatanut ning 21 surmajuhtumit (veel eile olid need numbris vastavalt 798 ja 11), mis võib-olla tõesti ei tundu nii suur number arvestades rahvaarvu, kuid kas tõesti ei taheta õppust võtta teiste riikide kogemustest? Iga päev tuleb ju uudiseid, et järjest suletakse koole, huviringe, avalikke teenuspunkte, piiratakse reisimist või suletakse riigipiirid üldse. Praeguse seisuga on minuni jõudnud vaid valitsuse poolne soovitus pigem kodus olla ja võimalusel kodust töötada. Kuna testimise koormus on ka ületatud, soovitatakse kõigil, kel tekib palavik või köha, olla 7 päeva kodus isolatsioonis. Abiks seegi. Kuid ükski kool pole minuteada veel uksi sulgenud, vaid arutatakse, kas pikendada aprilli koolivaheaega* Päriselt?!?! See tähendaks ju ühte nädalat lahti olekut ning potensiaalselt viiruse levikut. Eile leidsin ühe interaktiivse kaardi, mis näitab nakatanute arvu linnade piires ning mida olen ka jälginud – Manchesteris on hetkel 5 nakatanut, Warringtonis 1, Wiganis, Boltonis ja Burys kõigis 3, seega viirus tuleb lähemale ja on meie ümber. Tegelikult ei tea me ju, KUI palju viiruse kandjaid meie seas on, sest kõigil ei pruugi korralikult nähud tekkida, mõni põeb selle eriti kergelt läbi, kuid nakkusohtlikud on kõik. Seega oleks ju mõistlik end maksimaalselt inimestest eemale hoida.

Ma pidin täna minema tüdrukute nädalavahetust pidama ning lükkasin minemise otsustamise võimalikult viimasele minutile. Hommikul uurisin erinevaid kohalikke uudiseid, et kas on tulnud otsus ürituste tühistamise kohta, kuid ei midagi**. Meil oli broneeritud 4-käiguline õhtusöök+pilet peole, lisaks öömaja. Kui reedel korraldajadelt uurisime olukorra kohta, siis oli vastus selgesõnaliselt, et üritus toimub, kuna see on liiga kohe-kohe toimumas. Arutasime ühe sõbrannaga päris pikalt, et kas minna või mitte. Eile õhtul oli laual variant minna vaid õhtusöögile ja siis öömajale tagasi, et vältida inimestega lähikontakti peol. Sõbranna siiski otsustas mitte riskida, kuna ta töötab koolis. Osad meist oleks kindlasti ka peole läinud ning potensiaalselt nakatunud ning miks mitte ka meile viiruse edasi andnud, sest öömaja oleks meil ühine olnud. Seega kuigi me mõlemad tundsime, et vaba õhtut ja eemalolekut oleks vaja, siis praegu peole minna oleks olnud liiga riskantne. Nii otsustasime mõlemad koju jääda. Mina sain garaazi koristada ja üldse kodus korda luua. Pärastlõunal küll käisime Noorhärraga jalutamas, kuid koduküla oli nii vaikne, ühtegi hingelist ei liikunud ringi.

Rääkisin ühel päeval ka Hoidjaga, et mis seisukoht temal on. Vastus oli selgesõnaline, et tema ei saa endale lubada kinnipanekut ja töötab ehk isegi kui Noorhärra hoidu ei lähe, peame meie tema tasu maksma. Õnneks saame 30 tundi nädalas nüüd tasuta ja omaosalus on suhteliselt väike, aga siiski. Mis siis saab, kui tuleb valitsuse poolt korraldus kõigil koju jääda? Isegi kui ma tahaks Noorhärrat hoidu viia, ei saaks ma seda teha ning temast oleks väga alatu ikkagi raha kasseerida (ma tõsiselt loodan, et ta seda ei tee). Inimlikust vaatevinklist saan temast aru, ta on self-employed ja kui ei ole lapsi, ei ole sisetulekut. Kuid Miku on samuti self-employed ja kui tulebki korraldus koju jääda, peab seda tegema ka tema ning jääb oma töötasust ilma. Üle riigi on väga palju selliseid inimesi, kelle töötasu kindlasti kannatab. Õnneks luges Miku paar päeva tagasi uudist, et valitsus plaanib self-employed inimestele tavalist haigusraha maksta, kuigi kinnitust ju selle kohta ei ole veel. Me Mikuga mõtleme pigem natuke hirmuga aprilli-mai peale, kui peaks läbi minema meie majaost ning ootab ees kolimine. Kui Miku peakski koju jääma (kes see garanteerib, et vaid paariks nädalaks, äkki hoopis paariks kuuks on ta tööst ilma), siis paneb see meie pereeelarvele paraja põntsu. Lisaks, meil on juuni alguseks ostetud piletid New Yorki, seda tegime juba septembris … loodetavasti normaliseerub kogu olukord selleks ajaks. Seega mingil määral ebamugavust saame ilmselt ka meie tunda.

Minu firma on valmis selleks, et inimesed töötavad kodust, korraldust selleks veel ei ole antud, kuid igasugused riigisisesed reisimised linnade vahel on minimaliseeritud, välisreisid keelatud ning pigem ka toetatakse seda, et inimesed kodust töötaks. Seega minu töötasu säilib, mis hetke olukorda arvestades on väga vajalik. Ma proovin ise ikkagi nii kaua kontoris käia kui võimalik, sest üks väike läpakaekraan vs kaks suurt ekraani on minu töös väga suur erinevus. Tööl uuendatakse meil pidevalt desinfitseerimisvarusid vetsudes ning soovi korral puhastatakse ka töölaud ja vahendid. Ma olen ise tunduvalt rohkem hakanud käsi pesema ja desinfitseerimisvedelikku kasutama, just tööl olles ning mu käed on nii kuivad ja karedad ja tõsiselt kipitavad, ükski kätekreem ka ei paista aitavat…

Ehk mul on tegelikult hämming, kuidas siin munetakse. See, mis on näiteks Eestis viimase nädalaga toimunud, on lihtsalt hämmastav. Täna rääkisin oma perega ning õnneks on nende tervised kõik korras, kuid just tunnike tagasi lugesin, et viirus on jõudnud ka minu kodukanti. Ei, mitte Tallinnasse vaid selle külje alla. Seega, ma ei saa aru, miks ei võeta siin karmimaid meetmeid ette? Inimesed UK’s on muidugi paanikas ning nädala algusest saadik ostelnud ja varunud. Kui mina teisipäeval iganädalast ostutuuri tegin, laiutas vetsupaberi ja pastatoodete riiulites tühjus. Kolmapäeval ja neljapäeval lugesin palju Eesti uudiseid ning mis seal salata, valdas ka mind kerge paanika ja läksin neljapäeval natukene varusid ostma. Vetsupaberi- ja pastariiulid olid endiselt tühjad, lisaks tomatipasta tooted, lihakonservid, kiirnuudlite riiul oli pooltühi, valuvaigistid ära ostetud, pärm ja jahutooted läinud. Mul tekkis ju hea idee, et vajadusel saan saiakesi küpsetada, ju ma ei olnud ainuke. Samas, ma nii väga siiski ei põe, kuna garaazis olev sügavkülmik on meil tuugalt asju täis, samuti külmiku sügavkülma osa. Külmik tegelikult on üldse hetkel täis, pluss erinevad konservtooted ja pasta (ma igaks juhuks ostsin juba eelmine nädal neid rohkem). Ma tegelikult ei usu, et toidupoed täielikult suletakse, seega ei tohiks ses osas midagi hullu toimuma hakata. Aga imelik oli vaadata, et meie kohalik suur toidupood oli suhteliselt lage, samas täna sain lasanjelehti väiksest poest ning neil oli pastatooteid olemas. Muidugi vetsupaber oli otsas 😀

Mis mind kõige rohkem rõhub, ongi teadmatus – mida see viirus teeb, kaua see paanika veel kestab, millal saadakse levik kontrolli alla, millal hakkab tavaelu normaliseeruma. Kogu hetke olukord on ju kõigi elud pea peale pööranud ja kes seda teab kui kauaks.

*aprillis on lastel kaks nädalalt vaheaega, mis hakkaks 5. aprilli. Ehk praegu arutatakse sulgeda koolis 29st märtsist.

**viimane info, mida hommikul nägin, oli see, et plaanitakse hakata üritusi tühistama järgmisest nädalast.