Ma käisin spas

Too sama sõbranna, kelle pulmas Poolas käisime, pidas oma tüdrukuteõhtut aprillis. Siis kui mina kasutasin juhust ja olin koolivaheajal kaks nädalat Eestis. Kuna tegu on minu pikaajalise ja väga hea sõbrannaga, siis päris tähistamata ma ka ei tahtnud jätta ja seetõttu leppisime kokku, et käime kahekesi spas. Esialgu pidime seda tegema aprilli lõpus, ikkagi enne abiellumist onju. Noh, siis selgus, et tal oli päris palju asjatoimetusi ja poeskäimist seoses pulmadega ning spakülastus sinna ei mahuks. Lükkasime siis ürituse juuli algusesse. Juuli alguses me ka ei jõudnud, sest vahepeal selgus ühe meie ühise sõbranna salajane abiellumine ning tema soovis seda tähistada just samal päeval, kui meil oli spakülastus. No ilmselgelt oli meil kergem oma plaane ümber teha. Lõpuks jõudsime spasse paar nädalat tagasi*.

Ühesõnaga, laupäeva hommikul, kell 8:45 (veerand tundi plaanitust hiljem, sest ma lihtsalt unustasin järjest asju majja, mida pidin kaasa võtma), keerasin autonina kiirtee poole. Ilm oli päikeseliselt ilus, sõit tõotas tulla rahulik ning minul käis taustaks Beebipalaviku erinevad podcasti osad. Minu jaoks üks suurimaid plusse üksi pikki sõite tehes ongi podcastide kuulamine, sest perega sõites käib autos muu möll ja noh, muidu nagu ei ole aega kuulamiseks. Veel paar kuud tagasi kuulasin podcaste hommikustel pikkadel jalutustiirudel, kui Piiga tegi oma esimese päevaune, aga ta otsustas taaskord oma unereziimi muuta (ma ei liialda, kui ütlen, et mul on juba sassi läinud, mitmes kord see on) ja meie hommikused jalutuskäigud ei ole nii pikad. Jõudsin Boltonisse isegi plaanitust varem ning kuna sõbrants jäi hiljaks (milles võib 99% kindel olla iga kord, kui meil on kuhugi aja peale minek/kokkusaamine. Heh, ta jäi isegi oma laulatusele hiljaks 😀 ), sain rahulikult lobada ka emaga. Enne spaatamist oli meil plaanis kerge shoping, sest sõbrantsil ees tööreis, kuid garderoob tänu kolimisele ja remondijärgus olevale elamisele totaalselt tühi. Ilmselgelt lähevad ju kolimise käigus kaduma just need kastid, milles kõige vajalikum ära pakitud 😀 Meie paaritunnine shoping oli üllatavalt edukas, kuigi esimeses poes oli mul küll tunne, et ma ei suuda teda üldse kohe riietuse leidmisel aidata, sest maitsed on liiga erinevad. Aga eks need esimesed kaks poodi olidki selleks, et arusaada, mida ta soovib ja mis talle meeldib.

Külastasime sellist kohta nagu NuSpa Boltoni filiaali ja seda just asukoha tõttu, kuna on see sõbranna kodule kõige lähemal. Meie külastus sisaldas mõlemale kahte protseduuri ning hiljem 3 tundi saunade külastust**. Minule on siiamaani mulje jäänud, et Inglismaal tähendab spasse minek pigem protseduuride võtmist ning kuna spad on üldjuhul spordiklubidega samas majas, siis basseinide ja saunade külastus tähendab nende jagamist spordiklubi külastajatega. Eestis on ju pigem nii, et spasse minek ei tähenda ilmtingimata protseduure, sest sul on juba selline suur ja lai valik erinevaid saunasid ja basseinie ning saunade külastus on juba iseenesest piisavalt lõõgastav. Ühesõnaga, olime natuke enne kella kahte kohal ning täitsime kohustusliku terviseankeedi. Edasi tutvustati meile protseduuride valikut ning mulle väga meeldis, et meesterahvas oskas soovitada, et milliseid protseduure omavahel kombineerida saamaks maksimaalse tulemuse ja milliseid pigem vältida, kuna need duubeldaksid üksteist. Valisime mõlemad sõbrannaga kuumakivi seljamassaaži, mina juurde näohoolduse (pigem paar kihti kreeme) ja tema silmaümbrus hoolduse. Mõlemad protseduurid kestsid 25 minutit, seega tunniga olime juba valmis. Mulle meeldis, mulle alati on meeldinud massaažid ja kuna ma neid liiga palju ei ole elus saanud, siis ei oska kunagi nuriseda. Kui siis ainult ehk see, et minu näohoolitsus pidi sisaldama ka kerget peamassaaži, kuid seda ma ei saanud. Ja kurja kui kuumad need kivid on, kui need esmakordselt seljale pannakse 😀 Sõbrants jäi ka rahule oma protseduuridega, mis on peamine. Saunade poolt kasutasime maksimaalselt tunnike ja sellest enamuse istusime lihtsalt mullivannis. Kui ma õigesti mäletan, siis oli olemas nii tava kui aurusaun, kuid ei miskit väga erilist. Seda pean küll ütlema, et nii spaa kui saunade osa nägi ikka väga värske ja korralik välja. Kui ma 2017 detsembris Manchesteris ühes spas käisin, siis see oli küll hästi räsitud välimusega ning vinge kloorihais käis lihtsalt üle pea. Täitsa selline võrdlusmoment tekkis, nagu oleksime sattunud 80ndate ujulasse 😀 😀 😀

Põhjus, miks me tegelikult kauemaks ei jäänud, oli selles, et saime õhtul kokku juba viiekesi ehk kasutasin võimalust ja vaatasin oma Wigani sõbrantsid korraga üle 😀 Õhtusöögiks kohtusime Itaalia restoranis Bella Italia, kus mina nautisin nii bruschettat, pasta carbonarat, kui cookie dough’d espressoga – mul oli ju ees öine kojusõit. Muidugi oleksin võinud orgunnida nii, et tuleme lastega kõik Wigani poole ja jääme ööseks, kuid siis oleks pidanud keegi neid päeval vaatama ja mina ei oleks saanud rahulikult olla. Lapsed olid hoopis vanaemaga päevakese, sest Miku oli tööl .. ja teades, millised rüblikud nad on, siis ei olnud mul südant ekspromt korras paluda vanaemal ka pühapäeval nendega olla (sest Miku oli ka pühapäeval tööl), isegi kui see oleks tähendanud kuni lõunani olekut***.

*Mul oli seda kodust ja lastest eemal päeva väga vaja. Ma olen ju põhimõtteliselt nendega koguaeg koos seda enam, et kooli oli alles alanud ja seljataga intensiivsed kuus nädalat suvevaheaega. Ma nautisin täiega kahe ja poole tunnist sõitu mõlemal suunal, sest sain rahulikult nii oma mõtteid mõlgutada kui ka podcaste kuulata. Tõsiselt, ma tundsin end pühapäeval väljapuhanuna … noh, kuni rüblikud jälle hoo sisse said 😀

**Läksin seekord seda teed, et ostsin meile voucheri 90 naelaga. Iseenesest jah palju ei maksnud arvestades, et hinnas oli kahe inimese külastus, mõlemale kaks protseduuri, hommikumantlid ja sussid ning hilisem saunakülastus. Aga sõbranna tõi mind ka mingi hetk maa peale, et vaevalt meile pakutakse maksimaalse pikkusega protseduure selle hinna eest.

***Kui Miku emalt hiljem uurisin, et kuidas lapsed käitusid ja kuidas ta hakkama sai, siis probleemi ei olnud. Eks ta ise natike pelgas ette, sest see oli esimene kord tal lastega olla nii pikalt. Mina jälle pablasin, et kuidas Noorhärra sõnakuulmisega saab. Tuleb välja, et see härra oskab vägagi hästi käituda … aga miskipärast ema on see, kellele kõige suuremat teatrit korraldatakse. Piiga oli lihtsalt üks suur rõõmurull olnud. Muidugi ta tunnistas ka, et ek nad energiapommid ole ja ta oli korralikult väss õhtuks olnud.

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Sinine esmaspäeva hommik värvus roosaks

Ma ei teagi, millisest otsast seda postitust alustada, kuid nii hea rõõm on tõdeda, et oleme nüüd päris mitu mitu päeva olnud neljaliikmeline perekond. Sõnakuulelik Piiga ootas ilusti ära, milla isal lõpeb kohustulsik eneseisolatsioon tänu koroona põdemisele ning otsustas, et sünnitähtaeg on just see kõige parem päev üldse meie perega liitumiseks 🙂 Oh ma tean, ma kriban mõned märkmed kuidas meid pärast viimati kirjutatud arstivisiite jälgimisel hoiti ja kuidas kõik Piiga sünniga päädis.

Ehk, viimati kirjutasin oma arstiseiklusest siin kui olin seal 30. nädala kandis rase. Pärast viimast arstide külastust septembri lõpus oli umbes kuu aega vaikus, kuniks läksin ÄE juurde kontrolli oktoobri lõpus. Selle ajani mõõtsin veresuhkrut päris kaootiliselt, sest mulle jäi mulje, et midagi hullu lahti pole (tõlge endale – ei ole mingit diabeeti) ning numbrid olid üldjuhul korras. ÄE külastus oli ka rahulik ning kõik näidud OK, kuid temas tekitas veidike segadust, et mind ei oldud nö diabeedikute nimekirjast maha võetud ja talle vastavasisulist kirja saadetud ent samas minule oli jäänud mulje, et ma ei ole enam diabeedik. Lisaks, ei olnud ma saanud mingeid kirju uute arstiaegade kohta, seega mina olin jumala rahulik ja ei osanud paanikat tekitada. Tollel kohtumisel ÄEga mõõdeti jälle mu kõhtu ning saadi palju realistlikum mõõde, kuid kuna too asendaja oli oma mõõduga korralikult puuse pannud ja nüüdse mõõduga oli vahe ikkagi korralik, siis üllatus üllatus, oli vaja mind UHsse saata. Selle vastu mul midagi ei olnud, sest kuigi ma olin suht vana rahu ise diabeedi mõttes, siis muidu ikkagi pabistasin, et kas beebiga on kõik ok ning lisa UHd olid justkui viis mulle kinnitamaks, et beebiga on kõik korras. Üllatuslikult sai ÄE UH aja juba paari päeva pärast, kuid sinna ma tegelikult ei jõudnudki. Nimelt oli Inglismaal just koolivaheaeg ja Noorhärra minuga kodus. Lisaks kuna see kohtumine organiseeriti nii viimasel minutil, ei olnud minul võimalus Noorhärrat kellegi juurde hoidmiseks viia ja pidin ta endaga kaasa võtma. Haiglas olid küll sildid üleval, et lapsed ei tohi UHsse kaasa tulla tänu ühe viiruse levikule, kuid ma lootsin arstide mõistlikkusele, mida sel korral ei tulnud. Nii orgunnisingi UH järgmisesse nädalasse ja samale päevale kui ÄE oli mulle diabeedikohtumise pannud.

Niimoodi jõuame novembri algusesse ning tollel kohtumisel oli minu jaoks natuke väga imeliku alatooniga kokkuvõtted arstide poolt. Nimelt UH näitas, et beebi on keskmise suurusega ning liigub 3.5kg sünnikaalu graafikus. Ometi selgus diabeediarstiga rääkides, et mulle oldi ikkagi septembris diagnoos pandud, mis tuli kergelt halva üllatusena. Kuna mul ei olnud oma näitude raamatut kaasas (sest näidud, mida aegajalt võtnud olin, olid korras ja minu arusaamist mööda diagnoosi ei pandud), anti mulle uus raamat ning loeti sõnad peale, et pean raseduse lõpuni igapäevaselt veresuhkrut mõõtma ja kui ongi midagi näitudes valesti, pannakse kohe rohud peale. Argh, ma olin suhteliselt pahane, et MILLEKS mulle seda diagnoosi peale surutakse nagu MILLEKS?!?!? Oli ju näha, et beebi kasv on normis, mina suudan oma veresuhkrut toitumisega jälgida, aga nemad ikka tahavad mulle keemiat peale suruda :S Olin nii pahane ja vihane arstide peale, et läksin ja ostsin endale lohutuseks shokolaadi 😀 😀 😀 Novembri keskel oli uus ÄE kohtumine, mille esimene kord ära unustasin ja teine kord ilusti kohale läksin. Jällegi, kõik näidud korras, praktikant kuulas seekord ka südamelööke ning ÄE katsus beebi asetust (ta oli juba pikalt olnud õiges asendis, mis oli ainult hea). Leppisime kokku ka uue kohtumise 29ndaks novembriks, millest pidin osa võtma juhul kui vahepeal ei ole sünnitama läinud 😀

24 november oli uus UH ja diabeediarsti kohtumine ning sel korral selgus, et beebi oli läbi teinud kasvuspurdi ja liikus nüüd 4kg sünnikaalu graafikus. Iseenesest beebid ju läbivadki kasvuspurdi viimasel kuul ent ometi, mida nägi diabeediarst – et see on kõik diabeedist tingitud ning tahtis mulle esilekutsumise aja kirja panna. Üleüldse, ei saa ma aru, mis maagiline number see 4kg siinmail on, millest suuremaks ei taheta väga beebil lasta kasvada. Ja ega ju keegi teagi täpselt KUI suur beebi on, sest ka UH võib valetada suurusega nii ühele kui teisele poole. Igatahes, ütlesin kohe diabeediarstile, et ma heameelega ei jookseks kohe esilekutsumisele just tänu eelmise korra halvale sünnituskogemusele. Minu õnneks võttis mind tol korral vastu arst, kellega olin mitu korda enne ka kohtunud ja kes oli suhteliselt mõistlik ning arusaaja. Arutasime minu erinevaid võimalusi ning ta oli täitsa nõus ootama vähemalt tähtajani ära enne kui hakkame uuesti esilekutsumist arutama. Ütleme nii, et kui ma ei oleks tähtajal sünnitanud, siis ilmselt oleks lõpuks ka esilekutsumisega nõustunud, kuid eelkõige just selle mõttega, et see oleks beebile parim (mitte arstide seljataguse kaitsmiseks). Kuigi sinnamaani oli suhteliselt kindel, et mul ei ole mingit diabeeti, siis kui sulle ikka koguaeg seda raiutakse, hakad lõpuks endast pisut kahtlema ka. Et aga natukenegi kiirendada sünnitustegevuse algust, kuna olin selleks hetkeks juba natuke valusid ebaregulaarselt kogenud, otsustasime, et kui lähen 29. ÄE vastuvõtule, lasen teha sweepi, kui see ei aita, siis teeme teise sweepo uuel kohtumisel UHs ning kui see ka ei aita, siis ilmselt on esilekutsumine. Uus UH määrati täpselt tähtajale.

No ja siis tuli too koroona meie majapidamisse, mis tähendas, et isolatsiooninõude tõttu ei läinud ma ÄE kohtumisele 29ndal ja ei saanud sweepi. Samuti võtsin igasugustes tegemistes mitu sammu rahulikult, et jumala eest mitte sünnitustegevust alustada 😀 Isegi Noorhärraga liikusime kooli ja kodu vahet ainult autoga. Aga nagu juba ütlesin, siis Piiga oli sõnakuulelik ja too isolatsiooniperiood oli täielik vaikus. Esimene ametlik päev isolatsioonist väljas oli 5 detsember. Mina käisin tegelikult juba 4ndal Noorhärraga jalutamas (sest tegin igapäevaselt koduteste ja need olid kõik negatiivsed ja no ei suutnud enam nelja seina vahel istuda) ning sama päeva õhtul käisin üksi pikal tiirul. Kuna vabadus terendas, siis tahtsin ikkagi ise maksimaalselt teha, et sünnitus algaks naturaalselt. Jõudsime isegi Mikuga käia jalutamas ja treppipidi ronimas ning einestasime pubis, kus ma sõin vabatahtlikult päris vürtsikat rooga. Samuti sõin mitu päeva jutti ananassi ning tegin harjutusi võimlemispallil. Mitte miski siiski ei paistnud mõjuvat ning mina olin juba valmis, et kui läheme 40.nädala UHsse, tehakse mulle seal sweep ja paneme esilekutsumise kirja. Praegu mõtlen, et tegelikult oli koroonaisolatsioon justkui hingeõnnistus, sest meditsiin ei saanud sekkuda asjade loomulikku käiku ja ilmselt seda just Piigal vaja oligi. Ja kes teab kui sweep oleks toiminud ja sünnitustegevus alanud, äkki oleks seda ikkagi mingil määral esilekutsumisena võetud ja mind sünnitusel rangemalt koheldud?!?!

Ja siis tähtpäeva hommikul hakkas trall pihta 🙂 Tegelikult olin öösel läbi une juba tundnud paari valusööstu, kuid ei arvanud neist miskit. Esimene valu, mis üles äratas, oli 5:40, järgmine 6:10 ja siis 6:20. Pärast seda ärkasin üles, sest äratuskell oleks niikuinii varsti tirisema hakanud, ning alustasin hommikuste toimetustega. Kui aus olla, siis ma ei arvanud, et lähen sünnitama või et asjalood eskaleeruvad nii kiirelt nagu nad eskaleerusid, sest eelmine sünnitus oli kõike muud kui kiire. Igatahes, valusid üle hingates, saatsin Noorhärra kooli ning umbes 8 aeg hakkasin tuhusid mõõtma, need olid keskmiselt 40 sekki pikad ja kordusid 3 minuti tagant. Ise oleksin ilmselt kodus pikemalt olnud, aga kuna viimaseid valusid hingasin juba häälega üle, ütles Miku et äkki läheks haiglasse. Igaks juhuks helistasin neile ka ette ning sealt tuli kohene korraldus sõitma hakata 😀 Ma ei tahtnud üldse autosse istuda, sest noh valus oli, eriti istudes. Kodus ju olin ainult püsti ning valude aeg nõjatusin mööbli najale. Samas autosõit oli täitsa ok, sest lasin enda istme pool lamavasse asendisse. Kohale jõudsime umbes 9:40 ning parklast kõndisin haiglasse veel ise, vahepeal peatusi tehes ning olin üllatunud kui vaikne seal kõik oli. Ülevaatusruumis pandi mulle monitor külge, et beebi südametegevust jälgida ning mulle öeldi, et saan haiglasse jääda vaid juhul kui avatust on vähemalt 4cm. Ei teagi, kas Piiga kuulis seda juttu aga vot siis hakkasid valud vaikselt ägenema ning selgus, et mul on 5-6cm avatust ning läheb sünnitustuppa sõiduks. Sinna viidi mind juba ratastoolis, kuna valud tulid peale üha kiiremini ja tugevamalt. Mulle tohutult meeldis, et sünnitust vastuvõtnud ämmakad olid hästi mõistlikud ja toetavad ning austasid minu kui sünnitaja soove. Näiteks ei tahtnud ma mingil juhul minna voodile istukile vaid tahtsin seista põrandal ja voodile nõjatuda. Niimoodi suutsin neile u 10:40 veed põrandale pressida 😀 Edasi lubati mul põlvitada voodil (kusjuures, jumala mugav asend) ning alles päris viimases lõpus soovitati seljale keerata, sest beebi ei tahtnud mingil põhjusel tulla. Nüüd ma tean, et asi oli minu kogenematuses, sest esiteks ma kartsin täie rauaga pressida (sest mul oli hirm ennast alt katki pressida) ja teiseks ma ei saanud algul aru, et mitte kõikide valudega ei pea pressima, vaid nende kõige tugevamatega. Pole mõtet pressida, kui valu on ülehingatav, sest siis ainult väsitasin ennast. Ahjaa, ja kõige suurem abi oli ikkagi see, kui ämmakas konkreetselt vajutas näpuga kohta, kuhu ma pressima pean, sest siis ma sain kohe aru, mida teha vaja 😀 Igatahes, lõpus selili olles hakkasid asjad edenema ning pärast korralikke valusid (kõige hullem valu üldse on see, kui pool beebi pead on väljas ja sa ootad järgmist tuhu, et pea lõplikult välja pressida) sündis Piiga. Sünniajaks 12:34, APGR 9-9-10, kaal 3.8kg ja pikkus 49cm. Sündides pandi ta kohe minu rinnale ja Miku sai hiljem nabanööri läbi lõigata. Haiglas veetsime kokku ühe öö praeguseks hakkab vaikselt normaalne elurütm paika loksuma.

Piiga sünnituskogemus oli hoopis midagi muud kui Noorhärraga, ikka kõik läks hoopis teistpidi, ainult heas mõttes ning mina tunnen, et see miski, mis eelmine kord poole jäi, sai seekord lõpetatud. Ma sünnitasin ise beebi, ma ei kasutanud valuvaigisteid (paar korda hingasin naerugaasi), sain vaid paar ilupistet ning ei olnud meil vaja ka arstide abi. Kogu sünnitus oli kiire ja valus ent minul sellega seoses vaid positiivsed emotsioonid. Ma taastusin füüsiliselt kindlasti palju paremini kui eelmine kord ning nagu Mikuga arutasime, siis oleme mõlemad palju rahulikumad ja enesekindlamad lapsevanemad kui viis aastat tagasi. Eks see rahulikkus väljendub ka Piigas, kes üldiselt kas magab või on vaikne ja uurib ilma. Ainukesed korrad kui ta häält teeb on mähkmete või riiete vahetusel. No ja Noorhärrast ma ei hakka rääkima, tema on ikka väga uhke suur vend, tahab pidevalt beebit sülle ja õues vankrit lükata.

Ha Ha Halloween

Noh, pea nädal on juba kommipühast möödas, aga kuna meil miskit ikka natuke toimus, siis oleks paslik paar rida kirja panna.

Halloweeni tähistamisega alustasin mõnes mõttes juba kuu alguses, kui ostsin koju paar kaunistust – ühe kõrvitsakujulise küünlahoidja õue ja kummitustemaja, millel sai punased tuled sees põlema panna. Ja muidugi sildike uksele ka. Tegelikult tol korral olin poes üldse midagi muud vaatamas, aga need kaunistused jäid silma ja koju nad tulid. Ma oleks äärepealt juba jõuluvidinaid ka ostnud, aga siis sai kaine mõistus ikkagi emotsioonidest võitu 🙂 Noorhärrale ostsime ka kostüümi juba kuu alguses, sest Halloween ON suur asi siin ja oli teada, et tuleb nii kommipommitamist kui pidusid. Mina otsustasin sel aastal vana rasva peal sõita ja riietasin end rasedaks nõiaks, kel luukere kõhus. Just nii nagu viis aastat tagasi. Tahtsin väga seda kostüümi veelkord kanda ja ilmselt Piiga meie viimaseks lapseks ka jääb, seega miks mitte. Minu mõte sel aastal oli välja näha rohkem väsinud nõiake võrreldes viie aasta taguse ajaga ning avastasin paar päris head trikki selleks. Esiteks, tuleks kindlasti panna endale jumestuskreemi ja värvida silmad, AGA jätta ripsmed värvimata. Lisaks aitab natuke tumedamat lauvärvi silma alla ning eriti mõnusa kahvatu viimistluse annab see, kui huuled teha heledaks (minul sattus jumestuskreemi huultele, seega hõõrusin selle laiali). Mina jäin väga rahule, sest kahvatum (väsinum) nägin ma kindlasti välja kui viis aastat tagasi 😀 😀 😀

Terve kuu möödus tegelikult kiirelt ja enne kui arugi saime, siis oli Halloween juba nädala kaugusel. Hea oli, et mu rasedaajul tuli sel hetkel meelde broneerida meile kõrvitsakorjamine (sest tänu ühele viirusele ei saa enam niisama minna kuhugi farmi ja korjata, kõik peab olema sotsiaalselt distantne). Muideks, Mikuga lobisedes selgus, et kõrvitsa korjamine ja uuristamine on pigem uus traditsioon Inglismaalt (ilmselgelt saabunud siia üle ookeani) ja kui nemad olid pisikesed, siis mässati naeristega. Miku ema siiamaani kirub, KUI hull oli naereid uuristada, sest need on ju pisikesed ja tunduvalt tihkema sisuga kui kõrvitsaid. Käisime sel aastal teist korda sellises kohas nagu Pontac Farm, suhteliselt lähedal meie kodule, seega hea ligidal minna. Samas, jäi see käik suhteliselt viimasele minutile ja ega ilusaid kõrvitsaid enam eriti leidunud, sest põld oli päris ohtralt kaetud (pool)mädaste isenditega. Mulle meeldib selle koha süsteem ka ses mõttes, et kui sa endale aja broneerid, maksad bronnitasu (10 naela per auto) ja kui lõpuks kõrvitsate eest maksma lähed, arvestatakse see summa kõrvitsate maksumusest maha. Kuna meie ostsime kokku neli kõrvitsat (sest noh ikkagi KÕIK pereliikmed vajasid oma kõrvitsat), siis maksime juurde mõned naelad.

Ja siis … me unustasime need kõrvitsad õue 🙂 ehk ei hakanud kohe uuristama ja kaunistama. Kõrvitsad tulid alles meelde Halloweeni tegelikult päeval (kuigi meie tänavas oli mitu maja, mille ees ilutsesid kõrvitsad juba nädalakese) ja seda ka pärastlõunal. Kuna meil tundus olevat tunnike vaba aega enne kui Miku õe juurde pisikesele Halloweeni peole sättima hakkama pidime, siis võtsime aga markerid, lusika ja noad välja ning hakkasime pihta. Olime just jõudnu oma esimese kõrvitsaga lõpule, kui Miku õde uuris, mis kellast jõuame. Olime suutnud peo alguse ajas väikesed möödarääkimised teha ja nad ootasid meid juba veerandtunni pärast. Ütleme nii, et segadus ei olnud päris meie poolne mittemõistmine, seega ütlesingi et lõpetame oma kõrvitsate uuristamise, paneme endid valmis ja tuleme. Sest ei olnud ju mõtet jätta kõrvitsate tegu järgmisele päeval kui Halloween juba läbi. Tegelikult saime nad kiirelt valmis ja hakkasimegi sättima, peole jõudsime aga ikkagi tunnikese hilinemisega, sest noh kõrvitsad oli vaja välja viia ja küünlad põlema panna (ning loota, et need põlema jäävad, sest õues oli mega tuul). Lisaks selgus, et meie naabrimees on eriline Halloweenifänn ja oli oma aia korralikult ära kaunistanud, seega ei saanud me jätta võimalust kasutamata ja tema aeda külastada 😀 Ütleme nii, et ikka korralik dekoratsioonidemarss toimus, kusjuures kõik kujud liikusid ja tegid hääli. Mega.

Halloweenipidu ise oli rohkem lastele suunatud, seega mina olin ainuke maskeerunud täiskasvanu, aga mul oli päris kama kaks kuna mulle täiega meeldib see raseda nõia kostüüm. Lapsed said mõnusalt möllata, kuniks täiskasvanud sõid ja lobisesid. Kõik hoidsid hinge kinni, et vihma ei hakkaks uuesti ladistama, nagu see terve päeva vahelduva eduga teinud oli, sest plaan oli ju minna komme pommima lastega. Mulle väga meeldib süsteem, mis siin saab aina populaarsemaks, kus need majad, kes soovivad komme jagada, annavad endast märku ja siis tehakse vastav piirkonnakaart, et inimesed teaks, kuhu minna. Ei tahaks ju üldse, et lapsed peavad pettuma, kui nad uksele koputavad ja keegi seda neile ei ava või avavad ja midagi krõbedat koputajale ütlevad. Paljud majad olid seegi kord teinud nii, et jätnud kommikausi ukse taha, kus siis iga laps ise ühe kommi võttis, eks ikka seel viiruse pärast. Muidugi leidus ka varateismelistest ajugeeniuseid, kes käisid ringi ja kui avastasid täis kommikausi, valasid kogu selle sisu kotti. Päris nõme tegelikult*.

Kuna Halloween oli sel korral pühapäeval ja järgmine päev esimene koolipäev pärast vaheaega, siis ega me väga pikalt külas olnudki. Noorhärral oli muidugi väga raske aru saada, et miks ta ei võiks oma põsed ikka ja jälle kommidest pungile toppida (tal oli juba raskusi aru saada terve päeva jooksul mitte kommi saamisega), eriti kui kommikott nina all oli, aga saime lõpuks kokkuleppele, et kui ta järgmine päev koolist tuleb ja on ilusti käitunud, siis saab kommi. See kommikott on meil ikka veel külmiku otsas ja ootab tühjendamist, sest õnneks on Noorhärra selle sisu mõnel päeval täitsa ära unustanud 😀 Seega kuidagi kiirelt läks sel aastal jälle ja ma nii tundsin kuidas ma lihtsalt ei jõudnud midagi teha ega korraldada ning need asjad, mis tehtud said, olid kuidagi ülepõlve ja viimasel minutil kiiruga kokku klopsitud tegevused. Aga eks see saabki nüüd meie reaalsus olema mõnda aega 🙂

*Veel nõmedamad olid sellised umbes 18-aastased kutid, kes arvasid, et nad on piisavalt tugevad suutmaks kõrvitsatest jagu saada. Nimelt panime oma kõrvitsad eesaeda sissesõidu kõrvale ehk nad ei olnud tänaval, vaid meie maja ees. Ma ei hakanud aiaäärele neid panema, sest esiteks võib mingi hetk ikkagi mega tuul tulla ja need kõnniteele puruks puhuda ja teiseks, meil juba on kogemus eelmisest aastast, kus liiga kõnnitee lähedale jäetud kõrvitsad noorte abiga kõrvitsapudruks muunduvad :S Seega jätsime seekord kõrvitsad oma aia alale, MAHA, sest tegu oli ju suhteliselt värskelt puuritud isenditega ja iseenesest oli neid vahva vaadata. Aga ühel õhtul, kui mina olin poes, tatsusid kas noorsanti meie majast mööda ning lihtsalt viskasid kõik kõrvitsad keset autoteed puruks. Miku küll kuulis seda ja läks neile õue paar krõbedamat sõna ütlema, aga kuna oli õhtune aeg ja Noorhärra magas, siis päris järgi neile minna ei saanud. Nagu, kui idioot sa pead olema, et niimoodi teha???? Kas tõesti on püksis nii väike isend, et sa tunned ennast tõelise mehena, kui viskad uuristatud kõrvitsa vastu maad puruks. Kõrvitsa, mille laps on suure huvi ja innuga ära kaunistanud ning mida ta iga päev imetleb. Mul lihtsalt ei ole sõnu, kuidas mõni inimeseloom mõtleb :S

25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.

Meie Lihavõtted

Noh, nädal aega hiljem kirjutada meie Lihavõtetest on ju täitsa paslik, vist 😀 Aga nagu ma eelmise postituse alguses kirjutasin, siis ma ei ole hetkel üldse kirjutamise lainel. Ma arvan, et aiman ka selle põhjust ja äkki kirjutan kunagi pikemalt.

Ühelausega, UK on üks neist riikidest, kus lisaks reedele on sellele järgnev esmaspäev samuti vaba ja ma olen alati olnud mega rahul, et niiiiiii pikalt saab puhata. Kuniks kuulsin, et taanlased saavad vabaks ka neljapäeva … Ma ei olnud üldse sel aastal Lihavõtete lainel ses mõttes, et midagi kaunistada, meistedada ja korraldada. Šokolaadimunad* ostsin õnneks mitu nädalat tagasi just sel põhjusel, et on juhtunud aastaid, kus üritasin muna viimasel hetkel osta ja noh, ei ole lihtsalt midagi enam valida. Seega munad olid olemas. Poodides käies küll hoidsin silmas lahti, et midagi muud temaatilist koju kaunistuseks osta, aga imelikul kombel ei müüdud mitmes poes eelvärvitud kergmune (noh sellest samast materjalist tehtud munad, kui sa ostad mingit tehnikat ja see valge asi on pehmenduseks ümber pandud. Sõna on täielikult meelest läinud). Samuti leidsin eelmisel aastal hästi armsad värvilised liblikad, mis oleks nii armsalt sobitunud kodu kaunistama, kuid toda poodi meie läheduses ei ole ning mujal midagi sarnast ei müüdud. Müügil olid erinevad meisterduskomplektid, kuid ma tean et vähemalt praegu ei ole Noorhärra üldse meisterdamise lainel, seega nende ostmine oleks olnud puhas aja- ja raharaiskamine. Ometi mõtlesin õnne proovida ka selle küla poodides, kus Noorhärra lasteaias käib. Peamine pood oli küll juba kinni, sest ega keegi ju peale tööpäeva (nii veerand kuus õhtul) taha poodi minna :S, kuid paar teist poodi olid lahti. Nii saingi ühe värvilise kunstlillepoti, suuremaid tibusid ja puidust väiksemad värvitud munad. Otsustasin, et hakkan nüüd ka Lihavõtete kaunistusi alles hoidma, et ei oleks iga-aastast otsimist ja ostlemist. Eelmise neljapäeva jalutuskäigul korjasin veel oksi koju, noh nagu ma Eestis olen kevadeti teinud, et rohelust tuppa saada, kuigi see osutus päris suureks väljakutseks. Nimelt tahtsin oksad kätte saada pigem kohe alguses, et oleks olemas, kuid leidsin vaid okastega oksi ja kriipisin käed korralikult ära. Lõpuks leidsin ikka normaalseid isendeid ka 😀 Seega saigi meie majja see kunstlillepott köögi aknalauale, tibud peitsin erinevate lillepottide sisse ning kevadoksad panin söögilauale ja riputasin puumunad külge. Sai lihtne ja armas. Aa, elutoa aknalauale sai ostetud kevadlillede kimp.

Kuna 29st märtsist hakati koroonaviiruse piiranguid vaikselt leevendama, siis käisime Suurel Reedel oma vanas kodukandis kahel sõbrannal külas. Õnneks on nüüd lubatud õuetingimustes kohtuda kuni kuuel inimesel või kui üks pere on niiöelda support bubble (ei oska eesti keelde panna), siis inimeste arv ei ole tähtis. Minu üks sõbranna on üksikema ja moodustas teise sõbrannaga nö leibkonna ja nii me kohtuda tohtisimegi. VÄGA vajalik kokkusaamine meie kõigi jaoks. Noorhärra on nii palju kordi küsinud, et tahaks sõpru näha ja mina olen pidanud ütlema,et kunagi tulevikus. Nüüd see siis juhtus, lõpuks. Laupäeva olime kodused ja ei teinud midagi. Kuna Miku töötas viimased kaks nädalat öövahetuses, siis tema meiega seekord kaasa ei sõitnud, vaid puhkas kodus end välja. Seda enam oli Noorhärra täielik issikas laupäeval. Ainuke asi, mida tegime, oli mereääres jalutamas käisime, kala ja friikate ning jäätise söömine ja veelkord tõdemine, kui ilusas kandis me elame.

Pühapäeval käisime munarajal ehk kõrvalkülas oli keegi korraldanud lastele vahva tegevuse. 10 maja olid pannud oma aknale suure värvilise munapilti, millel lisaks ka üks number ja üks täht. Rada algas ühe kindla maja juures, kus sai võtta endale mõistatuse paberi, lisaks oli olemas ka kaart, millistel tänavatel munamajad asuvad. Mõistatuste lehel oli kolm ülesannet – märkida ära, mis värvi munad on majade akendel, koguda kokku tähed ja arvata ära sõna, ning koguda kokku numbrid ning vastavalt anagrammile lahendada ka teine sõna. Kui ma alguses arvasin, et ega see tegevus väga Noorhärrat huvita, kuid annab meile põhjuse õues olla ning midagi muud peale mereääres jalutamise teha, siis tegelikult sattus ta väga ekstaasi munapiltide otsimisel. Iga majaga läks tema rõõmuhüüe ja naerukilge tugevamaks ning peab tunnistama, et ühe muna leidsime just tänu temale, sest mina oleks sellest lihtsalt mööda jalutanud. Väga armsa boonusena sain paar päeva hiljem munaraja korraldajalt sõnumi, et Noorhärrat ootab väike nimeline kingitus, milleks oli suur šokolaadijänes. Ütleme nii, et väga armas kellegi poolt niimoodi korraldada, sest ilmselgelt mingit rahalist kasumit see inimene ei saanud, kui siis pani enda raha hakkama. Ise näen ennastki kunagi sarnast asja tegemas 🙂 Pärastlõunal läksime Miku vanemate juurde aeda munajahile. Jällegi, palju rõõmukilkeid, šokolaadimune, erinevaid temaatilisi pildikesi ja kaunistusi, ning lõpuks õues peetud piknik. Arvestades, kui limiteeritud meie tegevused praegu on, siis pühapäev oli küll VÄGA lahe. Ja seda šokolaadi sai jälle nii palju, et ma tõsimeeli mõtlen nädalavahetusel Noorhärraga ühe kringli küpsetada ja šokolaadi sinna sisse sulatada.

Esmaspäeval ei teinud me jälle muud, kui käisime kohalikus rannas jalutamas. Ilm oli päikeseline ja soe, kui leidsid tuulevarjulise koha. Muidu puhuks korralikult jahe tuul. See oli ikka nii tugev, et me veetsime umbes 20 minutit kai peal lainete laksumist vaadates ja nende eest põgenedes. Ilm on sel nädalal üldse pigem kehvake olnud, päris külm tuul, madal temperatuur ja kohati ka 0 lähedal olev termomeeter. Vastupidiselt eelmisele nädalale, kui oli soe ja üle 10 soojakraadi, olen see nädal korralik külmavares olnud. Tahaks juba sooja … näiteks saunas vedeleda.

*Leppisime Miku emaga kokku, et kuigi ta ise pakkus, et korraldab munajahi, siis meie ostame munad, sest tundus ebaõiglane, et tema kõike teeb. Nii said jahimunadki ostetud nädalaid tagasi. Siis ostsin ka suured munad Mikule ja Noorhärrale, kuid teadsin, et Noorhärra muna on mul ikka veel kapis peidus, kuna ta sai juba liiga palju erinevaid suuri munasid ning ei olnud mõistlik talle anda suur muna lihtsalt andmise pärast. Ju panen ka selle kringlisse 😀

Meie (lumine) aastavahetus

Jõulud peetud, mis on meie pere jaoks kujunenud tähtsamaks tähistamiseks, ootas meid ees terve nädal puhkust. Mõnus eksole, ainult et ega väga kuhugi minna ju saanud, sest kohad olid kas kinni või inimeste juurde minek keelatud. Nii me veetsimegi oma nädalakest puhkust konkreetselt laiseldes. Magama läksime kui tahtsime (erandina Noorhärra, kelle päevakava ikkagi sama hoidsime), hommikul põõnasime kaua tahtsime (või kuniks Noorhärra lasi), sõime mis tahtsime ja tegime mis tahtsime, peaaegu. Võtsin eesmärgiks, et iga päev peaksime vähemalt tunnikese õues veetma, mis ka õnnestus ja nii külastasime kõiki lähedamal asuvaid rannakesi ja avastasime paar uut kohta.

Meie suureks õnneks saime nautida ka lund ning lausa kaks korda. Esimese korra jaoks sõitsime natukese eemale kodust ning sattusime ühte parki. Lund oli muidugi täpselt nii palju, et rohututid ikkagi turritasid välja ja temperatuur täpselt selline, et lumele astudes vaatas samas kohas hiljem porijälg vastu, kuid meid see ei heidutanud. Noh mind ja Noorhärrat, meie vedasime endid ikka kordi ja kordi mäest üles, et siis kelguga alla lasta. Temperatuur oli siiski piisavalt külm, et lumi nõlval oli pigem jää. Miku proovis ka naudelda, kuid kuna tema töö eeldab ju õues olemist iga (absoluutselt iga) ilmaga, siis tema meie vaimustust eriti ei jaganud. Ta läks hoopis piknikumaterjali jahile ja naases mõnusalt soojade saiakestega. Muideks selle päeva müttamisest väsis Noorhärra nii ära, et hiljem kodus tegime koos mõnusa lõunauinaku, seda ei juhtu kahjuks enam piisavalt tihti.

Ja siis mõned päevad hiljem hakkas sadama meil akna taga. Ja sadas sellist tihedat, paksu lund (etteruttavalt olgu öeldud, et 24 tundi hiljem ei olnud lumest enam haisugi), et me isegi ei mõelnud kaks korda, kas kelk tuleb meiega jalutama kaasa. Jällegi leidsime künka, millest alla lasta ning seekord pidasime nii lumesõda kui ehitasime lumememme. Selle memmega sai ka muidugi nalja, et algul ehitasime ta lihtsalt tee äärde, aga siis tassisime oma maja ette valvekoeraks. Toast tõime ikka õige porgandi ninaks, Noorhärra ämbri mütsiks ning isegi käteks pidid saama puuoksad, mitte lumest voolitud tombid. Meie olime oma kätetööga rahul. Paar tundi hiljem oli lumemees kahjuks juba pikali, sest noh … lume asemel hakkas vihma sadama 😀

31. detsember möödus rahulikult ja vaikselt. Tegime hiliseks lõunaks ahjuprae ning täitsa õhtuks valmistasime snäkilaua. Mina avastasin, et 7UP on täitsa hea ka roosa veiniga* ning kumbki meist ei tundnud puudust šampusest südaööl. Ma küll mõtlesin, et äkki Noorhärra suudab ka 12ni üleval olla, kuid tema vajus siiski 10 aeg ära. Hea oli, et jõudsime enne seda õues säraküünlaid põletada ja imetleda rakette, mis kuskil kaugustes õhku lasti. Teleprogrammid olid suhteliselt igavad ja seetõttu vaatasime kolmekesi ühe Transformeri filmi, mina jäin pärast südaööd vaatama veel Kiirabi tõsielusarjasid ja magama sundisin ennast alles kell 3 minema. Nagu Miku ütles, tänu valitsevale olukorrale ei tundunud aasta viimane päev üldse pidulik või teistsugune. Isegi eelmisel päeval poes käies ja asju ostes läks tal pikalt aega mõistmaks mida ma jahun “homsetest söökidest” ja “homse eilisusest” 😀

*Avastasin jõululõunal uue joogi enda jaoks – Lumepall ehk Snowball. Põhimõtteliselt tuleb lihtsalt klaasi panna sellist likööri nagu Advocaat ja peale valada 7UP’i. Ootad tsipake ja siis jood kõrrega. MEGA HEA, lausa nii hea, et tahtsin sama asja ka vana-aastaõhtul juua. Jama oli vaid selles, et Advocaat oli igal pool ära müüdud, ma käisin lähimates suuremates ja kohalikes väikepoodides ja no ei olnud. Lõpuks viimases poes võtsin siis endale ühe EcoFalls’i pudeli, sest see vein on ka täitsa okei.

Meie jõulud

Ma olen nii nii rahul meie selleaastase jõulutralliga. Pelgasin pigem suurt pettumust, sest kui kogu november oli UK lukus ja igasugune perega kokkusaamine miinimumini viidud, siis paljudele oli suureks lohutuseks valitsuse lubadus, et jõulude ajal leevendatakse piiranguid viieks päevals (23-27 detsember) ja inimesed saavad peredega kokku saada. Meil oli juba plaanitud, et 25 oleme Miku vanematega koos, 26 tahtsime sõita sõpradele Wiganisse külla ning 27 tähistada peresisest sünnat. Esimesena langes ära 26. sõprade juurde minek, sest selgus, et mina olin reeglistest päris valesti aru saanud, sest leevendus puudatas vaid perega kokku saamist, mitte üleriigilist reismist. Lisaks oli politsei väljas kontrollimas, et inimesed maakondade piire ei ületaks. Okei, pettumus oli suur, aga mida sa teed, vähemalt olid meil need viis päeva jõulude aeg ning ma juba vaikselt mõtlesin, et äkki prooviks Noorhärrale ja Sugulasele ka ühise ööbimise korraldada. Ja siis, 19 detsember tuli Boris välja oma uue geniaalse plaaniga katkestada ka lubatud viis päeva ning lasta inimestel perega jõuluks kokku saada vaid ühel päeval ehk 25 detsember (UK’s nimelt on 25 see püha päev kus jõule tähistatakse)*. Ma ei oleks iial uskunud, et seda päriselt ka tehakse, aga tehti.

Meie oleme siiani teinud ikka nii, et 24 tähistame kolmekesi jõule ja jagame oma kingid ning 25 sõidame Miku vanemate juurde. Kuna nüüd elame nii lähestikku, arvas Miku ema, et lapsed võiksid oma kingid avada oma kodudes ja nende juures saavad vaid täiskasvanud oma pakid. Väga mõistlik, sest üleüldine melu ja sagin jäid sellevõrra rahulikumaks. Meie olime ka otsustanud, et sel aastal teeme küll vaikse Eestipärase jõuluõhtusöögi 24ndal, kuid kingid avame 25. hommikul, nagu siin kombeks. Miku on aastaid rääkinud, et ta tahaks pakkuda Noorhärrale seda sama emotsiooni, mis temal lapsena oli, kui jõuluhommikul treppist alla tuli ning kuuse all kinke nägi ning minul ei olnud midagi selle vastu. Õnneks jõudis ka Eesti jõuluvana pakk meieni õigeaegselt** ja seega oligi kuuse alune korralikult lookas. Seega, 24 õhtul sõime sealihapraadi (tegin esimest korda pork-bellyt ja tuli superhea, mahlasusega pean järgmine kord mängima) krõbedate ahjukartulitega, lisaks kõrval praekapsas ja kõrvitsad. Noorhärra nosis ainult liha, sest tal on mingi totaalne temale-ei-maitse-miski-ja-uusi-maitseid-ei-ole-nõus-proovima periood ja minul on ka juba siiber tema tujutsemisest. Jääbki mulle rohkem eesti kraami. Magusaks tegin purukooki, kuid seda ei jõudnud enam keegi süüa 😀 Noorhärraga tegime ka pisikese rituaali ehk panime kamina äärde ühe porgandi Rudolfile ning kooki ja piima jõuluvanale. Noorhärra muidugi kahtles veidi, et kas jõuluvana ikka kaminast sisse mahub, aga väga kaua selle kallal ei juurelnud. 24. õhtul pakkisime veel viimased kingid ja sättisime kuuse valmis.

Mul on tunne, et Noorhärral oli täielikult meelest läinud, et jõuluvana tuleb (kuigi alates puu ülespanemisest rääkis ta peaaegu iga päev lasteaiast koju tulles, et loodab, et jõuluvana on käinud), sest kui ta ärkas, siis tuli hoopis hea meelega meie voodisse kaisutama ning ei kibelenudki allakorrusele. Alles siis, kui hakkasime ääri-veeri rääkima, et jõulud on ja äkki jõuluvana käis, läks ta elevile ja oli valmis alla tulema. Jep, ta oli väga rõõmus kui kinke nägi, pettunud kui aru sai, et kõik ei olegi talle ning leppis faktiga, et ju see jõuluvana kuidagi ennast ikka majja pressis, sest kamina uks oli lahti, koogis suur amps võetud ning piim ära joodud. Ega meil tegelikult palju aega olnudki, et kodust melu nautida, kuna Miku vanemate juurde oodati meid juba hiljemalt kella 12ks, sest jõululõuna oli plaanitud kella üheks. Meie pidime oma panusena viima vorstikesi (pigs in blanket), aga keegi natuke vanem mees suutis need korralikult ära kõrvetada 😀 Muideks, 25 on selline püha päev, et ma juba teadsin eos, et enamus poode on kinni. Samas, pigs-in-blanket on väga hitt Miku peres ja see ei oleks olnud mõeldavgi, et need jõululaualt puuduvad. Nii säätisin ennast võimatule missioonile, sest esiteks tuli leida pood, mis on lahti ja teiseks tuli loota, et neid vajalikku kraami veel alles on. Minu õnneks oli avatud üks pood meie oma külas samuti oli neil vajalik kraam olemas. Ostsin kõik neli pakki ära, nii igaks juhuks, tänasin poemüüjat et ta meie elu päästis ja tundsin kaasa nendele inimestele, kes lootsid ka neid vorstikesi saada. Tagasi koju jõudes selgus, et Miku emal oli igaks juhuks vorstikesi varutud ja võime need hoopis nende juures ikkagi ära küpsetada. Vähemalt ei alanud jõulupäev katastroofiga 😀 Veetsime tegelikult terve päeva vanemate juures – enne jõululõunat jagasime oma pakid (muideks mina jäin oma kõikide kinkidega väga rahule), siis nautlesime head sööki pärast mida käisime mereääres jalutamas. Tagasitulles oli magustoidu kord, lastele pandi telekast Grinch käima (mille mina enamuses tugitoolis kerra kerituna maha magasin) ning lõpuks lobisesime lihtsalt tunde. Ilmselt oleksime kauemakski jäänud, kuid mingiks hetkeks väsis Noorhärra ära ja tahtis koju tulla. Eks ta lootis, et hakkame tema kingitusi edasi kokku panema ja ta saab veel mõnuga mängida. Tegelikkuses jõudsime ühe Lego komplekti valmis teha, kui oli aeg kiire dušši ja unenägudemaa käes. Kutt jäi põhimõtteliselt koheselt magama, meie aga vaatasime ühe oma lemmik jõulufilmi ära ning nautisime kahekesi olemist.

26 detsember on tavaliselt hästi aeglane ja uimane päev, sest enamus inimesi on kas söögikoomas või vaevlevad pohmelluse käes 😀 Noorhärral oli hiline ärkamine, mis võimaldas ka meil veidike kauem magada. Siis panime tema Playmobili komplekti kokku (kusjuures just rääkisime täna, et kuigi Playmobile on Legole idee poolest sarnane, siis on see ikkagi tunduvalt lapsesõbralikum just natuke nooremale põnnile) ja lõpuks läksime jalutama. Meie plaan oli minna jala kohalikku randa ja sealt ringiga koju tagasi, kuid jäime hoopis randa möllama ja kutsusime hoopis Miku meile järgi. Pärast jalutuskäiku oli küll minul selline ramestus peal, et jäingi mingi hetk diivanile magama. Nüüd kriban seda postitust samal ajal kui poisid magavad ja õues möllab korralik torm, ranniku läheduses elamise rõõmud.

*Minu jaoks oli täielik arusaamatus, mis toimus 19ndal. Kuidas oli nii, et nüüd järsku, vahetult enne jõule, ja mis veelgi enam, enne Brexitit, on see väidetavalt uus koroonatüvi nii ohtlik, et on vaja London ja selle ümbrus lukku panna ning katkestada jõulud. Päriselt?!?! Minu arust liikusid esimesed jutud koroona erinevatest tüvedest juba sügisel ning tavaliselt ju ongi viirustel mitu tüve… Ja siis see jutt, et viirus on 70 korda nakkavam, et nakatab rohkem inimesi, nakatab kiiremini, mida sellega öelda tahetakse ja kuidas sellise tulemuseni jõuti?? Kusjuures, enne kui ma kellegagi sellest üldse rohkem rääkisin, ütlesin Mikule, et pane tähele jõulude katkestamine ei ole mingit moodi koroonaga seotud, vaid puhas manipulatsioon aja võitmiseks. Oli ju Brexit kohe ukse taga, kuid pärast aastaid kestnud läbirääkimisi, tundus lepinguta EU’st lahkumine ikkagi väga reaalne ning ilmselt mõeldi, et survestatakse niimoodi EU’d. Ja mida tegi EU Prantsusmaaga eesotsas – pani Doveri kinni. Lisaks veel riigiti ootamatult lennuliikluse katkestamine UK’ga. Kui see ei ole poliitiline survestamine, siis mis see on? Kannatavad muidugi kõige tavalisemad inimesed. See oli ka halenaljakas, kuidas Boris 24. võidukat teatas, et lõpuks ometi jõuti EU’ga kokkuleppele pärast aastaid kestnud läbirääkimisi. B**L S**T.

**Mina saatsin meiepoolsed kingid Eestise ära novembri lõpus, olen juba aastaid kasutanud sellise firma nagu Estolink kullerteenust ja no superluks on alati kõik sujunud. Eestist hakkas jõulukast meieni liikuma 15. detsembril ning lootust oli, et saame selle kätte enne jõule. Jälgisin pidevalt live’s, et kaugel kaubik on ning 21 hommikuks tundus see olevat UK’s. Pidin selle siiski üle kontrollima, kuna 20 õhtu oli ju see, kui ootamatult kõik kaubavedu mandriga suleti ja ma ei olnud kindel, kas kaubik ikkagi sai veel läbi või ei. Õnneks sai, kuid kuller ütles, et ta minuni ikkagi ei jõua, kuna olen päris kaugel Londoni suhtes. No mis siis ikka, eks pettunud olin, aga kui ei jõua siis ei jõua. Paar tundi hiljem sain uue kõne, et kaubik plaanib sõita õhtuks Leedsi ning kui olen nõus pakile ise sinna järgi sõitma, saame oma nodi enne jõule kätte. Mis küsimus, et kas olen nõus, muidugi olen 😀 Otsustasime siiski, et sõidab Miku, kuna liikumispiirnagud ju ikkagi kehtivad, kuid tal on kirjalik luba liikuda seoses tööga, noh juhuks kui keegi peatabki ta auto. Pealegi, ta tunneb Leedsi kanti väga hästi ja turvalisuse huvides tahtis ise minna. Minu arust sai ta paki kätte südaöö paiku alles 😀 Ema saatis meile ikka korralikult nänni – mett, omatehtud kõrvitsaid, praekapsast, moosi, erinevaid magusaid asju, muidugi jõulukingid. Lihtsalt super. Ma oleks võinud kogu selle kasti hoopis kuuse alla panna ning 25. hommikul avada ning oleksin ka megarõõmus olnud.

Me läksime ainult uut jõulukuuske ostma

Ma ei liialda, kui ütlen, et esimesed jõulutuled ja kaunistused ilmusid inimeste akendele vahetult peale Halloweeni. Siis hakkasid ka poed maksimaalselt jõulukaupa müüma. Novembri alguses panna välja dekoratsioonid ja puu on minu jaoks natukene liiga vara, samas hakkas Noorhärra nagu uni peale käima, et tema tahab jõulutulesid. Algul oli meil plaan panna need üles alles detsembri keskpaigal, kuid kompromissi tulemusena otsustasime esimese advendi kasuks. Ainuke asi oli selles, et meie vana puu rändas jaanuaris prügikasti ning uut ei olnud me veel ostnud ja nii seadsimegi Noorhärraga laupäeva hommikul sammud kõige lähemasse B&M.

Leppisime Noorhärraga kokku, et ei mingit kauplemist poes, ta käitub ilusti ning ei lähe uitama nagu teinekord juhtub ja astusime uksest sisse. Poes rahvast oli, kuid meil oli tuju hea ja ei sügelenud kuhugi, sest aega nagu ka jagus. Noorhärra sai ise valida, millise uue tähekese puu tippu paneme ning jalutas ilusti minuga mitu vahet läbi. Samuti vaatasime mitmeid mänguasju, mida saaks siis jõuluvanale soovidena saata. Kõik sujus suurepäraselt kuigi sellist puud, nagu meie tahtsime ei olnud kuskil näha. Meie sooviks oli tavaline roheline puu, selline 180m, ilma tiluliluta ning mis ei maksaks hingehinda. Valikus oli kas 120 roheline puu või 1.80 valge puu, mille küljes juba tuled ja käbid (maksis see muideks 100 naela, mis meie jaoks oli ulme). Tahtsime küll panustada natuke rohkem raha korralikku puusse, kuid 100 oli ikka liiga palju. Hakkasin just kotist telefoni otsima, et Mikuga nõu pidada, kui Noorhärra silmapiirilt läinud oli. Olime küll leppinud kokku, et ta võib minna mänguasju vaatama, sest ta küsis luba, oli ilusti käitunud ja mänguasjad asusid järgmises vahes ent kui mina sinna jõudsin, ei näinud teda kuskil. Okei, olin kergelt pahane, et kuhu ta nüüd jälle läks, keerasin käruotsa ringi ning hakkasin teda nimepidi hüüdes vahekäike üle käima (noh nii, et oled ühes otsas ja näed teise otsa välja). Kerge see ülesanne ei olnud, sest oli ju poes inimesi veel ja vaateväli piiratud. Käisin ühe otsa läbi, ei miskit. Liikusin vahekäikude keskele ja tulin samat teed tagasi, kuid ikka ei miskit. Kiirustasin igaks juhuks kassade juurde, et äkki uitas sinna välja, kuid keda ei olnud oli Noorhärra. Vot siis parkisin käru seina äärde ja tekkis kerge paanika – nimelt minu suurim hirm on see, et keegi viib mu lapse minu silmade alt minema ja ma ei näe teda enam kunagi. Ma isegi ei taha mõelda, mida temaga võidakse ette võtta. Ehk siis, tõmbasin maski suu eest ära ja hakkasin kerges paanikas poes uuesti ringi käima ja teda nimepidi hüüdma. Tolleks hetkeks ei suutnud ka enam oma pisaraid tagasi hoida ja olin nagu totaalne peata kana. Sel hetkel tuli üks poe töötaja uurima kas kõik on hästi ning temaga liitus teine, kes uuris kas minu laps on uitama läinud. Suutsin vaid pead noogutada ning minu rahustuseks sain teada, et Noorhärra on poe teises otsas ühe töötajaga ja kohe tuleb minu juurde. Mu kergendus oli suur, kui teda nägin. Ma isegi ei suutnud temaga riielda ega pahandada, vaid olin lihtsalt rõõmus, et kõik on temaga korras. Poest lahkusime siiski kuuseta, kuid veel autos lugesin mitu korda sõnad peale, et ei tohi niimoodi ära uitada, et ema muretses väga.

Autos sain lõpuks ka Mikule helistatud, kes soovitas minna kohe seal samas asuvasse Asdasse või Aldisse. Noh ütleme nii, et Asda sissesaamise järts oli nii pikk, et sinna ma isegi ei hakanud katsetama minna, kuid Aldi oli järgmine valik. Seekord püsis Noorhärra minu juures ja ei hakanud kuhugi üksi uitama minema. Aga, ilmselt oli tal veidike kopp ees poes olemisest, et hakkas ostukäru otsas ronima. Teinekord me teeme nii, et ta seisab ostukäru eesotsas raamil ja mina sõidutan teda, eks tahtis seda seegi kord teha, kuid valis natuke halva hetke. Olin just peatunud ühe töötaja juures uurimaks, kas nad puid müüvad, kui korraga käis käru peaaegu külje peale. Sain sellest küll viimane hetk kinni, kuid Noorhärra oli ikkagi suutnud endale veidike haiget teha. Oh jah, hingasin sisse ja välja ning seletasin, et ei ole ju päris hea mõte kärusse ronida, kuna see on väiksem käru ning käib kergemini küljeli. Kuna puid neil ei olnud, otsustasin veidike jõulumaiuseid ja küpsiseid osta, et need perele Eestisse saata. Käisime mitu vahet läbi, sain endale vajaliku ning just suundusime kassasse, kui mulle jäid silma veel ühed maiusepakid. Hakkasin neid uurima, kui korraga käis kerge kõmakas ja sellele järgnes nutt – Noorhärra oli seekord hakanud ronima kärule selle otsast ning tõmbas kogu kupatuse endale kaela. Tema oli põrandal pikali, käru tema otsas ja minul piinlik, sest mis kuramuse ema ei hoia oma lapsel silma peal ning laseb tal haiget saada. Minu ainuke lohutus oli see, et see laps teinekord ei õpigi enne, kui läbi valu. Igatahes oli valu päris korralik, sest mulle tundub, et käru langes natuke ka kubeme piirkonda. Jälle nutt ja pisarad, lohutamine, räägitud jutu ülekordamine, noh teate küll see katkise grammofoni teema.

Lõpuks saime pisarad pidama ja läksime maksma. Valisin meile muuhulgas koju ka ühe jõulutähe kuldses potis, sest minu jaoks on jõulutäht A&O jõulude aeg. Ja nii kui hakkasin seda lille oma kotti panema, libises see mul käes ja pott kukkus põrandale kildudeks. Ausalt, ma enam ei jõudnud 😀 sest ilmselgelt ei olnud tegu minu päevaga. Õnneks oli kassiir mõistlik ja lasi mul uue taime valida, teist kinni maksmata. Ja just siis kui olin meie ostude eest maksnud ning sättisin meid minekule, uuris minust järgmine klient, kas Noorhärra oli rõõmus mind nähes. Algul ei saanud ma aru, et millest jutt, sest oli ju Noorhärra kogu poe külastuse minu juures olnud. Aga siis selgus, et too naine oli olnud eelmises poes ja näinud minu paanika insidenti peale. Yeee, great success nagu Boratil tavaks öelda on. Ma ei osanud midagi muud öelda, kui naeratada ja lihtsalt autosse põgeneda.

Tegelikult oli näha, et Noorhärra oli väss ja kuigi ta raudpolt raiub nädalavahetuseti kodus olles, et tema lõunat magada ei taha (sest ta pole väsinud), siis piisab vaid temaga autoga sõitma minna, kui üks okasroosikese und nägema hakkab. Seega, lohutuseks koorisime mandariine ja mugisime neid, mina tellisin netikaudu B&Qst sobiliku puu (idee, mille Miku mulle vahepeal saatis) ja keerasin autonina linna poole, et puu peale korjata. Oleks pidanud kohe vaatama nende kodukale ja nende Click&Collect teenust kasutama. 5 minutit autosõitu ning Noorhärra magas, poolteist tundi magas kokkuvõttes, sest ma lihtsalt sõitsin ringi, et ennast toimunust maha rahustada. Kokkuvõttes – minu ettekujutlus idüllilisest laupäevast kujunes kõike muud kui idülliliseks 😀 😀 😀

Hea oli muidugi see, et meie ajastus tundus väga hästi sujuvat, sest ühtegi poodi sisse saamiseks ei pidanud me järtsus seisma, küll aga olid iga poe ukse taga järtsud, kui meie lahkusime. Ja muidugi lõpuks ju saime puu, panime selle üles ning ehtisime koos ja nüüd on ka meie majas mõnusat jõulutunnet.