Tähtis päev

Meil oli nädalavahetus seekord natuke teistsugusem kui muidu, nimelt tähistasime Noorhärra neljandat sünnipäeva. Ma ei hakka siinkohal heietama, et juba neli ja kuhu see aeg läheb (kuigi, ausalt, ta on juba NELI, kuhu see aeg niimoodi põrutab?!?), vaid pigem panen kirja, mida suutsime talle koroona kiuste korraldada. Pidu katku ajal küll ei olnud, aga noh midagi siiski.

Esmalt muidugi sellest, et veel kuu aega tagasi ei olnud meil Mikuga mingeid ideid, mida talle kinkida. Tal on kõik olemas, mänguasju natuke liigagi palju ja lihtsalt osta ostmise pärast ka ei tahtnud. Samas on ta juba selles eas, et poes käies näeb väga hästi kas ja mis mänguasi tema tähelepanu rohkem köidab.* Nii said Miku vanemad väga hea idee talle tõstuk osta ja see on ikka väga hitt mis hitt. Samamoodi on hitt igasugused legod ja muud konstruktorid, ses mõttes, et talle meeldivad need ja neid Mikuga koos kokku panna, aga veel rohkem meeldib talle lammutada. Seetõttu, ma ei ole kindel, kas ta õigete legode jaoks ikkagi valmis on. Lego duplodega mängib ta ilusti. Siis kinkisime talle veel pisikese piljardi. Miku valis selle ja kuigi ma ise kahtlesin, kas ta ikka matsu jagab, siis seda meeldib talle samuti toksida. Minu vanematelt sai muuhulgas kott-tooli, aga aasta emana valisin vist natuke liiga suure talle 😀 Minu mõte oli, et ma seekord netist EI telli, kuna liiga tihti võib selliste tellimustega alt minna. Kui aga poodi kohale minna ja katsuda, siis saad aimu, mida sa ostad. Nii käisimegi Noorhärraga poes seda valimas ja talle jäi silma selline suurem eksemplar. Kuna ma tahtsingi midagi sellist, mis kestaks aastaid, siis ei olnud suurus minu jaoks probleem. Kuigi Noorhärra oli nõus selle kohe koju viima, siis järgi läksime sellele siiski päev hiljem Mikuga kahekesi.**

Ma ei hakka kogu tema kingisadu siin lahti kirjutama, aga seda ma ütlen küll, et mulle teinekord tundub, et UK’s on rohkem seda kultuuri, et ostame ostmise pärast ja lapsed kuhjatakse lihtsalt kinkidega üle***. Võib-olla on see meie pere kiuks ja tahaks ju lapsele eriliselt rõõmu teha, kuid praegu ma tunnen, et Noorhärra läheb natike liiga ülbikuks kätte – kui järgmisel hommikul elutuppa tulles oli mõneti mõistetav tema pettumus, et rohkem kinke ei olegi, siis nüüd on ta juba kaks päeva lasteaiast koju tulles arvanud, et A) äkki ootab teda kodus veel kinke või B) äkki on jõuluvana talle kinke toonud (sest siin hiilib jõulumeeleolu juba vaikselt ligi, päris mitmed majad on endid ära kaunistanud). Ja ma tean, et tegelikult on mõned kingid veel kätte saamata. Ah, mis ma jauran. Tegelikult on ju aastas kaks päeva, kui laps saab üleküllatud asjadega ja no ta on ju laps kõigest. On meie asi vanematena seletada, et muul ajal on veidike ülekohtune kingisadu oodata ja iga poeskäik ei pea lõpema uue mänguasja saamisega.

Nii, kasvatusliku halaga oleme ühel pool, nüüd päevast endast. Sünnipäevale eelneval õhtul tegelesime viimaste kingituste pakkimise ja õhupallide puhumisega, lisaks oli meil bännereid, mida akendele panna. Sama päeva hommikul oli kerge paanika ka, sest meie koduAsdas oli heelium otsa saanud, seega ei olnud meil suurt number neli õhupalli. Sõitsime ekstra paari suuremasse poodi ning õnneks lõpuks leidsime, Ämblikmehe õhupalli leidsime ka 🙂 Sünnahommikul olime hoopis meie Mikuga enne Noorhärrat üleval, tavaliselt teeb ikka tema meile pool seitse üllatuse. Läksime kõik koos allakorrusele ja lapse ohoo-üllatushüüe oli lihtsalt nii armas. Muidugi hakkas ta kohe järjest kinke avama ning reaalselt mängimiseni jõudis alles hiljem. Kuna Miku ema tellis Noorhärrale sünnipäevatordi, kuid koroona meie piduplaanid untsu keeras, tegime ühel hetkel suure perekõne ning laulsime talle.

Oeh see koroona. Oleks keegi mulle veebruaris öelnud, et see pull siin kestab kuid ja venib novembrisse välja, oleksin selle inimese pikalt saatnud. Oktoobris olin siiski leppinud sellega, et tavapärast tähistamist kodus sõprade ja sugulastega me teha ei saa. Kuna siiski oli lubatud kuni kuuel inimesel siseruumides kohtuda, otsustasime teha pisikese peo Miku perega. Siis tuli 31 oktoober ja Boris, kes keeras riigi lukku. Mängisime plaani ümber, et kui toas ei tohi kohtuda, siis kohtume õues nagu ikka, teeme perega jalutuskäigu ja pikniku ning ongi natuke teistsugune sünnipäev. Ja siis, nagu välk selgest taevast, päev enne pikniku toimumist, luges Miku vanem õde uusi kehtima hakanud reegleid ning tuli välja, et isegi õues võivad kohtuda korraga üks inimene ühest ja üks inimene teisest leibkonnast. Muidugi oma viga, et ei lugenud uusi reegleid kohe kui lockdown kehtima hakkas, kuid tol hetkel oli mul küll tunne, et saadaks kõik ühte tumedasse kohta. Samas on meil näiteks selline natuke naljakas olukord tekkinud, et Noorhärra ja Sugulane kohtuvad lasteaias iga päev, Miku vanemad on Miku vanema õe tugipere, kuna õde on üksivanem ning Miku vanemad võivad Noorhärrat ikkagi vajadusel hoida. Ehk kui kellelgi meist midagi on, siis suure tõenäosusega saavad ka teised pereliikmed selle. Seega oli minu jaoks natuke jabur, et hakati rääkima pikniku ärajätmisest, kuna keegi võib viiruse saada :S Kamoon, kas värskes õhus vajalikku distantsi hoides on nii suur oht viirus saada samal ajal kui pereliikmete vaheline kokkupuude ju ikkagi jääb kestma,. Eks see arutlus meil natuke tuliseks kiskus, kuna ei olnud ju tegu niisama kokkusaamisega, vaid tahtsime ikkagi sünnat natuke tähistada ning Noorhärra oli juba eeltoimuvast elevuses. Õnneks lõpuks ikkagi saime metsas jalutatud/joostud ning süüa nii näkse kui sünnatorti. Noorhärra oli muidugi korralik mudakonn nagu ta tavaliselt õuest tulles on.

Tegelikult oli vahva päev ning ega Noorhärra ilmselt saanudki aru, et midagi ära jäi või oleks võinud rohkem olla. Kindlasti päästis päeva see, et ta sai Sugulasega kokku ja tegime pikniku (see on tema eriline lemmik hetkel, õuetingimustes midagi nosida). Ning meie lapsevanematena olime samuti rahul, et arvestades kogu toimuvat oli, siiski meeldejääv päev. Ainult see karpide ja paberite hunnik oli jälle meeletu, hea et prügiauto iga kahe nädala tagant käib, sest muidu me vist saaks omale uue kodu taaskasutatud materjalidest ehitada 😀

*hihii, ja siin räägin endale kohe vastu. Ühe esimese asjana ostsin talle meie poolt draakonite komplekti. Just selle mõttega, et draakonid on ju dinosaurustele sarnased ja aegajalt ta nagu tunneb nende vastu huvi. Aga eelkõige oli vaja linnuke kirja saada, et üks kink on olemas 😀 Sünnipäeva eelõhtul veel pablasin, et kas talle ikka draakonid meeldivad, sest enamvähem teadsin ju, mis teistes pakkides on. Draakonid said küll lahti tehtud, kuid need jäid paariks päevaks karpi. Kuniks oli ühel õhtul vanniaeg ning pakkusin talle, et ta võiks draakonid ju ka vanni kaasa võtta. Seega meil on nüüd uued vannimänguasjad ja mulle see sobib – tegu on natuke raskemate loomadega ja neil ei ole seda õhuauku ehk vesi ei saa kuskile sisse, et siis seisma jääda ja hallitama minna. Minu kiuks noh.

**ohjah, too järgi minemise päev oli pühapäev, päev pärast seda kui Boris kuulutas teise lockdowni välja, mis järgneval neljapäeval algama pidi. Seega pühapäev oli viimane vaba päev, kui inimesed said natuke spetsiifilistemates poodides käia. Ja kurja, kuidas seda võimalust kasutati. Käisime toolil järgi sellises poes nagu Dunelm, lähim asub meist pooletunni kaugusel ja juba parklasse saamine oli kerge kunst. Parkima saime päris hästi, kuid ukse juurest välja lookles korralik saba. Kui me ei oleks seda ostu nii viimasele minutile jätnud, oleksin otsa ringi pööranud ja tagasi koju läinud. Mis ahastama pani, oligi see, et enamik inimesi tundus olevat tulnud lihtsalt shoppama. Meil läks poodi sisenemise, asja leidmise ja maksmisega kokku u viis minutit. Kino hakkas muidugi alles parklas saama, sest noh see tool oli ikka päris suur. Pagassi ei mahtunud (kuigi meie auto ei ole just pisike), pressisime selle siis tagaistmele ja saime minekule. Kodus nuputasime edasi, et kuhu see peita. Lõpuks panime selle niigi tuugalt täis panipaika ja noh mõned asjad lihtsalt pidid natuke aega niisama koridoris olema.

***lugesin oma kirjutatu just üle ja mulle lõi pähe, et kogu kingisadu ei olnud ju meie poolt. Oli kingitusi minu vanematelt, kes reaalselt elavad teises riigis ja alati saadavad talle midagi. Olid kingitused Miku vanematelt ja nooremalt õelt, sest koroona tõttu ei saanud me pidu pidada, kuhu nad kingid tuua saanud oleks. Samal põhjusel saatsid ka sõbrad pakid. Seega selmet, et kingid oleks ühe päeva peale hajutatud olnud, sai ta need kõik kätte korraga ühel hommikul. Seega on ju kõik ok või mis?

Uuele ringile

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati oma sünnipäeva oodanud. Vahet pole olin ma 10, 20 või 30 saamas, elevus ja ärevus täitis alati hinge. Ka selleaastane maikuu teine pool polnud erand, sest ma tõsiselt ootasin 1.juunit. Kuid seekord ei olnud põhjuseks pelgalt sünnipäev, vaid sellele lisandus A) planeeritud vaba päev, mida olin nii oodanud; B) teadmine, et enamus kursusest on selleks ajaks tehtud ja C) Noorhärra naaseb hoidu. Nende kolme faktori kombo tõotas mulle eriti pingevaba päeva endaga, mida olin kaua igatsenud.

Kogu nädalavahetus oli tegelikult mõnus. Kuna esmaspäevast hakkas UK’s kehtima uus reegel sotsialiseerumise osas (millest anti teada eelmise nädala keskpaigas), et õuetingimustes võib kokku saada kuni 6 inimest eeldusel, et hoitakse 2 meetrit distanti, siis plaanisime sõbrannadega väikese kokkusaamise. Nii suur meie aed ikka on, et mahutame 4 inimest olema. Seega käisingi pühapäeval poes mõttega valmistada kartulisalatit ja sefiirkorvikesi (esimest korda täielikult nullist, sest mitte üheski külastatud poes ei olnud valmis tehtud korvikesi). Ikkagi ida-eurooplaste kokkusaamine, kus selliseid asju osatakse hinnata 😀 Lisaks leidsin poolapoest ka kalja, mega hea oli. Korvikesed küpsetasin eelneval õhtul valmis ning seekord tulid need ka välja. Sefiiri tegin peale järgmisel päeval, aga noh oli vaja kolme katsetust. Esimesel korral suutsin suhkru ära kõrvetada ning sefiir sai mega kibe, see ports lendas kohe prügikasti. Teist portsjonit hakkasin tegema pruuni suhkruga, sest valge oli otsa saanud kodus. Pruun suhkur aga ei tahtnud üldse korralikult sulada ning enne andis minu kannatus alla. Muideks, see portsjon rikkus ka poti ära, mistõttu lendas prügikasti ebaõnnestunud siirup ehk suhkrumass potis. Tol hetkel mõtlesin, et okei ju ei ole neid korvikesi vaja teha ja jätsin asja sinna paika. Siis oli aga vaja kohalikust poest piima kohvi jaoks tuua ja ostsin ka paki valget suhkrut, sest ma ei taha nii kergelt alla anda. Uurisin igaks juhuks ka mõnda alternatiivset sefiiriretsepti ja tuligi välja, et ma ei olnud piisavalt vedelikku suhkrule lisanud. Kolmas kord tuli sefiir lõpuks välja, sai mega hea maitsega, ainult kogus oli liiga palju – sai täidetud nii 12 korvikest, kui sõin seda niisama õhtul, kuniks süda paha oli. Sefiirifänni paradiis noh 😀

Aga sünna päev ise oli lahe. Mulle helistas onu läbi messengeri video, mis oli vahva üllatus. Kõik lahedasemad soovisid õnne, sõbrantsidega saime lõpuks füüsiliselt üksteist näha ja suhelda, päevitada sai, poes käidud ja uued potid ostetud (!) ning õhtul oli mõnus istumine kolmekesi, sõime curryt ja shokolaadikooki. Sain Mikult kingiks oma esimese firmakleidi, aga kurja need itaallannad nii pisikesed peavad olema. Kleidi suurus oli küll märgitud 12 (suurim saadaolev suurus), aga ikkagi ei läinud see selga. Siit langetasin ka otsuse võtta kehakaal tõsisemalt käsile. Too kleit on veeeeidikene liiga kallis niisama kappi seisma jätmiseks 😀

Munadepühad ja pikk nädalavahetus

Ma ootasin väga pikka nädalavahetust. Midagi teistsugust me ju ei planeerinud ja saanudki teha, kuid mõte sellest, et ei pea töötama, oli vägagi meeldiv. Mainin siinkohal ära ka selle, et sel nädalal otsustasin kodukontorile läheneda uue nurga alt ja panin endale igal hommikul 6ks kella tirisema, et paar tundi väga produktiivne olla. Muidu “premeerisin” end hilisema ärkamisega, sest kuhugi ju minema ei pidanud, kuid see tähendas, et ärkasime Noorhärraga koos, siis ma munesin kuniks arvuti lahti sain, siis tahtis Noorhärra süüa ja niisama rääkida ning enne kui arugi sain, oli kell 10 ja minul midagi tähendusrikast veel tehtud polnud. Aga, ma pean iganädalaselt täitma ajatabelit ning mul on ikkagi vaja ära tõestada, et olen tööd teinud. Seega hommikul kell 6 üles, kohvitass kõrvale, mõnus muss taustaks mängima ning sain ilusti tähtsad asjad kohe valmis. Päeva peale nokitsesin ülejäänud asjadega ja nii olin juba viieks oma tunnid täis teinud ja jäi aega ka perele.

Aga munade pühad. Võib-olla ei ole mina õige tähistamisega UK’s kokku puutunud, kuid midagi muud peale munajahi korraldamise lastele või üksteisele suure shokolaadimuna kinkimise pole ma näinud. Eks lasteaias/hoius ikka meisterdatakse, kuid munade värvimine ja koksimine nagu Eestis tehakse, pole siin üldse teema. Miku küll ütles, et nende pere teeb tavaliselt pühapäeva praadi (sunday roast), aga seda süüakse ka jõulude aeg või teinekord niisamagi, vahe on selles, kui uhkelt (mitmekesiselt) selle valmistamine ette võetakse. Sel aastal ei jõudnud me Noorhärraga isegi mune värvida. Mul käis küll peast läbi mõte valged munad osta, kuid too õhtu, kui ma poes käisin, oli alles vaid pruunid munad. Muidugi oleks võinud need ju ikkagi ära kaunistada kas vildikate või klepsudega, aga mulle nagu üldse ei tulnud see mõte õigel ajal pähe. Tegime küll ühe munadepüha vaasikaunistuse aeda lauale, kuid see oli ka kõik. Väljaarvatud hommikune munajaht, sest see on A ja O.

Minul olid shokolaadimunad varutud juba mitu nädalat tagasi, kuna tavaliselt on vahetult enne pühasid suhteliselt munapõud ning arvestades, kuidas inimesed ikka veel seisavad megasabades, et osta osta osta, siis arvasin, et munad saavad lihtsalt otsa. Tegelikult vist isegi ei saanud, kuid see selleks. Eile õhtul läks mul täitsa meelest munad autost ära tuua ja nii ma ärkasingi keset ööd ehmatusega üles, et “ISSAND, munad ju välja panemata”. Nii kobisingi kell 5 hommikul unesegusena tänavale, et autost munad tuua ning laotasin need siis aeda laiali. Miku ehmatas ka end üles, et kes niimoodi öösel allkorrusel kobistab 😀 Kõigest paanikas ema. Hommikul ei surunud ma ka peale, et aeda minna, et jääks mulje nagu meie ei tea asjast midagi. Alles siis, kui hakkasime endid jalutama sättima, avasime ukse aeda. Noorhärra oli lihtsalt sõnatu, see siiras imestus KUI PALJU mune aias korjamiseks on, oli lihtsalt nii armas. Muidugi oli tal vaja mõned ka kohe ära süüa, aga me tegime kohe otsa korraliku jalutusringi ka. Täna ongi ta terve päev vahelduva eduga käinud oma munakorvis maiustamas ning vastupidiselt tavapärasele kontrollile, ei ole ma täna teda eriti keelanud. Homme on uus päev ja eks saame siis jälle magusat piirata.

Kui aus olla, siis polegi me midagi nii erinevat teinud. Hommikul magame kauem, siis käime pikemal jalutuskäigul ning avastame uusi radasid, kuna aega on nagu rohkem (sest mul ei tiksu kuklas, et tööd on vaja teha) ja siis üritame kodus Noorhärra tuju üleval hoida. Lõpuks õhtul saame ka ise natukeseks hinge tõmmata. Homme on veel vaba päev ja ma tegelikult üldse ei taha, et teisipäev ja töö saabuks. Lihtsalt nii mõnus on kodus niisama olla. Kui miskit üldse minus stressi tekitab, siis ongi see pidevalt kuklas raiuv tunne, et tööasjad ootavad tegemist, mitte minu pere 🙂

PS! TEGIN BLOGILE ERALDI INSTAGRAMI KONTO – pane otsingusse kerstiseiklus 🙂

Valentinipäev

Kooliajal nimetati meil 14. veebruarit pigem Sõbrapäevaks ja ma nagu mäletan, et oluline oli sõpru, mitte armastatut meeles pidada. Ma isegi ei mäleta enam, kas ma midagi tegin, ilmselt mõne pisikese kingi paarile parimale sõbrannale ja see oli ka kõik. Kui olin esimeses pikemas ja tõsisemas suhtes, ma ei mäleta et oleksime väga seda päeva tähistanud, kuigi vaikselt hakati pushima selle päeva “olulisust”. Võib tunduda klišeena, kuid ma tõesti ootan ja eeldan, et mulle kingitakse lilli nii Valentinipäeval, naistepäeval kui ka minu sünnal, miks mitte ka emadepäeval (lapse ja lapse isa koostöös). Ma olen alati olnud see naine, kellele lilled meeldivad ja kes tõesti siiralt on rõõmus, kui neid kingitakse niisamagi ning alati ka oma teisele poolele seda tunnistanud. Iseasi, kas ja kes seda fakti minu puhul meelde on jätnud ja arvesse võtnud 🙂

Mikuga oleme teineteist ikka meeles pidanud, sest UK’s tähistatakse just nimelt Valentini päeva ja armastust. Tavaliselt tähendab see, et teeme teineteisele pisikese kingi ja kaardi ning mõnname söögiga. Aga sel aastal ületas Miku end ikka mitmekordselt. Nimelt saatis ta mulle tööle suure lillekimbu. Muidugi olin liigutatud ja meelitatud, lausa nii palju, et neile vastuminnes ja enda lauale tuues olid mul pisarad silmas 🙂 Mulle pole kunagi enne tööle mingi tähtpäeva puhul lilli saadetud, kuid olen seda salamisi ikka oodanud ja lootnud. Olin ainuke naine tol päeval kontoris, kellele lilli saadeti niimoodi, seega käidi seda kimpu ikka mitmeid kordi imetlemas. Meeskolleegid muidugi ei saanud asu, et kuidas üks mees niimoodi oma tundeid julgeb näidata ja viskasid mitu korda nalja, et nüüd peavad nemad endi kaaslastele midagi suurt korraldama 😀

Aga see ei olnud veel kõik, sest eile käisime itaalia restos söömas, natuke kahekesi olemise aega, sest Noorhärra jäi koju meie tuttavatega. Olime ära pea kolm tundi ning sellest täiesti piisas, et saime arutada näiteks oma tulevikuplaane ilma, et keegi pidevalt vahele hõiguks ja tähelepanu nõuaks 😀 Üleüldse oleme viimasel ajal aru saanud, et meil on vaja kahekesi ära olla, sest kuidagi liiga lihtne on endid argirutiini ära kaotada. Õnneks on Noorhärra nüüd juba niivõrd palju suurem ja arukam, et siiani ei ole keegi veel kurtnud, et tema järgi vaatamine oleks midagi ülatamatut rasket.

Selle aasta jõulud UK’s

Oeh, ei väsi ma kordamast, et ma lähen sel aastal pühadeks Eesti 🙂 Ja kuna siiani oleme igal aastal saanud Miku perega kokku 25ndal tema vanemate juures, siis sel aastal oleks läinud liiga kiireks ja tihedaks jõulude pidamine viimane nädalavahetus enne meie minekut, mistõttu sa pikalt paika plaan olla meie juures 14ndal. See omakorda tähendas, et meie teha jäi jõululaud :S

Ma pean ennast päris heaks kokaks ja toimetan hea meelega köögis, kuid inglaste jaoks on jõuluõhutsöök (mis minu jaoks sarnaneb sunday roast’ga) väga suur vastutus kanda ja sa lihtsalt ei taha mööda panna sellega, et valmistad miskit valesti või ei valmista üldsegi. Muidugi Miku lubas abiks olla, aga no kuulge, mina olen ju perenaine, minu kodu ja mina vastutan õnnestunud õhtusöögi eest 😀 (jep järjekordne enda loodud kiiks). Olen sunday roast’i mitu korda teinud, seega kogu jõuluõhtusöögi valmistamine ei oleks olnud suur väljakutse – üigem olin mures, et mis järekorras asju teha, et miskit ei jahtuks maha ja kas mul serveerimiseks piisavalt nõusid on. Miku ema õnneks võttis enda asjugi kaasa ning sa seegi mure lahendatud. Poes käisime juba reede õhtul, et ei oleks mingit viimasel minutil poes ringi närveldamist nagu peata kanad.

Pere esimesed liikmed jõudsid meile juba 12. aeg, mil mina olin just jõudnud hakata kartuleid koorima, õhtusöök ise oli plaanitud 6 peale, seega ajalist survet ei olnud. Pakkusimegi reisisellidele kõigepealt soolaseid küpsiseid (crackers) juustuvaliku, pasteedi ja võiga ning sain samal ajal vaikselt edasi toimetada. Miku emalt õppisin hea nipi, kuidas saada mõnusalt krõbedad ent pehmed ahjukartulid – need tuleb esmalt peaaegu valmis keeta ja siis ahjus rohkes õlis ning seapekkis röstida. Samuti kasutasin erinevaid toidumahlasid kastme põhja tegemiseks. Lisaks jäi tema teha juustune lillkapsas, mis oli palju kergem, kui ise arvasin. Kogu söögiga jõudsime ideaalselt 6ks valmis ning miskit ei olnud maha ka jahtunud. Meie jõululaual oli söögiks järgmised road (kõik pildid on illustraiivsed):

Samal õhtul jagasime ka oma esimesed kingid ning minu loosipakist korrus välja väga oodatud uus hommikumantel, uus müts (mida tegelikult olin salamisi ka otsinud) ning 2020 aasta märkmik. Mina tegin loosipaki Mikule, kes soovis uut spordikotti. Miku õde jäi oma lapsega ka ööseks meile, mistõttu oli Noorhärral väga meeleolukas nädalavahetus pisikese sugulase seltsis.

Eelmine laupäev pidasime omakeskis jõule ehk käisime kohalikus pubis söömas (minu kanasalat oli hea va kibedamaitseline salatileht; Mikule meeldis väga kodukootud friikad, kuid burger oli keskpärane) ning siis suundusime koju kinke avama. Olin teadlikult hoidnud erinevad sõpradelt saadud kingid avamiseks just sellel õhtul seega oli mida lahti pakkida. Noorhärra sai erinevaid mänguasju juurde, riideesemeid ning muidugi täiendust rongitee komplektile. Mina sain oma köögikombaini, mida väga soovisin ning uued sussid. Miku sai uue polosärgi (mille tellisin number väikse :S), raamatu (mida ta väga tahtis) ning kontserdipiletid Eesti.

Tegelikult on siiani väga mõnus jõuluaeg olnud ja natuke kahjugi, et vaikselt hakkab lõpule see jõulusagin jõudma …

Jõulude lemmikud

Ma hakkasin eesti blogijaid tihedamalt jälgima 2014 august. Algas see Marimellist, sest tol hetkel avastasin nende Austraalia blogi Õhtulehe veergudelt ja noh, kuna ma ise olin tol hetkel reaalselt Austraalias, siis hakkas see pallike veerema. Aastatega olen leidnud uusi ja põnevaid kirjutajaid, loobunud nii mõndadegi jälgimisest ning vaikselt avastamas youtubereid. Mulle meeldib, et on inimesi, kes oma sotsiaalmeediaprofiili hoiavad lahus Feissarist. Neil on Insta konto (ja ja, see on ju sõber Feissariga, aga siiski eraldi seisev), kus nad postitavad pilte ja teevad storysid (mõned viitsivad need ka erinevad hoida, mõni paneb tuimalt samad pildid ja videod nii storysse kui postitusse :S) ning lisaks teevad ka videosid.

Ma ei ole otseselt otsinud erinevaid youtubereid, vaid pigem vaatan blogijate videosid. Läbi Kaisa Aabneri Insta avastasin Ats Looti ja Karin Larveni (ehk minu jaoks pigem vaid youtuberid) keda olengi jäänud jälgima, sest noh nad on mõlemad omamoodi pullid tegelased. Karini osaleb detsembris ka vlogmassis ning tema kolmas video oli vahva jõuluteemaline Q&A. Mõtlesin, et vastan ka nendele küsimustele, sest seda mäletab vaid ajalooõpik, millal mina mõnele Q&A-le vastasin 😀 😀 😀

Lemmik jõuluteemaline film – lisaks Üksinda Kodus esimesele ja teisele osale, on minu jaoks jõuluajakuulutaja ka “Die Hard” 😀 Aga tegelikult on minu lemmikuks jõuluteemaliseks filmiks “Love Actually” ning “TheHoliday“. Samas, ei saa ütlemata jätta, et juba aastaid on üks lemmikumaid “New Year’s Eve“, haakub ju ikkagi jõulutemaatikaga. Lisaks meeldib mulle tohutult “Helisev Muusika“, sest seda ju näidatakse päris tihti esimesel jaanuaril.

Glam või kodune – juba lapsepõlves oli meie pere jaoks 24 detsembri koossöömine ja kingituste jagamine selline pidulik üritus. Seegapäris ballikleiti ja smokingut keegi ei kandnud, kuid dressides või pidzaamas ka ei istunud. Tavaliselt panimegi natuke ilusamad riided selga ning see kiiks on minusse siiani jäänud. 24 õhtul ma löön end lille ja olen ilus.

Kellele ostaksid kingi kui saad vaid ühe kingi teha? Teinekord ma vaatan, et Noorhärral on liiga palju asju, tõsiselt palju ja otseselt tal millestki puudust ka ei ole, seega temale ma ilmselt ei ostaks. Mikule on tõsiselt raske teha kinki, mis talle meeldiks. Samas, kui mul oleks natukene aega kingi valimiseks (nii mõned kuud), siis ilmselt ma mingile heale ideele tuleks. Kui valimiseks oleks mõni päev, siis pigem ostaksin kingi puudust kannatavale lapsele.

Kingid avatakse kas 24 või 25? Nii 24 kui 25 … vähe ei vea mul olla pärit riigist, kus avatakse 24 ning elada riigis, kus avatakse 25. HO-HO-HO 😀 Sel aastal on eriti vinge, sest saime/saame kolmel korral kinke avada…

Mis on su lemmik jõulutoit? See on miskit, millest tunnen siin elades kõige rohkem reaalselt puudust ja ei ole jõudnud ise veel katsetada järgi teha. Selleks on sült. Kui ma teinekord südasuvel Eestis käin, siis võin konkreetselt panna karbi sülti üksinda pintslisse. Veel tunnen puudust vanaema tehtud kõrvitsa salatist ja marineeritud kukeseentest. Neid tegi ta imetabaselt hästi ning kahjuks ei oska ma neid ise järgi teha. Ema õnneks teeb samahead kõrvitsasalatit 🙂

Halvim jõulusöök? Ma ei arva, et on olemas halbu sööke, lihtsalt on asju, mis ei maitse. Ma olen suht kõigesööja, isegi hapukapsast hakkasin armastama. Aga kui on miskit, mida ma pigem ei vali vaagnalt, on see verivorst (pigem need paksud). Kui laual on pohlamoos, siis läheb ka verivorst alla.

Lemmik jõulujook? Meie peres ei ole traditsiooni, et joome mingit jooki ainult pühade aeg. Okei, glögi ei hakka päris südasuvel jooma, aga see mulle väga ei maitse ka. Kui, siis Bailey’st jääga joon küll jõulude paiku rohkem kui muidu…

Mida sa teed sel aastal jõuludel? Lähen sünnikoju üle mitmete aastate. Nii palju kui oleme plaaninud, siis ilmselt 23 oleme meie kolmekesi reisimisest väsinud ja ei võta midagi suurt ette (vb lähen emaga ja teen toiduostu ära). 24 läheme kogu suure kambaga puud metsast tooma, sest sel aastal on jälle põhjust, muidu on vanemad viimastel aastatel ostnud pisikese puu potis, mille kevadel aeda istutavad. 24 on suur jõuluistumine, kuhu tulevad kõik pereliikmed kokku. Rohkem pühade plaane ei ole, lihtsalt ise tahaksid surnuaedadesse jõuda ja 4 küünalt viia …

Lemmik jõululaul? Kindlasti Mariah Carey “All I want for Christmas”

Kõige imelikum kingitus mis sa jõuludeks saanud oled? Heh, see oli minu esimene jõul UK’s kui sain erinevatelt siinsetelt pereliikmetelt kokku 4 pesuvahendite komplekti. Iseenesest ju vajalik kingitus, kuid kui neid saada pm igalt pereliikmelt, siis tekkis küll küsimus, et kas ma tõesti olen nii must ja haisen??? Nüüd tagasimõeldes ajab see naerma, sest UK’s on see pigem hea ja praktiline kink, eks nad ju ei tundnud ka mind veel nii hästi ja ma ei mäleta, millal ma endale uue duššgeelipudeli pidin ostma tol aastal, igasugustest maskidest ja koorijatest rääkimata 😀

Millal tekib jõuluootus/elevus, millal sa jõuludeks valmistuma hakkad? Kindlasti mitte sügisel, kui hakkavad esimesed jõuluteemalised kaubaartiklid riiulitele ilmuma. Minu jaoks peab enne Halloween möödas olema ja siis võib jõuluperiood alata. Sel aastal oli isegi armas esimesi jõulutulekesi novembris näha.

Päris või feik kuusk? Meil on UK’s olnud koguaeg feik ja isegi eelistan seda praegu. Siin väga ei minda metsa kuuse järgi, vaid pigem ostetakse juba kokkupakitult marketist. Erandiks on nö puukoolid. Eestis olles eelistasin alati päris puud, sest meil on olnud alati võimalus ise metsa minna ja see valida. Praegu mõtlen, et tegelikult on ka feik ilus, teinekord välimuselt ilusamgi (tihedam, “oksad” sümmeetrilised).

Kas mul on jõuluvanaga pilti? Ei, meil ei ole kunagi jõuluvana kodus käinud, vaid ta saatis alati päkapikud 😀 Muudes kohtades ka väga teda ei kohanud …

Milline oleks üks jõulusoov, mis võiks täituda? Ma olen isekas ja soovin, et me varsti-varsti päris enda koju saame kolida. Meie peredega on kõik korras ja ma olen kindel, et nii ka jääb.

Lõpeta lause filmist The Elf – “The best way to spread christmas cheer is …” kuna ma ei ole filmi näinud, siis oletan, et tahetakse improvisatsiooni mitte õiget vastust “… is to smile and be kind”

 

Jõulude ootuses

Viimased paar aastat olen jällegi oma jõulutunde üle leidnud. Tea, kas tegu sellega, et peres on laps, kes vaimustub kõigest ja kõigist, või olen ise enda suhtumist ja mõttemaailma muutnud, kuid alateas UK-sse kolimisest mulle nii meeldib kõik jõuludega seonduv. Eks muidugi ole neid, kes pingutavad näiteks kaunistustega üle (panevad need üles liiga vara ja hoiavad üleval liiga kaua või ongi liiga palju asju), kuid tegemist on ju rõõmu ajaga ja eks erinevatele inimestele meeldivadki erinevad asjad. Mäletan, et kui Noorhärra oli just sündinud, siis me läksime jõuluõhtul koduküla peale jalutama, et lihtsalt nautida seda tuledesära ja ehitud külakest, väga vahva ning ilus oli.

Nagu mainisin, siis sel aastal läheme üle pika aja jõuluks ja aastavahetuseks Eesti. Muidu tegime ikka nii, et 24 õhtul tähistasime Eesti jõule oma kodus kahekesi ja 25 hommikul sõitsime mõneks ööks Miku vanemate juurde. Inglased hakkavad pigem tähistama 25-l, kui avavad hommikul oma pakid ja siis õhtul on kogu pere suur söömine. Meie jaoks tundus tobe omavahelised kingid kaasa vedada ja nii kuidagi sündiski see Eesti ja UK jõulutraditsioon. Pluss ma ei olnud ühelgi aastal nõus loobuma Eesti jõulusöökidest, eelmisel aastal oli jõuluõhtusöök konkreetne kemüüse – Inglise jõulisink ja Eesti sealihapraad, ahjukartulid, yorkshire’i puddingud, hapukapsas, verivorst. Kui muidu oleme jõule tähistanud Miku vanemate juures ning tema ema on konkreetselt mitu päeva vaaritanud ja ette valmistusi teinud, siis sel aastal tulevad nad hoopis meile kõik külla. Seega 14 on meil suur pereistumine ja kinkide vahetamine, Miku õde ja oma lapsega meile ööseks, et poisid saaksid sleepoverit teha, sest viimane nädalavahetus enne meie lendu oleks kõik liiga tihedaks kiskunud.

Ma nii maadlesin sel aastal kihu vastu panna jõulupuu ja kaunistused üles juba novembris. Meil ei ole küll palju asju, kuid mõned ikka. Aga suutsin oma kaine mõistuse säilitada ning puu sai üles täpselt esimesel advendil. Avastasin, et olin suures osas oma kuuseehted ära visanud, sest tegu oli nõmedate plastikjulladega, mis juba päris koledad välja nägid ja seetõttu nägi meie puu esimesed päevad suhteliselt tühi välja – vaid tuled ja mõned üksikud kaunistused. Ühel õhtul peale tööd tegime selle saatusliku vea ning läksime kodu-Asdasse ehteid juurde hankima. Valik oli üldiselt suhteliselt niru, aga mina mõtlesin sellegipoolest hoida raha ka kokku ja osta jälle need kuramuse plastikjullad, samasugused, mille aasta alguses ära viskasin. Odavad olid ju, kolm erinevat suurust kolmes erinevas stiilis, kokku äkki 18 kuulikest ja vaid 2 naela. Juba samal õhtul kirusin end maa põhja, milleks ma JÄLLE jama kvaliteediga asju kokku ostsin (sest ega ma piirdunud ühe pakiga, ikka kolmega, nii kuldsed, hõbedased kui punased). Osad kuulid olid juba mõlkis, osade niidiaugud olid kinni, osadel liiga hästi näha see rant, et kaks poolkuuli kokku liimitud. Kole, kole. Aga lapse jaoks olin nõus nad puule riputama. Meil nimelt käis meeskonnatöö, et Noorhärra lõikas niidijupid, mina sidusin need kuulikeste taha, tema lõikas niidisabad ära ja panid kuulid puule. Kui suurem osa oli puul, avastasin et pakis olid ka spets niidikesed, hõbedased ja kuldsed ning tunduvalt peenemad kui minu paks niit. Nõustusin Mikuga, et see minu pandud paks niit ikka ei sobi ja otsustasin ühel päeval korrektuurid teha.

See päev jõudis kätte täna. Hommikul läksime poodi, et osta tulukesed aknale. Nimelt iga hommik ja õhtu kui autoga sõidame, imetlema Noorhärraga kui ilusad on kõik majad tuledesäras ja otsustasin meile ka midagi osta (pärast Noorhärra kurba nentimist, et meil ei olegi tulekesi aknal vilumas). Miku palus ka kuulikesi juurde osta, sest need, mis meil olid, kaunistasid tihedalt puu alumist osa (ühel mehel on veel kasvuruumi) ning ülemine ots oli eriti nukker ja tühi. Assamait ma ei oleks pidanud The Range’i minema, seal oli riiulite viisi ILUSAID, klaasist ja kergemast plastikust (aga siiski korraliku kvaliteediga) kuuseehteid. MITTE ÜHTEGI karpi neid tobedaid plastmasspläuste, mida muidu iga nurga peal müüakse. Muidugi tüki hind oli naela ringis, aga selle eest sai ka midagi ilusat. Otsustasin koheselt, et mina neid pläuste enam juurde ei osta, vaid hakkan iga-aastaselt täiendama oma kogu kvaliteetsemate eheteda. Ostan nende hoiustamiseks korraliku kaanega plastmass karbi, sest nii mõnigi ilus klaaskuul, mis meil olnud on, purunes tavalises pappkarbis. Noorhärrale saime ilusa sädeleva rongiehte, lisaks valis ta sinise ja punase sädeleva hirvekese, võtsin kolm klambriga oksa külge käivat linnukest ning 4 sädelevat tähekest. Aknale panemiseks ostsin värvilise jõulutulede komplekti, kus on kokku 240 tähekujulist lambikest.

Praegu naudingi vaikust (enne tormi), sest Miku puhkab oma öövahetusest, Noorhärra kustus diivanile ning pesumasin just lõpetas oma pesu. Vahepeal jõudsin sorteerida ära ka plastpläustid ja panna allesjäetavatele kuulikestele õiged hõbeniidid taha ning nüüd ootangi, millal mehed ärkavad. Lasen neid kogu selle dekoreerimise teha, sest nad niigi saavad vähe nädala sees koos toimetada. Aknale loodan kindlasti tuled panna, ongi hea võimalus Noorhärra sünnast sinna pandud “Palju Õnne” sildikesed maha võtta 😀 … lõpuks ometi.

Noorhärra sai kolmeseks :)

Möödunud nädalavahetus oli meeletu, tempo oli peal 3 päeva jutti ning lisaks Noorhärra sünnipäeva tähistamisele, jõudsime käia ka ühe pisikese sõbra sünnipäevapeol. Tegelikult me üldse ei mõelnud, et Noorhärra kolmas sünna võiks suureks kujuneda, kuid läks kuidagi nii, et tähistamist jagus kahele päevale – reedel kolmekesi ja laupäeval juba sõprade ja sugulastega. Aga kõigest järjest.

Noorhärral on viimasel ajal probleeme õhtuti magamajäämisega, kuid seda enam unine on ta hommikuti ning olen pidanud teda hakkama üles ajama. Reede hommikul oli aga eriti oluline juba kuuest üleval olla, sest kell 6 hakkab Milkshake ning hakatakse ette lugema sünnipäevalastele saadetud kaarte. Ma tegelikult tahtsin juba tema teiseks sünnaks sinna kaardi saata, kuid kui lõpuks uurima hakkasin, et kuhu ja mida saata, avastasin et olen lootusetult hiljaks jäänud. Kaart peab olema stuudios kuu enne sünnat, mina lugesin tol korral reegleid paar nädalat enne õiget päeva. Seda enam olin sel sügisel eriti ette valmistunud ning kaart läkski kuuke enne Noorhärra sünnat teele. Ega ju mingit garantiid olnud, et seda näidatakse kuid lootus oli suur, sest vaeva nägin ikka tõsiselt – käisin ekstra poest ostmas tugevat valget paberit (ostsin lõpuks A0 ja tegin selle pooleks); tausta värvisin erinevate vesikatega ära; tegelasteks valisin Käpapatrulli (ilmselgelt!) ning lahendasin selle ideaalselt nii, et leidsin poest nende tegelastega kinkekoti ning minule jäi lõikamise, paigutamise ja kleepimise vaev. Joonistama ma ei riskinud hakata; ja loomulikult ei puudunud kaardilt tema nimi ja vanus. Ma tegin veel nii, et mul oli topelt luuk kaardil – kõigepealt “avanes” Marshal, siis Chase ja siis alles oli Noorhärra pilt. Kusjuures selle printimisega oli ka nali, sest tahtsin ikka suure ja selge pildi saada, mille oli teinud Miku suvel oma telefoniga. Saatis siis Miku selle mulle ning jaman mis ma jaman ilmutusboksi juures, no ei saa hakkama. Ja tuleb siis Miku oma ifööniga ning voila 😀 Kogu kupatuse kleepisin lõpuks eraldi papile ning käisin postkontoris ekstra suurt ümbrikut ostmas, mille omakorda tugevdasin teise papiga seest ära. Kahjuks, Noorhärra seda ise telekast ei näinudki, sest ta läks hommikul veel Hoidja juurde, et sealsete sõpradega tähistada. Ma veel kaardi tagaküljel palusin, et nad näitaks kaarti 6-7 vahel, et siis ta näeb kindlasti, kuid näidati hoopis enne Käpapatrulli multat, kui meie olime kodust läinud. Õnneks jäi Miku koju valvesse ja saime kogu hetke siiski linti. Ühel õhtul läheme sõbrantsi juurde ka, kes kogu hommikuse saate linti võttis, et siis Noorhärra ise ka telkust kõike näeks.

Lõunauneks tõin Noorhärra koju, kuid magamise oli tõesti viimane asi tema päevaplaanides. Oli ju vaja avada Hoidjalt saadud kingid ning mängida hommikul avatud tuletõrjeautoga. Pärastlõunal oli plaanis minna kolmekesi hullama ja siis Trafford Centerisse sööma. Etteruttavalt olgu öeldud, et seda viimast me ei teinudki, sest kõik olid kuidagi vässud ja Noorhärra raius kindlameelselt, et tema tahab koju minna. Kui aus olla, siis ei ole midagi hullemat maailmas, kui reede õhtupoolik megasuures kaubanduskeskuses jonniva lapsega seistes samal ajal resto järtsus ja siis oodata oma sööki. Just selliseks oleks meie restokülastus kujunenud. Selmet tegime kodus hoopis pitsat ja kooki ning kõigil oli hea tuju. Muidugi laulsime ka sünnipäevalaulu ja Noorhärra sai säraküünalt imetleda. Aga kolmekesi käisime hullamas batuutidel, sest ma tahtsin kuhugi minna ja midagi teha mida enne teinud polnud. Pärast broneeringu tegemist sain kinnituskirja, kus paluti pool tundi enne sessiooni kohal olla, et reeglite tutvustamisest mitte ilma jääda. Üllataval kombel olimegi õigel ajal kohal, kuigi liiklus oli erakordselt hull. Kuid pool tundi varem kohal olla oli küll ilmselge ülepingutus, sest reaalselt hakat reegleid ekraanil (!) tutvustama 10 minutit enne algust. Eks see ülejäänud 20 minutit on mõeldud kohvikus aja sisustamiseks 😀 Noorhärrale meeldis seal väga, ta ei suutnud üldse ära oodata, milla põrkuma ja ronima minna saab. Mikuga lasid paar korda ka mega kõrgest liumäest alla, kus minu tagurpidi alla tagasi ronisin. Natuke tobe oli see, et ei lubatud nagadega sokkidega sinna peale minna, kuid kogu pind oli suhteliselt libe ja eriti pisematel oli rohkem raskusi tasakaalu hoidmisega. Pikad püksid, sokid ja lühikeste varrukate pluus on enam kui piisav riietus, muidu lihtsalt hakkab koheselt palav. Ning pikkade juuste omanikud võiksid võimalikuld kinnihoidva patsi endale teha 😀 Kindlasti läheksin sinna tagasi, sest koht on niivõrd universaalne erinevas vanuses laste jaoks.

Laupäev oli sama kiire, sest hommikul käisime meie Noorhärraga poes, kuna õhtul oli oodata Miku peret külla. Tagasi koju jõudes käisid poisid juuksuris ja mina valmistasin niksid-näskid ette – üle ei pingutanud tegin enda elu võimalikult lihtsaks, vaid kartulisalati tegin otsast lõpuni, muud asjad ostsin kõik juba valmis peast. SIIN kirjutasin lähemalt, kus pidu toimus ja iseenesest jäin ma kõigega rahule va nö sünnipäevaala eh ruum, kus lasped süüa said ning kus kooki jagati – see oli nii kohutavalt väike, et isegi meie pisikesel seltskonnal oli tegemist, et kõik ära mahutada. Vahva oli see, et kõik sõbrad tulid ka kohae ning konkreetselt jooksidki mööda mänguala ringi, vahepeal lasid mõned lapsed ka näomaalinguid teha ning kauplesid vanematelt mündikomme (noh need masinad, kus paned mündi sisse ja saad kommi vastu, need mis IGAL POOL on). Aga üldiselt minuarust pidu õnnestus. Pärast tuli üks laps veel meile edasi mängima ja aitas kinke lahti teha, täiskasvanud said muliseda omavahel.

Pühapäeva õhtuks olin mina igatahes laip valmis. Noorhärra jäi teel koju sõbra sünnipäevalt autos magama ja nii purunes ka minu illusioon mõnusast lõunaunest. See muidugi ei takistanud mul teleka ees hiljem tukkuda. Kogu nädalavahetus oli tegelikult väga vahva ning õnnestunud, kuid mul on hea meel, et nüüdseks on aasta aega rahu jälle majas 😀

Halloween

Ooo see igavene kurjajuur Halloween, mis vaikselt üritab Eesti kultuuriruumi sisse trügida, kuid mida vist ikkagi nii varmalt veel omaks ei võeta. Meil ju jooksevad Mardid ja Kadrid. UK’s on Halloween hoopis midagi muud, natuke hakkab see aplaava juba jõuludega sarnanema. Oo, rääkides jõuludest, nägin sel aastal 9. septembril ühes pubis jõulukuuske üleval ning soovitust jõuluistumine bronnida. 9 SEPTEMBER!!!! See selleks. Halloween tuleb vaikselt kauplustesse ka septembris, kuid pigem oktoobris ilmub poelettidele raskekahurvägi – kaunistused majadele/aedadele, kostüümis igas vanus inimesele (beebist raugani), maiustused. Ühesõnaga, leiab kõike “vajalikku”.

Minu päris päris esimesel UK Halloweenil ei teinud me midagi, ei käinud peol ega pakkunud kommi. Ma isegi ei mäleta, mis me tegime. 2016 olin padurase ja käisin sõbranna juures kommi pakkumas, riietasin ennast heaks rasedaks nõiaks ning sel õhtul tehtud pilt on siiani üks mu lemmikuid. 2017 panime Noorhärrale luukerekostüümi selga ja käisime lihtsalt päevasel ajal poes ning õhtul olime kodused. Eelmisel aastal oli ta samuti luukere, kuid siis juba Hoidja juures, kus kõik olid kostüümides ja said teiste lastega kokku. Kuna olime ka kolinud peatänavale, käidi meil uksetaga kommi nõudmas. Mäletan, et vaene Noorhärra oli ikka päris ehmunud koletisi oma ukse taga nähes 😀 Käisime sõbrannadega kõrvitsajahil ning tegime kollektiivset kõrvitsapidu.

Sel aasta on kõik teisiti, sest Noorhärra on niipalju suurem ja adub palju rohkem. Tema reaalne vaimustus igakord poodi minnes kõrvitsat nähes oli lihtsalt nii armas. Muidugi käisime kõrvitsajahil ja muidugi istusime jälle kõik koos kõrvitsalaternaid vorpima. Noorhärra tegi veel eraldi ühel reedel Hoidja uue kõrvita, super ajastus sest esimene oligi juba mädanema hakanud. Meie oma maja ei dekoreerinud, kuid selle eest oli Hoidja asjas täiega sees, sest tema lastenurk oli üks paras õudustekamber. Lastele meeldis see väga muideks. Olin ettenägelik ja üliorganiseeritud vanem sel aastal ning ostsin Noorhärra kostüümi (Frankensteini koletis) juba kuu alguses, et see kindlasti olemas oleks. Halloweenile eelneval õhtulgi läks Noorhärra õhinasse kui sa aru, et homme ongi aeg see kostüüm selga panna.

Kel on lapsed, siis teate kui armsad nad oma ehedate emotsioonidega olla võivad. Ka meie hommikul trepist alla tatsuv ja möirgav koletis võttis suu naerule ja võib-olla ka pisarapojakese silmanurka. Noorhärra oli nii valmis kui valmis tollel päeval hoidu minema. Panin talle veel kotikese kommidega kaasa, et sõpradega jagada ning erandkorras oli tema hommikusnäkiks pulgakas. Hoidja võttis meid vastu samuti kostümeeritult, nagu ka Dracula, Surm ja Nõiake. Kui Hoidja hiljem pilte jagas Noorhärrast ja tema kolmest sõbrast, siis nooo olid armsad küll.

Õhtul kutsus sõbranna meid linnapeale kollektiivsele kommijahile, isegi mina panin endale nõiamütsi pähe 🙂 Neil on välja kujuennud oma seltskond, kellega igal aastal kommi noolimas käiakse ning kuna minu ei olnud algset plaani seda meie kodukülas teha, siis võtsin kutse hea meelega vastu. Noorhärra oli hästi tubli ja vahva – ilusti ootas, kuni jõudis järjekord temani komm saada, pani selle ilusti oma kotikesse ja tatsus edasi järgmise maja juurde. Muideks, UK’s on vaikiv kokkulepe, et koputatakse vaid nende majade ustele, mis on dekoreeritud ja kus ilmselt ollakse valmis maiustusi jagama. Ma arvan, et jalutasime umbes pool tunnikest ringi, kuni Noorhärra enam ei jõudnud oodata, et kommi sööma hakata ja nii me veidi varem ära tulime. Sõbranna juures ladus ta ka oma noosi lageda, mis minu heameeleks ei olnud üldse suur, ma olin valmis ikka palju suuremat kommikogust nägema. Kuna eelmine aasta käidi meil kodus palju ukse taga, olin selleks aastaks korraliku laari magusat kogunud … et ainult kahte väiksemat seltskonda võõrustada 😀 Egas midagi, ma ilmselt ei pea pikalt peatuma sellel, et meil on viimased neli päeva kerge kommikooma ja suhkruüledoos kodus valitsenud :S

Nädalavahetusel käisime veel pisikesel laste hallokapeol Miku õe juures, kuhu meisterdasime koos Halloweeni kaunistustega tassikoogid. Ma küll mõtlesin korra ka hakklihast jalalabad teha, aga tolle peo toidud olid kõikide vahel ära jagatud seega ma ei hakanud väga peale käima. Täna kui koju tagasi jõudsime, lebotasime kolmekesi diivanil ja vaatasime multikaid, keerates võidu lahti komme. Lebo oli hea, kuid pärast nelja päeva korralikku kommisadu näen reaalselt Noorhärra pealt, mida suhkruüledoos tähendab lapsele, kes tavaliselt kommi ei saa ning kelle magus piirdub koduselt pigem puuviljade, jogurti või rosinaga ning kes teinekord Hoidja juures sokolaadi saab – ta on nii ulakas ja üldse ei taha sõna kuulata, et kohutav. Need kommid tuleb nüüd ära panna, jäädavalt!

Aga järgmine aasta … no loodetavasti on meil oma kodu olemas, mida korralikult ära kaunistada, käime ise kindlasti ukselt uksele ja kes teab, äkki teeme meie seekord lastele hallokapeo. Igatahes on minu lapse äratanud minus taaskord lapsemeelsuses, et päriselt ka mulle meeldis selle aastane Halloween.

Kui õudukad ei ole sinu teema

Ma pole kunagi olnud suur õudukate fänn, minu jaoks on nad hirmsad ja .. emm, õudsad 😀 Neid vaadates tekib mul alati nii realistlik tunne, et jube mida hirmsat inimesed peavad läbi elama, kuigi tegelikult on tegu filmi ehk kellegi fantaasiaviljaga. Ma olen paar korda üritanud südame rindu võtta ja (omaarust) sellest lapsikust hirmust üle saada, kuid ei miskit. Kunagi võitsin ühes raadiomängus videokasseti filmiga “Vale pööre” – vaatasime seda õhtusel ajal ja hea oli, et mul oli kelle kaisu öösel kaitseks ronida 😀 Või “Vahamaja” – seda käisime kinos vaatamas ja päris õudne oli pärast filmi läbi õhtuse Tallinna koju jalutada. Miku on tahtnud nii mitu korda minuga õudukaid vaadata, kuid ma lihtsalt olen alati kategooriliselt sellest keeldunud. Ja tema on nüüdseks ka alla andnud minuga üritada midagi sellest žarnist vaadata. No millest me räägime, kui ma julgesin kõige esimest “Teksase Mootorsae Mõrvarit“, mis tehti 70ndatel, vaadata alles aasta tagasi suvel, südapäeval 😀

Samas, nagu arusaada on, siis Miku on õudukaid vaadanud suhteliselt varajasest east peale, nagu ka tema õde ning nad võtavadki seda kõike pigem huumoriga. Seega mind ei üllatanud üldsegi, et sel aastal tahtis Miku õde oma sünna puhul minna kõigepealt Scream Factorisse ning siis edasi välja. Põhimõtteliselt on tegu nö õudustemajaga, mis tuttavad lõbustusparkidest, ainult et tegu ei ole vaid majaga, vaid pigem suure suure aiaga paljude rinevate tubadega, kuhu erinevad õudukate temaatikad kokku on koondatud. Kui aus olla, siis ma ei olnud väga vaimustuses minemast, aga kuna tegu oli ju sünnipäeva pidamisega ja 35- aastasena tegelikult võiks mõista, et õudukad ei ole päris, siis otsustasin ka osa võtta. Pealegi oli mul Miku, kelle käe külge vajadusel meeleheitlikult klammerduda 😀 Etteruttavalt võin öelda, et klammerdumist vaja ei läinud, tegelikult ei kartnud ma üldse, kui siis pigem oli vahepeal selline vastikuse tunne sees, sest dekoratsioonid olid kohati päris tõetruud. Eks ma suutsin end korralikult maha rahustada, kuid lisaks mängis rolli ka see, et meid lasti labürinti kümnepealise seltskonnana ning kuna ma jäin alguses teadlikult viimaste sekka ja hirmutatigi pigem seltskonna esimest otsa, siis tagant tulles juba teadsid, et miskit tuleb või on juba ära toimunud. Muidugi kiikasime kõikidesse nurgatagustesse ja eeldasime kedagi kuskilt välja hüppavat, seega minimaliseerisime juba ise ehmumise võimalused. Samuti oli ilmselt näitlejatel keelatud igasugune kehaline kontakt, seega see et nad minust ikkagi 30 cm kaugusele jäid, ei olnud hirmutav. Aga seiklus ise oli vahva.

Alustuseks lasti kõik sisehoovi ootama, kus külastajate seas liikusid ka erinevad maskeeritud tegelased. Üks oli selline hästi värvikirev kloun, kes hiilis inimeste selja taha ning siis törtsutas kõrva ääres mega tugevalt autopasunaga 😀 Teine oli pikk, kõrendlik ja süsimustade silmadega kloun, kes liikus ringi ja jäi siis ühel hetkel kedagi lihtsalt jõllitama. Ja ta jõllitas ning jõllitas ning jõllitas, võis seda minuteid teha. Ühe korra jäi talle Miku ka silma, mille peale tema nalja viskas, et see on tema eks. Mina naersin lihtsalt, et selline näebki välja the look of love 😀 Edasi saadetigi meid labürinti, kus oli palju erinevaid RÕVEDAID ruume – kõigepealt kohe lihunikupood, kes müüs inimorganeid; siis mutantsead, kes endale uusi ohvreid valisid ning mootorsaega hirmutasid; vahepeal sattusime surnuaeda; muidugi ei puudunud Freddy Krueger; palju oli liikumist mööda kottpimedaid kitsaid koridore, kus ei olnudki midagi näha, vaid liikusidki kompamisi edasi; kõige viimase asjana pandi meile kotid pähe ja kästi nöörimööda liikuda, vahepeal sositati sulle asju kõrva või puudutati õrnalt või pritsiti vett käele. Kogu kogemus ei olnudki nii hull, kui pelgasin. Mida ma tähele panin, siis näitlejad kuulasid ja jätsid meelde inimesi nimesid või mingeid hetki ning kasutasid neid hiljem ära.

Kuna enamusele see siiski nii õudne ei olnud, siis arutasimegi hiljem, et tegelikult oleks olnud võimalusi veelgi hirmutavamat elamust pakkuda – näiteks kottpimedates koridorides haarata inimeste jalgadest; mingi hetk ehmatada hoopis seltskonna tagumist poolt; või kui asja lõppedes parkla poole läbi pargi tagasi jalutades hüppaks keegi põõsastest välja. Minu arust oli see just paras meelelahutus täiskasvanutele, ma ei oleks tulnud selle pealegi, et Noorhärra kaasa võtta, kuigi ühel seltskonnas oli selline 4-5 aastane laps kaasas. Ma ei kujuta ette, kuidas see pisike kõik asja üle elas, sest juba puberteetide pealt oli näha, et päris õudne kogemus nende jaoks.

Õhtul läksime välja ning oli väga lõbus ja meeleolukas olemine. Sai tantsitud ja naerdud ning isegi kojutulemisega läks hästi, sest meie takeaway tehti valmis kümne minutiga (ennustatud poole tunni asemel) ning ka takso oli koheselt olemas. Kella kolme ajal öösel kanaparmot friikatega süüa ei ole kindlasti kõige targem ja tervislikum mõte, kuid see oli NII hea. Ja väike soovitus tulevaste põlvede tarbeks – tikk-kontsadel tantsima minna ei ole üldse hea mõte!