Emadepäev

Inglased tähistavad emadepäeva märtsis ning ka siis ei ole see kindlaks kujunenud pühapäev (vastupidiselt Eestile, kus on see alati mai teine pühapäev). Sel aastal sattus see olema 11 märts ehk eile. Kui eelmisel aastal tegime perekondliku väljasõidu ning päikeseliselt soe päev soosis väga meie ettevõtmist, siis seekord olime olude sunnil kodused.

Nimelt käisime laupäeval külas ja ma loodan, et mitte, aga suure tõenäosusega me midagi sellist seal sõime, mis minu ja Miku sisikonna keerama pani. Mina tundsin end veidike imelikult juba tagasiteel, aga ei pööranud sellele siiski tähelepanu. Õhtul läksin magama nagu ikka, ainult öösel ärkasin üles kõhuvalu peale. Ja see ei olnud selline traditsiooniline kõhuvalu, vaid pigem kõht-on-gaase-täis-aga-välja-need-gaasid-tulla-ei-taha ebamugavus tunne. Eks vähkresin natsa voodis kuniks end känkrasse tõmbasin ja magama jäin.

Hommikune äratus oli ka varajane (emadepäeva kink?), sest Noorhärra arvas veerand 7 olevat jummala normaalne aeg üles tõusmiseks (mitte et ta muidu ikka 7 või isegi poole kaheksani teinekord maga). Egas midagi, kobisime alla korrusele, sest kokkuleppe kohaselt tõusin mina temaga tol hommikul varem ja lasin Mikul kauem magada (ta on meil hetkel öövahetustes tööl ja pühapäeva õhtul oli minek). Nii kui alla jõudsime, tundsin nõrkust, kohutavat nõrkust. Ja iiveldust. Sellist, et ei taha juua ega süüa, sest kõik tuleks üles. Noorhärra sain tema söögitooli pandud ning tegin talle röstsaia – pelgas mõte pudrukeetmisest viis mu viimsegi jõuraasu. Nii ma vegeteerisin tunnikese, vahepeal tegin kummeliteed ja viilu röstikat, mis isegi aitas kaasa enesetunde paranemisele. Mingi hetk tegin meile ka riisiputru ja käisime hommikusel õuetiirul, seega ei tundunud see olemine enam midagi nii kehvake. Mõtlesin juba vaikselt, et äkki ikka sõidame kuhugi, sest ilm oli soe ja päikegi sutsuke piilus.

Kuniks Noorhärra varajasse unne läks. Mina veel pesin kepsakalt külmiku puhtaks, et hilisem toidulaar ilusti ära mahutada ja visaksin siis ennast diivanile pikali. Natsa nagu oli ikka nõrk olla ka. Ja jäin magama, mitmeks tunniks. Lõpuks, kui kell nii kaugel oli, et Noorhärra oleks võinud üles ärgata, ei tahtnud mina sellest mitte mõeldagi. Mul oli külm, kuigi olin kahe teki all. Mul oli räige peavalu, aga mitte selline, et jookseks valuvaigistit võtma, vaid selline rõvedalt häiriv peavalu. Ja ma olin väsinud ning nõrk, et kohe üldse ei tahtnud end liigutada. Kell oli peaaegu pärastlõuna, aga mu kõht ei olnud üldsegi tühi (kuigi tavaliselt olen selleks ajaks ikka päris mitu ampsu juba söönud). Ja kõige hullem oli veel ees – POESKÄIK! Meie külmik ja kapid olid suht tühjad ning (uuesti) töötava emana ei jõua ma enam nädala sees suurt ostutiiru teha.

Ega’s midagi, kraapisin oma jõuriismed kokku ja läksime Noorhärraga poodi. Miku jäi koju surema ja puhkama töö-ööks 😀 Poeskäik sujus tegelikult päris hästi, ka ostude lahtipakkimine oli mõnus tegevus, sest Noorhärra oli abiks (ma ei ironiseeri tegelikult üldse, ta päriselt võib ka asjalik olla) ja õhtu sujus täitsa hästi. Ainult hetk enne Noorhärra vannitamist ja magamaminekut tahtsin jälle otsad anda – kohe üldse ei jõudnud mõelda sellest köögi koristamisest ja järgmise päeva lõunate ettevalmistamisest. Minu ainuke motivatsioon oli kuum vann! Tegelikult see lõpuks aitas ka, ja palju vett joogiks. Magama läksin päris vara. Öösel korra ärkasin ja ikkagi võtsin lõpuks selle valuvaigisti ära, poolenisti kartuses, et äkki hommikul on VEEL hullem a mul vaja ju tööle minna. Ja kuigi öö oli meil seekord veidike katkendlik (Noorhärra oleks hea meelega poole neljast üles tõusnud ja mängima läinud, aga mind see mõte ei ahvatlenud) ning hommikul ärkasin mõningase peavaluga, oli olemine tunduvalt kergem ja energilisem. Päeva peale ei tulnud ka peavalu tagasi. Ainult see gaasidest punnitav kõht noh …

Aa … emadepäev. Reedel sain armsa lillekimbu ja kaardi ning suure karbi šokolaadi Noorhärra ja Miku koostöös. Aga öeldakse ju, et emadele läheb ikka rohkem hinge see, mis laps on oma käte (Hoidja abiga) teinud. Täna hommikul Noorhärrat Hoidja juurde viies sain kätte oma emadepäevakaardi. Hoidja oli kohe ähmi täis, et oli selle reedel unustanud mulle anda. No pole hullu, armas oli ikka saada. Ja mind ajas nii südamest naerma, et Noorhärra oli oma “tavapärase” allkirja kaardile pannud. Just samamoodi nagu ta tavaliselt minu abiga teiste kaartidele alla kirjutab 🙂

Advertisements

Pulmaskäik

Nädalavahetusel juhtus see, et esimest korda olin mina Noorhärrast terve öö eemal. Mikul on seda paar korda varemgi juhtunud, kuid minul mitte. Läksime kauaoodatud pulma ning Noorhärra jäi koju vanaemaga kvaliteetaega veetma. Kui aus olla, siis põdesin natike, rohkem enda pärast, et kuidas see öö eemal välja näeb. Noorhärra on ise suht tsill laps ja tal üldjuhul ei ole probleemi kellegagi kahekesi meist eemale jääda (ja nii ka seekord). Ma ise lihtsalt pabistasin, et hakkan kohutavalt teda taga igatsema ja ei saa õhtut nautida. Jah, igatsesin küll, aga samal ajal oli mõnus vaheldus ka. Seda enam, et sain näituseks rahulikult nii palju punast veini juua kui vaid tahtsin, sest ei olnud ju kedagi, keda peaks koju sõidutama või kelle eest hoolt kandma või kelle jaoks öösel ülesse ärkama. Eks pühapäeval ju oli vaja lapsevalves olla kui kodus tagasi oleme, kuid minu sisemine alkomeeter hakkas just õigel ajal tööle ning mingit pohmellust ma kannatama ei pidanud.

Aga rääkides ettevalmistustest, siis esiteks otsustasin ma laupäeva hommikul oma kleidi osas ümber, mis tähendas ka seda, et pidin minema kiirkorras linna paari asja ostma. Tüüpiline mina, et mõni asi ikka liialt viimasele minutile jääb. Aega läks sutsuke kauem kui plaanisin, et pm oli meil lapsehoidja juba kohal kui mina tagasi jõudsin, kuid ometi oli aega kaks sõna lobiseda, kiirelt pesus käia ja siis joosta ilusalongi. Õnneks asus viimane tõesti nurga taga, mistõttu hiljaks ma ei jäänud. Sain muidugi jälle kord ärrituda brittide teenindusvaldkonna pohhuismi peale*, kuid minu õnneks lahenes kõik hästi. Nimelt, kui kohale jõudsin, vaatas meikar mind nagu uut ilmaimet. Temal näiteks ei olnud kuskil kirjas, et ma tulema pidin :S Kusjuures ma mäletan väga hästi, et kui endale aega kirja panemas käisin mai lõpus, siis oli tema ka olemas, küll kliendina, ent ta nägi mind ja teadis et peab oma ajagraafikust üle vaatama, kas on vaba aega ning vajadusel mulle helistama ning muudatused sisse viima. Mingit kõnet ma ei saanud nende nädalate jooksul ja kuigi ma igapäevaselt salongist mööda jalutasin ja pea iga kord mõtlesin igaks juhuks sisse põigata ja küsida, kas mul ikka on aeg kirjas, siis ei teinud ma seda. Sel lihtsalt põhjusel, et helistanud ei olnud mulle keegi ja mul oli kodus infovoldik mulle broneeritud ajaga. Seega miski ei viidanud, et minu aeg oleks justkui unustatud. Samas äkki ongi hea, et ma sisse ei põiganud, siis oleksin avastanud varem, et mul ei ole bronni ja siis ei oleks nad ilmselt ka mulle vastu tulnud ja pigem palunud uue aja kuskil mujal leida. Siis oleks puuks käes olnud 🙂

Ootama pidin kuskil 20 minutit ja siis läks veel poolteist tundi, kuniks ilus ma olin. Meigiga jäin väga rahule, juuksed olid sellised OK, aga selleks ajaks kui me umbes 2.5 tundi hiljem oma öömajale jõudsime, pidin ikkagi ise kohendama ja sättima seda. Hea, et ma juukselaki taipasin kaasa võtta. Vahetasime riided, võtsime all pubis paar tervitusklaasi ning sõitsime taksoga peopaika. Pilte mul kahjuks suurt ei ole, sest ma läksin peole ikkagi 🙂 Mõned pildid proovisin endast teha, kuid midagi selget sealt välja ei tulnud.

Pidu ise oli vahva – palju rahvast; live bank; baarinurk, kus koguaeg melu käis; saime osa nii pulmatordi lahtilõikamisest (maitsta kahjuks ei jõudnud) kui nägime pruutpaari esimest tantsu; mingi hetk maiustasime grillburgeriga, kuid üldiselt sotsialiseerusime palju Miku tuttavate ja sõpradega ning tantsisime palju. Poole ühe aeg öösel löödi lambid põlema ja oli aeg end minekule seada. Meil vedas ja saime takso väga kiirelt ning umbes ühest olime juba voodis. Niiiiii mõnus oli magama minna teadmisega, et keegi sind üles ei ärata ja hommikul põõna kaua tahad. Njah, põõnamisest ei tulnud midagi välja, sest kõht läks tühjaks ja nii me kaheksast ennast sööma sättisime. Full English Breakfast – isegi kui sul pohmakat ei ole, on see parim pohmakaravi 😀

Ilm oli hästi nadi ja vihmane, seega võtsimegi suuna kohe kodu poole tagasi. Üks noormees tervitas meid väga laia naeratusega ja roomas kribinal meie juurde, et sülle saada. Tegelikult oli täitsa mõnus kodus varakult tagasi olla, sest nii jäi meil pea terve pühapäev niisama olemise jaoks. Ja see öö eemal andis mulle korraliku energialaksu. Peaks tihemini niimoodi kahekesi ära minema 🙂

*olen tähelepannud, et kuigi palju kiidetakse brittide klienditeenindust, siis vähemalt siin minu ümbruskonnas saan tihtilugu tunda liiga familiaarset suhtumist. Jah, minu probleem, et ma ei taha kassiiridele ja ilutegijatele oma tervet elulugu jutustada, kuid see ei takista mind seda mitte nautima. Samas selline small talk on mul teinekord kerge tulema. Igatahes, viimane kord kui ma end korralikult välja vihastasin, ja mistõttu ma enam sellesse salongi oma jalga ei tõsta, oli jõulude aeg kui oli meil jälle kord pulma minek. Sain suht viimasel minutil endale aja kirja ja läksin kohale nagu peab. Arvestasin, et vast tunnike-poolteist läheb ja selle aja saab Miku Noorhärraga kodus hakkama. Tol hetkel oli ta veidike üle kuu vana ja puhtalt veel rinnapiimal (mida ma ühe söögikorra jagu ka välja pumpasin). Kui ma salongi jõudsin, vabandati, et suts läheb aega enne kui minu juuksed ja meik ette võetakse. Mida mulle aga ei öeldud, oli see et nad oli ajaga juba niigi jännis ja kõik bronnid olid umbes pooleteise tunni võrra edasi lükkunud. Kui ma seda oleks teadnud, siis ilmseks oleksin koju läinud ja proovinud ise midagi leiutada. See suts oli 20 minutit, kui keegi leidis lõpuks aja mulle rullid pähe keerata. Pärast seda ootasin ma tunnike vähemalt ja nihelesin toolil, sest teadsin juba et kodus hakkab olukord veidike kriitiliseks muutuma. Ootasin veel, sest pm oli möödunud pea kaks tundi sellest ajast kui ma uksest sisse astusin. Lisan siinkohal, et teenindajaid oli mitu ja inimesed reaalselt ootasid, kuid ometi neil oli aega lobiseda, nalja visata ja niisama oma pause võtta. Kui ma juba pea poolteist tundi olin oma toolis istunud, siis ei pidanud enam vastu ja küsisin konkreetselt tollelt tidrikult, kes mu juuksed tegema pidi (ja kes on ka koha omanik), et kaua ma veel ootama pean … niigi olen siin pea kaks tundi istunud niisama, samal ajal kui mul on kodus pisike beebi ootamas. Oh sa juudas kus salong hetkega haudvaikseks jäi, sest ega keegi ju Inglismaal julge näkku otse öelda kui midagi ei meeldi, ikka naeratades kiidetakse vaid takka. Pärast seda hakkas juuksur end kiiremini liigutama ja peagi ma toolis istusin. Ta küll üritas mu tuju veidi parandada arendades small talki, aga no välja see tal ei tulnud. Kui juuksed tehtud, oli kui imeväel kohe ka meikari tool vaba ja pm sain ma tunnikesega korda, nägin muideks väga hea välja ja jäin tulemusega rahule. Aga vot see, et niimoodi mind ootama pandi (nii paraku juhtub alati selles salongis, sest eelnevalt olen seal paaril korral lõikusel käinud) viskas kopsu nii üle maksa ja pani mind väga halvasti ja mitte respekteeritult tundma, et ma lihtsalt ei lähe sinna tagasi. Lisaks veel see, et maksin lõpuks rohkem, kui mulle algselt ennustati (ei tea, kas liigselt nende õhu hingamise eest). Seda enam, et ilusalonge on siin nii palju ja tundub, et klientuuri ka jätkub (äkki seetõttu lubavad nad endale sellist suhtumist), seega olengi nüüd jälle ühes teises juuksuriteenuseid kasutanud.

Isadepäev brittide juures

Seda armast päeva tähistavad ka britid, küll mitte novembris vaid hoopis iga juuni kolmandal pühapäeval. Kui eelmine aasta olime Miku vanemate juures ning tegin Mikule siiski pisikese kingi, sest olime ju Noorhärra olemasolust juba teadlikud, siis sel aastal tähistasime Isadepäeva vaid oma perega. Eks tahtis ju meie pere isa ka oma tähelepanu saada ning oleks olnud ebaaus seda rõõmu temalt võtta.

Hommikul äratasime oma isa üles pisikese kingikotiga. Käisin eelmisel õhtul poes, sest ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda midagi vajalikku ja asjalikku, mis Mikule meeldiks, kuid mis hingehinda ei maksa. Välja mõtlesin 😉 Kingikoti andis loomulikult üle Noorhärra, noh see oli pigem lihtsalt ümber tema käe, kuid asja point oli, et laps annab üle. Isale meeldis kingikoti sisu väga ning pisikese lisakingina lasime tal rahulikult hommikul edasi magada … Noorhärra nimelt arvab, et pool 6 hommikuti ärgata ei ole teab mis probleem 😀

Kui me lõpuks ärgatud saime ja hommikuste toimetustega ühel pool, pakkisime oma pere autosse ja läksime väljasõidule. Tegelikult meil sihtkohta ei olnud veel peas, kuid kuna Miku on Yorkshire’st pärit ja ka mulle meeldib sealne olustik ja vaated, otsustasime sinna poole ka suunduda, et käigu pealt otsustada, kuhu läheme ja mida teeme. Pärast paari tunnist autosõitu ja veendumist, et pühapäev tuleb ilusalt päikeseline ja soe (loe: väga kuum Inglismaa mõistes) jõudsime sellisesse kohta nagu Bolton Abbey. Tegemist on ühe kloostri säilinud varemetega, mille ümber on vaikselt kasvanud väike külake ning koos mitmete muude vaatamisväärsustega moodustavad mõnusalt suure pargikese. Eraldi tõmbenumber tollel päeval nagu hiljem selgus, oli kohalik jõeke.

Pakkisime endid vankrisse, koos igasuguse tavaariga, mille vajalikkuses Miku alguses kahtles, kuid hiljem õnne tänas, et asjad kaasa said, ning suundusime parki. Eelnevalt küll tegime pisike hommikusöögi peatuse kohalikus teetoas. Kuigi meie olime kohal poole 12 aeg, siis juba selleks ajaks oli päris palju inimesi tulnud samasse kohta oma päeva veetma. Iseenesest arusaadav ka, sest tegu oli ju Isadepäevaga/pühapäevaga ning lisaks ootamatult ilusa ja suvise päevaga. Jalutasimegi esimese pisikese rannaribani ja laotasime oma piknikuteki maha – meie saime mõnusalt külitada ja Noorhärra niisama ringi patseerida ning aednikku mängida. Nimelt talle pakub kohutavalt palju huvi igasugune muru, ta võib tõsimeeli pikalt uurida ja proovida kätte saada seda. Pärast jalapuhkust suundusime varemeid vaatama ning edasi juba jalutasime piki jõekallast edasi.

Muideks, kui me algselt arvasime, et väga palju rahvast oli selles esimese rannas, siis me alles saime näha, KUI paljud tulid oma puhkepäeva Bolton Abbeysse veetma. Meie rada viis järgmise autoparklani, mis uputas autodest, lisaks olid agaramad parkijad end juba sätinud ka muruplatsileritta (mis on seal lubatud) ning autosid aina vooris ja vooris juurde. Ühe tõrvatilgana meepotis oli seltskond välismaallasi, kes olid end ühte nurka ringis parkinud/telkinud ning nautisid päeva korraliku venekeelse tümaka saatel. Ses suhtes, et arusaadav kui on suurem grupp sõpru ühiselt aega veetmas, kuid kas seda on vaja teha nii valju muusika saatel. Täitsa piinlik oli neist mööduda arvestades, et tegu ei olnud inglastega vaid pigem keskiga Ida-Euroopast. Ma olen ju ka ida-eurooplane ses mõttes ja ka sisserändaja, aga ma ei tuleks iialgi sellise käitumise peale. Õnneks nende omavahelises kõneluses mu kõrv eesti keelt ei haaranud, pigem poola või leedu keel (kuigi ma ei ole keeleekspert).

Jalutasime pikalt mööda kallast ning niikaugele kui silm ulatus, parkisid autod järjestikku – paljudel olid oma (ühekordsed) grillid kaasas, pikniku toolid ja lauad, pikniku korvid vajalike tarbeesemetega, külmakastid söökide ja jookidega, ujumisvarustus ja mänguasjad lastele. Ühesõnaga väga korraliku tavaariga olid inimesed kohale tulnud, sest kui ikka päike paistab ja ilm on soe, siis tuleb ka võimalust koheselt kasutada. Meil jäi seekord söögipoolis kaasa võtmata, piirdusime kosutavate jäätistega ning paari puuviljaampsuga, mis igaks juhuks kaasa sai võetud. Ühel hetkel ristusid meie teed sillaga, kuhu juurde jäime jälle puuviludasse pikutama, kohalike partidega lobisema ning Noorhärraga mängima. Enne autopoole tagasipöördumist tegime pisikese põike ka vette, et Noorhärra saaks tunda, mis on looduslikum vesi, kuid millest minuarust ta kohe üldse vaimustusse ei sattunud. Oli ju vesi ikkagi päris külm ning tema kõhulihased aitasid ilusti jalakesi ülevalpool veepiiri hoida 😀

Tagasi jalutasime teistpoolt kallast, kus oli tehtud ilus matkarada täis lastele mõeldud erinevaid füüsilisi mängukesi ja kohati ka liiga ohtlik st. et teerada oli ilus sile ja piisavalt lai, kuid kõhedust tekitas piirdepuude puudumine, sest üldjuhul oli tee servad päris järsud. Ja tee läks nii teinegi kord üles – alla, mida vankrit lükates läbida oligi veidi … ohtlikum?

Igatahes kokku veetsime pargis mõnusad pea neli tundi, auto oli konkreetne leiliruum kui me tagasi jõudsime ja ega ta maha jahtunudki enne kui juba kiirteel tagasi olime. Kuid selle ajani sõitsimegi lihtsalt aknad lahti, sest algne autouste lahtihoidmine ei mõiganud temperatuuri langusele kohe üldse. See kuumus tegelikult kestis hiliste tundideni, sest õhk lihtsalt ei liikunud. Seepärast tegimegi Noorhärrale kojujõudes hoopis karastava ja jahedama dussi enne magamaminekut ja loputasime endidki minut korda. Kes oleks võinud uskuda, et nii ilusa ilma saame Isadepäevaks ..