Elutoaremont, eelarve

okei, luban et see on nüüd viimane postitus, mis pühendub täielikult elutoaremondile … sest no kaua võib ühest remondist jaurata eksole 😀 Puudu on veel rahalise poole ülevaade ning kokkuvõte sellest, mis sai uut ja mis jäi vana.

Kui küsida, kas jäime eelarvesse, siis muidugi mitte. Isegi mitte sellepärast, et ehitusmaterjalide hinnad oleks paari kuuga väga tõusnud, kuid eks muudatusi ikka oli. Kuid miks me eelarves ei püsinud, oli osalt seetõttu, et ega meil väga olnud aimu hindadest kui eelarvest koostasime ja tulistasime suhteliselt puusalt. Ehk arutasime näiteks, et milliseid elektritöid on vaja teha ja siis arvasime, et sellise summa võiks see maksma minna. Uurimata, mis tegelikult elektrikute tunnihinnad on. Noja siis muidugi ka see, et eelarvet tehes unustasime mõne asja üldse ära, nagu prügikonteineri tellimine või uut mööblit ei arvestanud üldse eelarvesse. Lisaks ka see, et paar asja otsustasime alles remondi käigus teha, näiteks radikate vahetus. Kui numbritest rääkida, siis meie esialgne eelarve oli 2050 naela, kokku läks umbes 3300 naela ning see oli puhtalt remont mööblit arvestamata. Suurim ülekulu oligi seotud radikatega ehk uued radikad maksid 423 ning nende paigaldus 600. Selle 600 sisse mahtus boileri hooldus ning ühe vanema mure lahendamine ent kui arvestada siia hulka ka torumehe esimene külastus kui ta vanad radikad gaasisüsteemist lahti ühendas ja paar gaasitoru kinni plommis, siis tuleb kuluks ikkagi 600. Prügikonteineri rent oli 160 naela kaheks nädalaks ning selle oleksime võinud vabalt tellida hiljem ja niikaua ehitusjama tagaaias ladustada. Nüüd juhtus nii, et konteiner viidi sellise 80% täituvuse juures minema ning kuuke hiljem mässasin mina prügikottidega, et viimased ehitusjäägid minema saaks visatud. 200 naela kallimaks läks ka lae korda tegemine ehk selle täies ulatuses kipsplaadiga katmine. Noh ja siis mõned nipet-näpet read, mis natuke üle läksid. Samas kui vaadata asja positiivsest küljest, siis tööraha pealt hoidsime ikka korralikult kokku ju 😀

Rääkides mööblist, siis selles osas tegime täieliku puhastuse ja mitte miskit vana ei jäänud alles. Diivan liikus teise tuppa ja sealne vana diivan-voodi läks minema. Pisikese telekaaluse ja kohvilaua andsime ühtedele sõpradele, kelle majapidamises need laste mängutoas kasutust leiavad. Ainuke allesjäänud asi oli riiul, mis meile sedavõrd meeldis, et tellisime teise samasuguse juurde. Seega sisustuse peale läks umbes 1700 naela. Suurim väljaminek oli uus diivan-voodi ning nagu olen enne maininud, jäime truuks Ikea Frihetenile. Samast kohast ostsime ka telekaaluse ning teise riiuli. Samuti ostsime uue teleka, sest eelmine on juba 7 aastat vana, piisavalt aeglane ja piisavalt väike ning lisaks ilutseb keset ekraani korralik kraaps, mis sai aastaid tagasi tekitatud Noorhärra poolt, kruvikeerajaga. Jep, meil vedas, et telekas siis õhtule ei läinud, sest vaatamist too kraaps ei sega ja telekapilt on endiselt selge. Lihtsalt kui telekas on kinni, siis karjub see kraaps näkku 😀 Uus telekas oli meil unistus juba mitu aastat, aga kunagi ei tundunud see päris õigustatud ostuna. Praegusel hetkel aga ei olnud me enam nõus uude tuppa vana telekat tooma ja nii me uue LG nutiteleri ostsime. Mõnusalt suure ekraaniga ning mis peamine, kiire. Lisaks panime laelambile uue ümbrise, ostsime korralikud kardinad, mis järgmine nädal tehakse need lühemaks ja pidime ka uue kardinapuu panema, sest meil on kaares esiaknad ning sirged kardinapuud siia ei sobi, seega panime selline paindliku variandi (mitte konkreetselt selle). Eile jõudis ka aknakate, mis Mikul tuleb nädalavahetusel üles panna. Ja siis ongi kõik, lõpuks.

Kas me oleme lõpp-tulemusega rahul? No ma valetaks, kui me Mikuga enne mööbli sissetoomist ei teinud võistlust kumb-leiab-rohkem-vigu-mida-oleks-võinud-parandada ent nagu mu vanemad lohutasid, siis tegelikult näeme neid vigu vaid meie, kuna isetegijatena oleme ju eriti kriitilised lõpp-tulemuse osas. Kõik, kes on valmis tuba näinud, on vaid kiitnud kui hästi see välja kukkus ja eks me ise ka oleme nüüd paari nädalaga ära harjunud. Üks viga tegelikult tuli ka välja, nimelt see, et oleksin pidanud ikkagi pistikupesade planeerimisel veidike rohkem ette mõtlema. Esiteks on neid pistikupesasid ikkagi natuke vähe, teiseks oleks võinud telekamajanduse pistikupesad olla rohkem seina keskel, sest hetkel nad ikkagi paistavad kapi ühe seina tagant välja ja ühe pistikupesa oleks võinud natukene teise kohta nihutada mitte kinni lasta panna. Mööbliosas ei ole midagi puudu ega üle, just piisavalt. Ja kuna meil oli ette teada, kui palju ruumi saab riiulitel ja sahtlites olemas, sundis see mind natuke rohkem sorteerima oma pildi- ja raamatumajandust, et nii mõndagi praeguseks ära panna. Seda pean küll ütlema, et kui me järgmise ruumi ette võtame (oh oleks see köök juba järgmisel aastal), siis ilmselt kasutame rohkem töömeeste abi just sellepärast, et asi kiiremini edeneks. Ma ei kujuta ette, kuidas me kahe lapsega elades oleme kuid köögita.

Ikea saaga

Mainisin eelmises postituses põgusalt, et meil oli Ikea diivan-voodi kättesaamisega natike pikem lugu, aga see lugu oli kohati juba halenaljakas, et mõtlesin sellest eraldi postituse teha. Niipalju võin öelda, et mul ei ole KUNAGI enne olnud Ikea tarnetega probleeme. A võib-olla ma olen piisavalt väikeseid asju ostnud ka. Igatahes, vandusin Mikule, et järgmine kord (kui me vahepeal rikkaks ei saa ja korralike mööblipoodide kaubale hammas peale hakkab), läheme ise Ikeasse kohale, paneme oma komplektid kokku veendumaks, et kõik osad on koos ja alles siis korraldame poest koju tarne.

Ühesõnaga, tellimuse vormistamine sujus viperusteta, päev enne tarnet sain teate, et minu Ikea tellimus tuleb varem (tuli küll vaid üks jupp, sest mingil põhjusel saadeti üks riiul kuskilt mujalt ning kogu tellimus oli kahes osas) ning lubatud tarne päeval saabus kogu laar. Meie uhiuus elutuba oli laoks muutunud ent teadsime selle vaid ajutise olevat. Ma olin veel nii rõõmus, et kogu kaup tuligi nädal varem kui tuba kasutuskõlbulik olema peab, muuhulgas saab ka ööbida, mis oli väga oluline detail kogu tarne kohaletoomise kuupäeva valides. Mul on hea meel, et kuu aega tagasi oli mul oidu jätta meile nädal sättimiseks, noh nii igaksjuhuks. Nagu öeldud, selgus laupäeva õhtul, et diivan-voodi komplektist on puudu nii suurem isteosa, kui selle allakäiv väljatõmmatav osa, et diivan voodiks muutuks. Küll aga saadeti meile suur teistsugune diivan ning me veel mõtlesime, et huvitav kas Ikea saab aru, et meile tasuta diivan saadeti. Äkki on see kingitus taevaste jõudude poolt teades, et olime eelarvest ikkagi korralikult üle läinud 😀 Seega otsustasime, et ise väga ei mainigi, et lisadiivan toodi ja vaatame mis saab. Mis sa teed eksole, inimhing on ahne teinekord. Erilist paanikat me tol hetkel ei tekitanud ning helistasin pühapäeva hommikul kohe klienditukke. Seal ei saadud algul aru milles probleem, sest nad nägid pilti suurtest kastihunnikutest ning eeldasid, et kõik jupid on olemas. Pidin siis neile seletama, et nad olid meile mingi muu diivani saatnud (ehk need suured pappkastid), kuid meie osa on puudu. Lõpuks saadi minu murest aru ning korraldati puuduva jupi toomine ning vale kauba tagasivõtt teisipäeva hommikuks. Küll aga pidi too vale diivan kõikide osadega olema pakitud, et transpordi käigus see mustaks lähe või viga saa. Ja ja, kui ma oleks klienditeenindaja, ma ka kortsutaks kulmu, et mis mõttes te võtsite kõik kastid lahti, viskasite kastid minema ja siis alles avastasite, et oih vale toode on saadetud … aga no mis sa teed, teinekord ei ole tähelepanelikkus oma teha. Nii müttasin pühapäeval mööda poode, et leida seda kaubanduslikku toidukilet, mis iganes selle nimi on, mida kasutatakse kaupade alusele kiletamiseks, et sellega kõik vale diivani jupid sisse pakkida. Oli oht, et kui me neid juppe ei paki, ei võeta ka diivanit tagasi ja peaksime selle välja maksma. Meil tõesti ei olnud rahaülejääke üks diivan veel osta, noh niisama. Seda kilet kusjuures kuskil poodides ei olnudki ja tellisin selle hoopis Amazonist. Tänu prime konto olemasolule, sain kile ka järgmisel päeval kätte ning esmaspäeva õhtuks oli mul elutoas hunnik kiletatud mööblidetaile.

Teisipäeval tuli kuller ja mina ei tea, millega need kaks nolki mõtlesid, aga no üldse ei kuulanud, mida mina rääkisin ja olid ametis omavaheliste lollide naljade tegemisega (see detail muutub natukese tähtsaks pärast poole). Teate küll see hetk, kui sa ei kuule, mis teemal nalja tehakse, aga kahekesi kõkutatakse ja visatakse sinu poole pilke ning sulle kliendina tundub, et sinu üle naerdakse. Tänu sellele, ei kuulnud nad ka minu palvet vale asja detailid enne välja tassida ja alles siis õige asi sisse tuua, sest no mul ei olnud elutoas ruumi. Selmet tassiti suur pappkast tuppa ja pandi see koridori seisma. Muidugi oli naglade imestus suur, et kahe kasti asemel on hoopis kaheksa kiletatud juppi tagasi viia, aga no mis ma teen kui laupäeva öösel sadas vihma ja nätserdas kõik pappkastid ära (ausõna, meie maja oli üks suurkolalaldu tol õhtul ja natukesegi ruumi saamiseks lendas kõik papp tagaaeda), mistõttu ma ei saanud neid kaste enam kasutada ja no kui Ikea klienditeenindaja ka asjad natuke valesti kirja paneb, siis ongi segadus käes. Igatahes, minema need kiletatud jupid läksid. Õhtul hakkasime asju kokku panema ja oi kurja, kuidas võttis vanduma, kui avastasime, et vale jupp toodi. Ma ei osanud ju ka päeval vaadata, mis kastis on ning alles õhtul näitas Miku, et tegelikult on karbi peal joonistatud, milline jupp kastis end peidab. Oh well, õpime kogu elu onju.

Kolmapäeva hommikul helistasin uuesti Ikeasse ja seletasin oma mure ära. Oldi väga arusaajad ning hakati lahendust otsima. Ning nagu murphykas selgus, et ladudest on see jupp otsas. Samuti sellest ühest poest, mis meie piirkonda teenindab ning kuskilt teistest lähipoodidest (Leeds ja Warrington) tarnet ei korraldada. Või noh, klientidele koju ei korraldada, poodide omavaheline tarne toimub ikka ja nad saaks tellida jupi mujalt poest meie piirkonna poodi, kes edasi korraldab tarne meile koju. Variant oli ka, et tellime teises toonis diivan-voodi ehk heledama halli nagu meil eelmine oli ning see oleks olnud täies koosseisus koheselt olemas. Ja siis, kuna kõik kullerautod on täielikult ära broneeritud, saaksid nad puuduva osa/uue diivani tuua meile alles nädala pärast ehk 30 november. Minu vanemad pidid tollel hetkel meile jõudma kolme päeva pärast. Assa, kuidas ma vihastasin ja ütlesin paar sõna väga konkreetsel toonil. Ise ajavad tellimuse kaks korda sassi, mul on külalised tulemas aga nüüd ei ole nende vea tõttu neid kuhugi magama panna ja nemad ei ole piisavalt paindlikud, et mulle mujalt poest puuduv jupp tellida. Kui tahame, siis võime ise vabalt jupile mujale järgi sõita, aga no ausalt … esiteks ei ole meil piisavalt suurt autot transpordiks, teiseks me oleme tööinimesed ja kolmandaks, meie ei ole ju midagi vussi keeranud. Oli selge, et mingit vastutulelikust nende poolt oodata ei ole ja nii broneerisin puudujääva jupi tarne. Lubasin neile ka, et räägin elukaaslasega läbi ja võimalik, et loobube kogu tellimusest. Tegelikult me seda teha ei tahtnud, sest me olime oma eelmise diivan-voodiga väga rahul, praegune toon sobis väga hästi ruumi konseptsiooniga ning üsna ebatõenäoline oleks olnud leida kuskilt mujalt poest diivan-voodi ja see ka õigeaegselt kätte saada. Meil oli sisuliselt ju 4 päeva aega.

Arutasime Mikuga olukorra läbi ja otsustasime, et ootame selle puuduva jupi ära. Vanemad paneme oma tuppa magame ja ise okupeerime alumise korruse diivanid. Õnneks ju see ladustamisosa saadeti ja selle peal oleks saanud üks magada ning kontoritoas on meil teine diivan. Ebamugav see lahendus tõesti oli, seda enam et ma tegin ju endast kõik oleneva, et tuba oleks kindlasti vanemate küllatulekuks valmis ja nüüd juhtus nii. See, et kolmapäeva pärastlõunal mulle kullerfirma helistab, oli kui taevane õnnistus ei tea kuskohast 😀 Selgus, et nende ladu või tarnijad (see jäigi selgusetuks, kuid ma ei imesta, kui need olid lollitajad nolgid) olid midagi sassi ajanud ja meie jupp oli endiselt nende laos. Kas ma ei karjatanud rõõmust või ja kui nad pakkusid, et toovad selle meile järgmise paari tunni jooksul koju 😀 😀 😀 Ja nagu lubatud, olidki nad nelja paiku meil. Palusin neil veel kasti ka lahti teha veendumaks, et tõesti meie puuduv osa on seal sees ning edasine on juba ajalugu. Õhtul saime lõpuks diivan-voodi kokku ja tuba muutus kohe hubasemaks. Nüüd muidugi tekkis kerge tõrge kardinate ja kardinapuudega, aga vähemalt meil on külalistele voodi olemas 😀

Elutoa remont, vol.2

Jätkame sealt, kus pooleli jäi. 17. septembris ei ilmunud krohvija välja. Või noh, ta ei kontakteerunud pool tundi enne kokkulepitud aega täpsustamaks meie aadressi ning Miku uuris siis ise, et kas ta on ikka tulemas. Ei olnud küll, sest pidi ootamatult lastega koju jääma. Lükkas tuleku kahe päeva võrra edasi kella 11ks, just siis kui hakkas kuninganna matus. Ma küll enda peas kahtlesin, et päriselt ka tuleb sellisel ajal, aga no kes teab onju. Ei tulnud ta ka 19ndal ning samuti ei kontakteerunud, et ei saa tulla.* Meie teda ka rohkem taga ei ajanud ning hakkasime otsima uut tegijat. Miku leidis kellegi, kes tuli paar päeva hiljem ja tegi väga mõistliku pakkumise, mille ka vastu võtsime. Tööde ajaks sai määratud 3 ja 4 oktoober ent siis oleksid ka seinad sirged, kaminaauk kinni ning lagi korras. See kuupäev lükkus natuke siiski edasi.

Kuna krohvija oli olemas, tuli kiirelt leida elektrik, kes muudaks veidike ühe pistiku asukohta, muudaks ja lisaks teleka jaoks uued pistikud ning lisaks kaks uut pistikute duot. Kuna elektrikutöö pidi olema tehtud enne krohvija tulekut, olime erilise ajalise surve all ning nõus maksma vajadusel rohkem. Õnneks oskas Miku üks kolleeg soovitada noorukest tegijat, kes 21. septembril tuli ja tegi pakkumise ning nädal hiljem ka teostas. Minule sobis väga kuidas ta toimetas** ning õnneks jäime ka hinnas eelarvesse. Maksime talle 250 naela, eelarves oli elektritöödeks arvestatud 300 naela, seega säästsime 50 naela.

Ühe tööna tegin korda aknatihendid, sest meil oli paaris kohas korralik hallitus tihenditel. See oli juba siis kui kolisime ja tol korral proovisin sellest lahti saada tavaliste kodukeemia vahenditega. Ei aidanud, vaid kobrutasin hoopis aknalauavärvi lahti. Nii seadsin sammud ehituspoodi ning muuhulgas uurisin, et kuidas ma sellest hallitusest lahti saaks. Miku arvas, et ainuke variant on tihend ära kiskuda ja uus asemele panna. Mis muideks on täiesti tehtav. Aga müüja soovitas veel tavalise pleegitaja / valgendaja (bleech) võimeid proovida. Ütleme nii, et tavaline pihustatav vedelik ei aidanud, küll aga leidsin juhise, kus kätepaber keerutati rulli ja pandi täies hallituse ulatuses katteks, niisutati pleegitajaga märjaks ning jäeti 24ks tunniks toimima. Ma olin küll kahtleval seisukohal ent kaotada polnud miskit ja proovisin. Säravvalget tulemust ei jäänud, selline kergelt kollakas, aga kordades parem tulemus küll. Nüüd on mul vaja lihtsalt kõik aknad korralikult ära pesta. Seega tihendite puhastuse kulu umbes 5 naela, eelarves raha 100 naela, sääst missugune 😀

Vahepeal otsisin erinevates poodides mööblit end ilmselt jääme praegu ikkagi Ikea toodete juurde. Puhtalt seetõttu, et meil ei ole nii palju vabu tuhandeid naelu, et osta maksimaalselt kvaliteetne tammepuidust telekaalus ja kapid/riiulid või spets diivanipoest diivanvoodi. Küll aga leiaksime vajaliku Ikeast ja vähemalt siiani ei ole me selle kvaliteedi üle nurisenud. Ainuke asi, mida avastasin, oli et suhteliselt võimatu on leida väga kõrget telekaalust, sest müügil olevad on enamuses kuni 40cm kõrged, mõni üksik 70-80cm. Aga meil on kasvamas üks selline 70cm pikanäpupreili, kes kohe kindlasti kasutaks võimalust minna telekat plätserdama. Seda nagu ka ei taha lasta juhtuda, eriti kui plaanime uue teleka osta. Küll aga saime ostetud tapeedi ühte seina, kruntvärvi seintele ja lakke ning värvi seina ja lakke. Aa, elektrilihvi ostsime ka, et ma saaksin aknalauad korda teha ehk vana värv maha ja uus peale.

*Mind ajab kohutavalt närvi selline ülelaskmine. Muidugi juhtub meil ootamatusi ning nende eest ei ole keegi kaitstud, aga miks on nii raske kommunikeerida, et plaanid muutusid? Kas tõesti eeldatakse, et (potensiaalne) klient on hiromant ja tal on aega oodata ning oodata? Vot selline teise inimese aja mitte austamine ajab mul karva tõsiselt turri. Samas tundub, et selline ülelaskmine või veel parem, viimasel hetkel kokkulepitud tööde tegemiseks mitte kohale ilmumine, tööde edasi lükkamine või üldse loobumine on suhteliselt tavapärane praegusel ajal. Sõbranna, kes renoveerib samamoodi maja, on ikka püsti hädas, et asjad edeneks. Mina sain ühelt naabrilt krohvija soovituse hoiatusega, et ta on väga hõivatud. Noh helistasin ja ta oligi hõivatud ning ütles, et saaks töid teha alles jaanuaris. Kuna tol hetkel meil ei olnud veel krohvijat, siis palusin et äkki ta siiski tuleb ja teeb hinnapakkumise ja kui vaja, ootame jaanuarini. Lubas nädalavahetusel kontakteeruda ja läbi hüpata. Noh, siiamaani kontakteerub. Aga jällegi, ilmselt asi minus, et ma ei täpsustanud MILLINE nädalavahetus 😀 Eks turul on oskajatest puudu ning nõudlus suur, kuid ega siis turuseis alatiseks tööteostaja poolele hoia. Tuleb ka hetk, kui tellija diksteerib ja siis on kõikidel ülelaskatel ikkagi väga tuuga olukord.

**Miku leppis elektrikuga kokku, et ta tuleb teisipäeva hommikul peale üheksat. See jätaks mulle piisavalt aega Noorhärra kooli viia, tuua sularaha töö jaoks ning olla kodus tagasi. Kell oli 9, 9:30, 10 kuid elektrikust ei kippu ega kõppu. Palusin Mikul kontrollida, et kas äkki saime valesti aru ja ootame teda valel päeval. Aga ei, ta on tulemas, kuid lõpetab eelmise töö. Nojah, ega ta ju midagi valesti ei teinud, sest kokkulepe oli “igal ajal peale üheksat”, seega kell viis õhtul oleks ka peale üheksat 😀 Lõpuks ta jõudis, töö kiire ja korralik nagu öeldud ja siis paanitsesime meie Mikuga. Nimelt tuleb meil telekas seina, kus hetkel on kaminaauk. Mina tahtsin pistikuid just sinna seina, et ei peaks hakkama pikendusjuhtmetega jamama nagu siiani. Kui teised pistikud oli ilusti nö seina sees ja juhtmed jooksid ka seina sisse, siis too pistik oli korralikult seinast eemal pluss juhe lihtsalt põranda august välja veetud. Küsisin ka, et kas ta ei oleks saanud juhtmeid nö seina sisse vedada, aga kuna tema sai aru, et too kamina auk läheb kinni, siis tegi nii. Nüüd on koht seletamiseks, kuidas võib asjadest valesti aru saada. Termin board off. Ehk minu vaimusilmis tähendas board off ainult kamina auku kinni mätsimist ja ülejäänud seina sirgeks ajamist, kuid tema sõnavaras tähendas see kogu seina ulatuses uue plaadi panekut ja sellisel juhul tõesti jääksid juhtmed seina taha ning lüliti ei oleks nii välja eenduv. Igatahes, oli ta nõus, et tuleb vajadusel siiski tagasi neid juhtmeid praeguse seina sisse ajama, aga tegu oleks kalli ja pikaajalise tööga, kuna sooned juhtmete jaoks tuleks tellisseina teha. Siin ma siis paanitsesingi Mikule, et kurja ikka said asjad valesti, kuid kui me lõpuks selgeks rääkisime, mida board off tähendab, noh nüüd tundub elu jälle lill 🙂

Ühe telefoni lugu

Niikaua kui nutitelefonid eksisteerinud on, olen mina 110% androidifänn olnud. Okei, kui veel ülikoolis töötasin, sain tasuta proovida iPhone’i ja eks see muidugi oli väga mugav. Lihtsalt ei siis ning ka nüüd tõuse mu käsi maksma sellist hinda nende eest. Samas androidi saab ju suhteliselt normaalse hinnaga kätte või mis. Kunagi olin suur Nokiate fänn, nii 20 aastat tagasi, kuid nutitelefonide osas on minu jäägitu poolehoid olnud Samsungidele. Olen proovinud ka Huawei mingit mudelit, kuid miskit jäi siiski puudu. Viimased 10 aastat on juhtunud nii, et vahetan telefone iga kahe aasta tagant. See tundub selline piisav aeg, et telefon muutub juba aeglaseks ja ise väsid sellest ära. Siiani olen ostnud kõik oma telefonid Eestist, kuna mulle on oluline nii kahe SIM-kaardi olemasolu kui ka mälukaardi kasutamise võimalus.

Seega 2020 juulis, kui õnne kombel keset suurt koroonapaanikat Eestisse sain külla, oli jälle aeg telefoni vahetada. Siis mul oligi kasutusel Huawei, mis kahe aastaga ära väsis ning mille vahetasin Samsung Galaxy A71 vastu. Tol korral kirjutasin veel, kui vajalik on nii ekraanikaitse kui telefoni ümbrise kasutamine, mistõttu nägi too Huawei füüsiliselt ikka täita okei välja. Kui ma õigesti mäletan, siis ärisin selle miskit 40 naelaga maha. Ise olin rahul. Uuele telefonile miskil põhjusel kohe uusi kaasi ja ekraanikaitset ei ostnud ja sinna paika see mingil põhjusel jäi. Rahul sain olla umbes kaks kuud, kui olime just idakaldale kolinud ning läksime ühel õhtul jalutama. Muidugi ma pildistasin pidevalt, sest ikkagi uus ja ilus kant ja muidugi muutusid mu näpud ühel hetkel nii lödiks, et vastu asfalti see telefon prantsatas. Ja ikka niimoodi, et täksid telefonil endal kui praod ekraanis. Esimest korda telefoniomaniku ajaloos olin suutnud telefoni ekraani katki teha. Muidugi ma ostsin ümbrise pärast seda insidenti, aga ekraan jäi endiselt katkiseks.

Kirusin ennast korralikult ning hakkasin uurima ekraanivahetamise võimalust. Mõned variandid isegi leidsin, kuid ikkagi päris kallid variandid ja seega otsustasin oodata oma järgmist Eesti külastust. Vist tingis kõrge hinna see, et too mudel ei olnud nii popp Inglismaal ja eks seetõttu ka paranduse hinnad kallimad. Eestisse jõudsin alles 2021 juulis ning esimese asjana läksin ekraani parandama 😀 Teadsin, et Järve keskuses on Elisa, et teen seal asja ära. Kuid siis jäi silma selline pood nagu Sky Mobile ning mul on ainult kiidusõnu nende teenindusele. Telefon läks töösse hommikul, valmis lubati pärastlõunaks ning minu soovi kohaselt pandi ekraanile peale ka korralik kaitsekile. Kokku sain telefoni koda 130 euroga. Arvestades, et maksin selle eest aasta tagasi tsipake üle 400 euro, siis eks see ekraanivahetus pigem kallis töö ole. Olin super rahul, et oma telefoni korda sain … ning seekord jagus seda rõõmu mulle ikkagi kauemaks, lausa kolmeks kuuks.

Olime just hakanud Noorhärra toas remonti tegema. Mööbel oli välja kolitud ning nokkisime ühel õhtul seinast naelasid välja, enne vana tapeedi äravõtmist, kui Noorhärra avaldas soovi mind aidata. Lubasin, sest olen pigem selline lapsevanem, kes usub laste initsiatiivikuse toetamisse. Muidugi olin ise kõrval ja jälgisin teda, sest entusiastlik nelja-aastane ja haamer ei pruugi hea kombo olla. Ta oli väga asjalik abimees mul ning saime naelad seinast, kui ta leidis midagi muud toas kopsida. Keerasin selja, et hakata aurutiga tapeeti maha võtma, kui kuulsin korralikku kopsu ning avastan, et Noorhärra oli haamri mu telefonile kukutanud. See telefon oli mul teises toa otsas aknalaua peal, mitte suvaliselt kuskil põrandal. Muidugi oli mu telefon küll ümbrises, aga ümbrise kaas lahti ehk haamer kukkus otse ekraanile 😀 Ma ei saa siiamaani aru, et miks tal oli see vaja otse mu telefonile aga mitte selle kõrvale nt panna, kuid ega heietamine ju enam aita eks. 130 eurot oli ühe sekundiga tuulde lastud, sest ekraanil oli korralik mõra. Ma olin tulivihane, mitte ainult selle peale, et telefon jälle katki, vaid ma alles parandasin selle ära pärast peaaegu aastast ämblikuvõrgu vahtimist 🙂 No ja siis ma olingi nõutu et mis edasi – kas jätta telefon katkise ekraaniga ehk esteetiliselt oli vaatepilt kole ent telefon toimis või maksta veelkord veerand telefoni hinnast (ehk kokku juba pool telefonihinnast) ja ekraan ära vahetada. Kuna oli oktoobrikuu ning minul Eestisse minek alles veebruaris plaanis, siis jätsin asja esialgu nii.

Veebruaris ei raatsinud telefoni parandada. Ega ka aprillis või mais/juunis kui sai Eestis käidud. Augustis küll kaalusin telefonivahetust ehk parem osta juba uus, sest ämblikuvõrk oli ikka nii laiahaardeline, et mõjutas juba esikaamera pilti ja näiteks seda, kuidas teised mind kõne ajal nägid. Samas, emapalk oli mul lõpemas ning ei raatsinud lihtsalt mitusada raha jälle uue telefoni alla panna. Otsustasin, et kannatab see telefon veel kasutamist ja mõtleme telefonivahetusele järgmise Eestikülastuse ajal. Paar nädalat hiljem, juba Inglismaal tagasi olles, oli mul ühel laupäeva hommikl käsil väga väga halb päev. Põhjuseid enam ei mäleta nagu ikka, aga no olin tulivihane kõigi ja kõige peale ning kõik ajas mind närvi. Väga tumesinine laupäev. Ja vot siis oligi mingi hetk, kus telefon kukkus hullu matsuga maha (tunnistan, et äkki ma natuke aitasin sellele kaasa*) ning ma ei suvatsenud pikalt isegi vaadata, mis tast sai. Lõpuks ikka vaatasin ja minu õnneks elas telefon kukkumise üle, funktsioneeris korralikult ja ei miskit. Kuniks saabus õhtu ja laadimisvajadus ja vot siis selgus, et ega see telefon ei võta ikka üldse elektrit taha 😀 😀 😀 Sudisin mis ma sudisin ja lõpuks suutsin selle telefoni täitsa pekki keerata st et lülitas too end välja ja enam eluvaimu sisse ei tulnud. Ümbrisest väljavõttes selgus ka tõsiasi, et too oli kergelt kumer …

Oh jah, egas midagi. Võtsin kohaliku operaatori kodulehe lahti ning hakkasin uurima, milliseid telefone nad hea hinnaga oma kliendile pakuvad. Ma ei hakanud midagi muud peale Samsungi vaatamagi. Minu tingimuseks oli kahe SIM’i võimalus ja mitte hingehind. Põhimõtteliselt oli mul valikus vaid üks mudel, Samsung Galaxy A52s ja just selle kahe SIM’i olemasolu tõttu. See sai ka tellitud ning paari päeva pärast oli telefon mul juba käes. Sellega läksin muidugi alt, et Dual-SIM tähendas vaid kahe minikaardi kasutamise võimalust ehk kas kaks kõnekaarti või kõnekaart ja mälukaart, mitte kaks kõnekaarti pluss mälukaart, aga pole hullu. Panin oma pildid kõik välisele kõvakettale ning nii UK kui Eesti numbri telefoni. Ongi põhjust pilte tihedamini kõvakettale panna ja ära sorteerida. Muidugi tellisin kohe ka ümbrise ja kaitsekiled (viimased pole veel telefoni peale jõudnud, sest ega ma ju ometi oska õppida oma vigadest :S) ning praegu tundub, et tegemist täitsa mõnusa vidinaga. Kuna ma ostsin ju uue telefoni oma operaatorilt, siis saadeti mulle email, et äkki tahan vana telefoni neile tagasi müüa. Mõtlesin, et miks mitte, saan äkki mõned kümned naelad tagasi arvestades eelmist edukat äritsemist. Esimest korda telefoni andmeid sisestades slegus, et summa võiks küündida lausa kolmekohaliseks ent kui andsin täpsemad andmed ehk IMEI koodi ja tunnistasin, et ekraan on katki ning telefon eluvaimu sisse ei võta (kuigi niiskuskahjustust ei ole) ning näidati mu telefoni väärtuseks ilus 9 naela 😀 😀 😀 Nüüd ta istub mul kuskil sahtlinurgas.

*Selleks hetkeks oli tegelikult telefon juba päris pikalt jamanud ka. Ikkagi kaks aastat vana ning väga aeglane, lisaks mõtles pidevalt hästi kaua. Lühikese süütenööriga nagu ma olen, suutsin ikka mitmeid ja mitmeid kordi ennast taltsutada, muidu ilmselt oleks see telefon juba kuid tagasi kuhugi lennanud. Aga nagu öeldud, tol hommikul ei suutnud, sest päev oli niigi väga väga närviliselt alanud ja minu emotsioonid sajakümnetuhandega laes.

Kingad päntajalale :D

Mainisin Poolas pulmas postituses, et endale kingade leidmine oli paras väljakutse ja vääriks eraldi postitust. No ma siis kriban natuke oma otsingust. Olgu siinkohal öeldud, et mul on lai jalg, mis tegelikult muudabki kogu tahan-endale-ilusaid-jalanõusid ostmise väljakutseks. Samuti jäi kingade ostmine suhteliselt viimasele minutile. Algselt tundus mulle, et aega on küll ja veel (iseensest täitsa hea, et ostmist edasi lükkasin), aga siis vahetasime ühe teise sõbrannaga paar nädalat enne pulmi oma kleidid ära ja noh, otsimine algas. Olgu öeldud, et vajadus uute kingade järgi tekkis üldse seetõttu, et pulmakoht oli selline maalähedasem lossike ehk rohkem pehmel pinnasel kõndimist ning minul olid tol hetkel kapis vaid peenema kontsaga kingad.

Uute kingade kriteeriumiks oli, et sobiksid kleidiga, millele on hele põhi ning peal punased roosid roheliste lehtedega ning pidid olema kas täistallaga kõrged kingad (ehk kuigi täistald, siis ikkagi kontsaosa ka) või kõrgemad kingad, millel on paks konts. Värvi eelistuseks jäi hele … sest noh hele kleit. Pealegi oli mul kodus kullakas käekott, mis minu silmis just heledate kingadega oleks sobinud. Esmalt käisin läbi sellised poed nagu Matalan ja Next, sest need on kodule päris lähedal ning teadsin, et mõlemad teevad laia liistuga jalanõusid. Kummaski poest midagi ilusat ma ei leidnud. Mõned päevad hiljem läksin Piigaga Middlesboroughsse lootes, et seal on natuke rohkem poode, milledes suurem valik ning isegi leidsin hädapärase variandi, kuid kuna see ei olnud ikka päris see ja aega tsipake oli, jäi ost tegemata. Pool juhuslikult helistas samal päeval ka abielluv sõbrants ning läks jutt minu kingaotsingutele. Tema poolt tuli soovitus, et miks mitte hoopis punaseid kingi vaadata. Mõte ju oli täitsa hea, seda enam et punane kott oli mul olemas juba. Seega lisandus minu otsinguampluaasse lisaks heledatele kingadele (soovitavalt kuldse detailiga) ka punaste täistallaga kingad. Tollel hetkel küsisin abi ka Miku õdedelt, et kuskohast otsida endale kingi. Üheks soovituseks olid netipoed, kuid mind kohe üldse ei ahvatlenud mõte tellida mitu paari, igaks juhuks, panna nende alla raha ning siis ikkagi need tagasi saata. Raha oleks ka tagasi saanud, aga noh üleliigne mässamine … Nii palju netipoodidest abi oli, et tuulasin ka juba külastatud poodide veebilehed läbi, et äkki on neil netis midagi, mida poes ei olnud ning leidsin New Lookist paar paari. Laupäevahommikul seadsin end lastega kingi proovima 😀

Tundus võib-olla tõesti enesetapjalik mõte kaks last laupäeval poodi viia, kuid nad käitusid mõlemad hästi ja pääsesime suuremate draamadeta. Või noh, ma olin veebipoest leidnud ideaalse kingapaari, kuid neil ei olnud minu suurust, mitte üheski poes ;( Õnneks oli mul paar alternatiivi veel ning nii tellisingi kolm paari kingi endale proovimiseks. Nutsin ja tellisin, sest ma pidin nad ju kõik kinni ka maksma. Paar päeva hiljem läksin tagasi poodi tellitud kingi proovima. Üks paar tuli kahes suuruses, kuna oli mõeldud kitsa liistuga jalale. Ma nii lootsin, et äkki ikka tavapärasest suurem number sobib ka mulle, kuid ei. Õnneks teine paar sobis, punased lahtised rihmikulaadsed, paksu kontsaga. Vähemalt mul olid kingad olemas ja plaan B sai käiku minna. Plaan B oli need samad punased kingad, punane kotike, emalt laenatud ehted ja hele jakk, sest ma ei olnud mahamatnud oma ideaalriietust heledate kingade, kuldse kotikese ja ehetega ning heleda jakiga. Lihtsalt pidin lootma, et Eestis on mõni pood, kus ma leian enda ideaalse kinga.

Lendasime Eesti, minul pulmade jaoks kaasas poolikud aksessuaaride komplektid, kuid olin kindel, et Eestist midagi leiame. Käisin isaga Kristiine, Rocca ja Ülemiste keskustes, KÕIK jalatsipoed läbi ja no tutkit. Tol hetkel olin ma juba pahane ka, et kas tõesti arvavad kingameistrid, et laia jalaga naised ei tahagi ilusaid kingi kanda, vaid ainult madalaid banaane. Tõesti ahastav oli, et kitsa liistuga jalale on nii nii suur valik jalanõusid, seal samas laia liistuga jalale … Isa tundis ka mulle mingi hetk kaasa ja tõdes, et ega tõesti see naiste elu kerge ole 😀 Käisin ise järgmine päev ka paaris ekstra jalanõu poes, kuid ei miskit. Põikpäine nagu ma teinekord olen, ei andnud mulle rahu see, et endale heledaid kingi ei leidnud ja otsustasin, et mul on ju Poolas enne pulmi tsipake aega, otsin plaan A-le täiendust ja no kui tõesti ei leia, läheb käiku plaan B. Seega pakkisin endale kaasa ka kahed kotid ja ehtekomplektid, sest käsipagasiga reisides on ju ALATI liiga palju ruumi kohvrites üle 😀 Siin me jõuame nüüd sellesse kohta pulmapostituses, kus me paar tunnikest enne tseremooniat tuulasime mööda riidepoode 😀 Ja kuidas mul vedas, et hoopis punase jaki leidsin. Tegelikult, olin selleks hetkeks juba leppinud, et heledaid kingi ma lihtsalt ei leia, seega pettumust kui sellist enam ei tundnud. Küll aga olin ülirahul kui selle punase jaki leidsin, sest punane on pigem värv, mida ma ei kanna, kuid see jakk kuidagi nii sobis ja oli nagu tsipake teistmoodi ka. Lõpptulemusena olin mega rahul, et just punaste akssesuaaride kasuks otsustasin 🙂

Ja siis saabus pulma järgne päev, kui meil oli hommikul veidike aega enne jätkupeo algust, mistõttu suundusime neljakesi Kalizsi tagasi. Parkisime auto kesklinna, sattusime seal turule, kus müüdi nii riideid kui jalanõusid ning kas tuleb üllatusena, kui nendin, et esimene jalatsite lett, mida vaatasime ning mulle põrnitsesid vastu mitmed paarid heledaid täistallaga kingi 😀 😀 😀 Murphykas ma ütlen. Isegi emale mainisin enne äralendu, et ilmselgelt otsin hetkel sinilindu, mille leian peale pulmi. Tegelikult ju ma ei otsinud midagi ületamatut … Turult ma kingi ära ei ostnud, kuid ühte kaubanduskesusesse kiigates ja seal jalatsipoes ringi vaadates rändasid ühed kinga mu ostukorvi küll. Poe nimi oli CCC ning see oli ka Ülemistes esindatud ning kui aus olla, siis tõesti vaatasin seal veidike kauem ringi, kuid no ei leidnud seda kirsikest. Poola poes oli valik tunduvalt laiem ja eks seetõttu leidsingi midagi. Muideks, me kõik neljakesi leidsime endale uued jalavarjud.

Hetkel muidugi ma ei taha kuulda ka, et peaksin endale mingeid jalanõusid vaatama …

Me käisime Poolas pulmas

hehee … mul oli läpakaga jama, et too ei tahtnud internetiga ühendada ja no ma ei viitsinud lihtsalt selle teemaga tegeleda. Mitu nädalat ei viitsinud, sest lihtlabane restart ei aidanud ja telefonist guugeldamine ning lahenduse otsimine tundus elukeeruline ülesanne olema. Täna lõpuks võtsin asja käsile ja sain läpaka korda, umbes 20 minutiga.

Igatahes, eelmine nädal abiellus minu hea sõbranna. Tegu on poolatariga, kes Inglismaal elanud umbes 10 aastat ning kuigi tema nüüdseks abikaasa on inglane, pidasid nad pulmad Poolas. Meie jaoks oli pulma kahekesi saamine paras logistika, sest nii kui nad paar aastat tagasi kihlusid, ütlesin Mikule, et vahet pole mitu last meil nende pulmade hetkeks on, sellesse pulma läheme kahekesi. Punkt. Noh, praegu on meil ju kaks last, üks tegelikult päris tilluke, aga see ei muutnud minu arvamust. Mul oli vaja saada lastest puhkust ja eemale, sest muidu ma ei oleks suutnud lõdvestuda ja nautida, kui kuklas taob, et kellegi eest vaja hoolitseda. Ja modernsete lapsevanematena ei sõitnud me mitte autoga 2.5 tundi, et lapsed vanavanemate juurde viia, vaid mina lendasin. Ses mõttes oli pruutpaar arvestanud, et Inglismaal on mai lõpus/juuni alguses koolivaheaeg, mis muudab inglaste reisimise kergemaks (see, kui palju koolil on sõnaõigust, mis puudutab laste koolist äravõtmist, on juba teine teema) ja nii me ühildasime kasuliku meeldivaga. Et ennetada küsimusi teemal, miks lapsed minu vanematega olid ja mitte Miku vanematega, siis kui me Poola reisi plaanima hakkasime, olid Miku vanematel parajasti omad plaanid tehtud ja nemad ei oleks saanud lastega olla. Hiljem küll plaanid muutusid, kuid siis olime meie juba oma reisi logistiliselt ära korraldanud. Alguses oli laual variant, et minu vanemad tulevad Inglismaale, kuid kuna emal oli siiski vaja tööd teha, tundus parem variant lapsed Eestisse viia., et tema kodukontoris toimetada saaks. Ehk siit tuleb jutt kuidas ma nädala jooksul viis korda Tallinna Lennujaama külastasin.*

Ehk ühe pühapäeva hommikul, pärast siinse perega sünna tähistamist, pikale veninud asjade pakkimist ning Mikule reisimiseks vajalike paberite välja printimist (reisisime eraldi, kuna temal olid töökohustused) seadsin autonina Liverpooli** poole. Vahepeal tegime peatuse nagu alati, käisime teise sõbranna juures talle kleiti viimas (kuna otsustasime kaks nädalat enne pulmi oma kleidid ära vahetada) ja hüppasime läbi ka peiu juurest ning jõudsime ilusti Liverpooli lennujaama. Lend sujus üllatavalt hästi ning pärast paaritunnist lobisemist emaga jäime unne. Esmaspäev ja teisipäev oli mõeldud puhkamiseks, sest teadlikult ei leppinud ma sel korral kellegagi kokku saamisi, sest no reaalselt ei olnud aega ringi tormata. Selmet vedasin isa esmaspäeval mööda Tallinna kaubanduskeskusi ringi, et pulmaks kingi leida. Ei leidnud, aga mul oli plaan B olemas, mis tegelikult väga hästi sobis lõpuks.*** Teisipäeval pakkisin veidi ja tegin manipediküüri, lisaks istusime perega minu sünna puhul ja mugisime sushit. Kui kedagi huvitab, kui nooreks ma sain, siis endiselt olen 25+. Kolmapäeva varahommikul, täpsemalt kella neljast olin lennujaamas ning nautisin igat hetke sel hommikul. Ma sain rahulikult turvakontrollis olla, mööda poode jalutada, isegi kohvi ja võikut süüa, sest A) ma ei pidanud kedagi taga ajama, B) ma ei pidanud iga paari minuti tagant seletama, et me ei osta seda kommi/autot/midaiganes ja C) ma ei pidanud otsima mähkimislauda. Ma isegi ei hakka rääkima sellest kui eduliselt lennukis raamatut sain lugeda või ristsõna lahendada. Nagu meeeega tsill. Lendasin Tallinnast Varssavi ja sealt edasi Wroclawi, kus jäin Mikut ootama. Tema lendas otse Leedsist ning edasi pidime seiklema hakkama rendiautoga. Kokku ootasin teda viis tundi, sest ta lend jäi veidike hiljaks ja UKst tulijad on ju kõige hullemad immigrandid üldse (elagu Brexit), keda passikontrollis pinnida, kuid kohale ta jõudis. Auto saime ka ilusti kätte ning sõit võis alata.

Meie järgmine sihtpunkt oli Kalisz, kuhu jäime ööseks, et hommikul olla pulmakohale võimalikult lähedal. Sinna sõit võttis veidike aega, sest minu arust on Poola teed liiga kitsad ning autojuhid natuke liiga hulljulged kihutajad ning meil ei olnud soovi rendiautoga matsu panna, aga noh kohale me jõudsime. Peatusime hotellis Europa ning jäime sellega igati rahule. Asukoht kesklinnas, lisatasu eest valvega parkla, poed ja söögikohad jalutuskäigu kaugusel. Toas oli kõik vajalik olemas ning ka hommikusöök piisavalt rikkalik. No mida sa hing veel ihkad. Kohale jõudes tegimegi kiire pesu ja suundusime linna peale sööma ehk minu sünnat tähistama. Ei tule ilmselt üllatusena, et söögikohaks sai valitud itaalia roogasid pakkuv Nasz Bar, sest no mulle lihtsalt meeldib itaalia köök. Kahjuks mereanni risottot neil ei olnud, kuid eelroaks valitud bruchettad, seenerisotto ja salaamipitsa olid lihtsalt võrratud. Mikule ei andnud muidugi rahu, et me vaid itaalia sööke sõime ja nii jalutasime ka ühte kohalikku burgeri kohta. Minule ei läinud enam pool ampsu ka alla, kuid temale tellitud burger meeldis 😀 Hotellis olime tagasi üsna mõistlikul ajal ja vajusime kiirelt unne, sest noh väikeste laste vanemad.

Neljapäeva hommikul oli enne pulmi piisavalt aega, et mina proovisin veel kord õnne kingade leidmisel (ei leidnud) ning Miku soovis endale püksirihma ning uut lipsu. Ilmselgelt oleme me meistrid asjade viimasele minutile jätmises. Muideks, Miku leidis oma asjad ikka nipsust ja väga kiirelt. Mina juba leppisin, et käiku jääb plaan B ehk hele jakk ning punased kingad ja kott, kui ühes poes ühte punast jakki silmasin ja ostsin ära. Ma ei ole kunagi punase fänn olnud ent see jakk oli lihtsalt niiiiii ilus. Ja etteruttavalt olgu öeldud, et sobis valatult minu kleidi ja kingadega. Enne peopaika minekut tegime veel lõunasöögi, kuna selgus, et kohapeal ei pakuta enne süüa kui peo alguses ja sinna oli head mitu tundi veel aega. Lõunasöögikohaks sai valitud Belle Epoque ning suur oli minu üllatus, kui kuulsin ikka päris mitut Eesti Laulu kandidaati mängimas.

Pulmapaika jõudsime umbes 2.5 tundi enne algust, sest vähemalt minu plaan oli end valmis sättida alles kohapeal. Kogu üritus toimud Gutowi lossis ja no oli üks ilus koht, päriselt. Okei, kui natuke ringi jalutasid, siis oli ka veidike mitte nii ilusaid vaateid, aga põhipeopaik oli lihtsalt lummav. Mina sain ennast päris kiirelt valmis, arvestades et sõbrants aitas veel juuksed lokki keerata ning mul jäi aega paar klaasi veinigi juua ja teiste külalistega lobiseda. Muidugi ei lasknud ma käest võimalust ka väga närvis peiukest veidike tögada 😀 No ja enne kui arugi saime, suundusime registreerimisele. Ma olen tavaliselt suur nutja pulmades, vähemalt ametliku osa ajal, kuid endale üllatuseks olin suutnud vägagi rahulikuks jääda. Seda muidugi hetkeni, kui pandi käima muusika pruudi saabumiseks. See on see hetk, et sa tead, et nüüd ta tuleb … ja no minul pisarad voolasid juba enne kui teda nägin 😀 Ma löristasin ikka korralikult nii tseremoonia ajal kui hiljem pruutpaari vanemaid õnnitledes, et võtsin vabathtlikult endale hüüdnime Pulma-Piripilliliisu. Nii mõnigi külaline tuli mulle ütlema pärast, et nad muidu suutsid veel olla, aga siis nägid mind ja ei suutnud ka enam pisaraid tagasi hoida 😀 Tseremoonia oli armas ja piisavalt lühike. Kogu ametlik osa tõlgiti koheselt ka inglise keelde, seega keegi millestki ilma ei jäänud. Nagu ikka said kõik pruutpaari õnnitleda ning klaase kokku lüüa enne kui algas pidu.

Ütleme nii, et pidu oli korralik. Lauad söögist lookas ning kui ma õigesti mäletan, toodi õhtu/öö jooksul kokku seitse erinevat käiku. Alkohol oli tasuta ja seda voolas. Pulmaisa-Meelelahutajate trio oli super. Kui Pulmaisa oli korralik lõuapoolik ja uskumatult lahedate tantsuliigutustega (nt pani kõik külalised ühel hetkel enda järgi YMCA’d tantsima), siis tantsumuusikat mängid naisDJ ning mitmedki lood laulis laivis teine naisterahvas. Tantsida sai ikka korralikult, sest enamus lood olid tüüpilised hitid 80ndatest ja 90ndates ehk minu masti muss. Meie läksime magama umbes ühe aeg, sest noh üks mees väsis ära ja mind tabas kerge migreen, kuid pruudi sõnade kohaselt läksid viimased külalised magama kella viiest hommikul. Hommikul oli minul kõht ikka megatühi, sest läksin ju vara magama ja jäin paaris käigust ilma 😀 mistõttu lugesin ikka korralikult minuteid söögini ja lutsutasin võib-olla natuke liiga palju komme. Kuna hommikupoolik oli meil vaba, siis läksime neljakesi tüdrukutega tagasi Kaliszi peale uudistama. Ja noh, ma lõpuks leidsin endale kingad ka 😀 Lõunaks oodati meid juba tagasi, sest plaanis oli jalkamatš Poola (Pruudi meeskond) vs Inglismaa (Peiu meeskond), selle võitis pruudi meeskond ning sellele järgnes pidu nr.2. Jällegi, lauad lookas, alkohol voolas ojadega, lihtsalt mine ja tarbi. Ning ausalt, need poolakad ikka oskavad pidusteda, sest nii mõnigi külalistest pidutses teisel päeval vaat et veelgi kõvemini. Meie andsime umbes üheksa aeg alla, sest no ei jõudnud enam 😀

Laupäeval oligi plaanis külaliste lahkumine ning meie võtsime suuna tagasi Wroclawi. Tagastasime kõigepealt auto ning viisime kohvrid Miku hotelli, kuna tema lend tagasi Leedsi väljus alles pühapäeva hommikul ning tundus mõistlik talle lennujaama kõrvale hotell võtta. Kesklinna sõitsime bussiga ja kes kunagi on poola keelt kuulnud saab ilmselt aru, miks mul vahepeal suu korralikult muigele läks, kui automaatteadustaja pikemaid peatuste nimesid ütles 😀 Ehk et lühemaid sõnu oli isegi võimalik hääldada, aga no pikemate nimetuste puhul oli tegu juba korraliku keeleväänamisharjutusega. Wroclawi kesklinna oli meil aega uurida paar tundi, seega vaatasimegi veidi ringi seal toimuval toidufestivalil, einestasime Hard Rock Cafe’s (nende veiselihasalat oli lihtsalt võrratu) ning sõitsime lennujaama tagasi. Minu tagasilennud sujus vägagi hästi ning südaööks olin tagasi Eestis.

Pühapäevane päev möödus kerges mullis, sest ma olin parajalt väss, kuid lapsed soovisid tähelepanu ja eks ma ikka ju igatsesin neid ka lõpuks. Lisaks oli vaja pakkida ning ka poest osta viimased asjad kaasa. Õnneks pakitud ma sain ja lennujaama jõudsime samuti ilusti. Isegi lend väljus õigeaegselt ning maandusime lausa pool tundi varem kui graafikus kirjas ent Liverpooli lennujaamas oli korralik inimeste puudus ja seetõttu ootasime oma pagasi kättesaamist ligi kaks tundi. Päris karm, sest ma sain reaalselt kodupoole sõitu alustada hetkel kui asjaolude laabumisel oleksin juba koju jõudmas olnud. Näiteks ma lõpuks tegingi ühe kümneminutilise pausi ja tukastasin, sest ma enam ei jõudnud sõitma. Aga ühes tükis me kou jõudsime ja voodisse vajusime. Noorhärra jäi esmaspäeval koju, sest ta oli ikka läbi kui lätiraha. Kuna Mikul oli esmaspäev veel vaba, siis ärkas ta ise Piigaga ja toimetas lastega lastes minul end välja puhata.

Kui midagi öelda Poola kohta, siis mulle meeldib see riik. Olin seal küll alles teist korda, kuid iga kell läheksin tagasi. Rääkides hindadest, siis Inglismaaga võrreldes oli seal pigem odav. Inglise keelega pole midagi teha, eriti väiksemates kohtades kus seda pigem ei räägita, ilmselt vene keelega saaks paremini hakkama, aga nt ühes kohas palun tennindajanna et äkki räägime üldsegi ukraina mitte poola keelt. Ühesõnaga, google translate oli minu väga suur sõber. Inimesed on sõbralikud ja väga abivalmid, isegi kui sõnaliselt me teineteisest aru ei saanud, siis kehakeel ja paber ning pliiats (numbrid/hinnad) aitasid teineteist mõista.

Meile ja eriti mulle, oli seda reisi väga vaja. Nüüd tagasivaadates sain aru, KUI väga oli mul vaja eemale saada lastest ja kodusest olmest. Ma armastan oma lapsi üle kõige, kuid oi kuidas nad teinekord mu närve söövad (pigem see viie-aastane isiksus). Ning meie suhe Mikuga sai mõnusa värskenduse ning uue hingamise. Naersime, et need neli päeva eemal viisid meid justkui pea kümne aasta tagusesse aega, kui alles Austraalias kohtusime ning reisisime kahekesi mööda seda suurt mannert. Ehk tänu sellele reisile saime aru, et meil on vaja rohkem panustada kahekesi olemisele ja sellised eemalolekud päriselt ka annavad palju juurde.

*Üks külastus oli seotud Teddyga ehk see on põsepadi, mille ostsin Noorhärrale siis kui teda ootasin. Tol hetkel ei teadnud me veel, kas sünnib poiss või tüdruk, aga ma niiiiiiiiii tahtsin beebile midagi osta ja lihtsalt ei suutnud poes vastu panna, kui nägin seda beežides toonides karu. Nüüd on see Noorhärra jaoks AjaO, eriti kui me reisime. Ja juhtus meil esmakordselt see, et Teddy jäi lennukisse. Õnneks keegi ta sealt leidis ja Tallinna Lennujaama kaotatud asjade punkti toimetas, kuid ma ei kujuta ette milline draama oleks siis tulnud, kui ta olekski kadunuks jäänud.

**Minu isa pani hea killu maha, millele ma ise ei olnud mõelnudki. Olete te kunagi proovinud Liverpooli tõlkida, missest et nimesid ju üldjuhul ei tõlgita. Ehk Liverpool -> Maksabassein. Päris kreisi 😀

***Kas usute kui ma ütlen, et laiale jalale on VÕIMATU ilusaid kingi leida, nii Inglismaal kui Eestis. Aga ma teen sellest eraldi postituse 😀

Natuke siit ja natuke sealt

Mul pikka juttu täna ei ole, pigem sellised … lühemad mõtted.

Esiteks eurokas – nii oleks tahtnud näha kogu võistlust live’s, aga mul on pisikesed lapsed, Inglismaa aeg on Eesti omast kaks tundi maas (ehk kontsert algas ajal, kui meil veel vilgas mäng käis) ning Miku oli õhtuses vahetuses ning jõudis hiljem koju, mistõttu toimus kogu hindamine ajal, kui me lapsi magama panime. Algul oli plaan mitte võitjat tuvastada, vaid vaadata kontsert järgi ja teha endale üllatus, kuid ilmselt oleks see väga suur pingutus olnud, sest kogu internet ju tuututas tulemusest. Nii tsillisin hoopis vannis ja värskendasin Õhtulehe veebikat. Hiljem küll võtsin läppari välja, et vaadata võistlust, aga mul viskas juba teise artisti tutvustaval videol kopa ette ja kerisin hindamisteni. See on see tänapäeva internetlus, et kõiki finaalesinemisi saab ju juutuubist järgi vaadata. Aga mul tekkis üks küsimus küll, et kas kõik väliszüriiliikmed ei andnudki oma punktid video teel, sest punktid nagu kogusid ja siis järsku olid kõik oma punktid andnud ja kõikide skoorid ime väel muutunud. Võitjaga olen väga rahul, ikka väga. Eelmistel aastatel pole mulle Stefani võistluslood meeldinud, sel aastal meeldib. Ja no lõpukõne, nii siiralt tunnistas, et pitsitas natuke ja kurat ikka ei jäänud magama 😀 Rääkides lõppjärjestusest, siis suur üllatus oli Jaagupi kümnes ja Minimal Windi teine koht, ma eeldasin et need kohad on vahetuses. Samuti, et Stig sai üheksanda koha ning Black Velvetit saatis edu (just rahvusvahelise zürii eelistuses). Kuid kõige suurem üllatus oli Sahlene’i neljas koht ja et Elysa sai superfinaali. Kui ma seda kuulsin, oli mul lihtsalt üks suur WTF 😀

Kuigi Sõbrapäev on täna, siis meie tähistame seda Mikuga homme, sest ta lõpetab oma vahetuse täna. Ses mõttes, et ma sain lilli juba eile (kaks kimpu sain, sest ta ei suutnud otsustada, kumb mulle rohkem meeldiks) ja meil oli kokkulepe, et suuri kinke ei tee omavahel. Pole mõtet ju kinkida kinkimise pärast, seda enam, et jõulud alles olid, Mikul on sünna tulemas ning minu sissetulek hakkab ka vaikselt kahanema ja nadi oleks öelda Mikule, et anna mulle raha, sest ma tahan sulle kinki osta 🙂 Pealegi, isiklikult me kumbki ei soovi midagi, vaid pigem tahaks maja renoveerimisega edasi minna. Aga homme läheme koos välja, kahekesi, lasteta. Mul on tunne, nagu ma läheks esimesele kohtingule, no nii ootan. Käisin isegi söögikoha menüüd sirvimas juba ette 😀 Ma lihtsalt ei jõua oodata, et saaksime kahekesi süüa, ilma et keelitada ühte viie- aastast istuma ja sööki ootama või kussutama ühte kahe kuust.

No ja pühapäeval lendame Eesti. Kas see tuleb üllatusena, et ma juba kuu aega loen päevi Eestisse tulekuni või jaa? Mul oli meeles Noorhärra ajast, et Eestis on mähkud päris kallid ja huvipärast surfasin Selku kodukal. Mul jäi amps lahti, kohe päriselt. Kõige odavam variant, mis ma leidsin, on mingi omabrändi toode ja see isegi ei sobiks Piigale, kuna ta on juba üle viie kilo. Temale sobiksin Pamper No.2 mis maksab 5 eurot 23 mähet, tehes ühe mähkme hinnaks 20 senti. Ma olen oma laste puhul kasutanud Asda omatoodet ning õnneks ei ole mingeid allergia probleeme tekkinud. Pampersid on ka siin kallimad*, mistõttu ei ole ma üldse pirtsakas Little Angle tooteid ostma. Just reedel tegin suure toidupoe tellimuse ja ostsin suurus 2 mähkmed, sain 2.90 euro (2.40 naela) eest 60 mähet, mis teeb ühe hinnaks 5 senti (4 penni). Vabandage väga, aga ma ei ole raha peale nii kuri, et osta mähkmeid Eestis ja kuniks ma käin suure kohvriga üle piiri (mis ilmselt saab toimuma sama kaua kui lapsed suht pisikesed veel on), siis ma vean need k*****ma mähkmed ise kaasa 😀 Õnneks beebi piimapulber on suhteliselt samas hinnaklassis ja seda ma kaasa ei vea.

*Isegi kui ma ostaks Pampersit, maksaksin Inglismaal per mähku 10 senti, see on poole odavam kui Eestis. Aru ma ei mõista.

Imelik tendents

Minu jaoks on Inglismaa hästi tarbimisele ja ostlemisele suunatud ühiskond. Ühelt poolt hea, et on olemas igas hinnaklassis esemeid müüvaid poode, kuid teisalt soodustab see minu silmis üle tarbimist. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hoopis panin sel sügisel tähele mitut juhtumit, kus mingi tähtpäeva jaoks müüakse asju kuid ja kuid varem, aga kui sa õigel päeval poodi tahad minna seda sama asja ostma, ei ole midagi mitte kuskil.

Näite 1 – Halloweenmagus. Leppisime Miku õega kokku, et teeme 31. oktoobril pisikese pereringis istumine/Halloweeni peo ja meie pidime tooma magusat lauale. Ülesanne jumalast lihtne, sest poed uputasid juba umbes kuuke erinevatest Halloweeni kaunistustega magusatest ampsudest ehk dekoratsioonid olid hästi värvikirevad ja samas õudsad. 31. oktoober oli sel aastal pühapäev, mistõttu mina plaanisin asjad osta paar päeva enne ent kuna meil oli päris palju tegemist, siis ma ei jõudnud poodi enne kui 31. oktoobri hommikul. Ja mitte üheski suures poes ei olnud enam Halloweeni teemalisi maiusi. Oleks siis näiteks ühes poes nii, aga ma käisin mitmes suuremas ja väiksemas poes. Lõpuks ostsingi kõige tavalisemad maiused, kuigi nt pagariärist oleks saanud väga vinged temaatilised ampsud.

Näide 2 – advendikalender. Jällegi, nägin neid poodides nädalaid varem, juba novembri alguses, aga tundus nagu nadi need juba kuu ette ära osta. Seda enam, et tahtsin sellise pildiga, mis Noorhärrale meeldib ja ta ise oleks välja valinud. Samas ei saanud temaga koos poes olles ostu ka teha, sest siis oleks ta nagu uni iga päev peale käinud, et kas nüüd võib kalendri avada. Lihtsalt enda närvirakkude huvides tundus mõistlikum see ost üksinda sooritada. Muidugi oli mul meelest läinud kalender 1ks detsembriks osta ja nii ma paanikas tollel hommikul poodi läksin. Ma käisin lõpuks 8(!) poodi, erinevates suurustes, läbi, kuniks leidsin selle pisikesest kohalikust nurgapoest. Suured toidupoed olid jällegi neist tühjaks ostetud 😀

Näide 3 – jõulunäksid. Meil oli Miku vanematega kokkulepe, et meie toome jõululauale magusat ja näksi (ehk juustuvalik ja soolased küpsised, pasteet, moos jne). Kuna ma olin toidupoes käinud teisipäeval ja magusa ära ostnud (profiteroolide torni, sest ma olin kindel, et kui ma seda ära ei osta, siis õigeks päevaks ei jagu meile midagi ostmiseks), siis otsustasime soolased snäkid päev enne osta. Miku käis poes ja ütles, et täielik hullumaja oli (ei mingit üllatust) ja kõik tavalised juustuvalikute komplektid olid otsas, pasteedid otsas, moosid otsas, soolased küpsised peaaegu otsas – ta sai vaid mõned juustud eraldi, küpsised ja lihavaliku. Meil kummalgi ei olnud enam energiat kuhugi suurde poodi minna, seega sel korral otsustasime kohaliku külapoe kasuks ning meie õnneks olid selles poes kõik asjad olemas, oleksime võinud kohe nende manu minna. Ja profiteroolidetorni müüsid ka 😀

Müstika ongi minu jaoks see, et kuidas nii järsku saavad asjad kõik otsa ja kas poed ei varugi veidike rohkem, et ka õigel päeval saaksid (viimasel minutil) ostlejad endale vajaliku. Eriti kui tegu on toiduasjadega, siis ju ei taha neid väga palju ette ka varuda, sest võivad pahaks minna. Ma saan aru, et osalt ongi asi ka minus, kes ma ei varu asju ette ära, kuid poes ju peaksid ka teadma ja oma analüüse tegema, et inimesed ostavad asju, ka viimasel hetkel, ja nad jäävad lihtsalt potensiaalselt kasumist ilma.

25+

Tähistasin vahepeal ka sünnipäeva, kûll pigem vaiksemalt, sest ümmargust numbrit ette ei löönud, aga siiski. Tegelikult oli nii, et kuna ametlikult kolisime uude majja mõned päevad enne sünnat, siis pigem oligi sünnipäeva päev selline tavaline lahtipakkimise ja majasättimise päev. Käisime küll perega mere ääres jalutamas ning Noorhärra sai tsipake karusellidel hullata, kuid õige päev möödus rahulikult. Küll aga viis Miku mu eelmisel õhtul välja sööma ning saime üle pika aja kahekesi olla, kuna Miku ema tuli Noorhärraga mängima. Itsitasime veel Mikuga, et kauem kui poole kümneni me enam ei jõudnud olla ja ju siis vanadus hakkab märku andma 😀 Isegi Miku ema imestas, et nii vara kodus olime. Söömas käisime sellises kohas nagu Saltburn Spa Hotel, mis asub mõnusalt kõrgel ning kust avaneb randa ja rannikule ilus vaade. Plaanisime terve õhtu väliterrassil istuda, kuid päikese minekuga muutus olemine päris jahedaks, isegi pleedi all istudes, ja nii kolisime siseruumidesse. Söök oli väga hea ja boonusena sai sünnipäevalaps koha poolt ka ühe tasuta kokteili. Ühesõnaga väga mõnus õhtu oli.

Vastukaaluks oli meil pisike tähistamine sel nädalavahetusel. Kuna koroonapiirangute tõttu on meie sõbrad Wiganist ikkagi kriminaalselt vähe saanud meil külas käia (samuti meie neil), siis otsustasime teha grillika kõigile. Õnneks mais leevendati reegleid nii palju, et õue tingimistes, sh ka eraaiad, võib kokku saada kuni 30 inimest ning meie külalised rentisid AirBnB kaudu korteri, mis samuti on lubatud, seega roheline tuli oli antud. Ilmaga vedas meil samuti tohutult, sest nii laupäeval kui pühapäeval oli soe ja päikeseline (mina suutsin end isegi ära põletada) ning kuna rand ongi meist reaalselt 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, käisime päris mitu korda mere ääres ning lapsed ka ujumas. Sõbrad naljatasid, et nüüd on neil suvekodu ja puhkusepaik olemas 😀 Muidugi sai jalkale kaasa elatud ja üldse oli väga mõnus nädalavahetus, töölainele on ainult nüüd raske tagasi saada.

PS! Kuna tähistasime ikkagi ka minu sünnat, siis tahtsin pakkuda kartulisalatit ja küpsisekooki. Kui esimese jaoks oleksin koostisosad vabalt saanud tavapoest, siis Selga küpsiseid saab vaid idaeuroopa toidupoodidest (Kalevi küpsist ei ole ma isegi seal näinud müüdavat). Leidsime paar nädalat tagasi ühe sellise poe Middlesborough keskusest ja sõitsin sinna reedel tagasi. Ütleme nii, et see kant, kus too pood asub, on ikka täielik geto võrreldes sellega, milliste lilleaasade vahel ma siin igapäevaselt elan. Seal olles sa lihtsalt tunned, kuidas sind mõõdetakse pealaest jalatallani kui rikast inglise tibi, tänavad näevad trööstitud välja kuna igal pool on praht ja üleüldine vaesus. Karm. Ütlesin Mikule ka, et muidu ma kartlik ei ole, aga vot sinna kanti vabatahtlikult väga ei kipu, eriti pimedal ajal 😀 Aa salati ja koogimaterjali sain kätte, nüüd pugin salatit siiamaani, sest noh sai seda sutsu palju tehtud. See eest, mega hea tuli.

LÕPUKS OMETI :)

Ma ei ole siia sattunud nüüd üle nädal aja, ühelt poolt kahju, sest kirjutada mulle meeldib. Samas ei ole üldse kahju, sest me saime lõpuks ometi oma majaostu protsessi edukalt lõpule viidud ja oleme ametlikult tsipake üle nädala majaomanikud. On ikka mõnus tunne küll. Meil sattus juhtuma nii, et ostukuupäevaks sai 21 mai ning vanast kohast pidime välja kolima kuu lõpuga ehk lõpuks oli meil 10 päeva kolimiseks. Jumal tänatud, et need päevad meile jäid, sest veel nädal aega tagasi olime kergelt öeldes šokis. Aga kõigest järge mööda.

Viimati jäin pooleli 4. mail, kui ei olnud üldse selge, kaua veel aega võtab, et saaksime ostuprotsessi lõpetatud. Lubadused olid ja tulid, kuid konkreetsusest oli asi kaugel. Pärat postitust oli umbes nädalake vaikust ning siis oli nädala aega trianglit 😀 Esiteks helistas mulle agent esmaspäeval sama jutuga nagu tavaliselt, kus nemad ei ole infot saanud ja müüja plaanib maja müüki tagasi panna. Selles kõnes oli minu arust mingi palve ka meile midagi uurida (vot enam ei mäleta), igal juhul helistasin agendile tagasi, kuid kuna ta ei vastanud, jätsin teate tagasihelistamise palvega. Tol õhtupoolikul sattus Miku olema kodus ning kuna agendi poolne ähvardamine oli pikalt kestnud ning meid mõlemaid frusteerinud (lisaks hakkasime lõpuks kahtlema, kas me üldse tohime jagada infot, mida jaganud olime), võttis Miku ise agendi kõne vastu ning oli üpriski järsk ja otsekohene temaga. Mina oli kõrval ja kuulasin, sest ausalt oli vajalik, et neile öeldakse karmimad sõnad. Tundus, et sellega saime asjad selgeks. Tuli järgmise päeva lõunaaeg ning agent helistas uuesti. Seekord ütles, et ta sai meie advokaatidega ühendust ning tuli välja, et advokaadid ootavad meie poolset, küllaltki korraliku summa tasumist, enne kui saavad protsessiga edasi minna. Mis te arvate, et advokaadid meiega olid kontakteerunud sel teemal? Muidugi mitte 😀 Nii helistasin ise neile tagasi ning mulle lubati saata lõpparve koopia, kust selgus palju me üle peame raha kandma. Meie teada oligi puudu vaid viimase osa advokaatide tasust, kuid nende arvestus oli teistsugune*. Egas midagi, tegin siis kõik puust ja punaseks ette ja saime selle teema ka lukku. Pärast raha ülekandmist helistas ka meie advokaat selgitamaks kaugel asjaajamine on ning alles selle kõne käigus tunnistas ta, et nad on tegelikult umbes kuu oma ajagraafikust maas, kuna on nii ülekoormatud. No halleluuja eks 🙂

Kolmapäev oli kõige KÕIGE nõmedam päev üldse. Algas see sellega, et advokaadid ütlesid mingid paberid ikkagi puudu olevat. Kui ma vaatasin oma arhiveeritud pabereid (teinekord on hea, kui oled korralik OCD ja su süsteem on nii selge, et on selge), selgus, et olime need paberid saatnud juba kuu aega tagasi. Lõpuks tuli välja, et nende poolne assistent oli failide arhviveerimisel vea teinud. Okei, parebimajandus korras, hakkas järgmine kamajaa. Nimelt, kui saime aasta lõpus laenupakkumise, oli seal kirjas kaks eritingimust. Üks, et mõlemad tasume nulli teise panga krediitkaardid (mis ei olnud üldse probleem, sest minu mäletamist mööda olidki need suhteliselt aasta alguses tasutud) ning et jätkame ühe teise laenu igakuisete maksetega, mis kokku tegid summa X. Väga mõistlikud tingimused, kuna need tooted olid pangas A, meie laenu finantseeris pank B. Seega kolmapäeva hommikuks oli suhteliselt elevil, et asjad sujuvad, kuniks advokaatide assistent helistas, et kas me oleme eritingimustes mainitud laenu täielikult tagasi maksnud ja saaksime saata tõendid selle kohta. Olime kergelt segaduses, sest täielikust tasumise nõudest kuulsime alles esimest korda. Ei aidanud ka see, et mina selgitasin meili teel, et summa X koosneb 6 kuu igakuisetest maksetest, millest oleme kinni pidanud ja kui see ei aita, siis tegelikult olime teinud lisatagasimakse aprillis, seega olime põhimõtteliselt topelt eritingimustes nimatud summa tasunud. Ei aidanud see, et Miku seletas assistendile telefoni teel või et meie laenunõustaja saatis emaili advokaatidele pluss helistas. Nemad ajasid jura, et olid lausa panka helistanud ja eritingimuse kohta küsinud** ning ka pank oli öelnud, et see tähendab laenu täielikku tasumist. Lõpuks helistas advokaat ise ja pärast vestlust Mikuga sai aru, et eritingimus tähendab igakuisete maksetega jätkamist ja oleme ka selle tingimuse täitnud. Yee, tundus et saame edasi liikuda ning paluda pangal laen üle kanda ning valitsuselt boonussummas taodelda.

Ja siis, pool kümme õhtul saime kirja advokaatide kelleltki kõrgemalt bossilt, et esiteks ei saa me ühelt ISA kontolt ikkagi boonust kätte*** ja teiseks, ei ole laenu eritingimus täiedetud 😀 😀 😀 Nagu halllooooo, kui palju me peame ühe eritingimuse kallal võtma. Ütleme ausalt, mina ei suutnud sel õhtul enam pisaraid tagasi hoida, sest ühelt poolt oli meil ostja tugev survestamine lõpetada müügiprotsess ASAP, teiselt poolt aeglased ja ebapädevad juristid ja siis tuleb välja, et peame põhimõtteliselt kogu renoveerimiseks säästetud raha panema laenu saamise alla. Sel hetkel oli küll tunne, et taganeme tehingust ja elame oma üürikas õnnelikult edasi. Aga nagu öeldakse, siis hommik on õhtust targem – õnneks saime kohe samal õhtul kontakti laenunõustajaga, kellele saatsime edasi pangaväljavõtted tõendamaks, et oleme oma eritinigmused tasunud ning tema omakorda kontakteerus meie pangaga, et kiirkorras eritingimus selgitada. Juba järgmise päeva lõunaks oli meil täiendatud laenutaotlus olemas (ehk eemaldati mõlemad eritingimused üldse vältimaks advokaatide uut segadust) ning lõpuks saadi edasi minna protsessiga. Kandsime teise boonusosa raha ka üle ja jäime ootama. Selleks hetkeks oli teada, et protsess plaanitakse viia lõpule ning võti antakse meile üle 21. mail. See nädal ootamist oli mõnes mõttes pingeline, kuna me natuke kartsime ka, et miski läheb veel viltu, kuid samas olime juba tuimemaks muutunud, et kui tuleb veel mingi jama, eks siis tegeleme sellega. Õnneks saime 21. mail lõunal kõne, et protsess on lõpule viidud ning oleme maja omanikud. Võtmete kättesaamiseks peame aga agendile helistama, sest advokaatidel neid ei ole.

Ja siis, tuli viimane pauk sealt, kus me seda oodata ei osanud – nimelt jukerdas müüja veidike. Ehk kuigi oli teada, et ta ei ole maja elanud juba aastakese ja tema tütar kolis oma kaaslasega välja sügisel, enne kui meie käisime maja novembris teist korda vaatamas, pluss tal oli nädal aega teada, et protsess lõpetatakse kõigi eelduste kohaselt 21. mail, ei olnud ta maja oma viimastest asjadest ikka veel tühjaks viinud. Ja ta ei saanud seda teha enne, kui 21. mail peale kuut ehk tööpäeva lõppu. Seega palus ta, läbi agendi, kas oleme nõus et saame võtmed kell 8 naabrite käest, alternatiiv oli saada need veelgi hiljem või lausa uuel nädalal. No eks me pahurad olime, sest oli ju tema viimased paar kuud survestaud protsessi lõpetamist, samas tahtsime võtmed reaalselt kätte saada, seega olime nõus kell 8 neile järgi minema. Palusime siiski agendil, et annab minu telefoninumbri edasi talle juhuks kui midagi viltu läheb või ta jõuab maja varem tühjaks teha. Müüja minuga ei kontakteerunud ning mina sain võtmed kell 7 tänu sellele, et finantsnõustaja soovitas igaks juhuks tunnike varem kohale minna. Ütleme nii, et kui ma majja sisse astusin, kuid eriti järgmise päeva hommikul, oli ka selge, MIKS ta oma nägu ei tahtnud jaole anda. Üks asi on see, kui maja on tühi ja tulevad erinevad vead välja, mida vaja vuntsida, kuid lisaks sellele ei olnud ta mitte üks raas maja koristanud enne üleandmist. Me ei oodanud sügavpuhastust, kuid tolmariga oleks võinud põrandad üle teha. Samuti oleks võinud ta ära viia mustalt sisse jäetud ja haisema läinud sügavkülmiku, sest isegi kui lepingu järgi ta selle sisse jätma pidi, ei oleks me ilmselgelt seda kasutama hakanud. Miku emagi ütles, et kui ta maja 22. hommikul vaatama tuli, nägi ta KUI pikad näod meil Mikuga olid ja KUI suur pettumus meie silmist peegeldus. Meie suureks kergenduseks tuli kogu Miku pere meile pühapäeval appi ja saime 5(!) tunniga maja sügavpuhastatud, aga see tähendas ka, et pidevalt oli 3 täiskasvanut koristamisega rakkes. Saatsin hiljem agendile kirja, kus väljendasin meie nördimust selle üle, mis seisukorras maja meile jäeti, kuid sellele enam vastust ei tulnud. Kuigi müüjal oli jultumust paluda tema nimele tulevad kirjad naabri kätte anda (tea, kas ikka pelgab meiega suhelda :D). Kusjuures alles nädal hiljem mõtlesin, et oleksime võinud ju maja mitte vastu võtta ja öeldagi, et tehku elementaarne koristus selles, kuid jällegi, rahad olid ju omaniku vahetanud, diil lõpule viidud ja meil ei oleks olnud millestki kinni haarata. Se osas on küll siinne süstee jabur, et mõnel osapoolel justkui ei ole mingit kohustust. Aga mina usun karmasse, isegi kui ma reaalselt ei näe, kui see toimib.

Igatahes, veetsime selle vahenädala natukenegi maja ülesvuntsides, sest köök oli meie jaoks kõige täbaramas olukorras ning ilsmelt peame selle põhjaliku renoveerimise tooma tunduvaöt varasemaks kui algselt plaanisime, aga sellilse kiirdekoreerimise saime tehtud küll. Lisaks värvisin üle garderrobid meie ja Noorhärra toas ning panipaiga allkorrusel. 29 mai kolisime ametlikult sisse, selleks tellisime kolijad ehk meie vaev oli ainult pakkida ja siis jälle lahtipakkida ning ütleme nii, et üle hulga aja parimalt kulutatud 400 naela, sest 4.5 tunniga olid asjad ühest majast teise toodud, minul oli ainult näpuga näitamise vaev ning meil jäi mõnusalt aega üle et käia lõunal, osta nipet-näpet vajalikku ja alustada lahtipakkimisega. Eks läheb veel nädalaid kuniks kõik paigas, sest iga päev avastamise miskit, mida oleks vaja tellida ent juba hakkab vaikselt looma ning esmakordselt tunnen, et kui asju pahti pakin, siis ei ole enam seda vahet-pole-kuhu-asjad-panen-varsti-kolin-niikuinii-ära tunnet, vaid hoopis on see-on-minu-oma tunne. Ilmselt kajastan ka meie renoveerimise protsessi ning esimene postitus tuleb kindlasti köögi kohta. Eile koristasime ja andsime ka üürikoha tagasi ning nüüd olemegi täielkult uues kohas. Täna tegeleme ka erinevate teenusepakkujate vahetamisega ja see on MEGA MEGA pikk ning aeganõudev protsess, sest ei ole ju nii et saad kohe liinile 😀

*kuna me ei olnud üldse rahul oma advokaatide tööga, just professionaalsus ja venimine, siis mõtlesime ka ise venitada viimase osamaksuga, lisaks panna kokku pikk kiri põhjustega, millega me rahul ei jäänud ning paluda nende poolset arvamust ning potensiaalset hinnaalandust. Siin aga oli konks ehk kuna meie laenuraha ning omafin olid kõik advokatide kontol, siis nemad ei olnud nõus raha enne üle kandma, kui ka nende tasu oli arveldatud. Ehk oleks me hakanud oma jonni ajama, oleks asi veelgi veninud. Meil aga oli juba korralik tüdimus protsesist ja tahtsime lihtsalt sellega lõpule saada ning kandsime ka viimase osa tasust üle. Kaalusime küll teha ametliku kaebuse, kuid tõenäosus mingigi kompensatsiooni saamiseks oleks pigem pisike, siis otsustasime, et asi ei ole närvirakkusid väärt. Seda enam, et tegelikult andsid nad viimasel kuupäeval küllaltki asjalikku nõu ja toimetasid väljaspool ametlikku tööaega, et kindel olla meie võtmete kättesaamises. Tagasisidet me siiski ei jätnud ja ilmselt tulevikus pigem väldime selle firma teenuste kasutamist.

**kui me algul olime paanikas, et mis värk, siis ühel hetkel juba hakkasime arutama, et kuidas saab advokaadi assistent väita, et ta suhtles meie laenu teemal pangaga. Esiteks, on tema kolmas osapool ja privaatsuse nõuded on siinmail ikkagi karmid. Teiseks vaevalt ta teadis kellega pangas täpsemalt rääkida ning helistas pigem üldisele infoliinile, kus võib-olla ei oldud ka kõige pädevam. Kolmandaks, jah meil oleks olnud võimalik see viimane jupp ära maksta, kuid see raha oli mõeldud renoveerimiseks ja kurja küll, olime juba pahased et advokaadid oma joru ajavad ja pigem ebapädevad on. Eritingimus oli sõnastatud nii, et no kuskilt ei loe välja, et peaksime laenu täies ulatuses ära maksma. Kui meie seda esimene kord nägime, siis tekkis meil üldse küsimus, et mis laenust räägitakse, sest meil ei olnud selles ega ligilähedaseski summas laenu võetud.

***tuli välja, et Miku oli kunagi ammu omale juba ISA konto avanud, kuid mitte kunagi seda reaalselt kasutanud. Selleks hetkeks, kui hakkasime oma maja sissemaksu koguma, oli tal see meelest läinud. Kui valitsus hakkas uurima, siis muidugi nägid nad kahte kontot ning tuleb välja, et selle toote tingimustes on kirjas, et arvesse võetakse kõige esimesena avatud kontol olevad summad. Kuna seal oli ümmargune 0, siis muidugi ei olnud millegi pealt boonust arvestada ja maksta.