Kas maaklerit on vaja?

Esimest korda puutusin maakleritega rohkem kokku umbes 10 aastat tagasi Eestis, kui sai nähtud kinnisvara ostmise/müümise köögipoolt. Detailselt ma enam ei mäleta, kes mida kellele kui palju näitas, kuid mul on meeles, et juba siis tekkis küsimus, kas kinnisvaramaaklerit on vaja kasutada või ei. See sama küsimus tõusis päevakorda ka mõned aastad tagasi, kui osalesin kinnisvarakooli korraldatud koolitusel “Kinnisvara ABC“. Tol korral ei suudetud mind siiski veenda, et maakleri kasutamine oleks müüjana väga kasulik, kuna üldjuhul on ju müüja see, kes vahendustasu maksab. Kui ma hetkel Eestis elaks ja peaksin kinnisvara müüma, siis teeksin seda eraisikuna ning pigem keelduks maaklerit kasutamast, sest ma ei näe lisaboonust nende teenuse kasutamisel.

Nüüd elame UK’s ja lähitulevikus on käsil esimene kinnisvara ostutehing, mis tähendab, et erinevate objektidega tutvumiseks oleme pidanud suhtlema ka maakleritega. Kui mõned aastad tagasi hakkasime uut üüripinda otsima, siis jäi nende tegevusest pigem nadi mulje, kirjutasin tookordsetest emotsioonidest ka siin. Kas kahe aastaga on midagi muutunud? Mina ütleks, et pigem mitte, vähemalt meie kogetu põhjal.

Näide number 1 – maakleriks on nooruke piiga, kes jääb natukene hiljaks (teades UK liikust, siis on see andestatav). Ta teeb meile objekti ukse lahti ning lubab meil lahkelt ringi vaadata, kuid ise ei ole üldse entusiastlik maja tutvustama. Me käime toast tuppa, tema hoiab eemale. Aeda saamiseks pidin eraldi paluma tagaukse lukust lahti teha, garaaži me ei näinudki, sest võtmeid ei olnud. Kui küsisime midagi maja/naabrite kohta, siis pigem ei teadnud ta vastuseid, kuid oli varmas uurima, kuidas läks meie eelmine külastus teisel objektil. Seega kõige ehtsam näide sellest, et maakler on see kes teeb ukse lukust lahti, paneb tuled põlema, ning hiljem kustutab tuleb ning lukustab ukse.

Näide number 2 – maakler on juba ilusti kohal, mis on väga positiivne. Astume majja ning ta hakkab väga entusiastlikult näitama nii maja kui rääkima erinevate tubade kohta. Siiani kõik positiivne. Siis küsis Miku kütesüsteemi kohta, mille vastust ta ei teadnud. Edasi uurisin mina, kes otsesed naabrid on, kuid seda ei teadnud ta ka. Lõpuks uurisime, et kuidas piirkond üldiselt on, sest seda kanti ei olnud me veel enne külastanud. Olime tähele pannud, et suhteliselt lähedal on endiste sotsiaalmajade piirkond. Mis te arvate, kas ta oskas midagi vastata? Muidugi mitte. Ta lubas meid lahkelt nii aeda kui garaazi vaatama minna, kuid pigem jäi ise tuppa. Noh jah, sellele majale me pakkumist ei teinud.

Näide number 3 – helistan, et minna vaatama just turule tulnud maja. Teisel pool võtab telefoni vastu hästi entusiastliku häälega noormees,  kes kõigepealt küsib minu andmeid – nimi, telefoninumber, emaili aadress, praegune elukoht, kas müüme ise ka midagi. Noh selline tavapärane protseduur, et mind andmebaasi kirja panna. Ja siis hakkab edasi uurima, et milliseid maju me vaatame, mis on meie eelarve, kas meil on laen juba olemas, sest neil on väga hea laenumaakler firmas. Kui üritan viisakalt keelduda, kuna tõesti oleme enda finantsnõustajaga väga rahul, siis ei jäta too kutt jonni. Tegelikult tahaks ta pikalt saata, aga mul on ju vaja saada vaatamise aeg kirja. Lõpuks luban, et las see nõustaja siis helistab (muideks, ta siiamaani helistab). Jõuame lõpuks asjani ja ütlen, et saame vaatama tulla kas õhtuti peale kuut või nädalavahetusel. Aga oh häda, pea kõik maaklerid lõpetavad oma tööpäeva kell 5, laupäeval kell 3 ja pühapäeval ei tööta üldse. Arvestades, et laenusaaja käib üldjuhul tööl, mis on päris kaalukas fakt, siis millal vaatama minna saab? Tolle maja vaatamise aja saan alles 10 päeva pärast laupäeva hommikupoolikul. Etteruttavalt ütlen, et seda maja me vaatama ei jõudnudki.

Ehk, ostjana ma tõesti ei saa aru, milleks kasutab müüja maaklerit. Okei, ta paneb sul maja ette müügikuulutuse sildi, ilmselt teeb majast hea kvaliteediga pildid (mitte alati kusjuures), paneb su müügikuulutuse veebi, on esimene kontaks potensiaalse ostjaga ning teinekord näitab ka maja (mitte alati). Aga seda kõike saab ju ise ka teha, ma tahaks loota vähemalt. Mis kasu oleks minul müüjana maaklerist, kes ei tea elementaarseid asju minu maja kohta? Päriselt? Mille eest ma talle maksaks? Näiteks juhtus meil mitu korda nii, et broneerisime endale vaatamise maakleritega kuskile hilisesse tulevikku (sest ülla-ülla, maaklerid olid liiga ära bronnitud), aga seal samas oli maju, mida omanik ise näitas juba järgmisel päeval ning meile meeldis see maja nii väga, et tühistasime maakleriga vaatamised. Aga mis oleks siis juhtunud, kui maakler oleks olnud nõus õhtul kauem tööd tegema ja meile maja näitama juba mõne päeva pärast – äkki oleksime hoopis selle maja kasuks otsustanud? Minu silmis näiteks kaotab müüja potensiaalseid ostjaid just selle läbi, et maakleril ei ole aega/viitsimist näidata. Aga miks ma siis omanikuna üldse maaklerteenust kasutama peaks, kui see hoopis pärsib müügiprotsessi?

Ja see, et maja kohta ei teata elementaarseid asju … kui mina oleks maakler, siis objekti müüki võttes, ma läheks ja tutvukski sellega kõigepealt kui ostuhuviline. Küsiks omanikult nii palju erinevaid küsimusi, et maja tutvustades ma ei jääks jänni ega maigutaks suud. Ja kui tõesti juhtubki, et ma midagi ei tea, siis võtangi omanikuga ühendust ja tegelikult ka helistan ostuhuvilisele tagasi.

Oma kodu ostmine – jätkame otsinguid

Jäin oma järjejutuga pidama 10 jaanuari peale, kui olime müüjaga jõudnud hinnas kokkuleppele ning hakkas pihta bürokraatiline pool. Kõigepealt saatis meie advokaatitiim meile esmased paberid ja vormid täitmiseks, samuti ka nende teenuse hinnapakkumise. Lisaks hakkas finantsnõustaja kokku panema meie faili leidmaks sobivaim laenupakkuja. Saime ka postiteel kinnituskirja müüja kinnisvarafirmalt, et müügiprotses on algatatud.

15 jaanuar käisime kiirelt müüja agentuurist läbi, et viia enda originaaldokumendid millest tehti kohapeal koopia ning lisaks kinnitasime oma aadressi.* Edasi sõitsime kokkusaamisele finantsnõustajaga, sest siiani olime asju ajanud ainult kas kirja või telefoni teel. Kohtumine oli hästi informatiivne ja mõnus – näha oli, et inimene teab, mis ta teeb ja ta reaalselt üritabki sulle parima pakkumise/lahenduse leida. Avaldasime ka oma muret majas nähtud niiskuse osas ja otsustasime koos nõustajaga, et ilmselt on mõtekam tellida natuke kallim, kuid põhjalikum ekspertiis. Läksime sellelt kokkusaamiselt minema teadmisega, et ilmselt saame laenu ühest suurimast pangast mitte mingist väiksest finantsasutusest, mille üle olime meeldivalt üllatunud.

Kuna ekspertiisi nõuab laenu andev asutus, siis jäi selle korraldamine finantsnõustaja teha. Saime kinnituse, et maja minnakse hindama 23. jaanuaril ning vastus peaks tulema päris ruttu. Samal ajal allkirjastasin mina meiepoolse lepingu ekspertiisi teostajaga ning üldse täitsin ning skännisin ja saatsin erinevaid pabereid advokaatidele. Reede õhtul tulid head uudised, et maja on hinnatud summale, milles me müüjaga kokku leppisime ehk laenuandja ei tee meile takistusi vajaliku summa saamisel.   Tundsime Mikuga suurt kergendust, et kui maja müügihind on see, milles meie kokku leppisime, siis ei saa niiskusprobleem olla tõsine. Oi, kuidas me eksisime.

Esmaspäeval anti advokaatidele roheline tuli, et võib hakata bürokraatiaga tegelema. Siiani olime palunud meie juhtum nö ootele panna, kuniks selgub ekspertiisi tulemus. Me ei soovinud maksta teenuse eest, mida meil võib-olla isegi vaja ei lähe, juhuks kui loobume ostust just niiskuskahjustuse pärast. Teisipäev oli meie jaoks ikka paras hullumaja. Kõigepealt kirjutas meile advokaadibüroo ja küsis kas meie sissemakse raha on minu või Noorhärra kontol**. Ma ei saanud algul arugi, et millest selline küsimus, sest sissemaksuraha tuleb ju ISA kontotelt. Küsimus oli sõnastatud ka nii, et uuriti kus asub lastetoetuse raha, seega lihtsalt selgitasingi, et see summa tuleb minu kontole, mille ma kannan Noorhärra kontole ja mille lõpuks kandsime oma säästukontole. Sellest tuli välja omakorda jaburdus – nimelt kui raha on juba kord Noorhärra kontole kantud, siis loetakse seda tema rahaks ja kui me tahaks seda sissemaksuks kasutada, peaksime tema nõusoleku selleks saama. Aga tegu on ju alaealisega 😀 See muidugi ka ei loeks, et meie oleme tema vanemad ja seaduslikud eestkostjad. Ma ausalt läksin päris närvi, et milles probleem on, sest mina sain aru, et me ei tohi seda summat üldse kasutada. Õnneks finantsnõustaja suhtles nendega ja tuli välja, et omafinniks ei tohi seda kasutada. Tegin kohe omad arvutused ja kirjutasin finantsnõustajale vastu, et ma ei saa aru, mida advokaadid jahuvad, kuna meie 2 ISA’t + boonusraha katavad ilusti meie omafinni ära, isegi rohkem, kui 5%, et mis lisadeposiiti nad taga ajavad. Õnneks tuli välja, et advokaadibüroo kolistas ämbrit.

Aga suurem pettumus saabus ekspertiisi tulemusega. Nimelt nõustus raport, et kuigi kokkulepitud hind on okei, siis maja tegelik väärtus 6 tuhat vähem, sest … paramparaa .. majal on KORRALIK niiskuskahjustus, pluss puiduosadel (uksepiidad ja põrandaliistud) ka mädanikku , mida me ise tähele ei pannudki. Raportis hinnati erinevaid maja osasis 3-palli süsteemis, kus 3 tähendas seda, et asi on väga tõsine ning vajab kohest reageerimist. Niiskuskahjustus ja mädanik oli hinnatud kolmele. Me mõlemad tundsime Mikuga end petetult – kurja, me juhtisime vaatamisel tähelepanu niiskusjälgedele ja küsisime kui hull see on. Mul läks lõpuks sassi, kui mitu korda omanik korrutas, et selles majas ei ole niiskusprobleemi, et niiskuskahjustus tuleb vaid välisseintele (no magamistoas see oligi ju välisseinal) ja tegu on tipp-topp majaga. Et ainuke rõskus maja siseseintel tulenes sellest, et viimased üürnikud ei kütnud maja korralikult ning ei õhutanud pärast dušši all käimist. Ma ei teagi kas nad mängisid lolli ja lootsid, et me langeme nende hea jutu õnge või nad päriselt ei teadnudki, kui tõsise probleemiga tegu on, kuid fakt oli koheselt selge, et meie seda maja vähemalt kokkulepitud hinnas ei osta, kui üldse sedagi.

Õhtul kodus arutasime, et mis edasi saab. Üks variant oleks hakata korralikult hinnas alla kauplema. Mina olin nõus, et otsimegi eksperdi, kellega kohale minna ning kes hindaks remondifondi suurust ning küsime selle summa alla. Samas ega enne ju teagi kui suureks ja kalliks remont kujuneb, kui seda tegema ei hakata. Nüüd tagantjärele mõeldes olid põrandad näiteks kaetud suhteliselt uue vaipkattega ning tekkis koheselt kahtlus, kas äkki millegi varjamiseks? Lisaks ütles Miku, et isegi kui saame hinnas alla, siis meil peab olema remondiraha reaalselt olemas, sest sellega peaks kohe tegelema hakkama. Hetkel meil ei oleks neid tuhandeid kuskilt võtta, kuna plaan on osta maja, mis konstruktiivselt on heas korras ning mida saame seest värskendada jupikaupa. Miku küsis nõu ka paari tuttava käest ning kõik ütlesid kui ühest suust, et kui tegu on niiskuskahjustusega, siis hoia heaga eemale. Muideks, tänaseks ehk 10 päeva hiljem, ei ole maja tagasi müüki pandud, äkki siis ikkagi saadi probleemi tõsidusest aru ning nüüd tegeletakse sellega.

Nii kirjutasingi järgmise päeva hommikul müüja agentuurile, et ekspertiis tõi välja tõsise niiskuskahjustuse ning me loobume oma pakkumisest. Kuna mulle tol päeval vastust ei tulnud, helistasin neile järgmine päev, et saada kinnitus meie loobumisteate saamise kohta. Tuli välja, et minu kiri oli spämmi läinud (!). Eks agent üritas ikka veenda, et äkki saab kuidagi hinnas uuesti kaubale, kuid ma olin suht resoluutne ning ütlesin otse välja, et me tunneme endid petetuna müüjate poolt ning loobume täielikult. Eks muidugi oli kahju, sest nagu eelmises postituses kirjutasin, siis potensiaali oli korralikult sel majal ning me oleks saanud jääda oma praegusesse külakesse edasi, lisaks ma juba lammutasin seinu ja dekoreerisin mõttes seda maja 🙂 Aga ju siis pidi nii minema.

Muidugi hakkasime juba samal õhtul uuesti kuulutusi vaatama, kuid miskit erilist ei hakanud silma. Nüüd me pigem võtamegi asja rahulikult, sest nii palju saime targemaks, et laenu saamisega meil probleeme ei teki, isegi kui Miku töökohta vahetab (mida ta ka tegi). Lisaks on meil reaalne ettekujutus kuumakse suurusest. Saame ka ISA kontodele rohkem raha juurde koguda ning omafinni summat suurendada. Lõpuks ju saame ise sedapidi võitu. Advokaadid saatsid meile ka makstud deposiidi tagasi. Ainult finantsnõustajale peame pisike summa juurde maksma kui ta järgmise objekti asju ajama hakkab, sest kõik hinnastamine toimub objektipõhiselt. Ja kuigi algselt oli tunne, et kaotasime raha, kuna maksime põhjalikuma ekspertiisi eest, mille tõttu ostust loobusime, siis tegelikult säästis see natuke rohkem makstud summa praegu meile tulevikus tuhandeid.

*UK’s on mingil põhjusel hästi oluline erinevate toimingute puhul kinnitada, et sa elad sellel aadressil, kus sa väidad end elavat. Sinu sõnast ei piisa, vaid sul peab olema ette näidata kas kiri pangast, kommunaalide arve vms ning see ei tohi olla vanem kui 3 kuud. Meie puhul on näiteks “vahva” see, et kõik kommunaalid maksame otsekorraldusega ja isegi kui midagi postiteel saadetakse, on need kõik Miku nimel. Seetõttu olen ma hakanud alles hoidma mulle saadetud pangapakkumisi, mis muidu suht kohe prügikasti lendaks 😀

**Tegime Noorhärrale kohe peale sündi konto, kuhu olime kandnud igakuise lapsetoetuse just selle mõttega, et kogume niimoodi eraldi raha kui kunagi maja ostma hakkame.  Selle raha kandsimegi oma ühisele kogumiskontole mõned kuud tagasi, et kasutada erinevate teenustasude maksmiseks. Maja sissemaksuks plaanisime kohe algusest peale kasutada ainult kahte ISA säästukontot.

Oma kodu ostmine vol.4

Nonii, ongi meil esimene majavaatamise kogemus seljataga. Kuna meil oli juba ette teada, et reedel on Mikul vaja lõunast autot, siis tegin endale kodukontoripäeva. Otsustasime hakata ka vaikselt maju vaatamas käima ning broneerisime 2 vaatamist reede lõunaks. Tegelikult oli üks maja veel, mis piltide ja kuulutuse järgi oli meie kõige eelistatum variant, kuid selle maja omanikuga me ei jõudnudki kellaajas kokkuleppele. Eks proovime uuel aastal uuesti 🙂

Aga majadest. Esimese maja puhul tundus piltidelt kõik ilus, ainuke, mis meie entusiasmi veidi maha tõmbas oli asukoht – jah, maja asub meie praeguseks külakeses, kuid natuke lähemalt järgmisele külale, mis on natuke kehvem kohake. Ideaalis me vaataks maja just teisele poole külakest. Ehk kui ma seisaks praeguse maja eeshoovis, siis paremale jääb eelistatum piirkond ja vasakule mitte. See maja asus vasakul. Lisaks tundus olevat lahedalt ruumi mitme auto parkimiseks (praegu näiteks peame jagama parkimisala mitmete naabritega ja mitte alati ei ole parkimiskoht garanteeritud).

Tegu oli kuulutuse järgi nelja magamistoaga paarismaja boksiga. Piltidelt oli tegu väga ilusa majaga väljast, aed tundus suur ning nö maja taga ei olnud naabreid (ehk tegu oli ääremaa kinnistuga). Minule see meeldis, sest ei olnud nii kokkusurutud tunne. Jõudsime aegsasti kohale ning esimene üllatas meid positiivselt KUI suur oli tegelikult eesaed. Maja näitas meile omanik ise, kelleks oli vanem härra, hiljem jutust selgus, et ta elab üksi ning maja on lihtsalt suureks jäänud pärast laste äraminekut. Allkorrusel oli elutuba, köök, söögituba ning magamistuba – kõik paraja suurusega ja eraldiseisvad. Lisaks veel tualett. Kui hiljem Mikuga oma muljeid arutasime, siis oli mõlemal tekkinud mõte lammutada sein köögi ja söögitoa vahelt ning teha see osa avaramaks. Samuti tekkis mõlemal mõte, et alumise korruse magamistuba saaks kasutada külaliste-kontoritoana. Aed oli muidugi mõnusalt suurem kui praegu, oli see nö kolmes osas, et oli majaäärne ala, siis murulapp ja aiaäärne istumisala. Lisaks veel lukustatav värav, et pääseda maja taga asuvale jalutusrajale. Muideks, oleme Noorhärraga niipalju mööda seda rada jalutanud. Miku heameeleks, ei puudunud ka garaaz. Üleval korrusel oli vannituba-WC ning kaks magamistuba, mõlemad ikka ülekeskmise suuremad. Et kus siis see neljas magamistuba oli – tuli välja, et vanahärra oli ise neljandast magamistoast teinud söögitoa ja see sobis majja suurepäraselt. Kuna ülemise korruse magamistoad olid ikka paganama suured, siis mahutaks need lahedalt kaks last ühte tuppa pluss olenemata, kumma toa endale võtaksime, oleks ikkagi lahedalt ruumi. Lisaks olid mõlemas toas korralikud panipaigad.

Lahkusime sellest majast hästi positivse tundega, mõlemale meeldis maja väga. See maja oli näide sellest, et tegelikult oli maja tunduvalt paremas seisus kui piltidelt paistis – jah värskendust oleks vaja ses osas, et uued tapeedid ja vaibad, kuid maja on elamiskõlbulik juba nüüd. Vanahärra ütles, et tal pidevalt käib vaatamas inimesi ning isegi aktsepteeris ühe pakkumise, kuid too paar ei saanud laenu piisavalt. Põhimõtteliselt olime Mikuga mõlemad valmis majale pakkumise tegema, aga kuna meil ei ole seda DIP’i paberit, siis me ei ole kindlad, et meile antakse laenu 95% ulatuses, sest meil hetkel on koos 5% sissemaksu pluss erinevad tasud (sissemaks ja  teenustasude peab endale olemas olema, et DIP tehtud saaks). Nüüd närime küüsi, et millal ISA kinnitused jõuavad, et saaksime kogu paberimajanduse Laenunõustajale saata ja loodame, et keegi teine vahepeal maja ära ei osta.

Teine maja oli samas kandis, jõudsime sinna veidike varem ja saime rahulikult väljas ringi vaadata. Miku märkas kohe, et maja ei ole nii heas seisukorras kui esimene. Kui me lõpuks sisse saime, siis esimesena tundsin kohe kui külm majas oli. Omanikud olid uude kohta kolinud ja müüsid tühja maja seega muidugi nad ei kütnud tühjalt seisvat maja. Minu jaoks on see kohe koht, mis tõmbab maja väärtust maha, sest tekib kõhe tunne külmas majas ringi vaadata ning niiskus ja rõskus tunduvad majja jõudnud olevat. Kuna maja põrandad ei olnud täielikult vaipade all nagu esimeses majas, hakkas kohe silma, et põrandad vajavad renoveerimist või vaipadega katmist. Allkorruse esiku seinad vajaksid korralikku värvikihti, kuid ülejäänud ruumid olid täitsa okeikad. Köök oli mõnusalt suur ja avar mahutades nii kööginurga kui söögilaua, lisaks oli kirjutuslaud kodukontori tarbeks. Maja ainuke vannituba ja vets asusid samuti allkorrusel. Üleval oli 3 magamistuba, väiksemad kui esimeses majas, kuid see-eest võimaldaks lastele eraldi tubasid. Aed oli kohutavalt väike ning ümbritsetuna igast küljest naabritega, seega jäi mulje eriti väiksest aiast. Lubasime küll teada anda, kui soovime pakkumise teha, kuid olime suht kindlad juba sisseastudes, et seda maja me ei soovi. Lihtsalt ei tekkinud seda vau efekti ning lisaks makiss see maja rohkem kui esimene.

Seega praeguseks jätamegi vaatamised sinna paika, sest kohe tulevad pühad ja meie sõidame ka minema. Samas, eks jaanuaris hakkab kõik uue ja suurema hooga pihta 🙂 Ja kui see esimene maja on mõeldud meie omaks saama, siis kindlasti asjad lahenevadki selles suunas 🙂

Oma kodu ostmine vol. 3

Jätkates teemal oma kodu, siis enne jõule oleme olukorras, kus panime asjad nö liikuma. Vaatasime, et meil on piisavalt raha hetkel koos, et osta maja 5% omafinantseeringuga ning kirjutasime Laenunõustajale, et hakkame vormistama DIP’i (Decision in Principle). Selleks on meil vaja saata posu paberimajandust ning kõik neid ei saagi me läbi internetipanga kätte. Seletasin juba ka Laenunõustajale, et ilmselt tuleb kogu paberimajandus alles vahetult enne uut aastat. Ehk vaja on esitada:

  • koopia meie mõlema passist ja juhilubadest
  • meie mõlema pangakontode viimase 3 kuu väljavõte
  • minu viimase 3 kuu palgatõendind
  • Miku viimase 13 nädala palgatõendid
  • tõend omafinantseeringu olemasolust, väljavõte kogumiskontost sh ISA
  • andmed ostetava kinnisvara kohta, sobib kui saata müügikuulutuse link
  • täita igakuise eelarve fail, mis saadeti Laenunõustaja poolt – vaatasin seda korraks ning nad tõesti tahavad teada iga pisidetaili, kuhu meie eelarve kulub

 

Miks meie asjad veidike venivad on see, et ISA jaoks oli meil vaja pangalt tellida tõend hetkeseisu kohta, sest internetipank ei andnud võimalust väljavõtet printida ning ekraanitõmmis ei sobiks. Kuna jõulud on tulemas, siis ilmselt saabuvad need paberid vahetult enne aastavahetust, mil meie Eestis oleme ning setõttu saamegi kõik paberid saata talle alles jaanuari algul.

Iseensest läheme homme (reedel) juba esimesi objekte vaatama, eelkõige et saada tunnetus, et mida vaadata ja millele tähelepanu pöörata. Vähendasime ka oma maksimaalset eelarvet maja ostuks, et mitte ennast kohe lõhki rabeleda. Seetõttu vaatame ikkagi maju ka meie praeguses külakeses, kuid pigem selles nö paremas osas. Maja puhul on meie jaoks oluline järgmine:

  • miinimum 3 magamistuba – UK’s räägitakse magamistubadest, mitte üldisest tubade arvust. Ehk kui Eesti mõistes elame me hetkel 3-toalises korteris, siis UK’s nimetatakse seda kahe magamistoaga korteriks.
  • Kindlasti peab olema aed – üllatavalt kombel on nii mõnigi objekt väga ilus ja mõnus, kuid puudub aed
  • Kindlasti peab olema garaaz – seda pigem asjade ja Miku ratta hoiustamiseks, sest autot pargime pigem väljas
  • ei tohiks asuda peatänaval – hetkel elame nii ja see lärm, mis majja kostub ja praht, mida esiaiast leiame, on jube
  • Boonuseks võiks olla verandake, teine vets ja asuda tuppiktänavas

Eks vaatab, mis muljed meid pärast esimesi külastusi valdavad. Mina mõtlen, et peame olema kannatlikud ja väga avatud mõtlemisega. Kuniks maja on ehituslikult korras, siis kõike muud saame ise muuta ja paremaks teha – uued vaibad ja tapeedid; seinu/kappe saab alati värskendada uue värviga; võib-olla isegi muuta tubade asetust ja lammutada seinu; võib-olla on maja hetkel pigem väiksem, kuid võimaldab juurdeehitust; aeda saab alati oma maitse järgi muuta (loe külvata muru). Ehk ma oleksin väga üllatunud, kui leiaksime maja, kus midagi kõpitseda vaja ei ole, vaid meiel jääb ainult sissekolimise vaev, … aga ega kunagi tea ju 😉

Kasutatud asjade müümisest

Ma olen maininud paaril korral, kuidas kasutatud asjade müük siin maail eriti ära ei tasu, sest pigem saadakse uusi asju poest pea sama või isegi odama hinnaga. Erandiks oli küll Miku müügireis ühele kirbukale, kus ta sai ikkagi märkimisväärselt paljudest asjadest lahti ning ka müügist saadud summa oli päris korralik. See on aga olnudki ainuke selline korralik raha, mis meie kasutatud asjadest saanud oleme. Räägin oma kogemusest veidike lähemalt.

Pärast kirbukareisi oli meil ikkagi alles kaks korralikku kastitäit asju. Miku arvas, et viime need asjad lihtsalt prügimäele ja on meie mure murtud. Mina aga (ihnuskoina) ei saanud lubada korralikke asju lihtsalt ära visata ja nii võtsin südame asjaks proovida nendest näoraamatus erinevate kohalike müügigruppide kaudu lahti saada. Veetsin aega sorteerides sarnased asjad gruppidesse, et niimoodi “komplektis” müüa selmet et üks haaval neist lahti saada. Meil oli ikka väga palju erinevat kaupa – kasutatud riided, erinevas suuruses ja kujus vaasid, ühekorra kasutatud võileivagrill, laste puzlematid, raamatud, DVD’d, tehnikavidinaid, erkkollased tööriided, laste pehmed mänguasjad, uus beebimonitori komplekt, beebi piimapudelite desinfitreerimise komplekt kusjuures viimased 2 olid uued ja veel pakendis. Mul kulus ikka mõned tunnid sorteerimiseks, pildistamiseks ja kuulutuste ülespanekuks. Lisaks uuendasin nende staatust iga paari nädala tagant, et kuulutus ikka grupis esimeste seas ilmus. Kui palju sellest kasu oli? 0, suur ümmargne 0. Mitte keegi ei tundnud asjade vastu huvi, sest neil kõigil oli hinnasilt juures. Ainukese asjana läks kaubaks monitorikomplekt ja seda ka pärast hinnalangetust. Mina ikkagi nii kergelt alla ei andund ja vahelduva eduga kustutasin ning panin kuulutused uuesti üles, kuid tulutult. Lõpuks mitmeid kuid hiljem viskas mul kastide otsas elamine üle (kuna need asjad olid meil kastides toas) ja viisin kõik ühte heategevuspoodi. Issver, kui hea tunne oli need asjad lihtsalt ära anda ja koju tühja ruumi juurde saada. Kasutatud riided viisin spetsiaalsetesse konteineritesse, mis koguvad raha vähiga võitlemise vastu. Kusjuures siiamaani viin enda ja Miku vanu riideid konteineritesse.

Laste asjadega on nii ja naa. Mingid esemed tunduvad kiirelt müügiks minevat, mõndasid ei taheta tasuta ka. Kui Noorhärra kasvas oma söögitoolist välja, panime selle müüki. Too läks koheselt kaubaks. Ühel hetkel leidsin kappe koristades erinevaid lutte, pudeleid, plastikkonteinerid püreede hoidustamiseks, küüntekääride komplekti ja erinevas vanuses lapsele joogipudeleid, mille panin ühe komplektina üles, et annan tasuta ära. Ma tahtsin lihtsalt tränist lahti saada ja olin kindel, et raha mulle nende eest ei anta. Issver, milline jooks läks nende peale lahti, ikkagi tasuta. Ei pea vist täpsustama, et sain nendest poole tunniga lahti, kuigi lubasin ise kohale viia. Edasi panin kuulutuse, et annan tasuta ära hunniku beebiriiete riidepuid, mis läks ka koheselt minema, sest jällegi tasuta ja ütlesin, et viin ise ära (tookord tegin trenni ja sõitsin rattaga kohale). Noorhärrast väikseks jäänud riideid olen üritanud müüa erinevatel hetkedel ning siiani tulutult – ei aita hinna madalaks laskmine, üksikute piltide lisamine toodetest ja isegi lubadus asjad kohale viia. Inimesi ei huvita. Kui ma mõned nädalad tagasi kirjutasin, et mul jäi Noorhärrast kaks kotitäit riideid üle, mille müüki panin, siis oli huvi jällegi 0. Nendele kahele kotile lisandus kolmas kott pluss jalanõud. Ma isegi ei hakanud viimaseid kahte müügiks kuhugi lisama, vaid seekord annan kogu kupatuse heategevuseks ära. Mulle meeldb mõte sellest, et annan asjad reaalsetele abivajajatele kui viin taaskasutuspoodi (tasuta kusjuures), et siis keegi nende müügi eest raha saaks.

Oleme üritanud ka mõndasid mööbliesemeid müüa või ära anda. Vanast madratsist lahti saamise saaga panin kirja SIIN, 8 kuud hiljem seisab see madrats endiselt garaažis 😀 Eelmine aasta saime kingituseks grill-suitsuahju, mis suitses natuke liiga korralikult (või me ei kasutanud seda õigesti). Igatahes tahtsin mina saada nö traditsioonilist grilli ja nii jäi suitsutaja seisma. Selle müümine oli samuti minutite küsimus, sest me olimegi reaalselt seda korra kasutanud. Siis jäi meil üle üks Ikea raamaturiiul, mida algul müüsin kokkupanduna, siis pakkusin tasuta kokkupanduna kuni lõpuks võtsime selle juppideks ja viisime prügimäele.

Mis ma äelda tahan, ja mida tõdesin ka kevadises postituses, siis taaskasutus kui selline ei tundu kahjuks siin maal nii populaarne olevat. Tekib küsimus, kas inimesed on tõesti finantsiliselt nii palju paremal järjel …

 

Jõulude ootuses

Viimased paar aastat olen jällegi oma jõulutunde üle leidnud. Tea, kas tegu sellega, et peres on laps, kes vaimustub kõigest ja kõigist, või olen ise enda suhtumist ja mõttemaailma muutnud, kuid alateas UK-sse kolimisest mulle nii meeldib kõik jõuludega seonduv. Eks muidugi ole neid, kes pingutavad näiteks kaunistustega üle (panevad need üles liiga vara ja hoiavad üleval liiga kaua või ongi liiga palju asju), kuid tegemist on ju rõõmu ajaga ja eks erinevatele inimestele meeldivadki erinevad asjad. Mäletan, et kui Noorhärra oli just sündinud, siis me läksime jõuluõhtul koduküla peale jalutama, et lihtsalt nautida seda tuledesära ja ehitud külakest, väga vahva ning ilus oli.

Nagu mainisin, siis sel aastal läheme üle pika aja jõuluks ja aastavahetuseks Eesti. Muidu tegime ikka nii, et 24 õhtul tähistasime Eesti jõule oma kodus kahekesi ja 25 hommikul sõitsime mõneks ööks Miku vanemate juurde. Inglased hakkavad pigem tähistama 25-l, kui avavad hommikul oma pakid ja siis õhtul on kogu pere suur söömine. Meie jaoks tundus tobe omavahelised kingid kaasa vedada ja nii kuidagi sündiski see Eesti ja UK jõulutraditsioon. Pluss ma ei olnud ühelgi aastal nõus loobuma Eesti jõulusöökidest, eelmisel aastal oli jõuluõhtusöök konkreetne kemüüse – Inglise jõulisink ja Eesti sealihapraad, ahjukartulid, yorkshire’i puddingud, hapukapsas, verivorst. Kui muidu oleme jõule tähistanud Miku vanemate juures ning tema ema on konkreetselt mitu päeva vaaritanud ja ette valmistusi teinud, siis sel aastal tulevad nad hoopis meile kõik külla. Seega 14 on meil suur pereistumine ja kinkide vahetamine, Miku õde ja oma lapsega meile ööseks, et poisid saaksid sleepoverit teha, sest viimane nädalavahetus enne meie lendu oleks kõik liiga tihedaks kiskunud.

Ma nii maadlesin sel aastal kihu vastu panna jõulupuu ja kaunistused üles juba novembris. Meil ei ole küll palju asju, kuid mõned ikka. Aga suutsin oma kaine mõistuse säilitada ning puu sai üles täpselt esimesel advendil. Avastasin, et olin suures osas oma kuuseehted ära visanud, sest tegu oli nõmedate plastikjulladega, mis juba päris koledad välja nägid ja seetõttu nägi meie puu esimesed päevad suhteliselt tühi välja – vaid tuled ja mõned üksikud kaunistused. Ühel õhtul peale tööd tegime selle saatusliku vea ning läksime kodu-Asdasse ehteid juurde hankima. Valik oli üldiselt suhteliselt niru, aga mina mõtlesin sellegipoolest hoida raha ka kokku ja osta jälle need kuramuse plastikjullad, samasugused, mille aasta alguses ära viskasin. Odavad olid ju, kolm erinevat suurust kolmes erinevas stiilis, kokku äkki 18 kuulikest ja vaid 2 naela. Juba samal õhtul kirusin end maa põhja, milleks ma JÄLLE jama kvaliteediga asju kokku ostsin (sest ega ma piirdunud ühe pakiga, ikka kolmega, nii kuldsed, hõbedased kui punased). Osad kuulid olid juba mõlkis, osade niidiaugud olid kinni, osadel liiga hästi näha see rant, et kaks poolkuuli kokku liimitud. Kole, kole. Aga lapse jaoks olin nõus nad puule riputama. Meil nimelt käis meeskonnatöö, et Noorhärra lõikas niidijupid, mina sidusin need kuulikeste taha, tema lõikas niidisabad ära ja panid kuulid puule. Kui suurem osa oli puul, avastasin et pakis olid ka spets niidikesed, hõbedased ja kuldsed ning tunduvalt peenemad kui minu paks niit. Nõustusin Mikuga, et see minu pandud paks niit ikka ei sobi ja otsustasin ühel päeval korrektuurid teha.

See päev jõudis kätte täna. Hommikul läksime poodi, et osta tulukesed aknale. Nimelt iga hommik ja õhtu kui autoga sõidame, imetlema Noorhärraga kui ilusad on kõik majad tuledesäras ja otsustasin meile ka midagi osta (pärast Noorhärra kurba nentimist, et meil ei olegi tulekesi aknal vilumas). Miku palus ka kuulikesi juurde osta, sest need, mis meil olid, kaunistasid tihedalt puu alumist osa (ühel mehel on veel kasvuruumi) ning ülemine ots oli eriti nukker ja tühi. Assamait ma ei oleks pidanud The Range’i minema, seal oli riiulite viisi ILUSAID, klaasist ja kergemast plastikust (aga siiski korraliku kvaliteediga) kuuseehteid. MITTE ÜHTEGI karpi neid tobedaid plastmasspläuste, mida muidu iga nurga peal müüakse. Muidugi tüki hind oli naela ringis, aga selle eest sai ka midagi ilusat. Otsustasin koheselt, et mina neid pläuste enam juurde ei osta, vaid hakkan iga-aastaselt täiendama oma kogu kvaliteetsemate eheteda. Ostan nende hoiustamiseks korraliku kaanega plastmass karbi, sest nii mõnigi ilus klaaskuul, mis meil olnud on, purunes tavalises pappkarbis. Noorhärrale saime ilusa sädeleva rongiehte, lisaks valis ta sinise ja punase sädeleva hirvekese, võtsin kolm klambriga oksa külge käivat linnukest ning 4 sädelevat tähekest. Aknale panemiseks ostsin värvilise jõulutulede komplekti, kus on kokku 240 tähekujulist lambikest.

Praegu naudingi vaikust (enne tormi), sest Miku puhkab oma öövahetusest, Noorhärra kustus diivanile ning pesumasin just lõpetas oma pesu. Vahepeal jõudsin sorteerida ära ka plastpläustid ja panna allesjäetavatele kuulikestele õiged hõbeniidid taha ning nüüd ootangi, millal mehed ärkavad. Lasen neid kogu selle dekoreerimise teha, sest nad niigi saavad vähe nädala sees koos toimetada. Aknale loodan kindlasti tuled panna, ongi hea võimalus Noorhärra sünnast sinna pandud “Palju Õnne” sildikesed maha võtta 😀 … lõpuks ometi.

Inimesepõlgurist sotsialiseeruja

Kui kerida aega nii 15-20 aastat tagasi ja mõtleme hilispuberteedis-varajases täiskasvanueas olevale Kerstile, siis üks minu tundemärke oli igavene sotsialiseeruja. Ma tahtsin olla inimeste lähedal, käia üritustel ning tunda ennast ümbritsetuna elust. Nädalavahetustel tahtsin alati midagi sõbrannade ja perega teha, suveti seigelda mööda Eestit ning mida suurema kuulajaskonnaga üritus kuskil toimus, seda kindlamalt tahtsin ka mina kohal olla. Eks oli hetki, kui üksi oli ka hea, kuid pigem nautisin siiski melu ja sellega ümbritsetud olla. Mäletan siiani, kui suurt elevust tõi mulle ja sõbrannale ühel suvel KÕIGIL Õllesummeri päevadel osaleda. Kreisi. Milleks??? Aga tookord oli see minu jaoks üritus number 1 kus olla, sest A) palju rahvast ja suminat ja B) erinevad esinejad kellele kaasa elada (ning kelle nägemiseks inimeste vahel trügida). Nagu arvata oskate, eelistan nüüdseks pigem vaiksemat elu 🙂

Ma poleks elus arvanud, et mina olen see, kellest saab nii mõnigi kord inimesepõlgur. Alustame juba sellest, kuidas mulle ei meeldi näiteks shoppamas käia, sest inimesed! Üldjuhul on minul ju aega teha seda nädalavahetuseti, nagu paljudel teistel töölkäivatel inimestel, mistõttu pean selleks “võitluseks” ikkagi vaimselt ette valmistuma. Eelistatult käin riiete ja jalanõude jahil üksi, sest Noorhärra järgi vaatamine ja poes riiete/jalanõude valimine on tegevused, mis omavahel ei sobi 😀 Isegi kui elimineerida see üks pisikest kasvu segav faktor, siis teised shoppajad jäävad. Üldjuhul poes ikka on mitmeid inimesi, kes sulle liikudes ette jäävad, stangedelt samu asju vaatavad, proovikabiini ees järjekorra tekitavad ning samamoodi ootad sa nende seljataga kassasabas. Rääkimata nendest inimestest, kes jalutavad kaubanduskeskuse koridorides, üldjuhul eriti aeglaselt siis, kui sinul nii palju aega ei ole.

Või diskotamised – oli hetki, kus ma käisin neljapäev, reede ja ka laupäev väljas ning võlgujäänud unetunnid ei olnud probleem. Nüüd ilmselgelt satun diskotama harvemini ning isegi siis peab selleks päris hea põhjus olema. Jah, mulle meeldib tantsida, kuid ööklubisse minek ei ahvatle mind siiski mitte. Üleeile sattusime üle pika aja välja, sest üks sõbranna läheb reisima ja tähistasime tema minekut. Ühel hetkel, kui oli vaja veidike hinge tõmmata istusin baariäärde pukile, vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin endamisi, kuidas see atmosfäär ei ole enam minu jaoks – inimestest pungil tantsusaal, baarileti esine trügimine, pikad vetsu järjekorrad, väga vali muusika (kuidas baarmenid klientide tellimusi siiski tuvastada suudavad on minu jaoks igavene müstika). Ma ei ütle, et õhtu oli katastoof, tegelikult oli vahva väljas käia, tantsida jalad villi (ja avastada hommikul voodisse langedes, et päevane 10 000 sammu on juba täis), lobiseda ja omade seltskonda nautida, kuid natukeseks ajaks piisab. Nii mitmeks kuuks kindlasti, sest ma juba tean ühte oktoobris toimuvat olemist, mis ilmselt väljas pubitamisega lõpeb.

No ja väliüritused. Eile käisime kohalikul toidufestivalil, mis oli ühendatud iga-aastase 10km jooksuüritusega. Lühidalt öeldes, tänavad oli eriti kitsad üles pandud välitelkide ja erakordselt tiheda rahvamassi tõttu. Mõneti olime selleks kõigeks valmistunud, kuna läksime teadlikult toidufestivalile ent siiski haaras meid mõlemaid Mikuga jällegi see õud, kui pead trügima, paluma inimestel liikuda et näha mida pakutakse, ootama järjekorras. Äkki see on see kannatamatust jälle, millega pean tööd tegema? Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed, või ütleme liiga suures koguses inimesi (inimeste üledoos?!?) teeb mind koheselt närviliseks ja tahan neist eemale saada.

Ma olen tegelikult mõelnud, et millest selline muutus, et kui 20 aastat tagasi ei seedinud ma füüsilist üksindust, siis nüüd tahakski pigem omaette olla. Vanus võib siin tõesti mingil määral rolli mängida, kuid tean eakaaslasi, kes on ikka väga väga sotsiaalsed ja nautivad rahvamasse. Algul mõtlesin, et olen ju üleskasvanud pigem väiksemas kohas ning meie elasime veel küllaltki eraldi ehk kodu oli vaikne pelgupaik ning nüüd tõstab minus pead soov jällegi vaikuses olla. Või äkki mõjutasid mind Austraalia aastad, sest enamuse ajast ma/me ju elasime pisikestes külakestes või täielikus eraldatuses ja harjusime sellega. Tegelikult ma arvan, et asi ongi selles, KUI ülerahvastatud UK on. Privaatsusest kui sellisest võib siin ainult unistada kui sa just miljonär ei ole, et endale lahmakas maad osta ning selle keskele eramu üles panna. Meie oleme siin koguaeg elanud ümbritsetuna inimestest, meie enda elamine on pigem väike ning naabritega on ka lood nagu on, ikka satub tõrvatilgake või kaks meepotti. Ehk sa ei saa kuhugi põgeneda ega hinge tõmmata, sest alati on kuskil keegi. Isegi jalutamas käies satume pidevalt kellegagi kohakuti. Peaksime vist Noorhärraga rohkem rajaväliseid seiklusi harrastama hakkama.

Mis ma öelda tahan, ongi see, et kuigi inimene ise ei oane tähele, kuidas ta ise, tema soovid ja eelistused muutuvad, siis pikas perspektiivis tagasi vaadates tuleb selline ahaa-efekt küll peale. Võib-olla kunagi, kui Eestisse kolime ja saame oma pelgupaiga kuskil eraldatuses, siis hakkan ka inimesi jälle igatsema ?