Käisin pikemal jalutuskäigul

Seoses juunikuise ettevõtmisega, olen otsustanud ennast siiski natuke treenida. Just ses mõttes, et teha ka pikemaid jalutuskäike kui igapäevased 5-6km. Olgem ausad, 6km on ikka tunduvalt lühem matk kui 42km 😀 Kuna tellisin ka mõned varustuse asjad ära, mille sain kätte paar nädalat tagasi, oligi paslik teha ühel laupäeva hommikul esimene katsetus pikema käimisega.

Varustuse kohapealt tellisin endale uue seljakoti, jaki ning lõpuks ikkagi ka käimiskepid. Koti valimisel ei vaadanudki ma midagi muud kui Salomoni ning algul isegi olin veidike mures, et ei leiagi endale midagi. Nimelt tundus, et Salomon ei levi enam niipalju tavalistes spordipoodides, vähemalt SportsDirect ja JD Sporti e-poodides neid ei leidunud. Lõpuks jõudsin guugeldamisega Salmoni enda kodukale ja sealt ka õige eksemplar valitud sai. Muideks, kuna ma ei osanud ette kujutada üldse, kui suur kott on 30L, siis konkreetselt mõõtsin oma vana koti pikkuse, laiuse ja diameetri ning lootsin parimat. Läkski parimalt, sest kott on suhteliselt sama suur ning erinevaid taskuid ning panipaiku piisavalt. Kui ma juba Salomoni lehel olin, siis vaatasin ka naiste jakkisid ning küll natuke kõhklevalt, aga valisin endale sealt ka uue eksmeplari. Nii palju, kui lühikesi jalutuskäike selles tegin, siis on ta just see, mida vajasin st. hoiab nii tuult kui vihma ja kuigi alguses olin veidike kahtlev, kuna materjalilt on see tunduvalt õhem kui praegune jakk, siis eks riidetehnoloogia on ka 10 aastaga arengu teinud 😀 Käimiskeppidega oli nii, et algul ei olnud kindel, kas neid üldse tellida ja kui siis alles lõpumatkaks. Kui aga tuli mõte teha nädalavahetuseti pikemaid matku, tahtsin ka käimiskepid sisse harjutada. Nende valimisel ei olnud mul mingeid eelistusi, seega vaatasin, mis Amazonases pakutakse, mis ei maksaks hinge hinda ja jõuaks päris kiirelt kohale. Valituks osutusid need ning ühe jalutuskäigu põhjal tundusid väga head. Ma pean lihtsalt ise harjuma sellega, et mul on kepid käimisel. Siiani ju olen jalutanud tühjade kätega, kuid kepid tellisin pigem selle mõttega, et aitavad pikal retkel tempot hoida ja võib-olla ja ülesmäge ronimisel on abiks. Mis mulle väga meeldis, on see, et need käivad kolmeks ehk kepid saab “kokku voltida” ja kotti panna, kui kasutada ei soovi.

Aga jalutuskäigust endast. Mul ei olnud aimu, kui pikaks osutub jalgsimatk kodust Miku vanemate juurde mööda rannikut. Ma arvestasin ise, et käin selle maa umbes kahe tunniga ära nagu niuhti. Kuna Noorhärra viibis eelneva öö just Miku vanemate juures, et Miku saaks hommikul öövahetusest koju jõudes rahulikult pika une teha (muidu oleks keegi suht varakult tal magamistoa ukse taga uurimas, kas issi on ikka kodus), siis minu plaan oligi, et jalutan talle järgi ja siis tuleme bussiga koju parajalt selleks ajaks, et Miku saaks ta juuksurisse viia. Kodust sättisin minekule õigeaegselt, viimasel hetkel otsustasin koheselt rannikuni jalutada, mis ilmselt minu distantsile veidike maad juurde lisas. Kuna ma tahan ka annetuste lehel kajastada oma treeningteekonda, tegin mitu peatust, et pilte teha, eelkõige endast ilusal taustal. Huvitavamaks muutus teekond minu jaoks siis, kui hakkasin meie kodurannast edasi kõndima, sest see oli minu jaoks kõik uus ümbruskond. Ütleme nii, et vaated olid hingematvalt ilusad, no nii mõnus jalutuskäik oli ja muidugi peatusin veel kordi ja kordi , et pilte teha, kuid see oli kõike seda väärt. Kokku võttis jalutuskäik aega 2.5 tundi (aga ma võtaks julgelt 10 minutit sellest maha piltide tegemiseks) ning kõndisin 13.6km ehk põhimõtteliselt kolmandiku juunikuisest väljakutsest. Ja ma sain aru, et mille k***diga ma ennast sidunud olen 😀 Ma arvan, et umbes viimasel kolmandikul hakkas mul natuke väsimust välja lööma, ja muidu ilusti sissekäidud saapad muutusid siiski natuke kitsaks, seega neid peab ka veel töötlema. Ma pelgasin, et järgmine päev olen läbi kui läti raha ja taastun, kuid tegelikult oli ainuke järelkaja nö rahutud jalad jalutusele järgnenud õhtul. Seega kõik on treenimise ja katsetamise küsimus. Juunis ma ilmselt ei käi kogu distantsi ühe jutiga läbi ning saan teha ka puhkepause, ajaliselt ju ei ole oluline kaua mul läheb, sest tegu ei ole võistlusega. Pimedaks tahaks siiski tagasi olla 😀

Egas muud ei olegi, kui tuleb hakata edasi rühkima ja rohkem pikemaid matkasid tegema…

Uued avastused

Ma rikkusin aasta aega tagasi oma juuksed ikka väga korralikult ära. Sügisene juukselõikus küll aitas ses mõttes, et täispikkuses ei olnud juuksed enam pusas (sest ei olnud ju enam pikki juukseid), kuid juuksed olid mul endiselt kahused. Nad olid siiski raskesti kammitavad ja hoidsid väga peast eemale, kui muidu on mu juuksed pigem pulksirged olnud. Töökaaslase soovitusel proovisin Olaplexi ravivat maski, millest küll efekti ei näinud, kuid ega ma seda ju järjepidevalt kasutanud ka. Märtsi alguses otsustasin, et aitab kül, juuksed on vaja normaalseks saada, kui ma veel üldse kunagi endale ilusaid pikki juukseid tahan ja nii tellisin endale päris mitu Olaplexi toodet. Ilmselgelt on vaja ikkagi mitu toodet samast sarjast tellida ja paremat efekti näeb pärast pikemaajalist kasutamist, kuid tundub, et seekord vastab tõele see, mida räägitakse – et kallimad tooted on tõesti paremad. Kohe esimesel õhtul panin endale umbes 20 minutiks pähe Olaplex Hair Perfector No.3, edasi pesin Olaplex No. 4 Bond Maintenance Shampoo ning lõpuks lisasin veel Olaplex No. 5 Bond Maintenance Conditioner. Järgmisel hommikul nägin selget vahet, juuksed olid sirged ja siledad ning harja otseselt kammimiseks vaja ei olnud, sest näppudega sai mõnusalt juuksed lahti harutada. Maskist jätkus mulle umbes kolmeks nädalaks ning kasutasin seda iga pesu korra ajal nagu soovitati eriti kahjustunud juuste puhul. Hakkasin tegelikult lisama peale pesu juuste otstesse ka õli, sest juuksed on lihtsalt mega kuivad. Peale kuu aega kasutust olen toodetega mega rahul ja nii šampooni kui palsamit kulub ikkagi väga vähe, sest pisike ports šampooni tõesti vahutab korralikult ning ja törts palsamit jaguneb juustele ilusti.

Teiseks, rahaülekanded riikide vahel. Aegajalt kannan raha oma eesti kontole ning olen siiani kasutanud oma kohaliku panga välismakse funktsiooni. Jah, teenustasu on ligi 20 eurot ning raha tuleb üle umbes päevaga, kuid ma ei osanud alternatiivi ka leida. Selletõttu tavaliselt kandsingi natuke suurema summa, et ei peaks teenustasu pidevalt pangale maksma. Siis aga küsis üks sõbranna, et kas keegi meist TransferWise on kasutanud, mida mina ei olnud. Ma ei teagi tegelikult miks, ilmselt ei tulnud õigel ajal selle peale. Tol korral aga hakkasin uurima, sest tegelikult oli mul plaan jälle raha üle kanda. Nende veebilehelt selgus uskumatuna näiv tõsiasi, et teenustasu on mega väike, paarisaja naela kandmisel vaid paar naela, mis on ikkagi kordades väiksem. Lisaks peaks raha jõudma teise poole kontole põhimõtteliselt koheselt. Egas midagi, proovisin järgi – ja ei olnudki midagi rasket selles. Ma ei pidanud mingeid vorme täitsma vaid lihtsalt tegin nö interneti makse oma siinselt kontolt, vaja oli teada vaid teise osapoole SWIFT-koodi. Raha laekuski koheselt ning isegi summa ümberkonverteerimisel ei olnud mingit kadu. Siit tulenevalt olen kindel, et edaspidi kasutangi TransferWise’i teenuseid, sest ma ei näe mingit vajadust panka veel suurema teenustasuga nuumata.

Eksperiment

Ühel esmaspäeva õhtul otsustasin, et teen meile suurema prae, millest jätkuks päris mitmeks õhtuks ja ka minu paariks lõunasöögiks. Tegelikult, kui Noorhärra lasteaias on, siis ega ta õhtuti enam suur söömamees olegi. Neil on kell neli viimane korralik söögikord ning juhtub tihti, et kui mina/meie sööme kodus, siis tema võtab midagi kergemat. Ega ma väga sunni ka, sest ta on ju oma korralikud söögikorrad juba kätte saanud.

Niisiis, esmaspäeva õhtul valmistusin tegema sinki ahjuköögiviljadega. Panin juba ahju sooja, otsisin välja kartulid ja porgandid, kui tõdesin, et porgandit on päris vähe alles jäänud. Teades, et Noorhärra uus lemmik hommikusel autosõidu* lasteaeda on justnimelt porgand, siis ei tahtnud väga neid viimaseid ära ka küpsetada. Ainult ahjukartulid tundus liiga igav ning nii ma selle ahju kinni keerasin. Otsustasin sinki teha millalgi tulevikus, eriti kui “kõlblik kuni kuupäev” seda võimaldas. Tekkis mõte teha hoopis kanasuppi, sest sügavas ootas mind korralik puljongi materjal eelmise nädala kanapraest. Ainult, et kanaliha kui sellist majas ei olnud, muidu mul ikka on külmutatud fileetükid olemas olnud. Okei, no aga ma teen siis hakklihasuppi kasutades ära ikkagi puljongimaterjali, lisaks oli mul külmikus ka peakapsas, mis vaikselt oma elu elama hakkas. Mis selgus, et ka hakkliha ei olnud meie majas, seda on mul ALATI sügavas olemas. Vot siis ma vihastasin, et mis kuramuse perenaine ma olen, kui reedel sai just korralik summa toidupoodi jäetud, kuid asjalikke asju vist toidukorvi ei sattunud. Kirusin ennast ja tegin kokkuleppe, et nüüd tuleb oma loovus proovile panna, sest enne mina oma jalga poodi ei tõsta kui reedel ja söönuks tuleb saada sellest, mis majas on. No okei, kui piim või vetsupaber otsa saab, siis lähen ja toon neid, aga mitte midagi muud.

Sellest tulenevalt, panin selle singi ikkagi ahju ja küpsetasin ära. Minu mõte oli, et singikamakas on alati nii suur, et sellest jagub mitmeks toidukorraks ja seal saan natukene liha muudeks roogadeks, Alljärgnev ongi kokkuvõte sellest, kuidas minu lõuna- õhtusöögikorrad kujunesid antud nädalal. Hommikusöögi pärast ma ei muretsenud, sest mul oli kodus nii võileiva materjali kui saaksime ka pudru teha (selle eest hoolitses minu ema, kelle saadetud pakk Eestist, kus oli seitse pakki riisihelbeid, sest üks neljane lihtsalt arrrrrmastab valget putru, jõudis samal esmaspäeval meieni).

Esmaspäev – kuigi see ei olnud nö plaaneeritud söögikord, sõin lõunaks viimase portsu karjasepirukat, mis Miku nädalavahetusel tegi. Õhtusöögiks oligi too sink, mille juurde keetsin kartuleid ja tegin riivitud kapsa-majoneesi salatit. Mega hea tuli. Salati sõin kõik ära, kartulit ja sinki jäi alles.

Teisipäev – lõunaks praadisin eelmise õhtu keedukartuleid munaga, noh selline panniroog või nii. Salatiks juurde jälle kapsas (sest ma keeldun toitu ära viskamast kui see just ei ole otseselt pahaks läinud), natuke avokaadot ja tomatit. Õhtusöögiks tegin suppi ehk kasutasin ära tolle puljongimaterjali, viimase porgandi, viimased toored kartulid üle-eelmisest nädalast ning tänasin õnne, et mul on oidu koguda sügavasse külmutatud maisi ja herneid. Kõik väga hea materjal supi sisse. Ahjaa, ja toda sinki tükeldasin ka ning tegin üle mitme aja klimpe.

Kolmapäev – lõunaks jällegi kartulid munaga ning kapsas ja avokaado. Võib tunduda üksluine, kuid mulle maitses ja mis peamine, söögiained said tarbitud. Õhtusöögiks soojendasin üles suppi.

Neljapäev – lõunaks supp, mis kukkus päris hää välja. Õhtusöögiks oli plaan meisterdada Noorhärraga makaroni-brokkoli-juustu vormiroog, kuif Noorhärral ei olnud kõht üldse tühi ja mina läksin kergemat vastupanu teed, tegin supi soojaks 😀

Reede – lõunasöögiks oli viimane ports suppi. Kui keegi veel aru ei ole saanud, siis mulle tohutult maitseb supp, aga meie pere poisid selle headusest aru ei saa. Seega kui ma seda teen, naudin mõnuga. Õhtusöögiks ei plaaninud midagi teha, sest meil on ju reedeti filmiõhtu näksidega ning tundub korraliku ülesöömiseda kui teha õhtusöök ja siis veel näksida ka. Muideks näksid proovin ka teha pigem tervislikud – porgandi ja kurkitikud dipikastmega, erinevat puuvilja (seekord oli vaarikad ja pirn), tavaliselt on natuke popcorni ja natuke krõpsu või juustu.

Reedel käisin küll poes ka, kuid see oli juba plaanipärane ja varusin asju uueks nädalaks. Kusjuures, jällegi midagi suurt ei ostnud, kuna mul on kodus sügavas aineid, mida tuleks ära kasutada. Pealegi lootuses, et varsti ikkagi kolime, oleks ju hea külmiku mõlemad osad maksimaalselt tühjaks süüa.

*Noorhärral on aegajalt soov, et tahab hommikusel autosõidul midagi näksida. Kuniks ta pudru ilusti ära sööb, ei ole mul selle vastu midagi, sest lõuna on neil alles 11 paiku. Näks tähendab aga kas erinevat puuvilja (kiivi, pirn, viinamari, mandariin) või siis nagu viimasel nädalal olnud on, porgand. Lihtsalt kooringi ühe ära ning annan talle pihku ja lasteaeda jõudes on see otsas.

Oma kodu ostmine – ootame

Viimasest selleteemalisest postitusest on möödas kaks kuud ja põhjusega – midagi erilist ei ole vahepeal toimunud kui ainult ootamine 🙂 Ametlik laenupakkumine jõudiski meieni nagu lubatud ja just aasta viimastel päevadel, mille omakorda edastasime oma advokaatidele. Ühel hetkel tekkis segadus ka maja hindamisega ses osas, et kui detsembri algul käis panga poolt hindaja, siis teadsime juba ette, et meile raporti tulemusi kui selliseid ei näidata. Maja hinnatakse panga tarbeks, et kas maja on väärt seda laenusummat, mis meile antakse. See lahenes ilusti, sest muidu ei oleks ju meieni hinnapakkumine jõudnud. Küll aga ootasime, et millal siis meie omapoolse eksperdi majja saadame, nii juhtus ju eelmiste kahe majaga. Ootasime umbes jaanuari keskpaigani kui küsisin ka meie laenunõustajalt, et kaugel kogu asjajamine on, et saaksime hindaja saata. Selgus, et olime siinkohal teineteisest mööda rääkinud, sest väidetavalt oli ta meilt küsinud, et kas soovime tasulist ekperti ka saata, millele meie olime vastanud EI, kuigi olin kindel, et sellist asja ei olnud toimunud. Ta ütles, et kui soovime, on meil muidugi võimalus ekspert saata, kuid peaksime mõtlema ka sellele, kas ja kui mõistlik see rahalises mõttes on. Mõjuvaks teguriks oli ka see, et meil oli tolleks hetkeks juba laenupakkumine olemas, kuid eelmisel aastal olime protsessi mõttes rohkem alguses ehk meil ei olnud nö panga kinnitust laenupakkumise näol. Igatahes, hakkasime uurima, mida hindaja toomine meile maksma minna võiks. Kõige tavalisem hindamine maksaks u 300 naela ja oleks sarnane sellele, mida tegi pank (ehk põhimõtteliselt oli meil ju vastus olemas). Põhjalikum hindamine oli juba üle 400 naela, mida mina alguses väga kindlalt ka soovisin. Ma olen lihtsalt väga skeptiline suurtes asjades ja majalaen on ikkagi kordades suurem kohustus kui midagi väiksemat osta. Rääkisime ka Miku vanematega ning nemad ütlesid, et viimaste majade ostmisel ei ole nemad seda hindamist tellinud. Miku isa ju oli maja näinud ja väga selgelt aru saanud selle seisukorrast. Me teadsime, et aknad tuleb ära vahetada, lisaks vajavad mõned tehnilisemad asjad vahetamist ja need tööd on pigem kiireloomulised. Ta rõhutas ka seda, et kui maja ikka mega halvas olukorras oleks, siis ei antaks meile laenu. Kuna tegu aga on vanema maja mitte uusehitisega, siis paratamatult tuleb varem või hiljem välja asju, mis vajavad tegemist. Me ei saa eeldada, et saame vink-vonks korras maja endale. Seega, kui me oline alguses surmkindlad, et sell 400+ naela me välja käime, siis lõpuks otsustasime seda mitte teha. Seda samat summat on vaja kolimisel ja kiireloomulistel töödel. Maja vajab ju üleüldiselt seest värskendust ja eks me parandame asju siis kui teeme neid värskendustöid.

Jaanuari lõpus suhtlesime laenunõustajaga ka kindlustuste teemal, nii majakindlustuse (mis on kohustus panga poolt) kui ka elukindlustuse temaatikal. Meie sooviks Mikuga on teha elukindlustus nii, et kui ühega meist juhtub kõige hulle, siis maja laen saab kindlustusfirma poolt tasutud ja teine ei pea selle pärast muretsema. Ma ise olen suhteliselt skeptiline kas selline asi üldse võimalik on ja kui on, siis mis oleks sellisel juhul kuumakse. Kindlasti tahaks sõlmida selgesõnalise lepingu korraliku firmaga, kes kindlustusjuhtumi korral ei hakka oma sõnades taganema. Eks sinna juurde saab vaadata ka lisakindlsutusi a la kui sissetulek kaob, kuid see on juba spetsiifilisem teema.

Veebruaris sai “nalja” sellega, et arvasime oma advokaadifirma olema mitte nii asjalik kui eeldasime. Ühesõnaga mingil hetkel anti meile mõista müüja poolt, et nende väga suureks probleemiks on mitte suhtlemine. Iseenesest ma selles ei üllatunud, sest kui ise neile kogu protsessi algul paar e-kirja saatsin ja vastust ei saanud, siis olin küll veidike hämmeldunud ent ma tean, et mul on teinekord kalduvus liiga palju kirjutada, seega andsin neile andeks 🙂 Jamaks läks veebruari keskel, kui müüja vahendaja võttis minuga ühendust, et kaugel meie asjaajamine on. Nad tegid seda korra jaanuaris ka, seega ma ei olnud kõne peale üllatunud. Veebruaris öeldi meile, et müüja advokaadid on üritanud meie advokaatidega ühendust võtta päris pikalt, kuid tulutult. Andsin müüja vahendusfirma esindajale kiire ülevaate mida olime selleks ajaks juba teinud ja lubasin omalt poolt advokaadiga ühendust võtta ja paluda tal teise poole advokaatidega suhelda. Esmalt helistasin kontorinumbrile, kuid sealt tuli automaatne vastus, et kuna firma töökoormus on väga suur ja inimesed enamjaolt kodust töötavad, siis nad ei suuda telefonile vastata ning palusid jätta teate. Tegin seda ning arvasin, et asi korras. Igaks juhuks uurisin paari päeva pärast vahendusfirmalt, kas nendega on ühendust võetud, mida ei oldud. Selge, saatsin seekord advokaadile e-kirja paari küsimusega ning lisasin lõppu palve, et ta reageeriks kirjadele. Läks paar päeva mööda ning suhtlesin uuesti vahendusfirmaga, kuid ei kippi ega kõppu. Kinnitasin, et olen nendega mitu korda üritanud kontakteeruda ja vast lähipäevil võtavad ühendust. No ei võtnud ja hoopis sain vahendusfirmalt uue kirja palvega, et äkki meie laenunõustaja saab neid tagant utsitada. Ega ma ka enam ei olnud kade ja saatsin sama palve otse laenunõustajale (et ta näeks kirjavahetust ka kuupäevaliselt) ning palusin asja uurida. Ma ei teagi, kas meie laenunõustajal on kellegi otsenumber, kuid igatahes sain juba samal õhtul vastuse, et advokaat suhtles ning võtab ka müüja advokaadiga ühendust. Nädala pärast aga oli seis sama, vaikus. Saatsin meie laenuhaldurile kirja konkreetse palvega, et võetaks ühendust, asi oli juba halenaljakaks muutunud, sest meile jäeti mulje, et pea kaks kuud on meie advokaat ignoreerinud teise poole kontakteerumiskatseid. Kui lõpuks meie advokaat neile vastas (kiri, kuhu meie olime ka sisse kopeeritud), oli manusena lisatud 4 erinevat e-kirja, mis nende kahe kuu jooksul saadetud oli, kuid mida müüja advokaadid kätte ei saanud. Ma oletan, et need kirjad läksid neil otse rämpsposti ja seda kausta ei kontrollitud. Igatahes, veebruari lõpuks said advokaadid lõpuks omavahel ühendust 😀

Ja viimane asi, mida tegime, oligi see, et allkirjastasime laenupakkumise ja saatsime selle advokaadile tagasi. Jällegi, midagi uut minu jaoks, just protsessi mõttes. Ehk advokaat saatis meile ümbriku, milles oli vaja täita ja allkirjastada üks küsimustik ning samuti allkirjastada laenupakkumine kahes eksemplaris. KUID, laenupakkumise allkirjad pidid olema kinnitatud tunnistusega. See tähendab seda, et tavaelus lähed sa postkontorisse oma paberitega, allkirjastad töötaja silme all paberi ning tema paneb sinu allkirja kõrvale oma allkirja, mis tunnistab, et minu allkiri on tõeline. Tegelikult võib tunnistajaks olla kindla ameti esindajad või näiteks firma omanikud, kuid praeguses piirangute valguses on ilmselt neid nõudmisi leevendatud. Küll aga ei tohi tunnistajaks olla endiselt pereliige või sõber. Kuna Miku käis kodus ainult nädalavahetuseti, siis natuke kombineerimist ja planeerimist, kuid allkirjasttaud need paberid said ning omakorda tunnitaja allkiri kinnituseks juurde lisatud.

Kui eelmine nädal laenuhalduriga suhtlesime, siis tundub, et oleme lõpule päris lähedal ehk ideaalis peaksime hakkama nüüd küsima kindlat kuupäeva, millal võtmed kätte saame ja rahad üle kanname. Meie suurimaks mureks selle juures on see, et praeguses kohas peame andma kuu ette teada, et välja kolime. Omanik küll teab, et oleme ostuprotsessiga pooleli, seega me loodame, et ta on natuke paindlikum etteteatamise osas. Mida me ei taha, on see, et maksame ühes kuus nii täissuummas üüri kui laenumakse, kusjuures esimene laenumakse on topeltsummas kuna kogunevad intressid. Me küll paneme raha kõrvale, sest lisaks läheb ju raha vaja ka kolimisel (eriti kui plaanime seekord kasutada pigem kolimisteenust), kuid tundub natuke tobe maksta liiga palju, eriti kui mingil määral seda mõjutada saaksime. Eks paistab. Igatahes, võib juba täitsa juhtuda, et märtsi lõpp / aprilli alguses kolime.

Oma kodu ostmine – käime vaatamas ja hinnapakkumine

Oleks vist paslik teha kokkuvõte, kuhu ja kui kaugele jõudsime oma majaostuga 2020. aasta lõpuks...

Jätkates sealt, kus pooleli jäin, siis ajaliselt olime jõudnud novembri keskpaika ning ees ootas Maja number 1 teine külastus. Selle teise külastuse kokkuleppimisega sai ka kino. Nimelt kuulutas maja müüki kaks erinevat firmat ning esimese vaatamise leppisin kokku firmaga X. Mul ei olnud mingeid eelistusi nende osas, vaid pigem lihtsalt jäi nende ülespandud kuulutus mulle esimesena ette, kui telefoninumbrit otsisin. Nüüd, kui oli vaja teine kohtumine kokku leppida, sattusin helistama firmale Y. Algul ma aru ei saanudki, et tegu oli teise vahendajaga ja väitsin neile kindlameelselt, et tahame teist (mitte esimest) korda vaatama minna, kuigi nemad minu andmeid ei leidnud. Lubati hoopis minu soov edastada ja siis keegi võtab juba minuga enne lõunat ühendust. See kõik toimus esmaspäeva hommikul 9 paiku. 12ks ei olnud mulle keegi helistanud ja nii kontakteerusin nendega uuesti. Lubati, et kohe-kohe keegi helistab. Kella kolmeks ei olnud ikka mingit kõnet saabunud ja olin isegi lõpuks aru saanud (jep, teinekord on mu juhtmed liiga pikad), et eelmisel korral asju firmaga X ajasin ja helistasin hoopis neile. Ma tõesti ei tahtnud riskida sellega, et keegi saab meist enne vaatamise aja ja seetõttu lõpuks esimesena meeepärase pakkumise teeb, meie aga jääme käppa imema, sest ma tahan liiga viisaks olla. Firma X korraldas meie teise vaatamise kümne minutiga ja just sellisel kellaajal nagu soovisime. Firma Y esindaja helistas mulle lõpuks kell 5 õhtul ning kuigi vabandas hilinenud kõnet sellega, et töötab üksi ja kodust, siis noh kahju küll, sedakorda läks lihtsalt nii.

Nii läksime Maja number 1 teist korda vaatama 14 novembri hommikul. Kusjuures, kui me vaatamise kokku leppisime, siis ei tulnud ma selle pealegi, et peaks mainima kolme inimese tulekut ning kas see on üldse lubatud, sest eem … koroona ja piirangud ja pidevalt muutuvad reeglid. Igaks juhuks mainisime ka müüjale, et meid on kolm ja kas tal on ikka okei, et kõik majas ringi liigume. Õnneks oli tegu mõistliku inimesega ja nii me, maskid nina ees, majja astusime. Mina hoidsin teadlikult tahaplaanile ning lasin Mikul ja tema isal ringi vaadata. Pigem lobisesin hoopis müüja elukaaslasega, kes samuti oli majas. Jutu käigus selgus, et me ei ole tolle päeva ainukesed vaatajad ent samas on müüjal ka veidikene kiire hakanud müügiga, kuna plaanivad osta endale suuremat maja ja tundus, et selle maja müük pidi päris kiirelt toimuma ja müügihind olid suhteliselt juba paika pandud, mis maja eest saama peaks. Veetsime majas ikka korralikud 30 minutit ning too hakkas mulle üha rohkem meeldima. Ma olen see ostja, kes vaatab, millised tapeedid ja vaibad on majas ning kas mulle need meeldivad, kuigi kõike on ju võimalik välja vahetada. Seekord oli näiteks majas küte käima pandud, lisaks mõned sisustuselemendid juures, et kõik hubasem tunduks (ja tundus ka). Me ju siiski teadsime, et om septembrist ei elanud keegi enam alaliselt majas sees.

Majast väljudes arutasime kohe ka Miku isaga, mis tema asjast arvab. Ta ütles, et struktuurilisel on seisukord hea. Jah, aknad tuleks mingi hetk välja vahetada ning seda me teadsime isegi, et vannituba ootab ees kõige suuremad renoveerimistööd. Samuti vajavad kõik magamistoad värskendust, kuid midagi hullu ei ole. Ta soovitas teha pakkumise 5000 vähem kui küsitud ostuhind ja ootama jääda. Tahtsimegi kohe ka müüjaagentuurile helistada, kuid nemad olid juba oma tööpäeva lõpetanud (ikkagi laupäev) ning seetõttu jätsime neile teate oma soovist hinnapakkumine teha. Meie üllatuseks aga helistati juba poole tunni pärast tagasi meile. Tegime oma hinnapakkumise ja siis kiskus asi veidike komöödiaks – müüja esindajal tekkisid tehnilised tõrked meie hinnapakkumise ja põhjenduse, miks natuke alla tahame saada, süsteemi panemisel ja nii ta proovis ja proovis, ise samal ajal kommenteerides, et müüja on juba samasuguse pakkumise saanud ja ei ole seda veel aktsepteerinud. Ehk ta põhimõtteliselt andis meile mõista, et meie pakkumine ei ole piisav ning ilmselt me seda maja ei saa. Kui lõpuks süsteem tööle hakkas, siis tippis ta lihtsalt meie pakkumise sellesse. Isegi Miku andis mõista, et oota nüüd hetke, kui sa tead, et meie pakkumist niikuinii ei aktsepteerita, siis miks sa seda üldse üles märgid 😀 Kuna olime tegelikult arutanud võimalust, et meie esialgne pakkumine tagasi lükatakse, siis leppisime elnevalt kokku, et küsitud müügihind oleks meie maksimaalne pakkumine üldse ja selle ka lõpuks edastasime. Meie hinnapakkumine salvestati ning lubati esmaspäeval teada anda, kas see aktsepteeriti.

Esmaspäeval helistas mulle kõigepealt müüja soovitatud advokaadifirma* et hakata juba paberimajandusega pihta. Ma olin hetkeks segaduses, et kas meie pakkumine on siis vastuvõetud. Seda ei osatud kinnitada, küll aga taheti juba hakata lepinguid ette valmistama 😀 Jep, ka meile tundus see loogika vastane. Ütlesime neile siiski viisakalt EI, sest mida me ette valmistame, kui me ei tea, kas midagi on vaja ette valmistama hakata. Kuna kasutame laenu saamiseks eraldi finantsnõustajat ning tema on meile siiani ka advokaadid soovitanud, siis ilmselt ajame niikuinii teise firmaga asju. Esmaspäeva pärastlõunal tuli ka e-kiri, et meie pakkumine on ametlikult vastuvõetud, mille koheselt oma finantsnõustajale edastasime. Tema tähelepanu köitis lause, et kuigi meie pakkumine on vastu võetud, siis soovitakse müüki ikkagi edasi reklaamida juhuks kui tehing lõpetatud ei saa. Selline asi ei pidavat üldse tavaline olema. Ma lugesin ka seda lauset, kuid arvasin, et see tähendab, et müüja võib oma maja ees hoida seda müügiplakatit, kuhu kleebitakse peale “SOLD stc” ja selliseid silte näeb pidevalt ja koguaeg majade aedades. Ühesõnaga, soovitas finantsnõustaja müüjavahendajaga rääkida, mida ka tegime- Selgus et kuna müüjaid oli kaks firmat, siis mingi sahker-mahker neil seal käis ja sellel teisel firmal oli raskusi arusaamisega, et võiks nüüd objekti müügikuulutuse maha võtta 😀

Ja nüüd ongi põhimõtteliselt novembri teisest poolest olnud üks paberitega mässamine. Esimene suurem asi meie poolt oli hunnik vorme täita, allkirjastada, skännida ja üleslaadida advokaatidele (selleks kasutati turvalist veebilehte). Samamoodi ootasid täitmist, allkirjastamist, skännimist ja üleslaadimist mõned vormid finantsnõustajale. Detsembri alguses käidi maja hindamas laenuandja poolt, et ettevalmistada ametlik laenupakkumine. Korraks olid ärevad hetked just sellega seoses, kuna Miku vahetas tööd ja kuigi meile oli saadetud DIP pea kuuaega tagasi, ei olnud ametliku laenupakkumist veel tehtud. Finantsnõustaja oli kõik paberimajanduse juba laenuandjale ära saatnud ning oli kindel, et lisaküsimusi ei tule. Aga kunagi ei tea ja me pigem aasta algusest mäletasime, et küsiti iganädalaselt Miku palgatõendit, mida tal ei oleks olnud paari nädala kohta lihtsalt anda (FIE-rõõmud, et pead nädala ette töötama pluss tal jäi nädalane auk ka sisse). Õnneks see kõik lahenes ning ainuke lisaküsimus oli seoses lasteaiatasuga. Kõige krooniks saabus 29. detsembril rõõmusõnum, et meie ametlik laenupakkumine on valmis ning tavapostiga meie poole teel.

*UK’s ei ole nii, et lähed notarisse ostu-müügi lepingut vormistama, vaid siin ajavad selliseid asju advokaadid (solicitor).

Oma kodu ostmine – käime vaatamas vol. 1

Jätkates meie päris oma kodu otsinguid, siis oktoobri viimane nädalavahetus tuhises tegelikult ja täielikult pidevalt kinnisvarakuulutusi tuulates. Nendel kahel päeval olime pähe võtnud, et 100% ostame maja praegusesse külla, vahet pole, milline see lähikond on, sest niikuinii on see vaid ajutine lahendus ja tegeleme ju tuleviku kindlustamisega. HA-HA-HA, me leidsime kokku 4 erinevat potensiaalselt majakest, mida võiks vaatama minna ning kaks langes kohe ära oma asukoha tõttu. Teised kaks käis Miku ühel hetkel ise üle vaatamas ja ütles, et on OK asukohad. Ta muidugi käis seal pimedas ja keskendus sellele, et ei oleks tänavanurgal jõlkuijaid, ei olnudki, sest tol õhtul sadas korralikult vihma 😀 

Kohe järgneval esmaspäeval sõitsime üle jäänud kahe maja juurde juba päevavalges ja kuigi ei olnud ideaalne asukoht, siis mõtlesime, et ära võiks ju seest ikkagi vaadata. Helistasin mõlema vahendusfirmale, üks ei vastanud, kuid teise sain kätte ja leppisime kokku vaatamise reedeks. Miku käis selleks hetkeks juba nädala sees kaugel tööl, mistõttu plaanisime Miku ema esmamulje saamiseks kaasa võtta. Samas ikkagi vaikselt juba kahtlesime, et kas me oma latti nüüd liiga alla lase. Jah, kinnisvara odavalt osta on tore, kuid vahe on sees, kas sa elad ise seal (ja oled pirtsakas piirkonna suhtes) või on sul seal üüriline. Sama päeva lõunal leidsin uue kuulutuse hoopis teises kandis, Miku vanemate kõrval linnakeses. Maja number 1 oli meie eelarve ülemisse otsa jääv paarismaja boks ehk nagu näha, ei olnud me ikka veel kindlad kumba teed pidi edasi minna. Ma arvan, et alateadlikult olime lihtsalt avatud emmale-kummale variandile ja ootasime, et kumb variant enne realiseeritud saab. Piltidelt oli tegu suhteliselt korraliku majaga, aed selline okei, garaaž olemas ning rand viieminutilise jalutuskäigu kaugusel. Helistasin kohe müüjale ning meie üllatuseks pakkus ta vaatamisvõimalust juba põhimõtteliselt tunni aja pärast. Ehk kuigi Miku pakkis asju et hakata tööle sõitma, siis suutsime enne tema minekut sinna vahele ka majavaatamise mahutada. Maja oli suhteliselt okei väljast, natuke nagu oleks pidanud kõpitsema, kuid ei midagi hullu. Sisseastudes oli minul pigem pettumus, sest noh piltidega võrreldes oli tegu ikkagi natuke rohkem värskendust vajava majaga. Näiteks köögis oli pliit aastast 1960 (ei anna pead, kuid nägi väga vana välja) ning ka vannituba oli ajast ja arust. Muud toad olid isegi enam-vähem, kusjuures söögi-ja elutuba koheselt kohendust ei vajakski. Kuna tegu oli meie esimese vaatamisega, ja hind meie eelarve tipus, siis otsustasime sellele pakkumist siiski mitte teha. Ei olnud meie jaoks hind ja saadav kaup õiges vahekorras.

Läks mõned päevad mööda ning nii Miku kui tema ema saatsid mõlemad kaks erinevat kuulutust, no ikka väga erinevat kuulutust 😀 Miku emale oli silma jäänud kõrval linnakeses asuv kolme magamistoaga ridaelamuboks, Mikule suure aiaga kolmemagamistoaga paarismaja. Kuna piltidel olid mõlemad kenad, siis leppisin mõlemale vaatamise kokku reedeks, suhteliselt järjestikku ning Miku ema tuli seekord minuga kaasa. Maja number 2 oli Miku ema poolt leitud ridaelamuboks, mis asus rohkem linnase südames. Kandis, mis minu jaoks on alati pigem natike nagu mitte kõige mõnusam tundunud ent too konkreetne tänav oli just piirkonna rahulikumas osas. Kirjade ja kuulutuse piltide järgi oli majal kolm magamistuba, kuid tegelikult oli neil ka pööning välja ehitatud ehk potensiaalne neljas magamistuba. Lisaks olid ka ametlikud magamistoad mõnusa suurusega. Maja ise oli seest nii ilus, nii värske ja värviline ja särtsakas. Mulle tundus, et omanik oli ise loominguline inimene ja kasutanud selgeid värve. Kui ma ütlen värve, siis ma mõtlen värve – laimiroheline köögis, munakollane elutoas, türkiissinine vannitoas, lisaks ilusad seinamaalingud koridorides. Ma lihtsalt vaatasin ja ahhetasin ning armusin seal samas. Majal oli väike aed, kuid piisav, et grillida ning lisaks ka kuurialune Miku ratta jaoks. Ainuke miinus minu silmis oli see, et parkimine käis ainult lubade alusel ehk me saaks küll ühe auto maja ette parkida, kuid teise peaks ikkagi kõrvaltänavasse jätma. Samas kõrvaltänav ei asunud nüüd nii kaugel ka. Ühesõnaga, ma nii tahtsin seda maja endale, kuid arvasin et see värvukus ei ole üldse Miku maitse ning et pean korralikku veenmistööd tegema.

Aga enne korralikku veenmistööd, käisime Miku emaga Maja number 3 vaatamas. Asus see samuti linnakese keskusele lähemal, kuid pigem Miku vanemate külakesest kaugemal. Too kant oli rohkem kärarikkam ehk autosid tundus tänavatel palju rohkem parkivat, noh selline kitsikuses olemise tunne jäi mulle. See eest maja ise oli uus ja puhas ning aed oli MEELETU. Kes vähegi teab ja tajub tüüpiliste UK aedade suurust, siis see aed oli suur. Maja tutvustas omanikepaar, kes olid selle saanud umbes pool aastat tagasi ning täielikult ära renoveerinud. Seda oli näha ka, sest seinad olid valged, põrandal hall vaip, kõik ruumid ülipuhtad ja korralikult, sest keegi ei olnud veel sees elanud. Aga, mis mulle koheselt silma jäi, oli see, et elamisruumi oli vähe. Üleval korrusel oli 3 magamistuba, kuid see kolmas nii pisike, et ma kahtlesin kas diivanvoodi sinna mahubki rääkimata kontorinurgast. Ja samas ei olnud ka allkorrusel ruumi, kuhu ma oma kodukontori üles seaks ning ma ei ole elusees enam nõus töötama nii, et mul ei ole oma kontorinurka. Muidugi aeda laieneda oleks ruumi küll ja veel, kuid arvestades, et ka see maja oli meie eelarve tipus, siis tundus jällegi, et natuke liiga palju küsitakse natuke liiga vähese eest. Ja pisike detail, mis mind kohutavalt häiris, oli tolle naise olek – selline siuh-säuh, kiirelt sisse ja välja, tundus, et olime justkui koormaks ja tahtis meist võimalikult kiirelt lahti saada. Mitu korda korrutas, et võimalikult kiiresti tahavad otsusest teada, sest kui maja ei osteta, siis panevad selle üürile. Ja muidugi ka see, et nii palju on vaatamas käidud ja nii palju on huvi üles näidatud. Ütleme nii, et mina ei oleks oma jalga sinna enam tagasi toonud, kuid teadsin, et Miku on sellest majast võlutud ja seega meie grande plaan, et mina käin vaatan esimese korra ise ära ja elimineerin mittesobilikud objektid, kukkus läbi.

Tagasiteel koju helistasin Mikule ja arutasime pikalt. Ütlesin talle, et Maja number 3 on liiga väike seest ja milleks meile mega aeda vaja on, kui me niigi oleme pigem liikujad (kas käime rannas, matkamas jne) ning Maja number 2 pakuks just selle vajaliku elamispinna, oleks rannale ja vanematele lähemal. Miku aga tahtis kindlasti saada maja oma sissesõiduhooviga, eriti kui on veel laienemise võimalus. Ma sain temast täiesti aru, sest viimased 3.5 aastat oleme elanud nii, et meil ei ole oma kindlat parkimiskohta või et saame kohe maja ees parkida ja see võib väga tüütu olla. Lisaks oli ahvatlev see, et Maja number 3 oli siiski värske renoveerimise läbi teinud. Ei jäänudki midagi muud üle, kui helistasin mõlemale müüjale ja leppisin teise vaatamise kokku ja juba järgmiseks päevaks.

Oma kodu ostmine – alustame uuesti

Ma mõtlesin, et ei kirjuta üldse midagi koduostmise teemal enne, kui leping alla kirjutatud ja võtmed käes … noh see ebausk ikka. Siis aga mõtlesin, et ilmselgelt juhtuvad asjad siis kui nad juhtuma peavad ja minu ebausul ei ole siin millegagi pistmist. Ja tore ju ka endal lugeda näiteks 10 aasta pärast, mis vimkad meie teele sattusid.

Oma kodu saamine on olnud meie unistus pikalt ning pärast aasta alguses toimunud põntse muutunud mõnevõrra hellaks teemaks. Kui koroona pead hakkas tõstma, siis oli üks meie esimesi tegusid loobuda tol hetkel väljavalitud maja ostust ning praegu tagasi mõeldes oli see ainuõige otsus. Ilmselt sattusime kergelt paanikasse, et esimesel majal korralik niiskuskahjustus avastati ja maja ost muutus kinnisideeks. Seetõttu ei mõelnud me päris selgelt läbi, kas see teine maja on ikka see. Nagu nüüdseks teame, oli Miku kevadel põhimõtteliselt kaks kuud tööta ning juunist alates pendeldanud erinevate objektide vahel. Mingil hetkel kirjutasin ka sellest, kuidas ühes kohas jäi töötasu täielikult saamata ja teises kohas ühepoolset tasu vähendati. Valitsus küll tuli välja skeemiga toetada FIE’sid ning see summa aitas meid tõesti, kuid täpselt nii palju, et maksud said makstud ja kõhud olid täis. Õnneks minul säilis töö kogu aeg, kuid võtta pangalaen oleks olnud tõesti viimane totrus. Arvestades kõike seda peame ilmselgelt olema tänulikud, et kuigi meie säästud kahanesid ja kasutasime mingi hetk ka krediitkaarti, siis ometi ei jäänud me kuskil võlglasteks ning saime igakuiselt koguda raha ka ISA kontodele.

Kerime nüüd aja edasi oktoobri keskpaika, kui hakkasime uuesti mõlgutama ostumõtteid. Miku oli saanud palgatöö (mis on laenajate silmis parem garantii kui näiteks FIE iganädalane kõrgem sissetulek) ning tahtsime lihtsalt oma finantsnõustajaga suhted üles soojendada. Meil ei olnud ju viimase kuue kuu jooksul põhjust temaga kontakti võtta, sest mitte mingi valemiga ei oleks me olnud ostuvõimelised. Veel oktoobriski mõtlesime, et ostmine saab ilmselt toimuma kevadel, sest meie hammas ei hakka hetkel sümpatiseerivatele objektidele peale. Pikk jutt veelgi pikemalt – kogu idakaldale kolimise mõtte taga oli soov elada Miku vanematele võimalikult lähedal. Hetkel oleme lähedal, kuid siiski 20 minuti kaugusel, maja tahtsime osta aga samasse külla, kus nemad on, et saaksime jalutada neile külla. Nats jama on see, et sealsete majade hinnad on tsipake kõrgemad, kui meie hetkel lubada saaks. Kui ma räägin maja kriteeriumitest, siis peamised soovid olid 3 magamistuba, aed, garaaž, pigem vaiksem tänav ja soovitavalt sisekujundust aastast 2000 mitte 80ndatest 😀

Seega kirjutasin finantsnõustajale ja selgitasin, et elame nüüd idakaldal, Miku on palgatööl, mina olen kevadest saadik 100% töötanud ning plaanime pigem siia kanti midagi osta. Meie suurim küsimus oli, et kas ja kui palju on muutunud laenusaamise tingimused. Vastus meid ei üllatanud – laenuandjad on eriti ettevaatlikud FIE’de või koroona tõttu sundpuhkusele saadetud (furloughed) laenusaajta osas ning omaosalus peab olema vähemalt 10% või veelgi parem, 15%. Arvestades, et need ilusamad majad Miku vanemate külas olid niigi väga korraliku hinnaga, siis ei ole meil 15% küll kuskilt võtta, isegi 10% kokkusaamiseks peaksime korralikult pingutama veel mitu-mitu kuud. Me pigem lootsime, et kehtib ikkagi 5% sissemaksunõue nagu aasta alguses, siis saaksime vabalt endale ühe sellise maja lubada. Naiivitarid eks 😀 Samas pakkus finantsnõustaja, et saadaksin talle meie hetke finantsid, nii palganumbrid, säästud kui kohustused ja ta vaatab, kas oleksime üldse kõlbulikud laenu saama. Saatsingi andmed ning meie rõõmuks selgus, et isegi praeguste kohustuste juures antakse meile laenu.

Seega hakkasime edasi (kalleid) maju vaatama, kuid samal ajal arutlesime, et isegi kui oleme praegu laenukõlbulikud, siis kas me tahame megasuurt kohustust endale juurde võtta teades, et järgnevad paar aastat oleme niigi mingil määral kohustustega seotud. Isegi kui leiaksime meeldiva maja, siis sissemaksu meil ei ole ja mis me ikka endid piiname. Kuniks Miku ema saatis mulle lingi ühele müüdavale objektile meie praeguses külas. Avasin selle, klikkasin pildid läbi, mulle meeldis see maja ning mängisin seetõttu natuke laenukalkulaatoriga, et näha kui suur oleks kuu makse … ja panin kuulutuse sama targalt kinni. Osta maja praegusesse külla ei olnud lihtsalt variant, sest see asub suurest kiirteest liiga kaugel ja see ei olnud ju esialgne plaan 😀 Samal õhtul uurisin ka ise kinnisvaraportaali ja oma külas pakutavat (sest kuigi kiirteest kaugel ja mitte esialgne plaan, mulle siiski väga meeldib siin ja noh, kui leiangi midagi ilusat, eks siis tuleb Mikut tugevamini veenda) ning sattusin meie praegu üürimaja müügikuulutusele. Tegu oli küll müüdud objektiga, kuid andis aimu, mis hinnaga see juunis müüdi. Mu amps pidi lahti jääma – teades, mis selle objekti kuumakse umbes on, siis teenib omanik hetkel vägagi korralikud paarsada naela kasumit, kuus. Ja vot siis hakkas minu mõte jooksma.

Avasin uuesti lingi, mille Miku ema saatis, mängisin numbritega nii, et maksame sissemaksuks 20% (jep, selline hinnavahe on majadel, mis asuvad 15km kaugusel teineteisest) ja edastasin lingi Mikule. Minu mõte oli osta too objekt praegu ära endale, jätkata muude kohustuste tasumisega ning endiselt koguda raha ning mõne aasta pärast anda see objekt üürile ning siis juba osta suurem maja loodetavasti Miku vanemate külla. Minu jaoks oli tugevaim argument see, et praegune üürimakse on meie jaoks surnud raha (ja seda surnud raha oleme maksnud niigi aastaid), kuid kodu ostmisel väheneks märgatavalt meie igakuine makse pluss maksame ju enda pangalaenu tagasi. Teades, et piirkonda plaanitakse investeeringuid, siis ilmselt tõusevad ka kinnisvarade hinnad. Ehk kui me oleme mõenud, et algul ostame maja ja siis järgmise objekti investeeringuna kõrval, siis nüüd teeksime seda kõike vastupidi. Mikule see mõte meeldis ning helistasin maaklerile, et leppida aeg vaatamiseks. Selgus, et majas on hetkel veel üürnik ning nad ei ole saanud kätte võtmeid, et vaatamisi korraldada. Küll aga võeti minu andmed, et hiljem kontakteeruda (see kõik oli umbes kolm nädalat tagasi ja ma ikka ootan, et minuga ühendust võetakse). Selle kõne käigus selgus üks meie jaoks ebamugav tõik, et kuna tegu on äärmise ridaelamuboksiga, siis on naabritel õigus läbi selle objekti aia käia, et oma prügikastid tühjendamiseks tänavale tuua. Kui algul ei näinud me selles suurt probleemi, siis hiljem loobusime sellest objektist just seetõttu, et me ju ei tea, mis tegelikult toimub. Kas tõesti kasutatakse aeda korra nädalas läbikäiguks või hoopis igapäevaselt oma aeda saamiseks, sest seadusega on see paika pandud.

Küll aga ei loobunud me mõttest osta praegusesse külla odav maja, et see hiljem üürile anda või kasumiga maha müüa. Nadi oli ainult see, et tegelikult midagi sobivat siin müüa ei ole. On kas kahe magamistoaga või juba suuremad majad või ridakad, mis on pigem jamamas piirkonnas. Vähe maksta maja eest on jah tore ja kui me ostakski selle koheselt investeerimise eesmärgil, siis ma piirkonnale nii palju tähelepanu ei pööraks. Kuna aga plaan on siiski ise ka sees elada, on asjalood natuke teised. Seega ühel õhtul pärast kuulutustes surfamist pakkusin Mikule, et ta kontakteeruks omanikuga, et kas too oleks nõus üürikat meile müüma. Miku arvas, et vaevalt, sest see sai alles ostetud (aga no ega omanik tea, et meie teame seda), kuid saatis siiski sõnumi. Olime suhteliselt kindlat, et vastus on EI, kuid vastus oli hoopis, et sobivatel tingimustel on asi mõeldav. Jipikajee onju, mina juba mõttes lammutasin seinu ja tegin korralikku renoveerimist 😀 (kaks nädalat hiljem ootame endiselt hinnapakkumist ja objekti pole keegi veel hindamaski käinud). Kuna aga ka see variant ei olnud 100% kindel, arutasime Mikuga, et mis edasi. Üürilepingu pikendamine veebruaris tundus nii raharaiskamisena, et meie jaoks oli jäänud lauale kaks varianti:

A) leida odavam objekt praeguses külas, et see ära osta, mõned aastad sees elada ja siis edasi väljaüürida/mahamüüa, et endale suurem maja vanemate lähedale osta

B) alandada oma eelarvet ning vaadata, kas leiame midagi mõistlikumat vanematele lähemale, kuid ilmselt mitte samasse külla, elada selles majas kauem kui paar aastat ning siis uuesti üle vaadata, kas saame selle objekti välja üürida ja suurema maja endale osta või müüme selle maja maha, et suurem osta ja kunagi tulevikus investeerimise nimel midagi juurde vaadata.

Oktoobri lõpuks olime seega targemad ses osas, et kus me finantsiliselt asume ent siiski segaduses, et milline samm see kõige õigem oleks.

Topelt altminek

Kui ma kirjutasin siia kolimisest ja maja kordaseadmisest, siis muuhulgas otsustasime raha säästmise nimel uut mööblit mitte osta ja leida alternatiivid kasutatud asjade poest. Seda enam olin õnnelik, et leidsime sobilikud kaks kummutit kohalikust poest ning need toodi meile koju juba järgmisel päeval. Kui minu riiete jaoks mõeldud kummut oli väga heas seisukorras, siis Noorhärra kummutiga nii hästi ei läinud. Jah, välisel vaatlusel oli tegu korraliku mööblitükiga, kuid mille peale ma poes olles ei tulnud, oli see, et avada sahtleid. Sellisel juhul oleksin ilmselt tundnud seda tugevat lõhna, mis kummutil küljes oli.

Tegemist ei olnud kopitanud lõhnaga, see oli lihtsalt väga tugev, kopitanud haisu meenutav lõhn. Nagu Miku ütles, siis ilmselt oli tegu vana inimese elamises oleva mööblitükiga, mis müüki pandud. Ma proovisin sellest lõhnast mitmel viisil lahti saada, kuid tulutult. Kohe esimesel päeval võtsin kõik sahtlid raami seest välja ning pesin nii raami kui sahtlid puhastusvahendiga üle. Ma jätsin raami ja kummutid pikaks ajaks aeda tuulduma. Selle peale ei olnud lõhn küll läinud, kuid lootsin et kui ostan spets lõhnastajad igasse sahtlisse, siis pigem lõhnavad Noorhärra riided lõhnastaja, kui vana inimese järgi. Lõhnastajad toimisid, ses osas, et andsid ilusti head lavendli lõhna välja. Küll aga ei summutanud seda vastikut haisu. Miku arust ei olnud see lõhn nii hull, kuid minul on kiuks kopitanud haisuga ja see lõhn meenutas mulle väga just seda haisu. Seetõttu tegin kolm nädalat hiljem kummuti tühjaks, pesin kõik Noorhärra riided ära ja ostsin uue kummuti. Mul ei olnud tahtmist saata oma laps lasteaeda, kes lõhnab nagu A) lill või B) vana inimene või C) lilleline vana inimene, see kõige hullem variant.

Oi see uus kummut. Mõtlesin olla kaval ja osta uus, mitte küll Ikeast, aga UK’s on teisigi pudipadi poode, kus võib mõistliku hinnaga asju leida. B&M’st leidsin sobiva kummuti ja mu süda rõkkas rõõmus – see oli suurem kummut ehk rohkem ruumi asjade jaoks ning hind ei olnud väga suur. Vedisin selle koju ning plaanisin samal õhtul ka kokku panna. Noh ütleme nii, et kui paberil oli kirjas, et kokkupanekuks läheb maksimaalselt kaks tundi, siis minul õnnestus tunniga panna kokku raam ja selle külge sahtlite siinid 😀 Miku pidi püksi tegema, KUI aeglane ma olin. Muidugi olin veel marus, et ta niimoodi naeris ja lubasin pühalikult tema kiuste, et panen selle kummuti ise kokku. Asi lõppes sellega, et pool tundi hiljem oli kummut koos, Miku pani. Igatahes oli meil uus ja lõhnavaba kummut, kuid rahul ma sellega siiski ei ole. Esiteks olid osad detailid saanud kahju, näiteks ühe sahtli nurk on nähtavalt saanud värvikahjustust. Lisaks vajub sama nurk allapoole ehk kui alumist sahtlit sulgeda tahad, pead ülemist veidi kergitama. Siis on kaks suuremat sahtlit, mis aegajalt tõrguvad sulgumast. Ning illusioon rohkemast ruumist sai purustatud siis, kui sahtlid avasin – jah mõõtmetelt on sahtlid suured, kuid need pole üldse sügavad. Ja jällegi, OLEKS ma poes kokku pandud eksemplari sahtleid avanud, oleksin seda juba siis näinud.

Nagu millal inimene ükskord oma vigadest õpib ?!?! Ei saa ju olla odavat ja kvaliteetset toodet. On kas odav VÕI kvaliteetne. Ja kui sa käid poes mööblit valimas, on tooteeksemplaridel muu funktsioon ka peale riiulitäite … näiteks anda aimu ostjale, mida ta ostab. Kui me ükskord oma kodu saame, siis ma käin kaarega igasugustest odavpoodidest mööda, mis puudutab mööbliostmist. Ja kurja, tõmban või kõik sahtlid ja kapiuksed laiali, aga ma pean 110% aru saama, mida ma ostan. A õnneks sain vana kummuti müüdud, isegi tsipakese kasumiga. Ma küll paar päeva põdesin, et äkki tuuakse see eksemplar mulle uksetaha ja nõutakse raha tagasi (khm, see hais), kuid seda ei juhtunud. Õnneks.

Soov osta uus diivan :D

Nagu lubatud, siis siin on jutt sellest, kuidas me endale uut diivanit ostsime …

Meie vana diivan oli üks esimesi mööbliesemeid, mis kunagi UK’sse kolides ostetud sai ehk see on juba üle viie aasta meiega olnud. Üldiselt oleme temaga väga rahul, sest tegu on nurgadiivaniga, mis käib lahti voodiks ning millel on ka pesukast olemas. Meie jaoks kaks väga olulist funktsiooni, et mahutada ära külalised, kes ööseks külla tulevad. Muidugi on aastatega selle peale erinevaid plekke ilmunud ning mingi hetk üritasime neid ka eemaldada, kuid pigem ebaõnnestunult. Umbes pool aastat tagasi murdus ka üks konstruktsiooni osa, mille saime siiski parandatud. Ühesõnaga, tundsime, et oleks aeg uus diivan vaadata, sest kuigi konstrusktiooni saime parandatud ning plekid katsime kahe erineva kattega, siis oli diivan siiski juba räsitud ja väsinud välimusega. Seega sai otsustatud, et kui kolime Wiganist ära, tuleb elutuppa uus diivan ning vana viime ülesse külalistetuppa (muidugi laseme ära puhastada, et sel oleks värskem mulje).

Seega puhkuse nädala teisipäeval seadsime sammud Ikea poole, sest mina ei saa tellida diivanit, kui ma ei ole sellel istunud ja veendunud selle mugavuses. Eelarveks seadsime 600 naela ning lootsime selle eest küll ja veel diivanit saada. Samuti leppisime kokku, et diivanita me Ikeast ei lahku.* Meie praegune diivan oli ka müügil, kuid otsustasime seda pigem siiski võtta. Kuna meil ju oli magamiskoht külalistele olemas, tahtsimegi osta pigem ainult diivanit, sellist mugavat ja kõrge seljatoega, kuna praegune on selline noh äravajunud ja ebamugav selja toetamiseks. Lisaks eeldasime seda, et elades perele lähemal, käivad meil tihemini ka külalised, seega diivan peaks ikkagi kolmekohaline olema. Olime päris pikalt juba ringi jalutanud ja mõned eksemplaridki välja vaadanud, kui Mikule turgatas pähe üks pisike ent oluline detail – kuigi diivan tuleks meile mitmes osas, siis need kastid tuleb ju saada elutuppa. Meie kodus on ruumide asetus aga selline, et sisse tulles on pisike esik ja siis pikk kitsas koridor. Kohe koridori alguses on uks paremale elutuppa ning tsipake edasi uks paremale söögituppa ja kööki. Otse edasi on trepp, seega suuremad asjad nagu voodid ja kapid ei ole probleemiks teisele korrusele viia, kuid elutuppa küll, sest ei ole lihtsalt piisavalt ruumi eseme pööramiseks. Nii sai üheks päris tähtsaks kriteeriumiks diivani valikul selle konstruktsioon ehk mitmest tükist see kokku pannakse ja kui suured on tükid. Tavaliste kolmekohaliste alus-ja seljatoe plaadid olid pikad jupid, seega langes ära soov osta suur ja mugav diivan. Variandiks oli veel uus nurgadiivan osta, sest need käisid kahest osast kokku. Küll mitte meie esimene valik, kuid mõeldav.

Seega esimene tõsisem kandidaat oli see Vimle, tumesinine komplekt just tänu sellele, et tegu oli kahekohalisega ent kolmanda istekoha said lisakuubikuna juurde panna. Ei tekitanud meis küll seda vau-efekti, kuid ta käis juppideks ning seetõttu ilmselt meile sobiv ka transpordi mõttes. Jätsime selle eksemplari meelde ning liikusime edasi. Noh ses suhtes, et käisime ringi kõva 20 minutit ja vaatasime ning vaagisime, mitte ühegi diivaniga ei tekkinud seda yes-selle-võtame tunnet. Miku isegi tunnistas lõpuks, et tegelikult ei meeldi talle ükski variant nii väga, mistõttu mõtlesime, et meil on hunnik pilte tehtud, läheme koju ning otsustame siis.

Hakkasime juba diivaniosakonnast lahkuma, kui mulle jäi silma see mustriline Vimle. Meid mõlemaid võlus see värv ja nö miniruuduline muster, sest see lihtsalt sobis ideaalselt meie uude koju, eriti just selle olemusega. Selle eksemplari juures oli küll eksitav hinnasilt ning algselt arvasime seda maksvat 500 naela, kuid ka 595 oli tehtav. Ja meid üldse ei häirinud fakt, et tegu oli nurgadiivaniga, tegelikult mulle väga meeldib selle pikema osa peal lebotada, jalad üleval. Läksime siis oma ostu ja kojutoomist vormistama kui trall pihta hakkas – kuna diivan pannakse kokku erinevatest detailidest ja mingi detail oli puudu st tootmine on korralikult graafikust maas, ei olnud diivan hetkel saadaval. Me oleks saanud diivaniostu ja transpordi vormistada, kuid asjad kätte saanud alles septembri lõpus ja kahes osas. Ehk isegi kui esimene ports detaile ära tuuakse, ei ole kindel et saame diivani piisavalt kokku panna. Meile see variant ei sobinud ja loobusime.

Kuna aga oli vaja diivanit sama nädala reedeks, hakkasime uuesti ringi vaatama, jättes välja kõik suured diivanid ja keskendudes kahekohalisetele. Mingi hetk rääkisime, et äkki hoopis ostame Noorhärrale kott-tooli suures toas istumiseks või chesterfield tüüpi tugitooli, mis Mikule meeldivad (kindlasti oleksime vaadanud taastatud varianti, sest noh nii pahased me ka raha peale pole, et uus tugitool osta :D) Värvidega oleks olnud küll natuke rohkem kombineerimist ja otsustasime siis, et ostame ikkagi helebeeži diivani. Piisavalt neutraalne, et sobida tapeedimustri ning tuleviku tugitooliga. Lisaks ka tuleviku koduga. Ja kuna meil on uues kodus eraldi söögituba, olime koheselt kokkuleppinud, et igasugune söömine elutoas jääb ära (ja seega ka võimalus diivanit rikkuda).

Järgmisena jäi meile silma see Grönlidi kahekohaline diivan, aga siis hakkasin mina veidi pirtsutama, just hinna osas. Ei tundunud mulle mõistlik osta väike diivan, kui saaksime pm sama hinnaga suurema diivani. Ja nagu valatult, leidsin selle kahekohalise Ektorpi diivani ning lisaks oleks saanud juurde osta ka tumba, mille sees asju hoida. Tundsime suurt kergendust, et leidsime ikkagi alternatiivi, mis mõlemale sobib, sest kes ei ole veel aru saanud, siis aegajalt on meil väga raske teha kompromisse 😀 Igatahes, läksime ostu ja transporti vormistama, kui selgus teistsugune jama – tuli välja, et diivanikate on väljavahetamisel ehk vanat tooni enam ei toodeta ja uus pole veel poodidesse jõudnud. Isegi müüja muigas, et tema otseselt toonivahet ei näe, aga nii lihtsalt on. Jällegi, oleksime võinud ostu vormistada ja kohaletoomise septembri lõppu broneerida, kuid meie nii ei tahtnud. Seega jäi ost katki.

Otsustasime õnne proovida kolmanda komplektiga, sama Vimle kuid tumesinise tooniga. Ilmselt ei pea olema geenius arusaamaks, et ka seda ostu ei õnnestunud meil vormistada, sest noh see sama detail oli puudu :S Tolleks hetkeks ei tundnud me tegelikult enam nii frustratsiooni, sest olime leidnud endile lahenduse. Esimese diivani ostu vormistades pakkusin välja, et toome vana diivani alla elutuppa kuniks uus septembri lõpus saabub ning kuigi algul ei olnud Miku sellega nõus, siis lõpuks otsustasimegi tehagi nii, et toome vana diivani ikkagi elutuppa tagasi** Kui kunagi ostame oma maja ja kolime (jälle), siis muretseme uude koju uue diivani, mis sobib just selle majaga. Külalistetuppa vaatame lihtsalt taaskasutusest kahekohalise lahtikäidava diivanvoodi. Oleks me vaid kohe selle lahenduse peale mõelnud, oleksime säästnud nii aega kui närvirakke. Noh mis sa ikka teed eksole 😀

*Miks oli nii oluline see uus diivankindlasti kätte saada kohe, oligi see, et tahtsime ju maja Noorhärra tulekuks korda saada ja ei tahtnud väga seda varianti, et oleme nädalaid diivanita. Iseenesest on elutoas mõnusalt paks ja pehme vaipkate, millel mõnus istuda, kuid elutoalik hubasus oleks siiski puudu jäänud.

**Vana diivani alla saamine oli jälle omaette ooper. Pakkisime kõik kastid lahti ja paigutasime asjad oma kohtadele ning vedisime lõpuks diivani eraldi jupid alla. Viimaseks jäi diivani põhikarkass, mis ülla ülla oli liiga pikk, et see koridorist elutppa keerata. Mäletate see, kolmekohaline-diivan-on-liiga-suur mõtet, mis Mikul Ikeas tekkis 😀 Nüüd istusime koridoris ja tundus, et me ikka ei saa vana diivanit kasutada. Õnneks selgus, et peakarkassi saab ikkagi veel rohkem juppideks lammutada ning saime oma “legojupid” lõpuks elutuppa. Jäi veel vaid kokkupanek ning pärast mõningast vandumist oli diivan koos. Elutuba oli koheselt palju hubasem ja diivan iseenesest sobis valatult. Oh miks me kohe selle mõtte peale ei tulnud …

Me kolime, jälle vol. 3

Esmaspäeval, 17 augusti hommikul, viisime kõigepealt rendikaubiku tagasi. Pühapäeval Wiganis olles avastasime, et hüdraulikaõli lekib korralikult ning näitasime seda ka rendifirmale, kes tegi meile veidike soodustust. Õige kah, sest kui esialgu auto renditud sai, siis jäi segaseks, mille eest me maksame. Ehk meie saime aru, et meil on rendihind, millele lisandub miilitasu iga rohkem sõidetud miili eest, tasuta miile oli kokku 200. Kuna edasi-tagasi sõit Wiganisse on u 230 miili, siis ei tundunud lisatasu 9 penni per miil üldse hull. Auto kättesaamisel selgus, et peame ka kütuse eest eraldi maksma (mingil põhjusel oli Miku kindel, et see on juba rendihinnas sees), mistõttu läks rendihind päris kõrgeks, tegime ju veel lisareisi Wiganisse. Õnneks oli rendifirma mõistlik ja ei küsinud lisamiilide tasu just tänu õlilekke tekkele, seega säästsime u 50 naela. Rent ise oli 190 naela nädalavahetuse eest plus u 150 naela kahe paagi kütus. Lohutasime endid sellega, et me ei kolinud ju ühe küla või maakonna raames, me kolisime pm läänerannikult idarannikule.

Edasi viisime Noorhärra vanavanemate juurde, kes olid ametis pakkimisega. Ega me pikalt lobisenudki, vaid võtsime suuna Wiganisse, sedakorda oma autoga. Tahtsime Wigani kohaga kõik ära lõpetada, et saaksime siis keskenduda uue kodu korda tegemisele. Jõudsimegi umbes üheks kohale, veetsime paar tundi koristades, natuke putitades ja värvides ning olime poole neljaks valmis koha üle andma. Meil oli vana koha omanikuga väga vedanud, sest tegu oli hästi mõistliku ja abivalmi inimesega. Tegime kiire tiiru maja peal, aias ja garaazis, ta oli väga rahul kuidas maja välja nägi ning lubas kogu tagasiraha tagasi kanda. See oli meie jaoks väga hea uudis, sest me arvasime, et ta natuke ikkagi jätab endale ka, põhjusega muidugi 🙂 Edasi läks Miku ühe paljudest ammu kokkulepitud tatooseansile ning mina veetsin niikaua aega sõbranna juures. Sedakorda tuulasin tema riietes, sest oli tema teinud korraliku garderoobipuhastuse ja mina sain nii mõndagi uut enda garderoobi. Miku seanss venis tsipake pikemaks, seega sõin sõbrantsi juures veel õhtustki ning lõpuks hakkasime tagasi sõitma. Hästi mõnna oli pimedas tagasi sõita, vähe autosid ja meil mõnus muss taustaks. Tegime ka mitmeid bensukapeatusi, nii et lõpuks võttis kojusõit 3 tundi.*

Teisipäeval oli peamine eesmärk minna Ikeasse kuhu minekul Miku õde meiega liitus. Muidugi ei saanud me kohe hommikul minema, sest avastasime kodutänavast pisikese pudi-padi poe, mis müüb erinevaid remondiga seotud asju ja aia- ning tööriistakaupa. Nii läksimegi seda poodi kõigepealt uudistama. Külastus oli edukas, kuna väljusime värvipoti ja pintslitega, lisaks saime tehtud lisavõtmed minule. Lõpuks võtsime suuna Ikea poole, mis asub hea tunniaja kaugusel. Ses suhtes oli Wiganis meie elukoht mugavam, kuna Ikeasse oli selline 20 mintsa sõitu ja kõik muud lemmikpoed samuti ligidal. Nüüd asuvad need pigem kaugemal ja peab natukene plaanima sinna minekut ja kindlasti tegema ostunimekirja. Niipea, kui olime endid ära parkinud, saime aru, et äkki oleks pidanud selle külastuse tulevikku lükkama. Teate ju küll, koroona ja distantsihoidmine tähendab üldjuhul seda, et suuremate ja populaarsete poodide uksetaga lookleb korralik järts sissesaamiseks 😀 Nii ka Ikeasse. Kuna aga seljataga oli üle tunni sõitu, siis ei tahtnud me niisama kohe tagasiteele endid ka pöörata. Läksime järtsu ja saime suhteliselt kiiresti sisse. Ikeas sees oli nagu ikka tavapärane ülerahvastatus ja rahulikust vaatamisest teistest eemale hoides ei tulnud eriti midagi välja. Ja need kuramuse maskid, mida igas poes kandma peab, on niiiii ahistavad. Õnneks oli diivanite osakond suhteliselt alguses ja saime rahulikult seal ringi vaadata. Lausa nii rahulikult, et veetsime enamuse oma paaritunnisest külastusajast just seal. Njaaa, diivani saamine oli selline “vahva” lugu, et väärib eraldi postitust. Lõpuks, kui sealt liikuma saime, oli meie mõlema soov lihtsalt välja pääseda. Saime siiski ka minu kontoritooli, kuid muude asjade vaatamine jäi seekord ära. Koju jõudsime pärastlõunal ja tundsime, et päev oli täitsa raisku läinud, sest päris edukalt Ikea külastus ei lõpenud. Siiski võtsin mina ette veel sahvri värskendusvärvimise ja jõudsin lahtipakkida vannitoa kastid. Kuid see oli kõik. Otsustasime, et kolmapäeval ei liigu me kuhugi, sest 4 päeva autodes istumist oli jätnud paraja istmemaigu suhu ja ei olnud me tegelikult maja sättimisega kuhugi järjele jõudnud.

Kolmapäev oli sättimise suhtes kõige edukam. Ma olin juba kaheksast allkorrusel söögitoa laagrit lahtipakkimas ning paari tunniga sai see tehtud. Võimalik, et oleks juba eelmisel õhtulgi teinud, kuid sahver kuivas ja mul oli palju asju just sinna vaja ära paigutada. Igatahes, peale söögituba tegime korda ka elutoa ning sorteerisime kõik asjad maja peal ära nii, et aeda tekkis hunnik prügimäele viimiseks**. Lisaks on meil sel korral vedanud panipaigaga, mis asub küll teisel korrusel ja kuhu ma alguses mõtlesin pisikese riidekapi ehitada, kuid lõpuks läks see tuugalt täis just neid asju, mida ilmselt meil hetkel vaja ei lähe. Jällegi pisike kokkuhoid, sest alternatiiviks oleks olnud eraldi panipaiga rentimine, mis jällegi oleks selline 50 naela kuus lisakulu. Pärastlõunaks oli meie jaks otsas ning otsustasime endid eduka päeva puhul premeerida pubikülastusega. Muidugi pärast seda, kui prügimäe tretid olid tehtud, sest ega me siis ühe sõiduga piirdunud 😀

Neljapäeva hommikul külastasime kohalikku teiseringipoodi ning saime nii minu kui Noorhärra riiete jaoks kummutid. Esialgu oli mõte, et ostame uued Ikeast, kuid siis otsustasime kulud ikkagi koomale tõmmata ning saime hea lahenduse just sealt poest. No minu arust on hea lahendus saada kaks kummutit ja transpordi 30 naelaga, Ikeas oleks selle raha eest saanud pool kummutit. Meil ju siiski on plaanis järgmine aasta oma koju kolida ja selleks hetkeks on Noorhärra juba nii suur, et võiks talle narivoodi osta, midagi sellist kus voodi on üleval ja selle all on laud või kapp vms. Kas ka kummutit siis vaja läheks, oleks küsimärk. Veel käisime The Range’s sisustusasju toomas. Kunagi rääkisin, et see on üks mu lemmikuid poode, sest sealt tõesti võib leida kõik vajalikku majja. Muidugi mitte parima kvaliteediga, kuid kõik on olemas. Nii tulid meiega kaasa kaks vaipa esikusse ja üks kööki, uued kardinad elutuppa, piprataim söögilauale, uued supikausid ning võitoos ja ilmselt pisikest nipet-näpet veel. Kuna ilm oli mega ilus, siis käisime ka Saltburnis jalutamas, et kogeda seda kõike, mis oli üheks põhjuseks kolimisel – meeletult ilus loodus ja rannajoon. Ja samas laadisime akusid, et veidikegi puhata ka puhkuse nädalal. Õhtul käisin veel kohalikus poes kapivärskendajaid ostmas, sest ühel kummutil oli korralik kopitanud hais juures, kuid praeguseks tundub ka see lahtunud olevat. Hilised õhtutunnid veetsin enda riideid sorteerides ja meie magamistuba möbleerides ning tegin Noorhärra toa korda va tema riided.***

Reede hommikuks jäigi veel korrastada Noorhärra kummut ning üleüldiselt maja korda seada. Lisaks lubasime endile lebotamist, kuna meie laps oli tagasi tulemas ja ega me ju olnudki eriti puhata saanud. Tegelikult me pingutasime korralikult, et maja reedeks korras oleks, seda just Noorhärra jaoks. Õnneks me ei pidanud pettuma, sest too oli sillas juba sellest, et elutoas olid tema mänguasjad korralikult näha. See, et kogu maja oli korras, lisas ainult rõõmu tema olekusse. Õhtul käisid sipsti külas ka Miku vanemad, kel oli hea meel näha, et maja oli läbi teinud korraliku muutuse. Nägid ju nemad seda viimati vahetult pärast asjade ära toomist, kui kõikjal valitses vaid segadus.

Nädalavahetuse võtsime vabamalt ses osas, et laupäeval käis Miku õde oma lapsega meil külas, samuti käisime kohalikus rannas jalutamas. Pühapäeval tegime perekondliku väljasõidu Whitbysse, kus oli muidugi palju rahvast, kuid proovisime siiski teiste seljas mitte elada. Pühapäeva õhtul sättisin ka kontoritoa lõpuks paika, sest esmaspäevast hakkas mul jälle töö. Noorhärra oli muidugi abiks, sest ega siis ema oska ju kontoritooli ise kokku panna 😀 Aga vähemalt pühapäeva õhtuks oli tunne, et oleme nüüd endid sisse seadnud, võttis küll rohkem kui nädal kogu see kolimine, kuid selleks korraks see tehtud sai 🙂 Ja tänan ei, ma lähiajal küll uuesti kolida ei sooviks …

*Kohalejõudes saime mõnusa shoki osaliseks, uue kodu võtmed olid kadunud 😀 Ma olin kindel, et panin need hommikul autosse keskkonsooli, et need oleksid kindlas kohas. Pigem keskendusin, et  vana koha mõlemad võtmed kindlasti kaasas oleksid. Öösel maja ees peatudes ei olnud võtmed keskkonsoolis. Ei olnud ka kindalaekas ega minu seljakotis, mille mitu korda läbiotsisin. Nõme oli see, et me ei olnud jõudnud veel varuvõtmeid teha ning Miku tööauto võtmed olid samuti selles kimbus. Õnneks me kumbki eriti närvi ei läinud, sest no mida sa närvitsed öösel keset tänavat, võtmeid see ju välja ei too. Lõpuks panin telefonil taskulambi tööle ja leidsin võtmed autosalongi salakohast ehk esipaneeli taga (kus peal on raadio ja muud nupud) on selline eraldi kohake, kus asju hoida. Võtmed oli seal hoopis. 

**Seekordsel lahtipakkimisel avastain, et mul oli vetsupaberirulle igale poole topitud 😀 Loogiline ju oleks, et vetsupaber on seotud vetsuga, mis tavaliselt on vannitoaga samas ruumis ehk vetsupaberirullid oleksid vannitoa kastis. Aga ei, ma leidsin neid rulle igasugustest kastidest. Alguses võttis muigama, siis naerma, kuid lõpuks juba tekkis väike trots, et kui palju suudab üks inimene vetsupaberirulle üksikult erinevate kastide vahel ära jagada 😀

***Mingi teema on nende hiliste õhtutundidega. Kui normaalne inimene on selleks hetkeks väss, võib-olla et minagi, ja pigem lebotaks diivanil, siis minul tuleb tegutsemistuhin sisse. Kui oleks saanud, siis ilmselt oleksin poole ööni mööbeldanud, aga eks ma ikka arvestasin kaaselaniku sooviga magada ka 😀