Me kolime, jälle vol 1

Ma ei arvanud, et kirjutan niipea postituse teemal “oma kodu” või veelgi rohkem, et kirjutan seda sellises võtmes, et võtame kolimise korralikult ette. Viimati tõdesin märtsikuus, et loobusime maja ostust ning kuigi mainisin seda pigem põgusalt, siis mängis selles suuresti rolli just finantsiline pool. Tundus liiga riskantne võtta endale kohustus panga ees, kui meile ei ole sissetulekud garanteeritud. Nojah, ega nad ju kunagi ole, sest keegi ei tea, millal töökaotus uksele koputab ent märtsis tundus sellise riski vabatahtlikult võtmine liiga suur. Hea oli, et ostust loobusime, sest nagu täna teame, oli Miku üle kahe kuu sissetulekuta. Ja hea oli, et minul säilis töökoht 100% kogu isolatsiooniaja, sest ka meil saadeti inimesi sundpuhkusele mille jooksul säilitati palk 80% ulatuses. Igatahes terve isolatsiooniaja arutlesime teemal kuhu osta, mida osta ja milline finantsiline strateegia kõige mõtekam tundub. Pikalt ikkagi plaanisime enne mitte kolida, kui saab midagi ostetud, suure tõenäosusega alles 2021, aga näedsa, siin ma nüüd olen ning panen kirja viimaste kuude ja nädalate sündmused.

Ma arvan, et see kõik sai alguse kuskil maikuus, kui otsustasime, et punnitame siinkandis veel natuke hambad risti (kuna tööd ju mõlemal pigem siin), aasta lõpuni kindlasti ja siis hakkame uurima majaostmist Miku vanematele lähemale. Me oleme sellest võimalusest rääkinud aastaid, paar korda isegi uurinud juba üürikohti, et kolida perele lähemale, kuid pigem on need olnud sellised paaripäevased ideed. Pealegi minul hakkas ju tööl hästi minema ning kuna Manchesteri ümbrus on minu jaoks esimene kant, kuhu UK’sse elama asudes kolisin, siis võrdus see minu jaoks kodukandiga. Siin on ka minu mõned head sõbrannad ja nagu ei tundunud ahvatlev kolida siit ära. Miku aga on sündinud Middlesboro (nimetan seda edaspidi Boro’ks) lähedal ning kuigi üles kasvas Leedsi kandis, käis ta siiski lapsepõlves tihti sünnikandis, kuna vanavanemad elasid seal.  Alles hiljuti tunnistas ta, et kuigi ta tõesti andis võimaluse ja proovis ning vahepeal isegi tundus, et ta tunneb end Manchesteri kandis ka koduselt, siis tegelikult ta ikkagi siin ära ei harjunud. Teda on alati tõmmanud tagasi Leedsi või Boro kanti. Leedsi ümbrus mulle väga ei istu, kuid Boro lähedus küll, eelkõige mereläheduse ja pisikeste armsate külakeste tõttu. Kuna isolatsioon tõestas hästi, et mina saan oma tööd teha 100% vägagi edukalt kodust, siis lahenes minu jaoks ka mure, et mis minu professionaalsest elust saab. Kohe kindlasti ei tahtnud ma seda, et korduks kolme aasta tagune stsenaarium, kui otsisin tööd 7 kuud, seda enam et mulle meeldib mu töö ja tööandja väga, mistõttu tahtsin kindlasti praeguse töö säilitada. Viimasel aastal olen tundnud ka seda, et sõpru on hea omada ning miski ei asenda meie tüdrukuteõhtuid või ekspromt koosviibimis, kuid pere on pere ja pere lähedus on see, millest puudust tunneme. Jah, minu otsene pere on veelgi kaugemal, kuid mul on ju siin teine pere. Ning Noorhärra suhtes tundub vägagi ebaaus hoida teda eemal oma sugulastest, kuigi tegelikult ju on võimalus osasid neid päris tihti näha.

Seega, maikuus otsustasime, et kolime Boro kanti. Kuna aga ma olin väga ettevaatlikuks ja isegi ebausklikuks aasta algusega muutunud, siis otsustasime siinsetele sõpradele mitte midagi rääkida enne, kui reealselt kolima hakkame.* Plaan oli aasta lõpuni tegeleda aktiivselt laenude äramaksmise ja vähendamisega ning sissemaksu kogumisega, et uue aasta algul oleksime väga heal positisioonil laenu saamiseks. Tegelikult ei tea me ju, kas ja mis tingimustel koroonajärgselt laenu antakse. Kuid suvekuudel hakkasime üha rohkem mängima mõttega, et koliks kohe ära. Milleks püksikummi venitada ja oodata ostuni. Miks me ei võiks kolida üürikasse, harjuda juba uue keskkonnaga ning kui oleme valmis majaostuks, siis oleks tunduvalt lihtsam käia erinevaid objekte nädala sees külastamas kui oodata nädalavahetusteni ja riskida, et head objektid võetakse ära. Ja nii need asjad kuidagi hakkasidki ladusalt veerema.

Meie mõlema tööst – meie jõudsime Noorhärraga puhkuselt tagasi 22. juulil, järgmine päev helistasin oma ülemusele ning selgitasin olukorda ning küsisin võimalust eelkõige jätkata kodukontoris töötamist või vajadusel viia ennast üle teise kontorisse. Olin arvestanud võimalusega, et pean siiski mingid päevad nädalas sõitma kas Yorki või Newcastle’sse, mis mõlemad on umbes tunni kaugusel. Minu ülemus oli ilmselt päris üllatunud meie sellistest plaanidest, sest ma ei olnud ju kunagi maininud ka, et midagi sellist mõtleme teha. Ehk ta muutus pigem napisõnaliseks kõne lõpus, mis minu enesekindlusele, et kindlasti saan tööandjaga kokkuleppele, paraja põntsu pani. Mikul oli tegelikult selleks hetkeks juba töökoht olemas**, lihtsalt detailid vajasid kinnitust. Nii kaua kuni ootasin tööandja vastust (mida arvasin ootavat mitu päeva) arutasime juba varianti, et kas mina lahkun oma firmast ja alustan taaskord tööotsinguid või lükkame ikkagi kolimise edasi. Selgus saabus tunnike hiljem, kui mulle anti roheline tuli 100% kodukontorist töötada tingimusel, et seal endale korraliku kontorinurga üles sean. Lisaks sõidan vajadusel kas praegusesse kontorisse Warringtonis või mujale, kuhu parajasti vaja on. Seega oli minu muretsemine (järjekordselt) asjatu.

Elamispinnast ka. Kohe kui Eestist tagasi jõudsime, hakkasime kammima rightmove.co.uk lehte, see on see kõige populaarsem, kuskohast kinnisvara kuulutusi leida. Enamus on seal muidugi agentuuride kaudu ja pead lisakulutusi tegema, aga noh mis teha. Praegune üüriturg on väga kiiresti muutuv, üürikuulutus võib üles tulla ning kui sa sellele kohe ei reageeri, võid objektist ilma jääda. Meie pool päeva kammimist päädis ühe kinnitatud vaatamisega, sest teised objektid oli juba kas võetud või mitu vaatamist broneeritud ning jäime ootenimekirja. Kuna Miku pidi niigi intervjuule minema, jäi tema õlule ka vaatamine, sest mina ja Noorhärra pidime ju isolatsioonis istuma :S 23 õhtul sõitiski Miku vanemate juurde, et 24 hommikul olla vormis intervjuuks. Ta pidi jääda 25 hommikuni, et ühte objekti vaadata, kuid sellest loobusime kuna selgus, et parkimisega tekiks probleeme – eraldatud parkimine puudus, tänaval olid vaid loetud parkimiskohad ning enamus tänavast topelt kollaste joonte all ehk parkimine keelatud. Meil on aga peres kaks autot. Siiski jäi talle silma üks majake piirkonnas, mis ei ole küll kõige parem, ent just selle paremas osas. Majake oli seest ilus, parkimisruumi maja taga piisavalt ning helistasime koheselt, et seda vaadata. Koroona tõttu küll vaatamisi ei korraldatud, kuid meile saadeti majatuuri video ning ausalt, mulle hakkas see koht väga meeldima. Imelik oli see, et kui Miku esimest korda helistas, siis ei mainitud kordagi seda, et keegi oleks veel kohast huvitatud. Alles siis kui ütlesime, et võtame selle, selgus et tahtjaid on rohkem kui üks. Panime küll oma sooviavalduse sisse koos andmetega, kuid hiljem selgus, et jäime sellest siiski ilma. Vähemalt oli Miku tööintervjuu edukas, said palgatingimustes kokkuleppele ning juba 24 lõunal sõitis ta koju tagasi teadmisega, et esmaspäevast (27st juulist) alustab uues kohas. Seega täitsa tühja see sõit ei olnud.

Samal ajal jätkasime aga kammimist, mitu objekti tundusid sellised okeid, kuid kui Miku 26. juulil Boro kanti naases ja piirkondades ringi sõitis, jätsid need kõik pigem halva mulje. Samal õhtul vedas meil hoopis teistpidi ja leidsime ühe erakuulutuse. Erakuulutuste võlu on selles, et tavaliselt vahendustasu maksma ei pea ning sa suhtled otse omanikuga ehk sul on vahetu kontakt koheselt olemas. Siiani on meil kõigi kolme kohaga vedanud ja leidnud need erakuulutuste kaudu. Miku läks kohe esmaspäeval pärast tööd seda koos emaga vaatama ning pärast omavahelist kõnet ja piltide jagamist, otsustasime selle maja võtta. Tegu on ridaelamuga nagu praegu, kuid selles on 3 magamistuba (ehk saame ikkagi endale külalistetoa/kontoriruumi) ning allkorrusel köök, söögituba ning elutuba. Seega üldjoontes on elamispinda siiski rohkem. Aed on pisike, kuid kuna tegu on ajutise lahendusega (sest plaan järgmine aasta maja osta on endiselt jõus), siis me ei otsinudki seda ideealset kohta. Näiteks kui Miku nüüd 2. augustil võtmed kätte sai ja mulle läbi videokõne kohta näitas, siis mulle hakkas kohe silma, et köögipõrand on mega kulunud ja esikus nõmedad punased plaadid. Samas, köögipõranda saab ju ülevärvida ning ma pean endale meelde tuletama, et see on siiski üürikorter. Peaasi, et meil on, kus olla. Parkimine ei ole ka ideealne, kuna see asub ridaelamu kõrval mitte meie boksi ees, kuid niimoodi on parkimine lahendatud ka praeguses kohas. Mis on väga suur pluss, on asukoht. Tegemist on pisikese külakesega, kus elu on pigem liiga vaikne, kuid samas on suured plaanid tehtud peatänava rekonstrueerimiseks. Samuti asub rand jalutuskäigu kaugusel. Seega ei midagi hullu, ma loodan. Ma tõesti ei taha olla megapettunud selles kohas, kui ma sinna lõpuks reede õhtul lähen, sest Miku võttis kogu valimise ja otsustamise enda õlule, või noh pidi seda olude sunnil tegema.

Seega praegu elamegi vaikselt selles taktis, et viimased nädalad Manchesteri läheduses on jäänud. Mina ajan kaste kokku, et pakkida, Miku tegeleb uues kohas erinevate lepingute sõlmimisega. Mõned nädalad veel, siis juba saame kõik kolmekesi koos olla. Praegune elukorraldus näeb nii välja, et mina olen Noorhärraga vanas kohas, Miku uues ja kohtume vaid nädalavahetusel. Ka Noorhärra hoiuga läks ses mõttes hästi, et hakkab ta käima samas kohas kus tema tädipoeg, sest vaba koht oli neil olemas ning nad suhtlesid minuga kiiresti ning efektiivselt. näiteks kirjutasin ka kahte kohalikku hoidu, kuhu algselt kolime ja no ma siiamaani ootan nende vastust. Minu jaoks tähendab see küll praegu 20 minutlist sõitu ühte pidi, kuid arvestades, et me siiski maja tahame osta Miku vanematele jalutuskäigu kaugusele ning hoid asub samas külas, siis tundus pigem mõistlik lasta Noorhärral kohaneda sealse hoiuga juba praegu ning tuleviku tarbeks ka sõprussidemeid luua.

Mis ma lõpetuseks öelda tahan on see, et ma olen ses mõttes natuke nagu usklik, et usun saatust ja et tuleb see, mis tulema peab. Kui me hakkasime siia kanti maja otsima, siis käis kõik kuidagi läbi nõelapea punnitamise. Raske oli saada vaatamisi majadele, mis meeldisid. Haldurid nagu väga infot ei osanud jagada. Majadel ilmnesid vead, mida ei osanud alguses tähele panna. Nii loobusime ju esimesest majast kuna selgus suur niiskusprobleem. Ja kui me juba olime valmis ostma teist maja, siis jäigi mulje et saatus saatis meie teele koroona, et ka viimasest ostust loobuks, sest meile ei ole määratud siia kanti jääma. Ilmselt tundub veidike tobe mõtteviis, aga võrreldes kui ladusalt me oma praegu kolimise oleme paari nädalaga orgunninud, siis olen ma 100% kindel, et meile oligi algusest peale määratud minna Boro kanti elama, lihtsalt me jõudsime selle tõdemuseni ringiga.

*Minu ebausk seisnes selles, et iga kord kui käisime maja vaatamas ja see meile niivõrd palju meeldis, et tegime ka pakkumise ning hakkasime asju ajama, rääkisime loomulikult ka perele ja sõpradele, et näete sellist maja hakkame ostma. Ning mõlemal korral juhtus see, et ostuprotsess jäi pooleli. Seega, ma ei tahtnud liigse rõõmustamisega Borokanti kolimist ära sõnuda, sest tegelikult oli veel juulikuuski väga palju lahtiseid otsi – mis saab minu tööst, mis saab Miku tööst, kuhu me elama saame asuda, kuhu Noorhärra hoidu minna saab. Seda enam kui maikuus oli ju plaan alles  järgmine aasta kolida ning aega oleks ju olnud küllaga sõpradele rääkida. Seega, siinsetele sõpradele tuli meie kolimine päris suure üllatusena.

**Kui praegu mõelda Miku töö peale, siis kevad oli selles vallas tema jaoks kõike muud kui edukas. Kõigepealt kaks kuud kodus istumist, siis erinevad pisikesed otsad, kus teda mitu korda lohku tõmmati. Lõpuks ta küll sai tööle, kuid pigem ajutiselt. Ning ükskõik kui palju ta ei uurinud ja kandideerinud, no ei saabunud ühtki sobilikku pakkumist. Eh, mis sobilikku, pigem ei saabunud üldse pakkumisi. Seda enam utsitasin teda vaatama Boro kandis ringi, kuhu ta lõpuks tööle sai.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s