Viimane sats Eestis

Tänu Piiga saabumisele, olen sel aastal korralikult saanud Eestis käia. Oleme ju kõik Noorhärra koolivaheajad veetnud kodumaal, seega vähemalt 2022 ei saa ma suurest kodumaaigatsusest rääkida. Olen veebruari käigust kribanud, aprilli omast mingil põhjusel mitte ning mai-juunikuine käik oli rohkem läbisõit kui Eestis aja veetmine. Seega mõtlesin seekordse külastuse märksõnad jälle kirja panna, sest suure tõenäosusega läheme järgmisel korral Eestisse alles 2023 aprill.

Esiteks ilmaga vedas meil üle ootuste hästi. Pakkimisel suskasin kohvrisse nii endale kui Noorhärrale vihmajope ning Piigale karvase kombe juhuks kui saame tavapärase Eesti suve osaliseks, aga ma ei võtnud puhkuse jooksul kordagi oma pikki riideid välja. Teinekord tundsin, et ka lühikesed riided olid liig. Ehk vähemalt Tallinna ümbruses valitses igapäevaselt püsivalt selline +25 minimaalselt ning õhtuti oli ka suht raske jahedust leida. Algul oli tore, kuid pikapeale väsisin vähemalt mina sellest kuumusest ära, sama oli ka Piigaga. Näiteks viimane nädalavahetus enne tagasilendu oleks ju võinud teha reisi Lõuna-Eesti poole, aga pelgalt mõte kuumuses ringi liikuda ja riskida ööbimisega kohas, kus pole üldse õhku (ei ole kindel hotellides pakutava kondikaga), tundus vanemate juurde jääda täitsa mõistlik idee. Samas, nagu isa ütles, et oli jah kuum, aga ikkagi parem kui pidev +16 ja vihm. Ja õigus ta ju on.

Jõudsime seekord kahte muuseumisse. Kõigepealt pool juhuslikult MiiaMilla lastemuuseumisse kui käisime Kadriorus jalutamas. Tegelikult oli minu idee pigem niisama ringijalutada ja nautida pargi ilu, kuid esmalt jäi Noorhärrale silma rändav lõbustuspark, kus ta kokkuleppe kohaselt kolm sõitu teha sai, siis tahtis ta mänguväljakul turnida, mille vastu mul ka midagi olnud ning lõpetasime MiiaMilla kohvikus minipannukaid süües. Muideks, see sama Noorhärra on nüüd järku avastanud enda jaoks tavalised pannukad, küll ilma igasugu katte ja lisanditeda, aga ta sööb pannukaid 😀 Igatahes, kuna aega meil oli, pakkusin välja, et kiikame ka muuseumi. Olin väga skeptiline ses osas, et kas Noorhärrale muuseum kui selline üldse huvi pakub, kuid talle meeldis seal väga. Ikka kohe väga väga. Piiga leidis ka endale tegevust, mistõttu meie jaoks aeg lihtsalt lendas. Kindlasti soovitan minna, kui otsite tegevust lastega. Sihilikult külastasime ka Tervisemuuseumis, sest tahtsin Noorhärrale midagi õpetlikumat pakkuda. Jällegi hästi hästi huvitav koht, kuid sel korral pigem jooksime muuseumi läbi kui uurisime kõiki ja kõike. Olgem ausad, seal on lihtsalt nii palju infot, et isegi täiskasvanul läheks korralikult aega kõige ammutamisega, rääkimata siis viie-aastasest lapsest. Aga vähemalt jäid talle meelde parasiitussid, seega äkki jääb nüüd küünte närimine vähemaks 😀 Inspireerituna sellest külastusest sai ta emalt kingituseks raamatu inimkehast, ongi aeg hakata tal natuke uurima rohkemat kui Käpapatrull või Ämblikmees.

Ühel päeval käisime Rakveres. Kuna soovisin Piigale teha Eesti passi, kuid ei olnud üldse huvitatud Tammsaare teel tundide raiskamisest, lootsin broneerida vastuvõtu aja mujale kontoritesse. Ütleme nii, et kui iga päev mitmeid kordi kontorite aegu vaadata, siis nii mõnegi vabanenud aja endale napsta õnnestub. Siit ka meie peamine Rakverre sõitmise põhjus. Plaan nägi ette kiire EMTA külastuse ja siis uurida Politsemuuseumit, kuid mul läks ikkagi EMTA’s liialt aega* mistõttu vanemad käisid lastega jalutamas paar tundi, pärast seda möllasime meie Noorhärraga Rakvere linnuses (väga vinge koht, nii palju uut ja huvitavat ning korralik uuenduskuur läbi tehtud minu viimatisest külastusest nii umber 20 aastat tagasi :D).

Muidugi käisime loomaaias, ühel kuumimatest päevadest kui juba kell 11 oli 30 kraadi kuuma :S Huvitaval kombel oli puude varjus isegi täitsa okei liikuda, lihtsalt lauspäikese all oli tunne, et kohe annad otsad 😀 Loomaaed ise oli suhteliselt vaikne. Loomi ikka nägime ka, aga oli vähe meiesuguseid hulle, kes põrgukuumuses selle külastuse ette võtsid. Lastele aga meeldis, seda vaatamata kuumusele.

Söömas käisime erinevates kohtades. Meil on saanud tavaks käia suvel kala püüdmas ning viimased 3-4 aastat oleme seda Harjumaal Jõekäärus teinud. Jällegi ei pidanud pettuma nii kala kättesaamises kui valminud roogade maitsevuses, lihtsalt super. Lapsevanemana meeldib mulle tohutult ka see, et pererahvas on panustanud mängunurga loomisesse ning lastel on tõesti erinevaid ajaveetmise viise tekitatud. Vanalinnas külastasime kohta nimega Texas ning jäime rahule. Eks hinnaklass oli tsipake krõbedam, aga tegu ju vanalinna restoraniga. Noorhärraga käisime Kompressoris pannkooke söömas ja mmm, lihtsalt keele viis alla. Külastasime Rocca Al Mares Da Vincit, kus lapsed said nii burgerit kui kala, täiskasvanud valisid pitsa, wrapi ja juustusupi (minu valik ja megahea). Rakveres käisime ka hiinakat söömas, koha nimi oli Bamboo Garden ning asus kohe linnuse kõrval. Valisime nii vürtsisema kui vürtsita liharoa ning kõrvale nii riisi kui nuudlit. Väga hea oli. Ainuke märkus, mis meelde jäi, et lapsepraad oli viiner ja friikad ning lauale toodi suur taldrikutäis friikaid ning kaks viinerit (!). Ma lubasin endale, et seekord ma ei vingu, kui kallis kõik on, aga mis sööki puudutab, siis endiselt tundub, et väljas söömine on küllaltki taskukohane, aga kurja kus söögipoed röövivad mitte millegi ostmisel pisikese varanduse. Ma näiteks ei olnud nõus maksma suure purgi Hellmans majoneesi eest 7 eurot. Kamoon, 7 EUROT?!?!

Olen sel aastal avastanud enda jaoks ka paar eesti brändi. Näiteks olen iga Eestiskäigu ajal külastanud Kukupesa poodi ning lahkunud sealt kas vannipallide või tükkšampooniga. Sel korral läksin ekstra just nende NÄKK-sarja palsami pärast, sest mu juuksed on sellised, mis ikkagi miskit libedamaks olemiseks vajavad. Ma pole veel uut tükkšampooni- ja palsamit kasutanud (sest vana jupp vajab ärakasutamist), kuid usun, et pettuma ma ei pea. Siis muidugi Lenne. Ma ei teagi, kuidas Lenne minust täielikult mööda läks, kui Noorhärra pisike oli. Talle küll kingiti paar Lenne asja, aga ise ma ei vaadanudki nende toodete poole. Piigaga on teine lugu, sest mulle väga meeldivad Lenne teistsugused (elulised) mustrid tüdrukute riietel. Tal on päris mitu pükste-mütsikomplekti. Selgi korral täiendasin nii tema garderoobi, kui otsin uue särgi Noorhärrale. Ja siis hullud matid. Ma olin meeldivalt üllatunud, kui selgus, et Marimellid nende taga on, sest minu jaoks oli tegu uute ja teistsuguste toodetega. Juba suvel tellisin meile koju uksemati ning samuti kinkisime ühe sõbrannale soolaleivaks.

Ma nautisin täiega, et sain vanemate aias aidata toimetada. Rohisime Noorhärraga ühel õhtul maasikakastid puhtaks (lapsepõlves vihkasin maasikate rohimist üle kõige); teisel õhtul tegime kasvuhoone korda, kusjuures ema sai mulle näidata, kuidas kurgitaimi lehtedest puhastada. Värsked kurgid ja tomatid olid igapäevaselt laual pluss Noorhärra käis endale tihti porgandeid peenrast näksimiseks toomas. Korjasime ka erinevaid sõstraid ja tikreid mahlaks ning ema tegi eraldi ka mustasõstramoosi. Sattusime olema Eestis, kui kurgid just hakkasid tulemas, seega tegime nii värskeid soolakurke kui ka kurgisalatit söömiseks. Muideks viimane on eriti hea grill-liha kõrvale ning võtsin endale ka purgi kaasa. Noorhärra oli hästi palju toimetamise juures. Eks osalt oli kõik talle huvitav, sest kahjuks ei ole meil Inglismaal talle pakkuda suurt aeda erinevate toimetustega. Teisalt, mulle tundub, et ta on pärinud minult rahutuse geeni ehk ta ei suuda pikalt niisama olla, vaid tahab midagi teha. Olid paar aiatööd ka, mille eest ema-isa talle nö palka maksid, et ta saaks raha koguda.

Ja muidugi kohalik meelelahutus ehk sulpsatused karjääris, kohaliku mänguväljaku külastus ning jalutused metsas. Selline korralik maalapse suveunistus. Lisaks on vanematel suur aed, kus ringi joosta ning samuti lastele mängunurk. Eriline hitt on alati olnud tünnisaun, kus vähemalt minu lapsed võiksid suurema osa oma päevast veeta.

Tagasitulek oli just parajal ajal, natuke olime puhkusest väsinud ja ootasime tavarutiini naasmist. Samas oli kahju ka ära minna. Eks see olegi vähemalt minu jaoks igavene dilemma, et tahadki kahes riigis korraga olla. Sel korral pidin endale lisakohvri juurde ostma, sest kõik need moosid ja meed ja kurgid pidi ju kuidagi endaga kaasa saama. Tagasireis ise oli ka pigem väsitav, sest esiteks Tallinnas oli megapikk pagasi äraandmise järts**, õnneks turvakontrollist saime kiirelt läbi ning jõudsime väravasse just õigeaegselt. Lend läks kiirelt, kuigi sel korral tundsin, et edaspidi peaks vist Piigale ka eraldi pingi ostma, sest kahe pingi peal läheb meil lihtsalt kitsaks. Liverpoolis saime ruttu läbi nii passikontrollist kui pagasilindilt kohvrid kätte ning olime tund peale maandumist juba autos. Aga siis hakkas teedel jama pihta ehk ummik lennujaama ümbruses, avarii kiirteel ning kiirusepiirangud muudel põhjustel. Lisa siia kaks peatust, et keha kinnitada ja ühel tegelasel mähkmeid vahetada ning tavapärane 2.5 tunnine sõit venis peaaegu poole pikemaks. Kodus on hea olla, aga mul on nüüd mõneks ajaks üksinda lastega reisimise limiit täis 😀

*Tänu Brexitile on lisandunud väikene nüanss lapsele passi tegemisel. Nimelt tuleb see Inglismaal esmalt apostilliga kinnitada. Kindlasti saaks passi lasta teha ka Eesti saatkonnal Londonis, aga mina tahtsin seda just Eestis teha. Apostilliga kinnitamine võttis aega peaaegu kuu, lisaks lasin Piiga passifotod ka Inglismaal teha, kusjuures sain valida, et lähevad Eesti dokumendi jaoks ja juba sobilikus formaadis. Mul oli Rakveres küll aeg bronnitud, kuid kuna ma ei olnud Piigale eraldi Eesti isikukoodi tellinud (väidetavalt on see miski, mida muidu peab tegema, aga EMTA infoliin mulle sõnagi ei lausunud selle kohta), siis oli passi taotlemine veidike keerukam protsess, minule aga sattus algaja töötaja. Nii pidin ootame kogenenuma teenindaja vabanemist, kes oli just võtnud ette elamisloa taotluse. No vahet pole, ootasin tunnike ning sain ka lõpuks löögile. Hästi vahva, tark ja abivalmis naisterahvast tegi passitaotluse ära. Sain ja meilile kinnituse, et dokument on töös, seega ei tohiks enam muid tõrkeid tekkida, sest juba avalduse sisse andmisel määrasin ära, et ema läheb Tallinnase passile järgi. Ja ka selleks on juba broneeritud aeg.

**Ryanair ikka suudab üllatada oma kokkuhoiupoliitikaga. Üheks põhjuseks, miks lennujaamas pagasi järts pikk oli, oli tänu sellele, et neil väljus kolm lendu samaaegselt. No okei, viieminutiliste vahedega. Arvestades, et Ryanairi lennud on pigem täis ning ühte lennukisse mahub 32*6=192 inimest, siis oli ikka päris mitu reisijat, kes oma kohvri ära tahtis anda. Ja kindlasti ei päde ka see, et soovitatakse lennujaama varem tulla. Sa võid ju olla kohal 3 tundi enne äralendu, aga kui pagasilett avatakse 2 tundi enne äralendu, siis ei ole siin ju mingit loogikat. Räägin siikohal enda kogemusest 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s