Flamingomaa

Kuna paar viimast suve oleme olnud pigem luku taga ja erinevad atraktsioonid suletud, rändame sel suvel tsipake rohkem erinevate kohtade vahel. Juba kevadel otsustasime, et ühe päevase reisi teeme Flamingomaale ning paar nädalat tagasi see reis tehtud sai. Tegemist on kogu perele mõeldud ajaviitmiskohaga, kus on nii lõbustuspargi elemente (atraktsioone igas vanuses külastajale), saab vaadata loomi kui solberdada vees. Ehk päev täis tegutsemist on suhteliselt garanteeritud.

Me oleme Flamingomaal korra ka varem käinud, äkki oli see 2018 kui minu vend meil külas oli. Igatahes Noorhärra oli paras titt siis ning mäletan hästi kuidas tema oleks heameelega terve päeva veepargi osas veetnud. Sel aastal võtsime kaasa ka Miku ema ja õe ning Sugulase, just et veidike rohkem pereaega veeta koos. Lisaks pakkisime endile kaasa pikniku, sest no ei suuda meie leida meelepärast sööki sellistel käikudel kohalike toitlustajate menüüst, mis ei oleks kaloripomm ja maksaks hingehinda*. Seega oli meil kaasas nii puuvilja, võileibu, küpsiseid, saiakesi kui vett, kohvi ning külma karastusjooki. Ma lihtsalt ei ole oma rahakoti peale nii pahane, et maksta hingehinda toidu eest, millel ei ole maitset ja mis ilmselt kauaks mu kõhtu ka ei täida. Muideks, pikniku kaasavõtmine ja selle söömine oli poiste jaoks üks lahedamaid hetki.

Park ise on tõesti suur, just ses osas et ühepäevaga kogu ala läbikammida on katsumus omaette. Ma ütleks, et kui sul on pisemad lapsed kaasas, siis see on suhteliselt võimatu missioon. Kui muidugi läbikammimine on omaette eesmärk ja igal pool vaid viieks minutiks peatuda, siis on kindlasti võimalik park läbi joosta. See aga ei olnud meie eesmärk. Noorhärra sõitis hea meelega erinevatel atraktsioonidel, nii mõnigi kord oli tusane, et tal veel piisavalt pikkust ei olnud mõnede suuremate sõitude jaoks, sest hulljulguse on ta vist meilt mõlemalt pärinud. Loomade ala oli tema jaoks pigem selline meh seekord, sest tema eesmärk omaette oli saada vee alasse möllama. Kuigi meil olid vahetusriided kaasas, tahtsime selle just viimaseks jätta, noh nii igaks juhuks. Suureks lemmikuks osutus Peter Rabbiti mänguala, kus poisid ikka korralikult ennast väsitasid. Alles lahkuma asudes nägin mina, et tegelikult on teine ja palju suurem mänguväljak olemas ning hea oli, et poisid seda ei näinud, sest siis oleks päris raske olnud neid autodesse saada 😀 Vee alal mängisime ka, kuid seekord ei olnud ilm just meie poolt. Oli selline pilvine ja tsipake jahe ning jahutust ei olnud otseselt vaja. Seega pärast paariminutilist vees plätserdamist seisid poisid kahurite taha laevasid pommitama 😀 Ja vot seal oleks nad hea meelega veel tunde olnud.

Ütlen ausalt, et seekord läks aeg palju kiiremini kui neli aastat tagasi. Mina jõudsin kahele suurte sõidule ja tegin paar sõitu Noorhärraga, Miku käis paaril rohkemal. Olime kohal suhteliselt esimestest minutitest viimasteni välja ja nagu ütlesin, jäi ikkagi palju nägemata/tegemata. Kui keegi küsib, kas minna, siis mina ütleks et pigem jah. Minu jaoks on lihtsalt nende piletihinna taga olev loogika natuke lonkav. Okei, ma selle isegi suudaks alla neelata, et pilet on 37.50 naela, kuna eks koroonasulgus on oma töö teinud ja raha on vaja, et parki üles vuntsida (kohati on näha, et aeg ja väsimus on teinud väljanägemisele oma töö). Millest ma aru ei saa, miks on täiskasvanud ja lapsed sama piletihinnaga ning puudub perepilet. Ses mõttes, et kui täiskasvanud tuleb parki lapsega, siis ilmselgelt ei saa ta 100% oma piletiraha eest meelt lahutada, sest tal on lapsed ka. Ja mingis mõttes ju ei jõua laps ka täishinna eest end ribadeks mängida, puht füüsiliselt on see võimatu, sest aega napib. Jah, minu jaoks müsteerium, et park pannakse suvel ja eriti suvenädalavahetusel kinni kell 5 ehk see on avatud vaid 7 tundi. Olen kindel, kui ta pikemalt lahti oleks, tuleks rohkem ka külastajaid. Aga kes teab, äkki mängitaksegi selle peale, et inimesed ostavad kahepäeva pileti… Kusjuures, me isegi mõtlesime, et äkki tuleks ühel korral pikemalt, möllaks kahel järjestikkusel päeval ning ööbiks kohapeal, missest et kodu oleks vaid tunnikese autosõidu kaugusel.

*olles Inglismaal elanud üle seitsme aasta, tundsin alles sellel külastusel, et olen igaks võimalikuks juhtumiks ettevalmistunud ema. Piiga toidud, piim ja muu vajalik on mul niikuinii pikematel reisidel kaasas, kuid sel korral olin valmis ka igasugustes ootamatusteks Noorhärraga. Ehk hommikul pani ta selga lühikesed riided, kaasas olid meil pikad ning ka vahetusriided. Lisaks rätik ning ujumispüksid, müts, päikeseprillid ja päevituskreem. Võib-olla mõne ema jaoks on selline kaasapakkimine elementaarne, kuid mina olin alles nüüd täielikult ettevalmistunud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s