TENET

PS! Kes veel ei ole “TENET’it” näinud ja ei soovi sisu ette teada, ei ole mõtet edasi seda postitust lugeda, sest mingil määral ma sisust ikkagi räägin.

Kasutasime eile õhtul üht kolimisega tekkinud hüve ning kutsusime Miku ema Noorhärraga õhtul aega veetma, et ise kinno minna. Muidugi tahtsin ka mina ära vaadata “TENET’i“. Ma olen päris kindel, et kui seda ei oleks mingis osas Tallinnas filmitud, siis pigem ei oleks see minu esimene valik kinno minnes olnud. Seda puhtalt sellepärast, et rezisöör Christopher Nolan on muuhulgas teinud filmid “Inception” ja “Interstellar“, mis minu jaoks kuidagi liiga keerulised aru saada. Ma olen nii mitu mitu korda vaadanud või hakanud vaatama ühte või teist eelnimetatust ja lihtsalt mingil hetkel alla andnud, sest ma lihtsalt ei saa enam aru, mis toimub. Ja see ei ole probleem, et filmis ei seletataks, mis toimub ja ei anta taustainfot, vaid minu aju lihtsalt jookseb errorisse ja ei suuda mingil hetkel enam infot omastada 😀 Jep, ka minul on väga blondiine hetki. Samas eelpool nimetatud kaks filmi on Miku ühed lemmikud ja ta võiks neid korduvalt vaadata. Seega olin kindel, et kinno minnes saame mõlemad midagi – mina stseene kodumaast ja Miku nautida keerukat sisu, sest just nimelt see iseloomustus oli üks peamisi, mida erinevatest allikatest kuulnud olin.

Ma ei valeta, et minu huvi oli äratatud koheselt esimesest stseenist, sest see oli ju filmitud linnahallis 😀 Kuigi, mis seal salata, taheti jätta mulje, et tegu on Ukrainaga. Samas mulle väga meeldis, et Nolan ikkagi jättis sisse selle, et tegelased käisid ka Eestis ja Tallinnas ning Lasnamäekanali võte ei olnud maskeeritud tagaajamiseks kuskil Venemaa linnas. Samuti ole tore näha ka Maarjamäe memoriaali ning muidugi panoraamvõtet Tallinnast. Kuna ma olin juba ette kindel, et ma ei jaga kogu filmi matsu esimese korraga, siis ma nii väga ei pingutanud ka, et aru saada 😀 Minu jaoks oli näiteks pisike komistuskivi juba see, et filmis olid erinevad aktsendid esindatud ja vahepeal oli jutt kuidagi liiga vaikne. Filmi alguses näiteks hakkasin automaatselt subtiitreid otsima, vahet pole kas eesti või inglise keelseid. Isegi Miku ütles pärast kümmet minutit, et see on üks nendest filmidest, mille täielikuks arusaamiseks on vaja seda vähemalt kolm-neli korda vaadata. Nii ma lihtsalt nautisingi seda, et olid Tallinas filmitud võtted, olid Eesti näitlejad ja noh kui parasjagu oligi stseen kuskilt mujalt, siis alati puhkab silm Robert Pattisonil 😀

Aa, üks hetk oli minu jaoks selline halenaljakas, mida pigem kohalik (a ka Tallinnas sündinud või seda linna hästi tundev inimene) ainult mõistaks. Nimelt enne Lasnamäe kanalisse jõudmist, jälitab tiim Washington-Pattison oma objekti mööda Pärnu maanteed suunaga Nõmme poole. Vahetult enne Pärnu maantee viaduktile jõudmist, kihutab tiim oma autoga objektist mööda ning jõuab teisele poole Pärnu maantee viadukti. Seal ootab neid tuletõrjeauto, mille katusele Washington ronib. Ja siis on järgmine kaader sellest, kuidas too sama tuletõrjeauto liitub Lasnamäe kanalisse, kus juba ees sõidab jälitatav objekt. Kindlasti enamikele vaatajatele on tegu lihtsalt ühe tagaajamissteeniga, kuid minu jaoks oli täielikult loogika vastane, et kuidas Pärnu maanteelt järsku Lasnamäe kanalisse saadi 😀 😀 😀

Film ise mulle meeldis. Jah, sisu oli keeruline aru saada ja ma pean kindlasti seda uuesti vaatama, et detailid paremini selgeks teha. Kuid laias laastus oli tegu keerukama versiooniga ajasrändamisest, ilmselt nii võtaksin mina selle filmi kokku. Miku jaoks oli film täielik pettumus. Nagu ta ise ütles, siis näitejatöö oli kohutav ning peategelasel ei olnud mingisugust karismat. Viimasega ma isegi nõustun, sest no tõesti oli Washingtoni näoilma kogu selle kahe ja poole tunni jooksul sama, ei mingit emotsiooni. Muidu ei ole ma eriline näitlejatöö hindaja – kuniks see minus endas piinlikkust ei tekita, siis vast on hea näitlejatöö. Sisu oli tema jaoks täielikult loogika vastane ja ilmselt seetõttu ei suutnud ta mingist hetkest enam kaasa ka elada, vaid ootas filmi lõppu. Ehk nagu ta ise lõpuks kokku võttis, oli tegu filmiga, kuhu oli kokku põimitud James Bond, Matrix ja Interstellar. Ainuke, mida ta nautis oli Nolanilik filmimuusika. Ja võtted Tallinnast 😀

See oli meie esimene kinokülastus pärast koroonat ning me ei osanud end kuidagi muudmoodi ette valmistada, kui et ostsime piletid eelmisel õhtul ära. Meil on mitu korda juhtunud, et läheme hea õnne peale kinno ja film on välja müüdud. Igatahes oli minu jaoks imelik juba see, et pileteid ostes oleksin vabalt võinud valida istekohad võõra inimese kõrval, mida ma muidugi ei teinud. Aga sotsiaalne distantseerumine? Seda enam, et kino ootesaal oli tuugalt täis plakateid meenutamaks, et tuleks hoida meeter vahet võõra seltskonnaga. Samamoodi tabas meid üllatus kinno jõudmisel, et ootesaalis, kus saab osta snäkke, peab kandma maski, sest me isegi ei mõelnud, et see nii peaks olema, kuna kinosaalis ei pea midagi näo ees olema :S Teenindajatel oli muidugi mask ees ja päris keeruline oli arusaada, mida nad sulle vastasid 😀 Kokkuvõttes oli tegelikult hea kodust välja saada ja kahekesi midagi muud, kui multikaid vaadata