5 aastat emadust, kuues emadepäeva

Pühapäeval oli UKs emadepäev ning ei ole midagi salata, muutun ka mina selle päeva eel ärevamaks. Heas mõttes. Ma ei oska öelda, mis tunne see on, kui sa oled ema. Et mis on teisiti. Ma ei tunne, et ma oleks kuidagi muutunud või tunnetaksin ennast teisti, kuid arvata on, et muudatused tekkisid juba kuus aastat tagasi, kui meie esmalapse ootele jäin. Pean ausalt tunnistama, et lapsevanemaks olemine on keerulisem, kui kunagi arvasin. Eks olin ka mina see üks kõiketeadja, kes teisi õpetas lapsi kasvatama kuigi endal ei olnud veel püsipartneritki. Keerulisem just ses mõttes, et iga lapsevanem ju tegutseb oma parima äranägemise järgi, annab endast parima järeltulija(te) kasvatamisel ning usub, et teeb ja toimetab õigesti. Ometi saab alles tulevikus näha, kas praegu tehtud otsused olid õiged. Hästi nõme tegelikult, sest oletame kui oledki midagi valesti teinud, siis sa ei saa aega tagasi keerata (või rännata nüüd tulevikku, et näha tulemusi ja vajadusel praegusel hetkel korrektuure teha) , et parandusi teha. Ma ainult loodan, et me suudame oma lapsed enamvähem normaalseteks ja iseseisvalt funktsioneerivateks inimeseloomadeks kasvatada 😀

Mis ma tegelikult tahtsin öelda, oli see, et kuigi räägitakse, et lapsi ei ole ilus võrrelda, siis lapsevanemana sa ikka paned erinevusi tähele ja kasvõi teise vanemagagi arutad, et “tema tegi nii kui too“. Nii oleme ka meie avastanud nende pea nelja kuuga, et ainult Noorhärraga oli elu kergem. Mitte sellepärast, et ise olime nooremad või et ta oli ainuke laps, vaid just pigem seetõttu, et ta oli väga rahulik ja tsill laps. Muidugi mõjutab praegust olukorda see, et meil on kaks last ning paratamatult peame mõlemale tähelepanu jagama ning koos toimetama, kuid ma ei mäleta, et Noorhärra oleks tahtnud pidevalt süles olles ringi jalutada, sest maailm vajas avastamist. Või et ta tahtis üleüldse palju tähelepanu. Samamoodi oli ta tunduvalt parem päeval magaja ehk tegi pikki unesid, mis andis mulle rohkem võimalust toimetamiseks. Piigaga on nii, esimese kuu magas ta lihtsalt maha. Teise kuu magas enamasti vankris maha. Kolmanda kuu magas vankris maha kui see liikus. Ja nüüd neljandal kuul ei ole suht vahet kas ta jääb magama (liikuvas) vankris või beebitoolis või diivanil või voodis – üle 45 minuti ta naljalt ei maga. Ei oskagi öelda, miks nii on. Algul arvasin, et tegu on kolmanda elukuu kasvuspurdiga, kuid selliselt mõjutatud muutused ju kestavad heal juhul nädalakese. See omakorda mõjutab mind ja minu rahulikkust, sest teinekord tahakski niisama olla või magada või on pakilised kodutööd ootamas, aga lihtsalt ei saa, sest preili ärkas :D* Vähemalt on meil ööd ikkagi korras ja oleme suutnud Piiga graafiku panna klappima Noorhärra omaga, mistõttu ööunne lähevad nad samal ajal (Eesti mõistes pigem varem, sest rihime mõlemad oma voodisse saada poole kaheksaks). Viimastel päevadel olen täheldanud ka seda, et öösiti sööb Piiga isukamalt, ju siis päevasel ajal on vaja jällegi maailma uudistada. SeosesPiiga rahutusega tõin juba välja ka jalutuskäru osa, et proovida kas see sobib preilile paremini a la et kui ei pikuta, vaid on poolpikali asendis, siis on eluga rahul. Noh kisa ta ei teinud ja ringi vaatas mõnuga, seega võib-olla tõesti läheb tema rohkem istuvamasse asendisse varem kui Noorhärra.

Samas ma ei mäleta, et Noorhärra oleks üks suur naerupall olnud. Ta ei nutnud ega tramburaitanud, aga pigem oligi tõsine mees ja uuris ümbrust. Piigale piisab, et ilmub vaatevälja keegi teine inimene ja suu juba kõrvuni. No ikka korralikult kõrvuni. Kui natukenegi pingutada nägude tegemisega, siis võib ka lõkerdava naeru kätte saada. Ja oi kuidas mulle meeldib talle kleidikesi selga panna, täitsa ennast paneb ka imestama, sest ma pole kunagi selline plikalik tüdruk olnud. Ma ei mäleta täpselt kui vanalt Noorhärra keerama hakkas, kuid ma olen päris kindel, et Piiga hakkas seda varem tegema. Ta saab varsti nelja kuuseks, kuid pööramine seljalt kõhule on selge. Viimased kuu aega kindlalt on ta kohutavalt ilastanud, topib oma rusikaid suhu ja naudib kui närimisleluga igemeid sügada. Hambaid veel näha ei ole, kuid jällegi, Noorhärraga me neljandal elukuul selliste asjadega ei mässanud. Piigal on sünnist saati ka väga tugevad jalad olnud, mis meid pidevalt imestama pani. Ehk juba paari nädalaselt oli tunda jõudu. Praeguseks ei ole tal probleemi süles olles end jalgadega nö kõrgemale tõugata. Üks tema lemmik harjutusi on juba algusest peale olnud pikali olles nö istuma tulla ning hiljem seisma. Iga kord kui ta jalgadele saab, on näos selline rahulolu nagu oleks Mount Everesti tipu vallutanud 🙂

Üks asi, mis on kindlamast kindlam, on see, et need kaks last on korralikud veeloomad. Noorhärrale väga meeldis vannis käia, mingis vanuses piisas juba sellest, et vanni hakata veega täitma, kui ta kohale tatsas. Siiamaani naudib ta vanni ja ujumist ja merd. Piiga on samasugune, tõsta ainult vette kui käed ja jalad hakkavad väga kiirelt liigutama. Kahjuks oleme basseini tutvustamisega natuke jokutanud, sest Noorhärra oli sellises vanuses jubua iganädalalen basseinikülastaja. Plaanime selle vea ka peagi heastada.

Jah, ma olen väsinum ja tegelen oma kannatlikkusega, aga need kaks inimhinge on lihtsalt nii armsad ja minu. Nad võivad vahelduva eduga mind sügavalt sisse ja välja hingama panna tänu oma käitumisele (noh seda teeb pigem see viie-aastane), kuid neid kahekesi koos vaadata on lihtsalt lust ja lillepidu. Eriti kui Noorhärra ronib Piigale tema tooli kaissu (missest et tänu sellele pugemisele on tool juba ühele poole viltu väändunud) ja siis hüüab mulle, et “emme vaata kui armsad me oleme”. On küll armsad, kohe väga-väga.

*Mul on kannatlikkusega alati probleeme olnud ja olen kindel, et minu laste üks siia maailma tulemise eesmärke on just mulle seda kannatlikkust õpetada. Eks Noorhärra sai natuke seda nuusutatud, kuid Piigaga on ikka teie tera. Näiteks, ma olen inimene, kes mingi asja alustamisel tahab selle kindlasti lõpetada ehk ma ei saa miskit lihtsalt niisama pooleli jätta. Aga vot need tegevused võtavad tavaliselt aega rohkem kui 45 minutit ja siis ma alati siunan omaette, et tahaks näiteks aia värvimise lõpetada, aga üks otsustas üles ärgata. Ja ega ta siis niisama ringi vaata vankris eks, ikka välja ja uudistama tahab 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s