Sõda

Piiga otsustas täna hommikul, et kell 5 üles ärgata on piisavalt õige aeg. Tulime alla korrusele ning harjumuspäraselt võtsin oma telefoni, et uudiseid lugeda. Juba nädal aega on uudiseid avades ootus lugeda, et sõda on kas läbi või Ukrainat saadab korralik edu või Putin on kutupiilu, kuid see asendub kartusega, et Ukraina on langenud. Täna hommikul Õhtulehe veebi lahti tehes ei leidnud ma palju uut infot ning otsustasin esimest korda kohalikku hommikust äratussaadet telkust mitte vaadata. Tunnistan ausalt, et olen ses mõttes vaimselt nõrk ja ei jõua enam lugeda negatiivset. Muidugi on küsimus kas ja kui palju negatiivset on reaalne uudis ja palju spekulatsioon, kuid fakt on see, et uudiseid tarbides muutub minu enesetunne pigem halvaks.

Ma kardan enda turvalisuse, oma laste, oma pere ja sõprade turvalisuse pärast. Ma pelgan, et kuigi Eesti on NATO ja EL’i liikmesriik, siis kui üks Hullumeelne otsustab, et tema tahab nüüd Baltiriigid endale, siis ta oma ristiretkele ka suundub olenemata, kes on Eesti selja taga, sest tal on piisavalt trumpe seljataguste manipuleerimiseks. Ja olgem ausad, kui ikkagi seljatagusel on valida oma rahva heaolu ja lepingulise rahva heaolu vahel, siis ilmselt valitakse esimene variant. Ma muutun kurvaks ja ärevaks nähes seda ebaõiglust, mis sunnib tuhanded inimesed jätma oma kodu ja pagema oma ellujäämise nimel. On valus vaadata, kui paljud pagejad on pisikesed lapsed, kes ilmselt ei adugi kui kole asi on sõda, kes peavad pisarsilmis maha jätma oma isa teadmata, kas nad kunagi enam kohtuvad.

Ma tunnen, et seda kõike on nii palju nii pisikese ajavahemiku kohta. Infoküllus on lihtsalt röögatu. Ja kõige nõmedam on see, et kui sa otsustad ennast veidike sellest kõigest distanseeruda, et olla tugev enda lähedaste jaoks, siis sa oled justkui külm ja ükskõikne inimene, sest sa ei räägigi ja jaga infot 24/7 selle kohta, kuidas põgenejaid aidata. Ma pole eales nii paljude suunamudijate postitusi ja eriti storysid vahele jätnud kui praegu, sest ma ei jõua enam lugeda infot selle kohta kus ja kuidas abivajajaid aidata. Ma olen andnud oma panuse, meie pere on andnud oma panuse, kuid ikkagi tundub, et see ei ole piisav. Sest ma ei anneta midagi iga päev, ei jaga infot iga tund. See on väsitav, mistõttu saan nüüd aru, kui räägitakse, et peame jääma tugevaks eelkõige enda vaimse tervise huvides. Et on vaja piirata uudiste hulka mida tarbime, et peame üritama säilitada maksimaalselt oma igapäevast elurutiini. Ma tegin ühel õhtul selle vea, et lugesin uudiseid enne magama jäämist, ma ei ole ammu nii halvasti maganud.

Ma olen pisaraid valanud viimasel nädalal liigagi palju. Ma olen kärkinud oma vanema lapsega liiga palju, sest tunnen ebakindlust tuleviku ees, mis muudab mind rahutuks ja kannatamatuks. Ma olen tundnud viha, sest ma ei mõista siiamaani, kuidas on võimalik, et 21. sajandil otsustab üks mees, et ma nüüd tahan ühte riiki allutada ja lihtsalt lähen ning pommitan linnu, mille käigus hukkub sadu tsiviilelanikke. Ma olen kindel, et kulisside taga toimub palju rohkemat ntud olukorra kiireks lõpetamiseks, kui lubatakse välja paista, kuid ikkagi on abituse tunne sees. Mind on väga positiivselt üllatanud, kui kiiresti ja operatiivselt hakati põgenikele koguma nii annetusi kui ka hädavajalikke esmaabitarbeid, see on ainuke hea uudis viimase nädala jooksul – näha tuhandeid tegutsemas ühise ja ülla eesmärgi nimel.

Kuid üleüldiselt tunnen, et on raske jääda positiivseks, on raske mitte mõelda ja muutuda ärevaks. Kurb.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s