Doonorlus

Veel Eestis elades olin vägagi aktiivne veredoonor. Ma tean, et minu veregrupp on pigem üks levinumaid ja tihtilugu, kui saadetakse doonoritele kutseid loovutamisele tulla, kuna verevarud on otsakorral, siis minu veregrupp on pigem seal “mitte otsas” poole peal. Aga ikkagi on mind alati hea meelega vastuvõetud. Viimati käisin Ädala tänaval jaanuar 2015, suhteliselt vahetult enne Inglismaale kolimist ning isegi kui olen ikka veel doonorite nimekirjas, siis igal külastusel Eesti on meelest ära läinud, et võiks ju Ädalast läbi hüpata. UK’s saaks ilmselt ka veredoonoriks hakata, kuid ausalt öeldes, ei ole ma üldse uurinud siin seda teemat.

Kui doonorlusest üldiselt rääkida, siis mina näiteks loovutaksin hea meelega enda ükskõik millise terve ning funktioneeriva organi kellelegi, kes seda vajab kui minul endal seda enam vaja ei lähe. Just, olen 100% nõus sellega, et kui minuga peaks mingi õnnetus juhtuma või kui minu enda mõni organ ütleb ootamatult üles ja minust enam elulooma ei ole, siis miks peaks olema kade ning terved ja korralikud organid endaga kaasa võtma? Hauataguses elus ju niikuinii mul nendega midagi teha ole, aga võiksin potensiaalset päästa ühe kui mitte rohkem elusid. Ma ei mäleta, et oleksin enda nõusoleku elundidoonoriks hakkamiseks andnud, kuid tegelikult peaksin seda tegema. Ning kindlasti ka lähedastele rääkima juhuks kui ma seda nõusolekut ei ole jõudnud teha.

Kunagi rääkisime ühe sõbrannaga ka munarakudoonorlusest, kuid minul tekkis endal tõrge olla abiks kellelegi lapse saamisel. Üks asi oli tol hetkel see, et kui ma ei olnud veel 30, siis ei olnud mul ka lapsi ning oleksin kindlasti tahtnud vähemalt ühe mudilase ema olla, sest ÄKKI (!) juhtub protseduuri käigus midagi ja jään viljatuks. Ma tean, et arvestades tänapäeva meditsiini võimalusi, on sellise asja juhtumine väga väikese tõenäosusega kui mitte olematu, aga siiski. Eelmisel aastal lasti ühes kohalikus raadiojaamas igal hommikul reklaami leidmaks uusi munarakudoonoreid. Ma isegi uurisin nende kodulehte ja oleksin sobinud ka. Pluss maksti sellise protseduuri eest päris head raha. Kuid mul tekkis endal teispidi kiuks – olles tollel hetkel juba ema, ei oleks ma ilmselt vaimselt üle saanud sellest, et mul on potensiaalselt maailmas veel laps(i). Jah, mina ei oleks neid kandnud, sünnitanud ja üleskasvatanud, aga ikkagi. Seega tol hetkel oli mul sisemiselt vastus kindel “EI”. Praegusel hetkel mõtlen, et äkki ikkagi aitaks kedagi …

Miks ma selle teema üldse tõstatasin, oli üks kiri, mis nädalavahetusel postkasti tuli. Olin juba ära unustanud, et registreerusin vererakudoonoriks ning palusin endale koju saata süljenäärme näidise võtmise komplekti. Laupäeval see saabuski ning kui esmalt oli mul pea kohal suur küsimärk, siis suhtelisellt kohe tuli meelde, mida olin paar nädalat tagasi teinud. Ma ei tea miks, aga selline imelik, natuke õudne tunne tuli peale, heas mõttes. Et äkki ma saangi kellelegi abiks olla, äkki minu vererakud aitavad kellelgi kauem elada. See oleks ju lahe, kui saangi ühel päeval kõne, et minu abi vajatakse. Ma ei tea, miks ma selline olen, aga mis puudutab kellegi abistamist, ükskõik mis viisil, siis ma olen alati nõus suht ennastohverdavalt kellelegi appi ruttama. Kas see just alati õige on, on muidugi teine küsimus. Aga kui keegi tahab ka olla rohkem abistaja, siis mina leidsin vajaliku info SIIT veebilt, mis on rahvusvaheline ning tundub tegutsevat paljudes riikides.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s