Inimesepõlgurist sotsialiseeruja

Kui kerida aega nii 15-20 aastat tagasi ja mõtleme hilispuberteedis-varajases täiskasvanueas olevale Kerstile, siis üks minu tundemärke oli igavene sotsialiseeruja. Ma tahtsin olla inimeste lähedal, käia üritustel ning tunda ennast ümbritsetuna elust. Nädalavahetustel tahtsin alati midagi sõbrannade ja perega teha, suveti seigelda mööda Eestit ning mida suurema kuulajaskonnaga üritus kuskil toimus, seda kindlamalt tahtsin ka mina kohal olla. Eks oli hetki, kui üksi oli ka hea, kuid pigem nautisin siiski melu ja sellega ümbritsetud olla. Mäletan siiani, kui suurt elevust tõi mulle ja sõbrannale ühel suvel KÕIGIL Õllesummeri päevadel osaleda. Kreisi. Milleks??? Aga tookord oli see minu jaoks üritus number 1 kus olla, sest A) palju rahvast ja suminat ja B) erinevad esinejad kellele kaasa elada (ning kelle nägemiseks inimeste vahel trügida). Nagu arvata oskate, eelistan nüüdseks pigem vaiksemat elu 🙂

Ma poleks elus arvanud, et mina olen see, kellest saab nii mõnigi kord inimesepõlgur. Alustame juba sellest, kuidas mulle ei meeldi näiteks shoppamas käia, sest inimesed! Üldjuhul on minul ju aega teha seda nädalavahetuseti, nagu paljudel teistel töölkäivatel inimestel, mistõttu pean selleks “võitluseks” ikkagi vaimselt ette valmistuma. Eelistatult käin riiete ja jalanõude jahil üksi, sest Noorhärra järgi vaatamine ja poes riiete/jalanõude valimine on tegevused, mis omavahel ei sobi 😀 Isegi kui elimineerida see üks pisikest kasvu segav faktor, siis teised shoppajad jäävad. Üldjuhul poes ikka on mitmeid inimesi, kes sulle liikudes ette jäävad, stangedelt samu asju vaatavad, proovikabiini ees järjekorra tekitavad ning samamoodi ootad sa nende seljataga kassasabas. Rääkimata nendest inimestest, kes jalutavad kaubanduskeskuse koridorides, üldjuhul eriti aeglaselt siis, kui sinul nii palju aega ei ole.

Või diskotamised – oli hetki, kus ma käisin neljapäev, reede ja ka laupäev väljas ning võlgujäänud unetunnid ei olnud probleem. Nüüd ilmselgelt satun diskotama harvemini ning isegi siis peab selleks päris hea põhjus olema. Jah, mulle meeldib tantsida, kuid ööklubisse minek ei ahvatle mind siiski mitte. Üleeile sattusime üle pika aja välja, sest üks sõbranna läheb reisima ja tähistasime tema minekut. Ühel hetkel, kui oli vaja veidike hinge tõmmata istusin baariäärde pukile, vaatasin enda ümber ringi ja mõtlesin endamisi, kuidas see atmosfäär ei ole enam minu jaoks – inimestest pungil tantsusaal, baarileti esine trügimine, pikad vetsu järjekorrad, väga vali muusika (kuidas baarmenid klientide tellimusi siiski tuvastada suudavad on minu jaoks igavene müstika). Ma ei ütle, et õhtu oli katastoof, tegelikult oli vahva väljas käia, tantsida jalad villi (ja avastada hommikul voodisse langedes, et päevane 10 000 sammu on juba täis), lobiseda ja omade seltskonda nautida, kuid natukeseks ajaks piisab. Nii mitmeks kuuks kindlasti, sest ma juba tean ühte oktoobris toimuvat olemist, mis ilmselt väljas pubitamisega lõpeb.

No ja väliüritused. Eile käisime kohalikul toidufestivalil, mis oli ühendatud iga-aastase 10km jooksuüritusega. Lühidalt öeldes, tänavad oli eriti kitsad üles pandud välitelkide ja erakordselt tiheda rahvamassi tõttu. Mõneti olime selleks kõigeks valmistunud, kuna läksime teadlikult toidufestivalile ent siiski haaras meid mõlemaid Mikuga jällegi see õud, kui pead trügima, paluma inimestel liikuda et näha mida pakutakse, ootama järjekorras. Äkki see on see kannatamatust jälle, millega pean tööd tegema? Kuid ma ei saa sinna midagi parata, et inimesed, või ütleme liiga suures koguses inimesi (inimeste üledoos?!?) teeb mind koheselt närviliseks ja tahan neist eemale saada.

Ma olen tegelikult mõelnud, et millest selline muutus, et kui 20 aastat tagasi ei seedinud ma füüsilist üksindust, siis nüüd tahakski pigem omaette olla. Vanus võib siin tõesti mingil määral rolli mängida, kuid tean eakaaslasi, kes on ikka väga väga sotsiaalsed ja nautivad rahvamasse. Algul mõtlesin, et olen ju üleskasvanud pigem väiksemas kohas ning meie elasime veel küllaltki eraldi ehk kodu oli vaikne pelgupaik ning nüüd tõstab minus pead soov jällegi vaikuses olla. Või äkki mõjutasid mind Austraalia aastad, sest enamuse ajast ma/me ju elasime pisikestes külakestes või täielikus eraldatuses ja harjusime sellega. Tegelikult ma arvan, et asi ongi selles, KUI ülerahvastatud UK on. Privaatsusest kui sellisest võib siin ainult unistada kui sa just miljonär ei ole, et endale lahmakas maad osta ning selle keskele eramu üles panna. Meie oleme siin koguaeg elanud ümbritsetuna inimestest, meie enda elamine on pigem väike ning naabritega on ka lood nagu on, ikka satub tõrvatilgake või kaks meepotti. Ehk sa ei saa kuhugi põgeneda ega hinge tõmmata, sest alati on kuskil keegi. Isegi jalutamas käies satume pidevalt kellegagi kohakuti. Peaksime vist Noorhärraga rohkem rajaväliseid seiklusi harrastama hakkama.

Mis ma öelda tahan, ongi see, et kuigi inimene ise ei oane tähele, kuidas ta ise, tema soovid ja eelistused muutuvad, siis pikas perspektiivis tagasi vaadates tuleb selline ahaa-efekt küll peale. Võib-olla kunagi, kui Eestisse kolime ja saame oma pelgupaiga kuskil eraldatuses, siis hakkan ka inimesi jälle igatsema ?

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s