Siis kui mõelda natuke tagasi

Kodus tagasi olen olnud nüüd pea kolm nädalat, Austraalias olin kokku 22 kuud (noh korraks olin Eestis ka puhkusel sel ajal). Ehk eks midagi jäi ikka silma ka sealsest elust, nii plussid kui ka mõned tõrvatilgad meepotis. See postitus ongi mõeldud natuke tagasivaatamisele ja arutlemisele, mis MINULE meeldis ja võib-olla nii väga ei meeldinudki.

PLUSSID

Esiteks, alatine päike. Just päikesesära mitte pidev kuumus. Ma mäletan nii selgelt seda, kui ma just olin jõudnud Austraaliasse. Eestis oli totaalne talv ja minu lahkumispäeval selline 0-temperatuuri lähedane ja lörtsiga ilm. Ja siis natuke aega hiljem astusin välja totaalkuumuses (kell 12 öösel oli 30 kraadi sooja). Jah oli harjumatult lämmi, kuid samas nii mõnus. Ja kui ma siis järgmised päevad ringi liikusin, siras päike koguaeg taevas. Esimesed päevad oli kuidagi harjumatu tegutseda omas rütmis ruumides sees (oli ju käsil mul bürokraatilised asjatoimetused ning tööotsimine netis), sest pidevalt kiskus õue seda “päikese natukest” nautima, vähemalt nii olin ma harjunud mõtlema Eesti suvede aeg, et kui natukenegi päikest oli, tuli ruttu selle kätte joosta, sest ilma võis juba poole tunni pärast totaalse kannapöörde teha. Lõpuks muidugi harjusin päikesega ära, et teda koguaeg oli võtta. Ma arvan, et kogu minu Austraalia aja äkki sadas vihma kokku ühe kuu. Seda ei ole üldse palju.

Teiseks, kirju elanikkond ja kirjuks teeb see erinevad rahvused. Muidugi oma vurtsu annavad juurde sejakotirändurid, kes ajutiselt rahvastepaablust täiendavad. Kuid kõik need inimesed on olemas ja nad panustavad kõik natuke ühiskonda. Hostellides oli eriti hästi tunda, kuidas mitmed rahvused kokku olid sattunud. Minul muidugi oli esimestel päevadel veidike raske melusse sisse lennata, kuid harjusin ka mina 🙂

Kolmandaks, lahked kohalikud. Kohaliku all mõtlen ma inimest, kes alaliselt Austraalias elab, olenemata tema päritolumaast. Mäletan hästi, kuidas mind algul isegi lõi tummaks kohalike abivalmidus, sest ükskõik, mis murega kuhu või kelle poole sa pöördusid, alati said abi.

Neljandaks, jätkates lahkuse teemal, klienditeenindus. Jah, oli meil ka paar negatiivset kogemust ja seda pigem väikekohtades (kus tihtilugu jäi mulje, justkui klienditeenindaja teeb sulle sellega teene, et üldse suvatseb sind teenindada. Missest, et see on ju tema töö. Ja ma ei mõtle ega ole ise üldse “klient on kuningas” suhtumisega). Eks muidugi kui ma selge peaga mõtlen, saan aru, et nad pingutavad ju selle nimel, et sa oma raha neile tooksid. Kuid mina näen seda nii, et kui ma midagi ostma lähen, siis järelikult on mul ka seda asja vaja. Ja muidugi ma jätan oma dollarid pigem kohta, kus minu eest hoolitsetaksegi (see võib isegi veidikese pugemisena tunduda). Kuid miks ma peaksin kellelegi peale maksma selle eest, et ta mulle pm näkku sülitab ja arvab, et kuna ma niikuinii pean temalt ostma, sest ta on ümbruskonna ainuke müüja, siis ma olen sundseisus. Ei ole ja Mikuga praktiseerisime nii mõnigi kord lihtsalt minema jalutamist. Kuid need on tõesti vaid üksikud korrad. Üldjuhul sai kõigi klienditeenindajatega viisakalt ja eduliselt suheldud. Paljuski olenes kõik ka sinu enda hoiakust ja (viisakast) käitumisest.

Viiendaks, ringireisides ja ka väikestes kohtades elades jäi silma üks väga huvitav tendents – igal pool olid avalikud gillimise kohad ja tasuta avalik ning väga puhas vets, kusjuures viimased on kohalikule omavalitsusele kohustuslikud teha. Mis minu jaoks oli eriti üllatuslik, mõlemad avalikeks kasutamiseks tehtud rajatised olid alati puhtad ning töökorras. Ehk millegipärast suudavad inimesed kukla poolel enda järel nii koristada kui vandaalitsemisest hoiduda 🙂

Lõpuks, ei ole seal miskit salata, et kui sa kord töö leiad on sul võimalus korralikule  teenistusele ja v6imalusele säästa. Muidugi oleneb kõik, kus sa elad, kui kokkuhoidlik sa suudad/tahad olla, mis on sinu eesmärgid üldse Austraaliasse tulemisel. Mis meie tähele panime, siis kui ongi reaalne soov raha säästa, siis on mõtekam minna suurlinnas ära kuhugi pisikesse kohta. Üldjuhul saad sa siis farmi tööle, elamine on sul tasuta või väga minimaalse tasu eest, söök on samuti kas tasuta või ostad ise. Kuid peamine, miks saab niimoodi kõige rohkem säästa, on see, et sul ei olegi raha raiskamiseks võimalust. Kui ma alguses üksi Mingenews elasin, siis ei olnud mul autot ehk puudus ka võimalus sõita naaberpaikadesse laristama. Jah, paar korda sattusin Geraldtoni ning kulutasin, kuid need summad olid pisikesed. Samuti kui elasime Yerillas (lähim koht Leonora 120km, Kalgoorlie 240km) või Bedford Harboris (Hopetoun 60km, Esperance 140km), siis isegi kui sa tahaks raha raisata ja sul on vaba päev ringisõitmiseks, teinekord sa lihtsalt ei viitsi sõita maha kümneid kilomeetreid väljassöömise või ostlemise nimel. Ja kui sa just ei ole online shopahoolik, siis paratamatult jääb rohkem raha kätte. Kuid eelkõige ja ma rõhutan, eelkõiget, on raha säästmine/kulutamine ikkagi inimese personaalne küsimus. Austraalias lihtsalt tundub palkade ja hindade suhe olevat normaalses parlanksis, mitte nagu Eestis 🙂 Jep, päris valus kukkumine on tulla kukla poolelt tagasi Eestisse – palgad madalamad, kuid hinnad kohati kõrgemad 😀

 

MIINUSED

Kui ma kunagi Mikuga kujutasime ette, et oleme Euroopas tagasi ja inimesed küsivad, et “nooh, mis siis on esimene asi, mis sul seoses Austraaliaga meelde tuleb”, vastaksime meie automaatselt kärbsed 😀 Ja kindlasti mitte positiivses mõttes. Nad on õudsad, päriselt ka. Neid on igal pool, tuhandete kaupa, nad ei jäta sind rahule, MITTE KUNAGI. Nad on tüütused, kes kangekaelselt proovivad igasse sinu näo auku tungida, isegi siis kui sa samal ajal meeleheitlikult kätega vehid ja neid eemale peletada üritad. Ainuke vahend neist natukenegi rahu saada (ja rahu saamine tähendab nende eemale hoidmine oma näost), on kanda kärbsevõrku. Kohalikud naeravad tihtilugu turistide ja bäkkarite üle, kes väga kergekäeliselt need võrgud endale näo ette tõmbavad, kuid sellistel hetkedel oli mul kama kaks, kas ma naerutasin kedagi või ei. Mind need pudulojused häirisid, ajasid närvi, panid mind paranoiliselt mõtlema selle üle, et nad oma musta kuhugi ei jätaks, et nad oma mune kuhugi mu kehale ei sigitaks, et siis hiljem mingid vaglad mu kehast välja roomaks … iuh. Ma ausalt enam ei taha mitte kunagi nendega tegemist teha. Isegi sumedad suveööd Eestis sääseparvede keskel on talutavamad kui Austraalia kärbeste keskel töö tegemine.

Kängurud, need armsad kepslevad karvapallid, kes eemalolijale nii nunnud tunduvad. Ja nad ongi nunnud – piltidel, loomaaias, isegi looduses vabalt elades, kui sa ise pesitsed linnatingimustes ja nendega igapäevaselt kokku ei puutu. Ei saanud ka mina alguses aru, miks kohalikud maakad neid nuhtlusteks (pest) kutsuvad. Aga piisas meil veeta neli kuud Bedford Harboris, kui hakkasime nendesse samamoodi suhtuma. Ma ei ole ausalt nii rumalt looma veel näinud kui on känks. Ma saan aru, et tegemist on loomaga, kelle silmanägemine ei ole just kõige teravam (sai see ise järgi katsetatud) ning seetõttu loodab ta oma kuulmisele, kuid see kuidas nad arulagedalt kahte suunda korraga põgeneda üritavad, on lihtsalt halenaljakas. Näide 1 – sõidame peale tööpäeva Hopetouni, on selline videviku aeg, kus päike loojub vaikselt. Me teame, et känskid on muutunud aktiivsemaks ja oleme ekstra ettevaatlikud. Esimese 10 kilomeetri jooksul loeme kokku 10 isendit tee äärtes ja tee peal kükitamas. See on keskmiselt 1 isend iga kilomeetri takka. Tol sõidul me kedagi alla ei aja. Näide 2 – tuleme ühel õhtul, kui väljas juba täitsa pime, Hopetounist koju. Me juba teame, et viimased 15km enne kodu on kõige kriitilisemad känkside suhtes. Tol korral on nad eriti aktiivsed ja olen oma tavapärase sõidukiiruse selles alas (70km/h) juba langetanud umbes 55km/h peale. Seetõttu näen paremini teeääres olevaid isendeid ja suudan hoo aegsasti maha võtta. Känksid teinekord ei hüppa kohe eest ära või siis hüppavad ühele poole, kuid keeravad siis otsa ringi ja kargavad teisele poole teed, sinu auto nina eest läbi. Näen tee ääres isendit ning aeglustan veelgi, töö hüppab võpsikusse ning hingan juba kergendatult, kui näen silmanurgast kahte poega hoogsalt meie poole sööstmas. Laksti ja kaks pisikest käksi on hüpanud otse meie rataste alla ning läinud kängurutaevasse. Auto pääseb imekombel kriimustusteta. Näide 3 – Sõidame päevavalges Hopetounist koju, sest olime just oma Kia viinud parandusse. Sõiduvahendiks meie töömaastur. Näen tee ääres ühte isendit ja imestan, et känksid üldse päise päeva ajal endid niimoodi näitavad. Aeglustan ja jään teda jälgima, et äkki meeltesegaduses otsustab viimasel hetkel autole ette hüpates hoopis teisele poole teed põgeneda. Ei, tema on oma suunas kindel, kuid tema kaaslane nii kannatamatu talle järele jõudmises, et lihtsalt jookseb meie autole külje pealt sisse. Auto õnneks pääses jällegi kriimudeta. Ma võiks neid näiteid veel tuua, kuid võtan kogu selle teema kokku nii, et ei ole üldse üllatus näha nii suurte teede pervedel, kuid enamgi veel külavaheteedel allaaetud känkse. Tõsiasi on see, et känkside populatsioon on üle käte läinud, neid ei suudeta niipalju  maha lasta, et neid ohjata. Ja niimoodi on juba kohalikud farmerid päris pohuistid nende elude säästmisel kui neid tee ääres näevad. Nende sõiduvahendiks on tavaliselt kaitseraudadega suur maastur, kus kokkupõrkel känksiga kaotab viimane 99% juhtudest, kuid raudhobu sõidab rahulikult edasi.

Kallis ning üliaeglane, kohati olematu internet. Väga nigel mobiililevi. Oeh, ei tasu rääkida, kui frustreeriv on see, et sul nagu oleks kirjade järgi levi, aga näe nett ei tööta. Või see, et sa nagu ei olegi netti saanud, aga sinu krediit muudkui väheneb ja väheneb. Just täpselt need kaks emotsiooni valdasid meid viimases kohas töötades. Yerillas oli hea – ei olnud netti ja nii oligi, vähemalt ei ärritatud sind poolkõva leviga 😀 Me teadsime hästi, et kord nädalas kui saame levipiirkonda, tuleb oma asjatoimetused ära teha. Ja et midagi ei ununeks, oli minul tavaliselt pikk nimekiri asjadest, mida netis teha. Mingenews oli asi kahetine, linnas sees elades ei olnud mul nii neti-kui mobiilileviga mingeid probleeme. Aga näe 20 km linnast väljas kodus minu mobiil ei levinud ja netti sain ka teatud toas olles (ja seda ka tänu sellele, et meil oli netibuuster). Bedfordist ma ei räägigi – see oli ilmselt mu telefoni viga, et ta küll näitas levi olemasolu, kuid helistada ja sõnumeid saata ei lasknud (tuli veateade, et mobiilivõrku ei ole). Imekombel kõned tulid sisse ja sõnumid ka. Ja no see, kuidas viimane kuu nett mu krediiti sõi, oli üle mõistuse. Ega ma saanudki lõpuks aru, miks ta seda tegi, sest Telstra tehnikud ütlesid lihtsalt, et ju sa siis surfad rohkem vms. Mida ma muidugi ei teinud. Et miks ma halan, kui kallis nett oli. No näituseks, laadisin mina krediiti tavaliselt 50 dollari kaupa ning jätkus sellest mulle 2-3 nädalat. Seejuures ma kontrollisin mida tegin ehk tavapärane emailide lugemine, feissar, kodumaiste uudiste lugemine, skype kõned, online pokker, blogisse piltide üleslaadimine. Teadlikult vältisin videote vaatamist. 50 dollarit on 34 eurot … selle raha eest saab Eestis vägagi hea kiirusega ja piiramatu kogusega netti terveks kuuks. Ja mina veel ohkisin paar aastat tagasi et Elisa netipulk, mille kuumakse oli umbes 7 euri, on nii paganama kallis 🙂 Aga vähemalt võõrutas see neti kallidus ja mitteolemasolu mind paljuski seda helendavat ekraani passimast. Win!

Hihii, meie sattusime alati elama kohtadesse, kus telekas oli ja kanaleid näitas ka, kuid võetud paketid olid need tasuta kaasa tulevad kanalid. Ja ausalt, MITTE MIDAGI ei olnud kunagi vaadata. Paaril korral õnnestus head filmi näha, kuid üldjoontes oligi telekas pigem taustamüra tekitamiseks. Kui Yerillas olime, siis hakkasime igavusest vaatama “My Kitchen Rules” sest noh tundus selline natukenegi söödavam kraam, muidu me eriti realityte fännid ei ole. Ja siis kohalikud raadiojaamad, muidu täitsa söödavad, aga nädalavahetusel on vaikus kordades parem. Ozzyd on ju footy usku ja laupäeviti on hooajamängud. Ehk siis raadiotes kommenteeritakse live’s mänge, kuid enne seda hakkab hommikul vara pihtsa footyjutt, mis kestab õhtutundideni. Ja siis pühapäeval sama jama, ainult et siis korratakse ja analüüsitakse eelmise päeva mänge!!! Oleks siis, et üks kanal seda teeb ja teine jätkab muusika mängimisega, aga ei. Footy tuleb igalt poolt – söögi alla ja söögi peale ja vahepaladeks ka!

 

NEUTRAALNE

Ma ei oskagi öelda kas ja kui palju loota tööagentuuride abile töö leidmisel. Minul neist kasu ei olnud. Ses suhtes, et kui ma Aussi jõudsin, siis Aussijobsis ei saanud ma üldse löögilegi kohe, kuna olin uueke. Ehk jäi mulje justkui neil oleks töötajaid nii jalaga segada, et võisid valida keda võtta ja keda jätta. Kui me nüüd augustis nendega uuesti kontakteerusime, siis tundus et võib neist isegi abi saada, kuid njah … ega need töötingimused ja palgamaksmine ei olnud ikkagi see, mis oleks meile kui kauem olijaile juba heana tundunud. Teine agentuur, kellega me kokku puutusime, oli TheJobshop. Minu tuttavatel on nendega häid kogemusi, seega ma usun, et asi on õnnes, kas nad suudavad sulle töö leida. Kui mina Aussi jõudsin, regasin end kohe ära ja käisin tihti külas, kuid tol hetkel mul ei vedanud. Paar korda hiljem, kui meil oli tööotsimine käsil, kontakteerusime nendega ka alati ja saime kahjuks vastuse, et hetkel midagi ei ole. Nüüd augustis tuli isegi paar pakkumist neilt, kellega osadest jõudsime juba telefonikõneni ja omavahelisele infovahetusele. Ent ometi ei võtnud ühtegi pakkumist nende poolt vastu, sest leidsime omaalgatuslikult parema koha. Tundus, et tookord solvus TheJobshop, kuna julgesime nende “mega hea” pakkumised tagasi lükata 🙂 Ehk kui keegi minult küsib, mis on parim moodus töö leidmiseks, ütleksin mina nii- alguses surfa gumtrees koguaeg, hiljem tulevad kasuks ka tutvused.

Tavaliselt peetakse kahepalgelisust halvaks iseloomuks. Pean seda minagi, kui see on sihilik teistega negatiivselt käitumine. Arvasin ka mina alguses, et ozzyd ongi sellised kahepalgelised elanikud, kes sulle näkku naeratavad, kuid nii kui selja pöörad, sind kiruma hakkavad. Kuid asi ei ole päris nii. Ozzy kultuuris lihtsalt ongi nii, et tagaseljarääkimine on OK. Nii nagu meil umbes teretamine. Ja nad ei tee seda paha pärast, nad lihtsalt ongi sellised. Ses suhtes ega sa otseselt usaldada ei saa kedagi, sest kellegi privaatsus ei ole tabu. Samuti meeldib meestele lõugu laksutada, eriti seda pubis istudes. Ehk vahet ei ole, kas ja kui hästi sa saad kohalikega läbi, sest isegi kui sa eeldad, et su sõbrad (inimesed, kellega on klapp ja hea läbisaamine) hoiavad su poole, siis võid suht kindel olla, et lõugu laksutavad ka nemad. Või äkki siis ma ei olnud kellegagi piisavalt sõber 😀

 

Igatahes, need on kohe esimesena pähe karanud asjad, Kui midagi väga head veel pähe tuleb, anna ka siin märku 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s