Siis kui võtame Austraalia otsad kokku

Kui nüüd päris aus olla, siis on see blogi mul olemas olnud 3 aastat ja no ütleme 4 kuud, sest täitsa esimese sissekande tegin 18. septembril 2011. Tol korral tunnistasin endale lõpuks, et mul on juhe koos, no päris pikalt olen seda tundnud ja tahan restarti teha. Samas tulid kohe juurde ka “vabandused” miks ikkagi mitte minna. Pigem olid need hirmud, mis vaikselt ligi hiilisid. Kuid see miski mind kriipima jäi, et natuke rohkem kui aasta hiljem olin oma otsuse langetanud ja hakkasid ettevalmistused Kersti seikluseks. Selleks tollel hetkel tundunud utoopiliseks otsuseks. Eks paljud ei saanudki aru, et miks?

Miks ma jätan hea töökoha … aga mis siis veel maha jäi, mis ei oleks olnud asendatav? Auto? No oma pisikese punni pidin maha müüma jah, kuid auto on ju siiski vaid tarbeese ja mina pean ses suhtes natuke suureks kasvama, et mitte emotsionaalselt iga tiku külge klammerduda 😀 Korter? No oli jah piisavalt korras ja hea asukohaga soodne korter. Kuid see ei olnud oma, see oli ju vaid üürikas. Minu asjad? No ausalt olen ma isegi õnnelik, et suutsin mitmete kolimiste käigus omi asju revideerida, sest vastasel juhul oleks mul selle normaalse kastide hunniku asemele kellegi kolikamber. Ja ma olen uhke, et suutsingi alles jätta vaid väga armsaks saanud esemed 🙂 Töökoht? Jah, ma siiamaani meenutan ainult heasmõttes neid kolme hullumeelset aastat ülikoolis. Meenutan kui vahvad olid minu kolleegid ja olen rõõmus, et mõnega neist on jäänud alles (lähedasem) suhtlemine. Kuid samas, see oligi töökoht. Platvorm edasiarenguks, sest praegusel hetkel omale uut töökohta otsides on nii hea teada, et mul on olemas see kolmeaastame tagala, see kogemuste pagas, mis ilmselt mind väga palju ka tulevikus aitab.

Miks ma räägin asjadest, aga mitte mahajäänud inimestest? Sest inimesed jäävad 🙂 Ja jäävad just need, kes on mõeldud sinu ellu jääma. Muidugi on neid, kes tulevad ja lähevad. See on elu paratamatus, et sinu tutvusringkond teeb oma korrektiivid. Kuid nii kurb kui see ka ei olnud oma pere ja lähedasemad sõbrad maha jätta, teadsin, et nemad mõistavad minu otsust minna. Ja nemad on olemas mul kui tekib jõuetuse tunne või kui ma tahan kurta/kaebelda/ kuid pigem siiski jagada rõõmsaid uudiseid.

Kas ma kahetsen oma minemist? Kui nii mustvalgelt küsida, siis EI. Mul oli unistus, sisemine soov ja ma tegin selle teoks. Kui vaadelda sama küsimust veidike perioodilisemalt, siis eks oli ka minul hetki kui ma nuhtlesin ennast küsimusega MIKS? Miks oli vaja enda paikaloksunud elu maha jätta ja minna. Miks ma pidin oma töökohast loobuma, kui tollel hetkel ei olnud sissetulekuid ja kaasavõetud/kogutud raha aina sulas. Aga see kõik oli hetkeline. Ja kui ma nüüd mõtlen tagasi, siis oli see ainuõige otsus ära minna.

Ma ise tunnen, et ma olen muutunud. Ma ei oskagi öelda kuidas. Äkki ma olen hakanud suutma asjadel lasta rohkem minna ja mitte muretseda iga mutuka probleemide pärast siin maailmas. Äkki ma olen aru saanud, et eelkõige elan ma oma elu ja olen vasutav vaid enda heaolu eest. Ja nii imelik kui see ka ei tundu, siis kõige rohkem tunnen, et ma ei kuulu hetkel kuhugi 🙂 Ma olen eestlane ja Eesti on alati mu kodumaa, kuhu ma tagasi tulen. Seega emotsionaalselt jään sellega alati seotuks. Ja emotsionaalne seos jääb ka minu sõprade ning perega. Kuid see on ka kõik. Ses mõttes on hea näha, et elu on edasi läinud hoolimata minu äraolekust. Ja nii ongi, et ma olin Eestist juba 2 aastat eemale, et siia mitte enam kuuluda ning Austraalias vaid 2 aastat, et veel mitte päris kohalikuks saada 😀 Seega tundubki hetkel, et kolimine Inglismaale on hea mõte ka ses osas, et äkki ma hakkan sinna kuuluma… Kusjuures, seda mittekuulumist tunneme Mikuga mõlemad oma kodumaade ja Austraalia osas. Siinkohal ma ei välista, et tuleme tagasi Eestisse elama … nö leiame taaskord oma koha 🙂

Seega kokku võttes on mul hea meel, et ma lõpuks julgesin oma salaunistuse reisimise näol ellu viia. Boonusena kohtusin inimesega, kellega koos näen ühist tulevikku. Ja kauge eemalolek näitas mulle ilusti kätte, kes on need inimesed, kes mul ellu kuuluvad ja kes olid nö kohatäiteks. Üha enam saan ma aru ka väitest “kvaliteet üle kvantiteedi”. Seega kui keegi tõesti mõtleb samamoodi, et kas minna või mitte, siis kui juba selline mõte on pähe tulnud, siis ilmaasjata ta seda ei teinud. Parem raputa ennast oma mugavuskookonist välja ja vaata, mis ka piiri taga toimub 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s