Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 3

Ütleme nii, et kuigi reisiärevus oli suur, siis saime küllaltki hästi magatud. Ärkasime isegi paar minutit enne äratuskella, tegime viimased internetitiirud (kus juba oli inimesteni imbunud info, et liigume Euroopasse tagasi ja seetõttu teada, et suur üllatusmoment jääb ära). Takso ootas meid ilusti juba hosteli ees ning umbes pooletunnise sõiduga olime lennujaamas. Teadlikult ei olnud me väga palju sularaha alles jätnud endile, sest teadsime ka umbes palju taksosõit maksma läheb. Lennujaama jõudsime paraja ajavaruga, nii kaks ja pool tundi enne lennu väljumist. Teadsime, et meil on veel mõned asjatoimetused lennujaamas ootamas + igasugused turvatsooni läbimised. Esmalt jooksimegi veidi arutult ringi ning otsisime registreerimislauda nr 88 – infotabloo järgi pidi just selle taga toimuma meie lennule regamine. Koheselt ei leidnudki nimetatud lauda ja uurisime, et kus see olla võiks. Kui vastuseks tuli, et sellist numbrit üldse ei olegi, tekkis tunne, et kas me peamegi nüüd veidike konarlikult oma lahkumist mäletama. Kuid ilmselt oli siiski infotablool veidike vale või halvasti kirjutatud info, sest natukese jalutamise järel leidsime õige koha üles. Ärevad minutid pagasi kaalumisel (kusjuures meil mõlemal oli kohvi raskuseks 19.1 kg lubatud 20st) ja sinna need kohvrid läksid.

Edasi … tänu FB kommuuni jälgimisele sain teada, et Austraaliast lahkudes võid teatud kaupadelt käibemaksu (GST) tagasi taodelda. Eelduseks on, et ost on tehtud 60 päeva jooksul enne riigist lahkumist, ostusumma on üle 300 dollari, et ta on sinuga käsipagasis kaasas ja sa enam selle esemega tagasi ei naase. Teatud juhtudel võib GST-d tagasi taodelda ka suveniiridelt. No egas midagi, eelnevalt olin uurinud, et vastav kontor on kohe lennujaama esimesel korrusel ja sinna ma suundusingi. Seal selgus, et see kontor on siiski rohkem infoallikas ja reaalselt tuleb paberid täita pärast passikontrolli. Kui uurisin, et kas saan ikka ka oma suveniiridelt maksu tagasi, pidi see puhtalt olema sealse ametniku otsustada. Suundusimegi siis järgmiste peatuspaikade poole. Miku oli endale tellinud valuutat, kuna naelade ja eurode vahetuskurss tundus kohalikus valuutapunktis olevat soodsam kui pankades siin- ning sealpool maakera. Lisasime nö tema tellimusele ka minu soovi ja nii vahetasin oma viimase sularaha eurodeks. Kusjuures, et saada täpse paberraha summa jäi mul 30 senti puudu, Miku oli ka juba kohalikust sularahast lage. Aga valuutapunktitidrik oli nii vastutulelik, et see 30 senti jäi nende kahjuks.

Järgmine kadalip – passikontroll. Eelnevalt pidime täitma riigist lahkumise kaardi, silma vaadati meile umbes 10 sekundit ja lahkunud me olimegi. Muideks, millegipärast uuris piirivalvur, et mida ma Eestis tegema hakkan. Ei osanud nagu muud öeldagi, et hakkan oma elu nullist pihta jälle üles ehitama, ei pidanud vajalikuks hakata pikalt ja laialt seletama, mis plaanid tegelikult on. No ja kohe passikontrolli kõrval oligi see pisike letike, kus sai GST-d tagasi taodelda. Jällegi oldi minuga lahked, sest läpakas oli mul küll käsipagasis olemas, kuid suurem osa suveniiridest juba äraantud kohvris. Tütarlaps mõtles ja juurdles pikalt, kuid lõpuks nõustus kogu mu suveniiridetseki ka vastu võtma. Nii me olimegi ootesaalis, jõime hommikukohvi ja sõime ühe muffinikese. Enne lennule astumist vaatasime veel raamatupoes ringi (ostsin endale Neil Patric Harrisoni biograafia) ning algaski lennu peale minek. Järgmine peatus oli Singapur, kus meil aega umbes täpselt 6 tundi vaja laiaks lüüa.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s