Siis kui me sõidame koju tagasi, vol. 2

Auto müüdud ja südamelt suur kivi langenud, saime ka meie endid veidike vabalt võtta. Lubasin kunagi Mikule, et kui ma auto müüdud saan, siis viin ta deidile. Eks ole ju ka tema Kiaga sõitnud ja rahaliselt nii mõndagi panustanud. Seega pärast auto müüki lebotasime veidike hostelis, lõime endid üles ja suundusime kesklinna melu otsima. Miku oli muidugi selleks hetkeks suutnud endale mingi viiruse külge pookida, seega löristas pidevalt nina, kuristas kurku ja tundis end üldiselt tavapärasest kehvemalt. Ent meie sellest oma plaane heidutada ei lasknud ning tatsasime käsikäes mööda soojasid Perthi tänavaid. Inimesed oli laupäeva õhtul kella seitsme paiku täitsa aktiivselt juba välja tulnud, et kohati oli raske lausa tänavatel jalutada. Meie esimeseks peatuspaigaks sai Belgia õlle koht, kuigi tundus et nad olid üleüldisemalt Euroopa märjukestele keskendunud. Seega kui tagant järgi mõelda, siis olin veidike koba küll, et seal algselt oma tavapärast Strongbow’d (ozzy siider kui ma ei eksi) küsisin. Saime mõlemad endile väga head kraami maitsta, tänavale mõnusa lauakese ja lasime jookidel endid jahutada.

Next stop – kohvik Boheem. Üks populaarsemaid kohti Perthi kesklinnas ja päris tihedalt ka külalisi täis pikitud, meil õnnestus siiski vaba lauanurgake väliterassil leida. Jälle mõned värskendavad klaasikesed lemmikjooki ning otsustasime ilusa õhtu lõpetuseks naasta restorani, kus umbestäpselt aasta tagasi oma esimesel ametlikul deidil käisime ehk Jamie Oliveri resto. Eks jällegi tunnike ootamist ja saime endid laua taha sisse seatud. Kui aus olla, siis pearoog jättis meile mõlemale eelmisel korral parema mulje – Miku oli pettunud, et seekord lasanjet ei olnud ning minu arust oleks võinud kala veidike rohkem olla kui kaks ampsu 😀 Aga noh ikkagi gurmeerestokas ju. Seekord tellisime endile ka magustoidud ja nii Miku brownie kui minu mini pavlova kook olid lihtsalt võrratud. Hosteli sõitsime tagasi taksoga … rikkad seljakotirändurid ikkagi 😀

Pühapäev tõotas tulla kiire ja toimekas. Olime kutsutud minu endise kolleegi õe juurde lõunale. Kolleeg oli tal üle pika aja külas ning ka meie ei olnud kuid näinud. Kuid eks me ju tatsime veidike ostelda ka ja nii me jalutasime juba poole 9 aeg hommikusöögi saagil. Kuna tegu oli pühapäevaga siis niigi hilisemal ajal avatavad kohvikud olid enamuses veel kinni ja nii sõime oma viimased pirukad kohalikust pagariärist. Mikut huvitas rohkem vaadata endale paar riideeset, samal ajal kui mina unustasin end suveniiride poodi. Oh jah … seal lihtsalt on nii suur valik asju, mida tahaks. Ja asju, mida NO WAY EVER tahaks 😀 Üllataval kombel sain sealse ostutiiruga päris kiirelt ühele poole, sest eks ma olin endale pisike nimekirja teinud kellele mida tuua tahaks. Kellaaeg hakkas juba vaikselt peale suruma ja suundusime Harbortowni – pm suur ostukeskus, kus on erinevate brändide outletid. Minu missiooniks oli leida endale teksad ja tennised kojureisimiseks, seda kõike lähema 20 minuti jooksul. Eks ma naljaga selle lause õhku viskasin, kuid tegelikult sain sellega isegi hakkama 🙂 Ülejäänud aja töllerdasime veel mööda mõningasi poode, kuid kuna Miku enesetunne läks üha kehvemaks, siis hüppasime hoopis apteegist läbi ning saatsin ta koos ostudega taksoga koju. Ise läksin aga hoopus rongijaama, et kolleegi õe juurde lõunale minna.

Njaa, viimane rongisõit Perthis, viimased muljete sisseahnimised, meenutused viimasest kahest aastast ja imestus kui kiirelt kogu see aeg läinud on. Ei, nutma ma ei puhkenud kuid naeratus tuli näole küll, sest lahkun ikkagi siit riigist heade mälestustega. Katri tuli koos õega mulle rongijaama vastu ning veetsime väga meeleoluka pärastlõuna tema õe perega. Väga armas ja külalislahke perekond. Tagasi kesklinna jõudes saime kokku Mikuga ja ampsasime kiirelt midagi hamba alla. Tema enesetunne oli veidike paremaks läinud, kuid eks ta oli väga iisilt päeva võtnud ka. Õhtu veetsime asju pakkides – meisterülepakkija Kerstile oli järjekordne väljakutse KÕIK soovitud asjad kohvrisse saada ilma raskuspiirangut ületamata. Õnneks oli hostelis ka kaal ning tänu sellele sain õigel ajal jaole neile viiele lisakilole 🙂 Mõned asjad läksid prügikasti, mõned asjad Miku kohvrisse, lootsin et vähemalt lennujaamas mingeid probleeme ei teki. Väikene reisiärevus sees jäime magama. Oli jäänud vaid loetud tunnid meie tagasisõidu esimese lennuni.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s