Aasta 2021

Vaatamata sellele, et koroona möllas täiega edasi, loen mina lõppevat aastat pigem edukaks. Tänu viirusele ei saanud me nii palju rännata, kui oleks tahtnud ning samuti ei saanud inimesed meile külla tulla (nt praegu peaks mu vanemad meil külas olema, kuid pidime selle reisi suhteliselt viimasel hetkel järgmisesse aastasse lükkama) ent me siiski saime Noorhärraga suvel Eestis olla. Viirus oli koguaeg olemas ja sellest kuulis endiselt nii söögi alla kui söögi peale (ehk põhjus miks ei jälgi me juba ammu pikalt uudiseid), kuid ometi oli see justkui rohkem normaalne osa igapäeva eluolust. Ju siis oleme ühiskonnana hakanud selle olemasolu ja kaasatoovate ebamugavustega rohkem ära harjuma …

Vaadates tagasi viimasele aastale, siis esimesena meenub majaga seonduv saaga, just kogu bürokraatiline pool, palju vaikimist meie advokaatide poolt, kohutavalt suur survestamine (eriti viimasel kuul) müüja poolt, viimase hetke rahalised komistuskivid ning eriti alatud viimase hetke trikid müüja poolt. Ometi saime endid mai lõpuks lugeda majaomanikeks ning kolisime oma päris koju. Ma ei hakka salgama, et majas on vaja tunduvalt rohkem tööd teha, kui esialgu tundus ja kohati mulle tundub, et meid peteti maja olukorra osas (ehk mugavalt ei räägitud asjadest kuidas on, vaid vastati minimaalselt esitatud küsimustele), kuid eks õpime ise oma vigadest ja näeme rohkem vaeva, et maja saaks mõnusalt hubane ja meielik. Suvel pigem nautisimegi uut elukohta ja ümbrust ning alles sügisel hakkasime rohkem renoveerimisega tegelema. Nii Noorhärra kui Piiga toad said värskenduse (mõlema toa uuenduse kohta on ka postitused tulemas, millalgi) ning hakkasime tegema plaane, millised suured tööd on vaja 2022 kevad/suvi lõpetada. Üheks suureks väljakutseks saab maja soojaks tegemine, sest hetkel ei pea ta üldse sooja ning meie küttearved on ikka keskmisest kõrgemad. Ja nii palju kui me midagi majas ette võtsime, saime üha rohkem kinnitust, et eelmine omanik ei hoolitsenud kahjuks selle maja eest kohe üldse.

Kevad tõi kaasa ka uudise neljanda pereliikme lisandumisest. Need kaks triipu lasid end kauem oodata, kui Noorhärraga; kogu rasedus oli teistsugune (olin palju tujukam ja emotsionaalsem, juba poole raseduse peal tundsin, et olen liiga tihti füüsiliselt väsinud, ometi raseduse lõpus muutusin palju toimekamaks ja aktiivsemaks), kuid päädis palju kiirema sünnitusega, mis pani mulle riukaliku mõtte pähe, et kui kõik sünnitused nii kiirelt ja positiivselt lõpeks, võiks neid mudilasi veel paar tükki saada. Siiski siiski jääb Piiga meie viimaseks järglaseks, kuna meil on kaks tervet ja toredat last, meil on omad eesmärgid seatud mille poole püüelda ning paratamatult ei julgeks enam riskida, et kas sünnib terve laps just ka meie vanusele mõeldes. Ma juba raiskasin liiga palju närvirakke sel aastal muretsedes, kas Piiga on ikka kõik korras 😀

Tööalaselt hakkas aasta paljulubavalt ent juba kevadel oli selge, et asjad ei kulge päris nii, nagu ma lootsin või mulle algul lubati. Ma hakkasin enda professionaalses pädevuses kahtlema ning liigagi tihti tundsin, et tahaks lihtsalt arvuti kinni panna ja seda enam mitte avada. Seda enam ootasin ka emapuhkuse algust, sest tundsin vajadust oma tööst teha paus, et mõelda kuidas edasi ja mis suunas ennast arendama hakata. Ühelt poolt survestab firma mind kindlas suunas, mina ise eelistaks teist suunda ning mulle käib hetkel kohutavalt närvidele firma poliitika pidevalt pushida inimesi arenema, uusi eesmärke seadma. Miks ei võiks ma nautida paar aastat seda mida teen, vaid pean otsima uusi väljakutseid ja arendamist vajavaid oskusi?

Ja Noorhärrast sai kui koolilaps. Ma küll võrdleks seda pigem Eesti mõistes lasteaia viimase aasta ja eelkooli seguga, kuid siinmail käib ta koolis. Jällegi mina emana pabistasin ilmselt palju rohkem, kuidas kõik sujub, sest Noorhärra ise on küll nagu kala vees olnud. Meil on vist olnud ainult paar hommikut, kus ta moka otsast ütleb, et ei taha minna kooli, kuid siiski paneb end ilusti riidesse ja koos me sinna jalutame. Detsembris oli ka õpetaja kohtumine, kus selgus et lugemise ja tähtede äratundmisega peame veidike tööd tegema, kuid matemaatikas ja igasuguses ehitamises/loomises on Noorhärra väga osav. Novembris panime ta ka ujumistrenni, sest see laps lihtsalt armastab vett ja ilmselt käiks basseinis iga päev kui vaid saaks. Me ju suvelgi käisime pea iga õhtu korraks rannas, et ta saaks seal plätserdada.

Seega, minua jaoks oli 2021 küll kokkuvõtvalt hea aasta. Muidugi oli probleeme, kuid need said kõik lahenduse ning pigem jääb kogu aasta meelde positiivselt.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s