Alustades uut aastat põletava küsimusega

Ma ei ela silmaklappidega ja jälgin päris paljusid (pool)kuulsaid avalikuelu ja sotsiaalmeedia tegelasi ja eks on paljud meist tähele pannud, et mitte ainult sel aastal, vaid pigem üldse viimastel aastatel, on mitmed tegelased oma kaaslasest lahku läinud. Kui nüüd päris aus olla, siis ma kahtlustan, et selliseid paare on veel, kes pole jõudnud kapist välja tulla 🙂 Ikka juhtub, et inimesed ei sobi ühel või teisel põhjusel, kuid mulle on silma jäänud üks päris ühine joon – nimelt inimesed hakkavad ennast järsku leidma, seavad enda esimeseks, pühenduvad endale. Muidugi tore ja eks enda mina võibki suhtesse ja pereellu ära kaotada, kuid ma ei saa aru, kuidas see mina ise nüüd järsku nii tähtsaks muutub, et ta konkreetselt lõhub pere? Kas ennast ei saa uuesti leida niimoodi, et pereelu ei kannata? Milles on lapsed süüdi, et neilt võetakse terviklikuna toimiv pere? Ma usun, et asi on pigem minus, ei kindlasti on minus, et ma ei saa sellest aru, aga kas ei ole pigem see enese leidmine ja enesele elamine natuke liiga egoistlik? Ma olen nõus, et ennast võibki mingil hetkel ära kaotada ning sellisel juhul ei ole üldse imelik pühendudagi mõneks ajaks enda uuesti leidmisele, et siis edasi elada tasakaalus enda ja pereeluga. Kuid miks peab aastaid üles ehitatud pereelu nii lõplikult pikalt saatma?

Ma austan inimesi, kes julgevad tunnistada, et pereelu/lapsed ei ole nende jaoks. Peab olema ikka väga julge, et sellist asja tunnistada, eriti naisterahvaste poolt. Ja kui need inimesed seavad ennast ja oma vajadusi kõige esimeseks, siis pole siin ju miskit öelda, sest nad nö ei tee endast sõltuvatele ja/või neile lootvatele inimesele liiga. Aga kuidas saab olla, et sa kohtad kedagi, te loote pere ja siis sa avastad, et oih … see elu sellisel kujul ei ole ikka mulle. Kas siis sellist asja enne ei mõeldud, et suhte alguse idüll ei jää igavesti kestma ja aastate möödudes tulebki ka enda suhte püsima jäämise nimel tegutseda, mitte lasta tal minna. Samamoodi, kas ei suudeta olla paindlikumad, teineteisega rääkida, üksteist täiendada ja rong nö rööbastele tagasi tõmmata? Meie oleme Mikuga koos olnud kaheksa aastat ja meil mõlemal on olnud hetki, kus mõttes pakime kohvreid ja läheme. Ja oi kui palju kordi oleme tunnistanud teineteisele, et oleme enda mina kaotanud. Siiani on aidanud see, et võimaldamegi teineteisele üksinda akude laadimist ja see päriselt aitab. Või olemegi palunud abi lapsehoidmisel ja koos midagi teinud. Suhe ei saagi olla ju aastaid üks suur idüll 24/7. Paratamatult jääb mulje, et enda vaimse poolega tegelemine tähendab tegelikult sisemise ego nuumamist olenemata, kui väikesed hinged sellest negatiivselt mõjutatud saavad. Kahju 😦

2 thoughts on “Alustades uut aastat põletava küsimusega

  1. Ma teiste eest ei oska rääkida, aga jagan oma kogemust. Kuigi meil oli lahutuse põhjuseks midagi muud, siis tagantjärgi analüüsides võin öelda küll, et just siis, kui ma hakkasin iseennast leidma, siis algas ka meie abielu allakäiguspiraal. Miks see nii juhtus? Sest ma nägin, et olin ennast suhtesse sellevõrra ära kaotanud, et ma ei teadnud enam, kes ma ise olen ja kui ma hakkasin enda eest hoolitsema ja enda arvamust avaldama, siis teisele poolele see ei sobinud. Koos olime 13 aastat. “Ennast leidma” hakkasin 10ndal abieluaastal.
    Pikad kooselud ongi keerulised. See eeldab mõlemapoolset paindlikkust ja soovi areneda. Kui üks kõrvalt areneb ja teisele ei sobi see, kuhu suunas arenetakse, siis ei saagi ju koos jätkata.
    Aga mis puutub sellesse, et lapsed tingimata vajavad seda, et vanemad koos elavad… Muidugi on mul ehk vara seda praegu öelda, nooremad pojad on alles teismelised, aga ma arvan, et eraldi lapsi kasvatada võib mõnel juhul olla isegi parem, kui nui neljaks, hambad ristis, koos.

    • Aitäh, et sa võtsid aega vastata ja oma mõtteid jagada. Ma olen sinuga nõus mis puudutab seda osa, et teinekord ongi lastel parem kasvada lahkuläinud vanematega kui et vanemad hambad ristis laste nimel edasi koos on. Loomulikult ei tea mina ega laiem üldsus, mis on need pisidetailid, mis paari lahku ajas ning kas ja kui palju pingutati, et suhe ikkagi päästa. Minu mõtted tekkisid puhtalt sellelt kuvandilt, mida välja lastakse paista ning sealt tekkis ka küsimus, kas ja kui palju pingutati, et koos ikkagi edasi minna. Samuti kas ja kui palju olid osapooled nõus paindlikud olema ning teist poolt aktsepteerima, isegi kui teinepool oli muutunud (seda teeme paraku ajas me kõik).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s