UK Meditsiinisüsteem, natuke teisest vaatevinklist

Meie peret ootab aasta lõpus ees natukesem suurem elumuudatus, sest detsembri alguses peaks meie perega liituma pisike beebi. Siiani on minu teine rasedus sujunud hästi ning mingeid probleeme pole olnud. Kui, siis ainult see, et väsin kergemini, mind kimbutavad kõrvetised tihemini, aegajalt tunnen mingied korralikke lihasvalusid (kõhupiirkonnas, justkui oleksin midagi venitanud) ja viimasel ajal on ka hormoonid kõikuma hakkanud 😀 Kuna viist aastat tagasi valitses minu kribamistuhinas täielik null seis, siis tol korral ma midagi blogisse lapseootusest ja arstil käikudest ei kirjutanud. Seekord tahan ikkagi natukene infot talletada, missest et Eesti süsteemiga mul igasugune võrdlusmoment puudub.

Ühesõnaga, kahe triibuga testi sain märtsi viimastel päevadel. Miku töötas siis veel kodust eemal ja temale teatamisega ootasin paar päeva. Oleks tegelikult võinud talle aprillinalja teha, aga tol korral ma ei jõudnud enam rohkem oodata. Inglismaal tuleb esimese sammuna ennast ämmaemanda juures arvele võtta ning mõlemal korral on minul juhtunud nii, et ÄE töötab perearstiga samas keskuses, mistõttu on neil päris palju andmeid minu kohta juba olemas. Mingil põhjusel on Idakaldal selline süsteem, et enne ÄE kokku saamist, on vaja minna konsultatsioonile kuidas maksimaalselt tervislikke eluviise hoida raseduse aeg. Kuna aga mina ei saanud algul selle seltskonnaga ühendust ning lõpuks selgus, et ainuke koht, kus teatud viiruse tõttu neid kohtumisi tehakse, asub Middlesborough haiglas, siis lobisesin tolle konsultantiga telefoni teel 10 minutit ja tehtud. Päris karm oleks olnud sõita tund edasi-tagasi, et natuke lobiseda 🙂 Ühesõnaga, omaalgatuslikult hakkasin koheselt võtma foolhapet ja raseda vitamiine, hiljem juurde veel D-vitamiini. Jätkasin oma igapäevaste jalutuskäikudega ning proovisin pigem tervislikult toituda. Esimene kohtumine ÄE-ga toimus mai alguses, kui mul oli äkki 9 nädalat täis ning kus võetigi kõige esimesed mõõdud ja info* Umbes samal ajal rääkisime ka oma peredele uudisest, kuigi alguses tahtsime pikalt saladuses hoida, nii ikka esimese trimestri lõpuni. Aga mul lihtsalt hakkas kõht hästi vara välja punnitama, seega kui Miku perele räägitud sai, siis tuli välja, et Miku ema ja õed olid juba mõelnud, et ei tea kas Kersti on kaalus juurde võtnud 😀 Muideks, esimesel ÄE kohtumisel mõõdeti mu kaalu ikka väga valesti, kerged 5 kilo pandi juurde, nii et kui ma koju tagasi läksin, astusin kohe kaalule, sest mitte mingi valemiga ei uskunud ma ennast nii palju kaaluvat 😀

Esimene ametlik UH raseduse tuvastamiseks toimus 2. juuni. Minu jaoks oli kõige olulisem, et süda tuksuks, mida ta tegi, ka kõik teised näitajad oli korras. Lisaks võeti proovid tuvastamaks genetilisi haigusi (see on vabatahtlik, kuid meie soovisime teada ning vastus tuli tagasi, et geneetilise haiguse risk on madal). Muidugi oli ÄE andnud edasi info eelmise korra rasedusdiabeedist ja nii ootas mind ka nõustamine diabeedispetsialistiga. Too naine küll kuulas mind ära, aga kas ta ka kuulis mida ma rääkisin eelmise raseduse kohta, on teine küsimus, sest lahkusin haiglast veresuhkrumõõtmise aparaadiga. Koduseks ülesandeks oli mõõta nädala jooksul neli korda päevas veresuhkrut**, et näha kas diabeeti on. Muidugi olid minu näitajad korras ning paar nädalat hiljem uuel nõustamisel paluti mul uus, nädal aega kestev mõõtmine teha (mille tegin juuli esimeses pooles vahetult enne Eesti puhkust). Juunis käisin ka teist korda ÄE juures, kes mõõtis ja kaalus ning oli minu tulemustega rahul.

Juulis käisime kõigepealt 20. nädala UHs, kus veenduti, et lapsega on kõik korras ning vaadati ka sugu. Kusjuures kuni tolle kohtumiseni olin mina megakindel, et ei soovi sugu veel teada. Miku soovis ja selle vastu ei olnud mul midagi, samuti selle vastu kui lähiperekond teada saab, lihtsalt lugesin neile sõnad peale, et minule ei tohi midagi reeta. Aga vahetult enne UHd otsustasin, et tahan ikkagi soo ka teada ja nii lubasime seda vaadata. Arst oli oma otsuses päris kindel ja andis teada, et suure tõenäosusega sünnib tüdruk 🙂 Pärast teist veresuhkru mõõtmise nädalat pidin minema uuele kohtumisele diabeediarstiga, kuid see kohtumine lükati viimasel minutil edasi. Kuna mul oli ees kolmenädalane puhkus Eestis, soovitati mul on rasedusmapp reisile kaasa võtta. Õnneks ei läinud seda infot kuskil vaja 🙂 Minu uus diabeedikohtumine määrati koheselt peale tagasijõudmist (kuigi mainisin juba esimese tühistamise järel õele, et olen reisil ning suure tõenäosusega pean jääma ka isolatsiooni, kuid seda infot ei oldud arvestatud mingil põhjusel), kuid kuna ma ei ole vaktsineeritud ja mulle kohaldus isolatsiooninõue, muutsin ka arsti aja ära. Teades, kui hullult siin tahetakse, et ma veresuhkrut mõõdan, siis tegin omaalgatuslikult veel ühe mõõtmise augustis, just nädal aega enne uut kohtumist. Seega augusti lõpus nägin oma diabeediarsti kolmandat korda, kes oli kergelt hämmelduses ja häiritud, et keegi ei olnud minuga kaks kuud jutti kohtunud ent rahul, et tegin omaalgatuslikult vahetult enne kohtumist uue mõõtmise. Ometi lahkusin ka tollelt kohtumiselt teadmisega, et nüüd pean tegema kahenädalase mõõtmise, sest kui diabeet välja lööb, siis teeb ta seda nüüd. Ja too arst oli kuidagi hästi agar mulle kohe ravimid välja kirjutama koheselt, kui mingi jama avaldub :S Oh jah, egas midagi. Hakkasin jälle mõõtma ning nagu ikka, olid enamus näidud lubatud piires, paar üle normi (mis jällegi lubatud on) ning minus suurenes üha enam teadmine, et kõik on korras. Muideks, aru ma ei saanud loogikast, et kui muidu oli lubatud kolm üle normi näitu ühe nädala jooksul, siis tolle kahe nädala jooksul võis mul ainult neli numbrit kõrgemad olla. Jällegi, minus tekkinud skeptikus tekitas see küsimust, et kas tehakse kõik endast võimalik, et ma ikka templi otsaette saaks???

Septembris oli mul kõigepealt kolmas kohtumine ÄE, seekord võttis mind vastu uus inimene, ilmselt asendaja ja oi kuidas ta oma liigutustega mulle närvidele käis 😀 kõik käis kuidagi aegluubis, diktsioon oli päris halb, nii et pidin mitu korda paluma tal ennast korrata. Seekord võeti minult vereproov, kaaluti ja mõõdeti kõhu suurust. Lisaks sain ka tõendi tööandjale*** et olen rase. Kõhu mõõtmine oli ka vahva, sest too suurus pandi graafikusse ning kui beebi jätkaks kasvamist samas tempos, siis tundus, et peaksin pressima vähemalt 5 kilose arbuusi välja 😀 No ja teades, et diabeet ju mõjutab lapse suurust, siis tekkis mul juba eos paanika, et ikka surutakse mulle diabeedidiagnoos (ja ravimid) peale olenemata, et veresuhkrunäidud ok olid 🙂 Ja mis mind häirima hakkas, oli see, et iga kord kui ÄE käin, pakutakse koroonavaktsiini. Iga kord rõhutakse, et tegemist on ohutu asjaga ning uuringud on näidanud, et see ei mõjuta rasedust negatiivselt ehk ei teki katkemistohtu. No tore on, aga minu mure on pigem selles, et äkki minu lapsel tekib väärareng, sest üldjuhul ju soovitatakse rasedal end igate pidi hoida ja ravimitest hoiduda. Kui mul sünnibki väärarenguga laps ja ma lasingi endale vaktsiini teha, siis ma ei tea kunagi, kas see oli vaktsiinist põhjustatud või ei. Mina ei taha seda riski endale võtta ja nii olen nõus pigem rohkem isolatsioonis olema ning hoiduma suurematest massidest. Näiteks poodideski käin ikka veel maskiga (kuigi see ei ole UKs juuli keskpaigast enam kohustuslik), et ma midagi üles ei korjaks, sest ma saan aru ju küll, et koroona ise võib teistpidi mulle ja lapsele halvasti mõjuda. Ühesõnaga, jälle hakkati mulle vaktsiini pakkuma, kuid seekord päris nõudlikul toonil. Eks ma siis lihtsalt noogutasin kaasa ja oligi kõik. Tegelikkus on see, et tänu koroonajamale ja vaktsiini pealesurumusele on mul tekkinud igasugune vastumeelsus ükskõik mis vaktsiini osas, isegi kui nende ohutust on juba ammu tõestatud.

ÄE külastusele järgmisel päeval käisime ka 28. nädala UHs, mis kinnitas veelkord, et lapsega on kõik korras, sugu ei ole ta vahepeal muutnud ning ka beebi suurus on just täpselt nii keskmine kui keskmine üldse olla saab. Ilmselt mul on lihtsalt rohkem vedelikku kõhus, mis tingis ka ÄE poolt tehtud suurema mõõtmistulemuse. Peale UH’d läksin oma tavapärasele diabeediarstiga kohtumisele, kuid minuga tuli hoopis vestlema üks arst. Mulle ei olnud keegi öelnud, et ma ka arstiga räägin, seega olin päris kohmetunud alguses, kui ta küsis, et kas ma üldse tean, miks mind haiglasse kutsuti 😀 Vot ma ei teagi, mis tolle arsti peas toimus, kuid tal oli vaja mitu korda üle täpsustada, et ega mul ole mingeid allergiaid ja ega mul peres ole diabeedikuid. Ilmselt oli oma mõtetega ei tea kus. Diabeediarst oli samuti minu näitudega rahul ja mingeid ravimeid ei kirjutanud. Lihtsalt palus, et ma aegajalt teeks mõõtmispäevi, et siiski valmis olla juhuks, kui diabeet ligi hiilib. Lubasin, et teen järgmise nädal kestva mõõtmise enne kui mul uus kohtumise diabeediarstiga toimub.

No jah, siin me siis oleme, septembri lõpus.

Praeguseks on mul kindel arvamus tekkinud, et rasedusaegne diabeet on justkui mingi uus moodne haigus, mida liigagi pingsalt otsitakse ja rdiagnoositakse ning avimitega allutada tahetakse. Kui ma olen normaalses kaalus täiskasvanu, mul ei ole kalduvust ülekaalule, mu peres ei esine diabeeti, mul ei ole mingeid erilisi kaebusi oma tervise kohta (jätame väsimuse siinkohal välja, sest see on ju loomulik raseduse puhul) ja ma saan ilusti oma toitumisega veresuhkrutaset reguleerida, siis mille k****i pärast on vaja hakata peale suruma tablette? Milleks? Ma saan täiesti aru, et on naisterahvaid, kellede puhul on pidev jälgimine ja ravimite manustamine täiesti õigustatud (tean tuttavat, kes alustas toitumise reguleerimisega, siis võttis tablette ning lõpuks süstis suuri doose ravimit, kuid ka see ei aidanud) aga miks on vaja sellist paanikat tekitada ja ei juleta üldse usaldada, et äkki rase ise tunnetab oma keha ja enesetunnet siiski kõige paremini? Tulenevalt sellest, mis juhtus Noorhärra sünnitusel, oleme Mikuga otsustanud, et mitte mingisugusele esilekutsumisele me ei lähe ning on hea teada, et nii minu kui Miku ema toetavad meid selles otsuses 110%. No okei, kui ma tiksun juba 43. nädalat, siis vast ikka läheme 😀 Aga kindlasti mitte seepärast, et arstid arvavad, et võiks. Mul ei ole midagi selle vastu, kui käin kontrollis rohkem ja olen jälgimisel, aga teist korda ma oma lapse elu ei julge ohtu seada. Kui päris aus olla, siis on minu üleüldine usaldus arstide pädevuse kohta natukene kõikuma löönud.

*Kui ma Noorhärrat ootasin, siis diagnoositi mul rasedusaegne diabeet. Tol korral lõi see mind alguses hästi rivist välja, sest üldiselt mul suuri tervisehädasid ei ole ja pole kunagi olnud ka. Esimesest šokist ülesaanud, siis ega ma tegelikult uskunud, et see diagnoos ikka nii õige oli, sest oma rumalusest olin eelmine õhtu söönud paki merekivikomme (khm, suhkru üledoos), mis arvatavasti tulemust ikkagi mõjutas. Ja kui hiljem selgus, et minu tulemustes oli vaid üks number veidike üle normi (muideks, seda normi oli just mõned kuud enne alandatud ehk vanade andmete järgi oli kõik OK), siis no ma ei suutnud seda asja tõsiselt enam võtta. Sellegipoolest pidin tegelema pidevalt veresuhkrumõõtmisega ning külastasin arste tihemini. Õnneks mingite ravimite võtmise ja süstimiseni asi ei jõudnud, sest ma suutsin oma toitumisega kõik numbrid korras hoida. Siiski, plekk oli mul küljes ja nii ma tihemini kontrollides käisin. Nt umbes kuu enne tähtaega saadeti mind ühelt selliselt kontrollilt otse haiglasse, kuhu jäin üle öö vaatluse alla ning kus Noorhärral hakati sündimiseks kopse ette valmistama. Järgmine hommik selgus siiski, et kõik oli OK, kuid minus suudeti korralik paanika tekitada, et mul sünnib enneaegne laps. Mõned nädalad hiljem, ühel viimastest arstil käikudest selgus, et keegi oli kuskil mingites arvutustes vea teinud ja minu/Noorhärra olukord ei ole üldse nii hull kui siiani arvatud oldi. Sellegipoole olin ma kirja pandud ka sünnituse esile kutsumisele (mäletan, et päris lõpus hakkasin kahtlema, et aga mis siis, kui ma ei ole nõus esilekutsumisele minema? Kuna aga olin esmasünnitaja ja arstide poolt suhteliselt ära hirmutatud, kuidas diabeet mulle ja lapsele pigem negaiivselt mõjuda võib, siis ei olnud minus seda julgust vastu vaielda) ja seda enam muutma ei hakatud. Nii olimegi 39+2 päeva hommikul kell 9 haiglas, kus pidime kõigepealt ootama mitu tundi, et mind üldse üle vaadataks. Pärast seda pandi mingid küünlad, et sünnitustegevus algaks, kuid midagi ei juhtunud. Terve esimese päeva me lihtsalt tiksusime ja ootasime. Miku saadeti ööseks koju, kuna oli selge, et tol ööl keegi sündima ei hakka. Mind koju ei lubatud, kuna nad olid juba sekkunud sünnitustegevuse alustamiseks. Nii ma siis tatsasin mööda koridori edasi-tagasi ja treppe pidi üles-alla lootuses, lootuses et see aitab sünnitustegevuse algusele kaasa ent suuri muudatusi ei toimunud. Teise päeva hommikul tuli Miku haiglasse tagasi ja ootamine jätkus. Mind ajas nii närvi juba see, et väidetavalt oli ju minu olukord ohtlik, aga ometi minuga ei tegeletud, sest pidevalt tuli keegi vahele, kel sünnitustegevus juba oli alanud. Mingi hetk tabasime ära, et ju siis peame hakkama ise simuleerima veidike, et minuga lõpuks tegeletaks. Seega läksime õdede juurde nö paratsetamooli küsima (andmaks vihje justkui mul oleks väikesed valud hakanud, mida ei olnud juhtunud), mille sõi hiljem Miku ära kuna tal pea valutas. Selleks hetkeks olime haiglas tiksunud juba pea 30 tundi igasuguste tulemusteta ja ma lihtsalt puhkesin õdede ees nutma. See vist lõpuks aitas, sest tunnike hiljem viidi mind sünnitustuppa, seal sain õhtusöögi ning kuskil poole kuue paiku tehti mul veed lahti. Ja siis algas põrgu 😀 Mäletan, et tuhud olid nii valusad, et ma ei suutnud seista kuna jalad lihtsalt tudisesid valust. Niimoodi valutasin u 12 tundi, sest avatust lisandus u pool sentimeetri tunnis ning kui lõpuks oli piisavalt avatust, ei jõudnud mina enam kedagi välja pressida. Arst küll utsitas, et mul on tunnike aega ise proovida või siis sekkuvad nad ise, mistõttu proovisin ikkagi ise pressida, kuid mingil hetkel muutus olukord ikkagi kriitiliseks ning arstil tuli vaakumiga aidata Noorhärra ilmale. Mina mäletan, et hetkel kui Noorhärra väljas oli, olin ise nii õnnelik, et laps on sündinud. Kuid Miku on rääkinud ja siiamaani meenutab õudusega, et nii libedalt ikkagi kõik ei läinud. Peale arsti oli sünnituse juures kaks õde veel ning nemad olid mingil hetkel omavahel ikka väga murelikke pilke vahetanud. Kui lõpuks Noorhärra väljas oli, ei teinud ta piiksugi häält ning õel tuli tema rinnakut ikka päris pikalt mudida ning natuke hapnikku juurde anda, et ta hingama hakkaks. Lõpuks need vääksud õnneks tulid, kuid kogu selle jama keskel ei saanud Miku näiteks tema nabanööri katki lõigata. Noorhärral õnneks mingeid tervisehädasid ei olnud ning on siiani väga tubli ja terve poisslaps, minu diabeet taastus ka ruttu (kui seda üldse oligi). Ent ometi jääb meelde see, et sünnitus ei läinud kergelt ning minu silmis mängib siin suurt rolli see, et sünnitus kutsuti esile ehk minu keha ei olnud veel valmis sünnitama ja Noorhärra sündima. Ja kogu arstide poolt tekitatud paanika oli lihtsalt üks suur ringkaitse ja oma seljataguse kaitsmine, nii igaks juhuks.

**Minu mõõtmised olid neli korda päevas – esimene kohe hommikul tühja kõhuga (näit ei tohtinud olla üle 5.3) ja järgmised kolm tund peale söömist (näit ei tohtinud ületada 7.8). Terve nädala peale oli lubatud kas kaks kõrgemat hommikust näitu või kolm kõrgemat näitu kokku. Kui üks või teine oleks esienud, pidanuksin kohe diabeediarstile helistama.

***Tööandjaga sai ses mõttes kino, et kõigepealt ei saanud personali osakond minu e-kirja plaanitavast emapuhkusele jäämisest kätte. Ma saatsin selle juuli keskel ja septembri alguseks ei olnud neilt mingit vastukaja ega edasiseid juhiseid saanud. Lõpuks kontakteerusin otse ühe personali inimesega, kellega suhtlen hoopis teistel teemadel ning tema andis juhtnöörid, mida peaksin tegema. Esmalt tuli täita üks vorm, siis oli vaja edastada too tõend ja kolmandaks – pidin tegema riskianalüüsi kodus töötamise kohta 😀 😀 😀 Ma saan aru, et tööohutus on siin riigis A&O ning teinekord tundub, et sellele pannakse rohkem rõhku kui reaalsele töötegemisele, aga see tundus ka ajuvaba, et pean hindama riske, mis tekivad teiselt korrusel esimesele tulemisega. Kui ma veel käiks kontoris tööl, siis küll. Peaksin ju igapäevaselt autoga reisima, treppe ja lifte kasutama, võib-olla tegema puhkepause, aga no kodus on see kõik niigi võimalik. Kui küsisin personali inimese käest, et miks ma seda ikkagi tegema pean, oli vastuseks, et üheks võimalikuks põhjuseks on hinnata, kas äkki peab minu töötunde vähendama. Eem, kas selline asi ei otsustata mitte koos ÄE ja/või arstiga? No see selleks, tehtud see riskianalüüs sai ja nüüd peaks ka tööandja poole pealt paberimajandus joone peal olema.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s